Tervist, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Üritan esitada pildi turu vaatevinklist, eelkõige energiakriisist kui võimalusest, mida me sellega seoses näeme. Minnes kohe asja juurde, siis eelmise sügisega võrreldes, ja ma olin siin eelmine sügis ka, on energiavaldkonna arengule uueks katalüsaatoriks Vene agressioon Ukrainas. Probleem on ju selles, et maagaasist üle 40%, kivisüsist ligi pool ja naftatoodetest üle veerandi tuleb Venemaalt Euroopasse. Tänaseks on Vene süsi Euroopa Liidus sanktsioneeritud. Me teame, et 10. augustist ei tohiks ka olemasolevate lepingute alustel enam osta Vene sütt. Nafta sanktsioonid on kaalumisel, aga gaasist loobumine on eelkõige päris suur väljakutse, mida me näeme turu poolt.
Päris selge tundub olevat see, et Euroopa Liit otseselt ei vabane Venemaa gaasi sõltuvusest 2022. aastal. Tõepoolest, kui vaadata Euroopa Liidu plaani, siis umbes 150 miljardit kuupmeetrit Vene gaasi ostetakse. Selle slaidi peal on näha kaks väiksemat tulpa. Üks on Euroopa Liidu hinnang, kuidas oleks võimalik sellest gaasisõltuvusest vabaneda, ja lisaks on ka Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnang 2022. aastal. Nagu näha, see ei kata kogu Vene gaasi sõltuvust, aga ta katab, ütleme, seal kahe kolmandiku ulatuses ja enamik sellest on LNG. Ehk siis kõige suurem Vene gaasi alternatiiv on LNG gaas ja selle poole vaatamine on Euroopa Liidu jaoks võimalus. Aga see tähendab eelkõige lähiajal väga suurt nõudlust LNG järele.
Kui vaadata Euroopa Liidu kaarti, siis on näha, et LNG terminale siin pildi peal, sellised sinised täpikesed, on tegelikult põhiosas Lääne- ja Lõuna-Euroopas ja UK-s, on ka Põhjamaades. Ka Rootsi on päris hästi kaetud. Aga kahjuks ei ole neid Saksamaal, Kesk-Euroopal ei ole tegelikult suuri alternatiive. Saksa, Austria, Slovakkia, võib-olla need on nihukesed maad, mis on kõige enam Vene gaasist mõjustatud. Üle poole Saksamaa gaasiimpordist tuleb täna Venemaalt ja see on torugaas ja LNG-gaas kokku. Kogu gaasisüsteem Euroopas ongi üles ehitatud olnud selliselt, arvestusega, et see gaas tuleb enamasti Venemaalt. Selle ümberehitamine lühikese ajaga sisuline ei ole võimalik.
Praegu suurim probleem on tegelikult see, et kui isegi üritada võtta LNG-d juurde, näiteks Hispaaniasse, Portugali, siis see tegelikult ei jõua Põhja- või Kesk-Euroopasse, sellepärast et ta lihtsalt ei mahu. Torud seal vahepeal on liiga väiksed ja isegi ei müüda võimsust sellises suunas. Näiteks ütleme Prantsusmaalt Saksamaalegi ei ole ette nähtud siiamaani otseselt gaasivooge. Gaasivood liiguvad Saksamaalt Prantsusmaale, sest ajalooliselt on niimoodi olnud ja turg ei ole tegelikult sellega arvestanud, et need gaasivood võiksid teistpidi liikuda. Selleks on vaja päris palju ümber korraldada, et need gaasivood üleüldse võiks teisele poole minna.
LNG-projekti teostamine Eestis, Paldiskis tõepoolest päästaks järgmise talve Eesti gaasivarustuse. Kindlasti tahaksin tunnustada projektis osalejaid ja ma arvan, et see on väga kõva sõna. Kui vaadata Balti riikide kaarti, siis meie probleem on see, et isegi kui LNG-terminalist Klaipedas võiks tulla päris palju maagaasi sisse, siis piiratud on tegelikult Leedu ja Läti vaheline ühendus. Ja ütleme, et kui võtta selline stsenaarium, et tänasest päevast enam Vene gaasi ei tule ja praegu on seal umbes 7,5 teravatti maagaasi mahutitest, siis ütleme niimoodi, et heal juhul võib-olla võiks kuni 10 teravatini seda mahutit täita, ehk siis umbes pool Inčukalnsist võiks täita enne talve ja ilma Vene gaasita, teine pool jääb täitmata.
See on ebapiisav, mis tähendab seda, et ilma täiendava varustuskanalita tuleb oluliselt gaasitarbimist piirata. Leedu-Poola gaasiühendus, mis maikuus valmis saab, see suure tõenäosusega viib pigem gaasi välja, eriti juhul, kui Venemaalt gaasi tule, sellepärast et ka Poolas on enamus gaasi ju tegelikult Venemaalt. Nii et ostetaks lihtsalt Klaipedasse LNG-d ja viiakse selle sama Leedu-Poola ühenduse kaudu Poolasse.
Tõepoolest, Paldiski on selline tehniline võimalus kiirelt sel aastal või selleks talveks lahendada olukorda. Soome tarbimine muidugi ka selle Paldiski lahenduse puhul jääb endiselt piiratuks Balticconnectori ja Soome LNG-terminali Hamina mahtudega. Ütleme, et kui võrrelda numbreid, siis Soome tarbimine võib tippude ajal olla 100–200 gigavatt-tundi päevas, aga Balticconnector on 50–60 gigavatt-tundi päevas. See tähendab seda, et suur osa Soome tarbimisest, kui ta oleks tänasel tasemel, jääks katmata isegi juhul, kui see gaas liiguks läbi Balticconnectori Soome. Ega see päris hästi ei lahenda küll veel soomlaste probleeme, soomlaste probleeme tuleb ilmselt pikaajaliselt teistmoodi lahendada.
Turu jaoks on olulised küsimused need, et me teame tähtaega: 1. november, kui peaks tulema ujuvterminal, kuskohas degasifitseeritakse gaas. Turuosalised peavad ühel hetkel teada saama, millal saab LNG-laevu tellida, et gaasi vastu võtta, millised on tariifid, millised on kalendriplaanid, kõik sellised küsimused. Mida varem nad tuleksid turule teatavaks, seda paremini nad tegelikult tagaksid, et see gaas sealt tulema hakkab. 1. november terminali valmimist ei pruugi tähendada seda, et 1. november tuleb sisse ka maagaasi. Kindlasti on oluline kuupäev, millal seda maagaasi võiks, mis ajaks võiks seda tellida, millal võiks need laevad sinna tellida.
Oluline aspekt on see, et selline valge laev, mis seal Paldiskis võiks olla, ta päästab meid varustuskindluse seisukohast, aga ta ei päästa hinnašokist, kui Vene gaasitarned katkevad. Siin te näete, see must joon on TTF-i hinnajoon selle aasta algusest alates. Võib näha, et jaanuaris-veebruaris enne sõda oli ta umbes 65 ja 95 euro vahel. Kohe, kui läks sõjaks, hind läks üles. 7. märts oli hind 345 eurot megavatt-tunni kohta. Tänasel päeval me liigume seal kusagil 100 ja 105 euro megavatt-tunni vahel. Aga see 345 on märk. See tähendab seda, et suure tõenäosusega päeval, kui on ikka lõplikult selge, et täna enam ei tule Euroopasse lisaks Vene gaasi, siis ma kardan, et see hind on lähemal 345-le kui 100-le. See oht on päris tõsine.
Ja see, mis Eesti teeb, ostab Venemaalt gaasi, ei osta Venemaalt gaasi, on meil siin terminal, ei ole, see selle hinna puhul ei mängi mingit rolli, sellepärast et meie mahud on niivõrd väikesed. Meie hinnad sõltuvad sellest, millised on hinnad mujal. Miks see hind nii kõrgele läheb? See hind annab signaali turul kahtepidi. Üks on see, et gaas saab olema väga kallis, ei tasu tarbida. Need, kes saavad tarbimisest loobuda sellise hinna juures, need ilmselt loobuvad. Ja teine, siia peaks tulema hästi palju LNG-d. Kuna LNG on ainukene praktiline alternatiiv torugaasile ja sisuliselt peame nagu üle pakkuma selle, mis Aasia või teised riigid, teised piirkonnad, kes soovivad gaasi saada, võiksid maksta gaasi eest. Tahaks loota, et ta pikaks ajaks sellisele tasemele ei jää, aga ikkagi pigem on ta sellest 100-st kõrgemal, sest see olukord on selline hetkel. Ütleks niimoodi, et ta on lihtsalt kerge hirmu aeg. Ohud ei ole realiseerunud, Vene gaasi ju endiselt veel tuleb, aga ka 100 ei ole odav hind võrreldes näiteks eelmise aastaga, kus samal ajal oli umbes 20 eurot.
Üks oluline asi turul on kindlasti ka Euroopa Liidu gaasimahutite täitmise plaan, mida tuleks arvesse võtta. Siin praegusel hetkel käib konsultatsioon, eesmärk on 1. novembriks täita gaasimahuteid 80%-iliselt sel aastal. Selline väike arvutus näitab seda, et kui selleks on vaja vähemalt 600 teravatt-tundi maagaasi, siis on vaja kulutada umbes 60 miljardit eurot. Ehk siis finantseerida üle 40 miljardi euro võrra rohkem kui eelmisel aastal. Lisaks sellele on turuhind suvel praegusel hetkel kõrgem kui talvel, mis tähendab seda, et keegi peaks selle kinni maksma. See hinnavahe maksab umbes 3 kuni 6 miljardit eurot suve ja talve hinnavahe kogu mahuti täitmisel. Nii et Euroopa Liit peab leidma raha turuosalistele, et seda finantseerida.
Läti näite puhul, kui me näiteks täidaksime Inčukalnsi, umbes 9 teravatt-tundi gaasi oleks vaja juurde osta. Selle maksumus on umbes 600 miljonit eurot rohkem kui eelmisel aastal. Samamoodi on siin umbes 50–100 miljonit eurot hinnavahet suvel ja talvel, mis tuleb ju kellegi poolt kinni maksta. Selge on see, et ükski energiakaupleja vabatahtlikult ei osta suvel kallimat gaasi, et talvel seda odavamalt müüa. Täna kahjuks turg nii näitab. See on üks probleem, mis tegelikult tuleb lahendada ja tuleb leida ka viis, mis tegelikult motiveerib seda maagaasi ostma.
Ja sellest tulenevalt kõigest, kuna Vene gaasitarne katkemise oht on suur ja Vene gaasi asendamise plaan on pikaajaline, igasugused hinnalangused, mida ootasime järgmistes aastates, järgmistes kvartalites, vähemalt maagaasi osas on lükkunud päris kaugele edasi. Siin on hinnad aastast 2023–2026 praeguste turuhindade juures. Nagu me näeme sellist 20-eurost hinnataset ei näe siin juba enam aastaid. Mis tähendab seda, et kui gaasi hind on kõrge, on elektrisoojuse hinnad kõrged veel aastaid. Kõrgemad energiahinnad tähendavad tegelikult toorainete kõrgeid hindu, toodete kõrgeid hindu, esmatarbekaupade kõrgeid hindu, toiduainete kõrgeid hindu. Nad on kahjuks omavahel kõik seotud.
Venemaapoolse elektrivarustuse katkestuseks oleme vähemalt Balti piirkonnas vähe paremini varustatud, valmistunud, on sagedusalast lahkumine valmistatud pikalt ette. Importelektri osakaal Venemaalt on suhteliselt väike, meil ka Soome suudab tänu uuele tuumajaamale suhteliselt kiiresti asendada Vene importelektri. Aga sellegipoolest, kui Venemaalt elektrit enam ei tuleks ja gaasivarustus katkeks, siis on mõju meie hinnale selle kaudu, et on vaja kasutada enam gaasi eelkõige Lätis ja Leedus, kuna seal toodetakse elektrit maagaasist põhiliselt ja see gaasikasutus pigem suureneb. Ehk vajadus gaasi järele elektriühenduste katkemisel suureneb. Mis tähendab seda, et see probleem on võimendunud.
Kui vaatame elektri hindu, siis kõrged elektrihinnad jätkuvad pikalt edasi. Siin on pilt finantsturgude hinnaootustest. Nagu näete, siin järgmised kvartalid on, ütleme, 120–180 euroni, umbes järgmise aasta toote hind seal seal 130–140 tasemel ja ülejärgmine aasta ka üle 100 euro megavatt-tunni kohta. Üks moment, mis turu seisukohast on oluline, mida turg alati arvestab – kui antakse toetusi tarbijatele, siis tegelikult tarbimine ju ei vähene. Sa jätkad tarbimist. See ongi see, mis on juhtunud näiteks sellel talvel väga paljuski. Paljudel tarbijatel on olnud vanad lepingud, mis on püsinud, nüüd tehakse küll uusi lepinguid, aga loomulikult toetuse puhul, see tähendab seda, et tarbimist jätkatakse. Järelikult kusagilt on vaja seda gaasi. See, et Euroopa Liidu tarbijad või meie tarbijad tegelikult suudavad tarbimist vähendada, seda ei ole veel väga näidatud. Seda märki kusagil otseselt ei ole. Me veel ei tea seda, milline saab reaktsioon olema, kui tegelikult tarbijad peavad oma tarbimist vähendama.
Siin on oluline aspekt, mida me näeme turu seisukohast eelkõige, et riik on üldjuhul väga hea kriiside lahendamisel, sellepärast et turg üldjuhul kriisides läheb emotsionaalseks, hinnad lähevad lakke ja ei oska reageerida. Aga turupõhised mehhanismid on üldjuhul need, mis pakuvad pikaajalise lahendusi. Siin on tavaline kulukõver elektri hinna kujunemisel. Kui täna gaasihinnad määravad kõrgeid elektri hindu, siis kui näiteks seada kusagile sinna mingi hinnapiir ja öelda, et vot sellest hinnast ei tohi nagu turuhind kõrgemale tõusta, sest tegelikult, mis juhtub see, et pikaajaliselt seda elektrit lihtsalt ei toodeta enam. Ja siis on olukord veelgi hullem. Jah, on mitmeid riike, kes on püüdnud reguleerida, näiteks elektri hinna puhul Prantsusmaal on siseturule oma hind, aga me näeme seda, et Prantsusmaal lisaks sellele, et siseturule on oma, odavam hind, on ka spothind, mis on Euroopa rekordite tasemel. Eriti arvestades seda, et sealsed tuumajaamad ei ole eriti töökindlad.
On olnud diskussioone Euroopa gaasibörside hindadele lae seadmisest ja ka need on tegelikult väga selliste mõjudega, et keegi seda ei oska tänasel päeval hinnata, mis on see lõplik efekt. Toimub selline tõeline liblikaefekt, et sa teed ühe sammu ja sa avastad, et sa pead nagu igast järgmist asja veel reguleerima, reguleerima, reguleerima. Ma kardan, et siin on väga oluline leida tasakaal, mida ikkagi reguleerida siin kriisi ajal ja mida mitte. Mida riik peaks tegema ja mida peaks laskma turul teha, selle tasakaalu leidmine on väga oluline.
Ja tasakaalus energiapoliitika jaoks on samamoodi, ütleme, kolm aspekti. Viimasel ajal, tõesti, viimased kuu aega on kõige olulisem julgeolek ja varustuskindlus. See on sellepärast, et Venemaa gaasist ja elektrist ja muust me peame ilmselt loobuma, mis on mõistlik, arvestades seda agressiooni, mis seal toimub. Aga elektrimajanduses meie jaoks on ka hind ja konkurentsivõime, keskkond, kliimamuutused, sellised küsimused, mis saab järgmisel talvel, mis saab edaspidi, pikema aja peale. Eriti just pikema aja lahendused, nad vajavad tasakaalus lahendusi, nagu ei tasu tormata. Ja peaks usaldama ka seda, et me loome pigem süsteemi ja mehhanismi, mis aitab turul asju lahendada.
Ma tõin välja ka mõned sellised olulised probleemvaldkonnad, mida me näeme Eesti energiavarustuses, eelkõige arvestades Vene sõltuvust fossiilkütustest. Elektriturul on omad probleemid. Emissioonituru hinnaprobleemid on selge, et nad tegelikult sel aastal ei lahene. Ei ole veel teada, kas hinnad lähevad üles või alla. See sõltub pigem sellest, kas toimub suur tarbimise kokkutõmbumine, siis hinnad loomulikult kukuvad. Või pigem on oht selles, et on vaja söejaamu kasutada nii palju, et see CO2 kulutus oluliselt suureneb võrreldes tänaste gaasijaamadega. Tõepoolest, me hinna mõju ei tea. Hetkel on see hind umbes 77 eurot ,natukene madalam, kui see oli eelmise aasta lõpus. Aga selge on see, et mingit olulist lahendust turuosalistele siin ei ole.
Põlevkivijaamade miinimumülesanne, tõepoolest sellest on räägitud, ei ole veel olemas. Toppab praegult taastuvenergia, kohaliku kasvu regulatsioon, on palju selliseid ebamääraseid signaale päikeseenergia, päikeseparkide arendajatele. On suhteliselt keerulised planeerimisprotsessid, on fantoomliitumised, mis segavad meie uute võimsuste tulekut. Ootame radareid, kõike muud. Ei ole selliseid motivatsioonimehhanisme, mis suurtele projektidele, mis tegelikult on valmis, et saaks nad kiiresti ellu viia. Tegelikult oleks vaja seda, et mõned asjad, mis on pikka aega seisnud, et äkki on võimalik, et see valge laev saabub ka nendesse valdkondadesse ja aitaks elu edasi viia.
Lisaks sünkroniseerimise valmidus meil on Kesk-Euroopaga, aga puudub sisuliselt sagedustoodete turg. Ka bilansiturg Baltikumis on väga keerulises seisus, sellepärast et bilansienergia hinnad on täiesti kaotanud seoses spotturuhindadega. See tähendab seda, et kõikide inimeste ka börsipaketid, need lähevad tulevikus kallimaks, sellepärast et neid ei ole võimalik hallata nende väikeste marginaalide pealt, nagu seda täna tehakse.
Gaasiturul olulisemad momendid, mida tahaks välja tuua, on kindlasti see, et riik on hea kriisisituatsioonide lahendaja. Aga just on oluline mõelda ka seda, kuidas pikas perspektiivis turg toimiks turupõhiselt. Sellised küsimused, mis peaks olema terminalide omandus, kes see omab. Ja mis peaks olema riikliku varu osa turul, kuidas seda peaks käsitlema, sest nad kõik mõjutavad turuhindu ja turul tegutsemist ja turuosalisi. Üks moment, mis tegelikult LNG-ga kindlasti tekib, on see, et on oht suuremaks selliseks turukontsentratsiooniks, sellepärast et LNG-gaasi osta tegelikult suudavad teostada vaid väga suured tegijad. Ühe laeva, üks teravatt-tunni laev hinna juures 100 eurot megavatt-tundi maksab 100 miljonit eurot. Sul peab olema 100 miljonit eurot, et see laevatäis maagaasi osta. See on päris palju raha, et kõigil ei ole seda taskus.
Soojusvarustuse osas suuremaid probleeme on kindlasti hakkepuidu hinnakasv, mis on suurenenud eelkõige suure nõudluse tõttu. Gaasi asendamine ka paljudes kohtades on väga keeruline. Kui lühiajaliselt, näiteks järgneva talve peale mõelda ja siis üritada näiteks põlevkiviõli või midagi muud kasutada, aga kohe selgub, et seal tekivad väävliheitmete probleemid ja nii edasi ja nii edasi. Nende lahendamine lühikese ajaga vajab olulist toetust ettevõtetele selles protsessis või muidu võib juhtuda, et neid ei jõutagi lahendada. Vedelkütustes kindlasti näiteks elektriautode turupoolel tänane areng on suht tagasihoidlik, võrreldes eelkõige põhjamaiste naabritega.
Mõned küsimused, mis üles jätaks. Võib-olla see keeruline aeg aitab lahendada selliseid asju. Estlink 3 projekt – kindlasti, mis annaks eelkõige meie tarbijatele suuremat hinnakindlust. (Juhataja: "30 sekundit on praegu veel.") Anname suuremat hinnakindlust, sest Soome hinnad on madalamad. Tuule-, päikeseenergia arengu kiirendamine, eelkõige suurte mahtude kiirendamine. Kas tuule arendajatele kinnitused juba täna, arvestades radarite tulekut 2025. aastal. Leedus näiteks on planeeringuprotsesse väga kiirendatud. Siin on palju asju, mida õppida neilt. On võrgu arenduskohustuste teema, vabavõimsuse kiirema kasutamise motivatsioonid. Samamoodi siin mitte fossiilse, paindliku energiatootmise ja -tarbimise paindlikkuse teemad, tuumavesiniku teema ja näiteks kas või lihtsad asjad elektriautode osas. Elektriauto ostutoetus, korteriühistute toetus laadimistaristutaristu ehitamiseks, näiteks nagu Soomes on. Soomes umbes 10% eelmine aasta uutest autodest olid elektriautod, Eestis oli see umbes 2% tasemel. Siin on asju, mida annab ära teha. Aitäh!
