Head kolleegid! Alustame täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala kolmapäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Urmas Reinsalu, palun!

Austatud rahvaesindus! 84 Riigikogu liikme poolt annan üle Riigikogu avalduse "Venemaa Föderatsiooni sõjakuritegudest ja genotsiidist Ukrainas" eelnõu. Avalduse esitajad teevad ettepaneku, et Eesti Riigikogu tunnistaks Venemaa Föderatsiooni agressioonisõjas aset leidnud süstemaatilised ja massilised sõjakuriteod genotsiidiaktiks ja kutsuks seda tegema ka kõiki teisi maailma parlamente.

Leedu võttis sellekohase otsuse vastu eile õhtul, Verhovna Rada arutab sellekohast pöördumist maailma parlamentide poole homme. Ukraina ametivõimude ametlik nimekiri nende kuritegude kohta on 40 lehel. Ma saatsin selle meie väliskomisjoni esimehele, seal on sensitiivse informatsioonina võimalik sellega tutvuda.

Ma tahan tänada neid õigusteadlasi, kes aitasid vabatahtlikult kaasa selle otsuse teksti õiguslikule põhistamisele: doktor Jevgeni Tsibulenko, endine peaprokurör Norman Aas ja õigusteadlane Maria Hrabarchuk. Ma vabandan, et see tekst viimasel minutil parlamendiliikmete ja poliitiliste jõudude ette jõudis. Aga töö käis tõesti öö läbi, seda teksti viimistleti ja vormistati. Sõda käib ja me peame tegutsema kiirelt ja operatiivselt.

Genotsiidiks tunnistamine tähendab, et me tunnistame need sõjakuriteod Venemaa intentsiooniks hävitada Ukraina rahvas. Rahvusvahelises õiguses eksisteerib pärast Rwanda genotsiidi põhimõte ning riikide ja rahvusvahelise kogukonna kohustus rohkem sekkuda. Olemas on NATO artikkel 5, aga genotsiidi vastu seismisel on maailma rahvastel moraalne kohustus inimsuse artikliks 5. Aitäh! 

Rohkem soove ei näe. Selle eelnõu edasise menetlemise otsustab juhatus loomulikult vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele. Nüüd palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget.

Alustame tänase päevakorra läbivaatamist. Esimene päevakorrapunkt on Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 516 esimene lugemine. Kõnetooli on oodatud Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! (Juhataja helistab kella.)

Palun vaikust!

Ma jätkan. Eile võeti väga kahetsusväärselt vastu seadus, mis oli defektne vormilt ja väga kahjulik sisult. Ja ...

Head kolleegid! Sumin on tõesti praegu väga suur, nii et härra Valge ei kuule isegi enda häält siin kõnetoolis. (Hääl saalist: "Rääkige kõvemini!") Nii, ma panin oma mikrofoni nüüd ka sisse, siis kuuleb mind paremini. Aga ma tõesti palun saalis vaikust, sest härra Valge ei kuule isegi enda häält siin praegu.

Sellest eile vastuvõetud seadusest oli aktsepteeritav ainult Ukraina põgenikesse puutuv osa, mida oleks pealegi saanud reguleerida teisiti. Aga kõnesolev eelnõu on algatatud jaanuaris ja see ei puutu Ukraina põgenikesse, küll aga parandame sellesama eelnõuga kaudselt ka Ukraina põgenike olukorda meie tööturul. Seega oleks nüüd võimalik nendel saadikutel, kes eile kõnealuse defektse eelnõu poolt hääletasid – ma muidugi loodan, et president seda välja ei kuuluta –, ennast vähemalt osaliselt rehabiliteerida, kõnesolevat eelnõu toetades.

Selle eelnõu eesmärk on suunata tööandjaid värbama välistööjõudu eelkõige nendele töökohtadele, mis nõuavad kvalifitseeritud tööjõudu. Kehtivate tähtajaliste elamislubade ja lühiajalise töötamise registreerimise alusel moodustavad töötavad välismaalased Eestis praegu 3–4% hõivatutest, mida on, ma natukene ruttan ette, circa poolteist korda vähem, kui meil on registreeritud töötuid, keda märtsi seisuga oli üle 46 000. Lisaks on meil veel Ukraina põgenikud, kellest tööealisi on circa 20 000, ma täpselt ei oska öelda. Nemad on saanud ajutise kaitse ja neid võib tööle võtta ka miinimumpalga eest. Neist oli end eilse seisuga töötuks registreerinud 3215. Nii. Vabu töökohti on iga töötuks registreeritud isiku kohta 0,2, umbes üks töökoht iga registreeritud töötu kohta.

Selle eelnõu eesmärk on sisserändevoo kitsendamine ainult kvalifitseeritud tööjõule, nendele, kellest Eesti tööturul on puudus. Teine eesmärk on välistada kodumaise tööjõu – ja nüüd ka Ukraina põgenike – asendamist välismaal palgatud madalama palgaga töötajatega.

Nagu te teate, on välismaalaste seaduses hulk erandeid, mille suhtes kõnealune palgakriteerium, mida on eelnõus pakutud, ei kohaldu. Selle eelnõuga seda ei muudeta. Näiteks õpetaja, teadustöötaja, lähetatud töötaja, koduabilise, iduettevõtte töötaja suhtes, sellise töötaja suhtes, kes on omandanud Eestis kutse‑ või kõrghariduse, ei kohaldu see palgakriteerium, mis on selles eelnõus välja pakutud. Ühesõnaga, neid erandeid, kelle kohta see palgakriteerium ei kehti, on palju ja need erandid ongi just sätestatud Eesti tööturu vajaduste alusel. Loomulikult, see eelnõu kuidagi ei piira Euroopa Liidu kodanike või alalise elamisõiguse alusel Euroopa Liidus elavate isikute töörännet. See tähendab, et Eestile vajalike keskmise palgaga töötajate sisserännet see sisuliselt ei piira ja ei piira ka spetsialistide sisserännet, kuna me vajame ju häid spetsialiste ja oleks ebaloogiline arvata, et hea spetsialisti keskmine palk on alla 1,5 Eesti keskmise palga. Kordan veel kord, et Eestis olevate põgenike värbamist see eelnõu ka ei piira, vaid kuna ta piirab teiste välismaalaste värbamist, loob ta kaudselt põgenikele isegi parema olukorra meie tööturul. Niisiis, eelnõu esimene eesmärk oli töörände üldnormina keskmise palga nõude tõstmine 1,5‑le Eesti keskmisest ja ka lühiajaliste töötajate palganõude tõstmine 1,5‑le Eesti keskmisest.

Nii, edasi. Eelnõuga lühendatakse hooajatöötajate, kellele võib maksta miinimumpalka, Eestis lubatud lühiajalise töötamise perioodi kuue kuuni senise 270 päeva asemel. Valitsuse määruse definitsiooni järgi peab hooaeg olema seotud kindla ajaga aastas, kui nõudlus tööjõu järele on hooaja tõttu märkimisväärselt suurem kui muul ajal. Pole kuidagi loogiline, et see hooaeg oleks ise pikem kui muu aeg. Selle määruse lisa, kus loetakse üles need tegevusalad, mida hooaja[töödeks] peetakse, on iseenesest hooaja definitsiooniga vastuolus, kuna seal on põllumajandustööde kõrval ka alkoholivaba joogi tootmine. No kas alkoholivaba joogi tootmine on ikka hooajatöö? Ilmselgelt ei ole. Ma konsulteerisin põllumajandusteadlastega, kes ütlesid, et põllumajanduses pole hooajatöid, mis kestaksid üle poole aasta. Võib-olla kusagil lõunamaal on, kus on pikem vegetatsiooniperiood, aga meil ei ole.

Eelnõu teine pool on kõrgharidusseaduse muutmine. Eelnõuga täiendatakse kõrgharidusseadust nii, et õppekulude hüvitamist tuleb nõuda kõigilt välisüliõpilastelt, kes omavad seaduslikku alust ajutiseks Eestis viibimiseks õppimise eesmärgil või on saanud tähtajalise elamisloa õppimiseks, välja arvatud Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi, Šveitsi Konföderatsiooni või OECD organisatsiooni liikmesriigi kodanikelt, kes õpivad esimese või teise astme õppes. Ka välja arvatud juhul, kui need, ütleme, kolmandate riikide kodanikud õpivad eesti keeles – palun väga, siis ei tule nendelt õppetasu nõuda. Toonitan, et õppekulude tasumist ei pea nõudma loomulikult ka Euroopa Liidu kodanikelt ega doktorantidelt. Oleks loogiline, et õppekulude hüvitamise kohustust me ei kohalda kohe, vaid alles järgmisest või võib‑olla ülejärgmisest õppeaastast. Seega on aega. Pärast esimest lugemist saaksime teha veel ühe parandusettepaneku selle eelnõu kohta, nii et see ei puutuks Ukraina tudengitesse, nagu praegu.

Nii. Lisaks reguleeritakse eelnõuga seda aega, millal välistudeng tohib abikaasa enda juurde elama kutsuda, ja seda, millal tudengi juurde asunud isiku elamisluba kehtetuks tunnistatakse, kui see isik lihtsalt enam ei õpi siin. Varem seda aega reguleeritud ei olnud, selle eelnõu järgi on see 30 päeva. Nii. Neid kõrgharidusseaduse sätteid muudetakse sellel põhjusel, et meie ülikoolid ei muutuks migratsioonipumpadeks. 

Nii. Nagu te aru saate, on see väga põhimõtteline eelnõu, ehkki eelnõu iseenesest vajaks uute protsesside ja vastuvõetud seaduse valguses võib-olla värskendust. Üks asi, mis siin tõesti on, on see, et Ukraina tudengitesse ei peaks see puutuma. Aga teisalt, immigratsiooniteema on alati värske. Nüüd ma selgitangi teile, miks. Küllap oleme neid argumente korduvalt esitanud, aga mina pakun teile neid veel kord süsteemselt, grupeerides need nelja rühma.

Esiteks, esimene rühm, majanduslikud argumendid. Majandusteaduses eristatakse teatavasti kolme tootmistegurite või majandusressursside gruppi: looduslikud, majanduslikud ja inimvara, sealhulgas ettevõtlikkus. Turumajanduse põhimõtete kohaselt on nende tootmistegurite optimaalne kombineerimine ratsionaalse tootmise korraldamise, edenemise aluseks. Niimoodi tehakse valikuid, mis tagavad majandustegevuse vastavuse ühiskonna võimalustele ja vajadustele ning ka uuendused majanduses. Nii. Ühe tootmisteguri muutmine ülaltpoolt, just selle odava tööjõu sissevoolu lubamine – ma ei räägi kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust, vaid just odava ja keskmise palgaga tööjõu sissetoomisest –, hälbib turumajanduse põhimõttest. Kui analoogiat kasutada, siis näiteks odava tööjõu [sissetoomine] oleks seesama, kui meie riigilt nõutaks, et toodaks sisse  odavat toorainet, väljakujunenud hinnatasemest odavamat toorainet. Kuidas me seda siis nimetaksime? Väited, et meil on kusagil nii ja nii palju töötajaid puudu, on selles mõttes täiesti arusaamatud, et kui te toote mulle sada töötajat, ütleme, kes töötavad väga väikese palga eest, siis küll ma nad tööle panen ja küll ma selle ettevõtte ära korraldan.

Niisugune hälbimine turumajanduse põhimõttest soodustab just odavamat tööjõudu kasutavate ettevõtete tegevust teiste ettevõtete arvel ega soodusta kuidagimoodi uuendamist. Mina ei süüdista siin ettevõtjaid, sest nemad lähevad seda teed, mis on neile hõlpsam. See ongi äritegevuse põhikontseptsioon. Küll aga on meie kohus siin luua ettevõtlusele sellised raamid, mis suunaksid ettevõtlust uuendustele. Toonitan siinkohal, et meie keskmine tööviljakus on vaid neli viiendikku – värskete andmete alusel – euroala keskmisest, mis tähendab, et kui me keskmise tööviljakuse tõstame euroala keskmisele tasemele, mis peaks toimuma siis, kui me majandust uuendame, siis saaksime juurde justkui üle 150 000 töötaja.

Edasi, sotsiaalpoliitilised argumendid. Meenutan, et meie välispäritolu rahvastiku proportsioon, mis on okupatsiooniajast pärit, on siiani üks Euroopa suurimaid. Me oleme nendele suure vaeva ja ajaga õpetanud – osale nendele inimestele, kellel on teine emakeel – selgeks eesti keele ning nende sotsiaalne ja poliitiline käitumine on mõnevõrra lähenenud põlisrahvastiku omale, aga siiski, ütleme nii, et vaid mõnevõrra. Välispäritolu rahvastiku sulandumine Eesti ühiskonda on eesmärgina veel suhteliselt kaugel. Nüüd on meil veel lisaks Ukraina põgenikud, kellega tuleks tegelda. Aga massiimmigratsiooni jätkumise korral, nagu see on seni toimunud, muutub see kõik tühiseks. Vähemalt mingil määral kannatavad meie ühiskonnas ka turvalisus, inimestevaheline usaldus ja koostöö.

Nii, edasi. Palgakasv on Eestis olnud suhteliselt kiire, aga kui me reaalpalka vaatame, siis tuleb öelda, et mitte nii väga kiire. Hinnatõus neelab palgakasvu ära ja kindla peale pidurdab palgakasvu tööjõu import. Nagu ma enne ütlesin, on meil ju 46 000 registreeritud töötut. Kui tööpuudus väheneb, väheneb tegelikult ka koormus riigieelarvele.

Edasi, veel sotsiaalpoliitilistest argumentidest. Iga tööealisena siia püsivalt elama saabunud immigrant tarvitab ju sotsiaalteenuseid ja ärme unustame, et temaga koos tulevad ka mittetöötavad pereliikmed. Tavaliselt ongi sisserännanute tööhõive keskmisest oluliselt madalam. Eesti pensionikulud, ärme unustame, on praegu sedavõrd suured just varasema immigratsiooni tõttu, sellepärast, et idaslaavi maades on sündimus madalam, ja kui Eestis on kõrgem sündimus kui idaslaavi maades ning sealne sündimuskäitumise muster tuuakse Eestisse kaasa, nii nagu see on toimunud ja toimub ka praegu, siis see tähendab seda, et me tekitame oma lastele suurema maksukoormuse. Seega, immigratsiooni soodustamine toimub meie laste tuleviku arvel.

Kolmandaks, julgeolekupoliitilised argumendid. Ma arvan, et ma ei pea sellest pikalt rääkima. On mõistlik arvata, et niisuguse massiimmigratsiooni puhul, nagu see on olnud, ei suudeta kõiki tulijaid kontrollida. Ma arvan, et praegu oleks see kindlasti vajalik, sest on ju põgenike tulv, neid on vaja kontrollida. Aga sedavõrd ulatuslikku massiimmigratsiooni, nagu meil on olnud, tuleks kitsendada, et põgenikke saaks korralikult vastu võtta.

Neljandaks, kui soovite, siis rahvuspoliitilised või ka põhiseaduskesksed argumendid. Need seostuvad eelkõige immigratsiooni ulatusega. Viimastel aastatel on meile peamiselt idaslaavi kultuuriruumi maadest ning Aasiast ja Aafrikast asunud elama 4000–5000 isikut rohkem, kui siit on lahkunud. Need on Eesti Statistikaameti andmed, võib-olla neid korrigeeritakse. Paremaid andmeid minul kusagilt võtta ei ole, mitte kellelgi ei ole praegu paremaid võtta. Ootame rahvaloenduse tulemusi, ootame 2021. aasta andmeid, aga Statistikaameti esialgsete teadete põhjal võib arvata, et suurusjärgud olid 2021. aastal sarnased varasematega. Toonitan, et siin pole arvestatud põgenikke. Selles suurusjärgus positiivne migratsioonisaldo tähendab massiimmigratsiooni, see tähendab seda.

Seesama immigratsiooni põhjustatud madalam palgatase pärsib meie inimeste võimalusi tulla tagasi välismaalt, kuhu varasem ebaõige majanduspoliitika on nad viinud. Juba 2020. aastal pöörduski positiivne trend Eesti Statistikaameti andmetel teisele poole, see tähendab, et Eestist lahkus 6900 Eesti kodanikku ja tagasi tuli 5900. See trend on pöördunud. Kui me sellise odavtööjõu ja immigratsiooniga jätkame, siis see kindlasti süveneb. Hilisemaid andmeid me praegu ei tea, küll aga teame, et eesti keelt kõnelevate isikute osakaal rahvastikus 2021. aastal, enne Ukraina põgenike saabumist, langes. Jah, vaadake järele Eesti Statistikaameti [leheküljelt], kus on "Eesti 2035" tegevuskava mõõdikud: eestlaste osakaal on langenud.

Niisiis, igaüks neist neljast põhjuste grupist ka üksi oleks piisav, et selle eelnõu poolt olla. Kui midagi vajab muutmist, siis on võimalik parandusettepanekuid teha. Lisan lõpetuseks veel, et ühiskonna enamus ju selgelt ei soovi massiimmigratsiooni. Samas prognoosin, et see on järgmistel parlamendivalimistel üheks põhiteemaks. Järgmistel Riigikogu valimistel ei hääletata nende erakondade poolt, kes on massiimmigratsiooni soodustanud. On loogiline arvata, et Riigikogu kohti jääb nendel valitsuserakondadel vähemaks, sest nad on soodustanud massiimmigratsiooni. Kohti jääb neil vähemaks, suur osa nendest parlamenti ei saa ja raske on ka mujal tööd leida, sest massilise immigratsiooni tõttu on vabu töökohti vähe. Nii et koalitsioonisaadikutel peaks olema täiesti isiklik motiiv selle eelnõu poolt hääletada. Suur tänu teile!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Mart Helme alustab. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Jaak! Meil ei ole küll viimase rahvaloenduse andmeid, aga meil on siiski olemas jooksev statistika. Oled sa teinud selle jooksva statistika põhjal mingisugust aritmeetikat, kui palju on meile, ütleme siis, viimase kahe aasta jooksul lisandunud võõrpäritolu rahvastikku ja kuidas nad jaotuvad? Mul on teine küsimus ka, kasutan võimalust. Kuidas peegelduvad need rahvastikuprotsessid meie haridus‑, eelkõige kõrgharidusmaastikul?

Jah, aitäh! Mul on immigratsiooniandmed. Statistikaameti tabelitest on võimalik välja võtta migratsioonisaldo. Nagu ma märkisin, viimasel paaril aastal on see igal aastal olnud 4000–5000‑ga plussis. See tähendab omakorda seda – jätame nüüd 2021. aasta välja, seda me veel ei tea, aga arvatavasti on migratsioonisaldo 2021. aastal veel suurem –, et 2021. aastale eelnenud kolmel aastal lisandus meile kusagil 12 000 välispäritolu inimest. Ma olen arvestusest jätnud loomulikult välja tagasipöörduvad eestlased ja ka Euroopa Liidu kodanikud, kelle rändesaldo on üldiselt tasakaalus, nii palju kui Euroopa Liidust tuleb kodanikke siia elama, sama palju ka lahkub, see on tasakaalus. Positiivne on migratsioonisaldo just idaslaavi maadest pärit isikute ning Aasiast ja Aafrikast pärit isikute puhul, keskmiselt 4000–5000 [inimest] aastas.

Kõrghariduse kohta ütlen niimoodi, et põhimõtteliselt on välisüliõpilaste värbamine Eesti kõrgkoolidesse, sellel eeldusel, et neid võetakse vastu reaalse konkursiga ja võetakse vastu parimad, ja ka sellel eeldusel, et neile õpetatakse stuudiumi vältel mingilgi moel selgeks eesti keel, kindlasti positiivne. Aga paraku on nii, et need kaks eeldust on täitmata. See omakorda tähendab, et välistudengid ei saa stuudiumi vältel eesti keelt selgeks ja neil on raske hiljem Eesti tööturul head töökohta leida, õigemini üleüldse töökohta leida. Paistab jälle viimaste andmete alusel, et ligikaudu pooled nendest lahkuvad pärast lõpetamist Eestist. Nii palju kui meil on siiamaani andmeid, need näitavad, et näiteks magistritaseme lõpetanute puhul on välismaalt pärit lõpetanute töötasu 10–20%, ma täpselt ei mäleta, aga selles suurusjärgus madalam kui Eestist pärit magistritaseme lõpetanute puhul. See tähendab, et sellisel kujul välistudengite värbamine ei ole otstarbekas, ei ole kuidagi otstarbekas ei nende endi ega ka Eesti riigi [seisukohast].

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selle eelnõu juured ulatuvad õigusloome mõttes ürgaega, kiviaega, aastasse 2020, kui seda esmakordselt põhiseaduskomisjonis menetleti. Ma mäletan selgelt, et siis andis kaitsepolitsei väga ühese hinnangu, et migratsiooni kui sellist tuleb töö‑ ja õpirände puhul piirata, kuna siia tulevad lisaks nendele "töötajatele" ja "õppijatele" teinekord ka nende pereliikmed, kes moodustavad oma kogukonnad, mille tagajärjel tekivad sellised sotsiaalsed grupid, mis võivad olla ohuks avalikule korrale. Ilmekas näide on siin võib-olla Rootsi. Aga mu küsimus puudutab seda, kuidas teie seda eelnõu hindate, ütleme, selle migratsioonipumba lahtihoidmise või sulgemise mõttes.

Aitäh! See on erakordselt asjalik küsimus, erakordselt. Seda eelnõu hindan ma julgeolekupoliitiliselt väga õigeks. Ütleme nii, et see eelnõu ei too julgeolekupoliitiliselt kaasa selliseid murranguid. Ei saa öelda, et me võtame selle eelnõu vastu ja meie sisejulgeolek järsult paraneb, aga see on samm õiges suunas. Aitäh selle küsimuse eest!

Signe Kivi, palun! 

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab eelnõu seletuskirjas [toodud] teist eesmärki, mis on Eesti ülikoolide ingliskeelestumise peatamine. Minu kindlal veendumusel on rahvusvaheline õpikeskkond just see, mis tagab ja tõstab ülikoolides pakutava õppe kvaliteeti. Te olete ise ülikooli õppejõud. Ma ei saa aru, miks te vastandute pidevalt Eesti kõrgkoolide pürgimustele pakkuda kaasaegset õpikeskkonda. Mul tekkis mõte küsida, kas selle eelnõu tuules peaks äkki piirama ka Eesti üliõpilaste soovi minna õppima mujale, välismaa koolidesse.

Suur tänu ka nende kahe küsimuse eest! Need on väga asjakohased. Ma proovin vastata kõigepealt küsimuse teisele poolele. Vaadake, kui Eesti üliõpilased lähevad välisülikoolidesse, siis nad ei nõua, et neid õpetataks seal eesti keeles. See on nende isiklik valik ja kõik see oleneb välisülikoolist. On palju erinevaid näiteid. Näiteks Taani ülikoolide bakalaureuseõppes või Taani tippülikoolide bakalaureuseõppes õpetatakse ainult taani keeles.

Teiseks, me armastame end võrrelda Soomega. Eesti tippülikool on kahtlemata Tartu Ülikool – ma loodan, et te olete sellega nõus – ja Soome tippülikool on Helsingi Ülikool. Kui te võtate lahti ülikoolide edetabeli CWUR, mis on kõige mainekam edetabel, ja vaatate, mis kohal on Helsingi Ülikool, siis vastus on, et Helsingi Ülikool on esimese 100 sees, tõsi küll, esimese 100 lõpus. Kui te vaatate, kus on Tartu Ülikool, siis [vastus on, et] Tartu Ülikool on esimese 200 lõpus, kusagil 250 ja 300 vahel. Kui te vaatate samast tabelist, kui palju on välisüliõpilasi Helsingi Ülikoolis, siis te saate vastuseks 6%, ja kui te vaatate, kui palju on välisüliõpilasi Tartu Ülikoolis, siis teid paneb see võib-olla imestama, aga vastus on 12%. Ühesõnaga, Helsingi Ülikool on palju parem ülikool kui Tartu Ülikool, aga samal ajal on seal välisüliõpilasi vähem.

Nüüd proovin vastata teisele küsimusele. Vaadake, ilmselgelt on erialasid, kus inglise keeles õppimine on otstarbekas. Osalt on see nii praegu ka seetõttu, et juba varem on tehtud see käik, et õpetatakse inglise keeles, paljudel IT‑erialadel näiteks, sinna ongi raske eestikeelseid õppejõude leida. See tähendab, et tagasipööramine on raske.

Aga ma usun, et me olime mõlemad sellel kultuurikomisjoni koosolekul, kus Rektorite Nõukogu pakkus selliseid andmeid, et ühe doktorandi väljaõpetamine maksab Eesti riigikassale 100 000 eurot. Aga ühele doktorandile eesti keele õpetamine maksab 5000 eurot, eks ju. Kui me eeldame, et need doktorandid on Eesti riigile ja ühiskonnale kasulikud siis, kui nad on eesti keele selgeks õppinud, siis oleks see investeering ju vägagi vajalik. Ühesõnaga, ma tahan öelda, et rahvusvahelistumine ei võrdu ingliskeelestumisega. Need on kaks eri asja.

Härra Poolamets, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jaa, mul on protseduuriline. Mulle meeldib, kui inimesed siiralt teema vastu huvi tunnevad, aga kuidagi juhtub, et ikka tuleb kaks küsimust, kuid teistel on kenasti üks küsimus. Võiksime piirduda sellega, et kõik saaksid õige arvu küsimusi küsida, mitte nii, et keegi viskab nagu kobarpommi kohe kümme küsimust ja võtabki teiste küsimused ära. Juhin tähelepanu, et seda võiks järgida.

Härra Poolamets, küsimuse küsimiseks on minut aega. See, mida Riigikogu liige selle ühe minutiga peale hakkab, kas ta teeb pika sissejuhatuse ja viimase viie sekundiga küsib küsimuse või proovib ühe minuti sisse panna rohkem küsimusi, on tema õigus. Samamoodi on vastajal õigus valida vastamiseks sealt ainult üks küsimus või proovida vastata kõikidele küsimustele. Ei hakka juhataja ette ütlema, kas seal on üks küsimus, kaks või kolm küsimust. Loomulikult, kodukord ütleb, et on üks küsimus, aga küsimuse teemal võib olla tahkusid rohkem. Meil ei ole sellega varem probleeme olnud ja ma usun, et ei ole ka tulevikus. Küllap on Riigikogu saal näinud erinevaid lähenemisi kõikide küsijate poolt. Ei ole see esimene kord, kui proovitakse ühe küsimuse või ühe minuti sees saada vastust paarile küsimusele või paarile mõttele. Härra Puustusmaa, teil on ka küsimus.

Jaa, austatud juhataja, väga hea selgitus. See on arusaadav ja mõistetav. Aga siiski võiks olla ka printsipiaalne täiendus selle juurde: kas me siis peaksime arvestama sellega, et on täiesti seaduslik, eetiline ja korrektne, et kui on mitu küsimust, siis vastaja teeb enda valiku ja mõnele küsimusele ei vasta, vastab ainult ühele küsimusele? Kas see on eetiline, õige ja korrektne?

Teate, minu silmad on siin küll näinud kõikvõimalikke küsimusi ja kõikvõimalikke vastuseid. Olen kuulnud ja näinud küsimusi, mis ei puutu üldse teemasse, ja olen kuulnud ja näinud vastuseid, mis ei lähe üldse küsimusega kokku. Nii et juhataja ei hakka kuidagi seda korda muutma. Jätkuvalt jään selle juurde, et Riigikogu liikmel on ühe minuti jooksul õigus küsida ja vastajal vastata, ning kui vastaja üldse ei vasta, siis see on vastaja õigus jätta vastamata. Ma lihtsalt loodan, et igaühe eetilised tõekspidamised lähtuvad nii küsimuse küsimisel kui ka vastamisel sellest arusaamisest, kuidas küsimusi küsitakse ja kuidas vastuseid antakse. Aga ma usun, et me saame minna küsimustega edasi. Urmas Reitelmann saab kohe seda tõestada.

Aitäh, härra eesistuja! Austet ettekandja! Te ütlesite, et eesti keele oskuseta, kuid kõrghariduse Eesti ülikoolis omandanud inimese väljavaated Eesti tööturul on üsna kehvavõitu. Nüüd me oleme kuu ajaga saanud juurde 3200 inimest, kes tahaksid Eestis töötada, aga kes on täiesti umbkeelsed. Siis on meil ligi 50 000 nii-öelda tööta inimest, kes kandideerivad mingile 7000 töökohale. Isegi kui me ütleme, et pooled neist ei kavatsegi tööle minna ja registreerivad ennast ainult haigekassa tarvis, [tuleb arvestada, et] Maxima ei vaja lõputult laotöölisi, kellel eesti keelt ei ole vaja, ja umbes pooled töökohad ikkagi eeldavad seda, et inimene räägib eesti keelt. Kui suur on lootus nendel õnnetutel ukrainlastel, kes tahes-tahtmata tänase seaduse valguses tahaksid tööle minna, leida tööd väljaspool põllumajanduse hooajatöid? Või tundub tulevik nende perspektiivis olevat üsna lootusetu?

Aitäh! Jah, küsimus on igati asjakohane. Ma natukene korrigeerin arve. Viimaste töötukassa andmete järgi oli meil kokku 46 000 registreeritud töötut ja nende hulgas on ka ... Vabandust, vabandust! Igatahes, registreeritud töötute hulgas on tegelikult ka juba Ukraina põgenikud, nad on seal olemas. Praegu on vabu töökohti 9500. Aga teie küsimuse mõte on ju täitsa selge ja ega need proportsioonid natukene siia või sinna ei tähenda suurt midagi.

Vastus on selline, et ega me tulevikku ei tea. Aga on selge, et meil on praegu majanduse ülekuumenemine, meil majandus kiiresti edeneb, meil on erakordselt kõrge inflatsioon, mis sunnib ettevõtjaid ruttu investeerima, ja see tähendab, et töökätevajadus on tavalisest palju suurem. On selge, et majanduse ülekuumenemisele järgneb jahtumise periood. Kas see tuleb kriisi näol või lihtsalt seetõttu, et intressimäärad surutakse alla, seda me praegu ei tea. Me loodame, et suurt kriisi ei tule, aga ilmselgelt ei saa see ülekuumenenud olukord igavesti kesta.

Nii. Nagu öeldud, tulevikku ei oska ennustada, küll aga võivad sotsiaalteadlased üheselt öelda, et kui saabub kriis, siis kõige hiljem tööle võetud vallandatakse kõige varem, ja löögi alla satuvad sel juhul just Ukraina põgenikud. Senised kriisid Eestis on näidanud, et järgmisena satuvad löögi alla välispäritolu isikud. Kui meil on uus tööjõusituatsioon, kui meil on hästi palju odavtööjõudu saadaval, siis muidugi võib see olukord natuke muutuda. Võib-olla siis meie inimeste töökohti hakkab kaotsi minema selle tõttu, et meie inimesed ei ole nõus sedavõrd odava palgaga tööd tegema.

Aga lõppvastus on jah, selline, et see ülekuumenenud olukord pikalt ei saa kesta. Kui tuleb normaalolukord, siis hakkab tekkima töötuks jäämine ja väga tõenäoliselt saab see alguse Ukraina põgenikest.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina küsin, miks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond soovib selle eelnõuga luua salakavalat skeemi, millega soodustada immigratsioonipumpa. Viitan siin eelnõu punktile 5, mis räägib sellest, et kui välismaalane on siia õppima tulnud, siis tema lähedane sugulane võib samamoodi saada tähtajalise elamisloa, ja kui see õppija õppekava ei täida, siis kaob temal see tähtajaline elamisluba ja kaob ka tema abikaasal tähtajaline elamisluba. See tähendab, et kõik teised lähedased sugulased, kelle ta on siia toonud, võiksid justkui siia elama jääda. Minu jaoks tundub see ebaloogiline. Ma kahtlen, kas kõigi puhul on tegemist abikaasadega. See tähendab seda, et nende õed-vennad, perekonnaliikmed võivad jääda siia elama. Ilmselgelt on see kahtlane skeem. (Juhataja helistab kella.)

Kõigepealt ma avaldan väga suurt heameelt sellise konstruktiivse lähenemise üle, mida te praegu välja näitasite. Välistades loomulikult selle, nagu siin oleks tegemist mingi salakavala skeemiga, tõepoolest, ma isegi ei tunneks mingit armukadedust, kui te selle eelnõu kohta teeksite sellise paranduse, et mitte ainult abikaasad ei puutuks asjasse, vaid ka teised lähedased sugulased. Suur tänu teile!

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Jaak! Reformierakond räägib siin kogu aeg targast ja nutikast Eestist, mille poole me peaksime püüdlema. Oskad sa äkki selgitada, miks nad seda eelnõu vaenavad? See ju tegelikult täidaks seda eesmärki, millest nad ise enne valimisi rahvale kogu aeg räägivad. Miks nende sõnad ja teod lähevad lahku ka selles küsimuses, mida me siin täna arutame? On see mingi poliitiline kius, jonn ja kättemaks, millele tegelikult tuuakse ohvriks ju meie Eesti rahvusriik, või on see äkki rumalus ja nad tõesti ei saa aru, kui palju halba nad Eestile teevad?

Suur tänu ka selle küsimuse eest! Ütleme nii, et siin on mitmeid variante, väga mitmeid. Mõned olid juba teil endal välja pakutud, aga kõne alla tulevad võib-olla ka mingid kombinatsioonid, näiteks et see on pahatahtlikkuse ja rumaluse segu. Siin on palju variante. Ma arvan ja ma loodan ilmselt koos teiega meie parlamendi positiivsele suhtumisele ja konstruktiivsusele. Nüüd, kui ollakse aru saanud, et selle eelnõu vastu ei tasu olla, kuna see võimaldab meie majanduse uuendamist või suunab seadusraamistikuga meie majandust uuendamise poole, siis ma loodan, et valitsuskoalitsiooni liikmed on asunud paranemise teele ja hääletavad selle eelnõu poolt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea Jaak! Väike lootus tõesti on. Kui juba Mart Võrklaev on võtnud nõuks selle eelnõu läbi lugeda, siis äkki on ka lootust, et tehakse mõistlikke ettepanekuid ja menetleme edasi. Aga tahan küsida, kuidas see eelnõu võiks kaasa aidata sellele, et me ei peaks enam lugema selliseid pealkirju. Ma tsiteerin siin 4. aprilli ERR‑i portaalist pealkirja, et Tallinna Ülikooli senat otsustas, et ülikool jätab saabuval sügisel avamata kuus eestikeelset õppekava ja pakub edaspidi viiel õppekaval tasulist osakoormusega õpet. Põhjuseks on toodud kõrghariduse alarahastamine. Nagu me näha võime, eesti keele marginaliseerimine käib koolides täishooga edasi. Mida selle vastu ette võtta ja kas see seadus aitab meil seda probleemi natukenegi vähendada?

Jaa, uuesti tänan sellise väga asjakohase osunduse eest. See eelnõu iseenesest ei ole suunatud kõrghariduse ingliskeelestumise vastu. Toonitan, et kõrghariduse ingliskeelestumine ei tähenda rahvusvahelistumist, need on kaks eri asja. Aga see eelnõu aitab siin kaasa kaudselt. Aitab kaasa niimoodi, et kui praegu on meie ülikoolid kujunenud suuresti hüppelauaks paljudele kolmandatest riikidest pärit tudengitele Euroopa Liitu minemisel, siis kui see eelnõu neid hüppelauamotiive vähemaks võtab, tähendab see ka seda, et ülikoolil ei ole enam põhjust diskrimineerida eestikeelseid õppekavasid, ingliskeelseid [eelistades].

Paul Puustusmaa, palun! 

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Kas selle eelnõuga muudetakse midagi valimiskorralduse juures? Ma viitan sellele, et meil on liberaalse poliitikkonna tahtel viidud sisse kord, kus valivad ka välismaalased ja kolmandate riikide isikud. Trikk on see: selleks, et meil Eesti riigis valida, tuleb omada püsivat elukohta Eestis, ja seda saab omada ka tähtajalise elamisloa puhul. Nii et tähtajaline elamisluba ja sellega seoses püsiv elukoht. Kas selle eelnõuga seda korda kuidagiviisi puudutatakse või muudetakse?

Ma tänan selle küsimuse ja selle osunduse eest. Tõepoolest, siin on tegemist terve komplektiga, kompleksprobleemiga, mis puutub välispäritolu rahvastiku lõimumisse ja sellesse, et tegelikult ainult lõimunud isikud võiksid valimistel kaasa lüüa. Selle eelnõuga siin midagi ei muudeta, aga teil on täiesti õigus: sellise massiimmigratsiooni korral, mis meil on olnud viimastel aastatel, eriti käesoleva valitsuse ajal ja nüüd ka põgenikelaine puhul, vajab kohalike valimiste elektoraadi küsimus ilmselgelt muutmist. Eri küsimus on see, kas hääletamisõigus oleks siis ainult [Eesti] kodanikel ja ka Euroopa Liidu kodanikel kohalikel valimistel, nii nagu on suuremas osas Euroopa Liidu riikides, või piisaks sellest, et kehtestada mingil kujul paiksustsensus.

 Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sel nädalal olime tunnistajaks, kui löödi lahti uksed odavtööjõule. Me oleme sellel teel, et vastava eelnõuga neid asju ära hoida. Aga üks moment jäi mul ikkagi jätkuvalt hinge kriipima. Ma tean, et hooajatööliste pealepressimine on käinud kogu aeg, aga ikkagi see tippspetsialistide palga alandamine tundub nii ebaaus olevat ja jätab mulle mulje, et see on mingi lobitöö ja seaduse ostmise piiri peal olev tegevus. Kas me ei näe seal taga mitte suurte tehnoloogiafirmade kõrvu ja soovi koalitsioonierakondi survestada või lausa annetustega või mingil muul moel saavutada eesmärk, [et tuleks] odavtööjõud Indiast või kuskilt mujalt? (Juhataja helistab kella.)

Mul on raske sellele küsimusele mõtestatult vastata, küll aga leian, et teie pakutud hüpoteesid on täiesti relevantsed.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Meile on püütud kogu aeg selgeks teha, et võõrtööjõu seas tuleb meile tippspetsialiste ja väga vajalikke töölisi, et meie majandus kasvab, et meie riigi maksulaekumised tõusevad ja nii edasi ja nii edasi. Aga alles hiljuti avaldati üks uurimus Norra kohta, kust tegelikult ilmnes, et vastupidi, kõikides nendes valdkondades, kuhu on massiliselt toodud võõrtööjõudu, on palgatase langenud ja tehnoloogiline areng seiskunud, riigi maksutulud on vähenenud, sotsiaalkulud on kasvanud ja nii edasi ja nii edasi. Kas te oskate selgitada, mis poolest Eesti olukord massilise võõrtööjõu kasutamise puhul, nagu see täna on, erineb Norra omast?

Suur tänu! Vastus on see, et eks need turumajanduse põhimõtted ja ka tööturupõhimõtted kehtivad ju igal pool ühtemoodi. Teie toodud Norra näide on tegelikult üks viimane näide, üks väga kujukas, värvikas näide, viimase aja värske näide. Aga majandusteadlased on ju selle reegli sõnastanud väga ammu. See oli lihtsalt üks näide, mis teadaolevat reeglit veel kord tõestas. Eesti ja Norra ei erine.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma pean muidugi ütlema, et minu silmis ei ole mingit küsimust: inimesed, kes pooldavad massiimmigratsiooni Eestisse, on Eesti vihkajad, Eesti rahva vaenlased, renegaadid. Ma ei tee siin neile mingisugust allahindlust. Selles valguses näen ma ka esmaspäevast hääletust välismaalaste seaduse üle.

Siin on juttu olnud sellest, et ingliskeelne haridus ei tähenda rahvusvahelist haridust. Neid tahkusid on mitu, aga ma küsin praegu selle haridustahu kohta: kas see, et meil on palju ingliskeelseid õpilasi, doktorante ja magistrante ning me nimetame seda rahvusvahelistumiseks, on tõstnud siis ka meie ülikoolide kvaliteeti?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, loosungi tasemel seda millegipärast seostatakse nii, et mida rohkem välisüliõpilasi, seda parem ülikooli kvaliteet. See võiks teoreetiliselt olla nii siis, kui neid üliõpilasi võetaks vastu range konkursi alusel, kui võetaks vastu parimaid. Siis see võiks nii olla. Aga kui võetakse vastu sisuliselt kõik, kes läbivad väga lihtsa vestlusvooru ja kelle dokumendid on korras, siis see kindlasti ülikoolide kvaliteedi tõusu kaasa ei too.

Rääkimata sellest, et Eesti üliõpilased peavad õppima inglise keeles. Kõikidele on selge, et emakeeles õppimine on alati viljakam ja efektiivsem kui mitteemakeeles õppimine. Nii et ütleme, et praeguse mudeli alusel, nii nagu Eestis see praegu toimub, välisüliõpilaste osakaalu suurenemine, kui nad õpivad inglise keeles, mingit hariduse kvaliteedi tõusu kaasa ei too. Vastupidi, see madaldab hariduse kvaliteeti.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Võib-olla sa natuke selgitaksid seda teemat uuesti? Tänu Isamaa Erakonnale on Eestis eestikeelses õppes tasuta kõrgharidus. Kas ma saan õigesti aru, et eestikeelne tasuta õpe on see, mida te toetate? Aga kui kõrvalülikool annab inglise keeles mingit magistri‑ või bakalaureusekraadi ja küsib selle eest raha, kas siis see on okei või ei ole?

Tänan selle täpsustava küsimuse eest. Kõrgharidusmudel on pisut teine teema ja natuke keerulisem. Ma ei saa öelda, et ma täiesti üheselt seda praegust mudelit toetaksin.

Aga nüüd küsimuse teine pool. Juhul kui ülikoolid tahavad oma õpetamisega raha teha ja see on puhtalt äri, see on puhtalt ettevõtlus, ja kui nad ennast sellega üleval peavad, siis ei saa selle vastu mitte midagi olla. Kui aga ülikoolid annavad tasuta ingliskeelset haridust välisüliõpilastele, kes pärast kooli lõpetamist või isegi juba varem Eestist lahkuvad, siis ei ole see otstarbekas ei Eesti maksumaksja ega ka õppekvaliteedi seisukohalt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Riigi julgeolekust ja eriti just sisejulgeolekust oleme selle seaduseelnõu kontekstis juba rääkinud. Seletuskirjas on väga selgelt öeldud, et siin olevad muudatused vähendavad riske riigi julgeoleku suhtes. Kui Reformierakond ja Keskerakond seda eelnõu ei toeta, siis see ju tegelikult annab väga selge indikatsiooni, et nad toetavad julgeolekuriskide tõusu ja töötavad selle nimel, et pikemas perspektiivis destabiliseerida Eesti ühiskonda, Eesti julgeolekut ja hävitada lõpuks ka Eesti rahvusriik. Kas sa nõustud minuga selles küsimuses?

Mul on raske selle loogikaga mitte nõustuda. Ma ei tea, kas ma kasutaksin selliseid omadussõnu, see on nüüd teine asi, aga poliitikas tuleb olla reljeefne ja selle loogikaga on mul raske mitte nõustuda. Küll aga on minus säilinud veel nii palju idealismi, et ma loodan, et ka koalitsioonisaadikud toetavad seda eelnõu.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Välismaalaste seadust on pidevalt nii-öelda parandatud ja see võeti vastu vist üle kümne aasta tagasi. Kas peaks selle uuesti ümber kirjutama terviktekstina, nii et oleks arvestatud tänapäevast olukorda, demograafilist olukorda ja põhiseaduse preambulis sätitud momente, ja kui peaks, mida siis peaks tegema? Kui palju peaks seda seadust ja mis kohtades ümber tegema?

Aitäh! Kui ma põhiseaduskomisjonis olin, siis ma ka meenutasin komisjoni esimehele, et kunagi, kui me laulva revolutsiooni ajal sinimustvalgete lippude all nõudsime omale vabadust, siis vabadus tähendas ka seda, et migratsioon peatub, et me saame seda ise reguleerida ja ei ole massiimmigratsiooni. Tegelikult oligi üheksakümnendatel aastatel meie sisserände piirarv sätestatud sellisel tasemel, et massiimmigratsiooni olla ei saanud. 

Järjest on nüüd toodud juurde erandeid, mis sisserände piirarvu idee või selle kontseptsiooni ära rikuvad. Varem oli 18 erandit, aga üleeile vastu võetud seadusega, mida, ma loodan – toonitan, jätkuvalt toonitan –, president välja ei kuuluta, loodi veel kaks erandit juurde. Mida ma teeksin? Ma [kaotaksin] need erandid ära ja läheksin sellesama meie rahvusriigi ideega, mis meie põhiseadusest välja paistab, niimoodi edasi, nagu see oli mõeldud meie iseseisvuse taaskehtestamisel.

Martin Helme, palun!

Aitäh! See viimane jutt on väga-väga märkimisväärne. Me elame müüdis, nagu oleks Eestil ikka veel või nagu oleks pikki aastaid olnud range immigratsioonipoliitika. See lihtsalt ei vasta tõele. Juba pikki aastaid on meil olnud väga lõtv immigratsioonipoliitika ja nüüd see viimane välismaalaste seaduse muutmine on teinud Eesti üheks kõige avatuma immigratsiooniga riigiks terves Euroopas ja maailmas. Aga ma ka küsin. Avalikkus on vastu ja paljud parteid deklareerivad, et nad on vastu massiimmigratsioonile, ajavad mingit eufemistlikku juttu spetsialistidest ja tudengitest, aga vähemalt väidavad, et on vastu. Aga miks siis meil on nii lõtv immigratsioonipoliitika? Vanas Roomas küsiti: "Cui bono?", "Kes [sellest] võidab?". Keegi ju peab selle taga olema, kui meil aastaid ja aastaid süstemaatiliselt seda surutakse. Kes võidab sellest, et meil on avatud immigratsioonipoliitika?

Katsun üldistatult vastata, et võidavad kaks äärmust. Need on vasakäärmuslased, kes loodavad uutest immigrantidest enda elektoraadi laienemist, ja teisalt võidavad need poliitilised jõud spektri teisel pool, kes ei ole vastu sellele, et Eesti majandus ehitatakse üles odavtööjõu kasutamisele. Nemad võidavad. Paraku on nendel olnud ka tugev lobi. Ma saan aru, et ka osa meediast ei ole lihtsalt aru saanud sellest teemast, ei ole aru saanud, mis toimub, ja on lasknud ennast pseudoargumentidega ära veenda.

Mart Helme, palun!

Ma võtan endale selle privileegi, et ma vastan eelnõu esitaja eest, kellele see on kasulik. See on eelkõige kasulik loomulikult nendele jõududele nii idas kui ka läänes, kes soovivad rahvusriikide ja rahvusidentiteetide hävitamist. Nende käsilasteks on meil siin koalitsioonierakonnad, ühele poole ja teisele poole. Aga küsimus, mis on praegu radari alt läbi libisenud, on see. Meil on tegelikult veel sordiini all tervishoiukriis. Juba räägitakse mingitest uutest omikrontüvedest ja ei tea veel millest. Kuidas meie tervishoiule, meie sotsiaalsete tagatiste kindlustamisele mõjub niisugune massiline sisseränne ja kas sellega kaasneb ka meil vahepeal kadunud olnud või vähetuntud haiguste plahvatuslik toomine riiki?

Aitäh! Ma vastan lühidalt, et see mõjub katastroofiliselt ja neid vilju me alles hakkame nägema.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Odav tööjõud ei edenda majandust mitte ühestki aspektist. Seda on näiteks Rootsis piisavalt põhjalikult uuritud, et sisserändajad, kui nad üldse tahavad tööle minna, mis on harv juhus, töötavad kas taksojuhina, habemeajajana või kebabiküpsetajana. Riigi majandusele nad mitte midagi juurde ei anna. Mis puudutab Eestit, siis me ju näeme, kellena töötavad need tumedama nahavärviga akadeemikud, eks ole: veavad öösiti pitsat laiali. Aga minu küsimus on slaavi riikidest saabunud inimeste kohta. Kas Eesti riigil on ülepea mingi ettekujutus, millest nad pärast elamisloa saamist elatuvad, kui palju nad makse maksavad, kas nad üldse Eestis viibivad või on siit edasi siirdunud? Üksiti on tegemist ju ka väga suure julgeolekuohuga. (Juhataja helistab kella.) On Eesti valitsusel mingi ülevaade, mis inimesed nad on ja kus nad on?

Minu teada, juhul, kui selline ülevaade on, siis see on väga pealiskaudne. Me uurisime siseministri käest, kui suur osa põgenikest on ukraina emakeelega ja kui suur osa on vene emakeelega. Minister vastas, et need andmed on tal olemas, aga tal ei ole need peas, ja lubas hiljem saata. Kui me hiljem tema käest küsisime, siis oli vastus, et neid andmeid ei koguta. Nii et mul on küll tunne, et Eesti riigil on väga pealiskaudne ettekujutus sellest, kes meie hilisimmigrandid tegelikult on.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea Jaak! Hiljuti kirjutas president Kaljulaid ühe huvitava artikli, kus ta ütles, et kaheksa korda rohkem kui Saksamaal Merkeli ajal, aga me võiksime mõelda uue Rootsi ülesehitamisele siin Eestis. Mis sina sellest arvad, uuest Rootsist siinpool Läänemerd? 

Aitäh! Kõigepealt, mis puutub lõimumisse, siis lõimumiskogemus on Eestis ju tegelikult palju pikem kui Rootsis. Meie ei peaks lõimumisse puutuvalt kusagilt mujalt kogemusi hakkama omandama, kusagilt eesrindlikust läänest. Me teame ise, teised võiksid meie pealt õppida. See kogemus ei ole julgustav, nagu sa väga hästi tead. Mis puutub aga Rootsisse, Rootsi mudelisse – nagu öeldakse, rumal on see, kes õpib iseenda vigadest, tark õpib teiste vigadest, aga eriti rumal on see, kes ka teiste vigadest ei õpi.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Selle eelnõu ettevalmistamisel oled sa teinud väga tänuväärset ja tugevat tööd. Siin on juba kõlanud üks väga oluline vektor ühiskonna jaoks, kuidas meie ühiskonda on petetud sellega, just nagu oleks meil väike kvoot ja meil ei oleks nagu hirmu. Tõepoolest, kui me vaatame välismaalaste seadust, siis peale selle klassikalise tuhandese kvoodi on meil 18 erandit, nüüd võib-olla ka 20 erandit, kõik sõltub muidugi presidendist, [kaks] tuleb juurde. Selle eelnõu väljatöötamise [kontekstis] küsiksin mina niimoodi: kui me teeksime sellise triki, kuidas sa siis hindad seda, kui me välismaalaste seadusest saaksime selle soperduse välja võtta, mis on seotud nende kümnete eranditega? Kas siis võiks öelda, et välismaalaste seadus on aktsepteeritav ja mõistlik ja meie ühiskonda paremini aitab, kui erandid välja võtta, kõik erandid?

Ma saan küsimuse mõttest aru ja see on igati asjakohane. Aga kui proovida sellele sisuliselt läheneda, siis tõenäoliselt vajaksid seaduses muud asjad ka veel lisaks muutmist. Aga nende erandite väljavõtmine on ka üks samm immigratsiooni reguleerimise poole.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Me mäletame aastat 2009, kui Eesti oli kriisis ja riiki juhtis Reformierakond. Selle asemel, et nagu teised riigid toetada majandust, seda ei tehtud, hoopis kärbiti. Tagajärjeks oli, et 100 000 inimest lahkus [Eestist]. Täna oleme taas kriisis, oleme sügavas energiakriisis, ettevõtete konkurentsivõime väheneb, inflatsioon kappab ja meil on uksed avatud immigratsioonile. Meil on juba niigi üle 20 000 võõrtöötaja, nüüd on siin Ukraina pagulased. Meil ei ole õrna aimugi, kui palju meil on illegaalset võõrtööjõudu sees, ja nüüd avati siis [uksed] tervele maailmale. Kõik võivad tulla siia sisuliselt võõrodavtööjõudu tegema. Kuidas te ennustate selle kriisi tagajärgi väljarände ja meie rahvuse säilimise seisukohalt?

Aitäh! Selleks ei pea olema sotsiaalteadlane. Selle kohta on ju tore ütlus, et seda, kes kordab sama tegevust ja loodab teistsugust tulemust, ei saa väga targa inimesena iseloomustada.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eelnõu eesmärgist rääkides on kirjeldatud, et eelnõuga soovitakse vältida olukordi, kus Eestisse tekiksid suletud kogukonnad või koguni paralleelühiskonnad. Kas teil on Euroopast tuua näiteid, kus sellised protsessid on juba olnud? Äkki kirjeldate neid negatiivseid mõjusid natukene veel? Sellest on küll juttu olnud, aga ma arvan, et küll küllale liiga ei tee.

Jah, eks neid on nii Euroopa riikides kui ka meil Eestis. Me ju teame, et meil toimub ka enklaavistumine või sulgumine. Ega Ida-Virumaal ju eestlaste osakaal kuidagimoodi ei tõuse. Kui me vaatame näiteks Tallinna linnaosi, siis need on ju ka jaotunud rahvuslikul alusel, või ütleme, sellel alusel, kas tegemist on välispäritolu rahvastikuga või mitte.

Ilmselgelt on lõimumine võimalik, näiteks võib tuua Peipsi venelased või valgekaartlaste järeltulijad. Aga lõimumine on pikk, ülipikk protsess. Kui meile saabub massiimmigratsiooni tõttu tuhandeid ja tuhandeid inimesi igal aastal juurde, siis võime selle lõimumisraha, noh, tühjaks kuulutada. See on sõelaga vee kandmine sel juhul. Ilmselgelt on teisest kultuuriruumist isikute lõimumine veel palju pikaajalisem. Kui Rootsist või Norrast näiteid tuua, siis Rinkeby linnaosas tuleb selleks, et ennast turvaliselt tunda, vene keelt rääkida, sellepärast et kohalikud kurjategijad kardavad venelasi. Selliseid näiteid on palju-palju, kus teisest kultuuriruumist pärit isikud kaugeltki mitte ei lõimu sellesse ühiskonda.

Ma tuletan meelde ühte meie arupärimist, mis kahjuks sai suhteliselt vähe tähelepanu. See oli arupärimine siseministrile, kus me küsisime selle kohta, mis on saanud nendest kvoodipagulastest – neid oli 213 –, kes meile aastatel 2016–2019 tulid. Vastus oli see, et tegelikult poolte nende asukohta me enam ei teagi, ehkki nad olid ju eriti hästi hoolikalt välja valitud just Eesti jaoks ja nad soovisid Eestisse tulla. Ometi on pooled nendest Eestist lahkunud. See tähendab seda, et nende lõimumispotentsiaal oli ülimadal.

Me saime ka teada, et nendest 504 isikust, kes aastatel 2016–2021 said Eestis pagulase staatuse ja seaduse järgi oleksid pidanud õppima eesti keelt, ainult 11 on B‑kategooria eesti keele eksami sooritanud. See näitab, et lõimumisprotsessid ei ole kiired, need on vaevalised ja mida suurem on immigratsioon, seda mõttetumaks need lõimumisüritused muutuvad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma vaatan, et ma olen viimane küsija siin praegu. Küsin siis nii‑öelda kokkuvõtlikult selle seadusemuudatuse kohta. Juhul, kui me jätame selle seadusemuudatuse vastu võtmata, siis sellega kaasnevad kindlasti mingisugused muudatused meie elanikkonna suhtes siin Eesti riigi pinnal. Mu küsimus kaldub natukene küll võimatu missiooni hulka, aga ma ikkagi küsin, lootes teilt vastust saada. Kui me seda seadust praegu vastu ei võta, seda muudatust, siis milline on töö‑ ja õpirände raames siia saabunud inimeste arv aasta pärast, kolme aasta pärast ja viie aasta pärast? Kui oskate, siis võite vastata.

Aitäh! See küsimus on jälle täiesti asjakohane. Aga ma loodan, et te saate aru, et ma ei suuda sellele täpse arvuga vastata. Jätame jälle põgenikud mängust välja, ma toonitan, et põgenike olukorda selle eelnõu vastuvõtmine meie tööjõuturul pigem parandab. Kui me jätame  põgenikud mängust välja ja teame, et muidu on olnud migratsioonisaldo 4000–5000 inimest aastas ja Statistikaameti esialgsete andmete järgi võime arvata, et 2021. aastal oli migratsioonisaldo veel suurem, siis nüüd üleeile vastu võetud seaduse jõustumise korral – ma toonitan: ma loodan, et president seda välja ei kuuluta, aga siiski hüpoteetiliselt selle jõustumise korral – võiks arvata, et see põgenikeväline või tavaline sisseränne võiks suureneda võib-olla poolteist korda, võib-olla rohkem. See eelnõu oleks üks samm selle poole, et seda ei juhtuks.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd põhiseaduskomisjoni poolt Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas oma 5. aprilli istungil Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatatud eelnõu. Meil olid kohale kutsutud algataja esindaja ja Siseministeeriumi sisejulgeoleku‑, korrakaitse‑ ja migratsioonipoliitika asekantsler Veiko Kommusaar ning piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Jana Laane. Nii nagu eelnõu algataja siin enne mind eelnõu tutvustas, tegi ta ka komisjonis sellest pika ja põhjaliku ülevaate. Sellel ma pikemalt ei peatu, küll aga toon teieni mõningad tähtsamad kohad sellest, mida komisjoni liikmetel oli selle eelnõu kohta öelda või arvata.

Pikem arutelu oli selle üle, mis puudutab just nimelt kõrgharidusseaduse muutmist. Siin oli arutelu selle üle, kas ja kuidas see on tänaseks reguleeritud. Me tegelikult teame, et parlament on ka selles küsimuses võtnud oluliselt konservatiivsema hoiaku ja seda juba ühe veebruarikuus vastuvõetud eelnõu raames. Siin tuleb arvestada sellega, et see eelnõu anti sisse enne seda, kui parlament veebruaris otsused vastu võttis, nii et siin on juba teatud areng toimunud.

Siis oli küsimus selle kohta, mis puudutab mõjude analüüsi ja demograafiat, regionaalpoliitikat, mõju majandusele, et kuidas eelnõu koostajad on sellega arvestanud. Aga eks siin tuleb kindlasti möönda, ja seda ka komisjoni arutelu endas kätkes, et igas eelnõus on seda mõjude analüüsi tehtud nii palju, kui palju on fraktsioonil ja erakonnal võimekust. Me jõudsime selle eelnõu raames päris selliste, ütleme nii, parlamenditööd käsitlevate teemadeni, kas opositsioonil või koalitsioonil, kummal on võimekus teha kvaliteetsemaid eelnõusid. Siiski ma arvan, et see eelnõu on piisavalt hea ja ka sisulise seletuskirja poolega, et seda siin menetleda. Eks lõpliku hinnangu saab igaüks ise anda, aga see oli tõesti üks arutelu telgi meil komisjonis.

Siis oli juttu sellest, kas eelnõu algataja on kursis sellega, et nagu me mäletame, siin oli eelnõu 241, mida teise ja kolmanda lugemise vahel muudeti, ja seal oli osa Riigikogu liikmete poolt hinnanguna antud mõningad keelelised korrektuurid teise ja kolmanda lugemise vahel. Me märkasime, et need keelelised korrektuurid, mis meie tegime toona selles eelnõus ära põhiseaduskomisjoni poolt ja mille suur saal heaks kiitis, needsamad vead olid ka sellesse eelnõusse sisse sattunud. Meie küsimus oligi, kas tegemist on juhusega. Tõesti, oli ka juttu sellest, et ju siis on needsamad näpuvead sattunud ka siia eelnõusse sisse. Aga nii nagu eelneva eelnõu puhul, kui parlament tahab ja soovib, siis neid näpuvigasid annab tulevikus muuta.

Kuulasime ära Vabariigi Valitsuse esindaja seisukoha. Härra Veiko Kommusaar sõnas, et Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 17. veebruaril ja jõudis arutelu tulemusena selleni, et mitte toetada antud eelnõu. Üks põhjus oli kindlasti see, et Vabariigi Valitsus oli tolleks hetkeks andnud Siseministeeriumile ja Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumile ülesande tulla välja oma muudatusettepanekutega, mis esitati hiljem ka eelnõu 241 kohta.

Oli ka pikem arutelu selle üle, mis puudutab julgeolekuküsimusi Eesti kontekstis, et kas ministeeriumi ametnikud on piisavalt seda hinnanud ja milline on nende kompetents selle hindamiseks. Siin oli komisjoni liikmetel arvamusi, et võib-olla see kompetents ei ole piisav. Samal ajal rõhutasid ministeeriumi ametnikud mitu korda, et nad on nendel teemadel vestelnud nii Politsei‑ ja Piirivalveametiga kui ka kaitsepolitseiga, see puudutab rändepoliitikaga kaasneda võivaid ohtusid.

Võib-olla veel sellest, et õpirände suhtes on konsensus siia eelnõusse sisse tulnud. Selle üle oli ka komisjonis hea meel, et teatud küsimustes on näha sarnasusi selle eelnõu ja tänaseks juba vastuvõetud eelnõuga 241. See on see, mida komisjonis tunnustati, et on leitud parlamendierakondade seas suurem konsensus ja ühisosa.

Meil oli juttu ka sellest, kuidas ja mismoodi on selliseid eelnõusid ette valmistatud ja keda peaks kaasama. Komisjoni poolt märgiti ära, et kui eelnõu 241 puhul, mis paratamatult selle eelnõu arutelusse väga palju sisse tuli, oli kaasatud väga paljusid just nimelt ettevõtjate organisatsioone, siis tulevikus peaks kaaluma, et kui on sellised eelnõud, mis puudutavad ettevõtlust, töökohti, siis kindlasti ametiühingud peaksid olema alati laua taga, et selline kolmnurgaprintsiip oleks tagatud.

Siis oli küsimus, kas ametnikud esindavad komisjonis oma maailmavaadet või hetkevalitsuse poliitikat. Pärast pikka arutelu me jõudsime ikkagi järeldusele, et sõltumata valitsusest on ametnikud olnud professionaalid ja käsitlevad kõiki neid teemasid ikkagi mitte maailmavaateliselt, vaid just nimelt valitsuse poliitiliste seisukohtadena.

Pärast pikka ja põhjalikku arutelu jõudsime ka menetluslike otsusteni. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. aprillil. Me teame, et juhatus otsustas neid asju ühele poole nihutada, suur saal teistpidi tagasi, täna on 13., aga me teame ka, miks nii läks: eile lihtsalt ei jõutud kogu seda menetlusprotsessi läbi teha. Siis oli teine otsus: teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 5 põhiseaduskomisjoni liiget, vastu oli 2 ja erapooletuid oli 1. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Tõnis Mölder. Rohkem otsuseid me sellel komisjoni koosolekul ei teinud. Aitäh!

Aivar Kokk, palun! 

 Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma loodan, et sa toetad seda arusaama, mis on üle kümne aasta Eestis olnud, et eestikeelne kõrgharidus võiks olla meie inimestele, tudengitele tasuta. Samas, kui ülikoolid soovivad ingliskeelset haridust tasulisena anda, ei peaks seda keelama. Kas te arutasite ka sellist teemat, et teatud erialasid ei ole Eestis võimalik õppida, ja on ka vaja ennast täiendada ja selleks minna välismaa ülikooli? Holland on hea näide, kus oodatakse üle maailma tudengeid ja antakse väga head haridust. Kui Eestis ei anta mingi valdkonna haridust, seda ei ole võimalik saada, kas riik ei peaks toetama neid tudengeid, kes lähevad välismaale õppima ja tulevad magistrikraadiga Eestisse tagasi?

Lühidalt võiks vastata, et komisjonis seda arutelu ei olnud. Aga pikemalt vastates ma kõigepealt arvan, et mis puudutab eestikeelset haridust ja just nimelt tasuta eestikeelset kõrgharidust, siis siin ka minu enda koduerakond Keskerakond on üheskoos teie erakonnaga selle eest seisnud. Ma arvan, et need on õiged põhimõtted, mille eest on seistud. Mis puudutab väliskeelset ehk inglise keeles antavat näiteks kõrgharidust, siis ma ei välista seda küsimust, mille te tõstatasite. Kui keegi soovib minna välismaale õppima ja inglise keeles omandada kõrgharidust just nimelt selles valdkonnas, kus haridust Eestis ei pakuta – me teame, et neid erialasid on, kus maailmas on võimalused oluliselt paremad ja meie väikeses Eestis lihtsalt ei ole võimalusi, meil ei ole selliseid õppejõude ja meil ei ole selliseid võimalusi teemasid käsitleda –, siis kindlasti on see mõttekoht. Miks mitte ei võiks riik nende inimeste õpet toetada? 

Aga veel kord, sellisel juhul mina isiklikult näen, et tingimus võiks olla see, et need inimesed kindlasti tulevad tagasi Eestisse ja panustavad ka Eesti tööturule ja Eesti majandusse. Kui nad seda ei tee, siis ma näen, et need inimesed, kes on saanud tasuta kõrghariduse, võiksid mingi perioodi jooksul riigile selle osa hüvitada, kui nad on Eestist lahkunud ja Eestis tööle ei ole asunud. Ei taha ühelegi valdkonnale ega ametkonnale liiga teha, aga ma arvan, et üks näide on arstid, kes saavad Eesti riigi kulul tõesti väga hea hariduse, aga me teame, et osa arste ei asu kunagi Eestis tööle, vaid nad asuvad tööle välismaal.

Veel kord: inimesed peavad ennast välismaal täiendama, see on mõistlik, aga võib-olla majanduslikus küsimuses ja riigieelarvelises mõttes ei ole see olnud kõige otstarbekam käik riigi poolt. 

Rohkem küsimusi pole. Tänan! Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun! Juhin tähelepanu, et esimesel lugemisel [saavad sõna] vaid fraktsioonide esindajad. Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! See on väga kõnekas, et koalitsiooni read on praktiliselt tühjad. Ma saan aru, et istutakse kabinettides ja kõrv on nagu eeslil pikk, aga vahetuks osalemiseks ei [tunne] koalitsioonisaadikud vajadust, sisemist sundi ega kirge. See on äärmiselt kahetsusväärne, sest see näitab, et neil puudub täielikult situatsioonitunnetus. Nad kujutavad ette, et maailm kulgeb ikka edasi ettepandud rööbastel, mis on juba aastakümneid tagasi Eestis ilusti-kenasti maha pandud ja mida mööda poliitilised protsessid kulgevad. Ei ole nii! See, et me arutame praegu niisugust eelnõu siin, on kinnitus selle kohta, et siin on üks erakond ja üks fraktsioon, mis saab aru, et maailm ei ole endine.

Et maailm ei ole endine, sellest saavad aru ka koalitsioonisaadikud, kui nad räägivad Ukraina sõjast ja sellest, kuidas me peame pisaraid valama selle sõja ohvrite pärast. Ma olen sellega täiesti nõus, me kõik oleme sellega nõus, et see on masendav, mis toimub. Aga see, kuidas see sõda mõjub meile, meie väikesele riigile ja rahvale, ei ole nende teadvusse jõudnud. Selle tulemus on see, et me siin mõni päev tagasi enamuse häältega, koalitsiooni häältega, võtsime vastu eelnõu, mis lõi kõik uksed-aknad pärani lahti võõrtööjõule, küsimata, analüüsimata, endale aru andmata, mis on selle pikaajalised tagajärjed.

Kuulasin, mida rääkis kaitsepolitsei peadirektor "Esimeses stuudios", ja mõtlesin, et kui mina minister olin, siis ta rääkis ikka natuke teistsugust juttu, oluliselt mõistlikumat juttu, oluliselt realistlikumaid ohuhinnanguid peegeldavat juttu kui praegu. Me kuuleme, et meil viiendat kolonni ei ole, et meil on paremäärmuslaste oht. No kus need paremäärmuslased on? Paar rumalat postitust teinud teismelist poisikest on need paremäärmuslased, kes ähvardavad Eesti riigi ja kogu lääne tsivilisatsiooni hukka ajada või? See ei ole ju adekvaatne jutt. Meil on tuhanded ja tuhanded mitte Eesti riigi kodanikud, aga ka Eesti riigi kodanikud, kelle emakeel ei ole eesti keel, kes tegelevad usinalt laskeharjutustega, jahipidamisega ja muu seesugusega, on relvaomanikud, on laskemoonaomanikud, on hästi organiseerunud. Aga see ei ole Eestis probleem.

Loen ajalehest, et kolleeg Oudekki Loone kavatsetakse Riigikogust välja puksida, et ta ei saaks 9. mail minna pronksmehe juurde lilli viima. Siis ma kuulen, kuidas kaitsepolitsei peadirektor ütleb, et ei-ei-ei, kui keegi tahab minna 9. mail viima lilli Kaitseväe kalmistule, siis nemad seda ei takista. No kui need lilleviijad on kaitsepolitsei kaitse all, mis kuriteoga saab hakkama siis Oudekki Loone? Vot sellistest dissonantsidest kubiseb meie riiklik poliitika.

Miks ma sellest räägin? Räägin väga lihtsal põhjusel: sellepärast, et see on meie etnilise, keelelise ja kultuurilise heterogeensuse tulemus. Meil on kaks ühiskonda. Juba 30 aastat Eesti Vabariiki ja meil on kaks ühiskonda! Ei ole suudetud integreerida, lõimida – mis iganes sõna me kasutame – seda teist ühiskonnapoolt. Me kardame seda teist ühiskonnapoolt. MEM Cafe ees võib nuia anda, Toompea jalamil võib koerad kallale ässitada ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... aga Siselinna kalmistul me vestleme nendega, me ütleme neile, et ei ole ilus Georgi linti rinda panna. See kõik on väga-väga masendav.

Nüüd, kui me toome eelnõu, mis ütleb, et vaatame tulevikku ja anname endale aru sellest, et ainuüksi kuu ajaga on Eestisse jõudnud 30 000 uut inimest, kelle puhul on väga tõsine küsimärk, kas neile on mõtet hakata eesti keelt õpetama või ei ole, kas meil on vaja hakata neile oma haridussüsteemi tekitama või ei ole, sest me ei tea, kas nad lähevad edasi läände või lähevad nad tagasi oma kodumaale või jäävad nad siia – kui me tahame seda kõike korrastada seaduseelnõuga, siis ütleb koalitsioon, et korjake ära, ei kõlba, ei ole vaja.

Kas koalitsioonisaadikud saavad aru, et me oleme juba kaotanud, eesti rahvas, eestikeelsed valijad on juba kaotanud Tallinna linna? Kas nad saavad aru, et me oleme juba kaotanud Ida-Virumaa suured linnad ja Ida-Virumaa praktiliselt tervikuna? Meie, eestlased, ei otsusta seal. Otsustavad need, kes on tihtipeale ka Vene kodanikud. Nüüd teeme uksed-aknad pärani lahti, laseme kümned tuhanded inimesed siia sisse, uued inimesed, kelle kohta me ei tea, milline nende lojaalsus on. Ärge tulge mulle rääkima, et nad kõik on ukrainlased. Ei ole. Nad on Ukraina passiga, heal juhul Ukraina passiga venelased. Meil on juba kurioosumeid, kui nad on öelnud, et aga Putinil on õigus, õigesti teeb. Uksed-aknad pärani lahti, mõtlemata sellele, mis on aasta pärast, mis on kümne aasta pärast, mis riigis me hakkame elama! Mõtlemata sellele!

Mul on üks poeg arst. Suhtlen arstidega. Arstid ütlevad, et  tervishoiupilt on kohutav. HIV tuleb tagasi. Ukrainast tassitakse meile sisse nakkushaigusi, mille kohta me oleme arvanud, et neid Eestis enam ei saa kunagi olla. Ei, nad tulevad meile tagasi, sest kümned tuhanded inimesed tulevad ja toovad neid meile siia. Aga need [inimesed] suhtlevad meiega. Need naised, noored naised – me ei tea, mida nad siin tegema hakkavad. Võib-olla sajad, tuhanded naised nendest hakkavad prostitutsiooniga tegelema. Kes võtab selle peale mürki, et see nii ei lähe?

Mul on tihtipeale selline tunne, et on kaks võimalust. Kas meie poliitiline eliit, see valgete parteide poliitiline eliit on totaalne lasteaed, kes ei saa aru ega olegi võimeline mõtlema, mis juhtub siis, kui pista kaks naela elektripistikusse, ja pistabki need sinna elektripistikusse, sest ta on laps, või on tõepoolest meil tegemist kahjuritega, inimestega, kes on manipuleeritavad ja šantažeeritavad, aga kes võib-olla ka oma liberaalsete vaadete tõttu lihtsalt vihkavad Eesti rahvast, vihkavad eesti keelt, vihkavad eesti kultuuri, (Juhataja helistab kella.) tahavad, et meie haridus oleks ingliskeelne, tahavad, et meie tänavakeel oleks venekeelne ...

Aeg!

... ja et eestlastele jäägu nende pastel ja kannel.

Aeg!

Aeg? On aeg aru saada, et selline kahjurlus tuleb ka koalitsioonipoliitikutel lõpetada. Aitäh!

Tõnis Mölder keskfraktsiooni nimel, palun!

Ma ütlen ausalt, et ma esimese hooga ei mõelnud siia pulti tulla, aga kui eelnõu algataja omalt poolt esineb ikkagi väga suurte valeväidetega, siis tuleb need mõningad asjad siin ümber lükata.

Ma arvan, et esimene ja kõige tähtsam asi on see, et täna kell 12 esines siin meie ees Ukraina president. Ta esines väga südamliku, mõtlemapaneva ja väga sisulise kõnega. Minu meelest kogu parlamendi suur saal tõusis püsti ja aplodeeris. Me oleme minu meelest näidanud selles küsimuses väga suurt ühtsust ja minu meelest on ääretult oluline, et me teeksime seda ka homme, ülehomme ja nii kaua kui vaja ehk lõpuni välja.

Sellega, mida praegu siit puldist öeldi, et me justkui ei peaks Ukraina põgenikke aitama, ma küll ei nõustu. Jah, ma võin möönda, et ma üritan kuidagi aru saada, mida eelkõneleja tahtis öelda, aga see sõnavõtt ja need sõnad ei olnud kindlasti need, millega ma saaksin nõustuda. Me peame aitama kõiki siia tulnud sõjapõgenikke, kellel ei ole oma kodumaal võimalik turvaliselt olla. Me peame aitama neid naisi, neid lapsi, integreerima neid Eesti ühiskonda, pakkuma neile võimalikult palju tuge, aga looma ka võimalused olla täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed, alates haridusest ja lõpetades töökohtadega. Me peame kindlasti aitama ka neid mehi, kes siia tulevad ja kes ei ole oma koduriiki kaitsmas. Ma arvan, et nende inimeste mõistmine ja aitamine on see kõige väiksem asi, mida Eesti riik siin teha saab.

Nüüd teine asi, millega siin on hirmutatud. On öeldud seda, et tegemist on justkui ... Ma ei tea, kahte sõna on kasutatud. Küll on öeldud, et see on migratsioonipump – see üks eelnõu, mis siin esmaspäeval vastu võeti –, ja siis on öeldud, et see on sõel. No sõel ja pump on minu meelest kaks täiesti erinevat asja. Aga ma möönan, et ma saan aru, on erakondi, kes tahavad ka pumba juurde saada. Mida ma tahan öelda? Ma arvan, et see eelnõu ei ole ei sõel ega pump. Need eelnõud on mõeldud eelkõige ikkagi selle tarbeks, et me [muudame] siia kolmandatest riikidest [tuleva] rände poliitikat olulisel määral konservatiivsemaks, aga aitame kaasa ka Eesti majandusele, ettevõtjatele, loomaks siin uusi töökohti,  kõrgepalgalisi täisväärtuslikke töökohti. Ma arvan, et see on väga-väga oluline.

Kui eile kaitsepolitsei oma aastaraportis aasta kokku võttis ja [nende esindaja] ütles ühes intervjuus välja, et Eesti riigis ei ole migratsiooniga probleeme, me saame selle kõigega hakkama, siis ei tasu ka siit puldist tulla suurt saali hirmutama sellega, justkui meil oleksid kuskil peidus kümned ja kümned tuhanded inimesed, keda me peaksime kartma ja kes mingisugusel hetkel tulevad nurga tagant välja ja löövad meie õigusriigi korra kuidagi kõikuma. Ei, seda ei juhtu. Kui Eesti kaitsepolitsei ütleb, et seda ei ole olemas, siis ma usaldan neid.

Veel kaks asja, mis ma tahtsin ära klaarida selle eelnõuga seoses. Üks asi on see, et see eelnõu võimaldab meestel ja naistel, kes tulevad siia tööle, võtta kaasa oma pere. Niipalju, kui seda peret on, võivad nad kaasa võtta. See on selle eelnõu sisu, see on pump. Eelnõu 241, mis esmaspäeval vastu võeti, ütleb väga selgelt: iga täiskasvanud inimene, kes tahab tulla Eestisse ja Eestis tööd teha, peab taotlema endale väga selge aluse siin viibimiseks. Mees või naine – mehel on ühtede alustega Eestis viibimine, naisel teiste alustega. Kui naisele seda alust näiteks ei anta, siis ta Eestis viibida ei saa. Ehk me ei loo võimalusi tulla siia perede kaupa. Loomulik on see, et emad-isad ja nende lapsed liiguvad üheskoos. Aga see ei tähenda, et me soodustame kuidagi siin selliste perede teket.

Nüüd teine pool, mis on minu meelest väga oluline. Me väga selgelt lahendasime eelnõuga 241 ära selle küsimuse, et kui siia on tuldud õppima ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit.

... siis ikkagi tullakse siia õppima, mitte tööd tegema. Kui need inimesed, kes on tulnud siia õppima, visatakse ülikoolist välja, peavad nad järgnevate kuude jooksul Eesti riigist lahkuma. Me näeme olukorda, kus need inimesed Eesti riigist ei lahku. Ma arvan, et see ei ole joon, mida Eesti riik peaks hoidma. Meie soov on näha, veel kord, sellist läbipaistvat migratsioonipoliitikat, et kui inimene tahab tulla siia tööle, siis ta taotleb töötamise aluseid, ja kui ta tahab tulla siia õppima, siis on õppimisperiood ja ta tegeleb õpingutega. Ei ole mingisugune puder ja kapsad.

Nii et veel kord: ma arvan, et see eelnõu ei ole tehtud sellest vaimust kantuna, et aidata kaasa Eesti majandusele, Eesti ettevõtluskeskkonna parandamisele. Küll aga ma näen selles eelnõus palju positiivseid algeid, mis puudutavad teatud konservatiivseid jooni. Aga ma ütlen veel kord, et eelnõu 241 kattis need ära. Nii et minu ettepanek keskfraktsioonile on küll selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist mitte toetada. Ma saan aru, et komisjon ongi teinud tagasilükkamise ettepaneku. Meie fraktsioon toetab seda. Aitäh!

Mart Helmel on tekkinud vastusõnavõtu soov. Ma saan aru, et te tundsite ennast ära. Mainiti eelnevat kõnelejat.

Aitäh! Esiteks, ma tahaksin muidugi öelda, et ma ei ole kunagi ega kusagil ega ka meie fraktsiooni teised liikmed ei ole minu teada seadnud kahtluse alla seda, et sõjapõgenikke on vaja abistada. Küsimus on massiimmigratsioonis laiemalt. Aga seda massiimmigratsiooni peab riik ka sõjapõgenike puhul kontrollima, ohjama ja maandama kõik riskid. Sellele juhtisin ma tähelepanu. Mis puutub pumba juurde saamisse, siis ka pumba juures peab olema operaator, kes tuleb pumba käsitlemisega toime. Praegune koalitsioon sellega toime ei tule. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel soovib sõna Indrek Saar.

Head kolleegid! Ma tegin selle vea, et ma jätsin hääle peale, kui Mart Helme pulti tuli. Ja ma ei saanud muud moodi, kui ma pidin siia pulti tulema, et paluda kolleege EKRE fraktsioonist: palun juhtige tähelepanu oma kolleegi sõnakasutusele.

Ma saan aru, et emotsioonid keevad üle. Koalitsioon ka seda kriisi ära kasutades sõidab aeg-ajalt üle nendest reeglitest, mis oleksid parlamendis elementaarsed. Aga palun mõelge selle arutelu peale, mis meil eile siin oli, ja siis pange sinna otsa need sõnad, millega Mart Helme oma kõne lõpetas. Mõelge selle peale, kuidas Vladimir Putin püüab sildistada Ukraina inimesi, sõimates neid muu hulgas narkomaanideks ja nii edasi. Siis mõelge, kas on ikkagi adekvaatne tulla Riigikogu pulti ja hirmutada kogu Eesti rahvast Ukraina prostitutsiooniga, selles sõnastuses, nagu see kõlas.

Palun ärme tekitame pingeid! Aeg on niikuinii närviline. Ühiskonnas ei ole kõige paremad emotsioonid, inimestel on arusaadavalt hirm, jõuetusetunne mingil määral. Meil on vaja tegelikult ühiskonnas maksimaalselt meelerahu. Palun ärme krutime sellisel kombel ise pingeid ja ärme solvame neid, kellel on kõige raskem. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 516 esimesel lugemisel tagasi lükata. See on meil vaja läbi hääletada.

Head kolleegid! Tuletan meelde, et me arutame Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 516 ja juhtivkomisjoni ettepanekut eelnõu 516 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seega panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 516 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 58 ja vastu 19, leidis juhtivkomisjoni ettepanek toetust. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Läheme edasi teise päevakorrapunktiga: Isamaa fraktsiooni algatatud alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 548 esimene lugemine. Palun kõnetooli Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Me arutame täna Isamaa algatatud seaduseelnõu, mille vastuvõtmise korral langetatakse pliivaba bensiini aktsiisimäär Euroopa Liidu miinimumtasemele. Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada.

Inflatsioon on kasvanud hüppeliselt ja sellistes tingimustes tuleb astuda samme Eesti inimeste ja ettevõtete toetamiseks. Viimaste kuude inflatsioon on ületanud 10%. Tarbijahinnad kasvasid Eestis tänavu veebruaris võrreldes möödunud aasta veebruariga 12%. Aktsiisimäära ajutine langetamine Euroopa Liidus lubatud miinimumtasemele annaks võimaluse langetada kütusehindu, mis vähendaks survet inimeste ja ettevõtete rahakotile. Eelnõu vastuvõtmise korral langetatakse kuni järgmise aasta 1. maini pliivaba bensiini aktsiisimäär 563 eurolt 359 eurole 1000 liitri pliivaba bensiini kohta. 2023. aasta talvel saab olukorda uuesti analüüsida ja otsustada, kas seda aktsiisilangetust on vaja pikendada või mitte.

Loodan, et aktsiisilangetuse olulisust mõistavad ka teised erakonnad. Venemaa sõda Ukraina vastu on kaasa toonud suure ebastabiilsuse. Sellistel keerulistel aegadel on oluline, et Eesti riik rakendaks erinevaid meetmeid meie enda inimeste ja ettevõtete toetamiseks. Me teame, et märtsis oli mootoribensiini 95 keskmine hind 1,84 eurot liitri kohta ja müük langes, ma rõhutan, 12,5% võrreldes eelmise aastaga. Seega, kuigi Rahandusministeeriumil oli arvamus, et 4,2% on müügi langus, on see langus tegelikkuses tunduvalt suurem ja see number suure tõenäosusega on vähemalt 10%.

Head Riigikogu liikmed! Komisjonis kõik peale Reformierakonna saadikute seda eelnõu toetasid. Kui me küsisime ministeeriumi ametnike käest konkreetseid numbreid, nende analüüsi ja arvamusi, siis vastused olid sellised, et nad ei arva, et Läti piiri äärsed elanikud võiksid soodsama hinna pärast tulla Eestisse bensiini ostma, kuigi mõned aastad tagasi piirikaubandus teistpidi käis. Arvati, et paagi pealt üle 10 euro suurune võit ei ole see raha, mis võiks tuua Valka inimesed Valga maakonda bensiini ostma. Mina usun, et 10 eurot paagi pealt on päris suur raha. Kui me küsisime selle kohta, et Poolas on aktsiisimäär viidud Euroopa Liidu madalaimale [tasemele], et kas analüüsiti ka Poola [näidet], siis öeldi, et ei.

On ju selge, et kui aktsiisi vähendatakse ja hind väheneb, siis tarbimine kindlasti selle võrra kasvab. Ühelt poolt me võime küll arvata, et fossiilkütuste tarbimist tuleks vähendada, aga teistpidi me teame, et maapiirkondades on oluline, et saab sõiduautoga sõita tööle, kooli, poodi ja nii edasi. Me peame oma inimesi hoidma. Ma arvan, et selle eelnõuga on täpselt samamoodi, nagu sellega, kui me kaks aastat tagasi vaidlesime siin, kas veeteetasude alandamine on riigieelarvele kahjulik või kasulik. Lõpuks oli tulemus see, et kui ametnikud arvutasid, et see toob 17 miljonit miinust, ja meie pakkusime, et see võiks olla 30 miljonit plussi, siis lõpptulemus oli 30 miljonit plussi. Täpselt samamoodi on ka selle eelnõuga. Hinna alandamisel müügimahud kasvavad. Lõppkokkuvõttes on küll meil eelnõusse kirjutatud 30 miljonit miinust, kuid ma usun, et me sel hetkel ei prognoosinud, et müügimahud hinnatõusu tõttu nii drastiliselt langevad. Suure tõenäosusega sellel eelnõul vastuvõtmise korral riigieelarvele mõju ei ole. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ma ei näe. Nii et läheme edasi kohe komisjoni ettekandega. Kutsun siia põhiseaduskomisjoni liikme Tõnis ... Vabandust, vale rida oli. Andrei Korobeinik, rahanduskomisjon.

Hea istungi juhataja! Ma loodan, et Tõnis ei ole väga ehmunud. Head kolleegid! Rahanduskomisjon käsitles antud eelnõu enda istungil esmaspäeval, 4. aprillil. Peamine arutelu oli selle üle, mis on eelarveline mõju. Ministeeriumi analüüs näitas, et see mõju on negatiivne. Teatud küsimustele ei olnud vastust tulnud, aga need vastused koos numbritega saabusid hiljem.

Komisjoni arutelu oli väga põhjalik. Kõlasid arvamused selle kohta, millised võiksid olla Eesti maksundusvaldkonna otsused tänases olukorras. Arvamused olid erinevad. Arutelu lõpus tegi komisjon järgmised otsused. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. aprillil, täna on 13. aprill. See oli konsensuslik otsus. Otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Nagu ka eelnõu algataja mainis, see otsus ei olnud konsensuslik, poolt oli 5, vastu oli 2. Konsensuslik otsus oli see, et ettekandjaks olen mina. Muudatusettepanekute tegemiseks on kümme päeva, ma saan aru, et see [tähtaeg] on 28. aprillil kell 17.15. Minu poolt kõik. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ka kaasettekandjale küsimusi ei ole, saab avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ka ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd on niimoodi, et juhtivkomisjon, nagu me just kuulsime, tegi ettepaneku eelnõu 548 esimene lugemine lõpetada. Ühtegi vastupidist ettepanekut mulle laekunud ei ole, nii et esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 28. aprilli kell 17.15.

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunktiga. Nüüd me jõuame sinna, mis meie esmaspäevase kava kohaselt pidigi olema kolmapäevase istungi algus, senised olid eilsest ületulnud punktid, nüüd jõuame kolmandate lugemisteni. Vabariigi Valitsuse algatatud äriregistri seaduse eelnõu 493 kolmas lugemine, mis nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Kõigepealt teeme saalikutsungi.

Head kolleegid! Ma sain teid siia saali kavala trikiga, lasin saalikutsungit, aga ma ei ole veel hääletamist teinud, sellepärast et me menetleme äriregistri seaduse eelnõu 493 kolmandat lugemist ja kõigepealt on võimalik pidada läbirääkimisi. Kas on läbirääkimiste soovi? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Läheme lõpphääletuse juurde, kuna just oli saalikutsung. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 83 saadikut, vastu ei ole keegi, erapooletu ei ole keegi. Eelnõu on vastu võetud.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522 kolmas lugemine. Ka selle eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus, aga kõigepealt avame läbirääkimised. Palun, Hele Everaus!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ei peakski aega raiskama, aga ma arvan, et tegelikult on see eelnõu seda väärt. Ennekõike selleks, et me kõik tunneksime ennast tulevikus kindlamana.

Alustan ühest juhtumist. Tegemist oli natukene üle 30‑aastase noore mehega, kes põdes kaasasündinud hüübimishäiret ehk tal ühte valku hüübimisahelas ei olnud. See tähendab seda, et igasugune vigastus võib lõppeda verejooksu ja surmaga. Ta teadis seda, ta oli elu jooksul pidanud seda teed käima juba pikalt. Tal oli pere ja väike laps. Tal oli külmkapis olemas kõik see, mis vaja, et kui tekib probleem, siis saaks seda kiirelt lahendada. Õpetusi oli aastakümnete vältel korratud ja ta teadis, mida teha. Ta tundis peas halba tunnet. On teada, et üks võimalus on see, et ajus võib tekkida tema haiguse tõttu veritsus. Parem käsi muutus jõuetuks. Ta kutsus kiirabi. Neil olid kõik juhendid, näidati, kuidas kiirabi peaks käituma, ehk võimalikult ruttu oleks tulnud manustada see puuduolev valk. Kahjuks nõuandeid ei kuulatud, mees viidi ühe haigla EMO‑sse, kus seesama juhtnööride andmine kordus. Ja ei, mitte midagi. Seisund halvenes, sest verejooks peas süvenes. Ei kuulatud seda, mida oleks pidanud tegema. Inimene viidi kompuutrisse, kus ta kaotas teadvuse ja ööpäeva jooksul suri.

Ma räägin seda sellepärast, et me ei räägi nendest asjadest ja arvame, et meil ei ole neid probleeme. Kahjuks me ei tea seda tegelikult, sest meil ei ole keegi seda üldse täpselt uurinud, aga maailma andmed on need – seal, kus seda uuritakse ja kontrollitakse –, et üks haige kümnest võib saada mittesoovitava tulemuse ehk selle, mida võiks vältida, ja välditavatest vigadest 12% tekitavad pikaajalise invaliidistumise või surma. Viimased uuringud näitavad, et aastas tekib kõrvaltoimeid – mitte selliseid, mida ei saakski vältida – üle maailma 43 miljonit. Surmaga lõpeb nendest kõrvaltoimetest Hispaanias 4,4%, Taanis 6,1%, Inglismaal 8%, Rootsis 3%, Hollandis 7,8%. Meie seda ei tea[, kui palju meil neid on].

Teiste sõnadega, globaalselt on igal aastal nendesse välditavatesse kõrvaltoimetesse ehk meditsiini vigadesse surijate arv üle 3 miljoni. See on tõsine [probleem] ja mitte ilmaasjata pole Maailma Terviseorganisatsioon sellele väga tõsiselt tähelepanu pööranud.

Siiani on meditsiinivigade käsitlemisel olnud eri maades erinevad süsteemid. Meil on nii-öelda süüline süsteem karistusõiguse ja tsiviilõiguse alusel, mis tegelikult ei ole andnud mingeid lahendusi. Asi pole ju karistuses, asi on selles, et meil neid vigu võimalikult vähe oleks, et arstid ei kardaks rääkida sellest, mis toimub, ja ei püüaks tulevikus neid [varjata].

Rootsi oli esimene, kes 1975. aastal võttis mittesüülise süsteemi kasutusele. See tähendab seda, et nii-öelda kahjukannataja saab oma hüvitise, aga samas ei pea olema selle garantiiks konkreetse süüdlase leidmine, küll aga tegeldakse temaga eraldi. Selline süsteem on Soomes 1987. aastast, Norras 1988. aastast, Taanis 1992. aastast, Soomes on juba ka uus seadus.

Aega ma paluks juurde.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal on sama süsteem. Ka meie naabrid on meist ette jõudnud: Lätis on nii-öelda meditsiinilise riski fond 2015. aastast ja Leedus 2020. aastast.

See, mida me tahame, on sisuliselt ju kultuurimuutus. Me tahame seda, et meil võiks olla süda rahul ja me võiksime teada, et on ohutu olla haige ja me ei saa lisaks oma haigusele midagi veel juurde. Sellepärast on see seadus äärmiselt oluline, see seadus, mida, ma loodan, me kõik toetame. Aga see on alles algus, ta ju jõustub alles kahe aasta pärast ja palju tööd on teha. Meditsiinis kogu sisemise kultuuri muutmine on pikk protsess ja see ei lõpe mitte kunagi. Nii et tähtis eelnõu. Kümme aastat oleme seda oodanud ja mitte ainult oodanud, vaid tegelikult selle nimel ka tööd teinud. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu arutelud ei ole kunagi ajaraiskamine. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Olen täiesti nõus kolleeg Hele Everausiga, kes ka komisjonis mitmel korral rääkis, kuidas seda eelnõu on meditsiinipersonal kümme aastat oodanud ja ette valmistanud ning kui oluline see on.

On üsna selge, et targad inimesed ja süsteemid õpivad vigadest. Meie süsteem on seni üles ehitatud selliselt, justkui meie meditsiin oleks ilma vigadeta või maailmas kõige väiksema vigade hulgaga. Me kõik saame aru, et see ei vasta tegelikkusele. Meie seni kehtinud süsteem on soosinud seda, et meditsiinivigu Eestis lihtsalt ei registreerita, ei arvestata. Nagu eelkõneleja ütles, seetõttu ei ole võimalik nendega arvestada. See [muudatus] on selle eelnõu positiivne pool ja hea osa.

Nii nagu ikka kombeks on, armastatakse eelnõudele külge pookida igasuguseid erinevaid nüansse ja asjakesi. Novembris esitas Isamaa fraktsioon eelnõu, räägiti üsna palju sellest, et meil on kiirkorras vaja rakendada COVID‑i vaktsiini kahjude fond. Siis teatas peaminister, et seda kindlasti mitte mingisugusel kujul teha ei ole mõistlik, sest see annab ühiskonnale kohutavalt vale signaali. Kõik me teame, kuidas meil vaktsineerimisega oli. Nüüd on taas kord olukord paranenud, kohutavad Ukraina uudised on lämmatanud COVID‑iga seotud temaatika ja me oleme selle unustanud.

Minu meelest on see selle eelnõu kõige kohutavam pool, et selle eelnõuga otsustas koalitsioon kiirkorras liita selle, mida oli kümme aastat ette valmistatud. Meditsiinisüsteemi ja kindlustuse kontekstis otsustati kiirkorras liita vaktsiinikahjude fondi kokku, esiteks, kõikide vaktsiinidega seonduv ja siis veel täiendavalt COVID‑iga seonduv. Need vaktsiinid on veel lõpuni läbi uurimata, seal on väga palju erandeid ning me teame, et arstid ei suuda väga kiiresti ja lihtsalt tuvastada, et tervisekahjud on tekkinud just nende tõttu.

Minu meelest on see väga halb, et need siin eelnõus koos on. See on põhjus, miks me seda eelnõu sellisel kujul toetada ei saa. Oleks olnud üsna loogiline ja mõistlik, kui me siin parlamendis kiirkorras oleks COVID‑i vaktsiini kahjude fondi [küsimuse] lahendanud eraldi, sest seal on väga palju küsitavusi. Me jookseme pidevalt selles valdkonnas tegelikel sündmustel järel ja nüüd on need [asjad] siin ühtekokku pandud. Seda ei ole kindlasti mõistlik üheskoos teha, sest targad inimesed ei ole võimelised niimoodi õppima. Nii et me peame kahjuks selle eelnõu puhul jätma hääletamata. Aitäh! 

Siret Kotka, palun!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Palun teil toetada tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu. Seda seadust on väga kaua oodanud nii patsientide liit, haiglate liit, arstide liit kui ka õdede liit.

Vajadus vaktsiinikahjude hüvitamise järele tuli teravalt päevakorda pärast seda, kui osal inimestel tekkisid COVID-19 vaktsiini [manustamise] järel tervisekahjustused. Selle seaduseelnõu eesmärk on luua riiklik fond Eesti Haigekassa juurde, kust inimesed saavad taotleda hüvitist kuni 100 000 eurot. Hüvitist saab taotleda nii COVID‑i vaktsiini kahjustuste kui ka teiste vaktsiinide kasutamisest tekkinud terviserikete korral.

Teadmiseks, et hüvitamisele kuuluvad juhtumid, kui on vähemalt tõenäoline seos tervisekahju ja vaktsineerimise vahel. See tähendab seda, et Eesti inimesed ei pea kuidagi tõestama tervisekahju sajaprotsendilist seost vaktsineerimisega, vaid küsimus on tõenäosuses. Säärane vaktsineerimise kahjude süsteem on olemas juba 27 riigis, näiteks Soomes, Rootsis, Taanis ja ka mujal. Mul on väga hea meel, et nüüd on ka meil võimalus astuda nende riikide ritta, kes oma inimesi väärikalt kaitsevad.

Selles eelnõus on määratletud ka patsientide vastutuskindlustus, mis aitab patsientidel lihtsamalt hüvitist taotleda olukorras, kus on ilmnenud tervishoiutöötaja tehtud raviviga. Sel juhul saab patsient hüvitist taotleda kindlustusest ega pea kohtusse pöörduma. See on kindlasti väga vajalik meie patsientide vaatevinklist.

Soovin südamest ja siiralt tänada tervise‑ ja tööminister Tanel Kiike, kes tõesti paari kuuga töötas välja vaktsiinikahjude fondi seaduse eelnõu, ja see on täna meie ees. Palun toetage seda eelnõu! Sellega me aitame oma inimesi ja anname neile võimaluse saada hüvitist, mis on tekkinud ravivigade või vaktsineerimise kahjulike kõrvalmõjude tõttu. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun! Kolm minutit lisaaega.

Head kolleegid! Hea rahvas, kes te vaatate! Kahtlemata on see seadus äärmiselt vajalik ja mul on väga hea meel, et ta on jõudnud Riigikogu saali, kuigi eelnõus on ka veel väga olulisi puudusi. Aga kui siin eelnevalt kiideti Tanel Kiike, kes on äärmiselt ruttu suutnud selle seaduse lõpuni menetleda, siis mina ütlen hoopis niimoodi, et elulised faktilised asjaolud seoses vaktsineerimisega on toonud selle eelnõu siia saali. Loomulikult ka surve välismaalt, kus on vaktsiinikahjustusi väga palju olnud.

Loen ette mõne näite. Tatjana Fitania poeg Tallinnast [langes] peale vaktsineerimist praktiliselt kohe koomasse ja vajas elustamist. Olga Ivanoval Narvast tekkis vaktsineerimise tagajärjel kõrvaltoimena vasaku näopoole halvatus. Taimi isa Rakverest: peale esimest süsti kerge mäluhäire, hüperaktiivsus, mõttetu lobisemine, peale teist süsti süvenes agressiivsuse hoog, orientatsioon puudus, kõne segane, viie päeva pärast viidi kiirabiga Rakvere EMO‑sse ja sealt õhtul transporditi Tallinna psühhoneuroloogiahaiglasse. Viktor, 69‑aastane meesterahvas Tabasalust: kolmapäeval süstiti vaktsiini, neljapäeval tegi avarii. Politsei hinnangul võis olla tegemist olukorraga, kus tema süda seiskus. Avarii läks kirja ootamatu terviserikke põhjustatuna, millest me oleme viimasel ajal ajalehtedest kogu aeg lugenud. Elmar Järvamaalt läks vaktsineerima, 15 minutit hiljem kukkus auto kõrval kokku ja suri. Anneli ema Tallinnast: 12 päeva hiljem leitakse pereliikmete poolt põrandalt, elustamiskatsed ei aita, arstid küsisid, kas ema oli vaktsineeritud, kuuldes jaatavat vastust, vaatasid vaid üksteisele otsa ja nende kehakeelest võis välja lugeda, et ema polnud esimene, kellega nii juhtus. Kristi Pärnust: kaks nädalat peale süsti kukkus kokku, kiirabimeedikute esialgne hinnang oli tromb või ajuinfarkt.

Võiksin jätkata seda nimekirja, aga ma arvan, et seda pole vaja teha. Ja selle kõige, nende tervisekahjustuste ja surmade peale näeb seaduseelnõu ette ainult üliraske tervisekahjustuse või surma korral hüvitist maksimaalselt 100 000 eurot. Kas tõesti on meie Eesti Vabariigis inimese elu ainult 100 000 eurot väärt? 

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi muudatusettepaneku, et üliraske tervisekahjustuse või surma korral oleks hüvitis maksimaalselt 300 000 eurot. Võtsime aluseks mitte mingisuguse kohtupraktika, mida meil selles plaanis absoluutselt ei ole, vaid ühe juhtumi, kui päästetöötaja surma korral maksis tööandja tema lähedastele 300 000 eurot hüvitist. Tegemist ei olnud sugugi tööõnnetusega, nii nagu seda püütakse serveerida. See ei olnud tööga seotud.

Me oleme küsimuse ees, mispärast on vaja riigil võtta vastutus. Me mäletame neid kampaaniad, mismoodi aeti kõik järjekorras vaktsineerimistelgi juurde ja tehti see süst ära. Ka need inimesed kannatavad praegu.

Teine oluline muudatus, mida Eesti Konservatiivne [Rahva]erakond soovis teha, oli see, et vaktsineerimise ja patsiendil tekkinud tervisekahjustuse või surma põhjuslik seos loetakse tõendatuks patsiendi epikriisi alusel, millest nähtub vaktsineerimise kuupäev ja hilisem terviseseisundi halvenemine või surm. Kahjuks lükati see ettepanek jällegi tagasi, põhjusel, et seda peavad tegema eksperdid. Ma arvan, et see inimene, kellel on tekkinud tervisekahjustus, siis tema epikriis näitab absoluutselt selgelt ära, kas võis olla põhjuslik seos vaktsiiniga või on tegemist mingite kaasuvate haigustega, mille [ägenemisele] vaktsiin on kaasa aidanud. Seda muudatust, mille Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi, kahjuks jällegi ei arvestatud.

Mis teha, praegune Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus ongi selline, et ei hoolita oma inimestest, kes on kannatanud puudulike ja kontrollimata vaktsiinide kasutamise tõttu. Jah, ma olen sellisel kujul selle eelnõu vastu, mina isiklikult, aga ma hääletan selle poolt ja kutsun ka teisi hääletama, sest nende inimeste kannatused, nende vaev, nende katkenud elud väärivad rahalist hüvitist kas või mingil määralgi. Ma luban siit puldist praegu, et kui kunagi EKRE on uuesti võimu juures, siis me kindlasti muudame need summad selliseks, mis on väärikad. Aga see, mis on tehtud praeguste valitsejate poolt, on häbiväärne. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Saame minna [hääletuse juurde]. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus, aga enne seda teeme saalikutsungi.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 76 saadikut, vastuolijaid on 0, erapooletuid on 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 491 kolmas lugemine. Ka see seaduseelnõu nõuab koosseisu häälteenamust. Enne lõpphääletust viime läbi läbirääkimised. Jüri Jaanson, palun! Kolm minutit lisaaega.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tulin riigihangete seaduse muutmise [seaduse] eelnõu kolmandal lugemisel veel korra siia saali ette. Riigihangete seadus võeti 2017 terviktekstina vastu, selle edasisel toimimisel ilmnesid mõned sellised probleemkohad, mille tõttu valmistati praegu ette muudatused. Selle eelnõuga muudetakse [seadus] veidi paremaks.

Ma tahan veel toonitada seda, et eelnõule eelnes põhjalik arutelu kõigi asjaosaliste vahel ning Rahandusministeeriumiga. Kõik osapooled jäid lõpuks rahule ja sellisena ta siia jõudis. Komisjoni töös ei olnud meil probleeme, komisjonist läks see seadus suhteliselt probleemitult läbi. Komisjoni töös tekkisid mõned täiendavad muudatusettepanekud, mis võeti vastu konsensuslikult ja mis muutsid eelnõu veelgi paremaks. Aga teisel lugemisel siin saalis selgus, et saal veel päris rahul ei olnud, siin tõusetusid mõned küsimused. Seetõttu ma oma fraktsiooni loal kasutan võimalust veidi neid küsimusi üles tõsta ja veel kord täpsustada, mis siin nagu probleem oli.

Üks asi, mis siin probleemina tõstatati, oli siduva eelotsuse küsimus, mida tahtis Rektorite Nõukogu. Väidetavalt oli riigihalduse minister Jaak Aab lubanud, et see saab seaduseks. Tegelikult Jaak Aab seda lubanud ei ole. Rektorite Nõukogu esitas tõesti siduva eelotsuse eelnõu, aga just enne seda 2017. aasta seadust. Mõte oli see, et saaks eelotsust kasutada analoogselt, nagu seda maksuameti puhul saab teha maksukorralduse seaduse järgi, riigihangete seaduse järgi ei ole aga võimalik sellist siduvat eelotsust teha. See on Rahandusministeeriumi analüüsi järeldus. Selles suhtes seda teemat meil siin arutelul ei olnud, ei saanudki olla, aga kuna saalis seda tutvustati, siis ma täiendavalt uurisin, kuidas see asi peaks olema. Alternatiivina on riigihangete seaduses võimalus hankija taotlusel hankekord kooskõlastada Rahandusministeeriumi poolt, et kui hange eelnevalt kokku lepitakse, siis ei tekiks seal muudatusi. Rahandusministeerium on ju neid hankekordasid aastate jooksul väga palju läbi vaadanud ja võib selle alusel anda oma kooskõlastuse.

Teine punkt oli COVID‑i testide hanke küsimus. Nagu ma teisel lugemisel ütlesin, tõepoolest ei ole võimalik käimasoleva järelevalve tõttu detaile lõpuni avaldada, aga siin on võimalik kasutada väljakuulutamata läbirääkimistega hankemenetlust.

Nüüd edasi, hankelepingute muutmine kiirkorras. Toodi välja, et meil on keerulised ajad ja juba sõlmitud hanked on hästi probleemsed. Selles suhtes Rahandusministeerium juba 22. märtsil avaldas juhise hankelepingute muutmise võimaluste kohta lähtuvalt ehitushinnaindeksist või näiteks tarbijahinnaindeksist, ja soovitas ka uutes riigihangetes siduda hankelepingu maksumuse indekseerimisega. Keerulises olukorras on ju tegelikult ka hankijal endal võimalik tulla teisele poolele, pakkujatele või edasilepingupartnerile, vastu sellega, et ta oma lepingu alusel teeb väljamakseid varem, aitab sihukeste kriisiseisundite korral.

Väga suur teema, mis siin tõstatati, oli seaduse jõustumine. Jah, selle üle võib diskuteerida, kas see peaks olema 1. juunil või võiks olla veel hiljem, kolm kuud hiljem. Aga ütleksin nii, et esiteks alustati eelnõu muudatustega varakult. Rahandusministeerium alustas nende tutvustamist juba eelmise aasta veebruaris. Muudatusi on järjepidevalt tutvustatud koolitustel ja seminaridel, viimati käsitleti neid 24. märtsil koolitusturg.ee korraldatud riigihanketeemalisel seminaril, kus lahati neid muudatusi terve päeva. Samuti toimub 21. aprillil järjekordne koolitus Teamsi keskkonnas, kus osalejate arv on kindlasti päris suur. Nii et põhimõtteliselt on ettevalmistus olnud väga pikaajaline ja põhjalik. Ma tuletan veel kord meelde, et ka praeguste muudatuste seas on punkt, mis määrab ära selle, et kuni 1. juunini või eelnõu vastuvõtmiseni sõlmitud riigihanked lähevad lõpuni vana korra järgi. Nii et siin ei tohiks nagu kuidagi probleeme olla.

Probleem oli muidugi ka Siseministeeriumi siseauditiga. Ka seal oli teemaks julgeolekuvaldkonna sõnastus. Lihtsalt nende siseaudiitor käsitles olukorda märksa rangemalt, kui seadus nõudis.

Nii et ma teema kokkuvõtteks ütleks lihtsalt, et see muudatus on suunatud just nende praktiliste probleemide lahendamisele, (Juhataja helistab kella.) millega hankijad ja pakkujad on riigihangete korraldamisel põrkunud, ja vägagi üksmeelselt on see probleem ära lahendatud. Nii et ma loodan küll, et sellega on ...

Aeg, Jüri!

... riigihangete seadus saanud oluliselt paremaks. Aitäh! Vabandust!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Nüüd on läinud meil umbes kümme minutit mööda ja ma pean tegema uuesti saalikutsungi. Meil tuleb veel kaks kolmandat lugemist, nii et ärge vahepeal ära minge. 

Kas me võime minna hääletuse juurde? Teeme nii. Head kolleegid, ma panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 491. See vajab koosseisu häälteenamust. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 68 saadikut, vastu on 15, erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 430 kolmas lugemine. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Kõigepealt avan aga läbirääkimised. Annely Akkermann, palun!

Tere päevast, head kolleegid! Tuul on saamas Eesti tähtsaimaks loodusvaraks, aga tuuleenergia kasutuselevõtt on Eestis kahjuks juba kümme aastat takerdunud. Käesoleva eelnõu seaduseks saamisel oleme seadusandlikud takistused lahti harutanud umbes kolme viiendiku ulatuses. Neljas viiendik laheneb siis, kui valitsus kehtestab mereala planeeringu ning käesoleva eelnõu rakendusaktid, ja siis, kui Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võtab menetlusse hoonestuslubade taotlused, mis on seisnud postkastis juba mitu aastat. Viimane viiendik on jällegi meie lahendada. Nimelt peab siia jõudma eelnõu, mis näeb ette, kuidas kohalikele kogukondadele hüvitatakse tuuleparkide põhjustatud keskkonnahäiringud. Loodetavasti annab valitsus selle Riigikogule üle järgmise kuu jooksul ning me saame selle menetletud veel enne suvepuhkust.

Oleme astumas pikka sammu edasi, aga palju on veel minna, enne kui tuuleparkide ehitus saab alata. Euroopa Komisjon on hinnanud Eesti meretuulepotentsiaaliks 8 gigavatti. Umbes nii palju on juba algatatud ka arendajate hoonestusloataotluste menetlusi. Kaheksagigavatise võimsusega meretuuleparkides saaks toota 32 teravatt-tundi elektrit aastas, mis oleks pea neljakordne Eesti tarbimine viimastel aastatel. Eesti merel jätkub soodsat energiat nii majapidamistele, äriühingutele kui ka ekspordiks. Energiat jätkub ka vesiniku tootmiseks, mida saab tuule‑ ja päikesevaestel aegadel taas elektriks muuta. Tõsi, 60% läheb kaotsi, mistõttu on ka sellise elektri hind võib-olla viis korda kõrgem. Aga Nord Pooli börsihind võib juba nüüd kõikuda ühe päeva jooksul rohkem kui viis korda. See on tulevik.

Kui elektri turuhind on 50 eurot megavati eest, mis tänasel päeval on väga soodne, siis 8-gigavatise koguvõimsusega meretuuleparkide netokäive aastas oleks 16 miljardit eurot ühes aastas. Need summad on suuremad kui Eesti aastaeelarve. Kui nüüd lisada juurde aja mõõde, et hoonestusload antakse välja 50 aastaks võimalusega pikendada veel 50 aastaks, siis on selge, miks pinged käesoleva seaduseelnõu ümber on nii suured ja miks selle eelnõu tähtsust ei või alahinnata.

Üks aspekt on eelnõu juures veel väga oluline. Nimelt muutsime me kahe lugemise vahel hoonestustasu arvestamise metoodikat. Maksude ja riiklike tasude määramisel on lihtsus, selgus ja turuga seotus omaette väärtused. Seaduse jõustumise korral arvestatakse hoonestustasu 1,5% meretuuleparkide netokäibelt, mis tähendab, et kui tuuleenergia potentsiaal arendatakse välja ja energia hind on 50 eurot megavatt-tunni eest, siis laekub riigieelarvesse ainuüksi mereala kasutamise eest hoonestustasu 240 miljonit aastas. See on peaaegu 1% SKP‑st. See on terve aasta riigieelarve kulude kate teadus‑ ja arendustegevusele.

Tõin siia suurusjärgu illustreerimiseks just teadus‑ ja arendustegevuse näite, sest taastuvenergeetikaalases teadus‑ ja arendustegevuses oleme Aasiast kaugel maas. Tokyo olümpiamängude korraldamisel kasutati energiakandjana vesinikku alates transpordist, küttest, jahutusest ja valgusest kuni tõrvikutuleni. Jaapan demonstreeris, et tehnoloogia on valmis. Ma ei tea, kuidas kõlab rohepööre jaapani või mandariini keeles, aga nad on seda juba ammu alustanud ning saavutanud muljet avaldava tehnoloogilise edumaa.

Eesti kõigi aegade tipptarbimine on 1,7 gigavatti, õigupoolest pisut alla selle, ja Eesti elektrivõrk on arendatud teenindama 2-gigavatist tarbimist.

Ma palun lisaminuteid.

Kolm minutit lisaaega.

Suur tänu! Tuuleenergia madalamad viljad ripuvad Ida-Virumaal, sest ajaloolistel põhjustel on elektrivõrk arendatud välja nii, et elekter liigub Ida-Virumaalt teistesse Eesti piirkondadesse. Küllap tekivad ka sinna kärmelt tuulepargid. Meretuuleenergia potentsiaali realiseerimine nõuab investeeringuid kümnetes miljardites nii tuuleparkide endi kui ka eksportimiseks vajalike ülekandevõrkude rajamiseks. Eestis ei ole nii suuri ettevõtteid, mis suudaksid võtta laenu miljardites eurodes. Seetõttu on oluline, et Eesti oleks atraktiivne välisinvestoritele.

Välisinvestorite väga suurt huvi on juba märgata. Sellel nädalal toimus Hollandi ja Eesti meretuuleenergia arendajate ärifoorum ja kontaktmess. Ütleme otse, et saal oli puupüsti täis. Mulle on räägitud Saksa suurtootja RWE investeerimishuvist. Lähiajal seisab mul ees kohtumine Singapuri investoritega, kes soovivad hankida meie mõistes ülisuurt kogust vesinikku. Ilmselt on Aasias valmimas esimesed vesinikutankerid.

Meretuuleenergia kasutuselevõtt aitab meie regiooni siduda lahti Vene gaasi ja nafta sõltuvusest. Meretuuleenergia on üks põhilisi energiaallikaid, kui me tahame muuta oma majandust rohelisemaks. Just täna peale Ukraina presidendi Zelenskõi sõnavõttu ma kahetsesin sügavalt, et ei seisnud selle eelnõuga siin puldis kümme aastat tagasi. Oleme kaotanud kallist aega, oleme toitnud koletist ja maksame kohutavat hinda.

Head kolleegid! Suur tänu selle eelnõuga tõsiselt tegelemise eest ja palun teie toetust lõpphääletusel!

Raimond Kaljulaid, palun! Kas loobute sõnavõtust? Selge, ikka on võimalik. Sellisel juhul ei ole meil rohkem sõnasoove ja ma sulgen läbirääkimised. Nüüd läheme saalikutsungi juurde, et teha hääletus.

Austatud kolleegid! Me viime läbi Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 430 lõpphääletuse. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle seaduse poolt on 67 saadikut, vastu on 6 ja erapooletuid on 1. Seadus on vastu võetud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 510 kolmas lugemine. Ka siin on komisjonil ettepanek viia läbi lõpphääletus. Saame avada läbirääkimised. Marika Tuus-Laul, palun!

Head kolleegid! Austatud eesistuja! Pikaajalise hoolduse süsteemi kujundamisest me oleme rääkinud päris kaua. Samas, selle eelnõuga jõuame nende põhjalikult kavandatud muudatustega alles nii-öelda tagasihoidlikku esimesse etappi. Tõepoolest, ega suurt ja põhimõttelist edasiminekut see eelnõu eakate hooldusse veel ei too. Me räägime siin küll umbes 70 muudatusest, aga need loovad põhiliselt õigusselgust, panustavad bürokraatia vähendamisse, kiirendavad abi kättesaamist ja nii edasi.

Üks suuremaid asju, mida muudetakse, on see, et lapselapsed ei ole enam kohustatud panustama vanavanemate hooldusesse ja hooldekodu[koha] eest tasuma. Ühtlasi vabaneb vald kohustusest neid lapselapsi mööda maailma taga ajada ja ülalpidamist välja nõuda. Samas laieneb see rahaline kohustus nüüd ka omavalitsustele. Ega ka linnade ja valdade liit ei tea täpselt, kui palju neid juhtumeid on ja milline on selle muudatuse, selle eelnõu mõju laiemalt. Lastele jääb see kohustus aga alles. Samas on Keskerakond alati rääkinud, et abivajaja hooldamise [kohustust] ei saa panna perele ja lastele. Muidugi, lapsed hoolitsevad, hooldavad ja aitavad vanemaid ja vanavanemaid igati. Aga kui ka nemad on raskustes? Küsimus on ikkagi selles, et vanainimene tahaks olla materiaalselt iseseisev.

See teema tuleb meil ükskord euroopalikult lahendada, et kellelgi poleks hirmu vananemise ees, see tuleb lahendada nii, nagu seda on enamikus riikides tehtud. Esiteks, pension peaks olema väärika suurusega, et see kataks ka hooldekodukoha [maksumuse]. Teiseks, me peame omastehooldamise võtma solidaarsemalt ühiskonna õlgadele, sest vananeva rahvastikuga riigis on see möödapääsmatu. Hoolduskindlustus peaks Keskerakonna meelest olema see võti, sellesse me peaksime kõik väärika vanaduspõlve nimel panustama.

Muidugi, lähiajal tuleb väga kiiresti edasi minna pikaajalise hoolduse järgmiste etappidega, nähes ette, et hoolduse kulutusi tuleb jagada riigi, omavalitsuse ja inimese vahel, vähemalt kolme peale. Riigi keskset rolli on seni nähtud ikkagi põhilise osana.

Minister Riisalo veel komisjoni liikmena tõstatas pikaajalise hoolduse teemat ikkagi väga palju. Võiks öelda, et see oli tema lemmikteema. Kahjuks on praegu käegakatsutavad muudatused seisma jäänud, kuigi ma saan aru, et ta väga tahaks neid teha. Aga läheme selle asjaga edasi.

Muide, ma toon veel ühe näite. Eestis panustatakse eakate hooldusse avaliku sektori vahendeid vaid 0,4% SKT‑st ehk neli korda vähem kui Euroopa Liidu riikides [keskmiselt] ja isegi meiega sama arengutasemega riigid panustavad meist pea kaks korda rohkem, on Arenguseire [Keskus] välja toonud.

Tuletan veel kord meelde, et pikaajalise hoolduse puhul ei räägi me vaid hooldeasutustest, vaid see teema hõlmab ka kodus elamise teenuseid, toetavaid teenuseid. Muidugi, eakad tahavadki kõige rohkem ju kodus [elada]. Me räägime õendusabist, tugiteenustest, hooldajatoetusest. Igal juhul on tänases olukorras, kus kliendid maksavad 80% üldhooldusteenusest kinni, see täiesti ebaproportsionaalselt suur koormus.

Seega, pikaajaline hooldus on meie kõigi asi ja tegelikult meie kõigi jaoks. Nii et teen ettepaneku: läheme selle teemaga edasi, toetame seda eelnõu, mis toob selgust selle teemaga edasiminekuks. Aitäh!

Aitäh! Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Pikaajaline hooldus on elukaareülene ega küsi vanust. Me hoolitseme iga päev oma lähedaste eest, kuid on neid peresid, kus lähedane vajab rohkem ja püsivamat hoolt, abi ja tuge. See mõjutab perekonna rahakotti ja liiga sageli ka pereliikmete võimalusi töö‑ ja sotsiaalelus. Kahetsusväärselt tihti jäädakse lähedase hooldamise tõttu koju lõksu. Lihtne oleks, kui vaid hooldekodutasu kompenseerimisega näiteks riigi poolt saaks kõik mured lahendatud, sest siis oleks meil ju vaja leida vaid see puuduolev raha. Ma ei soovi pisendada seda [raha]muret, sest hooldekodutasu on kõrge. See on probleem, millega tuleb tegeleda, aga see on vaid üks osa pikaajalise hoolduse murekoormast.

Inimesed soovivad vananedes olla oma kodus ning nad vajavad seal abi. Nende vajadused on väga erinevad, samuti võimalused. Kuidas me aitame neid, kes on jäänud koju lõksu lähedase hooldamise tõttu, või lahendame kroonilist alarahastust pikaajalises hoolduses, mis ei jäta puudutamata inimesi, kes hoolduses töötavad? Töö on raske, palk on pisikene.

Nagu me teame, selleks et kohale jõuda, tuleb hakata liikuma. Ja seda me teeme. Sotsiaalhoolekande seaduse muudatused, mis täna meie heakskiitu ootavad, on esimesed olulised sammud pikaajalise hoolduse süsteemi korrastamise suunas. Nende muudatustega saab esmakordselt sõnastatud pikaajalise hoolduse mõiste, me vähendame põlvkonnaülest hoolduskoormust, täpsustame põhimõtte, mille kohaselt tuleb pakkuda abi, mis võimaldaks inimestel elada võimalikult kaua oma kodus, kiirendame abi kättesaadavust ja liigume nullbürokraatiale lähemale.

Kui seni on olnud vanemate ülalpidamise kohustus lastel ja ka lastelastel, siis edaspidi lapselapsed ei ole kohustatud vanavanemate hoolduse eest tasuma ning teiselt poolt saavad omavalitsused hakata kasutama seda aega ja raha, mis varem kulus lapselapse otsimiseks, pakilisemate küsimuste lahendamiseks.

Ehkki abivajaja aitamine on juba kohaliku omavalitsuse kohustus, täpsustatakse eelnõus omavalitsuse ülesannet selgitada välja ka hoolduskoormusega inimeste toetusvajadus. Nii aitame omastehooldajat, et ta ei jääks oma kohustustega koju lõksu, vaid saaks naasta tööle. See on väga vajalik selleks, et ennetada lähedase hooldajal vaimse tervise probleemide tekkimist ja abivajaja seisu langemist, sest mitte harvad ei ole ka need juhtumid, kui hooldajast saab abivajaja.

Et erivajadusega inimesed saaksid kiiremini ja terviklikumalt abi, tekib järgmisest aastast kohalikel omavalitsustel tervikülevaade oma haldusalas elavatest lastest, kellele on puude raskusaste taotletud, ja täisealistest, kellel on puue tuvastatud. Riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise andmevahetuse loomise eesmärk on märgata iga lapse ja pere ning täisealise abivajadust võimalikult vara ning luua lahendused, mis võimaldavad õigeaegset abi ja ennetavad probleemide süvenemist.

Vähendamaks asjatut bürokraatiat, vabastatakse inimesed toimetulekutoetuse taotlemisel selliste andmete esitamisest, mis on juba riiklikes andmekogudes olemas. Lihtsustame ka puude raskusastme tuvastamist muutumatu või progresseeruva seisundiga vanaduspensioniealistel, võimaldades puude raskusastet tuvastada pikemaks ajaks kui viis aastat. Seni on selline võimalus olnud ainult laste puhul, nüüd on see ka vanaduspensioniealiste puhul.

Head Riigikogu liikmed! Eestis on hinnanguliselt 180 000 inimest, kes oma lähedasi hooldavad. Tihti peavad nad jätma oma põhitöö ja kaotavad sissetuleku. Lisaks rahalisele tagasilöögile muudavad hooldamisega kaasnev stress ja mure ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

... nad samamoodi abivajajateks. Pikaajalise hooldamise kulu käis paljudele peredele üle jõu juba enne energiahindade tõusu ja praegune olukord näitab meile valusalt kätte, kui haavatav see valdkond on. Meil tuleb pikaajalisse hooldusse enam investeerida. Täna peagi hääletusele tulevad sotsiaalhoolekande seaduse muudatused on esimene samm selles suunas. Head kolleegid, ma innustan teid seda eelnõu toetama. Aitäh!

Heiki Hepner, palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Pole kahtlustki, et mida rohkem hea kvaliteediga sotsiaalvaldkonna teenuseid me inimestele pakkuda suudame, seda parem. Selles pole mingit kahtlust. Sellest vaatevinklist võiks ütelda, et see eelnõu on samm edasi.

Aga selle eelnõu kõige suurem probleem on see, et me unustame, kuidas need teenused rahastatud saavad. Juhin teie tähelepanu, head kolleegid, et linnade ja valdade liit, kelle kaudu, põhimõtteliselt kelle liikmete kaudu, meie linnade ja valdade kaudu need teenused peaksid inimesteni jõudma, ei kooskõlastanud seda eelnõu. Nad ei olnud nende lahendustega nõus sellepärast, et nende tegevustega ei kaasnenud raha.

Ma olen siit saalist kuulnud, et oi, need summad on nii väikesed, küll nad hakkama saavad, see pole midagi, me eraldasime selle ja teise summa ja võtku sealt. See on ääretult silmakirjalik. See on ääretult silmakirjalik lähenemine! Nii on öeldud kõikide [kohustuste] kohta, mida omavalitsused peavad täitma. Me ei tohi seda lubada. Me põhimõtteliselt ei tohi seda lubada!

Kõik need asjad, need teenused, see elukaareülene sotsiaalhoolekanne on loomulikult elementaarne osa edukast ühiskonnast ja me tahame olla edukad. Aga kui me unustame ühe olulise komponendi sellest ära, siis on tulemuseks null.

Kuidas omavalitsused peaksid toime tulema, kui raha kaasa ei tule? Esiteks tekib loomulikult teatud trots: jälle pandi mingisugune ülesanne ja me peame seda täitma, peame seda tegema õpetajate palkade arvel, me peame tegema seda tänavate-teede arvel ja nii edasi ja nii edasi.

Teiseks on tõesti praktiline küsimus. Hakatakse optimeerima, hakatakse otsima, kuidas seda mitte teha, sest raha lihtsalt ei ole. Ja meie siin muudkui aga süvendame seda probleemi. Me vaatame avalikku sektorit liiga riigikeskselt, ma mõtlen, et keskvalitsusekeskselt. Me peame vaatama avalikku sektorit tervikuna, kus ühel pool on keskvalitsus ehk riik oma aparatuuriga ning teisel pool on omavalitsused. See peab olema tasakaalus. Selles mõttes loob see eelnõu kindlasti illusioone. 

Millega veel ei taha rahul olla? Räägitakse, et see on esimene samm, et noh, võib-olla teise ja kolmanda sammu puhul tuleb raha ka järele. Aga ma küsin vastu: miks me esimese sammuga raha ei anna, miks see pole pähe tulnud, kus on valitsuse silmad olnud? Valitsus totaalselt ja järjepidevalt ignoreerib omavalitsusi ja sellega ei saa kohe mitte grammigi nõus olla. Selles mõttes on see seadus[eelnõu] täielikult läbi kukkunud. Aitäh! 

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Sotsiaaldemokraadid toetavad selle eelnõu seaduseks saamist. Võib tulla hetk, millal meist võib saada kas hooldaja või hooldust vajav inimene. Pikaajalise hoolduse teemad on tõesti pikalt olnud päevakorras. Tahan siin tänada nii eelmise kui ka selle koosseisu omastehooldajate ja hooldajate toetusrühma, kus neid teemasid on arutatud. On väga selgelt välja toodud, et kui omavalitsusi toetada ja omavalitsused loovad kõik need teenused, mida on vaja enne seda kõige kallimat ja kõige hädavajalikumat [teenust] teatud eluperioodil või terviseseisundi tõttu ehk institutsionaalset hoolekannet või asutuse hoolekannet, siis inimesed saavad kodus hakkama.

See eelnõu oleks olnud aga veel parem, kui oleks võetud arvesse sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekuid. Üks nendest muudatusettepanekutest oleks kindlasti olnud abiks ka sotsiaalkaitseministrile. Veel kord tahan siin tänada opositsiooni, kes nende muudatusettepanekute poolt hääletas, ja hääletas mitte selle tõttu, et nad opositsioonis on. Ma arvan, et see ei olnudki niivõrd maailmavaateline, kuivõrd sotsiaalkaitseline ja sotsiaalpoliitiline küsimus. Ministrile oleks kindlasti abiks olnud, kui pikaajalise hoolduse osasse oleks läinud sisse, et see [muudatus] jõustub aastal 2023. Mäletame, et kui sotsiaalkaitseminister andis valdkonnast ülevaadet ja rääkis pikaajalisest strateegiast, siis mõttepaberil oli kirjas, et pikaajalise hoolduse põhimõtted rakenduvad aastal 2024. Siis on uus valitsus, siis on uued Riigikogu liikmed, ma ei tea, kui paljud meist on siis saalis või kes üldse kandideerivadki. Aga kui oleks läinud sisse aasta 2023, siis oleks ministril olnud hoopis teine tase ka riigieelarve läbirääkimistel, et need vahendid saada ja rakendada see järgmine samm ehk komponendipõhine hoolekanne, kus ongi inimese enda pension, riigi osa ja omavalitsuse osa. Ma tõepoolest, olles väga pikka aega töötanud kohalikus omavalitsuses sotsiaalametit juhtides, võin öelda, et omavalitsused annavad endast parima, aga need põhimõtted on üle Eesti väga erinevad ja tihtipeale on pidurdavaks faktoriks rahanappus.

Teine muudatusettepanek, mida kahjuks ka ei toetatud sotsiaalkomisjonis või see sai õigemini neli häält, oli see, et toimetulekutoetuse arvestamisel lapsetoetus arvestamata jätta. Ettepanek sai tehtud, et kas või kolm kuud, kui inimene on jäänud töötuks, perekond on jäänud töötuks, ei arvutata lapsetoetust toimetulekutoetuse sisse. Tegime selle ettepaneku peale seda, kui mitu korda oli lükatud tagasi meie ettepanek toimetulekupiiri tõstmiseks. Nüüd on vähemalt kuulda, et toimetulekupiir tõuseb. Valitsus on ka jõudnud sellele arusaamale, mille tegelikult jälle opositsioonierakonnad riigieelarve menetlusel ettepanekuna esitasid ja mille vajadusest rääkisid. See oleks aidanud juba 1. jaanuarist ka kõrgete energiahindade eest tasumisel. Aga hea, et see nüüdki tuleb, oleme selles mõttes positiivsed, et parem hilja kui mitte kunagi.

Vaatamata sellele me ikkagi toetame seda eelnõu, lihtsalt sellel põhjusel, et see kindlasti aitab inimesi, aitab peresid, sõnastab ära ka pikaajalise hoolduse kui probleemi ja lahendamist vajava teema. Aga tõepoolest jääb loota, et see ei juhtu mitte aastal 2024, vaid varem. Sest uskuge mind, inimesed väärivad oma elukaare või elukulu – sotsiaalteadlased nüüd ütlevad, et see ei ole kaarekujuline, meil on väga palju näiteid, kui "inimese elukulg" on õigem väljend – viimases otsas väärikat vananemist, väärikat toimetulekut ja iseseisvat otsustamist, aga nad vajavad seda ka varasemal perioodil. Ei tohi olla hirmu vananemise ja haigeks jäämise ees, vaid peab olema teadmine, et minu lapsed, lapselapsed ja mina, me saame hakkama, sest sellega on arvestatud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnasoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume ette valmistama lõpphääletust.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 510. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 71 saadikut, eelnõu vastu ei ole keegi, erapooletuid ka ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Eesti-vaenuliku propaganda tõkestamiseks" eelnõu. Eelnõu number on 529 OE, see on esimene lugemine ja ettekandja on Riigikogu liige Üllar Saaremäe. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Olen teie ees Riigikogu otsusega "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Eesti-vaenuliku propaganda tõkestamiseks". Eelnõu ise on äärmiselt lühike ja kõlab nii: "Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 154 lõike 1 alusel Riigikogu otsustab: teha Vabariigi Valitsusele ettepanek rakendada adekvaatseid ja tõhusaid meetmeid Eesti-vaenuliku propaganda tõkestamiseks." Esitanud on Isamaa fraktsioon ja seda 14. veebruaril ehk kaks kuud tagasi.

Lühike väljavõte seletuskirjast. Laiapindse riigikaitse käsitluses on olulisel kohal elanikkonna psühholoogiline kaitse. Eesti riik on kaitstud, kui meie kaitsevaldkond arvestab ka infokeskkonna mõjudega ja vaenuliku informatsiooni mõjutustegevusega. Kaitsepolitsei on välja toonud, et Venemaa käsitleb Kremli kontrolli all olevaid telekanaleid riigi inforelvana.

Nagu ma ütlesin, ettepaneku tegemisest, eelnõu üleandmisest on läinud kaks kuud. Ei ole mõtet pikemalt peatuda neil aegadel, mis vahepeal mööda on läinud, sellel, mis vahepeal on juhtunud.

Võib ju arvata, et tegemist on lahtisest uksest sissemurdmisega, sest me kõik oleme ühte ja sama meelt, et need kanalid tuleb kinni keerata. Siinkohal ei mõtle me sugugi enam pelgalt telekanaleid, nii nagu on meie 14. veebruari seletuskirjas, vaid kõikvõimalikke kanaleid, millega on võimalik vaenulikku informatsiooni meieni tuua, sealjuures loomulikult internetti, kus paari näpuvajutuse kaugusel on endiselt kõik need kanalid olemas.

Jah, on tehtud tublit tööd. TTJA on keelanud vaenulike telekanalite edastamise, aga ei ole ju saladus, et neid on võimalik endiselt vaadata ka satelliidi vahendusel. Minuni on jõudnud ehmatavad lood sellest, kuidas külalislahke Eesti on pagulasi majutanud hotellidesse, kus endiselt need telekanalid on vaadatavad. Millise tunde võib see tekitada inimestes, kes on tulnud pakku, tulnud inimeste juurde, kes neid toetavad, tahavad nende eest seista? Rääkimata, veel kord, internetikanalitest. Loomulikult on endiselt [kättesaadav] ka trükimeedia. Kõige selle takistamiseks ongi see eelnõu teie ette toodud.

Mis siis vahepeal juhtunud on? Ma ei mõtle poliitilist olukorda, seda me teame kõik. Aga nii mõnedki meediaeksperdid, kes umbes sellel ajal, kui meie eelnõu üle andsime, olid väga leebed, olid valmis maksustama neid kanaleid, et kui tahate, siis vaadake, aga raha eest, on nüüd teinud 180‑kraadise pöörde ja räägivad sama juttu, et need kanalid tuleb kinni panna, neid tuleb takistada.

Äärmiselt märgiline oli minu jaoks eilne õhtu, kui "Esimeses stuudios" esines kapo peadirektor Arnold Sinisalu, keda ma ei tsiteeri täpselt, aga kelle mõte oli – ja see on eile öeldud –: kas me peame laskma oma inforuumi ise mürgitada? Kas me peame laskma, kõlas ka minul kõrvus edasi. "Mürgitada" on äärmiselt täpne sõnastus.

Ütlen veel kord, et see on hea, et TTJA on propagandakanalid keelustanud. Aga see ei vähenda selle eelnõu olulisust. Ja äärmiselt tähtis on see, et vaenuliku propaganda keelustamine ei tohi jääda vaid ühe ametkonna otsustada. See peaks olema meie otsus, seeläbi valitsuse otsus. Nii pikalt siis minu sissejuhatus. Aitäh!

Nüüd saab küsimusi ja vastuseid. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Selline mõnus haikulik eelnõu, kolm rida, väga filosoofiline. Aga kas ma saan [õigesti] aru, et kui on ettepanek teha Vabariigi Valitsusele ettepanek rakendada adekvaatseid meetmeid, siis esitajad tahavad öelda, et valitsus rakendab ebaadekvaatseid meetmeid?

Ühtpidi väga humoorikas küsimus, aga nagu ma nägin enda fraktsiooni ridadest, kõik noogutasid sõna "ebaadekvaatne" puhul kaasa, ja mul jääb siinkohal ainult nõustuda.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austet eesistuja! Hea ettekandja! Kindlasti aktuaalne eelnõu, aga nagu sa ka ise ütlesid, see teema on juba natukene hapuks läinud, valitsus on juba osa meetmeid ellu viinud. Kas sa oled sellega nõus, et tegelikult võiks ka selles eelnõus olla kirjas konkreetsed meetmed, mida valitsus peaks tegema? Sest tõepoolest, see praegune sõnastus on väga üldine.

Aitäh küsimuse eest! Ma kipun arvama, et ehk osatakse valitsuses ka ridade vahelt lugeda ja need konkreetsed meetmed siiski ise lauale tõsta. Loomulikult võib selle ette kirjutada, nii nagu ma ütlesin, meil ei ole seletuskirjas mainitud internetikanaleid ega trükimeediat ega taevakanaleid, mida tahes. Loomulikult on võimalik neile kõik ette kirjutada, et täpselt nii tahame, et te teeksite. Aga lootus jääb ikkagi, et nad adekvaatselt reageerivad olukorrale. Ma loodan, et vastasin.

Optimist oled, Üllar. Optimist. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Ma vaatan ja loen siin ja ma ei leia nagu mingit otsust. Ma loen lihtsalt ühte asja. Komisjoni tühistas mingi hääletuse ja siis tehti see uuesti. Mis otsusele komisjon jõudis, ütleme, selle arutelu tulemusena?

Aitäh küsimuse eest! Komisjoni tööst räägib järgmine ettekandja ja ma usun, et väga põhjalikult ja suure kirega. Aga komisjon otsustas – lihtsalt, et vastata – saata see suurde saali. Nii vist käib otsuse eelnõude puhul: kas saata või mitte saata. Jah. Sedapuhku otsustati saata.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Meetmete adekvaatsusest. 18. märtsil toimus Lužniki staadionil Ukraina hävitamise ülistuskontsert Putini dirigeerimisel. Seal kontserdil esines ansambel Ruki Vverh!, kes eelmisel nädalal andis suure kontserdi Tallinnas. Läti on koostanud Kremli propagandaartistide musta nimekirja, et nad nende riiki ei tuleks, samal ajal meie lubame neil riiki siseneda ja siin korraldada kontserte ja üritusi. Üllar, ma küsin sinult kui ka kultuuriinimeselt isiklikku seisukohta, arvamust selle häbiväärse olukorra kohta: kas ka propaganda keelustamisel peaks valitsus viivitamatult sellise musta nimekirja looma, et Kremli propagandaartistid ei liiguks ringi vabas maailmas?

Aitäh küsimuse eest! Kultuurikomisjonis on selle teema tõstatanud Isamaa fraktsiooni liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits, ja päris mitmel korral. Kui mu mälu mind ei peta, me vestlesime sel teemal isegi eile kohtumisel Kultuuriministeeriumi ametnike ja ministri endaga. Natuke ebamääraseks jäi nende vastus. Ühtpidi väideti, et neil endil on väga keeruline seda nimekirja koostada, sest keda sisse jätta, keda välja visata. Kas antud bänd, Ruki Vverh!, asetuks ühele või teisele poole ja kes peaks selle eeltöö neile ära tegema? Ühesõnaga, seda teemat on arutatud. 

Mis mina isiklikult arvan? Loomulikult, kõik artistid, absoluutselt kõik artistid, mitte ainult muusikud, ka näitlejad, kes on avaldanud poolehoidu nii jõhkrale sõjalisele sissetungile Ukrainasse, sellele julmusele, mis seal toimub, peaksid oma nime eest sõna "artist" ära kustutama.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea Üllar! Tegelikult on äärmiselt kahju, et meie valitsuse ministrid ei julge otsustada selles praeguses situatsioonis ja räägivad väga ümmargust juttu, et võiks teha nii ja võiks teha naa – kui ma mõtlen kas või sellele, mida sa parajasti meile selgitasid, kuidas kultuurikomisjonis see teema kajastust leidis. Mis sa arvad, mida peaks tegema, et meie valitsejatel tekiks natukene ka isiklikku julgust mõistlikke otsuseid vastu võtta?

Ma millegipärast arvan, et ega seda julgust ei ole vähe. Kui me nüüd läheme antud eelnõu juurde, siis takerduti selle taha, et kõige sellega juba tegeldakse, et, nagu ma ütlesin, me murrame lahtisest uksest sisse, et see on juba töös. Võib-olla oleks selle kvintessentsina kõige täpsem teile korraks tsiteerida austatud komisjoni esimeest, kes ütles, et ta tunnustab omalt poolt eelnõu esitajaid, aga antud juhul koalitsiooni poolt vaadates on eelnõus sõnum: hakake tööle! Mida on valitsuse poolt ka tehtud. Ja lisas siia juurde, et ta ei pea antud juhul eelnõu poolt hääletamist vajalikuks. Ma arvan, et võib-olla on vastus teie esitatud küsimusele kusagil siin ka kirjas.

Ma lihtsalt juhin Jaak Juske tähelepanu sellele, et kummalegi ettekandjale on võimalik esitada üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Siin on nüüd [öeldud] mitmel korral, et eelnõu ei ole justkui täiuslik ja ideaalne ja ei ole loetletud ka adekvaatseid meetmeid valitsusele parlamendi poolt. Aga minu küsimus tuleneb ka eelnevatest küsimustest ja sellest, mida Urmas Reinsalu küsis, mis puudutas artistide musta nimekirja loomist ja vastust, nagu ma aru saan, kultuuriministrilt ja koalitsioonipoliitikutelt, et väga raske on määratleda, kellele keelata ja kellele mitte. No kui sama loogikat järgida ka sanktsioonide rakendamise puhul, mida on ju rakendatud nii riikide kaupa kui ka Euroopa Liidus tervikuna ja mida järjest vastavalt olukorra muutumisele täiendatakse, siis ei saaks ka neid rakendada. Milline on eelnõu algataja seisukoht? Kas tõepoolest on nii, et kui me ei suuda täiuslikku lahendust leida ja kõiki artiste nimekirja kanda või kõiki meetmeid rakendada, siis on õigem üldse mitte midagi teha ja vaadata, kuidas olukord laheneb?

See on väga hea küsimus. Ma kipun olema positiivne ja arvama, et kultuuriministri eilne palve, et äkki keegi saaks abistada selle nimekirja koostamisel, on tegelikult siiras. Sest samamoodi, ega mina ei oskaks ka siit puldist kohe ette lugeda, et need, need ja need nimed. Ma võiksin öelda, eks ole, Filipp Kirkorov, aga teadupärast on tal Bulgaaria pass. Nii et tema otseselt nende sanktsioonide alla ju ei lähe. Näituseks. Isegi Jüri Ratas imestab selle üle, ma vaatan. (Jüri Ratas räägib midagi.) Suurepärane. On võimalik panna ka Bulgaaria passiga. Loomulikult tuleb lihtsalt teha tööd ja uurida välja, kes on need artistid, sest nad on ju ilmakuulsad inimesed, vähemasti selles Euroopa osas, kus meie elame. Tuntud-teatud, kes on teinud seda selgelt ja konkreetselt. Ja nii tuleb see nimekiri koostada. Julmalt. Ma kasutaksin sellist sõna.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Ma nüüd ei saanud päris täpselt aru sellest arutelust, mis seal kultuurikomisjonis on olnud nii selle eelnõu üle kui ka laiemalt. Ühelt poolt te ütlesite, et seda konkreetset eelnõu arutades oli juttu sellest, et me selle eelnõuga justkui rammime lahtisest uksest sisse. Teiselt poolt, kui me küsime, miks ei ole nimekirja kultuuriinimestest, gruppidest, kes Eestis ei peaks esinema, kes on Putinit ülistavatel kontsertidel esinenud, siis öeldakse, et keegi ei oska seda nimekirja koostada, aga töö nagu käib. Mismoodi see siis on? Minu arust see valitsus jooksebki kogu aeg järele. Võib-olla siis me saamegi tühistada lõpuks kõik need, kes on Eestis kontserdi ära pidanud ja tagantjärgi on see selgunud. Võib ka nii teha, aga siis ei ole sellel enam mõtet. Minu soovitus on, et saatke kultuuriministrile, kui kellelgi paremat mõtet ei ole, see nimekiri, mis Läti on teinud. Alustagu sealt siis, kui paremat mõtet ei teki. Aga ei saa olla korraga nii, et mõtleme ja lahtisest uksest sisse rammime.

Aitäh! See oli väga hea nõuanne. Ma arvan, et kommenteerida vast on keeruline, peaks ise ka selle Läti nimekirja üle lugema. Suur tänu! 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja Üllar! Tihti öeldakse selle propaganda kontekstis selgelt välja, ka tipp-poliitikute poolelt, et Vene kanaleid ei tohi keelustada, sellepärast et Eesti venekeelne meedia on nõrk. Ma ei tea, kuidas need omavahel seotud on, sest tegelikult me räägime ka selles eelnõus ju konkreetselt, et propagandat kasutatakse Venemaa kontekstis, agressori kontekstis tegelikult relvana, et mõjutada inimesi. Ja see on ka väga edukalt töötanud, sellest me kõik saame selgelt aru. Aga kuidas teie sellest aru saate? Kui Eesti venekeelne meedia on justkui nii nõrk, siis kas kultuurikomisjon on seda antud kaasuses kuidagi arutanud, mida peaks tegema, et me oleksime paremad, selge sõnumiga, sisustaks oma venekeelsele sootsiumile seda infokanalit ise, mitte ei laseks seda teha kellelgi teisel?

Suur tänu küsimuse eest! Jaa, sel teemal on olnud põgusaid vestlusi, on tehtud mõningaid ettepanekuid, aga väga konkreetseks pole mindud. Kultuuriministeeriumi esindaja isegi mitte niivõrd ei kaitsnud ärakeelamist, ta ei kaitsnud, ta nõustus sellega. Aga ta tõi ühe lihtsa näite, et kui näiteks Narva või Ida-Virumaa vanamemm on harjunud vaatama meelelahutust just nimelt nendest ja nendest kanalitest ja me võtame talt selle võimaluse ära, siis mis me talle asemele pakume. Sellelaadne dialoog oli tõesti. Selle peale, ma mäletan, Viktoria vastas, et artist, kes esineb meelelahutussaates, võib järgmisel hetkel kiita Putini tegusid ja kolmandal hetkel pidada kõnet sellest, kui oluline see kõik on, ning järgmisel hetkel mängida jälle suurepärases filmis. Loomulikult, nii palju kui me teame, siis kas või Kuldse Maski puhul, mis on Vene teatriparemiku festival ja mida on ka Eestis mitmeid aastaid korraldatud, on praktiliselt võimatu piletit saada, sest tegemist on kõrge kunstiga. Aga needsamad kõrged kunstnikud võivad olla väga-väga vaenulikud kõige muu kui Venemaa suhtes. Miks ma sellest räägin? Mitte pelgalt uudised ei ole ju see, mida vene inimene ootab, vaid ta ootab ka meelelahutust. Ma kipun arvama, et selles valdkonnas oleme meie siin Eestimaal küll kehvad neile seda pakkuma. See on minu isiklik arvamus.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea eeskõneleja! Teie sellist fraktsioonisisest arutelu on teatud mõttes meelelahutuslik jälgida ja täitsa huvitav, kui laiaks võib ühe teema tõmmata. Eelnõu ise on paar rida pikk ja räägib konkreetselt Vene propaganda tõkestamisest, ja lõpuks me räägime ansamblist Ruki Vverh!. Kolleeg Sibul ütleb, et tema ei saa aru. Mina olen kultuurikomisjoni liige ja ma mingil hetkel ka enam ei saa aru, milles täpselt see arutelu seisneb, aga see selleks. Kuna ma tajusin, et Isamaa fraktsioon ei usalda valitsust, siis kes hakkaks otsustama selle eelnõu vastuvõtmise puhul adekvaatsuse üle? Ükskõik missuguse tulemuseni jõutakse, kes on see, kes hindab, on see adekvaatne või mitte?

Suur tänu küsimuse eest! Ma arvan, et selle üle hakkab otsustama Riigikogu suur saal.

Meil on protseduuriline. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Kas te oskate selgitada, kust kolleeg Šorinil on täpselt teada Isamaa fraktsiooni sisese arutelu sisu ja teemad? Oskate te öelda, kas on tegemist mingisuguse pealtkuulamisega või kust selline informatsioon tal nii täpselt on?

Aitäh! Mina ei oska seda öelda. Ta ei ole seda rohkem jaganud meie kellegagi. Te peate seda siiski otse temalt küsima. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud ... (Pikk paus.)

Üllar Saaremäe. (Naeravad.)

Mul on selline tunne, et siin otsitakse põhjust, miks jätta midagi tegemata. Kes koostab artistide ja muude nimekirjad? Neid ei ole vaja koostada, need on kõik olemas. Kõik need, kes toetasid 2014. aastal Krimmi annekteerimist, kõik need, kes toetasid 2022. aastal erioperatsiooni läbiviimist, kõik need, kes toetasid president Putini ebaseaduslikuks kolmandaks ametiajaks [valimist]. Need kõik on teada, nad ei varja ennast, nad uhkustavad sellega. Ja nad on kohe nimekirjas, võtad Vikipeedias lahti, ja kõik. Võib lisada veel 2008. aasta sissetungi Gruusiasse.

Suur tänu! Kuna küsimust ei olnud, siis võib-olla härra Marko Šorinile vastuseks, et kuna see on Isamaa eelnõu, siis me teame, millest me räägime. Ja see võib olla teile tõesti arusaamatu, aga me püüame selgeks teha.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Üllar! Kindlasti võiks ju esile tuua sellest ajast, kui Isamaa oli valitsuses, neid asju, kuidas Isamaa viimastel aastatel valitsuses olles propaganda tõkestamisega tegeles. Kui sina ei ole märganud, siis kindlasti Isamaa endised ministrid, kogenud poliitikud, võib-olla on fraktsiooni aruteludes sellest rääkinud. Suudad sa tuua näiteid, kuidas näiteks Jüri Ratase teise valitsuse ajal Isamaa valitsuses olles tõkestas Venemaa propagandat otsustavalt ja resoluutselt, nii nagu siin näiteks Urmas Reinsalule alati meeldib asju teha?

Tänan küsimuse eest! Hea Indrek, sinu poliitiline mälu on märgatavalt pikem. Sa oled ka märgatavalt kauem selle asja sees olnud ja seda seestpoolt näinud. Ma peaksin hakkama mõtlema kõigele eelnevale. Aga su küsimus puudutab Jüri Ratase teist valitsust ehk siis selle koosseisu algust. Ma arvan, et Urmas Reinsalu võib sellele küsimusele vast ka ise vastata. Või praegune formaat seda ei võimalda? Mul on väga raske hakata spekuleerima.

Mida ma aga tahan öelda, ja seda päris tõsiselt, ilma muigeta üheski silmanurgas, on see, et praegune hetk ja praegune olukord on märgatavalt teine. Selle üle ei ole isegi kõige mustemat huumorit armastavatel inimestel võimalust ega õigust nalja teha. Sellepärast ei tule siit ühtegi vaimukust.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Nüüd ma ütlen, et antud formaat siin Urmas Reinsalul ei võimalda asuda diskussiooni Indrek Saarega, aga protseduurilist on küll võimalik küsida. Palun! (Naer saalis.)

Austatud istungi juhataja! Teie kuulsusrikkasse minevikku kuulub ka rahandusministrina eelmises valitsuses olemine ja te peaksite olema informeeritud, et just minu välisministriks olemise ajal pandi Eestis kinni Sputniku kontor. Kas te kinnitate seda? (Naer saalis.)

Jaa, see on avalik teave, saame kinnitada seda, jah. Selge! Nüüd on võimalik minna edasi järgmise ettekandega. Kultuurikomisjoni liige Signe Kivi, palun!

Ma vaatasin, et klaas vahetati ära. Aitäh!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile käesoleva eelnõu menetlemist kultuurikomisjonis, mis toimus esmaspäeval, 4. aprillil käesoleval aastal teise päevakorrapunktina. Juhatas komisjoni esimees Aadu Must. Võtsid osa komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Tõnis Mölder, kes oli Marko Šorini asendusliige, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop ja Jaak Valge. Kutsutud olid Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp, õigusnõunik Karin Ligi ja audiovisuaalnõunik Siim Rohtla.

Eelnõu tutvustas Üllar Saaremäe, kes seda ka siin põhjalikult tegi. Nii et ma protokolli ette lugema ei hakka, aga tema tutvustusele siis lisas Kultuuriministeeriumi esindaja Taaniel Raudsepp omapoolse selgituse. Ta ütles järgnevat. Meediateenuste seadusega on juba piiratud mitmete Vene telekanalite näitamist Eesti pinnal. Internetikanalite puhul on asi märksa keerulisem. Osa internetiportaalide kättesaadavust Eestis on piiratud, toetudes elektroonilise side seadusele ning karistusseadustikule. Ta tõi ka välja, et trükimeedia on samuti kanal, kust samade väljaannete näol Eestisse sõjapropaganda levib. Meile tulevad kohale nii Vene ajakirjad kui ka ajalehed. Ta mainis, et Omniva on tegelikult omaalgatuslikult teatud samme astunud, et väljaannete levi piirata, aga täielikult seda piirata võimalik ei ole olnud.

Ma loeksin ette ka meile varem saadetud Kultuuriministeeriumi kirja eelnõu kohta. Selle läkitas 4. märtsil õigusnõunik Karin Ligi ja see ütleb järgnevat: "Meediateenuste seaduses on vaenulikku propagandat sisaldavate teleprogrammide tõkestamiseks võimalused olemas ja Vabariigi Valitsusele sellise ettepaneku tegemine seega vältimatut seaduste muutmise vajadust Kultuuriministeeriumi hinnangul kaasa ei too. Olemasolevaid meetmeid on võimalik põhimõtteliselt alati täiendada, kuid, nagu juba öeldud, teleprogrammide vastuvõtmise ja taasedastamise vabaduse piiramiseks on ka kehtivas meediateenuste seaduses alused olemas." Lugesin selle ette, sest see oli komisjonile kättesaadav, aga komisjoni protokollis seda praegu ei ole.

Järgnevalt toimus arutelu, esitati küsimusi, osalesid Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Margit Sutrop, Jaak Valge, Aadu Must ja teie ees olev kõneleja.

Heidy Purga küsis, kas vastab tõele, et seadus ei anna võimalust ettevaatavalt takistada propagandakanalite turule jõudmist, ja milline oleks kõige lihtsam lahendus, et siiski proaktiivselt tegutseda. Sellele lisas Aadu Must täpsustava küsimuse, kas selleks on vajalik teha seadusemuudatus või võib selle delegeerida näiteks valitsuse määruse või mõne muu normatiivi tasemele. Karin Ligi tõi siis esile juba etteloetud teksti ja rõhutas, et Kultuuriministeeriumi varasem kirjalik seisukoht, et tingimata ei ole vaja seadust muuta, käis konkreetse eelnõu teksti ja seletuskirja kohta, kus oli viide konkreetselt telekanalite piiramisele. Ta kinnitas veel kord, et need võimalused on tõepoolest olemas meediateenuste seaduses, ja ütles ka, et alati on siiski võimalik ette näha täiendavaid meetmeid, mis eeldab seaduse muutmist.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits rõhutas, et ta ei ole nõus Kultuuriministeeriumi seisukohaga, kõik ei ole korras. Ta tõi näite Eesti hotellidest, kus saab endiselt propagandakanaleid vaadata, kuigi need on Eestis keelatud.

Jaak Valge küsis, kui palju on Vene telekanalite jälgijaid olnud varem ja kui palju neid võiks praegu olla. Sellele me vastust ei saanud. Aga kui sa lubad, siis ma loen ette ka, et Jaak Valge pidas vajalikuks lisada, et ta ei esinda küll oma erakonna seisukohti, kui ta ütleb välja, et tal on eelnõuga seoses kahtlusi, sest Eesti on vaba demokraatlik riik, Eestis on vaba levi ning võimalus vabalt omapoolset tõde oma inimestele levitada. Ta küsis, kas tõesti on meil siin Eestis kartus jääda alla propagandale. Sellele vastas Taaniel Raudsepp, et jah, see on filosoofiline probleem ja filosoofiliselt pinnalt on keeruline selgitada, aga tegelikult on probleem laiem ja me kõik saame aru, et see algab juba koolist ja keeleõppest. Aga ta nõustus, et nii nagu Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja ka Jaak Valge oma küsimustes ja arvamustes esile tõid, on tegemist keerulise tervikprobleemiga ning ettepanek analüüsiks on igati õigustatud, sest seda analüüsi sooviti saada. Siinkõneleja debateeris Jaak Valgega ja leidis, et Eesti on vaba demokraatlik riik, aga oluline on siiski ühiskonnale teada anda, et meil on propaganda ja agressorite sümbolite, laimamise ja valetamise vastu olemas seadusandlikud meetmed.

Läheme edasi. Margit Sutrop lisas eelnenud debatile, et kui keelata ainult valefaktide ja ‑info edastamine, siis see ei ole piisav, kuna käib väga ulatuslik mõjutustegevus. Ja ta väljendas muret, viidates konkreetsele ettepanekule seaduseelnõu kohta, et see on pikaajaline protsess ja nii kaua võidakse juba olemasoleva propagandaga väga kaugele minna. Seda ei tohiks alahinnata, nii et tegutseda siiski tuleks otsustavalt ja kiiresti.

Me tõesti arutasime eelnõu ja seda probleemi palju laiemalt ning komisjoni esimees Aadu Must tuletas meile meelde, et toimub konkreetse eelnõu arutelu. Ta leidis, et sisuline analüüs meediavaldkonnas on toimunud, sellesse on kaasatud Kultuuriministeerium, Eesti Rahvusringhääling ja ka rahvusvahelised organisatsioonid. Ja nii nagu eelkõneleja juba mainis, ütles komisjoni esimees ka, et ta ise ei pea eelnõu poolt hääletamist vajalikuks. Sellele reageeris Jaak Juske, kes leidis, et eelnõu on jätkuvalt aktuaalne, sest see arutelu viitas sellele. Me peame kõik tegema selleks, et Eesti-vaenulikku propagandat paremini tõkestada, piirata ja keelata. Jah, tõesti, sõnavabadus on väga oluline vabadus demokraatlikus riigis, aga seda sõnavabadust võidakse samuti kasutada demokraatia vastu, rõhutas Jaak Juske.

Aadu Must sõnas, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Selle vajadust on kinnitanud ka Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakond ja see oli tekstina kättesaadav komisjoni liikmetele. Ma tean, et täna on võimalik sellega ka siin saalis tutvuda.

Komisjoni esimees tegi ettepaneku määrata komisjoni esindajaks teie ees seisev kõneisik, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. aprillil, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus ning kordas veel kord, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Selle poolt olid Aadu Must, Signe Kivi, Jaak Juske, Üllar Saaremäe, Heidy Purga, Margit Sutrop, Tõnis Mölder, Helle-Moonika Helme ja Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Jaak Valge jäi erapooletuks.

Siis sekkus komisjoni nõunik Urvo Klopets, kes lisas, kuivõrd see jäi nagu tähelepanuta, et eelnõu teksti on sisse viidud keelelised ja tehnilised muudatused. Need on küll väga väikesed, aga väga olulised. Tehniliselt on korrastatud eelnõu preambulit ning keeleliselt tekstiosa: "Eesti vaenuliku", kaks sõna, on asendatud tekstiosaga "Eesti-vaenuliku". Selle peale palus Jaak Valge viia läbi uus hääletus, sest ta on sellise tekstiga nõus. Ja Aadu Must tühistas komisjoni hääletuse, pani uuesti eelnõu hääletusele ja seega otsustati:  teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. aprillil 2022. aastal, otsus võeti vastu konsensuslikult; teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, otsus võeti vastu konsensuslikult; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, konsensus. Komisjon hääletas, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ka see saavutas konsensuse. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Nüüd on küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis arutati, et selle eelnõuga on saavutatud mingisugune selline ülim selgus, ülim lühidus ja lihvitus, selline kuldne tüvitekst, millele kõlbab [midagi hiljem juurde lisada]? Algul on niimoodi, et [teha] valitsusele ettepanek rakendada adekvaatseid ja tõhusaid meetmeid, ja edasi võib panna näiteks kasvuhoonegaaside ülemäärasest emissioonist soojussurma vältimiseks või ülemääraseks migrantide saabumiseks siia või eestikeelse hariduse edendamiseks ja nii edasi? Kas arutati seda, et seda võiks kasutada hiljem peaaegu igas olukorras?

Aitäh! Vastus teie küsimusele on ei.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus, et kui me siin eelmise ettekandjaga rääkisime diskussioonist, siis justkui oli kõlanud komisjonis väide või viide, et selle eelnõuga tahetakse lahtisest uksest sisse murda, et valitsus juba tegutseb ja Eestis on teatud propagandakanalid keelatud. Siis hea kolleeg Viktoria viitas sellele, et teatud hotellides need on ikkagi näha, kuigi nad on Eestis keelatud. Ja ka internetis need on näha. Mis see seisukoht või arusaam on: mille siis valitsus keelanud on? Kas neid on näha Eestis või ei ole? Ja kas peab midagi veel tegema või needsamad kanalid teist korda ära keelama, et neid Eestis ei oleks võimalik näha?

Aitäh! Komisjonis sellist arutelu ei olnud. Nagu te mainisite, oli küll üldisem arusaam, et probleemiga tegeldakse ja tuleb veel tegelda. Aga ma võin teile ettekandjana praegu tunnistada, et valmistudes selleks komisjoni ettekandeks, ma võtsin välja need kanalid ja internetisaidid, mis tänaseks on keelatud. Need materjalid on mul olemas. Ma võin kõigi huvilistega seda jagada, see nimekiri on päris pikk. Komisjon seda ei menetlenud, aga ma pean vajalikuks see välja tuua ja ma siiski vastan teile. Mulle tundub, et on hakatud väga jõuliselt tegutsema. See on minu arvamus.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma läheksin siit edasi kolleeg Sibula küsimusest. Iseenesest ma saan aru, et te ise olete otsinud välja selle nimekirja, mis on saavutatud. Samas, valitsus on ütelnud, et kõik vahendid on tal olemas. Ja teisalt me ikkagi teame ju kõik, et probleem ei ole ju täna lõplikult lahendatud. Neid kanaleid tuleb juurde või kõiki ei ole õnnestunud veel, ma ei tea, üles leida. Kas oli komisjonis arutamisel ka see, et mis siis ikkagi lõpuks puudu on? Näiteks mõningad kaabeltelevisiooni kanalid on lahti, need kõik ei reageeri. Kas see on tegelikult pigem järelevalveküsimus või kus see probleem on?

Suur tänu küsimuse eest! Ei, sellist põhjalikku teie viidatud faktidele toetuvat arutelu ei toimunud. Ja mina, lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 98, mis ütleb, et eelnõu esimesel lugemisel arutatakse üldpõhimõtteid, soovisin tõesti küllalt ulatusliku ülevaate anda meie protokollist. Protokollis seda arutelu ei ole.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kui ma kuulan teid, siis jääb mulje, et komisjonis arutati filosoofiliste probleemide üle, nagu sõnavabadus või mingisugused julgeolekupiirangud ja nii edasi. Ma olen maksimaalse sõnavabaduse pooldaja. Kuid kas teil komisjonis ei arutatud ka seda, et me praegu oleme täiesti erakordses olukorras? Sellist sõda ei ole olnud pärast teist maailmasõda. Nii kuritegelikku režiimi, nagu praegu on Venemaa, ei ole olnud pärast Natsi-Saksamaa purustamist. Kas ei ole arutatud selle üle, et tegemist ei ole seal sõnavõttudega ja nii edasi, vaid Venemaa välispoliitilises ja sõjalises doktriinis kõik need asjad on pehme jõud, mida kasutatakse sõjajõuna? See on eksplitsiitselt välja öeldud, otseselt. Kas seda ei arutatud?

Aitäh! Tänan selle küsimuse, selle arvamuse eest, mida, ma loodan, et ma võin välja öelda, jagas enamik komisjoni liikmeid. Aga otseselt selles sõnastuses küsimust ei arutatud. Küll pean ma vajalikuks rõhutada, et eelnõu esitaja, tutvustaja Üllar Saaremäe alustas oma tutvustust, et eelnõu on esitatud 14. veebruaril, kümme päeva enne sõda. Ta andis sellega teatud tooni meie arutelule. Ja ka ma ise oma sõnavõtus rõhutasin, et 14. veebruaril oli ärev olukord ja 24. veebruar muutis selle olukorra kümneid kordi hullemaks. See on see, mida ma teie küsimuse peale komisjoni protokollist loen. Aga ma möönan, et ma jagan teie seisukohta. See on olukord, milles me mitte kunagi mitte keegi pole tahtnud olla. Aga seda konkreetselt ei öelnud ei mina ega keegi teine. See tunnetus oli ruumis olemas.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma loen komisjoni protokolli, siin on kirjas: "Kivi sõnas, et 14. veebruaril oli ärev olukord ning 24. veebruar muutis olukorra kümneid kordi hullemaks. Eelnõu seletuskirja kohaselt käsitletakse eelnõus üksnes propaganda telekanaleid. Kivi sõnul on juba teada, et valitsuses töötatakse hetkel välja laiemat paketti." Minu küsimus on: millal jõudis teieni see informatsioon, et valitsus juba töötab selle kallal ja tuleb laiem pakett?

Tänan selle küsimuse eest! Ma ei oska kuupäeva teile öelda, ja kuna seda ei ole ka protokollis fikseeritud ega arutelu sellel teemal ei olnud, siis ma kasutan võimalust öelda, et sellisel kombel meil arutelu ei toimunud. Aga mina pidasin vajalikuks küll nii öelda.

Indrek Saar, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg! Kultuurikomisjoni liikmena oled sa seda arutelu, mis puudutab propagandakanalite piiramist ja efektiivselt keelustamist, kindlasti juba pikemat aega kõrvalt näinud. Meil oli ammu vaja ära uuendada meediateenuste seadus – see on küll viimasel hetkel uuendatud –, mis toetub audiovisuaalmeedia teenuste muudetud direktiivile, selle jaoks, et [kasutada] seal sisalduvat võimalust ohjeldada võõrriigi propagandat, mis teise riigi territooriumilt lähtub. Ja kohustus see üle võtta oli meil tegelikult juba 2020. aasta septembriks. Kas sa selle aja jooksul, mis sa oled nüüd komisjoni liige olnud, oled näinud, kuidas selle eelnõu väljapakkujad on suhtunud meediateenuste seaduse muutmisesse, mille muutmist me väga pikka aega ootasime ja mis sai muudetud, lõpuks Riigikogu poolt vastu võetud 16. veebruaril sel aastal?

Suur tänu selle küsimuse eest! Küsimus oli suunatud mulle, kas mina olen tutvunud eelnõu algatajate vastavate sammudega või täheldanud neid. Aus vastus on, et ma ei ole jõudnud sellega tegelda.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea komisjoni esindaja! Kuulates seda diskussiooni, ma olen natuke hämmelduses selles mõttes, et me tuleme COVID‑i kriisist, kui me kuulutasime riigis välja hädaolukorra ja tegime väga palju, tegelikult kehtestasime sanktsioone. Täna me oleme selles valguses sisuliselt sõjas, kogu Euroopa [on sõjas] Venemaaga, ja me arutame pehmelt seda, kas peaks tegema ja mida peaks tegema. Palun öelge selgelt välja – kolleeg Marko Šorin ütles, et tema ei saa kultuurikomisjoni liikmena enam mitte millestki aru –, kas komisjon ütles välja ka oma seisukoha lisaks sellele, et see eelnõu saali saata. Kas ta kujundas ka mingi arusaama või seda arusaama ei olnud vajalik formuleerida?

Aitäh! Komisjoni arutelu, küsimuste ja vastuste tulemusena otsustati eelnõu saali saata ja oma isikliku arvamuse, mis on ka protokollitud, ütles välja ainult komisjoni esimees. Eelnõu tutvustaja Üllar Saaremäe luges selle siin ka ette.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua ettekandja! Te väga õigesti märkisite, et 14. veebruaril oli maailm sootuks teine. Nüüd on ta muutunud. Ja muutunud on ka paljud sümbolid, paljud tähendused, venelased on need ise ära muutnud. Ja tegelikult, olgem ausad, Vene mingi sõjafilm on vaenulik propaganda, tank Narva jõe ääres on vaenulik propaganda, punamälestusmärgid on vaenulik propaganda, sisuliselt on vaenulik propaganda ka Aleksandrovi koori mingi laulu mängimine kusagil Raadio 4‑s. Kus on see piir siis selle vaenuliku propaganda vastu võitlemisel? Kas teil valitsuserakonna liikmena on mingit aimu, kas valitsus üritab laiendada kuidagi seda vaenukõne või mis iganes vaenuliku propaganda mõistet?

Aitäh selle arvamuse eest! Mida ma 24. veebruarist ja veel varasemast perioodist ise mõtlen, kuidas ma seda üle elan, sellest olen nõus teiega rääkima. Neid nimetatud vaenuliku propaganda elemente komisjoni liikmete suust [ei kuulnud] ja ka protokollis kirjalikult ei ole, aga ma olen veendunud, ja nüüd ma ületan oma volitusi, et me kõik arvame samamoodi. Ja neid on veel ja veel.

Üllar Saaremäe, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma kõigepealt põgusalt õiendaksin ära olukorra. Tõesti, siin protokollis on pandud minu suhu sõnad "kümme päeva enne sõda". Kindlasti ma nii ei öelnud, see on ilmselge – me peame lindi üle kuulama –, sest mina olen koos oma pinginaabriga ja ka paljude teistega siin saalis veendumusel, et sõda algas kaheksa aastat tagasi. Aga minu küsimus on teile: mis on need põhjused, miks seda [eelnõu] täna vastu ei võeta?

Suur aitäh! Mina ei tea seda, kas see täna võetakse vastu või seda täna vastu ei võeta.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Aitäh! Mul on väga sarnane küsimus sellega, mis oli esitatud enne mind, aga siiski. Kahjuks olukord Riigikogus on selline, et me pakume mingisugust varianti ja siis poolteist kuud hiljem hakkame arutama, kas see variant on endiselt hea või ei ole piisavalt hea. Olukord on tõesti vägagi muutunud, aga need ettepanekud, mis seal eelnõus sees on, on aktuaalsed siiamaani, sest kõik need meetmed, mis on rakendatud, ei ole piisavalt tugevad. Ja sellepärast kogu see diskussioon, mis lõppkokkuvõttes oligi kultuurikomisjonis, oli tunduvalt laiem, kui antud eelnõu pakub. Aga sisuliselt, mis on selle eelnõu mõte? Selle eelnõu mõte on see, et valitsus tuleks välja omapoolsete piirangutega või raamidega, kuidas me käsitleme mitte ainult televisiooni kui relva, propagandarelva, aga ka näiteks kultuurivaldkonda siis, kui see ei ole ainult kultuur, vaid ka siseturvalisuse küsimus.

Aitäh! Küsimust ei olnud, aga, hea kolleeg, nõustun teiega. Te esitasite neid seisukohti ka komisjoni istungil.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mina sain teie ülevaatest aru nii, et kultuurikomisjonis jõuti arusaamisele, vähemalt koalitsioonisaadikud jõudsid arusaamisele, et olemasolev seadusandlus ja õigusruum võimaldavad keelustada propagandakanalid ja selleks ei ole vaja täiendavaid õigusakte vastu võtta. Aga miks me siis ometigi oleme praegu selles olukorras, et jätkuvalt on osa kanaleid kättesaadavad, ma võin kinnitada teile, näiteks ka Jõhvis ja mujal Ida-Virumaal? Miks see siis nii on ja miks ei ole tegutsetud piisavalt kiiresti?

Ma sain ka aru, et komisjoni istungile olid kutsutud ametnikud, mitte erinevad ministrid poliitilisel tasemel. Miks ei pidanud komisjon vajalikuks ministrite tasandit arutellu kaasata? Seda enam, et me teame, et teatud otsuste langetamine on siseministri ja kultuuriministri pädevuses, olgu ta nimekirjade koostamine või inimestele sisenemiskeelu [kohaldamine]. Miks ei peetud vajalikuks poliitilist tasandit kaasata?

Suur aitäh! Ma tunnistan, et küsimuse esimene pool ... Ma ei suuda väga hästi kontsentreeruda. Aga teine pool, miks ei kutsutud veel kedagi – komisjoni liikmete poolt ühtegi säärast ettepanekut või küsimust ei esitatud. Ehk juhataja lubab korrata seda küsimuse esimest poolt.

Jaa, palun korraks uuesti mikrofon Helirile.

Ma sain teie ülevaatest aru, et komisjonis vähemalt koalitsioonisaadikud leidsid, et tänane õigusruum on piisav selleks, et rakendada teatud piiranguid ja keelustada kanalid, selleks ei ole vaja täiendavalt seadust vastu võtta. Aga ometigi, olukord on niisugune, et need kanalid on kättesaadavad. Mis see põhjus on?

Suur aitäh! Ma ei ole päris nõus, et koalitsioonisaadikute sõnavõttudest, aruteludest ja küsimustest jäi selline mulje. Kui see [teile] protokollist jääb, siis mina ei loe seda siit välja. Kõik me esitasime oma seisukohti ja tegelikult muret. Nii et ma võiks öelda, et tegelikult oli meil sisuline, asjalik ja seda probleemi mõistev arutelu.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh teile julguse eest, et te paljastasite oma ettekandes selle mentaalse segaduse, mis valitses selle probleemi arutamisel kultuurikomisjonis! Minu küsimus teile puudutab seda, kas te saaksite anda lühikese ülevaate sellest arutelust kultuurikomisjonis Kultuuriministeeriumi esindajatega, mis puudutas just nimelt Kremli propagandaartistide musta nimekirja võimalikku kehtestamist. Milliseid seisukohti seal valitsuse esindajad väljendasid sellises olukorras, kus täna on saanud parlamendile teatavaks häbiväärne juhtum, et Lužniki staadionil Ukraina hävituskontserdil osalenud ansambel Ruki Vverh! esines eelmisel nädalal Tallinnas täiesti vabalt?

Hea kolleeg Urmas Reinsalu! Ei olnud kuskil mentaalset segadust ja ei väljenda seda ka kultuurikomisjoni protokoll. Musta nimekirja, mille võimalikke artiste on siin saalis nimetatud, ei käsitletud.

Suur tänu! Küsimusi rohkem ei ole. Nüüd me saame minna läbirääkimiste juurde. Kõigepealt sõna Tarmo Kruusimäele.

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Head Eesti inimesed, kes te meid jälgite! Siin hakkab nüüd informatsiooni tulema päris kõvasti.

Võimalik, et Isamaa ei peaks meelde tuletama pikemat ajalugu, aga siin on ka verisulis Riigikogu liikmeid, kes võib-olla seda ei tea. Ma võin öelda, olles Isamaa rahvuslaste ühenduse esimees, oli vist aasta 2005, aga võib-olla ka varem, kui hakkas jutt sellest, et me peaksime impeeriumimeelse propaganda kanalid sulgema. Aga see arutelu on alati jõudnud kuskile sinna, et midagi on nagu natuke rohkem vaja teha ja midagi natuke vähem. Pärast 2007. aastat oli juba kõigil hoog sees, et nüüd me peame need mõjutuskanalid kinni panema, kuid siis majandus kasvas ja läks [teisiti]. Päriselt ka on igas erakonnas alalhoidlikum pool ehk konservatiivid ja on liberaalne pool, kes arvab, et kõik kuidagi kujuneb ise. Ja nii ongi juhtunud, et rahvuslased on jäänud võib-olla selles küsimuses alati teisele positsioonile.

See, et lõpuks Isamaa esitas sellise lihtsasõnalise eelnõu – rakendada adekvaatseid ja tõhusaid meetmeid Eesti-vaenuliku propaganda tõkestamiseks – juhtumisi 14. veebruaril, [on märgiline]. 14. veebruaril 2012 me tunnustasime kõiki mehi, kes teises maailmasõjas, relv käes, de facto Eesti eest seisid, vabadusvõitlejatena. Märgiline päev seegi. Aga me mäletame, et sel hetkel juba toimusid debatid. Ise ma alustasin seda debatti juba detsembrikuus. Sellest tuligi see lihtne sõnastus, sest me teadsime argumente, kus öeldi, et Eesti on äärmiselt rumal riik, maailma kõige lollakam riik. Seda ütlesid paljud eksperdid. Ma tuletan meelde, et Leedu suutis vastu võtta sellise otsuse 8. juulil 2020, Läti 11. juunil 2020. Baltikumi vedurist on saanud Baltikumi pidur. Me ikka arutame ja räägime.

Mis pärast 24. [veebruari] siis juhtus? 25‑ndal pani Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kaheksa kanalit kinni. Kas see on piisav? Ma vaatan, et 21. märtsil 2022 Delfis kirjutati, et Eestis ollakse Vene propaganda suhtes liiga leebed, Eestis on suletud 21 saiti, kuid Lätis juba sadakond. Meil on veel päris pikk tee sinna minna.

Kui ma nüüd võtan selle eelnõu seletuskirja viimase koha, siis ma vaatan, et tegelikult on ju kõik hästi läinud. Lähtudes eeltoodud asjaolust, teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja meetmete pakett vaenuliku propaganda tõkestamiseks Eestis. Ja nagu selgub, valitsus ongi juba tööle hakanud. Mina sain teada, et valitsus on saatnud komisjonile [vastuse], 4. märtsil on Kultuuriministeeriumist tulnud vastus, et jah, seadusandlus on kõik olemas, aga seda viidet, et valitsus selle kallal juba töötab, ei ole. Aga see ongi tavapärane, sellepärast et opositsioonisaadikud ei teagi nii täpselt, mida teeb nende teine käsi.

Mis nüüd siin on? Minu küsimus on see, et võib-olla paljudel ei ole valijaid, kes [küsivad], mida te teete selle vaenuliku propaganda suhtes. Need inimesed, kes enne ütlesid, et meil ei ole vaja üle reguleerida, on täna aga üllataval kombel muutunud. Päriselt ka. Ma toon lihtsa näite.

Ma võtan kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Mina kui kirglik suitsetaja ei saanud aru, kuidas pubides keelatakse suitsetamine. Aga pool aastat läks mööda, kui ma ei tahtnud enam sinna minna. Täna needsamad inimesed ütlevad: kas sa kujutad ette, et välismaal nendes telekanalites näidatakse sellist rõlgust? Meie väärtushinnangud on ajas muutunud. Võib-olla tõesti koalitsioonisaadikute käest ei küsita, et mida te seal Riigikogus teete. Ega te ei saagi öelda: me ajame ühte suurt mulli suust välja, miks mitte midagi teha. Sest ülla‑ülla, me teame kõik ju seda, et alati tuleb see vastus: valitsus juba töötab välja.

Isamaa on enda ettepaneku ära teinud. Jess, valitsus töötab selle kallal. Aga mida ütlevad teised? Kas ütlevadki seda, et tegelikult meil ongi üks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes lahendab meie eest nii delikaatsed ja piinlikud olukorrad, kus me ei taha ega julge ise otsustada, sest me tahame absoluutselt kõigile meeldida?

Sellepärast Isamaa leiab, et unustame selle, mis oli enne 24. veebruari, ja vaatame, kas me saame Riigikogus selle konsensuse, et me annamegi selle ülesande, sest akustiliselt kõlab see sellisena, et ah, valitsus töötab hästi, aga opositsioon on lihtsalt lühinägelik ega tea mitte midagi. Aga meie juba teame. Sellises olukorras ei jää muud üle, kui võtate välja 22. kuupäeva, 21. kuupäeva – ma räägin veebruarist.

Aga nüüd siis nendest niinimetatud artistidest. Sotsiaaldemokraadid olid siin hästi vaimukad ja teravad. Nüüd ma räägin teile Euroopa Liidu asjade komisjoni 25. märtsi istungist, kus oli kultuuriminister Tiit Terik. Ma küsisin tema käest, et muž babuški no ne deduška ehk tõlkes "vanaema mees, aga mitte vanaisa", Filipp Kirkorov tuleb Eestisse esinema – ta ei ole ju meile oodatud. Tiit Terik ütles, et meil on kohaliku omavalitsuse autonoomia ja vastava ala abilinnapea Kaarel Oja ei leia mitte mingisugust argumenti, miks keelustada tema esinemine. Ja see oli 25. märtsil. Sotsiaaldemokraadid on võib-olla natukene pange pannud selle abilinnapea valikuga, aga ma arvan, et sel hetkel, kui sa oled ikka nii jõhkralt pange pannud, tulebki naeruvääristada teiste algatust.

Ma loodan, et koalitsioon tegelikult leiabki, et me peame sellega tegelema, ja tõhusalt, sest üks asi on telekanalid, aga lahendamist vajab veel internet ja kõik muud asjad. Kui me oleme üle andnud Riigikogu tahte ja soovi selle asjaga seaduse raamidesse jääda, siis võiksid kõik ju seda otsuse eelnõu toetada. Aga me saame loomulikult tõlgendada. Ja mina leian, et kõik Riigikogu liikmed on just nüüd sellest aru saanud, mis on vaenulik propaganda, mida me peame tõkestama ja miks me peame tõkestama. Anname innustust valitsusele, ükskõik milline see ka ei ole, kaitsta meie komberuumi mürgitamise eest. Aitäh! Palun eelnõu toetada!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Indrek Saare. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! Mina pean teile täna rääkima poliitilisest mängurlusest seoses selle eelnõuga, paraku. Aeg meie ümber paneb meile kohustuse väga hoolikalt mõelda, kui kaugele me poliitikutena tähelepanu otsides asendustegevuse ja pooltõdede, kohati suisa valeväidetega oleme valmis minema ja milliseid riske me seekaudu oma ühiskonnas võtame. Ehk aitab see neil, kes oma kogenumaid kolleege või erakonna juhte pimesi usaldades libedale on läinud, korraks asjade olemuse ja näivuse üle järele mõelda. Ma siinkohal ei pöördu kindlasti kolleeg Kruusimäe poole, sest vaadates, kuidas ta ajas täielikku putru selle kohta, mida Kaarel Oja teeb – jumalasõnas on selline koht, kus öeldakse, et Isa, anna neile andeks, nad ei tea, mida nad teevad.

Aga tulen selle teema sisu juurde. Ma vabandan, et ma koorman teid mõningate faktide ja aegreaga. Meediateenuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu menetlemine siin Riigikogus blokeeriti kahe erakonna, Isamaa ja EKRE ühisjõul väga pikaks ajaks. Seetõttu sai Eesti võtta Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi oma seadusesse üle väga suure hilinemisega ja see hakkas kehtima alles peale seda, kui Venemaa oli 24. veebruaril alustanud massiivset jõhkrat sõda. Täpsemalt, president kuulutas selle välja 25. veebruaril. Siis reageeris ka TTJA ja 27-ndal avaldati see Riigi Teatajas.

Kui kõnealuse direktiivi normide jõustumise tähtaeg oli 19. september 2020, sel ajal, kui Isamaa oli aktiivne valitsuse liige, siis Eesti suutis seda teha alles poolteist aastat hiljem. See viivitus tähendas ka, et Eesti mitmes mõttes iganenud meediateenuste seadus, mis tugines Euroopa Liidu vananenud direktiivile, ei sisaldanud neid tähtsaid norme, mis olid Euroopa Liidu uuendatud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis. Just Eesti eesistumise ajal Euroopa Liidu Nõukogus 2017. aastal suudeti mõttekaaslaste abiga oluliselt muuta nende piiriüleste meediateenuste levi reguleerimise mehhanisme uuendatavas direktiivis, tehes selle varasemast märksa soodsamaks teisest liikmesriigist pärit meediateenuste sihtriigile ja lubades hoopis efektiivsemalt ja kiiremini kaitsta sihtriigi huve, tema julgeolekut, ühiskonna stabiilsust ja inforuumi.

Eesti ei saanud pikka aega kasutada direktiivis olevaid märksa paremaid võimalusi oma huvide kaitseks ega tõhusalt piirata meie inforuumis tegutsevaid Venemaa sisuga agressiivseid mõjutuskanaleid, sest vana meediateenuste seadus ei andnud selleks häid võimalusi. Aga uue, hoopis parema mehhanismi ülevõtmine oli Riigikogus pikka aega takistatud mitmesaja kuhjatud parandusettepanekuga. See oli juba algatatud veebruaris 2021, millega otseselt kahjustati paraku sel hetkel Eesti huve.

Miskipärast tõstsid kaks erakonda meediateenuste seaduse muutmise eelnõus esile vaid ühe sätte, § 19: vihkamisele õhutamise keelu laiendamine vägivallale ja terroritegudele õhutamisele, käsitledes seda konteksti ja seaduse mõtte väliselt ning luues selle ümber lausa hüsteerialaine, mille toel eksponeeriti end sõna‑ ja meediavabaduse tuliste kaitsjatena.

Samal ajal, kui pidurdati meelevaldsete tõlgenduste katte all vihakõnekeelu rakendamise põhjendatud ajakohastamist, takistati ka Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi põhjalikult muudetud artikli 3 ülevõtmist, mis lubab liikmesriigil tegutseda oma julgeoleku ja stabiilsuse kaitsel kohe pärast esimese tõsise rikkumise tuvastamist piiriüleses meediateenuses.

Kõik meie naabrid – Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja teised – olid ammu mõistnud selle direktiivi uuendatud normide kiire rakendamise vajadust oma riigi seaduses ja need üle võtnud, kuid Eestis takistati seda sihikindlalt pikka aega, nõrgestades nii ka riigi võimet otsustavalt tegutseda oma huvide kaitsel meie inforuumis. Ja kui pika vaikelu järel ning vaevaliste otsingute tulemusel leiti küsitav kompromiss meediateenuste seaduse § 19 vihakõnekeelu laienemise osas, siis kleebiti sellele juurde täiendus, mis tegelikult nõrgestab selle normi sisu ja piirab selle rakendamise võimalusi ka piiriüleste meediateenuste piiramisel.

Tõsi, uuendatud meediateenuste seaduses on nüüd ometi see mehhanism, mis võideldi välja Eesti eesistumise ajal Euroopa Liidu Nõukogus ja mis lubab jõuliselt tegutseda ning tõkestada teisest liikmesriigist pärit meediateenuste levi Eestis, kui leitakse, et sellega ohustatakse meie riigi julgeolekut ja riigikaitset ning laiemalt ühiskonna stabiilsust.

See on hea ja tähtis täiendus, mille me oleme nüüd, küll suure hilinemisega, kuid siiski lõpuks üle võtnud. Kuid samas piirab uuendatud meediateenuste seaduse § 19 lisatud täiendus, mis on see teie poolt nõutud kompromiss, märgatavalt võimalusi ohjata ja piirata jõhkrat vihakõnet ka teisest riigist pärit meediateenustes. Miks? Sest ka siis, kui näiteks mõnes meil levivas välismaises telekanalis õhutatakse vihkamisele ja vägivallale etnilisel pinnal, rassi, soo, keele, poliitiliste veendumuste või sünnipära või muu grupitunnuse alusel, saaks meie riiklik järelevalve asuda piirama selle telekanali levi Eestis alles siis, kui on tõestatud, et sellise vihakõne õhutamisega põhjustatakse oht isiku elule, tervisele või varale. Paraku päriselus on selliste otseste seoste tõendamine keeruline ja välisriikide meediateenuste puhul tihti võimatu. Aga eks kohtupraktika näitab.

Seega ei saa me nüüd maksimaalselt efektiivselt rakendada vihkamisele ja vägivallale õhutamise keeldu praktikas ning piirata selle alusel reaalselt ka näiteks Venemaa sisuga agressiivse propaganda kanaleid, sõbrad.

Miks tingimata pidi lisama selle lisanduse? Võib öelda, et ta on siiamaani ju ebaselge. Kas tõesti ei suudetud näha ette ja mõista selle meelevaldse täienduse kahjulikkust, tema nõrgestavat mõju Eesti huvide kaitsel meie inforuumis ja ühiskonna stabiilsuse tagamisel? No ma ei usu, et näiteks endine justiits‑ ja välisminister Urmas Reinsalu ei saanud sellest aru. Tema poliitilise kogemuse juures! Seda enam, et ta oli justiitsminister just sel ajal, kui Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana koos Balti ja teiste kolleegidega seda punkti kaitses. Ta pidi olema sisuliselt kursis, kuigi läbirääkijaks oli Kultuuriministeerium, vastutavaks ministriks mina. Aga Reinsalu on alati hoolega jälginud selliste seaduseelnõude ja direktiivide sisu.

Venemaa julm sõda Ukrainas ja Putini režiimi kontrollitud meediakanalite süsteemne kasutamine relva ja tööriistana Kremli agressiooni ettevalmistamisel, teostamisel, õigustamisel ja kuritegude varjamisel peaks meid panema mõtlema vajadusele ka meie seaduse normi muuta nii, et meil oleks tõesti kasutada parimad ajakohased ja tõhusad hoovad Eesti huvide kaitsel, mis mõjutab otseselt meie inforuumis ja laiemalt kogu riigis toimuvat. Seega peaks valitsus esimesel võimalusel ära parandama selle praagi, mis EKRE ja Isamaa küünilise kampaania tulemusel ja valitsuse allaheitliku käitumise tulemusel meediateenuste seadusesse sisse sai. Kui antud otsuse eelnõu viiks selleni, siis võiks ju isegi selle poolt hääletada.

Lõpetuseks. Üllar, ilmselt me vaatasime eile sama saadet – aga sina võib-olla ühel pool jõge, mina teisel pool jõge, sellepärast me märkasime veidi erinevaid asju. Mina pean ütlema, et seda saadet vaadates, kui saatejuht Kuusk ja Arnold Sinisalu pidevalt tulid teema "Kasulikud idioodid" juurde, tundus mulle, et aeg-ajalt käitume me ka siin saalis mõnedes asjades nagu kasulikud idioodid, rääkides musta valgeks ja tegeledes asendustegevusega. Ma loodan, et me mõtleme tänases olukorras nende asjade üle sisuliselt järele. Aitäh!

Aitäh! Tulenevalt kodu‑ ja töökorra seadusest on meil esimesel lugemisel võimalik võtta sõna fraktsioonide ja komisjonide esindajatel. Aga, ma nüüd rõhutan, kui juhuslikult mõni fraktsioon ei võta sõna, siis selle fraktsiooniga kokkuleppel saab alati volitada kedagi, kui see fraktsioon on nõus sellega. Nii et ka see võimalus on olemas. Me peame siit edasi liikuma. Reformierakonna fraktsiooni esindaja Mart Võrklaev. Vabandust! Ma korra vabandan. Tarmo Kruusimäe, palun!

Jaa, ma tänan selle võimaluse eest, et mu nime mainiti. Ja ma saangi nüüd siis öelda, et ei jääks selline sotsiaaldemokraatlik arusaam, et isa ja jumal, kõik peaksid mulle nüüd andestama, et ma ei tea, mida ma suust välja räägin. Ma jään nende faktide juurde, et Tiit Terik oli Euroopa Liidu asjade komisjonis 25. märtsil, olles Eesti Vabariigi kultuuriminister. Ma esitasin selle küsimuse. Ma olen ka sellel seisukohal, et meil on kohalikul omavalitsusel autonoomia, et ta saab ise otsustada, ja ka seda ma ütlen, et see on fakt, et täna on Tallinnas vastava ala abilinnapea Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt Kaarel Oja. Nii et ma ei näe [siin midagi valet].

Küll aga on huvitav see, nagu me praegu aru saime, et oligi tegelikult sotsiaaldemokraatidel kõne juba valmis tehtud. Ma veel kord tahaksin rõhutada seda mõtet, et kui me parlamendis suudame mitmeid asju koos teha, siis unustaks selle ära, mida me enne 24. veebruari arvasime nendest asjadest, ja liiguksime edasi, andes Vabariigi Valitsusele selle teadmise ja selle toe, et parlament ühtselt toetab nende asjade adekvaatset lahendamist. See oli minu positiivne mõte. Muidugi, me saame ka jätta selle mulje, et meil on tegelikult olemas mingid ametkonnad, kes saavad tunduvalt paremini hakkama. Aga noh, direktiivi taha pugemine, see oligi ilmselt sellest, et kõne oli juba valmis, tuli see ka ära öelda. Palun eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Mart Võrklaeva.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tunnustan kolleege Isamaa fraktsioonist, kes on 14. veebruaril tulnud välja kiiduväärt ettepanekuga valitsusele piirata Eestis vaenuliku propaganda levikut. Kahjuks on aeg sellest arutelust selles mõttes ette jõudnud, et need otsused on Eestis juba tehtud. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet tegi 20. veebruaril ettekirjutuse lõpetada viie Venemaa ja ühe Valgevene telekanali taasedastamine Eesti territooriumil: RTR Planeta, NTV Mir, ka NTV Mir Baltic, Belarus 24, Rossija 24, TV Centre International.

Eelnõu seletuskirjas on valitsusele ka ettepanek, et võiks pidada läbirääkimisi sideettevõtetega. Ka siin on edastada rõõmusõnum: esmaspäeval, 28. veebruaril peatasid Elisa ja Telia venekeelsete kanalite PBK Eesti, Dom Kino Baltic, Karussel, Muzõka Pervogo, Vremja, Telekafe, Bober, Dom Kino Premium, Premium HD, О!, Poehali!, REN TV näitamise. Telia peatab ka CTC Media edastamise. TTJA pidevalt monitoorib ka veebilehti ja piirab ligipääsu neile, mis neid telekanaleid või muud Venemaa agressiooni õigustavat materjali edastavad.

Nii et Reformierakonna fraktsiooni [arvates] on põhjust valitsuse tööd selles valdkonnas tunnustada ja oma päevakorraga edasi liikuda. Aitäh!

Aitäh! Raivo Tamm, Isamaa on juba saanud sõna. Aga te tahate ikka midagi öelda? No andke mikrofon korraks Raivo Tammele, palun! Mis mure teil on?

Ma ootan volitust.

Ootate volitust. Selge.

Keskerakonnalt näiteks.

Mina ei ole fraktsiooni esimees. Aga te andsite selle valjult teada, mine tea. Nagu ma ütlesin, see on täiesti võimalik. Nüüd, Jaak Juske, teie soovite ka midagi öelda. Mis teie mure on?

Just. Kuna hea kolleeg Kruusimäe süüdistas alusetult sotsiaaldemokraate ...

Ei, vabandust! (Jaak Juske räägib edasi.) Te saate teha, kui te tahate seda kasutada. No nii see ei ole võimalik. See oli niiviisi, et siin oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Indrek Saar, selle peale tegi vastusõnavõtu Tarmo Kruusimäe. Aga et nüüd tema vastusõnavõtu peale hakkab see minema niimoodi, nagu hobune kappab siin ringi – ei, nii ei saa. See ei ole nii mõeldud. Nii ei saa seda teha. (Hääl saalist.) Teil on ju võimalus siin sõna võtta. Läheme edasi. No näete, te olete leidlik – nii nagu teised ees, nii kõik järgi. Protseduuriline küsimus, Jaak Juske, palun!

Protseduuriline. Ma loodan, et siin saalis ja istungi ajal valetada ei või. Kolleeg Kruusimäe süüdistas abilinnapea Kaarel Oja mitmes patus. Just nimelt abilinnapea Kaarel Oja initsiatiivil on täna Tallinna Linnavalitsus kõnealuse Putini ülistaja kontserdi ruumide rendi lepingu lõpetanud ja abilinnapea Oja on palunud valitsusel koostada niinimetatud musta nimekirja.

Nii. Ja nüüd siit Tallinna Linnavolikogu saalist liigume edasi, tuleme tagasi Riigikogu saali. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa. Ma korraks vabandan, härra Põlluaas! Ma saan aru, et nüüd on vastusõnavõtt teil, härra Reinsalu. On või, Urmas Reinsalu? Palun mikrofon Urmas Reinsalule. Ma korraks, härra Põlluaas, vabandan teie ees.

Aitäh! Härra Indrek Saar mainis minu nime ja ütles, et tegemist on poliitilise punktivõtuga. See oli ainumõeldav eelnõu 14. veebruaril, et astuda viivitamatuid samme Vene propaganda sulgemiseks. See, et valitsus tegi selle ära 24. veebruaril telekanalite osas, ei ole piisav. (Juhataja helistab kella.) Me vajame terviklikku käsitlust kavana Vene propaganda tõkestamiseks. Ja groteskne näide, sellesama ansambli Ruki Vverh! esinemine 8. aprillil Tallinnas, näitab seda, et palju tööd on tegemata. Selle üle käib skolastiline arutelu, et ei osata seda nimekirja, millega meie Läti naabrid said hakkama juba tükk aega tagasi, kokku kirjutada. Me vajame terviklikku valitsuse tegevuskava Vene propaganda tõkestamiseks. See peab olema parlamendi ühemõtteline tahteavaldus ja selle tahteavalduse peame me siit esitama. Küsimus ei ole ainult paari telekanali sulgemises, millele viitas härra Võrklaev. Küsimus on terviklikus tegevuskavas, muu hulgas ka internetisaitide osas, mille puhul, nagu praeguses arutelus ilmsiks on tulnud, on meil võrreldes ka Balti riikidega olulised tegematajätmised. Nüüd tuleb tegutseda viivitusteta. See, et seda eelnõu, mis esitati 14. veebruaril, on marineeritud kaks kuud, on häbiväärne ja korralagedus sõjaolukorras.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun! Sõna on teil.

Aitäh, austatud esimees! Austatud kolleegid! Tõepoolest, Vene vaenuliku propagandaga oleme me vastastikku iga päev, iga tund. Ja paraku kõlab seda kahjuks ka siitsamast Riigikogu saalist. Meenutagem kas või esmaspäevast välismaalaste seadust, mille esimesse redaktsiooni oli valitsus pannud sisse väite, justkui oleks sõjaline konflikt Ukrainas alanud 24. veebruaril käesoleval aastal. Me teame ju kõik, et see on vale. Aga sedasama seisukohta toetasid ka sotsid väga innukalt. Seda natukene redigeeriti vahepeal – muuseas, seadust rikkudes, sest teise ja kolmanda lugemise vahel ei saa sisulisi muudatusi teha, aga see ikka tehti ära – ja kogu see asi läks koalitsiooni ja sotside toetusel läbi.

Kui meie hea kolleeg Indrek Saar ründas siin Isamaad ja EKRE‑t, siis ma tahaksin meenutada ühte lugu eelmise koosseisu ajast, kui ma käisin ühe Soome grupiga Narvas bastioni muuseumis ja sealne venekeelne giid, kes ei osanud poolt sõnagi eesti keelt, rääkis pikalt-laialt, kuidas fašistid, sakslased hävitasid Narva linna ja pommitasid selle maatasa. Kes oli toona kultuuriminister? Üllatus-üllatus: Indrek Saar. Pöördusin tema poole, et tuleks ikkagi kontrollida, mida Eesti muuseumides räägitakse. Aga tema leidis, et probleemi ei ole, las räägivad.

Ja täpselt sama me näeme ka täna: probleemi ei ole demagoogitsemisega, probleemi ei ole valetamisega. Nii palju oli Indrek Saare kõnes tõesti tõtt, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa tõkestasid selle meediateenuste seaduse vastuvõtmist. Aga põhjendused, mis siin toodi ja miks seda tehti – see oli ju täiesti nonsenss. Ma mõtlen neid põhjendusi, mida Indrek Saar siin välja tõi.

Tegelikult me seisime selle vastu sellepärast, et sinna olid sisse kirjutatud täiesti absurdsed asjad, mille järgi oleks siis, kui see oleks vastu võetud, kehtestatud Eestis tsensuur meie meedia, meie ajakirjanduse, toimetajate ja ajakirjanike üle. Siis ei oleks enam olnud sõnavabadust, mõttevabadust, südametunnistuse vabadust. Jah, tegemist oli direktiiviga. Aga direktiiv oli oluliselt leebem ja mõistlikum kui see, mis valitsus siin sellele eelnõule või direktiivile juurde liitis. Sellepärast me sõdisime. Jah, Indrek, just nimelt selle eest sõdisime, et Eestis säiliks demokraatia, et säiliks sõnavabadus, et me ei muutuks mingisuguseks orwellilikuks düstoopiaks, kus inimesi on võimalik nende meelsuse, nende sõnade ja väljaütlemiste eest karistada. Me olime edukad. Tõepoolest, see obstruktsioon kandis vilja. Me jõudsime kompromissile koalitsiooniga ja need kõige hullemad asjad võeti sealt välja. Ja kui asi oli taas normaalsetele rööbastele naasnud, siis me kiitsime selle heaks ja see seaduseelnõu sai konsensuslikult siinsamas saalis heaks kiidetud.

Kõik need probleemid ongi ju tekkinud just nimelt sellest, et tegelikult see, mida me näeme, mida meile siin üle päeva saali tuuakse, ei ole ju mitte midagi muud kui meie rahvusriikluse hävitamine ja meie demokraatia hävitamine. Me ei saa sellega sugugi nõus olla, ükskõik kui raevukalt seda esitatakse, ükskõik kuidas meid süüdistatakse, mõeldes välja mingisuguseid olematuid asju meie kohta, meie eesmärkide, sihtide kohta ... (Juhataja helistab kella.)

Ma palun lisaaega.

Kui palju ma annan?

Kolm minutit.

Jah, palun! Kolm minutit.

Ja nii ka seesama tänane eelnõu, mida me siin käsitleme, on ju tegelikult väga lihtne mõnesõnaline või ‑lauseline eelnõu, kus palutakse valitsusel võtta kasutusele adekvaatsed meetmed, et tõkestada Venemaa ja ka Valgevene ja kõikide muude meie suhtes vaenulike poolte propagandat, mille eesmärk on selge: lõhestada meie ühiskonda, lõhestada meie ühtsust, ajada inimeste pead sassi. 

Kas tõepoolest kellelgi teist on julgust ütelda, et ei, selle eelnõu eesmärk on vale? Las aga käivad propaganda ja valed ja demagoogia edasi. Nii et selles suhtes ma tõepoolest loodan, head kolleegid, et me astume selle sammu üheskoos, me kiidame selle [otsuse] heaks. Aga kui mitte, siis tõepoolest, minul isiklikult tekib küll küsimus – seal on palve, et valitsus astuks adekvaatseid samme –, kui sellest keeldutakse, siis minul tekib kahtlus, kas tänane koalitsioon ja valitsus ise on adekvaatsed. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on vastusõnavõtt. Indrek Saar, palun!

Tänan! Kuna ilmselt minu detailirohke jutt jäi ikkagi mõnele inimesele arusaamatuks, siis ma püüan seekord lihtsamini seletada, veel kord. Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv oli Eesti eesistumise ajal Kultuuriministeeriumi kõige olulisem fail. Seal oli Eesti poliitilistest huvidest lähtudes ja samamoodi Balti riikide ja Poola poliitilistest huvidest lähtudes meie jaoks kõige olulisem artikkel nr 3. Selle jaoks, et saada selles artiklis 3 kokkulepe, olime valmis muudes artiklites võtma natukene rohkem aega. Aga me töötasime selle audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga väga põhjalikult. Ja see artikkel 3 oli meile vajalik selle jaoks, et piirata võõrriigi territooriumilt lähtuvat propagandat. Me teame, et see ei ole kõigi, sugugi mitte kõigi Euroopa Liidu riikide jaoks samasugune aktuaalne probleem, nagu nii mõnedki teised asjad, mis puudutavad Venemaa võimalikku agressiooni ja selle erinevaid vorme, aga meie jaoks oli see väga oluline.

Nii et lugupeetud Henn Põlluaasale ma pean ütlema, et kui tema on hästi kursis sellega, mida olevat öelnud üks Narva muuseumitöötaja, kes ei allu kultuuriministrile, siis mina olen üsna hästi kursis sellega, mis on audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi mõte ja sisu. Kaks aastat [tagasi] oleks pidanud teie osalusel valitsus selle direktiivi üle võtma, selle ülevõtmise tähtaeg oli septembris 2020. Kui te oleksite teinud oma tööd ja selle üle võtnud, siis oleks meil juba ammu, kuid tagasi, ammu enne seda, kui see laiamahuline jõhker agressioon 24. veebruaril peale hakkas, needsamad võimalused mis Lätil ja Leedul selle jaoks, et propagandakanaleid sulgeda. Aga meil ei olnud neid, sest te ei tahtnud seda direktiivi üle võtta nendelsamadel konjunkturistlikel põhjustel.

Ja siis, kui teie valitsus oli kukkunud ja uus valitsus algatas lõpuks selle meediateenuste seaduse ülevõtmise, siis te blokkisite seda aasta aega. (Juhataja helistab kella.)

Hea ettekandja, teie aeg! Teie aeg on kaks minutit, kaks ja pool minutit on juba läinud.

Lõpetuseks. Palun teha vahet sellel, mis vahe on tsensuuril ja propaganda tõkestamisel. Tänan!

Nüüd on edasi mul küsimus. Raivo Tamm, te olete tõesti oodanud siin. Ei ole mingit volitust tulnud? Ei. (Hääl saalist.) Selge. Siis ei ole mul tõesti võimalik teile sõna anda. Seega ma sulgen läbirääkimised. Nüüd, muudatusettepanekuid eelnõu 529 kohta esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 529 lõpphääletus. Alustame selle lõpphääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Eesti-vaenuliku propaganda tõkestamiseks" eelnõu 529 lõpphääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 28, vastu 3 ja erapooletuid ei ole, on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Eesti-vaenuliku propaganda tõkestamiseks" eelnõu langenud menetlusest välja.

Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Päevakorrapunkt nr 9, Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Eesti sõjalise kaitseplaani täiendamiseks" eelnõu 554 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Austatud rahvaesindus! Euroopas on sõda ning Vene agressiooni ja sõjalise tegevuse tulemusena on sattunud otsesesse ohtu kõik Euroopa riigid, eriti need riigid, mis piirnevad Venemaa Föderatsiooniga. Ja arvesse võttes seda sõjalist ohtu, on meil vajalik oma vabaduse, oma rahva, oma riigi kaitseks [aluseks] võtta teistsugune käsitlus riigikaitsekulude planeerimisel.

Kui me oleme lähtunud varasemalt 2%+ põhimõttest, siis Isamaa ettepaneku käsitlus on selline, et me peame riigikaitse arendamisel lähtuma mitte rahalisest piirajast, vaid tagurpidi: peame looma venitusteta need sõjalised võimed, mis on vajalikud Eesti riigi kaitsmiseks, selleks et me suudaksime hoida Eesti territooriumi enda käes.

Peaminister väljendas muret – ja ma ühinen tema hoiakuga – selle pärast, et tagasivõitmise strateegia ei saa olla see, mis on mõeldav Eesti kaitsmiseks. Mida tähendab sõna "tagasivõitmine"? See tähendab seda, et Eesti territoorium on okupeeritud kas terviklikult või osaliselt ja siis liitlaste abil toimub territooriumi nii-öelda tagasivõitmine ehk vabastamine okupatsiooni alt.

Kui me vaatame praegu Ukraina sõja kogemusi, siis tagasivõitmise strateegia ei ole mingilgi moel aktsepteeritav käsitlus meie riigis. Ainuüksi kuu aja jooksul nendes piirkondades, mis on olnud Ukrainas Vene okupatsiooni all, on see tähendanud massilist tsiviilisikute hävitamist. See tähendab seda, et meie käsitlus peab olema teistsugune. Ja sellest põhimõttest on kantud praegune Riigikogu otsuse eelnõu.

Nüüd, kui me kõneleme sellest, millised on vajadused, siis Vabariigi Valitsus on langetanud poliitilisel tasemel erinevaid otsuseid täiendavate rahaeraldiste kohta riigikaitseks. Nii on otsustatud 390 miljoni euro jagu moona juurde hankida. Kuid ma tuletan meelde – ja õige on, et kui võimalik, tuleks anda veel rohkem –, et me oleme andnud üle 200 miljoni euro mahus tagasiostmishinnaga, nagu seda on praegu arvestatud selles summas, moona ja relvastust Ukrainale. See tuleb arvestada sellesse proportsiooni. 390 miljoni eest soetame, aga üle 200 [miljoni] oleme andnud abi, ja see abi, ma veel kord rõhutan, on olnud ülivajalik ja väga tänuväärne valitsuse poliitika.

Samuti on otsustatud ligi 450 miljoni euro jagu rahalisi vahendeid planeerida nii moona kui ka täiendavate sõjaliste võimete soetamiseks. Nii et kokku on see suurusjärk 800+ miljonit eurot. Kui me võtame sealt maha selle 200+ miljonit eurot, on suurusjärgus 600+ miljonit eurot täiendavalt riigikaitse rahastamiseks lähiaastate perspektiivis.

Ning kõneletud on ka keskmaa õhutõrjest, kuid tegelikult valitsus selle kohta mingisugust rahaliselt seotud otsust langetanud ei ole. Mul oli esmaspäeval vestlus Rahandusministeeriumi ekspertidega, valitsus riigirahanduse ülevaates seda arvesse võtnud ei ole. Nii et see on tegelikult lahti, millises ulatuses ja millal seda õhutõrjet planeeritakse soetada.

Nüüd, küsimus sellest, millised võimearendused oleksid vajalikud. Kui me hakkame peale esimesest küsimusest, meil oli vestlus riigikaitsekomisjonis, asjalik koosolek, arutelu, siis ainuüksi juba see, kui me kõneleme NATO tasemel moona vajadusest, mida me peaksime soetama, siis me kõneleme siin mitte paarisaja miljoni euro ulatuses täiendavast hankest, vaid see vajaduse maht on tegelikult miljard eurot pluss, suurusjärk 2 miljardit eurot – asetame selle asja moona perspektiivi. 

Nüüd, moona kõrval on toodud ära nimekiri, Kaitseministeeriumi nimekiri, nagu ka meedia on kirjeldanud. Ma loen teile ette lühikese näitliku nimistu nendest võimetest, mis on vajalik hankida. Õhutõrjeraketid Eesti suuremate linnade sõjaliste rajatiste kaitseks – suurusjärgus maksumus 1,5 miljardit eurot; tankitõrjerelvade arvu suurendamine suurusjärgus 120 miljonit eurot; suurtükiväe mitmekordistamine – 300 miljonit eurot; Kaitseliidu põhjal maakaitse kahekordistamine – 100 miljonit eurot; rannikukaitse raketisüsteemid saartel ja pealinna kaitseks – 120 miljonit eurot; mitmikraketiheitjate arvu suurendamine – 320 miljonit eurot.

Nii et kui me räägime praegu sõjalistest võimetest, siis me esimesena kõnelesime moonavajadusest NATO standardite järgi, reservivajadusest ja nüüd me kõnelesime sõjaliste võimete soetamise vajadusest. Siin ma esitan materjali ja informatsiooni, mis on tegelikult meie riigikaitseametnike perspektiivis, ekspertide perspektiivis kokku pandud võimevajadus reaalselt.

Nii et selles kontekstis on selle otsuse eelnõu põhimõtteline lähtekoht see, et Eesti on parlamentaarne riik ja me oleme praegu silmitsi suurenenud sõjalise ohuga ja see sunnib just nimelt parlamendi tasemel langetama siduvaid otsuseid selleks, et me saaksime venitusteta oma sõjalisi võimeid suurendada, moona soetada, et tagasivõitmise strateegia Eesti suhtes ei oleks mõeldav.

Kui me kõneleme planeerimiskulutustest, siis tõepoolest, lepinguid moonale on sõlmitud nii-öelda eelarve baasseadusest lähtudes valitsuse mandaadi alusel. Siin on meedias olnud informatsioon suurusjärgus 200 miljoni euro kohta, kuid efektiivsed rahaeraldised valitsuse poolt on praegu sellised, et reservfondist eraldati aasta alul tegelikule sõjalisele kaitsele kaitseministri informatsiooni alusel 2,6 miljonit eurot. 2,6 miljonit eurot! Ning praegu minu andmete alusel on lisaeelarve eelnõus ette nähtud sõjaliste võimete arendamiseks 15,4 miljonit eurot. Need on need suurusjärgud, milles me praegu asetseme.

Üks asi on paberile kirja pandud valitsuse poliitilised otsused, mida tahetakse tulevikuperspektiivis näha, aga neid ei ole jõustatud, kuna tegelikult riigi eelarvestrateegia ei ole juhtimisdokument, mis annab aluse kohustusi võtta. Ma juhin tähelepanu, et see on tegelikult lihtsalt planeerimisdokument ja reaalsuses me oleme silmitsi nende numbritega: 2,6 miljonit eurot ja lisaeelarves planeeritavad 15,4 miljonit eurot. Tegelikkuses, nagu ma endise kaitseministrina võin öelda, need numbrid ei ole isegi mitte planeerimise veaprotsent riigikaitse kogu eelarve mõttes. Paraku ma nii tõsise teema üle arutades pean kasutama irooniat.

Nüüd, minnes meie otsuse eelnõu juurde, siis milline on meie mõte? Meie parlamentaarse riigina anname selge sõnumi, et me ootame valitsuselt sellest käsitlusest, sellest paradigmast lähtuvat võimevajaduste kirjeldust, mis on vajalik Eesti riigi kaitseks, et tagasivõitmise strateegia ei oleks mõeldav. See on see lähtekoht. Ning loomulikult valitsus peab selle varustama rahaliste numbritega, maksumusega, ja parlament peab langetama selle alusel meie arusaama järgi siduva otsuse eraldi seadusena või eraldi parlamendi otsusena – see on meie arutelukoht –, et me oleme tagasipöördumatult, sõltumata sellest, milline valitsus on, langetanud otsused, mis annavad meie kaitse planeerijatele, meie sõjalise kaitse organiseerijatele ja võimete hankijatele-soetajatele kindluse, et me seda teeme.

Ma juhin tähelepanu millele? Ma juhin tähelepanu sellele, et me oleme praegu olukorras, kus relvastuma asuvad ju kõik riigid. See tähendab, et kui me venitame, siis hinnad tõusevad, maksumus tõuseb, tekivad järjekorrad. Ma ei ole nõus selle käsitlusega, mida öeldakse, et praegu raha eraldamise otsuseid ei ole mõtet teha, kuna tegelikkuses on nagunii tsüklitepõhised relvatehastega läbirääkimised, kui tegu on hankimisega. On võimalik küll kiiresti soetada, ma viitan siin kas või Rheinmetalli avaldusele, mis kõneles sadades miljardites võimekusest, mis puudutas küll kontekstis võimalikku relvade hankimist Ukrainale Saksa riigi tellimusel. Ja mul on olnud vestlusi ekspertidega, kellel on kogemusi nii relvade hankimisega riigi poolt kui ka relvade müümisega relvatehaste poolt.

See kontekst on ühesõnaga praeguses loogikas selline, et Eesti on parlamentaarne riik. Meil on valitsus langetanud sadade miljonite eurode ulatuses mittesiduvaid, poliitiliselt deklaratiivseid otsuseid, milliseid täiendavaid võimeid ja millist täiendavat moona peetakse vajalikuks soetada. Ja ma arvan, et on kohane, et parlament saab tervikvaate, mis puudutab meie võimevajadust, just nimelt selles perspektiivis, mida me vajame kiirelt soetamiseks. Ja siis parlament saab langetada otsuse selle kohta.

See mõnesaja miljoni – vabandust, praegu ma juhin tähelepanu, et otsused, nagu ma ütlesin, on tehtud 2,6 miljoni euro [ulatuses], lisaeelarves arutatakse 15,4 miljoni euro ulatuses ja paarisaja miljoni euro ulatuses on meedia info kohaselt sõlmitud moonalepinguid meie kaitseinvesteeringute keskuse poolt.

Eesti on parlamentaarne riik, me peame selles akuutses sõjalises kriisis langetama parlamendi tasemel [tähtsa] otsuse selle kohta ja selle otsuse eeldus on, et me muudame Eesti sõjalise kaitse rahastamise ja võimete soetamise paradigmat. Paradigma peab põhimõtteliselt muutuma. Tagasivõitmise strateegia ei ole aktsepteeritav ja see tähendab seda, et me peame oma sõjalist planeerimist hakkama üles ehitama mitte rahalise võimekuse alusel, mitte Rahandusministeerium ei planeeri sõjalist kaitset, vaid sõjalist kaitset me planeerime võimevajaduse järgi ühemõtteliselt.

See on põhimõtteliselt selle meie otsuse kõige tähtsam paatos. Me paneme ette, et valitsus esitaks selle ülevaate. Ma tean, et riigikaitsekomisjonis oli skolastiline arutelu, et on riigisaladused ja kas me hakkame tegelema nii-öelda riigikaitse operatiivplaaniga siin parlamendisaalis. Ei, kindlasti mitte. Meie arusaama järgi see sõjalise kaitse plaan, mille, nagu me ette paneme, valitsus ühe kuu jooksul venitusteta peaks parlamendile esitama, oleks võib-olla paarileheküljeline, kus on kirjas see võimeplaan ja kus on ära toodud selle maksumus koos seletuskirjaga.

Kindlasti ma ei pea mõistlikuks ja ma tahan kohe tagasi lükata [mõtte], et me siin saalis hakkame tegelema sellega, milliseid konkreetseid võimeid hankida: kes soovib Eestit kaitsta kosmoselaevaga ja kes ratsarügemendiga. Ei, ma arvan, et meil on olemas sõjalise kaitse süsteem, meil Kaitseväe juhataja korraldab Eesti riigi sõjalist kaitset, lähtudes sellest loogikast, nagu see on üles ehitatud, ja ma arvan, et selle autonoomia põhimõtte säilitamine on igati asjakohane.

Samuti loomulikult ei ole küsimus selles, milliseid otsuseid me langetame kaitseloogikas, mis puudutab operatiivplaani. Aga ma tuletan meelde: sellest seadusandja otsusest, mille seadusandja teeb ülesandeks, sellest, kui palju me oleme võimelised võimearenduseks raha eraldama, sõltuvad väga lihtsad objektiivsed otsused, mida peab Kaitseväe juhataja sõja käigus langetama. See tähendab seda, mis territoorium jääb kaitseta vastase rakettide eest ja õhurünnakute eest, mis territoorium ei jää kaitseta, kuhu tegelikult rindeloogika asetub totaalse äkkrünnaku stsenaariumi realiseerumisel, ja nõnda edasi.

Kaitseväe juhataja ei ole selles mõttes autonoomne, et need raamid, mida Kaitseväe juhataja saab teha, seab ette seadusandja, seab ette valitsus. Ja siis on need otsused, julmad otsused, mida sõjaolukorras peab Kaitseväe juhataja langetama, tegelikult kas meie tegemiste või tegematajätmiste tulemusel tekkinud otsused.

Nüüd, ma tahan rõhutada veel seda, et meie oma otsuse eelnõus oleme andnud indikatiivse suhte, et me peaksime lähiaastatel olema valmis ka kahekordistama riigikaitsekulutusi suhtena sisemajanduse koguprodukti. Veel kord rõhutan, et ka see ei ole loomulikult eesmärk iseeneses, vaid eesmärk on just nimelt võimearendus. Me näitame sellega, et meil realistlikku rahalist piirajat, nagu meil varem rahuajal kehtinud on, seda rahalist piirajat meil ei ole luksust praegu silmas pidada.

Ning me teeme 12 ettepanekut veel. Esiteks, et valitsus taotleks koostöös teiste Euroopa riikidega erisust Euroopa Liidu eelarve tasakaalu põhimõtetest, et riigikaitseks tehtavaid kulutusi oleks võimalik käsitleda eelarve tasakaalu reegli väliselt. Selle ettepaneku on teinud Poola peaminister paar nädalat tagasi. Ma arvan, et see on asjakohane. Meie huvides on, et kõik Euroopa riigid relvastuksid. See on osa meie kaitsevõimest sõna otseses mõttes. Kindlasti eelarve tasakaalu reeglid ei saa olla selle takistajaks ja piirajaks.

Samuti teeme ettepaneku valitsusele taotleda Euroopa Liidu teiste riikidega kaitsekokkuleppe sõlmimist, millega kahekordistada Euroopa Liidu kaitsevõimet, tähendab siis Euroopa Liidu riikide summaarset kaitsevõimet. Loomulikult, Euroopa Liidul eraldi armeed ja kaitsevõimet ei ole. Selle mõte on selline, et kui Eesti eesistumise ajal Euroopa Liidus, mida helgelt meenutas siin eelkõnelenud Indrek Saar, me saavutasime poliitilise kokkuleppe, et Euroopa Liidu riikidel on ka eesmärk 2% saavutada, siis tegelikkuses nüüd me võiksime seada eesmärgiks riikide kaitsevõime kahekordistamise. Nii et see on meie ettepaneku sisu.

Me ei kõnele siin ettepanekust, nendest poliitilistest otsustest, mis on vajalikud liitlaste suurema kohaloleku taotlemiseks. See on omaette küsimustik ja loomulikult parlament saab siin esineda üleskutsetega teistele riikidele ja pöördumistega NATO liikmesriikide poole, aga selge on, et sellega tuleb tegeleda. Meie huvi ei ole kindlasti kõneleda diviisi staabielemendist, millest on räägitud. Ma arvan, et kellelgi ei ole midagi selle vastu, et diviisi staabielement paikneks Eesti territooriumil, aga kui me kõneleme nii-öelda füüsilisest kohalolekust, siis loomulikult peaks brigaadisuuruse üksuse Eestisse paigutamine olema meie eesmärk, mida NATO Madridi tippkohtumisel saavutada.

Ning kindlasti ma rõhutan, et kõigi nende võimete puhul, mida ma nimetasin, ka nende arenduste järel on tarvis liitlaste ulatuslikku sõjalist osalust Eesti kaitsel, sealhulgas merel, sest kui me räägime praegu arvestatavatest sõjalaevadest, siis meil ei ole endiselt seda võimekust. Näiteks kaks korvetti maksaks juba 500 miljonit eurot kokku.

Nii et veel kord ma tahan rõhutada, et meie ettepanek ei ole mitte tegeleda sellega, milliseid üksikuid võimeid välja arendada. Meie ettepaneku sisu ei ole, et me tegeleme operatiivplaaniga. Meie ettepaneku sisu on üks ja selge: saata siit parlamendisaalist signaal, et Eesti parlament on valmis käsitlema Eesti riigi sõjalise kaitsevõime arendamist võimevajaduse põhiselt, mitte eelarve võimaluste põhiselt. Ja me ootame valitsuselt selget lühidat käsitlust, kui palju selleks on vaja raha ja milline on tegelik tegevuskava lühidalt kokku võetuna – olgu ta A4-l, olgu ta kahel A4-l. 

Meie nägemuse järgi seejärel parlament peab langetama siduva otsustuse venitusteta selle heakskiitmiseks ja rakendamiseks. Sest praegu me oleme olukorra ees, kus valitsus on samme astunud, aga veel kord ma kordan üle numbrid: reservfondist on eraldatud raha sel aastal 2,6 miljonit eurot, lisaeelarvest planeeritakse 15,4 miljonit eurot ja paarsada miljonit eurot moona soetamiseks olukorras, kus me oleme. Ma veel kord rõhutan, et see on väga õige olnud. Kui on võimalik rohkem anda, tuleks anda Ukrainale 200 miljonit pluss moona ja relvi, nagu ma ütlesin, tagasiostuhindade arvestuse alusel.

Nii et, head parlamendiliikmed, ma palun seda ettepanekut toetada! Ma loodan, et see kujuneb erakondadeüleseks ettepanekuks. Aitäh! 

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul oli tegelikult hoopis teine küsimus, mida ma tahtsin küsida, aga teie kõnet kuulates siin mul tekkisid hoopis teised mõtted. Te olete [täitnud] ju erinevatel aegadel erinevate ministrite [ametikohti]. Iga kord, kui te pulti tulete, on teil kuskil tagataskus need teemad, mida te olete omal ajal käsitlenud ja rääkinud. Mind hämmastas täna see, et te tulite saali ette sellise nimekirjaga, mida meil tegelikult vaja on. Minu meelest on riigikaitsekomisjon just niisugune komisjon, kus võidakse asjadest rääkida, kuid mitte ei avalikustata seda suures saalis. Raha küll, jah, aga kindlasti mitte tehnika, mida meil vaja on. See on Kaitseväe ja, ütleme, operatiiv‑ ja kõik selline teema. (Juhataja helistab kella.) Kui me vaatame Ukraina sõda ... Võin selle ära küsida?

Küsige oma küsimus ühe lausega.

Kohe ütlen küsimuse ka.

Mis see küsimus on?

Miks te siis toote siia täiesti vale nimekirja või vale ettepaneku või vale terminoloogia, "Ettepaneku tegemine kaitseplaani täiendamiseks"? Ainult siis see, mis sisu oli.

Aitäh! Liigume nüüd vastuse juurde.

Aitäh, hea küsija! Kui esimene küsimuseasetus oli, kas ma reedan siin sõjasaladusi, siis see nimistu on ilmunud Postimehes ja allikaks on märgitud Kaitseministeerium.

Teiseks see, mis puudutab seda, kas see on täiesti vale nägemus. Ma arvan, et me kõigepealt peame aru saama, mida me siin saalis taotleme Eesti riigi kaitsmiseks, mis on piisav Eesti riigi kaitsmiseks, ja siis me langetame selle alusel otsuseid. Terminoloogia kohalt, kui te osutasite sellele, siis need terminid ei ole mitte kehtiva õiguse terminid, vaid need terminid on eelnõu algataja ise esitanud. Ja kuidas me kujutame ette nende terminite sisu rakendamist, seda on võimalik meil siin ettekandes, oli meil komisjonis ja on ka siin täiskogu saalis selgitada, ja ma selgitasin nende terminite sisu. Me ootame valitsuselt võimevajaduste kirjeldust koos maksumusega, mida on vaja Eesti kaitsmiseks, selleks et meil ei realiseeruks tagasivõitmise stsenaarium võimaliku Vene täiemahulise sõjalise sissetungi ajal. Ja sellest lähtudes on võimalik parlamendil langetada siduv otsus. Ongi kogu lugu. See küsimus, mida ka riigikaitsekomisjonis [arutati] – ma saan aru, see otsuse eelnõu ei meeldi, kuna ei soovita taganeda sellest paradigmast, et me eelarveloogika järgi, Rahandusministeeriumi loogika järgi tegeleme kaitseplaneerimisega, siis tegelikult skolastiliste probleemidega aeti seda asja veidi segasemaks. Ei, siin saalis ei ole juttu, et tegelikult hakkab parlament operatiivplaani koostama. Seda me ei ole kuidagi silmas pidanud ja selle paradigma ma lükkan loomulikult üheselt tagasi.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kui eelmise Isamaa eelnõu puhul oli jutt, et Isamaa püüab oma eelnõuga lahtisest uksest sisse tungida ja tegelikult valitsus juba [tegutseb], siis ma saan aru, et selle eelnõu puhul keegi seda süüdistust ei esitanud. Valitsus, mida juhib Reformierakond, ja kaitseminister on sealtsamast, ei ole vähimatki teinud. Ma saan aru, et ainsad otsused, mis valitsus teinud on, kui me meenutame, RES-i plaanides oli kaitsekulude alandamine. See õnneks praeguse aasta eelarves tõsteti samale tasemele tagasi. Aga hetkel on valitsus teinud otsuse 2,6 miljoni euro kohta, kui ma olen õigesti aru saanud. Küll on tehtud 370‑miljoniline otsus, millest tänavu aasta on realiseeritud 2,6 miljonit, selles olukorras, kus me oleme. Mina loomulikult eelnõu ühe algatajana toetan seda ja minu meelest on meil aeg loobuda sellest 2% teemast ja minna üle võimekustepõhisele rahastamisele.

Ei, ma nii ei ütleks, et valitsus midagi teinud ei ole. Vastupidi, me oleme ju selles võitluses praegu kõik ühel pool rindejoont. Valitsus on langetanud täiendavaid otsuseid ja kõigi nende otsuste eest ma tunnustan [valitsust]. Ma ütlen, mis on realiseerunud. Realiseerunud on need otsused, mille jaoks on konkreetselt raha eraldatud või mille puhul on vastavalt riigieelarve baasseadusele ministri otsusel kuni 50% järgmise aasta eelarve assigneeringute mahus või valitsuse otsesel kuni 80% järgmise aasta eelarve assigneeringute mahus võimalik siduvaid otsuseid sõlmida.

Kuid minu loogika on selles, et me peame põhimõttelise debati siin parlamendis pidama. Ja ma arvan, et selle otsuse arutelu on see fookus [selgitamaks], milleks me oleme valmis, mida me vajame selleks, et seda tagasivõitmist ei tuleks, ja mida me vajame selleks reaalselt rahaliste otsustena. [Kas meil on] valmidus seda otsust langetada või me lähtume teisest paradigmast? Küsimus on põhimõtteliselt paradigmaatilises valikus. See on selle otsuse kõige olulisem sõnum.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Ma siiski palun veel kord kommenteerida seda rahalist poolt. Kabinetis on tehtud justkui mingisugused otsused, mis ulatuvad sadadesse miljonitesse, aga mis on lihtsalt poliitilised otsused, millel ei ole mingisugust juriidilist katet ja seda [raha] reaalselt ei ole eraldatud. Ja nüüd me räägime siin 15 miljonist ja 2,6 miljonist eurost. Ma tuletan siiski meelde, et praegu ametis olev valitsus on veidi üle aasta ametis olnud ja me oleme üle elanud ühe kärpe, kohustusliku eelarve, kus on mindud ka Kaitseväe kallale. Tõsi, siin on räägitud orkestrist ja muudest asjadest, aga põhimõtteliselt me oleme olnud kärpesuunal. Tänaseks me teame, et Kaitseliidu puhul on esitatud ka kärpekava, vähemalt Kaitseliidu vanematekogu esindajad käisid meil fraktsioonis ja kurtsid, et 2% eelarvekärbet pluss tiibade kärpimine, mis puudutab ka tugiteenuseid. Palun kommenteeri seda olukorda. Mis on tegelikult otsustatud ja milline on praeguse valitsuse kaitsepoliitika rahaline poliitika?

Aitäh! Praeguse valitsuse kaitseministrina mulle tundub – ma teen nalja –, et kui küsimus puudutas seda, mis on praeguse valitsuse kaitsepoliitika, siis avalike andmete alusel on, nagu ma ütlesin, sõlmitud mitmesaja miljoni euro ulatuses moonalepinguid. On võimalik, et neid lepinguid saab sõlmida ka suuremas rahalises ulatuses. Selle rahaline piirmääraja, nagu ma ütlesin, on eelarve baasseaduse alusel ministri otsusel 50% ja valitsuse otsusel 80%. Valitsus on deklareerinud suures plaanis – seda ütlesid Rahandusministeeriumi eksperdid, kellelt ma küsisin –, et praegu nad on arvestanud eelarve tegemisel prognoosi, et valitsus kavatseb RES‑i perspektiivis, nelja aasta perspektiivis, täiendavalt riigikaitsesse panna 820 miljonit eurot. See on see otsuseruum, mida on langetatud.

Nüüd, õige on see, et need otsused on valitsuse poliitiline tahteavaldus. See on valitsuse poliitiline  tahteavaldus. Hüpoteetiliselt võib valitsus oma tahteavaldust ka muuta. Aga minu meelest, eelnõu algatajate meelest on oluline see, et parlament [langetaks] just nimelt parlamendi tasemel selge ja õiguslikult siduva otsuse, kui palju riik täiendavateks võimeteks raha paneb, ja see on pöördumatu, sõltumata sellest, milline on valitsus, ja sõltumata oludest. See on minu meelest hästi oluline paika panna, sest praegu valitsus on neid asju teinud järkjärguliselt. Ma arvan, et see tekitab ka ebaselgust, ja ma ütlen ka nõnda, et see ei ole parlamentaarse riigi kultuurile kohane, kui me opereerime suurusjärkudes 800+ miljonit eurot. Ma arvan, et sellises olukorras, kus me oleme, parlamentaarses riigis see üldperspektiiv, kui palju me täiendavalt riigikaitset arendame, peab olema paika pandud ikkagi parlamendi tasemel praeguses kriitilises situatsioonis. See ongi see lähtekoht, meie ettepaneku sisu.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, ohuhinnang julgeolekuolukorras on täiesti alasti meie kõigi ees, poliitikute ees, avalikkuse ees, ja luureinfo ainult annab detaile juurde. Mina enda küsimusega asetaks teid rahandusministri kingadesse. Selle eelnõu kontekstis on ka ettepanek, et Euroopa Liidu eelarve tasakaalu põhimõttest kaitsekulutuste osas võiks loobuda ja selles osas peaks tegema koostööd. Kas on teada, et hetkel selline diskussioon käib Euroopa riikide vahel või on see tõesti alles lapsekingades? Tegelikult ei ole mitte millestki rääkida, eriti kui me vaatame seda regiooni, kus me elame. Siin ei ole ausalt öelda ju valikuid. Me ei saa elada nende kriteeriumide alusel, kui me oleme sõjas.

Aitäh! Avameelselt öeldes, ma ei ole sellest diskussioonist teadlik. Poola peaminister on selle küsimuse tõstatanud. Ma ei tea, milline on Eesti Vabariigi valitsuse seisukoht selles küsimuses ja kas ja kuivõrd teisedki Euroopa riigid on valmis arutelus sellesse nii-öelda soosivalt suhtuma. Ma arvan, et selle koha pealt olekski tähtis anda meie valitsusele meie parlamendi suunis, et selle eest tuleb seista.

Ja ma veel kord juhin tähelepanu, et praegu valitseb teatav ebaselgus, mis puudutab valitsuse intentsiooni täiendavateks riigikaitsekuludeks. Rahandusministeerium on arvesse võtnud, nagu ma ütlesin, nelja aasta perspektiivid, koostanud arvestused RES‑i raamistikus 820 miljonile eurole. Seal ei ole keskmaa õhutõrjest mitte midagi sees. Ja kindlasti tekibki küsimus, et otsus justkui langetati, aga tegelikult osa kulusid on kaetud, on arvestuslikult lülitatud sisse eelarve koostamise planeerimisfaasi, osa kulutusi ei ole sisse lülitatud. Selles asjas, ma arvan, me ei saa lubada niisugust ähmasust. Selgust on vaja, tahet on vaja ja põhimõtteid on vaja, mille alusel me oma kaitset uues olukorras sõja ajal kujundame.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Otsus on kahtlemata hea, aga ma näen siin ka ühte nõrka kohta. Küsimus puudutab näiteks seda, et ühe kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest esitada Riigikogule Eesti kaitseplaan. Selge on see, et me kõik ei oma siin vastavaid lubasid, tegemist on salastatud teabega, ja kahtlemata seda ei ole võimalik siin teha. Seetõttu oleme me mingil määral nagu pimedas toas – me ei tea seda, kas me leiame seda eset, mida me otsime – ja seetõttu me ei oska võib-olla ka neid rahalisi kulutusi sinna planeerida. Küll on aga siin positiivne see asjaolu, mis puudutab seda kaitsekokkuleppe sõlmimist, mis annaks meile võimaluse taotleda rinderiigina, ütleme, meie partneritelt vastavat relvastust, alustades õhukaitsest ja nii edasi, samuti [koostööd] meie suuremate toetajate Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigiga. Siin peaks valitsus tegema vastavaid järeldusi. Kas olete nõus minu mõttekäiguga?

Jaa, olen nõus. Osaliselt. Tähendab, ma ei ole nõus sellega, et see kaitseplaan [on salajane]. See sõna "kaitseplaan" ei ole kehtiva kaitse planeerimise dogmaatikas esinev. Kaitseplaani all meie eelnõu algatajad peavad silmas lühikest kirjeldust nendest uutest võimearendustest, mida vaja on, ja nende maksumust, selleks et parlament saaks sellekohase arutelu maha pidada ja otsused langetada. Loomulikult on see oma olemuselt avalik dokument ja selles ei ole mitte midagi salajast. Nii nagu me kõneleme sõjalistest võimetest, nende maksumusest täiesti avameelselt, siin ei olegi midagi eriskummalist. Loomulikult peab see algatajate hinnangul põhinema just nimelt Kaitseväe juhataja sõjalisel nõuandel. Selle alusel on võimalik valitsusel oma otsus langetada ja parlamendil on võimalik langetada otsus valmiduse kohta seda raha eraldada. Kaitseplaani all ei pea eelnõu algatajad silmas kaitsetegevuse operatiivplaane ehk tegelikult seda, mis üksused päeval n liiguvad kuhu.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Mulle tundub, et jah, tõesti, kui siin võrrelda eelmise eelnõu aruteluga, kus ikkagi öeldi, et me justkui murrame lahtisest uksest sisse, siis praegu pigem julgustame valitsust seda ust lahti tegema. Nad on rääkinud, et selle ukse võiks lahti teha ja võib-olla sügisel teemegi lahti, aga päris kindel ei ole, kui palju lahti teeme. Aga see selleks.

Minu küsimus tuleb hoopis Euroopa riikide osa kohta. Me teame, et enne üheksakümnendaid olid enamikus Lääne-Euroopa riikides kaitsekulud seal 3–5% SKP‑st ja viimase 30 aastaga on need langenud 1–1,5% peale. Kui positiivselt sa vaatad sellele, et nad ka ikkagi saavad aru, et tõesti kaitsekulud tuleks vähemalt kahekordistada, et see number hakkaks kahega, veel parem kolmega?

Aitäh! Kõigepealt, et kas me teame, mida valitsus planeerib? Me teame tegelikult seda. Noh, valitsus võib langetada loomulikult ka täiendavaid otsuseid olukorra muutumise korral, aga praegu valitsus on langetanud oma otsused, kui palju ta kavatseb kulutada raha – oma poliitilist tahet, intentsiooni on ta väljendanud – järgmise nelja aasta perspektiivis. Nagu ma ütlesin, see on 800+ miljonit eurot, olgugi et me soetame erinevat moona ja relvi võrreldes sellega, mida me andsime Ukrainale. Aga rahalises arvestuses 200+ miljonit me oleme andnud Ukrainale sellest arvestusest ja siis jääb üle 600+, seda on valitsus ju kirjeldanud.

Küsimus on selles, eelnõu algatajate seisukoht on selles, et praegu meie käsutuses oleva sõjaliste ekspertide informatsiooni alusel see ei ole piisav. See ongi lähtekoht. Küsimus oleks see, et kui valitsus selle nii-öelda võimepõhise, mitte eelarvepõhise kava oleks koostanud, siis puuduks ka vajadus selles loogikas seda parlamendis arutada sisulises mõttes. Küll aga oleks vajadus minu hinnangul seda arutada parlamendis ja pöördumatu otsus tuleks langetada vormilises mõttes siin, kuna see puudutab nii suures ulatuses rahaliste kohustuste võtmist ja Eesti on parlamentaarne riik.

Ja nüüd see, mis puudutab Euroopa riikide kaitsesuutlikkust ja võimet täiendavalt kaitsesse panustada – ma arvan, et see on Euroopa riikidel erinev. Ma arvan, see kujuneb erinevaks ka Ukraina sõja käigus või pärast Ukraina sõda, kui saabub rahu, loodetavasti loomulikult Ukraina võiduga.

Ma arvan, et meil ongi oluline seda momenti ära kasutada. Sest ega praegu nähtavas stsenaariumis, realistlikus stsenaariumis ei ole nii positiivset üllatust, et Putini režiim laguneb selle sõja tulemusena, lähemas perspektiivis ette näha. Nii et Venemaa jääb olgugi haavatud, aga kiskjaks, kellel on tuumarelvad. Ta on meie naaber meie kõrval, kes võib teha pöördumatuid ja ettearvamatuid samme, ja jääb eksisteerima sellisena. See on kahtlemata meie põhimõtteline lähtekoht ka julgeolekupoliitilise hinnanguna selle otsuse tegemisel.

Aga kui me vaatame ka sõjalisi võimeid, siis Gorbatšovi aja lõpul Ameerika Ühendriikide vägesid oli Euroopa territooriumil 300 000+. Ja ma arvan, et Gorbatšovi aja lõpu Nõukogude Liidu suhted Ameerika Ühendriikidega [olid teistsugused] ja võimaliku sõjalise täiemahulise rünnaku oht oli suurusjärgus väiksem, kui me praegust olukorda silmas peame. Praegu oli Ameerika Ühendriikide sõdureid Euroopa territooriumil enne sõja algust 70 000+, nüüd on see arv kasvanud üle 100 000. Kahtlemata see ei ole piisav, järelikult eurooplased peavad tegema rohkem. Loomulikult peame Ühendriikidelt taotlema suuremat kohalolekut. Aga see taotlus, kui see ei pruugi ka täies mahus realiseeruda, ei ole õigustus meile, et meie territooriumi enda käes hoidmise kava [elluviimiseks] me ei peaks kõike mõeldavat, mis meie käsutuses ja võimalustena otsust langetada on, realiseerima ja tegema seda viivitusteta. Sest nagu ma ütlesin, ajal on hind. Ajal on hind selle sõjalise võime soetamise mõttes ja ajal on ka hind väga reaalselt praktilistel ärilistel kaalutlustel, kuna mida aeg edasi, seda kallimaks nende võimete soetamine nähtavas ajalises perspektiivis kujuneb.

Head ametikaaslased, ma tuletan meelde, eeskätt endale, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava otsuse eelnõu menetlemise korra kohaselt on Riigikogu liikmel võimalik esitada kummalegi esinejale üks suuline küsimus. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Jaa, kahtlemata on vaja riigikaitse tegevusplaane, investeeringute plaane ja [muid] tegevuskavasid uuendada. Täna siin saalis on mitmeid kordi kõlanud sõna "adekvaatne", see tähendab, et need peaksid olema adekvaatsed ja tuleb kõik selleks teha. Aga, hea Urmas, ma küsin su käest ja ma tõmban teema natukene laiemaks. Olukorras, kus sõda käib tuhande kilomeetri kaugusel meist, on üks väga oluline osa meie kaitsest ja julgeolekust ka päästevõimekus meie riigis sees. Mulle teadaolevalt on näiteks sellises kohas nagu Kohila riik päästevõimekust kokku tõmbamas. See on Rapla maakonna üks kiiremini arenevaid kohti, kust päästjad käivad väljas ka Harjumaal. Ja ma ütleksin, et see on päris üheselt seotud meie julgeolekuga. Kuidas see siia suhestub? Kas sinu arust on see normaalne, et praeguses olukorras tegeldakse sellega, et tõmmatakse kokku selliseid võimekusi, mida meil vaja on?

Ma ütlen nõnda, et see sõnum, mida riigis on räägitud, laiapindse riigikaitse kava, mis on kokku pandud, tegelikkuses kahtlemata see võimevajadus on seal kirja pandud, aga selle võimevajaduse maksumus on kolossaalne. Tegelikkuses meil ei ole praegu selget juhtimismudelit, mis seda laiapindset riigikaitset välja arendaks, ja loomulikult ei ole ka vastavat rahastamisplaani sellel alusel. Meie oma eelnõus loomulikult, või mitte loomulikult, vaid me ei käsitlenud kõiki muid riigi laiapindse kaitse mõttes vajalikke rahalisi vajadusi või võimalikke planeeritavaid tegevusi.

See küsimus konkreetselt Rapla päästjate kohta. Tõepoolest, Ukraina sõja kogemus on näidanud seda, et sõda [ei käi ainult] rindejoonel – nii-öelda rindejoont moodsas sõjas, me näeme, mehhaniseeritud sõjas tegelikkuses enamikul territooriumil ei moodustugi, vaid on mobiilselt liikuvad üksused. Ja sõda käib ka tagalas. Ukraina territoorium on täidetud sadade tuhandete diversantidega, kes on sinna paiknenud juba ammu enne sõja algust. Kui me Mihhailiga seal käisime, siis ühes külas võeti kinni diversant, kes oli asunud sinna külasse elama neli aastat varem, omale lapse saanud, naise võtnud ja nüüd täitis sõjalisi ülesandeid. Ja mis nende ülesanded on? Panevad metsa põlema, hävitavad tsiviilinfrastruktuuri ja tekitavad kahtlemata väga ulatuslikku kahju ka nii-öelda tagala territooriumil.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ukraina sõda vaadates on selge, et oma riigi kaitseks on eriti oluline õhutõrjesüsteem. Keskerakonna fraktsiooni esimees Jaanus Karilaid on öelnud, et riigikaitse lisapaketti tuleks lisada ka keskmaa õhutõrje süsteemid. Samas erukindralmajor Vello Loemaa arvab, et kui tahta riiki kaitsta, siis selliseid patareisid peaks olema vähemalt kolm-neli. Me teame, et ühe patarei hind, maksumus on kuskil 300–400 miljonit eurot. Kas sa oskad öelda, kas valitsuses riigikaitse rahadest rääkides on räägitud ka sellest, et kuskilt tuleks poolteist miljardit eurot leida, et tegelikult Eesti riiki kaitsta?

Aitäh! No ma saan lähtuda sellest informatsioonist, mida valitsus on avalike allikate kaudu teada andnud oma tegevuste kohta täiendavate kaitsekulutuste ulatuses. Osa sellest on planeeritud sisse nii-öelda RES‑i tegemisel Rahandusministeeriumi poolt. Keskmaa õhutõrjet ei ole sisse planeeritud. Millises ulatuses seda ja millal planeeritakse, selle kohta vähemalt minul informatsiooni ei ole.

Ma arvan, et mis puudutab antud juhul tõesti täiemahulise keskmaa õhutõrje või õhukaitsesüsteemi koostamist, mille vajaduse ma ekspertiisi alusel siin ära märkisin – ma pean tõesti silmas nii õhutõrjet kui ka raketikaitset –, siis see on otsus, mille puhul üks asi on rahaline hind, aga teine asi on tegelikult jõhkralt öeldes selle alternatiivkulu ehk tegelikkuses selle kulu mittetegemine. Mida see selle ohustsenaariumi realiseerumise korral tähendab, seda me oleme näinud, kui kesksel kohal ka ennekõike rünnakutena tsiviilobjektide pihta on linnade purustamine Vene lennukite ja rakettide poolt. Ja see on asjaolu, mis on poliitiline valik. See on poliitiline valik, mille langetab valitsus, aga mida minu hinnangul peab arutama ka parlament ja otsustama samuti.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni liikme Mati Raidma. 

Austatud esimees! Head kolleegid! Tutvustan teile menetluse käiku riigikaitsekomisjonis.

Riigikogu Isamaa fraktsioon esitas eelnõu käesoleva aasta 15. märtsil. Riigikogu juhatus määras eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. märtsi kell 17.15, kuid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist oma käesoleva aasta 4. ja 5. aprilli istungil. 4. aprilli istungil osales eelnõu algataja esindajana Isamaa fraktsiooni liige Urmas Reinsalu. Ekspertidena olid komisjoni istungile kutsutud Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem ja Kaitseministeeriumi NATO ja Euroopa Liidu osakonna juhataja Kristjan Mäe.

Urmas Reinsalu tutvustas eelnõu mõtet ja sisu, seejärel kindralleitnant Herem tutvustas komisjonile riigikaitsetegevusega seonduvat. Seejuures selgitas Kaitseväe juhataja, et riigi kaitsetegevuse kava on seotud nii riigikaitse rahastuse ja sellest tulenevate võimearenduste kui ka NATO-liitlaste plaanide ja panustamisega. Kindral Heremi esitatud detailne informatsioon oli asutusesiseseks kasutamiseks ning seda vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 39 protokolli ei lisatud ega kajastata.

Kristjan Mäe ütles eelnõu punkti 3 kommenteerides, mis on seotud Euroopa Liidu eelarve tasakaalu põhimõtetega, et Vabariigi Valitsus on juba vastu võtnud seisukoha toetada sarnast erisust, küll aga mitte kõigi riigikaitsesse tehtavate kulutuste ulatuses, vaid selliselt, et eelarve tasakaalu reeglite täitmise nõudest vabastataks kaitseinvesteeringud suurhangetesse.

Eelnõu punktis 4, mis puudutab Euroopa riikide kaitsekokkuleppe sõlmimist, sätestatu kohta selgitas Mäe, et oluline on eristada, kas räägime Euroopa Liidu või Euroopa Liidu liikmesriikide kaitsevõimest. Euroopa Liidu järgmiste aastate kaitsealased ambitsioonid on just äsja liikmesriikide vahel kokku lepitud ja 21. märtsil Euroopa Liidu Ülemkogul heaks kiidetud dokumendis nimega julgeoleku‑ ja kaitsevaldkonna strateegiline kompass. Eesti ja Ida-Euroopa riigid on toetanud põhimõtet, et kõik Euroopa riigid kulutaks riigikaitsele vähemalt 2% SKT‑st, kuid kahjuks kõik liikmesriigid seda ikka veel ei tee. Komisjoni liige Heiki Hepner täpsustas, et eelnõu neljandas punktis on kaitsevõime kahekordistamise eesmärgi juures mõeldud Euroopa Liidu riike, mitte Euroopa Liitu.

Eelnõu arutelu jätkus riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 5. aprilli istungil, kus eelnõu esitajat esindas komisjoni liige Heiki Hepner. Eelnõu kohta esitas käesoleva aasta 16. märtsil arvamuse riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel, kes muu hulgas märkis, et punktid 1 ja 2 sätestavad riigi kaitsetegevuse kavaga seonduvat (eelnõus on kasutusel mõiste "Eesti kaitseplaan"), mille aluseks on riigikaitseseaduse § 7 lõiked 2–5. Tegemist on salajasel tasemel riigisaladust sisaldava sõjalise strateegilise dokumendiga, mida ei ole riigikaitseseaduse § 7 lõigetes 1 ja 1¹, riigieelarve seaduse § 19 lõigetes 1–3 ning § 20 lõigetes 1 ja 2 nimetatud strateegiliste arengudokumentide seas, mis esitatakse Riigikogule kinnitamiseks või arutamiseks või riigikaitsekomisjonile seisukoha andmiseks. Lisaks sätestab riigikaitseseaduse § 7 lõige 1¹, et riigisaladust sisaldavale riigikaitsevaldkonna arengukavale – sisuliselt on tegemist riigikaitse arengukavaga – ei kohaldata riigieelarve seaduse § 20 lõikes 2 sätestatud kohustust esitada see Riigikogule arutamiseks. Enne valdkonna arengukava või selle muutmise eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks kuulab peaminister ära Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. Riigi kaitsetegevuse strateegiline kava on aga veelgi madalamal seisev sõjaline dokument, mis ei ole strateegiline arengudokument. Riigi kaitsetegevuse kava on seotud Eesti kohta käiva NATO kaitsetegevuse kavaga. Need on eraldiseisvad dokumendid, kuid üksteisega seotud ning eelduslikult koos rakendatavad. Eelnimetatut toetasid kõik komisjoni liikmed peale ühe.

Sama seis oli ka eelnõus toodud mõiste "Eesti kaitseplaan" versus kehtivas õiguses toodud "riigi kaitsetegevuse kava" sisustamise osas. Komisjoni liikmed leidsid, et need on ilmselt samatähenduslikud.

Siinkohal toon välja mõned küsitavused, mis meil riigikaitsekomisjoni istungi aruteludes välja tulid. Eelnõu pealkiri on "Eesti sõjalise kaitseplaani täiendamine", millest järeldub, et see plaan on praegu olemas, mida täiendada tahetakse. Eelnõu punkt 1 nõuab valitsuselt ühe kuu jooksul tegevuskava Eesti kaitseplaani täiendamiseks. Punkt 2 nõuab ühe kuu jooksul juba täiendatud kaitseplaani ehk lõpptulemust, millele omakorda samas ajaraamis tegevuskava nõudmine muutub mõttetuks. Veel märgiti, et kuna kaitsetegevuse plaan on salajane, siis ei ole ju teada, kas kaitsetegevuse plaan on või ei ole piisav. Ehkki eelnõu algatajad on eelnõus kasutanud terminit "sõjalise kaitse plaan", mille all mõistetakse valdkonnas riigikaitse tegevuskava, jäi komisjoni istungil mulje, et eelnõu algatajad pidasid kaitseplaanide täiendamise all silmas pigem riigikaitse arengukava täiendamist.

Punktis 2 on eesmärgiks kahekordistada riigikaitsekulutusi. Tekkis küsimus, et kui täna on reaalne protsent 2,5, kas eesmärk on 5%.

Euroopa Liidu osas on neljanda punkti all ettepanek kahekordistada ka Euroopa Liidu kaitsevõimet, mis tundub olevat ebarealistlik eesmärk, kuna Euroopa Liidu strateegiline kompass ei sisalda sellist ambitsiooni ning Euroopa riigid pole suutnud täita isegi 2014. aastal NATO tippkohtumisel võetud kohustust 2% SKT‑st riigikaitsele eraldada.

Parlamentaarse järelevalve korras soovib riigikaitsekomisjon üle vaadata riigikaitse arengukava ajakohastatud kujul, kuna vahepeal on tänu lisarahastusele toimunud mitmeid arenguhüppeid. Komisjonis tehti ettepanek kutsuda täitevvõimu esindaja selles valdkonnas ehk kaitseminister riigikaitsekomisjoni, saamaks ülevaadet täiustatud riigikaitse arengukavast. Taoline tegevus kuulub otseselt riigikaitsekomisjoni ülesannete hulka ja puudub vajadus küsida sellist infot Vabariigi Valitsuselt läbi Riigikogu suure saali.

Järgmisena oli arutelu eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks vajaliku häälteenamuse üle. Riigikogu juhatus andis oma 2022. aasta 15. veebruari otsusega komisjonile juhise, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel tuleb küsida kirja teel valitsuse seisukohta, kas eelnõu vastuvõtmine toob nende hinnangul kaasa seaduse muutmise. Ühtlasi tuleb küsida Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnalt arvamust selle kohta, kas eelnõu vajab vastuvõtmiseks 51 häält või piisab poolthäälte enamusest. Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonna 1. aprilli arvamusest ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja käesoleva aasta 16. märtsi arvamusest lähtub, et arutluse all olev eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Vabariigi Valitsuse volitusest lähtuvalt kaitseministrilt käesoleva aasta 11. aprillil saadud seisukohast lähtub, et arutluse all oleva eelnõu vastuvõtmisel ei ole vaja muuta kehtivaid seadusi. Kuid eelnõu punktist 4 tulenev kaitsekoostöö kokkulepe tuleb Riigikogus seadusega ratifitseerida. Nimelt sätestab eelnõu punkt 4 kaitsekoostöö kokkuleppe sõlmimise, mis on otseses seoses põhiseaduse § 121 punktiga 4, mis räägib sellest, et Riigikogu ratifitseerib Eesti Vabariigi lepinguid, millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi. Lisaks sätestab põhiseaduse § 103 lõige 2 Riigikogule õiguse pöörduda koosseisu häälteenamusega langetatud otsuse alusel Vabariigi Valitsuse poole [ettepanekuga] algatada soovitav eelnõu, milleks oleks eelnõu 554 punktist 4 tulenev kaitsekoostöö kokkulepe koos selle ratifitseerimise seaduse eelnõuga. Eelnimetatud kolm arvamust on arutluse all oleva eelnõu juures avalikult elektrooniliselt kättesaadavad.

Kokkuvõtteks. Riigi kaitsetegevuse kava on samatähenduslik eelnõus toodud Eesti kaitseplaaniga, mis on salajasel tasemel ega kuulu riigikaitseseaduse ja riigieelarve seaduse alusel Riigikogus arutamisele ning seda ei esitata ka seisukoha andmiseks riigikaitsekomisjonile. Riigikogu kiidab heaks riigieelarve seaduse § 11 lõikest 1 tulenevad Eesti julgeolekupoliitika alused ning, nagu ma oma ettekandes mainisin, annab riigikaitseseadusest tulenevalt salajasele riigikaitse arengukavale seisukoha riigikaitsekomisjon. Arutluse all oleva eelnõu punktist 4 tuleneb ratifitseerimisseaduse eelnõu esitamine, mistõttu vajab arutluse all olev eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Tulenevalt eeltoodust langetas riigikaitsekomisjon eelnõu kohta oma käesoleva aasta 5. aprilli istungil järgmised otsused. Mitte toetada eelnõu. Selle poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu 1 – Heiki Hepner. Konsensuslikud olid komisjoni otsused selle kohta, et teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 13. aprilli päevakorda, määrata eelnõu ettekandjaks siinkõneleja ning et eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Tänan!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Jah. Veider, Mati, et komisjonis su mõttekäik läks nii skolastiliseks. Me tõime sisse mõiste, mida ei ole olemas kaitsedokumentide planeerimisstruktuuris, seetõttu on kummaline, et sellele omistatakse mingi muu dokumendi [tähendust]. Ma kirjeldasin ära, mida me selle plaani all silmas pidasime – lühikest ülevaadet võimevajadustest ja selle maksumust.

Aga mu küsimus on: riigikaitsekomisjon tegeles terminoloogiaga palju, aga mis komisjoni arutelust välja tuli? Kui palju on selleks, et seda tagasivõitmise [strateegiat] ei realiseeritaks, vaja sõjalisi võimeid ja kui palju see maksab? Kas riigikaitsekomisjon selle eelnõu sisuga ei tegelnudki, vaid tegeles protseduuriliste, terminoloogiliste probleemidega?

Suur tänu! Kandsin ette komisjonis olnud arutelu. Täna siin, hea Urmas, sa avasid selle teema nagu uue nurga alt ja selle kaheleheküljelise uue dokumendi mõtte alusel. Siin muidugi pole midagi teha, et kui pealkiri ütleb "plaanide täiendamine" – naaseme komisjonis räägitu juurde –, siis järelikult see plaan on olemas. Täna räägitud jutu põhjal mõistan, et pigem te räägite riigikaitse arengukavast. Ehk siis see formaat ... (Urmas Reinsalu räägib saalist vahele. Juhataja helistab kella.)

Mati Raidma, palun! Sõna on teil.

Aitäh! Selle dokumendi nimi on "Kümneaastane riigikaitse arengukava" ning siin on kirjas selles perspektiivis vajalikud võimearendused ja rahad.

Heiki Hepner, protseduuriline küsimus, palun!

Hea istungi juhataja! Mul on selline protseduuriline küsimus teile: kuidas peaks käituma, kui protokoll, mida tutvustatakse, siiski ei anna edasi kõike seda, mis komisjonis arutamisel oli? No ilmselgelt ma [rääkisin] korduvalt komisjonis sedasama juttu, mida Urmas Reinsalugi selgitas, et riigikaitse tegevuskava, mis on seadusandlikult ette nähtud, või riigikaitse arengukava, et meie ei mõtle seda. Seda sai korduvalt komisjonis räägitud. Sai avatud ka seda mõtet, et me siin arutame üldiseid küsimusi. Parlament on see koht, [kus seda arutada]. Kuidas peaks seda täiendama nüüd selle arutelu käigus? Mis on teie ettepanek?

No kindlasti te andsite protseduurilise küsimusega oma selgituse ja ega juhatus ei täienda tegelikult alatiste komisjonide protokolle. See on ikkagi komisjoni pädevuses. Kalle Grünthal, palun, teie küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te neljanda punkti juures viitasite sellele, et Vabariigi Valitsus ei saa koostöös teiste Euroopa Liidu riikidega sõlmida kaitsekokkulepet, kuna see on Riigikogu pädevuses. Oli vist niimoodi? Leping on see. Aga mulle jääb natuke mõistetamatuks see, et mõnes olukorras Vabariigi Valitsus sõlmib väga lihtsalt igasuguseid kokkuleppeid. Võtame siin Vabariigi Valitsuse ja WHO vahelise digitaalse tervisetõendi kokkuleppe – toimib, sõlmitud. Võtame näiteks WHO‑ga läbirääkimiste pidamise pandeemiavastases võitluses – piisab isegi 17 Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmest, et seda asja juba arutatakse. Sama on rohepöördega. Siin tehakse kõik lepingud ära, mitte mingit probleemi ei ole. Mispärast valitsus teatud juhtudel sõlmib rahvusvahelisi lepinguid ilma Riigikogu nõusolekuta, aga julgeolekuküsimuses ta kohe kuidagi ei taha seda teha?

Aitäh! Ma naasen oma ettekande juurde ja kordan. Põhiseaduse § 121 punkt 4: Riigikogu ratifitseerib Eesti Vabariigi lepingud, millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi kohustusi.

Protseduuriline küsimus, Urmas Reinsalu, palun!

Ma paluksin nüüd istungi juhataja seisukohta. Tähendab, eelnevalt Mati viitas sellele, kuidas valitsuse esindaja kirjeldas seda, et ei saa taotleda kaitse[kulutuste] kahekordistamist, kuna Euroopa riigid on selle juba kokku leppinud nii‑öelda kaitsekompassis. Ja nüüd selgub, et meie kaitsekokkuleppe sõnastust, et leppida suurema ambitsiooniga kokku, ei saa arutada, kuna see nõuab koosseisu häälteenamust, sest see eeldaks parlamendi mandaati. Ja samuti, et seda ei saakski Eesti parlament praegu vastu võtta, kuna see läheb selle kompassiga vastuollu, mida Eesti parlament kuidagi ju käsitlenud ei ole. No võimalik, et riigikaitsekomisjonis kuulati ülevaadet või anti Euroopa asjade komisjonis mandaat. Kuidas istungi juhataja tõlgendab neid erinevaid käsitlusi? Funktsionaalne mõte on ju sama – riikide ühine arusaam Euroopas, kui palju oma kaitsevõimesse lähemas ajalises perspektiivis [panustada]. Mille poolest meie otsuse eelnõus kirjeldatud kaitsekokkulepe erineb istungi juhataja meelest sellest kompassist, millele viitas hea komisjoni ettekandja?

Aitäh, hea küsija! Aga sellistele küsimustele ei anna tegelikult juhataja sisulist vastust. See ei ole juhataja pädevuses anda, see on juhtivkomisjoni roll, ka selle kompassi osas. Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Ma küsisin selle kohta küsimuse, mispärast osal juhtudel Vabariigi Valitsus silmagi pilgutamata sõlmib rahvusvahelised lepingud ilma Riigikogu nõusolekuta, aga siis, kui on aktuaalsed julgeolekuküsimused, mis on olulised meie kestmajäämiseks, seda teha ei taheta. Mina küsisin, mispärast julgeoleku puhul Riigikogust ülesõitmise varianti ei rakendata. Ma ikkagi ootan, hea juhataja, praegu vastust, sellepärast et te ei vastanud minu küsimusele.

Aitäh, härra Grünthal! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Ma kaalutlesin ja ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina ei tea riigikaitsekomisjoni kompassist mitte kui midagi. Aga ma kuulsin, et lugupeetud kolleeg Reformierakonnast ütles, et kahekordseks riigikaitsekulusid tõsta ei saa. Minu küsimus on nüüd, et hiljuti Saksa kaitseminister ütles, et ei saa neile ukrainlastele [relvaabi] anda, endalgi kulub ära. Endalgi vähe, kui ma tsiteerin tema arvamust. Saksamaal ei ole Venemaaga ühist piiri. Mis te arvate, kas me Eestis oleme liiga lahked olnud Ukraina abistamisel relvadega?

Suur tänu! Nüüd me läheme sügavalt kaugele ja eemaldume antud eelnõust. Sellel komisjoni istungil me seda ei käsitlenud. Aga kindlasti on need olulised teemad.  

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, mina olin komisjonis nii komisjoni liige kui ka esindasin eelnõu esitajat. Ja selles suhtes veel kord kordan üle, et sai korduvalt selgitatud, mis oli esitaja idee selle konkreetse plaani puhul. Aga minu küsimus tuleb hoopis sellest, mida me ka tõesti kaitseekspertidega arutasime. Kui palju on täna vaja konkreetselt võimekust, et seista vastu või viia oma kaitsevõimekus sellisele tasemele, et me ei peaks rakendama niinimetatud tagasivõitmise strateegiat? Võib-olla sa kommenteeriksid seda mõne sõnaga?

Aitäh! Küsimuse esimesele poolele vastan, et pealkiri räägib kaitseplaani täiendamisest ehk siis millegi täiendamisest, mis on täna juba olemas, nagu ma aru saan teie selgitustest kahel lehel. Aga seda ju ei ole ja sellepärast ka komisjonis seda arusaama ei tekkinud. Mis puudutab nüüd vajaduste planeerimist, siis kindlasti mina ja ma loodan, et kõik riigikaitsekomisjoni liikmed on veendunud Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe riigikaitseplaneerijate professionaalsuses. Ja see saab kirja seal, mitte poliitilistes debattides.

Meie ülesanne, tõepoolest, on seda toetada ja meie panused sellele toetusele saavad olema strateegilistes dokumentides, kui me räägime riigikaitsepanuse alammäärast ehk protsendist SKT‑st. Me saame rääkida seda riigieelarve seaduse juures, mida meie otsustame, ja nii edasi. Ehk siis need on kohad, mille puhul me saame kaasuda, aga sõjalise kaitse planeerimises ma jätaksin selle protsessi proffide kätte.

Ülle Rajasalu, palun! 

Aitäh! Austatud esineja! Tõepoolest, kui oli riigikaitsekomisjon meil, siis oli jutt seal komisjonis hoopis teine. Täna härra Reinsalu esitlusest tuli välja see, et sisu oleks riigieelarveväline kaitsekulude rahastamine. See on hoopis teine eelnõu. Ma arvan, et ma sain vist õigesti aru. Aga tagasivõitmise strateegilisest planeerimisest polnud selles komisjonis juttugi. Ja meie küsimuste peale härra Hepner jäi tihtipeale vastuse võlgu. Sellepärast see just nimelt tagasi lükatigi.

Aitäh! Ma võin öelda, et vaatamata sellele, et me võisime teineteisest valesti aru saada, see debatt oli sisukas ja seda probleemi adresseeriti ikkagi küllaltki põhjalikult. Küsimus ei ole dokumendi nimes, küsimus on see, kus ja kuidas me saame panustada. Juttu oli ka sellest, et julgeolekupoliitika alused kui alusdokument tuleb sel aastal veel Riigikokku. Seaduse ja loogika järgi see peab käima vähemalt kord nelja aasta jooksul ehk iga parlamendikoosseisu ajal siit läbi. See on see koht. Riigikaitse arengukava, kus on kirjas võimed ja need panused – ka see on täna täiendamisel. Ja jutust ministeeriumi esindajatega tuli välja, et ka see jõuab riigikaitsekomisjoni täiendatud kujul. See ei ole seina raiutud kümneks aastaks, seda täiendatakse igal aastal. Need väljakutsed, mis meil täna on, leiavad seal kajastuse. Lisaks sellele on strateegilistes alusdokumentides kirjas vähemalt 2% [kaitsekulutusteks].

Sellel baseerudes ja lähtuvalt olukorra eskaleerumisest tänases maailmas on valitsus võtnud vastu otsuseid täiendavaks finantseerimiseks. Nagu ma ütlesin, see protsent on märkimisväärselt kõrgem, aga see ei ole põhimõtete rikkumine. Ehk 2% on põrand. Täna on küsimus selles ja riigikaitsekomisjonis tundub olevat piisavalt lai konsensus, et seda põranda taset tuleb tõsta, sest kui me teeme suuri investeeringuid võimearendusse, siis meil peab olema tagatis, et nad pikaajaliselt toimiks. Ja see on mitte kiire küsimus, vaid põhimõtteline küsimus. See jõuab meie laudadele suvel. See jõuab koos riigieelarvega ja jõuab koos julgeolekupoliitika alustega.

Heiki Hepner, protseduuriline küsimus.

Aitäh, hea esimees! Mul on teile küsimus. Kui komisjoni liige on komisjoni istungil ja ta ei saa aru, mis seal toimub, ja siin saalis ajab täielikku udu, siis mis peaks selles suhtes ette võtma? Kui ta ütleb, et ma korduvalt ei suutnud küsimustele vastata, siis kas oleks võimalik, et ta esitaks praegu need küsimused, millele ma vastata ei suutnud? Või kuidas peaks käituma sel juhul, kui ta tõesti ajab selgelt udu, jätab sellise mulje, et ta nagu ei olnudki komisjoni koosolekul?

Aitäh! Ei ole võimalik siin teil omavahel hakata küsima ja vastama, seda kodu‑ ja töökord ei luba. Mis võimalik oleks? Kodu‑ ja töökorra muudatused on võimalikud. Muud ma ei oska öelda. Heiki Hepner, protseduuriline küsimus.

Üks ettepanek võib-olla siin veel. Meil on ju komisjonis veel teisi liikmeid. Võib-olla meie head kolleegid, kes seal olid, saaksid selle küsimuse raames ära markeerida need küsimused, mis jäid vastamata, või siis hea ettekandja, kuulates seda debatti, suudab välja tuua need küsimused, mis mul jäid selgelt vastamata, kui ma ei suutnud midagi vastata.

Aitäh! No üks võimalus veel on muidugi. Ma hakkasin mõtlema niiviisi, et kuna me oleme esimese lugemise juures, siis läbirääkimistel fraktsiooni esindajad saavad ju võtta sõna ja rääkida oma tunnetustest selle eelnõu puhul ja selle menetlemise puhul. Ja ma ei oska öelda, mida härra Alar Laneman küsib, võib-olla ta küsib täpselt seda, mis te küsisite. Nii et kuulame-vaatame. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma siiski pean tunnistama, et oli küsimusi ja minu arust olid ka üsna head vastused härra Hepnerilt. Teine lugu oli see, et need vastused võib-olla ei olnud alati oodatud, aga diskussioon oli. Ma tahaksin tänada ka Matit selle eest, et tegelikult oled sa seletanud ja arutanud siin rohkem, kui su kohus oleks. Selle eest suur tänu! See on asja huvides. Aga nüüd selle põhjal ma küsiksingi. Professionaalide usaldamine on hea asi. Aga meil on praegu olukord, kus me oleme professionaale usaldanud ja kümneaastane kava saab juba kolme kuu jooksul teise muudatuse. Mida teha, kui ikkagi Riigikogu liige tunneb, et olemasolevasse protsessi on vaja kuidagi sisuliselt sekkuda? Meil on praegu ju see olukord käes.

Suur tänu! Eks me oleme seda ju ka teinud riigikaitsekomisjonis, kus me oleme koostanud kirju Vabariigi Valitsusele selge suunanäitamisega probleemkohtadele, ühelt poolt. Teiselt poolt, see ongi parlamentaarse kontrolli üks funktsioon, mida riigikaitsekomisjon peab rakendama. Seega, jah, kiiremad sammud, kuigi sellel komisjoni istungil me seda natukene põgusalt puudutasime. Aga me ootame kaitseministrit nii pea kui võimalik just nimelt saamaks ülevaadet sellest riigikaitse arengukava moderniseeritud vormist, mis tõepoolest vastaks tänasele julgeolekukeskkonnale, ja saamaks ka pilti sellest potentsiaalsest kolmandast toetuspaketist, millest on palju juttu olnud. Samas, reaalsetes protsessides see oli samal komisjoni [istungil], kuid teise päevakorrapunkti all. Me tutvusime kaitseinvesteeringute keskuse konkreetse kavaga, mis andis meile kindlustunde, et tegelikult töö käib kõigil rinnetel, kaasa arvatud keskmaa õhutõrje võimekuse planeerimisel ja selle eelarvestamisel.

Hea ettekandja, ma väga tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Avan läbirääkimised. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Leo Kunnase. 

Paluks kohe kolm minutit juurde. 

Jah, teeme selle kohe ära. Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! On selge, et riigi kaitsetegevuse kava me suurde saali tuua ei saa, kuna see on salajane dokument. Ja me ei saa käsitleda sõjakoosseisu, mis on veelgi olulisem ja salajasem asi. Seda on mõtet muuta siis, kui on asjad ellu viidud, ehk seesama kaitseplaan muutub siis, kui me oleme need üksused, mida me tahame teha, tõesti teinud.

Nüüd, korraks tsiteerin seda eelnõu, mida ilmselt algatajad sisuliselt püüdsid saavutada ja mida ma ise ka välja pakkusin komisjonis, kuidas lahendada see Gordioni sõlm, kuhu me siin sattusime. "... vajadusest kiirendada riigikaitse arengukavas toodud võimearenduste ellu viimist ning pidades oluliseks täiendavate võimearenduste saavutamist, mis jäid riigikaitsearengukavast välja seoses rahalise planeerimise raamidega." Siit võib järeldada, et algatajad taotlesid seda, et täiendada olemasolevat riigikaitse arengukava. Meil on teatavasti praegu arengukava 2022–2031. Seoses sõjaga on meil põhimõtteliselt võimalus teha ka uus erakorraline riigikaitse arengukava ja me võime ka põhimõtteliselt siit kohustada valitsust seda tegema, kui me seda soovime. Aga on selge, et see ei ole tehtav ühe kuuga. Miinimumaeg, mille jooksul õnnestuks riigikaitse arengukava adekvaatselt täiendada, on umbes kuus kuud, ehk siis sellesama RES‑i protsessiga paralleelselt.

Mis sinna kavasse kõigepealt peaks minema? Sinna peaksid minema need kolm tugevduspaketti, mis praegu valitsus põhimõtteliselt on otsustanud. Ehk esimene pakett, 380 miljonit, millest 40 läheb laiapõhjalisele riigikaitsele, teine pakett, 562 miljonit, millest 86 läheb laiapõhjalisele [riigikaitsele], mis teeb kokku 942 miljonit, mille kohta on otsused olemas ja ilmselt me neid näeme nii lisaeelarves kui ka RES‑is. Kolmanda paketi rahaline maht ja sisu on veel lahtised. On otsustatud, et sinna läheb keskmaa õhutõrje ja et see on umbes 350 miljoni mahus. Loomulikult, kõik need otsused peaksid leidma kümneaastases arengukavas, selle täpsustustes ja täiendustes kirjapanemist ja väljendust. 

Kasutan juhust ja teen selle kolmanda paketi suhtes mõned ettepanekud, mis on tegelikult veel puudu ja mis peaksid sinna ka minema. Esimene küsimus on see, et kui meil sõjaaja Kaitsevägi oluliselt suureneb, siis meil on vaja juurde juhtimis‑ ja sidevõimekust. Neid aspekte tuleks nüüd Kaitseväel ja Kaitseministeeriumil üle vaadata, kas neid on seal piisavalt kajastatud. Ehk siis side‑ ja juhtimisvajadus. Loomulikult, olukorrateadlikkus, ehk siis tulejuhtimine tuleb moderniseerida ja uuendada Ukraina sõja valguses, sest meil iga sisuliselt tulesüsteemiga suurtükk, liikursuurtükk või tavaline, peab paiknema eraldi ja laskma kontsentreeritult. Tulejuhtimissüsteemi oleks vaja uuendada. Ja loomulikult peaks selles kontekstis üle vaatama veel luuredroonide ja lahingudrooni võimekusega droonide vajaduse. See puudutab juhtimist ja olukorrateadlikkust, seda oleks oluliselt vaja täiendada.

Siis mis tuleb veel juurde? Nüüd, kui Kaitseministeerium võtab üle Siseministeeriumi ehk PPA laevad ja mereseiresüsteemi, sellega seoses mereseiresüsteem läheb uuendamisele, Pikker on vaja välja vahetada ja seal tuleb muid kulusid. Ka see peaks kajastuma.

Nüüd, kas see kolmas pakett jääb viimaseks? Tõenäoliselt mitte. Mis meil on veel puudu, on soomusmanöövrivõimekus ehk tankid. Ja meil on puudu lühimaa rannakaitse ehk kuni 30 kilomeetrit. Need on puudu. Kui me soovime laskemoona rohkem hankida, siis üks lahingupäev, üks TOS on 100 miljonit siia-sinnapoole, iga TOS maksab selle summa, kui see sinna juurde panna. Jah, kõike seda peaks nüüd selle kolmanda paketi valguses kaaluma ja on selge, et ka see kolmas pakett ilmselgelt viimaseks ei jää.

Iseenesest see põhimõte, mida algatajad taotlevad, on siin õige ja seda põhimõtet me toetame, et uusi võimearendusi on vaja ja nüüd on vaja teha need asjad, mida finantsilistel või muudel põhjustel ei ole kümme-viisteist aastat õnnestunud teha. Need tulebki teha ära kolme-nelja aastaga, ehk hakkame pihta käesoleva aasta lisaeelarvest ja läheme edasi RES‑iga 2023–2026 ja siis ka kümneaastase arengukava täienduse ja nelja-aastase arenguplaani täiendusega. Niiviisi me saaksime selle vormistatud.

Kas me siit suurest saalist, Riigikogust võiks pöörduda valitsuse poole, et kohustada neid seda tegema? Põhimõtteliselt me võime seda, aga kui seda arengukava ka täpsustatakse ja täiendatakse, siis see suurde saali kindlasti ei tule. See tuleb riigikaitsekomisjoni, kus me anname sellele oma hinnangu. Me loomulikult loodame neid arengukava täpsustusi ka ju näha koos RES‑i ja koos kõigi nende otsustega, mis nüüd tehakse. 

Ma võtaks kokku, et jah, see ei ole juriidiliselt ja vormistuslikult väga õnnestunud. Neid vigu me oleksime võib-olla saanud vältida, kui me oleksime teinud algusest peale rohkem koostööd. Ma pakkusin komisjonis välja lahendused, kuidas sellega edasi minna, et me saaksime selle sisu, mida algatajad taotlesid, nii-öelda korrektselt ära vormistatud. Aga kuna siia teksti enam ei saanud muudatusi teha ja komisjon sel hetkel ei olnud valmis komisjonina mingit täiesti uut teksti kohe kokku panema, siis see jäi selliseks. Seda sisulist soovi ja tahet, et uusi võimearendusi teha ja nüüd arengukava täiendada, me loomulikult toetame. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder!

Austatud istungi juhataja! Mul on palve teile, kuna päevakord on veninud täna ... 

Kas tõesti?

Jah. Olge hea ja andke eelhoiatus ja kontrollige, kas järgmise päevakorrapunkti ettekandja on võimeline parlamendi ette tulema. Eelmisel nädalal sellel ajal enam ministrid ei olnud võimelised parlamendi ette tulema ja ka minister Sutt päevakorra venimise tõttu ei tulnud ja päevakorrapunkti arutelu osutus võimatuks. Olge palun hea ja kontrollige ning informeerige, et me teaksime, et päevakorrapunkti arutelu tuleb. Ja juhul, kui tõesti minister ei ole võimeline tulema, siis me teame, et järgmiste punktidega me saame varasemalt tulla, et järgmiste punktide ettekandjad oleksid valmis.

Aitäh! Ma tänan selle eelhoiatuse eest ja kindlasti ma palun nii kiiresti kui võimalik seda infot kontrollida, kas järgmise päevakorrapunkti ettekandja saab tulla Riigikogu ette. Aga ma ei saa seda hetkel ise teha, sest ma juhatan istungit ja mul on suur heameel paluda Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Heiki Hepner. Palun! Kaheksa minutit.

Suur tänu, hea esimees! Head kolleegid! Julgeolekuolukord Euroopas on pärast 24. veebruari, kui Venemaa laiaulatuslikult tungis Ukrainale kallale, kardinaalselt muutunud. See ei ole mitte ainult Ukraina sõda, vaid see on ka meie sõda ja see loob meile täiesti uue julgeolekuolukorra.

Eesti on NATO liige, kuid meie riigikaitse algab ikkagi eelkõige meist endist, sealhulgas strateegiadokumentidest, mille üle me saame pidada siin saalis debatti avalikult. See on alguspunkt, head kolleegid. Loomulikult on julgeolekudokumentidele ja riigikaitsedokumentidele arusaadavalt kehtestatud erinevad juurdepääsupiirangud. See, mis on riigisaladusega kaitstud, peab jääma nendesse ruumidesse, kus sellega tegeletakse. Kõigis Riigikogu fraktsioonides on inimesed, kellel on riigisaladusele juurdepääsu luba olemas, ja me saame vajalikud arutelud ja debatid ka seal ära pidada.

Aga mitte kõik ei ole kaitstud riigisaladusega. Kui me mõtleme arengustrateegiale "Eesti 2035", riigi eelarvestrateegiale või riigieelarvele, mis on ka tegelikult väga olulised dokumendid riigikaitse mõttes, siis need on need kohad, mille üle me saame avalikult debatti pidada. Aga kõigepealt me peame selgusele jõudma selles, kas me lepime selle strateegiaga, mis ütleb, et Eesti lähtub tagasivõitmisest, vallutatud alade uuesti hõivamisest, või me püstitame oma riigikaitsele eesmärgi, et me ei loovutagi riiki, oleme võimelised mitte ainult heidutama, vaid ka kohe vastu astuma ja meie vastusamm riigi piiril on nii tugev, et me ei pea selle pärast muretsema, kuidas me pärast vallutatud alad tagasi saame.

Vabariigi Valitsus on deklareerinud oma teatud plaanid ja see on olnud positiivne, kuid siin kerkivad siiski ka mõned probleemid. Esiteks ei ole kavandatud kaitseinvesteeringute maht piisav. On räägitud, et see võiks jääda alla 1 miljardi, koos keskmaa õhutõrjega võib‑olla tõusta 1,3 miljardini. Aga sellest jääb kaugelt puudu piisavaks mahuks ja seda on kinnitanud meile ka meie, ma pean silmas Eesti riigi, väga kompetentsed riigikaitseeksperdid. Me vajame selles osas selget parlamentaarset debatti.

Ja teiseks, ka need plaanid, mida valitsus on justkui otsustanud, on suuresti veel õhus. Ei ole neid ei riigieelarves ega RES‑is. Loodame, et ükskord jõuab lisaeelarve ka siia ette ja me saame mingigi selguse. Täna teame, et keskmaa õhutõrje soetamise otsustamine on edasi lükatud. Põhjenduseks on toodud, et ehk saame NATO partneritega selle kaitselünga täita ja kui ei saa, siis hakkame ise soetamisega pihta, hakkame seda ette valmistama. On päevselge, et keskmaa õhutõrje peame me ise soetama ja partneritega tuleb rääkida kaugmaa õhutõrjest.

Nähes seda, mis on toimunud Ukrainas, peaks kõigile selge olema, et me vajame terviklikku õhukaitset, mitte aukudega nagu Šveitsi juust. Eesti vajab lähiajal kaitseinvesteeringute mahuks vähemalt 2,5 miljardit. Ja ma rõhutan, seda on kinnitanud meie riigikaitse kõrged eksperdid. Hiljuti arutasime siin saalis "Eesti 2035" strateegiat, milles on meie kaitsekulude mahuks kavandatud 2% SKT‑st. Kaitseministrilt kuulsime, et vaatame, kuhu me lõpuks välja jõuame. Noh, et ta tõuseb ja ta on praegu natukene kõrgem ja võib-olla mingite aastate pärast me jõuame ka 3% lähedale. Tegelikult tänases julgeolekuolukorras on vastuvõetamatu selline kaitsevõimekuse planeerimine. 3% peaks olema absoluutne baas, aga tegelikult, kui me mõtleme neid vajadusi, mis meil ees seisavad, on 4% see, mis peaks olema lähiaastatel meie kaitsekulude maht.

Me oleme kahetsusväärselt võtnud positsiooni, et elame jätkuvalt rahuaja tingimustes ja aega otsustamiseks on küll ja küll, ja kiiret ei ole mitte kusagile.

Hea ettekandja, ma korraks segan teid, kuna ma annan kohe juhatamise üle ja olen võlgu ühe protseduurilise küsimuse [vastuse]. Ma ei saa sellele hiljem enam vastata. Härra Seeder, ma olin ühenduses ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Andres Sutiga. Tema vastus on järgmine, et ta on juba ammu Riigikogus, ja mitte ainult – ta tuleb ka siia ette. Nii et see mure on murtud. Ma väga vabandan, hea ettekandja, nüüd saate kindlasti pool minutit juurde. Aga ma pidin selle asja ära õiendama, sest muidu see oleks jäänud maa ja taeva vahele.

No nii. Suurepärane uudis, saame ka järgmise teemaga sisukalt edasi minna.

Aga tõepoolest, me oleme kahetsusväärselt võtnud positsiooni, et meil on aega küll ja küll, aga tänases julgeolekuolukorras meil ei ole aega. Kui eile küsiti siin saalis arutelul olukorrast Ukraina abistamisel Slava Ukraini tegevjuhilt Johanna‑Maria Lehtmelt, mida me saame teha, siis üks vastustest oli, et ärge jokutage, meil pole aega. Mäletate seda väga emotsionaalset hetke, ma usun, kõik. See oli väga emotsionaalne hetk.

Ka Eesti abistamisel pole meil tegelikult aega ja kaitsevõime on selline, millega me peame tegelema väga kiiresti, ennaktempos. Iga viivitatud päeva hinnaks on meie riigikaitse puhul mitte ainult julgeolekuriski kasvamine, vaid ka suurenevad eelarve kulud. Relvade ja laskemoona hinnad kasvavad päevade, mitte kuude ja aastatega. Täna tegemata otsused maksavad meile homme miljoneid või kümneid miljoneid eurosid rohkem. Tagasilööke saame majanduses. [Kuna me oleme] Venemaa naaber, soovivad investorid maksimaalset kindlust, et nende investeeringud ei satuks Venemaa sõjaväe hävitustöö alla. Ainult piisavalt tugev riigikaitse suudab neid põhjendatud hirme hajutada.

Riigikaitse tugevdamisel peame tegema koostööd mitte ainult NATO‑s, vaid ka partnerriikidega Euroopa Liidus. Tuleb teha erisus, et riigikaitsesse tehtavaid kulutusi oleks võimalik käsitleda eelarve tasakaalu reeglite väliselt. Kõik need sammud on võimalikud siis, kui on keegi, kes on vedur, kes viib selle info, selle soovi meie partneritele. Eesti on oma kaitsevõime tõstmisel suhtarvuna SKT‑sse olnud üheks veduriks NATO‑s ja Euroopa Liidus. Selleks me peame jääma ning peame pingutama selle nimel, et meie sõbrad kahekordistaksid oma kaitsekulutusi. Külma sõja ajal olid need 3–5%, aga petlik kujund Venemaast on viinud selleni, et viimase 30 aasta jooksul on need langenud protsendile või poolteisele. Ja nii ongi juhtunud, et Saksamaa ütleb, et aitaks küll Ukrainat relvadega, aga neil pole endalgi piisavalt. Me peame veenma oma partnereid kaitseinvesteeringuid oluliselt suurendama. See on üks osa meie julgeolekust ja seda ei tee keegi meie eest.

Kõike eelnevat kokku võttes, head kolleegid, kutsun teid loomulikult üles seda eelnõu toetama. (Juhataja helistab kella.)

Aeg.

Kahjuks võttis eelmine istungi juhataja selle aja ära.

Tõsi, see oli 30 sekundit.

Tuli meelde!

Ei, minul on see kogu aeg meeles olnud. Ma just mõtlesin, kas teil on.

Jaa, minul on meeles.

Väga hea! Aga nüüd siis 20 sekundit on veel.

Nojah, saame hakkama. Väga hea, et istungi juhatajale tuli ka vahepeal meelde, kui talle meelde tuletati.

Aga, head sõbrad, head kolleegid! Kaitsevõime on eelkõige meie enda kätes. Seda tõesti ei tee mitte keegi teine ära ja sellega ei ole aega meil ei jokutada ega loota, et see kuskilt kellegi teise arvel saab tehtud. Aitäh!

Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Mina soovitan Isamaal mitte iga päev eelnõu esitada, siis tuleb ka mõni kvaliteetne tekst äkki ja mitte selline praak nagu see. Siin komisjon ja tegelikult ka Leo Kunnas osutasid sellele praagile piisava tähelepanuga. Ja see ei olnud Reformierakonna esindaja, kuigi siin seda väideti, see oli riigikaitsekomisjoni esindaja, kes tegi selle tegelikult maatasa, et ei ole aru saada, millist dokumenti muuta tahetakse ja kuidas saab sellist salajast asja siin arutada, kui laias laastus [öelda]. Sassi aeti dokumendid, tähtajad, mõisted ja mastaabid.

Riigikaitse kindlasti ei ole suurem kui riik ise. Ja Eesti ei tohi ärbelda siin teemal "Kahevõitlus Venemaaga". See ei ole meile kuidagi kasuks. Iroonilisel moel muidugi ka Isamaa esindaja siin rääkis, et meil on mingi investeeringute probleem, kui me ei kaitse, aga investeeringutega, mis seal salata, on meil probleeme juba ka turismi[sektoris], arvatakse, et siin mingi lärm käib, et me oleme samas olukorras kui Ukraina. Ja need on faktid reaalsest elust. Ärme kütame ennast üles siin. Me ei valmistu kahevõitluseks. Meil käib praegu sõda Ukrainas ja meie panus on olnud sadu miljoneid, selleks et lasta Vene tankid puruks seal. See on kõige kiirem riigikaitse praegu. Ja see annab meile just nimelt aega.

Kui keegi ütleb, et meil ei ole aega, siis just nimelt aega meil on plaane teha, kuna venelased ei ole võimelised meid lähiaastatel tõhusalt ründama, see on riigikaitseekspertide tegelik [arvamus]. Aga loomulikult on vaja panuseid tõsta ja see on toimunud meil juba jaanuaris. Kiiduväärselt on valitsus sajad miljonid põhiliselt laskemoonaks, aga ka sisejulgeolekuks ja muuks varustuseks eraldanud ja neid otsuseid on, nagu öeldakse, torus veel. Küll ta tuleb.

Aga siin räägitakse, et hakkame siin nende salajaste asjade üle debateerima. See ei ole debatt, kui me rebime särki ja ütleme, et miljard, ei, kaks on veel parem, kahekordselt, ei, kolmekordselt, ei vähemalt 5%. See ei ole debatt. Ei ole debatt see, kui me räägime julgeolekuolukorrast, olukorra muutumisest ja jälle ajame rinda kummi. See on tühi jutt. [Olukord] on muutunud, muidugi on, ja on ka muutunud kogu Euroopa ja kogu lääne suhtumine julgeolekusse ja on kõvasti suurenenud panused, on suurenenud ka Eesti panus. Aga ühiskonna toimimist kahjustab see, kui me näitame riigikaitset riigi ainsa mõttena.

Ma juba osutasin majanduslikele põhjustele, sellepärast et seda tegi üks eelnõu esitaja. Aga see kahjustab ka otsuste mehhanismi, mis on ju liberaalse demokraatia üks põhiline vundament, et igaühel on oma roll ja iga partei siin ei ehita omale relvastust ega riigikaitset, ei paku üle, ei külva paanikat. Meie ühiskonna tugevus seisneb terviklikus arengus. Kui me räägime riigikaitsest, siis ei tunta siin saalis enam piire, kui me räägime haridusest, siis loomulikult öeldakse, et raha ei tohi kokku hoida, kui tuleb tervishoid, siis loomulikult, see on alarahastatud. Aga nii riiki ei ehitata. 

Ja üsna õudne on kuulata seda juttu, kuidas kõiges on süüdi mingi eelarve tasakaal. Kullakesed, meil on kümnendik maksutulusid juba ammu puudu ja see süvenes meie kolme kriisiga järjest, mitte ei vähenenud. See on krooniline probleem. Mingist eelarve tasakaalust rääkida – seda ei tasu kellelegi omistada. Küll aga tsiteerin siin Eesti Panka, kes ütles väga selgelt välja ammu tuntud tõe hiljuti ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega. 

... et riigi rahanduslik jätkusuutlikkus on julgeolekuküsimus. Samamoodi on haridus, samamoodi on tervishoid. Ei ole ainult püssid. Kui me ajame riigi lõhki mingisuguse hüsteeriaga, peletame siit eemale kõik ettevaatlikud inimesed ja investorid, siis me kahjustame riigi arengut.

Meil ei ole vaja õnneks ennast lõhki tõmmata. Meil on kollektiivkaitse kontseptsioon, meil on liitlased tulemas NATO‑sse – Soome, Rootsi –, me võime varsti Läänemere lukku panna, kui pisut fantaseerida. Eesti julgeolekuolukord on tohutult muutumas. Sealhulgas on tohutult muutumas ka võimete planeerimise olukord, see tähendab ka õhutõrjet, see tähendab relvasüsteeme, see tähendab koostööd. Õhutõrje peab tõepoolest – kuna see on kellegi fetiš siin, paljude fetiš – toimuma süsteemselt, kolmeastmeliselt. Eesti prioriteet praegu on siiski lähimaa õhutõrje ja tankitõrje, loomulikult ka laevatõrje, mis kõik on väga tõhusalt töös olnud.

Aga jah, ärme hüppame kivilt kivile, arvestagem, et julgeolek tähendab kõigepealt seda olekut ennast, riigi arenemisvõimet. Vaat siis on julge olla, kui tervik koos seisab, ja siis on üldse mõtet teda kaitsta. Vastasel korral ei ole mõtet. Me ei taha teha siia mingisugust kasarmut ja meil ei ole selleks mitte mingit vajadust. Praegu on kollektiivkaitse tõepoolest tööle hakkamas ja Eesti tõepoolest on oluliselt kasvatamas ja juba kasvatanud oma kaitsevõimet. Lõpetame selle parteilise ülepakkumise ja kirjaoskamatud eelnõud. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei näe. Juhtivkomisjonilt on tulnud ettepanek viia läbi eelnõu 554 lõpphääletus.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Eesti sõjalise kaitseplaani täiendamiseks" eelnõu 554. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 28 ja vastu 31, ei leidnud ettepanek toetust.

Kümnes päevakorrapunkt on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 2022. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandjaks palun kõnetooli ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Suti.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Me ehitame Eestit, mis läheb maailmale korda. Me oleme rännakul järgmiste tippude poole. Enne arengustrateegia "Eesti 2035"  juurde asumist lubage mul korraks minna ajas tagasi 90‑ndate algusesse. Olime just saanud iseseisvaks riigiks. Olime välja võidelnud vabaduse iseenda tulevikku kujundada just selliselt, nagu julgesime seda endale ette kujutada ja ambitsioone seada. See oli aeg, mida iseloomustas hulk ärevust ja ebakindlust nii siseriiklikult, meie lähinaabruses kui maailmas laiemalt.

Ärevus ja ebakindlus [iseloomustavad] ka tänast päeva: tervishoiukriis, energiakriis ja Venemaa agressioon Ukraina vastu ning muutuvad geopoliitilised jõujooned raamistavad "Eesti 2035" strateegia elluviimist ning on kiirendanud vajadust liikuda jõudsalt edasi. Üheksakümnendatel suutsime üheskoos toonased kriisid seljatada ja ehitada Eestis silmapaistva eduloo, mis kõnetab laia maailma. Me suudame seda teha ka täna "Eesti 2035" strateegiat ellu viies. 

Hea Riigikogu! "Eesti 2035" strateegia seab üheks sihiks, et Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne ja vastutustundlik. Lisaks on minu valitsemisalaga seotud teine strateegiline eesmärk, et Eesti riigivalitsemine on usaldusväärne, inimesekeskne ja uuendusmeelne. Nende sihtide elluviimiseks on kaks keskset arengukava, mis suunavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevusi.

Esimene neist on "Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035" ehk TAIE,  teine Eesti digiühiskonna arengukava 2030, mis seab visiooni, tegevusplaani, kuidas Eestit majandusena, riigi ja ühiskonnana digitehnoloogia abil järgmise kümnendi jooksul edasi arendada.

Eesti tööjõu tootlikkus on jõudnud viimase 30 aastaga 84%-ni Euroopa keskmisest, mis on igati tubli tase. Meie stardikoht on umbes kuuendiku jagu Euroopa Liidu keskmisest allpool. TAIE-s seatud eesmärgini jõudmiseks peab tööjõu tootlikkus kasvama enam kui veerandi võrra.

Oleme õigesti seadnud oma ambitsiooni kõrgele: 110%  Euroopa Liidu keskmisest, mis on eespool Soome ja Saksamaa praegusest tasemest. See on väljakutse nii valitsusele kui erasektorile. Selle taseme saavutamiseks on üks võtmetest hoida riigi teadus- ja arenduskulud vähemalt 1% peal, mida me ka teeme. Erasektori teadus- ja arenduskulutuste tase on praegu napilt allpool 1% SKP-st ehk me vajame erasektori teadus- ja arendustöö kahekordset kasvu. Olen optimistlik, sest meil on igas Eesti maakonnas ettevõtteid, kes on innovaatilised ja tegutsevad väga erinevates valdkondades. Ning huvi ettevõtete ja ülikoolide koostööks on suur.

Me ei saa samas mööda vaadata tõsiasjast, et Eesti rahvastik vananeb ning aastaks 2035 kahaneb meie rahvastik prognoosi järgi 1,2 miljoni inimeseni. Järgmise viie aasta jooksul jääb vanuserühmas 20–64-aastased vähemaks umbes 31 000 inimest. Riigikogu Arenguseire Keskuse hiljutine raport sedastas, et meie tänane maksusüsteem ei pea demograafilisele trendile enam vastu, mistõttu peaksime hakkama kehtestama uusi makse. Kuid maksutõusust palju parem lahendus on majanduse kasvupotentsiaali tõstmine praegusega võrreldes. Nii kasvab riigi tulubaas ja puudub vajadus maksukoormuse tõusuks. Suurema ümberjagamise asemel loome hoopis suuremat väärtust, soosides innovatsiooni ja kõrgepalgaliste töökohtade loomist.

Siit koorubki Eesti majanduse ja ministrina ka minu peamine väljakutse saavutada Eesti majanduse tugev uuendusmeelne ja vastutustundlik kasv demograafilisele [seisule] vaatamata. Lihtsamalt öeldes: kuidas panna majandus õitsele nii, et meie heaolusüsteem ei kukuks kokku.

Oleme ministeeriumis selle väljakutse lahendamisega seotud tegevused raaminud kolme strateegilise suuna vahel. Nendeks on digipööre, rohepööre ja innovatsioonipööre. Neljas ja horisontaalne telg on ettevõtluskeskkond. Avan neid nelja teemat nüüd veidikene pikemalt.

Innovatsioonipööre kätkeb endas üleminekut uuele targale ja teadusmahukale majandusmudelile, mille väljundiks on innovaatilised ja keskkonnasõbralikud tooted‑teenused, mida loovad tipptasemel juhid ja töötajad. Ehk teisisõnu Eesti keskendub kõrge lisandväärtusega kvaliteedile, mitte mahule. Meie konkurentsieelis ei peitu odavas masstootmises, vaid kõrgkvaliteetsete toodete ja teenuste pakkumises, sageli rätsepalahendustena ja lühikese tarneajaga. 

Innovatsioonipöörde teostamiseks oleme keskendunud neljale tegevussuunale. Esiteks, uute innovaatiliste toodete loomiseks, arendamiseks ja turule toomiseks viime kokku Eesti ülikoolid, teadusasutused ja ettevõtted. Seda teeme rakendusuuringute ja teiste programmide abil. Oleme juba investeerinud 41 miljonit eurot ning järgmisel neljal aastal lisandub veel 53 miljonit.

Teiseks, Eesti iduettevõtted kaasasid möödunud aastal ligi miljard eurot. Selle aasta esimese kolme ja poole kuuga on sektor kaasanud peaaegu sama palju. Selleks, et meie tehnoloogiamahukatel iduettevõtetel oleks võimalus Eestis alustada ja hoog sisse saada, suurendame riskikapitali kättesaadavust uute investeerimisfondide ja kiirendite abil. SmartCapi kaudu investeerime teadusmahukate iduettevõtete ökosüsteemi ja kaasaegse tehnoloogiamahuka tööstuse arendamisse 100 miljonit eurot, millele lisandub vähemalt sama palju erasektori investeeringuid.

Kolmandaks, selleks et erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse kasvaks sihiks pandud 2%‑ni, loome uued meetmed, toetudes  struktuurivahenditele ja riigieelarvele. Niisamuti kehtestame riigi osalusega äriühingutele vastavalt omaniku ootustele eesmärgi investeerida 2% teadus- ja arendustegevustesse.

Neljandaks, selleks et me ei oleks ainult uute tehnoloogiate tarbijad, vaid ka nende loojad, toetame Eesti ettevõtete osalemist Euroopa Liidu olulise tähtsusega väärtusahelapõhistes koostööprojektides. Heaks näiteks on vesinikuvaldkond, kus Eesti ettevõtted panustavad uute tehnoloogiate ja innovatsiooni arendamisse strateegilistes sektorites ja räägivad partneritena kaasa Euroopa Liidu strateegiliste väärtusahelate arengutes.

Hea Riigikogu! Järgmisena on kohane vaadata sügavamalt sisse teise teemasse: rohepöördesse. Kliimaküsimustega tegelemine ei ole valik, see on baasvajadus. Õnnestumine nõuab radikaalset innovatsiooni ühiskonna eri tasanditel. Ettevõtetelt eeldab see mitte ainult uudse tehnoloogia kasutuselevõtmist, vaid terve ärimudeli läbivaatamist, keskkonnajalajälje mõõtmist ja vähendamist. Ent esmalt tuleb rohepööret näha kui võimalust, mitte kulu.

Kliima soojenemine, tarneahelakriisid ja tarbijaeelistused on pöördumatult muutnud nii ettevõtete kui tarbijate ootusi ja eelistusi. Vastuvoolu ujumine oleks nagu võitlus tuuleveskitega. Näiteks finantssektor pöörab üha suuremat tähelepanu ettevõtete keskkonnajalajäljele ning sellega seotud riskidele. Üha enam peavad ettevõtjad olema võimelised kas tarnijale või lõpptarbijale näitama, mis on toote kogu väärtusahela keskkonnajalajälg. Üha enam ettevõtteid korraldab seetõttu ümber oma protsesse, tarneahelaid, asendavad tehnoloogiaid või muudavad ärimudeleid tervikuna.

Rohepööre on loomulikult laiem kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala. Siin on suur roll nii energeetika eest vastutaval majandus- ja taristuministril kui ka keskkonnaministril. Meie põhitegevused rohepöörde võimaldamisel on järgmised.

Esiteks, selleks et toetada uute rohetehnoloogiatega tegelevaid ettevõtteid, nii idu- kui juba tegutsevaid ettevõtteid, lõime 100 miljoni suuruse rohefondi. Selle kaudu saavad rahastuse läbi omakapitali investeeringu erinevas arengufaasis ja erinevates sektorites tegutsevad ettevõtted, mis loovad uusi rohetehnoloogial põhinevaid tooteid või teenuseid.

Teiseks, 2021. aasta jooksul on töötatud välja õiglase ülemineku fondist rahastatavad ja kliimaeesmärkide saavutamiseks Ida-Virumaa niinimetatud õiglase ülemineku võimaldamisele suunatud toetusmeetmete kontseptsioonid. 2022. aastal avatakse ka Ida-Viru suurinvesteeringute toetus, mis võimaldab jätkusuutlikke investeeringuid uutesse ettevõtetesse ja tootmisüksustesse. Teisel poolaastal avatakse sealhulgas täiendavalt teadusmahukuse toetus ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtete investeeringute toetus. Kõik nimetatud meetmed toetavad uute keskkonnasõbralike lahenduste arendamist ning rakendamist.

Hea Riigikogu! Kolmas strateegiline suund puudutab digipööret. Eesti on edukalt digitaliseerinud 99% meie avaliku sektori teenustest. Samas on meie erasektori digitaliseeritus allpool Euroopa keskmist ja see pidurdab tootlikkuse kasvu. Nii on digipöörde toetamine tähtis ning selleks plaanime järgmisi samme.

Esiteks, tööstussektori konkurentsivõime tõstmiseks automatiseerimise, robootika ja tehisintellekti abil toetame ettevõtete investeeringuid digitaliseerimisse ja robotite kasutuselevõttu 53 miljoni euroga. Teiseks, selleks, et aidata Eesti tööstusettevõtete tootlikkust tõsta ja suurendada nende kestlike eesmärkide saavutamist, investeerime kokku 56 miljonit eurot. Kolmandaks, selleks et säästa nii raha, loodust kui ka töötunde, loome uue reaalajas toimiva ärikeskkonna, kus haldustegevused, finantstehingud ja aruandlus toimuvad masinate vahel automaatselt. Hinnanguliselt säästaks üleminek reaalajamajandusele ligikaudu 200 miljonit eurot aastas ja üle 14 miljoni töötunni.

Esimese sammuna liigume üle e-arvetele, e‑veoselehtedele ja e-kviitungitele. Teisisõnu muudame ettevõtjate jaoks makse- ja tarneahelad kiiremaks ning kaotame kodanike jaoks ära pabertšekid poodides. Selleks investeerime ettevõtjate toetamisse käesoleval aastal 2 miljonit eurot.

Hea Riigikogu! Ükski strateegia ega plaan ei ole midagi väärt, kui seda ellu ei viida. Mida me selleks vajame? Kolmikpöörde õnnestumiseks peab Eesti ettevõtluskeskkond olema parim. Nii on ettevõtluskeskkond neljas ja viimane teema, millest soovin teiega rääkida. Meil on hulk kasutamata potentsiaali. Investoritele ja ettevõtetele investeerimiskindluse ja sujuva suhtluse tagamine riigiga, kus ametid on eelkõige lahendustele orienteeritud nõustajad, mitte karistajad, on elementaarne vajadus, kodanikele ja talentidele parima elukeskkonna ja võimaluste loomine eneseteostuseks niisamuti.

Esmalt juhtimiskvaliteedist. Meie tegevused ettevõtluskeskkonna kujundamisel on tulevikku vaatavad ning võtavad arvesse, mida teevad meie konkurendid. Iga euro, mis me investeerime kolmikpöördesse, on eesmärgistatud ja võimendatud. Eelmisel aastal otsustasime ühendada kaks peamist ettevõtlust toetavat organisatsiooni, EAS-i ja KredExi. Selle aasta alguses alustanud ühendasutuses saab olema võtmeroll kolmikpöörde elluviimisel ja ettevõtjate klienditeekonna lihtsustamisel.

Teiseks ühendustest. Me kõik teame, et igapäevane elu toimub tänapäeval üha enam digitaalses maailmas, olgu selleks kaugtöö, -õpe või mõni muu tegevus. Eestis on aga ligi 80 000 aadressi, mis on ilma kiire internetiühenduseta. COVID‑i kriis tõi need kitsaskohad eriti valusalt välja. Kiirete internetiühenduste loomine on üks minu peamistest prioriteetidest. Seetõttu investeerime järgneva kolme kuni nelja aasta jooksul üle 70 miljoni euro kiire internetiühenduse rajamisse. Seda on enam kui viimasel kümnel aastal kokku.

Uue toetusmeetme puhul oleme lähtunud loogikast, et sihitud investeeringud on võimalik teha ainult koostöös kohalike omavalitsustega, mitte majandusministeeriumi kabinetist. Kiire internetiühenduse rajamine annab võimaluse meie ettevõtetele, töötajatele, lastele ja kõikidele teistele ehitada Eesti järgmist edulugu igast Eestimaa nurgast, et ka kõige kaugemas külas ei kannataks ühegi lapse haridus hanguva interneti tõttu ega jääks ühegi ettevõtte töö seisma. Niisamuti jõuab sel suvel Eestisse lõpuks ka 5G andmeside, mis lisaks ülikiirele internetile avab täiesti uue horisondi meie ettevõtetele, et tuua tulevikus turule lahendusi, mida me täna ei suuda isegi täpselt ette näha.

Kolmandaks, meie digiriik. Üks Eesti kõige tuntumaid edulugusid ja visiitkaarte välismaal on meie digiriik ja selle kuvand. Digikuvand on aastaid avanud meile ja meie ettevõtetele uksi ning meelitanud siia investeeringuid ja talente. Viimastel aastatel on meie tuntuim bränd jäänud aga kodumaal unarusse. Digiriik on aastaid olnud alarahastatud ning oleme lasknud meie digiriigil uppuda taakvarasse, samal ajal kui meie endi ootused digiriigile on kasvanud. Mul on hea meel, et meie valitsus väärtustab digiriiki ning selle aasta eelarves tehti esimene arvestatav investeering digiriigi ülalhoidu, viimase nelja aasta jooksul kokku summas 30 miljonit.

Digiriigi järgmine arenguhüpe on kasutajamugavus ja -kesksus. Oleme alustanud tegevusi, et teenused oleksid proaktiivsed, toimiksid kasutajale nähtamatult ning oleksid kättesaadavad ka nutiseadmest. Aasta teises pooles valmib teekaart digiriigi viimiseks nutiseadmesse ehk digikukrusse. Ka valimistel saab tulevikus osaleda nutiseadet kasutades. Arendustööd käivad ja kui tööd saavad valmis tähtaegselt, kõik testid kinnitavad, et tegemist on piisavalt turvalise lahendusega, ning seda leiab ka Vabariigi Valimiskomisjon, siis tekib esimene võimalus m-hääletamiseks kõige varem järgmistel Riigikogu valimistel.

Tugeva digiriigi kuvandi tõttu on hoogsalt käivitunud ka e‑residentsuse programm. Tänaseks on Eesti e‑resident toonud riigile üle 20 000 ettevõtte ja toonud riigieelarvesse eelmisel aastal ligi 29 miljonit täiendavat netotulu. Kogu programmi kestel on e‑residentsus brutotuluna toonud riigile 89 miljonit. E‑residentsuse programmiga jätkates on aastaks 2025 üle 40% uutest e‑residentidest alustanud ettevõtte ning Eesti riigi otsene maksutulu on kasvanud vähemalt 30% võrra iga-aastaselt. 

Digist rääkides ei saa me mööda vaadata ka küberturvalisusest. See on digimündi teine pool, ilma milleta ei ole digitaliseerimine ega digipööre jätkusuutlik, vaid suurendab hoopis meie haavatavust. Viimase ööpäeva jooksul tuvastati Eestis 46 pahavaraga nakatunud veebilehte või serverit, 191 pahavaraga nakatunud seadet, 13 teenusetõkestusrünnakut. Kuid see on ainult jäämäe tipp sellest, mis meie küberruumis igapäevaselt toimub. Küberturvalisus peab olema valdkond, mis saab suuremat tähelepanu nii avalikus kui erasektoris ja mis on piisavalt rahastatud.

Neljandaks peame rääkima kaubandussuhetest. COVID‑i pandeemia on näidanud tarnekindluse tähtsust ning energiajulgeoleku kriis on seda võimendanud. Praegu toimub globaalsete tarneahelate selle sajandi suurim ümbervaatamine ja Eesti peab seda võimalust kasutama meie kasuks. Meil on võimalus viia Eesti ettevõtted maailma suurfirmade tarneahelatesse või olemasolevat positsiooni seal tugevdada. Mida rohkem on Eesti põimitud lääne suurettevõtete tarneahelatesse, mida suurem on meie rahvusvaheline jalajälg ja nähtavus, seda enam oleme me oma välispartnerite arvates olulised ja seda enam läheb Eesti käekäik neile korda.

Olen oma ametiaja jooksul teinud ligi 30 välisvisiiti, millest 13 olid otseselt seotud ettevõtetele ärivõimaluste loomisega. Saan ainult kinnitada, et Eestil on maailmale väga palju pakkuda ning huvi meie vastu on suur. Aga konkurents on samuti tihe. Edu sõltub meist endist, meie oskusest turundada, võimekusest leida partnereid ja kus kohane, võimest skaleerida.   

Siit jõuan ettevõtluskeskkonna viienda olulise punkti juurde, milleks on talendid ja oskustööjõud. Tootmist ei ole võimalik digitaliseerida või robotiseerida ilma insenerita. Niisamuti ei ole võimalik digiühiskonda edasi viia ilma arendajateta. Eesti tööturg kahaneb viie aastaga 31 000 töötaja võrra ja töökätest on meil juba praegu puudus kõikides sektorites, nii tootmises, ehituses, IT-ettevõtetes kui ka teenindussektoris.

Oskustööjõu puudus on meie ettevõtete kõige suurem kitsaskoht üle Eesti. Sisuliselt kõik ettevõtted, kellega olen kohtunud, tõstavad esile tööjõu kui kõige suurema piiraja ettevõtte arengule, sõltumata sellest, kas tegemist on IT-ettevõttega Tallinnas või mööblitehasega Setomaal. Otsime võimalusi koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga tagada talentide järelkasv Eestis ja meie inimeste ümberkoolitamine vastavalt turu vajadusele. Ka erasektori algatused on tunnustust väärt, näiteks Jõhvi [tehnoloogia]kool või Cleveroni Akadeemia. Viimast oleme COVID-i ajal koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga ka toetanud.

Need tegemised ei too aga kiiret leevendust Eesti oskustööjõu puudusele ning nende ametite puhul, mida ei ole võimalik täita Eesti oma oskustööjõuga, peame vaatama välismaa talentide poole. Vastasel juhul tõmbame ise Eesti majandusele käsipiduri peale ja juhime ennast ise kraavi.

Seetõttu on mul hea meel, et Riigikogu võttis esmaspäeval vastu välismaalaste seaduse, mis aitab Eesti tööjõuprobleemi leevendada. Valed on väited, et seaduse muudatuste tulemusena väheneb Eesti inimeste sissetulek või kaovad töökohad. Vastupidi, mida atraktiivsem on Eesti investeeringute sihtkohana, seda rohkem töökohti luuakse ning seda suuremaks kasvavad sissetulekud.

Viimase punktina peatun Eesti kuvandil välismaal. Ekspordi ja eriti välisinvesteeringute puhul mängib üliolulist rolli see, milline on meie kuvand rahvusvaheliselt ning kuivõrd avatud me oleme majanduse ja ühiskonnana kapitali kaasamiseks. Eesti on maailmas tuntud eelkõige kui digiriik. Eesti on esimene e‑teenusena toimiv riik. Eestist on saanud alguse mitmed maailmakuulsad tehnoloogiaettevõtted ning elujõulisi idufirmasid elaniku kohta on meil rohkem kui kusagil mujal Euroopas.

Me oleme esimene riik, mis pakub e‑residentsust, esimene riik, kus toimus e‑hääletamine. Lisaks oleme kõige ettevõtlikum riik Euroopas ning maksude deklareerimine käib kolme minutiga. Ja järjest enam kogub tuntust ja tunnustust Eesti tööstussektor.

Eesti kuvandiga seoses tuleb rääkida ka külalislahkussektorist. Külalislahkussektor on viimase kriisi tõttu kõige enam kannatanud, pidanud ärimudeleid kohandama ja ei ole veel kriisist taastunud. Riik on pannud õla alla 160 miljoni suuruste toetuste ja käendustega. Mõistagi ei asenda ükski toetusmeede turgu ega klienti turismihooajal.

Olen siiski kindel, et sektori paremad päevad on ees. Miks? Sest meil on suurepärane külalislahkussektor. Riik aitab Eestit turundada ja sihtkohana on meil väga palju pakkuda. Värske turismistrateegia tunnuslause ütleb: "Aeg on käes." Meie väärtuspakkumine on kvaliteetturism, maailma tipptasemel toidukultuur, kaunis loodus, põnevad kultuurielamused ning mugavad lahendused kaugtööks ja äriturismiks. 

Eesti toidukultuuri tunnustuseks tuleb Eestisse maailmakuulus Michelini märgis. 25. mail saame teada, millised restoranid pälvisid tärni ja millised toidukohad pääsesid Michelini giidi. See on kõrgeim tunnustus Eesti toidukultuuri eestvedajatele.

Eelmisel reedel kutsusime Helsingis koos Soome kolleegi minister Lintiläga eestlasi ja soomlasi vastastikku külas käima ja naaberriiki taasavastama. Minu enda viimane kogemus Eesti külalissektori mitmekülgsusest ja erilisusest pärineb Kirsi talust Setomaal. Setomaa juurtega Kaidi Kerdt naasis pärast mitut aastat Eesti ja välismaa vahel pendeldamist tagasi Setomaale ja rajas sinna omaenda turismitalu. Perenaise sõnul on turunõudlus kordades suurem kui võimekus seda täita. Ja selliseid rääkimata lugusid on meil veel ja veel. Ärme hoiame neid oma teada, vaid jagame, siis sünnivad ka uued edulood.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mina vaatan 2035. aasta suunas optimistlikult. Olen oma ametiajal väisanud kõiki maakondi, kohtunud kümnete ettevõtjate ja inimestega. Need kohtumised kinnitavad, et meie inimesed vaatavad tuleviku poole läbi "klaas on pooltäis, mitte pooltühi" prisma.

Mõistagi on meil Eestis kitsaskohti, mis vajavad lahendamist. Ent me oleme koos läbinud ka raskemaid aegu ja neist edukalt üle saanud. 30 aastat tagasi alustasime me taasiseseisvunud Eesti ülesehitamist. Ka siis olid meil keerulised ajad siseriiklikult ja ärevad ajad väljaspool. Aga meie silmad särasid, mõeldes Eesti tulevikule.

Toona julgesime mõelda suurelt ja tegutseda kartmatult. Paneme oma silmad taas särama selleks, et "Eesti 2035" visioon ellu viia! Siis saame aastal 2035 vaadata tagasi tänasesse aastasse ja öelda, et toona tegime õigeid otsuseid. Riigimehelikke otsuseid. Need ei pruukinud alati olla kõige populaarsemad, aga need olid vajalikud, et Eesti oleks aastal 2035 maailma kõige parem koht elamiseks ükskõik millises Eestimaa nurgas, kus meie inimestel on suurepärased võimalused eneseteostuseks, meie ettevõtted on edukad ja maksukoormuse õiglane, meie eakad on hästi hoitud, õpetajad korralikult tasustatud ja meie riik kaitstud ning liitlased ja partnerid väljaspool Eestit hindavad meid, me oleme rahvusvaheliselt tuntud ja oma tugevates valdkondades eeskujuks. Nii ehitame me Eesti, mis läheb maailmale korda.

Aitäh kuulamast ja vastan hea meelega küsimustele.

Ja neid on. Peeter Ernits alustab.

Hea juhataja! Hea Andres, tere tulemast siia õhtusel ajal! Eelmine kord me ootasime sind, aga sa ei tulnud. Nii et tere tulemast! Kõik see oli selline ilus turunduskõne, väga hea. Aga [riigi]eelarve kontrolli erikomisjonis istudes ja neid raporteid lugedes pilt ei ole nii rõõmus. Ma küsin mõne mõõdiku kohta. No näiteks sa lubad siin, et 10% maailmas enim tsiteeritud teadusartiklitest, see protsent tõuseb 8,4% pealt 12,5% peale. Või teine asi, et avalike digiteenustega rahulolu ettevõtjate seas [tõuseb] 47% pealt 90% peale. Kaks korda! Või muidugi see eriti piinlik asi, mäletad seda Riigikontrolli viimast auditit? Ülikiire interneti kättesaadavus [tõuseb] mõõdiku järgi 58 pealt 100 peale. Aga mäletad ju, kuhu praegu see on jõudnud? See on ju piinlikkuse tipp. Ollepa, mäletad? Lagunenud varemetesse ja mujale sinna, kus vaja pole. (Juhataja helistab kella.) Kuidas sa saavutad sellised näitajad?

Aitäh küsimast! Ma võtan selle viimase küsimuse esimesena. Just täpselt sellepärast, et meil ei oleks Ollepa-suguseid näiteid uue kolmanda meetme puhul. Me kooskõlastasime ja konsulteerisime kohalike omavalitsustega, et nemad saaksid panna paika need nende jaoks olulised aadressid, kuhu kõigepealt on kiiret internetti vaja. Väga paljud kohalikud omavalitsused on seda ka teinud. Nii et mina vaatan uude meetmesse optimistlikult, see tuleb kohe varsti välja. Ja siis me saame juba vaadata, milline on tagasiside. Ja kui selgub, et midagi on vaja kohendada, siis loomulikult kohendame.

Nüüd, kui küsimus on selles, kas need eesmärgid, mis me oleme seadnud, on saavutatavad, siis inimene ei oleks mitte kunagi jõudnud Kuule, kui ei oleks olnud ambitsiooni. Me ei oleks mitte kunagi jõudnud Euroopa Liitu või NATO-sse, kui meil ei oleks olnud sellist ambitsiooni. Mina leian, et väiksema ambitsiooniga kui see, mis me oleme erinevatesse strateegiatesse kirja pannud, ei ole meil põhjust tööd teha. Teeme need koos ära. Ma arvan, et me saame aastate pärast tagasi vaadata uhkusega, mitte häbitundega.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Just mõned päevad tagasi kuulasin Äripäeva raadiost vestlust ettevõtjatega, pigem väike‑ ja keskmiste ettevõtjatega nende muredest. Sealt tulid lihtsad asjad välja, nagu ikka: tööjõud, elamispind töötajatele. Üks asi, mis käib valimistest valimistesse, on selline dubleeriv bürokraatia aruandluses, olgu ta siis Statistikaamet, maksuamet, antud juhul oli jutuks ka põllumajandusamet. See kuidagi nagu aastast aastasse läheb edasi, [kuigi] valimisprogrammidesse saab alati sisse, et vähendame bürokraatiat ja teeme midagi. Aga mis oleks need reaalsed võimalused, et seda päriselt kokku võtta ja ettevõtjatega läbi rääkida, kus nad näevad seda dubleerimist? Kus te seda dubleerimist näete, mida siin tegelikult teha annab? See teema, ütleme niimoodi, paneb juba muigama, kui jälle [üles kerkib]. Loomulikult ei ole dubleerimine hea.

Jah, see on tagasiside, mida ka mina olen ettevõtjatelt kuulnud. Ma arvan, kes on ettevõtluse või ka muude asjadega tegelenud, on seda ilmselt ka ise kogenud. Ma oma kõnes mainisin reaalajamajandust. Reaalajamajanduse mõte on täpselt selles, et selle asemel, et me esitame aruandeid, mis kuskil salvestatakse ja millega võib-olla midagi ka tehakse, ettevõtted esitavad andmeid. Ja kui me esitame andmeid, siis neid andmeid on võimalik kasutada juba erinevate analüüside, aruannete genereerimiseks. Ja samamoodi on vaja, et me päriselt järgiksime seda "ainult üks kord" põhimõtet, et me ei küsi ühte ja sama infot mitmest kohast.

Kui küsimus on,  kas see on järgmiseks aastaks tehtud – noh, kindlasti mitte. See nõuab toimetamist, tegemist. Mina oma inimestesse usun, et nad suhtuvad sellesse projekti väga suure energia ja tõsidusega. Kui me võtame kas või selle lihtsa asja nagu e‑arved, siis e‑arvete puhul on suhtlus riigiga üle 90%, ligi 100% e-arvete põhine. Eraettevõtted omavahel kasutavad e‑arveid alla poole. See on kindlasti koht, kus on võimalik bürokraatiat vähendada.

Aga ma kordan siinkohal üle, mis ma kõnes ütlesin ja mida ma olen väga palju kuulnud ka erinevatelt kohtumistelt ettevõtetega Eesti eri nurkades. Meil on väga palju suurepäraseid ametikohti, kus [töötavad inimesed] on ettevõtja jaoks nõustajad ja suunajad, ja samas on meil ameteid, mille eesmärk on nagu otsida ja leida formaalseid põhjuseid, miks asju teha ei saa. Ma arvan, et see on vähemalt sama suur teema, millega tegeleda. Kõik algab alati juhtimisest ja juhtimiskultuurist. Nii et kui me liigume aruannetelt andmete esitamisele, siis kindlasti see koormus ettevõtete jaoks saab olema kordades väiksem ja tegelikult me võidame kõik.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Suur tänu kõigepealt selle inspireeriva kõne ja ambitsioonika strateegiaplaani eest. Ambitsioon on hästi oluline, aga hästi oluline on olnud kindlasti ka toetav ettevõtluskeskkond. Meil on ta ju tegelikult päris edukas, kui me niiviisi pildilt vaatame, kasvuidud ja innovatsioon on ju toonud meile juba üle kümne ehk üksteist ükssarvikut. Meil on tekkinud ka erakapitali, mida saab taas investeerida. Aga põhiprobleem on selles, et nad on kõik peaaegu ühes sektoris, IT‑sektoris. See on hästi kasvav keskkond. Probleemiks on kindlasti muud valdkonnad, eriti need, milles kasv on hästi oluline rohepöörde jaoks. (Juhataja helistab kella.) Nende kasvufaasi toetamine ei ole võib-olla erasektorile nii inspireeriv. Kuidas neid toetada saaks?

Aitäh! See on väga õige tähelepanek ja ma arvan, et see on olnud ka loogiline rada. Kuna kapitalimahukus on just tarkvarapõhistel arendustel palju väiksem, siis see on ka põhjus, miks meil on tarkvara valdkonnas nii palju edukaid idu‑ ja ka juba kõrgemas vanuses ettevõtteid. Selleks, et olla jätkuvalt edukas, on muidugi vaja suurendada tehnoloogiapõhiste, eriti süvatehnoloogiapõhiste ettevõtete arengut. Selle jaoks on SmartCapis üks fond, mille me oleme praegu teinud ka rohetehnoloogiate puhul ja mida ma enne mainisin. Summa on 100 miljonit eurot, millele tuleb kõrvale vähemalt sama palju erafondide raha. Nii et me räägime vähemalt 200–300 miljonist, mida pakutakse omakapitalina, ja sinna tuleb täiendavat rahastust juurde.

Kõige olulisem eduks on võib‑olla aga ikkagi see, et Eesti on koht, kus talendid soovivad olla. Meil on suurepärane elukeskkond ja see on põhjus, miks siia investeeritakse, siia jäädakse või siia tullakse. Kogu selle ökosüsteemi loomine on oluline ja ma arvan, et selles me oleme ka päriselt head. Ma olen väga uhke selle üle, mida meie tehnoloogia‑ ja idusektor on saavutanud, ja kui nad oma eesmärgid teoks teevad, siis on kõik need suured eesmärgid, mis on kirjas "TAIE 2035" arengukavas ja "Eesti 2035" strateegias, saavutatavad.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma luban endale natuke iroonilist lähenemist. Nimelt, peaaegu kaks koosseisu Riigikogus olen ma lairibaga tegelenud. Siia vahele on mahtunud üks COVID-i kriis, mis ilmestas väga selgelt, et meil on probleem. Täna oleme jõudnud sinnamaani, et Reformierakonna minister räägib siin tõsiselt, et meil ongi probleem, mis on vaja lahendada. See nullpunkt, millest alustasime, oli palju hullem.

Aga nüüd räägiks sisust, selles mõttes, et see tee on ka juba läbi käidud, et küsitakse, kellele on ikkagi seda kiire andmeside ühendust vaja. Te toote välja, et täna seisneb strateegiline muudatus ühtpidi selles, et on 70 miljonit. See tegelikult ajaloo jooksul ei ole suurim investeering, ainuüksi baasvõrku juba läks circa 100 miljonit. Mis need sammud strateegiliselt on? Me teame majapidamisi, kes tahavad seda andmesideühendust saada, ja kohalik omavalitsus peab tegema rehnuti ja valiku, kes saab ja kes ei saa, sest tegelikult raha on ju ikkagi jätkuvalt puudu. Kuidas me sellega edasi läheme?

Aitäh! Hea küsija, te olete tõesti pikalt lairiba valdkonnaga tegelenud ja on õige, et ega me seda valget ala ka selle 70 miljoniga sada protsenti ära ei kata. Kuna me kõike ja korraga ära katta ei saa, siis on minu arvates väga loogiline, et me alustame sealt otsast, kus kohalike omavalitsuste ja kogukondade arvates on valu kõige suurem.

Erinev on eelmiste toetustega võrreldes see, et seekord on eelarve jagatud kohaliku omavalitsuse põhiselt. Igal kohalikul omavalitsusel on oma eelarveümbrik ja selle raames saab ta ilusti liikuda ja toimetada. Nagu ma ütlesin, kui see lähenemine, mis meil on olnud, vajab korrigeerimist, siis me korrigeerime seda kohe. Me ei jää aastaid või kuid ootama. Teeme esimesed voorud ja hanked ära ja see annab kiire tagasiside, kuhu me liigume.

Ja ma arvan, et samamoodi on õige faktina öelda, et meie turu võimekus on rajada aastas circa 20 miljoni eest. Me nagunii kõike korraga ei saa. Aga me teeme seal, kus on vaja, oleme paindlikud, teeme tehnoloogianeutraalselt ehk nii, et kuskil on see maakaabel, eks ole, aga kuskil saab see olema õhus. Minu jaoks on see jätkuvalt oluline teema ja ma olen ka üsna kindel, et aasta lõpuks saame ette näidata, mis me oleme saavutanud.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile ülevaate eest! Teil on jumala õigus, et iga pikk tee algab väikesest sammust. Enne teid on paar valitsust või kolm valitsust selle teemaga tegelenud, ilmselt ka pärast teid tegelevad või jätkate teie tegelemist peale valimisi. Aastani 2035 on ka strateegia ette nähtud. Aga ma kasutan väljendit "viimane miil", kuigi see pole päris korrektne, aga inimestele rohkem arusaadav.

Uuel perioodil on tõepoolest eraldatud päris suured vahendid selleks. Aga lihtne analüüs näitab, et ega see tegelikku vajadust päris ära ei rahulda. Ja kiirus ja kättesaadavus ei ole sünonüümid. Üks on kiirus, teine on kättesaadavus. Te oma ülevaate lõpus ütlesite, millist Eestit te [loodate] näha: et eakad on hooldatud ja nii edasi. Aga omavalitsuse ees seisavad siiski väga suured ülesanded, et Eesti [selline] oleks. Osaliselt kolleeg Andres Metsoja selle küsimuse juba küsis. Aga kas on veel mingeid meetmeid, mida rakendada, et seda saavutada?

Et saavutada paremat kaetust kiire internetiga? Jaa, me vaatame läbi olemasoleva lepingu, mis praegu on Enefit Connectiga, et kas sellisel kujul on jätkamine mõistlik. Aga ma arvan, et kõige olulisem on see, et me liigume siit edasi, saame tagasiside turult, kui suur on ettevõtjate huvi üldse neid ühendusi rajada. Inimeste huvi on olemas, seda ma olen kogenud. Nii nagu ma ütlesin, ma olen käinud läbi kõik Eesti maakonnad. Ma ei ole jõudnud kõikidesse valdadesse, aga olen käinud väga palju. Ja kui selgub, et kuskil on vaja midagi sättida, siis sätime. Mina oma jonni enne ei jäta, kui me saame asja liikuma.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Te mainisite oma ettekandes, et rohepöördest on palju võita. Mina võrdlemisi värske majanduskomisjoni liikme ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmena olen "Eesmärk 55" ja teiste rohepööret käsitlevate dokumentidega väga põhjalikult tutvunud ja püüdnud ennast kurssi viia. Olen tähele pannud, et üldiselt, vähemalt lühemas perspektiivis, kui me räägime metsandusest, energeetikast, põlevkivitööstusest, põllumajandusest, toidutootmisest, turbatootmisest, merendusest ja veel paljudest sektoritest, siis nende jaoks kipub kõik minema kallimaks ja tulud vähenevad. Kas te saaksite palun nimetada need konkreetsed majandusvaldkonnad, mis rohepöördest Eestis võidavad?

Rohepöördest võidavad kõik valdkonnad. Päriselt! Nii nagu ma ka kõnes ütlesin, kui me vaatame, kuhu suunas liigub regulatsioon, alustades finantssektorist, siis kui sa ei suuda näidata, mis on sinu CO₂‑jalajälg, siis pigem varem kui hiljem küsimus ei ole mitte selles, mis hinnaga sulle laenu antakse, vaid sulle üldse ei anta.

Ma olen kohtunud väga paljude ettevõtetega, suurte ettevõtetega ka väljaspool Eestit. Ja tavaliselt nende ettevõtete esitlustel kas teisel või kolmandal slaidil on: meie saavutame CO₂‑neutraalsuse eesmärgi aastaks 2030–2035 või kusagil sealkandis. Nemad peavad küsima kõikidelt oma tarnijatelt: näita, mis on sinu CO₂‑jalajälg.

Ja kõige suurem võit kogu selles harjutuses lisaks sellele, et me teeme maailma puhtamaks ja paremaks, on selles, et meid sunnitakse siis ettevõtjatena läbi vaatama, kus ma saan midagi teha paremini. Ja minu meelest sealt on ainult võita. Iga suure innovatsiooniga on lõppkokkuvõttes võitjad.

Ja loomulikult me ei räägi täna sellest, et me teeme natuke kuskil siin midagi paremaks või natuke teises kohas paremaks. Tegemist on murrangulise innovatsiooniga, murrangulise muutusega. Ja see muutus on toimunud. Ka Ida-Virumaal, kui me vaatame ettevõtteid, mis seal on ja mis seal laienevad ja investeerivad, on väga suur potentsiaal.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma olen tegelikult teiega nõus, et riigi jaoks on hästi oluline luua kokkupuutepunkt erasektori ja teaduse vahel. Ja erasektoril on tegelikult ka suur huvi selle vastu, te mainisite seda samuti. Aga mind huvitab just see rakendusuuringute programm, mida te mainisite. Kuidas täpsemalt see tööle läheb? Ning samuti, milliseid samme võiks lisaks ette võtta, et leida juba varakult talente, et leida just see kokkupuutepunkt tudengitega?

Aitäh! Rakendusuuringute programm on meil juba mõnda aega töötanud ja kui me vaatame neid tulemusi, neid projekte, mis on rahastuse kinnituse saanud, mis on siis koostööprojektid ettevõtte ja ülikooli vahel või teadusasutuste vahel, siis need valdkonnad on väga erinevad. Mul on selle üle hästi hea meel. Seal on näiteks [projektid] tervishoiu valdkonnast, vesinikutehnoloogiad, biotehnoloogia valdkonnast. Ja ma arvan, et üks põhjus, miks me oleme sinna jõudnud, on see, et meil on tekkinud Eestis rahvuslik kapital. Meil on olnud edukaid väljumisi ettevõtjate poolt, kes on müünud oma ettevõtte ära teistele investoritele ja kes on nüüd võimelised ise investeerima ja raha paigutama. Aga samamoodi on võimekus nii TalTechis kui ka Tartu Ülikoolis tegelikult pakkuda baasteadust ja tuge.

Ja need valdkonnad on väga erinevad. Rakendusuuringute puhul ja katsetuste puhul see puudutab ka näiteks sellist valdkonda nagu laevaehitus. Meil on Saaremaal selline ettevõte nagu Baltic Workboats ja nemad mitmete katsetuste jaoks on teatud asjade puhul kasutanud Soome rakendusuuringute keskuse teenuseid. Nii et see on üks element, mida me kindlasti Eestis vajame, kui me tahame jõuda 110%-ni [Euroopa keskmisest] oma tööjõu tootlikkusega.

Kuidas seda kõike populariseerida? Minu meelest on hästi oluline just noortele näidata, et kaasaegne tööstus ei ole raske töö, must ja perspektiivitu, vaid see tegelikult on tehnoloogiapõhine. Kui sul on haridus ja oskused IT-valdkonnas, inseneeriavaldkonnas, sa tead hästi matemaatikat, teisi loodusteadusi, siis võimalused on tohutud. Iga noor inimene, kes mängib arvutimänge, saab hakkama päästekaatri juhtimisega. Mina ei mängi arvutimänge, aga Baltic Workboatsi päästekaater, mille nad tegid belglastele ja millega ma sain korra sõita, seal oli vaja ainult nuppu keerata. Aga 15-aastased ja nooremadki teevad seda minust palju paremini.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Otsapidi jõudsimegi juba hariduse juurde. Üldiselt neid muresid, mis ei ole ainult ühes valdkonnas, on palju keerulisem lahendada. Võtame näiteks IT-kõrghariduse. Kui me räägime sellest, et inimesi on valdkonda juurde vaja, siis ongi vaja ka bakalaureuse- ja magistritudengeid. Meil on vaja tootlikkuse tõusu, meil on vaja seda kohalikku innovatsiooni, doktorante, teadustöötajaid, õppejõudusid kõrgkoolidesse. Tegelikult mure on nii kvantiteedis kui kvaliteedis. Meil on vaja nii rohkem inimesi kui ka tegelikult targemaid päid sinna. Kuidas koostöö haridusministeeriumiga läheb ja mis on plaanid, ma ei tea, nii täiendava rahastuse mõttes kui ka mingisuguste heade ideede mõttes? Kuidas saada rohkem lõpetajaid ja tegelikult rohkem doktorante ja õppejõudusid, kes seda koostööd eraettevõtlusega ja teadus- ja arendustegevust veaksid?

Aitäh! Haridusministeeriumiga me tegelikult seda ülesannet või rehkendust koos lahendame. Ma siin ühe näite tõin kõnes ka. Seesama Cleveroni Akadeemia, mis on ülipopulaarne Viljandis ja kus on praktiline õpe kohe ettevõtte juures. Cleveron on väga-väga innovaatiline. COVID oli kõigi jaoks raske aeg ja ettevõte siis enam ei saanud üksinda õpet rahastada ja me andsime koos haridusministeeriumiga tegelikult sinna lisarahastust juurde. Samamoodi on palju teisi projekte tehisintellekti ja robootika valdkonnas.

Kuidas me saame doktorante ja õppejõude sinnasamma IKT valdkonda, on hästi suur küsimus ja siin väga kiiret ja lihtsat lahendust ei ole. See on küsimus kogu kõrghariduse rahastamisest, mis väljub minu tänase ettekande raamidest. Aga ma arvan, et see on teema, millega tuleb tegeleda. Huvilisi on palju, eriti IKT valdkonnas, aga me ei ole suutnud koolitada doktorante ja õppejõude. Ühe õppejõu kohta on liiga palju üliõpilasi. Samas see on probleem, mida saab lahendada, kui me suudame siia tuua ka väljastpoolt õppejõude. Ma arvan, et sellega tulebki tegeleda. Aga suur küsimus on kõrghariduse rahastuses ja sellest muidugi tuleb rääkida koos ülikoolidega. Kindlasti see tekitab elava debati ka siin Riigikogu saalis.

Sven Sester, palun! 

Lugupeetud juhataja! Hea minister, ma tänan teid ettekande eest! Küsimusi on päris palju, tõesti, alates 5G-st ja ühe akna süsteemist Eesti riigis kuni selleni välja, et teadus- ja arendustegevusele teatud protsendi suunamine. Võib-olla me peaksime olema ambitsioonikamad ka avaliku sektori poolt vaadatuna. Aga nüüd, kuna ma pean kontsentreeruma, siis ma küsin e‑residentsuse kohta, mis teie ettekandest ka läbi jooksis. Te ukusega teatasite, kui palju e‑residente on ja kui palju me maksutulu oleme saanud. Aga mina olen hoopis vastupidist kuulnud. Mina olen kuulnud seda, et pigem on e‑residentsuse programm sisuliselt seisma jäämas. Põhjused on selles, et seoses terrorismi rahastamise ja rahapesu vastaste direktiividega on pangad sisuliselt mitteresidentidele arvete avamise lõpetanud ja olemasolevaid arveid kinni panemas. Minu meelest see e‑residentsuse programm oma olemuses tegelikult enam ei tööta, vähemalt sellisel tasemel, nagu me kunagi lootsime. Äkki te paari sõnaga kommenteerite, kuidas sellega iseenesest on? Kas meil on mingid lahendused olemas?

Aitäh! Õige küsimus. E-residentsus on kindlasti üks Eesti brände, mida me väljaspool kasutame, ja see on toonud siia üle 20 000 asutatud ettevõtte. Iga toode peab ajas arenema. Ja tegelikult praegu ongi käsil e‑residentsuse strateegia ülevaatamine. Seal on mitu asja, mis kindlasti positiivselt mõjutavad.

Siin oli viide sellele, et on olnud keerukam saada pangakontosid. Uue, veel küll kinnitamata strateegia kohaselt saab teravik olema palju rohkem Euroopa Liidu liikmesriikidel, et siinsetele ettevõtetele pakkuda võimalust saada kasu Eesti väga lihtsast ja sujuvast ettevõtluskeskkonnast. Meile endale tihtipeale tundub, et meil see asi pole hästi, too asi pole hästi ja üldse on kõik halvasti. Aga vaadates väljastpoolt ja rääkides ka erinevate ettevõtjatega, miks nad on tulnud Eestisse asju tegema, siis nad ütlevad seda, et võrreldes nende koduriigiga on siin kõik asjad palju lihtsamad. Need kõik on sihukese suhtelise skaala teemad. Aga fookus on oluline ja seetõttu me keskendume enam Euroopa Liidu riikidele ja vähem nendele piirkondadele, kus ongi pangakonto avamine keerukas. Aga brändina, osana Eesti kuvandist on e‑residentsus kindlasti oluline. Selle kohta on minu käest igal pool küsitud, kus ma olen käinud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tehnoloogia areng järjest kiireneb, selles pole kahtlust. Ja sellepärast on see pikaajaline arengustrateegia väga tähtis dokument ja ma soovin, et kõik see, mis siin on välja toodud, ka teostub. Maailmas on väga palju roboteid kasutusel. Me teame, et Jaapanis hoolitsevad robotid baarmenitöö eest ja seal on ka robotid, kes teenindavad vanu inimesi, kes on hooldekodudes, ja nii edasi ja nii edasi. Aga toome praktilisele tasandile vahva eesmärgi, et selle aasta lõpuks jõuavad inimesteni esimesed sündmusteenused: abielu ja lapse saamine. Ma nüüd natuke norin teiega, aga küsin, kuidas see küll digitaalselt võimalik on: abielu ja lapse saamine. Ma loodan, et te saate hilisel õhtutunnil naljast aru.

Aitäh! Mina ei tea, et digitaalselt oleks võimalik last saada. Digitaalselt abielluda – ma arvan, et oluline asi abielu puhul või kooselu puhul on ikkagi see, mida kaks inimest teineteisest arvavad ja mida nad teineteise vastu tunnevad. Aga sündmusteenuste puhul on ikkagi eesmärk ennekõike see, et teha kodaniku jaoks asjad lihtsamaks. Kui mul laps sünnib või meil laps sünnib, siis ma ei pea mõtlema, mis avaldusi, mis pabereid või, ütleme siis, mis avaldusi ma kuskil pean täitma, vaid see asi on lihtsustatud, eeltäidetud. Mul on vaja ainult võib-olla kuskil noogutada, ja ma saangi kõik vajalikud toimingud tehtud, lapsele nime pandud ja kõik muud tähtsad asjad, mis sellega seotud on. Tegemist on piloodiga, vaatame, kuidas see kasutust leiab, õpime sellest ja mõtleme, mis on järgmised asjad, mida saab sündmusteenustena kasutusele võtta.

Ja robootika, roboti näide – te viitasite Jaapanile. Dubai Expol oli meie paviljonis ka robot, mis serveeris jooke. Nii et ka meil kasutatakse roboteid.

Hea minister, rohkem küsimusi pole. Tänan! Nüüd on selline lugu, et läheme edasi läbirääkimistega. Läbirääkimistel võivad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Kõigepealt Reformierakonna fraktsiooni nimel Jüri Jaanson. Palun! (Jüri Jaanson küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ja austatud minister, kes veel saalis on! Reformierakond peab hästi oluliseks kiiret tegutsemist innovatsiooni, digi‑ ja rohepöörde vallas ja tunnustab ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaministri tegevust arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisel. Kui ma nüüd kasutan ministri enda sõnu, et see tegevus peab inimeste silmad särama panema, siis ma ütleksin, et selle tegevuse juures peavad ka ministri enda silmad särama. Ja ma loodan, et see sära kestab veel pikalt.

Silmas tuleb pidada "Teadus‑ ja arendustegevuse,  innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035" üldiseid mõõdikuid, mille minister siin oma kõnes välja tõi. Oluline on jõuda tööjõu tootlikkuse kasvus võrreldes Euroopa Liidu keskmisega 110%‑ni ning saavutada erasektori teadus‑ ja arendustegevuse kulude kasv 2%‑ni. Riik peab siin järjepidevalt eeskuju andma oma 1%‑lise panusega SKP‑st. Peame soodustama talentide siia toomist. Sõjapõgenike puhul peame soodustama nende kiiret tööturule jõudmist. Sellele saame kaasa aidata ja olemegi aidanud siin Riigikogus seadusloomega hästi kaasa.

Hästi oluline on riskikapitali parem kättesaadavus teadusmahukatele ja rohelist mõtteviisi soodustavatele iduettevõtetele ja nende aitamine välisturgudele. Meil on hea ettevõtluskeskkond, selle ökosüsteem läbi erafondide, et pakkuda tuge kasvufaasis olevatele ettevõtetele. Samas tuleb [toetada] ka IT‑sektorist kaugemale jäävaid valdkondi, mis aitavad küll kaasa rohepöördele, aga mille tootlus, kasvukiirus ja sisemine tasuvusmäär ei ole riskikapitalile vastuvõetavad. Siin tuleb tööd teha, sest näiteks taaskasutusvaldkonna iduettevõtted jäävad kasvufaasi arengus rahastuse puudumise taha kinni ja siis ei tule ka rohepööret.

Eesti kui digiühiskonna [plaani ellu] viies tuleb kiirelt jõuda kõigile kättesaadava ülikiire internetini ning turvalise ja usaldusväärse küberruumini. Infotehnoloogia keskkond loob lisandväärtust kogu majanduses, 5G ja küberturvalisus on alustalad kesksetel IT‑teenustel koos andmepilvedega. Kodaniku jaoks tuleb riik igale poole kaasa tema nutiseadmes. See avardab tema õppimis‑ ja töövõimalusi ja toodab kasu ühiskonnale.

Digipööre on oluline ka tööstuses ja ettevõtluses ning investeeringud selleks on äärmiselt olulised. Reformierakond julgustab ministrit kiirelt edasi minema reaalajas ärikeskkonna loomisega, mis annaks Eestile rahvusvahelisel turul konkurentsieelise.

Eraldi ja tugevalt peame toetama Ida-Virumaa ettevõtluskeskkonna rohelist arengut, mis on samuti suur väljakutse. Rohepöörde puhul tuleb arvestada, et muutused algavad inimesest ja tema mõtteviisist. Keskkonnajalajälje mõõtmine, uudsete tehnoloogiate arendamine ja ärimudelite ümberkorraldamine nõuab ka uutmoodi, keskkonnasäästlikku mõtlemist. Seetõttu on oluline rahastusfondidega soodustada rohetehnoloogiat rakendavate ettevõtete juurdekasvu ja ka seadusandluse abil rohelisemat maailma kujundada.

Kokkuvõtteks. Meie talendid ja riskijulgus ning globaalne ambitsioon moodustavad koosluse, mis aitab meil rahvusvahelist edu saavutada ja hoida ka meie kuvandit eduriigina. Selle tulemusena saame endale kiiremad ühendused, saame siia rohkem e‑riiki ja selle kaudu tagada nii kodanike kui ühiskonna heaolu kiire kasvu. Aitäh!

Sotsiaaldemokraadid on volitanud enda eest rääkima Raimond Kaljulaidi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ka mina palun kolme minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Austatud kolleegid! Austatud minister! Loomulikult ma tänan teid sotsiaaldemokraatide nimel selle ettekande eest, mida oli väga huvitav jälgida, ja ka häid kolleege selle arutelu eest, mis on sellele ettekandele järgnenud. Üldiselt üks rusikareegel majanduses on see, et kui majandusel läheb hästi, siis on see valitsuse poliitika tulemus, ja kui majanduses tekivad mingid raskused, siis on neis alati süüdi välistegurid, mis kahjuks ei ole valitsuse kontrolli all ja mida kahetsusväärselt ei olnud võimalik valitsusel mõjutada.

Kui me vaatame Eesti majanduse konjunktuuri, siis me oleme sunnitud tõdema, et loomulikult majandus jaheneb. Konjunktuuriinstituudi viimane aruanne räägib ärikeskkonna halvenemisest. Ka viimased Eesti Panga prognoosid on negatiivsed, määramatus on väga suur. Loomulikult see on seotud energiahindade küsimusega. Tavaolukorras me peaksime sel juhul kõigiti vältima otsuseid, mis tekitavad juurde määramatust, aga me ei ole tavaolukorras, me oleme sõjaolukorras, me ei saa neid otsuseid vältida.

Arengukavad Eestis on alati väga kaunisõnalised ja kahtlematult on ka väga ilusad alati ministrite ülevaated. Kuid opositsiooni ülesanne praeguses olukorras – ja ka härra Reinsalu kuulub opositsiooni – on tuua välja siiski valitsuse poliitika nõrkusi. Ja ma juhiksin tähelepanu mitmele tendentsile, mida mina olen siin Riigikogus täheldanud, mis puudutavad meie majandus- ja ettevõtluskeskkonda.

Kõigepealt, majanduskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni laualt käib läbi ridamisi eelnõudes sisalduvaid otsuseid, mis suurendavad ettevõtete halduskoormust. See on fakt. Regulatsioone tuleb üha juurde – kõikvõimalikke, väga erinevaid. Suureneb ettevõtete arv, kes peavad energiaauditeid esitama, ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et me isegi ei ole sellest endale võib-olla aru andnud. 

Kui me vaataksime selle koosseisu ajal majanduskomisjonis menetletud õigusakte ja ka Euroopa Liidu asjade komisjonis – kahtlematult Euroopa Liidu asjad mõjutavad ka meie ettevõtluskeskkonda –, kui me vaataksime neid otsuseid, mis on tehtud selle Riigikogu koosseisu poolt kogumina, siis ma arvan, et me näeksime tegelikult päris olulist bürokraatia ja ettevõtete halduskoormuse kasvu.

Minister puudutas rohepöörde küsimust. Kui rohepöörde esimese suurema vaheetapi, "Eesmärk 55" dokumentidega põhjalikult tutvuda, siis tõepoolest, nii nagu ma küsimuste-vastuste osas viitasin, rohepööre tähendab paljudele sektoritele ja seal tegutsevatele ettevõtetele tegelikult arvestatavaid lisakohustusi, tulude vähenemist. Me ei räägi ainult metsandusest, me ei räägi ainult energeetikast, põlevkivitööstusest, mille puhul on üsna loomulik, et neid rohepööre puudutab, aga me räägime ka põllumajandusest ja näiteks turbatootmisest.

Peatun võib-olla korraks veel eraldi merendusel. Heitmekogustega kauplemise süsteemi meretranspordi liitmine ja ka merenduses säästvate kütuste kasutuselevõtmine tähendab tegelikult ju ikkagi seda – ja riik ka möönab seda oma dokumentides –, et meie laevandusettevõtete investeerimisvõimekus paraku väheneb, kallinevad laevapiletite ja kaubaveo hinnad. Aga see omakorda mõjutab meie eksportööre. 

Kui me väga lihtsalt kujutame ette Eestis puidust moodulmajade, elementmajade tootjat, kes oma toodangut müüb näiteks Põhjamaadesse ja seda meritsi sinna viib, siis selge see, et transpordi kallinemine tähendab ka tema toodangu kallinemist ja see vähendab selle ettevõtte võimet konkureerida ettevõtetega nendessamades Põhjamaades. Laevapiletite kallinemine mõjutab meie turismisektorit ja nii edasi.

Ma ei taha sellega öelda, et rohepööre on halb. Ma ei taha sellega öelda, et "Eesmärk 55" on halb. Ma tahan sellega öelda, et selline katmata optimism ja retoorika stiilis "kõik võidavad" ja kõik, kes tõstatavad kriitilisi küsimusi või esitavad küsimusi, kuidas nendes sektorites tegutsevatele ettevõtetele tekkivad lisakulutused või vajadus uuendada tehnoloogiat hüvitatakse – need, kes neid küsimusi esitavad, tembeldatakse tagurlikeks ja progressi vastasteks. See ilmselt ei ole kuigi konstruktiivne. Tegelikult, vastupidi, kui riik ei ole oma ettevõtjatega, oma kodanikega aus ka nende negatiivsete mõjude osas, siis, uskuge mind, pettumus hiljem on selle võrra palju suurem.

Just täna me kinnitasime ehitusseaduse muudatused, mis muudavad Eestis tuuleenergia[objektide] rajamisega seotud regulatsioone. Muu hulgas me tegelikult suurendasime oluliselt tuuleenergiasse panustavate ettevõtete riski. Ettevõte, kes on saanud seadusekohase ehitusloa ja on vastavalt sellele loale ehitanud tuulikupargi, võib avastada ennast olukorrast, kus riik muudab meelt ja teatab, et me oleme riskid ümber hinnanud ja leiame, et see ehitusloale vastavalt rajatud ehitis ei ole siiski riigikaitse seisukohast ohutu, ja see ehitis ei saa kasutusluba. Kusjuures väga ebamääraselt on määratletud, milline on sellises olukorras riigi vastutus. 

Räägime tööjõu maksustamisest. See ei ole loomulikult ettevõtlusministri otsene pädevus, see on rahandusministri pädevus, aga oleme ausad, rahandusminister ja ettevõtlusminister on ühes erakonnas. Tööjõu kõrge maksustamine on aastaid-aastaid teada probleem. Praegusel hetkel valitsuses olevad erakonnad on mõlemad selles osas enne valimisi pakkunud oma nägemuse, oma lahendused. Mingeid eelnõusid, tegusid ei ole. Praegu lähevad maksuküüru alla inimesed, kes teenivad täiesti tavalist keskklassi palka, ja neid riik karistab kõrgema tulumaksuga.

Sotsiaaldemokraadid on teinud minu meelest väga mõistliku ettepaneku maksuküüru algus tõsta 2000 euro peale. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmise ettepanekut oleme teinud kahel korral, nüüd tegime juba kolmandat korda. Kahjuks on Reformierakond selles küsimuses oma teravuse kaotanud. Eks inimesed ikka jäävad aja jooksul vanemaks.

Võiks pikalt-pikalt jätkata. Tööjõu küsimust mainiti. Tegelikult on ju selge, et odava tööjõu riiki lubamisel tuleb olla ettevaatlik. On riike, kelle kogemusest me saame õppida. Jah, lühiajaliselt see annab teatud osale ettevõtetest võimaluse teenida tulu, kuid pikemas perspektiivis võib see tähendada riigile täiendavaid, olulise suurusega täiendavaid kulutusi sotsiaalsfääris, haridussfääris ja nii edasi.

Nagu ma ütlesin, võiks rääkida pikalt. Ma arvan, et põhiline probleem kipub olema Eestis see, mis on sarnane võib-olla sellise keskmise suurusega ettevõtte lõksuga: teatud edu on saavutatud, aga nüüd on paraku tugev visioon asendatud pigem sellise bürokraatliku nokitsemisega. (Juhataja helistab kella.)

Tänan juhatajat, kes juhib tähelepanu, et minu aeg on lõppenud. Oleks olnud tore, kui ta oleks juhtinud tähelepanu ka teatud kolleegide lobisemisele, mis pisut seda ettekannet segas. Aga pole hullu midagi. Aitäh teile!

Isamaa fraktsiooni nimel Sven Sester, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Selles mõttes oli täna huvitav ettekanne, et kui hakata mõtlema, kus me praegu tegelikult asetseme – me oleme olukorras, kus meil on 15%‑line inflatsioon, me oleme olukorras, kus meil toorme kättesaadavus [väheneb] ja maksumus tõuseb, kus tööpuudus lähiaastatel kasvab –, ja sel hetkel me siis räägime nendest erinevatest mõõdikutest ja räägime sellist ilusat rohepöördejuttu. Aga noh, see on paratamatu.

Pigem ma ütleksin, et kui nüüd hakata rääkima sellest, millega te alustasite: tugev, uuendusmeelne, vastutustundlik Eesti majandus, uuendusmeelne, usaldusväärne, inimkeskne riigivalitsemine. Sellele võiks ju käe alla panna. Muidugi! Aga kui hakata vaatama ja lahkama neid punktide kaupa, siis tekib ikkagi olulisel määral küsimusi. Kolm asja, nagu te ise välja tõite: innovatsioon, digiriik, rohepööre. Käiks need korra läbi, nii nagu teie käisite need läbi oma ettekandes.

Innovatsiooni osas te toote välja, et me peaksime suunama oma tähelepanu sellele, et eraettevõtted jõuaksid 2%‑ni SKP‑st oma teadus‑ ja arendustegevuses. Ma arvan, väga mõistlik. Aga te ühelgi hetkel ei peatunud sellel, kas riik võiks teha veel täiendavaid investeeringuid teadus‑ ja arendustegevusse. Kas 1%, mille me oleme kätte saanud, on meile lagi? Vaadates meie lähinaabreid, näiteks Soomet, võib öelda, et ka avaliku sektori panus teadus‑ ja arendustegevusse on palju suurem. Ma mäletan ise, olles pikalt ka poliitikas olnud, kui palju meil võttis aega poliitiline kokkulepe 1% saavutamiseks. Aga kui me täna räägime aastast 2035, võib-olla siis peaks seadma ambitsiooni, et ka avalik sektor selle protsendi üle vaatab? See on üks väike tähelepanek.

Suund sellele, et ettevõtjad ja ülikoolid teeksid koostööd, ma arvan, on väga mõistlik, väga õige. Me igatpidi toetame seda ja oleme valmis ka omalt poolt panustama, selleks et aidata ettevõtete teadus‑ ja arendustegevust [hoogustada].

Peatuks korra digiriigil. Ma küsisin e‑residentsuse kohta. Me tunnetame tegelikult reaalset muret. Tõsilugu, e‑residentsus on olnud üks olulisi meie sõnumipilves olevaid sõnu ja me oleme püüdnud tõesti seda ellu viia. Me näeme seda, et igas riigis, väga paljudes riikides on tõesti ka Eesti e‑residente, aga ometi on e‑residentide reaalset majandustegevust viimasel ajal järjest rohkem ja rohkem pärsitud. Probleemiks on tegelikkuses ka meie kommertspankade kartlikkus e‑residentidega toimetada, nende kontosid hallata ja nende äritegevusele kaasa aidata arvelduste kaudu ja ka võimalike laenudega. Pigem on pangad asunud seisukohale mitte võtta riske, kuna ei tea, mis nende riskidega kaasneb. Võib-olla ühel hetkel ollakse sunnitud panganduslitsentsist ilma jääma. See on probleem. Ma arvan, et see on reaalselt e‑residendiks saamisel probleemiks saamas. Ja ma kindlasti palun, et valitsus mitte ainult aasta 2035 perspektiivis, vaid tegelikult täna-homme ja ka ülehomme sellega tegeleks. Muidu me seda e‑residentsuse programmi sellisena, nagu me oleme seda näinud, ellu ei vii.

Ühe akna süsteem. Sellest oli siin küsimuste-vastuste ajal juttu ka. Me oleme müünud ühiskonnas teadmist, et riik küsib ühe korra: et kui riik on ühe korra küsinud, ükskõik, kes see siis on ...

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Näiteks kui maksuamet on küsinud mingid andmed ja Sotsiaalkindlustusametile on neid vaja, siis tal on need olemas maksuameti kaudu. Üks kord riik küsib. Tegelikkuses see ei tööta. See on probleem, tegelikult see ei tööta. Ja ma arvan, et valitsus peaks pöörama jälle mitte aastaks 2035 selle mõõdiku paika, vaid juba täna tegelema sellega, et me tõesti saavutaksime olukorra, kus ühe korra küsid ja sellega asi piirdub.

5G kasutuselevõtt – ma panin endale märksõna. Jummel, see on ju mingi saba ja karvadega teema. Ma loodan, et me nüüd ikka jõuame niikaugele, et me saame selle 5G-andmeside ikka lõpuks paika, et selleks ei lähe veel hunnik aastaid, nii nagu tegelikult seni on läinud. Tõesti, meie siiras lootus on, et me saame sellega ühele poole.

Meie sõnum kindlasti ka erakonna poolt on vajadus pöörata tähelepanu tehisintellektile. Ma arvan, et see on oluline märksõna. Tehisintellekti me ei pea kartma, pigem peame tegema erinevaid samme selleks, et tehisintellekt aitaks meid igapäevases elus.

Ja viimasena rohepööre. Ma arvan, et see oli hea küsimus, mille Raimond Kaljulaid küsis: et kes siis tegelikult võidavad sellest. Ja ma kirjutasin siia ka  lause, mis oli teie kõige esimene lause rohepöördest rääkides: selles tuleb näha võimalust, mitte kulu. See oli teie lause. Teate, see pigem on selline, kuidas öelda, selline loosunglikkus, poliitiline loosunglikkus. Ja imestama paneb, et see tuleb teie suust, kes te parteina olete alati jälginud ka kulu ja efektiivsust ja kõike seda, mis sellega kaasneb, eriti mis puudutab inimesi ja riiki tervikuna. Rohepöörde puhul peaks, ma arvan, kindlasti olema eesmärk suunduda – loomulikult selles ei kahtle keegi – taastuvenergia poole. Taastuvenergia on see, mis tuleb, et jääda.

Aga samal ajal me ei saa jätta juhitavat energiat kõrvale. Kui me jääme ainult juhitamatute energiaallikate juurde, siis suure tõenäosusega me pikalt vastu ei pea. Mis omakorda tähendab seda, et rohepöörde elluviimisel me peame mõtlema targalt läbi, millised on meie tänased edulood olnud ka fossiilkütustega, mille puhul meil on olemas tehnoloogia, teadmised ja ressurss. Ja veel kord: ma arvan, et nii kaua, kui meil on võimalik kasutada neid meie jaoks trumpe, selleks et oma kulutaset madalamale viia, me kindlasti sellega peaksime tegelema.

Nii et kokku võttes võib öelda, et loomulikult eesmärgid on ilusad, aga nagu alati tordi puhul tuleb vaadata seda, et kõik koostisosad oleksid õiged ja parajas konsistentsis. Aitäh teile!

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister ja head kolleegid! Kõik on väga ilus ja Andres on tubli mees. Aga kui vaadata, süveneda natuke nendesse tulevikukavadesse – TAIE ja digiühiskonna arengukava – ja vaadata neid mõõdikuid ja kõiki neid suuri plaane, siis lipud lehvivad ja turundusjutt on ilus. Kunagi oli Hiinas suur hüpe, kui taheti agraarühiskonnast sotsialismi jõuda. Meil on praegu ees kolmikhüpe, õigemini, kuidas ta nimetas seda, kolmikpööre. Aga mõte jääb samaks. Mis Hiinas tuli? Suur näljahäda ja muud jamad. Ma loodan, et meil ei tule, aga rohelise lipuga lehvitamine, kõik see kliimaneutraalsuse poole tormamine, enesepiitsutamine, majanduse väljakutsed, ka rahalised väljakutsed on äärmiselt suured. 

Ma hetk tagasi rääkisime riigikaitsekulude suurendamisest. Siin tuleb 4%, et jõuda sellesse helgesse tulevikku. Ma ei tea, kust kohast see võetakse. Aga see selleks. Kõik on ilus. Tarbetu asjaajamine on möödanik, riigi toimimise keerukus on nähtamatu, me pääseme igal pool ja ajal teenusele hea ühendusega ligi ja nii edasi ja nii edasi.

Aga ma riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena näen seda teist poolt. Võtame selle X-tee näiteks. Noh, ettevõtte turvalisust ei kontrollita. Kohaliku omavalitsuse infoturbest analüüsisime, uurisime ühte Riigikontrolli raportit. Valitseb üüratu korralagedus, justkui Metsikus Läänes.

Või küberturvalisus, mis on täna eriti oluline. Riigil ei piisa üksnes territooriumi füüsilisest kaitsmisest, vaid ka digitaalsed varad on sama olulised. Ja kui viie kriitilise andmekogu varukoopiaid hoitakse väljamaal saatkondades, siis Eestis asuvate andmekeskuste füüsilise hävimise korral ei oleks viies ülejäänud andmekogus olevate kriitiliste andmete säilimine tagatud. 

Või e-residentsus, millel natuke siin kolleeg peatus. Kriminaalid saavad küllalt lihtsalt Eesti residendiks ja nii edasi ja nii edasi. Kiirest internetist ei hakka praegu rääkima, see on Andresel on väga valuline teema ja ma arvan, et see nii-öelda Ollepa ja muude Eesti kohtade näide muudab asja, murrab selle selgroo ja asi liigub paremuse suunas.

Aga need näitajad, kui vaadata, ja indeksid, mida hakatakse vaatama – noh, praegu meil on 10% kõige tsiteeritumate teadusartiklite osatähtsus 8,4%, aga 2030. aastaks peab see olema 12,5%. See on väga suur, väga suur hüpe.

Või teine [eesmärk] näiteks, tõsta erasektori teadus- ja arendustegevuse kulud 2% peale. Lähtepunkt oli 0,86, mis mõjutab kogu meie kõrgharidust ja innovaatilist lähenemist. Kiirest internetist ma ei hakka rääkimagi, 58% pealt 100%-ni. Andres ütles, et ambitsioonid peavadki suured olema. Muidugi peavad olema. Aga küberruumi vastupanuvõime millegipärast ei pea tõusma: 96% on lähtepunkt, tulevik ja eesmärk ka 96%. Ei ole 100%. Kuna 100% on õige mitme koha peal, siis ma ei tea, miks seal pole. Aga see selleks. 

Tegelikult ühtpidi unistused peavadki olema suured ja ainult nii on võimalik [edasi] minna, aga reaalne elu teeb ikka tõsiseid korrektiive.

Ja kui nüüd tulla lõpuks e‑valimiste juurde, siis alles oli meil EKRE kongress ja seal esines Ants Frosch, Eesti välisluure esimene juht ja oleks võinud ka Eesti kaitsepolitsei esimene juht olla. Ta rääkis, kuidas e‑valimised käivad, Otepää valla näitel. Sotsiaaltöötaja profileerib enne inimesed ära ja siis saabuvad valla juhid õigesse kohta ja siis öeldakse, et mammikene või papikene, otsi oma ID-kaardikene üles, saab kiiresti jalavaeva vähemaks. Ants Frosch ütles, et meil ei saa olla kolm eri riiki: üks on siin Tallinnas, mida me siin vaatame, teine on kusagil Otepääl ...

Härra Ernits, kas te vajate lisaaega? Palun, kolm minutit! 

Nii et ka see on tõsine probleem, kuigi ma saan aru, et osa kolleege arvab, et kõik on kõige paremas korras. Aga see, et me oleme e‑tiiger – see on tõesti hakanud viimasel ajal või juba hulk aega tagasi lonkama ja paljud need nii-öelda digitaalsed teenused, mis iseenesest on idee poolest suurepärased, nõuavad pidevat toitmist ja pidevat arendamist.

Nii et soovin sulle jõudu selle titaanliku töö vedamisel! Kui sa oled 30 korda välismaal käinud selle napilt üle aasta jooksul, siis see teeb kaks kuni kolm korda kuus. Aga jätkub tööd kindlasti ka siin ja ma saan aru küll, et eelmisel õhtul, kui me sind pikisilmi siin ootasime, oli sul kindlasti mõni veel kümnes töö käsil või sa puhkasid natukene. Hea, et sa praegugi tulid. Igal juhul sinu ettekanne oli suhteliselt hea. Jaak Aabil oli eriti põhjalik, aga mõned su kolleegid on võtnud seda ülesannet ülejala kahjuks küll. 50 rida näiteks kokkuvõtet. Piinlik, piinlik, piinlik. Nii et jõudu!

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoove ei ole. Oleme selle punkti ammendanud.

Üheteistkümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 521. Teise lugemise ettekande teeb õiguskomisjoni liige Urve Tiidus. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Töölepingu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu numbriga 521 on täna suures saalis teisel lugemisel. Kahe lugemise vahepeal arutas õiguskomisjon eelnõu 21. märtsil ja 4. aprillil. Mäletatavasti soovitakse selle seadusega täiendada andmete hulka, millest tuleb töötajat enne tööle asumist kirjalikult teavitada. Neid muudatusi ajendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus. Riigikogust eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei tulnud. Küll aga esitasid oma arvamused ja ettepanekud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ning Eesti Ametiühingute Keskliit. 21. märtsil arutati neid kõiki komisjonis pikemalt.

Toon esile üksnes ühe aruteluteema. Tehnoloogia areng ja kaugtöö kasvav populaarsus võimaldab töötada mitme tööandja juures ning palju rohkem kui 40 tundi nädalas. Selle muutuse mõju töötaja töövõimele, võimalike riskide kasvule töö juures, eriti mõnedes ametites, ja üldse ohutusele on seetõttu muutunud. Oldi siiski üsna üksmeelsed, et igasugused piirangud, mis puudutavad õigust valida tööd, riivavad inimeste põhiõigusi. Inimene peab ise oma piire teadma. Ja lisaks saab vajadusel sõlmida muidugi konkurentsipiirangu kokkuleppeid. Muidugi saab töötaja kaitset reguleerida ka vähem piiravate meetmetega ja see võimalus on ka seaduses ja eelnõus olemas.

Ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson väljendas kahtlust, et direktiivi ülevõtmise korral muutub tööõigus töötaja jaoks ebasoodsamaks. Komisjoni arutelu võib siiski kokku võtta ühe küsimuse ja vastusega. Kas direktiivi põhimõtete Eesti õigusesse viimisel muutuvad reeglid senisest rangemaks? Ja vastus sellele: direktiiv käsitleb töölepinguõigust hektiliselt ning täpsustab tööandja teavitamiskohustust. Eelnõu väljatöötamise käigus on kirja pandud juba toimiv praktika ning suuri muudatusi ei tehta. Siinkohal ma tsiteerisin kokkuvõtvalt Sotsiaalministeeriumi töökeskkonna juhti Seili Suderit. Suhteliselt tehniline eelnõu ja kehtiva praktika täpsustamine siis kokkuvõttes. Sellel istungil osalenud ametiühingute keskliidu juht rõhutas tänaseks väljakujunenud praktika hoidmise olulisust.

21. märtsil arutelu andis siiski eelnõu koostajale indikatsiooni, et töölepingulisi suhteid puudutavaid eriarvamusi ei saa otsustada õiguskomisjonis nii-öelda jõupositsioonilt, vaid see eeldab sotsiaalpartnerite kokkulepet. Komisjon selleks ka aega andis. 4. aprillil tuli komisjon uuesti kokku ja tegi otsused teiseks lugemiseks. Eelnõu kohta koostati õiguskomisjoni algatusena üks muudatusettepanek, üks väljajätmise muudatusettepanek. See puudutab töölepingu seaduse § 5, täpsemalt sissejuhatavat lauseosa. Ühesõnaga, tehti selline muudatus. Algselt oli plaanis see sõnastada järgmiselt: "Tööandja teavitab töötajat enne tööle asumist kirjalikult vähemalt järgmistest andmetest" ja järgnes loetelu. Kuna sotsiaalpartnerid selles üksmeelt ei saavutanud ja pole ka direktiivist tulenevalt otsest vajadust, siis jääb nii, nagu praegu töölepingu seaduses on.

Tehti järgmised menetluslikud otsused. Arvestada seda muudatusettepanekut täielikult. Konsensus oli selle koha pealt. Veel otsustati teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 13. aprillil, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 20. aprillil. Kõik need otsused olid konsensuslikud ja nende konsensuslike otsuste tegijad olid Jürgenson, Kannimäe, Kaskpeit, Kruusimäe, Puustusmaa, Tiidus ja Toomast. Väga suur tänu teile!

Tänan väga! Küsimusi kolleegidel pole. Nagu te kuulsite, on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Enne lõpetamist veel vaatame läbi selle ühe muudatusettepaneku. Aga enne ma pean siiski küsima, kas keegi soovib sõna võtta. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei paista, siis sulgen läbirääkimised. See üks muudatusettepanek on õiguskomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud ja saame teise lugemise lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Austria Vabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja kaitse lepingu lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 520. Meil on esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli välisminister Eva-Maria Liimetsa.

Austatud Riigikogu! Täna arutluse all oleva [eelnõu] eesmärk on lõpetada kahepoolne investeeringute soodustamise ja kaitse leping Austriaga. Lõpetamisele kuuluvale lepingule kirjutati alla 16. mail 1994. aastal Tallinnas ja see jõustus 1. oktoobril 1995. aastal. 12. jaanuaril 2021. aastal edastas Austria Vabariigi Välisministeerium Eesti Vabariigi Välisministeeriumile noodi ettepanekuga leping lõpetada. Sarnaselt Soome ja Rootsi investeeringute soodustamise ja kaitse lepingute lõpetamisega on sellegi lepingu lõpetamine vajalik, et tagada Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevalt kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide investorite võrdne kohtlemine.

Investeeringute soodustamise ja kaitse lepingud käsitlevad valdkondi, mis on reguleeritud Euroopa Liidu õigusega, eelkõige asutamisvabadust ning kapitali ja maksete vaba liikumist. Kuna liikmesriikide omavahelist investeeringute kaitset ja investorite võrdset kohtlemist reguleerib Euroopa Liidu õigus, puudub liikmesriikide kahepoolsetel lepingutel sisuline mõte. Ühtlasi, kuigi Euroopa Liidu õigus on liikmesriigi sõlmitud lepingute suhtes ülimuslik, võib lepingutele tuginemine sellegipoolest tuua kaasa liikmesriikide investorite ebavõrdse kohtlemise, sõltuvalt sellest, kas investeeringute kaitse leping on sõlmitud või mitte.

15. jaanuaril 2019. aastal deklareerisid liikmesriigid, nende seas ka Austria, et kõik Euroopa Liidu sisesed investeeringute kaitse lepingud lõpetatakse ühiselt mitmepoolse lepingu või kahepoolsete kokkulepete alusel. Austria otsustas lõpetada investeerimislepingud Euroopa Liidu riikidega kahepoolselt. Kahepoolse lõpetamise kokkuleppe on Eesti ratifitseerinud ka Rootsi ja Soomega ning samuti Euroopa Liidust lahkunud Suurbritanniaga. Austriaga sõlmitud kahepoolse investeeringute [soodustamise] lepingu lõpetamisega investorite kaitse ei vähene ning Eesti ja Austria investorite jätkuva kaitse ja võrdse kohtlemise tagavad Euroopa Liidu õigus ja Euroopa Liidu siseturureeglid. Tulenevalt eeltoodust palun kõnealune [kokkulepe] Riigikogul ratifitseerida.

Peeter Ernits soovib küsida. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete nii kiiresti saabunud, et oleks teid peaaegu maha maganud. Minu küsimus on selle kohta, et on mindud üle nii-öelda üldistele lepingutele. Aga mõned riigid on vastu puigelnud, kui maakeeles öelda, ja on ikka säilitanud oma kahepoolsed [lepingud]. Ja nagu ma aru saan, Austria on üks viimaseid mohikaanlasi. Küsimus on: miks?

Austatud Riigikogu liige, aitäh selle küsimuse eest! Otsuse liikmesriikide poolt need kahepoolsed lepingud lõpetada tegid riigid juba 2019. aastal. Tõepoolest, üksikud riigid otsustasid varem sõlmitud lepingud lõpetada kahepoolselt, enamik riike otsustas need lõpetada Euroopa Liidu lepingu raames. Miks täpselt on Austria selle tee valinud, ei oska öelda. Kuid meie vaates on tähtis see, et see õigusruum ja õigusruumi selgus oleks investoritele ühtviisi tagatud. Seetõttu me ettepaneku see kahepoolne leping lõpetada ka teeme.

Palun, Peeter Ernits, teine küsimus!

Aitäh! Aga ikkagi, need viimased mohikaanlased ei olnud mitte ainult austerlased, [vaid ka] rootslased ja soomlased. Mis see iva võiks olla? See, et meil on Austriaga nagu ebavõrdne abielu, nende investeeringud on kümme korda suuremad kui meie omad, noh, see on võib-olla niisama väike nüanss. Aga miks ikkagi rohkem kui üks riik – viimaseid on neli – on püüdnud mitte kohe üle minna, vaid säilitada need lepingud? Oskate arvata vähemalt? Niisama see vaevalt on olnud.

Selles osas ei oska arvata. Riigid korrastavad oma lepingulist baasi vastavalt sellele, kuidas riigi soov on olnud. Seda, miks nemad valisid just kahepoolse lepingu lõpetamise tee ja me nüüd kahepoolselt seda ratifitseerime, ma tõepoolest ei oska kommenteerida. Kuid selle muudatuse puhul on ikkagi oluline see, et ei Austria ega Eesti investori jaoks selle muudatusega sisuliselt midagi ei muutu.

Rohkem küsimusi ei paista. Tänan! Väliskomisjoni ülevaate annab Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esimest korda arutas Riigikogu väliskomisjon Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Austria Vabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja kaitse lepingu lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu ettevalmistamist esimeseks lugemiseks 21. veebruaril.

[Välisministeeriumi] rahvusvahelise õiguse büroo jurist Carmel Tellis, kes osales väliskomisjoni istungil, tutvustas eelnõu, selgitades, et kokkulepe on vajalik, et tagada kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide investorite võrdne kohtlemine. Lõpetamisega Eesti investorite kaitse ei vähene ning Eesti ja Austria investeeringute ning investorite võrdse kohtlemise tagab jätkuvalt Euroopa Liidu õigus.

Komisjoni istungil otsustati: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maria Jufereva-Skuratovski (konsensuslikult), teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. veebruaril (konsensuslikult), teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada (ka konsensuslikult). Kuna 23. veebruaril ei jõutud eelnõu esimese lugemiseni, siis arutas Riigikogu väliskomisjon seda uuesti 4. aprillil. Otsustati: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maria Jufereva-Skuratovski (konsensuslikult), teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. aprillil (ka konsensuslikult) ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensuslikult).

Hea ettekandja, küsimusi teile ei paista. Nii, avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 520 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. aprilli kell 17.15.

Läheme edasi meie 13. päevakorrapunktiga. See on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 543. Palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Maris Lauri. 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olen teie ees tutvustamas eelnõu, millega muudetakse karistusseadustikku ... Vabandust! Vale eelnõu. Mul on siin teine veel. Nii. Avaliku teenistuse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega muudetakse avaliku teenistuse seadust, mida lühidalt [märgitakse] lühendiga ATS, ja töötuskindlustuse seadust.

Praegune ATS jõustus 1. aprillil 2013. Seega on see seadus kehtinud juba üheksa aastat ja selle eelnõuni jõudmine võttis ka väga mitmeid aastaid. On mõistetav, et mitmed lahendused, mis selles seaduses on, on praktikas osutunud vananenuks ja tekitanud ka teatud probleeme, mida praegu järjest teravamalt tajutakse.

Eelnõu ettevalmistamise käigus tõusetus küsimus ka sellest, kas avaliku teenistuse regulatsiooni peaks tervikuna üle vaatama, kuid põhimõtteliste muudatusteni selle eelnõuga siiski ei mindud. Põhjendus on selles, et põhimõttelised muudatused vajavad kindlasti laiemat arutelu ja see tähendab ka pikemat arutelu, paari kuuga seda kindlasti ei jõua teha. Muudatused, mis selle eelnõuga ette pannakse, on [tingitud] tõesti kõige enam praktikas tekkinud probleemidest. Nii et kindlasti, nagu ma ütlesin, tasub teemat tulevikus ka laiemalt käsitleda.

Kõige rohkem on ATS-is kritiseeritud seda osa, mis puudutab konkursside korraldamist. Avaliku teenistuse seaduse kohaselt saab ametikohti täita avaliku konkursi korras ja teatud põhjendatud juhtudel on võimalik teha ka sisekonkursse. Konkursside puhul on eelkõige viidatud sellele, et nad on tihtipeale aeganõudvad, jäigad ja bürokraatlikud. Seetõttu on eelnõu kohaselt pandud ette mitu muudatust, mis teeksid selle protsessi mõnevõrra paindlikumaks.

Esiteks juhtum, kui ajutiselt ära olev ametnik, näiteks keegi, kes on lapsehoolduspuhkusel, teatab, et ta siiski ei naase oma ametisse. Kuna tema kohta täitev inimene on leitud avaliku konkursi korras, ei pea juhtudel, kui ollakse veendunud, et see inimene, kes täidab ametikohta ajutiselt või tähtajaliselt, [võib edasi töötada], ilmtingimata uut konkurssi korraldama, kuna ta seda ametikohta juba niikuinii täidab. Oluline selle juures on see, et selle asendaja oskused ja tema tehtud töö osutavad sellele, et ta tõesti selle ametikohaga saab hakkama ning võib eeldada, et kui toimuks konkurss ja ta sellel osaleks, siis ta tõenäoliselt osutuks edukaks. Tema senine töö peab näitama, et ta tõesti sellesse ametisse väga hästi sobib.

Teine võimalus, mis luuakse, on võimalus jätta ära konkurss olukorras, kus ametiasutuses on hiljaaegu toimunud konkurss, kus on olnud mitu tugevat kandidaati, ja nüüd tekib uuesti ametiasutusel vajadus värvata inimene sarnasele ametikohale. Oluline on sealjuures, et konkursist ei oleks möödunud rohkem kui 150 kalendripäeva ja sellel algsel konkursil peab olema koostatud paremusjärjestus, kusjuures võib valida inimese parima kolme hulgast. Neid võimalusi võib kasutada, aga neid ei pea kasutama. Alati tuleb lähtuda sellest, et ametikohale nimetataks parim võimalik kandidaat. Seega võib alati korraldada avaliku konkurssi ning kui on põhjendatud juhud, võib teha ka sisekonkursi.

Eelnõuga täiendatakse avaliku teenistuse seadust ka regulatsiooniga, mille kohaselt konkursi tähtaja kulgemine peatub ametikohale nimetamise eeltingimuseks oleva asjaolu väljaselgitamise ajaks. Selline täiendus on vajalik olukorras, kus näiteks ametikohale asumiseks on vaja saada riigisaladuse luba, kuid seda ei pruugita saada ettenähtud konkursi luhtumisaja ehk 120 kalendripäeva jooksul. Ja kui seda luba ei ole saadud, siis võib juhtuda nii, et tuleb konkurss kuulutada praeguse regulatsiooni kohaselt luhtunuks ja tuleb korraldada konkurss uuesti.

Veel üks muudatus loob võimaluse, et võib viia ametniku määratud tähtpäevaks osaliselt teisele ametikohale või teise ametiasutusse. Praegusel juhul on võimalik inimesel minna nii-öelda täiskohaga, aga nüüd luuakse võimalus, et minnakse teise asutusse tööle – need üleviimised on tähtajalised – ka osakoormusega.

Lisaks täiendatakse avaliku teenistuse seadust regulatsiooniga, mis hetkel on olemas välisteenistuse seaduses ja rakendub vaid välisteenistujatele. See on selline olukord, kus ametnik hukkub või sureb [muul põhjusel] teenistusülesannete täitmise ajal välisriigis. Sellises olukorras korraldab Välisministeerium riigi kulul põrmu toomise Eestisse, kui selle kulu hüvitamine ei tulene näiteks kindlustuslepingust.

Ühe muudatusena nähakse eelnõus ette, et minister võib ministeeriumi palgajuhendi kehtestamise volitada kantslerile. Lisaks antakse võimalus ministril volitada valitsemisala asutuse palgajuhendi kehtestamine valitsemisala asutuse juhile. Seni on palgajuhendi kehtestamise õigus vaid ministril. Muudatusega suurenevad valitsemisala ametiasutuse juhi ja kantslerite õigused, kuid tegemist on ministri otsusega, kas ta soovib palgajuhendi kehtestamist allapoole volitada või mitte. See ei ole kohustuslik, vaid üks võimalustest.

Üks muudatus puudutab eelnõus ka ametniku õigust nõuda koondamist, ja seda sellises olukorras, kus muutub ametikoha asukoht, mis toob kaasa ametniku elukohavahetuse või ebamõistliku aja- ja rahakulu.

Töötuskindlustuse seaduse muudatusega luuakse alus töötajate ja ametnike võrdseks kohtlemiseks olukorras, kus isik on õigusvastaselt vabastatud. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on töölepingulisel töötajal õigus sellisel juhul saada töötuskindlustushüvitist, kuid ametnikul mitte. See ebavõrdne kohtlemine lõpetatakse. Seadus on ette nähtud jõustuma üldises korras. Tänan!

Hea minister, teile on ka küsimusi. Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mulle jääb siiski pisut arusaamatuks, miks ikkagi seda seadust on vaja muuta. Selles mõttes, et ka konkurssi saab korraldada ilma liigse bürokraatiata ja aega kokku hoides, mõistliku aja jooksul, kui vaid tahta. Me ei pea neid asju nii bürokraatlikuks ajama, seda on võimalik teha mõistlikult. Kas on ikka vaja seadust selle koha pealt muuta?

Aitäh! Avaliku teenistuse seadus määratleb väga täpselt, kuidasmoodi konkursse tuleb korraldada. Seal on oma protseduurika, omad tähtajad, mis teeb selle pikaajaliseks erinevalt erasektorist, kus tõesti võib asju kiiremini korraldada. Näiteks see muudatus, mis puudutab olukorda, kus on, nagu ma seletasin, toimunud konkurss ja siis selgub, et on vaja leida töötaja mõne aja pärast analoogsele töökohale või otsida inimest, kes vastab just toimunud konkursi nõuetele. Milleks teha uut konkurssi, kui [äsjasel] konkursil oli väga häid kandidaate? Võiks ju võtta nende tugevate kandidaatide seast, selle asemel et korraldada uut konkurssi. 

Tuleb aru saada ka sellest, et kui näiteks tehakse mitu järjestikust konkurssi, kus sarnaste tingimustega inimesi otsitakse, siis potentsiaalsed kandidaadid ei pruugi alati täpselt teada, mis asjaoludel uuesti konkurss tehakse. Nad võivad arvata, et konkurss luhtus või on mingisugused eritingimused. Mõned inimesed loobuvad sellises olukorras uuesti konkureerimast, kuigi kui nad on just eelmisel konkursil osalenud ja näiteks osutunud järjekorras teiseks. Kui tuleb täpselt analoogne või väga sarnane töövõimalus, siis võiks ju see inimene saada selle töökoha, selle asemel et teha uus konkurss, kuhu see inimene võib-olla ei kandideeri uuesti. Uus konkurss võtab jälle rohkelt aega ja paberimäärimist ja nii edasi.

Palun nüüd küsimus, Paul Puustusmaa!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Ma nüüd vaatan seletuskirja. Me teame seda, et tsiviilõigus on oma olemuselt dispositiivne, ja see annab võimaluse loominguliseks lähenemiseks tsiviilõigussuhete puhul. Avaliku õiguse puhul on olukord pisut teine. Avaliku õiguse puhul eeldatakse seda, et võimalikult täpselt on asjad kirjas. Ja selle eesmärk, et võimalikult täpselt oleksid asjad kirjas, on ära hoida just nimelt seda niinimetatud loomingulist suhtumist, et ei tekiks ametnike omavoli. Ja nüüd ma loen siit seletuskirjast, et ATS-i muutmisel on silmas peetud seda, et regulatsiooni ei ole mõistlik väga detailselt kirja panna, kuna mida detailsem on regulatsioon, seda suurem on tõenäosus, et tekib vajadus seadust jälle muuta. Niisiis antakse suuremad vabadused, [võimaldatakse] suuremat loomingulisust. Millega te seda ohtu ära hoiate, et ei tekiks omavoli?

Aitäh! Eks iga regulatsioon peab olema mõistlik nii kitsuse kui ka vabaduse mõttes. Ju siis on nüüd aru saadud, et need piirid, mis on 2013. aastal jõustunud ja olulises [määras], ma nüüd ei mäleta, vist 2011 või 2012 vastu võetud – tollal võis tunduda, et reeglistik peab jäigem olema. Nüüd on praktikas tõdetud, et reeglid on olnud liiga jäigad, tuleb neid natukene leebemaks teha.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Aitäh eelmise vastuse eest, aga ma küsiksin, kas te olete minuga nõus, et kui me tulemuslikkuse peale mõtleme, siis äkki peaks hoopis mõnda muud seadust muutma, mis üldistab rohkem seadusi ja teeb asju vähem bürokraatlikuks. Seadusi teevad inimesed ja seadusi muudavad inimesed, see üks seadus ei ole päris dogma.

Aitäh! Tegemist on avaliku teenistuse seadusega, mis käsitleb avaliku teenistusega seotud aspekte. On selge, et selles kokkulepitud reeglid kehtivadki avaliku teenistuse töötajatele. On olemas üldtöölepingulised reeglid, mis üldjuhul tööturul kehtivad, aga avalikus teenistuses kõik need reeglid päris täpselt nii ei ole. See on selles mõttes nagu eriseadus. Kindlasti see on üks võimalus ja võib-olla tasub selle üle diskuteerida, kas avalikule teenistusele on vaja mingeid erilisi reegleid erinevalt tavalisest töölepingulisest suhtest. Sellel on kindlasti poolt- ja vastuargumente.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Siit mul on jätkuküsimus, austatud minister, just eelmisest vastusest tulenevalt. Kas võib mõista seda revisjoni sellisena, et valitsus on võtnud põhimõttelise suundumuse avaliku õiguse regulatsiooni liberaliseerimise suunas?

Aitäh! Ma ei nimetaks seda eelnõu revisjoniks, sest see tegeleb tõesti suhteliselt kitsaste teemadega, mis on praktika puhul [esile kerkinud]. Revisjonist julgeks rääkida siis, kui arutatakse suuri ja põhimõttelisi küsimusi, mida selle eelnõu puhul ei tehta. Ja kindlasti on küsimus ka selles, et nagu ma oma ettekande alguses ütlesin, võib-olla oleks meil ühiskonnas aeg arutada selle üle, kas on vaja põhimõttelisi muudatusi teha. Ja tõsi on see, et kui mingid regulatsioonid on liiga jäigad ja neid natuke lõdvendatakse, siis teatud mõttes on liberaliseerimisega tegemist. Võib ka niimoodi nimetada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Vaatame nüüd seda punkti, kus on kirjas, et konkursi võib jätta korraldamata, kui ajutiselt ära olev ametnik on teatanud, et ta ei naase oma ametisse, ning on põhjendatud alus arvata, et vabanevale ametikohale on otstarbekas tähtajatult nimetada ametnik, kes on seni täitnud ametikoha ülesandeid, ja nii edasi. Kas teile ei tundu, et see ikkagi vähendab läbipaistvust ja tekitab inimestes kahtlusi, kas need protsessid on ausalt ja õigesti läbi viidud? Ei ole ju saladus, et nagunii on pidevalt ühiskonnas selline õhustik, et kindlasti valitakse kuidagi tuttavate kaudu ja ei tea, kas asi on aus. Nüüd, kui me vaatame seda, et me ei kohusta enam läbi viima konkursse, mis oleks üheselt tõlgendatavad ja ausad, siis kas me ei tekita rohkem umbusku selle protsessi läbipaistvuse ja aususe vastu?

Aitäh! Ma kindlasti ei arva, et ühiskonnas on valdav arvamus see, et kõik konkursid on ebaõiglased, ette kaalutletud ja ära planeeritud. Ei saa välistada, et selliseid toimub, aga olles ise väga erinevate konkursside juures olnud ja neid kõrvalt näinud, ei ole mina ühtegi sellist avalikus sektoris kohanud. Küll võib seda ehk olla erasektoris, kus sellist täpset regulatsiooni ei ole.

Kui me räägime sellisest olukorrast, et inimene on võetud tähtajalisele tööle asendama kedagi, kes on läinud näiteks lapsehoolduspuhkusele ja teatab näiteks aasta pärast, et ta ei tule sellesse asutusse tagasi, kuigi leping on tähtajaliselt tehtud, võib-olla pooleteiseks aastaks või kolmeks aastaks esialgu, siis esiteks, kindlasti see inimene, kes on seda kohta täitnud näiteks aasta jooksul, on näidanud, kas ta saab selle tööga hakkama, kui hästi ta selle tööga hakkama saab. Kui ta tõesti teeb seda hästi ja on sellega hakkama saanud, siis on võimalus konkurssi uuesti mitte teha. Aga ei öelda ju imperatiivselt, et ei tohi teha konkurssi. Kui on arusaam, et on võimalik saada parem inimene, või on lootus, et on võimalik saada parem inimene, siis on alati võimalik teha konkurss.

Mina isiklikult leian, et kõik asjad tuleb teha avalikult, ja kui on konkurss ette nähtud, siis on soovitatav konkurss siiski teha. Aga on kindlasti olukordi, kus mingitest muudest asjaoludest, näiteks otstarbekuse seisukohast tulenevalt ei ole mõistlik konkurssi teha. Aga sel juhul tuleb ka argumentidega põhjendada, miks selline tee valitakse.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua justiitsminister! Praegu avalikust teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo korral saab aset leida siis, kui inimene ei täida teenistusülesandeid korrektselt ehk nõuetekohaselt. Töölepingu seaduse puhul on see samamoodi, siin on mitmeid aluseid: kui inimene on joobes töö juures või on eiranud tööandja korraldusi või on kahjustanud tööandja vara ja nõnda edasi. Kas te toetate seda, et seaduseelnõu täiendada nii töölepingu kui avaliku teenistuse seaduse muudatusega selles osas, et tööandja võib erakorraliselt töölepingu üles öelda või avaliku teenistuse tööandja võib vabastada avalikust teenistusest, kui teenistussuhtes või töölepingulises suhtes olev inimene toetab või õigustab Vene Föderatsiooni agressiooni Ukraina vastu?

Aitäh! Kahtlematult on teil õigus selline ettepanek selle eelnõu muutmiseks teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! No süvariigist on räägitud küll, aga Rein Lang on kasutanud [lühendit] ABS, administratiivbürokraatlik süsteem. See ongi see – ametnikud, kes tunnevad ennast vabalt ja hästi ja on pikalt paigal ja arvestavad sellega, et poliitikud tulevad ja lähevad.

Ja ma küsin nüüd. Siin seletuskirjas on öeldud, et ametniku sõltumatuse tagamiseks see põhimehhanism on ametniku määramine ametikohale määramata ajaks. See annabki talle sellise sõltumatuse. Kuidas seda nüüd kokku viia selle Rein Langi [kasutatud] ABS-iga, administratiivbürokraatliku süsteemiga, kes elab oma elu ja vaatab poliitikutele sootuks teise pilguga, teile ka?

Ma kindlasti ei oska siduda teie toodud asjaolusid sellisel viisil, nagu teie seda praegu tegite. Selle tõttu ma ei oska seda kommenteerida.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Mul on õigus muudatusettepanekuid teha esitatud eesmärgil, millele ma eelmises küsimuses osundasin. Aga ma teeksin selle muudatusettepaneku siis, kui ma teaksin, et algataja on valmis seda toetama. Kas teie algatajana sellesuunalist muudatusettepanekut olete valmis toetama?

Kui te esitate selle muudatusettepaneku kenasti koos põhjendusega, millega ma tutvun, siis saan ma ka oma otsuse öelda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! On ilmselge, et selle seaduse muutmisega soovite te nii-öelda oma pooldajate toiduahelad kinnistada ja võtta tööle neid, keda teil on kasulik võtta. Ei oma tähtsust, et tegemist on avaliku konkursiga. Asutuses on tööl ka töölepingu alusel töötavaid isikuid, keda on igatpidi võimalik panna fiktiivselt sinna nimekirja, keda teie soovite [konkursiga täidetaval] ametikohal näha. Miks teil on soov lõhkuda ära traditsioonilist avaliku teenistuse seadust, kus on võimalus tulla ka värskel verel, noortel uute vaadetega inimestel, kes [võiksid] saada neid ametikohti?

Aitäh! Mul on raske teie mõttekonstruktsioonist aru saada. Selle seaduse eesmärki ma selgitasin ja muudatusi samuti. See ei muuda asjaolu, et avalikku teenistusse võetavad inimesed peavad läbima konkursi. Te ehk ei ole väga hästi kursis, aga mina ministrina konkursside puhul teen valikuid ainult väga piiratud tippjuhtide puhul, kelle osas on minul otsustusõigus. Ülejäänud käivad väga erinevaid protseduure mööda.

Ja muide, tippjuhtide valimisel käivad need inimesed läbi kõrgemate riigiametnike valimise komisjonist, kus hinnatakse nende sobivust. Nii et teie jutt mingitest ahelatest minu arvates osutab lihtsalt teie minu arvates väga ekslikule ettekujutusele Eesti avalikust teenistusest.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Te ütlete, et ei saa minu mõttemaailmast aru. Mina ütlen jälle niimoodi, et mina ei saa teie mõttemaailmast aru. Teie vastus ei olnud kuigi sorav ega ladus. Ilmselge on see, et see eelnõu tekitab ringkaitse, mille alusel on võimalik oma vaadetega inimestega tekitada toiduahel, kes teid toetavad. Miks te ikkagi lõhute ära traditsioonilise seaduse, mis on toiminud juba algusaastatest peale?

Aitäh! Veel kord, ma proovin selgemalt öelda: selle seadusega ei lõhuta kehtivat süsteemi. Selle seadusega ei looda mingisugust toiduahelat. Ma ei oska teile öelda muud, kui et võib-olla te loeksite selle eelnõu korralikult läbi ja prooviksite mõelda selle juures ilma eelarvamusteta ja ka teatud poliitilist agendat ehitamata.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame minna kaasettekande juurde. Kutsun siia põhiseaduskomisjoni liikme Marko Tormi. Palun!

Tere õhtust! Hea juhataja ja head kolleegid! Väga austatud minister! Põhiseaduskomisjoni liikmena annan üldistatuma ülevaate sellest, mis meil komisjoni istungil seda teemat käsitledes toimus. Ja kuna minister oli nagu ikka väga põhjalik, siis usun, et protokolli ette lugeda ei ole mõtet.

Vaatamata igati asjakohastele küsimustele, mis praegu kõlasid, komisjoni istungil toimunu [põhjal] mina ei saanud aru, et meil oleks mingisuguseid väga erinevaid maailmavaatelisi arusaamu antud teemal olnud. Jah, menetluslikud otsused, millele pärast viitan, ei olnud küll konsensuslikud, aga kui ma peaksin kokku võtma ühe nimetajaga, millega tegemist on, siis tegemist on tõepoolest väga piiratud otsustuskohtadega avaliku teenistuse seaduse puhul. Võiks lausa öelda, et me muudame süsteemi paindlikumaks, jättes selle sama läbinähtavaks kui siiani.

Kuna mitmed küsimused keskendusid sellele, miks me muudame senist viisi konkursside korraldamisel, siis taas kord käin selle üle. Nii nagu minister tegelikult ammendavalt vastas, konkursi korraldamise õigust keegi asutuse juhilt seadusest tulenevalt ära ei võta. [Konkurssi võib mitte korraldada], aga teatud tingimustel, nagu juba eelnevalt märgitud. Näiteks kui lapsehoolduspuhkusel viibiva ametniku asendaja on juba tegelikult konkursi korras tööle võetud, siis teada saanuna, et emahoolduspuhkusel olev inimene naasta ei soovi, võiks põhjendatud [asjaolude] korral sellele inimesele ilma täiendava uue konkursita anda võimaluse jätkata seda töösuhet või avaliku teenistuse suhet. See tundub mulle komisjoni liikmena igati mõistuspärane ja mõistlik. Ja veel kord: keegi ei ütle, et konkurssi korraldada ei või, selle võib jätkuvalt välja kuulutada.

Üks oluline muudatus puudutas seda, et kui juba toimunud konkursside puhul on välja koorunud rohkem kui üks väga tugev kandidaat, siis tegelikult uute sarnaste ametialaste nõuetega konkursside puhul võib avalikus teenistuses kaaluda teistegi silma jäänud inimeste töölevõttu, teatud tingimustel loomulikult. Selle kohta tuli komisjoni istungil mitmeid küsimusi, näiteks, kuidas siis [nende hulgast], kes valituks ei osutunud, aga olid näiteks esimesed kolm kandidaati, see valik ilma täiendava konkursita võiks käia. Praktikast tulenevalt natukene sõltub ka sellest, kas tegemist on väiksema või suurema organisatsiooniga, aga sihukest nii-öelda taasesitatavat vormi peetakse heaks tavaks. Ja selle alusel viitega eelnevate konkursside tulemustele võib inimese tööle võtta.

Viide välisteenistuse seadusele ka. Siin oli muudatus selles, et riik saab võtta enda peale kulud, mis on seotud teenistuses olnud inimese põrmu Eestisse toomisega, juhul kui seda ei ole kindlustuslepinguga kaetud. Seni meil seda sellisena fikseeritud ei ole.

Võib-olla üks olulisimaid muudatusi on, kus ATS võrdsustatakse töölepingu seadusega osas, mis puudutab töötuskindlustushüvitist koondamise korral, mida eelnevalt töölepingulises suhtes inimesel oli võimalik nõuda, aga mullegi üllatuseks ametnikul mitte.

Küsimused, nagu eelnevalt juba öeldud, valdavalt olidki stiilis või selle kohta, kuidas peaks saama fikseeritud need parimad valikud, mida järgmisel korral oleks asutuse juhil võimalik taas kord kaasata inimeste teenistussuhtesse võtmisel. Sellele vastused saadi.

Ja sihukesi võib-olla tehnilisemat laadi küsimusi oli ka. Kalle Grünthalil oli sarnase iseloomuga küsimus, millele siin juba eelnevalt viidati. Ta viitas võimalikele ohtudele selles osas, et kui me võtame inimesi avalikku teenistusse ja ka töölepingulisse suhtesse, kas siis need ülekanded nii-öelda töölepingulisest suhtest avalikku teenistusse on võimalikud ja seda ka ilma täiendavaid reglemente järgimata. Komisjoni istungil anti ammendavad vastused, et on kaks erinevat alust ja see sellisel kujul niimoodi ei käi.

Menetluslike otsuste puhul, nagu ma ütlesin, lõplikku konsensust ei saavutatud. Konsensus oli ettekandja isiku osas, aga muus osas langetati ettepanek võtta eelnõu tänasesse päevakorda arutelule suhtega 6 : 2. Vastu olid härrad Puustusmaa ja Grünthal, poolt olid Kivimägi, Loone, Mölder, Odinets, Torm ja Võrklaev. Esimese lugemise lõpetamise poolt olid Kivimägi, Loone, Mölder, Odinets, Torm ja Võrklaev, vastu Grünthal ja Puustusmaa. Head kolleegid, minu poolt praegu on kõik. Küsige!

Küsivad ka. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin räägitakse, et onupojapoliitika väheneb ja et tutvuse kaudu saab ja fiktiivsed konkursid ... Ja siin on pikk seletus, et mõju puudutab 40 837 isikut. Aga kas saab lähemalt öelda, kui palju oli nende puhul neid fiktiivseid konkursse, mille puhul võib öelda, et onupojapoliitikat rakendati? On öeldud, et mõju on, aga ei ole öeldud, kui suur see mõju võiks olla, et nüüd selle eelnõuga onupojapoliitika nagu väheneb.

Aitüma küsimuse eest! Korra umbes sarnases tonaalsuses küsimus ka komisjoni istungil minu mälu järgi tekkis. Aga otseseid viiteid või suhtarvusid või numbreid seal küll välja ei toodud. Ma usun, et see ongi tegelikult teile ka arusaadavalt võimatu. Jätkuvalt: minu isiklik seisukoht on küll, et see onupojapoliitikat tegelikult ei suurenda, pigem vastupidi, teeb asjaajamise mõistlikumaks. Ja hea läbinähtavus asjaajamises siin küll ei kannata.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kooskõlastuslehelt me leiame ühe sellise huvitava märkuse, kus linnade ja valdade liit on valitsusele eelnõu kooskõlastamise käigus teinud ettepaneku anda kohalikele omavalitsustele, õigemini omavalitsuste volikogudele õigus kinnitada need teenistuskohad, mis on tähtajaga viis aastat. Ja sellele on vastatud, et see on teadmiseks võetud. Punkt. Ja ei ole isegi selgitatud, kas komisjonis oli selle üle arutelu. Miks siis ei ole selgitust, kas on arvestatud või mitte arvestatud, on lihtsalt teadmiseks võetud? Ja mida see "teadmiseks võetud" tähendab komisjoni seisukohalt?

Austatud küsija, küsimus igati asjakohane, aga tõepoolest komisjonis seda ei käsitletud. Ma usun, et siin protsessi käigus saame sellele ka vastuse. Saab selle üle käia.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Nüüd on võimalik avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 543 esimene lugemine lõpetada. Meil siin ühtegi teist konkureerivat ettepanekut ei ole, nii et esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 28. aprilli kell 17.15.

Saame edasi minna 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 576, tegemist on esimese lugemisega. Palun siia ettekandjaks justiitsminister Maris Lauri.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (agressiooni toetamine ja sellega seonduv vaenutegevus) eelnõu.

Vabariigi Valitsuse poolt saadeti eelnõu Riigikokku kolme põhimõttelise muudatusega, kuid õiguskomisjon saatis eelnõu lugemisele muudetud kujul, mistõttu käsitleb see eelnõu nüüd kahte põhimõttelist muudatust. Esimene muudatus sätestab agressioonikuriteos või selle ettevalmistamises osalemise kuriteona ning samuti laiendatakse sellega seoses Eesti jurisdiktsiooni juhuks, kui tegu on toime pandud välismaal. See tähendab vastavalt muudatusi karistusseadustikus, kus §-ga 91¹ luuakse uus kuriteokoosseis ja § 7 lõiget 2 täiendatakse punktiga 3.

Paragrahvi 91¹ lisamine loob võimaluse karistada agressiooniakti toime paneva välisriigi relvajõudude või muu agressiooniaktis osaleva relvastatud üksusega liitumise, agressiooniakti toimepanemises või ettevalmistamises osalemise või agressiooniakti teadvalt vahetu füüsilise või ainelise toetamise, sealhulgas rahastamise eest kuni viieaastase vangistusega. Selle paragrahvi mõte on see, et hakatakse karistama seda, kui liitutakse agressori relvajõududega või ka mõnede muude relvajõududega, mitte lausa armeede, näiteks riigiarmeega, vaid ka eraarmeega, turvafirmaga, aga kui ka tehakse nende agressorühenduste või -jõududega koostööd või neid toetatakse, näiteks rahaliselt või ka väljaõppe teel või mingil muul viisil. Seda paragrahvi tuleb kohaldada juhul, kui puudub §-s 91 sätestatud süüteokoosseis. Paragrahv 91 käsitleb agressioonikuriteo eest karistamist, agressiooniakti juhtimist, täideviimist, ja see puudutab eelkõige juhtivaid isikuid. Paragrahv 91¹ suunab sellesse nii-öelda madalamal tasemel tegutsejad ja käsitleb Eesti poolt inimeste osalemist agressiooniaktis.

Karistamine § 91¹ järgi ei välista seda, et karistus määratakse teiste kuritegude eest, mida agressiooniakti raames toime pandi, eelkõige näiteks sõjakuritegude eest. Kuna agressiooni võidakse toime panna väljaspool Eestit, siis luuakse võimalus § 7 lõike 2 täiendamisega punktiga 3 karistada isikuid, kes teo toimepanemise ajal olid Eesti Vabariigi kodanikud, Eesti elamisloa või elamisõigusega isikud või Eestis registreeritud juriidilised isikud.

Teine põhimõtteline muudatus. Rahvusvahelise kuriteo õigustamine, sealhulgas sümbolite abil, muudetakse väärteona karistatavaks ehk luuakse uus paragrahv, § 151¹. Täpsemalt sätestatakse väärteona agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisel kasutatud sümboli avalik eksponeerimine eesmärgiga neid tegusid toetada või õigustada või teist isikut hirmutada, alandada või muul viisil oluliselt häirida. Karistusmääradeks on füüsilisel isikul rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest ning juriidilisel isikul rahatrahv kuni 32 000 eurot. Agressiooniakt, genotsiid, inimsusevastane kuritegu või sõjakuritegu ei pea olema kohtuotsusega tuvastatud. Tegemist on rahvusvaheliste kuritegudega, mis on rahvusvahelised seetõttu, et neid iseloomustab asjaolu, et tegemist on niinimetatud maailmakuritegudega, mis on ohtlikud tervele inimkonnale ja mille käsitamine kuriteona tuleneb rahvusvahelise õiguse printsiipidest.

Eelnõu koostamisel loobuti konkreetsete sümbolite loetelu andmisest. Ühelt poolt võib sümbolite kujunemine ja kujundamine olla väga kiire protsess, üks sümbol võib asenduda teisega, mistõttu ei pruugi suletud nimekirja loomine olla tulemust andev. Seda näitab ka tähe Z kujunemine Venemaa praeguse sõjalise agressiooni sümboliks. Kusjuures me ei saa ju praegu välistada seda, et sama positsiooni saavad agressioonis kasutatavad tähised V ja O. Ma ise olen videomaterjalides täheldanud, et V-tähte juba tihtipeale ka kasutatakse.

Teisalt sõltub sümboli sõnum kontekstist, kus ja kuidas seda kasutatakse. Sümbol ei pea olema olnud vahetult eelnimetatud kuritegude toimepanemisel kasutusel, kuid ta võis olla kasutatud näiteks tegude toimepanija kuuluvuse määratlemisena, identiteedi kujundajana või vapina. Avalik eksponeerimine tähendab, et see tehakse nähtavaks avalikult, kuid mitte tingimata avalikus ruumis. See võib toimuda ka internetis. Sümboli eksponeerimisel võib olla kaks eesmärki: kõnealuste kuritegude toetamine või õigustamine, aga ka teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine. See tähendab, et mitte iga sümboli eksponeerimine oleks karistatav. Ettepanekuna jõustuks sümboleid puudutav osa eelnõust kolme päeva jooksul peale seaduse avaldamist Riigi Teatajas.

Ma räägin ka sellest ettepanekust, mis oli valitsuse esitatud eelnõus, kuid mis õiguskomisjoni otsusel jäi eelnõust välja. See ettepanek puudutas vaenu õhutamise süüteokoosseisu ehk karistusseadustiku § 151. Täpsemalt tehti ettepanek kaotada vaenu õhutamise väärteokoosseisust tagajärjenõue ehk oht isiku elule, tervisele või varale, kuid kui sellised tagajärjed oleksid esinenud, oleks tegemist kuriteoga. Mul on isiklikult kahju, et Riigikogu leidis, et sellised muudatused pole vajalikud. Võinuks ju eeldada, et tegelikult juba enam kui kümme aastat Venemaal toimunu ja toimuva seos otsese sõjalise agressiooniga Ukraina vastu avab inimeste silmad ka Eestis. Ma tean, et paljudega on see juhtunud, kuid ilmselt mitte piisavalt paljudega.

Ma selgitan veel kord, millised olid põhjused, miks see ettepanek sai tehtud. Esiteks, agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastast kuritegu või sõjakuritegu võib õigustada ja toetada mitte üksnes sümbolitega, vaid ka sõnadega. Kui me vaatame, mis on toimunud, siis sõnad on kasutusel palju rohkem ja nad on ka agressiivsemad. Sõnad ei ole kaetud sõjapropaganda §-ga 92. Need kuriteod on küll sõjaga tihtipeale seotud, kuid nad ei pruugi olla seotud sõjapropagandaga. Teiseks on sõnadega võimalik inimesi hirmutada, alandada ja oluliselt häirida palju lihtsam. Ja need on ka kahjuks mõjusamad. Kolmandaks sisaldab sõnadega vaenu õhutamine ulatuslikult valesid, isegi absurdseid seisukohti, mistõttu võidakse neid esialgu naeruvääristada ja selle tagajärgi alahinnata. Sõnad kuhjuvad ja mõjuvad pikaaegselt. Neid võib olla keerulisem tuvastada kui sümboleid, mis on väga nähtavad. Sõnade kasutusega jõutakse sinna, kuhu on jõudnud Venemaa Ukraina ja ukrainlaste suhtes, kuulutades ukrainlased olematuks rahvaks ja Ukraina olematuks riigiks. Sõnade kasutusega on Venemaa jõudnud genotsiidi õigustamiseni, ilma et ühtegi sümbolit oleks eelnevalt kasutatud. Sümbolid tulid ju hiljem.

Me ei saa lahutada sümboleid sõnadest. Tavaliselt on sümbolite kujundamise faasis ja sümbolite agressiivse kasutamise juures oluline ka agressiivne, hirmutav ja alandav sõna vaba. Ehk kas sümboliga vehklemine on ohtlikum kui sõnadega? Sõnade puhul me eeldame, et on tagajärg, kus on oht inimese elule, tervisele ja varale, kuid sümbolite puhul oleme valmis keelama ka siis, kui nendega ainult õigustatakse või hirmutatakse.

Ma loodan, et Riigikogu leiab aega mõelda. Ja kui mitte selle eelnõu raames, siis üpris pea oleme valmis ausaks ja avatuks diskussioonis selle üle, kus on sõnavabaduse piir, mida tuleb teha, kui see piir ületatakse. Sümbolite ehk meelsuse näitamise piiride ületamise eest ollakse ju meie ühiskonnas juba valmis seaduse jõuga sekkuma. Tänan!

Ja nüüd on ministrile küsimused. Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Loen siin seaduseelnõu 576, ja 556, mis on kohe järgmine punkt. Mõlemad seaduseelnõud on käinud läbi õiguskomisjonist, mõlemate kohta on otsus esimene lugemine lõpetada. Vaatan neid seaduseelnõusid ja tundub, et eesmärk oleks justkui sarnane. Kas neid ei oleks võinud menetleda ühe seaduseelnõuna?

Aitäh! Minu teada on õiguskomisjon teinud otsuse, et need eelnõud ühendatakse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Jah, siin ei ole Z‑tähte välja toodud, aga Ukrainas on sõjamasinatel ka muud tähed: V‑täht ja O‑täht ja erivägedel veel A‑täht ja X‑täht, kui Ukrainaga piirduda. Siin on öeldud, et kui need tähed või sümbolid võivad kedagi hirmutada, alandada või muul viisil oluliselt häirida. Kes selle määrab ära? Näiteks Z‑ist ei ole probleemi enam selle ühe kuuga. Aga on ka muid tähti, kas või needsamad V, O, X ja A, mis võivad olla ka täiesti vabalt mingis muus kontekstis kasutatavad.

Aitäh! Selle üle oli eelnõu koostamisel ja ka komisjonis arutelu. Ma ei välista üldse, et selguse mõttes tuleb eelnõu sõnastust täpsustada, kuna ettevalmistusprotsess oli küllaltki kiire. Kuna nende muudatuse rakendajaks on politsei, siis sai arutatud ka Politsei‑ ja Piirivalveametiga, mismoodi nemad seda näeksid ja mismoodi nemad seda tõlgendaksid. Paratamatult tuleb vaadata sümboli levikut ja üldist konteksti. Ega selle Z mõjusus ei tekkinud kohe 24. veebruaril, vaid selleks läks ikka mõned päevad aega. Kui ta rohkem levib, kui teda rohkem kasutatakse ja kindlasti ka kujul, kuidas teda kasutatakse, siis hakkab see sümbol oma tähendust kandma. Ja siis edasi muidugi, kui seda sümbolit hakatakse laialt kasutama. Me oleme näinud inimesi, kes panevad selle sümboli oma auto peale. See on juba teadlik samm, sest ilmselt tavaliselt Eestis Z‑tähte auto peale ei panda või ei joonistata üldjuhul lihtsalt ühte Z‑i, eriti kui ta on Georgi lindi värvides. See oleneb kõikidest nendest kontekstidest, kus kohas ja kuidas ühte või teist sümbolit kasutatakse. Aga sümboli puhul on kindlasti oluline ka see, kuidas ühiskond seda tajub.

Kui me räägime Z‑ist, Georgi lindist, siis need kindlasti on praegusel ajal Eestis – ka väga paljudes muudes riikides, aga me räägime praegu Eestist – ähvardavad, nad kannavad teatud sõnumit. V‑täht on hakanud levima, ta ilmselt veel ei oma sellist hirmutavat mõju, aga võib-olla homme‑ülehomme juba omab. A‑täht ja teised, mida ei ole kasutatud sellises kontekstis seni, veel ei oma [sõjaga seotud] tähendust. Aga kui nad ühel hetkel hakkavad omama tähendust, et nad on sõjalise agressiooni kandjad, siis kindlasti tuleb politseil sekkuda. Eelnõu ongi koostatud selle mõttega ja sellises sõnastuses, või vähemalt püüdega, et sõnastus oleks selline, mis annaks olukorras, kui need sümbolid muutuvad, teisenevad või tuleb sinna midagi juurde, meile võimaluse reageerida.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea minister! Valitsus on lähenenud nihukese laia pintsliga sellele probleemile, mille on kaasa toonud Venemaa jõhker sõjaline agressioon Ukraina vastu ja sealt tulenevalt ka teatud sümbolid ja sõja õigustamine. Mulle isiklikult see isegi meeldib, see lai lähenemine, sest lõpuks ometi on siis ka tõmmatud võrdusmärk Nõukogude Liidu kuritegelikule sümboolikale ja pandud võrdusmärk Natsi-Saksamaaga. See on selles mõttes õige, tulebki suhtuda täie karmusega ja ma väga loodan, et seda valitsus ka teeb. Aga probleem on selles, et politsei pöördus murega, et nendel on 9. maiks vaja õigusselgust. Ja siit mu küsimus: kas te arvate, et nüüd see õigusselgus selle kaudu saabub?

Aitäh! Jaa, mulle väga meeldib, et te panite ka tähele selle laia sõnastuse ühte aspekti. Tõesti, selle sõnastusega on võimalik vastutusele võtta ka teiste sümbolite kasutamise eest – sealhulgas viisnurkade ja haakristide kasutamise eest –, kui nad vastavad nendele tingimustele.

Meil oli, nagu ma ütlesin, diskussioon politseiga ja politsei erineva taseme juhid ütlesid, et neil on sellist abirelva või abinõud vaja. Ta jätab küll teatud kaalutlusõiguse, aga ma tuletan meelde, et politseil on väga paljudes teisteski olukordades kohustus hinnata asjaolusid, näiteks liiklusolukordades, millist sekkumisviisi rakendada. On olukordi, kus inimesega tuleb vestelda, tuleb lihtsalt tähelepanu juhtida, et tema käitumine ei ole kohane. On olukordi, kus inimesele tuleb trahv määrata ja on kindlasti olukordi, kus tuleb rakendada aresti. Konkreetselt praegu selle teema puhul me ei ole toonud kriminaalkaristusi, need on ette nähtud juba tõsisemate tegude eest.

Ma arvan, et politsei saab hakkama. Eks natukene selgub selle seaduse rakendamine ka praktikas. Me suhtlesime Läti ja Leeduga. Leedus on konkreetsete sümbolite loetelu ja nad on tunnistanud omavahelistes jutuajamistes, et see ei ole kõige parem lahendus. Eesti ja Läti lahendus, meie kavandatav lahendus on mugavam, aga nemad peavad neid [sümboleid] nüüd sinna kogu aeg juurde panema, eks ju: tuleb uus, hakka jälle panema. Lätis on analoogne seadus vastu võetud juba mitmed aastad tagasi ja nad ütlesid, et asi nii-öelda settus paari aasta jooksul. Me kindlasti loodame, et me saame varem hakkama, võib-olla praegune olukord aitab. Ma kinnitan, et valitsus ja väga paljud erinevad valitsusasutused teevad päris palju tööd selleks, et selgitada, millised on praegusel ajal need sümbolid, millega ei tohiks ja ei tohi ringi käia.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetav minister! Eelnõu kohaselt täiendatakse karistusseadustikku sellise sättega, mille kohaselt saab karistada agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisel kasutatud sümboli avaliku eksponeerimise eest. See säte võimaldab küll väga laia tõlgendust. Ma võiks teile ja härra Hepnerile tuua mitmeid karikatuurseid näiteid, aga pigem ma jätan need praegu toomata. Samas, märtsi lõpus peeti Tallinnas kinni isik, kes häiris sõjasümboolikaga Tallinnas inimesi. Nimelt, joonistas õhku Z-tähte. Kohus mõistis seda avalikku korda rikkunud mehele kümme päeva aresti. Küsimus on: miks ikkagi seda uut, tohutu laia ja karikatuurseid tõlgendusi võimaldavat sätet vaja on, kui me saame niigi Venemaa agressiooniga seotud sümbolite eksponeerimise eest karistada?

Aitäh! Agressiooniakt, genotsiid, inimsusevastane kuritegu või sõjakuritegu on väga selgelt karistusseadustikus määratletud tegevused ja need on ka rahvusvahelises õiguses määratletud mõisted, nii et siin ei ole ruumi lõpmata laiaks käsitluseks.

Mis puudutab seda, kas on võimalik rakendada ühte või teist paragrahvi, siis korrakaitseseaduse puhul me diskuteerisime ka selle üle, et järsku tuleks tõesti korrakaitseseadusesse teha täiendused ja loobuda karistusseadustiku täiendamisest. Aga pärast erinevaid arutelusid jõudsime arusaamisele, et just nimelt karistusseadustiku täiendamine on õigem ja parem tee, politsei leidis ka, et see on sobivam. Kindlasti on karistusseadustikus sellel paragrahvil, mida seal kasutati, ka oma võimalused, aga ka oma puudujäägid, mida see eelnõu ja sellega loodud kuriteokoosseis kataks.

Oudekki Loone, palun! 

Aitäh! Minu küsimus on samamoodi selle loodava koosseisu kohta, mis on kirjas §-s 151¹. Kas te palun selgitaksite natukene laiemalt, mis on see individuaalne õigushüve, mida loodav koosseis kaitseb, ja mis on see kahju, mida täpselt ära hoitakse? Kui me vaatame tänast Eesti ühiskonda, siis me näeme, et inimsusevastaste kuritegude toetamine, genotsiidi toetamine, sõjakuritegude toetamine ja õigustamine – see on kõik väga laialt ühiskondlikult hukka mõistetud. On ilmne, et Eesti ühiskond reageerib selle peale. Kas sellest ilmselgest hukkamõistust sotsiaalse kontrollimehhanismina ei piisa? Miks on tarvilik tuua veel juurde karistusõiguslik regulatsioon, kui me tegelikult näeme, et meie ühiskond saab hakkama?

Aitäh! Kindlasti oleks väga tore, kui inimesed käituksid alati ja igas olukorras mõistuspäraselt ja meil ei oleks üldse tarvis erinevaid karistusi määrata ja mõelda sellele, mis ühe või teise kuriteo puhul võib toimuda, kuidas sellele reageerida. Kahjuks on nii, et on inimesi, kes on enamasti seaduskuulekad, aga on ka inimesi, kes seda mitte ei ole. On inimesi, kes on kuulekad ainult seetõttu, et nad teavad, et on karistamise oht. Mõned inimesed on seaduskuulekad ka juhul, kui nad on saanud karistada. Mulle tõesti ka meeldiks, kui inimesed käituksid mõistuspäraselt ja ei peaks neid karistama. Aga elu kahjuks näitab, et neid paragrahve on vaja. Ka praeguses karistusseadustikus on päris palju selliseid paragrahve, mida meil õnneks ei ole tulnud kunagi rakendada. Võib-olla juhtub ka selle paragrahviga nii. Aga siis on tal üldpreventiivne mõju. Nii et ka sel juhul vajalik.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! See seadusemuudatus, mida te tahate tuua siin sisse sümboli avaliku eksponeerimise eest, on tegelikult meil juba karistusseadustikus olemas. See on § 92, sõjapropaganda. Nii et te teete, ma ei tea, imelikku asja siin. Küsimus on praegu selles: karistusõiguse üldprintsiip on see, et keelatud on see, mis on keelatud. Ja kui te praegu räägite selle sümboli avaliku eksponeerimise kohta, et siin on politseil kaalutlusõigus, ta hindab, vaatab olukorda ja nii edasi, siis ma mõistan seda. Aga küsimus ei ole selles. Normid seatakse selleks, et tavakodanik, kelle suhtes seda rakendatakse, saaks aru, kus on need piirid, millal ta võib seda sümbolit kasutada. Ja siin peab olema selge määratletud joon, mida inimene teha võib. Seda lauset te ei ole kordagi öelnud, millises olukorras inimene mõistab sümboli tähendust ja millal politsei hakkab teda karistama. (Juhataja helistab kella.) Siin ei ole selgust asjas. Öelge, mispärast tavakodanik sellest asjast ei saagi aru saada?

Aeg, palun!

Aitäh! Ma oma ettekandes osutasin juba sellele, et sõjapropaganda paragrahv, § 92, ei kata agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo õigustamist või toetamist. Need on sõjaga seotud. Jah, tihtipeale, aga mitte alati. Ja veel kord: see ei kata, see sõjapropaganda paragrahv. Tihtipeale küll. Ja ka praegu me võime rääkida, et Venemaa sõjalise agressiooni puhul on kaetus olemas, aga mitte alati. Nii et see on see põhjus, miks on see paragrahv siia toodud.

Mis puudutab arusaamist ja piire, siis see ongi see, kus tuleb seletada ja põhjendada. Tõesti, me võime ju ka kirjutada paragrahvi, et seda, teist ja kolmandat ei tohi teha ja kui te seda teete, siis saate karistada. Aga sümbolite puhul on väga keeruline määratleda üheselt, et üks või teine sümbol on vaat selles ja selles kontekstis lubatav ja teises kontekstis mittelubatav.

Võib-olla mäletate, aga Eestis on varem üritatud keelustada kommunismi ja natsismi sümboleid. See ei õnnestunud. Vaidlused läksid ulatuslikuks ja tekkis küsimus, mis saab siis, kui [sümbol] on teatrietenduses või filmis. Mis me siis teeme, kui mõne kunstiteose peal on viisnurk? Mis saab sel juhul, kui näiteks mõne teise riigi lipu peal on viisnurk? Ja nii edasi ja nii edasi. Ehk tekkisid teised vaidlused. Nii et minu arvates see lahendus on parem, kui minna sellesse diskussiooni, mis kunagi juba ebaõnnestus.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Proua minister! Teie korduvad katsed vihakõne kriminaliseerimiseks on määratud läbi kukkuma ja nii ka selle eelnõu puhul. Te pidite selle paragrahvi sealt välja võtma, millega te tahtsite vihakõne kriminaliseerida. Te oleksite saanud sellest viisakalt vaikida, tunnistada enda viga, et seda paragrahvi poleks pidanud üldse sinna sisse panema, aga ei, te hakkasite seda õigustama, et tulebki vihakõne ära keelata ja sõnad on pahad ja nii edasi. Ma toon välja, et te olete varem öelnud vihakõne keelamise põhjendusena sellised sõnad: "[Kuigi] mul on tunne, et mõnel inimesel riigikogus on küsimus isiklik. Tema isiklik vaenukõne ka võib sattuda selle paragrahvi alla. See võib ka olla põhjus, miks ollakse selle vastu." Need on teie sõnad, proua minister. Palun öelge otse välja, kelle isiklik vaenukõne on teile niimoodi ette jäänud, et te tahate seda ära kriminaliseerida. Kas mina isiklikult, on see näiteks praegune istungi juhataja Martin Helme, on see kolleeg Kalle Grünthal? Öelge otse välja.

Aitäh! Esiteks, ma teen täpsustuse: selle paragrahvi otsustas välja võtta õiguskomisjon. Nagu ma osutasin ka oma kõnes, ma arvan, et see ei olnud hea mõte, ja ma põhjendasin ka, miks oleks vaja selle teemaga tegeleda. Minu jaoks on endiselt üllatav see, et on raske mõista, et sõnad ja teod käivad koos. Ka need sõnad, mida [kajastatakse] praegu, ma arvan, väga laialt meedias, ka sotsiaalmeedias. [Ma pean silmas] Venemaa sõnu, kuidas on jõutud Ukrainas sõjalise agressioonini, kuidas räägitakse sellest, et ukraina rahvas tuleb ära hävitada, et see ei ole õige rahvas. Need on sõnad ja need on kurjad sõnad, vihasõnad. Kui teie leiate, et sellised sõnad on lubatavad, siis see on teie õigus nii arvata. Aga mina arvan, et sellistel sõnadel ei tohiks olla kohta ja me ei peaks, ma loodan, tõesti, Eestis kunagi sellist juttu hakkama rääkima. Aga kui teie arvate, et selline kõneviis ja selline jutt on lubatav, siis on see teie vabadus, eelkõige kui te olete siin. Tõesti, teil on praegu vabadus seda teha.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Ma olen nüüd mõnevõrra segaduses. Teie ettekande baasilt ma lähtun. Jutt oli sellest, et karistusseadustikku viiakse sisse §‑d 91¹ ja 151¹. Arusaadav. Te seletasite, et üks on nagu suurematele ja tähtsamatele isikutele, teine on väiksematele isikutele. Ja siis te ütlesite oma kõnes, et selle agressiooni või kuriteo puhul ei ole kohtu süüdiolev otsus vajalik, te rõhutasite seda. Nüüd siit küsimus. Kehtiva põhiseaduse § 22 ütleb, et mitte kedagi ei tohi käsitada süüdi olevana ilma kohtuotsuseta, ja § 15 ütleb, et iga akt, mis on vastuolus põhiseadusega, tunnistatakse kehtetuks. Kuidas te seda vastuolu seletate?

Aitäh! Ma täpsustan seda, et ma rääkisin §-ist 91 ja §-ist 91¹. Paragrahv 91 käsitleb just nimelt neid isikuid, kes korraldavad agressiooniakti. Aga § 91¹ läheb selle peale, kui liitutakse agressioonikuriteo tegemisega või selles osalemisega või hakatakse seda toetama. Tõesti võib tekkida küsimus, et kui agressioonikuritegu ei ole tõestatud kohtulikult, siis kas ei saa agressioonikuriteoga liitumist karistada.

Ma tuletan teile meelde, et agressioonikuriteo kohtusse jõudmine eeldab üldjuhul riigijuhtide vastutusele võtmist. Ja riigijuhtide vastutusele võtmine tehakse üldjuhul rahvusvahelise kohtu poolt. See on väga pikk ja kauakestev protsess. See on olukord, kus me näeme, et agressioon toimub, tunnused on kõik olemas, kuid kuna ei ole olemas kohtuotsust, näiteks selle tõttu, et agressorriigi juhte ei saada kätte, et neid kohtu ette tuua, kas siis sel juhul agressioonikuriteo toetamine jääb karistamata. Nii et ma arvan, et kui on olemas tunnused, mis vastavad sellele, et on toime pandud agressiooniakt, see on muideks karistusseadustiku § 91 lõikes 3, ja selle kohta on ühene arusaam, siis me saame ka selle agressiooniaktiga liitumise eest karistada.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Eelnõu §-s 1 on järgnev tekst: "Agressiooniakti toimepaneva välisriigi relvajõududega või välisriigi agressiooniaktis osaleva muu relvastatud üksusega liitumise, välisriigi agressiooniakti toimepanemises või ettevalmistamises osalemise või välisriigi agressiooniakti teadvalt vahetu toetamise, sealhulgas rahastamise eest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 91 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega." Minu küsimus on: kas see laieneb ka Vene kodanikest noormeestele, kes elavad Eestis ja lähevad nii-öelda täitma oma kodanikukohust ajateenistuses Venemaa relvajõududesse? Kui ei laiene, siis miks valitsus esitas sellise eelnõu? Mis on need põhjendused, et neile noormeestele, kodanikele, kes lähevad Vene ajateenistusse, see ei laiene?

Aitäh! See paragrahv laieneb isikutele, kes olid teo toimepanemise ajal ehk siis, kui nad läksid seda tegu tegema, Eesti Vabariigi kodanikud, neil oli Eesti elamisluba või elamisõigus. Nii et Vene kodanikku, kes on Eesti elamisloaga, me justkui võiksime karistada. Aga ma arvan, et lihtsam viis selle isiku karistamiseks on see, et me teda piirilt tagasi sisse ei lase.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, vaenu õhutamine on komisjoni eestvõttel siit küll välja kraabitud, aga teil, nagu ma aru saan, hing valutab. Millal te selle vaenukõne eelnõu paragrahvidega meie ette tulete? On teil mingi plaan ka? Enne jaanipäeva või pärast?

Aitäh! Nagu ma oma kõnes ütlesin, ma loodan, et Riigikogu mõistab nende muudatuste vajalikkust ja tuleb selle juurde võimalikult ruttu. Kui see tunnetus on olemas, siis on võimalik tulla nii valitsuse poolt sellega kui ka Riigikogu enda poolt algatatuna.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina jälle väga loodan, et Riigikogu suudab tervet mõistust säilitada ja ei tee Eestist sellist kodukootud natsiriiki. Aga teie olete muidugi väga valel teel, kui te arvate, et saate sümboleid keelata. Te ei saa sümboleid keelata. Sümbolid asuvad inimeste peas ja neid ei saa isegi Justiitsministeerium keelata. Mainisite relvastatud üksusega liitumist. Minu küsimus on: kas Eesti Vabariigi kodanik, kes liitub näiteks Blackwateri‑taolise ettevõttega, muutub automaatselt potentsiaalseks kurjategijaks?

Aitäh! Kõigepealt ma osutan sellele, et selle eelnõuga ei ole plaanis sümboleid keelustada, vaid selle eelnõuga on plaanis teatud sümbolite teatud viisil kasutamist karistada. See on täiesti isemoodi asi. Kui isik liitub organisatsiooniga, ükskõik mis nimi sel ka on või kellele ta kuulub või kuidas ta allub, on ta era‑ või riigiasutus, riigi relvajõud, ja see organisatsioon tegeleb agressiooniaktiga ehk paneb seda toime, siis seda [isikut] karistatakse selles osalemise eest. Oleneb konkreetselt organisatsioonist.

Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Nagu te ise mainisite, see eelnõu annab sümboolika osas suhteliselt laia diskretsiooni ehk kaalutlusruumi. Kas te ise ei näe, et võib tekkida olukord, kus hakatakse seda kuritarvitama ja raiskama ebaproportsionaalselt politseiressurssi? Ka mitmed karistusõiguse eksperdid on välja toonud, et see võib kaasa tuua palju kriminaalmenetlusi ja ebaproportsionaalselt kulutada menetluslikku ressurssi. Kas on selline oht?

Aitäh! Ma osutan, et tegemist on väärteokaristusega, nii et kriminaalmenetlust siit kindlasti ei tule. Teiseks, ma arvan, et politsei, kes seda muudatust, mis puudutab sümbolite agressiivset kasutamist, suudab adekvaatselt hinnata, millal sekkuda, millisel viisil sekkuda, ja kasutab just neid meetmeid, mis on asjakohased. Nagu ma ütlesin, esimene samm on alati sõnaline ehk rääkida inimesega, näiteks osutada tähelepanu, et ühe või teise sümboli kasutamine teatud kontekstis ei ole väga hea mõte, ei ole mõistlik, see võib tõesti inimesi ärritada, sellel sümbolil on teatud agressiivne tähendus. Kui inimene seda ei mõista, siis tuleb trahv, järgnevalt on võimalik trahvi suurendada ja lõpuks on ka aresti määramise võimalus. See kõik oleneb inimese käitumisest, oleneb kontekstist, kuidas reageeritakse politsei pöördumistele.

Mina olen näinud, et meie Eesti politseinikud on väga professionaalsed ja kindlasti selle muudatuse tegemisel seadusesse nad mõtlevad väga hoolikalt läbi, kuidas seda rakendada, millistel juhtudel ja mil viisil ühes või teises olukorras reageerida. Seda enam, et tõesti Riigikogul on, vähemalt komisjonil on, soov see seaduseelnõu kiiresti menetleda ja kui see tõesti nii juhtub, siis tuleb teda ka päris kiiresti rakendada. Nii et kindlasti mõeldakse väga hoolikalt läbi, kuidas seda teha.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Proua minister! Mul on väga kahju, et te ei selgitanud, millist õigushüve see koosseis kaitseb ja millist kahju täpselt ära hoiab, aga pole hullu. Ehk te siis selgitaksite tehnilisi küsimusi, mis sellest sõnastusest tekivad. Seesama sümboli kasutamise eesmärk. Kuidas te olete ette kujutanud, et see kindlaks tehakse?

Näiteks, kui inimene jalutaks tänaval, tal on haakrist rinnas, tühjal tänaval, ütleme, et seal ei ole teisi inimesi, temalt küsitakse, miks ta seda teeb, ta ütleb, ah, see on lihtsalt ilus asjake. Või ütleb: "Mu vanaisa pärandas mulle, ma tema mälestuseks kannan." Kas sellest piisab, et tõestada tema rahumeelset eesmärki? Või näiteks, ütleme, inimesel on oranži-mustatriibuline sall. Kuidas ta tõestab, et sall on lihtsalt sall? Ja kas siin ei ole ohtu, et eestlastel on see lihtsam kui mõnest teisest rahvusest inimestel.

Ja kui see nii on, et teisest rahvusest inimesi hakatakse rohkem küsitlema, siis kas see ei tekita põhiseaduslikke küsimusi? Ja lisaks, ütleme, kui me räägime genotsiidist, agressiooniaktist, armeenlaste genotsiid 1915–1919, kas me selle seadusega lõpuks ütleme, et jah, see oli genotsiid? (Juhataja helistab kella.) Jah, selles genotsiidis kasutatud märgid kuuluvad ka, need võivad ka olla [agressiooni sümbolid]?

Oudekki, aeg!

Aitäh! Eks see viis või kuidas sümbolit kasutatakse või mis selle eesmärk on, selgub tõesti väga paljudest nüansirikastest asjaoludest. Kui te tõite näite Georgi lindi värvides sallist, et inimene paneb selle kaela, ta võib-olla tõesti ei pane tähele, et need värvikombinatsioonid sellised on või ta ei assotsieeru sellega kohe. Aga kui ta läheb sellega tänavale ja seda on väga selgelt näha, siis võib juhtuda, et tema juurde tullakse ja öeldakse, et kas te olete [seda] tähele pannud ja see võib osa inimesi solvata ja ärritada. 

Ma eeldan, et kui inimene on seda teadmatusest teinud, siis ta reageerib või, noh, peidab selle salli ära. Väga selge provotseeriv käitumine on see, kui see sall pannakse teadlikult hästi nähtavalt välja ja minnakse näiteks patseerima Ukraina põgenike elukoha juurde. See on väga selgelt näha, et seda tahetakse näidata, tahetakse tähelepanu saada sellega ja sellel on olemas teistsugune eesmärk. Ilmselgelt see puudutab ka erinevaid teisi sümboleid. Kui näiteks toimub surnuaias juudi matus või mälestamine ja minnakse haakristiga sinna selgelt patseerima, siis on see tõenäoliselt tehtud sihilikult sooviga inimesi ärritada ja solvata. Nii et vaidlust ei ole.

Mis puudutab armeenlaste genotsiidi, siis selle seadusega ei kuulutata ega öelda, et tegemist oli armeenlaste genotsiidiga. Ma tõesti ei tea, kas on olemas mingi sümbol, mis iseloomustab tolleaegset genotsiidi ja seal toimunud sündmusi. Aga kui inimesed teavad selle sümboli tähendust, et see just nimelt seda tähendab, siis on võimalik ka selle sümboli puhul karistada.

Näiteks, kui me räägime Rwandast või mõnest teisest sellisest olukorrast, siis tõenäoliselt me ei tea, milline oli Rwandas toimuvate sündmuste puhul see sümbol. Seal väidetavalt oli, aga ilmselt enamiku inimeste jaoks Eestis ei oma see tähendust. Nii et kui keegi sellega ringi käib, siis ta ilmselt ei provotseeri kohe kedagi ja keegi ei pane seda tõenäoliselt tähele. Aga kui see teadmine inimestel tekib, et see midagi tähendab, kui sellega minnakse sinna kohta, kus on nendes sündmustes kannatanud, kes sellest väga selgelt aru saavad, siis kindlasti on tegemist provokatsiooniga ja seal vajab asi karistamist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Paul Puustusmaa küsis teie käest juriidilises keeles ühe küsimuse, millest te justiitsministrina kahjuks mitte mõhkugi aru ei saanud. Ma teen seda uuesti nii-öelda tavakeeles. Teie eelnõus nähakse ette, et agressiooniakti, genotsiidi ja inimsusevastase kuriteo eest, kui kasutatakse sümboleid, on ette nähtud karistus. Küsimus on praegu väga lihtne. Kuna meie karistusseadustik sätestab eraldi nii § 91, 90, 89, on eraldi toodud välja genotsiid ja inimsusevastane kuritegu, siis iga kohtunik, kes hakkab seda sümbolit ja märki menetlema, nõuab kohe kohtuotsust. Kui teie ütlete, et seda pole vaja, siis on see täielik võhiklikkus õigusteoorias. Seega te loote praegu ju hoopis surnud paragrahvid, mida ei saa üldse menetlema hakata, kuna meil puuduvad praegu genotsiidi ja inimsusevastase kuriteo kohtuotsused. On ju niimoodi, lugupeetud minister?

Aitäh! Tõsiasi on see, et hetkel meil tõesti neid karistusparagrahve ei ole, kedagi pole süüdi mõistetud näiteks Ukraina sündmuste puhul. Küll on olemas meil selged teadmised Eestis toimepandud sõjakuritegude või muude asjade kohta. Nii et jah, siin tuleb ilmselt praktikat kujundada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! See paragrahv paneb võib-olla käima kaebuste laine, sest Nõukogude armeele püstitatud mälestusmärgid õigustavad agressiooni. Need on avalikult eksponeeritud, õigustavad genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid, hõiskavad, et Eesti sai okupeeritud. See oli hästi, see oli õiglane, see oli suur isamaasõda. Teate, mind see hirmutab ja alandab juba nii kaua, kui ma lapsest saati mäletan neid viisnurkasid. Kuidas te lahendate olukorra, kui mina ja sajad teised inimesed esitavad hagi selle lõputu alanduse eest, et okupeeriva armee, vägivallaarmee monumente on terve Eesti täis? Teeme siis ära või? Viime ära nad?

Aitäh! Juhin tähelepanu, et § 151¹ määrab karistused nendele konkreetsetele isikutele või juriidilistele isikutele, kes neid teatud sümboleid eksponeerivad või neid kuidagi kasutavad. Nii et kui te suudate need mälestusmärgid defineerida kui isikud, kes seda eksponeerivad ja keda tuleb karistada, siis tõesti seda paragrahvi sel juhul võiks ju rakendada. Ma kahtlen, kas seda on nende mälestusmärkidega võimalik teha. Ilmselt tuleb toimetada teiste põhimõtete ja teiste arusaamade kohaselt.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tulen tagasi selle vaenukõne juurde. Vaenukõne piiramine ei tähenda, et sõnavabadus kaob. On eksitav, kui räägitakse viha piiramisest. Seda ütleb Eesti Inimõiguste Keskuse juht Egert Rünne. Ja ta ütleb ka seda, et vihaseid väljaütlemisi kaitseb sõnavabadus ja vaenukõne regulatsiooni lõplik sisu ei ole meile ette öeldud ei Euroopa Liidust ega mujalt, seega on meil võimalik ühiskondlikult läbi arutada, mis on vaenukõne ja mis ei ole. Minu küsimus teile on: kui te tulete järgmine kord selle vaenukõne eelnõuga Riigikogu ette, siis kas meil oleks võimalik seda ühiskonnas rohkem läbi arutada, et oleks aru saada, et kõik vihased väljaütlemised ei tähenda ilmselt vaenukõnet ja et sõnavabadus on ikkagi tagatud?

Aitäh! Sellel teemal on hästi palju räägitud ja hästi palju vaieldud päris mitmeid aastaid, ja on erinevaid sõnastusi välja pakutud. Ka selle eelnõu algsel versioonil, millega sai valitsuse poolt tuldud, oli hoopis teistsugune sõnastus, kui siin viimastel aastatel on esitatud. Me proovisime leida lahenduse, mis oleks võimalikult lähedane põhiseaduse sõnastusele. Tõsiasi on see, et § 151 praegusel juhul ei vasta põhiseadusele. Ma tõesti loodan, et see sobiv sõnastus leitakse ja ma olen alati valmis selle üle arutama. Need arutelud on olnud huvitavad.

On tõesti arutatud, mis on ühe või teise sõnastuse puudujäägid, kuidas sellest võib aru saada, mis on tugevused. Ma kinnitan, et mitte kellelgi ei ole üheski arutelus olnud soovi inimesi vaigistada, vaid just luua need arusaamad, et on olemas piirid, kust ei saa üle astuda. Ehk need piirid, millest räägib ka Eesti põhiseadus, öeldes, et on keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda, diskrimineerimist. Seal on väga selgelt öeldud, et tuleb karistada ja teatud asjad on keelatud. Nii on.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Proua minister, teil oli taas kord võimalus distantseeruda kogu sellest vihakõnetemaatikast ja tunnistada oma vigu selle paragrahvi seadusesse sokutamisel, aga te ei teinud seda, vastupidi, te oma vastamisega küsimustele tegite asja veel palju hullemaks. Te olete varem öelnud ja te tunnistasite ka täna, et te soovitegi Riigikogu liikmete väljaütlemisi kriminaliseerida. Kui see nii on, siis asi on ikka väga hull. Teate, millises maailma riigis on tõenäoliselt kõige karmimad vihakõneseadused? See on loomulikult Venemaa Föderatsioon. Teate, kui palju inimesi on seal just nimelt vihakõne‑ ja ekstremismiparagrahvi tõttu vangistatud? Need on inimesed, kes on olnud režiimile mittemeelepärased dissidendid. Miks te tahate Eestisse importida Vene režiimi totalitaarseid meetmeid opositsiooni vaigistamiseks?

Aitäh! Mina ei tea, kust kohast te [seda võtate]. Ausalt öeldes mind hämmastab teie kangekaelsus määrida mulle kaela asju, mida ma ei ole öelnud. Minu soov ei ole kriminaliseerida seda, mida inimene räägib, kui ta räägib viisakalt ja arukalt. Ka see eelnõu, see paragrahv, mida komisjon otsustas siia saali mitte tuua, osutas sellele, et sõnakasutusel on olemas teatud piir, mille puhul tuleb kasutada väärtegu ehk trahve. Kui sõnakasutusel on väga tõsised tagajärjed, kui inimesed saavad kannatada, sel juhul tulevad kasutusele kriminaalsed tagajärjed. Mina ei ole soovinud [keelata] ja mina ei keela teil siin Riigikogus rääkida, mida te ise soovite. See vabadus teil siin saalis on ja te kasutate seda päris julgelt. Nii et laske edasi, selle eest te karistada ei saa. Aga küsimus on selles, et ma tahaksin teada, kas teil oleks sel hetkel piinlik, kui teie, oletuslikult, kutsudes näiteks üles inimesi ahju ajama, siis keegi võtabki kätte ja lükkab kellegi ahju, kas teie tunneksite sel hetkel süüd. See on see sõna kurja kasutamise piir.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Mina nüüd ikkagi räägin asjast, mida te olete rääkinud täna vastusena mu küsimusele. Te tõite välja sellise mõiste nagu ühine arusaam agressiooniaktides osalemise kohta. Ühine arusaam – ma muidugi kahtlen, kas on olemas selline legaaldefinitsioon. Aga sellegipoolest ma tuletan meelde, et põhiseaduse § 22 ütleb täiesti selgelt, ilma möönduseta, et kedagi ei tohi käsitada süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Nii, teie väitsite, et ühine arusaam selle asja välistab. Kas siis tõesti teie ministrina saate kinnitada, et põhiseaduse § 22 on võimalik sõnastada sellisena, et ühine arusaam agressiooniaktis osalemise kohta lubab süüdi olevana käsitada inimest ilma kohtuotsuseta?

Aitäh! Me räägime agressiooniaktist, genotsiidist, inimsusevastasest kuriteost, sõjakuritegudest. Sõjakuriteoga on tõesti hästi lihtne – inimene teeb kuriteo. Me oleme sellest väga palju kuulnud, näiteks see, mis praegu toimub Ukrainas. Õiguslikult vaieldakse selle üle, kas ühes või teises olukorras on tegemist genotsiidiga ja millal on tegemist inimsusevastaste kuritegudega. Ühel või teisel puhul me julgeme öelda, et suure tõenäosusega see nii on.

Agressiooniaktiga on võib-olla natuke lihtsam. Agressiooniakti teeb ikkagi riik või ühendus. Nii et teie käsitluses saaksime me Ukraina puhul sellises olukorras, kus Venemaa on sõjaliselt Ukrainat rünnanud, karistada inimesi ainult siis, kui me oleme Venemaa agressioonis kõigepealt kohtus süüdi mõistnud. Sinna on väga keeruline jõuda. Agressiooni olemasolu on rahvusvahelistel tasanditel ka erinevate kohtuinstitutsioonide poolt osutatud. Võib-olla vahetevahel ei tasu minna mõistusevastasesse juriidilisse ekvilibristikasse, vaid lähtuda sellest, et õiguses on väga tugev aspekt ka loogikal ja iga sõna, iga mõistet ei pea alati lõpuni ära defineerima.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Räägime siin isiku karistamisest ja ma loen: agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisel kasutatud sümboli avaliku eksponeerimise eest. Oleme rääkinud selles kontekstis peaasjalikult Z‑tähest ja Georgi lindist. Aga väga tugev agressiooni sümbol on ka Vene Föderatsiooni lipp, see on isegi tugevam kui Z‑täht või Georgi lint. Äkki peaks selle ka ära keelama, sest tapamasinad sõidavad Ukrainas praegu ringi Z‑tähe ja Vene Föderatsiooni lippudega. Näiteks, kui praegu keegi isik, nagu te ütlete, läheb demonstratiivselt ja patseerib Vene lipu värvidega riietuses või päris lipuga sõjapõgenike akna all, siis kuidas teda karistada, kui me ei räägi selle seaduse kontekstis sellest kõige kurjamast asjast ehk Vene Föderatsiooni lipust?

Aitäh! Seaduses on väga selgelt öeldud, et on olemas sümbolid ja oleneb sellest, kuidas neid sümboleid kasutatakse. Siin ei ole loetletud, et üks või teine sümbol on keelatud. Karistatav on ühe või teise sümboli kasutamine teatud kontekstis teatud eesmärgil. Ja tõesti, kui keegi võtab kätte ja läheb Vene Föderatsiooni lipuga näiteks Ukraina põgenike elukoha ette patseerima ilmselgelt provokatsioonilisel eesmärgil, siis saab tema vastutusele võtta.

Mihhail Lotman, palun! 

Aitäh! Austatud minister! See eelnõu ise on väga problemaatiline, aga teie suust kuulsime mitut hästi imelikku asja. Näiteks te vähemalt kaks korda nagu muuseas nimetasite Armeenia genotsiidi. Ma tuletan teile meelde, et Eesti riik ei ole seda sündmust nimetanud genotsiidiks, ehkki armeenlased on korduvalt nii pöördunud selle poole. Kas te ei arva, et selline sõnakasutus on ise vihakõne ning vaenu õhutamine türklaste ja aserite vastu? Kindlasti on nad niimoodi tundnud. Kas see tuleks kriminaliseerida?

Teine asi, märgid. Kui keelame mingisuguse märgi ära, siis see tekitab rahvaloomingu, kuidas seda muuta. Venemaal on haakrist keelatud, aga igal pool on ta kasutusel natuke modifitseeritud kujul. Kui ... Kohe lõpetan. Kui Georgi lint tehakse oranži ja tumesinist värvi (Juhataja helistab kella.), siis kuidas te tõestate, et see on nimelt Georgi lint?

Aitäh! Armeenia genotsiidi teema tõstatas teie kolleeg proua Loone. (Hääl saalist.) Jah, ütleme niimoodi, et ma tean suurepäraselt neid poliitilisi küsimusi, kuidas neid sündmusi määratleda või mitte. Jah. Ma siis igaks juhuks ei ütle, mida ma isiklikult arvan. Tõsiasi on see, et Eesti ei ole selles asjas seisukohta võtnud.

Mis puudutab sümboleid, siis siin ongi küsimus selles, et sümbolid võivad muutuda, nad võivad tekkida, nende kasutus võib tekkida ja selle tõttu on küsimus alati selles, millises kontekstis neid kasutatakse ja mis eesmärgil neid kasutatakse. Nii et kui Georgi lint teiseneb mingiks teiseks lindiks, kus üks värv on asendatud mingi teise, lähedase värviga, aga seda linti kasutatakse ikkagi samal viisil või samal eesmärgil, nagu praegusel juhul tihtipeale tehakse, siis on temast saanud uus sümbol. Kui see läheb sellisesse agressiivsesse kasutusse, tal on eesmärk näiteks agressiooniakti toetada, inimesi häirida, alandada, hirmutada, siis selle eest karistatakse. 

Protseduuriline. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Palun rahustage proua ministrit. See seadus ei ole veel vastu võetud ja ta võib rääkida seda, mida ta ise mõtleb.

Ta kuulis. Ma ei ütle seda üle. Jah, seadus ei ole veel vastu võetud.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ikkagi häirib mind see, et me hakkasime tegelema tõsise küsimusega, Ukraina-vastase agressiooniga. Paragrahv 91¹ on siin väga tõsine teema. Ja te ikkagi sokutate putinistlikud mädamunad meile selle vaenukõnega sisse. Kas tõesti peab autoritarismiga võitlema täpselt samade meetoditega? Kas te ei karda, et te saate tsensuuriministri maine, käies meile kogu aeg seda mädamuna pakkumas erinevate seadustega? Putin ütles ka, et peab viisakalt rääkima, tema mõistes niimoodi, et nii nagu võimud tahavad, hästi viisakalt, ja ülejäänud on ekstremistid. Neil on ekstremismi seadus, meil on vihakõne seadus, millest te unistate. Mina leian, et ei ole mingit mõtet Putini teed minna, vehkida hommikust õhtuni denatsifitseerimisega, otsida seda Eesti natsi. Milleks see kõik? Need on Putini teguviisid. Lõpetame ära selle Putini teguviisi! Olete nõus?

Aitäh! Ma olen nõus sellega, et ei tasu Putini moodi käituda. Ja ma arvan, et mina nii ei käitu.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma oma küsimusega puudutan eelnõu laiemat käsitlust viisnurgast ja haakristist. Nimelt, Pärnus Vanapargis on monument, 1958. aastal Pärnu linna täitevkomitee püstitatud, ja sinna on kirja pandud sõnad "Au ja kuulsus töörahva vabaduse eest langenud võitlejaile" [ja aastaarvud] 1905, 1917, 1925, 1941–1944. Ja minu küsimus teile: kas riik võtab ise endale ka kohustuse selle seaduseelnõuga sellised monumendid avalikust ruumist viia sinna, kus on nende koht? Seda on üritatud teha, aga paraku on samal ajal see monument ka muinsuskaitse all ja mitte ei õnnestu. Kas riik ise endale võtab sellega kohustuse sellised monumendid viia sinna, kus on nende koht?

Aitäh! See seaduseelnõu selle teemaga ei tegele.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Siin on saalist täna pidevalt küsitud konkreetsete märkide kohta, olgu need Z-tähed või Georgi lindid või monumendid. Seaduse tekstis tõepoolest ei ole seda lahti kirjutatud ja ilmselt ei ole ka praktiline, ma olen sama meelt, hakata siin konkreetseid tähti, sümboleid lahti kirjutama. See loetelu ei saa olla lõplik ja sõltub ka kontekstist.

Aga kas ei oleks mõistlik seletuskirjas tunduvalt üksikasjalikumalt ja põhjalikumalt need asjad lahti kirjutada ja sel juhul ka mainida praegu aktuaalseid märke ja sümboleid selles kontekstis, kus me oleme ja kus me seda seadust vastu võtame, et hiljem ka kohtuvaidluste puhul saaks toetuda parlamendi, seadusandja tahtele paremini? Kohtupraktikas on seda ka kasutatud. Mis te arvate sellest?

Aitäh! Siin saalis on muudetud eelnõu kuju ja see seletuskiri on oluliselt napim kui see eelnõu, mis tuli Vabariigi Valitsuselt. Seal on väga põhjalikult toodud erinevaid lähenemisi, põhjendusi ja ka näiteid sümbolite kohta. Nii et mis ma saan soovitada? Tuleb sinnapoole vaadata, ja ma eeldan, et võib-olla komisjoni diskussioonides jõuab see asi ka protokollidesse või kuskile, et see arusaamine tegelikult tekib. Algdokumendid minu teada ka säilivad, need esimesed versioonid.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimusele te vastasite, et provokatiivse sümboli ehk Vene Föderatsiooni lipu lehvitamise eest või ka Z‑tähe kasutamise eest näiteks põgenike akna all saab karistada ja et see ongi selle seaduse eesmärk. Kas praegu, enne selle seaduse vastuvõtmist siis ei saa sellise teo eest karistada? Või siiski saab? On ju Z‑tähe eest põgenike akna all juba karistatud. Ja kui saab, siis miks seda seadust veel vaja on?

Aitäh! Politsei on praktilises olukorras kasutanud korrakaitseseadust. Me arutasime eelnõu ettevalmistamise käigus, milliseid muudatusi ja kas oleks vaja teha, ka parandusi, korrakaitseseaduses. Politsei ütles, et jaa, kindlasti on vaja ka just karistusseadustikku muuta. Ja siis, kui eelnõu enam-vähem hakkas valmis saama, tuli see juhtum, kus kasutati korrakaitseseadust. Eks me võime selle üle diskuteerida, aga politsei ütles ka seda, et sel juhul tuleks muuta korrakaitseseadust, täpsustada ja täiendada, kuna sealne määratlus – mul kahjuks ei ole seda käepärast – ei ole rakendatav sellistes olukordades, millele antud eelnõus on laiem käsitlus ette nähtud kui korrakaitseseaduses, just nimelt osutades ka nendele erinevat tüüpi kuritegudele, mille toetamise eest – mitte ainult inimeste häirimise eest, vaid nende [tegude] toetamise eest näiteks sümbolite kaudu – karistusele võetakse.

Merry Aart, palun! 

Aitäh! Meil on siin palju juttu olnud sõnadest, terminitest, väljenditest, tõlgendustest, ka genotsiidist. Macron ütles hiljaaegu, et Ukrainas ei ole tegemist genotsiidiga. Kas selles kontekstis meie peaksime ka võib-olla seda genotsiidi mõistet natukene ümber mõtestama? Milline seisukoht meil peaks selle koha pealt olema või võiks selle koha pealt olla?

Aitäh! On päris mitmeid viiteid sellele, et Venemaa on Ukraina territooriumil toime pannud genotsiidi. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Konkreetsed küsimused, proua minister. Kas Vene lipu kasutamine selles kontekstis võib ka olla sanktsioneeritav, kui seda tehakse häirival viisil ja sõja õigustamiseks? Teiseks, kas agressiooniakti alla läheb ka Nõukogude Liidu sissetung 1944. aastal Eesti territooriumile? Kas selle mõiste sisse läheb ka vabadussõjas Nõukogude Venemaa rünnak Eesti Vabariigi territooriumile? Kas selle sisse läheb ka Hiina agressioon Tiibeti vastu?

Eelnevalt oli ka küsimus Vene lipu kohta ja ma ütlesin, et kui seda kasutatakse agressiooni [märgina] ja agressiivsel moel, siis kahtlematult võib Vene lipu kasutamise eest saada karistada. Seaduse sõnastuse mõte on see, et katta ära ka need ajaloolised sündmused, kus Eesti on olnud kannataja erinevate agressioonide puhul. Nii et see katab. Mis puudutab kaugemates maades toimunud agressioone, genotsiide, siis on alati küsimus selles, et kui seal on olnud mingid sümbolid kasutusel ja kui me teame, et need sümbolid omavad meie ühiskonnas mingit mõju, siis saab nende kasutamise eest ka karistada.

Aga maailm on suur, ajalugu on pikk ja on kasutatud väga erinevaid sümboleid. Kui on mingi sümbol olnud, millel meil Eestis hetkel ei ole mingisugust tähendust, siis me ei saa selle kasutamise eest karistada. See on selle sõnastuse loogika. Me ei saa [sellest sümbolist] aru, me isegi ei pruugi teada, et tegemist on näiteks mingi agressiooniga seotud sümboliga.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Noh, Hiina Rahvavabariiki me kõik teame. Need [probleemid] on olnud laiema avalikkuse [ees]. Aga nüüd ma tulen tagasi nende [meie sümbolite juurde]. Võtame konkreetse näite, Narva tank. 1944. aastal on see kindral Fedjuninski operatsiooni mälestamiseks üles pandud, ma kontrollisin, vaatasin statuudi Narva tanki üle järele. Tegemist on agressiooniaktiga, mille sümbolit avalikult eksponeeritakse. Ja siin ei ole inimesest juttu. Te viitasite eelmises küsimuses mälestusmärkidele ja inimesele. Inimesest juttu ei ole. Avalik eksponeerimine, mille eest juriidiline isik saab karistada, kui ta seda avalikult eksponeerib. Ja nüüd juriidiline isik on kahtlemata [teada]. Mälestusmärgid on maaga püsivalt ühendatud, vastutus on tegelikult maa omanikul, Narva Linnavalitsusel, [kes on] juriidiline isik, kes peaks saama trahvi. Küsimus on selles, et kahtlemata püstitati tank  eesmärgiga neid tegusid ehk agressiooniakti toetada. Ma küsin nüüd selgelt, ja ma arvan, et see on positiivne initsiatiiv valitsuse poolt: kas me selgelt ütleme, et agressiooniakti maaga püsivalt ühendatud sümbolite avalik eksponeerimine, mille eesmärk on agressiooniakti õigustada, muutub selle alusel sanktsioneeritavaks?

Aitäh! Selle eelnõu koostamisel sellist mõtet ja plaani ei olnud. Ma ei ole selle tõttu nüüd 100% kindel, et see sõnastus seda asja ka võimaldab. (Saalist hüütakse: "Võimaldab!") No kui võimaldab, siis tõesti, aga siin on olemas konkreetsed klauslid ja tingimused, ma eeldan, et Riigikogu diskuteerib ja arutab nende üle. Järgmine küsimus on see, kuidas seda praktikas rakendada, kas see on mõistlik ja kas on olemas mingisuguseid teisi asjaolusid, mis välistavad või toetavad neid asjaolusid.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma siiski jätkan selle koha pealt, kus te hetk tagasi lõpetasite. Mis teie enda seisukoht selles küsimuses on? Noh, eks te peegeldate ka valitsuse seisukohta, olete valitsuse esindajana siin. Kas või sellesama tanki näitel: kas selle peaks selle eelnõu valguses eemaldama ja kas see teie mõistes on agressiooni õigustav märk? Kuidas te ise seda tõlgendate? Minu meelest on see positiivne. Meil on liialt palju Nõukogude agressiooni sisaldavat sümboolikat.

Aitäh! Mul oleks isiklikult väga hea meel, kui neid erinevaid mälestusmärke, mis Nõukogude aega meenutavad või sellele osutavad, oleks vähem. Aga ju nad on siis mingil põhjusel endiselt üleval ja neid ei ole mingil põhjusel maha võetud.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! No loomulikult oli see Eesti üks suur mahamagamine, kui oli see mustadest eludest hoolime või mis asi see oli, Black Lives Matter. Siis ka ju võeti monumendid, saeti seibideks, visati merre. Oleks pidanud ka [sama] tegema, sest et meie rõhujad ju. Aga ma ei saa millegipärast teie loogikast aru. Sõna võib viia teoni ja me peame sõna justkui ära keelama, aga sümbolit mitte. Ma tuletaksin lihtsalt meelde, et enne, kui läks jamaks kas või Luhanski ja Donetski oblastis, siis olid juba välja ilmunud lipud, kusjuures lipud on välja ilmunud ka Eesti rahvavabariigi kohta. Nüüd, mina käsitlen ikkagi eelnevalt sümbolit, millega luuakse pinnas, kas või ka see, et 2005. aastal toodeti 500 miljonit niinimetatud Georgi linti. Oskate seletada, miks peaks olema seal see sõna keelustatud?

Sõna on selles mõttes enne, et agressioonidele, genotsiididele, sõjakuritegudele ja kõigele sellele eelneb ju teatavat laadi inimeste meelsuse kujundamine. Kui me räägime praegu näiteks Ukrainast, siis Venemaal hakati vist kuskil kümmekond aastat tagasi juba väga agressiivselt, sealhulgas ka riigi juhtkonna tasandil rääkima ja kirjutama sellest, et ukraina rahvas ei ole õige rahvas ja Ukraina riik ei ole õige riik. Seda juttu, et ühel rahval või riigil ei ole õigust eksistentsiks, et nad ei ole päris õiged, räägiti aastaid. Siis tuli sõjaline agressioon. Sõnad olid ettevalmistavad ja siis tulid sümbolid. Ei tulnud enne sümbolid. Enne tulid sõnad, mis rääkisid, et on olemas inimesed, riigid, rahvad, keda ei ole, keda ei peaks olema või kes tuleb ära likvideerida. Ja siis, kui agressioon või meeleolu oli loodud, siis tulid sümbolid, siis tulid tegevused. Selles mõttes on sõna enne.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen kindel, et Eesti rahva peas on juba pikka aega küpsenud [mõte] ja südames valminud tunne, mis riivab nende õiglustunnet nende punamonumentide kontekstis Eesti avalikus ruumis. Sellest räägitakse ikka Eesti tähtsatel pidupäevadel erinevate vabaduse ausammaste jalamitel, et millal see jama ükskord lõpeb. Ma ei saagi nüüd lõpuks aru. Me püüame sanktsioneerida justkui mingeid sümboleid, mida on raske sõnastada, aga need sümbolid on ju aegade jooksul okupantide poolt meile siia pandud, millega me oleme pidanud leppima. Kas me nüüd ikkagi saaks sellest eelnõust teha päris eelnõu, et need sümbolid leiaks koha seal, kuhu nad kuuluvad?

Aitäh! Riigikogul on kahtlematult võimalus ja õigus valitsuse esitatud eelnõudesse teha muudatusi ja täiendusi. Praeguses sõnastuses ei minda tõesti eksisteerivate monumentide kallale, sest see ei olnud selle eelnõu koostamise eesmärk. Aga see ei välista seda, et Riigikogu, kui ta leiab vormelid ja põhjendused, seda teha ei võiks. Nii et see on Riigikogu enda valik.

Jaak Valge, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetav minister! Ennist te argumenteerisite sõna mõju mentaliteedi kujunemise kohta Venemaa näitel. Väitsite, et kümne aasta jooksul on Venemaal arendatud propagandat, mis lõppude lõpuks viis sõjani. Ma küsin nüüd: kas teie arvates tõesti see võrdlus on adekvaatne ja sobib Eestisse? Ma tahaksin teada, kas te arvate, et Eesti on samasugune autoritaarne riik kui Venemaa.

Aitäh! Eesti ei ole autoritaarne riik, aga Eesti ajaloos on väga erinevaid etappe, ka selliseid, mille üle meil ei ole lõpmatuseni põhjust uhked olla, kus oleksid asjad võinud olla paremad ja õigemad. Seetõttu me ei saa ka välistada, et kunagi võib samamoodi tulla aeg, mis meile kahjuks au ei tee.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Saame edasi minna õiguskomisjoni kaasettekandega. Palun siia õiguskomisjoni esimehe Marek Jürgensoni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas eelnõu 576 neljapäeval, 7. aprillil käesoleval aastal. Komisjonis olid kohal kõik õiguskomisjoni liikmed. Lisaks ministrile ja ministeeriumi ametnikele olid kaasatud ka praktikud ja eksperdid. Nimetan [järgmisi külalisi]: Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseiosakonna juht Roger Kumm, Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere, Politsei- ja Piirivalveameti õigusbüroo juht Aare Hõbe, riigi peaprokuröri nõunik Kati Tee, vandeadvokaate esindas Carri Ginter, kes on ka meedias sel teemal sõna võtnud, ja Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna juhataja, karistusõiguse kaasprofessor Anneli Soo oli kaasatud koos riigiprokurör Laura Aiaotsaga.

Ministri ettekannet ma ei hakka siin kordama. Õiguskomisjonis oli diskussioon suhteliselt sõbralik. Ära kuulanud ministri, esitasid kaasatud eksperdid mõned küsimused ja arvamused. Näiteks Carri Ginter kommenteeris, et tal on hea meel, et teema on jõudnud õiguskomisjoni lauale ja jõuab ka Riigikokku. Ta andis hinnangu, et arutelu on oluline ka politseitöö aspektist ning eelnõu menetlusega tuleks edasi liikuda. Lisaks rõhutas Carri Ginter seda, et temale oli avalikest aruteludest jäänud mulje, et minister on valmis vaenukõne temaatikaga ootama, mis siin täna on juba laialdast kõlapinda saanud.

Carri Ginter kommenteeris veel, et Ukraina-vastase agressiooni toetust on sümbolite puhul palju lihtsam tuvastada kui teksti puhul. Seetõttu oli tema arvates sümbolitest alustamine mõistlik. See on esimene samm ning seejärel saab juba pidada pikemat diskussiooni, kes ja mille alusel saaks tõendada ka keelelist agressiooni pooldamist või sõja õhutamist.

Tarmo Kruusimäe märkis õiguskomisjonis, et teema käsitlemiseks võiks otseselt üle võtta terrorismivastase praktika ja kohaldada sarnaseid reegleid. Sellisel juhul oleks olukord paremini hallatav ja inimestele ka arusaadavam, mis on lubatud ja mis mitte.

Carri Ginter märkis veel, et olemasolev ja kehtiv õigus ei ole käesoleva olukorra lahendamiseks piisav. Ta nõustus, et politseile peab paragrahvi rakendamise tegema võimalikult lihtsaks ning selleks on kaks võimalust. Esimene valik on, et politseinik peab tõendama, et sümboli kasutajal on eesmärk agressiooni toetada. Teine valik on objektiivse jälgimise kaudu tõendada, et isik eksponeerib mingit sümbolit agressiooni toetaval viisil.

Anti Poolamets soovis teada, milliseid samme on ette võetud Eesti kodanikega, kes käisid Donbassis ja osalesid sõjategevuses. Ta küsis täiendavalt, kas eelnõu kohaselt tühistatakse agressioonikuriteoga liitumise puhul ka isiku elamisluba. Maris Lauri vastas selle peale, et elamisloa saaks tühistada ka juba praegu kehtiva õiguse alusel, kuid valitsuselt tuleb täpsustus, et seda oleks lihtsam rakendada. Härra Poolamets kommenteeris, et eestlaste jaoks on viisnurk tundlik teema, kuid sõjalist tegevust toimub ka muudes riikides, mille kohta võivad Eestis elavad välismaalased oma meelt avaldada. Maris Lauri vastas seepeale, et sümbolite eksponeerimisel tuleb silmas pidada ka konteksti. Kui keegi kannab mõnda sümbolit, mis ei ole meie ühiskonnas teada, ei ole alust kandjat karistada, see-eest tahtlikku provotseerimist on põhjust karistada küll.

Jõudsime ka selleni, et komisjoni liige Vilja Toomast avaldas arvamust, et käesoleva eelnõu peaks vastu võtma kiirendatud menetluse korras. Ta lisas, et toetab Vabariigi Valitsuse esitatud § 151¹ laiendatud versiooni, kuna sellisel juhul saab seadust vastavalt vajadusele tõlgendada. Samuti avaldas ta toetust sellele, et eelnõust võiks § 151 välja jätta, kuna see vajab pikemat arutelu ja hetkel on oluline menetlusega kiiresti edasi liikuda.

Anti Poolamets kommenteeris veel, et eelnõu teksti abstraktsus, üldistuse aste on oluline ning ei tohiks tekitada olukorda, kus sõja lõppedes peaks vastuvõetud seadusemuudatused omakorda tühistama. Tulenevalt sellest mina komisjoni esimehena tegin ettepaneku suunata eelnõu 576 esimesele lugemisele juba muudetud kujul, jättes eelnõu tekstist välja eelnõu § 1 punkti 3, milles muudetakse karistusseadustiku § 151, vaenu õhutamine, muudatus. Komisjoni liikmed olid täielikul üksmeelel selles osas. Siinkohal tegin ettepaneku eelnõu 576 suunata esimesele lugemisele.

Palju kell on? Jah, 23.54. Nii et 13. aprillil napilt veel jõudsime. Tegin ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks 18. aprill ehk esmaspäeva hommik kell 10. Komisjoni liikmed hääletamist ei soovinud ja olid selles küsimuses konsensuslikud. Samas tegime komisjoni poolt veel ettepaneku, et kui eelnõu 576 esimene lugemine lõpetatakse, siis suunata eelnõu teisele lugemisele 20. aprillil, ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis suunata eelnõu lõpphääletusele juba 21. aprillil. Ka siinkohal komisjoni liikmed hääletust ei soovinud ja olid täielikus üksmeeles. Langetasime veel otsuse, et komisjoni ettekandjaks määrata Marek Jürgenson. Ka selles oli täielik konsensus. Nii et menetluslikud otsused on teile siin praegu ette loetud ja sellised olulisemad momendid sellest, mis toimus komisjonis, said ka välja toodud. Nii et hea meelega vastan teie küsimustele.

Tarmo Kruusimäel on küsimus. Palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Komisjonis oli komisjoni liikmetel selline töine arusaam [asjadest], konsensus oli lihtne tulema. Mind lihtsalt üllatab ministri ettekanne, mis ei olnud üldse kuidagi hea ja väga kiilus sellesse sõna [mõistesse]. Ma kujutan ette, et teil oli võib-olla eelnevalt mingi arutelu. Ega minister tõesti ei mõtle, et nüüd võtame naaberriigi presidendi ja tema kõrgema ametnikkonna nende sõnakasutuse eest vastutusele. Mure on lihtsalt selle pärast, et ministeeriumil on alati sihuke võimekus, plaan C, D ja E, kuidas menetlust venitada – küsida Euroopa Komisjonilt nõu või mida iganes. Kas kõik sujub plaanipäraselt või hakkab ministeerium kehtestama meile oma nägemust?

Aitäh! Praeguse seisuga on mul küll pigem tunne, ja suheldes ka ministeeriumi ametnikega, et midagi peale ei suruta. Hea Tarmo, sa olid ise ka komisjonis kohal ja mul oli hea meel, et minister oli koos ametnikega samuti kohapeal olemas. Ei olnud enam Teamsi vahendusel, me saime otse küsida neid küsimusi ja pigem oldi paindlikud. Nii et praegu ei ole küll ühtegi infot laekunud, et nüüd veel mingeid drastilisi muudatusi siia eelnõusse tuleks. Kui mingid muudatusettepanekud laekuvad esmaspäeva hommikuks, siis ka esmaspäeval komisjonis me need koos kõik üle vaatame. Nii et igal juhul pigem oli rohkem paindlikkust kui sellist nii‑öelda vastuolu.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei paista ja sellega on ettekanded läbi. Saame minna läbirääkimiste juurde. Heljo Pikhof, palun! Palun, kolm minutit lisaaega!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Kui põhjamaiselt ilmalt pilk lahti kiskuda, siis ei saa salata: praegu on ärev aeg nii meil kui mujal. "Ei ole üksi ükski maa" laulsime aastaid tagasi ja see on tõsi, tänapäeval veel rohkemgi kui toona. Oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik, kuulume täieõiguslikuna kümnetesse ja kümnetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Oleme sadade sidemetega seotud muu maailma külge. Pole parata, üha kiirenevas üleilmastumises ei saa me end teistest isoleerida, tagasi pöörduda korilaste kogukonda.

Maailm muutub ja koos sellega ka meie riik. Peame endale aru andma, et solidaarsus on Euroopa alustala, ja tõdema, et väikeriigi jaoks on selles rohkem head kui halba, palju-palju rohkem head. Küllap on kuulumine Euroopa kultuuri- ja julgeolekuruumi meie kui väikeriigi iseolemise ainus tagatis, iseäranis praeguses julgeolekuolukorras, iseäranis idanaabri ettearvamatu juhtimise juures. Ühtekuuluvus tähendab nii õigusi kui kohustusi, üheta ei saa olla teist. Sallivus, sotsiaalne solidaarsus, diskrimineerimise vältimine on Eesti põhiseaduse tuumikväärtused – tee, mille ise oleme endale valinud. Meie, see tähendab Eesti riiki ja rahvast. Need väärtused on kirjutatud meie põhiseadusesse.

Hirmust ja häbist, vihast ja vaenukõnest on viimasel ajal räägitud rohkem kui küll. Iga sorti meedias, kõiksugu kõnetoolidest, ikka nõnda, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Lõpuks on kõik segi nagu puder ja kapsad. Iga uus möödarääkimine kütab vaid uusi kirgi. Jah, tundmatu tekitab hirmu. Jah, raske on uue ja sageli võõrapärasega nii kiiresti kohaneda, kui praegune aeg nõuab. Aga jätkem meie need tunded ja lolluseni leierdatud mõisted täna kõrvale – õli tulle valamisest ei võida keegi. Vaadakem hoopis, mida arukat saame meie kui Eesti riigi kodanikud, valitud rahvasaadikud siin üheskoos ära teha.

Hea Riigikogu! Eesti Inimõiguste Keskuse infokirjast võime lugeda: "Vaenukõne [aga] alandab ja alavääristab inimesi seepärast, kes nad on – nende nahavärvi, etnilise päritolu, rahvuse, keele, usuveendumuste, soo, sooidentiteedi, seksuaalsättumuse, puude või vanuse pärast. Vaenukõne leiab tee kõikjale – tänavale ja internetti. Vaenukõne võib olla anonüümne, aga võid seda kuulda hoopis mõnelt tuttavalt või koguni poliitikute suust. Kõige hirmsam on, et vaenukõne õhutab sallimatust ja vägivalda, luues keskkonna, kus teatud inimeste diskrimineerimine ja ründamine oleks justkui õigustatud, isegi kui kõneledes otseselt vägivallale ei kutsuta."

Ja veel. Oleme Euroopaga, samas väärtusruumis koos teiste Euroopa riikidega kokku leppinud, et avalik vägivallale õhutamine on kriminaalkorras karistatav. Kahjuks pole Eesti kokkuleppest kinni pidanud, olles koos Rumeeniaga Euroopas ainukesed. Vaenamine sisaldab selgelt psüühilist rünnakut, vägivalda või sellele üleskutset. Avalik vaenamine kasvab kergesti üle tegudeks ja siis on juba hilja vägivalda tagasi hoida või kontrolli alla saada. See mobiliseerib inimesi, kes ilma sedalaadi üleskutseteta poleks aktiivsed. Kui kutsutakse üles vaenama inimest lähtuvalt tema grupikuuluvusest või kutsutakse üles vägivallale teatud grupi suhtes, siis ei juhtu täna mitte midagi. See tähendab, et regulatsioon seaduse tasandil puudub.

Selleks, et vaenamine oleks hukkamõistetav ja karistatav, peavad sellel olema selged kvalifitseeritud tunnused. Ühiskonnas peame me  selle teema loomulikult rohkem läbi rääkima, et inimesed saaksid aru, et üksnes viha ei tähenda veel vaenamist. Kui ühiskonnas vaenukõnega ei tegeleta, võivad pahatahtlikud solvangud kasvada üle hoopis varavastasteks tegudeks või isegi füüsiliseks vägivallaks. Kui keegi midagi ei tee, jääb vaenukõne levitajatele mulje, et nad võivadki nii käituda. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Paul Puustusmaa. Palun!

Aitäh! No näete, head sõbrad, tere hommikust kõikidele unetutele siin ja unistele seal monitoride taga, kui nad seal on ja kui nad ei maga. Huvitav oli see, et hea Heljo tuli siia pulti ja rääkis, et sellest asjast on nii palju räägitud, et kõik on segamini nagu Kört-Pärtli särk. Ja siis ta rääkis terve oma kõne vaenukõnest. Heljo, vaenukõne on välja võetud, seda siin seaduses ei ole. Aga see selleks. Eks igaüks räägib, nagu ta tahab ja oskab, sellepärast et see on meie eesmärk siin rääkida, veenda oma partnereid, kolleege.

Aga jah, eks selle seadusega on nüüd päris suur segadus küll, sellepärast et see eelnõu on läbinud päris korraliku metamorfoosi ja esialgsest, ütleme, täiesti vastuvõetamatust eelnõust on tehtud midagi, mida me saame arutada ja küpsetada sellest ka hea ja vajaliku saiapätsi.

Endine õiguskantsler Allar Jõks ütles kuus päeva tagasi – no nüüd vist juba seitse päeva tagasi – ERR-is selle eelnõu kohta selles staadiumis, kui meil seda vaenukõnet ei olnud välja võetud, et see eelnõu kandideerib kindlasti halvima eelnõu tiitlile, kuna paneb vihakõne paragrahvi lisamisega kokku muudatusi, mis ei peaks kokku kuuluma. Näete, need on läinud! Ta ütles veel seda, et õigusloomega tegelevad inimesed elavad justkui teises reaalsuses. Ja siin on tal õigus.

Me elame tõepoolest teises reaalsuses, sellepärast et ilmselt see on meie paha saatus, mis meid on sellisesse saatusse pannud. Briti Tööpartei poliitik Richard Crossman on kunagi defineerinud seda, mis on poliitiline mõtlemine. Ta ütles niimoodi, et poliitiline mõtlemine erineb tavainimese mõtlemisest olulisel määral. Poliitilise mõtlemise järgi kõigepealt koostatakse lõppotsus, seejärel leitakse talle argumentatsioon, ja kui vaja, siis ka kodifitseeritakse. Ehk asjad käivad vastupidi. Ja selle seaduse probleem see täpselt oligi. Kõigepealt otsiti lõpplahendus, kuhu taheti jõuda, ja siis hakati argumenteerima ja kodifitseerima. Ja sealt see eelnõu tuli.

Aga iseenesest ma ütlen kohe ära, olles siin fraktsiooni esindajana, et me oleme fraktsioonis seda väga tugevalt arutanud. Ja jutt sellest, et rahvuskonservatiivid oleksid nagu selle eelnõu vastu täiesti ja kõik need asjad, mis meile külge on  kleebitud – ei! Vaadake, head sõbrad, point oligi selles, et seda Kört-Pärtli särki me ei saanud sellisena vastu võtta, nagu ta meile oli tehtud ja pakutud. Nüüd, kui ta on muudetud kujul, siis me tahaksime edasi minna, kuid ka siin on väga palju probleeme.

Taas ma pean pöörduma endise õiguskantsleri [sõnade] poole, sellepärast et tema seitse päeva tagasi öeldud sõnad kattusid peaaegu sõna-sõnalt, mõttelt igal juhul, meie fraktsiooni seisukohtadega. Nii et hakka või kahtlustama, et äkki ta istus meil ekraani taga. Aga ta küsis, kas praeguse eelnõu järgi peaks politsei otsime sümboleid, mis toetavad türklaste genotsiidi armeenlaste vastu. Ja Rwanda? Endise õiguskantsleri sõnul peaks seadused selgelt ütlema, et keelatud on sümboolika, mis toetab konkreetselt Venemaa agressiooni, et mitte laiali valguda. Ja meie probleemiks ongi see, et me oleme laiali valgunud.

Aga iseenesest on see eelnõu loomulikult oluline. Ehk mida me tahame öelda? Hoolimata sellest, et EKRE on selle seaduse osas skeptiline, ka praegu oleme skeptilised, sellepärast et ka täna – me nägime ministrit siin puldis, kui me küsisime küsimusi ja [kuulsime] vastuseid – oli näha, et segadust on veel palju, aga me siiski loodame. Me tõesti loodame seda, et selle kümmekonna päeva jooksul need parandused ja selle teksti töötlus võimaldab seda olulist seadust teha sellisel moel arusaadavaks, mõistetavaks ja selgemaks, et me saaksime seda ka jõuliselt ja ausalt toetada. Et ei juhtuks sellist olukorda, et politsei  ...

Palun mõne minuti juurde.  

Kui palju? Kolm? Teeme nii, teeme kolm minutit, palun!

Et ei juhtuks sellist olukorda, et politsei asub kohtuniku rolli, semantikuks ja kohtunikuks. Politseil ei ole sellist õigust ja ei peagi olema sellist õigust. Normitehniliselt ja sisuliselt peab olema õigusnorm sellisena kirjutatud, et politsei saab selgelt aru ja ka inimesed, kelle suhtes seda rakendatakse, ka juriidilised isikud, mõistaksid asju selgelt.

Niisiis, head sõbrad, me peame jõudma selle väga lühikese aja jooksul, kui me tahame seda eelnõu jõustada, selge sõnastuse juurde, mida hetkel kahjuks veel ei ole. Aga läheme edasi! Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja. Urmas Reinsalu, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Jah, palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, proua minister! Lugupeetud rahvaesindus! Isamaa fraktsioon toetab venitusteta Vene Föderatsiooni agressioonisõda õigustavate sümbolite keelustamist. Me peame mõistlikuks teha parlamendis kõigi erakondade vahel koostööd, selles vaimus oleme nõus ka oma järgmisena tuleva eelnõu kindlasti nii-öelda ühendama ja otsima sobivat sõnastust. Ma olen kindel, et kuna parlamendijõududel on tahe see küsimus kiiresti lahendada, eriti just enne 9. maid, siis seda teemegi.

Nüüd mõned praktiliselt tähelepanekud. Kindlasti on hukkamõistetav ja vähimatki õigustust mitteomav selle vihakõne-eelnõu liitmine selle eelnõuga. Ja on asjakohane, et koalitsioonisaadikutel parlamendis jagus vastutustunnet see intriig katkestada, see õigusloomeline mõtteroim.

Nüüd see, mis puudutab agressioonikuriteoga liitumist, [selles] osalemist või selle toetamist, me täies mahus loomulikult toetame selle sätte implementeerimist viivitamatult. Meil puudub praktiline informatsioon, kui palju neid isikuid [agressioonikuriteoga kaasa] läinud on, siin on avalikkuses viidatud kümnetele isikutele. Meie politseiasutused peavad sellega tegelema. Aga loomulikult on tegemist tõsise kuriteoga, mida tuleb sanktsioneerida.

Ma mäletan, et meie eelnõu loogika oli see, et me just nimelt anname õigusnormiga konkreetset agressioonikuritegu puudutavate sümbolite kasutamise sanktsioneerimise [võimaluse]. Valitsus on lähenenud sellele laiemalt. Ma kutsuksin üles tõsiselt mõtlema sellele. Nimelt, kui valitsus on valinud väärteolise karistuse – meie eelnõus oli seal ette nähtud ka vanglakaristus, kui on vägivald või kaasneb oht vägivallale –, siis siin on väärteo puhul kasutatud sõna "eesmärk". Ma nüüd olen mõne juristiga rääkinud selle sõna [kasutamisest] väärtegude puhul, ja kuna ka see tõendamine on lihtsam tegelikult, kui on kuritegude puhul, ma kutsun õiguskomisjoni üles tõsiselt kaaluma eesmärgist loobumist. Eesmärgi ära tõestamine, et sul see Georgi lint oli ja mis eesmärgil sa seda kandsid, on ülimalt keeruline, loomulikult menetluskoormuse mõttes lisatoiminguid läbi viia, ma arvan, ei ole suure mõistlikkusega. Ma arvan, et sõna "eesmärk" võiks komisjon tõsiselt kaaluda sealt kaotada.

Me kõnelesime ja proua minister selgelt tõi välja selle, et nende agressiooniaktidega – ennekõike on meie fookus loomulikult agressiooniaktidel, mis on leidnud aset meie riigi vastu laiemas kontekstis selle kõrval – me praegu peame silmas akuutsena Vene Föderatsiooni agressioonisõja õigustamist sümbolite kaudu Ukrainas [ja nende] keelustamist. Loomulikult selle all, nagu proua minister osundas meie ajaloole, me mõistame Nõukogude Venemaa agressiooni vabadussõjas meie vastu, me mõistame loomulikult seda agressiooni, mis leidis aset meie annekteerimisel ja taasokupeerimisel 1944. aastal. Loomulikult lähevad selle alla ka muud agressioonid.

Ma osundasin Hiina agressioonile näiteks Tiibeti vastu, siin võib neid mitmeid esile tuua. Loomulikult, maailma ajaloos aset leidnud agressiooniaktid, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod, nende ühiskonda häiriv avalik eksponeerimine tuleb kõne alla tõepoolest ka, ma kujutan ette, ühiskondlikku puutumust omavates küsimustes. Eksootilisemad sõjakuriteod, mis on aset leidnud ajaloolises perspektiivis, ju nende sellisel moel ühiskonda häirivate sümbolite kasutamine suurt praktilist tähendust ei oma. Kuigi, ma tuletan meelde, nagu proua minister ütles, see hakkab toimima ka sotsiaalmeedias. See tähendab, et õigustused, hinnangud, nende sümbolite kasutamine, mis puudutab sotsiaalmeediat, tuleb loomulikult [selgeks] teha.

Enesestmõistetavalt on selge see, et sotsiaalmeedias meil seisab ees 9. mai. See tähendab seda, et kui me 9. mail selle eelnõu oleme jõustanud ja me näeme Vene saatkonda Vene lippudega oma võitu suures isamaasõjas ehk meie jaoks tegelikult sõjakuritegu, agressiooni tähistaval moel tähistamist, siis loomulikult on selge, et sellele langeb sanktsioneerimine. Mul on hea meel, et proua minister ütles ka selgelt välja, et Vene lipu kasutamine, sellesama Vene lipu kasutamine, mis praegu on Vene tankidel Ukrainas, on käsitletav selles kontekstis praegu loomulikult agressiooni õigustamisena. Väga õige, ja me peame [seda] otsustavalt tõkestama.

Nüüd on tähtis see ja siin tuleb komisjonis mõelda seletuskirja täpsustamisele, kui me eelnõud oleme ühendanud, et me soovime, et meie avalikus ruumis, meie avalikkuses neid Georgi linte, Z-tähti ja muid sarnaseid sümboleid, viisnurkasid, ei kasutataks. See tähendab loomulikult seda, et kui nad on autode peal, ammugi veel kusagil avalikkuses, majaseintel, kus iganes, siis me anname seadusandja selge juhise politseile: meie ruumis, avalikus ruumis, meie avalikkuses neid olla ei tohi. Eesti riik nii kriitilises olukorras, sõjaolukorras, peab ennast ühemõtteliselt ja tingimusteta kehtestama.

Ja nüüd see, mis oli tegelikult minu jaoks meeldiv üllatus: Vabariigi Valitsus, Keskerakond ja Reformierakond otsustasid lahendada lõplikult probleemi, mis puudutab Nõukogude anneksiooni ja sõjakuritegusid õigustavate sümbolite mälestusmärkide näol eksisteerimist meie avalikus ruumis. Siin seadus ütleb selgelt, et agressiooniakti sümboli avaliku eksponeerimise eest eesmärgiga neid tegusid toetada, saab olema keelatud. Kui me võtame näiteks Maarjamäe, kus on kümnete kaupa [agressiooni sümboleid] – ma ei räägi loomulikult hauatähistest, keegi ei tohi võidelda surnutega, hauatähised ja sõjaohvrite mälestusmärgid loomulikult on eraldi küsimus, need on kaitstud rahvusvaheliste lepingute alusel ja üldinimlik humanistlik arusaam neid ei käsitle. Aga see, mis puudutab nüüd nii-öelda võitu agressioonisõjas, mis meie vastu peeti, siis nende sümbolite puhul, Maarjamäel meil on kümnete kaupa neid rivis 200 meetrit eemal kommunismiohvrite mälestusmärgist. Nüüd lõpuks me saame selguse selle valitsuse algatatud seaduseelnõu alusel selles küsimuses, me saame selguse Narva tanki küsimuses. Need on otseselt paigutatud eesmärgiga agressiooni õigustada.

Ma tuletasin siin meelde seda Fedjuninski operatsiooni austamiseks paigaldatud tanki ja neid [sümboleid] me leiame veel mitmeid. Ja nüüd saabubki lõpuks selgus: Eesti Vabariik kehtestab ennast üle 30 aasta pärast meie riigi vabaduse taastamist. Ma kutsun üles viivitamatult meie korrakaitseametnikke koostama vastavat nimistut. Need [sümbolid] asuvad üldiselt kas riigi või kohaliku omavalitsuse maa peal. Juriidilisele isikule, kes neid ei kõrvalda, on ette nähtud rahatrahv kuni 32 000 eurot. Ja riik peab ennast selle seaduse jõustumise eel [kehtestama], sest ei saa olla olukorda, et me hakkame riigiasutuste juhte ja kohaliku omavalitsuse juhte trahvima, see oleks kindlasti kahetsusväärne. Ma kutsun üles riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste juhte venitusteta lõpetama Nõukogude sümboolika, mille eesmärk on agressiooniakti õigustada või eesmärgiga neid tegusid toetada omal ajal, kui nad paigutati sellesse avalikku ruumi, [säilitamise] ja need kõrvaldama. Ma olen siiralt tänulik proua justiitsministrile selle algatuse eest, selle julguse eest see küsimus lahendada otsustaval viisil (Juhataja helistab kella.) ja kriitilisel ajal – kriitiline olukord nõuabki julgeid otsuseid. Aitäh selle meeldiva ja positiivse sõnumi eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Hanno Pevkuri. Palun! Palun, kaheksa minutit.

Head hilisõhtut või ööd, kuidas kellele! Härra Reinsalu on muidugi lennukas, ei ole midagi öelda, ei ole midagi öelda. Aga sinust ma ei taha rääkida. Sellel eelnõul on kolm selget eesmärki. Vähemalt oli sellel hetkel, kui Vabariigi Valitsus selle heaks kiitis. Alles on jäänud kaks. Aga need kaks on väga kaalukad.

Alustame lühemast eesmärgist või seadusetekstist, mis on selge sõnum nendele inimestele, kes lähevad agressori poolel sõtta. Teil ei ole Eesti riiki tagasipöördumiseks põhjust, kui te ei ole Eesti riigi kodanikud. Kui te olete Eesti riigi kodanikud, siis teid võetakse vastutusele. Väga lihtne ja selge sõnum. See ongi see sõnum, mida riik peab andma selles olukorras, kui meie sõpra, meie liitlast,  meiega ühtemoodi mõtlevat riiki rünnatakse. Ja selliseid lihtsaid sõnumeid tuleb hoida.

Ma arvan, et teine lihtne sõnum, mida me selle eelnõuga tegelikult anname ja loodetavasti kiiresti anname, keskendub eelkõige sümbolitele. Selle eelnõu kirjutamise eesmärk oli reguleerida sümbolite kasutamist, mis õigustavad nelja üldtunnustatud kuritegu: inimsusevastane kuritegu, sõjakuritegu, agressiooniakt ja genotsiid. Ja ma usun, et rahvusvahelises õiguses ei ole kuidagi teistpidi või mitmeti mõistetav see, mis on genotsiid, mis on inimsusevastane kuritegu, mis on sõjakuritegu või agressiooniakt. See, kuidas seda kohtud lõpuks hindavad, loomulikult on erinev. Inimesed teoreetiliselt võivad seda erinevalt enda nägemuses lahti mõtestada. Mina julgen väita, et Ukrainas on toime pandud kõik neli, ja pannakse jätkuvalt toime.

Ehk põhjuseid reguleerida nende sümbolite kasutamist, mis neid kuritegusid õigustavad, on rohkem kui küll. Ja siin ei ole riigil võimalik öelda, et ei, me sellega ei tegele või oi, meil on juba seadused olemas. Ei, me peame ütlema vajadusel ka hariva sättena ja preventiivse sättena ja loomulikult ka rakendatava sättena seda, mida me tegelikult mõtleme. Me tegelikult mõtleme, et selliste sümbolite kasutamine on keelatud. Tähestikku üles lugeda ei ole mõeldav. Tõesti, sümbolid muutuvad. Nii nagu ka näiteks Ukraina vastupanuvõitluses on üheks sümboliks saanud päevalill – see on vastupanuvõitluse sümbol. Nii et selles mõttes selge sõnumi andmine on minu arvates äärmiselt oluline.

Aga ma tahaksin siiski peatuda sellel, mis sellest eelnõust välja jäi. Ei, see ei ole kuidagi mingisugune õigusroim või mis iganes sõna siin kasutati. Eesti Vabariigis kehtib põhiseadus. Põhiseaduse § 12 teine lõik ütleb sõnaselgelt: "Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav." Ütleb samamoodi: "Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel." Mina ei loe põhiseadusest välja, et sellel peaks olema veel lisaklausel, et peab tekkima oht inimese elule või tervisele. Aga karistusseadustik täna ütleb, et vaenu õhutamine, mis on põhiseaduse §-s 12 toodud, on karistatav ainult juhul, kui sellega kaasneb oht isiku elule või tervisele. Põhiseadus nii ei ütle.

Meie kardame seda avalikku debatti ühiskonnas mingil segasel põhjusel. Kogu aeg kardame. Kardame vaidlust või kardame debatti põhiseaduse kehtivuse üle. Kuulge, jabur! Põhiseadus kehtib Eestis. Põhiseadus ütleb, et igasugune viha õhutamine on karistatav. Ei ole vaja teha seda. Ja seetõttu on mul kurb, et see säte just nimelt sõjatingimustes praegu välja läks. Aga ma mõistan seda kompromissi vajadust, sest et eelkõige on vaja anda signaal parlamendist, ja kiire signaal, et tõepoolest sõda õigustavad sümbolid või sõtta minek agressori poolel on keelatud ja vajadusel karistatav.

Aga ma kutsun üles meid mõistma, et see on politseile antud õigus, mitte norm, mida peab alati ja kogu aeg kasutama. Politsei peab igakordselt hindama, kas ühe või teise sümboli kasutamine on eesmärgiga seda nelja kuritegu õigustada või mitte. Mina usun, et Eesti politsei on piisavalt tark. Eesti politsei ei ole liikluskaamera, mis lihtsalt tuvastab, fikseerib ja määrab trahvi. Eesti politsei on iseseisvalt mõtlev ja suudab teha otsuseid, kas on vaja karistada või mitte või piisab sellest, et öelda kellelegi, palun võtke ära see Georgi lint või palun eemaldage Z-täht. Ja kui inimene sellele ei reageeri, siis on võimalik karistada.

Nii et, head sõbrad, ma siiralt kutsun meid kõiki üles seda eelnõu väga kiiresti menetlema. Mul on hea meel, et õiguskomisjon on võtnud eesmärgiks juba homme veel kord sellele eelnõule otsa vaadata. Esmaspäeval õiguskomisjon on valmis läbi vaatama muudatusettepanekud, kui neid tuleb. Ma loodan, et neid väga palju ei tule. Ja et juba järgmise nädala kolmapäeval ja neljapäeval me teeme ära teise ja kolmanda lugemise. See on oluline signaal Eesti ühiskonnale, sellepärast et arvestagem, ülejärgmisel nädalal on aprillirahutuste 15. aastapäev ja sealt edasi on saabumas 9. mai. Eesti riik peab ennast kehtestama, kui on selleks vajadus. Ja ma usun, et Eesti riik seda suudab ja Eesti parlament seda suudab ja me suudame kokkuleppel need kaks kiire[loomulist] muudatust vastu võtta juba järgmisel nädalal. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Nüüd vastusõnavõtt kohapealt. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Täiesti nõus Hanno Pevkuriga, et asi vajab kiiret, akuutset tegutsemist. Teiseks, ma tahaksin korrigeerida või täpsustada Hanno Pevkuri sõnu, et see ei ole mitte politseile tekkiv kohustus, vaid õigus. Ei, vastupidi. Politseile on see selge kohustus nende sümbolite eksponeerimist tõkestada ja teha seda tingimusteta. See, ma olen Hanno Pevkuriga nõus, millise sanktsioneerimise politsei valib, kas piisab hoiatusest või kohaldatakse trahvi, on loomulikult politsei pädevus vastavalt proportsionaalsusele ja tervemõistuslikkusele.

Nüüd, mis on oluline enne 9. maid, ma tahaksin selle üle korrata. Eesti riigi tõsiseltvõetavust ja meie võimet ennast kehtestada näitab see, et 9. mail, kui reaalselt on küsimus pronksmehe juurde tulekus, me ei näeks seal neid Georgi linte ja sümboleid, mis heroiseerivad agressiooniakti ehk teise maailmasõja suure isamaasõja võitu, nagu me oleme seaduses ette näinud. See on ühemõtteline ja tingimusteta seisukoht. Selleks, et seda ilma massilist politseijõudu rakendamata realiseerida, kordan ma üle oma ettepaneku härra siseministrile: pronksmehe perimeeter tuleb 9. mail sulgeda, selleks et seal mingit rahvarännet ei toimuks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 576 esimene lugemine lõpetada. Muid ettepanekuid meil ei ole? Ei ole. Järelikult määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 18. aprilli kell 10. Esimene lugemine on lõpetatud ja 14. päevakorrapunkti käsitlemine [on samuti] lõpetatud.

Liigume 15. päevakorrapunkti juurde: Isamaa fraktsiooni algatatud karistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõu 556 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Austatud parlamendi esimees! Austatud parlamendiliikmed! See eelnõu on tegelikkuses ju samasuunaline, ühte osa valitsuse eelnõust käsitlev. Mul on hea meel, et meie eelnõu ajendas ka valitsust nende küsimustega tegelema. Mis puudutab Vene Föderatsiooni Ukraina-vastast agressioonisõda toetava sümboolika kasutamist, siis meie eelistus seda eelnõu esitades oli see, et oleks just nimelt konkreetse sihitusega norm. Valitsus valis avarama konteksti sellele ettepanekule. Selleks, et see seadus saaks venitusteta jõustuda, me oleme, nagu ma ütlesin, koostöövalmis ja toetame kindlasti omalt poolt nende kahe eelnõu ühendamist ja venitusteta menetlemist.

Meie [eelnõu] erinevus valitsuse eelnõuga võrreldes oli tõesti see, lisaks selle normi konkreetsusele – kuigi ka meie panime sellesse  normi propaganda, või mis propaganda, sõjapropaganda paragrahvi ning ka valitsus pani sinna normi sõjapropaganda paragrahvi, ja ma arvan, et see on karistusseadustiku struktuuri vaadates loomulik – me nägime ette, et kui see tegu, sümbolite kasutamine, on toime pandud vägivallaga või sellega ähvardades, siis oleks selle eest maksimaalkaristusena ette nähtud vangistus.

Ma tahan täpsustada seda, minu meelest on see oluline, et õiguskomisjon – siin juba tekkis küsimus, et see on politsei õigus, et siin on see küsimus – peaks kindlasti andma mingi näitliku loendi nendest sümbolitest, millest me kõneleme. See oleks rakendamisel vähemalt juhiseks, et mis on seadusandja mõte. Me kõneleme Georgi lindist, meie oma seletuskirjas oleme ära märkinud näiteks Georgi lindi, Z‑tähe, sõda pooldavad loosungid, selles kontekstis Vene lipu kasutamise. See oleks asjakohane.

See on lühidalt selle eelnõu sisu. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi? Hea ettekandja, tundub, et asi on selge, küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Marek Jürgensoni. Komisjoni väikesed otsused siis ka.

Jaa. Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Nagu ka eelmist päevakorrapunkti, arutati Isamaa fraktsiooni algatatud karistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõu 556 õiguskomisjonis 7. aprillil, seda siis kolmanda päevakorrapunktina.

Tarmo Kruusimäe selgitas meile seal, et eelnõu sisu üle on fraktsioonid juba omavahel arutanud ning jõudnud üksmeelele. Ta lubas vastata küsimustele. Tõepoolest, selle eelmise punkti raames, mida me siin just äsja käsitlesime, said kõik erinevad küsimused nii praktikute kui ka ekspertidega läbi arutatud. Tänu sellele ka suuremat diskussiooni ei tekkinud. Maris Lauri kommenteeris lihtsalt niipalju, et Vabariigi Valitsus toetab küll seda eesmärki, kuid rõhutas, et valitsuse esitatud eelnõu on laiem ja universaalsem.

7. aprillil said langetatud menetluslikud otsused. Otsustasime suunata eelnõu 556 täiskogu päevakorda 13. aprillil, mis oli küll juba natuke aega tagasi, eile. Tegime ettepaneku eelnõu 556 esimese lugemise lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. aprill kell 10, samuti nagu valitsuse eelnõu puhul. Siinkohal komisjoni liikmed hääletamist ei soovinud, selles oli täielik konsensus. Järgmise ettepanekuna sai läbi arutatud, et kui eelnõude 556 ja 576 esimesed lugemised lõpetatakse, siis need [eelnõud] ühendada ja suunata see ühendatud eelnõu teisele lugemisele 20. aprillil. Kui ühendatud eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek suunata see lõpphääletusele 21. aprillil. Siinkohal valitses samamoodi täielik konsensus. Keegi hääletamist ei soovinud. Üksmeelselt nõustuti ka sellega, et kaasettekande võiks teha, nagu ka eelmises päevakorrapunktis, Marek Jürgenson ehk mina. Sellega olen kogu olulise info ka selle eelnõu kohta öelnud.

Tore. Aitäh teile! Küsimusi ei ole. Suur tänu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ka seda soovi ma näen. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seederi.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hästi lühidalt ma siiski mõned mõtted ütlen seoses arutatava eelnõu 556 esimese lugemisega. Selle eelnõu on algatanud Isamaa fraktsioon. Eelmine eelnõu, mille on esitanud valitsus, on ju samal eesmärgil menetlusse esitatud, aga nende erinevus on siiski see, et Isamaa eelnõu on fokuseeritud, konkreetsem, selgem ja suunitletud ainult praegu toimuva Vene-Ukraina sõja teemale. Valitsuse esitatud eelnõu on üldsõnalisem, laiem, võimaldab avaramat tõlgendust.

Meil on selles mõttes kahju, et me oleme kaotanud aega, seetõttu, et valitsus ei asunud koheselt Isamaa esitatud eelnõu toetama. Valitsuskoalitsioon oleks võinud paar nädalat varem esitatud eelnõu puhul võtta kohe positiivse hoiaku ja täiendada seda oma muudatusettepanekutega, kui oleks olnud soovi. Nii me oleksime aega võitnud. Praegu oleme jälle olukorras, kus aeg surub peale ja järgmisel nädalal peaks toimuma kaks lugemist, teine ja kolmas lugemine ühel nädalal. Nii et sellise natukene nagu liivakastimängu tõttu oleme me sattunud ka menetluslikesse raskustesse ja rikume head tava. Aga mis seal ikka, ma arvan, et hea on see, et me siiski oleme jõudnud ühisele seisukohale ja on valmisolek olemas nii selle eelnõu algatajatel kui ka valitsuskoalitsioonil need eelnõud ühendada, mis on hea mõte.

Hea on ka see, et valitsuskoalitsioon loobus vihakõne sissesurumisest sellesse eelnõusse. See üldse võimaldas selle eelnõuga edasi minna. Vastasel juhul tõenäoliselt eelnõu, mis valitsuse poolt esitati, ei oleks parlamendi heakskiitu leidnud ja neid kahte eelnõu ei oleks saanud ka ühendada.

Palju on räägitud siin sümbolitest, tähtedest, lippudest, monumentidest, et võib olla väga erinevaid lähenemisi ja tõlgendusi. Jah, see võib tõesti nii olla. Minu ettepanek on küll, et me peaksime eelnõude ühendamisega samaaegselt täiendama ka seletuskirja, kus me kirjutaksime selle tänase arutelu siin, need küsimused ja vastused ning parlamendi tegeliku tahte selgemalt lahti, et hiljem, kui peaksid tekkima kohtuvaidlused, oleks kohtutel, millele toetuda, ja saaks välja selgitada, milline on olnud seadusandja või parlamendi algne tahe. Nii et soovin selle eelnõu kiiret ja asjalikku menetlemist ning loodan, et ta täidab oma eesmärki. Aitäh!

Aitäh! Aitäh nende heade soovide eest! Nii. Kas on veel kõnesoove? Palun! Ei ole. Kui ei ole, siis ma sulgen läbirääkimised. Läbirääkimised on suletud.

Nüüd on niiviisi, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 556 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 18. aprilli kell 10. Esimene lugemine on lõpetatud ja 15. päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume edasi 16. päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 537 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Aitäh! Kui eelmine, õieti üle-eelmine eelnõu, tekitas palju küsimusi ja meil on määratlematu õiguslik olukord, kus on palju küsimärke, siis see eelnõu on konkreetne, sisuline ja kasulik. Tegu on töölepingu seaduse muutmise [seaduse] eelnõuga, mis sätestab põhimõtte, mille järgi töölepingu seaduses ettenähtud puhkustele lisanduvad rahvuspüha ja riigipühade päevad, mis langevad iganädalastele puhkepäevadele. Täiendavate puhkepäevade võrra pikendatakse ka alaealise põhipuhkust, osalise või puuduva töövõimega töötaja põhipuhkust ning haridustöötaja puhkust. Riigipühi on pühade ja tähtpäevade seaduse järgi kümme. Käesoleval aastal langeb puhkepäevadele viis liikuvat riigipüha. Lisapuhkepäeva ei anta riigipüha eest, mis on alati pühapäeval.

Nädalavahetusele sattunud riigipüha eest lisapuhkepäeva andmist on toetanud ka Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid. Eelnõu loogika on sama nagu varasematel eelnõudel: lisapuhkepäevade andmine, sest paljudele tundub ebaõiglane, kui riigi lubatud puhkepäevi ei saa realiseerida.

Antud eelnõu võimaldab tööandjal päevi kompenseerida nii, et need lisatakse põhipuhkusele juurde. Sotsiaaldemokraadid tulid hiljuti välja eelnõuga, mille järgi oleks puhkepäevad kohe kompenseeritud, aga see on keerukam, sest tööandja ei saa nii järsult oma tegevusi ette planeerida. Printsiip on, ma arvan, õige nii sotsiaaldemokraatide kui ka Keskerakonna mõtete puhul, aga lihtsam on need [päevad] lisada põhipuhkuse juurde.

Milleks seda vaja on? Me teame maailmast, et ameeriklased rügavad erakordselt palju, neil on palju lühem puhkus kui meil. Aga sellegipoolest töötatakse Eestis oluliselt rohkem kui Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras. Samas on meie inimesed keskmise eluea ja tervena elatud aastate poolest viletsamas seisus.

Töötervishoiueksperdid leiavad, et töötajad vajavad taastumiseks pikemaid puhkusi. Ajaliselt mõeldakse selle all 20 ja rohkemat päeva. Selle aja jooksul jõutakse tööväsimusest ja ‑pingetest välja puhata.

Pikematel puhkustel on mõju töömotivatsiooni kasvule, need aitavad kaasa paremale tervisele. Tervena elasid Eestis 2019. aasta andmete alusel mehed 54 ja naised 57 eluaastat. Tervena elatud aastate arvus on olnud märgata positiivset muutust maapiirkondades. Kui Eestis oli meeste keskmine eluiga 2018. aastal 73 ja naistel 82 aastat, siis Rootsis oli see meestel 80 ja naistel 84 aastat. Ehk mõtlemisainet on meil palju. Rahva tervis on minu meelest eesmärk, mille suunas tasub pürgida.

Me teame, et nõukogude ajal oli kõige tähtsam plaani täitmine ja see, kas ennast surnuks töötati, oli riigile teisejärguline. Ma arvan, et me peaksime toimima vastupidiselt, vaatama seda, et me oleksime tervemad, tugevamad ja elaksime mõtestatumat elu, mitte ei viiks kolme aastaga ellu müstilist viisaastakuplaani, hoiaksime ennast, hoiaksime oma järeltulijaid, tegeleksime rohkem enesearendusega, oma tervise hoidmisega, tervisespordiga.

See kõik on hädavajalik. Kui me liigume puhkuste pikendamisega edasi, siis äkki me jõuame kunagi veel kaugemale ja võimaldame rohkem vabadust tööorjusest just lasterikastele peredele. Teeme neid samme, kas või väikseid samme, järk-järgult. Loomulikult peab inimestel olema võimalus tööl käia, aga minu meelest peaks olema vähemalt lasterikaste perede emadel võimalus valida ka kojujäämine. Vaat see on õige emapuhkus, kui kolme või nelja lapse ema võibki jääda koju ja tunneb ennast tõelise pereemana, ei pea Maximas rügama. Ma arvan, et see [viimati mainitu] ei ole suur ja püha siht. Aitäh! 

Suur tänu! Aitäh selle ettekande eest! Vähemalt üks küsimus. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Need inimesed, kes peavad töötama riigipüha ajal, näiteks bussijuhid, arstid, politseinikud – tegelikult see nimekiri on päris pikk –, peavad töötama ka siis, kui see riigipüha juhuslikult on nädala keskel, niinimetatud tööpäeval. Kas siis peaks teie eelnõu järgi andma selle päeva, nii nagu te olete kavandanud, ka nende puhkusele juurde või kuidas seda peaks käsitlema? Vastasel juhul me ju diskrimineerime neid inimesi, tervet gruppi, ja loome ainult ühele osale mingi väikese eelise.

Meil on muidugi palju erialasid, kus peab öötööl käima,  puhkepäevadel töötama, aga neile on ette nähtud eraldi kompensatsioonid, lisatasud. Mõned on ka meelega valinud sellise töö, nad on võimelised öötööd tegema – nagu näete ka siin saalis – ja samas saavad kõrgemat tasu selle raske öötöö eest. Ma näen, et härra Kruusimäe noogutab ja on hinnanguga nõus. Öötöö on raske, aga selle eest tuleb lisatasu maksta.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Te lugesite siin üles terve rea argumente, mis nagu põhjendaksid seda, et need päevad tuleks just puhkusele liita. Aga mina ei saa aru sellest, mismoodi siis inimeste tervis paraneb ja nii edasi, kui need põhipuhkusele liita. Võib-olla oleks hoopis õigem, et kui riigipüha või rahvuspüha langeb laupäevale või pühapäevale, siis saab esmaspäeval vaba päeva. Need päevad oleksid aasta peale ära jaotatud, inimesed oleksid rohkem perega koos ja kas või pööripäevasid peaksid koos. Palun põhjendage, mismoodi see puhkepäevade lisamine põhipuhkusele aitab rohkem tervist hoida kui sotside eelnõus [ettenähtu].

See loogika ei ole vale. Tähtis on see, et tööinimene taastuks paremini, et tal oleks võimalik [vabu päevi] kas või nii jagada, nagu teie soovitasite. Aga minu hinnang on see, et tööandjatel on seda palju keerukam teha kui seda, et planeerida pikemalt ette ja lisada need [päevad] põhipuhkusele. Esmaspäevi tööprotsessist välja lõigata võib olla päris keeruline. Aga ma ei vaidle vastu sellele, et neid päevi tuleks anda. Kuidas me seda teeme, on juba tehniline küsimus. Minu esimene eelistus on pikendada näiteks suvepuhkust. Uuringud näitavad ka, et inimene ei lülitu puhkerežiimile mitte sugugi esimesel puhkusepäeval, vaid kui puhkus on pikem, siis ta alles mingil hetkel tunneb, et tööasjad enam ei kummita teda ja ta saab ennast välja lülitada. Nii et pikem puhkus on väga teretulnud, me [võiks jõuda] Euroopa viie kõige pikema puhkusega riigi hulka. Ma arvan, et see oleks palju väärikam siht kui see täieline põrumine Euroopa viie rikkaima riigi hulka [jõudmisel].

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Tegelikult meie eelnõu võimaldab samamoodi tööandjal tervet aastat planeerida. Kui on teada, et nende riigipühade ja rahvuspüha päevade eest, mis langevad puhkepäevadele, antakse [vaba päev] esmaspäeval, siis on võimalik tööandjal planeerida samamoodi, justkui need [pühad] oleksid kõik nii‑öelda äripäevadel. See ei ole ju sugugi raske, see ei tule tööandjale ootamatult.

Mul oleks hea meel, kui me koos veenaksime Riigikogu ära ühel või teisel viisil otsustama. Ma annaksin oma hääle ka teie eelnõu poolt, kui Riigikogu enamus tuleks selle seisukoha taha. Ühine on meil see, et neid päevi tuleks kompenseerida. Surnuks töötav rahvas ei ole õnnelik rahvas.

Vaatame selle pilguga ka, kus on kõrge õnneindeks. Õpime kas või mõnelt Aasia riigilt, kus õnneindeks on väga kõrge. Soomes on õnneindeks üks maailma parimaid, vahepeal oli lausa kõige kõrgem. Aga mulle meeldib veel rohkem Bhutani õnneindeks. Nemad on selle asja peale meistrid ja ma hea meelega süveneksin sellesse ka tulevikus. Me ei pea Euroopas kalvinistliku mentaliteediga üle pingutama, et elame justkui asjadele, mingitele tehnilistele saavutustele, lõpuks oleme kenasti nagu Ameerika pensionärid ennast lõhki töötanud ja sõidame kruiisilaevaga esimest korda puhkusele, kui oleme 65 aastat vanad. Miks ei võiks seda endale ka enne lubada?

Peaksime ikkagi mõtlema sellele, mille nimel me elame – iga tervena elatud aasta on ka tervena elatud aasta meie lastele, meil on nende jaoks rohkem jõudu –, mitte plaani täitmisele, mitte nõukogulikule jaburale enesepiitsutamisele mittemillegi nimel, kompartei õõnsa propaganda nimel. Ma ei tea, kas Tallinnas on veel alles see "Au tööle!", mis oli viimati seal bussijaama ligidal seina peal. Äärmiselt õõnes loosung "Au tööle!". Ja mida nad tegid oma "Au tööle!" loosungi all? Mida nad tegid? Panid lapsed öölasteaedadesse, lükkasid kolhoositöötajad kell neli tööle ja lasid kell kümme koju, ja lapsed olid nädal aega öölasteaias. See oli see õnnis nõukogude aeg. Nagu oleks lastekodusse suunatud. Ma olen neid lugusid kuulnud, kuidas lastele oli šokeeriv olla nädal aega ära, kui vanemad rügasid kolhoositööl.

Aitäh! Tuleme nüüd nendest kaugetest piirkondadest, mis siit läbi käisid, tagasi siia Maarjamaale, Viljandi kanti. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma kuulasin teie kahekõnet kolleeg Heljo Pikhofiga. Kas siin ei võiks olla kompromiss see, et anname puhkepäeva nii pühade pikendamiseks kui ka puhkuse pikendamiseks ja esmaspäeva ka? Siis oleks see ühisosa suurem. Kas algataja oleks sellise lahendusega nõus?

See väärib kaalumist. Eesmärk on lihtne: et eestlasel oleks pikem puhkus. Ma olen nõus pead kokku panema ja leidma võib-olla veel kolmanda hea idee. Aga ma arvan, et see kõik liigub selles suunas, et me vabaneksime nõukogude müüdist, nagu naine oleks olnud tookord vabastatud. Ei, ta oli tegelikult orjastatud, ta pidi kahel kohal töötama. Ehk me alustaksime ennekõike suures pildis emade puhkuse pikendamisest. Me võimaldaksime aastaid ja aastaid nii lapsi kasvatada, et ema ei peakski muud tööd tegema, sest see on see kõige tähtsam töö.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma kohe ütlen, et mina seda eelnõu toetan. Aga küsimus on selles, kas teil oli arutelul enne [eelnõu] esitamist ka see, et anda inimesele variant ja valik. Mõni soovib võtta seda päeva sellel ajal, mõni soovib, et see lisanduks puhkusele. See oleks ju selles mõttes mõistlik, et igal juhul tuleb toetada seda, et inimesed on tervemad ja õnnelikumad, puhanud inimene töötab paremini, on oma kaaslasele parem kaaslane. Kõik see on väga kiiduväärt. Valikuvõimalus on meil teatud eelnõudes või teatud seadustes olemas, näiteks see, millal võtab vanemahüvitist isa või millal võetakse vanemapuhkust. Kas selle üle oli teil ka arutelu või oli mõte selle kohta?

Vot hea idee tuleb praegu. Ma olen selle eest  tänulik. Niimoodi peakski seda eelnõu edasi arendama ja tegema järgmisi samme, et Riigikogu saal tuleks ühele või teisele eelnõule taha ja leiaks ka kompromisse. Eks siin oleks vaja rohkem tööandjaid ka laua äärde kutsuda ja küsida, kuidas see oleks võimalik. Miks mitte, kui see valikuvabadus õnnestuks, eks me siis näeksime, tõenäoliselt, ma ise arvan nii, et suur osa tahaks suvepuhkust pikemaks, aga võib-olla kolmandik tahaks teie valikut. Kui ettevõtjatele peaks see sobima, siis miks mitte. Teeme ära. Palun rääkige veel üks pingirida siit ära ja me saame selle tulemuse.

Asjad liiguvad praegu heas suunas. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Tõepoolest, igal asjal on vähemalt kaks külge. Kas hea eelnõu selgitaja, esineja on kaalunud majanduslikku mõju? Mida üks puhkepäev Eesti majandusele tähendab? Alati me ju otsime mingit optimumi. Kas see on läbi arvutatud või on see üldse teada? On ministeerium järsku seda uurinud? Ehk saaks seda kuskilt vaadata?

Mul väga täpseid arvutusi ei ole pakkuda. Küll on meil needsamad uuringud, mis näitavad töötajate töövõime kasvu tänu pikematele puhkustele ja nende paremat tervislikku seisundit. Kui tööviljakus kasvab, siis näiline kadu [vabade] päevade tõttu kompenseeritakse ettevõttes suurema tööviljakusega. Me lähtume sellest arusaamast, ka oma kogemuslikust arusaamast. Kõik me oleme olnud töövõtjad, nii mõnigi on olnud tööandja. Meie kogemus ütleb, et inimesed on ületöötanud. Eriti siin põhjamaal oleme me luterliku töömentaliteediga endale liiga teinud.

Mina olen veendunud, et kokkuvõttes saab ka ettevõte suurema kasu. Vaadake, kui palju on raamatupoodides raamatuid selle kohta, kuidas tegelikult on töönädal efektiivsem, kui päevas on kuus [töö]tundi. Kui sa seda [aega] efektiivselt kasutad ja ei tuku töö juures kurnatuna, siis on lootust, et lõppkokkuvõttes on ettevõtja rohkem rahul kui töötaja kellast kellani kohalkäimisega.

Praegu toimuvad revolutsioonilised muutused ka meie enda töös. Me istume nendel üle-veebi-koosolekutel. Koroonaajal on mõned rasvased plussid lisandunud. Kaugtöö võimaldab meil juba praegu hoopis teisiti tegutseda ja ka tulevikus nii tegutseda. Tal on isegi regionaalpoliitiline mõõde: inimesed kolivad linnast ära, sest nad peavad võib-olla ainult kahe nädala tagant ühe korra käima näost-näkku-koosolekul.

See on põnev aeg. Me peame asju ümber mõtlema, peame mõtlema efektiivsuse peale. Ei saa elada, nagu 1900. aastal kusagil Saksa keisririigi ministeeriumis, et kell lõi ning täpselt nüüd me liigume tööle ja nüüd me liigume välja. Selline masinlik elu väheneb, mõtestatud elu suureneb. Samal ajal ma imestan, et kuigi meil tööviljakus kasvab, masinaid tuleb juurde, on ikka inimesi puudu ja ikka me peame neid, ma ei tea, Indiast transportima, et Bolt ja Wolt saaksid normaalselt töötada. Ma ei jõua ära imestada. Mehhaniseerimisest on kogu aeg juttu, aga selgub, et Bolti ja Wolti toiduvedajaid pole kuskilt võtta.

Aitäh teile, hea ettekandja! Teile on veel vähemalt üks küsimus. Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma mõtlesin, et see küsimus sobib siia hilisesse aega. Nimelt on mind kogu aeg huvitanud ikkagi see küsimus. Ma võin teile kinnitada, et Soome viimaste uuringute järgi on Soome inimesed maailma õnnelikemad. Ma kogu aeg mõtlen, et millest see seos tuleb. Vahepeal mõtlesin selle peale, et nemad elavad järve ääres, võib-olla on see üks põhjus. Nüüd ma mõtlen, et kas te olete uurinud ja kas te teate, kui palju neil puhkepäevi on, kuidas kõik on korraldatud. Oskate te sellele küsimusele vastata?

Ma kohe ootasin sellist küsimust. Mul ei ole täpset numbrit peas, aga üldiselt on nad samasugused töörügajad, ületöötajad nagu eestlased. Sellepärast ma imestangi, kuidas nii juhtus, et nemad said õnneindeksis esimesele kohale. Ma proovin seda mõistatust lahti muukida. Kuna ma olen ka Eesti-Soome sõprusrühmas, siis ma ikkagi liigun sealkandis tihedamini. Ma kavatsen juba paari nädala pärast Eduskunna liikmetelt küsida, kuidas see võimalik on, et nad on õnnelikumad kui Riigikogu liikmed. Millest see tuleb? Ma lähen kohapeale uurima ja luban teile ka tagasisidet anda, mis on soomlaste saladus. Neil on ka pimedat aega väga palju, külma aega on väga palju ehk põhjamaist depressiivsust loov foon on neil samasugune. Aga võib-olla on nad head sportlased. 

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased! 4. aprillil kogunes õiguskomisjon peaaegu et tavapärases koosseisus, välja arvatud see, et Paul Puustusmaa asendas Anti Poolametsa. Ja et protokoll oleks täpsem, siis ütlen, et juhatas Marek Jürgenson, protokollija oli Kiia Väli, [kohal olid] komisjoni liikmed Sulev Kannimäe, Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Paul Puustusmaa, kes oli Anti Poolametsa asendusliige, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Kohal olid komisjoni ametnikud Raini Laide, Linnar Liivamägi ja Carina Rikart. Puudus Heljo, Heljo oli kaugemal. Selles päevakorrapunktis olid kohal Sotsiaalministeeriumi töö‑ ja pensionipoliitika osakonna nõunik Liis Tõnismaa ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Kristel Möller.

Teema oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 537 [esimese lugemise] ettevalmistamine. Komisjon siis hakkaski seda ette valmistama ning võttis vastu menetluslikud otsused. Meil on siin ka protokoll, mis ei ole muidugi pikk, aga kätkeb endas mõningaid huvitavaid mõtteid. Kuigi arvestades kõiki plusse kokku, tuli miinus, ja komisjon otsustas, et eelnõu lükatakse tagasi. Mina ei olnud küll sellel pool, kes tahtis tagasi lükata. Mina leian, et me võiksime nendest asjadest rääkida. Teine lugemine on see, kus saavadki võib-olla kõik välja öelda selle arvestuse. Ka mina olen tööandja ja töövõtja olnud ja ka mul on oma arvamus sellest, aga seda ma ei saa praegu siin kahjuks teile öelda, mitte et see oleks saladus, vaid ma lihtsalt kandsin ette komisjoni otsust. Siin on tursked poolteist lehekülge teksti. Kui te väga soovite, siis ma loen ette, aga selleks te peate mind paluma. Aitäh! Aa, menetluslikud otsused ütlen ära, juba vaikus oli.

Kui tohib ...

Selge. See oli nii, et määrata [537 SE] juhtivkomisjoni esindajaks õiguskomisjoni liige Tarmo Kruusimäe. Selles suhtes oli konsensus. Teha ettepanek võtta eelnõu 537 täiskogu päevakorda 12‑ndal. Natuke nihkusime. Poolt 4: Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Urve Tiidus, Vilja Toomast; vastu olid Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Paul Puustusmaa; erapooletuid null. Teha ettepanek eelnõu 537 tagasi lükata. Poolt: Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Urve Tiidus, Vilja Toomast. Vastu: Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe ja Paul Puustusmaa. 

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Aitäh teile! Nüüd avan läbirääkimised. Väga meeldiv, palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Heljo Pikhofi. Kas väike lisaaeg ka võib-olla? 

Jaa, ikka!

Ikka! Kaheksa minutit. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eestlastel on geenides ennast tööga tappa. "Vara tööle, hilja voodi", "Tee tööd ja näe vaeva" ja lugematud teised töökust ülistavad tarkuseterad on meil aupaklikult põlvest põlve edasi antud. Euroopa Liidu riikide võrdlusest ilmneb aga, et tööga end tappa on meil ka täielik voli. Nimelt on meie tööinimene aastas tehtud töötundide arvestuses liikmesriikide seas suveräänne liider. Statistika viib kokku tööaja, põhipuhkuse kestuse ja tööst vabade riigipühade arvu. 2018. aasta andmetel töötas virk ja viks eestlane 1848 tundi, samas kui prantslane pääses 1602 töötunniga ja nõndanimetatud keskmine eurooplane 1714 tunniga. Tõsi, nii nagu meil, kehtib pea 40‑tunnine töönädal ka pooltes Euroopa Liidu liikmesriikides. Tõsi on ka see, et meie puhkusega sarnane lühike põhipuhkus on veel kümmekonnas liikmesriigis. Vähe on meil küll riigipühi, kümme, aga seegi pole päris erandlik.

Jätame praegu kõrvale mõne lõunamaise riigi pühaderohkuse ja vaatame korraks naabrite juures ringi. Lätis näiteks on 12 riigipüha. Sama seis oli ka Leedus, aastast 2020 võtsid nad endale ühe pidupäeva veel juurde. Soomes on riigipühi 13, Rootsis 14. Lisapuhkepäevi nädalavahetusele sattunud riigipüha eest antakse näiteks Belgias, Bulgaarias, Hispaanias, Iirimaal ja Luksemburgis. Maltal kompenseeritakse nädalavahetusele sattunud riigipühasid osaliselt.

Niisiis, Eesti puhul langevad kokku pikk töönädal, lühike aastapuhkus ja napp riigipühade arv ning needki kasinakesed lähevad ju vett vedama, kui satuvad nädalavahetusele. Aastad ei ole vennad, vahel veab paremini, vahel mitte üks raas. Tänavu on meid eriti õnnistatud: 2022. aastal on lausa viis muidu täiendavat vaba päeva tähendavat püha – 1. jaanuar, 1. mai, 20. august, jõululaupäev ja esimene jõulupüha – sattunud kas laupäevale või pühapäevale.

Sellest, et meie tööinimesed väärivad rohkem puhkepäevi, on Eesti poliitikas räägitud aastaid. Sotsiaaldemokraadid on tulnud korduvalt välja ka seadusandlike algatustega, kuid need on põrkunud paremerakondade vastasseisule ja retoorikale sellest, kuidas me ei ole veel nii rikkad ja kuidas Eesti majandus kannatama hakkab. On hea meel, et nüüdseks oleme sammukese edasi astunud. Meie eelnõu, mille eesmärk on anda inimestele nädalavahetusele langenud rahvuspüha või riigipüha eest lisapuhkepäev esmaspäeval, läbis suures saalis esimese lugemise. Loodame, et veel sel kevadhooajal saame eelnõu ka seadusena vastu võtta.

Siis teeksime suurde töörügamisse kas või mõnegi pausi sisse, kõik koos, riigina. Paljudes riikides on seadusega ette nähtud vaba esmaspäev, kui pühad langevad nädalavahetusele. Mõnel pool kehtib see kord ainult riigisektoris ja eraettevõtjad saavad ise otsustada, kas anda sel juhul oma töötajale puhkepäev või pool [puhkepäeva]. Mujal Euroopas on kasutusel ridamisi võtteid, et rahvas hingetõmbeajast ilma ei jääks. Mõnel pool lisatakse korralisele puhkusele mõni puhkepäev, nii nagu on toodud EKRE eelnõus, teisal antakse töötajale tasustatud puhkepäev riigipühaga samas kuus. Palju pruugitakse pühade ülekandmiseks niinimetatud sillasüsteemi, et säilitada nädala terviklikkust.

Igat viimast kui hingetõmbepausi on meil aga hädasti vaja. Näitavad ju igasugused Euroopa Liidu töö‑ ja puhkeaja uuringud kindlat seost lühema tööaja ning töö tootlikkuse ja töötaja rahulolu vahel. Inimesel, kelle töö‑ ja eraelu on kenasti tasakaalus, on teistest parem tervis ja suurem heaolutunne. Eluga rahulolu mõjutab omakorda töötaja pühendumist ja töö tulemuslikkust. Seega tõuseb sellest tulu nii töötajale, tööandjale kui ka ühiskonnale tervikuna. Rohkem rõõmu nii tööl, kodus kui ka puhkehetkedel teeks head tervele ühiskonnale. Sotsiaaldemokraadid toetavad EKRE eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Aitäh ka selle ajaloolise hetke eest praegu ja rõõmu kõigile meile! Nii, aga ma ei näe rohkem kõnesoove, ei näe. Läbirääkimiste voor on lõppenud, läbirääkimised on suletud. Nüüd on seis selline, et eelnõu 537 esimesel lugemisel on juhtivkomisjon teinud sellise ettepaneku, et see tagasi lükata. Me peame seda juhtivkomisjoni ettepanekut hääletama. Ma alustangi selle hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 537 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Vastavalt igaühe personaalsele hääletamisele on poolt 40, vastu 21 ja 1 on erapooletu. Seega on eelnõu 537 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 16. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume 17. päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 530 esimene lugemine. Mul on suur rõõm tervitada juba Riigikogu kõnetoolis Riigikogu liiget Viktoria Ladõnskaja-Kubitsat. Palun!

Austatud Riigikogu! Teie ees on hästi kompaktne seaduseelnõu numbriga 530, põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse [eelnõu] esimene lugemine. Lühidalt öeldes tehakse põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduses järgmine muudatus. Paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses: "Põhikooli lõpetamiseks on vajalik sooritada kõik lõpueksamid vähemalt rahuldava tulemusega."

Selle eelnõu juures on seletuskiri. Ka seletuskiri on hästi kompaktne. "Eelnõu eesmärk on välistada põhikooli lõpueksamitel lävendite kaotamine ja (Juhataja helistab kella.) sätestada seaduses, et põhikooli lõpetamiseks on vajalik sooritada kõik lõpueksamid vähemalt rahuldava tulemusega. Põhikooli lõpueksamite otsustamine peaks olema Riigikogu pädevuses." Selles eelnõus ei võeta kasutusele uusi termineid. "Käesolev seadus välistab põhikooli lõpueksamitele lävendite kaotamise ja sätestab, et põhikooli lõpetamiseks on vajalik sooritada kõik lõpueksamid vähemalt rahuldava tulemusega."

Nüüd siis ma natukene räägin sellest, miks üldse see seaduseelnõu on vajalik, miks me tõepoolest tahame määruse tasemelt seda [põhimõtet] viia seadusse, niimoodi, nagu ma seletasin seda ka kultuurikomisjoni koosolekul, mis toimus umbes nädal aega tagasi. Täpne kuupäev oli 5. aprill.

Kultuurikomisjon on olnud neli aastat järjest sunnitud tegelema ühe ja sama teemaga ehk üheksanda klassi lõpueksamite temaatikaga. Iga kord on tekkinud sarnased vaidlused, kas põhikooli võib lõpetada eksamiteta või on vaja selleks sooritada eksamid.

Viimane selleteemaline arutelu komisjonis käsitles ka lävendi küsimust. Kuna arutelu kultuurikomisjoni liikmete vahel oli emotsionaalne ja printsipiaalne ning ka haridus‑ ja teadusministrite vahetumine on teemat endiselt aktuaalsena hoidnud, siis on Isamaa fraktsioon esitanud ettepaneku täiendada põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadust sättega, mis ütleb, et põhikooli lõpetamiseks on vajalik sooritada kõik lõpueksamid vähemalt rahuldava tulemusega.

Isamaa fraktsioon on seisukohal, et iga-aastastest vaidlustest tulenevalt on vaja püsivat süsteemi, mis on sätestatud seaduses. Ma veel kord rõhutan, et jah, me oleme ära harjunud sellega, eriti viimastel aastatel, et meil on olemas erandid kas pandeemia tõttu või siis nüüd uue olukorra tõttu, kus on vaja tõepoolest üle vaadata eksamite süsteem, aga see eelnõu on pigem terviksüsteemi kaitse. See [on vajalik], et meil tavalises olukorras oleks ikkagi kõik klaar, kuidas lapsed lõpetavad põhikooli, mis tingimustel, ja see oleks süsteem jätkusuutlik.

Varasemalt on kultuurikomisjon oma positsiooni konsensuslikult väljendanud. (Juhataja helistab kella.) See juhtus ka kaks aastat tagasi. Peamine standard on kultuurikomisjoni arvates selline, nagu ka eelnõus on väljendatud. Seda on mitu korda kultuurikomisjoni tasemel rõhutatud.

Nüüd siis see argumentatsioon, millega tuli HTM ehk Haridus‑ ja Teadusministeerium kultuurikomisjoni. Arusaam asjadest on neil selline, et võiks selle eelnõu tagasi lükata. Põhjused olid järgmised. 

Esiteks, eelnõuga soovitatud regulatsioon on sisuliselt kehtestatud määruses. Siin ongi see peamine vaidluskoht. Me juba neli aastat järjest tegeleme ühe ja sama teemaga. Hea küll, sõnastused on erinevad, aga ikkagi me tuleme selle juurde tagasi. Ju siis selles määruses ei ole piisavalt selgelt välja öeldud ka meie parlamentaarse riigi tahe. Sellepärast me arvame, et seda on vaja ikkagi seadusesse viia. Muidu on selline tunne, et Haridus‑ ja Teadusministeerium kasutab sellist taktikat, et kurnab neid inimesi, kes iga aasta vaidlevad neile vastu, sest lõppkokkuvõttes mingi hetk nad väsivad ära ja ju siis saab panna tööle selle süsteemi, mis HTM‑ile meeldib.

Edasi, HTM on öelnud, ma tsiteerin: "Ministeerium ei tule välja analoogse regulatsiooniga, vaid koostöös partneritega mõeldakse tervikliku regulatsiooni peale." Ministeeriumi esindanud Indrek Kilk ütles, et haridus‑ ja teadusministri algatatud põhikooli lõpetamise tingimuste muutmise ettepanek oli initsieeritud ühe aineseltsi poolt ja ministeerium võttis selle ettepaneku lahendamiseks. See ei vasta päriselt tõele. Me teame, et tegelikult see aineselts ei rääkinud päris nii, nagu siin ministeeriumil on välja toodud. Seda ma tsiteerin pisut hiljem. "Suurem hulk partneritest toetas (See on jälle tsitaat. – V. L.-K.) ministeeriumi poolt formuleeritud muudatust ning selle vastu olid üksikud aineliidud." Jällegi ei vasta tõele. Jällegi oli arutelu komisjoni tasemel, avalik arutelu, mis on salvestatud videona ja on internetist kättesaadav, on olemas ka protokoll. See teeb olukorra tegelikult hästi kummaliseks, sellepärast et me justkui vaidleme ja siis uuesti tuleb minister ja tuleb ministeerium täpselt samasuguse argumentatsiooniga, nagu siin on välja toodud.

Ministeeriumi teine esindaja Ülle Matsin ütles, et hindamisteemalisi arutelusid ei peaks pelgama. Olen täiesti nõus, me ei peaks pelgama. Aga kui me iga aasta täpselt samasuguse argumentatsiooniga vaidleme ja teame, et see vaidlus ei jõua kuskile, kas me tõesti siis peame otsast peale alustama, teades, et see arutelu tuleb järgmisel aastal jälle? Ka see tuleb suurepäraselt sellest protokollist välja.

Nii et lähtudes sellest, mida siin sai tsiteeritud, arvame, et võiks tegelikult sätestada mingisuguse pausi, et seda teemat mitu aastat mitte käsitleda. Eesti on parlamentaarne riik. Komisjon on oma positsiooni mitu aastat konsensuslikult väljendanud, toimunud on arutelud. Huvigruppide seisukohad ei ole nii ühemõttelised ja tõesed, nagu ministeeriumi esindajad kinnitavad.

Kuna ministeeriumi ja kultuurikomisjoni vahel on tekkinud umbusk – seda tõepoolest oli ka tunda, seda on olnud juba mitu aastat järjest, sõltumata sellest, kes on olnud minister –, siis on tahe põhikooli lõpetamise olemasolevat süsteemi ka seaduse tasemel reguleerida, et õpilasel oleks kooli lõpetamise tingimused juba varakult teada.

Ma rõhutan veel seda, kes [või mis seetõttu] kannatab. Kannatavad eelkõige need teemad, milleni me ei jõua. Seetõttu on vajalik mitmeaastane paus, mille jooksul ei peaks teemat uuesti üles tõstma. Kriitilisemad teemad haridusvaldkonnas on õpetajate järelkasv, kõrgkoolide rahastamise süsteem, kaasava hariduse süsteem, kutseharidussüsteem, eestikeelne haridus ja nii edasi. On palju teemasid, kus komisjon ja ministeerium saaks partneritena koostööd teha.

Aga enne õpetajate järelkasvu probleemi lahendamist ei ole võimalik tegeleda hindamissüsteemi muutmisega. Veel kord rõhutan, et eelkõige on vaja lahendada õpetajate järelkasvu probleem ja alles siis saab liikuda selliste teemade juurde, mis on ilmselgelt selle minu mainitud teemaga seotud.

Kui me jõudsime komisjonis enam-vähem konsensuseni, et sel aastal on olemas järjekordne erand, aga üldsüsteemi me siiski ei puuduta, siis ma avastasin, et hea haridus‑ ja teadusminister kommenteeris seda Postimehe jaoks. Nüüd ma tsiteerin teda: "Lõpetuseks tahan öelda seda: [---] tegelikult haridus‑ ja teadusministeeriumil oli plaan kaotada ära põhikooli lõpueksamite lävendid mitte ühekordselt [---], vaid jäädavalt." See sisuliselt kinnitab seda meie umbusku, millest ma alles praegu rääkisin. "Seda otsust toetasid haridusvaldkonna kõik suuremad osapooled [...]" See ei vasta tõele. "Siiski tekitas see ettepanek [---] polariseerumise [---] See diskussioon, ma julgeks öelda, läks alatuks." No seda on lausa kurb lugeda. "Alatu" on selline sõna, mis poliitiliselt on hästi sümboolne, hästi tugev. Tegelikult mina pigem ütleksin, et "alatu" on see sõna, millega saab iseloomustada Haridus‑ ja Teadusministeeriumi käitumist parlamendi suhtes. Sellepärast, et me nägime, kuidas seda teemat kasutades proovitakse üle sõita nii parlamendist kui ka nendest, kellel on teistsugune arvamus.

Kuna tüli läks nii suureks, siis sel aastal me teeme jätkuvalt üheaastase otsuse. Arutelu aga jätkame. Ehk siis järjekordselt kinnitatakse seda, mille vastu on avaldanud arvamust nii teatud hulk huvigruppe kui ka teatud parlamendisaadikud. 

Selge. Aa, vabandust! Ma sain aru, et kõik oli. Ei ole?

Ei, teema on nii oluline ja nii pikk.   

Selge, selge, ma sain valesti aru. Te tegite pausi ja ma mõtlesin, kas on kõik, juhuslikult. 

Mul on ju aega veel?

Teil on aega kõvasti. Ma saan juurde ka veel anda tulenevalt §‑st 66.

Siis jätkame.

Muidugi!

Kultuurikomisjoni jaoks oli see hästi printsipiaalne ja hästi pikk teema. Kuna see oli nii pikalt ette valmistatud, siis ühel päeval – täpne kuupäev on 22. veebruar – me tegime ka avatud arutelu, mida sai jälgida interneti vahendusel, aga saab ka protokolli lugeda.

Seal oli esindatud hästi palju erinevaid arvamusi. Aga lõppkokkuvõttes olid välja toodud ka konkreetsed arvamused ja konkreetselt needsamad kohad, mille üle toimus vaidlus. Ministri sõnul on algatajateks, näiteks sellesama teema algatajateks matemaatikaõpetajad. Kuid komisjonile on laekunud kiri, kus juhitakse tähelepanu, et matemaatikaõpetajate kirjas lävenditeemat ei puudutatud. Samuti ei väljendanud sellele algselt sellist toetust Eesti Haridustöötajate Liit. Järgmises tsitaadis Liina Kersna sisuliselt tunnistab, et see, mida ma praegu ütlesin, vastab tõele: "Esimeses ettepanekus tõepoolest sõna "lävend" ei kasutatud." Ju see lükkab ümber ka selle, mida ütles meile siis, kui toimus meie seaduseelnõu arutelu kultuurikomisjonis, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja.

Eesti Haridustöötajate Liidu esindaja tõdes, et justkui nemad on see järgmine institutsioon, kes nii tugevalt toetab selle süsteemi muutmist. Kui me vaatame, et alguses Eesti Haridustöötajate Liit ütles välja, et nad nii jõuliselt toetavad, ja alles siis viis läbi küsitluse, siis tekivad küsimused hoopis küsitluse suhtes. Siit ka numbrid, mis tulid välja Jaak Valge esitatud küsimusest. Eesti Haridustöötajate Liidu küsitlus näitas, et 60% liikmetest toetasid lävendi kaotamist ning 15% liikmetest olid selgelt selle kaotamise vastu. Samas, vaatame päris numbreid: nõustuvalt või pigem nõustuvalt vastas 60%, vastu või pigem vastu oli peaaegu et 40%. Me võime ka numbrite sisse vaadata ja siis tekib meil veel rohkem küsimusi. Aga isegi kui me jätame kõrvale süvendatud versiooni, me näeme, et on 60 versus 40 – no ei saa öelda, et justkui kõik toetavad seda, mida tahab suruda Haridus‑ ja Teadusministeerium. Pluss veel see, et arvestame, et enne kui see küsitlus oli läbi viidud, juba selgelt Eesti Haridustöötajate Liidu juhatus ütles välja, et nad pigem toetavad ministeeriumi lahendust. Nii et kogu see küsitlus tegelikult tekitab küsimusi.

Selle tõdemusega, millega lõpetas Liina Kersna, võib nõustuda, et on kurb näha üldist usaldamatust ning polariseerumist. Ma absoluutselt nõustun. Kuna see teema on tõepoolest nii pikaajaline ja juba neli aastat järjest me sellest räägime, ju siis tõepoolest tekib hästi palju emotsioone. Sellepärast me ei taha, et ka järgmisel aastal tuleksid nii ministeerium kui ka parlamendiliikmed täpselt samasuguse argumentatsiooniga.

Kui meil oli avalik arutelu, siis tekkis küsimus, kas riigikontrolör ja õiguskantsler on juba sõna võtnud. Toona ei olnud teada, mis on nende arvamus. Tänaseks on laekunud ka nende arvamus. Näiteks Riigikontroll on oma vastuses, mis on tulnud Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatusele, öelnud, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eesmärgid on arusaadavad, kuid määruse seletuskirjas – ehk see algne ettepanek, mis oli veebruaris tulnud – ei ole selgitatud, kuidas on lõpueksamitel soorituslävendi kaotamine seotud eelnõu eesmärgiga, paratamatu seose tekitamine ei ole korrektne. Järjekordselt näeme, et see ei ole päris nii, nagu Haridus‑ ja Teadusministeerium proovib meile näidata.

Edasi. Kui meil toimus pikem arutelu, siis oli rakendatud ka õpetajate liidu arvamust. Ka siin on meil terve hunnik küsimusi. Homme tuleb meie poolt, Isamaa poolt üks arupärimine, mille me esitame HTM‑ile, konkreetselt ministrile, kus me küsime, kuidas siis ikkagi juhtus nii, et on toimunud järelevalve ja selle järelevalve käigus on avaldunud ka puudujäägid, kuid nendega ministeerium väga ei tegele, aga samas siis, kui on vaja avaldada mingisugust toetust või rakendada konkreetset õpetajate liidu arvamust, siis seda tehakse. Ka selle kohta on meil küsimused. 

Ma võin sellest teemast rääkida muidugi veel hästi pikalt. Ma saan aru, et enam-vähem kõik on selles saalis hästi väsinud. Aga peamine asi, mida tahaks öelda, on see, et aastast aastasse, sõltumata sellest, kes on minister – oli Mailis Reps, oli Jaak Ab, nüüd on Liina Kersna –, tuleb erinevate nurkade alt üks ja sama teema [esile]. Kui Liina Kersna oli opositsioonisaadik, siis ta mõistis väga hästi, kuidas mõned huvigrupid lihtsalt ei tunne, et nad on kaasatud. Praegu toimub täpselt samamoodi manipuleerimine, survestamine, ülesõitmine, ja see on hästi piinlik, tõepoolest. Nii et me lihtsalt proovime selle seadusega panna pausile seda, mida on tõepoolest vaja panna pausile. Kui lõpeb pandeemia, lõpevad seoses uue, sõjalise olukorraga tekkinud probleemid, siis vaatame üle, kas me üldse vajame hindamissüsteemi muutmist. Praeguseks on kõik. Juhul kui tekivad küsimused, siis ma hea meelega vastan.

Suur tänu selle põhjaliku ülevaate eest selle eelnõu kohta! On küsimusi küll. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh selle põgusa sissejuhatuse eest eelnõusse! Öelge palun algataja poolt – see arutelu on olnud komisjonis pikk –, mis ikkagi olid need ministeeriumi ja valitsuse argumendid, miks nad ei toeta seda, et parlament langetaks selle otsuse niivõrd olulises küsimuses nagu lõpueksamite sooritamine. Mis olid need argumendid?

Lõppkokkuvõttes neid päris selgeid argumente ei olnudki. Lihtsalt ei taheta, et see oleks parlamendi käes. Praegu on see ministri käes ja sisuliselt võiks minister selle määruse tasemel ära otsustada. See oli nagu peamine argumentatsioon.

Aga ma alguses rääkisin sellest, et tekkis mingil määral vaidlus, kas määruse tasemel või seaduse tasemel, kumb variantidest on parem. Ma ei arva, et me peaksime kõiki detaile seaduse tasemel reguleerima, absoluutselt ei arva, aga kuna see on korduv (Juhataja helistab kella.) probleem ja kuna me aastast aastasse tegeleme ühe ja sama teemaga, siis tõepoolest on tekkinud soov võtta see enda kätte, et mitte seista järgmisel aastal uuesti silmitsi sellesama probleemiga.

Läheme küsimustega edasi. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Sinu ettekandest tuli välja, et kui Liina Kersna istus siin saalis, siis ta nagu oli ka selle vastu, et Riigikogu on muutunud justkui kummitempliks, aga nüüd ta tahaks ise väga seda templit kasutada. Kas ma olen sellest õigesti aru saanud? Kas see on lihtsalt Haridus‑ ja Teadusministeeriumi tooli mõju, et need muudatused niimoodi tekivad, või millest see mõju võiks tegelikult tulla? 

Ma kindlasti ei taha oma sõnavõtuga Liina Kersnale liiga teha. Seal on tõepoolest olemas tõlgendamisruum, et mida ta toona toetas ja mida ta toona ta ei toetanud. Ta ei toetanud seda, et ei olnud kaasamist. Kas nüüd selle variandi juures on piisavalt hästi kaasatud kõik allikad ja kas on arvestatud kõikide arvamustega? Ei. Nii et selles mõttes siin nagu sõltub sellest, et kust nurgast sa vaatad.

Aga põhimõtteliselt on see debatt tõesti terav. Me teame suurepäraselt, et kui on tegemist haridusvaldkonnaga ja küsimus on läinud nii emotsionaalseks, siis ükskõik, kuidas sa seda ei lahenda, see ei rahulda teist poolt ja ju siis see probleem jääbki. Sellepärast olen mina absoluutselt kindel, et on vaja võtta paus. Järgmisel aastal on see olukord ju täpselt selline, et ühed ja samad grupid tulevad ja võtavad välja needsamad paberid, mis olid aasta tagasi valmis kirjutatud, ja vaidlevad uuesti. Samal ajal on meil kõikidel [piiratud] inimressurss ja ka kõik teised teemad, olulised teemad, ootavad sahtlis.

Lähme edasi. Anti Poolamets, palun! 

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Palun aidake mind. 

Hea küsija, saalis on tõesti läinud väga suureks lärmiks. Üks hetk, palun! Saalis on tõesti liiga suur lärm. Austame küsijat ja kõiki neid, kes soovivad kuulata. Palun, härra Poolamets! Ma palun üks minut anda tagasi härra Poolametsale.

Tänan! Mul on mure sellega, kuidas aru saada, kust see ideoloogia imbub meie haridussüsteemi ja haridusministeeriumi. Pidevalt käiakse peale, et hinded on saatanast, hindeid ei tohi panna, need rikuvad võrdsuspõhimõtteid, keegi solvub, keegi saab parema hinde, keegi halvema hinde. Kas see ei ole mitte kurikuulus sotsiaaldemokraatliku Rootsi mõju, kus kõik pidid võrdsed olema? (Juhataja helistab kella.) Samal ajal me näeme, et Rootsi kukub PISA testides üha allapoole ja meie rühime ülespoole, oleme maailma parimad. Kas seal ei ole mingisugune suur viga sees?

Mulle eelmise punkti juures tundus, et te kuidagi leidsite sotsidega ühise keele. Tuleb välja, et päris ei leidnud. Ma arvan, et see probleem on väga keeruline, sest seal on hästi palju erinevaid asju sees. Näiteks selline lähenemine, et kas me kontrollime õpilase teadmisi siis, kui ta lõpetab põhikooli, või siis, kui ta astub gümnaasiumisse. Minu jaoks on see hästi printsipiaalne küsimus, sest põhikool on meil kohustuslik haridussüsteemi osa, ju siis me peame kontrollima, milliste teadmistega õpilane põhikooli lõpetab.

Ma eeldan, ja siit paberilt paistab, et ministeeriumil on enam-vähem selline arusaam, et pigem võiks seda süsteemi ühtlustada, ju siis kontrollida teadmisi pigem sisseastumise ajal. Kas see on hea või halb, see on tegelikult diskuteerimise küsimus. Kui sa küsid neidsamu küsimusi iga kord, lihtsalt erinevalt, ja iga aasta, siis mul on tunne, et me ei jõua enam selle diskussiooniga kaugele ja on vaja, et stabiilne süsteem, mis meil oli veel neli aastat tagasi, jääks. Siis me võib-olla mingisuguste selliste küsimuste juurde, mille üle tahaks diskuteerida, liiguksime viie või seitsme aasta pärast, siis kui kõik need emotsioonid on taandunud.

Tuletan lihtsalt meelde, et siin on kaks küsimust ettekandjatele kokku. Nii et infoks lihtsalt. Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Ma saan olukorrast praegu aru nii, et ministeeriumi ametnikud väldivad dialoogi nii avalikkusega kui ka seadusandliku võimuga, justkui teades ise kõige paremini, millist haridussüsteemi Eestis arendada. Aga kuidas siis tegelikult on, kas neil on ka mingi laiapõhjalisem nägemus Eesti hariduse tulevikust? On neil mingisugune visioon sellest või pigem on lihtsalt nii, et nad üsna suvaliselt rapsivad? Kumb see on?

No sõltub sellest, kes teie küsimusele vastab. Kui teile vastaks Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ametnik või minister, siis ta kindlasti ütleks, et tal on visioon ja ta tahab näiteks selle seaduseelnõu tagasilükkamisega saavutada oma visiooni rakendamist. Võib-olla niimoodi. Ma ei oska öelda, kuidas nemad asja näevad. Mina lihtsalt loetlen dokumente aastast 2019. Aastal 2019 algatas Vabariigi Valitsus kodakondsuse seaduse ning põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse [eelnõu] 57, mille kohaselt ei oleks põhikooli lõpueksamite sooritamine põhikooli lõpetamise tingimus. Eelnõu on läbinud esimese lugemise ning on komisjoni menetluses siiamaani, kuid aktiivselt ei ole sellega edasi tegeldud. Nii et sarnane teema oli laual.

Aastal 2020 tehti põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusesse muudatus, mis oli üks osa suuremast COVID‑i eelnõust. Toona otsustati lõpetamise tingimuste üle, sealhulgas eksamite üle. Vabariigi Valitsus tegigi muudatused riiklikus õppekavas ja kooli lõpetamine ei olnud seotud eksami sooritamise tulemusega.

Järgmisel aastal, aastal 2021, tehti põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusesse muudatus, mille kohaselt ei olnud gümnaasiumi lõpetamise tingimus riigieksami, seda asendava rahvusvaheliselt tunnustatud eksami, gümnaasiumi koolieksami ja õpilasuurimuse või praktilise töö sooritamine. Aga põhikooli kohta tehti muudatus põhikooli riiklikus õppekavas, seadust muutmata, mille kohaselt lõpetab põhikooli õpilane, kes on sooritanud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse kohaselt põhikooli lõpetamiseks nõutavad lõpueksamid, sõltumata eksamitulemusest.

Nagu loetelust näha, võivad detailid olla küll erinevad, aga sisu on üldjoontes üks: kas ja mil viisil kontrollida õpilaste teadmisi põhikooli lõpetamisel.

Siin rohkem midagi lisada ei ole praegu sellele? Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Anti Poolametsal oli muidugi õigus, et sotsiaaldemokraadid ja haridus on väga tihedalt seotud. Tõesti, ka see Eestis juba sada aastat kehtinud põhimõte, et lastel on õigus haridusele, haridus on tasuta, see peab olema kõigile kättesaadav, see loob võrdseid võimalusi – eks seegi ole sotsiaaldemokraatide poolt põhiseadusesse pandud. Aga kuna põhiseaduses on juba laste õigus haridusele ja hariduskohustus põhikooli lõpuni, siis ma olen nõus, et seda peab kuidagi kontrollima. See ei ole kuidagi seotud hindamisega üheksa esimese õppeaasta jooksul. Aga kui me soovime eesti keele ja kultuuri säilimist, siis ei saa me lubada, et laps lõpetaks põhikooli ilma rahuldaval tasemel eesti kirjakeelt oskamata, olukorras, kus meil on lihtsustatud õppekava, toimetuleku õppekava ja erivajadustega lastele erandid eksami sooritamiseks. Kas te olete minuga nõus, et sellises olukorras ei ole mitte mingisugust põhjust lubada lõpetada ühe punktiga või ilma igasuguse lävendita?

Ma olen teiega nõus, ja veelgi enam. Ka selline arutelu on meie komisjonis aastate jooksul olnud hästi aktuaalne, kas riiklik õppekava on see, mis nagu takistab sooritada mingisugust eksamit, ja kui see riiklik õppekava on sisuliselt olemas, siis miks me mängime lävendiga, mitte ei küsi, kas riiklik õppekava on õigesti vormistatud või me võib-olla liiga palju nõuame. Tegelikult on kogu aeg küsimus, kust poolt vaadata. Selles teemas on hästi palju erinevaid nüansse. Aga peamine on lihtsalt see, et tõepoolest, ükskõik kuidas me ka ei vaataks, iga kevad on üks ja sama küsimus, kuidas siis ikkagi see aasta põhikoolilõpetajad oma kooliga hakkama saavad ja mis tingimustel nad lõpetavad.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen selle Vabariigi Valitsuse vastuse juurde tagasi. Ma loodan, et te olete seda lugenud. Seal on väga selgelt öeldud üks asi, mis selle eelnõu kohta käib: meil kehtib Vabariigi Valitsuse määrus, mis on vastu võetud aastal 2011, ja seal on öeldud, et põhikooli lõpetab õpilane, kelle eksamitulemused on vähemalt rahuldavad. See on üks väga konkreetne vastus, seda dubleeritakse selles eelnõu sõnastuses. Ma tahan öelda seda, et need põhjendused on tegelikult olnud piisavad. Lihtsalt see teie lähenemisnurk ei ole võib-olla nii selgelt ja konkreetselt läbi mõeldud. Kas ma eksin?

Lugupeetud Heidy Purga! Veel kord: sellele küsimusele ma vastasin juba kohe alguses. Oli vastus ka komisjoni kohtumisel, et määrus on võimalik viis neid asju reguleerida, aga kuna on tekkinud selline emotsionaalne [olukord] ja võib-olla isegi umbusk ministeeriumi ja komisjoni vahel, mida mõlemad pooled tõdevad, siis on ehk parem, kui me võtame selle parlamendi kätte. Teist varianti meil praegusel hetkel lihtsalt justkui ei jää lauale.

Hea ettekandja, ma väga tänan teid põhjaliku ettekande eest ja vastuste eest. Nüüd küll rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile, aitäh! Ma palun  ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Marko Šorini.

Hea istungi juhataja! Head saalis viibijad! Alustuseks, kuna kolleeg Poolamets ütles, et hinded on saatanast, soovin ma head alanud suurt neljapäeva kõigile.

Aga kultuurikomisjonis oli arutelu 5. aprillil, nagu siin juba öeldi. Olgu öeldud seda, et eelnõu on ise paarirealine, aga see diskussioon, mis siin oli, kattis ära peaaegu kõik komisjonis käsitletud teemad. Nii et ma tänan eelkõnelejat. Ma tegelikult pean kas teda väga palju kordama või te lubate mul pooleli jätta, sest protokoll on iseenesest viis lehekülge. Kolm asendusliiget oli sellel koosolekul, ministeeriumist oli kohal kaks külalist.

Alustuseks selgitas Viktoria Ladõnskaja-Kubits, et eelnõu eesmärk on ära jätta iga-aastased vaidlused, mis viimasel neljal aastal on olnud. Seejärel esitasid mitmed komisjoni liikmed talle küsimusi, millele vastuseid andes tõi ta välja sedasama, mida eelnevalt siin, et haridusvaldkonnas on palju suuri probleeme, mida tuleb lahendada nii ministeeriumi kui ka parlamendi tasandil, olgu nimetatud õpetajate järelkasv, kõrgkoolide rahastamise süsteem, kaasav haridus, kutsehariduse süsteem, eestikeelne haridus. Kõiki neid tõi ta komisjoni istungil ka hilisemas järgus välja.

Seejärel andsid oma vastused ministeeriumi esindajad. Nad kohe alustuseks ütlesid, et valitsus seda eelnõu ei toeta, ja tõid välja jälle siin vahepeal mainitud põhjendused, et selle eelnõuga soovitakse reguleerida justkui 2011. aasta määrust, aga kuna see on kehtiv, siis see oleks lihtsalt dubleerimine ega oleks hea õigusloome. Samas lisas ministeeriumi esindaja seda, et eelnõu läheb sisuliselt vastu põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse § 30 lõikes 1 sätestatud volitustele, mille kohaselt sätestatakse põhikooli lõpetamise tingimused põhikooli riiklikus õppekavas. Ta peatus ka sellel, et juba mainitud diskussioonis ministeeriumi, aineliitude ja Riigikogu kultuurikomisjoni vahel, mis talvel toimus, ei loodud ühist arusaama, kuidas edasi minna, selle tõttu on see praeguseks pisut peatunud, ministeerium töötab seda [arusaama] välja ja tuleb sellega tulevikus [siia] kui terviklikuma kavaga. Ministeeriumi teine esindaja tõi veel lisaks välja selle, mida ma tahan rõhutada, et eesmärk on leida lahendus, kuidas gümnaasiumisse sisseastumise katsed või eksamid ühildada põhikooli lõpueksamitega, et ei oleks duubeldamist.

Ma  korraks segan vahele, väike info teile. 17 minutit on veel aega põhiettekande lõpuni. Kui soovite lisaaega, siis seda on ka võimalik saada. Palun!

Jaa, absoluutselt. Ma tänan. Peale seda hakkasid komisjoni liikmed oma seisukohti tutvustama. See ilmselt suuremat ettelugemist ei vaja, protokoll on kättesaadav. Aga lõpuks tegi komisjoni esimees sellise kokkuvõte, et kultuurikomisjon peab loomulikult asju arutama isegi siis, kui tundub, et hetkel ei jõuta hiilgava tulemuseni. Minu arust väga hea lõppkokkuvõte. On olemas selge tööjaotus, mida peab tegema täitevvõim ning mida Riigikogu. Must sõnas, Aadu Must siis, kultuurikomisjoni esimees, et pooldab jõuliselt seda, et ministeerium peab tulema laiema ja terviklikuma lahendusega. Lisaks on kultuurikomisjonil palve saada lähtealused terviklikkuse kohta juba enne, kui eelnõu kuskile siia Riigikokku jõudma hakkab, et kultuurikomisjon saaks kaasa rääkida.

Seejärel tegi kultuurikomisjoni esimees ettepaneku juhtivkomisjoni esindaja kohta, sellele leiti konsensuslikult lahendus, ja ka eelnõu esitamise kuupäeva kohta – selleks oli küll planeeritud 13. aprill, aga teate isegi, et vahepeal on kuupäev muutunud – oli konsensuslik otsus. Kuid konsensust ei saavutatud ettepaneku puhul, et komisjon teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Seda toetas 6 liiget ja selle vastu oli 5. Ma tänan.

Selge. Aitäh, hea ettekandja, põhjaliku ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Anti Poolamets, palun!

Ma kõigepealt kasutan repliigivõimalust, kuna ettekandja mainis mind. See võis olla irooniline ...

Küsimuste voorus pole repliigivõimalust, aga te saate selle oskuslikult oma küsimuse aja sisse pikkida küll.

Jaa, väga tore. Igal juhul ma täpsustaksin seda, et hinnetevastast sõda peavad minu meelest sotsiaaldemokraadid ja ilmselt nende inspiratsioon tulebki teiselt poolt Läänemerd. Aga mina olen hindamise veendunud pooldaja. Olen üle kümne aasta õpetanud gümnaasiumis ning olen näinud, et see on oluline. Kuidas teie näete Eestit PISA testide valguses, kas meil tasub eksperimenteerida olukorras, kus me oleme peaaegu et maailma parimad, ja võtta riske eksamite kaotamise, hindamise kaotamisega?

Ma tänan! Ma muidugi peaks komisjoni esindajana ütlema, et seda ei arutatud, millisel arvamusel mina olen. Aga kuna tõepoolest te ise tõite komisjonis just nimelt PISA testid välja ja rääkisite ka hindamise olulisusest, siis ütlen, et ka mina arvan, et Eesti tulemus maailmas on piisavalt hea, nii et siin mingisuguseid eksperimente ette võtma ei pea. See, mis on meil selja taga, on olnud ikkagi siiamaale seotud koroonapiirangutest tulenevast võimaluste piiratusest, mille tõttu me selliseid erandeid oleme pidanud vähemalt arutama. Iga kord, kui haridusminister on käinud neid erandeid küsimas, siis on kõik, nii kultuurikomisjon kui ka ministeeriumi esindajad konstateerinud, et see on ikkagi erandkorras.

Aga lihtsalt remargina: Singapurist me ilmselt mööda ei lähe, kuna nendel on jätkuvalt lubatud füüsiline karistamine. Sinna ma ei tahaks küll Eestis jõuda. Nii et võib-olla me  selle tõttu Singapurist mööda ei saa.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud ettekandja! Teie ettekandest noppisin ma välja, et HTM on seisukohal, et meie eelnõu kordab olemasolevat määrust ja justkui dubleerib seda. Samuti nad ütlesid, et meie eelnõu justkui läheb vastuollu PGS‑iga, kuna hindamine peab olema lahendatud õppekavaga. Oli vist nii? Siit ma teeks sellise loogilise järelduse, et kehtiv määrus on PGS‑iga vastuolus, sest hindamine peaks olema lahendatud õppekavaga. Kas Vabariigi Valitsus rikub seadust? Lihtsalt niisugune kesköine mõtteharjutus.

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla on teil nägemismälu, ma ei tea. Kui on kuulmismälu, siis te oleks pidanud ära tabama, et see vastuolu tekib sellega, et Riigikogu on andnud valitsusele volituse see määrusega kehtestada ja kui võtta see eelnõu vastu, siis tekib siin see vastuolu.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja, teile ka ilusat alanud suurt neljapäeva! Ma kuulasin neid sõnu, mida te lugesite kokkuvõtteks ette ja mida ütles komisjoni esimees. Ta kõlas justkui prohvet ja oleks nagu teadnud, et me arutame seda sel kaunil neljapäeval. Täitevvõim peab tegelema täitevvõimu asjadega, parlament seadusandlike küsimustega. Ja kui valitsus midagi ette valmistab, siis loodetavasti annab ta sellest parlamendile ette teada ja kultuurikomisjon saabki hakata eelnõu menetlema. Loodame, et see hetk ka saabub.

Aga praegu sellest eelnõust, mis meie ees on. Mul on küsimus. Kas teie hinnangul said komisjoni liikmed aru, mis probleemi selle eelnõuga lahendada püütakse?

Nagu ma vahepeal ütlesin, protokoll on viis lehekülge pikk, mis tähendab seda, et diskussioon oli piisavalt põnev. Tekkis ka diskussioon – selle osaliseks oli näiteks mina, võin öelda, ja olid ministeeriumi esindajad –, et mida täpselt või milleks reguleerida tahetakse, kui see kõik tegelikult on meil juba olemas. Ehk eksameid sellel hooajal ära kaotama ju keegi ei hakka. Ma saan aru, et eelnõu mõte on see, et kui siiamaale on eksamite korraldamine reguleeritud määruses, siis käsitletav eelnõu tahaks selle kirjutada seadusesse. Aga vahel võidakse sellist asja nimetada ka asendustegevuseks.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Põimin siia repliigi Anti Poolametsale. Praegune teaduslik teadmine ei kinnita, et hindamine oleks seotud õpilase targemaks saamisega. Seda, kuidas meie aju teadmisi omandab ja milline on õppimisprotsess, me teame nüüd palju paremini kui 20 aastat tagasi, kui mina koolis käisin. Praegune eelnõu ei ole seotud hindamisega üheksa õppeaasta jooksul. See, et kohustusliku õppetaseme lõpus nõuda rahuldaval tasemel eesti keele ja matemaatika omandamist, on midagi muud kui hindamine üheksa aasta jooksul või PISA testide tulemused. PISA testides suudame maailma tipptulemused säilitada, kui tagame õpetajate järelkasvu ja läheme õppijakeskse õppe poole. See ei ole samamoodi seotud ei hindamise ega konkreetselt selle lävendiga.

Aga lävendi kohta küsin ma seda: kui keskkooli lõpetamise puhul – gümnaasiumiharidus ei ole kohustuslik – on meil lävend seadusesse pandud, (Juhataja helistab kella.) miks seda siis põhikooli lõpetamise puhul sinna panna ei tohi?

Aitäh! Muidugi, Poolametsaga te võite pärastpoole veel diskuteerida. Aga võib-olla pidas meie kolleeg silmas seda, et hindamine on ikkagi tagasisidestamise vahend. Ma loodan vähemalt, et kolleeg Poolamets seda silmas pidas. Tagasiside on kindlasti õpilastele väga oluline, on see siis konkreetselt numbriline hindamine, kirjeldav [tagasiside] või mida iganes. Aga ka see käis diskussioonist minu arust läbi, kui kolleeg Helle‑Moonika Helme tõi samuti välja, et põhiharidus on Eestis kohustuslik ja gümnaasiumiharidus või keskharidus on vabatahtlik. Loomulikult, kõiki neid asju on meil juba reguleeritud, selle tõttu ei ole meil otsest vajadust asju üle või uuesti reguleerida, et ei tekiks duubeldamist. (Riina Sikkut selgitab kohalt.)

Jaa, aitäh-aitäh! Läheme edasi. Jaak Juske, palun!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Ma tahtsin öelda, et kell on palju ja ma üldse ei imesta, kui hea sõber Poolamets on natuke väsinud ja on unustanud selle, et praegu juhib haridusministeeriumi mitte sotsiaaldemokraat, vaid reformierakondlane.

Ma tahtsin küsida auväärt ettekandja käest: kas te saate kinnitada, et ettepaneku põhikoolieksamid kaotada, lävend kaotada, on teinud praegune haridusminister, mitte sotsiaaldemokraadid?

Jah, seda ma võin küll kinnitada, et praegune haridus‑ ja teadusminister ei ole sotsiaaldemokraatide ridades.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus, et kuidas teile tundub. See on ju selge, et ühist arusaama, mis tingimustel põhikooli võib lõpetada, sellist kokkulepet poliitiliselt meil justkui ei ole, ühist visiooni ei ole. Meil on endiselt siin vaidlused. Kuidas teile tundub, kui praegu me ei peatata seda diskussiooni kas või korraks, kas me järgmisel aastal, kevadel või enne kevadet, oleme täpselt samasuguses seisundis ja  täpselt samamoodi arutame uuesti põhikooli lõpetamise üle? Kuidas teile tundub?

Jah, ilmselt me mõlemad komisjoni liikmetena mäletame seda diskussiooni, mis oli Riigikogu konverentsisaalis. Me pidime tõdema, et aineliitude vahel ei ole konsensust ehk õpetajatel, kes reaalselt igapäevaselt tegelevad hariduse andmisega meie õpilastele, meie lastele, ei ole ühist arusaama. Selle tõttu on aru saada, et teema on selline, mis vajaks arutelu. Ma usun küll, et mitte ükski meie kolleeg, mitte keegi 101 inimesest, kes me siin saalis oleme, ju tööd ei karda, ka siis, kui need arutelud kestavad ka järgmisel kevadel. Loomulikult tundub see mõttetu tööna, kui iga aasta räägitakse ühte ja sama juttu, aga veel halvem on see, kui hääletatakse sisse üks variant, nii-öelda teisest poolest nii-öelda häältega jagu saades. Kui haridusministeerium on lubanud tulla mingil hetkel kultuurikomisjoni – ma siinkohal tahan jälle nimetada, et kultuurikomisjon on see komisjon, mis tegeleb peamiselt haridusküsimustega –, siis peaks selles terviklahenduses olema siiski leitud mingisugune kompromiss, just nimelt õpetajate kogukonnast saadud tagasiside järgi. Ma väga siiralt loodan, et see lahendus leitakse. See olukord, kus hääletatakse, ütleme teoreetiliselt, ja häältega 7 : 6 jääb 7 inimest peale ja 6 jäävad kaotajaks, ei ole kunagi hea lahendus. Ma loodan, et ministeeriumi terviklahendus osapooli rahuldab.

Ja märkamatult oleme jõudnud Helir-Valdor Seederi teise küsimuseni. Palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Te ütlesite, et aineliitudel ja erinevatel osapooltel ei ole üksmeelt. No ärme oleme naiivsed, ega seda üksmeelt ei teki ka aasta ega kahe pärast, need eriarvamused tõenäoliselt jäävad. Kuna te ütlesite, et ei ole hea, kui on eriarvamused ega suudeta kokku leppida, ja ei ole ka hea, kui hääletatakse, siis kuidas üldse peaks otsuseni jõudma, on mu esimene küsimus.

Teine küsimus on, et teie pikast ülevaatest ei selgunud mulle ikkagi, miks ei võiks parlament seda küsimust otsustada. Mis on need argumendid, miks ei võiks parlament otsustada? Niipalju ütlen teile vastust ette, et ärge hakake ütlema, et dubleerimine tekitab vastuolu. On samad diskussioonid, samad arutelud, ja sama otsuse võib langetada ka parlament, seda ei pea tegema ministri või valitsuse õigusaktiga.

Selge. Aitäh! Ma siiski sissejuhatuseks ütlen, et ma vähemalt ise ei tea, et ma oleksin öelnud, nagu mulle ei meeldiks, kui on eriarvamused. Me siin parlamendisaalis esindame ju väga paljusid arvamusi ja eriarvamuste puhul me leiame väga tihti kompromisse. Me muutume ise siin saalis väga emotsionaalseks, kui hääled lähevad ühel pool saalis roheliseks ja teisel pool punaseks, ja koridoris siis klaaritakse, mis saalis toimus. Arvamuste paljusus ei ole kindlasti minu silmis probleem.

Teine küsimus, mis puudutas seda, et dubleerimine ei ole ... (Hääl saalist.) Jah, me oleme näinud, et eriarvamuste puhul me suudame siin saalis leida tihtilugu kompromissi, mitte konsensust. Kompromissi. Konsensust esineb siin saalis ka aeg-ajalt, aga kompromiss on see, mis peaks rahuldama kõiki osapooli, mitte nii, et üks osapool saavutab nii-öelda võidu ja teine kaotab.

Nii, nüüd on tekkinud protseduuriline mure. Vabandust! Riina Sikkut.

Jaa, tõesti protseduuriline mure, kuna mul ei ole enam küsimust. Aga siin ...

Siis ei saa küsida.

Ei, ei. Mul ei ole kolmandat küsimust, seega on mul nüüd protseduuriline küsimus. (Naer saalis.)

Aga kui see ei ole protseduuriline küsimus?

Kui meil siin on pool saali punane, pool saali roheline, siis milliseid pingeid see tekitab – kirjeldati sellist olukorda. Kas Riigikogu juhatusel on infot, et õpetajate aineliitude ja seltside puhul see seis selline on? Mina osalesin kultuurikomisjoni istungil. Tegelikult on seis selline, et suur osa õpetajate aineühendustest toetavad lävendi püsimist ja need, kes ei toeta, teevad seda sellel põhjusel, et neil ei ole ressurssi, et õpetada kõiki õpilasi rahuldava tulemusega, ei ole pakkuda tugiteenuseid, ei ole ressurssi. Ja me võtame lävendi ära sellepärast, et ressurssi ei ole. Kas see on samalaadne olukord, nagu meil siin saalis, kus on opositsiooni ja koalitsiooni joon, või on õpetajatel ikkagi teistsugune olukord ja on võimalik parlamendis see asi ära lahendada?

No nüüd on selline lugu, et ma ei saa lubada härra Šorinil sellele vastata. See oli protseduuriline küsimus, see oli mulle. Ma olen näinud, et siin saalis on ka kollaseid, kui [nupule] vajutatakse. Meil on valik, kas punane, roheline või kollane. Jaa. Teiseks tahaksin ma öelda, et see ei olnud protseduuriline küsimus. Kolmandaks tahaksin ma juhtida tähelepanu sellele, mis on äärmiselt oluline, et meil on veel läbirääkimised avamata. Ma näen küll, et sotsiaaldemokraadid on pannud enda esindajaks Jaak Juske, aga kui te nüüd keerate pea sinna Jaagu poole, siis teil on võimalik Jaaguga läbi rääkida, kas äkki te saate ise siia tulla. Siis on teil võimalik läbirääkimiste käigus kaheksa minuti jooksul pikemalt peatuda sellel rohelisel, kollasel ja punasel temaatikal. Aga nüüd ma hea meelega lõpetan selle koha peal küsimuste vooru. Kui ei ole [enam soove], ma igaks juhuks küsin üle. Ei ole kellelgi. Kivimägi soovis vaheaega võtta või?

Nii. Küsimused on lõppenud ja avame läbirääkimised. Esimesena Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul. Palun!

Austatud istungi juhataja! Kõigepealt, mul võivad tekkida kõnes mõned pikemad pausid, aga ma annan märku, kui mul kõne lõpeb. Enne, kui siin oli selle eelnõu ettekandja, siis istungi juhataja arvas, et ta juba lõpetas, ja segas mõttekäiku. Ma annan omalt poolt märku, kui ma olen lõpetanud. 

Kas te soovite ka lisaaega?

Ma püüan, kuna aeg on juba veidi hiline, kiiresti hakkama saada ja teen vähem kui kaheksa minutiga. Selles mõttes, et eelnõu ju kanti ette väga pikalt ja põhjalikult ning võib tekkida küsimus, et kas tõesti on Isamaal veel midagi selle eelnõu kohta öelda. See eelnõu ei ole väga pikk ja ma loodan, et head kolleegid on jõudnud selle reaga tutvuda, mis siia kirja on saanud. 

Aga ma tahaks rääkida sellest, mis sellele arutelule eelnes, kuidas see idee Isamaas eelnõuks vormus. See on hoopis keerulisem lugu, kuigi osaliselt siin lahti räägitud. Meile aeg-ajalt tundub, et kas siis ühest lausest on võimalik [nii pikalt] rääkida. Aga nii nagu ma aru sain, kultuurikomisjon seda õige pikalt arutas, ja nagu see diskussioon meile näitab, tegelikult on siin arutada rohkem kui küll. 

Esiteks oleme me seda ka parlamendis teinud juba õige mitmel aastal. Mitmel korral käis siin läbi, et valitsus on oma määrusega selle kõik sätestanud ja nüüd me hakkame dubleerima, toimetama. Vastupidi, kui me selle eelnõus ükskord ära reglementeerime, siis ei ole vaja valitsusel iga aasta seda arutada. Kui meile tundub siin parlamendis, et midagi on vaja muuta, siis me muudame, ja valitsus saab rahulikult tegeleda oma tööga, ilma et ta igal aastal peaks arutama kas vastavalt haridusministri tujule, meelele või meelsusele või ka ühiskonnas kujunenud olukorrale, kas eksamid peaks olema kohustuslikud või ei peaks olema kohustuslikud või kas me võiksime eksamid asendada üleriigilise testimisega iga kooliastme lõpus, sest ka see idee käis alguses läbi. Pean ütlema, et Isamaa fraktsioonis oli sellel toetajaid, küll mitte enamuse toetust, aga toetajaid sellel siiski oli, et eksamid võiks asendada sellise üleriigilise testimise süsteemiga. Aga see eelnõusse ei jõudnud.

Siis on arutelu, et ...

Härra Sibul, ma pean korraks vabandama. Sotsiaaldemokraadid vaidlevad, kes neist räägib.

Nad räägivad mõlemad, mulle tundub. (Naer saalis.)

Ma mõtlesin ... (Naerab.)

Lisaks sellele, kas eksamid peavad olema kohustuslikud või mitte, on küsimus lävendites, kas peavad olema kriteeriumid. Põhikoolieksamite puhul, mis on riiklikud, üks mõte, mis tekkis, oligi see, kas neid üldse peaks olema, sest osaliselt vaadatakse läbi sõrmede või tehakse natukene lollideküla värki. Kui sa riiklikul eksamil läbi ei saa, siis järgmisel päeval selleks, et sa saaksid põhikooli lõpetada, tehakse koolieksam, ja seal, nagu ma olen aru saanud, läbikukkujaid enam ei ole. See tähendab seda, et see lävend on seal kahtlane. Aga ma ei ole sugugi veendunud praegu toimivas süsteemis, kus sisuliselt ühelt poolt on seaduses eksamikohustus ja lävend olemas, aga teiselt poolt me selle riigieksami tulemusele läbi sõrmede vaatamisega aktsepteerime seda olukorda, kus ainekavas ettenähtud teadmisi õpilastel järelikult ei ole, kui nad seda eksamit ei läbi. Siin on kusagil süsteemsem viga, mida ei ole mõtet sellisel ...

No siiski on vist vaja natukene lisaaega.

Kas kolm minutit? 

Jaa, aga ma loodan, et ma lõpetan varem.

Paneme kolm.

Lävenditeema on ikkagi küsimus. Sel aastal on tehtud ettepanek ühekordselt eksamilävend kaotada, ka räägitakse sellest, et see lävend võiks üldse kaduda. Aga minu meelest see ongi ju parlamendidebati koht. Praegu, nii nagu ma ütlesin, on valitsuse määrus, minister teeb ettepaneku vastavalt oma meelsusele ja arusaamisele. Aga minu meelest on see oluline. Nii nagu me rääkisime, et mingil põhjusel seal, kus haridus ei ole kohustuslik ehk gümnaasiumihariduse puhul, me oleme pidanud vajalikuks seaduses kõike reguleerida, aga kohustusliku hariduse kohta ütleme, et las valitsus mõtleb vastavalt sellele, kust poolt tuul sellel ajahetkel õues puhub, kui palju on haigeid, kas me saame teha või ei saa teha, et seda otsustab valitsus. Aga vaat gümnaasiumiosas on meil kõik täpselt seaduses kirjas. See kindlasti ei ole mõistlik. Sellepärast – kuigi, nagu ma ütlesin, et mina ise ja näiteks hea kolleeg Mihhail Lotman ei ole väga entusiastlikud kohustusliku eksami toetajad – on minu meelest absoluutselt õige, et seda debatti tuleb pidada parlamendis ja just nimelt parlamendis. Selle eelnõu edasisel menetlemisel me seda debatti siin pidada saamegi. Tänan tähelepanu eest!

Olge lahked. Nii, härra Seeder, teil oli kogemata kiire ja näpud vales kohas. Selge. Siis sotsiaaldemokraatide nimel Jaak Juske. Jaa, see teeb kindlasti rõõmu. (Naerab.)

Austatud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu! Kell on 11 minutit 2 läbi. Tegelikult on ausalt öeldes skandaalne, et me arutame tänase päevakorra võib-olla kõige tähtsamat eelnõu kell 2 öösel, pärast seda, kui Riigikogu on järjest töötanud 12 tundi. Selles pole mitte midagi hullu, et Riigikogu töötab 12 tundi, aga me oleme eelnõu, mis puudutab põhiharidust, põhilist haridust, pannud päevakorda öösel, kui tegelikult on ka meie töövõime juba kergelt languses.

Põhiharidus on see haridus, mida – me oleme nii leppinud kokku Eesti ühiskonnas – meie noored peavad omandama, et elus toime tulla ja jätkata edukalt õpinguid järgmistel haridusastmetel. See on tegelikult vundament eluks, see on kohustuslik haridus, see on haridus, mille me ühiskonnana maksame riigieelarvest kinni, see on tasuta haridus.

Nendel põhjustel on tegemist üliolulise küsimusega. Seda enam, et me oleme leppinud kokku, et meie Eesti haridussüsteemis peab põhikoolis olema tõesti ühtluskooli põhimõte, et üle Eesti kõik põhikoolid annaksid võimalikult sarnast ja võimalikult ühel ning samal heal tasemel haridust. Et see ühtluskooli põhimõte püsiks ja meie koolid, meie põhikoolid, oleksid võrdsel tasemel, võimalikult võrdsel tasemel, selleks tuleb neid koole kuidagi ka testida, [et oleks teada], kuidas koolid ja õpetajad on oma tööga hakkama saanud, et me ei laseks seda haritud rahva latti alla. Üks moodus selleks on põhikooli lõpueksamid ja selle ühe osana ka lävendi kehtestamine.

Nagu siin on täna korduvalt juttu olnud, Riigikogu enamus on selgelt öelnud, et põhikooli lõpueksamid peavad headel aegadel koos lävendiga säilima, me ei tohi seda latti alla lasta. Ometigi, ükskõik, kes parasjagu on haridusministeeriumis – seal pole tükk aega olnud sotsiaaldemokraate, on olnud keskerakondlased ja reformierakondlased –, alati nad üritavad minna risti vastu Riigikogu enamuse tahtele ja leida mooduse, kuidas põhikoolieksamid kaotada, kuidas lävend kaotada, kuidas tegelikult lasta alla see ühtluskooli põhimõte.

Ma olen ka ise olnud kümmekond aastat õpetajaametis ja olen selles ametis jätkuvalt. Eksamid on loomulik osa noore inimese haridusteel. On ka loomulik, et kui sa juba lähed eksamit tegema, siis sa oled pidanud omandama mingisugused teadmised, et see eksam edukalt läbida. Lävend, rahuldav tulemus on, ma arvan, igale õpilasele jõukohane. Ausalt öeldes oleks väga naljakas, kui sa lähed eksamile ja saad eksamil positiivse hinde vaid selle eest, et oled kohale läinud.

Tõepoolest, me oleme uhked oma hea hariduse üle, oma ühtluskooli põhimõtte üle. Hoidkem seda väärtust, haritud rahva vundamenti ka tulevikus. Ma arvan, et Riigikogu peab siin ennast kehtestama. Kui haridusminister ja ‑ministeerium üritavad kogu aeg seda ühiskondlikku kokkulepet lõhkuda ja rikkuda, leida tee, kuidas ikkagi põhikoolieksamid võiksid lõpuks kaduda, ja mis kõige hullem, valetades ja susserdades, manipuleerides õpetajate arvamusega, sest selgelt on õpetajate enamus seda meelt, et eksamid põhikooli lõpus ja ka lävend peavad säilima, siis me ei tohi siin järele anda ja Riigikogu ei tohi anda järele valitsusele. Üks moodus ongi see, et me kirjutame [seadusesse] selle põhimõtte, et lõpueksamid põhikoolis koos lävendiga, koos rahuldava tulemusega peavad säilima ka edaspidi. Just sellel põhjusel sotsiaaldemokraadid toetavad seda, et selle eelnõu menetlus jätkuks. Aitäh!

Asi klaar. Rohkem kõnesoove ei näe. Nüüd saame läbi vaadata need ettepanekud, mis on jõudnud meie lauale. Neid on täpselt üks: juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 530 esimesel lugemisel tagasi lükata. Selle me peame läbi hääletama.

Head kolleegid, oleme jõudnud tänase päevakorra viimase punkti viimase hääletuseni. Selleks hääletuseks on eelnõu 530 hääletus ja juhtivkomisjoni ettepanek on see esimesel lugemisel tagasi lükata. Seega, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 530 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Kuhu sa lähed nüüd siis? Keegi oleks siin võinud protesti esitada. Oota, kus sa lähed? Keegi võib protesti esitada.

Juhtivkomisjoni ettepanekut toetab 40, vastu on 14. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Head kolleegid! Nüüd on selline lugu, et meie päevakord on tõepoolest läbi saanud. Üllatuslikul kombel kohtume juba 7 tunni ja 41 minuti pärast siinsamas uuesti, kell 10. Istung on lõppenud.