Head kolleegid, tere hommikust! Alustame täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Ja nüüd on võimalus üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun! Seda soovi ei näe. Järelikult viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreeris 73 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra läbivaatamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Olukorrast Ukraina abistamisel" arutelu. Käime kiiresti üle ka tänase arutelu korra. Kõigepealt on komisjoni esimehe Urmas Reinsalu ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on küsimusteks ja vastusteks kuni 30 minutit. (Helistab kella.) Siis tuleb Riigikogu kõnetooli välisminister Eva-Maria Liimets, kellel on kõneks aega kuni 20 minutit ja Riigikogu liikmetel küsimusteks kuni 30 minutit. Kolmandana ootame Riigikogu kõnetooli mittetulundusühingu Slava Ukraini tegevjuhti Johanna-Maria Lehtmet, kelle ettekanne on ka kuni 20 minutit, ja küsimusteks-vastusteks on kuni 30 minutit. Juhin Riigikogu liikmete tähelepanu sellele, et igale esinejale saate esitada ühe küsimuse, kui olete piisavalt nobedate näppudega. Ehk jõuame kõigile küsimustele ära vastata. Kui vastajad seda kiiresti teevad, siis saab ka rohkem küsida. Ja on palve, et läbirääkimiste käigus kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad ja seejärel teised Riigikogu liikmed, niipalju kui meil siis aega üle jääb. Arutelu lõppemisel me otsust vastu ei võta. Nii, palun, riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees Urmas Reinsalu!

Austatud rahvaesindus! Vene Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu kestab. Lähipäevadel saabub kriitiline moment, kui Venemaa alustab suuremahulist pealetungi ida suunal. On oht ka põhja suunal täiendavaks löögiks, kuna väed on praegu ümber komplekteerimisel põhja suunal Valgevene ja Vene Föderatsiooni territooriumil piiriregioonis. Sõda Ukrainas on meie sõda, me peame selle sõja võitma. Me peame aitama nii palju, kui meie võimuses, on Ukrainat ja Ukraina rahvast. See on meie ülesanne nii inimsuse kui ka Ukraina rahva nimel.

Kõigepealt ma tahan tänada kõiki riigiametnikke, riigiasutusi, ettevõtjaid ja kodanikke selle panuse eest, mis Ukraina toetamiseks on antud. Iga panus, ka kõige väiksem panus on tähtis. Ei ole väikest abi. Igasugune abi on hindamatu kaaluga. Ma tahan tunnustada eriti Välisministeeriumi, kes 1. märtsil valitsuse otsuse alusel moodustas eraldi humanitaarabikeskuse. Ma rõhutasin, et iga abi on tähtis, paraku on tegelik abivajadus, mida Ukraina vajab, ulatuslikult suurem, kui täna riigid reaalajas annavad.

Ma tahan tunnustada Ukraina saadikut, Ukraina saatkonda, kes on olnud väga hea partner kõikide abiküsimuste lahendamisel ja koordineerimisel. Ma tahan rõhutada, et meie jõud abistamisel ei tohi raugeda, see peab kasvama. See on põhimõtteline seisukoht. Riigieelarve kontrolli erikomisjonis me arutasime läinud nädalal Ukraina abiga seotud küsimusi. Osalesid ka Ukraina valitsuse esindajad, Ukraina välisministeeriumi erisaadik Aleksandra Vassilenko ja Ukraina peaministri nõunik Svjatoslav Senjuta. Ma tahan rõhutada, et riigieelarve kontrolli erikomisjonis me ei käsitlenud eraldi sõjapõgenike küsimust, mis on Eestis eraldi suur teemadering: Eesti võimekus ja omavalitsuste võimekus neid küsimusi korraldada. Meie tänase arutelu fookus on komisjoni nägemuse kohaselt just nimelt selles, millist abi Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriik ja teised Euroopa riigid peaksid täiendavalt Ukrainale andma.

Nüüd, kui selles olukorras vaadata abi valdkondi, siis üks kõige kriitilisemaid on toiduabi, toidu probleem. Üle kümne miljoni inimese on praegu Ukrainas tõsises toidupuuduses. Kui me hindame praegu Ukraina esindajate andmetel toiduabivajadust, siis päevas ületab Ukraina piiri nii abina kui ka ostetud [kogustena] 5000 tonni toiduaineid. Kuid tegelik abivajadus on 15 000 tonni toiduaineid. See tähendab seda, nagu ka Ukraina valitsuse esindajad välja tõid, et praegune abi suuremahulise toiduabi näol leiab aset nõnda, et vabatahtlikud organisatsioonid tegutsevad riikides spontaanselt abi saatmisega. See on väga hinnatud abi ja riigid kahepoolselt korraldavad seda, kuid vaja oleks just nimelt tsentraalselt organiseeritud toiduabi poliitikat Euroopa Liidus. Seetõttu komisjon pidas mõistlikuks teha pöördumise valitsuse poole, et meie valitsus teeks Euroopa Komisjonile ettepaneku luua Euroopa Komisjoni koordineeritav toiduabimehhanism ning kutsuda üles kõiki Euroopa riike Ukrainat abistama.

Üks väga positiivne ettevõtmine oli doonorite konverents, mis leidis aset Varssavis. Sealt tulid rahalised panused. Kuid praegu on just nimelt toiduabi valdkonnas kriitiline füüsiline abi, füüsiline säilitatav toit. Euroopa kriisihaldusmehhanism on käivitunud, kuid Euroopa kriisihaldusmehhanism tegeleb teatud medikamentidega, toiduveega, konkreetselt kitsama fookusega, kui tegelikkuses praegu vaja oleks.

Tõsine teema puudutab ulatuslikku veega varustamist, vee saatmist Ukrainasse ning portatiivsete veepuhastus[seadmete] tarnimist, samuti suuremahulist meditsiinivahendite ja meditsiinitarvikute tarnimist. Jällegi, see peaks olema Euroopa Liidu, Euroopa Komisjoni tsentraalselt korraldatav koordinatsioonisüsteem, sest spontaansete abiprojektidega ei ole seda vajadust võimalik reaalselt katta. See defitsiit on lihtsalt nii suur.

Teine suur probleem on kütuse nappus. Järgmise nelja nädala ehk kuu perspektiiv on, et täiendavalt Ukraina vajab 300 000 tonni kütust. Praegu on olemas üks akuutne kokkulepe Euroopa Energiaühenduse kaudu, mis lubab erakorraliselt – ja siin tuleb siiralt tunnustada Poolat – kasutada Poola strateegilise kütusevaru reservi Ukraina tarneteks. Kuid ka see abi eraldi võetuna peab olema suurema mahuga. Euroopa Liidu riikidel, sealhulgas ka Eestil on praegu reservides Euroopa Liidu nõuete kohaselt üle 100 miljoni tonni kütust. Ukraina abistamiseks ühe kuu jooksul tähendaks see tegelikkuses kusagil 0,3% Euroopa kütusereservi eraldamist. Kindlasti peaks olema ka Eesti seisukoht, et tuleb taotleda Euroopa tasemel Ukraina kütusereservi moodustamist, millest saaksid tulla viivitamatud tarned. Eesti valitsus peaks, nii nagu meie komisjon üles kutsus, olema valmis Euroopa tasemel selle probleemi viivitamatu [lahendamise] algatama ning olema valmis ka ise meie kütusereservi kaudu panustama.

Nüüd, kui kõneleda sellest abist, mida Eesti on juba andnud, siis kahtlemata eraldi esiletõstmist väärib relvaabi. Militaarabi korras oleme Ukrainat varustanud, nagu Kaitseinvesteeringute Keskuse esindaja välja tõi, tankitõrjerelvade, laskemoona, kuulivestide, kiivrite ja meditsiinivarustusega, ka logistilise abiga, et Kaitseinvesteeringute Keskuse kaudu see abi piirile toimetada. Sel kindlasti on reaalne mõju, aga see on olnud ka ülisuur strateegiline moraalne surve teistele Euroopa riikidele, et nad rohkem panustaksid. Relvastusabi puhul kahtlemata see, mida praegu jooksvalt tarnitakse, on ebapiisav. Seda tuleb ausalt tõdeda.

Nüüd, mida me peame veel silmas pidama Ukraina abistamisel? Tõsine probleem on seotud tarnete ja hangetega Ukraina majanduses. Nimelt, arusaadavalt on Euroopa ettevõtted force majeure'i tõttu muutunud umbusklikuks ühelt poolt tarnete tegemisel ja teiselt poolt tellimuste esitamisel Ukraina ettevõtetele. Selleks, et Ukraina majandus ei kukuks kokku, oleks vaja Euroopa tasemel anda selged garantiid ettevõtjatele, kes praegu teevad tehinguid Ukrainaga. On hea, et Eesti ei ole riigigarantiidest loobunud. Ma kutsun üles meie ettevõtluse krediteerimisega tegelevaid sihtasutusi neid laiendama. Ja ma kutsun üles meie valitsust – meie komisjon tegi ka pöördumise selle kohta –, et me algataksime ka ettepaneku, et üleeuroopaliselt oleks sõja ajal tagatud täielikud garantiid nendele Euroopa riikide ettevõtjatele, kes praegu majandustegevust Ukrainas arendavad, et me ei rakenda turumajanduslikke sanktsioone Ukraina vastu.

Nüüd, järgmine küsimus puudutab selle abi valdkonnas abi fokuseerimist. Ukraina president on öelnud kohtumisel meie esindajatega, et Ukraina tervitaks seda, kui Euroopa riigid võtaksid abi koordineerides [enda kanda] abi konkreetsetele Ukraina oblastitele ja muudele piirkondadele. Ma pean seda äärmiselt oluliseks. Laupäeval teatas Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson, et sellise patronaaži korras võtab Ühendkuningriik enda kanda koostöö Kiievi linna ja Kiievi oblastiga. Praegu on olnud juttu ka meie riigi esindajatega, Eesti suursaadikuga konkreetselt Žõtomõri oblasti pöördumisest. Eesti oleks siis esimene Euroopa Liidu liikmesriik, kes oleks abikoordinaatorina [seotud] ühe piirkonnaga. Kindlasti see oleks äärmiselt asjakohane ühelt poolt praktilise abi fokuseerimise mõttes ja koostöö mõttes Ukraina ülesehitamisel, aga teiselt poolt annaks see kahtlemata määratult suurt moraalset kapitali olukorras, kus Eesti oleks esimene Euroopa Liidu liikmesriik sellise koordinaatori rollis. 

Nüüd asjadest, mida tuleb viivitamatult teha, pidades silmas eelseisvat suuremahulist sõjalist pealetungi ja vaenlase heidutamist. Loomulikult sanktsioonipoliitika. Need sanktsioonid, mida on rakendatud – me peame siin saalis välja ütlema, et on hea, et nende sanktsioonide osas on Euroopa tasemel saavutatud ühine meel. Samas tuleb ausalt tunnistada, et need sanktsioonid ei ole piisavad. Sümbolina võib esile tuua, et ainus energiaallikas, millele Euroopa Liit kehtestas sanktsiooni, on süsi. Söeäri Venemaaga käib 5 miljardi euro mastaabis, samal ajal kui nafta- ja gaasiäri Venemaaga käib mitmesaja miljardi euro mastaabis. Kusjuures see söesanktsioon kehtestus nõnda, et ta rakendub nelja kuu pärast. Nelja kuu pärast! Meie seisukoht peab siin olema ühene: täiemahuline energiakandjate sanktsioneerimine sõjasanktsioonina. 

Arvesse võttes ka seda, et meil on olemas praeguseks küttehooajaks reservid, ka varem varutud gaasireservid, on üleskutse meie Euroopa-liitlaste tegelikuks survestamiseks tugevama moraalse platvormi saamiseks algatada koos meie piirkonna riikidega, ennekõike Läti ja Leeduga, aga ka Soomega, kellega me oleme ühes gaasivarustussüsteemis, viivitamatult sõjasanktsiooni kehtestamine Vene gaasile.

Ukraina president tunnustas Poolat, Lätit, Leedut ja Eestit Vene gaasist loobumise eest. Aga tuleb ausalt öelda, et see oli enneaegne kiitus. Selliseid otsuseid sõjasanktsioonina me veel langetanud ei ole. Kindlasti oleks asjakohane, kui valitsus teeks venituseta sellise initsiatiivi Läti, Leedu ja Soome suunal, rääkimata loomulikult sellisest positsioonist Euroopa Liidu tasemel.

Mis puudutab abi andmist, siis tõsi on see, et Riigikogu kitsendas ettevõtetele võimaldatavat  tulumaksuvabastust teatud organisatsioonide puhul, kes annavad toetust. Me jätsime sealt välja ka Ukraina riigi otse ja muu hulgas ka need Ukraina riigi kontod, mille kaudu oleks võimalik Eesti ettevõtetel relvastusabiks raha eraldada. Tuleb tõdeda, et mitmed ettevõtjad on selle probleemi üle kurtnud ja juhtinud tähelepanu, et see on liiga kitsendav käsitlus. Meiega on täna [istungil] ka Johanna-Maria Lehtme, kes on kiirelt ja spontaanselt sündinud kodanikuorganisatsiooni SA Slava Ukraini juht. Ta esitab tänasel arutelul kodanikuplatvormilt vaate Ukraina abistamise kohta, kuidas seda oleks mõistlikum korraldada riigi vaates ja millised on kodanikuühiskonna ootused riigile, et seda abi tõhusamalt ja paremini korraldada.

Abi Ukrainale on kahtlemata asjakohane. Üks asi on kodanikuühiskonna abi, ettevõtjate abi, tarned, mis puudutavad meditsiinivarustust ja toiduaineid, aga ma kutsun üles meie valitsust lisaks sellele, et me teeme ettepaneku üleeuroopaline süsteem moodustada, ka riigi tasemel organiseerima viivitamatult pidevaid süsteemseid abisaadetisi just nimelt toiduainete ja meditsiinivahendite näol. Selleks on meil oma reservid olemas ja ma arvan, et väikese osa reservidest loovutamine, ilma et meie enda toimepidevus satuks löögi alla ja varusid pidevalt täiendades oleks ülimalt hädavajalik.

Ja viimaseks tahan tõsiselt esile tõsta küsimuse moraalsest perspektiivist ja hinnangust nendele inimsusevastastele kuritegudele, mis on massiliselt aset leidnud Ukraina territooriumil. Need ei ole sõjalise rünnakuga kaasnevad kõrvalkahjustused, kus hukkuvad tsiviilisikud. Tegemist on süstemaatilise tsiviilisikute hävitamise protsessiga, mida tuleb selgelt hinnata ja määratleda kui genotsiidi. Need on kuriteod, mis on suunatud ühe rahva vastu, ühe rahvuse vastu, selleks et see rahvas ja see riiklus hävitada. Mul on Ukraina ametiisikute antud pikad nimekirjad otsestest tsiviilisikute vastu suunatud rünnakutest.

Tänane hommik tõi uudise – ootame selle kohta kindlasti lisainformatsiooni – keemiarünnakust Mariupolis. Ma juhin tähelepanu sellele, et juba nädalaid on kestnud Vene vägede süstemaatilised keemiliselt ohtlike ainete ladude vastu suunatud raketirünnakud. Need laod asuvad tsiviilelanike paiknemise lähedal. Loomulikult on nende näol tegemist keemiarünnakutega. Nii on Luhanski oblastis rünnatud lämmastikhappeterminali, nii on rünnatud vesinikkloriidi terminale. Loomulikult inimesed, kellel on gaasimask, saavad kanda gaasimaski, aga kellel gaasimaski ei ole, need piinlevad. Venemaa rakendab riiklikult organiseeritud moel inimeste hävitamiseks, tsiviilisikute hävitamiseks terrorit. Meie kohus on parlamendina anda sellele oma hinnang. Selle kohta ma olen palunud meie rahvusvahelise õiguse ekspertidel oma analüüsid teha, need on olemas. Ja olemas on ka piisav konkreetne nimistu nendest kuritegudest.

Nii et sõda kestab, sõda ägeneb, kümned tuhanded inimesed on surnud ja kümned tuhanded inimesed lähemas tulevikus jätavad oma elu. See tähendab, et see on meie sõda. Meie ülesanne on kutsuda oma liitlasi üles panustama rohkem. Ja meie ülesanne on panustada rohkem riigina. See on meie sõda. Aitäh teile!

Liigume nüüd edasi küsimuste juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea Urmas! Lipsas läbi selline informatsioon, et selle sõja ajal ei ole Ukrainat läbivat gaasitoru millegipärast pommitatud. Miks? [Kas] sina kui endine välisminister, [oskad öelda]?

Sellepärast, et selle gaasitoru kaudu kulgeb gaas Euroopasse, ja see on ju kahtlemata Venemaa majandushuvi. Piltlikult öeldes, kui me vaatame energiakandjate äri, siis Josep Borrell tõi tegelikult õigesti selle kujundi, et Euroopa on enne Varssavi konverentsi Ukrainale andnud paari miljardi euro jagu toetust ja ligi 40 miljardi dollariga doteerinud Venemaad. Need on proportsioonid, kus me praegu reaalsuses asetseme.

Nii et küsimus on selles, miks Ukraina väed seda toru ise ei ründa. Seda on samamoodi küsitud selle toru [kohta]. Loomulikult on lääneriigid liitlased. Meie silmade all ühelt poolt toimub hävitussõda, tsiviilisikute hävitamise sõda, aga teiselt poolt on käimas ulatuslik äritegevus. Nii et see on see põhjus. Ja muu hulgas ma juhin tähelepanu, et SWIFT-süsteemist ei ole enamikku rohkem kui 300 Venemaa pangast välja lülitatud. Pankade loetelu, keda samm-sammult realiseeruvate sanktsioonidega on [karistatud], on ilmselgelt ebapiisav.

Meie küsimus on selles ja just selle jaoks ongi oluline just nimelt rahvusvahelise õiguse hinnang sellele, mis leiab aset genotsiidina, et meile on moraalselt aktsepteerimatu praegune järkjärguliste sanktsioonide poliitika. Aga tuleb tunnustada meie välisministrit, meie valitsust, kes on selgelt seda poliitikat ajanud ja aktiivsema sanktsioonide kehtestamise eest seisnud.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja, tänu selle ettekande eest! Tuleb ka öelda, et teie aktiivsus Ukraina toetamisel on väga sümpaatne ja kindlasti väga suureks abiks Ukrainale. Ja seepärast ma küsingi teie käest. Et igasugune tegevus saaks olla edukas, peab olema kõigepealt selgus mõistetes ja tegevuse eesmärkides. Eile meil tekitas siin teatud tormi seaduseelnõu 241 menetlemine. Põhiseaduskomisjon kasutab [eelnõus] Ukrainas toimuva kohta sellist väljendit nagu "sõjaline konflikt Ukrainas". Meil kõigil ikkagi on tunne, et see on laiaulatuslik kallaletung Vene Föderatsiooni poolt Ukrainale või agressioon. Kas te aitaks selgusele jõuda, kas see on oluline siin täpselt defineerida? Ja kui me eksime, mis on selle mõju?

Aitäh! Loomulikult tuleb nendes küsimustes tingimusteta täpne olla, sest ähmaste mõistete kasutamine või lausa eksitavate mõistete kasutamine võib muutuda vastase käes kas täna või hiljem relvaks. Ja kui see eksitav mõiste on seaduse tekstis, mis on vastu võetud, siis see tegelikult on Eesti Vabariigi ametlik hinnang toimuvale. Kahtlemata ma ei arva, et selle teksti sisse kirjutaja oli kuidagi nii-öelda Vene agent või tegutses Vene [huvide] kaalutlustel. See on lihtsalt haruldane nii-öelda teadmatus või ignorantsus. Ja kahtlemata seda ei saa aktsepteerida.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! No igati saab olla nõus sellega, et meie sammud – ma ei pea silmas ainult konkreetselt Eestit, vaid kogu Euroopat, demokraatlikku ühiskonda – on olnud sanktsioonide kehtestamisel ikkagi suhteliselt hambutud. On üht-teist nokitsetud, aga sellist väga jõulist ja tugevat sammu pole astutud. Eks ta on natukene tingitud ka oma naha hoidmisest ja rohkem on muretsetud selle pärast, et oma tuba oleks soe, mitte sellepärast, et Ukrainas vähem inimesi sureks. Ja siit mu küsimus. Venemaa jaoks on vaieldamatult gaas ja nafta ühed kõige olulisemad kaubandusartiklid. Euroopa on lubanud, et nende importi hakatakse piirama sügisel. Kui tõenäoline on, et nad jõuavad selleni lähikuudel?

See on äärmiselt keeruline, aga ma arvan, et siin on kaalukausil tõepoolest majandushuvid. Majandushuvid iseenesest eraldivõetuna, see, et valitsused arvestavad ka oma majandushuvisid – selles ei ole midagi halba. See on arusaadav, kui valitsused tegutsevad. Aga teisel kaalukausil on inimsuse ja moraalsed hinnangud ja minu veendumuse järgi nendega [ei saa] konkureerida praeguses olukorras. Ajalise perspektiiviga või edasi lükatavad või möönduste ja luukidega sanktsioonid on minu hinnangul moraalselt perspektiivitud.

Võtame näiteks selle sanktsiooni, mis rakendus vist 9. aprillil ja puudutab kaubavedusid, maismaakargot Balti riikides, Poolas ja kogu Euroopa Liidus, aga ennekõike see omab praktilist tähendust meie regioonis. See puudutab üksnes Vene nii‑öelda lipu [all] või Vene registris olevaid [veokeid] või nagu ma sanktsiooni määrusest eile lugesin, Venemaal tegutsevate ettevõtjate veokeid. Ilmselgelt on see tegelikult kõrvalehiilimine selle sanktsiooni mõttest. Miks? On ju selge, et sanktsioon ei ole suunatud mitte sellele, et Vene autofirmad pankrotti läheksid, vaid sellele, et Venemaa ei saaks [osta] kaupu ja Venemaa ei saaks tarnida kaupu ja selle abil oma sõjamasinat rahaliselt toetada. Küsimus on kaupades. See, et sinna hakkavad veerema Euroopa Liidu registris olevate ettevõtete veoautod, ei ole moraalselt kuidagi aktsepteeritav. Ja mul ongi jälle üleskutse meie regiooni riikidele, et iseenesest on võimalik kehtestada [riiklikke] sanktsioone, mis on karmimad. Riikidel on võimalik kehtestada karmimad sanktsioonid, mis puudutavad igasugust kargot, välja arvatud humanitaarvajadused. Küllap need mööndused ja erandid tuleb ette näha, aga humanitaarvajadusteväline maismaakargo [tuleks] sulgeda.

Nüüd, mida tähendavad majandusprobleemid. Mõte peaks olema just nimelt selline, et kui me kehtestame sanktsioonid võimalikult kõrgel tasemel, siis need avaldavad ka võimalikult kiiret tegelikku mõju. Meil ei ole praegu tegemist karistavate sanktsioonidega, mille puhul kehtestatakse tavaolukorras sanktsioon mingi riigi või mingi riigi juhtide vastu. Meie ülesanne on kehtestada sõjasanktsioonid, mis peavad sõjamasina kummuli kukutama. Perspektiiv on praeguste analüüside kohaselt selline, et kui kehtestada praegu majandusteaduslike analüüside kohane täielik energiaembargo Venemaale, siis see tähendaks Venemaa sisemajanduse koguprodukti kukkumist suurusjärgus 40%. Üle poole Venemaa eelarvest tuleb energiatarnetest. Mis oleks selle mõju Euroopale? Euroopa Keskpanga hinnangul väheneks kõige hullema stsenaariumi korral euroala sisemajanduse koguprodukt aasta perspektiivis 1,4%. Seda siis aasta perspektiivis.

See ongi küsimus. Me mäletame koroonaviiruse ajast, kui palju tegelikult majandus kahanes. Kui me praegu kõhkleme ja mõtleme, et me soovime Euroopa kontekstis majandust hoida, siis kui sa kõhkled ja valid häbi, siis tulemusena saad sõja ja häbi. Tegelikkuses on nende sanktsioonidega nõnda, et kui sa soovid praegu sanktsioonide kehtestamisel kokku hoida, siis majanduslik kahju pikaajalise sõja ja inimkannatuste tõttu, kogu selle pikaajalise sõja mõju Euroopa Liidule endale kujuneb kindlasti palju suuremaks.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Olen siiralt tänulik, et olete [käinud] just kohapealt infot korjamas, oma silmaga jälginud sündmusi. Seepärast ongi küsimus seotud efektiivse abiga. Meil käib kogu aeg ka reklaam Punase Risti toetamiseks. Samal ajal liigub infot, et Punase Risti abi toppab, Punase Risti abiga on probleeme. Kas kohapeal saite selgust, millised kanalid on probleemsemaks kujunenud ja mis on efektiivsemad? Seda siit Riigikogu toolist või ajakirjandust lugedes ei näe, ei kuule. Mis on kõige efektiivsem [kanal] ja kus on tõrked? Kas Punase Risti probleemid on alles?

Aitäh! Kõigepealt ma tahan tunnustada Välisministeeriumi. Ma ise olen abisaadetiste korraldamisega suhelnud Välisministeeriumi ametnikega ja kõiki, kes soovivad abi anda, kutsun üles Välisministeeriumi humanitaarabikeskusega ühendust võtma. See on äärmiselt vajalik, et ei oleks tõrkeid just piiri peal, ei Poola ega Ukraina piiril, et tolliprotseduurid ja muud formaalsused [sujuksid], paberid saaks täidetud. Tundidega Välisministeeriumi töötajad suudavad neid asju klaarida ja lahendada.

Nüüd, Punase Risti kriitika oli Ukrainas väga tõsine ja kaalukas, aga see oli suunatud Punase Risti juhtide poliitiliste valikute pihta. Meie Punase Risti esindaja oli ka meie komisjoni istungil ja kinnitas, et vahendid, mis on eraldatud, suunatakse otse Punasele Ristile. Eesti Punase Risti peasekretär kinnitas informatsiooni [peale], mis meedias on olnud, et kogu see abi, mida Punase Risti kaudu on Eesti inimesed andnud, jõuab Ukraina Punasele Ristile ega ole kuidagi [mõjutatud] nendest poliitilistest, inimlikult hukkamõistetavatest hoiakutest, mida Punase Risti nii-öelda tsentraalne juhtkond on valikutena teinud [ka] Venemaad toetades.

Mis puudutab küsimust, kas abi jõuab kohale, siis ma tahan rõhutada, et Ukraina on ise vastu võtnud [asjaomased] seadused. On kriminaalkuritegu, kui hakatakse abi[saadetistega] Ukrainas äritsema. Ma rääkisin ise ühe oblasti peaprokuröriga nii-öelda üldisest olmekuritegevust. Sisuliselt Eesti-suuruses oblastis oli viimasel päeval registreeritud vist kuus olmekuritegu. See näitab seda, et ühiskondlik hoiak on selline, ja suuremahulisi kuritarvitusi ei ole tuvastatud, ka abi[saadetiste] puhul.  

Abi puhul on loomulikult logistilised probleemid. Logistiline probleem on see, et kui ma tulin üle piiri, siis sõiduautode [järjekord] oli kilomeeter, jalakäijatel lühem, kümnetes meetrites. Aga rekade saba on probleem, see oli 10 kilomeetrit. [Nii paljud] ootavad Poola piiril Poola tolliformaalsuste järel. Aga rekade probleem on tegelikult ka Euroopa Liidust väljasõitmisel. See on probleem, mis puudutab abirekasid. Kui Euroopas õnnestuks kuidagi sisse seada süsteem, et piltlikult öeldes lähteriikides pitseeritakse need rekad kinni, näiteks et meie Välisministeerium või meie toll pitseerib kinni, et neid ummikuid vältida, siis see on kindlasti praktiline [lahendus]. Piiririikides on logistikakeskused [olemas], need on Poolas, Slovakkias ja Rumeenias ja liigutavad suures mahus seda abi. Põhimõtteliselt võib küll öelda, et see süsteem, mille kohaselt abi tuleb kokku Euroopa Liidu piiririikides olevatesse abikeskusse, kust see edasi viiakse, tegelikkuses toimib. 

Signe Kivi, palun! 

Suur aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Oma kõnes te rõhutasite toiduabi vajalikkust ja eriti seda, et see vajab riiklikku korraldust Euroopa Liidu tasemel. Siit ka minu küsimus. Tänase arutelu algatajana on teil kindlasti laialdane informatsioon erinevatest initsiatiividest ja abipakettidest. Aga milliseid initsiatiive ja kas üldse on algatanud meie saadikud europarlamendis? Kas nad on pannud seljad kokku ja olnud ühtsed Ukraina abistamisel? Milliseid näiteid võiksite siin tuua?

Mul ei ole küll teistpidist arvamust. Mulle tundub, et me oleme kõik siin saalis [ühel meelel], siin ei jookse mingit poliitilist rindejoont koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Väga tugev samm oli ennekõike Kesk- ja Ida-Euroopa saadikute survel eelmisel nädalal langetatud europarlamendi otsus, kus ülekaaluka häälteenamusega võeti vastu nõudmine kehtestada täielik energiaembargo. Olemas on eraldi rahvusvaheline parlamendiliikmete võrgustik United for Ukraine, kuhu ka Mati Raidma ja mitmed teised inimesed meie parlamendist kuuluvad, samuti meie europarlamendi liikmed. Ma kutsun kõiki parlamendiliikmeid üles selle võrgustikuga ühinema. See on ülemaailmne parlamendiliikmete võrgustik, mille ülesanne on heatahtlikult survestada valitsusi oma riigis rohkem ja intensiivsemalt tegutsema.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti inimesed on näidanud väga suurt hoolivust Ukraina sõjapõgenike suhtes ja samuti Eesti riik on olnud eeskujuks paljudele teistele riikidele oma abi ja oma käitumisega. Minu küsimus puudutab neid vabatahtlikke, kes lähevad Ukraina sõjakoldesse või sinna lähedale oma autodega toiduabi viima. Ma saan aru, et see on vaba tahe, nad teevad seda vabatahtlikult. Aga [mis on] teie nägemus, kas meie enda inimesed ei sea oma elu ohtu, kui nad päris sinna sõjakoldesse lähevad?

Sellel on teatav risk. Kindlasti on soovitatav ennast registreerida Välisministeeriumis, kui meie kodanikud Ukraina territooriumile [lähevad]. Praegu on vist 30 Eesti kodanikku püsivalt Ukrainas, nad ei ole lihtsalt mõneks päevaks läinud. Mobiilipositsioneeringu järgi on meie inimeste arv seal veidi üle 100. Eks seal hulgas on ka need mehed, kes Eesti mobiiliga Ukraina vägedes rindel on. Neid on. Küllap seal rindel võivad olla ka Vene vägede koosseisus mõned inimesed, kellel on Eesti mobiiltelefon taskus. Mul informatsiooni ei ole, kaitsepolitseil vahest on.

Aga ütleme nõnda, et kindlasti tuleb täita kohalike võimude ette antud ettevaatusabinõusid täita, neist juhinduda. Aga praegu kindlasti igasugune abi Ukraina territooriumil, mida meie vabatahtlikud annavad, on väga asjakohane. Pagulasabi ma tahan tunnustada selle töö eest, mida nad teevad ka Ukrainas, ütleme, riigi sees ümber paiknenud põgenike aitamisel koos Ukraina partnerorganisatsioonidega. Nad ka ise liiguvad. Proua Lehtmegi saabus [just] Ukrainast. Väga suur ja tõsine ülesanne ja probleem on loomulikult korraldada mõistlikul moel Ukrainast saabunud sõjapõgenike eluolu Eestis, aga kõige suurem sõjapõgenike koormus on arusaadavalt ja loogiliselt Ukrainas endas, kus on üle 5 miljoni inimese riigi sees ümber paiknenud.

Arvestada tuleb seda, et kui algab suuremahuline sõjategevus idasuunal, siis see tähendab veelgi rohkem riigi sees ümberpaiknemist. Inimeste mass on hakanud liikuma loomulikult sõja jalust ära. Ja ka riigi põhjaosas on kohalikud võimud saanud sõjaväelise loogika kohaselt hoiatuse, et võimalik ja tõenäoline on ka põhja suunal rünnak. See võib lähemal ajal aset leida. Selle ohuga seonduvalt ei ole inimestel soovitatav kodudesse naasta. Nii et praegu on tegelikult kaks liikumissuunda. Tegelikult inimesed ka naasevad, üle piiri tulevad sõiduautode kolonnid, inimesed tulevad jälle tagasi, ka bussidega. Liikumine on kahesuunaline: inimesed lähevad, inimesed naasevad.

 Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Urmas Reinsalu, suur tänu selle pühendumuse eest Ukraina abistamisel ja tegelikult ka Eesti riigi esindamisel selles sõjalises konfliktis! Maailmapanga ennustuste kohaselt väheneb tänavu Venemaa SKT 11,2% ja Ukraina SKT aastaga 45,1%. Minu meelest need on väga kõnekad numbrid, mis ilmestavad väga selgelt seda, et Euroopa ja  kogu maailm tegelikult ei ole mõistnud selle sõja tähendust. Me ju julgeme praegu teha selliseid prognoose ja saame aru Ukraina seisukohast, aga sanktsioonid Venemaa vastu pigem jäävad üha enam kõlama vaid ähvardustena. Mitu meil neid pakette siis on? Täna oleme vist jõudnud kaheksandani. Kui palju neid siis veel peab tulema, et me jõuaksime selle sõjalise konflikti mõjutamiseni? Kas Euroopa on mõistnud selle sõja tähendust ja kuidas selle sanktsioonide paketiga lood on?

Moraalses [mõttes] kindlasti, aga tegudega moraalse hinnangu andmine on [nõrk], teod on jäänud liiga hiljaks ja neid on liiga vähe. Ja nii nagu öeldakse maailma lennundusorganisatsiooni reeglite kohta, et need on kirjutatud ohvrite verega, siis tegelikult peavad selleks, et need [sanktsioonid] tuleks, et tuleks uus pakett, olema uued inimsusevastased kuriteod ja uued õudused. Siis [saab avaldada] moraalset survet uute sanktsioonide kehtestamiseks. Ja see number on väga õige. Standard & Poor's tõi välja, küll enne viimast paketti, et Venemaal [on langus] 10% ja samas Ukraina SKP kukub suurusjärgus poole võrra. Venemaal on sanktsioonide ja, ütleme, sõja üldine mõju 10% SKP-st. Kui me kehtestame üldise energiasanktsiooni, siis kukuks Venemaa SKP samas suurusjärgus kui Ukraina oma. Need ongi need kaalud.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea Urmas, suur tänu kõigepealt ettekande eest! Väga hea ettekanne oli. Nii nagu sind, kannustab ka kõiki rahvuskonservatiive kindlasti mure selle pärast, mis me seal Ukrainas näeme. Ja loomulikult on meil kõikidel hea meel iga allalastud lennuki, purukslastud tanki pärast, sest see vähendab survet meie riigile ja ohtu meie riigile. Me teame seda. Selle heameelega kaasnevad aga ka teatud kurvad asjad. Noh, nagu Alar Laneman juba viitas, ääretult kurb on, kui meie riik võtab vastu eelnõusid, nagu eile oli eelnõu 241, millega me tunnistame Ukrainas toimuva kodusõjaks. Ma loodan väga, et president on sirge seljaga ja ei kuuluta seda välja. Aga minu küsimus on sellest murest kantud, et nagu sa tead, hoolimata [paljude] soovidest meil ikkagi Euroopa Liit ja Euroopa suurriigid toetavad seda agressiooni väga jõuliselt. Prantsusmaa, Saksamaa, Austria ja kõik need, kes energiakandjaid ostavad Venemaalt, annavad ju sõjakassasse iga päev miljard eurot. See teeb aasta lõpuks kirvega visates 250 miljardit sõjakassasse. Ja nagu sa ütlesid, meil on vaja see sõjamasin  kummuli lükata, aga nii me seda kummuli ei lükka. Milline on sinu reaalne nägemus sellest, kuidas seda saaks tõesti takistada?

Aitäh! Vaat see ongi küsimus, kus meid ähvardab, ütleme, moraalilõks. Õigusega me osundame küsimusele, kas Euroopa suurriigid on valmis oma majanduslikke huve [silmas pidades] kehtestama energiakandjaid puudutavat sanktsiooni, mis oleks praegu kõige tõhusam relv, jättes kõrvale sõjalise abi ja poliitilise toetuse. Praeguses olukorras on faktiliselt aprillis need ülekanded peatunud või ostmine peatunud, nii-öelda ärilisel kaalutlusel futuuride hinnad on tehtud, gaasi hind tuleb sügise poole odavam. Aga Soome poolt on ikkagi, Soome toru on Vene gaasi loogika. Ja meil praegune arutelu on, ka ettevõtjatel [on küsimus], kas maikuus ja juunikuus tuleks hakata järgmiseks hooajaks reservidesse koguma Vene gaasi.

Ukraina president ütles meile, et tubli, Eesti, Läti, Leedu ja Poola, et te Vene gaasi olete blokeerinud. Aga me peame selle veksli ka tegelikult välja lunastama ja ütlema esimesena, et viivitamatu sõjasanktsioonina on Vene gaasi [kraan] suletud. Ja teiseks, me peame loomulikult nõudma seda kogu Euroopalt. Majanduslike kaalutlustega ei ole võimalik kunagi neid sanktsioone põhjendada, kuna need on majanduslikult riikidele koormavad. Järelikult meie relv peab olema moraalne argument. Eelmisel nädalal meil oli Riina Sikkutiga vestlus sellest, mis puudutas genotsiidi. Ma arvan, et moraalse surve avaldamiseks peab Eesti parlament olema Euroopas esimene parlament, kes määratleb selle sõja kui genotsiidi, kui genotsiidikuriteo.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Just sellest viimasest mõttest, et Eesti peab olema üks eestvedaja, vähemalt Euroopa organisatsioonide koridoris, mu küsimus tõukub. Kuidas tagada Euroopa Liidu siseselt või siis ka nende riikide puhul, kes taotlevad Euroopa Liidu liikmesust, et nad ühineksid selle suure plokiga, kes on sanktsioone kehtestanud ja üritavad siin kruvisid järjest peale keerata? Kuidas meie klubi püsiks? Selgelt eristuvad Balti riigid, Venemaa naabrid, aga mida rohkem me lähme Kesk-Euroopa poole, Lõuna-Euroopa poole, see enam ühtsus mureneb. Kuidas tagada – te olete endine välisminister – ikkagi seda ühtsust just nimelt riigijuhtide tasandil?

Aitäh! Siin on kaks viilu. Üks viil on, et ametlikke kandidaatriike või, ütleme, Euroopa Liidu perspektiivi lootvaid riike, kes on olnud selle ühise positsiooni kujundamisel kas ideoloogilistel ja poliitilistel põhjustel või hirmust jõuetud, tuleb survestada. Vabandust, aga Serbia käitumine on täiesti aktsepteerimatu ja see signaal tuleb saata Euroopa riikide poolt, Euroopa Liidu enda poolt, et sellel saavad olema fataalsed ja olemuslikud tagajärjed riikidele, kes kas ei julge poolt valida või liiguvad, külg ees. Sõjaolukorras ei ole võimalik ümmargust juttu ajada, siin tuleb kasutada jõudu, tuleb kasutada jõudu ka nende riikide suhtes. Tegelikult on ainult kaks poolt, kus olla. Ja neid riike, kelle üle meil on majanduslikku võimu, tuleb survestada olema õigel poolel tingimusteta.

Euroopa riikide ühtsuse tagamine. On arusaadav, et mida kaugemal Venemaa piirist, seda väiksem on kriisi vahetu tunnetus ühiskondadel ja ka riigijuhtidel. Sõnumi saab kohale viia ennekõike moraalse vastutuse perspektiivi rõhutades, ja rõhutades seda just nimelt rahvastele, rahvaesindustele. Valitsuses olevate poliitikute üldine loogika demokraatias on, et nad peavad väljendama oma rahva ja ka parlamendi hoiakuid. Seetõttu on Ukraina presidendi otsus pöörduda oma moraalse sõnumiga  just parlamentide ehk tegelikult rahvaste poole väga õige, kusjuures ta on avameelselt välja öelnud, kes mida teinud on või tegemata jätnud.

Vabandust, aga Saksamaa ütleb või toob välja argumendi, et tal on vaja ka oma sõjalise kaitsevõime jaoks reserve hoida ja sellepärast ei ole võimalik relvi täiendavalt tarnida. Aga mul on küsimus: kellega Saksamaa sõda kavatseb hakata pidama? Kellegagi lääne suunal või? No andke andeks! See on retooriline küsimus, loomulikult, aga sõda ju praegu käibki. Ainult see vahe on, et meie ei sure, surevad ukrainlased.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tänan, Urmas, sind selle töö eest, mis sa teed selle teema käsitlemisel! Kuna sa oled sellega päris hästi kursis, siis ma küsin sinult, kas nendel kohtumistel ja vestlustel on olnud ka mingisugune tagasiside või ootus Eestile, kuidas käituda olukorras, kus Ukraina president on välja kuulutanud 18–60-aastaste meeste mobilisatsiooni mingi tähtajaga? Kas me oleme saanud ka Eesti riigi poole mingi pöördumise või suunise, kuidas meie peaks nende täies elujõus tervete inimestega, kes kuuluksid mobilisatsiooni alla, käituma? Kas me peaksime motiveerima neid ikkagi minema oma kodumaad kaitsma? Kas on mingisuguseid selliseid arutelusid olnud? 

On küll olnud. Ma tegelikult Ukraina riigi esindajatelt viimane kord küsisin seda. Ukraina praegu kriminaliseerib mobilisatsioonikutse eiramise. Aga Ukraina teeb vahet oma riigi territooriumil olevate inimeste ja kolmandates riikides olevate inimeste vahel. Kolmandates riikides olevate Ukraina reservistide puhul on see moraali küsimus. See on moraali küsimus ja suur hulk mehi on naasnud. Eesti vaade on siin karistusõiguslikult jäigem, meie niisugust territoriaalset vahet ei tee. Me kujutame ette, et kui algab sõda Eesti ja Venemaa vahel, siis tegelikult me eeldame, et kõik Soomes olevad Eesti mehed tulevad tagasi. Ja Soome riik kahtlemata teeb koostööd selleks – vähemalt me sooviksime seda, ma kujutan ette –, et need inimesed naaseksid. Siin on kindlasti hästi tähtis – ma tehniliselt ei ole sellest informeeritud – informatsioonivahetus. Ma ütlen nõnda, et kui Ukrainal peaks tekkima vajadus reserviste tegelikult tagasi kodumaale saada, siis Eesti riik võiks teha koostööd reservistide suunamisel Ukrainasse. Kindlasti Eesti riik peaks selleks koostööks igakülgselt valmis olema, juhuks kui Ukrainas see vajadus peaks tekkima. Praegu viidi nädalavahetusel läbi kolmas mobilisatsioon. Varem nad on võtnud reservüksuslasi, need inimesed on olnud reservis, see kolmas oli juba nii-öelda universaalne tsiviilmobilisatsioon. Need, kes on saanud ülikoolis sõjalise [väljaõppe], kuuluvad ka mobilisatsiooni alla. Seega võib öelda, et elavjõu vajadus Ukrainas kasvab.

Härra Reinsalu, nüüd on selline lugu, et 30 sekundit on jäänud ja sellega küsimust ja vastust ei jõua ära kuulata. Nii et tänan ettekande eest! Ja nüüd me saame edasi liikuda. Mul on au paluda Riigikogu kõnetooli välisminister Eva-Maria Liimets.

Austatud Riigikogu liikmed! Austatud Ukraina sõbrad! Austatud kuulajad! Tagasi vaadates saan öelda, et ma ei osanud 23. veebruaril rahulikus Kiievis jalutades arvata, et see on pikaks ajaks selle kauni linna viimane rahulik õhtu. Venemaa alustatud täiemahuline sõda Ukraina vastu, mis algas Eesti Vabariigi sünnipäeva varastel hommikutundidel, on puudutanud meid kõiki. Venemaa on oma tegevusega rikkunud rängalt rahvusvahelist õigust ning murdnud kõiki endale võetud kohustusi. Samuti on ta ületanud kõik punased jooned, alustades suurimat sõjalist konflikti Euroopas peale teist maailmasõda.

Eesti jaoks oli Ukraina toetamine osa meie välis- ja sisepoliitikast juba enne Vene vägede ulatuslikku sissetungi. Oleme aktiivselt toetanud Ukraina territoriaalset terviklikkust ja Euroopa-suunalisi reforme, pöörasime Ukrainaga seotud rahvusvahelise õiguse rikkumisele tähelepanu ka ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena. Andsime kaitsealast relvaabi, suhtlesime aktiivselt partneritega, et Euroopa julgeolekuarhitektuuri aluspõhimõtted püsiksid. Ilma liialdamata saan öelda, et suurem osa Eesti diplomaate tegeles juba kuid enne Venemaa suurt sissetungi iga päev Ukraina küsimusega. Kogunenud pinged ja ulatuslik luureinfo, millest palju olulist tehti ka avalikuks, viitas, et peame olema valmis halvimaks. Loomulikult käivitas Välisministeerium Venemaa agressiooni esimestest nädalatest, esimestest tundidest aktiivse välispoliitilise tegevuse.

Eesti on tegutsenud siin kolmes põhilises välispoliitilises suunas. Esiteks, toetame Ukrainat kõigil sobilikel viisidel. Teiseks, oleme mõistnud Venemaa agressiooni kõigil võimalikel tasanditel hukka ja tegelenud Venemaale sõja hinna igakülgse tõstmisega. Kolmandaks, oleme koos NATO-liitlastega tugevdanud kõigiti enda julgeolekut. Meie ülesanne on aidata lõpetada agressioon ja taastada Euroopa julgeolek.

Tänane arutelu on kokku kutsutud Ukraina toetuse käsitlemiseks. Ma tänan Riigikogu selle algatuse eest. See on oluline Ukrainale, Ukraina inimestele ning Eestile ja Eesti inimestele. Meie inimesed on erakordselt avatud südamega aidanud ukrainlastel sel väga raskel ajal hakkama saada. Ukrainas lahti rulluv humanitaarkriis, mis on suurim ja ohtlikem alates teisest maailmasõjast, nõuab rahvusvahelise kogukonna kiiret tegutsemist. Täna vajab Ukrainas humanitaarabi üle 12 miljoni inimese ja sõjategevuse jätkudes humanitaarkriis paraku üha süveneb. Vaid viie nädalaga on Ukraina humanitaarabi vajavate inimeste hulk kasvanud peaaegu sama suureks kui Süürias kümne aastaga.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti on Ukraina toetamisel maailmas olnud esirinnas. Meie sõjalise ja humanitaarabi kogupanus on praeguseks 235 miljonit eurot. Lisaks sellele on Eesti rahvastiku suhtarvu arvestades Ukraina sõjapõgenikke vastu võtnud Euroopa riikide seas neljandal kohal. Tänaseks on vähemalt iga kolmas Eesti inimene teinud annetuse Ukraina toetuseks, mis teeb erinevate annetuste kogusummaks juba enam kui 13 miljonit eurot. Eesti osutas aga Välisministeeriumi kaudu Ukrainale humanitaarabi juba enne Venemaa viimast sõjalist agressiooni 24. veebruaril. Oleme toetanud mitme Eesti MTÜ abistamisprojekte Ida-Ukrainas alates 2014. aastast.

Tänu pikaajalisele humanitaarabiprojektide elluviimisele Ukraina idaosas olid Eesti abiorganisatsioonid olukorra eskaleerudes võimelised kohe reageerima ning abivajajaid Ukrainas aitama. 2022. aasta jaanuarist suurendasime mitme Ukraina idaosas elluviidava pikaajalise humanitaarabiprojekti eelarvet. Välisministeerium alustas Ukraina täiendavat abistamist vaid mõni tund pärast Venemaa laiaulatusliku sõjalise rünnaku algust, mil tegime rahaeraldised rahvusvaheliste humanitaarabiorganisatsioonide tööks.

Seoses humanitaarkriisiga ja tulenevalt Ukraina hüppeliselt suurenenud humanitaarabi vajadusest oleme Välisministeeriumis loonud Ukraina humanitaarabi staabi. Tänaseks üle kuu aja tegutsenud staap on aidanud koordineerida mitmeid suuri abisaadetisi koostöös Eesti riigiasutuste, ettevõtete ja MTÜ-dega, et vastata Ukraina abipalvetele toiduabi, ajutise peavarju ja tervishoiu vallas. Staap on aidanud ka teisi abisaatjaid transpordi- ja logistikaküsimustes.

Head kuulajad! Venemaa tapab ja vigastab süüta inimesi sihilikult. Vägivalla eest oma kodudest põgenema sunnitud elanikud peavad hakkama saama ilma peavarju, vee, toidu ja muu eluks vajalikuta. Paraku on nii, et juba üle kuu aja sõjakoledustes kannatanud inimeste humanitaarabivajadus suureneb ja jääb selliseks pikaks ajaks. Ukraina vajab meie pikaajalist toetust, seetõttu jätkab Välisministeerium Ukraina abistamiseks pühendunult tööd, et vajalik abi jõuaks Ukraina inimesteni. Eesti antav humanitaarabi keskendub juba mainitud kolmele valdkonnale. Need on toiduabi, tervishoid ning ajutise peavarju tagamine.

Lugupeetud Riigikogu! Ukraina peamisi vajadusi on toiduabi. Ukraina vajab toiduabi 15 tonni päevas. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on teinud kiire vajaduste hindamise 19 Ukraina oblastis. Nende hinnangul vajab 40–45% ukrainlastest toiduabi järgmise kolme kuu jooksul. Välisministeerium on korraldanud toiduabi 250 000 euro väärtuses. Koos eraannetajatega on Eesti panustanud toiduabisse kokku üle 5 miljoni euro. Välisministeerium on koostöös Eesti  Toidupangaga saatnud Ukrainasse nii imikutoitu, lihakonserve, suppe kui ka teisi valmistoite.

Hea meel on tõdeda, et Eesti saadetud toiduabi on jõudnud mitmesse Ukraina piirkonda, nende seas väga keerulises [olukorras] olevatesse linnadesse nagu Harkiv, aga ka Lviv, Luhansk, Donetsk, Kiiev ja Tšernihiv, samuti Taga-Karpaatiasse ja [mujalegi]. Tänaseks on saadetud sadu aluseid toitu. Kaks veost Eesti kartuleid, kalakonserve, kaerahelbeid ja beebitoitu jõudis nädalavahetusel Tšernihivisse, ettevalmistusel on kohe järgmise veosena toiduabi saatmine Lvivi ja Tšernihivisse.

Teine oluline valdkond, kuhu Eesti humanitaarabi korras panustab, on tervishoid. Eesti panus on koostöös erasektoriga juba üle 4 miljoni euro. Venemaa sõjalise agressiooni käigus on Ukrainas üheksa haiglat täielikult hävitatud ja 135 haiglat kannatada saanud. Seetõttu toimetatakse patsiente järjepidevalt Lääne-Ukrainasse, kus aga haiglad on üle koormatud. Maailma Terviseorganisatsioon on teada andnud enam kui 100 rünnakust haiglatele ja kiirabiautodele. Inimestel on piiratud ligipääs ravimitele ja tervishoiuteenustele. Krooniliste haiguste ravi on praktiliselt peatunud. Umbes pooled apteegid on suletud, paljud tervishoiutöötajad on kodust põgenenud või töövõimetud.

Välisministeerium on saatmas meditsiiniabi enam kui 150 000 euro väärtuses, näiteks haavaloputusvahendeid ja esmaabikotte. Koostöös Chemi-Pharmi ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusega saatsime Lvivi regionaalhaiglale 13 000 liitrit vajalikku desinfektsioonivahendit käte, pindade ja seadmete puhastamiseks nii haiglatele kui ka isiklikuks kasutamiseks. Ettevalmistamisel on mitmeid veoseid erinevate esmaabi meditsiinitarvikute toimetamiseks Ukrainasse. Lisaks korraldatakse meditsiinimeeskondade lähetamist ning täiendava meditsiiniaparatuuri ja vajalike tarvikute saatmist Ukrainasse. Ravimeid saame saata piiratud mahus, sest peame arvestama sõjast tulenevate tarneahelate pikenemisega ning eelkõige katma ka oma riigi vajadused. Samuti tuleb meditsiiniaparatuuri saatmisel jälgida seda, et me ei seaks ohtu Eesti enda toimepidevust.

Terviseamet on teinud ettepaneku haigla- ja järelravi vajavate sõjatraumaga patsientide meditsiinilise evakuatsiooni teostamiseks Ukraina piirilt Eestisse. Selle kohaselt on Eesti valmis vastu võtma 53 patsienti. Euroopa Liidu ja NATO riigid teevad meditsiinivaldkonnas olulist koostööd, et luua patsientide evakuatsiooni ja ravi korraldamiseks vajalik koordinatsioonimehhanism. Euroopa Liidu tasemel on olemas protseduurid tervishoiu ja elanikkonnakaitse valdkonna koostööks ja vastavate infosüsteemide kasutamiseks. Abipalved ning patsiendi andmed peavad ju liikuma läbi erinevate süsteemide ning vastama samas ka andmekaitse nõuetele.

NATO koordineerimisel on töös liikmesriikide seas juhtriigi määramine, kelle eestvedamisel saaks luua koordinatsioonikeskuse ja selle juurde kuuluvad evakuatsioonipunktid. Välisministeeriumi Ukraina humanitaarabi staap jälgib ning panustab arengutesse mõlema tegevusliini osas koordineeritult alalise esindusega NATO-s, Terviseameti ning teiste asjassepuutuvate osapooltega. Euroopa Liidu ja NATO ühishuvi on luua efektiivne koordinatsioonisüsteem võimalikult kiiresti. Sõjategevuse tulemusel on patsientide arv hüppeliselt kasvanud, samal ajal kui paljud haiglad ja tervishoiukeskused on hävitatud. Ja niikaua, kui me näeme, et sõjategevus Ukrainas jätkub ja paraku võib ka intensiivistuda lähiajal, loomulikult koormus selles valdkonnas kasvab.

Kolmas oluline abivaldkond on ajutine peavari. Esimene Ukrainasse saadetud humanitaarabisaadetis Eesti riigilt jõudis peale sõja puhkemist kohale 27. veebruaril. Selleks oli Päästeameti logistikakeskuse komplekteeritud telklaagri püstitamise varustus: kuus telki, 200 magamiskotti, 200 välivoodit, neli diiselgeneraatorit ning kuus telgi küttesüsteemi. Mäletan, et tolle nädalavahetuse kriisikoosolekutel olime tõsiselt mures, kas see saadetis õnnestub ka Ukrainasse saada. Abi kohalejõudmine ei olnud tol hetkel iseenesestmõistetav. Märtsis saatis Välisministeerium Ukrainasse enam kui 5000 tekki, patja ja madratsit. Paraku on tänaseks ajutise varjupaiga varustust puudu juba kõikjal Euroopas. Belgia, Tšehhi ja Poola on juba palunud sellist varustust Euroopa Liidu tsiviilkaitsemehhanismi kaudu. Euroopa Liit on hakanud looma ajutise varjupaiga pakkumise võimekust, et vähendada liikmesriikidele langevat suurt koormust erinevate kriisidega toimetulekuks.

Peavarju alla kuulub ka vee- ja elektrivarustuse tagamine. Ukrainas süveneb puhta joogivee puudus. Veevarustust on [raske] tagada. Veepuhastuse valdkonnas on olemas palju erinevaid lahendusi, mida kriiside ajal kasutatakse elanikkonnakaitse mehhanismi kaudu, kuid paraku ei ole sõjategevuse tõttu sellist varustust praegu võimalik lähetada. Ukraina energiaministeeriumi hinnangul on 1 miljon inimest elektrita ja 6 miljonil inimesel piiratud ligipääs puhtale veele.

Eelmisel nädalal läks Välisministeeriumi toel teele 17 generaatorit Luhanski, Donetski ja Harkivi oblasti haiglate humanitaarabi peakorterite ja massi-pommivarjendite jaoks, samuti IT-tehnika ja generaatorite saadetis, millega Välisministeerium vastas Ukraina digiministeeriumi abipalvele. Lisaks vajab Ukraina kohe abi kütusenappuse leevendamiseks. Ilma piisava kütuseta põllumajandussektoris võib Ukraina järgmisel talvel seista silmitsi katastroofilise toidunappusega, mis omakorda avaldab mõju globaalsele julgeolekule ja toiduhindadele.

Eestis valmistab kaitseinvesteeringute keskus ette suuremahulist, 5 miljonit eurot maksvat kütusetarnet, mida rahastab Euroopa Komisjon. Selle raha eest saab osta 4 miljonit liitrit bensiini ja diislikütust, aga selliseid koguseid pole võimalik Eestist saada. Seetõttu teeb keskus koostööd Poola strateegiliste reservide agentuuriga, kelle kaudu vajalik kogus leitakse Poola turult. Hetkeseisuga peaks aprilli jooksul kütusesaadetis Ukrainasse jõudma.

Austatud Riigikogu! Venemaa alustatud laiaulatuslik sõjaline agressioon Euroopas aastal 2022 käsikäes enneolematult suuremahulise humanitaarkriisiga, mis mõjutab tervet maailmamajandust ja poliitilisi prioriteete, on olnud Euroopa Liidu ja meie partnerite reageerimisvõimekusele proovikiviks. Paljud liikmesriigid on nentinud, et Euroopa Liit ei olnud selliseks kriisiks päriselt valmis. Selles erakordses olukorras on Euroopa Liidu elanikkonnakaitse mehhanism käivitunud enneolematus mahus ning veel kord tõestanud ennast Euroopa solidaarsuse operatiivse väljundina. Käimasolev operatsioon on elanikkonnakaitse mehhanismi ajaloo suurim ning logistiliselt üks keerukamaid, kuid mehhanism toimib edukalt, reageerides samaaegselt ka teistele kriisidele maailmas.

Kõik 27 Euroopa Liidu liikmesriiki ning Norra ja Türgi on selle mehhanismi kaudu Ukrainale abi pakkunud. Elanikkonnakaitse mehhanismi kaudu on Poolas, Rumeenias ja Slovakkias loodud logistikakeskused ning läbi Poola logistikakeskuse on Ukrainasse saadetud ligi 12 000 tonni humanitaarabi. Kokku on rahvusvahelised organisatsioonid saatnud Ukrainale 107 000 tonni humanitaarabi. See hõlmab nii Euroopa Liidu kui ka ÜRO panust.

Välisministeeriumi staap on Eesti antava humanitaarabi süda, mis koordineerib tegevusi kahel suunal: riigisiseselt teiste riigiasutuste, mittetulundusühingute ja erasektoriga ning rahvusvahelisel tasandil koos ukrainlaste, Euroopa Liidu kriisikeskuse, Maailma Terviseorganisatsiooni elanikkonnakaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraadi ning NATO-ga, et tagada maksimaalne toetus Ukrainale kooskõlas humanitaarabi andmise heade praktikatega. Ka Eesti saatkonnal Kiievis, mille töötajad paiknevad täna nii Poolas, Kiievis kui ka Tallinnas, on aktiivne roll Eesti humanitaarabi koordineerimisel Poola-Ukraina piiril, humanitaarabisaadetiste logistika hõlbustamisel ning loomulikult ka Ukraina ametiasutustega kontaktide vahendamisel.

Austatud Riigikogu! Peame arvestama ka regionaalsete abivajadustega. Sõda Ukrainas on haprasse olukorda asetanud näiteks Moldova. Täna seisab Moldova keerulises olukorras, kus peab toime tulema komplekskriisiga: COVID-i pandeemia, energiavarustuskindlus, julgeolek ning erakordselt suur põgenike arv. Mitte ükski riik ei saa sellise koormaga toime tulla üksi. 2,6 miljoni elanikkonnaga Moldova on kõige haavatavam riik, kes samal ajal pakub ning vajab abi, sest Moldovas on suurim hulk sõjapõgenikke ühe elaniku kohta. Mida rohkem saame toetada Moldovas asuvaid Ukraina põgenikke, seda suurem on tõenäosus, et Ukraina sõjapõgenikud saavad jääda oma kodule lähemale, sest nende soov on enamasti sõjategevuse vaibudes esimesel võimalusel naasta oma kodudesse.

Head kuulajad! Ukraina abistamisel on olnud erakordne roll Eesti vabakonna ning erainitsiatiividel. Siiras hea meel on tervitada täna siin saalis MTÜ-d Slava Ukraini, kes on olnud üks aktiivsemaid uusi Ukraina abistajaid. Lisaks soovin tänada kindlasti ka MTÜ-d Mondo ja Eesti Pagulasabi ning [tunnustada] Ukraina Kultuurikeskuse ellu kutsutud algatust "Ukraina heaks!", mis on andnud nii paljudele meist võimaluse Ukraina heaks annetada. Samuti [tunnustan] Eesti Toidupanka, Päästeliitu, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja paljusid teisi, kes on nendesse annetustesse oma vaba aja ja ressurssidega panustanud. Aitäh kõigile! 

Ukraina tänane toetajatering on suur, ent peame hakkama juba praegu seadma plaane Ukraina ülesehitamiseks. Eesti on andnud märkimisväärset abi Ukraina toetuseks. Paraku võib ennustada, et Ukraina humanitaarabivajadus on pikaajaline ja see suureneb sedavõrd, mida kauem kestab sõjategevus. Eesti võttis 2015. aastal ambitsioonika eesmärgi tõsta oma arengukoostöö ja humanitaarabi kogupanus 0,33%-ni sisemajanduse kogutoodangust aastaks 2030. Selleks on tarvis tõsta rahvusvahelise arengukoostöö ja humanitaarabi panust riigieelarves, milles teil, lugupeetud Riigikogu liikmed, on oluline roll.

Peaminister Kaja Kallas pakkus Euroopa Ülemkogu istungil välja idee luua rahvusvaheline tinghoiukonto, kuhu kogutav summa suunataks hiljem Ukraina ülesehitamiseks. Eesti ei saa seda ideed ellu viia üksi. Hetkel käib aktiivne diplomaatiline töö sellele ideele toetuse kogumiseks. Eesti tungival soovil lisati 7. märtsil Euroopa Liidu arengu ministrite mitteametliku kohtumise päevakorda Ukraina abistamise küsimus. Seal kutsusime komisjoni üles Ukrainat igakülgselt toetama. Sealjuures kasutame Euroopa Liidu naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi "Globaalne Euroopa" kiirreageerimise meetmeid ja kriisireservi. Samuti toonitasime, et tähelepanu on vaja pöörata ka Moldovale ja kõigile idapartnerlusregiooni riikidele. Täna teame, et komisjon on märkimisväärsel kiirusel erinevaid toetuspakette Ukrainale [käivitanud] ning kohaldanud ka eelnimetatud instrumendi alust, mis võimaldab toetada ka väljaspool Ukrainat asuvaid sõjapõgenikke.

6. aprillil Euroopa Liidu arengu direktorite kohtumisel toonitasime Euroopa Liidu liikmesriikide uudse koostöö ehk Euroopa tiimi lähenemise olulisust Ukraina ülesehitamisel. Me peame juba täna mõtlema, kuidas me saame Ukraina ülesehitamisse panustada, sealjuures kvalifitseeruda Euroopa Liidu hangetes osalemiseks. Euroopa Komisjoni sõnul on kindlasti ülesehitamise keskmes rohe- ja digipööre. Team Europe partnerlusportaal on Eesti innovatiivne lahendus, mille arendas välja Eesti erasektor, me anname selle Euroopa Komisjonile üle 10. mail. Portaal ühendab erinevate riikide avaliku ja erasektori pakkumised ja partnerriikide vajadused ning tagab seeläbi parema abi, koordinatsiooni ja kogu Euroopa Liidu ühtse nähtavuse globaalselt.

Head Riigikogu liikmed! Ukraina on vaba ja iseseisev riik, kellel on õigus valida ise oma tulevikku. Ukraina tulevik ei seisa eraldi Euroopa tulevikust. Nii peame võtma tõsiselt ukrainlaste soovi kasvada demokraatlikel alustel põhinevaks õigusriigiks ning saada Euroopa Liidu liikmeks. Sellest lähtuvalt jätkame Ukraina toetamist nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka arenguabiga, samuti nende pürgimist Euroopa Liidu suunas. Elagu Eesti! Elagu Ukraina! Aitäh!

Hea minister, teile on Riigikogu liikmetel hulk küsimusi. Peeter Ernits alustab. Palun!

Jah, hea juhataja! Lugupeetud välisminister! Küsimusi oleks palju. Me oleme siin [riigi]eelarve kontrolli [eri]komisjonis Ukraina valitsuse esindajatega rääkinud just sellest abist ja palvest koordineerida Euroopa Liidu riikide abi. Ma räägin praegu kütuseabist ja toiduabist. Minule teadaolevalt on [vaja] 200 000 tonni diislit kuus ja 15 000 tonni toitu päevas. Aga, lugupeetud minister, ma kuulsin teilt, et ainult 15 tonni. Minu küsimus on, kes siin eksib: kas Ukraina välisministeeriumi koordinatsioonijuht või teie välisministrina, kui te räägite 15 tonnist päevas, aga tema rääkis 15 000 tonnist päevas?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma eksisin numbriga, siis vabandan, aga 15 000 tonni on see vajadus, jah.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud välisminister! Ma kõigepealt muidugi tahan teha märkuse selle narratiivi kohta, mille te taas sisse tõite ja mis on väga iseloomulik liberaalsele valitsusele. Sõda Euroopas ei alanud 2022, vaid ikkagi 2014, kui anastati Ukraina Krimm ja võeti jõulise kontrolli alla Donbassi, Luhanski ja Donetski oblasti ulatuslikud alad. See on märkus selle kohta.

Aga küsimus on nüüd selles, et teatavasti kõige tugevam diplomaatiline jõupingutus, mida riik saab teise riigi vastu teha, on diplomaatilise isolatsiooni tekitamine ehk siis poliitiliste suhete katkestamine. See on kõige jõulisem, mida üldse teha saab. Ukraina on 24. veebruaril seda teinud.  25. veebruaril tegi seda Mikroneesia vist. Niimoodi riburadapidi on neid riike küll, kes on katkestanud diplomaatilised suhted Venemaaga. Minu teada vist 4. aprillil isegi Leedu tegi seda. Küsimus on nüüd selles, kui palju Euroopa riike (Juhataja helistab kella.) on katkestanud diplomaatilised suhted Venemaaga ja kas Eesti planeerib seda. 

Aitäh, austatud Riigikogu liige selle küsimuse eest ja ka kommentaari eest! Loomulikult algas sõda Euroopas 2014. Või võime ka öelda, et 2008, kui Venemaa ründas Gruusiat. Kõigi nende riikide puhul on sellest ajast saadik, kui need rünnakud on Venemaa poolt toimunud nende riikide territoriaalse terviklikkuse vastu, Eesti aktiivselt toetanud nende riikide territoriaalset terviklikkust ja mõistnud hukka selle sõjalise tegevuse.

Mis puudutab diplomaatilisi suhteid Venemaaga, siis Eesti on praegu piiranud diplomaatilisi suhteid Venemaaga. Eesti on sulgenud konsulaarasutused Eestis, ühe Narvas ja teise Tartus. Samuti oleme saatnud välja mitu Venemaa diplomaati, kelle tegevus ei vastanud diplomaatilisele tavale. Praegu me selliselt jätkame. Venemaa on Eesti naaberriik ja seetõttu ei ole me pidanud mõistlikuks diplomaatilisi suhteid Venemaaga täielikult katkestada.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, mis oma 57 liikmesriigiga on suurim regionaalne julgeolekukoostööle suunatud organisatsioon meie piirkonnas. Iroonilisel kombel on selle liikmesriik ka agressorriik Venemaa. Kas ja [kui, siis] kuidas saab algatada Eesti või riikide grupp agressorriigi väljaheitmist sellisest organisatsioonist, mille eesmärk on tagada rahu ja koostöö?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Eesti vaates on kindlasti väga oluline, et jätkuks Venemaa isoleerimine rahvusvahelisel maastikul, et Venemaa ei saaks osaleda poliitilistel aruteludel. Venemaa on rikkunud rahvusvahelist õigust. Venemaa on rikkunud Euroopa julgeolekuarhitektuuri aluspõhimõtteid ehk neidsamu aluspõhimõtteid, millele on üles ehitatud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ehk OSCE. Nii et kindlasti pole Eesti vaates asjakohane, et Venemaa selle organisatsiooni liige jätkuvalt on ja seal laua taga istub. Paraku organisatsiooni protseduurid ei võimalda otsest väljaviskamist. Oleme neid protseduure tõsiselt analüüsinud, sest meil on näiteid ajaloost. Näiteks Serbia omal ajal hääletati organisatsioonist välja. Selle protseduuri jaoks on vaja saavutada konsensus miinus üks. Praegu me ei pea seda võimalikuks, sest Venemaad toetab mitu riiki, üks nendest on Valgevene.

Repliigi korras märgin ära, et kindlasti Eesti vaates kõik sanktsioonid ja muu surve, mis on Venemaa vastu suunatud sõja lõpetamiseks, loomulikult peab olema ka Valgevene suhtes, sest osa rünnakuid Ukraina vastu pannakse toime Valgevene territooriumilt. Kuid tagasi OSCE juurde tulles, loomulikult me jätkame selle küsimuse tõstatamist samameelsete riikidega. Praegu on Poola organisatsiooni eesistuja ning otsime lahendust, kuidas Venemaa selle organisatsiooni tööst välja arvata, sarnaselt nagu Venemaa arvati välja Euroopa Nõukogu tööst ja sarnaselt, nagu Venemaa arvati läinud nädalal välja inimõiguste nõukogust.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Millal valitsus keelab Vene gaasi impordi Eestisse? Praegused väljaütlemised on selline retooriline seisukohavõtt, millel pole juriidilist jõudu. Mis on see kuupäev, millal me lööme kanna maasse ja ütleme, et enam Eesti ei tarbi Vene gaasi?

Austatud Riigikogu liige, aitäh selle küsimuse eest! Energiasektori sanktsioneerimine on kahtlemata üks konkreetne sanktsioon, millel oleks väga tugev mõju Venemaa majandusele ja selge sõnum. Siin on kindlasti tähtis pidada silmas, et see sanktsioon on olemuselt mõjukas siis, kui sellega tulevad kaasa kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Ja selles suunas on ka Eesti koos samameelsete riikidega töötanud. Konkreetset kuupäeva mul ei ole teile öelda, kuid Eesti vaates oleks see väga oluline samm sanktsioneerida energiakandjaid Venemaalt, et takistada raha jõudmist Venemaale.

Kuid me teame ka, et paljude riikide jaoks on tegu tundliku küsimusega. Seetõttu on Eesti teinud ka ettepaneku pehmemaks alternatiiviks ehk alternatiiviks: osa energiakandja või energia eest tasutavast rahast pandaks nii-öelda tinghoiukontole ja sinna koguneva raha abil ehitataks hiljem Ukraina üles. Samasugust mehhanismi on kasutatud näiteks Iraagi sõja puhul, ka Afganistani puhul, et vastutus nende sõjakuritegude, purustatud tsiviilinfrastruktuuri eest läheks ka sellele riigile, kes on need kahjustused põhjustanud. See tinghoiukonto seda ka võimaldaks. See on üks nendest versioonidest, mida praegu sanktsioonimehhanismide raames arutatakse.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! See on täiesti uskumatu, et ka teie kasutasite kohe oma ettekande alguses terminit "sõjaline konflikt Euroopas". Me teame, et Venemaa peab ühes Euroopa riigis, Ukrainas täiemahulist julma sõda, kus lisaks sõjalisele tegevusele vägistatakse naisi ja lapsi, põletatakse, röövitakse ja piinatakse. Eile võeti Riigikogus Reformierakonna ja Keskerakonna mahitusel vastu häbiväärne ning põhiseadusevastane välismaalaste seaduse eelnõu 241. Häbiväärne on see põhjusel, et see on dokument, milles on Riigikogu tasemel seadusesse kirjutatud, et Venemaa agressioon Ukraina riigi ja rahva vastu on pelgalt sõjaline konflikt Ukrainas. Kas see ongi teie valitsuse positsioon? Ma lihtsalt pean seda küsima, sest juba teist korda ei olda väga kõrgel tasemel terminites täpsed. Venemaa ja Kreml kasutavad seda siiani legaalset definitsiooni oma väga hästi töötava propaganda võttena. Miks teie seda jätkuvalt teete? Kas rumalusest ja mõtlematusest või teadlikult jätate uksed Kremlile lahti? 

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Loomulikult me räägime sõjalisest agressioonist, sõjalisest invasioonist, kuid siin on tõepoolest, et oleks tekstis erinevad sünonüümid, ka "laiapindne sõjaline konflikt". Kui me peame silmas puhtalt õiguslikku terminoloogiat, siis me räägime ikkagi sõjalisest agressioonist, millega ÜRO põhihartat on rikutud. Samuti võib seda nimetada sõjaliseks invasiooniks, mille käigus Venemaa on oma relvajõududega läinud omaalgatuslikult ja  rahvusvahelist õigust rikkudes Ukrainasse ja okupeerinud seal alasid.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud minister! Ja jõudu ka teile töös! Mõnda aega tagasi rääkisime siin saalis, et relvaabi on vaja anda, ja rääkisime diplomaatilisest problemaatikast, miks seda ei saa anda. Olid teemad seonduvalt sakslastega. Täna me räägime sellest, et toiduabiga on probleem. Mulle jääb arusaamatuks, kus see probleem sisuliselt peitub. Äkki te natuke avate seda tagamaad? Kas see probleem on logistiline, on see tarneahela probleem, Euroopa Liidu koordineerimise viga? Sest tõepoolest, olin ka ise 9. märtsil Lvivis ja täpselt samamoodi kuberner rõhutas seda probleemi, seda kasvavat vajadust toiduabi järele. Aga tegelikult täna me konstateerime seda jätkuvalt kui probleemi, mitte seda, et me saame selle ülesandega hakkama.

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Ma arvan, et see probleem on mitmeosaline. Ühelt poolt on suudetud anda Ukraina sõjas olevatele inimestele, naistele ja lastele toiduabi, see on jõudnud nendeni ka sõjakoldes. Loomulikult teeb selle abi andmise ja vahetult just nimelt kõige keerulisematesse sõjapiirkondadesse jõudmise keeruliseks [vajadus tagada] abiandjate turvalisus. Alles eelmisel nädalal said abi andmisel surma kaks MTÜ Mondo kohapealset partnerit. Need on need põhjused, miks abi ei pruugi alati jõuda kõige õigemal ajal abivajajateni.

Samuti on loomulikult olnud logistilisi raskusi, kuid need peaksid olema tänaseks küll ületatud. Need logistikakeskused, mis on rajatud kolme riiki – Slovakkiasse, Rumeeniasse ja Poolasse –, peaksid tagama selle, et abi jõuab nende kaudu abivajajateni. Praegu on see korraldatud niimoodi, et osa abisaadetistest, mis on võimalik viia otse Ukrainasse, viiaksegi Ukrainasse. Kui ei ole võimalik viia otse Ukrainasse, siis viiakse  saadetised vaheladudesse, kuhu neile tullakse Ukrainast järele. Nii et siin on väga mitmeid nii-öelda tailor-made-lahendusi välja mõeldud selleks, et kuskil ei oleks ühtegi logistilist takistust abi jõudmisel inimesteni. Kuid loomulikult, kui me näeme uusi lõhutud linnu, uusi pommitatud kohti, siis kindlasti nendes piirkondades võib tekkida takistusi abi jõudmisel kohale.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud välisminister! Teie ülevaates olid ka arvud annetuste kohta, mida Eesti inimesed on üle kandnud ja toetanud nii kohapeal kui ka Ukrainas hädas olevaid inimesi. Kas selles ülevaates kajastuvad ka kohalike omavalitsuste [toetused]? Pean silmas otsekontakte. Näiteks Viljandi linnal on Ternopil selline sõpruslinn ja partnerlinn, kellele Viljandi on kandnud otse linnavalitsuse meetme korras 35 000 eurot. Aga ka Viljandi kodanikud on väga palju toetanud seda omavalitsust ja kandnud otse toetusraha. Hea, et te selgitasite natukene seda Punase Risti teemat, sellepärast et need, kes annetavad, tahavad, et see abi jõuaks sinna, kus seda vaja on, ja see jõuaks õigesse kohta.

Kas selles arvestuses on teil sees ka raha, mida omavalitsused otse on suunanud? Tegelikult näiteks Ternopili linn on väga raskes seisus, kuna sisemaalt liiguvad inimesed sinna, sest seal sõjategevust ei ole. Seal on väga suur hulk inimesi, kes abi vajavad. Aitäh teile ja muidugi jõudu nii teile kui ka diplomaatidele selles raskes kriisiolukorras!

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Tõesti, kasutan seda võimalust ja tunnustan kõiki Eesti inimesi ja omavalitsusi, ettevõtjaid – kõiki, kes on annetanud Ukraina abistamiseks. Konkreetse vastuse jään teile praegu võlgu ja täpsustan seda, kas me oleme kaasanud ka kõikide omavalitsuste annetused. Ma küll usun, et me oleme suutnud laiapindselt selle numbri kokku arvutada, kuid kindlasti täpsustan ja [annan teile] teada.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua välisminister, ka minu tunnustus teile ja teie kolleegidele töö eest praeguses kriisis. Te nimetasite siin ka numbreid, kui suur on olnud globaalne abi tonnides ja Eesti abi nende konkreetsete ühekordsete saadetistena. Aga probleem on see. Võtame toiduabi, see peab olema nagu püsiv. Kui me võtame per capita see 10 000 tonni, siis Eestist peaks minema päevas 20 tonni säilivaid toiduaineid. Tegelikult ei ole see midagi dramaatilist, see on sisuliselt kaks veoautokoormat. Kas teie, proua välisminister – me saatsime ka selle kirja komisjoni poolt –, oleksite valmis kolleegidega analüüsides, hinnates nii teistele välisministritele kui ka Euroopa tasemel tegema ettepaneku, et võiks olla niisugune Ukraina toidureserv, kuhu jooksvalt hakkaksid viivitamatult kõik riigid panustama? See ei saa olla kohustuslik, aga see oleks niisugune kokkulepe.

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Loomulikult on meie vaates oluline Ukraina inimesi [aidata]. Nagu ma enne ütlesin, 40% Ukraina elanikkonnast järgmise kolme kuu jooksul tõenäoliselt vajab toiduabi, ja kindlasti tuleb mõelda, kuidas see toiduabi nendeni jõuab. Kindlasti me kaalume seda ettepanekut ja järgmisel arenguabi valdkonna kohtumisel saame ka arutada, kuidas Euroopa Liit saaks tagada konkreetses koguses toiduabi jõudmise Ukraina inimesteni.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister! Venemaa agressioon Ukraina riigi ja rahva vastu rikub jõhkralt rahvusvahelist õigust. Maailma jõuab iga päev infot kohutavatest inimsusevastastest kuritegudest Ukraina inimeste, sealhulgas naiste ja väikeste laste vastu. See sunnib küsima, mis peab toimuma ja kui kaua läheb aega, et rahvusvaheline õigus praktiliselt tööle hakkaks ja see enneolematu kurjus lõppeks ja karistuse saaks, tõelise karistuse. Deus ex machina't siin ju ei ole.

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Olen teiega väga nõus, et need pildid, mida me sellest sõjategevusest näeme, tegelikult teevad jõuetuks. Me ei ole suutnud Venemaa sõjamasinat peatada, hoolimata sellest, et rahvusvaheline üldsus on selle hukka mõistnud. Enam kui 141 maailma riiki on nimetanud seda agressiooniks. Rahvusvaheline kohus on öelnud, et Venemaa peaks sealt oma väed välja viima. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on alustanud sõjakuritegude uurimise protsessi. Kõik need sammud ei ole kuidagi heidutanud Venemaad. Vastupidi, me kuuleme spekulatsioone, et veel hullemad sõjakuriteod ja pildid nendest seisavad peagi meie silme ees.

Siin tuleb kahjuks tõdeda, et palju asju teeb rahvusvaheline üldsus tagantjärele. Üks olulistest tegevustest on loomulikult tagada ikkagi õiglus nendele inimestele, kes on hukkunud, kes on olnud sõjakuritegude ohvrid, kas vägistatud või piinatud. Just eile kohtusid Euroopa Liidu välisministrid ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokuröriga, et küsida, millist konkreetset abi peaprokurör vajab, et sõjakuritegude uurimine algaks kohe. Liikmesriigid on pakkunud annetusi. Eesti on pakkunud välja ka eksperdid, kes selles uurimisrühma töös osaleks.

Lisaks sellele loomulikult on mitmed riigid, sealhulgas Eesti, alustanud universaaljurisdiktsiooni alusel ka kohapealseid uuringuid. Näiteks me oleme küsitlenud põgenikke. Kui neil on sõjakuritegude kohta informatsiooni, siis see on tõendatud ja üles täheldatud, et kõik need andmed jõuaksid kohtu ette ja need, kes on sõjakuritegudes süüdi, jõuaksid samuti kohtu ette.

Selle poolega loomulikult rahvusvaheline üldsus tegeleb, sest see õigustamata sõda ei ole lõppenud, kuid need, kes selle sõja alustasid ja sõjakurjategude eest vastutavad, tuleb võtta vastutusele.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud välisminister! Soovin teile jõudu selle väga tänuväärse töö juures, et me siiski näeksime reaalseid tulemusi selles hullus olukorras ja et reaalne abi jõuaks inimesteni. Aga mul siiski on vajadus küsida [selle kohta], et teie samuti kasutate selliseid väga pehmeid ja hillitsetud väljendeid nagu "konflikt Euroopas". Tegevus saab edukas olla ainult siis, kui on selged sihid, kui need selged sihid on näha meie sõnade selgusest ja definitsioonide täpsusest. Neid definitsioone on ju väga palju, alates  kas või Clausewitzist või Sun Zist või "Cambridge English Dictionaryst". Miks selline definitsioonide hägusus?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Ma siin just sellele küsimusele ka teie kolleegile vastasin, et loomulikult on tegemist laiaulatusliku sõjaga, Venemaa agressiooni ja invasiooniga Ukrainasse.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh, austatud esineja, toreda ettekande eest, mida ma oma kabinetis kuulasin! Kuna mul käib selja taga pidevalt suur jutuajamine, siis ma lihtsalt läksin oma kabinetti. Aga minu küsimus oleks järgmine. Me kõik teame, et Ukraina maa on lagastatud, külad põletatud, inimesi tapetud ja nii edasi. Ja pärast 24. veebruari 2022 – ma nüüd nimetan seda kuupäeva, et  keegi ei saaks jälle midagi ütlema hakata – on läänemaailm kehtestanud Vene Föderatsioonile sanktsioonid ja raha on kinni pandud, mingil hetkel oli see 620 miljardit dollarit. Need sanktsioonid on nagu uuesti ja uuesti tulnud ja ma usun, et need summad on nüüd palju suuremad. Aga kas teil on Euroopa või USA diplomaatidega olnud juttu sellest, kas Ukraina saab selle raha lagastatud maa (Juhataja helistab kella.) ülesehitamiseks? Ma väga loodan, et seda raha Vene Föderatsioonile omal ajal siis ehk siis tulevikus ei tagastata.

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Tõepoolest, me peame aitama Ukrainal vaadata ka tulevikku. See laastatud maa tuleb üles ehitada. Ja ma olen omalt poolt teinud Euroopa kolleegidele ettepaneku, et selleks kasutataks Euroopas praegu külmutatud Venemaa varasid. Nagu ma enne ka märkisin, on meie peaminister teinud ettepaneku Euroopa partneritele, et osa gaasimaksetest külmutataks ning suunataks samuti Ukraina ülesehitusse. Selliseid ettepanekuid ja mõtteid Euroopa Liidus ja loomulikult ka laiemalt rahvusvahelises üldsuses, samameelsetes riikides arutatakse. On selge, et Venemaa peab võtma vastutuse selle lõhutud infrastruktuuri, tsiviilinfrastruktuuri, elumajade, haiglate, koolide, teede uuesti ehitamise eest.

Härra Ernits, kas on tekkinud protseduuriline mure?

Jaa, härra Pevkur, tekkis. Ma kuulsin, et kolleeg Rajasalu kuuleb hääli. Seletage, mida peaks ette võtma?

Mitte esitama nii rumalaid küsimusi. Ja ma ei peaks nendele vastama. Keegi ei kuule siin hääli. Me oleme Riigikogu suures saalis, küsime ettekandjalt, antud juhul välisministrilt küsimusi. Meil on väga tõsine teema, meil on Ukraina abistamise küsimus ja ma arvan, et sellised sarkastilised märkused ei ole kuidagi kohased. Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Üks põhjuseid, miks Mariupoli linn on õhurünnakutes nii rängalt kannatanud, on see, et seda kaitsval Azovi rügemendil puudusid sõja alguses modernsed õhutõrjerelvad. Ja need puudusid selle tõttu, et USA Kongress aastal 2018 võttis vastu otsuse, millega keelati Azovile tarnida modernset Lääne relvastust. See otsus võeti vastu, lähtudes puhtalt argumentidest ja sõnastusest, mida kasutab Venemaa propaganda, kus Azovit nimetatakse paremäärmuslasteks ja neonatsideks. Mida kavatseb Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikidega teha rahvusvahelisel tasandil, et selliseid väga kahetsusväärseid juhtumeid tulevikus vältida? 

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Kui ma teie küsimusest õigesti mõistan, siis praegu on probleemikoht selles, mida teha Venemaa narratiiviga selle kohta, et naaberriikides on natsistid, keda Venemaa peab tulema hävitama.

Eesti on selle narratiivi vastu seisnud rahvusvahelistes organisatsioonides pikka aega. Loomulikult oli absoluutselt kahetsusväärne ja  vastuvõetamatu näha, kuidas Venemaa selle narratiivi alusel täiemahulist sõda Euroopas alustas. Kindlasti on Venemaa selle narratiiviga täna pigem üksi või paari oma lähedase liitlasega, nagu Valgevene. Kogu muu maailm mõistab, et see oli ettekääne, see oli valetamine. Ja seda valetamist oleme loomulikult Venemaa poolt näinud väga palju.

Siin on kindlasti väga oluline rääkida laiemalt vale ja eksitava informatsiooni levitamisest, milles on Venemaa olnud paraku väga tõhus mitte ainult Ameerikas, vaid ka terves Euroopas. Loodan väga, et praeguse suuremahulise agressiooni algusest käima läinud mitmed sanktsioonid, mis on peatanud Euroopa riikides selliste Venemaa meediakanalite tegevuse nagu Russia Today ja Sputnik, aitab muu hulgas kaasa ka selle valeinformatsiooni levitamise pidurdamisele.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister, tõesti, jõudu tööle teile! Minu küsimus on väga konkreetselt väidetava eilse keemiarelva kasutamise kohta. Mis meil on praeguseks hetkeks sellest teada? Ja kas te oskate kirjeldada, mis siis nüüd sellega edasi saab? Kas on plaanis rakendada mingeid täiendavaid meetmeid, sanktsioone? Kas teil on juba olnud kolleegidega sellel teemal juttu?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! See väga muret tekitav uudis tõepoolest hommikul levis. Esimese asjana loomulikult tuleb saada täiendavat informatsiooni, millele see tugineb ja kas see vastab tõele. Aga mis seal salata, informatsiooni selle kohta, et Venemaa võib kasutada keemia- või biorelvasid, on liikunud. Kuid konkreetse juhtumi kohta tuleb veel informatsiooni koguda.

Mis puudutab üldisemat pilti, siis on selge, et Venemaa jaoks ei ole ükski asi püha, ükski rahvusvaheline kokkulepe ega seadus. Samuti ei valita viise, kuidas tsiviilisikuid tappa. See julmus, mida me oleme nendel nädalatel pidanud nägema, loomulikult paneb moraalse vastutuse kõikidele inimestele ja riikidele seista sellele sõjale vastu, survestada Venemaad sõda lõpetama. Sellega loomulikult tegeldakse. Iga järgmine julmus loomulikult suurendab kõikides riikides tahet survestada Venemaad seda sõda lõpetama. Kuid kuidas täpselt konkreetse küsimusega edasi minna, see veel selgub.

Ja nüüd kiire küsimus ja vastus, Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Juhataja palus, et hästi kiiresti. Nüüd ma kohe läksin tupikusse. Aga küsimus on selline. Need Eesti vabatahtlikud, kes lähevad ukrainlastele appi Ukraina territooriumile – mis on teie soovitus? Kas see on turvaline või mida teie ütleksite neile? Kas nad ikkagi ei pane oma elu kaalule? Mis on teie arvamus, kas neil maksab sinna minna?  

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Minu esimene soovitus Eesti kodanikele on loomulikult mitte minna sõjapiirkonda. Kuid kui inimene peab ühel või teisel põhjusel vajalikuks minna Ukrainasse, siis kindlasti registreerida ennast "Reisi targalt" lehel, et meil oleks võimalik inimest informeerida muudatustest. Ja sõjapiirkonna lähedal olles on väga tähtis loomulikult jälgida kohapealseid uudiseid ja olukorda.  Kuid pigem mina soovitan inimestele siiski mitte minna sõjapiirkonda, välja arvatud, kui inimesel on konkreetne vajadus või ka väljaõpe. Sest sõda on sõda ja seal on selge, et inimelu ei ole võimalik ühel või teisel moel päästa ega ka inimestele riigi poolt appi minna.

Kuid Ukraina on suur riik ja praegu me oleme näinud, et Vene väed on liikunud pigem idasuunda. Loomulikult ei ole veel lõplikult võimalik ennustada, milliseks see sõda kujuneb, kuid praegu kindlasti on lääne poolel rahulikum ja kui seal on võimalik abi andmist toetada, siis peaks olema oht elule väiksem.

Austatud välisminister, nüüd on aeg otsa saanud nii ettekandeks kui ka küsimusteks-vastusteks. Tänan teid väga! Me saame edasi liikuda järgmise ettekande juurde, mille teeb meile kõigile MTÜ Slava Ukraini tegevjuht Johanna‑Maria Lehtme. Palun, olete oodatud Riigikogu kõnetooli!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Enne, kui ma alustan, on mul tekkinud küsimus. Me arutame riikliku tähtsusega küsimust. Ma lendasin eile õhtul Ukrainast tagasi, et pidada seda kõnet – ja saal on tühi. Ma tean, et ühel teie kaaslasel Riigikogus on sünnipäev. Ma siiralt loodan, et praegu ei sööda kuskil kabinettides torti.

Kuna enamikul teist ei ole vähimatki aimu, kes ma olen, siis ma alustan täiesti algusest. Minu nimi on Johanna‑Maria Lehtme, ma olen kolmeaastase Sume ema ja ma olen Ukraina kodaniku abikaasa ja ma olen MTÜ Slava Ukraini tegevjuht. Minu kodu asub siin Tallinna kesklinnas, minu kodu asub Kiievis Hreštšatõku tänaval linnapea maja vastas. 24. veebruaril sain ma oma abikaasalt telefonikõne: sõda algas, põgeneme. Siis oligi side lõpp. Järgmine kõne oli 27. veebruaril ja küsimus mulle oli, et Johanna, kas sa leiad mulle kiirabi. Mul isegi ei tekkinud küsimust, milleks meil seda tarvis on, vaid ma helistasin vajalikule inimesele ja kolme tunni pärast oli esimene MTÜ Slava Ukraini ja rotariaanide ühisprojekt, kiirabiauto, ostetud tänu Tallinna Vanalinna Rotary Klubile ja Kaitseliidu Toompea malevkonnale. Ma võin julgelt öelda, et see kiirabiauto ei päästnud mitte ainult minu elu, vaid ka väga mitme Ukraina kodaniku elu. Tänaseks oleme juba saatnud välja 41 kiirabiautot – see on kiirus, millega MTÜ Slava Ukraini opereerib.

Meie töökorraldus on tegelikult väga lihtne. Meile saadetakse Ukraina haiglatest või sõjaväe meditsiinipataljonidest täpne info selle kohta, mida neil on tarvis. Me saame nimekirja, me saame kogused. Me kogume need asjad kokku, paneme auto peale ja see abi läheb otse Ukrainasse otse sellele aadressile, kust see on tellitud. Kui meie käest küsitakse žgutte, õhkrinnasidemeid, siis me kiirnuudleid neile ei saada. Me ei viska raha lennukilt alla, me anname konkreetset abi.

Me oleme keskendanud nüüd, nagu kõik teisedki, oma fookuse idale. Aga ma korraks tahaksin oma telefoni vaadates lihtsalt öelda, et kui te arvate, et läänes on turvaline, siis [ei ole nii]. Kuus minutit tagasi: Taga‑Karpaatia, varjuge; 12 minutit tagasi: Ternopil Ternopili oblastis, Volõõnia oblast, Lviv Lvivi oblastis, Ivano-Frankivsk Ivano-Frankivski oblastis, Rivne Rivne oblastis, Kiiev Kiievi oblastis: varjuge. Sõda ei ole ainult idas, sõda on terves Ukrainas.

Me võime öelda, et me oleme andnud väga efektiivset abi, aga seda me ei oleks suutnud teha ilma partneriteta. Võin öelda, et Eesti Rotary Klubi abiga oleme kogunud üle 600 000 euro. Meie partnerid on tasunud üle 281 000 euro. Ettevõtted on kaupa väljastanud 148 000 euro suuruses summas. Slava Ukraini ise on saanud Eesti rahvalt ja firmadelt annetusi summas 789 215 eurot. See teeb kokku umbkaudu 1,9 miljonit eurot. 

Slava Ukraini asutati MTÜ‑na 7. märtsil. Kui õnnestub meie projekt, uus projekt, kus meil võimaldatakse osta 10 000 uut žgutti, siis pärast seda on meie eelarve 2,1 miljonit eurot. Meid on aidanud partnerid. Oleme kaasanud ettevõtjaid Eestist, need on Bolt, Krimelte, Xolo, Merko Ehitus, G4S, Nordecon Betoon, Hansabuss, Plaat Detail ja teised, väiksemad firmad.

Me ostsime kolm nädalat tagasi oma partnerite, Riigikaitse Edendamise Sihtasutusega ja Ukraina Kultuurikeskusega 9000 žgutti. Kui ma helistasin sõjaväemeedikutele, helistasin sõjaväe pataljonidesse ja ütlesin, et ma olen tulemas, siis nad küsisid mu käest, et väga piinlik, aga kas sa saaksid mulle kümme žgutti tuua. Ma ütlesin: Anton, ma jõuan neljapäeval ja toon 2600 žgutti, kuidas tundub? Ta ei suutnud seda uskuda selle hetkeni, kuni ma kohale jõudsin nende žguttidega. Seda suurem oli nende rõõm. Minu hüüdnimi žguttide nimetuse tõttu on nüüd Lvivis Johanna CUT, sellepärast et seitsmenda generatsiooni žgutid on CUT-id.  

Iga päev on meie laos kaupade, teenuste ja oma teadmistega panustamas mitmed haiglad [ja firmad], näiteks Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Chemi‑Pharm, Euronics, OneMed, Semetron, Neste – neid on nii palju, et ma ei jõudnud neid isegi kirja panna. Kõige rohkem me peaksime aga ilmselt olema tänulikud Eesti rahvale, kes usaldasid meile kontserdi kaudu väga suure summa raha, et me saaksime toimetada abi sinna, kus seda küsitakse, ja täpselt seda abi, mida on tarvis.

Ma mõtlesin eile, et kui Slava Ukraini oleks internetipood, siis meie kõige populaarsemad müügiartiklid oleksid kiirabiautod, žgutid, õhkrinnaplaastrid klapiga ja klapita, kõige paremini verd imavad sidemed, Water Jel sidemed fosforpommide vastu, põletussidemed, põletusgeelid, elustamismasinad, esmaabikomplektid, süstlad, nahaklambrid, kirurgiakomplektid, kanüülid, seda ka enneaegsetele, infusioonisüsteemid nii soojendusega kui ka soojenduseeta, naatriumkloriid, Ringer, laibakotid.

President Zelinskõi lausus kuldsed sõnad: "Mul on vaja relvi, mitte küüti!" Kuulake, mida ukrainlased teilt paluvad. Ukrainasse ei ole mõtet saata riideid, mänguasju, patju. Uskuge mind, need ei ole riigist otsa saanud. Ma käisin seal, ma olen Ukrainas elanud, ma lähen Ukrainasse tagasi elama. Meil ei ole need otsa saanud. Ukrainal on vaja toitu, kütust, relvastust, kuuliveste, ballistilisi kiivreid, meditsiinitarvikuid, ravimeid. See nimekiri ei ole tegelikult lõputu, see nimekiri on väga konkreetne.

Tahaksin teada, kui paljud teist on käinud pärast uue sõja algust Ukrainas, kui paljud teist on külastanud Kramatorski rongijaama, Lvivi rongijaama, Dnipro rongijaama. Muuseas, Dniprot hakatakse praegu evakueerima. Hoiatus selleks anti juba paar päeva tagasi, aga kuni esimene pomm pole langenud, naised ja lapsed ei evakueeru. Lvivi rongijaamas on eriline lõhn. Ma ei suuda seda kirjeldada. Ma ei suuda kirjeldada seda, mis toimub platvormidel, kui saabuvad rongid Harkivist. Minge vaadake ise.

Kui teil on tunne, et hullem on möödas, siis te rängalt eksite. Kiievi alt on jah väed taandunud. Kui Butšast, Irpinist, Tšernigivist, Kramatorskist pärit kaadrid on teile nii tülgastavad, siis oodake vaid, kui avanevad Mariupol, Harkiv, Luhansk, Herson. Ma ütlen teile ausalt, meil on laibakotid tellitud, meil on kühvlid tellitud. Aga teil?

Ma tunnustan siinkohal Välisministeeriumi ja nende valmisolekut ja tahet teha meiega koostööd. Noored või vanad organisatsioonid, siin ei tehta vahet. Ma tänan maksuametit, kes on loonud niinimetatud tulumaksusoodustuse superlisti, et annetusi oleks parem teha.

Aga tänane reaalsus on see, et Pagulasabi, Päästeliit, Mondo, Slava Ukraini ja teised vabatahtlikud organisatsioonid on olukorrale suutnud reageerida kiiremini ja paindlikumalt kui riik. Meil ei ole piiriületuseks vaja teie abi, me saame ise kiiremini üle. Meil ei ole vaja tollideklaratsioonide täitmisel abi, need on meil eeltäidetud. Meil ei ole vaja kontakte kõrgemates riigiametites, need on meil ühe telefonikõne kaugusel. Meil on olemas kõik kontaktid, kogemus – kõik, mida on tarvis sihitatud ja efektiivse humanitaarabi kohaletoimetamiseks.

Ongi arusaadav, muidugi, et riik tervikuna ei suuda olla nii paindlik kui väikesed iseseisvad üksused. See on arusaadav. Aga meil võiks olla omavaheline tegevuslik usaldus, täpselt nii nagu tekkis meil maksunduslik usaldus niinimetatud tulumaksusoodustuse superlisti loomisega.

Ma siiralt usun, et tegelikult koos, koostöös riigiga me suudame rohkem. Meie, väikesed MTÜ-d, me oleme nagu kevadised sipelgad. Me ronime igast august läbi, me jõuame igale poole nii, et te isegi ei märka. Lubage meil aidata! Meie vajadus on väga lihtne. Me vajame tegutsemiseks rahalisi ressursse. Kui rahaline ressurss saab otsa, siis kõik meie loodud kontaktid, võrgustikud, teadmised, kompetents jääb lihtsalt kasutult seisma. Kuulake, mida ukrainlased teilt paluvad! Aidake meil aidata! Ma kordan: aidake meil aidata ja koostöös teeme efektiivsemalt ja aitame efektiivsemalt. Slava Ukraini! Herojam slava! Aitäh teile!

Aitäh selle ettekande eest! Juhin ettekandja tähelepanu sellele, et tõesti, Riigikogu liikmetel on võimalus ka oma tubadest Riigikogu saalis toimuvat kogu aeg jälgida. Ja nagu me näeme, inimesed on küsima siiski siia saali tulnud. Nii et palun, Signe Kivi alustab.

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina mõistan teie küsimust ettekande alguses. 24. veebruar oli ja on Eesti Vabariigi sünnipäev, tegelikult ka minu enda sünnipäev. Aga ma ei tahaks mitte kunagi enam ärgata sellisel hommikul sellise tundega, selliste piltidega. Nii et me mõistame teid.

Minu küsimus lähtub sellest, et me tõesti tahame aidata ka teil aidata ja väga oluline on pidev ja pikaajaline abi. Ma olen soovinud saada tugiisikuks mõnele Ukraina perekonnale siin Eestis ja sellest teavitanud ka pagulasabi, aga ma mõistan, et nad on ülekoormatud. Ent päevad lähevad ja ma tahan aidata. Kelle poole soovitaksite teie pöörduda, millise võrgustiku poole? Ma tean, et on olemas MTÜ-d kohalikes omavalitsuses. Aga äkki oskate siin meie saalile, paljudele inimestele nõu anda?

Aitäh teile! Ma lendasin eile tagasi koos Eero Jansoniga pagulasabist. Ma siiralt soovitan teda, tema telefoninumber on internetis leitav. Ma panen ta siin küll nüüd tanki, aga ta võtab teie kõne vastu. Ja kui te ei leia eneserealiseerimise ja abistamise võimalust sealt, siis olete alati oodatud meie lattu T1 keskusesse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Üle pika aja selline väga hea ja selge jutt! Respekt teie tegevusele selle kuu aja jooksul! Aga ma olen siin juba mitu nädalat hädas ühe sellise väikese, aga olulise asjaga. Eesti mehed on otsustanud oma täppisrelvad – neid ei ole palju, viis koos laskemoonaga – oma kolleegidele Kiievi lähistele saata. Ja nüüd on nad püsti hädas. Täna helistasid jälle mulle, et andsid relvad meie politseiametile ja need lubati saata Ukrainasse Kiievi kanti, aga ikka pole sinna jõudnud. Meie kaks ministrit, sise- ja kaitseminister, tegelevad sellega juba hulk aega, aga äkki saate teie kuidagi aidata? Tegemist on viie relvaga, paar snaiprirelva ja tuhandete padrunitega, mida need mehed Kiievi lähistel ootavad. Aga näete, Tallinnast ei saa minema.

Aitäh teile! Slava Ukraini on humanitaarorganisatsioon, meie siht on saata kiirabiga meditsiinitarvikuid haiglatele ja hospitalidele ehk sõjaväemeedikutele. Me ei saa teid selles küsimuses aidata, sellepärast et see on sõjaline abi. Aga ma saan aru, miks see seal toppab. Seda abi on tarvis, aga ma arvan, et see teie mainitud konkreetne abi peab minema õigete kanalite kaudu ja saama õiged nõusolekud. Ma olen nõus, jah, see võiks kiiremini kohale jõuda. Aga kahjuks meie kiirabiautodes ei ole sentimeetritki vaba ruumi ükskõik millisele lisaasjale.

Toomas Kivimägi, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Väga lugupeetud ettekandja! Ma juhtusin eile vaatama "Ringvaadet" ja seal te olite küll oluliselt rõõmsam. Aga vaadates seda energiat, tahet, seda kirge, ütlen ausalt, mul pidi eile pisar silma tulema, kui ma vaatasin sealt seda intervjuud teiega. Mul on kaks omapärast küsimust. Mis on see ukrainlaste iseloomuomadus ja kas see on ka eestlastel olemas, mis aitab neid püsida elus numbrite järgi otsustades täiesti võimatus missioonis? Mis on see, mis tagab selle, et Ukraina on suutnud vastu pidada? Me kõik usume ja loodame, et ta võidab selle sõja. Ja teine omapärane küsimus on see, et meil on väike diskussioon, millises koolis Ukraina sõjapõgenike lapsed käima peaksid. Kas teie arvates nad peaksid olema eestikeelses koolis või peaks neil olema rohkem valikuvõimalust ja -ruumi?

Aitäh teile! Kui sõda algas, siis me tegime hommikuti ja õhtuti sõpradega FaceTime'i, videoga. Nali oli alati selles, et kellel on kõige uhkem punker. Praegu levivad internetis naljad – need ei ole naljad, see on reaalsus –, et traktorid veavad tanke ära. Kui ma nüüd kohapeal olin, siis nägin, et üks asi, mis tegelikult aitab, [on see]. Kuna me relvi ja muud abi saadame neile vähem, kui võiksime, siis ma arvan, et see, mis neid elus hoiab, on ausalt öeldes huumor.

Sa lähed Ukrainasse, seal on teistsugune vabadus. Ma pean ausalt tunnistama, et ma tunnen ennast Ukrainas vabamana, kui ma tunnen siin. Seal on midagi muud. See tahe, see jõud, see sünergia, mis seal kohapeal on tekkinud, ükskõik millisesse linnaossa või oblastisse sa lähed – pole vahet. Tahtejõud on nii suur. See on meie riik, meie kaitseme seda. Surmani! Kaitsevadki surmani.

Koolide teemal ... Ma olen täiesti aus. Mul on umbes 20‑tunnised tööpäevad, vahel 22 tundi. Ma veedan oma lapsega koos heal juhul 40 minutit päevas. Mul ei ole isegi olnud aega selliste asjade peale mõelda. Ma olen täiesti aus. Toon meie perekonna näite. Ukrainast tuli minu lapse isaga kaasa ka meie lapsehoidja perekond ja selles perekonnas on viie- ja seitsmeaastane. Minulegi üllatuslikult – ja ma ei aidanud neid, see oli kõik nende enda tehtud – käib Jaroslav nüüd prantsuse lütseumis. Ma ei ole jõudnud veel küsida, kuidas tal seal läheb, aga ta tuli koju ja siis tal oli kirjas "Tere!", "Head aega!" ja "Aitäh!" Ma küsisin, mis need tähendavad siis. Ta ütles: "Mul pole mingit aimu, ma ei tea." Ma ütlesin, et okei, siis õpime koos. Neil on tahe õppida, aga kõige suurem tahe on neil koju tagasi minna tegelikult. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga-väga lugupeetud ettekandja! See oli tõesti selline ettekanne, mida siin pole ammu kuulnud. See oli nii aus. Ja siin ei olnud mitte ühtegi loosungit Ukraina sõja teemal, vaid see kõik on elust enesest. Mul on väga hea meel, et teil on palju aitajaid, aga te kindlasti paremini kui keegi teine teate, kuidas sihitatult ja kõige paremini aidata inimesi Ukrainas, sõdureid Ukrainas.

Ma tahaks küsida selle kohta. Meie erakond tegelikult lõi ka spetsiaalselt MTÜ, mille nimi on MTÜ Ukraina Eest, ja mul on hea meel kuulda, et meie eesmärgid täiesti kattuvad teie tegevusega. Ka meie ei tahtnud algusest peale selle raha eest, mida me inimestelt kogume – Eesti inimesed aitavad, on juba päris palju annetanud –, saata sinna tekke ja patju, vaid tõepoolest, ka meie tahame kokku panna meditsiinitarvikute pakikesi. Kas oleks võimalik teie käest saada nõu ja abi just täpselt selle kohta, mida sinna panna, ja võib-olla ka abi kohaletoimetamise ja koostöö kohta?

Aitäh teile! Jah, muidugi on see võimalus. Me oleme tõesti arenenud sellise kiirusega, et võib-olla alguses oli raske saada kätte meditsiinitarvikute maaletoojaid. Nüüd Ukrainas olles võtsin ma vastu  kõnesid võõrastelt numbritelt. Helistasid Euroopa suurimad meditsiinivahendite maaletoojad ja küsisid, kuidas me saame aidata, mis sul täpselt puudu on, anna nimekiri, me ütleme sulle hinnad ja tarneaja, kuhu me saadame. Jah, me oleme nõus teid aitama.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, me teame, et tugevatel naistel püsib maailm, ja te olete selle hea tõestus siin saalis täna. Andke andeks nendele Riigikogu liikmetele, kes tegelikult kuulavad teid ja meid võib-olla televiisori vahendusel. Nii on lihtsam, olla selle tõega silmitsi ja küsida on palju keerulisem. Ma olen nõus, et suurem hirm ja hullem on alles ees. Kui see sõda algas, ei julenud ükski Euroopa liider ületada Ukraina piiri. Ometi riigid püsivad tõepoolest kodanikel ja partnerlustel ja riikidevahelistel sidemetel. Kuidas saaks Eesti teie arvates veel rohkem panustada, olla tugev partner? Mida me peaks muutma? Mida me peaks tegema? Asendada kodanikuühiskonda selles võtmes ei ole lihtsalt võimalik.

Aitäh! Esiteks, ma ... Vähemalt on õige uudis. Ma kordan jällegi, et kuulake, mida ukrainlased küsivad. Saatke seda, mida küsitakse. Ärge tegelege asendustegevustega – seda ei ole vaja, selle jaoks ei ole aega. Täna öösel surid minu sõbranna ja tema laps. (Paus. Üritab edasi rääkida, ent puhkeb nutma ja jätkab läbi pisarate.) Mul ei ole enam nende jaoks aega ... Saatke seda abi, mida teilt küsitakse, ja tehke seda kohe! Ma vabandan.

Kas te sooviksite vaheaega? Teeme kümneminutise vaheaja. Kümneminutine juhataja vaheaeg.

V a h e a e g

Head kolleegid, võetud vaheaeg on lõppenud. Me jäime pooleli viimase ettekandja küsimuste ja vastuste vooru juures. Aga enne kui ma kutsun esineja tagasi, on meil vaja läbi teha istungi pikendamise hääletus. Arutelu algataja on palunud, et juhul, kui arutelu ei lõpe kella 13-ks, pikendame istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun siis võtta seisukoht istungi pikendamise osas ja hääletada!

Pikendamise poolt on 36 saadikut, vastu ei ole ühtegi häält, erapooletuid ka mitte. Istungit on pikendatud kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.

Palun nüüd tagasi kõnetooli Johanna-Maria Lehtme. Indrek Saar, palun!

Hea ettekandja! Aitäh selle väga puudutava ettekande ja ülevaate eest, samuti konkreetsete vastuste eest meie küsimustele. Te oma ettekandes viitasite Zelenskõile, kes ütles sõja esimestel päevadel, et mul ei ole vaja küüti, mul on vaja relvi. Ma arvan, et see oli üks väga oluline juhis laiemalt lääneliitlastele ja ka meie inimestele. Ma tean paljusid inimesi, kes pärast seda nagu minagi tegid oma esimese annetuse Ukraina relvajõududele just nimelt. Ja me vajame sellist tagasisidet. Sellepärast mu küsimus on, et poliitikuna on mul on tunne, et võib-olla me peaksime praegu sõitma rohkem Berliini, Brüsselisse, Pariisi ja vahest ka Budapesti selle jaoks, et veenda liitlasi, et nad teeksid oma panuse samamoodi, nagu Eesti on teinud. Loomulikult tuleb käia ka Ukrainas, aga me võime seal olla hoopis koormaks ja tüliks. Minu palve on, et te natuke reflekteeriksite, mis on need asendustegevused, mida ei ole mõtet teha, kuhu ei ole mõtet tormata. Ja mis on need asjad, mida poliitikud peaksid tegema? 

Ma nõustun teiega, et te peate käima Euroopa pealinnades. Kiiev on üks neist. Kui nüüd olid Boris Johnson ja Ursula von der Leyen Kiievis, siis meil oli rahulikum. Me saime puhata, me ei pidanud üles ärkama ja minema öösel pommivarjendisse. Riided olid meil niikuinii seljas, öösel ka. Aga see annab meile ka puhkust, kui te käite seal. Kui ma ei eksi, siis härra Matti Maasikas on juba tagasi Kiievis. Ma ei tea, kui rõõmus Välisministeerium või Euroopa Komisjon selle üle on. Aga seal ta on ja ma loodan, et teised järgnevad talle.

Asendustegevused ... Ärge takerduge bürokraatiasse. Meil ei ole praegu tavaolukord. Me oleme kriisis, me oleme sõjaolukorras, mis sest, et meie riik ei ole sõjas. Meie riigis tegelikult valitseb kriisiolukord. Ma arvan, et me võiksime olla paindlikumad, võtta otsuseid vastu pisut kiiremini. Ma saan aru teie tööst, see ei ole lihtne, ma ei väidagi seda. Aga võimaldage natukene rohkem paindlikkust nii endale kui meile, töötage meiega koos. Kuulake, mis on meil öelda. Välisministeerium on käivitanud iganeljapäevased Skype'i koosolekud praktikutele, seal on kõige suuremad heategevusorganisatsioonid kaasatud, välja arvatud Punane Rist. Me vahetame omavahel kogemusi. Ja me tegelikult anname nõu ka Välisministeeriumile, kuidas võiks asju paremini teha. Üks [tähtis] asi on kiirus: te saate tegelikult, riik saab toimida kiiremini. Me ei tee seda kõike sellepärast, et meil on riigis praegu tavaolukord. Me ei võta seda kui kriisi.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus, et ukrainlased väga ootavad neid visiite. Kui me Borrelli ja Leyeniga ühes rongis olime, siis ei olnud seal magamiskohtigi. Rong oli nii rahvast täis. Aga mu küsimus on selles, et teiste Euroopa riikide parlamendisaadikud juhtisid tähelepanu sellele, et inimeste esimene impulss annetada on ka nendes riikides raugenud. Võrgustikud aga on tegelikult olemas MTÜ-dena. Oleks äärmiselt vastutustundetu lasta see kiire oskusteabe paindlikkus praegu kuidagi tühjale käigule. Kas te toetate seda mõtet, et valitsus näeks lisaeelarvest ette rahalised vahendid nendele tegutsevatele MTÜ-dele, kes on online, reaalajas võimelised abi pakkuma ja tegema seda suuremas mahus?

Aitäh teile! Muidugi ma toetan seda ideed. Nagu ma ütlesin, meil saab raha otsa. Slava Ukrainil ei ole varsti enam raha tegutseda. Aga ma tulin Ukrainast tagasi, mul on kell 3 meeskonnaga koosolek ja me muudame jälle natuke oma süsteemi. Iga kord on väike fine‑tuning. Paraku siis, kui me oleme kõige efektiivsemad, teeme oma tööd kõige paremini, saab raha otsa. Kaovad kontaktid, kaob kompetents. Selle jaoks, et me saaksime jätkata, on meil vaja raha.

Ma olen väga tänulik – ütlen veel kord – Eesti rahvale, et nad on annetanud ja jätkavad annetamist, aga see ei ole enam nendes summades, millega me saaksime opereerida. Ühe kiirabiauto hind on 15 000 eurot. Sinna sisse me paneme 30 000 – 50 000 euro eest sisu. Need tellimused lähevad kallimaks.

Kiievi haigla nr 7 palub meie käest 400+ fikseerimisvahendit. Need on lihtsalt need poldid ja traadid ja mutrid, mis jalga torgatakse. Kui ma seda tahaksin teha – ja me tegime seda, me ostsime sada tükki, nad olid väga tänulikud –, siis selle eelarve oli üle 20 000 euro. Nad palusid veel asju. Selle auto eelarve välja sõites oli üle 60 000 euro sisu, pluss masin ise 14 000 eurot. Ei ole õige öelda, et meie raha põleb. See raha läheb õigesse kohta. Meil on lihtsalt tegutsemiseks vaja raha, et me saaksime edasi aidata ja viia abi sinna, täpselt sellele aadressile, kust meilt seda tegelikult  küsiti. 

Alar Laneman, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud ettekandja! Tuleb meelde ütlus, et kui tahad, et midagi ära tehtaks, siis usalda see naistele. Te olete rääkinud sellest, mida Ukrainale on vaja, ja Ukraina on tänulik selle eest. Aga ma arvan, et ka Eesti on tänulik selle õppetunni eest, mis kahjuks toimub: kuidas riik ja rahvas on ühtne ja kuidas otsustajad eri tasanditel tegutsevad oma riigi huvides. See on äärmiselt suur õppetund ja loodan siiralt, et meil seda kunagi vaja ei lähe. Aga ma tahaks selle eest tänada teid ja teie näol Ukrainat, ja tahaksin vabandada, et meil oli siin eile saalis kummaline arutelu, kas see seal on konflikt või sõda. Väga kahetsusväärne, et meil see asi siin aset leidis. Aga mul on üks praktiline küsimus: üks Eesti firma tahab soomusveste anda, kelle poole ma peaksin pöörduma, et saada kontakt?

Soovib neid sinna saata või soovib osta?

Saata.

Ukraina Kultuurikeskuse poole.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teil on õigus, me ei mõista seda, mis praegu ukrainlased oma kodumaal läbi elavad, sest meil on siin palju turvalisem. Ja ma pean ütlema, et minus isiklikult, kui ma vaatan neid pilte ja loen [toimuva kohta], see tekitab lihtsalt abitust. Sest sa näed, mida elavad läbi naised, lapsed, vanainimesed, ja sa tegelikult ei saa seda olematuks teha või neile pakkuda seda turvalisust, mida nad vajavad. Ja samamoodi ma olen nõus sellega, et kõige parem abi täna on raha, sest teie ju teate täpselt, kuhu ja kuidas seda abi viia. Sellepärast ma küsin te käest, et kui nüüd on soov aidata konkreetselt Ukraina lapsi, kes täna näevad ja kogevad midagi, mida mitte ükski laps ei tohiks oma elus kogeda, siis mis see kõige õigem kanal oleks. Kuidas neid kõige paremini aidata on?

Kas te mõtlete neid, kes on siin või seal? Te küsite, mis on kõige parem viis aidata neid lapsi, kes on kannatada saanud sõjas. Saatke relvi, saatke kütust, saatke toitu – kõike seda, mida Ukraina teie käest küsib. Seda on vaja.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu teile selle ülevaate ja selle kõne eest, mis te täna siin saalis pidasite! [Ukraina] riik on sõjas ja meie oleme tänu sellele, et ukrainlased nii vapralt võitlevad praktiliselt tuumahoovis, rohkem kaitstud. Ukraina sõjapõgenikud, kes on jõudnud Eestisse – naised, lapsed ja eakad –, on eri omavalitsustes. Viljandi linnas on neid umbes 180 ja neid tuleb juurde. Ja ka nemad soovivad oma kodumaale abipanust anda. Kui nende juttu kuulata – Viljandis toimuvad iganädalased infotunnid nendega –, siis nad rääkisid ka, et patju-tekke ärge saatke, pigem magamiskotte. Padja ja tekiga ei reisi, magamiskott on parem. Aga raha on ilmselt rohkem vaja. Kas Slava Ukrainil on üle Eesti selline võrgustik, et neid inimesi kaasata, et nemad saaksid oma panuse anda oma kodumaa vabastamisse?

Aitäh! Meie meeskond koosneb hetkel kuuest inimesest, kes töötavad 18–20 tundi päevas. Nädalavahetustel ma annan käsu puhata. Juba on hakanud tekkima keskkõrvapõletikud, sest me jookseme sisse-välja kiirabiautode juurde. Inimesed on lihtsalt läbi põlenud.

Kuidas nemad saavad aidata? Viljandis on kindlasti võimalik, üle Eesti on tegelikult algatatud selline asi nagu "Aitan kaitsta – teeme koos varjevõrke!". Meie saadame, MTÜ Slava Ukraini saadab kõik need kaitsevõrgud Ukrainasse – kõik, mis Eestis tehakse. Kui need inimesed satuvad Tallinnasse, palun väga, tulgu meile külla, aidaku kirjutada ukraina keeles kastide peale, mis seal sees on ja kuhu need täpselt lähevad. Igasugune abi on väga teretulnud.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Austatud Lvivi Johanna! Ma jätkaksin seda küsimust, mis Toomas Kivimägi küsis rahvuse iseloomu kohta ukrainlastel võrreldes võib-olla eestlastega. Eelnevalt ma tahan öelda seda, et ma olen korduvalt rõhutanud, et mitte meie ei aita ukrainlasi. Ukrainlased praegu aitavad meid ja meie ainult tasume võlga, ja tasume seda mitte piisaval moel. Aga rääkides rahvuslikest iseloomujoontest, te võite suurepäraselt võrrelda ukrainlasi ja eestlasi. Ma arvan, et eestlastel on enamus neid positiivseid jooni olemas, võib-olla ainult huumorimeelt peaks muutma. Ma märkasin seda Ukrainas palju rohkem ja ka kõige dramaatilisemas olukorras. Me käisime Butšas ja kohalikud elanikud rääkisid sellest, mis seal toimus –  mul alguses tekkis kõhe tunne –, humoorikalt. Aga eestlastel on veel mõned omadused, mida ma ukrainlastel ei näinud, suheldes raada, kohalike omavalitsuste, tavaliste inimestega: vingumist, pahatahtlikkust, umbusku. Kas me peame ukrainlastele neid õpetama? 

Meil ei ole ukrainlastele midagi õpetada, meie peame ukrainlastelt õppima. Ma arvan, et see sõda on seda väga hästi näidanud.

Kallid kolleegid, minut on küsimuseks. Raivo Tamm, palun!

Ma tänan. Ma loodan, et see ei mõju tühja viisakusena, aga minu kaastunne teile. Tõepoolest, kui kõike seda jälgida, mis Ukrainas toimub ... Te ütlesite, et andke seda, mida ukrainlased küsivad. Nad küsivad, eks ole, lennukeelutsooni. Seda me keegi neile ei anna ja nii me lihtsalt saamegi televiisorist vaadata, mis seal toimub. Ja tõesti tundub, et mitte miski ei aita neid, kui seda [lennukeelutsooni] ei ole. Aga te ütlesite, et aidake, lubage meil aidata. Kas te täpsustaksite seda, kuidas Riigikogu ei luba praegu teid aidata, ja mida teha, et see luba teil oleks, et te saaksite aidata?

Aitäh teile! Väga lihtne: andke meile raha. Mind valmistati natuke selleks kõneks ette. Ma olin Lvivis. Laupäeva õhtul rääkisin endast targemate meestega, nad ütlesid, et jumala eest, ära mine Riigikogu ette ja küsi raha. Ma ütlen praegu otse välja: andke raha. Me viime asjad kohale, täpselt sinna, kuhu on vaja, ja täpselt seda, mida küsitakse. Kuulake, mida ukrainlased küsivad. Ja saatke.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Praegusel hetkel on valitsus välja valinud seitse organisatsiooni. Kas teie arvates võiks heategevusega tegelevate organisatsioonide arv olla suurem või väiksem või peaks nüüd ka need seitse, mis seal on, uuesti üle vaatama, et nad ka kvalifitseeruksid, ütleme, sellise valitsuse toetus- või sidusorganisatsioonina?

Aitäh! Esiteks aitäh maksuametile ja teile nii kiire reageerimise eest, et on loodud võimalus annetada neile seitsmele. Ühest küljest mul oleks väga hea meel, kui MTÜ Slava Ukraini oleks selles nimekirjas. Ma ei teadnud aasta aega tagasi, et sõda algab. Seega ma ei loonud selle jaoks MTÜ-d.  Me oleme loodud 7. märtsil. Nii need asjad on.

Ma saan täiesti aru, et me oleme suutnud ennast niimoodi tööle panna, nagu võib-olla kõik ei ole suutnud. Ja ma mõistan, et ainuüksi meie pärast seadust tegelikult ei ole mõtet muuta. Miks peaksime meie olema paremad kui teised?

Jah, ma oleksin väga tänulik selle üle, aga ma arvan, et teil tekivad kohe need küsimused. Meie oleme sõlminud koostöölepingu, allkirjastanud koostöölepingu Tallinna Vanalinna Rotary Klubiga ja tänu sellele saame tulumaksuvabalt aidata. Sellest on teadlik maksuameti juht ja Rahandusministeeriumi asekantsler. Sest kui mindi sinna jutule, et võiks sinna lisada ka MTÜ Slava Ukraini, siis me ütlesime, et kui me ei saa sinna listi, kui ei ole arusaadavatel põhjustel võimalik seda erandit meile teha, siis meie hakkame töötama nii. Öeldi: jah, palun toimetage. Ja toimetamegi.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja, ka minu poolt kaastunne kõigepealt, ja seda siiralt. Aga küsimus, ma loodan, et see väga triviaalselt ei kõla, kuigi tegelikult mulle tundub, et ega Ukrainaga seoses küsimused ei saagi väga triviaalsed olla. Aga põhimõtteliselt abi on võimalik anda kahel moel: üks asi on anda seal abi, teine asi, mis on paratamatu,  on anda abi siin. Ja loomulikult meil on tuhandeid lapsi, kes on Ukrainast tulnud, ja neil on koolitus ees. Ja meil on poliitilised diskussioonid sellel teemal, kas me peaksime Ukraina lapsi õpetama eesti keeles, ukraina keeles, vene keeles või inglise keeles. Teie suhtlete nende ringkondadega päris tihedalt. Kas te võiksite öelda, mida ukrainlased ise arvavad, mis keeles peaks neid õpetama?

Aitäh! Ma loodan, et see ei mõju solvanguna, aga minge küsige ise.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Kuulates seda meie vestlust, ma tahaks väga, et siit ei jääks kõlama ainult sellised enesetõestused, kui väga me oleme ukrainlased. Enamik on, ei pea seda tegelikult tõestama iga hetk. Ja teiseks ma ei tahaks, et jääks kõlama selline asi, kuidas ei peaks praegu aitama, sest iga abi tegelikult tuleb ilmselt südamest. Kui midagi on valesti tehtud, siis seda ei maksa ju kuidagi maha teha. Küll aga tahaks, et jääks kõlama nõuanne, mis on väga praktiline. Ilmselt ongi relvad ja raha need, mida Ukrainale on kõige praktilisem keskmisel eestlasel hankida. Keskmine eestlane relvi ei saa, järelikult jääb üle raha. Kuidas te [sõnastaksite] nüüd selle sõnumi, kuhu kanda raha? Kõige lihtsam! Tegelikult on igasugu annetamisviise, aga tegelikult ei ole inimestel silme ees neid õigeid kontosid. 

2014. aastal tegelikult ju loodi kampaania "Ukraina heaks". Sõda ei alanud tänavu. Seal on koos Mondo, Pagulasabi ja Ukraina Kultuurikeskus. Neile saab annetada. Te võite ka meile annetada, meil on selle üle väga hea meel. Miks ma olen praegu  niimoodi riides? Minge palun lehele www. slava.ee. Miks ma olen praegu niimoodi riides? Sellepärast et ma pean kiirabiautot ostma minema. See auto on ka rehve täis, seal on ilmselt väga palju sodi sees, mis on saadetud. Nii et saatke kiirabiautode jaoks raha. Saatke abiraha. 

Aitäh! Nüüd on küsimuste-vastuste jaoks ette nähtud aeg läbi. Suur tänu ettekandjale! Ja saame minna läbirääkimiste juurde. Mati Raidma, palun vabandust, enne peaks algataja esindaja tulema. Kes meil algataja poolt on? Ei, siis läheb ikka nii. Algataja poolt kedagi ei ole. Mati Raidma, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Tänane maailm on muutunud mõne kuu jooksul. Meie kõigi arusaam inimlikel väärtustel põhinevast ja rahumeelsest maailma arenguteest on reaalselt ohus. Vene Föderatsiooni verine agressioon Ukrainas on muutnud kõik. Ja täna peab olema kogu maailm Ukrainaga. See on meie kõigi missioon.

Täna räägime abist. Tahan kõigepealt rõhutada tõelise abi põhimõtet. Mõte, mida mina ja meie teha saaks, mitte, mida sina ja nemad tegema peaks,  peaks olema kandev. Ja see kõik on kahe üliolulise [eesmärgiga]: et Ukraina kui riik saaks kaitsta oma rahva tahet ja sellest sündinud iseseisvust, ja teiseks, et Ukraina inimesed, eriti kõige haavatavamad  – eakad, naised, lapsed – oleks kaitstud.

Olen tänase Eesti üle südames uhke. Ukraina abistamiseks mobiliseerunud ühiskond näitab, et meie väärtused, meie inimlikkus, meie ühtsus on tugev. Meie südamed on Ukrainaga. Meie riigiasutused, vabatahtlikud organisatsioonid, ettevõtjad ja tavalised Eesti inimesed annavad endast parima.

Hea Johanna-Maria! Ma tänan sind ja sinu kaudu kõiki neid, kes täie kire ja pühendumusega sellesse panustavad. Meie kõigi kohus on mõelda, mida mina teen, mina kui Mati või mina kui Marko, mina kui Toomas. Ka mina lähen sel nädalal taas Ukrainasse ja mitte vaatama, vaid aitama oma teadmiste ja oma kogemustega kriisi valdkonnas.

Mida saame riigina jätkuvalt teha lisaks sellele kiirele praktilisele abile? Me saame eeskujuks olla, läbi selle selgitada, innustada, üles kutsuda. See on üks meie tänane ülesanne rahvusvaheliselt ühiselt väärtusi jagavas maailmas, aga ka siin koduses Eestis. Olime esimeste hulgas, et toetada ja innustada teisi riike andma Ukrainale igakülgset relvaabi. Oleme nii riigi kui kodanikuühiskonnana mobiliseerunud, kandmaks Ukraina toetamise sõnumit ja aitamaks Ukrainal veenda kõhklejaid.

Tulles tänaste ettekannete juurde, sooviksin täpsustada paari asja. Teadmine humanitaarabi korraldamisest ja koordineerimisest on paraku meie maailmajaos tagasihoidlik. Selles protsessis on lisaks kahepoolsele tegevusele ÜRO humanitaarabiorganisatsioonidel väga suur roll ka Ukrainas. Kogu toiduabi valdkonna koordineerimiseks on loodud Maailma Toiduprogramm, kes tegutseb ka Ukrainas. Euroopa Liidu paremini korraldatud panus on teretulnud, aga konkureeriv tegevus tulu ei too. Koostöö on siin ülioluline ja ma tean, et see täna ka toimib.

Teiseks, regionaalne sihitatus ehk nii-öelda  sõpruspiirkond Eesti abi korraldamisel, eriti sõjajärgses taastamise, ülesehitamise protsessis on tervitatav, kuid reaalsuses ja eriti täna meie võimalikku panust piirav. Meie tänane Ukraina abistamise efektiivsuse võti on ühiskonna vaba initsiatiiv ja riigipoolse asjade korraldamise ületähtsustamisest hoidumine. Me aitame seal, kus suudame, millega suudame ja nii kaua, kui abi vajatakse. Ja me teeme seda koos: riik, kodanikuühiskond, iga Eesti inimene, meie, kogu Eesti. Aitäh!

Mihhail Lotman, palun! Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Ukraina rahvas ei ole ainult vapper ja kindlameelne, vaid ka tänulik. Ta tänab kõiki abistajaid ja ükskõik millise abi eest. Aga seda abi on häbiväärselt vähe. Urmas Reinsalu tõi näite toiduabi kohta, mis katab umbes kolmandiku igapäevasest vajadusest. Mis puudutab relva- ja laskemoonaabi, siis selle kohta täpseid andmeid ei ole avalikustatud, aga see proportsioon on tunduvalt halvem. Kui me räägime Ukraina abistamisest Euroopa Liidu ja NATO riikide poolt, siis on väga selgelt näha, ja ukrainlased ka seda näevad, kes teeb suuri sõnu ja kes teeb mingisuguseid reaalseid tegusid.

Me loeme lehtedest, et kehtestatakse selliseid ja selliseid suuri sanktsioone Venemaale, ja väikses šriftis: järgmisest aastast ja mitte kõigile. Ja nii edasi. Tarnitakse relvi aastal 2024. Eriti huvitav on siin Saksamaa positsioon. Kaua aega räägiti, et ei saa humanitaarsetel põhjustel relvi saata, siis, et me ei saa oma kaitsejõudu vähendada. Mul tekkis küll küsimus,  kellega praegu Saksamaal pingelised suhted on. Kas Taaniga, Prantsusmaaga, Šveitsi või koguni Liechtensteiniga? Aga ei saa nad seda jõudu nõrgendada. Pealegi selgus hiljuti, et Rheinmetall – see on suurim relvatööstus Saksamaal – on valmis kohe tarnima poole triljoni eest varustust, aga ei, Saksa valitsus ja parlament võttis vastu otsuse, et tarnitakse küll, aga järgmisel aastal, esimesed partiid mõne kuu pärast. Aga seda relvastust on Ida-Ukrainas vaja täna, kui mitte eile. 

Nii, aga nüüd, kui me räägime humanitaarsest abist, siis miks me räägime ka relvadest? Sellepärast, et relvade saatmine on ka humanitaarabi. Asi on selles, et erinevalt tavalisest, nii-öelda seadusi järgivast sõjast, kui mingisugune ala on vallutatud, siis see riik, mis kontrollib seda territooriumi, vastutab elanikkonna julgeoleku eest ja kaitseb inimesi sõja eest. See, mida me näeme praegu Ukrainas, on otseselt vastupidi. Sõda ei käi ainult rinnetel. Sõda käib ka vallutatud aladel elanikkonna vastu. Taristute vastu. Tankid lihtsalt tulistavad kõiki maju. Seal kedagi ei ole, aga nad lihtsalt tulistavad neid.

Ja seksuaalkuriteod. Täna tuli BBC uudis, et Butšas lisaks sellele, et seal 300+ inimest on tapetud, ja neile vägistamisjuhtumitele, mida on enne kirjeldatud, on 25 naist hoitud keldris. Mõned neist olid juba rasedad, aga neid süstemaatiliselt vägistati. Need on rahvusvahelise õiguse järgi genotsiidiaktid. Ja Butšas on neid genotsiidiakte – ainult ühes külas – tehtud mitu. Rahvusvaheline ühtsus ja riigipead väga ettevaatlikult kasutavad seda terminit. Võib-olla, nagu ütles president Biden, Butša sündmused on ettevalmistus genotsiidiks. Vabandust, seal on mitu genotsiidiakti juba sooritatud. Ja see on üks väike küla! 

Me teame, mis on tehtud teistel aladel. Hiljuti me  käisime Ukrainas. Butšasse meid lubati, aga Borodjankasse mitte, sest seal laibad polnud koristatud ja ala oli mineeritud. Borodjanka on ka ainult üks väike küla. Sellised uudised nüüd hakkavad tulema ja kardetakse, et Ida-Ukrainas on neid veel rohkem.

Niisiis, relvaabi on ka praegu humanitaarne abi. Eriti kui me teame, et relvajõudude juhatajaks Ukrainas on määratud härra Aleksandr Dvornikov, keda on nimetatud Aleppo lihunikuks või Süüria lihunikuks ja keda on süüdistatud keemiarelva kasutamises Süürias. Ja nüüd me näeme, et nagu ta pandi väe juhiks, on tulnud signaalid sellest, et ka Mariupolis on keemiarelva kasutatud.

Mida Ukraina vajab? Kõike. Me teame, et SKP järgmisel aastal Ukrainas kukub peaaegu poole võrra. See tähendab taastamis[raskusi], pluss miljarditesse ulatuvad otsesed kahjumid tööstuses, põllumajanduses. Ja see ei ole ainult Ukraina probleem. Seda juba praegu kardavad paljud Aafrika riigid, sest Ukraina oli teravilja tarnija paljudele näljastele piirkondadele.

Ja nüüd ma tahan veel kord rõhutada, et see konflikt, sõda, agressioon, genotsiid Ukrainas on globaalse tähtsusega. Ja kõike tuleb [sinna saata]: meditsiinilised vahendid alates ravimitest ja meditsiinivarustusest, mida kõik haiglad vajavad, ja lõpetades nende kiirabiautodega, millest on ka täna räägitud.

Ukrainlased seal, nii raadasaadikud kui ka kohalikud omavalitsused, paluvad, et me käiksime kohapeal. Enne ma näiteks ei teadnud sellisest probleemist nagu metsatuletõrjeautode puudus, sest okupandid hävitasid need autod. Metsad on tuleohtlikud. Ja nad väga palusid, et Eesti saadaks metsatuletõrjeautosid. Ma küsisin, missugused need on. Nad ütlesid, et ükskõik missugused, aga peab olema nelikvedu. 

No vot. Eraldi on oluline psühholoogiline abi. Nad palusid, et ma esiteks saadaksime sinna spetsialiste  abiks nendele inimestele, kes on läbi elanud okupatsiooni, ja teiseks, et korraldaks siin õpet. Ja lõpetuseks: Eesti põhiline ressurss ei ole raha, relv ega midagi muud sellist. Aga meil on [tugev] poliitiline positsioon, me oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmed ja ukrainlased paluvad, et me oleksime nende häälekandja. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Meie rahvuskonservatiividena toetame muidugi igati Ukraina võitlust ja neid inimesi, kes on pidanud Ukrainast põgenema. Ukraina riik oli, on ja jääb. Eesti oli, on ja jääb Ukraina sõbraks. Hea sõber vaatab tulevikku ega hinda olevikku mitte iseenda, vaid sõbra seisukohalt. Antud juhul me peaksime kaaluma kõike Ukraina rahvuse, ühiskonna ja riigi seisukohalt, ja hindama ausalt.

Täna on palju räägitud sellest, mida me saame [kohe teha] ja peame kohe tegema. Ja ma olen sellega loomulikult nõus, et me saame rohkem teha, kui me oleme seni teinud. Aga minu kõne vaatab rohkem tulevikku. Nimelt, ma keskendun Ukraina rahvastikule. Ja hea alus selleks on värske St Andrewsi Ülikooli mainekate demograafide uuring, kus analüüsitakse Venemaa kallaletungi mõju Ukraina elanikkonna tulevikule.

Kõik sõjad toovad teatavasti kaasa inimohvreid ja põgenikke. Hukkunute ja põgenike arv sõltub konflikti ulatusest, see tähendab sellest, kas konflikt hõlmab valdavalt relvajõude või ka laiemalt tsiviilelanikkonda. Teatud elanikkonnarühmad on sõjast rohkem haavatavad kui teised. Muidugi on seda ka need noored mehed, kes sõdivad. Ja Ukrainas ongi president kutsunud üles üldmobilisatsioonile, keelustades 18–60‑aastaste meeste riigist lahkumise. Selle tõttu on põgenevad Ukraina pered enamasti noored ja enamasti peredena mittetäielikud, koosnedes lastega naistest. Mehed on jäänud võitlema.

Aga kõnealuse uuringu eesmärk oli analüüsida Ukrainas käimasoleva sõja võimalikku mõju riigi rahvaarvule ja rahvastikustruktuurile lühi- ja keskpikas perspektiivis. Selles tehakse rida rahvastikuprognoose erinevate eeldustega, mille pealt me saame ise otsustada, kuidas meie peaksime käituma. Teadaolevalt ei olnud Ukraina demograafiline olukord juba enne sõda hea. Ebastabiilsus teatavasti sündimusele ei mõju hästi. Kõige kiirem rahvastiku vähenemine Ukrainas toimus sarnaselt Eestiga 1990. aastatel. 2012. aastast alates on aga tegelikult olnud positiivne areng, see tähendab, et rahvastiku aastase vähenemise tempo on aeglustunud selle tõttu, et välismaale läinud Ukraina inimesed on hakanud tagasi pöörduma. Neil on selline väike positiivne rändesaldo,  see tähendab, et sisserännet on rohkem kui väljarännet. See on 2005. aastast. Aga see ei ole kompenseerinud madala või väga madala sündimuse tõttu vähenenud rahvaarvu. Ja nüüd, isegi kui sõja mõju ja põgenemist mitte arvestada, väheneb Ukraina rahvaarv väga madala sündimuse tõttu järgmise kahe aastakümne jooksul 16% ja seejuures Ukraina ühiskond vananeb kiiresti.

Nüüd, uuringus on seatud kõige negatiivsemaks eelduseks, et Ukrainast põgeneb 5 miljonit inimest, kellest Ukrainasse pöördub tagasi vaid 10%. Ja kui nii on, siis väheneb Ukraina rahvaarv 2040. aastaks kuni 33%, tööealine elanikkond kuni 36% ja laste arv kuni 56%. Kui aga põgeneb ikkagi seesama 5 miljonit inimest ja 90% põgenikest naaseb Ukrainasse, siis poleks rahvastikukaotus suur.

Need rahvastiku[prognoosid] selle kõige negatiivsema stsenaariumi korral – see tähendab, rahvaarvu 33%-line vähenemine, tööealise elanikkonna vähenemine 36% ja laste arvu vähenemine 56% – demonstreerivad, et küsimus ei ole ainult rahvastikukaotuses, vaid sõjajärgsete halbade asjaolude kujunemise korral tekib väga negatiivne demograafiline areng. See loob omakorda majandusliku ja poliitilise ebastabiilsuse, mis võib tähendada seda, et ka Ukrainas viibivad noored täiskasvanud otsustavad hoopis riigist lahkuda.

Vabandust, Jaak, kas panen lisaaega?

Jaa.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Niisiis, mida saame teha meie, et Ukraina suudaks peale sõda areneda demograafiliselt, majanduslikult ja poliitiliselt edukaks riigiks? Esmalt peame loomulikult kasutama kõiki oma välispoliitilisi võimalusi Venemaa survestamiseks ning aitama Ukrainat kaitsevahenditega, samuti kõige sellega, mida Ukraina meie käest küsib, et sõda lõpeks võimalikult ruttu Ukraina võiduga. See on elementaarne.

Sõjajärgset aega silmas pidades saame aga juba praegu tegutseda kahes suunas. Esiteks, et Ukrainale oleks tagatud piisav finantsabi riigi majanduslikuks taastamiseks ja sündimust kasvatava perepoliitika läbiviimiseks. Teiseks tuleb tagada, et võimalikult palju põgenikke pöörduks Ukrainasse tagasi. Vabatahtlik tagasipöördumine sõltub selle uuringu kohaselt mitmest asjaolust. Eelkõige naasevad haritumad sisserändajad ja need, kellel on raskusi integreeruda, ja need, kes on põgenenud lähedal asuvasse riiki. Seega, esiteks, me peaksime oma põgenike abi keskendama praegu pigem Ukrainasse endasse ja lähedastes riikides ajutise varjupaiga leidnud pagulastele. Teiseks, me peaksime [kohtlema] Ukraina põgenikke nii sõbralikult, kui suudame, aga siiski käsitama neid vaid ajutise pelgupaiga otsijatena, mitte alaliselt Eestisse tulijatena. Nagu me kuulsime, on Ukraina põgenikel endil väga suur tahtmine koju tagasi minna, ja me peame seda arvestama.

Ukraina lapsi ei peaks me nügima eesti- või venekeelsetesse Eesti koolidesse, vaid tagama neile, vajadusel neid ka nutiseadmetega varustades, võimaluse Ukraina koolides Ukraina õppekavade järgi e-õpet kasutada ja vajadusel looma ukrainakeelsed koolid.

Me ei peaks Ukraina põgenikke üritama Eestisse jätta selleks, et käsitada neid odava tööjõu lisana või, veel enam, kasutama nende seisundit töötasu alamaksmiseks. Põgenikud üldjuhul ei kvalifitseeru keerulisemale tööle oma keeleoskuse tõttu. Eestis tähendab suund odava tööjõu kasutamisele uuendustest ja majanduslikust edenemisest loobumist, Ukraina puhul aga nende inimeste kaotamist, kes oleksid keerulisemaks tööks võimelised ja Ukrainale vajalikud. Meie aga tahame olla Ukraina ühiskonnale ja riigile kasulikud. Elagu Ukraina!

Marko Šorin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head saalis viibijad ja ülekande jälgijad! Tänan kõiki eespool kõnelenuid põhjalike ettekannete ja vastuste eest! Aga samas, Ukraina sõja raskuskese on kandumus riigi idaossa ja juba on tulnud uudiseid kodumaale naasvatest ukrainlastest. Tõsi, samal ajal jätkub ka väljaränne ning Ukraina riigi ülesehitamine ja inimväärse elukeskkonna loomine võtab veel aastaid.

Aga räägime Eestist: milline peaks olema Ukraina kriisi valguses Eesti roll? Olen uhke, et Eesti on olnud nii sõjalise kui ka humanitaarabi andmisel Euroopas ja maailmas esirinnas. Meie väike riik suudab teha rohkem kui paljud meist palju suuremad või jõukamad riigid. Samuti näitab meie ühiskonna küpsust sõjapõgenike igakülgne abistamine. Kasutan võimalust ja tunnustan eraldi oma fraktsioonikaaslast Kaido Höövelsoni, kes on [oma majutusasutuses] majutanud juba poolsada ukrainlast. Selle taustal on siin saalis toimuv "sõda" sõnastuse üle pisut väiklane. Kuigi ma mõistan selgelt sõna mõju ja võimsust, ei tohiks me sellise asja pärast omavahel kemplema minna. Protseduurilised küsimused ettepanekuga harjutada siin kõnepuldis vene keelt – no vabandage, see [on] küünilisus! Ma kutsun üles sellistel puhkudel veel ühe korra mõtlema, enne kui selliseid küsimusi esitada.

Ukrainas toimuv on mõjutanud ka Eesti inimeste igapäevaelu ja toimetulekut. Keskerakonna fraktsioon seisab selle eest, et pakkuda Ukrainale kõikvõimalikku tuge ja võtta vastu kümneid tuhandeid põgenikke. Me ei tohi unustada selle juures loomulikult ka oma inimesi. Ka meie elanikud vajavad riigi abi. Kiire hinnakasv, tooraine nappus paljudes majandussektorites ja tooraineahelate hävitamine üle maailma on tinginud vajaduse ettevõtete majandustegevuse ümberkorraldamiseks. Hiljuti lugesime uudist suurimast hinnatõusust 26 viimase aasta jooksul.  Võrreldes mullusega tõusid Eestis märtsikuu hinnad 15,2%. Selleks, et leevendada kriisi mõju, peame mõtlema läbi nii inimeste kui ka ettevõtete toetamise meetmed. Palkade ja pensionide kasv ei ole inflatsioonitempoga sammu pidanud. See tähendab, et riigil tuleb toimuv maksimaalselt enda kontrolli alla võtta ja tagada majanduse jätkusuutlikkus ja inimeste toimetulek.

Loomulikult peame riigina pingutama, et Ukraina lapsed saaksid võimalikult kiiresti minna meie lasteaedadesse ja jätkata õpinguid meie koolides. Ukrainlased on end näidanud kiirete õppijate ja kohusetundlike töötegijatena. Selleks, et nad sulanduksid meie ühiskonda ning saaksid hakkama riigi abita, peame pakkuma nendele tööd. Esimese olulise sammu me astusime juba eile, kui võtsime Riigikogus vastu valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, millega kehtestatakse kolmandatest riikidest pärit inimeste töörändeks paindlikumad tingimused. Sealhulgas lihtsustatakse Ukraina sõjapõgenike kaasamist tööturule.

Videokaadrid ja fotod Ukrainast pakuvad meile õõvastavaid pilte ning me peame meeles pidama, et ukrainlased võitlevad kogu Euroopa rahu ja väärtuste eest, ning meie toetus peab püsima tugevana sõjategevuse lõppemiseni. Agressoril ei ole rahvust ja vaenlasel puudub nägu. Seetõttu tundub irooniline, et agressorriik on jätkuvalt Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liige. Suurim regionaalne julgeolekuteemadega tegelev koostööorganisatsioon, mille eesmärk on rahu ja stabiilsuse tagamine, ei saa pidada enda keskel nende põhimõtete rikkujat. Me peame hoidma Euroopa Liidu siseselt ühtsust ja paindumatust selles küsimuses.

Ma tunnustan Eesti inimesi, kes on Ukrainat ja ukrainlasi aidanud. Lõpetuseks tuletan meelde, et homme kell 12 esineb Riigikogu esimehe Jüri Ratase ettepanekul suures saalis videokõnega Ukraina president  Volodõmõr Zelenskõi. Soovitan seda kindlasti kõigil jälgida ja vaadata. Elagu Eesti! Elagu Ukraina! Elagu rahu maailmas! Ma tänan tähelepanu eest.

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kuulanud seda debatti siin ma arvan, et meil vist pole ühtegi MTÜ-d, kes oleks siin saalis poliitikuid suunanud või poliitikuid mõjutanud nii palju, kui see täna siin toimus. Ma loodan, et sellel on mõju.

Meie Kaitseväe juhataja oli vist see mees, kes ütles ühe väga tabava lause: ukrainlased ei sure meie eest, vaid meie asemel. Ja ma arvan, et see on mõte, valus tõde, mida me kõik peaksime meeles pidama, kui me teeme siin otsuseid, mis puudutavad Ukrainat, Euroopat või meie tulevikku. Tegelikult nii ongi, et nad ei sure mitte meie eest, vaid meie asemel.

See oht siin meie külje all on olnud väga pikka aega. Selles mõttes on hästi, et meie siin Eestis võime kindlad olla, et me oleme oma riigikaitset õige loogika alusel, õigete analüüside alusel üles ehitanud. Kõik see, milleks me oleme valmistunud, isegi siis, kui muu Euroopa väga seda uskuma ei kippunud, meie juttu väga ei kuulanud – kahjuks kõik see on täna Ukrainas tõeks saanud.

Ja seda enam peab olema meil kohustus käia võimalikult palju Euroopas ringi. Ma tahan öelda, et jah, kindlasti on ukrainlastel kindlam ja parem tunne, kui mõni kõrge Euroopa poliitik käib Kiievis. Jah, see niimoodi on. Aga meie siin Eestis võib-olla peaks küsima, kas me peame minema eelkõige Kiievisse, võib-olla peaks käima ikkagi rohkem Brüsselis ja mõnes teises Euroopa pealinnas. Sotsiaaldemokraadid on alates 24. veebruarist, tegelikult ka enne, aga eriti alates 24. veebruarist seda tööd väga palju Euroopas teinud. Me oleme väga paljude oma kolleegidega rääkinud, me teeme seda praegu ja ka edaspidi. Ma loodan, lugupeetud kolleegid, et teiegi kasutate võimalust ülejäänud Euroopale kõike seda selgitada.

Ma tahan tänada kõiki neid Eesti inimesi, kõiki neid ukrainlasi, kõiki neid MTÜ‑sid, kes vabatahtlikult väga palju on panustanud. Kogu see debatt, mida me siin täna oleme pidanud, kõik see, mida me oleme meedia vahendusel näinud või milles me keegi üht‑ või teistpidi oleme osalenud, on väga oluline. Rahva panus, kaasamõtlemine, aitamine on väga oluline.

Lihtsalt minu arvates on kurb see, et riik on selles küsimuses olnud pigem järellohiseja. Ukraina aitamise küsimustes, mis ei puuduta relvastust, mis ei puuduta relvastust või poliitilist lobi, on meil Eesti riik rahva järel lohisenud. Eesti rahvas on olnud see, kes on võtnud selle initsiatiivi, kes on läinud aitama. Ma ei pea seda õigeks. Ja ma ei pea seda õigeks, et kogu see abi, mis siia saabunud põgenikele osutatakse – ma mõtlen kõiki neid igapäevaseid esmatarbeasju, mis neil vaja läheb – kõik see tuleb Eesti ettevõtjatelt ja inimestelt, aga mitte riigilt. Mure on selles, et pikaajaliselt see pole võimalik, ühel hetkel see vajub ära. Ja kui meil reaalselt on sellise mõjuga MTÜ‑d ja me teame, mida nad teevad, me näeme, mida nad teevad, me saame seda kontrollida ja oleme veendunud, et teevad õiget asja, nad ajavad Ukrainas Eesti asja, meie ühist asja, siis ma ei mõista, kuidas saab olla nii, et meil on nii palju bürokraatiat ja nii palju takistusi või nii palju tahtmatust selles riigina kaasa lüüa.

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma loodan, et see arutelu ja see debatt, mis siin saalis oli, võtab maha hirmud – ma ei tea, ükstapuha, mis põhjusel need on olnud –, et seda mittesõjalist abi siit Eestist väljapoole eriti pole jõudnud. Ja minu üleskutse valitsusele on, et meie siin parlamendis tahaks näha, et valitsus ka inimestele Ukrainas ulataks abikäe.

Vähem oluline pole see, kuidas läheb siia tulnud ukrainlastel täna ja aasta pärast. Ärme unustame seda, et väga paljude naiste mehed on rindel ja sõdivad. Ja uskuge või ärge uskuge, aga nii see on, et mida kindlamini ja paremini on hoitud need lapsed ja naised siin meie juures, seda kindlamini ja paremini sõdivad need mehed Ukrainas Ukraina vabaduse eest ja tegelikult ka Eesti vabaduse eest.

Seetõttu ma ei saa aru neist märkustest ja tähelepanekutest, mida me natukene siin [saalis] oleme kuulnud. Aga nädalavahetusel pannakse erinevatel suurematel poliitilistel koosolekutel Eestis minu arvates alus sellele, et meil niipea, kui [olukord] võib-olla leebub, tekiks konfliktid siin Eestis. Need inimesed, kes sõja eest põgenenud on, need inimesed ei ole siin nagu halvad. Mina ütleksin, et me peaksime [suhtuma] nii, et kui Eesti inimesel läheb kehvasti, siis me ei pea vaatama mitte ukrainlaste, sõjapõgenike otsa, kes on kannatajad, vaid me peaksime vaatama Eesti valitsuse otsa ja küsima, miks Eesti inimesel halvasti või kehvasti läheb. Ärme neid kahte asja palun kokku paneme. See ei aita kuidagimoodi, isegi kui siin puldis öeldakse ilusaid sõnu, et Ukraina on meie sõber ja Ukraina rahvast tuleb toetada, aga teise käega õhutatakse vaikselt pahameelt. Ärme teeme seda! Ärme kasutame ukrainlasi selle jaoks ära! Ütleme konkreetselt ja otse: ukrainlased ei ole selles süüdi, see on Eesti Vabariigi valitsuse tegemata töö, et oma inimesi ei märgata. Aitäh teile!

Aitäh! Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tänases olukorras on tõesti raske esile tõsta olulisemat ja pakilisemat teemat kui olukord Ukrainas, ükskõik mis vaatevinklist me seda ka ei lahka: kas hetke sõjalisest olukorrast või sellest, kuidas Ukrainata aidata. Täna me räägime Ukraina abistamisest. Tõepoolest, seda tuleb teha koordineeritult ja võimalikult laiapindselt, et oleks täidetud kõik need vajadused, mida Ukraina riik vajab.

Ma haarasin kinni Mihhail Lotmani kõnest, kus ta ütles, et tõepoolest, ukrainlased vajavad abi ka metsatulekahjude kustutamiseks ja nende ennetamiseks. Vene agressorid on hävitanud ka nende tuletõrjeautosid. Metsatulekahjud on tõsine väljakutse ja sellega peaksime tõesti ka meie ühinema. Tegelikult me peaksime vaatama juba täna sellele olukorrale, mis saab pärast sõda. Seda, et Ukraina võidab sõja, mina usun. Me peame selle nimel kõik tegema. Ja mul ei ole hetkekski tekkinud kahtlust, et Ukraina võidab sõja. Järelikult tähendab see seda, et meid ootab ees ka Ukraina ülesehitamine, taastamistöö. Me peame mõtlema, kuidas Ukrainat abistada selles ökoloogilises katastroofis.

Siin tasuks nüüd mõtelda natuke ajas tagasi sellesse aega, kui Venemaa ei olnud nii laiaulatuslikult veel Ukrainat rünnanud ja me arutasime siin rohepöörde temaatikat. No ilmselgelt ei osanud me tookord ette näha sellist ökoloogilist katastroofi, mille toob kaasa see sõda. Ukrainas oli ühes suures hävitatud gaasimahutis nii suur maagaasi varu, mida Eesti vajaks neljaks kuni viieks aastaks. Eesti oleks saanud neli‑viis aastat seda tarbida, aga see lendas atmosfääri. Me peame tõesti mõtlema ka sellele, mida sellised sõjad tähendavad keskkonnale ja kuidas me saame Ukrainat aidata ka ökoloogiliste probleemide lahendamisel. Võiks ütelda, et jumal tänatud, et kuigi oli kuiv aeg, see mets ei läinud põlema, mida Vene agressorid tahtsid põlema panna.  Aga kui Tšornobõli ümbruses, kus on väga saastatud metsad, lähevad metsad põlema, siis on ökoloogiline katastroof väga laiaulatuslik ja ei saa sugugi välistada, et selle mõju jõuab ka siia, aga kindlasti see jõuab väga laiaulatuslikult kogu Ukrainasse. Ja kindlasti me peaksime juba täna ette mõtlema selle peale, kuidas Ukrainat aidata. Ukrainas on metsa neli korda rohkem kui Eestis, nii et tegemist ei ole olematu metsaalaga ja kui metsatulekahjud peaksid puhkema, siis need võivad olla väga suure ja katastrofaalse mõjuga.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nüüd, millest ma tahaksin veel rääkida: ka välisministrilt sai küsitud sanktsioonide kohta. Eesti peaks olema siin katalüsaatoriks, selles pole mitte mingisugust kahtlust. Me oleme olnud tublid, aga mitte piisavalt tublid. Kui me räägime gaasiimpordi keelustamisest, siis pigem on see jäänud jutuks tasemel "no uuel aastal võiksime kaalust alla võtta" või "uuel aastal jätan suitsetamise maha". No ei saa sellise suhtumisega minna! Meil peaks olema selge sõnum: homme lõpeb Eestis Vene gaasi import. Punkt. Me teame, et Saksamaa on rääkinud, et nendel kuluks aega võib-olla kaks aastat selleks üleminekuks. See on ju naerukoht! Kaks aastat peaks toitma Venemaad selleks, et ta saaks jätkata sõda Ukrainas. Sellised meie sammud tegelikult on katalüsaatoriks ja aitavad ka teistel riikidel kiiremini jõuda lahenduseni. Meie tuba ei pea olema soe Ukrainas langenud sõdurite ja hukkunud tsiviilisikute hinnaga. See on karm hind, mida me maksame oma toasooja eest, ja tegelikult peaks kogu Euroopa seda mõistma.

Ja veel: loodetavasti varsti jõuab siia lisaeelarve. Lisaeelarves me peaksime mõtlema ka selle peale, kuidas me aitame Ukrainat, kuidas me valmistume riigi väljatulekuks sõjast. Me kuulsime ühe ettekandja Johanna‑Maria Lehtme üleskutset, et peaksime toetama neid organisatsioone, kes tegelevad täna Ukraina abistamisega. Vaieldamatult on see õige. Aga ühe tema mõtte ma tooksin veel. Ta ütles, et me peaksime – temalt küsiti, mida peaks Riigikogu tegema –, et me peaksime lõpetama asendustegevuse. Me peaksime olema toimekamad. Ja tõepoolest, head kolleegid, me peaksime lõpetama Brežnevi pakikeste tegemise, nii nagu me eile tegime välismaalaste seadusega, nii nagu me oleme mitu korda varem üritanud siin seadusloomes teha. Osa asju on koalitsioon tagasi võtnud, osa asju ei ole. See ei ole ilus, kui me selliste Brežnevi pakikestega üritame lahendada oma probleeme ja oma poliitilist agendat Ukraina sõja varjus. Säärane asendustegevus on tegelikult see, mille me peaksime kindlasti lõpetama.

Ukrainat tuleb aidata. See ei ole Ukraina sõda, see on meie sõda. Ja tõepoolest, need inimesed, kes Ukrainas ka rindel hukkuvad, on põhimõtteliselt meie sõdurid. Elagu Ukraina!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mõned detailid ja parandused. Kolleeg Mihhail, Butša ei ole küla, seal on umbes sama palju elanikke nagu Pärnus, natuke vähem. Kui Pärnu on küla, siis ... Ja välisminister siin, tal on ka palju tööd, ütles, et ainult 15 tonni päevas on vaja toiduabi Ukrainale. Kolm nulli unustas ära, 15 000. Aga tegijatel juhtub mõndagi.

Jah, see sõda, mis käib praegu Ukrainas, on absurdne, mõistusvastane ja kõik need muud sõnad kokku. Aga tundes natukene Kremli valitsejate mõttemaailma – see, mida nad ajaloost arvavad, ei ole midagi imelikku. Nende arvates Ukraina pole riik, Ukraina on alati olnud Venemaa osa nii ajalooliselt, kultuuriliselt kui vaimselt. Ja mis on veel oluline: Malorossija on alati olnud Venemaa osa. President Putin 17. aprillil 2014 ütles otse välja. Nii et see võitlus Mariupoli pärast ja Azovstali vastupanu seal praegu, hoian pöialt – see on tegelikult Putini ajaloonägemuse osa, et liita need oblastid, mis seal on kuni Odessani välja. Mariupol ja Herson on juba olemas, ka Donetsk, et saaks selle Malorossija Venemaa osaks, nii nagu Putin ütles juba 17. aprillil 2014. See on selline küüniline [jutt], püüdes mõista, mis sealt tuleb.

Ja on sümboolne muidugi, millal see sõda või nagu Venemaa ütleb, erioperatsioon algas: algas 24. veebruari varahommikul. Mäletate, kunagi oli armee ja sõjalaevastiku päev. Aga Venemaal on praegu see isamaakaitsjate päev. Isamaakaitsjate päev! Ja järgmisel hommikul mindi nii-öelda isamaad kaitsma. Sest kogu see konstruktsioon on see, et isamaa on hädaohus. NATO ja kõik muu trügib Venemaale kõhu alla. See selleks.

Sellel taustal peab otse välja ütlema, et meie oleme selgelt poole valinud. Täiesti selgelt! Ja see määrab siin ka minu jutu ja ka meie jutu, vähemalt enamiku. Vahest te mäletate, mida 14 aastat tagasi kadunud Poola president Kaczyński ütles Thbilisis: täna Gruusia, homme Ukraina, ülehomme Balti riigid, ja siis võib-olla saabub ka minu Poola kord. Nii et ta oli selle koha pealt väga ettenägelik. Ja see, et meie ühene suhtumine on praegu selline, on täiesti mõistetav kas või selle Kaczyński Thbilisis peetud kõne taustal.

Jah, me oleme tõesti erakordselt külalislahked, meie süda on suurem kui meie organism. Me anname kõik ära ja sinikollased lipud lehvivad. Mõnes linnas on neid nii palju, et Eesti lipule pole kohtagi, näiteks Tartu linn. Aga see on selge värk: need värvid, kollane ja sinine, on Reformierakonna, peaministri erakonna värvid ja Tartu linnapea on Reformierakonnas. Nii et mina ei imesta, miks sinikollased lipud eriti Tartus nii palju lehvivad.

Aga võiks vaadata, mida see kõik meile maksma läheb. Üks pool on, et meie pool on selgelt valitud, aga teine pool on see, et me peame mõtlema ka Eesti peale, Eesti parlamendi liikmed eriti. Mida ütles eelmine president Kaljulaid – üllatuslikult lugesin: "Ilmselt mõistab ka Euroopa Liit, et kui Eesti võtab vastu sellise arvu põgenikke, mis on suhtarvuna rahvastikku kaheksa korda enam kui Merkeli «wir schaffen das» lause ajal lisandunud elanike arv Saksamaale, siis tuleb meid rahaliselt toetada." Ja president Kaljulaid läks veel kaugemale ja unistas uuest Rootsist, kus on palju sõjapõgenikke, praegusel hetkel siis Ukraina sõjapõgenikke, ja need tuleb eesti koolidesse panna ja panna need kümned tuhanded põgenikud siin Eesti kasuks tööle.

Peeter, kas sa vajad lisaaega? Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja siin minu arvamine ja meie arvamine läheb nagu risti vastupidi president Kaljulaidi arvamisega. Jaak Valge ütles põhiosa ära, et tegelikult peaks toetama pigem Ukraina rahvast ja Ukraina meelt, mis on ärganud selle sõjaga või nagu okupant ütleb, erioperatsiooniga. Seda leeki tuleb hoida. Sest kui vaadata Ukraina inimesi – see peegeldub ka siia tulnute seas –, siis viimase rahvaloenduse järgi 72,9% on etnilised ukrainlased, aga 64% ütleb, et nende emakeel on ukraina keel. 39% kasutab ainult ukraina keelt – 39%! – ja 36% ainult vene keelt. Kusjuures venelasi on 22%. Ja 25% kasutab iga päev nii ukraina kui vene keelt.

Nii et meie asi peaks olema seda leeki hoida ja toetada ja loomulikult ka, et need inimesed, kes siia tulevad, et nende lapsed saaksid ukrainakeelset haridust eelkõige ja esimesel võimalusel, kui võimalik, lähevad tagasi Ukraina riiki ehitama. See oleks muidugi eriti valus Kremli praegustele valitsejatele, kelle kaartide järgi Ukrainat ei olegi olemas, on mingi pisikene riba seal kusagil Malorossija kohal, selline pimesoolikas kaardi peal. Ja see on strateegiliselt oluline.

Teine asi on muidugi, mida see tähendab rahaliselt. Ma vaatasin Saksa statistikaametit. Ja mida ma nägin seal: ei ole sugugi mitte nii, nagu meile räägitakse, et 5000 eurot läheb üks sõjapagulane maksma meil. Seal, ma ütlen teile välja, et 2021. aastal, eelmisel aastal läks üks sõjapõgenik maksma 187 444 eurot – 187 000 eelmisel aastal! –, üle-eelmisel aastal 160 000. Ja kui arvestada elukallidust ja ostujõudu, siis peaks korrutama selle 0,65-ga. Ise oskate arvutada. Nii et need on päris suured summad ja sellele viitas ka president Kaljulaid.

Aga tõesti, see ei ole kõige olulisem praegu. Oluline on, et me peaksime mõtlema, et meie põhiseaduses olev preambuli sõnastus säiliks igal juhul sõltumata sellest. Ja loomulikult, nagu president Kaczyński ütles: peale Ukrainat oleme suure tõenäosusega meie ja võib-olla siis ka tema Poola. Nii et elagu Ukraina, aga kindlalt elagu ka Eesti, ja Eesti rahvusriigina! Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun! Vabandust, Mihhail Lotmanil on repliik. 

Aitäh! Kuna mind on mainitud, siis ma tahan natuke õiendada. Kolleeg Ernits täiesti õigesti parandas mind, et Butša on suur linn. Aga kui me räägime nendest tapatalgutest ja kuritegudest, siis ei ole peetud silmas ka neid kaugemal olnud mitmekorruselisi maju. Ma nägin seal midagi Lasnamäe-taolist. Aga kogu see aktsioon toimus võrdlemisi eraldatud ja väiksel alal. Ja tavaliselt, kui praegu räägitakse rahvusvahelises meedias Butšast, siis ei peeta silmas kogu seda linna, vaid nimelt seda ala – võib-olla ei oleks õige seda nimetada külaks, aga see on eraldatud, võrdlemisi eraldatud rajoon ja väga väike. Ja kuritegude intensiivsus sellel väiksel alal on fantastiline. 

Aitäh! Ma oletan, et protseduuriline on nüüd lahendatud ka. Palun, Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea aseesimees! Head inimesed! Head ettekandjad ja loomulikult töökaaslased! Meil on üllataval kombel suur süda, mis on välja tulnud. Meie heategevuskampaaniad on küll loomulikult sellised tuhina- või õhinapõhised, aga just sellel ma tahaksin peatuda, et abitegemisest ei saaks omamoodi klounaad või et me feimi nimel hakkame juba tegelema ka heategevusega.

Ma viitasin sellele, et seitse organisatsiooni on meil välja valitud, kelle kaudu siis [käibki] justkui heategevus. Aga viimane ettekandja tunnistas, et tegelikult oli ka Ukraina Abiks üks MTÜ, kes neid meditsiinilisi kotte viis ja tegelikult on Ukrainat abistatud juba 2014. aastast. Lihtne näide! Ehk siis me ei saa öelda, et see Haapsalu mammi, kes kogu aeg koob Ukraina võitlejatele sokke, et ta nüüd enam ei peaks neid sokke justkui tegema. Sellepärast et Ukraina, kui te kujutate ette, on 603 000 ruutkilomeetrit suur ja seal on umbes 41 miljonit inimest.

Tänu ühismeediale on pea igal Riigikogu liikmel vähemalt kaks tuttavat ukrainlast. Ühismeediast me näeme, kus iga päev keegi ütleb, et nüüd oleks vaja nendel inimestel seda, seda ja teist. Ehk siis see viide, et küsige nende käest, mida nad tahavad – sellele tuginevadki kõik inimesed. Praegusel hetkel seitsmest MTÜ-st üks on seotud võib-olla meditsiinitegevusega. Ja ta ütleb, et see on a priori, aga mina ütlen, et kõige tähtsam on see, et me saaksime seal taeva kinni pandud. Ja siis me alles vaataksime midagi muud. Aga seda me ei suuda, me suudaksime seda väikse riigina tänu teistele riikidele.

See emotsionaalne kõne oli hea, mulle see meeldis, sest see raputas mingilgi määral meie paljusid töökaaslasi, aga ka inimesi, kes meid jälgivad. Ma loodan, et homne Zelenskõi kõne on ka äärmiselt emotsionaalne, et me pärast saame minna ja öelda: "Zelenskõi, molodets, a Putinu kapets." Vaat niimoodi me piketeerime seal. Ma ei taha tõesti, päriselt seda, et keegi tuleb ja ütleb meile, millist abi me kuhugi peame viima. Minul on omad kontaktid. Ja need relvasoovid, mis nad on saatnud, nende hinnad on vahepeal tõusnud. See ei üllata kedagi, et relvade hinnad aktiivse sõjalise konflikti puhul tõusevad ülespoole. Ehk siis me ei rahmi umbropsu.

Ma loodan ka, et meie Välisministeerium vähemalt mõtleb, kuidas me saaksime kõik Eesti inimesed [kaasata]. Kas te tahate öelda, et maailmanäitusel need väikesed paberikesed, lipakad, mis sinna pandi, kleebiti sinna Ukraina paviljoni, et see oli mõttetu tegevus? Ei, selle asja nimi on solidaarsus. Me oleme ära unustanud sõna "solidaarsus". Praegu Prantsusmaal valitakse presidenti. Aga mis vahet seal on, kumb tuleb? Mõlemad on ju Huilo lemmikud, mõlemad helistavad üksteise võidu. Võtku parem ja abiellugu, leivad ühte kappi, ja ongi koos võib-olla lihtsam asju ajada. Me peame neid äratama seal, sest nemad on juba sellest sõjast väsinud. Või Saksamaa. Mida saavad noored teha? Minge vaadake, kus on Saksamaa saatkond, tehke flashmob'i. Tehke täna enda puhaste riietega see flashmob ära, sellepärast et kuu aja pärast võite ise veriste riietega tänaval olla.

Ärgake, Eesti inimesed! Tehke ükskõik, mis te saate. Kas või see sõnades [kinnitus], et sa toetad Ukrainat, on kordades rohkem väärt kui see, et me omavaheline nägeleme, kas sul on lindikene või sul ei ole lindikene. Me peame juba tegema omavahel sotsvõistluse, kes on rohkem Ukraina poolt. Me kõik oleme. Aga me oleme erinevate temperamentidega, sellest te saate aru? Mõni inimene on kordades, kümnetes kordades tagasihoidlikum, aga ta on andnud tunduvalt suurema panuse nendele MTÜ-dele ja organisatsioonidele, mis isegi ei mahu meie Rahandusministeeriumi seitsme organisatsiooni sekka.

Seega, ma arvan: kõik, kes te teete igapäevaselt midagi, see on abiks. Me ei tohi jätta Ukrainat üksi, me ei jäta, me tuletame meelde, igaüks omal moel. Selle eest kõigile teile suur tänu! Slava natsi! Smert voroham!

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head parlamendiliikmed! Külalised, kui neid on veel jäänud meid jälgima! Ma kõigepealt tänan kindlasti komisjoni, komisjoni esimeest, sest tegelikult selles sõjaväsimuses, udus on ülioluline siin saalis sellest teemast rääkida. Lihtsalt rääkida, vahetada informatsiooni. Elus kipub nii olema, et nendest asjadest, millest me ei räägi, need meie ajus kanduvad kuskile mingisse soppi, talletuvad sinna ja muutuvad omal moel.

Kindlasti ma tänan Isamaa fraktsiooni poolt Mihhail Lotmanit. Minu meelest Mihhail on just Lvivi külastuse kontekstis – me käisime koos Kiievis – ka musternäide sellest, kuidas üks tark mees suudab teha selgeid valikuid, mis on oluline, mis on ebaoluline. Ma arvan, et tegelikult kõik me parlamendisaadikutena peaksime iga päev sellest mõeldes palju rohkem oma ajurakke liigutama, mis on tähtis, mis ei ole tähtis. Kas ongi tihti kohti, mille vahel valida, vaid tegelikult tuleb üheskoos tegutseda ja anda endast parim, sest kunagi ei tea. Mitte kunagi ei tea. Ja väga loodaks, et me ei ole kunagi sellises sarnases olukorras, aga veel kord: me mitte kunagi ei tea.

Ja nendes olukordades, kui me ise sellistesse keerulistesse situatsioonidesse peaksime sattuma, on neid "agasid" oi kui palju ja endale etteheiteid, et oleks pidanud tegema nii ja oleks pidanud tegema naa. Sellepärast mulle ka tundub, et kui me parlamendisaali toome eelnõusid kas sanktsioonide keelustamisteks või mingite hinnangute andmiseks, siis me kergesti, kergekäeliselt anname hinnangu, et see on mingi poliitiline propaganda, millega ei ole praegu aega tegeleda, me peame tegelema millegi tähtsamaga. Aga sõnal on jõud, teol on tähtsus ja neid tuleb alati vaadata koosmõjus, olukorras, kus meie naaber on võtnud endale püha eesmärgi tappa lapsi, naisi, tsiviilisikuid ja kinnitada ajalooraamatusse uus lehekülg oma valedest.

Ma arvan ka, et välisminister ja Välisministeerium annab endast maksimumi. Minu meelest see tänane ettekanne vabaühenduse esindajalt oli suurepärane. Ühtpidi oma õuduses, aga teistpidi oma lihtsakoelisuses. Need sõnumid, ma väga loodan, jõudsid meile kõigile kohale ja raputasid meid üles tegudeks. Ma ei tea, mis peaks juhtuma Euroopas, et seda olukorda päriselt mõistetaks. Minule tundub isiklikult, et tegelikult olukorra tõsidust siiski lõpuni ei mõisteta ja seda kõrvutatakse heaoluga, oma heaoluga teiste elu hinnaga.

See on minu meelest üks uus paradigma. Me räägime humaansusest, me räägime sallivusest ühiskonnas, me räägime nendest kõikidest teemadest kõlavate nimedega. Aga sellest kõige pühamast ehk elust, mis on meile antud, ja selle äravõtmisest me nii lihtsalt ei räägi. Ma arvan, et meil on palju teha, Eestil on veel väga palju teha. Kogu maailmal on väga palju teha. Ja ma olen kindel, et selles sõjas tuleb võit. Võidavad südamega inimesed, õiged inimesed, need, kes võitlevad oma vabaduste eest. Kahjuks mulle tundub, et selleni on väga pikk tee minna.

Andres, kas on vaja lisaaega?

Jah, ma paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Mulle tundub, et selle võiduni on väga pikk tee minna ja need õudused, mida me kõik koos peame üle elama, on veelgi õudsemad, kui me täna tegelikult suudame enda jaoks lahti selgitada. Selleks, ma arvan, lisaeelarve kontekstis ja Urmas Reinsalu tõstatatud küsimuse [kontekstis], kas me peaksime vabaühendusi toetama lisaeelarvest, et nad saaksid oma nii-öelda sissisõda ehk tegevust jätkata, ma arvan, et see on vältimatu. See on meie kõigi ühine mõttekoht lisaeelarve kontekstis, kuidas veel lisaks panustada. Ma tänan! Jõudu kõigile parlamendiliikmetele! Maailm võidab Venemaa! Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Austatud parlamendiliikmed! Ma tahaksin tänada kõiki tänaseid ettekandjaid, proua välisministrit, proua Johanna Lehtmet, parlamendiliikmeid, kes sõna võtsid. Kui nüüd võtta lõpetuseks kokku, mis siis selles olukorras, kus me praegu oleme Ukraina abistamisel, on kolm kõige tähtsamat asja, siis esiteks on see, et sõda ei ole läbi, abivajadus kasvab, mitte ei kahane, sest purustused üle riigi ja hukkunud inimesed – nende arv kasvab. Teiseks, sõda läheb lähipäevadel uude pealetungifaasi. Ja kolmandaks, mis on äärmiselt oluline, meie siin peame järelikult nendest eeldustest tulenevalt Ukraina abistamiseks panustama rohkem.

Esimene asi või sõnum. Ma loodan, et siit saalist jääb kõlama üleskutse meie valitsusele üleeuroopaliseks suuremaks koordinatsiooniks kütuse-, toidu- ja meditsiinivaldkonnas. Üks eelkõneleja osundas, et Maailma Toiduorganisatsioon globaalselt sellega tegeleb. Ei tegele piisavalt. Ja küsimus on, et seda ei kompenseeri ka rahalise abi eraldised Ukrainale. Ukrainlased ütlevad, et kuna toit on kõige suurem väärtus praegu humanitaarabis, siis nad on valmis vajadusel maksmagi selle toidu eest. Küsimus on selles, et praegu omab kõige suuremat tähtsust kaua säilivate toiduainete füüsiline toimetamine Ukraina territooriumile. Ja seetõttu on Eestile oluline sellele Euroopas üles kutsuda. Proua välisminister andis lubaduse seda arenguabi nõukogus teha. Ma loodan, et see realiseerub Euroopa Liidu tasemel otsuseks, et Euroopa Komisjon võtab vastutuse selle koordineerimise eest. Ja see tähendab, et selleks, et meie moraalne jõud oleks tugevam, me peame riigieelarve vahenditest eraldama raha püsivateks toidusaadetisteks Ukrainale. Meil on oma toidureservid ja me saame ka osta toiduaineid kokku. See kindlasti on üks praktiline kiire samm.

Teine puudutab seda abi, mida vajavad meie MTÜ-d. Ka see eeldab, et lisaeelarvest eraldatakse neile vahendid, sest inimeste spontaansed annetused on drastiliselt kukkunud. See on psühholoogiliselt ka mõistetav. Inimesed algul esimese dramaatikaga annetasid rohkem, kui nad tegelikult püsivalt teevad. Ja seda tuleb tegelikult tasakaalustada riigi toel.

Kolmandaks see kohustus, moraalne kohustus, õiguslik kohustus kõigile omavalitsustele ja riigiasutustele vaadata üle, millised on abivõimalused tehnika näol, seadmete näol, erivarustuse näol mingiteks operatsioonideks. Ja uskuge mind, igasugune selline informatsioon on äärmiselt vajalik. Väga palju on nii suure riigi puhul nagu Ukraina ka tsentraalse informatsiooni puudust. Vajatakse, nagu siin oli näide, kõike metsatuletõrjeautodest kuni keskkonnatehnoloogiani. Lihtsalt purustused on nii suured. Kindlasti kõigil riigiasutustel lasub moraalne kohustus, see vanne, mis on avalikus teenistuses antud Eesti riigile, käsib meil tegutseda Ukraina abistamiseks, et neid varusid, mis riigiasutustel on, abiks suunata. Ja siiras tunnustus neile asutustele, kes on seda teinud vabatahtlikult. Kindlasti see peab olema riigi poolt tunnustatud.

Ja kindlasti me peaksime tunnustama neid inimesi, kes Eestist on seda abi andnud, mingisuguse tunnustuskirjaga, olgu see siis parlamendi, valitsuse või presidendi poolt tehtuna. Selles ei ole midagi ebaloomulikku, see on siiralt sümpaatne. Ja vabandust, mitte ainult Eesti inimesi, kes abi on andnud. Ettepanek on konkreetne: Kiievi alt vaenlaste tagasipeksmise eest tuleks anda meie ordenid Ukraina kõrgematele sõjaväelastele. Ukraina president väärib praegu Eesti ordenit selle eest, et on Kiievist vaenlane tagasi löödud. Kui lüüakse vaenlane tagasi Kiievist, see tähendab, ta ei tule Tallinna peale. Nii see tegelikult ju praegu maailmas on.

Ja mida ma tahaksin rõhutada, mis on meie kohustus nende praktiliste sammude puhul parlamendis. Meil on kindlasti kohustus anda õiguslik hinnang, mis puudutab genotsiidi läbiviimist Ukrainas. Praegu ma sain, just nendel minutitel, informatsiooni, et Ukraina Ülemraadas on ka sellekohane avaldus genotsiidi määratlemise kohta algatatud. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma tahan ka kõigepealt tänada Urmast ja tema komisjoni kõiki liikmeid selle teemaga tegelemise eest ja kindlasti ka kõiki neid Riigikogu liikmeid, kes on ühelt poolt Ukrainas käimisega näidanud, et Eesti parlament hoolib ukrainlastest. Ja teiselt poolt kõigile Eesti inimestele ja ettevõtjatele suur tänu selle eest, et nad on panustanud viimased poolteist kuud selgelt ja üheselt Ukraina toetamisse. Ka minul on hea meel, et on natuke saanud aidata. Just tuli sõnum, et auto on Poola piiri peal üle antud,  et kaitsta ja toetada ukrainlaste võitlust agressoriga.

Ma ühel päeval mõtlesin selle peale, et üks riik ja riigijuht võib tappa tuhandeid inimesi, lasta oma sõduritel vägistada naisi ja lapsi ja süütuid kodanikke lihtsalt püssikuuliga kuklasse tappa. Paljudel vist on meelest ära läinud aasta 2001 ja 11. september, kui Ameerikas kaksiktorni lennukid sisse sõitsid. Milline tagaajamine siis algas! Praegu sellist asja ei ole juhtunud. Väga selge: kellelgi on tuumapomminupud ja arusaamine, et ta võib kõike teha. Aga ma arvan, et täna kogu maailm peaks ikkagi väga selgelt ütlema, et need on inimsusevastased teod. Nende tegude eest vastutajad tuleb tribunali alla anda, nende üle tuleb kohut mõista. Ja nendel peaks olema iga päev see teadmine, et ühel hetkel tuleb ka nende kohtutund, kus nad peavad andma vastutust kogu maailma elanike ees. Kas keegi uskus enne 24. veebruari, et selline olukord võib üldse [tekkida]? Hirm oli, aga lootus oli suurem, et tänapäeva maailmas Euroopas sõda ei [puhke].

Me oleme näinud, et seesama Ukraina sõda ei ole ju alanud mitte 24. veebruaril. Ja mul on kurb tõdeda, et me siinsamas eile arutasime ühte eelnõu, mis tuli valitsusest ja kus ei olnud arusaadav, et see sõda on kestnud juba aastaid. Minu arvates kõik need pöördumised – ühelt poolt need tugevdavad moraalselt, kuid teiselt poolt on selge, et kogu maailm, kes tahab rahu ja kaitsta inimeste elusid, peaks väga selgelt sõjaliselt kõikide vahenditega toetama Ukrainat.

Me kuulame iga õhtu Ukraina presidendi pöördumist oma rahva poole, mis on pöördumine ka tegelikult kogu maailma poole. See julgus, see uhkus on midagi sellist, mis meis kõigis võiks südames tekitada [küsimuse], kas meie oleme selleks valmis, milleks on valmis Ukraina.

Paluks kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kui viimast uuringut lugedes selgus, et Eestis meestest iga kümnes on valmis kaitsma oma kodumaad, siis tekkis küll tunne, kas me oleme oma kodudes ja koolihariduses midagi tegemata jätnud. Loomulikult, iga inimese elu on hindamatu ja keegi ei tahaks püssiga sõtta minna, riskides oma eluga. Samas oma kodu, oma pere, oma maa eest tuleks meil kõigil seista. Me loodame, et seda ei pea tegema, vaid lähiajal saabub ka Ukrainasse rahu, mida on küll keeruline uskuda. Aga nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Lootma peab.

Ma veel kord tahan tänada kõiki ettekandjaid ja eriti kindlasti viimast ettekandjat koos tema emotsioonide ja kõige muuga. Tahan tunnustada kõiki Eesti inimesi ja ettevõtjaid, kes on kaasa aidanud selleks, et ukrainlased saaksid õiglaselt kaitsta oma kodumaad, toetanud neid. Ja loodan, et Eesti valitsus ka mitte ainult ei räägi sadadest miljonitest riigikaitsesse ja toetusse, vaid tegelikult seda ka teeb. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnasoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arutelu on lõppenud. Enne pikendasime päevakorda kuni selle päevakorrapunkti ammendumiseni, nii et järgmiste päevakorrapunktidega jätkame homme. Istung on lõppenud.