Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 9. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik Riigikogu liikmetel üle anda arupärimisi või eelnõusid. Ma näen, et Raimond Kaljulaid soovib.

Austatud kolleegid, tere hommikust kõigile, kes pärast öösel lõppenud istungit on jõudnud saali tagasi! Sotsiaaldemokraatide nimel annan üle välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega nähakse ette 210-eurone igakuine toetus nendele headele Eesti inimestele, kes on valmis andma oma eluaseme või eluaseme osa Ukraina sõjapõgenike käsutusse.

Selle eelnõu koostamisel oleme võtnud eeskujuks Ühendkuningriigis juba rakendunud toetusskeemi, mille sealne konservatiividest valitsus on kehtestanud ja mille kohaselt antakse 350‑naelane igakuine toetus nendele Ühendkuningriigi inimestele, kes on valmis Ukraina sõjapõgenikke oma kodus või neile kuuluval elamispinnal majutama. Sellega loomulikult soovime me ühelt poolt tänada ja tunnustada neid inimesi, kes aitavad väga raskesse olukorda sattunud inimesi, kes Ukrainast praegu on sunnitud põgenema ja keda on siia Euroopasse tulnud miljoneid, aga teiselt poolt vähendab see ka survet riigile Ukraina sõjapõgenikele elamispindade leidmisel ja samamoodi aitab võib-olla osaliselt ennetada ka üürihindade kiiret tõusu, eriti Tallinnas.

Ühendkuningriigis on selle toetusmeetme rakendamisel olnud arvestatavaid probleeme. Me leiame, et tänu sellele, et Eestis on olemas väga tugevad infotehnoloogia valdkonna ettevõtted, on Eesti riigil kindlasti võimalik sarnast toetusmeedet rakendada efektiivsemalt, kiiremini, vähema bürokraatiaga ja sellega aidata inimesi. Olen teile kõigile tähelepanu eest väga tänulik.

Eelnõu?

See on teile juba saadetud.

Sain aru. Eelnõu on üle antud elektrooniliselt. Henn Põlluaas, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud Eesti rahvas! Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal on täna kümnenda [tegutsemisaasta] juubel. Palju õnne! Selle puhul soovime me teha Eesti rahvale kingituse. Me anname üle alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Käesoleva eelnõuga muudetakse alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seadust ja käibemaksuseadust, et vähendada elanikele ning ettevõtetele energiahindade järsu kasvu tekitatud hinnašokki. Energia jaehinna allasurumine aitab kaasa elanike toimetulekule ning ostujõu säilitamisele, hoiab meie ettevõtete konkurentsivõimet ning vähendab tööpuuduse kasvu. Energiakandjate aktsiisimäärade ja sellega koos toimuva käibemaksumäära alandamise eesmärk on vähendada Eesti tarbijatele ja ettevõtetele energiahindade tõusust tingitud ostujõu langust ja ettevõtete konkurentsivõime vähenemist. Samuti on maksualanduste eesmärk stabiliseerida tööturgu. Suurte hinnatõusude tagajärjel on ennustatav toodete ja teenuste järsk hinnatõus, mis vähendab tarbimist. Ettevõtetele tähendab sisendhindade hüppeline kasv ja samal ajal vähenev müügikäive survet leida kokkuhoidu tööjõu arvel, teisisõnu, asuda töötajaid koondama. Maksualandused toetavad seega ettevõtteid ja aitavad säilitada töökohti, stabiliseerides nii tööturgu kui ka aidates kõiki meie inimesi, kes on nende tohutute energiahindadega sõna otseses mõttes suures hädas. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele. Head kolleegid, viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks pani ennast kirja 67 saadikut.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras neli punkti. Esimene päevakorrapunkt on väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu. Eelnõu number on 546, tegemist on esimese lugemisega. Ettekandja on väliskomisjoni aseesimees Mihhail Lotman. Helir-Valdor Seederil on protseduuriline.

Aitäh! Jah, mul on tõepoolest protseduuriline küsimus. Eile juhtus siin parlamendis enneolematu, ma ütleksin, pretsedent ja mastaapne kodu‑ ja töökorra seaduse rikkumine, kus terve rida ettekandjaid, kes päevakorras olid fikseeritud ja pidid oma eelnõusid ette kandma, lihtsalt ei ilmunud Riigikogusse ning Riigikogu töö ja nende punktide arutelu osutus võimatuks. Minu küsimus on: kas juhatus on olukorda arutanud? Sest see on täiesti pretsedenditu, mis eile juhtus. Niisugune kogus ettekandjaid ei ole varem Riigikogu ette ilmumata jätnud, nii ministreid kui ka Riigikogu liikmeid. Kas juhatus on teinud selgeks põhjused? Ja ma küsin konkreetselt: kas on teada, miks minister Signe Riisalo ei ilmunud Riigikogu ette ja kus ta sel ajal viibis? Mis oli see tegelik põhjus?

Aitäh! Tõesti, eile tööpäeva lõpu poole või päeva lõpu poole järjest jätsid Riigikogusse tulemata oma päevakorrapunkti ajal kolm ministrit, aga lisaks sellele jätsid kaks meie enda kolleegi oma päevakorrapunkti ajal saali ilmumata. Kokku oli viis päevakorrapunkti, mida me ei saanud menetleda, sellepärast et ettekandjat lihtsalt ei olnud ja selle kohta meie kodukord ütleb, et siis on menetlemise võimatus. Riigikogu juhatus ei ole veel kogunenud, Riigikogu juhatuse koosolek on täna pärastlõunal. Ma ütleksin niimoodi, et tõesti, ma olen nõus, et see on pretsedenditu parlamentaarse süsteemi kokkujooksutamine, mis siin eile toimus. See ei olnud juhuslik ja kogemata. Kindlasti peab Riigikogu juhatus seda arutama, aga ma arvan, et see on teema, mida peaks arutama võib-olla isegi vanematekogu.

Mart Helme, protseduuriline.

Ma põhimõtteliselt jätkan sama küsimusega. Kas sinul kui juhatuse liikmel ja esindajal on informatsiooni, kas valitsus üldse on veel teovõimeline ja kas ta on koos? Või äkitselt on valitsus üldse põgenenud ära välismaale ja juba muutunud eksiilvalitsuseks? Mis toimub? Kas on Stenbocki majaga, Riigikantseleiga sel teemal olnud mingisugust infovahetust? Või äkki peaks järele küsima, äkki meil ei olegi enam valitsust?

Minul sellist infovahetust olnud ei ole. Eilse istungi ajal tulid järjest teated, et minister ei saa tulla ja kõik, põhjendusi minu teada ei olnud juures. Üks minister oli olemas, ta vastas arupärimistele. Me ka küsisime sellelt ministrilt või saadikud küsisid, kas kõik tema kolleegid on ikka elus ja terved, mille peale ta vastas, et nagu on ikka. Ja küllap on vajalik, et seda teemat me käsitleme põhjalikumalt ja Riigikogu juhatuses ma kindlasti soovin, et ministrid annaksid selgituse sellele kõigele.

Helir-Valdor Seeder, palun! Protseduuriline.

Aitäh! Ma olen teiega nõus. Vältimatu on, et vanematekogu peab kogunema vähemalt järgmisel töönädalal kohe ja seda olukorda arutama. Minu ettepanek on ka teie kaudu edasi antud praegu siin Isamaa fraktsiooni poolt – Riigikogu esimeest hetkel ei ole –, et kutsuda kokku vanematekogu ja kujunenud olukorda arutada. Ma sain aru, et Signe Riisalo puudumise kohta te täpsemalt midagi hetkel ei oska öelda. Aga kas oskate öelda Riigikogu liikme Kristen Michali kohta, kes vahetult enne päevakorrapunkti arutelu eile oli siin saalis, ma ise nägin teda, ja täna hommikul on ka täiesti elu‑ ja töövõimelisena siin saalis? Kas on teada, mis põhjusel tema ei tulnud oma punkti ette kandma?

Jaa, nagu ma ütlesin, kahe päevakorrapunkti puhul oli meil tegemist teise lugemisega, kus oleks pidanud olema komisjoni ettekanne. Ja kummalgi puhul komisjoni ettekandja ei olnud päevakorrapunkti ajal saalis, kuigi jah, kolleegid võisid kinnitada, et nad olid vahetult enne seda olnud Riigikogu majas. Ehk teisisõnu, ei olnud meile teadaolevalt mingisugust suurt õnnetust või takistust, mis oleks takistanud neil siia tulla. Me peame tegema järelduse, et tegemist oli teadliku valikuga blokeerida Riigikogu tööd. Nii ta on. Ma muidugi pean ütlema, et lõppkokkuvõttes annab sellisele käitumisele hinnangu valija. Vastus on: ei, põhjendusi ei olnud.

Kalle Grünthal, protseduuriline, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Seda, et Signe Riisalo ei ilmunud siia Riigikogu saali, me saime teada eile 21.17 või 21.47, umbes sellises ajavahemikus. Kurb on ka see, et teine minister, Eva-Maria Liimets, kes pidi ka esinema siin, tema kohta üldse andmed puuduvad, kus ta viibis või mis ta tegi. Et lõpuni õiglane ja aus olla, siis kiidan muidugi minister proua Kersnat, kes ikkagi tuli kohale. Aga noh, tulemine ei andnud vastuseid nendele küsimustele, mida talle esitati. See on ka selline, ütleme, poolik lahendus. Kuna selline ministrite käitumine on muutunud äärmiselt kohatuks Riigikogu suhtes, siis on mul ettepanek, et kui nüüd vanematekogu koguneb, siis igal juhul tuleb kutsuda sinna peaminister Kaja Kallas, kes annaks aru, mis kaalutlustel, mis põhjustel tema valitsuse ministrid eiravad Riigikogu istungeid, ja et ta annaks ka täpse selgituse, milline oli sellel hetkel ministrite töö‑ ja ajakava, et nad ei saanud tulla siia Riigikogu ette oma töökohustusi täitma.

Jah, ma olen nõus, et lõppkokkuvõttes vastutab valitsuse ministrite käitumise eest peaminister. Ma lisan siia juurde, et kolmas minister, kes Riigikogusse kohale ei suvatsenud tulla, oli Andres Sutt. Peeter Ernits, protseduuriline, palun!

Hea juhataja! Sama teema jätkuks. Parandan, et sotsiaalkaitseminister teatas 21.42 ehk 40 minutit enne tulekut, et ta ei saabu siia. Eile arutati, et Vene kaitseminister Šoigu on kadunud kusagile ära ja meie sotsiaalkaitseminister samal ajal. Ja nüüd on minu küsimus praegu, kuna meil on täna päris kaitseministrit oodata siia lõpuks, et kas on andmeid, ega meie kaitseminister ei ole kadunud. Kas ta ilmub siia?

Mul ei ole andmeid, et ta ei ilmuks, on õige vastus. Seda ma ei oska vastata, kus ta praegu on või ei ole, aga keegi ei ole meile teatanud, et ministrit ei ole või ei tule.

Jürgen Ligi, protseduuriline, palun!

Hea noor saadik Helme! Kas me ei saaks minna nüüd töö juurde? Teie suust tegelikult ei ole kohane pilduda selliseid sõnu nagu "pretsedenditu" ja nõnda edasi ja pidada seda dialoogi, väita, et te midagi teate Riigikogu tavadest. Pretsedenditu on ainult see, milline hulk tolasid, vaimuvaeseid tolasid siin on, kes täidavad stenogramme päevast päeva iga istungi algul tühja jutuga, kus on debatt täiesti tagaplaanile tõrjutud. Sisulisi arutelusid muudetakse naeruväärseks sellise lobaga. Ja selle tava olete teie siia toonud. Enne teid oli tava küll, et tehti protseduurilisi trikke, aga need ei olnud domineeriv Riigikogu töövorm. Nii et palun hakkame nüüd tööle ja palun parandage ennast. See teie dialoog opositsiooniga, eks ju, selles vormis on ka juba läinud üle piiri. Aitäh!

Aitäh! Eks komplimente tuleb võtta, kust neid saab. Ma olen tänulik, et mind nooreks inimeseks peetakse. Ja pean ütlema, et kaks koosseisu Riigikogu tööd on mul nii-öelda vöö all. Ma arvan, et ma üht-teist tean Riigikogu tööst, olen valitud lausa aseesimeheks, juhin koosolekut. Tööd oleks tahetud eile siin teha kõvasti. Tööd oleks tahetud teha vähemalt viies päevakorrapunktis, ainult et ei olnud kolme ministrit ja kahte ettekandjat. Ja muidugi see, kus, missuguses reas tolad istuvad Riigikogus, on ilmselt arutelu koht. Me oleme eri arvamusel, millises reas nad istuvad.

Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline!

Aitäh! See, et mõned opositsioonisaadikud rakendavad obstruktsiooni, on kodu‑ ja töökorra seadusega igati kooskõlas. Iseasi, et see tõepoolest on Riigikogu töös äärmuslik vahend, mida me ei peaks üle ekspluateerima. Aga selline reaktsioon koalitsiooni ministrite ja saadikute poolt oli täiesti ebaproportsionaalne ja, vastupidi, naeruvääristab Riigikogu tööd enneolematult. Sest niisugusel kujul, et massiivselt oleks nii saadikud kui ka ministrid jätnud lihtsalt oma tööülesanded täitmata, on see Eesti parlamendi töös esmakordne. See on meie kultuurituse uus etapp ja see oli täiesti ebaadekvaatne ja ebaproportsionaalne reaktsioon opositsiooni obstruktsioonipoliitikale, mis, ma rõhutan veel kord, on kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega. Aga ministrite ja saadikute siia mitteilmumine oli ka seadusrikkumine. Nii et ma palun, et võimalikult kiiresti ikkagi vanematekogu koguneks. Omaette teema, mida me peame arutama, on see, et mis ja kuidas edasi, sest sellisel kujul võib see asi korduda ka tulevikus ja siis on täielikult välistatud parlamendi töövõime. Ja ma ei ole nõus koosoleku juhatajaga, et me võiksime kuidagi leppida sellega, et valija annab hinnangu seadusrikkumistele. Valija annab kunagi aasta pärast valimistel hinnangu seadusrikkumistele. See ei ole küll õigusriigi osa.

Jaa. No ma täpsustan, et lõppkokkuvõttes annab valija hinnangu. Aga loomulikult see ei tähenda seda, et meie siin ei reageerigi kuidagi. Ja ma olen sellega nõus, et seadus kohustab ministrit tulema Riigikogusse. See on tegelikult meie kodukorras kirjas, seadus kohustab. Ja muidugi pretsedentidest rääkides, massiline protseduuriliste küsimustega Riigikogu töö umbe ajamine on selle koosseisu praktika olnud juba koosseisu esimesest poolest, kui koalitsiooni ja opositsiooni read olid teistpidi.

Mart Helme, protseduuriline, palun!

Aitäh! Siin üks eelnev sõnavõtja ei tea rahvatarkust, mis ütleb, et tola pole loll. Ja selle peale ma ütleksingi, et mõnes reas istuvad siin lihtsalt lollid. Aga ma tulen teema laienduse juurde, mis on ka protseduuriline tegelikult. Sellepärast, et me näeme, kuidas praegune valitsus jõhkralt sõidab üle Riigikogust, kes on tema tööandja, mitte ainult nii, et ministrid ei ilmu siia, vaid me mäletame ka seda, kuidas siis, kui Reformierakond istus opositsioonis ja Jüri Ratas ei saanud tõepoolest kaalukatel põhjustel silmapilk ilmuda Riigikogu ette, löödi siin selline lament lahti, et oi-oi-oi, katus pidi kerkima. Siis oli Riigikogu nii võimu ja väge täis, öeldi, et ministrid peavad kohe olema kohal ja peaministril ei ole midagi tähtsamat teha kui Riigikogule aru anda. Nüüd me oleme näinud aasta jooksul, et nii peaministril kui ka teistel ministritel on väga palju teha, selle asemel et tulla Riigikogu täiskogu ette. See on üks tähelepanek.

Teine tähelepanek on see – ja see on võib-olla palju hullem või mitte vähem hull –, et valitsus lihtsalt läheb Riigikogust mööda. Toome näiteks riigikaitse lisarahastamise teema. 380 miljonit – seda ei ole toodud tänase päevani Riigikokku. Riigikogu menetleb eelarvet. Valitsus ei saa Riigikogu-väliselt mingisuguseid rahasid, välja arvatud valitsuse reservfond, liigutada, lubada, teha selle arvel katteta hankeid, tellimusi. Ja nüüd räägitakse järgmisest, kuuldavasti umbes 400‑miljonilisest lisarahastusest. Meil ei ole midagi selle vastu, et riigikaitset lisarahastatakse – palun mitte valesti aru saada ja jälle hakata rääkima sellest, kuidas Kremli käsilased ei taha riigikaitse tugevdamist, Kremli käsilased istuvad jällegi seal lollide reas –, vaid küsimus on selles, et see on jõhker protseduuri, Eesti riigi toimimise süstemaatiline rikkumine seadusandlikul tasandil. Riigikogu peab siin võtma juhatuse tasandil väga selge seisukoha ja tegema ka valitsust moodustavate [erakondade] fraktsioonide lihtliikmetele selgeks, et nad ei saa toetada seda, et nende poolt määratud ministrid lihtsalt tallavad jalge alla Riigikogu kodu- ja töökorra ja Riigikogu saadikute volitused. Palun see võtta juhatuses päevakorda, et niisugused asjad ei muutuks süsteemseks.

Ma olen nõus, et siin on väga selged põhiseaduslikud printsiibid, mis on küsimuse all. Nii eelarve küsimus on Riigikogu prerogatiiv kui ka see, et ministrid Riigikogule aru annavad, on põhimõtteliselt põhiseadusliku korra küsimus. Kui meil ministrid lihtsalt enam ei käi Riigikogus, siis on küsimus selles, kas meil on enam parlamentaarne demokraatia.

Peeter Ernits, protseduuriline, palun!

Selles olukorras pean ma astuma kolleeg Jürgen Ligi kaitseks välja. Me peame endale aru andma, et mitmekesisus rikastab ja kolleeg Ligi näol on meil tegemist tõelise relikti või dinosaurusega. Peale Eiki Nestori kadumist on tema meie nii-öelda suulise või sellise parlamentaarse pärimuse kõige vanem kandja. Tuleb aru saada, kolleegil on närvid kindlasti läbi pingelisest tööst. Kutsun üles mõistmisele – mitmekesisus rikastab.

Jah, see ei olnud protseduuriline küll, aga jah. Proovime protseduurilistega ühele poole saada. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu protseduuriline küsimus on ajendatud Jürgen Ligi sõnavõtust, kus ta heitis ette, et on vaja tööle hakata. Ma ei tea, kus Jürgen Ligi üldse viibib ja milline on tema mõttemaailm, sellepärast et meil puudub vaidlus selle üle, et eilsed päevakorrapunktid jäid just Reformierakonna ministrite ja saadikute tõttu arutamata. Aga noh, muidugi, ega ma ausalt öelda Jürgeni puhul eriti imestust ei tunne, sellepärast et ma kujutan ette, kui ta pimedas sügavas metsas kohtub karuga, siis ta kindlasti peab teda neegriks ja läheb tema käest suitsule tuld küsima.

Jah, ma ei tuvastanud siin protseduurilist küsimust. Henn Põlluaas, protseduuriline, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt tahaks natuke korrigeerida oma head pinginaabrit. Dinosaurused ei peaks olema mitte Riigikogus, vaid kivististena kuskil muuseumis ja teadlaste uurida. Ilmselt härra Ligi ajukäärudest ja kogemustest siin Riigikogus saaks väga huvitava uurimuse.

Aga ma tegelikult tahtsin rääkida hoopis millestki muust. Tahtsin rääkida just nimelt sellest pretsedenditust olukorrast, mis eile tekkis, mida varem ei ole iialgi olnud ja mis on, ma ütleksin, üsna sümptomaatiline tänasele valitsusele. Algatas ju osaliselt sellise käitumise tänane peaminister Kaja Kallas, kes keeldus parlamendi kutse peale kolm päeva siia tulemast, keeldus vastu võtmast telefoni, ei vastanud sõnumitele ega meilidele. Ja täna me näeme, et nüüd lausa kolm ministrit korraga, pluss veel kaks koalitsioonisaadikut, täpselt samasugusel kombel ignoreerivad Riigikogu. See on, ma peaks ütlema, Riigikogu autoriteedi otsene õõnestamine, mis ei ole mitte mingil juhul aktsepteeritav. Ja tõepoolest, ma ühinen oma hea kolleegi Seederiga, et siin ei piisa mitte ainult sellest, et juhatus võtab selle teema üles, selle, kuidas torpedeeritakse Riigikogu tööd ja tehakse eelnõude menetlemine võimatuks, vaid see peaks saama tõepoolest ka veel lisaks märksa laiema arutelu osaliseks vanematekogus. Tegelikult ma soovitan ka kuidagi reguleerida sellist asja, et ministrid on kohustatud tulema Riigikokku ja ilma mõjuva põhjuseta lihtsalt mitte tulla – see peaks olema mingilgi moel sanktsioneeritud. Ma ei oska küll praegu öelda, kuidas.

Üks viis asja sanktsioneerida on Riigikogu suhtes ebaväärikalt käitunud ministritele umbusaldust avaldada. Ma juhin tähelepanu, et ka mainitud Jürgen Ligi eelmises Riigikogu koosseisus, kui ta oli minister, jättis ühe korra arupärimisele lihtsalt ilmumata. Seda nad on varem ka harrastanud, aga mitte sellises mahus.

Tarmo Kruusimäel on protseduuriline. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Me oleme muidugi jätnud ühe sihukese inimliku aspekti välja. Esinemisvajadus, ‑võimekus, avalik esinemine ja selle sooritamine ei ole võib-olla paljudele aastate jooksul sisse treenitud. Praegusel hetkel justkui jääb sotsiaalkaitseminister äärmiselt halba valgusesse, et tema puudumine vallandas sellise käitumise, sest seda võeti järgida.

Me oleme tihti siin teinud asju, mida meie kodu‑ ja töökord ei reguleeri. Ma meenutaksin, et sotsiaaldemokraatide esindaja oli meil mingil istungil kunagi sügisel siin saalis, aga ta lihtsalt ei tulnud pulti ja eelnõu lükkus järgmisse nädalasse. See tähendas seda, et sellega otsiti tähelepanu, sest järgmine nädal sai uuesti öelda, et me anname selle sisse. See tundub üsna kummaline mõnes teises kohas, kus inimene keeldub minemast ja talle antakse lihtsalt ilma erinevate põhjusteta, ilma sügavate põhjusteta uus võimalus. Siin on võib-olla hea, et ei tuldud kohale ega irvitatud lihtsalt opositsiooni üle. Noh, et minister tuleb kohale, aga lihtsalt keeldub pulti minemast, sest meie kodu‑ ja töökord ei ole [seda reguleerinud].

Mina loen asju selliselt, et üks on juhus, kaks on kokkusattumine, kolm on süsteemne. Kuidas ja mil moel võiks Riigikogu juhatus [toimida]? Hanno Pevkur saatis meile head tavad või mingid asjad, aga need ei kätkenud üldse neid mõtteid, kuidas [käsitleda] selliseid asju, mille puhul ühiskondlik õiglustunne tunnetab, et see on riivanud justkui kellegi au ja väärikust või valijate väärikust, ja samas me läheme selle jokk-skeemi taha. Kas on meil ka mõned sellised punktid, mis ikkagi räägivad korduvatest asjadest? Ma toon näite kohalikest omavalitsustest: kui kolm korda ei ilmu inimene kohaliku omavalitsuse linnaosakogu koosolekule, siis ta arvatakse automaatselt välja. Ma ei räägi, et nüüd kedagi välja arvata, aga kas mingil määral on mingidki sanktsioonid, mis kutsuvad korrale?

Ja ärge olge nüüd ühe traksinäppija peale nii pahased, eks temagi tahtis täna võib-olla natuke nalja visata, aga kukkus välja nii nagu tal tavapäraselt.

No ma saan aru, et küsimus läks sinna suunda, et mismoodi need asjad uuesti päevakorda tulevad või millal. See on kindlasti teema, mida täna juhatus peab hakkama arutama, kas nad lähevad kuidagi automaatselt järgmisse nädalasse või tuleb komisjonil nad uuesti saata saali. Ma praegu jään vastuse võlgu. Aga see on kahtlemata teema, jah.

Alar Lanemanil on protseduuriline.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Olen sunnitud kommenteerima, et see on üsna koomiline, kui kolleeg kutsub üles, et hakkame tööle, ja siis peale üleskutset tõuseb püsti ja läheb minema. See on natuke koomiline. Aga asi on tõsine. Vaadake, meil on vaja tõenäoliselt vanematekogus seda arutada, sest see, mis eile toimus, tuleks panna konteksti. Meil on multikriisi olukorraga tegemist. Tervisekriis ei ole lõppenud, pagulaskriis – mis see meie ühiskonnale kaasa toob – on veel arenemas. Meie lähikonnas on julgeolekukriis, mis on sundinud meid julgeolekukavasid ümber vaatama. Ja selles olukorras tehakse mitteilmumisega täpselt seda, mida Kreml sooviks: häiritakse Eesti riigi demokraatlikku toimimist ja häiritakse Eesti riigi juhtimise toimimist. See on see, mis eile juhtus. Ja see on täpselt see, mida Kreml oma hübriidsõjas [soovib] ja mida ka kindral Gerassimov on kirjeldanud. Nii et need ministrid on kas teadlikult või tahtmatult täpselt täitnud kindral Gerassimovi hübriidsõjajuhiseid. Seda peaks vanematekogu arutama. Siin ei ole tegemist mitte mingi parlamentaarsete võtete kokkupõrkega, vaid siin on tegemist lahinguväljalt põgenemisega. Ministritel on ju valitsusvastutus ja isegi kui see ei meeldi, see tundub emotsionaalselt raske, peaksid nad ikkagi seda kandma või peaksid vaatama tõele näkku ja ütlema, et see töö on neile üle jõu käiv. Nii et eile tegelikult oli katse halvata riigi toimimist – olukorras, kus meil on mitu kriisi. Nii et mul on tõsine palve: äkki vanematekogu siiski leiab võimaluse seda arutada.

Ma olen nõus, see oli äärmiselt tõsine asi, mis eile juhtus. Mihhail Lotman, protseduuriline, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma juhin tähelepanu sellele aspektile, millest täna siin ei ole räägitud. Asi on selles, et valitsuse ja koalitsiooni liikmed saboteerisid iseenda algatusi. Need eelnõud, mida ei tuldud menetlema, olid Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõud. Kas valitsus arvab, et tema töö ei ole üldse väärt isegi seda, et me siin arutaksime? Ma palun see küsimus edastada valitsusele.

Nojah, meil ei ole selgitust, mida nad arvavad või miks nad nii tegid. Seda selgitust me alles otsime. Aga jah, faktiline tulemus on see, et nad omaenda väljapakutud eelnõusid edasi ei liigutanud siin Riigikogus. Kas see on mingi loobumise märk või allaandmise märk, iseenda saboteerimise märk, kes seda oskab praegu [öelda]. Ma ei oska vastata.

Kert Kingo, protseduuriline, palun!

Ma tänan! Siin on pikalt küll rohkem peatutud sellel, et sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo mitteilmumise kohta ei ole informatsiooni, aga meil on ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister, keda me siin Riigikogu saalis praktiliselt üldse pole näinud. Ja ka eile, kui oli väga oluline teema, küberturvalisust puudutav teema, eriti kui vaadata praegust olukorda, mis maailmas on, siis kas tema andis teada, mis põhjusel ta ei saa osaleda. Me oleks tahtnud näha, kas ta üldse on enam ametis.

Jaa, Andres Sutt oli eile Riigikogu hoones küll, aga õhtul, sel ajal, kui hakkasid need päevakorrapunktid tulema, andsid ministrid järjest teada, et kuna Riigikogu päevakord on läinud ajaliselt nihkesse, siis neile enam ei sobi tulla. Nende ajakava ei luba seda. Ma jään eriarvamusele. Olen ise ka minister olnud ja arvan, et Riigikogu puldis esinemisest praktiliselt ei ole tähtsamaid asju ühegi ministri ajakavas. Kui ollakse välismaal, siis see on ette planeeritud ja sellega ka arvestatakse. Aga kui ollakse Eestis, siis ei ole tähtsamaid tegevusi, kui ei ole mingit väga isiklikku, ma ei tea, perekondlikku asja, mis võiks seda põhjustada. Aga lihtsalt öelda, et kell on palju ja selle tõttu mulle enam ei sobi Riigikogusse tulla – see on tegelikult seadusrikkumine, see on kodukorra rikkumine.

Rene Kokk, palun, protseduuriline!

Aitäh, austatud aseesimees! Protseduuriline küsimus, jah. Ikkagi see, mis eile toimus, see on kahtlemata pretsedenditu juhtum. Minu arvates küll peaks viivitamatult kutsuma kokku vanematekogu ja arutama seda, sellepärast et on tõsised kahtlused, kas meie valitsus on teovõimeline. Ilma naljata! Ma arvan, et peaks kohe tegelema vanematekogu kokkukutsumisega ja selgitama välja, mis seis meil valitsuses on, kas valitsus on töövõimeline, ja ka seda, kuidas edasi minna meie eelnõude menetlemisega. Tegelikult ma arvan, et me ei peaks minema täna enne päevakorra juurde, kui on selge, mis edasi saab. Ja lõpetuseks tahan muidugi tunnustada Liina Kersnat, kes ikkagi eile tuli ja täitis oma kohustusi valitsusliikmena, nii et selle eest tänu talle. Aga ma palun küll mõelda selle peale, kuidas viivitamatult vanematekogu kokku kutsuda.

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, protseduuriline.

Jaa, kahtlemata protseduuriline. Ma vaatan, eile oleks meil olnud menetluses 382 SE ja majanduskomisjon on võtnud vastu sellised otsused, et istungil on see 23. märtsil ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 6. aprillil 2022. aastal. See minu arvates ei ole sugugi korrektne, kuna me teame, et me koguneme jälle 4. aprillil. Need asjad peaksid olema samamoodi ajalõtkuga. Sest kas me kujutame ette, mil moel me hakkame tegelikult parlamendi rolli pisendama, kui see lugemine lükatakse kuskile 4. aprilli peale, aga siis on, et näete, meil on 6. aprill juba sinna kirja pandud. Kas ja mil määral see on võimalik sellisel juhul ikkagi, et me lähtume sellest ajalõtkust, mille on sisse kirjutanud tegelikult juba majanduskomisjon? Sest komisjonil on ju võimalus ka teise ja kolmanda lugemise vahel kohtuda sihtrühmadega, selleks on siis üks ööpäev, seda on vähe.

Aga küsimus on selles, heake küll, et kas ma olen õigesti aru saanud, et meie töö‑ ja kodukord lubab vahetada komisjoni ettekandjat. Ma olen märganud, et sihukesi asju on toimunud. Siin oli saalis Reformierakonna fraktsiooni esimees. Ta peaks ju olema üsna pädev, et võtta kätte eelnõu ja menetleda, sest fraktsiooni juht on kõikide asjadega kursis. Ega teil ei ole [võimalik] öelda, kas ka tema [ei olnud valmis] võtma seda vastutuskoormust, mis lasub tal kui fraktsiooni esimehel? Ta oli küll kaasettekandja ühe Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatatud eelnõu puhul, aga mis need takistused olid, miks keegi ei saanud majanduskomisjonist tulla ja teha? Priit Sibul näiteks pakkus välja, et see lihtne Signe Riisalo suur ettekanne, mida ta oleks siin pidanud rääkima, selle saab ju igaüks rahulikult ette lugeda ja võib-olla selleks kulutada aega näiteks 30 minutit. Mis olid need takistused, et ei leitud asendajat?

Sul on nüüd neli küsimust järjest. Esiteks, ikkagi menetlusotsus peab olema, kui ettekandjat muudetakse. See on menetlusotsus, komisjoni menetlusotsus. Teiseks, kui komisjon on mingid kuupäevad pannud paika ja need kuupäevad on menetluse võimatuse tõttu üle jooksnud, siis peab komisjon minu hinnangul tegema uued otsused. See ei saa niimoodi olla, et me lihtsalt vahetame nädala numbri ära, aga kuupäevasid ei vaata. Selle kohta peab minu hinnangul olema komisjoni otsus. Mismoodi see täpselt ära laheneb, seda kindlasti hakkab juhatus arutama. Ja mis puudutab seda, kuidas saab valmis järgmise nädala päevakord, järgmise töönädala päevakord, siis ma näen siin, et see on nagu rongiõnnetus, mis meil praegu on. Siin on terve hunnik protseduurilisi küsimärke või menetluslikke küsimärke, kuidas see päevakord valmis hakkab saama, sest meil on ees tegelikult komisjonide ettepanekud järgmisesse töönädalasse. Nende kohta, mis eile ära jäid, ei ole komisjonidel mingisuguseid uusi otsuseid. Seal, ma kujutan ette, tuleb meil väga tõsine probleem kogu selle asja äratriikimisega.

Urmas Reitelmann, palun, protseduuriline!

Aitäh, härra eesistuja! Eileõhtune sündmuste käik viitab ilmselgelt asjaolule, et reformierakondlik ignorantsus on jõudnud sellisele enneolematule tasemele, et inimesed tunnevad ennast lausa Olümpose jumalatena. Päriselus on asjad natukene teistmoodi. Kui töövõtja teatab tööandjale, et mul on tuduaeg või et ma täna ei viitsi, siis homme ei ole vaja enam tööle tulla. Meil jäi päris suur hunnik küsimusi eile läbi rääkimata, läbi arutamata ja läbi hääletamata. Kui nüüd vanematekogu või juhatus kohtub, kas te ühe võimalusena selle tööluusi heastamiseks kaalute ka istungitevabal nädalal erakorralise istungi kokkukutsumist, sest töö on vaja ära teha?

Täiendava istungi tegemine on kindlasti üks võimalus selle tegemata töö äraklaarimiseks. Selleks on oma protseduur, selleks peavad tulema ettepanekud. Meie probleem on see, et meil täna ei ole riigis Riigikogu esimeest, kellel on siin kõige suurem sõnaõigus nendel teemadel. Nii et ma arvan, et me ei pruugi täna veel selgete lahendusteni või otsusteni jõuda. Aga ma olen kindel, et vähemalt arvestatav osa Riigikogust ja mina juhatuse liikmena olen valmis ka järgmisel nädalal Riigikogu täiskogu istungi kogunemiseks. Ja ma olen nõus ka sellega, et kui ministrid ei taha tööd teha ja ise ei taha töölt ära minna, siis Riigikogul on võimalik neid tagasi kutsuda.

Jaak Valge, protseduuriline.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Loomulikult on ministrite mittetulemine seadusandja ette parlamentarismi põhimõtte jäme rikkumine ja siin on pakutud rida meetodeid, kuidas seda olukorda lahendama hakata. Aga oletagem nüüd, et vanematekogu ja juhatuse märkused või ettepanekud valitsusele ikkagi ei mõju ja valitsuskoalitsioon enam eelnõusid kaitsma ei tulegi ja parlamendile eelnõusid üldse ei esita, sest milleks neid esitada, kui neid kaitsma ei tulda. Küsin nüüd lugupeetud juhatajalt, kuidas seda riiki juhtida saab ja kuidas seda režiimi nimetatakse siis, kui parlamendile eelnõusid ei esitata.

Aitäh! Eesti ajaloos on olemas periood, kui Riigikogu oli vaikivas olekus ja ei olnudki vaja midagi teha, valitsus muudkui valitses. See kindlasti ei ole kooskõlas meie tänase põhiseadusliku korra põhimõtetega ja sel kindlasti ei saa lasta niimoodi minna.

Mart Helme, protseduuriline, palun!

Aitäh! Eesti Vabariigi põhiseadus, millele sa just viitasid, ütleb, et Eesti on parlamentaarne vabariik ja Eestis on võimude lahususe printsiip. Antud juhul me näeme, kuidas valitsuse ministrid, aga ka valitsus tervikuna –  viitan uuesti nendele kaitseotstarbelistele rahaeraldistele, mis on justkui valitsuse omavahelise sobingu või kokkuleppe tulemusena avalikkuse ette paisatud – rikub põhiseaduses paika pandud norme, rikub parlamentaarse vabariigi vaimu ja ideed, rikub võimude lahususe põhimõtet. Sellega seoses on mul ettepanek Riigikogu juhatusele pöörduda kirjalikult hinnangute ja õigusliku ja ka finantsilise analüüsi saamiseks õiguskantsleri ja Riigikontrolli poole, et saada nendelt kahelt vähemalt väidetavalt iseseisvalt institutsioonilt, võimude lahususe põhimõtte järgi iseseisvalt institutsioonilt, hinnang valitsuse seesugustele sammudele.

Jaa, seda saab teha muidugi ka mõni fraktsioon või eraisik, aga saab teha ka Riigikogu juhatus, kui selles Riigikogu juhatuses üksmeel leitakse. Peeter Ernits, protseduuriline, palun!

Jah. Ma olen juba varem viimase kuu jooksul siin juhtinud tähelepanu, et valitsuse ind päevakorda sisustada on kuidagi raugenud. On tühjad päevad ja kui opositsiooni esitatud arupärimised sealt maha arvata, on [ind] kuidagi väga selgelt nii-öelda kustunud. Ja nüüd see pretsedenditu õhtupoolik, kui oli juba massiline tööluus nii ministrite kui ka komisjoni esimehe poolt nende seas. Paluks seda juhatuses või vanematekogus arutada, et see on nagu üldine asi, et eelnõusid, mida siia saali saadetakse, on viimasel ajal järjest vähemaks [jäänud], ja nüüd see eileõhtune massiline tööluus veel juurde. See näitab nagu midagi. Nii et paluks seda arutada.

Kindlasti. Jah, kindlasti arutatakse. Henn Põlluaas, protseduuriline.

Aitäh, austatud eesistuja! Opositsioonisaadikud sattusid nii eile kui ka täna koalitsiooniliikmete verbaalsete rünnakute ohvriks. Meid süüdistati ka selles, et ise olete süüdi, et ministrid siia ei tulnud. Kusjuures see ei vasta absoluutselt tõele, sest meie olime valmis tööd tegema. Me olime valmis töötama ka hommikuni, terve öö läbi, et kõik need eelnõud saaksid menetletud, et neid saaks põhjalikult arutada, küsimusi esitada, ettekandeid pidada. Meiepoolne obstruktsioon ei olnud tingitud sellest, et kuidagiviisi Riigikogu tööd takistada, vaid vastupidi, sellest, et takistada valitsust läbi viimast põhiseadusvastaseid ja ka selle vaimu vastaseid meetmeid võtta vastu välismaalaste seadus, mida ei ole Riigikogus arutatudki ja [mille üle pole] mingisugust dialoogigi peetud. Tänane valitsus võttis eelmise valitsuse eelnõu, keeras selle absoluutselt pea peale, muutis kogu selle sisu ja mõtet ja tegelikult pani meie Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikkusele pommi alla. Meie püüdsime seda takistada. Ja nüüd selle tagajärjel meid süüdistatakse väga inetul ja alatul kombel, ja lisaks sellele valitsuse ministrid keeldusid tulemast Riigikogu ette, et menetleda muid eelnõusid, täpselt samamoodi ka koalitsioonisaadikud, kes pidid neid eelnõusid esitama. Tegemist on ju, ütleme pehme sõnastusega, streigiga. Meie valitsus streigib täna. Meie koalitsioon streigib täna, keeldub tööd tegemast. Millise hinnangu te annate sellele? Nende streik toimub selle nimel, et suruda peale – mis neil ka õnnestus – Eesti riigile põhiseadusvastane eelnõu.

Minu hinnang loomulikult nii Riigikogu aseesimehena ehk Riigikogu juhatuse liikmena kui ka Riigikogu opositsioonierakonna esindajana on see, et selline käitumine on tegelikult Eesti põhiseaduslikule korrale ohtlik. Ja seda ei saa lihtsalt niisama vaadata, see ei saa muutuda normiks, et valitsus lihtsalt ei tule Riigikogu ette, kui tal vastav tuju on. See ei ole põhiseaduse järgi parlamentaarse demokraatia toimimine siis enam. Siis on meil mingi teine riigikord, kui see lihtsalt niimoodi läheb. Ma kujutan ette, et Eesti meedia jaoks ei ole siin üldse uudist, siis meil on tegelikult väga tõsine kriis.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tuleksin tagasi selle osa juurde, mismoodi meile teatati, et ministrid ei tule siia. See teade edastati tollel hetkel istungit juhatanud Hanno Pevkuri suu kaudu, kes siis teatas, et nad ei saa tulla. Antud juhul ma näen ja leian, et on rikutud ka meie kodu‑ ja töökorra seadust. Sellepärast et § 75 sätestab ... Ma arvan, et pole vaidlust, et tegemist oli teadaandega, ütleme, Signe Riisalo poolt, ja kes üldse ei teatanud, oli minu teada proua Liimets. See paragrahv sätestab, et teadaandeid Riigikogu liikmetele, Riigikogu komisjonidele, fraktsioonidele esitab istungi juhataja, teadaande tekst esitatakse istungi juhatajale kirjalikult. Küsimus on selles, ma olen nõus, et selle esitab istungi juhataja, küll peaks olema istungi juhatajal kohustus täpselt samamoodi edastada need kirjalikud materjalid ka Riigikogu liikmetele ja siin meie selja taga olevasse seaduseelnõude menetluse kasti. Me saaksime täpselt fikseeritud, et just selline teadaanne on tulnud, et see ei ole hetkeemotsioon kellegi poolt, et ma täna lihtsalt ei tule, vaid see on tõend, kirjalik tõend selle kohta, et ma tõesti ei saa tulla. Vastasel juhul tekib olukord, ma muidugi vabandan, aga proua Riisalo teatas 21.42 kellelegi kuidagimoodi, et ta ei saa tulla, aga põhjust ei ole. Neid asju riigivalitsemise juures ja Riigikogu ees ei saa käsitleda selliselt. Mul oleks ettepanek juhatusele. Kas on võimalik, et kui edaspidi tuleb selline informatsioon, et ma ei saa tulla, siis istungi juhataja teeb selle teatavaks, aga kogu see tekst põhjendustega oleks ka kõigile Riigikogu liikmetele kirjalikult kättesaadav?

See paragrahv ei räägi minu arusaamist mööda niisugustest teadaannetest. Tegelikult see, mis siin eile toimus, oli menetluse võimatus, sellepärast et ei ole päevakorrapunkti ettekandjat. Nagu sa isegi viitasid, ühe ministri puhul ei tulnud isegi teadaannet, lihtsalt ei ole inimest ja kõik. Me ei räägi sellest, ütleme, kas istungi juhatajal tegelikult on see teade käes või tal ei ole teadet käes, kui fakt on see, et saalis ei ole ettekandjat, siis see teadaanne ei puutu asjasse, siis on menetluse võimatus ikkagi. Nii et rääkimata põhjendustest või sellest, kas see teadaanne oli esitatud mingisuguse ajavaruga või kas ta oli kuidagi vormistatud, kui ei ole ettekandjat, siis ei ole ettekandjat ja ongi menetluse võimatus. Me ei räägi siin mingitest sellistest teadaannetest, nagu seal §‑s 75 tegelikult on silmas peetud.

Peeter Ernits, protseduuriline, palun!

Hea juhataja! Protseduuriliselt oli see eilne [kohale tulemata jätmine] tööluus, mis algas sotsiaalkaitseministri mitteilmumisega. Mind teeb väga murelikuks, et valitsuskoalitsioon on tulnud välja põhiseadusvastase eelnõuga. Aasta tagasi või [natuke] enam likvideeriti pöörde tulemusena rahvastikuminister ja rahvastikuprobleemide erikomisjon ning nüüd, aasta hiljem, seesama minister, kellele need ülesanded on pandud, peaks tulema esimest korda aru andma. See aruandmine on üks lehekülg – no naeruväärne! Kuna meie põhiseaduse järgi Eesti peaks olema rahvusriik, ja [arutelu] selles küsimuses, rahvastikuprobleemide ja [muudes küsimustes], millest eile minister pidi ette kandma, jäi ära, siis palun arutada seal juhatuses või vanematekogus, kas see peegeldab mingit üldist joont praeguse valitsuskoalitsiooni puhul.

Jaa, võtame selle arutelupüstituse kaasa sinna koosolekutele. Kert Kingo, protseduuriline, palun!

Ma tänan! Mul on tõesti protseduuriline. See valitsus on jäänud silma eelkõige sellega, et ta laveerib seaduste vahel ja on asunud korraldustega kehtestama uusi norme. Kas on äkki Riigikogu juhatusel informatsiooni, sest tundub, et meil, Riigikogu liikmetel, seda informatsiooni ei ole? Kas äkki on valitsus kehtestanud jälle uue korralduse, mille kohaselt alates näiteks kella 18 või kella 21 algab ministritel, valitsuse liikmetel vaba aeg, on tööpäeva lõpp ja mõnel uneaeg? Kas on võimalik, et selline korraldus on Riigikogu tagaselja tehtud?

Sellist korraldust ei ole vähemalt avaldatud, see ei ole kusagil fikseeritud. Tegelikult ikkagi seadused kehtivad. Ministri vastutus ei ole kellaajaliselt määratud, nii nagu Riigikogu liikme tööaeg ei ole kellaajaliselt määratud.

Tarmo Kruusimäe, protseduuriline, palun!

Mul on protseduuriline ja ma tahan ka, et mõningad asjad märgitaks protokolli, mis on lihtsalt minu arvamus ja mis rikub seda meie head protseduuri. Ilmselgelt on meil palju neid jokk-lahendusi. Seadus ütleb ja sellest johtuvalt on ka nii, et kui tehakse midagi, mis ei ole keelatud, siis arvatakse, et see on koheselt lubatud. Ma tahaksin juhtida tähelepanu ühele meie aseesimehele, kes eile väitis, et kui meil päevakord ja kõik selline on [olemas], kui juhatus on päevakorra kokku saanud, siis on hea töö. See on nagu kriteerium. Tuletan meelde, et siin ühe tema otsuse puhul, mis oli, jõudsime ikkagi kohtusse. Ehk siis korduvalt. Kolmas kord oli siin see, kus ühe ministri juurde tahtis ka tänane minister tulla esinema, et miks ta homme ei saa – tema sihuke meelevaldne tõlgendus.

Ma juhiksin tähelepanu sellele otsesele demokraatia ohule, kui me näeme, et 382 SE [juurde] on kirjutatud, et kolmas lugemine on 6. aprillil, aga me teame, et komisjoni enamus saab otsuse teha. Kas Riigikogu juhatusel on võimalik lähtuda eelnevast esmasest tahtest võtta teise ja kolmanda lugemise vahele kahenädalane vahe selleks, et sihtrühmad ei tunneks, et neid oleks selle seadusega mingil määral haavatud? Juhul kui komisjon otsustab, et me teeme 4. aprillil teise lugemise ja 6‑ndal teise, siis ma ütlen, et palun protokollida see mure, sest muidu sihtrühmad ongi lihtsalt otsustusest [kõrvale] jäänud? Üldjuhul see näitab mulle ühte niisugust head või halba juhtimisõpikute asja, et tekita kõigepealt probleem siin saalis, siis tee sellest väga suur probleem ja siis paku iseennast selleks heaks lahenduseks.

Aga küsimus on, mida ma palun protokollida: ükskõik mis võis inimestel juhtuda, kas keegi asjaosalistest on andnud tänaseks Riigikogu juhatusele selgitusi, et ei saanud tulla sellel, teisel või kolmandal põhjusel? Sest me peame ikkagi arvestama, et kui selgitusi tänaseks ei ole tulnud, pilt ei ole siiamaani ette tulnud, siis me peame lugema seda tahtlikuks halvaks käitumiseks.

Kõigepealt täpsustan, et meil ei ole mitte protokoll, vaid meil siin saalis on stenogramm. Protokoll on komisjonis. Teiseks, minu arusaamine kodukorrast on selline, et kui meil on menetluse võimatuse tõttu päevakorrast asi välja kukkunud, siis ta peab uuesti tagasi komisjoni minema ja saama uued menetlusotsused. Minu meelest me ei saa juhatuses neid automaatselt kuhugi edasi lapata. Aga ma kujutan ette, et sellel teemal on vaja kõigepealt juriidilist nõu küsida ja võib olla ka, et meil tekib seal mingi vaidlus. Ja kolmas asi on see, et mina küll ei arva, et juhatus või üksainus juhatuse liige või ka kogu see saal alati on juriidiliselt korrektne. Ikka võib juhtuda, et keegi tõlgendab midagi heast tahtest või halvast tahtest viisil, mis tegelikult ei ole kooskõlas seadustega. Selles, kuidas me edasi järgmist päevakorda kokku paneme, juhatus ei ole päris suvaõigusega. Meil on ikkagi kodukord ees, mis ütleb, mismoodi me käitume teatud olukordades. Seda me kindlasti hakkame täna arutama. (Tarmo Kruusimäe küsib saalist.) Mingit teavitust ei ole minuni jõudnud. Teavitused olid sellised, et ei saa tulla eile, ja kõik. Mingit muud selgitust, teavitust, põhjendust minuni ei ole jõudnud.

Henn Põlluaas, protseduuriline, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! No ei ole mitte vähimatki kahtlust, et tegemist oli valitsuse organiseeritud grupiviisilise ja tahtliku Riigikogu töö takistamisega, mis tegelikult oma iseloomult – ma ei oska öelda, kas ka seadusandluse põhjal – on kriminaalne. Oma iseloomult on see kindlasti kriminaalne. Te mainisite seda, et edaspidi peavad komisjonid nende ärajäänud eelnõude menetluse asja arutusele võtma ja otsused tegema. Tõepoolest, nii see peab toimuma. Aga ma sain täna hommikul Riigikogu väliskomisjonist meili tänase väliskomisjoni päevakorra kohta ja seal on seesama eelnõu, mida pidi meile tulema siin eile ette kandma välisminister Eva-Maria Liimets. See on Eesti Vabariigi ja Austria Vabariigi vahelise investeeringute soodustamise ja kaitse lepingu lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Aga esimest lugemist meil ei toimunud, sest välisminister keeldus, ma ütleksin, sõna otseses mõttes pahatahtlikult Riigikogu ette tulemast.

Ja nüüd siis see tänane päevakord, mis on saadetud väliskomisjonist, mida juhatab koalitsioonierakonna, Reformierakonna liige Marko Mihkelson. On saadetud tänane päevakord, kus on seesama eelnõu, aga mitte selle esimese lugemise menetlemine ja selle saali saatmine, vaid selle teise lugemise menetlemine ja vastavate otsuste vastuvõtmine. Nii et sellest järeldub, justkui koalitsioon ja valitsus oleks jõudnud järeldusele, et sellele vaatamata, et nemad ei suvatsenudki Riigikogu ette tulla, on justkui esimene lugemine juba tehtud ja nüüd me juba menetleme teist lugemist. Ma ei oska öelda, kuidas on teistes komisjonides, kas on sama olukord, et lihtsalt sõidetakse meie kodu‑ ja töökorra seadusest üle ja koalitsioon arvab, et ongi kõik need eelnõud heaks kiidetud, kõik need kümned ja kümned muudatusettepanekud, mis nemad on teinud või keegi teine, ilma igasuguse aruteluta ongi kõik esimesed lugemised, ja siin ma vaatan, et ka mõned teised lugemised, tehtud. See on räige Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse rikkumine. See, kui komisjonid, mida juhivad koalitsioonierakondade liikmed, niivõrd jõhkral kombel seda rikuvad, on kindlasti asi, mida tuleb juhatuse poolt mitte ainult esile tõsta, vaid ka koheselt takistada ja tõkestada neil sellised seadusrikkumised.

Ma oletan, et komisjoni päevakord on lihtsalt jäänud muutmata, sest esimese lugemise pidi see eelnõu olema enne eilset komisjonis läbinud, ja nüüd eelduslikult, kui ta oleks eile suures saalis esimese lugemise läbinud, siis oleks saanud komisjon edasi minna teise lugemise ettevalmistamisega. (Saalis kommenteeritakse.) Ikkagi on seal viga sees, seda ei ole võimalik teha. Seal peab komisjon oma tööprotsessi ümber tegema. Kui saalist ei ole läbi käinud, siis ei saa lugemisega edasi minna. Ilmselgelt on seal keegi midagi maha maganud. Seda meie kodukord lihtsalt ei võimalda.

Urmas Reitelmann, palun, protseduuriline!

Aitäh, härra eesistuja! Ma juhin tähelepanu ühele süvenevale tendentsile siin Riigikogu saalis kolleegide hulgas, ennekõike Reformierakonna saadikute hulgas. Nimelt kostitavad Reformierakonna saadikud oma kolleege, enamasti opositsiooni kolleege, üsna mahlaste solvangutega kohapealt. Mõnel puhul võib-olla on see asi seletatav meditsiiniliste probleemidega, aga solvanguid kostab ka inimeste suust, kellel pealtnäha märgatavaid sümptomeid ei ole. Noh, tõenäoliselt ei ole ka kultuurikihti ja siis need [solvangud] paiskuvad. Kuid ennesõjaaegses Riigikogus oli korrarikkumiste puhul niisugune võimalus, et kui need muutusid regulaarseks, siis politseiniku abil need ebaadekvaatselt käituvad Riigikogu saadikud lihtsalt eemaldati saalist. Jaak Valge võib kindlasti täiendada. Ma ei tea, kas nad said ka mingisuguse väravakeelu mõneks ajaks. Aga tulles nüüd tagasi tänapäeva: kas meil on mingisuguseid hoobasid, et ebaadekvaatselt või matslikult käituvaid reformierakondlasi kuidagi korrale kutsuda?

Korrale saab ikka kutsuda, korrale saab juhataja kutsuda ja saavad kolleegid omavahel korrale kutsuda. Ma siiski oleksin ettevaatlik soovidega siin politsei poole pöörduda, sest ma kardan, et meie tänases poliitilises situatsioonis saaks väravakeelu opositsioon. Ärme seda teed läheme. Riigikogu liige peab ikka saama Riigikogu saalis olla ja kui ta tahab ennast terve ilma ees täis teha, siis kes saab keelata.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma puudutaksin seda teemat, mida täna siin saalis on protseduuriliselt vähe arutatud. Küsimus on selles, et siin eile eelnõude menetlemisel Reformierakonna saadikuid, kes pidid seda eelnõu tutvustama, ei olnud saalis. Meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑s 73 sätestatakse ilusti ära, et tegemist on päevakorraküsimuse arutamise võimatusega, nii nagu Hanno Pevkur meile seda serveeris. Ja selle esimene lõige ütleb ilusti ära, et istungi juhataja ei ava päevakorraküsimuse arutamist, kui päevakorraküsimuse arutamise aluseks olevad dokumendid ei ole Riigikogu liikmetele õigeaegselt kättesaadavaks tehtud või kui päevakorraküsimuse arutamisel ei viibi ettekandja. Esimene alus ilmselgelt langeb praegu ära ning me saame tugineda ainult ettekandja puudumisele. Millised on käitumisjuhendid edaspidiseks? Selle kohta annab meile selgituse teine lõige, mis ütleb, et sellisel juhul lükkub arutelu järgmisesse töönädalasse. Ehk siis antud juhul aprillikuusse. Minu küsimus on aga järgmine. Teatavasti on meil komisjoni poolt määratletud ka need tähtajad, millal peab see eelnõu läbima saalis kas esimese või teise lugemise. Need tähtajad on meie jaoks oluliselt ja obligatoorselt väga tähtsad. Kui nüüd tekib selline olukord, et seda eelnõu ei saa menetleda seoses selle tähtajaga, mille komisjon on määratlenud, et [eelnõu] peab olema saalis läbinud selle lugemise, siis mis saab edasi? Kas see eelnõu langeb menetlusest välja või vaatamata sellele toimub tähtajaline protseduuriline rikkumine? Mis saab edasi? 

Jaa, aitäh! Ma jään küll eriarvamusele. Ma arvan, et me oleme täna päris palju arutanud seda protseduurilist [teemat]. Aga me peame kahest tähtajast rääkima. Esimene on esimesele lugemisele saatmise aeg. Kodukord ütleb, et seitsme töönädala jooksul peab esimesele lugemisele saali tulema ja sellest ei saa üle ega ümber. Nüüd, ma saan aru, et sina viitasid sellele, et kui komisjon on teinud otsuse, et teine lugemine sel kuupäeval ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis kolmas lugemine sel kuupäeval, siis kui see teine lugemine ei toimunud sel kuupäeval, nagu oli komisjonis määratud, ja teine lugemine jookseb selga paika pandud kolmanda lugemise kuupäevale, siis minu arusaamise järgi peab komisjon tegema uued menetlusotsused. See, et see läheb automaatselt järgmisesse töönädalasse, on üks asi, aga seda, millal on kolmanda lugemise kuupäev, kes on ettekandjad ja nii edasi, ja nii edasi, peab komisjon tõenäoliselt uuesti arutama. See sõltub sellest, kuidas komisjon on [kuupäevad] pannud. Kui need kuupäevad ei jookse hunnikusse, siis ei ole vaja, kui ettekandjaid teisel lugemisel ei ole vaja muuta, siis ei ole vaja. Aga ma arvan, et on kindlasti olemas olukordi, kus komisjon peab uuesti menetluslikud protseduurid läbi vaatama.

Ülle Rajasalu, protseduuriline, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Me alustasime tänast istungit Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamise muutmise eelnõuga, millest järsku on saanud tund aega kestev EKRE fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni protseduuride menetlemine. Ma ei ole kuulnud siin väga palju protseduurilisi küsimusi, küll olen ma kuulnud lihtsalt teie omavahelist kõnekoosolekut. Tegelikult see ei tohiks nii olla. Võib-olla lõpetaks selle ära ja jätkaksime oma istungiga? Ma loodan, et see nii on.

Jaa, aitäh! Eks ta ole. Teema on väga kaalukas, sellepärast on saadikutel mitmeid muresid ja ka protseduurilisi küsimusi. Ma pean ütlema, et te ei ole siin terve koosseisu istunud, aga on siin sel ajal, kui Reformierakond oli opositsioonis, protseduurilistega kulunud ka kaks tundi. Protseduurilised tuleb ära teha. Kert Kingo, palun, protseduuriline!

Ma tänan! 2014. aastal võeti siin vastu praeguse peaministri ja Reformierakonna esimehe Kaja Kallase poolt isiklikult algatatud Riigikogu liikme hea tava. Minul on küsimus, et kas see hea tava on ka reaalselt dokument, millest peaks lähtuma, või on see olnud lihtsalt Reformierakonna valimiseelne loosung, sest tundub, et selle algataja ja [erakonna] esimehe suured nõuanded ei ole nende endini siin jõudnud või see kehtib valikuliselt. Mul ongi küsimus: kas see on ikkagi dokument, mida peaks järgima, või ei ole?

Jaa, Riigikogul on lisaks kodu‑ ja töökorra seadusele veel tööd suunavaid dokumente. Üks on seesama hea tava, teine on seadusloome hea tava. Neid me tegelikult kasutame suunisena oma igapäevases töös küll, aga nende, kuidas nüüd ütelda, sunduslikkus ei ole sama, mis on kodukorral.

Peeter Ernits, protseduuriline, palun!

Kui me selle nädala päevakorda hakkasime kinnitama, siis toimus arutelu just nende kahe ministri – Signe Riisalo ja Kalle Laaneti – põhjaliku ülevaate menetlemise üle. Kes mäletavad, [teavad, et arutati], millal seda teha ja kuidas see peaks olema. Ja nüüd eile kolmveerand tundi enne oma esinemist, aastaraporti esitamist, Signe Riisalo teatas, et ta ei kavatse siia tulla. Kas juhatus võiks arutada seda, et Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses ei ole sätestatud, millal minister peab teatama, et ta ei tule Riigikogu ette, ja [peab] põhjendama? Minu ettepanek on, et võiks kuidagi seda sätestada ja [kehtestada] ka sanktsioonid. Kuidas on võimalik, et minister ei ilmu Riigikogu ette? Praegusel juhul oli tegemist lausa massilise sellise käitumisega. Ettepanek: võiks seda arutada, et äkki peaks kodu‑ ja töökorda täiendama mõne sellise punktiga.

Ma ütleksin, et esimeses järjekorras on küsimus poliitilises kultuuris ja teises järjekorras – sanktsioon on ju olemas. Riigikogu võib lahti lasta ministri, kes suhtub Riigikogusse ebaväärikalt. Ja neid põhjendusi tegelikult, kui meil oleks toimiv neljas võim, nõuaks ministritelt avalikkus. Ma millegipärast arvan, et siit ei tule skandaali. Aga kodukorra muutmise ettepanekuid on meil selle koosseisu ajal olnud, terve hunnik muudatusettepanekuid on kokku kogutud ja vanematekogu on neid arutanud, aga puudub poliitiline tahe kodukorda avada või muuta praegu.

Mart Helme, protseduuriline.

Kahjuks kolleeg Rajasalu lahkus, aga ma tahtsin öelda, et tema sõnavõtt näitab, et Reformierakonna liikmed kahetsusväärselt lihtsalt keelduvad aru saamast, et meil on tegemist sisuliselt kriisiga – võiks isegi öelda, et põhiseadusliku kriisiga, mille on tekitanud nende juhitud valitsuse ministrite käitumine ja nende valitsuses praktiseeritav Riigikogust üle‑ ja möödaminemine. See on äärmiselt kahetsusväärne ja see on, ma ütleksin, isegi äärmiselt ohtlik. See näitab seda, et kriisiolukorras ei kavatse see valitsus kasutada kogu riikliku juhtimise ja mõttevahetuse ja kokkulepete saavutamise protsessi, vaid kavatseb sisuliselt välja lülitada teised põhiseaduslikud institutsioonid ja valitseda ainult peaministri ja tema erakonnakaaslaste suva ja otsustuste kohaselt. Minu küsimus on sellest tulenevalt järgmine: kas ei tuleks lisaks sellele, mida ma panin oma eelmises sõnavõtus ette, et pöörduda õiguskantsleri ja riigikontrolöri poole, pöörduda ka siin selles küsimuses kohtuinstitutsioonide poole ja apelleerida sellele, et valitsusjuhile ja valitsusele kui kollektiivsele organile pannakse aru pähe teiste meetoditega?

Ma ei ole juriidiliselt nii haritud, et osata öelda, mis see alus võib olla, aga ma kindlasti nõustun poliitilise hinnanguga, et tegemist on äärmiselt ohtliku pretsedendiga põhiseadusliku korra suhtes. Hele Everaus, palun, protseduuriline!

Austatud Riigikogu aseesimees! Kuidas teie olete mõistnud oma ülesandeid Riigikogu juhatuses, aseesimehena, kõikides aspektides, kaasa arvatud istungi juhatamisel? Kas te täidate neid funktsioone erapooletult või te arvate, et need on võimalikud kallutatult?

Mina esimeses järjekorras pean oma ülesandeks Riigikogu juhatuse liikmena Riigikogu töökorralduse eest seismist, Riigikogu väärikuse eest seismist, Eesti põhiseadusliku korra põhimõtete eest seismist. Ja seda rikuti eile siin räigelt. Ja ma arvan, et see, et me seda siin täna käsitleme, on väga oluline. Ma arvan, et see, et see ei huvita peaaegu kedagi peale kahe erakonna Riigikogus, on äärmiselt tõsine mure, muret tekitav moment.

Henn Põlluaas, palun, protseduuriline!

Aitäh! Me oleme siin juba üle tunni aja arutanud seda, ma ütleksin, põhiseaduslikku kriisi, mis on tekitatud valitsuse tahtliku tegevuse tagajärjel, kui on grupiviisiliselt tõkestatud ja takistatud Riigikogu tööd. Selles suhtes ma imestan nende mõnede koalitsioonisaadikute sõnavõttude üle ja kõige selle üle, mis me siin koridoris oleme enda kaela saanud, kuidas seda püütakse pisendada ja olematuks teha ja süüdistada hoopistükkis meid. Aga ma olen nõus oma kolleegi Mart Helmega, kes just hetk tagasi ütles, et kuna on valitsuse tekitatud põhiseaduslik kriis, kus valitsus keeldub parlamendiga koostööd tegemast, peaks selles asjas viivitamatult pöörduma Riigikohtusse või vastavalt seadusele muudesse institutsioonidesse, sest see on meie parlamentaarse demokraatia ja riigi aluste õõnestamine.

Jaa, no see pöördumisõigus on, ma oletan, ka fraktsioonil. Kalle Grünthal, protseduuriline!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Tänase väga pika protseduuriliste küsimuste jada puhul ma püüan vaadata seda pilti natuke suuremalt. Kõigepealt ma tuleksin meie endise presidendi Kersti Kaljulaidi sõnavõtu juurde, mida ta siinsamas saalis ütles: Riigikogu on muutumas kummitempliks, sest ta on kogu aeg tükkhaaval oma otsustusõigust ära andnud Vabariigi Valitsusele. Ja kui president seda ütleb, siis, ma arvan, selles ei ole mõtet kahelda.

Edasi, vaatame seda protsessi. Mida on teinud praegusel hetkel Vabariigi Valitsus? Ta on oma korraldustega asunud kehtestama selliseid piiranguid, selliseid tegevusi mitte lubavaid korraldusi, mis peaksid kuuluma Riigikogu pädevusse. Ja kui rahvas protesteerib, et see ei ole õiglane, niimoodi ei tohi teha, siis on väga lakooniline vastus: minge kohtusse ja siis vaatame, mis edasi saab. Teades, kui pikalt praeguses olukorras venivad kohtuprotsessid, sest ka meie, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud kaebus Tallinna Halduskohtusse, mis läks septembris sisse ja pole siiamaani isegi eelistungile jõudnud, ainult üksainukene menetlustoiming on tehtud, noh, praktiliselt saab täis juba kaheksas kuu, see näitab, et me ei saa abi ka kohtumenetlusest. Ja sellega on ju tegelikult praegu Vabariigi Valitsus, ma pean silmas Reformierakonna ja Keskerakonna valitsust, kehtestanud ja loonud tingimuse, et nende otsused on ülimuslikud ja neid ei ole võimalik ka vaidlustada.

See, et eile ei tulnud siia Riigikogu ette [ministrid] aru andma, on järjekordne katse ja proov vaadata, kas peab vastu ka see olukord, et ministrid võivad ignoreerida Riigikogu juba sellega, et nad ei ilmu kohale. Sisuliselt on see põhiseadusliku korra ebaseaduslik ülevõtmine valitsuse poolt, mis eile oli katsejärgus. Mina näen, ütleme, kogu seda protsessi kasvavalt. Hetkel on olukord, kus nende institutsioonide puhul, mis on paika pandud, põhiseadus enam ei toimi. Eilne oli absoluutne katse nullida veel rohkem ära Riigikogu otsustusõigus, tegevus ja madaldada ta nii alla kui võimalik, et jääks alles ainult üks võimuinstants – Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus. Kas mul see nägemus on nii-öelda utoopia valdkonda kalduv või on siin ka mingisuguseid selliseid märke, mis viitavad nende protsesside edaspidisele toimumisele?

Aitäh! Siin muidugi ei olnud protseduurilist küsimust, see on hinnangu küsimus. Aga jah, ma suures osas selle hinnanguga ei saa vaielda omalt poolt. Tarmo Kruusimäe, protseduuriline, palun!

Jaa, tänan! Ma juhatan protseduurilise küsimuse sisu sisse sellise väikese asjaga. Head teised töökaaslased, kes te olete ka siin protseduurilisi teinud! Eile oli nimelt nii, et viit ettekandjat ei olnud kohal – kolme ministrit ja kahte Riigikogu liiget–, viiest neli olid Reformierakonna inimesed. Võib-olla on Reformierakonnal see mingi teadmine, mis juhtus. [Aga minul] saadikuna ei ole. Minu käest inimesed küsivad: mis teil seal toimub? Ja nüüd on minu küsimus. Kas Riigikogu juhatusel sellises olukorras on võimalik kutsuda Reformierakonna fraktsiooni esimees andma ülevaadet? Sest noh, see on ka ju üks tema kohustusi, või ütleme, selle võimu magus või mittemagus pool on ju see, et on ka vastutus, ehk ta vastutab fraktsiooni töö eest. Kas meie kodukord annab juhatusele sellise võimaluse või saab juhatus kutsuda kokku erakorraliselt vanematekogu? Sest nüüd on see olukord ikkagi selline, kus mingi osa rahvast tõlgendab seda ühtepidi, nõuab vastuseid. Ja meil on ju tegelikult fraktsiooni esimees, kes peaks andma meile selgeid vastuseid. Võib-olla on inimlik põhjus, võib-olla on mingi pandeemia – me ei tea. Aga miks me peame oletama, kui on tegelikult fraktsiooni esimees olemas? Või siis võtab meie kodukord ära selle, ütleme, vastamiskohustuse fraktsiooni esimehelt?

Jaa. No esiteks, ma lõpetasin eile siin puldis kella poole kahe paiku hommikul ja läksin koju magama ja tulin siis siia tagasi ja hakkasin koosolekut juhatama. Mul ei ole vahepeal olnud koosolekuid või jutuajamisi reformierakondlastega, erinevalt saadikutest, kes siin käivad ilmselt istungi ajal juttu ajamas. Mul puudub igasugune sisend nendelt. Ja ma lisan siia juurde, et Reformierakond on Riigikogu juhatuses esindatud Hanno Pevkuriga. Me võime muidugi paluda sinna alati juurde ka fraktsiooni esimehe, aga ma arvan, et me saame selle info – nii palju, kui me saame – kätte ka Hanno Pevkurilt. Ja vanematekogu kindlasti kutsutakse kokku. See, ma arvan, on ilmselt kõige parem formaat tekkinud probleemi arutamiseks ja lahendamiseks, sest seal on siis kõik Riigikogu fraktsioonid esindatud. Ja see on oma olemuselt vähem juriidiline, rohkem poliitiline probleem. Ja ma muidugi ütlen, et need inimesed, kes kirjutavad sulle, mulle või kellelegi meist, tegelikult tuleb suunata nende küsimustega eelkõige nende ministrite ja Riigikogu liikmete poole, kes ei ilmunud kohale. Meie nende eest ei saa ju vastata, mis siis juhtus.

Peeter Ernits, protseduuriline, palun!

Ma lähen sealt edasi. Nende hommikutundidega on ka minu poole pöördunud inimesi, et võib-olla on asi selles, et lihtsalt ministrid magavad. Me siin spekuleerime põhiseadusliku kriisi ja kõige muuga. Minu küsimus on, kas juhatusel on informatsiooni, et äkki sellisel erakorralisel ajal on ministritele või valitsusele antud selline mitteametlik korraldus, et ennast tuleb hoida ja kell 10 tuleb magama minna. Äkki on asi selles? On sellist informatsiooni?

Ei, sellist informatsiooni meil ei ole, et niisuguseid korraldusi oleks antud. Belletristilised kirjeldused õukonnameedias, vastupidi, räägivad sellest, kuidas ministrid meil üldse ei maga, vaid kogu aeg tööd teevad.

Ma tänan, protseduurilisi küsimusi rohkem ei ole. Ma arvan, et see oli vajalik arutelu hoolimata sellest, et selle arutelu pikkus ei meeldinud kõigile. Me saame minna oma päevakorra juurde ja enne protseduurilisi jäi pooleli Mihhail Lotmani ettekanne. Õigemini mitte ei jäänud pooleli, vaid jäi algamata. Palun, Mihhail Lotman!

 

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Ma tutvustan teile väliskomisjoni otsust, mis puudutab Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamise muutmise eelnõu. Selle sisu on lihtne. Seoses Erki Savisaare volituste peatamisega tegi selle aasta 7. veebruaril majanduskomisjon otsuse või ettepaneku nimetada Balti Assamblee Eesti delegatsiooni liikmeks majanduskomisjoni liige Mihhail Korb.

Üldiselt on see puhttehniline asi, fraktsioonidel on õigus nimetada oma delegatsiooni inimesi ja tavaliselt võtavad komisjonid seda automaatselt. Siin on ebatavaline aga see, et antud juhul on tegemist kahe komisjoni ja kolme istungiga. Asi on selles, et väliskomisjonis käsitleti seda 8. märtsil ja komisjoni liikmetel tekkisid teatud kõhklused Mihhail Korbi kandidatuuri suhtes. Komisjoni liige Indrek Saar tegi ettepaneku, et Keskerakond võiks veel kord mõelda, kas Mihhail Korb on ikka see õige kandidaat. Sellise otsuse me konsensuslikult vastu võtsime. Küsisime Keskerakonnalt ja Keskerakond teatas, et Mihhail Korb on just nimelt väga sobiv kandidaat. Selle peale võttis väliskomisjon 14. märtsil konsensuslikult vastu otsuse seda delegatsiooni muuta nii, nagu seda sooviti, et Erki Savisaare asemele tuleb Mihhail Korb. See võeti vastu konsensuslikult ja määrati mind juhtivkomisjoni esindajaks. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Sellest seletuskirjast tulenevalt on Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevaheline Assamblee moodustatud kui konsultatiivne ja koordineeriv institutsioon ühist huvi pakkuvate küsimuste ja projektide arutamiseks. Kuna te olete siin väliskomisjoni ettekandja ja arvestades teie erudeeritust, mis kahtlemata on väga kõrge, siis oleks väga huvitav teada saada, millised on need viimase aja huvipakkuvad projektid ja küsimused, mida see parlamentidevaheline assamblee on arutamiseks võtnud.

Aitäh! Austatud kolleeg, ma tänan teid komplimendi eest minu eruditsiooni suhtes! Püüan anda oma parima. Aga kahjuks seda küsimust me nendel istungitel ei arutanud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Alles see oli, kui eile siin arutati, et ühe sellise otsustamisega oleme puusse pannud ja et kolleeg Oudekki Loone hoopis saadetakse kosmosesse. Aga nüüd lugupeetud ettekandja tuleb, kannab ette umbes samasugust situatsiooni. Komisjon on arvanud ühtpidi ja nüüd ta kannab seda ette. Ja ma küsin, kas komisjonis seda arutati, et kui nüüd minnakse taas sellisele libedale teele, et määrame kolleeg Korbi – ta on praegu vist Dubais, ma ei näe teda – sellisesse lugupeetud delegatsiooni, siis me peame hakkama varsti seda muutma, sest tal seisab ees kohtutee ja siis ei saadeta mitte kosmosesse, vaid on võimalikud ka muud asjad. Siin on palju väärikamaid inimesi, kolleeg Kravtšenko saabus siia.

Aeg, Peeter!

Aitäh! Austatud kolleeg, ma pean tunnistama, et ma täiel määral jagan teie sentimenti, tundeid. Aga kui väliskomisjon poleks teda kinnitanud, tähendaks see umbusaldust tervele Riigikogu fraktsioonile. Ja me otsustasime, et meie seda teed ei lähe. Aga jah, võiks saata ka kosmosesse.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina käisin väliskomisjoni ees nii-öelda vaibal, kui mind määrati ENPA delegatsiooni liikmeks. Kas kolleeg Korb kutsuti ka komisjon ette? Ja kui ei, siis mis põhjusel mitte?

Tänan! Ma mäletan, kuidas teid kutsuti vaibale. Ja see oli komisjoni otsus. Aga antud juhul tehti teine otsus. Me kutsusime vaibale terve fraktsiooni [ja küsisime], kas te olete ikka kindlad, et see on parim võimalik [kandidaat]? Fraktsioon ilmselt kogunes, arutati pikalt ja põhjalikult, ja otsustati, et paremat kandidaati ei ole. Tähendab, see on minu spekulatsioon praegu.

Indrek Saar, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Esiteks, vastuseks Urmas Reitelmanni küsimusele: Mihhail Korb käis sellel teemal vaibal – küll virtuaalsel vaibal, minu mälu järgi see istung toimus virtuaalselt tol korral. Ta kinnitas seda, et tema arvates ja hoolimata kõigist kahtlustest, mis osal komisjoni liikmetel olid tõusnud, ta võiks seal Eesti Vabariiki esindada. Aga palun protokolli huvides, et te komisjoni ettekandjana ütleksite, kes ja kuidas selle otsuse puhul komisjonis hääletas. Palun nimeliselt!

Ma loen otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 24. märtsil 2022, konsensus, Ruuben Kaalep, Mihhail Lotman, Marko Mihkelson, Anneli Ott, Henn Põlluaas, Valdo Randpere, Indrek Saar.

Henn Põlluaasal on protseduuriline. Palun!

Jah, ma tahaksin praegu täiesti selgelt vastu vaielda. Indrek Saar, Henn Põlluaas ja Ruuben Kaalep hääletasid selle vastu, et Mihhail Korb määrataks Balti Assambleesse. Juhul, kui on vastupidine kirjas, ei vasta see protokoll tegelikkusele.

Aitäh! Protokoll vastab tegelikkusele. Nagu ma ütlesin, seda arutati kahel istungil. See, millest teie räägite, on 8. märtsi istung, ja siin on tõesti öeldud, et poolt Maria Jufereva-Skuratovski, Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Anneli Ott, Valdo Randpere ja Mailis Reps, vastu Ruuben Kaalep, Henn Põlluaas ja Indrek Saar, erapooletud Priit Sibul, kes asendas mind, ja Raivo Tamm. Aga 14. märtsil võeti konsensuslikult vastu see otsus: poolt olid Ruuben Kaalep, Mihhail Lotman, Marko Mihkelson, Anneli Ott, Henn Põlluaas, Valdo Randpere ja Indrek Saar.

Rene Kokk. Vabandust! Enne on Henn Põlluaas. Protseduuriline.

Aitäh! Ma tahaksin ikkagi täpsustust. Meie ei ole hääletanud tema kandidatuuri poolt. Kui te nüüd loete ette mingisugust sellist protokolli, siis ilmselt oli see siia suurde saali saatmise kohta. Mingisugune viga on seal praegu sees.

Jah. Ma oskan lugeda ainult seda, mis on kirjas.

Mis see otsus siis on, mille poolt nad hääletasid 14-ndal?

Siin on öeldud, et see oli konsensuslik otsus.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kuna ma ei ole väliskomisjoni liige, siis ma küsin, kas teil oli arutelu ka võimaliku järgmise kandidaadi üle, kes võiks pärast Mihhail Korbi tulla. Kui uskuda ajakirjandust, mida küll harva teha saab, siis kaalub praegu õiguskantsler Riigikogu ette tulemist, et võtta ära Mihhail Korbilt saadikupuutumatus. Ja ma eeldan, et äkki oli teil arutelu all ka plaan B, keda Keskerakond kohe järgmisena pakub, et me saaksime harjuda selle mõttega, kelle üle me arutama hakkame.

Aitäh! Jaa, me teame seda ja see oli see põhjus, miks me ei tahtnud esimesel korral kohe seda otsust vastu võtta. Saatsime palli Keskerakonnale. Kui nad arvavad, et see ei ole mingi takistus, siis olgu.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma nüüd vaatan seda küsimust natukene laiemal taustal. Teatavasti esimese iseseisvusaja välis‑ ja julgeolekupoliitika peaeesmärk oli lihtne ja tegelikult sarnane tänase Eesti omaga – see oli iseseisvuse kaitsmine. Toona peeti selle eesmärgi realiseerimise peamiseks vahendiks tugevat Balti liitu. Esialgu lootsid meie riigijuhid moodustada selle Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Poola vahel. Aga siis selgus, et Poola ja Leedu vahel on nii tugevad vastuolud, et sellest ei tule midagi välja, ja Soome taotles lähenemist Skandinaavia riikidele. Seetõttu moodustati see liit Eesti, Läti ja Leedu vahel, aga see ei osutunud Nõukogude Liidu vastutöötamise tõttu kahjuks eriti efektiivseks. Küsin: kuidas te hindate kaasajal Eesti, Läti ja Leedu parlamendi koostööd ja kuidas mõjutaks seda kolleeg Korbi määramine delegatsiooni liikmeks?

Aitäh! Ma tänan teid selle ajaloolise ülevaate eest ja pean ütlema, et ma täiel määral jagan seda mõtet. Ma olen, ütleme, alates 1991. aastast väga seda meelt, et Eesti, Läti ja Leedu peaksid tihedamalt koostööd tegema, ja tänu härra Putini aktiivsusele saab see asi nüüd ka toime. Nii et selles mõttes see Balti Assamblee, mis oli no mitte kliinilises surmas, aga sellises pigem nagu koomaseisundis – hingas ja süda töötas, aga eriti olulisi otsuseid vastu ei võetud –, hakkab aktiivsemalt tööle. Kas sinna sobib austatud kolleeg Mihhail Korb? Ma ei hakka seda väljendama, aga te võib‑olla saate minu kehakeelest aru. Ja see ei olnud see probleem, mida me arutasime. Üldiselt ma täiel määral jagan seda [seisukohta] ja keegi ei soovi seda kuu peale – vabandust, kosmosesse saata. No vot ei aruta, me ei saa, meil ei ole selliseid volitusi, et saadaks ta hoopis kuhugi mujale.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Me kontrollisime vahepeal protokollist ja konsensus oli, nii nagu ma ütlesin, ikkagi ainult selles, et saata see siia suurde saali arutelule, mitte kandidaadi üle. Aga ma tahaksin küsida seda, et me teame, et Eesti, Läti ja Leedu on absoluutselt ühesel seisukohal, me oleme Vene sõjalise agressiooni Ukrainas hukka mõistnud ja oleme sellele teravalt vastu. Meil ei ole selles suhtes ega nendes arusaamades vähimatki ebakõla omavahel. Aga Mihhail Korb ei andnud oma allkirja, kui me 23. veebruaril võtsime Ukraina toetuseks vastu avalduse. Ta ei hääletanud selle poolt. Küll jah, järgmisel [korral] hääletas poolt, aga siis oli ilmselt avalikkuse survel Keskerakonna saadikutel väga suur surve peal. (Juhataja helistab kella.) Mis te arvate, kuidas see mõjutab meie positsiooni ja üleüldse Balti Assambleed ...

Aeg, Henn!

... kui sellised isikud esindavad seal Eestit?

Aitäh! Küsimus oli vist viimases lauses. Ma ei arva, et see on väga õnnestunud valik. Teiselt poolt, me näeme härra Korbi aktiivsust siin saalis, see ei ole eriti suur, ja sellepärast ma kahtlustan, et ka Balti Assamblees on ta pigem Keskerakonna esindaja, kes on väga napisõnaline ja ei hakka oma veendumusi eriti aktiivselt propageerima. Pealegi, ta ei andnud allkirja, aga no see ongi – ta on vait.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mihhail Korb on saanud avalikkuses tuttavaks vast kõige rohkem tänu sellele, et ta on vastuolulisi NATO-kommentaare andnud ja ta on Ukraina teemal olnud selline, ütleme, võbelev, pehmelt väljendudes. Ega ei ole ju mingit kahtlust, et meie naabrid samuti teavad, missuguse renomeega mees Balti Assamblees Eestit esindama hakkab. Mul on selles mõttes täpselt samasugune küsimus nagu Henn Põlluaasal. Me muidu oleme ju nii mures selle pärast, mida elevant meist arvab ehk mida naabrid meist arvavad ja kas see kahjustab meie mainet ja nii edasi. Aga nüüd, eriti Ukraina sõja tingimustes, sellel ei ole äkitselt mingit tähtsust. Pluss loomulikult see, et saadikupuutumatus tõenäoliselt on talt varsti ära võetud ja kriminaalsed protsessid käivituvad. Kas ikka ei oleks mõttekas praegu eelnõu tagasi võtta või [lugemine] katkestada ja uue kandidaadiga tulla?

Aitäh! Austatud kolleeg! See, kas me katkestame selle eelnõu [lugemise], on teie otsustada. Ma ei saa siin puldis öelda, et ah vabandust, ma lugesin selle ette, mis me komisjonis otsustasime, aga tegelikult ma hoopis tahan seda katkestada. Isegi kui ma väga tahaks seda teha, see ei oleks minu pädevuses.

Ma täpsustan protseduuriliselt, et see on ühe lugemisega eelnõu, meil ongi võimalik täna selle arutelu järel hääletada kas selle poolt või vastu ja see kas saab seaduseks või ei saa. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kuigi osaliselt siin puudutati seda, aga kas komisjonis oli ka arutelu all, mida kõnealune kandidaat sümbolina võib tähendada nii Riigikogu mainele kui ka meie koostööle meie heade naabritega?

Ma saan aru, et see ei ole see formaat, aga ma tahaksin ikkagi, et te täpsustaksite. Mis sümbol härra Korb on? Kui eesistuja lubab.

Kert Kingo, palun! 

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis argumenteeriti kandidaadi ülesseadmisel, millistest isikuomadustest näiteks lähtuti või [lähtuti hoopis] akadeemilisest taustast? Mis need kriteeriumid olid, miks just see kandidaat on kõige sobivam?

Komisjonis seda muidugi ei arutanud ja see ei ole komisjoni pädevuses. Komisjon ei aruta isikute [valiku üle]. Komisjonile esitas Keskerakond selle kandidaadi. Me palusime, komisjon palus, et Keskerakond võtaks veel mõtlemisaega ja kaaluks, kas neil ei ole paremat kandidaati. Keskerakond leidis, et härra Korb on igati sobiv kandidaat, ja me ei saa selle üle vaielda. Aga võib-olla see on tõesti parim Keskerakonna kandidaat.

Aga kui me räägiksime sümbolitest, härra Laneman, siis ma arvan, et härra Korb sümboliseerib seda Riigikogu osa, kes vaikib. Vene keeles räägitakse seal midagi lihast ja kalast, aga ma ei hakka seda kordama.

Selle päevakorrapunkti juures saab iga Riigikogu liige esitada ühe küsimuse, nii et ma ei saa Urmas Reitelmannile sõna anda. Ma rohkem küsimusi ei näe. Suur tänu, Mihhail Lotman! Saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soovi on avaldanud Indrek Saar. Palun!

Head kolleegid! No ei tahaks ma üldse praegu siin puldis olla, ei ole mul mugav, ei ole ilmselt paljudel teist mugav. Aga see arrogants ja ühiskondliku taju puudumine, mida koalitsioon järjekordselt selle otsusega välja näitab, lihtsalt sunnib mind siia tulema ja selle vastu protesteerima, et inimesed ei arvaks, et Riigikogu on täiesti lootusetu juhtum ja mitte keegi siin ei saa aru, milliseid signaale ka selline esmapilgul võib-olla rutiinne otsus eriti tänases kontekstis tegelikult ühiskonnale ja mitte ainult Eesti ühiskonnale, vaid paraku ka rahvusvahelises kontekstis saadab.

Tuletame meelde, et tänane valitsuskoalitsioon sündis suuresti tänu ühele päästikule. See päästik oli kriminaalkahtlustus suuremahulises korruptsioonis, mis esitati Keskerakonnale, eelkõige personaalselt Keskerakonna peasekretärile, tol hetkel Mihhail Korbile. Selle koalitsiooni sündimise hinnaks oli see, et Mihhail Korb astus kibekiirelt tagasi. Sel hetkel saadi aru, et ei ole võimalik moodustada valitsust, kus valitsusliidu ühe osapoole peasekretär on saanud värskelt kriminaalkahtlustuse.

See on aastaga justkui meelest läinud, hoolimata kõikidest nendest deklaratsioonidest, mida me tol hetkel koalitsiooni moodustajatelt kuulsime, kuidas poliitilisel korruptsioonil ei ole Eesti ühiskonnas mingit kohta, nad teevad kõik selleks, et nii praktikas kui ka seadusandluses välistada või püüda võimalikult palju välistada selliseid juhtumeid.

Ja nüüd me siin oleme pärast seda, kui prokuratuur on uurimistoimingutega jõudnud sinnamaani, et ta on teinud ettepaneku Mihhail Korbilt ära võtta saadikupuutumatus, selleks et talle esitada juba kriminaalsüüdistus. Ehk siis kahtlustus on jõudnud sinna faasi, et prokuratuur on veendunud, et talle on põhjust esitada süüdistus – ja meie nimetame ta rahvusvahelisse delegatsiooni. Poliitika mitte ainult ei pea olema aus, vaid see peab ka näima aus, ja poliitikud peavad olema esimesed, kes sellest aru saavad, et see peab aus näima.

Kuidas peaks [seda mõistma] Eesti inimene, kes on lehest lugenud neid pealkirju, mis seonduvad korruptsioonijuhtumiga, mille osaline on paraku ka Mihhail Korb ühel või teisel moel? Jah, teda ei ole süüdi mõistetud, aga ta on selle korruptsioonikahtlustuse osaline ja saab ka süüdistuse, kui saadikupuutumatus ära võetakse, nagu me oleme kuulnud. Ja Riigikogu otsustab ta nimetada rahvusvahelisse delegatsiooni! Olukorras, kus me siin kõik rääkisime sellest, kui oluline on tänasel hetkel just nimelt Balti riikide koostöö, sest see on kolmik, kellel ei ole vaja üksteisele selgitada, mis on meie tunnetus sellest, kuidas ja milliste vahenditega meie idanaaber on valmis enda eesmärke kehtestama. Paraku saab kannatada sellega nii Riigikogu maine, usk sellesse, kuidas valitsejad suudavad iseenda peegelpilti hinnata, ja paraku saab sellega kannatada ka meie riigi, mitte ainult Riigikogu, vaid meie riigi rahvusvaheline maine.

Siin juba kõlas küsimus, kuidas peaksid meie Balti kolleegid ennast tundma, kui meie delegatsioonis on inimene, kellele on esitatud kriminaalsüüdistus, kellelt on äsja ära võetud – ilmselt selleks ajaks, kui järgmised kohtumised toimuvad,  juba on [ära võetud] – saadikupuutumatus. Ja lisaks sellele, tänapäeva maailmas, kõik Balti kolleegid, kes guugeldavad, jõuavad kõige selleni, mis puudutab Mihhail Korbi seisukohavõtte Ukraina agressiooni kohta või kohati seisukoha võtmata jätmist, kuni sinnamaani välja, miks ta loobus ministriametist Jüri Ratase esimeses valitsuses. Ma ei hakka hinnangut andma sellele, kas see oli õiglane tol korral, sest sellega kaasnes loomulikult ka märkimisväärne konkurentide infooperatsioon, aga see oli selle koalitsiooni seisukoht ja hind, et kui sellised kahtlused tekivad, siis ei ole inimesel võimalik olla Vabariigi Valitsuse liige.

Ma pean paluma lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! No ei ole vaja, kõige vähem praegusel hetkel on meil vaja oma Balti kolleege ebamugavasse olukorda panna ja neid otsapidi selle eest tegelikult kaasvastutavaks teha.

Mihhail Lotman, kolleeg, kellest ma väga lugu pean, ettekandjana natukene soperdas protokolliga, aga see on väike asi. Aga üks asi, milles ma absoluutselt Mihhailiga nõus ei ole, [on see], et Balti Assamblee oli kuni Putini viimase agressioonini 24. veebruaril käesoleval aastal sisuliselt kliinilises või, mõte oli siis, ajusurmas. See ei vasta absoluutselt tõele. Meenuta 2018. aastat, kui Balti riigid tähistasid – lihtsalt üks näide, mis võib-olla kõige eredamalt silma paistab –, oma 100 aasta juubelit. Balti koostöö oli laitmatu. Kus kõik me väljas ei olnud! Londoni raamatumessil olime ühiselt, me tegime sellesama Balti Assamblee otsusega väga lühikese ajaga Balti kultuurirahastu selle koostöö käigus. Balti koostöö on viimastel aastatel olnud väga hea. See, et võib-olla sina konkreetselt ei ole sellega oma valdkondades kokku puutunud, ei tähenda, et teistes valdkondades seda ei ole olnud. Ja loomulikult, mis puudutab meie arusaama julgeolekuruumist, siis on see mõistmine alati olnud hea ka sellel ajal, kui ei ole võib-olla olnud nii tungivat vajadust igapäevaseks koostööks. Nii et ma küll palun, et ei jääks Riigikogu saalist kuidagi kõlama see, et koostöö, mida siiamaani on tehtud, on meie arvates kuidagi väheväärtuslik.

Ja lõpetuseks ma tahan paluda teid, kolleegid, et ärme teeme endale ja oma inimestele ja oma liitlastele täiendavalt tüli praegu, kui meil oleks põhjust seda vältida ja kontsentreerida oma energia sellele, et võita Ukrainas, võita see oht, mis tegelikult meie riigi põhiväärtusi järjest rämedamal moel ründab ja ohustab. Nii et sotsiaaldemokraadid kutsuvad teid üles hääletama selle otsuse eelnõu vastu ja nii loomulikult sotsiaaldemokraadid ka ise käituvad. Aitäh!

Mihhail Lotman, repliik, palun!

Aitäh! Ma tänan Indrek Saart selle täpsustuse eest. Aga ma igaks juhuks ütlen, et ma ei pidanud sugugi silmas halba koostööd Eesti, Läti ja Leedu vahel. Ma rääkisin ainult sellest, et Balti Assamblee ei ole piisavalt aktiivne olnud, ja see ei ole ainult minu arvamus, samamoodi arvasid ka mitu Läti ja Leedu kolleegi, kellega ma olen rääkinud. Võib-olla ma väljendasin ennast liiga resoluutselt – palun selle eest vabandust –, aga minu põhiline tees oli see, et Balti Assambleel on suur potentsiaal ja seda potentsiaali tuleb rohkem kasutada.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Kaks teemat. Tegelikult kaks teemat. Üks on Balti Assamblee ja Balti riikide vaheline koostöö laiemalt ja teine on personaalia. Alustame olulisemast, Balti koostööst. Ma olin Välisministeeriumi büroo juhataja, nagu tookord see ametinimetus oli, kui me alustasime kõikide Balti riikide vaheliste koostööformaatide väljatöötamist. See puudutas nii parlamentide kui ka peaministrite ja teiste ministrite regulaarseid kolmepoolseid kohtumisi ja sellega seoses sai viibitud korduvalt Riias ja Vilniuses ning loomulikult vastu võetud delegatsioone nendest riikidest ka Tallinnas. Ja mul on hea meel, et kõik need formaadid, mis tookord välja töötati, jäid pidama ja toimivad tänaseni. Kas need on olnud piisavad oma viljakuse poolest? Alati saab paremini.

Mis oli tol ajal see ideoloogiline, kuidas öelda, vedru, mis meid kannustas, meid tõukas, et need formaadid käivitada? See oli teise maailmasõja eelne kogemus, kui Balti riikide vaheline koostöö lonkas kahte jalga. Eelkõige probleemid Leeduga, kuna Leedu-Poola suhted olid väga halvad Vilniuse küsimuses. Ja 1990. aastate algul oli väga selge veendumus kõigis kolmes pealinnas, et neid vigu, mis olid teise maailmasõja eelsel perioodil, ei tohi korrata ja koostöö peab olema mitmetasandiline, regulaarne ja viljakas. Loomulikult pandi tol ajal paika ka need suundumused, mis on hiljem realiseerunud. Ma pean silmas integreerumist lääne suunas.

Nüüd, kogemus on näidanud ka seda, et alati sõltub asjade toimimine ka personaaliast. See, kui üksmeelsed on inimeste vaated võtmeküsimustele, see, kui kiiresti ja kergesti on võimalik leida konsensust, kompromisse, on kriitilise tähtsusega. Me ei saa unustada seda, et meil on tegemist kolme väga erineva riigiga. Ma tunnen mõlemat riiki päris hästi. Leedulastele ütlen ma alati naljatades, et mul oli au teid okupeerida Nõukogude armee ridades. Olin Klaipedas ja Vilniuses. Vilniuse linn on väga hästi tuttav sellest ajast. Lätiga on olnud teised pikaajalised ja väga meeldivad sidemed. Seega võin öelda, et tunnen neid riike päris hästi, ja võin öelda, et kõikide riikide sisepoliitika on väga erinev. Parteid, sõlmprobleemid osalt kattuvad, aga osalt on ka väga erinevad.

Seetõttu ei ole sugugi nii iseenesestmõistetav, et kolme riigi parlamendiliikmed saavad kokku ja kohe sünnivad nagu käisest ühisresolutsioonid, ühised otsused. Tihtipeale on väga palju piikide murdmist ja see on normaalne ja loogiline. Aga kui sellega seoses on inimestevaheline keemia häiritud või kui on umbusk, ja aegade jooksul on olnud erinevate riikide erinevates delegatsioonides inimesi, kelle puhul on ka nende oma delegatsiooni liikmed sosistanud, et selle inimesega olge ettevaatlik, tema vaated on niisugused või naasugused, siis loomulikult pärsib see koostööd. Ja just sellest seisukohast ... 

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega. 

Just sellest seisukohast on praegu kerkinud üles ka see personaalia küsimus. Me ei saa unustada seda, et 2016. aastal Mihhail Korb ei toetanud juuniküüditamise aastapäeva puhul vastu võetud resolutsiooni. Järelikult temale eesti rahva üks suuremaid ajaloolisi traumasid ei ole mõistetav. Ja see tekitab küsimärke, sest samasugused traumad on ka meie Läti ja Leedu partnerrahvastel, ‑riikidel. Ta ei toetanud 2017. aastal Eesti liikmesust NATO‑s. Jällegi küsimus! Aga eriti praeguses olukorras meil ei ole ju väga palju valikuid, kes on meie liitlased ja kelle peale me loodame ning kes meid toetavad ja keda meie toetame.

Ja nüüd ka Ukraina sõja raames meie esimesele Riigikogu avaldusele ta allkirja ei andnud. Me võime kindlad olla, et need andmed jõuavad ka Balti Assamblees meie Läti ja Leedu kolleegideni ja seal hakatakse omavahel sosistama, et see on küll väga kummaline, et niisugune inimene on Eesti delegatsioonis, kes ei jaga meie ajaloolisi traumasid ega meie välispoliitilisi veendumusi ja suundumusi. Pluss me ei saa unustada seda, et suure tõenäosusega kaotab ta peagi saadikupuutumatuse, on võtmeisik Porto Franco, aga võib-olla ka laiemalt mõnede muude juurde tulevate teemade, kohtulahendite, kohtuprotseduuride toimumisel.

Me ei saa hääletada sellise inimese Balti Assambleesse määramise poolt. Mul ei ole personaalselt Mihhaili vastu mitte midagi. Ka tema isaga, kui Valeri Korb oli eelmises koosseisus Riigikogu liige, oli meil minu arvates päris meeldiv omavaheline keemia. Aga poliitika on poliitika. Nagu Vene sõjaväes öeldakse: služba ne družba ehk teenistus ei ole sõprus. Ja kui teenistus dikteerib teatud pragmaatilisi otsuseid ja lähenemisi, siis tuleb lähtuda nendest. Seetõttu, veel kord, kahetsusväärselt me ei saa seda otsust toetada. Aitäh! 

Keskfraktsiooni nimel Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head kolleegid, ma palun teilt selles mõttes austust, et siia saali on valitud inimesed, kes on saanud rahvalt mandaadi – rahvalt mandaadi teenida seda saali või selle saali kaudu Eesti riiki neli aastat. Ei see saal ega Eesti ajakirjandus ei ole Eestis kohtumõistjad. Eestis otsustab ikkagi kohus seda, kas inimene on süüdi või ei ole. Härra Korb on väga selgelt väljendanud seda, et ta saaks enda õigusi kaitsta, ta tuleb siia saali ette ja palub endalt saadikupuutumatuse ära võtta, et tõestada, et ta ei ole süüdi. Seda, kas ta on süüdi või ei ole, ei otsusta see saal, seda otsustab ikkagi Eesti riigis kohus. Jätke see endale meelde!

Nüüd teine asi, mis puudutab neid avaldusi. Kuulge, tulge nüüd mõistusele! Härra Korb on kõikide nende teemade puhul, mis siin saalis on olnud peale Ukraina-Venemaa konflikti [puhkemist], hääletanud poolt. Ma võiksin ette lugeda, et näiteks härra Seeder, härra Kokk ja veel mõned ei olnud 23. [veebruaril] saalis ja ei hääletanud, aga ma ei heida seda neile ette, sest ma tean, et need inimesed andsid oma allkirja ja algatasid [avalduse]. Aga me ei kutsu neid inimesi kusagilt tagasi. Teil peaks häbi olema! Härra Korb on õige inimene meid esindama, sest ta on täieõiguslik Riigikogu liige, nii nagu teie kõik siin saalis. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 546 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. Härra Kokk, kas te soovite vasturepliiki?

Ma soovin võtta vaheaja kümme minutit enne hääletust.

Soovite vaheaja võtta? Selge, siis on vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

 

Head kolleegid, vaheaeg on läbi. See tähendab seda, et me läheme hääletuse juurde. Panen hääletusele väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 546. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 34 ja vastu 24, on otsus vastu võetud.

Head kolleegid, enne kui te saalist lahkute, palun teie tähelepanu. Meile on tulnud ettepanek tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. See on meil vaja läbi hääletada.

Härra Põlluaas.

Aitäh! Ma palun kümme minutit vaheaega enne hääletamist.

Selge, siis võtan vaheaja ja tuleme selle juurde tagasi. Kümme minutit.

V a h e a e g

 

Head kolleegid! Meil on vaja otsustada tänase istungi pikendamine. Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun hääletada!

Ettepanekut toetab 42 Riigikogu liiget, vastu on 13. Töötame kella kaheni.

Liigume edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522 teine lugemine. Palun, sotsiaalkomisjoni esimees Siret Kotka!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjonis käsitleti Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522 esimese ja teise lugemise vahel 14. veebruaril, 15. veebruaril, 8. märtsil, 15. märtsil ja 22. märtsil ehk kokku viiel korral. 15. veebruari ja 8. märtsi istungil arutas komisjon eelnõu koos huvigruppidega. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks esitas eelnõu kohta seitse muudatusettepanekut Riigikogu liige Kalle Grünthal ja Sotsiaalministeerium esitas kaks muudatusettepanekut. Juhtivkomisjon koostas koostöös Sotsiaalministeeriumiga eelnõu kohta kokku 12 muudatusettepanekut ja seitse tuli Kalle Grünthalilt.

Päris mitmed muudatused tegi sotsiaalkomisjon pärast huvigruppidega kohtumist ja arvestades nende ettepanekuid. Oma arvamuse saatsid sotsiaalkomisjonile Eesti Haigekassa, Eesti Haiglate Liit, Eesti Õdede Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Patsientide Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Ravimihulgimüüjate Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit ja MTÜ Ikkagi Inimesed. Haiglate liit peab oluliseks, et vastutuskindlustuse süsteemi väljatöötamisega kaasnevad muudatused on ka teistes seadustes ja välja jäetakse tervishoiu[töötaja] isiklik lepinguline vastutus kahjustatud isiku ees. Arstide liidu peamine sõnum oli eelkõige see, et tegemist on olulise eelnõuga, sest see tagab patsientidele võimaluse saada hüvitist, kui arstiabi osutamise käigus tekib patsiendile kahju. Samuti aitab eelnõu kaasa arstiabi kvaliteedi parandamisele. Ja arstide liidu arvamusel on kahetsusväärne, et eelnõus ei ole käsitletud patsiendi kindlustusfondi loomist.

Eesti Patsientide Liit ja MTÜ Ikkagi Inimesed tegid ettepaneku eelnõust muude meditsiinikahjude hüvitamise kord välja võtta ja arutada vaktsiinikahjude hüvitamist eraldi. Eesti Puuetega Inimeste Koda toetab eelnõuga planeeritavaid muudatusi, sealhulgas patsiendi ohutuse miinimumnõuete kehtestamist, vastutuskindlustuse süsteemi loomist ning õigustatud isiku jaoks lihtsustatud kahju hüvitamise süsteemi loomist.

Nüüd räägin nendest muudatustest. Nii nagu ma alguses ütlesin, päris paljud neist said tehtud koostöös pärast seda, kui meil olid ära olnud huvigruppidega kohtumised. Kokku on tehtud 19 muudatust. Muudatused nr 1 ja 2 on esitatud Eesti Kindlustusseltside Liidu ettepanekul, kahjude hüvitamise välistuste loetellu lisatakse mõned punktid, näiteks kindlustusandja ei kompenseeri, kui tervishoiuteenuse osutaja on teo toime pannud tahtlikult või osutati teenust väljaspool eriala piire või koguni oldi alkoholi või narkootiliste ainete tarbimise tõttu joobeseisundis. Mida see tähendab tegelikult patsiendi jaoks? See tähendab seda, et kui selline juhtum aset leiab, siis kindlustusandja peab patsiendile ausalt ütlema, et see ei kvalifitseeru kindlustusjuhtumiks, just nende asjaolude tõttu, mis ma siin esile tõin, ning patsient peab selliste juhtumite korral pöörduma hüvitise nõudmiseks kas otse tervishoiuteenuse osutaja poole või kohtu poole.

Muudatus nr 3 on tehtud Eesti Haigekassa ettepanekul ja seal muudetakse kuupäeva. Muudatused nr 4, 5 ja 6 on tehnilised ja need on seotud sõnastuse või numeratsiooni täpsustusega. Muudatusettepanek nr 7 on Kalle Grünthali esitatud, ettepanek oli jätta paragrahvist välja sõna "raske". Seda komisjon ei toetanud. Muudatusettepanek nr 8,  muudetakse selgemaks definitsioon, kes on turustaja. Muudatusettepanek nr 9 on koostatud Eesti ravimite hulgimüüjate ettepanekul ning see puudutab vaktsiinidooside maksustamist. Muudatusettepanek nr 10 on Kalle Grünthali esitatud, jälle oli ettepanek jätta paragrahvist välja sõna "raske". Komisjon seda ei toetanud.

Muudatusettepaneku nr 11 on esitanud Kalle Grünthal ja ettepanek oli tõsta vaktsiinikindlustuste summa, mida võiks hüvitada, kuni 300 000 euroni. Komisjon seda ei toetanud. Muudatusettepaneku 12 oli esitanud Kalle Grünthal ja ettepanek oli, et COVID-i vaktsiinide puhul peab olema võrdne võimalus esitada taotlus kindlustusjuhtumiks tagantjärele ehk alates 27. detsembrist 2020, kui algas COVID-i vastu vaktsineerimine. Komisjon seda ettepanekut arvestas sisuliselt ja toetab. See on esitatud muudatusettepanekuna nr 17.

Muudatusettepanek nr 13 ütleb, et Ravimiametil on õigus saada isiku nõusolekul – toonitan, isiku nõusolekul – juurdepääs tervise infosüsteemile, mitte ei ole see [tagatud] automaatselt. Muudatusettepaneku nr 14 on esitanud taas Kalle Grünthal ja ettepanek oli selline, et COVID‑19 vaktsineerimise tõttu patsiendil tekkinud tervisekahjustus või surm loetaks tõendatuks ainult epikriisi alusel. Komisjon seda ettepanekut ei toetanud.

Muudatusettepanek nr 15 ütleb, et vaktsiinikahju hüvitatakse taotluses märgitud kontole. Toonitan, et kontole – ei ole võimalik, et kuidagi sularahas inimesele tasutakse. Muudatusettepaneku 16 on esitanud Kalle Grünthal, ettepanek on seotud muudatusettepanekuga nr 12, mida ma juba tutvustasin, ja komisjon arvestas seda sisuliselt muudatusettepanekus nr 17. Muudatusettepanekuga nr 17 pikendatakse vaktsiinikahjude hüvitamise taotlemise aega. Muudatusettepaneku nr 19 on esitanud Kalle Grünthal ja see on seotud seaduse jõustumisega. Komisjon seda ei toetanud. 

Pärast, kui me olime need muudatusettepanekud läbi vaadanud, tegi Priit Sibul sotsiaalkomisjoni liikmena ettepaneku esitada sotsiaalkomisjoni ettepanek menetleda COVID‑i vaktsiinide kahjude osa eraldi eelnõuna. Selle üle toimus ka hääletus, komisjoni enamus seda ettepanekut ei toetanud ja seetõttu on see eelnõu teile tervikuna siin täna kättesaadav.

Komisjon tegi alljärgnevad otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 24. märtsiks ehk tänaseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada (see oli konsensuslik otsus) ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu 13. aprilli päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa oled väga tubli, ma vaatan, et seitse koosolekut pidanud ja nii palju huvirühmade arvamusi arvestanud. Küsimusi on palju, aga ma küsin ühe. Kust sa oled võtnud või kust teie olete võtnud, et inimelu hind on 100 000? Siin on see § 99¹⁹ [lõige 2] punkt 5 ja selle järgi on [surm] võrdne üliraske tervisekahjustusega. Väike vahe on, kas sa saad üliraske tervisekahjustuse, aga hing jääb sisse, või läheb hing kohe välja. Aga mõlemal on hinnasilt üks – 100 000. Neid arvutusi on palju suuremaid. Kui rääkida näiteks liiklusõnnetustest ja nendest arvestustest. Miks 100 000 ja ühe vitsaga?

Aitäh! Komisjonis me seda tõesti käsitlesime, sellepärast et Kalle Grünthali üks muudatusettepanek seondus sellega. Vastus, mis meile komisjonis anti, oli selline, et kui vaadata kohtupraktikat, siis seal oli mittevaraline kahju olnud 2000 eurot, mida on kohtus välja mõistetud. Eriti raske tervise[kahjustuse] tekitamisega seotud mittevaralise kahju hüvitamine oli 100 000 eurot. Ka kannatanu surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks on välja mõistetud 11 000 eurot. Ehk siis need numbrid on võetud kohtupraktikast ja sellest lähtuvalt on nad siin eelnõus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Te mainisite seda kaasatust ja me siit seletuskirjast loeme, et kaasati Eesti Haigekassa, Eesti Haiglate Liit, Eesti Õdede Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Patsientide Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Ravimihulgimüüjate Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit ja MTÜ Ikkagi Inimesed. No see on väga õige samm, kaasata eri huvigruppe. Aga siit seletuskirjast jääb täiesti arusaamatuks, millised olid nende ettepanekud, kas nendega ka arvestati või oli see lihtsalt selline formaalne kaasamine. Tõsi küll, kahe muudatusettepaneku juures te mainisite, kelle ettepanekud need on. Palun avage see [arutelu] kaasatud huvigruppidega ja öelge, mida nemad veel lisaks ette panid.

Ma siis käin vastavad muudatused läbi. Tõesti, komisjon arutas oma huvigruppidega päris palju, meile tuli kirju ja need komisjoni liikmed, kes ka täna on siin saalis, võivad tõdeda, et selle eelnõu menetlemine komisjonis on olnud intensiivne. Kui me räägime nüüd muudatusettepanekutest, siis muudatusettepanekud nr 1 ja 2 on tulnud sotsiaalkomisjonilt pärast seda, kui meil oli kohtumine Eesti Kindlustusseltside Liiduga, kes esitas need soovid ja palved. Kui me räägime ettepanekust nr 3, siis see on haigekassa ettepanek, mis tuli väga selgelt välja nendega kohtumisest ja seda soovitakse. Lähen siit edasi, kohe vaatan. (Lehitseb pabereid.) Siin on numeratsioonid. Mis puudutab näiteks muudatusettepanekuid nr 8 ja 9, siis on need väga selgelt tulnud tegelikult Eesti Ravimihulgimüüjate Liidult. Nemad ütlesid, et selline võiks sõnastus olla, et oleks selge. Siis on Sotsiaalministeeriumi ja Ravimiameti ettepanekud, mis puudutavad muudatust nr 13. Nii, vaatan kohe edasi. Jah, ma arvan, et need olid põhilised. Aa, näiteks 18. muudatusettepanek, mille esitas Eesti Haiglate Liit, kui mu mälu ei peta, ja pärast nende esindajatega kohtumist sai see sisse pandud. Ma ütleksin, et sihukesed põhiasjad, mis toodi välja ja mida sai koostöös Sotsiaalministeeriumiga arutatud, said tehtud. Ma arvan, et seetõttu ongi muudatusi palju. Loomulikult on see ka mahukas eelnõu.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Meenutage, selle esimese ja teise muudatusettepaneku all, mida me komisjonis tegime, mis ei osutunud kindlustusjuhtumiteks, aga kui inimene nüüd saab kahjustuse seetõttu, et arst kas ei teinud oma eriala piires neid asju, mida ju patsient ei tea, kus need piirid jooksevad, või on teinud seda joobes, siis mismoodi need kahjud patsiendile kompenseeritakse. Sest tõesti, kindlustusseltside liidu ettepanekul need kindlustusjuhtumid ei ole, aga kui patsient kahjustuse saab, kuidasmoodi siis see saab talle hüvitatud?

Aitäh! Tõesti, et kui nüüd muudatustest 1 ja 2 rääkida, siis kui nüüd kindlustusselts vaatab juhtumi üle ja selgitab välja, et see ei ole nende arvates kindlustusjuhtum, just eelnevate punktide põhjal, siis tegelikkuses see tähendabki seda, et öeldakse patsiendile, et see ei ole kindlustusjuhtum, ja paralleelselt siis kindlustusandja peab ka ütlema, et nüüd on inimesel võimalik pöörduda hüvitise taotlemiseks kas otse tervishoiuteenuse osutaja poole või ta peab minema kohtusse. Loomulikult on olemas selle juures ka lepituskomisjon, aga ma arvan, et kui on tegemist nende punktidega, nagu muudatused nr 1 ja 2 on, ja kui need on ikkagi väga selgelt juba kindlustusseltsil  dokumenteeritud, siis ma arvan, et patsient peab nendel erandlikel juhtumitel pöörduma kohe otse sinna.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! No siin keskendutakse suures osas koroonavaktsiini kindlustusjuhtumitele, aga tegelikult see eelnõu tegeleb muidugi kõikide ravivigade kompenseerimise kindlustamisega. Ammu, pikalt on olnud probleem selles, et tegelikult neid kindlustuspakkujaid ei ole väga palju ega ole ka tahtjaid või huvilisi. Küsimus on selles, kas see kindlustusmakse lõpuks maandub kaudselt haigekassa kulusse või ei maandu. Kui nüüd on huvigruppidega läbirääkimisi peetud, siis kas saate mulle palun üle korrata, kuidas meil on seis kindlustuspakkujatega? Kui palju neid on? See aitab ju ka hinda alla tuua, kui neid on rohkem. Ja ikkagi, kuhu maandub täpsemalt see kindlustusmakse – kas see jääb tervishoiuteenuse pakkuja enda mureks, kust ta selle leiab, või õnnestub neil see haigekassasse edasi parkida?

Aitäh! Ma tahan lihtsalt markeerida ära, et siin suures eelnõus on kaks osa. Üks puudutab vastutuskindlustust ehk patsiendikindlustust ja see on väga selgelt eraõiguslik teema ja seal tulevad mängu kindlustusseltsid. Mis puudutab vaktsiine, ka COVID-i vaktsiine, siis see on teine asi, see on avalik-õiguslik sundkindlustus ja seda tegelikult reguleerib, võiks öelda, haigekassa, kus toimub selle menetlemine. Need on nagu kaks erinevat käsitlust. Selguse mõttes ma lihtsalt ütlen ära.

Mis puudutab nüüd kindlustusseltse ja seda, kas neid on, siis ma tegelikult arvasin, et sihukene küsimus võib tulla, seega ma palusin ka seda uurida ja mulle anti nagu sellised andmed. Kui me võtame selle tänase eelnõu vastu, siis see on kohustuslik, aga tegelikult on juba praegu nii tervishoiutöötajad kui ka tervishoiuteenuse osutajad vabatahtlikult kindlustatud. Ma lihtsalt toon statistiliselt teile ette, et tervishoiutöötajad, kes on juba vabatahtlikult kindlustatud, on näiteks arstide liidu liikmed. Mul on informatsiooni, et neid on üle 3000 ehk 70% arstidest on kaetud kutsealase vastutuskindlustusega. Hambaarstide liidu liikmetest, keda on üle 1000 liikme, umbes 83% hambaarstidest omavad samamoodi vastutuskindlustust. Õed ja ämmaemandad muidu kinnitasid, et neil sellist kindlustust ei ole, lihtsalt teadmiseks.

Aga kui me räägime tervishoiuteenuse osutajatest, siis nemad on vabatahtlikult kindlustuse teinud. Näiteks 2018. aastal oli kokku üle 230 juriidilise isiku, kes olid teinud vabatahtlikult kindlustuse. Ja perearstide andmetel on Eestis kümmekond perearstikeskust, kellel on vastutuskindlustus juba olemas. Haiglaliidu andmetel enamik haiglatest muidugi vastutuskindlustusega ei ole liitunud, aga loodame, et saab vastu võetud see seadus, mis jõustub 2024. aastal, ja siis see peaks ka neile kehtima. Aga praegu on suurematest haiglatest kindlustus olemas Ida-Tallinna Keskhaiglal ning maakonnahaiglatest on minu teada Rakvere Haiglal ja Narva Haiglal selline kindlustusvorming juba kehtiv, nad on seda aktiivselt teinud.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Näha on, et teemasid arutati üsna pikalt ja põhjalikult. Aga mis puudutab vaktsineerimiskahjude teemat, siis see tundus selline tehniline ja otsustasite kohe ära, et see läheb eraldi. Või oli ikkagi sisulist arutelu ka vaktsiinikahjude üle? Kuidas te selle järelduseni jõudsite, et see peab eraldi olema?

Vastupidi. Komisjonis, nagu ma ka tutvustasin oma ettekannet tehes, tegi Priit Sibul komisjoni liikmena ettepaneku, et vaktsiiniosa tuleks käsitleda eelnõust eraldi. See ei ole praegu eraldi, ta on siin sees. Nii et me käsitleme seda ikkagi ühtse kompleksina, paketina.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti see eelnõu on käima lükatud perioodil, kui meil käisid väga teravad väitlused ja võitlused vaktsineerimise, vaktsineerimiskahjude ja kogu selle ühiskondliku resonantsi ümber. Nüüd on meil uus olukord, meil on riiki saabunud mitukümmend tuhat inimest, kelle puhul me ei tea, kas nad on vaktsineeritud. Aga Eesti riik on võtnud endale kohustuse osutada ka neile arstiabi. Mind huvitabki, kui suurel määral see eelnõu puudutab seda kontingenti või hakkab puudutama seda kontingenti. Oskate te öelda?

Aitäh! Kui inimene, kes omab isikukoodi ja saab meil siin alaliseks inimeseks ja läheb siin tööle ja saab samasuguseid hüvesid, nagu meie riik pakub, siis ta saab ka vastavalt teisi hüvesid, mis on selles eelnõus. Kuidagi ei jäeta neid kõrvale, nad saavad samasuguseid [hüvesid]. Jah, see eeldab kindlasti, et inimene ka töötab siin riigis.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles eelnõus on kavandatud üliraske tervisekahjustuse või surma korral hüvitiseks 100 000 eurot. EKRE ettepanek, et see summa oleks 300 000 eurot, jäeti arvestamata ja põhiliseks argumendiks oli see, et võetakse aluseks kohtupraktika. Mina väidan seda, et sellist kohtupraktikat, mis puudutab vaktsiinikahjusid, meil ei ole olemas. Me oleme uues dimensioonis, absoluutselt. Teiseks, ma ei saa nõustuda ka sellega, et siin see 300 000 eurot, mida maksti, kui üks päästetöötaja suri pärast vaktsiini manustamist, on seotud tööülesannete täitmisega. Ükski normatiivakt ei haldus- ega tööõiguses ei kinnita seda väidet. Ma siiski paluksin, et te oleksite nõus toetama kahjustuste [hüvitissumma] suurust 300 000 eurot. Kas te olete nõus sellega?

Aitäh! Mis puudutab päästeametniku juhtumit, kus hüvitati 300 000 eurot, siis selle päästeametniku juhtumi puhul hindasid nii Ravimiamet, Siseministeerium kui ka Päästeamet, et see on tööõnnetus, sest konkreetne päästeametnik läks vaktsineerima tulenevalt tööandja suunisest. Siin meil on olnud diskussioon selle üle, kas 100 000 on piisav või mitte. Enamik on arvamusel, et see on piisav. See on tegelikult suure saali otsustada. Kalle Grünthal, teie saate panna selle muudatusettepaneku hääletusele ja siis saab suur saal otsustada, mis on õige. Ma arvan, et nii nagu te viitasite, COVID-i vaktsiinide puhul otseselt ei ole neid pretsedente. Samas, eks muude vaktsiinide puhul, mida see eelnõu puudutab, on tegelikult haigusjuhtumeid olnud. Aga need kohtupraktika [lahendid], mis on tulnud, jäävad ikkagi sinna 100 000 piirimaile. Sellest õiguslikust alusest lähtuvalt on ettepanek selle eelnõu kohta tehtud. Ja ma arvan, et see oli ka põhjus, miks enamik teie ettepanekut ei toetanud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et oleks kahetsusväärne, kui meil jääks käsitlemata valdkond, miks ma tegin selle ettepaneku, et COVID-i vaktsiini kahjude fond võiks eraldi olla. Kuigi, nii nagu te ütlesite õigesti, komisjoni enamus seda ei toetanud. Aga õige mitmel komisjoni istungil me kuulasime erinevaid sihtrühmi, sealhulgas MTÜ Ikkagi Inimesed esindajaid, kes oma isiklikke lugusid meile rääkisid, ja nad tõid olulise aspektina selle, et tegelikult nende diagnooside panemisega on praeguses kontekstis väga suured probleemid. See oli põhjus, miks nemad toetasid sedasama ettepanekut, mida mina püüdsin ka komisjonile ette panna, aga komisjon, nii nagu te ütlesite, seda ei toetanud. Aga ma arvan, et oleks õiglane ka nende inimeste seisukohalt seda teemat tutvustada, sest komisjonis me käsitlesime päris mitmel korral seda, ja oleks õige, kui täiskogus ka selle vähemalt läbi saaks käia.

Aitäh! Komisjon tõesti seda teemat käsitles mitmel korral – kui mu mälu ei peta, siis vähemalt kahel istungil. Ja me ei pühendanud sellele mitte kümme minutit, vaid mitu tundi. Arutasime, kuidas saaks patsienti selles rollis kõige enam kaitsta, et ta saaks õigel ajal abi ja ravi.

Nüüd, mõte, mis ka komisjoni liikmetel tuli, on see, et tuleks luua selline registripõhine andmete kogu, et oleks üleüldiselt mingisugune ülevaade. Ma saan aru, et tegelikult on ka selle käesoleva eelnõu eesmärk seda teha. See on nüüd küll natukene teise nime all, see on patsiendi ohutuse andmekogu, aga see tähendakski seda, et ka arstidel oleksid kindlad kriteeriumid, mille korral nad peavad teavitama, kui on patsiendil mingi juhtum tekkinud tema haigusloos, siis saaks teha analüüse ja paremini neid inimesi ravida. Sest tegelikult ka sotsiaalkomisjonis käsitleti väga pikalt seda. Kahju, et siin praegu ei ole proua Hele Everausi, kes seal ka sõna võttis arstina. Ta rääkis väga südamlikult, kuidas meil on juba olemas pika COVID-i haigusjuhtumid ning et tegelikult tuleb nendesse väga tõsiselt suhtuda ja vaadata, kuidas me peaksime nendega edasi minema. Jah, seda me käsitlesime. Ma arvan, et iseenesest kas see on register või andmete kogu, ükskõik, kuidas me seda ka ei nimetaks, süsteemset lähenemist on vaja, et need juhtumid leiaksid kajastust. Neid analüüsitakse ja neid hakatakse rohkem süstemaatiliselt vaatama ja ka ravima ning siis vastavalt hüvitama. See on oluline.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seesama 100 000 – noh, see on elu hind selle järgi vaktsiinikahjustuste puhul. Aga kui vaadata neid arvestusi, mis siin on eri valdkondades tehtud, olgu Politsei‑ ja Piirivalveameti, Kaitseväe [haldusalas], liikluse kohta ja nii edasi, siis lihtne ülevaade näitab, et keskmine elu hind on 861 000 ja mediaankeskmine 561 000. Kas te olete arutanud komisjonis, et need elu hinnad peaksid olema eri valdkondades, eriti mis puudutab kindlustust, ühesugused, mitte erinevad?

Aitäh! Komisjonis me seda otseselt ei arutanud, aga ma olen seda arutanud nii kolleegidega siin Riigikogus kui ka riigiametnikega. Ma saan aru, et teie olete pigem arvamusel, et peaks olema ühetaoline. Mina olen ka pigem väga selgelt arvamusel, et peaks olema nagu läbilõige, inimese hind on nagu ühesugune, hoolimata tema staatusest või positsioonist. Aga ma saan aru, et on ka teistsuguseid arvamusi. Ja eks meie ühiskonnas olegi arvamuste paljusus.

Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen ikka selle sõjapõgenike teema juurde tagasi. Te ütlesite, et need inimesed, kes tööl käivad. Aga me teame, et umbes pool maale saabunutest on lapsed. Kuidas on nendega? On selge, et see toob kaasa väga suure koormuse perearstidele, keda meil on vähe ja kelle nimistud on tihti üle koormatud. Kas riigieelarves on selleks ette nähtud mingid lisavahendid ja kui pikaks ajaks? Kui suured need [summad] on, oskate öelda? 

Aitäh! Veel kord: see oli üks teine sotsiaalkomisjoni istung, kus me seda arutasime. Teie endise siseministrina, ma usun, tegelikult teate väga hästi, et on võimalus saada hüvesid sellisel viisil, et kas sa võtad end töötuna arvele või oled tööline. Mis puudutab lapsi, siis kahtlemata nad on meil sotsiaalkaitsega kaetud ja saavad hüvesid. Mis puudutab perearstide hakkamasaamist, siis tõesti meil oli sel teemal ka komisjoni istung, kus me seda ekstra arutasime. Perearstide seltsi esimees Le Vallikivi ütles väga selgelt välja, et perearstid saavad hakkama. Komisjonis tõstatati ka keeleküsimus. Leiti, et ka see on lahendatav, nad suudavad patsiente teenindada ja keegi ei jää arstiabita. 

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma puudutan seda hüvitise suurust, 300 000 eurot, mis teie arvates, komisjoni arvates on liiga kõrge. Aga ma tuletan siiski meelde, et just riigi aktiivse vaktsineerimiskampaania alusel läksid inimesed vaktsineerima ja siin ei saa riik hiilida kõrvale vastutusest inimeste ees, kellele on põhjustatud seoses selle kampaaniaga tervisekahjustus või surm. Aga minu jaoks on veel teine väga oluline nüanss see, et komisjon ei arvestanud seda, et surma või tervisekahjustuse põhjuslik seos tõendataks patsiendi epikriisi alusel, mis näitab vaktsineerimise kuupäeva ja hilisemat terviseseisundi halvenemist. Siin pannakse kodanik väga halba olukorda, kui seda küsimust hakkab otsustama mingisugune komisjon. Minu küsimus on selles, miks on komisjoni arvamus usaldusväärsem kui epikriis, mis tegelikult tõendab inimese terviseseisundi halvenemise peale vaktsineerimist.

Aitäh! Jah, tõsi on see, et ... (Köhib.) Ma väga vabandan, mul lihtsalt on natukene kuiv köha veel pärast koroonat. Ühesõnaga, komisjonis öeldi väga selgelt, et epikriisi alusel ei ole tõesti võimalik seda hinnata, nii nagu te selle esitasite. See protsess käib niimoodi, et kui inimesel on selge kahtlus, et tema tervis on saanud kahjustada vaktsineerimise tagajärjel, siis ta teeb taotluse haigekassale ja haigekassa koostöös Ravimiametiga vaatab selle üle ja siis nad teevad otsuse. Ma toonitan, et  inimene ei pea kuidagi tõendama, et tal on see juhtum tulnud vaktsineerimise tagajärjel, vaid [hinnatakse] tõenäosust, et see on [vaktsineerimise tõttu] tekkinud. Nii seda protsessi nähakse, ja ma arvan, et kuna see pakuti välja, siis see on ka põhjus, miks öeldakse, et ainult epikriisi alusel [otsustamine] ei ole piisav, vaid tegelikult peaks vaatama seda laiemalt ja koos spetsialistidega.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! See, et arvamusi on palju ja see rikastab meie ühiskonda, on vana tuntud slogan. Kui siin tubakakahjude vähendamise eelnõust sai räägitud, siis oli inimelu hind ühiskonnas kokkuleppeliselt miljon. Nüüd ma kuulen, et mediaan on langenud juba 500 [000] peale ja keskmine vist on 800 [000 eurot]. See on ju tegelikult muret tekitav. Teie kui ema ju tahaksite ikkagi lapsele turvalist keskkonda, kus väärtustatakse inimelu. Aga küsimus iseenesest on see: kui ta läheb veel allapoole, mis te arvate, kas see sisendab inimestele rohkem kindlustunnet, et minu riik hoolib, ma lähen kohe vaktsineerima, või tekitab see umbusku?

Aitäh! Ma tulen kõigepealt selle juurde, et Eesti riik on jõudnud nii kaugele, et meil on täna eelnõu, mis räägib vaktsiinikahjustustest ja kindlustab inimesi – see on väga suur samm edasi. Minule teadaolevalt üle maailma 27 riigis on juba ammu selline kindlustusviis, mida Eestis tegelikult ei ole. Ehk teisisõnu, me astume selle eelnõuga tegelikult suure hüppe edasi oma inimeste jaoks.

Nüüd küsimus, kas need numbrid on piisavad või mitte. Veel kord: siin võeti aluseks kohtupraktika. Me võime diskuteerida, kas see kohtupraktika on piisav või peaksid need numbrid olema suuremad. See on otsustamise koht, eks ju. Ainukesena Riigikogu saadikutest Kalle Grünthal tegi ettepaneku, öeldes, et see võiks olla 300 000, aga rohkem ettepanekuid ei tulnud. Ma arvan, et see diskussioon üleüldiselt, et küsida, kui suur peaks olema inimhind, mille riik või kindlustus peaks surma korral hüvitama, võib-olla tuleks tõesti tõstatada. Üldse ei salga.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Muidugi on see tunnustamist väärt, et kahjude hüvitamine on nii kaugele juba jõudnud eelnõuna. Aga ikkagi küsin nende arutelude teemal. Siin on § 99¹⁶: "Haigekassa on kohustatud [...] hüvitama õigustatud isikule varalise ja mittevaralise kahju, kui Eestis toimunud vaktsineerimise tagajärjel on patsiendil tekkinud raske tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud, või patsient sureb ning kui [...]" Ja nii edasi. Just see nelja kuu reegel. Minul on vähemalt kolm teadaolevat juhtumit, kus inimene jäi pimedaks ajutiselt, paariks kuuks, üks oli ka meditsiiniõde, kes ise tegeles vaktsineerimisega. See oli päris ränk asi ja me ei tea, kas see nägemine täielikult taastub, kui on näiteks kaks kuud nägemine olnud kadunud. Kas selle üle oli arutelu? Miks see nelja kuu reegel sinna tuleb?

Aitäh! Tegelikult aus vastus on see, et otseselt ei olnud küsimust. Ma ei mäleta, et keegi komisjoni liikmetest oleks tõstatanud selle küsimuse, kas neli kuud on piisav või mitte. Siin eelnõus on sõnad "raske tervisekahjustus" ja õiguslikult on leitud, et see on see, mis kestab vähemalt neli kuud. See tegelikult on, nagu te toonitasite, inimese jaoks väga raske aeg. Neli kuud on pikk aeg ja ma arvan, et see on piisav.

Mis puudutab seda, kas teie kirjeldatud juhtumi puhul võiks saada hüvitist, siis ma arvan, et see inimene võiks kindlasti taotleda seda pärast seda, kui me oleme eelnõu vastu võtnud ja see on seadusena jõustunud, sellepärast et kui tal ei ole tänaseni tegelikult nägemine taastunud ja tal on haigusloos kõik kirjas, siis ma arvan – mina küll ei ole ekspert, aga arvan –, et nii haigekassa kui ka Ravimiamet kindlasti vaatavad selle juhtumi üle ja annavad oma hinnangu. On olemas erinevad kategooriad ja positiivse otsuse korral ta saaks vähemalt mingisugust kompensatsiooni.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mina ütlen, nii vähe kui ma üldse meditsiinist aru saan, et me oleme ikkagi sisenenud mingite viiruste ajastusse, kus neid tuleb-läheb ja erinevalt nimetatakse, kord on mingi tüvi ja siis ta kuskilt tuleb ja läheb. Mis need peamised argumendid on, ütleme, teil kui komisjoni esinaisel? Sest teie saate ju ikkagi suunata mingil määral seda, kui ministeerium ütleb, et jaa, teeme ühe suure seaduse. Ma toetan ka seda mõtet, et COVID‑vaktsiini kahjude fond võiks olla eraldiseisev, sest tulevad mingid uued viiruse mutatsioonid ja samas tulevad uued vaktsiinid, mõni nendest õnnestub, mõni ei õnnestu. Siis me saaksime seda eraldi käsitleda, aga minu meelest anda ka inimestele olulise kindlustunde, turvatunde, et me ei löö kõike ühe labidaga.

Aitäh! Ma saan aru sellest, miks öeldakse, et COVID‑vaktsiinid on tähtsamad kui võib-olla teised vaktsiinid, millega inimesed ennast vaktsineerida lasevad. Aga kuna mina tõesti puutun väga paljude erinevate inimestega kokku ja ka lapsevanematega, siis ma arvan, et päris paljud lapsevanemad, kes on lasknud oma last vaktsineerida, neil on tekkinud mingisugused [kahtlused], nad arvavad, et mingid kahjustused on tekkinud vaktsiini tagajärjel, ootavad seda seaduseelnõu. Ehk see tegelikult ju käsitleb kõiki vaktsineerimisi. Ma ei jätaks neid mitte kuidagi teise rolli kui COVID. Ehk teisisõnu, kui Riigikogul on suutlikkus – ja minu arvates on suutlikkus – nii seda vaktsiinikindlustust kui ka vastutuskindlustust menetleda, siis ma arvan, et see tuleks täna teha ära ja minna sellega edasi, mitte veel venitada kummi, nagu siin on tehtud, kui me oleme rääkinud nii vaktsiinikindlustusest kui ka vastutuskindlustusest päris mitu aastat.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Kas see eelnõu suurendab   meditsiinitöötajate, arstide vastutust raviotsuste langetamise või vaktsineerimise tagajärjel saabunud terviserikete või tervisekahjustuste puhul ja vastutust nende dokumenteerimisel? Kas see eelnõu suurendab nende töötajate vastutust?

Aitäh! Ma arvan, et kuna me seda dokumenteerimist tegelikult käsitlesime sotsiaalkomisjonis päris mitmel istungil, siis me oleme selge signaali andnud, et seda tuleks teha. Ja ma arvan, et see eelnõu tegelikult, kui peab tulema, siis tekib ka inimestel tegelikult reaalselt surve, et tõesti tema perearst – noh, me räägime perearstist, kes on kõige esimene, kellega inimene puutub kokku – kirjutaks vastavalt siis kõik, mida patsient tunneb ja mis tema mured on, sinna haigusloosse. Ma arvan, et see surve ja teadlikkus ka patsientide poolt hakkab nüüd rohkem tulema, sest nad saavad aru, et see on seotud sellega, kui on tõenäoline seos vaktsineerimise ja kahjustuste vahel, siis nad saavad hüvitist. 

Mis puudutab arste, siis ma sain aru, et arstid on seda väga kaua oodanud just seetõttu, et ka nemad saavad seda teha. Proua Hele Everaus rääkis siin esimesel lugemisel väga selgelt sellest, kuidas selgus, et isegi Ameerikas on ravivigade juhtumid kolmandal kohal, kui hakati vaatama üldstatistikat. Ehk nemad julgevad tunnistada, et on tehtud ravivigasid, ja nad teavad seda, et vead on alati need, millest inimesed saavad õppida. Kui on mingisugune viga tehtud inimese [ravimisel], siis ei salata seda maha, vaid tegelikult vaadatakse seda oma asutuse sees ja proovitakse sellest õppida, et selliseid juhtumeid rohkem ei tekiks. Praegu me jätame mulje, nagu meil ei oleks ravivigasid, aga see on vale. Ma arvan, et on aeg tõusta ja tulla selles mõttes teadlikuks saamise poole, et on tegelikult olemas ravivead, nii nagu igas töös on olemas vead, nendest tuleb õppida, tuleb minna edasi.

Merry Aart, palun! 

Jah, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te peaaegu juba otsapidi vastasite minu küsimusele nüüd hiljaaegu. Aga ma tahaksin siiski täpsustada, kas see seaduseelnõu puudutab ka seda, kuidas kompenseeritakse just nimelt tervishoiuasutuse või tervishoiuteenuse osutaja eksimustest tekitatud kahju. Neid ei ole kindlasti palju, aga päris kindlasti mõned on.

Aitäh! See ongi see vastutuskindlustus ehk patsiendikindlustus, mis on tuntud. Muidu üldjuhul on niimoodi, et kui on tehtud raviviga, siis patsient saab pöörduda selle eelnõu kohaselt kindlustusseltsi poole, kes selle fikseerib ära kindlustusjuhtumina, ja siis makstakse inimesele hüvitist. Nüüd see, mida kolleeg Priit Sibul ütles ja millest me ka rääkisime, muudatused nr 1 ja 2 olid need erandid, millest me rääkisime. Aga üldprintsiip on see, et patsient saab pöörduda kindlustusseltsi poole ja sealt taotleda, kui on raviviga tehtud, hüvitist. 

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jätkangi siit ravivigade koha pealt. Ma mäletan, et komisjoni istungil doktor Everaus viitas ka sellele, et Eesti oli ainuke riik, kellel polnud dokumenteeritud ühtegi raviviga, justkui meil neid ei oleks. Nüüd mul tekib selle eelnõu raames küsimus. Meil on nagu siin Eesti riigis kujunenud tihti välja see, et kindlustusfirmad otsivad ainult ettekäändeid, et mitte kompenseerida lepinguga ette nähtud hüvitisi, mitte maksta välja neid hüvitisi. Leitakse alati need nišid ja nurgad seadustes, et sellest keelduda. Kas nüüd selle eelnõuga on need riskid maandatud, et ei saaks tekkida olukorda, kus patsiendikindlustuse puhul leitakse jälle, et ravivigu meil üldse ei ole, sest me oleme nii ideaalne riik, kõik vaikitakse maha, ja ikkagi see patsient, kes on kahjustused saanud, ei saa mitte midagi kompensatsiooniks?

Aitäh! Eks selle eesmärk tegelikult ongi see, et me ühiskondlikult oleksime teadlikumad ja patsient ravivigade puhul saaks hüvitist. Kas see seadus on täna ideaalne? Ma arvan, et kui ideaalsest rääkida, siis tegelikult oleks vaja luua patsiendi‑ või vastutuskindlustuse fond, mille moodustavad kindlustusseltsid. Iga inimene, eks ju, hoolimata sellest, missuguses haiglas või tervishoiuteenuse osutaja juures ta siis teenust sai, saab minna fondi juurde ja sealt taotleda hüvitist. Ja pärast see fond vastavalt sisemiselt toimetab nii, et ta ei jääks kuidagi miinusesse. Ühesõnaga, ma arvan, et selle seadusega saab kindlasti edasi minna.

Nüüd, küsimus oli selles, miks täna siin seda ei ole, just vastutuskindlustuse puhul fonde. Kui me räägime vaktsiinikindlustusest, siis me võime öelda, et tegelikult on ju riiklik fond, see riiklik fond on haigekassa, kes seda reguleerib. Nii et see on väga lihtne. Erakindlustusseltsid ütlesid praegu, et nad ei ole selleks sammuks veel valmis. Nad on selleks sammuks valmis umbes kolme aasta pärast, sest nad ütlevad, et ka see samm on nende jaoks nagu väljakutse. Nad vajavad fondi moodustamise jaoks lisavahendeid, sest see ei ole see, mida riik kuidagi teeks, vaid see oleks tõesti eraõiguslik. Seal on vaja nii tööjõu‑ kui ka IT-ressursse juurde. See on see põhjus, miks meil praegu ei ole selle juures fondi. Aga ma arvan, et kindlasti see suurendab seda võimekust, et patsiendid hakkavad saama [hüvitist]. Teine asi on see, et kui see on ikkagi kohustuslik, siis ka kindlustusandjad ise tahavad ju maksimaalselt, kuidas ma ütlen, saada endale lepingulisi kliente ja nad on ka huvitatud, et ei hakataks ütlema, et see kindlustus on hea ja teine kindlustus on halb. Nii et ma arvan, et kui on ikkagi juhtum, siis see on ...

Ja teine asi. Kui nüüd tõesti ütleb kindlustusandja, et see ei ole nende arvates [kindlustus]juhtum, siis ongi olemas see lepituskomisjon, mis tuleb kokku. See komisjon koosneb nii õigus- kui ka meditsiiniekspertidest ja teeb kindlustusandjast olenemata iseseisva otsuse ja ütleb, kas on kindlustusjuhtum või ei ole. Nii et see lepituskomisjon on riiklikult siin juures meil olemas, see on loodud ja peaks inimesi veel täiendavalt kaitsma.

Urmas Reitelmann, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Proua ettekandja! Johtuvalt teie viimasest vastusest ma tahaksin küsida. Kas teil seda eelnõu menetledes komisjonis kerkis teemana üles ka kindlustusseltside meditsiiniline pädevus? Kas see on praegu piisav või peavad kindlustusseltsid endale palkama pädevaid inimesi arstide hulgast? Ja mis see kõik võiks maksma minna?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu mäletamist mööda mitte ükski komisjoni liige sel teemal ei küsinud. Ja ma ei mäleta, et ka Eesti kindlustusseltsid oleksid ise selle murega meie poole pöördunud või et see oleks nende jaoks mure. Nii et ma arvan, et nad näevad, et nad suudavad seda lahendada oma organisatsioonis sees. Ma arvan, et nii nagu nad näevad, et nad saavad endale lepingulise kliendi, näevad nad ka võimalust võtta endale kas teenusepõhiselt või tõesti palgatöötajatena mõne eksperdi juurde. Ma arvan, et see kõik on teostatav. 

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Seda tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu on ette valmistatud väga pikalt. See on tervishoiuvaldkonnas ja arstide seas ammu oodatud eelnõu. Selles mõttes on igal juhul tervitatav, et me seda täna siin teisel lugemisel menetleme.

Õige on see, mille kohta head kolleegid küsisid ja komisjoni esimees vastas ning millele doktor Everaus ka meie komisjoni aruteludel õige mitmel korral viitas. Me arutasime ka seda teemat, millest ma ise hiljem räägin ja mis mulle kõige rohkem muret valmistab. Doktor Everaus ütles, et kuigi ta seda isegi sisuliselt võiks toetada, ei saa ta kindlasti toetada selle eelnõu lahutamist, sest siis jäävad asjad jälle venima, ja seda ta toetada ei saa. Aga tõsi on see, et Eesti meditsiinisüsteem, kui irooniliselt öelda või jutumärkidesse panna, on fenomenaalne, eks ju. Nii nagu siin juba viidati, me oleme maailmas üks riikidest, kus on kõige vähem ravivigu. Me saame ju aru, et arstid ja inimesed on igal pool ühesugused, nii et see on pigem statistiline ja tuleneb peamiselt sellest, et kuna meil ei ole mõistlikku süsteemi, siis ravivigasid süsteemis sellisel kujul lihtsalt ei fikseerita, [selle kohta arvestust] ei peeta, ja see ei ole kindlasti ei patsientide ega tervishoiusüsteemi kontekstis oluline.

Nagu ma ütlesin, eelmise koalitsiooni ajal arutati ka seda eelnõu ja ma ei olnud väga suur entusiast. Küsimus on sama, mida me täna siin arutasime: milline on elu hind, millised on need summad, on need [kuni] 100 000 või peaksid summad olema suuremad/väiksemad? Aga see, mispidi on jõutud, või ka see fond, millest komisjoni esimees rääkis, et kas seda luua või mitte, lõpuks on nagunii loomulikult sedasi, et tervishoiusüsteemi tarbija maksab selle kõik ühel või teisel viisil kinni. Küsimus on selles, kelle kaudu ja kuidas rahad liiguvad – kas otse haigekassast tõstetakse osa tervishoiuraha kindlustusfondi, kas seda tehakse läbi tervishoiuteenuste osutajate, nii et neil tekib kohustuslik makse, või nii, nagu otsapidi siit minema hakatakse? Ma arvan, et pigem on mõistlik, kui see tekib läbi kindlustusseltside ja läbi kindlustusturu. Loomulikult, ega need hinnad ja see, milliseks meie need määrad siin seaduses kirjutame, sellest sõltub väga palju, milliseks see turg kujuneb, kuidas neid asju menetletakse ja toimetatakse. Ma eeldan ja arvan samamoodi, et tõenäoliselt varem või hiljem me selle eelnõu parandamise ja parendamise juurde peame tulema. Aga oluline on see, et me kusagilt otsast sellega pihta hakkame.

Nüüd selle eelnõu see osa, mis mulle ei meeldinud. Küsimus ei ole tervishoiuteenuse osutaja kohustuslikus vastutuskindlustuses. Isamaal oli ettepanek [möödunud] aasta lõpus ja [selle] aasta alguses, kui me tegime ettepaneku COVID‑i vaktsiini kahjude fondi asutamiseks. Vahetult mõni nädal enne seda, kui see ühiskonnas aktiivsemalt diskussiooni tekitas, teatas auväärt valitseja, et ta kindlasti sihukest fondi mõistlikuks ei pea, sellepärast et see annab inimestele vale signaali ja tekitab tunde, et kusagil on probleem. Minu seisukoht loomulikult oli täpselt risti vastupidine.

Ma paluks lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Kindlasti selle süsteemi rajamine aitab seda patsientidele tegelikult mõistlikumaks muuta. Aga ma ütlengi, nii nagu eile Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht ütles, et me tegime mitmed vead ja vaktsineerimisega läks kehvasti – ma räägin nüüd COVID‑i vastu vaktsineerimisest –, ning järjepanu oli ebamõistlikke otsuseid või ka otsustamatust, mis tekitasid sellise olukorra. Põhjus, miks minu ettepanek komisjonile oli see, et just nimelt COVID‑i vaktsiini kahjude fond siit eelnõust eraldi välja tõsta, on see, et ta erineb olulisel määral ülejäänud vaktsiinikahjude fondidest. Miks? Lihtsal ja olulisel põhjusel: enamiku vaktsiinide puhul me teame, kuidas need saavad müügiloa, neid uuritakse aastaid, et mitte öelda aastakümneid, enne kui need saavad müügiload.

Me teame, et COVID‑i vaktsiinidega on teine olukord. Need vaktsiinid said väga kiiresti müügiloa, ja ma ei räägi Eestist, vaid maailmast. See on erisus. Minu meelest, kui me tahame luua süsteemi, mis hästi käivituks ja toimiks, on mõistlik luua see kahjude fond eraldi. Sest praegu on juhtunud niiviisi – sellest rääkisid ka MTÜ Ikkagi Inimesed esindajad –, et kui muidu vaktsiine toovad maale ravimimaaletoojad, siis COVID‑i vaktsiinide puhul on maaletoojaks Terviseamet ehk riik ühes isikus. Riik on otsustanud – ma arvan, et jälle läbi Terviseameti – motiveerida perearste ja maksta neile motivatsioonitasu, kui nad suudavad inimesi vaktsineerima meelitada. Nüüd needsamad perearstid ... See on inimlikult keeruline. Komisjonis ma ka mainisin, et ma usun ja usaldan Eesti arste, loomulikult nad lähtuvad oma eetikast, tõekspidamistest ja arusaamistest. Aga siiski inimlik aspekt seal on: kui sa ühelt poolt motiveerid inimest vaktsineerima ja teiselt poolt hiljem pead andma hinnangu, et need tervisekahjud on tekkinud talle sellestsamast vaktsiinist, mida sa ise oled motiveerinud teda tegema, siis see on inimlikult keeruline. Ma ütlen, ma loodan, et arstid on suuremad, tugevamad ja paremad inimesed kui ülejäänud ja seda ei juhtu, aga siiski see inimlik aspekt selles on. Ja see oleks minu meelest väärinud eraldi arutamist. Selleks, et ülejäänud süsteem saaks mõistlikult ja sihipäraselt toimida, oleks võinud vaktsiinikahjude teema olla meil siin eraldi eelnõuna käsitletud.

Juttu on olnud sellest, et nii nagu kõikidel puhkudel on ka COVID‑i vaktsineerimine vabatahtlik. Ma mõtlen, et isegi juriidiliselt on see küsitav, kas me saame seda väita. Me teame, nii nagu ma viitasin nendele erinevatele motivatsioonisüsteemidele, mida riik on kehtestanud suhteliselt ühesuunaliselt, eks ju, sest me lootsime ja tahtsime sellest pandeemiast põgeneda. Ja see on arusaadav. Aga selles kontekstis ei saa rääkida tohutust vabatahtlikkusest, sest me ei ole teinud ühtegi kampaaniat sellel teemal, et inimesed ise oma tervise eest vastutavad, ja ma arvan, et see on selle eelnõu positiivne aspekt, kui nüüd selle juurde tagasi tulla. Ehk inimesed peavad aru saama, et ei haigekassa – või tervisekassa, ükskõik kuidas selle juht seda nimetada tahab, seaduste järgi on see endiselt haigekassa –, Terviseamet ega Ravimiamet, keegi ei vastuta inimese tervise eest. Inimene vastutab oma tervise eest ise. Ja see, milline on kõige parem viis – inimene peab tegema oma tervisest lähtuvalt spetsialistidega arutades need otsused. Kindlasti, kui meil on olemas erinevad kompensatsioonisüsteemid ja ‑mehhanismid, millele see eelnõu kaasa aitab, siis on see igal juhul mõistlikum.

Nendel põhjustel ja seepärast, et komisjon ei toetanud selle fondi tegemist, teen Isamaa fraktsiooni nimel ettepaneku selle eelnõu menetlus teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head otsustajad, head otsuste langetajad! Mina ei ole see inimene, kes peaks siin meditsiinist rääkima, aga mul on olnud mitmeid kordi võimalus käia sotsiaalkomisjonis ja ma olen kuulnud lihtsalt ministeeriumi inimeste seisukohti. Vahel jääb sihuke tunne, et midagi kuskil tehakse nagu jonni pärast.

Kui me räägime sellest vaktsiini[kahjude fondi]st, siis mina sain aru, et see luuakse pigem selleks, et inimestel oleks kindlustunne, et need asjad on head, ära põe, ja riik paneb oma garantii sinna taha. Päriselt, ma arvan nii. Ma arvan, et ma esindan selliseid endavanuseid elupõletajaid, kes nüüd võib‑olla isegi natukene hoolivad enda elust. Ma ei tea, mis vaktsiine mulle on tehtud, ma ei tea, kust seda [infot] otsida. Aga ma tean, mul on mingid rõuge[vaktsiini]armid, eks, midagi tehti – mitte keegi meist ei vaidlustanud neid [vaktsiine]. Ei küsinud mina midagi, ma olin ilmselt väike ka, kui mulle seda tehti.

Aga täna oleme me selles olukorras, kus me, esiteks, jäime kogu informatsiooniga teiseks. Pooltõed, poolvaled, kõik need kuskil lendasid. Et me saaksime mingil määralgi inimesele anda kindlustunnet ... Akustiliselt kõlab see täna lihtsalt valesti, et me paneme kõik vaktsiinikahjustused ühte patta. See tähendab seda – ma tõlgin nüüd valijatele –, et meil on kõik need erinevad vaktsiinid – võib-olla ma eksin, kui ma nüüd midagi ütlen –, mingid haigused on meil vist juba kadunud maamuna pealt või neid enam ei eksisteeri, aga võib‑olla on mingi vaktsiin selles loetelus olemas. Seda me teame kõik, et iga uus õigusakt muudab eelmise tühiseks. Ja juhul, kui nüüd tulebki välja, et kuna mingisugust ühte vaktsiini ei ole või selle [haiguse] vastu vaktsineerida ei ole vaja, siis me vähendame sotsiaalseid garantiisid, aga automaatselt tegelikult läheb kõik teisele. Meil aga näeb see välja sellisena, et meile räägitakse ühte juttu ja teist, aga pärast kuskilt eelkomisjonist või kuskilt mujalt tuleb ministeerium ja viimasel hetkel öeldakse, et ei, me tegime selle, ja siis ta räägibki ainult sellest. 

Meil komisjonides on päris tihti juhtunud niimoodi, et asjast, mida tegelikult muudetakse, suurt ei räägitagi. Räägitakse sellest ühest üllast eesmärgist ehk sellest pintsakust, kuhu seda nööpi sobitatakse. Aga me tahaksime nende nööpide kohta teada. Nii lihtsalt see käib. Kui selgub, et mingit, ma ei tea, lampjalgsust või mis on see, tuulerõuged või need on, enam maailmas ei eksisteeri, siis ühe vitsaga läheb ka sotsiaalne garantii. Ehk siis see võiks olla ... Inimelu on korvamatu väärtus.

Praegu leiutatakse käigu pealt vaktsiine, seda olukorras, kus meditsiin keeldub tunnistamast rahvameditsiini. Nad räägivad viisakalt, et võiks olla küll nüüd teadusliku meditsiini ja rahvameditsiini vahel [side], aga puudub teaduslik tõestus ja seetõttu ei tule seda sünergiat. Niikaua me oleme tegelikult teadusliku meditsiini vormis, aga ise kasutame ikka enda rahvatarkust. Ehk maausulistena või, ütleme, siin maa peal vana kultuurrahvana me ikkagi teame seda, mis on juba sajandeid, aastatuhandeid [vastu] pidanud, aga kõik, mis on uus, tekitab võõristust. Aga selleks, et kui ka teadlastel läheb natuke nagu pekki – ei taha ma küll öelda seda lauset, aga kõik me teame –, on üks elukutse, kelle kõik eksimused katab muld ja keegi meist ei saa kunagi seda teada.

Sestap ma arvan, et komisjon võiks vaadata ... No ei usu, et kohtu ette on tuua nii palju [juhtumeid], et me läheme riigina pankrotti, sellepärast et me süstime ebakvaliteetset vaktsiini. Ma ei taha uskuda seda, et sellepärast nüüd tõmmataksegi inimelu hind allapoole. No sunnime neid, kes neid vaktsiine toodavad, natukene pingutama ja panustama, et see ei lõpeks inimestele fataalselt, vaid ikkagi aitaks meid [kaitsta] nende viiruste eest, mis juhuslikult kuskilt Hiina laborist välja pääsevad. Juhuslikult. Ehk siis aita, teadus, meid selle eest, et Hiinas oleksid uksed hermeetiliselt suletud elu lõpuni. Aitäh!

Tiiu Aro, palun!

Austatud istungi juhataja! Kallid armsad hindamatud kolleegid! Püüaksin rääkida asjast. Tõepoolest, see eelnõu, mis meil täna siin laual on, on väga kaua oodatud. Seda on oodanud nii eesrindlikud meedikud – enamik meedikutest on ju eesrindlikud – kui ka teadlikud patsiendid. Lihtsalt kordan üle, et see seaduseelnõu hõlmab tervishoiuteenuse osutaja kohustuslikku vastutuskindlustust, millega täpsustatakse patsiendiohutuse juhtumite dokumenteerimist, teabe kogumist ja analüüsimist. Eesmärk on nendest juhtumitest õppida ning neid ennetada. Ja teine plokk, mis puudutab ennekõike ravimiseaduse muudatust, on vaktsiinikahjude sundkindlustuse sätestamine.

Nüüd, märkimisväärne on minu arvates olnud selle eelnõu menetlemise juures töö sotsiaalkomisjonis, kus on olnud väga laialdane huvigruppide kaasamine. [Kaasatud ei olnud] mitte ainult meedikud, kindlustusseltsid, ravimifirmad või arstide liidud, õdede seltsid, vaid olid ka haavatavad grupid, nagu MTÜ Ikkagi Inimesed, kes esindavad neid inimesi, kes on väidetavalt ja osalt ka tõestatult saanud vaktsiinidest, ennekõike COVID-i vaktsiinist, kahjustusi.

Meie aruteludel tuli välja see, mis on minu jaoks oluline teema, et kui me räägime inimelust ja sellest, et inimese tervis on hindamatu, siis me ei saa rääkida ainult sellest, kui palju ma ühe või teise asja eest kompensatsiooni saan, vaid tuleb rääkida ka sellest, mis minust edasi saab ja kas ma paranen nendest kahjudest, olgu need põhjustatud vaktsiinist või on mõnest ravimise käigus tekitatud veast põhjustatud. Siin valdkonnas saab küll öelda, et mis puudutab COVID-i vaktsiine, tuleb teadmisi iga päevaga juurde. Neid tüsistusi on võimalik õigel ajal üles leida ja siis edasi ka ravida.

Küll ma tahan rõhutada ka seda, et tervishoius on dokumenteerimine väga-väga oluline, sest enamasti, nagu me teame, on vaevused subjektiivsed. Neid saab kinnitada analüüside ja uuringutega, kuid asi algab subjektiivsetest vaevustest ja need tuleb dokumenteerida.

Nüüd natukene tänasest seisust ravivigadega seoses. Ma ei ole päris nõus siin varem toodud väidetega, et sellega ei ole üldse tegeldud. Paljudel tervishoiuteenuse osutajatel on ka praegu olnud sõlmitud oma asutuse töötajate kindlustuseks lepingud. On olnud ju ka terve rida kohtuasju, kus on need asjad hüvitatud ja tasusid, kompensatsioone on maksnud raviasutus, mitte konkreetne meedik. Kuid kindlasti ei ole meil seni olnud niisugust üleriigilist registrit, kust saaks terviklikult vaadata, teha analüüse ja järeldusi, nagu on ka siin eelnõu seletuskirjas kirjas, eesmärgiga parandada ja õppida nendest vigadest.

Mis puudutab seda kohati müstifitseeritud COVID-i vaktsiinide teemat, siis ma ütleksin niimoodi, et vaktsiinid on siiski oluliselt rohkem päästnud, ma ütleksin, miljonites rohkem elusid päästnud, kui neid kahjustanud. Ja palun vaadake statistikat, vaadake Tervise Arengu Instituudi kodulehelt vaktsiinikahjude kohta, aga ennekõike ...

Kaks minutit palun. 

Kaks minutit. Palun! 

... Ravimiameti lehelt, kus nad on täpselt ära näidatud ravimi-, sealhulgas vaktsiiniliigi põhiselt.

Paneksin südamele, et sellele, mis on inimelu hind, me peaksime mõtlema kogu aeg. Lipikut panna ei saa, aga hoidkem üksteist ka emotsionaalselt oma diskussioonides siin saalis töötades. Minu meelest ka siin me peame vaatama, et me ei teeks vigu. Aitäh! 

Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal küsib ka lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Täna me menetleme vaktsiinikahjustuste eelnõu, muu hulgas. Enne kui ma lähen edasi, keriks korraks ajaratast tagasi. Veel sügisesel istungjärgul esitasime siin saalis küsimusi nii Tanel Kiigele kui ka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole ja küsisime, mida teha, kui on ilmnenud probleemid inimese tervisega. Vastus oli hämmastav: eks te pöörduge ravimifirma vastu kohtusse. Loomulikult on see käik mõttetu. Ja see, et täna on see eelnõu siin laual, on vägagi tervitatav. Aga see ei ole tingitud mitte riigi vastutulekust, vaid sellest, et nende vaktsiinikahjustuste küsimus – ma pean silmas just COVID-i oma, mitte ei pea silmas teisi – on ületanud kriitilise piiri, kus enam neid varjata ja eitada pole võimalik. Ehk valitsus on praegu sundseisus.

Enne kui ma lähen edasi, ma märgin ära olulised märksõnad. Kõigepealt, mis asi on vaktsiin? Vaktsiin on bioloogiline preparaat – ma rõhutan: bioloogiline –, mille abil on võimalik omandada immuunsus kindla haiguse suhtes. Kui me nüüd võtame COVID-i vaktsiinid, jutumärkides, siis see definitsioon on natukene teistsugune, siin ei ole bioloogilisi preparaate. Ja vastus on ühene: mRNA COVID-19 vaktsiinide puhul viiakse lipiidsetesse nanoosakestesse pakitud modifitseeritud nukleosiidiga mRNA peremeesrakkudesse, mille tulemusena käivitub SARS-CoV-2 S ogavalgu antigeeni transientne ekspressioon. Ehk bioloogilistest asjadest ei ole meil siin mitte grammigi.

Siit me jõuame põhiküsimuse juurde. Erinevalt tavapärastest ravimitest kasutatakse vaktsiine ka haiguste ennetamiseks ja neid saavad üldjuhul terved inimesed. Seetõttu oodataksegi vaktsiinidelt väga vähe ja ainult kergeid kõrvaltoimeid. Vaktsiinide kasu seisneb nakkushaiguste ja tüsistuste, sealhulgas muidugi surmajuhtumite vältimises. Oluliseks tingimuseks vaktsineerimisel on ka kliiniliste uuringute käigus ilmnenud ja turustamise ajal teatud vaktsiiniga seotud kõrvaltoimed, mis on loetletud pakendi infolehes. Kui me võtame ette COVID-i vaktsiinide infolehe, siis me loeme sealt väga huvitavat järeldust: "Genotoksilisuse ega kantserogeensuse uuringuid ei tehtud. Eeldatakse, et vaktsiini koostisosadel ei ole genotoksilist potentsiaali." Ehk siis, kuidas te suhtute sellesse, kui arst ütleb, et ma arvan, et see ravim on teile ohutu? Ma olen kindel, et ükski arst ei kirjuta sellist ravimit välja. Seetõttu väide, et see toode on ohutu meie geneetikale ja sellel puudub vähki tekitav toime, põhineb vaid eeldusel.

Mis on veel väga oluline? See, et kui meil läks lahti see COVID-i vastu vaktsineerimine, siis peaks tegelikult tervishoiutöötaja välja selgitama, kas isikul on vastunäidustused või mitte, no näiteks allergiad abiainete vastu või midagi muud sellist, mille puhul peaks olema ettevaatlik. Tervishoiutöötaja peaks selgitama ka võimalikke kõrvaltoimeid ja muid reaktsioone. Aga mida meie nägime? Me nägime seda, et vaktsineerimine käis kampaaniatega, konveiermeetodil. See ei ole eesmärk, mismoodi neid asju tehakse.

Muidugi me ei saa ära unustada ka seda, et oluline tähtsus on ka vaktsiinide säilitamisel ja hoidmisel, et nad ei oleks kahjustatud ja meile ei satuks sellist solki, mis on juba kasutamiskõlbmatu. Nii et need tegurid on väga mitmekesised ja seetõttu on vaja väga oluliselt järgida kõiki ohutusnõudeid.

Tulen nüüd põhiteema juurde. EKRE tegi oma ettepaneku, et inimesele ei makstaks praeguse eelnõu järgi mitte 100 000, vaid 300 000 eurot üliraske tervisekahjustuse või surma korral. Sotsiaalkomisjonis tekkis vastuväide, et meil on olemas kohtupraktika. Ütlen kohe ära, et sellist kohtupraktikat, kus menetletaks seesuguseid kaasusi, ei ole olemas. Teiseks oli ministeeriumil vastuväide, et see ühekordne juhtum, kui üks päästetöötaja suri, on erandlik ja see oli seotud tema tööga. Ei olnud! See on täiesti alusetu väide nende ministeeriumiametnike poolt. Tööga on seotud need hüvitise juhtumid, mis on konkreetselt seotud tööajal tööülesande täitmisega. Aga see päästetöötaja ei olnud veel kohustatud ei mingisuguse ministeeriumi nõudmise järgi ega mingil muul alusel minema vaktsineerima. Ta uskus. Ta uskus, et talle räägitakse tõtt.

Ja mis on oluline? Ka see, et ei ole uuritud nende nõndanimetatud COVID-i vaktsiinide kõrvaltoimeid. Tuletame meelde, siit on puldist ka palju räägitud, et üle 60-aastaste kõrvaltoimeid pole uuritud, rasedatel pole uuritud, koostoimet teiste ravimitega pole uuritud. Ehk kogu see COVID-i vaktsiini teema on absoluutselt katsetusjärgus olnud. Mida ütleb põhiseaduse § 18? Mitte kedagi ei tohi allutada ilma tema nõusolekuta teadus- ja tervisekatsetele. Seega on EKRE seisukoht ainuke ja õige: kuna riik õhutas inimesi vaktsineerima, siis lasub riigil ka vaktsineerimise kampaania alusel inimestele tekitatud kahju [hüvitamise kohustus], kui see [kahju] on seotud sellesama vaktsiiniga. Seetõttu on see 300 000 eurot absoluutselt mõistlik summa ja ma palun teid siin saalis seda ettepanekut toetada.

Teine väga oluline küsimus on praegu selles, mismoodi tõendatakse siis seda, et isiku surm või tervisekahjustus on seotud COVID-i vaktsiiniga. Meie ettepanek oli, et see loetakse tõendatuks patsiendi epikriisi alusel, mis näitab ära vaktsineerimise kuupäeva ja hilisema terviseseisundi halvenemise või surma. See oleks ainuõige lahendus. Kui me läheme selle teemaga mingisuguse komisjoni poole, siis seal tehakse kõik, et riik ei peaks maksma. Tuletame meelde Põltsamaal toimunud juhtumit, kui inimene pärast vaktsiini saamist suri ja siis öeldi, et see ei ole põhjustatud COVID-i vaktsiinist. Nii et ma palun teil ka seda eelnõu muudatusettepanekut, mis me oleme teinud, toetada. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Head kaasotsustajad! Tõepoolest, see on pikk samm edasi, see on ka pika surve tulemus ja kahjuks ka karmide kogemuste tagajärg, sest vähemalt ühe surmajuhtumi puhul on meie meditsiiniorganid tunnistanud, et tõepoolest see oli vaktsiini mõjul toimunud surm. Ehmatav on see, et on lugusid, mida ma olen kuulnud, millest enamikku ma küll ei saa tõestada, aga mõne kohta on mul ka nimed, isikud, ajad ja töökohad olemas, ja tundub, et kahjusid on uskumatult palju. Väga palju tuleb tõsistelt inimestelt näiteid, kaasa arvatud meditsiinitöötajatelt endilt. Meditsiinitöötajate vastu peaks usaldus olema kõrge.

Aga nüüd, milleks üldse on vaja olukorda tõsiselt suhtuda? Ma toon ainult ühe näite. See on Rootsis toimunud mastaapne vaktsiinikahjude [juhtum], mis oli seotud seagripi vastu vaktsineerimisega. Kokku loeti narkolepsia juhtumiteks 702 juhtumit, millest 440 oli seotud Pandemrixi vaktsiiniga. Rootsi riik on maksnud üle 10 miljoni Rootsi krooni neile inimestele kahju [hüvitamiseks]. Ja üks põhjus, miks Rootsi on suhtunud ettevaatlikumalt ka praegusesse vaktsineerimiskampaaniasse, ongi ehmatav kogemus seagripivaktsiini tagajärgedega. Seagripivaktsiini mõjud ulatusid ka Eestisse. Ma tean ühte poissi, kellega me tegime suvel lõbusaid mänge, paintball'i mänge. Noortel oli väga lõbus, aga äkki sattusid vanemad paanikasse, ütlesid, et poiss on kadunud. Ma küsisin, kuidas saab poiss lihtsalt ära kaduda. Aga nad ütlesid, et ta põeb ju seagripi tekitatud narkolepsiat, ta võib jääda magama ükskõik kus. Ja ta oligi jäänud metsas lihtsalt magama. Katsu siis otsida last, kes ei tee häält, vaid lihtsalt magab kusagil puu all. Ehk see ehmatav juhtum on käinud minust üsna lähedalt läbi.

Aga ma toon The Guardiani näite, kus on kirjas, mis ühe tüdrukuga juhtus seagripivaktsiini tõttu. Ta jääb magama keskmiselt 40 korda päevas, aeg-ajalt jääb lihtsalt keset jutuajamist magama. Ta kannatab ka katapleksia all, see on lihaste kontrolli kadumine. Nad ütlevad, et ta elu on rikutud, kõik on läbi, ta magab 40 korda päevas ja tagajärjed on rängad. Nagu ma ütlesin, Rootsis oli 702 narkolepsia juhtumit. Nii et tasub õppida teiste kogemustest, mitte katsetada iseenda peal.

Kui selline õnnetus juhtub, siis oleme lõpuks jõudnud siia, et me inimesed ei pea üksi minema maailma suurimate ravimikorporatsioonide vastu, vaid nad saavad siin ka riigi abi. See on ikkagi pikk samm edasi, väga pikk samm edasi. Mul on hea meel nende üle, kes siiski selle eest seisid.

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Ja mis puudutab meie praegust olukorda, kus peamine vaktsiinidega varustaja on Pfizer, siis tuletame Pfizeri ajalugu meelde. Ta on maksnud ajaloos kõige suurema trahvi USA tsiviilkohtupidamises. See oli 2,3 miljardit võltsitud ravimite turustamise eest, võltsitud uuringute toimetamise eest. Kokku oli viis ravimit, mida nad võltsisid, mille uuringuid nad võltsisid ja mida nad turustasid vähemalt 8 miljoni inimesega grupile. Nad pidid minu andmetel USA armeed ja armeega seotud isikuid varustama. USA riik pidas seda suureks alanduseks, et üks ravimifirma lubab endale midagi sellist, et ta lihtsalt petab ravimitega. Pealegi, üks oli neist palavikualandaja, üks oli epilepsia ravim ehk need olid väga erinevate haigustega seotud.

Me ei tohi olla lihtsalt naiivsed ja uskuda seda, et kõik ravimifirmad teevad ideaalset tööd. Ehk see näide, mille ma tõin, et Rootsi ühiskond mäletab seda 2009. aastal juhtunud skandaali väga hästi, mis puudutab Pandemrixi ja mis puudutab üsna katastroofilist narkolepsia mõju.

Selle tõttu ei ole meil ka õigust veel kinnitamata või katsetamisjärgus olevate vaktsiinide jõuga kaelamäärimiseks oma kaasmaalastele, politseinikele, päästjatele, kaitseväelastele ja tegelikult kõigile, kellele on jõuga peale pressitud riskianalüüsi alusel vabatahtlik sunniviisiline vaktsineerimine. Ilmselt me saame alles aja jooksul teada, milline see mõju tegelikult oli, sest kohati tundub see mulle rahvusvahelise ravimikatsetusena. Minul paraku Pfizeri võimetesse usku ei ole, eriti pärast selliseid inetusi, mida ta pani toime USA armee vastu – pettused, võltsingud. Mõtleme selle üle. Areng ja see, mida me oleme teinud, on iseenesest positiivne. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme jõudnud muudatusettepanekute läbivaatamiseni. Esimene muudatusettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Härra Kokk.

EKRE fraktsiooni nimel palun panna see muudatusettepanek hääletusele ja enne seda palun teha kaks minutit vaheaega. 

Kaks minutit? Selge. Kaks minutit vaheaega.

V a h e a e g  

 

Austatud Riigikogu, me oleme jõudnud eelnõu 522 muudatusettepanekute aruteluni. Käsil on esimene muudatusettepanek ja EKRE fraktsioon soovis seda hääletada. Seega, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud sotsiaalkomisjon ja mida juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 27, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, on muudatusettepanek heaks kiidetud. Härra Seeder.

Mul on protseduuriline küsimus. Nagu me teame, kodu- ja töökord näeb ette, et kui ühe päevakorrapunkti arutelu jääb pooleli, siis tuleb jätkata järgmisel istungil sealt koha pealt, kus ta pooleli jäi. Kui nüüd võetakse vaheaeg enne hääletust ja me suudame kolm minutit mahutada selle istungi sisse ja seitse jääb üle, kas me jätkame seitsmeminutilise pausiga järgmisel töönädalal või mitte? Kodukord seda lahti ei kirjutanud, ma vaatasin. Kuidas me seda tõlgendame ja käsitleme?

Jaa, siis me jätkame seitsmeminutilise vaheajaga. Aga seda võimalust ei teki, kuna ma juhatajana lõpetan istungi praegu ära.