Austatud Riigikogu liikmed! Loomulikult on meie mõtted praegu Ukraina-vastase sõjaga seotud, aga ka teised ühiskondlikud probleemid, suure mõjuga ühiskondlikud probleemid ootavad käsitlemist, mis on päritud sellest rahuajast. Ja ma arvan, et sellist rahuaja olukorda hinnates võib öelda, et "Eesmärk 55" kliimapakett on selle parlamendikoosseisu puhul kõige suurema sotsiaal-majandusliku mõjuga otsustus üleeuroopaliselt, mida see parlament langetab või peab langetama.
Sellele avalduse eelnõule eelnes eellugu, niisugune prelüüd, mis johtus tegelikult parlamendiliikmete murest ja rahulolematusest sellega, et Vabariigi Valitsuse esitatud positsioonid olid läbi töötamata, mõjud hindamata ja positsioonide sisulised sõnastused ei vastanud piisavalt ei Eesti Vabariigi tarbijate, ettevõtjate ega ka riigi huvidele. Ja seetõttu moodustus Riigikogus hulga parlamendiliikmete poolt eraldi toetusrühm Eesti rahvuslike huvide kaitseks "Eesmärk 55" kliimapaketi läbirääkimistel. See toetusrühm sai kokku ümarlaual suure hulga huviorganisatsioonide esindajatega ja sellest ümarlauast tõukudes kujundas toetusrühm ka oma muudatusettepanekud Vabariigi Valitsuse positsioonide kohta. Kahetsusega pean ütlema, et need pälvisid Euroopa Liidu asjade komisjonis, mis kujundas parlamendi lõppmandaadi valitsuse seisukoha suhtes, sisuliselt minimaalset tähelepanu ning ehk paarikümneminutilise hääletusega otsustati kümnete miljardite eurode ulatuses poliitilised otsustused. Kahtlemata selline otsustuskvaliteet ei kannata tähtsuse mõttes ja ettevalmistuse kvaliteedi mõttes mitte mingisugust kriitikat, sest iga tervemõistuslik arusaam ütleb, et mida olulisem ja kaalukam otsus, seda suurema põhjalikkusega ka otsuse langetaja peaks sellesse süvenema.
Nüüd, need huvirühmad ja organisatsioonid, kellega toetusrühm kontakteerus ja kes ümarlaual osalesid, olid Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, organisatsioon, keda valitsus kliimapaketi seisukohtade puhul ei pidanud üldse vajalikuks kooskõlastusringi kaasata, Eesti Omanike Keskliit – sama seisukoht –, Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Metsatööstuse Liit, rahvusvaheline autovedajate liit, Eesti väikeettevõtete liit, Metsaliit, kaubandus-tööstuskoda, põllumajandus-kaubanduskoda, talupidajate keskliit. Kontakteerusime ka Tallinkiga kui meie meretransporti kõige mõjukamal moel esindava organisatsiooniga. Ja tuleb tunnistada, et sellel ümarlaual kerkis esile ühemõtteline ja selge arusaam, et praeguses faasis – ja see olukord ei ole tegelikult muutunud, vaid on muutunud hoopis ettemääramatumaks – ei ole võimalik nendel huviorganisatsioonidel hinnata neid mõjusid, mida see paketi täies mahus realiseerimine kaasa toob. Ja seetõttu on kindlasti üleskutseks – ja me jõuame nüüd selle avalduse sisu juurde, mida avaldus taotleb – see, et neid mõjusid tuleb sisuliselt hinnata ja alles pärast mõjuhinnangut nii Vabariigi Valitsuse kui ka Euroopa Komisjoni poolt on võimalik langetada siduva tähendusega mandaati valitsusele läbirääkimisteks.
Ka Riigikogu keskkonnakomisjonis toimus selle avalduse eelnõu arutelu. Ma tegin ettepaneku nende huviorganisatsioonide esindajate kutsumiseks, kellega ümarlauast lähtuvalt tõukus see avaldus. Kahetsusväärselt ei pidanud komisjon seda vajalikuks teha. Ning ma rõhutan seda, et Riigikogu, just nimelt kõneldes riigiõiguslikust mandaadist, on täiskogu mandaadiga kinnitanud "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050". Ja kui lugeda kliimapoliitika aluseid, mis on täiskogu poolt kinnitatud, ja "Fit 55" ettepanekuid, siis kahtlemata on nad samasuunalised, aga oma sisult nad erinevad. Ja see "Eesmärk 55" kliimapakett omab laiaulatuslikku mõju Eesti ettevõtluse konkurentsivõimele, tarbijatele, koduomanikele ja töötajatele.
Arvestades selle küsimuse määratu suurt mõju, on oluline, et just Riigikogu täiskogu avalduse tasemel annaks poliitilise käsitluse, millistest põhimõtetest lähtudes Eesti Vabariik läbirääkimistel oma positsioone nimetatud Euroopa Komisjoni ettepaneku suhtes käsitleb. Valitsuse positsioonidele mandaadi andmine Euroopa Liidu asjade komisjoni tasemel pole piisav, on selle avalduse esitajate selge sõnum.
Ja teine selge sõnum selle avalduse esitajate poolt on loomulikult see, et need avaldused ei kaitse Eesti huve piisavalt. Avalduse projektis on Eesti rahvuslike huvide puhul rõhutatud vajadust mõjuanalüüsi järele ning pandud ette esialgsed positsioonid, mis algatajate meelest toetavad meie rahvuslikke huvisid selle küsimuse käsitlemisel.
Kui me võtame ette nüüd avalduse sisu, siis tõepoolest on esimene ettepanek selles avalduses eelnõu esitajatel, et parlament ütleks selgesõnaliselt, et valitsus peab koostama tervikliku mõjuanalüüsi kliimapaketi mõju kohta erinevatele sihtrühmadele ning Eesti majandusele tervikuna. Kui olete vaadanud, lugenud läbi seletuskirja, kui olete lugenud läbi ka audiitorfirma tehtud analüüsi, siis tegelikkuses tuleb tunnistada, et need lähteandmed, mille alusel on analüüse läbi viidud, on tegelikult oluliselt muutunud. Ja ma juhin tähelepanu sellele, et CO2 emissioonikaubanduse ühiku hind ei vasta nendes analüüsides, ei Euroopa Komisjoni analüüsis ega Eesti valitsuse hinnangutes, tegelikkusele mitte mingisuguselgi määral. Ja see kahtlemata mõjutab kogu sotsiaal-majandusliku mõju arvestuse alust olemuslikul määral. Seetõttu on meie ettepanek, et kõigepealt me ütleme, et valitsus peaks koostama mõjuanalüüsi ning alles pärast seda saab Riigikogu kujundada tervikliku mandaadi kliimapaketi nii üksikute eelnõude kohta kui ka ettepanekud terviku kohta.
Kuid, loomulikult, töörühmades läbirääkimised käivad ja oleks vastutustundetu jätta Vabariigi Valitsus ilma esialgse mandaadita, sellest lähtuvalt, et sellisel juhul lihtsalt Eesti vaikib selle laua taga ja see ei oleks kahtlemata mingilgi määral arukas ega vastutustundlik. Ja seetõttu on meie ettepanek, et selles avalduses Eesti rahvuslike huvide kohta "Eesmärk 55" kliimapaketi läbirääkimistel juhindutaks alljärgnevatest seisukohtadest.
Esiteks, kõigepealt tuleb taotleda Euroopa Komisjonilt mõjuanalüüsi nii selle paketi eelnõude kohta eraldi võetuna kui ka riikide lõikes kasvuhoonegaaside emissiooni intensiivsuse vähendamise eesmärgi puhul.
Teiseks on väga oluline, et Euroopa Liidu Nõukogu õigusteenistusel tuleb viia läbi analüüsid ettepaneku subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja meetmete sobivuse kohta. Meie põhimõtteline ettepanek lähtub meie rahvuslikest huvidest. Praegu on Euroopa Liidule kinnitatud nii-öelda liiduülesed eesmärgid võrreldes 1990. aasta Pariisi kokkuleppega. Euroopa Liidus tervikuna on seatud sihttase aastani 2040, aga olukord on selline, et Eesti juba seda sihttaset – 55% vähendada – täidab. Eesti tase on see, et võrreldes 1990. aastaga Eesti on vähendanud 72%.
See on tegelikult väga põhimõtteline, filosoofiline küsimus. Kui me räägime eesmärgist, siis tervemõistuslik loogika ütleb, et eesmärk peab olema seatud liikmesriikide kaupa, iga liikmesriik peab saavutama selle 55%, mitte nõnda, et kogu Euroopa Liidu peale tervikuna. Ja kuna juba kümme aastat enne kliimapaketi eesmärgi tähtaega me ületame seatud eesmärgi, siis on eelnõu algatajate seisukohalt Eestile täiendavate siduvate kohustuste määramine ebavajalik ning majanduslikult karistav. Sellel on olemas täiesti reaalne rahaline mõju. Ja sellest lähtuvalt eelnõu algatajad ei toeta Eestile seada LULUCF‑i ja muid siduvaid eesmärke. Mõte on väga lihtne: liikmesriigid peavad valima ise need viisid, kuidas saavutada 55%‑line heitmeintensiivsuse vähenemine. Ning täiendavate kohustuste kandmist riikide lõikes, kui me räägime mudelist – ja see on põhimõtteline erinevus valitsuse positsioonist –, võib arutada, aga sellel, nagu ka heitmekaubanduse ühikutel, on olemas oma rahaline mõju, sellisel juhul ka see on kaubastatav, kui riik suudab saavutada rohkem ja mingi riik näiteks suudab saavutada vähem.
Nüüd, teiseks, põhimõtteline küsimus on CO2 saastetasuga kauplemise süsteemi jätkamine. Vabariigi Valitsus oma positsioonides tervitab seda süsteemi – seda süsteemi, mis on kaasa toonud ühe olulise mõjurina elektri hinna hüppelise tõusu ja määramatu elektri hinna kujunemise. Paratamatult on kogu selle süsteemi eesmärk "Fit 55" puhul vähendada ühikute mahtu. Kui meie ühikute mahtu vähendame, no mida see tähendab? See tähendab ju tegelikult seda, et see on puhtobjektiivne surve sellele, et hind hakkab kerkima selles spekulatiivses süsteemis. Valitsuse seisukoht räägib midagi ähmaselt sellest, et seda süsteemi tuleb disainida nõnda, et ta muutuks prognoositavamaks. Mida see ka reaalsuses tähendab, seda ei ole keegi, ei ükski minister ega ametnik, suutnud selgitada. Eelnõu algatajate seisukoht on väga lihtne ja põhimõtteline: sellest süsteemist tuleb loobuda. Sellest süsteemist tuleb loobuda nõnda, et senine CO2 saastetasu kõikuva määraga süsteem tuleb asendada ühenduses ettemääratud saastetasumäära süsteemiga, mille tulud laekuvad liikmesriikide eelarvesse ning tulu senine jaotuspõhimõte jääks kehtima. Praegu tahetakse seda jaotuspõhimõtet ju olemuslikult muuta, et 100% eelarvesse laekuvast rahast suunataks kliimaeesmärkide realiseerimisse.
Teiseks, SPIM-meetmest. Eelnõu algatajad toetavad SPIM-meedet kui võimalust eksportida Euroopa Liidu saastemaksustussüsteem kolmandatesse riikidesse, sest see lihtsalt ühtlustab sellises olukorras Euroopa Liidu tootjate konkurentsipositsiooni kolmandate riikide tootjatega Euroopa Liidu turule tootes. Kuid meil, eelnõu algatajatel, on väga oluline arusaam, et SPIM-meetme rakendamisel ei tohi asetada Euroopa Liidu tootjaid, ka neid, kes kasutavad tootmises SPIM‑meetmega kaetud kolmandatest riikidest tarnitud tootmissisendeid, kolmandatesse riikidesse eksportimisel ebasoodsamasse konkurentsiolukorda kolmandate riikide tootjatega. See ei ole mingisugune akadeemiline skolastiline probleem. See on seotud väga tugevalt meie majanduse, kaubavahetuse, meie tootjate huvidega strateegilises mõttes, kus Eesti võiks olla nii-öelda peakorterite riik.
Järgmine küsimus, me oleme arusaamal, et kliimapaketi eelnõus ei ole veenvalt põhjendatud vajadust liikmesriikidel loobuda energia maksustamise senisest paindlikkusest, seada maksumäärasid, ‑erisusi ning hoida aktsiisimäärad teineteisest lahus. Seda eriti olukorras, kus kliimapaketi eesmärgid on võimalik täita liikmesriikide maksusuveräänsusesse sekkumata. Seega, eelnõu algatajad ei toeta energia maksustamise aktsiisimäärade süsteemi muutmist. Samamoodi me väljendame eitavat seisukohta uue loodava kliima[meetmete] sotsiaalfondi rajamise suhtes ning ei toeta ka liikmesriikidest raha suunamist Euroopa Liidu omavahendite suurendamiseks.
Järgmine küsimus puudutab äärmiselt olulist teemade ringi, heitmekaubanduse süsteemi laiendamist uutele valdkondadele. See puudutab näiteks hooneid ja maanteetransporti. Selle vastu on tarbijad, huvirühmad, vedajad ja selle vastu on ka eelnõu esitajad. Valitsuse positsioonides väljendatakse nii ähmast seisukohta, et ma pean tunnistama: kui ma ise oleks ametnik töörühmas – andke andeks, ei oska kaitsta. Öeldakse, et Eesti on – kas teate, mida? Hoonetele heitmekaubanduse süsteemi rakendamisel Eesti on kõhklev. Näete, kui julge riik meil on, julgeb minna Brüsselisse läbirääkimistele ja öelda: aga meie kõhkleme. Näete, kui osavad mehed, ei võtagi palja käega kinni, ei ole poolt ega vastu, kõhkleme. Loomulikult ei ole niisugused positsioonid ühe riigi jaoks tõsiselt võetavad ja neid tuleb olemuslikult korrigeerida. Sa kas toetad nii põhimõttelist, fundamentaalse mõjuga otsust või ei toeta seda ettepanekut.
Järgmine küsimus puudutab loomulikult merendussektorit. Merendussektori puhul me oleme kategooriliselt selle vastu, et merendussektor lülitatakse heitmekaubanduse süsteemi. Ainukene mõeldav mudel heitmekaubanduse süsteemi rakendamisel on tegelikult Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni lipukirja all globaalse kokkuleppe saavutamine, vastasel juhul me kõneleme sellest, et Euroopa Liit lihtsalt satub, need ettevõtted satuvad täielikku oma konkurentsipositsiooni kahjustavasse olukorda. Loomulikult me rõhutame avalduses selle olulisust, et pidevalt Vabariigi Valitsus annaks aru kliimapakett 55 menetlemise kohta.
Nii et kokkuvõttes, loomulikult ma loodan, et see avaldus leiab parlamendi täiskogu toetuse. Me peame mõtlema oma energiajulgeolekule, eriti selles praegu kujunenud sõjaolukorras, astuma kiireid samme oma energiasõltumatuse saavutamiseks, mis puudutab sõltumatust Venemaast lähtuvatest energiakandjatest, [peame mõtlema] meie energiaportfelli mitmekesistamisele. Need on olulised ja kriitilised sammud. Aga me peame aru saama sellest, eelnõu algatajate seisukoht on, et nii suure mõjuga lauale pandud eelnõus peab lähtuma õiglasest reeglite kehtestamise loogikast. Eesti täidab juba võrreldes 1990. aastaga seatud sihttaseme, 55%, loogikat. Me peame saama ise oma meetmed valida ja mitmetele valdkondadele laienemine ei ole loomulikult praktiline meie elukeskkonna ja majanduse konkurentsivõime huvides ja tarbijate huvisid silmas pidades.
Ning ma tahaksin veel kord rõhutada, et eriti arusaamatu ja nõutuks tegev on see, et valitsus, kes küll siseriiklikult väljendab ja võtab väga jõulisi positsioone, mis puudutab heitmekaubanduse süsteemi muutmist, siis korraga, kui me avame need Vabariigi Valitsuse positsioonid, mis tegelikult on paaril leheküljel – me kõneleme kümnete miljardite eurode mõjuga dokumendist! –, paaril leheküljel on need valitsuse positsioonid ja kui uurida, [siis selgub, et] tegelikkuses ei ole [valitsus] sugugi selle heitmekaubanduse süsteemi vastu, vaid tervitab selle jätkumist. Tervitab tervikuna selle paketi tasakaalumehhanismi, mis on välja pakutud. Ja seda ei saa kindlasti pidada mõistlikuks.
Ja nüüd ma tahan eraldi rõhutada, mis on selle paketi tervikmaksumus, mis on tervikanalüüs. Siin on valitsuse esindajad väljendanud seisukohti – ja tunnustus neile, et nad rääkisid tõtt. Üks minister ütles seda, et niisugust terviklikku rahalise mõju analüüsi läbi mõeldud ei ole ja tal oleks hea meel, kui see oleks tehtud, ja paluks ka talle saata. Teine minister ütles: aga me ei saagi analüüsi hinnata, meil ei olegi võimalik analüüsi hinnata, sellepärast et ei ole ju pakett heaks kiidetud, kiidate heaks, siis saate ka analüüsi. Niisugust põrsast kotis osta paraku ei ole lihtsalt ratsionaalne ja vastutustundlik. Ma tuletan meelde seda, et Stockholmi kliimainstituudi tellitud analüüsis – see ei kõnelenud veel tarbijate koormusest, see oli sealt välja jäetud, kuna ta oli täiesti heitmekaubanduse süsteemi ühikute lõpptarbija maksumuse neutraalne, sellega ei arvestatudki, öeldi, et selle maksab ju tarbija kinni, sellega me ei pea arvestama – kõneleti 17 miljardist eurost. Praeguses küsimuses võib arvata, et see summa suureneb. Kas seda korrutatakse kahe, kolme, viiega, sellele tegelikult vastus puudub. Kes võtab selle audiitorbüroo koostatud raporti välja, siis kogu lugupidamise juures õpetatud audiitorite vastu, see on paras koomilise iseloomuga lugemine, mille kvaliteeti mõju hindamise kategoorias ei saa kuidagi ... Noh, see on lati alt läbijooksmine. See pigem oli töö tellija materjalist, et saavutada poliitiliselt voolujooneline põhjendatus.
Paluks kümme minutit lisaaega.