Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Head interneti teel jälgijad! Austatud Verhovna Rada esimees Stefantšuk, hea sõber Ruslan! Mul on suur rõõm ja au tervitada sind Riigikogus. See videokohtumine on Eesti parlamendi jaoks oluline võimalus väljendada toetust Ukraina parlamendile ja rahvale. Sõjas, milles Ukraina võitleb demokraatlike riikide kogukonna tuleviku eest, on meie kohus teid aidata igal võimalikul viisil, nii sõna kui ka teoga. Riigikogu 14. märtsi pöördumine oli osa sellest ja Ukraina võib meie toetuse jätkumisele kindel olla. Hea Ruslan! Tean, et lisaks Riigikogu liikmetele siin saalis ootavad sinu pöördumist praegu väga paljud Eesti inimesed. Aitäh, et oled meiega! Sõna on sinul. Palun!

Lugupeetud rahvasaadikud! Lugupeetud Riigikogu esimees! Isiklikult enda nimel ja Ukraina parlamendi liikmete nimel ja kogu rahva nimel sooviksin tänada kõiki teid ja isiklikult sind, kallis Jüri Ratas, varem vastu võetud oluliste otsuste eest ja üleskutse eest ÜRO liikmesriikidele vastu võtta tähtsad otsused, selleks et keelata lennud Ukraina kohal ehk kehtestada no-fly zone. Tahaksin isiklikult rõhutada, et te olite esimene välisparlament, kes võttis vastu sellise otsuse. Pidevad pommitamised ja raketirünnakud, mida teostab Venemaa Föderatsioon rahumeelsete inimeste ja linnade vastu, põhjustavad iga päev massilisi ohvreid rahumeelse rahva seas. Kogu maailm peab ühinema, et peatada mitte millegagi õigustatud mõrvad. Me saime vastupidavaks ja me nägime, kes on tõelised Ukraina sõbrad ja kes usub tõeliselt vabadusse, demokraatiasse, kes usub isiklikku valikuvõimalusse ja kellele need ei ole mitte lihtsalt sõnad, vaid seisukoht, mille nimel tasub võidelda ja surra. Võin öelda, et Eesti inimesed ja Eesti parlament on meie tõeliste sõprade seas. Me hindame seda ja mäletame seda.

Aga on veel vara teha kokkuvõtteid. Me oleme alles alguses, kuuma võitluse alguses Vene diktatuuriga, mille Putin tahab kogu maailmale peale suruda. Ukraina, mis on praegu võitluse esirindel ja võitleb vaba ja rahumeelse Euroopa eest, vajab eriti ja veel rohkem sõjalist, majanduslikku, finants- ja humanitaarabi. Ukraina vajab konkreetseid samme selleks, et saada Euroopa Liidu liikmeks. Just selle Euroopa-valiku eest otsustas Putin Ukrainat karistada, alustades 24. veebruaril sissetungi ja pommitamist. Ta tahtis meid ehmatada ja sundida meid ära ütlema sellest Euroopa-perspektiivist. Ja te näete, et me ei ole murdunud. Nüüd on aeg, et Euroopa Liidu riigid ütleksid oma sõna ja võtaksid meid Euroopa Liitu vastu.

Täna me võitleme ja hukkume meie ühiste ideaalide nimel. Palun teid juba täna teha kõik pingutused, et ümber veenda kõik need Euroopa Liidu liikmed, kes veel kahtlevad, ja lõpuks juriidiliselt ja poliitiliselt vormistada Ukraina liikmesus Euroopa Liidus. Ukraina Euroopa Liitu vastuvõtmine tõmbab kriipsu peale Putini plaanidele Nõukogude Liidu taastamiseks. See on see, mida te võite ja suudate teha juba praegu. Ülejäänu teeme meie. Me kaitseme ennast ja Euroopat, kaitseme praegu ja kauaks ajaks ette. Meie Euroopa ja Euro-Atlandi eesmärgid on konstitutsioonis kinnitatud.

Juhin teie tähelepanu veel ühele tähtsale aspektile. Lisaks Ukraina vastupanule on Putini režiimile veel üheks löögiks sanktsioonide tõeline surve. Siin ei tohi peatuda. Sanktsioone peab tugevdama, aga samuti on praegu aeg viia sisse embargo Vene energiakandjatele, selleks, et režiim jookseks verest tühjaks. Ma saan aru, et see toob endaga kaasa ka majanduslikke tagajärgi, aga lõplik võit on kogu maailmale selge ja on seda väärt. Vene nafta ja gaasi peal on tapetud süütute laste, naiste ja vanurite veri ja ka parimate poegade ja tütarde veri.

Meie kolleegid Leedust, kellega me kohtusime, juba tulid välja initsiatiiviga luua ühendus Ukraina nimel U4U. Sellised koalitsioonid peaksid juba praegu töötama, et aidata Ukrainat. Ühineme meie sõpradega Euroopa Liidus, et garanteerida lõplik toetus, hakkame töötama koos või jätkame töötamist, et Euroopa maad, Euroopa äri ei teeks edasi äri Venemaaga ehk agressoriga. Töötame koos edasi, et ehitada koos üles õitsvat Euroopat. Meil on naaber, kes ei taha ise vabalt hingata ega taha lasta teha seda teistel. Aga meie Ukrainas oleme sündinud vabaduse geeniga, mitte orjuse geeniga, ja sellepärast me oleme nõus maksma seda hinda, kõrgemat hinda. Me ei võitle esimest korda sellise halastamatu Vene agressoriga, aga võimalik, et esimest korda on meie selja taga kogu ühinenud Euroopa ja kogu maailma demokraatia. Me näeme, et Eesti rahvas on meiega ja me ei ole üksinda. Elagu Ukraina! (Aplaus.)

Hea Ruslan, suur tänu, et see võimalus meil oli! Loodan, et meie kohtumised saavad peagi minna edasi sama tavalises rütmis, nagu see oli enne sõda. Jõudu sulle ja kogu Ukraina rahvale! Aitäh!

Head ametikaaslased! Läheme nüüd tänase istungi rakendamise juurde. Kõigepealt on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Ma palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Austatud parlamendiliikmed! Ülemraada spiikri sõnad olid meile kõigile hinge minevad ja liigutavad ning ülesandeks rohkem panustada meie liitlaste veenmisel ja olla ise valmis [rohkem] tegema. See on kindlasti ka juhtmõte selleks, et me oma riigi sisejulgeolekut kaitseksime ega võimaldaks hetkekski tolereerida meie avalikus ruumis aset leidvat sümboolika kasutamist, mis on avalikult Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastast agressioonisõda toetav.

Seetõttu algatab Isamaa fraktsioon karistusseadustiku muutmise eelnõu, milles nähakse ette keeld ja karistused avalikult Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastast agressioonisõda toetava rahvusvaheliselt levinud sümboolika kasutamise eest eesmärgiga avaldada toetust Venemaa Föderatsiooni sõjategevusele Ukrainas. Selle sisu loomulikult sisustavad politseiametnikud vastavalt selle paragrahvi tekstile, olgu see siis selles kontekstis Z-tähe, Georgi lindi või muu sümboolika kasutamine.

Ma loodan, et see eelnõu venitusteta jõustatakse praeguses kriitilises olukorras. Me ei tohi hetkekski tolereerida seda, et vaikivalt aktsepteerime, olgu see sotsiaalmeedias või olgu see füüsilises avalikus ruumis, sellise sõjapropaganda levitamist sümbolite kujul. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. 

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Käesolevaga annan üle relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga lubatakse Eesti territooriumil tulirelvi omada üksnes Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kodanikel. Eesti välispoliitiline olukord on peale Venemaa sissetungi Ukrainasse oluliselt muutunud. Venemaa on näidanud agressiivsust ning ähvardanud ka NATO liikmesriike. Meil on olukord, kus 2020. aasta andmete järgi on meil ligi 1300 Venemaa Föderatsiooni kodanikku ja määratlemata kodakondsusega isikut, kes omavad Eesti relvaluba ja tulirelvi. Sotsiaalmeedia kontodel poseeritakse Venemaa sümboolikaga. Samuti on dokumenteeritud juhtumeid, kus võistlusel tõuseb grupp Eesti relvaluba omavaid laskureid püsti ja laulab üheskoos Vene hümni. Samuti käib vene laskurklubidel tihe koostöö Venemaa laskesportlaste ja ‑instruktoritega. Eesti relvaloaga Venemaa kodanikke võidakse ära kasutada Vene julgeolekuasutuste poolt. Seega, meil on põhjust lubada õigust omada tulirelvi üksnes Eesti kodanikele, Euroopa Liidu kodanikele ja NATO liikmesriikide kodanikele. Ja lisaks näeb eelnõu ette, et tõlgi vahendusel relvaeksamite sooritamine lõpetataks. Ei ole mõeldav, et relvaluba taotlevad ja relva omavad isikud ei oska riigikeelt. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Raivo Tamme.

Ma tänan, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Tahad rahu, valmistu sõjaks. Selle mõttekäigu juures me peame väga paljude asjadega arvestama ja väga paljude asjade peale mõtlema. Tšehhovi näidendite kohta öeldakse, et kui esimese vaatuse alguses ripub seinal püss, siis viimase vaatuse lõpuks teeb see püss ka pauku. Ma ei tea, kas see on mõeldud ainult vene hinge iseloomustuseks või on see igal pool, kõikides kodudes nii. Aga seoses sellega esitab Isamaa fraktsioon relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu, et Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastase agressioonisõjaga seoses peatataks Eestis elavate Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanike relvaload ning Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikud peavad hiljemalt 14 päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumisest neile kuuluvad relvad võõrandama või andma hoiule Politsei‑ ja Piirivalveametile siseministri poolt kehtestatud korras. Elagu Ukraina!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna Eesti Rahvusraamatukogu seaduse ja autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister. See eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ning vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26.

Asume päevakorra kinnitamise juurde. Vabandust, Marko Mihkelson! Stopp. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud juhataja, mul on seoses päevakorraga küsimus. Mis kaalutlustel juhatus otsustas, et kolmapäeval neljas päevakorrapunkt, mis on sotsiaal[kaitse]ministri 2022. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest, ja neljapäeval viimase, neljanda punktina kaitseministri vastav ettekanne, mis puudutab samuti "Eesti 2035", et nende puhul on valitud Riigikogus aruteluformaat, kus läbirääkimistel saavad osaleda ainult fraktsioonide esindajad ja enamus Riigikogu vaikib? Miks juhatus ei tulnud välja ettepanekuga, et niivõrd oluliste dokumentide arutamisel saaksid osaleda kõik Riigikogu liikmed, erinevatesse fraktsioonidesse kuuluvad ja ka need, kes ühtegi fraktsiooni ei kuulu?

Aitäh, austatud Helir-Valdor Seeder! Meil on olnud see arutelu siin täiskogu saalis, meil oli tegelikult seesama arutelu ka vanematekogus. Ja mis alusel? Alus on kodu‑ ja töökorra seadus, kus hetkel nähakse ette, et "Eesti 2035", neid pikaajalisi arengustrateegiaid, neid ettekandeid menetletakse nii, nagu seadusepunktis on kirjas. Ehk sõna saavad võtta fraktsioonide esindajad. Ja seadus ütleb, et seal on üks küsimus, kui ei otsustata teisiti koostöös ministriga. Meil on olnud see arutelu ka vanematekogus. Te teate seda. See on uus formaat selles mõttes, tulenevalt sellest "Eesti 2035‑st", ja hetkel seda menetletakse kehtiva seaduse paragrahvi järgi. Nii et see alus on kodu‑ ja töökorra seadus.

Tarmo Kruusimäe, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan, hea esimees! Ma vaatan, et meil on kaks hästi olulist ülevaatlikku punkti, mis meenutavad selliseid ministrite stand-up'e. Aga ma vaatan, et see Kalle Laaneti oma on kõige viimaseks jäetud. Juhul kui siin ikkagi neljapäeval on meil olulised teemad eelnevalt olemas, miks ta on teadlikult jäetud viimaseks? [Kas selleks,] et ta nüüd kukuks menetlusest välja ja ülejärgmisel nädalal saaksime uuesti [selle juurde] tulla? Kas eesmärk on see, et lihtsalt ära markeerida, et Kalle Laanet on ka valmis? Või kui see on sisuline ja oluline, siis võiks ju seda kajastada kas või täna, vaadates, kui lühike on tänane päevakord. Kas me ei saa seda ümber tõsta?

Aitäh! Ma ei oska teile täpselt peast öelda, kus kohas viibivad kõik 15 valitsuse liiget, aga need asjad sünnivad alati koostöös Vabariigi Valitsuse liikmetega. Võib olla, et minister on välislähetuses. Miks see on neljapäeval viimane punkt? See oli Riigikogu juhatuse kaalutlus, et need kolm punkti, mis on eelnevalt, ära menetleda ja siis tuleb neljas punkt. Juhul kui me seda ei jõua arutada, siis teil on õigus, et vahepeal on istungivaba nädal ja siis tuleb selle juurde tagasi tulla.

Protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Jah, ma ei oodanud niivõrd formaalset vastust oma küsimusele. Formaalselt, tõepoolest, kodukorraseadusest leiab aluse, miks me seda päevakorrapunkti, või neid kahte õigemini, niimoodi menetleme. Ma oleks oodanud sisulist põhjendust, miks me ei soovi anda Riigikogu liikmetele läbirääkimisteks sõna. Tegemist on tõepoolest strateegiliste dokumentidega. Nüüd tuleb nii välja, et ainult fraktsioonide esindajad [saavad sõna].

Aga mul on päevakorra kohta ka konkreetne muudatus[ettepanek], millele Tarmo Kruusimäe juba viitas. Neljapäeval viimaseks päevakorrapunktiks on pandud juhatuse poolt niivõrd oluline päevakorrapunkt nagu kaitseministri  – juhin tähelepanu: praeguses olukorras – 2022. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Kui ma vaatan seda päevakorda, siis võib tõesti juhtuda niimoodi, et neljapäeval ei pruugi me seda jõuda ära menetleda. Järgneb vaba nädal ja me peaksime poolteise nädala pärast tulema tagasi ja jätkama selle päevakorrapunktiga. See on väga ebapraktiline ja väga ebamõistlik. Sellest tulenevalt on mul ettepanek tõsta see päevakorrapunkt näiteks teisipäevale teiseks päevakorrapunktiks. Meil on ainult üks päevakorrapunkt teisipäeval. Ja juhul, kui teisipäeval me ei suuda seda ära menetleda, siis see nihkub kolmapäeva. Kolmapäeval ei ole tööaeg piiratud, nii et me saame selle kindlasti läbi arutada. Nii et ettepanek on see päevakorrapunkt tõsta teisipäevale teiseks päevakorrapunktiks.

Aitäh! Ma kõigepealt vastan esimesele protseduurilise küsimuse poolele, kus te ütlesite, et see oli formaalsus. Jah, ühelt poolt see on formaalsus, aga teiselt poolt ma usun, et me oleme ka praktilise küsimuse ees. Neid ülevaateid hakkab tulema igal aastal "Eesti 2035" raames. Küsimus on selles, kas on tahe läbirääkimisi laiendada või mitte. Selles peab saavutama siin saalis kokkuleppe.

Nüüd teine pool, teie ettepanek nr 2. Teil on õigus see ettepanek teha ja kui siin vastuväiteid ei ole, siis see ettepanek ju hääletamisel ka siia teisipäeva läheb. Minu info kohaselt lihtsalt Riigikogu Kantselei on suhelnud Kaitseministeeriumiga ja kaitseminister on palunud, et see arutelu oleks 24. märtsil, mis on neljapäev.

Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Eelmisel nädalal me tegime ühe pretsedendi: tulime vastu (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) ja andsime peaministrile võimaluse vastata arupärimisele kolmapäevasel päeval. Nüüd ma näen, et juba on meil haridus‑ ja teadusminister siin vastamas kahele arupärimisele. Kas me nüüd muudame mingit tava või see ongi nii, et me suhtume väga kergekäeliselt sellesse, millal minister saab tulla Riigikogu ette arupärimistele vastama? Mis põhjusel teil on pandud nüüd kolmapäevaks kaks arupärimisele vastamist?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Põhjus on minu teada järgmine: Vabariigi Valitsus on 21. ja 22. märtsil väljasõidul Ida-Virumaal ehk ka esmaspäeval, kui arupärimistele tavaliselt vastatakse. Mõlema arupärimise, nii nr 115 kui ka nr 117, vastamise tähtaeg on 24. märtsil, mis on neljapäev. Seetõttu on kolmapäeval ainus võimalus arupärimisele vastata. See on vastus. Henn Põlluaas ... Ei, vabandust, Henn Põlluaas! Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Mul on lihtne küsimus: kas ministritele tulevad need väljasõiduistungid üllatusena? Või äkki on võimalik ministritel alati vastata arupärimistele natukene varem, kui selleks on ette nähtud tähtaeg? Muidu me peame jälle ikkagi vaatama, et oi, tähtaeg saabub, teeme siis mingil kolmapäeval või mingil muul päeval. Kas te saaksite ministreid korrale kutsuda ja öelda, et nad lähtuksid ikkagi esimesest olukorrast ja vastaksid Riigikogu liikmetele ning siis teeksid väljasõiduistungeid, nii et trill ja trall tuleks ikka pärast tööd?

Aitäh! Vaevalt, et need väljasõidud ka siis trill ja trall on. Aga minu teada ka konkreetsel juhtumil soovis minister varem vastata, kuid see ei olnud võimalik haigestumise tõttu ja nii jäigi see siia viimasele hetkele. Minu teada see ei olnud nii kohe esmases soovis väljendatud, et see oleks selle nädala kolmapäeval, 23. märtsil.

Nüüd on sõnavõtud. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma teen Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel ettepaneku võtta selle nädala teisipäevasest päevakorrast välja Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. See on seisnud enam kui aasta sahtlis ja nüüd äkitselt ootamatult on ta laekunud meile siia laua peale absoluutselt moonutatult ja ümberpööratult. Ja selle jaoks, et päev ei jääks tühjaks, teen ettepaneku kaitseministri ettekanne tuua neljapäevalt teisipäevale.

Aitäh! Meil on kaks ettepanekut. Kõigepealt esimene ettepanek. Ja ma tahan või palun, et Riigikogu saal sellele reageeriks. Esimene ettepanek on tulnud Isamaa fraktsioonilt, kes on palunud neljapäeval neljas päevakorrapunkt lisada teisipäevasesse päevakorda. Erkki Keldo, palun!

Jaa, aitäh! Minu arvates on juhatus täitsa korralikku tööd teinud ja mõistliku päevakorra meile saanud. Reformierakonna fraktsioon ei ole nõus päevakorda muutma ehk ei ole nõus ei Isamaa ega EKRE fraktsiooni muudatustega.

Esimene muudatus ei leidnud toetust. Nüüd ma tahan öelda selle teise muudatuse juures, mis on EKRE fraktsiooni ettepanek, et teisipäeval esimene päevakorrapunkt meie selle nädala päevakorrast välja arvata tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 54 lõikest 4, mis ütleb, et pärast päevakorra teatavaks tegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni ettepanekul. Minu teada eelnõu algataja ei ole selles punktis EKRE, samuti ei ole eelnõu esitaja või juhtivkomisjon, nii et seda ma ei saa isegi menetleda. Erkki Keldo, palun! Ahah. Aitäh!

Nii, tulenevalt sellest, head ametikaaslased, asume siis käesoleva nädala päevakorra hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head ametikaaslased, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 48, vastu 24 ja 1 erapooletu, on päevakord kinnitatud.

Alustame käesoleva nädala esmaspäeva esimese päevakorrapunkti menetlemist. See on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 550 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Heidy Purga. Palun!

Tere päevast, head kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon otsustas oma käesoleva aasta 14. märtsi istungil esitada Riigikogu otsuse eelnõu Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamiseks.

Me teame, et Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu koosneb Riigikogu liikmetest ja rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest. Riigikogu nimetab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul nõukokku ühe esindaja igast Riigikogu fraktsioonist Riigikogu koosseisu volituste lõppemiseni ning neli asjatundjat rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjate hulgast, kelle volitused kestavad viis aastat.

Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamise põhjuseks täna on Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme Jevgeni Ossinovski käesoleva aasta 10. märtsil esitatud avaldus nõukogu liikme kohalt tagasiastumiseks omal soovil. (Juhataja helistab kella.) Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 15 lõike 4 kohaselt on Riigikogul kohustus nimetada uus nõukogu liige kolme töönädala jooksul.

Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegi käesoleva aasta 10. märtsil ettepaneku nimetada ringhäälingunõukogu uueks liikmeks Indrek Saar. Kultuurikomisjon tegeles selle eelnõuga oma komisjoni istungil, mis toimus videosilla vahendusel esmaspäeval, 14. märtsil. Istungit juhatas komisjoni esimees Aadu Must. Osa võtsid komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Eduard Odinets, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Jaak Valge, Kristina Šmigun-Vähi, Marko Šorin ja komisjoni ametnik Urvo Klopets. Aadu Must ütles, et komisjon on tutvunud Jevgeni Ossinovski sooviga tagasi astuda Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme kohalt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on esitanud ka uue nõukogu liikme kandidaadi, kelleks on Indrek Saar. Komisjoni esimees tegi ettepaneku algatada eelnõu, juhul kui Riigikogu juhatus võtab eelnõu menetlusse ja määrab eelnõu juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heidy Purga, teha ettepanek võtta eelnõu esimeseks lugemiseks täiskogu päevakorda 21. märtsil ja viia läbi lõpphääletus.

Komisjon otsustas konsensuslikult: esiteks, algatada eelnõu, teiseks, võtta eelnõu menetlusse ja määrata eelnõu juhtivkomisjoniks kultuurikomisjon ja teha ettepanek võtta eelnõu esimeseks lugemiseks täiskogu päevakorda 21. märtsil aastal 2022, kolmandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, ja neljandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heidy Purga. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Kas on küsimusi? Aitäh! Ma nõustun, oli hea ettekanne tõesti. Nüüd küsin seda, kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi. Tundub ka, et asi on selge. Läbirääkimisi avada ei soovita. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada ei saa ja muud ei jää üle kui püüda jõustada ja rakendada juhtivkomisjoni otsust viia täna läbi lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 550. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 71, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 550 otsusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Priit Sibula, Urmas Reinsalu, Mihhail Lotmani, Helir-Valdor Seederi, Heiki Hepneri, Tarmo Kruusimäe, Üllar Saaremäe, Aivar Koka, Sven Sesteri, Kalle Grünthali, Peeter Ernitsa, Henn Põlluaasa, Uno Kaskpeiti, Riho Breiveli, Anti Poolametsa, Jaak Valge, Ruuben Kaalepi, Alar Lanemani, Kert Kingo, Leo Kunnase, Paul Puustusmaa, Andres Metsoja ja Merry Aarti esitatud Riigikogu avalduse "Eesti rahvuslike huvide kohta kliimapaketi "Eesmärk 55" läbirääkimistel" eelnõu 526 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Loomulikult on meie mõtted praegu Ukraina-vastase sõjaga seotud, aga ka teised ühiskondlikud probleemid, suure mõjuga ühiskondlikud probleemid ootavad käsitlemist, mis on päritud sellest rahuajast. Ja ma arvan, et sellist rahuaja olukorda hinnates võib öelda, et "Eesmärk 55" kliimapakett on selle parlamendikoosseisu puhul kõige suurema sotsiaal-majandusliku mõjuga otsustus üleeuroopaliselt, mida see parlament langetab või peab langetama.

Sellele avalduse eelnõule eelnes eellugu, niisugune prelüüd, mis johtus tegelikult parlamendiliikmete murest ja rahulolematusest sellega, et Vabariigi Valitsuse esitatud positsioonid olid läbi töötamata, mõjud hindamata ja positsioonide sisulised sõnastused ei vastanud piisavalt ei Eesti Vabariigi tarbijate, ettevõtjate ega ka riigi huvidele. Ja seetõttu moodustus Riigikogus hulga parlamendiliikmete poolt eraldi toetusrühm Eesti rahvuslike huvide kaitseks "Eesmärk 55" kliimapaketi läbirääkimistel. See toetusrühm sai kokku ümarlaual suure hulga huviorganisatsioonide esindajatega ja sellest ümarlauast tõukudes kujundas toetusrühm ka oma muudatusettepanekud Vabariigi Valitsuse positsioonide kohta. Kahetsusega pean ütlema, et need pälvisid Euroopa Liidu asjade komisjonis, mis kujundas parlamendi lõppmandaadi valitsuse seisukoha suhtes, sisuliselt minimaalset tähelepanu ning ehk paarikümneminutilise hääletusega otsustati kümnete miljardite eurode ulatuses poliitilised otsustused. Kahtlemata selline otsustuskvaliteet ei kannata tähtsuse mõttes ja ettevalmistuse kvaliteedi mõttes mitte mingisugust kriitikat, sest iga tervemõistuslik arusaam ütleb, et mida olulisem ja kaalukam otsus, seda suurema põhjalikkusega ka otsuse langetaja peaks sellesse süvenema.

Nüüd, need huvirühmad ja organisatsioonid, kellega toetusrühm kontakteerus ja kes ümarlaual osalesid, olid Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, organisatsioon, keda valitsus kliimapaketi seisukohtade puhul ei pidanud üldse vajalikuks kooskõlastusringi kaasata, Eesti Omanike Keskliit – sama seisukoht –, Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Metsatööstuse Liit, rahvusvaheline autovedajate liit, Eesti väikeettevõtete liit, Metsaliit, kaubandus-tööstuskoda, põllumajandus-kaubanduskoda, talupidajate keskliit. Kontakteerusime ka Tallinkiga kui meie meretransporti kõige mõjukamal moel esindava organisatsiooniga. Ja tuleb tunnistada, et sellel ümarlaual kerkis esile ühemõtteline ja selge arusaam, et praeguses faasis – ja see olukord ei ole tegelikult muutunud, vaid on muutunud hoopis ettemääramatumaks – ei ole võimalik nendel huviorganisatsioonidel hinnata neid mõjusid, mida see paketi täies mahus realiseerimine kaasa toob. Ja seetõttu on kindlasti üleskutseks – ja me jõuame nüüd selle avalduse sisu juurde, mida avaldus taotleb – see, et neid mõjusid tuleb sisuliselt hinnata ja alles pärast mõjuhinnangut nii Vabariigi Valitsuse kui ka Euroopa Komisjoni poolt on võimalik langetada siduva tähendusega mandaati valitsusele läbirääkimisteks.

Ka Riigikogu keskkonnakomisjonis toimus selle avalduse eelnõu arutelu. Ma tegin ettepaneku nende huviorganisatsioonide esindajate kutsumiseks, kellega ümarlauast lähtuvalt tõukus see avaldus. Kahetsusväärselt ei pidanud komisjon seda vajalikuks teha. Ning ma rõhutan seda, et Riigikogu, just nimelt kõneldes riigiõiguslikust mandaadist, on täiskogu mandaadiga kinnitanud "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050". Ja kui lugeda kliimapoliitika aluseid, mis on täiskogu poolt kinnitatud, ja "Fit 55" ettepanekuid, siis kahtlemata on nad samasuunalised, aga oma sisult nad erinevad. Ja see "Eesmärk 55" kliimapakett omab laiaulatuslikku mõju Eesti ettevõtluse konkurentsivõimele, tarbijatele, koduomanikele ja töötajatele.

Arvestades selle küsimuse määratu suurt mõju, on oluline, et just Riigikogu täiskogu avalduse tasemel annaks poliitilise käsitluse, millistest põhimõtetest lähtudes Eesti Vabariik läbirääkimistel oma positsioone nimetatud Euroopa Komisjoni ettepaneku suhtes käsitleb. Valitsuse positsioonidele mandaadi andmine Euroopa Liidu asjade komisjoni tasemel pole piisav, on selle avalduse esitajate selge sõnum.

Ja teine selge sõnum selle avalduse esitajate poolt on loomulikult see, et need avaldused ei kaitse Eesti huve piisavalt. Avalduse projektis on Eesti rahvuslike huvide puhul rõhutatud vajadust mõjuanalüüsi järele ning pandud ette esialgsed positsioonid, mis algatajate meelest toetavad meie rahvuslikke huvisid selle küsimuse käsitlemisel.

Kui me võtame ette nüüd avalduse sisu, siis tõepoolest on esimene ettepanek selles avalduses eelnõu esitajatel, et parlament ütleks selgesõnaliselt, et valitsus peab koostama tervikliku mõjuanalüüsi kliimapaketi mõju kohta erinevatele sihtrühmadele ning Eesti majandusele tervikuna. Kui olete vaadanud, lugenud läbi seletuskirja, kui olete lugenud läbi ka audiitorfirma tehtud analüüsi, siis tegelikkuses tuleb tunnistada, et need lähteandmed, mille alusel on analüüse läbi viidud, on tegelikult oluliselt muutunud. Ja ma juhin tähelepanu sellele, et CO₂ emissioonikaubanduse ühiku hind ei vasta nendes analüüsides, ei Euroopa Komisjoni analüüsis ega Eesti valitsuse hinnangutes, tegelikkusele mitte mingisuguselgi määral. Ja see kahtlemata mõjutab kogu sotsiaal-majandusliku mõju arvestuse alust olemuslikul määral. Seetõttu on meie ettepanek, et kõigepealt me ütleme, et valitsus peaks koostama mõjuanalüüsi ning alles pärast seda saab Riigikogu kujundada tervikliku mandaadi kliimapaketi nii üksikute eelnõude kohta kui ka ettepanekud terviku kohta.

Kuid, loomulikult, töörühmades läbirääkimised käivad ja oleks vastutustundetu jätta Vabariigi Valitsus ilma esialgse mandaadita, sellest lähtuvalt, et sellisel juhul lihtsalt Eesti vaikib selle laua taga ja see ei oleks kahtlemata mingilgi määral arukas ega vastutustundlik. Ja seetõttu on meie ettepanek, et selles avalduses Eesti rahvuslike huvide kohta "Eesmärk 55" kliimapaketi läbirääkimistel juhindutaks alljärgnevatest seisukohtadest.

Esiteks, kõigepealt tuleb taotleda Euroopa Komisjonilt mõjuanalüüsi nii selle paketi eelnõude kohta eraldi võetuna kui ka riikide lõikes kasvuhoonegaaside emissiooni intensiivsuse vähendamise eesmärgi puhul.

Teiseks on väga oluline, et Euroopa Liidu Nõukogu õigusteenistusel tuleb viia läbi analüüsid ettepaneku subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja meetmete sobivuse kohta. Meie põhimõtteline ettepanek lähtub meie rahvuslikest huvidest. Praegu on Euroopa Liidule kinnitatud nii-öelda liiduülesed eesmärgid võrreldes 1990. aasta Pariisi kokkuleppega. Euroopa Liidus tervikuna on seatud sihttase aastani 2040, aga olukord on selline, et Eesti juba seda sihttaset – 55% vähendada – täidab. Eesti tase on see, et võrreldes 1990. aastaga Eesti on vähendanud 72%.

See on tegelikult väga põhimõtteline, filosoofiline küsimus. Kui me räägime eesmärgist, siis tervemõistuslik loogika ütleb, et eesmärk peab olema seatud liikmesriikide kaupa, iga liikmesriik peab saavutama selle 55%, mitte nõnda, et kogu Euroopa Liidu peale tervikuna. Ja kuna juba kümme aastat enne kliimapaketi eesmärgi tähtaega me ületame seatud eesmärgi, siis on eelnõu algatajate seisukohalt Eestile täiendavate siduvate kohustuste määramine ebavajalik ning majanduslikult karistav. Sellel on olemas täiesti reaalne rahaline mõju. Ja sellest lähtuvalt eelnõu algatajad ei toeta Eestile seada LULUCF‑i ja muid siduvaid eesmärke. Mõte on väga lihtne: liikmesriigid peavad valima ise need viisid, kuidas saavutada 55%‑line heitmeintensiivsuse vähenemine. Ning täiendavate kohustuste kandmist riikide lõikes, kui me räägime mudelist – ja see on põhimõtteline erinevus valitsuse positsioonist –, võib arutada, aga sellel, nagu ka heitmekaubanduse ühikutel, on olemas oma rahaline mõju, sellisel juhul ka see on kaubastatav, kui riik suudab saavutada rohkem ja mingi riik näiteks suudab saavutada vähem.

Nüüd, teiseks, põhimõtteline küsimus on CO₂ saastetasuga kauplemise süsteemi jätkamine. Vabariigi Valitsus oma positsioonides tervitab seda süsteemi – seda süsteemi, mis on kaasa toonud ühe olulise mõjurina elektri hinna hüppelise tõusu ja määramatu elektri hinna kujunemise. Paratamatult on kogu selle süsteemi eesmärk "Fit 55" puhul vähendada ühikute mahtu. Kui meie ühikute mahtu vähendame, no mida see tähendab? See tähendab ju tegelikult seda, et see on puhtobjektiivne surve sellele, et hind hakkab kerkima selles spekulatiivses süsteemis. Valitsuse seisukoht räägib midagi ähmaselt sellest, et seda süsteemi tuleb disainida nõnda, et ta muutuks prognoositavamaks. Mida see ka reaalsuses tähendab, seda ei ole keegi, ei ükski minister ega ametnik, suutnud selgitada. Eelnõu algatajate seisukoht on väga lihtne ja põhimõtteline: sellest süsteemist tuleb loobuda. Sellest süsteemist tuleb loobuda nõnda, et senine CO₂ saastetasu kõikuva määraga süsteem tuleb asendada ühenduses ettemääratud saastetasumäära süsteemiga, mille tulud laekuvad liikmesriikide eelarvesse ning tulu senine jaotuspõhimõte jääks kehtima. Praegu tahetakse seda jaotuspõhimõtet ju olemuslikult muuta, et 100% eelarvesse laekuvast rahast suunataks kliimaeesmärkide realiseerimisse.

Teiseks, SPIM-meetmest. Eelnõu algatajad toetavad SPIM-meedet kui võimalust eksportida Euroopa Liidu saastemaksustussüsteem kolmandatesse riikidesse, sest see lihtsalt ühtlustab sellises olukorras Euroopa Liidu tootjate konkurentsipositsiooni kolmandate riikide tootjatega Euroopa Liidu turule tootes. Kuid meil, eelnõu algatajatel, on väga oluline arusaam, et SPIM-meetme rakendamisel ei tohi asetada Euroopa Liidu tootjaid, ka neid, kes kasutavad tootmises SPIM‑meetmega kaetud kolmandatest riikidest tarnitud tootmissisendeid, kolmandatesse riikidesse eksportimisel ebasoodsamasse konkurentsiolukorda kolmandate riikide tootjatega. See ei ole mingisugune akadeemiline skolastiline probleem. See on seotud väga tugevalt meie majanduse, kaubavahetuse, meie tootjate huvidega strateegilises mõttes, kus Eesti võiks olla nii-öelda peakorterite riik.

Järgmine küsimus, me oleme arusaamal, et kliimapaketi eelnõus ei ole veenvalt põhjendatud vajadust liikmesriikidel loobuda energia maksustamise senisest paindlikkusest, seada maksumäärasid, ‑erisusi ning hoida aktsiisimäärad teineteisest lahus. Seda eriti olukorras, kus kliimapaketi eesmärgid on võimalik täita liikmesriikide maksusuveräänsusesse sekkumata. Seega, eelnõu algatajad ei toeta energia maksustamise aktsiisimäärade süsteemi muutmist. Samamoodi me väljendame eitavat seisukohta uue loodava kliima[meetmete] sotsiaalfondi rajamise suhtes ning ei toeta ka liikmesriikidest raha suunamist Euroopa Liidu omavahendite suurendamiseks.

Järgmine küsimus puudutab äärmiselt olulist teemade ringi, heitmekaubanduse süsteemi laiendamist uutele valdkondadele. See puudutab näiteks hooneid ja maanteetransporti. Selle vastu on tarbijad, huvirühmad, vedajad ja selle vastu on ka eelnõu esitajad. Valitsuse positsioonides väljendatakse nii ähmast seisukohta, et ma pean tunnistama: kui ma ise oleks ametnik töörühmas – andke andeks, ei oska kaitsta. Öeldakse, et Eesti on – kas teate, mida? Hoonetele heitmekaubanduse süsteemi rakendamisel Eesti on kõhklev. Näete, kui julge riik meil on, julgeb minna Brüsselisse läbirääkimistele ja öelda: aga meie kõhkleme. Näete, kui osavad mehed, ei võtagi palja käega kinni, ei ole poolt ega vastu, kõhkleme. Loomulikult ei ole niisugused positsioonid ühe riigi jaoks tõsiselt võetavad ja neid tuleb olemuslikult korrigeerida. Sa kas toetad nii põhimõttelist, fundamentaalse mõjuga otsust või ei toeta seda ettepanekut.

Järgmine küsimus puudutab loomulikult merendussektorit. Merendussektori puhul me oleme kategooriliselt selle vastu, et merendussektor lülitatakse heitmekaubanduse süsteemi. Ainukene mõeldav mudel heitmekaubanduse süsteemi rakendamisel on tegelikult Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni lipukirja all globaalse kokkuleppe saavutamine, vastasel juhul me kõneleme sellest, et Euroopa Liit lihtsalt satub, need ettevõtted satuvad täielikku oma konkurentsipositsiooni kahjustavasse olukorda. Loomulikult me rõhutame avalduses selle olulisust, et pidevalt Vabariigi Valitsus annaks aru kliimapakett 55 menetlemise kohta.

Nii et kokkuvõttes, loomulikult ma loodan, et see avaldus leiab parlamendi täiskogu toetuse. Me peame mõtlema oma energiajulgeolekule, eriti selles praegu kujunenud sõjaolukorras, astuma kiireid samme oma energiasõltumatuse saavutamiseks, mis puudutab sõltumatust Venemaast lähtuvatest energiakandjatest, [peame mõtlema] meie energiaportfelli mitmekesistamisele. Need on olulised ja kriitilised sammud. Aga me peame aru saama sellest, eelnõu algatajate seisukoht on, et nii suure mõjuga lauale pandud eelnõus peab lähtuma õiglasest reeglite kehtestamise loogikast. Eesti täidab juba võrreldes 1990. aastaga seatud sihttaseme, 55%, loogikat. Me peame saama ise oma meetmed valida ja mitmetele valdkondadele laienemine ei ole loomulikult praktiline meie elukeskkonna ja majanduse konkurentsivõime huvides ja tarbijate huvisid silmas pidades.

Ning ma tahaksin veel kord rõhutada, et eriti arusaamatu ja nõutuks tegev on see, et valitsus, kes küll siseriiklikult väljendab ja võtab väga jõulisi positsioone, mis puudutab heitmekaubanduse süsteemi muutmist, siis korraga, kui me avame need Vabariigi Valitsuse positsioonid, mis tegelikult on paaril leheküljel – me kõneleme kümnete miljardite eurode mõjuga dokumendist! –, paaril leheküljel on need valitsuse positsioonid ja kui uurida, [siis selgub, et] tegelikkuses ei ole [valitsus] sugugi selle heitmekaubanduse süsteemi vastu, vaid tervitab selle jätkumist. Tervitab tervikuna selle paketi tasakaalumehhanismi, mis on välja pakutud. Ja seda ei saa kindlasti pidada mõistlikuks.

Ja nüüd ma tahan eraldi rõhutada, mis on selle paketi tervikmaksumus, mis on tervikanalüüs. Siin on valitsuse esindajad väljendanud seisukohti – ja tunnustus neile, et nad rääkisid tõtt. Üks minister ütles seda, et niisugust terviklikku rahalise mõju analüüsi läbi mõeldud ei ole ja tal oleks hea meel, kui see oleks tehtud, ja paluks ka talle saata. Teine minister ütles: aga me ei saagi analüüsi hinnata, meil ei olegi võimalik analüüsi hinnata, sellepärast et ei ole ju pakett heaks kiidetud, kiidate heaks, siis saate ka analüüsi. Niisugust põrsast kotis osta paraku ei ole lihtsalt ratsionaalne ja vastutustundlik. Ma tuletan meelde seda, et Stockholmi kliimainstituudi tellitud analüüsis – see ei kõnelenud veel tarbijate koormusest, see oli sealt välja jäetud, kuna ta oli täiesti heitmekaubanduse süsteemi ühikute lõpptarbija maksumuse neutraalne, sellega ei arvestatudki, öeldi, et selle maksab ju tarbija kinni, sellega me ei pea arvestama – kõneleti 17 miljardist eurost. Praeguses küsimuses võib arvata, et see summa suureneb. Kas seda korrutatakse kahe, kolme, viiega, sellele tegelikult vastus puudub. Kes võtab selle audiitorbüroo koostatud raporti välja, siis kogu lugupidamise juures õpetatud audiitorite vastu, see on paras koomilise iseloomuga lugemine, mille kvaliteeti mõju hindamise kategoorias ei saa kuidagi ... Noh, see on lati alt läbijooksmine. See pigem oli töö tellija materjalist, et saavutada poliitiliselt voolujooneline põhjendatus.

Paluks kümme minutit lisaaega.

Jaa, palun!

Aitäh! Nüüd, see teemadering, mis puudutab selle raporti ja analüüside tegemist. Me peame aru saama, et kahtlemata õigus on nendel, kes osutavad, et see võetakse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega. Kuid riigil peavad olema oma positsioonid. Positsioonideta riik ei ole kindlasti mitte mõistlik nii tõsistes, väga legitiimsetes majanduslikes huvides, mis Euroopa riikidel ees seisavad selle üldise majesteetliku eesmärgi saavutamisel. Seda ei tule häbeneda. Seda me ei tohi maha salata. Meie positsioonid võivad meeldida, meie positsioone võib armastada, meie positsioone võib vihata, see on nende teiste osapoolte seisukoht, meie partnerite seisukoht. Aga sõnum selle avalduse koostamisel on üks ja selge: meiega peab arvestama, sest meie kohus on seista oma ettevõtete, oma tarbijate, kahtlemata oma looduse ja oma keskkonna ja oma konkurentsivõime eest. Ja praeguses olukorras, esitatud kujul see pakett halvendab meie konkurentsiolukorda ja teeb seda ebaõiglase loogikaga, nagu ma osundasin nendele tasakaaludele, mis riigid millisel tasemel võrreldes 1990. aasta sihttasemega on oma eesmärgi täitnud.

Nii et praeguses olukorras kahtlemata, nagu ma ütlesin, meie pilgud ja meel on Ukraina kriisiga seotud, aga loomulikult selles keskkonnas tuleb vaadata ka teisi strateegilisi probleeme. Kahtlemata ka nendel on olemuslik puutumus praeguse sõjaga. Me peame lahendama küsimused, kuidas viivitusteta lahutada ennast Vene gaasi tarnetest. Kindlasti peame leidma lahendused sellele, mis puudutab meie kontrolli all olevaid juhitavaid elektritootmisvõimsusi. See on äärmiselt oluline. Mind on nõutuks teinud see, et ka valitsuse poolt kõik ütlevad: loomulikult, 1000 megavatti vähemalt kaheks aastaks, tuleb otsus langetada. Kõik ütlevad, et tuleb, tuleb, aga langetame selle otsuse! See on omanike ootuste elementaarne sihttase, mida ootab ka Eesti Energia.

Nii et, sõbrad, see on määratu mõjuga – määratu mõjuga – otsus või nende otsuste ring, mida see parlamendikoosseis langetab tagasipöördumatul mõjul. Ja öeldakse, et aga seda on juba arutatud, seda on parlamendisaalis arutatud. Valitsuse seisukohti ju siis, me teame, siin saalis ei olnud laual, kui see Riigikogus oli, kui Euroopa Liidu asjade komisjon korraldas niisuguse üldise oikumeenilise arutelu selle kohta. Nii et minu hinnangul me peame tegutsema, me peame tegutsema viivitusteta. Eesti peab käituma parlamentaarse riigina ja kehtestama oma poliitilise parlamentaarse mandaadi seadusandjana. Aitäh teile!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Raimond Kaljulaid, palun!    

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma tänan teid selle põhjaliku ja süvitsi mineva ettekande eest! Mul on teile kaks küsimust. Teatavasti "Eesmärk 55" eesmärk on võitlus kliimamuutustega. Kas te saaksite palun meile tutvustada, milline on algatajate nägemus kliimamuutuste tekkepõhjustest? Minu teine küsimus on see, et teatavasti selles eesmärgis saavutada 50% heitmekoguste vähendamine lepiti kokku sel ajal, kui meil oli valitsus, kuhu kuulusid Isamaa, EKRE ja Keskerakond, ja ma olen kuulnud, et just eriti Isamaa seisis selle eest, et see otsus sellisel kujul kinnitataks valitsuse poolt, ja pidas seda väga oluliseks. Ma tahtsin küsida, kas te seda eesmärki kui sellist ikka toetate endiselt ja lihtsalt soovite täiendavalt kaaluda, analüüsida ja läbi rääkida selle saavutamise viiside üle.

Aitäh, Raimond! Nagu alati, küsimus naelapea pihta! Aga võtame viilude kaupa. Esimene osundus selle kohta, mis on selle eelnõu, ma nimetaksin, paatos seoses kliima soojenemise tekkepõhjustega. Loomulikult, kliima soojeneb nii inimtekkelistel kui ka looduslikel põhjustel. Seda see avaldus ei sea sugugi kahtluse alla. Ammugi ei sea ta kahtluse alla Riigikogus vastu võetud "Kliimapoliitika põhialuseid aastani 2050". Ammugi ei sea ta kahtluse alla seda, et Euroopa Komisjon on legitiimne tegema neid ettepanekuid, mille puhul me praegu arutame, et millised võiksid olla Eesti vastuseisukohad.

Kuid mida me tahame rõhutada nende ettepanekute puhul, on see: ma kategooriliselt ei ole nõus, et juba piuksatus, sõnum selle kohta, et meil on oma rahvuslikud huvid, et mingisugune käsitlus on ebaõiglane või rumal või ebamõistlik, kohe kuulutatakse tagurlikuks, ebavajalikuks. Kõik võta pimesi vastu ja looda ainult kergemat karistust, mis tulevik toob. 

Ei, sellise seisukohaga loomulikult me ei ole nõus. Me peame oma positsioone väljendama. Loomulikult ei ole mõtet valitsusel [minna] läbirääkimiste laua taha – ja see seisukoht ei kannagi seda –, kui me eitame seda paketiettepanekut kui niisugust. See on ebaratsionaalne, see ei võimalda meil läbirääkimiste positsioonis kuigivõrd tegelikkuses muutusi saavutada. Ma tuletasin meelde, et me peame aru saama ja lähtuma sellest, et lõviosa otsuseid ju võetakse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, mis määrab ära ka selle otsuse kujunemise dünaamika reaalsuses. On siis mõni riik seal erapooletu mingi konkreetse eelnõu puhul või suisa vastu.

Nüüd, küsimus selle kohta, et ma ju rõhutasin üle: meie ettepanek ei ole kaugeltki see, et me ütleme lihtsalt, et analüüsida ja nõnda edasi. See oleks loomulikult, kui me sellega piirduksime, argpükslik seisukoht. Me mäletame seda kriitikat, mida tehti Jüri Ratase valitsuse kohta, me mäletame, eelmise kliimaeesmärgi sõnastamisel, kus valitsus võttis ja analüüsis läbi, kui palju see maksma läheb. Analüüs ei olnud täies mahus õnnestunud, aga oli vähemalt midagi olemas ja selle pinnalt, tõenduspõhiselt langetati otsus. Ma arvan, et see oli elementaarselt vastutustundlik hoolsuskohustus, härra Kaljulaid.

Teemaring, mis puudutab seda, mida me peame sisuliselt vajalikuks – ma kordan need lühidalt üle. "Fit 55" eesmärke tuleb seada riikide kaupa. Teiseks, senine heitmekaubanduse süsteem, mis on niisugune börsi või spekulatiivsele loogikale rajanev – sellest tuleb loobuda. Kolmandaks, riigid peavad saama autonoomia, täitmaks eesmärki, mis on riikidele seatud sihttasemeks, võrreldes 1990. aastaga, riigid peavad saama ise sisuliselt valida. Neljandaks, me ei [toeta] kohustuslikku heitmekaubanduse makse – meie nägemusel makse –, nii-öelda kvoodibörsi laiendamist [teistele] sektoritele. Me ei toeta selle laiendamist eraldi võetuna ei merendussektorile autonoomselt Euroopa Liidus, lahus globaalsest kokkuleppest, ei hoonetele, ei autotranspordile. Sellel on määratud mõjud.

Kõik huviorganisatsioonid ... Härra Kaljulaid, olete te lugenud kooskõlastustabelit 194 leheküljel, mida on valitsuse kirjas esitatud? See tegelikult kubiseb seisukohtadest, kus sektorite esindajad ütlevad, et sellel on määramatult riskantsed tagajärjed nende sektori valdkonnale, aga nad ei oska seda hinnata, kuna puuduvad mõjuanalüüsid. Puuduvad mõjuanalüüsid eelnõude pinnalt, kuna siin on terve kaskaad eelnõusid, ja puuduvad mõjuanalüüsid loomulikult ka sektorite kaupa Eesti tasemel.

Mis puudutab Isamaa positsiooni, siis aus vastus on see, et see pakett tuli lauale 2021. aasta kevadel nii-öelda esimese esitusena ja valitsuse seisukohad kujundati 2021. aasta, ma ei mäletagi, hilistalvel või sügisel, need valitsuse seisukohad, mis parlamenti laekusid ja mida on ka teatud määral modifitseeritud. Meie erakond ei ole küll kujundanud "Fit 55" kohta mingit seisukohta varasemalt, valitsusse kuulumise ajal, kuna seda lihtsalt füüsiliselt ei olnud laualgi. See ongi vastus lühidalt.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kõigepealt suur tänu põhjaliku ülevaate eest! Minu arvates ka on elementaarne, et niivõrd olulises küsimuses kui praegu see kliimapakett kujundab parlament välja seisukoha. Mitte lihtsalt ei aruta, vaid kujundab seisukoha ja annab täitevvõimule mandaadi. See, et me oleme Euroopa Liidu asjade komisjonis arutanud, me oleme suures saalis arutanud, aga ei ole seni veel suure saali mandaati andnud, on kindlasti olnud vale. Ma usun, et me suudame tänase arutelu tulemusena siin need üldised printsiibid ka täitevvõimule ja Eesti riigile ette anda, millest lähtuvalt peaks kujundama Eesti riik oma seisukoha. Senised seisukohad on olnud valitsusel ka väga õhkõrnad ja arusaamatud. Aga minu küsimus on CO₂‑süsteemi kohta. Algatajad on teinud ettepaneku see ümber kujundada. See on praegu, me teame, administratiivne ja spekulatiivne ja ei toimi absoluutselt. Aga algatajatel on ettepanek süsteem asendada nii-öelda ühenduse ühtlustatud saastetasumääraga, mida mõned on hakanud käsitlema kui Euroopa Liidu CO₂‑maksu. Selgitage see lahti, kas selline kahtlus või hinnang on õige või vale. 

Aitäh! No tegelikult on küsimus selles, et põhimõtteliselt on võimalik arutada selle üle, et liikmesriigid saavad oma riigi sees, kui neil on soovi ja neil on kohustus saavutada kiiremini emissiooni intensiivsuse vähendamist, seda kõrgemaks määrata. See analoog oleks pigem selline, nagu on Euroopa Liidus määratud kütuseaktsiiside miinimumid. See tähendab, et kütuseaktsiisi miinimum on määratud ja riigid peavad selle miinimumi CO₂‑kaubanduses võtma. Põhimõtteliselt on mõeldav ka süsteem, kus riigid, kes soovivad oma riigi sees heitmekaubandust intensiivsemalt vähendada, saavad seda [miinimumi] tõsta.

Aga see on küll oluline, et tänane olukord on täiesti määramatu, kui üleeuroopaline sisuline maks on kehtestatud ja seda tahetakse veel ulatuslikult laiendada sisuliselt enamikule inimtegevuse ruumile, kui me räägime transpordist, kui me räägime elamumajandusest. Ja siis sellises olukorras, kus see maksumäär, efektiivne maksumäär – tegemist on maksuga, ükskõik kuidas seda kaubandusühikut nimetada –, kujuneb välja nõnda, et hommikul võib olla üks ja õhtul teine hind, ja nii spekulatiivsel alusel, on kahtlemata see süsteem muutunud karikatuurseks. 

Varasemates Euroopa Komisjoni hinnangutes oli teatud määral prognoositavust. Öeldi, et kümne aasta perspektiivis võib seal 20 euro tasemelt, mis meil oli, 16 euro tasemelt siin paar aastat tagasi, kui need sisse viidi, hakata liikuma 30 euro tasemele. See ei pea paika. Meil praegu, me kõneleme sihttasemest, siin mineval nädalal oli 90, mõnel viimasel päeval on see veidikene langenud. Millised sisendid ja millised ärilised kaalutlused neid kokku ostes või neid ühikuid müües seda turgu korraldavad, on ülimalt raske määrata.

Kõlanud on spekulatsioon, mida räägitakse ka rahvusvaheliselt diplomaatide ringkonnas – mul ei ole informatsiooni selle tõele vastavuse kohta –, et talvel, ka enne Vene sissetungi Ukrainasse, et tekitada ja tegelikult võimendada energiakriisi Euroopa Liidus, Küprose kaudu Vene ettevõtted – see on kõigile avatud – ostsid spekulatiivselt neid CO₂‑ühikuid kokku, et energiakriisi Euroopas võimendada ja sellega ka Euroopat heidutada. Ma veel kord rõhutan, et see on niisugune legend, mis ringi liigub, aga põhimõtteliselt seda süsteemi – jättes kõrvale, kas see praktikas vastas tõele või mitte, minul seda lähteinformatsiooni ei ole –  on võimalik ära kasutada ka hinnarelvana Euroopa ettevõtete, Euroopa tarbijate vastu vaenuliku riigi majandustegevuse kaudu. See ei ole sugugi välistatud sellise moodusena.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Me ei aruta seda küsimust siin esimest korda. Ja kõik sõltub keskkonnast, milline on see laiem taust. Ma mäletan, kui ELAK‑i eestvedamisel see teema siin arutelul oli, siis oli sealt komisjoni kabinetist üks esindaja, ja kui ma küsisin, kas nii-öelda latt ei ole nii kõrgel, et me sealt isegi teibaga [üle ei saa ja] lihtsalt alt läbi jookseme ise siin Euroopas, siis vastati mulle, et ei, tulebki kõrged eesmärgid seada ja kui Euroopa seab endale kõrged eesmärgid, küll siis kõik järgi jooksevad. Aga nüüd ma vaatan, et häda on selles, et ka Euroopa ise taganeb nendest eesmärkidest. Nüüd on juba söega kütmine mõistlik, tuumajaamad, mis vahepeal otsustati sulgeda, nüüd [nende tegevust] pikendatakse, vahepeal roheliseks kuulutatud agressori gaas, tuleb välja, ei olegi nüüd roheline. Ja see, millele sa viitasid, mis toimus 24. veebruaril – mitte siin Toompeal, vaid Ukrainas –, kui algas sõda, seda, mis seal kliimaga selle aja jooksul on toime pandud, ei ole võimalik mitte millegagi võrrelda. Äkki sa kommenteerid.

Aga ma arvan, et see ongi ratsionaalne. Siin selles loogikas tulebki käituda ratsionaalselt ja hullumeelne oleks ju minna edasi nii-öelda ideoloogiliste loosungite kontekstis piltlikult öeldes reaalses sõjaolukorras. Me peame tagama mingisuguse varustuskindluse Euroopa kontinendil ja selles kontekstis tulebki teha otsuseid. Ma selles mõttes väga tervitan Saksamaa roheliste otsust olla mõistev tuumaenergia selle eesmärgi edasilükkamisel, ammugi veel tuumaenergia kasutuses ja teiste taastumatute energiakandjate varustuse puhul, vastasel korral me oleksime ju Vene agressori ees täitsa põlvili. Ja see on minu meelest väga oluline eraldi element, mis kogu selles raportis puudub, tähendab "Eesmärk 55-s", mille tõttu tingimata tuleb seda analüüsida. See ongi tegelikult, nimetame seda nii, energiasõja kontekst. Energiasõja kontekst, kus tulebki seada neid eesmärke.  Esmane ülesanne on kahtlemata kõigi ökoloogiliste eesmärkide realiseerimine, aga meie esmane ülesanne on tagada energeetiline julgeolek. Ja selles kontekstis ei ole siin praegu võimalik mingeid kompromisse teha.

Me peame lähtuma sellest ja me ise ju tegelikult poliitiliselt toetame seda, et kehtestataks täielik Vene gaasi embargo kogu Euroopa Liidu poolt, lääneriikide poolt. Seda tuleb teha, aga see tähendab, et siis on meil vaja loota lihtsalt juhitamatutele energiaallikatele puhtal kujul. Öelda, et ehitame kümne aasta perspektiivis avamere tuuleparke, ei ole loomulikult realistlik selles loogikas. Avamere tuuleparke majanduskonkurentsi keskkonnas saab ja võib ehitada, need on kindlasti äriliselt ja ökoloogiliselt olulised projektid, aga meil peavad olema ka juhitavad võimsused.

Hästi, me praegu räägime kolmest-neljast sektorist Eesti majanduses, mis on Vene gaasist kõige rohkem haavatavad. Siin on konkreetsed projektid, kuidas gaasiküttelt minna kiirelt, käigu pealt üle õlile. Kindlasti peame siin põlevkiviõlikateldele üle viima, kindlasti on oluline meil tootmisel kasutada biometaani. Ja loomulikult on küsimus mujalt kui Venemaalt saadavas gaasis. Kas meil on otsus, mis tuleb viivitamatult langetada, LNG‑terminali koha pealt? Ma usun, et esmane samm on see, et kuna LNG‑terminali rajamine, statsionaarse terminali rajamine võtab mitu aastat, siis me peame hankima LNG‑tankeri, mis meil oleks olemas, nii nagu Leedu on selle hankinud. See LNG‑tanker maksab praegu minu käsutuses oleva prognoosi alusel 300 miljonit eurot.

Meil on võimalus võtta ka rentimine. Rentimine maksaks meil aastas 50 miljonit eurot praeguste hindade juures. Need praktilised otsused tuleb langetada. Kuid ka selle laeva soetamise puhul me peame aru saama, et see on selle aasta perspektiivis, aasta lõpuks, [olenevalt sellest,] kuidas sündmuste dünaamika areneb. Praeguses olukorras on hea uudis, et Inčukalnsi gaasireserv on 30%‑liselt täidetud. Võrreldes varasemate aastatega, kui seda hakati maikuus täitma, alustati seal ettenägelikult gaasireservi kogumist juba jaanuarikuus. See tähendab meile, et kui Vene gaas sulguks, siis me peame küll eeldatavasti tarbimismahte vähendama, seda just tööstussektori vallas, kuid kodutarbijatele on võimalik küte tagada lähtudes nendest Inčukalnsi reservidest.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Viimased nädalad on muutnud maailmas väga selgelt kliima arusaamisi. Kuidas sa tunned praegu? Eestil on olemas 50, 60, 70 aastaks oma põlevkivivarud. Kas täna peaks väga selgelt hoidma oma elektrijaamad töös ja remontima ära need ahjud, mis remonti vajavad, ja need ahjud, mis järgmise aasta detsembris soovitakse kinni panna, ikkagi remonti panema? Ja teine asi, sa rääkisid täna ka LNG-tankerist. Täna on ju vaja praktiliselt nädala ajaga otsustada. Siis on Alexela valmis Soomest läbi Balticconnectori toru LNG‑d Eestisse tarnima. Nad ütlevad, et see ehitus võtab umbes neli kuud aega. Me teame, et 100 000 peret on täna ka gaasiküttel. Kuidas sa tunned, kas tänane valitsus üldse mõtleb selle peale või ei mõtle?

Noh, ma ei saa vastata, et ei mõtle, kuna aus on [öelda], et tegelikult ju valitsuse esindajad ja majandusministeerium sellega tegelevad. Mul ei ole informatsiooni konkreetsete läbirääkimiste käigust konkreetse ettevõtjaga. Küll aga ma tahaksin siin kõnetoolis kindlasti julgustada valitsust kõikideks sammudeks, mis tagaksid võimalikult lühikeses perspektiivis autonoomia Vene gaasist.

Ja loomulikult see ei ole ainult meie autonoomia küsimus. Meie huvi peab olema ka selle autonoomia realiseerimine üleeuroopaliselt ja seetõttu tuleb lauale panna küsimus mitte selle kohta, kogu lugupidamise juures, kas Nord Stream 2 kunagi tehakse valmis või mitte, vaid Nord Stream 1 tuleb võrgust välja lülitada. Siin ei saa olla teisipidi mõtlemistki. Me peame aru saama, et me oleme sõjas, kõikehõlmavas sõjas. Üks asi on kineetiline konflikt, mis leiab aset Venemaa ja tema vasalli ning Ukraina vahel, aga teine on see, et sõda kõikides muudes väljendusvormides käib kogu lääne, sealhulgas meie, ja Venemaa vahel. Selles sõjas loomulikult maksab ka tulejõud, see tähendab ka energeetiline tulejõud. Meie energeetiline autonoomia on praegu elulise kaaluga. Ja loomulikult, nagu ma ütlesin, me ei saa oma energeetilist võimekust dekaadi perspektiivis rajada taastuvenergia uutele projektidele. Me peame selle energeetilise võimekuse juhitavate elektrisüsteemidena viivitamatult saavutama. Ja hea küsija viide põlevkivienergeetikale on loomulikult siin asendamatu loogikaga.

Me peame ühest asjast veel aru saama. Selles olukorras, kui me räägime ka Euroopa Liidu elektrisüsteemist, järskudes kriitilistes olukordades, energiadefitsiidi olukordades loomulikult ei ole mingit küsimust selles, kuidas käituvad riigid, kus on [oma] tootmisvõimsused. Kui on valida, kas sa varustad oma riigi turgu elektriga või sa annad seda elektrit naabritele, siis paraku reaalsus on see – olgugi et see ei ole nende börsireeglite ja eeskirjadega kooskõlas selles loogikas –, et riigid langetavad vältimatuks enda tarbimiskoormuse miinimumi täitmiseks loomulikult otsuseid nii, et juhtmed sulguvad. Seetõttu tänane olukord, mis on mõnede aastatega välja kujunenud, on see, et me oleme netoelektriaktiva poolest tarbija, mitte netotootja elektrikaubanduse mõttes Eesti riigi territooriumil. Praegune olukord sunnib meid ühemõtteliselt lisaks kõigele muule, hinnale ja elektritootmisvõimekustele, meie regioonis vastama, et see on ka puhtal kujul juba meie vahetu ja elulise, laiemas mõttes sõjalise julgeoleku küsimus. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tänan samuti hea ettekande eest! Agressori poolt algatatud sõda on energiakandjate valguses tegelikult kogu selle kliimapakett 55 pannud täiesti uude positsiooni. Ma püüan aru saada – ma ka komisjonis pisut uurisin seda –, kuidas siis ikkagi on nii, et kui Euroopa ostab 600 miljoni euro eest fossiilset energiat agressori käest ja soovib seda lõpetada, aga selleks tegelikult puudub plaan, öeldakse, et me kohe seda ei saa teha, võib-olla seitsme aasta pärast. Mu küsimus tulebki, et kui tõsiselt siis ikkagi Euroopa koosmõjus on mõelnud seda kliimapaketti. Kas see on olnud sihuke nice to have või on see olnud väga tõsine kavatsus? Kui me sellist põhimõttelist valdkonda ei ole mõjude kontekstis läbi hinnanud, siis kõik muu tekitab veel rohkem küsimusi. Kuidas teile tundub?

Jah, oli see nüüd aastal 2020 ... Vabandust, kas ei olnud see 2020 detsembris ülemkogul, kui langetati see uue ambitsiooni eesmärk? Siis tegelikult oli see kahtlemata poliitiline kavatsus – poliitiline kavatsus, mille pidi Euroopa Liidu nii‑öelda valitsus või seadusandliku initsiatiiviga Euroopa Komisjon realiseerima. Mulle tundub ka, et selles kavatsuses on oluliselt rohkem poliitikat ja ideelist eesmärki kui majanduslikku ratio't. See on kahtlemata ka põhjus, miks, nagu ma ütlesin, ei konkreetsete eelnõude lõikes ega ka riikide lõikes mõjuanalüüsi, kus Euroopa Liidu totaalselt võimeline bürokraatiamasin on suuteline pisiasju analüüsima ja hindama lausa eraldi teadusharu tasemel, ei ole sellisel kujul, mida on nii‑öelda aritmeetiliselt kirjeldataval viisil võimalik riikidel hinnata. Seda ei ole olemas.

Vaatame, mis juhtus Versailles's. Versailles's loomulikult tuli anda esmane vastus Ukraina rahva palvele viivitamatult sulgeda [toormeäri Venemaaga]. Me nägime Ülemraada esimeest Stefantšuki ütlemas, et tuleb tegutseda, läänel tuleb toormeäri Venemaaga lõpetada. 50% Venemaa jooksvast eelarvest moodustub toormeärist ja see toormeäri samas suurusjärgus tegelikkuses funktsioneerib. Nüüd, selle toormeäri puhul see vastus Euroopa Ülemkogu järeldustes, kui süveneda sellesse Versailles' kommünikeesse, oli see, et me seame eesmärgi saavutada see aastaks 2027. Loomulikult, sõda käib reaalajas, inimesed surevad reaalajas, küsimus on tundides, küsimus on päevades. Kõnelda siin, et embargo kehtestatakse aastaks 2027, ei ole tõsiselt võetav retoorika enesestmõistetavalt. Meil peab olema valmidus sulgeda täielikult energeetiline kaubavahetus Venemaaga. Sellel on loomulikult väga tugevad järelmid, me peame selleks valmis olema, ja see tähendab, et need järelmid peab kogu Euroopa Liit viivitamatult kompenseerima.

Need järelmid saavad olla kahesuunalised. Üks on loomulikult taastuvenergia eesmärkide kiire realiseerimine, aga teine on ka teiste energiaallikate ja energiavõimaluste kasutusele võtmine, sealhulgas, nagu ma ütlesin, olgu need tuumajaamad või muud. Kui on valida selle vahel, kas olla või mitte olla, siis selles kriisis on vajalik valida selle vahel. Kõige olulisem julgeoleku huvides on tagada varustuskindlus, varustuskindlusele ei ole alternatiivi praeguses olukorras, kõik need otsused peavad olema sellele allutatud. Loomulikult on tervemõistuslik, et kogu kliimapakett vajab Venemaa agressioonisõjast Ukraina vastu tulenevat eraldi energiajulgeoleku resolutsiooni. Tegelikult selles valguses tuleb hinnata tervikuna, mida tuleb teha kiiremini, mida ei ole realistlik üldse praeguses olukorras lauale panna, sest see halvendab energiajulgeoleku tarvidusi. Üks asi on meie enda rahva ja meie enda riigi ja ettevõtete varustatus energiaga, teine asi on loomulikult see, et me oleme üks Euroopa Liidu liikmesriik, me peame vaatama ka Euroopa Liitu tervikuna, kust see varustuskindlus peab tekkima kogu Euroopa Liidu üleselt.

 Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määrusega soovitakse kehtestada Eestile ligi neljakordne määr süsiniku sidumiseks võrreldes tänasega. Samas, sarnase metsasusega Soomel seda koguni vähendatakse. Metsavaestele riikidele – näiteks Holland, Taani – märgatavat või arvestatavat metsastamise kohustust ehk uue metsa rajamise kohustust ei seata. Mis sa arvad, mida see tegelikult tähendab? Või kas see on õiglane? Millest selline lähenemine räägib? 

Aitäh! Loomulikult on see naljanumber. See on üks asi, kus küll väga kõhkleval moel, väga kuidagi ühe jala peal liikudes on ka valitsuse positsioonis väljendatud selle suhtes umbusku. Kuid paradigmaatiline positsioon on vale. Miks ta on vale? Me ütleme, et meil on liiga suur koormus, mis me peame tagama selle metsastamise koha pealt, ja näete, teistel on liiga väike või pole seda üldsegi. Siis ma arvan, et me peaksime arutlema ikkagi tervikuna, vaatama kogu heitmeemissiooni intensiivsust riikide lõikes. Hästi, üleeuroopaliselt on kokku lepitud 1990. aasta sihiseade. On see õige või mitte, eks see on arbitraarne nagu ikka kokkulepped, aga selle pealt on kokku lepitud. Fine! 1990. aasta tase on. Siin ongi see loogika, mis meie avalduses on, et riikide lõikes tuleb hinnata, kes täidab seda, kes mitte.

Kogu see LULUCF‑i loogika on selles mõttes vale, et valitsus ütleb, et me saame nagu mõisatallis nahutada, piltlikult öeldes, see on liiga tugev nahatäis. Aga meie ütleme: vabandust, sinna mõisatalli pole üldse asjagi. Me ei vajagi seda LULUCF‑i kohustuslikku eesmärki selle loogika järgi. Kui me täidame 55% ise ära, nagu me täidame 72% – hea uudis –, siis tegelikult me määrame ise need reeglid. Riigid, kes soovivad neid nõudeid kehtestada, selleks et saavutada oma "Eesmärgi 55" realiseerimist – jõudu! Põhimõtteliselt on võimalik – selles avalduses on öeldud – ka see, et me võime kaubelda riikide vahel. Kui meil on kõrgem tase, siis me võime seda ka riikide vahel nii-öelda treidida, arvestuslike ühikute loogikas, aga see on kahtlemata rahaliselt ja majanduslikult väljendatav kategooria.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! No see avaldus Eesti rahvuslike huvide kohta kliimapaketi 55 läbirääkimistel sai tehtud ju siis, kui ei olnud veel reaalset Ukraina sõda. Aga me vaikselt märkisime ära juba tol hetkel need julgeolekuohud, selle kriisi. Meie valitsus, nii nagu ta on, on nüüd vastanud, et pole midagi. Küsimus on selles, et valitsus siiamaani näeb, et need ettevõetud eesmärgid on head, sihuke lillelapselik käitumine, et ega seda sõda ei ole, sest Eesti territooriumil ju konflikti, aktiivset kontakti ei ole. Minu küsimus on: kas enne jõuab Euroopa Komisjonile kohale, et me oleme nüüd suures energiakriisis, või meie valitsusele? Kumb on suurema tõenäosusega? See hääletatakse maha, sest see ei ole täna ju akuutne, sest täna Eestis sõda ei ole ja me võime kõrgendada neid rohe-eesmärkide eesmärke.

Aitäh! Ütleme nii, et kui küsida, kas see avaldus oleks teistsugune seoses Ukraina sõjaga, siis ma arvan, et me kindlasti oleksime rõhutanud vajadust erakorraliselt see Ukraina-vastase sõjaga seotud Euroopa Liidu resolutsioon kliimapaketti [lisada]. Kindlasti me oleksime seda energiajulgeoleku akuutsema vajaduse tarvidust siin eraldi esile toonud ja nõudnud seda hinnangut ka komisjonilt. Kuid olemuselt kuidagi see kriis ei ole muutnud selle avalduse põhisisu.

See avaldus ei vaidlusta – tahan siin selle ümber lükata – kuidagi seda, et taastuvenergeetikat arendatakse, et energiaautonoomsust ka taastuvenergia kaudu soovitakse tagada. See avaldus kuidagi seda kahtluse alla ei sea. See avaldus ütleb kiretult ja ratsionaalselt, milline on selle saavutamiseks kõige mõistlikum tee Eesti vaates. On erinevaid vaatenurki: ökoloogiline vaatenurk, erinevate riikide vaatenurk, valdkondade vaatenurk. Kuid valitsuse positsioonide põhiline nõrkus on, et ära on unustatud Eesti vaatepunkt probleemidele. Ja see on mõtlemisviga. See on teatud probleemide käsitlemisel sümptomaatiline mõtlemisviga. Aga praegu selle mõtlemisvea tolereerimine on vägagi hukatusliku tähendusega. See on see sõnum, mida me selles avalduses tahame esile tuua.

Hea ettekandja, ma tänan! Nüüd on juhtunud nii, et küsimused on otsa saanud. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tutvustan eelnõu menetlust keskkonnakomisjonis. Meil oli istung 14. märtsil ja kohal olid kõik komisjoni liikmed, välja arvatud Jevgeni Ossinovski. Algatajate esindajana oli meil Urmas Reinsalu, menetluse poole pealt Riigikantseleist rohepoliitika koordinaator Kristi Klaas, Rahandusministeeriumist Euroopa Liidu poliitika talituse nõunik Mari Lahtmets ja maksu‑ ja tollipoliitika osakonna spetsialist Velda Buldas, Keskkonnaministeeriumist asekantsler Marku Lamp, kliimaosakonna juhataja Kädi Ristkok, nõunikud Laura Remmelgas ja Mart Kiis, metsaosakonna juhataja Meelis Seedre ja Eesti Vabariigi alalise esinduse Euroopa Liidu juures keskkonnaküsimuste nõunikud Jörgen Talkop ja Janika Laht.

Lühidalt siis, päris tervet protokolli ei hakka teile ette lugema. Kõigepealt tegi algatajate esindaja tutvustuse, mis sarnanes paljuski tutvustusega, mida te just kuulsite siin saalis. Seejärel arutelu ja Riigikogu liikmete küsimused ja ametnike kommentaarid.

Uurisin algatajate esindajalt, kas parlamendis on ka varasemalt sellist praktikat rakendatud, kus mõni parlamendirühm – kuna algatajad on koondunud parlamendirühma – on proovinud Riigikogus vastuvõetud otsust ümber kujundada. Uurisin samuti, kas rohepöörde edasilükkamine tõepoolest oleks Eesti huvides. Algatajate esindaja vastas, et Riigikogu liikmetel on mandaat tõepoolest selliseid algatusi teha, ja samuti rääkis ta pikalt huvigruppide kaasamisest.

Peeter Ernits, kes on komisjoni liige, aga ka algatajate hulgas, leidis, et keskkonnakomisjonis, kes lisaks majanduskomisjonile selle paketi suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile seisukohti esitas, oli menetlus liiga kiire. Timo Suslov andis meile ülevaate, kuidas [toimus] kogu see kliimapaketi seisukohtade kujunemise protsess. Tegelikult, kui nüüd meenutada, algas see juba umbes, ma ütleksin, pool aastat tagasi, juba siis me olime kaasatud nii keskkonnakomisjoni poole pealt kui ka ELAK‑is, enne seda, kui seisukohad üldse olid kujundatud. Selles mõttes on see arutelu olnud väga pikk ja mulle tundub kahjuks tänase arutelu põhjal, et paljudele on siiski jäänud veel segaseks, mida see kliimapakett ikkagi päris täpselt sisaldab. See on muidugi loomulik, et tänane arutelu on täiesti muutunud oludes ja fookus läheb palju ka sinna.

Timo Suslovi ülevaate järel Heiki Kranich arvas, et paljud eelnõus sisalduvad ettepanekud on juba valitsuse seisukohtadesse sisse viidud. Nii tõepoolest osade koha pealt on, osadega on loomulikult suur vastuolu. Siis rohepoliitika juht Kristi Klaas kommenteeris Venemaa poolt algatatud sõja kontekstis Riigikantselei vaatest kliimapaketi läbirääkimiste kontekstis seda mõju. Eelmisel nädalal toimus Euroopa Liidu riigi‑ ja valitsusjuhtide tippkohtumine Versailles's, kus räägiti nii sõjast kui ka rohepöördest. Oli loomulikult arutelu, kuidas Euroopa Vene energiakandjatest lahti haakida, ja maikuus arutatakse Euroopa Liidu pikaajalist energiaplaani ja toidujulgeolekut. Loomulikult need kaks küsimust on need, kus me peame kiired otsused tegema.

Lisaks tõi Kristi Klaas välja, et riigipeade sõnavõttudest jääb kõlama väga suur tähelepanu energiatõhususe teemale. Lisaks loomulikult taastuvenergeetika arendamise võimekuse tõstmine. Ja natukene Kristi Klaas rääkis ka nendest mõjuhinnangutest. Euroopa Liidu tasemel on viimased viis kuni seitse aastat tehtud mõjuanalüüse Euroopa Liidu kohta. Heitmekaubanduse süsteemi mõjuhinnang telliti enne kliimapaketi valmimist ja lisanduvalt tellis Keskkonnaministeerium uuenduse sellele hinnangule, mis peaks tulema aprillis. LULUCF‑i sektori mõjuhinnang valmis eelmisel aastal. Eestit hakkab mõjutama loomulikult ka jõupingutuste jagamise määrus ja iga liikmesriik saab valida endale sobivad meetmed eesmärkide saavutamiseks. Oli ka juttu konkreetsemalt merendussektori ettepanekutest. Ametnikud kinnitasid üle, et nendest sektori kommentaaridest on olnud palju abi ja neid on ka valitsuse seisukohtades arvesse võetud.

Vaatame edasi. Siis olid meil Rahandusministeeriumi kommentaarid. Jällegi palju räägiti sellest, kuidas on mõjusid hinnatud, samuti sellest piirimeetmest, kus koguti andmeid erinevatelt ettevõtetelt, millised probleemid võivad tekkida. Tegelikult selgus, et kaupade maht on impordi ja ekspordi osas võrdlemisi väike. Kõige olulisem artikkel on väetised, mis jällegi sõja kontekstis olulisena kerkib, kuna 60% Eestis kasutatavatest väetistest on imporditud Venemaalt. Siin tuleb leida lahendused, et Eesti toidusektor ei peaks sõltuma – ta ei saagi sõltuda – Venemaalt imporditud väetistest. Ehk tegelikult viitab ka see sellele, et sõda kiirendab rohepööret oluliselt.

Analüüsiti ka seda, millised võiksid olla hinnatõusud. Edasi räägiti rohkem heitmekaubanduse süsteemist. Toodi välja seda, et erinevad põhjapoolsed ja ida‑ ja lõunapoolsed Euroopa riigid on natukene erinevatel seisukohtadel. Euroopa Liidu Eesti esinduse ametnikud selgitasid seda, et Eesti on selles seltskonnas, kus soovitakse heitmekaubanduse süsteemis teatud muudatusi ette võtta.

Kädi Ristkok Keskkonnaministeeriumist edastas meile Keskkonnaministeeriumi seisukohad selle eelnõu suhtes. Kõigepealt tutvustas ka just seda põhimõtet, millest siin lõpu poole oma ettekandes rääkis Urmas Reinsalu. Kui tema leidis, et kui me ühes sektoris oleme eesmärgid täitnud, siis teisi sektoreid me ei peaks üldse vaatama, siis tegelikult on vastupidi: kliimapaketis tõepoolest on oluline just see, et kõikides sektorites ikkagi muutused toimuvad. Samuti tõi Kädi Ristkok välja, et eelnõus on mitmeid ettepanekuid, mis riiklike kliimapaketi seisukohtadega ei ühti ja Keskkonnaministeerium eelnõu sellisel kujul ei toeta.

Mis siit veel välja tuua? Kristi Klaas andis ülevaate, kus hakkab olema see [plaan], siin oli ka palju juttu, et kus on Eesti plaan, kuidas meie ise oma rohepööret ellu viime. Just neil päevil on valmimas Eesti rohepöörde tegevuskava, mida, ma usun, me ka siin saalis peatselt kuuleme. Seoses sõjaolukorraga võeti pisut pikendust, aga minu teada eile seda esimest versiooni tutvustati. Samuti Arenguseire Keskusega on arutatud, kuidas just sellele meie enda plaanile need mõjuhinnangud hakkavad kujunema.

Siis tõin mina komisjoni esimehena välja, et vaatamata algataja jutule parlamendirühma koostööst huvirühmadega, menetles tegelikult komisjon seda eelnõu pikka aega, aga meieni ei ole jõudnud ühtegi soovi seisukohti tutvustada, ühtegi kirja, ühtegi pöördumist. Loomulikult me huvirühmadega menetluse käigus seisukohtade [saamiseks] suhtlesime, aga nüüd selle konkreetse eelnõu raames ei ole meie poole pöördutud.

Siis tehti otsused. Minu hinnang oli, et seda eelnõu keskkonnakomisjon tõesti toetada ei saa, sest Eesti huvides ei ole kuidagi rohepöörde edasilükkamine, ja seetõttu otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21. märtsil. Selle vastu olid Peeter Ernits ja Andres Metsoja, kes on ka algatajate hulgas, teised olid poolt. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Ja siis kiitsime heaks esimese lugemise teksti, mis vajas mõningaid keelelisi täpsustusi algse versiooniga võrreldes. Aitäh! Vastan hea meelega küsimustele.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Neid küsimusi teile on. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud ettekandja! Juhtumisi olen ka mina ELAK‑i liige ja selle teema arutelu oli päris tõsine. Vaidlused olid üleval ja ega selle poolt hääletamine põhimõtteliselt seal eriti lihtsalt läbi ei läinud, aga lõpuks läks. Te viitasite oma ettekandes sellele, et siin on koostatud erinevate sektorite poolt mõjuanalüüs, aga tegelikult ELAK‑is tõusis probleemiks see, et sellist terviklikku mõjuanalüüsi, mis annaks kõikide sektorite kohta lõpptulemi, ei olnud. Siim Kallas ütles otse välja, et seda ei ole. Olge hea, öelge palun, milline on see terviklik mõjuanalüüs, mis annaks tervikliku pildi selle kliimapaketi eesmärkide täitmise kohta. Kes on selle koostanud ja millal?

Aitäh küsimuse eest! Jaa, seda tõesti ametnikud tõid välja, et kuna tegemist on läbirääkimistes oleva paketiga, siis loomulikult ei saagi ju lõplikku mõju hinnata. Ja teatud asjad on ikkagi, võib-olla ma tooks ka võrdluse või esitaks justkui vastuküsimuse ja väite, et tegelikult me ju teame, et mida enam me neid otsuseid edasi lükkame, seda kallimaks ühiskonnale see läheb. Iga päev tegelikult on kõrge hinnaga, mida kauem me siin arutame edasi ja tagasi. Aeg on asuda tegudele. Aga tõepoolest, sellist lõplikku [hinnangut], mis suudaks kõike seda prognoosida, seda loomulikult ei ole, kuna lõplikku formuleeringut riigid räägivad läbi. See, mida me kinnitasime, olid läbirääkimistesse minnes Eesti riigi seisukohad, Eesti huvid.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kuna ettekandja esitas vastuküsimuse, siis ma selle raames ja lisaks veel protseduuriliselt sooviksin mõne sõna öelda selle kohta. Tegelikult me ei saa ju läbirääkimisi pidada sellisel teemal, kui me ei tea selle terviklikku tulemust meie majandusele väga pikas perspektiivis. See oleks lühidalt kõik.

Ma võin vastata ... 

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Euroopa Liit on roheliste energiaallikate hulka lugenud muu hulgas ka biomassi. Nüüd olukorras, kus selle tulemusena põlevkivi asendatakse Eesti elektrijaamades sisuliselt puiduga, tähendab see ju, et kasvab ka raiesurve Eesti metsadele, mis on niigi suur ja niigi kasvamas. Sealjuures on ka valitsuse seisukohad LULUCF‑i puhul olnud just sellised, mis võimaldaksid võimalikult suurt metsaraiet. Kuidas teile keskkonnakomisjoni esimehena tundub selline olukord, kus tegelikult rohepöörde sildi all ja rohepöörde tulemusena Eesti loodust hävitatakse senisest rohkem?

Aitäh küsimuse eest! See on tõesti väga keeruline küsimus ja ma arvan, et selles mõttes te ei olnud päris korrektne, et kindlasti valitsuse seisukohad ei soovi võimalikult suurt raiemahtu. See ei ole päris korrektne, sellist seisukohta valitsusel ei ole.

Nüüd, mis puudutab biomassi, puitse biomassi kasutamist Eesti Energia Narva suurtes elektrijaamades, siis tõepoolest, see ei ole jätkusuutlik plaan. See on muidugi minu isiklik seisukoht, seda me tegelikult ei arutanud sellel konkreetsel komisjoni koosolekul. Mis puudutab biomassi, puiduhaket, siis see on kliima mõttes kindlasti mõistlik kohalikes koostootmisjaamades, kaugküttejaamades. Aga suures Narva katlas see ei ole pikaajaline jätkusuutlik lahendus. Eestile on vaja paremat plaani. Tõepoolest, olen nõus. Aga tõesti me ei arutanud seda komisjonis, see ei olnud praegu komisjoni [seisukoht].

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! See "Eesmärk 55" on saanud ääretult tugevat kriitikat huvigruppidelt. Põllumajandus-kaubanduskoda on avaldanud arvamust, et kumulatiivsete mõjude hindamine on hetkel täiesti võimatu, jagatud jõupingutuste määrus on mõistetamatu. Kaugkütjate ja jõujaamade ühing on öelnud, et probleemne on maksudirektiiv ja seal sisalduv biokütuste maksustamine. Teie ütlesite aga, et Eestit mõjutab jõupingutuste jagamise määrus just nagu positiivselt. Palun tooge nüüd see positiivne hinnang välja, et kuidas saab ta mõjutada positiivselt.

Aitäh! Huvitav küsimus. Ma küll oma arust sõna "positiivselt" ei kasutanud, ma selgitasin lihtsalt, et selline põhimõte on kliimapaketis välja toodud. Küll aga, kui ma tohin öelda, me jällegi ei arutanud seda komisjonis, aga mul on väga raske loobuda kommentaaridest, kuna teema läheb mulle tõepoolest korda. Ma arvan, et näiteks see fakt, et me peame Eestis oma majad paremini ära soojustama, et me peame ehitama jätkusuutlikumalt, me peame ehitama paremini soojustatud mõistlikumaid hooneid näiteks, et me peame arendama ühistransporti, et me peame looma võimalusi ka jalgrattaga sõitmiseks, rongiga, bussiga, trammiga sõitmiseks – need on kõik asjad, mis on sügavalt Eesti huvides. Need tõstavad meie heaolu. Selles on küsimus ja tegelikult sellest räägibki kliimapakett.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab ikka see metsandussektori teema, millega siin juba alustati. Esiteks on probleem selles, nagu meile selgitati ELAK‑is, et praeguste eesmärkide alusel võib kaduda kuni kolmandik metsandussektori töökohti. Mõelge, mis praegu Eesti külas niikuinii on: töökohtadest on puudus, inimesed lähevad linna või Soome. Ja kui tuleb paarikümnetuhandeline pauk, siis on naljakas rohepööre küll. Kõik kolivad Kesk-Soome, Suur‑Helsingi või Stockholmi piirkonda või Viimsi valda. Ja siis ongi rohepööre. Kas komisjonis oli juttu sellest, mida see metsandussektori kokkutõmbamine tähendab? Ja mis on teie enda tunne sellega seoses? Kas see mitte ei hakka vastupidiselt tööle, kahjustab hoopis meie maal elamist ja elamise oskust? 

Aitäh küsimuse eest! Jällegi, selle eelnõu menetluse ajal tegelikult see küsimus ei olnud arutelu all. Ma saan aru ja hästi tore on, et see teema pakub huvi, ja ma arvan, et tegelikult me vajamegi neid arutelusid siin sisuliselt, kahju lihtsalt, et see eelnõu tegelikult ei sisalda kõiki neid asju. Aga mis puudutab metsanduse sektorit ja neid töökohti seal ... See on jällegi mu isiklik tähelepanek, aga kuna te küsisite, milline see on. Ma ei taha raisata teie aega ja peaksin võib-olla rääkima rohkem komisjonist, aga räägime siis [ka sellest]. Tegelikult on ju ka seal sektoris tööhõive väga palju muutunud. Kui me vaatame kasumeid, vaatame käibeid ja vaatame hõivatute hulka, siis toimub ka selles sektoris kiire automatiseerimisprotsess. See kõik on ju positiivne. Me kõik tahaksime ka eelkõige seda, et selle puitmaterjali kvaliteet, mille me suudame metsast välja võtta, oleks võimalikult kõrge, võimalikult vähe läheks põletusse. See olgu viimane asi, eks ole. See on hea majandusele, see on hea kliimale. Ma arvan, et need eesmärgid on vägagi ühised. Mis puudutab neid seisukohti, millega tegelikult valitsus sinna läks, siis minu isiklik seisukoht on, et need olid ikkagi pigem metsatööstust toetavad seisukohad.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud ettekandja! Ma küsin piirikaubanduse kohta, et kuidas komisjonis see arutelu kulges. Kui me vaatame neid – nimetame neid otse niimoodi – süsinikutolle, nende eesmärk on kaitsta ühest küljest Euroopa Liidu turgu, aga teiselt poolt sundida ka kolmandaid riike rakendama erinevaid meetodeid CO₂, süsiniku vähendamiseks. Ma väljendasin ELAK‑is ja ka siin saalis kahtlust Venemaa, Hiina, Valgevene ja teiste sarnaste riikide ja nende andmete õigsuse kohta. Kui te nüüd komisjonis arutasite, siis kuidas teile tundus, kas võib selliseid riike nagu Venemaa ja Valgevene usaldada, kas sealt tulevad ikka õiged andmed ja kas need aitaksid meil saada õiglast piirikaubandust? Ja kuidas nendega vältida kaubandussõda, näiteks eriti Hiinat silmas pidades?

Aitäh! Mingil määral me seda puudutasime tõepoolest, selles kontekstis, et Venemaa ja Valgevene, eelkõige Venemaa, on läinud sõtta. Meil on sanktsioonid. See on selge, et seda riiki me ei saa usaldada. See tähendab seda, et nad isoleeritakse ka majanduslikus mõttes. Selles mõttes meie peame ise hakkama saama.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmine nädal tehti meile puust ja punaseks selgeks, kuidas enamiku meie eelnõude puhul, mida me vastu võtame, ei ole analüüsitud seost, kuidas nad põhiseadusega kooskõlas on. Ja nüüd ma küsin. Jüri Raidla on öelnud, et rohepööre sellisel kujul, nagu Euroopa Komisjon on ta välja käinud, pole kooskõlas meie rahvuslike huvide ega ka põhiseadusega. Ja ma tahaks, et sa nüüd suures saalis ütleksid, et Jüri Raidla räägib jama, et ta ei saa asjast aru. Mina olen mõlemal korral, kui komisjon on seda arutanud, ainsana selle vastu hääletanud. Mina saan aru, aga seleta nüüd kõigile ka, et Jüri Raidla ei saa hästi asjast aru.

Aitäh, hea küsija! Kahjuks ma ei ole selle Jüri Raidla arvamusega tutvunud, seega ma seda tõesti ei oska kommenteerida. Küll aga saan kinnitada siin jällegi seda, mida puudutati loomulikult ka komisjoni istungil: see, et me oleme osa rohepöördest, on kindlasti iga Eesti inimese huvides.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni esimees! Nojah, millegi vastu hääletamine saab kunagi toimuma, aga tegelikult küsimus on täna ju pigem selles diskussioonis, kuhu me läheme ja millised on need tööriistad, millega seda planeeti päästa. Te oma ettekandes ütlesite, tegite ettepaneku, et tuleb hoida tempot ja minna selle teemaga edasi ja sellepärast ka mitte minna selle avalduse teemaga siin saalis edasi. Samas ma küsin nii. Kas ei peaks Euroopa Komisjonis võtma ikka nüüd väikese vahe, mõtlemispausi? Me oleme võrreldes 14. juuliga 2021. aastal, kui sellega välja tuldi, hoopis uues situatsioonis. Ma saan aru, et kui me kõike ei taha nii-öelda alustaladeni lahti võtta, siis vähemalt selle energiapoliitika poole peaks lahti võtma ja siin peaks ka küsima riikide arvamusi uuesti.

Aitäh! Ma arvan, me kindlasti ei ole praegu olukorras, kus me peaks aja maha võtma ja lõpetama nende küsimustega tegelemise. Ma arvan, et see vajadus [jätkata] on suurem kui kunagi varem. Mis puudutab energeetikat, siis, nagu ma ka mainisin, Kristi Klaas tõi välja, et juba on Vene energiakandjatest loobumise paketi koostamist alustatud ja maikuus seda ka tutvustatakse. Siin on ka meil suur töö ees ja ma loodan, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel seda tööd tõesti kiirelt ja otsustavalt tehakse. Hea oli kuulda siit, et ka Isamaa fraktsioonist algataja andis mõned kommentaarid mõnede võimalike lahenduste kohta.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul jäi kõrvu, kui te ütlesite, et meil ei ole sellist laiapõhjalist analüüsi ja seda ei saagi olla, me räägime läbi. Minul tekib küsimus, et kui meil ei ole sellist analüüsi, siis kas me teame, kuhupoole me jookseme või mida me üldse läbi räägime. Võib-olla me jookseme finiši poole küll, aga kukume enne surnult maha. Kui me ei tea, kuhu me jookseme, on väga raske sellist jooksu üldse ette võtta.

Aitäh, hea küsija! Väga õigesti ütlesite. Tõepoolest see risk on, et kukume enne maha, kui me liiga pikalt mõtleme. Kliima soojenemine on reaalne protsess. Meie oleme küll Eestis kliima mõttes suhteliselt heas positsioonis, aga on kohti teatud riikides, teatud klimaatilistes piirkondades, kus tõepoolest see on juba elu ja surma küsimus. Selles mõttes tuleb joosta kiiremini ja see suund on ikka see, et siin planeedil inimkond saaks elada ka edaspidi. 

Urmas Reitelmann, palun! 

Aitäh, härra esimees! Proua ettekandja! Te mainisite siin valitsuses küpsevat plaani Vene energiakandjatest loobumise kohta. Teadupärast kõik Tallinki laevad sõidavad eriti soodsa Vene gaasiga. Kui me nüüd Vene gaasist loobume, siis tõenäoliselt Tallinki laevad jäävad kai äärde või lähevad kuhugi vanarauaks. Aga samas täidavad need muidugi rohepöörde eesmärke. Kas siin ei ole mingisugune väikene vastuolu õilsate ideede ja karmi reaalsuse vahel?

Aitäh! Ma pean muidugi tunnistama, et seda konkreetset küsimust taas kord selle eelnõu kontekstis ei käsitletud. Ma ei tea, kas ma teen õigesti, kui ma laskun nendesse kommentaaridesse. Aga tõepoolest, kuna see mulle huvi pakub, siis ma võtan selle aja. Minu teada Tallinki laevad ei sõida kõik Vene gaasiga. Minu teada on neil ka väga kaasaegne LNG-laev. Aga seda küsimust tuleb täpsustada. Ja minu teada Eesti gaasist 8% on sellise päritoluga, millest meil tuleb kiiremas korras loobuda.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd avan läbirääkimised. Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Merry Aarti.

Kolm minutit lisa igaks juhuks, äkki muidu ma ei jõua.

Jaa, palun! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! See rohepööre, mida võib nimetada vahest ka rohepöörasuseks, tekitab alati väga palju kirgi. Ja just sellepärast esitasin ma ka küsimuse, kas meil on analüüsid, mille põhjal me jookseme ja kuhu me jookseme.

"Eesmärk 55" on hea ja õiglane eesmärk. Mul on väga raske kujutada ette, et liigume püstitatud eesmärgi suunas, kui meil ei ole analüüse, mille alusel teekonda valida. Emotsioonidel ja uskumustel põhinevad otsused võivad olla hukatuslikud. On väga raske maandada riske, kui me ei tea, millised riskid on. Mina ei tahaks surnult maha kukkuda asja ees, teist taga.

Näiteks "Talust taldrikule", mis on "Fit 55‑ga" otseselt seotud. Selle kohta on Kölni ülikool teinud analüüse ja need analüüsid ütlevad, et Euroopa muutub toidu tootjast toidu sissetoojaks. See tähendab seda, et toidunõudlus küll suureneb, aga toidutootmine väheneb. Toidutootmine koondub või võib koonduda kolmandatesse riikidesse. Need kolmandad riigid reostavad maailma rohkem kui seni, aga kasu või kasumi – kuidas seda öelda – võtavad nad endale. Kes on siin võitja? Meil ei ole tervikanalüüsi, ei Euroopas tervikuna, veel vähem liikmesriikide kohta.

Võtame heitkogused. Võrreldes 1990. aastatega on põllumajanduse osas vähenemine umbes 45%. Oleme justkui väga tublid ja kuskile polegi enam väga jõuda. Kui meile pannakse referentsaastaks 2005, 2004 liitusime Euroopa Liiduga ja põllumajandus hakkas siis alles jõudsalt arenema, seetõttu ka heitkogused tõusid, kui tahame iga hinna eest olla väga tublid ja maailma päästa, kas me peaksime vähendama oma toidutootmist või leiame muid lahendusi? Kas meil on teadmine, kuidas? Ei ole.

Võtame LULUCF‑i. Kui aastaks 2031 tuleb ühine sektor, kuhu kuuluvad nii mets kui ka põld, ja kliimaneutraalsus tahetakse saavutada aastaks 2035, millest me siin räägime? Üks sektor emiteerib, teine sektor neutraliseerib. Milline on tasakaal? Hüpoteetiliselt võime ju öelda, et kui me loobume toidutootmisest, siis saavutame kliimaneutraalsuse. Kas saavutame? Mina väidan, et ei saavuta, mina seda ei usu.

Või võtame põllumullad. Muldade CO₂ sidumine ei ole lõpmatu. Alar Astover maaülikoolist on öelnud, et üks kolmandik muldadest seob, üks kolmandik muldadest on neutraalne ja üks kolmandik ei seo üldse. Muld ei ole lõputu siduja. Mullaga on seotud mitmed olulised tulevikku puudutavad teemad. Kas me teame, kes kaitseb Brüsselis Eesti seisukohti muldade teemal või kes üldse Eestis vastutab selle teema eest? Teema käib jällegi Keskkonnaministeeriumi ja Maaeluministeeriumi vahel edasi-tagasi ja lõpuks ei vastuta keegi või lükkame vastutamist lõpmatusse.

Riigikogu avalduse eelnõu 526 on samm õiges suunas. Kõikides teemades ja valdkondades me võib-olla ei ole päris sada protsenti ühte meelt, aga igal juhul tähendab see seda, et me liigume õiges suunas. Meil on vaja analüüse, me peame teadma, kuhupoole me jookseme, mida me teeme, millised on riskid, mis need riskid toovad kaasa meie inimestele, meie tööjõule, meie maapiirkondadele, meie toidutootmisele. Siis me teame, kus on riskid ja kuidas me neid riske maandame. Meie erakond seda toetab ja tahab nende asjadega edasi minna. Mina soovitan väga tõsiselt mõelda selle peale: enne kui me jooksma hakkame, teeme endale selgeks, kuhu me tahame jõuda ja mismoodi me tahame sinna jõuda. Aitäh!

Suur tänu! Andres Metsoja, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Head kolleegid! Kõik, kellele läheb korda see planeet, kliima, rahva tervis, toidu kvaliteet ja üldse eksistentsiaalne olemine siin maakera peal! Teate, ma olen ka mõnda aega parlamendis olnud ja siin on räägitud palju erinevatest direktiividest, menetletud neid ette‑ ja tahapoole, nii heas kui halvas, aga ma mitte kordagi ei ole meie õigusruumi erinevates osistes kuulnud sellisest seadusest nagu säästva arengu seadus, mis on Eestis parlamendis vastu võetud 1995. aastal. Juba siis mõeldi säästva arengu peale ja nähti ette, et kõikides etappides erinevates õigusaktides tuleb säästvat arengut silmas pidada. Toona oli Andres Tarand selle valdkonna tuline eestvedaja, aga ka siis arvati, et noh, küll kunagi hiljem jõuab. Tundub, et täna siseriiklikult me oleme ikkagi pigem jõudnud sellesse olukorda, et kui me siin parlamendisaalis tahame seda teemat arutada, siis ütleme: ärme takistame protsessi, las see protsess läheb edasi, ärme oleme risuks jalus. See on minu meelest kummastav.

Olgu öeldud, et tegelikult ju Euroopa Komisjon on tulnud selle algatusega välja ja avaldanud selle pakett 55 juba 14. juulil 2021. aastal. Kui me mõtleme, siis ega see väga ammu olnudki. Vahepeal on toimunud erinevad kohtumised, minagi olen olnud näiteks ÜRO kliimamuutuste [konverentsil] COP26 keskkonnakomisjonipoolne osaleja. Tegelikult väga hästi minu meelest võttis Rooma paavst Franciscus kogu selle kliimamuutuste paketi kokku. Ta ütles väga selgelt: head poliitikud, see ei ole usu küsimus. See ei ole usu küsimus! Siin on all teadlaste arvamus, väga selged uuringud, ja usuga ei jõua väga kaugele. Siin on vaja väga selget tegevuskava, plaani ja see peab olema usutav, see peab olema elluviidav ja see peab olema majanduslikult kogu ühiskonnaga seostatav.

Nüüd, kui me seda teemat oleme arutanud nii komisjonides kui ka siin saalis, siis tõepoolest me tabame ennast sellisest kimbatusest, et suuresti on olnud ikkagi tegemist dokumendiga, mis on üles ehitatud poliitilistele loosungitele, ja kui me hakkame neid suhestama riikidega või teatud muutuste elluviimiseks, siis tulevad tihtilugu vastused, et vaadake, kõiki neid mõjusid ei olegi võimalik hinnata. Paraku, kui me räägime teadusest ja teaduse põhimõtetest, et neid üle kanda ühiskonda – poliitikutena me oleme need vahendid siin saalis –, siis minu meelest me kuidagi ei saa [öelda], et kui on teaduslik lähtekoht, siis mõjusid ei ole võimalik hinnata. See ei moodusta arusaadavat tervikut ei meie omavalitsuste jaoks, kes peavad rohujuure tasandil neid muutusi siduma, see ei ole arusaadav ka ettevõtjatele ja lõpptulemusena peab kodanik ju selle kõik kinni maksma mingisuguse lisanduva muutusega hindades, tarbimisahelas, mis peab olema ka vastuvõetav. Kui me ei suuda seda aegreas riigieelarvesse ette näha või tarbija rahakotti ette näha, siis me võime selgelt öelda, et kliimamuutustega tegelemine on läbi kukkunud ja sellest on saanud pigem suur frustratsioon ja tihti ...

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... sellistes asjades jäävad süüdi ikkagi need poliitikud, kes tõid halva plaani – tõid halva plaani, mida ei olnud võimalik ellu viia. Selles olukorras ma ikkagi ei saa rõhutamata jätta Venemaa agressiooni Ukrainas ja kogu energiakriisi, kogu seda heitmekaubanduse temaatikat, mis pidi ka Euroopa Komisjoni poolt olema üles ehitatud teadmistepõhiselt lähtekohalt. Kui lepiti kokku, et mõistlik on seda majanduskeskkonna muutust ellu kutsuda süsinikukvoodi pealt, kui me räägime 25 eurost tonn, eks ole, ja lõpuks oli see 90 ja 100, siis kõik arutavad, et see tõesti on läbi kukkunud. Aga ega me ei ole ju väga palju kuulnud sellest, miks ta on läbi kukkunud. Kus see probleem on? Miks läks nii? Tegelikult taheti ju paremini. Ja nüüd öeldakse, et see tuleb ümber vaadata. Aga vabandust, see tuleb ümber vaadata küll, aga ma arvan, et nii Isamaa poliitikud kui ka mina isiklikult ütlen, et kui me hakkame seda ümber vaatama, siis tahaks neid põhjuse ja tagajärje seoseid näha ja kuidas me seda ümber vaatame, mis see uus mudel siis võiks olla.

Või seesama, mille oleme ühe suure eesmärgina välja toonud, et planeedi suhtes, looduse suhtes on olnud väga ebaõiglane see inimkäitumine, mis on tähendanud lõputut fossiilsete kütuste tarbimist. Ja kui me jõuame selleni, et me peaksime lõpetama Venemaa agressiooni toetamise Ukrainas – see 600 miljonit eurot, mille eest iga päev osta energiakandjaid Venemaa käest –, siis me tegelikult jõuame hopsti järgmisse lainesse ja ütleme, et kuulge, see küll ei ole kiireloomuliselt kuidagi võimalik. Aga tõepoolest, kui see ei ole võimalik, siis tuleb tulla kokku ja arutada. See on nüüd pigem juba julgeolekuküsimus, nii nagu ka Urmas Reinsalu siin rõhutas, et tegelikult saavad kuskil kokku poliitiline ambitsioon kliimamuutustega võitlemiseks ja kuskilt tuleb sisse see julgeoleku temaatika – ka neid tuleb koosmõjus vaadata, mitte midagi teha ei ole. Me ei kujutanud väga hästi ette enne 24. veebruari, kus me täna asume, ja me ei saa eitada selles olukorras neid tekkinud poliitilisi algatusi, vaid me peame neid sellesse dokumenti üle kandma.

Nii et mina küll julgustaks kindlasti sellel maratonirajal edasi jooksma. Aga vahepeal ei saa tulla sellist korraldust, et kui alguses öeldi, et rajal on viis toitlustuspunkti, siis lõpuks öeldakse, et kahjuks ei ole ühtegi. Siis on väga tõsine võimalus seda [jooksu] mitte lõpetada. Ja nagu ühes õiges maratonis ikka, läheb raskeks alles 35. kilomeetril. Mulle tundub, et meil on sinna veel tükk maad minna, eesmärk ei ole kuidagi seda jooksu, ma arvan, kellelgi pooleli jätta, kõik tahaksid jõuda võiduka lõpuni ja tunda seda tunnet, et me oleme astunud suure sammu kõik koos edasi. Aga täna mulle tundub, et pigem on eesmärk iga hinna eest joosta, tulgu see tulemus, mis tuleb. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on volitanud Raimond Kaljulaidi. Palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Austatud ametikaaslased! Tõepoolest, sotsiaaldemokraadid arutasid täna hommikul seda esitatud avaldust ja selle sisu. Kahtlematult saab nõustuda algatajatega selles, et "Eesmärk 55" omab laiaulatuslikku mõju Eesti majandusele, Eesti ühiskonnale. Ma tunnustan algatajaid ka selle eest, et tegemist on tõepoolest väga mahuka ja tehniliselt keerulise eelnõude ja meetmete paketiga, see on väga nüansirohke küsimus. Selle endale selgeks tegemine ja oma seisukohtade kujundamine on kahtlematult kiiduväärt ja ka pensionäride ühenduste kaasamine on kindlasti asjakohane – hallpead austa ja kulupead kummarda, nagu öeldakse, ka selles küsimuses.

Eesti on küll kujundanud oma esialgsed seisukohad "Eesmärk 55" ettepanekute kohta, aga me ei ole teinud lõplikke otsuseid, ja ma pean oluliseks seda rõhutada. Nende üle peetakse läbirääkimisi ja meil on veel aega, et kujundada Eesti lõplikke seisukohti, lähtudes sellest, millised saavad olema läbirääkimiste tulemused. Ma rõhutan veel kord seda, et kliimapoliitika eesmärkides, nii pikemaajalistes kui ka aastaks 2030, on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud. Ja tõepoolest, Eesti poolelt said need eesmärgid kinnitatud ajal, kui selle eelnõu algatajad olid valitsuses, ja ma tunnustan seda, et te tunnete seda vastutust ja selles elluviimise protsessis jätkuvalt osalete.

Nüüd, negatiivseid mõjusid, millest ka siin on räägitud, ei saa eitada, reale majandusvaldkondadele on need olemas, see ei piirdu ainult Ida-Virumaa põlevkivist elektri tootmisega. Aga teiselt poolt, mida tuleb ka rõhutada ja tunnistada, on olemas ka positiivsed mõjud: taastuvenergeetikas uued töökohad, lõpptarbijale soodsam elektri hind, kui me oleme taastuvenergiavõimsusi piisavalt loonud ja need võimsused rajanud, ja loomulikult ka energiajulgeolekule positiivne mõju selle kaudu, et meil on endal olemas vajalikud tootmisvõimsused.

Millega saab veel nõustuda algatajatepoolses tekstis, on kindlasti mõjuanalüüside küsimus. Sellele juhtisid tähelepanu ka sotsiaaldemokraadid Euroopa Liidu asjade komisjoni menetluse käigus. Mõjuanalüüside küsimus on oluline, nende puudumine on probleem. Ja ma soovin ka isiklikult öelda seda, et loomulikult on niivõrd suurte protsesside puhul oluline esitada kriitilisi küsimusi, on tähtis pidada debatti. Kindlasti ei saa suhtuda nii, et kõik, kes ühes või teises punktis võib-olla ei ole nõus nende ettepanekutega, mis praegu on tehtud, on kuidagi tagurlikud ja soovivad aega tagasi pöörata. Siin on tähtis mõista seda, et praegusel hetkel, kus üldeesmärgid on paigas, me räägime sellest, kuidas neid saavutada, ning selles protsessis iga riik kaitseb oma huve ja Eesti peab kaitsma oma huve. Head sõbrad, ega meie ei esinda siin Eestis Brüsselit, vaid ikka Brüsselis Eestit.

Nüüd kommenteeriksin lühidalt ka poleemikat selle kohta, et me oleme ju eesmärgid täitnud. Ma imestan muidugi, et sellest lähtudes ei ole teinud algatajad ettepanekut hoopistükkis Eestis heitmeid suurendada, teie arvutuste kohaselt justkui ruumi selleks oleks. Ma ei tea, käivitada riiklik programm veel suurema mootorivõimsusega autode ostmiseks või midagi muud taolist. Aga nali naljaks. Ma arvan, et üleminekust puhtamale majandusele, puhtamale energeetikale, loodushoiuväärtuste suuremale austamisele Eesti võidab ja Eesti inimesed ootavad seda.

Nüüd, teie vastuseis sotsiaalfondile. Ma ütleks, et see, kas me oleme selle poolt või selle vastu, pole kuigi oluline küsimus. Sotsiaalfondi kaudu ... 

Kui ma tohin paluda lisaaega ...

Kui palju?

Kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Praeguste prognooside kohaselt saaks Eesti sotsiaalfondi kaudu rohepöörde sotsiaalsete mõjude tasandamiseks circa 26 miljonit eurot aastas. Kui te mõtlete, näiteks siin energiakriisis peeti vajalikuks hüvitada kõrgeid energiahindu pooltele leibkondadele, suurusjärgus 300 000 on selliseid leibkondi, kelle sissetulekud on alla mediaani, see 26 miljonit aastas teeb sellise leibkonna kohta seitse eurot kuus. Selle seitsme euro eest kuus vist hübriidautot või elektriautot nagunii need leibkonnad osta ei saa. Kas see sotsiaalfond tuleb või ei tule, ma arvan, et see ei ole tegelikult isegi niivõrd printsipiaalne küsimus, kuni tema maht on selline, nagu ta on.

Ja muidugi, mis on avalduse tekstist täiesti puudu, kahetsusväärselt täiesti puudu, on see, et tegelikult kaasneb rohepöördega uusi võimalusi, mida Eesti peaks püüdma kõigiti ära kasutada. Uued tehnoloogiad, kaasa arvatud energia salvestamises, ma arvan, see on protsess, kus me võiksime oma majanduse viia hoopis uuele tasemele, nii nagu me oleme seda teinud infotehnoloogia valdkonnas. Kes oleks seda uskunud 1990. aastate lõpus, vaadates, mis seisust me tulime 90‑ndate alguses pärast taasiseseisvumist, mis olukorras oli Eesti majandus siis ja kuhu me tänaseks oleme jõudnud? Meil on mitmed tunnustatud, suured, väga edukad, rahvusvaheliselt edukad ettevõtted selles valdkonnas, miks mitte ka tulevikuenergeetikas. Nõudlus kahtlematult uute tehnoloogiate järele energeetikavaldkonnas on väga suur ja siin võiks Eesti ka kasu lõigata. Sellele minu meelest on pisut vähe avalduse algatajad tähelepanu pööranud.

Aga nüüd tulen konkreetselt selle avalduse juurde. Meie jaoks on küsimus selles, kas see on vajalik. Meil olid ka oma ettepanekud, mis me tegime Euroopa Liidu asjade komisjonis "Eesmärk 55" eelnõude menetluse raames, me komisjonis kaitsesime neid. Kahetsusväärselt ei leidnud mitmed meile olulised punktid toetust, seetõttu me tegelikult ka Vabariigi Valitsuse seisukohti heaks ei kiitnud. No kui algatajate erakondade fraktsioonidele tundub, et nende esindajad ei ole teinud Euroopa Liidu asjade komisjonis nii head sisulist tööd, eks siis peab iga fraktsioon ise otsustama, esindajaid saab ju ka vahetada komisjonides, kui tundub, et nende töö ei ole piisavalt hea.

Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et võib-olla Riigikogu täiskogus sedavõrd detailseks minna, nendesse erinevatesse nüanssidesse sellisel tasemel, ilmselt ei ole praktiline. Läbirääkimised käivad. Ka meie läbirääkijatel on vaja paindlikkust. Arvestades seda, et me oleme sisuliselt siin mitmete punktide puhul eri meelel ja kahtleme selle avalduse vajalikkuses sellisel kujul, me seda algatust ei toeta, aga kahtlematult tunnustame kolleege selle väga olulise küsimuse tõstatamise eest. Ja soovime neile edu edasises töös ja muudes ettevõtmistes siin Riigikogus. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna nimel Tõnis Mölder, palun! Oi, vabandust! Sul oli repliik enne. Anna andeks! Kaks minutit on repliik.  

Aitäh hää sõna eest härra Kaljulaiule! Kuid ma pean siiski osutama mitmele põhimõttelisele küsimusele. Esiteks, jah, avalduse esitajatel on põhimõtteline arusaam, et sotsiaalpoliitika ei ole Euroopa Liidu pädevuses ja selle nii-öelda keskkonnaeesmärkide kaudu sissetoomine, nagu ka maksu harmoneerimine, on tegelikult põhjendamatu ja Euroopa Liidu aluslepingute loogikat eksitav.

Teiseks see, mis puudutab nüüd võimalusi – kõiki neid võimalusi kindlasti mööndes –, mis puudutab kaasaegseid tehnoloogiaid ja nende viljelemisest ja arengust kasu leidmist ühiskondades. Aga ma juhin tähelepanu ühele asjale: meie arusaamine peab andma vastuse, parlament peab andma vastuse Mustamäel korteris elavale perele, mis seal juhtuma hakkab. Peab andma vastuse sellele, mis nende kaubad hakkavad kaupluses maksma. Peab andma vastuse sellele, mis on üliõpilase lennukipileti hind. Peab andma vastuse sellele, milline on reaalselt sõiduautode hind ja maksumus. Peab andma vastuse sellele, kuidas Eesti ettevõtted suudavad rahvusvaheliselt ka kolmandatesse riikidesse oma kaupu müüa. Ja meil ei ole neid vastuseid.

Lohutus, ilukõneline lohutus on see, et nende nii-öelda tarbijate täiendavate koormiste eest saavad inimesed seitse eurot. Võtke, ostke autosid, käige poes selle seitsme euroga ja saage hakkama! Tegelikkuses me saame aru, et see on ju irooniline, kui mitte öelda enamat. Me tahame vastuseid, mida see süsteem täiemahulise rakendamise korral tarbijatele ja ettevõtjatele ja kogu meie sotsiaal-majanduslikule keskkonnale tähendab. Ja need vastused ei tähenda seda, et keegi ütleks, et rohepöörde eesmärke kui niisuguseid keegi vastustab. Küsimus on selles, milline on meile jõukohane ja milline on meile õiglane koorem. (Juhataja helistab kella.) See oli kogu osundus. Aga mulle tundub, et ... 

Aeg, Urmas!

... te kardate neid vastuseid ja seetõttu ei ole neid siiamaani meie laudadele tekkinud. 

Aeg, Urmas!

Te võite mult sõna ära võtta, aga vastuseid ju ei ole. Aitäh! 

Palun! Ei võta sõna ära, pead lihtsalt mahtuma kahe minuti sisse. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, keskkonna‑ ja kliimateemad on kahtlemata olulised, olulised ka sellisel keerulisel välispoliitilisel ajal ja sellises julgeolekuolukorras. Ma arvan, et meie kõigi eesmärk peab olema see, et pakkuda lahendusi just nimelt kliimamuutustega toimetulekuks.

Möödunud kümnendi keskel sõlmiti Pariisi kliimaleppe raames riikide vahel [kokkulepe püstitada] eesmärk ohjata just nimelt kliima soojenemist võrreldes tööstuseelse perioodiga, nii et ideaalis jääks see alla 1,5 °C. ÜRO värskes raportis analüüsiti 191 riigi lubadusi emissiooni vähendamise kohta ning leiti, et Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärki ei ole täidetud ning see jääb sellisel kujul saavutamata. Nimelt on emissiooni vähenemise asemel hoopis gaaside heide suurenemas. Ehk maailm liigub keskkonna ja kliima mõttes vales suunas.

Kuuma juulikuu keskel avaldatud kliima‑ ja energeetikapakett sillutab teed kliimaneutraalsusele, kuhu Euroopa Liit tahab jõuda 2050. aastaks. Aga seda kõike väga konkreetse vahe-eesmärgiga 2030. aastaks. Pakett 55 seab eesmärgiks, et kasvuhoonegaaside netoheide väheneks 2030. aastaks 55%. Ma arvan, et oluline on seada neid vahe-eesmärke Euroopa Liidus ühiselt, et aru saada, kas see [suund], mille me valinud oleme, või see tee, kuhu me liigume, on õige.

Vaatame rohepööret ja pakett 55 Eesti majanduse vaatevinklist. Levivad mõtted ja seisukohad, kuidas rohepööre hakkab meie majandust kahjustama. See ei pea paika. Esiteks on asju nutikamalt korraldades meil võimalus rohepööret pigem meie majanduse elavdamiseks kasutada ja sellest võita. Ning teiseks, Eesti seisab läbirääkimistel oma riigi huvide eest. Rohepööre tuleb niikuinii, küsimus on, kas tahame olla selle rohepöörde vedur või vagun, mida järel veetakse. (Vahelehüüe saalist.)

Aprillis 2017 kiideti Riigikogus heaks Eesti pikaajalise kliimapoliitika arengudokument "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050", mille eesmärgiks seadsime vähendada võrreldes 1990. aastaga kasvuhoonegaaside koguheidet 80%. Lühike eesmärk oli 2030. aastaks vähendada neid kasvuhoonegaase 70%. 2020. aastal oli kasvuhoonegaaside koguheide vähenenud juba 72% ehk Eesti püsib õigel kursil. Oluline on kaitsta läbirääkimistel meie riigi seisukohti ning leida meile olulistes küsimustes teistest liikmesriikidest partnereid.

Keskkonnaministeerium on tänaseks tellinud mitmeid uuringuid, mis keskenduvad just nimelt meie võimalustele uute paketi eesmärkide täitmiseks, ning andnud esmased hinnangud ka selle mõjule majandusele. Heitkoguse vähenemine ei saa tulla vaid energeetikasektori arvelt. Oma panuse peavad andma kõik sektorid. Eesti seisukoht on, et üldist paketi eesmärki saab toetada, küll aga peame vajalikuks, et täiendavalt analüüsitakse iga eesmärki ja arutatakse selle jõukohasust liikmesriikidele eraldi.

Tulles tänapäeva Eesti juurde, siis praegu on Eesti autopark üks vanemaid ja saastavaimaid Euroopas, rikkudes nii igapäevaselt meie keskkonda. Samuti on meie hoonete keskmine energiatõhusus madal, mis tähendab, et meie kodude küttekulud on suured. Seega on kindlasti meie huvides, et arendada nendes sektorites jätkusuutlikumaid lahendusi. Transpordi‑ ja hoonete sektoritele täiendava heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi loomisega teenime me ühikute müügi tuluga just nimelt nende sektorite arendamiseks ja kaasajastamiseks raha.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Energeetikas on Eestis juba mõnda aega rohepöörde suunas liigutud. Seda tõestavad meie taastuvenergeetika kasvav osakaal, eesolevad rahvusvahelised tuulepargiprojektid, meretuulepargi suured projektid ja ka viimaste aastate üha tihenev arutelu vesiniku teemal. Võimalusi rohepöördeks on aga palju. Mida rohkem suudame eriilmelisi lahendusi leiutada ja turundada, seda enam me sellest võidame.

Ära ei tohi unustada ka tehnoloogia arengut. Oluline on tehnoloogia areng põlevkivisektoris. Põlevkivi on meie rikkus ja uhkus. Põlevkivist kergekäeliselt loobumine ei saa olla eesmärk omaette. Tallinna Tehnikaülikooli professor Alar Konist on oma selle aasta kirjatükis öelnud järgmist: "Kokkuvõtlikult saame põlevkivist nii energiat kui ka tsemendi sisendkomponenti. Järele jääv CO₂ on võimalik süsiniku püüdmise tehnoloogiatega enne korstnast väljumist kinni püüda ja sellest näiteks metanooli toota või kui rakendust vajalikus mahus ei leidu, siis on võimalik seda CO₂ ka ladustada. Nii on võimalik saavutada peaaegu null või isegi teatud tingimustel negatiivne CO₂ emissioon. [---] Hindame seda, mis meil endal olemas, ja kasutame seda kõige mõistlikumal viisil." Meie ühine eesmärk peab olema põlevkivi väärindamine võimalikult kaua, kuid arvestades meie seatud kliimaeesmärke.

Pakett 55 ei ole oma loomu poolest tegelikult midagi revolutsioonilist. Juba toimivaid süsteeme tugevdatakse ja juurde luuakse mehhanisme, mis aitavad kaitsta Euroopa tööstuse konkurentsivõimet maailmas ning toetada väiksema sissetulekuga leibkondi. Kaasnevad ühiskonnale olulised hüved, nagu energiatõhusamad kodud, mida on odavam kütta ja jahutada, puhtam keskkond, keskkonnasõbralikum transport ning rohelisem ja tugevam energiasüsteem. Võidavad kõik sektorid.

Uus pakett 55 on meie võimalus ning väljakutse, mille kaudu muuta meie keskkonda paremaks ning majandust veelgi efektiivsemaks. Küsimus on, kas tahame olla läbirääkimiste laua taga ja seista nende seisukohtade eest või elada Eesti sisepoliitikas kõlavate loosungitega ja magada maha õige hetke enda eest seista. Ma valiksin pigem selle esimese versiooni, kus seisame enda riigi eest Euroopa laua taga. Veel kord: ma tänan eelnõu algatajaid selle debati eest siin suures saalis, aga meie fraktsioon ei toeta seda Riigikogu avalduse eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelmisel nädalal toimus Eesti Tööandjate Keskliidu rohepöördekonverents. President Alar Karis alustas tõdemusega, et nüüd ei tule küsida mitte kas, vaid kuidas saaks rohepööret kiiremini ellu viia. Kuidas saaks kiiremini?! Kolm neljandikku ettevõtjatest, kes olid kohal – ma usun, et Eesti tipud –, arvasid, kohapeal korraldati ka küsitlus, et sõda tõepoolest kiirendab rohepööret. Kahjuks see avaldus, mis siin täna on, nagu te näete, pigem püüab veel natukene venitada.

Meenutame, kuidas Eesti tegi digipööret 1990-ndate alguses. Võtmeküsimus oli selles, et inimesed, kodanikud, tarbijad, tellijad olid koos ettevõtjatega ja koos riigiga. Siis sai see pööre tehtud. Sellega loomulikult jätkame. Samamoodi on täna seis, kus me teame oma väärtusi väga täpselt: me oleme [koos] Ukrainaga. Meie väärtused on vabadus, demokraatia, sõltumatus, nende hulgas on ka kestlikkus, jätkusuutlikkus. Vabariigi president Alar Karis ütles tuuleparkide kohta: jahvatagu need vabaduse veskid. Me ei saa enam siin oodata. Vene gaasist loobumisel on Ameerika ja Ühendkuningriik juba selle otsuse teinud, Eestis on see otsus veel ees. Meil on see otsus tehtud, aga eelnevalt seadsime eesmärgiks 2025. Teeme nüüd kiiremini. LNG Paldiski laevast oli täna siin juba ka algatajate poolt juttu. Meie oma plaan. Seda me tõepoolest vajame. Ettevõtjad on Rohetiigri egiidi all selle oma plaani juba Eesti Energia teekaardi kujul koostanud.

Siin oli palju juttu mõjude hindamisest. Lugege IPCC raportit, just ilmus uus versioon. See selgitab teile, millise mõjuga on iga päev, kui me venitame. Ja tõepoolest, kui võrrelda sellega, [millise mõjuga on] iga päev see summa, mida me Vene sõjamasina toitmiseks saadame, siis see on täpselt sama nagu siis, kui me venitame rohepöörde elluviimisega. Vabariigi Valitsuse rohepöörde eksperdid ütlesid eile üksmeelselt täpselt samamoodi, et julgeolekukriis ja sõda kohustavad meid kiirendama rohepööret. Ja eksperdirühma juht rõhutab, et iga tegemata või edasilükatud otsus läheb meile midagi maksma.

Aga tõepoolest, ka võimalusi on palju. Sellest rääkisid palju ka ettevõtjad rohepöördekonverentsil ja järgmisel päeval toimunud energeetikakonverentsil. Majanduse uus tase, eksport. Millised ettevõtjad on ekspordis edukad? Need, kes suudavad kohaneda, oma tarneahelad ümber kujundada, need, kes nendelesamadele väärtustele oma tegevuse rajavad. Ja ka Eestis on neid väga palju.

2005. aastal Reformierakond sõnastas oma programmis sellise printsiibi: "Keskkonnahoid on moraalne printsiip, mis pole taandatav vaid inimese heaolu ning loodusvarade küsimusele. Inimkond vastutab kogu looduse ning ka teiste liikide eluõiguse tagamise eest." Aga sellel kõigel on otseselt suhteliselt vähe pistmist selle eelnõuga, mis meie ees on. Seda tõepoolest ei ole kuidagi võimalik toetada. Aga sellele vaatamata ma tänan hea debati eest. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd on läbirääkimised ühele poole saanud. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja meil on täna kohe lõpphääletus. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 526 lõpphääletus ja selle jaoks teeme kõigepealt saalikutsungi.

Head kolleegid, ma panen lõpphääletusele Riigikogu avalduse "Eesti rahvuslike huvide kohta kliimapaketi "Eesmärk 55" läbirääkimistel" eelnõu 526. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt on 25 saadikut, eelnõu vastu on 42. Eelnõu ei leidnud toetust.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Covid-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute kaotamiseks" eelnõu 527. Eelnõu läbib üheainsa lugemise ja võetakse vastu lihthäälteenamusega. Kutsun siia ettekandjaks Riigikogu liikme Kert Kingo. Palun! Aga enne, Kert, kui sa rääkima hakkad, on Kalle Grünthalil protseduuriline. 

Aitäh! Kuidas meil selle hääletusega täpselt on? Või mitte hääletusega, vaid küsimustega. Kas igale esinejale üks või?

Esimesel lugemisel on kaks küsimust ikka. See on OE, jah. Siin on nüüd niimoodi, et ... Ma loen kogu kupatuse ette. Eelnõu esitaja ettekanne 20 minutit, juhtivkomisjoni esindaja ettekanne 20 minutit. Küsimused: iga Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistest võivad osa võtta komisjonide või fraktsioonide esindajad. Nii on. Jah, palun, Kert!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas ettepaneku Vabariigi Valitsusele lõpetada koheselt COVID-19 leviku tõkestamiseks seatud piirangud, otsuse eelnõu, 7. veebruaril ehk juba poolteist kuud tagasi. Sel ajal kehtis inimeste vaktsineerima survestamiseks valitsuse kehtestatud COVID-19 tõendi nõue, mille alusel lubati ainult vaktsineeritud või COVID-i läbi põdenud inimesi teatrisse, ujulasse, kohvikusse, spordisaali, suusamäele ehk osaleda ühiskondlikus elus. COVID-i tõendita inimestel ühiskondlikus elus osalemise õigust polnud. Nemad lülitati ühiskonnast välja. Neid diskrimineeriti jultunult ja julmalt. Valitsus jagas ühiskonna kaheks: sobivad ja mittesobivad.

Põhiseaduse järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning kedagi ei tohi kohelda väärikust alandavalt. Eestis on toimunud täitevvõimu poolt ulatuslik põhiseaduslike alusprintsiipide riivamine. Vabariigi Valitsuse korraldustega kehtestatud COVID-19 piirangud on olnud olemuslikult ebaseaduslikud ning riivanud lubamatult põhiõigusi. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Valitsuse seatud piirangud on eksinud nende põhiseaduslike põhimõtete vastu. 14. märtsil kirjutas peaminister sotsiaalmeedias, et kohe, kui sümptomaatilise COVID-i tõttu jõuab haiglatesse keskmiselt vähem kui 25 inimest, lõpetame viimasedki kontrollimeetmed. Alates 15. märtsist loobuti COVID-i tõendi nõudest ja meelelahutusasutuste kella 23.00 sulgemise aja piirangust. Juhin tähelepanu: valitsus kasutas sõna "loobuti", mitte ei tühistanud või tunnistanud kehtetuks oma ebaseadusliku korraldusega kehtestatud nõuet. Milline valelikkus! Samas jäi kehtima riskianalüüs, millega diskrimineeritakse senini suurt osa inimesi edasi. Survestatakse vaktsineerima, ähvardades töö kaotusega. Sundvaktsineerimisel lastakse jätkuda.

Kehtima jäi ka kohustus kanda avalikes kohtades enda ja teiste kaitseks maske. Kohustus, mis on ka kontrollimeede. Seega ei lõpetatudki viimaseid kontrollimeetmeid, nagu peaminister oma postituses kirjutas, vaid kehtima jäeti riskianalüüs ning maskikandmise ja hajutatuse kohustus. Viimaseid kontrollivad korrakaitsjad ja Terviseameti ametnikud, kes selle kohustuse mittetäitmise eest trahvi kohaldavad, ja nagu aeg on näidanud, füüsilist vägivalda kasutades inimesi politseijaoskonda toimetavad. Peaminister valetas oma rahvale taas.

Mida on öelnud meie teadlased maskikandmise kohustuse kohta? Teadusnõukoja juht, rakubioloogiaprofessor Toivo Maimets ütles 6. jaanuaril sellel aastal Delfis: "Mask on ka teatud suhtumise näitaja." 16. märtsil sellel aastal ERR-is: "Vähe on selgelt teaduslikku tõestust leidnud vahendeid, mis viiruse levikut tõkestavad. [---] Mõistlik on teha nagu teised riigid, kes on piirangud maha võtnud, aga maskid on jäänud." Täna ehk siis 21. märtsil on Toivo Maimets ERR-is öelnud: "Päris selge on see, et maskid ei aita sajaprotsendiliselt ei nakatumist vähendada, ei haigestumist vähendada ega surmasid vähendada. Samas on nende efektiivsus nullist igal juhul parem." Seega leiab teadusnõukoja juht, et maskikohustus on oluline selleks, et oma suhtumist näidata – ei tea, kellesse või millesse – ja teha nii, nagu teised riigid teevad. Ei mingit teaduslikku põhjendust maski efektiivsuse kohta.

Viroloogiaprofessor Irja Lutsar on 15. märtsil sel aastal ERR-is teada andnud: "[Tema sõnul] on teaduslik seisukoht, et ka kirurgiliste maskide kandmine pole nii tõhus: "FFP2-tüüpi maskide tõhusus on palju suurem: neid peaksid kandma inimesed, kellele nakatumine kujutab eriti suurt ohtu. Riidest maskidel on aga visuaalne efekt. Iga inimene peaks saama teha otsuse, kus maski kanda ja valida endale ka sobiva maski. [---] Maskikandmine tuleb teha vabatahtlikuks ja kui neid kanda, siis ainult FFP2 maske (Mille tõhusus on väidetavalt palju suurem, aga noh, pole ju teada, kui palju. – K. K.), sest teised on omikroni puhul lihtsalt näokaunistus."" Juhin tähelepanu, et viroloogiaprofessor Irja Lutsar peab FFP2-maske oluliseks ainult riskigrupi inimestele. Teised maskitüübid on tema hinnangul ebaefektiivsed näokaunistused.

Õiguskantsleri nõunik, molekulaarbioloog Martin Kadai on 10. märtsil sellel aastal ERR-is teatanud: "Põhjendust saaks hinnata tõendusega, mis meil selle kohta on olemas või on puudu. Kui räägime maskikandmise kohustusest, siis selle kohta tõendus on pigem nõrk. Valdavalt on tõendus metoodiliselt puudulik või oluliste metoodiliste lünkadega ja see viitab sellele, et maskikandmisel elanikkonna hulgas võib olla mingi kasuefekt viiruse leviku pidurdamisel, aga pigem on see efekt tagasihoidlik või mõõdukas." Molekulaarbioloogist õiguskantsleri nõunik ütleb julgelt välja, et tõendus maskide efektiivsuse kohta on nõrk ehk maskide roll viiruse eest kaitsmisel on marginaalne.

Ei valitsus ega teadusnõukoda pole avalikkusele esitanud mingeidki tõendeid, millest nähtuks, et maski kandmisel on märkimisväärne põhjuslik seos viiruse leviku arvestatava pidurdamisega. Ei ole avaldatud teaduslikke uuringuid maski efektiivsuse kohta COVID-isse nakatumise kaitsena. Seega pole teada, kas maskide tõhusus on teaduslikult üldse tõestatud. Kuidas saab kõige selle pinnalt väita, et maske tuleb kanda enda ja teiste kaitseks? See on lihtsalt järjekordne valetamine.

Meie teadlased edastavad vastandlikke sõnumeid ja seda just seetõttu, kuna puudub selge teave. Needsamad maskid, mida valitsus on kohustanud inimesi kandma ja mida põhjendatakse enda ja teiste kaitsmisega, vedelevad inimestel kord taskus, kord poeletil, kord käekotis või teab veel kus. Neid kasutatakse mitu kuud järjest, seda ühte ja sama maski. Millist kaitset selliselt kasutatav mask saab anda? Vastupidi, seesama mask kogub endasse lisaks võimalikule COVID‑ile veel kõikvõimalikke teisi baktereid ja teeb inimesed lõppkokkuvõttes haigemaks.

Süvenedes valitsuse otsustesse, tekib mitmeid loogikal baseeruvaid küsimusi. Kas näiteks klubis tantsides omikron nakkab, aga paar sammu eemal kokteili juues enam ei nakka? Kas hajutatult tantsides oled COVID-i leviku eest kaitstud, aga baarileti juures tihedas järjekorras seistes COVID lihtsalt ei levi? Kas kohvikus leti ääres toitu tellides on COVID leviv, aga mõni samm eemal sööma asudes oled ohutus kohas? Politsei‑ ja Piirivalveametis dokumendi väljastamise järjekorras seisavad inimesed õlg õla vastas, hingavad üksteisele näkku, paljud on ilma maskita. Kas seal ei levi COVID? Kas COVID levib ainult kindlaksmääratud kohvikus või spordiklubis?

Kõik need igapäevaelu situatsioonid on absurdsed ja iga mõtlev inimene saab aru, et selliselt valitsuse kehtestatud maskikohustusel ja hajutatuse nõudel puudub märkimisväärne mõju COVID‑i levikule. Kumbki neist ei pärsi COVID-i levikut sellises ulatuses, et see kontrollimeede oleks põhjendatud. Sundvaktsineerimine käib edasi ja inimesi kohustatakse näokaunistusi kandma, sest valitsus tahab nii. Kõige selle tõttu tuleb lõpetada kõik kehtivad COVID-19 leviku tõkestamiseks seatud inimesi ahistavad piirangud. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Nüüd on küsimuste kord. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kõige raskem piirang, nagu te oma kõnes mainisite, [on] riskianalüüside alusel sisuline sundvaktsineerimine, mille kohta meile on kogu aeg luisatud, et see on justkui valitsusse mittepuutuv. Isegi kolonelid on lahti lastud, politseinikud on lahti lastud ja hulk inimesi mujalt. Oleme faktilise sundvaktsineerimise ees siiamaani. On kuulda, et isegi töötukassas on siiamaani üleval nõue, et COVID-i pass peab olema ette näidata. Sundvaktsineerimine riskianalüüside alusel käib täie hooga edasi. See on olnud kõige raskem piirang. Me võime siin maskide üle arutada, aga kõige raskem piirang on lõpetamata ohutusuuringutega ainete süstimine. Kuidas sellesse suhtuda? Kas see ei ole mitte kõige rängem piirang? Jutt piirangute kaotamisest on siis ju jama.

Tänan väga asjaliku küsimuse eest! See valitsus ongi väga silma jäänud sellega, et väänatakse seadusi ja laveeritakse nendest kõrvale, mitte midagi ei tehta õiguslikult korrektselt. Valitsus väidab, et nemad loobusid COVID-i passi kasutamise nõudest, aga valitsuse korraldusega kehtestatud nõudest ei saa loobuda, see kas tühistatakse või tunnistatakse kehtetuks. Samal ajal riskianalüüs, millest tehti tööriist inimeste töölt vabastamiseks ja vahend vaktsineerima sundimiseks, on nagu juhuslikult jäänud nüüd välja. Kõige hullem on see, et praegu rakendavad paljud tööandjad sedasama riskianalüüsi edasi, survestavad inimesi vaktsineerima, nüüd juba tõhustusdoosidega, ähvardades töö kaotusega.

Kui me vaatame, teeme ilusti just nimelt riigiasutuste, tööbüroo kodulehe lahti, siis seal on näha, kui on tööpakkumine, siis on ilusti kirjas lõpus nõuete all, selle pika-pika rea nõuete all, et vajalik on COVID-i passi olemasolu. Mina küll ei usu, et see kogemata jäi valitsusel kahe silma vahele. See on teadlik tegevus, see on hämamine, et kõik kontrollimeetmed on maha võetud, kuigi tegelikult on need jäetud alles. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu hinnangul on [see] praegu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna teine katse lõpetada valitsuse kehtestatud ebaseaduslikud piirangud. Miks ma nii ütlen? Esimene katse ei ole kuhugi viinud. Septembris möödunud aastal esitasid meie erakonna saadikud kohtusse kaebuse piirangute lõpetamiseks, sest need ei ole proportsionaalsed ja kooskõlas kehtiva õiguskorraga. Möödunud on seitse kuud. Seitse kuud sellest ajast ja on tehtud vist ainult üks asjalik menetlustoiming: küsitud valitsuse käest seisukohta. Istungile, eelistungile veel vähem, ei ole jõutud. Kuidas te hindate praegu sellist käitumist, et kohus pole menetlusasja [töösse] sisuliselt veel võtnud, ning ka valitsuse soovitusi: kui on probleemid, kaevake kohtusse?

Tänan küsimuse eest! Kohtu tegevuse kohta ei saa mina mingeid hinnanguid anda ega [kohtu eest] otsuseid vastu võtta. Seda ikkagi otsustab kohus. Kui visata pilk valitsuse tegevuse peale, [siis see] on selgelt inimeste teadlik diskrimineerimine, teadlik inimeste ja rahvahulkade lõhestamine. Juhin tähelepanu, et sügisel praegune valitsus läks seda teed, et kui Euroopa Liidus on kehtestatud COVID-i tõendi aluseks kolm kategooriat ehk üks on vaktsineerimine, teine on läbipõdemine ja kolmas on negatiivse testi esitamine, siis meie valitsus otsustas [keelduda] negatiivse testi esitamise puhul COVID-i passi väljastamast. See tähendab seda, et väga suur osa, ligemale 40% inimestest eraldati täiesti ühiskondlikust elust. See tõenäoliselt ongi valitsuse teadlik eesmärk, vaadates ka maskikohustuse jätkamist ja riskianalüüsi kehtivust, millel kummalgi ei ole mitte mingisugust põhjendust, ammugi mingil maskikohustusel, vähemalt ei ole meile seda avaldatud, see ongi nende tahe inimesi niimoodi diskrimineerida, inimesi survestada, et oma eesmärki saavutada – vaktsineerida.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mina olen ka kuulnud seda, et inimesed ütlevad, et sel ei ole väga mõtet, kui sa maskiga käid ja siis maski võtad ära ja sa räägid – ei ole mõtet. Aga me oleme seda teinud juba üle aasta ja me oleme pidanud seda otstarbekaks. Ka lennukites, mis on puupüsti inimesi täis, ei mingit distantsi ega midagi, siis tuleb joogipaus ja söögipaus, kõik võtavad maskid ära. Ja professor Lotman tõi siin näite, et need nõuded ei kehti meil ka rongis. Kas on mingi teaduspõhine lähenemine olemas, et ühistranspordis, mis liigub teatud kiirusel, COVID-19 ei nakku inimestele?

Tänan väga hea küsimuse eest! Nii nagu ma tsiteerisin siin Toivo Maimetsa, kes on praegune teadusnõukoja juht, ja endise teadusnõukoja juhi Irja Lutsari antud intervjuusid – mitte kumbki nendest ei ole viidanud konkreetsele uuringule või teaduspõhisusele. Samuti ei ole seniajani valitsus avalikkusele avaldanud ühtegi uuringut, ühtegi fakti, mis põhineks mingil teaduslikul järeldusel või seisukohal. Pigem vastupidi, kui ma täna siin tsiteerisin, tänases ERR-is on Toivo Maimets ilusti öelnud, kuidas maskid ei aita sajaprotsendiliselt ei nakatumist vähendada, ei haigestumist vähendada ega surmasid vähendada. Nende efektiivsus on nullist parem. Tekib küsimus, kas nullist parem 0,1% või 1% või 2%.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma ei ole ilmselt originaalne oma järgmises küsimuses. Me teame, et meie ettepanek Vabariigi Valitsusele on tehtud veebruarikuus. Ja originaalne ei ole ma selles, kui ma ütlen, et vahepeal on maailmas toimunud suured muutused ja sõdagi on lahti läinud. Praegusel hetkel me teame, et valitsus hoolimata oma lubadusest kasutab erinevaid piirangumeetmeid. Kas varjatult, vähem varjatult või rohkem varjatult, aga nad on olemas. Ja nüüd tuleb meile siia üle piiri palju hädas inimesi, tuhandete kaupa. Kuidas sa kommenteeriksid seda olukorda nende meetmete valguses seoses Ukrainast tulevate pagulastega? Kuidas see kommentaar võiks olla?

Tänan küsimuse eest! Ma võin tuua konkreetse näite seoses sõjapõgenikega. Nende esimene tegevus on minna Politsei- ja Piirivalveametisse taotlema ID-kaarti, sest tänu ID-kaardile nad saavad endale taotleda hüvitisi, toetusi ja kõike muud. Tartus Lõuna prefektuuris seisid õlg õla vastas, ma ei oska arvuliselt öelda, terve seltskond just nimelt sõjapõgenikke. Täpselt sealtsamast ruumist – Tartus on avatud planeering – kõndisid mööda politseiametnikud, kes läksid poodidesse maskikandmist kohustama. Nende enda majas on ilma maskideta, ilma hajutusnõudeta suur seltskond inimesi ja nendest minnakse lihtsalt mööda, aga [poodidesse] minnakse inimesi kontrollima. Ja nüüd ongi meil kaks paralleelmaailma: Eesti alalistele elanikele, senistele elanikele on kontrollimeetmed ehk piirangud, aga sõjapõgenikele samal ajal need piirangud justkui ei kehti. Me oleme ka meedias näinud neid pilte, kuidas nad ootavad oma majutusjärjekordades, politseiasutustes või bussides, igal pool – kellelgi ei ole maski ees ja nad on täpselt õlg õla kõrval. Ei ole neil hajutatust, ei ole neil kaitset ja enamusel ei ole ju ka COVID-i passi ehk nad ei ole vaktsineeritud. See ongi traagiline, et lõpptulemusena meie kohalikke inimesi diskrimineeritakse võrreldes grupi teiste inimestega. Paralleelselt käib selline tegevus.

Suur tänu! Küsimusi rohkem ei ole. Nüüd on kaasettekandja kord, ettekandega on siin sotsiaalkomisjoni liige Hele Everaus. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Ma annan ülevaate sellest, mis komisjonis jutuks oli.

Sotsiaalkomisjon arutas teie ette toodud eelnõu 15. märtsil. Ma mõistagi ei hakka kordama suurepärast esitust, mis enne mind siin oli ja mis iseloomustas seda eelnõu ja selle eesmärki. Olgu öeldud, et enne, kui fraktsiooni esindajale proua Kert Kingole sõna anti, Siret Kotka märkis, et on laekunud üks muudatusettepanek, ja see oli Isamaa fraktsioonilt.

Nii, aga edasi. Peale proua Kingo esinemist anti sõna härra Priit Sibulale, kes tutvustas Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekut ja sõnas, et Isamaa fraktsiooni ettepanek on tühistada kehtestatud piirangud hiljemalt 21. märtsiks. Kuna antud otsuse eelnõu menetlemine on võtnud oodatust rohkem aega, oleks selle ettepaneku jõustamine Vabariigi Valitsuse jaoks väga aegkriitiline. Ta nõustus ka proua Kingoga, et tegelikult maski kandmise kohustust ei täideta ega kontrollita korralduste kohaselt, mistõttu oleks kõikide piirangute tühistamine järgmine loogiline samm.

Edasi selgitas Siret Kotka, et tulenevalt Sotsiaalministeeriumi ning Riigikogu [Kantselei] õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamusest on antud otsuse eelnõu vastuvõtmiseks vaja Riigikogu poolthäälte enamust, mitte koosseisu enamust. Kuna COVID‑19 piirangud on kehtestatud Vabariigi Valitsuse korraldusega, on valitsusel kehtiva õiguse alusel võimalik neid muuta või kehtetuks tunnistada ning puudub vajadus algatada eelnõuga tehtava ettepaneku täitmiseks omaette seaduseelnõu. Ta märkis ka, et esitatud otsuse eelnõus oleks vaja enne täiskogusse saatmist teha paar normitehnilist parandust, ja tegi ettepaneku, et need parandused oleks tehtud komisjoni poolt. Nii eelnõu esitaja esindaja kui ka komisjoni liikmed nõustusid selle ettepanekuga.

Proua Helmen Kütt küsis, millal saabus õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamus selle otsuse eelnõu kohta. Siret Kotka vastus oli, et see laekus 14. märtsil.

Järgnes Isamaa fraktsiooni tehtud muudatusettepaneku hääletus. Siin oli seis niisugune, et poolt hääletas 4 komisjoni liiget: Helmen Kütt, Priit Sibul, Kert Kingo, Siim Pohlak. Vastu oli 6: Siret Kotka, Hele Everaus, Õnne Pillak, Viktor Vassiljev, Tiiu Aro ja Natalia Matteus. Seega ei leidnud see muudatusettepanek komisjonis toetust.

Ja edasi nüüd niisugused logistilised käigud: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21. märtsil (siin oli komisjoni liikmete konsensus), määrata juhtivkomisjoni esindajaks Hele Everaus (konsensus) ja anda komisjoni esimehele volitus eelnõu menetlusdokumentide allkirjastamiseks (ka konsensusega toetatud).

Nii, see on minu poolt kõik praegu. Aitäh teile!

Suur tänu! Küsimusi on. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma arvan, et me oleme ühes asjas ühte meelt: antud küsimuses ei saa ega tohi kaasa rääkida poliitikud, vaid peab rääkima teadus, mis on vajalik ja mis ei ole. Ma usun, ja te ise ütlesite ka, et Riigikogu liikmetele on saadetud Eesti teadlaste arvamus maski kandmise kohta, mis ütleb selgelt, et maski kandmisest on rohkem kahju kui kasu. Samas ei ole analoogseid vastuseid tulnud valitsuselt, kes küll tugineb Bangladeshi külade uuringutele ja kõigele muule ja viidetele, et seal ja siin öeldakse niimoodi. Aga ühtegi konstruktiivset ega samakaalulist vastulauset ei ole praegu Riigikogu liikmete lauale veel tulnud. Öelge palun, miks ei ole sellele Eesti teadlaste arvamusele vastuväiteid tulnud?

Seda me komisjonis muidugi ei arutanud, aga probleem on tõsine. Ma saan öelda ainult oma seisukoha, eks ole. Kahjuks ma pean ütlema, et ekspertide arvamus [on selline]. Ma ei taha siin parafraseerida, aga naljaga pooleks on öeldud, kes on eksperdid vahel, ma kindlasti austan neid eksperte, aga ma julgen öelda, et kogu see aeg, kui on viirusest põhjustatuna COVID-i haigus olnud, ma olen iga päev jälginud maailma teaduskirjandust. Ja mitte ainult jälginud, vaid ka lugenud. Ma pean siiski rahustuseks ütlema, et on väga palju, alates laboratoorsetest tõenditest kuni päris populatsiooni uuringuteni, mis tegelikult toetavad [seda mõtet].

Ma ei hakka rääkima sellest, et üle sajandi on ju teada see, kuidas mask sisuliselt võtab kinni need osakesed, mida me siin aerosoolina kõik võime kätte saada oma nina kaudu. Viimane uuring oli veebruaris: California teadlased, kes terve eelmise aasta tegid väga tõsist uuringut, publitseerisid selle. Siseruumides maskikandjad ja siseruumides mitte-maskikandjad ja selle tegelikud tulemused. See oli aastane uuring, mis võeti kokku detsembri lõpus ja publitseeriti veebruaris. Nii et ma võin, kui teid huvitab, kõik need viited teile saata. Teaduses on alati nii, et on ühte, teist ja kolmandat, aga tõenduspõhist on olnud meil siin selle lühikese ajaga, mis on tegelikult ainult kaks aastat. 

Tuletagem meelde, et me HI-viiruse saime 1985. Kus me täna oleme? Meil ei ole siiamaani [selle vastu] vaktsiini. Me ikka õpime ja inimesed ikka nakatuvad. Võib-olla võib nii öelda, keegi tark mees ütles, et inimene võib mitut moodi ennast petta: üks asi on, kui ta usub seda, mis ei ole tõde, teine asi on, kui ta ei usu seda, mis on tõde. Noh, see on valikute küsimus. Ma arvan, et siin tuleb lähtuda sellest, mida me tegelikult parimal moel teha saame.

Ja mingem tagasi. 1918, niinimetatud Hispaania gripp. Nendest õppetundidest on mõistlik õppida. Seal oli neli lainet. Oli kolm tükki, siis saadi piir peale nendele lainetele, kui korralikult jälgiti sedasama maskikandmist ja distantseerumist. Aga siis, nagu ka praegu inimesed ütlevad, et oi, me oleme väsinud – siis ka väsiti ära. Ja neljas laine tuli niimoodi, et kokku oli – arvatakse, et statistikas on ka vähem näidatud – üle 50 miljoni surnu. Ameerikas suri 18–20 miljonit. Suri rohkem inimesi kui esimeses ja teises maailmasõjas, Korea sõjas ja Vietnami sõjas kokku.

Nii et meil on mõistlik vaadata, mis on olnud, ja katsuda sellest õppida. Need ei ole kindlasti piinamiseks mõeldud meetmed. Uskuge mind, ma olen arstina päris palju inimeste muret näinud. Mure on hoopis see, mida ka Ameerikas öeldakse: paljud pered on kaotanud oma lähedase. Paljud meedikud peavad päevast päeva olema nende kannatuste kõrval, võib-olla mitte saades üldse aidata. Mure on selles, mitte selles, kas maski kanda või mitte. Maski kandmine aitab, see on päris selge. See on tõestatud ja siin ei ole mingit kuritegelikkust.

Protseduuriline, Kalle Grünthal.

Aitäh! Ma lihtsalt protokolli huvides sooviksin märkida, et minu küsimus oli: miks ei ole esitatud valitsuse poolt teaduslikke tõendeid selle kohta, et mask kaitseb? On ainult jutt, et kaitseb-kaitseb. Aga vastukaaluks Eesti teadlaste tõenditele pole ühtegi [tõendit] esitatud.

See oli küsimus juhatajale, eks? 

Jaa, see oli selle protokolli märge, ma arvan, jah. Tarmo Kruusimäe, küsimus. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma tean, et neid küsimusi niikuinii ei arutatud sotsiaalkomisjonis, aga küsimused on ikkagi õhus. Neid on rohkem, aga ma küsin kaks. Esimene on see: kui suureks te peate tõenäosust, et on hoiak, et koroonahaige inimene sisestab [süsteemi], et on haige, ja tuleb tervete inimeste keskkonda? Teine küsimus. Praegu on piirangud kõik maha võetud, aga minu meelest distants 2 + 2 on eestlaste jaoks ikkagi kitsendav, häiriv, ruineeriv ja eestlased soovivad, et saaks minna tagasi vana distantsi peale, 5 + 5. 

Ma saan aru, et üks küsimus on lubatud kummalegi esinejale. Oli vist niimoodi või kuidas? Kummale ma vastan nüüd? Esimesele? (Naerab.) Teil on väga hea huumorisoon muidugi. See on suur asi, eriti pandeemiate ajal ja tegelikult praeguses keerulises situatsioonis ka. See 5 + 5 on teie valik, te võite seda teha, vabatahtlikult. On ju? Ei pea valitsus käskima.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja doktor Everaus! Te olete tunnustatud arst, hematoloog. Arvestades teie meditsiinilisi teadmisi, milles ma absoluutselt ei kahtle, ma küsiksin midagi, mis on praeguse olu asjakohasusse puutuv. Me teame kõik, et siin Riigikogu hoones käivad inimesed maskidega ringi, siis tulevad saali, maskid on ees, mõned võtavad ära ja siis lähevad sinna pulti, kus teie [praegu] olete. Ja nüüd ma küsin. Vaat see karvane elukas, mida näidatakse, koroonaviiruseks nimetatakse, kroonviirus, sihuke imelik ümmargune pall. Mina ei tea, kaua ta püsib elus. Kui te nüüd räägite siin mikrofoni, võtate maski eest ära, kas ta siis hüppab selle junni peale ja tuleb mulle, kui ma pärast teid lähen sinna [pulti], või ta ei hüppa? Kui ta hüppab, siis on maski kandmine siin majas ju täiesti mõttetu – me kogu aeg käime puldis ja räägime nende asjade sisse.

Aitäh teile küsimuse eest! Ma peaks rääkima tegelikult maskis ja ma sain sellest enne juba siin aru. Ainuke lohutus on see, et kuskil viis kuni kuus meetrit, no ma olen teist nii kaugel vist küll, et teieni ei jõua see. Te mõtlete seda? Absoluutset kindlust, et siia ei lähe midagi, ei ole. Õigus teil. Ja nii ongi. Tegelikult on põhiline aerosool, ja eriti omikroniga öeldakse seda, et ... Mitte ei öelda, vaid on näidatud, et kui sa oled samas ruumis haigestunud inimesega, kes on sinna sellesse õhku ainult hinganud pool tundi tagasi, siis sa võid selle nakkuse saada. Targad inimesed on selle kirja pannud artiklites.

Kui me võrdleme näiteks HIV-iga, siis HIV-iga on niimoodi, et kuna see on heteroseksuaalide haigus, mitte nii nagu vanasti oli, siis on vaja meestel 100 seksuaalvahekorda, et anda edasi seda haigust, naistel 200. Vaata kui ebavõrdselt on käitunud loodus selle viirusega. Vaadake, meil on 25 komplekti erinevaid viirusi. Järgmine tuleb midagi muud kui praegu. Aga mina ei tea ja maailma targad teadlased ei tea, mis omikroni järel tuleb. Praegu on meil juba kombinatsioon. Mina olen ka see hull, kes kannab maski. Ja kannangi! Mis siis, et te arvate, et ma olen hull. Las ma olen!

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud Hele! Jätkan samast kohast. Ma tean, et teie meditsiinitöötajana kannate [maski] kindlasti täpselt nii nagu peab, ja kujutan ette, et kahe-kolme tunni tagant te vahetate uue maski vastu. Aga me iga nädal näeme siin näiteks ministreid, kes räägivad, võtavad maski eest ära, siis läheb see mask siia laua peale ja niimoodi edasi-tagasi iga nädal. Sama toimub tavainimestel. See mask on, nagu ma tõin siin välja, taskus, autoistme peal, siis ta on seal sularahaga koos, siis ta on poeleti peal. Ja see on niimoodi pikalt kasutuses, kuni ta on nartsuks kulunud. Seda teevad paljud, sest paljud ei ole korrektsed maskikasutuses. Mu küsimus ongi: kui palju selline, juba nartsuna kasutuses olev mask üldse kaitseb viiruste eest? Mis on tema efektiivsus, kui ta on igal pool olnud ja teda on kuu aega kasutatud?

Ma tänan küsimuse eest! See kindlasti on küsimus Terviseametile, kes peab meid harima iga päev söögi alla ja söögi peale ja võib-olla veel, ma ei tea, mis hetkel. Tegelikult nii on, mujal maailmas nii ongi ja siis inimesed peaksid tahtma õppida ka. Mina olen tähele pannud, et kui alguses, kaks aastat tagasi [see viirus] tuli ... Kui maski kanda õigesti ja mina vahetan tõesti siin iga paari tunni tagant maski ja nii ongi, ja viskan teise ära, ja siis sa pead käed pesema selle järel ja nii edasi. Käte pesemine oli meil nii moes. Aga kui palju seda praegu tehakse?

Ma lihtsalt toon teile [näite] jälle ajalukku minnes. Igast pandeemiast on populatsioon tulnud välja ka mingi hea asjaga selle kõrval. Oli tüüfus. Hakati tähelepanu pöörama puhtale veele. Enne see ei olnud nagu probleem. Siis oli kollapalavik ja gripp, kui üldse hakati rahvatervisele tähelepanu pöörama. Kõik see on kompleksne, see ei ole ükshaaval võetud. Nii et ma arvan, et meil on aeg õppida sellest, mida me kahe aasta jooksul oleme näinud. Loodus paneb meid proovile, loodus vaatab, kuidas me nüüd hakkama saame. Me oleme arvanud, et me [muudame] kõik ära ja me anname loodusele käsu, aga see ei ole niimoodi. Mina usun inimesesse, mina arvan, et me õpime.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua ettekandja! Te rääkisite teadusuuringutest. Ma olen täiesti nõus, et ühed uuringud näitavad ühte asja, teised näitavad vastupidist asja. Aga kuidas on ikkagi lood meie liiduvabariigis kaine mõistusega? Kuidas on võimalik valitsusel selgitada, et kaubanduskeskuse restoranis võid sa olla ilma maskita, aga kaks meetrit eemal koridoris pead sa maski ette panema? Ööklubis võid sa hüpata 500 inimesega koos ühes ruumis ilma maskita, aga suures toidupoes pead sa maski ette panema. Siin on kuidagi väga suur lahknevus, ja ütleme nii, et minu talupojamõistus seda nüüd küll ei võta.

Aitäh küsimuse eest! Täiesti nõus teiega. Eks valitsused ka õpivad erinevalt. Kui me võtame nüüd selle, mida on ülemaailmselt vaadatud, siis tegelikult nii Ameerika kui Euroopa on kogu selles pandeemias läbi kukkunud. Võrrelge andmeid, kuidas on Jaapanis, Lõuna-Koreas, Taiwanis. Vaadake haigestumisi, vaadake suhtarvusid, vaadake surnute arvu. Aga mida seal tehti? Seal oli väga selge [strateegia] ja ei jäädud hiljaks – väga selge strateegia oli algusest peale, läbimõeldud, ja iga päev õpetati inimesi. Selles mõttes on meil jälle midagi õppida, aga nii on.

Ameerikas oldi vahepeal juba ahastuses, kui ühe kuuga suri nii palju ameeriklasi kui omal ajal HI-viiruse leviku tippajal aastas. See näitab, et on mõtlemise koht, midagi on valesti. Mina ei räägi siin valitsuse eest, eks ole ju, ma olen samasugune nagu teie – inimene, kes tahaks, et kõigil inimestel hästi läheks. Eks ju? Kas ma vastasin [küsimusele]? Ma loodan [, et jah].

Ainult ühe küsimuse saab esitada, Kert. Ma rohkem küsimusi ei näe. Suur tänu!

Ma tänan teid kõiki! Tehke nii, et hästi oleks. Mul on nii meeles, kuidas Jaak Aaviksoo, kui ma kunagi tema meeskonnas rektoraadis olin, ütles alati, et ah, tehke nii, et hästi oleks.

Eks seda ülesannet me üritame valitsusele anda praegu. Nüüd on niimoodi, et me läheme läbirääkimiste juurde. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Teeme nii, et hästi oleks. See on tõesti võimalus seda EKRE 7. veebruaril üleantud avaldust toetada.

Me ju kõik teame, et see otsus ei sündinud tühjale kohale. Eelnõu algataja juba tsiteeris siin 6. jaanuari arutelu, kus Vilja Kiisler küsib Toivo Maimetsalt. Tsitaat algab: "Kannan maski veel ainult sellepärast, et ei taha trahvi saada. Kortsutan selle taskusse kokku ja panen bussis ette. Kõik teevad nii. Aga see on ju mõttetu. Miks siis seda üldse kanda?" Toivo Maimets vastab: "Maski kasutegur ei ole ei null ega sada protsenti, küll aga näiteks 20 protsenti. Kui saate 20 protsenti kaitset maskist, 20 kätepesemisest ja näiteks 20 distantsi hoidmisest, siis saate kokku juba päris hea efekti. Mask on ka teatud suhtumise näitaja. Mäletate, kui Eesti ratturid Liibanonis pantvangi sattusid? Siis kandsime kollaseid linte. Ega need poisse ei päästnud. Nii näitasime, et hoolime." Tsitaadi lõpp.

Ma arvan, et kui nüüd vaadata neid piiranguid, mis kadusid, ja maskikandmine alles jääb, või kui vaadata seda debatti, mis on toimunud minu ja peaministri vahel siin kolmapäeviti infotunnis, või seda, miks need asjad nii kaua aega on võtnud, siis sellest on veidi raske aru saada. Aga meenutame siin head juhti, Riigikogu esimeest Jüri Ratast, kes 23. ja 25. jaanuaril on kutsunud üles, tsitaat: "Oluline on kiirtestide tagasitoomine, et ka need inimesed ja pered, kes ei ole vaktsineeritud, saavad minna kohvikusse, spaasse ja teatrisse, tehes selleks kiirtesti." 27. jaanuaril ütles Jüri Ratas: "On selge, et on aeg liikuda ühiskonna avamise poole. Pean õigeks piirangute leevendamist, sest see vaimne pinge, mis on praegu inimeste, perede ja sõprade vahel, selle peame me murdma." 30. jaanuaril on Jüri Ratas öelnud: "Riigikogu Keskerakonna fraktsioon ja Keskerakonna valitsusdelegatsioon teevad ettepaneku kaotada COVID-tõend alates 7. veebruarist ning alustada ka teiste piirangute leevendamist. Keskerakonna ettepanekud on: COVID-tõendi kasutamine siseriiklikult kaotada, tuleb alustada teiste piirangute leevendamisega, üle tuleb vaadata lähikontaktsete eneseisolatsiooni nõuded."

Mina siis mõtlesin, et torman Jürile appi – tegin ettepaneku pärast seda, kui EKRE oli esitanud eelnõu parlamendi menetlusse andmiseks –, kuna mulle tundus, et võib-olla need tsitaadid, mille ma praegu just Jüri Ratast, Keskerakonna esimeest, tsiteerides ette lugesin, on Siret Kotkal jäänud lihtsalt kahe silma vahele. Võib juhtuda. Ma mõtlesin, et torman appi, teen ettepaneku võtta see EKRE otsuse eelnõu menetlusse kiiremas korras, tegin selle ettepaneku 14. veebruaril. Siis see ei leidnud toetust. Tegin 21. veebruaril uuesti ettepaneku, et võtaks selle eelnõu menetlusse, arutaks läbi, saaks piirangutest lahti, sest üks koalitsioonipartneri esimees oli seda mitmel korral väljendanud – jälle ei saanud toetust. 7. märtsil tegin [ettepaneku] kolmandat korda, ka siis ei olnud toetust. Ma lootsin küll, et vahepeal Keskerakonnas arutatakse ja jõutakse lahendusele, et on mõistlik neid arutada. 14. märtsil, kui ma selle ettepaneku tegin, siis ma olin ise jätnud tähelepanuta, et komisjoni esimees oli märganud, aga loomulikult mitte märganud minu initsiatiivi, vaid seda, et valitsus oli mõned päevad enne seda teatanud, et piirangud kaovad. Ja siis, ennäe imet, saimegi parlamendis seda eelnõu hakata menetlema ja seda me siis nüüd siin teeme.

Küsimus on õige. Ma ei sea üldse kahtluse alla maski kasulikkust. Küsimus on ainult proportsioonis, kas piirang on endiselt põhjendatud või ei ole. Aga ma arvan, et kõige ehedam näide sellest [on see] – ma pean väga lugu sellest, mida proua Everaus rääkis siin, sisulises kontekstis –, et vaadake, isegi proua Everaus eksis. Kohapeal istudes, kui ta kellegagi ei suhtle, siis on mask ees, aga kui ta tuli meie ette, siis võttis ta selle ära.

Miks ma seda meenutan, on see, et möödunud aasta jaanuaris, 21. jaanuaril, kui ma jäin koroonasse, siis Terviseamet palus mul kirja panna lähikontaktsed.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See oli, eks ole, nakatumise algaeg ja ei osanud täpselt öelda. Siis selgus, ma ei tea, kas see käis siis parteilisuse järgi või mille järgi, et kõik Isamaa fraktsiooni liikmed, kellega ma olin koos olnud ükskõik kui kaugel, kui kaua või kui lähedal, osutusid lähikontaktseteks. Mõnede inimeste [puhul] mõnest teisest erakonnast, kellega ma puutusin märksa rohkem nendel päevadel kokku, Terviseamet arvas, et nemad ei olnud lähikontaktsed. Siis meil tekkis arutelu, nii nagu proua Everaus enne ütles Paul Puustusmaa küsimusele vastates, et kui kaugele see oga lendab ja mis temaga on. Kui ma küsisin nende inimeste [kohta, kelle] ma pidin [lähikontaktsena tuvastama] – ma olin ka nii-öelda kõnepuldis –, siis Terviseametiga arutasime, et kas need inimesed, kes siin ees istusid, on lähikontaktsed. Tol korral olid ka härra Jaanson ja proua Everaus ja [teised], kes siin lähedal istusid. Ja siis öeldi mulle, et noh, ei tea täpselt, kui intensiivselt sa rääkisid. Ma ütlesin, et vaatame video pealt järele, kui palju seda tatti siis lendas siin saalis laiali, et mina ei oska ju hinnata, kui Terviseamet seda hinnata ei oska, pealegi siis veel aasta aega tagasi.

Selles mõttes me oleme saanud märksa targemaks. Nii nagu auväärt komisjoni materjali edasikandja ütles, me saame teha targemaid otsuseid. Üks küsimus on kindlasti see, et meil ei ole mõtet kahtluse alla seada, kas ja millest kasu on. Küsimus on proportsioonides. Küsimus on, kui meil on õiguslik alus, siis me peame kontrollima selle täitmist. Nii nagu komisjonis mitmel korral rääkisime, ka näiteks Politsei‑ ja Piirivalveametis täna tegeldakse sõjapõgenikega ja [on] inimesed, kes peavad järelevalvet teostama. See oleks ka üsna kummaline, kui seal sel ajal, kui inimestele antakse isikukoode ja püütakse nende õigustega tegeleda, hakatakse sanktsioneerima neid maskide mittekandmise eest. Aga see on juriidiline nonsenss, mis täna toimub. Maskikandmise kohustus on, aga seesama PPA ei kontrolli, ei karista, mis inimlikult on mõistlik ja arusaadav, aga ärme siis hoia õiguses seda jaburust sees. Käitume nii, nagu mõistlik on. Ja kui te toetate Isamaa muudatusettepanekut, siis on valitsusel loetud tunnid, et saaks jõustuda see Riigikogu otsuse eelnõu ja saaks veel tänase päeva jooksul kõik need piirangud tühistada. Nii et toetage nii muudatusettepanekut, eelnõu ennast ja siis saame ilma piiranguteta juba edasi elada. Aitäh!

Aitäh! Hanno Pevkur, palun!

Head kolleegid! Selle otsuse eelnõuga on selline lugu, et tõepoolest see otsuse eelnõu ei vaja parlamendi koosseisu häälteenamust. Selle üle on siin pikalt arutatud ja vaieldud. Seda enam ja olulisem on see, et parlamendisaal tõesti ka ütleb selle otsuse eelnõu kohta oma arvamuse välja. Ja mina julgen väita, et Reformierakonna fraktsioon ütleb sellele otsuse eelnõule ei. Mitte sellepärast, kas on mõistlik või põhjendatud arutada, kas maskikandmise kohustus või selle eelnõu seletuskirjas pikalt räägitud vaktsineerimispass on proportsionaalne või mitte. Ei, mitte sellepärast. Peamine põhjus on see, et parlament on ise olnud see, kes on eelmise valitsuse ajal – või eelmise koalitsiooni ajal on täpsem öelda – andnud õiguse Vabariigi Valitsusele neid asju otsustada. Ja kui see saal siin otsustab, et mingit asja on vaja piirata, siis seda saab vajadusel teha seaduses.

Ehk kui seda eesmärki on soovitud saavutada, siis oleks pidanud esitama seaduseelnõu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmiseks ja võtma valitsuselt ära õiguse neid otsuseid teha. See saal on ise otsustanud, et need otsused teeb Vabariigi Valitsus. Las ta siis teeb. Praeguseks on otsustatud, et koroonapassi enam ei nõuta. Enamus piiranguid on maha võetud. Ja seetõttu tegelikult ma saan aru selle otsuse eelnõu sisseandmise eesmärgist: olla populistlikult populaarne, pakkuda välja lahendusi, justkui näiliselt, aga mitte sisuliselt.

Loomulikult, seda debatti, kas üks või teine meede nakkushaiguse levikuks on sobilik või mitte, on õigem pidada ekspertide hulgas. Siin saalis on ka kohane seda debatti pidada, aga mina usaldan siinkohal eksperte. Ka Hele Everaus, muuseas, on seda, mina loen teda selles valdkonnas eksperdiks. Tema peab jätkuvalt õigeks käia maskiga. Mõned meist ei pea siin saalis olles õigeks maski kanda. See on meie igaühe vaba valik praegu. Meie oleme tõesti oma mandaadis vabad. Me oleme siin minu teada ka valdavas enamuses kõik vaktsineeritud, ehk me oleme teinud selle sammu selleks, et hoida teisi nakkuse leviku eest.

Ühesõnaga, ei tahtnudki väga pikalt rääkida. Tahtsingi öelda seda, et tegelikult selle otsuse eelnõu sisu ei ole ju sisuline, vaid selle otsuse eelnõu sisu on populistlik, eesmärk on lihtsalt tõmmata tähelepanu ja mitte rääkida asja tegelikust tuumast. Kui parlamendil on see soov, siis parlament võib alati valitsuselt otsustusõiguse tagasi võtta. Praegu selle otsusega me seda tagasi ei võta. Ja ütleme valitsusele, et ise andsime teile õiguse, aga tehke nüüd ikka teisiti.

Nii et usaldame valitsust, usaldame eksperte, kes annavad valitsusele soovitused, kas lõpetada ühed või teised piirangud ära, ja vaatame ka faktidele otsa. Tänaseks on ju enamik piiranguid ära kaotatud ja küllap valitsus jõuab lähiajal järgnevate piirangute mahavõtmiseni. Reformierakonna fraktsioon seda otsuse eelnõu ei toeta. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Meil on üks muudatusettepanek, seda on juba ka reklaamitud siin. Muudatusettepaneku esitaja on Isamaa fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Läheme hääletamise kutsungi juurde.

Head kolleegid, ma tuletan meelde, et me praegu arutame eelnõu 527 ja siin on üks muudatusettepanek, mida on palutud hääletada. Tegemist on Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuga, mida juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepanekut toetab 19 saadikut, vastu on 39. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanekud on nüüd läbi vaadatud ja formaat on meil selline, et me läheme kohe lõpphääletuse juurde. Kuna meil just oli kutsung, siis ma arvan, et meil ei ole vaja rohkem kutsungit teha.

Nii, kuidas ma nüüd selle õigesti ette loen teile? Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele COVID-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute kaotamiseks" eelnõu 527. Tegemist on lihthääli nõudva eelnõuga. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 20 saadikut, eelnõu vastu on 39 saadikut. Eelnõu ei läbinud esimest lugemist.

Meil on täna veel võimalik peale haamrilööki sõna võtta vabas mikrofonis. Ahah, isegi mitte peale haamrilööki, juba tulevad. Vaba mikrofon! Jah, peate uuesti kirja panema. Esimesena Ruuben Kaalep. Palun!

Armsad sõbrad! Eile pommitasid Vene okupatsiooniväed Mariupolis kunstikooli, kus oli peavarju otsinud 400 tsiviilelanikku. Hoone on purustatud ja inimesed on siiani rusude all lõksus. Mariupoli kaitselahing on käinud alates 24. veebruarist. Mariupoli linn, kus enne sõda elas umbes 430 000 inimest, on 20 päeva olnud ümber piiratud. Humanitaarkoridoride loomine on Vene vägede vastutegevuse ja reetlikkuse tõttu palju kordi läbi kukkunud. Üle 130 000 elaniku on endiselt Mariupolis. Neist on hukkunud vähemalt 3000. Tõenäoliselt on tegelik arv kordades suurem. Linnas ei ole toitu, vett, joogivarusid, elektrit, keskkütet, arstiabi. Vene õhujõud ja suurtükivägi hoiavad Mariupolit pidevalt tule all. Kasutatakse ka termobaarilist laskemoona. Suurem osa linnast on hävitatud, 80% taristust purustatud. 9. märtsil purustati sünnitusmaja, kus hukkusid vastsündinud lapsed ja nende emad. 16. märtsil purustati draamateater, kus oli varju leidnud üle 1000 inimese. Teatri pihta anti õhulöök, kuigi selle ette väljakule oli suurte tähtedega kirjutatud sõna deti – lapsed. Võib arvata, et meelega. Rusude alt inimesi päästa on väga raske, kuna linna hoitakse pidevalt tule all. Inimesed on endiselt lõksus nii kunstikooli kui draamateatri varemete all.

Teateid on ka selle kohta, et tuhandeid elanikke, kes on Vene vägede kätte sattunud, on küüditatud Venemaale. Võime vaid aimata, milline saatus neid seal ootab. Teistest Lõuna-Ukraina linnadest on teateid, kuidas Vene sõdurid rüüstavad, röövivad, vägistavad. See kõik on meile ajaloost tuttav moskoviitlik õudus, mis nüüd uuesti Euroopa pinnal kordub. Need mehed, kes sissepiiratud Mariupolis võitlevad ja mitutsadat tuhandet tsiviilelanikku kaitsevad, on kangelased. Nii sõnas ka president Volodõmõr Zelenskõi, kes kuulutas eelmisel nädalal Ukraina kangelasteks Mariupoli kaitset juhtiva Azovi pataljoni ülema Denõss Prokopenko ja 36. merejalaväebrigaadi ülema Volodõmõr Baranjuki. Sõdurid, kes võitlevad nende juhtimise all, on ühtviisi kangelased. Tänu neile on püsima jäänud viimane ukrainlaste kindlus Aasovi mere kaldal. Tänu neile pole Moskval endiselt kontrolli Ukraina lõunaosa üle ega püsivat maasilda Krimmi ja Donbassi vahel.

Mariupol vajab kõigi vabade Euroopa rahvaste toetust. Ilma meie toetuseta ei ole Ukraina vägedel jõudu, et murda piiramisrõngast läbi, et toimetada Mariupolisse varustust, toitu, relvi, abivägesid ja humanitaarabi. Nädal tagasi tegi Riigikogu ajaloolise pöördumise, millega kutsusime Ukraina kohale kehtestama lennukeeluala. Nüüd tuleb asuda tegudele. Me peame kutsuma kõiki oma liitlasi tugevdama Ukraina võitlusvõimet kõikvõimalike vahenditega.

Ma tahan pöörduda ka Eesti rahva poole. Armsad rahvuskaaslased! Iga päev, kui Pika Hermanni tornis lehvib sinimustvalge, on ime. Iga päev vaba Eestit on kingitus. Me võlgneme selle praegu neile, kes hoiavad Vene tanke kinni Ukraina steppides, poriväljadel ja äärelinnade varemetes. Kui ei oleks Ukraina rahvast, siis oleksid need meie linnad, meie metsad ja lagendikud. Me oleme selles võitluses koos, me ei saa Ukrainat üksinda jätta.

Head sõbrad! Meil on vaja tegusid nüüd ja kohe. Ukrainal ei ole aega oodata, kuni praegused sanktsioonid Venemaale mõjuma hakkavad. Neil inimestel, kes lamavad Mariupoli draamateatri ja kunstikooli rusude all, ei ole aega oodata, kuni sanktsioonid mõjuma hakkavad. Päästkem Ukraina, päästkem Mariupol Euroopa vabaduse nimel!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ka mina räägin Mariupolist. Juba viimane kuu [aega] on õhtuti põhiline [koht], kuhu ma sukeldun, Ukrainamaa, ja see, mis seal toimub. Viimastel öödel olen olnud Mariupolis. Nüüd see kunstikooli pommitamine, jah. Aga seal kasvas ja alustas kunstnikuna minu üks iidoleid, Arhip Kuindži: Vene maalikunsti, või mis ta siis on, suurkuju. Selle sama valguse, mis on Aasovi mere ääres ja mitmel pool mujal, on ta suurepäraselt ja paremini kui keegi teine pannud maali. Repin on selle kohta väga kiitvalt öelnud. Ja see on tema linn.

Aga miks Mariupol oluline on? Oluline on see, kui vaadata selle sõja mõtet ja sõjakaarti, siis tegelikult Kremli kiskjad on vaadanud praegust Ukrainat lihatükina, mis tuleb rebida tükkideks, ja nendel tükkidel on oma nimed. Paar tükki on juba olemas: Donetski rahvavabariik ja Luganski [rahvavabariik]. Aga peale selle on põhiline suur tükk Novorossija-nimeline tükk, mis Odessast peaks ulatuma Luganskisse välja. Mariupol ongi tegelikult sillapea, mis ühendab Krimmi [ühelt] poolt ja teiselt poolt Luganskit ja Donetskit. Donetski linn on ainult 100 kilomeetri [kaugusel] Mariupolist. Ja selle tõttu ongi need lahingud seal eriti metsikud, et saaks selle ühenduse valmis. Aga see on nii-öelda Kremli poolt vaadates Novorossija, kuhu peaks tulema seitse rahvavabariiki, peale Donetski ja Luganski veel Herson ja Harkov ja nii edasi. Aga need lihatükid Ukraina kehal on tegelikult selle kohal olev Malorossija. See on see Ukraina, ja siis tuleb suur-Rossija üleval. Aga see on üks külg. 

Teine külg, [selle] arhitekt on, võiks öelda, meie mees. Siinsamas Tallinnas Toompea nõlval seitse aastat tegutses selline mees, kelle nimi on Valeri Gerassimov: Venemaa kindralstaabi ülem, [teenis] Tondi polgus ja Keila tankipolgus. 1987–1994 liikus ta Tallinnas ringi, ka Toompeal siin. Tema on Gerassimovi doktriini autor. [See on] mees, kes juhib ka praegu kindralstaapi ja kes peaks Kiievis võtma vastu võiduparaadi. Võiduparaadi! Seesama, see Tallinnas seitse aastat Tondil teeninud [mees]. Siis oli ta küll alampolkovnik ja polkovnik, praegu on ta armeekindral. Tema on siit pärit ja tema ajal tehti siin raadiojaam, kui te mäletate, Nadežda, ja selle peakorter oli Toompea nõlval siinsamas Kaitseliidu majas. Hiljem viidi see Keila tankipolku. Ja tema on selle asja arhitekt. Ka Süüria sõja, ka esimese Donetski ja Luganski sõja, ja ta on väga hästi kursis kõige sellega.

Aga mis selle tulemus on? Mäletate, kui 2015. aastal oli rändekriis ja siis oli see [inimeste arv] miljon, kes tuli [Euroopasse], üle miljoni. [Seda] loeti teise maailmasõja järel kõige suuremaks inimeste liikumiseks, selliseks katastroofiks. Praegu ma vaatasin, et eilse seisuga on 3 489 644 inimest tulnud Ukrainast, põgenenud. Seejuures Poola 3,4 miljonit. 2015. aastal oli tõesti 1,3 miljonit ainult. Ja selle tulemusel on ka mõned teised Gerassimovid surma saanud. Vitali langes, üks kindralitest. Andrei Suhhovetski samas Mariupolis ja nii edasi.

Nii et tegelikult, mida ma tahaksin öelda siin? Jah, Ukraina on meie jaoks ülioluline ja oluline võib-olla sellepärast, et Valeri Gerassimov praegu ootab seda paraadi, mida, ma arvan, Kiievis ei tule. Ja kindlasti on vaadanud ammuilma ka Eesti poole, kus ta seitse aastat teenis, ka siin Toompeal, selle lähedal. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Head kolleegid! Täna on rahvusvaheline metsapäev. Kui ei oleks neid õudusi, mida Venemaa korraldab Ukrainas, siis kindlasti saaks see päev rohkem tähelepanu. Mets on olnud meie kindlus ka rasketel aegadel ja vaieldamatult on tegemist Eesti ühe tähtsaima loodusressursiga.

Eesti on metsariik. Enam kui pool meie maismaast on kaetud metsaga. Kui arvestame siseveekogud maismaast maha, saame metsasuse protsendiks 58,3. Sellega oleme 46 Euroopa riigi hulgas viiendal kohal. Suurem on metsasus ainult Soomes, Rootsis, Montenegros ja Sloveenias. Eestis on metsamaad elaniku kohta 1,84 hektarit ja ka sellega oleme Euroopas viiendal kohal. Ühe inimese kohta on rohkem metsa Venemaal, Soomel, Rootsil ja Norral. Metsasusest rääkides tuleb silmas pidada, et meie eesmärgiks on majanduslike, keskkonnakaitseliste ja sotsiaalsete aspektide ühisosa. Üsna tihti ei ole nii. Ja ka siin saalis on tulnud eksimist selle põhimõtte vastu.

Aga nüüd tooks ära meie metsasuse ees seisvad ülesanded ja alustaks kõige akuutsemast. Sõda Ukrainas on väga tugevalt mõjutanud meie väljakujunenud kaubandus- ja majandussuhteid. Me ei saa ja me ei tohi täna toita Venemaa sõjamasinat. See aga tähendab, et me peame kiiresti leidma alternatiive Vene gaasile. Eesti vajaks circa pool miljonit tihumeetrit energiapuitu, et viia meie asulate katlamajad gaasiküttelt hakkpuidule. Piisav energiapuidu ressurss on meie metsades olemas. Olgu selle fakti illustreerimiseks kas või fakt, et hall-lepikuid on meil circa 30 miljonit tihumeetrit. Läbi tuleb mõtelda, kuidas me asendame Venemaalt ja Valgevenest seni tööstusele tulnud puidu.

Metsadel on vaieldamatult oluline roll ökosüsteemis ja Eestil on põhjust tunda heameelt oma metsade mitmekesisuse ja kaitse üle. Kui me millegagi ka oleme viie parema Euroopa riigi hulgas, siis kindlasti oma metsade kaitsega. Rohkem kui veerand Eesti metsadest on kaitse all, enam kui 14% metsadest on range kaitse all, kus igasugune majanduslik tegevus on keelatud. Meie metsades on surnud puid keskmiselt 15,7 tihumeetrit hektaril ehk kokku 36,5 miljonit tihumeetrit. See näitab, et meie metsades ei ole kaugeltki liiga intensiivne majandamine. Metsade kui ökosüsteemide kaitseks tuleb kvantiteet asendada kvaliteediga. Iga otsuse tegemisel tuleb kõigepealt selgelt püstitada eesmärk koos mõõdikutega ja siis rakendada kõige efektiivsemat tegevust selle eesmärgi saavutamiseks.

Looduskaitsesse tuleks kohe kaasata metsaomanikud. Täna on metsaomanikele vaadatud kui vaenlastele, unustades seejuures, et Eestis on metsaomanikke enam kui 100 000. Looduskaitse on avalik hüve ja sellesse peab panustama kogu ühiskond. Metsaomanikele tuleb looduskaitselised piirangud hüvitada ja hüvitis peab olema õiglane. Praegune praktika on selline, et metsa raadamisel on omanikul lootust saada õiglast hüvitist, looduskaitseliste piirangute korral aga paremal juhul pool õiglasest hüvitisest. Sellega on riik andnud metsaomanikule selge sõnumi: hoia loodusväärtused oma metsast eemal. See on sügavalt ebaeetiline ja siin on põhjust ka meil, head kolleegid, peeglisse vaadata. Alles hiljuti me menetlesime ühte seadust just selle printsiibi põhimõttel, et metsaomanikud hoiaksid loodusväärtused oma metsast eemal.

Metsandus toob otse või kaudselt leiva lauale 56 000 inimesele ehk pea igale kümnendale töötajale. Metsa- ja puidusektoris tegutseb Eestis ligikaudu 3900 ettevõtet. Sektori loodav hinnanguline kogulisandväärtus on 2,2 miljardit eurot, mis moodustab circa 13,8% kogu Eesti loodavast lisandväärtusest. Eesti metsa- ja puidusektori aastane maksupanus riigieelarvesse oli 2019. aastal üle 1,07 miljardi euro ehk umbes sama palju, kui me kulutame haridusele.

Meil on maailmatasemel metsateadus ja -haridus. Meil on rikkalik metsaressurss, mida tuleb kasutada arukalt Eesti rahva huvides. Hoiame oma metsandust ja käitume tõelise metsariigina. Head rahvusvahelist metsapäeva!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head rahvaasemikud, valitud ja vannutatud pead! Loomulikult head rahvusvahelist metsapäeva, kuigi meil siin ka täna on läinud päris mitmedki asjad metsa. Eile, muide, oli rahvusvaheline makroonipäev ja ilmselgelt on ühe mehe juba ära tüüdanud [see], et iga nädal helistab Macron ja teeb talle mingeid ettepanekuid. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida.

Ma olen siin puldis teinud päris palju ettepanekuid, aga need ei jõua mitte kuskile. Võib-olla tegemist on sellega, et mind peetaksegi natukene radikaalsemaks inimeseks, aga selline ma olen, võta või jäta. Isamaa rahvuslased on rõhunud pikalt sellele, et Kremli propagandale tuleb kriips peale tõmmata. Siin saalis me ei jõudnud mitte kuskile, mitte kuskile. Poliitikud, meediaeksperdid väitsid ja ütlesid, et need on agad, agad, mille pärast ei saa. Tuli Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, pani kinni.

Eelmisel reedel oli siin noorte[parlamendi istung] ehk [simulatsioon Noorte] Riigikogu. Niinimetatud Isamaa fraktsioon tuli seal välja mõttega – mille peale me, saadikud, oleme ka vastanud, mille tegi Eesti Relvaomanike Liit –, et Vene Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikelt, kes elavad Eestis alalise või ajutise loaga, võetaks relvad ära ja relvaluba tühistataks. Küsimus ei ole üldse mitte väikses probleemis, sest erinevatel hinnangutel on ikkagi 2000–3000 lahingrelva nende käes. Tuletan meelde: need inimesed on vandunud truudust tänastele agressorriikidele. See asi sujub.

Nüüd teine asi, vaenule õhutavad sümbolid. No ei lähe, ei lähe. Käin siin puldis nagu paljasjalgne Tõnisson ikka ja jälle ütlemas, et oleks vaja midagi teha. No ei lähe, ei lähe. Täna läks! Täna esitas Isamaa eelnõu, mis keelustaks vaenu õhutavad ja agressiooni ülistavad sümbolid, siis ka selle relvamuudatuse, mille, usu või ära usu, noorteparlament võttis vastu juba eelmisel reedel. Ja täna toetas mind selles mõttes ka Anti Poolamets, kes tuli täpselt samasuguse [ideega]. Õiguskomisjonis meil tekkis ka sellekohane diskussioon, aga Poolametsaga me jäime härrasmeesteks ja ei öelnud, et meil on plaanis üle anda sellised eelnõud. Aga me jõudsime õiguskomisjonis vahvale mõttele, et me räägime äkki järgmisel nädalal, mis on siis üle-ülejärgmine nädal, ja võib-olla siseminister hakkab meiega seda asja arutama. No me teame tema seisukohta, et see on nagu juhtumipõhine. See aga ei rahulda meid.

Nüüd on kaks asja läinud susisema. Ma ei näe seda jõudu, kes kuskilt mujalt seda teeb. Sa küsid, mida sina, kodanik ja valija, saaksid teha selle jaoks, et me minimeeriksime kõiki neid ohte, et meil ei korduks see, mis toimus kunagi Luhanski ja Donetski oblastis. Esiteks, hea valija, tuleta meelde, kelle sa valisid Riigikokku, siis võta temaga ühendust ja küsi, kas ta toetab eelnõusid vaenu õhutavate sümbolite keelamise ja ka relvalubade äravõtmise kohta agressorriigi kodanikelt, kes siin viibivad. Ja kui sealt hakkab mingi ümmargune "aga" tulema, siis küsi, kas Eesti rahvuslik julgeolek on ebaolulisem kui tema parteiline seisukoha puudumine. Survesta oma saadikut, sest praegusel hetkel meie naaberriik on ühe riigiga juba sõjas ja ta on aastaid, aastaid meid hoiatanud.

Ah jaa, meie keskis on ju neidki, kes kiidavad takka seda, et sõda on õigustatud, et Venemaa teeb kõike hästi. Kui nendel inimestel juhtub olema aga mingi elamisloataotlus sisse antud – kas me tahame neid Eesti ühiskonda? Või kellel on juba ajutine elamisluba? Ma arvan, et nad võiksid elada rahulikult mõnes teises kohas, mitte Eestis. Ja just sellepärast, et meie siin Eestis saaksime rahulikult elada. Me tahame ainult rahu siin maamuna peal. Slava natsii, smert vorogam!

Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Homme näeme.