Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head infotunni jälgijad! Head külalised! Tere päevast! Alustame 9. märtsi infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 24 Riigikogu liiget, puudub 77.

Tänases infotunnis on hea meel tervitada järgmisi valitsuse liikmeid: rahandusminister Keit Pentus‑Rosimannus peaministri ülesannetes, tervise‑ ja tööminister Tanel Kiik ning välisminister Eva‑Maria Liimets.

Head ametikaaslased! Üksteist teemat on tänaseks infotunniks ette registreeritud. Mul on teile palve ja ettepanek, et me võiksime selle lahendada järgnevalt: iga küsimuse juures on üks täiendav küsimus ja lisaks veel üks küsimus saalist. Kui see sobib ja proteste ei ole, siis sellest võiks lähtuda.

Alustame nüüd esimese küsimusega. Selle on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt, sellele vastab valitsuse liige, tervise‑ ja tööminister Tanel Kiik ning teemaks on asutuste ühendamise ja töö ümberkorraldamise plaanid. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud tervise‑ ja tööminister! Minu küsimus puudutab plaani viia tervishoiuvaldkonnas läbi, ma julgeksin isegi öelda, riigireform. On plaan ühendada teatud asutused ja töö ümber korraldada. Me kõik teame, et jutt käib Terviseametist ja Ravimiametist, aga ka Tervise Arengu Instituudist ning sellest, milline on tema roll tulevikus. Järsku te mõne sõnaga sellel teemal räägiksite? Sotsiaalkomisjonis meile lühiajaliselt seda tutvustas Maarjo Mändmaa, kantsler, aga aega oli väga napilt ja küsimusi palju. Kui te sellele küsimusele vastama hakkate, järsku oleks võimalik saada teie vastusest teada ka seda, kas on tehtud mingisugune analüüs, mis näitab, et see ühendamine muudab asja paremaks. Aastal 2017 või 2016 oli selline analüüs, mis näitas, et see ei ole väga hea mõte. See on väga ammu olnud Sotsiaalministeeriumi töölaual, tervise- ja tööministritel. Seni selle teemaga edasi mindud ei ole. Kas on õige aeg sellega edasi minna nüüd, kui meil on väga-väga palju muid probleeme? Ja me kõik teame, et probleemid töötamises olid Terviseametil. Aga Ravimiamet ja Tervise Arengu Instituut on oma ülesannetega, mis riik ja ministrid on talle pannud, suurepäraselt hakkama saanud. Järsku te natukene seda selgitate?

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Helmen Kütt, tänan väga põhjendatud küsimuste eest! Tõepoolest, see asutuste ühendamise temaatika on olnud tervisevaldkonnas väga pikalt laual. Ka Terviseamet ise on oma loomult tegelikult ühendasutus ehk sündinud erinevate asutuste liitmise teel. Toonane analüüs tõesti kätkes endas Terviseameti, Ravimiameti ja Tervise Arengu Instituudi ühendamist. Analüüsi tulemusena toona loodi TEHIK ehk Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus. Viidi kokku teatud IT-võimekused ja arendused. See oli, ma arvan, kindlasti mõistlik. Tegelikult on ka teiste ministeeriumide valitsemisalade tavapärane praktika selline, et viiakse kokku IT‑ ja digilahendused ja muud tugiteenused.

Praegu oleme tõesti teinud täiendava analüüsi, mis puudutas eeskätt järelevalve poolt. Seal hinnati kõiki Sotsiaalministeeriumi järelevalveasutusi laiemalt, vaadati nii tervisevaldkonda, sotsiaalvaldkonda kui ka töövaldkonda. Oli ettepanek teha selle põhjal laiem ühendasutus – või vähemasti kaaluda selle tegemist –, mis hõlmaks Terviseametit, Ravimiametit ja võib-olla ka Tööinspektsiooni või vähemalt osa nende ülesandeid.

Oleme loonud eraldi juhtrühma ja tõesti kohtunud ka esmalt eri asutustega, eeskätt selles võtmes, et Terviseameti ja Ravimiameti funktsioonid‑tegevused üle vaadata ja mõelda, mil määral annaks nende liitmine positiivset tulemust, eeskätt kompetentsi koondava asutusena ja loomulikult ka kriiside ajal mõnevõrra võimeka ja suurema asutusena. Minu meelest näitas ka COVID‑19 kriis päris hästi seda, mis seal salata, et väikses õhukeses asutuses suure, riiki hõlmava kriisi puhul põlevad inimesed väga kiiresti läbi, sest nad on ülesannetega üle kuhjatud. Võib otse öelda, et Terviseamet jäi natuke nagu hiidlaine alla, kui kahe aasta eest eriolukord kehtestati ja kogu see koroonaviiruse kriis algas. Kindlasti oleks ühendasutus toona olnud võimekam, nii nagu me oleme näinud näiteks Politsei- ja Piirivalveameti puhul, see on suur ühendasutus, kus on kriisijuhtimise võimekust, samuti töötajatele puhkuse või asenduse pakkumise võimekust selgelt rohkem, kui seda saab olla väikeses asutuses. See on üks konkreetne näide.

Tervise Arengu Instituudi puhul on eeskätt juttu olnud tõesti ennetustegevuste ja haigekassa vahelisest paremast sünergiast. Ehk ka praegu on siin omajagu dubleerimist selles, mida teeb haigekassa ja mida teeb Tervise Arengu Instituut, nii et teatud kohti oleks võimalik kokku viia. See oleks minu arvates mõistlik. Oluline on loomulikult see, et see kompetents, mis seal on, nii teadusvaldkonnas kui ka eriti registrite vaates, kuskile ära ei kao. See ongi tegelikult juhtrühma ülesanne või roll rahulikult läbi analüüsida ja kaardistada, millised liitmised on mõistlikud, mis annavad riigile tervikuna lisandväärtust, et tervisevaldkonnas oleksid tugevamad ja paremad asutused, mis on koostööpartneriks tervishoiuasutustele.

Täna ei saa keegi sada protsenti öelda, et see liitmine tuleb. Ütlen selle kohe ära. Tegelikult on see ju lõpuks parlamendi otsus, mitte isegi valitsuse otsus. Praegu me teeme eeltööd selle nimel. Ma arvan, et sellise ühendasutuse loomine on printsiibina õige ja mõistlik suund. Seda, kas see on praegu, kui meil on (Juhataja helistab kella.) mitu kriisi korraga, tehtav, näitavadki analüüsid.

Nüüd täpsustav küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Aitäh, minister, teile selle selgituse eest! Ma saan ka aru, et see otsus ei ole mingi otsus veel, vaid see on lihtsalt analüüs, mille käigus juhtgrupp kujundab oma arvamust. Aga küsisin ka seda, kas juhtgrupp tugineb oma töös ka mingile analüüsile või plaanib selle tellida. Just nimelt see, millele ma vihjasin, mis oli 2016 ja mis näitas tegelikult [ära] nõrkused. Ja veel kord: ma ei ole öelnud, et Terviseamet töötas halvasti kriisi ajal või kroonviiruse ajal. Ma ütlen lihtsalt, et ta oli ette valmistamata, nii nagu enamik meist ei olnud valmistunud kroonviiruse tulekuks ega selliseks uueks olukorraks. Ja need, et tõepoolest seal olid juhtimisvead ja et meil oli mitte külmkapp, vaid soekapp, puhur töötas külmkapis, on juba järgmised detailid.

Küsimus on lihtsalt selles, et Ravimiametil ja Tervise Arengu Instituudil on väga selged oma ülesanded, ehkki kindlasti on ühistöö ja koostöö. Näiteks 2021. aastal leppisid ju ministeeriumid juba kokku valdkondadeülese ennetustegevuse põhimõtetes ja tõenduspõhise ennetustegevuse kompetentsikeskuse loomise just nimelt Tervise Arengu Instituuti. Kas on plaan siiski selle juhtrühma otsuste korral tellida ikkagi erapooletu analüüs, mis näitab selgelt välja nõrkused ja tugevused, et ei juhtuks niimoodi, et on tehtud-mõeldud, mitte mõeldud-tehtud? 

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Ministeeriumi eestvedamisel tõesti selline esmane analüüs tehti, nagu ütlesin, järelevalve valdkonnas. Tõsi, see ei käsitlenud niivõrd Tervise Arengu Instituudi poolt ega teadus-arenduse telge ja ennetustegevuse telge. See juhtrühm kindlasti võib tellida veel analüüse. Nii või naa ta kaasab oma töösse nii olemasolevate asutuste juhte, partnereid ja eksperte nii väljastpoolt kui ka tervisevaldkonnast. Kindlasti ma olen selles mõttes nõus, et see on sihuke üheksa-korda-mõõda-üks-kord-lõika-küsimus.

Mul on väga kahju, et tervisevaldkond ja, võib öelda, Eesti riik tervikuna on liikunud kriisist kriisi. Ehk tegelikkuses need ühendused ja ühendamised oleks loomulikult lihtsam ära teha sellisel rahulikumal ajal. Aga viimased paar aastat on näidanud, et me ei teagi, millal see rahulikum aeg tuleb. Tegelikult, veel tagasiulatuvalt mõeldes, ma olen küll seisukohal, et kui meil oleks enne seda kriisi olnud need asutused vähemasti üle vaadatud, funktsioonid üle vaadatud, osaliselt liidetud, oleks ka tegelikult viirusekriisi seljatamine olnud mõnevõrra lihtsam. Ehk me näeme seda mitme eri ministeeriumi valitsemisalas, et ühendamised on andnud teatud sellist sünergiat, need vähendavad dubleerimist ja annavad võimaluse inimesi seal roteerida, paremini ka kriisideks valmistuda, samuti olla paremaks partneriks teistele ministeeriumidele.

Meil on natuke Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas see mure, et meil on suhteliselt killustatud asutuste süsteem. Minu valdkonnas, kui tuua näiteks tervise- ja töövaldkond, on meil haigekassa, töötukassa, Tööinspektsioon, Ravimiamet, Terviseamet ja Tervise Arengu Instituut. Nagu viitasin, on ka TEHIK, siis on veel sotsiaalvaldkonna asutused, nagu SKA, ja siis on veel Astangu. On ka võrdsuspoliitika volinik ja nii edasi. Nii et tegelikult just nimelt meie partnerite vaates see teeb elukorralduse mõnevõrra keeruliseks. Päris palju tuleb tagasisidet tervishoiuasutustelt ja mujalt, et neil võib käia kolm-neli erinevat Sotsiaalministeeriumi allasutuse inspektorit midagi hindamas. See pole ka päris mõistlik. Siin on küsimus, kas on võimalik nende, ütleme, koostööd tõhustada ja ühendada neid olemasolevate struktuuride raames või on mõistlik need ametid liita. Eks sellele järeldusele see juhtrühm peab jõudma. Lõpuks on see parlamendi otsus ja valitsuse otsus enne seda.

Ma arvan printsiibis jätkuvalt, et ühendasutuse loomine on õige, mingil määral on Tervise Arengu Instituut selle asutuse osa ja mingil määral panustab haigekassa. Kindlasti teaduse pool peab jääma alles ja mitte ainult alles, vaid toetatud ka rahalises mõttes ja riigipoliitilises mõttes, kuna teaduspool tervisevaldkonnas on ülimalt olulise väärtusega, mitte pelgalt intellektuaalse huvi poolest, vaid otseselt inimeste elu ja tervise kaitse vaates.

Nii et praegu on need protsessid alles algusjärgus. Ma nägin ka väga jõulisi pealkirju meedias. Aga tegelikult kedagi siin ei suleta, kedagi ei sundliideta, vaid küsimus on selles, millisel viisil saaks parimal moel tervishoiuvaldkonna asutuste tööd ümber korraldada ja kas see on tehtud tõesti selle uue kriisi valguses.

Veel kord: mul on kahju, et need kriisid üksteist taga ajavad, aga see on reaalsus, kus me elame.

Üks lisaküsimus saalist. Tiiu Aro, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Kindlasti ei ole mina see inimene, kes on mõistlike kokkupanemiste, liitmiste ja ülesannete jaotamise vastu, sest aastal 2010 sai just minu ajal ja minister Maret Maripuu egiidi all loodud Terviseamet. Aastal 2016 äpardus üritus sellepärast, et ei olnud selget sõnumit, ei olnud strateegilist plaani ja konsultatsioonifirma ütles selgelt, et niisugune asi ei tööta. Praegu on hea meel kuulda, et asi on algusjärgus ja arutatakse, sest see analüüs, mis on meile kättesaadav, mis on tehtud eelmise aasta oktoobris, seal on läbisegi küll järelevalve ühendamist, küll sotsiaalvaldkonna järelevalve lisandumist. See ei ole tõsiselt võetav materjal analüüsiks.

Pealkirjad on ajakirjanduses tõepoolest tõsised. Vähe sellest, asutuste juhid saavad karme kirju, kuidas nad pannakse kinni. Ja ma tean, et on väga tõsised personali lahkumised nii Terviseametis kui ka Tervise Arengu Instituudis. Kuidas te sellele vaatate? Kas selline juba alanud lammutamine on hea sõnum ühendamise läbiviimiseks?

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Tõepoolest, Terviseameti loomisel toona tõesti, nagu ma enne ka viitasin, kindlasti liiguti õiges suunas ja tehti õiget asja. Aga nüüd ongi küsimus selles, kas saab teha veel ühe sammu edasi, nii nagu on tehtud näiteks siseturvalisuse valdkonnas, ka nüüd hiljuti ettevõtluse valdkonnas või mitmel pool mujal, kus on tegelikult sarnaste funktsioonidega, kohati ka erinevate funktsioonidega, aga sarnases valdkonnas tegutsevaid asutusi riik ühendanud.

Lammutamist loomulikult vaja ei ole. Ehk kui me räägime ühendasutuse loomisest, siis eesmärk on ju sünergia. Eesmärk on kindlasti tagada töörahu neil inimestel, kes töötavad tervishoiuvaldkonnas. Selles me oleme ühel meelel, et nii Ravimiamet, Terviseamet, Tervise Arengu Instituut kui ka kõik valdkonna asutused on teinud viimastel aastatel ülipalju tööd. Kui räägime Ravimiametist, siis seal algas veel enne COVID-kriisi kogu see apteegireformi temaatika, mida neil tuli vedada, ja siis tuli COVID-kriis sujuvalt peale. Nüüd on omakorda tulnud Venemaa agressioon Ukraina vastu ja see pakub jälle lisatööd kõigile nimetatud asutustele.

Meie eesmärk kindlasti ei ole kedagi kuskilt lahkuma sundida või mingis mõttes, nagu öeldud, lammutada. Vastupidi, eesmärk on liita, ühendada, ka vaadata üle need funktsioonid. Kas me jõuame asutuste liitmiseni esialgses ajakavas või mitte, see, ma ütlen, saab paika lähikuudel. Ehk kui on näha kevade jooksul, et need juhtrühma hinnangud-analüüsid seda ei toeta, kas tulenevalt uuest kriisist või ka sisulistest põhjustest, siis tuleb rahulikult aeg maha võtta. Ja kui me näeme, et me saavutame konsensuse ja saame edasi liikuda, kokku leppida, millised funktsioonid kuhu lähevad, millised inimesed ja osakonnad mis asutuses edasi töötavad, siis saame edasi minna. Sellist jõuga ja kuidagi kiirustades tegemist ma kindlasti mõistlikuks ei pea.

Nüüd kordan iseennast, vabandan selle eest ette, aga ma arvan, et asutuste ühendamine printsiibis on õige, see telg ja suund on õige, aga see ajaraam hetkel, see kriisist kriisi liikumine kahtlemata seda ei toeta. Lihtsalt reaalsus on see, et meil pole kellelgi täna kahjuks võimekust ega kindlust öelda, et näiteks kahe või kolme aasta pärast on rahulikum hetk seda teha. Ja võib-olla tulevikus, näiteks järgmise pandeemia vaates, me tagantjärele vaatame, et oleks pidanud tegema mingid otsused ära COVID-19 kriisi kogemusena ja neid ei saa hiljem tagantjärele tegema hakata.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme, sellele vastab rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus peaministri ülesannetes ja selle teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud rahandusminister peaministri ülesannetes! Väga murettekitav on praeguse valitsuse tegevus, kus riigi elu üritatakse juhtida valitsuse määruste ja korralduste tasemel, mitte seadusmuudatuste läbi ja parlamendis. Näiteks, Liina Kersna üritas just siin hiljuti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse asemel meil põhikooli lõpueksamite lävendi kaotamist sisse viia, lihtsalt oma määrusega. Õnneks see ei läinud läbi. Samuti me nägime, kuidas koroona ajal valitsuse korraldusega jõustati riskianalüüs, mille abil sisuliselt kehtestati meil sundvaktsineerimine, vallandati hulk inimesi, ka meie julgeolekustruktuuridest. Nüüd on saavutatud kohtuvõit, mis veel kord näitab, et valitsus on tegutsenud täiesti vääralt.

Samuti näeme, kuidas Eesti ühiskonnas väga tundlikke ja Euroopast peale sunnitud ideoloogilisi eelnõusid püütakse ELAK-i tasemel sisuliselt sisse sokutada, minnes jällegi mööda parlamendi suures saalis toimuvast arutelust ja avalikkuses toimuvast arutelust. Näiteks, vihakõneseadus ja nüüd anti WHO-le õigus meie terviseküsimustes läbi rääkida ainult Euroopa Liiduga.

Aga tulles tänasesse päeva, sõda Euroopas käib ja inimesed on väga mures just elanikkonnakaitse seisukohalt. Eelmine valitsus alustas sellekohaste töödega, ma loodan, et teie valitsus on pärast algset protsesside seiskamist nüüd tegutsema asunud. Kuuldavasti pidi küsimus varjendite ehitamisest jõudma valitsuse lauale alles selle aasta lõpus. Kas on teada, kus need on, mis seisukorras need on, kui palju neid oleks vaja juurde ehitada ja kui palju see kõik maksma läheks? Missugused eelarvelised vahendid on reaalsed – praegu, mitte siis RES-is ette nähtuna – elanikkonnakaitse tõhustamiseks ja meie esmase kaitsevõime tõstmiseks? Ja kui suured on need summad, mida te reaalselt kavatsete selleks kõigeks eraldada? 

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Olukord regioonis tervikuna ja kindlasti ka Eestis ei ole Putini alustatud sõja tõttu enam võrreldav sellega, mis ta oli aasta tagasi. Reaktsioonid on olnud kiired, on olnud Euroopa Liidu tasandil mastaapsed ja on olnud karmid.

Ka Eesti sees oleme meie teinud otsused lisaraha eraldamiseks laiale riigikaitsele. Õigupoolest tegime me need otsused enne seda, kui Putin sõda alustas. Jaanuarikuus otsustas valitsus eraldada täiendavalt 380 miljonit eurot laiale riigikaitsele. See hõlmab ka elanikkonnakaitsele mõeldud raha suurendamist. Kindlasti on mitte ilmtingimata varjendite ehitamine, vaid varjumise korraldamine, selle läbimõtlemine ja sellest teavitamine üks osa sellest tööst, mis rahastuse sai.

Ma ei jaga päriselt teie hinnangut, et valitsuse selline kiire ja paindlik reageerimine olukorra muutusele on asi, mis ei ole mõistlik, ka juhul, kui seda on vaja teha määrustega. See on olukorda arvestades olnud vajalik ja ma arvan, et nii see tõepoolest peabki olema. Aga nagu öeldud, 380 miljonit, mis jaanuarikuus otsustati täiendavalt eraldada meie julgeoleku ja kaitse tugevdamiseks, sisaldab muu hulgas elanikkonnakaitset. Nii et ka see on juba eraldatud rahaga kaetud.

Kas on tarvilik eraldada täiendavalt raha? Mille jaoks konkreetselt? Ka selleks on kindlasti valmisolek olemas, kui selline vajadus peaks tekkima. Meil on, nagu teile kindlasti väga hästi teada, valitsuses kasutada väga äkiliselt tekkivate erakorraliste ja jooksva aasta eelarves mitte ette nähtud kulude katmiseks valitsuse reservfond. Seda on olnud võimalus ja põhjus kasutada juba sel aastal ja tõenäoliselt tuleb sel aastal veel otsuseid, mis on seotud riigi julgeoleku ja laiapindse kaitsega, võimalik, et ka elanikkonnakaitsega, mida valitsuse reservfondist kiiresti rahastada vaja on. 

Ja nüüd üks täpsustav küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Veel kord, lugupeetud minister! Te siin ütlesite, et määruste tasemel saab tõesti asju kiiremini korraldada. Jah, praegu on see võib-olla asjakohane, aga ma rääkisin oma esimeses küsimuses ikkagi asjadest, mis põhimõtteliselt toimusid ikka siis, kui meil ei olnud mingit sõjategevust ega polnud kiiret kuhugi. Oleks võinud neid asju ajada läbi parlamendi. Ja praegu, ütleme, see, mis läbi ELAK-i käib, eks ole, need asjad samamoodi. Ma arvan, et parlament ja avalikkus tahaks nendest asjadest rohkem kuulda.

Aga tõepoolest, sõjategevus Ukrainas on meid globaalselt lükkamas kümnetesse kriisidesse ka siseriiklikult: hinnatõus energeetikas, toiduained, kütused. Juba praegu ennustatakse kütuste peatset hinnatõusu 2,5 euroni bensiiniliitri eest, mis omakorda tõstab koheselt hindu kõigis kaasnevates sektorites. Eluasemekuludes, igal pool. Eriti raske on maal elavatel inimestel, kes otseselt sõltuvad autotranspordist, ning kõikide kaupade ja teenuste kättesaadavus sõltub ju otseselt kütuste hinnast. Kuidas selle kõigega toime tulema peaks ja milline on teie nägemus riigi tulevikust? Vastus ei saa olla, et see on meie kõigi isiklik mure või ühine mure, kuidas toime tulla. Valitsus ei ole selles olukorras süüdi, see ei ole nagu vastus. Ka seda, et mujal on sama olukord, me oleme juba kuulnud.

Me teame, et sõda Ukrainas kujundab drastiliselt ümber kogu meie senist elukorraldust, kuid siiski, kui vaadata, mida teevad teised riigid, siis kõigi riikide valitsused astuvad juba praegu konkreetseid samme, mõtestavad ümber oma energiapoliitikat, kaitse- ja julgeolekupoliitikat, tegelevad toidujulgeolekuga, piiravad strateegiliste kaupade väljavedu riigist, koguvad varusid, tegelevad oma elanikkonna hakkamasaamise seisukohalt prioriteetsete küsimustega. Mis on teie valitsuse plaan?

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Praegu on lääneriikide jaoks Ukraina toetamine, ukrainlaste toetamine ja Putini alustatud sõjategevusele vastamine kindlasti teema number üks. Kindlasti kätkeb see ka eri riikide siseseid ... Ma ei tea, kuidas korraldus on, kui küsija lahkub ... Ahah, jah, arusaadav. See kätkeb ka riigisiseseid otsuseid. Te viitasite tõesti energia hindadele ja olukorrale, mida me energia hindadega oleme näinud tegelikult juba mõned kuud. Ma arvan, et praeguseks tõepoolest on kõigile selge, et Kreml, Putini režiim kasutas energia hindadega manipuleerimist ka osana Ukraina sõja ettevalmistusest. Eelkõige hindadega manipuleerides põhjusel, et lääneriigid oleksid parasjagu tegelemas oma sisemiste värelustega ajal, kui Putin proovib röövida vabadust Prantsusmaa-suuruselt Euroopa riigilt. See on olnud osa sellest kampaaniast. Putin, Kreml kasutab gaasi ja naftat relvana. Kõige parem viis muidugi toimivaks lahenduseks on tegelikult sellest sisuliselt eluohtlikust sõltuvusest täielikult vabaneda.

Need kavad ja plaanid, mis nüüd on töösse läinud ka teistes Euroopa Liidu riikides, on osa sellest. Vene gaasist vabanemine on absoluutselt õige ja ainumõeldav eesmärk. Eile tutvustas Euroopa Komisjon plaani, kuidas selleni jõuda, ning see peab minema töösse võimalikult kiiresti ja täiemahuliselt. Ka Eestis on vaja teha olulisi investeeringuid energiaefektiivsusesse, et me kasutaksime energiat võimalikult vähe, et meil oleks vajadus kasutada energiat võimalikult vähe. Kindlasti Euroopa Liidus tervikuna võimekuste juurdetekitamine on väga oluline osa Venemaa gaasi ja energia mõju vähendamisest.

Aga muidugi teie räägite tänasest olukorrast, tänastest hindadest. Kui me räägime energia hinna leevendamise paketist, siis see on Eestis vastu võetud, selle suurusjärk oli üle 300 miljoni euro ja loodetavasti praeguseks, kevadeks sellest piisab. Aga loomulikult käib juba ettevalmistus ka sügiseseks perioodiks. (Juhataja helistab kella.) Ma ütleksin nii, et praegu ei tohi välistada mitte ühtegi varianti, mitte ühtegi võimalust, mitte ühtegi lahendust, mis on arukas.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Mul on väga hea meel, et täna on meil siin rahandusminister peaministri ülesannetes. Ma muidugi eelmise küsimuse kommentaariks ütleksin nii: see, et Euroopa Komisjon arutab kümne aasta plaanis Vene gaasist väljumist, ei saa olla Eesti valitsuse plaan. Me seisame silmitsi võimalusega, et põhimõtteliselt selle nädala lõpuks keerab Venemaa oma gaasikraani ka Eestile kinni ja meil ei ole mitte midagi sellisel juhul. Seal ei ole nagu hindade kompenseerimisega midagi teha.

Aga ma tuleksin lisaeelarve juurde. Mulle jäi kõrva teie esimesest vastusest, et te plaanite neid erakorralisi kulutusi, mis on seoses sõjaga tekkinud, võtta valitsuse reservist. Mulle tundub, et see ei ole päris piisav kate. Muidugi, Reformierakonnal on siin pikk ja kuulsusrikas ajalugu riigikaitse suhtes, ütleme, ambivalentsel hoiakul. Jürgen Ligi tahtis omal ajal ajateenistuse ära kaotada ja õõnestas sõjaväeluuret. Ansipi ajal tühistati arengukava, mis nägi meile ette õhutõrjet ja soomusmanöövervõimekust. Ja veel eelmisel sügisel võttis Reformierakonna valitsus vastu arengukava, mis jättis õhutõrje jälle välja. No nüüd on sõjaajal ikkagi viimane aeg korrigeerida neid seisukohti, ja selles ei ole midagi häbiväärselt. Paraku on Reformierakonnal pikk ja kuulsusrikas ajalugu ka Exceli tabelisse ja tasakaalus eelarve fetišisse kinnijäämisega.

Mul on konkreetne küsimus: kas seoses Ukraina sõjaga korrigeerib valitsus plaane ja tuleb Riigikogusse viivitamatult lisaeelarvega, mis tegeleb nii riigikaitse investeeringutega, vajaliku elanikkonnakaitse investeeringutega kui ka võib-olla vajalike kompensatsioonimehhanismidega nendele energiahindadele? Või te tõepoolest tahate jätkuvalt selle ära teha riigieelarve tavapärase strateegia planeerimise käigus? 

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt, ärge hirmutage sellega, et kui Venemaa otsustab vastusena sellele mastaapsele sanktsioonipoliitikale, mida Euroopa Liit on teinud, et kui Venemaa ja Putin otsustavad gaasikraanid kinni keerata, siis sellele järgneb katastroof. Ei järgne. Selle peale on mõeldud. Tegelikult meie enda, Eesti energiavolinik on teinud väga tõsist ja tugevat tööd juba ette selleks valmistumiseks.

Kui peaks juhtuma, et Venemaa keerab praegu gaasikraanid kinni, siis Euroopa Liit saab selle kütteperioodi lõpuni hakkama. Edasiseks on mõeldud selle peale, kuidas leida alternatiivsed tarnijad, et ei oleks sõltuvust ainult Venemaalt tulevast gaasist, ja kuidas väga kiiresti – seal, kus võimalik – asendada gaas teiste energiaallikatega. Loomulikult on mõeldud sellele, kuidas investeerida väga kiiresti oma täiendavate võimekuste tekitamisse ning kuidas võtta maha kohmakad administratiivsed piirangud seal, kus nad neid investeeringuid või reaalsete võimekuste loomise elluviimist praegu takistavad. See plaan on Euroopa poole pealt olemas, selle elluviimisega juba tegeldakse.

Lisaeelarve ja kaitsekulutuste täiendav rahastamine. Kõigepealt, ma jällegi kasutan võimalust ja alustan sellele küsimusele vastamist veel kord üle korrates, et Eestile praegu sõjalist ohtu ei ole. See on oluline, sest ärevus ühiskonnas on tegelikult väga suur. Aga meie julgeoleku tugevdamiseks ja toetamiseks tuleb loomulikult teha kõik, mis on vajalik. Nagu öeldud, me tegime jaanuaris otsuse 380 miljoni euro täiendavaks eraldamiseks juba väga kõrgetele kaitsekuludele. Ja meie jaanuarikuus tehtud otsus oli selle eest osta täiendavat laskemoona, kaitsetehnikat, see tähendab muu hulgas osta näiteks Javeline ja Stingereid. Praeguseks me teame, et just need on osutunud ka Ukrainas peetavas sõjas kõige efektiivsemaks, nii et see on kindlasti olnud õige ja mõistlik otsus.

Tänu sellele, et me tegime selle otsuse, täiendavat raha eraldada, ära juba jaanuarikuus, siis praeguseks me teame, et me säästsime tegelikult 100 miljonit eurot. Või teisisõnu, kui me praegu alles teeksime otsuseid ja asuksime samu vajalikke asju hankima, siis me maksaksime selle eest 100 miljonit eurot rohkem või saaksime 100 miljoni eest vähem vajalikku laskemoona. Ajad on praeguseks lihtsalt hoopis teistsugused, ka tarneajad.

Kas on vaja teha lisaeelarvet? Kas on vaja võtta täiendavalt laenu? Veel kord: välistada ei saa praegu ühtegi nendest võimalustest. (Juhataja helistab kella.) Kõik, mida on vajalik teha, tuleb teha. Ja ühtegi võimalust, mis on arukas, välistada ei tohi. 

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, sellele vastab tervise- ja tööminister Tanel Kiik. Teema on ühiskonna lõhestamine. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab koroonapasside kehtivust ja koroonapiiranguid, mis jätkuvalt lõhestavad Eesti ühiskonda, jagavad kaheks. Need tekitavad täiesti mõttetuid täiendavaid kulutusi, mis võiks minna tervishoiusüsteemi arendamiseks ja plaanilise ravi elluviimiseks. Tänaseks on olukord selline, et meie naaberriikides koroonapass ei kehti juba ammu. Soome, Rootsi, Taani, Leedu ja ka Läti on oma otsused teinud, meie oleme ainsana siin [ikka veel piirangutega]. Praegu on nii, et koroonapassiga inimesed ja koroonapassita inimesed võivad üheskoos olla ühistranspordis, sõita bussis, rongis ja taksos, nad võivad olla üheskoos koosolekutel, nõupidamistel ja tööl, nad istuvad kontoris sama laua taga. Aga samal ajal kaheks tunniks kinno või sealtsamast kontorist ühe laua tagant koos lõunale nad minna ei tohi – siis tekib nakkusoht, kui nad lähevad pooleks tunniks lõunale, kuigi nad on kontoris kümme tundi üheskoos. See on täiesti mõistusevastane olukord.

Ma mõtlen ka piirangutele. Nüüd kehtestati laskesuusatamise maailmakarika etapile – välistingimustes, hajutatud üritusel – osalejate, pealtvaatajate piirang. Samal ajal on tuhanded inimesed koos näiteks Saku Suurhallis. Kõik see on nii mõistusevastane. Inimesed teevad selleks, et saada liikumis‑ ja ühiskonnas aktiivselt osalemise vabadust, PCR‑teste, millele kulub iga kuu miljonites raha, mis võiks minna näiteks perearstidele või mujale tervishoiusüsteemis. Ma saan aru, et nüüd on lootusekiir, et valitsus langetab otsuse ja koroonapassi nõue lõpeb. Aga kas keegi vastutab ka nende miljonite eest, mis on mõttetult kulutatud? 

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Tõepoolest, see, milleni te lõpuks jõudsite, on see, et tegelikult oleme ju teinud valitsuses mitu otsust ära veebruari jooksul. Ehk kui veebruaris see debatt tõstatus, Keskerakonna eestvedamisel, siis leppisime kokku esimesed leevendused. Veebruari keskpaigast alates ei küsita COVID-tõendit alaealistelt, ei küsita seda välistingimustes. Need on otsused, mida oleks võinud isegi varem teha, eeskätt see välistingimuste pool, sest seda toetas nii eelmine kui ka praegune teadusnõukoda. Ma arvan, et ka laste puhul siiski [oleks võinud passi nõude varem kaotada], kuna alaealised ise ei ole alati tingimata need, kes otsustavad enda vaktsineerimise üle.

Me leppisime toona kokku arutelu järel koalitsioonis ka konkreetsed kriteeriumid, millal riigisisene COVID‑tõend laiemalt kaob. Umbes 25 sümptomaatilist patsienti hospitaliseerituna, kümne päeva keskmisena, oli toona see tase, kus me olime. Võib öelda, et nüüd me oleme vahepeal sellest tasemest küll selgelt tõusnud mitu nädalat, aga taas langustrendis ja tõenäoliselt jõudmas selle 25-ni nädalavahetusel, hiljemalt uue nädala alguses. Leppisime eile valitsuse tasandil eraldi veel tehniliselt kokku, et me korraldame sel juhul telefoniistungi, mille järel võetakse maha nii COVID‑tõendi nõue kui ka kellaajaline piirang. Selles valguses need leevendused on, võib öelda, päevade, mitte enam nädalate ega kuude küsimus. Ma arvan, et selle otsusega me jõuame siiski Lätist ette, kui nüüd naabritega võrrelda, kuna Läti puhul minule teadaolevalt on see kuupäev 1. aprill, kui riigisisene COVID‑tõend kaob.

Kas oleks võinud [neid otsuseid] varem teha? Noh, siin oli erisuguseid arvamusi. Oli koalitsiooni arutelu kahe valitsuspartneri vahel ja oli ka teadusnõukoja seisukoht, mis ei toetanud kiiremat leevendamist. Eks nende leevendustega ja ka piirangute seadmisega on üldse nii, et meil ei ole kahte paralleelset maailma – me kunagi ei tea, mis on täpselt konkreetse piirangu mõju, leevenduse mõju või mis oleks saanud, kui me oleksime teinud neid otsuseid teistmoodi. Selle üle saab ainult teoretiseerida.

Küsite niipidi, et mis on nende meetmete kulu olnud. Ma arvan, et kokku võttes on kõigi nende COVID‑piirangute kulu olnud ikkagi positiivne selles vaates, et nad on tervikuna aidanud ära hoida ja vähendada nakatumist, suurendada vaktsineerimisega hõlmatust, seeläbi kaitsta inimeste elu ja tervist ning tulla pandeemiast tugevamana läbi. Kui vaadata ikkagi Eestit teiste riikide võrdluses, siis võib öelda – usun, et siin olete minuga nõus –, et meie piirangud on olnud võrdlemisi leebed. Jah, võib-olla praegu on kõrgema vaktsineerimise hõlmatusega riigid kiiremini leevendusi teinud, aga tegelikkuses ka täna Eestis on ju praktiliselt ühiskond avatud. Meil pole olnud kunagi komandanditundi, meil pole olnud kunagi välistingimustes maskikandmise nõuet, meil ei ole olnud kunagi vaktsineerimise eest trahve või kohustuslikku vaktsineerimist üle välja nagu väga mitmes Euroopa riigis ja ka nendesamade riikide hulgas, keda te praegu nimetasite, ütleme, lähipiirkonnas, lõunanaabrite seas. Ehk me oleme pigem olnud leebed, liberaalsed. Seda näitavad ka meie majanduskasvu ja ettevõtluse näitajad, et oleme kriisist läbi tulnud seeläbi võrdlemisi tagasihoidlike kahjudega, võrreldes võib-olla mõne riigiga, kus kehtestati rangemad piirangud. (Juhataja helistab kella.)

Täpsustav küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma tõesti loodan, et valitsus jõuab lähipäevadel kokkuleppele ja langetab mõistliku otsuse. Ma selles osas olen nõus teiega, et meie piirangud võrreldes mitmete teiste riikidega laias laastus ei ole olnud kõige rangemad, aga meie piirangute hulgas on olnud ääretult palju vastuolusid, ebaloogikat ja ebaõiglust. Selle poolest me oleme küll, ma arvan, seal Euroopa riikide eesotsas. Aga see selleks.

Mu täiendav küsimus puudutab väga aktuaalset teemat: põgenikud. No me teame, et ka sõjapõgenikud on mitmes staatuses: need, kes on saabunud enne tänast päeva, kui jõustuvad teatud kriteeriumid, ja need, kes saabuvad pärast, ja Ukraina kodanikud ja mitte Ukraina kodanikud – neid käsitletakse väga erinevalt – ning lisaks Eesti kodanikud.

Kas te saate lühidalt selgitada, kellele ja mil määral nüüd laieneb kõigepealt tervishoiuteenuste kättesaadavus? Kas laias laastus võib öelda, et põgenikel on samad õigused mis Eesti kodanikest ravikindlustatud isikutel? Või jäävad siin erisused? Kuidas on nende töötamisvõimaluste ja töölubadega? Kes ja mille arvel hakkab finantseerima põgenikega seotud lisakulutusi? Kas valitsuses on otsus langetatud? Kohalikud omavalitsused on väga huvitatud sellest teemast, sest neile tulevad suures osas ka täiendavad kulutused, mis tõenäoliselt on pikaajalised. 

Tanel Kiik, palun! 

Aitäh! Väga põhjendatud teemapüstitused. Ma püüan alguses kiirelt selgitada, mis on erisus. Praegu on Euroopas kokku lepitud, et kõik Ukrainast lahkuvad inimesed, kes pärast 24. veebruari või alates sellest kuupäevast, kui Venemaa Ukrainat ründas, sealt riigist tulevad, saavad ajutise kaitse. Ajutise kaitse saamiseks tuleb seda eraldi taotleda. See ei ole automaatne. PPA selle väljastab ja selle alusel antakse ajutine elamisluba üheks aastaks. Nendel inimestel on tõesti õigus saada kõiki tervishoiuteenuseid sarnaselt siin elavate inimestega. Teatud erisused võivad sisse tulla näiteks ravimisoodustustes ja muudes sellistes hüvitistes, mille puhul on mehhanismid mõnevõrra keerulisemad. Siin on kindlasti vaja veel üle vaadata juriidiline pool. Erisus võib tulla sisse ka selles, kas tegemist on lapse, eaka või tööealisega, kuna siin on erinevad terviseteenused ka Eesti elanikele. Näiteks on alaealistele hambaravi tasuta, eakatele on teatud hüvitised, tööealistel on hüvitised väiksemad ja nii edasi.

Teistele inimestele, kes on siin juba varem viibinud, laias laastus ju kehtivad need kriteeriumid – kui me räägime Ukraina inimestest –, mis neil olid enne. Kui inimene on näiteks töötanud siin, siis on tal ravikindlustus, sest ta käib reaalselt füüsiliselt tööl ja maksab sotsiaalmaksu, õigemini tema tööandja maksab tema eest sotsiaalmaksu. Eakatel on samamoodi need hüved tulenevalt õiguslikust staatusest. Nende staatust me ei muuda.

Küll aga on valitsuses ettepanek, millega me tuleme parlamendi palge ette, nimelt tahame pikendada nende siin töötamise õigust. Kui me räägime lühiajalistest töötajatest, kelle puhul on see 365 päeva 455 päeva jooksul, või hooajatöötajatest, kellel on see 270 päeva 365 päeva jooksul, siis nende lube me soovime tegelikult pikendada. Praeguses kriisiolukorras ei ole tõenäoliselt mõistlik inimestel, kes siin panustavad, naasta oma kodumaale. Võib-olla tuleks neil minna kohtadesse, kuhu naasta pole tegelikult isegi füüsiliselt võimalik. Veel vähem oleks mõistlik see, kui nad hakkavad selle pärast pendelrändama, et vahepeal Ukrainas ära käia, siis taas Euroopa Liidu piiri ületada ja seejärel omakorda ajutist kaitset taotleda. See on ebahumaanne ja ebaadekvaatne variant. Nii et nende inimeste õigused ja neile pakutavad teenused kehtivad sarnaselt sellega, mis oli enne. Meie ettepanek parlamendile on tõesti selline: pikendada nende siin töötamise õigust, et nad saaksid ka edasi neidsamu teenuseid, ravikindlustust, et nad saaksid panustada töökohta, siin oma peret ülal pidada ja nii edasi.

Mis puudutab lisakulusid, siis ma olen väga seda meelt, et need mahud on niivõrd märkimisväärsed, et meil valitsuses sellele peale vaadata. Tõenäoliselt on see lisaeelarve küsimus, sest rahavajadus on tervisevaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas, tööturu valdkonnas, haridusvaldkonnas, kultuurivaldkonnas, siseturvalisuses ja kohalikes omavalitsustes. Me räägime tegelikult kümnetest, kui mitte sadadest miljonitest eurodest. Hästi lihtsustatult võib öelda, et näiteks tervisevaldkonna eelarve ühe inimese kohta aastas on 1300 eurot, see on iga Eestis elava inimese kohta. Kui on 10 000 inimest, siis lihtne matemaatika näitab, et me räägime suurusjärgus 100 miljonist eurost.

Ja nüüd lisaküsimus. Palun, Helmen Kütt!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud tervise- ja tööminister! Ma loodan ka, et teil on võimalus nädalavahetusel teha telefonikõne kaudu istung ja siseriiklikult nii koroonapass kui ka kellaajaline piirang kaovad. Aeg on selleks kindlasti küps. Võib-olla oleks veidi varemgi [võinud seda teha].

Kuna esimese küsimuse juures mul puudus võimalus kolmandaks küsimuseks, siis ma kasutan seda praegu siin. See puudutab tervishoiuasutuste nõndanimetatud riigireformi ja selle juhtgrupi moodustamist. Järsku te sellessamas arutelus lahendate ära ka selle teema, mis puudutab haigekassat. Väga selgelt kasutatakse tihti positiivset varianti, sõna "tervisekassa". Me kõik teame, et meil on olemas Eesti riigis haigekassa seadus. Ma olen nõus, et heal lapsel võib olla mitu nime. Aga see, kuidas hooti kasutatakse "tervisekassat" ja siis kasutatakse "haigekassat", tekitab inimestes küsimusi ja segadust. Kui on vaja seda lahendada mõne seaduse muutmisega, siis kindlasti on sotsiaalkomisjon selleks valmis, aga praegu tekitab see väga palju küsimusi, sest sama asutust nimetatakse kahe erineva nimega ja tegelikult seaduses ei ole sellekohast viidet, et me võiksime seda nii nimetada. Me ei nimeta ju Sotsiaalministeeriumi sotsiaalse sidususe ministeeriumiks – või kui nimetame, siis lihtsalt mingis naljavõtmes –, me nimetame seda ikka Sotsiaalministeeriumiks. Järsku oleks see ka teema, mis vajaks lahendamist.

Kuna mul on veel mõni minut aega, siis küsin selle kohta, mis teil ilmselt jäi eelmisele küsimusele vastates selgitamata. Kuigi see pole otseselt teie valdkond, aga ikkagi. See puudutab eakaid inimesi, kes on tulnud Ukrainast, nende pensioni teemat. Kui te teate sellest teemast midagi, siis äkki te natuke kommenteeriksite. Oleksin tänulik.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Alustangi Ukraina poolest. Kõigepealt alustan faktitäpsustusest iseenda kohta. Ma kogemata ütlesin enne, et 10 000 inimese tervisekulud on 100 miljonit aastas – nad ikkagi on suurusjärgus 10 miljonit aastas ja natuke peale. See 100 miljonit oleks arvutus selle alusel, kui võtame nii, et iga Eesti elaniku kohta on meil riigieelarves suurusjärgus 10 000 eurot aastane kulu. Ehk piltlikult öeldes iga 10 000 inimest lisaks võib tähendada riigile potentsiaalselt 100 miljonit kulu. See on sihuke hästi kirvemeetodil tehtud arvutus. Loomulikult kõik sõltub sellest, kas inimene töötab ja panustab tagasi, on ta eakas või laps ja nii edasi. Aga lihtsalt need mahud, mastaabid, millest me räägime, ei ole enam mõõdetavad miljonites, vaid kümnetes kui isegi mitte sadades miljonites, pikemas plaanis.

Nii. Teine pool on Ukraina inimeste pensioniõigus. Meie ettepanek tõesti on see, et tulenevalt õigusruumist nad saavad rahvapensioni. Neil ei ole siin staaži, seega pole neil siin võimalik saada tavapärast pensioni, esimest-teist sammast, kolmandat ammugi mitte, aga neil on õigus saada rahvapensioni, täpselt nii nagu tööealistel inimestel, kes ennast töötukassas registreerivad, on õigus töötutoetusele, seni kuni nad töökoha leiavad. Ma arvan, et on mõistlik, kui me ühest küljest, ütleme, tagame inimestele vajaliku toetuse elamiseks ja toimetulekuks, aga samal ajal hoiame neid ka näiteks töötukassas arvel. See annab meile ülevaate, kui palju inimesi neist töötab, ning see annab võimaluse pakkuda tööturuteenuseid. Teine variant oleks, et nad oleksid pelgalt näiteks kohalikus omavalitsuses toimetulekutoetuse saajad, puhtalt sotsiaalabi peal.

Nüüd see küsimus, mis oli tervisekassa kohta. Jah, heal lapsel mitu nime. Kui mäletate, siis kunagi ammu tegelikult nii haigekassa nõukogu kui ka töötukassa nõukogu seda nimevahetust toona toetasid. Tookord tekkis takistus reklaamikulude või teavituskulude tõttu. Need oli ette nähtud haigekassa nime muutmisel tervisekassaks ja ka töötukassa nime muutmisel töökassaks. See oli mõned valitsused tagasi, kui see debatt oli. Ma arvan, et printsiibis on nimevahetused mõistlikud, aga kindlasti sellist suurt laialdast kampaaniat teha või sinna raha eraldada pole vaja. Ma olen nõus, et riigireformi raames laiemalt oleks mõistlik need nimevahetused ära teha. See kindlasti ei ole prioriteet, aga printsiibina, eriti praegu, kui me tahame üha rohkem rõhutada, et töötukassa pole koht töötutele, vaid inimestele, kes tahavad tööd leida, ennast täiendada, keelt õppida, digioskusi arendada ja nii edasi, siis sõna "töökassa" või mingi muu sarnane nimetus on ajakohasem ja sobivam kui "töötukassa". Täpselt niisamuti ei anna haigekassa mõiste edasi seda terviseedenduse ja tervise hoidmise mõtet, millele me üha rohkem püüame ju rõhuda, teades, et inimeste tervena elatud aastate tõusu saame eeskätt panustada tervislikumate eluviiside, tervist toetava keskkonna ja terviseteadliku käitumise kaudu, märksa vähem aga sellega, kuidas me haiglas pakume teenust inimestele siis, kui nad on juba haigestunud.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Mart Helme ja sellele vastab välisminister Eva-Maria Liimets. Teema on suhted Venemaaga. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ministrid! Ma ei saa lihtsalt, ma pean natuke kommenteerima ka eelmise ministri vastuseid ja ma võtan [appi] ühe praegu Riigikogus mitteesindatud erakonna juhi sõnad. Järeldus teie vastustest on see, et eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel. Kõik ülejäänud on privilegeeritud, välja arvatud eestlased, kes ei saa ei hambaravi ega haigekassa kindlustust ning kes peavad üle elama kõik triaažid ja plaanilise ravi vähendamised. Aga ülejäänud, kes riiki tulevad, on privilegeeritud ja saavad kõike. Aitäh selle kõige eest! See on suurepärane sõnum meie tublidele inimestele, kes Ukrainat ihust ja hingest toetavad.

Aga välisministrile on mul küsimus. Meie lõunanaabrid Läti ja Leedu on langetanud julge ja pragmaatilise otsuse: mitte väljastada enam viisasid Venemaa Föderatsiooni kodanikele. Me teame, et Venemaa Föderatsioonist on tung Balti riikidesse praegu väga suur. Täna hommikul oli kusagil uudistes, et meie saatkond Moskvas ja konsulaat Peterburis, vist ka Pihkvas, on üle koormatud. Meeletud massid on, kes soovivad saada Eesti viisat, kes otsivad kõikvõimalikke sidemeid Eestiga, et põhjendada oma Eesti viisa vajadust. See kõik koos sisserändega, sõjapõgenikega Ukrainast tähendab meile väga tõsist demograafilist survet, aga ka julgeolekulist probleemi, sest me näeme väga selgelt, kuidas me impordime praegu endale kahe vennasrahva vahelist konflikti, ja me näeme väga selgelt ka seda, kuidas nende inimeste nime all, kes tulevad siia eelkõige Venemaa Föderatsioonist, võivad meie territooriumile imbuda ka Vene eriteenistuste agendid. (Juhataja helistab kella.)

Minu küsimus teile ongi väga lihtne: kas Eesti Vabariik kavatseb lõpetada viisade andmise Venemaa Föderatsiooni kodanikele?

Eva-Maria Liimets, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsimuse esitaja! Esmalt soovin peegeldada tagasi teie esimest kommentaari ja kinnitada, et siia saabuvatele Ukraina sõjapõgenikele tagatakse samaväärne ravikindlustus, mis on kõigil Eesti elanikel. Seega ei ole kavas neile midagi rohkem anda ega tagada.

Kuid nüüd teie küsimuse juurde. Tõepoolest on ka Eesti kaalumas ühepoolset otsust viisa lõpetamiseks Venemaa inimestele. Juhin tähelepanu, et need riigid, kes on praegu teinud sellise otsuse, on selle teinud koos kaasnevate eranditega, näiteks eranditega pereliikmetele, eranditega humanitaarsetel kaalutlustel ja nii edasi, mis tegelikult jätavad lahti siiski viisa andmise tegevused. Eesti kaalutlus on olnud siin praegu selgelt ühene: see otsus oleks mõistlik teha Euroopa Liidu tasandil. Ja selle oleme me tõstatanud Euroopas, et oleks ühine seisukoht selles küsimuses.

Eestis – nüüd ma vastaksin täpselt sellele julgeolekuaspektile – ei ole selles mõttes midagi meie tegevuses muutunud. Eesti teeb alati viisa andmisel kõik kaalutlused ja viisa antakse ikkagi isikutele, kellega ei kaasne julgeolekuriske. Eesti praegu loomulikult vaatab oma konsulaartegevusi üle. Eelkõige loomulikult anname me viisa nendele inimestele, kellel on humanitaarkaalutlus, kellel on pereliikmed, ja turistiviisadega me praktiliselt ei jõua tegeleda.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! No reaalsuse kontroll on ikkagi puudulik valitsuse poole peal. Virtuaalse rahaga kavatsetakse tõsta siin sisejulgeolekut ja elanikkonnakaitset. No kui te väidate mulle, et kõik Eesti inimesed on haigekassa kindlustusega, siis te elate küll teisel planeedil. Kui te arvate, et kõik Eesti inimesed saavad hambaravi tasuta, siis te elate teisel planeedil. Ei ole nii. Kõik Eesti inimesed ei ole kindlustatud ja kõik Eesti inimesed ei saa kõiki raviteenuseid. See on reaalsus. Tehke see reaalsuskontroll endale, astuge sealt Stenbocki majast korra alla, mäest alla, ja minge lihtsate inimeste hulka.

Aga küsimus on välispoliitika kohta. Te olete korduvalt siin saalis olnud seisukohal, et Eesti-Vene piirilepinguga tuleb edasi minna. Kas te olete ka nüüd, pärast 24. veebruari, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas, sama meelt, et Eesti-Vene piirilepinguga tuleb edasi minna? Sest me teame väga hästi, et ei Gruusia sõda ega Ukraina sõda ei ole kahe riigi vahel, vastavate riikide vahel sõlmitud piirilepingud ära hoidnud.

Eva-Maria Liimets, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsimuse esitaja! Lähen siin mõned nädalad ajas tagasi. Juba siis, kui Venemaa Föderatsioon nii-öelda tunnustas kahe Ukraina regiooni iseseisvust, ütlesin ma välja, et seoses sellega ei ole ka Eesti jaoks piirilepingutega tegelemine praegu esmajärjekorras tähtis, sest on palju teisi, rahvusvaheliselt olulisemaid küsimusi, millega me peame oma välis‑ ja julgeolekupoliitikas arvestama ning tegelema. Loomulikult, 24. veebruaril alanud sündmused ehk Venemaa alustatud sõda Ukraina vastu muutis seda olukorda veelgi.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud välisminister! Ma tahtsin küsida teie käest, kas valitsuses on arutatud või olete te näiteks kahepoolselt, Välisministeerium ja Siseministeerium, omavahel arutanud, milline on see käitumismudel, kui me põrkume Eestis oleva viienda kolonniga, kui tekib pro Venemaa väljaastumisi et cetera, et cetera. Kas valitsusel on mingigi plaan nende inimeste isoleerimiseks, nendelt elamisloa äravõtmiseks, ja mis kõige tähtsam, halastamatult riigist väljasaatmiseks?

Eva-Maria Liimets, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsimuse esitaja, aitäh selle väga olulise küsimuse eest! Valitsus on arutanud erinevaid variante, kuidas täpselt Eesti riigis tegeleda sellega, kui agressorit toetavad tegevused Eestis aset leiavad. Näiteks võttis Vabariigi Valitsus hiljuti vastu seaduse, millega ei toetata seda, kui Eesti kodakondsuse saanud isikud lähevad näiteks agressori vägedesse sõjaväkke. Nii et selliseid samme on valitsus astunud. Loomulikult tegeleb Eesti riik kogu aeg ka selle poolega, kuidas Eesti sees vastavad tegevused ära hoida. See on kaitsepolitsei pädevusvaldkonnas ning sellega vastav amet ka tegeleb.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, see on viies. Selle esitab Riigikogu liige Priit Sibul ja sellele vastab rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus peaministri ülesannetes. Teema on väga huvitav – riigieelarve. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Möödunud aastal, kui Vabariigi Valitsus riigi eelarvestrateegiat koostas ja selle valmis sai, siis oli seal riigikaitsekulude vähenemine. Õnneks riigieelarve kokkupanemisel jõuti samasuguste numbriteni ja tegelikkuses, eks ju, me teame, õnneks riigieelarves vähenemist ei toimunud. Praegu käivad ka riigi eelarvestrateegia läbirääkimised. Milliseks meie kaitsekulud seal sisemajanduse kogutoodangust – muidugi, kui te oskate öelda numbritena – kujunemas on? Me teame, et vahepeal valitsus on kogunenud ja teinud julgeoleku valdkonnas otsuse, mis puudutab 380 miljonit eurot, aga kaitseminister on öelnud riigieelarve kontrolli komisjonis, et tänavu jõuab sellest kaitsevaldkonda 2,4 miljonit eurot.

Mul ongi küsimus: kas valitsus plaanib tulla Riigikogu ette lisaeelarvega, et kaitselünkasid täita? Sellest on mitmed inimesed rääkinud, sealhulgas europarlamendi saadik Riho Terras, kes on öelnud, et Eesti riik vajaks miljardilist laenu riigi kaitselünkade täitmiseks. Milline on valitsuse plaan? Kas kogu see teema jääb järgmiste valitsuste kanda või plaanib praegune valitsus midagi teha? 

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea küsija! Ma nüüd vabandan, aga ma pean kasutama seda võimalust reageerida ühele kõlanud väitele, mis küll mitte teie suust ei kõlanud, vaid üks eelnev küsija võttis väita ja öelda, et Ukrainas oma kodudest sõja eest põgenevad ja Eestisse turvalisse peatuspaika jõudvad inimesed on kuidagi privilegeeritud seetõttu, et me pakume neile varju ja et neil on võimalus arstiabiks, et ennast hoida. Minu meelest on see siin parlamendisaalis selliselt kõlanuna absoluutne künismi tipp. Ma tahan kasutada võimalust ja veel kord öelda suur aitäh kõigile nendele inimestele, kes on leidnud võimaluse endale võimalikult sobival viisil pakkuda tuge ja toetada kõiki neid inimesi, kes Ukrainast sõjakoleduste eest praegu põgenevad. Iga kolmas, kes on jõudnud Eestisse, on väike laps. Iga kolmas on väike laps! Nad ei ole privilegeeritud, vaid nad on põgenenud oma kodust ja näinud asju, mida mitte ükski laps ega ükski inimene üle elama ei peaks.

Nüüd teie küsimuse juurde tulles, aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, juba otsustatud 380 miljoni euro suuruse lisaraha eraldamine laiale riigikaitsele tähendab muu hulgas seda, et kaitsekulud kasvavad ka sel aastal, kuigi nad sel aastal tõesti juba olid ajalooliselt kõige kõrgemal tasemel, aga tõenäoliselt jõuavad 2,33%-ni. Kui me räägime nüüd absoluutnumbritest – see protsent võib olla paljude jaoks segane –, siis ütlen, et sel aastal on see 755 miljonit eurot praeguse seisuga. Ei saa välistada, et aasta jooksul on vaja teha veel otsuseid, mis otseselt kaitsevaldkonnale veel raha lisab. Järgmisel aastal on kaitsekulutuste tase 2,44% meie SKT-st, see on ka lisanduva raha arvel, ja see tähendab, et praeguste otsustega jõuavad summad 827 miljoni euroni ja 2024. aastal ületavad need 900 miljonit eurot.

Kas on vaja teha lisaeelarve? Me ei välista ühtegi asja, mis on praegustes oludes arukas. Kindlasti kuulame ära sõjalise nõu, kuulame ära kaitsealase nõu. See nõu on praegu olnud selline: oodata ära ja analüüsida kiiresti Ukrainas toimuvat sõda ja selle pinnalt veel täpsemalt otsustada, millised on kõige efektiivsemad kaitsevõimekused, kuhu täiendavalt vaja investeerida on. Lisaks sellele loomulikult pingutame ja forsseerime me kõiki läbirääkimisi liitlastega. (Juhataja helistab kella.) Meil on kollektiivkaitse, mis tähendab, et ka liitlaste panus meie regiooni ja Eesti julgeoleku tagamisse on väga oluline.

Protseduuriline küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma muidugi vabandan, et ma nii hilja reageerin, aga asi on selles, et proua välisminister Eva-Maria Liimetsa vastus lugupeetud Mart Helme küsimusele lõi mind täiesti hingetuks ja põhimõtteliselt ma ei suutnud nii kähku reageerida, nagu vaja oli. Nimelt teatas välisminister Eva-Maria Liimets, vastates Mart Helme küsimusele, et Eesti Vabariigi valitsus on vastu võtnud seadused. Valitsus võtab vastu seadusi. Ma tahaks nüüd teada, kas vahepeal on toimunud mingid väga olulised protsessid, nii et Riigikogu enam seadusi ei võta vastu. Või tehakse seda koos? Me teame, et Vabariigi Valitsuse antud korraldused ei ole alati kooskõlas põhiseadusega. Aga minu jaoks äärmiselt üllatav see, et Eva-Maria Liimets paljastab suure saladuse: valitsus võtab vastu seadusi. Öelge siis, hea Jüri Ratas, kas ma tõesti olen mingi väga olulise momendi maha maganud?

Aitäh! Me oleme jätkuvalt parlamentaarne riik ja seadusi võtab vastu Riigikogu. Ma loodan, et teil on ka tervisega kõik korras. Kui te ütlesite "hingetuks", siis ma kohe võpatasin. Aga ma loodan, et nüüd on kõik hästi. Kalle Grünthal, palun! Protseduuriline küsimus.

Ma tänan väga selle hea lause eest. Ma annan garantii, et mul on kõik korras, mis siis, et hingetu ei ole. Aga ma jään ikkagi selle juurde, et Eva-Maria Liimets ütles, et valitsus võtab vastu seadusi. Kuidas te seda kommenteerite? Meil on parlamentaarne küll see asi siin. Aga mispärast siis Vabariigi Valitsus seadusi vastu võtab? Mina käsitlen Liimetsa vastuseid nii ja pean uskuma neid. Kuidas see võimalik on?

Aitäh! Mul ei ole seda täpset teksti ees, aga ju oli mõte selles, et eks seda tehakse koostöös. Vabariigi Valitsusel on võimalik algatada seadusi, siis neid algatusi otsustada valitsuse tasandil ja saata need Riigikogu poole teele. Seadusi võtab vastu Eesti riigis ainult Riigikogu, need 101 liiget, kes siin on, mitte keegi teine. Kalle Grünthal, palun! Protseduuriline.

Ma vabandan oma kolmanda protseduurilise küsimuse pärast.

Pole hullu.

Asi selles: ma mõistan, et teil ei ole ees seda stenogrammi, aga vahel mõned asjad jäävad isegi mulle meelde, kui öeldakse vahetult. Proua Liimets ütles, et Vabariigi Valitsus võttis just vastu seaduse. Mida see tähendab?

Aitäh! Ma jään oma kahe eelmise vastuse juurde. Riigikogu võtab vastu seadusi. Nii on. Nii, nüüd on täpsustav küsimus. Ma püüan ... Jah, täpsustav küsimus. Palun, Priit Sibul!

Aitäh, härra esimees! Ärge erutuge. Tundub, et Grünthalil on kõik taastunud, hingamisega oli kõik korras, ta on oma vanas headuses ja esitab taas hulgaliselt protseduurilisi küsimusi.

Aga ma jätkaks. Ma sain aru, austatud minister, et praegu ei ole plaani tulla parlamendi ette täiendava riigieelarve muutusega. Kui ma aru saan, siis käesoleval aastal saab kaitse‑eelarve täiendust 2,4 miljoni euro võrra. Kuigi te ütlesite, et kui olukord muutub ja vajadus on, siis te olete seda valmis tegema.

Ma vaatasin, et kaitsejõudude ülem on öelnud, et nemad suudaks kasutada ära kogu eraldatavad vahendid. Kaitseminister on öelnud nõndaviisi: "Me peame riigikaitse rahastust kasvatama; kas suudame seda teha riigieelarvest või peame selleks võtma laenu, seda peaks ütlema rahandusminister, kuidas meie finantsvõimekus on." Nüüd ma küsingi, kuivõrd kaitseminister ei teadnud, kas te olete omavahel seda arutanud, milline see finantsvõimekus on. Tõsi ta on, et meil on mõistlik ära kuulata Ukraina sõja eksperdid, aga ma arvan, et keegi ei ole paremini selleks olukorraks valmistunud kui need, kes on neid ohtusid ette näinud. Ja meil on kümneks aastaks kaitseinvesteeringute plaan, mida tõenäoliselt oleks praeguses kontekstis mõistlik kordades kiiremini realiseerida, kui see [ette nähtud] on. Kas valitsus on neid teemasid arutanud? Kas te näete selleks vajadust ja kas teil on plaan ka selle teemaga parlamendi ette tulla?

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea küsija! Nagu öeldud, juba jaanuaris tehtud otsus puudutab 380 miljonit lisaraha meie riigikaitsele. Suurem osa sellest läheb täiendava varustuse, täiendava laskemoona hankimisele, mis muu hulgas tähendab, et me tegelikult juba oleme teinud otsuse tõepoolest osta ja hankida ka näiteks Javeline, ka näiteks Stingereid, mis on osutunud Ukrainas kõige efektiivsemaks. Praegu, hetkel, kui meil on Putini alustatud sõja 14. päev, on olnud sõjaline nõu ja kaitsealane nõu oodata ära ja analüüsida Ukraina sõja, ütleme, õppetunde ja tõepoolest kasutada seda sisendina võimalike täiendavate otsuste või juba tehtud otsuste ümberkujundamiseks. Kindlasti tehakse seda esimesel võimalusel ja ilma igasuguse viivituseta.

Ma ikkagi veel kord rõhutan muu hulgas seda, et NATO põhimõte on kollektiivkaitse, mis tähendab, et julgeolekut tagatakse kollektiivselt. Seetõttu kõik need otsused, mida meie regiooni, ka Eesti julgeoleku tugevdamiseks on teinud meie liitlased, parandavad ja tugevdavad meie julgeolekut, riigikaitset. Praegu on meil liitlasi tõepoolest Eestis kohal rohkem kui kunagi varem. Meil on NATO Forward Presence'i lahingugrupis praegu Briti pataljon, on Prantsusmaa kompanii. Meile on järgmiste nädalate jooksul saabumas täiendav Briti pataljon. Suurendatud kohalolek on planeeritud Eestisse jätta mitmeks kuuks. Veel Briti sõdureid saabub Eestisse koos tehnikaga. Eestis on ka Taani kompanii. Meie õhuruumi kaitsevad Ameerika Ühendriikide kõige võimsamad hävituslennukid, ka Belgia õhuväe F-16 lennukid. Õige pea lisandub Prantsusmaa õhuväekontingent. Ehk need on sammud, mida kõike on täiendavalt teinud ka meie liitlased.

Me oleme kindlasti ääretult tänulikud nende otsuste eest, aga see kõik tähendab, et loomulikult meil tuleb ka endal veel pingutada. Me oleme mitmesugustes läbirääkimistes jätkuvalt ka meie liitlastega ja teeme kõik selleks, et kaitsevõimekus tõesti hüppeliselt kasvaks. Kas on vaja lisaeelarvet? Nagu ma olen täna mitmel korral öelnud, võimalik, et on vaja, ja me oleme selleks valmis, sellega parlamendi ette tulema. (Juhataja helistab kella.) Aga võimalusi ka julgeolekuolukorra tugevdamiseks ja parandamiseks on veel ja me forsseerime neid tõepoolest kõiki, sest see on absoluutselt kõige olulisem, prioriteet.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kogu maailm on vapustatud sellest, mis toimub Ukrainas, ja jälgib mureliku pilguga seda sõda, mis seal toimub. Ka Eesti, meie valitsus, praegune valitsus on võtnud vastu palju otsuseid, kuidas Ukrainat toetada, muu hulgas ka rahaliselt ja erinevaid viise pidi. Aga samas me ei tohi ära unustada, et meie enda riigis ei ole ka nii turvaline ja julge olla. Me ei saa välistada seda, et võimalik sõjalise agressiooni sihtmärk võib olla järgmisena Eesti. Sellega seoses ma sooviksin teada, milliste summade eest toetatakse, rahastatakse Eestis elanikkonna kaitset tagavaid tegevusi. Millised summad on riigieelarves selleks suunatud või siis on erandkorras suunatud, et kindlustada meie elanikkonna kaitse, kui me satume juhuslikult sõjalise agressiooni sihtmärgiks?

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh! Eestile ei ole sõjalist ohtu. Isegi seda tüüpi spekulatsioon parlamendi tasandil ei ole kindlasti otstarbekas ega mõistlik olukorras, kus arusaadavalt ärevust on inimeste hulgas palju. Kõik see, mis jõuab meieni Ukrainast, ei tule enam mitte ainult läbi telepildi või interneti, vaid tuleb praegu juba vahetult ja otse nende inimeste kaudu, kes on Eestisse turvalist peatuspaika otsima jõudnud. See on kohutav ja loomulikult on seda muret palju. Nii et ma tõepoolest palun, et ka teie, kellel on kindlasti oma oluline toetajaskond, kinnitaksite üle seda parimat teadmist, mis on: Eestile praegu sõjalist otsest ohtu ei ole. See on kindlasti oluline.

Kui teie küsimus puudutas täiendavat otsust 380 miljoni euro eraldamiseks, siis ütlen, et 4,5 miljonit lisaeurot eraldati Päästeametile ka selleks, et elanikkonna kaitse arendamisse panustada, seda ette valmistada ja vajalikud tegevused teha. Samuti on Politsei- ja Piirivalveametile täiendavalt selle jaanuarikuus tehtud otsusega eraldatud pisut üle 22 miljoni euro, mis muu hulgas sisaldab elanikkonna kaitset ja ka kriisideks valmisoleku arendamist. See on täiendav raha lisaks sellele, mis on eelarves juba arvestatud ja mille parlament on heaks kiitnud.

Tõesti, praegustes oludes see kindlasti on olnud oluline ja vajalik panustamine. Kui aasta edenedes, päevade edenedes tekib olukord, kus on vajadus kiiresti veel raha eraldada, siis kõige kiirem viis selleks on valitsuse reservfond. Selleks on vaja valitsuse otsust ja selle tegemiseks me kindlasti oleme valmis.

Kert Kingo, palun! Protseduuriline küsimus.

Tänan! Ma palun istungi juhatajat, et ta kas instrueeriks eraldi üle või juhiks ministrite tähelepanu, et meil ei ole siin selgeltnägijate tuleproov. Meil on parlamendisaal, kus ministrid peavad täpselt samamoodi nagu meie, parlamendiliikmed, vastutustundlikult suhtuma sellesse, mis maailmas toimub ja millised mõjud võivad ka meie riigil olla, mitte hakata siin ennustama ja oletama, ma ei tea, mille pealt. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. See on kuues küsimus, selle esitab Riigikogu liige Rene Kokk, sellele vastab tervise- ja tööminister Tanel Kiik ning teema on erakorralise meditsiini kättesaadavus. Rene Kokk, palun!

Suur aitäh, lugupeetud esimees! Austatud minister! Kõigepealt mul on ettepanek või soovitus, et lõpetage see maskikandmine ära. Võtke ennast kokku valitsuses. On aeg see ajaloo prügikasti visata, vähemalt selleks korraks.

Aga küsimus. Juba pikemat aega on ju probleem – me oleme arutanud seda ka siin –, et meil on väga pikad järjekorrad erakorralise meditsiini uste taga. Inimesed ootavad seal tihti tunde ja tunde oma murega. Kahtlemata tunnustan neid arste ja meedikud, kes selle tööga tegelevad, mul ei ole selle kohta etteheiteid. Aga midagi tuleb ette võtta. Viimase paari aasta jooksul kahjuks on ka omal olnud paaril-kolmel korral vaja seal käia. See ooteaeg on ikka ebamõistlik. See on ebamõistlik aeg, mis peab ootama EMO-s ukse taga. Kas on mingeid plaane, kuidas seda vähendada? Sest mõnda aega tagasi doktor Arkadi Popov ühes raadiosaates ütles, et jah, me peamegi vaatama näkku asjaolule, et me toomegi meditsiiniteenuseid pigem väikestest kohtadest linnadesse. Mis teie plaan on? Kas ikkagi on plaanis tulevikus peale Tallinna ka maakonnakeskustes kvaliteetset arstiabi pakkuda ja erakorralist meditsiini toetada? Või suundume me sinnapoole, et ainult linnas on [arstiabi kättesaadav] ja jätkuvad samasugused järjekorrad? Kas teil on töös mingisugused sammud, kuidas erakorralises meditsiinis järjekordasid vähendada? Ja missugused plaanid on maakonnahaiglatega – kas toetatakse ikkagi ka nende tegevust ja vaadatakse, et kogu meditsiin ei koonduks ainult suurlinnadesse? 

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Alustades taustast, võib öelda, et viimased paar aastat on olnud meil COVID-19 pandeemia, mis on tegelikult ka neid probleeme mitmekordselt süvendanud. Ühest vaatest on olnud rohkem erakorralise meditsiini osakonda pöördujaid ja teisalt on olnud omajagu ka neid olukordi, kus tõesti tervishoiutöötajad on pidanud näiteks nakkuse tõttu eemal olema. Aga ka tavalisel ajal, võib öelda, juba enne pandeemiat on EMO järjekorrad olnud pigem pikad. Siin on kaks peamist põhjust. Üks on üleüldine tervisevaldkonna struktuur, ülesehitus ja rahastus. See on selline pikaajalisem küsimus, sest meil on liiga vähe tervishoiutöötajaid elaniku kohta, meil on õdede puudus, meil on arstide puudus. Selle lahenduseks oleme näiteks kokku leppinud tervishoiuvaldkonna ja haridusvaldkonna vahel konsensusleppe, et õdede vastuvõttu järk-järgult suurendatakse – praeguse 8500 pealt tahame jõuda 2030. aastaks 12 000 õeni. Seal hulgas on ka väga mitmed teised tervishoiuspetsialistid, kelle vastuvõtu arvu me tõstame. Loomulikult on oluline, et neile oleks tagatud ka töökohad ja väärikad palgad ning et me ei koolitaks lihtsalt tervishoiutöötajaid näiteks välisriikide jaoks.

Teine pool, mis on samuti pikaajaline mure, on see, et väga palju pöördutakse EMO-sse ehk erakorralise meditsiini osakonda tervisemuredega, mis ei ole tegelikult erakorralised. Ehk siin on küsimus selles, millisel hetkel on mõistlik sinna pöörduda või millal piisab kõnest perearsti nõuandeliinile 1220 või ka oma perearsti/pereõe poole pöördumisest. Siin on küsimus selles, et kõigil pole võib-olla see suhe perearstiga nii hea või ei ole inimene perearsti nimekirjas ja läheb sel põhjusel just nimelt EMO järjekorda mõne murega, mis tegelikult ei ole ajakriitiline, aga kokku võttes annab seeläbi oma panuse selle järjekorra pikenemisse. Kindlasti EMO-sse on õige pöörduda, kui on ajakriitilised tervisemured, mis tahes traumad või muud sellised olukorrad. Vältimatu abi korral võib loomulikult helistada ka kiirabisse, kui on veelgi kriitilisem seis. Aga selliste leebemate tervisemuredega on mõistlik alustada oma perearstist/pereõest või perearsti nõuandeliinist 1220. See annab tegelikult EMO-dele võimaluse keskenduda oma põhitööle.

Nüüd see teine pool ehk maakondlikud haiglad. No ma olen ikka seda meelt, et tervishoiuteenused peavad olema üle riigi kättesaadavad. Kindlasti ei ole mõeldav, et inimene hakkab erakorralise murega sõitma, ma ei tea, kümneid või sadu kilomeetreid ühest riigi otsast teise. Seetõttu on ka täna ju haiglavõrgu süsteem selline, et igas maakonnas on vähemalt üks haiglavõrgu haigla, mõnes maakonnas mitu. Ma arvan, et printsiibina on selline lähenemine mõistlik. Loomulikult see eeldab ka tervishoiutöötajate olemasolu, enne viitasin konsensusleppele, ning omajagu on debatti ja küsimusi praegu haiglate rahastuse üle. Meil on teatud piloot tehtud Hiiumaa Haigla näitel, mida rahastatakse eraldi baaseelarvega, mitte tavapärase tervishoiuteenuse mahtude järgi nagu teisi. Eks see on mõttekoht, kas võiks ka mujal maakondades kasutada samuti seesugust rahastusmudelit, mis annab haiglale toimimiseks suurema kindlustunde.

Täpsustav küsimus. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma sellega päris nõus ei taha olla, et EMO-s on palju neid, kes ei peaks seal olema, ehkki neid kahtlemata, kindlasti on. Minu hinnangul töötab see vastuvõtusüsteem päris hästi, meedikud vaatavad ära juba enne, kui inimene saab üldse EMO ukse taha, kes seal üldse peaks olema, kes mitte. Need, kes seal ikkagi ei peaks olema, üldiselt saadetakse päris konkreetselt ära. Aga sellegipoolest on järjekorrad väga pikad, teinekord isegi kuus-seitse tundi.

Aga tulles nüüd tagasi selle juurde, mis on mõnes mõttes seotud erakorralise abiga, eks me praegu aitame Ukrainast tulevaid sõjapõgenikke ja eks see paneb ka mingil määral meie meditsiinisüsteemi omaette surve alla. Aga küsimus on siin konkreetne. Kuidas meil on riigis seis marutaudi ravimite ja vaktsiinidega. Teadupärast Eestis on marutaud väga hästi kontrolli all ja selles mõttes on teinud väga head tööd vastavad ametkonnad, kes on marutaudi vastu vaktsineerinud ja külvavad iga aasta metsadesse vajalikke ravimeid. Aga me teame ju, et praegu tuleb siia väga palju sõjapõgenikke koos lemmikloomadega. Ja me teame ka seda, et väljaspool Eestit, meie naaberriikides ja Ukrainas on probleeme marutaudiga. Kas me oleme valmis selleks, et meil hakkavad olema Eestis marutaudijuhtumid? Sest me oleme tegelikult elanud ajas, kus meil praktiliselt pole enam aastaid ja aastaid selliseid asju olnud. Kas me oleme selleks valmis?

Tanel Kiik, palun!

Aitäh küsimuse eest! Me oleme kaardistanud ära loomulikult nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna sõjapõgenike võimalikud tervisemured ja vajadused, üldistatuna, iga riik teeb loomulikult seda tööd kohapeal konkretiseerituna. Ehk tõsi on see, et Ukrainas näiteks vaktsineerimisega hõlmatus on madalam kui Eestis, pea kõigi vaktsiinide puhul, ja ka riiklik immuniseerimiskava mõnevõrra meie omast erinev. Siin on tegelikult Terviseamet seda tööd teinud ja ka ECDC ehk Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, mis on juba varem, COVID-i pandeemia ajal tuntuks saanud, on teinud omalt poolt ka soovituslikud juhised ja tabelid selle kohta, milliseid vaktsiine ja ravimeid tuleks varuda. Oleme ka oma riiklikud varud üle vaadanud. Peast ma teile praegu marutaudivaktsiini või vastavate ravimite koguseid loomulikult öelda ei oska, aga need kaardistused on tõesti tehtud, hinnangud on tehtud. Tõsi on see, et täiendavate ravimite soetamise vajadus meil tõenäoliselt on, sellega oleme ka iseenda arvutustes ja kaardistustes arvestanud. Me näeme ka seda, algsete prognooside järgi, et see inimeste hulk võib ületada ka 10 000 piiri, see on juba sisuliselt realiseerunud või realiseerumas. See tähendab ka seda, et rahavajadus loomulikult iga 1000 inimesega, kes siia saabub, on selle võrra kõrgem.

Mida saame igaüks ära teha ise Eestimaal enda elu ja tervise kaitseks alati, mitte ainult tulenevalt sõjapõgenikest, vaid laiemalt? Ise ennast vaktsineerida lasta õigeaegselt ja tagada selle, et meie lapsed on riikliku immuniseerimiskava alusel vaktsineeritud nakkushaiguste vastu. See on kõik teatavasti immuniseerimiskava puhul tasuta inimestele kättesaadav. Ehk siin on hea mõttekoht võib‑olla meil endal üle vaadata, et me ei annaks ise alust ja võimalust mingite pandeemiate tekkeks, nii nagu COVID-19 pandeemia on viimased paar aastat meie riiki ja rahvast räsinud.

Lisaküsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 28. veebruaril lugesin sotsiaalmeediast Põhja-Eesti Regionaalhaigla postitust, kus nad toovad välja, et regionaalhaigla traumakeskus on vajadusel valmis vastu võtma ja ravima sõjavigastustega kannatanuid Ukrainast. Väga tubli üleskutse ja loomulikult kõik riigid peaksidki aitama sellises raskes olukorras Ukrainat.

Aga samal ajal on meil juba üsna pikka aega piiratud plaanilist ravi või lausa peatatud see meie omaenda inimestele, kes on pikka aega olnud järjekorras, olgu puusaliigese väljavahetamise vajaduse tõttu või sapikivi operatsiooniga. Plaaniline ravi on piiratud kõikides valdkondades, ei ole niimoodi, et ainult ühes valdkonnas. Ja põhjenduseks on toodud, et haiglad on olnud koroona tõttu üle koormatud, haiglate võimekus on kriitilisel piiril.

Mul on nüüd küsimus. Kuna endiselt plaaniline ravi on oma inimestele, meie Eesti inimestele, piiratud ja inimesed ei saa abi, siis ma küsin: kuidas on nüüd haiglate võimekus tõusnud, nii et on võimalik võtta juurde väljastpoolt, teistest riikidest patsiente? Aga oma inimestele ei ole võimalik ammu oodatud ravi pakkuda. Kuidas see võimekus nüüd on tõusnud? Seletage mulle palun ära, ma lihtsalt ei saa sellest aru.

Tanel Kiik, palun! 

Suur tänu küsimuse eest! Tegelikult tervisevaldkonnas on alarahastatus mureks olnud juba aastakümneid. See on reaalsus. Siit tuleb alustada, [kui me tahame aru saada,] miks me räägime üldse plaanise ravi defitsiidist ja pikkadest järjekordadest. Me rääkisime nendest juba enne pandeemiat. Nii et see ei ole kahe aasta jooksul tekkinud probleem, vaid see on kahe aasta jooksul süvenenud probleem.

Plaanilise ravi järjekorrad on väga erinevad – selles vaates, et ei ole haiglad läinud nii-öelda ühe lauaga lööma või kärpima, vaid COVID-i osakondi, üksusi on avatud vajaduspõhiselt. Näiteks on mõnda eriala 10–20%  kokku tõmmatud, halvemal juhul on terve osakond suletud, kui on rohkem COVID-i patsiente. Selles mõttes plaanilise ravi kättesaadavus mõnel erialal, näiteks ambulatoorsete vastuvõttude mõttes on isegi paranenud tulenevalt sellest, et ambulatoorset tööd on tehtud rohkem, statsionaarsed ehk haiglasse võetavad raviteenused, näiteks pikaajalised operatsioonid, mis eeldavad ka taastumist, ja intensiivravi – nende puhul on tõesti järjekorrad kahjuks liikunud pikemaks.

Kindlasti Eesti tervishoiusüsteem tuleb toime selle kriisiga, oleme kokku võttes tegelikult päris hästi hakkama saanud, arvestades tervishoiutöötajate arvu ja arvestades pandeemia ajalist kestust. Kaks aastat on see meid kõiki kurnanud, nii et ma tahan siinkohal kõiki tervishoiutöötajaid tänada ja tunnustada.

Mis puudutab Ukraina sõjapõgenike aitamist ja mitte ainult sõjapõgenike aitamist, sest antud juhul te viitasite Ukraina sõjas kannatada saanud inimeste ravile, siis ma arvan, et meie moraalne kohus on neid raskel hetkel toetada. Loomulikult Eesti saab seda teha ja peabki seda tegema oma võimetele vastavalt.

Me oleme Euroopa Liidus ära kaardistanud läbi kriisireguleerimise süsteemide, mis on riikide võimalused. Eesti on öelnud, et me räägime suurusjärgus 53 voodikohast, kus meil on võimalik seda raviteenust pakkuda, tegelikult erinevatel erialadel ehk kõik ei ole ilmtingimata traumade puhul. Neid ravimuresid võib tulla väga palju eri valdkondades, kuna me teame, et Venemaa sõjajõud on ülima küünilisusega rünnanud ju ka haiglaid ja muid tsiviilobjekte, see tähendab seda, et raviteenuste kättesaadavus kohapeal on ka selle tagajärjel vähenenud.

Euroopa Liit teeb siin head koostööd, Eesti panustab oma võimete kohaselt. Aga Euroopa Liit õnneks on suur, selles valguses 440 miljoni inimesega ühendus suudab kindlasti pakkuda Ukraina inimestele märkimisväärselt tuge ja abi. Meie anname oma panuse. Ma arvan, et see on esiteks meie moraalne kohus ja teiseks on ta ka sisult õige selles vaates, et kui Eestis peaks olema mingisugune tõsisem kriis, mis tahes humanitaarkatastroof, looduskatastroof või muu selline põhjus, kas või pandeemia, seesama COVID-19 või mõni tulevane, siis me tahame ja soovime ju, et ka meid raskel hetkel aidataks. Seda valmisolekut tegelikult on ju nii mõnedki riigid ka varem üles näidanud. Võib öelda, et selle pandeemia valguses on mitmed Euroopa Liidu riigid omavahel koostööd teinud, et on patsiente ringi hospitaliseerinud. Ma arvan, et see on selline solidaarsuse märk ja tunnus ning igal juhul on õige oma võimete kohaselt panustada. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Andres Metsoja, vastab välisminister Eva-Maria Liimets ja teema on Ukraina toetamine. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud välisminister! Nii ta on, et sõda külvab hirme ja sinna vahele kõlavad palved. Need palved kõlasid ukrainlaste suust paar päeva tagasi, kui viibisin Ukrainas. Lühidalt kokku võttes on sõnum ühene: sulgege, head eurooplased, taevas, mitte oma silmad. Need sõnumid kõlasid tegelikult läbivalt kõikidel kohtumistel. Meil oli mitu kohtumist: kohtumine kohaliku linnapeaga Lvivis, kohtumine kuberneriga ja kohtumine ka Eesti‑Ukraina parlamendi sõprusrühma esindajaga. Ukrainlased on väga tugevad sõjamehed, nad on väga võitlusvalmid. Põhimure, millest nendel kohtumistel räägitakse, puudutab tsiviilelanikke, kõiki neid lapsi, naisi ja eakaid, kes põgenevad sõja eest. Ukraina sõjamehi muserdab see, et need kokkulepped, mida üritatakse teha agressoriga, ei pea. Ühene küsimus meile on, kas me oleme valmis Eesti riigina sekkuma, algatama õhuruumi sulgemist ja lennukeeluala tekitamist. Ka meieni on jõudnud täna Ukraina Ülemraada selge taotlus selle kohta. Milline see hetkeseis teie vaates on? Selge on see, et Eesti ei saa seda teha üksi, me saame seda teha koos. Aga debatti peab pidama. Mis seisus me oleme? Ja millist perspektiivi te selles küsimuses näete?

Eva-Maria Liimets, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Soovin kõigepealt täpsustada oma eelmises vastuses toimunud sõnavääratust: pidasin silmas valitsuse õigusakti, mitte seadust.

Aga nüüd tulen teie väga olulise, tõsise ja kindlasti ka kurvaloomulise küsimuse juurde. Loomulikult rahvusvaheline üldsus pingutab, et aidata kaasa sõja lõpetamisele ning sellele, et agressor lõpetaks tsiviilisikute pommitamise ja lahkuks suveräänse Ukraina territooriumilt. Abipalved Ukrainast on jõudnud meie kõikideni – nii Euroopa Liidu liikmesriikideni, NATO liikmesriikideni kui ka teiste demokraatlike riikideni – ja arutatakse, mis on võimalused. Kui me räägime nendest organisatsioonidest, kus on riigid, kellel on see tehniline võimalus tekitada lennukeelutsoon Ukraina kohale, siis praegu on väga selge arusaam, mida on välja öelnud ka NATO peasekretär, et NATO ei soovi sellesse sõjalisse konflikti sekkuda ega asuda sõjalisse tegevusse Venemaa Föderatsiooniga. Vastavalt NATO, kellel oleks sõjalistehniline võimekus sellist lennukeelutsooni Ukraina kohal pakkuda, ei ole seda valmis tegema.

Selleks on ka kaalutlused, [miks] ei soovita sõjalist tegevust laiendada. Eesmärk on ikkagi jõuda selleni, et Venemaa oma sõjalise tegevuse lõpetaks, ja selles suunas on meil mitmed sammud töös. Üks on Ukraina toetamine, sealjuures kaitsealase tehnika ja laskemoonaga. Seda on tänaseks teinud üle 20 samameelse riigi. Teiseks suurendatakse Venemaa Föderatsiooni jaoks sõja hinda. Nende rahvusvaheliste sanktsioonidega on tänaseks ühinenud juba peaaegu kogu demokraatlike riikide hulk maailmas.

Mis puudutab samateemalise küsimuse arutelu ÜRO Julgeolekunõukogus, siis ka seal on see küsimus arutelu all. Praegu on keskendutud eelkõige sellele, kuidas tagada humanitaarkoridorid. Kahjuks ei ole viimane nädal toonud mingeid tulemusi, et julgeolekunõukogust sellekohane otsus võiks tulla. Teatavasti on julgeolekunõukogu loodud selleks, et käsitleda maailma rahu ja julgeolekut puudutavaid küsimusi. Julgeolekunõukogul on ka mandaat anda välja otsuseid, mis on riikidele täitmiseks kohustuslikud. Kuna aga üks julgeolekunõukogu liige on Venemaa ehk agressor, siis on selge, et selle otsuse ta praegu vetostaks. Ehk sealt ei ole seda otsust praegu tulemas, kuid arutelud selle üle käivad.

Nüüd täpsustav küsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Loomulikult me nendel kohtumistel küsisime alati üle, kuidas veel saaks olla abiks Ukrainale. Vastused kõlasid nii: esiteks, lennukeeluala; teiseks, lennukeeluala; kolmandaks, lennukeeluala; ja neljandaks, paljud muud asjad veel. Seda on muidugi päris huvitav kuulata, et me jõuame sellise euroopaliku debatiga sinnamaani, et Euroopa ja ÜRO Julgeolekunõukogu justkui peaks arutama seda küsimust koos agressoriga, kes on alustanud sõda. See on minu jaoks kummaline. Aga kuidas te hindate ikkagi seda, kas lisaks NATO liikmesriikide poole pealt vaadatuna võiks tekkida mingisugune lisajõud, sõjavastane koalitsioon, kellel see võimekus on, nii et tegelikult ikkagi sekkutakse? Kui oluliseks te peate Eesti riigi initsiatiivi selles küsimuses? Kas see on pea tulle panemine või on see tegelikult võitlus õigluse eest ja rahu nimel? Või on see pigem agressioon täiendava sõja vallandamise kontekstis?

Eva-Maria Liimets, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsimuse esitaja! Aitäh võimaluse eest sel teemal veel selgitusi anda, sest see on oluline küsimus. Tõepoolest, rahvusvaheline üldsus mõtleb kaasa, kuidas see õigustamatu sõda Ukrainas saaks lõpetatud.

Kõigepealt ma seletan lahti, mida tähendab lennukeelutsoon. See tähendab seda, et lepitakse kokku, et Ukraina õhuruumis teised lennukid ei lenda. Seda tuleb jõuga jõustada. See tähendab seda, et seal peavad olema mingid lennukid, kes seda jõustavad. Eesti riigil neid lennukeid ei ole, nii et seetõttu on meil siin kindlasti esmaaktiivset rolli väga keeruline mängida, sest meil endal selleks vahendeid ei ole. Seetõttu on see kindlasti rohkem arutelukoht nende riikide jaoks, kellel on see võimekus, ja siis on nende riikide otsus, kas nad on valmis minema Ukraina õhuruumi ja hakkama seal alla tulistama Venemaa Föderatsiooni lennukeid. Seetõttu ongi väga oluline seda küsimust arutada ka ÜRO Julgeolekunõukogu tasemel, sest julgeolekunõukogul on mandaat anda riikidele kohustus pidada kinni ühest või teisest kokkuleppest, mis on seotud rahvusvahelise rahu ja julgeolekuga.

Tõepoolest, seal on see probleem, et Venemaa Föderatsioon, kes on selles konfliktis ja sõjas agressor, on ise julgeolekunõukogu liige ja tal on võimalik neid otsuseid vetostada. Kuid ÜRO Julgeolekunõukogu on olnud varem see koht, kus on vastavaid lennutsoone kehtestatud, näiteks Liibüas ja Iraagis. Siis on leitud ka riigid, kes on olnud valmis selle otsuse täitmiseks oma lennuvahendeid andma ja julgeolekunõukogu otsust ellu viima.

Protseduuriline küsimus. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ma vabandan ette, et ma kuritarvitan seda võimalust. Aga äkki te saate kommunikeerida lugupeetud välisministrile, et kõik, mis ta ütles, on õige, aga ei ole relevantne praegu? Eestil ei ole võimekust ja ka NATO-l ei ole praegu võimekust seda õhutsooni kehtestada. Aga üleskutset seda kehtestada me saame teha, see õigus meil on. Ukrainlased rõhutasid pidevalt, et see abi, mis me Ukrainale osutame, on väga vajalik. Nad on väga tänulikud ja nii edasi. Kuid meie põhiline jõud ei ole pagulaste ja, ütleme, meditsiiniliste vahendite saatmine. Meie põhiline jõud on see, et me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed. Meie hääl on oluline. Ja me palume, et Eesti Riigikogu tõstaks oma hääle selleks.

Aga mis puudutab pöördumist ÜRO Julgeolekunõukogu poole, siis välisministril on täiesti õigus – sama hästi me võiksime pöörduda Vene duuma poole, et äkki kehtestavad selle tsooni. Aitäh! Ja palun veel kord vabandust!

Aitäh, hea Mihhail Lotman! Te palusite, et ma edastan selle mõtte. Välisminister on siin Riigikogu saalis ja ta kuulis ise teie mõtet. Nii, liigume edasi. Nüüd lisaküsimus. Rene Kokk, palun!

Suur aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Kahtlemata on Eesti inimesed olnud väga tublid ja Ukrainat aidanud annetustega ja kõige muuga ning aitavad ka edasi. Seda peabki tegema. Aga siin olevad ukrainlased ise on tähelepanu juhtinud sellele, et seejuures on väga oluline jälgida, et sõjalises kaoses see abi jõuaks sinna, kuhu ta jõudma peab. Siit ongi mul teile küsimus. Kas te oskate praegu öelda, kuidas näeb välja see järelevalve, et need abisaadetised või abi, mis me Eesti riigis korjame MTÜ-de kaudu ja sinnapoole teele paneme, ikka jõuab abivajajateni, mitte ei lähe kaduma? Selles mõttes see mure on täiesti põhjendatud, ma arvan, sest läbi aegade me teame, et sõjakolletes ja kaoses kipub tegelikult päris suur hulk abist minema kaduma. Kuidas on Eesti riigis järelevalve üles ehitatud? Kuidas me – annetajad, abiandjad ja Eesti riik ka – saame olla kindlad, et abi jõuab abivajajateni?

Eva-Maria Liimets, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsimuse esitaja! See on tõepoolest praegu väga oluline küsimus, kuidas abi jõuab täpselt sõjakoldesse. Eesti riik on tänaseks andnud abi Ukrainale orienteerivalt 200 miljoni euro eest, millest üks miljon on olnud humanitaarabi. Kaitseväe abi, mis on olulisem, kaitsealane abi, mis Eesti on andnud, on juba Eestist lahkunud ja suures osas jõudnud ka Ukrainasse. Selle abi kohalejõudmise üle peavad arvestust Kaitseministeerium ja tema allasutused.

Mis puudutab humanitaarabi andmist ja sel aastal vastu võetud otsuseid, siis Eesti on andnud sellist abi, mille füüsilist kohalejõudmist on Eesti riik korraldanud, siis näiteks 15. veebruari otsusega otsustati saata varjupaiga varustust, telke, soojendeid, magamiskotte. See otsus tehti koostöös Päästeametiga ja need asjad anti ukrainlastele üle 27. veebruaril. Me oleme pidanud järge, kuidas me saame abi üle anda. Praegu on ka humanitaarkoridorid toiminud niimoodi, et on olnud võimalik Poola või teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kaudu ukrainlastele Ukrainas abi üle anda.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Anti Poolamets, sellele vastab rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus peaministri ülesannetes ja teema on riigikaitse rahastamine. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud rahandusminister peaministri ülesannetes! Te vastasite Priit Sibula riigikaitset puudutavatele küsimustele küllaltki standardselt, et meil on 380 miljonit plaanis eraldada riigi eelarvestrateegia kaudu. Jaa, seda me oleme kuulnud. Ometi on tegu tõepoolest ühe standardse liigutusega, sest laod peavadki täis olema, nad ei saa olla tühjad, laskemoonalaod ei tohi olla tühjad, muidu me peame oma sõjaväge ilmaasjata siin üleval. Samas, kui me vaatame teiste riikide reageeringuid praegusele kriisile, siis need on rahanduslikult lausa dramaatilised. Saksamaa teeb Bundeswehri erifondi, mis on gigantsete mõõtmetega. Poola kasvatab oma sõjaaja kaitseväge pea kahekordseks. Need on liigutused, mis näitavad, et nad on valmistumas äärmise tõsidusega. Teie enda erakonna liige Ants Laaneots on kogu aeg rääkinud võimelünkadest, tohututest võimelünkadest. Johannes Kert rääkis võimelünkadest. Meil on ikka puudu keskmaa õhutõrje ja teisedki võimelüngad haigutavad Kaitseväes. Kas teie erakonnal on valmisolek kaasa tulla nende lünkade kõrvaldamisega? Milliseid viise te selleks ette näete ja kas nende hulka võiks kuuluda ka riigikaitselaenu võtmine? Ma olen aru saanud, et teie erakond on jäänud viimaseks, kes on valitsuses sellele vastu. 

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, austatud spiiker! Hea küsija! Kaitsevõimekuse tõstmine ja selle võimekuse tagamine maksimaalsel tasemel on absoluutselt kõige olulisem, prioriteet, nagu ma olen siin täna korduvalt kinnitanud. Selleks tuleb kasutada võimalusi alates meie enda panustamise suurendamisest. See on otsus, mida teie nimetate standardseks, aga see ei ole olnud standardne otsus, seda me tegime jaanuarikuus täiendavalt juba niigi ajalooliselt kõige kõrgemale kaitsekulutuste tasemele lisaks. Loomulikult tähendab see ka kõikide liitlaste võimaluste kasutamist. Me tõesti oleme liitlastega väga mitmesugustes läbirääkimistes ka praegu, selleks et teha maksimum ja võimekusi siin kasvatada. Seda juba on tehtud teatud ulatuses, aga läbirääkimised käivad praegu, tõenäoliselt ka nendel hetkedel, kui ma siin teie küsimustele vastan. Nii et kõiki võimalusi tuleb kasutada. 

Kui me räägime laenu võtmisest, siis siin ka paneks ikkagi asjad pea pealt jalgade peale. Kõigepealt peab olema selge, mida ja kui kiiresti on vaja hankida. Siis tuleb üle vaadata, millised on võimalused selle tegemiseks. Kui selleks on vaja võtta täiendavat laenu, siis me seda kindlasti ei välista. Kindlasti ei saa välistada ühtegi asja, mis on arukas. Praeguses olukorras ei tohi midagi välistada ja seda me ei tee.

Aga siin on täna tõesti mitmel korral läbi käinud küsimus just nende uute võimekuste ja võimsuste kohta. Rääkides suurtest rahasummadest võib-olla jääb kuidagi ebaselgeks või lahtiseks, mis see siis on, mida me selle raha eest täiendavalt teeme. Ma lihtsalt kasutan siin võimalust veel üle korrata need uued võimed, mis juba on hangetes ja saabumas. Nende hulgas on näiteks meremiinid, on laevatõrjeraketid, on ühekordsed keskmaa-tankitõrjeraketid, on uue põlvkonna tankitõrje granaadiheitjad, on R20 ehk R20 Rahe, nagu me seda oleme harjunud nimetama, täiendav hange või viimane hange ja laskemoona laovarude suurendamine. Juba nimetatud Javelinid – otsus, mille me tegime enne seda, kui Putin otsustas Ukraina vastu sõtta minna. Ja kindlasti ka täiendavalt Balti riikide MLRS‑hange ehk mitmikraketiheitja süsteem. (Juhataja helistab kella.)

Need on näited nendest otsustest, mis juba on tehtud, mis ei ole standardsed ja mis on tehtud just vajadusest ...

Austatud minister, teie aeg!

... meie julgeolekuolukorda tugevdada. 

Läheme edasi. Nüüd on üks lisaküsimus. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Ega siin midagi uut selles mõttes ei ole, et meil oli suhteliselt hea arengukava juba aastatel 2009–2018. Andrus Ansip oli sel ajal peaminister, kindral Laaneots oli Kaitseväe juhataja. See arengukava nägi ette, et teeme 2018. aastaks 42 000‑mehelise sõjaaja kaitseväe ning teeme keskmaa õhutõrje, teeme tankiüksuse ja teeme terve rea muid võimekusi. Aga mis vahepeal juhtus? Kui kindral Laaneots lahkus, siis selle kava põhjal loodav armee kuulutati paberarmeeks, et me ei suuda seda teha, seda ei ole vaja teha. Ja nüüd me väga selgelt näeme, et see oli hea kava ja me oleksime pidanud selle ellu viima. Kindral Laaneots oma viimases artiklis käsitles seda teemat väga põhjalikult ja ma toetan igati tema seisukohti. Kindral Kert nüüd enam rääkida ei saa, sest teda ei ole enam meie hulgas. Aga oma viimases, surmaeelses intervjuus ta loetles ka samad võimelüngad, seda, mis on meil vaja teha, et meil on vaja lihtsalt võimelüngad likvideerida. Te väga õigesti loetlesite seda, mida tehakse, aga see ei kata kaugeltki vajadust. Kui masu tuli ja raha ära võeti, ega siis pärast asemele ei pandud. Aastatel 2014–2015, kui Ukraina sõda algas, siis ka kaitsekulusid otsustavalt ei suurendatud.

Nüüd tegelikult on see moment, kus me peaksime sisuliselt nendesamade põhimõtete juurde tagasi pöörduma, kus me olime. Mul ei ole küsimust. Kui te ei kuula mind, kuulake lihtsalt kindral Laaneotsa. Teil on endal inimesed ja kompetents täiesti olemas.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea küsija! Kaitsevõime, kaitsesse panustatava raha otsustav ja oluline suurendamine, nagu te ka viitasite, on just see otsus, mille me oleme teinud. Kui me räägime ainuüksi sellest aastast, otsusest, mille me tegime juba enne Putini alustatud sõda, siis võrreldes eelmise aastaga lisandus 103 miljonit eurot ja me jõudsime oma kaitsekulutustega 2,3%-ni SKT-st. Nüüd lisandunud otsustega, mis on tehtud pärast seda, kui teie eelmisel aastal parlamendis riigieelarve heaks kiitsite, jõuame me oma kaitsekulutustega 2024. aastaks peaaegu 2,6%-ni. Siin ka eelküsija viitas väga õigesti mitmetele teistele Euroopa ja NATO riikidele, kes väga kiiresti oma kaitsekulutuste protsenti tõstavad ja on jõudmas 2%-ni, kuid Eesti ületab õige pea juba 2,5%. Aga need on kõik olnud absoluutselt vajalikud ja mõistlikud otsused.

Õhutõrjest, keskmaa õhutõrjest rääkides, ka siin me räägime liitlastega koostöös tegelikult praegu ju ikkagi juba mitmesammulisest tegevusest, kus me esmalt tugevdame oma olemasolevaid süsteeme, see tähendab täiendavate radarite ning side- ja juhtimissüsteemidega. Me loome eelduse selleks, et oleks võimalik liitlaste keskmaa ja vajaduse korral ka kaugmaa õhutõrje süsteemid siin regioonis kasutusele võtta ning ühendada need meie enda muude sõjaliste süsteemidega.

Need on tegevused, mida juba tehakse. Ja sõjaline nõu, kaitsealane nõu on see, mida me otsuste tegemisel valitsuses aluseks võtame. Selles saan teiega ainult nõustuda, et see peab tuginema sõjalisele ja kaitsealasele nõule. Need otsused, mida me selle aasta jaanuaris tegime, just nimelt sellele nõule tuginesidki.

Ja nüüd üks täpsustav küsimus. Anti Poolamets, palun!

Mul on küsimus teie erakonnakaaslase seisukoha kohta. Jürgen Ligi tuli välja väga veendunud seisukohaga, et mingisugust riigikaitselaenu võtta ei ole vaja, kogu lootuse paneme liitlastele. Samas, teie siin jätsite ikkagi otsad lahti oma vastuses. See on minu kõrvus palju positiivsem kui Jürgen Ligi ukse sulgemine riigikaitselaenule. Kas te saate oma erakonna positsiooni selgitada ja kuidagi eraldada seda Jürgen Ligi väga veendunud seisukohast, et ei mingeid riigikaitselaene?

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea küsija! Jürgen Ligi ei ole välistanud vajadust võtta täiendavat laenu. Kordan veel kord üle selle, mis on ka valitsuse positsioon: me ei välista midagi, mis on arukas. See kehtib ka kõikide võimaluste kasutamise kohta, mis puudutavad meie julgeoleku tugevdamist ja hoidmist. Me teeme seda muu hulgas väga suuresti ja tugevalt oma liitlaste abiga, kes on väga kiiresti reageerinud olukorrale, on oma kohalolu Eestis kasvatanud ja kasvatavad seda veel. Aga loomulikult peame me ka ise tegema täiendavaid pingutusi. Me oleme olulised otsused teinud juba jaanuaris. Aga veel kord: me ei välista midagi, mis on arukas.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Kalle Grünthal, sellele vastab tervise- ja tööminister Tanel Kiik. Küsimuse teema on teaduspärane tõendamine. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete kommunikeerinud avalikkusele sõnumit, et varsti kaovad piirangud ära, välja arvatud maskid. Selles mõttes ma tahaksingi teada teie teaduspärast tõendust selle kohta. Asi selles, et juba möödunud aasta juulis tegi Eesti Keskkonnauuringute Keskus vastavalt ette nähtud standarditele laiatarbeliste kaitsemaskide kasutusohutuse parameetrite testimise. Sealt tulid järgmised järeldused. Osakeste eraldumine. Testi tulemusel saadi kolme maski mõõtmisel äärmiselt kõrge osakeste [sisaldus] kuupsentimeetris õhus. Kuid selge on see, et sundida inimesi tehnilist tolmu pidevalt sisse hingama pole eriti mõistlik. Edasi mõõdeti hingamistakistust. Hingamistakistus on oluline parameeter, kuna pidevalt kantavate maskide puhul on liiga suure takistuse korral kopsude töö raskendatud. Oluline on ka see, et kõrva taha fikseeritavate maskide näole liibuvus on niigi üsna kesine. Siin toodi välja ka numbrid. Keskmiselt on see 55,65 kuupsentimeetrit õhus, kuigi juba kirurgiliste maskide puhul on see 40.  Edasi ka mikrobioloogiline saastamine. Tulemused on üsna hämmastavad. Maskid, mis peavad inimesi mikroorganismide eest kaitsma, sisaldavad keskmiselt 39,4 bakterit ja 12,6 pärmimikroseent tooteühikul kokku, kokku 52 ühikut erinevaid mikroobe. Ja lõpptulemus on kardinaalne. Tulemused näitavad ühe pistelise partii puhul, et tavakasutusse administreeritavate meetodite ja jõuvõtetega surutavad kaitsemaskid on pigem terviserisk ning häda suurendav vahend. Küsimus: kas te olete teadlik sellest eksperdiarvamusest? Ja kui te ei ole sellest teadlik, kas te kavatsete selle oma otsuste puhul aluseks võtta?

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud küsija! Erinevaid uuringuid ja analüüse on selle COVID-kriisi ajal tehtud rohkem kui isegi teie või mina kaugeltki jõuan kokku lugeda. Ehk kahtlemata on oluline, millist maski inimesed kannavad. Mitmed riigid on näiteks seadnud nõude, FFP2 või FFP3 või ka kirurgilise maski kandmise nõude. Eestis me oleme läinud mõnes mõttes liberaalsemat teed, jäetud inimesele valikuvabaduse, nii et ta võib ise otsustada, millist maski ta kannab. Aga loomulikult on selge, et kirurgiline mask, vastavate standarditega, mida TTJA on hinnanud, ja ka respiraatorid FFP2 ja FFP3 on tõhusamad viiruse leviku tõkestamisel. Aga me oleme jätnud selle vabaduse kanda ka alternatiivseid maske, mitte küll enam salle või muid selliseid nina ja suu katmise võimalusi, mis tegelikult erilist efekti ei oma.

Praegu me tugineme valitsuses eeskätt kahele-kolmele sambale: esiteks, Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangutele, uuringutele ja soovitustele; teiseks, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse hinnangutele ja soovitustele – see on tõesti Euroopas seda ekspertiisi ja kompetentsi koondav koondasutus, mille pädevuses ei ole küll alust kahelda –, ning kolmandaks kindlasti ka teadusnõukoja sisendile. Lisaks sellele, võib öelda, [toetume] ka tervisevaldkonna enda [soovitustele]. Nii et ma ütlesin küll kaks-kolm sammast, aga tegelikult on neid sambaid loomulikult rohkem, nagu Terviseamet, tervishoiuasutused ja haiglad, kes kõik maskikandmise nõuet praegu mõistlikuks peavad.

Kindlasti lähiajal jõuame ka siin otsusteni, mis võib puudutada maskikandmise nõude leevendusi, soovituslikuks muutmist vms. Kevade jooksul kindlasti nende otsusteni jõuame. Väga loodan, et see suvi tuleb viiruse leviku seisukohalt parem kui eelmine. Kui te mäletate veel eelmist suve, siis teate, et jaanipäevani laias laastus olime languses ja siis juulikuus hakkas viiruse levik taas tõusma tulenevalt deltatüve tulekust. Nähtavasti delta ülemäära palju ei hoolinud sellest, et Eestis oli soe periood ja me tavapäraselt oleme harjunud, et nakkushaigused ja viirused siis nii aktiivselt ei levi. Loodame, et omikroni lainega läheb selles vaates paremini, et kevad ja suvi toovad languse ja rahulikuma aja ning see annab võimaluse ka loobuda erinevatest veel kehtivatest reeglitest ja piirangutest.

Kindlasti, kui me valmistume sügiseseks laineks, uuteks viiruseperioodideks, siis vaatame kõigi meetmete puhul hoolikalt üle nii kasuteguri, mida me näeme riigis sees, kui ka teiste riikide hinnangud ja rahvusvahelised uuringud selle kohta, millised meetmed töötavad, millised meetmed töötavad vähem, kuidas eeskätt vaktsineerimise motivatsiooni suurendada ja hõlmatust tõsta, kuna me teame, et see on kõige kindlam viis elu ja tervist kaitsta, aga ka laiemalt, milliste sammudega viiruse levikut kontrolli all hoida, et suudaksime hoida ühiskonda veel avatumana, kui oleme suutnud hoida viimastes lainetes.

Aitäh! Ma palun nüüd nii küsijat kui ka vastajat teha natuke tempokamalt, sest siis jõuab küsida ja jõuab ka vastata. Täpsustav küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Tänan! Teie vastusest tulenes see, et te ei usalda eestlastest eksperte, kes on siin kodumaal seda kõike testinud. Ma võin öelda, et need testid tehti nendesamade maskidega, mida koolides jaotati. Ja edasi, testi tulemused näitavad ühe pistelise partii puhul, et tavakasutusse administreeritavate meetodite ja jõuvõtetega surutavad nõndanimetatud kaitsemaskid on pigem terviseriske ning ‑hädasid suurendavad vahendid. Kasutegurist, nii puhtfüüsikaliste parameetrite alusel kui ka kasutusharjumusi arvestades, pole üldse midagi mõtet rääkida. Küsimus: Tanel Kiik, miks te eirate Eesti teadlaste eksperdiarvamust maskikandmise kohustuse kohta, mis ütleb, et maskikandmisest on rohkem kahju kui kasu?

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Ei, me ei eira Eesti eksperte. Vastupidi, Eesti ekspertide ja ka rahvusvaheliste ekspertide soovitustele, hinnangutele, analüüsidele, uuringutele me ju tuginemegi, olgu Terviseamet, COVID-19 teadusnõukoja eelmine koosseis või praegune koosseis, haiglajuhid, on Euroopa tasandi ekspertiis ja soovitused, mis tulevad, samuti Maailma Terviseorganisatsioon. Ehk tegelikult see toetus ja hinnangud ja analüüsid maskide tõhususe kohta on siiski tervisevaldkonnas pea konsensuslikult vastu võetud üle Euroopa. Seetõttu see maskinõue on olnud väga laialt levinud vähemalt soovitusena või kohustuslikuna nii sisetingimustes kui ka mitmel pool välistingimustes. Välistingimustes ma tõesti seda mõistlikuks ei pea. Ma arvan, et selles valguses on ka Eesti olnud siin mõistlik. Esiteks, ta pole olnud kohustuslik õues, ning teiseks, ta pole kohustuslik olnud ka väikestel lastel ja see on ka tegelikult olnud mõistlik. Ma arvan, et me oleme käitunud päris adekvaatselt selles kriisis, ja usun, et käitume ka järgmistes lainetes. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head Riigikogu liikmed, ma tänan teid küsimuste eest, ja head valitsuse liikmed, ma tänan teid vastuste eest. Infotund on lõppenud.