Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu täiendavat istungit teisipäeval, 1. märtsil. See on kokku kutsutud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 49 lõike 3 ning Riigikogu juhatuse tänase istungi otsuse alusel ja juhatuse ettevalmistatud päevakorraga. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi.

Head kolleegid! Euroopas käib laiaulatuslik sõda, hävitatakse Ukraina riiki, tapetakse süütuid inimesi. Selle juures on mul siiski hea meel tõdeda, et Eesti inimesed ja Eesti ettevõtjad on olnud väga tublid, kaastundlikud, osavõtlikud ja aktiivsed ning panustanud rahaliselt ja humanitaarabiga Ukraina toetamisse. See on ääretult vajalik, sest osaleda nii mastaapses sõjas on ülimalt kulukas. Ülimalt kulukas ka Ukraina riigile ja rahvale. Me peame praegu olema nendega solidaarsed ja neid igati aitama, arvestades meie võimalusi. Ja seda ongi teinud nii Eesti inimesed kui ka Eesti ettevõtjad.

Aga praegune Eesti seadusandlus piirab abi andmist maksuvabalt Ukraina toetamiseks. Seetõttu esitab Isamaa fraktsioon tulumaksuseaduse muutmise seaduse [eelnõu] Ukraina toetamiseks ning selle eesmärk on vabastada annetused, mis on mõeldud Ukraina toetamiseks, tulumaksust. Lühidalt öeldes on eelnõu sisu selline, et [Eesti] residendist juriidiline isik ei maksa tulumaksu Ukraina vabadusvõitluse toetuseks, Ukraina sõjapõgenike toetuseks, Ukraina humanitaarabiks ja Ukraina taas ülesehitamise toetuseks tehtud annetustelt ja kingitustelt, kui annetused on tehtud Eesti Vabariigi valitsuse poolt määratavale kontole kuni 24. veebruarini 2023. Eelnõuga nähakse ette, et annetused vabastatakse tulumaksust tagasiulatuvalt sõja alguse hetkest. Ma loodan, et Riigikogu menetleb seda eelnõu võimalikult kiiresti ja ka toetab seda. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun!

Austatud härra kaitseminister! Austatud parlamendiliikmed! Me jälgime kõik mure ja tähelepanuga Venemaa ründesõda, mis käib praegu Ukraina rahva vabaduse vastu. Parlament võttis selle aasta jaanuarikuus vastu avalduse Ukraina iseseisvuse ja sõltumatuse toetuseks. Parlament mõistis läinud nädalal enne täiemahulise sõjalise rünnaku algust hukka Venemaa kavandatava agressioonisõja pidamise ja väljendas taas ühemõtteliselt toetust Ukrainale. Nädalavahetusel me tegime ettepaneku, et parlament peaks kogunema erakorralisele istungile selle eesmärgiga, et võtta vastu avaldus, teha täiendav pöördumine nende riikide rahvaesinduste poole, kes on pidanud võimalikuks kehtestada [Venemaa vastu sanktsioone] ja ühineda läänemaailma riikide sanktsioonipoliitikaga, rõhutamaks, et seni rakendatud sanktsioonipoliitika ei ole paraku olnud kõikehõlmav ja täielik. Praegu, sõna otseses mõttes sõja toimumise päevadel leiab suuremahuline kaubandus läänemaailma riikide ja Venemaa vahel tegelikult ikkagi aset. Seetõttu on meie ettepanek, et tänase parlamendi koosoleku ajal oleks väga mõistlik kuulata ära kaitseministri informatsioon ja riigikaitsekomisjoni esimehe ettekanne. Me peame nendel kriitilistel päevadel andma kõigile oma sõpradele signaali, et tuleb tegutseda ja pingutada veel rohkem. Venemaa on vaja täielikult isoleerida maailma kaubandusest ja kehtestada talle täielik kaubandusembargo. Lisaks me pakume selle pöördumise projektis välja rea muid praktilisi samme. Me loodame, et suudame parlamendis tänase päeva jooksul viivitusteta seda pöördumist menetleda ja võtta selle vastu. See on vähim, mida me seadusandjana oma seisukohtade ja avaldustega saame teha nendel kriitilistel tundidel Ukraina riigi ja Ukraina rahva toetuseks. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ning otsustame vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele nende edasise käsitlemise.

Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.

Nüüd on päevakorra kinnitamine. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 55 lõikest 1 tuleb täiendava istungi päevakord istungi alguses kinnitada. Täiendava istungi päevakorras on riigikaitsekomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Euroopa julgeolekuolukord seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu" arutamine. Kinnitamisele tulev päevakord on teie laudadele jagatud. Siim Kallas, palun! (Hääl saalist.) Selge. Nüüd me peame seda päevakorda hääletama. Alustan hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 1. märtsi täiendava istungi päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 77, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on päevakord kinnitatud.

Asume nüüd menetlema oma esimest päevakorrapunkti, milleks on riigikaitsekomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Euroopa julgeolekuolukord seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu" arutelu. Lubage mul lühidalt tutvustada selle arutelu korda, mis tuleneb Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 153. Nimelt, olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Euroopa julgeolekuolukord seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu" arutamise kord. Kõigepealt on kaitseminister Kalle Laaneti ettekanne, kuni 15 minutit, ning siis on küsimused ja vastused, kuni 20 minutit. Seejärel on riigikaitsekomisjoni esimehe Enn Eesmaa ettekanne, kuni 10 minutit, ning siis jälle küsimused ja vastused, kuni 10 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe küsimuse. Peale seda on läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Kalle Laaneti.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Minu ettekanne koosneb põhimõtteliselt kolmest osast. Sissejuhatuses [räägin], milline on olukord, mis on toimunud, teises osas tahan rääkida, kuidas me oleme Ukrainat aidanud, ja kolmandas, kuidas Eesti on kaitstud või kuidas me soovime Eestit kaitsta.

Venemaa alustas agressioonisõda Ukraina vastu kuus päeva tagasi, Eesti sünnipäeval, samal hetkel, kui New Yorgis algas ÜRO Julgeolekunõukogu erakorraline istung Ukraina küsimuses. (Juhataja helistab kella.) Piisab sellest ilmselgelt mitte juhuslikust ajalisest kokkulangevusest, et veenduda Putini režiimi põlguses rahvusvahelise õiguse ja riikide õiguslikul võrdsusel põhineva korra vastu, kuid ka ülemaailmse rahu tagamiseks loodud organisatsiooni võimetuses, seni kuni Venemaa omab vetoõigust. Detsembrist alates on olnud näha, et Venemaa ei panusta diplomaatiale, esitades mõistlike ettepanekute asemel täiesti ebarealistlikke ultimaatumeid.

Putini režiim valmistus aastaid Ukraina-vastaseks agressiooniks. Venemaalaste allasurumine ja ajuloputamine, Valgevene niinimetatud integreerimine ja Lukašenka režiimi päästmine jõhkrate meetoditega, Venemaa inforuumi sulgemise ettevalmistamine, isegi Nord Stream 2 ehitamine Euroopa gaasisõltuvuse suurendamiseks – kõik need sammud kuuluvad sellesse rubriiki. Kogu poliitiline mäng keerles Vladimir Putini ümber kuni agressioonisõja alguseni. Seejärel pööras Putin kogu vaba maailma enda vastu, alustades jõhkrat täieulatuslikku sõda vaba Ukraina vastu.

Kremli käsul läbi viidud "referendum" võimaldab paigutada tuumarelvi Valgevenesse, mis on muutunud de facto oblastiks. Venemaa hirmutab tuumarelvadega selleks, et oma poliitilist positsiooni tugevdada. See on uus reaalsus. Kuid ainult hetkel, sest lähinädalad ja ‑kuud nähtavasti toovad esile palju suuremaid muutusi. Ukraina ei võitle mitte ainult iseenda, vaid meie kõigi, kogu vaba maailma eest. Putini režiim ja tema sõjamasin on üha kindlamalt kaotuse kursil. Me peame väljakujunenud dünaamikat hoidma. Venemaa on esitanud ähvardusi Soomele ja Rootsile, et nad ei liituks NATO-ga. Soome ja Rootsi ei taotle NATO-liikmelisust, kuid me rakendame koos niinimetatud tugevdatud suhtluse modaliteete, mis on kujunenud olukorras vajalikud. See tähendab lisakohtumisi, luureinfo vahetust, samuti informatsiooni operatsioonide ning strateegilise kommunikatsiooni kohta.

Mida me teeme Ukraina toetuseks? Eesti oli üks esimesi Euroopa riike, mis juba detsembris otsustas Ukrainale anda ka relvaabi. Tegime seda koostöös USA, Ühendkuningriigi, Läti ja Leeduga. Esimene partii Eesti poolt tarnitud tankitõrjerakette Javelin jõudis Ukrainasse 18. veebruaril, enne sõja puhkemist. Eesti jätkab Ukrainale nii surmava kui ka mittesurmava sõjalise abi andmist. Kavatseme Ukrainale anda täiendavalt Javelini tankitõrjerakette, 122-millimeetriseid haubitsaid koos laskemoonaga, muud Eestis olemasolevat Nõukogude kaliibriga laskemoona, tuhandeid kiivreid, sadu kuuliveste, kümneid tuhandeid Kaitseväe toidupakke ja meditsiinitarvikuid. Samuti plaanime lähiajal Ukrainale üle anda koostöös Saksamaaga Eestis valmistatud mobiilse välihaigla.

Loetelu Ukrainale anda plaanitavast abist pole ammendav, see täieneb pidevalt – mina julgeksin öelda, et isegi suisa tundidega. Ukrainale on sõjalist abi andnud ja pakkunud USA, Kanada ja 19 Euroopa riiki. Euroopa Liidu välisministrid otsustasid, et Euroopa rahurahastust eraldatakse 450 miljonit eurot tapva relvastuse ja 50 miljonit eurot mittetapva relvastuse soetamiseks ja andmiseks Ukrainale. Diplomaatiliselt toetame Ukraina saamist Euroopa Liidu kandidaatriigiks. See riik võitleb praegu julgelt kogu Euroopa ning meie ühiste demokraatlike väärtuste eest. See tegevus kinnitab, et Ukraina väärib ühtse Euroopa Liidu liikmeks saamist.

Lugupeetud kuulajad! Eesti valitsus ja kaitsejõud on viimasel ajal teinud mitmeid vajalikke samme, kindlustamaks veelgi Eesti julgeolekut. Esiteks. Põhja-Atlandi alliansist liitlaste ja NATO Euroopa vägede ülemjuhataja taotlusel aktiveeriti NATO kaitseplaanid. Allianss teeb täiendavaid ettevalmistusi oma eriti kõrges valmiduses üksuste, VJTF‑i liigutamiseks vastavalt vajadusele. NATO Euroopa vägede ülemjuhatajal on selleks olemas õigus ja paindlikkus. NATO-l on täiendavaid valmidusüksusi, mille valmidust on ka tõstetud.

Teiseks. Eesti valitsus taotles 24. veebruari varahommikul koos Läti, Leedu, Poola ja teiste idatiiva riikidega konsultatsioone Põhja-Atlandi lepingu artikli 4 alusel. Liitlased on juba toonud ning toovad juurde heidutusvägesid NATO idatiivale, sealhulgas Eestisse. Me oleme asunud kiiresti tugevdama NATO heidutus- ja kaitsehoiakut idatiival. Pikaajalise perspektiiviga otsuseid hakatakse ette valmistama järgmiste nädalate ja kuude jooksul. Liitlaste sõjaline kohalolek Eestis kahekordistub vähemalt järgmiseks kaheks-kolmeks kuuks. NATO ettenihutatud lahingugrupis osalevale Briti kontingendile lisandub terve pataljon, umbes 900 inimest. Briti kontingendiga kohtun täna Tapal koos NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi ja Suurbritannia peaministri Boris Johnsoniga. Prantsusmaa plaanib esialgse info kohaselt samal perioodil jätkata oma osalust lahingugrupis kompaniisuuruse üksusega, kuni 300 inimest. Eelmainitule lisandub Taani kompanii orienteeruvalt suurusjärgus 250 inimest. Ämarisse on juba kohale jõudnud kolm USA F-35 hävituslennukit. Kanada otsustas samuti kahekordistada oma sõjalist kohalolekut Lätis, toob juurde 460 sõdurit. Ka Saksamaa suurendab 350 sõduri võrra oma panust eFP lahingugrupis Leedus. USA suurendab märkimisväärselt oma kohalolekut NATO idatiival. Pataljonisuurused üksused viiakse Lätti või Leetu. Poolasse on viidud täiendavalt üle 4700 sõduri ning 16 F‑15 hävituslennukit. Lisaks kaheksa F‑35 hävituslennukit, millest kolm on suunatud Eestisse, nagu ma mainisin, ning 22 Apache‑helikopterit Lätti.

Kolmandaks. Eesti on valmis täitma oma liitlaskohustusi NATO valmidusüksustes vastavalt Riigikogu ehk teie poolt antud mandaadile. Valitsuse poolt esitatud ning Riigikogus kinnitatud otsus "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuste koosseisus" võimaldab panustada kuni 280 kaitseväelasega NATO valmidusüksuste koosseisu. Eesti plaanib tänavu esimesel poolaastal panustada NRF-i ehk reageerimisjõududesse miinijahtijaga NATO esimese alalise miinitõrjegrupi koosseisus ning kogu aasta vältel miinitõrjegrupi ülema ja staabiga. Panustame samuti staabiohvitseridega õhuväeosa juhatuses ning erioperatsioonide sihtüksuse ja staabiohvitseridega erioperatsioonide osaväes, kokku kuni 80 kaitseväelasega. Eesti panustab ka NATO valmidusinitsiatiivi alates 2021. aasta algusest.

Neljandaks. Valmidusüksustes osaleb Eesti ka UK juhitud ühendekspeditsiooniväe JEF koostöös, kus osaleb lisaks UK-le üheksa regiooni riiki: Põhjala ja Balti riigid ning Holland. Koostöö JEF‑i raames on Eestile oluline, sest liikmesriikide ühise otsuse alusel on JEF-i fookuses julgeoleku tagamine Läänemere piirkonnas, Kaug‑Põhjas ja Atlandi ookeani piirkonnas, tugevdades seeläbi otseselt kaitse- ja heidutushoiakut Balti riikides. JEF-i puhul on tegemist tahtekoalitsiooniga, mis tähendab, et iga liikmesriik otsustab oma osalemise või mitteosalemise JEF-i tegevuses suveräänselt. Eestil on käesolevaks aastaks Riigikogu mandaat panustada sellesse kuni 24 kaitseväelasega.

Viiendaks. Hiljutine Vabariigi Valitsuse täiendav rahaeraldus julgeolekuvaldkonnale lisas Kaitseministeeriumi valitsemisalale umbes 340 miljonit eurot nelja aasta peale, 2022–2025. Rahaeralduse lõviosa langeb järgmisse ja ülejärgmisse aastasse: vastavalt 99,7 ja 204,2 miljonit eurot. Neid vahendeid kasutatakse laskemoonavarude soetamiseks peaaegu kõikidele Kaitseväe relvasüsteemidele. Suur osa tarnelepinguid on juba sõlmitud. Aprilliks on kõik tarnelepingud sõlmitud ning laskemoon jõuab Eestisse vastavalt 2023. ja 2024. aastal.

Kuuendaks. Kaitseministeerium käivitas veebruari keskel kriisistaabi juhtgrupi, mille koosolekud toimuvad iga päev. Sellesse kriisistaabi juhtgruppi kuuluvad Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ja Välisministeeriumi esindajad, vastavalt vajadusele ka teised ministeeriumid. Kaitsevägi on vaadanud üle kaitseplaanid ning viinud läbi teavituse struktuuriüksustele, et ohu kasvamisel võimalikult kiiresti reageerida. Samuti on üle vaadatud häiretasemete tõstmise vajalikkus ja seda hinnatud. Kaitsevägi on teinud ettevalmistusi saabunud ja saabuvate liitlasüksuste vastuvõtmiseks. Kaitseliit on koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga kokku leppinud võimalikud toetustegevused Eesti välispiiril, kui sisseränne hüppeliselt kasvab.

Kokkuvõtteks. Sõda võib jätkuda pikemalt, sest Putini Venemaa ei ole nõus kaotajana rahukokkuleppele alla kirjutama. Meie ülesanne on teha selle sõjalise sissetungi kahju Putini Venemaale võimalikult valusaks. Ukraina massiivne toetamine poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt päästab Ukraina riikluse ja sõltumatuse ning ühtlasi suurendab meie ja Euroopa julgeolekut. NATO-liitlased tugevdavad kaitsevalmidust ja heidutust idatiival olulisel määral. Ja ma julgen öelda täiesti selgelt oma tunnetuse pealt, et liitlassuhted on tugevamad kui kunagi varem. Aitäh!

Austatud kaitseminister, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mõned päevad tagasi küsisin Riigikogu saalis välisministri käest, kust saavad inimesed adekvaatset infot. Sõda oli siis aimatav. Aga täna on see küsimus olulisem kui kunagi varem. Õnneks on nüüd Eestis enamik valeinfot levitavaid kanaleid suletud. Aga mida teeb Eesti muukeelse elanikkonna informeerimiseks ja kas meil on üldse võimalik kuidagigi edastada tõest infot sündmuste kohta Vene rahvale? Ning infoks: kas te teate, et nädalavahetusel Rakveres toimunud perepäeval juba levitati Rakvere linnuses valeinfot sisaldavaid punaseid lendlehti?

Aitäh selle küsimuse eest! Me elame infoajastul ja infooperatsioonid on absoluutselt igapäevased. Me teame seda, et ligipääs Vene propagandakanalitele Eesti meediaruumis on suletud. Me teame ka seda, et valitsus otsustas põhimõtteliselt toetada Eesti Rahvusringhäälingut ja ka erakanaleid lisarahaga selleks, et edastataks võimalikult objektiivset informatsiooni vene keelt kõnelevatele inimestele. Me teeme pressibriifinguid igapäevaselt nii Kaitseministeeriumis kui ka valitsuses. Jah, peame tõdema, et pressibriifingutel osalevad suuresti eesti keeles rääkivad ja kirjutavad ajakirjanikud, vene keeles kirjutavaid ja rääkivaid ajakirjanikke on vähem, nende toimetused osalevad vähem. Nende põhjendus on üldjuhul olnud see, et kuna tegemist on väikeste toimetustega, siis neil ei jagu piisavalt ressurssi. Aga see on kindlasti üks võtmetegevusi – see, et me suudaksime oma Eestis, Eesti riigis elavaid vene keelt kõnelevaid inimesi objektiivse infoga varustada. Ja loomulikult [tuleb] kasutada ka kõiki neid kanaleid, [mille kaudu] me suudaksime ida suunas ehk Venemaal elavaid inimesi objektiivselt informeerida.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra minister! Küsimuse esimene osa on see, et kas oleme taotlenud ka Poola-Balti kaitseplaanide revideerimist NATO kaitseplaanide skeemis seoses muutunud ohuolukorraga. Ja teiseks, need ühekordsed otsused, mis on teinud Ameerika Ühendriigid, eri riigid selles relvastusabi pakkumise koalitsioonis, ka Euroopa Liit oma rahurahastu rahastamise käigus, on väga tervitatavad. Aga on selge, et selle sõja akuutses faasis läheb tohutult palju moona. Kas on ka mingeid ettepanekuid, mis muudaksid need relvastuseraldised nii‑öelda püsivalt toimivaks süsteemiks? Võivad olla näiliselt suuremahulised eraldised, sadades miljonites eurodes ja nõnda, kuid tegelikult võidakse vajada otsekohe täiendavat moona või ka relvastust, sest see lahingutegevuses paratamatult purustatakse.

Aitäh! Mul esimene küsimus läks juba meelest ära. Hakkasin teise küsimuse peale ... (Hääl saalist.) Aa, kaitseplaanid. Jaa, kaitseplaanid on kõik laual ja täna viibib meil Eestis ka SACEUR ehk NATO Euroopa vägede ülemjuhataja. Tõesti, siin on kõige olulisem asi ju see, et kas need plaanid, mis on varasemalt ette valmistatud, vastavad tänasele olukorrale või peab need uuesti üle vaatama. See töö käib praegu kõikidel tasanditel. Teiseks, mis puudutab kogu seda laskemoonatemaatikat ja seda, kuidas aidata Ukrainat laskemoonaga ja üldse relvastusega, siis pühapäeva õhtul oli meil VTC, kus kutsuti kokku Euroopa ja praktiliselt [kogu] maailma riigid ja küsiti väga sirgelt – see oli brittide juhtimisel –, küsiti otse, kui palju ja millega saab konkreetne riik aidata. See oli selles mõttes minu jaoks esimene kord, kui väga selgelt küsiti, et kuulge, ärme räägime mingit üldist juttu, [vaid ütleme otse, et] palju Eesti annab, palju Läti annab ja palju Leedu annab, millal annab ja kuidas annab. See on riikide tahteavalduse küsimus, kui palju tegelikult aidatakse Ukrainat.

Tulen tagasi selle rahurahastu teema juurde, seda on 450 miljonit. Selle mõte on ju ka selles, et teatud osas on liikmesriikidel võimalik taotleda enda antud sõjalise abi tasaarveldamist, või ühesõnaga, selleks, et omale uut laskemoona või relvastust soetada, on sealt võimalik saada tuge. Kas ja kuidas see peaks olema pikemaajaliselt üles ehitatud? Siin tekib mul seesama küsimus, et kui me tsentraalselt ehitame selle üles, näiteks Euroopa Komisjoni kaudu, siis kogu see protsess, ma kujutan ette, on häbemata pikk. Aga loomulikult see on jälle seotud sellega, kui kaua tegelikult sõda kestab ja kui pikalt on see akuutne olukord meil reaalselt tulemas.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! On selge, et tänases olukorras me peame oluliselt rohkem panustama oma riigikaitsesse. See 380 miljonit, millest juttu on olnud, ei ole kaugeltki piisav. Sellega seoses ma küsin, miks valitsus ei ole tulnud ei selle summa ega suuremate summadega, täiendava lisaeelarvega Riigikokku. Miks seda ei ole tehtud? Kas ja millal seda üldse kavatsetakse teha? Ja teiseks, kuidas kogu see abi, mida Ukrainale on lubatud, kogu see relvastus logistiliselt [kohale toimetatakse]? Kas seda on võimalik üle Ukraina viia sinna, kus seda vaja on?

Aitäh nende küsimuste ja kommentaaride eest! Ma hakkan tagantotsast pihta. Relvastuse viimise eest vastutab põhimõtteliselt Kaitseministeerium. Logistiliselt viiakse ta Poola ja Poolast toimetatakse ta ... (Hääl saalist.) Jajaa, aga seda informatsiooni, kuidas Ukraina sees laialivedu käib, ei ole Ukraina meiega jaganud. Seal on kindlasti väga selged julgeolekualased põhjused. Samamoodi ju ka meie ei ütle avalikult välja, kuidas, mismoodi või mis kuupäeval me toimetame mingisuguse koorma või laadungi Poola, selleks et tagada terviklikkus ja ohte võimalikult palju maandada.

Mis puudutab riigikaitsesse panustamist, siis ma usun küll, et lähtuvalt olemasolevast olukorrast on lähiajal [kavas seda teha]. Ma kindlasti ei oska mingit konkreetset kuupäeva öelda. Väga palju sõltub sellest, kui meie spetsialistid on läbi viinud analüüsi just nimelt tänase sõja baasil: milline on vajadus, millist abi [soovitakse], millist võimekust oleks kõige rohkem vaja tõsta ja kui kiiresti me seda tõsta saame. Seejärel me kindlasti tuleme sellega Riigikogu ette. Täna öelda, et me eraldame hüpoteetiliselt mingi X summa ja siis hakkame vaatama, mille peale seda kulutame – me ei tahaks sellist käitumist küll Riigikogule ette panna. Kui me tuleme, siis tuleme konkreetse analüüsi baasil ja konkreetsete ettepanekutega, kuidas riigi maksumaksjate [raha eest], riigieelarvest riigikaitsele eraldisi teha.

Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nende päevade jooksul olen ma suhelnud väga paljude inimestega, just mitte‑eestlastega ja püüdnud selgitada nende meelsust ja keerata neid natukene, sest meil on ju teada[olevalt] Ida-Virumaal väga palju muud keelt ja [muus] informatsiooniruumis olevaid inimesi. Selle käigus olen ma kokku sattunud mitmete noormeestega, kes on tegelikult ukrainlased ja on väga tugevalt Ukraina‑meelsed. Aga kui küsin, mis te siin teete, siis [nad vastavad, et] teevad tööd. Me teame, et Ukraina on kutsunud kõiki 18–60-aastaseid mehi mobilisatsiooni alla. Ja nüüd oleme me siin sellise dilemma ees, et me anname tööd Ukraina noormeestele, kes peaks minema Ukrainasse oma maad kaitsma. Ja teine asi veel. Kui ma kuulan arutelusid, siis kuulen, et meie ülikoolid hakkavad võtma vastu noori Ukrainast, kellest samuti paljud on noormehed. Mis me saame teha selleks, et võtta need mehed kokku ja saata Ukrainasse oma kohust täitma?

Kiire vastus minu tunnetuse järgi on see, et meil mingit õiguslikku alust neid kokku korjata ja Ukrainasse saata küll pole, kui neil on Eestis viibimiseks kõik dokumendid olemas, Eesti õigusruumi järgi. Eks ainukene võimalus on neile selgitada, et te peate tegema valiku.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Praeguses sõjaolukorras oleme saanud uue praktilise kogemuse. Siin on juba juttu olnud, et tõenäoliselt on vaja vaadata mitmed plaanid ja arengukavad üle, neid täiendada ja muuta. Küllap see puudutab ka Eestit. Öelge palun, kas Kaitseministeerium ja praegune valitsus on valmis vaatama kava üle ka selles plaanis, et mitmed võimekused, mis meil on vaja välja arendada – kuna praegu ei ole need veel piisavalt välja arendatud –, me oleme valmis [välja arendama] varem ja tunduvalt kiiremini. See nõuab täiendavaid rahalisi vahendeid. Kas nende elluviimiseks on valitsus [valmis], ja toetate ka teie, võtma erakorralist riigikaitselaenu, kui selleks vajadus tekib?

Aitäh! Ma olen absoluutselt seda meelt, et olemasolevas olukorras tuleb üle vaadata, milline on meie võimekus kümneaastases plaanis ja samamoodi nelja-aastases, et millised konkreetsed tegevused võiks või tuleks ettepoole tuua. Aga seda on vaja teha väga konkreetse analüüsi baasil. Me ei peaks puusalt tulistades minema kohe täna midagi muutma, sest Ukrainas käib sõda. Me teame, milliseid taktikaid, milliseid võimeid esimese viie päeva jooksul on Venemaa kasutanud. Aga sellega, millised lõpptulemused saavad olema, milliseid võimeid nad edaspidi kasutavad ja millises suunas me peame liikuma, me ka juba tegeleme. See tähendab seda, nagu ma härra Põlluaasa küsimusele vastasin, et kindlasti tuleb valitsus ühel päeval oma ettepanekutega Riigikogu ette.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Väga tore on teada, et paljud Vene propagandakahurid on välja lülitatud. Sõjapropaganda on teatavasti kuritegu meie karistusseadustiku järgi. Aga huvitav on see, et täies vaardis sõidab edasi Sputnik Meedia, mis on täis meeletut sõjapropagandat – sputnik-meedia.ee. Siit ma loen kas või seda, kuidas 1940. aastal üheparteiline paha süsteem lõpetati, asendati suvel demokraatlike valimistega ja astuti rõõmsalt Nõukogude Liitu. Selliseid tekste on see lehekülg täis. Kas me hakkame ka seda toorest sõjapropagandat rohkem riivistama? Ja kas teil on ka võimalus sellesse sekkuda?

Aitäh selle küsimuse ja kommentaari eest! Kindlasti peavad õiguskaitseorganid selle informatsiooni lauale võtma ja selgeks tegema, millega on tegemist. Kui nad ... Siin ei ole midagi naljakat, see on väga tõsine lugu.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ukraina on pöördunud lääneriikide poole abipalvega, et kehtestataks lennukeelutsoon Ukraina kohal. See on äärmiselt oluline, kuna see aitaks ära hoida nii tsiviilohvreid kui ka ohvreid Ukraina sõdurite hulgas ning võib-olla ka olulisemate Ukraina linnade langemist. Samal ajal on mitmed NATO riigijuhid öelnud, et Ukrainas sõjaliselt kindlasti ei sekkuta. Minu arvates on need valed väljaütlemised, kas või sellepärast, et NATO keeldus allumast Venemaa nõudmisele, et Ukraina ei tohi saada NATO liikmeks, ja selle kaudu innustas Ukraina vastupanu ja andis mõista, et Ukrainat ei jäeta üksi. Kas te saaksite oma NATO kolleegidega kohtudes neile öelda, et Eesti jaoks on äärmiselt oluline, et Ukraina abipalveid võetaks kuulda?

Aitäh selle kommentaari ja palve eest! Ma kindlasti edastan oma NATO kolleegidele soovi, et Ukraina abipalveid võetaks kuulda. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin sellise teema juurde nagu elanikkonnakaitse. Ukraina sõjaga seoses me kõik mõtleme, et mis saab siis, kui Eestit rünnatakse: kuidas me peaksime toimima, kuhu varjuma, kui pommid lõhkevad? Meil ju metroosid ei ole. EKRE tõstatas juba eelmises Riigikogu koosseisus küsimuse elanikkonnakaitsest, aga meie tookordsed juhid ütlesid, et selleks ei ole mingit vajadust, sest sõda ei tule. Praegune olukord on siiski tõestanud, et me peaksime hakkama kiiremas korras selle peale mõtlema. Valitsuse lauale jõuab varjendite ehitamise küsimus alles selle aasta lõpuks. Millal neid ehitama hakatakse, kuhu [need ehitatakse] ja millal valmivad, seda plaani pole. Me teame ju tegelikult, et sõjahullud ei oota, millal meie varjendid valmis saavad. Ja mingeid kindlaid juhiseid inimestele, kuidas selles või teises olukorras käituda, ka ei ole. Sellest on väga kahju, sest kui asjad peaksid minema väga halvaks, siis me maksame selle eest väga kallist hinda inimeste eludega. Kas saaksite Eesti rahvast rahustada, öeldes, et te juba tegutsete, mitte enam ei kaardista ega analüüsi?

Aitäh selle küsimuse ja kommentaari eest! Mis puudutab elanikkonnakaitset, siis meil oli just eile härra siseministriga telefonivestlus sellel samal teemal. [Siin on] kaks poolt. Esimene pool on see, et teavitada inimesi, kuidas mingite ohtude korral käituda. Mul on hea meel tõdeda, et täna hommikul juba oli rahvusringhäälingu televisioonis Päästeameti peadirektor, kes jagas informatsiooni. Ja ma jõuan uuesti tagasi selle juurde, mis puudutab laiemat elanikkonnakaitset, et eks see praegu käimasolev sõda peab väga selgelt andma meile tuleviku mõttes suuna kätte, kuidas me peaksime oma ühiskonda paremini kaitsma.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Möödunud sügisel tuli ametisolev valitsus meie ette plaaniga riigikaitsekulusid vähendada. Õnneks lõpuks leiti vahendid. Te küll püüdsite meeleheitlikult selgitada, kuidas suuremad absoluutarvud on suuremad ja väiksemad on väiksemad, mida siin parlamendisaalis teadsid kõik. Lõpptulemusena õnneks riigikaitsekulud SKT‑st ei vähenenud, kuigi see plaan teil esialgu oli. Ma tahan teada, mida arutatakse praegu riigikaitsekuludega seoses ning milline plaan on järgmise aasta ja järgmiste aastate riigieelarve kontekstis, sest liiga pikka ettenägemisvõimet, tundub, möödunud aasta debatti arvestades kahjuks ei ole olnud.

Aitäh selle kommentaari eest! Ma jään jätkuvalt oma sõnade ja seisukohtade juurde, et meil ei olnud plaani vähendada riigikaitsele kulutatavat summat. Täna, nagu ma teile ette kandsin, on kolm põhisuunda, või õigemini kaks põhisuunda, millega me tööd teeme. [Üks] on see, kuidas aidata Ukrainat. Kuuendat päeva käib sõda. Teine põhisuund on see, kuidas tugevdada Eesti kaitsevõimet ja kogu NATO idatiiba. See aeg kindlasti jõuab kätte, ja loodetavasti üsna varsti, [kui hakkame arutama,] kuidas me peame parandama Eesti kaitsevõimet, milliste rahaliste vahendite ja milliste sõjaliste võimetega. See aeg tuleb kindlasti. Me tuleme selle teemaga teie ette.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tahtsin küsida selle surmava [relva]abi kohta, mis me oleme andnud – Javelin-raketid ja haubitsad. Need tuleb mingil ajal ju asendada, me peame midagi endale asemele ostma. Kas sellele on mõeldud, just rahalise poole pealt, ja mida see ajakavaliselt võiks tähendada?

Aitäh, hea Aivar, selle küsimuse eest! Me oleme kõikide nende asjade peale mõelnud. Nagu ma ütlesin, ka lepingud on sõlmitud, on raamlepingud ja tarnelepingud. Nii et see, mis me oleme ära andnud ja mida oleme ära andmas, saab kõik asendatud, et meie enda kaitsevõime ei nõrgeneks. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud minister! Tõepoolest, Euroopa on, kurb küll öelda, aga teatud mõttes tänu agressori käigule ennast tõsiselt kokku võtnud ja tunnistanud seda, mida tegelikult ei ole pikka aega tunnistada tahetud. Saksamaa on võtnud selge positsiooni oma kaitsekulutusi SKP suhtes tõsta. Eesti kaitsevõimet on kogu aeg kasvatatud ja me oleme muutunud selles kindlasti paremaks. Aga me teame ka seda, et iga kord on valdkonnainimesed öelnud, et võimelüngad on olemas ja nendega tuleks rohkem tegeleda. Küsimus teile: millal me saame ikkagi parlamendis kuulda seda, et kasvatame oma kaitsevõimet SKP suhtes oluliselt? See on tegelikult tähtis poliitiline otsus, mis tuleks teha nüüd ja praegu.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, Euroopa ja maailm on peale 24. veebruari muutunud. Saksamaa puhul, isegi kui 48 tundi tagasi võib-olla mõned Saksa poliitikud arvasid, et seda otsust ei ole Saksamaal võimalik teha, siis tänaseks on otsus tehtud. Saksamaa on totaalselt oma poliitilist suunda muutnud, rääkimata ühtsusest, mis tegelikult valitseb Euroopa Liidu liikmesriikide seas.

Ma olen viimase nädala jooksul erinevates formaatides suhelnud kümnete kaitseministritega ja on väga huvitav näha nende riikide hoiakut selle ajaperioodi jooksul. Muutumine on olnud ülikiire. Ülikiire! Kas või seesama haubitsate annetamiseks loa saamine – kui kaua see venis, kui kaua seda Saksamaal sisepoliitiliselt veeretati ühele poole, teisele poole. Aga siis see otsus tuli! Soome oli nii tark, et andis enne seda – siis, kui Saksamaa otsust veel ei olnudki – juba oma seisukoha mulle teada. Rootsilt küsisime täpselt samamoodi luba. Helistasin pühapäeva keskpäeval Rootsi kaitseministrile ja õhtul kella neljaks oli parlamendi otsus olemas. Mitte kaitseministri, vaid Rootsi parlamendi otsus!

Nüüd, tulles tagasi kogu riigikaitse rahastamise juurde, siis minu arvates riigikaitse rahastamine ei saa toimuda emotsioonide pinnal. Meil peab olema väga selge arusaam, millised võimelüngad meil reaalselt on, et tänapäevase sõjaga hakkama saada. Kõige paremad teadmised ja kogemused me saame käimasolevast sõjast.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Te olete valitsuskabineti minister ja küllap te oskate vastata ka sellele mitte just eriti militaarsele küsimusele, mille pärast mina väga muretsen ja mille vastu huvi tunnen. Kas valitsus plaanib tulla välja ka eelnõudega, mis puudutavad siia saabuvate inimeste, sõjapõgenike teemat, ja need seadusemuudatused Riigikogusse menetleda tuua? Näiteks, kuidas on tagatud üldine ravikindlustus neile, kes siia tulevad, teatud töötamisvõimalused, palga maksmise võimalused? Neid asju on väga-väga palju. Mis on järgmine samm? Juba sadakond sõjapõgenikku on jõudnud Eestisse ja neid tuleb veel. Kohalikud omavalitsused on juba täna nende teemade ees ja vajavad selget sõnumit, kuidas edasi.

Aitäh! Ma ei oska öelda, millises faasis võiks täna olla mingisugune eelnõu, kuid me oleme valitsuskabinetis väga selgelt arutanud neidsamu valupunkte, mis sa just esile tõid. Me peame nendega hakkama saama ja vastavalt sellele tegema korda nii õigusliku raamistiku kui ka praktilise poole. Ma usun, et Sotsiaalministeerium koos kogu oma ametnikkonnaga selle teemaga igapäevaselt tegeleb, sest sotsiaalminister on olnud väga initsiatiivikas hoidma neid teemasid valitsuskabinetis. Kahjuks ma ei oska midagi täpselt öelda, aga ma tean, et nende teemadega tegeldakse.

Austatud minister, ma tänan teid! Head ametikaaslased, küsimuste ja vastuste aeg on ümber saanud. Nii et aitäh teile!

Aitäh teile!

Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni esimehe Enn Eesmaa.

Austatud kolleegid! Head kuulajad-vaatajad, kes seda istungit jälgivad väljaspool seda saali! 24. veebruaril, kui paljud meist valmistusid osalema Toompeal Eesti sünnipäeva tähistaval pidulikul lipuheiskamisel, ärkasime kahjuks uskumatult traagiliste uudiste saatel: Euroopas oli alanud täiemahuline sõda. Ehkki meid oli pädevate asutuste poolt nii turvalistes ruumides kui ka läbi avaliku meedia, eelkõige USA luure järjepideva ja teadliku luureinfo lekitamise kaudu hoiatatud, et Venemaa võib Ukrainat rünnata, oli selle mõistusevastase võimaluse teostumine siiski kogu maailmale šokk. Kuigi Riigikogul oli algamas istungivaba nädal, kogunesid pühapäeval kõik riigikaitsekomisjoni liikmed erakorralisele istungile. Täna oleme siia tulnud selleks, et arutada Euroopa julgeolekuolukorda seoses juba kuuendat päeva kestva Venemaa sõjategevusega Ukraina vastu.

See tegevus Ukrainas on illegaalne ja õigustamatu. Oleme meedias näinud, kuidas Venemaa relvajõud rikuvad rahvusvahelise humanitaarõiguse Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle, rünnates kaitsetuid isikuid ja tulistades selliseid tsiviilobjekte nagu elumajad ja punase ristiga tähistatud haiglad. Rahvusvahelise kriminaalkohtu peaprokurör Khan teatas eile, et on otsustanud alustada Ukraina olukorra uurimist nii kiiresti kui võimalik. Tema hinnangul on alust arvata, et sõjategevuse käigus on toime pandud nii sõjakuritegusid kui ka inimsusevastaseid kuritegusid. Venemaa ei ole Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liige ja on varemgi selle kohtu tööd takistanud, kuid vajadusel saab sõjakuritegusid menetleda ka tagaselja ja anda seega rahvusvaheline moraalne hinnang võimalikele sõjakuritegudele.

ÜRO põhikirja artikli 51 kohaselt on Ukrainal võõrandamatu õigus individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Paraku oleme juba selle sõja käigus näinud, kuidas Venemaa kuritarvitab ÜRO Julgeolekunõukogus oma vetoõigust. Kolm inimpõlve tagasi Euroopas ja lõpuks kogu maailmas sõda alustanud Saksamaa pole tänase päevani ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige. Eesti võiks tõstatada maailmaorganisatsioonis samalaadse küsimuse agressorina käituva Venemaa suhtes. Vähim, mida ÜRO peaks tegema, on Julgeolekunõukogu töö fundamentaalselt ümber korraldada. Praegu pole enam mõeldav, et Venemaa võib oma vetoõigust kasutades tagasi paisata ükskõik kui edumeelse ja konstruktiivse ettepaneku.

Kuigi kõigi pilgud on hetkel pidevalt Ukrainal ja Valgevenet vaadeldakse vaid kui võimalikku vägede Ukrainasse siirmise platsdarmi, tahan väita, et maailm on praeguses olukorras sisuliselt unustanud, et diktaator Lukašenka on oma režiimi võimulhoidmise nimel Venemaast sõltuvusse jäänuna sisuliselt kustutamas maailmakaardilt iseseisvat Valgevenet. Praktiliselt Venemaa osaks muutunud Valgevene, kus on sees Venemaa üksused, kasvatab veelgi julgeolekuohtu Balti riikidele ja Poolale. See on täiendav oht, millega liitlased lähiajal peavad tegelema.

Head kolleegid! NATO liitlased on viimastel nädalatel kiiresti tegutsenud. Balti riikide ja Poola palvel käivitati NATO aluslepingu artikli 4 alusel konsultatsioonid ja langetati otsus kaitseplaanide käivitamise kohta. NATO masinavärk töötab ja liitlased on aktiivselt tugevdamas NATO idatiiba. Nagu kaitseminister oma sõnavõtus detailselt selgitas, on Eesti heade liitlaste poolt saadetavad esimesed tugevdused juba kohale jõudnud. Regionaalse julgeoleku vaates on tervitatav, et NATO tihendab infovahetust Soome ja Rootsiga.

Mul on hea meel toonitada, et ka Euroopa Liidu parlamentide vahel on praeguse julgeolekuolukorra hindamisel ja ühise tegutsemise vajaduse osas täielik konsensus. Eelmise nädala lõpus Pariisis toimunud Euroopa Liidu parlamentaarsel välis- ja julgeolekupoliitika ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika konverentsil valitses riikide esindajate vahel haruldane üksmeel ja absoluutne selgus vajaduse osas toetada Ukrainat ja peatada Venemaa õigustamatu agressioon. Kuna konverents algas sõja esimesel päeval, tühistati kogu pikalt ettevalmistatud agenda ja terve üritus pühendati Ukraina toetamise teemadele.

Toon parlamentaarse dimensiooni osas välja ka tänaseks juba paljude Euroopa parlamentide poolt vastu võetud avaldusi Ukraina toetuseks ning tunnustan hea ja kiire tegutsemise eest kõiki Riigikogu kolleege. Meie koostatud avaldus oli jõuline, selgesõnaline ja aitas sellisena ehk seada ka teiste riikide kolleegide tooni. Hoiame seda ühtsust ja sidet nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt.

Täna näeme, et ukrainlaste erakordselt muljetavaldav vaprus ja visa vastupanu on äratanud eurooplaste põhiväärtused ning ollakse taas valmis otsustavalt kaitsma vabadust ja demokraatiat. Üle Euroopa kõlavad avaldused, kuidas ukrainlaste sõda on ka meie sõda. Ukrainlaste veri kaitseb ka meie vabadust ja demokraatiat. Eurooplased on viimaks sunnitud üle saama oma äri- ja majandushuvidest, mis seni on takistanud teatud sanktsioone rakendamast, aga ka senistest ajaloolistest taakadest ning taas leidnud julguse oma kaitset tugevdada.

Vene vägede pommirahe ja massiivsete jõududega varjamatult Ukrainasse sissetungimine on ärgitanud Euroopa Liitu ja ülejäänud demokraatlikke riike oluliselt jõulisemalt tegutsema. Eelkõige väljendus see pretsedenditus sanktsioonide režiimi karmistamises Venemaa suunal, kuid üha kasvab surve ka Venemaad otseselt sõjalises kampaanias toetava Valgevene vastu. Euroopa Liidu, USA, Ühendkuningriigi, Austraalia, Jaapani, Lõuna-Korea ja teiste riikide sanktsioonid on selged signaalid Venemaale ja toetusavaldus Ukrainale. Venemaa SWIFT-ile ligipääsu piiramine ja keskpanga varade külmutamine on karm löök Venemaa majandusele.

Näeme maailmas kümnete ja sadade tuhandete osalejatega toetusmeeleavaldusi vaprale Ukrainale, kuid silma pole hakanud ühtegi taolist meeleavaldust, mis toetaks Venemaa samme. Maskid on langenud ja terve maailma jaoks on üheselt selge, kes on agressor ja kes on ohver. Kõigest mõne päevaga on toimunud aktiivsed ja otsustavad arengud nii Euroopa Liidu kui ka paljude liikmesriikide tasandil. Ukrainat on sõjalise varustuse, humanitaarabi, kütuse või rahalise toetusega abistamas pea kogu Euroopa ja ka paljud teised, kaugemad riigid. Pühapäeval tegid Euroopa Liidu juhid teatavaks, et Ukrainat toetatakse 450 miljoni euro ulatuses Euroopa rahurahastu kaudu, mis oli seni suuresti Aafrika abistamiseks mõeldud. Lisaks oli liikmesriikide vahel üksmeel panna Euroopa Liidu õhuruum kinni Venemaa lennukitele ja nende lendudele. Toetati ka propagandakanalite RT ja Sputnik Euroopa riikide levist eemaldamist ning üldist desinformatsiooni vastu võitlemist. Need on sammud, mille tegemist poleks nädal tagasi isegi kujutleda osanud.

Euroopa rikkaimas riigis, Saksamaal, on julgeolekupoliitikas nädalaga toimunud hüpe, mis tavatingimustes oleks võtnud ehk paarkümmend aastat. Saksamaa, kes on kaua oma ajaloole viidates riigikaitset ettevaatlikult ja üsna pika hambaga rahastada eelistanud, langetas nädalavahetusel otsuse, et NATO-liitlaste vahel kokkulepitud kaitsekulutuste tase 2% sisemaisest kogutoodangust saavutatakse juba järgmisest aastast ja lisaks investeeritakse veel sel aastal 100 miljardit eurot kaitsekuludesse. Sama pretsedenditu on seni pigem patsifistlike hoiakutega Saksamaa otsus saata Ukrainale 1000 tankitõrjerelva ja 5000 Stingeri tüüpi lühimaaraketti, et ukrainlased saaksid nendega võidelda Putini armee vastu. Selliseid seni uskumatuid, kuid täna juba peavoolu kuuluvaid otsuseid kuuleme üha enam ka teistest riikidest.

Viitan nüüd riigikaitsekomisjoni pühapäevasele erakorralisele istungile ja tsiteerin häid kolleege, kes tõid esile seda, et meilgi on käesoleva arutelu ja järgmiste nädalate-kuude jooksul küllaldaselt põhjust analüüsiks ja uuteks otsusteks. Solidaarsus Ukrainaga ja igakülgne võimalik abi agressiooni ohvritele on iseenesestmõistetavad, kuid lisaks sellele peame ka ise hoolega järele mõtlema, milliseid järeldusi peame praegust olukorda arvestades tegema Eesti julgeoleku ja valmiduse tugevdamiseks.

Riigikaitsekomisjon on tunnustanud Vabariigi Valitsuse jõupingutusi kaitsekulutuste suurendamisel ja tervitas ka hiljutist otsust panustada täiendavalt 380 miljonit eurot Eesti julgeolekusse. Meie kaitsekulutused pole kunagi olnud nii suured, kuid siiski peame nentima, et kujunenud erakorralises julgeolekuolukorras on vältimatu kaitsekulude edasine kasvatamine nii absoluutmahus kui ka protsendina sisemajanduse kogutoodangust. 2020. aasta 16. septembril rõhutas riigikaitsekomisjon oma avalduses, et vajadusel tuleb kaitsevõime edasiarendamiseks teha struktuurseid muutusi ja olemasolevaid võimelünki vähendada ka laenu abil. Uusi suuri võimearendusi, nagu näiteks korduvalt meie komisjoni poolt prioriteetsena esiletoodud keskmaa õhutõrje võime loomist ei ole mõistlik luua olemasolevate võimete piiramise või kärpimise arvel.

Tänan teid kuulamast! Edu Ukrainale oma maa ja riigi ning kogu Euroopa demokraatia kaitsel! Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt komisjoni esimees! Ma olen teiega täiesti nõus, et praegune ühtsus liitlaste vahel on erakordne ja ka Euroopa Liidu langetatud otsused, mis puudutavad nii sanktsioone kui ka Ukrainale antavat abi. Aga kas riigikaitsekomisjon, nüüd, kui te olete arutanud olukorda Ukrainas, on jõudnud järeldusele, et me oleme rakendanud kõiki võimalikke sanktsioone ja andnud Ukrainale abi, mida on lääneriikide poolt võimalik ühiselt osutada, ning midagi enamat teha võimalik ei ole? Või siiski on riigikaitsekomisjonis tehtud ettepanekuid, et sanktsioonid võiksid olla veelgi jõulisemad ja abi osutada tunduvalt rohkem kui seni? Ja kui on olnud mingisuguseid ettepanekuid, siis millised need ettepanekud on olnud, mida võiks veel teha?

Jah, aitäh küsimuse eest! Loomulikult oleme arutanud ja loomulikult ka toetame neid sanktsioone, mis on Venemaa vastu seni juba võetud. Ja te teate, et neid sanktsioone tuleb iga päev juurde. Rõhutan veel kord ka riigikaitsekomisjoni konsensuslikku seisukohta, et Eesti peaks pingutama meie arvates, selleks et veelgi kiiremini ellu viia riigikaitse arengukava aastateks 2022–2031. Selleks tuleks meie arvates täiendada kava riigi eelarvestrateegia protsessi raames ja suurendada planeeritavate kaitsekulutuste protsenti SKT-st võrreldes praegu kehtiva eelarvestrateegiaga aastateks 2022–2025. Riigikaitselise laenu võtmisest, samuti täiendava eelarve loogilisusest ma juba rääkisin.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud riigikaitsekomisjoni esimees! Toetus Ukrainale läbi tehnika ja relvastuse on muidugi tõsine asi, aga ma ikkagi pöördun sellesama küsimusega ka sinu poole, mida ma ministriltki küsisin. Küsimus on selles, et kui tehnika on ja relvastus on, aga inimesi ei ole, siis ei ole tehnikast ja relvastusest palju kasu. Kui me praegu vaatame neid inimesi, neid noori mehi, kes kuuluvad Ukrainas mobilisatsiooni alla – paljud neist on siin. Kas meie valitsusel ei oleks võimalik pöörduda Ukraina valitsuse poole, et nad paluksid meilt abi needsamad inimesed koondada, kes otsivad võimalusi Ukrainasse tagasi pöörduda, aga paljud lihtsalt ei saa? Ja meie siis aitame neid, koondame nad kokku ja transpordime Ukrainasse. Sellega me annaksime panuse ka inimkoosseisu täiendamisse. Kuidas sellele vaatad?

Tänan, hea kolleeg, küsimuse eest! Meie, komisjoni liikmed, saame mitmesugust informatsiooni avalikest allikatest ja saame ka sellist informatsiooni, mis ei ole lõpuni avalik. Mulle on jäänud selline mulje, et probleem ei ole praegu inimressursis. Nii inimesi, kes tahavad võidelda Ukrainas, kui ka neid, kes tahavad Ukrainale appi minna, on. Puudu jääb relvastusest, laskemoonast, kõigest muust, mis aitaks neid võitlejaid lahingutes ja loomulikult ka elanikkonda. Ma usun, et ka Eesti on teinud üsna palju selleks, kuni sõjapõgenike Eestisse toomiseni. Kuid me peame meeles pidama ühte: NATO liikmesriigina on meie võimalused mõnevõrra piiratud, seepärast et niipea, kui Eesti sõdur läheb Ukrainasse võitlema, ei ole see mitte niivõrd Eesti sõdur kuivõrd NATO sõdur ja Venemaa võib teha sellest väga resoluutseid järeldusi. Aga veel kord: meile tundub, et tehtud on väga palju, et abistada Ukrainat nii sõjaliselt kui ka moraalselt.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud riigikaitsekomisjoni esimees Enn Eesmaa! Tõepoolest, me peame täna oma esimest Riigikogu istungit peale seda, kui agressor Venemaa tungis Ukrainasse ja alustas täiemahulist sõjalist tegevust. Meie mõtted algavad meie peast ja enda muutmisest. Ma küsin teie käest seda, milline on teie seisukoht. Meil on ka parlamendis kaks parlamendirühma, üks on Eesti-Venemaa ja teine on Eesti-Valgevene. Kui me räägime diplomaatiliste suhete katkestamisest [Venemaaga], kui me räägime kõigest sellest, mis on toimunud Riigiduumas, siis kas me peaksime teie vaates looma ka instrumendi, et selliste parlamendirühmade [tegevuse] saaks lõpetada?

Aitäh küsimuse eest! Jah, ma tean, selliseid mõtteid on olnud. Mis puudutab Eesti-Ukraina parlamendirühma, siis siin oli vahepeal ka initsiatiiv, et võib-olla tuleks moodustada veel üks rühm. See kõik on meie kätes, meie peame need asjad läbi mõtlema. Teine variant on see, et Eesti-Ukraina parlamendirühm muudab oma tegevuse suunda, arvestades sõda. Mis puudutab Eesti-Vene parlamendirühma, siis meie kolleegidest kuulub sellesse rühma üsna palju inimesi. Nemad peavad ise oma otsuse tegema. Kui sõda jätkub, mis on ilmne vähemalt esialgu, siis tõenäoliselt tuleks mõned asjad uuesti üle vaadata. Sellist mõnusat parlamendiliikmetevahelist läbikäimist praeguses olukorras ei ole ilmselt kõige mõttekam jätkata. Küll aga juhul, kui neid kontakte üldse veel on ja tekib, tuleks kõigil tasandeil öelda välja Eesti arvamus, öelda välja Euroopa Liidu arvamus ja NATO arvamus, mis kõik langevad õnneks kokku. Ma rõhutan veel kord: me kritiseerime Venemaa Föderatsiooni ja oleme resoluutselt selle sõja vastu, mitte iialgi vene rahva vastu. Tuletame meelde, kui Eesti oli Nõukogude Liidu koosseisus, siis paljudes lääneriikides nimetati ka meid mitte ainult nõukogude inimesteks, vaid lausa venelasteks. Ometi olid meil südames hoopis teised mõtted.

Marko Torm, palun!

Väga austatud juhataja, aitäh sõna andmast! Lugupeetud riigikaitsekomisjoni esimees! Mul on küsimus aina rohkemate meedia kaudu meienigi jõudvate tsiviilohvrite kohta. Me näeme, kuidas iga päev hukkub Ukrainas naisi-lapsi, neid, kes sõjategevuses aktiivselt ei osale. Milline on teie ja võib-olla ka komisjoni liikmete tunnetus lennukeelutsooni kehtestamise kohta Ukraina kohal? Kuidas seda oleks võimalik teha ja millised on muud sellega kaasnevad otsused? Ja küsimuse teine pool on see: kuidas soodustada Eesti riigi humanitaarmissioone Ukrainasse ja kas Ukraina nende järele ka vajadust tunneb?

Humanitaarmissioonide suhtes on vastus üsna selge ja loogiline: mida rohkem, seda parem. Te teate, et ka Eesti inimesi on läinud appi, näiteks on mindud piiriületuskohta Ukrainast tulevatele inimestele abi osutama.

Õhuruumi sulgemine on tunduvalt keerukam. Me ju kõik teame, et Euroopa Liidu õhuruum on Vene lennukitele suletud. Samaga on vastanud ka Venemaa. Kuid siin tekib jälle seesama probleem: NATO – Venemaa. Ukraina ei ole NATO liikmesriik. Ma usun, et neil oli võimalus aastaid tagasi seda protsessi alustada, kuid ma mäletan hästi, et ukrainlaste arvamus NATO suhtes oli siis suhteliselt skeptiline. Nad olid üsna nõus perspektiiviga kuuluda kunagi Euroopa Liitu. Niipea, kui NATO oma jõududega sulgeb õhuruumi, on vastasseis NATO ja Venemaa vahel ja see on natukene tõsisem kui praegune sõda, mis on ju loomulikult samuti traagiline.

Me teame, et Josep Borrell on teinud ettepaneku saata Ukrainasse sõjalennukeid. Aga me peame teadma ka seda, et mõningad teiste riikide sõjalennukid on sedavõrd keerulise konstruktsiooniga, et Ukraina pilootidel tuleks võib-olla paar nädalat olla seminaridel, et õppida neid kasutama. Kuid on ka sellised riigid Euroopa Liidus ja NATO-s nagu Bulgaaria, Slovakkia ja teised, samuti Ungari, kellel on nii-öelda Vene tüüpi lennukeid. Ukrainlastel on imelihtne istuda sellistesse lennukitesse ja kohe toimetada. Ma usun, et see on järgmine samm.

Austatud ettekandja, kokkulepitud aeg küsimusteks-vastusteks sai just ümber.

Aitäh!

Ma loodan, et Indrek ja Signe saavad küsida Ennu käest otse. Aga edasi läheme läbirääkimistega. Läbirääkimistega alustades oli kokkulepe, et kõigepealt võiksid esineda fraktsioonide esindajad ja seejärel saavad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed. Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Leo Kunnas, palun!

Paluksin kohe kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kaitseminister! Jah, selle sõja algusega on julgeolekuolukord veelgi halvenenud võrreldes sellega, mis oli varem. Aga ma keskendun oma kõnes puhtalt sõjalistele aspektidele ja minu kolleeg Alar Laneman käsitleb laiapõhjalist riigikaitset, sisejulgeolekut ja elanikkonnakaitset.

Küsimus ongi, mida me peaks tegema. Siin on kaks head näidet meil ees: Poola suurendab sõjaaja kaitsejõude 160 000 inimeselt 300 000 inimesele ehk peaaegu poole võrra ja Saksamaa loob eraldi 100 miljardi dollari suuruse fondi. Saksamaa kaitse-eelarve 2021. aastal oli 47 miljardit, ent pärast seda[, sellest aastast alates] jätab Saksamaa kaitsekulud 2% tasemele. See on tegelikult väga kardinaalne muutus Euroopa julgeolekupoliitikas. Nii et siin on meil eeskujud olemas. Me oleksime võinud kõike seda ennetada. Me tegime põhimõttelise vea kümmekond aastat tagasi, kui võtsime omaks niinimetatud jõukohase riigikaitse kontseptsiooni – jutumärkides jõukohase – ja kuulutasime need eesmärgid, mis meil olid arengukavas 2009–2018, paberarmeeks, mida ei ole vaja. Nüüd võib öelda, et oleme teinud suure vea, mida on viimane aeg parandada. Kuidas seda teha? Me peaksime parandama suuremad võimelüngad, likvideerima need, ning oluliselt suurendama sõjaaja Kaitseväge ja parandama seejuures ka juhtimist, eriti maakaitses.

Mida me peaksime tegema? Kõigepealt, esimene prioriteet on keskmaa õhutõrje. Ukraina sõjas te ju näete, mis toimub ja mis on selle tähtsus, pildid räägivad iseenda eest. Siin on meil küsimus, kas teeme kaks patareid, kolm patareid või neli. On selge, et nii nagu ukrainlased püüavad kaitsta suurlinnu, mida õhust pommitatakse, nii peame meiegi tegema Suur‑Tallinna ruumiga. Seda ei saa lasta lihtsalt puruks peksta, sest kahju on liiga suur. See läheb maksma umbes 260–360 miljonit, juhul kui teeme neli patareid, ja pärast seda ülalpidamiseks veel umbes 15 miljonit aastas. Sellised on need rajajooned, kus me oleme.

Järgmine on soomusmanöövri võime edasiarendamine või selle lõpuleviimine ehk tankiüksuse loomine. Kui meil on jalaväe lahingumasinaid, liikursuurtükid, me oleme teinud suuri jõupingutusi, et seda võimet luua, siis on ju selge, et ilma tankideta me mehhaniseeritult seda potentsiaalse vastase vastu lihtsalt ei saa kasutada. Siin on jällegi küsimus, kas teeme ühe tankikompanii esimesse brigaadi või teeme kaks tankikompaniid ehk [ühe] mõlemasse brigaadi või teeme tankipataljoni esimesse jalaväebrigaadi. Selge on ka see, et me uusi tanke osta ei jõua. Praegu, kui britid on meid siin toetamas ja toomas siia teist lahingugruppi, siis on mõistlik küsida brittidelt, mida nad teevad oma ülejäänud Challenger‑2 tankidega, mida nad ei modifitseeri Challenger‑3 konfiguratsiooni. Võib-olla on praegu britid valmis andma meile tanke niisama, aga moderniseerimine läheb maksma 3–3,5 miljonit tanki kohta. Samamoodi ülalpidamiseks läheb pärast 10–15 miljonit aastas.

Nüüd sõjaaja Kaitseväe suurendamisest. Põhiosa sellest loomulikult läheks maakaitse tugevdamiseks. Kaitseliidul on siin piir ees. Meil on paigutatud praegu sõjaaja ametikohtadele umbes 9000+ võitlejat. Isegi kui praeguse sõja mõjul Kaitseliidu liikmeskond kasvab, siis väga palju siit enam võtta ei ole. See tähendab, et me peame tugevdamise ette võtma Kaitseväe reservi varal, mida meil on õnneks küllalt. Isikkoosseisu ettevalmistamine on kõige suurem küsimus ja seda me oleme teinud, me oleme igal aastal alates 2002. aastast valmistanud ette vähemalt ühe pataljoni taktikalise grupi. Meil on siin reserve piisavalt, vaja on need lihtsalt organiseerida ja varustada. Meil on vaja juurde umbes kaheksa pataljoni taktikalist gruppi.

Eriti kriitiline koht on jällegi Suur‑Tallinna ruum. Siin on lihtsalt liiga vähe jõude isegi selleks, et võidelda nendesamade diversioonigruppidega, keda me näeme Kiievis tegutsemas. Ja selleks, et nad saaksid võidelda, jalaväest üksi ei piisa. Kui vaatame neid pataljoni taktikalisi gruppe, siis loomulikult peame võtma siin nii palju ressursse, kui saame, tsiviilsektorist. Aga kui võtame keerulisemad relvasüsteemid, siis iga pataljon tähendab üheksat 81-millimeetrist miinipildujat ja üheksat 120-millimeetrist miinipildujat ja kaheksat Javelini raketikompleksi koos rakettidega. Loomulikult me peame pöörduma ka liitlaste poole, et nemad aitaksid praegu oma relvastusprogrammide raames meil seda kõike üles ehitada. Aga kõigepealt peame selle struktuuri paika panema.

Seesama kava, millest ma enne rääkisin, 2009–2018, oli viimane kava, mis oli seotud operatiivvajadusega ehk sellise armeega, millega me üldse saaks sõdida. Pärast seda tehtud kavad on sellest irdunud ja sellepärast nad ei vastagi julgeolekuolukorrale, kaasa arvatud viimane kava, mille me alles detsembris kinnitasime 2,02% raamistikus. Loomulikult siin on, kui tahame taktikalisi gruppe moodustada, vaja lähiõhutõrje võimekust. Maakaitse üksused on praegu ilma lähiõhutõrje võimekuseta ja te näete, mis Ukrainas juhtub. On vaja kaartule võimekust. Needsamad 122-millimeetrist – kui me anname neid Ukrainasse, peame need asendama mingite muude relvasüsteemidega. Iga ringkond vajab vähemalt ühte patareid. Tallinna ringkond vajab kahte. Lähiõhutõrjega on samamoodi: iga ringkond vajab patareid, Põhja kaitseringkond kahte. Pioneeriteenistusega on samamoodi: iga ringkond vajab vähemalt kompaniid juurde, Tallinn vajab pigem kolme, halvemal juhul kahte. Ka see ressurss on meil suures osas tsiviilsektoris olemas. Meil on hea ja võimas ehitustööstus, me saame kõike seda kasutada, kasutame seda nii palju, kui võimalik.

Meile on vaja rohkem sõjaväepolitseiüksusi, et jõustada ka maalt lahkumise keeldu, mille me Ukraina eeskujul kehtestame, kui sõjategevus puhkeb. Kes seda teeb? Kas praegused kaks sõjaväepolitsei kompaniid? Ilmselt mitte. Meil on vaja logistikat täiendada, et kõike seda üleval pidada ehk ringkonna logistikakeskusi arendada. See kõik läheb maksma 800 miljonit kuni 1 miljardit ja pärast 2,6% SKT-st selle hoidmiseks, võib-olla ka rohkem, sest praegu relvastuse ja laskemoona hinnad ei lange, vaid tõusevad.

Nii et need on need otsused, mille ees me seisame lähinädalatel. (Juhataja helistab kella.) See on kõik. Tänan!

Keskfraktsiooni nimel Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Minu kõne keskfraktsiooni nimel on järgmine. Äsja 104‑aastaseks saanud Eesti Vabariik algas manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele. Täna on meie riik kaasatud sõjalise konflikti keerisesse Euroopas. Kaalul on demokraatliku Euroopa tulevik. Käes on otsustav hetk, mille kohta rohkem kui sada aastat tagasi pani üks Eesti luuletaja kirja järgmised read: "Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus."

Ukraina vajab ja saab praegu nii solidaarsust ehk moraalset tuge kui ka ainelist abi, et oma sõltumatust, oma suveräänsust kaitsta. See pole mitte ainult Keskerakonna veendumus, vaid ka Keskerakonna tegevuskava. Aga murelikuks teeb see, kui nende kahe riigi piir, valguse riigi ja pimeduse riigi piir jookseb läbi ka Eesti ühiskonnast. Me ei tohi lasta oma rahvast lõhestada. Kui me seda lubame, siis on Putini režiimi tekitatud pimedusejüngrid oma eesmärgi saavutanud. Meie välispoliitiline sõnum peab olema suunatud kõigile Eestimaa rahvastele. Solidaarsus Ukrainaga peab eestimaalasi liitma, mitte kahte lehte lööma. Ukraina peab oma võitlust oma rahvuslikes huvides. Eestlastele pole tarvis seletada, kui tähtis on ühe rahvuse eneseväärikus. Sellel arusaamal põhinebki Eesti ning Ukraina solidaarsus. Me oleme oma sõltumatuse kätte võidelnud verise vabadussõjaga ja veretu laulva revolutsiooniga. Nüüd on aeg ühiselt seista Ukraina toetajate ridades ja hukka mõista Putini jõhker agressioon.

Välispoliitika värvib osa Euroopa riikide sisepoliitika valdavalt sinikollaseks ja ka valgesinipunaseks. Eesti rahvas peab eelkõige hoidma oma sinimustvalget ühtsust, seda kõikide Eestis elavate rahvuste ühtsust, mille me sõnastasime oma riigi alusdokumendis. Taas Gustav Suitsu hüüdlauset ümber öeldes: "Toetagem Ukrainat, aga jäägem eestimaalasteks!" Ärgem laskem sõja virvendustel hägustada oma esmast põhiseaduslikku ülesannet hoida ja edendada oma riiki! Mitte ükski sõda ei tohi katkestada meie vabariigi eksistentsi ja tõmmata ühiskonda katki. Meil läheb elu raskemaks, nagu ennustatakse, aga kui me vaimus ühte hoiame, siis oleme [sõja lõppedes] veel elujõulisem Eesti.

Keskerakond kutsub kõiki eestimaalasi üles seda meeles pidama. Meie jõud ja panus demokraatlikku ühiskonnakorraldusse peitub meie ühiskonna sisemises ühtsuses. Seepärast on mul hea meel, et möödunud reedel, 25. veebruaril võttis keskfraktsioon ühiselt vastu avalduse, kus ei puudunud ühegi meie valitud Riigikogu liikme heakskiit. Üks lõik sellest avaldusest: "President Vladimir Putini julm ja pretsedenditu kõne oli salvestatud ajal, mil paljud veel lootsid pingete vähendamisele läbirääkimiste teel. Pea kõiki relvaliike kasutades mitmest suunast Ukraina riigi ja rahva massiivne ründamine, linnade, sealhulgas pealinn Kiievi pommitamine on uskumatu ja pikalt planeeritud agressiivsus, mille peab kogu maailm hukka mõistma. Rahvusvahelistel kohtutel tuleb anda oma ekspertarvamus nendele koletutele sündmustele. Juba nüüd on sadu rünnakuis hukkunuid ja lahinguis langenuid." Selles keskfraktsiooni ühtsuses antud avalduse kontekstis on Eesti Vabariigi tuleviku jaoks suur väärtus. Mõelgem palun selle peale! Aitäh! 

Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Euroopas toimub suurim sõda pärast teist maailmasõda. Eks selle põhjuseid on väga erinevaid, aga üks põhjus on kindlasti see, et läänemaailm on olnud naiivne Putini režiimi suhtes, ja see puudutab ka meid.

Mõelgem sellele, kui keeruline on olnud NATO liikmesriikidel saavutada 2%‑list kulutuste taset. Mõelgem sellele, milline on Euroopa enda kaitsevõime ja milline on Euroopa riikide kaitsevõime eraldi võetuna ja kui oluliseks me oleme seda praktikas pidanud. Ja [mõelgem] kas või praeguse valitsuse aruteludele ja vaidlustele möödunud aastal riigi eelarvestrateegia koostamisel, et kas riigikaitsekulutusi vähendada või mitte. Aga vigadest tuleb õppida, kas või tagantjärele, ja iga kriis õpetab, sõda eriti. Vene‑Ukraina sõjast peame meiegi kõigepealt õiged järeldused ja siis ka õiged valikud tegema. Siin ainuüksi mõistmisest ei piisa, vaja on ka otsustavust. Ukraina abistamine ja kaitsmine on kogu Euroopa abistamine ja kaitsmine.

Kuidas jõudis Venemaa Ukraina sõjani? Ikka samm-sammult, kui lääneriigid oma pehme diplomaatiaga ja pragmaatilise majanduspoliitikaga jätsid tagaplaanile väärtuspõhise poliitika ja ka julgeolekupoliitika. Mõelgem: Gruusia, ka Moldaavia tegelikult, Krimm, Donbass, Süüria, Armeenia, nüüd kogu Ukraina. Kas ei ole veenev ja süsteemne tegevus? Need on olnud Putini Venemaa sammud.

Jah, Ukraina agressioon ei ole kogu vene rahva sõda, kindlasti mitte. Aga see pole ka ainult Putini sõda. Putinil on ka juured ja need on sügaval Vene-Nõukogude imperialistlikus mõttemaailmas, šovinistlikku ja imperialistlikku mõttelaadi ei kanna Venemaal üksnes Putin. Ärgem olgem järjekordselt naiivsed, õppigem ajaloost. Tegelikult peame mõtlema veelgi laiemalt: millised on Venemaa ja Hiina strateegilised huvid ja poliitika, millised on nende ambitsioonid praegu maailmapoliitika ümberkujundamisel?

Venemaa sõda Ukraina vastu. Kui Venemaa koos Valgevenega saavutab oma eesmärgid, siis liigub Putini režiimi piir ja otsene sõjaline oht 1000 kilomeetrit Euroopa südamele lähemale ning täies ulatuses Poola, Leedu ja Läti piirile. See on Putini Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümberjoonistamise väljendus kaardil, aga tegelik sisu on veelgi sügavam ja ambitsioonikam.

Mida saame selles olukorras teha ja peame selles olukorras tegema meie, kohe ja praegu? Loomulikult sanktsioonid, millest on väga palju räägitud. Ja on õigus nendel, kes ütlevad, et liitlased on siin ühtsemad kui kunagi varem. See puudutab ka Euroopa Liitu. Me tõepoolest oleme teinud õigeid valikuid õiges suunas. Aga see pole siiski piisav. Näiteks SWIFT-süsteemi, maksesüsteemi peatamine ei ole olnud täielik, vaid ainult osaline. Me ei ole rakendanud täielikku kaubandusembargot Venemaa ja Valgevene suhtes. Jätkub nafta, gaasi, metallide ja mitmete teiste kaupadega kauplemine ja selle kaudu ka Venemaa rahastamine, mis aitab kaasa Ukrainaga sõja pidamisele.

Meil on veel ruumi, et ümber mõtestada diplomaatilised, kultuuri, spordi ja teiste valdkondade suhted Venemaa ja Valgevenega. Õhuruumi võimalikust sulgemisest Ukraina kohal või vähemalt katsest seda teha on väga palju räägitud ja see aitaks kaasa humanitaarabi toimetamisele Ukrainasse. [Tuleb kaaluda] Venemaa liikmelisuse peatamist rahvusvahelistes organisatsioonides ja paljut muud. Ja loomulikult igakülgne abi Ukrainale – sõjaline abi, relvastus, humanitaarabi, majandusabi – ning poliitilised ja diplomaatilised otsused, mis puudutavad Ukraina perspektiivi Euroopa Liidus ja NATO-s. Neid kõiki meetmeid peame rakendama jõuliselt ja kiiresti ka siis, kui sellega kaasneb meie endi, lääneriikide heaolu langus ja [järgnevad] majanduslikud tagasilöögid.

NATO idatiiva [tuleb] tugevdada koos liitlastega, selle hulka peab vältimatult kuuluma Eesti enda kaitsevõime tugevdamine ja võimelünkade likvideerimine. Peame oluliselt kiiremini ellu viima riigikaitsekavas ettenähtud tegevused, tõenäoliselt mitmed plaanid ja kavad ka ümber tegema ja selleks vajalikku riigikaitselaenu võtma, kui teistmoodi ei saa. See on soodne hetk niisuguste otsuste tegemiseks ja seda mõistavad kindlasti praeguses olukorras ka meie liitlased.

Teeme Ukraina riigi hävitamise katsest ja süütute inimeste tapmisest Ukrainas õiged ja pikaajalised järeldused. Putin ei tohi lõpetada ainult rahuläbirääkimiste laua taga. Putin peab lõpetama kohtupidamise laua taga. Aga sellesse on meil oluline anda oma poliitiline ja diplomaatiline panus ka siis, kui sellega kaasnevad süüdistused russofoobias ja ajaloolises kompleksis Venemaa ees. Lähiajalugu on tõestanud, et meil on olnud oma ohtudes ja kartustes õigus. Eesti peab olema vähemalt mentaalne vedur Putini agressiooni hukkamõistmisel ja selle hukkamõistu kinnistamisel, et me ei langeks pärast sõjategevuse lõppemist jälle igapäevasesse pragmaatilisse heaolusse.

Lõpetuseks, head kolleegid, ma kutsun meid kõiki üles lõpetama parlamendi Eesti-Vene sõprusrühma ja Eesti-Valgevene sõprusrühma tegevuse. Nende olemasolu praegu ei ole põhjendatud ja see on häbi. Ma usun, et me suudame selle omakeskis ka ära teha. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni nimel Jürgen Ligi, palun! Palun, kaheksa minutit!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma loodan, et Ukraina sõjast tuleb Eesti ühiskond ja ka see saal siin välja üksmeelsemalt, kui ta enne oli. Tervitan algatuseks meie NATO Parlamentaarse Assamblee [Eesti delegatsiooni] uut esimeest Marko Šorinit. See [uue esimehe valimine] oli vajalik samm. Olen ise seda ametit täitnud Gruusia sõja ajal ja võin öelda, et see on nagu rindel olemine. Seal on vaja võidelda ja seal peab olema süda õigel kohal.

Aga ma tervitaksin hea meelega ka kõiki teisi kolleege, kes eelmisel korral ei hääletanud Ukraina toetuseks, nii nagu nad ei hääletanud ka varasematel kordadel. See ei olnud juhus. Vabandused, nagu oleks sõda alanud neljapäeval, ja põhjendused, et tegelikult ollakse sõja vastu, ei ole asjakohased. Sõda algas 2014. Juba päev varem marssisid venelased Ukrainasse sisse lisavägedega. Nii et ei ole mõtet selle taha pugeda, see ei ole siiras. Ma väga tahaks näha, et kõik Riigikogu saadikud, kellest siin on juttu, ütleksid oma valijale selgelt seda, mida on öelnud nende juhid – kes on kurjategija ja kuidas temasse tuleb suhtuda –, ja et nad ei lepiks oma valijate eriarvamustega sel teemal. Me peame olema siin liidrid ja selgitajad.

See sõda on minu arvates olnud omamoodi Eesti traditsiooniliste väärtuste triumf selles osas, mis ei puuduta selle sõja tumedat poolt. See tähendab, et liitlassuhted on jälle esil, vabaduse aated on jälle esil, ja see, mida meie oleme rääkinud alates nullindatest, et liitlased peavad [riigikaitsele] kulutama vähemalt 2% SKP‑st, on muutumas normiks. Järsult on muutunud suhtumine vaenlasse. Täiesti kohatud ja vääriksid vabandust on jutud plaanist B ja sellest, kuidas Euroopa Liit on kuidagi okupant, teeb kurja ja on võtnud kuidagi meie vabaduse ära. Ma olen kuulnud ka helgemaid sõnavõtte viidatud erakonnalt viimastel päevadel. Loodan, et see saab erakonna üldiseks sõnumiks oma valijale: NATO, Euroopa Liit, liitlassuhted – need on Eesti reliikviad ja vabaduse sümbolid.

Just nimelt kollektiivkaitse [on oluline], mitte mingisugused sõjaplaanid, mis näevad ette kahevõitlust Venemaaga. Kahjuks täna on juba seda pilti siin kõlanud. Ei, me isegi ei peaks praegu rääkima mingitest relvahangetest, mis ju kõik võtavad aega, ega suurtest täiendavatest lisaeraldistest. Me peaksime rääkima kiirest relvaabist Ukrainale ja relvaabist tegelikult, ja sõjalisest abist, piiririikidele. See on ju jällegi üks liitlassuhete triumf, et meile tuuakse siia piiri äärde vägesid juurde. Ja kui meil on võimelüngad, siis arvestage, et need jäävad meil alati olema. Me ei suuda kogu täiemõõdulist armeed ülal pidada ja kahevõitlust Venemaaga pidada. Kuid just nimelt liitlassuhted on need, mis tagavad meil ka võimelünkade täitmise liitlaste abiga. Lõppkokkuvõttes on meie liitlased ennast ju relvastanud selleks, et hävitada venelaste tanke ja lennukeid. Ja sellega tulebki praegu tegelda, selleks nad tulebki käiku lasta – nii Ukrainas, aga ka tuues neid siia NATO piiride kaitseks.

Veel üks asi: energiasõltumatus. See on olnud Putini relv, mis on läänt pikalt pehmendanud. Me kõik peame aru saama, et me ei pea võitlema hindadega, vaid me peame võitlema Putiniga ja me peame võitlema energiasõltumatuse eest. Need ressursid, mida praegu põletatakse valimatult selleks, et subsideerida energiatarbimist, tuleb suunata energiasõltumatuse loomisse. Sellega on kiire. Jutt sellest, kuidas me oleme järsku kõik vaeseks jäänud, on alatu. Tegelikud kannatused on hoopis mujal ja energiasõltumatus on see, mis nende kannatustega rahvusvaheliselt võidelda lubab.

Meie erakond loomulikult toetab kõiki uusi algatusi Venemaa vastu sanktsioonide kehtestamisel ja ka seda, et Eesti on kultuurikoostöö Venemaaga lõpetanud.

Me peaksime üle vaatama ka oma seadusandluse. Üks julgeolekuelemente on ju tegelikult toimiv parlament. On ikka väga häbiväärne, et mis tahes ettekäändel pannakse siin parlamendi töö seisma. Ma pole sellest kunagi lugu pidanud, sõltumata sellest, kes seda teeb. Nüüd on tõesti küsimus, kas me igasuguseid sõnavõtte – see ei ole kunagi olnud minu lemmikteema ega ole ma arvanud, et Eesti peaks sellega tegelema –, igasugust meediat ja igasuguseid sõnavõtte lubame ka tulevikus. Praegu me juba tõmbame piire, aga me peaksime ka seadusandluses nüüd tegema uue alguse, et me ei pane parlamenti lihtsalt seisma, vaid lepime kokku, mida me lubame ja mida me ei luba. Oleme maailma kõige vabam riik, peaaegu, sellistes asjades, aga kui kurjategija on piiri taga, siis see tingimata ei tööta.

Meie leksikast peaks välja jääma sellised fiktsioonid nagu "süvariik" või "politseiriik". Ei, see kõik on meie oma riik ja see ei ole meie vaenlane. Need on meie vabaduse hoidjad – ametnikkond, julgeolekuasutused –, need ei ole meie vaenlased. Me ei peaks oma valijaid teistpidises veenma. Ja see, mida me kaitseme, on oluline. Me kaitseme vabadust üldiselt, me kaitseme Eesti rahva ja kultuuri säilimist laiemas mõttes. Aga selle sisu on muu hulgas ju liberaalne demokraatia. Kas te tõesti arvate, et kui sõna "liberaalne" kuulete, siis peate haarama püstoli järele? Liberaalne demokraatia tähendab kõiki neid asju, mida Putin kontrollimas ei ole. See tähendab õigusriiki, võimude lahusust, vaba ajakirjandust, turumajandust. See on see, mis hoiab meie ühiskonda vastupidavana, ja see on see, mis eristab meid agressorist. Ainult enamushääletus ei loo tõde – [seda] loovad ka kontrollimehhanismid–, ei loo ka vabadust. Nii et lõpetagem rünnakud kohtu, ajakirjanduse, toimiva majandusvabaduse vastu.

Lõpuks, ja mitte sugugi vähem olulisena, meenutaksin ühtset kultuuri-, info- ja haridusruumi. Eestikeelsele haridusele tuleb nüüd gaasi anda. Päriselt ka. See on üks asi, mis meie ühiskonda on lõhestanud, ja see on üks asi, mille puhul tuleb silmakirjatsemine lõpetada. Eestis on endiselt kümned tuhanded, kui mitte sajad tuhanded ajupestud inimesed, kelle häältel ka osa sellest parlamendist parasiteerib. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatide nimel Jaak Juske, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu! Hea Eesti rahvas ja meie liitlased! Samal ajal kui 101 aastat tagasi kerkisid selle auväärt saali müürid, purustas Punaarmee iseseisva Ukraina riigi. Täna on Kremli valitsejad taas Ukraina kõri kallal. Ukraina rahvas sõdib uskumatult vapralt, võitleb esmajoones omaenda vabaduse eest, aga võitleb ka meie kõigi vabaduse ja kogu lääne demokraatia eest. Keegi ei kahtle enam, et Putini Venemaa on lääne surmavaenlane. Kui teda nüüd Ukrainas ei peatata, astub ta varem või hiljem järgmise sõjalise sammu vaba maailma vastu, nagu tegi Hitler 1930. aastatel. Ajaloost tuleb õppida.

Õnneks mõistavad pärast 24. veebruari kõik, et lisaks võimalikult karmide sanktsioonide kehtestamisele Venemaa vastu on hädavajalik ka omaenda riigi kaitsekulutusi tõsta. Sellest on saanud aru ka need riigid, kes on pikalt oma kaitseväge alarahastanud. Kes oleks veel kümne päeva eest osanud ennustada, et Saksamaa suurendab oma kaitse-eelarvet tasemeni üle 2% SKP‑st, suunates kaitsevõime tugevdamisse summa, mis on [võrdne] Eesti ligi üheksa aasta riigieelarvega? Tunnustus Saksa aatekaaslastele! 

Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et meil siin Eestis on kohustus viia järgmise kümnendi kaitseinvesteeringute plaan ellu ennaktempos. Kaitse-eelarve planeerimine peab olema tark ja läbimõeldud. Ukraina sõda näitab oma karmil moel, kuidas Vene armee sõdib. Meil tuleb sellest õppida ning tugevdada ja arendada esmajoones neid võimekusi, mis on vajalikud vaenlase esmaseks tõrjumiseks ja purustamiseks, meie iseseisva kaitsevõime parandamiseks. Samal ajal tugevdab ka NATO oluliselt oma idatiiba, et hoida ära kõige hullem, olla valmis. Käivitatud on Balti riikide kaitse plaanid. Oluline on teada, milliseid võimekusi saame parandada liitlaste toel ja abil. Liitlaste senisest suurem kohalolek siin Eestis on meile eluliselt tähtis.

Täna vajavad aga Ukraina vaprad võitlejad kõigi demokraatlike riikide toetust. Lisaks solidaarsuse näitamisele on neil vaja võimalikult kiiresti suurel arvul relvi ja varustust, relvi, millega purustada okupandid, vabastada kaotatud alad. Eesti on olnud sõjalise abi andmise osas esirinnas maailmas. Õnneks on ärganud ka teised demokraatlikud riigid. Ukraina ei ole üksi.

Head kolleegid! Me elame Eesti ajaloo pikkuselt teisel rahuajal. Juba viimased 77 aastat pole Eesti territooriumil õnneks suurt ja laastavat sõda peetud. Nii on saanud kasvada suureks rahuajal juba kolm põlvkonda, kes pole näinud sõda. Aga paraku on maailm meie ümber muutunud. Suur sõda keset Euroopat on kurb reaalsus. See sõda mõjutab meid kõiki iga päev üha rohkem. Lisaks Ukraina toetamisele peame hoidma omaenda ühiskonna sidusust, sest vaenlase eesmärk on külvata segadust ja pingeid nii Eestis kui ka teistes meie piirkonna demokraatlikes riikides. Täna on kogu vaba maailma ühine eesmärk peatada Kremli kuritegelik režiim. Me peame kindlustama oma iseseisvuse, tegema kõik, et vabadus rohkem ei taanduks. Elagu Eesti! Elagu vaba Ukraina!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel või ükskõik kus! Töökaaslased siin-seal! Ja loomulikult ka minu need jalgpallifännid, kes veel ellu on jäänud, aga kes on Ukrainas võitlemas enda riigi eest!

Minus käivitasid kiindumuse ukrainlastesse võib-olla Maidani sündmused, kus eelnevalt kõikide jalgpalliklubide fännid omavahel muudkui pusklesid, proovisid, kellel on tugevamad musklid. Aga kui Maidanil läks tõsiseks, pani iga klubi välja oma sajakonnad. Jaa, ka esimesed, kes Maidanil kuuli said, olid jalgpallifännid ja Paremsektor, poliitiline organisatsioon. Hiljem, kui oli vaja minna ja peatada juba agressor, siis olidki [minejateks] just nimelt need jalgpallifännid ja Paremsektor, kelle kiivriks oli pearätt ja kelle kuulivestiks oli teksatagi. Tahe oli nii suur. Ma leian, et kõikidel nendel jalgpallifännidel oli võõrandamatu õigus näha enda jalgpallikoondise ja enda klubi ilusaid võite ja mänge. Aga ma tean, et maailma lõpus on veel üks staadion, mille tribüünil me kunagi kohtume, ja siis vähemalt on mul nende sekka minnes hea tunne, et ma ei ole lihtsalt käed rüpes seda pealt vaadanud. Ukraina jalgpallifännid kutsusid üles laulma ühte laulu, mida te teate ja mida ma siin võib-olla ei laulaks. Aga täna on olukord hoopis midagi muud kui 2014, täna võib seda laulu laulda, sest täna on tegelikult ju tegemist aktiivse agressiooniga.

Kui nüüd rääkida sellest, mis oli 2014 – siis ei olnud mina siin Riigikogus –, siis ka Tallinna linn tahtis vastu võtta avalduse Ukraina toetuseks. Ma ei mäleta, kas menetlesime seda kuus või kaheksa kuud. Riigikogul läks tunduvalt kiiremini, aga Tallinn ei suutnudki. See tekitab minus tunde, et ega Tallinn täna ka vist ei taha. Me neljapäeval kohtume, koguneme Tallinna Linnavolikogus. [Ma ei tea,] kas me saame mingil määral midagi mõjutada või muuta keskerakondlikus Tallinnas, ja ma ei tea, kas sotsiaaldemokraadid nüüd ajavad selja sirgu. See oleks tore[, kui ajaksid].

Siin oleme me pidanud väga huvitavaid debatte. Rahvuslased on aastast 2005 tavatsenud öelda, et meil oleks vaja impeeriumimeelsete mõjutuskanalite retransleerimine Eesti Vabariigi territooriumil lõpetada. Aasta siis oli 2005. Nüüd on see jõudnud kuhumaale? Ma tuletaksin meelde, et veel kuu aega tagasi me pidasime siin debatte, kus osa rääkis, et ei, ei, ei, ei, ei saa neid sulgeda, see on vaba ajakirjandus. Kuigi rääkisime ju hoopis lihtsast asjast, et [see on] infooperatsioon ja infosõda. Heakene küll, poliitikud, nemad räägivadki sellist juttu, nagu nad räägivad, aga äärmiselt piinlik on kuulata, kuidas ERR‑i korrespondendid räägivad, et me oleksime küll maailma kõige lollim riik, kui me midagi sellist teeksime. Ehk [teisisõnu,] ümberringi on ajupeetusega riigid, kes on juba tegelikult ammu neid kanaleid [piiranud]. Aga õnneks on meil olemas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes tegi asja lihtsalt ära. Kui see [otsus] oleks jäänud selle saali teha, siis vaataksime neid kanaleid edasi, sest siin saalis kõlab rohkem agasid, miks mitte midagi teha ei saa.

Üks teine küsimus, mis on jäänud ja mida teised riigid on juba teinud, aga me ei ole söandanud, on avalikel üritustel Georgi lindi keelustamine. Nüüd te küsite, et mis sellega ühist on. Sümbolid muudavad ajas väärtust ja tähtsust. 2014. aastal Krimmi okupeerimisel ja annekteerimisel oli see konkreetselt okupandi sümbol, mille järgi nad teadsid, et teineteist mitte maha lasta. Ka praegu neid kantakse. Kui nüüd 2022 hakkab keegi rääkima mingist sõjaväetunnusest ja suurest aust ja lugupidamisest selle niinimetatud suure armee vastu, siis see ei ole pädev.

Ma kasutaksin võimalust ja võtaksin kolm minutit lisaaega.

Jaa, palun! Kolm minutit. 

Meil on paljugi asju. Meil on ka nihukesi avalikke üritusi, mille vajalikkusest me ammu enam aru ei saa ja kus ei osale enam neid inimesi ja kuhu on, ütleme, Venemaa kogu aeg suunanud oma reporterid. Ma pean silmas kas või seda väikest arusaamatust, tuletaksin meelde, et 2006. aastal moodustas meie töökaaslane Oudekki sellise liikumise nagu 8. mai liikumine, rääkis, et siis lõppes Euroopas sõda, aga ise käib ikka 9. mail kohal ja 8. mail ei käi. Kes minevikku ei mäleta, see elab ilma tulevikuta. Ma arvan, et 9. mai kui selline ei peaks leidma meie poolt sellist käsitlust, et see on justkui teise maailmasõja [lõpp].

Ma olen debateerinud päris palju. Mul on olnud suur rõõm olla 2014. aastast käinud Vene saatkonna ees piketeerimas Ukraina territoriaalse terviklikkuse eest. Alguses oligi see olukord, kus inimesed hakkasid mulle selgitama, et ei toimu mitte mingisugust agressiooni ja et see niinimetatud Gruz 200 on humanitaarabi. Kui ma siis vastasin, et ega tegelikult ka ei toimunud ju suurt isamaasõda, vaid see oli lihtsalt Saksamaa humanitaarabi Moskvale, jõudis [mõte] paljudele kohale. Aga ega ta ikka paljudele kohale ei jõua.

Minu küsimus on täna ikkagi see: kas Tallinn kui Eesti Vabariigi pealinn, kellel on sõprussidemed nii Kiievi kui ka Odessaga, suudab mingit oma solidaarsust välja näidata või me takerdume nende kõikide agade taha? Ma arvan, et aega agadeks ei ole. Need jalgpallifännid, kellel jäid nägemata enda klubi paremad ja halvemad mängud, väärivad seda. Ja siia lõppu ma ütlen lihtsalt: slava Ukraini, slava natsii! Aitäh!

Signe Kivi, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Kolleegid! Sõbrad! 2008. aasta Veneetsia 15. arhitektuuribiennaalil oli kuraatorinäitus, mis kandis pealkirja "Sõnumeid rindejoonelt", peakuraatoriks Alejandro Aravena. Millega oli esindatud Eesti, kas mäletate? Kunstnikud Maarja Kask, Ralf Lõoke ja Neeme Külm eksponeerisid installatsiooni, mille lähtekohaks oli tookord alles kavandatav üks ühele mõõtkavas kollane Vene–Saksa gaasijuhe Nord Stream, mis paikneski biennaalil Vene paviljoni mõjupiirkonnast Saksa paviljonini.

Installatsiooni eesmärk ei olnud teha radikaalseid seisukohavõtte ega pakkuda lahendusi – nii seisab ka veel täna biennaali koduleheküljel –, vaid selge positsioon esitada maailmale küsimusi ja valgustada selle teemaga seotud tahke. Installatsioon tõi esile arhitektuuri paratamatu poliitilise mõõtme ja poliitiliste otsuste ruumilise mõju. Eesti tegi aastal 2008 Veneetsias ajalugu, mitte ainult arhitektuuriajalugu. Miks ma seda räägin? Loojad püstitasid julge, silmi avava teose. Aga kas maailm sai aru? Tuletan meelde, et see kõik toimus 14 aastat tagasi.

Head kolleegid! Märgakem täna loojate tõstatatud ohumärke! Täna, kui Eesti Kultuuriministeerium on katkestanud kultuurivahetuse ja lepingud Venemaa ja Valgevenega, ühinegem ja saatkem nende maade kolleegidele selge sõnum: see kõik ei ole teie vastu. See ei ole Venemaa ega Valgevene kunstnike, muusikute, sportlaste, teadlaste, heliloojate, kirjanike, näitlejate, Venemaa ega Valgevene rahva vastu. Aga ainult meie ühine vastupanu ja teie sealne ühine vastupanu Putini režiimile lõpetab sõja ja toob rahu. Elagu Ukraina! Slava Ukraini! 

Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Eesti riigikaitse meile kõigile teadaolevalt põhineb kahel sambal. Need on esmane, iseseisev kaitsevõime ja alliansi toetus. Reaalsus on ju väga lihtne: mida nõrgem on iseseisev kaitsevõime, seda suurem ja tugevam ja selle võrra aeglasem on alliansi osalus. Ja vastupidi, mida tugevam on kohene, esmane võime, seda paremini on kaitstud meie riigikaitselised huvid.

Siin on kohane teha ka mõni kommentaar. Siin on kõlanud sõnad ka ühiskonna sidususe ja tugevduse kohta, et milliseid sõnu me ei peaks kasutama. Usaldus oma riigistruktuuride suhtes on äärmiselt oluline ja see hakkab välja paistma eriti kriisisituatsioonis ja sõjas. Riigistruktuuride kõrval ma ei saa mitte jätta mainimata ka kohalikke omavalitsusi, mis kodanike jaoks on samuti riik. Ma küsiksin teilt, head kolleegid: mis te arvate, kuidas tugevdab usaldust oma riigi vastu ja kuidas tugevdab riiki see, kui näiteks kohalik omavalitsus esimese asjana ametisse astudes hakkab tegelema oma juhtpoliitikute isiklike küsimustega, kinnisvaraasjadega, ja veel kasutades mudelit, mida näiteks Pärnus kunagi ükski teine Pärnu inimene kasutada ei ole saanud, ja kui juhtivpoliitik on veel põhiseaduskomisjoni esimees? Kas see tugevdab usaldust riigi vastu või nõrgendab? Ma arvan, et vastust me teame kõik.

Ma tahtsin rääkida kahest asjast. Ukraina toetamisest on räägitud palju ja see on väga õige, aga peaks ütlema, et see ei ole veel piisav. Me ei [tohi] lasta ennast uinutada, kui tublid me oleme, kui tublilt reageerib Euroopa ja [ülejäänud] lääs. Senised meetmed kahjuks on olnud ebapiisavad, sest agressioon ei ole peatunud ja rahu ei ole Ukrainas loodud. Piisavad on meetmed siis, kui agressioon kohe lõpeb. Kuid meie jaoks peaks esimesel kohal olema see, mida me siin kodus teeme oma riigi ja oma riigikaitse tugevdamiseks.

Täiendades head kolleegi Leo Kunnast, tahan ma rääkida laiapindsest riigikaitsest, sest selle kohta meil on tehtud palju sõnu, aga sõnad, teate, lahinguväljal ei oma efekti, nii nagu omavad kahur, rakett, [granaadiheitja] Carl Gustav ja muud vahendid. Kui me laiapindset riigikaitset tegelikkuses ei rakenda, siis [on meil] nõrk laiapindne riigikaitse [ja see] tähendab väga konkreetset tsiviilelanikkonna hukkumist, meie inimeste vigastamist, haavamist. See omakorda mõjub väga hävitavalt meie vägede moraalile. Aga mis peamine, me kaotame oma inimesi. Nendele, kellel on seisukoha võtmisega raskusi, ma tahaks öelda, et vaadake Harkivi – langevad pommid ei tee vahet rahvusel, need ei tee vahet rahvusel.

Kommenteerin ka kaitseministri ettekannet. Mulle tundub, et positiivne suund on meil olemas, aga tempo ja konkreetsus ei ole piisavad. Meil on vaja lisaeelarvet ja kavasid ... 

Paluks paar minutit juurde.

Palun, kolm minutit lisaaega!

... ja vaja kohe. Peaaegu nädal on möödunud ja me ainult räägime, me veel analüüsime. Teatud järeldused on meil kohe selged.

Elanikkonna kaitsmise peale tuleb tõsisemalt mõelda ja seda ei tee mitte 2% eest või mis iganes see protsent riigikaitses on. See on kõigi meie asutuste ja ettevõtete huvi ja kohustus. Kui inimene kõlbab teil töötama, kõlbab see inimene ka olla kaitstav. Teatud suurusega ettevõtetes ja asutustes peaks olema juba nende ehitamisel see kaitsmise aspekt läbi mõeldud: koolid, lasteasutused, suurettevõtted ja nii edasi. Ja see, kordan veel kord, ei pea tulema riigikaitse rahastuse protsendist.

Sõjaväestatud piirivalve ja sisekaitsereserv. Ukraina näitab meile täiesti selgelt: turvavaip, kohene reageerimine, diversiooni‑ ja luuregruppide püüdmine, neutraliseerimine – selleks ei saa kasutada sõjaväe väeosasid, see on liiga kallis. Nende ülesanne on sõdida rindejoonel [vastase] sõjaväeüksustega. Selleks peab olema vastavalt koolitatud ja mittesõjaväeline võimekus. Piirikindlustused, piirirajatised: me oleme neist väga palju rääkinud, avaldusi vastu võtnud. Tulemus väga rõõmustav ei ole. 

Kui me siin räägime ja otsusteni jõuame aeglaselt, siis mul oleks soovitus, head kolleegid, võtke mõni minut, käige Riigikogu sisehoovis, seal peasissepääsu võlvi [all] on üks mälestustahvel. Vaadake neid nimesid. Halastamatu vaenlane ei tee vahet ei erakondlikul kuuluvusel ega sool. See on meie kõigi vastutus. Ennekõike on meil vastutus Ukraina toetamise kõrval meie oma riigi, meie oma kodanike ees.

Esmasest kaitsevõimest rääkides – sellest ma alustasin, sellega ma tahaksin ka lõpetada –, vaadake, see ei ole lihtsalt teoreetiline. Meie territoorium on väga väike, meie operatiivne ruum on väga väike, meil peab vastutegevus algama kohe piiril. Sealt ka sõjaväestatud piirivalve, sealt ka sisekaitsereserv. Meil ei ole ruumi mängida ja operatiivkunsti demonstreerida. See on karm reaalsus. Nii et ma soovin meile kõigile tarkust, ja olgem terved! Muide, tervisest rääkides, COVID ei ole kuidagi seda sõda mõjutanud. Mõelgem ka selle peale. Jõudu ja tarkust kõigile! Aitäh!

Mihhail Lotman, palun!

Austatud aseesimees! Austatud kolleegid! Mõned meist, mõned teist on esitanud küsimuse, et milleks veel üks deklaratsioon ja kui palju neid võib teha. Kaks avaldust on vastu võetud. Milleks veel? Ma arvan, et neid avaldusi tuleb vastu võtta nii palju, kui on vaja. Selleks me siin oleme. Aga ma tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele, et need, kes praegu küsivad, milleks seda kolmandat avaldust teha, küsisid ka, milleks oli vaja esimest teha, aga pärast, kui me selle vastu võtsime, olid nad väga uhked, et me võtsime selle vastu. Veel rohkem kriitikat oli enne teist avaldust, sest alles tegime esimese. Aga pärast selgus, et see oli Riigikogu peaaegu selline tipptöö, et võtsime selle vastu.

Aga miks me räägime kolmandast? Sest asjaolud on muutunud. Ma ei räägi siin sellest, millest on juba räägitud, et linnu pommitatakse, suur soomustehnika kolonn liigub Kiievi poole. Aga täiesti teine tase on pärast seda, kui Venemaa president Vladimir Putin andis korralduse viia strateegilised tuumajõud erilise valmisoleku režiimi. Üldiselt, nagu tavaliselt, on härra Putini tegevuses osa tõtt, osa demonstratiivset. Idee, põhieesmärk on selles, et me hakkaksime kartma.

Austatud kolleegid! Ma olen vana inimene. Ma mäletan väga hästi, kuidas 1950. aastatel me iga päev [hirmuga] ootasime, et homme puhkeb tuumasõda. Mul on välja töötatud piisavalt tugev immuunsus sellise hirmutamise vastu. Tuumarelv ongi selleks, et hirmutada. Aga sellist huligaansust me ei saa jätta vastuseta ja siiamaani me oleme sörkinud sündmuste sabas. Putin teeb midagi ja siis me ütleme, et oi-oi, nii ei saa, teeme sellised sanktsioonid. Aga nüüd me peame väga selgelt reageerima uuele olukorrale. Pärast tuumarelvaga ähvardamist on olukord põhimõtteliselt teine.

Mida me peame konkreetselt tegema? Me peame kutsuma üles kehtestama Venemaa sõjalennukitele, helikopteritele ja teistele lennuvahenditele keelutsooni Ukraina kohal. Me teame, et selle palve on esitanud president Zelenskõi, see küsimus on tõstatatud ka USA Kongressis. Aga üldiselt president Biden on olnud vastu, sest see provotseerib Putinit. Putin ei vaja seda, et teda provotseeritaks. See oleks adekvaatne vastus Putini tegevusele. Öeldakse, et aga Ukraina pole NATO liige. Ei ole, aga Süüria oli veel vähem NATO liige, kuid seal õhuruum suleti – nii ja naa, see läks mitte päris lõpuni, aga igal juhul see oli just Ameerika, Türgi ja teiste liitlaste ettepanek. Praegu president Biden on selle vastu. Aga teda tuleb survestada. 

Eesti on teinud mitu ettepanekut. Eesti on väga edukas olnud selles konfliktis diplomaatilisel tasandil. Paljud Eesti ettepanekud, mis tundusid liiga resoluutsed, peaaegu ekstremistlikud, on nüüd Euroopa Liidu ametlik poliitika. Nii et ärgem kartkem seda! Esimene asi, õhuruum kinni.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Teine asi, kui õhuruum on suletud, moodustada otsekohe õhusild Kiievisse humanitaar- ja ka militaarabi operatiivseks juurdetoomiseks. Elementaarne! Siis, Ukrainale pole vaja mitte ainult relvi ja humanitaarabi, vaid Ukraina vajab ka raha. Selleks on vaja käivitada selline programm, nagu oli teise maailmasõja ajal lend-lease'i [abiprogramm], Ukrainale. See nimi oleks ka väga sobiv, see looks järjekordsed assotsiatsioonid eelmise Ukraina vallutajaga. Jah, tuletame meelde Võssotski laulu "Idut po Ukraine soldatõ gruppõ Tsentr", sakslased. Aitame Ukrainat!

Viimaseks, infosõda. Me oleme seda kaotamas. Me peame olema ka siin proaktiivsed. Kolleeg täiesti õigesti märkis, et lahinguväljal sõnad ei loe. Lahinguväljal ei loe, ehkki, vabandust, väga vanast ajast on oluline see traditsioon, kuidas sõdalased mitte ainult ei kostita teineteist relvadega, vaid ka materdavad neid sõnadega. Väga tõstab moraali, vähemalt endal. Aga sõnadel on väga suur mõju tagalas. Ma olen osalenud mitmes aktsioonis, mis on suunatud nimelt venelastele, Vene sõjaväelastele. Aga kahjuks need sõnumid ei jõua Vene kanaliteni. Ma paluks siin, kui keegi teab, anda nõu, kuidas nendeni jõuda.

Austatud kolleegid! Meid ähvardatakse, aga me ei karda. Me seisame ukrainlaste kõrval, kes reaalselt iga päev seisavad meie vabaduse ja väärikuse eest, päästvad Euroopa väärikust. Ja kui inimene ei karda tulla relvitult tanki vastu – selliseid juhtumeid on väga palju –, siis meie veel vähem peame kartma väljendada oma tugevat positsiooni ja toetust Ukrainale ja agressori nimetamist agressoriks. Ja nagu täiesti õigesti oli märgitud, Putiniga hakkame läbi rääkima Haagi sõjatribunalis. Slava Ukraini!

Aitäh! Jüri Ratas, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kaitseminister! Ma kõigepealt tahan öelda suure tänu riigikaitsekomisjonile selle tänase initsiatiivi, algatuse eest. Ma arvan, et see on väga vajalik, nii nagu mitmed meist on juba öelnud. Me oleme Riigikoguga kogunenud enne 24. veebruari hommikut ja arutanud Ukraina teemasid ja avaldust ja toetust, aga selles akuutses sõjasituatsioonis me ei ole seda teinud. Nii et selle eest suur tänu.

Kui me 24. veebruaril olime siin Pika Hermanni torni [juures Toompea] nõlval ja vaatasime, kuidas meie rahvustrikoloor tõuseb Pika Hermanni torni, ja tähistasime Eesti Vabariigi sünnipäeva, siis tuleb öelda, et seda 105. aasta teerada me oleme alustanud sõja algusega Euroopas, siin Euroopa südames, kui agressor on rünnanud vaba ja iseseisvat Ukrainat. Sel kuuendal päeval, kui me sõjas oleme, on rahvusvaheline pilt täielikult muutunud – muutunud ühtsemaks, muutunud tugevamaks, muutunud selgemaks.

Eile olin Lätis Riias ja kohtusin seal Rootsi asespiikriga, kes ütles, et ka Rootsi tegi otsuse, et hakkab nüüd andma sõjalist abi. See on midagi, mida Rootsi pole kunagi teinud. Kui me võtame täna, teades seda infot, mida on Saksamaa otsustanud, tõsta oma kaitsekulutusi, samuti anda sõjalist abi – need kõik on väga olulised märgilised otsused. Olulised märgilised otsused. See, kuidas on tulnud transatlantiliste suhetega kaasa sellised riigid nagu Jaapan ja Austraalia, näitab lääne ühtsust ja selget hukkamõistu agressorile, selget hukkamõistu Kremlile, Putini režiimile.

Ma tahan kindlasti öelda ka seda, et senine sanktsioonipoliitika on [avaldanud] väga laialdast mõju mitte ainult majanduses, vaid palju laiemalt, ka kultuuris ja spordis, ning see näitab seda, et igal tasandil mõistetakse Kremli režiimi, agressori tegevus hukka.

Jah, ma olen täiesti päri sellega, et tuleb kasutada sellist kiiret teed või kiiret rada, kui räägime Ukrainale Euroopa Liiduga [liitumise] perspektiivi andmisest. Ma arvan, et see on täna väga vajalik ja selge. Ma tahan kindlasti öelda suure tänu ka oma Riigikogu ametikaaslastele, kes on väga aktiivselt tegutsenud, et Ukrainat toetada, näidata üles meie initsiatiivi, kindlasti valitsuse tasandil, et oleme suutnud väga paljudes kohtades tegelikult olla just eeskõnelejad, toetada Ukrainat ja Ukraina rahvast.

See ühtsus, mis meil täna on, see ühtsus on iga hetk, ka järgmistel minutitel oluline. [On oluline,] et me selle ühtsuse oma liitlastega säilitaksime, toetaksime Ukrainat, annaksime selles sõjas neile sõjalist varustust, et nad saaksid vastu panna tugevalt, võimsalt ja selgelt ning võita selle sõja – võita selle sõja agressoriga.

Nüüd paar sõna sellest, milline on minu tunnetus selles julgeolekuolukorras Eesti-siseselt. Helmen Kütt oli minu meelest see, kes tõstatas täna esimesena sõjapõgenike teema: kuidas sõjapõgenikke siin vastu võetakse, mis on see regulatsioon, mida nad siin teha saavad, kuidas nad saavad siin ravimeid, kus nad saavad olla. See liin tuleb kindlasti võimalikult kiiresti paika panna koostöös omavalitsustega. Omavalitsustele siin väga suur tänu, väga mitmed, ma tean, pingutavad täna selle nimel, et olla valmis sõjapõgenikke vastu võtma. Näiteks Rakvere on teinud väga suuri ettevalmistusi.

Ma paluksin ühe minuti lisaaega.

Üks minut lisaaega, palun!

Minu meelest me peaksime ka selles mõttes olema selgesõnalised – Signe Kivi vist oli see, kes märkis, et meil elab palju ka vene emakeelega inimesi –, et see ei ole vene inimeste sõda Ukraina vastu. See on Kremli, Putini režiimi sõda, kuritegu ja see tuleb minu meelest üheselt määratleda. Nii et oluline on ka see, et hoida siseriiklikult avatud debatti. Jah, ka mina toetan valeinformatsiooni [edastavate] Kremli propagandakanalite sulgemist. Samas me peame veel rohkem pingutama, et vene emakeelega inimestele, elagu nad Ida-Virumaal või kuskil mujal Eestis, seda õiget ja tõest infot viia.

Soovin lõpetada sellega, et minu meelest me peaksime võtma ka selle initsiatiivi, et blokeerime Venemaa tegevuse parlamentaarsetes assambleedes ja ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Täna peame ka siin Riigikogus ühtselt käituma. Kõik need erinevad pöördumised, erinevad algatused, mis on vähegi Ukraina toetuseks, Ukraina iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse toetuseks – minu meelest neid tuleb menetleda kiiresti ja neid tuleb toetada. Aitäh!

Aitäh! Heiki Hepner, palun! (Heiki Hepner palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ukraina rahvas peab kangelaslikku võitlust sõjas Venemaa ja Valgevenega. Sõda Ukrainas on kestnud tegelikult juba kaheksa aastat, aga täna võime ütelda, et käes on kuues päev sõjas, millega Venemaa tahab Ukraina riigi lõplikult hävitada.

23. veebruaril, sõja eelõhtul mõistsime siin Riigikogus hukka Venemaa Föderatsiooni senise agressiooni Ukraina vastu. 24. veebruaril, meie riigi sünnipäeval, tegi Venemaa president otsuse alustada uut laiaulatuslikku sõjalist agressiooni koos Valgevenega Euroopa ühe demokraatliku ja iseseisva riigi, Ukraina vastu, eesmärgiga hävitada rahva valitud ja seaduslikud võimuorganid. Selle sammuga ohustatakse rahu ja julgeolekut kogu Euroopas.

Venemaa ei ole selles sõjas üksi. Ta ei oleks saavutanud sellist sõjalist edu, kui temaga ei oleks liitunud Valgevene. Sellele tuleb ka tähelepanu pöörata. Jah, see sõda on Putini Venemaa ja Lukašenka Valgevene sõda. Aga kõik, kes selles sõjas Venemaa ja Valgevene poolel osalevad, on vastutavad nende tagajärgede eest, mida see kaasa toob. Venemaa ja Valgevene on kaitsetuid rahulikke elanikke, naisi-lapsi tappes sooritanud aegumatuid inimsusvastaseid ja sõjakuritegusid. Venemaa ja Valgevene sõjaväelastel on võimalik keelduda võõrasse sõtta minemast. Ukraina rahval oma riigi kaitsmisel ei ole teisi võimalusi.

Eesti koos oma heade partneritega läänes ning demokraatiat ja inimõigusi austavate sõpradega üle maailma on ulatanud Ukrainale abikäe. Sõjaline abi Ukrainale peab jätkuma ja peab oluliselt suurenema. Samuti tuleb edasi minna ka Venemaale ja Valgevenele kehtestatud sanktsioonidega.

Toon välja mõned ettepanekud. Kahjuks on siiani ainult osale pankadele rakendatud SWIFT‑süsteemist väljaarvamist. Agressorriikide pangandus tuleks täielikult ja otsekohe blokeerida. Tsiviillendudele on kehtestatud sisenemise keeld lääneriikide õhuruumi, aga vaja oleks kehtestada ka Vene laevadele meie sadamatesse sisenemise keeld. Laiendada tuleb sanktsioonide alla pandud isikute ringi. Seltsimees Schröder, kes on ustavalt teeninud Putinit, väärib ka Putiniga võrdset kohtlemist. Nihukesi tüüpe on küll ja veel.

Ukraina kohal tuleb luua humanitaarabi toimetamiseks lennukeelutsoon. Demokraatlik lääs peab koheselt kutsuma tagasi oma suursaadikud konsultatsioonidele ja külmutama diplomaatilised suhted Venemaaga. Ukrainale tuleb tagada finantsvõimekus riigi toimimiseks sõja ajal ja ka hiljem riigi ülesehitamisel. Ukrainale Maailmapanga ja teiste rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide poolt antud laenudelt ei tuleks küsida intresse ja laenude teenindamisel tagasimaksed tuleks lükata edasi või need kustutada.

Me peame andma Ukrainale lootust mitte ainult tänasel päeval, vaid ka homseks ja kaugemaks tulevikuks. Ukrainale tuleb anda Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus ning NATO-liikmelisuse teekaart.

Omad võimalused on igal meie riigi elanikul, ettevõttel, organisatsioonil, omavalitsusel. Tänan kõiki kodanikke ja ettevõtteid, organisatsioone, kes on juba pakkunud abi Ukraina kodanike aitamiseks. Tunnustan vabatahtlikke, kes on alustanud abi kogumist Ukraina elanike toetamiseks. Kutsun üles kõiki omavalitsusi lõpetama koostöö‑ ja sõpruslepingut Venemaa ja Valgevene omavalitsustega kuni Ukraina suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus on täielikult taastatud. Oleme solidaarsed Ukraina rahvaga ja valmistume andma oma võimalustest lähtuvalt abi Ukraina kodanikele, kes on jäänud seal toimuvale sõjale jalgu.

Riigina vajame kaitsekulude olulist suurendamist. Seni on räägitud 2%‑st, aga nüüd oleme olukorras, kus vajalike kulutuste tegemist ei saa enam edasi lükata. Vähemalt lähematel aastatel, peame nii kauaks, kui meie kaitsevõimelüngad on täidetud, tõstma kaitsekulutused minimaalselt 4%‑le.

Aitame koos Ukrainat, see on sõda Euroopa vabaduse eest. Elagu Ukraina! Slava Ukraini!

 Aitäh! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Head kolleegid! Ma usun, et väga paljud eestlased, eurooplased küsisid enda käest, kas kõik see, mis täna maailmas toimub, see agressioon Ukraina vastu on päris, kuidas see saab olla nii ja kuidas me sellisesse olukorda üldse oleme jõudnud. Väga paljudele tundub see, ma usun, jätkuvalt ikkagi ebareaalne, et Euroopas on käimas suuremahuline sõda. See [võimalus] oli inimeste jaoks jäänud ajalooarhiividesse ja raamatutesse, mida on tulnud küll aeg-ajalt meenutada ja millest on tulnud rääkida. Aga see, et see sellisel kujul satub kõik meie õuele, oli väga paljude jaoks ja on siiani väga halb üllatus.

Ka mina tänan riigikaitsekomisjoni, et operatiivselt on kogunetud ja selles olukorras suheldakse, vahetatakse informatsiooni, arutatakse edasisi plaane. Ma väga-väga soovin, et täna algatatud täiendav poliitiline algatus, pöördumine, liiguks kiiresti edasi, komisjon seda menetleks ja me saaksime kujundada selged seisukohad. Me näeme ju päev-päevalt, tund-tunnilt, kuidas see konflikt areneb. Tänaseks, nüüdseks hetkeks on ka Valgevene ju saatnud oma väed agressorile, Venemaale justkui appi, olles ise samal ajal osa agressorist ja osa Venemaast.

Me võitleme ju tegelikult kahel tasandil. Me kõik elame vägagi kaasa Ukrainale sellise vabadussõja kontekstis ja väga loodame, et Ukraina saab selles tekkinud olukorras hakkama. Aga samal ajal me ju tegelikult võitleme Putini režiimiga. Me püüame seda teha, kasutades kõikvõimalikke erinevaid infokanaleid ja kasutades majanduslikke meetodeid, et suruda agressor nurka. Aga samal ajal me kõik saame ilmselt oma teise ajupoolkeraga aru, et seda agressorit nurka suruda on ülikeeruline, just kasutades kaitsetaktikat. On alustatud suuremahulist sõda ja me peame endalt paratamatult küsima, kas selles sõjas on võimalik lahinguid võita kaitstes. Ma arvan, et see on tegelikult see küsimus, mida enamik Euroopa ja muu maailma riigijuhte enda käest tund-tunnilt küsivad.

Ilmselt paljud inimesed küsivad enda käest, et kuidas edasi. Kui me räägime NATO-st, räägime artikkel 5, räägime oma suveräänsuse ja territooriumi terviklikkuse kaitsest, siis kuidas seda on võimalik teha, kui nurka on aetud agressor, kes ähvardab igal sammul kõigega ja kõige julmemaga? Kas me istume, loodame, sanktsioneerime, hoiame oma varasalves kõige paremat tehnikat ja väljaõppinud mehi ja lõpuks põrkume maailmas kõige hullemaga, sellepärast et meil ei ole piisavalt julgust ja me loodame, et keegi saab hakkama?

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma arvan, et maailm peale selle aasta 24. veebruari ei ole enam endine. Väga paljud inimesed peavad kiskuma oma lapsed välja lapsepõlvest, lapsepõlvemaalt ja rääkima neile täiskasvanute keeles, mis on sõda. Rääkima kõigest sellest, mis meid ootab ilmselt ees, sest see kõik ei lähe mööda, see kõik ei saa otsa. Me peame olema valmis väga suurteks vintsutusteks ja samal ajal loomulikult näitama enesekindlust juhtidena ja parlamendiliikmetena, et me kõik saame sellega üheskoos kenasti hakkama.

Ma tunnustan ka kõiki vabatahtlikke, omavalitsusi, kes selgelt võtavad rolli ega oota, et riik konkreetselt tuleks ja ütleks. Ma arvan, et me elame ka selles hetkes, kus me riigina peame enam tähelepanu pöörama sellele, et kui me õigel hetkel ei ütle A‑d ega B‑d, siis ühel hetkel juhtubki nii, et vabatahtlikud jooksevad sellest riigist mööda. Ka see on üks väga suur oht. Me peame olema oma ülesannete kõrgusel, me peame olema paindlikud. Me peame julgema välja öelda, et meie riigikaitsesse tuleb panna täiendavad rahalised vahendid, siduda need kõrgema SKP protsendimääraga. Ilmselgelt peab olema plaan, keegi ei eita plaani. Aga Saksamaa sai seda teha ilmselt ilma väga põhjapaneva plaanita, sest riik on olnud selles olukorras väga pikka aega, kus igasugust sõjalist lähenemist on ju tegelikult eitatud. Ma arvan, et selge sõnum meie kodanikele ja liitlastele on täna ülioluline. See plaan tegelikult on olemas väga paljude meie kaitsevaldkonna tegevust planeerivate inimeste dokumentides ja peades. Lihtsalt poliitilist suundumust on vaja, poliitilist sõnumit on vaja.

Maailm karjub nende poliitiliste sõnumite järgi iga päev. Ja nendes tuleb olla konkreetne, resoluutne, sest veel kord: maailm ei seisa siin ainult Ukraina kõrval, toetades neid ja hoides kätt ja elades kaasa, vaid igal tunnil me võitleme ka Putini režiimiga. See on vaja kukutada. Kui seda ei saavutata, siis [Ukraina] 44 miljoni elaniku kannatused on suures plaanis veelgi suurema küsimärgiga. Aitäh!

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Head kuulajad! Maailm ei ole enam endine ja me oleme vapustatud sellest, mis toimub Ukrainas. Mitte ainult Venemaa agressioonist Ukraina vastu, vaid sellest, kuidas sõda peetakse. Just praegu vangistavad Vene üksused kohalikke elanikke. Tõepoolest, rünnatakse lasteaedu, haiglaid, süütuid inimesi. Sõda Ukrainas on aga tekitanud lääneriikides ennekuulmatu ühtekuuluvustunde ja see on üks põhjus olla uhke lääne demokraatia üle, olla uhke Eesti üle, olla rõõmus.

Sellist ühtekuuluvustunnet loodeti siis, kui Eesti teise maailmasõja ajal okupeeriti. Minu vanaisa läks laevakaptenina ära 1939. aastal ja ei saanud kunagi tulla tagasi, sest teda hoiatati, et kui ta tuleb, siis võetakse temalt laev ära ja pere küüditatakse. Terve pere on rääkinud sellest, kuidas oodati valget laeva, mis tuleks ja vabastaks Eesti okupantidest.

Nüüd, lõpuks ometi astusid lääne demokraatlikud riigid välja oma väärtuste eest ja jätsid kõrvale oma huvid. Nad võitlevad oma väärtuste, demokraatia, sõnavabaduse ja õigusriigi eest ning meie koos nendega, meie nende seas, meie nende ees. Ukraina kannatuste ja inimelude hinnaga on maailm äkki saanud uue jõu, võitlemaks tõe ja õiguse eest igal rindel.

Eesti on Ukrainaga solidaarne ja ma olen uhke, et Eesti oli üks esimesi, kes otsustas anda Ukrainale relvaabi ja aidata humanitaarabiga. Aga Eesti saab palju ära teha ka selleks, et meil siin kodus oleks kõik korras, et me oleksime valmis andma oma panuse ja hoiaksime mitte ainult rahu, vaid ka demokraatiat ja oma Eesti iseseisvust.

Põgenike vastuvõtmisel läheb ilmselt põhirõhk kohalikele omavalitsustele ja kohalikele inimestele, kes juba ongi näidanud oma valmisolekut. Näiteks Tartu on juba alustanud külalislahkuse näitamist, võttes kohe oma hoole alla Ukraina võimlejad, kes olid tulnud siia võistlustele, aga ei saanud enam tagasi minna. Ma tean, et MTÜ Pagulasabi koordineerib kõiki neid tegevusi, mida kohalikud teevad. Aga tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et põgenike vastuvõtmisel on meil vaja mõelda mitte ainult sellele, kuidas anda neile toitu ja peakatet, vaid ka sellele, kuidas toetada nende hakkamasaamist meie ühiskonnas.

Alates 24. veebruarist on Poola piiri ületanud üle 370 000 inimese ja neid tuleb kogu aeg juurde. Eesti peab olema valmis päris ulatuslikuks põgenike vastuvõtmiseks ja ma südamest loodan, et meie inimesed näitavad üles samasugust külalislahkust, nagu meie inimestele näidati teise maailmasõja ajal Rootsis, Kanadas, USA-s, kuhu meie inimesed põgenesid. Selleks, et need inimesed, kellest suur osa on naised ja lapsed, saaksid oma eluga edasi minna, on vaja aidata neil kohe töö leida. Aga selleks, et nad saaksid tööle minna, on vaja paljude laste jaoks leida lasteaiakoht, koolikoht, lastehoiukoht. Ma tean, et kohalikud omavalitsused tegelevad sellega, aga tahan panna kõigile südamele, et mõeldaks hästi läbi, kuidas põgenike lapsed nendes koolides ja lasteaedades hakkama saavad. Kultuuriliselt on neil võimalik kergemini lõimuda meie ühiskonda kui paljudel teistest riikidest tulnud pagulastel. Aga sooviksin juhtida tähelepanu sellele, et me keegi ei tea, kui kauaks nad tulevad. On selge, et nad tahavad tagasi minna, aga Euroopa on juba andnud teada, et ollakse valmis selleks, et nad võiksid lausa kolm aastat olla nendes Euroopa riikides, kui selleks on vajadus.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

On hästi tähtis, et kohe algusest peale aidataks nendel lastel ja nende peredel, kes otsustavad siia jääda, lõimuda meie ühiskonda niimoodi, et nad saaksid õppida eesti keelt. See on hästi tähtis, sest meil on täna paraku ikkagi veel väga palju koole, kus eestikeelse haridusega ei ole kõik nii hästi. Võib-olla oleks hästi tähtis praegu mõelda, millise suure sammu me saaksime edasi astuda eestikeelse hariduse ja õppematerjalide pakkumises ja nende laste toetamises, kes lähevad koolidesse, kus eesti keelt õpetatakse teise keelena. Eesti võiks ulatada oma lahke käe ja aidata astuda edasi suure sammu ka nende inimeste keeleoskuse jõudsas parandamisega.

Lisaks muretsen selle pärast, et esmaspäeval, kui algab kool, peavad meie koolides, kus õpivad muukeelsetest kodudest pärit lapsed, õpetajad seletama seda, mis toimub Ukrainas, peavad seletama Venemaa agressiooni venekeelsetele lastele. Ma loodan, et meie õpetajatele, kes peavad ajalootundi ja ühiskonnaõpetuse tundi minema, antakse kaasa teatavad abimaterjalid. Me arutasime eile oma fraktsioonikaaslastega, et võib-olla võiks abi olla sellest, kui võtta ette Putini kõne, millega ta kuulutas välja sõja, ja teha sellest kriitiline lugemismaterjal, andmaks täpsemaid selgitusi, kus kohas on need valed, kus kohas toimub tõeline infosõda.

Venemaa teeb kõik selleks, et oma inimesed ei saaks õiget informatsiooni. Katsume hoida siinseid inimesi sellises inforuumis, et ka need, kelle kodukeel ei ole eesti keel, saaksid asjadest õigesti aru! Toetame ukrainlasi, aga toetame ka oma demokraatiat ja oma iseseisvust ning astume seekord julgema sammu eestikeelse hariduse [edendamisel] ja nende inimeste sulandamisel eestikeelsesse haridusruumi! Elagu Ukraina! Slava Ukraini!

Urmas Reinsalu, palun! Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Lugupeetav parlament! Lugupeetav Eesti rahvas! Nendel tundidel, sõna otseses mõttes nendel tundidel on Venemaa alustanud intensiivsemat pealetungi, et murda Ukraina selgroog. Kinnitamata andmetel on ka maaväed tänase päeva seisuga Valgevene üksuste näol Ukraina suunas liikumas. Kõik, mis on võimalik, tuleb teha selleks, et Venemaa kui agressorriik suruda põlvili. Senist tegemata jätmist ja passiivsust lääne poolt, seda häbi, aitab maha pesta ainult täiemahuline tegevus.

Meile kõigile tulevad meelde president Zelenskõi korduvad palved viimaste kuude jooksul, et Venemaale kehtestataks ennetavad sanktsioonid. Tema palve kogu vabale maailmale veel üle-eelmisel laupäeval Müncheni julgeolekukonverentsil oli: te peate sekkuma Ukraina vabaduse kaitseks enne, kui antakse vahetu sõjaline löök! Seda ei tehtud. Eelmisel teisipäeval lääne poolt mõnele pangale kehtestatud sanktsioonid ning Donetski ja Luhanskiga äriajamise blokeerimine sarnaselt Krimmiga ei olnud ilmselgelt piisavad. Ka siis kasutati retoorikat, et lääs ei tohi kogu sanktsioonimasinat korraga käiku lasta, vaid tuleb liikuda viilude kaupa, plokkide kaupa.

Sama kordus neljapäeval, kohe vahetult pärast sõjalise löögi andmist. Need sanktsioonid, mis kehtestati, ei olnud ilmselgelt piisavad. Valge Maja sanktsioonid kehtestati kuuajase rakendusajaga, mis puudutas Venemaa pankade korrespondentkontosid[, kus hoitakse raha dollarites]. Kuuajase [viitega]! Ja nüüd me oleme olukorras, kus mõtteväli läänes on hakanud nihkuma, aga sugugi mitte piisavalt.

Tunnistame ausalt, et aktiivsest sõja alguse faasist 24. veebruaril kuni tänase päevani on lääs andnud ennekõike toorme eest Venemaale üle 4 miljardi dollari. Ma asetan asja perspektiivi. 50% Venemaa riigieelarvest tuleb tegelikult toorme müügist, nende vahetust tulust, mida nad kasutavad täna sõjapidamiseks. Üle 4 miljardi dollari eest on lääs doteerinud selle nädala jooksul Vene sõjamasinat. Lisaks on umbes 2 miljardi dollari eest antud Venemaale kaupu. Ma tuginen üldisele [varasemate] aastate statistikale, kuna ei ole emma-kumma suunas seda tegevust sanktsioneeritud.

Siin meie sõnum täna nendel tundidel, kui käib pealetung, Vene sõjaväe pealetung Ukrainale, massiivne pealetung, peab olema, et vaba maailma parlamendid ei tohi vaikida ja nad peavad nõudma oma riikide valitsustelt seda, et Venemaale kehtestataks kõikehõlmav kaubandusembargo. Kõikehõlmav kaubandusembargo! Nende sanktsioonide eesmärk ei saa olla pikaajaline heidutus. Nende sanktsioonide eesmärk peab olema Vene riik põlvili suruda võimalikult lühikese aja jooksul. See ebamugavustunne, mida lääne majandus ja tarbijad kogevad, on vähim, millega pesta maha see häbi, mis on tulenenud lääne passiivsusest ja vaikimisest [vastuseks] Zelenskõi palvetele, mida paraku ei võetud kuulda enne sõjalist sissetungi Ukrainasse praeguses sõja faasis. Nii et täielik SWIFT-ist väljatõmbamine, täielik Venemaa toormeäri lõpetamine – alumiinium, nisu ja loomulikult energiasektori kaubad –, täielik Venemaa isoleerimine.

Nüüd, teine samm. Selle mõte ongi praegu, täna algatatud pöördumine. Me peame selle täna vastu võtma. Me pöördume just nimelt teiste riikide parlamentide poole, et [ka] nemad kutsuksid üles oma valitsusi seda tegema. Öeldakse, et seda ei saa teha, sest kannatavad Venemaa lapsed. Aga saab küll teha. Ma tuletan meelde eileõhtust Kanada valitsuse otsust Venemaa toornafta ostu kohta. Esimene G7 riik on seda teinud valitsuse tasemel. Nii et saab küll teha! Selleks on vaja survet ja see surve peab tulema ka Eesti poolt ja see surve peab tulema meie parlamendi poolt. Just parlamendid saavad pidada seda dialoogi üle maailma eeldatavasti sarnaselt mõtlevate parlamentidega. Lisaks on olemas veel rida sanktsioone, mis on tegemata, aga mis on loodetavasti töös.

Teine pool seejuures on süsteemse relvaabi sisseseadmine selliselt, nagu nimetas Mihhail Lotman, lend-lease'i näol, sest sõjas kulub relvi ja laskemoona väga palju. Need ühekordsed sammud, mis on tehtud – ma väga tunnustan Eesti valitsust nende eest ja ka järgmiste planeeritavate sammude eest –, ilmselgelt ei ole piisavad. See tähendab, et peab tekkima selline süsteem – me räägime miljardilistest mahtudest –, et [oleksid tagatud] igapäevased relva‑ ja moonasaadetised Ukrainale. Need kaks asja, täiemahuline lend-lease'i süsteemi rakendamine, aga mitte põhimõttel, kogu lugupidamise juures, et mida saavad liitlased pakkuda ja siis selle järgi pannakse kokku niisugune wishlist, mida me pakume Ukrainale. Ei, nimekiri peab olema tagurpidi. Seda, mida Ukraina vajab, on meie kohus, läänemaailma kohus neile pakkuda. Ja meiepoolsel ressursi [andmisel] ei tohi olla mitte mingisugust piirajat ega blokeerijat.

Kahtlemata need dramaatilised päevad, need tunnid, mis kulgevad, on tegelikkuses ka võimalus ajal, kui kogu inimkond on kõrgendatud emotsionaalses seisundis, astuda samme, mis võib-olla mõned nädalad tagasi oleksid olnud mõeldamatud: Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmine, Ukraina puhul täies mahus Maailmapanga ja teiste rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide laenude kustutamine ning NATO teekaardi pakkumine.

Praegu peetakse võitlust kogu vaba inimkonna väärikuse ja vabaduse nimel. Võitlevad Ukraina sõdurid ja kogu Ukraina rahvas. Vähim, mida me teha saame, on viia Ukraina riigijuhtide palve – see, mis puudutab just nimelt seda põhilist, toormekanalite läbilõikamist, viivitamatut ja kohest läbilõikamist – teistele maailma parlamentidele. Ja teiseks on seesama sõnum, et me vajame terviklikku, täielikku lend-lease'i süsteemi, mis rahuldaks kõik Ukraina vajadused, mis neil tekivad selle sõja pidamisel.

Vaenlane on praegu pealetungil. See tähendab seda, et vaba maailm peab oma võimalustega minema samuti pealetungile juba nendel tundidel. Olukord on väga ajakriitiline. Aitäh teile!

Aadu Must, palun!

Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Ma ei kavatse hakata üle kordama neid väärikaid mõtteid, mis on siit puldist ja meediast palju kordi juba kõlanud, aga tahan siiski öelda mõne kommentaari lihtsalt võib-olla laiema fooni mõistmiseks.

Kõigepealt tahan rääkida sellest, et mind üllatas see, [mida kuulsin] erinevaid kolleege kuulates – ei, mitte siin saalis, vaid internetivestlustes, teistes riikides. [Seal] on kogu aeg räägitud, et ilmnes midagi täiesti uut ja vapustavat Venemaa poliitikas. Iga kord, kui ma kuulen ajaloost, jään mõtlema – ja siin on mitmed inimesed veel, kes sellega kokku on puutunud ja võivad öelda –, et see oli kõigest üheksa inimpõlve tagasi, kui Eestimaal tundmatu Eestimaa mõisnik Gustav von Strandmann kirjutas Strandmanni memorandumi, mis nägi ette kõiki neidsamu punkte, kuidas Vene impeerium peab laienema Euroopasse. Hämmastavalt palju tuttavat, ja ometi ei saa sellest siin pikemalt rääkida. Jah, hiljem on sellega meie kodumaal paljud kiidetud inimesed jõuliselt liitunud, näiteks üks Vene koloniaalekspansiooni suuri teoreetikud ja praktikuid, admiral Adam Johann von Krusenstern, keda me peame ainult teadlaseks, ja teised.

Nüüd, et mitte jääda ajalooloengut pidama, ehkki see meeldiks mulle hoopis rohkem kui siin sõjast rääkida, rõhutan siiski teadmist sellest poliitikast, mida tänapäeval arutatakse ja mis mõne arvates tundub õiglane – Putinil on rahvuslik ärasolvatus ja kõik need muud asjad, mis seal juures on. See on tõesti nii, solvatud on impeeriumi poliitikat. Ja kui me oleme Gustav von Strandmanniga ühte meelt ning [elaksime] 18. ja 19. sajandi vahetusel, siis need sammud oleksidki ju põhjendatud, kuidas ühte impeeriumit laiendada.

Mul on hea meenutada, kuidas Soome kolleegid sel aastal – ma võtsin nendega ühendust pärast seda, kui olin healt kolleegilt Mihhail Lotmanilt saanud ühe dokumendikogumiku – ütlesid, et neid vapustas see, kui nad said teada, et Nõukogude juhtkond oli rahustanud oma sõjaväelasi, et ei, rahulepingud kõik on ajutised, impeerium ikkagi taastatakse ja ei ole nii, et Soome ei ole enam meie oma. See oli neile üllatus.

Mind üllatas [veel üks asi]. Eelmisel aastatuhandel oli meil üks selline projekt nagu "European History in National Histories" ja [nüüd hiljuti] me rääkisime Rootsi kolleegidega, kes olid üles leidnud [selle projekti] vanad märkmed. Nad ütlesid, et Must, kuule, sa rääkisid juba siis, kuidas Nõukogudemaal ja Venemaal on läbi aegade tehtud projekte, kuidas hõivata Gotlandi saar, et saavutada hegemoonia Läänemerel – mis sellest, et Rootsi on neutraalne riik ja nii edasi –, sest see on strateegiline punkt. Aga ütlen teist korda, et ma ei pidanud siin ajaloost rääkima.

Ajaloo kohta võib-olla ainult niipalju, et ajaloo kohta öeldakse, et loll õpib ainult oma vigadest, kui üldse õpib, tark pidi õppima ka teiste omadest ja ajaloost. Aga ajaloost õpitakse vähe.

Mis mind siia pulti tegelikult saatis, oli see, et tahtsin ära mainida kõik need rahvusvahelised organisatsioonid, millest on juttu olnud. Olen seotud Balti Assambleega, kes tegi agressiooni – vabandust, sõja – esimesel päeval avalduse, milles taunis Venemaa poliitikat. See sai vastukaja eelkõige Beneluxi maadest, samuti Nordisk Rådilt ehk Põhjamaade Nõukogult ja GUAM‑i riikidest, mis ongi sellised väga spetsiifilised riigid, Ukraina ju kaasa arvatud.

Täpselt samuti olid meil suured heitlused. Eile pidi toimuma Läänemeremaade parlamentaarne konverents ja jälle meie kolmekesi, Balti Assamblee rahvuslike delegatsioonide juhid Jānis Vucāns, Aadu Must ja Andrius Kupčinskas, kirjutasime alla ettepanekule Vene delegatsioonid sealt välja jätta. Tõsi, asi lõppes nii suure pauguga, et kogu konverents jäi ära, vähemalt esialgu.

Samuti tahtsin rääkida sellest, et siin on korduvalt räägitud veel ühte asja. Minu käest on küsitud nii siin saalis kui ka väljaspool saali, miks tegutseb Eesti-Vene parlamendirühm. Sõprusrühmaks on seda palju kutsuda, sest ametlikult ta ei ole sõprusrühm. Parlamendirühm on aga küll. Selle tegevus on ammu ...

Igaks juhuks lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kuigi ma juba lõpetan, aga siiski palun lisaaega, et laused lõpuni öelda.

Selle [parlamendirühma] tegevus on ammu külmutatud. Me oleme arutanud, kas see laiali saata või hoidagi seda külmutatud kujul, väljendamaks oma optimismi, et ehk läheb olukord paremaks. Kunagi ta kindlasti läheb. Ja nii nagu saatkondi ei likvideerita, vaid nende töö vahel külmutatakse, on esialgu mitmed kolleegid öelnud, et külmutame ka selle tegevuse. Aga arutame edasi ja kuulame kõigi heade kolleegide nõuandeid parlamendist, mis sellega siis teha. Praegu kahjuks on Eesti-Vene parlamendirühma tegevus külmutatud.

Minu toetus [läheb] mitmetele konstruktiivsetele ideedele, ma neid üle korrata ei jõua. Slava Ukraini! Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea kaitseminister! Head kolleegid! Iga minut, kui me täna siin oleme, räägime, istume, arutame Ukraina sõja teemal, saab seal surma inimesi. Hukkuvad Ukraina sõdurid, hukkuvad tsiviilisikud, hukkuvad ka Vene sõdurid, kes on sinna tapale viidud, ja ma ei usu, et kõik neist oleks valmis innuga teisele riigile, Ukrainale, kus nad parasjagu on, kallale tungima. Selle taustal on loomulikult väga tervitatav, et maailm on nüüd ärganud, silmad lahti teinud.

Kui me veel [eelmise] aasta lõpul käisime ühel välisvisiidil – ma jätan selle riigi mainimata, see oli üks meie läänepartneritest –, siis vaadati otsa meile, kes me rääkisime sellest, mis toimub Poola piiril ja mis toimub Ukraina piiril, mis oli ju kõik teada ja näha, kui sellistele Ida-Euroopa ullikestele, kes pakatavad russofoobiast, ja öeldi, et kuulge, mis jutt see on. Täna ei ole õnneks ühtegi riiki, kes ei oleks jõudnud arusaamale, mida kujutavad endast Putini ja tema kamariljade ambitsioonid – imperiaalsed ihalused taastada kunagine impeerium oma suuruses ja piirides – ning kuhu need hullumeelsed ihalused välja viivad.

On selge, et Venemaa eesmärk ei ole mitte ainult Ukraina hävitamine, sealsete fašistide denatsifitseerimine ja nii edasi, vaid kui selle hullumeelsusega hakkama saadakse, siis pööratakse pilk ju ka teiste endise impeeriumi osade ehk Baltikumi ja Poola, miks mitte ka Soome suunas. See oht ei ole enam hüpoteetiline ega ole mingisugune meie idée fixe või foobia, vaid see on tegelikult reaalsus. Ja see reaalsus tähendab seda, et me ei saa jätta Ukrainat üksi. Ma ei mõtle mitte ainult seda, et me saadame neile relvaabi ja humanitaarabi – see kõik on ääretult vajalik ja ääretult hea. Aga tänased sanktsioonid, mis on enneolematult suured, ei ole siiski veel lõpuni mindud tee, ka neid saab karmistada. Saab sulgeda sadamad Vene laevadele, saab SWIFT‑süsteemist Venemaa väljalõikamise viia palju kaugemale. Ja mis kõige olulisem, Ukraina vajab tegelikult ka täiesti selget abi mitte ainult vahenditena, vaid ka otsese kaitsetegevusena.

Üks moment selles tänases avalduses on see, et Ukraina kohal tuleks kehtestada lennukeelutsoon Vene sõjalennukitele, Vene sõjakopteritele, sest ilma selleta tegelikult varem või hiljem see suur Vene sõduri kirsasaabas lihtsalt lömastab Ukraina. Ma ei tea, kuidas seda teha. Loomulikult ma tean, mis tagajärjed sellel on, kui NATO otseselt sekkub. Aga samas, kui me mõtleme sellele, et kui keegi ei sekku, siis see asi laieneb niikuinii ja läheb veel hullemaks ja ka meie satume siin otsese rünnaku alla, siis seda varianti peab kaaluma väga-väga tõsiselt. Eelkõige esmase sammuna ehk ÜRO ja siis teised liidud ja alliansid ja riigid ja organisatsioonid.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tegelikult ma ei oleks tulnud täna siia pulti rääkima, sest me ju tegelikult oleme ühel meelel. Agressor tuleb hukka mõista, me oleme seda teinud. Teda tuleb karistada. Ukrainat tuleb abistada. Ma arvan, et siin meil mingisugust erimeelsust ei ole. Võib-olla [üksnes] selles, kui kiirelt ja kui tugevalt ja kui põhjalikult seda teha.

Aga põhjus, miks ma siia tulin, oli Reformierakonna aseesimehe Jürgen Ligi sõnavõtt. Reaalset olukorda absoluutselt eirates teatas ta siitsamast puldist, et me ei pea, meil ei ole vaja enda kaitsekulutusi tõsta. Me peame unustama igasugused kaitsehanked, samamoodi kaitsevõimelünkade likvideerimise, sest seda ei ole vaja. Ma ei saa aru, kus maailmas sellised inimesed elavad ja millise kivi alt nad välja ronivad. Me teame, kuidas Venemaa on ujutanud terve maailma üle valeinfo, propaganda ja demagoogiaga, ja kui meil siin Riigikogus ühe valitsuskoalitsiooni [kuuluva erakonna] aseesimees ühineb putinliku propagandaga, siis see on äärmiselt kahetsusväärne. Tegemist ei ole mitte lihtsalt oma positsiooni tõttu kasuliku idioodiga, vabandage väljendust, aga see on juba midagi märksa hirmuäratavamat. See on juba kaasakiitmine meie kaitsevõime ja suveräänsuse hävitamisele ja seda absoluutselt ei ole võimalik tolereerida.

Eesti peab kõige kiiremas korras kõik oma võimelüngad riigikaitses likvideerima. Me peame kõige kiiremas korras kõik meetmed enda suveräänsuse, iseseisvuse kaitseks kasutusele võtma. Mu hea kolleeg Leo Kunnas tõi siin enda sõnavõtus esile kõik vajalikud teemad ja küsimused ja asjad, mis me peame lahendama kõige kiiremas korras, et saaksime ikkagi julgelt vaadata tulevikku ja oleksime suutelised vastu panema agressorile ning et meie liitlastel NATO-s oleks võimalik ka meile appi tulla, kui Eesti ei ole veel vallutatud. Ja selleks ma soovin küll meile kõigile väga-väga suurt üksmeelt ja jõudu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, saame lõpetada läbirääkimised. Minister ei soovinud lõpus sõna. Sellega on meie arutelu lõppenud ja tänane päevakord samuti. Istung on lõppenud.