Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Tere õhtust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu täiendavat istungit, mis toimub 23. veebruaril 2022. aastal. See toimub tulenevalt sellest, et see on kokku kutsutud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 49 lõike 3 ning Riigikogu juhatuse tänase istungi otsuse alusel ja juhatuse ettevalmistatud päevakorraga. Täiendaval istungil, nii nagu ka korralisel istungil, anname kõigepealt üle, kui on soovi ja huvi, arupärimisi, ka eelnõud on oodatud. Nii et palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Paul Puustusmaa, palun! (Helistab kella.)

Head, kallid kolleegid! Head sõbrad! Ma ei saa mitte kuidagi mööda kiusatusest, olles praegu siin puldis, enne vabariigi sünnipäeva teile ja loomulikult kõikidele headele inimestele Eestimaal, kõikidele meestele ja naistele, kõikidele, kelle südames on Maarjamaa, meie riik, soovida õnne selle päeva puhul, mis homme saabub. Loomulikult, pärnakatel on täna eriline päev, seetõttu et Pärnus kuulutati täna 10[4] aastat tagasi vabariik välja ning loeti ette deklaratsioon ja manifest. Nii et palju õnne kõikidele!

Ühtlasi on mul võimalik sellel päeval üle anda väga asjakohane eelnõu, mis on nii mentaalselt kui ka juriidiliselt väga tihedalt seotud selle päevaga, kui homme on tulemas Eesti Vabariigi aastapäev. Selle vabariigi aastapäev, mis sündis vabadussõjas ja mille sünnitunnistuseks loetakse Tartu rahu, seda rahu, mis on põhistatud põhiseaduse §‑s 122, mis on suunatud meie riigi territoriaalsele terviklikkusele, meie ja Venemaa vahel sõlmitud maismaapiiri põhistamisele. Samal ajal me teame, et Ukraina kohal on sõjapilved, seetõttu et härra Putin, kes on ...

No näete, härra Puustusmaa, teie alati teate kõiki neid protseduurilisi reegleid. Siin ei saa aega juurde anda. Aga nüüd ma võtsin kümme sekundit ära, nii et see on teil alles. Palun!

Põhimõtteliselt me kutsume selle eelnõuga Vabariigi Valitsust üles tagasi võtma allkirja uuelt ja õigustamatult piirilepingult, mis on sõlmitud kaheksa aastat tagasi, kuid ei ole ratifitseeritud kummagi riigi parlamendis. Ükskõik milline oli selle sõlmimise eeldus, alus ja mõte, see on tänaseks päevaks kadunud ja tühine. Aitäh! Head aastapäeva teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele.

Liigume edasi teadete juurde. Täna pärast täiendava istungi lõppu toimub siin istungisaalis Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetusrühma asutamiskoosolek. Huvilised on oodatud. Kokkukutsujad on Mihhail Lotman ja Urmas Reinsalu.

Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37.

Asume päevakorra kinnitamise juurde. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 55 lõikest 1 tuleb täiendava istungi päevakord istungi alguses kinnitada. Täiendava istungi päevakorras on 86 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu" eelnõu 535 esimene lugemine. Kinnitamisele tulev päevakord on teie laudadele, head ametikaaslased, välja jaotatud. Alustame nüüd päevakorra kinnitamise hääletamise ettevalmistamist.

Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh teile! Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 23. veebruari täiendava istungi päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 63, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on päevakord kinnitatud.

Alustame nüüd 23. veebruari [täiendava istungi] esimese päevakorrapunkti menetlemist. Enne, kui me läheme selle menetlemise juurde, ma tutvustan lühidalt ka korda. Riigikogu avalduse eelnõu menetlemise [kord] tuleneb Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 154. Eelnõu arutatakse ühel lugemisel. Kõigepealt on eelnõu esitaja esindaja ettekanne, kuni 20 minutit, siis on juhtivkomisjoni esindaja ettekanne, kuni 20 minutit. Siis on küsimused ettekandjatele. Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kus sõna võivad võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Siis on muudatusettepanekute läbivaatamine ja lõpphääletus. Nii, see on see kord. Hakkame siis seda päevakorrapunkti menetlema.

Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi, Valdo Randpere, Aivar Viidiku, Riho Breiveli, Kert Kingo, Kristen Michali, Riina Sikkuti, Merry Aarti, Marko Šorini, Jaak Juske, Hele Everausi, Üllar Saaremäe, Indrek Saare, Aivar Koka, Hanno Pevkuri, Leo Kunnase, Mati Raidma, Marko Tormi, Raimond Kaljulaidi, Kalvi Kõva, Urmas Reinsalu, Urve Tiiduse, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Tarmo Tamme, Jaak Valge, Enn Eesmaa, Anneli Oti, Mihhail Korbi, Paul Puustusmaa, Lauri Läänemetsa, Eduard Odinetsi, Alar Lanemani, Heidy Purga, Toomas Kivimägi, Ivari Padari, Yoko Alenderi, Jevgeni Ossinovski, Ants Laaneotsa, Mihhail Lotmani, Priit Sibula, Raivo Tamme, Helir-Valdor Seederi, Jaanus Karilaiu, Heiki Kranichi, Toomas Järveoja, Marko Mihkelsoni, Mart Võrklaeva, Jüri Ratase, Tiiu Aro, Sulev Kannimäe, Timo Suslovi, Annely Akkermanni, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Andrus Seeme, Margit Sutropi, Eerik-Niiles Krossi, Rene Koka, Peeter Ernitsa, Ülle Rajasalu, Martin Helme, Peeter Rahneli, Anti Poolametsa, Helle-Moonika Helme, Urmas Reitelmanni, Henn Põlluaasa, Uno Kaskpeiti, Kalle Grünthali, Mart Helme, Siim Pohlaku, Jüri Jaansoni, Marek Jürgensoni, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa, Siim Kallase, Aivar Sõerdi, Õnne Pillaku, Heiki Hepneri, Kersti Sarapuu, Ivi Eenmaa, Tõnis Möldri, Andres Metsoja, Tarmo Kruusimäe, Kristina Šmigun-Vähi, Jürgen Ligi ja Aadu Musta esitatud Riigikogu avalduse "Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu" eelnõu 535 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Mihhail Lotmani. 

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Kas istungi juhataja luges kokku ka, kui mitu saadikut on sellele eelnõule alla kirjutanud?

Aitäh teile! Ma ütlesin teile, et me arutame täna eelnõu, millel on 86 allakirjutanut. Kui te soovite, et ma loen uuesti nimed ette, siis ma võin seda, härra Grünthal, teha. Ei soovi. Aitäh teile! Ma usaldan meie ametkonda, et see 86 vastab tõele. Nii. Härra Lotman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See põhjus, miks ma siin teie ees seisan, on võrdlemisi kurb, ehkki oli ettearvatav. (Juhataja helistab kella.) Te teate kõik, mis olukord on praegu Ukrainas. See riik on provotseerimata ja jõhkra agressiooni ohver. Kuid enne, kui ma tutvustan teile seda eelnõu, ma tahaksin ära õiendada paar asja, mis tekitavad segadust ka Eesti meedias.

Esiteks on väidetud, et no midagi sisuliselt ei ole juhtunud, et Donetski ja Luhanski vabariik olidki sisuliselt Vene okupatsiooni all ja nüüd on lihtsalt sellel okupatsioonil teine nimi. See ei vasta tõele. Austatud kolleegid! Ma jagasin teile [kätte] sellised slaidid, kus on näha Donetski ja Luhanski "rahvavabariigi" piirid. Aga härra Putin ütles eile kaks korda ja täna kordas üle, et Venemaa ei tunnusta mitte neid piire, mis on siin kaardi peal, vaid Donetski ja Luhanski oblasti piire nende vabariikide territooriumidena. Kui te vaatate neid slaide, siis te näete: Donetski vabariik on umbes kolmandik Donetski oblastist, Luhanski vabariik on samuti umbes kolmandik sellest oblastist. Nii et juba üksnes ühe sulepealiigutusega on agressioon kolmekordistunud. Nii.

Nüüd hästi lühidalt meie avaldusest. Sellel avaldusel on kolm adressaati. Esimene on Ukraina. Me toetame vankumatult Ukraina iseseisvust ja väärikust ning oleme solidaarsed Ukraina rahvaga. See on endastmõistetav.

Teine sihtrühm on meie liitlased. Selles avalduses on selgelt välja toodud, et Ukrainale tuleb viivitamatult anda Euroopa Liidu liikmesriigi kandidaadi staatus ja pakkuda Ukrainale NATO‑ga liitumiseks teekaarti. See loomulikult ei tähenda, et ta võetakse kohe NATO‑sse ja Euroopa Liitu. Kuid nende juttude peale, et Ukrainale on vastavad uksed lahti, ma tsiteeriksin meie president Merd, [kes ütles siis,] kui Eestile olid need uksed kaua aega lahti [olnud], et kui kaua aega hoida uksed lahti, siis võib tekitada tuuletõmbuse. Aga meile on vaja ja Ukrainale on vaja kindlust, et mida siis tuleb teha: üks, kaks kolm, need asjad, ja siis ta võetakse vastu. Võib-olla ka ajaplaan. See oleks väga oluline panus rahu kehtestamisse ja selle säilitamisse.

Kolmas adressaat on Venemaa. Praegu sooritab Venemaa rahvusvahelisi kuritegusid, kuritegusid rahvusvahelise õiguse vastu. Siin on kaks erinevat kuritegu. Üks on suveräänse riigi ründamine ja teine, nagu kolleeg Kross õigesti märkis, on kuritegu rahu vastu.

Kui me räägime kuritegudest, siis kõigil kuritegudel on tegijad ja need ei ole anonüümsed. Me näeme neid, nad on nimetatud. Kuritegudele peab järgnema karistus, vältimatult. Poliitiline karistus on teatud mõttes mõnda juba tabanud. 351‑le Vene duumasaadikule on [määratud] sanktsioonid, pluss veel 27‑le Venemaa administratsiooni ametnikule ja kõrgele sõjaväelasele. Duumasaadikutele, nagu te aru saate, on see suur löök. Nad näiteks ei pääse Euroopa Liidus oma kinnisvara juurde. See ei ole tühine [asi], aga sellest ei piisa. Poliitilistele ja majanduslikele sanktsioonidele peavad järgnema juriidilised tagajärjed. Meie tegime ettepaneku hakata juba ette valmistama vastavaid menetlusi Haagi kohtus, [hakata] kuritegusid kaardistama ja uurima, et hiljem ka vastavate kohtuotsusteni jõuda.

Venemaa kasutab praegu oma tavapärast taktikat. Sõjalise invasiooniga kaasneb nagu tavaliselt tohutu vale‑ ja desinformatsiooni laviin. Vene väed ei ole väed, need on rahutoojad, mirotvortsõ. ÜRO president härra Guterres protestis selle vastu. Ameerika saadik ÜRO‑s [ütles], et need rahutoojad ei ole sellised, neil ei ole õigus. See on tüüpiline Putini sõnaväänamine, need on agressorid, nad ei too mitte rahu, vaid sõda.

Niisiis, Venemaa on nagu tavaliselt rahuarmastav ja rahutoov jõud. Putin täna ütles, et diplomaatiale on tee jätkuvalt avatud. Ega siis Venemaa ei pane neid uksi kinni, ehkki viis oma saatkonna Ukrainast välja. Aga Putinil on ainult mõningad eeltingimused sellele diplomaatiale. Esiteks, Ukraina peab tunnistama Krimmi Venemaa koosseisus, Luhanski ja Donetski vabariigi iseseisvust, Ukraina peab desarmeeruma ja lääneriigid peavad pakkuma Venemaale julgeolekugarantiid. Siin ei ole konkreetselt öeldud, erinevalt eelmisest ultimaatumist, et NATO peab tagasi minema 1997. aasta piiridesse, kuid ilmselt on midagi sellist silmas peetud.

Putini taktika on selline, mille kohta ma tooksin kaks võrdlust. Üks on võrdlus mingisuguse lendstardiga spordialaga, et millal täpselt see start on, me ei tea, aga vot juba liigutakse. Seda teeb Putin kogu aeg: natuke liigutab. Teine metafoor on konna keetmine. Kui konn visata vette ja hakata seda vett soojendama, siis ta ei märka seda ja keeb ära. Aga kui konn visata lihtsalt keevasse vette, siis ta hüppab välja. Niisiis, märkamatult selle sõja piire nihutatakse. Peab ütlema, et see vale‑ ja desinformatsiooni laviin ei vii praegu [kuhugi], vähemalt enamasti ei ole see edukas. Ehkki ma olen täna lugenud ka näiteks Fox Newsist, ütleme, Putinile võrdlemisi soodsat interpretatsiooni, et tegelikult tal on ka omad põhjused ja nii edasi. No vot.

Aga meie peame seisma siin selgelt Ukraina poolel. Ma isegi panin Ukraina värvides lipsu ette, ehkki ma tavaliselt lipsu ei kanna. Te teate, et täna sõlmisid Leedu ja Poola Ukrainaga väga tiheda koostööga liidu. See liit on avatud ka teistele riikidele. Aga see on juba järgmiste tulemuste, järgmiste arengute probleem.

Niisiis, lõpetuseks. Tegemist on väga vajaliku ja õigeaegse avaldusega. Ma tahan tänada kõiki väliskomisjoni liikmeid. See töö, mida me eile tegime, ei olnud mingisuguse algatajate teksti redigeerimine, see oli koostöö kõikide Riigikogus esindatud fraktsioonidega. Kõikide fraktsioonide liikmed andsid märkimisväärse panuse sellesse teksti. Ma hindan seda väga kõrgelt. Meie komisjoni kogenud juht ja esimees Marko Mihkelson ütles, et ta isegi ei mäleta, et meie komisjon oleks nii viljakalt, nii produktiivselt ja nii üksmeelselt tegutsenud. Ma ütlen veel kord, et tulemus on päris hea. Kindlasti see avaldus vajab toetust ja ma loodan teie toetusele. Aitäh!

Hea ettekandja, ärge veel ära minge. Aitäh teile teie ettekande eest! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat. Aitäh teile! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni.

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Enne kui ma lähen Riigikogu väliskomisjoni menetluslike protseduuride juurde selle avalduse eelnõu käsitlemisel, lubage mul paari sõnaga jätkata sealt, kus hea kolleeg Mihhail Lotman lõpetas. Me tõenäoliselt oleme täna, täna õhtul väga karmide sündmuste ja arengute eelõhtul. Ma ei taha ära sõnuda, aga mul on tunne, et tõenäoliselt peab Riigikogu täiskogu nendel sündmustel, mis tänasest edasi hargnevad, väga tähelepanelikult silma peal hoidma. Ma ei välista, et me peame veel kogunema, selleks et oma ühtset seisukohta väljendada.

Aga tõesti, see, mida ka Mihhail mainis, kuidas me valmistasime ette seda eelnõu – aga eelnõu avalduse kontekstis on ikkagi ennekõike Riigikogu liikmete avaldus, mitte ühe või teise komisjoni või isegi fraktsiooni avaldus –, siis minu arvates see ühine tahe väljendada kõige selgemalt, aga ka jõulisemalt oma positsiooni Ukraina toetuseks ja Venemaa Föderatsiooni agressiooni vastu on väga ilmekas. Kahe tunni jooksul kuulas komisjon kõigi erakondade esindajate mõtteid, seda avaldust koostades, sõnastades. Ma tahaks näha seda ühismeelt, seda valmisolekut Eesti jaoks strateegiliselt olulistel teemadel sarnaselt tegutseda ka muudes valdkondades.

Aga täna me käsitleme meie ühist seisukohta Ukraina vastu toime pandud agressiooniakti, selle võimalik, et laieneva agressiooniakti kontekstis. Nendele kolleegidele, kes täna ühel või teisel põhjusel kas pole ühinenud selle avalduse algatamisega oma allkirja andes, või – kuna tegelikult on veelgi olulisem see, kuidas me täna hääletame, millise sõnumi me siit saalist välja anname – nendele, kes täna hoiduvad sellest sõnumist, esitaksin ma ainult retoorilise küsimuse: kummal poolel te olete, kas te olete sõja või te olete rahu poolel? Need, kes sellele on täna alla kirjutanud, väljendavad selge sõnumina oma toetust, pooldades Ukrainat ja olles Venemaa agressiooni vastu, nad tahavad rahu, tahavad ära hoida suurt sõda ja katastroofi Euroopas.

Aga Riigikogu väliskomisjonil oli täna väga lihtne tööpäev. Kui meile oli juhatusest tagasi saadetud avalduse eelnõu, et seda valmistada ette tänaõhtuseks täiendavaks istungiks, siis meie koosolek kestis sõna otseses mõttes mõned minutid, sellepärast et muudatusettepanekute tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei olnud laekunud. Komisjoni ainukene otsus oli teha ettepanek komisjoni esindajale, antud juhul siin kõnelevale komisjoni esimehele, olla komisjoni ettekandja selles menetlusprotsessis. Aitäh!

Hea ettekandja, aitäh! Palun ärge ära minge, teile on vähemalt üks küsimus. Mati Raidma, palun!

Suur tänu! Eesti-Ukraina parlamendirühma esimehena olen pidevalt kursis ja kontaktis kolleegidega Ukraina raadas ning võin kinnitada, kui vajalikud on sellised avaldused tänasel raskel hetkel Ukrainale ja ka Ukraina raadale. Minu küsimus on selle avalduse praktilise tuleviku kohta: kellele see dokument homme edastamisele läheb?

Aitäh, hea Mati, selle küsimuse eest! Võin kinnitada, olles ka väga paljude oma Ukraina kolleegide, Ukraina sõpradega pidevas infovahetuses, et nad peavad Eestit superriigiks. Nad peavad Eestit riigiks, kes saab väga hästi aru, mis on kaalul – mis on kaalul Ukrainas, mis on kaalul Ukraina kaudu kogu Euroopas, ka meie jaoks. Seetõttu igasuguse toetuse kaudu, mis Eestist läheb Ukraina suunas – kas siis meie tänase avalduse kaudu, reaalse kaitseabi kaudu, reaalse arenguabi kaudu või ka selle kaudu, kuidas meie diplomaadid, meie poliitikud tegutsevad rahvusvaheliselt Ukrainale toetuse ja liitlastoe leidmisel, olgu siis Euroopa Liidu või NATO kontekstis –, teatakse Kiievis väga hästi, et Eesti on üks nende kõige lähemaid partnereid ja liitlasi. Kui me jaanuaris käsitlesime siin viimati Ukrainat toetavat avaldust, siis mõni aeg hiljem, kui ma Kiievis käisin, andsid mu kolleegid sellest väga selgelt märku. Nad isegi saatsid tänukirja Riigikogule selle eest, mille me siit Ukraina poole teele saatsime.

Aga see ei ole sõnum ainult Ukrainale. See on sõnum ka meie kolleegidele ja partneritele teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Kui me loeme sedasama avalduse teksti, siis [näeme, et] me rõhutame tegelikult ka seda, mida me taotleme koostöös teiste partneritega: et Ukrainale antaks võimalus näha oma tulevikku Euroopa Liidus, konkreetset teekaarti selleks, et saada NATO liikmesriigiks, mitte [ei antaks] ainult mingisuguseid uduseid lubadusi. Kas või seegi, kuidas piirata rahvusvaheliselt Venemaa sõda õhutavate propagandakanalite levikut, mitte ainult siin Eestis, vaid kogu Euroopas. Meie tänase avalduse tekst on juba tõlgitud nii inglise kui ka vene keelde ja kindlasti levib see rahvusvaheliselt. Homme, kui ma olen Pariisis kohtumisel oma kolleegidega teistest Euroopa Liidu rahvusparlamentidest, siis kindlasti saan ma viia nendeni selle sõnumi, mida me täna siin oleme otsustanud.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra esimees! Kõigepealt ma soovin avaldada tunnustust väliskomisjonile, sellepärast et kogu teksti ettevalmistus toimus väga korrektselt, väga kiiresti, väga hästi. Aitäh teile selle eest, et meil tekkis ka võimalus olla osaline protsessis! 

Minu küsimus teile: kas on teil andmeid meie lähinaabrite Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, üldse Põhjamaade kohta? Muide, kas te teate midagi Ungarist, mismoodi nemad käituvad selle praegu lahvatanud, praktiliselt sõja suhtes?

Aitäh, hea Ivi, selle küsimuse eest! Vastan lühidalt. Ma tean, et Läti parlamendi väliskomisjon juba [esitas] oma vastavasisulise seisukoha esmaspäeva õhtul. Ma eeldan, et ka meie Leedu kolleegid, kes on väga aktiivsed sarnaseid avaldusi tegema, on oma seisukohta väljendanud. Võib-olla on oluline see, mida me teame ja tajume praegu oma liitlaste poolt, et see, mida tegi Venemaa president esmaspäeva õhtul, avas väga paljude võib-olla veel kõhklejate silmad selles suhtes, mis on Venemaa kavatsus. Venemaa kavatsus on sõda. Seda me näeme tegelikult nende sündmuste pinnalt, mis toimuvad praegu Ukrainas. Kuidas sõjale vastu saab? Ainult nii, kui me tegutseme liitlastena ühtselt, on need liitlased siis ungarlased, eestlased, poolakad või ameeriklased. Ma arvan, et need lootused, mis võib-olla Venemaal on, et lõhkuda meie liitlasruumi, lõhkuda meie ühtsust, need ei [täitu]. Ma arvan, et ka meie tänane avaldus ainult kinnitab seda, mida me soovime ja mida me taotleme: ühtselt vastu seista sõjaõhutajatele.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Ma tahan ka omalt poolt tunnustada selle suurepärase töö eest teksti koostamisel. See tehti tõesti kiirelt, see on täpne ja terav. Minu küsimus on see. Kas te olete varem oma kolleegidega arutanud Ukraina Euroopa Liidu liikmesusega kiiret edasiliikumist ja NATO teekaardi avamist? Kas te kavatsete seda teha homme Pariisis? Missugune on teie tunnetus, kuidas see mõte võiks kandepinda leida?

Aitäh! Ma arvan, et selles küsimuses on toimumas väga olulised arengud. Niipalju, kui ma olen suhelnud oma kolleegidega mitmetest Euroopa riikidest, ka suurriikidest, [võin öelda,] et tegelikult on saadud aru, et Ukraina jäämine mingisugusesse määratlemata halli tsooni ei ole mitte mingisugune lahendus. Kui keegi kujutab ette, et Ukraina võiks olla justkui uus ... Ma ei tahaks isegi kasutada seda terminit, see on väga valesti ja halvasti kasutatud termin, aga kui keegi räägib finlandiseerimisest, siis selge on see, et sellist tulevikku ei saa Ukrainal lihtsalt olla. Ukraina kas on Euroopas ja meiega koos või ta on Venemaa poolt hävitatud riik. Need on kaks valikut ja ukrainlased teavad seda suurepäraselt.

60% ukrainlastest tahavad liituda NATO‑ga ja 70% tahavad liituda Euroopa Liiduga. Ma tean, et praegu on Euroopa mitmetes nurkades ettevalmistamisel, ütleme, avaldused, kus toetatakse Ukrainale kandidaatriigi staatuse andmist Euroopa Liidu kontekstis. Ma ise olen ühinenud paariga nendest ja tean, et ka poliitilisel tasandil on see teema tunduvalt aktuaalsem, kui ta oli veel mõned kuud tagasi. Mis puudutab NATO suunas liikumist, siis selge on see, et see on keerulisem teema. Aga Eesti on kogu aeg, alates 2008. aastast, kui Bukaresti tippkohtumisel kinnitati, et nii Ukraina kui ka Gruusia ühel päeval võivad saada NATO liikmesriigiks, töötanud selle nimel, et seda konsensust luua, ja me jätkame seda tegevust.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Mul on lihtsalt lühike repliik. Me räägime praegu, kuidas meie tegevus mõjutab poliitilisi ringkondi ja nii edasi, aga ma tahan öelda, et ukraina [kogu]konnas Eestis üldiselt on, kuidas öelda, väga hea [suhtumine], nad on väga tänulikud. Need, kellega mina olen suhelnud, on rääkinud, et iga toetussõna, iga liigutus, mis toetab Ukrainat, on neile tähtis. See ei ole ainult see, et meie oma südametunnistust siin puhastame, sellel on reaalne mõju.

Aitäh, Mihhail! Tõesti, mul oli võimalus nädalavahetusel käia Eesti ukraina kogukonna suurüritusel, kus tähistati Eesti Vabariigi lähenevat aastapäeva. Nad on tõesti väga tänulikud Eesti toetuse eest, igakülgse toetuse eest, mida me osutame praegu Ukrainale.

Aadu Must.

Aitäh! Mul on hea meel öelda, et analoogilise avalduse tegi eile ka Balti Assamblee ja saatis selle oma partnerorganisatsioonidele: Beneluxi parlamentaarsele assambleele, Põhjamaade parlamentidele. See leidis juba ka head vastukaja. Nii et pigem siin ei olegi küsimust või kui on küsimus, siis ainult see, mida peaks tegema või milliseid partnereid veel otsima, et neid selle liikumisega jõuliselt kaasa kutsuda, kui on veel midagi olulist [teha].

Aitäh, Aadu! Ma ütleksin niiviisi, et see, mida eriti viimaste nädalate jooksul Venemaa on korda saatnud, see agressiivne retoorika ja ka tegevus Ukraina suunas, ning ka see taktika, mida on kasutanud Ameerika Ühendriikide luureteenistused ja partnerid, avalikustamaks neid kavatsusi või plaane, mida Venemaa on soovinud Ukraina suunas ellu viia, on tegelikult tõstnud teadlikkuse väga kõrgele. Kõrgele selles mõttes, kuidas me peaksime koos tegutsema, selleks et katastroofi ära hoida. See on avaldanud mõju võib-olla ka nendes riikides, kes siiani on lootnud või arvanud või elanud mingis pettekujutelmas, et see, mida meie oleme neile nagu vihjanud, et olukord võib muutuda väga keeruliseks, justkui nagu tõele ei vasta. Ma näen praegu sellist ühtsust, mida NATO‑s ja Euroopa Liidus ei ole Venemaa suunal nähtud võib-olla mitte kunagi.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande eest ja vastuste eest. Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Raivo Tamme. Kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Kõik inimesed, kes te meid kuulate ja vaatate! 1946. aastal pidas Winston Churchill Fultonis, Ameerika Ühendriikides Missouris kõne, kus ta manas [silme ette] pildi Euroopasse tekkinud raudsest eesriidest. Sellessamas kõnes rõhutas Churchill, et Venemaa ei imetle midagi nii palju kui jõudu ja pole midagi, mida Venemaa ei austaks vähem kui nõrkust, eriti sõjalist nõrkust. Ma usun, et need sõnad on aktuaalsed ka täna ning teie ees olev avaldus haakub selle mõttega. Venemaa otsus tunnustada Donetski ja Luhanski nõndanimetatud rahvavabariike ja sõjaväeline sissetung Ukraina idaregioonidesse on agressiooni eskaleerimine ja vastuolus rahvusvahelise õigusega.

Need aktsioonid tähendavad loobumist Minski lepingutest, mis sisaldavad ka relvarahu kokkulepet. Venemaa teguviisile ei saa, ei tohi olla õigustust. Meie idanaaber on asunud rünnakule iseseisva riigi vastu. Venemaa Föderatsioon on esitanud NATO‑le nõudmise Ida-Euroopas kapituleeruda. Venemaa Föderatsioon taotleb mõjusfääride poliitika taaskehtestamist Euroopas. Iga põhimõtete ja kindlate väärtustega riik, rahvas ja inimene peab sellised sammud selgesõnaliselt hukka mõistma.

Võitlus Ukraina iseseisvuse nimel algab üksikisiku tasandil. 2021. aasta oktoobris möödus seitse aastat päevast, mil minu fraktsioonikaaslane Tarmo Kruusimäe käis ühes oma mõttekaaslastega esimest korda Venemaa Föderatsiooni saatkonna ees Ukraina toetuseks meelt avaldamas. See igal neljapäeval toimuv pikett on minu teada Eesti ajaloo pikim järjepidev meeleavaldus. Mul oli hea meel, et eelmisel neljapäeval oli seal tavapärasest veelgi rohkem inimesi.

Maailma poliitikas mängib kandvat rolli aga riikide tegevus. Riigikogu võttis alles hiljuti vastu avalduse Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks. Nagu ma toona ütlesin, see on vähim, mida me teha saame: rõhutada seda, et Krimm kuulub Ukrainale, ning kasutada diplomaatilisi kanaleid selleks, et meie liitlased püsiksid ühtsed. Ukrainale ulatatud majanduslik ja sõjaline abi on olnud hädavajalik. Venemaale kehtestatud sanktsioonid on olnud õiged. Ma usun, et meie diplomaadid, poliitikud ja liitlased annavad oma parima, et näidata Ukrainale vajalikku tuge.

Siin avalduses on toodud konkreetne nägemus edasistest sammudest: sõjaline abi Ukrainale, kurjategijate ja agressorite vastutusele võtmine, sanktsioonide kehtestamine ja selge teekaardi loomine Ukrainale liitumiseks NATO ja Euroopa Liiduga.

Ma lisaksin Isamaa Erakonna poolt veel mõned konkreetsed sammud. NATO ühtsuse näitamiseks ja projitseerimiseks tuleb käivitada konsultatsioonid NATO artikli 4 üle. Oluline on, et meie omalt poolt ja meie liitlased tarniksid Ukrainale täiendavat laskemoona. Lisaks tuleb vaadata üle Venemaa kuuluvus erinevatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.

Eesti vaatenurgast on täna oluline, et valitsus ütleks selgelt välja: Venemaa agressiooni tõttu ei liigu me edasi Eesti-Vene piirilepinguga. Mõnede meie koalitsioonipoliitikute soov piirileppega, nui neljaks, edasi liikuda annab vale signaali nii Ukrainale kui ka teistele meie liitlastele. Me ei saa seda endale lubada.

Ma loodan, et viimaste nädalate ja päevade sündmused on teinud ka Putini-mõistjatele selgeks, et Venemaaga lepituspoliitika ei toimi, selg on vaja sirgu lüüa ja astuda kõik vajalikud sammud Ukraina toetamiseks. Siin on kandev roll meie ja meie liitlaste ühtsusel.

Eesti Vabariigi aastapäeva eel peaksime me kõik ju ometigi mõistma, kui habras on ühe rahva vabadus, ühe rahva iseseisvus. See sõltub meist endist, meie kaitsetahtest ja ‑võimest, rahvusvahelisest õigusest ja meie liitlastest. Nagu ütles Lagle Parek meie tänahommikusel kohtumisel: "Vabaduse eest tuleb võidelda." Kallid inimesed, soovin teile ilusat saabuvat vabariigi aastapäeva ja valitsegu rahu nii siin- kui ka sealpool piire!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Enn Eesmaa.

Suur tänu! Austatud kolleegid! Mõned minutid rohkem kui 104 aastat tagasi loeti Pärnu Endla teatri rõdult ette iseseisvusmanifest. Kui me selle aluseks võtame, siis on meie pidu ja pidupäev juba alanud.

Me kõik teame, et parlamendid kogu maailmas võtavad üsna harva vastu avaldusi. Samas me teame ja mäletame ka neid klassikuid, kes on öelnud, et erakordsed olud nõuavad erakordseid tegevusi ja erakordseid meetmeid. Eesti keeles on üks väga ilus ja konstruktiivne väljend: kus häda näed laita, seal tule ja aita. Seda on vahest pööratud ka natukene naljaks ja öeldud, et kus häda näed laita, seal tule ja laida. Meie praeguses olukorras töötab see tore lausung mõlemat pidi.

Tõepoolest, me näeme häda ja laidame. Teisisõnu, me kritiseerime Venemaa Föderatsiooni juhtkonda. Tõepoolest, pärast Putini viimast kõnet ja ka välisminister Lavrovi esinemist ei tohiks olla väga palju kahtlejaid selles, kellega meil lõppkokkuvõttes tegemist on. Samas, kus häda näed laita, seal tule ja aita – sellest olete, head kolleegid, juba täna rääkinud, kui väga hinnatakse ka meist tunduvalt suuremas Ukrainas Eesti ja eestlaste tähelepanu, poolehoidu ja toetust. Heldeke, kui ainult mõelda, et kui kõik oleks teistpidi, kui Eesti ei oleks NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik ja meid ähvardaks Moskva suunalt sama, mis praegu ähvardab – ja mitte üksnes ähvardab – Ukrainat, küll me oleks õnnelikud ja meil oleks hea meel, kui vabariikide ja vabade riikide parlamendid, kaasa arvatud Ukraina, kes võiks olla näiteks selle konstruktsiooni puhul NATO liikmesriik, meid toetaks. Kõigest sellest on palju abi.

Mina kuulun nende hulka, kes aitas seda teksti välja töötada ja anda talle viimast lihvi. Ma pean ütlema, et see väike seltskond töötas erakordses üksmeeles. Kõik said sõna, paljude meie ettepanekud muudatuste tegemiseks, sageli suurte, teinekord väiksemate muudatuste tegemiseks arutati läbi. Tõepoolest, sõna võtsid kõikide fraktsioonide esindajad.

Juhuks, kui ma hoogu lähen, ma võtaksin kolm minutit juurde.

Jaa, palun! Kolm minutit.

Lõpptulemus on kahtlemata kriitiline, kuid selles olukorras ta peabki seda olema. Selle avalduse põhitoon ei ole muutunud. Mõned asjad on täna ja praegu selles tekstis natukene teistmoodi. Ka mina elukutselise ajakirjanikuna ei ole päris lõpuni nõus sellega, et me paneme kinni meediakanalid. Ma olen sedavõrd vana, et mäletan hästi, kuidas me läbi raginate kuulasime Ameerika Häält, mida ametlikult ei soovitatud teha. Kuid praegune tehnoloogiatase on selline, et igaüks võib suurepäraselt kuulata ja näha neid saateid, mis teda tegelikult huvitavad.

Ma arvan, et seda toetab rõhuv enamus meie seast. Kui me hakkame hääletama, siis see selgub. Loomulikult [ei toetata] mitte sajaprotsendiliselt. Ka meie fraktsioonis on neid, kes päris lõpuni ei taha seda avaldust toetada. Kahtlemata on neil selleks õigus. Kuid kõigil meil teistel on ja peab olema õigus nendega mitte nõustuda. Antud juhul loeb see, kuidas arvab enamus.

Kui ma räägin juba Keskerakonna poolt, siis kahtlemata tahan rõhutada ka seda, et lisaks sõnadele tuleb panustada reaalsesse kaitsesse. Meie fraktsioon, nii nagu mõni teinegi fraktsioon, toetab keskmaa õhutõrje tõhustamist, me kindlasti ei ole vastu ka riigikaitselaenu võtmisele. Ma arvan, et praegu, selles olukorras, kus ka meie oleme, tuleb lisaks sõnadele ja retoorikale mõelda sellele, mismoodi me ise saaksime ennast paremini kaitsta, vaatamata sellele, et meie lääneliitlased osutavad kindlasti meile tõhusat abi. Esimesed sõnumid selle koha pealt me oleme ka juba saanud.

Niisiis, ma tahan lõpetada veel kord meeldetuletamisega, et Eesti Vabariik 104 on selles mõttes juba alanud. Selles on meie rahva omapära, et teatud hetkedel me oskame väga selgelt näha, mis on tähtis, mis viib edasi ja mis on lihtsalt sõnade tegemine. Ma arvan, et need sõnad, mis on meie ühises avalduses, mis on tegelikult ja sisuliselt seisukoht, on õiged. Stiili üle võib mõelda, võib-olla mõni kirjutaks selle teksti natuke teistmoodi, kuid need on pisiasjad. Me lähtume sellest, mis on peamine, ja selles me oleme ühtsed, peaaegu et kõik. Aitäh!

Suur tänu, aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Lauri Läänemetsa. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Head Ukraina sõbrad! Head vabaduste väärtustajad! Julm ja kohutav on teada, et üks naaber võib olla sedavõrd halastamatu. Võimalus elada oma plaani järgi seatud elu tahetakse võtta miljonitelt inimestelt: lastelt, emadelt, isadelt, perekondadelt. Kurjus, mis tahab võtta Ukraina territooriumi ja iseseisvuse, on halastamatu, kuid mitte kõige suurem jõud selles regioonis.

Meil Euroopas ja NATO‑s on ühine tahe ja valmisolek seista Ukraina rahva ja riigi puutumatuse eest. Venemaa tegevus peab saama ja ka saab Euroopalt ühise ning kindla vastuse. NATO ja paljude koostööorganisatsioonide liikmena peame tegema kõik, et Ukraina rahvas tunneks meie toetust, näeks meie toetust ja teaks, et meiega saab arvestada ka siis, kui suuremad pinged on möödanik. Lääneriikide ühtne müür on pidanud ja mida rohkem Venemaa olukorda eskaleerib, seda tugevam see on. Euroopal seisab aga ees julgeolekuparadigma muutmine, millest on Ida-Euroopa riigid pea kolm kümnendit rääkinud. See tähendab sõjalise heidutava kollektiivkaitse süvendamist ja Venemaa mõjutamist majanduslike hoobadega nüüd ja ka edaspidi.

Paljud inimesed maal ja linnas, kellega ma olen sel nädalal rääkinud, on korranud mõtet, et Putini käitumine Ukrainas meenutab 1939. aastat. Minult on küsitud, et mida ma oma riigi jaoks teha saan, kui hirm ja ebakindlus on õhus ja ka inimeste südameis meie riigi sünnipäeva eel. Võin kinnitada, et Eesti on tänu liitlastele paremini kaitstud kui kunagi varem. Me ei ole selles julgeolekukriisis üksi.

Aga tuleb teadvustada ka seda, et julgeolekut ei looda vaid relvadega. Sõda käib ka vaimsel tasandil. Kogu regioonis paralüseeriva hirmu külvamine on üks osa vastase teadlikust tegevusest, nagu ka sisemiste vastuolude, käegalöömise meeleolude õhutamine, kui kõlavad laused, et iseseisvus ja oma lipp Toompea tornis polegi olulised. Me ei tohi lasta sellisel salakavalusel oma elu mõjutada. Parim, mida rahvana teha saame, on jätkata töötamist, õppimist, demokraatlike protsesside austamist, ühiskonnana toimimist.

Selline kriis joonistab välja ka ohukohad. Ühiskondlikku ühtsust ei saa kehtestada vaid riikliku propagandaga. See algab sellest, et iga inimene tunneb end väärikana, osana ühiskonnast. Mida rohkem meil koguneb inimesi, kes tunnevad, et neid ei ole vaja, et nemad ei saa Eesti eduloost osa, seda enam mureneb ka meie kollektiivne kaitsetahe ja vastupanuvõime. Me ei tohi olla kaotajateks ja võitjateks jagunev ühiskond, sest mitte miski ei hävita ühiskonnas koostöövalmidust enam kui ebaõiglase kohtlemise tunne.

On loomulik, et täna räägitakse palju kaitsekuludest, aga samamoodi on investeeringud tervishoidu, haridusse, regionaalsesse tasakaalu osa meie julgeolekuvundamendist. Valitsus lõi sotsiaaldemokraatide osalusel 2014. aastal, [pärast seda, kui Venemaa oli hõivanud] Krimmi, kanali ETV+, mis on oma tegevusega end õigustanud. Ootame ka nüüd valitsuselt kiiret tegutsemist, suurendamaks senist rahastust rohkem kui kolmandiku võrra, mis annaks kanalile ETV+ lisajõudu tagada kõigile Eesti elanikele Euroopa julgeolekut puudutavad uudised ilma Moskva vahenduseta. Oluline on vaadata tervikpilti, et ei peaks vaid lappima juba rebenenud lõhesid. Pehme jõud ennetab vajadust kasutada päris jõudu.

Head Eesti inimesed! Korralike maksumaksjatena te juba olete andnud oma panuse meie ühisesse julgeolekusse. Jätkates oma igapäevatööd, annate ka edasi tubli panuse. Aga pikaajalise kaitseliitlasena kutsun kõiki, kes tahavad rohkem panustada, astuma Kaitseliidu liikmeks. Kinnitan, et Kaitseliidul on tegevusplaanid ja teil on nendes plaanides kindel koht. Koos oleme tugevamad ja tugev Eesti on ka väärt liitlane Ukrainale, on talle eeskujuks ja toetajaks. Rahu meile kõigile!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Eerik-Niiles Krossi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me hakkame kohe hääletama avaldust, mis tõenäoliselt on selle Riigikogu koosseisu vähemalt seni kõige olulisem välispoliitiline dokument, võib-olla isegi olulisem kui mõned seaduseelnõud. Kahjuks me oleme küll täna olukorras, kus ei saa välistada, et avaldusi, veel olulisemaid avaldusi tuleb lähiajal veelgi teha. Me loomulikult kõik loodame, et need ühel päeval ei hakka käima meie endi kohta.

Eelnevad kõnelejad on rõhutanud, et väliskomisjonis oli tõepoolest väga viljakas ja üksteist mõistev arutelu. Nii et kui midagi positiivset tänasel päeval öelda, siis see on avastus, et see palju räägitud, aga vähe nähtud erakondadeülene julgeoleku‑ ja välispoliitika ikkagi tõepoolest on olemas. Kui häda on majas, olukord tõsine, siis panevad kõik erakonnad seljad kokku. Seda näitab ka allkirjade hulk sellel avaldusel.

Nüüd aga: miks on see avaldus tähtis? Me kõik oleme rääkinud ja räägime veel väga palju Ukrainast. Loomulikult on esmatähtis ja kõige kriitilisem hetkel tugi Ukrainale, aga ma tahaksin natuke avada selle avalduse laiemat tähendust. See avaldus on palju olulisem kui ainult Ukraina, [ütlen seda,] mitte vähendades Ukraina tähtsust. Ei ole ilmselt liialdus, kui ma ütlen, et täna on maailmakord õmblustest lahti kistud, nii õiguslikult kui ka faktiliselt. Venemaa Föderatsiooni juhtkond on seadnud kahtluse alla kõige fundamentaalsemad rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Et mitte jääda lihtsalt loosunglikuks, [ütlen, et] me räägime ikka ja jälle, et Venemaa Föderatsioon rikub rahvusvahelist õigust, aga see ei ole lihtsalt sõnakõlks. Mida see tähendab?

Me peame kõik mõtlema selle peale, mida sisuliselt tähendab täna rahvusvahelise õiguse rikkumine. Siiralt soovitan kõigil võtta see aeg ja lugeda üle fundamentaalsed rahvusvahelise õiguse dokumendid, millele meie normipõhine maailm peaks tuginema. Kui neid lugeda ja kui see rikkumise ulatus jõuab pärale, siis sealt tuleneb see, mis on meie kõigi kohus täna. Kõikidel valitsustel, parlamentidel, ka individuaalselt kõikidel parlamendiliikmetel on täna kohustus mõelda, mida saab teha selleks, et rahvusvahelist õiguskorda taastada ja kaitsta.

Jah, Ukrainas käib juba kaheksandat aastat traagiline sõda. Seal on üle 14 000 ohvri. See on sõda demokraatliku Euroopa riigi vastu, kelle põhiline soov on valida ise oma liitlassuhted, parandada oma elujärge. Aga nüüd on selle sõja ettevalmistajad, planeerijad, alustajad ja pidajad nii-öelda kardinate tagant välja tulnud ja lõpetanud teeskluse, et tegemist on mingisuguse Ukraina sisekonfliktiga, kus Venemaa on lihtsalt muretsev vend. Maailmale oli loomulikult niikuinii juba varem selge, mis toimub, kuid nüüd on kuulutatud sisuliselt Ukrainale sõda.  Aga mitte ainult Ukrainale. Sõda on kuulutatud maailmarahule, rahvusvahelisele korrale, ÜRO aluspõhimõtetele ja peaaegu kõikidele olulistele rahvusvahelise elu alusnormidele. Sellises olukorras on selge, et ükski parlament ei tohi vaikida. Meie kohus on seda korda kaitsta. Ja ma ei räägi siin sõjalisest tegevusest, vaid just nimelt õiguslikust tegevusest. 

Kolm minutit.

Palun! Kolm minutit.

Nürnbergi protsessil pandi paika teise ilmasõja järgne maailmakord ja võeti vastu Nürnbergi harta, millest lähtuvad Nürnbergi põhimõtted, mis annavad sõjakuritegude legaaldefinitsiooni. Kõige olulisem neist, mis oli ka Nürnbergi süüdistuse esimene punkt, on kuritegu rahu vastu.

Mis asi on kuritegu rahu vastu? See on agressiivse sõja või rahvusvahelisi lepinguid rikkuva sõja planeerimine, ettevalmistamine, alustamine või pidamine. Kõik neli tegevust on eraldi kuriteokoosseisud. Nürnbergi kohtuotsus ütleb, et agressiivse sõja alustamine ei ole mitte üksnes rahvusvaheline kuritegu, vaid see on suurim rahvusvaheline kuritegu, mis erineb teistest sõjakuritegudest selle poolest, et ta sisaldab endas kõigi nende koondkurjuse.

Kuritegu rahu vastu ei ole mitte ainult kuritegu Ukraina riigi ja rahva vastu, see on kuritegu, mis puudutab kogu inimkonda, kõiki riike. Sellepärast on sõjakuriteod alati universaalsed ja sellepärast on need aegumatud. Selliste kuritegude ärahoidmiseks ongi ÜRO kokku kutsutud. Ja nüüd viib seda tegevust läbi ÜRO Julgeolekunõukogu eesistujariik. Mõelge selle üle.

ÜRO põhikiri algab ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega. ÜRO üks põhimõte on järgmine: "Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega." See, mis Ukraina vastu toimub, on kõige jõhkram ja otsesem ÜRO põhikirja rikkumine. Nii et see ei ole liialdus, kui ma ütlen – ja ka meie avaldus seda ütleb –, et rünnakuga rikutakse kogu maailma õiguskorda.

Samamoodi rikutakse süsteemselt Helsingi 1975. aasta lõpp-pakti, kuna Venemaa on avalikult seadnud kahtluse alla Ukraina õiguse suveräänsusele. Õigus suveräänsusele on üleüldse maailma riikide korralduse põhialus. Sealt edasi ei ole enam võimalik minna. Suuremat rahvusvahelise õiguse alusnormide rikkumist on raske ette kujutada.

Nii et Riigikogu mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni sooritatud rahvusvahelise õiguse rikkumised, aga mis veel olulisem, me kutsume maailma riike ja parlamente üles silmapilkselt, viivitamatult, väsimatult alustama maailmarahu taastamist. See töö tuleb ette võtta kohe, see töö saab olema palju pikem kui sõja lõpetamine, aga väsida ei tohi, sellepärast et muidu on tõepoolest uus maailm ja sellist maailma keegi meist ja meie lastest ei soovi. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja. Henn Põlluaas, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Me mäletame mitte väga kaugest lähiminevikust, kui ühe Euroopa suurriigi president ütles, et väikeriigid võiksid kasutada võimalust olla vait. Me teame oma minevikust, mida tähendab olla vait. Me teame, milliseid tagajärgi, milliseid kannatusi see meie rahvale tõi. Me ei ole enam iialgi vait.

Just see tänane avaldus, mis ei ole muuseas sugugi esimene meie parlamendis vastu võetud avaldus Ukraina toetuseks, on üheks märgiks, millega väikeriigid ja väikeriik nagu Eesti saavad oma häält kuuldavaks teha. Seda enam, et nagu ka need eelmised meie avaldused on see üks esimesi rahvusparlamentide vastu võetud – ma olen kindel, et me võtame selle täna vastu – avaldusi, mis jõuab kõikidesse, mitte ainult Euroopa, vaid ka teiste kontinentide parlamentidesse, valitsustesse, rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Just selliste vabadust toetavate, riikide enesemääramisõigust toetavate, nende puutumatust toetavate avaldustega me saame näidata, et ka väikeriikide hääl loeb ja me ei olegi nii väikesed.

Meil on Ukrainaga suures osas ühine minevik. Me oleme mõlemad olnud totalitaarse inimvaenuliku režiimi okupatsiooni ohvrid. Me oleme mõlemad selle taaga enda seljalt lükanud, saanud vabaks. Ja täna me näeme, et taas ja taas oleme me nendesamade väljakutsete ees. Taas ja taas tulevad need väljakutsed, need ähvardused, need rünnakud täpselt samast suunast – Venemaalt.

Venemaa ei ole iialgi varjanud enda geopoliitilisi ambitsioone. Nende geopoliitilised strateegiad on määratlenud ka meid, Ukrainast rääkimata, enda mõjusfääri. Nende eesmärk on olnud taastada Vene impeerium. Nii on see ka täna. Täpselt samamoodi me näeme soovi mängida ümber Euroopa julgeolekustruktuur. Ja mitte ainult Euroopa oma, sest Euroopa mõjutab tervet maailma.

Mulle väga meeldib Ronald Reagani ütlus, kui ta oli president, et kui sa räägid läbi Venemaaga, ühes käes rahutuvi, siis teises käes peab sul olema mõõk. See on väga sügav tõde, sest teisiti ei saa. Aga kahjuks unustati see tõde ära. Palju mugavam ja lihtsam oli ju mõõk kappi ära panna ja püüda diplomaatilisel teel probleeme lahendada. Aga me näeme, et sellest ei ole mingisugust kasu, sest kahjuks näeb Venemaa kompromissides, läbirääkimistes ja kokkulepetes vaid vastase nõrkust. Ja seda nõrkust on ära kasutatud. Lisaks Ukrainale on ju rünnatud Gruusiat, ka seal on terved territooriumid anastatud.

Nii nagu Ukraina täna ihkab ikkagi rahu, vabadust ja puutumatust, toetame meie kõikide rahvaste vabadust, territoriaalset puutumatust ja enesemääramisõigust. Ja nagu Ukraina on valmis võitlema enda iseseisvuse eest, mitte alla andma, selg sirge, nii peame seda tegema ka meie. Täpselt samamoodi, nagu me seisame ... (Juhataja helistab kella.)

Palun lisaaega. 

Palun! Kolm minutit.

Täpselt samamoodi, nagu me seisame Ukraina ja Gruusia territoriaalse terviklikkuse eest, peame me seisma enda territoriaalse terviklikkuse eest.

Täna andsime sisse eelnõu allkirja tagasivõtmiseks häbiväärselt ja loovutuslikult piirilepingult. Tänastes oludes ei tule enam kõne allagi, et me selle sõlmiksime. Ma loodan ka siin sellist ühtset seismist Eesti huvide eest, koosmeelt, üksmeelt meie erakondade vahel, sest ainult sellega me saame näidata, et me tõesti ka mõtleme seda, mida me oma sõnades väljendame, et me seisame tõepoolest kõikide rahvaste enesemääramisõiguse ja territoriaalse puutumatuse eest.

Aga me peame astuma ka suuri samme enda kaitseks, sest ei ole välistatud ja on väga tõenäoline, et Vene sõjakirves suunatakse ka meie vastu. Me peame kõige kiiremas korras astuma vajalikke samme. (Juhataja helistab kella.) Me peame vastu võtma uue kaitsejõudude arengukava. Me peame ilmselt kiiremas korras võtma riigikaitselaenu. Me peame täitma ja likvideerima kõik enda kaitsevõimelüngad – keskmaa õhutõrje, soomusvõimekus jne –, tugevdama oma kaitsejõude kõikvõimalikel viisidel, samamoodi Kaitseliitu, peame arendama meie laiapõhjalist riigikaitset ja elanikkonna kaitset, sest ilma selleta ei ole enam lihtsalt võimalik. Me näeme seda.

Mul on tõesti hea meel selle üle, nii nagu ka eelkõnelejad on avaldanud selle üle heameelt, et me oleme Ukraina toetamisel üksmeelsed. Me ju kõik loodame, et suur sõda ei jätku või seda ei tule ja ka see tänane kriis saab mööda. Aga meil ei ole selles mingisugust kindlust. Kui me homme sinimustvalgete lippude lehvides tähistame Eesti Vabariigi aastapäeva, siis on meil kohane mõtelda ka teistele rahvastele, Ukrainale, ja olla mõtetes nendega, sest ainult üheskoos oleme tugevad ja üheskoos jääme püsima. (Juhataja helistab kella.)

Nende mõtetega kutsun ma ka kõiki teid, head kolleegid, tõrvikurongkäigule tähistama Eesti Vabariigi aastapäeva ja avaldama nii lisaks sellele avaldusele toetust meie sõpradele Ukrainas. Aitäh!

Hea ettekandja, teie aeg! Aitäh! 

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Avalduse eelnõu 535 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Me asume avalduse eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.

Head ametikaaslased, panen hääletusele Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi, Valdo Randpere, Aivar Viidiku, Riho Breiveli, Kert Kingo, Kristen Michali, Riina Sikkuti, Merry Aarti, Marko Šorini, Jaak Juske, Hele Everausi, Üllar Saaremäe, Indrek Saare, Aivar Koka, Hanno Pevkuri, Leo Kunnase, Mati Raidma, Marko Tormi, Raimond Kaljulaidi, Kalvi Kõva, Urmas Reinsalu, Urve Tiiduse, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Tarmo Tamme, Jaak Valge, Enn Eesmaa, Anneli Oti, Mihhail Korbi, Paul Puustusmaa, Lauri Läänemetsa, Eduard Odinetsi, Alar Lanemani, Heidy Purga, Toomas Kivimägi, Ivari Padari, Yoko Alenderi, Jevgeni Ossinovski, Ants Laaneotsa, Mihhail Lotmani, Priit Sibula, Raivo Tamme, Helir-Valdor Seederi, Jaanus Karilaiu, Heiki Kranichi, Toomas Järveoja, Marko Mihkelsoni, Mart Võrklaeva, Jüri Ratase, Tiiu Aro, Sulev Kannimäe, Timo Suslovi, Annely Akkermanni, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Andrus Seeme, Margit Sutropi, Eerik-Niiles Krossi, Rene Koka, Peeter Ernitsa, Ülle Rajasalu, Martin Helme, Peeter Rahneli, Anti Poolametsa, Helle-Moonika Helme, Urmas Reitelmanni, Henn Põlluaasa, Uno Kaskpeiti, Kalle Grünthali, Mart Helme, Siim Pohlaku, Jüri Jaansoni, Marek Jürgensoni, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa, Siim Kallase, Aivar Sõerdi, Õnne Pillaku, Heiki Hepneri, Kersti Sarapuu, Ivi Eenmaa, Tõnis Möldri, Andres Metsoja, Tarmo Kruusimäe, Kristina Šmigun-Vähi, Jürgen Ligi ja Aadu Musta esitatud Riigikogu avalduse "Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu" eelnõu 535. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 72, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on Riigikogu avaldus "Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu" vastu võetud. (Aplaus.)

Aitäh! Head ametikaaslased! Päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud ja ka täiendav istung on saanud läbi. Ma tänan teid. Turvalist koduteed ja ilusat saabuvat Eesti Vabariigi sünnipäeva kõigile! Istung on lõppenud.