Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 23. veebruari infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Peatan kohaloleku kontrolli. Ma saan aru, et ühel Riigikogu liikmel kaart ei tööta, nii et see kohaloleku kontroll arvesse ei lähe. Kas püüate korraks liigutada oma kaarti? Nii, tundub, et kaart töötab. Head ametikaaslased, viime läbi infotunni kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Tundub, et nüüd õnnestus. Kohalolijaks registreerus 29 Riigikogu liiget, puudub 72. Tänan neid Riigikogu liikmeid, kes andsid hüva nõu, kuidas süsteem taas tööle hakkaks.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, riigihalduse minister Jaak Aab ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Nagu ikka, on küsimiseks aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Riigikogu liikmed on olnud tõesti väga aktiivsed ja on esitanud 17 teemat, mille kohta küsida. Nii et mul on suur palve, et me teeksime küsimuste osa nii, et iga küsimuse juures on üks täiendav küsimus ja saalist üks lisaküsimus.

Alustame traditsiooniliselt sellise huvitava rubriigiga nagu protseduurilised küsimused. Ja küsimus on Henn Põlluaasal. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Viimaste nädalate infotunnid ja arupärimised Kaja Kallasele on veenvalt näidanud, et küsimuste esitamine peaministrile ei täida oma eesmärki. Vastuseid küsimustele lihtsalt ei tule. Selle asemel on peaminister Riigikogu liikmete suhtes võtnud valitseja hoiaku, kellel on õigus küsijate peale kärkida, neid solvata, mõnitada ja neid tõele mittevastavate süüdistustega üle külvata. Näiteks on ta meie erakonda korduvalt seostanud meeleavaldustega, mida me ei ole korraldanud, ja intsidentidega, millega meil ei ole mingit puutumust. Peaminister kasutab Riigikogu pulti selleks, et levitada valesid, nagu eelmine valitsus oleks tõstnud aktsiise ja keelustanud esimese koroonalaine ajal meeleavaldused. (Juhataja helistab kella.) Meile on vastuvõetamatu, et Kaja Kallas tegeleb oma vastusteks mittekvalifitseeruvates loengutes alusetute süüdistuste ja valetamisega. Meile on vastuvõetamatu, et peaminister võtab ...

Ma korra vabandan ...

... endale õiguse hurjutada ja tõrjuda suurt osa Eesti ühiskonnast.

Hea protseduurilise küsimuse esitaja! Mis on teie protseduuriline küsimus?

Ma kohe lõpetan.

Selge, aitäh!

Seetõttu langetas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon otsuse tänases infotunnis oma küsimused tagasi võtta ja protestiks Kaja Kallase käitumise vastu infotunnist lahkuda.

Aitäh! Nii, läheme tänaste küsimuste juurde, lähtudes ka sellest, mida ütles Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Henn Põlluaas.

Esimesena küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, vastab Vabariigi Valitsuse liige peaminister Kaja Kallas ja teema on probleemid haridusvaldkonnas. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab segadust, mis valitseb põhikooli lõpueksamite ümber. Nagu me teame, valitseb eksami ja niinimetatud lävendi kaos juba mitmendat aastat ja sugugi mitte koroonast tingituna. Haridusministrid žongleerivad eksamite kaotamise või kohustuslikkusega, õpilased, õpetajad, vanemad, koolipidajad on segaduses ja teadmatuses, valitseb ebamäärasus. Nüüd on haridusminister Liina Kersna tulnud välja mõttega, et eksamid küll jäävad, aga lävendid kaovad. Piisab ainult eksamile tulemisest ja eksam ongi sooritatud. Ministri sõnul ei motiveeri riiklikud standardid õppima, vaid suurim motivaator on nõuete kaotamine. Täpselt nii vastas minister arupärimisele sellel esmaspäeval. Aga lävendite kaotamisega kaotatakse ära ka nõuded eesti keele eksamile vene koolides. Mina olen haridusministrist küll erineval seisukohal ja arvan, et see ei ole hea mõte, pigem see on täiesti halb mõte ja halvendab ka eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut. Minu küsimus on: miks soovib Reformierakonna minister ära kaotada eesti keele eksami vene koolides? Ja kas Reformierakond kavatseb ka kodakondsuse saamiseks vajaliku eesti keele eksami nõuded kaotada? Sest nagu ütles haridusminister: riiklikud nõuded ei motiveeri õppima. Teisele küsimusele ei osanud haridusminister üleeile vastata. Mul on palve, et te keskenduksite minu küsimusele vastamisele, mitte eelnevate valitsuste tegemistele või tegemata jätmistele.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt alustan sellest, et mina tahaksin küll haridus‑ ja teadusministrit väga kiita. Liina Kersna on esiteks vastava haridusega ja ta tõesti pühendub haridusvaldkonnale väga palju. Kohati ma valitsusjuhina vaatan kõrvalt seda, kuidas ta paneb sinna kogu oma hinge ja jõu ning kuidas ta ise selle koorma all vastu peab. Aga igal juhul on tegemist inimesega, kes valdkonda tunneb, kes valdkonnainimeste ja -ekspertidega suhtleb väga tihedalt ja võtab oma tööd väga-väga tõsiselt. Nii et mina olen küll tema töö eest väga-väga tänulik.

Nüüd, mis puudutab teie küsimust. Mulle tundus küsimuses olevat selline murekoht, et ma hakkan rääkima teie enda tegudest, aga nendest ma ei räägi, vaid vastan küsimusele. Esiteks, põhikooli lõpueksamid jäävad endiselt kohustuslikuks. Küsimus on ju selles, kuidas eksameid hinnatakse: kas on hinne või on teatud protsent, mis puudutab konkreetselt seda, milline on lõpetaja oskus. Protsentides väljendub see palju paremini kui hindes.

Nüüd, teie eraldi küsimus, mis puudutas just riigikeele oskust. Ma usun, et meie kõigi huvi on see, et Eestis olevad noored oskaksid eesti keelt võimalikult heal tasemel. Me näeme seda, et eesti keelt mitteoskavatel inimestel on raskem leida Eestis tööd, raskem leida hästi tasustatud tööd ja seetõttu eesti keele oskus Eestis ei ole mitte ainult eesti keele ja kultuuri püsimajäämise küsimus, vaid see on tegelikult ka meie majanduse toimimise küsimus, sest me teame, et meil on töökäsi igal pool vaja.

Praegu kehtib põhikooli lõpueksami sooritamise lävend, mis on hinne kolm, kuid sellele vaatamata on põhikoolilõpetajate keeleoskus kesisem, kui me seda soovime. Haridus‑ ja Teadusministeerium on esitanud selle ettepaneku arutamiseks oma partneritele. Me esiteks ei saa rääkida kindlas kõneviisis, aga me saame rääkida sellest, et muutuks hindamise viis. Meie kõigi huvi peaks olema see, kuidas keel selgeks saab. See, kuidas seda hinnata, on juba teisejärguline küsimus, aga ma saan sellele vastata jätkuküsimusele vastates.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No ma oleksin jätkuküsimuses küsinud loomulikult kõrghariduse rahastamise ja halduslepingute olukorra kohta, sest neid [lepinguid] ei ole sõlmitud, ja [selle kohta,] miks valitsus ei ole kasutanud võimalust lisaeelarve esitamiseks, kui see oleks näiteks üks võimalus, või miks me ei toetanud selle aasta eelarve vastuvõtmisel muudatusettepanekut, mis oleks olukorra lahendanud, või et analoogselt riigikaitsekulutustega teha poliitiline kabineti otsus, mis võimaldaks sellel aastal anda kindlustunde ülikoolidele, et need lepingud sõlmida.

Aga pöördume tagasi esimese küsimuse juurde, sest tõesti te ei suutnud keskenduda täiel määral sellele vastamisele. No see, et protsentidega oleks mõistlikum põhikoolilõpetajate teadmisi ja oskusi mõõta kui lävendi hoidmisega, siis minu loogika ütleb küll, et üks ei välista teist. Protsentidega saab oskusi ja teadmisi mõõta ka nii, et lävend säilib ja nõuded säilivad ja riiklik standard säilib – üks ei välista teist. Nii et ma ei saa aru, miks te neid vastandate. Ja ikkagi olen mina arvamusel, et need nõuded just nimelt vastupidi, motiveerivad õpilasi rohkem pingutama, motiveerivad õppima. Sisuliselt tähendab lävendi kaotamine ikkagi seda, et vene koolides kaob nõue ära ja piisab ainult eksamile kohaletulekust, ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas see parandab eesti keele õppe kvaliteeti ja oskusi.

Aga ma küsin siis veel täiendavalt juurde, et miks ei ole teil võimalik lahendada seda kõrgkoolide probleemi ja halduslepingute problemaatikat. Ja esimese küsimuse juurde tagasi tulles: kuidas on kodakondsuse [saamiseks vajaliku] eesti keele eksamiga? Sellele ei vastanud ei haridusminister ega nüüd ka teie. Seal peaks ju siis ka lävendi ja nõuded ära kaotama, sellepärast et see motiveerib paremini õppima.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma alustan teisest otsast. Kodakondsuse saamiseks on oluline see, et inimene, esiteks, tahab seda kodakondsust taotleda, ja teiseks ta teeb ära eesti keele eksami ja siis ka põhiseaduse tundmise [eksami]. Nüüd, selle jaoks, et ta kodakondsuse saaks, peab kindlasti olema selge, et inimene seda keelt oskab. Ja minu meelest on ülioluline väikses riigis, nagu me oleme – [arvestades asjaolu, et] eesti keelt räägib kogu maailmas umbes miljon inimest –, et keeleoskust kodakondsuse andmisel endiselt küsitaks.

Nüüd, tulles selle [küsimuse] juurde. Lävend ei ole olnud ju ka siiani keeleoskuse tagamise võluvits. Kui te vaatate puhtalt numbritele otsa, siis 2018. aastal ei ületanud eesti keeles teise keelena lävendit – lävend on 50% ehk hinne kolm – 23% põhikoolilõpetajatest ja 2019. aastal 20% põhikoolilõpetajatest. Nii et riigi ülesanne on sekkuda siis, kui on näha, et eesti keele õpe pole olnud piisavalt tulemuslik. Minu meelest on oluline vahe, et näiteks kui sa saad hinde kolm, siis kas sa oskad 50% ulatuses seda keelt või on see keeleoskus suurem. Keelt õpetatakse ikkagi aastate vältel. 

Täpsem hindamine toimub ka erinevatel tasanditel. Oluline on ju see, et me mitte põhikooli lõpus ei tuvastaks, et oi! see õpilane ei olegi seda keelt ära õppinud, vaid suudaksime sekkuda siis, kui seda vaja on, ehk siis keele õppimise käigus. Täpsem hindamine annab kõigile osapooltele parema arusaamise õpilase tasemest. Näiteks õpilaste hindamine ei toimu üheksanda klassi lõpus, vaid jooksvalt kogu põhikooli vältel. Riiklikult viiakse edaspidi neljandas ja seitsmendas klassis läbi eesti keele kui teise keele tasemetöid – need on A1- ja A2-keeletasemel –, mis annavad nii õpilastele kui ka õpetajatele tagasisidet, milline on olnud õpilase keeleoskus ja keeleoskuse areng kõikides nendes osaoskustes. Sellist infot on õpetajal võimalik kasutada selleks, et õpet paremaks muuta. Meie kõigi eesmärk peaks olema see, et õpilane saab eesti keele selgeks, ta saab minna edasi õppima eesti keeles, ta saab samamoodi sealt edasi minna õppima ülikooli või minna tööle ja tal on eesti keele oskus vajalikul tasemel. See on ju meie kõigi eesmärk.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Sellel samal teemal. Tundub, just nagu tegeldakse küsimusega keset õppeaastat, paar kuud enne eksamite toimumist, mis ei ole tegelikult kõige akuutsem ja kõige olulisem haridusvaldkonnas. Väga palju ootusi pannakse just õpetajatele, et nemad peaksid lapsi motiveerima, nemad peaksid ennastjuhtivat õpilast kasvatama, nemad peaksid panustama ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, aga tegelikult ei ole me ju kõigepealt lahendanud õpetajate muresid. Meil on endiselt mure õpetajate palgaga, meil on endiselt mure õpetajate järelkasvuga, meil on endiselt mure õpetajate koormusega, õppekeskkonnaga, tugispetsialistidega ja kogu selle süsteemiga, mis peaks looma need tingimused, et lapsest saaks ennastjuhtiv õpilane, et laps oleks motiveeritud. Võib-olla kunagi me tõesti jõuame selleni, et eksamid ei ole vajalikud. Aga tegelikult on lävendi kaotamine eksami mõtte kaotamine, sest oma nime kirjutamine eksamilehele ei tähenda, et sa oled sooritanud üheksanda klassi lõpueksami.

Miks teie arvates haridusministeerium praegu, selle asemel et tegeleda kõige põletavamate probleemidega, et õpetajaid üldse koolis oleks, tegeleb eksamite reformiga, mille puhul ei ole konsensust ega kokkulepet ei teadlaste hulgas, ei õpetajate hulgas, ei koolijuhtide hulgas, ei poliitikute hulgas ega Reformierakonna [liikmete] endi hulgas? Kuhu joostakse? Miks nii kiireks läks nüüd selle aastal, keset õppeaastat? Kas te oskate seletada oma kolleegi ja erakonnakaaslase käitumismustrit?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Esiteks rõhutan veel kord üle, et Haridus- ja Teadusministeerium on algatanud selle arutelu. Kui te ütlete, et ei ole konsensust, siis kuidas saab teada, kas on konsensust, kui me ei aruta seda valdkonna ekspertidega. Nagu ma ütlesin, need mured on seotud sellega, et keele õpetamise tase pole olnud sellisel tasemel, et õpilased, lapsed saaksid keele piisavalt selgeks. Mõte ja eesmärk on minu meelest väga üllas: kuidas me saame süsteemi muuta nii, et lapsed saaksid keele selgeks? Nagu ma ütlesin, siis hindamine toimub aastate vältel. Kui kogu aeg on sul ainetes [puudujäägid], näiteks sa ei ole saanud piisavat hinnet, ja lõpuks teed eksami ära, siis ega sul keeleoskust rohkem ei ole. Kui on näha, et lapse keeleoskus jääb allapoole vajalikke nõudeid, siis saab talle abi jooksvalt anda.

Ma olen teiega väga nõus selles suhtes, mis te ütlesite, et hariduses on terve rida põletavaid probleeme. Ongi. Ja haridus- ja teadusminister tegelebki nende põletavate probleemidega. Absoluutselt olen nõus, et õpetajate palk on probleem. Tänu sellele, et haridus- ja teadusminister tõesti selle eest väga võitles, saime tõsta õpetajate palka. Kõik need täiendavad tugiteenused, mida õpilased vajavad, ka nendega oleme tegelenud. Siinsamas Riigikogu saalis, kui me olime opositsioonis, samamoodi seisime selle eest, et koolipsühholoogidel oleks rahastus ja et neid tugiteenuseid oleks. Kõik need põletavad probleemid on tõepoolest alles, nii nagu nad on alles ka kõikides erinevates teemades.

Nii et see ei tähenda seda, et kui sa ühe probleemiga tegeled, siis sa ei peaks tegelema teise probleemiga, kui on võimalik leida lahendusi. Loomulikult, kui üldine konsensus on see, et üks või teine idee ei ole mõistlik, siis ei pea nende ideedega edasi minema. Aga seda me saame teada ainult siis, kui me ekspertidega konsulteerime, teeme neid ringe, arutelusid, kus erinevad kitsaskohad tulevad välja ja neile on võimalik reageerida.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Eduard Odinets, sellele vastab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja teema on koalitsioonileppe täitmine. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Minu teada on teie vastutada Sotsiaalministeeriumi teemadest võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine. Ja koalitsioonileppes on ka väga ilus lause selle kohta. Reformierakond ja Keskerakond on omavahel kokku leppinud ja ütlevad niimoodi, ma tsiteerin: "Tagame valdkondade üleselt võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise kaitse." Väga ilus lause, võiksin ka ise sellele alla kirjutada. Ja kindlasti olite ka teie väga rõõmus, kui selline lause koalitsioonileppesse sai. See andis teile kui sotsiaalkaitseministrile kindluse, et valdkondadeüleselt tagatakse igal pool võrdsed võimalused ja kaitse diskrimineerimise eest.

Aga mida me näeme? Me näeme meediateenuste seadust, kuhu kirjutatakse sisse võimalused õhutada meediateenuste osutamisel vaenu, viha ja diskrimineerimist. Mida me näeme? Me näeme perehüvitiste seadust, kus komisjoni tasandil on tervest seadusest välja roogitud registreeritud elukaaslaste sotsiaalsed garantiid. Me näeme, et kogu valitsus hetkel, teie kaasa arvatud, lähete kaasa EKRE väljapressimisega ja allute nende šantaažile, et sellised asjad seadusesse tekiksid.

Mõned päevad tagasi küsisin teie käest, kuidas te suhtute sellesse, et teie erakonnakaaslased hääletasid selle poolt, et meediateenuste seadusesse selline klausel sisse kirjutada. Te ütlesite, et ei soovi sellele küsimusele vastata. Kuidas teile tundub, kas teie saate seda koalitsioonileppe punkti oma valdkonnas täita, kui teie kolleegid, teie erakonnakaaslased käituvad täiesti vastupidiselt?

Signe Riisalo, palun! 

Aitäh küsimuse eest! Tõsi, võrdne kohtlemine ja ligipääsetavus on minu portfellis ja [need on] teemad, mis mind ka isiklikult väga-väga oluliselt puudutavad. Alustame sellest, et võrdne kohtlemine puudutab nii puudega inimesi, vanemaealisi, soolisi erisusi meeste ja naiste vahel ja ka muid soolise identiteedi valikuid.

Milliste eelnõude ja milliste algatustega oleme me viimase aasta jooksul välja tulnud? Kõigepealt, me oleme ellu kutsunud ministeeriumidevahelise pilootprojekti, mis käivitus eelmise aasta sügisel selleks, et soolist võrdõiguslikkust, palkade läbipaistvust ja palgalõhet vähendada. Selles koostööprojektis on mitu erinevat ministeeriumit, kes on panustamas oma ametnikega, et töötada välja, millised on võimalikud ja head valdkondlikud instrumendid, millega vähendada nii soolist palgalõhet, [suurendada] palkade läbipaistvust kui ka inimestele ligipääsu võimaldamist.

Teine ja minu jaoks väga oluline teema on spetsiifiliselt soolise palgalõhe digitaliseeritud instrumendi väljatöötamine, mis meil on samamoodi kavas. See aitaks ettevõtjatel jälgida, kuidas nende ettevõttes on kaasa aidatud palkade läbipaistvusele, mis omakorda vähendab soolist palgalõhet.

Riigikogu menetluses on võrdse kohtlemise seadus, millega me laiendame kohaldamisala diskrimineerimise küsimustes ja soovime võrdsustada kõik põhiseaduses toodud grupid erinevates eluvaldkondades, nii et diskrimineerimise eest oleksid kaitstud kõik grupid ka sotsiaalhoolekandes, sotsiaalkaitses, tervishoius, avalike teenuste osutamisel, välja arvatud sotsiaalse staatusega seotud isikute grupp, mida me oleme seni hinnanud üsna keeruliseks rakenduslikust seisukohast. Aga me oleme valmis diskussioonideks, kuidas minna edasi.

Edasi on meil plaanis ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse edasiarendamine viisil, mis annaks suurema õigusselguse ja garantii, rääkimata kõikidest nendest tegevustest, mida me Euroopa Liidu ja rahvusvahelisel tasandil teeme. Mul on väga hea meel, et palkade läbipaistvuse direktiiv sai heaks kiidetud, sellel aastal ootab meid ees veel mitu väga olulist direktiivi.

Austatud minister, teie aeg! Nüüd täpsustav küsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, selle põhjaliku aruande eest! Aga küsimus ei olnud selles. Küsimus oli selles, et kõik need teie algatused, mille kohta üks fraktsioon esitab sadu ettepanekuid, šantažeerides valitsust ja teid isiklikult ning välja pressides seadustes endale sobivaid sõnastusi, mis lähevad täiesti vastuollu sellega, mida te praegu räägite, te lähete selle šantaažiga kaasa, te allute sellele väljapressimisele. Me teame väga hästi, et väljapressijal reeglina kasvab isu. EKRE on avalikult tunnistanud, et see ongi nende strateegia: lämmatada valitsuse eelnõusid sadade ettepanekutega, et saada endale niinimetatud kompromiss, millega teie, kaasa arvatud teie erakonnakaaslased, olete nõus ja mida väga ilusti vormistavad Keskerakonna komisjonide juhid – nii kultuurikomisjoni näide kui ka hiljutine sotsiaalkomisjoni näide.

Teie, kes te vastutate selle eest, et mitte kedagi ei diskrimineeritaks Eestis, et kõigil oleksid võrdsed võimalused ja kõiki koheldaks võrdselt, vaatate vaikselt seda asja pealt ega protesti kuidagimoodi. Miks te niimoodi teete? Miks te lähete kaasa selle väljapressimisega, mis Eestis ühegi selle rühma olukorda, mida te kirjeldasite, ei paranda, vaid vastupidi, halvendab? Neid näiteid võib ilmselt jätkata, need kaks olid praegu just hiljuti meil siin saalis ja komisjonis läbi käinud näited. Küsimus teile on: milliste väärtustega veel te olete nõus EKRE‑ga kauplema, et nemad saaksid endale vajaliku ja et need teemad, mille eest teie peate seisma, ei saaks lahendust? Meediateenuste seadus, kordan veel, lubab meil nüüd viha, vaenu ja diskrimineerimist õhutada. Otseselt teie valdkond. Perehüvitiste seadus jätab registreeritud partnerid, elukaaslased ilma sotsiaalsetest garantiidest. Milliste väärtustega veel te olete nõus kauplema?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh küsimuse eest! Rääkides perehüvitiste seadusest, siis 2018. aastal võttis Riigikogu vastu seaduseelnõu, milles tänase päeva seisuga, me peame tunnistama, on vigu ja seetõttu on rakenduslikud täpsustused väga olulised vastu võtta enne 1. aprilli. Samamoodi on perehüvitiste seaduses surnult sündinud laste vanematele soodustuste pakett. Samamoodi on selles eelnõus minu jaoks väga oluline see, et need 40 last, kelle vanemate puhul on välja kuulutatud üksikisiku pankrot, pääseksid samuti ligi riiklikule abile, milleks on riiklik elatisabi. Seetõttu on tõepoolest komisjoni menetluses komisjoni liikmetelt tulnud ettepanek ja selle ettepaneku tulemusena on eelnõust välja jäetud need sätted, mis puudutasid registreeritud elukaaslaste sisseviimist kolme seadusesse: töölepingu seadus, sotsiaalmaksuseadus ja perehüvitiste seadus. Kõikides nendes seadustes on "registreeritud elukaaslane" mõistena juba täna sees. Algne soov minul, kui ma valitsuse liikmena eelnõu Riigikogule esitasin, oli ühtlustada terminoloogiat nendes kolmes seaduses, et ei oleks erisusi paragrahvide lõikes.

Jätkuvalt, kui mul on kaalul ja valida, kas kõik Eesti lapsed saavad elatisabi või ainult valitud Eesti lapsed, siis ma valin selle, et kõik Eesti lapsed saavad elatisabi. Kui mul on valida, kas surnult sündinud laste vanemad pääsevad ligi vanemapuhkusele, siis ma valin ka selle. Registreeritud elukaaslase temaatika on ja jääb keeruliseks ja tundlikuks küsimuseks, mida tuleb järgmistel aruteludel meil ühiselt siin Riigikogus, aga ka valitsuses, otsustada. Tegelikult me kõik ju teame, mis selle taustal on – kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise küsimus.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Selle teema puhul, millest te rääkisite ja mida esitasite perehüvitiste seaduses, no eks seal oleks olnud ka teisi variante, näiteks usaldusega sidumine. Samas, te olete aasta ja veidi peale olnud minister, ja teades, et see on ajakriitiline, oleksite võinud sellega varem tulla. 

Aga minu küsimus ei puuduta seda valdkonda. Minu küsimus puudutab seda, et koalitsioonileppes on teil kirjas ka [inimeste] paremini hakkama saamine ja heaolu, turvatunne ja toimetulek. Ja küsimus tulebki toimetulekust. Te nii meedia kui ka pressiteadete kaudu rääkisite väga veenvalt ja tõesti suurt rõõmu pakkuvalt sellest, kuidas toimetulekupiiri, mis on aastast 2019 tõstmata, tuleks tõsta. Inimestele, kaasa arvatud sihtrühmadele jäi tunne – sest te lubasite selle valitsuses laua peale panna ja seda arutada –, et see juhtub sellel aastal.

Nüüd me oleme saanud nii sotsiaalkomisjonis [segaseid signaale] kui ka väga paljudes muudes formaatides on tekkinud arusaamatus, et pidi tõusma, räägiti 200 eurost esimesele pereliikmele ja sellest tulenevalt teisele täiskasvanule 20% vähem ja lastele 20% selle võrra rohkem. Aga see kõik on jäänud ainult jutuks. Ja jälle tundub, et see võetakse lauale siis, nii nagu on väga mitmete teemade puhul öeldud, kui tuleb riigi eelarvestrateegia arutelu, ehk kevadel. Nendele inimestele, kes ka maailmavaateliselt [kuuluvad sihtrühma], see, mida Reformierakond rõhutab, et aidata tuleb neid, kes on kõige rohkem hädas – no mitte keegi ei kahtle, et toimetulekutoetuse saajad on täna kõige rohkem hädas, piir on muutmata – ja teades, et selle valdkonna inimesena te tegelikult ju selle pärast südant valutate, vastake lihtsalt ja selgelt: kas on loota, et toimetulekupiiri tõus toimub näiteks selle aasta sügisel või millalgi sellel aastal? Või on nii, et pidage vastu, see toimub aastal 2023, nagu paljud muud teie valitsuse lubatud [asjad]?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh küsimuse eest! Riigikogu liikmena ja endise sotsiaalkaitseministrina te saate ilmselt väga hästi aru, et toimetulekupiiri tõstmine on võimalik ainult riigieelarve seaduse muutmise kaudu, sest toimetulekupiir kehtestatakse riigieelarve seaduses, mis omakorda tähendab seda, et toimetulekupiiri tõstmiseks on tarvidus avada riigieelarve seadus. Ja kui valitsusel on võimalik ja ka vajalik riigieelarve seadus avada, siis mina sotsiaalkaitseministrina tulen kindlasti enne järgmise aasta riigieelarve seaduse läbirääkimisi välja ka toimetulekupiiri tõstmisega. Olen seda teemat tõstatanud kabinetis aruteludel mitu korda. Ja ka eile Vabariigi Valitsuse kabinetiarutelul oli memorandumis see punkt sees.

Aitäh! Nüüd läheme siit tempokalt edasi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Võtame järgmise [küsimuse]. Riigikogu liige Raivo Tamm esitab küsimuse riigihalduse minister Jaak Aabile ja teema on väärtuspõhine riigijuhtimine. Raivo Tamm, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! "Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on kloun, kes viib oma riigi hukatusse." Tsitaadi lõpp. "Ainuke sõnum, mille me välja anname on kinnitus, et Eesti on väike tige provokaator, kes isegi nii õrnas ja keerulises poliitilises olukorras nagu praegu, oskab ainult relvi täristada." Tsitaadi lõpp. Need on valitsuserakonna liikmete, Riigikogu Keskerakonna liikmete avalikud väljaütlemised. Siia võib veel lisada kümme Keskerakonna liiget, kes jätsid mingil põhjusel hääletamata Riigikogu avalduse hääletusel Ukraina toetuseks. Kuidas te suhtute oma erakonnakaaslaste sõnavõttudesse? Kas Keskerakond, meie valitsuserakond, saab ikka aru, kes on praeguse agressiooni põhjustaja Ukrainas? Kas saaksite siin saalis nii enda erakonna liikmetele kui meile kõigile täpsustada, kes okupeeris Krimmi ja kes ähvardab täna Ukraina iseseisvust?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Nendele kahele viimasele küsimusele ei ole mul raske vastata. Selge on see, et Krimmi on annekteerinud Venemaa ja Ukrainat ähvardab konflikti ja sõjalise survega just Venemaa. Mis puudutab neid arvamusi, mis te ette lugesite, mis on tulnud arvatavasti ajakirjanduse või sotsiaalmeedia kaudu esile, siis [nende kohta] tuleb küsida nendesamade Riigikogu liikmete käest, kes on selliseid arvamusi avaldanud. Mis puudutab Keskerakonna ametlikku seisukohta, millest me lähtume ja lähtusime ka eelnevates valitsustes, kus me olime ka koos Isamaaga, siis see on konsensuslik välispoliitika, mis on kehtinud Eestis ju aastakümneid. Me oleme panustanud koos koalitsioonipartneritega nii eelmises valitsuses kui praeguses valitsuses konkreetsete otsustega Eesti julgeoleku tugevdamisse, mis puudutab kaitsevõimet, heidutusvõimet, ja meie ministrid on teinud sellel suunal palju tööd. Tuletan meelde, et praegu on välisministriportfell ka Keskerakonna esindaja käes. Eva-Maria Liimets on väsimatult just diplomaatia suunal püüdnud teha kõik selleks, et meie liitlastega koos tõsta heidutustaset Venemaa suunas, ja siin ei ole mingeid teisi arvamusi. Ei ole pikka aega olnud ühtegi teist arvamust ka erakonna juhtkonna tasandil või valitsuse tasandil ega ka erinevates koalitsioonides.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Raivo Tamm, palun!

Ma tänan! Aitäh, lugupeetud minister! Välisminister eile ütles, et see seisukoht on kõigile teada, aga on tore, kui erakonna liikmed avaldavad ka erinevaid arvamusi. Aga eilsed uudised teatasid, et Keskerakond võttis oma kodulehelt maha teate koostööleppest Venemaa presidendi Putini erakonnaga. Kas lepingust sai ühepoolselt taganeda? Ja kas Venemaa presidendi erakonna poolt järgnevad mingid leppetrahvid või sanktsioonid Eesti valitsuserakonnale või Eesti valitsusele tervikuna?

Jaak Aab, palun! 

Tänan küsimuse eest! Nii nagu seda on ka meie erakonna juhid kommenteerinud, on jutt ju koostööprotokollist, mis allkirjastati 2004. aastal. Miks seda tookord tehti? Selline oli tookord juhatuse otsus sellises rahvusvahelises olukorras. Sel ajal otsisid mitmed teisedki poliitilised erakonnad kontakte Venemaaga, et heanaaberlikke suhteid üleval hoida ja teha kõik selleks, et naabriga oleksid normaalsed suhted. Üritati leida koostööd. Kahjuks see ei realiseerunud just nimelt Venemaa, ütleme, poliitiliste käikude tõttu. Me mäletame, et siis tuli Gruusia sõda, siis tulid erinevad muud asjad.

Selle koostööprotokolli raames või seal kirja pandud tegevuste raames ei ole toimunud ühtegi kontakti erakonnaga Ühtne Venemaa. Tuletan meelde, et see on koostööprotokoll. See ei ole leping, mis paneb kohustusi ühele või teisele poolele. Nii et meie vaates kaotas see protokoll sisu ja [loobuti] ka tegevustest, mida selle [alusel] peaks tegema, juba üle kümne aasta tagasi. Ja tõesti, üle kümne aasta ei ole meil olnud ka ühtegi kontakti Ühtse Venemaaga. Meie jaoks on see koostööprotokoll kaotanud oma sisu juba ammu. Ja kui uuendati kodulehekülge, siis lihtsalt mittetöötav dokument eemaldati sealt. Selleks me ei pea pöörduma kellegi poole, see on meie jaoks kehtetu.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Keskerakond on välisministri erakond, kes kannab täna valitsuses välisministriportfelli, ja seetõttu on need teemad, mis puudutavad julgeolekut, välispoliitikat, eriti tähelepanu all Keskerakonna saadikute puhul. Mina olen küll aru saanud, et siin on Keskerakonnas väga selgelt kaks erinevat seisukohta nii Krimmi okupeerimise kui ka Venemaa agressiooni osas, mida korduvalt mitmed Keskerakonna saadikud on väljendanud. See on täiesti vastuolus Eesti riigi ametliku poliitikaga.

Mul on ka konkreetsem küsimus. Nimelt, Keskerakonna fraktsiooni liige Oudekki Loone ei toetanud Ukraina-teemalist avaldust, mille me siin hiljuti vastu võtsime, kuigi ta oli [sel ajal] Riigikogus. Tema väljaütlemised sellel suunal on olnud täiesti teistsugused kui on Eesti riigi ametlik hoiak ja oma olemuselt Riigikogu avalduse sisu. Samas, Oudekki Loone esindab Eesti parlamenti NATO Parlamentaarses Assamblees. Öelge, kas see on õige, et Keskerakond on saatnud just nimelt inimese, kes nendes küsimustes on teisel seisukohal kui Eesti parlament, esindama NATO Parlamentaarses Assamblees Eesti riiki. Täna on meil ka ette valmistatud ja menetluses Ukraina-teemaline avaldus. Kui Oudekki Loone ka täna ei toeta seda avaldust, siis kas sa peaksid võimalikuks ja õigeks seda, et Keskerakond kutsub Oudekki Loone Parlamentaarse Assamblee delegatsioonist oma esindajana tagasi? 

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Need küsimused olid kõik ühe saadiku kohta, kuigi öeldi, et olid ka mõned teised saadikud. Jah, eks Riigikogu liige võib oma arvamust avaldada ju erinevatel teemadel. Ma rõhutan veel kord: juba väga pikka aega on Keskerakonna ametlik seisukoht nendes küsimustes olnud konsensuslik kogu Eesti välispoliitika ühise joonega. Ja siin pole erinevusi. Kui rahvasaadik avaldab mingite avalduste sisu suhtes mingeid oma arvamusi, siis ta peab neid ise põhjendama.

Nüüd, neid delegatsioone on minul küll keeruline kommenteerida, sellepärast et need pannakse ju paika siin Riigikogus, et kes konkreetselt mingis delegatsioonis on, kuidas fraktsioonid on seal esindatud ja kes mis positsioonil on. Ainult fraktsioon saab selliseid küsimusi arutada või otsustada, kes keskfraktsiooni nendes delegatsioonides esindab. Mina olen valitsuse liige. Kui traditsiooniliselt võtta, siis teie olete tööandjad, mina olen töövõtja. Tööandja peab ise oma töökorralduse [paika panema] ja otsustama, kuidas need delegatsioonid moodustatakse. Nii et see on minu selge vastus.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle küsib Riigikogu liige Priit Sibul, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on koroonapiirangud. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja! Vaktsineerimisega on olukord üsna kehv ja täbar. Ma olen aru saanud, et valitsus on pigem liikunud seda teed, et ühiskonnas võiks saavutada karjaimmuunsuse. Vähemalt on mul selline mulje nende tegevusest ja osaliselt ka tegevusetusest jäänud. Mul ongi küsimus: mis eesmärki need piirangud teie arvates veel kannavad? Me teame, et täna, tõsi küll, üle 600 inimese on haiglaravil. [Terviseameti nakkushaiguste osakonna nõunik Irina] Dontšenko just natuke aega tagasi viitas, et märtsi alguses võib olla juba 800 inimest, kes haiglaravile lähevad. Me näeme, et tegelikult need olemasolevad piirangud mitte kuidagimoodi ei aita.

Tõsi, see erineb üsna olulisel määral sügisest, kui meil oli deltatüvi. Numbrid kerkisid kusagil 2000 nakatanuni päevas, praegu on nakatunuid 3–3,5 korda rohkem. See viirusetüvi on kindlasti leebem, aga tõsi, inimesed siiski haiglasse jõuavad. Kuigi ma saan aru, et umbes pooled neist [satuvad] viirusega haiglasse ja muist saavad selle viiruse haiglas. Mis nägemus [teil] on? Ma vaatasin, täna tervise- ja tööminister ütles, et PCR-testi kõrval hakatakse ka antikehade testi arvestama. Millal see võiks juhtuda? Ja kas neid piiranguid, mis 21. veebruarist, esmaspäevast pidid kaduma – see otsus, mis te valitsuses tegite –, peate te endiselt õigeks, kuigi me näeme, et nende piirangute ja haiglanumbrite vahel seost ei ole?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Olen teiega selles suhtes väga nõus, et vaktsineerimisega on seis täbar. Ja sellele on kindlasti kaasa aidanud võidujooks, et COVID-i tõend, vaktsineerimise tõend kaob kohe ära, see olevat üks mõttetu dokument ja nii edasi. See justkui andis ühiskonnale signaali, et vaktsineerima enam ei peakski. See kindlasti ei ole olnud mõistlik. Mina olen alati olnud seisukohal, et me peame lähtuma sellest, milline on olukord haiglates ja et kontrollimeetmete leevendused peavad käima sellega käsikäes. Teada oli, et nakatumine ja haiglasse jõudmine on viibega. Nii et sel hetkel, kui need erakonnad käisid välja kuupäevad ja nõudsid kontrollimeetmete kadumist, oli ju teada, et see haiglasse ikkagi ju jõuab. See oli sel hetkel küll väga populaarne, aga mitte mõistlik käik.

Kui te küsite, mis on nende kontrollimeetmete eesmärk praegu, siis kui me vaatame numbreid, on siiski vaktsineerimata inimesed need, kes põevad seda haigust raskemalt ja satuvad haiglasse. Näiteks intensiivravis sümptomaatilise COVID-i tõttu on meil 12 inimest, kellest 11 on vaktsineerimata ja üks on vaktsineeritud. Ehk 91% on vaktsineerimata. Kui me võtame juhitaval hingamisel olevad inimesed, siis seal on viis inimest – kõik neist, 100%, on vaktsineerimata. Seetõttu need kontrollimeetmed ikkagi täidavad eesmärki, et inimesed, kes on vaktsineerimata, ei liiguks nendes kohtades, kus on palju teisi inimesi ja kus on tõenäosus see viirus kergemini kätte saada.

Ma endiselt ütlen, et vaktsineerimisega tuleb edasi tegeleda. Vaktsineerimist tuleb igal juhul soodustada, ka sõnumina just kõikidele vanemaealistele, sest see aitab kaitsta. Kui meil on 63 000 üle 60-aastast inimest, kes on vaktsineerimata, ja kui nemad jäävad haigeks, siis tõenäosus, et nad satuvad haiglasse, on suurem. Järelikult on see haiglavõrgule jällegi täiendav koormus. Nii et see on kindlasti see, millest peaks lähtuma ja millest me ka lähtunud oleme. Üks asi veel, aga mul saab aeg otsa, vastan järgmise küsimuse raames. 

Ja nüüd täpsustav küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh! Kõigepealt seoses homse vabariigi sünnipäevaga, võib-olla me ei kohtu – palju õnne meile! Aga tagasi küsimuse juurde tulles, siis nendestsamadest kontrollimeetmetest, millele te viitate. Kui me vaatame, siis inimesed on – nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata – koos töökohtadel, kodudes, koolides. Tänased piirangud ei luba vaktsineerimata inimestel osaleda meelelahutuses ehk käia restoranides, teatrites, kinodes, spordisaalides. Mul on küsimus nendesamade piirangute kontekstis. Me lubame inimestel väga palju [koos olla] ühistranspordis, nad võivad tund aega või kaks tundi tulla nädalavahetusel koos rongiga erinevatest Eestimaa kohtadest Tallinnasse või hommikul sõita tundide viisi koos tööle või kooli. Seal inimesed saavad kokku puutuda, aga õhtul restorani või lõuna ajal ka pooleks tunniks restorani või sööklasse koos minna ei saa. Küsimus ongi minu jaoks [see, et] nende piirangute [puhul] on kaks varianti: kas neid piiranguid tuleb, nii nagu siin mõni tohter on ka soovitanud, nii-öelda kardinaalselt karmistada, mida mina isiklikult ei toeta, või [tuleb need] tühistada. Elu ju näitab, et olemasolevad piirangud mitte kuidagimoodi haiglasse sattumist ei mõjuta. Kui me vaatame hetkel kehtivaid piiranguid, siis minu arust oleks mõistlik need siiski tühistada.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kaks mõtet. Esiteks on meil tõesti, nagu te ütlete, võimalus karmistada reegleid, sulgeda kõik, öelda, et nüüd on kõik kodudes ja kuskile ei liigu, kellegagi kokku ei puutu. Ka te ise ütlesite oma küsimuses, et inimesed seda tõenäoliselt enam välja ei kannata. Me oleme selles pandeemias olnud kaks aastat ja proovitud on erinevaid asju. Omikrontüve, mis levib eriti kiiresti, täielike sulgemistega ära ei hoia.

Nüüd, kuna me oleme võtnud fookusesse haiglavõrgu koormuse, siis ikkagi on need inimesed, kes satuvad haiglasse ja raskelt põevad, vaktsineerimata ja tõhustusdoosideta. Kui me loobume praegusel hetkel kõikidest piirangutest olukorras, kus meil on nakatumine erakordselt kõrgel tasemel, kus meil on haiglas väga palju COVID-19 haigust põdevaid inimesi, siis see annab ühiskonnale signaali, justkui oht oleks möödas. See tähendab seda, et inimesed hakkavad käituma teistmoodi, kui kontrollimeetmed on kadunud, sest selline signaal antakse.

Me oleme teinud kuust kuusse avaliku arvamuse uuringuid just ohutaju kohta ja inimeste ohutaju on väga palju seotud ka kontrollimeetmetega, mis on paigas. Niipea kui valitsus leevendab kontrollimeetmeid, siis inimeste ohutaju alaneb ja käitumine muutub sellest tulenevalt vabamaks. Kui me anname praegu signaali, justkui oht oleks möödas, ja seda olukorras, kus meil tegelikult on väga keeruline, siis ma arvan, et see ei too meid lähemale sellele, et haiglavõrgu koormus läheks alla, vaid viib meid sellest eesmärgist kaugemale. Tõesti, kui suhelda perearstidega, pereõdedega või käia haiglates, siis [näeme, et] meditsiinisüsteem on väga suure koormuse all. Siin ei ole küsimus haiglavoodites, mida saab juurde tekitada, vaid küsimus on inimestes, kes ei ole nõus nendes osakondades töötama. Nii et see ongi väga keeruline olukord ja see on väga palju tingitud sellest, et meie vaktsineeritusega hõlmatus on ikkagi madal.

Tavaliselt juhataja alati sekkub, kui midagi halvasti öeldakse, aga võib ka sekkuda, kui hästi öeldakse: see vabariigi aastapäeva sünnipäevasoov oli väga kaunis. Ja nüüd lisaküsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Me teame, et haigestumine COVID‑isse on hetkel kõige suurem noorte hulgas. Viimaste uuringute järgi on väidetavalt 45% COVID‑isse haigestunutest just kooliõpilased. Viimased paar nädalat olete teie kogu aeg öelnud, et kõige enne tuleb piiranguid leevendada just koolides. Me saame aru, et lapsed toovad viiruse koju, kodust vanemad viivad selle töökohta ja nii see levib. Miks me suhtume elanike gruppidesse erinevalt? Koolides, kus on kõige suurem haigestumine, me leevendame [piiranguid], samas me teame, et näiteks söögikohtade kohta ei ole kuskil tõestusmaterjali, et seal oleksid inimesed haigestunud või viirust edasi kandnud. Kuidas te põhjendate, et just kõige suuremas haigestumisrühmas on leevendused kõige suuremad?

 Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kui ma vaatan neid numbreid, siis tegelikult meil just viimase kolme nädala jooksul on üle 60‑aastaste osakaal hospitaliseeritute hulgas kasvanud ja moodustab seitsmenda nädala lõpu seisuga 79,2%. Teie räägite nakatumisest, meie aga oleme praegu kriteeriumiks võtnud haiglavõrgu koormuse, mitte nakatumise. Iga nakatumine ei tähenda automaatselt haigestumist ja iga haigestumine ei tähenda selle haiguse raskelt põdemist, mis võiks viia haiglasse. Lapsed reeglina ei põe seda haigust raskelt. Jah, on ka lapsi, kes seda haigust raskelt põevad, kellel on võib-olla mingid kaasuvad haigused, või siis väiksemad lapsed. Aga üldiselt lapsed ei põe seda raskelt.

Esimestes COVID‑i lainetes kandsid lapsed põhilist raskust, kuigi nemad ei sattunud haiglasse. Selle tagajärjel kannatas laste haridustee ning sellel on palju pikemad ja suuremad tagajärjed. Laste ja koolide kinnipanek ei ole aidanud nakatumist ju kuidagi vähendada. Meie oleme võtnud hoiaku, et lapsed peavad saama käia koolis. Lastel on põhiseaduslik õigus saada haridust ja me teeme kõik selleks, et lapsed käiksid koolis. Sellepärast on meil koolides kiirtestimise süsteem, mis aitab nakatunuid tuvastada, neid maha võtta kiiresti ja jätta koju, kui on positiivse [testitulemusega] lapsed, isegi kui nad ei ole veel haigusnähtudega. Aga kõik teised lapsed peaksid saama käia koolis. Terved lapsed käivad koolis, haiged lapsed on kodus, nii nagu see oli ka kõikide teiste haiguste puhul. Kojujäämisel on laste haridusteele väga rasked tagajärjed.

Nüüd, mis puudutab [restorane]. Te ütlete, et ei ole mingeid argumente restoranide kohta. Me palusime teadusnõukojalt ülevaadet ja nemad tõid meile küll argumendid koos uuringutega. Kolm argumenti. Esiteks, siseruumides levib viirus 18,7 korda rohkem, kui ta levib välistingimustes. Teiseks, pubides-restoranides levib viirus 2,5 korda rohkem kui mujal. Ja kolmandaks, alkoholi tarbimine suurendab viiruse levikut veelgi.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Head ametikaaslased! Nüüd on nii, et registreeritud küsimused on lõppenud. Ma palun kõigil Riigikogu liikmetel, kuna infotunnis on veel tublisti aega, panna ennast kirja sõnavõttude järjekorda. Mul on teile suur palve, head ametikaaslased: kui te küsimuse esitate, siis öelge ka, kellele see küsimus on. Nagu te näete, [meil on siin] kolm valitsuse liiget, neile saab küsimuse esitada. Nii, hakkame siis liikuma. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma hea meelega esitaksin küsimuse muidugi kõigile kolmele ministrile ...

Seda võimalust pole.

... aga kui peab valima, siis ma valin Jaak Aabi. Jaak, austatud minister! Paar kuud tagasi siin infotunnis ma küsisin haridusministeeriumi koroonatestide hanke kohta. Nagu me teame, see hange ebaõnnestus. Ma ei räägi praegu siin ajalises mõttes ja organisatoorsetest probleemidest, vaid räägin rahalisest murest. See hange läks üle mõistuse kalliks. Riigikontroll andis sellele hankele väga hävitava hinnangu, öeldes otse välja, et see hange ei olnud läbi viidud kooskõlas seadusega. Me teame, et sellega tekitati riigile miljonites eurodes kahju. Te ütlesite, et järelevalve teostamine ja menetlus käib Rahandusministeeriumis, järelevalve saab tehtud jaanuarikuuks ja jaanuarikuus te saate vastused, kokkuvõtte. Kas see järelevalve on nüüd lõppenud ja kokkuvõte olemas? Millised need järeldused on?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Jah, eile oli ka vastava osakonna juhatajaga sellest juttu, ta andis informatsiooni. Nagu te teate, on see menetlus ametkondlikul tasandil, minister sisusse ei sekku, seda ma pean kindlasti ütlema. [Põhjus,] miks järelevalve on läinud veidi pikemaks või kogu see protsess, menetlus, on selles, et vastavalt seadustele ja õigustele, millega tegeleb riigihangete ja riigiabi osakond, võeti järelevalve alla kõik haridusministeeriumi vastavad hanked, kus ei olnud välja kuulutatud riigihanget. Ei ole võimalik järelevalve alla võtta ühte konkreetset hanget, see peaks olema hoopis kellegi teise menetlus ja teistsugune [protsess]. Selle [menetluse] käigus [on selgunud], et lihtsalt maht on nii suur, et on tulnud haridusministeeriumilt täiendavaid andmeid küsida erinevate hangete kohta – mitte ainult selle hanke kohta, vaid erinevate hangete kohta, mis on tehtud. Üldiselt, noh, mis on ka teiste haldusalade [puhul] näha, [on see,] et ka teistes ministeeriumides koroonaajal kriisi tõttu neid hankeid tehti tihtipeale [seetõttu nii], kuna ajaraam surus peale ja oli vaja [kiiresti] mingisuguseid asju või teenuseid hankida. Suhteliselt palju oli selliseid väljakuulutamata läbirääkimistega hankeid, sama ka Haridus- ja Teadusministeeriumis. Minu teada märtsi alguses esitatakse lõpp-protokoll või -akt haridusministeeriumile ülevaatamiseks, nii nagu seda tavaliselt ka tehakse, ja siis on haridusministeeriumil võimalik oma viimased kommentaarid akti kohta öelda. Pärast seda saab see avalikuks.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja, Riigikogu esimees! Ma hea meelega jätkaksin hea valitsejaga seda arutelu, mis meil pooleli jäi, kuivõrd see on võimalik. Kõigepealt ma tänan teid ja teie juhitavat valitsust ja minister Signe Riisalo, kes minu meelest väga mõistlikult tegi, kuigi Eduard Odinets oli väga pahane. Arvestades julgeolekuolukorda, siis minu meelest minna [selliselt edasi] teemaga, mis puudutab registreeritud elukaaslaste ja abikaasade võrdsustamist, [oli mõistlik]. Me teame, kuidas see küsimus mõjutab, me teame, et inimestel on erinevad ideoloogilised seisukohad. Minu arust on väga mõistlik, et valitsus toetas ja võttis need tagasi ja ka Isamaa ettepanekud said toetatud. Seda kooseluseaduse hiilivat rakendamist praegu ei toimu ja inimesed ei pea sellepärast tulema tänavatele võitlema. Aitäh selle eest!

Aga nüüd küsimus, te juristina olete kindlasti pädevam kui mina. Te viitasite sellele, et kui me võtaksime praegu piirangud maha, siis [see poleks hea, sest] inimeste jaoks on piirangud olulised selleks, et neil ei tekiks tunnet, et on mingi jama või müra. Te viitasite sellele, et noortel ja lastel on põhiseaduslik õigus käia koolis, ja seda õigust püütakse testimise kaudu ka tagada. Mul on küsimus ülejäänud inimeste kontekstis. Kui meil on piirangud, mis tegelikult ei ole pädevad ja piiravad inimeste põhiõigusi, vaba liikumist, ja me teame tegelikkuses, nii nagu me eelmises arutelus arutasime, et need konkreetsed piirangud ei aita haigla täituvust [ära hoida], et inimesed satuks vähem haiglasse, siis need piirangud kahjuks kuidagi otseselt ei mõjuta seda. Need piirangud, mis ei ole sisuliselt [asjakohased], tekitavad minu hinnangul inimestes täpselt sama palju jama. Kui me midagi teeme, siis peavad need olema inimestele üheselt mõistetavad ja arusaadavad. Need piirangud täna oma eesmärki ei kanna.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Alustame sellest, et probleemiks on see, et meie vaktsineeritusega hõlmatus on madal. Järelikult need inimesed, kes on vaktsineerimata, on põhjustanud olukorra, kus meil on palju inimesi haiglas. Meil ei ole ju piiranguid inimestele, kes on vaktsineeritud. Neil on võimalus käia restoranis, neil on võimalus käia muuseumis, neil on võimalus käia teatris, kinos, igal pool ja tegelikult mingeid piiranguid ei ole. Minu meelest on siin väga selge põhjuse ja tagajärje seos. Kui inimesed on otsustanud, et nad ei soovi ennast vaktsineerida – põhiseaduslikke õigusi saab piirata teiste kaitseks ja me üritame ju saavutada seda, et haiglad ei oleks täis vaktsineerimata inimesi, kes põevad seda haigust raskelt –, siis selle tagajärjel kannatavad teiste inimeste õigused. Kannatavad need, kes tahavad haiglasse pääseda mingil muul põhjusel: kellel on puusaliiges haige, kes ootab südameoperatsiooni, plaaniline ravi on oluliselt piiratud.

Ma toon näite, mis on küll teisest riigist. Inimesel oli terviserike, ta viidi kiirabiga haiglasse, kus öeldi, et kõik on täis COVID-i haigeid. Teda hakati viima teise haiglasse, aga ta suri selle tõttu, et ta ei jõudnudki teise haiglasse. Ta ei saanud abi sellepärast, et haigla oli COVID-i haigeid täis. See ei juhtunud Eestis, aga ma lihtsalt toon sellise näite. Nii et kui meil on praegu probleem selles, et haiglad on vaktsineerimata inimesi täis, siis selle tõttu kannatavad teised inimesed, kuigi kõigil on vaba valik vaktsineerida. Vaktsineerimine on kõigile tasuta, sellele on ligipääs, me oleme teinud võimalikuks igal pool vaktsineerida, isegi Vabaduse väljakul saab vaktsineerida. Nüüd küll, kui on iseseisvuse paraad, vabariigi aastapäeva paraad, on see punkt sealt ära viidud, aga neid punkte on väga palju, [vaktsineerida] saab ja see on inimese vaba valik. Järelikult ta on otsustanud, et ta võtab ühiskonnast niimoodi osa.

Mis puudutab lapsi, miks lapsed on eraldi, siis sellepärast, et laste puhul ei ole vanuse tõttu vaktsineerimine võimalik, ja teiseks on väga palju seotud vanemate tehtud otsustega. Kuna lapsed ei satu haiglasse, lapsed ei koorma haiglavõrku, siis lastele täiendavaid piiranguid ei ole.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Mul on küsimus ka peaministrile. Kõigepealt püüan natuke selgitada loogikat. 45% haigestunutest on lapsed, kes elavad tavaliselt vanemate, mõnel juhul ka vanavanemate juures. Ehk nad viivad haiguse koju, kust see haigus läheb edasi ja jõuab vanaemade-vanaisade juurde, kes satuvad lõpuks haiglasse. Teine on see: kui te räägite, et söögikohas, kus on 30 inimest, on haigestumise oht suurem, siis ma küsin, kuidas on võimalik, et Saku Suurhallile te annate pidevalt loa, et 3000 inimest võib olla koos? Detsembris maailmakarikaetapile kahevõistluses välitingimustes lubasite pealtvaatajaid ainult 1500. Kui te räägite Vabaduse väljaku vaktsineerimiskohast, siis detsembris enne pühi, kui oli kaks päeva puudu kuuest kuust, saadeti inimesed sealt minema. Ja siis, kui nad kaebasid, tegi valitsus õnneks kiire otsuse ja lubati vaktsineerida.

Aga minu küsimus on hoopis teine. Kuidas te kommenteerite seda, et Elering suhtub erinevalt Aidu ja Tootsi tuuleparki? Ühele tuulepargile öeldakse, et taastuvenergia toetust ei saa, ja teisele, et saab. Kaks riigiettevõtet ei saa omavahel kokkuleppele. Ma võin teile öelda, et mina olin majanduskomisjoni esimees, kui taastuvenergia toetuste teema oli siin saalis. Ja me väga selgelt tookord komisjonis saime aru, et kaks tuuleparki saavad seda toetust küsida veel 12 aastaks – mõlemad, nii Tootsi kui ka Aidu. Aga praegu tekib olukord, et kõhklusi ei ole, aga kahtlused on, et Elering mängib oma soolot ja võib-olla kasutab ära peaministri isiklikku tundmist.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt see jutt, mis te rääkisite vaktsineerimisest, et lapsed viivad haiguse koju. Mis teie ettepanek siis on? Et lapsed ei tohiks koju minna või? Kui nad ei käiks koolis, kui me paneme koolid kinni, siis nad hängiksid kuskil kinodes. Ei, õppida ei tohi, sest õppimine on keelatud, aga kui nad on meelelahutuskohtades, siis nad justkui ei vii seda haigust koju. See pole ju loogiline.

Teine asi. Me teeme vaktsineerimisega seotud otsuseid ikkagi ekspertidele tuginedes. Kui te ütlete, et näete, me ei teinud, ma ei tea, tõhustusdoose avatuks, siis see oli sellepärast, et Euroopa Ravimiamet oli teinud vastavad otsused, ja meil on ka oma immunoprofülaktika komisjon, kes teeb otsuseid, sest nemad on eksperdid. See puudutab inimeste elu ja tervist. Ja me ei saa seda otsust teha poliitiliselt.

Kõik reeglid ei olegi alati loogilised. Mõelge näiteks selle peale, et liikluses on kõige suuremad turvanõuded beebidele. Beebid, kes on kerged, peavad olema turvahällis, mis peab olema turvavööga kinnitatud. Meil on ainult turvavöö kohustus. Aga kui sa sõidad bussiga, siis sa võid lausa püsti seista ja sul pole isegi turvavööd. Ja kui nüüd juhtub õnnetus, siis kellel on kõige suurem oht [viga saada]? Mitte sellel beebil, kes on ju kerge, vaid sellel inimesel, kes bussis püsti seisab ega ole turvavarustusega kinnitatud. Aga meil ei ole sellist reeglit. Ja miks ei ole? Sellepärast, et see ei ole otstarbekas. Me ei suuda selliste reeglite [järgimist] tagada.

Taastuvenergia toetustest. Kas teie arvates on tõesti õiglane praeguste elektrihindade juures, et Eesti Energia, kes kuulub riigile, küsiks veel riigilt ehk maksumaksjalt juurde 53 eurot, kui ma õigesti mäletan, taastuvenergia toetust lisaks elektri hinnale, mida nad saavad juba tarbijate käest? Kas teie tõesti arvate, et see on õiglane tänases maailmas? Kas neil on see õigus või ei ole, aga minu meelest lihtsalt riigile kuuluva ettevõtte seisukohast, arvestades, et see raha tuleb maksumaksja taskust, olukorras, kus me vaevleme selle käes, et energiahinnad on kõrged, läheb Eesti Energia küsima maksumaksjalt veel täiendavalt elektri hinnale 53 eurot megavatt-tunni kohta, [pole õiglane]. Kui te arvate, et see on õiglane, siis andke selline eelnõu sisse ja tulge seda kaitsma. Aga mina ütlen, et maksumaksja ja energiatarbija seisukohast ei ole see õiglane. Need hinnad on liiga kõrged niikuinii.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Tundub, et nüüd on protseduuriline küsimus. Võib-olla mikrofon ei tööta, kuulame. Aivar Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Mul on lihtsalt juhatajale küsimus. Ma küsisin, miks Elering ühele annab ja teisele ei anna seda toetust, ja peaminister ütles, et väga halb, kui annab. Ta jättis vastamata, miks teisele tuulepargile antakse. Miks demagoogitsetakse ja ei vastata küsimustele?

Aitäh! Nagu te teate, juhatajana ma olen ka öelnud seda, et küsijad küsivad ja vastajad vastavad täpselt nii hästi, kui nad soovivad ja oskavad. Sisusse juhataja kindlasti ei sekku. Aga läheme siit ilusasti edasi. Helmen Kütt, palun, teil on küsimus!

Austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Mina Riigikogu liikmena ja ka endise, esimese sotsiaalkaitseministrina kindlasti tean seda, et selleks, et tõsta toimetulekutoetuse piiri, tuleb avada riigieelarve, aga ma eeldan, et seda teate tänase sotsiaalkaitseministrina ka teie. Lihtsalt küsimus on selles, kas seda ei oleks pidanud te väga selgelt ütlema ka näiteks intervjuus ajakirjanik Kadri Ibrusele või ka pressiteadetes, et selleks, et see [piir] tõuseks, on vajalik avada [riigieelarve]. Need sõnumid, mis sealt tulid, rääkisid sellest, kui [ajale] jalgu jäänud on toimetulekupiir. Ma väga hästi mäletan seda, kui te olite Riigikogu liige, olite opositsioonis. Me koos sotsiaalkomisjonis hoidsime seda teemat, et sõnumid olgu selged ja üheselt arusaadavad. Tuleb siiski tõdeda, et need sõnumid, mis räägivad toimetulekupiiri tõstmisest, ja need pressiteated ei ole selged, et inimesed saaksid aru ja teada, millal see juhtub.

Kahtlemata võib anda välja pressiteate ja sõnumi, et see on mulle väga tähtis, see on prioriteet, aga see saab juhtuda siis. Inimesed saavad siis aru sellest. Aga praegu oodatakse, kas see võiks juhtuda 1. aprillist. Sotsiaaltöötajad on üle koormatud telefonikõnedega selles küsimuses. Me oleme mõlemad ilmselt seda meelt, sotsiaaldemokraadid esitasid ka siis muudatusettepaneku, kui riigieelarvet menetleti, et ei ole põhjust öelda, et see on Riigikogu asi. Kui valitsusele ja koalitsioonile oleks see olnud tähtis, siis oleks see muudatusettepanek ka vastu võetud ja koalitsioonisaadikute häältega toetatud. Seda küsijale ette heita, et te pole selleks midagi varem teinud, ei ole põhjust. Aga küsimus oli tingitud sõnumi selgusest ja see ei ole kriitika – see on palve edaspidiseks.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Ma pean kinnitama, et mainitud Kadri Ibruse küsimuste vastused läksid kirjalikult ja need sisaldasid informatsiooni ka selle kohta, millal on võimalik ja millistel tingimustel toimetulekupiiri tõsta. Ma üldse üritan anda võimalikult palju vastuseid kirjalikult, seda enam kirjutavale meediale, et ei tekiks segadusi ja et vastused oleksid võimalikult selged.

Eelmisel aastal, kui eelarveläbirääkimisi alustati ja esialgsed ministeeriumidepoolsed pakkumised tehti, siis tõsi, Sotsiaalministeerium ja mina ministrina ei esitanud toimetulekupiiri tõstmise kohta ettepanekut, küll aga [küsisin] 3,3 miljonit toimetulekutoetuse muudeks muudatusteks, mis sisaldasid muu hulgas nendele inimestele, kes on pangalaenuga korteriomanikud, hüvitatavate summade hulka võtta neid laenukohustusi, selleks et leevendada inimeste olukorda, kes on COVID‑i ajal või COVID‑i tõttu kaotanud osaliselt või täielikult sissetulekuid leibkonnas.

Nüüd, mis puudutab toimetuleku[piiri] tõstmise vajadust, siis selles me tõepoolest, mulle tundub, oleme ühel meelel. Kordan: seda võimaluse akent ma otsin ka enne järgmise aasta 1. jaanuari, ja on selge, et ma saan ettepaneku teha augustis algavatel RES-i läbirääkimistel. Kui võimaluste aken on varasem, siis ma kindlasti teen ettepaneku juba varem tõsta toimetulekupiiri 150‑lt 200‑le. Seda eeskätt põhjusel, et inimeste miinimumtoimetulek on tänaste arvutuste kohaselt ja tarbijahinnaindeksi tõusu valguses jõudnud sinnamaani, et me tegelikult 150 euroga esimese pereliikme kohta ei kata pere tegelikke miinimumvajadusi. Miinimumvajadused, välja arvatud eluasemekulud ning välja arvatud alkohol ja tubakas, oleks tänaste arvutuste kohaselt 209 eurot.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Palun, Marko Torm!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Väga austatud peaminister! Küsimus teile julgeolekupoliitikast. Esiteks, jälgides igapäevaselt välismeediat, lubage tunnustada selle eest, et Eesti riigi seisukohti lahenduste otsimisel kriisis on märkimisväärselt märgatud ja tunnustatud liitlaste poolt. Väikese riigina on see meile kindlasti väga-väga suur asi. Aitäh! Oleme nähtavad.

Aga huvitab mind eeskätt liitlaste sõnum tehnika ja liitlasvägede paigutamise kohta Eestisse. Nii palju kui avalikkusega saate jagada, äkki natukene selgitate neid tagamaid. Olen isegi möödunud aasta jooksul mitmeid kordi sellel teemal sõna võtnud. See kindlasti väga huvitab, [milline on] nii ameeriklaste, brittide kui ka teiste liitlasvägede sõnum. 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh heade sõnade ja tunnustuse eest! Tõepoolest, viimased nädalad, aga tegelikult ka viimased kuud on olnud selles vallas väga intensiivsed. Ma alustan natuke kaugemalt. Me oleme rääkinud NATO idatiiva tugevdamisest väga pikalt, tegelikult juba aastaid. Kui 2014. aastal toimus Krimmi anneksioon, siis pärast seda oleme sellest rääkinud järjepidevalt.

Juunikuus toimus NATO tippkohtumine, kus oli eraldi kohtumine ka president Joe Bideniga ja sellest sai veel eraldi räägitud. Seejärel juulis ma käisin Ameerika Ühendriikides, kus mul olid kohtumised ka senati liikmetega. Ameerika [Ühendriikide] Kongressis on selline initsiatiiv nagu Balti Julgeolekuinitsiatiiv ja selle eelarvest eraldatakse raha. Minul oli väga palju kohtumisi seal just Balti Julgeolekuinitsiatiivi raames. Nüüd, lisaks on meil olnud kohtumisi väga palju erinevate liitlastega, ka Suurbritanniaga. Nii et see oli kõik enne seda, kui Venemaa alustas oma vägede koondamist ümber Ukraina ja ähvardavate sõnumite saatmist. See toimus juba enne, see oli eeltöö.

Tõesti, kui Ukraina kriis lahvatas, või tegelikult juba siis, kui Valgevene tegeles hübriidrünnakuga Läti, Leedu, Poola suunas ja sealt edasi, kui Venemaa korraldas sõjalise õppuse Zapad, jättis väed sinna ja kavandas Ukraina täiendavat ründamist, siis meil toimusid pidevalt läbirääkimised, minul oli novembris ka eraldi kohtumine president Joe Bideniga, kus nendest teemadest sai rääkida. Nii et tegelikult see otsus on paljude tegude tulem. Loomulikult on meil väga tublid diplomaadid, kes on sellega tegelenud ja pidevalt suhelnud.

Nüüd, konkreetsetest võimearendustest ma ei saa praegu nii detailselt rääkida, aga siis, kui need otsused on lõplikult vormistatud, me saame rääkida ka võimetest, sest see ei puuduta ainult inimesi, vaid tegelikult ka meie kaitsevõime teatud lünkade täitmist. Nii et igal juhul on see hea uudis, et otsus tuli.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgmine küsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Erinevalt kolleeg Sibulast arvan mina, et Eesti inimeste heaolu ja nende võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine on teema, sõltumata sellest, mis kriisid ümberringi toimuvad. Sellepärast ma küsingi peaministri käest: kuidas on teie arusaam, teie suhtumine ja teie mõistmine, mis meil siin Riigikogus viimasel ajal toimub, kui EKRE fraktsioon sisuliselt pressib välja endale vajalikke otsuseid, millega tegelikult ei lahenda ühtegi probleemi, vaid vastupidi, süvendab neid? Ka teie erakonnakaaslased lähevad selle mänguga kaasa. Mina isiklikult näen selles väga suur ohtu demokraatiale, kui ei hakka mängima siin saalis väärtused, poliitilised vaated ja arusaamad, koalitsioonilepped ja muud sellised asjad, vaid hakkab valitsema väljapressija tahe. Nagu me teame, väljapressimisel isu kasvab, ja me teame, et EKRE avalik strateegia on esitada nii palju, sadu ettepanekuid, et lämmatada igasugune diskussioon ja saada kõike, mida nad soovivad. Hea peaminister, Reformierakonna esimees, kui kaugele teie olete valmis minema oma väärtustega kauplemisel, et alluda EKRE väljapressimisele?

Kaja Kallas, palun!

Hetkel seisan teie ees kui valitsuse esindaja. Ei ole valitsuse kui täidesaatva võimu roll ega, ütleme, õigus kritiseerida parlamendi tööd. See, kuidas parlament toimib, on loomulikult teie enda otsustada. Aga tõepoolest, nii palju kui mul on kokkupuudet, siis see, mis Riigikogus toimub, mulle tundub siin suures saalis pidevalt esinedes, et korda ei ole. Korrast, nendest reeglitest, mis on kokku lepitud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses, ei peeta kinni.

Ja tegelikult ka see, et pidevalt kõik seaduseelnõud, mille valitsus esitab Riigikogule arutamiseks, peatatakse meeletu hulga muudatusettepanekutega. Ma juhin tähelepanu, et obstruktsioon on loomulikult demokraatias üks oluline tööriist, aga kui meie olime opositsioonis, siis me kasutasime seda tööriista kahel korral – kahel korral, mis olid meie arvates väga õiged võitlused. Üks oli see, kui hakati lammutama Eesti pensionisüsteemi, ja me tegime koos sotsidega kõik selleks, et seda ära hoida, ja siis me kasutasime obstruktsiooni. Kuid sellest sõideti üle, sidudes eelnõu usaldusega. Ja teine kord, kui me kasutasime obstruktsiooni, oli siis, kui sooviti läbi viia Eesti ühiskonda lõhestav referendum, mis puudutas seda, kes kellega koos võib elada, ja see oleks kindlasti toonud kaasa väga rasked tagajärjed. Nii et oli kaks korda, kui me obstruktsiooni kasutasime. 

Nüüd, tõepoolest, praegu on kõik eelnõud kogu aeg obstruktsiooniga takistatud. Kui meie kasutasime obstruktsiooni, siis ma mäletan, et ma sain meedias väga palju kriitikat selle kohta, kuidas parlamentaarne töö on halvatud. See oli üks eelnõu, aga praegu on iga eelnõuga nii. Mina soovitaks küll Riigikogu juhatusel, Riigikogu vanematekogul istuda maha ja mõelda, kuidas seda olukorda lahendada, sest demokraatia õõnestamine, nagu te ütlete, ei tule kasuks meie sisejulgeolekule, mis antud juhul on väga oluline kogu suures julgeoleku kontekstis.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud esimees! Minu küsimus on austatud minister Jaak Aabile ja teema on ikka koostööprotokoll Jedinaja Rossijaga. Austatud minister! Te väga osavalt vastasite küsimusele, kasutades tavapärast Keskerakonna retoorikat, et esiteks, see protokoll ei tööta, see on ammu kehtetu – seda te ei ütle, aga tavaliselt selle kohta öeldakse, et see puudutab ju ainult kultuurikontakte ja mis meil nende kultuurikontaktide vastu on. Ma tsiteerin pühakirja: "Te tunnete nad ära nende viljast." Mis puudutab kultuurilist koostööd, siis see tõepoolest toimus. Eriti ma panin seda tähele pärast Gruusia sõda, kui Putini-meelsed kunsti- ja kultuuriesindajad käisid Eestis väga sageli, esinesid suurtes saalides, need muusikud, Estonias, aga see oli seotud nende omavalitsustega, kus võimul oli teie erakond, mitte näiteks Tartus.

Mis käib selle kohta, et see ainult kultuuri puudutab, siis ma loeksin ette selle koostööprotokolli preambuli: "Pooled lähtuvad Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni välispoliitilistest suundadest võrdsele usaldusväärsele partnerlusele ja pikaajalisele koostööle." Nii et ei ole ainult kultuur, ka pikaajaline koostöö. Ja nüüd mu küsimus: kas ei oleks praeguses olukorras väga lihtne öelda teil või veel parem, kui meie lugupeetud esimees ütleks, et tänasest päevast see protokoll on kehtetu? Kõik.

Tänan küsimuse eest! Väga hea, et ma saan võimaluse sellele veel kord vastata. Kordan üle: see ei ole leping. Me oleme need asjaolud sada korda läbi käinud. Jah, oli kunagi plaanis arendada heanaaberlikke suhteid sellise erakonnaga nagu Ühtne Venemaa, kes oli ka siis juba tõenäoliselt suhteliselt olulisel kohal Vene riigi valitsemises. Arvestades Venemaa välispoliitikat ja neid samme, mis sellele praktiliselt järgnesid, ei toimunud neid kontakte enam ühelgi tasandil. Erakonna juhtkonnas ega juhatuses neid teemasid pole kunagi arutatud peale esimesi aastaid, kus tõesti käidi delegatsioonina näiteks Ühtse Venemaa erakonna kongressil. Aga see kõik oli enne seda, kui Venemaa rahvusvahelises välispoliitikas rikkus reegleid, mistõttu ei olnud võimalik sellisel tasandil koostööd teha. 

Mis puutub kultuurikoostöösse – ma arvan, et te vihjate siin kohalikele omavalitsustele –, siis see pole kunagi olnud seotud selle protokolliga, sest protokoll sõlmiti erakondade vahel. Ja seda protokolli, noh, kuidas te näete seda ette praktiliselt? Protokollis on ette nähtud kontaktid ja tegevused. Kui neid ei toimu, siis järelikult protokolli mõtet ega tegevust ei ole. Kuidas me selle tühistama peaksime? Minema ütlema nüüd praegu, et kuulge, me kunagi ammu, 2004 kirjutasime heanaaberlike suhete poole liikumise raames ühele dokumendile alla, aga seda pole olemas. Seda polegi olemas, sellepärast et selle osas, mis seal kirjas on, pole toimunud ei tegevusi ega kontakte. See oli raugenud ammu enne, kui me sellest siin jälle tõenäoliselt sisepoliitika pärast juttu peame ajama. Me oleme rääkinud koalitsiooni moodustades ka Isamaaga sellest protokollist, ikka on küsitud, ja teinud selgeks, et see protokoll ei kehti, see ei ole töös ja see ei toimi. Miks on vaja seda sada korda üle küsida, ma ei saa aru.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Protseduuriline küsimus. Mihhail Lotman, palun!

Austatud esimees! Ma palun, et te tuletaksite austatud ministrile meelde, et Keskerakonna koduleheküljel see protokoll oli kuni möödunud aasta augustini aktiivne, siis see kustutati. Aga Jedinaja Rossija koduleheküljel oli see ka pärast seda aktiivne. Paar päeva tagasi Jedinaja Rossija muutis oma interface'i ja seal ei ole ei otsimootorit ega mingeid viiteid. Nii et see ei ole päris vale, mis te räägite, aga see on kaval ja ei vasta tõele.

Aitäh! Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Toomas Järveoja.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Homme on Eesti Vabariigi sünnipäev. Palju õnne meile kõigile! Aga mõned päevad tagasi väitis Varro Vooglaid, et Pika Hermanni tornis ei peakski lehvima sinimustvalge lipp ja et me võime olla ka Eesti kubermang. EKRE saadikud on sellest Varro Vooglaidist just nagu eemaldunud ja süüdistavad ministreid valetamises, et EKRE ei ole kokku kutsunud meeleavaldusi. Ma võin tulla kohtusse tõendama, et EKRE esindajad kutsusid Elvas 23. oktoobriks [kokku meeleavalduse], organiseerisid bussid ja tõid inimesi miitingule. Nii et see on selge vale, et EKRE ei ole organiseerinud neid miitinguid. Aga minu küsimus on seoses Eesti saabuva sünnipäevaga. Kas me võime Eesti inimestena olla rahulikud ja tähistada homme Eesti Vabariigi sünnipäeva?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõepoolest, meil on väga ärevad ajad, aga homme tähistab Eesti Vabariik 104. aastapäeva. Ma arvan, et tõesti on täna rohkem kui kunagi varem meil põhjust olla tänulik meie vabaduse eest. Kui me vaatame seda, mis Ukrainas toimub, siis see võitlus käib ju tegelikult vabaduse üle. Meie vabaduse sümboliks on Pika Hermanni tornis lehviv sinimustvalge lipp. Sellised väljaütlemised on ka minu arvates väga ebakohased, eriti arvestades seda olukorda, nagu ma ütlesin. Meil seda vabadust rünnatakse nii rahvusvaheliselt, kui me vaatame Venemaa tegevust, kui tegelikult ka riigisiseselt. Käitumine, kus rünnatakse näiteks Eesti politseid, kui Eesti politseist tehakse vaenlane, kindlasti õõnestab meie sisejulgeolekut, mis on suures pildis oluline element. Minu meelest ei ole see kindlasti mõistlik.

Mis puudutab neid meeleavaldusi, siis lihtsalt see on huvitav, et te selle välja tõite. Esmaspäeval ma vastasin siin arupärimistele. Mart Helme hakkas puldist kõnelema ja ütles, et vaat see 23. oktoobri meeleavaldus, mille me korraldasime. No pilt ei näita, aga mina istusin siin ja ma nägin EKRE fraktsiooni [liikmeid], kes kõik raputasid pead, et nüüd läks valesti. Ta ütles, et ei, mingi teine meeleavaldus, me ei ole selle 23. oktoobri meeleavaldusega seotud. Tuletan meelde, et see oli vaktsiinivastaste meeleavaldus, kus meediakanaliks oli EKRE Uued Uudised ja nii edasi. Millegipärast pärast seda väljaütlemist, et vahet ei ole, mis lipp seal Pika Hermanni tornis lehvib, et igal pool mujal on parem kui praeguses Eesti Vabariigis, ja vahet ei ole, kes siin valitseb, on meie kolleegid Riigikogu EKRE fraktsioonis [püüdnud toimunust] taanduda, justkui neil ei oleks sellega mingit seost ja need oleks kaks täiesti erinevat nähtust. Nii et see on tõepoolest huvitav.

Aga jah, selles võtmes ... Nüüd mul läks teie küsimus meelest ära. Vabandan! Nii pikk sissejuhatus oli.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi. Annely Akkermann, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ka minu poolt head saabuvat pidupäeva meile kõigile! Austatud peaminister, te olete viimasel kahel nädalal teinud silmapaistvat tööd riikide välissuhtluse valdkonnas, mis puudutab Ukraina kriisi. See on tõesti olnud silmapaistev ja seetõttu tuleb ka mu küsimus selle valdkonna kohta. Nimelt, täna hommikupoolikul on suur osa Riigikogu liikmeid alla kirjutanud avaldusele "Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu", milles mõistetakse karmilt hukka Venemaa Föderatsiooni poolt Ukraina vastu suunatud agressiooni, vägede Ukrainasse viimist ja okupeeritud piirkondade ebaseaduslikku tunnustamist. Muu hulgas kutsutakse maailma riike toetama Ukraina majandust ja suurendama otsustavalt relvaabi. Samuti kutsub Riigikogu liikmesriike andma Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatust ja NATO liikmelisuse saavutamise teekaarti. Kas neid võimalusi on arutatud viimasel ajal riigipeade suhtluses, milles te olete osalenud?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt väga vabandan Toomas Järveoja ees ja vastan tema küsimusele, kui lubate, esimesena. Tõesti, homset vabariigi aastapäeva me saame tähistada rahuliku südamega, sest Eesti ei ole kunagi varem olnud nii kaitstud, kui me hetkel oleme. Me oleme NATO‑s, Euroopa Liidus, meid kuulatakse, lisaks me teeme täiendavaid kaitseinvesteeringuid ja inimeste kaitsetahe on tõusnud. Nii et homme kindlasti kõik tähistame.

Nüüd, teie küsimusele vastuseks. Kui Eesti liikus NATO ja Euroopa Liidu poole, et liituda ühe või teise organisatsiooniga, siis see käis alati natuke paralleelselt – kui üks uks hakkas sulguma, siis teine uks avanes. Seda ma olen ka välja toonud oma suhtluses teiste Euroopa riikide peaministritega, et Ukrainale on vaja lootust, sest see lootus ei ole mitte ainult Ukraina jaoks, vaid kõikide nende riikide jaoks, kes on valinud demokraatliku tee ja kes soovivad olla selles Euroopa väärtusruumis. Et need uksed ei sulguks, et kandidaatriigi staatuse lootus oleks olemas. Nii nagu ütles Lennart Meri, et Euroopa ei ole geograafia, vaid Euroopa on põhimõtete kogum ja põhimõtetele kindlaks jäämine. Ja põhimõtted ei moodusta geograafiat või ei tee geograafiat, tähendab, vastupidi, vabandust, geograafia ei ole põhimõtted, vaid põhimõtted moodustavad või näitavad selle väärtusruumi, kus sa oled. Nii et tegelikult see võiks olla see, millest me lähtume.

Venemaa võitlus Ukraina pärast on käimas sellepärast, et Venemaa ei soovi, et Ukraina valiks vabaduse, valiks demokraatliku riigi tee. Ja miks? Sest see on ohuks sellele valitsemiskorrale, mis Venemaal on, sest siis sa oled valimistel inimeste ees vastutav. Kui sa teed vigu, siis inimesed sind järgmine kord ei vali. Ja teiseks, riik peab olema inimeste jaoks ehk tegema inimeste elu paremaks, samas kui autokraatias riiki kasutatakse pigem selleks, et oma ehk valitsejate elu parandada. Seal on oluline vahe. Nii et seetõttu on Ukraina toetamine meile väga oluline. Ma väga tervitan Riigikogu avaldust, et tõesti anda rohkem tuge Ukraina NATO-sse ja Euroopa Liitu pääsemise püüdlustele.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Margit Sutrop, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister, minu küsimus on teile. Kõigepealt ka head lähenevat Eesti Vabariigi aastapäeva teile ja kõigile valitsuse liikmetele! Minu küsimus on jätkuküsimus Toomas Järveoja küsimusele, sest enne seda, kui homme heisatakse pidulikult Eesti lipp Pika Hermanni torni, on meil kõigil olnud suur šokk kuulata, kuidas "Objektiivi" saates Varro Vooglaid tegi avalduse, et vahet ei ole, kas see on Eesti kubermang või mispärast liiga emotsionaalselt ja kaua me võime argumentidega kinnitada, peab lehvima just sinimustvalge. Ja minu küsimus on konkreetselt selles: kas uuritakse Varro Vooglaiu võimalikku seost meie agressiivse naaberriigiga ja missugused on Varro Vooglaiu seosed Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga, kellega koos korraldatakse miitinguid, mis kutsuvad välja astuma põhiseadusliku korra vastu ja kukutama valitsust? Küsin seda sellepärast, et Ameerika Ühendriigid on hiljuti teinud avalikuks nimekirja, millised inimesed kuidas maha lastakse, küüditatakse, mis toimub Ukrainas. Kindlasti on olemas nimekiri nendest, kes saavad võimule, kui Ukraina täielikult okupeeritakse, ja võib arvata, et samasugused nimekirjad on ka Eesti kohta. Kas Varro Vooglaid võib olla selles nimekirjas, kes soovivad seda Eesti kubermangu juhtima hakata? On teil andmeid?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Selles suhtes ei oska ma teile nii vastata. Meil on uurimisorganid, mis tegutsevad iseseisvalt. Mina ei saa seda informatsiooni. Kui prokuratuur või uurimisorganid leiavad midagi sellist, ju nad siis sellega midagi ette võtavad. Seadused on meil paigas, me oleme õigusriik, meil on karistusseadustikus paragrahvid kuritegude kohta. Juhul, kui see koosseis on koos, ma usun, et küllap sellega tegelevad uurimisorganid või prokuratuur.

Tõesti, üks huvitav raamat on näiteks Timothy Snyderi "The Road to Unfreedom" ehk "Mitterahu teekond", kus ta võrdleb Ameerika, Euroopa ja Venemaa narratiive just selles osas, et alustab raamatut sellega, kuidas Venemaa alguses soovis ka olla Euroopas, aga kui Putin mõistis, et see ei ole võimalik, siis ta ütles, et kui Venemaa ei saa Euroopaks või Venemaa ei saa lääneks, siis lääs saab Venemaaks. Timothy Snyder oma raamatus toob välja, kuidas paremäärmuslikud rühmitused Euroopas, aga ka Ameerikas, kasutavad tegelikult täpselt samu narratiive, täpselt samu jutupunkte Euroopa või lääne kohta, mida kasutab Venemaa. Põhilised punktid on need, et Euroopa on moraalselt alla käinud või lääs on moraalselt alla käinud, on meeletu moslemimigratsioon ja meeletu migratsioonisurve. Need on needsamad asjad, mida ütlevad ka paremäärmuslased.

Teistes riikides, ma tean, on tuvastatud ka seoseid tõesti finantseerimise kaudu, aga minu teada Eestis sellist seost tuvastatud ei ole. Nii et kui on midagi kahtlast, siis see võib olla puhtalt ka sellest tingitud, et need inimesed tõesti usuvad nendesse samadesse seisukohtadesse, mida usub Putin, ja see võibki olla täiesti vabalt kokkusattumus.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Minu küsimus on peaministrile. Lugupeetud peaminister! On selge, et Ühtne Venemaa on poliitiline organisatsioon, millel on risti vastupidised huvid Eesti Vabariigi [huvidele]. Tegemist on organisatsiooniga, mille heakskiidul on okupeeritud osa Gruusia territooriumist, osa Ukraina territooriumist. Poliitilise organisatsiooniga, mille heakskiidul ähvardatakse kogu Euroopa julgeolekustruktuuri. Muu hulgas on selle organisatsiooni liikmed okupeeritud Donetski ja Luhanski piirkonna nukujuhid, nagu on selgunud. Teie ja teie erakond on varasemalt korduvalt nõudnud, et teie koalitsioonipartner Keskerakond lõpetaks nendega sõlmitud koostööleppe.

Nüüd me oleme kriitilisemas olukorras kui kunagi varem ja muu hulgas tundub, et see lepe aitab osadel Keskerakonna liikmetel, paraku ka Keskerakonna fraktsiooni liikmetel, omaks võtta Putini ja Kremli jutupunkte, nagu me värskelt näinud oleme. Keskerakonna juhid väidavad, et see lepe ei toimi. Samas ei tea mina ja ei ole avalikkusele Keskerakond seda ka kuidagi selgitanud, et nad oleksid juhatuse tasandil – või on see nende volikogu tasand või kes seda lepet peaks arutama – vastu võtnud otsuse sellest leppest loobuda. Ei ole nad ka minu teada saatnud selle leppe teisele osapoolele ühtegi märki selle kohta. (Juhataja helistab kella.) Mida teie selles olukorras arvate: kas see lepe on jõus või ei ole jõus, ja kas te olete valmis siinkohal Keskerakonnalt nõudma nii nagu varem, et nad selle leppe ühemõtteliselt lõpetaks? 

Hea küsija, teie aeg. Kaja Kallas, palun!

Esiteks, ma tahaks öelda, et olukord on ju mõnes mõttes läinud paremaks. Sellel ajal, kui teie olite valitsuses, oli peaministriparteil leping Ühtse Venemaaga. Nüüd peaministriparteil Ühtse Venemaaga lepingut ei ole. Aga tõsisemalt [rääkides], siis loomulikult sellises julgeolekuolukorras nagu praegu, tuleb sellised lepingud lõpetada. Lepingu ülesütlemiseks on ette nähtud teatud vormelid. Tõesti, iga jurist saab sellise kirja koostamisega hakkama, et öelda leping üles, ja ma loodan, et Keskerakond mõistab, et selline samm tuleb astuda. Praeguses julgeolekuolukorras on see eriti oluline, et selliseid sidemeid ja mingit kahtlust selliste sidemete [olemasolu] osas ei oleks. Mulle tundub riigihalduse ministri Jaak Aabi vastustest tulenevalt, et Keskerakond on mõistnud seda muret ja astub vajalikud sammud.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea riigihalduse minister! Mina küsin Kagu-Eesti programmi kohta. Ma tänan teid [selle eest], et meil oli nädal tagasi kohtumine Kagu-Eesti saadikurühmaga ja oli väga konstruktiivne arutelu. Aga Kagu-Eesti arenduskeskused ja inimesed ootavad väga, et see programm jätkuks ka järgmisel perioodil, 2023–2027. Kas te oskate selle kohta siin veel midagi täpsustavat öelda? Kas see tuleb, jääb ja on?

Jaak Aab, palun!

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu ma kohtumisel ka valgustasin, siis sellel aastal ei muutu midagi, vahendid on olemas, need tegevused jätkuvad ka sellel aastal. Nüüd, mis puudutab seda, kui avanevad uue rahastamisperioodi vahendid, siis ettevõtluse toetuseks on selle kaudu Kagu-Eesti programmi võimalik suunata veel 7,5 miljonit eurot toetusena. Sinna lisandub ka ettevõtjate omaosalus. Me oleme Kagu-Eesti programmi raames seda ettevõtlustoetust varasemalt teinud siseriiklike rahade eest.

Ja mis laiemalt [sellesse] puutub, siis nagu ma seal selgitasin, jah, meil on olemas eraldi programmid Kagu-Eestile ja Ida-Virule. Aga kui vaadata piirkondade arengut ning selliseid näitajaid ja statistikat, siis enamik Eesti piirkondi on umbes samas seisus, igaühel omad veidi spetsiifilisemad mured. Aga kui me vaatame kas või demograafilist seisu, seda, kui paljudes piirkondades on kahanenud elanikkond – õnneks, jah, viimastel aastatel nii meeletult ei kahane –, siis ma loodan, et ikkagi nendel sammudel, mis viimaste valitsuste poolt on astutud regionaalpoliitikas, on mingi mõju. See mõju kindlasti ei avaldu kohe. Aga on ka selliseid positiivseid suunajaid ja nügijaid, näiteks koroonaaeg, mis õpetas meid kaugtööd tegema. Kuplandi algatus Kagu-Eestis toimib väga hästi.

Nii et kinnitan: Kagu-Eestile suunatud regionaalpoliitiliste meetmete maht lähiaastatel pigem kasvab.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister, kõigepealt aitäh selle selge sõnumi eest! Hetkeks võis jääda isegi uskuma, et seda lepingut ei ole ja on memorandum, aga see asi sai nüüd selgeks, ja Keskerakond peab selles kontekstis tegema oma järeldused valitsuspartneri väljaütlemise suhtes. Aga olgem ausad, me oleme vabariigi aastapäeva eel, me teame, et Pärnus 1918 just täna loeti ette iseseisvusmanifest, Hugo Kuusner tegi seda. Eesti riigil on olnud häid ja halbu aegu, aga me alati püüame meeles pidada seda, et kui me parlamendis räägime, hea Eiki Nestor on seda Riigikogu esimehena ikka rõhutanud, siis me räägime Eesti rahvaga. Me võime olla siin parlamendis eri meelt ja peamegi olema, see on üks demokraatia alus, on erinevad väärtused, aga meil on üks riik. Meil on üks riik, mida arendada, mida luua ja hoida uutele põlvedele. Ma arvan, et tegelikult paljud eestlased vaatavad ja tahavad selle kakluse ja nägelemine asemel, mis kohati ületab piire, kuulda Eesti Vabariigi eel midagi ilusat. Ja ma annaks teile võimaluse öelda Eesti eri maakondadele, tublidele peremeestele ja perenaistele midagi ilusat selle Eesti kohta, kuhu me läheme, kuhu me oleme teel, sest pidupäev on ju kõigil südames.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Laulusalm ütleb, et ei ole häid ega halbu aegu, vaid on hetk, milles viibime praegu. Tõesti, homme on Eesti Vabariigi aastapäev ja meil on tegelikult väga palju, mille üle uhkust tunda. Paar päeva tagasi oli "Aktuaalses kaameras" üks saatelõik, kus intervjueeriti neid inimesi, kes said tänavu teenetemärke. Ja teate, ma vaatasin seda saadet või seda osa "Aktuaalsest kaamerast" ja see oli nii helge – seal oli üks härra, kes oli koolibussi juht, seal oli üks füüsikaõpetaja. Minu meelest selliste tublide inimeste tunnustamine on ülioluline. Nad teevad oma tööd pühendumuse ja sooja südamega, ning see, et kogukonnad neid ka märkavad, on minu meelest väga-väga hea. Kogu selles suures pildis, mis meie ühiskond kokku on, on igaühel oma roll. Kes kannab seda rolli Riigikogu liikmena, kes kannab seda rolli õpetajana, kes kannab seda rolli bussijuhina, aga sellest tulebki kokku Eesti riik.

Minu meelest on meil nii palju, mille üle uhke olla. Olgu selleks meie lapsed, kes on ülitublid, hariduse pool, mis on eeskujuks kõigile, meie majandusvabadused, milles me oleme tõusnud seitsmendale kohale kogu maailma riikide hulgas. Ja täna on minu meelest põhjust meenutada kogu seda teekonda, kuidas me oleme siia jõudnud. See ei ole tulnud lihtsalt. Sinna on tõesti kõik inimesed panustanud oma tööga. Nii et mina ütleks seda, et märkame neid inimesi enda ümber, kes teevad oma igapäevast tööd, mis meile võib-olla tundub iseenesestmõistetavana, mida me võtame kuidagi loomulikult, aga tegelikult on see suur asi. Ütleme neile inimestele aitäh ja soovime head vabariigi aastapäeva.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Ma tahan küsida Kaja Kallase käest, jah. Ma tulin siia saali ja olin valmis selleks, et ma pean võistlema ja võitlema siin EKRE‑ga selleks, et üldse löögile pääseda ja küsida midagi, ja siis ma tulen siia, avastan, et EKRE on iseennast tühistanud, alla andnud, lahkunud, mis ühest küljest on ju tore, samas oleks kindlasti meeleolukas olnud kuulata, mida Kalle Grünthal tahab teada teaduspõhisest lähenemisest või Urmas Reitelmann suguhaigustest – ma ei tea, kas on mingi isiklik mure –, aga need küsimused jäidki küsimata seekord.

Ma kasutan seda aega selleks, et küsida julgeolekuolukorra kohta. Ühest küljest me näeme, kuidas Venemaa on jälle ajalugu ümber kirjutanud, Putin räägib Vladimir Iljitš Lenini nimelisest Ukrainast. Teisest küljest me näeme, kuidas Lääs on kehtestanud mingid sanktsioonid. Aga mul on kaks küsimust. Kui suur on oht, et Venemaa kasutab antud olukorda ära selleks, et kahjustada kuidagi ka Eestit? Näiteks meil on endiselt ühine elektrisüsteemide sünkroniseerimine, on võimalikud küberrünnakud, midagi sellist. Kas on teada, kas on midagi juhtunud? Ja teisest küljest, miks lääs ometigi ei lõpeta ära venelaste osalemist maksusüsteemis SWIFT? Kui venelased sealt välja visata, siis põhimõtteliselt kõik nende krediitkaardid muutuksid lepalehtedeks ja oleks võib-olla paljud probleemid lahendatud, või ka mitte. Aga mu küsimus on: kas see on kuidagi varuks jäetud? Kas selliseid finantssüsteemi tõsiselt ründavaid või piiravaid sanktsioone ka arutatakse, kuhumaale lääs on valmis minema?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõesti, ka mina valmistusin infotunniks, kus oli ette nähtud 17 küsimust väga erinevatel teemadel, aga saab ka erinevatel teemadel vastata ilma selleks ettevalmistusaega omamata, nagu nüüd on juhtunud. Tõepoolest, Putin on oma esinemistes proovinud ajalugu ümber kirjutada ja tõesti ta sellist narratiivi esitab. Nüüd küsimus, mis te esitasite, et kui suur on oht, et Venemaa kasutab mõnda sellist käiku ka meie vastu. Me praegu otsest ohtu ei näe endale, aga kui ma seda ütlen, siis ma ütlen ka seda, et iga ühendus, mis meil omavahel on, võimaldab tegelikult ka teist poolt kahjustada. Kui sa oled kellegagi ühenduses, siis sellel asjal on alati kaks poolt. Üks asi, milleks me peame olema valmis ja olemegi või vähemalt püüame olla valmis ja mille peale iga inimene peaks mõtlema, on see, kuidas kaitsta oma tehnilisi vahendeid, eelkõige oma arvuteid võimalike küberrünnakute eest. Ka riigi tasandil me näeme palju suuremat liiklust küberruumis.

Nüüd, küsimus sanktsioonide kohta. Me oleme Euroopa Liidus rääkinud väga ulatuslikust sanktsioonide paketist, aga kuna Venemaa tegi esimese sammu, mis puudutas Donetski ja Luganski oblastite või nii-öelda rahvavabariikide tunnustamist, mis on alles esimene samm, siis see otsus oli need sanktsioonid teha pooleks. Kui te vaatate ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia väljaütlemisi, siis kõigil on seesama joon, et hoiame need sanktsioonid varuks, juhuks kui eskalatsioon peaks edasi minema. Mõte on ju selles, et sul peab olema sanktsioonidel heidutav efekt ja loomulikult ka karistav efekt, nii et kui järgmised sammud astutakse, oleks sul midagi veel nii-öelda tööriistakastis, mida saaks kasutada, juhuks kui Putin seda agressiooni edasi eskaleerib.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister Signe Riisalo! Täna saabus Riigikogu liikmetele Arenguseire Keskuse raport "Pikaajalise hoolduse tulevik". Me teame, et puue, ka vanadusega seotud puue surub nii need inimesed kui sageli ka nende lähedased suurde puudusesse või vaesusesse. Ma tean, et teie ministeeriumis on välja töötatud plaane nende inimeste aitamiseks. Võib-olla te kommenteerite, missugused võiksid olla lähema aasta ja lähema nelja aasta muudatused, mis leevendaksid hoolduse ja abi vajavate inimeste olukorda.

Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh küsimuse eest! Hästi oluline teema ja mitte ainult minu, meie ministeeriumi, vaid tegelikult terve Eesti jaoks. Me teame, et pikaajaline hooldus on üha suuremat hulka inimesi puudutav [teema] – [meil on] ühiskonna vananemine, puuetega inimeste arvu kasv. Me teame, et meil prognoositakse dementsusega inimeste [arvu] kasvu tänaselt 1%-lt 3%-le elanikkonnast ja seda juba paarikümne aasta pärast. Selleks kõigeks tuleks valmistuda. Vähe sellest, me oleme ka täna keerulises olukorras. Pikaajaline hooldus on peamiselt eakate hoolekanne, aga mitte ainult, ja eakate hoolekanne on kohalike omavalitsuste ülesanne. Kahetsusväärselt üldhooldusteenuse, [mis on] umbes 100 miljonit aastas, kogukäive on 80% ulatuses kaetud nii klientide kui nende lähedaste poolt.

Sellepärast me oleme teinud plaanid kolmes etapis. Esimene etapp on seotud praegu Riigikogu menetluses oleva sotsiaalhoolekande seadusega, kus me reguleerime ära pikaajalise hoolduse mõiste. Vähendame teise astme alanejate sugulaste ülalpidamiskohustust, õigemini selle kohustuse me peatame, ja teeme veel mitmeid selliseid muudatusi, mis ei ole otseselt seotud rahalise ressursiga.

Järgmises etapis me soovime tulla valitsusse ja ka Riigikokku sügisel eelnõuga, mis räägiks meile juba väga selgelt komponendipõhisest rahastusmudelist, kus inimese, kliendi ja tema lähedaste omaosalus on oluliselt toodud allapoole – kuskile 40% peale kogu hinnast – ja sellega koos ka omastehooldajatele nii puhkuste kui sotsiaalmaksuskeemide parandamine ja lihtsustamine.

Ja kolmas, kõige keerulisem etapp on see, kus me väljatöötamiskavatsust ka kavandame ja tahame minna valitsusse memorandumiga käesoleva aasta sügisel, et pakkuda välja need lahendused, mis tegelikult jäävad rakendamiseks juba järgmisele rahva poolt valitud Riigikogule ja määratud valitsusele ja mis on seotud pikaajaliste rahastusskeemide mudelitega, kus muu hulgas tuleb otsida rahastusallikaid.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head ametikaaslased, ma tänan teid teie küsimuste eest. Austatud valitsusliikmed, ma tänan teid teie vastuste eest. Infotund on lõppenud.