Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 6. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa.

Austatud Riigikogu! Isamaa fraktsiooni nimel annan sisse seaduseelnõu, mis on hästi lakooniline: põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seadus. Selles seaduses tehakse järgmine muudatus: põhikooli lõpetamiseks on vajalik sooritada kõik lõpueksamid vähemalt rahuldava tulemusega. Eesmärk või põhjus, miks me selle eelnõuga välja tulime, on välistada põhikooli lõpueksamitel lävendite kaotamine ja sätestada seaduses, et põhikooli lõpetamiseks on vajalik sooritada kõik lõpueksamid vähemalt rahuldava tulemusega. Põhikooli lõpueksamite üle otsustamine peaks olema Riigikogu pädevuses.

Miks see on oluline? Aga sellepärast, et on väga raske jõuda eesmärgini, kui ees seisab väljakutse alustada uuesti äsja lõpetatud debatti. Just selline on olukord põhikooli lõpueksamitega. Kultuurikomisjon on selle teemaga tegelenud igal kevadel neljandat aastat järjest. Parlamendi soovi saab kokku võtta järgmiselt: erandkorras pandeemia ajal võib põhikooli lõpueksamid tingimuslikult siduda lahti kooli lõpetamisest, kuid üldjuhul sellega nõus ei olda. Uus minister, aga arutelu on vana. Vaadates tänavu ministri poolt pakutud muudatuste sisu, siis nendest lähtuvalt peavad eksamid säilima, kuid eksamitulemus pole seotud kooli lõpetamisega. Tekib muidugi küsimus, kuidas defineerida eksamit kui sellist, kui lävendit ei ole kehtestatud. Kuna minister otsustas ka selle teemaga minna alguses meediasse ja kogu eelnev kolmeaastane arutelu parlamendi tasemel ei ole talle nii veenev ning kuna kultuurikomisjonile tutvustatakse eelnõu siis, kui minister on juba teatud positsiooni võtnud, siis me arvame, et parlamentaarsele riigile kohaselt peaks nii suure muudatuse üle otsustamise andma tagasi Riigikogule. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, küberturvalisuse seaduse, avaliku teabe seaduse ja Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister. Teiseks, politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Ja kolmandaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise‑ ja tööminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ning vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.

Liigume edasi selle nädala päevakorra kinnitamise juurde ja mul on ettepanek minna hääletamise ettevalmistamise juurde, et see päevakord kinnitada.

Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 6. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 72, vastu 1 ja erapooletuid ei ole, on päevakord kinnitatud.

Nii, läheme esmaspäevase päevakorra esimese päevakorrapunkti juurde. See on arupärimine. Arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Helir-Valdor Seeder, Mihhail Lotman, Heiki Hepner, Priit Sibul, Andres Metsoja, Üllar Saaremäe, Urmas Reinsalu, Sven Sester, Aivar Kokk ja Tarmo Kruusimäe 26. jaanuaril 2022. aastal. Esitatud arupärimine on kõrghariduse rahastamise kohta ja kannab numbrit 112. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Riigikogu liikme Mihhail Lotmani, et seda arupärimist Eesti avalikkusele tutvustada. Palun, härra Lotman!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! 25. jaanuaril Vikerraadios ütles Tartu Ülikooli rektor, et ülikoolid ei kirjuta alla riigiga sõlmitavale halduslepingule, (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) kui valitsus ei leia kõrgharidusele täiendavaid vahendeid järgmiseks kolmeks aastaks. Viimased uudised, no võrdlemisi viimased, 11. veebruar ... Nii. (Sätib mikrofoni.) Kukub välja. Protseduuriline ettepanek: vahetada välja need mikrofonid siin.

Kõik on hästi, härra Lotman. Saab ilusti edasi minna. Palun!

Nii. Ja need lepingud ei ole alla kirjutatud. Ma olen siin selles kõnetoolis korduvalt rääkinud sellest, miks ülikoolid on Eestile eksistentsiaalse tähtsusega institutsioonid ja millised on ülikoolide tähtsamad funktsioonid. Kujutage ette – ma loodan, et sellist asja ei juhtu –, et ülikoolid selle raha eest, mis nad on saanud riigilt, tegelevad oma asjadega ja jätavad välja kõik need ülesanded, mis riik on ülikoolidele andnud, viidates ülikoolide autonoomiale. Juhul kui üks pool seda ei täida – aga haldusleping on kahepoolne kohustuse võtmine –, on ka teisel poolel kiusatus see täitmata jätta. See on Eestile must stsenaarium.

Pärast Isamaa algatatud kõrgharidusreformi tõusis riigi toetus ülikoolidele 1,5%‑le SKP‑st. Paraku see tase praegu langes 1,1%‑le. Asser hindas kõrghariduse rahalist defitsiiti 100 miljonile eurole. Arvestades viimastel aastatel kasvanud palgaootusi, elukalliduse tõusu ja teisi asjaolusid, tähendab kõrghariduse alarahastamine, et Eesti kõrghariduse kvaliteet ja konkurentsivõime võrreldes teiste riikidega langeb. Sellele vaatamata ei toetanud valitsus ega koalitsioonierakonnad Isamaa fraktsiooni ettepanekut 2022. aastal riigieelarves suurendada kõrghariduse rahastamist vähemalt 20 miljoni euro võrra.

Me saame aru, Isamaa saab suurepäraselt aru, et riigieelarve ei ole kummist. Aga nii tähtsate asjade puhul kui haridus või kaitsejõud me peame lähtuma vajadustest ja vaatama, kuidas võimalusi otsida ja leida. Me tervitame valitsuse otsust leida lisafinantseerimist kaitsejõududele. Kriisid tulevad ja lähevad. Loodame, et see praegune välispoliitiline kriis saab ükskord läbi. Aga see kahju, mis tekib kõrghariduse alafinantseerimisega, jääb meid vaevama aastakümneteks.

Lähtudes nendest asjaoludest, me esitasime peaministrile neli konkreetset küsimust, mida ma ei hakka praegu teile ette lugema, sest ma loodan, et seda teeb peaminister ise. Aitäh!

Suur tänu selle tõsise ülevaate eest! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 112. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimises esitatud küsimustele.

Esimene küsimus: "Märkimisväärne osa ülikoolide rahastusest sõltub riigiga sõlmitud halduslepingutest. Halduslepingud tuleks allkirjastada käesoleva aasta esimeses kvartalis, kuid kõrghariduse rahastamise lähiaastate otsused langetatakse vastu sügist RESi arutelu käigus. Kuidas on lastud tekkida olukorral, kus kõrghariduse valdkonnas valitseb kehtivate halduslepingute lõppemisel selline selgusetus?" Halduslepingus lepitakse kokku ülikooli peamised kohustused halduslepingu perioodiks ja nende täitmiseks riigieelarvest vahendite määramise tingimused. 2019.–2021. aasta halduslepingus on ette nähtud ministeeriumi kohustus eraldada 2022.–2024. aasta halduslepingu ja 2022. aasta rahastamise kokkuleppe sõlmimiseni ülikoolile 2022. aastal tegevustoetust igal kalendrikuul eelmise aasta tegevustoetuse mahust ühe kaheteistkümnendiku [ulatuses] ehk kokku [terve] eelmise aasta mahus. Ülikoolid saavad jätkata neile eraldatava rahaga neile seadusega pandud kohustuste täitmist, kuid nad on keeldunud ilma lisarahata täiendavaid kohustusi võtmast.

Teine küsimus: "Riigikogu kõrghariduse toetusrühm tõi OTRK "Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused" välja, et kokku lepitud RESi järgi langeb kõrghariduse tegevusteotus 0,53 protsendini SKP‑st. Miks ja millal otsustas valitsus, et kõrgharidus ei ole prioriteetne valdkond?" Kõrgharidus on oluline valdkond. Alates 2013. aastast, välja arvatud 2017. aasta, on kõrghariduse tegevustoetus võrreldes eelneva aastaga kasvanud. Kui 2017. aastal oli kõrgkoolide tegevustoetust 141,1 miljonit eurot, siis 2022. aastal on see 165 miljonit eurot. Lisaks sellele on lisandunud täiendavad sihttoetused, näiteks regionaalse õppe toetamiseks, täiendavate õppekohtade loomiseks haridusteaduste ja tervishoiu valdkonnas, ning eraldati ka investeeringutoetusi.

Kolmas küsimus: "Tartu Ülikooli halduslepingu aruandest selgub, et riik ei ole aastatel 2017–2020 täitnud kohustust suurendada ülikoolide rahastust inflatsiooniga ühes tempos. Millised on valitsuse plaanid, et välistada sarnase olukorra kordumine järgmistel aastatel?" Aruanne puudutab perioodi, kui Reformierakond ei olnud valitsuses, ning tuleb kurbusega nentida, et sellesse perioodi jääb aasta, kui kõrghariduse tegevustoetus lausa vähenes. Miks nii? Ei oska kommenteerida, ehk arupärijad oskavad ise, sest olid sel ajal valitsuses. Aga ma saan lubada, et valitsus arutab riigi eelarvestrateegia 2023–2026 menetlemisel kõrghariduse rahastamise suurendamise võimalusi.

Neljas küsimus: "Eelmine valitsus otsustas Isamaa ettepanekul täita teadusleppe eesmärgi tõsta teadus‑ ja arendustegevuse rahastuse 1%‑le SKPst. Kuidas on kõrghariduse rahastamise vähendamine kooskõlas valitsuse eesmärgiga hoida teadus‑ ja arendustegevuse rahastamise osakaal riigieelarves 1% SKPst?" Teadus‑ ja arendustegevuse rahastamise toomine riigieelarves tasemele 1% sisemajanduse kogutoodangust ning edaspidi selle hoidmine panustab otseselt ülikoolides toimuvasse teadustegevusse ning toetab kõrgharidusõppe kvaliteeti, kuid ei ole otseselt seotud kõrgharidusõppe rahastamise eesmärgiga. Jätkuvalt tuleb pöörata tähelepanu ka kõrgharidusõppe rahastamise kasvule, sest ilma kvaliteetse ja piisavas mahus pakutava kõrgharidusõppeta ei ole võimalik kasvatada ka meie ühiskonna teadmusmahukust. Valitsus arutab RES‑i protsessi raames kõrghariduse tegevustoetuse kasvatamist ja kokku on lepitud, et haridus‑ ja teadusminister toob RES-i protsessi ettepaneku kasvatada tegevustoetust 15% võrra aastas. Selleks, et tagada kõrgharidusõppe jätkusuutlikkus Eestis, peab jätkuma arutelu kõrghariduse rahastamise teemal pikemat perspektiivi silmas pidades. Kaaludes riigi ja eraisiku vastutust kõrgharidusõppe kulude katmisel, tuleb arvestada nende valikute mõju kõrghariduse ligipääsule, üliõpilaste motivatsioonile kõrgharidusõppesse astumisel Eestis, tööjõuvajaduse tagamisele, samal ajal kaaludes kõrghariduse omandamisega kaasnevat personaalset hüve konkreetse isiku jaoks ühiskondlik‑kultuurilise kasu kontekstis. Saan ka omalt poolt kinnitada, et seda 1% sisemajanduse kogutoodangust teadus‑ ja arendustegevusele me endiselt hoiame.

Kas see oli viimane küsimus? Ma vaatan, et mul kuidagi lõpeb see poole pealt siin ära. Oli see viimane küsimus? Kas see neljas küsimus oli viimane?

Teile on esitatud arupärimine kõrghariduse rahastamise kohta, neli küsimust.

Just. Siis on kõik.

Edasi tulevad allkirjad juba. Helir-Valdor Seeder on esimene, siis Mihhail Lotman ja nii edasi. See on pöördel. Ja nüüd on teile ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! See 100 miljonit ikka ausalt öeldes häirib paljusid, et me oleme võlgu kõrgkoolidele. Aga minu küsimus on see, et omal ajal, kui välistudengeid hakkas tulema – nüüd on kolm korda tõusnud nende [arv] –, oli rahastamise tingimuseks ülikoolide rahvusvahelistumine või inglise keelele üleminek. Kas te olete arutanud, et võiks selle tingimuse sealt ära võtta, sest nad lähevad Eesti maksumaksjale üsna kalliks maksma, võrreldes kohalike poiste ja tüdrukutega?

Aitäh! Jaa. Selle eelmise kõrgharidusreformi tulemusel tõesti tekkis olukord, kus ülikoolidel oli võimalik kaasata lisaraha ainult ingliskeelsete õppekavade kaudu, ja seetõttu tekkis nii mõnigi õppekava, mis muidu võib-olla ei oleks tekkinud. Hetkel toimuvatel halduslepingute läbirääkimistel on sihiks, et riigi tegevustoetust ei kasutataks enam ingliskeelse õppe pakkumiseks bakalaureusetasemel ning kui pakkuda magistritasemel ingliskeelset õpet, peab ka eestikeelne õpe olema tagatud sarnasel alal. Tegevustoetuse tulemustasu puhul on kavas kaotada ka välistudengite arvu komponent ja kohustada [ülikooli] välistudengitele eesti keelt õpetama. Ja eks tegelikult on aeg ka küsida õiglasemat hinda välismaa või kolmandate riikide kodanikelt Eesti ülikoolides õppimise eest. See ei lahenda küll üldiselt seda kõrghariduse rahastamise küsimust, sest juba 2020/21. õppeaastal maksis 64% kolmandatest riikidest pärit tudengeid bakalaureuse‑ ja magistriõppe tasemel õppemaksu.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja! Te oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite või vastasite küsimusele, et te ei tea, miks mingitel aastatel kõrgharidusele [eraldatavad] vahendid vähenesid. Mina soovitan teil julgelt suhelda oma koalitsioonipartneriga. (Kaja Kallas naerab.) Nemad teavad, miks see niimoodi juhtus. Ei ole vaja siia tulla ütlema, et teie ei tea. Partnerid teavad, nii et küsige nende käest, saate ise ka mõistliku vastuse. Aga Margit Sutropi eestvedamisel on parlamendis moodustatud kõrghariduse toetusrühm ja tehtud ära suur töö. Seal on selge arusaam ja on näidatud, et juba teie valitsemise ajal on kokku pandud riigi eelarvestrateegia, kus kõrgharidusele [eraldatavad] vahendid vähenevad. Äkki oskate kommenteerida, miks te ise olete planeerinud kõrgharidusele [eraldatavate] rahaliste vahendite vähendamist?

Aitäh! Esiteks, jah, ma saan aru, et ma saan küsida koalitsioonipartneri käest, aga kuna teie olete teinud arupärimise, siis mul tekib küsimus, et võib-olla peate ka teie mälus natuke sobrama, te olite sel ajal valitsuses. Võib-olla seda arupärimist ei olegi vaja esitada sellise küsimusena, kui te tegelikult olite siis valitsuses ja neid otsuseid ise tegite.

Aga kõrgkoolide rahastamise kohta. Kui me vaatame tegevustoetust miljonites eurodes, siis 2021 oli see 160 miljonit eurot ja 2022 on see 165 miljonit eurot. See on suurenenud 3%. Jah, seda on vähe – 3,1%, kui olla korrektne. Aga jah, kui vaadata kõrghariduse tegevustoetuse planeerimist 2023–2026, siis 2023 on see planeeritud 189,8 miljonit, 2024 on 218,2 miljonit ja sealt edasi 251 miljonit. Nii et tegelikult see on planeeritud kasvama. Aga nagu ma ütlesin, riigi eelarvestrateegiat me arutame sügisel ja sellest murest me oleme täiesti teadlikud, et kõrghariduse rahastamisega on probleeme. Kuid nii nagu ka Riigikontrolli aruanded ütlevad, see, millest on kõrghariduse rahastamise probleemid tekkinud, oli kõrgharidusreform, mida teie vedasite, ehk tasuta kõrgharidus.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Kahjuks te ei suutnud positiivselt üllatada oma vastusega. Neli küsimust ja vastuseks viis minutit, millest pool kulus küsimuse ettelugemiseks. See väljendab minu arvates ka praeguse valitsuse ja teie suhtumist selle probleemi lahendamisesse. Ja see jutt, et sügisel riigi eelarvestrateegia arutelu käigus valitsus arutab ja enne ei ole kuidagi võimalik langetada otsust ja ei ole võimalik lepinguid sõlmida, ei ole päris adekvaatne vastus. Miks valitsus ei soovi – ma rõhutan: ei soovi – käituda analoogselt sellega, nagu te käitusite riigikaitsekulutustega, mille korral te langetasite poliitilise otsuse kabinetis ja tunduvalt suuremas summas, kui me praegu räägime, et lahendada oluline probleem? Samamoodi saaks käituda ka kõrgharidusega, lahendada see ära poliitilisel tasemel, teha otsus ja siis tulla selle juurde juba riigi eelarvestrateegia [arutelu] käigus. Miks te ei taha [teha] analoogiliselt, nii nagu te langetasite otsuse riigikaitsekulutuste puhul? 

Aitäh! Me oleme viimase 30 aasta kõige keerulisemas julgeolekuolukorras ja tõesti ei ole olnud ka vabadus sellise rünnaku all, nagu ta on, ja meie turvalisus täpselt samamoodi. See on tõesti erakordne olukord ja seetõttu me pidime tegema need otsused, mis puudutasid riigikaitset, kiiresti.

Nüüd, kõik teised valdkonnad – olgu see kõrgharidus, sotsiaalvaldkond, tervisevaldkond, haridusvaldkond – tegelikult nõuavad raha, mida me arutamegi riigi eelarvestrateegia käigus. Seal loomulikult see vajadus on väga suur ja väga akuutne, aga ei saa tuua ühtegi valdkonda niimoodi välja, nagu see julgeolekuolukord, mis on hetkel tinginud riigikaitsekulutuste kiirema tegemise.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kas ma sain teie jutust õigesti aru, et kõrghariduse ja selle rahastamisega on kõik korras ja kui mingid puudujäägid on, siis on see eelmise valitsuse viga? Aga ma olen seotud kahe ülikooliga ja ma näen, mis seal toimub. Inimesi koondatakse. Palju halvem on veel see, et noored perspektiivikad teadlased ja õppejõud ise valivad kas erasektori või välismaale sõidu. See on see hind, mida me maksame praegu selle kokkuhoiu eest. Kas te tõesti arvate, et ülikoolid kiusavad valitsust sellega, et ...? Ei arva? No väga hea. (Naerab.)

Aitäh! Ma absoluutselt möönan selle probleemi olemasolu. Tõesti, see rahavajadus on suur. Haridus‑ ja teadusminister on sellest rääkinud. Nii nagu ma ütlesin, kuskil 100 miljonit on puudu, ja neid samme tulebki teha, et seda raha leida. Ma kuidagi ei ütle, et ei, mingit probleemi ei ole. Vastupidi, probleem on väga suur ja sellega tuleb tegeleda. Aga lihtsalt praegu ülikoolide rahastamine, kuniks tõesti riigi eelarvestrateegia saab kokku lepitud, on varasemas mahus, tegelikult nad oluliselt rahas ei kaota selle aasta jooksul, kui neid halduslepinguid ei ole sõlmitud.

Suurem probleem on ju selles, et ülikoolid ei ole omalt poolt nõus võtma neid kohustusi. Halduslepingul on alati kaks poolt. Ühel pool on tõesti see raha, mida on täiendavalt riigilt vaja, aga teisel pool on need kohustused, mida riik palub ülikoolidel teha. Näiteks, ülikoolidele on olnud palve vähendada õppeainete dubleerimist. Meil on päris mitu ülikooli, kes õpetavad sama asja, aga ei õpeta seda võib-olla samal tasemel. See suund on õige, aga seda pole ka tehtud piisavalt kiiresti. Hea näide on õiguse valdkond. Samamoodi näiteks ei ole selles rahvusvahelistumise vallas ülikoolidel kohustust kolmandatest riikidest tulevaid tudengeid tasuta või väikese õppemaksu eest õpetada, ometi seda tehakse. Jällegi, ma ei ütle kuidagi seda, et rahavajadust ülikoolidel või kõrgkoolidel ei ole. Absoluutselt möönan: see, et õppejõudude palgad on väiksemad kui nende palgad, keda nad õpetavad, ei ole normaalne olukord. Ja tõesti, haridus‑ ja teadusminister tegeleb sellega, et seda raha riigi eelarvestrateegias leida.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! On tehtud palju kriitikat selle kohta, et meie kõrgharidus ei ole paljudel juhtudel hästi seotud meie majanduse vajadustega. Ja seda me ju näeme, et paljudes riikides on erarahastuse hulk teadusuuringuteks ja ka kõrgharidusele palju-palju suurem. Küsimus on teile selline, et kas te nõustute selle kriitikaga ja kas siin saaks midagi ära teha, et erasektorit rohkem kaasata.

Aitäh! Ülikoolides on ju alati mitu erinevat taset. Üks on see, et ülikoolid peavad tegelema baasteadusega ja baasteadus on väga palju uudishimul põhinev teadus, uuritaksegi asju uurimise pärast. Seal seda sidet majandusega alati ei saa tekitada, aga sellest võib kasvada midagi suurt ja midagi, mille peale saab ehitada seda innovatsiooni, mis on juba majandusse konkreetselt panustav. Nii et igas vallas minu meelest seda sidet ei saa sellisel kujul kuidagi formaliseerida. Aga sellest on jah räägitud pikalt, et õpetatakse justkui inimesi, keda tööturg nii palju ei vaja, ja et need asjad peaksid käima rohkem koostöös. Meil on valitsuse juures toimiv teadus‑ ja arendusnõukogu, mis koosneb ettevõtetest, ülikoolide esindajatest ja valitsuse esindajatest, ja seal on pidevalt juttu sellest, kuidas neid asju omavahel paremini seostada, et tööturu vajadused [oleksid vastavuses] sellega, mida ülikoolid õpetavad. Seal on erinevaid mõtteid. Eks neid mõtteid veel koondatakse, aga lõpuni seda siduda tööturu vajadustega ei saa, sest see baasteadus, mida ülikoolid teevad, on ka väga oluline.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud peaminister! See on muidugi kelmikas poliitiline kultuur, et praegune minister alati süüdistab eelmist ministrit ja eelmine valitsus süüdistab praegust. Aga ikkagi ma tahaks aru saada, mis on see perspektiiv, mida te joonistate meile. Kui te lükkate nii olulise küsimuse sügisesse, kas see tähendab, et sügisel tuleb ka reaalne olukorra lahendus? Kas siis need 100 miljonit tulevadki sügisel või sügisel me kuuleme uuesti seda retoorikat, et me kõik saame aru probleemist, aga lahendust kahjuks ei paista?

Aitäh! Kõigepealt ma lihtsalt juhin tähelepanu teie küsimuse algusele. Kui arupärimises on küsimus, et riik ei ole aastatel 2017–2020 täitnud kohustust suurendada ülikoolide rahastust inflatsiooniga ühes tempos, siis ma tõesti ei saa omaks võtta seda süüdistust, kui ma ei ole olnud valitsuses, eks ole, ei 2017., 2018., 2019. ega 2020. aastal. Siis olite teie valitsuses. Seetõttu ma pidin selle osunduse tegema.

Nüüd, mis puudutab teie küsimust, siis loomulikult, riigieelarve arutelud, riigi eelarvestrateegia arutelud on kompromiss ja arutelu kõikide valdkondade vahel. Kõikides valdkondades on raha puudu ja kõike ei jõua teha. Ühesõnaga, alati kui sa teed midagi, jääb kuskilt puudu, ja lõpuks ongi vaidlused, kus selgub see tõde. Kas ma saan teile praegu anda lubaduse, et see 100 miljonit tuleb? Ei, ma ei saa seda lubadust anda, sellepärast et see kokkulepe [sõlmitakse alles] riigi eelarvestrateegia arutelu tulemusena.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud peaminister! Kui palju teie arvates kasvab see 100 miljoni eurone puudujääk selle tõttu, et valitsus on selle probleemi lahendamise edasi lükanud? Me teame, et tegelikult ju tarbijahinnaindeks ehk inflatsioon on täna palju kõrgem, kui rahastuse kasv on olnud. Kas järgmine aasta peaks eraldama juba 105 miljonit, olete te teinud mingeid arvutusi? Kuidas võrrelda 2021. aastat? Te just hetkel viitasite, 2021. aastal te olite peaminister. Kas 2021–2022 on kõik läinud täpselt vähemalt inflatsiooni tasemel?

Aitäh! 2021. aasta eelarve tegi eelmine valitsus. Meie tegime selle aasta eelarve ja sellega tõuseb tegelikult kõrghariduse rahastamine 160 miljonilt 165 miljoni peale. Ma ei saa teile praegu konkreetselt öelda, kui suur puudujääk tekib, aga ma tahan öelda seda, et me ei tegele mitte ainult selle raha poolega, vaid tegelikult selle teise poolega ka, mis puudutab seda kõrghariduse struktuurset reformi. Ehk haridus‑ ja teadusminister on teinud valitsusele ettepaneku täpsustada rahastamispõhimõtteid kõrgharidusseaduses, sealhulgas näiteks seda, et samal astmel, kõrghariduse astmel, uuesti õppimine muuta tasuliseks. Sa saad üks kord ainult õppida tasuta, riigi raha eest. Teiseks on see, et piirata [õpingute] katkestamise järgselt uuesti tasuta õppima asumise aega ehk kui sa jätad pooleli, siis mingi aeg ei saa sa tasuta uuesti [õppima] minna, et vältida seda pidevat hüppamist ühelt alalt teisele. Ja ka see, et mitte lubada tasuta mitmes kõrgkoolis samaaegselt mitmel õppekaval õppida. Võiks olla üks, mida sa saad riigi poolt. On ka ettepanekud küsida kõrgemat õppeteenustasu kolmandate riikide kodanikelt, samuti pakkuda tasulisi mikrokraade ja täiendõpet – meie mikrokraadid, mida juba pakutakse, on olnud väga populaarsed – ja lubada senisest laiemalt ka osakoormusega õpet täiskasvanud töötavale inimesele. Nii et need on ettepanekud, mida on esitatud lisaks sellele, et raha nagunii peaks juurde tooma. Ega muidugi nendest väikestest sammudest ei tule see 100 miljonit kokku, seda ma kuidagi ei hakka ütlema, aga lihtsalt see ka mingil määral seda rahastamise probleemi aitab leevendada.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister, suur aitäh teile nende vastuste eest! Nagu te ühes oma eelmises vastuses õigesti märkisite, on see probleem kõrghariduse rahastamisega tekkinud juba varem ja on tekkinud tasuta kõrghariduse rahastamise reformiga, millega näiteks keelati osakoormusega õppekavade avamine. Ja nüüd üks probleeme, mis praegu ülikoolidel on, ongi see, et neid on õige vähe lubatud, see tähendab, et eraraha kaasata saab tegelikult hästi vähe. Haridus‑ ja teadusminister on meile ka siin saalis öelnud, et praegu kannatab peamiselt riik, sest riik ei saa neid kohti avada ega saa lõpetajaid, keda riigil oleks vaja töökohtade jaoks. Aga kannatavad ka ülikoolid, kes praegu seda lisaraha kaasata ei saa. Ma küsiksin sellest probleemist lähtuvana, kas tõesti on vaja oodata sügiseni. Sest kui praegu need ülikoolid seda lepingut alla ei kirjuta, siis ka uuest õppeaastast alates neidsamu osakoormusega õppekavu, mis lisaraha tooksid, juurde avada ei saa.

Aitäh! Tegelikult osakoormusega õpet saab ka juba kehtiva süsteemi raames lubada. Ma loen siit – ma ei ole selle valdkonna ekspert –, et selleks ei ole vaja seadusemuudatust ja selleks ei ole vaja samme. Kui ülikoolid on seda meelt, et see tegelikult aitaks leevendada rahastamist, siis ma usun, et neid samme võiks ikkagi astuda. Kui nad ise ka möönavad, et see on üks lahendusi. Kui seda [sammu] ei astuta, siis tuleb küsida, miks, kui see oleks vähemalt osaline leevendus. Aga endiselt ei saa ma anda lubadust enne riigi eelarvestrateegia kokkuleppimist.

Austatud peaminister, aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula.

Aitäh, austatud esimees! Hea valitseja! Kuulan neid vastuseid ja imestan. Selles mõttes, et numbrid on selgeks tehtud. Aga meenutan lihtsalt seda meie arutelu siin, kui me panime kokku käesoleva aasta riigieelarvet. Siis käis kaitseminister Kalle Laanet korduvalt küsimustele vastamas ja eelarve läbirääkimiste käigus kirjeldas meile seda, kuidas 700 miljonit on suurem kui 600 miljonit. Seal taga oli veel mingeid numbreid. Noh, ma ei ole kunagi arvanud, et siin majas või ruumis on inimesi, kes ei tea, et 700 on suurem kui 600.

Praegu käib kõrghariduse puhul täpselt sama jutt. Siin räägitakse absoluutnumbritest, aga seda, et inflatsioon on kordades kõrgem ja raha valdkonnas jääb vähemaks, tundub, et räägitakse rumalatele inimestele. Aga õpetajad, ülikooli töötajad ei ole rumalad inimesed, nad saavad aru, et tegelikult neid vahendeid on vähem ja jääb vähemaks. Ja see on minu meelest asi, kus ei ole põhjust otsida mineviku vigasid. Olgu siis veel kord parandatud: 2017. aasta eelarve suures osas pani kokku Taavi Rõivase valitsus, kui me hakkame ajalooliselt otsima, kes kui palju tollal valitsuses oli ja milliseid otsuseid täpselt tehti. Loomulikult on jäetud midagi tegemata. Aga küsimus on selles, nii nagu te õigesti viitasite, et teatavatel aegadel mingid probleemid summeeruvad, muutuvad aktuaalsemaks ja olulisemaks ja neile meil on vaja lahendusi tuleviku jaoks, mitte otsida minevikust vigu ja nende tegijaid.

Selle kohta, mida ülikoolide rektorid on rääkinud, et on puudu 100 miljonit, te viitasite mitmeid asju, mida saaks teha ja mida haridus‑ ja teadusminister on tegema asunud – muist seadusemuudatustega, osa ettepanekuid aga seadusemuudatusi ei vaja. Need kindlasti on kõik vaja ära teha, aga nagu te ütlesite, sellest loomulikult ei piisa. Nii et ma väga loodan, et valitsus järgnevate kuude jooksul leiab need vajalikud vahendid, nii nagu leiti kaitsevaldkonnas. [Tookord] meile seletati ühte, teist ja kolmandat, kõik said aru, et riigieelarve kontekstis kaitsekulud vähenesid 2,03%‑ni. Õnneks peaminister ja kaitseminister enne eelarve lõplikku vastuvõtmist said aru, et probleem on olemas – ja on väga tõsine –, ja leiti see circa 100 miljonit täiendavaid vahendeid. Ma loodan, et haridusele, õpetajate palkadeks ja kõrgharidusele leitakse need vahendid samamoodi õige pea. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi.

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Ma olen väga murelik selle üle, mis toimub Eesti kõrghariduses. Ja veel murelikum olen ma pärast peaministri vastamist tänasele arupärimisele. Nii nagu ma oma küsimuses ütlesin, kui neljale küsimusele suudab peaminister vastata viie minutiga – ja sealhulgas üle poole ajast läks küsimuste ettelugemisele –, siis see väljendab ka suhtumist, kui oluliseks peaminister peab sellesse valdkonda süvenemist ja kui põhjalikult ta peab vajalikuks Riigikogu liikmete küsimustele vastata.

Aga läheme sisu juurde. Tänane olukord on selline, et ülikoolide rektorid ei ole nõustunud riigiga sõlmima halduslepinguid. See on väga kahetsusväärne olukord ning tekitanud väga palju segadust ja ebakindlust, teadmatust nii riigi kui ka ülikoolide poole pealt. See ei ole jätkusuutlik olukord Eesti kõrghariduses. Ühest küljest on ülikoolid keerulises seisus rahastamise poole pealt, nad ei tea, mida toob tulevik. Sellel aastal saad kasutada ühe kaheteistkümnendiku, aga me teame, mida elukallidus on teinud ühe aasta jooksul, kahe aasta jooksul. Samas, riigi poolt vaadatuna riik ei saa oma kõrgharidustellimust vormistada. Ja nii nagu peaminister kurtis, lepingul on ka teine pool lisaks rahastamisele: millised on kohustused ja millised on ülesanded. Vastastikku ollakse probleemi ees. Ja justkui probleemile ei olegi objektiivset lahendust.

Aga tegelikult on lahendus olemas. Esiteks oli see võimalus riigieelarve menetlemisel eelmise aasta detsembris, 20 miljonit eurot, mis oli muudatusettepanekus. Loomulikult oleks võinud valitsuskoalitsioon ka ise menetluse käigus leida lahenduse mingil teistsugusel kujul, 10 miljonit, 30 miljonit, 40 miljonit. Arutada läbi, mõelda, rääkida läbi ka kõrgkoolide esindajatega, ülikoolide esindajatega ja leida see lahendus. Seda ei soovitud. Rääkida, et detsembris me veel ei teadnud, et probleem on olemas, on ju täiesti utoopia. Koalitsioonil ja valitsusel puudus tahe seda probleemi lahendada.

Teiseks on võimalus praegu [teha] lisaeelarve. Maksutulu laekumine on üle prognooside. Maksutulu laekumine on väga suur, see paarkümmend miljonit, et lahendada see akuutne probleem, on võimalik tuua ka lisaeelarvega siia. Ka see võimalus on olemas.

Kolmas asi, millest ma rääkisin: nii nagu riigikaitsekulutuste puhul teha kabineti poliitiline otsus, kas või selleks aastaks, räägime siis paarikümnest miljonist. Ma usun, et ülikoolid saavad aru ja mõistavad, kui seda pikemat perspektiivi ei suudeta kohe lahendada, et selle juurde tullakse RES‑is. Aga hea tahe valitsuse poolt, et selleks aastaks see raha leitakse täiendavalt, on võimalik. Ei, valitsus ei ole ühtegi sellist võimalust kasutanud.

Ja noh, peaministri vastus à la "ise tegite, ise olite valitsuses" ei ole konstruktiivne. Seda enam, et manipuleeritakse numbritega. 2017. aasta eelarve, nagu me teame, valmistas ette tõepoolest Taavi Rõivase valitsus. Jüri Ratase valitsus astus novembris ametisse ja sai, jah, detsembris hääletada eelarve poolt, aga kogu eeltöö aasta jooksul oli ju eelneva valitsuse tehtud.

Aga ma ei taha peatuda siin sellel ajalool ja hakata samal tasemel vaidlema, kes on rohkem süüdi. Täna tuleb otsida lahendusi tuleviku jaoks. Nii nagu ma ütlesin, need lahendused rahalises mõttes on praegu leitavad ja eluliselt vajalikud.

Ma tahaksin ka paar lauset öelda selle kohta, mis siin mitmel korral on kõlanud, et kogu probleemi põhjus on kõrgharidusreform, mis aastaid tagasi ellu viidi, ehk tasuta kõrgharidus. Sõbrad! Juba see väljend "tasuta kõrgharidus" on ebatäpne. Me oleme kogu aeg rääkinud, Isamaa Erakond on rääkinud tasuta eestikeelsest kõrgharidusest. Rõhutan veel kord kõigile, kes tahavad tsiteerida: tasuta eestikeelne kõrgharidus. Ja see, et riigieelarvest kaetakse võõrkeelset õpet, ei ole reformi eesmärk ja osa olnud, vaid vastupidi, ongi teinud keerulisemaks selle olukorra. Selle tasuta eestikeelse kõrgharidusega loomulikult pidi kaasnema ka riigieelarveline täiendav rahastamine.

Ma palun lisaaega.

Jah, palun! Lisaaeg.

Täiendav riigieelarveline rahastamine oleks olnud terviklik lähenemine reformile. Ühelt poolt tasuta eestikeelne kõrgharidus ja teiselt poolt täiendav riigieelarveline rahastamine.

Ja rääkida täna, et kui seda reformi ei oleks ellu viidud, siis oleks ülikoolide rahastamise probleem lahendatud. No ei ole! Kes veidigi ülikoolidega suhtleb, saab aru, et ka ülikoolid on konkurentsiolukorras. Tuleb vaadata meie naaberriikide poole. Aga mida teevad naaberriigid? Naaberriigid pakuvad väga paljudel erialadel Euroopa Liidu liikmesriikidest pärit üliõpilastele tasuta kõrgharidust. Kui ikkagi näiteks Sibeliuse akadeemias on tasuta õpe, aga meie muusika‑ ja teatriakadeemia pakub tasulist õpet, siis me seame oma ülikoolid raskemasse seisu ja tekitame olukorra, kus võib-olla ka Eesti üliõpilased lähevad hoopis üle lahe Soome õppima. Ei ole tasuta eestikeelse kõrghariduse reform see argument ja põhjus, miks praegu ülikoolid on keerulises rahalises olukorras, vaid see, et Eesti riik ei ole täitnud oma kohustusi.

Kui on olemas poliitiline tahe, siis on võimalik see lahendada. Nii nagu ma ütlesin, maksutulu laekumine on väga hea, ja kui kõrgharidus on prioriteet, siis jooksval aastal see paarkümmend miljonit on kindlasti võimalik leida kas lisaeelarvega, poliitilise otsusena või mis tahes muul kujul, mis on ka kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega. Ma väga loodan, et valitsus võtab selles küsimuses jalad kõhu alt välja, lõpetab süüdlaste otsimise ja hakkab konstruktiivseid lahendusi otsima. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mihhail Lotmani.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Ma leidsin küll peaministri vastustest ka positiivset – mitte verbaalses, vaid rohkem kehakeeles –, kui te nõustusite sellega, et probleem on tõsine ja rektorid ei kiusa. Aga kui me vaatame seda olukorda Eesti kõrghariduse maastikul tervenisti, siis näeme, et ühelt poolt Eesti kõrgharidus on väga tubli ja Eesti teadlaskond on väga tubli. Aga kui me vaatame nüüd nende vanusegruppi, siis me näeme, et see on suurel määral vanema generatsiooni teene. Noortele senised töökohad ei ole enam atraktiivsed. On küll mõned väga tublid noored, kes tulevad kas või missioonitundest, aga see ei ole riigi poliitika seisukohalt jätkusuutlik.

Ma ei ole asjatundja rahalistes asjades ja ma ei hakka teesklema, et ma tean, kust seda raha tuleb võtta. Selle jaoks meil fraktsioonis on näiteks fraktsiooni esimees. Jah, need võimalused on olemas. Aga ma tahan teile südame peale panna seda. Te ütlesite, et riigikaitse on praegu erakorralises olukorras. Ja seal oli terve nimekiri valdkondi, mis võivad praegu kannatada. Ma palun väga, austatud peaminister, vaadake üle oma prioriteedid! Kaotused Eesti kõrghariduses on väga valusad ja see on väga pikaajaline protsess, kuidas me peame pärast oma haavu lakkuma. Mul on hea meel, et te saate aru, et see ei ole rektorite kius ja see ei ole ka professorite [kius]. See ei ole ka õppejõudude kius. Aga me peame [parandama], ja see on riigi kohustus kuidagi parandada seda tasakaalu professorite ja teadlaste jõupingutuste ja nende tasude vahel. On ka terve rida teisi küsimusi, mida kahjuks teistmoodi kui rahaliste vahenditega ei saa lahendada, ja see on valitsuse kohustus. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head rahvasaadikud ja kõik, kes jälgivad seda murelikku debatti! Ma jagan kõikide teie muret ja vaatan sama lootusrikkalt sügise poole. Aga minu olukord on võib-olla kahetine. Ühelt poolt olen kõrghariduse toetusrühma esimees ja tänan kõiki, kes Riigikogus on oma osaluse selles töögrupis kinnitanud ja kellega koos me ühises võitluses kõrghariduse parema tuleviku eest sammume. Samal ajal olen ma loomulikult peaministripartei rahvasaadik ja keerulises olukorras. Sest kui ma oleksin opositsioonis, no küll ma siis ka lajataks, küll ma siis oskaks öelda, mida kõike on puudu ja mida kõike oleks vaja teha. Aga samas on mul ka hea võimalus selle tõttu, et mul on olnud rohkem võimalusi haridus- ja teadusministriga rääkida, ja ma võin teile kinnitada: olukord ei ole nii lootusetu, kui see teile võib-olla tundub. Ma arvan, et sügis toob meile need lootusrikkad sõnumid, mida me oleme oodanud, aga enne seda võib-olla tuleb tõepoolest ära teha ka oma kodutöö ja mõelda, kas see saab olla ainult riigi rahastus või on ka, nagu koalitsioonileppes on kokku lepitud, eraraha kaasamise võimalused need, millele peame mõtlema. Ja see ei pea olema tingimata ainult tudengi tasku, vaid see võib olla samamoodi, nagu tulevad positiivsed uudised teaduse rahastamisest, et erasektor võib ka siin oma õla alla panna. Just praegu, samal ajal, kui me siin arutame, on Riigikogu mõnedes teistes kabinettides just nimelt erasektori esindajatega arutelud, mida nemad saaksid teha, kui riik oma kohustusi täidaks.

Aga põhjus, miks ma õieti sõna võtsin, on see, et ma tahaksin tõepoolest kuidagi nagu ära õiendada selle mure, mis tuleb meie partneritelt siin selles ühises töögrupis. Ma ei ole kunagi tahtnud Isamaa saadikutega vaielda selle üle, kes on süüdi, aga võib-olla oleks siiski kasulik vaadata seda brošüüri, mis me välja andsime, "Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused", sest siin on just riigikontrolör Janar Holm väga ilusasti öelnud, mis oli selle tasuta kõrghariduse reformi niisugune olemus, mida Isamaa oma valitsuse ajal ja oma initsiatiivil tegi. Nimelt ta ütleb seda, et reformiga võttis riik vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest otsustavalt endale. Ja ta ütleb ka nii: "Ilmselt on loogiline eeldada, et kui keegi endale vabatahtlikult vastutuse võtab, siis ta vastutab ka tegelikkuses ehk tasulise eestikeelse kõrghariduse keelamise tingimustes on oluline analüüsida kõrgharidusõppe riikliku rahastamismahu suurust." Nimelt, siin ei ole midagi pahatahtlikku, vaid küsimus on lihtsalt selles, et väga-väga olulise sammu puhul anda tudengitele võimalus tasuta õppida jäeti kogu koorem riigi õlule. Ja võib-olla mitte ainult, et jäeti see koorem, vaid siin on olemas ka väga oluline seadusepügal, mis keelab kõrgkoolidel oma tulusid suurendada.

See on see probleem, et tulude kasvatamine saab toimuda ainult ingliskeelse õppekava või osakoormusega õppekavade või nende tudengite saamata jäänud punktide arvel, mida nad ise kinni maksavad. Ja palun, armsad rahvasaadikud, katsuge aru saada – ingliskeelne õpe tõesti kohati on tulnud meie väga-väga toreda ideaaliga –, tasuta kõrgharidus, eestikeelne tasuta kõrgharidus on kõige enam löönud ukse lahti ingliskeelsele kõrgharidusele. Mina ei pea ingliskeelset haridust probleemiks. Ma pean seda probleemiks ainult nendes kohtades, kus seda tehakse ainult raha pärast, kus meil tegelikult ei ole pakkuda head kvaliteeti või kus meil ei ole lootust saada neid inimesi oma tööturule või meil ei ole selliseid õppekavu, kus me oleksimegi tegelikult, ütleme, parimad maailmas. Nagu näiteks on minu kolleegi Mihhail Lotmani õppekava semiootikas, mis tegelikult mitte sellepärast ingliskeelset õppekava ei paku, et me tahaksime raha saada ...

Palun paar lisaminutit.

Palun, kolm minutit!

... vaid me oleme avanud selle õppekava sellepärast, et see on maailmas parim ja me saame siin kasvatada tudengeid, kes nagu saadikud, nagu kultuurisaadikud lähevad üle maailma ja räägivad sellest, kui vägev asi oli Tartu-Moskva koolkond või kui head tööd teevad tänased semiootikud. Ja minu oma õppekava, ingliskeelne õppekava filosoofias, mille me kunagi avasime magistriõppes, on samamoodi rahvusvaheliselt väga kõrgel teaduslikul tasemel. See annab meile võimaluse ka kogu maailmast siia tuua tudengeid, et nad läheksid üle maailma ja räägiksid: vau, milline maa on see Eesti. Nii et ma ei pea ingliskeelset õpet probleemiks, aga ma pean probleemiks, kui need inimesed, kes on teinud tasuta kõrghariduse ja keelanud võtta selle eest õppurite raha, isegi kui nad ise tahavad maksta, hakkavad süüdistama ülikoole ingliskeelses õppes.

Aga kõige selle tulemusena – võtan kokku, see on nüüd välja öeldud – ma tahaksin, et me läheksime ühiselt edasi. Ma arvan, et ka valitsus saab sellest aru, et kõrgharidusest sõltub Eesti tulevik. Ma arvan, et nad on valmis selle lisaraha leidma. Ma arvan, et ka erasektor on valmis selle lisaraha leidma. Olukord lihtsalt täna on väga keeruline. Ma tõesti ei julge – isegi kui ma oleksin praegu opositsioonis – niimoodi rusikaga lauale lüüa ja öelda, et andke see raha kõrgharidusele, kui Eesti seisab väga tõsises rahvusvahelises julgeolekuolukorras. Aga lootuses, et sügis toob meile võimaluse see raha anda, olen ma optimistlik. Koos edasi! Aitäh teile ja, ülikoolid, pidage vastu!

Ma saan aru, et siin on nüüd kõigepealt vasturepliik. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! See on pigem pooltrepliik. Ma tänan – mitte minu nime mainimise eest, vaid  semiootika ja selle programmi esiletõstmise eest. Aga ma tahan siin õiendada ära ühe asja. Tartu ingliskeelne semiootika magistriprogramm ei ole eestikeelse magistriprogrammi asemel, nad on paralleelsed. Muidugi ma tahan öelda, et paljud Eesti tudengid ka käivad nendes ingliskeelsetes loengutes ja võtavad osa seminaridest ja see on kindlasti neile kasulik. Aga ma rõhutan veel kord: mitte eestikeelse hariduse hinnaga.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa.

Austatud Riigikogu! Need on väga ohtlikud arengud. Ülikoolid on teatanud, et nemad halduslepinguid riigiga ei allkirjasta. Ka rakenduskõrgkoolide rahastuses on selg vastu seina ja siis sellises allakirjutamata [lepingute] olukorras lükkab HTM kogu probleemi sügisesse. Korraks tundub, [et asi on] justkui poliitiliselt lahendatud, aga siiski absoluutselt mitte. Probleem süveneb, varastab ära ka kindlustunde pikemas ajas ja just selles valdkonnas, mis on meie riigi jaoks peamine investeering – rahva haridus. Samal ajal peaminister on reformierakondlane, rahandusminister on reformierakondlane, haridus‑ ja teadusminister on reformierakondlane ja ka Riigikogu tasemel tekitatud kõrghariduse toetusrühma eesotsas on reformierakondlane. Kui HTM‑i minister ütleb, et see on prioriteet, aga tema erakonnakaaslased lükkavad prioriteedi sügisesse, ju siis pole ka prioriteet. Kui on poliitilist tahet, siis tuleb tuua veel kevadel Riigikogu ette lisaeelarve ja proovida seda küsimust lahendada.

Aga kui minna kaugemale, siis tekib küsimus, kes peab olema kodanikele seaduste, lepingute, kokkulepete täitmise esmane eeskuju. Esmalt riik ise, tähendab võimu esindavad institutsioonid. Kuidas siis suhtuda sellesse, kui riik ei täida endale võetud kohustusi? Just see juhtus ülikoolide halduslepingutega. Kui lugeda lihtsalt uudiseid, et nad ei kirjuta alla, siis tekib justkui küsimus, et miks. Aga kui vaadata seda ajalugu ja vaadata protokollidest, millest on ülikoolid rääkinud kultuurikomisjoni tasemel, millest on rääkinud teaduste akadeemia esindajad, siis ma mõistan, miks ülikoolid on muutunud nõudlikumaks. Õigustatult, sest neid on petetud. Nii et me loodame, et ikkagi need sõnad, mida peaminister siin kasutas, et lootust ei anna või lubada ei saa, ikkagi muutuvad ajas ja annavad meile positiivseid uudiseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Aivar Koka.

Austatud peaminister! Hea juhataja! Head kolleegid! Ma tulin siia ette sellepärast, et kuulasin, kuidas kõrghariduse toetusrühma esinaine siin esines. Ja mul tekkis küsimus.

Eesti riik peaks olema uhke selle üle, et ta selle sajandi teise kümnendi alguses tegi tasuta eestikeelse kõrghariduse. Ma soovitan lugeda, kuidas üks Saksa [poliitik] ja piirkonna juht Eestis käis ja ütles, et tema elutöö oli see, et saada tasuta kõrgharidus. Meie tänane president on selgelt öelnud, et tema ideaaliks on tark rahvas. Kas tõesti me püüame jõuda olukorda, kus kõik, kes on suutelised, võimelised ja soovivad saada kõrgharidust, ei saa seda, sest nende vanemate rahakott seda ei luba? Mina olen küll uhke ja pean tunnistama, et kui ma poliitikasse tulin ja Isamaa Erakonnaga ühinesin, oli üks põhjus selles, et tollastel Riigikogu valimistel oli erakond nõus panema üheks kolmest lipule kirjutatud lausest "Tasuta kõrgharidus".

Ma usun, et kõik, kellel on kodus lapsi olnud rohkem kui üks, kes on kõrgharidust püüelnud, teavad, mida tähendab kõrgkoolis käiv laps, kui sa ei ole Tallinna ega Tartu inimene ja su laps ei lähe just selles linnas kõrgkooli. Mul on ääretult hea meel, et oli aeg, kus minu kodust viis noort inimest käisid korraga kõrgkoolis. Ükskõik kui tugev ettevõtja või suurepalgaline sa oled, viiele noorele inimesele haridust kinni maksta oleks suhteliselt keeruline. Jah, nendest viiest kaks olid väimehed, aga nad elasid meiega ühes kodus ja mul on selle üle ääretult hea meel.

Eestikeelne kõrgharidus ja ülikoolide rahastus. Ma mäletan eelmise koalitsiooni läbirääkimisi ja mõlema eelarve ajal lisati kõrgharidusele raha. Kui keegi ütleb, et seda raha ei eraldatud, [siis peab ütlema, et] tegelikult eraldati. Ma mäletan ise, mõned patsutused sain mina enda õlale, kuigi selles ei olnud mina üldse süüdi, et raha juurde saadi. Suhtlesime Tallinna Ülikooli õppejõududega. Aga see oli koalitsiooni kokkulepe, see oli meeskonnatöö. Ja täna tulla siia ette ja rääkida sellest, et küll sügisel teeme – teate, ma pean tunnistama, et neid jutte on tihti siin kõnepuldis räägitud, et küll me tulevikus teeme. Me näeme, kuidas kümneid ja kümneid miljoneid visatakse tuulde, lepitakse kokku valitsuskabinetis või valitsuse istungil ilma suure kisa ja kärata ja võib-olla ka ilma erilise aruteluta.

Me räägime täna 10–20 miljonist kõrgharidusele ühel aastal ja järgnevatel aastatel kergest tõusust, et Eestis, kus on väga head õppejõud, anda head eestikeelset kõrgharidust. Ei ole patt see, et meie kõrgkoolid annavad ka inglise keeles kõrgharidust. Tegelikult on see ju väga hea, sest välismaa tudengid tulevad Eestisse ja tihti ...

Palun kolm minutit.

Jaa, palun, kolm minutit!

... jäävad nad ju siiasamma Eestisse, arendades siin Eesti majandust ja andes võimaluse meil paremini viie rikkaima hulka saada.

Vahest tekib see küsimus, et mida me mõtleme ja kuidas me tegutseme. Me näeme täna, et rektorid on väga selgelt selja sirgeks lükanud. Me vaidleme ja kakleme. Ma võin teile rahulikult öelda, et ei lähe poolt aastatki mööda, kui see raha leitakse. See raha leitakse kindlasti kiiremini, nii nagu me oleme näinud seda energiakriisi puhul. Nägime seda ka kütuste aktsiisi langetamise puhul, kui me aprillis viisime eelnõu sisse, septembri alguses veel vaieldi, septembri lõpus tuli eelnõu Riigikokku ja otsus tehti ära. Mäletan, kuidas me rääkisime võrgutasude nullimisest, kui on hinnad kõrged. Vaieldi, aga siis läks ainult kuu aega mööda, kui tehti see otsus ära.

Ma usun ja loodan väga, et tänane koalitsioon leiab [selle raha] väga lihtsalt. Eriti kuna kõik võtmeministrid selles valdkonnas on Reformierakonnast ja uskudes peaministrit, kes kindlasti tahab ka toetada kõrgharidust – ma ei usu, et see kuidagi teistmoodi olla saaks. Kaks‑kolm nädalat tagasi tuldi siia ja räägiti 380 miljonist, et see on kohe kuskil olemas, kuigi pärast selgus, et tegelikult seda raha ei ole, võib‑olla järgmised valitsused leiavad selle raha. Aga see 20 miljonit leitakse ja see sõjakirves maetakse maha.

Ma usun, et Eesti haridus, mis on olnud kogu aeg maailma tipus, jätkub ja meil ei ole vaja muretseda, et mõned õppejõud võib-olla loobuvad, peavad minema kuhugi mujale tööle, et saada natukene paremat palka. Ja meie tudengid ei pea kartma seda, et ühel hetkel emakeeles antav haridus muutub tasuliseks ja näiteks kunstiinimesed peaksid minema kuskile Põhjamaade ülikoolidesse, kus antakse ka välisüliõpilastele tasuta haridust. See on oluline eesti keele ja meele hoidmiseks. Ka meie majanduse arendamiseks on kindlasti oluline tasuta kõrgharidus eesti keeles. Samuti on oluline, et meie õppejõududele võimaldatakse korralik palk, milleks riigieelarvest leitakse vahendid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Viimasel ajal räägitakse ikka süstist. Ja põhiline jutt on koroonavastasest süstist. See ei ole nagu viimasel ajal kusagile jõudnud, kuigi umbes 100 000 inimest on kusagil meie ümber kaitsetud. Aga täna me räägime palju suuremast süstist, 100‑miljonilisest süstist, mis on meil võlgu kõrgkoolidele juba pikka aega. 100‑miljoniline süst. No võib öelda, et kui kaua aega pole saanud süsti ja nüüd 100‑miljoniline teha, siis äkki mõjub see kõrgkoolidele hoopis halvasti. Žirinovski sai kaheksa süsti, muidugi koroonavastast, aga ikka on hapnikuaparaadi all. Või on pääsenud nüüd juba? Aga nali naljaks, asi on üsna tõsine.

Kuu aega tagasi või millalgi sattusin ma Võru Kubjal sellisele kõrghariduse rahastamise debatile, kus ma istusin kolleeg Margit Sutropi kõrval, ja ma nägin, kuidas ta ei tundnud ennast seal kõige paremini. Saal oli õpetatud rahvast täis ja peaministripartei esindajana loomulikult vaadati tema näkku, millal siis süst tuleb. No mitte 100‑miljoniline. Margit seal ikka ütles, et oodake, oodake, vast ikka tuleb. Ma arvan, et ta teab, millal see süst tuleb, aga meile millegipärast ei öelda. Öeldakse, et võib-olla sügisel ja on see 20‑miljoniline või nii edasi.

No kui see kõrghariduse reform oli 2013, Aaviksoo oli minister, ma mäletan, mida siis lubati. Vaesemad poisid ja tütred saavad ka ülikooli. Hakatakse õpetama neid erialasid, mille järele on tööjõuturul vajadus olemas. Ja mis seal veel oli? Seal olid veel mitmed asjad. Aga tegelikult läks hoopis vastupidi. Välistudengite arv on kasvanud vähemalt kolmekordseks ja eestikeelsed õppekavad on vaikselt, aga kindlalt liikunud ingliskeelse suunas. No ülikoolide rahastamise üks moment oli seal ja rõõm oli kuulda, et valitseja ütles, et seda rahastamismudelit hakatakse muutma, see ei saa olla enam tingimuseks, kuidas ülikoole rahastatakse.

Aga mis selle tulemusena on muutunud? Pärast seda, kui Aaviksoo reform vastu võeti, ma Mustamäel bussi oodates sain ühel hetkel aru, miks Mustamäed nimetatakse Mustamäeks. Ma ei olnud enne selle peale mõelnud. Aga küsimus ei ole, kas Mustamäe on Mustamäe või mõni teine mägi on Kollamäe. See pole oluline. Aga paljud kolmandate riikide üliõpilased on senimaani olnud Eesti maksumaksja rahakoti peal. Ja noh, muusikaakadeemia lõpetamisel ma olen käinud mitmel korral, seal on selline mõnus hiinakeelne vidin ja kenad tüdrukud. Ilus! Muidugi ei saa öelda, et teatri- ja muusikaakadeemia on mingi suur [kõrgkool], aga nende mudel, mis on muidugi palju suurem kui Tartu Ülikoolil või Tallinna Tehnikaülikoolil, on siiski silmatorkavalt oluline. Ja kui nüüd vaadata Tartu Ülikooli, mul on sellised andmed – ma arvan, need ei ole päris valed –, et Tartu Ülikoolis on 12% välistudengeid, aga Helsingi Ülikoolis üle lahe on poole vähem. Aga võib-olla targemad inimesed oskavad mulle öelda, kas see on kuidagi Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli ... (Juhataja helistab kella.) Oo, ilus kelluke jälle. Kas see tähendab, et mõni minut veel või?

Hetkel on aeg täis. Kui te soovite lisaaega, siis ...

Jah, paluks küll.

Ma annan lisaaja, aga ma ütlen selle repliigi siia vahele, et siit kõnetoolist ei tohi olla mingit vaenu õhutamist, ma ei saa seda kuidagi heaks kiita.

Vot ei tea jah, kellest jutt oli. Aga kelluke oli küll ilus. ... ja milline on nende edukus ülikoolide edetabelis.

Ja kui rääkida nüüd rahast ja arengukavadest, siis eks lugupeetud valitseja teab väga hästi, et need on kõik ilusasti kirjutatud. Aga kui palju sellest tegelikkusele vastab? Täna riigieelarve kontrolli erikomisjonis rääkisime lairibast. See on e‑riigi piinlikkuse tipp. 69 miljonit on kulutatud esimeses järgus, 37 000 ühendust, aga plaan oli, et juba 2015. aastal oleks pidanud kõigile, kes vajavad, see kohale jõudma. Raha on läinud, aga tulemust ei ole. Läheb veel ja veel, aga keegi ei tea, millal kiire internet jõuab inimesteni, kes seda tegelikult vajavad. Ja tegelikult me ei tea ka seda, kes seda vajavad ja kas nad on ka võimelised oma osa maksma.

Nii et oluline teema. Eileõhtune pöördumine, mida me kõik saime siin [kuulda], olukord põhikooli lõpetamise puhul, eksamite puhul, et nulliga võib rahulikult ellu minna. Kuulge, mis jutt see? Nagu öeldakse, kuul pähe. Aga see ei ole kutse vägivallale. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ... Helle-Moonika Helme, protseduuriline, palun!

Jaa, mul on selline protseduuriline küsimus. Lugupeetud eesistuja! Te tegite Riigikogu liikmele Peeter Ernitsale märkuse, et ta õhutab Riigikogu kõnepuldist vaenu. Esiteks ma tuletan meelde, et Riigikogu liige on oma arvamuses vaba. Ja teiseks, see on väga tõsine süüdistus ja kui te niimoodi ütlesite, siis äkki te tooksite praegu täiesti konkreetsed näited, milles te süüdistate Peeter Ernitsat. Milles see vaenu õhutamine väljendus, et te pidite sellise väga konkreetse ja väga põhimõttelise märkuse tegema?

Põhiseaduse § 12. Sellega lõpetan läbirääkimised. Ma väga vabandan, Mart Helme, aga ma lõpetasin läbirääkimised. Seega on sellele arupärimisele vastatud. Aitäh!

Liigume teise arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Heiki Hepneri, Priit Sibula, Aivar Koka, Urmas Reinsalu, Sven Sesteri ja Mihhail Lotmani 27. jaanuaril 2022 esitatud arupärimine rikkumisest teavitamise seaduse eelnõu kohta. See kannab numbrit 114. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Mihhail Lotmani, et ta arupärimist Eesti avalikkusele tutvustaks.

Austatud esimees! Austatud peaminister! Me praegu arutasime üht väga olulist probleemi, mis puudutas Eesti kõrghariduse rahastamist, ja mul on lausa häbi minna nüüd selle täiesti mittevajaliku, mitteolulise, ja ütlen otse, võrdlemisi häbiväärse probleemi arutamise juurde. Jah, jutt käib sellest eelnõust, mis käsitleb rikkumisest teavitamise seadust. Üldiselt selline seadus on olemas. Kui kuritegu on sooritatud, siis on igal Eesti kodanikul kohustus sellest teavitada. Aga siin on pealkirja ja sisu vahel ebakõla. See koputamise eelnõu on midagi muud.

Mina kui vanem inimene mäletan, et sellised asjad olid okupatsiooni ajal täiesti olemas. Kui perestroika ajal avati Tartu Ülikooli esimese osakonna arhiiv, siis mul oli, ma ütleksin, ebaõnn seal natuke töötada. Ma tegelesin ülikooli õppejõu Villem Ernitsa loominguga. Vastikusega nägin, kui palju seal oli koputamismaterjale. Ma rääkisin siin kõnetoolis siis, kui seda eelnõu esitati, ja siis hea kolleeg Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ütles, et see on demagoogia, et ei saa võrrelda Nõukogude Liitu ja praegust Eesti Vabariiki. Ma ei võrdlegi neid asju, ma võrdlen Eesti Vabariiki, ütleme, Suurbritanniaga, Ameerika Ühendriikidega, kus sellised asjad on sisse viidud ja see on väga oluliselt minu meelest ruineerinud ühiskonna moraali. See, et niinimetatud vilepuhujad on nüüd erilise kaitse all, on selgelt ebaproportsioonaalne sellega, et ei ole mingit kaitset neile, kelle peale nad vilistavad või kelle peale nad puhuvad. See on osa väga laiaulatuslikust kampaaniast, mida paraku näeme just lääne ühiskondades, see on kohtuväliste õiendamiste seadustamine. Selline kampaania oli seotud #MeToo'ga, mis ühelt poolt kaitses ennekõike naisi, aga ka teisi gender'eid, jah, ahistamise eest. Ma ei taha ühtegi head sõna öelda ahistajate kohta või neid kuidagi kaitsta, aga neid süüdistusi ei saanud vaidlustada, nendest ei saa inimene elu lõpuni lahti.

Nii ka siin. See on teine suund, et meie inimestel, kelle peale on koputatud, on see silt küljes, sõltumata sellest, kas koputamine oli õigustatud või mitte. Siin on veel terve rida küsimusi. Näiteks on erandid tehtud arstidele, kuid mitte preestritele ja pastoritele, mitte kaplanitele sõjaväes. See on väga oluline probleem. Sõjaväelasele oli tagatud, et see, mida ta räägib kaplaniga, jääb nende vahele. Aga seda siin ei ole, vastupidi, see on päästik, mis vallandab igasuguseid süüdistusi. Ma väga tahan loota, et seda ei juhtu.

Veel viimane asi. See on nagu Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmine. Kui me vaatame seda Euroopa originaalset direktiivi ... (Juhataja helistab kella.) Kohe ma lõpetan. See on tegelikult palju lahjem. See, mida meie siin menetleme, on palju tõsisem ja palju ohtlikum seaduseelnõu. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et ta arupärimisele vastaks.

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud arupärijad! Vastan siis küsimustele.

Aga enne, kui ma asun küsimuste juurde, tahaksin öelda, et mul on väga hea meel, et väga paljudes küsimustes toimub Eesti õigusruumi arendamine valitsusteüleselt. Õigusruumile vajalikke tegevusi ei jäeta pooleli lihtsalt seetõttu, et need on eelmise või üle-eelmise valitsuse algatatud. Kui tegemist on vajaliku ja Eesti õigusruumis reguleerimata teemaga, siis on järjepidevusel suur väärtus. Seega tahaks ma väga tänada Urmas Reinsalu, keda küll siin ei ole, kes andis ...

Austatud peaminister! Ma pean teie ees vabandama, Riigikogu liikmel võib olla tehniline probleem. Ma palun saalis ka vaikust. Helle-Moonika Helme, see käib eeskätt teie kohta praegu. Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, härra eesistuja! Ma tahaksin juhtida arupärimisele vastaja tähelepanu sellele, et kui ta peab silmas praegu arutlusel olevat eelnõu ja sellega seoses esitatud küsimustele vastamist, siis eelmine valitsus allkirjastas, ministrid allkirjastasid väljatöötamiskavatsuse. Väljatöötamiskavatsuse, mitte eelnõu kui niisuguse. Eelnõu kui niisugune ei ole allkirjastatud eelmise valitsuse ministrite poolt ja praegu opositsioonis viibivad eelmise valitsuse ministrid ei ole oma kooskõlastust andnud sellele konkreetsele eelnõule selles sõnastuses ja kõigi nende punktidega, sealhulgas punktidega paragrahvides, mis on lisandunud Euroopa Liidu poolt Euroopa Komisjoni direktiivile. Nii et paluks vastajal olla faktidega täpne.

Aitäh! Kõiki neid kommentaare saavad Riigikogu liikmed öelda ka läbirääkimiste voorus. Ma tõesti ütlen, et kui teil on tehnilisi [probleeme], siis on protseduurilised küsimused arusaadavad. Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja, lugupeetud Jüri Ratas! Ma vabandan, et ma tõesti siin võib-olla segasin istungit ja rääkisin, aga mul oli väga põhimõtteline teema arutada Helir-Valdor Seederiga. See puudutas konkreetselt eelmise päevakorrapunkti juures minu tõstatatud küsimust, millele te ei vastanud põhimõtteliselt üldse. Kuidas on võimalik, et Riigikogu juhataja esitab Riigikogu liikmele nagu põhimõttelise süüdistuse, et ta peab nagu vaenu‑ või vihakõnet? Ma ütlesin, et palun tooge konkreetsed näited. See paragrahv, mida te ütlesite, ei ole absoluutselt mitte mingisugune näide. Ma ei tea, kuidas me edasi läheme, kui me ei saa enam Riigikogu puldist Riigikogu liikmetena vabalt kõnet pidada, ilma et meid süüdistataks, et me peame mingit vaenu‑ või vihakõnet. See on selle seadusega, mida me praegu ka siin arutame, selle pealekaebamise seadusega, väga tihedalt tegelikult seotud.

Aitäh! Riigikogu liikmel on sõna alati vaba. Palun, peaminister, sõna on teil!

Aitäh! Mul jäi [vastus] küll pooleli, aga minu arvates on põhiseaduse § 12 [liiga] oluline paragrahv, et seda mitte millekski pidada. Aga see oli lihtsalt kõrvalkommentaarina.

Ühesõnaga, tulen tagasi selle juurde, et tänan seda ühte arupärimise ...

Austatud peaminister, ma pean teie ees veel vabandama. Veel on protseduuriline küsimus. Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Jah, aitäh! Kui peaminister arvab, et § 2 põhiseaduses ...

Paragrahv 12.

12, vabandust! ... Peeter Ernits oma sõnavõtus kuidagigi riivas või kuritarvitas, siis palun tooge näiteid. Mida ütles Peeter Ernits niisugust, et ta õhutas viha, rassiviha, inimestevahelist vaenu? Mida? Mida konkreetselt? On teil midagi öelda? Ei ole midagi öelda? Siis ärge öelge!

Aitäh! See § 12 oli ju minu vastus eelmise arupärimise raames. Mul oleks suur palve, et läheme selle arupärimisega nüüd edasi. Aitäh! Ma tänan teid. Palun, peaminister!

Aitäh! Nii, mul on kolmas kord võimalus tänada Urmas Reinsalu kui selle arupärimise algatajat, kes 2019. aastal andis olulise panuse rikkumisest teavitaja kaitse direktiivi väljatöötamisse ning ka sellesse, et siseriikliku õigusloome kujundamisel tõi ta väljatöötamiskavatsust kooskõlastades välja olulised tähelepanekud, mida eelnõu koostamisel peaks täiendavalt kaaluma. Seega, niivõrd olulise teema nimetamine pealekaebamise süsteemiks on võib-olla mingi hetkeline meeltesegadus, sest oma samme päris täpselt ei mäletata. Aga asun vastuste juurde.

Esimene küsimus: "Mis probleeme te sellega kujutlete lahendavat?" Vastus. Justiitsminister Maris Lauri, kelle valdkonda eelnõu koostamine ja menetlemine kuulub, andis teile päev enne selle arupärimise esitamist, eelnõu esimesel lugemisel Riigikogus põhjaliku ülevaate. Seetõttu on minu vastused oluliselt lühemad. Probleem, mida eelnõuga lahendatakse, sai defineeritud 2019. aastal, kui justiitsminister Urmas Reinsalu toetas rikkumisest teavitaja kaitse direktiivi, mille eesmärk oli ja eelnõu järgi endiselt on tagada tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisest teavitaja kaitse. Eelnõu teine eesmärk on ebaseaduslike tegude võimalikult varases staadiumis avastamine, kõrvaldamine ning sellega potentsiaalse kahju minimeerimine. Kolmas eesmärk on luua õigusselgus, kuidas organisatsioon oma sees ning organisatsioonist väljas peab tööalaste rikkumistega tegelema. Selle tulemusena saab organisatsioon kiiremini rikkumisele reageerida ning kahju organisatsioonile ja ühiskonnale on seeläbi väiksem.

Teine küsimus: "Miks valitsus jättis eelnõust välja pealekaebamise süsteemist küll arstisaladuse, kuid mitte pihisaladust?" Vastus. Seadusega ei kohustata vaimulikke pihisaladust rikkuma ning teadasaadud rikkumistest teavitama. Eelnõuga antav kaitse tähendab seda, et inimest ei tohi tööalaselt taga kiusata sellepärast, et ta on rikkumisest nõuetekohaselt teavitanud. Seaduses on ette nähtud mõned erandlikud olukorrad, kus rikkumisest teavitamisel teavitajale kaitset ette nähtud ei ole. Tegemist on olukordadega, kus seaduse tasandil on juba varasemalt sätestatud kutsesaladuse hoidmise kohustus, näiteks advokaadi ja tervishoiutöötaja kutsesaladuse hoidmise kohustus. Samas ei ole põhjust arvata, et eelnõu jõustudes vaimulikud pihisaladuse kohustust enam ei järgiks. Siiski on Riigikogul võimalik kaaluda vastavasisulise erandi lisamist eelnõusse, kui seda peetakse vajalikuks.

Kolmas küsimus: "Palun eraldi vastata, kas eelnõu hõlmab ka kirikuid, kogudusi, ajalehti, lasteaedu, koole, ülikoole, sõjaväeosi, Riigikogu, kohtuid, mittetulundusühinguid ning Kaitseliitu? Palun kirjeldage eraldi, kuidas neis organisatsioonides pealekaebamissüsteem praktikas toimub ja kes on pädevad asutused iga valdkonna organisatsioonide puhul?" Esiteks, ma saan aru, et te kasutate kogu aeg selle eelnõu halvustamiseks seda ühte sõna "pealekaebamissüsteem", aga tegemist on siiski rikkumisest teavitamise süsteemiga. Nüüd vastus. Kuna eelnõu lähtub direktiivist, mida toetas ka arupärimise esitaja, siis on hea teada, mida see direktiiv ütleb. Tsiteerin: "Asutusesiseste teavituskanalite loo­mine tuleks teha kohustuslikuks kõigile 50 või enama töötajaga äriühingutele, olenemata nende tegevuse laa­dist, võttes aluseks nende käibemaksu kogumise kohustuse. [---] Käesoleva direktiiviga ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust julgustada vähem kui 50 töötajaga erasektori juriidilisi isikuid looma asutusesiseseid kanaleid rikkumisest teavitamiseks ja järelmeetmete võtmiseks, sealhulgas sätestades nende kanalite suhtes käesoleva direktiiviga võrreldes vähem üksikasjalikud nõuded, tingimusel et need nõuded tagavad konfidentsiaalsuse ja põhjalikud järelmeetmed." Tsitaadi lõpp. Kinnitan teile, et seaduseelnõu on kooskõlas direktiiviga ning juriidilistel isikutel ja asutustel, kus töötab üle 50 inimese, tuleb asutusesisene teavituskanal luua. Teistele juriidilistele isikutele, kus on vähem kui 50 töötajat, sisemise kanali loomise kohustus ei laiene. See, mis on pädev asutus, sõltub rikkumise sisust, seega ei ole võimalik ainult ühte konkreetset pädevat asutust nimetada. Näiteks tuleohutusega seotud probleemide korral on selleks Päästeamet, kes juba praegu sellega tegeleb ning uusi ülesandeid sellega seoses juurde ei saa. Teatavate rikkumiste korral võib see olla ka järelevalvet tegev asutus, näiteks vanglates on see Justiitsministeerium. Seega ei sõltu see, mis on pädev asutus, mitte sellest, mis valdkonnas ettevõte või asutus tegutseb, vaid sellest, millise konkreetse küsimusega on tegemist.

Neljas küsimus: "Miks valitsus soovib ka parlamendis luua anonüümse pealekaebamissüsteemi koos pealekaebamise võimaldamiseks teabehanke võimalusega? Kes on see isik, kes eelnõu koostamisel Riigikogu nimel oma nõusoleku andis?" Võib-olla arupärijatele tuleb üllatusena, aga seadusi võtab vastu Riigikogu, nii et Riigikogul on lõppsõna ka selle seaduse vastuvõtmisel. Aga tundub, et teil on vaja eelnõuga põhjalikumalt tutvuda, sest see küsimus juba iseenesest sisaldab valeväiteid. Esiteks, eelnõuga ei looda anonüümset pealekaebamissüsteemi. Teiseks, eelnõul puudub seos julgeolekuasutuste seaduse alusel teostatava teabehankega. Kolmandaks, Riigikogu liige ei saa tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitamise korral RTKS‑i alusel kaitset, kuna Riigikogu liige ei kuulu RTKS‑i § 3 kohaselt seaduse isikulisse kohaldamisalasse. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi, läheme nende juurde. Protseduuriline küsimus, Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Mul ei ole protseduuriline küsimus, vaid vasturepliik. Kas ma tohin seda teha?

Ei, meil ei ole sellist võimalust, kodu‑ ja töökorras seda ei ole. Vasturepliigid on läbirääkimiste voorus. Praegu ei ole vasturepliigivõimalust, ma ei saa seda kuidagi anda. Ma tänan teid, sest te ausalt küsisite. Oleks võinud ju ka protseduurilist küsimust esitades teha vasturepliigi, aga te ei teinud seda. Ei ole seda võimalust, tõsiselt. (Hääl saalist.) Jaa, ma saan aru, te ei tahtnud kuritarvitada. Ma tänangi selle eest. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Minu küsimus tuleneb sellest, et olen selle direktiiviga 2019/1937 lähemalt tutvunud ja lugenud teie võitluskaaslase Rait Maruste väga head ülevaadet Postimehes. Miks te iseenesest laiendasite seda direktiivi, mis puudutab seda, et rehepapid ja muud halvad inimesed ei kasutaks Euroopa Liidu vahendeid ja neid seadusi mittesihipäraselt? Miks te laiendasite seda nii suurelt ja kelle otsus see oli, et direktiivi kõvasti laiendada, kõige selle siseriikliku koputamise peale?

Aitäh! Võib-olla on siinkohal kohane see menetluskäik veel korra üle käia. Nimelt, see algatus tuli Euroopa Komisjonilt 2018. aastal ja Eesti kujundas oma seisukoha Riigikogu Euroopa [Liidu] asjade komisjonis. Nimetati seitse põhjust, miks Eesti ei saa seda direktiivi toetada. Seisukohad tõi valitsusse tollane justiitsminister Urmas Reinsalu. 2019. aastaks oli jõutud direktiiviga seisu, kus kõik Eesti probleemid olid lahendatud, ja minister Reinsalu leidis, et uut seisukohta pole vaja kujundada ning Eesti saab nüüd direktiivi toetada. 2020. aastal hääletas justiitsminister Raivo Aeg direktiivi poolt.

Väljatöötamiskavatsuse ja eelnõu koostamise ajal olid sellised sammud, et tõesti, 2020. aasta keskel valmis Justiitsministeeriumis direktiivi väljatöötamise kavatsus. Võib-olla on teil seda huvitav teada, ma ei hakka siin üles lugema kõiki neid ministreid, kes selle väljatöötamiskavatsuse kooskõlastasid, aga ma toon välja teie enda erakonna inimesed. Rahandusminister Martin Helme kooskõlastas väljatöötamiskavatsuse ja soovis, et oleksid kaetud kõik finantsjärelevalve subjektid, mitte üksnes direktiiviga kohustatud, ehk ta soovis selle laiendamist. Lisaks osutas ta sellele, et 20. juulil 2020 jõustus muudatus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses, millega loodi rikkumisest teavitajatele kaitsemehhanism. Eelnõu algataja oli Martin Helme, seda menetleti rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka juhtimisel. Siseminister Mart Helme kooskõlastas väljatöötamiskavatsuse, toetades ühtse horisontaalse regulatsiooni loomist. Eraldi tõstatas ta julgeolekuga seotud asutustes teavitamiskanali loomise vajaduse. Viimane on nimelt iga riigi enda valik vastavalt direktiivile, see ei ole kuidagi direktiivist tulenev, ehk see on laiendamine. Ta osutas sellele, et Euroopa Liidu õigusest tulenevatest rikkumistest teavitamisel on vajalik teavituskanal ja teavitaja kaitse ka juhtudel, kui rikutakse siseriiklikku õigust. Näiteks raha omastamine, hanked. Lisaks soovis ta, et ka väikesed omavalitsused looksid vähemalt ühise sisemise teavitussüsteemi. Ehk oli kolm soovi seda direktiivist laiemalt käsitleda. Samuti leidis ta, et on mõistlik luua teavitamise keskne tehniline lahendus. Samamoodi tervitas välisminister Urmas Reinsalu direktiivist laiemat käsitlust ja soovitas käsitlust, pikalt seda põhjendades, veelgi enam laiendada, täpsemalt anda teavitajale [kaitse] lisaks kuritegudest ja väärtegudest teavitamise puhul ka muudest rikkumistest teavitamise korral, näiteks [kui on] oht rahva tervisele, turvalisusele, keskkonnale. Sealhulgas osutas ta sellele, et kuigi väljatöötamiskavatsuse kohaselt ei peaks teavitaja kaitse üldregulatsioon kohalduma riigi julgeoleku, salastatud teabe ja kriminaalmenetluse puhul, võib siiski ka nendel juhtudel kaitse loomist kaaluda. Ehk jällegi soov laiendamiseks.

Siin on loetletud kõik valdkonnad, mis siin all peaks olema, mida direktiiviga ette ei nähtud, ehk need on kõik soovid laiendada. Praegusel juhul, nagu ma ütlesin, on see algatus valitsusteülene. Olite teie selle algatuse taga, oli Isamaa selle algatuse taga, oli Keskerakond selle algatuse taga. Nüüd, kui meie saime valitsusse, toetame teie tehtud algatusi ja oleme samuti selle taga. Nii et uskumatu üksmeel.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Austatud [pea]minister! Kas te oskate öelda, millist probleemi ikkagi antud juhul lahendatakse? Kuhu ei saa siis tänapäeval inimene kaevata? Meil on õigusrikkumiste või huvide rikkumise puhul olemas prokuratuur, on politsei, on kapo, on Tööinspektsioon, on Finantsinspektsioon, on tarbijakaitse ja nii edasi. Igale poole on võimalik kaebusi esitada. Kuhu ei saa esitada? Miks on vaja seda, mida te selle seadusega ette näete?

Ma seda juba ütlesin, aga kordan veel kord üle. Esiteks on eelnõu eesmärk tagada kaitse, kui tööalaselt on rikkumisest teada antud. Teiseks on eesmärk ebaseaduslike tegude võimalikult varajases staadiumis avastamine ja kõrvaldamine ning sellega potentsiaalse kahju minimeerimine. Kolmandaks on [eesmärk] luua õigusselgus, kuidas organisatsioon oma sees ja organisatsioonist väljas peab tööalaste rikkumistega tegelema. Jällegi, selle tulemusena saab organisatsioon kiiremini rikkumisele reageerida ning kahju ühiskonnale ja organisatsioonile on seeläbi väiksem.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea valitseja! Te ütlesite, et Maris Lauri andis meile põhjaliku ülevaate esimesel lugemisel. Tegelikult see nii ei olnud. Esiteks, ta ei andnud meile põhjalikku ülevaadet, vaid vassis ja valetas. Ta jäi vahele Riigikogu puldist valetamisega, kui ta ütles, et vihakõneseadusega valitsus ei tegele. Ometi on internet täis tema enda sõnu, et vihakõneseadus tuleb, valitsus asub seda kohe välja töötama. Veelgi enam, ja need on tema enda sõnad: vihakõneseadus tuleb koos vanglakaristusega. Minu küsimus ei ole mitte selles, kas ja kuidas või milliste sõnade eest peaks selle valitsuse nägemuse kohaselt kedagi karistama hakkama või vangi panema, vaid selles, miks on teie valitsuses minister, kes valetas Riigikogu puldist.

Aitäh! Mul ei ole praegu neid stenogramme ja ma ei oska öelda, kas ta valetas või ei valetanud. Teie süüdistate alati kõiki valetamises, aga ega siis kõik ei saa ometi valetada.

Põhiseaduse § 12 näeb ette, et vaenamine peaks olema seadusega keelatud. Praegu on see karistusseadustikus, kui ma õigesti mäletan, siis §‑s 152 või §‑s 153, mis keelab vaenamise ainult juhul, kui inimeste elule ja tervisele tekitatakse sellega vigastusi või reaalset kahju. Samas, põhiseadus on palju laiem. Põhiseadus ütleb, et vaenamine on juba olemuslikult keelatud ja tagajärg ei pea olema see, et keegi saab reaalselt haiget. Vaenukõne regulatsiooni algatasime meie, kui Reformierakond oli opositsioonis. Me algatasime sellise eelnõu. Me oleme kogu aeg seisnud selle eest, et ühiskonnas oleks vähem vaenamist ja vähem vaenu õhutamist.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Mina lugesin ka direktiivi suure hoolikusega. Tõepoolest, igasuguseid reklaamlauseid võib öelda. Kui seal on sees "rahapesu" ja "terrorism", siis võivad ka ametnikud hoogu minna. Aga õigel ajal tuleb ka kaineneda. Igal juhul oli direktiivi nõue see, et Euroopa õiguse rikkumise korral [tuleb] teavitada, aga meil on pandud pool juurde, Eesti õigus on ka sinna lisatud. Eesti õiguse alla käib ju väga-väga palju asju. Milleks on vaja lisada pool sellele asjale juurde, kui faktiliselt seda vajadust ei ole? Kõik euronormid, mis meile tulevad, ei ole kuld, seda me oleme ju kõik kogenud, ka teie.

Aitäh! Kõigepealt, vaat see on jah võib-olla eksitus, et ma kuidagi arvasin, et Riigikogu liikmed või poliitikud on oma sõnade taga, sõltumata sellest, kas nad on opositsioonis või koalitsioonis. Teil küll seisukohad tunduvad muutuvat olenevalt sellest, kas te olete parasjagu valitsuses või valitsusest väljas. Tuletan korra veel meelde, et teie enda erakonna esimees kooskõlastas väljatöötamiskavatsuse selle direktiiviga seonduvalt ja soovis, et see oleks laiem, et sinna alla läheksid finantsjärelevalve subjektid, mitte üksnes direktiiviga kohustatud subjektid. Lisaks osutas ta sellele, et ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevalt peaks olema laiem kaitsemehhanism. Nagu ma ütlesin, ka [tollane] siseminister Mart Helme soovis, et see oleks laiem, et julgeolekuga seotud asutustes peaks olema teavitamiskanal, ehk see peaks olema laiem, ja lisaks ta soovis, et ka väikestes omavalitsustes oleks vähemalt ühine teavitussüsteem, mis oli jällegi laiem [käsitlus]. Ammugi oli laiem Urmas Reinsalu käsitlus. Nagu ma ütlesin, tema soovis, et see võiks laieneda ka sellele, kui on oht rahva tervisele, turvalisusele ja keskkonnale. Tõesti, see eelnõu on nii pikalt küpsenud, alates 2018. aastast. Kui teie [erakond] oli valitsuses, nagu ma ette lugesin, siis teie ministrid andsid sinna olulise panuse. Meie jätkame teie tehtud tööd.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja, ma tänan selle meeldiva ajaloolise ülevaate eest. Aga ma pean küll ütlema, et te tõesti eksite. Mingit sihukest üleüldist koosmeelt ei ole. Te mitmel korral viitasite heale armsale kolleegile Urmas Reinsalule, kes mitmel puhul panustas sellesse eelnõusse või õigemini küll direktiivi, ja Raivo Aeg ka. Aga vaadake, ühest eelnõust või ideest saab poliitiline dokument ja eelnõu siis, kui see esitatakse parlamendile ja parlament selle menetluse käigus oma poliitilist tahet avaldab. Mina ei ole valitsuses olnud. Te ütlete, ma ei tea, et hakkame ajalugu vaatama ja et mina peaks kõiki neid asju kuidagi toetama. Alles eelmises punktis, mida me menetlesime, Margit Sutrop rääkis ka hoopis muud juttu kui teie ja Liina Kersna. Inimestel ongi erinevad seisukohad, isegi kui nad kuuluvad ühte erakonda. Mõned, parlamendi seisukohast vaadates, vaatavad omast punktist lähtuvalt ja teised valitsuses jälle omast. (Juhataja helistab kella.) Kas te olete nõus, et teie valitsuse ajal toodi see eelnõu parlamenti ja Maris Lauri esindab neid seisukohti, mis seal on?

Jaa, aitäh! Kuulasin väga tähelepanelikult, kuidas te selle nüüd kokku seote: see, et Urmas Reinsalu on kogu seda asja vedanud, nüüd, kui ta on Riigikogu liige, enam ei loe. (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) Ei, siin on ka väljatöötamiskavatsus ja soov laiemat käsitlust [pakkuda]. Ma võib-olla rõhutan üle: olen absoluutselt teiega nõus, et parlament avaldab oma poliitilist toetust siis, kui see eelnõuks saab. See võimalus teil on, sest see eelnõu on praegu parlamendis. Parlament arutab seda komisjonides, teeb oma ettepanekuid ja muudab seda, siis hääletab selle üle. See võimalus täiesti on. Nii et jah, erinevad valitsused on seda eelnõu välja töötanud, lõpuks on ta jõudnud siia Riigikokku ja lõplikku tahet avaldavad ikkagi Riigikogu liikmed, parlament.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! See on nii tüüpiline, see "aga teie tegite, aga tegelikult teie tegite, teie olete ise süüdi, mis te õiendate praegu siin". See on ju lasteaed, mida te praegu esindate seal, see ei ole ju peaminister, kes niimoodi esineb. Miks Martin Helme pani sinna need laiendused? Teie erakonna juhtimise ajal (Kaja Kallas naerab.) Eestis toimunud massiline rahapesu, ajaloo kõige suurem rahapesu, mille eest teie ministrid ei vastuta tänase päevani – see oli see põhjus. Te võite ju nüüd naerda, aga te naerate iseenda üle antud juhul, andke endale sellest ka aru. Minu küsimus on: miks te seda varianti, mille te meile olete lauale pannud ja mis haiseb halvasti, omistate meile? Meie ei ole seda varianti kooskõlastanud, meie ei ole selle variandi parlamenti toojad. Selle variandi vastu, mille teie olete praegu parlamenti toonud, me protestime. Kas see on teile arusaadav? Palun vastake jah või ei!

Aitäh! Kas teile endale ei tundu imelik, et te heidate mulle ette ... (Mart Helme kommenteerib kohalt.) Kui te röögite kogu aeg (Juhataja helistab kella.) vahele, kui ma hakkan teile vastama ... (Mart Helme kommenteerib kohalt.) Härra Helme, kui te röögite samal ...

Austatud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Mul on palve (Mart Helme kommenteerib kohalt.), võtame nüüd mõlemalt poolt natukene tooni maha. Riigikogu liige küsis, peaminister vastab. Palun, austatud peaminister!

Jah, ei ole võimalik vastata, kui te samal ajal röögite mu [vastusele] peale. (Mart Helme kommenteerib kohalt.)

Kas me saame siin saalis nüüd rahu ja vaikust, et me saaksime vastamisega edasi minna? (Mart Helme kommenteerib kohalt.) Ma palun saalis vaikust! (Mart Helme kommenteerib kohalt.) Austatud peaminister, palun!

Kas ma nüüd võin vastata või te kavatsete ikka minu vastusele peale röökida?

Võtan juhataja vaheaja kolm minutit.

Et Mart Helme saaks lahkuda saalist.

V a h e a e g

Head ametikaaslased! Juhataja vaheaeg on lõppenud. Me oleme arupärimiste juures, on küsimused-vastused. Küsimus on esitatud. Peaminister, teil on nüüd aeg vastata. Palun!

Aitäh! Vastan Mart Helmele, kes on küll saalist lahkunud, aga siiski vastan. See eelnõu on praegu parlamendile esitatud ja parlament saab oma otsuse kujundada. Kui see eelnõu ei meeldi, siis saab teha muudatusettepanekuid, saab neid hääletada, saab selle eelnõu vastu võtta või mitte vastu võtta. See on täiesti parlamendi valik. Ma tahtsin ikkagi stenogrammi huvides ära öelda, et tehes etteheiteid mulle, käitus härra ise vastupidiselt. Ehk siis: käige minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea valitseja! See võiks olla koomiline, et te näitate siin näpuga meie peale, aga tegelikult on see lausa hale. Nagu te ise ette lugesite, meie tahtsime lisada sinna rahapesu- ja julgeolekuküsimused, aga kogu see jälkus, kogu see pealekaebamisühiskonna loomine on ju teie vaimusünnitis. Teie valitsus püüab seda meile peale suruda. Ma vaatasin muuseas presidendi kantselei koosseisu. Teie eelnõus on ju kirjas, et ka põhiseaduslikud institutsioonid peavad peale kaebama. Seal töötab umbes 60 inimest. Palun kirjeldage mulle, kuidas nüüd meie väga auväärne ja austatud president hakkab teie nägemuses peale kaebama.

Aitäh! Põhiseaduslikud institutsioonid, nagu ka Riigikogu liikmed, ei lähe ju ühegi sellise eelnõu alla. Ma ei ole selle eelnõu detailidega kursis, ma loogiliselt järeldan, et see nii on. Aga see, millele ma viitasin ja millele te ka ise oma küsimuses viitasite, on see, et teie ministrid soovisid eelnõu skoopi või ulatust laiendada. See tõesti vastab tõele, et nad mitte ainult ei olnud nõus sellega, et see on hea mõte, vaid [arvasid], et see peaks laienema ka rohkematele subjektidele, kui selles direktiivis oli. See oli see pool.

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Siin head kolleegid on korduvalt, taas ja taas pidanud tähelepanu suunama sellele, et peaminister ei vasta küsimustele, vaid süüdistab hoopistükkis teisi valitsusi, teisi isikuid, eelmist [valitsust] loomulikult. Ma palun veel kord: tehke peaministrile märkus, et ta on siin selleks, et ikkagi vastata küsimustele sisuliselt, mitte selleks, et lihtsalt suvalist loba suust välja ajada.

Aitäh! Vastab tõele, et Riigikogu liikmed hetkel on siin selleks, et küsida valitsuse liikmetelt, konkreetselt peaministrilt. Peaminister on siin hetkel selleks, et vastata. See, kui hästi küsitakse ja kui hästi vastatakse, ei ole juhataja otsustada. Aga ma usun, et me kõik püüame, et saaks ikka paremini. Liigume edasi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! (Juhataja helistab kella.) Lugupeetud Kaja Kallas! Te vastasite Moonika Helme küsimusele Maris Lauri valetamise kohta, et te ei oska midagi öelda, kuna te ei ole stenogrammi lugenud. Nüüd ongi mul küsimus, et juhul kui te stenogrammi loete ja näete, et Maris Lauri on valetanud, siis milline on teie käitumine pärast seda Maris Lauri suhtes, kui selgub, et ka teie hinnangul ta on valetanud. Ma mäletan väga selgelt, mismoodi kogu Reformierakond oli tagajalgadel ja nõudis meie ministri lahkumist. Ma pean silmas Kert Kingot, kelle süülisuse kohta ma mingisugust hinnangut hetkel andma ei hakka. Tahaksin teada, mis ootab ees Maris Laurit, kui selgub, et ta on valetanud. Kas ta jätkab ministrina või mitte?

Aitäh! Seda ütles minu mäletamist mööda rahandusminister Martin Helme, et valetamisel poliitikas absoluutselt mingit kohta ei ole, ja selle tulemusena ju te ise vabastasite minister Kert Kingo ametist. See ei olnud isegi umbusaldusavaldus.

Aivar Kokk, palun! Vabandust! Vabandust, Aivar Kokk! Siin on protseduurilisi küsimusi. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Meie töö‑ ja kodukord näeb ette järgmised protseduurid. On olemas arupärimised, mis semiootilise tõlgenduse järgi eeldavad seda, et Riigikogu liige soovib midagi teada saada. See on täiesti arusaadav. Riigikogu liige esitab küsimusi. Edasi on minu arusaamist mööda – ka teie ise kogu aeg seda rõhutate – arupärimisele vastamine. See tähendab, et kui esitatakse küsimus, siis sellele küsimusele vastatakse. Ma olen siin saalis pidevalt kuulnud seda juttu, mida istungi juhataja ütleb, et küsija küsib ja vastaja vastab, eks ju. See loogika kehtib põhimõtteliselt kuskil kõrtsitubades, ma arvan, kus võib igasugust suvalist juttu ajada, aga siin parlamendis on ju teema natukene teine. Riigikogu liige soovib saada [vastust] riigi juhtimisega seotud küsimustele. See tähendab, et kõrtsimöla ei ole mõtet siin ajada, vaid siin tuleb vastata konkreetselt ikkagi Riigikogu liikme küsimusele, mis on esitatud.

Konkreetne näide on praegu ka minu küsimus. Ma küsisin, millised meetmed võetakse kasutusele siis, kui selgub ka peaministrile, et Maris Lauri on valetanud. (Juhataja helistab kella.) Mina ootaksin vastust sellele konkreetsele küsimusele, mitte aga mingisugusele jutule mingist aiaaugust, kui öeldakse, et te ise lasite ta lahti. Mina soovin teada, mis järgneb sellele valetamisele. Siin peaks olema ikkagi arupärimisele vastajal konkreetne suunis, mida ta küsimusele vastab, sest vastasel juhul kaotab selline formaat nagu arupärimine absoluutselt igasuguse mõtte.

Hea juhataja! Ma ei tahaks, et te ütleksite enam sellist lauset, et küsija küsib ja vastaja vastab. Ei, siin on natukene teine formaat. Siin on Riigikogu, siin on tegemist riigile oluliste küsimuste arutamisega ja siin peab olema konkreetne vastus. Ütlen, et me peame väljuma sellest nii-öelda suvalisest mallist, kus aetakse mingisuguseid mullikesi sealt puldist. Kui on küsimus, peab olema konkreetne vastus. Öelge palun, kas te olete minuga nõus või ei ole.

Aitäh! Ma olen sellega nõus, et küsija küsib ja vastaja vastab. Te teate, härra Grünthal, väga hästi, see tuleneb meie kodu‑ ja töökorra seadusest, et juhataja ei sekku küsimuste ja vastuste sisusse, sellesse, kui head, kui kvaliteetsed ja kui konkreetsed need vastused või küsimused on. Sellega ma olen igal juhul nõus, et alati saab küsimusi veel paremini formuleerida ja alati saab veel täpsemalt vastata. Saab paremini kindlasti.

Austatud peaminister, ma arvan, et teil on õige hetkel vist Vabariigi Valitsuse looži minna, sest siin läheb natuke kauem nende protseduuriliste küsimustega. Te võite loomulikult olla Riigikogu kõnetoolis, aga saate ilusti ka sinna minna. Protseduuriline küsimus, Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tegelikult ei taha üldse pikalt teha ega kaua oma küsimust formuleerida. Meie valitseja oleks võinud seal puldis ikka ilusti edasi olla. Aga tulen tagasi selle juurde, mida te ütlesite, et teie ei sekku, et küsija küsib nii, nagu tema küsib, ja vastaja vastab nii, nagu tema vastab, teie ei sekku. Aga miks te sekkusite hea kolleegi Peeter Ernitsa sõnavõtu puhul? Miks te toimite valikuliselt?

Aitäh! Ei, ma sisu puhul kindlasti valikuliselt ei toimi. Kui oli vaheaeg, ma Peeter Ernitsale põhjendasin, ja nii on. Aga kui me räägime sisust, siis ma arvan, et juhataja kindlasti ei ütle, kas on piisavalt vastatud, kas on vastatud õige või vale nurga alt. See on alati vastaja ülesanne ja see, mida ütleb küsija selle peale ja mida küsib, on küsija roll arupärimiste vormis. Nii see on. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan! Ma olen teie vastusega minu küsimusele osaliselt nõus. Küsija küsib, mida ta küsib, ja vastaja vastab, mida ta vastab. Aga selle lähenemisega, hea Jüri, kui me anname vastajale lihtsalt täiesti suvalise võimaluse rääkida siin puldis ükskõik mida, kas või Breemeni linna moosekantide muinasjuttu, ükskõik millisele küsimusele [vastates], kaotab ju see formaat arupärimise mõttes absoluutse asjalikkuse. Üldse, mis mõtet meil siis siin istuda on? Küsimus on ikkagi praegu selles, et Riigikogu juhatusel peaks olema kindel veendumus, et ka vastus peab olema seotud küsimusega. Te praegu avate ju Pandora laeka: ükskõik mis asja me küsime, vastaja võtab ette mingisuguse, ma ei tea, muinasjuturaamatu. Ma tean, et teile kolme karu muinasjutt eriti vastamise puhul ei meeldi, ja ma jätan selle kohta küsimata, eks ju, ma lähtun praegu Breemeni linna moosekantide muinasjutust. Lubamine sellisel viisil arupärijale vastata viibki just selleni, et tegelikult töö saaja ehk valitsus jätab küsimustele vastamata. Palun hoidke sellisest formaadist kõrvale. See viib arupärimise formaadi mõtte ainult hukatusse.

Aitäh! Kas on veel protseduurilisi küsimusi? Ei ole. Ma tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli peaministri. Läheme edasi selle arupärimisega, mis kannab numbrit 114. Nii, ma arvan, et me oleme nüüd ... Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Te oma kõnes ja küsimustele vastates olete öelnud, et kõiges on süüdi [eelmised ministrid] alates Martin Helmest ja lõpetades Urmas Reinsaluga ehk et eelmine valitsus on kõik teinud. Teie kui peaminister valitsuse istungil kooskõlastasite selle eelnõu ja saatsite Riigikokku. Sealt tuleb mu küsimus: kas te olete siis nende inimestega nõus ja kas teie valitsuses on endiselt Isamaa ja EKRE, aga mitte Reformierakond ja Keskerakond?

Aitäh! Seda ma ju ütlesingi, et meie ei ole võtnud sellist seisukohta, et kui see on teie eelnõu, siis see on automaatselt paha, sellepärast et eelmine valitsus on selle algatanud. Ei ole. Me oleme toetanud opositsiooni esitatud eelnõusid, oleme toetanud eelmise valitsuse väljatöötatud eelnõusid. Minu meelest on see hea poliitiline kultuur, et kui on asjad, mille eest erinevad erakonnad on seisnud, mille kohta oma seisukohti väljendanud, siis võib nendega ju edasi minna. Minu meelest ei ole selles mitte midagi halba, ma kuidagi ei süüdista kedagi, vaid tõin välja, et see ei ole puhtalt meie algatus, vaid 2018. aastast on seda otseselt ka teie erakond vedanud.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud peaminister! Te selles mõttes markeerisite küll Välisministeeriumi arvamust väljatöötamiskavatsuse kohta õigesti, öeldes, et sinna on kirjutatud "võib kaaluda". Et mõte ei jääks segaseks, siis võtan kätte ja tsiteerin: "Välisministeerium nõustub VTK‑s väljatooduga, et mõistlik on võimalikult suures ulatuses ära kasutada juba toimivaid järelevalvemehhanisme. Välisministeerium teeb ettepaneku edasise töö käigus kaaluda koos asjaomaste pädevate asutustega ..." Te panite sinna juurde võrdusmärgi, et kui võib kaaluda, siis on kõigega nõus. Võib-olla te laiendaksite või täpsustaksite, kust te võtsite selle, et Urmas Reinsalu selle kõigega nõus on?

Kui ta ütleb, et lisaks sellele, mis direktiivis on, võiks kaaluda täiendavalt veel nende valdkondade lisamist, siis – ma ei tea, semiootik teie kõrval võib teile nõu anda – mina loeksin sealt välja, et ta on nõus sellega, mis alguses on, ja võiks kaaluda ka teiste asjade lisamist. Selles lauses, mis te esitasite, ei ole kuskil öeldud: ma olen vastu.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Isamaa Erakond ei ole üheski vormis heaks kiitnud seda eelnõu ega ka isegi mitte seda ideed, millest on tänaseks eelnõu sündinud ja mida me siin arutame, erakonnana, rõhutan. See, kui üks või teine meie inimene on mingil etapil mingisuguses toimingus – ja mitte valminud eelnõu puhul, vaid mingisuguse tooriku puhul teatud menetlusetapis – olnud osaline, siis see ei tähenda, et ta seda eelnõu sellisel kujul peaks toetama. Lõppude lõpuks mina küll ei häbene tunnistamast, et ka mina olen arenemisvõimeline ja kui ühes või teises küsimuses seisukoht muutub, siis julgen seda ka tunnistada. Aga mul seda vajadust selle eelnõu menetluse käigus ei ole olnud.

Mu küsimus teile on see. Kas te näete selle eelnõu puhul ka valitsusjuhina mingisuguseid riske ja ohte? Kas selle eelnõuga võib kaasneda mingeid riske ja ohte või te neid ei näe ja siin ei ole mitte mingeid riske ja ohte? Kui te näete, siis palun kommenteerige, milliseid. 

Aitäh! Jah, eks me võime vaielda, kes on midagi teinud, aga tõesti, puhtalt need faktid, mis on esitatud, on sellised: 2020. aasta keskel valmis Justiitsministeeriumil väljatöötamiskavatsus, see saadeti kooskõlastamisele, kõik ministrid, kes vastasid, kooskõlastasid selle väljatöötamiskavatsuse ja mõned veel märkustega. Lisaks nendele, mis ma olen juba öelnud, oli näiteks Tõnis Lukase jaoks, kes tol hetkel oli kultuuriminister, seal sees palve kaasata spordivaldkonna esindajad dopingu vastu võitlemiseks ehk oli soov veelgi laiendada seda võimalust.

Aga kas ma näen riske ja ohte? Kõikide regulatsioonidega kaasnevad riskid ja ohud. Ma usun, et see arutelu siin Riigikogus on väga teretulnud. Kui te näete neid riske ja ohte, siis saab seda eelnõu teha selle käigus paremaks, kui neid riske ja ohte vähendada. Aga kindlasti päris kõike maandada ei suudeta ühegi eelnõu puhul. Me ei näe ette kõiki asjaolusid, mis võivad ette tulla. Ka seda on ette tulnud, et väga paljusid seadusi on hiljem pidanud parandama. Ma usun, et parlamendi soov on see, et selliseid muudatusi tihti teha ei tuleks, aga samas neid tuleb ikkagi ette. Ka selles pole midagi tavapäratut.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt nendin, et ma olen vähemalt niisama arenemisvõimeline kui Helir-Valdor Seeder. Seejärel kiidan, et tõesti, väga paljud direktiivide ülevõtmised ei ole ju kuidagi üleöö sündinud valitsuse otsused. Seal taga on väga pikk protsess, see puudutab mitme valitsuse tööd. Väga hea, et teie vastustes peegeldub see areng, mis meie jaoks võib-olla mõneti võõra teema puhul on erinevates valitsustes läbi käidud. Ühtlasi kinnitan, et Urmas Reinsalu oli üks kõige kõvemini tööd tegev valitsuse liige. Ma olen väga hämmastunud, kui tema allkiri mõnel dokumendil on juhuslik või kui kommentaarid ei ole tal läbi töötatud.

Aga küsin seda. Väga palju on arutatud, kuidas see eelnõu siiamaani on jõudnud. Küsin hästi lühidalt: kas me tõesti võtame direktiivi üle miinimummahus ja mis on see muutus, mis Eestis võiks tekkida? Me tõesti ei räägi ju pealekaebamisest või sellistest küsimustest. Mis on see muutus, mis on see läbipaistvus, mida me soovime saavutada, ja kaitse, mida soovime pakkuda?

Aitäh! See muutus, mida me soovime saavutada, on see, et töötajad ei pelgaks, kui nad näevad näiteks korruptsioonijuhte või selliseid probleeme, nendest teavitada just sellepärast, et nad kardavad tööd kaotada. Eelnõu näeb ette mehhanismi, kuidas selliseid inimesi kaitsta saaks. Eesmärk on see, et selliseid rikkumisi juba varakult ära hoida ja varakult reageerida, mille tulemusena nii organisatsioon kui ka ühiskond peaksid võitma.

Aitäh, austatud peaminister! Rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Palun, Mart Helme! Ma igaks juhuks küsin, kas arupärijate nimel on kõnesoovijaid. Kas Mihhail Lotman tahab [kõnelda] arupärijate nimel? Mart Helme hea meelega kindlasti ootab ära arupärijate kõne ja siis saab juba ise siia tulla. Palun, Mihhail Lotman!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Mu kõne on enam-vähem seesama, mis vasturepliik, mida ma tahtsin teha. Aga kuna aega on rohkem, siis ma alustan 15. sajandi Veneetsiast. Veneetsia vabariik oli sel ajal üks õitsvamaid, majanduslikult, kultuuriliselt ja nii edasi, ja ka sõjaliselt väga võimas. Aga siis tekkis selline idee, et korruptsiooni on kuidagi palju. 16. sajandi alguses püstitati Doodžide palee ette mitu salajast postkasti. Need olid kas inimese pea või lõvi pea [kujuga], aga seal, kus oli suu, oli postkasti luuk. Sinna peale oli kirjutatud: "Salajased teadaanded igaühe kohta, kes varjab hüvesid, teenuseid ja nii edasi." Veneetsia vabariik oli suurel määral üldse huvitav koht, anonüümne koht. Seal olid väga piiratud perioodid aastas, kui tohtis käia ilma maskita. Inimesed olid tänavatel anonüümsed. Aga sellegipoolest nende postkastide juurde tekkisid öösel pimeduse ajal pikad järjekorrad. Mis oli tulemus? Neid kaebusi tuli menetleda. Veneetsias olid karistusorganid tasemel, aga siis oli vaja neid suurendada. Nagu teate, Veneetsias oli kaks inkvisitsiooni. Aga siis tekkisid Veneetsias veel teised salaorganisatsioonid, mis tegelesid kaebuste ja karistamisega. Alguses oli asi enam-vähem mõistlik: peale selle, et oli kaevatud, pidi olema veel kaks sõltumatut tõendit. Aga hiljem selgus, et see on väga tülikas protseduur, ja siis piisas lihtsalt kaebamisest. Siis räägiti, et ei ole vaja inimesel vaenlast, aga on vaja, et sul oleks hea sõber ja see viib sind paratamatult inkvisitsiooni vanglasse. Tulemus oli järgmine. Esiteks, korruptsioon hakkas Veneetsias väga kiiresti kasvama. Teiseks, Veneetsia vabariigi allakäik oli suurel määral seotud sellega, et karistusorganid hakkasid liiga palju vahendeid võtma.

Miks ma sellest räägin? Mis on Veneetsia, mis on Nõukogude Liit ja nii edasi? Aga vot Cambridge'i ülikoolis – selle näite ma tõin siis, kui Maris Lauri siin oli – kasutas õppejõud poliitiliselt ebakorrektset sõna, jube asi, n‑tähega sõna. Kusjuures ta kasutas seda tsitaadis ja kusjuures ta ise möönis, et selline sõnakasutus talle ei meeldi, aga no tsitaat on tsitaat, see on kirjanduse ajalugu ja n‑tähega sõnu on kirjanduses kasutatud. No vot, kaevati tema peale ja siis tehti see vabatahtlik komitee, kes tegeleb selliste kaebustega. Esialgu sanktsioone ei ole, aga neid õppejõudusid kutsutakse välja, nendega seal räägitakse, selgitatakse neile nende vigu ja võetakse lubadus, et nad enam nii ei käitu.

Jällegi tahan tuua ebakorrektse võrdluse. Mind möödunud sajandi 70. aastal kutsuti KGB‑sse ja seal sõimati nägu täis. Pärast, juba perestroika ajal, mina ei vaadanud neid arhiive, aga öeldi, et seal oli kirjutatud, et Mihhail Lotman on profülakteeritud. Just nimelt see sõna, profülakteeritud, sõimatakse nägu täis, et ta teaks. Ma ei taha, et midagi sellist oleks ees. Ma saan aru, et on ...

Kas lisaaega saab?

Ikka saab. Kolm minutit, palun!

Ma saan aru, et on valdkondi, mis on seotud riigi julgeolekuga, korruptsiooniga suures mahus, on kuriteod keskkonna vastu ja nii edasi. Aga see on Pandora laegas, kus nagu ei ole fikseeritud need asjad, mille peale saab kaevata. See nimekiri on vaba. Ma arvan, et siin on väga olulised piirangud. 

Ma tahan lihtsalt kinnitada, et kui me tegime seda arupärimist, siis me ei olnud meeltesegaduses. Te ütlesite, et eelkõneleja pooldab, see tähendab mina pooldan eurodirektiivi. Ei, absoluutselt ei poolda. Aga see, mida meie vastu võtame, on veel halvem. See ei tähenda, et see, mis ei ole nii halb, on hea. Samas oli natuke kurioosne kuulda, et teie jaoks nii suured autoriteedid olid Mart ja Martin Helme, et mida nemad plaanisid, seda valitsus hakkab kohe täitma. Ma ei tea, kas nad seda plaanisid, aga ma arvan, et ükskõik, kas nad plaanisid seda või mitte, ma ei usu, et need asjad on või peavad olema direktiivid praegusele valitsusele. Meil on muidugi võimalus siin seda häbiväärset eelnõu, mida, ma arvan, on õige nimetada Pavlik Morozovi nimeliseks eelnõuks, parandada. Aga me teame, kuidas need asjad Riigikogus käivad: koalitsioonil on alati võimalus sõita üle kõikidest parandustest.

Kõige viimane on see, et ajastus on väga kummaline, nagu see oleks Eestis praegu kõige pakilisem probleem. Ülikoolid ei saa raha, välispoliitiline olukord ja nii edasi – aga vot, vilepuhujad ei ole kaitstud ja sellega hakkame nüüd tegelema. Aitäh!

Nüüd Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Kolleegid! No mis siin öelda selle asja kohta? Selle asja kohta tuleb öelda nii: ma nädalast nädalasse veendun üha kindlamalt, et Kaja Kallasele ei ole mõtet küsimusi esitada, ei infotunnis ega ka arupärimiste näol, sest vastuseid me ei saa. Kui ma palun konkreetset vastust, jah või ei, siis läheb lugupeetud vastaja advokaadi rolli ja hakkab pidama süüdistuskõnet süüaluseks tembeldatu kuritegude kohta. See ei ole adekvaatne käitumine. Peaminister, kes vastutab riigi poliitika ja selle elluviimise eest ning valitsusest tulevate eelnõude eest, mida parlament menetlema peab, ei saa nii käituda. See ei ole mõistuspärane käitumine. See on poliitiline aktivism, millel ei ole seadusloome ja riigi juhtimisega ausalt öeldes mitte midagi pistmist. Seda esiteks.

Teiseks, peaminister ei ole aru saanud – pärast seda, kui ta on mitu aastat töötanud Riigikogus ning olnud aasta ja natuke peale valitsusjuht – ühest väga olulisest asjast: eelnõu väljatöötamise kavatsus ei ole sama mis eelnõu lõpp-produkt. Eelnõu väljatöötamise kavatsus on nagu ettepanek keeta kirvesuppi. Kirves tuleb Euroopa Komisjonist direktiivi näol ja ministeeriumid hakkavad sinna toppima, kes oma porgandit, kes oma kartulit, kes oma kapsast. Kas see supp lõpp-produktina tuleb välja söödav, seda mitte keegi kartuli, porgandi või kapsa lisajatest ei tea. Küll näeme aga seda kirvesuppi lõpuks siin.

Kes esitles seda konkreetset eelnõu? Ei esitlenud Martin Helme, ei esitlenud Mart Helme, ei esitlenud Urmas Reinsalu, ei esitlenud Raivo Aeg. Esitles Maris Lauri. Järelikult vastutus selle eest, mis meile menetlemiseks toodi, ei lasu mitte nendel, kes kooskõlastasid oma märkustega kirvesupi keetmise kavatsuse, vaid sellel, kes kirvesupi lõpuni keetis ja meile söömiseks tõi. Sellest võiks aru saada, eeldusel, et funktsionaalse mõtlemise võime on olemas. Eeldusel, et see on olemas.

Miks mingeid lisamisi tehti? Ma proovisin Martinit kätte saada, kahjuks ei õnnestunud, kuna ta on lapsega koolikatsetel, ühesõnaga, oma lapse haridusteega tegeleb praegu, lihtsalt kellaajad langesid niimoodi kokku ja ta ei saa praegu kahjuks tulla omalt poolt selgitama. Aga ma põgusalt ütlesin ka oma küsimuse raames. Te ju teate väga hästi, et meie valitsus võttis ette Reformierakonna pikaajalise riigijuhtimise ajal Eestis tegutsevates pankades toimunud massiivse rahapesu [uurimise]. Sellega seoses leidis ta, et on vaja tugevdada ka finantssektoris informatsiooni liikumist. Informatsiooni liikumist, mitte pealekaebamist. Ka sellest võiks aru saada, kui prevaleeriv ei ole poliitiline aktivism, vaid funktsionaalse mõtlemise võime ja koostöötahe. Koostöötahe! Seda viimast, tundub, valitsusel üldiselt ei ole.

Kui me selle kõik kokku võtame, siis milleni me jõuamegi? Jõuame selleni, et siin saalis ei ole ühtegi fraktsiooni, kelle liikmete seas ei oleks tõsist vastumeelsust selle eelnõu menetlemise vastu.

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Kõikides fraktsioonides, kaasa arvatud Reformierakonna fraktsioonis, on inimesi, kes leiavad, et see on täiesti kohatu seadus. Ja miks? Sest – nüüd ma võtan vastaja positsiooni ja hakkan ka süüdistusi loopima – teie valitsuse ajal on sellesama poliitilise aktivismi, selle riigi totaalse üleideologiseerituse tulemusena ühiskond niivõrd lõhki läinud, et kõik kardavad massilise pealekaebamise ühiskonna teket, millele laob vundamenti see konkreetne eelnõu.

Teie valitsus on ajanud ühiskonna tagajalgadele. Vaadake, missugused meeleavaldused on! Ja ärge tulge nüüd jälle rääkima: "Aga teie, aga teie korraldate!" Meie viimane meeleavaldus oli vist 23. oktoobril. Ühesõnaga, see, mis oli elektri hinna [tõusu] vastane, "Elektri hind alla!", see oli meie korraldatud. Mitte ükski teine meeleavaldus, mis on toimunud Stenbocki maja juures, see autoprotest või mingi muu protest, ei ole olnud meie korraldatud. Meie ei ole pannud sinna sentigi raha, ei ole teinud reklaami, ei ole korraldanud transporti. Mitte midagi. Nii et ärge tulge siin nüüd jälle näpuga vehkima, et aga teie ise. Meie ise oleme väga tagasihoidlikud.

Selle üleideologiseeritud ühiskonna lõhestamise tulemus on see, et ka kõige mõistlikumad ettepanekud, mis selles eelnõus võivad olla, ei leia praegu toetust. Ei saagi toetust leida. Minuvanuseid inimesi on siin suhteliselt vähe, aga minuvanused inimesed mäletavad seda hirmuõhkkonda, mis valitses ajal, kui me lapsed olime. Kui auto peatus maja ees, siis kõik kangestusid, sest kardeti, et kellelegi tuldi järele. Kui töökohtades räägiti, teinekord ka napsivõtmise juures, mingisuguseid anekdoote, siis võis kindel olla, et keegi käis ja koputas, et aga see rääkis selle anekdoodi ja see rääkis selle anekdoodi ja see on nüüd ikka maru nõukogudevastane element ja see on muidu lobamokk. Ma mäletan seda. Kõikides töökollektiivides olid koputajad. Ja nüüd te tahate seadusega sisse viia koputajate institutsiooni. Kas te olete hulluks läinud või? Nõukogude ühiskonnast tulnud ühiskonda tahate te nõukogude ühiskonda uuesti sisse istutada oma söödamatu kirvesupiga! No ei lähe läbi. See eelnõu jääb siin Riigikogus seisma.

Mis puudutab Maris Lauri valetamist – lõpetuseks –, siis see on stenogrammis fikseeritud ja see on olemas ka meedias, kuvatõmmistena on välja võetav, kuidas ta selgelt ütleb: "Vihakõneseadus tuleb ja tuleb koos vanglakaristustega." Värisege, kes te ei ole meiega nõus, sest te olete meie vaenlased ja meie selja taga on Euroopa Liit oma direktiividega! Aga ei ole, meie ei ole sellega nõus. Me oleme seda meelt, et Eesti on suveräänne vabariik, kes otsustab ise selle üle, mis on tema kodanikele hea. Euroopa direktiivid saavad siin olla ainult toestavad, meie tahte vabatahtliku väljendusena.

Paul Puustusmaa, palun!

No nii, head kolleegid! Õudselt vahva oli muidugi teada saada, et selle seaduse tegi tegelikult Urmas Reinsalu ja EKRE ka midagi tegi siin, aga Reformierakond ainult viis ellu selle, mille Reinsalu oli välja mõelnud ja millele kinnituse andnud. Väga tore. Kuigi jah, jutt ei olnud mitte sisulisest, vaid protseduurilisest poolest. Siit tekib sihuke ketserlik mõte, et järgmine kord, kui Isamaa või EKRE on võimul, me peaksime vastu võtma sellise õigusakti, mis ütleb, et niipea kui president teeb Reformierakonnale ettepaneku valitsus moodustada, siis järgmisel päeval Reformierakond astub kohe tagasi. Nad viivad selle ellu lihtsalt sellepärast, et me oleme seda nii teinud. Aga okei, nali naljaks. 

Tegelikult ma tänan väga Mihhail Lotmanit selle vahva kalambuuri eest, kui ta siin rääkis profülakteerimisest. Võin öelda, et jah, eks siin meie armastatud peaminister sai kõvasti ära profülakteeritud. Aga tegelikult asja eest. Tegelikult asja eest, sellepärast et see, millega siin praegu hakkama püütakse saada, on ikka tõsine õiguslik kräpp. Siin lihtsalt mitte midagi öelda ei ole. Mul on väga kahju, et ma ei saanud peaministrilt vastust, kui ma küsisin, millised on need organid, mida luuakse ja mis puudu on, mistõttu kaevata ei saa. Lugesin ette, et meil on kõik organid olemas, meil on kapo, meil on politsei, Tööinspektsioon, Finantsinspektsioon ja mida iganes. Sellele vastust ei tulnud.

Lihtsalt küsimus ongi selles, et meil ei ole mitte millestki puudus. See seadus ei ole mitte millekski vajalik. Aga see näitab ära, mis on meie ühiskonna puudus. Mis on meie õigusloome ja meie õiguskultuuri puudus, see tuleb küll välja. Põhiseaduse §‑d 93 ja 94 ütlevad ära, mida peab valitsus tegema: peaminister peab juhtima valitsust, valitsuse ministrid peavad juhtima ametnikke. Selles mõttes, et nad töötaksid välja mõistlikke ja vajalikke asju, mitte ei tegeleks sellega, mida meile vaja ei ole. Aga praegu me tegeleme sellega, mida vaja ei ole. Täiesti selgelt.

Siin on olemas see kokkupuude, mille kohta on Mart Helme varasemalt korduvalt rõhutanud, et meie riigi suurim puudus on iseseisvuse puudus. Jaa, me ei tegele mitte seadusloomega, vaid võtame tuimalt üle määrusi ja direktiive, me isegi ei vaevu seal tegema midagi mõistlikku meie enese jaoks, vaid võetakse lihtsalt tuimalt üle ja keeratakse 50 vinti peale. Äge! Me oleme rohkem paavstid kui paavst ise. Selge, korduvalt öeldud asi.

Üks tsitaat: "Iseseisvust on meil tarvis just selleks, et Eesti saaks astuda oma rada, et ei peaks üle võtma võõrast rumalust. Selleks, et Eesti saaks olla kõige targem ja parem." Need sõnad on öelnud muideks õiguskantsler Ülle Madise. See näitab teiselt poolt, et see on see valupunkt, mida isegi tema suutis tunnetada ja mida meie siin kogeme iga päev.

Meie probleemiks – ja ma tahan selle rõhutatult üle käia – on ikkagi see, et tohutul määral toimub meie õiguse ülereguleerimine. Uksest ja aknast ronivad sisse direktiivid ja määrused, millega meil mitte midagi peale ei ole hakata ja mida mitte kellelegi vaja ei ole. Ja mis on kõige hullem selle juures? Kõige hullem on selle juures see, nagu antud juhul ka peaminister ütles, et me hakkame sellega viha või vaenamise suurenemist maha suruma, me hakkame vaenamise vastu, aga mina võin öelda, austatud peaminister, kõik head kuulajad ja vaatajad, et mida rohkem me neid Euroopa määrusi ja direktiive vastu võtame, seda suurem lõhe meil ühiskonnas on, seda suurem vaen meie ühiskonnas on. Me peame bürokraatiat vähendama, me peame hoopis vähendama seadusi, mitte neid tohutult vastu võtma.

Üks lihtne näide. Noh, tõeline klassikaline kurjuse pakt. See on see GDPR või isikuandmete [kaitse] üldmäärus. Me elasime 2004. aastast omaenda isikuandmete kaitse seadusega ja sellega probleeme ei ole tekkinud. Nüüd võeti läbi Euroopa Liidu vastu see suur seadus, mis on 400 lehekülge, tinglikult võiks öelda, et see on kümme korda suurema mahuga, kui meie enda regulatsioon oli. Kas sellest on meile kasu olnud? Ei, ainult probleeme tuleb juurde ja tuleb rohkem juurde. Nii et üleskutse on see: kallid ametnikud, kallis valitsus, ärgem tegelgem rumalustega! Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma pean tegema praegu tõsist kriitikat meie istungi juhatajate aadressil, absoluutselt kõigi aadressil. Siin on tehtud pikemat aega seda, et on juurutatud narratiivi, et küsija küsib ja vastaja vastab ning istungi juhatajal ei ole õigust sekkuda vastuse sisusse. Ma pean ütlema, et ma ei saa nõustuda sellise käsitlusega, mis on siin aegade jooksul võib-olla välja kujunenud.

Seda järgmistel kaalutlustel. Kõigepealt, see, mida me täna menetlesime, arupärimine rikkumisest teavitamise seaduse eelnõu kohta, algas peale ju sellest, et kõigepealt esitati see arupärimine kirjalikult. Kui meie valitseja tuli siia pulti vastama, siis ma pean möönma, et nii või teisiti need vastused ikkagi seondusid mingilgi määral arupärimises esitatud küsimustega. Nendes ei räägitud ei Breemeni linna moosekantide muinasjuttu ega kolme karu muinasjuttu. See püsis enam-vähem formaadis. Aga tulenevalt meie kodukorrast on igal Riigikogu liikmel õigus esitada ka üks suuline küsimus ja siin on tekkinud, õigemini Riigikogu istungi juhatajad on lasknud tekkida olukorral, kus võib ükskõik mis juttu siit puldist ajada. Mina ei tahaks nõustuda, et kui on küsimusele vastamine, siis on sõnakasutus absoluutselt vaba.

Ma toon näiteks võrdluse kohtumenetlusest. Kui kohtumenetluses esitab näiteks kohtunik või üks pooltest küsimusi, siis enne tegelikult ei jäeta järele, kuni sellele küsimusele antakse konkreetne vastus. Võttes arvesse ka oma praktikat, ma pean tunnistama, kätt südamele pannes, et olen ka mina keerutanud, aga lõpuks olen ma ikkagi olnud sunnitud vastama täpselt nii, nagu küsimus oli. Tegelikult peakski siin olema istungi juhataja roll selles, et kui esitatakse küsimus, siis on tema kohus seista selle eest, et küsimusele ka tegelikult vastataks. Selle täiendava suulise küsimuse puhul on minul küll väga tõsised etteheited praegu istungi juhatajatele.

Ma toon – ei hakka kaugemalt otsimagi – näite selle kohta, mis tänasel istungil toimus. See oli see, kui Moonika Helme tõstatas küsimuse, et Maris Lauri valetas ja kuidas see võimalik on. Siis oli vastus valitseja poolt selline, et ta ei ole jõudnud stenogrammiga tutvuda. Mõistan, võib-olla tõesti ei ole. Aga kui mina juhtusin küsima, mis saab pärast seda, kui stenogrammiga on tutvutud ja valitseja näeb, et Maris Lauri justiitsministrina on Riigikogu liikmetele ikkagi valetanud, milliseid meetmeid ta võtab selles suhtes, siis kahjuks sellele vastust ei tulnud, räägiti hoopis Kert Kingost. Ehk tegelikult mina ei saanud oma küsimusele vastust sellel hetkel, sest vastamisest hiiliti kõrvale. Siin on just Riigikogu istungi juhataja kohustus, õigus ja kohustus [tagada], et vastataks konkreetsele küsimusele.

Ma paluksin lisaaega ka veel juurde.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Seda küsimust tuleks nii vanematekogul kui ka Riigikogu juhatusel kindlasti arutada, sest vastasel juhul kaotab see formaat, arupärimistele vastamine ja muidugi ka infotund, absoluutselt mõtte, sest mis mõtet on käia koos, kui vastuseid ei saada. Tegelikult ju ka töö‑ ja kodukorra seadus, mis meie tegevust reguleerib, ütleb konkreetselt: Riigikogu liige võib esitada küsimuse ja vastaja vastab küsimusele. See tõlgendus annab konkreetse suunise vastajale, et tal puudub iseseisev õigus jätta küsimusele vastamata, kasutades mõnd muud sõnakasutusvormi, mis ei seondu küsimusega.

Ma selle jutu lõpetuseks annan meie valitsejale edasi järgmise teate, mis tuli minule just sõnumi teel: "Mina kui ka teised Eesti kodanikud ja Riigikogu saadikute valijad nõuame peaministrilt selget vastust Kalle Grünthali esitatud küsimusele, mis saab Riigikogule valetanud justiitsminister Maris Laurist??? (Kolm küsimärki! – K. G.) Kas peaminister kutsub ta tagasi? Seda Lauri valetamist nägid ju kõik selle istungi jälgijad." Järgmine sõnumiosa: "Palun lugege see tekst praegu peaminister Kaja Kallasele ette." Järgmine osa: "Ma ei varja ka oma nime, kui on vaja seda nimetada küsimuse esitamisel." Küsimuse esitaja on Raul Renter. Järgmine ja viimane lõik on see: "Peaminister võiks arvestada sellega, et ta ei suhtle teiega seal ainult omavahel nagu kohvikus, vaid Riigikogu istungeid saavad live'is jälgida kõik Eesti inimesed ja soovivad ka Kaja Kallasele esitatud küsimusele vastuseid." See on nüüd rahva poolt tulnud ühe inimese sõnum, neid tuli veel mitmeid. Ma lugesin konkreetselt selle ette, et see ei jääks anonüümseks.

Nüüd, hea valitseja, teil on võimalus selle arupärimise [käsitlemise] lõpuosas päästa põhimõtteliselt oma maine ja vastata konkreetselt küsimusele, mida rahvas praegu ootab: mis saab valetanud justiitsminister Maris Laurist? Muidugi, te võite jälle rääkida siin Breemeni linna muinasjutte või üldse vastamata jätta, aga arvestage sellega, et teie renomee lähenevate Riigikogu valimiste valguses ei saa olema hea. Seda muidugi juhul, kui te ei looda ainult e‑valimiste tulemuste peale, millest, ma arvan, ei ole mõtet üldse kriitikavabalt rääkida. Ma tänan.

Head kolleegid! Tuletan meile kõigile meelde, et meil on praegu [arutelul] arupärimine rikkumisest teavitamise seaduse eelnõu kohta. Kui on soov vabas mikrofonis arutada selle üle, kuidas keegi vastama peab või mitte, siis selleks on tõesti teine formaat. Ka § 72 meie kodukorraseaduses – härra Grünthal, meenutan teile – ütleb, et tuleb püsida päevakorra ja päevakorrapunkti juures. Aga nüüd, kas on vastusõnavõtu soov Helle‑Moonika Helmel sellele konkreetsele härra Grünthali sõnavõtule?

Aitäh! Kuna mind sõnavõtus mainiti, siis ma teeksin sellise väikese märkuse, et Maris Lauri mitte ei valetanud ainult vastates siin teatud küsimusele vihakõneseadusega seoses, vaid ta valetas ka selle eelnõu kohta. Seda saab samuti stenogrammist järele vaadata. Ta nimelt ütles seda seadust kommenteerides, et seaduses sätestatud üksuse loomine töökollektiivides või asutustes ei ole ettevõtjale kohustus, vaid on võimalus. Aga siin seaduses on õige mitmes kohas ja mitmes paragrahvis öeldud, et ettevõtetele ja asutustele on see kohustus. See sõna on seal igal pool kirjas. Nii et see väike vale – kui see oli ikkagi vale, mitte asjatundmatus – on samuti vale ja see on Maris Lauri vale. Nii et ta on Riigikogu puldis valetanud korduvalt ja korduvalt me oleme täna siin seda teemat tõstatanud. Mul on palve meie peaministrile, et ta tegeleks selle küsimusega, et ta tegeleks oma erakonna ja oma valitsuse valetava ministriga. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud valitseja! Kolleegid! Direktiiv 2019/1937 ei ole eriti pikk, see koosneb 29 paragrahvist. [Artiklis] 2 on öeldud selgelt, mida ta puudutab. Ta puudutab järgmistes [valdkondades] Euroopa Liidu õiguse rikkumisi: riigihanked, rahapesu ja finantsteenused, tootearendus, tuumaoht ja kiirguskaitse ning veel mõned asjad. See ongi kogu selle direktiivi sisu. Meil on millegipärast siia poogitud juurde igasugust muud siseriiklikku jampsi, nagu kolleeg Mart ütles: porgandeid, kapsaid, kaalikaid, mida iganes. Ma ei tea, kes nad sinna külge pookis. Eelnõu koostajatena on märgitud kaks naisterahvast, ühe nimi on Kätlin-Chris ja teise eesnimi on Mare. Ma ei usu, et Kätlin-Chris ja Mare kogu selle sisemaise juurvilja sinna ise juurde pookisid. Aga seletuskirjas ei ole öeldud, kes andis korralduse kogu see siseriiklik juurvili sinna juurde panna.

Hiljemalt 17. detsembril 2021. aastal pidi direktiiv olema vastu võetud. Mis siin veel on? 23. oktoobril, 17. veebruaril, jah, detsembril 2023 peab erasektor, kui [organisatsioonis] on 50–249 töötajat, kandma ette, kuidas nemad on need kanalid avanud ja kõik asjad korda pannud.

Mis veel? Aruandlus on ka sellel. Kes viitsib lugeda, [see näeb, et] artiklis 27 on öeldud, et igal aastal tuleb igal riigil anda aru pädevatele asutustele kõikidest nendest 50‑pealistest kollektiividest saadetud teadete arvu kohta. Teine punkt: menetluste arv, kui palju kokku on. Kolmandaks: rahaline kahju ühelt poolt ja teiselt poolt sissenõutud summad kokku. See on lühike kokkuvõte sellest direktiivist 2019/1937, mis koosneb 29 paragrahvist.

Mis siis tegelikult on välja tulnud? Me oleme sellest siin palju rääkinud. Tegemist on tõesti Pavlik Morozovi nimelise eelnõuga. Kas te mäletate, kes oli Pavlik Morozov? Ta oli pioneer nr 1. 1931. aastal oli Pavlik 13‑aastane ja ta kaebas oma isa Trofimi peale. Isa Trofim oli väidetavalt kulak, aga tegelikult oli ta külanõukogu esimees, kes päästis kulakuid, ta andis tõendeid neile, kes olid välja saadetud, et nad ei ole kulakud ja saaksid tehases tööd. Mis selle tulemus oli? Trofimi üle mõisteti kohut. Sügisel läks Pavlik metsa marjule ja mõned päevad hiljem leiti tema pussitatud laip. Pussitajad olid isa Trofim, vanaisa Vassili ... Kolleegid, selle peale ei ole kohane naerda. Aga Pavlikust sai kogu nõukogude aja jaoks näidis, kuidas tuleb käituda, kui näed rikkumist.

Praegusel juhul me ...

Härra Ernits, kas te vajate lisaaega?

Jah, paluks küll.

Palun! Kolm minutit lisa.

Praegu on teised ajad. Pealinn on teine. Aga kombed – ja nüüd on oluline öelda, et need kombed ei tule praegu Brüsselist, need tulevad Tallinnast Justiitsministeeriumist, kus töötavad need kaks naisterahvast, kes selle kokku kirjutasid, [need tulevad] tõenäoliselt ka Vabariigi Valitsusest. Aga tõesti ei tea, kes selle taga oli, kes sellise kaasaegsema Pavlik Morozovi eelnõu meile siia saatsid ja saatsid justiitsminister Maris Lauri seda esindama. Aga tulemus võib olla samasugune kui see, mis juhtus Pavlik Morozoviga, kui ta neid teavitamiskanaleid [kasutas]. Tema andis isa üles. Kui te loete seda eelnõu, [siis näete, et] seal on väga lai, nagu öeldakse, spekter, kus tuleb teavitada, kellele ja millal.

Aga ma rõhutan: direktiiv iseenesest on täiesti normaalne, [mõeldud selleks,] et kohalikud rehepapid ei kasutaks euroraha nii, nagu ei peaks, ja järgiksid Euroopa seadusi, tuumaohtu ja riigihankeid ja muid asju. Aga nagu näete, meile tuldi hoopis ülimalt laiendatud eelnõuga, kohaliku Pavlik Morozovi nimelisega. Aitäh tähelepanu eest!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Mina ei olnud eelmise valitsuse liige ega ole ka praeguse valitsuse liige. Aga minu käsi selle eelnõu poolt hääletamiseks ei tõuse. Ma võin ka kinnitada, et Isamaa Erakond ei ole seda eelnõu varasemalt kusagil arutanud, ei eelmise valitsuse ajal ega ka selle valitsuse ajal. Me ei ole ka kujundanud välja erakondlikku seisukohta, et me seda toetame.

Selles kontekstis ei ole aus ega õiglane peaministri tänane vastamine arupärimisele, kui ta pidevalt rääkis sellest, kuidas ministeeriumides ja ametkondades on selle eelnõuga tegeletud, kuidas ministrid on seda vastastikku kooskõlastanud. Mulle tuli meelde eelmisel nädalal arutatud maa maksustamise eelnõu, mida me siin arutasime, kui öeldi ka, et juba Isamaa ministrite Pomerantsi ja Kiisleri ajal Keskkonnaministeeriumis tegeleti selle eelnõuga. Väga õige, tegeleti. Ma mäletan, kuidas tegeleti. Tegeleti nii, et see jõudis lõpuks koalitsiooninõukogusse ja koalitsiooninõukogus otsustati, et poliitilist otsust eelnõu heaks kiita ja Riigikokku saata ei tehta. Seda ei tulnud. Võrdsustada ametkondades ametnike ja ministeeriumide tasemel idee algjärgus oleva eelnõu menetlemist poliitilise otsusega, mille langetas praegune valitsus, et tuua eelnõu parlamenti, need kaks võrdsustada – see ei ole aus ja õiglane. See ei ole täiesti adekvaatne, ei lahenda ka meie ees olevaid probleeme ega aita kuidagi kaasa selle eelnõu menetlemisele. Nii et minu arvates ei käitunud peaminister siin päris heast poliitilisest kultuurist lähtuvalt. Aga see selleks.

Läheme konkreetselt eelnõu sisu juurde. Miks mina ei saa ja miks Isamaa Erakond ei saa seda eelnõu toetada? Aga sellepärast, et see eelnõu õõnestab ühiskondlikku moraali. See on ohtlik.  See on ohtlik pealekaebamise eelnõu. See soosib anonüümsust. Aga me vajame, vastupidi, kodanikujulguse arendamist. Me vajame julgeid ja vastutustundlikke kodanikke. See ei aita kaasa ausa, läbipaistva kodanikuühiskonna kujunemisele, selline pealekaebamise eelnõu.

Täna on ju olemas võimalus teatada rikkumistest, teatada seadusrikkumistest ja kuritegudest vastavatele institutsioonidele ja organisatsioonidele. Seda enam, et direktiiv iseenesest käsitleb tõepoolest valdavalt tegevusi, mis on seotud Euroopa Liidu ühise raha kasutamisega, ühise poliitika kujundamisega, mitte siseriiklikke toiminguid, millele on praegune eelnõu laienenud. Ei ole vähimatki põhjust selleks, et me veel laiendame seda minu arvates juba olemuslikult valet suunda ka direktiivis endas.

Ei ole kuidagi õige ja hea hakata vilepuhujatest kujundama Eesti uut eliiti, kellel on olemas privileegid, eriline kaitse. See lausa kutsub pealekaebamisele ja erinevate süüdistuste esitamisele. Need on hästi lühidalt ja kokkuvõtlikult need põhjused, miks Isamaa Erakond ei toeta selle eelnõu saamist seaduseks.

Minu mure jällegi süvenes seoses peaministri vastusega, kui ma küsisin peaministrilt, kas peaminister näeb ka mingisuguseid ohte ja riske selles eelnõus. Vastus oli, et jah, igas eelnõus võivad olla riskid ja ohud, eks parlament menetleb. Järelikult peaminister ise neid ei näinud. Ma palusin, et kui ta näeb, ka kirjeldada, kas menetluse käigus on valitsuses nähtud ka mingisuguseid ohte ja riske. Tõenäoliselt on siis tegemist ideaalse eelnõuga selle koha pealt, et mingisuguseid ohte ja riske ei nähta. Mina näen väga tõsiseid ohte ja riske.

Ma palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit.

Mina näen väga tõsiseid ohte ja riske, just nimelt moraali ja eetika aspektist lähtuvalt. Need tulemused saavad olema vastupidised soovitule, vastupidised soovitusele. Selliste meetoditega ühiskonnast korruptsiooni ja valet välja ei juuri ega ausat ja avatud kodanikuühiskonda ei kasvata. Sellise eelnõuga ei kasvata ausat, avatud ja julget kodanikkonda. Seetõttu teeb Isamaa kõik endast oleneva, et sellest seaduseelnõust seadust ei saaks. Kui valitsus tõesti soovib lõpuni minna, siis tõenäoliselt tuleb tal siduda see usaldushääletusega ja sellisel kujul see eelnõu vastu võtta. Aitäh! 

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head rahvasaadikud! Eelkõneleja ütles seda, et  vilepuhujaprobleemi puhul on tegemist eetilise probleemiga.

Lubage, et ma meenutan mõningaid oma eetikaloenguid. Nimelt, vilepuhumise teema on üks keskseid teemasid ärieetikas, mida ma olen üle kümne aasta Tartu Ülikoolis õpetanud väga erinevate erialade tudengitele. Enamasti algab minu loeng sellest, et vilepuhumise teema puhul on valik erinevate väärtuste vahel. Ühel poolel on ausus ja julgus ning teisel poolel on lojaalsus. Kõik need on olulised väärtused. Tegelikult ei ole küsimus selles, et oleks valik halbade ja heade väärtuste vahel, vaid meil ongi selline punt eetilisi väärtusi, mille hierarhia teatud olukordades moodustatakse.

Tõepoolest on nii, et kui keegi otsustab vilet puhuda, siis ta valib aususe ja julguse, ta on selline printsiibiinimene, kes toob endale tavaliselt kaasa suure hulga pahandusi, sest ta ei ole lojaalne. Ta ei ole lojaalne sellele seltskonnale, kes temaga koos töötab, kes sageli ei ole julgenud välja astuda. On tunne, et ta hammustab seda kätt, mis on teda toitnud. Tänu sellele väga sageli uurimused näitavad, et vilepuhujad ei ole pärast edukad. Nad võivad kaotada oma töökoha. Nad võivad sattuda olukorda, kus mitte keegi ei taha neid tööle võtta, sest nad on ebamäärased, ebamugavad, liiga kangelaslikud, teatud moraalipühakud, kes on teistele inimestele ebamugavad.

Seda probleemi on päris palju kirjanduses ja elus arutatud. Võib-olla on selle üle hea mõelda. See ei ole täna sündinud, ammugi mitte Euroopa Liidu laudadel ega kindlasti mitte meie valitsuse laudadel. Esimesed case'id, mida ärieetikas põhjalikult arutatakse, on seotud selliste juhtumitega, kui keegi on puhunud vilet, läinud väljapoole oma ettevõtet või organisatsiooni sellepärast, et kellegi elu on ohus. Nende juhtumite kohta öeldakse, et sellisel juhul on vilepuhumine moraalselt kohustuslik.

Üheks selliseks on Fordi autotehase juhtum, kui kõik keeldusid midagi ütlemast ja tegemast, kuigi oli teada, et pidurid ei tööta autodel päris hästi, aga hanked olid tehtud ja taheti oma tooteid hästi maha müüa. Järgmine juhtum oli see, kui toodeti lastetoitu ja selgus, et laste purgitoidus olid teatavad mürgised ained, aga ettevõte ei tahtnud seda tootmisest maha võtta, sest loodeti, et saadakse kasumit. Sellisel juhul on vilepuhumine, kui oma ettevõttes keegi ei ole nõus, ütleme, midagi ette võtma, kõik staadiumid on läbi käidud, on ülemuste poole pöördutud ja ikka püütakse mätsida, [sellisel juhul on] väljapoole oma ettevõtet minek lausa moraalselt kohustuslik, sest inimeste elud on ohus. Ma arvan, et see on taustaks, mispärast Euroopa Liidu selline direktiiv, rikkumistest teavitamise direktiiv on üldse lauale jõudnud.

On teada ka palju teisi juhtumeid, kui lihtsalt inimeste julgus tõusta nii-öelda teatud rikkumiste vastu ei ole andnud kas tulemusi või ka inimeste elu, nende töökoht, nende tulevik on ohus ja nad lihtsalt ei saa seda omas väikeses organisatsioonis välja tuua. Katsuge mõelda, et see on selle taustaks. Keegi ei taha otseselt tekitada olukorda, kus peab üksteise peale kaebama või mingisugustest rikkumistest anonüümselt teavitama, vaid proovitakse leida vahendeid, kuidas leida väga tõsistest õigusrikkumistest ja vahetevahel ka lausa eluohtlikest situatsioonidest väljapääsu.

Tulen tagasi Eesti situatsiooni juurde. Eesti situatsioon on selles mõttes tõepoolest ...

Ma palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit.

Eesti situatsioon on selles mõttes tõepoolest keeruline, et me oleme olnud olukorras, kus pealekaebamine ja nuhkimine on olnud ideoloogilistel põhjustel midagi sellist, mida on soodustatud. Me oleme elanud totalitaarses ühiskonnas ja me teame, mida see tähendab.

Võib-olla ei ole juhuslik, et Riigikogus räägivad just vanad inimesed, vanema generatsiooni inimesed, kelle hulka ma ka ise juba kuulun, sellest, mida võib nuhkimine ühiskonnas usaldamatuse [kasvu mõttes] kaasa tuua. Samas, noored inimesed ka väljaspool Riigikogu kirjutavad sellest, kui vajalik see on. Ma arvan, et see on põlvkondade vahe. Siiski peaksime ka nende inimestena, kes tulevad okupatsiooniajast, katsuma mõelda selle peale, et on vahe, kas teha rikkumistest teavitamise süsteemi okupatsiooni tingimustes, totalitaarses ühiskonnas, või teha seda õigusriigis. Euroopa Liit toetub õigusriigi põhimõtetele ja seda teeb ju ka Eesti.

Sellesse direktiivi on sisse kirjutatud, et valeinfot ja valekaebusi ei tohi mingil juhul esitada ja selle eest karistatakse. Selles mõttes on lootus, et see annab võimaluse, et meil ei tule midagi sellist, mida siin ette maalitakse ja mille eest tahetakse meid hoiatada. Sellegipoolest tahaksin öelda täna siin, mispärast see on arupärimisel teemaks tulnud.

Mulle tundub ebaõiglane piinata peaministrit nende küsimustega, et mida teie valitsus soovib, kui selle asja algatamine on toimunud tõepoolest hoopis varem. Meil on see dokumenteeritud, kaasa arvatud Eesti Päevalehes on 3. veebruaril toodud ära kõik dokumendid, kuidas eelmise valitsuse ministrid, olgu Mart Helme või Urmas Reinsalu, on soovinud seda direktiivi laiendada ja on andnud sellele oma heakskiidu. Võib-olla on see just see, mispärast me istume siin täna, kuigi kusagil on väga suur julgeolekukriis, homme võib alata kolmas maailmasõda, ja piiname oma rahvusvaheliselt toimekat peaministrit nende küsimustega. Katsume võtta mõistusega ja minna uuesti tagasi selle seaduseelnõu arutamise juurde siis, kui selleks on sobiv aeg ja koht, kui Riigikogul on võimalus teha sinna parandusi.

Mina olen nõus, et seal peab tegema parandusi. Anonüümset kaebamist ei peaks lubama. Inimestel peaks olema julgust tulla välja, ja kui on vaja ennast varjata, siis tagatakse konfidentsiaalsus, aga inimene ei peaks saama võimalust anonüümselt kaevata. On mitmeid asju, mida – ma olen ka nõus – võiks seal vähendada. Võiks välja võtta need laiendused, mida eelmised valitsused on sinna sisse pannud. Julgus on väga tervitatav. Olgem ka julged seda direktiivi võtma täpselt nendes piirides, mis tagaks rikkumistest teavitamise juhtudel, kui seda tõepoolest on vaja selleks, et kaitsta inimeste elusid ja kaitsta neid asju, mille kaitsmist seaduses tegelikult on vaja. Aitäh teile!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Ma alustan sellest kohast, kus austatud kolleeg Margit Sutrop lõpetas. Ei tasu siin kõnepuldis rääkida seda, mis ei ole fakt. Kindlasti on see õppejõule väga oluline. Eelmine valitsus ei ole ühtegi sellist eelnõu valitsuse tasemel kinnitanud. Ametnikud teevad oma tööd, mida me siin saalis tihti kiidame, väga head tööd, aga otsuse teevad lõpuks poliitikud. Kõigepealt valitsuskabinetis, valitsuse istungil ja siis tuleb see eelnõu siia saali. Eelmise koosseisu ajal ametnikud kindlasti selle teemaga tegelesid. Euroopa Liidu direktiivide arutelud käivad tahes-tahtmata, aga eelmine valitsus sellist eelnõu siia saali ei toonud. Kui peaminister ütles, et eelmised ministrid on kõik väga nõus, siis see tähendab seda, et sellega on nõus tänane peaminister. Ma veel kord rõhutan, et eelmise valitsuse ajal sellist otsust ei tehtud. See on väga oluline.

Teine pool. Kui ülikoolis räägitakse nii-öelda vilepuhumisest, siis siin on üks väga oluline teema, millest ei ole täna kordagi siin saalis räägitud ja väga tõsiselt ei räägitud ka selle seaduseelnõu esimesel lugemisel. See on valekaebuste teema. Valekaebuse, vilepuhumise puhul on tihti nii, et kõigepealt kaevatakse, siis millegipärast uurivad organisatsioonid teatavad, millal kellelgi minnakse käsi raudu panema, ja samal hetkel on ajakirjanikud kohal. Seal antakse intervjuusid, milles süüdistatav on juba süüdi kuulutatud. Neid näiteid võime tuua palju, kui pärast kohtuprotsessi tulemusena seda inimest – kui see asi üldse kohtusse jõuab – süüdi ei ole mõistetud. Tihti on nii, et ajakirjanduses tunned oma nahal, kuidas neli-viis aastat sind kotitakse, sind aastaid jälitatakse ja siis selgub, lõpptulemus on see, et üks inimene kaebas, tegi valekaebuse ning kohtus saab ta lõpuks trahvi 200 eurot. Aga mõne inimese elu on sellega lõplikult ära rikutud.

Ma võin tuua Tartumaalt järjest näiteid. Ülenurme abivallavanemal peale seda, kui ta sai kohtus võidu, ütles lihtsalt süda üles. Seal on vallavanem, kes oli kõige-kõige-kõige Tartus, aga üks inimene, kellele ta tööd ei pakkunud, on kaebekirju kirjutanud, ma arvan, kõikidesse instantsidesse, ministeeriumidesse. Lõpuks võeti see teema nii-öelda üles, ta käis kohtuprotseduurid läbi, tunnistati õigeks. Seesama inimene kaebas uuesti ja uuesti uuritakse. See tähendab seda, et [see vallavanem] on kaotanud kõik oma töökohad ja kõik muu, aga see, kes kaebas, töötab seal, kus ta enne töötas, talle ei ole ühtegi märget tehtud.

Ma olen nõus, kui on näha, et keegi ikka päris sikku teeb, siis tulebki tähelepanu pöörata, aga meil praegu on riigis tekkinud olukord ...

Palun kolm minutit juurde. 

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... kus pealekaebamine on teatud inimeste jaoks väga lihtne. Kui kellestki tahad lahti saada, siis tee kaebus, sama kaebus saada igaks juhuks kohe ka ajakirjandusse. Ja läheb lahti.

Ma kogesin aasta tagasi sedasi, kui üks ametnik ütles, et tal ei ole mitte midagi teha, ülemus laseb ta lahti, kui ta sellele inimesele seda protokolli ei tee. See inimene võib ju pärast kohtusse minna oma õigust taga ajama. Trahv on mõnisada eurot.  Riigikogu liige oma palgaga võib advokaatidega kohtus käia, aga tavaline kohtuprotsess maksab 15 000 – 30 000 eurot. Advokaadile maksmisest enamik inimesi loobuvad, sest ei ole lihtsalt sellist rahavahendit ja isegi kui see raha on, siis ei taha oma perele seda, et olla aastaid ajakirjanike huviorbiidis.

Siin on minu arvates tõsine küsimus. Mina ei tea nendest Stalini aja teemadest, ma ei ole Stalini ajal elanud, olen natuke hiljem sündinud. Ma tean, et naabrimees kaebas selle pärast, et meil kodus oli igal jõululaupäeval jõulukuusk. See oli kahe mehe omavaheline vaidlemine, minu isa ja naabrimehe vahel. Lapsena ei saanud ma tükk aega aru, aga see ei läinud küll kuhugi kaugemale.

Praegu me oleme toonud siia selle, et mina kui ettevõtete omanik pean looma ettevõttes olukorra, kus pealekaebamine on normaalne, ja pealekaebamise jaoks peaks kellegi tööle võtma. Ma ei saa sellest hästi aru, et kui ma pean looma sellise võimaluse, siis tegelikult ma peaks kellegi inimese tööle võtma. Ma mäletan, 1987 ma läksin Ungarisse. Üks poiss ütles kohe, et ta on see, kes peab ette kandma, ta tunnistas seda vagunis esimesel õhtul, kui viina võeti, oli võib-olla lihtsalt liiga purjus. Siis oli see pealekaebamise aeg, 1987, ma ütlesin võib-olla vale aastanumbri. 

Aga mõtleme ja arutleme, kui sellised teemad on olemas. Ma olen selle poolt, et igasugused korruptsiooninähud tuleb välja juurida, kui need olemas on. Aga minu arust, kui keegi soovib kellegi peale kaevata, siis need võimalused on täna olemas. Kui see on õige asja eest, siis ei saa selle üle vaielda. Aga ma ütlen veel kord, et enamikul juhtudel on see tühi vilepuhumine, kas kadedusest või selle teema enda pattudest kõrvale lükkamine, et keegi teine võib-olla midagi ei ütleks, sest lihtsalt see inimene tapetakse ajakirjanduse ja uurimise tulemusena ära. Sa võid küll rääkida, et mina ei ole süüdi, näed, see teine on, aga see ei huvita mitte kedagi, absoluutselt mitte kedagi. Need valevilepuhujad – mina ei ole veel kuulnud, et need inimesed oleks saanud karistada. Ma saan aru, et isegi valitsuse vahetust on väga lihtne sellisel momendil teha. Mina ei ole kohtunik, ei ütle, kes on õige, kes vale. Aga ma arvan, et selle eelnõu siia saali toomine sellisel kujul oli kindlasti vale otsus. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma olen täiesti veendunult selle eelnõu vastuvõtmise vastu ja minult see kindlasti poolthäält ei saa. See on päris-päris selge. Ma julgen küll kinnitada – sest tõesti, minu kui Riigikogu liikme volitused algasid 2019. aastal –, et Isamaa fraktsioonis seda eelnõu ei ole arutatud ja minule teadaolevalt ei ole seda arutatud ka valitsuses, rääkimata selle heakskiitmisest valitsuses. See on põhimõtteline punkt, kust edasi minna. Nii et selles, et me täna oleme jõudnud selleni, et selline eelnõu on meil menetluses, nüüd küll eelmist või üle-eelmist valitsust süüdistada ei saa.

Aga vaatame korra sisse nendesse teemadese, mida me siin arutelu käigus oleme üles tõstnud. Esimene küsimus, tõesti, ärieetika kohta, ausus ja julgus versus lojaalsus, on täiesti asjakohane küsimuse püstitus, nagu ka need näited, mis siin toodud olid. Ainult ma ei saa aru, miks peaks siis, kui ettevõttele – see on eraettevõtlus, millest me räägime – on see oluline, riigi poolt seda sundust ette kirjutama. Meil on olemas terve rida rahvusvahelisi standardeid, mille alusel on võimalik kõiki protsesse monitoorida, sealhulgas koguda infot, kui mõne protsessi [reeglite] vastu on eksitud. Arvata, et riik teeb need ettevõtted rikkaks, on ilmselgelt vale tee.

Mina pigem ütleksin, et kui on vabatahtlik sertimine versus riigi sund, siis pole kahtlust, kummale poole mina hoian, kindlasti mitte riigi sunni poole. See oli ärivaldkonna kohta.

Tõesti, kui me vaatame laiemalt, siis tänased regulatsioonid sisuliselt ikkagi põhjendatud juhtudel, kui eksitakse karistusseadustiku vastu, tagavad need võimalused, et oleks vajadusel ka teatud kaitstus tagatud. Samas on ju praegu ka eelnõusse sisse kirjutatud, et sisuliselt mingit salastatust ei olegi võimalik tekitada, jumal tänatud. Sundmoodustada osakond – võib-olla see on nüüd liiast öeldud –, võtta tööle inimene ja tekitada selle pealt kulu, see on küll täiesti mõttetu. Isegi kui see inimene täidab seda kohustust, ma ei tea, poole kohaga, on see igal juhul mahavisatud raha. Igal juhul on see mahavisatud raha, selles ei ole mitte mingisugust kahtlust.

Ma tõesti vaatasin sisse sellele Välisministeeriumi arvamusele väljatöötamiskavatsuse kohta. Ma ka küsisin, oma küsimuse esitasin. Tõepoolest, kõigepealt olgu ära märgitud, et Välisministeerium kogu selles väljatöötamiskavatsuses keskendub analüüsile, mis on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituste analüüs pluss on see Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahenditest tulnud.

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Kogu see arutelu keskendub nendele teemadele. Seal ei ole toodud seda, et peaks rohkem ja rohkem lisama. Ma tsiteerin mõnda lõiku: "Välisministeerium nõustub VTK‑s väljatooduga, et mõistlik on võimalikult suures ulatuses ära kasutada juba toimivaid järelevalvemehhanisme." Väga-väga konkreetselt öeldud. Ma ei saa aru, kust kohast on võetud see, et peaks laiendama. Samas ta ütleb tõesti, et arutelu käib nende teemade üle, mida on välja pakutud direktiivist tulenevalt, kas üks üldine või eraldi iga asutuse juurde. Ta ütleb, et Välisministeerium teeb ettepaneku edasise töö käigus kaaluda koos asjaomaste pädevate asutustega, kas võiks olla põhjendatud ja vajalik panna see ülesanne ühele kesksele asutusele. Ehk ta teeb ettepaneku kaaluda, arutada selle üle, mõtelda kaasa. Panna sinna see side, et ollakse sada protsenti kõigega nõus, on täiesti meelevaldne. Ma saan sellest aru selles mõttes, et Isamaa Erakond poleks iialgi sellist eelnõu heaks kiitnud, kui see oleks tulnud fraktsiooni koosolekule. Mitte iialgi!

Need on tegelikult need [mõtted], mis on nende väljatöötamiskavatsuste kohta Välisministeeriumist antud. Ma tõepoolest saan aru, et valitsus on sattunud piinlikku situatsiooni. Hurraaga tuldi siia ja siis järsku märgati, et on üks paras käkk kaasa võetud. Hea oleks kuidagi selle käki küpsetamise pärast näidata näpuga teiste peale, aga minu meelest oleks täna õige ütelda, et stopp, sellega me edasi ei lähe, ning võtta see eelnõu tagasi ja see teema avalikust [arutelust] maha. Siis me saaksime tõepoolest keskenduda julgeolekuteemadele, nii nagu me siin kuulsime, et on vaja nendele keskenduda, saame tegeleda energiakriisiteemadega, ka seal on piisavalt muresid, millega võiks tegeleda. Nii et soovitus valitsuse poolele oleks see: võtame selle eelnõu tagasi ja me saame koos edasi minna teemadega, mis on riigi jaoks olulised. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Palun lisaaega.

Palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Ajaloolased on juba ammu täiesti selgeks teinud, et müüdid 700‑aastasest orjaööst ei pea paika. Jah, meie ajaloos on olnud erinevaid ajajärke, kui meie rahvas on olnud vabam või mitte nii vaba. Aga mulle tundub, et sellele vaatamata on see orjamentaliteet kinnistunud ja jätkub väga paljude inimeste peas, kahjuks tuleb tunnistada, et eriti tänase valitsuse peas.

Me oleme kõigega nõus. Ükskõik, mis Brüsselist tuleb, ükskõik kui arulage mõni direktiiv või määrus ei ole – kõigega ollakse nõus. Neid näiteid võib tuua kümneid ja kümneid. Meenutagem kas või südatalvel sõnniku laotamise ärakeelamist. Öelge mulle, millal üks Eesti talupidaja on sellist asja teinud. See on täiesti terve mõistuse vastane ja selle ärakeelamine on veelgi hullem. Me teame seda, kuidas porgand on kuulutatud puuviljaks ja nii edasi ja nii edasi. Kõikidele nendele asjadele on samasuguse innuga, nagu tänane valitsus sellele direktiivile vinti peale keerab, vinti ju juurde keeratud. Meenutagem kas või seda haledat kahe kraanikausi lugu, mis tingimata pidid olema igas kõige väiksemaski maapoes, aga mida tegelikult mitte keegi ei nõudnudki, peale meie enda valitsuse.

Väga häiriv on see näpuga näitamine ja valetamine eelmise valitsuse suhtes, justkui eelmine valitsus ja selle ministrid oleksid selle eelnõu ette valmistanud. See ei vasta absoluutselt tõele, sest seda eelnõu ei arutatud valitsuses, seda eelnõu ei toodud Riigikogu menetlusse, seda ei olnudki olemas. Loomulikult, direktiive arutati ja kui leitigi, et riigikaitse‑ ja julgeolekuküsimust ja rahapesuteemat peaks käsitlema süvendatult, siis see ei ole see, mida meile täna väidetakse, justkui selline totalitaarne pealekaebamissüsteem, nagu tänane valitsus tahab luua, oleks olnud eelmise valitsuse tehtud. See on vale. Aga seda valet on väljendanud meile peaminister siinsamas puldis, justiitsminister siinsamas puldis ja samamoodi on seda valet levitatud ju ka meedias. Nii et mina ühtin küll oma kolleegide küsimusega, et mida tehakse ja kuidas ja mismoodi vastutavad valetavad ministrid.

Mis kõige hullem: meile püütakse selgeks teha, justkui tegemist oleks ühe süütu vilepuhumise seadusega. No andke andeks! See on kõike muud kui vilepuhumine. Selle loogika järgi oli vilepuhumine ka see, kui okupatsioonivõimu esindajad ja nende siinsed käsilased vilistasid meie inimeste peale, nii et kümned tuhanded inimesed küüditati ja tuhanded inimesed lasti lahti. Kas see oli vilepuhumine? Aga täna ehitatakse täpselt samasugust totalitaarset orwellilikku maailma, me oleme näinud seda väga mitmetes seaduseelnõudes, mida valitsus on meile siia Riigikokku toonud. See on ainult üks seadus selles reas.

Vilepuhumiseks on meil olemas mehhanismid. Tõepoolest, kui inimene avastab mingisuguse seadusrikkumise, on tal võimalik pöörduda politseisse, prokuratuuri või kaposse. Kõik võimalused on loodud. Vajadusel on võimalik tagada talle ka anonüümsus. Aga see seaduseelnõu räägib ju hoopis millestki muust. Peale peab hakkama [kaebama] ka nende asjade suhtes – ja see on must valgel seal kirjas –, mis ei ole seadusrikkumised. Ehk teisisõnu: ükskõik mille vastu. Ja seda võib teha anonüümselt. Täiesti absurdne! Kui me loeme seda loetelu, kes peavad hakkama anonüümselt üksteise peale kaebama, oma kaaskodanike ja kolleegide peale, oma sugulaste, sõprade ja tuttavate peale, siis näeme, et seal on ka põhiseaduslikud institutsioonid.

Ka meie siin Riigikogus peame hakkama peale kaebama, sest meil on kõvasti üle 50 inimese kantseleis tööl, siin on neid lausa 200, ja presidendi kantseleis töötab ligi 60 inimest, ka seal peab hakkama peale kaebama ja mingisuguse pealekaebamisvoliniku paika panema. See on ju absurd! Saate aru? Sellega tehaksegi see pealekaebamine – mitte vilistamine, vaid just nimelt anonüümne pealekaebamine – lausa kohustuslikuks kogu ühiskonnale. Nii et selle seaduse nimetamine Pavlik Morozovi nimeliseks ei ole üleüldsegi mitte liialdus.

Ühel päeval hakkavad need koputamisvolinikud vaatama seda, miks Jüri või Jaan ei ole oma kolleegide peale koputanud. Äkki on siin midagi kahtlast? Lisaks kõigile nendele, kelle peale koputatakse, hakatakse represseerima ka neid inimesi, kes ei koputa. Ühel heal päeval võivad ka nemad oodata koputust uksele, aga siis juba märksa tõsisemat, sellist, mille järel nad viiakse ära. Jumal teab, mis tagajärjed siis on, sest seadus nõuab. Seadus nõuab seda.

Nii et sellist seadust ei ole mitte mingil juhul võimalik vastu võtta. Selline seadus on haige ja pimeda ja uinuva aju sünnitis, selle tagajärg saab olema täiesti košmaarne. See lööb sodiks ja purustab kõik meie moraalsed ja eetilised arusaamad, solidaarsuse ja vennalikkuse, ning toob esile just sihukesed madalad kired. Anonüümset koputajat tuleb ju selle seaduse järgi edaspidi edutada, teda tuleb kõikvõimalikul moel esile tõsta, tema palka peab tõstma, sellepärast et vastasel juhul ta äkki leiab, et teda on diskrimineeritud seetõttu, et ta koputas. Kõige õudsem on, kui me mõtleme sellele, et tänane valitsus tahab vastu võtta ka vihakõneseaduse, mille järgi sõnavabadus ja mõttevabadus hävinevad ... (Juhataja helistab kella.)

Aeg!

... ja saavad otsa siin.

Aeg!

Need kaks seadust omavahelises koostoimes ...

Härra Põlluaas!

Nojah, head kolleegid, mina sellises ühiskonnas küll elada ei tahaks. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Võtsin selle seaduse lahti, kuna üks väga oluline punkt jäi rääkimata. See on nimelt asjaolu, et siin on kirjas midagi üllatavat. Paragrahv 4: "Rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ka tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta endast õigusrikkumist, kuid on vastuolus õigusnormi eesmärgiga." Mõtlema panev koht. Keegi on lasknud fantaasial lennata.

Kui me seadustes pingutame ikka selle nimel, et mõisted oleksid võimalikult täpselt paigas, siis siin, kuna tegu on ju, kuidas öelda, europositiivse seadusega, tuleks mõisted anda võimalikult laialt. Ida-Saksa õigusteaduses olevat olnud midagi sarnast. Muidu jooksid mingid tehnilised reeglid kenasti, aga siis olid sellised asjad nagu generaalklauslid, mille alla paigutati kõik ära: midagi üldist, millega sai kinni panna kõik, keda vaja. See oli efektiivne, töötas saksa täpsusega. Stasi arhiivid täitusid isegi abikaasade kaebustega oma abikaasade peale, nii professionaalselt oli töö tehtud. Siin on selge, et see direktiiv ise on – nii kurb kui see ka ei ole – mingit laadi euro-Stasi tegemine ja kindlasti ehmatav kõigile, kes arvasid, et selliseid asju ei saa ju sündida.

Aga sellegipoolest, mitu korda lugesin direktiivi. Ennäe imet, me oleme tõepoolest seekord poole juurde pannud. Täiesti vabatahtlikult! Valitsusel on tegelikult taganemistee siin olemas. Ma usun, et Reformierakonnas on mõned inimesed, kes täiesti tõsiselt usuvad, et nad on liberaalid, ja ei saa sellest aru. Kui nad oma toimiku kusagil ülikoolis üles otsiksid, siis leiaksid nii mõndagi, nii mõnegi huvitava pealekaebuse enda kohta. Nii et koputan ka nende inimeste südametunnistusele, et siit tuleb jama.

Kui me vaatame seaduse isikulist kohaldusala, siis näeme, et see on ka nii laiaks aetud, kui mõistus üldse võtab. Näiteks on siin kirjas, et käesoleva seaduse alusel saab kaitset tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitanud füüsilisest isikust ettevõtja. See on ka ju üks inimene. Äkki tuleks temale ka kanal teha, mille kaudu ta saadab kellelegi teate, et ta on ise ka halb inimene? Patukahetsus, moodne patukahetsus, võimalus ennast organitele üles anda. Pädev asutus on selle nimi tänapäeval, vanasti oli organ, nüüd on pädev asutus. Võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev isik, vabatahtlikuna tegutsev isik on ka veel isikulises kohaldusalas, ka äriühingu aktsionär ja osanik. Kes siis välja on jäänud? Mul praegu fantaasia ei tööta. Kes on puudu? Sportlasetoetust saav isik, lepingueelsetes läbirääkimistes olev isik, äriühingu juht‑ või kontrollorgani liige, ametnik – kõik on sees. Kõiki erialasid ei ole põhjust ära nimetada, "ametnik" on piisavalt üldine, et kõik ametnikud oleksid sellega hõlmatud.

Ka detailid on kõhedust tekitavad. See, kuidas pakutakse välja võimalus advokaadibüroo kaudu rikkumisest teavitada – väga mugav meetod. Mulle tuleb meelde advokaadibüroo, või oli see eradetektiivibüroo, SIA skandaal – kuidas ta nimi oligi ...

Lisaaega palun.

Palun!  Kolm minutit.

... ja kuidas see jõudis riigi tasemele välja, kuidas koguti infot, mida ei olnud vaja koguda. See on mul siiamaani meeles. Kui hulk advokaadibüroosid hakkab vilepuhujate sensitiivset "infot" kokku panema, siis võib tekkida ohtlikke olukordi ka riigile. Neile meeldibki sellist infot koguda. Alatuid advokaate on ennegi nähtud, mõned on isegi advokatuurist välja visatud.

Nii et see on terve miiniväli, direktiiv on ohtlik ja sellel meie laiendusel ei ole isegi Euroopa Liidu sundi taga, sellel ei ole mingit mõtet. Aga taganeda on veel võimalik. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Oleme selle arupärimise käsitlemise lõpetanud. Kas peaminister ei soovi? Ei.

Nii. Läheme edasi meie kolmanda päevakorrapunktiga. See on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Martin Helme, Kert Kingo, Paul Puustusmaa, Helle-Moonika Helme, Leo Kunnase, Peeter Ernitsa, Riho Breiveli, Anti Poolametsa, Alar Lanemani, Urmas Reitelmanni, Ruuben Kaalepi, Heiki Hepneri, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa, Helir-Valdor Seederi, Priit Sibula, Tarmo Kruusimäe, Mihhail Lotmani, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Indrek Saare, Eduard Odinetsi ja Heljo Pikhofi esitatud arupärimine põhikooli lõpueksamite lävendi kaotamise kohta. Palun arupärijate esindajaks Riigikogu liikme Jaak Valge.

Head kolleegid! Lugupeetud minister! See arupärimine on tõukunud haridus‑ ja teadusministri 26. jaanuaril [allkirjastatud] määruse eelnõust, millega selle heakskiitmise korral muudetakse põhikooli ühtsete ülesannetega lõpueksamite tähendust. Arupärimises on rida küsimusi, aga selle tuum ongi just see kavandatav põhikooli lõpueksamite tähenduse muutus.

Teatavasti on põhikooli lõpueksamid kevadel, need toimuvad kõigis [koolides] riikliku õppekava järgi ühesugusena ja ühel ajal. Põhikooli lõpueksamite eesmärk on hinnata õpilase põhikoolis omandatud teadmisi, oskusi ja pädevusi ning – toonitan – teha otsus kooli lõpetamise kohta. Praeguste regulatsioonide kehtides tuleb põhikooli lõpetamisel õpilasel saada vähemalt rahuldavad aastahinded kõigis õppeainetes ja sooritada ühtsed riiklikud lõpueksamid. Eksamid peavad olema sooritatud vähemalt hindele kolm, mis tähendab vähemalt 50% maksimaalsest tulemusest. Põhikooli ei saa lõpetada õpilane, kellel on ühes õppeaines mitterahuldav tulemus nii aastahindena kui ka eksamihindena. Ühesõnaga, mitterahuldav tulemus võib olla aastahindena, aga samal ajal mitte eksamihindena. Nüüd esitatud muudatuse järgi aga pole lävendit ette nähtud ja seetõttu ei sõltuks põhikooli lõpetamine enam eksamitulemusest. Luuakse olukord, kus põhikooli saab lõpetada õpilane, kellel on kolm eksamitulemust nullid ja veel kaks aastahinnet mitterahuldavad. Seega tekib võimalus, et põhikooli lõpetaja ei pea [saavutama] õpitulemusi ei eesti keeles ega matemaatikas ja veel lisaks ühes õppeaines. See on teoreetiline võimalus. Nii. See puutub lõpetamise võimalustesse.

Aga lisaks on sellel arupärimisel veel kaks aspekti. Nimelt hakkas Haridus‑ ja Teadusministeerium saatma esimesi signaale, et soovitakse muuta põhikooli lõpueksamite tähendust, juba 2019. aasta suvel. Edasi, kahel aastal toimunud arutelude käigus kujundas Riigikogu oma seisukoha ja selleks oli keeldumine kaotada standardile vastavuse kohta tagasisidestavad põhikoolieksamid. Nüüdne katse, tõsi küll, ei seisne mitte eksamite kaotamises, vaid nende tähenduse muutmises. Meil on parlamentaarne riik ja lahendada sedavõrd olulist küsimust parlamendist mööda minnes, tundub, ei ole aus ega asjakohane, mis sest, et formaaljuriidiliselt on seda võimalik teha ka valitsuse määrusega.

Teine lisaaspekt. Nende katsete käigus on paljud, ma ei tea, mulle tundub, et ilmselt suurem osa õpetajate ühendustest väljendanud selgelt oma vastuseisu nendele muudatustele. Tuleb järeldada seda, et Haridus‑ ja Teadusministeerium ei ole seekord praktikutega piisavalt konsulteerinud. Lisaks on oma vastuseisu väljendanud mitmed haridus‑ ja kultuuritegelased ja asutused, sealhulgas Eesti Kirjanike Liit. 14 õpetajate ühendust on selgelt väljendanud, et nad ei ole plaanitud muudatustega nõus. No keda me siis usaldame kui mitte õpetajaid endid, kes on meie maa sool? Nii on ka see nimetatud arupärimine justkui paratamatu. Mulle tundub, et on sümptomaatiline, et selle esitavad koos kolme fraktsiooni esindajad. See on märgiline. Aitäh!

Palun nüüd kõnetooli vastamiseks haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna.

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Suur tänu arupärimise eest! Kuna siin on 11 küsimust ja aega on 20 minutit, siis ma pikka sissejuhatust ei tee. Me kindlasti jõuame pärast küsimustele vastamist debatti jätkata. Nii et alustan kohe küsimustele vastamisest.

Esimene küsimus: "Kas põhikooli riiklik õppekava on meie õpilastele jõukohane?" Vastus. Riiklik õppekava ei saa olla koostatud nii, et õpe oleks kõikidele õpilastele ühetaoliselt jõukohane, isegi juhul, kui tegemist on niinimetatud tavaõppes [õppivate] õpilastega. Me teame, inimesed on erinevad, inimeste võimekus on erinev, huvid on erinevad.  Õppekava on üles ehitatud nii, et minimaalsel tasemel peab laps olema omandanud õppekavas ettenähtu, aga kindlasti on võimalik omandada oluliselt rohkem. Nii et kindlasti on õppekava jõukohane, aga lapsed läbivad õppekava erinevalt. Seda me näeme ka jooksvatest hinnetest.

Teine küsimus. Milline mõju on kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel olnud põhikooli riiklikus õppekavas seatud õpitulemuste saavutamisele ja kas on tehtud ka selleteemaline teadusanalüüs? Tulemuslikkuse mõõdupuuks me saame võtta näiteks PISA tulemusi. Saab öelda, et peale kaasava hariduse põhimõtete kinnitamist seaduse tasandil aastal 2010 on Eesti hariduse tulemuslikkus olnud väga hea, kui me vaatame PISA tulemusi. Meie tulemused rahvusvahelises võrdluses on kas püsinud ülikõrged või oleme saavutanud lausa maailma tipptaseme. Aga loomulikult ei ole siin otsest seost, et on kaasav haridus ja sellepärast me oleme saavutanud need tipptulemused. Toevajadusega õpilaste õpet puudutavaid trende Eesti riigis tervikuna soovime me uurida regulaarseks muutuva uuringuga juba järgmisel aastal ning hange uuringu tellimiseks kuulutatakse välja sel aastal. Kuid meil on olemas ka Eesti oma teadlaste tehtud uurimus. Tartu Ülikooli teadlasterühm on oma uuringu põhjal avaldatud artiklis öelnud, et kaasamisel on positiivne mõju nii kõigi õpilaste akadeemilisele saavutusele kui ka sotsiaalsete võimaluste suurenemisele, haridusliku erivajadusega õpilaste puhul ka õpingute jätkamisele ja tööturule sisenemisele. See on see teadmine, mis on tulnud meile teadusest kaasava hariduse kohta.

Kolmas küsimus: "Milliseid meetmeid koolid rakendavad, et toetada õppijaid õpitulemuseni jõudmisel?" Õppetöö individualiseerimiseks ning õpilase toetamiseks on õpetajal mitmeid võimalusi. Näiteks saab õpetaja õppetööd diferentseerida ja kasutada erineva raskusastmega ülesandeid, kohandada õpikeskkonda, jõukohastada õppevara ja õppekorraldusi, juhendada õpilast tunnis individuaalselt, anda eduelamust võimaldavat tagasisidet õpitegevusele, tunnustada pingutust ja positiivset suhtumist, võimaldada rahulikku keskkonda vastamiseks, näiteks [kasutades] individuaalset vastamist. Lisaks esmasele õppetöö individualiseerimisele klassis on õpilase võimetekohast arengut võimalik koolis toetada veel mitmel viisil. Näiteks, pakkudes individuaalset lisajuhendamist õppetundideväliselt, viies osaliselt õpet läbi ajutise või püsiva iseloomuga rühmades, rakendades abiõpetajat või muud toetavat personali, tagades tugispetsialistiteenuse, näiteks eripedagoogi, logopeedi ja psühholoogi toe, ja koostades õpilasele individuaalse õppekava, arvestades lapse huvide ja vajadustega. Tuletan meelde, et COVID‑i tingimustes me oleme koolidele suunanud kokku 17 miljonit eurot õpilünkade tasandamiseks, mis aitab neid individuaalsemat lähenemist pakkuda.

Neljas küsimus: "Haridus‑ ja Teadusministeerium on viimaste nädalate vältel korduvalt väitnud, et koolide poolt läbiviidud põhikooli järeleksamid ei ole nö ausad. Millele need väited tuginevad? Kui need väited on tõetruud, siis kuidas on Haridus‑ ja Teadusministeerium koolide sellisele tegevusele reageerinud? Kas need nö ebaausad koolid on HTMile teada?" Võib-olla kusagil tõesti keegi on rääkinud ebaaususest, aga me räägime tegelikult võrreldavusest. Olgu öeldud, et ministri määruses öeldakse, et korduseksam sooritatakse kooli direktori poolt määratud ajal hiljemalt jooksva õppeaasta 30. juuniks ning õpilase taotlusel võib eksam toimuda ka pärast 30. juunit, hiljemalt jooksva õppeaasta 25. augustil. Selleks, et õpilased saaksid minna koos klassikaaslastega lõpuaktusele ja enne järgmise õppeaasta algust põhikooli lõputunnistuse kätte saada, et jätkata haridusteed, toimuvad koolieksamid tegelikkuses nädal või paar peale riiklikku eksamit. Arvestades, et kooli koostatud korduseksamite tegemine toimub nädal või paar peale riiklikul eksamil läbikukkumist, tähendab see, et need eksamid peavad olema lapse tasemega kohandatud. Sest kui me vaatame ka koolijäreleksami tegijate statistikat, siis valdav enamus neist, kes on kukkunud läbi riiklikul eksamil ja läinud koolieksamit tegema, saavad selle koolieksami tehtud. Näiteks on olnud eesti keele eksami tegijate seas 20 last, kes ei ole lõpetanud koolieksamiga, kuigi neid eksamitegijaid on 8000–9000, sõltuvalt aastast. Aga mida on näiteks öelnud koolijuhtide ühendus? Postimehes avaldatud artiklis on koolijuhtide ühendus öelnud: "Me ei tohi teha korduseksameid mulje pärast, et hoiame kõrget taset. Mõne päeva või nädalaga ei saavuta õpilane, kes ei ületanud lävendit, olulist edasiminekut. Korduseksamid on sageli kollektiivne enesepettus, mis ei aita murega õpilast päriselt edasi. Erinevate õpilaste jaoks võivad olla nende järgmised sammud ja edasised õpiteed erinevad." See oli see, mida ütlesid koolijuhid.

Viies küsimus: "Eesti Matemaatika Seltsi Koolimatemaatika Ühing tegi Haridus‑ ja Teadusministeeriumile 2021. aasta sügisel kaks ettepanekut: 1) esitada põhikooli ühtsete ülesannetega eksamite tulemused protsentides; 2) koostada ka järeleksam riiklikult. Mõlemad põhimõtted toetaksid eesmärki, millega Te põhjendasite oma algatatud määrust. Miks Te otsustasite jätta järeleksamite kokkupanemise koolide kanda?" Tulin siia kohtumiselt haridusvaldkonna osapooltega ja leppisime seal kokku selles, et järgmisel aastal toimub lisaeksam riiklikult. Nii et selle aasta 25. maiks peavad olema paika pandud järgmise õppeaasta riiklike eksamite ajad. Leppisime kokku, et selleks ajaks me jõuame omavahel kokkuleppele, mis kuupäevadel järgmisel aastal eksamid toimuvad, sealhulgas põhikooli lõpueksamite riiklik lisaeksam.

Kuues küsimus: "Põhikooli ühtsete ülesannetega lõpueksamite korraldamist alustas riik 1999. aastal. Mis põhjusel kehtestati siis eksamitele soorituslävend ning missuguses osas on need põhjused tänaseks muutunud?" See on väga hea küsimus. Kui me mõtleme kooli peale, sellele, milline oli Eesti kool aastal 1999 ja milline on Eesti kool aastal 2022, siis me näeme, et me oleme teinud läbi väga suure arengu selle aja jooksul, me oleme teaduslikult saanud oluliselt targemaks selles, kuidas toimub õppimine ja kuidas toimub efektiivne õpetamine. Me oleme oluliselt arendanud oma õppekavu, selleks et arendada ennastjuhtivat õpilast, selleks et motiveerida õpilasi oma tugevusi arendama ja nõrkustega tegelema. Me oleme viinud sisse õppimist toetava hindamise ja selle õppimist toetava hindamisega me peame jõudma ka välishindamiseni. Nii et väga palju on selle ajaga muutunud. Aga mis ei ole muutunud, on eksam.

Seitsmes küsimus: "Milline mõju on olnud gümnaasiumi riigieksamite lävendi muutumisel (20 punktilt ühele punktile)? Missugune on ülikoolide tagasiside gümnasistide õpitulemustele?" Me analüüsisime kõrgkooli sisseastunute riigieksamite tulemusi aastail 2010–2021. See analüüs näitas, et riigieksami lävendi muutmise mõju sisseastunute eksamitulemustele ei ole täheldatav. Aga milles on olnud mõju? Oluline mõju on olnud selles, et aastast 2014 mindi matemaatikas üle kitsa ja laia matemaatikakursuse ja eksami peale. Selle muudatuse suhtes on tõesti väga palju kriitikat ja on ka kriitikat ülikoolide poolt. Nähakse, et see, et on võimalus valida kahe erineva kursuse vahel ja teha ka kahte erinevat eksamit, on võtnud oluliselt maha motivatsiooni gümnaasiumiastmes matemaatikat õppida. Kindlasti me tuleme selle muudatuse juurde edaspidi tagasi.

Kaheksas küsimus: "Miks kavandavad mitmed ülikoolid sisseastumiseksamite korraldamist näiteks keemias, füüsikas?" Haridus‑ ja Teadusministeeriumi andmeil kasutab alates 2022/2023. õppeaastast ehk sellest õppeaastast vastuvõtutingimuste ühe osana kombineeritud keemia‑ ja füüsikaeksamit Tartu Ülikool meditsiiniteaduste valdkonnas kolmel õppekaval: arstiteadus, hambaarstiteadus ja proviisori[õpe]. Lisaks sellele komplekseksamile tuleb sooritada akadeemiline test ning anda sisseastumisintervjuu. Seda tehakse esiteks seetõttu, et füüsikas ja keemias ei ole riiklikke eksameid gümnaasiumi lõpus, need on koolieksamid, mida saab nendes ainetes teha gümnaasiumi lõpus. Aga ka seetõttu, et nendele erialadele astub ka selliseid inimesi, kes ei ole teinud riigieksameid varasematel aegadel ja neil ei ole neid andmeid ülikoolidele pakkuda. Siis on ülikoolidel võimalus lasta nendel inimestel ennast tõestada, kas nad saavad hakkama, kas nad on võimelised seda eriala õppima. Meie teada ei ole selliseid spetsiaalseid eksameid keemias ja füüsikas tehtud teistes ülikoolides peale Tartu Ülikooli meditsiinierialade.

Siis on üheksas küsimus. Ma vaatan, et kolm minutit on jäänud. Siin küsitakse selle kohta, et koolijuhtide ühendus on toetanud ja haridustöötajate liit ka toetab seda muudatusettepanekut, aga on kõlanud erinevate koolijuhtide arvamused, kes seda ei toeta, ja et kui paljud neist eksamite tähenduse muutmise mõtet tegelikult toetavad. Meil on olemas ametlik koolijuhtide ühenduse vastuskiri, milles nad kinnitavad, et nad toetavad lävendi kaotamist. Nagu meie siin saalis väga hästi teame ja oleme täitsa kindlad, esindusdemokraatia puhul ei pruugi ka kõik EKRE liikmed nõustuda näiteks härra Henn Põlluaasa kõnega või ükspuha kelle kõnega. Esindusdemokraatia puhul ongi nii, et me oleme usaldanud, hääletanud ja valinud inimesed ennast esindama, aga see ei tähenda, et kõik sada protsenti ühtemoodi arvavad. Kindlasti on ka eksamite lävendi teema selline, mille puhul ongi erinevaid arvamusi. Näiteks haridustöötajate liit tegi küsitluse oma liikmete seas, mis näitas, et liikmetest 60% ja peale toetas lävendi kaotamist ja 15,4% liikmetest oli selgelt lävendi kaotamise vastu. Kindlasti on selliseid õpetajaid ja koolijuhte, kes on lävendi kaotamise vastu, aga haridustöötajate liit ametlikult toetab valitsuse ettepanekut.

Ja nüüd küsimus just nimelt haridustöötajate liidu kohta. Jah, meil oli 23. novembril aineühendustega, aga ka koolijuhtide ja haridustöötajatega veebikoosolek ametnike tasandil. Seal nii koolijuhid kui ka haridustöötajate liit kinnitasid, et nemad toetavad seda. Pärast tehti küsitlus ja see küsitlus ainult kinnitas nende varasemat toetust. Nii et 17. veebruaril laekus ka ametlik seisukoht, et haridustöötajate liit toetab lävendi kaotamist.

Nüüd viimane küsimus. Te olete loetlenud siin aineühendusi ja küsinud, milline seisukoht neil on. Ma võtan nad hästi kiiresti ette. Eesti Klassiõpetajate Liit toetab lävendit, [Eesti] Bioloogiaõpetajate Ühing toetab lävendit, Eesti Geograafiaõpetajate Ühing ka toetab lävendit, Eesti Emakeeleõpetajate Selts toetab lävendit, [Eesti] Keemiaõpetajate Liit samuti. Eesti Matemaatika Selts ütleb, et lävend võiks olla 1%. Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liit pooldab lävendi kaotamist. Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts pooldab lävendi kaotamist, aga taotleb üleminekuaega. Eesti Füüsika Selts – meil ei ole ametlikult teada, mida nemad arvavad, me küsisime arvamust eelkõige katusorganisatsioonidelt ja nende käest me ei ole [vastust] saanud. Aga Eesti Matemaatika Seltsi Koolimatemaatika Ühendus, [Eesti] Õpilasesinduste Liit, [Eesti] Haridustöötajate Liit, [Eesti] Koolijuhtide Ühendus, Noored Kooli hariduspsühholoogid ja haridusteadlased ja ka [Eesti] Lastevanemate Liit toetavad lävendi kaotamist. Aitäh!

Läheme nüüd küsimuste juurde. Kõigepealt küsib Heljo Pikhof. Palun!

Aitäh, austatud minister, väga põhjalike vastuste eest, mida nii lühikese ajaga sai anda! Aga vaatame põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse § 30 lõiget 3, mis räägib põhikoolieksami sooritamisest, mis on seni tähendanud eksami tegemist vähemalt rahuldavale tulemusele, mitte eksamile kohaleilmumist. Gümnaasiumi lõpueksamite puhul on sätestatud, et eksam on sooritatud 1%‑ga ja rahuldava tulemusega sooritatud 20% saavutamisega. Miks samalaadset muudatust ei tehta põhikooli lõpueksamite puhul, vaid minnakse mööda Riigikogu tahtest ja ministri määrusega kehtestatakse kord, mis on seaduse mõttega vastuolus?

Kui me 2019 arutasime põhikooli lõpueksamite teemal, siis peamine arutelu fookus oli eksamite kaotamisel ja tuldi välja seadusemuudatusega, et põhikooli lõpueksameid ei olekski enam. Täna me ütleme väga selgelt ja selle poolt on ka enamik – olen just tulnud haridusvaldkonna osapooltega kohtumiselt –, et põhikool peab lõppema kohustusliku eksamiga, mille tulemus läheb põhikooli lõputunnistusele kirja. Selle poolt on kõik. Vastuseis oli näiteks sel teemal, mida see tänane eksam mõõdab ja kas see eksam, mida me teeme matemaatikas, eesti keeles ja ühes valik[aines], mõõdab seda, mida me õpetame lastele, mida ütleb õppekava, näiteks. Selle kohta on palju kriitikat. On selgelt arvamus, et meil võiksid olla nii-öelda küpsuseksamid loodusainetes ja näiteks sotsiaalainetes, et rohkem lõimida keemiat, füüsikat ja näiteks matemaatikat. Kui me ütleme, et meie eesmärk on ennastjuhtiva õppija arendamine, siis kuidas me seda mõõdame, kas lapsest on kujunenud üheksa aasta jooksul ennastjuhtiv õpilane? Kas tänased eksamid seda mõõdavad? Tegelikult enamik arvab, et tänased eksamid seda ei mõõda.

Eksamid jäävad ka selle ettepaneku kohaselt kohustuslikuks. Hindamine on õppimise normaalne ja oluline osa. Eelkõige õpilane, aga ka teised haridusvaldkonna osapooled peavad saama tagasisidet, milline on olnud õppimisprotsessi tulemus.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Mind huvitab see, kuidas seletuskirjas toodud eesti keele kui teise keele osa täidab "Eesti keele arengukavas 2021–2035" toodud strateegilist eesmärki: kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt.

Aitäh! Täna on niimoodi, et riiklik lävend on 50% ja selleks, et saada keeletaset kätte – näiteks põhikooli lõpus meil on praegu B1-tase –, on vaja saada 60% eksamitulemusest. Me näeme, et suurusjärgus 75% põhikooli lõpetajatest, kes teevad eesti keele kui teise keele eksami põhikooli lõpus, saavad B1-taseme kätte. Neile lisandub 10% selliseid õpilasi, kes jäävad B1-taseme ja riikliku lävendi vahele. Ehk üle 85% on selliseid õpilasi, kes ületavad lävendi. Nii et meil on probleem alla 20% lõpetajatega. See loomulikult on mure ja sellega peab tegelema, sest meil peaks olema 100% nii, et kõik saaksid keeletaseme kätte ja saaksid südamerahus liikuda edasi järgmisesse haridusastmesse. Minu meelest on see hea näide selle kohta, kuidas riiklik lävend ei motiveeri. Motiveerib midagi muud. Need lapsed tahavad minna edasi järgmistesse haridusastmetesse, neil on vaja osata eesti keelt nii ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks kui ka õppimiseks ja nad pingutavad selle nimel. Tegelikult on meie ambitsioon palju suurem. Me tahaksime, et põhikooli lõpuks oskaksid noored rääkida vähemalt B2‑tasemel. Selle nimel me teeme praegu tööd õppekavaga, et meie eesmärk jõuaks kõrgemale tasemele, mitte B1-, vaid B2-tasemele.

Merry Aart, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister! Ma küsin natuke teise kandi pealt. Eksam on kokkulepitud standard, aga eksam on ka kohustus, mis tuleb täita. Meil on nii lapsi kui ka lapsevanemaid, kes lähevad sageli lihtsama vastupanu teed ja tahavad, et laps saaks rahuldava hinde isegi siis, kui ta õppekavas seatud õpitulemusi ei saavuta. Aga lisaks sellele peab kujundama laste  arvamust või lisaks teadmistele peab õpetama ka kohusetunnet ja vastutust. Kuidas nad muidu elus hakkama saavad, kuidas nad stressiga toime tulevad? Ma ei oska öelda, kui laps põhikoolist ei saa sellist teadmist ja harjumust vastutada ja sellist hoiakut, siis kuidas ta sellise teadmise omandab, kust see tuleb. Lastele on ju stressiga toimetulek hästi oluline. Minu hirm on see, et kas me ei kasvata äkki sellist põlvkonda, kes seisavadki keset tuba, käed rippu, ja süüdistavad ainult teisi. Sealt tulevad suitsiidid ja kohanemisvõimetus. Kuidas sellesse suhtuda?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on vastutuse kasvatamine õppeprotsessi loomulik osa, õpilane vastutab oma õppimise eest. See on meil ka õppekavades: ennastjuhtiv õpilane, kes võtab oma õppimise eest vastutuse. See ongi meie eesmärk, et mitte eksamil läbikukkumise hirm ei kasvataks vastutustunnet, vaid vastutustunne kasvaks seetõttu, et ma tahan õppida, ma tahan rohkem teada, ma olen valmis pingutama. See on selline üldine hoiak õppimise suhtes. Muuseas, teadus ütleb seda, et selliste kõrgete lävenditega testid nagu näiteks eksam, vastupidi, ei anna õpilaste soorituse puhul kõrgemat tulemust, vaid annavad madalama tulemuse. Seda just täna ka hariduspsühholoogid meile kohtumisel eriliselt rõhutasid, et kui on kõrgete panustega test, siis lapsed saavad madalamaid tulemusi kui siis, kui võtta ärevusfoon maha ja lasta neil anda endast parim, [näidata], mida nad on üheksa aasta jooksul õppinud. Nii et kindlasti õppimine ise ongi vastutustunde kasvatamise protsess, eelkõige [pean silmas] vastutust iseenda õppimise eest.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma püüan ühe küsimusega palju haarata. Kui ma olen rääkinud direktoritega, arutanud neid asju, siis lävendi kaotamise poolt [olevaid], kuidas öelda, spetsialiste ma väga palju ei tea, ma mõtlen just koolijuhte, kes on minu tutvusringkonnas. Kui seda asja vaadata, üldse haridust, siis haridus on ikka väga tõsine, kuidas öelda, ühiskonda toetav süsteem. Kui haridust reformida, siis see tähendab seda, et see peab olema väga läbimõeldud, väga targalt tehtud, sest selle protsessi lõppeesmärk peab olema kvaliteet. (Juhataja helistab kella.) Kui vaadata, ütleme ...

Aeg, Riho!

Vabandust! ... vaadata seda lävendit, asja ja kõike muud, kui me lävendi ära kaotame, kas või Poolametsa ...

Aeg, Riho!

... küsimuski, et kui me teeme keeleõppele null-lävendi, ütleme, ei ole üldse, siis ...

Riho, meil on minut aega küsimuseks.

... see protsess jääb poolikuks. Ma vabandan. Kuidas ikkagi ... 

Aeg, Riho!

... teaduse ja arenguga seda kokku viia?

Aitäh! Me ju näeme, et on neid õpilasi, kes ei ole valmis pingutama, ei taha pingutada. Neid õpilasi peab toetama. Nad on selgelt vähemuses. Enamus noori inimesi pingutab, me ütleme vahepeal isegi, et nad pingutavad liiga palju, nad pingutavad ennast katki ja katkine laps ega noor ei suuda kindlasti anda endast parimat ka eksamitel. Aga neid noori, kelle motivatsioon vajab eriliselt toetamist, ei tohiks me vaadata kui laisku ja lohakaid. Nad on mures lapsed, keda me peame aitama. Kuhu me tahame jõuda, kuhu me peame jõudma, on see, et selliseid lapsi märgataks varem, mitte siis, kui on põhikooli lõpueksam tehtud ja ta on seal läbi kukkunud. Me peame neid lapsi märkama varem ja neile tuge pakkuma varem. See oli meil täna ka arutelu all, see oli üks põhiküsimusi, kuidas toetada motivatsiooni, selle õpetaja motivatsiooni, kes on leidnud, et laste motiveerimiseks [sobib] eksam, kuidas aidata neid õpetajaid, kellel puuduvad tööriistad, et lapsi teistmoodi motiveerida. Kindlasti on suur valdkond see, kuidas õpetada lastele seesmist motivatsiooni, et võtta suuremat vastutust. Motivatsiooniküsimus on tegelikult võtmeküsimus, selleks et luua haridusvaldkonnas selline keskkond, ka väärtushoiakud, mis innustavad pingutama, mitte sellised, mis võtavad seda indu õpilastes maha. Keskkond peab olema ikkagi pingutust toetav ja innustav, mitte vastupidi.

Jaak Juske, palun!

Austatud eesistuja! Hea minister! Õpilane tuleb eksamile kohale ja saab eksami tehtud lihtsalt selle eest, et on kohale tulnud. Vabandust, aga see on ausalt öeldes lihtsalt jabur ettepanek. Hariduses tuleb kindlasti teha muudatusi, aga need peavad olema väga läbimõeldud, neil peab olema õpetajaskonnas ja ühiskonnas laiemalt väga lai toetus. 14 õpetajate aineühendust on öelnud, et teie plaanitud põhikooli lõpueksamite muudatused ei ole vajalikud, need pole põhjalikult läbi mõeldud ja need pigem kahjustavad meie laste haridustaset. Austatud minister! Miks te surute läbi muudatusi, mida õpetajaskonna enamus selgelt ei toeta? Kas see on tõesti meie hariduse peamine väljakutse, peamine murekoht, mis tuleb lahendada, või äkki on see [murekoht] hoopis näiteks õpetajate järelkasv ja õpetajate palgad, kus te pole suutnud väga suuri läbimurdeid teha?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, esimest korda Eesti riigi ajaloos on meil konkreetne tegevuskava õpetajate järelkasvu tagamiseks. Me loodame, et me saame seda ka täies mahus rakendada. Erinevalt eelmisest aastast sel aastal õpetajate palgad siiski tõusid. Õpetajate järelkasvu küsimus, õpetajate kvalifikatsiooni tagamise küsimus on kindlasti väga oluline teema ja sellega me kindlasti tegeleme.

Teiseks, te ütlete, et 14 aineühendust on vastu, ja ütlete, et see ongi kogu õpetajaskond. Mina ütlen, et haridustöötajate liit on väga selgelt selle seadusemuudatuse poolt, õpetajate liit on väga selgelt selle seadusemuudatuse poolt, koolijuhtide ühendus on selle seadusemuudatuse poolt. Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogid põhjendavad väga teaduslikult, miks on lävendi kaotamine just nimelt hea, suunamaks meie haridussüsteemi teistsuguste väärtuste poole. Tartu Ülikooli haridusteaduste professorid, Margus Pedaste, kes täna sai presidendilt teenetemärgi, ja Äli Leijen, on selle muudatusettepaneku poolt ja on püüdnud seda ka põhjendada. Õpetajate koostöökoda koondab endas 23 aineühendust. Tõesti, 14 aineühendust on öelnud, et nad ei poolda seda muudatust. Õpetajate koostöökoda ütlebki, et neil on koostöökojas erinevad arvamused. Aga selgelt on ka selliseid aineühendusi, kes lävendi kaotamist mõistavad ja toetavad.

Kui ma püüan nüüd mõelda, mis toimuks meie avalikus ruumis ja diskussioonis, kui me ütleksime, et see lävend on sel aastal ja tulevikus 50%, kui palju kirju siis ... Ma saan aru, et teile on väga palju kirju jõudnud postkastidesse. Kui palju kirju siis oleks? Mida näiteks ütleksid selle peale õpilased, lisaks sellele, mis on teaduslik teadmine, ja lisaks kõigile nendele organisatsioonidele, kes Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ettepanekut väga selgelt toetavad?

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ma tsiteerin Riigikogu stenogrammi 24. septembrist 2019. Tsitaadi algus: "Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Riigivalitsemises peetakse etteaimatavust üldiselt väga oluliseks. Mulle tundub, et hariduses peaks etteaimatavus olema eriti kõrgelt väärtustatud. Ent tänavu septembri alguses pani riik õpetajad üheksandike ette teadmatuses, kuidas need üheksandikud kooli lõpetavad. Minu küsimus on, et kas see oli teadlik otsus niimoodi õppeaasta sees reegleid muuta või läks teil kiireks. Miks te otsustasite seda etteaimatavuse printsiipi nii jõuliselt rikkuda?" Tsitaadi lõpp. See oli Liina Kersna küsimus minister Mailis Repsile. Küsingi teie käest, lugupeetud minister, miks te otsustasite seda etteaimatavuse printsiipi nii jõuliselt rikkuda.

Aitäh! Tol hetkel ei olnud see ettepanek tõesti haridusvaldkonnaga läbi räägitud ja tol hetkel ei olnud sellele ettepanekule ka haridusvaldkonnas toetust. Eelmise aasta oktoobris tegid matemaatikud meile selle ettepaneku, et me jätkaksime sama süsteemiga, mis oli põhikooli lõpueksamitega eelmine aasta, et eksami tegemine on kohustuslik, aga et lõpetamine on lahti seotud eksamitulemustest. See oli eelmise aasta oktoobris. Novembris kutsus ministeerium kõik osapooled videokohtumisele, kus seda ettepanekut arutati. Tollel kohtumisel ütles kohe väga selgelt emakeeleõpetajate selts, et nemad lävendi kaotamist ei poolda. Tol hetkel ütles ka majandus- ja ettevõtlusõpetajate selts, mis koondab endas 46 õpetajat, et nemad lävendi kaotamist ei toeta. Teised aineühendused ei avaldanud tol hetkel oma vastuseisu. Sellele tuginedes see ettepanek sai ka tehtud. Mul on väga hea meel, et selle ettepaneku taga on jätkuvalt suur osa haridusvaldkonnast. Ma ei tea, kas me oleme näinud mõnda muudatust, mille poolt on kõik, et vankumatult ja konsensuslikult on kõik mingi muudatuse poolt. Alati, iga muudatuse vastu on keegi või mingi grupp inimesi ja neil on alati ka põhjus, miks nad on vastu. Me täna erinevate osapooltega püüdsime kaardistada neid põhjuseid, neid hirme, mis selle lävendi kaotamise taga on, et neid hirme maandada või leevendada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mina olen nagu eelküsijagi seda teemat käsitledes mõnevõrra segaduses. Te olete ise sellele kõigele nii printsipiaalselt vastu olnud, teie erakond oli vastu. Ma mäletan, kuidas me kultuurikomisjonis minister Repsile samasuguseid küsimusi esitasime. Te ise kutsusite kokku aineõpetajate ümarlaudu, tegite nägu, et te olete selles küsimuses nende poolel. Nüüd olete teie minister ja mida me näeme? Ei ole absoluutselt mingit vahet, kas seda juttu rääkis meile Mailis Reps või räägite seda nüüd teie. Kes teid vahepeal ära on tinistanud? Millest selline meelemuutus? Kas eelnev oli mingi poliitiline populism ja sõu? Või olete te tegelikult kogu aeg valetanud? Aga kellele ja millal te siis tõtt räägite? Teie erakond ei toetanud seda ja võitles vihaselt sama asja vastu, kui seda esitas Mailis Reps. Nüüd on siin Reformierakond ja teie olete 180 kraadi pöördunud. Mina tõesti aru ei saa, kes nüüd mida taga ajab. Millest selline meelemuutus?

Aitäh! Aastal 2019 tehti ettepanek riiklikud lõpueksamid põhikooli lõpus ära kaotada. Seda on muidugi huvitav kuulda, et teie hindate, et see on sama asi. Muidugi, see on teie õigus niimoodi arvata, aga siin on väga suur põhimõtteline erinevus. Kõik õpilased peavad tegema eksami ja see eksamitulemus läheb põhikooli lõputunnistusele kirja.

Mul on lausa kurb vaadata, kui väga te alahindate õpilasi, nagu enamik õpilasi oleks sellised, kes lähevad, kirjutavad oma nime paberile ja saavad null punkti oma lõputunnistusele. Kas te tõesti arvate, et tänapäeva noored on sellised? Ei ole. Ma kinnitan teile: ei ole. Noored inimesed tahavad õppida, tahavad pingutada ja tahavad, et nende üheksa-aastase õppimise tulemus oleks adekvaatselt ka tunnistusel kirjas. Loomulikult võib olla erandeid, aga enamik noori pingutab väga, et saada väga häid tulemusi kooli lõputunnistusele, selleks et liikuda edasi järgmistesse haridusastmetesse.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Teatavasti tegeleb Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kõrval eksamite koostamise ja analüüsimisega ka Haridus‑ ja Noorteamet ehk Harno. Mina paluksin edastada Harno analüütikute seisukoha lävendite kaotamise suhtes.

Edasi, üheks partneriks eelnõu kooskõlastamisel oli ka Eesti Õpetajate Liit, keda te kiitvalt ära märkisite. Aga juba eelnevate arutelude käigus aastatel 2019–2020 selgus, et selles organisatsioonis on mõnikümmend liiget. Kas vastab tõele, et Haridus‑ ja Teadusministeerium on selles organisatsioonis läbi viinud järelevalvemenetluse ja tuvastanud laiaulatuslikud rikkumised? Kui nii on, siis miks on ministeerium valinud oma häälekandjaks sellise organisatsiooni, mida kahtlustatakse seadustega pahuksis olemises?

Aitäh! Kindlasti ei ole ükski haridusvaldkonna esindusorganisatsioon ministeeriumi hääletoru. Mul on lausa valus lugeda seda, et kui keegi saab ministeeriumist raha, siis ta on justkui ära ostetud. Palun vabandust, aga kõik aineühendused saavad ministeeriumist raha, ka emakeeleõpetajate selts saab ministeeriumist raha. See lihtsalt on nii, et me toetame kolmandat sektorit haridusvaldkonnas ja nad kõik saavad suuremal või vähemal määral riigilt toetust. See ei tähenda, et tegemist oleks ministeeriumi hääletoruga.

Nüüd teine küsimus. Jaa, vastab tõele, me tellisime õpetajate liidus järelevalve just kutse andmise teemal ja seal tuvastati selgeid probleeme. Me tegeleme nende probleemidega ja tehakse ka teine järelevalve, et saada aru, kas puudujäägid on kõrvaldatud. Selgelt tulid välja probleemid ja me püüame nendega tegeleda. Minu teada on õpetajate liidus suurusjärgus 80 liiget ja mõnes aineühenduses, näiteks Eesti Keemiaõpetajate Liidus on 70 liiget. Aga kas me hakkame neid liikmeid kokku lugema, see on iseküsimus.

Harno analüütika, jaa. Harno tõesti enamasti tellib eksamite analüüsid ja ma võin paluda teile need analüüsid spetsiaalselt saata. Aga ma vaatan, millised on olnud viimastel aastatel sooritajate numbrid. Näiteks eesti keele puhul 2019, kui ei olnud veel COVID‑i aeg, 268 õpilast ei ületanud riiklikku lävendit, nad läksid koolieksamit tegema ja 20 neist ei teinud ära ka koolieksamit. (Hääl saalist.) Mis seisukohta? (Hääl saalist.) Harno? Ausalt, ma ei tea, ei ole olnud eraldi sellist sihtrühma nagu Harno analüütikud.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te väitsite, et Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liit toetab lävendi kaotamist. Samas tuli täna mu postkasti – tõesti, nagu te õigesti märkisite, kirju tuli üksjagu – hoopis teistsugune arvamus. Ma tsiteerin: "Lävendi kaotamine ei aita ju nõrgal õpilasel paremini omandada põhikooli lõpetamiseks vajalikke teadmisi, vaid vastupidi, põhikooli saavad lõpetada ka õpilased, kelle eesti keele tase on olematu või väga nõrk." Nad tegelikult ei ole selle lävendi kaotamisega nõus. Siin on mingisugune ebakõla. Kas see kiri on vale, on see mõjutatud või oli teie info vale või kuidas sellega siis ikkagi on?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks olgu väga selgelt öeldud, et Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liit pooldab lävendi kaotamist. Ametlik tagasiside või kooskõlastuskiri on meil olemas, mis ei tähenda seda, et konkreetses valdkonnas ei oleks ühtegi õpetajat, kes seda ei poolda. Tegemist on esindusorganisatsioonidega, neil tõenäoliselt ei oleks võimalik ühelgi teemal seisukohta võtta, kui see peaks olema absoluutselt konsensuslik, kõikide ühesugune arvamus. Me teame, et on erinevad arvamused. Eriti kui me räägime muudatustest, siis inimesed arvavadki erinevalt. Miks nad arvavad erinevalt? Me rääkisime täna õpetajatega sellest. Põhiline hirm ongi see, et õpilastel kaob õpimotivatsioon. Samal ajal me teame – see on teaduslik teadmine, see ei ole lihtsalt kellegi kõhutunne –, et seesama lävend ei motiveeri – just nimelt nagu teie viidatud kirjas oli – seda nõrgemat õpilast õppima. Ei motiveeri, pigem vastupidi, see õpilane alasooritab. On muidugi jälle sümptomaatiline, justkui me peaksime õpetama selle lävendi pärast. Ei, eesti keelt teise emakeelega õpilastele me peame õpetama sellepärast ja seda üheksa aasta jooksul, et nad saaksid pärast üheksandat klassi liikuda järgmisesse haridusastmesse ja ka eestikeelsesse haridusastmesse. See peab olema eesmärk, mitte see, et ta ületaks lävendi.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina ei saa aru. Võib-olla te suudate veel põhjalikumalt põhjendada, miks te erinevate arvamuste seast – nagu te olete rõhutanud, kogu aeg on erinevaid arvamusi – olete valinud just selle arvamuse, mida te siin täna esindate.

Aga mu küsimus on riiklike eksamite ja standardite kohta. Te ütlesite ka, et riiklikud standardid ei motiveeri õppima, et vajalikud on muud motivaatorid. Rõhutasite veel üle, et õpilastel kaob motivatsioon, kui on lävendid, et see on niisugune teaduslik lähenemine. See on ka ilmselt aluseks, miks te toetate lävendite kaotamist. Minu loogika ütleb, et siis te toetate ju ka kodakondsuse keeleeksami puhul lävendite kaotamist. See peaks motiveerima ka kodakondsuse omandamisel keeleõpet. Kas on nii, et te toetate siis ka seal eksamil lävendite kaotamist ja see motiveerib eesti keelt õppima ja kodakondsuseksamit sooritama?

Aitäh! Kodakondsuseksamit sooritama motiveerib inimest kindlasti see, et ta tahab saada kodanikuks. See motiveerib teda. See on selline filosoofiline küsimus, kas me kehtestame lävendi ühe haridusastme lõpus või me kehtestame lävendi järgmisesse haridusastmesse astumisel. Väga paljud arvavad, et me peaksime kehtestama lävendi järgmisesse haridusastmesse astumisel. Täna me ka leppisime kokku, üks asi, milles me kokku leppisime, oli see, et järgmisel aastal toimub riiklik lisaeksam, see ei ole koolieksam, ja teine asi, milles me kokku leppisime, oli see, et me püüame disainida riiklikke eksameid niimoodi, et neid saaks kasutada gümnaasiumisse ja kutsekooli sisseastumisel. See eeldab eksamisessiooni veidi ettepoole toomist ja kindlasti ka valdkonnaga põhjalikku läbiarutamist. Aga õpilasel oleks siis suurem just nimelt seesmine motivatsioon pingutada, saada väga häid tulemusi, selleks et saada sellesse kooli, kuhu konkreetne õpilane tahab minna.

(Hääl saalist.) Kodakondsuse saamisel on omad reeglid ja ma ei ole kujundanud seisukohta selles küsimuses. Ju see lävend on sellel tasemel õigustatud, nii nagu on õigustatud gümnaasiumisse sisseastumisel erinevad lävendid. Ongi kehtestatud erinevad lävendid. Ma ütlesin, et küsimus on selles, kas me kehtestame lävendi ühe õppeastme lõppu, lävendi eksamina, või järgmisesse haridusastmesse astumisel.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et te ei tea Harno seisukohta. Ma võin teile öelda: Harno seisukoht on teie ettepaneku suhtes negatiivne. Nende ekspertiisis ilmselt ei tasu kahelda, erinevalt sellest, et teie meie ekspertiisis kahtlete. Te ütlesite, et motivatsiooniküsimus on keskne. Selles olen ma teiega täiesti nõus, aga lävendi kaotamine võtab selle motivatsiooni ära. Juhuslikult olen ka mina pedagoogiharidusega, olen õpetajana tööd teinud ja ma võin kinnitada, et teie jutul, et eksamid jäävad, ei ole mingit sisulist alust. See ei ole enam eksam, kui see ei mõõda laste teadmisi ja sellel lävend puudub. Tundub, et selle taga on selline mugavuse tagamine, vastutulek õpilastele. Me ju teame, kui mugavad on õpilased. (Juhataja helistab kella.) Ma ei saa aru, mis ilmas teie elate, kui te ütlete, et kõik tahavad ikkagi läbi saada. 

Aeg!

Aga ma nüüd küsin lõpuks küsimuse. Mis te arvate, mis sellise hariduspoliitikaga saab PISA testidest, mille tegemisel me oleme ühed maailma parimad?

Aeg, Henn!

Aitäh! Näiteks Soomes, kus on ka väga kõrged PISA testi tulemused, ei ole põhikooli lõpus ühtegi riiklikku eksamit.

Urmas Reitelmann, palun!  

Aitäh, härra eesistuja! Proua haridusminister! Te kindlasti olete kuulnud sellest, et irvhambad toovad paralleeli haridusministeeriumis või haridusvaldkonnas toimuva ja autokoolide vahel: tõenäoliselt saab varsti autojuhieksamit sooritada ennast autokoolis lihtsalt kirja pannes. Te väidate, et valdav osa noori on ääretult motiveeritud, ja samas ütlete, et on vaja märgata, kuulata, motiveerida, aidata. Juba nendes kahes väites on ju teatud vastuolu. Kõik inimesed ei ole võrdsed, kõiki ei pea läbi lohistama. Ma küsin: kas põhikoolist ja gümnaasiumist vägisi läbiveetud seltskond moodustabki nüüd üliõpilastest selle osa, kelle kohta õppejõud ütlevad, et puudub funktsionaalne kirjaoskus? 

Aitäh! Ma ei näe küll väga mingisugust vastuolu. Ma meenutasin praegu ka just enne siia tulekut [toimunud] meie ühist koosolekut. Üldine arvamus oli, et 20% õpilastest on sellised, kes vajavad rohkem tähelepanu ja kelle motivatsiooni hoidmine õppimisel vajab ka suuremat tähelepanu. 80% on selliseid, kelle puhul see vajadus ei ole nii sügav. Jah, kindlasti peab märkama, aga märkama ei pea mitte ainult neid, kes aeglasemalt edasi liiguvad, vaid ka neid, kes kiiremini edasi liiguvad, ja ka neile peab pakkuma vajalikku tuge.

Võrdlus autokooliga on täiesti kohatu. Me ju ei räägi täna sellest, et me põhikooli lõpus saadame lapse tootvale tööle, et tal peavad olema kindlasti mingid kindlad oskused selleks, et mingisuguse ülesandega konkreetselt hakkama saada, näiteks turvaliselt autojuhtimine või teise inimese opereerimine. Me räägime hetkel põhikoolilõpetajatest. Siin on väga suur vahe.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen natuke hämmingus. Te räägite selge silmaga, kuidas kõik on õigel teel, aga väga paljud pedagoogid ütlevad, et see on tegelikult pakazuhha, ja küsivad, et mis kärbes teid hammustas. Emakeeleõpetajate selts ütleb niimoodi: "Lävendi kaotamine ei aita nõrgal õpilasel paremini omandada põhikooli lõpetamiseks vajalikke teadmisi, vaid, vastupidi, põhikooli saavad lõpetada ka õpilased, kelle eesti keele tase on olematu või väga nõrk." Kas see ongi teie eesmärk, et järgmise sammuna põhiseaduse preambulist mõni sõna ära koristada?

Aitäh! See kindlasti ei ole minu eesmärk ega puuduta ka antud muudatust. Me teame ka täna, et näiteks aastal 2019 oli 20 õpilast, kes emakeeles ei sooritanud riiklikku eksamit ja ei sooritanud ka koolieksamit, aga nad lõpetasid siiski kooli. See on, ma arvan, kahetsusväärne, et süsteem ei ole suutnud aidata neid õpilasi 9. klassi lõpuks nii palju, et nad suudaksid eksami ära teha. Aga reaalsus on see, et need lapsed on saanud lõputunnistuse ja lahkunud põhikoolist.

Me saame arupärimise [arutelul] ainult ühe küsimuse esitada. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina ei ole kindlasti haridusvaldkonnas asjatundja ja spetsialist, aga olles lugenud väga erinevaid pöördumisi meie poole, ajaleheartikleid, õpetajate ja aineühenduste muret, tekib mul siiski tunne, kas see reform ikka toetab kuidagi õppijate teadmiste, pädevuste, oskuste ja hoiakute paranemist. Te olete toonud täna siin välja mitmeid positiivseid punkte, mida see reform kaasa toob. Aga kas teil on ka mõni kõhklus, millega seoses see siiski võib [olukorda] halvendada? Väga suur hulk haritud inimesi on pöördunud murega, et see võib meie õppijate teadmisi ja ka motivatsiooni siiski vähendada.

Aitäh! Loomulikult on neid murekohti ja täna me neid ka kaardistasime. Kõige suurem murekoht on just nimelt sellessamas motivatsioonis, motivatsioonis õppida ja motivatsioonis ka õpetada. Õpetajad ise ütlesid, et ka nemad vajavad eksamit selleks, et oleks motivatsiooni rohkem õpetada. Õpilased vajavad kriitikute hinnangul eksamit selleks, et oleks motivatsiooni õppida. Toodi välja, et ka lapsevanemad vajavad eksamilävendit, et õpilasi kodus motiveerida. Me täna arutasimegi seda, kuidas me saaksime laiendada üldist ühiskondlikku arusaama, kuidas tekib motivatsioon ja kuidas motivatsiooni hoida. See ei tule nipsust, see ongi protsess, see on hoiakute ja eneseusu küsimuse protsess ka. Sellega me peamegi tegelema. 

Õpetajad, kes on kriitilised, tõenäoliselt tunnevad ebakindlust, sest neilt tahetakse ära võtta üks töövahend või tööriist, mida nad on kasutanud. Nad on näinud – ju nende praktika seda näitab –, et see on olnud toimiv tööriist. Samas ka hariduspsühholoogid tänasel kohtumisel põhjendasid, millest koosneb motivatsioon, kuidas motivatsiooni hoida ja mida me saaksime teha, et üldine arusaam õpilaste ja õpetajate motivatsioonist oleks parem.

Teine murekoht on kindlasti õpetajate kvalifikatsiooni temaatika. Loomulikult, õpetajate järelkasv ja õpetajate kvalifikatsioon on olulised teemad. Ka minule on saadetud kirju, neid kirju on tulnud ka teile, kus väidetakse, et 57% õpetajatest ei oma kvalifikatsiooni. Tegelikult 86% õpetajatest, kes seisavad klassi ees, omavad kvalifikatsiooni, see 50 ja peale protsenti puudutab alustanud õpetajaid, kellel ei olnud kvalifikatsiooni. Meie ülesanne on pakkuda kindlasti nendele, kes on näidanud üles valmidust tulla õpetajaks, kes tahavad noori õpetada, aga kellel kvalifikatsioon puudub, paindlikke võimalusi kvalifikatsioon võimalikult kiiresti omandada. Õpetajate Akadeemia me kutsumegi ellu just nimelt ka seetõttu, et kvalifikatsioonita õpetajatele pakkuda paindlikult võimalusi enesetäienduseks.

Murekohana tuuakse välja ka seda, et riiklik hindamine või seire justkui kaob. Me peame vaatama üle selle, et meil oleksid regulaarsed tasemetööd. See ongi just nimelt riikliku seire eesmärk, et kui me näeme kusagil, et näiteks tasemetööde tulemused on valdavalt väga madalad, siis me saamegi minna sellele koolile appi, minna uurima, mis on juhtunud, miks need tulemused on sellised, kuidas me saame riigi poolt toetada neid koole, meeskondi, kus me näeme riikliku seire tulemusel, et need tulemused on muret tekitavad. See seire peab kindlasti jääma, seda me peame arendama ja seda me ka teeme. Kindlasti üks selle riikliku seire instrumente on ka lõpueksam, kus me samamoodi näeme neid tulemusi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud vastaja, proua minister! Kunagi rippus koolides seina peal selline ilus silt "Õppida, õppida, õppida!", mille alla oli kirjutatud "Vladimir Iljitš Lenin". Selle eesmärk oli muidugi see, et inimesed areneksid, saaksid targemaks, et nad saaksid elus edaspidi toime tulla. Vaadates seda momenti, et te leiate, et piisab eksamile kohaletulekust – minu meelest on see absurditeater. Kas te olete valmis laskma ennast opereerida näiteks vähi tõttu, kui kõrgkoolis on õpilane saanud arstidiplomi, ütleme, ainult selle tõttu, et ta käis kohal? Ma hästi ei usu.

Aga olge hea, öelge, kas te olete nõus sellise muudatusega, et liikluseksamil piisab ka kohaletulekust, ja kas te teete ettepaneku selle eksami korra muutmiseks. Las ta tuleb kohale (Juhataja helistab kella.) ja küll ta hakkama saab, mis siis, et paar posti on maas ...

Aeg, Kalle!

... ja mõni inimene on surnud.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen kindlasti valmis laskma ennast opereerida inimesel, kes on saanud põhikooli lõpus mõnel eksamil tulemuseks 20%, aga ta on jõudnud ülikooli lõppu ja temast on kasvanud suurepärane kirurg. Kindlasti laseksin ma sellisel kirurgil ennast opereerida.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud minister! Mul on äärmiselt kahju, sellepärast et te väga oskuslikult räägite pooltõdesid. No näiteks, Eesti Haridustöötajate Liidu läbiviidud küsitlus. Alustame sellest, et alguses anti teada, mis arvamus neil on, ja siis viidi läbi küsitlus. Nüüd siis need tulemused ja see tabel, mis justkui väidab meile, mis on nende arvamus. Te täna oma kõnes tsiteerisite, et 60% toetab ja 15% ei toeta. Selle esimese protsendi sisse ehk siis 60% sisse te panite nii need, kes on nõus, kui ka need, kes on pigem nõus, aga 15% sisse panite ainult need, kes ei ole nõus. Sinna juurde tuleb lisada 25%, kes pigem ei ole nõus. Saate aru? Siis protsent kohe muutub, 60 versus 40 ehk siis peaaegu pooled.

Täpselt samamoodi on mul tohutult palju küsimusi, miks te läksite meediasse ja miks te ei arvesta, et siin on kolm erakonda parlamendi tasemel, kes ei ole absoluutselt nõus selle arutelu läbiviimisega. (Juhataja helistab kella.) Selles mõttes, et te tulite siia alles pärast meediasse minemist ja pärast oma positsiooni väljaütlemist. 

Aeg, Viktoria!

Mis eesmärgiga te seda teete, kui te lihtsalt jõuga proovite läbi sõita nendest, kes ei ole teiega päri?

Aitäh! Mina ministrina saan lähtuda organisatsioonide seisukohtadest, mis edastatakse. Novembri lõpus – ma olen korduvalt viidanud sellele koosolekule – küsiti arvamust ja ka haridustöötajate liit ütles, et nemad seda muudatusettepanekut pigem toetavad. Siis tehti küsitlus. Jaa, teie numbrid on õiged. Ma ütlesingi, et 60% toetab, ja rõhutasingi just, et 15,4% kindlasti ei toeta. Ülejäänud olid need, kes pigem ei toeta. Meil on olemas Eesti Haridustöötajate Liidu kiri, kus nad täiesti selgelt ütlevad, et lähtudes enamuse arvamusest, mis nende organisatsioonis on, nad toetavad seda muudatust, täpselt samamoodi nagu koolijuhid ütlevad, ametlikus kooskõlastuskirjas nad kinnitavad, et nad toetavad. See tõesti ei tähenda seda, et kõik Eesti Vabariigi haridustöötajad ja kõik Eesti Vabariigi koolijuhid ühte konkreetset muudatust toetavad. Aga esindusorganisatsioonil on oma esindusvorm ja mina saan lähtuda sellest.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Olete väga olulise teemaga siin saali ees. Huvi on suur ja küsimusi palju. Aga iga muudatuse puhul on väga oluline tegelikult eesmärk. Eelnõu seletuskirjas on ilusti öeldud, et eesmärgiks on parandada ühtsete ülesannetega eksamitulemuste ausust, tõlgendamise selgust ja kasutusväärtust. Selle eesmärgi täidab tegelikult eksamitulemuste esitamine protsendina maksimaalsest tulemusest senise hinde asemel ja seda kõik õpetajad toetavad. Tegelikult ei ole raske saavutada tulemust või lahendust, mille toetus on suur. Aga miks kaotada lävend? Lävendi kaotamise ainsa sisulise põhjendusena olete esile toonud soorituspinge mahavõtmise ja enesemotivatsiooni parandamise, eriti nõrgemate õpilaste puhul. Aga selleks, et enesemotivatsioon paraneks ja enesejuhtimise oskused areneks, on vaja ju kvalifitseeritud õpetajat, head järelkasvu (Juhataja helistab kella.), piisavalt ressursse, tugispetsialiste. Kui seda juurde ei tule ja ainult lävend kaob ...

Aeg!

... siis on ju negatiivse tulemuse saavutamise riskid väga olulised ja seetõttu me siin saalis nii kriitilised olemegi. Miks ...

Aeg, palun!

... kaotada lävend? See ei võimalda saavutada eesmärki, mis on sõnastatud.

Kas ma olen mingil teisel planeedil, kus on mingi teine ajamõõt või? (Hääled saalis. Naer.)

Aitäh! Ma olen korduvalt öelnud, et seda muudatust me ellu ei vii, kui valdav osa haridusvaldkonnast ei ole selle poolt. Sõbrad, ma loen teile ette, et on suured organisatsioonid, kes toetavad seda muudatusettepanekut. Loomulikult, aineühendused, keda on 14, on konkreetse aine ühendused. Näiteks kehalise kasvatuse õpetajad ja käsitööõpetajad ütlevad, et matemaatikud peaksid õpilasi paremini või kuidagi teistmoodi motiveerima. Loomulikult on oluline teada, mis on need hirmud ja mured seoses lävendi kaotamisega, aga minu tänane parim teadmine on see, et enamik haridusvaldkonna osalistest on selle muudatuse poolt. Koolijuhid, haridustöötajate liit, õpetajate liit, õpilased, hariduspsühholoogid ja ka mitmed aineühendused on ju selle poolt. Te unustate ära selle, et see ei ole olukord, kus oleks ministeeriumi või ministri soolo. Selle ettepaneku taga on suur hulk haridusvaldkonna osalistest.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina küsin sellise küsimuse. Mulle on kuidagi meelde jäänud, et täpselt samasugune diskussioon oli siis, kui gümnaasiumieksamite puhul lävend maha võeti. Tookord olid väga erinevad diskussioonid, aga ma ei suuda meenutada, milline minister siis oli, missuguse erakonna poolt see ettepanek tuli. Kas teie mäletate ja oskate äkki tookordse diskussiooni tausta selgitada?

Aitäh! Sel ajal oli minister Jaak Aaviksoo. Ma ei teadnud seda. Ma läksin tagasi aastasse 2014. See lihtsalt jäi silma, et on selline aasta, kui palju suuri põhimõttelisi muutusi toimus, näiteks gümnaasiumide lõpueksamite lävend kaotati ja see läks ühe punkti peale, ka tasuta kõrgharidust rakendati sel ajal. Siis sain vastuseks – ei ole ise üle kontrollinud –, et Jaak Aaviksoo oli sel ajal minister.

Aitäh! Ma vaatan, et rohkem küsimusi ei ole, saame minna läbirääkimiste juurde. Kõigepealt Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetav minister! Tegemist on ju väga olulise muudatusega hariduskorralduses, millele vastuolekut teie nimetate hirmuks. Ma ei saa öelda, et see ei ole alavääristav.

Tegelikult on hindamisel rida funktsioone. Ütleme nii, et esimene on kontrollifunktsioon, mis on suunatud eelkõige õpetaja tegevuse korrigeerimisele. Teiseks on hindamisel tagasiside andmise funktsioon, mis peaks olema suunatud õppija tegevuse korrigeerimisele. Kolmandaks on õppimise väärtustamise funktsioon, mis võimaldab otsustada õpilase valmisoleku üle õpingute jätkamiseks või mingi taseme saavutamiseks. Neljas funktsioon on õppija motiveerimise funktsioon, mis seisneb nii õppija tunnustamises kui ka õpilase sihikindluse toetamises. 

Lävendi kaotamisega ähmastuksid kõik need funktsioonid, sest eksamiks valmistudes ja eksamit tehes ei ole vaja enam pingutada. Aga eriti ähmastuksid kaks hindamisfunktsiooni. Esiteks, põhikooli lõpetamine ei annaks enam teadmist selle kohta, kuivõrd vastav tase on saavutatud. Sisuliselt tähendab see seda, et edaspidi suureneb surve, et õpetajad kahandaksid nõudlikkust juba varasemate õpingute käigus ja põhikooli lõpetamine ei omaks enam mingit kvaliteeditaset. Inimese hindamisel poleks vahet, kas inimene on lõpetanud põhikooli või mitte, ja need, kes kirjutavad, et Pythagoras oli Leedu maadleja, lõpetavad kooli täpipealt samamoodi kui need, kes on tõsiselt pingutanud.

Teiseks kaoks või oluliselt väheneks õppija motiveerimise funktsioon. Te olete väitnud, et ilma põhikooli lõpueksamiteta ei ole võimalik põhikooli lõpetada, kõik põhikoolilõpetajad peavad tegema põhikooli lõpueksamid, mille tulemus läheb tunnistusele kirja. See on õige. Aga samas on see ka probleemi udustamine. Teie jätkasite nii, et meie noori ei tule alahinnata ega arvata, et kõik põhikoolilõpetajad lähevad põhikooli lõpueksamitele ja kirjutavad paberile oma nime, et saada põhikooli lõputunnistusele 0%. Veel väitsite, et teil on lihtsalt kurb kuulata sellist Eesti noori alavääristavat hoiakut. Aga tegelikult keegi ei alaväärista meie noori. Võiks öelda vastupidi, et teie alavääristate. Meie arvame, et meie noored hindavad nõudlikkust. Teie aga oma varasemates vastustes samastasite nõudlikkuse õpetamisega hirmu abil. Te väitsite, et teie arvates aastal 2022 ei pea me enam õpetama lapsi hirmu abil, et me ei pea andma kaardikepiga lastele vastu sõrmi. See oli teie tsitaat. Ma küsin: kas see ei ole hämamine?

Loomulikult ei arva keegi, et kõik põhikoolilõpetajad lähevad eksamile ainult kohale, et saada põhikooli lõputunnistusele 0%. Aga üldistades on ikkagi üliraske ette kujutada, et motiveerimise funktsiooni ühe aspekti kaotamine ei tähenda omandatavate teadmiste kvaliteedi langust.

Minu arvates on raske pidada mittehämamiseks teie vastuväidet neile ülikooli õppejõududele, kes ütlevad, et kümme aastat tagasi olid noored inimesed targemad. Teie aga väitsite oma eelmises esinemises, et see kõik on juhtunud olemasoleva lävendi ajal. Aga tegelikult on jutt ju gümnaasiumi riigieksami lävendist, mis on murust madalamaks surutud. 2013. aastal tehtud seadusemuudatuse kohaselt on riigieksam sooritatud, kui saavutatud on vähemalt 1% maksimaalsest tulemusest. Varem oli gümnaasiumi lõpetamise tingimuseks riigieksamite sooritamine vähemalt 20%‑ga maksimaalsest tulemusest. Mina ei ole teinud ülikoolide õppejõudude hulgas küsitlust, aga mina tõesti ei tea mitte ühtegi õppejõudu ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

... kes ei väidaks, et ülikoolidesse sisseastujate tase pole pärast seda 2013. aasta muudatust kiiresti langenud. Ma ei usu, et näiteks minu tutvuskonna õppejõud on kuidagi erilised, see tutvuskond on ikkagi täitsa tavaline. Ma ei ole oma tutvuskonda valinud selle pealt, kes kvaliteeti vähem ja kes rohkem hindab.

Üldistades: ma tõesti ei taipa, miks me soovime seda taset langetada, praegu, kui me teame, et 2013. aasta muudatusega see tase langes. Kui me ei soovi seda taset langetada, miks me siis arvame, et sarnase tegevuse kordamine annab teistsuguse tulemuse? Aitäh!

Suur tänu! Kas tõesti rohkem kõnesoove polegi? On. Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Austatud Riigikogu! Austatud minister! Haridusrahvas, kes te jälgite meie arutelu! Mul on tõesti väga kurb meel. Sellepärast et me nägime, kuidas Liina töötas haridusvaldkonna teemadega parlamendi tasemel. Lootsime, et tulevad sisulised arutelud, väga sisulised arutelud. Meil on väga palju praegusel hetkel selliseid teemasid, mille üle tahaks mitte ainult arutada, vaid mida ka otsustada. Nendeks on õpetajate järelkasvu teema, kõrgkoolide rahastamise küsimus, kutsehariduse süsteem, ka näiteks mure kaasava haridusega. Siit puldist rääkis minister mitu korda sellest, kuivõrd ilus on see kaasava hariduse süsteem. Tegelikult tahaks küsida – ja kui tänasel arutelul oleks võimalus kaks korda küsimust esitada, siis ma oleksin küsinud –, kas lugupeetud haridus‑ ja teadusminister on lugenud aastal 2020 ilmunud Riigikontrolli raportit, kus väidetakse, et vähemalt 8000 last ei saa piisavalt palju seda tuge, mille saamiseks neil oli lootus siis, kui me seda süsteemi lõime.

Kui ma proovisin sõnastada oma tänast küsimust ministrile, siis sain aru, et siin on vaja väga selgelt aru saada, kus on sisu – sisu poolest võivad meil tõepoolest olla erinevad positsioonid – ja kus on protseduur. Tegelikult on selle eelnõu juures hästi oluline ka protseduur. See on oluline just selleks, et hoida meie õigusriiki.

Ma loetlen mitu protseduurilist küsimust, mis on tekkinud selle ettepaneku juures. Esiteks, lugupeetud minister läks tõepoolest selle ettepanekuga meediasse, mitte ei küsinud aruteluvõimalust parlamendi tasemel. Teiseks, jah, me teame, et see on poliitiline reegel, et koalitsioonil on alati enamus ehk koalitsioon võib alati opositsioonist üle sõita, aga meie parlamendis on viis erakonda ja neist kolmele ei meeldi see ettepanek. Kui nii vaadata, siis parlamentaarses riigis peaks arvestama ka parlamendiga. Vähemalt selleks, et otsida ühisosa, mitte edastada oma positsiooni niimoodi, et minu arust on see enamus. Me teame suurepäraselt, vaadates neid protsente, et ei ole nii selge see enamus, kes toetab ministri initsiatiivi.

Lugupeetud minister ei töötanud kultuurikomisjonis. Ilmselt ka selles on osaliselt probleem, sellepärast et me mäletame, et mitu aastat järjest on kultuurikomisjon sarnaste teemadega tegelenud. Meie positsioon oli nimelt selline, et me ei toeta sellist initsiatiivi. Meil oli selles konsensus ehk toona nii opositsioon kui ka koalitsioon ühiselt ütlesid, et me ei hakka hindamissüsteemiga mängima.

Jällegi, kas on oluline, mida parlament arvab? Tuleb välja, et ei ole nii väga oluline, kui me iga aasta tegeleme ühe ja sama küsimusega. Jah, sa võid vaielda vastu, nagu sa praegu proovisid, aga et toona oleks olnud hoopis teine ettepanek – no ei olnud, tegelikult on need hästi sarnased ettepanekud, detailides on need erinevad, aga sisu on endiselt sama: mil viisil me kontrollime õpilase teadmisi siis, kui ta lõpetab põhikooli. See on ju asja juur.

Haridusvaldkond on väga tundlik valdkond. Kui sinu selja taga ei ole konsensuslikku arusaama asjadest, siis minu jaoks on küsitav, miks sa tahad näidata jõudu. Me praegu näeme, et tegelikult see eelnõu, see määruse ettepanek tekitab pingeid, tekitab palju emotsioone. Tegelikult on sul hästi palju selliseid küsimusi, mis ootavad järjekorras, kuhu on vaja panustada ja kuhu seda energiat suunata. (Juhataja helistab kella.)

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit.

Minu jaoks on küsitav, et kui enam-vähem pooled on sinu vastu, sinu initsiatiivi vastu, siis miks ei pea nendega arvestama. See on alati küsitav, milline muster peaks olema heal ministril, kas lihtsalt näidata jõudu või arvestada ka teiste arvamustega, positsioonidega, ja eelkõige parlamendiga.

Just tänu sellele on Isamaa otsustanud ja me andsime täna ka sisse eelnõu, mis võtaks ära ministri võimaluse määruse tasemel selliseid asju otsustada ja see läheks tagasi parlamendi kätte. Parlament juba neli aastat järjest räägib sellest, et ei tohi muuta, ja siis tuleb uus minister, ta on enam-vähem vana, ja ikkagi paneb lauda täpselt samasugused arutelud. Meil on tekstid, mida võib aastast aastasse veel kord üle lugeda, sest aastast aastasse on samasugune argumentatsioon. Äkki peaks tõepoolest pausi tegema ja võib-olla tõepoolest alguses – nagu sa väga õigesti loetlesid – lahendama neid probleemseid kohti: korduveksamid riiklikule tasemele, õpetajate põud. Mõtleme läbi, mis on see motivatsioon, ja alles siis tuleme tagasi selle sinu initsiatiivi juurde. Aga mitte nii, et alguses me kaotame lävendid ja siis vaatame, mis saab. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riina Sikkuti.

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Viimati olin ma haridusteemal siin puldis vist siis, kui me arutasime haridusvaldkonna arengukava. Kuigi siis oldi tulemuse suhtes kriitilised, mina oma sõnavõtus enda meelest rõhutasin väga seda, et protsess on oluline. Me ei ela mingis mustvalges maailmas, kus on ainuõiged lahendused. Tegelikult on meil võimalik leida Eesti jaoks tõesti tulemuslikult töötav lahendus, aga see tähendab, et osapooled on kaasatud, nad on nõus või vähemalt on nad valmis aktsepteerima seda tulemust, mis ellu viiakse.

Tõesti, eksamite teema on niikuinii selline – eksamid kui sümbol – polariseeriv teema, kes on poolt, kes on vastu. See ei ole kahtlemata ükskõik millise muudatuse tegemisel haridusvaldkonnas hea avapauk. Eriti arvestades, et aastatel 2019 ja 2020 arutasime Riigikogus põhihariduse kohustusliku standardi saavutamist, et kas lõpueksamid peavad olema kohustuslikud. Riigikogu on selgelt väljendanud oma poliitilist tahet ja põhikooli lõpueksameid ei ole kaotatud. See, et eksam on sooritatud, on seni põhikooli puhul tähendanud seda, et see on sooritatud rahuldava tulemusega. Parlamendi tahtest ei saa niisama mööda minna.

Järgmiseks võib selle protsessi kohta öelda seda, mille kohta täna on korduvalt küsitud, et õpetajate aineühendused ei ole kaasatud, nad ei ole toetanud, nende jaoks on muudatus tulnud ootamatult, neil ei ole olnud võimalik pidada sisulist arutelu, leida poolt‑ ja vastuargumente ja tõesti kujundada selline tugev seisukoht või vähemalt näiteks ka eeldused, et kui sellist muudatust teha, siis mida oleks veel vaja. Nii et kaasamise mõttes on protsess olnud väga kehvasti juhitud. Õpetajate mure on olnud see, et oleks protsendina saavutatud tulemuse põhjal eksamitulemuse väljendamine hinde asemel, mis on mõistlik lahendus ja mis on üldist toetust leidev lahendus, see tulekski ära teha. Kuid see, et sellega koos kaotatakse ka lävend, on olnud paljude jaoks üllatus.

Helir-Valdor Seeder saab nüüd võimaluse repliigiks. Kui ma seda arutelu jälgisin, tekkis mul kohe paralleel teise samba lammutamise protsessiga. Selleks võimaluste loomine, et inimesed ise oma raha investeerivad ja otsuseid teevad, on väga mõistlik, aga kui sellist otsust teha, tuleb maandada riskid. See, et keegi selle [raha] tarbimiseks ära kasutab, see, et pettuste risk suureneb – kõik need asjad, mille puhul tegelikult riigil on hoovad riske maandada, on jäetud tegemata. Täna me õnneks siit puldist kuulsime, et järeleksamid kaalutakse riiklikuks teha. Kui lävend kaotada, siis tõesti tuleks paralleelselt vähemalt õpetajatele vastu tulla ja teha ühtsed riiklikud järeleksamid.

Samamoodi on avaldatud muret selliste põhikooli riiklike pingeridade tekke pärast. Kuidas sellega tegeldakse, mis on need kommunikatiivsed sammud, kuidas seda siis selgitatakse?

Kõige olulisemana: minister süüdistas meid õpilaste alahindamises, aga tegelikult me ju hindame hoopis realistlikult seda, mis piiratud ressursside olukorras ja haridussüsteemi alarahastuse olukorras tegelikult juhtuma hakkab. Ei ole vastatud, kuidas suudetakse säilitada kvaliteet, tagada kvaliteet, ja kuidas see sisuline argument õpilaste motivatsiooni tõstmiseks rakendatud saab, kui tegelikult mitte midagi muud peale lävendi kaotamise ei muudeta. Kuidas õpilaste motivatsioon kasvab, enesejuhtimise oskused paranevad? Protsess on jah tõesti olnud kiire. 

Palun kolm lisaminutit ka. Tahaks rohkem, aga kahjuks ei ole täna võimalik rohkem saada.

Palun! Kolm minutit.

Kui sisust rääkida, siis tõesti põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadus ütleb, et põhikoolieksam tuleb sooritada ja see tähendab rahuldava tulemuse saamist. Gümnaasiumi lõpueksamite puhul on seadust muudetud ja räägitud sooritamisest 1% ja rahuldava tulemuse saamisest 20% puhul. Kui on soov põhikooli lõpus samasugust muudatust teha, siis tuleb muuta seadust. Põhiseaduse §‑s 37 on nii õigus haridusele kui ka kohustus koolis käia. See tähendab ühtset kvaliteetset haridust igale lapsele igal pool Eestis. Kuidas seda järelevalvet tehakse, kuidas tegelikult kohustusliku haridustaseme lõpus tulemuslikku sooritust hinnatakse, ei ole pärast selle muudatuse tegemist arusaadav.

Mina oma seisukohas ja sõnavõtus lähtun sellest, et normintellektiga õpilasele on põhikooli lõpus igas aines rahuldava tulemuse saavutamine jõukohane. Meil on lihtsustatud riiklik õppekava, on toimetulekuõppekava, haridusliku erivajadusega õppijal on eksamil eritingimused. See kõik on olemas. Normintellektiga õpilasele ei käi üle jõu eksami rahuldava tulemusega  sooritamine. Minister ise ütles, et minimaalsel tasemel tuleb omandada õppekavas ettenähtu, see tuleb teha ja seda annab rahuldava tulemuse saavutamine. Kui see ei ole õnnestunud, siis tuleb midagi muud muuta. Jah, sellega koos võib kaduda ka lävend, aga need muud käigud tuleb ära teha, et garanteerida see tulemus. Praegu mitte mingisuguseid muid toetavaid samme ei astuta.

Õpetaja autonoomsusest. Õpetaja saab valida meetodid õppija arengu toetamiseks, selle, kuidas ta õppekava ellu viib, kuidas ta tõesti õpilastele erinevalt läheneb, aga see kokkulepe, see ühiskondlik kokkulepe, kuhu õpetaja selle autonoomse protsessi tulemusena jõuab, see osa kokkuleppest on olnud, et 50% ehk rahuldav tulemus põhikooli lõpueksamitel tuleb saavutada. Kui sellest ühiskondlikust kokkuleppest taganetakse, siis see ei saa olla lihtsalt valitsuse otsus.

Nii nagu ma küsisin, tõesti, eelnõus on eesmärgina toodud, et parandada ühtsete ülesannetega eksamitulemuste ausust, tõlgendamise selgust ja kasutusväärtust. Seda saab teha eksamitulemuste protsendina esitamise näol, ei ole vaja lävendit kaotada. Praegu alustati küll hinnete asendamisest punktidega, aga millegipärast jõuti lävendi kaotamiseni. Selline eesmärgipäratu tegutsemine on täiesti arusaamatu, nagu ka see, et ei vaadata ausalt riskidele otsa. Nüüd me siis kaotame selle aususe, selguse ja kasutusväärtuse nimel lävendi, aga kuidas me jõuame õppijakeskse, ennastjuhtiva õppijaga stressivaba koolini? Ei ole ühtegi hooba, ei ole ka selgitust, kuidas see juhtub.

See hirm siin saalis, et meil lihtsalt langeb hariduse kvaliteet, meil [ei ole] ülevaadet sellest, mis koolis toimub, on reaalne, ja kui ei astuta samme ja tegelikult ei leita raha, et seda suunda muuta, siis see on nii-öelda isetäituv ennustus. Eraldiseisvalt ei lahenda lävendi kaotamine midagi. Selleks, et me tõesti ühiskonnana pingutaksime, et noored tulemusteni jõuaksid, ei pea me mitte loobuma pingutust nõudvate eesmärkide saavutamisest, vaid me peame tõesti iga õppijat toetama, et ta selle tulemuseni jõuaks. Selleks on vaja haridusse lisaraha. Praegu sisulised argumendid lävendi kaotamiseks puuduvad, toetajate loetlemisest ei piisa. (Juhataja helistab kella.) Haridusse on vaja lisaraha ja võib-olla me siis jõuame tulevikus ka lävendi kaotamiseni. Aitäh!

Nüüd vasturepliik, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul ei olegi vasturepliiki, mul on hoopis toetav repliik. Ma olen täiesti nõus Riina Sikkutiga, et kui me teeme olulisi otsuseid või ka olulisi muudatusi kehtivates seadustes, siis tuleb hinnata riske. Kui 2000. aastate algul kohustuslik pensionikindlustus kehtestati, siis jäeti need riskid hindamata ja näete, kuhu me oleme jõudnud.

Samuti olen nõus haridusminister Liina Kersnaga, kes ütleb, et lävendi kaotamine tõstab motivatsiooni. Ma pean tunnistama, et minu motivatsioon saada koalitsiooni on selle tõttu oluliselt tõusnud ja minu motivatsioon hiljem ka lävend taaskehtestada on oluliselt tõusnud. Aitäh!

Aitäh ka nende positiivsete mõtete eest! Liigume edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Jaak Juske.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Minister! Riigikogu! Hea haridusrahvas! Me oleme siiani lähtunud Eestis ühtluskooli põhimõttest. See tähendab, et meie lapsed ja noored peavad saama üle Eesti võimalikult hea, ühtlasel tasemel põhihariduse – tugeva vundamendi, millelt jätkata oma õpinguid. See on alusmüür, millele toetub meie kui haritud rahva kuvand. Nüüd aga tahab Haridus‑ ja Teadusministeerium sellest põhimõttest vaikselt loobuda, sest loobudes põhikooli kohustuslikest lõpueksamitest, kaotame võimaluse mõõta ja võrrelda koolide taset üle Eesti. Meie nõrgemad koolid muutuksid seetõttu veelgi nõrgemaks. Need õpilased ja õpetajad, kes ei soovi mingil põhjusel rohkem pingutada, teeksid vähem tööd. Tulemuseks oleks väga suure tõenäosusega meie rahva haridustaseme langus.

Veel kummalisem on ministeeriumi plaan kaotada põhikoolieksamite puhul lävend. Piisab, kui koolinoor tuleb lihtsalt eksamile kohale ja ongi üks oluline samm elus astutud nagu niuhti. Äkki peaks järgmise sammuna kehtestama korra, et õpilasel piisab klassikursuse läbimiseks sellest, kui ta korra aastas üle koolimaja ukse on astunud? Tekib küsimus, miks ministeerium neid rumalaid muudatusi just nüüd ja praegu läbi suruda tahab. Kas need ongi kõige olulisemad mured tänapäeva Eesti koolis ja hariduses? Kindlasti ei ole.

Nende ettepanekutega tahab tänane haridus‑ ja teadusminister varjata oma saamatust õpetajate palgaleppe täitmisel. Tuletame meelde, et õpetajate keskmine palk pidi juba eelmine aasta moodustama 120% riigi keskmisest palgast. Ma kordan: juba aastal 2021. Täna räägib minister, et alles 2025 saab see lubadus täidetud. Hea, et lubabki, sest siis ei ole proua Kersna enam kindlasti mitte haridusminister.

Samuti soovitakse viia diskussiooni kõrvale väikeste tublide maagümnaasiumide ja ‑põhikoolide sulgemise plaanist. On ju Reformierakonna juhitud haridusministeerium asunud survestama kohalikke omavalitsusi rahalise preemia lubamisega, et nood oma koolis gümnaasiumiastme sulgeksid. Järgmisena on kavas ette võtta väikeste põhikoolide sulgemine. Sellel poliitikal on meie regionaalsele arengule, elu hoidmisele maapiirkondades hävitav mõju, proua minister.

Tervelt 14 õpetajate ühendust on öelnud selgelt, et põhikooli kohustuslike lõpueksamite lävendi kaotamine on vale, väga vale hariduspoliitiline samm. Oli väga piinlik kuulata, et proua minister püüdis täna Riigikogu ees nende tublide pedagoogide arvamust alavääristada. Selle asemel peaksid ministeerium, valitsus ja Riigikogu kuulama ja usaldama Eesti õpetajaid, nende arvamust. Hariduses saab teha läbimõeldud muudatusi, millel on avalikkuse enamuse selge toetus. Ainult nii saame ka tulevikus öelda, et oleme vaimult suur rahvas. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri. Kas kolm minutit lisaaega?

Paneme, siis pärast ei ole enam jama.

Teeme nii, paneme kohe ära kaheksa [minutit].

Suur tänu, hea esimees, nii selle kolme minuti eest kui ka sõna andmise eest! Austatud minister! Mõned märksõnad tänaõhtuse arutelu kohta, mida tahaks kindlasti teieni tuua. Tõepoolest, eksam on kõigepealt osa tagasiside andmisest ja ka õppeprotsessist, mitte ainult motivatsiooniküsimus. Kui me mõtleme tagasiside või õppeprotsessi peale ning tõmbame paralleeli sellega, et kaotame ära lävendi, siis võiks ju ütelda, et õpetajatel võiks tekkida mõte, et jätame hindamata kontrolltööd, sest see võib ka tekitada stressi. Igaüks võiks kontrolltöid teha puhtast motivatsioonist, ilma igasuguse hindamiseta. See oleks selle edasiarenduse loogiline jätk. Tõesti, nagu ka täna siit saalist juba läbi käis, irvhambad on toonud paralleeli liikluseksamitega, et piisab, kui lihtsalt tulla kohale ja pärast seda küsida endale autojuhilube. Mõnes mõttes minister pareeris sellega, et see on juba järgmine tase ja võib kedagi ohtu seada. Aga me muidugi ei tea täna siin, kuidas meie noorsoo käekäik hakkab olema, kui me suhteliselt kergekäeliselt eksamilävendi kaotame.

Küll aga tekkis veel ühe niisuguse paralleeli tõmbamise koht siin arutelu käigus. Kodakondsuse saamiseks [tehtaval] eesti keele eksamil justkui lävendit ära ei kaotata, aga kooli lõpetamisel nagu teatud punktisumma enam tähtsust ei oma. Võiks ju küsida sedasi, et kas see on selline kahe võimaluse tekitamine ühel ja samal eksamil: ühest küljest, kui sa tahad saada kodakondsust, siis pead keeleeksami tegema teatud tasemel ja see tekitab õpilasel stressi, ja teiselt poolt sellele, kes kodakondsust ei taha saada, me loome situatsiooni, kus ta on sellest stressi tekitamisest vabastatud või see ei tule nagu arvesse. Siin on täiesti vastandlikud seisukohad, nii nagu, austatud minister, tõesti teie 2019. aastal [öeldud sõnu] Eduard Odinets väga õigesti ju siin tsiteeris. Toona te olite väga selgelt eksamite usku ja mitte ainult eksamite usku, vaid ka selle usku, et need oleksid reaalsed eksamid.

Nüüd siis see motivatsiooniküsimus. Muidugi, ma olen ministriga täiesti nõus, et motivatsiooniküsimus on keskne küsimus. Mida motiveeritum on õpilane, mida motiveeritum on õpetaja, mida motiveeritum oma lapsega tegelema on lapsevanem, seda parem on tulemus. Minu meelest ei ole selles üldse mingit kahtlust. Omaette küsimus on see, kuidas me selle motivatsiooni tagame. Siit on läbi käinud, et ega meil selle motivatsiooni tagamisega ehk nende riskide maandamisega, kui me lävendi kaotame, väga hästi praegu ei ole. See on samasugune tuumküsimus. Tõesti ootaks ikkagi väga selget plaani siia kõrvale, kuidas tagatakse see motivatsioon mitte lihtsalt sõnades, vaid ka praktiliste käikudega. Üsna paljudes punktides saab see olema kindlasti seotud ka riigieelarvest eraldatava rahaga. Selles on oldud seni tagasihoidlik ja see kindlasti ei tekita väga usku, et motivatsioon, mis on keskne, saaks iseenesest toimida.

Lõpetuseks. Tõesti, siin on käidud välja erinevaid protsente, et seda sammu õigustada. On öeldud, et 60% on poolt. No tõesti, kõik, kes on esimeses klassis matemaatikat õppinud, teavad, et 100‑st [lahutades] 60 on 40, järelikult 40 on vastu. Nüüd on küsimus, et kas see 40 on palju või vähe. Ma arvan, et kui me vaatame haridust, siis ilmselt 40 on ikkagi juba selline kriitiline mass, peaks olema kindlasti märksa väiksem see protsent. Nii nagu siin, kui me Riigikogus teatud eelnõusid vastu võtame, siis me ei saa minna lihthäälteenamuse peale, vaid [on vaja] kvalifitseeritud häälteenamust. Tegelikult peaks mõtlema ka kaugemale, et tõesti, võib-olla kui see protsent oleks 10 või 20, siis me saaksime rääkida, et noh, teeme selle sammu ära. Eks sellele viitavad ka need 14 õpetajate ühendust, kes ei ole seda sammu praegu küll heaks kiitnud. Ka nendele tuleb anda vastus ja see vastus peab olema just selline, mis tagaks selle motivatsiooni. Täna mina ei ole kuulnud, et kuidas sellele 40%‑le, kes ei mõista seda otsust, tegelikult tagatakse see motivatsioon. Ka nende küsimustega tuleb paralleelselt tegeleda. Võib-olla tõesti siis, nii nagu siit ka juba on kõlanud, ühel hetkel, kui need riskid on maandatud, see motivatsioon on loodud, jõuame selleni, et see lävend kaob. Aga praegu ei ole kuskilt otsast seda kindlust. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ... Aga siiski enne Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Tundsin ennast ära selles, et siis, kui riskid on maandatud ja motivatsioon loodud, nii nagu juba väideti, võib minna lävendi kaotamise juurde. Kasutan võimalust vasturepliigiks.

Osav olete. Palun!

(Naerab.) Ma väga osavalt ... Kuna mul jäi ajast puudu. Me räägime ju väga palju eluks vajalike oskuste õpetamisest, mida kool peaks ka tegema. Näiteks eksami sooritamine. Siin on tõesti palju räägitud liikluseksamist, kodakondsuseksamist. Kas see, et tuleb lävend ületada ja eksam sooritada, ei ole tänapäeval mitte ka vajalik oskus? Seda tuleks teha ilma liigse stressi ja pingeta õpilase jaoks, et saavutada see soovipärane tulemus, võimalus saada juhtida autot või teha mida iganes muud. Nii et küsimus ministrile oleks olnud, kas see teaduslik teadmine on täiesti ühene, et kõrge lävendiga eksam on alati nõrgematele negatiivne, või on võimalik õppeprotsessis kujundada seda olukorda nii, et õpilane õpib ka eksami sooritamise selgeks, oskab eksamile minna nii, et see ei tekita talle vaimset traumat. Vot. Võib-olla tuleb võimalusi lisakommentaarideks veel.

Aga ka see, et 60% toetab, et organisatsioonid toetavad – toetamise motivatsioon on avalike kirjade põhjal olnud väga erinev. Paljud toetavad tingimusel, et põhikooli lõpueksami asemele tuleb näiteks ühtne keskkooli sisseastumise eksam, nad toetavad seda eeldusel, et mingid teised asjad on tehtud. Praegu neid teisi asju ei ole tehtud. Ma arvan nii, nagu ilusti ütles Heiki Hepner, et tuleks asjadega edasi liikuda õiges järjekorras. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head rahvasaadikud ja ikka need vennad ja õed hariduses, kes meid täna kuulavad! Ma pean ütlema, ausalt tunnistama, et esimese hooga, kui ma sellest muudatusest kuulsin, olin ka kahtlev. Olin natukene ehmunud, sest nii nagu ma küsimuses ütlesin, ma mäletasin neid diskussioone, mis olid gümnaasiumis eksamilävendi kaotamise üle. Ma arvan, et me keegi ei tea, mis on õige lahendus ja mis on vale lahendus.

Aga mida enam ma seda diskussiooni kuulan ja selle peale mõtlen, seda enam ma mõtlen seda, et üks kõige halvem asi on see, kui eksinud olles hakata metsast välja minema nii, et minna alguses vasakule, siis tulla tagasi, siis minna paremale, joosta igas suunas. Ma arvan, et hariduses toimuvate muudatustega on natuke nii, nagu Descartes seda kirjeldas, selle eksimisega ja nii-öelda oma tõe õige tunnetamisega.

Tegelikult on probleem hariduses aastaid olnud see, et meil on erinevat liiki muudatused, mis kokku ei moodusta tervikut. See on see põhjus, miks ma haridus‑ ja teadusministri algatatud muudatust võtan kui ühte osa hariduses toimuvast paradigma muutusest. See on see, mida ta täna püüdis teile seletada, kuidas jõuda sellesama ennastjuhtiva õppijani, kuidas jõuda õppimist toetava hindamiseni, kuidas jõuda selleni, et me mõistame, kuidas õppimine toimub ja kuidas õpilasi motiveerida. Kogu seda suurt paradigma muutust ei saa läbi viia, kui seda ei toeta see viimane ots, hindamine, mis on tõepoolest see kõige viimane.

Ma olen selles mõttes kolleeg Riina Sikkutiga nõus, et võib-olla peaks selleks, et lävendit kaotada, mingeid asju enne tegema. Aga tegelikult ei ole päris kindel, kas see nii on, sellepärast et kui ikka koolides toimub see, mida inglased nimetavad learning for tests mitte tests for learning, see tähendab, et toimub õppimine testimiseks, selleks et hästi eksamit sooritada, ja mitte ei testita selleks, et saada teada tulemust, kuidas edasi minna, siis tegelikult seda muudatust koolides ei toimu. Võib-olla on mingi samm, mida on ohtlik teha, aga me ei saa jätta edasi minemata.

Selles mõttes pigem arutame seda, kuidas tõepoolest nagu seda tervikut luua, kuidas motiveerida mitte ainult õpilast, vaid minu meelest on kõige olulisem, kuidas motiveerida õpetajaid igaühte viima teatud tasemele, kuidas motiveerida kooli selleks, et toetada kõiki õpetajaid tegelema kõikide lastega, kellel on erinevad võimed.

Selleks, et põhikooli lõpetades olla võimeline ükskõik millisele tööturuväljundile, isegi mitte ükskõik millisele, aga vähemalt mingilegi tööturuväljundile tegelikult vastu minema, on vaja teatud tulemusi. Ma mäletan Inglise ülikoolist oma õppejõude, kolleege, kes ütlesid, et selge, on tasuline kõrgharidus, aga kui kusagil märgatakse, et üliõpilane ei jõua edasi, siis tormab terve armaada inimesi kokku teda toetama, sest on paanika, et ta võib välja kukkuda ja temaga võib midagi juhtuda, ning peab koos mõtlema, kuidas teda toetada. Ma arvan, et see ei peaks olema ainult tasulises hariduses nii, vaid see võiks koolis alati nii olla, sest iga laps on väärtus ja tema viimine teatud tulemusteni on kooli ja kodu ühine mure. Sellepärast peaks rõhu tõepoolest panema sinna, kus on õpetaja, kooli ja koolipidaja motivatsioon viia laps selle tulemuseni. See ei ole tingimata ainult lävend, vaid see tõepoolest on tema jõudmine oma teatud arengupotentsiaalis nii-öelda oma parima minani.

Ma rõhutaksin, et tegelikult ei ole nii, et ministril pole plaani. Kui te tähelepanelikult oleksite kuulanud, siis [te oleksite kuulnud, et] tal oli täna mitu olulist sõnumit. Esiteks see, et väline seire mitte ainult et jääb, vaid tugevdatakse neid meetmeid, kuidas vaadata, millised koolid vajavad rohkem abi, ja sinna pannakse ressursid. Teiseks seesama, et me lõpetame selle niinimetatud susserdamise, tuleb ka võimalus teha riiklik, teine järeleksam, mitte et iga kool mõtleb välja sellised ülesanded, mis võimaldavad sellel lapsel läbi saada. Ma meenutan, et just pidasime Vello Saage juubelit.

Palun kolm minutit juurde.

Jaa, palun!

Pidasime Vello Saage, parima kirjandusõpetaja juubelit Tartus. Tal on kuulus tsitaat, mida õpilased meenutavad: "Sa pead koolis käima. Kui sa koolis ei käi, siis õpetaja ei saa sulle kolme välja panna. Kui sa käid koolis, siis ta kuidagimoodi leiab selle lahenduse, et sulle kolm välja panna. Kui sa kooli ei tule, siis sa kukud lihtsalt läbi." Hästi, võib-olla ta aitas ka, mitte ei pannud ainult kolme välja. Aga see on hästi oluline, et koolid saaksid selle instrumendi, kuidas toetada õpilasi, et neile antaks ministeeriumi poolt mitte ainult välist seiret, vaid ka tuge.

Ma tean, et ministeerium on käivitamas koolide kvaliteedi arendamise programmi koostöös KOV‑idega, mis võiks toetada seda, et koolid arenevad sellisele tasemele. Kindlasti on õpetajate palk hästi suur motivaator ja võib-olla võiks seda toetada ka koolivõrgu reform, sest kust me saame selle raha, et õpetajate palka tõsta. Aga ma arvan, et seesama ettepanek, mis koolide poolt tuleb, näiteks Madis Somelari ettepanek viia õpetaja palk sõltuvusse õpetaja tulemustest, on omakorda väga motiveeriv asi. Mitte ainult see, et parimatel õpilastel on parimad tulemused, vaid kui just nimelt need, kellel on õpiraskused, viiakse paremate tulemuste saavutamiseni, siis peaks õpetajat premeerima.

Kolmandaks, tõepoolest, teine riigieksam järeleksamina, lõpetada ära see, et me lihtsalt [näitame] mingeid tulemusi. Õpetajate palk, raha haridusse juurde. Koolide kvaliteedi arendamise programmi kaudu tuleb toetada neid koole, et nad kõik hakkama saaksid.

Ma arvan, et see tulemus on tehtav. Selge, et siin on riskid, aga me ei tohiks kõhelda, vaid minna edasi sellelsamal teel, jõuda ennastjuhtiva õppijani ja jõuda ka selleni, et õppimine ja eksamid toetavad, mitte ei ole need, mis löövad templi, et sina oled läbi kukkunud, sina oled saamatu. Need õpilased, kes viskavad oma punaseks tehtud kontrolltöö prügikasti, ei jõua mitte kunagi kusagile. Nemad jõuavad, kes hoolivad sellest, [kes arvavad,] et see on neile tagasiside, mis aitab neil paremaks saada. Need punaseks tehtud kontrolltööd on see peamine koht, [mille põhjal] tegelikult tekib õppimisvõimalus. Läbikukkumist ei tohiks karta. Me peame toetama nii lapsi, õpetajaid, koole kui ka ministeeriumi sellel teel edasiminekul. Aitäh teile!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Kas väike lisaaeg?

Ma mõtlen selle peale.

Selge.

Head kolleegid! Tänase arupärimise raames oleme kuulnud tõelist intellektuaalide vaimuvõitlust. Millised sõnad! Mismoodi me muudame seda paradigmat, mismoodi me motiveerime õpetajaid, mida on vaja motivatsiooniks õpilastele, et kõik asjad toimiksid hästi, milliseid meetmeid on vaja rakendada, kellel on vaja palka tõsta, kellel on vaja [palka] maha võtta, võib-olla. Aga mina mäletan seda, et kui mina käisin koolis, oli seina peal sihuke ilus silt "Õppida, õppida, õppida!", alla oli kirjutatud "Vladimir Iljitš Lenin". Rahu tema põrmule, see oli üks väheseid asju, mis ta õigesti ütles.

Tegelikult on õppimise eesmärk see, et õppiv õpilane arendaks oma ajutegevust, ajumahtu. Isegi eksamite eel tuupimine annab arengut, see treenib aju. Isegi kui tegemist on lühimäluga, siis midagi ikka meelde jääb, ja mida rohkem sa õpid, seda rohkem sinu aju areneb ja seda targemaks sa saad. Nii et selles mõttes on eksamid kui selline ülimalt tähtis asi lapse arengus. Kui siin räägitakse, mis on see motivatsioon, siis eksam ongi ju see, mistõttu õpilane peab pingutama. Ta peab pingutama terve õppeaasta vältel, et mitte eksamitel põruda.

Omal ajal, kui meie käisime koolis, oli isegi selline väga drakooniline meede, et kui sa läbi ei saanud, jäid klassikursust kordama. Loomulikult, praegu on olukord natuke teine ja võib-olla selliseid meetmeid ei rakendata, aga ma võin öelda, et see sundis [õppima] ja motiveeris õpilast. Õpetajad tänapäeval seda kahjuks ei suuda. Selles mõttes on haridusministeeriumi selline lähenemine absoluutselt vale. Ma olen olnud sunnitud lugema paljude kollektiivide, õpetajate pöördumisi eksamite kaotamise kohta. Need on ainult etteheitvad. Kui mingisugused fantoomgrupid arvavad, et see on lahend, mida praegu siin minister välja pakub, siis see [lahend] on äärmiselt tendentslik ega soodusta lapse arengut.

Heiki Hepner parafraseeris, et mõned irvhambad võrdlesid seda autokoolieksamiga. Aga tegelikult on see jumala tõsi, mida need irvhambad tegid, sest kui tulevikus piisab ainult sellest, et ilmuda eksamile, see on eelduseks, et see asi läbi saab, siis lähtudes selliste mõttetarkade ideoloogiast, peaksime ka autosõidueksami viima läbi samadel põhimõtetel. Peaasi, et ilmub eksamile, ei ole üldse tähtis, mitu telefoniposti või mitu inimest alla aetakse, peaasi et tuleb, muidu me võtame talt motivatsiooni ära, küll ta elus edaspidi õpib ja kõige paremini õpibki praktiliste kogemuste pealt. Huvitav on see, et lugupeetud minister jättis vastamata küsimusele, kas ta toetaks selliste meetodite kasutamist ka liikluses. No kuidas sa saad vastata, kui näed, et võrdlus on ainuõige ja viib absurdini. Ma leian, et absurdi pole mõtet toetada.

Õpilased peavad õppima. Sellest tuleb tulevikus kasu. Kõige parema motivatsiooni annab selleks eksam, milleks valmistutakse põhjalikult. Aitäh!

Aitäh! Heiki Hepner, teil on ...?

Ma ütleksin mõne kommentaari.

Palun! Jaa.

Aitäh! Tegelikult see liikluseksami näide on mõnes mõttes natukene  äärmusesse viidud. Aga tänasel arutelul on loobitud statistilisi näitajaid või nendega žongleeritud ja on ka selgelt ikkagi statistikat kuritarvitatud. Kui 6000‑st 1300–1400, selles vahemikus, on vastanud, siis see näitab selle küsitluse tegelikku kaalu. Me täna ei kuulnud siin arutelus ka ministrilt kordagi seda, et 50% vastanutest ütlesid, et see lävend peaks olema 50%, ja ainult 16% oli neid, kes ütlesid, et võiks olla alla 20%. Ka see iseenesest näitab selle lävendi tähtsust õpetajatele ja minu meelest on  liikluseksamiga paralleeli tõmbamine päris asjakohane. Väga kergekäeliselt on siin erinevaid arve välja käidud, just endale kasulikus suunas. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Kas ka väike lisaaeg?

Jah.

Palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kolleegid! Targad ja targemad on juba rääkinud. Ma ei ole praktiseeriv pedagoog, aga ma olen aastaid õpetanud. Ma valdan ühte keelt, mida teie kindlasti ei valda. Ma valdan lindude keelt, peale paljude teiste keelte. Ma olen lindude keele õpetajana töötanud aastakümneid. Ma tean, kuidas lindude keele mõistmine on raskelt alla käinud, mitte ainult muude distsipliinide [mõistmine]. Isegi ööbikut ei tunta enam. See puudutab laiemalt looduse tundmist, elava looduse tundmist. Ülikoolides ei tehta enam praktikume ja nii edasi. Mets on hirmus koht, rabast rääkimata, väga paljude jaoks. Heiki jaoks nii ei ole muidugi. See tähendab tegelikult hariduse rasket allakäiku. Ma püsin praegu oma liistude juures, mis puudutab loodust, looduse tundmist. Raiuge või tükkideks, nii see on. Väga vähe on kellegagi sel teemal rääkida. Aga see selleks.

Me rääkisime täna põhikooli lõpueksamitest ja lõpetamisest. Eile õhtul, kesköö juba lähenes, potsatasid minu postkasti ja ülejäänutele teile ka mitmed elektronkirjad. Näiteks emakeele[õpetajate] selts ütleb niimoodi, et uue eelnõuga luuakse olukord, kus põhikooli saab lõpetada õpilane, kellel on kolm eksamitulemust nullid, lisaks veel kaks aastahinnet mitterahuldavad. Ja neid punkte oli küll ja küll. Ma mõtlesin, uni ei tulnud, et kas ma olen lollidemaale sattunud. Matemaatikaõpetajad ja paljud teised ühendused [saatsid] samuti [kirju]. Need kirjad tulid teilegi, kui te juba ei maganud. See kõik oli kaine peaga. Nüüd me arutame tõsimeelselt, kainelt neid asju, et kas see on hea idee või ei ole. Mina ei ole haridusminister ja ma tõesti ei hakka ütlema, kas see on õige või vale. Aga kui paljud arukad inimesed, kes õpetavad eesti keelt, kirjandust, matemaatikat, loodusteadusi, on tõsises mures ja kirjutavad meile, siis mul on raske uskuda, et nemad ei jaga matsu, et nad on lollid, ja ainult need, kes minister Kersnale takka kiidavad, on arukad. 

Aga ei hakka ma sel teemal pikalt rääkima. Priit Pullerits, rääkides hariduse allakäigust, ennustab, et 2025. aastal "Sõda ja rahu" kõrvaldatakse kooliprogrammist, sest see sisaldab vägivalda, propageerib kitsalt mehe ja naise armastust, käsitleb ajalugu aegunud võtmes, süvendab frankofoobiat, õõnestab Euroopa solidaarsust ja rahvaste sõprust, loob rahvusgruppide vahel asjatuid ja kunstlikke vastasseise ning selle lugemine võtab liiga kaua aega, üle poolteise minuti. Priit on siin toonud ka [näite] – kui ma nüüd selle üles leian –, kuidas algul tuli "Sõja ja rahu" esimene kuni neljas köide läbi lugeda, aga lõpp on see, et vaadake sarja "Sõda ja rahu" Youtube'ist ja kokkuvõtet internetist. See võiks olla nali, aga see ei ole nali. Tegelikult maailm läheb uude reaalsusesse, on juba läinud, Eesti kaasa arvatud.

Üks pedagoog, tsiteerin teda, ütleb: "Maailmas on võtmesõnaks heaoluühiskond väliste-ilusate humaan-liberaalsete elupõhimõtetega, kus inimesel (ka lapsel) peab kõikjal olema mõnus ja õnnelik olla!"

Mida räägib endine haridusminister Mailis Reps, meie kolleeg? Tema oli ju seal selle joa juures, kui see peale hakkas. "Koolide tagasiside on olnud väga negatiivne, nad ütlevad, et see kiusab lapsi (Lõpueksam. – P. E.), see laps on õppinud individuaalse õppekava järgi, ta on õppinud hoopis midagi muud ja nüüd järsku tuleb riik mingi imeliku eksamiga, mis kohati ei vasta ka sellele sisule, mis koolis on õpetatud."

Mis see tulemus on? Tulemus ongi see, et milleks need eksamid, meil on olemas ju mobiiltelefon, seal on kõik olemas, vaatad, mis asi on "Sõda ja rahu", kes on Leo Tolstoi ja ükskõik, midagi muud. Midagi polegi vaja õppida, polegi vaja pingutada. Elu peab olema mõnus. Peaasi, et on mõnus.

Kõik on suhteline. Mees ei pruugi olla mees, võib olla ka naine, isal võib olla seelik seljas, emal võib olla habe. Kõik on suhteline. Täna oled mees, jaanipäevaks lõikame naiseks ja vastupidi. Uus normaalsus on tulekul. Põhikoolieksamite kaotamine on minu meelest üks näide, suurepärane näide, et elu oleks mõnus, et ei peaks ennast liigselt pingutama, sest kõigil meil on nutitelefon taskus. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Küsin ka kohe, kas väike lisaaeg kulub ära.

See sündmuste käigus kujuneb.

Selge.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Olles kuulanud täna kahte haridusteemalist arupärimist, ühte peaministrile ja teist haridusministrile, võib lühidalt kokku võtta, et Eestile on kõige sobilikum tasuline ilma lävenditeta haridussüsteem. See on natuke irooniliselt öeldud, aga see jäi kõlama. Minul jäi väga kripeldama ka see eelmine arupärimine peaministrile, kus räägiti sellest, kuidas Isamaa on teinud ettepaneku tasuta eestikeelse kõrghariduse sisseviimiseks ja kõik kõrgkoolide rahastamise hädad on sellest alguse saanud, kusjuures jäeti rääkimata tervikust kui sellisest, et sellega kaasnes teadlikult see ambitsioon, et riik võtabki suurema vastutuse, millele viitas ka riigikontrolör, ja riigieelarves nähakse ette rahalised vahendid. Me ei ole seda tervikut rakendanud. Loomulikult, poolikult ühte asja tehes ei saavutata seda tulemust, mis eesmärgiks on seatud, aga see on omaette teema ja ma ei pöördu pikemalt tagasi eelmise arupärimise juurde.

Küll aga nüüd, tulles lävendite kaotamise juurde, ütlen, et minu arvates on see natukene nagu teoreetilises ideaalmaailmas elamine, mis kõlab nagu kommunismiideegi: raamatus on ilus lugeda, aga praktikas kujuneb välja teistmoodi. Reaalsus ei ole selline, nagu minister kirjeldab, et lävendite kaotamine tekitab õpilastes motivatsiooni ja me saavutame parema hariduskvaliteedi ja paremad õpitulemused. Praktika ei ole teoreetilise käsitlusega mitte alati kooskõlas. Mina olen nõus nendega, kes väidavad, et küllap praegu me jahmerdame jällegi nende eksamitega ja eksamite lävendite ärakaotamisega teatud poliitilistel eesmärkidel, et juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, et meil õpetajate palkade teema on väga teravalt üleval, õpetajate järelkasvu probleemid on lahendamata, maagümnaasiume me püüame sulgeda ja koolivõrku ümber kujundada rapsides, nii et meil ei ole tervikut, ja me pakume omavalitsustele meelehead, et kui keegi võtab selle ühekordse meelehea vastu ja sulgeb kooli, siis justkui on saavutatud see eesmärk, et me paneme kooli kinni. Aga milline on ministeeriumi terviklik koolivõrgukava, kus seda saab näha, enne kui me stardime? Seda ei ole. Või seesama ülikoolide rahastamine, kõrghariduse rahastamine ja see, et meil ei ole ülikoolidega halduslepinguid sõlmitud ja rektorid ei ole valmis neid lepinguid sõlmima.

Nendelt väga aktuaalsetelt ja elulistel probleemidelt juhime me tähelepanu kõrvale ja nüüd me tõepoolest tegeleme siin aktiivselt selle lävendi ärakaotamisega. Ma olen nõus Margit Sutropiga, kes ütles, et vaja on tervikut ja ärgem mingem ekslema. Aga minu arvates see, et me tegeleme lävendi ärakaotamisega, ongi just nimelt kutse ekslema. Me tegeleme ühe elemendiga, mitte tervikuga. Sellega ei peaks praegu sellisel kujul tegelema.

Ma siiski palun lisaaega.

Jaa, palun! Kolm minutit.

Me peaksime lähtuma täpselt tervikust ja väga kaalutletult neid otsuseid langetama. Kui siin on korduvalt öeldud, et on erinevaid arvamusi, ja ongi erinevaid arvamusi, on erinevaid arvamusi laste hulgas, on õpilaste hulgas, on õpetajate hulgas, on koolijuhtide hulgas, on lapsevanemate hulgas, ja on see suhe 60 : 40 või 70 : 30 või 55 : 45, siis see ei ole piisav, et tormata kehtivat süsteemi muutma. Meil on olemas kehtiv süsteem. Sellises olukorras, kus on väga vastandlikud argumendid, väga erinevad arvamused ka erinevatelt ekspertidelt ja kalkulatsioonid, minna jõuga praegu parlamendist mööda, parlamendi sisulisest arutelust ja sisulisest otsustusest mööda, ei ole õige.

Isamaa on esitanud Riigikogu menetlusse eelnõu, et see eksamite teema tuua parlamendi tasemele ja et parlament langetaks selle otsuse. Minule tundub, et see eelnõu ja see algatus, mille Isamaa on algatanud, on langenud väga viljakale pinnasele. Kui ma vaatan tänaseid arutelusid, seda, kui kirglikud need on olnud, kui põhjalikud, ja kui suur huvi on olnud parlamendil selle teemaga tegeleda, siis näen, et just nimelt parlament on see tase, kus me peaksime otsustama, kas eksamid jäävad või mitte, kas lävend jääb või mitte. Jah, ülejäänud korralduslikud küsimused on täitevvõimu rida, aga ma arvan, et see tuleks seaduse tasemel selgeks vaielda ja seda siin parlamendis. See on nii oluline küsimus. See ei ole küsimus, mida iga minister saab igal aastal erinevalt otsustada, nii nagu me oleme näinud viimased kolm-neli aastat. Ja siis räägime terviklikust lähenemisest ja stabiilsusest! Nii et minu ettepanek lisaks tänasele arupärimisele on see: toetagem Isamaa eelnõu, arutagem siin sisuliselt kolmel lugemisel neid küsimusi ja jõuame parlamendis mingile mõistlikule otsusele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna. Annan teada kõigile ametikaaslastele, et peale seda arupärimist ootab meid ees vaba mikrofon, nii et pange vaim valmis. Kõik olete oodatud. Palun, austatud minister!

Aitäh! Tahtsin lõpetuseks tänada teid sisulise arutelu eest ja omalt poolt öelda, et ma olen sügavalt veendunud, et kõik õpetajad on arukad. Kõik õpetajad on arukad, aga see ei tähenda seda, et kui õpetaja on mingisuguse muudatuse vastu, siis me peaksime kuidagi teistmoodi temasse suhtuma. Ei, nendel õpetajatel, kes on selle muudatuse vastu, on omad mured, on omad hirmud selle muudatuse tagajärgede ees. Täna ma kohtusin 30 haridusorganisatsiooniga ja ma kinnitan teile, et sellel arutelul ei olnud selline õhkkond nagu sellel arutelul siin. Me arutasime reaalselt murekohti ja leidsime neile ka lahendusi. Sellist vastumeelsust, nagu te praegu mulje jätate, sellel arutelul ei olnud. 30 organisatsiooni oli seal.

Mida me teeme ja mida me tahame veel teha selleks, et see muudatus ei tooks kaasa negatiivseid tagajärgi? Esiteks, riiklik seire on oluline. See oli oluline ja on jätkuvalt oluline. Riiklik seire saab toimuda tasemetöödega, eksamitega. Riik jälgib seda ja reageerib nendele tulemustele. Kindlasti, nii nagu Margit Sutrop ka viitas, meil on eraldi koolide seireprogramm. Kui me näeme, et konkreetse kooli puhul erinevad näitajad lähevad nii-öelda punasesse, siis me saame konkreetselt neid koole aidata ja uurida, mis on juhtunud, mis on seal puudu, et need näitajad on sellised kriitilised. Nii et seire on väga oluline ja riikliku seire üks osa on kindlasti ka eksam.

Me ei olevat kuidagi valmis selleks, et õpilasi ja õpetajaid motiveeriks miski muu, et see ei oleks mitte eksam. Me ju tegelikult suures plaanis oleme selleks valmis ja selleks on tehtud palju aastaid koolides tööd. Meil on juba kehtivuse kaotanud arengukavad, mis seadsid eesmärgiks ennastjuhtiva õpilase, meil on kaasaegne õpikäsitlus, mida ju koolides valdavalt kasutatakse. Meil on juba põlvkond, kes on kasvanud üles üldõpetusega. Meil on juba aastaid kasutuses kirjeldav hindamine. See kõik on olnud eelduseks, et ühel hetkel kaotada ära ka lävend, sest seda ei ole meil enam vaja spetsiaalse motivatsiooni tagamiseks. Seda eeltööd on tehtud pikalt, see ei ole tulnud ootamatult.

Kolmandaks tahtsin öelda riikliku lisaeksami kohta. See ei ole mitte järeleksam, vaid see on lisaeksam. Näiteks koolijuhid arvavad, et lisaeksamil võiks anda võimaluse ka nendele õpilastele, kes esimesel eksamil ei saanud sellist tulemust, nagu nad oleksid tahtnud. Nii nad saaksid teistkordse võimaluse ennast proovile panna ja eksamit sooritada.

Nii et kindlasti ei ole küsimus lihtsalt lävendis. Lävend kuulub suuremasse haridusvaldkonna kompleksi. Me oleme teinud haridusvaldkonnas pikki aastaid ettevalmistusi selleks, et õpilaste motivatsioon oleks mujal kui välises motivatsioonis eksamite näol. Aga seire on oluline ja sellega me peame jätkama. Aitäh teile selle arutelu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume nüüd neljanda päevakorrapunkti juurde. Ma näen suurt oh-oh-oh-hoo! huvi ja seda on hea meel näha. Palungi kõigil Riigikogu liikmetel pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kalle Grünthal, palun Riigikogu kõnetooli.

Austatud kolleegid! Austatud rahvas! Mul on teile väga tõsine sõnum. Mulle isiklikult tundub, et me oleme Eesti Vabariigi kestvuse lõpusirgele jõudnud. Millest selline sõnum? Me teame, et on olemas selline globalistlik ühendus nagu Great Reset ehk Uus Suur Lähtestamine, mille eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua ühtne maailmakord, kus rahvusriikidel ei ole enam kohta. Ma võin öelda, et esimesed sammud selles suunas on reaalselt astutud.

Nimelt on WHO pannud liikmesriigid olukorda, kus nad peavad alla kirjutama ülemaailmsele pandeemiaks valmisoleku lepingule, mis annab põhimõtteliselt WHO‑le võimu kõigis meditsiinilistes ja kliimamuutustega seotud küsimustes. See tähendab seda, et 1. detsembril möödunud aastal jõudsid WHO 194 liiget konsensusele, et käivitada protsess, selleks et pidada läbirääkimisi WHO põhikirja alusel kas konventsiooni, lepingu või mõne muu rahvusvahelise dokumendi üle, et tugevdada pandeemiate ennetamist, nendeks valmisolekut ning neile reageerimist.

Juhul kui liikmesriigid tõesti võtavad vastu selle detsembris sõlmitud uue lepingu, siis tähendab see WHO põhi[kirja] artikli 9 alusel tegelikult seda, et loodusõnnetuse või pandeemia korral on nende otsused ülimuslikud riikide põhiseaduste suhtes. See on umbes sama, nagu me oleme näinud praegu valitsevate koroonapiirangute puhul, kui kehtestatud piirangutega on seatud meetmed, mis ei taha mitte kuidagi ega kuidagi ära minna, sellepärast et niimoodi on valitsus otsustanud, kuigi tal selleks tegelikult legitiimsust täies ulatuses ei ole.

Mis on selle probleemi edasine kulg? Nüüdseks ongi moodustatud valitsusvaheliste läbirääkimiste organ, mis peab oma esimese koosoleku juba märtsis. Teine koosolek toimub augustis. Seejärel esitatakse 2023. aastal toimuvale 76‑ndale maailma terviseassambleele [ettepanek], et eduaruandes võiks olla eesmärk võtta nimetatud kava või dokument vastu 2024. aastaks. Nüüd on see dokument, selle protsessi algusmoment jõudnud ka Riigikogusse. Täna oli see hetk, kui sotsiaalkomisjonis küsiti volitust selleks, et Euroopa Komisjon saaks antud küsimuses esindada Euroopa Liidu liikmesriike ehk ka Eestit. Seega võetakse nendel läbirääkimistel ära Eesti esindusõigus rahvusriigina ja kogu selle protsessi juhtimine läheb Euroopa Liidu kätte.

Me teame, et kui Euroopa Liidule antakse järele üks sentimeeter, siis hiljem võtab ta terve kilomeetri selle asemel, mis lubati. Muidugi serveeriti seda äärmiselt delikaatselt, mittemidagiütlevalt. Põhimõte oli see, et leiti, et pandeemiaks valmisoleku ja sellele reageerimise tugevdamiseks loodaval uuel vahendil on mitu võimalikku kasutegurit, millest üks võiks olla anda võimalus võimendada, ajakohastada ja tugevdada WHO juhtivat ja koordineerivat rolli ning tema funktsiooni tegutseda rahvusvaheliselt tervisetööd juhtiva ja koordineeriva asutusena.

Selle segase dokumendi taustal hääletasid praktiliselt kõigi erakondade komisjoni kuuluvad liikmed selle asja poolt, välja arvatud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Me palume kõigil saadikutel tutvuda nende materjalidega, et see õigus Euroopa Komisjonilt ära võtta. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Juske.

Austatud Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Me elame õnnelikul ajal, sest saame elada vabas demokraatlikus Eesti Vabariigis. Alles möödunud aasta lõpuks oli meie riigi 104 aastast reaalset iseseisvust olnud rohkem kui neid neetud okupatsiooniaastaid.

Väga vähestele inimestele on antud elus võimalus, erakordne võimalus kirjutada ühe riigi sünnidokument. Olen tihti kujutanud ette, kuidas hilisem riigivanem Juhan Kukk võttis ette tühja paberilehe, kätte sulepea ja hakkas kirjutama Eesti iseseisvusmanifesti. Mida sinna kirjutada, mida rõhutada? Seda olukorras, kus sa riskid enda ja oma pere eluga. Aga igatahes sai väga ilus ja uhke manifest. Soovitan kõigil vähemalt korra aastas, 24. veebruari paiku seda lugeda, vaadata, millisena Eesti riigi loojad seda sündivat riiki ette kujutasid. Sellest pidi saama iseseisev demokraatiline vabariik, kus kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees, kus vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele kindlustatakse nende rahvuskultuurilise autonoomia õigused, kus tagatakse kõik kodanikuvabadused. Need on kõik väärtused, mida peame ka täna tähtsaks ja mida tuleb ka täna meil hoida.

Kuna Eesti riik sündis esimese ilmasõja tingimustes, kutsuti iseseisvusmanifestis omavalitsusi moodustama korra tagamiseks rahvamiilitsaüksusi ehk tänases mõistes munitsipaalpolitseid. Deklareeriti ka sõjalist erapooletust. See oli oluline põhimõte, mida hoidsime läbi esimese iseseisvusaja, aga mis ei kindlustanud meile uue ilmasõja puhkedes omariikluse säilimist. Nii oleme targa rahvana õppinud ning teinud siis, kui ajalugu meile õnneks teise võimaluse andis, kõik selleks, et mitte kunagi enam olla üksi, et olla koos tugevate liitlastega. Täna näeme, kui vajalik see toetus Eestile on.

Teate, me võiksime pidada rahus Eesti Vabariigi aastapäeva nädalat. Alustada võiks juba 21. veebruaril, sest just seda 1918. aasta kuupäeva kannab meie iseseisvusmanifest. 23. veebruari õhtul 1918 loeti manifest "Kõigile Eestimaa rahvastele" esimest korda avalikult ette Pärnu Endla teatri rõdult. Igati sobiv pidupäev. 24. veebruaril 1918 astus Tallinnas tänases Eesti Panga hoones ametisse Konstantin Pätsi juhitud Eesti Vabariigi esimene ajutine valitsus ja õhtul hakati Tallinnas manifeste tänavapostidele kleepima. (Juhataja helistab kella.) Pidu võib rahus jätkuda ka 25. veebruaril, sest siis, 104 aastat tagasi, luges peaminister Päts reaalkooli trepil esimest korda avalikult manifesti ette meie pealinnas ning varahommikul tõusis esimest korda Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp.

Hea rahvas! Täna on Eesti riik meie kõigi hoida. Meie püha kohus on, et sinimustvalge lipp saaks vaba rahva lipuna lehvida Pika Hermanni tornis igavesti. Elagu Eesti!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riina Sikkuti.

Aitäh, hea esimees! Head kolleegid! Jätkan siin saalis arutatud põhikooli lõpueksamite lävendi kaotamise teemal. Kinnitan üle, et enne lävendi kaotamist on vaja selgelt vastata küsimustele, kuidas teostatakse põhiseaduses sätestatud õigust haridusele, põhihariduse kohustuslikkust ja riigi järelevalvet selle üle.

Koolikohustus kui teatud teadmiste ja oskuste haridusliku taseme saavutamise kohustus peab olema seotud mingi tulemusega. Minister rõhutas, et minimaalsel tasemel tuleb omandada õppekavas ettenähtu. Seni on see tähendanud põhikooli lõpueksami sooritamist rahuldava tulemusega. Kui on soov ja valitsusel on tõesti poliitiline tahe see lävend kaotada, siis tuleb muuta põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadust. Gümnaasiumide jaoks on sätestatud 1% lävend ja rahuldava tulemusena 20% maksimaalsest. Seda tuleb siis teha ka põhikooli jaoks.

Kolmandaks, protsess peab olema kaasav, sisulist arutelu võimaldav. Margit Sutrop väga ilusasti kirjeldas, miks lävendi kaotamist on vaja, kuidas õpilaste enesemotivatsiooni tuleb tõsta, aga eelkõige tuleb tõsta õpetajate motivatsiooni. Ma olen täiesti nõus, et õpetajate motivatsioon selleks, et sisulist muutust haridussüsteemis saavutada, on esmatähtis. Seetõttu ongi väga oluline, et selliste muudatuste tegemine oleks kaasav, sisulist arutelu võimaldav ja tõesti igasuguseid argumente või parimat teaduslikku teadmist kaaluv. Kui praegu on olukord, kus just õpetajate ühendused on lävendi kaotamisele vastu, on minul väga keeruline näha, kuidas tegelikult saavutatakse need Haridus‑ ja Teadusministeeriumi soovitud tulemused, mida õpetajad peaksid saavutama, kui nad ei saa aru, miks muudatust tehakse, milline on ootus neile, kuidas nemad peaksid oma praktikat muutma, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumi soovitud eesmärke täita. Niikaua kui seda arusaamist ei ole, ei ole ju tegelikult võimalik seda muudatust sisuliselt ellu viia.

Neljandaks. See, et õpilaste enesemotivatsioon peaks olema parem, on täiesti mõistetav, selle nimel tuleb töötada. Minister kirjeldas ilusti, kuidas aastaid on selle nimel tööd tehtud. Aga ometi tehakse muudatus, et põhikooli saab lõpetada kahe puuduliku hindega ja kolme, senise arusaama järgi tegelikult sooritamata eksamiga. Eesmärk peaks olema, nii nagu minister ütles, et tuleb märgata varem, tuleb õpilase motivatsiooni toetada varem, enne kui põhikooli lõpueksamil on läbi kukutud. Tegelikult peaks eesmärk olema see, et mitte ükski õpilane ei lõpetaks põhikooli kahe puuduliku hindega ja kolme sooritamata eksamiga. Et saavutada seda tulemust, et mitte ükski õpilane sellise tulemusega ei lõpetataks, on meil vaja teist tüüpi otsuseid ja ressurssi on vaja suunata hoopis mujale. Aga lävendi kaotamine võimaldab just sellise tulemusega põhikooli lõpetamist ja ma ei saa aru, miks seda lubatakse.

Vastata tuleb küsimustele, kuidas seda varast märkamist ja motivatsiooni tõstmist tegelikult ellu viia, milliseid ressursse selleks nähakse ette eelarvestrateegias, järgmise aasta eelarves. Kui meil tõesti on arusaam, et iga õpilane on võimeline rahuldava tulemusega lõpetama, siis on võimalik see lävend ära kaotada. Praegu on riskid, et kvaliteet väheneb, muutub ebaühtlaseks. Me ei suuda ka neid õpilasi, keda eksam motiveeris, enam motiveerida. Need riskid on täiesti reaalsed.

Lisaks siin saalis korduvalt tõstatatud [teema], mis on need oskused, mida eluks vaja on, kui me räägime kodakondsuseksami tegemisest, liikluseksami tegemisest, sellest, et õpilased õpiksid ka eksamiolukorras toime tulema, pingega toime tulema ja rahuldava tulemusega edukalt eksami sooritama. Ka need on ilmselt asjad, mida saab õppetöö käigus üheksa aasta jooksul õpilastele anda, et põhikooli lõpueksami lävendi ületamine ei oleks kuidagi erakordne takistus või stressi tekitav situatsioon.

Tõesti, haridussüsteem tuleb suunata uute väärtuste poole. Me räägime õppijakesksest haridusest, ennastjuhtivast õpilasest. Siis saab kaotada lävendi. Meil on võimalik kas kontrollida lõpptulemust või hästi palju tugevamalt juhtida protsessi, aga niikaua, kui me räägime õpetajate autonoomiast, võiksime lõpptulemuse hindamisele keskenduda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Head kolleegid! Õhtu lõpuks räägiks natukene meie vabast ja sõltumatust ajakirjandusest. Hiljuti sattusin Postimeest lugema. Seal oli pealkiri "Pevkur: riigikogulane ei tohi rünnata ajakirjandust". Kahju, et Pevkur, kes pealkirjas [mainitud] oli, ei istu praegu minu selja taga. Loo sisu Postimehes oli see, kuidas Riigikogu liige Peeter Ernits ründab vaba ajakirjandust. Ma lugesin selle uudise läbi. 14 rida. Mis seal räägiti? Seitse rida moodustas Hanno Pevkuri, Riigikogu aseesimehe tsitaat. Ta ütles Postimehele, et Riigikogu liikmel ei ole õigust ajakirjandust ega ajakirjanikke rünnata: "Eesti vabaduse üks alustalasid on vaba ja sõltumatu ajakirjandus. Meil on sõna vaba ja ka riigikogu liikmel on õigus oma arvamusele, ent riigikogu liige peab arvestama, et tema sõna on kindlasti ühiskonnas suurema kaaluga ning ajakirjanduse mistahes verbaalne või otsene ründamine ei ole kuidagi aktsepteeritav." 14 reast seitse rida on pühendatud Pevkurile, Riigikogu aseesimehele. Minule, kellest jutt käib, on pühendatud neli sõna. Minule pole isegi helistatud mitte. Ja need sõnad on, et tulebki uksest välja visata. Kõik. Sõltumatu, adekvaatne ajakirjandus, Postimees, autor Elisabet Lomp.

Aga milles asi on? Mida ma rääkisin? Mida ma tegin? Aasta tagasi, tõrvikurongkäigu ajal andsin ma Postimehe reporterile, kelle nime ma ei nimeta, nõusoleku, et teeme koos reportaaži tõrvikurongkäigust. Pandi mulle mikrofon külge, kaamera käis, ja käisime terve rongkäigu läbi. Meil oli kokkulepe, ühiselt tegime reportaaži. Aga kui ma vaatasin pärast Postimehe reportaaži, siis mis seal oli? Oli lõigatud välja suur osa intervjuusid. Ma kirjutasin pärast Facebookis ja see ongi kogu minu sõnum, mida ma seal kirjutasin. Mida ma siis kirjutasin? Kirjutasin mõne lause: "Vaatasin su reportaaži. Kahjuks läksid libedale teele ja püüdsid näidata kogunenud rahvast harimatu ja vägivaldse kambana. Miks sa jätsid välja paljud tasakaalukat juttu rääkinud inimesed?" Ma ei hakka nimetama, kes siin kõik on, minu Facebooki [postituses]. Ja siis ütlen: "Ajakirjaniku töö ei lõpe maastikul käimisega. Edasi tuleb raskem osa, mida valida, video puhul käärid. See osa jäi seekord sul puudulikuks. Ajakirjaniku missioon ei ole oma agenda pealepressimine, vaid võimalikult lai ja avar kajastamine oma mitmekesisuses ja täies lopsakuses."

See oli minu tekst, mida loomulikult Postimees ei avaldanud, ainult neli [sõna] sealt. Ma juhtisin tähelepanu Toompeal toimunud segadustele, kui sellel ajakirjanikul kästi minema minna. Ma tuletasin meelde oma aastatagust kogemust selle niinimetatud ajakirjanikuga, kelle kohta ma ütlesin, et ta ei ole ajakirjanik, vaid on propagandist. Võin seda korrata ka. Selle peale kirjutas Postimees uudisloo, mille põhitegelane oli Pevkur, Riigikogu aseesimees, ja kus mulle sõna ei antud. Need, kes seda uudislugu lugesid, ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Riigikogu liige ähvardab ajakirjandust, vaba ajakirjandust.

Andke andeks, ma olen olnud kahe suure meediaväljaande, Luubi ja Maalehe peatoimetaja ja olen kuus aastat juhtinud Eesti Ajakirjanike Liitu. Ma tean väga hästi, mis on ajakirjandus ja milline on tema roll. See ongi kogu lugu. Nii et head õhtut! Kuidas elab vaba sõltumatu ajakirjandus? Praegusel hetkel ajaleht Postimees.

Aitäh! Ka vaba mikrofoni kõned on saanud ühele poole, seega ka vaba mikrofon on lõppenud. Kõnesoove rohkem ei ole. Head ametikaaslased, ma tänan teid, soovin teile jõudu teie töös ja turvalist koduteed. Istung on lõppenud.