Austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Tegemist on taas seadusega, mida on menetletud päris kaua ja mille kohta on tehtud päris palju muudatusettepanekuid. Kaasatud oli päris palju huvigruppe ja laekunud päris palju arvamusi. Minu ettekanne ilmselt ei ole enam nii kiire kui kahe eelmise seaduseelnõu puhul.
Tegemist on õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga. Esimesel lugemisel oli see seaduseelnõu siin suures saalis eelmise aasta 27. oktoobril. 10. novembriks eelmisel aastal, kui oli muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, laekus kaks ettepanekut Isamaa fraktsioonilt ja 12 muudatusettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Oma töö käigus on komisjon ise välja töötanud kuus muudatusettepanekut, seega kokku on 20 muudatusettepanekut, aga nendeni ma jõuan hiljem.
Nagu ma juba mainisin, päris palju huvirühmi on esitanud oma arvamusi, nende hulgas näiteks Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing, Swedbank, LHV Pank, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Kaitseväe Akadeemia, Finantsinspektsioon, Tervise Arengu Instituut, Eesti Tööandjate Keskliit, Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut ja Eesti Üliõpilaskondade Liit. See tähendab, et see seaduseelnõu on leidnud päris suure vastukaja väga erinevates ringkondades. Komisjon menetles eelnõu ja muudatusettepanekuid mitmel oma koosolekul, näiteks 22. novembril, 9. detsembril, 11. jaanuaril, 8. veebruaril ja lõpuks ka 14. veebruaril.
Seaduseelnõu ise on üsna lühike, aga nagu ma juba vihjasin, teemasid selle taga on palju. Kokkuvõtvalt seda saaks iseloomustada kui meie ülikoolides toimuvat doktoriõppereformi ja sellega seonduvaid väga erinevaid asjaolusid ning ka õppelaenu andmise teemasid on siin täpsustatud ja muudetud, eeldatavasti üliõpilaste kasuks.
Oma istungil 22. novembril eelmisel aastal kuulaski kultuurikomisjon väga erinevate osapoolte arvamusi. Protokollid on loomulikult teile kõikidele kättesaadavad, ma nende detailidel ei peatu, aga mõned märksõnad võib-olla toon välja, et te saaksite aru, saaksite ülevaate selle seaduse problemaatikast ja eri aspektidest, mis sihtrühmadel südamel on.
Näiteks soovis ettevõtluskõrgkooli Mainor esindaja täpsustada, kuidas hakkab toimima ettevõtlusdoktorantuur, mida ministeerium oma dokumentides nimetab teadmussiirde doktorantuuriks. Ministeerium on korduvalt kinnitanud, et hakatakse toetama ettevõtlusdoktorantuuri ehk neid doktorante, kes töötavad ja samal ajal teevad oma töökohaga seotud teadustööd ülikooli juures. Seda nimetatakse ettevõtlusdoktorantuuriks või teadmussiirde doktorantuuriks. Mainor oli mures, et kuna meetmed, millega toetada ettevõtteid ja toetada neid doktorante, kes ettevõtete juures töötavad ja kellele palka maksab ettevõte, ei ole veel välja töötatud ja need on seotud praeguse uue Euroopa Liidu rahastusperioodiga, siis äkki peaks neid asju täpsustama. Kuna selle seaduseelnõuga kaotatakse ära doktoranditoetused, siis äkki ei peaks ettevõtlusdoktorantuuriga väga kiirustama. Muidu on nii, et me kaotame enne õppetoetused, aga toetusmeetmed doktorantidele rakenduvad kunagi hiljem. Nii et Mainori esindaja kutsus meid siin ettevaatlikkusele.
Tartu Ülikooli esindaja juhtis meie tähelepanu seaduse jõustumise tähtajale. See oli esialgu s.a 1. september, aga Tartu Ülikool arvas, et see võiks olla 1. august, et uute, ülikooli sisse astuvate doktorantide immatrikuleerimine ja nende kui nooremteaduritega töölepingute sõlmimine saaks toimuda perioodil 1. augustist kuni 1. septembrini.
Samuti rõhutas Tartu Ülikool asjaolusid, mis on seotud töölepingu seaduse üldiste regulatsioonidega. Kui nad nooremteaduritena sõlmivad korduvaid lepinguid, siis kas nad muutuvadki tähtajatuks? Väga vajati, et seda täpsustakse ja seda reguleeritakse. Sellel teemal tegelikult komisjonis päris palju räägiti. Sellepärast, kui te vaatate tähelepanelikult seaduseelnõu, siis te näete ka, et seal on erisused, mis selle seadusega tehakse töölepingu seadusesse, nii et mitte kõik asjad ei rakendu automaatselt nooremteaduritest doktorantidele.
Tallinna Tehnikaülikool juhtis tähelepanu sellele, et doktoriõppe puhul ei ole ehk kohane rääkida õppeaastapõhisest arvestusest. Jällegi, kui te vaatate seadust, siis näete, et päris palju räägitakse seal õppeaastatest, nominaalsetest õppeaastatest jne. Mõne ülikooli arvates ei peaks see doktoriõppe puhul enam niimoodi käima. Võiks äkki loobuda õppeaastapõhisest arvestusest.
Päris mitmel teemal on meiega komisjonis kõnelenud Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing ehk kutseõppeasutuste esindajad. Nende arvamus on see, et kutsekoolides, kutseõppeasutustes õppetoetuste maksmise protseduuri võiks lihtsamaks teha ja bürokraatiat saaks vähendada. Nad tegid terve rea ettepanekuid, kuidas võiks bürokraatiat vähendada. Samuti juhtisid nad meie tähelepanu sellele, et praegu on võimalik taotleda õppetoetust kutseõppeasutustes alles sügissemestri lõpus, kui mõned kuud on juba õppeaastast läbi. Tänapäeval tulevad uued õpilased kutseõppeasutustesse õppima aasta läbi, kõik ei alusta oma õppetööd 1. septembril. See võib tekitada olukorra, kus sa kevadel astud sisse kutseõppeasutusse, aga esimene võimalus õppetoetust taotleda tekib sul alles järgmisel talvel. Sellele juhiti meie tähelepanu.
Siis juhiti tähelepanu sellele, et kutseõppeasutustel on võimalik maksta eritoetust. Nagu väitsid pöördujad, paneb seadus paika eritoetuse maksimumsumma, aga samas kutseõppeasutused tahaksid osale õpilastele maksta eritoetust suuremas ulatuses, kui seadus lubab. Siin on selline näide, et osal erialadel, näiteks koka erialal, mõnel puhul vajaminevad vahendid, õppevorm ja kõik muud sellised asjad, oluliselt ületavad makstavat põhitoetust. Koolid oleksid nõus maksma suuremat toetust, et õpilased saaksid ka vahendeid soetada, aga alati ei ole see võimalik. Ettepanek oli selline, et eritoetuse summat ei peaks riigieelarves määrama.
Üliõpilaskondade liit tundis muret, et kui kõik doktorandid ülikoolides muutuvad töölepingupõhisteks nooremteaduriteks, siis kuidas hakkab töölepingutes ja tööülesannetes kajastuma nende töökoormus. Küsimus on, kas seda ikka suudetakse piisava täpsusega ära reguleerida, millal on õppetöö ja millal on töö, mis on seotud töökohaga nooremteadurina ja igasuguste tööülesannetega, mis ülikool nooremteaduritele pakub. Selles nägid ka üliõpilased ise problemaatikat, nii et seda võiks paremini reguleerida. Kõrgharidusstandard küll määrab need osakaalud protsentidena, aga tegelikult mingeid sanktsioone juhtudeks, kui neid protsente ületatakse, mitte kusagil fikseeritud ei ole.
Tudengid tervitasid küll õppelaenusüsteemi mõningaid muudatusi, mis selle seadusega esile tuuakse, aga samas rõhutavad üliõpilased ise, et tegelikult õppelaen ei ole enam üldse populaarne laenutoode ja üleüldse on tegemist tudengite suhtes ebasõbraliku laenuga. Üliõpilased ise pakuvad, et me võiksime kogu seda õppelaenude temaatikat sellest seadusest väljaspool ehk mõne muu menetluse käigus rohkem avada ja pidada diskussiooni sellel teemal, kas see üldse enam kellelegi vajalik on.
Tervise Arengu Instituut kui teadus- ja arendusasutus tõstatas probleemi, millised on suhted ülikooli ja teadus- ja arendusasutusega ning nende doktorantidega, kes töötavad teadus- ja arendusasutuses, aga õpivad ülikoolis. Kuidas sellega arvestada tulemuslepingute puhul, mida sõlmib riik teadus- ja arendusasutustega? Kas arvestatakse piisavalt doktorantide panust ja doktorantide tehtud tööd? Ja kas sellega arvestatakse ka näiteks teadus- ja arendusasutuste evalveerimisel?
Eesti Tööandjate Keskliit avaldas ka oma arvamust komisjoni istungil. Nad väga toetavad kutseõppeasutuste ettepanekuid, kuidas muuta kogu seda toetustega seotud süsteemi paindlikumaks ja vähem bürokraatlikuks. Samuti toetas tööandjate liit ettepanekut, et eritoetuste summad ei peaks enam olema määratud eraldi riigieelarvega, vaid kutseõppeasutustel peaksid olema paindlikud tingimused eritoetuste määramisel sõltuvalt konkreetsest erialast.
Swedbank esitas terve rea ettepanekuid, mis puudutavad intressi määramist. Praeguse eelnõu algse sõnastuse kohaselt oli selline intress, mis pannakse õppelaenulepingusse, justkui väga ujuv. Nemad aga sooviksid, et oleks rohkem fikseeritud intress ja see oleks kokkuleppeline asi.
Need on terve rida selliseid arvamusi, mis on meile esitatud. Ministeeriumi esindajad, kes vastasid nendele arvamustele, toonitasid ikkagi seda, et kuna tegemist on ikkagi töösuhtega ja töölepinguga, kahepoolse kokkuleppega, kuhu ühelt poolt pannakse doktorandi õigused ja kohustused ja teiselt poolt ülikooli kui tööandja õigused ja kohustused, siis kõik need vaidlusalased teemad saabki töölepingus ära reguleerida ja sätestada, seega saab ka koormuse seal ära fikseerida. Samuti sätestatakse võimalus, et saab ka poole kohaga töötada. Sellisel juhul on võimalus kaheksa‑aastase perioodi ajal oma doktoriõpingud lõpetada. Doktoriõppega mitte seotud ülesanded oleks võimalik ka tegelikult üldises doktoriõppe kvaliteedikokkuleppes ära sätestada.
Teadmussiirde või ettevõtlusdoktorantuuri koha pealt ministeerium jätkuvalt toonitab, et kohe-kohe, varsti-varsti see toetusmeede tuleb, ei ole põhjust muretseda. Toonitatakse veel kord, et sellised doktorandid, kes ei soovi töölepingut ülikooliga ja kes ei tööta sellises töökohas, millega on seotud nende doktoritöö, võiksid jääda pigem erandjuhtudeks. Seetõttu ei ole neile selles seaduses ette nähtud mingeid toetusi, kuid nad saavad kasutada üldiseid toetusmehhanisme, mis on suunatud kõikidele tudengitele, sõltumata õppevormist.
Ministeerium on nõus, et õppelaenutingimused võiksid olla paindlikumad ja soodsamad. Tegelikult arvatakse, et see seadus seda ka võimaldab. Eriti see, et nüüd kahepoolsel kokkuleppel saab ka varasemat õppelaenulepingut soodsamaks muuta – selliseks, nagu uus seadus pakub.
Kutsekoolide ettepanekuga, et toetuse taotlemise süsteem võiks olla vähem bürokraatlik, on ministeerium põhimõtteliselt nõus, aga samas toonitab, kuidas see taotlemise süsteem välja näeb. See on iga kutseõppeasutuse enda teha. Tegelikult väga palju saavad seda vähem bürokraatlikuks muuta kutseõppeasutused ise, ministeerium siin mingeid barjääre ette ei sea. Ministeerium pareerib kutsekoolide märkust, nagu oleks eritoetus kusagil fikseeritud ja rohkem seda maksta ei saaks. Tegelikult ei ole eritoetuse määr fikseeritud ja kool saab ise oma eelarve piires õpilastele eritoetusi maksta.
Ministeerium arendab edasi ka teemat, mis puudutab teadus- ja arendusasutusi. Nemad võiksid rohkem teha koostööd ülikoolidega, rohkem läbi rääkida ja teha oma kokkuleppeid, et doktorandid saaksid enam panustada teadus- ja arendusasutuse tulemusnäitajatesse.
Siis on võib-olla veel oluline märkida seda, et töökohad, mis eeldatavasti luuakse teadus- ja arendusasutustes ja ettevõtetes, need doktoriõppekohad, oleksid täiendavalt sellele 300 doktoriõppekohale, mida riik juba niikuinii tellib ülikoolidelt. Siin oli meil diskussioon, kas need ettevõtluse doktorandid ei võta ära doktorante ülikoolidest. Ministeerium ütleb, et see tellimus tuleb lisaks.
Isamaa ettepanekud olid, nagu ma enne ütlesin, sellised, millega soovitakse seaduses fikseerida, milline peaks olema doktorandi miinimumtöötasu ja milline peaks olema juhendaja töötasu. Ministeerium neid ettepanekuid ei toetanud, neid ei toetanud lõppkokkuvõttes ka komisjon. Viidati põhiliselt sellele, et töötasufondi moodustamine ja töötasu jagamine töötajate vahel – aga töötajad on nii juhendajad kui ka tulevased õppurid – on ülikooli autonoomia küsimus ja riik ei tohiks ülikooli autonoomiasse sekkuda. See on põhiline.
Sotsiaaldemokraatide 12 ettepanekust põhilised ehk kümme olid seotud ühe teemaga. Sotsiaaldemokraadid soovisid säilitada õppetoetust ainult ühele rühmale doktorantidele. Need on samad erandjuhud ehk doktorandid, kes ei ole ülikoolis palgal ja kes ei ole oma ettevõttes palgal, st kes töötavad mujal, aga tahaksid töö kõrvalt õppida doktorantuuris. Selle seaduse järgi neile ei jää ühtegi riigi antavat õppetoetust. Paraku ei ministeerium ega ka komisjon ei toetanud sotsiaaldemokraatide kümmet sellekohast ettepanekut, just sellise põhjendusega, et doktorandi töö peaks olema doktorandi töö. Ministeerium ja ka ülikoolid ise ei soosi tegelikult tulevikus selliseid doktorante, kes oma põhitöö kõrvalt üritavad õppida, sest nii uuringud kui ka tulemused näitavad, et doktorandid enamasti ei lõpeta, nendega on tõsiseid probleeme.
Siis oli sotsiaaldemokraatidel veel ettepanek, mis puudutas toetuse taotlemist kutseõppeasutustest. Siin tuli ministeerium sama argumendiga, et see on õppeasutuse teha, kuidas seda vähem bürokraatlikuks muuta. Sellepärast nad ka seda ettepanekut ei toetatud.
Diskussioon oli ka jõustumistähtaja üle. Sotsiaaldemokraatide ettepanek oli, et see võiks olla juba kevadel, 1. aprillil. Ei ministeerium ega komisjon seda ei toetanud. Arvatakse, et miski ei sega enne seaduse jõustumist ülikoolidel kõik vastavad korrad ja sisseastumised läbi viia ja siis alates 1. augustist hakata töölepinguid sõlmima ja immatrikuleerimist korraldama.
On terve rida ettepanekuid, mille esitas komisjon ise. Need on seotud õppetoetuse määramisega. Ettepanekud nr 5 ja 6, kui te vaatate loetelus. Keda siis arvestatakse perekonna liikmeks? Siin on praktikast ja õiguskantsleri märkustest tulnud välja probleeme. Täpsustatakse, et toetuse määramine vanemate kui 18-aastaste tudengite puhul oleks õiglane, ja komisjon on ka sellega arvestanud. Swedbanki arvamusest ajendatuna on arvestatud ka intressi fikseerimise ettepanekut. Samuti on arvestatud Tartu Ülikooli ettepanekut, nagu ma juba mainisin, see seadus 1. augustist jõustada.
Siin täpsustatakse ka haridusseadust. Kõrvaldatakse üks viga, mis oli seotud sellega, et ülikooliseadus enam ei kehti. Kellel on õiguslikud sätted ülikooli varadele? See on rohkem tehniline täpsustus, aga on väga oluline see siia seadusesse sisse kirjutada. Sellega on komisjon arvestanud. On täpsustatud ka seda, kuidas jääb nende doktorantidega, kes praegu õpivad. Nendele jäävad kehtima kõik need tingimused, mis olid siis, kui nad sisse astusid ja ülikoolidega vastavaid lepinguid tegid.
See olekski minu poolt kõik. Tänan teid tähelepanu eest. Hea meelega vastan küsimustele.