Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala neljapäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Korrakaitseseaduse § 2 lõike 1 kohaselt on korrakaitse avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, ohukahtluse korral ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamine. Lõike 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. 3. veebruaril 2022 ei juhindunud politsei nendest väärtustest ja seaduses sätestatust. Selle asemel nägime, kuidas politseinikud ründasid inimesi, tõmbasid nad pikali, andsid ebamõistlikke ja ebaseaduslikke korraldusi, takistasid rahumeelsetel inimestel oma seaduslikke õigusi realiseerida, muu hulgas elementaarset õigust viibida avalikus ruumis. (Juhataja helistab kella.) Sellega seonduvalt Eesti Konservatiivne Rahvaerakond edastab siseministrile arupärimise. Soovime saada selgust ja vastuseid oma küsimustele. Näiteks, kuidas ühtib politsei tegevus kõnealuses intsidendis politsei eesmärkidega, nagu see, et inimene on kõige tähtsam, kiire ja tark abi ning õiglus on jalule seatud? Kuidas on kooskõlas politsei tegevus 3. veebruaril politsei väärtustega, nagu inimlikkus ja tarkus?

Rohkem eelnõusid ega arupärimisi ei soovita üle anda. Seega olen ühe arupärimise vastu võtnud ja loomulikult otsustame selle edasise menetlemise juhatuses vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd teeme palun kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 63 Riigikogu liiget.

Head kolleegid! Meil on täna päevakorras üks päevakorrapunkt, põhiseaduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riiklik küsimus "Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni rakendamine". Tutvustan teile lühidalt, kuidas me seda täna menetleme. Kõigepealt saab sõna siseminister Kristian Jaani, kelle ettekanne on kuni 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks on aega 20 minutit. Seejärel on Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorfi ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kolmas ettekanne on ettevõtjalt ja tehnoloogiaettevõtte Bolt kaasasutajalt Martin Villigilt, kuni 15 minutit, küsimused-vastused 20 minutit. Ja lõpetab Toomas Kivimägi, ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused samamoodi 20 minutit. Kokkuleppel põhiseaduskomisjoniga oleme määranud nii, et iga Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada ühe küsimuse. Seejärel on läbirääkimiste voor. Palve on, et läbirääkimiste käigus esineksid sõnavõttudega kõigepealt fraktsioonide esindajad. Kui me oleme selle arutelu lõpetanud, siis me eraldi Riigikogu otsust siin vastu ei võta. Ütlen juba etteruttavalt ka ära, põhiseaduskomisjoni palvel, et kui me ei jõua kella üheks ühele poole, siis on ettepanek istungit pikendada, aga mitte kauem kui kella kaheni.

Nii, hea Riigikogu, nüüd läheme selle punkti arutelu juurde. Palun kõnetooli siseminister Kristian Jaani. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad ja ettekandjad! Mul on au alustada tänast olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu kodanikuühiskonna arengust, täpsemalt siinsamas saalis 2002. aastal heaks kiidetud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamisest. Mul on ühtlasi rõõm, et tänane arutelu aset leiab, hoolimata Eestis ja maailmas endiselt kestvast pandeemiast. Viimati 2020. aasta kevadesse planeeritud arutelu lükkus paraku just pandeemia tõttu üha edasi ja edasi. Lõpuks leidsime koos Riigikogu põhiseaduskomisjoni kolleegidega, et targem on nüüd nende aruteludega edasi minna. Olukorras, kus viimaste sündmuste valguses on õigustatult räägitud palju julgeolekust, sisejulgeolekust ja piirihaldusest, saame rääkida ka teistest Siseministeeriumi tegevusvaldkondadest. Täna räägime kodanikuühiskonnast. Nii ongi tänane arutelu jätk Riigikogu konverentsikeskuses 28. septembril 2021. aastal toimunud kolme komisjoni, põhiseaduskomisjoni, sotsiaalkomisjoni ja kultuurikomisjoni avalikule ühisistungile.

Kuidas läheb kodanikuühiskonnal? Ma julgen öelda, et Eestis on tugev ja vaba kodanikuühiskond. Selle kinnituseks mõned faktid. Kodanikuühiskonna panus majandusse on kasvanud. 2019. aastal teenisid kodanikualgatuslikud vabaühendused ettevõtlustulu 207 miljonit eurot, neist 164 miljonit eurot teenisid mittetulundusühingud, see on umbes 2% Eesti SKT-st. Vabaühendused pakuvad tööd ligi 12 000 inimesele. 2018. aastal kasvas sotsiaalsete ettevõtete ehk ühiskondliku mõjuga tulu teenivate organisatsioonide töötajate arv võrreldes 2014. aastaga 23%, ettevõtlustulu 53% ja kogutulu 43%. 2019. aasta lõpus töötas sotsiaalsetes ettevõtetes pea 1800 töötajat ja nende ettevõtlustulu ulatus pea 45 miljoni euroni.

Iga teine Eesti inimene on olnud vabatahtlik. Siseministeeriumi tellitud vabatahtlikus tegevuses osalemise uuringu andmetel on vabatahtlikus tegevuses uuringule eelneva aasta jooksul osalenud ligi 49% Eesti elanikest. 2013. aastal oli selliseid inimesi kolmandik, 30%. Eesti elanikud osalevad heategevuses rohkem ja heategevuseks annetajaid tuleb aina juurde. Ajavahemikul 2015–2020 on heategevuseks annetamine kasvanud 58%. Kui 2015. aastal annetati vabaühendustele 30 miljonit eurot, siis 2020. aastal juba 48 miljonit eurot. 2020. aastal lisandunud võimalust annetada tulumaksutagastus meelepärasele vabaühendusele on kasutatud enam kui 7300 korral kogusummas üle 300 000 euro.

Tänavu möödub Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni ehk EKAK-i vastuvõtmisest 20 aastat. Selles dokumendis sisalduvad põhimõtted on aktuaalsed ka täna. Demokraatliku riigikorra püsimiseks ja arenguks on avalikul võimul vaja kuulata kodanikke ja teha nendega koostööd. Igal inimesel on õigus end teostada, et olla demokraatlikule riigile toeks. Kontseptsiooni vaimus oleme välja töötanud sidusa Eesti arengukava 2021–2030, millest ka Riigikogus 12. oktoobril 2021. aastal kõneldi. See on arengukava, mis hõlmab endas kodanikuühiskonna arengu küsimusi ja seab eesmärgid kodanikuühiskonna arendamiseks. Seepärast on sellest asjakohane rääkida ka tänasel EKAK-i rakendamise arutelul, sest sidusa Eesti arengukava jätkab EKAK-i eesmärkide ja põhimõtete elluviimist.

Sidusa Eesti arengukava eesmärk on muuta Eesti järgmisel kümnendil siduvaks ja koosloomeliseks ning see on ühtlasi turvalise ühiskonna alustala. Täna Riigikogus arutelu all olevale küsimusele ehk kodanikuühiskonna arengule on suunatud arengukava programm "Kogukondlik Eesti". Selle programmi raames on meie fookus järgmisel. Arendame kogukonnakeskset lähenemisviisi, et julgustada kohalikke omavalitsusi selgitama välja oma kogukondade osalised, sealhulgas riigiteenuste pakkujad, eraettevõtjaid ja vabasektori esindajaid, ning neid omavahel võrgustama. Loome inimestele mitmekülgsed võimalused oma heaolu ja elukeskkonna kujundamiseks, otsustes kaasarääkimiseks ning sellega riigi arengule kaasa aitamiseks. Selleks, et inimestel oleks piisavalt mitmekülgseid võimalusi ühiskondlikus ja kogukondlikus elus kaasa lüüa, on arengukavas plaanitud mitmeid tegevusi nii inimeste aktiivsuse kui ka kogukondade ja vabaühenduste võimekuse suurendamiseks ning riigi ja kohaliku omavalitsuse teenuste kujundamiseks kogukonnakeskseteks.

Ühiskondlik aktiivsus on aluseks ka ühistegevusele ja tugevate kogukondade kujunemisele. Selleks tagame nõustamisteenuse alustavatele ja tegutsevatele kodanikualgatustele ja -ühendustele. Katsetame kogukondades uusi osalemisvõimalusi, loome mitmekülgseid võimalusi vabatahtlikuna tegutseda, toetame sotsiaalsete ettevõtete tegutsemist ja kasvatame heategevust. Tagame ka avaliku raha läbipaistva kasutamise, et kõigil soovijatel oleks võrdne ligipääs toetusvõimalustele, ning loomulikult ka võimalused kodanikuühiskonnale kiireks ja paindlikuks tegutsemiseks.

Nende eesmärkide saavutamiseks on meil vaja igal juhul rakendada uuenduslikke võimalusi kodanikuühiskonna eesmärkide elluviimiseks, igal juhul suuremat erasektori kaasamist, kaotada piirangud ärisektori ja kodanikuühiskonna finantsinstrumentidest, et tagada ka ettevõtlusega tegelevatele kodanikuühendustele ligipääs ettevõtlusmeetmetele ja luua soodne maksukeskkond heategevuseks, luua sellega suuremat ühiskondlikku heaolu.

Just sellest viimasest, heategevuseks soodsa maksukeskkonna loomisest, tahan lähemalt rääkida. Mida teha, et anda eraisikutele ja ettevõtetele senisest suurem võimalus panustada avalikesse huvidesse ja ühiskondlikku heaolusse? Annetamise kui heategevuse alaliigi mõjutamine on kõige sõltuvam riigist kui heategevuse keskkonna regulaatorist. Kõige intensiivsemat mõju heategevusele annetamise kaudu avaldab maksustamine ja maksusoodustused eraisikute annetamisele, mida kasutatakse aktiivselt ka teistes riikides, näiteks Hollandis, Horvaatias, Tšehhis, Saksamaal ja mujalgi. Maksusoodustuse laiem eesmärk on õhutada ja toetada käitumist, millest tõusev kasu ühiskonnale ületab saamata jäänud maksutulu. Heategevuseks annetatud raha eest päästetakse elusid, aidatakse hätta sattunuid ning korraldatakse kultuuri- ja spordisündmusi ning huviringe. Ehk annetustena kogutud raha suunatakse tegelikkuses majandusse tagasi.

Heategevuse ehk annetamise alternatiiv on nendesamade tegevuste eest tasumine maksurahast või nende vajalike tegevuste pakkumise lõpetamine. Toon teile mõned näited heategevusest 2020. aasta põhjal. Edukaimatest annetuste kogujate nimekirjast leiame: vähiravifond Kingitud Elu – 3,3 miljonit eurot kogutud annetusi; Tallinna Lastehaigla Toetusfond – 1,3 miljonit eurot kogutud annetusi; Eesti-Hollandi heategevusfond ehk Toidupank – 0,8 miljonit; Päästearmee Eestis – 0,7 miljonit kogutud annetusi. Kokku kogub aktiivselt annetusi umbes 1500 vabaühendust. Tõsi ta on, et kolmandik heategevuseks annetatud summadest jaguneb kümmekonna suurema heategevusorganisatsiooni vahel, aga iga annetus, iga euro loeb.

Tänane olukord on selline, et juriidilised isikud saavad teha vabaühendustele annetusi teatud piirides maksuvabalt ja füüsilised isikud saavad tehtud annetused maha arvata oma maksutulust, kui neil pole muid mahaarvamisi. Aga milles on probleem? Eesti inimesed on tublid annetajad. Samas peame mõtlema, kuidas riik saaks luua paremaid tingimusi annetuskeskkonna parendamiseks. Eesti asub rahvusvahelises annetusedetabelis World Giving Index 114 riigi võrdluses 53. kohal. Kuigi oleme Balti riikidest esikohal, on meil võrreldes mitmete heaoluriikidega, nagu Holland, Taani ja Rootsi, veel arenguruumi.

Täpsemalt seisnebki probleem selles, et kuigi formaalselt annab riik sõnumi, et annetades avalikes huvides tegutsevatele vabaühendusele, võimendab riik omalt poolt seda annetust tagastatava tulumaksu võrra, siis praktikas see päris nii ei ole. Annetused ja kingitused on riigi vaates samaväärsed erahuvides tehtud kuludega – kodulaenuintressid, koolituskulud jpm. Nii saab mahaarvamiseks kasutada kuni 1200 eurot aastas. Näitlikustamiseks, 2020. aastal oli Eestis üle 15 000 inimese, kes annetasid kogusummas 4,8 miljonit eurot, kuid ei saanud annetatud summasid tuludest maha arvutada, sest mahaarvamise piirmäär täitus erahuvides tehtud kulude mahaarvamise tõttu.

Mis oleks võimalik lahendus? Näiteks võiks kehtestada eraisikute annetustele eraldi piirmäära, mis ei sõltuks teistest mahaarvamistest. Mis on piirmäära suurus, on juba eraldi kokkuleppe küsimus. Takistusi on ka äriühingute osalemisel heategevuses. Kui eraisikute annetuste maht 2012. aastaga võrreldes sisuliselt on tänaseks kolmekordistunud ja annetajate arv kasvanud üle kolme korra, siis äriühingute annetamine ei ole samas mahus kasvanud. Samal perioodil on juriidiliste isikute annetused kasvanud vaid 16%. Aga sellest räägib lähemalt juba tänane kolmas ettekandja Martin Villig.

Lühidalt, usun, et riik saab kõrvaldada vähemalt osa takistusi ettevõtjatelt kodanikuühiskonda ja heategevusse panustamisel. Praegu saavad juriidilised isikud teha annetusi vabaühendustele tulumaksuvabalt ainult teatud piirmäära ulatuses. Kuidas seda olukorda lahendada? Tuleb vaadata üle ettevõtetele seatud tingimused ja piirmäärad heategevuseks annetamisele, leida koostöös ettevõtjate ja partneritega sobivad lahendused, muutes paindlikumaks praegu kehtivad tingimused ja piirmäärad.

Samas ei ole vaja karta nende ettepanekute puhul märkimisväärset lisakoormust riigieelarvele. Fakt on see, et osa annetustest tuleb maksudena riigieelarvesse otseselt tagasi, sest annetuste eest ostetakse kaupu-teenuseid ja makstakse töötasu. Heategevusega seotud punkt on Vabariigi Valitsuse tegevus tegevusprogrammis ning peagi viin konkreetsemad ettepanekud valitsusse.

Lõpetuseks soovin tõdeda, et tugev kodanikuühiskond on demokraatliku riigi nurgakivi, mida tuleb ühiselt ehitada. Teemad, millest tänases ettekandes rääkisin, on kõlanud siin saalis ka 20 aastat tagasi Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni vastuvõtmisel. Olen kindel, et nende teemade olulisus on ka järgnevatel aastakümnetel riiklikult tähtis. Soovin tänaseks konstruktiivset arutelu ja loodan teie kaasamõtlemisele, kui räägitud ettepanekud Riigikogule aruteluks jõuavad. Aitäh teile!

Aitäh, härra minister! Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te rääkisite siin kodanikuühiskonna raames ka sisejulgeolekust ja vabatahtlikust abist politseile. Praeguseks on kujunenud vahekord selliseks, et ametlikult on politseiametnikke peaaegu samaväärne arv kui abipolitseinikke. Kuidas see teie hinnangul mõjutab kuritegude menetlemist, kui see koosseis on nii suures osas langenud, sest abipolitseinikud kuritegusid menetleda ei saa, ja me teame, et menetluste tähtajad on väga-väga pikad? Kuidas see tulevikuperspektiivis mõjutab meil seda tegevust?

Aitäh küsimuse eest! Abipolitseinikud, vabatahtlikud üldse näitavad kindlasti riigi tugevust. PPA‑s kokku töötab üle 4500 inimese ja abipolitseinikke on meil circa 1200. Tõepoolest, 4500‑st kõik ei ole politseiametnikud, politseiametnikke on vähem, eriteenistujaid. Ja loomulikult, kui me vaatame süüteomenetluste läbiviimist, siis me peame vaatama ka keskkonda. Kuritegevus on vähenenud, muutunud on loomulikult ka kuritegude sisu. Rohkem on selliseid kuritegusid, mis pannakse toime küberruumis, rohkem on lähisuhtevägivalda, samas on vähem näiteks varavastaseid kuritegusid. See, et 20 aasta perspektiivis on vähem neid inimesi, kes süüteomenetlusi läbi viivad, käib keskkonnaga kaasas, sest ka kuritegusid on vähem kui 20 aastat tagasi. Küll jah, kuritegevuse iseloom on paljuski muutunud. Kindlasti ei hakka vabatahtlikud praegu ega ka tulevikus süütegusid menetlema, see ei saa niimoodi olla, üheski riigis seda sellisel kujul ka ellu kutsutud ei ole.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jätkan sealt, kus Kert Kingo jutt pooleli jäi, nimelt abipolitseinikest. On rõõm kuulda, kuidas te kiidate, et abipolitseinikud annavad suure panuse ühiskonna turvalisuse arengusse, ja nii edasi. Aga tundub, et turvalisus on niivõrd kõrge, et on hakatud vabastama ka abipolitseinikke, nii nagu Jaak Madison põhimõtteliselt kõrvaldati abipolitseiniku staatusest, vaatamata sellele, et ta oli väga aktiivne, aitas kaasa kodanikualgatuse korras ka avaliku korra tagamisele. Väga-väga meeldiv kuulda, et kuritegevust enam ei ole. Aga no te saate ilmselt minu irooniast aru. Miks Jaak Madison vabastati abipolitseiniku staatusest, kui ta tahtis anda ühiskonda oma panust? Oma õiguste kaitseks oli ta sunnitud minema kohtusse tema vabastamise vastu.

Aitäh küsimuse eest! Kuritegevust, jah, paraku päris likvideeritud ei ole, ma ei ole seda ka öelnud. Kuritegevus paraku jätkuvalt veel eksisteerib. Mis puudutab Madisoni kaasust, siis seda peab küsima konkreetselt Politsei- ja Piirivalveametilt, sest siseminister nende küsimustega vahetult ei tegele.

Anti Poolamets, palun!

Kõik me näeme, kuidas rullub lahti mastaapne inimsmugeldamine Poola-Leedu-Läti piiril. Ootame, millal see siia veereb. See protsess ei ole ju lõppenud, me pingutame. Aga samal ajal on mõned grupid maskeerunud inimõiguslasteks. Ma ei kahtle, et on tõsiseid inimõiguslasi ka. [Aga on ka neid,] kes tegelikult teevad inimsmugeldajatele katust ja käivad kättpidi neidsamu majanduspõgenikke üle piiri sikutamas jne, jne. Neid näiteid on palju. Mida teha sellistel juhtudel? Kas neid saaks ka kuidagi korrale kutsuda, juba varem, et nad ei muutuks kas pahaaimamatult, naiivsusest või lausa teadlikult inimsmugeldajate käepikenduseks? Riik annab nendele inimõiguslastele ju küll ja küll raha. Lõpuks töötavad nad riigi vastu ja aitavad riigipiiril aeda maha kiskuda.

Aitäh küsimuse eest! Organiseeritud kuritegevuse grupeeringud tõepoolest kasutavad ära ka neid inimesi, kes on illegaalselt või legaalselt riiki sisenenud ja, tõepoolest, raha eest aitavad nad ka inimesi edasi toimetada. Ja selliseid näiteid on olnud ka meil siin väga lähedal, kui me räägime sellest, kuidas illegaalselt inimesed sisenesid kas Leetu, Lätti või Poola. Ma ei ole isiklikult näinud, et selliste inimsmugeldajate katus oleks olnud mõni inimõiguslaste organisatsioon. Üldiselt ikkagi inimõiguste organisatsioonid täidavad väga õiget ja head rolli. Ma ei ole näinud küll, et sellise katuse all keegi oleks midagi ebaseaduslikku teinud. Küll aga organiseeritud kuritegevuse grupid on seda olukorda ära kasutanud ja selle pealt ka raha teeninud.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kodanikuühendused täidavad väga olulisi funktsioone ühiskonnas. See, millest te täna rääkisite, et heategevuse ja soodsa maksukeskkonna loomise kaudu tuleb anda võimalus rohkem annetusi koguda, on kindlasti hästi oluline. Aga minu meelest võib tekkida ka küsimus, kas kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad täitma nii suurel määral neid funktsioone, mida sageli riik ise peaks täitma. Kas või need, mida te mainisite, vähiravifond, Tallinna Lastehaigla või vaimse tervise organisatsioonid, täidavad ju seda lünka, mida riik ise haigekassa rahastusega ei suuda täita ja kus riik ei ole suutnud tagada piisavalt tervist. Samamoodi on näiteks kiusamisvaba haridustee tagamisel. Need on kohad, kus riik nagu ei tule toime. Minu küsimus ongi see: kas kodanikuühiskonna tegevuste puhul te vaatate paralleelselt ka seda, mida need näitavad indikatsioonina sellest, kus riik ei täida oma funktsioone piisavalt?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kodanikuühiskond põhineb väga konkreetsel vabal tahtlusel. Väga paljudel inimestel ja ka ettevõtetel on väga suur soov ise ja isiklikult panustada mingisse valdkonda. Loomulikult ka need [ühendused], mis te isegi esile tõite, näiteks vähiravifond, on tekkinud ju ka vabatahtlikkuse alusel. Jah, seal on olnud mingisugused indikaatorid, mis on võib-olla sundinud sellist fondi looma. Alati võiks tõesti püstitada hüpoteetilise küsimuse, miks riik ise ei võiks seda teha, aga samas, kui on olemas vabatahtlikkuse alusel [toimivad] kodanikuühiskonna ilmingud, inimesed ja ettevõtted, kes tahavad ise sellesse valdkonda panustada, siis ma ei näe iseenesest selles probleemi, mida peaks kuidagi lahendama. Kui me vaatame seda, kui palju riik ise on toetanud jällegi omakorda kodanikuühiskonna vabaühendusi, siis näeme, et see summa iseenesest – see oli küll mõned aastad tagasi – on 167 miljonit eurot. See on toetuste, projektide ja kõiksugu teemade raames. Ja kohalikud omavalitsused omakorda [on panustanud] 64 miljonit. Nii et veel kord: ma arvan, et see on lihtsalt see koht, kus inimene tahab ise, isiklikult panustada. Need võimalused on riigis tekitatud ja inimesed kasutavad neid. Nii et ma arvan, et pigem tuleb seda olukorda toetada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ja tänan Margit Sutropit hea küsimuse eest, hakkab juba arutelu moodi minema. Ma olen täiesti nõus, et neid rolle, kuidas inimene saab panustada, anda või osaleda, ongi mitmeid. Tõesti, see võib olla ka annetamise kaudu. Samas, minu meelest ka teistel viisidel osalemine [on tähtis]. See eeldab teatud ühiskondlikku usaldust. Inimene peab aru saama, et tal on võimalik midagi muuta, et partnerlus riigiga saab olla ausatel tingimustel ja talle antakse päriselt roll, tegemist ei ole näitemänguga. Nii et usaldus on eelduseks, aga selle protsessi tulemuseks peaks olema veel suurem usaldus. Kui sa selle kõik läbi teed, siis sa näed, et see tulemus on midagi sellist, mis parandab – loob koolis kiusamisvaba keskkonna, teeb vastsündinute jaoks midagi paremaks jne. Mu küsimus on: kui tulevikku vaadata, siis mis on see, mida riik võiks omalt poolt teha? Millega veel toetada seda, et oleks rohkem inimesi, kes usuvad sellesse, et nende panusest on kasu (Juhataja helistab kella.) ja neil on võimalik midagi muuta.

Aitäh! Ma toon siin võib-olla ühe näite selle kohta, mida riik saab veel teha. Toon näiteks vabatahtlikud pritsumehed, merepäästjad ja abipolitseinikud. Seda, mida riik saab teha, me oleme ka teinud. Kui riik toetab või annab mingisuguste projektide tarbeks eelarvelisi vahendeid, näiteks MTÜ-dele, siis projektimajandus seejuures on äärmiselt bürokraatlik. Päris ilma selleta ka ei saa, sest kui riik raha annab, siis loomulikult riik peab ka vaatama, kuhu see raha läks, mis eesmärkidel ja nii edasi. Aga ma olen üsna veendunud, et protsess on liiga bürokraatlik. Inimesed teevad seda kõike vabast tahtest – nad käivad vabast tahtest tuld kustutamas ja siis nad peavad vabast tahtest ka kogu selle projektimajanduse aruandluse korda tegema. Seda tuleks teha lihtsamaks. Minul on täna küll üks väga suur eesmärk: et see protsess oleks lihtsam.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kodanikualgatuse ja kodanikuühiskonna üks hea näite on juba nimetatud abipolitseinike mees- ja naiskond, mida sa ka juba nimetasid. Tihtipeale, ma arvan, ka erinevaid maksusoodustusi rehkendades võib-olla jäetakse tegemata see teine pool rehkendusest ehk kui palju tänu sellisele kodanikualgatusele riik tegelikult säästab. Siitkohalt minu küsimus: kas te olete majas rehkendanud, et kui ei oleks neid 1200 abipolitseinikku, kui palju te siis peaksite veel võtma tööle politseinikke, kes on 100% maksumaksja palgal, selleks et neidsamu ülesandeid täita? Ma arvan, et kui seda rehkendust tehtud ei ole, siis selle võiks teha, näitamaks tõepoolest seda, kui oluline on tegelikult ka materiaalne panus vabatahtliku töö kaudu.

Aitäh küsimuse eest! See on hea küsimus, aga seda küsimust ei saa nii püstitada. Sellepärast ei saa, et abipolitseinikud kui vabatahtlikud ei ole ellu kutsutud sellepärast, et asendada politsei tegevust, vaid on ellu kutsutud selleks, et olla partneriks ja anda juurde midagi politsei tegevusele ning vabatahtlikult panustada. Selle teie rehkenduse alusel peaks olema võimalik vabatahtlikule anda korraldus midagi teha, aga seda ei ole ja seda ei saagi olla. Riik ei saa anda vabatahtlikule korraldust, vaid vabatahtlik saab seda [tööd] teha ainult vabatahtlikult, olgu ta abipolitseinik või pritsumees. Nii et sellist arvutust sellisel kujul teha lihtsalt eos ei oleks õige, sest ütlen veel kord: eesmärk ei ole see, et abipolitseinikud asendaksid politseinikke.

Üks huvitav näide, toon selle siinkohal. Ma ei mäleta küll riiki, aga kuskil Euroopa riigis ma rääkisin meie abipolitseinike süsteemist ja sellest, kuidas nad on meie õiguses reguleeritud abipolitseiniku seaduses, neil on sotsiaalsed garantiid ja nii edasi, ning nad teevad seda kõike tasuta. Siis minu käest küsiti, ametiühingud seal teises riigis küsisid, et oot-oot, kuidas see võimalik on, et ametiühingud on teil sellega nõus, et osa politseinikke töötab tasuta. Mina ütlesin, et ei, see päris nii ei ole, et osa politseinikke töötab tasuta, vaid see ongi vabatahtluse alusel ja see on lihtsalt ekstra, lisaks sellele, mida teevad politseinikud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Kahetsusväärselt me oleme läinud hetkel täielikult mööda sellest, kuidas ühest vaba tahte algatusest saab seadusest tulenevalt riigis teenuse partner. Võtame näiteks kohustuse tagada lemmikloomade heaolu, kui nad lähevad hulkuma, või Norra projektiga ellu kutsutud naiste varjupaiga teenuse, millest ühel hetkel saab teenus, mida hakkab kohalik omavalitsus hankima. Minu küsimus puudutab ikkagi seda, kas me selle poolega nagu päriselt ka kuidagi tegeleme. Me paneme seadusega kohustuse, mittetulunduslikult vabatahtlikud seda täidavad, kohalikule omavalitsusele on pandud kohustus, aga ühel hetkel hakkab omavalitsus korraldama riigihankeid teemadele ja tegelikult selgub, et seda ootust, mida ühiskonnas on keritud, olgu see hoonete rajamiseks või teatud tingimuste loomiseks, ei ole võimalik täita. Miks see algatus seda problemaatikat ei puuduta?

Aitäh! Küsimusepüstitus on iseenesest jällegi õige. Toon jällegi näite elust enesest: mitmed asjad, väga head asjad kutsutakse ellu projektipõhiselt ja nad töötavad senikaua väga hästi, kuni projektirahastus lõppeb. Siis tekib küsimus, kuidas selle väga hea projektiga edasi minna ja kes võtab selle rolli, kas seda teeb kohalik omavalitsus, on see jällegi mingisugune kodanikuühiskonna initsiatiiv või on see riigi vastutus. Need näited, millega ise olen kokku puutunud, on paljuski seotud narkoennetusprojektidega. Tervise Arengu Instituudil on olnud väga palju häid projekte, rehabilitatsiooniprojekte, mis on olnud projektipõhised, aga viimastel aastatel on tekkinud väga konkreetne suund: projektipõhisus on ära kadunud ja riik on riigieelarvest hakanud tõepoolest selliseid projekte käsitlema mitte enam projektina, vaid päriselt süsteemse tegevusena, mida ongi väga vaja. Nii et ma arvan, et selles suunas kindlasti liikuma peabki.

Samas ei saa välistada jällegi seda – me rääkisime siin naiste varjupaikadest ja turvakodudest –, et selliseid kohti hoiab üleval jällegi mingisugune vabaühendus, keda omakorda toetab riik ja kohalik omavalitsus. Samas, seda toetust anda on kindlasti soodsam kui päris ise midagi üleval hoida. Ja on olemas ka kodanikuühiskonna initsiatiiv, sest ta tahab seda ise teha ja teeb seda väga professionaalselt.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Oleme kõik näinud, et pandeemia ajal osa kodanikuühiskonnast ei usaldanud valitsust, ei usaldanud kaitsemeetmeid ega soovinud eriti palju koostööd teha. Minu küsimus: kas te näete selles riski kodanikuühiskonna toimimiseks või oli nende inimeste tegevus ja käitumine pigem ennustatav ja kodanikuühiskonna loomulik nähtus?

Aitäh! Eks kodanikuühiskond liigub ka kaasa täpselt sellega, mis keskkonnas meie ümber on. Kui me vaatame seda, kas inimesed näiteks pandeemia ajal on rohkem või vähem annetanud kodanikuühiskonnale – sest oli risk, et pandeemia ajal inimesed enam nii aktiivselt ei anneta –, siis on näha, et pandeemia ajal kodanikuühiskonnale annetuste hulk vähenenud ei ole. See on jällegi väga positiivne. Ma arvan, et see annab ka vastuse teie küsimusele.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Väga hea ettekanne. Aitäh teile! Rõõm on kuulda, et Eesti ühiskonnas heategevusele annetamine aina kasvab. See näitab ka seda, et mida paremini ühiskonnal läheb, mida rohkem me areneme, seda rohkem me mõtleme sellele, et kui meil on endal hästi, siis me tahame ka teisi aidata. Minu küsimus on: kas Eestis on tehtud ka uuringuid selle kohta, et kui teha soodsad maksutingimused annetajatele, kas siis tuleb neid ka juurde?

Aitäh küsimuse eest! Ma tean täpselt, et ettevõtjate vaates ja ettevõtluse vaates Martin Villig tegelikult räägib sellest potentsiaalist. Ma võin tuua ühe numbri, see on küll pikk perspektiiv, 300 miljonit. Aga järgmistes ettekannetes tuleb sellest juttu.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Ka mina tänan teid selle eest, et te tõite välja need kitsaskohad, mis puudutab näiteks annetust, ja olete selle teemaga minemas ka valitsusse. Aga enne teise maailmasõja aegu oli Eesti ühiskond veel aktiivsem, kui me tänapäeval oleme. Ja siis, kui Eesti esimest korda presidenti valis, sai rahvas samuti hääletada. Mida te arvate, kas presidendi otsevalimised aitaksid kaasa kodanikuühiskonna arengule? Kas me võiks minna taas kord selle teema juurde, et presidenti saaks Eesti rahvas otse valida?

Aitäh küsimuse eest! Hea küsimus. Ju ta nii on.

Hele Everaus, palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister, tänan väga selle konkreetse ettekande eest! Ma arvan, et siin on väga palju erinevaid aspekte. Aga ma jätkaksin professor Sutropi küsimust. Õieti mul ei olegi küsimust, ma tahan täpsustada. Ma tahangi öelda seda, mida võib-olla ootas professor Sutrop teilt, et tegelikult kodanikuühiskonna vaba tahe ei saa asendada neid tegemisi, mida me ootame oma valitsejatelt. Ehk seesama vähiravifond ei ole tekkinud lihtsalt sellepärast, et inimesed tahavad seda teha, vaid see on tekkinud konkreetse inimese hädadest, Hille Tänavsuu hädadest, kes ei saanud [riigi raha eest ravi]. Me teame, et kolm ja rohkem aastat läheb Eesti uute ravimite patsiendini jõudmiseni vähiravis. See on valukoht. Igal pool Euroopa Liidu teistes maades juba saadakse [ravimid varem kätte]. Vähiravifond on ainuüksi sellest tekkinud. Sellepärast, et need inimesed iga päev ootavad, et nad homme ei sureks. (Juhataja helistab kella.) Nii et ma tahaksin öelda seda: ärge öelge, et see on lihtsalt sellepärast, et nad tahavad seda teha. Väga palju tuleb sellest, et selles, mida peaks riik tegema ja kaitsma, on suured augud sees, ütleme, nagu Hollandi juustul või pigem Šveitsi juustul. Ma mõtlen, et me peaksime seal ka tasakaalu hoidma. Ega mul ei olegi küsimust.

Aitäh! Ma siiski vastan. Ma olen täiesti nõus, et kindlasti on valdkondi, kus peavastutus ongi riigil, ja peabki olema, ka selles valdkonnas, mida te olete siin puudutanud. Samas on mingisuguseid valdkondi, kus kodanikuühiskond on tükk maad kiirem ja paindlikum ning suudab kiiremini teenust pakkuda. Aga jällegi, nendes kohtades, kus peavastutus on ikkagi riigil, kui seal on kõrval ka kodanikuühiskonna element, siis riigi ülesanne on seda igati soodustada ja aidata, et ka see osa areneks.

Hea minister! Nüüd on selline lugu, et teiega kokku lepitud aeg saab kohe ümber. Aga tundub, et ka Riigikogu liikmetel küsimusi rohkem ei ole. Tänan teid väga ettekande eest! Olete oodatud loomulikult debatti edasi kuulama. Nüüd palume Riigikogu kõnetooli Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorfi. Palun!

Austatud minister, Riigikogu liikmed, kuulajad! Tahan teile täna rääkida ühest oma eeskujust. Tahan teile rääkida meie pere vanaemast, minu lapse vanavanaemast. Tegemist on naisega, kes on oma 85 eluaasta jooksul käinud matustel liiga palju kordi. Märgatava osa sellest pikast elust on ta veetnud ka Siberis. Koju naastes ostis ja võitles ta tüki kaupa oma kodutalu tagasi. Kodutalu, kus minu laps saab nüüd uhkusega öelda, et ta on seitsmes põlvkond. Malle on meie vanema nimi. Ta elab piirkonnas, mille kohta võib öelda ääremaa, täielikult. Viis kilomeetrit Läti piirist, 15 kilomeetri lähimast linnast, Apest, Lätis. Eluks vajamineva kauba ostab vanaema kord nädalas käivast autopoest ja tema tervise eest hoolitseb samuti enam kui 80-aastane perearst. Kujutate ette? Arsti juurde tuleb sõita hommikuse bussiga. Ja pärast, kui mu 85‑aastane vanaema on umbes nii viis tundi ära oodanud, siis saab ta bussiga koju ka. Kasvavad ravi- ja elektriarved maksab vanaema nagu teisedki temavanused oma kasinast pensionist.

Aga ma ei räägi täna vanaemast sellepärast, et meenutada teile madalaid pensioneid, sotsiaal‑majanduslikku ebavõrdsust või vähest ligipääsu vajalikele teenustele väljaspool maakonnakeskusi. Ma räägin teile vanaemast sellepärast, et kuigi ta on olnud represseeritu, kuigi ta on olnud küüditatu, kuigi ta on kaotanud elus väga palju, kuigi ta on matnud muu hulgas oma poja, keda ka riiklik tervishoid aidata ei suutnud, kuigi ta peab hakkama saama pensioni piskuga, ei ole ta kõigele sellele vaatamata kibestunud. Ta ei ole vihane ega pettunud. Vastupidi, kõigele sellele vaatamata leiab meie pere vanaema endiselt indu, aega ja võimalust mõelda ka teistele. Kõigele sellele vaatamata on meie vanaema annetaja, koguni püsiannetaja, toetades iga kuu juba mitmeid aastaid järjest samuti vähiravifondi Kingitud Elu. Ka põhjusega.

Aga miks on tema annetus oluline? Annetustega saame aidata neid, kes mõne õnnetuse, raske saatuse või valede valikute tõttu tuge vajavad. Neid, kes on sattunud olukorda, mille eest keegi meist tegelikult lõpuni kaitstud pole ja kuhu sattudes me tegelikult ka ise teiste headusele tihti lootma jääme. Heategevus on tõhus vahend niisuguste murede ennetamiseks, et neid õnnetusi ja valesid valikuid saaks tulevikus üha vähem. Et erinevaid probleeme lahendada ja ennetada, jõuda sinna, kuhu riik alati ei jõuagi, tegutseb Eestis lisaks vähiravifondile üle 2500 annetusi koguva organisatsiooni, kes päästavad annetajate abiga elusid, korraldavad kultuuri- ja spordiüritusi, veavad õpi- ja huvialaringe ning kaitsevad demokraatiat. Paljusid neist vabaühendustest teab enamik meist siin – Toidupank, SOS Lasteküla, Päästeliit, Nähtamatud Loomad, Kiusamisvaba Kool, Varjupaikade MTÜ, Eestimaa Looduse Fond, Noored Kooli jne. Kõik need ühendused ja neile annetajad on tegelikult osa kodanikuühiskonnast.

Kodanikuühiskond on elujõuline siis, kui leidub aktiivseid ja teadlikke inimesi, kes kasutavad ühiskonnaelus osalemise võimalusi ja kanaleid, tegutsevad vabatahtlikena, liituvad mõne organisatsiooniga ise, osalevad nende elu kujundavate otsuste tegemisel, seovad end kogukonnaga, kohalikus omavalitsuses või ka terve riigi tasandil endale südamelähedaste algatustega ja muidugi annetavad.

Mitmes mõttes on mu vanaema igati keskmine annetaja, tuleb tõdeda. Annetajate seas ongi näiteks kaks korda rohkem naisi kui mehi. Tõsi, enamik annetajaid on natuke nooremad, minu vanuses naiste seas, mitte vanaemade hulgas. Tõusuteel on annetamine õnneks vanusest ja soost hoolimata. 2020. aastal deklareeriti Eestis annetusi kokku pea 49 miljoni euro eest. Kõigest viis aastat tagasi oli see summa 18 miljonit eurot vähem. See on kiire tõus, me annetame üha suuremaid summasid ja üha sagedamini. On tegelikult palju, mille üle tänulik olla. Võib lausa öelda, et heategevusel läheb hästi.

Milles siis sellise pealtnäha kena seisu juures tegelikult probleem seisneb? Mündi teist poolt vaadates peame tõdema, et Eestis on iga püsiva annetaja kohta kolm inimest, kes seda ei tee. Summadesse süüvides näeme, et keskmise annetaja panus heategevusse on kuus umbes sama palju, kui kulub ühele heale tassile kohvile. Loodetavasti pole liig väita, et me võiksime panustada heategevusele natuke rohkem kui kohvile. Päris kindlasti võiksime me panustada heategevusse rohkem kui ühe tassi kohvi jagu kuus.

Majanduslikult jõukuselt oleme me ühiskonnana seal maal, kus tegelikult enamiku jaoks ei tohiks olla mõeldamatu oma sissetulekutest protsendi või paari heategevusse suunamine. Annetuste kogumist ja annetuskultuuri edendamist veavad ühiselt eest needsamad vabaühendused, keda ka eespool mainisin. Ja nendesamade ühenduste koostöös on nüüdseks juba kolmel korral toimunud iga-aastased annetamistalgud. Annetamistalgute eesmärk on tõsta teadlikkust annetamisest ja annetuste kogumisest. Sajad vabaühendused on aasta aasta järel tõestanud, et nad on võimekad partnerid riigile ja asendamatu abikäsi paljudele abivajajatele.

Nüüd on aga riigi kord. On riigi kord panna annetamiskultuuri arengule õlg alla. Esimene, millest alustada saab, on see: võiks kehtestada annetuste soodustamiseks eraisikute annetustele eraldi piirmäära, mis ei sõltuks teistest mahaarvamistest. Praegu on füüsilisest isikust annetajatel, kõikidel maksumaksjatel, õigus kasutada mahaarvamisi aastas kuni 1200 euro suuruselt väljaminekut. Selle piirmäära sisse arvutatakse muidugi lisaks annetustele ka kodulaenuintressid, igasugused koolituskulud jne. Seega, kui inimesel on pangalaenuga ostetud kodu, nagu paljudel on, ning tema või ta laps käib lasteaias, keeltekoolis või mõnes muus huviringis või ka trennis, siis ega tegelikult annetuse pealt enam midagi tagasi ei saa.

Juhul kui avalikes huvides annetustele oleks eraldi piirmäär, mis ei sõltuks iseenda hüvanguks tehtavatest mahaarvamistest, saaks iga 100 euro annetamisel annetuse saaja – tema tegevuse kaudu loomulikult kogu ühiskond – 100 eurot. Annetaja saaks aga riigi panusena tulumaksuna tagasi 20 eurot. Filantroopia eestkõnelejad on aastaid propageerinud, et iga vastutustundlik inimene võiks annetada 10% oma sissetulekutest. Ehk võiks 1200 euro või mis tahes muu numbri asemel ollagi hoopis see 10% annetuste maksuvaba piirmäär Eestis. See oleks päris uhke. Riik ergutaks siis teadlikult, et iga vabaühendus saaks kutsuda endale kindla maksutagastusega püsiannetajaid, püsitoetajaid.

Annetamiskultuuri edendamine ei ole vajalik mitte ainult vabaühenduste võimekuse toetamiseks ja erinevate ühiskondlike valupunktide leevendamiseks, vaid tegelikult terve ühiskonna sidususe ja heaolu tõstmiseks. Oma annetusega kuhugi panustamine seob meid selle valdkonnaga. See on oluline osa ühiskondlikust aktiivsusest, aitab kaasa kodanikuühiskonna ja seeläbi ka tegelikult demokraatia toimimisele.

Ja nagu sellest oleks vähe, tegelikult uuringud näitavad, et kõige lihtsamalt öeldes aitab annetamine kaasa ka annetaja õnnetundele. Mulle meeldib mõelda, et ka vanaema Malle on natuke õnnelikum, kui ta saab panustada oma hingelähedasse valdkonda talle sobival viisil ja summas ning kui ta teab, et tänu sellele annetusele kellegi teise elu muutub natukene paremaks. Ma ei tahaks, et teised meist, kellest enamikku on elu kohelnud tegelikult palju leebemalt kui vanaema Mallet, talle selles alla jääksime. Aitäh teile!

Jaa. Nüüd Riigikogu liikmed küsivad. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ammu pole siin saalis midagi nii head kuulnud. Aitäh! Aga ma küsiksin selle kohta, et kui nüüd tõesti iga inimene 10% oma sissetulekust annetab – no vot see on küll tõeline transformatsioon. Maksukoormust me ju kuidagi tõsta ei saa siin, liigume vaikselt 32% alla. Aga see oleks juba oluline maksukoormuse tõus. Mis on see muutus, mis võiks kaasa tulla? Praegu me tunneme, et näiteks sotsiaalvaldkonnas on riiki puudu, tervishoidu on vaja lisaraha, kõrghariduse rahastamist on oluliselt vaja suurendada. Kui seda tüüpi finantsilised vahendid tõesti liiguvad kodanikuühiskonna organisatsioonide toimimise toetamiseks, siis mida sa näed, mis tüüpi teenuse tugi on see, mida võiks kodanikuühiskonna kaudu rohkem teha?

Aitäh! Selles mõttes muidugi see 10% on ambitsioonikas. Seda ei saa korraga ja kohe, sellele tuleb samm-sammult lähemale liikuda. (Riina Sikkut kommenteerib saalist.) Jah, muidugi. Valdkonnad, kuhu saaks annetusi suunata, on tegelikult kõik need, mida me juba praegu teame. Täpselt samamoodi need organisatsioonid, mis ma ette lugesin ja millest ka minister juba juttu tegi, kõik need, mis tegutsevad näiteks meditsiinivaldkonnas või haridusvaldkonnas. Nad tegelikult teevadki neid tegevusi ja pakuvad neid teenuseid, mida riik ei jõua. Annetuste suurendamise ja nendele organisatsioonidele suunamise näol tegelikult riik ei kaota. Me esiteks võidame tänu nendele tegevustele. Ja kui me vaatame, kuhu enamik organisatsioone tegelikult selle raha suunab, siis näeme, et nad suunavad selle ju tagasi tegevustele. Nad maksavad ise palka ja riik saab osa sellest rahast kohe ise endale tagasi. Ehk tegelikult see raha jääks ringlusesse, see ei kao kuhugi ära, see ei ole nagu kolmanda sektori pott, kuhu me ta ära paneme ja riigina sellest ilma jääme. See jõuab ringlusse tagasi, lihtsalt natukene suurema ringiga ja võib-olla ka suurema kasuteguriga.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt õnne ja tervist teie vanaema Mallele!

Aitäh!

Aga tahtsin küsida selle kohta. Kui te rääkisite siin annetustest ja maksutagastusest, siis mul tuli meelde, et eelmise aasta tuludeklaratsiooni täites ma tegelikult üllatusin, et osa MTÜ-sid, kellele ma olin annetuse teinud, olid seal kirjas, aga osa jälle ei olnud. Kas te oskate öelda, milles see erinevus seisneb? Kas need MTÜ-d on ennast kuskile registreerinud või miks osa mul tuli deklaratsiooni ja osa puhul ma tundsin ära, et need ei tulnud deklaratsiooni? Vabandust, et selline küsimus! Segane võib‑olla, aga ehk oskate kommenteerida.

No üldiselt tuludeklaratsiooniga tagastatud annetusi peaks saama suunata kõigile nendele 2500 organisatsioonile, mis on registreerinud ennast kui avalikus huvis tegutsev organisatsioon, kes annetusi kogub. Miks nad nüüd täpselt seal deklaratsioonis nähtavad ei olnud – võib-olla tehnilistel põhjustel –, sellele küsimusele ma veel praegu täpselt vastata ei oska. Küll aga, kui need organisatsioonid, kellele te annetasite, on nende 2500 hulgas, siis tegelikult nad peaksid sealt kõik välja tulema ja kõik peaksid olema ka seal nähtavad.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahan kontrollida, kas mu kõrv püüdis kinni ühe sellise piinliku fakti, seda meeste poole pealt vaadates. Kas te väitsite, et naisi kui annetajaid on kaks korda rohkem kui mehi? 

Jah.

Kui nii, siis kas te olete ka uurinud, mis selle põhjus on? Ja kas seda meie valu võiks natuke kompenseerida see, et väidetavalt mehed annetavad tavapäraselt mõnevõrra rohkem kui naised?

Jah, me võime selles teatavat sihukest leevendavat asjaolu näha, et annetustes tegelikult – noh, see on omaette probleem jälle – kajastub ka palgalõhe. Mehed annetavad rohkem, aga vähem mehi annetab. Kokku võttes, summa summarum see pilt on üsna võrdväärne. Aga tegelikult on nii, et kui sama palju mehi annetaks, kui annetavad naised, siis see panus oleks kindlasti palju suurem.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga tänan teid selle väga emotsionaalse, aga sisuka ettekande eest. Ja palun andke minu tänu edasi mitte ainult oma vanaemale, vaid kõigile Vabaühenduste Liidu liikmetele, kes iga päev seda väga olulist tööd teevad. Ma arvan, et on palju võimalusi, kuidas seda tööd saaks kergendada. Vähem bürokraatiat – sellest minister juba rääkis –, väga suur ebakindlus rahastamisel, kindlasti annetajate hulga suurendamine. Rääkisite ka sellest, tõepoolest, mis on kavas: rääkida soodsamast maksukeskkonnast. Minu küsimus on selles, kas teie liit ja teie liidu liikmed on mõelnud mitte ainult selle annetuskultuuri edendamisele ja soodsamate tingimuste loomisele, vaid ka tänulikkuse kultuuri edendamisele, sest mulle tundub, et väga paljuski on meil puudu ja võib-olla saaks siin riik või isegi Haridus- ja Teadusministeerium tegelikult maast madalast inimesi õpetada aitäh ütlema. Mul on tunne, et ka sellega on meil väga palju probleeme. Seda võiks väga palju edendada. Suure ja hea teo eest on väga lihtne aitäh öelda, aga paraku tundub see igapäevaselt olevat üks raskemaid asju.

Ma võin julgelt väita, et see tegelikult ei ole raske asi annetusi koguvatele organisatsioonidele. Nemad teavad, kui raskelt see tegelikult tuleb. Ja me näeme, kas või näiteks organisatsioon Kiusamisvaba Kool on väga selgelt välja toonud, mida tähendab iga euro. Kümne euro annetamisel aitad sa tegelikult ühe lapse KiVa programmi. Nii et organisatsioonid näevad väga lähedalt, mis on iga euro väärtus, ja on selle eest väga tänulikud.

Kuidas seda selgemalt väljendada, see on muidugi asi, mida me peame õppima ühiskonnana laiemalt. Tänulikkuse kultuur võib-olla tõesti vajab Eestis natukene arendamist. Küll aga ma tahaksin siin rõhutada ühte asja, mida annetamise juures on võib-olla ka oluline välja tuua. Nimelt, praegused uuringud näitavad, et Eesti annetajad tegelikult ei taha ise ka annetusest rääkida. Nad ei taha rääkida sellest, et nad on annetajad, ja nad ei taha ka organisatsioonilt tänu saada. Nad tegelikult ei otsi ise seda kontakti. See on võib-olla ka sihuke huvitav paradoks. No eks kindlasti see tuleb osalt ajaloost. Aga me võiksime jõuda selleni, et lisaks tänamisele me räägime sellest, et me teeme head, ja räägime seda, ilma et me ootakski ise seejuures midagi vastu, mingit ülistust või heakskiitu.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Väga austatud ettekandja, suur tänu selle mulle väga meeldinud ettekande eest! Ma lihtsalt tahan tuua siia juurde ka natuke teistsuguse aspekti. Ma toon näite. Inetu on küll iseenda näidet tuua, aga siiski. Läheme tagasi aastasse 1992, kui mul oli plaan alustada luuüdi siirdamisega Eestis. Ühtegi senti ma tol korral ofitsiaalset raha ei saanud, ainuke võimalus oli kas plaan maha matta või hakata midagi tegema. Siis õnnestus mul tõesti, mitte küll inimeste annetustega, vaid äriettevõtete juures personaalselt käies koguda algaparatuuri jaoks 100 000 dollari. See tähendas iga kord seletamist. Kõige pikem seletamine oli viis tundi, aga ega see ei tähenda, et raha sai. Aga aastal 1993 ma tegin esimese siirdamise. Ehk ma tahan öelda seda, mida ma olen kuulnud annetamise juures kahtlemise kohta: inimesed tahavad väga selgelt teada, mille jaoks [raha on vaja]. (Juhataja helistab kella.) Ma arvan, et võib-olla siin on mõnel ühingul võimalus veel annetajaid juurde saada.

Aitäh! Jaa, sellega me oleme täitsa nõus. Seda näitab ka organisatsioonide enda kogemus, et mida selgemini nad väljendavad, mille jaoks konkreetselt annetus läheb, seda parem on ülevaade ja seda suurem on ka usaldus annetaja, annetuse koguja ja organisatsiooni vahel. Sellega ma olen täiesti nõus ja see on ka üks praktika, mida me annetuste kogujate võrgustikus kindlasti järgime.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja, aitäh suurepärase ettekande eest! Mina tundsin proua Malles ära oma vanaisa, kes on kohe-kohe 100-aastaseks saamas, ja üks ühele kopeeritud, ma peaks ütlema, kuigi üks on mees ja teine naine. Isegi see on sama, et vanaisa küsib siiamaani, millal see teine buss päevas tuleb. Sest kodust ära saab, aga tagasi ei saa. Suurepärane tasuta ühistransport, aga kahjuks ei ole kuidagi abiks.

Mu küsimus tulebki sellest valdkonnast. Kas teile ei tundu vahel, et annetamisel, ühiskonna kaasamisel ja riigi tegematajätmistel on tegelikult pöördvõrdeline seos? Kui me kuskilt maalt jätame midagi tegemata, siis ühiskond näeb, et seda tuleb teha ja sellesse tuleb panustada. Ma arvan, et kui täna minna välja kampaaniaga, et lükkame tänavad puhtaks, et saaks normaalselt käia ega kukuks konte puruks, siis väga paljud inimesed on nõus selle viis eurot annetama selleks, et tänavad saaks puhtaks. Kas te vahel tunnetate, et tegelikult siin on väga oluline seos?

Eks mingites valdkondades ikka, kus me näeme, et tegelikult kodanikuühiskond võtab ohjad enda kätte ja hakkabki mingit algatust vedama. Siis riigil on ju lihtne jäädagi lootma kodanikuühiskonna peale. Me näeme ka seda, et mingites valdkondades, kus kodanikuühiskond enam teenust ei paku, tekibki auk ja riik peab jälle leidma kiiresti mingid lahendused.

Aga üldiselt ma tahaks väga näha meid kunagi elamas sellises riigis, kus me oleme valmis panustama natuke rohkem kui ainult oma maksutulu ja mõtlema rohkem kaasa, kuidas me kõik siin [tegutseme]. Nii et ei ole kuskil kaugel keegi, mingi tundmatu riik, vaid riik ongi see, et me siin kõik koos teeme ja mõtleme, kuidas saab. Kes teeb seda oma ajast, käies ise päästmas või käies ise kuidagi mingitel keskkonnatalgutel kaasa löömas, ja kes annetab. Eks me igaüks teeme täpselt seda, mis on meile jõukohane ja mis on meile ka meelepärane. Me tegelikult näeme, et selline vabatahtlik panus ja annetamine on Eestis väga potentsiaalikas, ja me näeme, et Eestis on palju inimesi, kes tahavad meie ühisesse riiki ja selle käekäiku panustada. Me võiksime lihtsalt natukene mõelda, kuidas seda nende jaoks lihtsamaks teha.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Aitüma, hea ettekandja, tõesti hea ja emotsionaalse ettekande eest! Ma küsin võib-olla natuke vähem emotsionaalselt arvude kohta. Te käisite välja 10% ja see on tõesti ambitsioonikas ettepanek. Kui nüüd läheks veel sammu edasi, kas te olete mõtelnud, kus see lagi siis konkreetselt sellisel väheemotsionaalsel dokumendil nagu tuludeklaratsioon võiks olla? Siin ka kiiresti arvutades, kui me võtame keskmise palga aluseks, saame aastas 1800–2000 eurot. Kas see oleks see lagi, mis meil võiks olla tuludeklaratsioonis just annetuste jaoks tulumaksuvaba?

See lagi ongi siis ju individuaalne. Keskmise palga puhul see lagi sinna 1800 juurde jääb. Aga kui sinu palk on 6000 eurot kuus, siis sa võiksid ju ka panustada tegelikult rohkem. Siis sinu valmidus oma isiklikku ressurssi riigi hüvanguks suunata on suurem. Ja see, et riik sealt natukene ka ise tulumaksu kaudu tagasi annab, ei tohiks tegelikult pikemas perspektiivis mingi suur probleem olla, sest kasu on lihtsalt palju suurem.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Teil on siin huvitav termin, mis on vabatahtluse puhul kõige olulisem, ehk "annetan aega". Sellepärast ma küsingi sellest valdkonnast. Sest neid töötunde, ma usun, ei ole kuigi täpselt kokku löödud, aga nad on siiski olemas. Kui Kaitseliidu aastamaks on 12 eurot, siis üks Kaitseliidu õppus on tavaliselt kaks päeva, 50 tundi läinud, ei ole ju mõtet hakata seda rahasse ümber arvestama. Aga see ongi see, kuidas öelda, krüptoraha, vabatahtlike krüptoraha, mida nad liigutavad. See on meie vaba aeg. Mina olen Kaitseliidus 1991. aastast ja seda krüptoraha olen ma palju kasutanud, teen seda suurima heameelega. Ehk kui kümned tuhanded teevad neid nädalavahetusi, siis see maht on võimas. Kas te olete rohkem proovinud auditeid teha selle järgi, üle Eesti?

Annetamise ja vabatahtliku töö kohta, mõlema kohta, tehakse Eestis üsna regulaarset seiret. Vabatahtliku töö kohta teeme iga viie aasta tagant üsna põhjaliku uuringu ja tegelikult ka selle kohta on – ütleme nii, et kokkuvõte on selline, mille üle võib väga uhke olla. Tegelikult Eestis panustab vabatahtlikuna umbes 50% elanikest ehk pooled kuidagi oma aega kas pere, töö, huvialade või millegi muu arvel. Panustatakse sellesse, et kuidagi oma kodukohta aidata või mõnda organisatsiooni ja algatust edendada. Mõni annab oma professionaalset ekspertiisi tasuta, pakub pro bono mingeid teenuseid, mis läheb ka tegelikult aja annetamise arvesse. Sellist vabatahtliku töö panust on Eestis palju ja see on asi, mille üle tasub tõesti uhke ja tänulik olla. Kaitseliitlaste panus on siinjuures muidugi väga oluline ja see on pika traditsiooniga. Aga neid organisatsioone, kus vabatahtlikuna saab panustada, on Eestis küll ja veel. Kaasa arvatud needsamad, kes annetusi koguvad, väga tihti võtavad ka kõik abikäed vastu. Toidupank näiteks [kasutab vabatahtlikke] igasuguse toiduabi kätteandmisel. Kui sul ei ole annetada raha, aga sul on näiteks mõni tund, et minna appi neile toitu pakkima, siis nad võtavad selle abi rõõmuga vastu.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, mulle ka väga meeldis see ettekanne. See oli emotsionaalne ja puudutas, ma usun, kõiki. Mul on teile selline palve. Arvatavasti ilma maksudeta võimalus annetada ei ole ainuke asi, mida teha saab, et inimesed rohkem annetaksid. Äkki te saate avada, on seal veel mingisuguseid võimalusi? Kas seal on veel ka võimalusi, mida saab kuidagi seadusandlikul teel lahendada?

Eestis on räägitud mitmesugustest annetustest ja eraraha kolmandasse sektorisse toomise võimalustest. Tegelikult see taandub kõik, nagu me juba siin põgusalt rääkisime, annetuskultuurile – sellele, et me räägime annetamisest natuke rohkem, ja sellele, et me räägime heategevusest üleüldiselt natukene rohkem. Seesama tuludeklaratsiooni esitamisel tagasi saadava tulumaksu puhul organisatsioonidele suunamise tehniline lahendus sai mõni aasta tagasi ära tehtud. Kõik need on sellised lihtsad väiksed asjad, mida tegelikult riik saaks teha, et lihtsustada seda, kuidas annetatakse. Oluline ongi, et annetamine oleks võimalikult mugav, võimalikult läbipaistev ja võimalikult lihtne inimestele.

Selles mõttes tasub seda tervikpilti vaadata. Seal on mitmeid asju, mida saab teha. Umbes neli aastat tagasi esitasime valitsusele ka ühe memo kümne ettepanekuga, mida valitsus võiks teha. Kolm nendest võeti vastu. See tuludeklaratsiooniga tagastatava summa annetamine oli üks nendest. Social Impact Bond on lahendus, mida Eestis on katsetatud, aga ei ole saadud kasutusele võtta, sest tegelikult on riskid ettevõtjatele ja seaduslikud takistused liiga suured. Nii et neid asju, kus tegelikult saaks õigusruumi analüüsida, üle vaadata ja muudatusi teha, et annetusi soodustada, on küll ja veel. Aga olgem ausad, et kõige rohkem on praegu jalgu jäänud see tagastatava raha piirmäära summa, 1200 eurot. Selle tõstmine oleks hea koht, kust alustada, siis saame täiendavaid samme analüüsida ja ette võtta.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Tõesti emotsionaalne teema ja vastuoluline selles mõttes muidugi, et tõesti paljud ei soovi annetusi avalikult teha. Aga millest ma rääkida tahan, on see – no natuke n‑ö kastist välja mõtlemise mõttes –, et annetustest rääkides me mõtleme eelkõige rahalisi annetusi, neid on riigimaksude kaudu võimalik lihtsamini nagu motiveerida. Aga annetada saab tõepoolest, nagu siin kolleegid märkisidki, näiteks aega. Spordis on hästi oluline just vabatahtlike panustamine, samuti paljudes teistes valdkondades. Kas teil on selliseid ideid või mõtteid, kuidas saab vabatahtlike tegevust või sellist aja panustamist motiveerida nii, nagu rahalise panustamise puhul maksude kaudu või maksusoodustuste kaudu võib seda alati motiveerida?

Aitäh! Vabatahtliku töö puhul mängib kindlasti hästi suurt rolli see, kuidas tööandja seda vaatab. Kui me alustame kas või sellest, et riigiasutused, riigiettevõtted, ministeeriumid ja allasutused ise panustaksid oma aega tööaja sees, siis see oleks kindlasti oluline eeskuju. Täna me oleme siin tänu Siseministeeriumile ja koos siseministriga. Siseministeerium on näiteks üks nendest, kes igal aastal vähemalt ühe päeva suunab oma töötajaid vabatahtlikuna panustama meelepärasesse valdkonda. Tegelikult see on algatus, mida iga ministeerium võiks teha, iga riigiasutus, iga riigiettevõte. Ja teie siin saate seda suunata.

Austatud Kai Klandorf, kuigi Riigikogu liikmetel on veel küsimusi, sai meie kokkulepitud ajaraam kahjuks läbi. Nii et ma loodan, et kui kellelgi jäi veel küsimusi, siis saate omavahel vestelda ja arutleda.

Siis saab Martinilt küsida.

Jaa. 

Suur aitäh teile!

Nüüd me liigume edasi Martin Villigi ettekande juurde. Ole hea!

Austatud istungi juhataja! Minister! Head Riigikogu liikmed! Mul on siin rõõm ja au natukene proovida avada heategevusele vaadet ettevõtja seisukohast. Olles ise tehnoloogiavaldkonna ettevõtja, ma ilmselt proovin rohkem rääkida meie sektori vaatest, aga loodan, et paljud mõtted on laiendatavad kõigile majandusettevõtetele ja teistele ettevõtlusvaldkondadele samuti. Ma ise olen ettevõtja olnud 20 aastat ja selle kõrvalt vahepeal töötanud Tallinna börsil, Skype'is ja ka mõnes teises ettevõttes, aga siis jällegi pöördunud tagasi ettevõtluse juurde ja ise ettevõtteid asutanud. Viimane projekt, millega olen rohkem tegelenud, on 2013. aastast Bolti asutamine ja laiendamine nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Kui ma vaatan enda tegevusele tagasi, siis kogu aeg selle karjääri jooksul olen ma mingil kujul ka ühiskondlikult panustanud. Varasematel aastatel olin näiteks Noorte Kommertskoja liige, see koda korraldas kõiksugu heategevuskampaaniaid ja sündmusi. Hiljem olen vastavalt vajadusele, kui ma olen näinud, et mingis valdkonnas oleks vaja abi või oleks võimalik midagi parandada, proovinud seda teha. Näiteks oli idufirmade kogukond Eestis 2010. aastal üsna algusjärgus, siis me paari teise asutajaga käivitasime asutajate seltsi ja pärast seda Garage48 sihtasutuse, mis mõlemad on proovinud eelkõige levitada ühiskonnas tehnoloogiaettevõtluse pisikut ja teisest küljest ka valitsusega koostööd teinud. Oleme vaadanud, mis on murekohad ja mis on selle sektori arengut takistanud. Meil on toimunud peaministriga regulaarsed ümarlauad, kus on neid teemasid lahendatud. Ma arvan, et Eesti keskkonna üks edu põhjus, miks meie idusektor on nii hästi arenenud, on just see, et seda on valitsuse ja teiste poliitikutega koostöös pidevalt saanud edasi arendada. Selles mõttes suur tänu!

Vahepeal, viie aasta jooksul, aastatel 2013–2018, keskendusin ma peamiselt ettevõtte arendamisele. Kui ettevõte jõudis uuesti faasi, kus meil oli piisavalt tugev ärimudel, piisavalt tugev juhtkond, siis ma tundsin, et on paras aeg uuesti laiemalt ühiskondlikult panustada. Asutasime TransferWise'i asutaja Taavetiga koos [Heateo] Haridusfondi, mida oleme nüüd kolm aastat teinud, ja kohe-kohe on meil algamas järgmine kolmeaastane periood, mille me välja kuulutame. Nüüd aasta tagasi sai asutatud ka Jõhvi [tehnoloogia]kool. Mõlema algatuse puhul on tegelikult väga suur rõõm näha, et tehnoloogiaettevõtjad on väga laialt panustanud. Haridusfondi esimeses etapis tuli 35 ettevõtjat seda algatust toetama ja Jõhvi kooli on nüüdseks toetanud juba umbes 50 ettevõtet ja asutust. Jõhvi kooli on panustanud ka riik – see on väga hea näide riigi ja erasektori koostööst –, aga selle taga on ka 50 ettevõtjat ja ettevõtet. Selles mõttes igal pool, kus me näeme, et me saame mingil kujul panustada ja see läheb kokku ka minu isiklike huvidega, või kus ma näen, et ühiskonnas on murekohad, proovime appi minna.

Kuidas laiemalt mõelda, mil viisil ettevõtjad üldse võiksid heategevusest mõelda? Esimene [põhimõte] on kindlasti see, et me ehitame suure ambitsiooniga ettevõtteid. Ütleme nii, et enamik meie sektori ettevõtjaid on väga suured Eesti patrioodid. Seetõttu me tahame, et ettevõtte peakontor asuks Eestis, aga ettevõtteid ehitatakse globaalselt. See tähendab seda, et Eesti turg on suhteliselt väike ja siin ei saa väga suurt ettevõtet ehitada, aga kui me loome siin teadmismahukad töökohad ja ehitame tooteid, mida kasutatakse üle maailma, siis kogu ekspordikäibest ja kõigist maksudest jõuab päris suur osa Eestisse tagasi. Nii et see on esimene osa.

Teine osa, millest ma tahaksin rääkida, on see, et ehitades ettevõtteid globaalselt, me tegelikult mõtleme ka heategevusest globaalselt. Kindlasti me panustame Eestis, aga see ei ole ainuke koht, tegelikult me suhtleme ka rahvusvaheliselt. Tahaksin teile natuke rääkida, et maailmas on olemas selline organisatsioon nagu Founders Pledge, mis tähendab asutajate kokkulepet heategevuseks. Ja tänaseks on seal 1700 liiget üle maailma. Need on kõik ettevõtjad ja nad kõik mõtlevad sellele, kuidas ühiskonnale tagasi anda. Mis on selle organisatsiooni mõte? See, et juba varajases faasis, kui ettevõtted ei ole veel väga suured, annab ettevõtja lubaduse, et kui kunagi tulevikus tal läheb hästi, see ettevõte kasvab suureks, siis ta teeb kokkuleppe selle organisatsiooniga ja lubab mingi protsendi oma tekkinud varadest heategevuseks annetada. Keskmine protsent on seal umbes 13%, aga seal on ka hulk inimesi, kes on lubanud annetada 30%, 50% või 70% oma tuleviku varandusest heategevuseks. Nii et ma näen, et see on kasvav trend. Praegu on see tehnoloogiasektoris üsna levinud, aga ma loodan, et sellisest eeskujust võiksid tegelikult õppida ja inspiratsiooni saada ka teised ettevõtlusvaldkonnad ja teised ettevõtjad. Lisaks, põhjus, miks see organisatsioon üldse loodi, oli see, et selle asutaja müüs oma ettevõtte maha ja mõtles, et tahaks heategevusse raha panustada. Ta avastas, et tegelikult on seda mõjukalt või efektiivselt teha väga-väga keeruline.

Väga paljud meie organisatsioonid heategevusvaldkonnas räägivad lugusid, aga kui sa hakkad nende käest küsima, milline on teie päris mõju – kui ma annan teile näiteks ühe euro või annan 1000 või 10 000 eurot, siis mis sellest muutub ja mis on see päris ühiskondlik mõju? –, siis väga paljud organisatsioonid kahjuks veel ei oska sellele vastata. See on samamoodi üks trend, mida ma näen, mida oleks vaja arendada. Ettevõtted või organisatsioonid peaksid sisulisemalt mõtlema, samamoodi nagu me mõtleme investeerimise peale – kõik, kes te soovite investeerida, küsite kas fondihalduri käest või vaatate ettevõtte perspektiivi ja proovite mõelda, mis on kõige efektiivsem koht investeerida ja kust tulem oleks kõige parem. Aga heategevusvaldkonnas me näeme sellist mõttelaadi veel pigem vähe. Ma väga loodan, et selline mõttelaad edaspidi rohkem levib. Nii et see on see, mida Founders Pledge teeb.

Lisaks nad loovad teadmist ehk analüüsivad maailma kõige olulisemaid probleeme, mis maailmas on, olgu see tervishoid, vaesus, kliima ja muud asjad, olgu kas või tuumasõdade tekkimise oht. Nad kaasavad eri valdkondades maailma parimaid eksperte, analüüsivad vastava valdkonna läbi ja kirjutavad raporti. Nende koduleheküljel founderspledge.com on kõik need raportid tasuta kättesaadavad ja iga raporti juures on nad andnud ka soovitusi, millised on kõige efektiivsemad heategevusorganisatsioonid globaalselt ja kui tahetakse teatud valdkonda panustada, siis kellele võiks annetada. Seal on enamasti proovitud välja arvutada just seesama mõju, et annetades neile mingi summa, mis see võiks olla võrdluses teiste annetamisalternatiividega. Nii et see on ka üks osa, kuidas me vaatame seda heategevust. Me proovime andmetele tugineda.

Viimane osa sellest, kuidas me mõtleme, on panustamine Eesti arengusse. Meie kogukonnast on, nagu ma mainisin, juba välja kasvanud [Heateo] Haridusfond ja Jõhvi [tehnoloogia]kool. Sinna on viimase kolme aasta jooksul asutajad annetanud suurusjärgus neli-viis miljonit eurot. Ja ma näen, et see on alles algus, need on esimesed asjad, mida me oleme käivitanud. Nagu ka eelmine ettekandja mainis, on väga olulised tegelikult ka töötunnid ja kogemuse jagamine. Heateo Sihtasutus koordineerib ka haridusfondi. Nende juures on järjest enam kasvanud vabatahtlike kogukond ja meil tekib andmebaas inimestest, olgu nad finantsanalüütikud, personalispetsialistid, juristid või kes iganes, keda võib kaasata. Kui mingil algatusel on vaja abi, siis me saame need inimesed omavahel kokku viia. Nii et see on tegelikult mõlemat pidi oluline: annetada nii rahaliselt kui ka mõelda kaasa, viies heategevuse sektorisse ettevõtlikku mõttelaadi. Nii et need on suunad, millega me tegeleme, ja plaanime neid ka järjest rohkem edasi viia.

Võib‑olla veel paar põhimõtet. Üks meie arvates oluline asi on läbipaistvus. Kui me midagi teeme, siis see peaks olema laiemalt näha. Me kommunikeerime selgelt eesmärgid [ja põhjendused], miks me midagi teeme. Haridusvaldkonnas me näeme, et mida paremaid inimesi tuleb ja mida paremate väärtuste ja põhialustega inimesed kasvavad, seda vähem on riigil pärast nendega muresid – on vähem kuritegevust, inimesed teavad, mis on tervislik toitumine, mis on liikumine ja kõik see. See vähendab tulevikus ju oluliselt meie sotsiaalseid kulusid. Nii et see on üks põhimõte, miks me näiteks haridusse tahaksime panustada.

Teine asi on koostöö riigiga. See toimib mitmel tasandil. Ühest küljest me proovime riigi käest riigiga koostöös aru saada, millised on riigi prioriteedid, näiteks hariduse või muus valdkonnas, olgu kooli juhtimine või õpetajate järelkasv. Need on kõik asjad, millest siin ruumis on ilmselt mitmeid kordi räägitud. Sealt me saame sellised suunised, mille järgi me saame aru, et see on riigi jaoks oluline teema. Erasektor saaks appi tulla pigem sellega, et väiksemate-kiiremate pilootprojektidega saab mingid ideed läbi testida, sest riik võib-olla ei suuda nii kiiresti seda teha, riigil on riigihanke teemad või muud takistused. Me saame erarahaga mingid värsked ideed ära testida. Kui sealt tuleb positiivne mõju ja see läheb kokku riigi prioriteetidega, siis tegelikult võiks edasi riik tulla osaliselt neid algatusi toetama. Selline on see mudel ja selles me näeme enda lisaväärtust.

Näiteks, Haridusfondi esimene maht oli üks miljon, mis heategevussektoris on küll suur number, aga võrreldes sellega, et riik panustab haridusse 1,3 miljardit aastas, on see loomulikult piisk meres. Meie oma fondiga ei suuda ju näiteks tõsta õpetajate palka, ehkki loomulikult me maksame väga palju makse, meie sektor maksab suurusjärgus 500 miljonit aastas makse, aga me näeme, et me suudame olla muutuste ja uue mõttelaadi kiiremad sissetoojad.

Selles aspektis üks õppetund ongi see, et võib-olla koostöömudel riigiga ei ole praegu veel väga selge. Kui mingid pilootprojektid on olnud edukad ja need lähevad kokku riigi prioriteetidega, siis tuleb otsustada, milline on koostöömudel. Riik peaks päriselt otsustama, et okei, see tundub tõesti mõistlik algatus, see on riigi kontekstis oluline, ja siis tuleb mõelda, kuidas toimib rahastamismudel. Me näeme, et see on üks kitsaskoht.

Natukene ka potentsiaalist. Kus me asume praegu ja kus me võiksime asuda kümne aasta pärast? Tehnoloogiasektor on kasvanud viimased viis-kuus aastat 25% aastas. Me oleme tänaseks jõudnud 8000 töökohani, umbes kaks miljardit käivet, väga suur osa sellest eksporti, ja umbes miljardi jagu on eelmisel aasta kaasatud ka välisinvesteeringuid. Proovime nüüd arvutada, kui suur on nende Eesti tehnoloogiaettevõtete koguväärtus ja kui suur on sealt nende asutajate väärtus, mis on konkreetselt Eesti inimeste lisandväärtus, ning kus võiks tekkida see potentsiaal annetamiseks. Eesti riigieelarve oli eelmisel aastal minu teada umbes 13 miljardit ning Eesti tehnoloogiaettevõtete ja sealt omakorda Eesti asutajate väärtus on suurusjärgus kuus miljardit. See tähendab, et see on praegu umbes pool riigieelarve mahust.

Vaatame kasvuperspektiivi. Minu hinnangul võiks riigieelarve kümne aasta pärast olla suurusjärgus 30 miljardit. Vaadates kasvupotentsiaali, me näeme, et Eesti tehnoloogiafirmade asutajate väärtus või vara väärtus võiks olla suurusjärgus 40 miljardit. Kui ma olen rääkinud asutajatega, ka Founders Pledge'i kontekstis, siis inimesed on öelnud, et 1% aastas oma varast investeerida heategevuseks võiks olla täiesti mõistlik suurusjärk. Kui me hakkame seda taandama nendest suurustest, siis kümne aasta potentsiaal võiks olla suurusjärgus, kus me räägime sadadest miljonitest, 300 või 400 miljonit. Nii et selles mõttes täiesti arvestatav suurusjärk. Sellega saaks juba nii Eestis kui ka maailma kontekstis päris oluliselt ühiskondlikke põletavaid probleeme lahendada.

Nii. Kui minna konkreetsemate ettepanekute juurde, mida võiks ka siin arutada, siis praegu on ettevõttel võimalik annetada maksuvabalt 10% eelmise aasta kasumist või 3% selle aasta palgafondist. Tegelikult sageli see raha tekib mingi ühekordse sündmusega, näiteks 2020. aasta sügisel müüdi maha Pipedrive pooleteise miljardiga. Päris suur sündmus Eesti kontekstis. Minu hinnangul Eesti asutajatele ja ka töötajatele tuli raha 400 või 500 miljonit. Nüüd on küsimus selles, et tegelikult ei ole väga reaalne kõiki annetusi ära teha ühe aastaga sellest summast, mis tegelikult oli kasum. Sellest lähtuvalt olekski ettepanek, et see 10% võiks jääda, võib-olla võiks kaaluda ka selle tõstmist, 10–15% kogu jaotamata kasumist võiks olla näiteks see summa, mida ettevõtjad võiksid heategevusse panustada. Nagu siin enne öeldi, on 2500 tulumaksuvabastuse nimekirjas olevat ettevõtet või organisatsiooni. See tähendab, et annetada ei tuleks mitte suvalistele, vaid ikkagi nendele ühingutele, keda maksuamet on kontrollinud ja kes on usaldusväärsed.  

Härra Villig, kas te vajate lisaaega?

Ma võtaksin, jah, kahe-kolme lausega kokku.

Üks teema, mida võiks veel kaaluda või ühiskondlikult arutada, on see, et näiteks erakondade annetused on praegu avalikud. Kas võiks tegelikult ka neid suuremaid või üldse Eestis annetusi avalikustada? Mis oleks selle mõju? Ma tean, et mõned ettevõtjad võib-olla ei taha avalikustamist, nad kardavad seda, et kui nad annetavad kellelegi suurema summa, siis tuleb väga palju teisi tahtjaid, kes kõik [raha] küsivad, aga samas jällegi eeskuju mõttes oleks see hea ja kutsuks teisigi ettevõtjaid ja inimesi rohkem annetama. Nii et see on üks teema, mille üle võiks debateerida.

Kokku võttes ma tahangi öelda, et vähemalt tehnoloogiasektori ettevõtjad on kõik Eesti patrioodid. Me väga tahame, et Eestil läheb hästi. Kutsungi üles kõiki ettevõtjaid rohkem annetamise peale mõtlema. Nagu siin juttu oli, tegelikult inimeste annetused kasvavad kiiremini kui ettevõtete annetused. Mida me siin saaks teha? Ja tegelikult tuleks mõelda ka mõjule – kui te annetate, proovige mõtelda ja küsida nende organisatsioonide käest ja võib-olla neid ka aidata, et seda mõju paremini mõtestada ja ellu viia. Minu poolt kõik. Aitäh!

Ja me saame seda debatti jätkata juba küsimuste-vastuste vormis. Peeter Ernits alustab. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh huvitava ettekande eest! Te olete tubli mees, aga vaadake, asja nüansid on detailides. Teie õde käis siin meie valitsuse Stenbocki maja ees plakatiga, et kes natse sallib, see ise on. Ja ka teie olete näidanud oma selget meelsust. Aga järgmine peaminister, ei ole kahtlust, tuleb sellest erakonnast, keda teie nimetate natsideks.

Aga minu küsimus on nüüd see. Teie firmas on palju tublisid töötajaid, kelle nahavärv on ka erinev. Kuidas te vaatate Eesti põhiseaduse preambulile, kus räägitakse eesti keele ja rahvuse säilimisest läbi aegade? Ma olen aru saanud, et teie firmas on paljudes kohtades eesti keele rääkimine keelatud. Kas tuleks eesti keel sealt välja võtta, et uus normaalsus ja (Juhataja helistab kella.) uusnormaalne Eesti saaks hakata korralikult toimima? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh küsimuse eest! Väga sooviks teada seda allikat, kust te leidsite selle info, et eesti keele rääkimine on keelatud. Võib-olla siis konteksti seletan natuke. Ma ei tea, see ei lähe küll liiga palju heategevusega kokku, aga kui te seda küsite, siis eks ma proovin selgitada. Eestis töötab Boltis suurusjärguna 1000 inimest ja nendest tõesti mingi hulk on ka välismaalased. Kõigile nendele inimestele me tegelikult soovitame [eesti keelt õppida] ja me näeme ka seda, et neil on päris suur huvi keeleõppe vastu. Mis on murekohad? Näiteks on inglise keele baasil eesti keele õppimise kohti, mida riik pakub, suhteliselt vähe. Need grupid saavad sageli [kiiresti] täis. Või ka näiteks vene keele baasil õppimisel on tõsine probleem, nagu ütlevad meie need inimesed, kes tegelevad välismaalaste Eestisse kolimise ja toetamisega. Nii et kui te saate Riigikogu poole pealt sellele kaasa aidata, et välismaalased meie keelt rohkem õpiks, siis ma arvan, et see on väga teretulnud. Soovitaksin selle teemaga tegeleda.

Teiseks, meil on ka platvormi kasutajad, kellele te võib-olla rohkem viitate, erineva nahavärviga inimesed. Need on inimesed, kellest Bolt mitte ühtegi Eestisse ei too. Need on inimesed, kes on siia tulnud muude regulatsioonidega, nad on siia tulnud kas õppima või tööd tegema või mingisuguse muu küsimusega. Meie ettevõttena ühtegi kullerit või autojuhti ise Eestisse ei too. Me toome siia ainult tarkvaraarenduse ja meie tehnoloogiaäri ehitamisega seotud spetsialiste.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tehnoloogia arengu üle on meil kõigil siin ilmselt hea meel. Aga te just väljendusite küllaltki egoistlikult – kui Peeter Ernits tõi esile, et oma agressiivse välistööjõu nõudmisega ja lipulaevaks olemisega tekib keeleprobleem, inimesi peaks õpetama, siis te ütlesite kohe, et Riigikogu võiks selle probleemi lahendamisega tegeleda. Tekitate ise välistööjõuga probleeme, nii et isegi väiksed lapsed, nagu minu laps, peavad täiesti umbkeelsetele klassikaaslastele hakkama nullist õpetama eesti keelt, eks ole. Te lükkate selle koormuse lastele ja tervele ühiskonnale. Vaat, kui te teate, et te ise olete probleemi autor, siis te võiksite ka ise panustada. Mõelge selle peale. Kas teil on valmidust näiteks keeleõppele ise annetada ja panustada, nii et saaks seda inglis- ja venekeelestumise probleemi lahendada?

Aitäh! Jaa, meil on ettevõtte sees ka keeleõppe grupid. Ma ei oska täpselt numbriliselt ütelda. Aga need toimuvad igal nädalal. Me näeme ise seda, mis ma ütlesin, et riiklikele keeleõppekohtadele kohti ei ole. Me kindlasti ei looda ainult riigi peale, aga ma lihtsalt tõin selle välja konteksti mõttes. Ma ei tea, kui täpselt te ise sellega kursis olete, aga see on probleem ja neid kohti võiks olla oluliselt rohkem.

Teine küsimus. Kas välismaalt tippspetsialistide Eestisse toomine on probleem või on see riigile kasu? Eks see on, ma arvan, ka debateerimise koht. Kui nad saavad mitmekordset Eesti keskmist palka, siis nende toodud lisaväärtus meie riigile peaks olema päris korralik. Ma arvan, et selle maksutulu vastu võiks tegelikult riik ju ka teatud teenuseid pakkuda, ja üks neist võiks olla ka seesama keeleõpe või kooli- ja lasteaiakoht. Loomulikult ma ei ütle, et see on ainult riigi ülesanne, me panustame siia ise ka, aga seda tuleb ikkagi vaadata kontekstis ja tasakaalus. See võiks olla hetkel minu vastus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! No seda on muidugi huvitav näha: lisaks sellele, et inimesed peaksid pereeluga nagu teatud vormi sobituma, tundub, et ka ettevõtjad peaksid teatud vormi sobituma selle saali jaoks. Aga proovin mahutada ära kaks küsimust. Kõigepealt, arvestades seda, kui palju te näiteks haridusvaldkonda olete panustanud, kas te näete, et on kuskil mingi piir, on mingid funktsioonid, mida tingimata peab täitma riik, ja kohad, kus partnerluse saab luua kodanikuühiskonna esindaja või ettevõtjaga? Tõesti on uute algatuste testimine, aga kas midagi on veel? Ja teine küsimus. Kui me vaatame nüüd, ma ei tea, 10 või 20 aasta peale ette, kas võib juhtuda ka nii, et Eestis ei ole ühtegi ettevõtet, kelle eesmärk oleks ainult kasumi maksimeerimine, vaid kõigil oleks mingi sotsiaalne roll? [Näiteks] kas sa vähendad oluliselt ökoloogilist jalajälge või toetad mingit kutseõpet kohalikus koolis või lood parema infrastruktuuri kogukonna jaoks. Kas te näete, et on võimalik Eestis saavutada olukord, kus kõigil ettevõtetel on sotsiaalne roll?

Aitäh! Proovin vastata nendele küsimustele. See, mis käib kõigi ettevõtjate kohta, loomulikult, eks see on ühiskonna arengu ja võib-olla ühiskonnale tagasiandmise mõttekoht. Ma arvan, et ideaalis oleks väga tore, kui kõik ettevõtjad selle peale mõtleksid, aga ilmselt sinna jõudmiseks läheb veel aega. Üldiselt trend on selline, et kui ettevõtted kasvavad veidi suuremaks ja juhtkonnal tekib aega mõelda ka rohkem [ehk muu kui ellujäämise peale] – nad on võib-olla üle saanud oma päris igapäevastest muredest, et kas ettevõte üldse ellu jääb –, siis ilmselt tekib laiemalt aega mõelda ka ühiskonnale tagasiandmise peale. Muidugi ka mõned väiksemad ettevõtjad suudavad seda. Nad on oma kogukonnas, nad näevad neid muresid ja teevad seda kohe. Aga ma väga loodan, et üldine teadlikkus ühiskonda panustamisest kasvab.

Teine pool oli hariduse osa. Ma näen, et kindlasti on valdkondi, kus jääbki riigi- ja erasektori koostöö. Ma usun, et ka näiteks Jõhvi tehnoloogiakool on üks selliseid, kus ettevõtjad ise tunnetavad, et see probleem puudutab otsesemalt ka nende vajadusi ja nad tulevad siin riigile appi. Ma usun, et sellised koostöömudelid on just need, kus tegelikult tõesti koostöö kahe vahel paremini õnnestub. Aga kui me vaatame ka nende algatusi, kes on pikemalt toimetanud, näiteks Noored Kooli, siis minu teada on riigirahastus seal 30–40% kandis ja valdav osa on tulnud juba 15 aastat erasektorilt. See on tegelikult ju õpetajate järelkasvu probleem, mis on meie riigis praegu üks üldisemaid prioriteete, aga sinna on aastaid ja aastakümneid tegelikult ka erasektor igal aastal panustanud. Nii et ma näen, et näiteid on mitmesuguseid.

Ma arvan, et mida enam sellest teemast räägitakse, seda enam tegelikult võiksid ka rohkem nii ettevõtjad kui ka inimesed igas vormis, kas rahaliselt või oma panusega, ja igatpidi kaasa aidata. Jah, ma usun, et Eesti riik, see olemegi meie. Me ei saa siin loota ainult selle peale, et siin Toompeal tehakse tarku otsuseid. Tegelikult peaks iga inimene iga päev mõtlema, et kui ta näeb kuskil mingit probleemi, siis kas on mingeid võimalusi, kuidas ta ise saaks kaasa aidata. Sest meie riik on väike ja me peame selle peale mõtlema.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tänan teid väga selle inspireeriva ettekande eest ja kogu selle tegevuse eest, mis te olete teinud heategevuslike algatuste, eriti haridusalgatuste toetamisel! Ma arvan, et hästi oluline on ettevõtete annetuste poole edendamine. Minu enda kogemus ka: 20 aastat tagasi, kui me Tartu Ülikoolis lõime eetikakeskuse, siis meie tegevust esmaselt toetas Volkswagenstiftung Saksamaal, mis saab tegelikult maksuvabastusi ja tänu sellele oli valmis panema õla alla sellise programmi raames nagu ühised teed Euroopasse.

Ma võtaksin siit teie käest kaasa kaks mõtet. Kuidas panna ettevõtjad rohkem mõtlema oma annetustegevuse mõju peale ja võib-olla olla ka partnerid selleks, et mõelda, millist Eestit või millist maailma me üldse tahame? Ja teine mõte kindlasti partnerlusriigiga, kuidas riik hakkaks võtma neid algatusi üle, mis on piloteeritud, mis on ennast hästi õigustanud kodanikuühiskonnas, sest see on kõige suurem probleem, et kõik on meil projektipõhine, sa saad taotleda uusi projekte, aga mitte midagi ei lähe püsitegevuseks.

Minu küsimus on nüüd selline: kas te näete mingisugust võimalust, kus tegelikult avalik sektor, kodanikualgatus, see on kolmas sektor, ja erasektor saaks luua nii-öelda kolmekojalise nõukoja (Juhataja helistab kella.) mingite selliste suuremate teemade arutamiseks, kuidas riik paremini näiteks saaks toimida või millist Eestit me tahaksime?

Aitäh! Ma arvan, et see on kaalumist väärt idee. Kindlasti, kui näiteks ministeeriumid oma valdkonnas näevad, et neil oleks vaja abi selles, kuidas sellised, ütleme, strateegilised partnerid või olulistes valdkondades panustavad algatused võiksid riigiga koostööd teha, siis ma arvan, et riigil on endal seda teadmist. Aga kui võib-olla tundub, et seda jääb puudu, siis ma usun, et vabaühenduste inimesed on valmis kaasa mõtlema, millised põhimõtted oleksid praktilised, elluviidavad jne. Kutsuge oma valdkonna panustajad laua äärde ja arutage seda koos, mismoodi teha. Ma arvan, et igas valdkonnas on omad nüansid.

Ma olen ka näinud mitmeid olukordi, kus mitmed tegevussuunad, mida riik on rahastanud, ei ole enam nii efektiivsed. Seal kõrval on mõni vabaühendus, kes pakubki sarnast teenust palju efektiivsemalt, aga riik ütleb, et mul on hästi keeruline ümber lülituda. Selles mõttes on see ka üks teema, millele tähelepanu pöörata ja mõelda, kuidas ikkagi see lisaväärtus, mida riik pakub mingile kodanikugrupile, oleks ka eelarve mõttes võimalikult kuluefektiivne. Sageli võib eraalgatuselt tulla mingi uuenduslikum ja efektiivsem mudel.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, aitüma selle tõesti huvitava ettekande eest! Seal oli tugevat ettevõtja lähenemist ja see oli tõesti vägagi positiivne, mis siin esile toodi. Minu meelest me vääriksime mõtlemist selle üle, kuidas me annetused oleksid efektiivselt kasutatud. Tõesti, sellega me ilmselt tegeleme praegu liiga vähe. Siin ma tahtsingi küsida teilt nende raportite kohta. Kes võiks olla Eestis see institutsioon, kes tegeleks selliste raportitega, mis annaksid annetuste kohta ülevaadet ja soovitusi, kuhu tasuks teravik suunata, et iga euro, mis on pandud, piltlikult öeldes, ettevõttesse, ikkagi tooks tagasi? Kuidas seda lahendada? Võib-olla natuke avaksite seda teemat just Eesti kontekstis.

Aitäh küsimuse eest! Ma tean, et Heateo Sihtasutus on selle teema peale mõelnud, ehkki praegu pigem mitte üle-eestiliste raportite kontekstis, vaid just selles mõttes, kuidas nõustada algatusi iseennast paremini oma tegevust mõtestama. Siis algatused saaksid kas oma aastaaruandes või mingil muul viisil oma tegevust paremini numbriliselt või ka andmetega näidata. Meie enda näide on see, et kui nüüd haridusfond on kolm aastat toimetanud, siis Heateo Sihtasutuse koduleheküljel on kohe leitav meie kolme aasta tegevuse raport, kus on täpselt kõik kirjas. Me proovisime iga algatuse mõju hinnata, et näha, kui palju on sinna raha suunatud, kui mitme õpilaseni on see mõju jõudnud ja kõik sellised asjad. Nii et me proovime ise eeskuju näidata ja tegelikult ka seda teadmist võimaluse korral laiemalt levitada.

Kes võib-olla sellist laiemat analüüsi võiks teha? Eks see on hea küsimus. Täitsa võiks selle teema peale mõelda. Eestis ju selliseid uuringuettevõtteid on, olgu see Praxis või mitmed teised. Miks mitte. Me võime arutada, kas näiteks ministeerium tunneb, et see võiks annetuskeskkonda üldisemalt laiendada ja sisukamaks muuta, või me peaksime erasektori poole pealt samuti kas kaasrahastama või proovima jällegi mõne piloodiga seda eest vedada. Tuleb vaadata, missugused tulemused oleksid.

Aga üks idee on see, et näiteks erialaliidud või mis tahes valdkond meil on, tööstusettevõtted, metsaettevõted vms, võiksid oma valdkonnas vaadata, mis nende sektoris toimub kodanikuühiskonnas, ja proovida seda sektorit analüüsida. Siis saavad inimesed valida. Võib-olla tuleks tõesti proovida neid ka ühte kohta koondada, et info oleks leitav, sest internetis on hästi palju infot, kõike ei pruugi leida. Kui seda infot kesksemalt koguda, siis äkki me saaksime sedakaudu esimesed paar aastat vaadata, kuidas see läheb, ning siis juba saab edasi mõelda ja järeldusi teha.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina ütlen teile niimoodi, et müts maha teie ettevõtlikkuse ees, sest iga mees seda kahtlemata ei suuda. Ausalt öelda pole minu asi teie rahakotti sisse piiluda, kuid kuna te täna siin olete, siis ma olen sunnitud oma küsimusi esitama. Ja miks te täna siin olete, on ka mõistetav, sest minu hea kolleeg Toomas Kivimägi tegi ettepaneku, et just teid siia kutsuda, sellepärast et te olete annetanud Reformierakonnale ka raha. Aga ma tahaksin küsida seda. Kahemiljardilise käibe juures, mida te mainisite, mind huvitaks teie toetuste osa. Ärge palun öelge, et te olete toetanud Hiina maavärina ohvreid jne. Millises summas olete te teinud annetusi just Eesti ettevõtetele, lisaks sellele, et te olete ratastega toetanud meditsiinitöötajad. Nimetage veel need ettevõtted ja summad.

Kas ma sain õigesti aru, et küsimus oli, milliste summadega ma olen ise Eestis heategevust toetanud? Okei. Hea küsimus. Ma pean meenutama hakkama. Eks eelmise aasta jooksul on nii mitmeidki algatusi toetatud. Ma arvan, et üks suurem summa ongi läinud Jõhvi tehnoloogiakooli arendamisele. Ma ei tea, kas ma seda summat peast mäletan, aga arvan, et suurusjärk võis olla paarkümmend tuhat eurot. Heateo Haridusfondi toetan ka igal aastal paarikümne tuhandega. Mis siis veel? Noored Kooli, kes õpetajate järelkasvuga tegeleb, neid olen toetanud. Nähtamatud Loomad, mis tegeleb farmiloomade heaolu parandamisega, seal olen püsiannetaja. Ja rahvusvahelises kontekstis ka olen toetanud. Okei, rahvusvaheline teema teid nii palju ei huvitanud. Ma arvan, et need on Eesti kontekstis peamised, heategevuse mõttes.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, aitäh selle põneva ettekande eest, nende mõtete ja mõtteruumi avardamise eest! Ma küsiksin niipidi. Meil on tihti probleemiks see, et me ei saa oma teadus‑ ja arendustegevusega piisaval määral edasi. Üks osa on riigi panusest, teine osa erasektori panusest. Kas selle projekti või teema raames me saaksime astuda suurema sammu edasi, et meie teadus ja arendus kasvaks ning erasektor sinna rohkem panustaks? Me püüame rääkida kõikidest asjadest korraga. Me saame aru, et tõepoolest tipud veavad. Ja selleks, et tipud veaks, tuleks ilmselt rohkem investeerida. Ma jällegi kuidagi ei tõmba maha alumisi algatusi, sest ühiskond on tervik. Aga see on suur probleem, millest ei ole saadud üle. Kuni ümarlaudadeni välja arutatakse ja sõlmitakse leppeid. Kas te näete, et see algatus võiks mõjutada oluliselt seda teadus‑ ja arendustegevuse panust?

Aitäh! See on kindlasti hea küsimus. Ma näen, et ettevõtted proovivad rohkem ülikoolidega selles koostööd teha. Meie enda ettevõte ka näiteks isesõitvate autode arendamise valdkonnas on Tartu Ülikooliga nüüd juba mitu aastat koostööd teinud. See on selline huvitav projekt, mis nii üliõpilastele kui ka sealsetele õppejõududele huvi pakub, sest seal on tänapäevane tehnoloogia. Kindlasti neid nurki leiab. Kuidas seda heategevuse kontekstiga kokku viia? Mulle tundub, et siin on tõesti Eestis võrdlusriikidega võrreldes olnud vähem selliseid ideid, mis on päriselt ülikoolide uurimisteemadest tulnud ja jõudnud ettevõtlusesse ning see väärtus on jõudnud päris tarbijateni. Ma arvan, et siin on Eestil kindlasti kasvuruumi. Ma tean, et uurimise valdkonnas tehakse väga ägedaid asju, aga kuidagi tundub olevat see lõtk, et see ei jõua tegelikult päriselt turule. Kui ta jõuaks, siis ma arvan, et see inspireeriks jällegi järgmisi sarnaseid projekte rohkem tegema ja võib-olla teadlased õpiksid üksteise koostööst, kuidas seda paremini teha. Jah, ma näen, et see on teema, mida võiks kindlasti Eesti kontekstis edasi arendada, sest võrdlusriikidega võrreldes me oleme siin natuke maas.

Head kolleegid! Austatud Martin Villig! 20 sekundit on jäänud ja Toomas on küll kiire küsija, aga ma usun, et Toomas tuleb ja küsib oma küsimuse mõtte ära siin puldis kohe oma ettekandega. Kahjuks kokku lepitud aeg sai otsa. Tänan teid väga selle ettekande eest. Kindlasti Riigikogu liikmetel on võimalus teiega pärast omavahel vestelda. Tänan!

Aitäh!

Ja nüüd põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Palun!

Väga lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Väga lugupeetud ettekandjad! Ma tegelikult tahtsin nõustuda – nii harva kui seda ka juhtub – härra Kalle Grünthaliga ja tänada tegelikult Martin Villigut selle panuse eest, mis ta on andnud nii töö näol, teenuste näol kui ka maksutulu näol. Nii et see oli minu küsimuse esimene pool, mida ma ei saanud küsida. Aga teine oli tõepoolest konkreetne küsimus Founders Pledge'i kohta.

Head kolleegid! Ma nii palju võib-olla lisaks sellele, mida minister ka alguses ütles, kust tuleneb üldse see alus, miks me täna seda teemat arutame olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Tõepoolest, seesama saal siin on aastal 2002 vastu võtnud otsuse "Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni heakskiitmine" ja selles kontseptsioonis on ette nähtud, et tuleb sel teemal teha OTRK igal teisel aastal. Pean möönma seda, et komisjonis, kui me seda teemat arutasime, oli küsimus ka selles, kas see on selline efektiivne ja ratsionaalne meetod. Ma ütlen kohe täna, praegu ja nüüd alguses ära, olles ära kuulanud kolm ettekannet, et ma leian selle olevat väga õige ja põhjendatud. Minu jaoks need kahtlused on kõik maas, nüüd, kui ma olen kuulanud ära ettekanded ja ka need Riigikogu liikmed, kolleegid, kes on oma küsimuste ja arvamustega panustanud. Nii et see on igal juhul ennast õigustanud. Ja seda küsimuse arutelu kindlasti ei tule.

Üks põhjus, miks see teema niimoodi tõusetus, oli kindlasti ka see, et viimast korda toimus meil seesugune arutelu OTRK vormis neli ja pool aastat tagasi. Nagu ma eespool ütlesin, peaks see igal teisel aastal toimuma, aga viimane oli neli ja pool aastat tagasi. Nii et mina või minu järglane kindlasti [teeb seda jälle], ma usun, et kahe aasta pärast oleme sama teemaga siinsamas saalis.

Nüüd teine, sellele arutelule siin, OTRK-le eelnes, nagu ka minister korra viitas, kolme komisjoni ühisistung. Ma tahan ka neid komisjone tunnustada, nii sotsiaalkomisjoni kui ka kultuurikomisjoni, kellega koos me tegime 2021. aasta 28. septembril kolme komisjoni ühisistungi. Vastuseks ühe kolleegi küsimusele, mis siin vahepeal koridorides tekkis, ütlen, et tõepoolest me räägime täna siin enamasti ja peaasjalikult annetustest. See oli tegelikult minu üks soov ja tahtmine, et me oleksime konkreetsemad ja pööraksime sellele rohkem tähelepanu. Tõepoolest, ütlen ausalt, et ma seda OTRK pealkirja väga ei jälginud, ja möönan, et see pealkiri, mis on laiali saadetud, sellist konkreetsusastet ei anna. Aga kordan veel: nii minu jutt kui ka palve enamikule esinejatele oligi just nimelt see, kuidas soodustada rohkem annetusi tegema. Minister võttis selle teema ka laiemalt kokku.

Minnes nüüd sisu juurde, ma tahan kõigepealt veel tänada kõiki vabaühendusi. Kai Klandorf tegi suurepärase ettekande. Aga ühe asjaga ma ei ole nõus. Ja vot, ühe asjaga sa pead mitte nõus olema, vastasel korral see kiitus ei pruugi olla usutav. Ma ei ole nõus sellega, et need inimesed, kes annetavad, ei hinda tänu. Te mainisite, et nad ei oota tänu. Tegelikkuses mina ei ole kohanud inimest, kellele tänu korda ei lähe. Me oleme väga häbelikud, mina samamoodi. Kui keegi tänab – seda ei juhtu küll väga tihti, ütleme niimoodi, et mitte väga egoistlikuks minna –, siis me hakkame kohe ütlema: "Ei-ei, noh, mis nüüd mina." Ma ei lase teisel isegi ära lõpetada seda mõtet, mida ta tahab mulle öelda. Meil on kuidagi sihuke valehäbi, kui keegi teine meid tänab. Aga ma igal juhul arvan, et tänulikkus on väga oluline argument, ja seepärast mina tänan kõiki vabaühendusi kogu selle panuse eest, mis nad on teinud. See on tõepoolest väga suur osa, mida nad teevad, ehkki osaliselt küll vabatahtlikult, aga nad katavad ikkagi arvestataval määral ka riigi ülesandeid.

Üks ja ainus koht, kus ma ka ministrile natuke vastu vaidlen, on see, mis puudutab abipolitseinikke. Tõepoolest, see printsiip on vabatahtlikkus, keegi ei sunni ja keegi ei saa neile midagi anda, aga de facto nad katavad mingi osa politsei ülesannetest, mida muidu peaksid tegema politseiametnikud, kes on 100% riigi palgal. Nii et selles mõttes ma arvan, et tõepoolest on põhjust olla tänulik kõigile, kes sinna on panustanud. Nüüd, minnes veel konkreetsemaks, minu esimene postulaat on see: ma väidan, et neid inimesi, kes on suutelised ja valmis veel enam annetama, on kaks-kolm korda rohkem kui neid, kes seda tegelikult teevad. Seda on ka mitmed küsitlused näidanud.

Vaatame neid numbreid, millest mõningad on siin juba välja öeldud. Näiteks on püsiannetajate osakaal Eestis 12%. Need on püsiannetajad. Neid, kes on teinud ühekordseid annetusi, on peaaegu iga teine. Aga võtame nüüd vähe konkreetsema näite ja võrdleme ennast teistega. Eestis teeb ühes kuus annetusi 27% inimestest, Soomes aga 39% ja Rootsis 57%. See on üks märk sellest, see näitab, et meil on veel pikk maa minna. Aga loomulikult, me ei ole ka nii rikkad kui need riigid, kellega me ennast võrdleme. Oluline on öelda, et need andmed Eesti kohta pärinevad aastast 2016, päris palju aega tagasi, ja välismaa kohta aastast 2018, ka päris palju aega tagasi. Nii et mingeid muutusi kindlasti on toimunud. Aga ma arvan, et need proportsioonid on jämedalt võttes ikkagi samad, mistõttu ongi üks fookus ja minu soov leida neid põhjusi, miks inimesed ikkagi annetavad nii vähe, samal ajal kui valmisolek ja isegi tahe on olemas.

Esimene, millest siin räägiti, on seesama maksuteema. Mina sellise liberaalse erakonna esindajana arvan, et no see oleks väga populistlik öelda, et tõstame selle numbri kahekordseks, teeme 1200 asemel 2400. Päris nii lihtsad need asjad siiski ei ole. Sealt tekib ikkagi mingi maksu alalaekumine selle kõrval. Ja ma arvan, et niimoodi ei tohiks seda teemat käsitleda. Küll olen ma täiesti seda meelt, et me peaksime ikkagi ilmselt eraldama sellest 1200 eurost, mis on üldine maksuvabastus, natukene rohkem isikule endale suunatud maksuvabastust. Kui me räägime laenuintressidest või räägime koolituse kuludest, siis need on ikkagi suunatud inimesele endale. Ma arvan, et siin on igal juhul mõistlik konkreetne piir peale panna. Eks riik leiab selle õige tasakaalukoha. Liiga lihtne oleks öelda ka seda, et vähendame seda numbrit, mis läheb üüriks või koolituskuludeks. Ka see oleks natukene keeruline. Küll aga tekkis mul siinsamas saalis mõte, et sellelesamale laele võiks lisada juurde, ma ei tea – andke andeks, et nii konkreetne olen –, 500 või 600 eurot, mis arvatakse maha, juhul kui need on annetused. Saate aru, see osa, mis ületab seda. Kui me läheme sealt seda 1200 jagama kuidagi pooleks või mida iganes, no siis meil tekib ka üsna terav vastuseis sellele, sest ikkagi à la, kes on eluasemelaenu võtnud, ta on sellega arvestanud. Kuigi need summad liiga suured ju tegelikult ei ole, aastas maksimaalselt 240 eurot, aga ikkagi, teemat annab tõsta sellest. Nii et see ei ole ka lahendus. Ühesõnaga, kordan veel seda mõtet, et selle 1200 võiks jätta paika ja see olekski lagi, kui me räägime eluasemelaenu intressidest või koolituskuludest, aga sellest laest üle võib olla 500 või 600 euro ulatuses näiteks veel täiendavalt annetusi. Nad loomulikult võivad olla ka selle sees, kui muid mahaarvamisi ei ole. Aga ütleme, et summa summarum, kokku võiks see olla üle 1200, näiteks 1800. Aga veel kord: mis läheb üle 1200, see oleks ainult ja üksnes annetused.

Teine teema, millest täna ei ole siin väga räägitud, aga mis mulle isiklikult üsna palju korda läheb. Ütlen ausalt, et ma ei ole väga seda tüüpi annetaja, kes käib mööda poode ja paneb raha sinna kastidesse. Ma olen küll väga tänulik nendele ettevõtetele, kes on need [kogumiskastid] sinna pannud, aga ütlen ausalt, mind see nagu ei kõneta. Tundub, et väga paljusid kõnetab, sest sinna on ikkagi arvestatavalt annetusi tehtud. Aga minu jaoks on märksõna see, et ma tahan annetada konkreetselt, konkreetsele inimesele, kui temal on mingi probleem või vajadus. Ma teeksin seda sel juhul kordades paremini kui siis, kui ma teeksin mingi abstraktse annetuse.

Teine pool on personaalne lähenemine. Ma ei tea, kas on päris õige, ei taha ülearu propageerida, ja need summad, mis ma annetasin, olid väga väikesed – jällegi, et ei tekiks mingit vale arusaama. Aga mul oli [võimalus annetada] Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile. Üks tütarlaps tuli mulle koju ukse taha. Ma ei tea, mis printsiibil või mille alusel nad käisid. Ma räägin seda sellepärast, et kuigi päris seda propageerida ei saa, et kõik organisatsioonid läheksid kodudesse, ega see ei ole ka päris õige lähenemine, aga printsiibina, kuna ta tuli, siis ma ei saanud talle ei öelda. Selle 10 euro pärast. Okei, ma tegin püsiannetuse. Ma ütlen selle summa välja, see on nii väike, siis ei jää valet arusaama, nagu ma oleksin teinud mingi tohutu annetuse. Aga kui sa teed püsiannetuse, siis see töötab juba pikalt ja lõpuks sinna ikka midagi tiksub. See oli personaalne lähenemine. Ma ei oleks kindlasti ise seda kliinikumi kodulehte üles leidnud. Mulle tuldi koju, see oli personaalne lähenemine ja ma olin sellele avatud. See on üks pool.

Aga samas on ikkagi nii, et annetusi on siiski päris arvestatav hulk, aga lõviosa nendest teeb 10% kätte. See on ka probleem. [Tuleb mõelda,] kuidas jõuda sinna madalamale tasandile, kus tegelikult on vajadused primaarsemad, aga võib-olla rõõm on isegi suurem. Nii et see on üks mõttekoht: kuidas seda personifitseerida, et see oleks konkreetsem?

Kolmas asi veel, mida ma lihtsalt [tahtsin ära mainida]. Vabandust, see jutt ei pruugi teile eriti meeldida. Aga üks minu kogemus [pärineb] Norrast. Vahel on meil vale arusaam, et riik peaks kogu aeg oma rahakotti avama vabaühendustele. Toon näite Norrast, kus mul on kokkupuude mitme analoogse ühendusega. Seal on, ma arvan, lõviosa tuludest – ehkki ka meil võib nii olla – vabaühenduse enda kogutud. Küll nad küpsetavad kooke ja müüvad neid ja on igal pool väljas. Ka see on tegelikult üks märksõna, mida me ei tohi kõrvale jätta. Siinkohal ma pean silmas seda, et üks asi on loomulikult panustada aega, aga teine asi on olla tõesti väljas ja olla nähtav ning sellega teenida täiendavat tulu. Mitte lihtsalt nii, et istud kuskil kabinetis. Nii et ka omatulu teenimist ei tohi tegelikult alahinnata, olgu need laadad või näitused. Mõned organisatsioonid ongi väljas, à la vähiravifond, on ju. Vahel isegi tundub, et natuke liiga intensiivselt. Ütlen, et ka selliseid inimesi on, kes seda silmas peavad. Nii et ka siin on tasakaalu otsimine hästi oluline.

Kindlasti on [veel üks asi], mida peaks hindama ka rahas. Seda on küll raske teha, aga seesama annetatud aeg, millest ka eelkõnelejad Martin Villig ja Kai Klandorf rääkisid. Ka see, kui ma panustan oma töö või tegemistega, on ju põhimõtteliselt hinnatav rahas. Andres Metsoja istub seal natuke tagapool, meil käib Pärnus suur vaidlus, kas linn peaks korda tegema osa kõnniteid, mis piirnevad eramajadega, või võiksid seda teha ka kodanikud. Ma ütlen, et see on üks väga vahva kodanikualgatuse vorm, kus kodanikud panustavad sellega, et nad ise puhastavad selle [tänava] ära ja selle võrra on linnal koormust natukene kergem kanda. See on selline kodanikualgatus, tehakse koos, eks. Nii et [panustatud] aega tuleb täpselt samamoodi hinnata.

Võib-olla üks viimaseid märksõnu minu jaoks. Ma küll arvasin, et ma olen selle ise oma targa peaga välja mõelnud, aga Aadu Must rikkus peale seda kolme komisjoni ühisistungit kõik ära ja ütles, et selline põhimõte on juba ei tea mis ajast kuskil kasutusele võetud. Minu väide on see, et võimalus aidata teisi on privileeg. Võimalus aidata teisi on privileeg. Selle mõtte tagamõte minu enda jaoks on see. Ma just vaatasin üle, et maakeral elab õige pea kaheksa miljardit inimest. Ma väidan, et selle kaheksa miljardi hulgas ei ole kahte ühesuguste võimetega inimest. Loomulikult on igaühe enda isiklik panus ka selles, kuhu ta tänaseks on jõudnud. Aga me ei saa alahinnata ka seda, et loodus on ikkagi kellelegi andnud natukene rohkem ja kellelegi vähem. Meil ei ole põhjust kellegi peale pahane olla, aga de facto nii on. Ehk selle kaheksa miljardi hulgas ei ole kahte ühesuguste looduslike võimete või eeldustega inimest. Selles mõttes need, kes on edukamad, nemad on looduselt rohkem saanud ja selles mõttes privilegeeritud. Seepärast on annetamine tegelikult privileeg. Ütleme, viidates veel Martin Villigule, et see on ikka uskumatu perspektiiv, positiivses mõttes, mis on üleval. Kui praegu on IT-ettevõtetelt laekuv maksutulu 500 miljonit, siis kui nende vara väärtus jõuab 30 miljardini, nagu Martin Villig mainis, siis no siit 1% on ikka kordades suurem summa ainuüksi sellelt sektorilt. Ja see võiks minna heategevusse. Nii et see on kindlasti üks arutelukoht. Ka ettevõtjate poole pealt võiks mõelda, kuidas ikkagi hoida need uksed lahti ja teha nii, et see raha jõuab sinna, kuhu seda vaja on. Sest terve maailm otsib ja ootab sellist abi. Me ei pea olema sinisilmsed [ega arvama], et ainult meil on probleemid. Probleeme on ka mujal.

Kõige lõpuks ka üks üleskutse, millega ma oma sõnavõtu lõpetan: mehed, on aeg. Aitäh!

Me saame minna küsimuste juurde. Riina Sikkut, palun!

Aitäh hea juhataja! Hea Toomas ettekandjana! Alustan nii nagu sina. Tõesti, on väga palju sellist, millega saab nõus olla, nii meeste julgustamise kui ka sellega, et me tõesti oleme privilegeeritud. Aga tahtsin vastu vaielda tänulikkuse kohapealt. Jah, tänulikkus on tähtis. Kahtlemata on lapsi, kes tahavad oma annetusena saadud jõulukingi eest tänada, või mõni inimene tahab üllatava lahkuse eest oma tänu väljendada. Mina olene teinud kriitikat selle kohta, milliseid tegevusi kodanikuühiskonnale anda ja mida annetustest rahastada. Sest mul on tunne, et väga tihti on inimestele avaldatud survet, et nad peaksid tulema välja oma näo ja nimega, jagama oma elu, oma muresid, oma valikuid, isegi oma diagnoose. Aga ma ei ole kindel, kas see on [alati] päris vabatahtlik samm. Nii et kahtlemata tänulikkusele võib julgustada, aga ükskõik, millist abi inimene annetajate kaudu saab, ma ei taha, et keegi peaks tundma survet ...

Aeg!

... et selle tõttu peab ta seda tänu avalikult oma nime ja näoga avaldama. 

Aitäh, Riina! Väga sisukas ja põnev küsimus. Ma arvan, alustada võiks sellest, et mehed ja naised on erinevad, ka siin. Mehed on ilmselt isegi natukene edevamad kui naised, mistõttu nemad ootavad ka tänu rohkem.

Teine, mis ma nüüd ütlen, on see – olen sada protsenti sinuga nõus –, et kindlasti oleks annetuse saaja sidumine tänulikkusega nii, et ta peab seda avaldama, väga vale. Siis oleks see annetus üleüldse pigem väga halb annetus. Nii et ma kindlasti ei pea seda õigeks, et tal tekib nüüd justkui kohustus tänada. 

Kolmandaks, olen ka sellega päri, et kindlasti ei pea kõik olema avalik. Tihtipeale ei taha ei annetaja ega ka annetuse saaja tegelikult oma nime kusagil näha. Pigem pean ma tänulikkuse all silmas isiklikku ja individuaalset lähenemist. Sellisel juhul siiski motiveerib ka kiitus. Vahel aitab piits, aga vahel aitab präänik. Mina usun kiituse jõudu isegi rohkem. Kui sind kiidetakse, siis sa saad nagu tiivad ja siis tekib energiat rohkem ja sa tahad rohkem teha.

Täiesti nõus sellega, et see peab olema individuaalne, ja sada protsenti päri sinuga, et see ei tohi muutuda annetuse saajale kohustuseks, see kindlasti ei pea sinna juurde käima. Täpselt samamoodi, nagu mul jäi ütlemata see, milles ma Kalle Grünthaliga nõus ei ole. Nimelt see, et Martin Villig täna siin esines, on midagi esmakordset. Ei ole nii, et see, kes teeb annetusi, peab esinema ka sõnavõtuga. See on midagi täiesti uut ja sellega ma kindlasti nõustuda ei saa, et see oleks pigem kohustus. Ma olen väga tänulik Martinile, et ta siia tuli, tooma siia ettevõtja vaadet ja avama seda potentsiaali, mida tegelikult iduettevõtjad selles valdkonnas kannavad ja võiksid ära teha.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me räägime jah siin kodanikuühiskonnast ja olen teiega nõus, et sel juhul ei peaks piirduma ainult annetustest rääkimisega. Küll aga tõstatangi teise aspekti ja väidan, et Eesti kodanikuühiskond muutub kindlasti järsult aktiivsemaks, kui kodanikud saavad suurema otsustusõiguse. Ja selle otsustusõiguse kõrgeim vorm on rahvahääletus. Põhiseaduskomisjonis lebab aga praegu EKRE eelnõu, millega antaks võimalus korraldada rahvahääletusi kohalikes omavalitsustes. Teie põhiseaduskomisjoni esimehena olete selle menetlemise alates oktoobrist külmutanud. See tähendab, et tegelikus elus te ei usalda Eesti kodanikuühiskonda. Mu küsimus ongi see: kuidas te põhjendate oma sõnade ja tegude lahknemist?

Aitäh! Teravmeelne küsimus, nagu alati, ja põnev. Esimene vastus sellele on tegelikult see: mina ei näidanud seda kuidagi negatiivselt, et see on suunatud heategevusele, vaid vastupidi, minu palve oli see kanaliseerida mingisse ühte konkreetsesse teemasse, et me saaksime minna rohkem süvitsi. Nii et selles mõttes see oli minu initsiatiiv, et võiks olla konkreetsem. Kui me võtame Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni lahti, siis seal on loetelu punktidest, mida see hõlmab, ja üks neist ongi seesama annetuste teema. Nii et selles mõttes on see igati kooskõlas ka formaalselt.

Mis puudutab rahva võimu, siis ma arvan, et me kõik oleme lugenud põhiseadust ja teame peast, et kõrgema võimu kandja on rahvas – Eestis kehtiva põhiseaduse järgi – ja me teame ka seda, kuidas rahvas võimu teostab, nimelt on meil Riigikogu valimised ja rahvahääletus, referendum. Tegelikult Eesti tasandil on need täiesti olemas. Seda, mis põhjusel neid nii vähe on toimunud, peaks analüüsima. Aga öelda, et rahval ei ole sellist võimalust, pole kindlasti pädev. Samas ma möönan ega väsi kordamast seda, et Eesti on siiski parlamentaarne vabariik. Me oleme sellise valiku teinud ja selles mõttes see, et parlamendil de facto on suurem võimutäius, kui lugeda seda konkreetset paragrahvi, on tegelikult fakt ja see tuleneb ka meie enda põhiseadusest. Teiseks, nagu ma päris alguses ütlesin, sedasama parlamenti siin ei vali mitte keegi teine kui seesama rahvas. Nii et selles mõttes me oleme selle mandaadi saanud.

Ma arvan, et meil on voli otsustada. Tihtipeale me tahame ennast kuidagi piirata ja leiame, et me nagu ei saa neid otsuseid teha. Aga tegelikkuses meil on voli rahva nimel neid otsuseid teha. Ütleme, ka kohalike omavalitsuste tasandil see võib viia mingisuguse tasakaalu paigast ära, kui me tekitame Šveitsi olukorra, mida ma tean, et sa kindlasti tahaksid näiteks tuua. Aga meil on täiesti erinevad riigid. Nii et alati on oht ka see, mis on tagajärg, ja sellele peab mõtlema. Võib-olla volikogu tähendus või tähtsus langeb, aga seda me ometi ei taha, eks ju. Ka volikogu liikmed on valinud otse rahvas. Nii et selles mõttes on see selline tasakaalu koht. Aga ei, lõplikku otsust ei ole veel keegi langetanud.

Indrek Saar, palun!

Tänan! Aitüma selle tänase arutelu eest! Ja suur tänu kõigile ettekandjatele nende mõtete eest, nende panuse eest! Aga ma tuleksin ühe väga spetsiifilise küsimuse juurde, Toomas. Meil on teadupärast olemas selline tore sihtasutus nagu kultuurkapital, avalik-õiguslik sihtasutus. Ja kultuurkapitaliga on juhtunud selline lugu, et läbi aastate ei ole õnnestunud Rahandusministeeriumi müürist läbi murda. Kultuurkapitali kõik annetused on tulumaksuga maksustatud. Kõik need tublid inimesed, kes on annetanud näiteks Avatud Eesti Raamatu sarja, ilma milleta oleks meie filosoofiliste ja teoreetiliste teoste raamaturiiul ikka väga õbluke, kui teda üldse oleks Eestis, või sellistesse tõlkeprogrammidesse nagu Norsk Pengepung või English Wallet, mis on aidanud tõlkida eesti autoreid (Juhataja helistab kella.) muule maailmale ja ka teistpidi tõlkeid teha teistest programmidest.

Aeg, Indrek!

Kas sulle tundub mõistlik see, et kultuurkapitalil ei ole maksuvabastust ja neid inimesi topeltmaksustatakse?

Aeg!

Või peaks sellega midagi tegema?

Aitäh, Indrek! Väga sisuline ja tõsine küsimus. Üks, mida ma enne jätsin ütlemata. Ma tulen kohe ka teise poole juurde tagasi. Omaette küsimus on nende maksusoodustuste näol, kas ma jätan selle annetuse tegemata, kui ma tean, et ma ei saa seda 20% tagasi. Maksimumsumma on ju tegelikult 240 eurot aastas, kui me räägime eraisikust. Tegelikkuses, ma arvan, kümnest inimesest üheksa ei jäta sellepärast annetust tegemata, isegi siis, kui ei oleks maksuvabastust ja ta ei saaks 20% sellest, mis ta annetab, tagasi. Samas, ma ei eita seda: kui ma täidan tuludeklaratsiooni ja näen, et mulle makstakse tagasi 240 eurot, siis on see väga suur summa. Seda märgates on mul loomulikult hea meel. Ütleme, et seda ma ei taha ka nagu üle müstifitseerida.

Aga Indreku toodud näide kultuurkapitali kohta. Kuigi Martinile eelnenud istungi juhataja Hanno ütles, et me mingit otsust siin täna vastu ei võta, olen ma täiesti päri ja nõus sellega – ma ei taha küll olla populistlik ega öelda, et jaa, me teeme seda, aga ma olen täiesti päri –, et me võiksime koos sellise ühise kirja Rahandusministeeriumile teha. Mina olen valmis selle kirjaga liituma selles mõttes, et teha ettepanek kaaluda seda. Sa küll vihjasid, et seda on ka varem tehtud, aga ikkagi, tahaks teada neid argumente.

Kultuurkapital on tegelikult jälle teistpidi panustanud meeletult meie kultuuri tagasi. Minu jaoks on see mõnevõrra üllatav, aga kuna ma ei ole seda analüüsinud, siis oleks minu jaoks kohatu võtta siin väga konkreetseid seisukohti. Aga just sedasama arutelu fooni hinnates, mis siin saalis on, ma arvan, et tegelikult meil on valmisolek selle kohta taas pärida ja küsida. Ma olen täiesti nõus seda tegema ja me võime seda koos teha, selles mõttes, et nii me näitame ka laiemat kandepinda. Võib‑olla igast fraktsioonist keegi leiab kellegi, kes on valmis selle kirjaga ühinema, siis ei ole jällegi Reformierakond või keegi teine, on ju. Olen nõus, et teeme mingi sellise kirja, pisikese analüüsi, ja uurime. Teeme mingi kohtumise.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja Toomas! Õige, annetajal on õigus oodata tänu ja maksumaksjal on õigus oodata avalikku hüve või teenust. (Toomas Kivimägi naerab.) Nendel müntidel on alati kaks poolt. Minu meelest see häda Eestis kipubki olema, kus me mingil hetkel hägustame need piirid. Me ütleme, et mingi asi ongi heategevus ja mingi asi maksuraha eest peab olema kellegi tehtav asi. Toome kas või needsamad näited. Sa tõid selle lumelükkamise teema, avalikus ruumis, mis on kõigile kasutatav ja peabki olema kasutatav. Või toome sellesama kiire internetiühenduse maapiirkonnas, mille kohta riik ühel hetkel ütleb, et tehke enda MTÜ ja tehke enda võrguettevõte ja tagage endale kiire internetiühendus. Ma tahangi öelda, et tegelikult selles diskussioonis ilmselt me peaks üha rohkem tähtsustama seda, mis on maksuraha eest pakutav ja mis on see täiendav. Ega kunagi ei ole seda keeldu, et võiks minna appi riigile. Aga sellele riik ei peaks tuginema. Kas sa jagad minuga seda positsiooni?

Aitäh, hea Andres! Meil on palju ühiseid seisukohti ja ka siin ma suuresti nõustun sellega. Kas või ühe sellise näitega. Ütleme, et praegu on vähe paremad ajad, aga kunagi, kui politseinike palgad olid suhteliselt tagasihoidlikud ja siis – tol ajal ma olin Pärnu linnapea – pöörduti [minu poole] umbes nii, et linn võiks natukene aidata. Ma ütlen ausalt, et ma ei pidanud seda õigeks. Ma ei pidanud seda õigeks põhjusel, et sellega, kui keegi kõrvalt maksab selle kinni, me tegelikult näitame, et probleemi justkui ei ole. Need summad ei olnud loomulikult suured, aga küsimus on põhimõttes. Ma olen nõus abipolitseinikele tegema mõne tähtpäeva puhul mingi vastuvõtu või mida iganes. Aga see, et me hakkame sellesama riigi eest kohaliku omavalitsusega seda teenust kinni maksma, justkui sogab vett. Ja riik ütleb, et probleemi pole. Nii et selles mõttes piirjoon, kes mida ja kuhumaale teeb, on väga oluline. See on tõepoolest väga oluline, sest riik peaks olema viimane, kes siis läheb oma ülesandeid kuidagi teiste arvel tegema. Ma seda kindlasti õigeks ei pea.

Aga veel kord: riik, see ei ole ainult riigieelarve. Teistpidi, needsamad kodanikuühendused, seesama näide Norrast – tegelikult nende roll on ka rikkamates riikides väga suur ja nad täidavad väga palju avalikke funktsioone. Seesama Heateo Sihtasutus või need koolid, mis on asutatud – no see on supertegevus. Kusjuures tihtipeale ollakse ka kriitilised selle kvaliteedi suhtes. Ja võib-olla see alati ei olegi päris sellel tasemel, mida riik suudaks pakkuda. Aga hariduse valdkonnast toodud näited – no need teevad isegi riigile silmad ette. Nii et selles mõttes ma ei taha luua ka illusioone, et me oleme nii rikkad, et kodanikuühiskond ei peaks nagu midagi vastu panustama.

Ma ütlen veel kord, Pärnu linna näitel, et see, kui kodanikud teevad midagi ära, tähendab, et nad panustavad sellega suurusjärgus miljon eurot igal aastal. See on väga arvestatav summa. Ja teine pool loomulikult on see, millest me oleme juba rääkinud, nimelt, linn peab minema appi neile, kes seda ise ei suuda. See on päevselge. Kui me teeme sellise vabatahtliku kohustuse, aga see kohustus on ikkagi kellelgi raske kanda, siis peab linn siin appi minema ja tegema selle ära.

Aga eks tasakaalukoha otsimine on alati keeruline küsimus. Ma püüan praegu peas konstrueerida, kas vabaühenduste osakaal kõikvõimalikes teenustes aja jooksul kasvab või väheneb. Ma isegi julgeksin arvata, et see kasvab, vaatamata sellele, et ma arvan ja usun, et Eesti riik saab ise rikkamaks. Siit võiks muidugi teha järelduse, et me saame ise rohkem hakkama, aga tegelikult soovid ja tahtmised kasvavad ka koos meie rikkuse kasvuga. Ma küll ei taha öelda seda, et riik hakkab vabaühendustelt midagi ära võtma, vaid pigem vastupidi. Üks pool on raha, aga teine on kaasamine ja osalus, mis on väga oluline. Olgu igasugused elamuühendused, mis siin Tallinnas on, või tekkinud asumiseltsid – need panustavad ju ka kogu selle piirkonna arengusse, kogu keskkonna loomisse. Nii et tegelikult nende kaasamine on kodanikuühenduse teine väga oluline märksõna. Ei ole ainult raha. Seetõttu jah, ma arvan, et see arutelu on igati õiges kanalis. Me peame ikkagi otsima võimalusi, et nende rolli kasvatada ajas. Mitte et riik nüüd ilmtingimata hakkab oma asju neile ära lükkama. Samas ei pea ka seda välistama. Kui riik annab selle raha kaasa ja mingi vabaühendus teeb selle asja ära paremini, siis miks mitte. Aga põhiprintsiip on see, et nende roll ajas kasvab. Me peaksime oma otsuseid langetades sellest lähtuma. 

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Meie hea kolleeg Riina siin oma küsimuses tõi esile ettevõtjate ja ettevõtete rolli ning rõhutas, et igal ettevõttel peaks olema sotsiaalne vastutus ja ka omaette roll ühiskonda tagasi anda. No minu meelest ettevõtte põhiroll on tegelikult see, et olla edukas, teenida kasumit, maksta väga head palka, investeerida innovatsiooni, teadus- ja arendustegevusse, läbi selle kasvada. Ja kui sealt tekib ka omanikele kasum, siis tõesti, lõpuks peaksid saama nii töötajad kui ka omanikud panustada annetuste või vabatahtliku tegevusega. Kuidas sa jagad ära füüsilise isiku ja ettevõtjate poole? Kuidas see sinu tunnetus on? Ja kas sa mu küsimuse esimest poolt ka kuidagi kommenteerid? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh, Heiki! Eks ka ettevõtete puhul on esimene asi see: me ei saa eeldada ja isegi moraalset kohustust ei saa olla ühelgi ettevõttel, et ta peaks seda tegema. Kuigi, ma tulen nüüd selle juurde tagasi, võimalus teisi aidata on privileeg. Selles mõttes, et mõned on edukamad, mõned on looduse poolt rohkem saanud, seda ma siiski rõhutaksin. Aga selle juures tõepoolest ei saa eeldada, et keegi teeks mingeid annetusi. Ettevõtte põhieesmärk on ikkagi kasumit teenida, ausalt maksud maksta ja kui see on tehtud, siis ta on 99% oma ülesandest riigi ees täitnud. See, kas ta sinna midagi lisab või mitte, on ikkagi igaühe vaba tahe. Siin on vabatahtlikkuse moment ka annetuse juures: kedagi ei saa sundida annetama, sest sellisel juhul ei oleks see ju enam vabatahtlik annetus. See on ikkagi põhiline, et ettevõtjad ise otsustavad, kuidas käituda.

Teiseks, ma arvan, et ajas see on üks osa ettevõtte, kuidas ma ütlen, äriplaanist. Võib-olla see "äriplaan" ei ole päris õige sõna, aga seesama, millele Martin Villig vihjas. Ma tahtsingi talt küsida, kas Founders Pledge'i Eesti ettevõtete loetelu on kuskil võimalik näha. Minu arvates seda võiks propageerida, kes sarnase asjaga on ühinenud. Ma ei tea, kas neil on ka mingisugune märk, justkui kvaliteedimärk, nii nagu on ISO, et ma panen sellesama Founders Pledge'i märgi ja inimesed saavad aru. Nii et see võib olla isegi osa äriplaanist – 1% paneb, aga võib-olla saab 2% pärast tagasi, kuna ta on sellise kõrge reitinguga, eks ju.

Selles mõttes ma arvan, et ka ühiskond hindab mitte ainult selle järgi, mida ta kitsalt teeb ja mis on tema põhikohus. Loomulikult ta annab tööd ja on sellega suure panuse teinud, ta on maksud maksnud ja on ka riigile suure panuse andnud. Aga ühiskonna ootus ajas ikkagi kasvab ja edukamate ettevõtete puhul on ootus, et ta jagab teistpidi tagasi seda, mida ta on ennekõike küll ise teinud, aga siiski on ka looduse poolt natukene kaasa saanud. Ma arvan, et see ootus ajas kasvab. Ütleme, et need, kes päris kõrval tahavad olla, ei ole selle kvaliteedimärgiga. Aga ei ole ka põhjust teha ühtegi märkust nendele ettevõtetele, kes seda ei tee. See ei saa olla kohustus, sest siis see ei ole õige asi.

Marko, Šorin, palun!

Aitäh istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuna meie tänane fookus on suuresti annetamise peal, siis paratamatult meenus see, kui vähemalt kaks aastat järjest ajakirjandus survestas Riigikogu liikmeid ääretult tugevalt, rünnates nii paremalt kui ka vasakult sellega, et Riigikogu liikmed avaldaksid, kellele nad on oma palgatõusu annetanud. Kõik 101 Riigikogu liiget olid selles listis, kelle käest üritati nii e-posti teel infot kätte saada kui ka helistati kõigile, ja siis [uuriti ka] nendelt MTÜ-delt, kellele teadupärast oli annetatud. Enamik siiski informatsiooni ei jaganud. Tean neid, kes on koridoris öelnud, et nad mõnele MTÜ-le ei anneta, sellepärast et teatud MTÜ avalikustas osa Riigikogu liikmeid, kes olid annetanud, aga millegipärast kõiki nimesid ei avalikustanud. Kuidas teie suhtute sellesse teemasse? (Juhataja helistab kella.) Kas Riigikogu liikmed on nii avaliku elu tegelased, et nad peavad oma elu kõiki nüansse meediaga jagama?

Aitäh, hea kolleeg Marko Šorin! Mäletan seda episoodi väga hästi. Mulle piisas ühest sõnast, liitsõnast – "kuvatõmmis". Kui te mäletate, siis ega nad ei leppinud sellega, et ma ütlen, mida ma olen teinud, vaid nad nõudsid kuvatõmmist. No kuulge, kuhu me oleme jõudnud? Mulle piisas sellest märkusest, et mitte sellele väljaandele [andmeid] esitada, kuigi samal ajal ma olin ise teatud annetusi teinud. Ma mingi osa tõesti lubasin teha ja kuskile mingi väikse osa ka tegin, kui see COVID‑i kriisi esimene faas oli, aga ma ei saatnud neid andmeid sinna. See, et mõne inimese andmed said avalikustatud, mõne omad mitte, on pigem nende organisatsioonide näpukas. Ma arvan, et neil puudus pahatahtlikkus mitte kõiki avalikustada, pigem oli see nagu näpukas. Kui nad just ei võtnud mingist piirist, et me avalikustame need, kes on annetanud, ma ei tea, üle 100 euro või mida iganes – siis oleks põhjendus olemas.

Nii et selles mõttes ma olen küll seda meelt, et ega Riigikogu liikmed ei ole kuidagi teistsugused. Loomulikult avalikkus ootab, et meie puhul peaks läbipaistvus olema suurem. Aga ütleme, nii nagu ei ole põhjust ega õigust eeldada ja nõuda ühegi ettevõtte käest, et ta peab annetusi tegema, ei ole kellelgi õigust nõuda ka ühegi Riigikogu liikme käest, et ta peab annetusi tegema. (Juhataja helistab kella.) Aga ma usun, et enamik meist teeb seda nagunii ja peale tänast arutelu veelgi rohkem.

Jah. Hea Henn, meil on küsimuste-vastuste aeg läbi ja ma ei saa seda küsimust enam võtta. Suur tänu, Toomas Kivimägi! Nüüd me saame minna läbirääkimiste juurde. Ja kõigepealt on ennast kirja pannud Peeter Ernits, aga Peetrit ma ei näe saalis, nii et järelikult tuleb Andres Metsoja. Palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Aitäh kõigile kõnelejatele ja küsijatele! Ma arvan ka, et sellistel debattidel on Eesti ühiskonnas koht olemas ja kindlasti siin Riigikogu saalis samuti.

Jah, Eesti elab ju tegelikult selle põhimõtte järgi, et kedagi ei jäeta maha. Kedagi ei jäeta maha. Ma arvan, et Eesti eelarvesüsteem, maksupoliitika ja regionaalpoliitika peavad esindama väga tugevalt sellist põhimõttelist lähenemisviisi, kuidas Eesti on tervik, kuidas igal kodanikul on võimalus saada hakkama ja kuidas igas Eesti nurgas on võimalik elada. See peab olema see baas, mille eest me iga päev siin parlamendisaalis seisame ühel või teisel moel.

See annetuste temaatika, millest me oleme täna väga palju rääkinud, esindab minu arvates just seda, kuidas me viime Eestit edasi. Kuhu Eesti kodanik tahab panna raha, kus ta näeb kitsaskohta? Sest tegelikult see annetus, olgu vähifondile või päästetud eludele, olgu need loomad või miski muu, on osundus ühiskonnale, mingile probleemkohale, meile kõigile siin saalis, et seal on probleem, vaadake. Ja ühiskond tegelikult teeb seda väga jõuliselt ise sekkudes. Ma arvan, et täiesti uus ja põhimõtteline lähenemine, mis tuli ka täna siin ettekannetest ühel või teisel moel välja, peabki seisnema selles, kuidas me Eesti tippe veame, kuidas meie edu tegelikult Eesti riigil aitab olla tugevam globaalses võitluses ja selles, et me jääksime ellu oma kultuuriruumis ja oma väikesel maalapil. Need kõik on väga olulistel kohtadel.

Aga kui nüüd tulla tagasi hüppega jällegi maksubaasi juurde, siis minu arvates meil on väga oluline mõttekoht selles, et eri projektidega me käivitame uusi algatusi, mis peaks olema innovaatorid teatud valdkonnas, on see siseturvalisus või on see teatud teenuse osutamine kohaliku omavalitsuse tasemel, mis on seadusesse kirjutatud. Ja siis selgubki, et meil ühiskonnas on olemas need särasilmsed inimesed, kes võtavad seda vankrit vedada, veavad eest naiste varjupaiku, loomade varjupaiku, muid olulisi sihtasutusi, organisatsioone ja MTÜ-sid. Kuni ühel hetkel riigile saab selgeks, et see ongi oluline asi. See ongi päriselt nii oluline asi, et tegelikult projektipõhiselt sellega edasi minna ei ole kuidagi enam võimalik. Siis me põrkume tegelikult olukorraga, kus inimesed on andnud oma eludest kümneid aastaid, panustanud aega-ressurssi oma pere kõrvalt, ning ühel hetkel nad avastavad enda ees riigihanke paberi, kus riik hakkab ostma teenust sellelesamale valdkonnale. Ja vot see on minu meelest see koht, mis Eesti ühiskonnas vajab diskussiooni ja debatti. Kuidas me ikkagi lahendame need tekkinud olukorrad? Või kuidas me vastame küsimustele?

Näiteks, Varjupaikade MTÜ ütleb, et kuulge, enam ei ole seda teenust võimalik lemmikloomade kontekstis osutada ega rohkem kui 14 päeva neid loomi pidada. Tingimused on täiesti lagunenud, me ei saa, meil ei ole neid olmetingimusi, kus seda teenust isegi osutada, ükskõik millisel organisatsioonil. Aga siis me jõuame uue probleemini, kus avalik sektor ütleb: aga see on ikkagi liiga kallis, et neid hooneid ehitada. Mis sest, et see on seadusest tulenev kohustus, aga see on liiga kallis. Me tahame küll hankida selle teenuse, aga isegi seda baasi, kust seda teenust pakkuda, ei ole. Ja vot siin on see järjekordne küsimus, et üks asi on riigihange, aga teine on see, et kui me võtame vastu ühiskonnas kohustuse, me võtame vastu annetajate raha ja ütleme, et see ongi õige suund, aga samal ajal me ei suuda luua keskkonda, siis miski selles lülis jääb nagu nii õhkõrnaks ja tegemata ning lõpuks kahjustab see kogu süsteemi.

Ma kutsun kõiki sellest aspektist mõtlema ja kõiksugu algatusi algatama. Ka Pärnumaal oli just hea näide ...

Ma võtaks lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Ka Pärnumaal sellesama naiste varjupaiga kontekstis alles eelmisel nädalal avati hange, kus öeldi, et jällegi ei ole võimalik seda teenust hankida, sellepärast et kohalik omavalitsus nägi selleks ette palju väiksema summa. Nüüd ongi see küsimus, et me tegelikult anname know-how ja probleemikäsitluse mittetulundussektori kätte, kes veab ja arendab. Aga ühel hetkel, kui seda teenust hangitakse, öeldakse, et tegelikult see ei ole neile jõukohane. See tasakaalu otsimine on ülitähtis.

Mulle muide meeldib väga Šveitsi mudel haridussektori kontekstis. Šveits on loonud enda haridusmudeli just sellisena, et kooli minnes on kõik lapsed võrdsed, alates spordivarustusest ja kõigest-kõigest, mis on haridustee alguses vajalik. Aga nad on ehitanud selle mudeli üles nii, et ühel hetkel hakkab toimuma selektsioon, kus tõepoolest tulevad appi annetajad, organisatsioonid, kes näevad talente, kes näevad suunda ja seda, kellesse on vaja rohkem panna raha. Ma arvan, et tegelikult see on ka tõsine mõttekoht ja algatus, just nimelt, kui me vaatame kogu hariduse, huvihariduse ja meie talentide maailma.

Alles mõned aastad tagasi oli meil siin saalis debatt selle üle, kas eraharidus peaks olema kuidagi privilegeeritum kui avaliku rahaga makstud koolivõrk. See oli päris huvitav debatt. Samal ajal me näeme, et just nimelt see eraharidusekeskne lähenemine pakub ühiskonnale väga palju. Ka täna ühiskonda tulevad appi annetajad, kes ütlevad, et seda suunda ongi vaja võimestada. Aga teisalt me istume siin saalis ja murrame koos rektoritega ja koos haridus- ja teadusministriga pead selle üle, kuidas me ikkagi saaksime teadus- ja arendustegevusse raha juurde. Minu meelest on nii, et kui me kutsume nüüd ellu muutusi – ka seda, et juriidilised isikud võiksid annetada ühel või teisel moel –, siis on väga oluline rõhutada, et annetusest ei peakski minema väga kitsas osa lahendamaks neid probleeme, mis riigil on käinud üle jõu, vaid see raha peaks suuresti minema ikkagi selleks, et kasvatada meie ühiskonda ning muuta Eesti riiki suuremaks teadus- ja arendustegevuse kaudu. Kui me seal oleme edukad, siis see mõttemaailm on tegelikult see, mis ehitab Eestit. See ei ole tingimata tänu, vaid just mõttelaad.

Ma arvan, et selles suunas me oleme ka siin saalis täna olulise sammu edasi astunud. Aitäh kõigile selle algatuse eest! Küllap kahe aasta pärast näeme sellel teemal siin saalis jälle osa inimestega. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! Ma ei ole põhiseaduskomisjoni liige. Ütleme niimoodi, et ma valmistusin rõõmuga sidusa Eesti arengukava ja kodanikuühiskonna teemadel rääkima. Nüüd ma kuulen siin, kuidas hea kolleeg ütleb, et tegelikult me tahtsime rääkida annetamisest. No okei, jah, tore on. Aga siia pandi kirja hoopis teine jutt. Nii et ma lähtun tänase päevakorra pealkirjast, mitte annetamisest.

Ma mõtlesin, et me räägime mõõdikutest. See on väga tõsine dokument, mis kirjeldab nii reaalset elu Eestis kui ka eestlasi, kes on väljaspool Eestit. See räägib nendest, kes tulevad siia, neid tuleb jõuliselt ja palju juurde, ning Eesti ühiskonna stabiilsuse säilitamisest. Ma räägingi sellest, ma ei räägi annetamisest. Loomulikult on kena annetada ja vanaema Maria või Marta, mis ta nimi oli, tunne on kõigil ülev, kui teha kas või väikesi annetusi.

Aga mis tegelikult on? Siinsamas sidusa Eesti arengukavas on öeldud, et Eestis elab palju erineva keele ja kultuuritaustaga inimesi ning tulevikutrende arvestades muutub Eesti üha mitmekesisemaks. Ei hakka pikemalt tsiteerima. Praegune olukord on tegelikult ju selline nagu siis, kui omal ajal, mäletate, kirjutati see laul "Peatage Lasnamäe!" Peatage Lasnamäe, jah. Ma ei tea, mida tuleb praegu peatada ja kes selle laulu kirjutab. Samasugune olukord on, aga sellest palju ei räägita. Aga kui uus niinimetatud Lasnamäe kusagile kerkib, kuidas siis selle uue Lasnamäega hakkama saada? Nad räägivad sootuks muud keelt või eri keeli, on erineva nahavärviga sellel uuel Lasnamäel, ja nii edasi, ja nii edasi. Selle üle peaks palju tõsisemalt rääkima ja seda arutama praegu.

Või teine asi: kuidas hakkama saada väljaspool Tallinna? Eile varahommikune riigieelarve kontrolli erikomisjoni kinnine istung oli minu jaoks šokeeriv, aga kuna ma olen sellega pikalt kokku puutunud, siis see mind üldse ei üllatanud. Internet, kiire internet igale poole, sinna, kus on nii‑öelda turutõrke piirkonnad. Ilus nimi: turutõrke piirkond. Enamik Eestist ongi turutõrke piirkond. Tuleb välja, et plaan oli selline, et 2020. aastaks oleks pidanud valmis olema. Ja nüüd varsti, kui see raport avalikuks tuleb, võib igaüks sealt lugeda, et kümme aastat läheb veel, aga ei ole kindel, et ka kümne aastaga tehtud saab. Ja see tähendab seda, et need vanaema Mariad või Martad või kõik teised, onu Jürid ja Jaanid, kes elavad siin‑ ja sealpool nii-öelda turutõrkega piirkonnas, neil on väga raske. No teed on kohati olemas, mitte kõige paremas seisus, aga need teed ei ole ikka jõudnud sinna, ei tea ka, millal jõuavad. E-riik, Taavi Kotka ja kõik see seltskond on ajanud täielikku jama. Pole korraldanud, on rääkinud ilusaid sõnu, ilma mõjuanalüüsideta. Tulemus on käes. Tegelikult meil ei ole ju sugugi suur riik. Võiks omavahel arutada, olla aus ja öelda, kuidas tegelikult on.

Aga tulen nüüd tagasi kodanikuühiskonna juurde. Ma vaatasin paari artiklit, mida on siin kirjutatud. Kari Käsper kirjutas ühe ilusa artikli, ehkki aastaid on natuke möödas, "Eesti mõttetu kodanikuühiskond". Ta kirjutab: "Paljud vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija." No paberil on kõik jälle ilus, nii nagu ka paljud muud asjad, seesama pabergi või dokument või arengukava nagu ka paljud teised, aga tegelikkus on hoopis teine. Sellega me valetame iseendale ja kujutame ette, et see nii on, aga tegelikult nad on riigi ülalpidamisel.

Peeter, kas on vaja lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Jah. Tegelikult on nad riigi ülalpidamisel. Õnneks mitte kõik. Aga kõige naljakam on see, et need nii-öelda vabaühendused, kes on riigi palga peal ja riigi käepikendused, tulevad ka riigi vastu võitlema ja õiendama. See on nagu selline libavabaühenduste kaskaad.

Tanel Paas on samuti kirjutanud väga hea artikli, "Sõnakamad vabaühendused on riigi ülalpidamisel". Siin pole ka midagi uut, eks ju. See tähendab seda, et riik on meil õhuke. Tubli, miks mitte. Õhuke. Teine asi on, kas ta peab nii õhuke olema. Aga siis on see nii-öelda riigi projektipõhiste ülesannete lahendamine. Poliitika kujundamine toimub nende libavabaühenduste kaudu, kes näiliselt on demokraatia alustala, aga tegelikult ... Kas see nii peaks olema, selle üle oleks ammu aeg arutada. Ja nii edasi.

Samas jälle, mind iga aasta lõpus üsna ärritab, kui tuleb jälle "Jõulutunnel". Teades Eesti riigi kulusid tervishoiule ja nii edasi, kui hakatakse pisarat välja meelitama "Jõulutunnelis": annetage, annetage! Meditsiinitehnika ja muu selline. See on tore. Tore on tõesti annetada, eks. Paljud inimesed teevad seda ja siiralt teevad seda. Aga see peaks olema suuresti riigi ülesanne. No doktor Everaus, kolleeg, rääkis siin õigesti, ütles, et Hille Tänavsuu vähiravifondi rahakogumine on suuresti sundseisus, sest nende uute elu pikendada võivata ravimite juurutamine Eestis võtab väga palju aega – rohkem, kui vaja oleks. Nii et jäägi muud üle. Aga see on jälle vähene paindlikkus, jäikus. Ja müts maha inimeste ees, kes on tõesti panustanud.

Aga õnneks ei ole kõik nii mustvalge. Martin Villigu esinemine siin näitas, et jah, on selliseid tublisid inimesi, kes teevad ja panustavad rohkem kui iga tavaline inimene. See, et meil võivad olla poliitilised erimeelsused – peabki olema niimoodi. Aga peaks olema võimalik ka rääkida ja mitte sildistada, kes on nats ja kes ei ole nats. Eesti on suht väike ja meid ei ole eriti palju. Nii et oleks oodanud laiemat diskussiooni. Või vähemalt edaspidi, Toomas ja kolleegid, (Juhataja helistab kella.) võiks sõnastada teema nii, nagu te isegi arutasite, ...

Aeg, Peeter!

... et ka meie ülejäänud teaksime, millest juttu tuleb. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Kodanikuühiskonnast räägitakse Eestis tihti väga palju, kui mõeldakse kolmanda sektori peale, aga üldiselt peaksime me proovima ikkagi sinnapoole liikuda, et meil olekski kodanike ühiskond ehk siis ühiskond, mis kodanike omaalgatusele ja oma panusele tugineks. Seda ta kindlasti on ka praegu, aga võiks alati olla rohkem.

Praegune kriis on selline inimlikkuse test ja tegelikult ka väljakutse koostööle ja  kogukondlikkusele. See näitab ka, et suuri probleeme saamegi lahendada üheskoos. Näiteid elust enesest leiab hästi palju. Eakate abistamine – on ju need inimesed, kes haigeks jäid koroona tõttu. Naaber tuli appi, seltsidaamid tegutsevad, nõustavad ja toetavad. Toidupangast on siin täna juba räägitud. Kodanikualgatus on mõnes mõttes ka liim, mis seob inimesi, annab usku tulevikuks ja suurendab usaldust. Siin on need näited seltsitegevus, külaliikumine, vabatahtlikud päästjad, abipolitseinikud, naabrivalve, Kaitseliit. Kõik see, kus inimesed kohapeal meie kogukonnas osalevad, ja kõik need tegevused, kuhu nad panustavad vabatahtlikult, tegelikult seob kogukonda. Ükspuha kui suur see kogukond on, aga see seob. Seal tekivad sotsiaalsed suhted, seal tekib tunne ja teadmine, et me saame teineteisele loota. Tekib teadmine: mul on ka võimalus panustada. Kodanikuühiskonnas on hästi olulised ka noored, sest heaks kodanikuks tuleb kasvada. See võimalus peab olema, heaks kodanikuks kasvada.

Noortevolikogud, õpilas- ja üliõpilasesindused, skaudid, gaidid, Noored Kotkad, Kodutütred, 4H – kõiksugu sellised organisatsioonid. Võib-olla mõnikord tundub kõrvalt vaadates, et see on noorte omavaheline tegevus. Mõne jaoks isegi tundub, ma olen kuulnud, et see on mäng. Aga tegelikult nendes organisatsioonides isegi mitte ei mängita, vaid elatakse läbi kõike seda, mida hiljem on ühiskonnas vaja. Väga paljudes sellistes esindusorganisatsioonides nagu needsamad üliõpilas- ja õpilasesindused või noortevolikogud, mängitakse läbi kõiki neid demokraatia protsesse, mis meil ühiskonnas on. Selles mõttes, mida rohkem neid on, mida paremini nad toetavad, mida rohkem ka meie siit saalist saame aidata, mida rohkem käiakse nendega rääkimas ja antakse neile nõu, seda paremad kodanikud tulevikus tulevad. Ehk ei ole demokraatlikku riiki, kui vabaühendused, vabatahtlik tegevus ja huvikaitse pole ulatuslik ja arenev.

Palun mulle kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega. Palun! 

Aitäh! Siin on täna päris palju räägitud ettevõtjate ja ka inimeste enda panusest. Ma tahaks lihtsalt ära öelda selle. Siin toodi hiljuti üks hariduse näide, kus saab haridusse panna eraraha. Vaadake, selle annetamisega, ükstapuha kui hea see ei ole, on üks probleem: ta ei jaotu ühiskonnas ühtlaselt, ta ei jõua igale poole ja ta ei jõua kõigini. See on see kõige suurem mure. Selleks ongi olemas riik. Teatud funktsioonid, teatud asjad, mis meil ühiskonnana koos arenemiseks on olulised, olgu see haridus, olgu see turvalisus – need peab kandma riik, eelkõige riik. Selle jaoks ongi riik loodud. Riik on ka ju siin elavate inimeste, siin olevate kodanikuühenduste ja siin tegutsevate ettevõtete ühine koostööprojekt. Ma nimetaksin seda isegi koostööplatvormiks. Me peaksime riiki sellisena nägema. Ja need [eelloetletud] funktsioonid peab täitma riik.

Selles mõttes on väga hea muidugi näha seda, kuidas üks tänane esineja on hästi palju panustanud, kas või seesama Jõhvi koodikool või üleskutse, et kuidas IT-inimesed saaksid maapiirkondadesse elama minna. See on regionaalses mõttes väga oluline samm, sest me ei peaks vaatama mitte ainult seda, et raha sinna piirkondadesse jõuaks, vaid ka seda, et teadmised jõuaks sinna. Lõppkokkuvõttes on teadmised ja inimesed need, kes loovad ühiskondlikku jõukust, ja seda vähem on vaja ümberjagamist teha riigisiseselt.

Need kõik on väga head näited, aga minu arvates need kõik annavad ka sõnumi, et seal riik ei toimi. Nendes kohtades ja nendes valdkondades riik ei toimi. Koodikooli loomine on ideaalne, väga vajalik asi. Aga miks ei tee seda riik? Tegelikult on seda ühiskonnal vaja. Meil ei ole vaja seda mitte ainult Ida-Virumaa piirkonnas, vaid meil on vaja seda ka Lõuna-Eestis. Meil on seda vaja ka Kesk‑Eestis ja Lääne‑Eestis. Sellised asjad on riigi funktsioonid. Me saame olla väga tänulikud lugupeetud ettevõtjatele, aga siin peaks olema riigi roll. Või siis peaks riik tegema neid asju koos ettevõtjatega, aga selliselt, et lõppkokkuvõttes kõik jaotuks ühtlaselt.

Nüüd, millest me veel rääkisime? Annetused. Ma ei saanud, Toomas, sinu üleskutsest väga hästi aru. On aeg – ma olen seda valimisprogrammides kuulnud sotsidel Tallinnas. Ma ei tea, kas sa mõtlesid seda, võib-olla mitte. Ma oletan, et sa mõtlesid seda: on aeg midagi ära teha. Mulle vähemalt tundub nii. Aga kui sina ütlesid, et on aeg midagi ära teha, annetuste kohapealt, siis ma ütlen, et sotsiaaldemokraadid on ka valmis. Me oleme tegelikult omavahel sellest rääkinud. Ja ma usun ka, et teistes erakondades leidub seda tahet, et me selle annetamise probleemi [lahendame]. Ükstapuha, mismoodi ta siis laheneb. Toomas siin väga hästi komisjoni ettekandes kirjeldas üht, teist või kolmandat võimalust, kuidas sellele läheneda. Selle me saame kokku leppida. Tähtis ongi tahe. Ma olen nõus, et kui on aeg, siis on aeg, teeme ära. Me ei pea lootma sellele, et ta kuskil koalitsioonileppes on.

Minu arvates põhiseaduskomisjonis on väga hea ja asjalik koosseis, samuti väga tublid nõunikud, ning meil on partneriks väga head ametnikud ministeeriumidest. Teeme siis selle teoks, et inimestel oleks võimalik ka rohkem maksustamata annetusi teha. Lõppkokkuvõttes see pisku, mis läheb sealt riigieelarvest vähemaks, see ei ole midagi selle kõrval, kui suure efekti toob kaasa see, kui sinna pannakse juurde veel vabatahtlik töö. See on kordades oluliselt suurem. Aitäh!

Aitäh! Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head ettekandjad! Aitäh teile selle tänase arutelu eest! Minule tegelikult see formaat selles mõttes meeldis, et me ei võtnud kogu kodanikuühiskonna laia ampluaad. No see on nii suur, et siis me oleksime pidanud olema siin vähemalt nädal aega jutti. Me võtsime ühe valdkonna ja selle eest kindlasti minu tänu ja tunnustus. See andis võimaluse natukene sügavamalt ka sellesse teemasse sisse vaadata. Oma sõnavõtus ma keskendungi sellelesamale, mu fookus on tegelikult annetustel.

Kodanikuühiskond tugineb vabatahtlikkusele, selles on tema tugevus ja selles pole mingit kahtlust. Üks osa sellest on annetused, kui me mõtleme materiaalses mõttes, ja seda on tõesti võimalik ka laiemalt vaadata, näiteks oma aja annetamist või mingit immateriaalsete tegude tegemist. Aga võib‑olla tasuks ka siin hoida kitsamat fookust, mina praegu hoian ja vaatame koos materiaalset ehk rahalist annetamist. Seda vaatamata sellele, et meie riik on väike. Igaüks, kes saab, võiks mõelda ja peaks mõtlema sellele, kuidas tema ise meie riiki suuremaks ja tugevamaks teeb, ilma et ta kohe teatud rahanumbreid silme eest läbi laseks.

Valdkonnad, kus annetused mängivad olulist rolli. No see on jälle selline kahetine asi. Ühelt poolt võiks ütelda, et neid on õnneks palju, teiselt poolt võiks ütelda, et neid on kahetsusväärselt palju. Õnneks palju – see näitab seda, et potentsiaalne baas, kuhu meie inimesed on vabatahtlikuks läinud, on hästi suur. Täna me kuulsime, et see baas on oluliselt kasvanud, ja see on kindlasti positiivne. Kuulsime ka seda, et potentsiaal on veel suurem ja nüüd on tark leida tee, kuidas seda potentsiaali ära kasutada. Teiselt poolt, see kahetsusväärselt palju – no selle kohta ütles mu hea fraktsioonikaaslane Andres Metsoja nii oma küsimustes kui ka sõnavõtus, et tasakaalupunkti otsimine tihti kipub olema niimoodi: kus riik appi tulla ei saa, seal vabatahtlik tegevus üle võtab. See on küll ajalooliselt nii olnud, aga see on ka natukene libe tee. Teinekord võib tekkida ka riigil ahvatlus jättagi see valdkond maha ja ütelda, et lahendage see ära vabatahtlikult, ja kui ei lahenda, siis oma viga. Siin me peaksime ikkagi teatud kvaliteeditaset hoidma. 

Mina vaatan kõikidele annetustele väga positiivselt. Ma usun, et kui jõuluõhtul või aastavahetuse paiku annetusi korjatakse, siis kõik need inimesed, kes annetavad, on suure südamega. Aga kindlasti on veel suurema südamega need inimesed, kes seda kõike organiseerivad vabatahtlikult. Seda panust ei tohi alahinnata ja seda on pea võimatu ülehinnata. See on hästi oluline. Need valdkonnad, tõesti, räägime näiteks tervisest, mis on meile ka endale hästi lähedane teema, aga ka sotsiaalvaldkond, haridus, kultuur, sport, keskkond – see kõik on niivõrd loomulik osa, kuhu me ka vabatahtlikult panustame.

Võib-olla natuke konkreetsemaks minnes ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Me peaksime tegema ja me võiksime tegelikult selle koosseisu jooksul ikkagi selle ära teha: viime selle annetuste [maksuvaba] summa 1800 eurole aastas. See ei ole suur summa, see on ümmarguselt 10% keskmisest palgast. Tõesti, tõsi on see, et mõne inimese, näiteks meie võimalus panustada on suurem, aga sellega ei pea kaasnema tulumaksuvabastus. Selle keskmise [palga] baasile me võiksime selle summa tuua. Minu meelest näitab see ka seda, et riik märkab inimest. Võib-olla inimene annetab ka selle tagasi tulnud raha uuesti ära, ka see võimalus on olemas. Aga kui riik märkab seda heategu, mida annetaja on teinud, siis seda ei maksa tegelikult alahinnata.

Mulle meeldis Martin Villigi ettekanne, see ettevõtja pool, ja tõesti mulle meeldis selle sõnum, see efektiivsuse pool. Kui me annetust teeme, siis tegelikult mitte ainult ettevõtluses, vaid ka elus laiemalt tuleb mõtelda selle peale, kuidas me efektiivsemalt toimetame, nii keskkonda säästes kui ka oma igapäevaseid tegusid tehes. Ja selle annetuse me fookustame nii, et see tooks kõige rohkem kasu. See mõte, et meil tekiksid need raportid, vääriks tugevamalt edasiviimist. Me ise võiksime siin olla eestvedajad. See on jälle rohkem vabatahtlik tegevus, aga me võiksime olla siin eestvedajad oma mitmete ettevõtete või alaliitude juures, kellega me suhtleme niikuinii, ja viia selle sõnumi sinna. Tuleb piloteerida ja luua see baas, et tõesti me saaksime ka oma annetused panna maksimaalselt kodanikuühiskonda ja meie riiki teenima.

Loomulikult võiks mõtelda selle peale, et ehk õnnestuks kasumi poolt, mida ettevõtete puhul ei maksustata, ka tõsta, nii et see summa, mis annetuste kaudu heategevuseks läheb, oleks ka tulumaksuvaba. Kui me vaatame riiklikku bürokraatiat, siis näeme, et sellega tuleks tegeleda. On ikkagi üsna piinlik, kui Kultuurkapital ei kuulu sellesse nimekirja, mis tagaks tulumaksuvabastuse.

Niisiis, riigi panus on samuti oluline, selleks et annetusi rohkem tuleks, ja me peaksime vaatama, et meie ettevõtjad oleksid tugevad. Rõhutan siin veel korra: ettevõtjate suurim sotsiaalne roll on olla hästi toimiv, olla efektiivne, maksta oma töötajatele väga head palka, teenida oma omanikele kasumit ja seeläbi tagada suurem annetamise potentsiaal. Aitäh!

Aitäh! Ma vaatan meie läbirääkimiste kõnede hulka ja saan aru, et me ei mahu ära kella ühesesse aega. Arutelu algataja on palunud, et istungit pikendataks päevakorrapunkti ammendumiseni, ja selle me peame läbi hääletama.

Head kolleegid, põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku, et juhul kui arutelu ei lõpe kella 13-ks, pikendataks istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht, kas pikendada istungit, ja hääletada!

Istungi pikendamist pooldab 14 saadikut, vastu on 1, me töötame kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Nüüd ... Riina Sikkutil on protseduuriline, jah?

Jaa, aitäh! Lihtsalt nii sõnumina juhatusele kui ka stenogrammi huvides tahtsin öelda, et eile arutasime haridus- ja teadusministri ülevaadet valdkonna strateegilistest arengusuundadest. Oli pikalt diskussioon, kas lubada kaks küsimust või kas lubada kõigil sõna võtta. Vaatasin selle arutelu ära, osalesin. Mulle jäi küll tunne, et kuna kõik need valdkonnad on tegelikult nii laiad – õpetajate järelkasvust kuni koolivõrgu ja koroona mõjudeni –, siis me ei jõua [neid arutada] ühe küsimuse ja fraktsiooni esindaja sõnavõtuga. Lihtsalt järgmiseks korraks: kui me võtame ette mõne järgmise valdkonna, siis võiks kaaluda kas kahte küsimust või kõigil kõnelemise lubamist pärast ministri vastuseid.

Kindlasti juhatus arutab seda. Mulle tundub, et ma ei kuulutanud tulemust välja. Istung on pikendatud. Palun, Marko, Šorin!

Hea juhataja! Head saalis olevad saadikud ja kõik ettekandjad, kes täna on sõna võtnud! Ma esinen siin praegu Keskerakonna fraktsiooni nimel, mitte saadikuna. Siin läks juhatajal kõnepidamise järjekord natuke sassi. Aga see selleks.

Ääretult tore on, et kodanikuühiskonna kitsaskohad mainis minister oma sõnavõtus kohe alguses ära ning andis ka lubaduse, et ta tegeleb nendega edasi ja läheb selle teemaga ka valitsusse. Loodame, et sealt tulevad positiivsed tulemused.

Teen väikese tagasivaate meie minevikku, nagu ma ka ühes küsimuses välja tõin. Vaatamata sellele, et viimastel aastatel on nende inimeste arv, kes vabaühendustes kaasa löövad, pidevalt kasvanud ja ka eraisikute annetused on suurenenud kiiremas tempos kui ettevõtete omad, oli 1940. aastal majandusliku ühistegevusega haaratud siiski ligi kolm neljandikku Eesti elanikest ja see tegi omal ajal Eesti Vabariigist tõelise kodanike riigi. Alguse sai selline ühistuline tegevus lausa kahes Eesti paigas korraga, kuid siiamaani jätkub vaidlus, kumb tarvitajate ühisus asutati enne, kas Sindi või Antsla oma. Mul on loomulikult huvi, et esimeseks tunnistataks Sindi oma, mis ka paberite järgi asutati kuu varem.

Selle kohta, kuidas ühiskonnas suuremat sidusust saavutada, on vastakaid arusaamu ning selles mõttes seisamegi praegu teelahkmel. Seetõttu on oluline paika saada ühised arusaamad ja ühine kodanikuühiskonna arengukontseptsioon, mida me täna arutasime küll ühes kitsas annetamise fookuses, kuid komisjoni esimees selgitas, et see oligi komisjoni taotlus, et räägiksime ühest konkreetsest teemast. Selle eest tunnustus komisjonile.

Aga mis on need ohud ja takistused, mis pärsivad kodanikuühiskonna senisest veelgi elavamat arengut Eestis? Tegin tagasipõike minevikku ja nagu näha, oleme olnud minevikus veel aktiivsemad. Kodanikuühiskonna aktiivseks liikmeks olemist niisama loosungite või lööklausete korras peale suruda ei ole mõtet. Sidusa ja kaasava ühiskonna alustala on kodanikuühiskond. Hea meel on tõdeda, et Eestis on kokku 23 390 mittetulundusühendust ja vabatahtlikus tegevuses osaleb 49% inimestest. Seda kinnitab 2019. aastal tehtud uuring.

Ka meil siin Riigikogus on mitmeid vabaühendustes kaasalööjaid, olgu need tuletõrjeseltsi liikmed, merepäästes või muudes tegevustes haaratud. Paljud löövad kaasa mitmes tegevuses korraga. Ja paraku on selle arvu juures teine, varjupool: osa inimesi ei löö üldse vabaühendustes kaasa. Nagu Kristian Jaani tõstaksin minagi esile vabatahtlike päästjate ja abipolitseinike rolli kodanikuühiskonna tugevdamisel. Müts maha nende vahvate inimeste ees, kes meie väikese riigi turvatunde suurendamisse niivõrd olulise panuse annavad. Tsiteerides klassikuid: iga inimene võib endalt küsida, mida mina saan teha riigi jaoks, mitte kogu aeg küsida, mida riik saaks teha minu jaoks.

Kuidas siiski kaasata enam inimesi? Kodanikuühiskonna suurem roll riigis kasvab läbi oma rahva suurema usaldamise ja eeskujude. Järjest rohkem võiks rahvast kaasata otsustusprotsessidesse valdkondades, kus on väga suur avalik huvi. Näiteks presidendi otsevalimine, mille arutelu Riigikogus on paraku järjekordselt sumbunud. Mitmetes omavalitsustes on samal ajal aga kasutusel juba kaasav eelarve. Selliste omavalitsuste ring võiks veelgi laieneda, nii tunneksid inimesed, et nende tegevusest sõltub nende enda elu üha enam ja enam.

Üks tõhusamaid viise Eesti elu mõjutada on kahtlemata osalemine poliitikas. Ka erakonnad on ju MTÜ-d. Erakonnad esindavad kodanikuühiskonna ühte olulisemat vormi, juhtides Eesti riigi poliitilist elu. Seetõttu on erakondade kohustuseks pakkuda avalikkuses konstruktiivseid arutelusid, mis kõnetaks inimesi ja tooks erakondade tegevusse kaasa lööma uusi tegijaid.

Palun lisaaega, igaks juhuks.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Lõpetuseks, meie elus püsimine sõltub paljuski enda jagamisest kaaskodanike ja ühiskonnaga. Meie kõigi elu on igapäevaselt omavahel seotud ja me sõltume üksteisest rohkemgi, kui arvata oskame. Turvalise, aktiivse, üksteist toetava ja usaldava ühiskonna loomine on pikk protsess, millesse kõik peaksid panustama. Seetõttu ongi ühise kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni edasiarendamine meie jaoks väga oluline.

Keskerakond toetab minister Kristian Jaani algatust, et ta läheb tulumaksu teemaga valitsusse. Soovin kõigile jõudu kodanikuühiskonna ülesehitamisel ja tänan saalisolijaid tähelepanu eest.

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud saalis ja kindlasti ka ekraanide taga! Ja kõik head kodanikuühiskonna toetajad! Tahaksin tänada kõigepealt tänase arutelu korraldajaid. See on hästi oluline teema, kuigi siin saalis olijate arv seda otseselt ei peegelda, aga ma arvan, et mõtteid võetakse siit kaasa palju. Meenutuseks võiks öelda seda, et Eesti on jäänud igasugu indeksite järgi maha just kaasava demokraatia ja osalusdemokraatia numbrite poolest. On tõesti hea meel, et nagu me täna teada saime, kodanikuaktiivsus tõuseb ja ka rohkem annetavate inimeste arv kasvab.

Kindlasti on teine tähtis aspekt ettevõtlus ja ettevõtete tegevus. Siin on hästi oluline ka selline valdkond nagu sotsiaalne ettevõtlus, üldse ettevõtete sotsiaalse vastutuse kasvatamine. Ma ise õpetan ülikoolis ärieetika ainet, mille raames me strateegiliste juhtidega näiteks arutame just nimelt seda, kuidas Eesti ettevõtted võiksid rohkem tunda ühiskondlikku vastutust. Kõige esimestes Avatud Eesti Fondi korraldatud küsitlustes uuriti, kuidas ettevõtjad sotsiaalse ettevõtlusega silma paistavad ja mida nad teha tahavad. Tookord, aastaid tagasi pidasid paljud ettevõtted oluliseks seda, et nad maksavad makse. Sellisest olukorrast oleme me tänaseks ikka päris palju kaugemale jõudnud. Lihtsalt seaduskuulekus või maksude maksmine ei ole enam see, millega ettevõtted uhkustavad, vaid tõepoolest, nagu me täna ka Martin Villigu käest kuulsime, pigem mõeldakse ette, millist ühiskondlikku mõju soovitakse saavutada. See ei ole ainult oma ettevõtte töötajate eest hoolitsemine või sobiva töökeskkonna loomine, mis on tegelikult elementaarne selleks, et üleüldse ettevõte õitseks ja hakkaks ka kasumit teenima, see ei ole isegi mitte ainult heategevus ja kellegi aitamine, vaid see on just nimelt laiema ühiskondliku mõju saavutamine.

Siin tahaksin anda ka ühe lootuskiire. Olen ise kõrghariduse toetusrühma esimees ja mind teeb väga lootusrikkaks mõtlemine selle peale, et koalitsioonileppes on kirjas eraraha kaasamise võimaluste suurendamine. See puudutab üksikisikute panust – seda, kuidas õppija ise maksab. See puudutab eraannetusi, mida päris suurel määral kogub kokku näiteks Tartu Ülikooli Sihtasutus, andes välja nimelisi stipendiume. Väga paljud teadlased annetavad teaduspreemiad või annavad oma elutöö või pärandi selleks, et üliõpilaste tegevust toetada. Aga me peaksime jõudma ka selleni, et ettevõtted seda rohkem kasutaksid, sest kõrghariduse kaudu saab ühiskondlikku mõju kõige suuremal määral tagada.

Selles mõttes debatt selle üle, missugune peaks olema maksukeskkond – siin tõenäoliselt ainult altruismist ei piisa. Võib-olla ei piisa alati ainult sellisest mõtlemisest, et ettevõtjate panus võib kasvatada neile tööjõudu. Ma usun, et ka sellesama Jõhvi kooli toetamine kasvatab IT‑valdkonnale tulevast tööjõudu. Aga ma arvan, et diskussioon selle üle, mis siin täna üles tuli, näiteks millist ühiskondlikku mõju me tahame, millist Eestit me tahame, millist maailma me tahame, rääkides rohepöördest või digipöördest, aga ka üldse vastutustundlikkuse tõstmisest, võiks olla arutelukoht, kuhu me järgmise sammuna liiguksime. Ja ettevõtted saaksid sinna ka oma panuse anda. Ameerika Ühendriikides on väga palju nii teadusharusid kui ka nimelisi õppetoole, need ei ole ainult eraannetajad, need on tõepoolest ka ettevõtted, kes annavad oma panuse kõrghariduse edendamisse, ja selle kaudu võidab terve ühiskond.

Ma räägin ka ühe lõbusama loo. Kui ma käisin Ameerika Ühendriikides ühel konverentsivisiidil ja tutvusin sealsete eetikakeskustega, siis viis minu tee ka ... 

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaaega. Palun! 

... John Hopkinsi ülikooli, kus oli parasjagu meditsiinieetikakeskuse avamine. See keskus avati vanas politseimajas, mis oli restaureeritud. Hiigelsuurte kõrghoonete ja haiglate vahel avati pisikene eetikakeskus – väga edukas ja eraannetuste toel loodud. Kui ma sinna sisse läksin, siis oli üks koht veel täitmata. Seal ukse kõrval oli suur teadete tahvel. Mina küsisin neilt, kas sinna tulevad teated ja info selle kohta, kus midagi toimub. Mulle öeldi: "Ei, siia me paneme eraannetajate nimed, kuldsete tähtedega." Selge, et ka neidsamu annetajaid tuleb silmas pidada. Neid tuleb tänada. Seda ma proovisin ka täna oma küsimust esitades Vabaühenduste Liidu esimehele öelda. 

Ma arvan, et seesama tänulikkus ja see, kuidas me näitame välja, et iga annetatud sent või kopikas või euro on jõudnud õigesse kohta, ei ole mitte ainult annetuskultuur, vaid on ka tänulikkuse kultuur. Me peaksime igal sammul sellele mõtlema. Me saame panna kõikidele asjadele, millega meid on aidatud, kaasa ka teavituse, et see on tehtud annetajate toel – isegi kui nad ise seda ei taha. Sest tänulikkus ise tegelikult kasvatab. Filosoofiliselt võiks öelda nii, et tänulikkus on üks raskemaid tundeid. Öeldakse, et õigluse puhul saab matemaatiliselt välja arvestada, mis on õiglane, aga tänulikkuse puhul on see pigem sisetunde küsimus.

Ma soovin kõigile Eesti inimestele sisetunde arendamist ja seda, et me võiksime ise ära tunda, kuidas me saame olla tänulikud nendele, kes aitavad meie elu paremaks muuta. Mina tänan siit Riigikogu toolist kõiki meie Eesti annetajaid, olgu eraisikud või ettevõtjad, ja ma arvan, et terve Reformierakond ühineb minuga. Suur aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Saame sulgeda läbirääkimised. Päevakorrapunkt on seega ammendunud ja tänane istung on lõppenud.