Austatud Riigikogu! Head vaatajad! Alustame Riigikogu infotundi 9. veebruaril. Täna on meil infotunnis valitsuse liikmetest peaminister Kaja Kallas, maaeluminister Urmas Kruuse ja siseminister Kristian Jaani. Nagu ikka, on küsimuse esitamiseks Riigikogu liikmetel kaks minutit, vastamiseks aega kolm minutit ja kohapealt lubame esitada ühe täiendava registreeritud küsimuse, kuna küsimusi on meil 13. Ja aega kokku hoides läheme esimese küsimuse juurde, mille esitab ... Siiski, teeme kohaloleku kontrolli ka, muidugi teeme. Kohaloleku kontroll, palun!

Infotunnis registreeris end kohalolijaks hetkel 23 Riigikogu liiget ja tuleb juurde.

Nii, aga nüüd esimene küsimus, mille esitab Riina Sikkut, vastajaks on peaminister Kaja Kallas ja teemaks hinnatõus ja toimetulek. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kui me detsembris nägime inflatsiooninumbrit, et aastane inflatsioon on 12,2%, siis hakkasime juba tagasi mõtlema, et oot, mitukümmend aastat me sellist numbrit näinud ei ole? Jaanuar ei olnud kuidagi meeldivam – inflatsioon 11,3%. Sealjuures toidu hinnad tõusid 11%, transpordi hinnad 17% ja eluasemekulud lausa 31,5%. Kõik need kaubagrupid ja teenusegrupid on väga keeruliselt asendatavad. Ja paljud neist kuludest on sellised, mille tegemist ei ole võimalik vältida. Kulud, mille tegemist on võimalik vältida, näiteks meelelahutus, kultuuriga seotud kulud, on aga sektorites, mis kriisis on niikuinii väga kõvasti pihta saanud. Ja me minevikust teame, et inimesed hakkavad kokku hoidma ka hambaravilt. See on kallis teenus, aga tegelikult väga vajalik, pikaajalise tervisemõjuga, ent midagi sellist, millest saab loobuda, kui toidu hinnad teevad selliseid tõuse nagu praegu.

Meil räägitakse keskmise palga kasvust. Ja tõesti, viimastel aastatel on keskmise palga kasv ületanud hinnatõusu. Samas me peame väga selgelt [nägema] piirkondlikku ebavõrdsust. Võrumaal, Valgamaal, Ida-Virumaal, Jõgevamaal, saartel pooled inimesed teenivad alla 1000 euro ja sääste on neil vähe. Nii et olukord on selline, et poes me maksame kõik toidu eest kõrgemat hinda ning maksame oma arvetega ka kütte ja elektri eest rohkem. Eluasemekulud on ka nendel, kes kodu üürivad, kasvanud. Palgatõusu kättesaajaid on oluliselt vähem kui neid, kes praegust kulusurvet juba tunnevad. Kas valitsus näeb probleemi ja mida tehakse, et sellises inflatsioonilises keskkonnas inimeste toimetulek tagada?

Aitäh! Tõepoolest, viimastel kuudel on hinnakasv olnud ootamatult kiire ja see inflatsioon on inimesi otseselt mõjutanud. Üks pool on energiakandjate kallinemine, millega me oleme maadelnud, et inimesi aidata. Positiivne on see, et Eesti Panga hinnangul on need energia[kuludega seotud] toetusmeetmed aidanud inflatsiooni ohjeldada, aga paraku muidugi mitte piisavalt palju. Positiivne on ka see, et palgad on kasvanud kiiremini kui inflatsioon, aga see ka ilmselt praegu inimesi otseselt ei aita.

Kui vaadata ekspertide hinnanguid, siis arvatakse, et see [tendents] ei ole pikaajaline. Mingil hetkel see pöördub ja energia hinnad, mis mõjutavad kõiki teisi sisendeid, peaks ikkagi minema kas just langustrendi, aga vähemalt jääma pidama. See võiks pidurdada üldist hinnakasvu. Positiivne on ka see, et kui me võtame majanduse taastumise, siis kui majandusel läheb hästi, läheb ka inimestel hästi. Ja majandus on meil kenasti taastunud. Eesti Pank on öelnud, et see hinnalagi kodumajapidamiste jaoks, kui me räägime energiast, on aidanud hinnatõusu pidurdada. Eesti majanduse olukord on küllaltki hea, majanduse taastumine on olnud kiirem kui paljudes teistes riikides, aga seetõttu on ka inflatsioon olnud kiirem.

Kui vaadata pikka perspektiivi, siis pikas perspektiivis on positiivne ka see, et kui viimase kümne aastaga on Eesti hinnad kallinenud keskmiselt 28%, siis palk on samas tõusnud 92% ja miinimumpalk on tõusnud isegi 125%. See on tagasivaates, aga konkreetselt inflatsiooni [kulgu] me jälgime väga tähelepanelikult. Ja loomulikult me püüame aidata just neid inimesi, keda see kõige rohkem puudutab, kellel, nagu te ütlete, ei ole võimalik jätta ära kulutusi toiduainetele ja kulutusi kodumajapidamisele.

Nii et tööriistad, mis meil on: üks võimalus on toimetulekutoetuse tõus, et aidata just neid inimesi, kellel on kõige raskem, kelle puhul hinnatõus puudutab [hakkamasaamist] väga olulisel määral. Teine võimalus on vaadata, mida me siin veel üldse saame teha, arvestades seda, et hinnatõus ei sõltu tegelikult ainult Eestist, vaid paraku ka paljudest faktoritest, mis on meie kontrolli alt väljas.

Riina Sikkut, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh! Tõesti, hinnatõus ei ole ainult Eestist sõltuv ja kõik tegurid ei ole meie kontrolli all. Seega tuleks väga selgelt leevendada hinnatõusu mõju neile, kelle jaoks see väga valus on. Keskmised numbrid tõesti on Eesti jaoks ilusad, on ka viimase kümne aasta keskmised ilusad, aga selle keskmise varju jäävad väga paljud inimesed ja pered, kelle olukord on keskmisest väga erinev. Kui vaadata suhtelise vaesuse andmeid, siis me tegelikult teame, et viiendik, rohkem kui viiendik Eesti inimestest elab endiselt suhtelises vaesuses. Eriti keeruline on aga pensionäride, iseäranis üksi elavate pensionäride olukord.

Ja kui me vaatame, kelle jaoks veel on olukord kurval kombel halvemaks läinud, siis viimased vaesuse andmed näitavad, et üks sihtrühm, kelle olukord on kehvemaks muutunud, on üksikvanemaga pered. See tähendab, et neid peresid tuleks hinnatõusu olukorras ka laste heaolu nimel rohkem toetada. Aga lisaks sellele: halvemaks ei ole olukord küll läinud, aga mitte kunagi ei ole olukord hea olnud ka inimeste jaoks, kes parasjagu tööd otsivad. Inimesed, kes elavad töötu abirahast, on meil ajast aega väga kehvasti toime tulnud. Millised on valitsuse plaanid toetada üksi elavate eakate, lastega leibkondade, sealhulgas üksikvanemaga leibkondade ja ka töötute toimetulekut?

Aitäh! Tõepoolest, nendel inimestel, kellele te viitasite, on kõige raskem. Mis puudutab pensionäre, siis pensionäride [aitamiseks] me oleme teinud päris mitu sammu. Esiteks, üksi elava pensionäri toetus tõuseb oktoobrist, ja tõuseb märkimisväärselt. Teiseks, keskmine pension sai tulumaksuvabaks, see tähendab, et ka seda osa pensionidelt maha ei võeta, mis tähendab, et inimesele jääb rohkem raha kätte, et oma kuludega toime tulla. Ja kolmandaks on planeeritud ka erakorraline pensionitõus, järgmisest aastast tõusevad pensionid [rohkem, kui indekseerimine ette näeb].

Nüüd, mis puudutab peresid, siis ma olen väga nõus, et neil, kellel on kulutused ka alaealistele lastele, eriti üksikvanematel, on raskem toime tulla. Jällegi, peakski aitama just konkreetselt neid, et oleks sihitud meetmed, mis just neid inimesi aitavad. Alati kui me teeme teatud rahaga midagi, siis me ei saa selle rahaga teha midagi muud. Seetõttu on fookuse hoidmine just nendel inimestel, kes abi kõige rohkem vajavad, minu arvates hästi oluline. Millised on need tööriistad, et ei oleks suhtelises vaesuses nii palju inimesi? Toimetulekutoetus on üks nendest, [suuremad] pensionid eakate puhul on teine selline võimalus ja tõesti, need kolm sammu me juba oleme teinud.

Kui energiahindade toetustest rääkida, siis on ka ju eraldi sihitud meede neile, kellel on väiksem sissetulek. Nende puhul, kes on praegu [toetust] taotlenud, kui ma viimati küsisin, oli keskmine taotletav summa 130 eurot. See on üsna suur summa. Seitsme kuu peale on võimalus taotleda seda hüvitist, mis [leevendab] hinnatõusu, et oma kulusid kokku hoida. Riik aitab nende kuludega toime tulla.

Aga jah, eks lastega perede toimetulekut peab vaatama veelgi, kuid kõik lastega pered ei vaja abi. Abi peab olema sihitud neile, kes seda tõesti vajavad.

Ja nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Need kolm sammu, millest te siin rääkisite – nendest ainult üks juhtub sellel aastal, see on üksi elava pensionäri toetuse tõus 115 eurolt 200‑le. Kõik järgmised sammud tehakse järgmisel aastal, 2023. Ja lisaks sellele on lootus, et ka pikaajalise hoolduse teemad on siis laual ja prioriteet. See on täpselt nii, et mulle jääb mulje, nagu teie sõnum on praegu: pidage vastu, oodake aasta aega, siis [läheb kergemaks]. Aga tegelikult on juba täna inimestel abi vaja.

Ma olen teie käest varem küsinud toimetulekutoetuse tõusu kohta ja seda on ka sotsiaalkaitseminister kuulutanud-reklaaminud, tekitades tunde, et see võetakse kohe ette. Küsisin ka, kas valitsus on seda arutanud. Sellel hetkel, kui ma küsisin, te vastasite, et seda valitsus arutanud ei ole. Toimetulekutoetuse piirmäära tõus annaks võimaluse just nimelt sihitatult aidata väga raskes seisus olevaid inimesi.

Teiseks võiks valitsus kaaluda lastetoetuste mittelugemist sissetuleku hulka. See annaks lastega peredele võimaluse toimetulekutoetuse [taotluse] vormistamisel arvestada, et lastetoetus ei lähe sissetuleku hulka. Mida te selle kohta arvate? Sõnum, mida praegu nagu välja öeldakse, on: pidage vastu, õnn tuleb õuele aastal 2023. No see ei aita täna. On küll olemas kompensatsioon energia kallinemisele, aga hinnad ka kauplustes on tõusnud ja kui eakatel oleks pensioni baasosa tõusnud jaanuarist või vähemalt aprillist 20 euro võrra, siis see oleks neid rohkem aidanud.

Aitäh! See ettepanek, et lastetoetused oleksid maha arvatud toimetulekutoetuste arvestamisel – selle ettepaneku ma võtan kaasa. Ma ei oska tegelikult sellele hetkel vastata. Ma eeldan, et Sotsiaalministeeriumis kõiki selliseid plaane arutatakse. Tõesti, sotsiaalkaitseminister on toimetulekutoetuse piirmäära tõstmisest rääkinud, aga viimastel nädalatel on meil olnud väga intensiivsed arutelud seoses julgeolekuolukorraga ja kogu aeg on kulunud tegelikult ettevalmistuste peale, mis puudutavad meie julgeolekut. Aga ma olen teiega absoluutselt nõus, et inimeste toimetulek on üks osa julgeolekust ja me peame tegema samme, et aidata inimestel raskustega toime tulla. Neid samme me peame tegema ja me kindlasti liigume nende aruteludega edasi.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde, mille esitab Helir-Valdor Seeder peaminister Kaja Kallasele. Teema on haridus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Erinevatest kriisidest räägitakse Eestis väga palju, on see siis tervisekriis või on see energiakriis, praegu ka julgeoleku teema, aga sellest, et juba pikemat aega valitseb haridusvaldkonnas kaos, me ei ole rääkinud. Ja see on väga strateegiline valdkond.

Tänaseks on olukord niisugune, et eestikeelne kõrgharidus taandub inglise keele ees. Ülikoolid ei ole valmis sõlmima riigiga halduslepinguid, kuna rahastamine ei võimalda täita neil seadusjärgseid ülesandeid, ei vasta absoluutselt nõuetele. Valitsus pakub kohalikele omavalitsustele maakoolide sulgemiseks ühekordset rahalist meelehead. No [sel moel] küll süsteemset koolivõrku välja ei arenda, see on täiesti vale lähenemine minu arvates.

Põhikoolilõpetajate eksamite temaatika on iga aasta üks peavalu. Ei saa koolipidajad aru, ei saa õpetajad, õpilased ega lapsevanemad, kas eksamid toimuvad või ei toimu, kas muudetakse lävendit või ei muudeta, mis üldse saab. Ja tagatipuks on valitsus nüüd otsustanud, nagu ma aru saan, et loobutakse riikliku eesti keele eksami lävendist. Sellega antakse selge sõnum venekeelsetele koolidele ja kooliõpilastele, et eesti keele oskus ei ole enam vajalik.

Kogu seda segadust ei suuda loomulikult siin lahti rääkida, aga minu küsimus on konkreetselt suunatud sellele, miks me loobume Eestis eesti keele eksami lävendist ja anname sellega vene koolidele väga vale sõnumi. Miks me selle sammu astume?

Aitäh! Esiteks ma tahan öelda seda, et haridusvaldkond on üle pika aja väga heades kätes. Haridusminister on väga pädev ja teeb väga head tööd. Teiseks tahan ma juhtida tähelepanu, et see küsimus on järjekordne näide, kuidas Isamaa sõnad opositsioonis ja koalitsioonis olles absoluutselt kokku ei lähe. Nimelt, 15. augustil 2019, kui Isamaa oli valitsuses, algatati põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, mis jätnuks lõpetamise tingimustest välja riiklikud põhikooli lõpueksamid. Selle muudatusega taheti anda põhikooli lõpetamise otsuse tegemise pädevus tervikuna koolile. Selle kooskõlastasid kõik Isamaa ministrid: kaitseminister, kultuuriminister, välisminister ja justiitsminister. Lihtsalt, et oleks selge: te ise olete sellise eelnõuga välja tulnud.

Aga tulen nüüd teise poole juurde. Põhikooli lõpueksamid on kohustuslikud ja jäävad kohustuslikuks. Ilma eksameid tegemata põhikooli lõpetada ei saa. On väga tähtis, et põhikooli lõpetaja oskab riigikeelt. Praegu kehtib küll põhikooli lõpueksamil lävendina hinne 3, kuid sellele vaatamata on lõpetajate keeleoskus kesisem, kui me soovime.

Kõnealune muudatusettepanek on esitatud partneritele arutamiseks. See tähendab seda, et me ei saa sellest rääkida kuidagi kindlas kõneviisis. See on esitatud arutamiseks, kuidas olukorda lahendada. Kooskõlastusringil oleva määrusega kavandatakse muudatusi põhikooli lõpueksamite hindamise viisis, seda nii eesti kui ka vene õppekeelega koolide õpilaste jaoks. Tehtud on ettepanek kanda tulemus lõputunnistusele protsendina maksimaalsest tulemusest, mitte seada lävendit. Oluline on, et põhikooli lõpetamiseks on endiselt vaja, et kõigi õppeainete viimased aastahinded on vähemalt rahuldavad, [teadmised on omandatud vähemalt] hindele "3". Nii et ilma [teadmisi] omandamata põhikooli lõpetada ei saa.

Kui me räägime venekeelsetest koolidest – ilmselt ma saan veel vastata teie küsimusele edasi –, siis tegelikult praegu on olnud see tase väga madal. Me peaksime omakeskis arutama, kuidas põhikooli lõpetajate eesti keele oskuse taset tõsta. Seda ei tee mitte ühe eksamiga, vaid järjepideva õpetamisega ja selle abil, et meil on õpetajaid, meil on metoodikad ja eesti keelt järjepanu õpetatakse.

Täpsustav küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma ootasin muidugi oma küsimusele vastust, mitte rünnakut, mis toetub valedele faktidele, mis teie nõunikud on ette valmistanud. Nimelt ei ole Isamaa algatanud mingisugust sellist eelnõu, mida te nimetasite. See oli eelmise haridusministri Mailis Repsi algatus valitsuses, kuhu tõepoolest kuulus ka Isamaa. Ja sellest seadust ei saanud, sellepärast et Isamaa oli selle vastu. Siin saalis ei ole seda heaks kiidetud ja meie toetust ei ole sellele kunagi olnud. Ärge desinformeerige Riigikogu liikmeid, kes siin saalis on, ega võimalikke [teisi] vaatajaid-kuulajaid, kes istungit jälgivad. Ja sellest ei saakski seadust, meie seda toetama ei hakka.

Väita, et riikliku eksami lävendi ärakaotamine aitaks kuidagi vene koolides paremini eesti keelt õppida ja oleks õigesuunaline signaal – no selles te nüüd küll kedagi ei veena. Aga praeguses valitsuses, ma saan aru, eestikeelsele haridusele ülemineku osas mingisuguseid konkreetseid plaane, kuidas edasi liikuda, ei ole. Parim lahendus on, et olemasolev olukord säilib, et me ei tee tagasikäiku.

Ent ma küsin kõrghariduslepingute kohta ehk ülikoolide halduslepingute kohta. Me teame, et ülikoolid ei ole valmis, ei ole seni nõustunud alla kirjutama. Veebruarikuu juba käib, jooksva aasta eelarvest rahastamine toimub ilma lepinguteta. Millisena näete teie lahendust? Millal siis võiks saavutada kokkuleppe ülikoolide ja valitsuse vahel, et saaks lepingud sõlmitud, saaks teada rahastamise järgmisteks aastateks ja selleks aastaks lepingulise aluse? Kas te näete mingisugust lahendust, kompromissi, ja [kui näete, siis] milles see võiks seisneda?

Aitäh! Kõigepealt ma korrigeerin, et te panete mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud. Ma pole öelnud, et teie olete sellise eelnõuga välja tulnud. Ma olen öelnud, et sellise eelnõu on kooskõlastanud Isamaa ministrid: kaitseminister, kultuuriminister, välisminister ja justiitsminister. Valitsuses olete te sellega nõus olnud. See oli minu väide ja selle väite juurde ma jään.

Mis puudutab veel [eesti] keelt, siis tehtud on ettepanek kanda [eksami]tulemus lõputunnistusele protsentides maksimaalsest tulemusest. See näitab seda, milline on inimese keeleoskus, palju täpsemalt kui hinne "3", "4" või "5". See on protsent, kui palju [maksimaalsest] sa keelt oskad. Täpsem hindamine annab kõigile osapooltele [selgema] teadmise, kus on need lüngad, kus on vaja teha paremini. Tegelikult see annab palju rohkem informatsiooni, milline on vene õppekeelega põhikooliõpilaste eesti keele oskus, ja seeläbi saab seda ka parandada.

Nüüd, tulles selle teise poole juurde, mida te küsite: kõrghariduse rahastamine. Vastab tõele, et kõrgkoolid ei ole neid halduslepinguid sõlminud ja on esitanud oma nõudmised, et halduslepingu lisana sõlmitakse igal aastal nende toetuste eraldamiseks rahastuskokkulepe. Kuni neid uusi halduslepinguid ei ole sõlmitud, jätkub ülikoolide rahastamine eelmise aasta tegevustoetuste mahus. Loomulikult jätkub ka õpetamine. Ja ma tahan öelda, et kõik need etteheited, mis te teete kõrg[hariduse] kohta – ma arvan, et te peaksite ise ka peeglisse vaatama, kust need probleemid on tekkinud. Väga paljus on need tekkinud tasuta kõrghariduse sisseviimisest ja oleks aus seda tunnistada. See on rahastamisel probleem olnud.

Halduslepingute sõlmimine on teema, mida haridus‑ ja teadusminister arutab Rektorite Nõukoguga. Tal on see kohtumine juba sel reedel. Loomulikult on neid kohtumisi olnud ka varem, aga püütakse leida lahendus. Ja kui konkreetseid lubadusi anda, siis saadakse selgem lahendus ikkagi siis, kui riigi eelarvestrateegia on arutusel ja lepitakse kokku, kust me tegelikult saame need konkreetsed summad kõrgkoolidele eraldada.

Kohapeal registreeritud küsimus, Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Alustuseks klaarin ikkagi veel kord ära selle: eelmises valitsuses EKRE ja EKRE ministrid võitlesid küünte ja hammastega selle vastu, et eksamid ära kaotatakse. Nii et ärge levitage desinformatsiooni! Minu küsimus aga liigub haridusvaldkonnas hoopis teise teema juurde. Nimelt, haridusministeerium toetab väiksemate, sageli ääremaadel asuvate koolide gümnaasiumiosa kaotamist. Lausa maksate peale sellele, et vallad ja linnad väikegümnaasiume sulgeks. Ehk siis [edasine] taandumine maapiirkondadest. Ma küsin, miks teil ei ole positiivset programmi või kui teil on, siis öelge seda. Selle asemel et maksta raha gümnaasiumide sulgemise toetuseks, võiks hoopis toetada neid omavalitsusi, kes kõige kiuste hoiavad oma koolides gümnaasiumiosa lahti, et ka väikeste kohtade lastel oleks võimalik oma kodu lähedal koolis käia, et asulas säiliks atraktiivsem elukeskkond, sinna tahaksid noored pered kolida. Miks te ei toeta maaelu kestmist? Miks te maksate peale, et pandaks koolid kinni? Tegelikult te toetate ja soodustate maaelu hääbumist. 

Aitäh! Kõigepealt, ilmselt te peate ennast Isamaaga juba üheks erakonnaks. Ma tõesti poole sõnagagi ei maininud EKRE ministreid, vaid rääkisin Isamaa ministritest, kes on selle eelnõu kooskõlastanud valitsuses olles. Aga see, et te ennast samastate, võib-olla oli teie enda kõrvus, sest mina mitte midagi sellist pole öelnud. Ärge jällegi hakake panema mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud. Mis puudutab väikesi maakoole, siis koolipidajad on kohalikud omavalitsused, mis tähendab seda, et kohalikud omavalitsused ka otsustavad, kas koole avada, sulgeda või mis koolidega teha kuni põhikooliastmeni. Ja see ei ole mitte kuidagi kohalike omavalitsuste kohustus, vaid see on võimalus. Me teame, et on palju selliseid koole, kus õpetajaid on rohkem kui õpilasi või siis õpilastele ei saa anda piisavalt heal tasemel haridust, sest puuduvad õpetajad, kes õpetaksid näiteks füüsikat või keemiat. Aga ma rõhutan: see on kohaliku omavalitsuse enda otsus, see on kohaliku kogukonna enda otsus, milliseid koole nad peavad ja milliseid koole nad ei pea, kas nad midagi sulgevad, avavad või teevad koolidega midagi muud.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuseni, mille esitab Helle-Moonika Helme peaminister Kaja Kallasele. Teemaks on demokraatia. Palun! (Mart Helme räägib midagi kohapealt.) Mikrofon on juba sees, kõik on hästi. Palun!

Jaa, ma saan aru, et see on siiski minu küsimus. Hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on demokraatia kohta. Me oleme harjunud, et Eesti on demokraatlik riik. Ja õnneks veel ongi, kuigi teie valitsuse käpardlikkus kriisidega hakkamasaamisel on ilmselgelt põhjus, miks te olete järjest enam hakanud kasutama võtteid, mis on omased pigem totalitaarsetele riikidele kui demokraatiatele. Teie õnneks, te ise armastate seda ka rõhutada, ei ole mingid asjad omased ainult Eestile, vaid toimuvad maailmas laiemalt. Kahjuks tõepoolest lahendavad lääne demokraatiad, ka vanad demokraatiad, asju samamoodi nagu teie valitsus siin Eestis. Ei teagi, kas see on mingi laiem omavaheline kokkulepe või lihtsalt kergema vastupanu teed minek, sest sellise käpardlikkuse korral on alati kõige lihtsam kellegi pealt maha viksida, mitte oma peaga mõelda ja otsustada.

Aga tuleme tagasi Eesti juurde. Eestis on meie mõistusevastased piirangud ja valitsuse inimesi vägisi süstla otsa nügiv kius viinud juba mitmendat korda selleni, et inimesed on kasutanud oma põhiseaduslikku õigust sellise türannia vastu meelt avaldada. Valitsuse strateegiline kommunikatsioon on selle kärmelt muidugi riigivastasuseks ristinud. Aga inimesed, kes tulevad lippude ja väikeste lastega meeleavaldusele, ei tule meeleavaldusele Eesti riigi vastu, nad tulevad oma õiguste eest seisma. Kui kevadel ajas teie valitsuse siseminister jõustruktuurid välja suuresti hirmutamiseks, siis nüüd me nägime, kuidas politsei täiesti otseselt tõstis käe rahva vastu ja kasutas järjekordselt ülemäärast jõudu. Te olete sellest kindlasti teadlik. Kas te peaministrina kiidate selle heaks?

Aitäh! Mina tahaksin teilt vastu küsida, kas teil häbi ei ole. Kas teil ei ole häbi? Rünnates Eesti politseid, ründate te tegelikult Eesti riiki. Eesti politsei on käitunud väga lugupidavalt. Eesti politsei on olnud meeleavaldajatega rahulik, rääkinud nendega, veennud neid. See, kuidas need inimesed käituvad politseiga – mina ei tea, kuidas politseile õpetatakse sellist rahu säilitamist. Kui te vaatate teisi riike, siis teistes riikides, kas või siinsamas Soomes meeleavaldusel 50 inimest arreteeriti. Meil ei ole mitte midagi sellist. Aga kui inimesed ründavad politseid, siis nad tegelikult ründavad Eesti riiki.

Ja teiseks, kas teil häbi ei ole neid Taaveti tähti kasutada ja seda õigustada? Kui juudid ütlevad, et see neid riivab, et see on küüniline, siis te jätkate seda ja õigustate end. Kui nemad ütlevad, et see riivab neid – see on uskumatu! Miks te seda teete? Kelle huvides te töötate? Kui vaadata seda, mis toimub praeguses julgeolekuolukorras Euroopas Ukraina ümber – meie naaber käitub järjest agressiivsemalt ja kasutab ära ka sellist destabiliseerimist erinevates ühiskondades, aga te panete sellele hagu juurde. Miks te seda teete? Kelle heaks te töötate?

Mart Helme, kas on protseduuriline küsimus?

Jah, ma kutsuksin peaministrit korrale. EKRE erakonnana ei olnud ühegi möödunud neljapäeval korraldatud meeleavalduse taga. Mitte ühegi taga! Meie ei korraldanud ei SAPTK-i meeleavaldust ega autokolonni. Me ei osalenud, välja arvatud Martin Helme, kes käis SAPTK-i meeleavaldusel kõnet pidamas, nendel meeleavaldustel. Meid süüdistada milleski, käe tõstmises, korra rikkumises – see on absoluutselt kohatu.

Härra Helme, see ei olnud protseduuriline küsimus.

Peaministril peaks olema häbi ja ma nõuan oma erakonna nimel peaministrilt vabandust, kuna ma olen erakonna aseesimees.

Härra Helme, see ei olnud protseduuriline küsimus. Nüüd on Helle-Moonika Helmel täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! See on muidugi – vastata küsimusele küsimusega ja hiilida kõrvale vastustest, mis on tegelikult väga põhimõttelised ... Minu küsimus oli demokraatia kohta ja ma ikkagi küsin edasi. Juhin tähelepanu sellele, et meil on äärmiselt tõsine probleem demokraatliku ühiskonnakorralduse seisukohast. Kui valitsus hakkab kasutama jõustruktuure selleks, et takistada enda poliitika vastase meeleavalduse läbiviimist, siis on meil ühiskonnas ikka midagi väga-väga valesti. Meil on valitsus, kes lülitab sajad tuhanded inimesed avalikust ühiskondlikust elust välja, vallandab inimesi politseist ja Kaitseväest ja kui inimesed tahavad meelt avaldada selle valitsuse vastu, siis mida valitsus teeb? Ta kasutab relvastatud politseinikke koos koertega, et rahvale koht kätte näidata ja neid sõna otseses mõttes maha suruda.

Te ütlete, et ei ole nagu õigustust sellele, kuidas rahvas käitus, aga ega rahvas ei teinud mitte midagi valesti, rahvas käitus väga rahumeelselt. Meeleavaldus oli väga asjakohane ja väga väljapeetud. Kahjuks kasutas politsei ise provokatsiooni, eskaleeris ise konflikti, kui rahvas meeleavalduselt lahkus. See video, kus kiirreageerija koeraga hakkab tänava ääres seisvaid inimesi füüsiliselt ründama – ma loodan, et te olete seda näinud. See oli äärmiselt ebaprofessionaalne, äärmiselt mõttetu vägivald. Lihtsalt lükata, tõugata, kiskuda valimatult inimesi, naisi, mehi, vanureid, minna selja tagant peale, tõmmata inimene kuskilt rahvasummast lihtsalt välja, paisata ta selili tänavale ... Aga mis siis, kui ta oleks viga saanud? Aga mis siis, kui ta oleks pea lõhki kukkunud või surma saanud? Kes siis vastutanud oleks? See oli äärmiselt jõhker vägivald. Kas teil on plaanis midagi selles osas ette võtta (Juhataja helistab kella.) ja sellelesamale siseministrile, kes seal teie kõrval istub, ometi lõpuks aru pähe panna, et ta lõpetaks ära sellised ülemäärase jõu kasutamise aktsioonid (Juhataja helistab kella: "Aeg!"), mis lõhestavad ja ärritavad rahvast?

Aitäh! Esiteks, härra Helmele: proua Helme internetis kaitseb kõike seda ja õigustab kõike seda, nii et mul on täiesti õigustatud küsimus temale. Järelikult te olete ju sellega seotud. Teiseks, võrdlus totalitaarse riigiga – no halloo! Kuulge, vabandage – tõesti, mis mõttes! See, et te saate kõik meelt avaldada, näitab, et meil on absoluutselt vaba ühiskond. See, et meil saab igasuguseid asju suust välja ajada ja väita igasuguseid valesid, näitab, et meil on vaba ühiskond, meil on sõnavabadus, meil on väljendusvabadus, meil on meeleavaldusvabadus. Mitte nii nagu siis, kui teie olite valitsuses ja oli esimene koroonalaine, kui meeleavaldused olid keelatud. Mitte keegi ei tohtinud tulla tänavatele meelt avaldama.

Politsei ei ole jõudu kasutanud. Teate, mina reedel – ma ei tea, millisel [ajendil], ütleme, soovist end piitsutada – vaatasin sellest meeleavaldusest tehtud videoid, mis inimesed on üles laadinud. See, kuidas käitus politsei, oli lugupidav. See, kuidas käitusid meeleavaldajad, kuidas nad provotseerisid politseinikke, kuidas nad suhtlesid politseinikega, oli häbiväärne. Ma imestan, et need inimesed ise laadivad üles selliseid videoid, mis näitavad politseid väga heas valguses ja neid inimesi väga halvas valguses. Ma ei räägi siin keelekasutusest. Kui võtta puhtalt paragrahvid, siis on olemas paragrahvid politsei ründamise eest ka verbaalselt ja need inimesed võiks selle eest vastutusele võtta. Aga Eesti politsei on käitunud väga rahumeelselt. Jah, igal juhul midagi sellist, mingit politsei vägivalda ei ole olnud. Mingeid selliseid kaebusi ei ole.

Ja muide, kui inimesed on tee blokeerinud ja neil palutakse tee pealt ära tulla, et autod saaksid mööda, või nad on parkinud autod valesse vööndisse – selle jaoks ongi politsei, et avalikku korda tagada. On sõiduteed, mille peal sõidavad autod, ja kui inimesed käivad sõiduteel siis, kui ei põle roheline tuli, siis politsei tuleb ja ütleb neile, et nad peavad sealt ära minema. Loodan, et keegi filmib nüüd Helle-Moonika Helmet, tõesti palun!

Härra Reitelmann, kas teil on protseduuriline küsimus või on repliik? Repliiki palun mitte öelda, selles mõttes, et meil on infotund praegu. 

Mul on protseduuriline küsimus. Ma tahaksin istungi juhataja tähelepanu juhtida sellele, et infotund on mõeldud selleks, et saadikud saaksid valitsuse liikmetelt küsida, mitte selleks, et hüsteeriline peaminister räuskaks siin saalis ja esitaks ise küsimusi. Kutsuge ta korrale, palun!

Aitäh! Infotunnis küsijad küsivad, vastajad vastavad. Ja infotund siin Riigikogu saalis on näinud erinevaid formaate, erinevaid vastuseid. Nii et ma usun, et igaüks vastab nii, nagu tema soovib, ja igaüks küsib, nii nagu tema soovib. See ongi demokraatia võlu ja valu, et tuleb leppida mõlema poolega, nii küsimuse kui vastusega.

Mart Helme saab küsida kohapeal registreeritud küsimuse.

Aitäh, härra eesistuja! Ma pean ütlema muidugi, et valesid tuleb siin eelkõige peaministri suust. Ja kui ta ütleb, et ta on videoid vaadanud, siis ta on valesid videoid vaadanud. Need videod – me kavatseme muide kollaaži kokku panna ja me kutsume teid ka hea meelega oma fraktsiooni, et te vaataksite, kuidas koer istub pikali paisatud inimese rinna peal, kuidas kiirreageerija läheb, tõmbab selja tagant inimese pikali, kuidas kiirreageerija läheb, virutab inimesele rusikaga rindu – ühele, teisele, kolmandale. Politsei alustas provokatsioone sellega, et pani Toompeale viivad teed kinni. Oleks piisanud, kui oleks valimisteenistuse maja juures pandud tee kinni. Kõik autod oleks mahtunud ära Toompea tänavale, Wismari tänavale, Falgi teele Kiek in de Köki poole viivale teeharule. Kõik autod oleks ära mahtunud ja provokatsiooni poleks olnud. Politsei alustas provokatsioone juba linna sisse sõitvate autode rajalt mahavõtmisega, mõeldes välja mingeid tehnilisi kontrolle. See oli puhas politsei provokatsioon, mis oli loomulikult teie valitsuses ette kavandatud.

Ja minu küsimus ongi selline. Kas selle valitsuse poliitika ongi hakata kopeerima Valgevenet ja Venemaad, et igasugune rahulolematus deklareerida nii nagu nõukogude võimu ajal riigivastaseks tegevuseks? See ei ole riigivastane tegevus, see on teie valitsuse tegevus. Te ei ole Louis XIV, kes saab öelda: riik, see olen mina. Te olete ajutiselt peaminister, siseminister on ajutiselt siseminister, politseipealik on ajutiselt politseipealik. Ärge ajage segamini riiki, riiklikke institutsioone ja neid täitvaid inimesi! Kas te saate sellest aru? Palun vastake mulle: kas te saate sellest aru, et Kaja Kallas ei ole riik ja Kaja Kallase valitsus ei ole riik? (Juhataja helistab kella.) Sellel riigil on olnud hulk valitsusi (Juhataja helistab kella.) ja tuleb hulk valitsusi. Kas te saate aru ...

Härra Helme, aeg!

Lõpetage see provokatsioonide korraldamine enda valitsuse kaitseks! 

Aitäh! Mina ei ole ennast kunagi riigiks pidanud, erinevalt ilmselt teist, ja mina ei pea ennast üksi ka rahvaks, erinevalt teist. Aga ma tahan öelda seda, et 3. veebruaril toimunud meeleavaldus ... Ma ei tea, kas ma pean vastama, kui härra on saalist lahkunud? (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, ma vastan. Oli kaks erinevat asja. Üks oli registreeritud meeleavaldus, mis oli Toompeal. Ja siis oli autokolonn, mida ei olnud registreeritud. Ja Toompea – te teate ise, siin on väga kitsad tänavad ja kõik autod siia ei mahu. Lisaks me oleme näinud teistes riikides, et kui on teada, et on suured rahvamassid, siis sinna võivad suured autod sisse sõita ja see on inimestele ohtlik. Politsei pidas korda, tagas avalikku korda. Liiklust tuli seal korraldada. Ja politsei pidas kinni ainult ühe inimese, viis ta jaoskonda asjaolude selgitamiseks, aga päris kinni ei ole kedagi peetud. Nii et põhimõtteliselt koosolek oli registreeritud, see konvoi ei olnud registreeritud. Ja tegelikult osa inimesi tahtis autodega kusagile pääseda ning samal ajal oli seal palju inimesi, kes tahtsid alla tulla. Loomulikult politsei peab korda tagama. Ja jällegi, mina imetlen ja tunnustan Eesti politseid, kes on jäänud väga rahumeelseks, kes on väga ... (Kalle Grünthal on oma laua tagant lahkunud ja püüab telefoniga kas pildistada või filmida.) Kuulge, mis asi siin toimub?!

Härra Grünthal, meil kõik salvestatakse ja läheb otse-eetrisse. Nii et ei pea siin niimoodi oma koha pealt ära tulema. Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Neljas küsimus: Helmen Kütt siseminister Kristian Jaanile. Teema on võimalikud täiendavad ülesanded kohalikele omavalitsustele. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud siseminister! Esmaspäevases Postimehes oli ajakirjanik Ulla Läntsi artikkel pealkirjaga "Joodikute kantseldamisega peaks tulevikus tegelema omavalitsus". Sellest artiklist oli lugeda, et Siseministeeriumi seisukohalt ei peaks joodikuid kainenema viima politsei, vaid selle töö võiksid enda peale võtta kohalikud omavalitsused. Ja politsei võiks tegeleda vaid agressiivsete purjutajatega. Siseministeerium oli koguni välja toonud, et kainenema viimine on sotsiaalküsimuste lahendamine. No lubage mul selles osas erineval arvamusel olla. Ma saan aru, et alkoholism, sõltuvus on väga raske haigus ja sellel haigusel on ravi, on olemas sotsiaalteenused ja on olemas tervishoiuteenused, aga eelkõige peab inimene ise tahtma. Praeguses olukorras tekitab see omavalitsustes palju küsimusi. Kõigil ei ole võimekust ja ma arvan, et ei ole ka mõistlik ja vajalik, et igas omavalitsuses oleks mupo, munitsipaalpolitsei. Kui te mõtlete, et sotsiaaltöötajad, kes on naisterahvad, hakkavad elektriautodega alkohoolikuid kainenema sõidutama – no see ei ole hea plaan. Järsku on meedia vahendusel mingi infovääratus tekkinud. Ma loodan, et te saate sellele küsimusele siit kõnepuldist parema vastuse anda.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest saan. See, kuidas seda temaatikat on meedia kaudu vahendatud – tõepoolest, seal on võib-olla liiga palju müra sees olnud. Mis puudutab kohalike omavalitsuste korrakaitseametnikele täiendavate õiguste andmist, siis see temaatika on olnud aktuaalne päris mitmes viimases valitsuses. Siseministrid – erinevad viimased siseministrid – on sellega tegelenud. Küsimus on selles, kuidas kohalik omavalitsus saaks olemasolevaid ülesandeid veel paremini täita. Kui me räägime [omavalitsuse] korrakaitseametnike täiendavatest õigustest ja pädevustest, siis kõne all on võimaluse loomine, mitte kohustuse panemine. Ma arvan, et see on kõige olulisem punkt selle asja juures. Mitte kunagi ei ole olnud mõtet panna kohalikule omavalitsusele mingisugune lisaülesanne, vaid anda see võimalus.

Kui kohalikul omavalitsusel on soov ise pidada üleval kainestusmaja, siis [on see võimalik]. Näiteks Tallinna kainestusmaja on ju kohaliku omavalitsuse ehitatud, seda peetakse üleval, politsei pakub seda teenust. Politsei pakub seda teenust sellepärast, et kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnikel lihtsalt ei ole selliseid õigusi, ja seetõttu on politsei rakendatud nende ülesannete täitmiseks. See pakett on olnud tüki maad laiem, mitte ainult see, kas kohalik omavalitsus võiks, kui tal see soov on, ise toimetada elu hammasrataste vahele jäänud inimene kainestusmajja, kui ta on alkoholijoobes ega saa endaga hakkama, on ohtlik iseendale ja võib ohtlik olla teistele. Osal omavalitsustel on see võimalus täna olemas, aga puudub õigus. Tallinnas näiteks on olemas munitsipaalpolitsei, kellel oleks huvi ja tahtmine säärane abi vajav inimene enda hoole alla võtta ja kainestusmajja toimetada, aga lihtsalt seadus täna seda õigust ei anna.

Ja loomulikult, kui me räägime sellest, et isik tuleb kainestusmajja toimetada, siis peab korrakaitseametnikule, kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnikule olema tagatud võimalus vajaduse korral ennast kaitsta. Me räägime selle tervikpaketi puhul ka võimalustest, et teatavaid sunnimeetmeid saaks rakendada ka kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnik.

Nüüd, kui mõnes omavalitsuses see tahe oleks, siis õigusruum seda ei võimalda. Olen küll kabinetis tutvustanud neid võimalusi, kuidas võiks sellega edasi liikuda, aga täna seda võimalust tõepoolest ei ole. Aga kui see võimalus oleks meie õiguses olemas ja kohalikul omavalitsusel oleks ka soov, siis loomulikult peaksid need korrakaitseametnikud läbima täiendava väljaõppe. Sisekaitseakadeemia seda pakub. Kui ma õigesti mäletan, siis peab olema korrakaitseametniku kuuenda kategooria kvalifikatsioon, korralik vormivarustus, peavad olema vahendid ja väljaõpe. See nõuab ka teatavaid investeeringud. See koolitus Sisekaitseakadeemias maksab 1500 eurot ühe inimese peale. Kui kohalik omavalitsus tahab sellise teenuse või võimekuse luua, siis vormivarustus, muu varustus, väljaõpe sinna veel juurde – ühekordne investeering on kuskil 7000 eurot inimese kohta.

Aga veel kord: see on võimaluse pakkumine, mitte kohustus. See on kõige olulisem. Ma olen väga palju kohtunud erinevate linnapeadega, väga palju [sellele mõttele] toetust saanud, linnade-valdade liit iseenesest toetab kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnikele täiendavate õiguste andmist, kui neil endal see soov on. Tuleb lihtsalt seaduses see võimalus luua. Veel kord: tuleb luua võimalus.

Üks näide veel. Tallinnas kulutab politseipatrull aastas 7000 – 10 000 tundi inimeste kainenema toimetamiseks – ainult selleks, et hammasrataste vahel olev inimene kainestusmajja viia. Tegelikult võiks politsei neid töötunde kasutada näiteks liiklusjärelevalve tegemiseks või lähisuhtevägivalla järelkontrollideks. Ja kui kohalik omavalitsus on avaldanud soovi, siis võiks ta ise tegeleda alkoholijoobes inimeste transportimisega. Kui neil see soov on.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu! Aitäh, minister, selle info ja selgituse eest, et see on võimalus, mitte kohustus! Tavaliselt on aga niimoodi, et alguses on võimalused ja siis need sujuvalt muutuvad kohustusteks, seejuures kohalikule omavalitsusele väga tihti ilma raha andmata. Muidugi, elu Eestis ei ole ainult Tallinn ja omavalitsuste võimekus on väga erinev. Viljandi linnavalitsuses me ilmselt tõepoolest võtame tööle ka korrakaitseametniku, aga see on seotud eelkõige parkimise segadusega. Sellise teema puhul tõepoolest ei ole mõistlik, et politsei peaks sellega tegelema, selle asemel et raskeid kuritegusid lahendada.

Aga minu küsimus puudutab seda, et kui see soov ja tahtmine on, siis kas sellega kaasneb ka riigilt [lisa]vahendite tulek kohalikule omavalitsusele. Ma ei ütle, et see Viljandis [vajalik] on. Ma arvan, et Viljandis seda soovi hetkel ei ole, aga ma [ei taha] täna seda öelda. Aga põhimõtteliselt – tõepoolest, võimekus [nagu] Tallinnas pidada üleval munitsipaalpolitseid ei ole mõeldav. Paraku jättis see uudis – ja väga hea, et te saite seda selgitada – sellise mulje, et olukorras, kus maakondades on politseiametnikke koondatud või vähendatud, kompenseeritakse seda omavalitsustele ülesandeid jagades. Kui see nii ei ole, nagu te täna siin vastasite, siis on see hea uudis. Aga nüüd rahast: kas sellega kaasnevad kohalikule omavalitsusele rahalised ressursid? Täpsustuseks olgu öeldud, et meil on Viljandi politseiga väga hea koostöö, mis puudutab nii lastekaitseteemasid kui ka muud. Seda tehakse ühiselt ja vabal tahtel, mitte mingi kohustuse või käsu korras.

Aitäh! Loomulikult, kohalik omavalitsus ongi politsei jaoks ja mitte ainult politsei jaoks, vaid erinevate siseturvalisuse asutuste jaoks väga oluline partner. Veel kord: selle temaatika kontekstis me ei räägi täiendavate ülesannete andmisest, vaid juba olemasolevatele ülesannetele nii‑öelda täiendavate meetmete lisamisest, et kohalikul omavalitsusel oleks võimaluse korral parem neid ülesandeid täita. Ja tõepoolest, kõige parem näide, mis meil on, on Tallinna munitsipaalpolitsei, mis on Tallinna politseile väga hea partner. Need ühekordsed investeeringud ja loomulikult püsikulud, mis ma ütlesin, peab kohalik omavalitsus ise kandma, kui ta soovib endale sellise võimekuse luua. Ühekordne koolitus, mille viib läbi Sisekaitseakadeemia samadel alustel nagu politseiametnikelegi, maksab 1500 eurot. Ja nagu ma enne ütlesin, sellisel korrakaitseametnikul peab olema konkreetne vorm ja varustus, töötõend, tervisenõuded peavad olema täidetud, kutsekvalifikatsioon peab olema omandatud. See kõik maksab ja see on circa 6000 eurot, loomulikult kütusekulud ja sellised asjad tulevad sinna kindlasti juurde. Riik ei ole planeerinud sellises olukorras täiendavaid vahendeid eraldada, kui kohalik omavalitsus vabatahtlikult tahab endale sellise võimekuse luua.

Aga jah, veel kord: kui kohalik omavalitsus seda ei tee või hoopis teeb, siis politsei partnerina ei kao kuskile ära. Ma olen täiesti nõus, et kõikides kohalikes omavalitsustes ei olegi mõistlik sellist võimekust luua. Või siis võib küll olla korrakaitseametnik, aga olemasolevate võimekuste raames, nagu te ka mainisite, võib‑olla see parkimiskorraldus ja nii edasi. Samas toon lihtsalt näite, et ka sellises olukorras peab korrakaitseametnikul olema võimalus ennast kaitsta, kui tekib konfliktisituatsioon. Täna ei ole kohalike omavalitsuste korrakaitseametnikel õigust kasutada erinevaid enesekaitsevahendeid, olgu selleks näiteks politsei gaas või midagi sellist. Ja ka see on tegelikult üks võimalus, [selle õiguse] saaks anda kohalikele omavalitsustele, et omavalitsuse korrakaitseametnik saaks ennast paremini kaitsta, kui ta oma ülesandeid täidab. Täna ta seda teha ei saa, välja arvatud kiired jalad, või kutsub politsei appi. See oleks ka ühe võimaluse andmine.

Aga veel kord, politsei jääb alati partneriks edasi, politsei on alati olemas. See koostöö on aga igal juhul loomulikult veel parem, kui kohalikul omavalitsusel on täiendavad võimalused. Kui kohalikud omavalitsused ei kasuta seda võimalust, siis kindlasti politsei ei kao ära või politsei ei ütle kindlasti, ma olen seda ka linnade ja valdade liidus kinnitanud, et teil on nüüd endal olemas see võimalus – veel kord, täna seda meie õiguses ei ole –, palun looge see, me ise tegeleme teiste asjadega. Sellist olukorda ei saa kindlasti tekkida. Partnerlussuhe politsei ja kohaliku omavalitsuse vahel on äärmiselt oluline ja väga mitmes valdkonnas: sotsiaaltöö, lastekaitse, haridusvaldkond. See on igapäevane, väga oluline.

Ja nüüd kohapealt registreeritud küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud minister! Minu küsimus puudutab Politsei- ja Piirivalveameti teeninduste töö ümberkorraldamist maakondades, kus tööaega vähendati viielt päevalt kolmele. Sellega on ka mitmed omavalitsused teie poole pöördunud, sealhulgas Viljandi Linnavolikogu. Aitäh, te olete saatnud vastuse! Tõsi, vastuse sisu ei ole küll absoluutselt see, mida kohapeal oodati, aga suur tänu, et te vastasite. Ent avaldus ja pöördumine olid suunatud ka teie kolleegidele, peaministrile ja riigihalduse ministrile, kellelt seaduses ettenähtud tähtajal vastust ei ole saabunud. Nii et mul on palve, tuletage oma kolleegidele meelde, et me ootame ka neilt vastust.

Aga olukord on kahetsusväärne, teie kiri seda sisu loomulikult ei ava. Teie kiri ütleb, et asi on väga hea ja läheb üha paremaks. Ent minu poole on pöördunud mitmed inimesed, [kes pole rahul] selle teenuse kättesaadavusega. Ja see [rahulolematus] ei ole suunatud mitte nendele inimestele, kes seal kohapeal teenindavad – nad on väga tublid –, vaid eelkõige töökorraldusele, kuna vastuvõtuaega on vähendatud.

Konkreetse näitena üks viimane pöördumine: inimene, kellel ei olnud maapiirkonnas kodus internetti, läks naabri juurde ja püüdis broneerida endale aega jaanuariks, ta sai esimese aja endale märtsiks. Ta [soovis] uut passi taotleda, passi tähtaeg sai täis. Ta otsustas minna esmaspäeva hommikul büroosse kohale, sellepärast et sõrmejälgi passi jaoks peab niikuinii kohapeal andma. Ta seisis kaks tundi järjekorras ära, neli inimest oli ees, siis ta pidi ära minema, sest ta ei saanud [enam oodata]. Ta läks uuesti tagasi ja registreeris ennast, broneerides aja märtsikuuks. Ja sõrmejälgi ta kunagi läheb uuesti andma. Nii see protsess käib. Kas te peate sellist protsessi normaalseks ja leiate tõesti, et töö ümberkorraldamine on ennast õigustanud ja inimeste teenindamine nüüd on parem? Kas te peate seda normaalseks?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, osas teeninduspunktides on selle aasta algusest töö ümber korraldatud, nii et need on avatud teeninduseks kolmel päeval nädalas. Samas need nii-öelda iseteeninduskioskid on igal päeval avatud, fotot saab teha ja sõrmejälgi ning allkirjanäidist saab anda kogu aeg. Plaan on seda võimalust laiendada veelgi, nii et ei oleks ainult teenindussaalides see võimalus, vaid sellised iseteeninduskioskid oleksid olemas mujalgi, nii et inimene ei pea üldse kohapeale minema. PPA kaugem eesmärk on see, et iseteeninduskeskkonna osakaal oleks 70–75%, et inimesed kasutaksid aina rohkem seda võimalust. Praegu on see circa 40%. Ma olen täiesti nõus, et kõikidel inimestel ei ole võimalik täna kodus seda kasutada. Samas PPA teeb sellistes olukordades ka koduvisiite, aitab inimesi nende kodus kasvõi sellega, et läheb oma arvutiga kohapeale. 

Tehakse ka koostööd kohaliku omavalitsusega. Võtame näiteks Hiiumaa, kus [vastuvõtt] viidi kolmele päevale nädalas juba mõni aasta tagasi. Lihtsalt Hiiu maakond on väga tubli olnud, seal kasutas tippajal lausa 60% inimesi iseteeninduskeskkonda. Eesti on digiriik, me peame oma digivõimekust arendama ja inimesi suunama rohkem digiteenuseid kasutama.

Samas olen nõus, et kui inimesed ei saa kodus seda teha, siis loomulikult neid tuleb aidata. Passi või ID-kaardi vahetamine on olukord, mida annab päris pikalt ette planeerida, kui ei ole just kiireloomuline. Põhimõtteliselt on see vajadus kord viie aasta jooksul või kord kümne aasta jooksul ja võimalus broneerida aeg iseteeninduskeskkonnas päris pikalt ette on ju täiesti olemas. Veel kord: seda on võimalik väga pikalt ette planeerida.

Aga kui inimestel tõesti seda võimalust ei ole, siin kindlasti politsei saab neile vastu tulla ja aidata. Kindlasti saab ka kohaliku omavalitsusega koostööd teha. Ent ma arvan jätkuvalt, et see teenus on hästi kättesaadav. Veel kord nende näidete kohta, mis te tõite: need asjad on võimalik väga pikalt ette planeerida. ID-kaart [kehtib] viis aastat, pass veelgi kauem.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Viienda küsimuse peaks esitama Priit Sibul, aga teda ei ole täna. Nii et liigume edasi kuuenda küsimuse juurde, mille esitab Anti Poolamets siseminister Kristian Jaanile. Teema on politsei tegevus. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma olin eelmisel neljapäeval ise tunnistajaks sellele meeleavaldusele rüütelkonna maja ees. See oli äärmiselt väärikas. Ma nägin, kui ettevaatlikult lubati läbi autosid, mis liikusid Toompeal, kui lugupidavalt suhtuti kõigisse, loeti meieisapalvet – see oli lausa emotsionaalselt ülendav. Aga tõsi, see oli väga valitsusekriitiline, sellega ma olen nõus.

Ma juhin tähelepanu, et politseil on ülesanne turvata selliseid meeleavaldusi, turvata kõige olulisemaid poliitilisi põhiõigusi väljendavaid meeleavaldusi, et Hartlebid ja Mary Krossid ei saaks neid ära rikkuda ega provotseerida. Aga eelmisel neljapäeval olime samamoodi tunnistajaks tarbetule jõu kasutamisele, nii nagu varasemal ajal, kui me nägime Eesti hümni mängiva muusiku kiusamist. See muster on ju sama nagu eelmistel meeleavaldustel, ainult et [kasutatakse] veelgi kangemat jõudu täiesti tarbetutel juhtudel. Just nimelt seal videotes on näha, kuidas rebitakse jõuliselt maha pensioniealisi kodanikke, lastakse koer peale. Needsamad inimesed lugesid just mõni hetk tagasi seal meieisapalvet. No ei ole nagu selline seltskond, kellele koer peale lasta.

Just nimelt: politsei peab käituma proportsionaalselt, hindama olukorda, aga ma ei näe ühtegi tunnust. Mitte ühtegi tunnust ma ei näe nendel juhtumitel ja ka varasematel, see kipub korduma. Ja mul on küsimus. Kas te ei ole eelmiste meeleavalduste põhjal andnud juhiseid politseile, kuidas adekvaatselt reageerida, mitte üle reageerida? Ja kuidas seda olukorra pidevat halvenemist politsei jõu kasutamisel ohjata? See on teie ülesanne, selle järelevalve tegemine.

Aitäh küsimuse eest! Politsei ei ole kindlasti üle reageerinud. Politsei on täitnud oma ülesandeid, mis talle pandud on. Kui me räägime eelmisest neljapäevast, siis kindlasti ei tohi segamini ajada kahte sündmust. Üks oli registreeritud meeleavaldus, millele te ka viitasite, rüütelkonna maja ees, ja teine oli registreerimata autokolonn, mis liikus Tallinna linnas. Ja tõepoolest, selle registreerimata autokolonni liikumist Toompeale takistati. Seda takistati sellepärast, et selline hulk autosid Toompeale ära ei mahu. Toompea tänavad on kitsad ja Toompeal toimus meeleavaldus, kus oli väga palju inimesi. Panna suured autod ja väiksed autod kokku inimestega, kes osalevad meeleavaldusel, ei ole hea variant. See oli politsei vaates ohu ennetamine, [just seepärast] takistati sõidukite liikumist Toompeale.

Tulles tagasi registreeritud meeleavalduse juurde, siis, nagu te ka ütlesite, registreeritud meeleavaldus ongi vorm, kuidas Eestis meeleavaldusi tegema peab. Jah, seadus näeb ette ka seda, et teatud olude korral võib teha meeleavalduse, mille kohta ei pea ette teavitama. See võimalus on olemas. Kui aga meeleavaldajad püstitavad lava, kasutavad helivõimendust ja korraldavad liikluse ümber, siis sellise meeleavalduse puhul tuleb teavitada politseid. Rõhutan: teavitada, mitte luba küsida. Eestis ei pea küsima luba meeleavaldusteks. Meil on õigusriik, luba küsima ei pea, teavitama peab.

Ja kui on seda tehtud, nagu oli ka rüütelkonna hoone esise esimese meeleavalduse puhul, kui olid olemas korrapidajad, oli olemas kontakt [politseiga], siis politsei aitas, nõustas ja kõik toimis väga hästi. Meeleavaldus viidi rüütelkonna hoone juures läbi väga korralikult. See algas siis, kui pidi, ja lõppes siis, kui pidi. Kokkulepped pidasid.

Autokolonni kohta sai politsei informatsiooni ainult sotsiaalmeediast. See ei olnud registreeritud, seal ei olnud korrapidajaid, seal ei olnud konkreetset korraldajat. Need autod takistasid Tallinna linnas liiklust, ühistransport oli vaja ümber korraldada. Rikuti liikluseeskirja, on alustatud kaheksa väärteomenetlust konkreetselt liiklusseaduse rikkumise eest. Oli joobes juht, oli keelava fooritulega ristmiku ületamist.

Muret tegi ka see, et osal sõidukijuhtidel peab olema [arvestatud] töö- ja puhkeaja seadusest tulenevaid normtunde, millal tohib sõita autoga, millal ei tohi. Eelkõige raskeveokite puhul avastati selliseid juhte, kes rikkusid töö- ja puhkeaja seadust. See tähendab seda, et selline sõiduk on liikluses suurem ohutegur, kuna selle juht ei täida töö- ja puhkeaja seadust ning võib roolis väga väsinud olla. 

Nii et kokkuvõtvalt veel kord: oli registreeritud meeleavaldus, väga korralikult läbi viidud, nii nagu peab. Registreerimata autokolonn oli kindlasti ohuallikas ja politsei takistas seda. Oli ka olukord, kus üks sõiduk takistas Toompea tänaval liiklust, kuna oli pargitud vastassuunavööndisse. Politsei palus tee vabastada, seda ei tehtud. Siis tõepoolest politsei toimetas selle juhi politseijaoskonda ja selgitas [asjaolusid], liiklus sai ka avatud. Ja seal tekkis ka olukord, kus politseiametnikke loobiti selle intsidendi käigus lumepallidega. 

Anti Poolamets, palun, täpsustav küsimus!

Jaa, te kommenteerisite põhjalikult veoautode ja autode liikumist. See mind tõepoolest ei huvitanudki. Me teame, et raskeveokite liikumine üldse siin kesklinnas ei olegi lubatud ja see on juba liikluskorralduse küsimus. Küll aga oli intsident, kus tõepoolest kasutati täiesti põhjendamatult jõudu nendesamade pensionäride vastu, kes olid äärmiselt hoolsalt, vaat et pidulikult ja härdalt meieisapalvet lugedes rüütelkonna maja ees meeleavaldust pidanud. Ja siis tõmmati need 70+ halli habemega taadid pikali maha ja lasti koer peale. Vaat see ongi see, et keegi tegi kuskil raske taktikalise vea või võttis ise midagi pähe, et nüüd tuleb neid pensionäre nuhtlema hakata, kes tahtsid viisakalt koju minna. Loomulikult, eriti massi ohjes võib tekkida ärritus selliste sündmuste peale, kui koeraga peale lennatakse. Siin on kõik valesti läinud selles punktis. Vaat see juhtum mind huvitab. 

Kas seal tõesti teie arvates üle ei reageeritud? Nii nagu varem selle tšellomängija juhtumil. Eesti hümni mängiv tšellomängija – selle peale ei ole vaja selliseid pateetilisi väljaastumisi teha, nagu just Kaja Kallas tegi. Tšellomängija Eesti hümniga ei ole Eestile ohtlik ja see ei ole riigivastane, vaid nad olid valitsuskriitilised, nii nagu eelmise valitsuse ajal olid igal nädalavahetusel või igal neljapäeval Stenbocki maja ees meeleavaldajad. Mitte kunagi mitte ühtegi intsidenti ei olnud, aga nüüd on kõik vastupidi: koerad, eriüksuslased, sama muster. See ei lähe kokku nende meeleavalduste rahuliku tooniga.

Minu hinnangul politsei käitus väga vaoshoitult ja seda toetust ja hinnangut on ka PPA väga palju Eesti rahvalt saanud peale seda, mis toimus neljapäevasel päeval. Ja veel kord, ma rõhutan, ma räägin registreerimata autokolonni tegevusest, ma ei räägi rüütelkonna hoone juures toimunud meeleavaldusest. Seda enam, et ka Varro Vooglaid ise on väga konkreetselt öelnud, et tal ei ole mitte mingisugust seost selle autokolonniga.

Ja nendel inimestel loomulikult oli igakülgne võimalus ja õigus osaleda sellel meeleavaldusel, parkida auto sinna, kus autosid parkida saab, kus see on ohutu, kus see on võimalik, ja ühineda selle meeleavaldusega. Seda ei takistanud mitte keegi. Küsimus oli selles, kas sinna autodega saab või mitte. Konkreetne intsident, millele te viitate – sellises olukorras, kus oli pargitud auto vastassuunavööndisse ja seda keelduti sealt ära viimast, seal tekkis tõepoolest olukord, kus inimesed muutusid agressiivsemaks ja politsei pidi sellesse sekkuma. Ta lahendas selle, veel kord, minu arust väga rahumeelselt. Küll jah, politseid rünnati seal lumepallidega. Õnneks olid need pehmed lumepallid, teinekord võib-olla enam ei ole. 

Nii et veel kord: politsei lahendas olukorra vaoshoitult. Taktikaliselt valiti õiged meetmed, ka taanduti vajadusel. Nii et jätkuvalt: politsei lahendas olukorra vaoshoitult ja väga õigesti.

Kohapealt saab küsida Kert Kingo. Palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Head ministrid! Ma korrigeeriks ära, et peaminister saaks aru ja teie ka, et need üritused ei ole EKRE korraldatud. Ärge palun edastage rahvale valeinformatsiooni. Aga teile kui eluaegsele politseiametnikule ma tuletaksin meelde, et politsei otsene ülesanne on ikkagi rahvale turvatunde tekitamine, turvatunde tagamine. See on juba teie valitsuse mustriks kujunenud, et rahvast minnakse hambuni relvastatud inimestega ohjama, koertega ähvardama. See on Kaja Kallase käekiri ja see, et Kaja Kallas siin nii jõudsalt õigustas seda, see näitab, et tema suhtumine oma rahvasse ongi selline. Te peaksite politseinikuna teadma, milline on politsei taktika. Politsei lähtub üritustel või kogunemistel sellest, kuidas on vastas seisev seltskond relvastatud ja kas [üldse] on relvastatud. Vastavalt sellele kujundatakse strateegia.

Meie riigis on endiselt õigus käia meelt avaldamas, ei ole kohustust kõiki registreerida. Ja minu küsimus nüüd on, lähtudes politsei taktikast ja üldreeglitest, et politsei ülesanne on korraldada nii, et kõik laabuks rahulikult, et ei oleks olukorra eskaleerumist: millised siis olid need ohumärgid, mis tingisid hambuni relvastatud politsei saatmise rahvamassidesse, koos koertega, ja sellise agressiivse hoiaku võtmise? Mis olid need ohumärgid, mis olid eelnevalt kaardistatud?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole ühtegi korda öelnud, et EKRE on siin taga olnud. Ei ole mina seda siin öelnud, et EKRE on kuidagi olnud nende meeleavalduste taga. Mitte kordagi! Mis puudutab seda hambuni relvastatust, siis ma saan sellest teatraalsest väljendist aru, aga politsei ongi iga päev täpselt sellise varustusega väljas. On küll! Ma kinnitan teile, olles töötanud veerand sajandit politseis, et politsei ongi iga päev selliselt varustatud. Erivahendid, tulirelv ja ka teenistuskoer on iga päev politseil kaasas. 

Mis puudutab taktikat, siis veel kord: iga politseiametnik, iga lõigu juht valib taktika, mis kohapeal käiku läheb. Antud juhul tekkis verbaalne agressiivsus, mida me nägime ka kevadel, ja politsei peab arvestama sellega, et see on kindlasti teatud ohuolukord.

Kui me räägime nüüd veel kord erinevatest meeleavaldustest, mida on korraldatud, ja sellest, kuidas politsei tõepoolest abistab nende läbiviimisel, kuidas on partneriks, siis ma tuletan meelde, et on olnud korduvad EKRE korraldatud tõrvikurongkäigud, kus politsei on vähemalt minu arust abiks olnud. Ma olen ka ise olnud teile partneriks ja me oleme väga head koostööd teinud selles, kuidas tõrvikurongkäik on läbi viidud, kuidas on takistatud erinevaid inimesi, kes võivad olla ohuks tõrvikurongkäigule. Oleme täpselt samasuguseid olukordi lahendanud. Nii et politsei on käitunud igasugustel registreeritud meeleavaldustel täpselt ühtemoodi ja ka teie EKRE-na olete saanud politseilt seda väga head teenust.

Härra Helme, kui on protseduuriline küsimus, siis on, aga repliigivormi meil tõepoolest siin ei ole.

Infotunnis on ministritel kohustus rääkida tõde. Mina ei tea, et ühelgi tõrvikurongkäigul oleks olnud hambuni relvastatud ja koertega kiirreageerijad kohal. Mitte kordagi! Seal on ometi olnud mõningatel kordadel ...

See läheb juba repliigiks, härra Helme, ja härra siseminister ei vasta sellele. Veel kord, protseduuriline küsimus ei ole see koht, kus seda [rääkida]. Nii, lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme seitsmenda küsimuse juurde, mille esitab Ivari Padar maaeluminister Urmas Kruusele seakasvatuse olukorra kohta. Palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab seakasvatust ehk siis toidujulgeolekut laiemalt ja vennaihu kättesaadavust. Olen minagi läbi aegade kümneid kordi käinud siin vastamas, kui seakasvatus on sattunud sellistesse loodetavasti ajutistesse raskustesse. Ja täna on uuesti selline raske moment, kus me tunduvalt alla oma varustatuse taseme toodame. See tendents süveneb veelgi. Ja eks me teame ju ka seda, mis on olnud üldiselt põhjused, mis on niisuguse olukorra tekitanud: kõrge teravilja hind ja [liha] madal börsihind.

On selge, et raskel ajal tuleb otsida parimaid lahendusi. Kogu selles kontekstis on ääretult olulised võrdsed konkurentsitingimused eri riikides. Seakasvatajad on ette heitnud, et riik ei ole kasutanud kõiki võimalusi, mis antud olukorras oleks võimalikud kokkulepitud riigiabi reeglite raames. Milline on teie nägemus, kas Eesti riik on kasutanud kõike, mis kokkulepitud riigiabi reeglite raames on lubatud? Ja teine küsimus veel: millised on need võimalikud väljapääsumomendid, mida on planeeritud rakendada uue strateegia kavas selle nimel, et olukorrast välja tulla?

Aitäh, austatud küsija! Ka meie oleme selle sektori pärast muret tundnud ja sellepärast on valitsus teinud teatud otsuseid. Kui me vaatame kas või viimast poolt aastat, siis selle aja jooksul on välja makstud ligi 6 miljonit eurot seakasvatusele toetusi. Lisaks veel [loomade] heaolu toetus üle 2 miljoni. Ja kuna seakasvatuses on keeruline aeg, oleme me selle aasta eelarves planeerinud tõuaretustoetuse tõusu ligi 30%, et leevendada seakasvatussektoris tekkinud olukorda. Tõsi on see, nagu te ise märkisite, et ühelt poolt on [liha] börsihind madal. See on põhjustatud ka sellest, et Euroopas tekkis ületootmine, kuna üks osa Hiina turust või Hiina turg kukkus ära. Teiselt poolt oli Saksamaal Aafrika seakatk ja see surus ka börsihinnad alla.

Teine küsimus oli riigiabi kontekstis. Nagu te teate, on Euroopa Komisjon riigiabi võimalust tõstnud, see tähendab seda, et [piirmäär] tõsteti 290 000 euroni, pluss veel 25 000 eurot vähese tähtsusega abi. Me saame täna öelda, et enamusel Eesti seakasvatusettevõtjatel on riigiabi piirmäärad täis. See tegelikult tähendab seda, et me oleme rahavoogudega teinud peaaegu maksimaalse. Ja kui te ütlete konkurentsile viidates, et me maksame vähem toetusi kui teised Euroopa riigid, siis ma saan kinnitada, et kui Euroopa [seakasvatuses] keskmiselt makstakse 45 eurot loomühiku kohta, siis meie summa on 42 eurot. Nii et ei saa öelda, et me oleme oma [seakasvatajaid] väga halvasti kohelnud.

Kui me mõtleme Eesti tarbija eelistuste peale, siis 50% sellest [lihast], mis inimese kohta tarbitakse, on sealiha. On kindel, et tulevikus on tarbijal kaks varianti: kas ta hakkab veel rohkem sealiha tarbima või me oleme võimelised rohkem eksportima. Praegu tuleb need halvad ajad üle elada ja selle tõttu on valitsus need toetused nii lühikese aja jooksul ka rakendanud.

Ivari Padar, palun!

Suur aitäh! Teine küsimus on selle kohta, kui palju on praegu seakasvatussektoris nii-öelda vabasid lautasid, mis ei ole seotud ühegi ümbertöötleva üksusega. Kui palju neid on? Kui suur see osakaal on? Üks küsimus veel juurde: ma sain paar päeva tagasi teada, et seakatku oht on uuesti üleval. Mis on teie kommentaar, kui ohtlik praegu seakatk on?

Aitäh! Umbes nädal tagasi oli meil seakasvatuse ümarlaud. Ja tõepoolest, selle laua taga olid nõndanimetatud vabad mehed. Seakasvatussektor teab, mida see kõnekeeles tähendab. See tähendab seda, et need vabad mehed ei ole seotud ei Atria ega HKScani farmidega ja neil on otsene toote ehk brändi väljund tarbijani. Nad ise hindavad, et see [osakaal] on 50% juures. See tegelikult tähendab seda, et tegemist on päris suure ja olulise jõuga.

Mulle teeb väga muret see, et me oleme teinud mitmeid katseid selle nimel, et see osa sektorist rohkem koonduks, ja koonduks just eesmärgiga leida võimalusi paremini tarbijani jõuda. Me teame, et osa nendest seakasvatajatest on leidnud teatud võimaluse otse tarbijani minna oma toodetega, aga need võimalused on olnud suhteliselt ahtad. Aga kui me vaatame tulevikku, siis minu arvates on ääretult oluline jõuda paremini otse tarbijani.

Teine võimalus uue strateegia kavas, mille kohta te küsisite, on tootjaorganisatsioonide moodustamine. See annab paremaid võimalusi ka läbirääkimisteks kaubandusega. Ja veel annab see võimaluse tootjaorganisatsioonina kaasata täiendavalt väliseksperte selleks, et oma seakasvatuse struktuur ja sisu üle vaadata ja leida veel täiendavaid võimalusi.

Üks mure seakasvatuses on seotud aga sellega, et sisseostetava sööda osakaal selles ahelas on väga suur, üle 60%. Selle tõttu on sisseostetava sööda mõju selles ahelas ääretult negatiivse märgiga, kuna [sealiha] hinnad on kukkunud.

Ja kohapeal registreeritud küsimus Heiki Hepnerilt.

Suur tänu, hea infotunni juhataja! Austatud minister! Te avasite rakendatud meetmeid, kui palju on võimalik konkreetselt seakasvatust toetada. Tõesti, seakasvatus on üks osa maaelu toimimisest ja maaelu valdkonnast. Aga ma küsin hoopis natukene laiemalt, mitte ainult hetkeolukorrale mõeldes, vaid ka natukene pikema perspektiiviga. Millisena te näete seakasvatuse rolli järgmisel Euroopa Liidu rahastusperioodil? Kui suure osa see moodustab? Ja tegelikult veel laiemalt: kuidas üldse võiks need kulud jaguneda, proportsioonid jaguneda? Siin on ju väga tugevalt rõhutatud keskkonna osatähtsust, see peaks seni rahastatuga võrreldes lausa kordades suurenema. Kust see raha siis tegelikult lõpuks tuleb?

Aitäh, austatud küsija! Püüan selgitada. Seakasvatus Euroopa ühise põllumajanduspoliitika mõttes ei ole otseselt selle põllumajanduspoliitika prioriteetne osa, aga ta on selle osa. Selgitan teile: sellepärast, et seda [tootmisharu] või tegevust käsitatakse ikkagi selgelt tööstusliku tegevusena. See tähendab seda, et seda on võimalik ühelt poolt kiiresti taastada, seal on sellised ärimudelid, mis piirduvad näiteks ainult sellega, et ostetakse sööt sisse ja toodang [läheb] välja.

Aga Eesti seakasvatajatel on üks eripära. Kui me võrdleme neid Euroopa [seakasvatajatega], siis me näeme seda, et Eesti seakasvatajatel on vähe maad. Ja see tegelikult tähendab seda, et nad ei saa osa teistest toetustest, mida nende konkurendid saavad. See tähendab ka seda, et neil on keerulisem rahavoogusid juhtida ja nad on suuremas sõltuvuses turu mõjudest, eriti mitmikmõjudest.

19 riiki tõstatas ka Euroopa Nõukogus komisjonile küsimused, et selles valguses, mis on juhtunud Euroopas, kaasa arvatud Eestis, võiks tegelikult Euroopa tasandilt täiendavat rahalist abi anda. Aga see ei ole leidnud heakskiitu ja komisjon ka osaliselt nendele aspektidele viidates tegelikult seda mõtleb.

Teine oluline asi on see, et kui me vaatame võimalikku energiapööret tulevikus, mis on seotud ühise põllumajanduspoliitikaga, siis on ääretult tähtis, et nii Eestis kui ka mujal Euroopas leitakse rohkem alternatiive imporditavale söödale. See tähendab seda, kas meil on võimalik leida täiendavaid võimalusi valgukultuuride arendamiseks, et sisendite hindu alla viia ja olla selles osas vähem sõltuvuses. 

Aga tõepoolest, loomade heaolu toetus ja tõuaretustoetus on üks osa nendest toetustest, mida me saame tegelikult a priori sektorile jooksvalt pakkuda. Loomulikult valitsus lähtub ka sellest nõndanimetatud kriisisituatsioonist ja kui tekivad teatud hälbed, sügavad kriisid, siis püütakse [nende mõju] leevendada. Aga kui me võtame praegu selle lühikese aja jooksul välja makstud raha, siis see on ligi 10% sellesama sektori müügiväärtusest.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde, mille esitab Heiki Hepner siseminister Kristian Jaanile. Teema on siseturvalisuse tagamine. Palun!

Suur tänu! Hea minister! Sisejulgeolekus, sealhulgas politseis ei saa kiidelda liigse inimressursiga. Häid spetsialiste on puudu ja iga päev peab mõtlema, kuidas luua selline töökeskkond, mis motiveeriks professionaale sellesse valdkonda tööle tulema. Teadaolevalt olete lasknud vabastada kümneid inimesi, kes ei ole ühel või teisel põhjusel lasknud ennast vaktsineerida. Vähemalt osa mittevaktsineerituist on toonud põhjuseks terviseriskid, mis nendel on, või siis ka raseduse. Osa on enda kaitseks pöördunud kohtusse ja nüüd jaanuari lõpus saime uudiste kaudu teada, et kohus on esialgse õiguskaitsena keelanud neid inimesi ametist vabastada.

Seepeale olete te kirjutanud oma valdkonna asutustele, et uus COVID-19 tüvi, omikrontüvi, on senistega võrreldes äärmiselt kiiresti leviv ja epidemioloogiline olukord näitab, et omikrontüve korral nakatuvad sarnaselt nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed. Me teame, et nüüd on COVID‑iga nakatunud tervishoiutöötajad tööle lubatud, kui neil ei ole raskeid sümptomeid. Samuti on teie koduerakond teinud ettepaneku kaotada siseriiklikult COVID‑i pass.

Eespool toodu valguses tundub, et te järjekordselt tegelikult sörgite protsessil sabas. Kas ei oleks aeg loobuda nende inimeste [töölt] vabastamisest ja lõpetada see protsess tööandja algatusel? Ja lisaküsimus siia juurde tegelikult on, kui palju siseturvalisuse töötajaid on selle perioodi jooksul just COVID‑i passi puudumise tõttu [töölt] vabastatud.

Aitäh küsimuse eest! Oluline teema kindlasti. Hakkan tagantpoolt ettepoole tulema. 38 inimest on vabastatud sellepärast, et nad ei vastanud nendele tingimustele, mis riskianalüüsi [tulemusena] konkreetsetele ametikohtadele [kehtestati]. PPA-l on täna kehtiv riskianalüüs, mida ma tõepoolest olen palunud kõikidel asutustel uuendada lähtuvalt sellest, et viiruse olukord, viiruse tüvi on muutunud.

See täna kehtiv riskianalüüs oli koostatud eelmise aasta sügisel vastu talve ja sellel ajal selles olukorras, eelkõige deltatüve kontekstis olid tehtud otsused igati õigustatud, igati proportsionaalsed. Et riskianalüüsis toodud lahendusteni jõuda, tõepoolest paraku 38 inimest tuli [töölt] vabastada.

Nüüd, 59 inimest on pöördunud kohtusse ja on saanud kohtus esialgse õiguskaitse. Need protsessid loomulikult on veel käimas, kusjuures ma toon välja, et nendest 59 inimesest, kes on pöördunud kohtusse ja saanud ka õiguskaitse, on vahepeal 11 lasknud ennast vaktsineerida. PPA tegelikult tegi organisatsioonis väga palju selgitustööd, mida annab vaktsineerimine, mida annavad tõhustusdoosid ja nii edasi.

Miks ma nüüd tõepoolest palusin uuendada riskianalüüsi, selle põhjus on see, et omikrontüvi tabab vaktsineeritud inimest ja vaktsineerimata inimest ühtemoodi. Küll aga ma ütlen jätkuvalt ja rõhutan seda, et vaktsineerimine on äärmiselt oluline ka siseturvalisuse valdkonnas kas või sellepärast, et need inimesed, kes on vaktsineeritud, ei jää nii raskesti haigeks, ei satu tõenäoliselt haiglasse, pöörduvad tõenäoliselt kiiremini tagasi teenistusse. See on äärmiselt oluline siseturvalisuse valdkonnas.

Ma olen nüüd palunud riskianalüüse uuendada praegu valdavalt leviva omikrontüve vaates ja veebruarikuu jooksul need riskianalüüsid vaadatakse üle. Siin on oluline roll töökeskkonna spetsialistidel ja tervishoiutöötajatel, mil moel töökeskkonna riskianalüüsi uuendatakse ja millised võiksid olla edaspidised meetmed, et siseturvalisuse töötajad oleksid paremini kaitstud ja oleksid reaalselt teenistuses, mitte kodus haiged.

Heiki Hepner, palun, täpsustav küsimus!

Aitüma! Hea minister! Ega te mu küsimusele siiski päris ei vastanud. Ma küsisin, kas te olete valmis seda protsessi tööandja algatusel lõpetama, et inimesed ei peaks minema ekstra kohtusse ennast kaitsma. Meil on kahetsusväärselt palju olnud selliseid juhtumeid ja kõige võib-olla kurikuulsam on see, kuidas riik vaidleb iseendaga elektri tootmiseks tuulikute püstitamise üle. Riik võiks ju, kui need tingimused on ära langenud, selle asja ära lõpetada. Aga tõepoolest, siin tulebki see mõnes mõttes ebaloogilisus ikkagi välja, et justkui otsitakse põhjuseid, et mitte kuidagi nagu puhta nahaga välja tulla.

Tõepoolest, te olete ju ise ütelnud, et tuleks kohaneda olukorraga. Teie seisukoht on, et siseturvalisuse [valdkonnas töötavad] inimesed peavad olema vaktsineeritud, sealhulgas tõhustusdoosiga. Samas tõdete, et see ei aita enam nakatumist vältida. Ja ma siis veel korra küsin, kas te ise olete valmis lõpetama seda protsessi tööandja poole pealt. 

Aga on ka teine pool küsimust: kas te olete valmis neid inimesi [uuesti] tööle võtma, kelle te olete juba vabastanud? Need tingimused on ju ära langenud. Kui on tegemist ikkagi heade spetsialistidega, kas te olete valmis neid uuesti tööle võtma? Ja nüüd see analüüs, mis te palusite teha tulevikku silmas pidades: kas seal võiks olla näiteks selline tingimus sees, et ka gripivaktsiiniga on kohustus vaktsineerida? Omikrontüvi on üsna sarnane gripiviirusega ja võib olla isegi palju leebemate sümptomite ja mõjuga.

Aitäh! Jällegi alustan tagantpoolt. Ma ei ole selle valdkonna ekspert, et oskaksin täna siin teile öelda, mis peaks või ei peaks olema kajastatud töökeskkonna riskianalüüsis. Valitsusasutused on selles igati iseseisvad ja peavad ise vaatama ja kindlasti veel kord väga objektiivselt hindama, milline tänane olukord viirusemaastikul on.

Kui me räägime kohtumenetlusest ja sellest, et osa kohtumenetlusi on veel pooleli, siis tõepoolest, tänaseks ei ole ühtegi konkreetset jõustunud kohtuotsust [selliste juhtumite] kohta tulnud. Need esialgset õiguskaitset puudutanud kohtuotsused on viinud selleni, et on antud ülesanne [teha kindlaks], kas on võimalik leida kompromisslahendusi nende ametnike ja PPA vahel. Aga veel kord, kohtumenetluses on üks osapool Politsei- ja Piirivalveamet, mitte Siseministeerium, ja Politsei- ja Piirivalveamet peab ise need otsused tegema. Ma muidugi loodan, et need otsused on igati õiglased.

Mis puudutab nende inimeste tagasivõtmist, kes tänaseks on vabastatud, siis jällegi: inimesed võtab tööle Politsei- ja Piirivalveamet, mitte siseminister. Aga ütlen veel kord, et ma leian, et vaktsineerimine aitab ja on väga oluline meede. Need inimesed, kes [töölt] vabastati, need 38 inimest olid siis vaktsineerimata. Täna peavad inimesed, kes tahavad tulla tööle Politsei- ja Piirivalveametisse, olema vaktsineeritud. Nii et kui need inimesed on vahepeal vaktsineerimiskuuri läbinud, siis mina kindlasti pöörduksin Politsei- ja Piirivalveameti poole. Aga veel kord, selle otsuse saab vastu võtta ainult Politsei- ja Piirivalveamet.

Ja nüüd veel kord nendest erinevatest meetoditest, kas vaktsineerimine aitab või ei aita. Loomulikult vaktsineerimine aitab. Küll jah, viirus tabab nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata inimesi, aga oluline fakt on kindlasti see, kui suur on tõenäosus, et inimene, kes on vaktsineeritud, jääb raskelt haigeks ja ehk satub haiglasse. Seal on tegelikult vahe siiski kordades.

Aga veel kord, võib-olla on ka muid, täiendavaid meetmeid, kuidas tagada seda, et organisatsioonis ei tekiks nakkuskoldeid, kuidas tagada seda, et inimesed ei tuleks [viirusekandjana] tööle ega kannaks viirust [edasi]. Ja nii-öelda sihtgrupiks on siin nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, [keda võiks] testida, ja nii edasi. Aga veel kord, riskianalüüsi peavad tegema vastava valdkonna spetsialistid, arvestades olukorda, mis meil täna on.

Ja kohapeal registreeritud küsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh! Mulle on muidugi täiesti arusaamatu, mis dokument, missuguse juriidilise väärtusega, missuguses kooskõlas põhiseaduslike õigustega, töölepingute ja kõige niisugusega on selline asi nagu riskianalüüs, mida, nagu tuleb välja, on võimalik ka käigu pealt muuta, kui vajadus tekib. Ja mul on ka ausalt öeldes vaktsineerimata inimesena väga tõsine küsimus, mis õigusega vaktsineerimata inimesi diskrimineeritakse. Mis õigusega te diskrimineerite vaktsineerimata inimesi? Teil puudub selleks igasugune põhiseaduslik ja tegelikult ka üldse seaduslik alus. Need seaduslikud alused te olete ise lihtsalt välja mõelnud, et õigustada oma totalitaarset käitumist. See ongi murekoht ja kõige selle vastu inimesed protesteerivadki. Ja sellepärast ongi meil tekkinud sisejulgeolekus turbulents. On vaja ikka panna põhjused ja tagajärjed õigesse järjekorda, aga te panete vastupidisesse järjekorda ja süüdistate inimesi. Ärge süüdistage inimesi!

Muide, ma tahaksin kiita kiirreageerijaid. Kiirreageerijad, kui neid õigesti rakendada, on väga professionaalsed ja teevad väga head tööd. Me nägime seda Lihula tulistamise puhul, kiirreageerijate tegevus seal oli lihtsalt kuldaväärt. Aga kiirreageerijaid ei pea rakendama ega tohi rakendada rahumeelsetel meeleavaldustel inimeste ärritamiseks, provotseerimiseks ja seejärel nende süüdistamiseks. Ka eelmise neljapäeva juhtumitel olid põhjus ja tagajärg segamini aetud. Politsei põhjustas segadust parkimisel, liiklemisel ja siis hakkas inimesi karistama, ärritas inimesed üles, hakkas inimesi terroriseerima vägivaldselt ja sellest sündisid konfliktid. Ja siin on põhjus ja tagajärg: põhjus oli politsei ebaadekvaatne tegutsemine, millele rahvas reageeris pahameelega. Kas te võtate sellest õppust või jätkate samasugust eskaleerimist, et siseturvalisust kahjustada?

Aitäh küsimuse eest! Kiirreageerijad on täpselt samasugused politseinikud nagu konstaablid, piirivalvurid – kes iganes. Nad osalevad iga päev politsei ülesannete täitmisel, käivad väljakutsetel ja nii edasi ja nii edasi. Nad ei oota kuskil baasis väljakutset reageerimaks, vaid nad on iga päev olemas. Nad on täpselt samasugused politseiametnikud nagu kõik teised.

Mis puudutab jällegi seda, kust algas agressioon või kust algas verbaalne rünnak, siis kõik algas sellest, et üks autojuht otsustas oma auto parkida vastassuunavööndisse ja takistada seal liiklust. Sealt sai asi alguse, mitte politseiametnike tegevusest. Politseiametnikud sekkusid õigusrikkumisse ja sealt sai alguse vajadus olukord lahendada. Ja see lahendati kohapeal minu hinnangul vägagi vaoshoitult.

Mis puudutab töökeskkonna riskianalüüsi, siis see ei ole kellegi omavoli. Tõepoolest seadus paneb organisatsioonidele kohustuse töökeskkonna analüüse teha ja need lausa peavad olema paindlikud. Ja konkreetses riskianalüüsis on tõepoolest selline punkt sees, et seda riskianalüüsi peab uuendama, kui vastav keskkond muutub. Nii et see protsess iseenesest peabki olema paindlik, igapäevane. Ükski riskianalüüs ei saa olla kivisse raiutud, nii et see kehtib aegade lõpuni. Seda tulebki kogu aeg paindlikult muuta. Ja tõepoolest, selline viide on riskianalüüsis ka väga konkreetselt [olemas].

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde, mille esitab Peeter Ernits, peaminister Kaja Kallas vastab ja teema on ametnike töölepingud.

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Hiljuti tuli riigisekretär välja sellega, et peaks kõrgemaid bürokraate – neid on ligi 1200 – hakkama aeg-ajalt atesteerima, et töölepingud ei ole neil igavesed. Teie justiitsminister on avaldanud arvamust, et võib-olla ei peaks. Aga mis on teie seisukoht? On see hea idee? Praegu poliitiline võim vahetub pidevalt, aga ametnikud üsna tihti vaatavad, et noh, teie tulete, aga meie jääme. Ja värsket verd on siin vähe voolamas.

Aitäh! Tõesti, selliseid ettepanekuid on tehtud, et oleks avaliku teenistuse seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõus selline variant ka, et nende ametisse nimetatavate ametnike ringi, kellel on tähtajalised lepingud, laiendatakse vahetult alluvate üksuste juhtide võrra ja kehtestatakse ühtsed nõuded. Mina olen seda meelt, et veerev kivi ei sammaldu ja tegelikult oleks selline rotatsioon teretulnud. Sellised tähtajalised lepingud soodustaksid ka tippjuhtide järelkasvu ja aitaksid tagada avalikus teenistuses mobiilsuse ja rotatsiooni erinevate ametikohtade vahel. Mõnes mõttes see hoiab ka ametnikke nii-öelda trimmis, kui neid iga viie aasta tagant atesteeritakse, [tehes kindlaks], kas nad vastavad oma ametikoha [nõuetele]. Nii et mina olen selles suhtes toetav. Ma arvan, et see on hea mõte. 

Peeter Ernits, palun, täpsustav küsimus!

Jah, seda on rõõm kuulda, et te olete toetav. Aga kas see ka läbi läheb? Konkreetselt tahan küsida, et kui vaadata peadirektori asetäitjaid, siis neid, kellel on juurikas sügaval maas, on ligi kolmandik. Aga minu küsimus on, kuidas see jaotub. Kas võtmeministeeriumides on neid eluaegseid tippametnikke, üle kümneaastase staažiga, rohkem või see jaotub ühtlaselt erinevate ministeeriumide vahel? 

Aitäh! Mul puudub sellest täpne ülevaade. Mul ei ole teile praegu esitada numbreid, kui pikad on inimeste lepingud või kui kaua keegi on tööl olnud ühes või teises ministeeriumis. Kui tahta väga täpset vastust, siis selle [aruande] peaks eraldi koostama. Mul praegu teile täpset vastust anda ei ole. 

Ja kohapeal registreeritud küsimus läheb Mart Helmele.

Aitäh, härra eesistuja! Proua peaminister! Riigikogus levib jutt – ja ma olen seda juttu kuulnud erinevatest allikatest, sealhulgas asjassepuutuvatelt inimestelt –, et praegune valitsus, kartes, et järgmise valitsuse moodustab peale valimisi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kavatseb juba enne valimisi paika panna terve rea jõuametkondade juhte [nende asemele], kelle ametiaeg lõpeb alles pärast valimisi. See puudutab nii politseiameti peadirektorit, kaitsepolitsei peadirektorit kui ka mitmeid teisi seesuguseid jõuametkondade juhte. Kas te kinnitate seda juttu, et teie valitsusel on selline kavatsus, või te lükkate selle ümber?

Aitäh! Esiteks, ma soovitan igasuguseid kuulujutte mitte ise levitada ja neid ka mitte uskuda. Ametiajad, tähtajad saavad täis ja see tähendab seda, et loomulikult tuleb vaadata, kes neid ametikohti hakkavad täitma. Erinevate ametikohtade puhul on ju [olukord] erinev, sõltub sellest, kas inimene tahab ise varem ära minna või on see ametikoht [muul põhjusel] vaja varem täita või siis tähtaeg saab täis ja enne seda peaks olema selge, kes hakkab seda ametikohta täitma sellest hetkest, kui tähtaeg täis saab. Ametikoht ei tohi jääda täitmata. Nii et iga asi omal ajal või veidi hiljem.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Kümnes küsimus: esitajaks on Kalle Grünthal, vastajaks siseminister Kristian Jaani ja teemavaldkond on seaduste täitmine. Härra Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab politseipoolset seaduse täitmist. Küsimus koosneb nagu kahest osast. Kõigepealt: Toompea sissesõidu blokeerimine. Minu teada liiklust piiratakse vastavate liikluskorraldusmärkidega ja selleks oli teil aega küll ja küll, et võtta vastavad load sealt linnavalitsusest või panna need [märgid] omal riisikol välja. See, et te panete sinna mingid politseiautod ette lihtsalt, ei ole nagu seadusekohane. Kuna te olete sellise korralduse oma alluvatele andnud, siis palun nimetage see täpne õigusakt, mis lubab sellist käitumist.

Teiseks soovin ma [küsida] ka teie selle väite korrektsuse kohta, et politsei oli äärmiselt korralik. Mina väidan, et ka rahval on olemas mälu. Veel möödunud aasta kevadel viidi iga väiksemagi asja eest inimesed politseibussi, algatati väärteomenetlused ja hiljem lõppes suurem osa asju kohtu poolt tühistamisega. Aga rahval on mälu selle kohta, et politsei ei käitu alati kõige õigemini. Markantseim näide on siin Elvis Brauer, kes saavutas kohtus võidu, sellepärast et teda hoiti niisama kinni. 

Nüüd ma küsin: kuna, ütleme, isiku kinnipidamist reguleerivad erinevad seadused, palun nimetage, mis on sellise isiku kinnipidamise alus ja politseijaoskonda toimetamise alus just sellel hetkel, kui ta ära viidi. Tegemist oli minu hinnangul väidetavalt võib-olla ka väärteotunnustega asjaga, aga politsei läks üle piiri ja hakkas kordama tegelikult kevadisi meeleavaldusi. Palun nimetage need õigusnormid.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mis puudutab liikluse reguleerimist, ohu tõrjumist, ohu ennetamist või ohule reageerimist, siis selle kohta on erinevad seadused. Võin välja tuua liiklusseaduse ja korrakaitseseaduse. Liiklusseadus räägib sellest, kes võib reguleerida ja kuidas võib reguleerida. Politseiametnik võib ka oma käemärguannetega liiklust reguleerida, sõidukeid peatada. Ja seda võivad teha ka kohaliku omavalitsuse ametnikud, kui nad selle õiguse saanud on. Seda, millal politsei võib seda teha, reguleerib väga kenasti korrakaitseseadus, mis räägib omakorda erinevate ohtude tõrjumisest, nendele reageerimisest ja nii edasi. Nii et need on need kaks põhilist seadust, mis selliseid olukordi reguleerivad.

Nüüd see, et keegi sündmuskohalt ära viidi, on seotud jällegi konkreetselt [kaalutlusega], kui ohutu on antud olukorras seda konkreetset süütegu menetleda kohapeal või näiteks politseijaoskonnas. Kuna antud juhul tekkis olukord, kus inimesed näitasid üles teatavat agressiivsust politseiametnike suhtes, siis saigi vastu võetud otsus menetleda seda süütegu politseijaoskonnas. Selle toimepanija viidi politseijaoskonda, tehti talle lühimenetlus ja ta vabastati. Politsei, sealhulgas see konkreetne politseiametnik, keda te siunasite oma Facebooki lehel, kiusasite teda minu hinnangul alatult, käitus seal sündmuskohal väga hästi, väga vaoshoitult ja täitis neid ülesandeid, mis politseiametnikele ja politseile Eesti riigis pandud on.

Kalle Grünthal, palun, täpsustav küsimus!

Ma tänan! Kõigepealt ma tahaksin korrigeerida teie väidet, et ma olen siunanud või kiusanud kedagi. Ei, mina kiitsin seda politseiametnikku, kuna ta suutis olla targem kui politsei juhtkond kokku. Mõistate? Tema ei läinud üle piiri, tema käis piiri peal ja läks lihtsalt omadele appi. See on see teema. Aga seda, et teiepoolne taktika valik on täielikult läbi kukkunud, kinnitab ka teie praegune vastus. Te ütlesite, et see inimene pandi autosse, viidi politseijaoskonda seetõttu, et ta käitus agressiivselt. Ei käitunud, härra Jaani, agressiivselt. Tema oli rahulik.

Hea küll, ma olen ka sellega nõus, et isegi kui ta oli agressiivne, siis ka sel juhul on olemas omad menetlusnormid, mismoodi seda asja tehakse. Tema isik oli tuvastatud, teda poleks vaja olnud kuhugi viia. Oleks piisanud, kui panna ta politseibussi ja oodata, kuni rahvas ära läheb, teinud oma menetlustoimingud ära. Aga seda te ei tahtnud. Teie tahtsite just seda, et viiakse ära, et korduks see – ja rahvas sai sellest aru, et kordub jällegi kevadine jama –, et hambuni relvastatud mehed võtavad piimamannergu ja trummi põristajad kinni, panevad autosse ja tassivad minema. See oli teie tegelik eesmärk. See oli teie tegelik eesmärk, et kaitsta praeguse valitsuse diktatuurset taktikat. See ei olnud kooskõlas politsei seadusega.

Muuseas, ma tahan öelda seda: minu juurde astus tänaval üks politseinik, reapolitseinik, ja tänas mind sellesama postituse eest. Ta ütles: me oleme absoluutselt vastu sellele, mida teie praegu korraldate nende meeleavalduste jooksul, sest neil puudub õigus kritiseerida teie tegevust. Saate aru, te manipuleerite inimestega, kes teid tegelikult ei poolda.

Ja nüüd vastake küsimusele. Mis seaduse alusel anti ikkagi õigus viia inimene ära? Ja miks seda tehti, kui seda oleks saanud teha kohapeal?

Aitäh! Mina ei ole väitnud selle inimese agressiivsuse kohta midagi. Ma rääkisin inimestest, kes olid selle sündmuse juures ja olid siis agressiivsemalt meelestatud kui enne seda sündmust. Ja selleks, et olukord ei eskaleeruks, on politseil mõistlik käituda nii, et minna ja taanduda sündmuskohast, võttes kaasa ka õigusrikkuja. Otsuse, keda kinni pidada ja kuidas kinni pidada saab politsei teha, politseil on see õigus olemas, see tuleneb erinevatest seadustest. Nii et see on taktikaline käik ja seda, millise taktika politsei selliste sündmuste lahendamisel valib, otsustab politsei ise.

Ma kinnitan teile, tõesti, seda juhendit ei anna ei valitsus, peaminister ega siseminister. Selle taktika valib vastavalt olukorrale kas ainuisikuliselt see politseiametnik, kes lahendab seda olukorda, või toimib seal juhtimisahel näiteks politseisündmuste juhtimise staabis. Nii et see käsk ei tule mitte kuidagi siseministrilt ega valitsuselt.

Ja veel kord: see olukord oli lahendatud nii just nimelt selle pärast, et inimene oli õigusrikkumise toime pannud. Ja õigusrikkumise menetlemiseks on politseil õigus valida, kus ta seda teeb ja kuidas ta seda teeb.

Kohapealt saab küsida Kert Kingo. Palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma korrigeeriksin ära, et sellist juttu palun ärge küll ajage, et iga vahetu osakonnajuht ise valib taktika. Te lükkate praegu omaenda valdkonna vahejuhid tanki ja õigustate peadirektorit, kes tegelikult annab suunised. Aga minu küsimus on selline. Mulle jäi siin kõrvu väide, et auto oli valesti pargitud ehk vastassuunavööndis. Mul on tekkinud küsimus, kas nüüd ongi uus käitumisnorm politseil see, et kui on liikluseeskirja rikutud näiteks valesti parkimise näol, siis minnakse kohale suurendatud jõududega erirelvastust aasates ja pannakse see valesti parkija kohe käeraudadesse ja toimetatakse minema. Kas see ongi uus suund politseil? 

Aitäh küsimuse eest! Tulen ka oma eelmiste väidete ja faktide juurde tagasi. Politsei oli väljas oma igapäevases varustuses ja ärme palun kasutame seda väljendit "erivarustuses ja hambuni relvastatud". Politsei ongi iga päev sellise varustusega väljas, selleks et kaitsta inimesi, kaitsta iseennast, ennetada erinevaid sündmusi. 

See inimene, kes oma sõiduki valesti parkis – veel kord, ärme vaata konkreetselt seda ühte rikkumist, vaid vaatame terviklikku sündmuste ahelat, seda, mis sellel päeval seoses selle autokolonniga Tallinna linnas toimus. Sellele inimesele anti korduvalt võimalus oma auto sealt ära viia. See ei olnud politseil esmane reageering, et kohe alustada süüteomenetlust või toimetada isik lihtsalt ohu ennetamiseks sündmuskohalt eemale. Sellele inimesele anti korduvalt korraldus oma auto sealt ära viia, tal oli võimalus lahkuda autoga kohast, kus see võis tekitada täiendavaid pingeid. Nii et veel kord: politsei ei lähtu oma taktika valimisel ainult ühest konkreetsest sündmusest konkreetses kohas. Ta vaatab tervikuna kogu sündmuste ahelikku, seda, mis on enne juhtunud ja mis veel võib juhtuda, kui politsei vastavaid taktikaid ei kasuta.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Tänane 11. küsimus on Kert Kingolt peaminister Kaja Kallasele, [teema on] valitsuse väärtushinnangud. Palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Üldjuhul on ikkagi valitsuse esmane ülesanne tegutseda riigi ja rahva huvides, austada ja järgida põhiseadust. Nüüd, teie juhitud valitsusel on juba mustriks kujunenud ja domineeriv see, et te ei austa põhiseadust, te ei austa isikute õigust oma meelsust väljendada. Teie valitsuse ajal on jäänud silma eelkõige sellised tegevused nagu rahva lõhestamine, diskrimineerimine, valetamine ühiskonnale ja agressioon rahva vastu. Sellega seoses mul ongi tekkinud küsimus, mis on teie valitsuse väärtused. Kas teie valitsuse väärtusteks ongi nüüd julmus, jõhkrutsemine ja diktatuuri kehtestamine?

Aitäh! Valitsus tegutseb vastavalt põhiseadusele. Valitsus on saanud mandaadi Riigikogult. Riigikogu on valitud vastavalt põhiseadusele rahva poolt. Riigikogu valimised võitis Reformierakond, Reformierakond on praegu peaministripartei ja moodustanud koalitsioonivalitsuse koos Keskerakonnaga, mis annab siin Riigikogu saalis enamuse. Ja see on andnud mandaadi valitsusele. Valitsus vastab Riigikogule, Riigikogu saab pidevalt ministreid vaibale kutsuda, küsida küsimusi, ja seda kõike tehakse. Kõik riigi institutsioonid toimivad vastavalt põhiseadusele. Need ongi Eesti riigi väärtused.

Need asjad, mida te ütlete – te ütlete, diktatuur. Kas te ikka teate, mida diktatuur tähendab? Diktatuur tähendaks seda, et te ei võiks rääkida kõiki neid rumalusi, mida te räägite. Ei oleks sõnavabadust, ei oleks vabadust meelt avaldada, nii nagu oli näiteks siis, kui oli esimene koroonalaine ja meeleavaldused olid keelatud. Aga meie ajal ei ole meeleavaldused kunagi olnud keelatud. Kõik inimesed saavad valitsuse vastu meelt avaldada nii, nagu nad tahavad, ja on seda saanud teha. Seda me oleme ju näinud, meeleavaldused toimuvad.

Samamoodi on meil absoluutne sõnavabadus, kõik saavad väljendada oma arvamust. Kui te räägite diktatuurist, siis te võiksite kõigepealt endale selgeks teha, mida diktatuur tegelikult tähendab ja kuidas sellistes riikides toimitakse. Eesti on vaba maa ja seda näitab kõik see, mis tegelikult toimub. Teil on oma inimesed, kellele te räägite, ja te saate seda teha täiesti vabalt, mitte keegi teid ei takista.

Kert Kingo, palun, täpsustav küsimus!

Tänan veel kord, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Nüüd oligi see fakt, kus te lihtsalt valetate ja keerutate ja väänate sõnu. Kui teie käest küsida küsimusi, mis teile ei meeldi, siis on see rumaluste rääkimine. Ja teie kindlasti räägite siin ilusat juttu ja väga adekvaatset juttu, vähemalt te ise usute seda.

Aga ma tooksin välja ikkagi selle, et te rõhutate ainult seda, kuidas teie võitsite valimised, ja väidate ja loete siin peast, kuidas põhiseadust peab järgima, aga tegelikus elus te seda ju ei tee. Te räägite, kuidas rahvas võib vabalt sõnu [kasutada] ja meelsust väljendada, aga ometi olete teie see, kes on saatnud, kelle eestvedamisel on saadetud rahumeelselt meelt avaldanud rahva vastu politsei, kes kasutab füüsilist vägivalda, kes paneb alusetult inimestel käed raudu ja viib nad jaoskondadesse ning niimoodi lihtsalt inimesi terroriseerib. Sellest saabki välja lugeda [küsimuse], kas need ongi teie väärtused tegelikult. Ma ei räägi sellest, mida te õpikutest pähe olete õppinud ja siin ette räägite, vaid tegelikkusest, [sellest, kuidas] te olete tegutsenud. Nimetage ära, mis on teie väärtused siis tegelikult.

Aitäh! [Väide], et Eestis on diktatuur, on absoluutne lollus. Seda võib öelda. Ma ütlen teile seda ja kui te ütlete seda veel kord, siis ma ütlen samamoodi. Täpselt samamoodi vastan teile. See on rumalus.

Nüüd, tulles politsei tegevuse juurde: politsei tagab avaliku korra. Meil on kokku lepitud reeglid, näiteks et inimesed kõnnivad kõnniteedel, autod sõidavad sõiduteedel. Ja kui keegi hakkab näiteks käima keset sõiduteed, kus autod peaksid liikuma, siis politsei tagab selle, et neid reegleid järgitakse. See on politsei kohustus.

Te väidate, justkui tohutult peeti inimesi kinni, oli tohutu politsei vägivald. Kus see politsei vägivald on? Meeleavaldajad üritasid takistada politseibussi lahkumist ja loopisid politseinikke lumepallidega. Politsei viis asjaolude selgitamiseks jaoskonda ühe inimese. Ühe inimese! Ja mitte kedagi kinni ei peetud.

Toon näitena Soome, kus ka toimusid meeleavaldused: 50 inimest arreteeriti, pandi kinni tegelikult. Ja kui ma vaatasin neid videoid puhtalt advokaadina ja lähtudes koosseisudest, mis karistusseadustikus ja väärteomenetluse seadustikus on, siis toimunu annaks koosseisu kokku küll, sest politseinikke verbaalselt rünnati. Vaimselt neid rünnati väga selgelt. Ja politsei tegutses väga lugupidavalt, kuulas väga rahulikult, muudkui seletas, küsis inimeste dokumente. Seda on politseil õigus teha. Need inimesed peavad oma dokumendid esitama. See on avaliku korra tagamine vastavalt korrakaitseseadusele. Aga kui on kaebused politsei peale, siis saab need kaebused esitada konkreetses korras.

Aga väita siin mingeid selliseid rumalusi, et meil on diktatuur – no kuulge, halloo! Tõesti ...

Ja üks kohapealt registreeritud küsimus. Mart Helme, palun!

Halloo-halloo, kui teile see sõna nii väga meeldib. Ma jälgisin muide nädalavahetusel neid Soome meeleavaldusi. Tõepoolest, seal arreteeriti või peeti kinni 55 inimest. Nad kõik lasti kohe lahti. Kõik lasti lahti, tuvastati need isikud ja lasti kohe lahti. Ei mingisugust käteväänamist, käeraudadesse panemist, äravedamist, koertega hirmutamist – mitte midagi taolist. Mitte midagi taolist! Ma jälgisin seda. Meil on Soomes osakond, üks meie osakonna inimene tegi video vahendusel kogu aeg reportaaži sealt. Me teame täpselt, mis seal toimus. Ja meil on ka Ameerikas osakond, me teame täpselt, mis Ameerikas toimub ja praegu Ottawas. Ärge tulge meile kärbseid pähe ajama.

Nüüd, probleemi tekitas, ma veel kord rõhutan, politsei, kes pani liikluse kinni ja tekitas sellega liikluskaose. Politsei ülesanne oleks olnud parkimist korraldada, liiklust korraldada, inimesi juhendada, inimesi informeerida. Te olete tasulise parkimise alal, makske ära, ärge tekitage endale pahandusi. Ei, politsei pani tänavad kinni, pidas ühe autojuhi kinni, eskaleeris olukorda. Me paneme videokollaaži kokku ja kutsume teid ja siseministrit ja politseijuhte vaatama seda. Siis te näete, kui rahumeelselt politsei käitus. Ei käitunud, ei käitunud rahumeelselt paraku.

Aga minu küsimus teile on selline: kas teie jaoks on aktsepteeritav, et politsei juhtkonda kuuluvad inimesed on sotsiaalmeedia kaudu sekkunud päevapoliitikasse ja õhutavad siin ebakindlust, räägivad mingitest kavandatavatest meeleavaldustest, hoiatavad? Kas see on normaalne, et politsei sekkub päevapoliitikasse?

Aitäh! Teie jutust jääb mulje, justkui Eestis oleks olnud käeraudadega äraviimist, tohutult kõike sellist. Kuidas oli? Kuidas siis oli? Kui me vaatame puhtalt faktidele otsa, aga faktid teid ju kunagi ei huvita ... (Mart Helme hõikab midagi vahele.) 

Härra Helme! (Mart Helme ütleb: "Ma lähen ära." ja lahkub saalist.) 

Ootame, kuni Mart Helme läheb ära, siis ma vastan tema küsimusele. Tõesti, Mart Helme jutust jääb mulje, justkui oleks tohutult toimunud Eestis mingit politsei vägivalda, käeraudadega äraviimist. Aga midagi sellist ei toimunud.

Kui me vaatame puhtalt faktidele otsa, siis faktid ütlevad seda, et asjaolude selgitamiseks viidi jaoskonda üks inimene. Üks inimene! Ja pärast asjaolude selgitamist lasti ta lahti ja mitte kedagi kinni ei peetud. Soomes arreteeriti tõesti üle 50 inimese. Mingit sellist politsei vägivalda on meil ausalt öeldes väga raske näha. Vähemalt kõigis nendes videodes, mis mina olen näinud, on politsei selgitanud, et sinna meeleavaldusele autoga ei pääse. Kui te soovite meeleavaldusele minna, parkige auto kas või näiteks Vabaduse väljaku parklasse ja minge jala sinna. Seal on palju rahvast, sinna autoga ei mahu, autot pole seal kuskile parkida, lisaks on palju lund ja nii edasi. Politsei selgitas seda olukorda. See on politsei roll ja politsei tegi seda väga rahumeelselt. Ja mina olen koos Eesti rahvaga, kes Eesti politseisse usub ja politseid igatpidi toetab. Nii et minu meelest Eesti politsei on olnud erakordselt rahulik. Kui võrrelda meeleavaldustega, mis on toimunud teistes riikides, on meie politsei meelekindlus ausalt öeldes kadestamisväärne.

Head kolleegid, nüüd on selline lugu, et kell on 13.57 ja kohe 30 sekundit. Arvestades, et küsimuse küsimiseks on kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, on ilmselge, et me rohkem küsimusi võtta ei saa. Tänan peaministrit, tänan ministreid infotunnis osalemise eest ja kõiki kolleege küsimise eest! Infotund on lõppenud.