Hea juhataja! Head kolleegid! Praegu on teie ees eelnõu, mis on vähemalt kahte viisi erakordne. Ühest küljest sellepärast, et selle algatajateks on väga erinevate fraktsioonide esindajad, ja see ei ole selles saalis olnud just tavapärane. Ja teisest küljest erakordne selles mõttes, et ma ei mäleta, et selle koosseisu ajal oleks mõni teine seadus kutsunud esile niivõrd suure ažiotaaži, niivõrd suure vastukaja ja niivõrd suure möödarääkimise sellest, mis seaduse tegelik eesmärk on. Kui me võtame nüüd looduskaitseseaduse tervikuna ette, siis minu hinnangul on seal vähemalt neli viga.
Esimene viga on see, et lihtsalt ajaloolistel põhjustel on looduskaitseseadusesse sisse kirjutatud terve hulk asju, mis just nagu looduskaitseseaduse osana mõjuksid kuidagi vägevamalt. Seetõttu on sinna sattunud sisse eesti keeles öeldes igasugust jama. Näiteks, farmide asutamise reeglitele viitamine. Minu lemmikparagrahv muidugi on see, mis räägib sellest, et looduskaitse teema on kaaviari käitlemine. No tere hommikust! Kaaviari käitlemine ja looduskaitse. No kust otsast? Seal on mitmesuguseid teisi punkte veel, mis on tegelikult looduskaitseseadusele otseselt ballastiks, aga kõnealune eelnõu nende punktidega ei tegele.
Teine teema, mis looduskaitseseaduses on olulisel määral reguleerimata, on tegelikult kodaniku ja looduskaitse omavaheline suhe. Täna võtab riik midagi looduskaitse alla, omanikule tekivad piirangud ja ainukene asi, mis omanikule kompenseeritakse, on see, et võetakse vähem maamaksu või ei võeta maamaksu üldse. Need on kopikad, võrreldes sellega, mis looduskaitseliste piirangutega inimesele kaasnevad. See on teema, mida see eelnõu ei käsitle, aga see on teema, millega me peame kindlasti tulevikus tegelema, kui me tahame, et kodanike suhtumine looduskaitsesse oleks heatahtlik, mõistev ja ei tekitaks asjatuid konflikte, nagu täna paljude kaitsealade moodustamisega kaasneb. See ei ole praktiline, see ei ole jätkusuutlik, aga nagu ma ütlesin, sellega kõnealune eelnõu ei tegele.
Millega tegeleb kõnealune eelnõu? Esiteks on looduskaitseseaduses väga palju terminoloogilisi vastuolusid teiste seadustega. Näiteks, üleujutusala defineeritakse looduskaitseseaduses üleujutusalana, aga veeseaduses üleujutusohualana. Kummast siis jutt käib? Kas üleujutatud alast või ohualast? Oleks praktiline need terminid ühtlustada.
Teine asi, looduskaitseseadus kordab üle väga palju teistes seadustes olevaid asju, ennekõike seda, mis on sätestatud veeseaduses. Selle seaduseelnõu üks eesmärke on selliste mittevajalike korduste, mis tihtipeale ei ole ka üks ühele võrreldavad, tasandamine ja seaduse paremini mõistetavaks muutmine.
Ja kolmas asi tuleneb tegelikult ajaloost. Kaitstavate loodusobjektide seadus, mis oli looduskaitseseaduse eelkäijaks, võeti vastu aastal 1994. Seal sätestati, kuidas võetakse kaitse alla, mis on kaitse all ja nii edasi. Aga oli ka selge, et aastal 1994 ei olnud võimalik määratleda veel kõiki alasid, mis looduskaitse alla võtmist oleksid väärinud. Sellepärast võeti aastal 1995 täiendavalt vastu ranna ja kalda kaitse seadus, kus lausaliselt määrati ehituskeeluvöönd, mis saartel ja Narva-Jõesuus oli 200 meetrit, mujal Mandri-Eestis ja suuremate järvede kallastel 100 meetrit, mujal vähem. See andis võimaluse põhjalikumalt analüüsida seda, missugused on kaitsealused paigad, neid kaitse alla võtta, kehtestada kaitse-eeskiri ja nii edasi. Sellest on möödas täna 27 aastat. 27 aasta jooksul on üsna paljutki kaitse alla võetud, kaitsealad on moodustatud, kaitse-eeskirjad kehtestatud. Jah, on kaitsealasid, kus kaitse-eeskiri siiamaani ei ole arvestataval moel paigas. Aga seda ei saa nüüd küll seaduse süüks pidada, vaid siin on tegemist pigem nii-öelda administratiivse suutmatusega nende poolt, kes on kutsutud ja seatud selliseid kaitse-eeskirju koostama ja seadma.
Lisaks sellele on sellesama ranna ja kalda kaitse seaduse sätted aastal 2004 toodud, ma julgen arvata, et teatud määral ka mugavusest otse üle uude looduskaitseseaduse täisteksti ja sisuliselt põhimõtted ei ole muutunud. Ma väidan, et aeg on edasi läinud ja tegelikult me peaksime ka ranna ja kalda kaitse põhimõtetesse suhtuma mõnevõrra paindlikumalt. Põhjus on väga lihtne. Eestis on palju väga erinevaid randu. On selliseid, nagu näiteks liivarannad või niinimetatud möllirannad, kuhu ehitamine liiga lähedale oleks sulaselge rumalus. Ja selge on see, et sinna ehitamist ei peaks lubama kindlasti ka tulevikus. Selliste randade ulatus ei ole teps mitte 100 meetrit või 200 meetrit. Mõnel pool ulatub see 300–400 meetrini, mõnel pool piisab 20–30 meetrist. Eriti puudutab see moreenrandu, kus rand ise on mere toimele suhteliselt vastupidav.
Aga selle asja juures on kõige problemaatilisem see, kes otsustab, kes annab loa. Aegade alguses oli selleks otsustajaks keskkonnaminister. Keskkonnaminister ainuisikuliselt otsustas, kes saab ehitada maja ehituskeeluvööndisse. Kas ei kõla absurdselt? Siis, kui ministriks oli Jaanus Tamkivi, nihutati see otsustuspunkt keskkonnaministri käest, kellel oli niigi jamasid palju ja mitte ainult selle teemaga, Keskkonnaametisse. Täna on Keskkonnaamet see, kes otsustab kõikide valdade puhul seda, kas ehituskeeluvööndis mingisugune detailplaneering kiidetakse heaks või mitte, kas keegi hajaasustusalal saab ehitusloa või mitte. Ma kardan, et see lähtub valest eeldusest, et Tallinnas on rohkem tarkust kui kuskil kohapeal. Ma ei usu, et Tallinnas teatakse paremini, mismoodi mõjutavad üleujutused randa, kui seda teatakse näiteks Haapsalus, Kuressaares, Pärnus ja paljudes teistes kohtades. Ma arvan, et ka Tallinna linnal on oma kogemus näiteks Tuukri tänavaga, ja ma arvan, et kui oleks mõeldud natukene põhjalikumalt, siis võib-olla oleks selle Tuukri tänava planeeringud olnud mõnevõrra teistsugused. Ja ma ei tea, mis saab palju kõneainet pakkunud Porto Francost, juhul kui meil peaks olema tõsisem edela- ja läänetorm. Aga see selleks. Seda kõike me saame teada, need on tehtud otsused.
Kui me vaatame ajaloos tagasi, siis meil ei ole täna olukorda, kus randadesse ei ehitataks. Ehitatakse. Saadakse Keskkonnaametist luba ja ehitatakse. Kui me vaatame näiteks katastrikaarti, siis mereäärseid kinnistuid üle Eesti on küll ja veel. Noh, hea näide on, kui keegi viitsib Maa-ameti kaardirakenduse lahti teha, Neeme või Kaberneeme ja nii edasi – seal ei ole juttugi 100 meetrist. Kui me vaatame Narva-Jõesuu jõepoolset otsa, seal ei ole juttugi mingist 200 meetrist. Ja kui me vaatame seda, kui palju on tegelikult antud ka kaheldavaid lubasid ehituskeeluvööndisse ehitamiseks, siis on üsna raske jõuda järeldusele, miks Tallinnast on antud luba ühele ja ei ole antud mõnele teisele. Lisaks sellele on ka selliseid olemuslikke vastuolusid hajaasustustesse ehitamisel ja tiheasustusaladele ehitamisel. Aga see kõik on juba selles mõttes tehniline teema. Probleem on olemas ja otsustajad on otsustamise kohast väga kaugel.
Selle eelnõu eesmärk on suurendada kohaliku omavalitsuse õigusi ja ühtlasi ka vastutust võtta vastu otsuseid, kas ja kui kaugele merest võib ehitada. Mis jääb? Jääb kindlasti veekaitsevöönd tänase seaduse järgi. On kritiseeritud, et 20 meetrit, mis on täna veeseaduses sätestatud veekaitsevööndina, on liiga vähe. Võimalik. Arutame seda. Seda seaduseelnõu on rünnatud ja öeldud, et oi, nüüd pannakse rannad kinni, ehitatakse umbe. Kust see võetakse? Et kallasrada pannakse kinni. Kust see võetakse? Selle seaduseelnõu puhul on selgelt öeldud, et kallasraja regulatsioon ei muutu. Jah, meil on korduvaid ja korduvaid näiteid sellest, kuidas sedasama kallasraja tagamise nõuet on eiratud. Aga see ei ole lähtunud seadusest. Ka olemasoleva seaduse puhul on tegelikult Keskkonnaametil, mis on tänaseks keskkonnainspektsiooniga liidetud ja inspektsiooni õigused on läinud Keskkonnaametile, õigus selline rikkumine kõrvaldada, rikkujat trahvida, ebaseaduslikud hooned lammutada. Seda millegipärast ei tehta. Ja see ei ole kinni seaduses. Kallasraja puhul samamoodi. Kui me räägime, et inimesed peavad pääsema randa, siis nad peavad pääsema nii enne selle eelnõu seaduseks saamist kui ka pärast seda. Kallasrada, mille ümber väga palju siin avalikkuses trummi lüüakse, ei ole selle seaduse reguleerimise objekt. Vastupidi, see seadus lähtub eeldusest, et kõik nõuded kallasrajale jäävad püsima ja inimeste randapääs peab olema tagatud. Ainuke asi, mis me saame öelda, on see, et Keskkonnaamet võiks paremini seadust lugeda ja talle pandud ülesandeid paremini täita.
Mida veel ette heidetakse sellele seadusele? Öeldakse, et see on vastuolus HELCOM‑i lepinguga, millega Eesti on minu mäletamist mööda aastal 1992 ühinenud. Aga see on kahjuks, kui mitte öelda vale, siis ebatäpne. HELCOM‑i leping puudutab merekeskkonna kaitset, räägib väga palju sellest, kuidas laevadelt tulenevat reostust vältida, kuidas vältida tööstusreostust, kuidas vältida põllumajandusreostust, kuidas vältida asulatest tulenevat reostust. Ja selle 37 artiklist üks, artikkel nr 15 on see, mis ütleb, et osapooled kas üksi või üheskoos peaksid tagama ka bioloogilise mitmekesisuse kaitse. Kõik! HELCOM‑i lepingul on seitse lisa. Ükski neist ei käsitle looduskaitset ega randu. HELCOM‑i lepingule on aastate jooksul tehtud mitmeid täiendusi. Ükski neist ei käsitle ei looduskeskkonda ega selle kaitset. Jah, 8. märtsil 1994 on HELCOM‑is arutatud ja jõutud järeldusele, et võiks olla, ütleme siis, üks soovitus kokkuleppe kõrval, tõsi küll, mitte kokkuleppe osana, vaid lihtsalt teadmiseks, kus räägitakse sellest, et üleüldiselt võiks olla rannal ja kaldal 100–300‑meetrine tsoon. Ja tegelikult peaks olema eritsoon umbes kolme kilomeetri laiune, kus ehitustegevust piiratakse ja millele kehtivad reeglid on natukene teistsugused.
Aga ei ole räägitud, et nendessamades soovitustes on välja toodud ka erisused. Need erisused viitavad sellele, et sellel peab olema kohaliku kogukonna heakskiit ja see peab olema kohalikul tasemel läbi arutatud. Ja just nimelt sellest ideest lähtub kõnealune eelnõu, mis soovib anda suurema otsustusõiguse kohalikule omavalitsusele ja mitte jääda selle juurde, et kuskilt kaugelt, eemalt keegi, teadmata kohalikke olusid, otsustab, kas 10 meetrit sinna või tänna on siis see õige maja ehitamise või tee rajamise koht, mis iganes. Tõenäoliselt inimesed, kes on kohalike omavalitsuste tasemel praktilise poole pealt asjadega kokku puutunud, võivad rääkida peaaegu anekdootlikke lugusid sellest, kuidas seda laadi suhtlus on selles bürokraatia masinavärgis välja näinud. Ütleme, et see ei ole see pult, kus neid anekdootlikke lugusid rääkima hakata. Kui kellelgi väga vaja on, siis võib seda ka teha, aga ma usun, et see võimalus on teil kõigil olemas.
See, et kohaliku omavalitsuse pädevus võiks olla suurem, on selle seaduse kandev idee. Asju peaksid otsustama kohalikud inimesed, ja muideks, kohalikul tasemel otsustamise puhul on ametkonna tasemel otsustamisega võrreldes üks väga suur eelis. Kohalikul tasemel otsustab selliseid asju volikogu ja vallavalitsus ja erinevalt näiteks riigiametist, on seal olemas ka opositsioon. Ehk on olemas täiesti loomulik poliitiline järelevalvemehhanism, mis, nagu me väga paljudes asjades oleme näinud, tegelikult ka rakendub. Rakendub ka siin saalis. Ka siin on tegelikult see järelevalvemehhanism just opositsiooni ja koalitsiooni vahel väga selgelt olemas.
Mind hämmastas sügavalt Rahandusministeeriumist saabunud seisukoht, kus Rahandusministeerium, kes haldusreformi edendamise eest vastutab, teatab ministri allkirjaga – minister oli Jaak Aab –, et kohalikel omavalitsustel puudub kompetents. No mida paganat, ütleks ma selle peale. Kui kohalikel omavalitsustel puudub kompetents, miks me neid siis üldse peame? Ja miks peaks kohalik omavalitsus arendama välja kompetentsi valdkonnas, kus tal ei ole otsustusõigust? Otsustusõigusega koos käib ka kompetents. See on hea kohaliku omavalitsuse põhimõtete aluseks.
Nagu ma ütlesin, kõnealune eelnõu on ennekõike algatus selleks, et Riigikogu asjale mõtleks. Mul on kahju öelda, aga Keskkonnaministeerium on selle üle mõelnud kõvasti üle 25 aasta. Peaaegu kogu selle aja on see teema olnud jätkuvalt õhus. Ma pean neli aastat sellest ajast võtma ka oma südametunnistuse peale. Ka mina tol ajal ei pidanud seda võib-olla esimese järgu ülesandeks, sest olulisemana tundus Natura võrgustiku arendamine, olulisemana tundus uute kaitsealade rajamine ja ehituskeeluvöönd ei olnud probleem number üks, aga tänaseks on aeg niikaugel, et me võiksime sellele asjale kaine pilguga vaadata. Jah, selle asja ümber on väga palju emotsioone. Jah, nende emotsioonidega on väga raske võidelda, sellepärast et väga lihtne on saada külge keskkonnavaenlase või kelle iganes tempel. Aga peale kõige muu oleme veel ka kodanikud ja riigi toimimise põhimõtted peaksid olema ratsionaalsed ja mitte toetuma ainult hetkeemotsioonile.
Tõenäoliselt tuuakse siin ka näide, kuidas mõjude hindamine, millest on väga palju räägitud, ei anna mitte alati soovitud tulemust. Siin on tehtud uurimistöid, kus öeldakse, et randade kasutuse muutus on väga halb. Peamine, mis randadega täna juhtub, on see, et nad võsastuvad. See tähendab, et kinni kasvavad ka needsamad kallasrajal, mis peaksid olema avatud. Ja omanikul, kelle jaoks see on lihtsalt keelutsoon, ei ole ka mingit erilist motivatsiooni seda merekallast puhtana hoida.
Nagu ma ütlesin, tegemist on algatusega, mis võiks pealt 25 aasta vaikinud Keskkonnaministeeriumile anda hoogu ja anda põhjuse tulla välja oma ettepanekutega täpselt nii, nagu ettepanekutega võiksid välja tulla kõik, kes siin saalis istuvad. Sest seda teemat, et seal oleks just nagu kõik korras, mis puudutab randa ja kallast, ei ole mina kuulnud. Võimalik, et ma olen halvasti kuulanud, aga ma ei usu. Teema vajab kindlasti tegelemist ja tänasel päeval arvan ma seda, et sellega tuleb tegeleda ilma venitamata, mitte lükata seda edasi veel 30 või 25 aastaks. Jumala pärast, mitte meie! See on vastutusest kõrvalehiilimine. Ma väga loodan, et vastutusest kõrvalehiilijaid siin saalis ei ole. Aitäh! Vastan küsimustele.