Aitäh! Kõigepealt, te toote [aastad] 2011–2012. 2011 oli keskmine hind 43.35, 2012 aga 39.20. Tegelikult see on tunduvalt kõrgem, kui oli näiteks 2020. aastal, kui börs toimis. Seda esiteks. Teiseks, ajutine lahendus. Ma tegelikult eile seisin siin Riigikogu ees mitu tundi ja rääkisin lahendustest: pika perspektiivi lahendused ja keskpika perspektiivi lahendused. Kas te soovite omavahel rääkida või ma vastan teile? (Saalist öeldakse midagi.) Selge.
Mida me peame silmas pidama? Eesti on hetkel elektri netoimportija, mis tähendab seda, et meil on vaja teiste riikide tootmisvõimsusi. See tähendab, et kui me ütleme ja te ütlete, et lahendus on see, et paneme justkui ühendused kinni ja toodame ainult siin, siis tegelikult me sel juhul odavamat elektrit ei saa. Seda lihtsalt sel põhjusel, et kui põlevkivi hind on 130–200 eurot megavatt-tunni eest, siis tegelikult Põhjamaade hüdroenergia, ka Läti hüdroenergia, tuuleenergia toob seda hinda alla. Ja kui me oleme turu osa, siis see tegelikult annab meile ka võimaluse neid hindu alla tuua.
Nüüd, lühike lahendus on see, millest ma eile rääkisin. Inimestele ja ettevõtetele, kes kardavad neid Ameerika mägesid ja väga kõrgeid hindu, on lühike lahendus see, et osta sisuliselt kindlustus selle abil, et sa fikseerid oma hinna. Jah, ma olen nõus, et see on praegu väga kõrge, et seda [ei taha] fikseerida. Seal on aga üks selline lühike lahendus, mis on ka Riigikogu menetluses – see on elektrituruseadus – ja mis annab võimaluse elektrimüüjatele fikseerida hind pikemaks perioodiks, nii et nad saavad seda hinda alla tuua.
Mul on olnud kohtumine elektrimüüjatega, kes ütlevad, et nad saaksid hinda alla tuua isegi [tasemeni] 20–30 eurot megavatt-tunni eest, kui oleks võimalik kodutarbijale seda hinda fikseerida pikema aja peale. Me teame, et on suurtootmised, kes on tegelikult pika aja peale oma fikseeritud [hinnaga] lepingud teinud, selleks et neid börsi kõikumisi mahendada ja tagada endale stabiilne hind.