Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Hea meelega annan teile ülevaate täielikult uuendatud rahvatervishoiu seaduse eelnõust, mida on pikalt ette valmistatud kehtiva rahvatervise seaduse asemele ja mille raames uuendatakse nii valdkonna, võib öelda, korralduslikku poolt kui ka terminoloogiat. Eesmärk on ikka sama ehk inimeste tervise kaitse ja rahvastiku tervise olukorra paranemine.
Lühidalt öeldes, mis on peamine, millega need eeldused saavutatakse? Esiteks see, et me ajakohastame rahvatervishoiu valdkonna terminid, toome senisest selgemalt välja põhimõtted, millest rahvastiku tervise arendamisel ja rahvatervishoiu korraldamisel lähtume. Samuti toome senisest selgemalt välja rahvatervishoiu valdkonna tegevused nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, täpsustame nõudeid ja seame teatud täiendavaid piiranguid iluteenuste valdkonnas, ajakohastame nõudeid laste‑ ja hoolekandeasutustele, sealhulgas toitlustamisele, mis kahtlemata on laste ja üldse laiemalt elanike tervise seisukohalt äärmiselt oluline valdkond, ning loome täiendavad võimalused tervisekaitse valdkonnas järelevalve tegemiseks ning ajakohastatud trahvimäärad ka inimeste tervise kaitseks sätestatud nõuete rikkumise eest.
Nüüd järgemööda neist täpsemalt. Eelnõuga asendatakse nii rahvatervise seaduses – tulevikus siis rahvatervishoiu seaduses – kui ka teistes õigusaktides termin "rahvatervis" läbivalt terminiga "rahvatervishoid". Samuti korrigeeritakse eelnõuga kõiki õigusakte, kus on seni keeleliselt ebakorrektselt kasutatud rahvatervishoiuga seotud mõisteid, näiteks "rahvatervis", "rahvatervise kaitse" ja muud sellised.
Uues rahvatervishoiu seaduses on seaduse tasandil defineeritud ka keskkonnatervishoiu valdkond, mida varem on nimetatud tervisekaitse või keskkonnatervise valdkonnaks. Samuti on uue seaduse tekst hetkel kehtivaga võrreldes vähem tervisekaitse valdkonna keskne ning selgemalt on reguleeritud negatiivsete tervisemõjude ennetamise ja rahvastiku tervise edendamisega seotud ülesanded. Sätestatud on ka rahvatervishoiu poliitika ja meetmete kavandamisel ning elluviimisel aluseks olevad põhimõtted ehk ühine vastutus erinevatel tasanditel, erinevad valdkonnad, sektorid, ja niisamuti tervise kõrgetasemeline kaitse ehk nii väärtustamine kui ka tervisemõjuga arvestamine.
Nagu varem viitasin, me anname oma panuse, et selgem oleks ka riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete loetelu. Hetkel on probleem, et kehtiv seadus ei sisalda kõiki vajalikke, riigi tasandi rahvatervishoiuga seotud ülesandeid, osa ülesandeid on ka liialt üldsõnalised, samuti ei ole need ilmtingimata kooskõlas ühise vastutuse põhimõttega. Kohaliku omavalitsuse ülesannete üldsõnalisus on omakorda tinginud olukorra, kus rahvatervishoiu tegevuste sisu ja kvaliteet Eesti eri piirkondades erineb tihtipeale oluliselt. Ehk puudub ühtne arusaam sellest, mis need rahvatervishoiu valdkonna kohustused, ülesanded, eesmärgid ja sisu selles vallas täpsemalt on.
Eesmärk on tekitada nende muudatustega ühest küljest ministeeriumide ülesannetest selgem arusaam. Kuivõrd rahvastiku tervise mõjutamisel ja selle arengu tagamisel on oluline roll eri valdkondadel ning nende omavahelisel koostööl, siis me sätestame uues seaduses ministeeriumide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel. Lisaks sellele, et oma valitsemisalas ja pädevuse piires rahvatervishoiu meetmeid ellu viiakse, peavad ministeeriumid tagama ka omavalitsusele otsustuste ning tegevuste kavandamisel ja elluviimisel rahvastiku tervisele avalduva mõju hindamise ning sellega arvestamise. See on see horisontaalne põhimõte, millest me tegelikult väga palju tervishoiu valdkonnas räägime, kuna tervisesse panustame erinevate tegevustega meie kõik.
Kohalike omavalitsuste puhul on tegelikult ka kehtivas rahvatervise seaduses ära toodud ülesanded, muu hulgas elanikkonna haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud tegevuste korraldamine kohaliku omavalitsuse maa-alal. Aga tihtipeale pole need ülesanded, nagu viitasin, küllalt selgelt piiritletud. Ehk eesmärk on see, et me täpsustame seda sisu, täpsustame ülesannete sõnastust, lisamata tegelikult täiendavaid ülesandeid, sest kehtiv säte eeldab ka praegu neid erinevaid tegevusi. Eelnõus on ülesanded lahti kirjutatud ja eesmärk on, et tekiks ühine arusaam kõigis 79 omavalitsuses, mida sisaldab antud tegevuste korraldamine. Siht on loomulikult see, et nii palju kui võimalik ühtlustuks rahvatervishoiu tegevuste sisu ja kvaliteet üle kogu maa.
Samuti, nagu viitasin, toome välja täpsemad nõuded ja täiendavad piirangud iluteenuste valdkonnas. Probleem ja murekoht on see, et kehtiva seaduse alusel sätestatud nõuded ja piirangud ei ole alati ajakohased ning nad ei ole arvesse võtnud rahvastiku tervise, eelkõige alaealiste kui kõige haavatavama sihtrühma tervise kaitset. Eesmärk on rahvatervishoiu seaduse alusel edaspidi täpsemalt ajakohastada iluteenuse mõistet, et oleks selge, kelle kohta täpselt see regulatsioon kehtib, ning sätestatakse ka iluteenuseosutajate kohustus omada tõendatud teadmisi ja oskusi teenuse ohutuks osutamiseks ja näiteks mõne tõsisema soovimatu mõju ennetamiseks. Selle nõude eesmärk on tagada, et iluteenust vahetult osutavatel isikutel oleks piisavalt teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi mis tahes protseduuri ohutuks teostamiseks, ning seeläbi kokkuvõttes parandada ka iluteenuste kvaliteeti, mis paratamatult on, nagu viitasin, tervisega tihedalt seotud. Piisavate teadmiste ja oskuste omamise korral oskab ka iluteenuse vahetu osutaja kasutada mis tahes protseduuride tegemiseks vajalikke seadmeid oskuslikult ja ohutult, nõustada vajadusel tarbijat ehk klienti protseduuride ja ka vastunäidustuste suhtes, säilitada puhast keskkonda ning vältida nakkus‑ ja nahahaiguste levikut.
Meedias palju tähelepanu pälvinud punkt on see, et eelnõuga tõesti keelatakse solaariumi‑ ja tätoveerimisteenuse osutamine alaealistele. See on uus piirang võrreldes kehtiva rahvatervise seadusega. Selle siht on vähendada elanikkonna terviseriske, sealhulgas vähiriske. Kahjuks pean tõdema, et alates 2000‑ndate algusest on Eestis näiteks melanoomi haigestunud inimeste hulk märkimisväärselt kasvanud, ligi kahekordistunud. Kui 2000. aastal oli Eestis 118 esmast juhtu, siis 2018. aastal 223. Melanoom on üks sagedamini esinevaid vähivorme just nimelt noorte seas. Maailma Terviseorganisatsioon on lisanud solaariumi esimese grupi kantserogeenide hulka, mis tähendab, et selle seos vähki haigestumisega on teaduslikult selgelt tõestatud. Uuringud näitavad, et solaariumikülastajatel on 74% suurem tõenäosus haigestuda melanoomi kui inimestel, kes solaariumit ei külasta. Risk on suurem, kui esimene kokkupuude toimub nooremas eas. WHO on andnud selle soovituse välja ja paljud riigid on seda soovitust ka juba täitnud. Samasuguse soovituse, et alaealistele seda piirangut kohaldataks, on välja toonud ka Eesti nahaarstid, kes seda väga toetavad.
Samuti alaealiste tätoveerimise küsimus. Siin on samuti eesmärk eeskätt ennetada lapse heaolu, tervist ja arengut ohustavate tegurite ning ebasoovitavate tervisemõjude ilmnemist ehk ennetus on siin peamine märksõna. Tätoveerimisvärvides kasutatavatest ainetest, aga ka teostatavatest protseduuridest on tingitud teatud terviseohud: võimalikud on nakkushaigused ja nahakahjustused. Tätoveerimine on paratamatult väga populaarne, aga tihtipeale tahetakse noorena tehtud otsuseid hiljem korrigeerida. Kui inimene teeb neid valikuid täisealisena, siis ta oskab kindlasti paremini hinnata nii tätoveerimise vajalikkust kui ka kaasnevaid terviseriske. Siin on taas tõesti küsimus selles, et tätoveerimistindid on tihti mitme kemikaali segu, koosnevad värvainetest, abikoostisainetest ja paljudest muudest asjadest ning võivad kaasa tuua tõsiseid tervisemõjusid, isegi geneetilisi mutatsioone, vähki ning nahaallergiaid. Alates 2022. aasta jaanuarist on tätoveerimistintides leiduvate tuhandete ohtlike kemikaalide kasutamist Euroopa Liidus eraldi määrusega piiratud. See hõlmab teatud kemikaale, mis põhjustavad näiteks vähki ja geneetilisi mutatsioone, samuti hõlmab see reproduktiivtoksilisi kemikaale, naha sensibilisaatoreid ja ärritajaid. Eesmärk on muuta ühest küljest kasutamine nii palju ohutumaks, kui see võimalik on, ja samal ajal, nagu öeldud, viia see tegevus pigem täisealiste ringi, mitte pakkuda seda [teenust] alaealistele. Ka selle piirangu on mitmed Euroopa Liidu riigid varasemalt kehtestanud.
Rahvatervishoiu seadusega ajakohastame ka nõudeid laste‑ ja hoolekandeasutustele, sealhulgas toitlustamisele, nagu viitasin. Ka siin on murekoht, et kõik tervisekaitsenõuded ei ole praegu kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega. Euroopa nooremate kooliõpilaste seas viiakse läbi laste rasvumise seireuuringuid, mille 2019. aasta tulemused näitavad üheselt, et meie õpilastest on ülemäärase kehakaaluga iga kolmas poiss ja iga neljas tüdruk. Tegelikult on see märkimisväärne probleem. Me räägime laste ülekaalulisusest ja rasvumisest, aga täisealiste hulgas see trend pigem süveneb. Ja nii ongi, et probleem suureneb vanusega. Kui esimeses klassis on ülekaaluga õpilaste osakaal, rõhutan, esimeses klassis, 27%, siis neljandas klassis juba 33%. Maailma Terviseorganisatsiooni kasvunormide alusel olid Eestis kõigist uuritavatest 2% alakaalulised, 68% normaalkaalulised, 18% ülekaalulised ja 11% suisa rasvunud. 29% nendest uuritavatest olid Maailma Terviseorganisatsiooni kasvunormide alusel kas ülekaalulised või rasvunud. Koolipidajale tuleb nüüd kohustus tagada, et koolis tasu eest pakutav toiduvalik soodustaks tervislikku toitumist. Kehtiv seadus ei anna haridusasutustele laste tasakaalustatud toitumiseks piisavalt vajalikku, ütleme, toetust õiguslikus mõttes. Kindlasti, ma rõhutan üle, ei arva mina, et koolid on ainuvastutavad selle eest, et lapsed oleksid terved, liiguksid ja toituksid õigesti, aga koolikeskkonnal ja muudel haridusasutustel on paratamatult suur roll inimeste käitumisharjumuste ja toitumisharjumuste kujundamisel. Kuid ma ei taha sugugi vähendada lapsevanemate vastutust.
Lisaks, nagu viitasin, haridusvaldkonnale on hoolekandeasutustele plaanis kehtestada uued elukeskkonda ja toitlustamist reguleerivad määrused ning ajakohastada nõudeid hoolekandeasutustes viibivate isikute tervise kaitseks. Ühtlasi ajakohastame toitlustamisnõudeid vanglates ja arestimajades, samuti, nagu viitasin, koolieelsetes lasteasutustes ja koolides. Koolide puhul on ühe konkreetse näitena praktiliselt ära toodud koolidirektori roll tasakaalustatud toitumise soodustamisel ning sätestatakse tema ülesanne kehtestada nõuded ja piirangud mitte ainult haridusasutustes pakutavale, vaid ka müügiks pakutavale toidule ehk nii-öelda puhvetitoidule, mis peab arvestama riikliku juhendiga, mis on juba olemas. Nende nõuete ja piirangute kohta saab eelnevalt arvamust avaldada loomulikult ka hoolekogu või erakooli puhul vastav nõukogu.
Lisaks sisulisele poolele vaatame üle ka järelevalve, nagu viitasin, ning ajakohastame trahvimäärasid inimeste tervise kaitseks sätestatud nõuete rikkumise eest. See tervisekaitse, järelevalve pool on märkimisväärselt oluline. Me oleme kõik, ma arvan, kursis ja teadlikud, millist õudust võidakse sotsiaalmeedias ravimi pähe müüa ja milliseid rahvaterviseriske sellega kaasneb. Siin on oluline, et järelevalveasutustel oleks piisavalt pädevust ja oleksid piisavalt adekvaatsed trahvimäärad, et sellistest rikkumistest hoidutaks ja vajadusel saaks [rikkujaid] vastutusele võtta. Kehtiva seaduse alusel sätestatud rahatrahvide ülemmäärad ei ole lihtsalt enam ajakohased.
Oluline on ka see, et Terviseametil ei ole õigust inimeste tervise kaitse aspektist tulenevalt teha järelevalvet toote või teenuse kauplemisvõtte, sealhulgas reklaami õiguspärasuse üle ega seaduses sätestatud nõuete rikkumise korral isikut vastutusele võtta. See on ka põhjus, miks tihtipeale, nagu enne viitasin, teatud libaravivormide pakkujad sotsiaalmeedias ja mujal saavad õilmitseda ja suhteliselt süüdimatult tegutseda ning me kõik peame ühiselt nende tagajärgedega tegelema. Nii lapsed kui ka täiskasvanud on siin riskialtid.
Eelnõuga muudame seaduses, nagu viitasin, maksimaalseid trahvi‑ ja sunnimäärasid. Üldised järelevalvepõhimõtted jäävad küll samaks ja karistusmäärade sätestamisel oleme lähtunud printsiibist, et karistus peab olema piisavalt mõjus, et motiveerida isikuid hoiduma nõuete rikkumisest. Madalad trahvimäärad ei pruugi kahjuks seda eesmärki saavutada. Rahatrahvide maksimaalseid määrasid suurendatakse järgmiselt. Ma räägin juriidilisest isikust: kosmeetikatoodetega seotud rikkumiste korral 3200 eurost 50 000 euroni, kui räägime ilu‑ ja isikuteenusega seotud nõuete rikkumisest, siis 80 000 euroni, ja terviseohust teavitamise nõude rikkumisel 100 000 euroni. Samal ajal rõhutan, et trahvimäär füüsilistele isikutele jääb eelnõuga samaks, see on 200 trahviühikut ja seda me ei muuda.
Minu jaoks on oluline punkt see, et me muudame eelnõuga Terviseameti järelevalvepädevust reklaamiseaduse alusel järelevalve teostamiseks. Ehk Terviseametil on edaspidi võimalus võtta vastutusele isikuid, kes on kasutanud tõele mittevastavat väidet mõne kauba või teenuse kohta, et see ravib haigusi või talitlushäireid. Samal ajal antakse Terviseametile järelevalvepädevus reklaamiseaduse alusel vaid nende kaupade ja teenuste reklaami puhul, mille üle Terviseamet juba teeb järelevalvet eriseaduse alusel, näiteks kosmeetikatooted, iluteenused ja kemikaalid, mille nõuetele vastavuse üle on Terviseametil rahvatervise seaduse ja kemikaaliseaduse alusel kohustus järelevalvet teostada. Loogika on selles, et kui sulle on antud teatud järelevalvekohustus, siis peab sul olema ka võimalus seda realiseerida. See on tänases seaduses olnud puudulik.
Lisaks on siin veel mitmeid väiksemaid tehnilisi muudatusi, mille kohta on ka õigusaktid toodud. Konkreetse näitena viiakse soolise ebakõla käsitlemine välja tänasest rahvatervise seadusest, edaspidi on see tervishoiuteenuste korraldamise seaduses. Need normid jäävad sisuliselt laias laastus samaks, vastav komisjon jääb samaks, võetakse välja aegunud nõue geeniuuringute teostamise kohta, mis ei ole tänases olukorras teaduspõhiselt mõistlik ega vajalik. Aga see komisjon teeb jätkuvalt oma tööd loomulikult tervisevaldkonna ekspertiisi põhiselt, tuginedes rahvusvahelistele käsitlusjuhenditele. Komisjoni koosseis kinnitatakse ka edaspidi ministri käskkirjaga. Sinna kuuluvad günekoloogia, psühhiaatria, uroloogia, endokrinoloogia ja kliiniliste psühholoogide eriala esindajad, kelle valimisel lähtutakse vastavate eriala‑ ja kutseühenduste ettepanekutest. Nii. Sellega ma praegu ülevaate lõpetan. Hea meelega vastan küsimustele.