Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Tere päevast! Alustame oma kevadistungjärku. Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 1. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Ruuben Kaalep, palun!

Armsad kuulajad! Üks meie kõige olulisemaid ülesandeid meie järeltulevate põlvede ees on see, et meie lapsed saaksid üles kasvada keskkonnas, mis aitab võimalikult palju kaasa nende vaimsele ja psühholoogilisele arengule. Selleks, et neist kasvaksid täisväärtuslikud inimesed, kodanikud ja tulevikus ka vanemad oma lastele, tuleb luua ja tagada keskkond, kus lapsed juba noores eas saavad igati väljendada ja arendada oma loovust, oma psühholoogilisi võimeid ja vaimset tervist. Paraku me teame, et vaimse tervisega on nii laste, noorte kui ka täiskasvanute hulgas iga aastaga asjalood mitte ainult Eestis, vaid kogu läänemaailmas järjest kehvemad. Lastel ja noortel esineb järjest suuremaid psühholoogilisi probleeme, mille üks väga suuri ja ilmselgeid põhjuseid on see, et juba noorest east tuuakse lasteni kõikvõimalikud digivahendid, mille üleküllus täiesti selgelt pärsib ja takistab nende vaimset arengut. Sellele on viidanud väga paljud teadlased ja oma ala eksperdid. Mida teeb selles olukorras haridusministeerium? Selle asemel, et hoiatada lapsevanemaid ja õpetajaid nende ohtude eest, võetakse vastu uus alushariduse õppekava, mis tahab tuua lasteaedadesse ...

Viis sekundit on jäänud.

... digihariduse ja selle arvel vähendada nii kultuuri kui ka loodusläheduse ...

Hea ettekandja, teie aeg! Mis te üle annate – eelnõu, arupärimise?

... võimalusi lasteaias. Mul on arupärimine haridus- ja teadusministrile.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuna julgeolekuolukord on tõsine, siis on paslik ka vastavate küsimuste kohta aru pärida. Esitan 14 EKRE fraktsiooni liikme nimel peaminister Kaja Kallasele arupärimise, mis puudutab Eesti sõjalist abi Ukrainale.

30. detsembril teavitas ERR, viidates Kaitseministeeriumile, et Eesti kavatseb anda Ukrainale sõjalise abina tankitõrje raketisüsteemide Javelin rakette ja 122-millimeetriseid haubitsaid koos laskemoonaga. Ukraina on  tegelikult regionaalne suurriik. Ta on üks viiest maailma riigist, kes suudab täna toota relvastust, sõjavarustust ja laskemoona kõikides kategooriates välja arvatud tuumarelvad ja Ukraina kaitsekulud on järjekindlalt pärast sõja algust 2014. aastal suuremad kui Eestis, näiteks 2020. aastal olid need 4,1% SKT-st. Ukraina suurtükiväge on põhjalikult moderniseeritud ja Ukrainal ei ole suurtükkidest puudust ehk siis Ukrainal on nii reaktiivsuurtükke, liikur- kui ka järelveetavaid suurtükke, sealhulgas ka 122‑millimeetriseid suurtükke kaugelt rohkem kui väljaõpetatud suurtükiväeüksusi. Samas, Eesti vajadus on kaks pataljoni pluss vähemalt igas maakaitseringkonnas üks patareisuurune üksus. Seepärast meil ei ole relvasüsteeme, mida me võiksime ära anda, kuna meil on neid endil vaja ja need on mõistlik anda üle Kaitseliidule. Mõlemad Javelinid me oleme hankinud USA‑st. Raketid on kallid ja me peaks tõsiselt kaaluma, et kui meil ei ole endal 14 DOS-i täis, mis on plaanis, siis kas meil on mänguruumi midagi ära anda. Seetõttu meil ongi proua peaministrile sellel teemal 11 küsimust, millele me loodame saada vastust. Tänan!

Üle ka annate? Olete kindel ikka? Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Head kolleegid! Mul on EKRE fraktsiooni nimel au anda üle eelnõu, millega me soovime muuta kõrghariduse seadust, ja asjakohaselt ütlen teile ette, et kui see eelnõu vastu võetakse, siis peatub ingliskeelestumine Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides. Ingliskeelestumine nimelt ohustab meie rahvuskultuuri ja emakeele elujõudu, ent ei aita kaasa õppekvaliteedi tõusule. Eelnõu kohaselt eemaldatakse kõrgharidusseadusest need sätted, mis suunavad kõrgkoole ingliskeelestuma, ja lisatakse säte, mille kohaselt esimesel õppetasemel jääb võõrkeelte osakaal samaks kui praegu, (Juhataja helistab kella. ) aga teisel ja kolmandal õppeastmel tuleb võõrkeeltes õppijate osakaalu järk-järgult vähendada. Eelnõus on selleks sätestatud paindlikud üleminekuajad.

Kui see eelnõu peaks seaduseks saama, siis vähemalt osaliselt parandab see ka õppekvaliteeti ja seda, et ettevalmistatavad spetsialistid vastavad rohkem Eesti tööturu vajadustele. Eelnõuga ei takistata kuigivõrd võõrkeelse õppematerjali või välismaa tippõppejõudude kasutamist Eesti ülikoolides ja ka loomulikult mitte maailmatasemel teadussaavutuste kättesaadavust Eesti ülikoolides, kuna keeleseaduse kohaselt loetakse haridus eesti keeles omandatuks juhul, kui vähemalt 60% õppetööst toimub eesti keeles. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riina Sikkuti.

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Raimond Kaljulaidi nimel üle tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine alampalgani. Tõesti, me eelmise aasta lõpus sellest juba rääkisime. Kahetsusväärselt see eelnõu siin saalis toetust ei leidnud. Samas, meil see inflatsiooniline keskkond on selline, et vajadus maksuvaba miinimumi tõusuks on endiselt olemas ja see on veel tugevam kui varem. Tõesti, keskmine palk tõuseb ja hinnad tõusevad. Aga ei ole kuskil kokkulepet, et kõigepealt peab tõusma inimese palk ja siis hakatakse poes temalt leiva või piima eest või külmkapi eest kõrgemat hinda küsima. Pigem see areng on ikka vastupidi, et hinnatõus jõuab kõigile kohale ja siis mõnel veab ja tõuseb tagantjärele ka palk. Selleks, et madala palga teenijatel töölkäimise motivatsiooni tõsta, nende toimetulekumuresid leevendada (Juhataja helistab kella.) ei ole võimalik iga hinnatõusu puhuks kompensatsiooni või hüvitise saamise mehhanismi luua. Seetõttu tõesti on madalapalgalistele suunatud maksumeede, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, tõhus lahendus, vajalik lahendus ja tegelikult aitab nii sotsiaalsüsteemi koormust leevendada kui ka inimeste töömotivatsiooni hoida. Nii et loodan, et me saame seda eelnõu siin saalis kiiresti arutada ja seekord leiab see ka toetust. Aitäh!

Kas te annate eelnõu üle ka?

Elektrooniliselt on eelnõu edastatud. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Kuidas õpetas Lenin kommuniste? Hea hinna korral leidub kapitaliste, kes müüvad bolševikele nööri, millega me nad üles poome. Vaadates Financial Timesi veergudel 3. jaanuaril avaldatud artiklit, mis juhib tähelepanu, et Eesti-Valgevene transiit on kasvanud 2021. aastal 2020. aastaga võrreldes üle kahe korra – ja seda ka raudteevedudega tegeleva Eesti riigi äriühingu suurel kaasabil –, tuleb tunnistada, et on vägagi murettekitav kuulata Eesti valitsuse esindajate kommentaare, et juriidiliselt on kõik korrektne. Financial Times annab maailmale teada, et Eesti ei tohiks raisata oma väärtuslikku poliitilist kapitali ja Washingtonis kogutud usaldusväärsust mõnesaja miljoni euro nimel, mida nende ettevõtted, sealhulgas riigi äriühingud, juhin oma osundusena tähelepanu, Valgevene suunal edasi tegutsedes igal aastal teeniksid. 

Ja meie küsimused, rea Isamaa fraktsiooni liikmete küsimused ongi suunatud majandusminister Taavi Aasale, kellel on valitsuse poolt ka üldkoosoleku õigused riigi raudteega tegelevate äriühingute puhul. [Tahame teada], miks valitsus Eesti riigi äriühingu kasumi nimel faktiliselt toetab sanktsioneeritud Lukašenka režiimi püsimist transiidi de facto suurendamisega Eesti riigi äriühingu kaudu, ja soovime saada informatsiooni sektorite ja aastate lõikes Valgevene-Eesti kaubavahetuse hüppelise kasvu kohta. Ärme vaheta peenrahaks oma julgeolekut ja lühikese ärilise kasu nimel veel ka Valgevene rahva vabadust, põhimõtteid ja sealhulgas ka enda rahvuslikku julgeolekut. Ärme ole ärimehed, kes kauplevad nööriga, millega meid ennast üles puuakse.

Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma vabandan, see ei ole küll päris ...

Jah, palun! Palun-palun, härra Helme!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma vabandan, see ei ole päris protseduuriline küsimus, see on pigem ettepanek meie töö läbiviimiseks. Kuna elektrihinnad on meil kujunenud isegi paljudele Riigikogu liikmetele problemaatiliseks, siis ma teen ettepaneku seni, kuni päevavalgust jätkub, kustutada saalis tuled raskustes olevatele inimestele solidaarsuse näitamiseks. (Hääled saalis.)

Aitäh! Ja kindlasti Riigikogu juhatusel ja minul juhatajana tuleb lähtuda ka sellest, mida ütleb seadusandlus silmanägemise kohta ja selle kohta, kui palju siin peab valgust olema. Aga mure, mida te adresseerite, muidugi on tõsine. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna üheksa seaduseelnõu. Esimeseks, rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister. Teiseks, väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (ehitustööde andmete esitamine) eelnõu. Neljandaks, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nende kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Viiendaks, politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse (eriteenistuste ühtlustamine) eelnõu. Kuuendaks, Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise eelkõige terrorismi-, piiriülese kuritegevuse ja ebaseadusliku rände vastases võitluses piiriülese koostöö tõhustamise lepinguga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Seitsmendaks, sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kaheksandaks, toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduseelnõu. Üheksandaks, perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Aitäh!

Austatud Riigikogu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 11 seaduseelnõu ja kolm arupärimist ning Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Head ametikaaslased, ma korra vabandan! Härra Priit Sibul, kas teil on protseduuriline seoses kohaloleku kontrolliga? Aitäh! Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.

Protseduuriline küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Teie vastusest Mart Helme ettepanekule jäi mulje, et te teate õigusest üht-teist. Hakkasite rääkima seda, millise õiguse järgi või, ma täpselt ei tea ka, milline see seadusepügal on, mille järgi meie silmanägemise tagamiseks ei tohi tuld ära kustutada. Küll aga ei keelanud mitte miski teil korduvalt põhiseadust rikkuda. Teil ei olnud mitte mingit probleemi tulla 9. novembril Riigikogu ette juhatuse ettepanekuga minna üle kaugistungitele. Nagu selgus, on tegemist põhiseaduse rikkumisega, et selline ettepanek üldse parlamendi ette toodi. Oma kirjas Riigikohtule, mille te olete allkirjastanud, viitate te ka sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadega ei ole kooskõlas Riigikogu sisemisest töökorraldusest tulenevate vaidluste viimine kohtu ette, kuna see võib kohut ülemääraselt koormata ja olla mõttetu. Te põhimõtteliselt ütlete ka, et tegelikult seda ettepanekut, mille mina Riigikohtule tegin, ei peaks üldse menetlemagi. See on üsna pretsedenditu. Minu meelest midagi sellist ei juhtunud isegi vaikival ajastul. Kuivõrd teid mäletatakse valitsusjuhina – sellest möödub sel nädalal aasta, kui te otsustasite oma ameti maha panna –, teid mäletatakse kui vabandavat peaministrit. Minu meelest oleks paslik ka praegu vabandada selle eest, et te selliste ettepanekutega, [millega olid nõus] kolmest juhatuse liikmest kaks, meie ette tulite, aga ma ei ole kindel, et sellest piisab. Äkki te oskate ise öelda, mis viisil ja kuidas teie arvates peaks parlament edasi töötama?

Aitäh! Teil oli õigus pöörduda selles küsimuses Riigikohtusse, nagu te ka tegite. Riigikohus on oma hinnangu andnud. Ma arvan, et sellest hinnangust peab ka Riigikogu juhatus ja Riigikogu tervikuna edaspidi lähtuma. Seal on toodud välja ka põhjendused, et kui minna distantsistungile, siis seda tuleb veel tõsisemalt põhjendada. See peab olema viimane võimalus. Nii et ma usun, et meil on sellest lahendist õppida küll. Aitäh teile! Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Mulle jäi kõrvu see, et Mart Helme rääkis solidaarsusest ja ma meenutan seda ka, et kui me põhiseadusvastaselt läksime kaugtööle, siis oli ka juttu solidaarsusest. Kas solidaarsus on pädev ainult sel juhul, kui see on põhiseadusvastane või on solidaarsus pädev ka siis, kui see on täiesti legitiimne? 

Aitäh! Kui võtta see viimane otsus, siis me teame kohtulahendit, mis ütles, et sellist otsust ei olnud õigus teha, nii et sellest kindlasti tuleb tulevikus lähtuda. Kohtulahendina on see kindlasti meie jaoks järgnevates sammudes tõsine alus. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Ma pean kahetsusega ja enesekriitiliselt tunnistama, et opositsioonisaadikud ei ole olnud piisavalt järjepidevad protseduuriliste küsimuste esitamisel ja ei ole ilmselt piisavalt suutnud survestada Riigikogu juhatust ja Riigikogu juhatajaid, kes istungeid on juhatanud, et me tegutseksime seadustega ette nähtud raamides ja kooskõlas põhiseadusega. Seetõttu juhtus ka see tööõnnetus, millest me praegu räägime, mis puudutab Riigikogu töökorraldust ja mis on väga sisuline ja põhimõtteline, kui te olete tutvunud Riigikohtu otsusega.

Riigikohtu otsus ütleb meile järgmist: "Arvestades esindusdemokraatia ning Riigikogu liikme mandaadi vahetu teostamise põhiseaduslikke printsiipe, leiab kolleegium, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 89¹ lõike 1 kohaldamisel aluseks võetud põhjused ei olnud Riigikogu kaugtöö õigustamiseks piisavalt kaalukad. Riigikogu 9. novembri 2021. aasta otsus on õigusvastane."

Ja lisaks: "Kolleegium märgib, et ehkki praeguseks on Riigikogu vaidlusaluse otsuse kehtivusaeg lõppenud, ei takista see asja sisulist läbivaatamist." Minu küsimus on: kas Riigikogu juhatus on leidnud aega selle peaaegu kuu aja jooksul, et arutada Riigikohtu otsust, ja kui te olete arutanud, siis mis järeldused on tehtud. Võib-olla te ka kommenteerite, mida me peaksime järeldama sellel istungil ja sellel istungjärgul vastuvõetud otsuste ja seaduste kohta. Tegemist oli riigieelarve ja mitmete teiste oluliste eelnõudega ja samas [toimus] väga selge põhiseaduslike õiguste riive ja Riigikogu liikme vaba mandaadi printsiibi rikkumine. Mis on teie sõnum meile siia saali? 

Aitäh! Sõnum on seesama, mida ma vastasin eelnevatele küsijatele. Mida Riigikohus ütles? Ütles, et distantsistung peab olema tõesti viimane võimalus, kui mingeid muid võimalusi rohkem ei ole. See peab olema väga selgelt põhjendatud. Minu meelest oli, kui ma õigesti mäletan, seal toodud ka paralleel eesliinitöötajatega, ka Riigikogu liikmed tõsteti eesliinitöötajate sekka. Nii et ma arvan, et need on väga olulised selgitused, mida Riigikohus andis [juhuks], kui tulevikus Riigikogu juhatus hakkab taas otsustama, kas minna distantsistungile või mitte. Priit Sibul, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Võib-olla kõik kolleegid ei ole lugenud, nii et ma tsiteerin seda punkti, number 46 on see Riigikohtu otsuses, millele te viitate. Ja siin on kirjas: ""Kaalukad põhjused"," (Juhataja helistab kella.) "tuli Riigikogul niisiis silmas pidada, et põhiseadus ei luba tal kaugosalusega istungeid korraldada kergel käel. Veelgi enam, kolleegium on seda meelt, et põhiseaduspäraselt tõlgendades saab kaalukas põhjus kaugistungi pidamiseks olla olukord, mis tõepoolest ei võimalda Riigikogul füüsiliselt koguneda." See on see, millele te mitmel korral olete viidanud, aga minu arust kolleegium on siin märksa kaugemale läinud teie tõlgendusest. 

Aitäh teile! Tarmo Kruusimäe, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan, hea esimees!

Vabandust, hea küsija! Ma palun saalis vaikust. Saalis on liiga suur lärm. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Samal teemal. Meil, saadikutel ei olnud ju tore kuulda, et te olite natuke tõre, et me pöördusime kohtu poole. Kui me oleks pöördunud õiguskantsleri poole, me oleks saanud võib-olla vastuse, aga see oleks olnud pigem soovituslik. Tol hetkel, kui te seda kirjutasite, kas te mõtlesite ka mingi niisuguse paralleelse, alternatiivse meetodi peale? Kas on mingi ombudsman, kelle poole pöörduda, sest me tollel istungil ka korduvalt viitasime sellele, et äkki juhataja Hanno Pevkur võtab vaheaja ja vaatab, kas see [ettepanek] on seaduslik või mitte? Oskate te öelda, mis hoiaks meie mainet veel üleval, aga ei riivaks nii palju juhatuse väärikust?

Aitäh teile! Kõigepealt selle küsimuse esimesele poolele vastates, meie vastuskirja Riigikohtule me loomulikult arutasime Riigikogu juhatuses läbi. Nüüd see, kas juhataja võtab vaheaja, nagu te ütlete, või mitte, see on meie kodu- ja töökorra seaduses jäetud väga selgelt selle inimese otsustada, kes juhatab Riigikogu istungit. Ma mäletan ka mõne kuu taguseid vaidlusi, kus on tegelikult juhataja vaheaeg võetud, on püütud lahendada erimeelsusi ja peale seda on mõnes küsimuses tulnud kokku ka vanematekogu ja me oleme suutnud erimeelsusi lahendada. Nii et ma arvan, et vähemalt minule juhatajana on kindlasti ka see õppetunniks. Aitäh! 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tuleksin samuti selle kaugistungile üleminemise juhtumi juurde. Teatavasti opositsioonierakondadest olid Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa kaugistungile ülemineku vastu. See kulmineerus Priit Sibula poolt Riigikohtule kaebuse esitamisega. Küsimus on praegu minu jaoks hoopis selles, et meil ei ole vaidlus selle üle, kas Riigikogu kahe juhatuse liikme ettepanek ja ka koalitsioonisaadikute nõustumine sellega oli õigusvastane. Siin meil vaidlust ei ole. Nüüd on küsimus selles, et kui tavaelus ja -praktikas toimub mingi õigusvastane tegevus, siis sellega kaasnevad tavaliselt ka mingisugused sanktsioonid või nimetame neid teatud karistusteks, siis mind huvitaks, milline võiks olla Riigikogu juhatuse nende liikmete karistus või sanktsioon, et nad edaspidi selliseid seadusvastaseid tegevusi ei teeks. Mis on teie arvamus?

Aitäh! Me elame õigusriigis. Kui Riigikogu juhatuse [liikmete] arvamused lähevad lahku, siis see otsus tuleb tõesti siia saali, nagu ta toona ka tuli. Kui te nõuate karistust, siis ma arvan, et õigusriigis, nagu ma ütlesin esimesele küsijale Priit Sibulale, on õigus pöörduda Riigikogu liikmel Riigikohtu poole, mida ta ka tegi. Riigikohus langetas oma otsuse ja ma arvan, et me peame olema piisavalt targad, et sellest otsusest ka õppida. Ma usun, et Riigikogu juhatus, nii selle tänased liikmed kui ka tulevased liikmed, ja ka Riigikogu tervikuna kindlasti võtab oma töös selle lahendi aluseks. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mina ei esitanud protseduurilisi küsimusi mitte küsimuste esitamise pärast, vaid ikka sellepärast, et saada sisulisi vastuseid ja et me oma parlamenditööd tulevikus paremini korraldaksime. Ma ei ole kindel, et me päriselt enam õigusriigis elame. Minu küsimus teile oli, kas Riigikogu juhatus on pärast Riigikohtu otsust seda arutanud, seda analüüsinud ja jõudnud ka mingisugustele järeldustele ja teinud mingisuguse otsuse. Ma küsin seda eelkõige sellepärast, et pärast Riigikohtu otsust on juhatuse liige Hanno Pevkur, kes on Riigikogu esimene aseesimees, kommenteerinud Riigikohtu otsust. Tsiteerin: "Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegium on tehtud otsusega asunud teostama Riigikogu töö sisulist korraldamist ehk võtnud Riigikogult õiguse ise otsustada, kuidas oma tööd korraldada. Riigikohus on väga tõsiselt kompamas piire võimude lahususest ja läinud liiga kaugele." Mina saan aru, et Riigikogu juhatuse liikmed on selles küsimuses ühel meelel, sest ma ei ole kuulnud, et teised liikmed oleks Pevkuri hinnangut Riigikohtu otsusele kuidagi ümber lükanud. Nii et ma ei tea, kas ka teised juhatuse liikmed on arvamusel, et kohtunike pead peaksid hakkama veerema, ja ei nõustu Riigikohtu sellesuunalise otsusega. Selle praktiline väljund tänasesse päeva on ju see, et me oleme muutumas mugavusparlamendiks. Kaugtööle me siirdusime nüüd õigusvastaselt, aga enamus komisjone töötavad meil ka kaugtöö vormis, ja ma leian, et see on siiski pigem mugavuslahendus kui nakkusest tulenev hädavajalik lahendus. Me aktsepteerime üle Eesti koolide tööd, kus on mitukümmend õpilast ühes klassis ja nii edasi, ja me loome siin olukorda, kus 10-15 inimest ei saa ühes ruumis töötada ja istungid toimuvad valdavalt kaugistungi vormis. See tegelikult takistab sisulist tööd, kus ääretult oluline on vahetu suhtlemine ja otsekontakt, nagu ütleb Riigikohtu otsus, kui te selle läbi loete. Öelge palun, kas juhatus on Riigikohtu otsust arutanud ja mis järeldustele on jõutud. Kas Riigikogu aseesimehe Pevkuri seisukoht on juhatuse seisukoht, mida ta väljendas, ja kas on plaanis ka Riigikogu tööd ümber korraldada nii suures saalis kui ka komisjonides, et see vastaks Riigikohtu otsusele?

Ma püüan siis vastata nendele väga mitmele küsimusele, mis te esitasite. Kõigepealt, punkt üks, minu arvamus on see, et Riigikohtu otsus on täitmiseks. Punkt kaks, kui te küsite, kas see laieneb juhatusele –, ühe juhatuse liikme tsitaat, mille te ette lugesite – ei laiene. Punkt kolm, kas Riigikogu juhatus on seda arutanud? Omavahel oleme seda töiste kõnede ja kokkusaamise käigus arutanud. Kas seda on Riigikogu juhatuse koosolekul kuidagi protokollitud? Ma arvan, et ei ole.

Nüüd edasi. Järgmiseks see komisjonide aspekt, mille te välja tõite. Ma nõustun selle mõttega, mis te ütlesite, et füüsiliselt kohtudes, silmast silma kohtudes on minu arvates igasugused kohtumised, sealhulgas komisjonide töö, kindlasti efektiivsem. Me teame seda, et Riigikogu alatised komisjonid võivad oma tööd korraldada nii, nagu nad komisjonisiseselt õigeks peavad. Aga teie küsimusest tõugatuna olen mina kindlasti nõus seda teemat vanematekogus arutama ja püüdma leida fraktsioonide vahel konsensust, sest see põhjus, miks tegelikult paljud komisjonid on läinud üle kas distants- või hübriidistungitele, on olnud seotud koroonapandeemiaga. Kas on täna see hetk, see momentum, et see põhimõte vähemalt selles küsimuses ära lõpetada ja füüsiliselt uuesti kokku tulla? Ma kindlasti olen valmis seda teemat vanematekogus lähiajal tõstatama. Aitäh!

Priit Sibul, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud esimees! Loomulikult on Riigikohtu otsus meile täitmiseks. Probleem on ainult selles, et kui me tõlgendame seda ...

Ma vabandan! Head ametikaaslased, palun saalis vaikust.

Meie probleem on ainult see, et me tõlgendame seda Riigikohtu 23. detsembri otsust ikkagi erinevalt. Riigikogu juhatuse kolmest liikmest üks, Martin Helme, saatis oma eriarvamuse selle kirja osas, mida ma tsiteerisin, kus teie allkirjaga on kirjutatud, et Riigikogu liige ei peaks saama teatavaid asju vaidlustada. Seal on mitmeid aspekte, nii nagu Helir-Valdor viitas. Hanno Pevkur ka pärast kohtuotsust ütles, et Riigikohtu asi ei ole Riigikogu töösse sekkuda. Samasugune arusaam seisab ka selles kirjas, mille te olete allkirjastanud. Nüüd te ütlete, et seda [kohtuotsust] tuleb täita. Mida me siis tegelikkuses teha kavatseme, kui üks inimestest Riigikogu juhatuses on jõudnud arusaamisele, ka pärast Riigikohtu otsust, et Riigikohus on sekkunud Riigikogu töösse ja nüüd te ütlete, et me peame seda Riigikohtu otsust hakkama täitma? Mida me siis teeme teie arvates?

Minu arvates on kohtuotsused täitmiseks. Aitäh! Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Mina muidugi olen tuliselt seda meelt, et meid ei ole siia valitud selleks, et iseenda töökorra üle avalikult vaielda. See ei ole töö, vaid asendustegevus, mis praegu toimub, kui kohus on oma otsuse langetanud. Ma kuulun nende hulka, kes tegelikult vaidlesid kaugistungi vastu. Aga ma ei ole selle üle üldse uhke, sest põhjus, miks ma kõhklesin, oli konkreetsete Riigikogu liikmete ja nende koduste, kelle nimed olid teada, kelle – vabandust, et ma nii ütlen – diagnoosid olid teada, isiklik risk. Kuigi ma nii arvasin, siis ma rääkisin sellest vaoshoitult, sest tõesti me ei taha kellelegi koju ega iseendale mingeid fataalseid tagajärgi.

Kui siit edasi minna, siis opositsioon mängib seda välja suure poliitilise võiduna: näed, surusime alla! Mind ei surunud keegi alla, vaid just nimelt need isiklikud riskid, mis inimestel on, vaigistasid mind. Aga öelge, kuidas seda siis lahendada. Kas me edaspidi hakkame kohtuotsusele toetudes avalikult arutama, kes kui haige on ja kui suur on risk? See oleks nagu nadi. Mis teie arvamus on? 

Aitäh teile! Jah, meil on täna tõesti kolm punkti päevakorras, kui me selle päevakorra kinnitame, aga ma selles mõttes mõistan. Riigikohtule on tehtud pöördumine, Riigikohus on võtnud selle menetlusse, on oma otsuse teinud, ja otsus on teistsugune, kui oli suure saali otsus distantsistungile minna. Täna ongi esimene kord, kui me saame selles formaadis seda arutada.

Nüüd, ma olen sellega, härra Jürgen Ligi, nõus, et me ei tohi minu meelest ühegi inimese personaalseid terviseandmeid siin arutama hakata. Need Riigikogu liikmed, kes on Riigikohtu otsuse läbi lugenud, [märkasid, et], seal sees oli ka see mõte, kui ma õigesti mäletan, et kui Riigikogu liige põhjendab, et ta tõesti tervislikel [põhjustel] mingil istungil või mingil perioodil osaleda ei saa, siis üksikutele võiks anda distantsistungi võimaluse.

Teatavasti meil ei ole seda võimalust. Meil on vastupidine võimalus, et kõik lähevad distantsile ja kui keegi soovib, siis ta saab siin saalis osaleda. Selline mõte oli ka seal sees. Ma mäletan eelmise aasta kevadest, et mõnel koosolekul ma tõstatasin [küsimuse], kas me ei võiks pandeemiast tulenevalt seadusesse sisse kirjutada selle võimaluse, et kui inimesed seda soovivad, siis Riigikogu juhatusel oleks võimalus lasta teatud inimestel distantsilt istungil osaleda. Ka see mõte oli seal sees.

Nii et selles mõttes ma arvan, et seda Riigikohtu otsust mitte ainult võib, vaid oleks paslik arutada vanematekogus, et võtta sealt need mõtted välja, mida Riigikohus proaktiivselt ise tulevikuks välja tõi. Aga aitäh teile, härra Ligi! 

Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No me kõik mäletame veel seda istungit või õigemini seda istungi algust, kui arutati kaugtööle minekut, ja juba siis oli ikkagi väga selgelt päevakorral see, et see ei ole seaduspärane. Ma mäletan ka, kuidas istungi juhataja sisuliselt jõuga rullis kõikidest nendest argumentidest üle, keeldus neid kuulda võtmast ja lõpuks pani [selle ettepaneku] suure saali hääletusele. Ja kui me nüüd lähtume sellest, mille on esimene aseesimees esitanud vastuväitena Riigikohtu otsusele, et on sekkutud Riigikogu pädevusse ja Riigikogu ainuõigusesse seadusloome vallas, siis minu küsimus on, et kui see on nii piiramatu õigus ja kui kõikidest seaduslikest argumentidest võib üle rullida, siis kas võib siin saalis päevakorda panna ka näiteks mõne inimese, kes võib-olla koalitsioonile ei meeldi, surmamõistmise (Juhataja helistab kella.) ja Riigikogu suur saal annab sellele oma heakskiidu ja lintšimegi ära. No see ei ole ju mõistuspärane, mida praegu koalitsioon püüab selgeks teha ja [kuidas ta püüab] tegelikult ka kõrvale hiilida Riigikohtu otsuse kohta järelduste tegemisest. Palve on, et juhatus koguneks ja kas või korralisel arupidamisel analüüsiks seda olukorda nii kodu- ja töökorra aspektist kui ka Riigikohtu otsuse aspektist ja teeks järeldused, kuidas taolisi vastuolulisi otsuseid tulevikus vältida.

Aitäh! Seda küsis ka Helir-Valdor Seeder, [kas] juhatus [on seda arutanud]. Teie [küsisite sama] ja ma kindlasti toetan seda. On selge, et sel nädalal me füüsiliselt kõik kolmekesi, juhatuse liikmed, kohtuda ei saa, aga kindlasti ma loodan, et saame seda teha järgmisel nädalal.

Nüüd, sellele protseduurilisele küsimusele [vastates] ma ütlen ka seda, et Riigikohus ütles oma lahendis ka seda, et kui selliseid otsuseid teha, siis peab seda piisavalt arutama ja arutelu võinuks olla veel sisulisem ja ajaliselt veel pikem, kuigi minu teada [kestsid] toona protseduurilised küsimused üle tunni. Aga seda ütles ka Riigikohus, et need [protseduurilised küsimused] peavad olema, et Riigikogu liikmed peavad saama küsimusi küsida ja nendele tuleb siis juhatajal ka vastata. Aga kindlasti me arutame juhatusega ja ma arvan, et ka vanematekoguga seda Riigikohtu lahendit lähiajal.

Tarmo Kruusimäe, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan, hea esimees! [Küsin] seoses komisjonide töökorraldusega. Enamik saadikuid on ju kõik meil siin majas, ainukesed, keda ei ole ja kes on meil interneeduse vahendusel, on ministrid. Kas meil on teada, millised ministrid on lähikontaktsed või ohtlikud Riigikogu liikmetele, sest nii mitmedki ministrid käivad ju ka fraktsioonides oma eelnõusid tutvustamas? Või on siis neid saatvad ametnikud need, kelle pärast me peame hoidma seda [distantsi]? Või on see pelgalt ametnike ja ministrite mugavus, et sellist tööformaati kasutatakse? Mul on ka üks sihuke lihtne ja äärmiselt agiilne ettepanek, et me võiksime ju tegelikult kõiki selliseid istungeid, kus ministrit kohal ei ole, nimetada väljasõiduistungiteks, ehk siis me täidaksime rohe-eesmärke. Keegi ei hakka bussiga kuskile sõitma. Minister on näiteks Narvas ja meil on vaja õiguskomisjoniga Narva linna külastada. Minister on seal, näitab meile ja me arutame asjad kõik läbi. Nii et ka selline väike positiivne agiilne ettepanek.

Aitäh! Ma veel kord ütlen, et komisjonid korraldavad oma tööd ise nii, nagu nad õigeks peavad. Samas ma arvan, et kui me läksime komisjonidega distantsile või hübriid[istungitele] üle-eelmise aasta märtsis-aprillis, siis praegu võiks tõesti ümber hinnata, kas see on mõistlik. Seda saab teha, meie töövorm selleks on vanematekogu, kes saab seda kindlasti arutada. See, et mingeid uusi lahendusi pakkuda, on, ma arvan, iga komisjoni enda otsus. Küll aga olen ma pöördunud valitsusjuhi poole ja öelnud, et minu arvates ministrid peavad komisjonides osalema. Teatavasti tuli mulle ka selline signaal, et kõik ministrid ei käi või käivad harva komisjonides, ja selle tähelepaneku ma valitsusjuhile edastasin.

Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan, hea istungi juhataja! Minu küsimus on ajendatud kolleeg Jürgen Ligi tõstatatud teemast, kus ta arutas, et mis siis saab, kui mõni saadik jääb haigeks, kas me hakkame seda suures saalis arutama. Ja minu küsimus ongi nüüd see. Teie olete minust kauem siin Riigikogus olnud. Mina olen siin esimest perioodi ja üsna hiljuti, alles eelmisel aastal võeti see kaughääletamise IT-lahendus vastu. Palun rääkige, kuidas varasemalt tegutseti, kui mõni saadik või üksikud saadikud gripihooajal haigestusid. Mis siis sai, kuidas siis Riigikogu töö toimus?

Aitäh! Varasemalt meil ei olnud võimalust distantsistungitel osaleda, see võimalus tekkis üle‑eelmisel aastal. Protseduuriline küsimus, Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma tegelikult natukene tunnen teile kaasa, sellepärast et te praegu vastate nendele küsimustele. Tegelikult peaks [siin] Hanno Pevkur olema praegu, kuna tema oli tookord puldis ja surus need otsused, mille kohus on tunnistanud seadusvastaseks, siin saalis läbi. Aga kuna te olite temaga juhatuses ühte meelt, siis põhimõtteliselt on see ikkagi täiesti adekvaatne, et teie praegu seda küsimust siin meiega ka arutate. Ja ma küsin. Riigikohtu otsus oli selline, et Riigikogu tookordne kaugistungile viimine oli ebaseaduslik, sellest me oleme siin juba tund aega rääkinud. Ja teie ütlesite, et kohtuotsus on täitmiseks. Helir-Valdor Seeder natukene vihjamisi seda teemat ka puudutas, aga ma küsin nüüd täiesti otse, mida see tähendab. Kuidas me seda Riigikohtu otsust praegu täitma hakkame? Kas see tähendab, et tookord kaugistungil vastuvõetud seaduseelnõud on samuti ebaseaduslikud ega kehti? Ma küsin, kas meil riigieelarve on siis ikka vastu võetud või me peame hakkama seda uuesti arutama, nagu ka kõiki teisi seadusi, mida me tookord nende nädalate jooksul menetlesime?

Aitäh! Ma arvan, et peame õppima, eeskätt juhatus, aga ka kogu Riigikogu, seda, mida ma olen püüdnud siin viimase 40 minuti [jooksul] välja öelda, et kui minna distantsistungitele, siis see peab olema väga selgelt põhjendatud, see peab olema viimane abinõu. Vastates teie küsimuse teisele poolele, on Riigikohus andnud väga selge selgituse ja see kõlab järgnevalt: "Sellest tulenevalt" – see on punkti 55 all – "ei mõjuta käesolev otsus vaidlusalusel perioodil, see tähendab 10.–25. novembril 2021 Riigikogu kaugosalusega istungite käigus vastuvõetud seaduste ja otsuste ega tehtud toimingute õiguspärasust ega kehtivust."

Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Tänan veel kord võimaluse eest! Ma kahjuks ei saanud oma küsimusele vastust. Ma küsisin, kuidas varasemalt toimisid Riigikogu istungid, kui kaugosalusega istungi võimalust ei olnud ja kui üksikud saadikud olid näiteks gripihooajal haigestunud. Mis siis sai?

Kui saadik puudus, andis ta sellest teada, ma arvan, oma fraktsioonile, kus tehti märge, et ta on haige. Ma ei oska öelda, võib-olla mõned tulid väiksema köha või nohuga tööle. Nii käitusidki. Nagu ma ütlesin, et toona, enne 2020. aasta kevadet, ei olnud meil distantsistungi võimalust.

Aivar Kokk, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja! Sinu vastust [kuulates] tekkis mul küsimus. Kui Riigikogu 9. novembri otsus [minna üle kaugistungile]  on õigusvastane, siis samas Riigikohus teeb ka teise otsuse, nagu sa mainisid, et otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine oleks praegusel juhul ilmselgelt ülemäärane ja kahjustaks ebaproportsionaalselt õiguskindlust. Sellest tulenevalt ei mõjuta käesolev otsus vaidlusalusel perioodil, see tähendab 10.–25. novembril Riigikogu kaugosalusega istungi käigus vastu võetud seaduste ja otsuste ega tehtud toimingute õiguspärasust ega kehtivust. Kuidas sellest nüüd aru saada? Kas siis Riigikogu võib teha ebaseaduslikke otsuseid ja samas see ei mõjuta järgnevaid otsuseid? Kas Riigikogule on selle Riigikohtu otsusega antud teistsugused volitused? Kui muidu peaks olema nii, et kui on seadust rikutud, siis on seadust rikutud ja seaduse rikkumise ajal tehtud otsused on õigustühised, siis selle kohtuotsuse järgi ei ole. Kas te seda olete ka juhatuses arutanud, et järgmine kord võiks ikkagi teha nii, et kui Riigikogu teeb ebaseaduslikke otsuseid, siis need pärast ei kehti?

Aitäh! Minu arusaam on järgmine: Riigikohus on andnud hinnangu, et see otsus, et me läksime distantsistungile, ei olnud õiguspärane. Aga ta on ka öelnud, et kui distantsistung toimus, siis need otsused, mis langetati, ja seadused, [mis vastu võeti], kehtivad. Mina saan sellest nii aru. 

Tarmo Kruusimäe, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan, hea esimees! Meenutan, et aasta või poolteist tagasi oli meil ju eriolukord ja see kaugistungite võimalus tuli ju seoses eriolukorraga. Aga mida teha nendes olukordades, kus me tunneme, et riigis on kriitiline olukord, aga peaminister keeldub seda tunnistamast ja hiljem ütleb, et meil on lihtsalt meditsiiniline eriolukord? Kas me ei peaks ikkagi täpsemalt järgima seda, mis seaduse võimalusi, mis ajahetkel me oleme lubanud? Sest ma meenutaksin, et Hanno Pevkuri korduv [väljend] tol hetkel oli "ennekõike". "Ennekõike" kõlas siin saalis kogu aeg. "Ennekõike" on see fraktsioonide tahe. Fraktsioonidel võib olla hea tahe kas ennekõike või pärast seda, aga kui ikkagi olukord ei ole selline, mis võimaldaks fraktsioonide ennekõike-tahet läbi suruda, siis ei pandaks seda ka hääletusele, et me tulevikus enam ei komistaks selle kivi otsa.

Aitäh! Jah, ma arvan, et sellest Riigikohtu otsusest tuleb kindlasti välja lugeda, et see põhjendus peab olema väga motiveeritud ja konkreetne. Isiklikult mina loen enda jaoks sellest kaasusest välja seda, et selliseid suuri otsuseid peaks Riigikogu tegema konsensusega, et tõesti kõik fraktsioonid ütlevad, et see on nüüd see hetk, kus teha nii või naa. Ma arvan, et see on selline talupoja lähenemine sellele. Ma arvan, et see oleks õige. 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Ma tükk aega olen kuulanud ja mõtisklenud teie selgituste üle selle kohta, et seda kohtuotsust tuleb täita. Kui ma toon võrdluseks näiteks kriminaalmenetluse kohtuistungi pidamise, siis tihtipeale juhtub niimoodi, et tõendid on hangitud ebaseaduslikult ehk ei ole järgitud kriminaalmenetluse korda ja seetõttu ei saa neid kasutada isiku süüstamiseks ning inimesed, kes tegelikult vääriksid karistust, [mõistetakse] võib-olla õigeks.

Praegu ma kuulan ja mõtisklen selle kohtuotsuse üle, sest Riigikohus sedastas, et kaugistungile üleminemine ei olnud seaduslik, kuid ebaseaduslik istungi läbiviimine ei avalda mingit mõju nende otsuste, mis kaugistungite ajal tehti, vastuvõtmisele. Ehk siis praegusel hetkel on Riigikohus tekitanud olukorra, et jah, toimus rikkumine, aga selle rikkumise raames ei ole mingeid probleeme. Need asjad, mis vastu võeti, jäävad kehtima. Kas selles kontekstis saab seda tõlgendada selliselt, et Riigikogu juhatus võtab selle kohtuotsuse teadmiseks, ja kui vaja, rikub jälle seadust, sest mingeid muudatusi ega sanktsioone või ka eelnevate otsuste tühistamist see kaasa ei too? Ma loodan, et mu mõttekäik oli arusaadav. 

Aitäh! Ma alustan tagantpoolt. Ma arvan, et me kõik peame ikkagi kohtuotsust täitma, mitte lihtsalt uuesti vigu tegema. Edasi, vastates teie küsimuse põhisisule, siis tõesti, Riigikohus ütleb, et otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine oleks praegusel juhul ilmselgelt ülemäärane ja kahjustaks ebaproportsionaalselt õiguskindlust. Ja siis ta ütleb selle põhjenduse, et sellest tulenevalt ei mõjuta see otsus vastu võetud seaduste ja otsustega tehtud toimingute õiguspärasust ega kehtivust. Nii et selle on Riigikohus ise oma otsuses välja toonud. 

Ma tegelikult täitsa siiralt tänan Riigikogu liikmeid nende küsimuste eest, selle teema uuesti arutamise eest. Ma usun, et see on olnud meile kõigile vajalik õppetund ja me saame siit nüüd edasi minna. Aitäh! 

Me oleme jõudnud, head ametikaaslased, oma esimesel kevadistungjärgu päeval sellise kohani, kus me peaksime korraks vaatama otsa jooksva nädala päevakorrale. Selle päevakorra kohta on tulnud ka mõningad täpsustused. Kui me oleme need läbi vaadanud, siis selle päevakorrapunkti raames me peaksime selle arutelu lõpetama päevakorra kinnitamisega või mittekinnitamisega. Täpsustus on järgmine: majanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja viies päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lennuseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 477 esimene lugemine.

Head ametikaaslased, koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Helir-Valdor Seeder, kas teil on protseduuriline küsimus? Ei ole? Palun, härra Seeder! 

Ettepaneku tegemine ...

Palun, härra Seeder!

Aitäh! Mul on ettepaneku tegemine päevakorra osas. 

Palun!

Aitäh! Meil on praegu küllaltki pingeline ja keeruline olukord julgeolekupoliitiliselt, on tervisekriis, on energiakriis. Riigikogu ei ole päris mitmeid nädalaid suures saalis istungeid pidanud ja täna me näeme, et meie ees on päevakord, kus neljapäeval ei ole mitte ühtegi päevakorrapunkti. Sellega seoses on mul küll ettepanek, et parlament ei tunneks ennast nii mugavalt ja me ei oleks lihtsalt kummitempel, vaid tegeleksime ka sisuliselt nende teemadega, mis praegu ühiskonnas on aktuaalsed ja puudutavad meid kõiki. [Mul on ettepanek], et neljapäeval leiaks valitsusjuht võimaluse tulla parlamendi ette rääkima energiakriisist, nendest võimalikest lahendustest, mis on lühiajalised, mida me suudame praegu inimeste ja tarbijate heaks teha, ja võib-olla ka mõningatest pikaajalistest lahendustest. Aga täiesti lubamatu on see olukord, et me neljapäeval siin suures saalis üldse ei tööta praegu väljakujunenud olukorras, kus oodatakse kiireid otsuseid ja kiireid lahendusi. Parlament ei saa kõrval seista. Nii et minu ettepanek on [panna] neljapäeval päevakorda peaministri poliitiline avaldus, kus ta annab ülevaate praegusest energiakriisist ja valitsuse väljapakutavatest lahendustest.

Aitäh! Hea Helir-Valdor Seeder, te teate, ma arvan, isegi paremini kui mina, et poliitilist avaldust saab siin Riigikogu kõnetoolist teha juhul, kui poliitiline tahe ja soov on tulnud valitsuse liikme poolt. Teie ettepanek siin saalis on kindlasti avalik, [meil] on siin valitsuse esindaja. Ma palun, et ta edastaks selle Riigikogu liikme palve Riigikantseleile ja siis, kui see info on sinna viidud ja kui valitsuse liikmel on soov teha poliitiline avaldus, siis loomulikult mina ei näe mingit põhjust, miks seda mitte kiiresti päevakorda lisada, kui see soov valitsuse liikmel on.

Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aga ma niipalju ütleksin, et ka siis, kui sellel päeval pole ühtegi päevakorrapunkti, ei ütle mina, et see on tühi istung, sellepärast et siis saavad Riigikogu liikmed istungi rakendamise eel üle anda seaduseelnõusid, otsuse eelnõusid ja arupärimisi, mis ei ole üldse vähetähtis. See on oluline ja sageli mingi protsessi, mingi lahenduse alguspunkt.

Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tahaks toetada kolleeg Seederi ettepanekut. Ma arvan, et me konsulteerime kolleegidega Isamaast ja võib-olla ka teistest fraktsioonidest. Võib-olla [võiks] siis pöörduda alandlikult kirjaga peaministri poole, et ta leiaks aega Riigikogu ette tulla. Ja ma täiendaksin seda aruandmise ja selgitamise vajadust ka julgeoleku teemaga, sest teame, et täna on Ameerika ja Venemaa vahelised läbirääkimised, homme on OSCE‑s vastavad läbirääkimised. Me teame, et diplomaatiline karussell võtab tuure üles ning meie kui Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik peame olema asjasse kaasatud, informeeritud. Informeeritud ei saa olla ainult valitsus, informeeritud peab olema ka Riigikogu.

Aitäh! Mina kindlasti kuidagi ei takista, vaid soodustan Riigikogu liikmete ja fraktsioonide vahelist suhtlust ja ettepanekute tegemist siit seadusandliku võimu poolt, kui on soov, täidesaatva võimu poole.

Helir-Valdor Seeder, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Te viitasite päevakorraga seoses peaministri võimalikule poliitilise tahte puudumisele, et seda saab teha siis, kui peaministril on poliitiline tahe ja me ei tea seda. Aga seda on võimalik välja selgitada: juhatajal on võimalik võtta vaheaeg ja võtta ühendust peaministriga ja välja selgitada, kas peaministril on piisavalt poliitilist tahet parlamendiga suhelda, siia ette tulla, nendest teemadest rääkida või mitte. Nii et mul on abistav ettepanek teile võtta juhataja vaheaeg, selgitada see välja ja me saame päevakorra kinnitamisega edasi minna.

Aitäh! Mina ütlen selle peale, et te olete leidlik, aga seda vaheaega ma küll hetkel ei võta. Ma ei loe seda selliseks protseduuriliseks küsimuseks, [mille pärast] peatada Riigikogu istung. Ma kirjeldasin, et valitsuse liikmetel on kõigil võimalik esineda poliitilise avaldusega. Mina arvan, et see on positiivne, kui nad oma valdkonnas soovivad rääkida teemadel, mis on hetkel olulised. Ja nagu ma ütlesin, istung on avalik. Te leidsite automaatselt juba liitlase, veel üks Riigikogu liige, Mart Helme soovib seda kindlasti – ja ma palusin, et see info edastatakse Riigikantseleile.

Henn Põlluaas, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Ma ühinen siin Helir-Valdor Seederi ja Mart Helme ettepanekutega. Ka mina teeksin teile soovituse võtta viis minutit vaheaega, võtta ühendust lugupeetud peaministriga ja edastada talle Riigikogu soov, et me saaksime ikkagi kohtuda ja saaksime ülevaate nii energiakriisist kui ka rahvusvahelisest kriisist, kus me täna oleme. Ma arvan, et eriti oluline on see selle taustal, et ma mäletan hästi, kuidas kunagi tänane peaminister pahandas teiega, kui te olite peaminister ja tulite üks päev hiljem, kui Riigikogu soovis. Ise ta kadus selle [palve] peale õige mitmeks päevaks, ei võtnud isegi telefoni vastu, et meie kutsele vastata. Nii et äkki te tõepoolest võtate viis minutit vaheaega, võtate peaministriga ühendust ja edastate talle Riigikogu soovi?

Aitäh! Ma kindlasti edastan talle Riigikogu liikmete soovi, seda ma luban. Aga hetkel ma ei näe vajadust võtta vaheaega. See ei anna praegusel juhul midagi juurde. Tarmo Kruusimäe, kas teil on protseduuriline küsimus?

Päevakorra täiendus[ettepanek] on.

Aga siis ikkagi andke käega ka märku, selle käemärgiga. Jah, palun!

17. detsembril otsustas Euroopa Liidu asjade komisjon mitte anda kiirkorras volitusi nüüd seoses selle rohepöörde ettepanekutega ning leidis konsensuslikult, et me peaksime neid asju mitte ainult komisjonides vaikselt ära sahistama, vaid peaksime avama parlamentaarse arutelu, suure saali arutelu. Ma saan aru, et peaminister ei leia praegusel hetkel tahet tulla siia rääkima ja meie neljapäeva sisustama. Kas me ei võiks selle ära teha, sest Euroopa Liidu asjade komisjonis jäi mulje, et meil on sellega väga kiire. Inetu ja mage on see, kui me hakkame seda arutama täpselt kuu aega hiljem, 17-ndal. Et Riigikogu mainet päästa, võiks see arutelu toimuda ju 13. kuupäeval.

Aitäh! Minu meelest see maine päästmine ... No ma ei tea, kas see on niivõrd terav [probleem], aga see [soov], et meie tööd tõhustada, ma näen, et teil on head motivatsiooni, head pealehakkamist, ja see on hea eeldus kogu kevadistungjärgu jaoks. Nii et minu meelest sellised proaktiivsed välja[astumised] on head. Aga päevakorra me paneme paika ju koostöös komisjonide ja Riigikogu juhatusega. Aga et meil ei oleks selliseid tühje päevasid, millest see arutelu alguse sai, siis eks seda tuleb järgmistel nädalatel tõesti vaadata, et kui vaja, siis saab ka erinevaid poliitilisi arutelusid teha, kui komisjonidel soovi on. Teatavasti meil on neid eelmise aasta jooksul väga palju olnud. Mulle meenuvad siin kohe näiteks riigieelarve kontrolli erikomisjoni tähtsad arutelud siin saalis. Need on väga olulistel teemadel olnud ja minu meelest on need päris hästi vastu võetud. Aga liigume edasi. Ma näen, et nüüd on palju protseduurilisi küsimusi. Käime nad ilusti rahulikult kõik läbi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Härra Jüri Ratas! Ma kuulan teie vastuseid parlamendiliikmetele, kes soovivad lülitada neljapäevase istungi päevakorda peaministri küsitlemise. Ühes vastuses te ütlete, et te täiesti toetate seda kõike, te olete väga seda meelt, et seda peaks tegema. Teises vastuses ütlete te, et te ei võta seda vaheaega, mida palutakse, et küsida, kas peaminister saab tulla või ei saa. Nii et selles mõttes on minu jaoks teie vastused olnud natukene kahepalgelised.

Aga ma tuletan teile meelde ühte asja. Ma eeldan, et Eesti Vabariigi parlament on ikkagi kõige kõrgem võim ja soovib praegu peaministriga kohtuda. Ainukeseks takistuseks on praegu, lugupeetud härra Jüri Ratas, teie käitumine. Te ei võta seda vaheaega ega palu peaministrilt selgitust, kas on võimalik neljapäeval teda küsitleda ja tema tegevuse ja planeeritava tegevuse kohta aru pärida. Te võiksite ikkagi selle vaheaja võtta. See on esimene märkus praegu. Siis ei saa teile keegi hiljem öelda, et näed, te olete jälle teinud midagi seadusvastast ja me oleme sunnitud minema Riigikohtusse seda küsimust arutama.

Aga jätame selle kohtu praegu välja. Küsimus on praegu selles, et kui me praegu päevakorra kinnitame ja jätame peaministri siia kutsumata, siis sellisel juhul rakendub päevakord nii, nagu praegu meie laudadel on. Ma kordaksin veel kord üle: palun võtke kümneminutiline vaheaeg, et see küsimus lahendada ja saada selgust (Juhataja helistab kella.) kas peaminister on valmis tulema ja saab tulla neljapäeval parlamendiliikmete ette aru andma. Tuletan meelde, et parlament on ikkagi Eestis kõige kõrgem organ, vähemalt paberite järgi. 

Aitäh teile! Kõigepealt üks täpsustus. Tulenevalt meie seadusandlusest on kõrgeim võim Eesti inimeste käes, rahva käes – mitte siin saalis, vaid rahva käes. Teiseks, kui te olite mures, et me ei saa poliitilise avaldusega kuidagi edasi liikuda, siis saame küll. Riigikogu esimees saab alati päevakorda täiendada. Nii et tänane päevakorra kinnitamine ei sõltu sellest. Ja kolmandaks, ma lubasin teile, et ma edastan selle palve peaministrile. Ma teen seda täna. Aitäh! 

Urmas Reitelmann, protseduuriline küsimus.

Aitäh, härra eesistuja! Kolleeg Grünthali repliigi täienduseks: Eesti on energeetilises katastroofis ja nende küsimuste vastustega on kõige kiirem. Meie selle nädala töökavas ei ole mitte ühtegi ajakriitilist punkti. Teeks ikkagi nii, et enne, kui me päevakorra kinnitame, saame selguse, kas peaminister soostub neljapäeval tulema, ja kinnitame päevakorra seejärel, kui meil on kas äraütlev või jaatav vastus.

Aitäh teile! Nädala päevakord pannakse paika eeskätt komisjonide ettepanekute alusel. Seda, kui ajakriitiline üks või teine [punkt] on, juhatus otseselt ei hinda. Ma jään oma seisukoha juurde, et hetkel vaheaja võtmine ei anna midagi juurde. Selle info ma edastan, ma lubasin seda. Ma teen seda täna. Aitäh teile! 

Mart Võrklaev, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lihtsalt väike meeldetuletus meie Isamaa ja EKRE kolleegidele. Jõulupuhkus on võib-olla pikk olnud ja [te] ei mäleta nii hästi kodu- ja töökorda. Meie päevakorra kavas on kirjas, et kolmapäeval kell 12–14 toimub infotund. Infotunnis on alati peaminister olemas ja juba praegu võib talle kirjutada küsimusi nii energia-, koroona- kui ka muudel teemadel. Peaminister on juba enne soovitud aega, juba kolmapäeval siin ja vastab hea meelega kõigile küsimustele. Te ei pea muretsema. Ja küsimused võib kirja panna.

Aitäh! See vastab tõele tõesti, et infotund on meil igal Riigikogu istunginädalal kolmapäeval kell 12–14, ja kolmapäev on enne neljapäeva, see on ka tõene.

Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Hea juhataja! Tegelikult maa põleb jalge all ja ma tahaks toetada Tarmo Kruusimäed sellesama teemaga, et ka täna arutati riigieelarve kontrolli erikomisjonis olukorda, et Eesti diplomaadid, tublid diplomaadid, ei saa Brüsselis suud lahti teha. See on maailma päästmise, selle "[Eesmärk] 55" positsioonide [küsimus], mida Kaja Kallase valitsus on kinnitanud, aga Euroopa Liidu asjade komisjon ei ole tahtnud Siim Kallase juhtimisel seda kinnitada. Tänane koosolek oli üsna sürrealistlik ja näitas, et see on nii oluline asi. Kujutage ette, kui igal aastal tuleb 4% raha panna selle peale. Me vaikime siin, niisama suvitame või teeme ma ei tea mida. Nii et tegelikult ma toetan. Tõesti maa põleb, kuna see mõjutab Eesti elu kõiki [aspekte], nii maa- kui ka metsamehi, põllumehi, energeetikuid. Neljapäeval oleks viimane aeg seda suures saalis arutada. See on ülioluline asi. Nii et toetan Tarmo Kruusimäe ettepanekut.

Aitäh! Mulle tundub, et me peame esmaspäeval tegema infotunni Riigikogu ja Riigikogu esimehe vahel. See oli nüüd naljaga öeldud. Ma jään oma vastuse juurde, et selle info, mis soov siin täna on, ma edastan peaministrile. Minu teada Euroopa Liidu asjade komisjon soovib seda teemat põhjalikult arutada. See ongi väga suur ja põhimõtteline pakett, aga see ei ole protseduuriline küsimus.

Aivar Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Kõigepealt, Reformierakonna fraktsiooni esimees väitis, et peaminister tuleb kolmapäeval siia. Selles me ei ole päris kindlad, sest detsembrikuus ei käinud Kaja Kallas kordagi, kui ma õigesti mäletan, kolmapäeviti küsimustele vastamas. Kas ta nüüdki tuleb? Kui ma loen kommentaari, mille Kaja Kallas mõni päev tagasi TV3-le andis, siis seal ta vastab, et kui on nii suured arved, siis tal ei ole selget vastust, mis sellega teha saab. [Ta ütles, et] kindlasti saab mõelda erinevaid lahendusi, kuid tal ei ole praegu lahendust pakkuda. Kas seoses sellega ei soovi Riigikogu esimees vaheaega võtta ja Kaja Kallasele helistada, sest hetkel tundub, et peaministril ei ole lahendust?

Aitäh! Minu info kohaselt on peaminister 12. jaanuaril 2022. aastal infotunnis. Lisaks, head ametikaaslased, peaks seal olema veel tervise- ja tööminister Tanel Kiik ning välisminister Eva-Maria Liimets.

Protseduuriline küsimus, Priit Sibul.

Aitäh! Te peaaegu andsite vastuse. See, mida Mart Võrklaev mitmete tarkuste kõrval välja ütles, et kolmapäevale järgneb neljapäev, ja veel mõned [tarkused], mis tal olid, on tõsi. Ja [samuti] see, mida Aivar Kokk nüüd ütles, on tõsi. Ma olen näinud siin paljusid EKRE ja Isamaa saadikuid kolmapäeval kella 12-st kella kaheni, aga peaaegu üldse mitte Reformierakonna inimesi. Lihtsalt Reformierakonna inimestele teadmiseks, et meie hea valitseja peaminister Kaja Kallas ei ole detsembris leidnud aega parlamendisaadikutega kohtumiseks ja mitmetel puhkudel, kui mul on olnud küsimusi just nimelt peaminister Kaja Kallasele, on teda asendanud regionaalminister [riigihalduse minister] Jaak Aab. Kui on olnud küsimusi selle kohta, et peaminister on viidanud, et on mitmeid jamasid, mille [põhjustas] eelmine valitsus ehk siis Jüri Ratase juhitud valitsus, ja ta on likvideerinud mitmeid jamasid, siis on Jaak Aabil olnud väga keeruline neid vastuseid anda, kuivõrd ta ise on olnud juba nii mitmes valitsuses, et kord on ta neid jamasid Jüri Ratase käe all korraldanud ja siis Kaja Kallas on neid parandanud. Sellest vaesest mehest on kahju. Millel põhineb teie teadmine, et hea valitseja meie ees kolmapäeval ikkagi on ja me saame nii mõnegi asja teada? Aga lihtsalt veel Reformierakonna fraktsioonile ja nende liikmetele teadmiseks, et on päris suur vahe parlamendi ees poliitilise avalduse tegemisel, kus saadikutel on loodetavasti võimalik küsida mõni küsimus, kuigi tõsi on see, et poliitilise avalduse tegija võib ka lasta küsimusi mitte esitada, ja sellel, mis toimub infotunnis. Need on kaks erinevat formaati parlamendis.

Aitäh! Vastab tõele, need on kaks erinevat formaati ja siin, ma arvan, me vaidlust pidama ei pea ei siin saalis ega ka Riigikohtus. Ma olen teiega selles täitsa päri. Teiseks, Jaak Aabi portfell minu teada on riigihalduse minister. Väike täpsustus lihtsalt. Ja kolmandaks, kust pärineb minu informatsioon? Minu informatsioon pärineb Riigikogu Kantselei ja Riigikantselei teenistujate vahelisest infovahetusest, et peaminister seekord on infotunnis. Iga kord ei saa peaminister infotunnis osaleda, mõnikord on see seotud tema komandeeringutega, mis on Eestist väljas, mis on seotud just kesknädalaga, ja siis asendab teda see inimene, kes vastavalt valitsuskorrale peaministrit asendab. Aitäh teile!

Ruuben Kaalep, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Te ütlesite, et praegu viieminutilise vaheaja võtmine ei annaks mitte midagi, aga see ju ei vasta tõele. Kui te võtaks praegu selle vaheaja ja võtaksite peaministrilt nõusoleku, et ta tuleb neljapäeval siia parlamendiga kohtuma, siis see võimaldaks meil panna peaministriga kohtumise siia päevakorda neljapäevaseks päevakorrapunktiks. See oleks väga oluline ja positiivne. Ainus variant, kuidas vaheaja võtmine ja kõne peaministrile mitte midagi ei annaks, oleks siis, kui te juba ette teate, teda lähemalt tundes, et ta niikuinii keeldub sellest pakkumisest. Kuidas sellega on?

Aitäh! Sellega on nii, nagu meie seadus ütleb: kui keegi valitsuse liige soovib esineda Riigikogu ees poliitilise avaldusega ja kui Riigikogu esimees sellega päevakorda täiendab, siis see võimalus tal tekib. Mina olen öelnud, et ma ei näe mingit põhjust, kui keegi valitsuse liikmetest soovib esineda poliitilise avaldusega, päevakorda mitte täiendada. Vastupidi, ma olen valmis seda täiendama.

Protseduuriline küsimus, Siim Kallas, palun!

Härra esimees! Ma lihtsalt tahaksin Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena siin kolleegidele selle rohepaketi arutamise kohta selgituseks öelda: tõepoolest, me ühe korra juba seda arutasime. Me arutasime valitsuse seisukohti, mitte seda paketti tervikuna. Ja 24-ndal me plaanime valitsuse seisukohti uuesti arutada, olles vahepeal konsulteerinud omavahel ja ka valitsusega, ja võib-olla teha sinna mõningad täiendused. Selgituseks, et selline on see protseduur. Me oleme võtnud mõtlemiseks aja maha ja see ei tule asjale üldse kahjuks.

Aga mis puutub siin saalis kogu selle rohepaketi arutamisse, siis ma juhin tähelepanu, et see juba üks kord toimus. Meil juba ühe korra oli olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluna kogu selle "Eesmärk 55" arutelu ja eks me võime neid veel teha. Aga praegu on selline plaan. Lihtsalt selgituseks, et mitte kõiki asju omavahel ära segada. See "Eesmärk 55" on väga selge raamiga asi ja me endiselt arutame valitsuse seisukohti, mitte seda tervikut.

Aitäh selle selgituse eest! Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Eelkõnelejale ma ütleksin, et see eelmine arutelu oli utoopia tasandil, nüüd oleks arutelu reaalse elu tasandil. Need on kaks väga erinevat asja, sellest võiks aru saada.

Aga me alustasime täna protseduurilisi küsimusi kaugistungile ülemineku ebaseaduslikkuse ja selle kohta, kuidas Riigikogu vähemusest tookord üle rulliti. Praegu me näeme täpselt sama, lugupeetud eesistuja. Me näeme praegu täpselt sama, kuidas te püüate Riigikogu vähemusest üle rullida. Ei võta vaheaega, ei helista peaministrile, ei küsi, kas ta on valmis neljapäeval tulema. Rullime üle, ei ole teil tarvis midagi! 

See ei ole soliidne, see ei ole parlamentaarse demokraatia vääriline. Ma saan aru, neljapäeval on valitsuse istung ja kui peaminister ütleb, et palun kannatust, Riigikogu, neljapäeval mulle tõepoolest ei sobi, meil on päevakorras see, teine, kolmas, neljas, siis me mõistame seda. Palun reserveerige aeg esmaspäevaks! Me mõistame seda. Aga lihtsalt niimoodi, et te võite siin ju nii palju õhku võngutada, kui te tahate, me teeme ikka nii, nagu meile meeldib – see ei ole vastuvõetav. Palun tulge meile vastu! Võtke peaministriga ühendust ja tulge meile uudisega, et peaminister on valmis tulema siis ja siis! 

Aitäh! Ma olen vastanud sellele [küsimusele], ma arvan, viis korda ja vastan teile kuuendat korda. Jah, ma viin selle sõnumi täna peaministrile. Mis on vastus, seda ma tõesti ei tea ette, ega ma hiromant ole, et [teaks], mida peaminister mulle vastab. Aga selle palve ma [edastan] peaministrile. Ja antud juhul, kas teha seda kohe või mõne tunni pärast, ei mängi mingit rolli, sellepärast et poliitilise avaldusega saab Riigikogu esimees alati päevakorda täiendada. Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Hea juhataja! Ma [tõukun] hea kolleegi Siim Kallase repliigist ja tulen tagasi selle juurde, et Eesti diplomaadid, nagu täna meile riigieelarve erikomisjonis kinnitati, istuvad Brüsselis ja ei tohi suud lahti teha. (Hääl saalist.) Täna seda kinnitati ju meile. Seni, kuni Eesti ei ole kinnitanud, parlament ei ole kinnitanud oma rohetuleviku seisukohti, ei saa nad midagi teha. Me jääme järjest [rohkem] rongist maha. Kui 24. jaanuaril ELAK seda arutab, siis on juba jaanuar läbi. Neljapäeval on meil veel vaba aega, tuletan uuesti meelde. Elektriarved on ka vahepeal tulnud, peale viimast ORTK-d Euroopa asjade komisjonis, nii et minu meelest võiks neljapäeval seda teemat arutada, eriti kui peaminister soostuks alandlikult meie ette tulema.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, siis ma annan edasi, et selline palve Riigikogul on. Teen seda täna. Aitäh! Raivo Tamm, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan! Mu küsimus tõukub härra Võrklaeva ettepanekust, et milleks kutsuda peaministrit neljapäeval siia, kui ta kolmapäeval niikuinii siin on. Kas ei ole nii, et iga Riigikogu liige võib ise peaministrile helistada ja küsida oma mureasju?

Aitäh! Mina arvan, et loomulikult võib. Mina arvan, et loomulikult võib. Ma arvan, et valitsuse liikmel on alati pidupäev, kui saab olla Riigikogu ees, ja ta peaks siia tulema rõõmsa meelega, et pidada seda diskussiooni ja arutelu, et sünniksid parimad lahendused. Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Austatud Jüri Ratas! Teie koalitsioonipartnerid, ma vaatan, käivad siin, rusikad taskus, ringi ja mõmisevad tigedalt, et mis me raiskame istungi aega, oleks võinud juba ammu tähtsa tööga alustada. Aga pärast peavoolumeedia kirjeldab, et opositsioon raiskas igavese hunniku aega ära, EKRE ja Isamaa saadikud esitasid igasuguseid mõttetuid küsimusi. Aga kui me vaatame praegust olukorda, siis me oleme kulutanud kolmveerand tundi Kaja Kallase järjekordsele kutsumisele, selle asemel, et teha viieminutiline või kümneminutiline vaheaeg ja meil oleks ammu see küsimus maas. Meil oleks teada, kui te oleks [selle] ära teinud. Aga antud situatsioonis tuleb välja, et aja venitamine on ikkagi teie tekitatud, lugupeetud Jüri Ratas. Kõik see meenutab minu meelest väga eesti filmi "Siin me oleme", kus Liia Laats sealt pööningult ütleb: "[Ega] ma ei tule alla. [Te võite matta] koos majaga." Eks ju? Oleks te meie palve vastu võtnud, siis oleks asi lahendatud ja töö käiks juba ammu täie hooga. Äkki te siiski annate natukene järele? Ma saan aru, et teil on praegu põhimõtte küsimus, et te ei anna järele. Ma ei tea, kust me selle angerja välja võtame, et see teile sinna üles lakka visata.

Jaa, ma just mõtlesin, kui te rääkisite meie ametikaaslastest, siis öelge, et istung ei veni mitte küsijate süü tõttu, vaid vastaja süü tõttu. Head ametikaaslased, alustame päevakorra hääletamise ettevalmistamist.

Protseduuriline küsimus, Henn Põlluaas, palun!

Ei, see ei ole protseduuriline. See on seotud teie lahke pakkumisega võtta peaministriga ühendust. Me anname teile selleks võimaluse. Riigikogu liikmed on väga kannatamatud ja ei malda mitu tundi oodata. Me loodame, et kui me võtame Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt enne hääletamist kümneminutilise vaheaja, siis kui see lõppeb ja me uuesti siia saali koguneme, saate te meile selle rõõmusõnumi edastada, sest nagu te ütlesite, peaministril on pidupäev, kui ta saab tulla Riigikogu ette.

Tuhat tänu! Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Austatud Riigikogu! EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud ja me oleme hääletamise eel. Nii et aitäh selle palve eest, härra Põlluaas, mida te mulle esitasite, see oli väga vajalik. Ma tegin need kõned, kahjuks hetkel ei vastatud, aga ma saatsin tekstsõnumiga edasi selle palve paljude Riigikogu liikmete poolt. Nii et niipea, kui vastuse saan, saame selle järgi edasi toimetada.

Head ametikaaslased, panen koos muudatustega hääletusele käesoleva nädala päevakorra. Tuletan korra veel meelde, meil on mõni aeg sellest muudatuse ettelugemisest mööda läinud, et see puudutab kolmapäeva, 12. jaanuari viiendat päevakorrapunkti. Selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun teil võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 49, vastu 13 Riigikogu liiget on päevakord kinnitatud. Aitäh teile! 

Alustame nüüd tänase päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Raivo Tamme, Heiki Hepneri, Andres Metsoja, Üllar Saaremäe, Priit Sibula, Helir-Valdor Seederi, Mihhail Lotmani ja Urmas Reinsalu 15. detsembril 2021. aastal esitatud arupärimine Haridus- ja Teadusministeeriumi ametikohtade kolimise kohta. Arupärimine kannab sellist sümboolset numbrit nagu 101 ja sellele vastab haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Priit Sibula, arupärijate esindaja, et seda arupärimist tutvustada meile ja Eestimaa avalikkusele. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kolleegid! Edukat alanud aastat, sealhulgas poliitika-aastat! Lubage mul alustada tsitaadiga, mis on Nils Niitra artiklis 22. detsembri Õhtulehes. Tsitaat algab: "Seda, millega Reps alustas, ei pea Kersna ju ometi jätkama," põrutab Tartu linnapea Urmas Klaas oma erakonnakaaslase suunal. Tegelikult trumpab Liina Kersna haridus- ja teadusministeeriumi hiiliva Tallinna kolimisega Mailis Repsi isegi üle." Esimese tsitaadi lõpp. Teine tsitaat samast artiklist. "Ministeeriumil oleks Klaasi hinnangul mõistlik kasvatada oma koosseisu just nimelt Tartus, kus on 11 kõrgkooli, sealhulgas Eesti mainekaim rahvusvaheline ülikool. Tööjõudu on Tartust kindlasti võimalik ministeeriumi leida. Linnapea sõnul on küsimus selles, kelle poole ministeerium soovib oma näo suunata: kas hariduse või Stenbocki maja poole. Näoga koolide poole on kõige parem olla ikkagi Tartus."

Nädal enne selle artikli ilmumist esitasid Riigikogu Isamaa fraktsiooni eelnimetatud liikmed samasisulise arupärimise minister Liina Kersnale, kus meil on küsimus, miks ametikohti Tartu asemel järjest enam Tallinnasse tuuakse. Samal ajal kui valitsus kavandab riigiasutuste töökohtade kolimist pealinnast Eesti teistesse keskustesse, on Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtkond oma töökohti Tartust taas Tallinna viimas. Teadaolevalt on praeguseks töötajaid Tallinnas ja Tartus enam-vähem pooleks: Tartus on ametis 162 ja pealinnas 133 inimest. Loodame, et need andmed, mis meile kättesaadavad olid, vastavad tõele. Juhtivatel ametikohtadel töötavad inimesed on kõik Tallinnas, kui me võtame kantslerid ja asekantslerid.

Haridusministeeriumi kolimise otsustas ja kiitis heaks Vabariigi Valitsus 2000. aastal toonase haridusministri Tõnis Lukase eestvedamisel. Tartusse kolimise otsus langetati ühelt poolt regionaalpoliitilistel põhjustel, teisalt seetõttu, et Tartu on Eesti haridus- ja teaduselu pealinn. Praegune Tartu volikogu esimees Lukas kirjutab Postimehes, et Haridus- ja Teadusministeeriumi töökohtade viimine Tallinna on risti vastupidine sellele, mida valitsus on lubanud. Valitsuse tegevuskavas seisab nimelt selgelt, et riigipalgalisi töökohti viiakse Tallinnast välja, kuid nüüd haridusministeeriumi näitel viiakse neid Tallinnasse tagasi. 

Sellest tulenevalt on meil mõned konkreetsed küsimused, mille me ministrile ette saatsime, ja need on järgmised. Esiteks: "Kui teame, et Tartus on olemas haridus- ja teadusvaldkonna spetsialistide järelkasv, siis millel põhineb Teie väide, et haridus- ja teadusvaldkonna spetsialiste Tartust ei leia? Palun nimetada luhtunud konkursid, mille tulemusena ei olnud kindlate ametikohtade täitmiseks võimalik Tartusse sobivaid spetsialiste leida." Teiseks: "Kuivõrd võimalikuks peate Eesti terviklikkuse ja töökohtade regionaalset säilitamist olukorras, kus isegi Eesti suuruselt teine linn Tartu ei ole valitsuse poliitika tõttu võimeline konkureerima Tallinnaga?" Kolmandaks: "Kas teil on olemas tervikplaan, mis selgitaks lahti HTMi osade ametikohtade kolimise Tallinna? Kui jah, siis palun see edastada." [Neljandaks:] "Kas teil on plaanis teha midagi selleks, et HTMi Tallinnasse tagasi kolimise protsess pidurduks?" Kui selline plaan on olemas, siis sooviksime ka sellest osa saada. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Liina Kersna, et sellele arupärimisele, mis kannab järjekorranumbrit 101, vastata. 

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head arupärijad! Esiteks ka minu poolt selliseid väga konstruktiivseid Eesti elu ja tulevikku puudutavaid diskussioone siia saali ka selleks aastaks! Ja aitäh arupärijatele nende küsimuste esitamise eest! Püüdsin tulla nii ruttu kui võimalik, et teie küsimustele vastata, nii nagu ma olen püüdnud kõikidesse komisjonidesse minna, kuhu mind on kutsutud.

Aga võtame ette teie küsimused. Kuna te lugesite küsimused ette, siis mina ei hakkaks neid enam ette lugema. Aga põhimõtteliselt [oli küsimus], millised konkursid on luhtunud. Esiteks ma tahan öelda, et ma ei ole kunagi öelnud, et Tartust ei leia haridusvaldkonna spetsialiste. Vastupidi, ma olen öelnud seda, et ma olen isiklikult rääkinud ja ma tean, et minu kolleegid on isiklikult rääkinud mitmete Tartu haridusspetsialistidega, et nad tuleksid ministeeriumi konkurssidel osalema, aga mitte ükski neist, kellega me rääkisime, ei tulnud nendele konkurssidele osalema. Tegemist oli üldhariduskoolide juhtidega või õppejuhtidega. Ja Tartu on tõesti selles mõttes täiesti suurepärane koht, et seal on väga häid haridusspetsialiste – ongi väga häid! –, aga nad armastavad oma tööd, nad armastavad oma tööd koolis ja sellepärast nad ei ole tahtnud tulla ametnikutööd tegema, kuigi mina olen neid motiveerinud sellega, et kooli saab alati tagasi minna. Ma usun, et igale koolijuhile on väga rikastav vahepeal vaadata hariduselu ministeeriumi tasandilt ja siis minna kooli tagasi. Õnneks mõned inimesed siiski on mul õnnestunud ka ära rääkida ja on ka tuldud oma valdkonnas ministeeriumisse just selle eesmärgiga, et vahepeal koguda kogemusi riigi vaatest asjade lahendamiseks, et siis minna tagasi. Näiteks ülikoolidest oleme saanud häid töötajaid just selle mõttega, et see on mitmekesine.

Aga kui vaadata nüüd konkreetseid konkursse, siis meil tõesti 2021 oli kokku üheksa juhikonkurssi ja neist viis inimest olid Tartus, kes juhikonkursi võitsid. Näiteks üldhariduspoliitika osakonna juhataja on Tartust, huvihariduse valdkonna juht Tartust, üldosakonna juhataja Tartust, kvaliteedijuht Tartust. Nii et see, et üldse Tartust ei oleks inimesi tööle võetud, ei vasta tõele. Nendest üheksast konkursist üks veel praegu käib, see on kommunikatsioonivaldkonna juhi konkurss. Selle kohta ma samuti tean, et Tartu Ülikoolis on suurepärane spetsialist, olnud minugi õppejõud, kellel on ka haridusvaldkonnaga väga tugev seos. Ma hirmsasti tahtsin, et ta oleks tulnud konkursile, aga ta ei tulnud, sest ta tahtis teha akadeemilist karjääri. Nii mina kui ka kantsler rääkisime korduvalt selle inimesega. Nii et hästi raske on Tartus väga häid spetsialiste ametisse saada, sest nad on väga rahul oma tööandjaga ja oma kollektiiviga.

Teine küsimus. Kuivõrd võimalikuks me peame töökohtade regionaalset säilimist, kui isegi haridusministeerium ei suuda seda tagada? Mina olen täiesti veendunud selles, et haridusvaldkonnale on tulnud väga kasuks see, et on peamaja Tartus ja on filiaal Tallinnas. Nagu ma ütlen, Tartus ongi palju haridusvaldkonna eksperte ja täna, nagu te tõesti väga õigesti ütlesite, 163 spetsialisti töötabki Tartus. Aga COVID-i aeg näitab meile ju väga selgelt, et see, kus asub füüsiline töökoht, ei ole tänapäeval enam oluline. Oluline on see, et me võimaldaksime töötada ükstapuha kus. Näiteks ühe konkursi võitis inimene Kiviõlist ja ta töötabki Kiviõlis. Ta käib nii Tallinnas kui ka Tartus ja väga efektiivselt töötab. Haridus- ja Teadusministeerium on olnud erakordne selles mõttes, et juba enne COVID-i aega tehti selles asutuses tööd videosilla vahendusel. See on tavapärane normaalsus, millega nüüd teised ministeeriumid harjuvad tänu COVID-ile. Mina ju olengi selles majas olnud praktiliselt ainult COVID-i kriisi ajal ja ma ei ole absoluutselt tajunud, et Tartu on kuidagi kaugel või Tartu kolleegid on kaugel. Ma ise käin ka muidugi päris palju Tartus, ka nüüd neljapäeval ja reedel olen seal, ja kantsler käib ka Tartus.

Kolmas küsimus. Kas teil on olemas tervikplaan HTM-i kolimiseks Tallinna? Ei ole. Ei ole kunagi terve selle aasta jooksul – kohe varsti saab aasta – mõelnud selle peale. Meil on küll õpetajate järelkasvu tegevusplaan. Meil on eestikeelse hariduse tegevusplaan, meil on andekuse märkamise ja toetamise tegevusplaan kohe-kohe valmimas. Meil on mitmeid sisulisi tegevusplaane, praegu tegeleme sellega, kuidas kõrgharidusse raha juurde saada. Aga vaat seda tegevusplaani ei ole. Ma ei ole andnud ülesannet, et me peaksime seda tegema, ja kellelgi ei ole ka olnud sellist plaani, sest sellel ei ole mõtet. Vastupidi, see on meie tugevus, et meil on pakkuda ka Lõuna-Eestis elavatele inimestele töökohta, et nendel spetsialistidel on võimalus kandideerida ja on võimalus töötada ka Tartus. See on hästi oluline.

Neljas küsimus: kas teil on plaanis teha midagi selleks, et pidurdada seda Tallinnasse kolimist? Jaa, ma tegelikult olen selle peale mõelnud, mida me saaksime teistmoodi teha. Täiesti adekvaatne kriitika on see, ka minu jaoks oli üllatus, et CV‑Online'is oli Haridus- ja Teadusministeeriumi töökuulutustes üleval, et töökoht on Tallinnas. Ma sain seda ajakirjandusest teada, sest näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehel on igal pool kas Tartu või siis Tallinn või Tartu. Ma tegelikult ei saanud päris täpselt aru, see tõenäoliselt tuli kuidagi automaatselt, igal juhul see ei olnud tahtlik. Mis ma tahan öelda, mida me saame teha? Olen rääkinud, suhelnud ka Tartu linnapeaga. Me kindlasti saame muuta töökuulutusi paremaks, me saame kindlasti sõnastada need töökuulutused nii, et Tartus töötamine tuleb selgemalt välja. Ja võib-olla võiks kaasata ka majast väljas personali otsingutega tegelevaid eksperte, kes aitaksid sõnastada töökuulutusi nii, et need rohkem kõnetaksid Tartus või Tartu piirkonnas elavaid inimesi. Samas ma tahan öelda, et Tartus on inimesi, aga juhtkond on tulnud küll avalike konkursside tulemusel Tallinnasse. See ei ole olnud mingisugune teadlik valik, vaid tippjuhtide valiku komisjonid on teinud omad otsused, ja mina olen aktsepteerinud neid otsuseid, mis need komisjonid on teinud.

Aga hea meel on mul selle üle, et 2021 läheb Haridus- ja Teadusministeeriumi ajalukku sellega, et me võtsime tööle viis doktorikraadiga inimest, näiteks aastal 2020 terve aasta peale kokku võeti kaks, ja nüüd juba uue aasta sees on veel kaks lisandunud. Mis ma tahan öelda? Hästi oluline on see, millise kvaliteediga inimesi me ministeeriumisse tööle võtame. Loomulikult on oluline ka see, et keegi ei tunneks kuidagi piiranguna, et kui ta on Tartust, siis ta ei pääse tööle. Kindlasti pääseb, meil on selleks suurepärased võimalused. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Tänan, et te nii kiiresti saite tulla meile vastama selles küsimuses. Mul on küsimus. Te viitasite oma vastuses peamaja ja filiaali kontekstis – numbrid tõenäoliselt enne teie aega olid sellised, et Tallinnas töötas üks neljandik inimesi ja kolm neljandikku Tartus –, et nüüd need on peaaegu võrdsustunud. Ja kui te ütlete, et viimase aasta jooksul pole midagi hullu juhtunud, siis see, mis meie häirekella lõi helisema, on see, et paraku on tegemist trendiga. Isegi kui te ütlete, et teil ei ole plaani ministeeriumi Tartust Tallinna kolida, siis võib-olla see on ka probleem selles mõttes, et kui asjad juhtuvad lihtsalt iseenesest, siis tagantjärgi saame neid endiselt konstateerida. Mul on küsimus, mida see teie jaoks tähendab, kui praegu on sisuliselt võrdsus, neli asekantslerit ja minister istuvad Tallinnas ja peamaja on Tartus. Te olete kõik filiaalis, olete filiaali juhatajad või kuidas teil see juhtkond on – ma päris täpselt sellest peamaja ja filiaali kontseptsioonist ei saa aru. Kuidas see teil on?

Aitäh! Esiteks, meil on kolm asekantslerit. Varem oli neli, täna on kolm asekantslerit. Ja tegemist on Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtkonnaga. Aga täna on nii, et peatöökoht [võib olla] Tallinnas, need inimesed elavad Tallinnas, aga nii nagu Tartu inimesed käivad Tallinnas, käin mina ja käivad kantsler ja asekantslerid Tartus. See ongi nii. Võib-olla seda on raske mõista, kui te ei ole töötanud sellises asutuses, millel on kaks toimimiskohta. Neljapäeval, kohe pärast valitsuse istungit sõidan mina ka Tartusse ja olen neljapäeval ja reedel Lõuna-Eestis. See on tavapärane toimimise viis. Meil ei ole ministeeriumis praktiliselt mitte ühtegi koosolekut, kus keegi ei osaleks videosilla vahendusel, ja seda mitte COVID-i tõttu, vaid selle tõttu, et inimene on Tartus, Kiviõlis või kusagil mujal. Me tegelikult tahame, et meie tööturg muutuks aina paindlikumaks ja et inimestel oleksid paindlikud võimalused tööd teha. Ei ole enam väga oluline, kus reaalselt on stepsel, mille abil arvuti sisse lülitada, vaid küsimus on selles, kuidas kompenseeritakse töötajale, kui ta on otsustanud kodukontoris töötada, see [elektrikulu], mis tal töötades tekib.

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Teie ettekandest jäi selline arusaam, et konkurssidel te ei määra otseselt, kus on inimese töökoht. Siin niimoodi juhuslikult tuli aga otseselt välja, et oli Tallinn pandud. Samas te ütlesite hiljem, et üldjuhul on see Tallinn või Tartu. Minu küsimus ongi, et kuidas siis tegelikult on. Kas konkurssidel on ära määratud, kus töökoht on? Ja kas see töökoht võiks siis olla hoopis näiteks Võru või Jõgeva või minu pärast kas või Kärdla? Kuidas selle töökoha paigutamisega tegelikult on?

Aitäh küsimuse eest! Väga asjakohane küsimus, nagu ikka. Üldjuhul – ma nüüd tean, ma tegin endale tänu teie arupärimisele selle teema selgemaks – ongi Haridus- ja Teadusministeeriumi töökuulutustes, et töökoht on Tallinn või Tartu. Mina ütlesin veel, et ikkagi Tartu või Tallinn, niipidi peaks olema. On mõned üksikud töökohad – mõned üksikud töökohad –, kus öeldakse, et töökoht on Tartu või töökoht on Tallinn. Neid on vähe. Näiteks kui kantsler otsis endale abi, siis kuna kantsler töötab Tallinnas, siis tõenäoliselt ka tema abi võiks töötada Tallinnas. Sellistel juhtudel on öeldud, et tõesti töökoht on ühes või teises linnas. Aga on ka selliseid osakondi, mis on suuremalt jaolt Tartus, ja sellistel juhtudel ongi kirja pandud ainult Tartu. Aga meil on väga palju selliseid osakondi, kus ongi pooleks: osad on Tallinnas, osad on Tartus. Ma nüüd selle teema tõstatamise peale olen küsinud kolleegide käest, kas on nii, et kui osad on Tallinnas ja osad on Tartus, siis see kuidagi segab töö tegemist. Kas see on halb ja kas me peaksime tegema nii, et jagame osakonnad ära: kes on Tartus ja kes on täiskoosseisus Tallinnas? Aga seda ei peetud vajalikuks. Haridus- ja Teadusministeeriumis on juba harjutud nende paindlike töötamisvormidega. Ja ma kinnitan, et inimesed Võrust, Jõhvist või Kohtla-Järvelt on samamoodi väga teretulnud Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike ritta, sest me suudame korraldada nii, et nad saavad hästi oma tööd teha ka seal, kus nad elavad.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Lihtsalt infoks teile, et konkursid on olnud väga aktiivsed, ja ma tean omast käest, et näiteks Elva vallast on kaks väga head spetsialisti läinud haridusministeeriumisse viimase aasta jooksul. Ja nad töötavad täitsa kohe Tartus, seda ma võin kinnitada. Ka kohalikes omavalitsustes on häid spetsialiste.

Aitäh! Minu meelest üldse Lõuna-Eesti kui piirkond on haridusmaastikul silmapaistev ja tõesti, seal on häid spetsialiste ja nad kõik on väga teretulnud. Aga kui ma vaatan näiteks seda üheksat juhtide konkurssi, siis siin on kolm konkurssi ja need on just nimelt tippjuhtkonna konkursid, kus on null kandidaati Tartust või Tartumaalt. Jah, null kandidaati: kahe asekantsleri ning strateegilise planeerimise ja kommunikatsiooniosakonna juhataja konkursil ei olegi keegi kandideerinud.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kirjeldate, kuidas on üsna keeruline juhtida sellist ministeeriumi, mis asub kahes linnas korraga ehk siis asub Tartus ja filiaal on Tallinnas. Aga miks on see Tallinna filiaal üldse omandanud nii suure rolli ministeeriumi töös? Ja millega ta õigustab enda eksistentsi? Äkki peaks hoopis sealt Tallinna filiaalist suure osa töökohti ümber kolima Tartusse, mitte vastupidi? Mis te arvate?

Aitäh! Esiteks, ma enda meelest ei ole öelnud seda, et on keeruline juhtida sellist asutust. Vastupidi, ma olen rõhutanud, et tänapäevased paindlikud töövõimalused või töötamise võimalused tagavad selle võimalikkuse. Ma arvan, et kümme või 15 aastat tagasi oli see oluliselt keerulisem kui täna. Täna on see võimalik ja see täiesti toimib. Ja minu hinnangu kohaselt on Haridus- ja Teadusministeerium väga võimekas, kui mitte kõige võimekam ministeerium üldse. Minu meelest see toimib hästi, see kahes linnas olemine, ja see on andnud tegelikult Haridus- ja Teadusministeeriumile konkurentsieelise, et me kõnetame selgelt ka Lõuna-Eesti töötajaid rohkem kui näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kus ei ole sellist baasi. Meil on selgelt ikkagi peamaja Tartus.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Me oleme e-riik ja on tõesti ükskõik, kus see stepsel on. Aga ma toon sellise näite. Kaks väga sarnast restorani sarnase menüüga, üks õitseb, teine vireleb. Põhiline vahe on see, et selles restoranis, mis õitseb, seal on peremees pidevalt kohal, teist ta juhib telefoni ja interneti teel. Ja ma kardan, et nende kahe filiaaliga on mõnes mõttes samamoodi. Pealegi selgus, et päris ükskõik, kus see stepsel on, ei ole, sest kui kantsler tahab endale mingisugust meeskonda luua, siis see peab ikka kohapeal olema. Ja ma arvan, et on tohutu tähtsusega, kui tihti minister on mõlemas kohas. Ja ma olen kuulnud, et Tartu on kuidagi vaeslapse osas. Teie tähelepanu on natuke sellest mööda kahjuks.

Aitäh! Ma olen täiesti nõus ja mulle tundub, et see kohviku näide on väga täpne näide. Ka minu lemmikkohvik Võrus on just selline kohvik, kus omanikud on leti taga, ja neil läheb väga hästi, nad hoiavad väga kõrget kvaliteeti. Ja tegelikult mul on kurb kuulda, kui Tartus inimesed niimoodi räägivad. Mina olen ministeeriumis kuulnud vastupidist, et ma olen minister, kes on käinud just nimelt rohkem Tartus. Ametisse saamisel vist teisel päeval olin juba Tartus. Mõned ministrid ei jõudnudki Tartusse. Aga igal juhul ma püüan seda jälgida ja võtan seda kriitikat tõsiselt. Kuidagi ma ei taha seda, et Tartu inimesed tunneksid, et nad on nagu kõrvale jäetud. Aitäh selle kriitika eest!

Helir-Valdor Seeder, palun küsimus!

Aitäh! Austatud minister, ka minu poolt tänu, et te leidsite võimaluse kohe esimesel istungil tulla meie arupärimisele vastama. Mina siiski arvan, et asutuse asukohal on sisuline tähendus ja ka väga oluline mõju – nii regionaalpoliitiline mõju kui ka, julgen haridusministeeriumi puhul öelda, arvestades Tartut kui ülikoolilinna, väga sisuline valdkonnasisene mõju. Praeguseks on kujunenud nii, et on pooleks enam-vähem: pooled töötajad on Tallinnas, pooled Tartus. Võib-olla te siiski räägite lahti, ma ei saanud päris hästi aru, miks see olukord niisuguseks on kujunenud. Ja mis on see müstiline erisus võrreldes teiste riigiasutustega, mis asuvad väljaspool Tallinna, et sellist polariseerumist ei ole toimunud? Riigikohtus, mis asub Tartus, ei ole nii, et pooled töötajad on Tartus, PRIA-s, mis on väga suur asutus, ei ole nii, et pooled asuvad Tallinnas ja pooled Tartus. Mis on see müstiline erisus haridusministeeriumil? Või on see ikkagi olnud teadlik poliitiline tegevus, et nii on kujunenud?

Aitäh! Mina olen olnud ametis vähem kui aasta, kohe varsti saab aasta. Ka teie olete olnud selle perioodi jooksul, kus need trendid on välja kujunenud, pikalt koalitsioonis. Mul on raske seda ajaloolist mälu kuidagi taastada, kuidas see niimoodi on kujunenud. Aga ma siiski tuletan meelde, et Haridus- ja Teadusministeerium on ainukene ministeerium, kelle peamaja on Tallinnast väljas. See on ainukene ministeerium, mitte ühtegi teist sellist ministeeriumi ei ole. Minu meelest me oleme sellega hästi hakkama saanud.

Samas ma olen selle teema tõstatuse kontekstis küsinud ka kolleegidelt valitsuse istungil, kuidas me siis peaksime käituma. Kas oleks õiglane anda võimalus ainult Tartu inimestele kandideerida nendele kohtadele ja juba ka valitsuskabinetti kokku pannes arvestada sellega, et haridus- ja teadusminister on Tartus, see tähendab, ta peab elama või olema valmis minema elama Tartusse? Need asjad peavad olema selged. Kas inimene, kes võtab vastu Haridus- ja Teadusministeeriumi portfelli, peab arvestama sellega, et suurema osa ajast on ta Tartus? Aga tänapäeval me saame tõesti ka valitsuse istungitel ja kabinetinõupidamistel osaleda virtuaalselt. Ja väga edukalt saab osaleda virtuaalselt, mitmed ministrid kasutavad seda võimalust, see tõesti kõlab isegi mõistlikult, et ei ole enam vajadust, et sa ilmtingimata pead olema füüsiliselt kohal Stenbocki majas.

Ma arvan, et see on üks valikukoht, kuidas me sisustame seda mõtet, mis omal ajal sai mõeldud ja teoks tehtud, et üks ministeerium on Tartus. Kuidas see siis päriselt teostada nii, et ta olekski ainult Tartus? Ja mida see tähendab Tartu tööjõuturule, kui need 133 töökohta peaksid liikuma Tartusse? Ma ju ütlesin, et näiteks viis spetsialisti, kellega me olime ühenduses ja kes on tõesti väga head spetsialistid ja kelle ma kohe võtaksin hea meelega oma meeskonda, ei tahtnud tulla. Kas me suudaksime, kas riik suudaks täita need kohad? Minu meelest selle võiks järgmisteks valimisteks läbi arutada, kuidas edasi minna.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! No see, et peamaja kolis sinna, oli aasta 2000 otsus. Nüüd, minu küsimus on see, et kui ikkagi eelmised valitsused on võtnud suuna töökohtade väljaviimiseks linnast, siis see peaks olema ju esmane ülesanne. Praegu on pigem tuldud mugavuse mõttes vastu. Võib-olla mõned inimesed ütlevad, et ah, ei taha Tartust ära tulla, aga sama palju võib olla ka inimesi, kes sooviksid võib-olla siit rahvarohkest Tallinnast heade mõtete linna tööle minna, kui neile seda võimaldataks. Minu küsimus on see: kas ametnike surve töökohtade loomiseks ja tagasitoomiseks Tallinnasse on nii massiline, et see ongi juhtunud, või on see teie arvates erinevate juhuste kokkulangemine?  

Esiteks, ma ütlen seda, et kui mõni Tallinnas elav Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnik tahab kolida Tartusse, siis väga tore. Mingu, töökoht on tal olemas, ei ole üldse küsimust. Teiseks, ma ei ole sada protsenti kindel, ma ei ole sellesse ajalukku nii kaugele vaadanud, aga ma oma mälu põhjal ütlen, et siis, kui Haridus- ja Teadusministeerium viidi Tartusse, oli ka kohe Tallinna filiaal. Mitte kunagi ei ole olnud nii, et Haridus- ja Teadusministeerium viidi poliitilise otsusena täies ulatuses Tartusse ja siis ta hakkas sealt järk-järgult Tallinnasse voolama. Tallinna filiaal on olnud kogu aeg. Priit noogutab, mu mälu on õige.

Aga probleem on selles, et Tallinna osakaal on kasvanud, ja osakaal on kasvanud 21 aastaga. Ja lihtsalt taustaks tuletan teile meelde, et nagu te väga hästi teate, Eestis on tööjõupuudus. Meil on tööjõupuudus, me peame kasutama ära kõik inimesed, kes on valmis ja kvalifitseeritud teatud tööd tegema, olgu nad Tartus, Kohtla-Järvel, Jõhvis, Tallinnas või Paides. See ei tohiks tänapäeval olla enam määrav. Oluline on, et inimene oleks motiveeritud, õige kvalifikatsiooniga ja tööandja suudaks pakkuda talle võimalikult häid töötingimusi. 

Andrus Seeme, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mina küsiksin niimoodi. Kas teised ministeeriumid on käinud uurimas haridusministeeriumi positiivset kogemust, kuidas viia töökohti [Tallinnast] välja või kuidas see on, kui haridusministeeriumi peamaja on Tallinnast väljas? Kas seda kogemust on teie käest uuritud?

Ma loodan, et ma ei tee kellelegi liiga, aga minu teada mitte. Võib-olla ametnike tasandil on, aga see info lihtsalt ei ole jõudnud minuni. Aga see on olnud minu jaoks väga meeldiv, ma ei saa öelda üllatus, vaid tõdemus selle aasta jooksul, kui hästi see toimib. Tõesti, see toimib hästi. Ma olin ühe perioodi vähemalt nädal aega järjest Tartus. Tegelikult endal süda natukene valutas, sellepärast et tegelikult maksumaksjale on kallis pidada nädal aega Tartus ministrit, kelle elukoht on Tallinnas. Riigikogu liikmetena te käite siin Tallinnas tööl ja maksumaksja maksab teie üürikorteri kulud. Haridus- ja teadusministril ei ole, ma ei tea, esinduskorterit Tartus, et kui ta läheb Tartusse, siis ta saaks seal olla. Ma ööbin hotellis. Ja piinlik on nädal aega järjest seal olla. Mõned ööd, ma arvan, see on sobilik, aga kui teha otsus, et minister peakski olema eelkõige Tartus ja kui tema elukoht ei ole Tartus, siis on õiglane talle ka elamine seal tagada.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma lähen, nagu vanad inimesed ikka, ajalukku tagasi. Ma mäletan, kui aastal 2000 see ministeerium Tartus sündis, sõna otseses mõttes, siis oli see suuresti tänu haridusministri initsiatiivile. See ei läinud sugugi lihtsalt. Ma olin tol ajal Tartu Ülikooli arendus- ja teadusprorektor ja pean ütlema küll, et kõikidele Tartu kõrgkoolidele ja haridusasutustele tuli see tohutult kasuks, et kogu see situatsioon kujunes kapitaalselt teiseks. Nii et mina küll väga toetan seda, kui teie ministrina leiaksite kogu ametnikkonnale natuke rohkemat tagasiteed Tartu poole. Praegu jääb tõesti mulje – küsijatel ei ole üldsegi valed küsimused –, et see kipub ära nihkuma. Ja see ei ole ... (Juhataja helistab kella.) ... minu arvates tasakaalustatud Eesti haridussüsteemile lõppkokkuvõttes hea. Nii et ma väga julgustaksin teid tõesti, tühja sellest hotelli hinnast, olge ikka rohkem Tartus.

Aitäh! Minu meelest on kõik Riigikogu liikmete esitatud küsimused alati mõistlikud. Ja aitäh selle innustuse eest! Ma kindlasti püüan olla rohkem Tartus. Aga ma jäin mõtlema selle tasakaalustatuse peale. Näiteks asekantsleriks, kes on tegelenud kõrghariduse valdkonnaga ja teadusvaldkonnaga, on väga pikka aega järjest olnud inimesed, kes on olnud Tartu Ülikooliga seotud. Need, kes on tulnud asekantsleriks, on olnud Tartu Ülikooli taustaga. Ja see on tekitanud jälle Tallinnas sellist tunnet, et kogu aeg aetakse ainult Tartu Ülikooli asja, selline tunne jääb, et aetakse ainult Tartu Ülikooli asja, et neil on oma mees pukis, kes ajab nende asja. Ja nüüd üle väga-väga pika aja, kui mitte öelda, et esimest korda, on teaduse ja kõrghariduse asekantsler Tallinna Tehnikaülikoolist. Just nimelt, et see oleks natukene tasakaalus. Need on tähtajalised lepingud, neil on viieaastased tähtajalised lepingud. Ju siis järgmine kord saab tõenäoliselt [selle ameti] keegi teine.

Aga aitäh innustuse eest! Ma väga armastan Tartut, ma olen Tartus õppinud kaks korda ja mulle tõesti väga meeldib Tartu linn. Nii et minul ei ole Tartu vastu mitte midagi, vastupidi, ma olen vägagi Tartu usku. Aga praegu need konkursid on läinud niimoodi ja ma näen ise ka, et see näeb välja selline, et ei olnud plaani, et ta näeks välja selline.

Hea minister! Rohkem teile küsimusi ei paista. Tänan teid vastamise eest! Jätkame läbirääkimistega. Palun, Priit Sibul! Siin on viis minutit tõepoolest.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kolleegid! Ministri vastused olid ilusad. Jutt oli sorav, esinemisoskus suurepärane. Vähemalt siinkõnelejale annab silmad ette. Aga ikka jääb kriipima. Kriipima jääb see osa selle jutu sisust, mille osas me mõneti oleme, ma arvan,  ühesugustel seisukohtadel ja [tunneme] muret. Vähemalt nii ma sain ministri vastustest aru, et ta konstateeris neid murekohti ja head kolleegid ka toetasid. Aga ma arvan, et nii nagu ma oma sissejuhatavat arupärimist alustasin tsiteerimisega, ma tsiteeriks veel sedasama 22. detsembri Õhtulehe artiklit, kus on kirjas: "Kersna on sõnades Tartu "peamaja" ja sealsete haritlaste oskuste suhtes väga positiivselt meelestatud, ent kui küsida, miks ikkagi toimub ametikohtade nihkumine Tallinna, pole temalgi vastust varnast võtta. "No vot. Ei … ma tõesti … see ei ole eraldi poliitika. Ma ütlen veel kord, et kutsun üles kandideerima. Tartus on väga palju haridusvaldkonna tugevaid eksperte, nad on oodatud meie meeskonda." Kersna lisab pärast vestlust personalijuhiga, et ministeeriumi kodulehel on praegu üleval seitse kuulutust ja neis on töökohaks märgitud Tartu või Tallinn." Neidsamu seisukohti me kuulsime minister Liina Kersnalt ka praegu siin ja selles pole sugugi põhjust kahelda.

Muret teeb see, mida minister mõnel puhul viitas, et seda plaani ei ole. Päriselus plaan ongi ju niiviisi. Ma olen absoluutselt seda meelt ja see on ka üks põhjus, miks seda etteheidet mitte kusagil ei ole, sest keegi ei arva, et regionaalpoliitikat saab teha hariduspoliitika arvel. Seda pole mitte keegi kunagi arvanud – ei siis, kui Hele Everaus oli Tartu Ülikoolis või muus ametis või on siin. Me kõik mõistame, et hariduspoliitilised otsused peavad olema tehtud parimate spetsialistide poolt. Aga probleem on see ja me näeme, et inimesed ja töökohad voolavad Tallinnasse.

Ja kui meil on valitsuse poolt võetud eesmärk ja me ise seda ei täida, siis me näitame halba eeskuju. Mõnes mõttes see [oligi põhjus], miks mina ka Riigikohtusse pöördusin. Me ei saa mingeid asju mängida. Kui me võtame vastu otsused, siis me peame neid täitma ja realiseerima ning olema sellega eeskujuks kõikidele teistele valdkondadele. See on põhjus, miks me sellele osundasime. Me ei hakanud näpuga järge vedama, kelle ministriks oleku ajal kui palju ametnikke kusagil on olnud. Me peame tajuma ka trende. Põhimõtteliselt see ongi see, millele Hele Everaus nüüd lõpuks viitas, et meile on oluline seista nendele trendidele vastu ja kui meil on eesmärk, et elu oleks ka mujal kui Tallinnas, siis sellega tegeleda. Mul puudub vähimgi kahtlus eelkõneleja või minu selja taga oleva inimese puhul arvata, et me ei hooli või et meil on ükskõik sellest, mis Tartus või Lõuna-Eestis laiemalt toimub. Ma arvan, et me kõik oleme ühtviisi mures selle pärast.

Ja ma väga loodan, et see arupärimine aitab kaasa sellele, et ei juhtu nii, et me avastame, et ministeeriumi leheküljel on töökuulutustes ainult Tallinn, kui tegelikult ministeerium asub Tartus, ja et meile saaks selgeks ka see, millele viitas Mihhail Lotman: mis asi on peamaja ja mis on filiaal. Nii nagu minister isegi ütles, tuues näiteks, kuidas meile selgubki, kus probleemid on, et kui meil juhtkond on Tallinnas ja meil on vaja meeskonda suurendada, siis paraku selgub, et meeskonna suurendamine saab toimuda ainult seal, kus on juhtkond. Ja see on täiesti arusaadav. Ainuke küsimus ongi see, et nii need asjad voolavadki ja nii me avastamegi tagantjärgi, et oi, asjad on niiviisi juhtunud. Ma väga loodan, sest mulle tundub, et meie arutelu oli konstruktiivne, et see aitab kaasa sellele, et minister Liina Kersna pöörab nendele asjadele tähelepanu ja näitab isiklikku initsiatiivi ja särtsu ministeeriumis Tartu osakaalu suurendamisel. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head inimesed kõikjal, kes te meid jälgite, ja ka mu endised töökaaslased! Siin ma nüüd taas järjekordselt olen. Mul oli au töötada Haridus- ja Teadusministeeriumi ühes allasutuses, mis hiljem kolis Haridus- ja Teadusministeeriumi Tallinna filiaali koolivõrgu büroo hoonesse, mis praeguseks hetkeks peaks olema juba leidnud endale uue omaniku. Tollel ajal ma kuulsin seda arutelu, kui teisipäevasteks kohtumisteks – vist olid, ma mälu järgi ütlen, sellest on aastaid juba möödas, vist 14 aastat tagasi – sõitsid siis Tallinnast inimesed autodega Tartusse, selleks et olla seal koosolekul. Kui koosolek oli peetud, tuldi tagasi. Kui meil hakkasid Elroni rongid liikuma, siis avastasid nii mitmedki, et ei olegi vaja tegelikult oma autoga sõita Tartusse, lihtsam on teha tööd rongis, koosolekul ära olla, ja kõik. Aga need jutud, et peaks ikkagi suurem osakaal olema Tallinnas, olid juba siis. Sestap ma ministri käest küsisingi, kui suur tegelikult see surve on. Me ju teame, et meie oleme siin osavad igal teemal rääkima, aga ametnikud on osavad iga ettepanekut kas siis maatasa tegema või ütlema, et see on ainuke võimalus, muidu tuleb taevas maa peale ja kõik lapsed jäävad äärmiselt rumalaks. Selline surve on olnud.

Minu meelest on see väga hea mõte, kui me saame viia erinevaid riigiasutusi Tallinnast välja. See peaks olema esimene [siht] ehk et regionaalselt oleks terve Eesti ühtlaselt tugevalt kaetud. Jah, me oleme võib-olla maailmas üks unikaalseimaid riike, kellel on olemas talvepealinn, kevadpealinn, suvepealinn, mudapealinn ja nii edasi ja nii edasi, peksupealinn ja mida veel. Kui me saame ka mõne ministeeriumi viidud kuskile mujale linna, siis see minu arust rikastab seda linna, seda kohalolekut. Ja ma arvan, et need inimesed, kes on täis tahet ennast teostada, ei löö risti ette minna Ameerikasse, Inglismaale, miks mitte Aasiasse, ja nende jaoks oleks väljakutse teostada end nüüd Tartus, Võrus või mujal, kus töökoht on. Meie aga teadlikult tegelikult loome mingid tingimused. Ja siin üks kurja juur on just personaliotsingufirmad ja CV-Online: nad otsivad ja leiavad täpselt selle järgi, millised märksõnad on sinna pandud.

Nüüd, et konkreetsem olla, ma tervitan siin Karabas Barabasi ja ütlen, et kui Eesti Noorsootöö Keskus otsis endale laagrijuhti, siis tema ei kvalifitseerunud, olles gaidide juht, olles parameedik, olles endine jääger ja olles veel ka kõikvõimalikke ellujäämiskursuseid ja laagreid läbi viinud. Nende otsingusõnade peale, mille abil inimest otsiti, tema CV-d ei tulnud. See on võib-olla see kurja juur, et me paneme sinna kirja mingid omad kriteeriumid. Ma loodan, et seal ei ole selliseid otsingusõnu nagu "parendamine" ja "agiilne koostöö" ja muud sellised. Vahest see võtab ametnikul rohkem aega, aga tuleb leida see aeg ja vaadata kõik taotlused läbi. Ja kui on vaja, siis ka inimestega kohtuda, sest nagu ma selle näite tõin, jäi eemale väga hea spetsialist, kes oleks võib-olla laagris teinud noorte elu veel huvitavamaks. Ellujäämiskursus algajatele [aitaks kaasa], et võib-olla täna paljud ei viriseks selle peale, et meil elekter on nii üüratult kallis, vaid nad ütleksid, et  hoo, milles küsimus, lähme õue, kõigest miinus kaheksa kraadi. Personaliotsingul on võimalik neid kriteeriume [sättida], juhul kui meil on eesmärk rikastada elu kogu Eestis, et regionaalne tasakaal oleks paigas, ja mis peamine, et riigi ametikohad saaksid pealinnast välja viidud. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud parlamendi liikmed! Austatud proua haridus- ja teadusminister! Haridusministeeriumi põhimäärus – seaduse alusel, valitsuse seaduse alusel vastu võetud põhimäärus – ütleb selgelt: haridusministeeriumi asukoht on Tartus. Punkt. Sellega see arutelu, käsitlus õigusriigis, et ministeerium on nagu sajajalgne, ütleme, püüab olla nii, et saba on Tartus ja pea on Tallinnas või kui soovite, nagu tigu kuidagi kojaga liigub mööda riiki ringi ... Et meil tehakse kaugtööd, tehakse distantstööd, see kõik on normaalne kaasaegses ühiskonnas, aga see põhimõtteline käsitlus, et hiilivalt tassitakse ministeerium kappide ja inimeste kaupa Tallinnasse tagasi – ma arvan, et sellega ei saa nõustuda. See ei ole esiteks õiguspärane õigusriigis ja teiseks, see on põhimõtteline vale signaal.

Kui vähe on üldse demokraatlikus riigis regionaalpoliitilisi võimalusi, et tasakaalustada Tallinna mõju, ja kui palju on pingutatud selle nimel, et erinevaid riigiasutusi viia Tallinnast välja. See on olnud väga tõsine probleem, olgu tegu Viljandiga, olgu tegu Ida-Virumaaga. Väga tugevalt on seistud sellele vastu. Üks väheseid legitiimseid ja toimivaid argumente on olnud see, et me oleme sellega hakkama saanud 1990-ndate algul, kui viidi Riigikohus Tartusse ja nõnda tekkis sünergia õigushariduses. Ja me oleme suutnud täpselt samamoodi viia sajandi algul haridusministeeriumi Tartusse. Küsimus ei ole selles, kus paar ametnikku töötavad – me saame ju suurepäraselt aru – ja kas sisemajanduse kogutoodangut luuakse või maksud laekuvad Tartus või Tallinnas. See on põhimõtteline suhtumise küsimus, mis kisub kiiva.

Ja ma arvan, et selles loogikas me ei tohiks alla anda, proua minister. Te loote negatiivse pretsedendi. Te teete seda ka õiguse reeglite väliselt, kasutades ära nii-öelda tagaust, ja ma ei saa sellega kuidagi nõustuda. Ma vaatan otsa kõigile parlamendi liikmetele: selles küsimuses minu meelest kõik peavad olema tartlased. Ei ole nii, et ainult Tallinnas on kogu see tarkus ja erikaal, mis on koondunud, vaid peab olema võimalik avalikku võimu teostada [mujalgi] ja riigi tähtsaid ja keskseid asutusi peab asuma ka väljaspool Tallinna. Tartu juhtum ja see hiiliv tagurpidi Tallinnasse kokku koondamine ei ole õige suund, ma ütlen ausalt, proua minister. See, et minister peab olema mitmeid päevi nädalas Tallinnas, on loomulik, see on arusaadav. Seda on ka teie ametieellased teinud, kellel on olnud kodu Tartus või kellel ei ole olnud kodu Tartus. Eks see on muutunud. Aga see ei tähenda seda, et me ministeeriumi tassime lihtsalt Tallinnasse, tuues ettekäändeid.

Seetõttu ma ütlen, proua minister, et teil on viimase sõna võimalus aasta algul. Proua minister, tulge siia kõnetooli ja öelge, et te tõmbate sellele joone peale. See ei ole mitte esmane pretsedent. Me teame, et ka teie ametieellase ajal on leidnud aset täpselt samasugune sajajalgse moodi liikumine. Aga nüüd on sellel sajajalgsel, nagu tundub, juba pool keha nihkunud sealt Mäost [siiapoole], Tartust ära. Andke parlamendile niisugune selge käsitlus, [öelge] selge ja tugev sõna, et see asi lõpeb ära, see kaadervärk, ministeerium jääb Tartusse, ministeeriumi töötajad jäävad Tartusse ja see hiiliv Tallinnasse evakueerimine lõpetatakse. See on ainukene, mis oli tegelikult selle mureliku arupärimise sõnum, ja seda vastust, teie söakat, enesekindlat sõna me tahaksime siit kuulda ühe lausega: ministeeriumi ei viida Tartust ära, ka väljaspool Tallinna on võimalik avalikku võimu teostada ja riiki juhtida. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Mina olen sügavalt veendunud, et asutuse asukohal on nii sisuline tähendus kui ka väga tugev mõju sellele piirkonnale, kus ta asub – see tähendab ka regionaalpoliitiline mõju. Ja Eestis on kindlasti mõistlik need asutused, kus valdkonnapoliitika elluviimine ja regionaalpoliitika ei lähe omavahel risti ehk ei kahjusta teineteist, ühendada. Haridusministeeriumi või Haridus- ja Teadusministeeriumi asumine Tallinnast Tartusse omal ajal, kui see otsus tehti, on just selline näide, kus püüti ühendada regionaalpoliitiline poliitika ja valdkonnapõhine poliitika. Tartu on piisavalt suur linn Eesti mastaabis ja Tartus on väga suur potentsiaal just nimelt teadus- ja haridusministeeriumil teha kvaliteetset tööd. Kus mujal siis veel kui mitte ülikooli linnas! Ja see aitab riigisiseselt tasakaalustada Eesti üldist arengut, sellepärast et Tallinn on meil Eestimaa keskus ja Tartu Liivimaa keskus. Eestis ei ole ka tegelikult teisi linnu peale Tallinna ja Tartu, mille mõjupiirkond ulatuks oma maakonnast kaugemale.

Taoline otsus ka mitmete teiste riigiasutuste puhul, mis on langetatud, on ju ikkagi regionaalpoliitilistel kaalutlustel väga läbimõeldult tehtud. Ja need on valdavalt ennast õigustanud. Näiteks mina viljandlasena ja Viljandi-Järvamaa valimisringkonna esindajana julgen öelda, et need regionaalpoliitilised otsused, mis on tehtud seoses Viljandiga, on ka ennast õigustanud.

See, et Maaelu Edendamise Sihtasutus ei asu enam Tallinnas, et Maaelu Edendamise Sihtasutus, mis aastakümneid asus Tallinnas, on väljaspool Tallinna, on minu arust täiesti loogiline, normaalne. See, et rahvakultuuri arenduskeskus, mis paiknes Lasnamäe serval, on viidud Viljandisse, kus on kultuuriakadeemia, kus on pärimusmuusika keskus, Ugala teater ja nii edasi, on ka olnud õige otsus ja seal on tekkinud teatud sünergia. See on sobiv koht.

Nii et kui see on tehtud läbimõeldult – regionaalpoliitika pluss valdkonnapoliitika –, siis see on asi, mida me peaksime kaitsma. Selle taga on omaaegne poliitiline otsus ja on väga kahetsusväärne, et aastate jooksul, ütleme ausalt ja otse välja, on see protsess tagasi pööratud: pool ministeeriumist on tagasi Tallinnasse kolinud. Jah, tõsi, mingi osa ei ole siit välja kolinudki, aga, ütleme siis, suur osa on tagasi kolinud.

Ja see kriitika ei ole mitte ainult täna ametis oleva ministri pihta, ütlen kohe ära. Sellepärast et see ei ole juhtunud praeguse ministri ajal, aasta jooksul, vaid see on olnud oluliselt pikem protsess. Ja selle taga on ikkagi ministeeriumi juhtkond ehk minister. Kui ministril on poliitiline tahe, siis need protsessid lähevad nii, nagu minister tahab – kas ühe või teise asutuse pealinnast väljaviimine või selle väljas tegutsemine.

Mul on endal kogemus põllumajandusministrina, kui sai langetatud otsused mitme asutuse Tallinnast väljaviimise kohta. Ja need on tänaseks ellu viidud ja õnneks on need asutused sinna jäänud. Kui on ministeeriumi juhtkonnal poliitilist tahet, siis see asi viiakse ka ellu ja jääb püsima.

Ma väga loodan, et see sõnum ja see arupärimine ja see arutelu täna siin aitavad sellele kaasa, et ei juhtuks sellist eripära, nagu haridusministeeriumiga on juhtunud erinevalt teistest riigiasutustest, kes töötavad väljaspool Tallinna ja kus ei ole nii, et pooled töötajatest ikkagi on jäänud Tallinnasse. Teised asutused näidetena töötavad nii, et valdavalt ikkagi on töötajad sellest piirkonnast, kus asutuse keskkontor asub.

Tallinna ei ole vaja üle nuumata. Tallinn tegelikult erinevalt üldisest arusaamast on kõige enam doteeritud omavalitsus Eesti Vabariigis. Kõige enam doteeritud omavalitsus! Sellepärast et siin asuvad tänu pealinnale kõik riigiasutused, kõik keskasutused, siin asub Estonia teater, siin asub draamateater, siin asub rahvusraamatukogu, siin asub Kumu ja nii edasi. Neid asju võib edasi lugeda lisaks ministeeriumidele, mida kõike rahastatakse riigieelarvest, meie ühisest rahakotist üle Eesti. Me maksame investeeringud nende asutustega seoses, jäävad siia nende palgad ja tulumaks laekub siia piirkonda ja nii edasi.

Kui te teete bilansi päris ausalt ja lõpuni välja, siis Tallinn on konkurentsitult kõige enam doteeritud omavalitsus ja seda ei ole vaja enam rohkem toetada. Nii et toetame regionaalpoliitikat, kui see ei kahjusta valdkonnapoliitikat, ja hoiame haridusministeeriumi Tartus! Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Siin oli olulise küsimusena üleval, kus on siis peamaja ja kus on filiaal, on see Tartus või on see Tallinnas. Tegelikult peamaja on seal, kus on juhid. Ehk kui kantsler ja asekantslerid on Tallinnas, siis tegelikkuses on peamaja ju Tallinnas. Sama tegelikult puudutab ka ministrit. Kui me tahame tõesti, et minister või ministeerium tegelikult toimiks Tartus sellisena, nagu see põhimäärus ette näeb, siis on vaja lihtsalt juhid sinna viia. See ongi tegelikult minu lühike repliiksõnum: kui me tahame seda olukorda muuta, siis lihtsalt seal, kus on juhid, kus on juhtimine, seal on ka peamaja. See oleks minu poolt kõik. Tänan!

Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Siis oleme selle päevakorrapunkti ammendanud. 

Saame liikuda teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seederi, Priit Sibula, Heiki Hepneri, Sven Sesteri, Tarmo Kruusimäe ja Üllar Saaremäe esitatud arupärimine Eesti merenduse probleemide kohta. Härra Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt palju õnne ja tervist ja odavat särtsu uueks aastaringiks! Ja nii nagu me täna istungi rakendamisel kuulsime Riigikogu esimehelt,  tõepoolest, ministrile on tulek parlamendi ette puhas rõõm ja see rõõm on minu puhul vastastikune.

Aga nüüd arupärimise juurde ja siin on natukene rohkem ikkagi muremõtteid, mitte ainult puhast rõõmu. Teadaolevalt aasta tagasi ühendati kolm ametit: Maanteeamet, Lennuamet ja Veeteede Amet üheks ühendametiks, Transpordiametiks. Eesmärk oli muidugi üllas: hoida kulusid kokku, viia läbi riigireformi. Aga paraku ei ole murepilved sugugi selle ühendameti tegemisega kadunud, vaid pigem võiks isegi ütelda, et mingil määral tihenenud ja tumenenud.

Sisuliselt kadus selle reformiga Eesti merendusadministratsioon eraldiseisva institutsioonina. Ja tõesti, meie merendusinimesed, reederid, merendusnõukoda on selle aasta jooksul toimunud protsessi pärast mures. Paraku tuleb siin vaadata otsa mitte ainult konkreetselt valdkonda juhtivale ministrile või ministeeriumile, vaid valitsusele tervikuna. Ka merendusnõukoda on pöördunud Vabariigi Valitsuse poole ja nad ei ole sealt saanud vastuseid [küsimustele], mis nad tegelikult on tõstatanud.

Ja kui me nüüd natukenegi niimoodi neid probleeme siin lahkame, siis me näeme, et tõepoolest ei ole meie laevade toomine Eesti lipu alla sugugi läinud nii, nagu oleks soovinud. Ei ole meie merenduse konkurentsivõime tõusnud. Suhtlus turuosalistega on olnud nõrk ja eks see on kindlasti  neid muremõtteid rohkem tõstatanud, sest teadmatust on palju.

Ja sellest lähtuvalt Isamaa fraktsiooni saadikud tegidki arupärimise, kus esitati kolm pikemat küsimust, mis ma ka teile ette loeks. "Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni IMO, kuhu ka Eesti kuulub, audit on välja toonud rida puudusi meie riiklikus merenduse korralduses, sealhulgas IMO konventsioonidega tegelevate ametnike ebapiisava arvu ja riigipoolse nägemuse ehk strateegiate puudumise. Kuidas neid kitsaskohti kõrvaldada kavatsetakse? Milline seis täna nende puudustega on, sest uus vahearuanne tuleb IMO-le esitada eeldatavasti 2022. aastal ja audit toimub 2023. aastal?" Teiseks: "Uue Transpordiameti loomise seadustamisel esitati koos seletuskirjaga Riigikogule ühendameti tulevane struktuur ja merendusorganisatsioonidele kinnitati, et kõik väärtuslikud spetsialistid jätkavad tööd ühtses Merendus- ja veeteede teenistuses. Meie andmetel võeti kasutusele teistsugune juhtimisstruktuur ja osakondade jaotus. Kes ja miks sellise otsuse tegi? Miks eksitati Riigikogu, merendusorganisatsioone ja avalikkust?" Kolmandaks: "Kuidas te selgitate, et tänaseni ei ole esitatud Eesti mereadministratsiooni asendanud Transpordiameti poolt rahvusvahelisele klassifikatsiooniühingule Bureau Veritas (BV) tervet hulka nende poolt Eesti rahvusvaheliste kohustuste ehk lepete alusel auditeeritud kvaliteedisüsteemi muudatusi käsitlevat teavet?" Suur tänu!

Ja nüüd on meil tõepoolest võimalik Riigikogu kõnetooli paluda sünnipäevalaps, majandus- ja taristuminister Taavi Aas. Palju õnne teile veel kord!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Kuna eelkõneleja just lõpetas küsimuste ettelugemise, siis ma ehk neid ei korda, vaid lähen kohe vastuste juurde.

Ehk siis esimene küsimus, mis puudutas IMO välja toodud puudusi. Aastal 2010 toimus Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni (IMO) vabatahtlik audit, kus toodi välja mitmed puudused, mis puudutab IMO instrumentide rakendamist Eestis – need konventsioonid, koodeksid, resolutsioonid ja nii edasi. 23.07.2020 loodi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ministri käskkirjaga töörühm Eestis läbiviidava Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni kohustusliku auditi riigisiseseks ettevalmistamiseks ja koordineerimiseks. Töörühm esitas ministrile eelmise aasta 28. septembril vahearuande, milles toodi välja mitmeid lahendamata puudusi eelmisest auditist. Siis pakuti välja ka konkreetne tegevuskava puuduste kõrvaldamiseks, muu hulgas probleemid, mis puudutavad personali ja ka strateegiat.

Nendime, et IMO töös osalevaid ametnikke on endiselt vähe, aga tegelikult Eestis ongi selline olukord, et võrreldes väga paljude teiste Euroopa riikidega on ametlikke suhteliselt vähem kui mujal. Nii et see ei puuduta mitte ainult merendust, vaid paljusid valdkondi. See töörühm valmistab ette tegevuskava, mis esitatakse Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks hiljemalt 2022. aasta ehk selle aasta esimeses kvartalis. Siinkohal tuleb rõhutada, et IMO auditiga seonduv tegevus on ministeeriumideülene ja selle käigus hinnatakse Eesti kui riigi toimimist IMO vaates, mitte üksnes asutuste tegevust. Lõppenud aasta detsembris toimus IMO assamblee ja seal otsustati lükata Eesti auditeerimine 2024. aastasse. Suurem osa puudustest on tänaseks kõrvaldatud, näiteks eelmise aasta lõpuks sai tõlgitud tehniliselt keerukas ja mahukas rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel. IMO strateegia koostatakse selle aasta lõpuks.

Teine küsimus, mis puudutab Transpordiameti struktuuri. Tõepoolest, möödunud aastal toimus loodud Transpordiametis terve rida struktuurimuudatusi. Eelkõige on need tingitud protsesside efektiivistamisest ja dubleerimise vähendamisest. Näiteks võeti hiljuti kasutusele digitaalne meremeeste infosüsteem, mis digitaliseerib paljud merenduse valdkonna protsessid. Ja teine pool on loomulikult kärpeülesanne 3,7 miljonit Transpordiametile. Teisalt aga on selle kärpeülesande juures loomulikult oluline Transpordiametis säilitada töökohtade konkurentsivõime palkade mõttes. Kevadel 2021 tõstis Transpordiamet palka 400 töötajal, nendest circa 25 olid merendusega seotud ametikohad. Keskmine palgatõus oli 7%. Aga siiski tuleb tõdeda, et jätkuvalt Transpordiameti palgad on sellised, mis ei pruugi olla konkurentsivõimelised.

Kolmas küsimus puudutab Bureau Veritast. Transpordiamet informeeris Bureau Veritast eelmise aasta 1. juulil toimunud struktuurimuutustest ning esitatud info põhjal ei näinud Bureau Veritas vajadust plaaniväliseks auditiks. Kuigi tuleb nentida, et Transpordiamet unustas 1. novembril toimunud meremeeste diplomeerimise üksuse füüsilisest kolimisest Lume tänavalt Heli tänavale Bureau Veritast informeerida. Kuna ISO sertifikaat on väljastatud konkreetse aadressiga Lume 9, kus sertifitseeritud üksused nagu paiknevad, siis oli tegemist olulise informatsiooniga, millest tuleb sertifitseerimisasutusele teatada. Peale infovahetust Bureau Veritasega, kus selgitati uut töökorraldust, lepiti bürooga kokku, et Transpordiametis viiakse läbi plaaniväline audit detsembri esimeses pooles. Transpordiametil on kehtiv sertifikaat kuni 30. aprillini 2023. Seoses struktuurimuutuste ja sertifitseeritud üksuste kolimisega viidi detsembri alguses läbi plaaniväline audit, mille käigus kinnitati sertifikaadi kehtivust. Järgmine korraline audit toimub aprillis 2022. Nii et hetkel ei ole meil ohtu tunnustuse peatamiseks. Aitäh!

Heiki Hepner soovib küsida. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Iseenesest selles ei ole midagi halba, kui meil ametnikke on vähem ja nende arvu kärbitakse. Aga halb on see, kui sellega mõnes mõttes käib kaasas teatud funktsioonide niimoodi lahendamine, et probleem jääbki justkui kahe tooli vahele. Sellele on viidanud konkreetselt ka merendusnõukoja pöördumine, tõsi küll, peaministri poole, kus nad kirjeldavad küllalt värvikalt situatsioone, kus on probleem justkui lahendatud, aga samas ka ei ole ja edasi ka kuidagi enam minna ei ole võimalik. Ma saan aru, küsimus sellest nüüd tulenebki, et põhimõtteliselt kärbe oli 3,7 miljonit ja nüüd kärbitigi, aga kuidas nende funktsioonidega ikkagi jäi? Kärpeotsus tehti, aga funktsioonid? Töö peaks ikkagi keegi ära tegema.

Aitäh! Kinnitan teile, et töö saab kindlasti tehtud. Ma saan aru merendusnõukoja murest. Seal on valdkonna inimesed, kes väga seisavad oma valdkonna eest ja tunnevad muret, elavad kaasa, kuidas protsessid toimuvad. Aga kinnitan veel kord, et kõik protsessid toimuvad, sertifikaadid on meil alles. Kui siin oli mure, et Eesti langes halli liputsooni, siis tänane informatsioon on see, et kontrollid on tehtud ja käesoleva aasta suvest peaks olema uuesti valge lipp meile tagatud. See halli lippu langemine tegelikult oli lihtsalt COVID-i probleem, et piisavalt laevad ei liikunud, välissadamates kontrolli ei tehtud ja seetõttu selline statistiline probleem tekkis, aga tänaseks on see lahenenud ja valge lipp tuleb meile tagasi.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas te saate välja tuua kolm või neli olulisemat põhjust, miks Eesti vetes Eesti meeskonnaga sõitvatel laevadel ei lehvi Eesti lipp, vaid lehvib mõne võõrriigi lipp? Mida on teil kavas teha selleks, et need põhjused kõrvaldada?

Aitäh! Peamine põhjus, miks liigutakse teise riigi lipu alla, on soodustused, mida selle lipuga riik pakub, ja loomulikult teisalt ka tegevused, mida Eesti ise saaks [teha], või tegemata tegevused, mida varasemalt Eestis praktiliselt ei tehtud. Ja [põhjus], miks need tegevused olid tegemata, on see, et merendussektor, nii nagu ma ka küsimustele vastates ütlesin, jaguneb ministeeriumide vahel ja tegelikult see killustatus on Eestis väga suur. Eelmisest aastast on ametis meremajanduse asekantsler ja see ametikoht seetõttu loodigi, et valdkonnal oleks piisavalt kõrgete pagunitega juht, kes suudaks kaasa tõmmata ka teised ministeeriumid ja teiste ministeeriumide ametid, et seda killustatust lahendada, et meie protsessid, ka merendusega seotud seadusandluse protsessid liiguksid kiiremini. Me oleme nüüd teinud ka omapoolseid soodustusi meremeestele, et reederitel oleks põhjust oma laevu Eesti lipu alla tuua. See protsess ei ole olnud piisavalt kiire, ma olen sellega nõus. Aga siin on olnud ühelt poolt ka COVID‑i mõju, teiselt poolt see probleem, et piisavalt kiiresti ei ole suudetud tööle rakendada elektroonilisi registreid. Ma väga loodan, et selle aastaga need tööle saavad ja me saame selle protsessiga kiiremini edasi liikuda.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ja palju õnne sünnipäevaks! Mina arvan, et merendusnõukoja mure ja tõstatatud probleemid pole sugugi kunstlikud ja väljamõeldud, vaid ikkagi elust enesest tulenevad. Ja me peaksime mereriigina tegema kõik selleks, et Eesti lipu all oleks rohkem laevu, aga praegu on kujunenud küll väga piinlik olukord, kus peaminister käib lausa nii-öelda Eesti laevade avamisel, kus heisatakse meile sõbralike naaberriikide lipud või vähem sõbralike riikide lipud. See on ääretult piinlik olukord. Mina ei saanud nüüd aru esiteks sellest, et paljud ümberkorraldused tulenevad sellest niinimetatud kärpe-eelarvest, mis on lihtsalt kunstlik näidiskärpimine. Kui pea 2 miljardit riigieelarve kasvab, aga paarikümne miljoni võrra tuleb kärpida, siis see on anekdootlik. Ja teiseks, te ütlesite, et üheks takistuseks on COVID. Kuidas seda mõista? See probleem on ju palju laiem, mismoodi COVID seda nüüd on takistanud?

Aitäh! Ma pean möönma, et kärpe osas ma olen teiega suuresti sama meelt. Ma arvan, kui eelarvestrateegiat ei oleks tehtud möödunud aasta kevadel, oleks tehtud möödunud aasta sügisel, siis tõenäoliselt oleks olukord olnud mõnevõrra teine. COVID-it ma [nimetasin] sellepärast, et see hetk, kui tõesti tehti soodustused, maksusoodustused, et laevad Eesti lipu alla tuleksid, siis tegelikult umbes samal ajal hakkas ka COVID-i kriis pihta ja kõik need turundustööd, mis oli plaanis teha, tegelikult jäid COVID-i kriisi ajal tegemata. Loodame, et kriis võimalikult kiiresti mööda läheb ja ka selle turundustegevusega saab korralikult pihta hakata. Turundust tuleb teha ikkagi teistes riikides. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Laevad Eesti lipu alla, see oli erakondadeülene otsus ja tol hetkel me ju kordades ja kordades korrutasime ja rõhutasime, et äärmiselt oluline on kaldasektori arendamine, mis on jäänud vaeslapse ossa. Meenutame kas või [seda, et] eelmises koosseisus me soovisime, et Eesti merendusalased koolitused võiksid olla 0%-lise käibemaksuga, nii nagu on Lätis. Ametnikud vastasid, et ei, see ei ole nii, et on Leedus ja igal pool mujal. Aga nad ajasid meile villast, mis tähendab, et me oleme enda konkurentsivõimet just kaldasektoris teadlikult nõrgestanud. Minu küsimus on: kas nüüd selle olulise asja [puhul], et lubade kättesaamine on viidud ökonoomsemalt ka teiste asjade alla, ei ole mõeldud, et merenduse asekantsleril võiks olla oma osakond, kus on ka spetsialist, kes menetleb neid lubasid?

Aitäh! Merendusosakond on meil täiesti olemas. Nüüd peaks täpsustama, mis lubade menetlemist te silmas peate. (Tarmo Kruusimäe täpsustab saalist.) Võtan selle informatsiooni kaasa ja kontrollin kindlasti seda.

Urmas Reinsalu, palun!

Kuidas on nii, et valitsuse hinnangul asjad liiguvad päripäeva, aga need inimesed, need ettevõtjad, kes peaksid merenduse kaudu Eestile jõukust looma, kelle huvides peaks tegelikult ametnikud töötama, on kriitilised ja nimetanud praegust olukorda Eesti merenduses väikeseks jääajaks? Eesti reederid, Eesti Merendusnõukoja liikmed, Eesti merevaldkonna inimesed on murelikud ja nendivad selgelt, et meil on tõsine olukord, mis puudutab meresõiduohutuse poolest halba nimekirja sattumist ning tugeva rahvusvahelise konkurentsi tingimustes on ka oht kaotada reisilaevanduses. Miks see olukord selline on? Reederite kaubalaevandust [puudutavad] ettepanekud, need ettepanekud, mis näevad ette mõistliku organisatsioonilise skeemi, et täita rahvusvahelisi meresõiduohutuse nõudeid – need lükatakse kõrvale. Kõik on näiliselt edukas (Juhataja helistab kella.), aga selles valdkonnas oleme paraku sellises olukorras, et ikka pole ühtegi kaubalaeva Eesti lipu all.

No vaat sellest ohutusest ma rääkisin ehk et valge lipp tuleb Eestile tagasi. Ma arvan, et ka need valdkonnainimesed olid teadlikud, miks me halli lippu sattusime. Aga kinnitan, et tegemist oli lihtsalt COVID-i mõjudega, piisavalt ei tehtud kontrolle. Tänaseks on laevakontrollid tehtud ja valge lipp tagasi tulemas.

Reisilaevad. Ka reisilaevade toetusmeede järgmisel, vabandust, sellel aastal ju jätkub. Ma arvan, et need küsimused ja need mured on kirja pandud sellel hetkel, kui diskussioon selle üle, kas reisilaevade meede jätkub või ei jätku, [veel käis,] kõik oli lahtine. Tänaseks on kindel, et ka sellel aastal reisilaevade meede jätkub.

Hea minister, rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Heiki Hepner on oodatud. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister, suur tänu teile! Te lubasite, et kõik need kitsaskohad, mis on üles kerkinud, saavad siin poolaastaks hiljemalt lahendatud ja saame ka sellest hallist lipust lahti. Aga natukene, nii nagu siin ka eelmise küsimuse puhul me tõdesime, jääb ikkagi kriipima. Ja mingil määral tõesti on see ka seotud sellise kommunikatsiooniga, kus turuosalised, reederid ja ka teised merendusinimesed tunnevad, et nad on kuidagi jäänud kõrvale ja ei ole kaasatud, kuigi tahaksid panustada maksimaalselt Eesti merenduse hüvanguks.

Ja ma siiski tooksin välja ühe lõigu, mis on minu meelest märgiline lõik selles pöördumises peaministri poole. Juba 1. juulil 2020 jõustus Eesti kaubalaevastiku taastamise abipakett, mille osas oli kõigi Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude konsensus, et Eesti kaubalaevastik ja seeläbi ka meie meremeeskonna töökohad tuleb taastada. Ametnikkond lubas poliitikutele, et Eesti laevaregister saab olema Euroopa kaasaegseim ja atraktiivseim, töötades digitaalses keskkonnas 24/7 ja laevade registreerimine ei võta enam mitte päevi, vaid pelgalt tunde. "Täna oleme aga olukorras, kus Rakveres asuv kinnistusregister ei saa üldse päris hästi aru, kuidas käib merelaevade registreerimine, järgides rahvusvahelisi tavasid." Ja sellele järgneb tegelikult selline nagu isegi meeleheitlik abipalve, sest Rakvere kinnistusosakond on andnud välja mingid poolikud laeva registreerimistunnistused ja keeldub neid muutmast. See on laevaomanikule tõsine takistus toimimiseks ja laeva käitamiseks.

Tõesti, seda tüüpi probleemid, kui ei saa veel tagasisidet, et sellega tegeldakse, et see on küsimus, et seda on vaja muuta, et meil tekib mingi plaan – siis ei ole imekspandav, et meie merendusinimesed on väga-väga murelikud. Ja tõesti, noh, kui me siin kärbime, praegust on vaja olnud 3,7 miljonit kokku hoida – no arusaadav, ametnike [arvu] tuleb kärpida ja ma olen täiesti seda meelt, et meil peab olema plaan, kuidas me ei kasvata ametnike [arvu] kõikide tegevuste juures –, aga kui me kärbime, siis peab olema ka lahendus sealtsamast kõrvalt võtta, et mitte midagi tõesti tegemata ei jää ja et inimesed, kes täidavad neid kohti, on piisavalt kompetentsed ja oskavad anda välja neid tunnistusi, kas või registreerida laevu, tagades normaalse töö.

Eesti on mereriik ja siin me vaatame tõesti jälle ... Jälle on paslik meelde tuletada: meie eelarve kasvab 1,8 miljardit, 3,7 miljonit hoiame kokku, tekitades segadust ja mitte tuues oma laevu meie lipu alla. See on tegelikult tänane põhiline murekoht. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea minister, sitkust ja jõudu teile uuel eluaastal! Ja inimesed, kes te jälgite meid kõikjal interneti vahendusel! Ma tahtsin öelda võib-olla sellise mõttelõnga, kus meil mingi asi on natukene lohisema hakanud. Jah, me liidame kõiki neid ameteid. Jah, ma olen juba teist hooaega siin Eesti merenduse toetusrühma liige, majanduskomisjoniga käinud mitmedki korrad seal Veeteede Ametis, kõikide probleemidega tutvunud. Ja ma saan aru, kui kõik asjad viiakse kokku. Aga tuletan meelde, et täna me võtsime päevakorrast välja kolmapäevase viienda punkti, mis puudutas Eesti lennundust. Kas te kujutaksite ette, et kui me nüüd toome lennukid Eesti lipu alla, siis see tähendab, et me paneme tegelikult kõiki erinevaid lube menetlema ametniku, kes tegelikult on võib-olla menetlenud raskeveokite eksimusi, kui nad on tonnaažiga üle läinud, ja siis tuleb keegi oma lennukiga? Siis ta menetlebki tegelikult ju vastavalt oma kogemusele ja senisele pädevusele. Ma olen ise väga sügavalt ja väga tõsiselt seda meelt, et Eestis puudub see sajandeid kestnud süsteem: õpipoiss, sell, meister. Kui me oleme selle suure merenduse korjanud kokku ja toonud majandusministeeriumi alla, siis seal peaksid olema meistrid, kes kasvatavad oma käe järgi õpipoisid ja neist saaksid sellid ja hiljem ka meistrid.

Ah et mis vahet seal on, kes menetleb? Ma ütlen, et päriselt on ikka vahe, menetlejal ja menetlejal on vahe. Mina jäin mingi aeg tagasi töötuks ja ma ei kvalifitseerunud töötukassas töötuks sellepärast, et selgus, et ma olen juhatuse liige ühes osaühingus, mida Tartu Maakohus juba aasta otsa likvideeris. Aga linnukest ei saanud panna. Järgmine asi, mis selgus, oli see, et ma olen Kristiine linnaosakogu liige ja saan sealt töötasu, 34 eurot oli see siis aastas. Sellepärast ma ei kvalifitseerunud töötuks. Kui ma ütlesin, et see ei ole töökoht, see on valitud koht, siis ei saanud ametnik sellest aru ja küsis, et mis see on. No pange siis ametiks mulle, et ma olen Tallinna linna intendant. See tekitas väga palju keerulisi [küsimusi]. Ja järgmisena tuli selgus, et ma olen siis Tallinna linnavolinik ja Tallinna linn esitab palgatõendi. Ma küsin, et kus on nagu läbirääkimised, et see on ka valitud koht.

Täpselt samamoodi on, kui nüüd läheb keegi, kes soovib reederiks hakata – meil on juba üheksa reederit Eestis –, ja ta kukub sellise ametniku juurde. Aga ta mäletab veel, et kunagi olid need asjad teistmoodi, mäletab seda turvatunnet, seda kodutunnet või seda, et sind ootas see üks ja pädev inimene. Las me maksamegi võib-olla sellele meistrile natukene rohkem, et ta julgustaks, et kõik teaksid, et seal ees on oma meremees, kellega on koos paljudki head mehed söönud puuda soola ära. Tema aitab meid nende dokumentide menetlemisel, aga paneme-linnukese-siia-spetsialist ei ole seal vastas.

Seega, proovime seda usaldust tekitada. Ja mis kõige peamine: kui me juba lubasime, et me kaldasektorit tugevdame, teeme siis selle ükskord ära. Teeme siis ükskord ära! Homme läheb Riigikogu Eesti merenduse toetusrühm koos majandusministeeriumi inimestega arutama seda teemat, millega ma olen siin teid, head töökaaslased, tüüdanud juba mitmed ja mitmed kõned, mis on alati merendust puudutanud. Ma loodan, et asjast saab asja. Ma olen optimist. Aitäh!

Urmas Reinsalu.

Aitäh, austatud härra minister! Lugupeetud rahvaesinduse liikmed! Ma pöördun siit rahvaesinduse kõnetoolist Eesti merendusavalikkuse poole, reederite poole, ettevõtjate poole, merevaldkonna, merekultuuri hoidjate poole, mereentusiastide poole ja ma ütlen, et me mõistame teie muret. Me mõistame teie muret ja me seisame teie eest. Eesti peab olema mereriigina aktiivne ja arenev, mitte hääbuv.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kogu lugupidamise juures sünnipäeva lapse vastu, need vastused, mida härra minister andis, ei olnud sisulised ja nad ei veennud meid selles, et me soovime näha seda potentsiaali, mis meil on meremajanduses, mis on üks osa meie kultuurist, meie elulaadist, meie eluviisist.

Kuidas on võimalik, et me peame seda normaalseks, et tuhanded Eesti meremehed peavad sõitma üle maailma teiste riikide lipu all, ja leiame, et on täiesti normaalne, et Eestil, sajanditepikkuse meretraditsiooniga, merekaubanduse traditsiooniga riigil, ei ole ühtegi kaubalaeva meie lipu all? Küsimus ei ole ju mitte tühjuses, vaid küsimus on kõigepealt selles, kuhu asetatakse raskuskese ja ambitsiooni platvorm.

Merepoliitika, kahjuks tundub, ei ole sellele valitsusele oluline. Ja seda sümboliseerib ka tõsiasi, et valitsus otsustas loobuda Eestis merenduspoliitika koostamisest. Meil on mõned ilusate loosungitega vürtsitatud leheküljed bürokraatlikus barokses riiklikus "Transpordi [ja liikuvuse] arengukavas 2021–2035", kuid sisuliselt on loobutud ka reaalse sihina riigi merenduspoliitikast. Ja see ei ole mitte juhuslik, vaid see on täiesti tahtlik seisukoht, mida me näeme nii meresõiduohutuse, merepoliitika mõttes meremajanduse arendamisel kui ka, tuleb tunnistada, täielikus initsiatiivituses, mis puudutab Eesti rannakultuuri ja randluse kaitset. See nii meremajanduse, merekultuuri, kogukondliku kultuuri valdkond on jäetud täiesti kaitseta ja ilma ühegi ettepanekuta.

Kahju on muidugi sellest, et loomulikult ministril on ametnike poolt ette valmistatud formalistlikud vastused. Minister esitab need laitmatus retoorilises stiilis, kuid need on ju mittevastused – me ju teame seda. Sest probleem on selles, et kogu mereavalikkus ütleb, et meil on probleem, ja ametnikud, kes peaksid teenindama, peaksid abistama meie meremajanduse arengut, ütlevad, et need inimesed – reederid, mereavalikkus – on valedel seisukohtadel. Meie teame, kuidas on õige, meie administreerime merendussektorit, meie tagame sellisel moel, et Eesti on sattunud halli nimekirja merendusohutuse alal. Härra minister osundas, et selle põhjuseks oli mis? Koroona! Aga mis [muu] tänapäeval ongi põhjuseks kõigele? Ongi mugav küsimus. Koroonaga saab kõike põhjendada. Ja nüüd on selle põhjus, et merendusvaldkonnas ei ole mereohutus kõrgemal tasemel, kvaliteetselt tagatud, ka koroona. Koroona ei ole ju muidugi küsimus. Küsimus on lihtsalt administratiivne suutmatus, tegemata jätmine, mitte viirus. Kuidas saab see Wuhani viirus korraga olla seotud sellega, et Eesti ei ole enam hinnangute kohaselt usaldusväärne mereriik. 

Ühesõnaga, ma tahan öelda ühte. Isamaa jätkab Eesti merenduse eest seismist, jätkab Eesti merendusettevõtjate, Eesti meremeeste huvide eest seismist. Sellele valitsusele ei ole see majandussektor nii oluline, et sellele tähelepanu pöörata, nii oluline, et pidada Eestis vajalikuks eraldi merenduspoliitikat ja veelgi enam, merenduspoliitika süsteemset elluviimist. Selle tulemusena esiteks kaotab meie majandus, kogu meie majanduse maht, meie üldine rahvatulu, jõukus, aga teiseks, me kaotame midagi veel väga [olulist]. Me kaotame väga paljude andunud, haritud Eesti meremeeste võimaluse pühendunult Eesti majanduses või Eesti keskkonnas ennast teostada. Ja me nõrgestame, habrastame ühte meie traditsioonilist nii majanduse kui elulaadi väljenduse vormi, milleks on meie rahvuslik merendus. Vastuseid me ei kuulnud. Vastuseid me ei kuulnud ja sellest on lõpmata kurb meel. Aitäh! 

Rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised ja sellega oleme teise päevakorrapunkti ammendanud.

Kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Mihhail Lotmani arupärimine sanitaarsest olukorrast Elroni rongides. Palun! Vastajaks on ka siin Taavi Aas ja arupärimist tutvustab härra Lotman. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Võiks arvata, et minu küsimus puudutab võrdlemisi kitsast valdkonda. Aga tegelikult see on palju laiem ja palju tõsisem küsimus. Küsimus on riigi usaldusväärsuses.

Kui me räägime rongiliiklusest – mina sõidan vähemalt kord nädalas Tartu ja Tallinna vahet, vahel tuleb ka teine kord sõita –, siis on pilt üsna kummaline. Me nõuame, et igasugustele üritustele, raamatukokku, kinosaali, restorani minemiseks on vaja esitada tõend vaktsineerimise kohta. Restoranis istuvad inimesed tavaliselt üsna suurt sotsiaaldistantsi hoides, aga kui ma vaatan rongiliiklust, siis tihti rongid on pungil täis, mingit distantsi seal ei ole, maskid mõnikord on – ma pean ütlema, et eile ma spetsiaalselt vaatasin, peaaegu kõikidel olid maskid, asi on paranenud –, aga tihti ka ei ole. Kui inimene astub mingisugusesse kaubamajja ja tal ei ole maski, siis talle pakutakse seda. Seal on alati võimalus ka käsi desinfitseerida. Käsi desinfitseerida ja maski pakutakse ka bussis, aga rongis ei ole ei maske ega kätepuhastamisvahendit.

Kui inimene tahab restoranis või kohvikus süüa, siis ta peab esitama tõendi. Kui ta tahab rongis süüa, kus ta istub palju lähemal teistele inimestele, mingit tõendit ei ole vaja. Ma pean ütlema, et mina olen ka selline patustaja mõnikord, kui mul on olnud hästi kiire, ma ei ole jõudnud enne süüa. Siis söön rongis. Mul on hästi halb tunne ja tahaks nagu käsi desinfitseerida, austatud minister. Kui ma küsin, kus seda teha saab, siis öeldakse, et WC-s. Sa mine läbi kogu selle rahvamassi ja seisa seal järjekorras ja siis saad seal käsi pesta. Ja nüüd on mul küsimus lisaks nendele, mis on teile siin toodud selles [arupärimises]. Vot mina ei ole meedik ja ma erinevalt paljudest meie kolleegidest siin Riigikogus ei pretendeeri sellele, et ma tunnen seda valdkonda. Aga kas siis tõesti see viirus, mis meid ohustab, kuidagi väldib ronge ning restoranidesse ja kinodesse ta siseneb ja on seal hästi ohtlik, aga vot rongis on ta ohutu?

Mina olen sõnakuulelik kodanik, ma tahan kuulata ja täita valitsuse korraldusi. Aga need korraldused peavad olema arusaadavad. Ma tõesti ei saa aru, miks vähem ohtlikes kohtades, epidemioloogiliselt vähem ohtlikes kohtades, on nõutud tõendit, aga minu diletandipilgu järgi palju ohtlikumas kohas, kus on palju tihedamalt inimesed koos ja hingavad teineteisele peale, midagi ei toimu. Tähendab, ma ei tea, kuidas on õige. Aga ma saan aru, et emb-kumb: kas siis kummaski kohas ei ole vaja seda tõendit või siis mõlemas kohas on vaja. Elron pidevalt tõstab hinda. Seda võime kõik tõdeda, aga sõidutingimused ei ole paranenud, ka sanitaarne olukord rongis ei ole sugugi paranenud. Need on need probleemid, mille kohta ma tahtsin [teilt küsida]. Aitäh!

Ja nüüd tuleb nendele vastama majandus- ja taristuminister Taavi Aas. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud arupärija! Vastamist alustan küsimustest. Küsimused on väga lühikesed, aga kuna arupärija neid ette ei lugenud, siis ma loen need ette.

Esimene küsimus: "Millest on tingitud, et Elron tõstab piletihindasid, aga ei suuda luua tingimusi ja kontrollida nõuete täitmist viiruse leviku paremaks tõkestamiseks rongides?" Jah, alustaksin sellest, et tõesti 1. jaanuarist piletihinnad tõusid. Eelkõige on see seotud energia-, aga ka taristukulude kasvuga, kokku 5,7 miljonit eurot. Lisaks on ka tegelikult tööjõukulud kasvanud.

Nüüd, tõepoolest ma arvan, et ühistransport on üks selline koht, kus aeg-ajalt inimesi võib olla päris tihedalt koos. Samas, ühistranspordi ukse ees hakata tõendeid nõudma ilmselt ei ole mõistlik ega võimalik. Minule teadaolevalt on Elron ikkagi võtnud ette samme, et takistada viiruse levikut rongides. Klienditeenindajaid on instrueeritud, et nõutaks maskide kandmist, eriteavitusega tuletatakse meelde, et maske tuleb kanda. Minule teadaolevalt peaksid olema ka klienditeenindajatel olemas maskid, juhuks kui keegi on unustanud. Siis klienditeenindaja saab selle maski inimesele anda. Kui see nii ei ole, siis kindlasti tuleb seda kontrollida.

Sõidupiletid. Elron on teinud rakenduse, et on hinnasoodustus, kui sõidupileteid ostetakse veebist ette. See kindlasti aitab ka kaasa kontaktide vähendamisele. Tõesti, nii nagu küsija ütles, desinfitseerimise ja kätepesuvõimalus on rongides olemas, aga mitte igal pool, vaid tualettruumides on see võimalik. Ronge ka desinfitseeritakse regulaarselt. Ja muidugi Elron teeb koostööd Terviseameti ning Politsei- ja Piirivalveametiga, et maskikontrolli rongides tõhustada. Aga kahtlemata inimeste väljatõstmine rongist on mõnevõrra keerulisem kui kaubanduskeskusest või restoranist.

Nüüd teine küsimus. "Mida Te kavatsete ette võtta, et tõkestada viiruse leviku tõenäosust Elroni rongides?" Nii nagu ma ütlesin, need meetmed on Elroni poolt rakendatud, aga mis puudutab rongide täitumust, siis paraku on meie rongide arv sama mis aastal 2014: 38 rongi. Uus hange on küll välja kuulutatud, rongid tulevad Eestisse aastal 2024. Jah, paraku kiiremini kuidagi täiendavaid koosseise raudteele saada võimalik ei ole. Ega see rongide täitumuse probleem enne ei lahene, kui meil on täiendavad rongikoosseisud. Kuus rongi on otsustatud, ma väga loodan, et otsustatakse ära ka kümme, mis on optsiooniga veel võimalik soetada. Nii et siis see rongide täitumuse probleem laheneb. Aitäh! 

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te viitasite õigesti, et tegelikult oluline probleem on see, et rongid on üle koormatud ehk puudub piisav hulk koosseise. Aastaks 2024 loodate saada selle lahendatud. Teine teema on tegelikult see, et puudub piisav võimalus teatud möödasõidukohtadeks, ma pean siin eelkõige silmas Tallinna–Rapla–Viljandi suunda. Ülerahvastatud ei ole mitte ainult Tartu suund, vaid ka Tallinna–Rapla–Viljandi suund, ja seal on tõesti takistuseks kaks aspekti. Üks on see, et [korralikke] koosseise ei ole, on liiga lühikesed koosseisud. Ja teine, mis ei võimalda tihedamalt ronge liikuma panna, on see, et möödasõidukohti ei ole. Kõik on tunnistanud, et see on oluline. On isegi öeldud, et meil peaaegu et oleks see raha ka. Aga mida ei ole? Ei ole järgnenud samme. Kas seda aspekti ka on kavas kuidagi lahendada?

Aitäh! Jään kindlasti sellele küsimusele hetkel vastuse võlgu, kas on plaanis midagi ette võtta täiendavate möödasõidukohtade väljaehitamiseks Viljandi suunal. Uurin järele, vastame kirjalikult. Ei oska praegu vastata.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Te mainisite, et elektri hinna tõus, energiakandjate hinna tõus on ka olnud põhjus, miks Elroni piletite hind tõuseb. Aga miks on see nõnda, härra minister, et kui inimestel, kui ettevõtetel on tegelikult probleeme seoses praeguse energiakriisiga ja meeletud arved on laekunud, siis ütlevad valitsuse liikmed, et aga ise olete süüdi. Hoidke kokku elektrit, tehke öösel süüa. Ja öeldakse selle kohta, et see ongi pahe, et liiga palju elektrit tarbitakse, et rohepöörde huvides peaksidki inimesed vältima liigset elektri tarbimist. Aga see tegelikult ei kehti sugugi avaliku sektori kohta. Kui ma vaatan praegu Elroni hinnatõusu, kui ma vaatan, et Elering, kes õpetab ka Eesti rahvale ilma elektrita elamist, siis samas algatas ta ettepaneku oma hinnakujunduse [muutmiseks] seoses elektri hinna tõusuga. Samamoodi Elektrilevi absurdiolukorras esitas samuti taotluse seoses elektri hinna tõusuga tõsta Elektrilevi teenuste [hinda]. Miks siis valitsus ei ela nende sõnade järgi, et ärge kasutage elektrit, vingerdage kuidagi välja?

Aitäh! Mina kindlasti ei ole see, kes ütleb inimestele, et ärge kasutage elektrit. Ma ei kujuta ette tänapäeval elu ilma elektrita. Ma ei ole kindlasti ka see, kes on öelnud inimestele, et tehke öösel süüa. Ma arvan, et öösel söömine ei ole tervislik, mõistlik on süüa ikka kindlatel kellaaegadel päeval, hommikul, õhtul.

Mis puudutab Eleringi ja Elektrilevi hinnatõuse, siis Elering on minu haldusalas ja elektriülekandega kaasnevad elektrikaod ja need elektrikaod on tõepoolest see põhjus, miks ülekande hinna tõus toimub. Aga teisalt on ka Vabariigi Valitsus otsustanud mitte võtta sellises [ulatuses] dividendi järgnevatel aastatel Eleringist. Kui varasemalt on Elering olnud päris pikalt päris hea dividendimaksja, siis tegelikult see ülekandetasu hinna tõus oleks olnud palju kõrgem, kui me oleks tahtnud sellise dividendipoliitikaga jätkata. Ja ma arvan, et õige otsus oli see, et me selle dividendipoliitikaga ei jätka. Tänu sellele on ka ülekandetasude tõus madalam.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Kas te tõesti arvate, et kui pungil täis rongis on üks WC, kuhu on raske pääseda, siis see tähendab, et selles rongis on tagatud käte desinfitseerimine? No ma ei tea. Ma ei tea, mida see peaks tähendama. Miks näiteks Tallinna trollidesse ja bussidesse on võimalik paigaldada käte desinfitseerimise puldid, aga rongidesse ei saa? See ei ole ju nii suur väljaminek.

Kahtlemata uurin järele, miks igas vagunis ei võiks olla käte desinfitseerimise võimalust. Õige märkus.

Head kolleegid, arupärimiste puhul on igal Riigikogu liikmel üks küsimus. Nüüd saab küsida Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea aseesimees! Hea hällipäevalaps! Minu küsimus on selle kohta, et me rääkisime, et teenindajal [peab olema mask]. Aga minu teada on vaid vähesed asutused seadnud inimesed kahvlisse, et kui sa tahad töötada, siis sa lase ennast vaktsineerida. Aga meil oli kunagi ka [jutuks], et osal inimestel oligi vastunäidustatud maski kandmine. Kas siis need inimesed ei saagi töötada raudteel? Ja mu teine küsimus: kui need rongid on äärmiselt rahvast täis, kuidas on võimalik lapsevankriga reisida? Kuidas on sel juhul tagatud noorele arenevale organismile ohutus?

Aitäh! Kõigepealt, see maski kandmise vastunäidustus. Ma ei tea, et Eesti Elronis oleks seatud sellist eesmärki, et kõik inimesed peavad olema kindlasti vaktsineeritud. Ja reeglina on niimoodi, et kui tõesti on vastunäidustus maski kandmisele, siis tegelikult on ka võimalus kanda visiiri, mis täidab suhteliselt sarnaselt seda eesmärki.

Nüüd, mis lapsevankrit puudutab, siis jah, tõepoolest, täpselt sama lugu on ka ju jalgratastega, millele kehtestati eraldi piletihind, sellepärast et seal lihtsalt juba tekkis probleem mahtuvusega. Lapsevankritega see nii ei ole. Aga veel kord: rongide [liigse] täitumuse probleemist me saame lahti ainult ja ainult siis, kui me ostame täiendavaid koosseise. Enne seda me seda ei lahenda ja kahtlemata ka probleem lapsevankriga rongi sisenemisel jääb alles. Meil on vaja uusi ronge.

Rohkem küsimusi ei paista. Tänan! Läheme läbirääkimiste juurde. Heiki Hepner alustab. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu meelest on Mihhail Lotman tõstatanud väga õigesti selle küsimuse. Ja ma ütleksin, et ta on tõstatanud selle kahest aspektist väga õigesti ja väga teravalt: üks on just see tervisekriisi kontekst ja teine on meie transpordipoliitika või, ütleme, et raudteetranspordi poliitika, reisijateveo poliitika. See ei ole tõesti ainult viimase aasta probleem, just see raudteetranspordi poliitika. Aga see probleem on järjest süvenenud.

Ma tuleks alguses ikkagi kõigepealt tervisekriisi teema juurde. See näide, mille Mihhail Lotman tõi, et piirangud on ebaloogilised – see tekitabki ühiskonnas probleeme, tekitab mitmeti tõlgendamist, tekitab inimestes ebaõigluse tunnet. See tekitab tunnet, et mulle tehakse justkui liiga. Miks nemad võivad, aga mina ei või? Ja nii edasi ja nii edasi.

Ja nüüd teine pool, tõesti, küsimus on natukene ka mugavuses. Kui bussis või trollis või trammis on võimalik, aga rongis ei ole võimalik [üles panna] kas või seda kõige lihtsamat käte desinfitseerimise pulti, kus seda vahendit saaks kasutada, siis [põhjus] on natukene ikkagi sellises Elroni mugavas positsioonis: meil on formaalselt [nõuded] täidetud ja rohkem pole nagu vaja.

Aga hoopis sügavam probleem on transpordipoliitika, raudtee reisijateveo transpordipoliitiline küsimus. Ma ütleksin just selles mõttes, et nendele probleemidele on tähelepanu juhitud, juhitud ja juhitud, aga lahendusi ei ole. Kui Mihhail sõidab Tallinna ja Tartu vahet, siis mina Raplamaa esindajana toon [esile] just Rapla–Viljandi suuna. Tõepoolest, COVID-i tulekul on natukene sõitjate arv tagasi tõmbunud, aga vaatamata sellele on tipptundidel rongid väga rahvast täis. Jalgrattaga või lapsevankriga rongi peale saada on tõeline vägitükk. Võib-olla lapsevankri puhul on veel säilinud [suhtumine], et ikkagi proovitakse leida lahendus ja ruumi teha, aga jalgratta puhul on tõesti nii, et võid ju rongi järel ka sõita, mis sa rongi peale tuled. See näitab tegelikult seda, et meie rongid on väga täis ja me ei ole suutnud nende aastate jooksul leida lahendust, kuidas lisada kas koosseise või tihendada graafikuid.

Ja veel üks tõesti väga konkreetne näide. Rapla [ja Tallinna] vahel oleks vaja kolme möödasõidukohta. Sellest on aastaid räägitud. Me tegime Raplas eelmisel aastal spetsiaalse raudteeteemalise maakonnakonverentsi, kus ka Elroni esindajad olid kohal ja ministeeriumi esindajad olid kohal. Kõik olid nõus, et jaa, sellest on aastaid räägitud, see probleem on olemas.

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

See probleem on olemas. Ja öeldi, et teate, meil isegi peaaegu on raha olemas, kuskilt fondist ehk saab seda ka võtta. Aga lõpuks ei ole tulemust ikkagi. Selgub, et ei ole. Isamaa tegi ekstra ka eelarve menetlemisel ettepaneku lisada see summa, et saaks Hagudisse, Sakku ja Männikule möödasõidukohad rajatud. Edelaraudtee on ütelnud, et nendele pole see probleem, nemad on võimelised selle ka ise tegema, kui riik selle aktsepti annab ja see makstakse hiljem raudteekasutustasudest kinni. Ei edene.

Samas me oleme mures viiruse leviku pärast. Me saame aru, et meil oleks vaja rahvast hajutada. See meenutab natukene situatsiooni, kus me tõdeme, et meil on vaja ventilatsiooni mis tahes avalikes asutustes parandada ja sinna oleks vaja täiendavaid vahendeid. Kõik on nõus, aga tulemust ei ole. See on minu meelest selline sihukene teine vaade küsimusele, mille Mihhail Lotman on tõstatanud. Ja tõesti, arupärimine on väga lühikene, aga see puudutab minu meelest väga teravalt tänaseid valusaid ja kriitilisi kohti.

Mul on tõesti suur palve ministrile, et mõlema asjaga nagu tegeletaks. Kui me ei saa koosseise pikemaks ja juurde enne aastat 2024, siis ehitame need möödasõidukohad ja teeme  graafikuid tihedamaks, saame ka natukene probleemi leevendada. Suur tänu!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ja inimesed, kes te meid jälgite interneti vahendusel! Võib-olla mõni osa minu kõnest ei meeldi teile, aga ma ei saagi kõigile meeldida – ma ei olegi selline, et peaks teile kõigile kohe meeldima.

Tahan öelda, et seadused peaksid olema üheselt arusaadavad kõigile, lihtsad ja ühesugused. Kui need nõuded ikkagi kehtivad, siis nad kehtivad kõikjal. Ma olen sõitnud kordades rohkem kaugliinidel, aga ka linnalähiliinidel, sest Tallinna linn ei suuda mulle lihtsalt praegusel hetkel pakkuda sellist ühistransporti, millega ma saaksin kiiremini koju, ja ma kasutan selleks siis linnalähiliine. Ja loomulikult, tallinlasena ma ostan selle, sellepärast et ainult ühistransport, mis mitte kuskile ei vii, on niinimetatud ühiselt rahastatud. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Üks hea kogemus oli suvel, kui meil oli ka maskikandmise kohustus, ühes linnas. Politsei tuli peale, tuli bussi, käis kõik ilusti läbi, 39 inimest oli bussis, 38 kandsid [maski], ühel oli mask vastunäidustatud. Mitte kedagi ei rebitud välja. Aga see oli buss, kus oli 50 istekohta, ehk siis oli mõistlik hajutatus. 

Täna me teame, et vähem haritud inimesed on need, kes ei ole lasknud ennast vaktsineerida. Nad usuvad, et kui 300 grammi viina võtta ja 100 grammi seapekki juurde haugata, siis viirus sind ei söö. Ja nendelt inimestelt nüüd küsida COVID-i tõendit või midagi muud ... Transport peaks olema kiire ja arusaadav, aga see täituvuse moment. Kui nüüd [mõelda] selle Mihhail Lotmani kirjelduse peale, siis kui sul muidu veel ei ole COVID-it, siis tee üks väike sõit Tallinnast Tartusse või Viljandisse, ja sa saad selle raudselt kätte. Sama ütelus nagu, et kui sa võtad Royali piiritust ja Poola limonaadi, siis sul on terve Mendelejevi tabel korraga sees. Ehk siis meil on järelevalveinimesed tõesti inimesed, kes saavad nendest asjadest aru. Aga kui inimesed on nii tihedalt [surutud] ühte kohta, siis see on ebanormaalne.

Mul on hea meel, et minu lapsevankrijutt jõudis tegelikult sinna, kuhu ma tahangi jõuda, see on jalgratas. Jalgratas ei ole Eestis igamehe pärisõigus. Igamehe pärisõigus oli kunagi pussi, kunagi mõõga ja nüüd siis nagu selle pussi kandmine. Aga tänapäeval tundub, et jalgratturid ongi meil kõikse tähtsamad siin maailmas: nad sõidavad sõiduteel, nad sõidavad kergliiklusteel, nad sõidavad kõnniteel – sõidavad igal pool, kus nad on, ja nad peavad [seda] saama. Kui on ilusamad ilmad, tuleb kõigil hea mõte: me peame jalgrattaga saama just täpselt sinna. Ja siis [selgub]: ennäe, 327 jalgratturit ei mahugi jalgrattaga [peale], saad aru, aga nad tahtsid minna mingi põis-Paukjärve äärde, sellepärast et keegi mängib seal akustilist kitarri.

Ei ole nii! Ma räägin enda kogemusest just nende linnalähiliinidega. Seal oli bussijuht, kes, kui noored poisid tulid tõukeratastega, ütles: ei, sa ei saa sisse, aga sa võid kotti panna. Ja tal oli ka lahendus, ta pakkus neile suure musta prügikoti, kuhu nad tõukeratta kokku plõksituna panid. Miks, küsite te kõik. Just sellepärast, et bussijuht ütles: mina ei hakka seda keemilise puhastuse arvet kinni maksma, kui keegi läheb selle sinu sopase tõuksi vastu. Nii lihtne see oligi. Kõik marakratid, kes arvestasid, aa, mul ei ole kotti kaasas, neil käis see tõuks kerge käega põõsastesse ja tagasi tulles oli tal seal põõsas see ratas olemas. Ehk siis oli kasvatuslik moment. Ja ma siiamaani näen, et noored tulevad tõukerattaga ja neil on oma kilekott kaasas. Ehk siis on võimalik inimesi õpetada. Aga kui me anname vanu või valesid signaale, siis me ei kasvatagi seda kultuuri.

Ja see, et nüüd me peame tegema mingi meeletult suure prognoosi, võtma kohe mingi poole [suurema], noh, mitte soomusrongi, aga siis jalgrataste rongi, kus mitu osa on ainult jalgrattaid täis, aga siis tuleb meil ilmateade ja vihma sajab, ja me sõidame nagu tühja. Ehk siis me peaksime kuidagi mingil määral kasvatama ka seda seltskonda, kes rongiga liigub. Olgem ausad, täna võiks küsida selles küsimuses nõu pigem noorte käest, sellepärast et noored eelistavad Euroopas liikudes ikkagi jalgrattakultuuri ja rongikultuuri, ja ma arvan, et neil on parem nägemus kui meiesugustel 50+, kes me vaevalt enam nihukeste asjadega väga uljalt ringi sõidame. Aitäh!

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Ausalt öeldes ma ei saanud vastust ühelegi küsimusele. Ma sain teada, et mõned asjad ei ole mõistlikud, mõnesid ei saa teha. Aga ma tahtsin küsida, mida saab teha. Siin meie diskussioon läks nagu kahte teed. Üks on see, et rongid on üle koormatud ja kuidas saab seda probleemi lahendada. Aga minu küsimuse keskpunkt oli seotud konkreetselt COVID-iga seotud kriisiga. Siin on selline asi, et kui me kehtestame mingisugused reeglid, näiteks liiklusreeglid, siis on, ütleme niimoodi, et need, kes on eraautodega, peavad nendest reeglitest kinni pidama, aga need, kellel on riigiautod või nagu Venemaal, kes on suuremad ülemused, nemad sõidavad ükskõik kuidas. See ei ole ühiskonnale hea. Me kehtestame reeglid toitlustusasutustele, mis on enamasti erakätes, aga riigi valduses olev raudtee neidsamu reeglid ei tunnista. Ja kui minister ütleb, et aga mida siis teha – see tekitab, ma ei tea, see tekitab umbusku riigi vastu, mis on eriti ohtlik sellises kriisiolukorras.

Ma niimoodi poolsarkastiliselt küsisin, kas viirus teab, et restorani ta tohib siseneda ja sellepärast seal peavad olema kõik vaktsineeritud, aga rongi ta ei tohi siseneda ilma piletita ja sellepärast seal võib ilma vaktsineerimata süüa ja igasuguseid asju [teha]. Need on tõsised probleemid. Meie siin võime nalja teha, aga inimesed lähevad kurjaks, ja ei saa öelda, et see ei ole õigustatud. Kahjuks on. Väga paha on, kui valitsus ise õõnestab oma autoriteeti, oma otsuseid. Ja ma tahtsingi kuulda teie käest lahendusi. No ma sain teada, et te, ma ei tea, uurite järele ja esitate Elronile ettepaneku, et nad käte desinfitseerimise automaadid sinna paneksid. Ma küsisin seal rongis, miks nad ei pane. No mingisugustel eetilistel põhjustel ja et see on suur töö. Samas, kui oli vaja need piletimüügiaparaadid panna, siis kohe pandi, ei olnud vaja mingisugust survet. Sellepärast, et selle pealt teenib. Aga see käte steriliseerimise vahend on küll väike, aga ikkagi väljaminek. Ma väga palun teid, härra minister, natukene survestage neid, kas või selles olukorras. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Minister? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised ja oleme selle päevakorrapunkti ammendanud. Aitäh, härra minister, ja head sünnipäeva jätku! 

Nüüd on selline lugu, et päevakorrapunktid on ammendunud, mis tähendab, et pärast haamrilööki on võimalik registreeruda vaba mikrofoni kõnevooru. Peale haamrilööki, härrased, peale haamrilööki. Nii, Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! "Elekter on kallis ja midagi tuleks sellega ette võtta, sest elektri kallinemisest on tingitud ka teiste kaupade hinnatõusud." Nii kirjutas Kaja Kallas 7. oktoobril 2010. Tänaseks on Kaja Kallasest saanud peaminister ja paistab, et ta on eespool toodu unustanud. Kaja Kallas jätkas toona nõnda: "Samuti tekitab Eesti Energia kasumi pool küsimusi – majandusaasta aruande kohaselt teenis Eesti Energia eelmine majandusaasta kasumit 2,0 miljardit krooni. " See on siis ligi 128 miljonit eurot tänases vääringus. "Kas riigi esmane huvi on teenida Eesti Energiast kasumit ja võtta dividende või pakkuda tarbijatele taskukohasema hinnaga elektrit?" Vana aasta sees me nägime, head kolleegid, elektri hinda, mis ületas 1000 euro taset megavatt-tunni eest. CO₂ hind on tõusnud ligi kolm korda ja jõudnud peaaegu juba 90 euro lähedale. Seega peab energia hinda vaatama kindlasti ka rohepöörde kontekstis. Kui see ei ole rohepöördega seotud, siis vabandust, aga mis on rohepöördega seotud?

Energia hinna hüppeline kasv näitab selgelt, et Eesti vajab elektrituru reformi. Isamaa Erakond on välja pakkunud käibemaksu alandamise lühiajalise meetmena ja elektrituru reformi pikemaajalisemas vaates. Elektrituru reformiga saavad inimesed valikuvabaduse osta elektrit börsiväliselt ning riik kompenseerib tootjale CO₂ kvoodi hinna. Sellisel juhul jääks prognoositav hind kodutarbijale 50 eurot megavatt-tunni eest, mis on kordades odavam praegusest hinnast. Samas, kes soovivad, saavad jätkata elektri börsilt ostmist. Energiakriisiga toimetulekuks on valitsuse suurim samm toetussüsteem, mille korral sajad tuhanded inimesed saadetakse, müts näpu vahel, omavalitsustesse. Toetusele kvalifitseeruvad ja kadalipu läbivad hädas inimesed hakkavad heal juhul toetust kätte saama järgmisel kuul. See tähendab, et juba neli kuud on inimesed pidanud maksma üüratuid gaasi-, elektri- ja soojaarveid, kuid riik pole olnud võimeline abi pakkuma ega pikema perspektiiviga lahendust leidma. Suurtest arvetest muserdatud tarbijad peavad pöörduma omavalitsuste poole, kus sõltuvalt omavalitsusest on info erinev, alates taotluse vastuvõtmise kuupäevadest ja lõpetades arvesse võetavate tulude selgitusega. Inimesed tõlgendavad, küsivad ja eksivad, omavalitsuse ametnikud tõlgendavad, küsivad ja eksivad. Rahul ei ole keegi, välja arvatud Vabariigi Valitsus.

Eesti Energia on lahkelt nõus krõbeda vaheltkasuga arvete maksmist ajatama ja nende loogika on lihtne. Selleks, et toetust saada, peavad arved olema makstud. Tänane toetussüsteem jätab toetuseta õpetajad, töötavad pensionärid ja suure hulga [muudest] abivajajatest, kelle energiaarve on kasvanud kordades. Noored pered, kes teenivad küll riigi keskmist palka või isegi natuke rohkem kui riigi keskmine, on võtnud endale pangalaenu oma kodu rajamiseks ja on piltlikult öeldes jäetud vihma kätte. Samuti ei arvestata üldse MTÜ-sid, väikeettevõtlust, sotsiaalset ettevõtlust, hooldekodusid, muuseume – seda loetelu võiks jätkata ja jätkata. Kui jälgida CO₂ kasvu trendi, siis laekub tänavu kvoodi müügist üle 300 miljoni euro, millele lisandub veel 20% käibemaksu. See raha tuleb anda inimestele tagasi. Tänane süsteem toodab vaesust ja vajab kiiresti sisulist muutmist. Aitäh!

Hele Everaus, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid, kes te veel siin olete! Ma ei plaaninud täna seda lugu siin rääkida, mis ma räägin, aga päev on toonud palju mõtteid ja edasi mõtlemist. Ma arvan, et meil kõigil on põhjust mõelda ennast sellesse situatsiooni, kus me tegelikult oleme. Me mõtleme ka, aga kas me teame, kus me oleme?

Ajendatud mõnede meie arvamusliidrite väljaütlemistest, ma tulen loomulikult kitsalt viiruse juurde ja selle leviku juurde. Täna ei ole kahtlust, et väga oodata ei ole midagi, küll ta ikka levib päris korralikult. Aga maskide juurde. Kui üks arvamusliider ütleb, et maskid on solidaarsuse märk, ja teine ütleb, et see on allaandmise märk, siis ma pean teile kahetsusega ütlema, et kui see oleks nii lihtne, siis ei oleks ju üldse probleemi. Siis ärme teeme mitte midagi, eks ole.

Paar sajandit kestnud antiseptiku arenguga on see kõik ammu tõendatud. Kes teist ütleks oma kirurgile, et kuulge, mis te vaevate end selle maskiga, mis te tulete opereerima ja panete maski ette, ma olen nõus ilma. Opereerige mind ilma! Ja kõik! Aga siis te olete hädas järgmiste probleemidega, nii viiruskahjustuste kui bakteritega.

Teiste sõnadega, täna me teame: kui alguses arvati, et see viirus on piisknakkus põhiliselt, siis tegelikult see aerosoolina levib vähemalt viis meetrit ja nii-öelda sisemise ventilatsiooniga ruumis kestab tunde. Kui nakatunud inimene on olnud ruumis ja teie tulete sealt läbi, siis te võite ka tunde hiljem saada selle viiruse omale saatjaks. Nii lihtne see ongi.

Mask – no see on füüsikaliselt [tõestatud]. Te võite YouTube'ist vaadata, seal on katsetega näidatud, kuidas ta takistab. Kui mina kannan maski ja teie ei kanna, siis riski vähenemine on kuskil 60–70%. Kui teie ka kannate maski, siis on see 90 ja pluss. Aga milles on asi? Praegu me teame, et vaktsiinid tegelikult ei anna meile [täielikku] garantiid, ja asi on selles, et me nakatume ja nakatame ja sageli oleme asümptomaatilised. Paraku see probleem niisugune on.

Aga ma ei taha ainult maskidest rääkida, ma tulen tegelikult meie töökeskkonna juurde. Uurisin natuke asja. Tööinspektsioon on soovitanud analüüsida igal pool töökeskkonda. Eriti praegu, kahe viimase aasta jooksul on oluline bioloogiline töökeskkond, bioloogiliste riskifaktorite hindamine. Meil on tehtud Riigikogus Riigikogu Kantselei töötajate puhul seda. Mitte kunagi ei ole parlamendiliikmete töökeskkonda uuritud, tehtud riskianalüüsi. Mulle on see mõistetamatu. Kas meie ei tööta siin? Ja aastaid? Praegu kahe viimase aasta jooksul oleks olnud vajalik vähemalt kui mitte täielik analüüs, siis vähemalt bioloogilise riskifaktori osas.

Ja siis me vaidleme ja anname kohtusse, kas meil on siin risk, kui oleme kõik koos niimoodi üksteise kõrval, või mitte. Aga sellel on palju lihtsam lahendus. Teeme riskianalüüsi! Kui teie garanteerite mulle, et mina ei nakatu, siis ma olen hea meelega siin. Ma olen alati hea meelega siin, nagu te näete, ma olen siin alati enam-vähem lõpuni. Nii et ma arvan, et võtame seda asja mõistuspäraselt, ratsionaalselt ja teeme vastavaid lahendusi. Ja ma [ütlen] seda selles mõttes, see on ajendatud natukene sellest, et süsteemsed lahendused kipuvad kuskile ära kaduma. Mitte ainult siin. Loodame, et edaspidi sellel aastal läheb paremini! Aitäh! 

Head kolleegid, rohkem ma kõnesoove ei näe. Sellega oleme tänase päeva kenasti ammendanud ja kohtume homme hommikul kell 10. Ilusat õhtut!