Pagendati ära praegu, jah. Ma mõtlesin, et mul on selline hea kindel seljatagune vähemalt. Aga no rõõm näha, tõesti! Üllar, nii hea tervise juures! Eks me kõik oleme siin aasta jooksul jälle ühe aastaringi ümbert juurde võtnud. Jõulumees on ka täna 42 kilo võrra raskem kui eelmisel aastal, mis näitab seda, et tegelikult sujub elu päris hästi. Keda ma veel näen? No näed, siin on inimesed ... Aa, ma mõtlesin, et te teete sisseoste. Aga pole hullu!
Mis me siis selle aasta [kohta öelda võime]? Eks igaüks teist mõtleb ja meenutab. Kui läbi linna, läbi maa, läbi metsade, läbi külade kõnnin, siis näen, et küünlavalgust on sellel aastal rohkem kui jõulude ajal tavaliselt. Süda on kuidagi soojem kohe. Üks inimene sõitis autogagi, akna peal küünal. Nii et oleme nagu loomulikuma elukeskkonna poole teel. Ma olen mõelnud, et see ongi üks rohepöörde esimene samm. Kui inimene vaatab oma elektriarvet, siis läheb ta näost roheliseks ja esimene samm ongi tehtud. Mõned üksikud on, kes lähevad lihtsalt ükskõikselt kaameks ega suhestu sellega. Kunagi jõuame ringiga ikka sinna tagasi, et kommunaalkulud on nullilähedased, ja seda põhjusel, et no mis neist ikka maksta – kui ei jõua, siis ei jõua. Peatähtis on see, et head sõna jagub igaühele. Ja kui on tihtilugu – ma vaatan, et ei olegi kedagi ... Võib-olla [tuleks korraldada] olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu jõulurõõmu kohta: jõulud tulevad sellel aastal nii nagu tavaliselt, aga ettepanek on olnud, et rõõm lükataks järgmisesse aastasse. Sellega ma ka päris nõus ei ole.
Mis heameelt teeb? Siin on näha inimene, kes on võtnud kuulda üleskutset otsida välja kõige vähem nägus kampsun. Ütleme niimoodi, et ise tipptunnil ummikutes istudes kootud kampsun on ikka kõige parem asi. Sealt on näha, mis kuupäeval ja kunas kõige raskem on olnud. Üks põder ei kannata mingit kriitikat. Põtrasid ma ju tean ja sellist looma mina ei ole enda karjas küll näinud. Aga tänapäeva inimene ongi loodusest nii kaugele läinud, et peab seda lihtsalt kududes meenutama.
Mida ma veel tahtsin ütelda? Mul on kingikott kaasas. Ma kujutasin ette, et täna ei ole väga palju inimesi saalis, sest meil on ainult üks päevakorrapunkt, see on kingituste jagamine. Mina mõtlesin, et see ei huvita mitte kedagi, aga vastupidi. See teeb südame soojaks. Anname käega märku, hääd inimesed, kellel on tänaseks mõni luuletus ette valmistatud. Näete, ikka järjest tuleb. Nii, ahah, näete, Mardil on ka. Mul oli selline plaan, et ma täna ei kuulagi teie luuletusi, sest tekkis teine plaan. Aga tegelikult hiljem [kuulan] küll, kui oleme ühe väga tähtsa töö ära teinud.
Räägitakse tihti, et Riigikogus ei ole üksmeelset koostööd. Mina sellega päris nõus ei ole. Arvestades seaduste hulka, mis on Eestis vastu võetud, määrusi, piisaks neist umbes 40 tavalisele, normaalsele riigile. Ja neid tuleb järjest juurde. Seetõttu teid selles süüdistada küll ei saa. Aga demonstreerimaks, kuidas Riigikogu tegelikult, olenemata sellest, millisest fraktsioonist saadik on või kuhu ta kuulub või kuhu ta vahepeal läheb, ühest fraktsioonist teise või kolmandasse, käib koostöö tegelikult kogu aeg ja väga väledalt. Tihti räägitakse, et kui peaks juhtuma, et koalitsioonil millegipärast tuleb üks hea mõte, siis on kindlasti opositsioon sellele vastu. Või vastupidi: opositsioon tuleb hea mõttega välja, aga koalitsioon on sellele vastu, kuigi salamisi mõtleb, et on hea mõte küll, aga kahjuks mitte meie oma.
Teeme ühe suure ühise pingutuse. Mul on siin kott. Nii, viskan selle õlale. Vaatan kadestava pilguga veepudelit, aga juua ei saa, sest habe ei luba. Lähen nüüd siia laua juurde ja mul on siin koti sees [midagi]. Ma palun igast fraktsioonist siia ühe julge inimese. Ma saan aru, et neid on vähe, aga inimene, kes ise endale kampsuni koob ... Tervist! Nii, Üllar ka. Panen siia kõrvale. Ole hea, Üllar, võtta sealt rätiku teisest otsast, tõstame selle üles. Nii, klapime kokku. Tere, Mart! Väga hea sind näha! Nagu me siin nüüd näeme – kaamera saab ka vaadata –, siin on üks pusle. Ma annan igale fraktsioonile ühe ilusa koti. Mart, sulle annan ühe. Igaühele on siin kott. (Mart Helme märgib, et on ka teine Mart, nimelt Võrklaev.) Teine Mart ka, ma näen, jah! Anname edasi. (Jõuluvana ulatab iga fraktsiooni esindajale kotikese, milles sees on pusletükid.) Isamaa saab ka, jah. (Mart Võrklaev küsib, kas tema ka saab.) Jaa, äkki siis sulle ka. Nüüd on võimalik teha niimoodi, et te saate endale kutsuda abilisi. Siin on üks pilt, mille me paneme kokku. Kõik te mõtlesite, et saame poole üheteistkümneks minema ... (Keegi ulatab jõuluvanale maha kukkunud vöö ja traksid.) Aa, mul tuli vöö juba ära. Aitäh!
Te arvasite, et saame pool üksteist minema, aga saatke kodustele teade, et enne kuut me siit küll ei liigu. Jüri! (Pöördub Üllar Saaremäe poole.) Või mis Jüri, ikka Üllar! Mul tuli järsku meelde, et sa oled Jüri. Üllar, ole hea, aknalaua peal on üks paber. Võta sealt see suur paber ja anna see mulle. Nüüd, millise pildi me kokku paneme? Head rõdu peal olevad inimesed! See on väga lihtne pilt. See on mesitaru, mis sümboliseerib muidugi Riigikogu maja. Siin, näete, lendab Üllar ja siin on Mart ja Riina ja siin järjest nad muudkui aga lendavad. Sellise pildi me panemegi kokku, igaühel on kümme pusletükki. Võtame need karbist välja. Võite kutsuda endale abilise, näiteks Mart, tema hoiab seda pilti silme ees. See on selline pilt. Kas EKRE-s on selliseid [abilisi]? Äkki mõni ikkagi on. Siin on üks abimikrofon ka. Riina hakkas juba panema.
Tavaliselt käib pusle kokkupanemine ...