Lugupeetud aseesimees! Austatud Riigikogu! Väga hea meel on selle üle, et täna Riigikogu arutab energia hindadega seonduvat. Natuke nõutuks teeb see, et me tegeleme tagajärgedega ja arutame tagantjärele. Kõik need otsused, mis energeetikas on vaja teha, on ajaviitega üle kümne aasta. Nii et ei ole mõtet rääkida sellest, mis me neli või viis aastat tagasi tegime, küsimus on selles, mis me 14 või 15 aastat tagasi tegime.
Võib-olla räägin natukene laiemalt, et tekiks pilt, milline on meie eesmärk, millised on eesmärgi poole liikumise teed. Alati, kui me ükskõik millisel tasemel mingi sihi endale seame, on esimene asi see, et paneme paika, milline on eesmärgi poole liikumise tee. Milline on meie tänane seisund? Peaksime ennast energeetikas monitoorima ka selle kandi pealt, milline on meie energiabilanss üldse. Kui rääkida elektrist, siis milline on elektritootmise struktuur? Edasi juba tagasiside: millised mõjud on meie tegevusel, millised on meie eesmärgi saavutamise korral võimalikud seisundid, võimalikud ohud, võimalikud riskid ja mida me nende maandamiseks peaksime tegema.
Ja nüüd pilt sellest, kus me kogu maailmas oleme. Me räägime seda, et Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika eesmärk – süsinikuvaba majandus – tähendab seda, et see [pole mitte] Euroopas, mitte Euroopa Liidus, vaid kogu maailmas. (Näitab slaide.) Paar aastat tagasi, siin pildi peal on näha, 81% kogu meie energiamajandusest baseerus fossiilkütustel. Kas seda on võimalik viia nulli [2050] või nagu Hiina ütleb, [aastaks] 2060, on praegu meie enda otsustada – kõigi nende, kes direktiive ja otsuseid vastu võtavad.
Kui minna konkreetsemalt elektritootmise juurde, siis elektritootmise struktuuris moodustavad fossiilkütused 63%. Ja kindlasti elektritarbimine tõuseb, ma prognoosin, kordades, sest kui kogu tööstus, kogu transport läheb üle elektrienergiale, siis kindlasti on selline tõus hädavajalik. Ja kui vaadata kas või lähinaabreid, näiteks Rootsit, siis Rootsi plaanib aastaks 2045 tõsta oma energiatarbimist 60% võrra. Kui senini olid aasta juurdekasvud 4,6%, siis need kordades suurenevad.
Milline on meie seisund? Meie seisund on siin pildi peal. Me muutusime 2019 elektrit eksportivast riigist importivaks riigiks ja oleme pea poole ulatuses energiatootmisega defitsiidis. Ja mind paneb üsna palju imestama, kui me nüüd ütleme, et kõik see tuli väga ootamatult ja me ei olnud valmis. See kuidagi meenutab natukene eelmise formatsiooni aega: neli aastaaega on meil süüdi. Et meil detsembris tuleb miinuskraade, ei ole ju mitte mingisugune ime.
Et Norras olid hüdroenergiaressursid väiksemad – jah, tõesti, aga selline madalseis on olnud enne ja see on olnud umbes 15% ulatuses. See ei saa nüüd küll [nii palju] mõjutada. Või on tõesti kogu meie Läänemere elektrisüsteem nii haprakene, et 10%-line kas avariidest või plaanilistest remontidest tingitud võimsuse puudujääk tekitab juba anomaalia elektrisüsteemis. Eluaeg on olnud elektrisüsteemis põhimõte, et on kahesugused reservid: 10% ulatuses peab olema igal elektrisüsteemil reservi, pluss 10% võimalike avariide likvideerimiseks. Nii et siin ei tohiks küll mängida mingisugust rolli 10‑ või 5%-line puudujääk.
Meie elektritootmine on siin graafikul üles joonistatud. Päike ja tuul on alumised jooned ja üleval on meie summaarsed toodangud ja tarbimised. Tarbimise joon on ülemine, nii et tarbimine on meil olnud selle aasta jooksul suurem kui toodang. Ja need numbrid näitavad seda, et palju räägitud taastuvenergia on kindlasti vajalik. Kindlasti arendab seda edasi Eesti ja arendavad kõik naaberpiirkonnad, kellel on tuulekaardi järgi tuult. Aga me peame arvestama ka seda, et tuule võimsustegur Eestis – see on võetud kahe viimase aasta tulemusena – on 0,277 ja päikesel 0,136. See on arvestatud meie tegeliku tootmise ja üles seatud võimsuste järgi. Soomes Helsingi piirkonnas [omistatakse] ametlikult päikesele veel halvemad kasutustegurid.
Mis edasi? Eks meil on needsamad teed. See pilt on üsna tuntud pilt, aga kõik need võimalused, mis siia on üles joonistatud, alates energiakasutuse, tervikahela kasutuse efektiivsusest ja lõpetades fossiilkütuste põletamisel süsiniku kokkukorjamise, selle säilitamise või edasi tootmisega on meil olemas.
Taastuvenergia osa on 35%, loomulikult kõige suurem osa on energiaefektiivsusel. Aga taastuvenergia kohta on siin üks selline pilt, mis näitab, kui suur on taastuvenergia tootmine mitte ainult Eestis, vaid kogu Nord Pooli piirkonnas. Siit tuleb meile kaks ülesannet. Esimene ülesanne on see, et kõikide nende siksakkide vahel tuleb millegagi energiat toota, ja teine on see, et tuule kiiruse muutumine on väga suur ka Eesti tingimustes. Eelmisel aastal oli päevi, kui tuule kiiruse muutumisest tulenevalt vähenes või suurenes ülesseatud tuulikute kasutusvõimsus 22 megavati võrra tunnis. See tähendab seda, et meil peavad olema kiirelt käivituvad, kiirelt reguleeritavad võimsused, et sellise tuule kiirusega kaasas käia.
Ja veelgi ohtlikum [seis] on võimsusbilansi osas. Kui me räägime toodangust, siis kui toodang jaotada [aasta] 8760 tunni peale, saame kuidagi hakkama, aga võimsusbilanss näitab seda, et me langeme umbes 60%-ga miinusesse aastal 2031, see tähendab, et kaheksa-üheksa aasta pärast. Ja tippkoormus haarab alati laiemat regiooni, on see siis Läänemere või Euroopa regioon. Küsimus on see, kust kohast oleks meil siis võimalik seda defitsiiti katta. Me peaksime täna tegelema sellega, kuidas me sellise prognoosi [täitumise] korral, mis on siia joonistatud – reguleeritavate võimsuste väljalangemine –, saame ülemise tumeda joone, kuidas me saame oma tarbimisvajadust katta. Mis on need võimalikud tootmisallikad, millega me oma igapäevast tarbimist katame ja Eesti majandust üleval hoiame või arendame?
Vaatame nüüd regiooni energiabilanssi – vastuseks väitele, et kuskilt ikka see elekter tuleb ja eks me siis ostame. Ma ei lasku siin poliitilistesse diskussioonidesse selle üle, kas rahvusriigi huvid on suuremad kui Euroopa Liidu liikmete solidaarsus, aga vaatame lihtsalt numbreid. Defitsiit on kõikides meie naaberriikides. Täna on veel positiivse bilansiga kaks riiki. Üks on Norra, kes sõltub 100% hüdroenergiast, see tähendab vihmast, ja tuulest. Ja teine on Rootsi, kellel on ka piisavalt hüdroenergiat ning täna veel sulgemata tuumavõimsusi. Kui räägime Balti riikidest, siis meie defitsiit on täna pea 60% [vajadusest], nii et me peame kindlasti mõtlema sellele, kuidas seda katta.
Nüüd, järgmine probleem on see, kuidas me seda bilanssi tagame. Siin on kaks võimalust. Üks võimalus on see, et meil on regulaarjaamad. Kahjuks regulaarjaamad töötavad maagaasiga ja kahjuks meil seda ei ole. See tähendab, miks Euroopal on vaja Nord Stream 2, mille üle käib vaidlus? Saksamaal ei ole muud võimalust kui tagada oma energiavajadus maagaasijaamadega. Teine võimalus on energia salvestamine, peamiselt hüdroakumulatsioon, mis moodustab maailmas kasutatavatest salvestustehnoloogiatest ligikaudu 97%. Paldiskisse on see [jaam] planeeritud. Olen optimist ja arvan, et see saab ka valmis – mitte küll sellel ega ülejärgmisel talvel, aga kindlasti ta valmis saab. Aga me peame arvestama seda, et selle tsükkel garanteerib kõige rohkem 12‑tunnise, aga normaalselt tipu tingimustes 8‑tunnise reguleerimise. Ent meil tuulevaiksed ilmasid on ikka natuke pikemaid perioode kui kaheksa tundi. Aga kindlasti on see üks meede ja üks vajalik projekt. Eesti Energia eeldatavasti ehitab ka kaevanduse baasil ühe hüdroakumulatsioonijaama. See on ka kindlasti üks väljapääs.
Teine võimalus suuremas mahus elektrit salvestada on vesiniku abil. Aga me peame endale aru andma, et siis meil peab elektritoodang olema vähemalt kolmekordne. Sel lihtsal põhjusel, et ühe energiaühiku tootmine nõuab märksa rohkem vesinikuenergiat. Siin joonise peal või slaidi peal on 50 kilovatt-tundi. Nii palju peab meil olema võimsust, kui räägime energiast: vajame 50 kilovatt-tundi energiat, et saada 32 või 33 kilovatt-tundi vesinikuenergiat. See on üks probleem. Teine probleem on see, et vesinikku peab kuskil hoiustama. Vesiniku ruumala ja energiatiheduse seos on 3,5 korda halvem kui maagaasil. Maagaasi ei ole võimalik kuskil mahutites hoida, hoiame Lätis poorses liivakivis. Täna meil sellist bioloogilist võimalust ei ole, rääkimata veel sellest, kuidas transportida ja uuesti põletada.
Ja muidugi viimane on see – ja vaid järjekorras viimane, [sisult] kõige tähtsam –, et me peame oma tarbimist ise juhtima. Selle juhtimiseks on täna väga palju tehnilisi võimalusi olemas. Kahjuks meil Eestis sellist võimalust, kui me räägime kodu- ja väiketarbijatest, ei ole. See eeldaks seda, et meil oleks kohalikud energiakommuunid või energiaühistud ja agregeerimine oleks selle kommuuni tasemel. See tähendab seda, et me võime ka teatud tundidel, kui elekter on tarbija jaoks liiga kallis, sellest elektrist loobuda ja saada selle eest vastavat kompensatsiooni.
Nüüd, mis ka täna läbi käis, on see, et me räägime energiast nagu pooleteises mõõtmes. Me räägime energiajulgeolekust ja siis ka keskkonnamõjust. Aga kõige tähtsam on minu arvates ikkagi taskukohasus ehk ligipääsetavus. Energeetikal on kolm telge: esimene on julgeolek, teine on taskukohasus ehk ligipääsetavus ning kolmas on keskkonnamõju. Kõik nad peavad olema tasakaalus. Ei ole mõtet rääkida varustuskindlusest [plaaniga], et [toodame ise] või ostame kuskilt. Kui see on tarbijale vastuvõetamatu hinnaga, siis pole see võimalik.
Nüüd sellest Nord Poolist. Siin juba on räägitud, kuidas Nord Pooli hind kujuneb viimase pakkumise järgi. Kas see on kõige parem moodus? Ma selles sügavalt kahtlen. Ma ei kahtle turumajanduses, aga ma kahtlen selle elektrituru disainis. Ja põhjus on ka selles, et elektriturul ei toimi ainult turureeglid, vaid siin on väga palju poliitilisi otsuseid, millega elektriturgu mõjutatakse, ükskõik kas see on CO2 kvoodi hind või miski muu. Ja me näeme seda, et kogu [Põhjamaade ja Baltikumi] elektrituru maht on 400 teravatt-tundi. Kui vaatame Eesti tarbimist, siis Eesti tarbib umbes 8 teravatt-tundi, nii et me oleme suhteliselt väike tegija sellel suurel Nord Pooli elektriturul. Ja nii nagu öeldi detsembri alguses, 1300 megavati ulatuses oli Balti riikides võimsust [rivist] väljas ja see oli kindlasti väga suur hinnatõusu põhjustaja. Selliste koguste juures mingisugune 2% ei ole mingi hinnatõusu põhjus. See näitab üheselt seda, et meil on kogu selles Põhjamaade-Balti regioonis ja ka Kesk-Euroopas elektri tõeline defitsiit.
Elektri hindadest – läheme nüüd selle hinna juurde. Palju räägitakse ka seda, et gaas on elektri hinna tõusu mootor. Ma väidan, et see on pooltõde. Gaasiga ei ole võimalik, kui me räägime põhjendatud hinnast ja põhjendatud kuludest, toota kallimalt kui 200 eurot megavatt-tund, aga meie hind on natukene teine. Ja gaasiga reeglina täidetakse ainult vajadust koormustippude ajal.
Mis siis need hinna komponendid saavad olla? Elektri hind koosneb peale [elektri enda hinna] kolmest osast: võrguteenus, taastuvenergia tasu ja käibemaks. Valitsuse poolt on osa meetmeid kasutusele võetud. Ja mis nüüd edasi? Eks see on poliitiline otsus: on see maksude vähendamine, on see taastuvenergia tasu [vähendamine], kodu- ja väiketarbijate väljaviimine börsilt või börsihinnale mingisuguse lae kehtestamine. Kõik see on poliitilise kokkuleppe tulemusena võimalik teha, kõik need meetmed, mis siin kirjas on, on võimalikud teha. See eeldab poliitilist kokkulepet nii koalitsioonis kui ka opositsioonis, aga minu kui tarbija arvates see kokkuleppe tegemise viimane aeg on juba vist mööda läinud – sel lihtsal põhjusel, et osa ettevõtjaid Eestis ei ole juba suutelised selle energia hinnaga toime tulema. Ja kuidas me siis saame planeerida oma majandust, kuidas me saame planeerida oma kodutarbijate toimetulekut?
Ja viimaseks. Holland on näiteks võtnud vastu ühe niisuguse otsuse: nad on otsustanud, et tarbija ei pea rohkem maksma elektri eest kui 7 senti kilovatt-tunni eest. Meie räägime siin märksa kõrgemast hinnast, mingisugune 10 senti kilovatt-tunni eest. Ma tahan öelda seda, et Euroopa riikides on võimalik meetmeid kasutusele võtta ja ka palju räägitud Nord Pooli turul on nõndanimetatud kaitstud tarbijatele universaalteenuse kehtestamine Euroopa Liidu õigusaktidega täiesti lubatud. Küsimus on nüüd see, kas me seda tahame või mitte. Ja kui vaadata näiteks täna Narva jaamade omahinda, siis ka siin oli juttu, et see on kuni 50 eurot – ma arvan, et kuskil 40 euro tuuris on omahind. Kui paneme sinna juurde ka teatud kasumi, siis võib-olla on see kusagil 50 või 55 eurot megavatt-tund, millega võib Narva jaam elektrit kaitstud tarbijatele müüa. Kui me lisame sinna juurde CO2 maksu, paneme või 90 eurot, siis saame piirhinnaks Narva jaamades kaitstud tarbijatele 140–150 eurot megavatt-tund. Täna, praegu, kui me siin istume, maksab elekter 300 eurot megavatt-tund. Aitäh!