Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on meil võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Üllar Saaremäe, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikogu! Nimelt soovib seltskond südant valutavaid Isamaa fraktsiooni saadikuid esitada haridus- ja teadusminister Liina Kersnale arupärimise ja see puudutab kiirtestide hanget. Üldhariduskoolidele kiirtestide ostmine firmalt Selfdiagnostics OÜ summas 5 132 000 eurot on sattunud kahtluse alla. Väljakuulutamata läbirääkimistega riigihange oli läbipaistmatu ning erinevad ettevõtted ja ajakirjandus seadsid kahtluse alla selle aususe. Erinevad meediaväljaanded on välja toonud, et ministeerium eelistas antud olukorras põhjendamatult ühte ettevõtet. Riigihanke eesmärk on tagada maksumaksja vahendite säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine. Haridus- ja Teadusministeerium on nendest olulistest põhimõtetest ühe kuu jooksul kahel korral mööda vaadanud. Sellega seoses esitaksime mõned küsimused ja ootaksime neile vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.

Meil on infot, et mõned inimesed ei saanud süsteemi sisse. Me teeme ära kohaloleku kontrolli ja kui kellelgi tekib tõrkeid, siis palun operatiivselt anda teada IT-le. Teeme kohaloleku kontrolli, palun!

Kohalolijaks registreerus 80 rahvasaadikut.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Marek Jürgenson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Peatun lühidalt selle eelnõu põhiteemal, milleks on kaubandussektoris pikalt arutluse all olnud ja tungivalt lahendust ootav probleem, et üha rohkem töötajaid ootab oma tööandjalt paindlikumaid töövorme. Töötajasõbralikud arengud töötingimustes on väga oodatud ja vajalikud eelkõige selleks, et inimesed saaksid oma töö- ja eraelu vajadused parimal moel ühildada.

Jaekaubanduses tegutsevad inimesed teavad kindlasti omast käest, kui sageli kerkib esile mure, et on vaja muuta töögraafikuid tulenevalt töötajate soovidest või tõsta ajutiselt töökoormust tulenevalt töömahtude muutumisest. Samuti on kaubanduses palju hooajalist kõikumist, näiteks seoses kampaaniate või pühadeperioodidega. Trend, kus lühiajalisi tööampse soovitakse teha ka mõne muu töö või tegevuse kõrvalt, on ajas veelgi kasvamas ja on selgelt näha, et paindlikuma tööaja soov on levinud kõigis vanuserühmades, olgu põhjuseks kas või näiteks teine töökoht, muutlik koolikoormus, ajamahukad hobid või muud põhjused.

Kõik eelnimetatu on aga kohati tinginud vajaduse sõlmida ajutisel töömahu suurenemisel võlaõiguslikke lepinguid, kuid võlaõiguslikud lepingud ei taga tööd tegevatele isikutele vajalikku sotsiaalset kaitset, näiteks ei ole võlaõiguslike lepingute puhul reguleeritud töö- ja puhkeaeg, puhkus, töölepingu ülesütlemine, sealhulgas etteteatamise tähtajad ja hüvitised. Tänapäevane tööõigus peab kaasas käima muutustega tööturul, pakkuma töötajatele vajalikku kaitset ning olema samal ajal ka konkurentsivõime säilitamiseks piisavalt paindlik.

Käesolev seaduseelnõu annab selleks hea võimaluse ning näeb ette piloteerida jaekaubanduses kahe ja poole aasta jooksul paindliku tööaja kasutamist võimaldavaid muutuvtunni kokkuleppeid. Muutuvtunni kokkuleppe järgi võib töötaja lisaks oma tavapärasele tööajale teha täiendavat tööd kuni kaheksa tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Kokkuleppe võib sõlmida töötajaga, kes töötab osalise tööajaga seitsmepäevase ajavahemiku jooksul 12 tundi või enam ja kelle tunnitasu on vähemalt 1,2‑kordne tunnitasu alammäär. Seega võib tööandja töötaja huvide kaitsmiseks muutuvtunni kokkuleppe sõlmida üksnes juhul, kui töötaja teenib tunnitasu alammäärast rohkem. Sellel aastal on tunnitasu alammäär 3,48 eurot, mis tähendab, et töötaja tunnitasu peab olema vähemalt 4,18 eurot ehk 1,2‑kordne tunnitasu, et sõlmida muutuvtunni kokkulepe.

Muutuvtunni kokkuleppeid võib kehtivate töölepingutega töötajatega sõlmida vaid töötaja kirjaliku avalduse alusel. See tähendab, et hetkel kehtivaid töölepinguid tööandja ühepoolselt muuta ei saa. Töötajal on õigus fikseeritud minimaalset töökoormust ületavatest tundidest keelduda. Teisisõnu, kõik muutuvtunnid, mida tööandja võib uue kokkuleppe raames pakkuda, on vabatahtlikud ja eraldi kokku lepitavad. Töötaja peab kinnitama pakutavate muutuvtöötundide vastuvõtmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samuti peab tööandja graafikusse kantud muutuvtunde pakkuma vähemalt 24 tundi ette. Seejuures tuleb tähele panna, et kui töötaja teeb vastavalt kokkuleppele ületunnitööd, siis ületunnid ka hüvitatakse.

Kui tööandja sõlmib muutuvtunni kokkuleppe, ei tohi sellel ajahetkel töötajate arv, kellega vastav kokkulepe on sõlmitud, ületada 17,5% osakaalu ettevõttes. Samas, kui töötajate koosseis pärast kokkulepete sõlmimist muutub, näiteks keegi lahkub töölt, ei pea osakaalu jätkuvaks tagamiseks töötajaga muutuvtunni kokkulepet tühistama. Samas, iga kord, kui tööandja sõlmib uue muutuvtunni kokkuleppe, tuleb tööandjal arvestada selle hetke töötajate arvuga, kellega muutuvtunni kokkulepe on sõlmitud.

Palun üks minut lisaaega.

Üks minut lisaaega, palun!

Muutuvtunni kokkulepe ei tähenda, et kogu tööaja võib kokku leppida tööajavahemikuna. Töötajal peab olema töölepingus kokku lepitud kindel tööaeg, millele lisaks võivad töötaja ja tööandja sõlmida muutuvtunni kokkuleppe. Kokkulepe annab töötajale võimaluse teha täiendavalt muutuvtunde ja muutuvtunnid on seega lisatunnid, mille tegemisega tööandja nõustub lisaks oma kokkulepitud tööajale, kuid kokkulepitud tööaeg ja muutuvtunnid ei tohi kokku ületada täistööaega.

Antud piloteeritav muutuvtunni kokkulepete regulatsioon on tähtajaline ja kehtib kuni 14. juunini 2024. Muudatused on kehtestatud tähtajalisena, mis annab võimaluse enne perioodi lõppu koos tööturu osapooltega selle mõjusid hinnata ning otsustada, kas muutuvtunni kokkulepete sõlmimist on otstarbekas pikendada või laiendada ka teistele sektoritele.

Eesti Keskerakonna fraktsioon palub teil kõigil selle eelnõu seadusena vastuvõtmist toetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei näe, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus.

Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 403. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetas 74 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid oli 2. Seadus on vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Selleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 434 esimene lugemine. Eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ettekandjaks on kõigepealt Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski. Palun! Andke andeks, Valdo Randperel on protseduuriline.

(Kaugühendus)

Lugupeetud eesistuja! Eelmise hääletuse eel sa ei andnud mingit kutsungit. Mul oleks ettepanek, et edaspidi sa katsuks vältida olukorda, kus sa paned asja hääletusele ilma kutsungit andmata.

Protseduuriline märkus oli täiesti õige. Ma loodan, et keegi ei sea kahtluse alla hääletuse tulemust. Aga jätkame päevakorraga.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile sotsiaaldemokraatide algatatud Riigikogu otsuse eelnõu. 434 on tema number ja tema sisu on teha ettepanek valitsusele näha ette eelarves rahalised vahendid kohalikele omavalitsustele selleks, et nad hakkaksid päriselt lõpuks tegutsema säästva liikuvuse arendamise suunas ja nimelt, näha ette vajalik rahastus selleks, et kohalikud omavalitsused looksid endale rattastrateegiad ja siis hakkaksid neid ka ellu viima.

Mida see tähendab? See tähendab seda, et me oleme tänaseks jõudnud sellisesse aega või olukorda, kus viimase 30 aasta jooksul on Eesti linnades kulutatud ebaproportsionaalselt palju rahalisi infrastruktuuri vahendeid autoliikluse edendamiseks. Eks see on käinud käsikäes väga kiire autostumisega Eesti riigis. Eesti on üks kõige autostunumaid ühiskondi Euroopa Liidus. Koos autode arvu kasvuga on arusaadavalt panustatud ka väga palju sellele, et rajada uusi teid, läbimurdeid, sildasid, igasugu mitmetasandilisi ristmikke jne. Selle tulemusena on autoga liikumine muutunud mugavamaks ja inimesed on ostnud endale veel autosid. On võimalik samal teel jätkata ja ehitada veel autoteid ja inimesed ostavad endale veel autosid. Lõpuks võtavad autod ja nende jaoks vajalik infrastruktuur ära suure osa linnaruumist ja alternatiivsed liikumisviisid, on see jalgrattaga või jala või ühistranspordiga liikumine, muutuvad marginaalseks.

Selleks et kujutada ette, mida seda tüüpi linnaplaneerimine kaasa toob, on maailmas mitmeid näiteid. Jõukatest riikidest on kahtlemata Ameerika Ühendriigid hea näide, kus enamikus linnades pole muul viisil kui autoga liikumine võimalik. Selleks peab olema kas töötu ehk omama väga palju aega või olema suitsiidne, selleks et sõita jalgrattaga. Eesti, ma arvan, mentaalselt võiks kuuluda sellisesse põhjamaisesse kultuuriruumi ja teha tõepoolest oma linnaruumi arengus järgnevatel kümnenditel selge pöörde. Pöörde selles suunas ... 

Härra Reinsalul ja Ligil on siin mingid arutelud. (Jutt ja naer saalis.)

Härrased, härrased! Peame nüüd istungit, laske kõnelejal kõneleda.

Kas võib jätkata?

Palun jätka!

Ma tänan teid! 

Järgneval kümnendil tegelikult tuleb selles osas fundamentaalne muutus teha. Inimeste ootused on muutunud ja muutumas. Me näeme seda peaaegu kõikide suuremate linnade pealt. Linnaruumi teema oli ka viimastel kohalikel valimistel väga prioriteetne nii Tallinnas kui ka Tartus. Ja need linnad on tegelikult need linnad, kus rattastrateegiate väljatöötamisele, selle teema süsteemsele läbimõtlemisele on juba energiat ja aega kulutatud. Nende elluviimiseni on veel pikk tee minna. Aga mujal linnades on teema laias laastus ikkagi väga lapsekingades.

Ehk siis esimene küsimus on see, et inimeste ootused on tegelikult muutumas, inimesed on muutumas nõudlikumaks oma valitsejate suhtes ja oma linnaruumi suhtes. Ei ole normaalne see, et linnas näiteks 8–9‑aastast last ei saa saata üksinda jalgrattaga kooli, sellepärast et lapsevanem kardab, et ta võib surma saada. Sellist linnaruumi me aktsepteerida ei tohiks. Ei ole normaalne, et jalakäijad, kui nad on keskmisest aeglasema liikumiskiirusega, ei saa rohelise fooritulega üle tee, sellepärast et fooritsüklites on ette pandud sellised ületusajad, et peab olema sportlikult heas vormis, et turvaliselt üle tee jõuda.

Selles eelnõus me tegeleme sellest ühe tükiga, sellega, mis puudutab rattastrateegia väljatöötamist ja siin on eesmärke kitsamalt võttes kaks. Esimene on tõepoolest see, et need, kes jalgrattaga juba sõidavad, saaksid seda teha turvaliselt. Täna see paljudes linnades niimoodi ei ole, sest eraldiseisev ja muust liiklusest eraldatud jalgrattataristu puudub. Mõnes linnas on seda natukene rohkem, aga süsteemset terviklikku jalgrattateede võrku tegelikult ei ole mitte kuskil Eesti riigis. Ja see ei ole hea. Teiseks, lisaks olemasolevate ratturite turvalisuse tagamisele on küsimus selles, kuidas ergutada inimesi, kuidas motiveerida neid loobuma isiklikust transpordist ja eelistama säästlikumaid transpordiviise, sel puhul siis kergliiklust ehk jalgratast. Me teame väga paljusid inimesi, kes tegelikult oleksid valmis jalgrattaga sõitma, neile meeldib seda teha, nad tahaksid jalgratast ka igapäevasteks sõitudeks kasutada, aga nad pelgavad. Pelgavad muud liiklust ja selle tõttu seda liikumisvahendit ei kasuta.

Sellel ettepanekul on lisaks n-ö linnaruumi liikuvuse küsimusele kahtlemata oluline ka keskkonnaaspekt. Kasvuhoonegaaside emissioonid transpordis on kasvanud. Need on kasvanud kiiresti ja kui mitmes teises valdkonnas, näiteks energeetikas, prügimajanduses ja mitmes teises kohas me oleme viimase kümne aasta jooksul teinud edusamme ja meie keskkonnajalajälg on vähenenud, siis transpordi oma vähenenud ei ole. Ja vähenenud ei ole ta loomulikult sellepärast, et meil on autode hulk kasvanud. See trend ei ole jätkusuutlik. See ei ole jätkusuutlik linnaruumiliselt, sellepärast et need autod lihtsalt ei mahu enam kuskile ära, aga teiseks ei ole ta jätkusuutlik keskkonnaaspektist lähtudes. Meil on kokku lepitud Euroopa Liidus ja Eestis ka kliimaeesmärgid, mis näevad ette transpordiemissioonide kiire vähendamise. Siiani on olnud kokkulepe [vähendada transpordiemissioone] 13% aastaks 2030 võrreldes 2005. aastaga. Nüüd on ambitsioon kasvanud juba 24%‑ni. Olemasolevate meetmete, sammude, plaanidega, mis riigil on, me neid eesmärke ei saavuta. Jah, riiklik liikuvuse arengukava on olemas, mitmes linnas on ka eraldiseisvad arengukavad. Seal on palju häid ideid ja kui need ideed kõik realiseeruksid, siis tõenäoliselt oleksid need eesmärgid ka kättesaadavad, aga praeguse seisuga, kui jätkuvad vanad trendid, siis tegelikult me neid eesmärke ei saavuta. Aga me peame need eesmärgid saavutama, sest vastasel juhul, esiteks, me ei saa seda keskkonnavaatest endale lubada, et me neid ei saavuta, aga teiseks, Euroopa Liidu heitme vähendamise süsteemi juhtimismehhanism on selline, et see hakkab meile maksma reaalselt raha. Ehk siis, kui riik ei täida neid eesmärke, peab ta hakkama ostma kvooti ja selle kvoodi hind saab eelduslikult aastaks 2030 olema päris suur. Ja me räägime alles aastast 2030, aga aastaks 2050 me oleme seadnud sihiks kliimaneutraalsuse ja see tegelikult tähendab transpordiemissioonide sisuliselt nulli viimist. Jah, alternatiivsed kütused ja muud asjad aitavad siin kindlasti kaasa, aga on selge, et siin peab toimuma ka suur käitumuslik muutus, mis puudutab autode kasutust.

Nüüd, autode kasutamise vähendamist on kahtlemata kõige lihtsam alustada linnadest, kus liikuvusele on võimalik lihtsasti luua mugavaid alternatiive. Me kõik teame, et Eesti on hajaasustusega riik. Kui sul on vaja sõita väikesest külast iga päev 50 või 60 kilomeetrit tööle või kuskile, siis loomulikult sellele mugavat ühistranspordi alternatiivi luua on väga raske, seda tihti ei eksisteeri. Jah, ka seal on kahtlemata võimalik edusamme teha, aga põhimõtteliselt sellistes olukordades on hajaasustusega piirkondades autodest loobumine palju keerulisem ja ma arvan, et me esmajärjekorras ei peakski seda oma inimestelt nõudma, vaid tõepoolest mõtlema sellele, kuidas linnades, kus alternatiivid on väga hästi kättesaadavad, kus vahemaad on väikesed ja kus ka autostumisest tulenevad negatiivsed mõjud nii ummikute kui ka õhusaaste mõttes on kõige suuremad, kiireid edusamme saavutada. Seda on võimalik teha. Mitmed linnad on tõestanud, et seda on võimalik teha, ja ka Eestis kahtlemata on see tehtav ja tegelikult hädavajalik.

Loomulikult me teame ja oleme neid vastuargumente kuulnud, et kohalikud omavalitsused ise vaatavad, see on kohalike omavalitsuste pädevus, et kui nad oma teedeehitusprojekte teevad, siis nad peaksid nendele asjadele mõtlema. No peaksid, muidugi peaksid. Kohalikud omavalitsused Eesti riigis peaksid mõtlema väga paljudele erinevatele teemadele ja mitte ainult mõtlema, vaid neid ka ära lahendama. Aga me teame, et nad tihti seda ei tee. Üks osa sellest on kahtlemata tulubaas. Eestis on kohalike omavalitsuste tulubaas väga ahtake. Teine asi on selles väga suures prioriteetide nimekirjas kahtlemata küsimus, milliseid teemasid kohalikud omavalitsused ise enda jaoks esmajärjekorras oluliseks peavad. Ja tuleb ausalt tunnistada, et enamikus linnades jalgrattateede arendamine nende alla ei kuulu. Ühe erandiga, mida ka tuuakse näitena, et meil on Euroopa Liidu vahendite toel ehitatud väga palju kergliiklusteid väiksemate linnade ja asulate ümber, kilomeetrite kaupa. Me kõik oleme neid näinud. Ilusad teed. Liiklejaid ei ole, aga teed on ilusad ikka. Ma ei ütle, et need on halvad projektid olnud. Võib-olla mõnes kohas, kus nad järsku keset põldu ära lõppevad, ei ole need lõplikult ja terviklikult läbi mõeldud, et kui ehitada tee järgmisesse asulasse, siis tasuks ikka järgmise asulani ta välja ehitada, mitte ära lõpetada.

Aga seal tuleb tähele panna, et need projektid on valdavalt kahe hoopis teise eesmärgiga. Esimene eesmärk on liiklusohutus maanteedel, et inimesed ei kõnniks teepeenral, kus on võimalik saada ka surma, eriti pimedal ajal, nagu Eestis väga suure osa aastast on. Ja teiseks, nad täidavad põhiliselt sellist tervisespordi või terviseliikumise eesmärki. Nad ei täida valdavalt isiklikele autodele igapäevase liikumise alternatiivi pakkumise eesmärki. Ja linnade keskel, linnasüdametes, kesklinnades tegelikult terviklikku taristut välja arendatud ei ole.

Meie ettepanek ongi selline ilus ja lihtne ja tulevikku vaatav: suurendada kohalike omavalitsuste motivatsiooni neid küsimusi lahendada, ergutada kohalikke omavalitsusi tõepoolest neid teemasid süsteemselt läbi mõtlema ja rattateede võrku kokku leppima, mõelda läbi ja leppida kokku teatud linnaruumi projekteerimis- või planeerimisküsimusi, ja siis hakata neid projekte lähiaastatel kiiresti ellu viima, et selle kümnendi lõpuks me võiksime öelda, et kõikides Eesti suuremates linnades on täiesti kvaliteetne igapäevane jalgrattataristu olemas ja autoga liikumisele on olemas hea, keskkonnasõbralik ja tervislik alternatiiv. Selleks me teeme valitsusele ettepaneku näha riigieelarves ette vajalikud vahendid, et kohalikele omavalitsustele selles osas tuge pakkuda. Ma tänan teid ja hea meelega vastan ka küsimustele.

Palun! Ja küsimusi on ka tulnud. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kõigepealt ütlen, et see on tõesti väga hea ettepanek ja siit puldist ka suurepäraselt esitatud. Minuga juhtus selline lugu, et eelmisel aastal, kui laps hakkas kooli minema, siis tema suur unistus oli hakata koolis rattaga käima. Mina kõigepealt ütlesin: "Ei-ei, õpime selle koolitee jala selgeks!" Ja siis läks ilm juba nii kehvaks, et: "Aga sõida need kolm peatusevahet bussiga, vaata, täna hommikul sajab." Aga tegelikult ma lihtsalt ei julgenud teda rattaga liiklusesse lasta. Samas, kui lapsed viiakse autoga kooli või kui nad lähevad ühistranspordiga, siis selle mõju liikumisele – nii iseseisvale liikumisele kui ka tervisekäitumisele – on palju pikemaajalisemad. Sa rääkisid väga palju sellest, et on õhusaaste, linnaline liikuvus, kliimaeesmärgid. Aga kas tegelikult nende rattateede rajamisel pikemaajalisem tervisemõju ka on?

Jaa, muidugi on. Kui küsimus on valikus, kas istuda maja ees autosse ja sõita treppi või siis sõita kas või mõned kilomeetrid iga päev jalgrattaga, siis loomulikult tervislikkuse komponent liikuvuse muutuses on ilmselge ja loomulikult positiivne. Uuringud on seda tõestanud. Kusjuures uuringud on näidanud, et ka ühistranspordiga liikumine võrreldes näiteks autoga liikumisega on tunduvalt tervisesõbralikum tulenevalt sellest, et ühistranspordipeatusesse tuleb siiski minna ja sealt edasi ka kas või natukene jala liikuda.

Sa tead seda muidugi väga hästi, et meie tervisenäitajad [halvenevad]. Ülekaalulisuse kasvu, eriti laste rasvumisega liigume paraku väga kiirete sammudega järele Euroopa arenenumatele riikidele, kus need vead tehti juba mitukümmend aastat tagasi. Paraku on vähe olnud neid kohti, kus me oleme suutnud olla targemad. Laste haridustee on tegelikult liikluse kontekstis väga oluline, seda näeb ju Tallinna linnas väga hästi. Kui on koolivaheaeg, siis ummikud on poole väiksemad. Miks see niimoodi on? Sellepärast, et ühel või teisel põhjusel lapsevanemad veavad massiliselt oma lapsi autodega kooli. See on kindlasti mingil määral ka haridusasutuste võrgu planeerimise küsimus: sinna, kus inimesed elavad, ei ole kohalik omavalitsus ehitanud kooli või lasteaeda. Aga teiselt poolt on see kahtlemata ka küsimus, missugused on pere liikuvuse valikud.

Näiteks Tallinna rattastrateegia üheks prioriteediks ongi spetsiifiliselt kooliteede turvalisuse tagamine jalgratturitele. Me teame, kus haridusasutused asuvad, on tehtud ka analüüs, kust lapsed sinna kooli jõuavad. Ja siis, kui me läheme ristmik ristmiku haaval läbi vaatama seda, kuidas ta sealt majast üle kolme tee tulles kooli jõuab, siis üldiselt on tee peal mitu ristmikku, kus võib surma saada, kui läheb halvasti. Ja noh, kui ka isiklik näide tuua, siis mina käin oma lapsega jalgrattaga koolis nii, et sõidan temaga kaasa. Tema sõidab oma rattaga, mina sõidan oma rattaga. Ma arvan, et ta võiks poole aasta pärast või aasta pärast juba sõita ka iseseisvalt, aga sellel kooliteel on kaks ristmikku, kus ta võib surma saada, ja sellepärast ma ei julge seda lubada. Selliseid ristmikke ei tohiks olla Tallinnas, kus laps võib rattaga [sõites] surma saada.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra Ossinovski! Te olete viimastel päevadel saanud ennast kurssi viia ühe Eesti omavalitsuse, päris olulise omavalitsuse eelarvevajaduste, -plaanide ja -strateegiatega. Kas ka Tallinn tegelikult võiks vajada riigilt lisatuge ja mis võiksid olla suurusjärgud, kui me räägime üleriigiliselt? Kui suures ulatuses võiks riik toetada omavalitsusi selle idee elluviimiseks, mida te olete siin tutvustanud?

Ma tänan, härra Kaljulaid! Ka teie olete minu teada viinud ennast kurssi ühe Eesti omavalitsuse eelarveküsimustega. See võib olla isegi sama omavalitsus. Aga tõepoolest, kui me Tallinnast räägime, siis Tallinnas tegelikult rattastrateegia on olemas. Seal on võib-olla vaja mõnda asja natukene uuendada ja täpsustada, aga põhimõtteliselt strateegiline vaade on olemas. Jama on see, et seda ei ole sisuliselt ellu viidud. Seda on ellu viidud ainult n‑ö jooksvate tee rekonstrueerimise projektide käigus ehk ainult siis, kui terve tee on kuskil ära rekonstrueeritud, on sinna jalgratturitele vajalik kvaliteetne taristu loodud. Näiteks Reidi teele, Gonsiori tänavale ja veel mõnele teisele objektile on tõepoolest kvaliteetne taristu tekkinud. Gonsiori tänava puhul muidugi ei saa jätta mainimata, et need betoonist vihmavee äravoolu asjakesed on katastroof. Neid sai sinna paigaldada ainult selline inimene, kes pole mitte kunagi jalgrattaga sõitnud. Nagu rongiga sõidaks mööda seda rattateed, aga noh, ta on eraldiseisev ja see tähendab seda, et ta on turvaline. Ebamugav, aga turvaline.

Aga kindlasti on ka Tallinnas lähiaastatel väga oluline, et neid plaane hakataks päriselt ellu viima, et me astuksime suure olulise sammu edasi. Ma vaatasin, et koalitsioonilepingus, mis Tallinnas on sõlmitud, on ka see teema päris prioriteetsena esile toodud, just kooliümbruse turvalisuse tagamise ja kesklinna põhivõrgu arendamise seisukohalt. Meil tulevad juba linnaosadest, päris mitmest kohast, n‑ö rattatee kiired sisse, aga edasi seda terviklikku taristut südalinnas, et seal oleks võimalik turvaliselt liigelda, väga palju ei ole. Sellel aastal tehti teatud edusamme, mis puudutab jalgrattateede rajamist. Võib-olla see ei ole päris optimaalne, aga vähemasti ma loodan, et Tallinnas asjad hakkavad edasi liikuma. Ma tean, et ka Tartus on prioriteediks seatud rattateede arendamine ja strateegiline vaade on ka seal olemas. Aga teiste linnade puhul on tegelikult see tähelepanu siiani olnud üsna vähene.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mulle jäi kõrvu selline väide, et omavalitsused justkui nagu ei tunne rattateede vastu väga suurt huvi või on kuidagi ükskõiksed. Võib-olla Tallinnas see ka nii on, ma ei oska seda kommenteerida, kuid Raplamaal see kindlasti nii ei ole ja ma arvan, et paljudes Eesti kohtades nii ei ole. Tõsi on see, et pigem on takistuseks ikkagi eelarve. Sa ka seda kergelt mainisid. Minu meelest on see tegelikult üks põhilisemaid [probleeme], mis takistab selles valdkonnas kiiret edasiminekut. Usu, ainult mitte Tallinn ei peaks olema fookuses, vaid tegelikult peaks terve Eesti olema, ja mitte ainult linnades ei ole probleem, vaid ka asulate, väiksemate asulate vahel olevad rattateed on sama olulised. Kas sa jagad mu arvamust?

Aitäh, härra Hepner! Ma ei soovinud kindlasti kohalikke omavalitsusi solvata, nii et kui see niimoodi kellelegi välja paistis, siis ma vabandan selle pärast. Ma tahtsin öelda täitsa empaatiliselt, kaastundlikult, et tõepoolest tulubaas on ahtake ja seadusest tulenevaid ülesandeid, mis kohalikul omavalitsusel on vaja täita selle eelarve tulubaasi eest, [on palju] ja selles valikus rattateed kipuvad n-ö prioriteetsuses allapoole nihkuma. Ma ei anna siin hinnangut, et kui sul näiteks ei ole vallas võimalik pakkuda eakatele inimestele vajalikke sotsiaalteenuseid, et nad üldse igapäevaselt toime tuleksid, ja teiselt poolt tahaks investeerida rattateedesse, siis on täiesti mõistetav, et valitakse see, et vanainimesed saaksid kenasti hakkama kas koduteenustega või üldhoolduses. Nii et jah, põhiline mure on selles.

Kas kõik rattateed on võrdselt olulised? Ei ole. Siin ma jään eriarvamusele. Tegelikult tuleb prioritiseerida, lähtudes sellest, kus on võimalik saavutada kõige suurem n-ö asendusefekt, kõige suurem mõju sellele, et inimesed vahetavad isikliku sõiduauto jalgratta vastu. See üldiselt on nii suuremates linnades. Seal lihtsalt on võimalik seda efekti saavutada rohkem kui mõnes väiksemas asulas. Kujutame ette, et ehitame näiteks 10 kilomeetrit rattateed ühest keskusest teise omavalitsuses, aga kui selles teises keskuses elab 150 inimest või okei, 500 inimest, siis selle kasutus saab olema tõenäoliselt kaunis ahtake. Liiklusohutuse mõttes see võib olla vajalik ja sellest vaatest neid siiani on tehtud, aga asendusefekti mõttes annaks tõenäoliselt selles suuremas keskuses linna rattateede rajamine suuremat mõju. Aga lõppkokkuvõttes muidugi tuleks turvalist ja kergliiklusele sobilikku [taristut] arendada mitte ainult suurtes linnades, vaid ka väiksemates. Tegelikult meie ettepanek on, et valitsus näeks ette vastavad vahendid ja kohalikud omavalitsused vastavalt oma huvile saaksid neid siis taotleda. See ikkagi eeldab, et nii palju prioritiseeritakse seda teemat ka kohapeal ja soovitakse sellesse sisuliselt panustada, sest see ei ole ainult raha, see on ka planeerimine, see on läbimõtlemine, millisel viisil need asjad toimivad. Nii et ma kindlasti ei arva, et väikestele omavalitsustele peaks see ettepanek suletud olema. Seda kindlasti mitte.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on umbes samal teemal, mis eelminegi. Nendest väikestest kohtadest, asulatest ja valdadest, mis on tegelikult väga seotud ka linnadega – kui me vaatame, mis Tallinna ümber toimub, siis rõngasvaldadest, aga ka teiste suurte linnade ümbert –, tulevad inimesed pealinna või suurde linna tööle isikliku transpordiga. Ka nendel puudub võimalus jõuda jalgrattaga vallast või väikelinnast suurde linna. See tähendab, et ka nemad vajavad strateegiat, kuidas ühendada oma jalgratta- ja kergliiklusteed linnasüsteemiga. Mulle tundub, et ka see koostöö suure linna ja väikelinna [vahel], sellise ühise strateegia loomine on oluline teema. Kas see eelnõu võimaldab ka omavalitsuste koostööprojektidele abi küsida? Kas omavalitsusliitudel on võimalik abi küsida? Kuna tihti on valla ja linna vahel ka riigimaanteed, siis kas riik võib tulla kolmandaks partneriks? Kas ka selliseid koostööprojekte on võimalik siit rahastada?

Jaa, see on hea mõte, kindlasti võiks selline võimalus tekkida. Kui me selle ettepaneku täna heaks kiidame, siis muidugi peaks valitsus seda koostöövõimalust ette nägema. Mis puudutab nüüd kaugemate kohtade ühendamist rattateedega, siis üldiselt on leidnud tõestust, et optimaalne igapäevane tööle või kooli või kuhu iganes liikumise distants, mida on inimesed valmis rattaga läbima ja auto koju jätma, ei ole üle 10 kilomeetri, pigem isegi vähem. Ütleme, et optimaalne on ikka pigem vaadata sellist 5-kilomeetrist raadiust, aga 5-kilomeetrine raadius ongi enamiku Eesti linnade puhul kogu linn ja sinna veel natukene valglinnastumist juurde.

Ma tean, et on inimesi, näiteks Tallinnas, kes käivad jalgrattaga Viimsist kesklinna tööle. Tublid inimesed, peab ütlema. Ma arvan, et enamik nii sportlikult tublid vist ei suudaks olla. Ma kõhkleks ise ka, kui ma elaks Viimsis, et kas ma ikka igapäevaselt rattaga sinna ja tagasi tuleks. Küll võiks näiteks soodustada kombineeritud liikumist, näiteks rongi ja jalgratta kombinatsiooni. Sel teemal, mäletame, oli ka üsna tõsine poleemika, kui Elron oma rongide nappuses kehtestas rattapileti, mis ei ole küll väga kallis, aga saadab pigem sõnumi, et jätke oma rattad maha. Keegi suutis anda ka üsna halva kommentaari, et muidu on Eestis juba varsti liiga palju rattaid või mingi selline omapärane seisukoht seal oli. Tegelikult sellist liiklust võiks kindlasti rohkem soodustada seal, kus see võimalik on ehk seal, kuhu rongiliin läheb, sest bussi peale jalgrattaid ju massiliselt keegi võtma ei hakka. Aga jah, selliseid koostööprojekte ikka võiks edendada muidugi.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, meie valitsusel oli kohaliku omavalitsuse kergliiklusteede ja -radade võrgustiku loomise programm. Aga nüüd oled sa pumba juures. Kõigepealt edu sulle, et sinu seltskonnast ei kujuneks järjekordset puudlit, nagu rohelistest kunagi. Aga kui rääkida otse, siis Miša, sinu lähim võitluskaaslane, on autousku ja sina linna presidendina oled rohkem jalgrattausku. Mis sa arvad, kelle võim peale jääb? Selle eelnõu ettepanek on järgmise aasta riigieelarve kohta, aga see rong on juba läinud. Räägi parem sellest, kuidas sul [Tallinnas] õnnestub või kes peale jääb. Need [jalgratta]rajad on juba punaseks värvitud mõne koha peal ja nagu sa ütlesid, siis raha on vähe. Aga kuidas sul läheb Mišaga? Kes Tallinnas peale jääb?

Ma tänan! Siin pumpa ei ole, ma vaatasin, täitsa pult on, ilma pumbata. Aga see n-ö teie valitsus, ehkki iga Vabariigi Valitsus on meie kõigi valitsus, aga see teie valitsus, nagu sa ütlesid, koalitsioonileppes nägi küll seda ette, aga ega ta sisuliselt midagi ei teinud. Paraku majandusministeerium sisuliselt küll selles küsimuses eestvedaja rolli ei võtnud. Praeguse seisuga küll töötatakse välja Euroopa Liidu erinevaid meetmerahakesi, ka taastefondist, kuna kliimaeesmärgid on ju prioriteetsemaks muutunud. Natukene antakse eelarverahakest ka omavalitsustele juurde, aga üldiselt nendele linnadele, kus juba mingisugune strateegiline nägemus on olemas. Me tahaksime tõepoolest näha ette, et kohalikel omavalitsustel oleks vajalik raha selleks, et need asjad läbi mõelda ja vastav strateegia välja töötada.

Tallinna rattastrateegia elluviimine kindlasti on uue linnavalitsuse prioriteet, kui ta ametisse saab, ja ma ei tahaks kindlasti öelda, et Tallinna jaoks on asi põhiliselt rahas. Ei. Raha, mis on vaja leida, tuleb leida ja arvestades Tallinna eelarve suurust on muidugi võimalik seda teha. Pigem on küsimus selles, et eriti Tallinna kesklinnas, kus ruum on hästi kitsas, ruumi on lihtsalt väga vähe tulenevalt sellest, et Tallinna südalinna ruumikasutus on väga suure koormuse all ja tal on nii palju erinevaid funktsioone, et siin pole nii lihtne leida neid kohti, kuhu kvaliteetset rattataristut rajada. See vajab projekteerimist, läbimõtlemist jne ja siis muidugi ka ehitamist. Nii et ma arvan, et reaalsed muutused selles osas tulevad ja töötame selle nimel, et nii läheks. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud härra linnavolikogu esimees! Enne [kohalike omavalitsuste] valimisi olid Tallinnas kõigil teemaks, ja õigusega, need punased rattateed. Mäletan, et olime Raimondiga debatis ja kes seal veel oli, Martin oli debatis, ja meil oli ühine arusaamine, et need punased rattateed on mürgised, need on ohtlikud ja inetud. Küsimus on selles, et kui nüüd sotsiaaldemokraadid tulevad ja tahavad riigieelarvest raha juurde saada, siis ma toetan seda algatust – Tallinn peab korda saama –, aga küsimus on: mis kuupäeval need punased rattateed ära kaovad? Paluks selget vastust! Kas sotsid hakkavad nüüd täitma lubadust, mis oli meil pärast kohalikke valimisi jutuks, või mitte?

Kas sa tahad siniseid? (Naer saalis.) Sind häirib see värv, ma saan aru. Minule punane värv meeldib, ma ei ütle küll ... Aga kui sisuliselt vastata, siis muidugi ei ole see kuidagi optimaalne lahendus, mis tehti. Need mürgised asjad – värv valati kanalisatsioonist alla. Veel juurde see, kui käpardlikult seda suudeti korraldada, see on üsna uskumatu ühelt poolt. Teiselt poolt, hea, et üldse midagi tehakse selles suunas. Ma arvan, et edaspidi peaks tegema kvaliteetsemalt. Ma usun, et me jõuame ka selleni, et tegelikult jalgrattateid ei ole vaja täies ulatuses ära värvida, punaseks võõbata. Teiste linnade kogemus näitab, et värvitakse ainult ohtlikke lõike, näiteks ristmike kohti, kus on oluline, et autojuhid märkaksid, et seal kõrval see jalgrattatee on. Aga kui see mujal kulgeb, näiteks kõnniteega samal kõrgusel, no kas ta peab üleni punane olema, nagu näiteks meil praegu on Estonia puiesteel, kus ta on kõnniteega paralleelselt ja selline jõhker punane. Samas jalgratturina – sina, ma tean, rattaga ei sõida – ma pean ütlema, et sellel on oma positiivne võlu või mõju. Eestis tegelikult jalgratturitega arvestamise kultuuri on ka jalakäijatel väga vähe. Ehk siis, kui sa jalgrattaga sõidad, siis ikka peaaegu kogu aeg näed, et jalakäijad tulevad jalgrattateele. Teistes linnades, kus rattakultuur on arenenum, suhtuvad inimesed jalgrattateesse peaaegu samamoodi nagu autoteesse. See on teise liikumisviisi koht ja mina sinna ei lähe ja kui lähen, siis vaatan mõlemale poole, astun üle tee ja lahkun sellest kohast. Võtame näiteks teise koha, kus [jalgrattatee] ei ole ära värvitud, Snelli pargis siinsamas taga. Seal on tee isegi pooleks eraldatud, aga tegelikult nendel teedel rattaga sõita ei saa, sest jalakäijad ja koerad ja lapsed käivad seal jalgrattateel. Praktiline kogemus on see, et kui sa mööda punast teed jalgrattaga sõidad, siis seal jalakäijaid ei ole. Selles mõttes see visuaalselt töötab, töötab päris kindlasti ja on jalakäijate ja jalgratturite elu teinud kindlasti lihtsamaks. Kole ta on, punkt üks. Ja punkt kaks, ma arvan, et pikemas vaates sellist asja vaja ei oleks. Me peaksime looma sellised rattateed, mis on visuaalselt ilusti eraldatud muudest liikumisviisidest, ja värvida tuleks siiski ainult ohtlikel lõikudel, kas kuskil kurvides või ülekäikudel, selleks et seal täiendavat tähelepanu saada, aga muudes kohtades seda vaja ei ole.

On tekkinud protseduuriline küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Austatud istungi juhataja! Ma ei saanud tegelikult selget vastust, kas need punased rattateed kaovad ära või ei kao. Ma paluksin istungi juhatajalt vastust, kas istungi juhataja sai sellele vastuse. Enne valimisi rääkisid sotsid küll teist juttu, ei rääkinud niisugust juttu, et hea, et üldse midagi tehakse. See ei olnud küll nagu valimispaatos. Härra istungi juhataja! Kas [need teed] siis kaovad ära või ei kao ära? Paluks selget objektiivset ekspertiisi selles küsimuses.

Jah, aga, armas Urmas, see ei olnud protseduuriline küsimus. See, et me vastust ei saa, on siin saalis nii tavaline. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma tahaks tulla teile appi. Kas teil siiski ei oleks korrektne sellised tühjad jutud katkestada? Need ei ole protseduurilised küsimused. See on tegelikult parlamendi väärikuse küsimus, et neid jutte ei saaks niimoodi esitada. Kas olete minuga nõus?

Jah, see ka ei olnud protseduuriline küsimus. Aga ma siiski pean ütlema, et kuskil on olemas selline piir, kus parlamendi väärikus hakkab kannatama, kui juhataja surub alla parlamendisaadikute küsimusi. Ma arvan, et sellest piirist ei tasu ka üle minna. Ja vot ei sõltu saadikust ... (Naer.) Ei sõltu saadikust. Siis, Jürgen, sina ei saaks minult üldse sõna ju.

Mihhail Lotmanil on küsimus. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Jevgeni! Ma olen ka jalgrattur ja minu mure on seotud mitte niivõrd omavalitsuste sisemiste teedega, vaid nende teedega, mis ühendavad omavalitsusi. Kui ma sõidan näiteks Tartust Põlvasse, siis osal teejuppidel on suurepärane jalgrattaga sõita, nagu lust ja lillepidu on seal sõita. Aga siis tee äkki kaob, sest hakkab teine omavalitsus. Lihtsalt haihtub, kusjuures mõnikord tekivad väga ohtlikud olukorrad. Teed kaovad seal, kus on väga kitsas ja kus autojuht ei näe. Kas ei oleks sul mingisugust ettepanekut ka sellisteks olukordadeks?

Aitäh! Esiteks, ma vastan Urmas Reinsalule, et Tallinna Linnavolikogu istung algab täna kell neli Vana-Viru tänaval. Kui sa tahad arutada nendel teemadel, siis kahtlemata see on see koht ja aeg, oled teretulnud. Kutse on sulle edastatud.

Nüüd, mis puudutab neid kergliiklusteid – ma tegelikult oma ettekandes seda teemat puudutasin –, siis see ei ole otseselt meie ettepaneku fookus. Ettepanek küll otseselt ei välista seda, aga meie teemapüstituse fookus on tegelikult linna keskmes jalgrattataristu väljaarendamine selleks, et pakkuda turvalist ja mugavat alternatiivi sõiduautole. See on see mõte. Need kergliiklusteed, mis on rajatud kiirtena linnadest välja, nendel on üldiselt olnud teine eesmärk: kas tervisesport või liiklusohutus maanteedel. Need on olulised asjad. Ma ei ütle, et need ei ole olulised asjad, lihtsalt need ei ole meie ettepaneku fookuses.

Ma mainisin ka seda, et tõepoolest, mõni neist projektidest, mis on euroraha toel tehtud, on olnud väga vajalik ja õnnestunud, aga mõnikord mulle näib, et nad on rajatud sellistesse kohtadesse ja sellises mahus, et pigem on lähtutud sellest, et raha oli ja kuskile sai ehitada ja siis me ta sinna tegime. Tõenäoliselt on ka neid näiteid, kus rattatee lõppeb omavalitsuse piiriga, aga tihti lõppeb ta ikkagi seal, kus lõppes raha. Ehk siis ehitati nii mitu kilomeetrit, kui palju toetust saadi, ja siis see sai otsa.

Tõsi ta on, et nendes kohtades – ja see on tegelikult kogu liikluse arendamise üks põhiprintsiipe – tuleb taristut arendada terviklikult. Me ei kujuta ette, et ehitame näiteks autoteed Paidest Türile, ehitame neli kilomeetrit valmis ja siis see katkeb ja edasi on põld. No see pole ju mõeldav, et me niimoodi teeme. Kui me tahame seda korda teha või ehitada mingit uut teed, siis me teeme seda terviklikuna, et ta täidaks mingisugust sisulist liiklusfunktsiooni. Aga kergliikluses me ei ole niimoodi lähtunud. Me oleme lähtunud sellest, et kuule, siin on raha ja koht, tõmbame siin paarsada meetrit maha, aga mis edasi saab, eks näis.

Tegelikult ka nende punaste rattateedega Tallinnas on seesama asi juhtunud, et väga paljudes kohtades ei ole terviklikkust tekkinud. Sa sõidad, sõidad, sõidad mööda rattateed ja siis ta klõpsti saab lihtsalt otsa. Selles mõttes on tõesti probleem, kui terviklikku planeerimist ei ole. Nii et kindlasti ma ei ole vastu linnadevahelise turvalise liikumise viiside loomisele kergliiklejatele, seda saab toetada ikka, aga selle ettepaneku fookus on natuke mujal.

Jürgen Ligi, palun!

Austatud volikogu esimees! Mul on väga kurb meel, et te Riigikogust ära lähete. Aga ma pean enne teile ütlema, et see on üsna masendav, et sotside viimased eelnõud on sedalaadi, et riik peab andma omavalitsustele raha ja ütlema, mis nad tegema peavad, et seaduses peab olema fikseeritud mingisugune summa mingisuguseks otstarbeks ja et riigieelarve kaudu peab reguleerima turuhindu. Öelge, kas teilt saaks kuidagi sellist debatti ka välja meelitada, mida riik peab tegema ja mida ta ei pea tegema? Omavalitsus ise on ka mingisugune üksus, osa riigist, kes peaks ise langetama otsuseid, neid ise rahastama ja tegema vajadusel ka naaberomavalitsusega koostööd.

Aitäh, austatud volikogu liige! Ma ei nõustu teie hinnanguga sotsiaaldemokraatide eelnõudele. Need on olnud head eelnõud, kahju, et koalitsioon ei ole neid toetanud, mis puudutab elektri hinna alandamist näiteks, mis on väga-väga oluline asi, ja mitmeid teisi. Minul on kaheosaline ... Härra Ligi, teid ei huvitagi minu vastus. Ma olen väga nördinud. Minu vastus on kaheosaline. Esiteks, ma olen nõus, et kohaliku omavalitsuse autonoomiast ja ülesannetest tulenevalt peaksid nad põhiliselt ise oma arengut juhtima ja seda nad jõudumööda ka teevad, aga see tulubaas, mis neile on eraldatud, on nõrk. Sellel on erinevaid põhjuseid, miks see nii on, aga nii see on. Ja see, et seda on püütud ühe või teise valemi abil 95%‑s omavalitsustes tasandada, see tegelikult minu hinnangul ei ole adekvaatne ja seda ma ütlen päris tõsiselt. Riik ei ole tegelikult loonud adekvaatset kohalike omavalitsuste rahastamise mudelit koos vastavate ülesannetega.

Meil oli lootus, et siis, kui tehti haldusreformi, oleks võinud samal ajal tekkida see arusaam, ja tegelikult need arutelud valitsuse tasemel ka olid. Erinevad ministeeriumid vaatasid üle ülesandeid, mida teeb riik ja mida teeb omavalitsus, et vaadata, kas midagi tuua riigi tasandi juhtimisse, midagi anda alla ja koos sellega modifitseerida ka tulubaasi. Need arutelud ebaõnnestusid, need ei toonud mitte mingisugust tulemust. (Rääkimine saalis.) Ei, seal oli nii ülesannete ülespoole toomise kui ka allapoole viimise küsimus.

(Jürgen Ligi kommenteerib kohapealt.) Jürgen, see debatt parlamendisaalis ei käi nii. Sul on küsimus, tal on vastus.

Jah. Aga paraku see ei andnud tulemust. Üks osa sellest muidugi oli see, et ministeeriumidel olid oma teatud erihuvid, nad ei tahtnud oma rahahoobasid ära anda. Aga teine pool oli tegelikult see, et meie haldusreform õnnestus suboptimaalselt, ma ütleks niimoodi. Mõnes kohas, näiteks saarte peal on meil ju terve saare suurune omavalitsus. Mõnes kohas on peaaegu maakonnasuurune omavalitsus ja mõnes kohas on mingi täielik puder.

Võtame näiteks Võru maakonna. Võru maakonnas linn on eraldi, poole maakonna suurune vald on üleval ümber linna ja poole maakonna suurune vald on all, ühest piirist teiseni peaaegu. Põhiliselt liigub raha ju teenuste kaudu, mida valdades elavad inimesed linnas tarbivad. Linn peab neid pakkuma ja pakub neid mitte ainult oma inimestele, vaid pakub ka nendele, kes oma tulu viivad ära teise omavalitsusse. Mõnes teises omavalitsuses, näiteks Saaremaal sellist küsimust ei ole. Ma arvan, et kohalikele omavalitsustele on keeruline leida ühtset ja mõistlikku rahastusmudelit. 

Nii et ma tõesti arvan, et see on üks suurimaid ebaõnnestumisi Eesti riigi juhtimises, et seda süsteemi pole loodud, ja nõuda, et autonoomselt tehtagu, ei ole õige ega väärikas. Ma tean, et sinu enda ilmavaateline lähenemine on see, et neilt tuleks kõik ära võtta, nii raha kui ülesanded. Täpselt nii. Ma tean sinu seisukohta. Et las teevad jaanilõket ja aitab neile küll. Mina olen teist meelt, aga see on laiem filosoofiline arutelu ja sellest lähtudes võiksid kindlasti ka need otsused olla erinevat laadi. Tegelikult täna ei ole üldse mingeid otsuseid, praegu on see süsteem lastud omasoodu. Mingite väikeste üht- ja teistpidi muudatustega on tekitatud olukord, kus ei saa minu meelest väärikalt kasutada seda argumenti, et neil on raha olemas, las ise vaatavad, mis teevad. See on esimene osa minu vastusest. 

Teine osa minu vastusest puudutab üldist huvi ja üksikhuvi. On teatud küsimusi, kus mõne teenuse osutamine või mõne investeeringu tegemine lähtub selle konkreetse omavalitsuse vajadustest. See on nende huvi ja sellest tulenevalt võib öelda, et jah, nad peaksid sellega ise tegelema. Aga mitte kõikide teemadega ei ole see niimoodi. Näiteks kvaliteetne haridus. Selle pakkumine, ma arvan, ei ole ainult ühe omavalitsuse huvi, see on tegelikult ka laiemalt riigi huvi, et kvaliteetne haridus oleks tagatud. Kui me võtame näiteks kliimaeesmärkide saavutamise, siis ma arvan, et siin on suurem, kogu ühiskonna ja riigi huvi, mitte konkreetse omavalitsuse huvi. Jah, võib öelda, et ka nemad peaksid seda rohkem prioritiseerima. Aga see, et kohalikud omavalitsused ühte- või teistpidi käituksid, ei ole ainult nende omavalitsuste huvides, vaid on tegelikult kogu riigi huvides. Ja kui see on kogu riigi huvides, siis minu hinnangul on õige seda ka rahaliselt motiveerida, sest me tahame, et need eesmärgid oleksid saavutatud.

Indrek Saar, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, Jevgeni, seda debatti rahulikult vedamast! Seda, et see debatt siin Riigikogu saalis on väga vajalik, näitab ka see, millised on olnud küsimused ja kommentaarid. Ma arvan, et see debatt näitab kujukalt kaasaegset arusaama sellest, mida üks rattastrateegia võiks sisaldada ja kuivõrd holistiliselt tuleb probleemile läheneda.

Aga me kindlasti ju päriselt jalgratast siinkohal ei leiuta. Kindlasti on riike, kust võiks ideid korjata ja mingil määral eeskuju võtta. Mida sa oled kohanud või adunud? Kas sa oskad öelda, kus on need asjad hästi läbi mõeldud? Ja kas sa oskad öelda, mis suurusjärgus rahaeraldusest peaks esimese hooga minimaalselt rääkima selle jaoks, et üldse rattastrateegia loomisega paigalt võtta?

Ma tänan! Nagu ma ütlesin, siis on selge, et parimad näited Euroopas on need riigid, kus igapäevase rattaga liikumise osakaal on väga kõrge. See on seal väga kõrge mitte sellepärast, et need inimesed meeletult armastavad rattaga sõita, vaid sellepärast, et riik on ühel hetkel loonud selleks vajalikud võimalused, vajaliku taristu. Koos sellega on hakanud jalgrattakasutajate hulk kasvama ja koos sellega on tekkinud kultuur. Ühel hetkel muutub see kultuur juba põlvkondlikuks. Täpselt seetõttu rõhutatakse ka näiteks Tallinna rattastrateegias kooliteede küsimust. Sellest kultuurist kasvavad noored ratturid, kellest täiskasvanuna saavad inimesed, kes suurema tõenäosusega kasutavad jalgrattaid, sest nad on terve elu jooksul sellega harjunud. Nii et Holland on kindlasti hea näide, Taani on kindlasti hea näide, on ka mitmeid teisi riike, kus tõepoolest jalgrattaid kasutatakse igapäevases liikumises palju. No ja linnad, näiteks Kopenhaagen või Amsterdam, on tegelikult ju suured linnad, aga rattaga liigeldakse palju.

See ei puuduta ainult jalgrattateid. Jalgrattateed on igal juhul selle alus, et sul oleks võimalik turvaliselt liigelda, aga see puudutab ka näiteks üldist linnaruumi planeerimist. Seda, et näiteks südalinnas on autode liikumiskiirus piiratud, et meil ei ole suuri magistraalteid, mis on inimestele ja kergliikuritele ohtlikud. See tähendab ka jalgrataste parkimise süsteemi. Teame Põhjamaade rongijaamade esiseid, kus jalgratastele on tehtud terveid parkimismaju. Tallinnas Balti jaama ees on piltlikult öeldes kümme parkimiskohta ja ongi kõik. Nii et see vajab kindlasti terviklikku strateegilist lähenemist.

Kui palju raha oleks vaja? Tegelikult muidugi on nende strateegiate elluviimine väga pika vinnaga protsess, tulenevalt ka sellest, et mõningaid asju, näiteks parkimisvõimalusi, on võimalik teha ruttu, jooni autoteedele maha joonistada on võimalik ruttu, aga see, et tõepoolest süsteemset eraldiseisvat taristut luua, tähendab projekteerimist ja ka linnaruumi tervikuna ümberkujundamist. Millegi arvelt peab see jalgrattateeruum tulema. Üldiselt on loogiline ja mõistlik, et see tuleb autoteede kitsendamise arvelt. Igal pool see niimoodi ei ole. Nii et see võtab tegelikult pikka aega.

Meie esimene ettepanek on selline. Me ei ole tegelikult rahalisi summasid selles konkreetses eelnõus ette näinud, aga ma arvan, et see võiks olla umbes mõnikümmend miljonit aastas. See on minu isiklik arvamus. Peaks olema selline meede, millest esiteks saaksid omavalitsused raha selleks, et rattastrateegiad välja töötada, need läbi mõelda, need [jalgratta]koridorid oma planeeringutesse sisse panna ja siis edaspidi hakata neid järk-järgult ellu viima. See kindlasti ei ole selline asi, mis on ühe aastaga tehtav. Aga ma arvan, et paarsada miljonit kümne aasta peale. Ma arvan, et Eesti linnades oleks siis rattataristu kvaliteet hoopis parem. Ja loomulikult paneksid omavalitsused veel oma raha sinna juurde. See tundub suur raha, aga kui võrrelda seda nende finantsvahenditega, mis pannakse autoteede ehitusse, remonti, ülalpidamisse, siis tegelikult on see muidugi suures pildis väike raha. Nii et see ongi küsimus, kas me seda prioritiseerime, kas me tahame seda muutust liikuvuses ellu kutsuda või mitte. 

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Teemat ennast ma pean väga oluliseks just rahvatervise kontekstis ja selles võtmes, et vajalik on ühendatud kasulikuga, nagu siin kirjas on. Aga teie esinemist kuulates mulle tundub küll, et väljaspool Tallinna te väga käinud ei ole ja räägite Tallinna asjust. Mainite ka seda, et mujal asjad nii hästi võib-olla ei ole. Ma ütleks küll, et Pärnus on selle teema koha pealt väga head juhid olnud. Pärnus on väga hästi arenev ja edasiarenev rattavõrgustik, on ka kodulehekülg, et seda kõike näha. Selles suhtes ma küll meenutaks teile, et Tallinna volikogu kõnepult on siit natuke eemal, siin lähevad jutt ja arvamused liiga Tallinna-keskseks. Ma küsiks pigem selle kohta, mismoodi see rahajaotus peaks olema ja kas siis tõesti peaks rahajaotus andma sellise signaali, et ära tee senikaua midagi, kuni riik hakkab sind toetama.

Ei, sellist signaali vaja ei ole, aga tõsi ta on, et suur osa omavalitsustest ei ole teinud midagi, ka ilma aruteluta, kas peaks riik seda toetama või mitte. Meil on tõenäoliselt erinev arusaam sellest, mis asi see rattastrateegia on, missugune kvaliteetne rattataristu on. Pärnus on kvaliteetset rattataristut väga vähe. Õnneks on Pärnus palju parke ja väga paljudel teedel on vähe liiklust, nii et seal on turvaline liigelda ka ilma selleta, aga me räägime muust liiklusest eraldatud ja ainult jalgratturitele ettenähtud teedest. Pärnu on kahtlemata koos Tartuga üks keerulistest kohtadest rattastrateegia elluviimisel tulenevalt sellest, et seal on jõgi ja sildade taristu on kindlasti üks nendest kohtadest, kus lihtsalt ruumipuudusel on jalgratturitele eraldi ruumi keeruline luua, kuna suuremad magistraalteed tulevad sinna peale ja ruumi on vähe. Sellistes linnades see üldiselt alati killustab rattateede võrgustikku, kuna neid ülesaamise kohti on niikuinii vähem. Sellepärast on Tartu loonud ka eraldi jalakäijate sildasid, et kergliiklust soodustada. Pärnu minu teada seda teinud ei ole. Nii et Pärnu linnas on arenguruumi kahtlemata päris palju, nagu ka paljudes teistes linnades.

Nii et ei, ma ei taha siin kindlasti kedagi negatiivselt esile tuua, ma tahaksin üldiselt öelda, et Eesti riigis ja ka omavalitsustes ja ka Eesti inimeste jaoks on see teema ja selle teema prioriteetsus alles arenemas. See muutus, et linnaruumile on teistsugused ootused kui lihtsalt see, et saaks autoga kiiresti läbi kihutada, toimub kiiresti, aga see siiski on veel alles algusjärgus. Meie küsimus on see, et täna sisuliselt otsustab riik omavalitsuste suuremaid investeeringuprojekte, mis realiseeruvad 5–10 aasta perspektiivis. Ka läbimurded, needsamad sillad üle jõe. Me tahaksime ja ma arvan, et Eestil on vaja, et nende uute projektide kaalumisel tegelikult seataks sihiks autostumise vähendamine, mitte ei projekteeritaks neid asju selle arvestusega, et autosid tuleb kogu aeg juurde ja muudkui on vaja laiemaid teid ja uusi läbimurdeid siit ja sealt. Et arvestataks stsenaariumiga, et autostumist tuleb vähendada ja ühe osana sellest tagada kõikidel uutel objektidel kindlasti ka turvaline eraldiseisev taristu nii jalakäijatele kui ka jalgratastele ja muudele kergliikuritele.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna teise ettekandja juurde ja selleks on majanduskomisjoni liige Mihhail Korb. Tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et kummalegi ettekandjale on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada üks küsimus.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Lubage tutvustada komisjonis arutatut ja toimunut. Päris sisukas arutelu juba seljataga, aga vaatame, kas komisjoni asjade ümber kujuneb välja sama sisukas arutelu või mitte, seda näitab aeg.

Komisjon käsitles antud eelnõu oma 15. novembri istungil. Osales kümme liiget, lisaks olid komisjonis ametnikud ja spetsialistidena olid kutsutud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Indrek Gailan ja Rahandusministeeriumi regionaalarengu osakonna juhataja Priidu Ristkok. Komisjoni koosolekul osales ka Riigikogu liige Raimond Kaljulaid. Ma ei tea, protokollis on eraldi välja toodud.

Peatuks mõnel aspektil, mis komisjoni arutelu käigus kõlasid ja mille puhul tekkis teatud diskussioon. Kõigepealt, eelnõu tutvustas Kalvi Kõva, kes rääkis sisuliselt mitmetest aspektidest, mis kõlasid ka siin saalis, aga siin saalis oli diskussioon tunduvalt pikem. Kalvi oli natukene lakoonilisem, aga tutvustas eelnõu ka väga sisukalt ja väga hästi. Edasi läks jutt spetsialistide juurde. Kõigepealt tuleb mainida, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja rääkis, et antud eelnõu toetab väga selgelt seda nägemust ja neid suundi, mis on välja toodud liikuvuse arengukavas 2021–2035. Ta ütles, et vastavalt arengukavale valmistatakse ette Ühtekuuluvusfondist raha eraldamised rahastusperioodil 2021–2027 ja hetkel nähakse ette kolme suure linna – Tallinna, Tartu ja Pärnu – jaoks rahaeraldis summas 42 miljonit. Sellele summale peab kohalik omavalitsus lisama veel 30%, see tähendab, et linnad saaks kergliiklusteede infrastruktuuri investeerida umbes 60 miljonit. Jutt käib ainult kergliiklusteedest.

Edasi läks jutt Priidu Ristkoki juurde. Tema rääkis nägemusest, kui oluline on tegelikult, et kohalikud omavalitsused ise omaks kergliiklusteede arengustrateegiat ja nende tegevusest sõltub väga palju. Ta kinnitas, et ka plaanis on eraldada täiendavaid vahendeid 5 ja 25 miljoni ulatuses. Edasi üks komisjoni liikmetest küsis, kuidas ja kui palju nendest kolmest linnast väljapoole raha eraldatakse, sest jutt käib kolmest suurest linnast, aga Eestis on veel hulk omavalitsusi. Rahandusministeeriumi spetsialistid mainisid, et 25 miljonit ongi kavandatud nendest kolmest suurest linnast väljapoole.

Edasi läks jutt sellele, et väga tihti kohalikud omavalitsused investeerivad raha spordiobjektidesse ja just teedevõrgustik jääb tavaliselt arendamata. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ütles, et jah, tõesti on väga raske hinnata seda, kuhu vahendid lähevad. Või tavaliselt on probleem pigem see, et kui on infrastruktuuri arendamisel mingi lõik kergliiklusteed, siis tavaliselt kohalikud omavalitsused üritavad saada raha kogu infrastruktuuri arendamiseks ehk teedevõrgustiku, valgustuse ja muude objektide väljaehitamiseks koos kergliiklusteega. On päris problemaatiline kergliiklustee sellest projektist eraldi välja võtta ja arvutada, kui suur selle projekti maksumus on. Selle peale küsiti, kas ministeerium sellega tegeleb. Jah, kinnitati, et sellega ministeerium tegeleb ja just praegu küsitakse, mis on niisugused olulised strateegilised objektid, mida on plaanis tulevikus riigi rahaga finantseerida. Jutt käis jälle kergliiklusteedest. Küsiti, millal töötatakse välja rahastamisskeem. Lubati, et seda tehakse jaanuari lõpuks. Ühesõnaga, töö käib.

Lõpuks tehti menetluslikud otsused. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. novembril ehk täna. 9 oli poolt, 1 oli erapooletu. Otsustati viia läbi eelnõu lõpphääletus. Siin samuti oli 9 inimest poolt ja 1 oli erapooletu. Selline lühiülevaade toimunust. Tänan teid!

Teile on ka küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Selline küsimus: kas komisjon tuvastas, missugune on jalgrattateede, jalgrattastrateegiate seis erinevates Eesti linnades? Tallinn ja Tartu – on teada, et seal midagi tehakse, võiks paremini, aga on mingi strateegiline vaade. Aga mis puudutab kõiki teisi linnasid? Kas komisjon suutis tuvastada, missugune olukord on?

Aitäh küsimuse eest! Üldiselt sellest oli juttu, aga see jutt oli pigem laiemas plaanis. Rahandusministeeriumi esindaja just rõhutas ja mainis ka seda, et see olukord ... Ei saa öelda, et tema ütles, aga ta oli kriitiline selle suhtes. Ta mitu korda mainis, et selliste strateegiate tegemine või selliste strateegiate kavandamine peakski olema praktiliselt kõikide kohalike omavalitsuste töödokument ja see protsess peaks olema läbi viidud. Ta ei öelnud kriitilisel noodil, et see on tegemata, aga tema sõnadest võiks välja lugeda, et see seis ei ole kõige parem, ja ta soovitas sellega tegeleda. Ja tõesti, see on mõtlemise koht, kas see on kohustuslik dokument või kui kohustuslik ta on, aga täpsemat seisu kirjeldust komisjoni koosolekul ei olnud.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Tegelikult mul oli see küsimus pigem algatajatele, aga ma küsin teie käest. Jalgrattateede rajamine on kulukas, aega ja igasugust muud ressurssi nõudev. Kui Jevgeni mainis siin Taanit ja Hollandit, siis ma tahan juhtida tähelepanu, et tegelikult need on täiesti erinevad situatsioonid. Hollandis, vähemalt kui ma Amsterdamist räägin, tehti väga lihtne ja odav otsus: lihtsalt jalgratastel on eesõigus igas liiklusolukorras. Tal on eesõigus nii jalakäijate kui ka autode ees. Sõidab jalgratas, auto peatub. Kõik. Kas ei ole komisjonis arutatud seda odavamat ja tegelikult efektiivsemat teed, et jalgratastel oleks liikluses eesõigus?

Aitäh! Tänan teid küsimuse eest ja mõistan teie küsimust. Aga see diskussioon ei läinud sinna nurka. Tegelikult diskussioon käis komisjonis rohkem taristu rajamise üle ja selle üle, kuidas efektiivsemalt seda taristut rajada. Liiklusreeglite ümberkorraldamist või muid selliseid aspekte komisjon sellel korral ei käsitlenud.

Indrek Saar, palun!

(Kaugühendus)

Hea ettekandja! Sa oled ise saanud lähemalt vaadata, kuidas meie riigihaldus toimib. Siin saalis kõlas varem ka mõningaid arvamusi, et las kohalikud omavalitsused ise toimetavad. Kuidas sulle tundub, kas meil praegu on olemas selline struktuur, mille abil kohalikud omavalitsused saavad koostöös kavandada just nimelt seda, kuidas inimesed pääseksid liikuma, kuidas nad saaksid ratast võimalikult mugavalt kasutada, kuidas see on ühendatud kõikide muude liikumisvõimalustega ja kuidas teha igapäevaliikumine rattaga lihtsamaks? Kas meil on see keskne koordinatsioon piisav või peaks midagi veel selles suunas tegema ja kas see rattastrateegia võiks olla samm selles suunas?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti väga huvitav küsimus. Kui nii mõelda, siis see on natuke laiema pildi küsimus, sest tegelikult mulle tundub ka, et see küsimus on praegu lükatud kohaliku omavalitsuse kaela peale ja öeldud, et kohalik omavalitsus peab tegelema. Missugune on see üldine pilt ja kes selle pildi eest vastutab? Tahaks öelda, et maanteeamet, aga tavaliselt jutt käib kohtadest, mis asuvad kuskil kesklinnas, problemaatilised kohad linnades on kesklinnapiirkonnad. Sellist organisatsiooni, mis omaks üldpilti või kes vastutaks selle eest, teeks seda tööd igapäevaselt ja mehhaaniliselt, ma ei oska isegi kohe välja tuua. Võib-olla see ongi mõtlemise koht, kelle ülesanne sellise plaani või sellise tegevuse elluviimine on ja mis on see amet või see organisatsioon, kes vaatab kogu pilti tervikuna, teeb järgmised sammud nende tegevuste realiseerimiseks. Üldiselt mulle tundub, et struktuuri loomisel, asja formaliseerimisel võiks küll iva sees olla ja sellest tuleb rääkida ja mõelda, mis ja kes ja mis vormis seda võiks ellu viia.

Tallinna linn on selgelt suurim linn. Tema teeb oma nägemuse järgi, aga kuidas tegutsevad teised kohalikud omavalitsused, on võib-olla natuke kaootiline. Siin saalis ka kõlasid näited, et jalgrattatee ühendab kahte omavalitsust, aga on katkendlik, kuskil ta on, kuskil ei ole. Aga on selge, see sõltub sellest, kuidas kohalikud omavalitsused said raha taotleda ja kui tublid nad olid raha fondidest või Euroopa fondidest taotlemisel. Mulle tundub selle diskussiooni tulemusena, et selline üldpilt puudub ja pigem, kordan ennast veel kord, on antud see ülesanne kohalikele omavalitsustele, mis ei ole ka halb, aga üldpildi loomise seisukohast, ma arvan, see ei ole piisav.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ma ei ole kahjuks väga hästi kursis majanduskomisjonis toimuvaga ja küsin igaks juhuks üle, kas teil ei tulnud jutuks või ega te ei arutanud seda, et kui meil isegi on väga hea jalgrattavõrk ja strateegiad ja kõik toimib, siis kas need jalgrattad on kesklinnas liikumisel kättesaadavad. Me teame, et eraettevõtjad on Tallinna linnas aktiivselt pakkumas rattalaenutuse võimalust. Me teame, et Tartus on enam-vähem munitsipaalne süsteem, samamoodi tänu Euroopa projektidele. Teistes linnades ei ole sedagi. Sellel mündil on kaks poolt. Võivad olla toredad jalgrattateed, aga inimestel võib olla teatud põhjustel, ka rahalistel põhjustel [keeruline neid kasutada]. Või lihtsalt ei ole vajadust [jalgratta järele], ei ole seda kusagil hoida, nad sooviksid seda ajutiselt rentida, et jalgrattateid kasutada. Kas te seda mündipoolt olete ka arutanud?

Tänan teid küsimuse eest! Paraku sellist diskussiooni komisjonis ei olnud. Komisjonis üldine kergliiklusteede rajamise diskussioon väljus natukene sellest aspektist, et mööda neid teid sõidetakse jalgrattaga. Tegelikult diskussioon läks selle peale, et praegu on palju uusi liiklusvahendeid, mis liiguvad mööda kergliiklusteid. Seda ainult jalgrattatee aspektist käsitleda ei ole päris õige. Ja kuna diskussioon muutus selliseks, et jutt läks ka teistele kergliiklusvahenditele, tõukeratastele ja teistele seadmetele, siis jalgratastest eraldi juttu ei olnud ja sellepärast käiski diskussioon rohkem infrastruktuuri arendamise ümber.

Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Öelge mulle, kas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas ka mingeid analüüse või uuringuid, sest tean, et minu ettekantavale eelnõule 463 on ette heidetud, et meil ei ole vastava eelnõu kohta tehtud ei uuringuid ega analüüse. Kas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegid mingeid uuringuid ja kas nad esitasid neid?

Aitäh küsimuse eest! Mulle ei meenu, et mingeid uuringuid või analüüse oleks esitatud. Jutu käigus viidati mitmele kohaliku omavalitsuse dokumendile, mis kohalikud omavalitsused on läbi viinud, aga konkreetselt mingit uuringut, uut uuringut esitatud ei olnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! 

Aitäh!

Härra Saar, kas teil on protseduuriline küsimus?

(Kaugühendus)

Jaa, ma lihtsalt juhin protokolli jaoks ja võib-olla ka hea kolleegi ja sõbra Saaremäe Üllari jaoks tähelepanu sellele, et eelnõu, mida me hetkel käsitleme, on Riigikogu otsuse eelnõu ja selle puhul uuringu nõudmine ongi väga küsitav, vastupidiselt seaduse eelnõule, millele tema viitas ja mida tema mõne aja pärast kaitsma hakkab.

Avan läbirääkimised. Raimond Kaljulaid on saanud volituse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel rääkimiseks. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Meil oli tõepoolest fraktsiooniga selline eelaimdus, et niivõrd kirglik teema nagu jalgratastega sõitmine tekitab siin saalis diskussiooni, ja me tervitame seda diskussiooni väga. Ma kasutakski võimalust ja võib-olla kommenteeriksin mõningate saadikute seisukohti.

Väga austatud härra Ernits rääkis ja meenutas, et tõesti, 2019. aastal moodustatud valitsuse tegevuskavas oli selline punkt, et omavalitsusi toetatakse jalgrattastrateegiate elluviimisel ja rattateede ehitamisel. Paraku, väga hea kolleegi Jaak Juske abiga me omal ajal tegime selles küsimuses kirjaliku pöördumise, esitasime kirjaliku küsimuse majandusminister Taavi Aasale. Vastusest sellele saime teada, et tegelikult eelmine valitsus selle tegevuskava punkti ja koalitsioonileppe punkti sisulise elluviimisega väga aktiivselt ei tegelenud ja midagi konkreetset selle valitsuse laialimineku ajaks selles küsimuses ette näidata kahjuks ei olnud. Nüüd, uue, ametisse astunud valitsuse programmis ja tegevuskavas muidugi ka enam vastavat põhimõtet ei ole. Seetõttu sellelt valitsuselt seda otseselt koalitsioonileppele tuginedes nõuda, nii nagu eelmise valitsuse puhul, ei saagi.

Siin oli ka juttu kliimaeesmärkidest, mida härra Ossinovski selle eelnõu puhul väga rõhutas. Ma usun tõepoolest, et me peaksime seda eelnõu kindlasti käsitlema üldiste kliimapoliitika eesmärkide seisukohast. Ka komisjoni ettekandja viitas transpordi ja liikuvuse arengukavale aastateks 2021–2035. Teatavasti selles arengukavas nähakse ette ka riiklike investeeringute maht ja kui neid vaadata, siis suurusjärgus 2 miljardit eurot on ette nähtud linnadevahelise autotranspordi edendamiseks ja arendamiseks, neljarealiste maanteede väljaehitamiseks, mis iseenesest ju pole vale eesmärk, aga sealjuures vaid suurusjärgus 200 miljonit läheb linnades säästva liikuvuse arendamiseks. Need kindlasti ei ole õiges proportsioonis. Ma arvan, et see on küsimus, mida ka väga austatud valitsusliikmed ja Riigikogu liikmed peaksid käsitlema ja kaaluma, kas see on kooskõlas Eesti võetud kohustustega kliimaeesmärkide täitmiseks.

Nüüd, härra Korb mainis väga õigesti, et tõepoolest, komisjonile andis valitsus, täitevvõim ülevaate võimalikest vahenditest, mis on omavalitsustel selle küsimuse lahendamiseks lähiaastatel kasutada. Aga siin on muidugi ka see väljakutse, et [jälgida, et] need vahendid läheksid siis ikka linnades säästva liikuvuse arendamiseks, mitte näiteks linnaserva või kuhugi tervisespordiks mõeldud kergliiklusteede ehitamiseks.

Ja võib-olla veel. Kolleeg Saaremäe küsis ka uuringute kohta. Ma soovitaksin tutvuda ühe teise eelnõuga, mille arutelu loodetavasti ka lähinädalail on Riigikogus ees ja mis puudutab kergliikurite kiiruse võimalikku piiramist kõnniteedel. Seal ka viidatakse uuringule, mis käsitleb seda, et inimesed, näiteks pealinnas üle 50% vastanutest tunnevad ennast ohustatuna elektritõukerataste poolt. Seda ohutuse aspekti puudutasid ka Riina Sikkut ja Jevgeni Ossinovski. Selle seaduseelnõu juures tõepoolest viidatakse ka uuringutele.

Lõpetuseks. Härra Jürgen Ligil oli tegelikult väga asjakohane küsimus, aga kuna teda kahjuks enam ei ole siin saalis, siis ma ei hakka sellele vastama.

Härra Reinsalu, teile soovin ma öelda, et suur tänu teile toetuse eest. Te ütlesite, et te toetate seda eelnõu. Ma loodan, et see tähendab, et ka kogu Isamaa fraktsioon seda eelnõu toetab. Suur-suur tänu teile selle konstruktiivse kaasamõtlemise ja arutlemise eest! Aitäh teile!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Meil on juhtivkomisjoni ... Urmas Reinsalu siiski soovib rääkida, saan ma õigesti aru?

Tahtsin öelda Raimond Kaljulaiule aitäh hea sõna eest. Jah, ma toetan seda, see ei ole saladus.

Nii, nüüd oleme ka kohapealt sõnavõtud ammendanud ja saame minna juhtivkomisjoni ettepaneku juurde, milleks on viia läbi eelnõu 434 lõpphääletus.

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 434. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 15, vastu oli 2, erapooletuid 1.

Aga nüüd on selline lugu, et kuna see ... Härra Hepner, kas ma tohin teie tähelepanu paluda? Ma tänan! Tahtsin teid ja kõiki teisi informeerida, et selle otsuse saatmiseks Vabariigi Valitsusele ja ettepaneku tegemiseks oleks olnud vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, mistõttu see otsus ei leidnud toetust.

Meie kolmas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinnatõusu vähendamiseks" eelnõu 429 esimene lugemine. Ka siin on vajalik koosseisu häälteenamus. Seda [eelnõu] tuleb meile tutvustama algatajate poolt Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Protseduuriline [küsimus] on härra Reinsalul endal. Palun!

Jah, on täiesti korrektne öelda, et järgmisena kõne alla tuleva eelnõu puhul, kus on tehtud ettepanek seaduseelnõu algatada, on vajalik koosseisu häälteenamus. Kuid eelmise sätte puhul jään ma küll juhatuse seisukohast erinevale arvamusele, seal seda minu hinnangul vaja ei oleks olnud. Aga siin meil ongi lahknev õiguslik arusaam põhiseaduse sätte ja mõtte tõlgendamisel.

Aga te olete siiski oodatud pulti tutvustama oma ettepanekuid Vabariigi Valitsusele.

Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Tegemist on üliolulise küsimusega kogu Eesti ühiskonna jaoks, Eesti tarbijate jaoks, Eesti ettevõtjate jaoks. See puudutab elektri järsust, hüppelisest hinnašokist tulenevat üldist elukalliduse tõusu. Nägime ennekõike energiakandjate hinna tõusust tulenevalt juba läinud kuul Eestis üle 6%‑list inflatsiooni, aga Rahandusministeerium prognoosib oma hiljutistes rehkendustes inflatsiooni jõudmist järgmise aasta esimestel kuudel juba 8%‑le. 8%‑le! Me peame aru saama sellest, et praegu on Euroopa Keskpanga rahapoliitika süsteemis riikide võimalused inflatsiooni ohjeldada ja pidurdada piiratud. Need saavad seisneda üldiselt kas kulude kokkutõmbamises või teine võimalus on inflatsioonilist survet tekitavate kaupade maksude langetamine, mis on üheselt seotud üldise inflatsioonikoormuse leevendamisega.

Praegu on meil paradoksaalne olukord sellega seoses, et ka jooksval aastal on prognoositavalt – vähemalt kuu aega tagasi esitatud andmete põhjal, ma tuginen siin ka Tõnis Möldri tehtud arvestustele – riigil CO₂ kvoodiühikute maksutulust tulenev ülelaekumine võrreldes sellega, mida prognoositi läinud aastal riigieelarve puhul, 120 miljonit eurot. 120 miljonit eurot! Teisisõnu, meil on olukord selline, kus ühelt poolt on tegemist üle kahe‑ või kolmekordse hinnataseme tõusuga elektrienergia puhul, ja samas seda tõusu omakorda võimestab veelgi see, et tarbijad, nii kodutarbijad kui ka ettevõtted, peavad kinni maksma täiendava maksukoormuse ja koormised, mis tuleneb sellest, et energiakandjate hind on tõusnud. See paradoksaalne olukord on kindlasti ebamõistlik, ei ole õiglane ja on ka majandusliku otstarbekuse mõttes põhjendamatu.

Sellega seoses tegi Isamaa fraktsioon juba septembrikuus – juba septembrikuus! – ettepaneku Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinna tõusu vähendamiseks, ühena meie mitmest ettepanekust. See konkreetne ettepanek nägi ette, esiteks, riigieelarve seaduse [eelnõu] algatamise selliselt – kuna ta esitati enne seda, kui riigieelarve seaduse eelnõu parlamendile üle anti –, et riigieelarve seaduses näha ette kütuse‑ ja elektriaktsiisi praeguste määrade säilimine, mitte nende tõstmine. Osalisel kujul küll seda parlament ju ka toetas hilisemas faasis, elektrienergia‑ ja kütuseaktsiisi tõus on edasi lükatud aasta võrra. See kindlasti ei ole piisav, niisugune prognoositav täiendav hinnasurve on sisse kodeeritud, aga vähemalt akuutsema probleemi mõttes, et meil selles hinnatõusude kaskaadis tekib juurde ka regulatiivne hinnatõus nende aktsiiside kerkimise tõttu, on see kindlasti mõistlik, et seda kevadel ei toimu.

Teine niisugune keskne punkt selles ettepanekus valitsusele on algatada seaduseelnõu, tõepoolest, et valitsus tuleks välja seaduseelnõuga, mille sisuline mõte ühe lausega on selline, et elektrienergia taastuvenergia tasu kõigil tarbijatel tühistada – teatavasti on see praegu tarbijatüübineutraalne, olgu kodutarbijatel või tööstustarbijatel – ja näha ette, et taastuvenergia tasu kaetaks. Me kuidagi ei ütle, et taastuvenergia tasu tuleks lihtsalt niisama nullida, siin on õiguslik ootus taastuvenergiasektorisse investeerinutel. See tasu kompenseeritaks riigieelarvelise eraldisena CO₂ emissiooni kvootide tulust.

Tähendab, meie pakutud mudel ei ole kõigepealt ka Euroopa tavaloogikas, kuidas taastuvenergiadirektiive täita, mingisugune unikaalne nähtus. Riigid on lahendanud seda erinevalt. Osa riike – nagu Eesti kehtiva süsteemiga – on valinud, et tasuda vahetult elektritarbijatele see täiendav koormus taastuvenergia tootmise või investeeringute soodustamiseks. Aga osa riike teevadki seda kas sihtotstarbelise mingi üldise maksena või riigieelarve eraldisena. See on Euroopa õiguse järgi kindlasti võimalik.

Teiseks, kate sellele ettepanekule, selle ettepaneku suurusjärk – need hinnad veidikene ujuvad arvestuslikult, need on prognostilised –, kui palju väiksemat elektrienergia hinna koormust see tähendaks tarbijatele, nii ettevõtetele kui ka kodutarbijatele, on sellel aastal 100 miljonit eurot. Ma tuletan meelde, et meil juba sellel aastal prognoositakse täiendavat CO₂ kvoodiühikute müügi eest laekumist eelarvesse +120 miljonit eurot. Õige on see, et see jaguneb vastavalt Euroopa reeglistikule kaheks: poolt saab kasutada sihtotstarbeta, ükskõik milliste ülesannete täitmiseks eelarveliselt, ja teine pool on mõeldud konkreetsemalt taastuvenergia eesmärkide saavutamiseks.

See ettepanek on lihtne. Kõigepealt, keskne on see, kas on poliitilist tahet siin ruumis, kas on poliitilist tahet tegeleda niisuguse küsimusega nagu tarbijatel elektrienergia hinnašoki leevendamine ja inflatsioonilise surve vähendamine meie majanduskeskkonnale. See on esimene küsimus. Teine küsimus meile on see, et see meede eraldi võetuna on esiteks kiiresti rakendatav, teiseks, ta on ühetaoline, ja kolmandaks, ta ei eelda täiendavat bürokraatlikku halduskoormust, mingite avalduste esitamist ega paberita asjaajamist, vaid lihtsalt inimesed avastavad, et nendel on see elektriarve suurusjärgus kuni 10% väiksem. See on kindlasti väga oluline ka tööstustarbijatele ning loomulikult ka kodutarbijatele selle eraldise mõttes.

Nii et meie ettepanek kogu parlamendile on seda otsuse eelnõu toetada. Kahetsusväärselt on see otsuse eelnõu nagu kilpkonn liikunud siia suurde saali, ma ei tea, mis motiividel ta majanduskomisjonis nii kaua jõudu kogus. Aga see ei tähenda seda, nagu me ei saaks seda teha venitusteta. Ka riigieelarvet ei ole ju veel iseenesest vastu võetud. Üks asi on riigieelarves selle raha ettenägemine – see on üks riigieelarve kirje –, teine asi on omakorda, et selleks tuleb vastavalt muuta seadust, mis taastuvenergia tasu kirjeldab. Ka see ei ole üldse mitte keeruline, see tähendab tegelikult nende taastuvenergiaparagrahvide puhul osundamist, et see senises kehtinud reeglistikus kompenseeritakse riigieelarve eraldisena. Siin see maksesüsteem, nagu ta on olnud, saab oma olemuselt olla täiesti samasugune, nagu Elering seda rolli täna täidab.

Me peame aru saama sellest, et elektrituru prognoosid on vägagi ujuvad. Aga kindlasti me võime prognoosida seda ettekujutust, et püütakse anda edasi mingit signaali, et see oli väga lühiajaline. Ei, see ei olnud lühiajaline. Me peame arvestama ikkagi elektri puhul mitmekordse hinnakoormuse säilimisega vähemasti keskmises plaanis. Kõneleda sellest, et on alternatiiv sellistele kiiretele riigi poolt võetud meetmetele, lihtsalt ebamäärane jutt sellest, et tuleb toetada taastuvenergiainvesteeringuid – jah, neid taastuvenergiainvesteeringuid tuleb teha, tuleb toetada, aga see on vägagi pikaajalise perspektiiviga küsimus. Praegu on küsimus selles, et astuda akuutsed sammud. Ma veelgi rõhutan, et lisaks sellele, et siin on võit tarbijatele, siin on võit nii kodutarbijatele kui ka meie ettevõtjatele, on väga oluline kaalutlus see, et vähemasti koefitsiendiga 1,5 vähendab see ka selle summa mahus, s.o protsendiosa mahus, inflatsiooni.

Omaette küsimus on see, millele on tähelepanu juhtinud meie elektrituru regulaator, Konkurentsiamet: kas elektri hinna nii kõrgete pakkumishorisontide puhul on üldse selline taastuvenergia tasu kompenseerimise süsteem kooskõlas Euroopa Liidu riigiabireeglitega, selle koha pealt, kas on tegemist ülekompenseerimisega. See on iseseisev küsimus, me seda siia eelnõusse ei toonud, see on omaette poleemika küsimus, mida valitsus kindlasti peaks hindama.

Teine küsimus on see, mida ka valitsuse esindajad ütlesid, kui meil oli niisugune konstruktiivne arutelu majanduskomisjonis, et valitsusel on teised meetodid, kuidas elektrienergia hinna survet tõrjuda. Millised need meetodid on? Vaatame lähemalt. 

Esimene meetod on – jällegi kasutades katteallikana osaliselt CO₂ emissiooni kvootide tulu laekumist – nii‑öelda väiksema sissetulekuga inimestele energiakandja teatud hinnahorisondist kõrgema hinna osa kompenseerimine, milleks on nii‑öelda kogumahus ette nähtud 38 miljonit eurot, kuid see leiab aset ainult loetud kuude jooksul. See ajavahemik nagu määratleti, see oli kuus kuud. Ma arvan, et on perspektiivitajuta nii lühike ajahorisont ette asetada. Tegelikult, järgmisel eelarveaastal on see üksnes kolm kuud. Teiseks on see kindlasti bürokraatlik ja jätab välja väga palju inimesi, arvestades nii madalat sissetuleku määra leibkonnaliikme või pereliikme kohta, mille puhul inimene kvalifitseerub nendele kahele tingimusele: esiteks väga madal sissetulek pereliikme peale ja teiseks energiakandja kõrgemad hinnahorisondid.

Teine meede on võrgutasu 50%‑line kompenseerimine jällegi kuue kuu jooksul. Järgmisel eelarveaastal toimub see kolme kuu jooksul. Kui me püüame näiteks tuvastada, kui palju on selle kolme kuu jooksul arvestatud kodutarbijatele võrgutasu jaoks, siis võtame niisuguse rusikareegli: 1/3 läheb kodutarbijatele kogu elektrienergia tarbimise mahust, 2/3 teistele. Kodutarbijate puhul see valitsuse meede on kogumaksumuses 80+ miljonit. Jagame ära: sellel eelarveaastal kolm kuud, järgmisel eelarveaastal kolm kuud, see teeb kokku kolme kuu puhul üle 40 miljoni konsolideeritult seda kompenseerimisraha ja sellest jõuab ainult kolmandik kodutarbijateni. Ehk see teeb suurusjärgus 5 miljonit eurot kuus. 5 miljonit eurot kuus on valitsus kodutarbijatele ette näinud sellises olukorras elektrienergia hinna mitmekordse taseme kompenseerimiseks. See on, ma ütlen, halb. Kindlasti võib öelda siin õpetaja Lauri kombel, et kui kahte rehkendust ei jõua, tee üks rehkendus. Ega ma ei ütle, et ideeliselt on need valed meetmed. Nad on suunatud kindlasti sellele, et adresseerida seda probleemi. Aga ilmselgesti, kui me räägime tarbimismahtudest, kulumahtudest, siis need on lihtsalt ennekõike vaesematele inimestele väga põhjendamatult kitsa kontuuriga. Teiseks on see kahtlemata bürokraatlik. Ja elektrienergia võrgutasu osaline kompenseerimine toimub üksnes kolme kuu jooksul, sõbrad, kolme kuu jooksul.

Kahtlemata tuleb rakendada kompleksis mitut meedet. Meie praegune otsuse eelnõu näeb ette, ma kordan üle, kõmdi kõigile tarbijatele 100 miljonit eurot vähendada elektrienergiaarveid järgmise eelarveaasta jooksul. Selge ja konkreetne sõnum ilma bürokraatiata, ühetaoline ja lihtsasti administreeritav.

Teine meede, mis ei sisaldu selles tekstis, aga ma arvan, et seda on oluline adresseerida, on see, mille me tegime ka muudatusettepanekuna 2022. aasta riigieelarve kohta ja mis nägi jällegi ette, et kui me kõneleme sellest, et CO₂ emissiooni kvoodi tulud laekuvad üle, siis sellest rahast ennekõike katta taastuvenergia tasu. See oleks nii õiglane kui ka majanduslikult ratsionaalne. Teine ettepanek, mille me tegime, puudutas seda, et vähendada käibemaksu elektri ja gaasi puhul 20%‑lt 9%‑le. Meie ekspertide hinnangud näitavad, et järgmisel eelarveaastal on ülelaekumine kodutarbijatelt – ettevõtetele käibemaks ju arvestatakse tagasi –, kodutarbijatelt tuleb 150 miljonit eurot rohkem raha juurde. Riik võtab maksutulu rohkem 150 miljonit eurot. See konkreetne käibemaksuettepanek oleks jätnud tarbijatele vastavalt 225 miljonit eurot kätte. See summa, 100 miljonit eurot siia juurde, annab juba üle 300 miljoni euro suuruse võidu tarbijatele. See tähendab kõva pidurit, mis puudutab inflatsiooni. See on riigi käsutuses. Selle inflatsiooni me maksame kõik, maksab kogu ühiskond oma taskust kinni. Maksame kõik, ükskõik kas läheme kohvikusse sööma või ükskõik mis teenuseid või tooteid tarbime. Ka Rahandusministeeriumi hinnangute järgi tuleb inflatsiooni kasvust praegu pool energiakandjate hinna tõusust. Siin ei ole vähimatki kahtlust, see on määratu suure mõjuga.

Nii et, austatud parlamendiliikmed, Isamaa fraktsiooni üleskutse on ühemõtteline. Võtame kõik rivvi nagu üks mees ja naine ja anname valitsusele selle ülesande, et leevendada tarbijatel elektrienergia hinnast tulenevat koormust taastuvenergia tasu kõrvaldamisega, tõmbame selle arvetelt maha kõigil tarbijatel. Teine punkt on see – härra Mölder oli saalis, aga läks ära –, et härra Mölder, härra Aas, valitsuse esindajad, on lubanud, et nemad tõstatavad [ettepaneku] spekulatiivse CO₂ kvootidega kauplemise süsteemi, mis on ju tegelikult ka osaliselt toonud kaasa selle surve elektrienergia hinna tõusuks, muutmiseks nõnda, et välistada järsud hinnatõusud tarbijatele ja ettevõtete konkurentsivõime halvenemine. Me teame, et seda süsteemi kasutatakse ka täiesti spekulatiivsetel kaalutlustel, niisuguste väärtpaberitena või panustataksegi sellele hinnatõusule.

Konkreetselt valitsus peaks esitama need ettepanekud. Mis need ettepanekud on? Vahepeal öeldi, nagu ma nimetasin, et need kaks valitsuse liiget kõnelesid, et nad lähevad Euroopasse ja esinevad. Aga millega esinevad? Mis need ettepanekud, mis need positsioonid on ja mis need tulemused on? Siin on ülesanne ka valitsusele töötada need positsioonid välja, tulla nendega parlamenti ja saada parlamendi mandaat.

Me oleme käsitlenud seda probleemistikku, kuna see on väga oluline majanduse ja inimeste hakkamasaamise puhul, väga holistlikult. Meil on siin olemas mitmekorruseline lahenduskäik, kuidas selle probleemi ulatust vähendada. Aitäh!

Härra Reinsalu! Riigikogu liikmetel on vähemalt üks küsimus. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on teema iseenesest tõsine. Ma vaatasin värskelt CO₂ hinna graafikut. See hind on jõudnud üle 70 euro. Tõesti, nii nagu öeldakse, kaubeldakse juba börsil sellega ja 24. novembril oli 72,91 tonni hind. Mis sa arvad, kui nüüd see niimoodi jätkub, kuhu see selle hinna kergitab? Poolenisti mu selja taga [istuv] Jürgen Ligi arvab ju, et omavalitsustel on raha nagu muda, et neid ei ole üldse vaja toetada. Sina oma kõnes omavalitsusi väga välja ei toonud. Ka omavalitsused on väga suured elektrienergia tarbijad. See aitaks kindlasti ka omavalitsusi. Kuidas seda oleks ikkagi targem teha? Kui nüüd ei toetata meie head ettepanekut, kuidas siis omavalitsusi peaks aitama?

Tuleb toetada meie ettepanekut! Jürgen Ligi elab paralleeluniversumis, selle tõe me peame siin avama. Jürgen Ligi ettekujutus, kuidas leevendada inflatsiooni, on see, et tuleb tõsta pensione ja maksta toetusi ja tõsta palku. Tegelikkuses see loomulikult ei ole inflatsiooni vähendamine. Majandusõppejõud ütleks kohe, et, Jürgen Ligi, andke matrikkel, sinna tuleb üks kõver number. Loomulikult tuleb neile rühmadele sotsiaalsel [eesmärgil] raha anda, toetusi anda ja pensione tõsta, aga see kindlasti ei vähenda eraldi võetuna inflatsiooni, vaid see, vastupidi, survestab inflatsiooni. Inflatsiooni vähendamise meede – kui me räägime sellest tööriistakastist, mis praegu Euroopa Keskpanga süsteemis meie käsutuses on – ongi just nimelt nende erilise inflatsioonilise survega hindade vähendamine maksualandamise teel.

Vale on see jutt, mida kõneletakse või püütakse siin mittemidagitegemise partei apologeetidelt omistada, otsekui see oleks mingisugune hindade kehtestamine või hindade kontrollimine. Ei ole, see on maksukoormise ühetaoline alandamine. Seda ideoloogilist doktriini on väljendanud nii proua rahandusminister kui ka Jürgen Ligi, et me ei tohi seda teha, sest siis võidavad rikkurid. Et vaadake, rikkuril on äkki elektriradiaator, tal lambike põleb laes ja rikkur saab sellest maksualandusest, taastuvenergia tasu kaotamisest kasu, ta ostab endale kullast klotsersõrmuse selle raha eest. Pursui! Ma ütlen seda, et see on minu jaoks täiesti arusaamatu mõtteviis. Minu loogika on see, et oleks vähem vaesust. Mul ei ole kahju, kui on ka rohkem jõukust.

Ei ole küsimust, kui on ühetaoline maksualandus, et siis öelda, et hinnašokk on erakorralise iseloomuga. See on nii suures mahus aset leidev, ta nagu tsunami tuleb tegelikult, laheneb survena. Sellel on reaalne mõjuväli. Ilmad ei ole veel ju nii külmaks muutunudki. 100 000 inimest, kui me räägime üldiselt energiakandjatest, kütavad gaasiga, aga paljud inimesed kütavad ka elektriga. See tabab inimesi väga suurelt. Kui kõneleda siin, et inimeste elektriarve on – seda siin rääkis meile ka Euroopa Komisjonist, eks ole, Kadri Simson – kaks eurot, siis ma ei tea, kas inimestel on ainult taskulamp kodus, et see on kaks eurot või mis see seal saab olla. See on täiesti inimeste eksitamine. Loomulikult, inimesed vaatavad ise oma kulusid, eriti need, kes elektriga kütavad, ja saavad aru, et see on täielik jama jutt, see on ebareaalne jutt ja ei vasta kuidagi tegelikkusele. Hinnasurve on väga suur, see hinnasurve võib jääda pikalt püsima. Sellel hinnasurvel on ka see traagiline tagajärg, et see teeb kõiki inimesi vaesemaks, kõiki inimesi, kes teevad palgatööd, kellel on hoiused. Raha hind väheneb.

Lahendusena pakutakse meile mida? Lahendusena pakutakse seda, et riik võtab sadu miljoneid eurosid energia hinna lisandunud tõusust tekkiva täiendava maksukoormusega tarbijatelt ära ja asemele pakub veeringuid. Ehk nagu ma ütlesin, kolme kuu jooksul, järgmisel aastal kolme kuu jooksul [läheb] kodutarbijatele 5 miljonit eurot kuus. See ei ole otstarbekohane ja see ei ole põhjendatud, see nii minimalistlik mittemidagitegemise filosoofia. Meil on aeg tegeleda tegelike probleemidega. Euroopa riikides nendega tegeldakse, lahendusi pakutakse, ei istuta, käed rüpes.

Ma tahan öelda ka olulise argumendi, Euroopa argumendi. Ka Euroopa Komisjoni poolt on tulnud välja soovituslik tööriistakast, mis just nimelt näebki ette soovitused CO₂ emissiooni kvootide tulu kasutada ja profileerida ümber vastavalt energia käibemaksu, profileerida ümber teisi koormisi, mis on seotud selle hinnašoki tulemusel erilise hinnatõusu läbinud energiakandjatega. See on see riikide tööriistakast, mis meil olemas on.

Kohalikes omavalitsustes on see [probleem] loomulikult ka. Ega keegi ei ole seda planeerinud. Reaalsus on selline, et valitsus elab ju suves. Ega valitsus korrektsiooni, puudutavalt seda, mis aset leidis sügisel, see energia hinna hüppeline tõus, ei teinud. Valitsus lähtub suvise majandusprognoosi alusel ka inflatsioonist. Sellisena tuleb seda käsitleda, et me jääme kaks sammu tegelikkusest maha.

See parlament on olnud kriisiparlament. Meil on tulnud silmitsi seista väga eritüübiliste kriisidega: tervisekriis, majanduskriis, praegu lõi välja julgeolekukriis ja nüüd on ka energiakriis. Selles kriisis on üks ja selge õppetund: kriisile reageerimist ei tohi maha magada. Mulle näib praegu, et valitsus on kahjuks suutnud niisugused jutupunkti tasemel meetmed välja pakkuda. Hea, et seegi, see juhtus opositsiooni survel, aga see lihtsalt ei ole piisav. Tegelikku mõju ei inflatsioonilise surve vähendamisele ega ka tarbijate koormuse vähendamisele need valitsuse pakutud sammud endas ei sisalda.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Kindlasti on kõik kadedad, et ma olen juba teist debatti keskne kuju ja klassik, kellele viidatakse. See ei ole esimene kord. Aga kahju on mul muidugi, et mulle omistatakse seisukohti ja minu omadest ei saada aru. Jutupauniku tasemel argumendid – nii oli vist teie sõnakasutus – olid väga põnevad. Aga proovige nüüd [öelda], kui te juba inflatsioonist hakkasite rääkima – mina teiega ei ole sellest kunagi rääkinud, vastupidi teie väitele –, kuidas mõjub inflatsioonile eelarve defitsiit. Siin ei ole mingit eelarvekatet näidatud sellele tegevusele. Kuidas mõjub inflatsioonile see, kui jäetakse keskkonnamõjud arvestamata ja tehakse keskkonda koormavaid soodustusi tarbijale? Inflatsioonist seega kaks küsimust: kuidas need kaks asja mõjutavad inflatsiooni?

Eelarve defitsiit ehk tegelikult kulutamine, mis ei ole kooskõlas majanduse reaalmahuga, on loomulikult negatiivne. See soodustab inflatsiooni, selles ei ole vähimatki kahtlust. Aga, härra Ligi, ärge olge tagasihoidlik. Me rääkisime teiega teisipäeval, meil oli arutelu saates, kus saatejuht osutas inflatsiooniprobleemile ja teie vastasite, et oi, aga siin tõstetakse pensione ja nõnda edasi. See oli selgelt teie osundus, kuidas inflatsiooni lahendada. Ma ütlen teile, et rahapakkumise suurendamine ei vähenda inflatsiooni. Nii lihtne see elus ongi, jättes kõrvale kõik ideoloogilised ja poliitilised kaalutlused ühe või teise üksikotsuse puhul.

Nüüd see küsimus, mis puudutab keskkonnamõju ja seda osundust, et kui tarbijad ei käitu loodussäästlikult, ei anna oma solidaarset panust roheenergia arendamisse elektriarvetel oleva taastuvenergia tasuga, vaid see makstakse maksumaksja rahast kinni riigieelarvest, selle mõju inflatsioonile. Sellise ideoloogiaga, ma ütlen nõnda, ma küll kuidagi nõus ei saa olla, selle ideelise mõttekäiguga, et eesmärk ongi, et on tore, kui energia hind on kõrge, sest siis inimesed tarbivad vähem ja kui nad tarbivad vähem, siis on vähem kulutusi ja siis on ka madalam inflatsioon. Et eesmärk iseenesest oleks praeguses olukorras, selle hinnašoki olukorras öelda, et taastuvenergia tasu on peal ja siis järelikult inimesed tarbivad vähem. Kui on niisugused eesmärgid praeguses olukorras, kus inimesed on külma talve eel silmitsi väga tõsiste toimetulekuprobleemidega – ma ei räägi ettevõtetest, energiamahukatest ettevõtetest, vaid kõigist, kogu ühiskonnast –, siis ma arvan, et kui selles valguses pugeda loodushoiu taha, siis see ei ole relevantne käsitlus, nagu ma sellest küsimuse paatosest välja lugesin. Küsimus on selles, et ega meie ettepanek ei sisalda seda, et taastuvenergia tasu puhul öelda, et me tõmbame juhtme välja ja riik taganeb võetud kohustustest, mis tal kehtiva seaduse alusel on. Ei, me ju ütleme, et see nähakse ette riigieelarve eraldisena, mis puudutab roheenergiasse tehtud või tehtavate investeeringute, vastavalt sellele investeerimistsüklile, taastuvenergia tasust kompenseerimist. Seda tehakse, riik peab selle kohustuse täitmist jätkama, kuni ei ole tehtud mingisugust muud otsust, mis võiks olla põhiseaduspärane. Sellest me kindlasti taganeda ei plaani.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Majanduskomisjoni poolt Jüri Jaanson. Aga enne kui Jüri tuleb pulti: kui kellelgi peaks olema küsimusi Jürile, siis ma väga palun, et need küsimused oleksid esitatud väga rahulikus tempos ja selgelt väljendudes, et meie abilised saaksid Jürile neid küsimusi ka kenasti trükkida. Palun!

Aitüma! Aitäh, head kolleegid! Minu ülesanne on valgustada komisjoni tööd eelnõu 429 "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinnatõusu vähendamiseks" suhtes. Komisjon käsitles seda eelnõu kahel istungil. Esimesel istungil 25. oktoobril määrati ära lihtsalt juhtivkomisjoni esindaja, kelleks sain mina. Sellele keegi vastu ei vaielnud.

Sisuline arutelu toimus 15. novembril. Seal olid kohal kõik komisjoni liikmed. Kutsutud olid eelnõu algatajate esindaja Urmas Reinsalu, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist energeetikaosakonna energiaturgude valdkonnajuht Rein Vaks, Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna peaspetsialist Kati-Liis Kensap ja Rahandusministeeriumi Euroopa Liidu poliitika talituse nõunik Mari Lahtmets. Kuna komisjonis oli sisuline arutelu palju sisulisem kui siin saalis, siis ma natukene valgustan seda.

Sissejuhatuseks kirjeldas eelnõu algatajate esindaja Urmas Reinsalu seda eelnõu. Sisuliselt näeks see ettepanek ette taastuvenergia tasu tühistamise ja tulupuudujäägi kompenseerimise süsinikukvootide paremast laekumisest.

Rein Vaks Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist tõi oma vastuses või riigi nägemuses välja graafiku, millistest komponentidest koosneb elektri hind. Seal olid need hinnakomponendid välja toodud. Ta selgitas, et ühe kompensatsioonimeetmena kaetakse sellest hinnast võrgutasu pooles ulatuses. Taastuvenergia suhtes tõi ta välja, et taastuvenergia tasu eelarve mõttes on aastas umbes 100 miljonit eurot ja seda on võimalik kasutada teiste projektide juures palju tõhusamalt, kui kodutarbijatele taastuvenergia tasu hüvitades.

Komisjonis uuriti veel seda, kui suur on keskmine kodumajapidamiste elektriarve ja kui see otsus peaks langetatama, siis kui palju nad saaksid kokku hoida. Vastus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt oli, et kokkuhoid sõltub tarbimisest. Nendes korterelamutes, kus kokkuhoid on neli kuni kuus eurot megavatt-tunni eest, tähendab, viis eurot, võiks olla üks-kaks eurot kokku sääst taastuvenergia tasu pealt. Aga samas ei ole see mitte kõige valusam koht kodutarbijale, sest sooja hinna tõus on märksa problemaatilisem.

Algatajate poolt toodi veel välja, et võrgutasu kompenseerimiseks järgmisel eelarveaastal on ette nähtud umbes 80 miljonit eurot. Kui jagada see summa kaheks, selle sihtotstarbelise ja üldise kasutuse vahel, siis ...

Jüri, ma korraks vabandan! Härrased Ligi ja Reinsalu, kogu austusega Jüri vastu, no palun, noh! Minge võtke seal all kohvikus väike kohv ja vaielge asjad selgeks. (Hääl saalist.) Ma saan aru, aga ei ole võimalik seda istungit ... Minagi ei kuule siit Jüri, te seal omavahel jaurate. Tegelt ka. Jüri, ole hea!

Mul on väga hea meel, et mul on vähemalt üks kuulaja. Ühesõnaga, hakkan peale, et kuna võrgutasu kompenseerimiseks on järgmisel aastal ette nähtud umbes 80 miljonit eurot, sellest pool on sihtotstarbeline ja see omakorda jaguneb kodutarbijate ja tööstustarbijate vahel, siis kodutarbijatele saaks kompenseerida 10–15 miljoni euro ulatuses. Väike omapoolne tähelepanek on, et kui täna siin puldis eelnõu algataja Urmas Reinsalu rääkis 5 miljonist, siis komisjonis rääkis ta 10–15 miljonist. 

Algataja palus täpsustada, kas on õige, et see meede on kõigile tarbijatele üle kahe korra suurema rahalise mõjuga, mis puudutab taastuvenergia tasu. Rein Vaks Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist sõnas, et see kompensatsioonimeede ei ole perioodiline või kui 100 miljonist rääkida aasta peale, siis võrgutasu kompensatsiooni meede on kuus kuud, järgmisest aastast kolm kuud. Kui pikendada seda meedet, kui seda oleks vaja teha aastaks, siis summad oleksid hoopis teistsugused. Aga praegu on arvestus kolme kuu peale järgmisel aastal.

Urmas Reinsalu täpsustas veel, et kodutarbija võit oleks võrgutasu puhul 15 miljonit eurot ja taastuvenergiamudeli puhul 100 miljonist võidaks kuskil 35 miljonit eurot, suures plaanis aasta perspektiivis üle kahe korra rohkem.

Majandusministeeriumi esindaja Rein Vaks leidis, et eelduste kohaselt ei pruugi peale kevadet elektriturul olukord enam nii keeruline olla, nii et me ei saa enam kalkuleerida kõiki neid asju terve aasta peale.

Tehniliselt kommenteeris Keskkonnaministeeriumi esindaja Kati-Liis Kensap, kes tõi välja selle, kuidas süsinikukvooti kodutarbijate huvides kasutada saab. Ta ütles, kuidas seda on võimalik teha. Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 161 lõike 4 punkt 4: "... väikese ja keskmise sissetulekuga leibkondade toetamine energiatarbimisest tekkivate sotsiaalprobleemide lahendamisel." Selleks on võimalik kasutada sihtotstarbeliselt seda 50% laekuvast süsinikukvoodist.

Rahandusministeeriumi esindaja tõi välja, et teine pool sellest kogulaekumisest ei ole sihtotstarbeline ja see on tegelikult ju üldine riigieelarve tulu, raha, mida ei saa arvestada väljaspool üldist riigieelarve planeerimist. See on riigieelarves juba planeeritud, nii et seda kasutada siin täiendava katteallikana ei ole mõeldav.

Selline oli lühiülevaade komisjonis toimunud sisulisest arutelust. Lõpus tehti menetluslik otsus teha ettepanek viia täna läbi eelnõu lõpphääletus. See otsus võeti komisjoni liikmete poolt vastu konsensusega. Aitäh!

Teile küsimusi ... Siiski, siiski. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Hea Jüri! Kas komisjonis oli arutelu ka selle üle, et kui me eraldame raha, ütleme, vaesema elanikkonna toetuseks, kui palju seal on siis bürokraatiakulu võrreldes ühetaolise toetamisega, just toetuste manageerimise osas?

Aitäh! See on selle teema juures jah päris huvitav nurk, seda tõesti komisjonis ei käsitletud. Sellele jään ma vastuse võlgu.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Jürgen Ligi soovib sõna. Sedapuhku siis saavad läbirääkimistel sõna vaid fraktsioonide esindajad. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma pean ütlema tunnustuseks Urmas Reinsalule, et ta tegelt ei ole, ta mängib. See, mida ta vastas minu küsimusele, näitas, et üldiselt oli see kõik üks veiderdamine ja kõik ei ole veel kadunud, ta suudab jälgida küll mõttekäike ja need valetsitaadid, mida ta mulle omistas, ei olnud mõeldud tõsiselt. Mis mind siia pulti tegelikult ajas, oli just see paatos, et me anname valitsusele ülesande alandada hindu. See on väga sarnane sellega, et anname valitsusele näiteks ülesande hakata tootma sukkpükse või midagi sarnast.

See on see kõige suurem traagika, mis Isamaal on, et praegu käib kogu arusaamine ühiskonna toimimisest riigi ja valitsuse keskselt, valitsus peab sekkuma ühiskondlikesse protsessidesse oma käega ja mitte leppima asjadega, mida ta mõjutada ei saa.

Energiahinnad on kõigepealt turusignaal, tuletan meelde. Mul on kahju, et majanduskomisjon seda üldse ei arutanud. See on küll hinnakriis mingis mõttes, aga iga kriisi ära kasutades ei tohi mõelda sedapidi, et kuidas võtta endale, kuidas krabada endale eelarvest raha, mis oli ka Urmase loogika meie viimases debatis ja see oli ka tema fraktsioonikaaslase küsimuses. Tähendab, küsimus sellest, et jätame selle bürokraatia ära, et siis saame meie ka midagi, meie tahaks ka eelarvest saada hinnadotatsiooni. Tegelik majanduslik loogika on ikkagi see, et hindadel tuleb lasta toimida ja leevendada tagajärgi seal, kus on tõeline probleem.

Mitte kordagi ei mainitud seda, mis see probleemi suurus on. Ma mainin selle ära. Eelmine aasta oli elektri osa – see oli eelmine aasta – tarbimiskorvis 3% keskeltläbi. Sekkumise koht peab siin olema kahtlemata mitte see, et me läheksime seda sinna tagasi suruma hinnatõusu puhul, vaid me peame aitama neid, kes on tegelikult hädas, ja kasutama seda kriisi mitte oma käega iseendale raha krabamiseks hinnadotatsioonina, vaid avaliku arvamuse ja ka erakondade konsensuse [tekitamiseks], et nüüd on vaja hakata teemaga pikaajaliselt tegelema, rohepööre tähendab väga palju ka võitlust ebapiisava energiapakkumisega ja kõrgeid hindu, alternatiive Vene gaasile ja kivisöele. Nii et hinnasignaal on see majanduslik külg, mida ma oleksin tahtnud kuulda ka majanduskomisjonilt.

Maksud omakorda seal hulgas on üldse kõige kehvem viis reageerida – ütleme, et seda taastuvenergia tasu kohtleme maksuna –, sest see on just see, [mille puhul] meie siin saame kordi rohkem kui need vaesed, kes vähem tarbivad. See on sigadus ja sellele ma osutan. Selle kõrval ei maksa bürokraatia, see tähendab tegelike abivajajate aitamisele [kuluv] energia mitte midagi. Sest selline raha krabamine kümnete miljonite viisi nendele ülemistele detsiilidele, kes tegelikult ei märkagi seda oma kuludes, kes suudavad kogu aeg säästa, on ebamoraalne. Sellest ma räägin.

Vaatame seda teksti ennast: tühistada taastuvenergia tasu. Mis asi on taastuvenergia tasu? Ta on ikkagi allikas, millest peaksid need taastuvenergiainvesteeringud tulema. Iseenesest läks see üle võlli 2007, meie fraktsioon seda ei toetanud. Kuidagi althõlma see asi siia toodi, pakuti üle. Aga ta on juba taanduv nähtus. 

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Tal on oma loogika. Rohepöördes tuleb ka seda osa ära kasutada täiendava ressursina, et investeeritaks taastuvenergiasse, aga mitte eelarve defitsiidi suurendamiseks. Muidugi, Urmase erakond oli see, kes selle eelarve kihva keeras. Sa hakkasid rääkima inflatsioonist, minu sõnu väänates. Inflatsioon sedapidi toimibki, et riik on oma eelarve pikaajalise defitsiidiga inflatsiooni süvendanud. Kui me paneme talle uue koormuse, siis see ei vähenda inflatsiooni, kui see ühe kauba puhul jääb ära, vaid riigi kulud samal ajal suurenevad, inflatsioon teistpidi suureneb. Nii et see ei ole üldse inflatsiooniküsimus, küll aga on inflatsiooniküsimus see, et hinnasignaal aitab tulevikus suurendada pakkumist ja aitab tegelikult säästa. Säästmine tähendab ka majade soojustamist ja selliseid asju, lihtsalt kokkuhoidu. See on omakorda inflatsiooni alla suruv, kui üldse siin inflatsioonist rääkida. Inflatsioon ei ole siin põhitegur.

Põhitegur on ikkagi see, et energia hind üksi on ainult üks hind ja me peame vaatama kogu tarbimiskorvi. Inflatsioon on endiselt madalam, ka prognooside järgi, kui inimeste sissetulekud. Nii et teha paanikat, et on vaja mingit universaalset hinnaregulatsiooni, Isamaa küll ei tohiks. See on piinlik.

Seda enam, et tegelikud lahendused on praeguses olukorras suuresti riigieelarve tulude näol olemas. Et teha pööret, teha pööret energia tootmises ja tarbimises ning rohepööret, selleks on vaja kaitsta ka eelarve jätkusuutlikkust. Praegu seda siin näha ei ole. See CO₂ emissiooni tulu tegelikult peaks minema samamoodi energiapöörde tegemiseks, mitte inimestele laialijagamiseks. Antud juhul oli tehniliselt otstarbekas see ilmselt nendele suhteliselt vaestele suunata, aga see on juba tehtud. Mina võib-olla ei oleks selliselt seda sidunud, vaid oleks näinud juba eelarves ette vaestele. CO₂ raha, kõik need nii-öelda ülelaekumised, mis tegelikult toimuvad suure eelarvedefitsiidi oludes, peaksid minema just nimelt tegelikele lahendustele: investeeringutele ja investeerimistoetustele kodanike heaks. Koduomanike toetuseks sealhulgas muide, investeerimistoetusena, et inimesed panevad ise osa ja saavad midagi, mis aitab neid hinnašoki vastu.

Aga põhiline suund peab olema ikkagi see, et aidata tuleb neid, kes on hädas, mitte iseennast, sest nii on lihtsam, võtame ise rohkem ja natuke anname vaestele ka ja siis vahutame siin sellest, kuidas bürokraatia on muud moodi kallis. Ei ole niimoodi. No vot. Isamaa, kutsun teid tagasi põhiväärtuste juurde, muud midagi. See jutt on loomulikult pikem kui kaheksa minutit, aga võitleme edasi. Aitäh!

Nii. Nüüd on mul Isamaa fraktsioonile küsimus. Kes teist rääkida tahab? Meil on selline valik, et sõnavõtt kohalt on, ma vaatan, Urmas Reinsalul, see ei ole protseduuriline. (Hääl saalist.) Soovid sa repliiki? Ma lihtsalt täpsustangi üle, mis on teie soovid, siis ma tean, kuidas käituda. Ma saan aru, et härra Hepner soovib fraktsiooni nimel kõnet ja härra Reinsalu soovib vastusõnavõttu. Aga teeme siis selle vastusõnavõtu ära. Te registreerisite varem ka. Palun!

Kutsun seda 19. sajandi baltisaksa paruni stiili lõpetama ja tulema 21. sajandi Eestisse inimeste reaalsete murede juurde. Mida me kuulsime eelkõnelejalt? Esiteks, et tegelikku elektri hinna tõusu ei ole meil olemaski, et rikastele inimestele see ei ole selline probleem, et midagi peaks ette võtma, ja kolmandaks, ongi hea, et inimesed tarbivad vähem, ongi hea, et inimesed tarbivad vähem.

Võtame kokku, milline oli eelkõneleja vaade. Elektri hinna tõus ei olegi nii suur, kui seda püütakse [silme] ette manada. Teiseks, ongi hea, et inimesed tarbivad vähem, see on loodussäästlik. Kolmandaks, kõik tegelikud meetmed, mis oleksid hinnatõusu leevendamiseks ühetaolised, pole mõistlikud, kuna need on ühetaolised ja seetõttu võidavad ka rikkurid.

Kõik need väited elavad loomulikult täiesti paralleelreaalsuses. Isamaa fraktsioon ei ole kunagi teinud ettepanekut elektrienergiale mingit riiklikku hinda kehtestada. Isamaa ettepanek on ühemõtteline ja selge: vähendada makse, vähendada koormisi, sellepärast, et need koormised lisanduva rahana, mida inimesed peavad nende koormiste täitmiseks maksma, kuna elektrienergia hind on tõusnud, võimendavad veelgi energiakriisi negatiivseid järelmeid.

Öelda, et meil ei ole võimalik midagi teha, on loomulikult täiesti vildakas ja väär. Eelkõnelejal piisaks ainult vaadata teisi Euroopa riike, kus käib aktiivne debatt ja võetakse vastu nii maksuõiguslikke kui ka muid meetmeid. Loomulikult, see osundus, et see energiakriis on tekkinud turu tõttu või nii-öelda energiaturu moonutuse tõttu, on õige ainult osaliselt. Kindlasti ka Euroopa Liidu tsentraalne CO₂ kvootidega kauplemise süsteem sellises loogikas on seda hinnakriisi võimendanud. Nii et aeg on tulla tagasi Eesti Vabariiki 21. sajandil, jätta kõrvale sellise retoorika, mis on täiesti vale ja mis on demagoogia kõrgmeisterlikkuse pilotaaž. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tegelikult oleme me tõepoolest jõudnud ka kolmandasse kriisi, kui nii võiks ennast väljendada, energiakriisi, ja see on reaalsus. See on täna reaalsus. Ja ei saa sugugi olla nõus Reformierakonna poolt kõnelenud Jürgen Ligiga, kes väitis, et ei ole põhjust muretseda, tarbige lihtsalt vähem ja probleem saab lahendatud.

Ma arvan, et meil ei ole põhjust saata keskmist palka saavat inimest vallamajja või linnavalitsusse toetust küsima, et ta tuleks kuu lõpuni toime, saaks oma lapsed koolitatud ja toatemperatuur püsiks vähemalt 18–20 kraadi peal, et ei peaks minema kasukat selga panema või loobuma soojast veest. On tegelikult üsna naljakas vaadata seda, et kui riik teenib CO₂ kvoodi rahaga prognoositavalt enam kui 100 miljonit, 120 miljonit eurot, võib-olla ka rohkem – vaatasin värskelt järele, CO₂ kvoodi hind on tõusnud juba pea 73 euroni tonni eest –, siis räägitakse, et kui me toetame meie inimesi, siis me justkui krabaksime iseendale, koduomanikud justkui krabaksid endale mingisuguseid müstilisi rikkusi. See tundub ikka väga veider riigi poolt vaadatuna. Toetused, millega üritatakse [olukorda] leevendada, on kordades väiksemad, 15 miljonit eurot – siin oli juttu 5 miljonist kuus kolme kuu jooksul –, 15 miljonit versus 120 miljonit. Kes see siis krabab? Kes see krabab, kas riik krabab oma kodanike tagant või kodanikud krabavad riigi tagant? See on tegelikult see küsimus.

Aga küsimus ei ole ainult koduomanikes. Loomulikult, riik on ikka inimeste jaoks, mitte vastupidi, aga me ei saa ära unustada ettevõtlust. See ühetaoline soodustus toetaks ka meie ettevõtlust. Inimesed peavad kuskilt palka saama ja kui ettevõtjatel läheb raskeks, siis nad ei saa ju arusaadavalt sellist tasu maksta. Kuskilt tuleb kokku hoida. Tõsi, hoitakse mingil määral kokku investeeringutelt, hoitakse mingil määral kokku võib-olla ka kasumilt veel lisaks, aga ühel hetkel on piir käes. Nii et ka see lõppkokkuvõttes maandub meie inimeste taskusse või see õigemini võetakse meie inimeste taskust.

Kolmas osapool, mida ma tahaksin ekstra rõhutada, on omavalitsused. Omavalitsused maksavad elektrienergia eest väga suuri summasid ja see on tõsine probleem. Mitmed omavalitsused, ma olen kuulnud, on juba kavandanud, et peaks vähendama tänavavalgustust. Meil on tulemas kõige pimedam aeg, õigemini on see kätte jõudnud, ja ka uue aasta algus on väga-väga pime. Märtsi lõpus hakkab taas võib-olla vähenema vajadus tänavavalgustuse järele, aga ka siis ei saa seda veel sugugi välja lülitada. Nii et see on oluline küsimus. Ka meie lasteaiad, koolid ja muud haridus‑ ja kultuuriasutused, mis on omavalitsuste pidada, on tõesti küsimuse ees, kuidas hakkama saada. Riik siin oma kultuuriasutuste kohta ütleb, et no leiame lahendused, toetame kuidagi.

Palun lisaaega. 

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Aga kui jutt omavalitsustele läheb, siis öeldakse, et te saate 120 miljonit müstilist tulumaksu laekumise kasvu, saage hakkama. See käib iga kulutuse kohta. Iga kulutuse kohta! Te saate 120 miljonit tuleval aastal rohkem. Aga unustatakse ütlemata, et riik saab 17% ja omavalitsustel on kasv 9%. Peaaegu kahekordne vahe on tulude kasvul. Seda ei räägita selle juures. Aga hakkama peavad saama omavalitsused sõltumata sellest, mida riik tegelikult annab. 

Nii et see on see kahepalgelisus, mis täna vastu peegeldub ja mida aitaks lahendada selline ühetaoline maksude alandamine, tõesti, nimetame seda siis selliseks koormiseks või maksuks. See on iseenesest täna minu meelest ainuke lahendus energiakriisiga võitlemisel.

Nüüd mõni sõna veel rohepöördest. Kui me lähtume sellest, mida siin hea eelkõneleja Reformierakonnast ütles, siis me saavutame lihtsalt selle, et meie inimesed keeravad lõplikult rohepöördele selja, sest nad ei suuda seda taluda. Selle kohta on ka ju Euroopa Liit ütelnud, et ei tohi üle pingutada, seal on oma sotsiaaltoetuste meede ette nähtud, ka seesama, kuidas leevendada seda laekuva CO₂ rahaga, kuidas toetada. Kui me selle vindi üle keerame, siis me keerame lõplikult selle rohepöörde katki ja siis on väga raske seda parandada. Me oleme seda tegelikult ühiskonna protsessis juba tajunud, tänase ka, võiks ütelda, valitsuse tegevuse puhul tervisekriisi näitel. Ma loodan, et julgeolekukriisis ei teki selliseid probleeme, aga tervisekriisi näitel me oleme tajunud, et ühiskond on läinud rohkem katki, kui ta oleks võinud minna. Kas me tahame rohepöörde puhul sedasama? 

Loomulikult tuleb säästa, tuleb panustada sellesse, et meie energiatarbimine oleks väiksem, et tuleksid uued tehnoloogiad. Aga me ei saa samal ajal unustada oma inimesi ja ütelda, et istuge nüüd viis aastat külmas ja vaadake ise, kuidas te hakkama saate. Sõbrad, ega praegu sõda ei ole! Me peame ikkagi tagama, et meie inimeste normaalne elu jätkuks. Selles mõttes ei näe ma üldse alternatiivi sellele, et leida tõeliselt toimivaid lahendusi energiahindade vähendamisele. Jah, siin on õhku visatud see, mida see eelnõu ei puuduta, käibemaksuteema, mida võiks rakendada. Siin on tegelikult veel terve rida neid [teemasid], ka gaasi hind, millega energiakriisis peaks tegelema, mida jälle see [eelnõu] ei puuduta, aga see on ülioluline. Kui me ei taha, et energiakriis meie riigi inimesed ja kogu ühiskonna tülli pööraks, siis sellega tuleb aktiivselt tegeleda, mitte lihtsalt kõrvalt vaadata ja järele lohiseda. Aitäh!

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Head kolleegid! Isamaa ettepanek on sümpaatne ja teema on kõigile arusaadav, sõltumata poliitilistest eelistustest. Midagi on kapitaalselt viltu läinud Eestis – ma räägin ainult Eesti tingimustest –, aga ka mujal. Ühelt poolt on rohepööre suurepärane, rohelise taustaga inimesena ütlen seda. Aga kordan taas: kui uus kaev ei ole veel valmis, ei ole vanasse sülitada kõige mõistlikum. Me oleme seda teinud, tuulepargid ei ole kerkinud, Liivi laht ei ole suuri tuuleparke täis. Õnneks me suutsime säilitada võimsuse põlevkivijaamades, kust tuleb praegu voolu. Aga kuna süsihappegaasi kvoodi hind on väljunud talle ettenähtud piiridest, mida Euroopa Liidust, Brüsselist julgelt lubati, siis loomulikult, kui elekter tuleb põlevkivist ja kuna kvooditasu on hüppeliselt kasvanud, ongi arved nii suureks läinud ja ei ole teada, millal nad vähenevad.

Aga see on üldine taust, mis peaks olema kõigile selge. Isamaa ettepanekud on jah sümpaatsed. Üks ettepanek, et seoses kvoodikaubanduse nii-öelda vastu taevast lendamisega, selle ideoloogiaga tuleks välja töötada või ümber vaadata kogu see süsteem. Ma tean, sellega juba tegeldakse, sõltumata sellest, kas Isamaa seda ettepanekut arvestatakse või mitte. See on see, millega juba Brüsselis ja ka mujal tegeldakse. Nii et see on, võib öelda, juba käiku läinud.

Teine asi, konkreetne asi, taastuvenergia tasu – ettepanek Isamaa poolt – äravõtmine. Kui vaadata neid numbreid, siis see moodustab tegelikult 6–7%. Ma tsiteerin, et näiteks elektriküttega eramul, 1500 kilovatt-tunniga kuus, taastuvenergia tasu moodustas 2020. aastal 10% ja 2021. aasta septembris 5%, kaugküttega kahe‑ kuni kolmetoalisel korteril, 300 kilovatt-tunniga, oli taastuvenergia tasu 2020. aastal 11%, nüüd, septembris – praegu on see kõrge – on see 6%. Nii et võrreldes elektri enda hinda koos kõikide nende lisatasudega, siis on see suhteliselt marginaalne. Võrguteenus on kusagil viiendik, 20–21% praegu. Aktsiis on suhteliselt marginaalne, alla 1%. Käibemaks on tõesti oluline tegija, 16%. Nii et järjekorras on kõigepealt elektri enda hind kõige suurem, näiteks sellel elektriküttega eramul, 1500 kilovatiga, on elektri hind praegu 57% lõpphinnast. Järgmine on võrguteenus, 21%, ja käibemaks, 16%, siis tuleb taastuvenergia tasu, 5%, siis aktsiis, 0,5%.

Nii et ütleme niimoodi, et see ei ole kõige suurem tükk kokkuhoiuks ja inimeste ja ettevõtete päästmiseks või nende elu kergemaks muutmiseks. Aga see on siiski parem kui mitte midagi. Aktsiisidest me juba rääkisime, ei hakka seda kordama. Aga selle koha pealt on see sümpaatne lähenemine. Igal juhul ma tean, et Vabariigi Valitsus mõtleb selle peale ja ei saagi teistmoodi. Aga mulle ja meile see ettepanek meeldib, peaks aktiivsemalt tegelema elektri hinna kujundamisega. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 429 lõpphääletus.

Nii. Viktor Vassiljev, kas teil on protseduuriline mure? Kas on kogemata palve kõneleda sisse jäänud? Kõnevoorud on läbi. Vist ei olnud tegelikult seda soovi. Nii, head kolleegid, enne kui ma panen juhtivkomisjoni ettepaneku hääletusele, juhin tähelepanu, et ma teist kutsungit ei tee. Aga meile on tulnud ka Keskerakonna fraktsiooni ja kultuurikomisjoni ettepanek tänast istungit pikendada kuni kella kaheni või päevakorra ammendumiseni. Pärast seda, kui me oleme selle otsuse ära teinud, hääletame kohe ka istungi pikendamist, nii et ärge liinidelt kusagile kaduge.

Seega, praegu hääletame Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinnatõusu vähendamiseks" eelnõu 429. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 26, vastu 2. Aga kuna ka see otsus eeldas Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis see otsus ei ole vastu võetud.

Nii. Nagu ma lubasin, viime läbi kohe ka hääletuse tänase istungi pikendamiseks päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella kaheni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

57 poolt- ning 0 vastu- ja erapooletu häälega töötame päevakorra [käsitlemise] lõpuni.

Neljas päevakorrapunkt, mis on ka meie tänane viimane punkt, on Riigikogu liikmete Tarmo Kruusimäe, Heiki Hepneri, Helir-Valdor Seederi, Raivo Tamme, Üllar Saaremäe, Mihhail Lotmani ja Sven Sesteri algatatud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 463 esimene lugemine. Palun, Üllar Saaremäe, algatajate nimel!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Olen teie ees keeleseaduse muutmise seaduse eelnõuga, see on numbri all 463. Seaduseelnõu eesmärk on parandada keeleseaduse täitmist ja motiveerida asutuste juhte ja ettevõtjaid positiivselt, et panustataks töötajate eesti keele õppesse. Käesolev eelnõu võimaldab Keeleametil tulemuslikumalt teostada järelevalvet keeleseaduse täitmise üle. Keeleseaduse §‑s 32 olemasoleva sunniraha ühesugune ülemmäär on 640 eurot nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele ja see on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Selleks, et võimaldada Keeleametil paremini ja tulemuslikumalt teostada talle ülesandeks pandud tegevusi ja samaaegselt motiveerida juriidilisi isikuid nõudma oma töötajatelt eesti keele oskust, soovime vastava sunniraha ülemmäära juriidiliste isikute puhul tõsta 640 eurolt 6400 euroni.

Eelnõu on väga lühike ja napp. Eelnõu §‑ga 1 muudetakse keeleseaduse § 32 ja sätestatakse, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär juriidilistele isikutele 6400 eurot. Füüsilistele isikutele jääb kehtima senine sunniraha ülemmäär, 640 eurot. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega, eelnõu rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulusid ja seadus jõustuks üldises korras. Aitäh!

Kolleegidel on ka küsimusi. Signe Kivi, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu on tõesti väga konkreetne ja lühikene. Aga ma küsin, kas eelnõu algatajatel oli omakeskis lisaks sunniraha tõstmisele arutluse all ka muid meetmeid ja seadusemuudatusi, et keeleseadust paremini täita.

Antud küsimuses ei olnud. Me kogunesimegi konkreetselt seda ettepanekut tegema.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tsiteerisite seletuskirja, mis ütleb, et selle sunniraha 10‑kordne suurendamine on selleks, et positiivselt motiveerida ettevõtjaid, et nende töötajad oskaksid eesti keelt. Kas te saaksite mulle populaarteaduslikult selgitada, kuidas sunnirahahirm motiveerib tööandjaid, et nende töötajad õpiksid eesti keelt?

Suurepärane küsimus, austatud töökaaslane! Sunniraha ei ole trahv, sellega ei karistata. Sunniraha ei lähe kirja karistusregistrisse. Sunniraha on mõjutusvahend. Motiveerida saab ju elementaarselt sedapidi, et siis me teile seda ei esita, jah, see raha jääb ju teile alles, kui te täidate keeleseadust. Sunniraha ei ole kohustuslik kohaldada koheselt, enne seda tuleb teha ettekirjutusi, juhtida tähelepanu, et sellised probleemid on olemas. Loomulikult ei pea minema kallale kohe täismääraga ja nii edasi. Seda kõike olete te kuulnud meie koosolekul. Aga just nimelt positiivselt, et inimesed, kes on tulnud siia elama, kes tahavad siin tööd teha, õpiksid ja saaksid aru, et eesti keele oskamine on oluline. See ei ole mitte pealesunnitud kohustus, vaid võimalus siin meie vabariigis rahulikult töötada ja toimida. Just nimelt positiivselt.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Hea live-pinginaaber! Olin ka ise tollel kultuurikomisjoni koosviibimisel. Kas ma sain õigesti aru, et põhjus, miks seda eelnõu ei toetata, oli see, et arusaamatu oli, kuidas 640‑st sai 6400? Ehk siis vastus on see, et 10. Aga puudus selge arvutuskäik. Kas hiljem kuluaarides on aru saadud, et piisaks, ütleme, kui 640 korrutada 10‑ga, mis võrdub 6400, või nõutakse seal mingit kõrgemat matemaatikat? Praegu lihtsalt reform, sotsid ja kesk ei toeta sellepärast, et neile on arusaamatu, kuidas 640‑st saab 6400. Kas osa juba sai aru, et tegemist on 10‑kordse tõusuga?

Aitäh küsimuse eest! Julgen täie vastutustundega kinnitada, et kõik kultuurikomisjoni koosolekul viibinud saadikud said väga hästi aru, kuidas on tulnud 640‑st 6400. Seda küsimust ei tekkinud. Oli küll arutluse all puuduv uuring, mida meie seletuskirja lisas ei olnud. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja arvas, et tegelikult võiksid nemad juba selle uuringuga tegelema hakata. Ju siis, kui see uuring on tehtud, need tulemused saavad korrutatud 640‑ga ja tuleb see õige summa.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Jah, tõepoolest, vastab tõele, et kõik komisjoni liikmed said aru, kuidas 640‑st saab 6400. Minu väide on see, et kui me kirjutaks sinna ka 64 000, positiivset efekti sellel ei oleks. Kust tuleb teie veendumus, et sunniraha määramise hirm või oht paneb tööandjaid investeerima ja panustama oma töötajate keeleõppesse, motiveerima oma töötajaid omakorda keelt õppima, mitte ei pane see hirm saada sunniraha 6400 eurot või ükskõik millist summat sellest töötajast esimesel võimalusel vabanema ja määrama tema kohale seda, kes on ametilt eestlane?

Hea, täpne, terav küsimus, millele tegelikult kahjuks ühest vastust ei olegi. Loomulikult on ettevõtete juhid ja nende suhtumised nii keeleseadusesse kui ka oma töötajatesse erinevad. Ma ei eita, et teie toodud stsenaarium on reeglina rakendatav. Ma olen selles enam kui kindel. Mis siiski kallutab mind uskuma, et sunniraha, ütleme siis, ajakohastamine võiks omada positiivseid ilminguid, on Keeleameti peadirektori Ilmar Tomuski väljaöeldu, mida ta ka koosolekul mitu korda rõhutas, et 6400 oleks juba vast tõesti see hoob, millel võiks olla resultaati. See loomulikult ei lükka ümber teie esitatud väidet. Tuleb tunnistada, et teil on suuresti õigus, jah.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma siiski võib-olla laiendaks Ilmar Tomuski mõtet, ilma et ma talt oleks seda otseselt küsinud. Aga me teame, et Tallinnas on üks koolijuht, kelle puhul me hakkame varsti 25. aasta juubelit tähistama. Ta saab iga aasta väikese tõksu sunniraha näol, aga ega mitte midagi ei ole muutunud. Nii et selles mõttes võib-olla tõesti ei ole see ainukene mehhanism, mis sunnib õppima või mis sunnib ka, ütleme, tööandjat midagi ette võtma. Kas see näide oli komisjonis arutamisel või kas see praegune kasv võiks aidata lahendada sellist [olukorda], kus 25 aastat on lihtsalt pandud tuima?

Aitäh! See väide oli korduvalt kõne all tõesti. Sellest lähtuvalt räägiti ka sellest, et praegused määrad on tõesti niivõrd väikesed, et pigem on mõistlik see sunniraha ära maksta justkui trahv, olgu see või korduv, kui mingeid asju ette võtma hakata. Nii see on.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan! Uuring uuringuks, ma ei saanud aru, kas hakatakse uurima seaduserikkujate käest, milline trahv oleks neile nii-öelda vastuvõetav. Kas on ka kultuurikomisjonis esmakordselt nii, et pöördutakse? Te olete menetlenud kõiki neid asju, mis ühe või teise haridusasja puhul toimiks. Ütleme, kas või põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusesse kirjutati ka lihtsalt 10 000 eurot sunniraha sisse ilma seletuseta ja see oli tegelikult pädev. Minu küsimus on see: kas oli veel mõni kaalukam mõte, miks peaks säilima tänane olukord? Miks sellega ei võiks edasi tegeleda? Täpselt sama eelnõu on meil juba kolmandat korda. Ministeerium ei ole kolme aasta jooksul küll veel midagi teinud, aga nüüd hakkavad uuringut ette valmistama.

Aitäh, hea küsija! Tahtmata minna järgneva ettekandja maadele, ütlen niipalju, et kui komisjonis toimus hääletus, pidasid kõik hääletajad vajalikuks rõhutada, et teema on oluline, sellega tuleb edasi tegeleda, aga ühel, teisel või kolmandal põhjusel antud eelnõu nad toetada ei saa, erinevalt minust ja EKRE saadikutest, kes seda toetasid.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus. Te olete otsustanud suurendada sunniraha ülemmäära füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, mõlemal, kui ei täideta neid ettekirjutusi. Kas teil oli seda eelnõu koostades ka arutelu teemaks, mis mõjub paremini, kas motiveerimine hästi käituma või karistamine, et hästi käitutaks?

Suur tänu! Pean paar täpsustust tegema. Füüsilistel isikutel jääb [ülemmäär] samaks. Füüsiliste isikute sunnirahaks jääb 640. See puudutab ainult juriidilisi isikuid. Eelnõu esitajatega me motivatsiooniteemadel väga pikalt ei vestelnud, küll aga olid need teemad üleval komisjonis, millest te saate ka õige pea ülevaate.

Nüüd jooksis mul teie küsimuse teine pool meelest maha. Või vastasin ma teie küsimuse kõik punktid ära?

Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult me oleme siin saalis ju korduvalt ja korduvalt arutanud seda, kui karistusmäärad – ma mõtlen siin just rahalist karistust, tõsi, sunniraha otseselt seda ju ei ole – on kasvanud mitte ainult 10 korda, vaid vaata et isegi 100 korda, ligi 100 korda. Ma tean vähemalt ühte eelnõu, mida valmistatakse ette, kus on umbes 100‑kordne kasv. Siis on ka koalitsiooni poole pealt tulnud [arvamus], et see on väga õige. Ma jagan kindlasti seda, et peab leidma positiivseid mõjutusvahendeid, mitte ainult karistusega proovima suunata. Kas komisjonis oli arutusel ka see või olid arutlusel võrdlusmomendid teiste eelnõudega, mida me oleme arutanud ja kus [määrad] on kasvanud? Keegi ei tõsta karistusi 1–2 korda, vaid kui juba tõstatatakse, siis ikkagi 10 või kuni 100 korda. Kas sellest oli juttu?

Aitäh, hea küsija! Teie küsimust kuulates meenus mulle, mis ma tahtsin vastata austatud Urvele: tegemist ei ole karistusega, sunniraha ei ole trahv. Need asjad me tegime siin päris alguses juba selgeks.

Austatud Heiki! Õiguse sellele küsimusele vastata annan üle komisjoni ettekandjale.

Jaak Juske, palun!

Austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mina olen nüüd segaduses. Te ütlete, et selle eelnõu eesmärk on see, et tööandjad panustaksid rohkem oma töötajate keeleõppesse. Samas te tunnistasite hea kolleegi Eduardi küsimusele vastates, et see eelnõu võib tuua kaasa eesti keelt halvasti oskavate töötajate massilise vallandamise. Mis ikkagi on selle eelnõu eesmärk? Mõlemat korraga ei saa.

Suur tänu küsimuse eest! Loomulikult, mõlemat korraga ei saa. Antud juhul te tõlgendasite minu vastust õpetajale omasel kombel. Peab olema selge ja täpne. Mina vastasin Eduardile, et ma ei eita, et on olemas selliseid firmajuhte või selliseid juhtimismeetodeid, et pigem lastakse keeleoskamatutel inimestel minna, kui et sellega tegelema hakatakse. Sellest on mul siiralt kahju. Nii vastasin mina.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh! Minu küsimus eelnõu algatajatele on selline. Komisjonis väga palju tegelikult muretseti mitte ainult selle pärast, kuidas sellise summani jõuti, vaid ka selle pärast, missugune on see raamistik, millest te lähtute. Kas, ütleme, keeleõppeküsimused olid teie jaoks ka alguses selline lähtepunkt, te mõtlesite, et võib-olla hakata liikuma olukorra kaardistamisest, et mis täna toimub mitte ainult keeleoskusega, vaid ka keeleõppega, mis seda kõike võiks ju lahendada?

Teine küsimus on konkreetne. Avaliku teabe ja reklaami keelenõuete rikkumisi me arutasime ka komisjonis ja tuli välja, et Keeleamet seal väga palju sunniraha ei rakenda. Kas see on teie jaoks samasugune mure, et näiteks kaubamärkide puhul eesti keelt tingimata [kirjas] ei peagi olema? Kas teil oli ka sellest juttu ja kas see oli teie jaoks eelnõu algatamisel mure, mida te peate oluliseks lahendada?

Suur tänu! Vastan kõigepealt teisele küsimusele. Loomulikult on see probleem ja loomulikult on see teema, millega tuleb tegelda, jah. Kui rääkida laiemalt, siis ei ole ju saladus, et Isamaa on ikka ja alati, aegade algusest saati seisnud eesti keele ja kultuuri eest. Nii et laias laastus on kõik need teemad, mis teie küsimust ilmestasid, meil laual. Aga antud eelnõu puhul me keskendusime tõesti ainult sellele ühele konkreetsele punktile ehk sellele, et tõsta sunniraha ülemmäära.

Peeter Rahnel, palun!

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ka mulle nagu paljudele eelkõnelejatele, kes siin küsisid, on arusaamatu, miks on tehtud nii, et sunniraha kõrvale ei ole seatud motiveerimisvõimalust, motiveerimisraha, ja tuleb ainult karistusega tegeleda. Mulle tuleb meelde, et idanaabri juures motiveeriti üle saja aasta tagasi niimoodi, et kui keegi ei tahtnud millestki osa võtta või punnis vastu, siis terve kogukond pidi talle selle eest peksa andma. See ei ole 21. sajandi Eesti Vabariigis küll minu arust nagu põhiline, et ainult karistada, mitte motiveerida.

Suur tänu, hää küsija! Kordan ka teile, mitmendat korda: tegemist ei ole karistusega. Tegemist ei ole karistusega, vaid mõjutusmeetmega. Miks me ei puuduta punkti "motiveerima"? Ma lähen § 32 juurde, kus me muudaksime ainult ühte numbrit. Selles paragrahvis sõna "motiveerima" puudub. Me muudaksime ainult ühte numbrit ja seda 10‑kordselt.

Marko Šorin, palun!

(Kaugühendus)

Ma tänan, eesistuja! Hea eelnõu esitleja! Komisjonis me põgusalt vaidlesime sellel teemal, kas olukord eesti keele valdamisel on läinud paremaks või halvemaks. Me mõlemad esitasime oma argumendid ja jäime sellisesse heasse viigiseisu. ... seda olukorda lähemalt uurida ja kas ... paremaks või halvemaks?

Pean tunnistama, et kaugtööl on omad võlud ja on omad ohud. Keegi hoomamatu võttis ära kõik need sõnad, mis oleks teie küsimuse minu jaoks selgeks formuleerinud. Aga ma saan teiega nõustuda, et me jäime viiki ja seda Jaak Valge ettepanekul.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd on kultuurikomisjoni ettekanne, mille teeb Margit Sutrop. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid rahvasaadikud saalis ja ekraanide taga! Mul on hea meel tutvustada teile kultuurikomisjonis 18. novembril toimunud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 463 arutelu. Sellel komisjoni istungil arutati teatavasti seda ettepanekut, mille tegid Riigikogu liikmed Tarmo Kruusimäe, Heiki Hepner, Helir-Valdor Seeder, Raivo Tamm, Üllar Saaremäe, Mihhail Lotman ja Sven Sester, kes algatasid keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 463. [Toimus] ettevalmistamine esimeseks lugemiseks. Komisjoni koosolekut juhatas kultuurikomisjoni aseesimees Jaak Valge. Kohal olid komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Natalia Malleus Aadu Musta asendusliikmena, Eduard Odinets, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Kutsutud olid eelnõu algatajate esindajana Riigikogu liige Tarmo Kruusimäe ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson, õiguspoliitika osakonna juhataja Raina Loom HTM‑ist ja Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.

Kõigepealt tutvustas Üllar Saaremäe algatajate poolt eelnõu ja rääkis selle eesmärgist, mida ta ka siin rõhutas: parandada keeleseaduse täitmist, motiveerida ettevõtjaid ja asutuste juhte positiivselt, et panustataks töötajate eesti keele õppesse. Ta rääkis plaanist tõsta [sunniraha ülemmäär] 10‑kordseks juriidilistel isikutel ja füüsiliste isikute puhul jääks määr endiseks, 640 eurot.

Tarmo Kruusimäe lisas juurde, et algatajad on sarnase eelnõuga tulnud välja Riigikogus ka varasemalt. Kontrollides [selgus], et seda on olnud kahel korral: juunis 2018 ja jaanuaris 2019. Kummalgi juhul ei ole sellest asja saanud. Sunniraha tasumine annab justkui terveks aastaks indulgentsi, ütles Tarmo Kruusimäe ja lisas, et mitmete seaduste puhul on näha, et trahvid on ajale jalgu jäänud.

Vabariigi Valitsus oli andnud sellele hinnangu, ta oli Riigikogu kultuurikomisjonile 1. novembriks saatnud kirja. Seda täpsustas Andero Adamson kui Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja. Ta ütles, et põhimõtteliselt on tegemist vajaliku teemaga, rääkis sellest, et Keeleameti nii-öelda uueks saamisel – keeleinspektsioonist muudeti ta 2018 Keeleametiks, nii-öelda funktsioonina tekkis juurde keelepoliitika kujundamine – peab Haridus‑ ja Teadusministeerium oluliseks, et tegeldaks rohkem keeleõppevajaduse kaardistamisega, toetamisega, pigem sellise müksimise ja nagu positiivse mõjutamisega ja vähem trahvimisega. Probleemiks pidas ta täiendava analüüsi puudumist just sellesama sunnirahamäära rakendamise kohta, aga hästi oluliseks pidas seda, et saaks üldse suuremaid juriidilisi isikuid, kes eiravad keelenõuet, tegelikult trahvida. Hästi oluline on nende saadetud analüüsis või hinnangus Riigikogu kultuurikomisjonile see, et järjekindlalt neid seaduse nõudeid rikkuvaid suurettevõtteid on 10–15, neid juriidilisi isikuid, kes süsteemselt nõudeid rikuvad. Nende jaoks tõepoolest oleks vaja korralikumat meedet, mis paneks neid keeleseadust täitma. Aga lahendus võiks olla selles, et vaadataks kõigepealt, missugune sunnimäär oleks mõjus, ja leitaks analüüsi tulemusena ka võimalus, kuidas seda süsteemi parandada.

Hästi väärtuslik oli kindlasti Keeleameti juhi Ilmar Tomuski enda refleksioon või teated põllult, võiks öelda, kuidas see asi toimib. Minu meelest oli hästi oluline see, et ta alustas sellest, et tegi vahet sunnirahal ja trahvil. Üks asi on trahv, mille tulemusena kedagi ei motiveerita ennast parandama, sest sa oled saanud karistada. Aga sunniraha, nagu siin ka Üllar Saaremäe ütles, on definitsiooni järgi mittekaristuslik meede, mille ülesanne on motiveerida ettekirjutuse kaudu vabatahtlikult seda täitma, aga kui seda vabatahtlikult ei tehta, siis rakendatakse sunniraha. Võib olla nii, et ettevõttele või ka inimesele tehakse selline ettekirjutus ja näiteks aasta jooksul peab omandama eesti keele B2‑tasemel. Ettekirjutus mõjub rohkem töötajate puhul, kes on võib-olla madalama palgaga, juuksurid või teised niisugused, kes tahavad ametit säilitada. Nende puhul tehakse ettekirjutus tööandjale, järelkontroll on aasta pärast ja siis vaadatakse, kuidas seda rakendada.

Suurem probleem on siiski see, mille Tomusk välja tõi, et tegelikult ei tea me, mis päriselt mõjub. Ma arvan, et see saigi komisjoni arutelu keskseks küsimuseks. Tomusk rõhutas, et puudub karistusõiguslik analüüs. Probleem on see, et sunniraha rakendatakse alates 2002. aastast. See on sees sajas seaduses. Alammäär oli 2002. aastal 10 000 krooni ja sellest on saanud 640 eurot. Kõige suurem määr on PGS‑is: 10 000 eurot. Aga ei ole päris selge, missugune on see määr, mis oleks õige. Tema soovitus oli seetõttu, et Haridus‑ ja Teadusministeerium koos Justiitsministeeriumiga viiksid läbi karistusõigusliku analüüsi, mitte lihtsalt selle kohta, kuidas jõuda selle numbrini, vaid põhiküsimus oleks see, milline on motiveeriv sunniraha, mis oleks see, mis paneb ikkagi just positiivset tulemust saama. See peaks olema just selline, mis mõjuks nii juriidilistele isikutele kui ka töötajatele nii, et nad keeleõppega tegeleksid.

Kogu järgnev arutelu oli selles mõttes huvitav, et ta minu jaoks oli väga laiapõhjaline. Ma arvan, et võib öelda niimoodi, et kõik komisjoni liikmed kiitsid seaduseelnõu algatajaid selle initsiatiivi võtmise eest. Tegelikult ei olnud mitte kellelgi kahtlust, et selle probleemiga tuleb tegelda. Tänati isegi. Aga väga paljud inimesed rõhutasid, et see teema on komplekssem. Kõigepealt juhtis Eduard Odinets tähelepanu sellele, et puudub olukorra kirjeldus, millest me lähtume. Signe Kivi ütles, et puudub seose väljatoomine eesti keele arengukavaga, et eelnõu on liiga kitsa raamistiku valinud. Helle-Moonika Helme ütles, et see tegeleb ainult ühe lõiguga, samal ajal on see teema ise väga kompleksne. Võib-olla suuremal määral ta rõhutas, et me võiksime rääkida lausa keelekriisist. Samas arvas Marko Šorin, et keeleõppega on olukord läinud palju paremaks ja ei ole mingisugust põhjust just nimelt kriisist rääkida, vaid pigem võiksime vaadata, kus need valukohad on, aga rääkida ka positiivsetest näidetest, eelkõige vene emakeelega inimeste valmisolekust eesti keeles rääkida. Samas, kui sellele vastas Tarmo Kruusimäe, siis ta tõi näiteid just Tallinna kesklinna toitlustusettevõtetest, kus inimesed, kes seal teenindajana töötavad, ei oska ühtegi Euroopa keelt.

Nii et sellest tuli välja, et olukord, millest me lähtume, ei ole tõepoolest kaardistatud. Ma tooksin välja kolm teemat, mis on jäänud puudu. Puudu on jäänud olukorra kaardistusest, kuidas on meil lugu keeleoskusega. See peaks olema taustaks. Kuidas on meil lugu keeleõppega, on teine probleem, ka see peaks olema taustaks. Haridus‑ ja Teadusministeerium ise ütles, et nemad tegelevad näiteks praegu haridusinstitutsioonides just eesti keele õppe vajaduse kaardistamisega. Kolmas probleem, see, mis on puudu, on see, kuidas sunniraha rakendamisega praegu on, kui palju mõjub ja kui palju ei mõju. See on ka puudu. See on kolmas olukorra kirjeldus, mis on puudu. Neljas on see, mis oleks karistusõiguslikult see põhjendus, milline sunniraha üldse mõjutaks. Neli suurt teemat, millega komisjoni liikmed edasi tegelesid.

Ma ei hakka ülejäänud arutelu nii detailselt teieni tooma. Aga võib öelda niimoodi, et võib-olla just sellesama keeleõppe küsimuses toodi kõige enam välja vajadust vaadata, kuidas ta motiveeriv oleks. Võeti tõsiselt ka Ilmar Tomuski näiteid. Näiteks on sel aastal Ida-Virumaal olnud rida juhtumeid, kus politseiametnike järelkontrollihoiatuses oli [kirjas] 320 eurot ning paljudel juhtudel tuli seda rakendada, kuna politseiametnikud ei olnud pika aja jooksul eesti keelt ära õppinud. Ilmar Tomusk kasutas koolijuhtide puhul sedasama näidet, et Tallinnas on üks koolijuht, kelle suhtes on korduvalt rakendatud 640 eurot sunniraha, mis ei ole talle mõju avaldanud ega motiveerinud teda ettekirjutust täitma. Toon veel välja, et Tomusk ütles, et seetõttu on üle mindud lisaks koolijuhi mõjutamisele ka Tallinna Linnavalitsuse mõjutamisele, see tähendab, et nüüd on mindud üle ka juriidilise isiku mõjutamisele. Linnavalitsusele on kolm korda järjest määratud sunniraha 640 eurot, aga ka linnavalitsust see mõjutanud ei ole. Samamoodi avaldas ta arvamust, et probleem on eelkõige just suurettevõtetega, KOV‑idele võiks kõrgenenud sunniraha mõju avaldada. Ta arvas, et see oleks positiivne meede, aga suurettevõtete, näiteks kauplusekettide puhul ei ole sugugi kindel, kas isegi selle 10‑kordseks tõstmine mõju avaldaks. Praegu see 640 eurot ei avalda mingit mõju, makstakse ära ja seda ei panda isegi tähele. 

Võrdluseks oli võib-olla huvitav, et Tomusk ütles, et Lätis sunniraha mõistet ei ole. Kõige suuremad trahvid keeleseaduse rikkumise eest on 5000 eurot. Teistes riikides tema teada üldse sellist praktikat ei ole. Mis võiks tõepoolest mõjutada, on see, kui me võtaksime süsteemselt ette mitte ainult sellise karistusõigusliku analüüsi, et mis võiks olla see mõjus meede, kellele ja kui palju, sest on ju sissetulekute erinevus ja käibeerinevus ettevõtete puhul, aga samamoodi vaataksime süsteemselt, kuidas keeleoskust parandada, kuidas keeleõpe võiks niimoodi toimida, et see oleks hea. Tomuski arvates KOV‑idele ja haridusasutustele võiks sunniraha tõstmine mõjuda.

Aga keeleõppe kohta tuli välja veel oluline probleem. Näiteks tõi Tarmo Kruusimäe välja, et eestikeelse teeninduse kõrval on probleem ka taksojuhtide keelenõudega. Ma ise küsisin Ilmar Tomuski käest, kuidas on lugu, kuidas saaks motiveerida madalamapalgalisi töötajaid eesti keelt õppima. Ta tõi välja, et väga suur probleem on platvormi‑ ja renditöötajate eesti keele oskusega, mis on täiendav probleem, millega tuleks tegeleda.

Niimoodi jõudsime me nende suuremate teemade kaardistamiseni. Ilmar Tomusk tõi veel välja seda, et sunniraha või üldse selline lahendus, mida me välja võiksime töötada, peaks aitama ettevõtteid motiveerida oma töötajate eest laiemalt hoolitsema, mitte ainult keeleoskuse eest, vaid juriidilised tööandjad peaksid seda laiema paketina käsitlema. Ta tõi välja probleemi, et on ettevõtteid, kes hoolitsevad oma töötajate keeleoskuse eest, aga niipea, kui inimesed keeleoskuse kätte on saanud, lähevad nad kusagile mujale tööle ja need ettevõtjad peavad alustama otsast peale tegelemist oma madalapalgaliste töötajatega, kes eesti keelt ei oska. See näitab, et ettevõtjate elu ei ole kerge.

Kõige selle tulemusena jõudsime me sinnani, et Heidy Purga näiteks tegi ettepaneku eelnõu paremini sisustada, viia läbi kaasamisring ja eelnõu uuesti algatada, sest teema on oluline. Signe Kivi samamoodi rõhutas, et teema on oluline, aga eelnõu raamistik jäi praegu kitsaks.

Andero Adamson Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhina pakkus välja, et argumendid on olulised, neile ei saa vastu vaielda, ministeerium on ka ise kaardistanud suuremad valukohad, milleks on parem eesti keele õppe pakkumine ja õigusruumi ülevaatamine, ning et oluline on läbi viia ka mõjuanalüüs ning kaasamisring. Nemad lubavad teemaga edasi tegelda.

Ilmar Tomusk tundis heameelt, et poliitikud muretsevad teema pärast, soovivad sellega laiemalt tegelda. Keeleamet kasutab seadusest tulenevaid vahendeid ja proovib neid kasutada efektiivselt, aga probleem on tõesti laiem. Oluline on läbi arutada, kuidas keeleseaduse muutmisega edasi minna selliselt, et eesti keelt, ennekõike eestikeelse inimese keeleõigusi paremini kaitsta ja teha seda selliselt, et kaitstud oleks ka kõikide teiste keelte kasutajate õigused Eestis.

Jaak Valge tegi ettepaneku. Siis viidi läbi hääletus. Pandi hääletusele, Jaak Valge komisjoni juhina selles rollis, istungi juhina pani hääletusele eelnõu. Marko Šorin tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Üllar Saaremäe tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Tehti hääletus, hääletuse tulemusena oli ettepaneku poolt eelnõu tagasi lükata 7 liiget ja vastu 3 liiget. Komisjoni ettekandjaks määrati pärast diskussiooni – alguses soovis seda teha Marko Šorin, siis avaldas siinkõneleja valmisolekut ja Marko Šorin nõustus selle ettepanekuga – toimunud hääletusel Margit Sutrop. Eelnõu saadeti suurde saali täiskogu päevakorda 25. novembriks – siin me täna oleme –, selles oli konsensus.

Sellega ma praegu lõpetan. On hea meel kuulda teie küsimusi ja kuulata, kas teised komisjoni liikmed tahavad midagi täiendada. Aitäh!

Üllar Saaremäe täpsustab, küsib. Palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Esmalt siiras tänu, et te väga-väga hästi andsite edasi poolteisetunnist istungit, mis meil oli. Imetlusväärne! Minu küsimus. Kui te sellele vastata ei saa, siis jäägu see tänu teile kõrvu särama. Aga kas te inimesena, kes te olete palju tegelenud filosoofiaga, elu vaatlemisega, näete, et sunniraha rakendamine võib omada ka positiivseid tagajärgi?

Ma vastaksin, et võib kindlasti. Ütleme nii, et igasuguste kindlate piiride seadmine on mingis mõttes võib-olla just teatud inimestele või teatud juriidilistele isikutele vajalik. Ma arvan, et see on suhteliselt individuaalne. Nii nagu me võime öelda – ma olen palju tegelnud väärtuskasvatusega, alates lastest ja võib-olla kuni täiskasvanud inimeste väärtustealase mõjutamiseni –, et inimesed on ikkagi väga erinevad. Ma arvan, et meil peabki olema terve pakett asju, mis on korraga piits ja präänik. Kui kellegi suhtes präänik ei aita, siis ma arvan, et me ei peaks aktsepteerima, et ta rikub kõiki seatud reegleid, ja sellisel juhul peab rakenduma piits. Võib-olla tähtis ongi just see, et meil oleks terve pakett, terve palett erinevaid meetmeid ja me oskaksime neid õigesti ja sobivalt rakendada, sest see annab paremaid tulemusi. Täpselt niimoodi, nagu me võime laste puhul väärtuskasvatuses näha, et kui läheme väga räigelt ainult sanktsioneerima, paneme nurka või tutistame või teeme selliseid asju, siis see võib võtta ära inimese tahte ise mingeid reegleid järgida. Teistpidi, kui on inimesi, kes absoluutselt ei taha heade nii‑öelda kooselureeglite järgi elada, milleks on ju ka kokkulepitud keelenõuete [järgimine], riigikeele austamine ja siinsete kooselureeglite austamine, sellisel juhul peab riik enda eest seisma, seisma kõigi kodanike eest ja selle põhiseaduse paragrahvi täitmise eest, mille järgi eesti keele kasutus on tõepoolest riigis kaitstud.

Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Tänan!

Aitäh teile! 

Avan läbirääkimised. Kõigepealt EKRE fraktsiooni nimel Jaak Valge, palun! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Tegemist on sellise lühikese eelnõuga, mille abil tegelikult püütakse reguleerida üht väga väikest osa ühest väga suurest ja olulisest teemast. Aga see samm on astutud õiges suunas. See samm on astutud õiges suunas ja mina põhjendan praegu seda laiemal taustal.

Kõige usaldusväärsemad andmed meie keeleoskuse kohta pärinevad teadagi rahvaloendusest. Viimase rahvaloenduse kohaselt räägib Eestis kodus eesti keelt 68% elanikest ja riigikeelt oskab 82% elanikest. Seejuures on keeleoskuse definitsioon väga leebe. Loomulikult ei ole me selle olukorraga kuigivõrd rahul. Nagu ma siit kõnetoolist juba olen öelnud, Euroopas on ainult üks riik, kus riigikeeleoskus on veel madalam. See on Moldova, Moldaavia. Aga tuleb öelda, et selle halva olukorra alg‑ või peapõhjus ei ole olnud meie riigi poliitika. Meie riigi poliitika oleks saanud seda leevendada, ma tulen selle juurde. Aga peapõhjus ei ole see.

Tõsiasi on ka see, et meie vene kodukeelega kaasmaalased on suuresti Vene meedia mõjuväljas, ja see ei ole muidugi ainult mitte keele‑, vaid on ka julgeolekuküsimus. Olukord pole nii hull, kui on Moldovas. Ma arvan, et võrdlused Moldovaga on asjakohased sellepärast, et see võib-olla kannustab meid rohkem olukorda muutma. Nii hull olukord ei ole, kui on Moldovas. Moldovas on riigi populaarsuselt teine telejaam RTR Moldova, terve elanikkonna arvestuses. Meie venekeelse elanikkonna hulgas on kõige populaarsem telekanal Pervõi Baltiiski Kanal. Me seda olukorda muuta ei ole suutnud.

Teine aspekt selles olukorra kirjelduses, mille juurde ma tulin, on protsess, mida võib kirjeldada sõnaga "üleilmastumine." See on selline protsess, mille peatamine pole meie võimuses isegi siis, kui me seda tahaks. Küll aga on meie võimuses selle protsessi mõjusid suunata ja vähendada tema negatiivseid mõjusid eesti kultuurile ja eesti omatunnetusele.

Nüüd küsimegi, kas me oleme neile olukordadele reageerinud adekvaatselt, meie põhiseaduse vaimus. Vastus on eitav. Me oleme vene kooli põhjalikult eestikeelseks muutmise tähtaegu järjest edasi lükanud. Ma olen siitsamast puldist toonitanud, et eelmisel ja üle-eelmisel aastal jäi Eestisse 4000–5000 idaslaavi riikidest ja Aasia ja Aafrika riikidest pärit isikut rohkem, kui siit lahkus. Nendest uussisserändajatest valdab eesti keelt keskeltläbi 4%. Seega, kui me tahame keeleolukorda muuta, siis esmalt tuleks muuta immigratsioonipoliitikat, missuguseid eelnõusid EKRE ka esitanud on. Selle asemel, tuletan meelde, peavad ministrid hoopis plaani immigratsiooni suurendamiseks.

Nii. Vastan, et me ei ole reageerinud adekvaatselt. Keegi ei oleks meil keelanud Eesti koole eestikeelseks muuta, keegi ei nõua meilt massiimmigratsiooni soodustamist. Me ei ole korralikult pidurdanud üleilmastumise negatiivseid mõjusid, milleks keelevaldkonnas on eelkõige ingliskeelestumine. See toimub olmesfääris, kultuurisfääris, linnaruumis, töökeskkonnas, ülikoolides, ilmavõrgus, aga ka hargmaiste ettevõtete harude ja kontorite kaudu. Ingliskeelestumine annab vene kodukeelega kaasmaalastele väga halva signaali, et meie ise ei hinda oma emakeelt, ja miks siis nemad peaksid seda tegema.

Samal ajal ma usun siiski, et suhteliselt vähe on neid, kes tõemeeli ütleksid, et meie ei soovigi Eesti rahvusriiki ja kultuuri edendada. Ma arvan, et neid on vähe. Aga see, mis meil puudu jääb, on tahe. Meil on väga levinud kadaklik ellusuhtumine, mille kohta Anton Hansen-Tammsaare kirjutas niimoodi: "Kadaklus pole idee ega kultuuriküsimus, vaid tema taotleb ainult elumugavust, kergemat läbisaamist. Kadaklus ei alga ega lõpe sellega, et keegi unustab oma vere, keele ja rahvuse ... Kadaklusse võib [peagi] kuuluda seegi, kui nii väga riputakse võõrsilt laenatud mõtete, maitsete, arusaamiste, püüete, moodide, kommete ja eluviiside küljes. Seegi on kergema ja mugavama äraelamise küsimus. Nõnda pole vaja iseseisvalt mõ[t]elda ..., vaid igal alal võime tarvitada vaid välismaa mustreid ..."

Piret Kriivan kirjutab, et põhjusi, ettekäändeid, miks me aeg-ajalt kadakateks muutume, on palju: valehäbi, eksiarvamused, mugavus, harimatus, usaldamatus, upsakus, laiskus ja ükskõiksus.

Tänapäeva kadakad on tihti väga hästi maskeerunud. Aga ma ütlen teile, et te tunnete nad ära sellest, kui loosunglikult räägitakse rahvusvahelistumise vajadusest, ülistatakse multikultuursust ja kiidetakse kas Brüsselist lähtuvatele või globaalsetele kampaaniatele ilma igasuguse kriitikata takka, kui püütakse välisomanikele kuuluvatele hargmaistele ettevõtetele odavat tööjõudu muretseda või meie riigi otsustusõigust Eestist mujale üle anda. Mina liigitaksin kadakate hulka ka need, kes ei usalda oma kodanikele rahvahääletuse õigust.

See eelnõu muudaks meie keeleolukorda minimaalselt. Tegelikult oleks loomulikult vaja süsteemseid meetmeid, aga eelduseks oleks kadaklusest ülesaamine. Mõned kolleegid kultuurikomisjonis põhjendasid oma eelnõule vastuolekut sellega, et küsimusega tuleb tegelda põhjalikumalt. Aga ma julgen teile öelda väikese saladuse: küsimusega saab põhjalikumalt tegeleda ka seda eelnõu edasi menetledes. Need kaardistamise ja mõjuanalüüsi nõudmised võivad olla lihtsalt ettekääne. Tegelikult on see väike, aga märgiline eelnõu. Ma kutsun teid üles hääletama selle menetlusse jätmise poolt. Aitäh!

Mihhail Lotman, kas teil on protseduuriline küsimus?

Mul on protseduuriline märkus järjekordselt selle tabloo kohta. Ma nägin, et Eduard Odinets oli enne kui Martin Repinski, aga ... (Hääl saalist.) Ei olnud? Mul on protseduuriline vabandus.

Protseduuriline vabandus on vastu võetud. Võib tõesti juhtuda selline lugu, et inimene ennast registreerib ja siis võtab maha ja registreerib uuesti, mis tähendab, et ka järjekord muutub. Masin registreerib vastavalt näpuvajutusele. Palun, nüüd on teie kord Isamaa fraktsiooni nimel!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Me oleme kuulnud, et see on väga keeruline ja kompleksne ja nii edasi küsimus. Ma siis alustan ka kompleksselt. Mul on kaks kompleksset eelmärkust. Esimene on see, et mina kui parempoolne, aga ka liberaalne inimene lähtun sellest, et seadusi võiks olla minimaalselt, aga neid tuleb maksimaalselt täita. Kui seadus on vastu võetud lihtsalt selleks, et olla naljanumber ja kedagi ei huvita, et seda rikutakse, siis minu meelest peaks kas seda muutma nii, et ta mõjuks, või tuleks sellest sootuks loobuda.

Teine eelmärkus on autobiograafiline. Nõukogude võimu lõpus, perestroika ajal, oli mul au töötada küberneetika instituudis. Minu ülesanne oli analüüsida kõneaktide liikumist mööblitööstuses. See teema – kõneaktid ise on filosoofia valdkond – oli filosoofia, lingvistika ja küberneetika piirimail. No vot. Üks probleem oli selline, et kui tuleb mingisugune käsk või otsus ülevaltpoolt, aga alluv ei taha ja ei kavatse seda täita, siis ta ei saa öelda ei. Ta ütleb, et probleem on laiem, probleem on kompleksne, see on väga tõsine asi, aga sellega ei tohi kiirustada, ei tohi ülepeakaela minna. Või siis: enne teeme analüüsi. Näiteks tuleb lauad ümber tõsta ühest laost teise: enne teeme analüüsi, mõjuanalüüsi, kuidas see töötajatele mõjub ja nii edasi, moodustame komisjoni ja nii edasi, kuna asi on nii tõsine. No vot. Analüüsides neid juhtumeid, ma rikastasin kõneaktide teooriat ja seega ka filosoofiat uue terminiga "illokutiivne sabotaaž". See on illokutiivne sabotaaž. Ei saa öelda ei, aga tegelikult teen nii, et ei täida, aga näiliselt täidan.

Mida me täna kuulsime? Et asi on kompleksne, on vaja läheneda süsteemselt, puudub analüüs, puudub üks analüüs, teine analüüs, kolmas analüüs, neljas analüüs, seda tuleb vaadata laiemas kontekstis, keeleoskuse ja keeleõppe kontekstis. Aga pärast selgus, et ka sellest ei piisa, peab vaatama ka muid asju ja õigusruumi ülevaatamine nõuab, et ühe sunniraha ülemmäära tõstetaks.

No kujutame ette, et meil on vaja liiklustrahvi kehtestada näiteks nendele, kes sõidavad punase tule all. Ja me ütleme, come on, asi on kompleksne, me peame vaatama, millised sidurid-pidurid autodel on, milline on tee olukord, ja kõigepealt tuleb autojuhte mingisugusele täiendusõpetusele saata. Ja sellest ka ei piisa, tuleb asjale läheneda kompleksselt, mis me nüüd lihtsalt määrame trahvi. No come on!

Minu meelest kõik see, mida me täna kuulsime, on tüüpiline selline illokutiivne sabotaaž. 10 000 Eesti krooni aastal 2021 on naljanumber. Ükski juriidiline isik ei hakka lillegi liigutama selle ähvarduse ees. Kas siis 6400 on piisav? Seda me näeme. Igal juhul on stiimul seda vältida suurem kui 640 [euro korral]. Kui sellest ei piisa, siis ega see ei ole pühakiri, mida me siin vastu võtame, siin võib teha korrektiive, aasta või kahe pärast tõstame 10 000‑ni. Aga praegu ma arvan, et 6400, ehkki see on suvaline number, täidab igal juhul palju paremini eesmärki kui see number, mis praegu ei täida eesmärki üldse. Aitäh! Nii et ma palun toetada.

Keskfraktsiooni nimel Martin Repinski, palun! Martin, ole hea, lülita mikrofon ka sisse. Martin, me ei kuule sind. Kas sa saad ka mikrofoni sisse lülitada?

(Kaugühendus)

Kas nüüd on kuulda? Mikker on nüüd sees.

Jaa, nüüd on kuulda.

(Kaugühendus)

Aitäh! Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga huvitav eelnõu. Kuulan teid ja tegelikult imestan. Imestan sellepärast, et ei saa aru, mis maailmas mõned meist elavad. Eriti naljakas oli kuulata, kuidas eelnõu esitaja rääkis positiivsest mõjust, positiivsest motiveerimisest, justkui mingisugune sunniraha või trahv või muud sellised karistusvahendid saaksid olla positiivseks mõjutusvahendiks. No ei saa sellega kuidagi nõustuda. Ei ole see kindlasti positiivne mõjutusvahend, esiteks.

Teiseks olekski vaja vaadata laiemat pilti, oleks vaja minu arust vaadata sellele, missugune süsteem meil on olnud, mis kestab juba aastakümneid, ja mis tulemusi see on andnud. Ise ju räägite siin korduvalt sellest, et tegelikult see tulemus ei ole olnud kaugeltki ideaalne. Seda olukorda, mis meil hetkel on – ise te seda väidate, ma mõtlen eelnõu loojaid –, tuleb parandada. Samas vaadates, kuidas on see korraldatud, kuidas on inimesi motiveeritud selleks, et eesti keelt õppida ja kuidas on mõjutatud ettevõtteid, siis näeme, et põhiline mõjutusvahend ongi trahvid, karistused ja muud sarnased asjad. Kas see on andnud positiivse tulemuse? Kas see on viinud eesmärgini? No ise ju räägite, et ei ole. Mina olen sellega nõus, et see ei ole hea mõjutusvahend, see ei tööta hästi.

Selles olukorras on naljakas vaadata, kuidas me ei mõtle selle peale, milles on probleem, vaid lihtsalt mõjutame veelgi rohkem, teeme veelgi suuremad trahvid või sunniraha või muud mõjutusvahendid. Me ei mõtle selle peale, miks see tegelikult ei tööta.

Aga ma arvan, et see ongi vale lähenemine. Tänasel päeval ei tööta see hästi. Selleks, et inimesed tahaksid eesti keelt õppida, selleks, et nad oleksid motiveeritud, peab tõepoolest positiivselt mõjutama. Siin on ka erinevaid võimalusi, mida on võimalik rakendada, aga millegipärast me selles suunas ei vaata. Selle juurde ma tulen veel tagasi.

Kui on probleem, kui on tõesti probleem olemas, siis miks me ei luba antud olukorras, nagu mujalgi, teistes valdkondades, turul seda rohkem reguleerida? Mida ma selle all mõtlen? Mõtlen seda, et kui näiteks on ettevõte, mis tegeleb teenindamisega, mis töötab inimestega, ja kui töötaja ei oska klientidega nende jaoks mugavas keeles suhelda, siis miks te arvate, et ettevõtja või juht hakkab hoidma sellist inimest. Miks ta hakkab temale palka maksma, kui kliendid ei taha antud teenust tarbida? Ma arvan, et siin tegelikult on probleem kohati ülepaisutatud.

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

(Kaugühendus)

Asi ongi selles, et me vaatame ainult seda, kuidas trahvida. See kõik tegelikult ei tööta. On väga palju selliseid ... 

Martin, ole hea, tule arvutile lähemale.

(Kaugühendus)

... ei taha teadlikult ja kohati isegi printsipiaalselt eesti keelt õppida just sellepärast, et selle eest ainult trahvitakse, seda nõutakse. See peab minu arust olema vabatahtlik soov. Riigil on erinevad võimalused, kuidas inimesi just positiivselt mõjutada, mitte [ainult] trahvid ja sanktsioonid.

Lõpetuseks ütlen teile, et mina sellist lähenemist kindlasti ei poolda. Ma arvan, et Eestis elades ja töötades on eesti keel tähtis. Väga paljud inimesed saavad sellest aru ja need, kes on motiveeritud, saavad seda väga kergelt õppida. Aga praktika on näidanud, et trahvid, sunniraha ja muud sellised karistused, need asjad inimesi ei motiveeri ja ettevõtjaid ka ei motiveeri. Kui paneme kas või 640 000 või 6,5 miljonit, siis vahet ei ole. See lõppkokkuvõttes ei muuda lõpptulemust. Aga kui midagi huvitavat ja tõesti töötavat välja mõelda, siis ma arvan, et üks selline hea motivatsioon ja hea asi oleks see, kui me võtaksime ja annaksime korraga inimestele, kellel on hallid passid, Eesti kodakondsuse. See oleks selline samm, mis, ma olen kindel, paneks inimesi rohkem mõtlema selle peale, et eesti keel on tõesti tähtis. Inimesed oleksid palju lojaalsemad. Ma olen kindel, et selle tulemusena oleks meil palju rohkem inimesi, kes hästi valdavad eesti keelt, kes seda tõesti tahavad õppida. Õppimise kvaliteet, nagu me saame kõik aru, on palju parem, kui inimesed on reaalselt motiveeritud, mitte ei tee seda sellepärast, et kuskil nõutakse, või sellepärast, et selle eest võib mingisugune trahv tulla. Aga suur tänu teile! Mina isiklikult hääletan selle eelnõu tagasilükkamise poolt.

Sotsiaaldemokraatide nimel Eduard Odinets, palun! Kaheksa minutit.

Austatud aseesimees! Head kolleegid! Kahetised tunded on. Just nagu arusaadav, mille pärast selle eelnõu algatajad muret tunnevad. Teisalt ei saa aru, miks just see lahendus peaks olema see, mis töötab selle mure ja selle probleemi lahendamiseks. No ei tööta, siin on juba korduvalt sellest räägitud.

Küsimus on ju selles, mis paneb inimest oma keeleoskust parandama, mis paneb inimest oma keeleoskust arendama. Mina väidan, nii nagu ka mitmed eelkõnelejad, et hirm ükskõik mille ees, sunniraha ees, trahvi ees, ükskõik kuidas me seda meedet ei nimeta, ei pane keeleoskust parandama ja keeleoskust arendama. Hästi palju on täna räägitud motivatsioonist. See ei ole väga suur motivatsioon. Hirm Keeleameti inspektori ees, hirm kaotada töö, hirm jätta oma lapsed ilma toidurahata, hirm jääda vaeseks, ilma tööta inimeseks, keda mitte keegi tööle ei võta, sest samamoodi kardetakse Keeleameti inspektorit, sunniraha ja trahvi, see hirm ei pane inimesi keelt õppima, [keeleoskust] arendama ja [keelt] paremini oskama.

Olen korduvalt siit puldist rääkinud sellest, et minu haridus on eesti keele kui võõrkeele [õpetamine]. Tean sellest üksjagu. Motivatsioon võib olla väga erinev. Motivatsioon võib olla instrumentaalne, motivatsioon võib olla integratiivne. Siin me praegu tegeleme instrumentaalse motivatsiooniga. Me loodame, et inimene hakkab tundma suurt tungi midagi omandada, midagi parandada, midagi osata, sellepärast et ta kardab midagi. Tal on vaja seda instrumenti, et tööle jääda, tal on vaja seda instrumenti, et karjääriredelil tõusta. Tal on vaja seda instrumenti, sest keegi käsib, keegi ähvardab, sunnib. Ja on integratiivne motivatsioon, kui inimene ise tahab, inimesele meeldib eesti keel, talle meeldivad Eesti inimesed, talle meeldib Eesti riik, meeldivad eesti kirjandus ja muusika. Ta tahaks olla osa sellest ja sellepärast ta hakkab keelt õppima. Armastuse pärast, mitte hirmu pärast. Mulle tundub, et selle seaduseelnõuga me tegeleme hirmu kasvatamisega, mitte armastuse kasvatamisega.

Ma loodan, et te teate, kuidas nimetati veel mõned aastad tagasi meie keeleinspektsiooni vene keeles. Seda nimetati keeleinkvisitsiooniks. See ei suurenda armastust eesti keele vastu, see ei suurenda inimeste motivatsiooni eesti keelt omandada. Me räägime siin ju keele õppimisest, keeleoskusest. Siin toodi näiteid punase tulega tee ületamise kohta või kiiruseületamise kohta, kui me trahvime inimesi ja paneme neid käituma nii, nagu riik ette näeb. Keeleõpe ei ole arusaamine, et punase tulega sa ei sõida või et piirkiirus on 90. See on väga subjektiivne, väga individuaalne, väga sügav protsess, mis toimub inimese ajus, ja seda sundida, lisades sinna hirmu, ei saa. See lihtsalt ei tööta niimoodi. Siin on vaja teistsugust lähenemist, siin on vaja teistsugust motiveerimist, mitte inkvisitsiooniga ähvardamist.

Inimesed tegelikult soovivad eesti keelt osata, inimesed tahavad eesti keelt osata. See soov, see tahe aastast aastasse kasvab. Seda näitavad kõik uuringud, mida Eestis tehakse, integratsiooni monitooring kaasa arvatud. See näitab ka seda, et eesti keele oskus nende inimeste seas, kellel eesti keel ei ole esimene keel, paraneb aastast aastasse. Riik on sinna investeerinud tohutult palju, näidates oma investeeringuga inimestele, et riik hoolib, riik pakub võimalusi, riik loob tingimused selleks, et inimene oskaks keelt. Sellises olukorras on see motivatsioon loomulikult palju kõrgem, palju selgem, ja inimesed soovivad keelt õppida.

Mida nõuab see sunniraha, mida nõuab see ettekirjutus, mida Keeleamet teeb? See nõuab eksami sooritamist, see nõuab paberi esitamist. Aga ma usun, et kõik, kes on kunagi selle peale mõelnud, saavad aru, et paberi olemasolu ja eksami sooritamine ei tähenda tegelikult keeleoskust, ei tähenda selle keele kasutamise oskust reaalsetes töö‑ või olmeolukordades. See ei ole nii. Me teame sadu näiteid Ida-Virumaalt ja mujalt, ka Tallinnast, et inimene sooritab eksami ja mõne aja pärast on see kõik läinud, sest ainus motivatsioon keeleõppeks oli eksami sooritamine. See on tegelikult väga suur probleem väga paljudes vene õppekeelega koolides, et vene õppekeelega kool ei õpeta keelt, vaid valmistab ette eksamiks, et õige paber oleks. Sellepärast meil tulevadki koolist välja lapsed, kes reaalses elus ei oska eesti keelt, ei oska seda kasutada. See on see probleem, millega me peame tegelema. Me peame tegelema keeleõppega ja positiivse motiveerimisega, mitte sunnirahasummade suurendamisega, pealegi tööandja puhul, kellel kõige kergem viis probleemi lahendamiseks on sellest tülikast töötajast vabaneda. See hirm, et temast vabanetakse, ei pane seda töötajat eesti keelt paremini õppima mitte mingil juhul.

Me peame looma motivatsioonipaketid, me peame toetama tööandjat, et ta annaks inimestele näiteks vaba aega keeleõppeks. Tuletan meelde, et meil eksisteerib juba mitu aastat niinimetatud kodakondsuslepingu projekt või idee, aga see laieneb ainult nendele, kes kavatsevad kodakondsust taotleda ja kes ei ole Eesti kodanikud. Nad saavad riigi tuge, tööandja saab riigi tuge. Tegeleme selliste projektidega, tegeleme selliste ideedega. Niikaua, kuni me ei mõtle ise positiivses suunas, vaid mõtleme karistuse suunas, olen mina nõus olema see illokutiivne sabotöör, nii nagu meid täna siin nimetati. Minul ei ole selle pärast häbi. Aga mul on häbi Eesti riigi pärast, kes karistab inimesi ja kes demotiveerib inimesi keele õppimisel. Sotsiaaldemokraadid on selle eelnõu vastu. Aitäh!

Härra Lotman, kas vasturepliigisoov?

Ilmselt viidati minu sõnavõtule, isegi kaks korda. Ma tahan öelda, et siin on mõisted segamini aetud. See keeleseaduse muutmise seadus ei räägi keeleoskusest, ta räägib seaduse täitmisest. Kui me vaatame jällegi paralleeli liiklustrahvidega, siis trahvitakse mitte selle eest, et juhtimisoskus on kuidagi kehv, vaid sellepärast, et rikutakse seadust. Nii ka siin: seadusi tuleb täita. See on lihtne meede, et seadused ei oleks meil lihtsalt naljanumber, vaid nad ka reaalselt töötaksid. Võib-olla lõpetan sellega: ei, Eduard, sa ei ole illokutiivne sabotöör, sa oled lihtsalt sabotöör. Aitäh!

Nii. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 463 esimesel lugemisel tagasi lükata. See on meil vaja läbi hääletada.

No nii. Oleme jõudnud hääletuseni. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 463 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun teil võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetab 40, vastu on 20. Ettepanek on leidnud toetust ehk eelnõu on tagasi lükatud.

Head kolleegid! Oleme teinud päris kenasti täppisteadust ja täppistööd. Kell on 13.56. Tänan teid tänase päeva eest ja kohtume juba ülejärgmisel nädalal. Istung on lõppenud.