Austatud Riigikogu! Kell on saanud 12. Kolmapäev, 24. november. Alustame Riigikogu infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks registreerus 31 Riigikogu liiget.

Tänases infotunnis on meil riigihalduse minister Jaak Aab, kes on peaministri ülesannetes, haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna ning siseminister Kristian Jaani. Meil on kokku kümme küsimust, mis tähendab seda, et me saame kohapeal registreeritud küsimustest võtta [vastamisele] ühe küsimuse. Nagu ikka, on küsimuse esitamiseks kaks minutit ja ministritel vastamiseks kolm minutit.

Alustame. Esimene küsimus on Indrek Saarelt riigihalduse ministrile Jaak Aabile, kes on peaministri ülesannetes. Riigieelarve valikud on teemaks. Palun!

Aitäh sõna andmast, lugupeetud juhataja! Austatud riigihalduse minister peaministri ülesannetes! Riigieelarve, mille te olete Riigikokku toonud ja mida Riigikogu menetleb, ja sellega seonduv riigi eelarvestrateegia, mille te järgmiseks neljaks aastaks olete valitsuses vastu võtnud, on, paraku tuleb tõdeda, üks kõigi aegade vaenulikemaid regionaalse ebavõrdsuse vähendamise seisukohalt. Neid näiteid on selles eelarves hulgaliselt. Teie olete riigihalduse ministrina see minister, kes peaks valitsuses regionaalarengu eest vastutama ja sellel eriliselt silma peal hoidma. Samuti olete te oma koalitsioonileppes kokku leppinud, et teie prioriteet on regionaalse, piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine. Ometi me näeme, et tuleva aasta riigieelarves kärbitakse ühte regionaalset ebavõrdsust jõuliselt vähendavat meedet 4 miljonit. See on huvihariduse ja huvitegevuse toetamise meede. Me näeme ka seda, et täna on Riigikogus kolmandal lugemisel valitsuse esitatud hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis kärbib rahvakultuuri keskuse kaudu regionaalsete kultuuritegevuste toetamise meetme vahendeid järgmiste aastate jooksul hinnanguliselt 318 000 eurot ja Rahandusministeeriumi regionaalsete investeeringutoetuste andmiseks ettenähtud vahendeid ligi 1,8 miljonit eurot. Seda loetelu võib paraku jätkata. Sellel teemal, ma tean, tuleb täna veel teisigi küsimusi. Kuidas te regionaalarengu eest vastutava ministrina kommenteerite seda valitsuse poliitikat, mida eelarve ja riigi eelarvestrateegia ellu rakendama hakkavad?

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Ma tänan küsimuse eest. Kui vaadata laiemalt sellele, mida [on tehtud] viimastel aastatel ja mida ka praegune valitsus on teinud piirkondade arengu suhtes, siis nii nagu mäletate, paar valitsust tagasi oli üks regionaalpoliitiline meede see, et kohalike omavalitsuste tulubaasi sai tõstetud. Kohalike omavalitsuste tulud on viimase viie aastaga kasvanud 50%, kogutulud. Ma arvan, et see on üks kõige tähtsamaid regionaalpoliitilisi meetmeid, mis viimastel aastatel vastu on võetud. Ka rasketel kriisiaastatel ei vähendatud omavalitsuste tulusid, vaid me andsime kahel aastal lisaks kriisiabi 176 miljonit. See on piirkondade arengu, kohaliku elu ja majanduse turgutamiseks väga oluline, just et omavalitsused saaksid teha oma investeeringud ja hanked ning hoida töökohti, et piirkondades oleks vähemalt tagatud, et ei ole mitte taandarengut. Kõik märgid ja statistika näitavad, et viimastel aastatel on piirkondade ebavõrdsuse kiire tekkimine vähenenud, pigem on see nagu stabiliseerunud. Muidugi on meie eesmärk see, et [kõik] piirkonnad areneksid kiiremini järele paarile rohkem arenenud piirkonnale, mida kõigi näitajate järgi paraku Eestis on.

Oleme koostamas regionaalarengu tegevuskava. Siin on olulised mitte ainult riigieelarvelised vahendid, vaid ka Euroopa Liidu järgmise rahastusperioodi vahendid. Kõik valdkonnad, kõik ministeeriumid näitavad selles tegevuskavas ära oma prioriteetsed tegevused piirkondade arendamiseks. Kui on mingid programmid või meetmed, siis kirjeldatakse ära, kuidas piirkondade arendamisega ja selle ebavõrdsuse vähenemisega on võimalik nendes valdkondades [tegelda], kas siis eelneva regionaalse raha jaotamisega nendes programmides või väiksema omaosalusega nendes meetmetes-programmides. Regionaalarengu tegevuskava koos kõigi Euroopa Liidu rahastamisfondide meetmetega peaks jõudma kinnitamisele valitsusse jaanuaris, nii nagu ka muud rakenduskavad. Rääkimata Ida-Virumaast, kus on võimalik kasutada ka õiglase ülemineku fondi raha ja kus piirkonna areng saab kindlasti lisatõuke täiendava ressursiga, et me neid tegevusi, mis me viimastel aastatel oleme teinud uute töökohtade tekitamisel ja ettevõtluse arendamisel, saaksime rohkem toetada.

Indrek Saar, palun, täpsustav küsimus!

Väga tore, et te vähemalt mingeid kavasid teete. Iseküsimus on, mis nendest kavadest reaalselt kasu on, kui te neid meetmeid, mis just nimelt regionaalset ebavõrdsust vähendavad, samal ajal jõuliselt kärbite, või nende vahendite lisalaekumise, mis varasemalt oli seadusega ette nähtud, nende vahendite kasvu seisma panete. Loomulikult tuleb omavalitsusele aja jooksul vahendeid juurde leida, sest nii nagu riigil, nii ka omavalitsustasandil paratamatult kulud kasvavad. Seda erinevatel põhjustel. Üks [põhjus] on kindlasti kiire majanduskasv, inflatsioon, palgakasv ja nii edasi, mis on olnud sel aastal enneolematult kiired ja nii prognoositakse ka tulevaks aastaks. Selles kontekstis oleks mõeldamatu, et kohalike omavalitsuste tulud üldiselt ei kasvaks.

Aga mina räägin konkreetsetest regionaalarengut toetavatest meetmetest, mida te olete lasknud kärpida. Minu küsimus on, et mida teie regionaalarengu eest vastutava ministrina valitsuse aruteludel tegite selle jaoks, et huvihariduse ja huvitegevuse toetusmeedet ei kärbitaks. Mul on siin meenutus sellest korrast, kui me oma arupärimises küsisime teie kõrval istuva haridus‑ ja teadusministri käest huvihariduse toetuse hiigelkärpe kohta. Selle arutelu oli 7. juunil käesoleval aastal. Küsimuses [ütlesime], et kultuuriminister on öelnud, et tema küll ei arva, nagu see oleks hea kärbe, ja ta tahaks, et seda ei tuleks. Sellele vastas teie kolleeg Liina Kersna (tsiteerin): "... ma tuletan meelde, et meil on koalitsioonivalitsus ja sinna koalitsioonivalitsusse kuulub ka Keskerakond. Ma ei kuulnud ühegi valitsuse liikme suust riigi eelarvestrateegia arutelude ajal sõnu, et vaat see on küll koht, kus me ei tohi kulusid vähendada. Mitte ühtegi vastulauset!" Kas see vastab tõele, lugupeetud minister, kes te vastutate regionaalarengu eest?

Ma tänan küsimuse eest. Kui keskenduda regionaalarengu puhul konkreetselt ainult ühele eelarvereale, huvihariduse reale, siis ma võin kindlasti öelda isikliku seisukoha, et huvihariduse toetus sai tegelikult toodud üleüldse juurde Keskerakonna algatusena. Põhilise osa huviharidusest rahastavad omavalitsused nii või teisiti oma vahenditest, aga et seda tegevust parandada, mitmekesistada ja võimaldada omavalitsustel ka tasuta huviringe pakkuda, siis toetus tuli eraldi meetmena toetusfondi sisse. Isiklikult võin öelda, et muidugi poleks olnud esimene valik, kust kokkuhoiukohta eelarves otsida, just huviharidus, aga see ülesanne kõigil ministritel oli ning haridus‑ ja teadusminister selle ettepaneku tegi. Kõik ministeeriumid pidid nende kokkuhoiukavadega tegelema ja täpselt nii need ettepanekud kokku said ja ega kellelegi ei pruukinud need väga meeldida. Ma arvan, arvestades seda, et omavalitsuste tulubaasid kasvavad, et omavalitsuste võimekus pakkuda nii huviharidust kui ka teisi teenuseid on järgmisel aastal tunduvalt suurem kui sellel aastal.

Kas selline rida peaks eraldi olema? Mina riigihalduse ministrina tegelikult neid toetusfondi eraldi ridasid pole kunagi eriti pooldanud. Me oleme tõsiselt tegelemas ka sellega, et toetusfondi eraldi sildiga raha liiguks järjest rohkem tulubaasi ehk omavalitsus saaks vabamalt otsustada nende vahendite üle ja ei peaks sildiga raha kasutama täpselt sellel eesmärgil. Igal omavalitsusel on ju mingi ajalugu, kes on juba rohkem sotsiaalvaldkonda toetanud, kes on haridusvaldkonda toetanud. Siis saaks kasutada seda raha just nende valdkondade järeleaitamiseks vabamalt ja riik ei peaks neid silte peale panema. Sellega me tegeleme edasi. Olen võtnud ka ministeeriumidelt ettepanekud ja lähiajal lähen kabinetti. Vaatame, kuidas me selle nii-öelda detsentraliseerimisega edasi saame minna, nii et riigi valitsus või ka Riigikogu omavalitsusele seda märgiga raha ette ei kirjuta. Kogutulemis, kui palju omavalitsus järgmisel aastal raha kasutada saab, on selline huvihariduse 4‑miljoniline kärbe, mis sümboolselt ei näe tõesti hea välja, siiski väga väike osa sellest, mis omavalitsuste tuludele juurde laekub.

Ja nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Mis teie isiklik suhtumine ja arusaamine on, kui me vaatame, mis toimub energiahindadega Eestis, ja mitte ainult elektri, vaid ka gaasi hinnaga? Me oleme teinud ettepaneku vähendada käibemaksu, me teame, et COVID‑i kriis ei anna järele, et seal on hulk probleeme. Möödunud nädalal küsisin minister Sutilt, kas ja milliseid toetusi planeeritakse ettevõtetele. Ta ei osanud veel vastata. Vahepeal on ta läbi meedia andnud teada, et näiteks restoranid ja toidusektor tema arvates ei vaja abi. Kas ja millisel kujul on valitsus arutanud, mis nägemus valitsuses praegu on, kas on üldse sektoreid, mis teie arvates nii energiahindade kui ka tervisekriisi tõttu kannatavad? Kas valitsus planeerib ja kui, siis milliste meetmetega neid sektoreid toetada? Teine küsimus on lõpptarbija kontekstis. Me vaatame, et järgmise aasta eelarvesse on planeeritud pealt 100 miljonit täiendavate maksude, vahendite laekumist, aga tagasi antakse nörritades mõned miljonid, kui abipalve ja kirjaga pöörduda.

Ma tänan küsimuse eest. Mis puudutab hinnatõuse, mida energiakandjad viimasel ajal on läbi teinud – me teame, et nii elektri, gaasi kui ka toasooja hind lõpptarbijale on tõenäoliselt päris tugevasti tõusmas –, siis meil on olnud arutlusel mitmed tööriistad. Nendest tööriistadest me otsustasime ära ühe, mida oli võimalik kõige kiiremini kasutusele võtta. Kui me valitsuse reservist maksame kinni pool võrgutasust nii ettevõtjale kui ka inimesele, leibkonnale, siis see annab umbes 10% kokkuhoidu lõplikus elektriarves, kus on päris mitu rida. Seda oli võimalik rakendada kõige kiiremini. On räägitud ka käibemaksu alandamisest. See võtaks kindlasti rohkem aega, kui näiteks võrrelda seda võrgutasu alandamisega. Kindlasti ei ole ma öelnud, et need on lõplikult kõik meetmed, mida me tahaksime rakendada. Võib-olla tuleb otsida uusi lahendusi, aga ma räägin seda, mida on valitsuskabinetis otsustatud.

Teine allikas maksis peaaegu 90 miljonit, see, mis me teeme võrgutasudega kuue kuu jooksul, et need poole võrra alaneksid. Lisaks sellele, CO₂ vahendite ülelaekumisest oleme 37,5 miljonit – see on prognoositav summa – suunanud vähekindlustatud leibkondade toetamiseks nii elektri, gaasi kui ka toasooja hinna [tõusu leevendamiseks]. Hinnanguliselt saab seda 70 000 peret. See on arvestatud nii, et see on suhtelise vaesuse piir, mille puhul esimene perekonnaliige netotuluna – kui me vaatame seda piiri – saab alla 673 euro kätte. Tõenäoliselt näiteks kõik üksi elavad pensionärid klassifitseeruvad sellele toetusele ja neid toetusi hakkavad omavalitsused välja maksma tõenäoliselt detsembrikuus. On allkirjastamisel riigihalduse ministri käskkiri, kes need tingimused selle määrusega kehtestab, ja omavalitsused saavad vastavaid toetusi välja maksta tagasiulatuvalt, alates septembrikuust. Nii et kui hinnad on tõusnud, noh, ligi pool energia hinna puhul, siis sellest 50%‑lisest tõusust praktiliselt 40% saab kompenseerida. See on küll keeruline, natukene bürokraatlik, ma möönan, aga see oli üks kõige kiiremaid meetodeid, kuidas me saaksime need hinnatõusud kompenseerida just vähekindlustatud peredele, kellel on kindlasti kõige raskem nende hinnatõusude tõttu.

Mis puudutab teistes sektorites piirangute mõjul, ütleme, tulude ärajäämist, siis Andres Sutt on seda [teemat] ka tutvustanud kabinetis. See pole kindlasti suletud. Vaadates konkreetseid tulemusi, võib juhtuda, et kabinet peab täiendavaid meetmeid rakendama. Eelkõige on see nii majutus- ja toitlustussektoris.

Nii. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme teise küsimuse juurde, mille esitab Helir-Valdor Seeder haridus‑ ja teadusminister Liina Kersnale kiirtestide kohta. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Koolides õpilaste testimise vajadusest räägiti ja see ettepanek tehti juba käesoleva aasta märtsis. Valitsus ei pidanud vajalikuks või ei suutnud rakendada seda isegi mitte õppeaasta alguses septembrikuus, vaid rakendas seda novembrist alates. Me tänaseks teame, et seda tehti kiirkorras, otsustamiseks jäi väidetavalt justkui kümme minutit. Nii et seitse kuud, aga otsustamiseks kümme minutit. Kogu see esimene hange läks täielikult aia taha: 3 miljonit eurot üle turuhinna. Mitmed ettevõtjad, kes oleks olnud võimelised ja soovinud osaleda, välistati ja nii edasi. Miks ei suutnud valitsus tervelt seitsme kuu jooksul seda rakendada, korralikult ette valmistada testimist ja testide hanke läbiviimist? Kes vastutab ja milles see vastutus seisneb? Me teame, et novembris on kuulutatud välja teine hange. Ka see hange on välja kuulutatud väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankena ja ka siin on tekkinud juba probleemid. Tagatipuks olete teie oma käskkirjaga määranud preemia seoses kiirtestimise planeerimise ja käimalükkamisega koolides ministeeriumi töötajale, ilmselt siis heade tulemuste eest. Te olete väga rahul kogu selle kiirtestimise käivitamise ja ettevalmistamisega ja hanke läbiviimisega, mis on ülimalt kummaline. Kes ikkagi vastutab kogu selle segaduse ja jama eest, mis haridusministeeriumi valitsemisalas on valitsenud? Ja kui on teada, kes vastutab, siis milles see vastutus ikkagi seisneb?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, küsimuse eest! Ma kategooriliselt ei ole nõus, et kiirtestimine on olnud ebaõnnestumine. Me oleme kolme nädalaga tuvastanud koolikeskkonnas tänu kiirtestimisele pea 2300 kiirtesti positiivse tulemuse andnut. Me näeme, et pärast kiirtestide kasutusele võtmist on ka üldine nakatumisfoon ühiskonnas oluliselt langenud. Me näeme seda, et oluliselt on langenud koolilaste seas nakatumise tase ja koolikollete arv on kõik need nädalad, kui on kiirtestimist kasutatud, oluliselt langenud. Nii et kiirtestimise korraldamise vajalikkuses ei tohiks hetkel küll mitte keegi kahelda. See on olnud väga vajalik ja oluline meede, et viirus kontrolli alla saada ja koolid lahti hoida.

Jah, tõesti, tuleb tunnistada, et see otsus oli kiireloomuline ja erakorraliselt tehtud. Sellepärast, et kui valitsus tegi 14. oktoobril põhimõttelise otsuse, et pärast koolivaheaega me peaksime koolides hakkama korraldama kiirtestimist, siis nakatumisfoon oli oluliselt madalam kui oktoobri lõpus, kui see ülesanne Haridus‑ ja Teadusministeeriumile tuli. 14. oktoobril oli 14 päeva nakatumisnäitaja 1000, oktoobri lõpus, kui valitsus selle otsuse tegi, oli 14 päeva nakatumisnäitaja juba üle 1700. Me teame, et pärast seda, kui kiirtestimist koolides alustati, on nakatumisnäitaja langenud ja tänaseks juba päris madalale. Võime olla sellega rahul, aga see tähendab, et kiirtestimine koolides on hästi toiminud ja sellega peab kindlasti jätkama. Loomulikult, seda möönis valitsus ja möönis ka minu kõrval istuv kolleeg, et seaduses ettenähtud, läbirääkimistega väljakuulutamata hange on erandkorras võimalik. See on seaduses lubatud võimalus. Küsimus on, kas see oli tol hetkel piisavalt põhjendatud. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi juristide ja hankespetsialistide hinnangul see oli põhjendatud. Kui takkajärgi selgub, et see ei olnud põhjendatud, siis – ka kolleeg Jaak Aab kirjutas mulle ja andis teada – võib olla, et ministeerium peab maksma selle eest trahvi, mis on suurusjärgus 1200 eurot. Kindlasti, kui tuleb välja, et me tegime midagi valesti, siis tuleb seda viga tunnistada, sellest õppida. Nagu ma aru saan, seda riigihangete seaduse pügalat ei ole varem tõesti kasutatud. See on erandlik ja ma arvan, et me praegu lõime pretsedendi ja kindlasti peabki analüüsima, kas see oli õigustatud või ei olnud.

Härra Seeder, täpsustav küsimus. 

Aitäh! Tegelikult te ei vastanud kummalegi minu küsimusele, mis olid need põhjused, miks pool aastat ei suudetud testimist ette valmistada ja ei alustatud sellega septembris. Ma sain päris kurjaks teie demagoogilise vastuse pärast, kui te ütlesite, et kõik oli kiirtestimisega väga hästi, et see õigustas ennast. Me oleme teinud selle ettepaneku, juba märtsist on tõstatatud küsimus, et hakata testima koolides. Selles ei ole küsimus. Meie väga toetame testimist ja ma saan aru, et sellel oli laiapõhjaline toetus, et hakata testima. Aga valitsus ei pidanud seda vajalikuks või ei suutnud terve suve jooksul ette valmistada seda, et septembrist alustada testimisega. Kogu see testimise ettevalmistamine ja selle korralduslik pool on läbi kukkunud. Ma rääkisin sellest, mitte kiirtestimise vajadusest, mida te nüüd välja tõite, et see on väga õnnestunud. Loomulikult on õnnestunud, see on aidanud välja selgitada positiivseid, nakatajaid ja sellega on võimalik olnud seda levikut piirata. See on olnud tulemuslik. Küsimus on selles, kuidas te seda ellu viisite: üle turuhinna, kuus kuud ette valmistades või ette valmistamata ja lõpuks makstes preemiat nendele inimestele, kes selle eest vastutama oleksid pidanud. See oli mu küsimuse sisu.

Nüüd on mul teine küsimus. See on selle teise hanke kohta, mis välja kuulutati. Te olete ise väitnud, et esimese hankega varuti neid teste nii palju, et koolides jätkuks neid selle aasta lõpuni. Kusjuures ma rõhutan, et kutseõppeasutustes vist veel testimist jätkuvalt ei toimu. Nii et nii palju neid teste siiski ei ole. Aga nüüd teises hankes seatakse tingimuseks, et kolme nädala jooksul peaks olema võimalik neid teste tarnida. See viitab sellele, et vist ikkagi aasta lõpuni ei ole piisavalt teste. Kuidas sellega tegelikult on? Kas on aasta lõpuni või ei ole aasta lõpuni, nagu te varasemalt väitsite? Kuidas on kutsekoolidega, kas seal nakkus ei levi, ainult üldhariduskoolides levib?

Aitäh! Märtsikuus, ma saan aru, tegite teie või tegi Isamaa fraktsioon ettepaneku kiirtestimisi koolides läbi viia. Me tellisime Tartu Ülikoolist teaduslikul materjalil põhineva ülevaate COVID‑ist ja koolidest, et teadmisi saada ja planeerida tegevust sügiseks. Sellel hetkel ei olnud sellist teaduslikku teadmist, et koolides oleks massiline kiirtestimine ilmtingimata vajalik. Sellist ettepanekut ei olnud, sellist ettepanekut ei teinud valitsusele ka teadusnõukoda. Takkajärgi on põhjendatud, ka eksperdid on põhjendanud seda sellega, et deltatüvi, mis meile saabus, tõesti levib laste seas oluliselt kiiremini kui Briti tüvi, mis enne Eestis laialdaselt levis. Teaduslik teadmine, et tänane valdav tüvi laste seas väga kiiresti levib ja et ka lapsed on selle viiruse väga head edasikandjad, tuli meile alles hiljuti. Seda teadmist enne, teaduslikku teadmist ei olnud.

Mis puudutab minu nõunikku Mario Kadastikku, siis Mario Kadastik on minu teadusnõunikuna ametis poole kohaga. Ma näen, et see töö, mis ta on teinud ka seoses kiirtestimistega, ei ole olnud poole koha töö. Seetõttu pidasin ma vajalikuks maksta talle preemiat 750 eurot. Seda ei ole väga palju, arvestades, et tegemist on doktorikraadiga, väga kõrge kvalifikatsiooniga inimesega ja temast on tõesti olnud väga palju kasu kiirtestide hanke korraldamisel, nendel läbirääkimistel. Ma ütlen veel kord, et see on olnud tulemuslik.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Priit Sibul, palun!

Suur tänu, Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma ei saa aru. See valitsus, kus te töötate,  jõudis arusaamisele, et koolid tuleb igal juhul hoida lahti ja kiirtestimine on selleks mõistlik meede. Samas seda ettepanekut, mille Isamaa on teinud, et kogu ühiskonda võiks niiviisi vaadata ja testimise abil reguleerida, ei ole see valitsus toetanud. See oli see küsimus, mille kohta me oleme ettepaneku teinud, et ühiskonda võiks ka muus kontekstis reguleerida testimisega. Te viitasite kõrvalistujale, et tema soovitas ja kirjutas teile, et võib saada trahvi 1200 eurot. Teie kõrvalistuja tegi ka valitsuse istungil – seda te väitsite Isamaa fraktsiooniga kohtudes – ettepaneku, et te võtaksite pakkumised vähemalt kolmelt ettevõttelt. Teie ütlesite, et te seda teha ei jõudnud ja see oli teie risk, et te läksite hankesse ühe ettevõttega ja panite oma allkirja sinna alla. See on üsna arusaamatu, arvestades eriti seda, mis lõpuks sai, milliste hindadega [need testid] saadi. Minu küsimus on: miks see periood oli nõnda pikk – üks kuu? Te olete ise ka öelnud, et kellelgi sellist hulka teste ei olnud. Alguses olid need planeeritud novembri lõpuni, nüüd täpselt ei saa aru, kas jagub detsembri lõpuni neid teste, mis olid mõeldud novembriks, või on neid vähem. Aga on selge, et nende jagamine on toimunud mitmes etapis erineval viisil. Mina ei saa aru, miks oli vaja teha see hange üheks kuuks, kui päevade ja nädalate viisi toimus nende testide saamine ja laialivedu koolidesse, ja kuivõrd see hind kujunes absurdselt kõrgeks seetõttu, et meil oli just vaja sellist hulka teste. Kas te tagantjärele peate ka seda kõike mõistlikuks ja õnnestunud ideeks ja projektiks?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab testide jagumist aasta lõpuni, siis kui me testime – ja sellised soovitused on koolidele antud – kaks korda nädalas ja eelkõige neid, kes ei ole haigust läbi põdenud ega ole vaktsineeritud, siis neid teiste jagub aasta lõpuni.

Miks tehti see leping üheks kuuks? Sellepärast et me saime ühe kuu kindlust, et testid on olemas ja tarned liiguvad. Me teadsime, et see logistika on äärmiselt mahukas. 520 üldhariduskooli on Eestis. Kui nädala kaupa korraldada testimist ja testimise logistikat uute partneritega, siis meil ei oleks neid numbreid, mida me praegu näeme. Te võite õlgu kehitada, aga mina praegu vastutan selle eest, et koolid saaksid olla avatud ja koolid saaksid olla võimalikult turvaliselt avatud. Ma pidin olema kindel, et see süsteem toimib. Takkajärgi targana me saame öelda, et jah, see süsteem toimis. Kui me oleksime hakanud tegema nädalate kaupa ettevõtjatega lepinguid, ma ei tea, mida mu kolleeg Jaak Aab siis oleks öelnud, kui see oleks nädalate kaupa toimunud ja mis siis oleks päriselt koolidesse jõudnud. Täna me oleme olukorras, kus teine hange on lõpetatud, leping on allkirjastatud ja esimesed tarned peaksid uuelt ettevõtjalt jõudma pärast 6. detsembrit koolidesse. Need testid on eelkõige jaanuariks planeeritud.

Lõpetame selle küsimuse käsitlemise.

Liigume kolmanda küsimuse juurde, mille esitab Kert Kingo siseminister Kristian Jaanile. Teemaks on politsei roll ühiskonnas. Palun, Kert Kingo!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea siseminister! Politsei kodulehel on kirjas sellised sõnad: "Tööliinist sõltumata ühendab meie meeskonda üks eesmärk - me oleme selleks, et aidata. Töötame selle nimel, et kõik inimesed tunneksid end Eestis turvaliselt; saaksid rahuliku südamega õppida, ennast teostada; et Eestis oleks turvaline keskkond arendada majandust ning kultuuri ..." Mina mäletan neid aegu, kui ma ise Politsei‑ ja Piirivalveametis töötasin. Siis oli politseil tööeetika olemas, ei vägivallatsetud põhjendamatult inimestega ega kasutatud füüsilist jõudu, püüti hakkama saada sõnadega. Politsei oli professionaalne ja käitus professionaalselt, samuti varasemalt kehtinud väärtuste põhiselt, inimlikult, ausameelselt ja eelkõige inimestega koostöö vaimus. Nüüd aga presenteeritakse uhkusega politsei brutaalsust kui suurt töövõitu. Presenteeritakse, kuidas nad füüsilist jõudu kasutades veavad inimesi autodesse, väänavad neid jõuga maha, ilma et oleks ohtu avalikule korrale. See meenutab vägisi miilitsa-aegasid või siis üheksakümnendate alguse politseid, kui niinimetatud korrakaitsjad käitusid tihti ise pigem kuritegeliku kamba sarnaselt. Minu küsimus ongi, kas teie ministrina kiidate politsei sellise käitumise heaks. Kas selline ongi nüüd politsei uus tööeetika? Milles see politsei aitamine siis seisneb? Palun ärge hakake rääkima, et maskikandmise ja terviseandmete kontrollimise mittetäitmine on oht avalikule korrale korrakaitseseaduse mõttes. Seda peaksite te ise eluaegse politseiametnikuna ju teadma, et see on seaduse väänamine.

Aitäh küsimuse eest! Hea [ase]esimees! Head Riigikogu liikmed! Väga hea küsimus politsei rolli kohta ühiskonnas. Seda on uuritud ka teaduslikul tasandil päris palju nii välismaal kui ka Eestis. Eestis on olemas konkreetne politseiteaduse uurija, professor Priit Suve, kes on seda uurinud. Loomulikult, ka kõik noored hakkajad politseinikud teavad seda, sest kui nad alustavad õpinguid, siis nad käsitlevad erinevaid kriminoloogilisi aspekte ja teooriaid. Kõikidele politseinikele on tuttavad sellised uurijad nagu Lombroso ja teised. Mina arvan, et Eesti politsei, kelle missiooniks on koostöös turvalisuse tagamine, on käitunud professionaalselt.

Kui me tuleme korraks tagasi teooriate juurde, selle juurde, milline on kaasaja teooria ja milline võib-olla on olnud varasem teooria politsei sekkumiste kohta, siis üldiselt jaotatakse need kaheks. On olnud teooria, mis rääkis reageerivast politseitööst, ja on olnud teooria, mis rääkis ennetavast politseitööst. Ennetavast politseitööst rääkiv teooria on tõepoolest see, mida rakendab politsei. Politsei rakendab ennetavat tegevust eelkõige sellega, et kui on õigusrikkumised, siis esimese asjana minnakse ja selgitatakse inimestele ennetavalt, miks selline käitumine ei ole ühiskonnas vastuvõetav, milliste õigusaktidega minnakse sellise käitumise korral vastuollu. Väga suur hulk inimesi saab sellest loomulikult väga hästi aru ja asub peale seda ka õiguskuulekalt käituma. Mingisugune osa on tõepoolest selliseid, et politsei on sunnitud kasutama meetmeid, mida seadus ette näeb, kuni selleni välja, et mõningates olukordades on vaja väga äärmusliku meetmena kasutada ka sundi või näiteks viia läbi süüteomenetlus, olgu see kuriteomenetlus, mida juhib küll prokuratuur, või väärteomenetlus, kus kohtuväliseks menetlejaks on politsei. Nii et mina arvan, et politsei tegutseb lähtuvalt väärtustest, mis on Politsei‑ ja Piirivalveametis kokku lepitud, eelkõige ennetavalt. Aga veel kord: politseil on õigus äärmusliku meetmena võtta ka teistsuguseid meetmeid, sealhulgas kasutada sundi. Rõhutan, et see on äärmuslik meede, aga vahest tuleb seda tõepoolest ette.

Nüüd palun, Kert Kingo, täpsustav küsimus!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See, mis te praegu rääkisite, oli keerutamine, te ei vastanud minu küsimusele. Kõik on näinud nendel videoklippidel, kuidas ei ole mingit hoiatamist ega rääkimist, lihtsalt minnakse jõuga ja murtakse maha, olgu see mingi kaubanduskeskus või olgu see mingi eraettevõte. Nii lihtsalt tegutsetakse. Politsei praegu näitabki oma jõudu. Politsei on taganenud oma senistest väärtustest, mille nimel 20 või 30 aastat on vaeva nähtud, on nähtud vaeva selle nimel, et politseid võetaks kui aitajat, turvatunde loojat. Nüüd siis nende nii-öelda maskide ja vaktsineerimistõendite kontrollimise nime all hävitatakse aastakümnete töö. Minul on tõesti küsimus: milles teie hinnangul siin see aitamine seisneb? Minule on teada mitu juhtumit, kui politsei on seadusi rikkunud, kui on väljastatud seaduse mõistes ebakorrektseid ettekirjutusi, alusetuid sunnirahanõudeid, ilma et oleks kontrollitud, kas on üldse alust seda teha. Seletage mulle ära, kui te nii kiivalt siin kaitsesite politsei tegevust, milles see aitamine seisneb ja mis tänapäeval politsei roll ühiskonnas on. Veel kord vabandan oma endiste kolleegide ees. See jutt ei ole mõeldud teile, kellel veel elementaarne väärikus ja eetikatunne on säilinud. 

Aitäh küsimuse eest! Eesti politsei on jätkuvalt väga väärikas ja suure usaldusväärsusega organisatsioon. Eesti politsei käitumise läbiv joon on eelkõige ennetav käitumine. Aga Eesti politseil on õigus, seadusest tulenev õigus olla ka väga resoluutne ja kehtestav, sealhulgas kasutada erinevaid meetmeid, ka füüsilist jõudu. Ent see ei ole mitte kunagi esimene meede, mida politsei kasutab. Kõigepealt kasutatakse sõnajõudu, siis veel kord sõnajõudu, aga kui on vaja, siis on võimalik kasutada ka muid meetmeid. Kui on olukord, kus keegi tunnetab, et Eesti politsei on käitunud valesti või õigusvastaselt, siis Eestis, õigusriigis, on võimalik esitada kaebus politsei tegevuse peale. Seda tulebki teha, kui inimene tunneb, et tema õigusi on rikutud, või kui politsei on käitunud kuidagi oma võimupiire ületades. Neid võimalusi kaebust esitada on mitmeid: on võimalus esitada kaebus sisekontrollibüroole, kes vahetult allub peadirektorile, ja on võimalik esitada kaebus kohtusse, näiteks kui on läbi viidud väärteomenetlus ja jõutud kohtuvälise menetleja koostatud protokollini, ka karistuse määramiseni. Siis on inimestel alati võimalus pöörduda halduskohtusse. Seda tulebki teha, kui inimene tunneb, et tema õigusi on riivatud ja politsei ei ole käitunud nii, nagu peab.

Kohapeal registreeritud küsimuse saab esitada Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud siseminister! Enne kui ma oma küsimuse esitan, soovin vaid lugupidamisest teie vastu öelda teile mõned õpetussõnad. Palun arvestada küsimusele vastamisel järgmiste asjaoludega. Riigikogu infotund ei ole Hyde Park ega turuplats, kus võib rääkida ükskõik mida ning sellega asi piirdubki. Tuletan meelde, et selles saalis teie öeldu kohta koostatakse stenogramm, kus kõik fikseeritakse äärmiselt täpselt. Seega omab teie poolt öeldu äärmiselt suurt juriidilist kaalu, mis vormistub hiljem kirjalikuks tõendiks, mida on võimalik kasutada ülikaaluka argumendina erinevates vaidlustes. Miks ma seda räägin? Annan teile teada, et kavatsen kasutada teie poolt öeldut kohtumenetluses ning minu küsimuste esitamine on seotud tõendi hankimise ja tagamisega. Loodan, et väljendasin ennast arusaadavalt.

Niisiis, meedia vahendusel oleme näinud, kuidas politsei kasutab maskikandmise [nõude] rikkujate suhtes vägagi jõulisi meetmeid. Aga ma ei küsi selle kohta, vaid küsin maskikandmise kohustuse kohta. Asjas puudub ilmselt vaidlus, et teie olete selle valitsuse koosseisus, kes on oma korraldusega kehtestanud maskikandmise kohustuse. Soovin teada, millised on need teaduslikud argumendid ehk tõendid, mille sisu ja resolutiivosa põhjal on välja toodud maskikandmise kasu ning kus oleks kirjeldatud ka maskidest osakeste eraldumine, hingamistakistuse parameetrid, mikrobioloogiline saastumine ning keemiliste ühendite emiteerimine. Ehk lühidalt öeldes: soovin saada eksperthinnangut, mille põhjal on otsustatud maskikandmise kohustus, ning küsin, kes on nimeliselt olnud eksperdiks. Vastates ärge palun viidake teadusnõukoja ega mõne teise spetsialisti soovitustele, sest teie olete ikkagi see, kes jääb vastutajaks maskikandmise kohustuse eest.

Aitäh küsimuse eest! Repliigina: süüteomenetluses tõendite loomine on kirjeldatud väga konkreetselt kriminaalmenetluse seadustikus ja väärteomenetluse seadustikus, see, kuidas tekivad tõendid, mille käigus tekivad tõendid ja kuidas need peavad olema fikseeritud. Muidugi on absoluutselt väga oluline ka see, kuidas hetkel esitatakse küsimusi ja kuidas nendele küsimustele vastatakse.

Mida teeb Politsei‑ ja Piirivalveamet nende nõuete kontrollimisel, mis on kehtestatud valitsuse poolt? Üks nõue on tõepoolest ka avalikes siseruumides maskikandmise kohustus. Vabariigi Valitsus usaldab siin teadusnõukoda, kes on välja toonud selle, et maskikandmine avalikes siseruumides on üks meede, mis aitab kogu ühiskonnal paremini sellest pandeemilisest olukorrast välja tulla. Me oleme ka näinud, et erinevatel meetmetel, mis on kehtestatud ja kus on väga oluline roll olnud tõepoolest ka teadusnõukojal, mida on vedanud Irja Lutsar, on olnud kaalu ja mõju. Me ju ka täna näeme, et olukord on pöördunud paremuse poole.

Väga oluline roll järelevalves on ühelt poolt Terviseametil, kellel ongi vahetu ülesanne ja kohustus teha järelevalvet, aga kes täna kaasab ka Politsei‑ ja Piirivalveameti järelevalvelistesse tegevustesse. Järelevalvelised tegevused on tõepoolest just nimelt nendes kohtades, kus see mõju võib olla kõige suurem, näiteks kaubanduskeskustes, kus on palju inimesi korraga koos ja kus on maskikandmise kohustus. Või näiteks erinevad ettevõtted, millel on kohustus kontrollida COVID‑i passi olemasolu, enne kui inimene tuleb ja selle ettevõtte teenust tarbima hakkab, näiteks erinevad meelelahutusasutused või restoranid.

Nii et lühidalt kokku võttes on teadusnõukoda see, kes toob valitsusele teadus[andmeid], mida valitsus kuulab ja teeb sellest lähtuvalt oma otsused.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume neljanda küsimuse juurde, mille esitab Ivari Padar siseminister Kristian Jaanile. Eelarvekärped politseis on teemaks. Palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ja edu Eesti politseile! Seda selles suhtes, et politsei on selles keerulises olukorras seatud väga suurte väljakutsetega nagu võitlema. Tegelikult ma vaatan kõrvalt, et üldiselt on ikkagi väga korrektselt suudetud seda teha. Vaieldamatult on niimoodi, et jõu kasutamine teatud olukordades on paratamatu, see käib politsei eluga koos. Praegu tehakse uut riigieelarvet ja ka see on paratamatu, et iga riigieelarvega vaadatakse üle struktuur, vaadatakse, kus tehakse kärpeid ja mida saab muuta. Üldiselt on politseinikel enda kaitseks õige keeruline kusagil sõna võtta. Me teame seda, et politseis on planeeritud kärbe 3,5 miljonit ja see kärbe tänases olukorras tegelikult teeb murelikuks. Me ei tea, mida see tegelikult tähendab, mida tähendab see planeeritav kärbe, kuidas see mõjutab näiteks piirkonnapolitseinikuid, kuidas see mõjutab teenuse kättesaadavust. Palun olge hea ja andke meile sellist kiiret seletust, mida 1. jaanuarist käivituv eelarve politseile toob!

Aitäh, hea [ase]esimees! Hea Riigikogu liige! Tõepoolest, kokkuhoiuülesanne on ju kogu Siseministeeriumi valitsemisalas ja lisaks kõikides teistes valitsemisalades Eestis samamoodi, selleks et riigieelarve tasakaalu kiiremini saavutada. Samas vaatame olukorda, mis oli sügisel. Siis oli kokkuhoiuülesanne veelgi suurem väljakutse, kui ta täna on. Sügisene kokkuhoiuülesanne oli pea 12 miljonit kogu valitsemisalas ja seda vähendati 5 miljoni võrra. Jõuame siit, üldiselt üksikule, Politsei‑ ja Piirivalveameti juurde. Tõepoolest, kokkuhoiuülesande täitmise vaates ehk leidmaks 3,5 miljonit riigieelarve tasakaalu hüvanguks – see on väljakutse igal juhul. Kust tulevad need summad? Eelkõige on plaan vähendada tühje ametikohti, mis on kaetud eelarveliste vahenditega. Aga võin tuua ka selliseid näiteid, mis on läbi käinud ja millega inimesed on kursis, et ainuüksi politseiorkestri viimine Politsei‑ ja Piirivalveameti alt Tallinna linna alla on andnud kokkuhoidu üle poole miljoni euro. Kui me räägime tühjadest ametikohtadest, mis on eelarvega kaetud, siis [kokkuhoid on] circa 1 miljon eurot. Politsei‑ ja Piirivalveamet on läbi viimas ka juhtimisalaseid muudatusi, et hoida kokku juhtimisahela pealt. Ka seal on kokkuhoid täiesti olemas. Nii et neid kohti, kust kokku hoida saab, on.

Iga tippjuht iga aasta tegelikult otsib neid kohti. Seekord on erisus küll tõepoolest selline, et kui üldiselt tippjuht otsib kokkuhoiu ja optimeerimise kohti, siis ta saab need [summad] suunata organisatsiooni sisse tagasi ehk tõsta organisatsioonis oluliste ametnike palka, eesliini palka. Seekord peab tõepoolest nii-öelda kokkuhoiuülesande vaates raha ära andma, aga see ei tähenda, et erinevate, ka Siseministeeriumi valitsemisala organisatsioonide tippjuhid ei otsi täiendavaid võimalusi, et veelgi rohkem leida sisemisi vahendeid, selleks et tõsta palka ka nendel, kes jäävad ilma riigieelarvelistest vahenditest, mis konkreetselt lähevad Politsei‑ ja Piirivalveametile. Ma toon siinjuures välja ka selle, et üks asi on kokkuhoiuülesanne, aga teine asi on see, et Siseministeeriumi valitsemisala sai palgafondi juurde üle 11 miljoni euro, millest 6 miljonit läks Politsei‑ ja Piirivalveametile. Aga veel kord: kokkuhoiuülesande täitmine on väljakutse, sest PPA on olnud väga tubli kokkuhoiukohtade otsija viimase kümne aasta jooksul. Näide on kas või selline, et kui 2010 loodi Politsei‑ ja Piirivalveamet, siis töötas seal 6000 inimest, täna töötab seal inimesi 5000. Hea näide on ka see, et kui täna on oluline välispiiri valvamine, siis selle kümne aasta jooksul ja [eelarve] vähenemise juures ei ole vähenenud see ressurss, kes meie välispiiri valvab.

Kindlasti me saame sel teemal edasi arutleda. Ivari Padar, täpsustav küsimus, palun!

Härra minister! Seda vastust te olite vist küll öö läbi harjutanud. Ma tahan teada päris konkreetselt, kui palju piirkonnapolitseinikke läheb koondamisele ja mis hakkab toimuma teeninduses, kas klienditeeninduses hakkavad toimuma muudatused. Ma ütlen omast kogemusest, et kõige selle kõrval, mis ma näen politseis head, ma teiselt poolt näen seda protsessi, kui vaevaline ja raske on teekond päti [tabamisest] kohtuni, eriti väikeste süütegude puhul. Praeguses olukorras vaatame identiteedivargusi ja kogu sellist teemat. Ma näen seda, et politsei on hädas tänaste ressurssidega, politsei ei tule selle eelarvega toime. Ma võiksin seda pikalt siin rääkida. Palun ütelge mulle konkreetselt seda, mis puudutab piirkonnapolitseinikuid, kas või omavalitsustes, mis on hiiglasuureks läinud. Võtame Võru valla. Need omavalitsused on hoomamatult suured. Selles suhtes on nii, et kui piirkonnapolitseinikke jääb nendes suurtes omavalitsustes vähemaks, siis on selge, et see on kvaliteedi kukkumine. Mis hakkab päriselt toimima?

Aitäh! Ma võin alustada näiteks teenindussaalidest. Kui me räägime teenindussaalidest, mida on Eestis päris mitmeid – Tallinnas kaks tükki, need on kõige suuremad –, siis politsei eesmärk on päris pikka aega teenindussaalide vaates olnud see, et suunata inimesi rohkem taotlema dokumente ja broneerima aegasid veebikeskkonnas. See on olnud väga tulemuslik. On saavutatud selline olukord, kus näiteks COVID‑i ajal ja ka täna veel pea 40% inimesi on kasutanud ja kasutavad interneti võimalusi selleks, et taotleda dokumenti ja broneerida aegasid. See omakorda tähendab – see võib kõlada küll väga raskelt –, et väga palju töid võtabki üle veebikeskkond ja inimesi, kes füüsiliselt kohapeal teenindussaalides istuvad, inimesi teenindavad ja vastavaid menetlusi läbi viivad, ei ole tulevikus enam nii palju vaja. See on tehnoloogiate areng, mis on paraku paratamatus. Üks lihtne näide võib-olla on see, et kui me läheme täna teenindussaali, siis on seal olemas hõivekiosk, kus inimesel on iseseisvalt võimalik anda sõrmejäljed ja allkirjanäidis ning teha foto. Varem oli selleks vaja füüsilist inimest leti taga. Täna ei pea seda enam olema, selleks on masin. Nii et on mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, mis aitavad ka PPA‑l selliseid otsuseid vastu võtta, et vähendada inimeste arvu.

Kui me räägime piirkondlikest konstaablitest, siis kõik muudatused ja reformid tuleb loomulikult läbi viia sellisel viisil, et need võimalikult vähe puudutaksid eesliini ja inimeste turvatunnet. Kui me räägime siseturvalisuse arengukavast, mis on tänaseks vastu võetud, siis me peame arvestama sellega, et turvalisus oma olemuselt ja turvatunde loomine kogu maailmas ja ka Eestis liigub aina rohkem selles suunas, et esmane turvalisuse tagaja ja ennetaja ongi inimene ise, keda peab õpetama, kes peab oskama ennetavalt käituda, peab olema valmis erinevateks juhtumiteks. Kui seda ei ole, siis peab olema väga kiire reageerimine politsei poole pealt. Me ei saa kindlasti öelda seda, et politseinike hulk peaks täna olema samasugune nagu kümme aastat tagasi, sest keskkond on muutunud, kuritegevuse trendid on muutunud, profiilid on muutunud. Aga veel kord saan teile kinnitada, et inimese turvatunne on viimane, mis saab kannatada selles vaates, kui peab hoidma kokku või peab läbi viima erinevaid reforme.

Nii. Härra Padar! Üldiselt on meil selline komme, me oleme kokku leppinud, et üks küsimus ja üks täpsustav küsimus ja siis üks saalis registreeritud küsimus. Kuna härra Kruusimäe soovib küsida, siis ma teie lahkel loal annan selle küsimuse esitamise võimaluse Tarmo Kruusimäele. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja, ma jäin kuulatama seda iseteeninduse sõna. Kõikvõimalike niinimetatud iseteenindustega on ju võimalik korda saata ka igasuguseid õigusrikkumisi, mis tähendab seda, et keegi tuleb hoopis kellegi teise näoga või annab kellegi teise [andmed] selleks. Kas seal ikkagi on järelevalve olemas? Väga paljud inimesed, kes on Euroopasse tulnud ja taotlevad siin ka isikut tõendavaid dokumente, on ju [teinud seda] valedel alustel ehk nad on juba algselt valetanud. Kas me oleme teadlikud, et inimestel, kellele on see dokument väljastatud, nägu ja see muu klapib? Et pärast ei oleks nagu naljandis: kuskil polaarjoone ääres, kus tehti isikut tõendavaid dokumente, fotograaf ei viitsinud lihtsalt rohkem pildistada ja siis keegi tuli ja ütles, et nägu on minu, aga vatijope on teise inimese oma.

Aitäh küsimuse eest! Need on kaks erinevat menetlusvaldkonda. Kui me räägime iseteenindusest ja vastavatest hõivekioskitest, siis need puudutavad Eesti kodanikke, kes tulevad taotlema või pikendama ID‑kaarti või Eesti Vabariigi passi. Kui me räägime välismaalastest, siis on menetlusprotsess pisut teine, sealhulgas isiku tuvastamine. Seal toimub isiku tuvastamine hoopis teistsugustel alustel: erinevate riikidega suhtlemine kuni ühiste infobaasideni välja Euroopa Liidu tasandil. Loomulikult on masinad ka täna piisavalt targad, nad oskavad erinevad andmed kokku viia, eelmised andmed [uutega] kokku viia ja loomulikult tuleb teostada ka järelkontrolli. Aga veel kord kinnitan teile, et kui me räägime Eesti ID‑kaardist, räägime passi taotlemisest ja väljastamisest ja vastavate andmete kogumisest, siis seal ei ole võimalik masina abil selliseid kuritarvitusi läbi viia.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Läheme viienda küsimuse juurde, mille esitab Tarmo Kruusimäe haridus‑ ja teadusminister Liina Kersnale. Teemaks on eestikeelse hariduse tegevuskava.

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Me märkasime juba selle koosseisu alguses, kuivõrd oluline oli eesti keel ja eestikeelne haridus. Ta tegite mitmeidki otsuse eelnõusid, kuigi eile me saime teada, et need otsuse eelnõud ei olegi tegelikult [tehtud] siiraste kavatsustega. Aseesimees meil siin pidas pika sihukese patroneeriva loengu, umbes et mis te nüüd teete, et annate neid juhiseid. Aga minu küsimus on see. Kui me puudutame ükskõik milliseid eesti keelega seotud küsimusi, siis öeldakse, et üks võluvits on tulemas, see on eestikeelse hariduse tegevuskava. Te olete juba märtsikuust meile seda lubanud. Kuhu kaugele on ta jäänud või kas te oskate kirjeldada mõningaid suuremaid probleeme ja jagada neid meiega? Kas me saaksime omalt poolt enda õpetajate võrguga anda kuidagi positiivset impulssi või midagi? Ma eeldan millegipärast, et kõigi Riigikogus esindatud erakondade jaoks on eestikeelne haridus äärmiselt oluline. Kui te ehk jagate neid kitsaskohti? Kohe on jõulud tulemas, mis tähendab, et mitmedki teised seadused, mille kohta ametnikud ütlevad, et kohe tuleb võluvõtmeke, milleks on eestikeelse hariduse tegevuskava, takerduvad selle taha. Tahaks jagada teie muret.

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle olulise küsimuse eest! Tõesti, ministeerium on teinud koos ekspertidega kõvasti tööd selleks, et eestikeelse hariduse tegevuskava saaks võimalikult tummine. Meil on koos käinud ekspertide töörühm, mida on juhtinud ministeeriumi kantsler. Sügisel, 23. septembrist kuni 14. oktoobrini konsulteeriti veel 14 huvigrupiga, näiteks Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, Hariduskopteriga, Eesti Keele Kui Teise Keele Õpetajate Liiduga, MTÜ-ga Eesti Keelepööre, [Eesti] Koolijuhtide Ühendusega, Tartu Ülikooliga, Tallinna Ülikooliga ja nii edasi. Kokku nendelt kohtumistelt, mis olid lisaks selle eksperdigrupi tööle, kogunes üle 200 ettepaneku. Neid ettepanekuid on analüüsitud, mitmed neist on ka tegevuskavva jõudnud. Üldiselt on see tegevuskava jaotatud kolme ossa: võrdsete võimaluste tagamine hariduses; teiseks, õpetajate järelkasv ja areng ning õpikäsitus; ning kolmas osa on õppekava ja õppevara. Need on kolm suuremat probleemi, mida me püüame selle tegevuskavaga lahendada.

Eile ma kultuurikomisjonis käies lubasin, et 3. detsembril ma saadan kultuurikomisjoni liikmetele selle tegevuskava ja 7. detsembril me kultuurikomisjonis selle üle ka arutame. Pärast seda, kui ma olen kultuurikomisjoni tagasiside saanud, lähen ma kindlasti selle tegevuskavaga valitsusse. Kindlasti on tegevuskavas selliseid ülesandeid, mis nõuavad lisarahastust. Eks me peame arvestama, et kui me neid asju tahame teha, siis riigi eelarvestrateegias on vaja leida lisaraha.

Tarmo Kruusimäe, täpsustav küsimus, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Koostööringi oleks võinud rõõmsasti kaasata ka eesti keele õppe [arengu] probleemkomisjoni, mis meil siin ju on. Juhul, kui teil on võimalik seda 3. detsembril saata, siis võiks saata selle ka ju meie komisjonile, ka meie ootame seda pikisilmi. Olles ise töötanud natukene aega Haridus‑ ja Teadusministeeriumi hallatavas asutuses, ma tean, et menetlemine ja kaasamisprotsess on seal üsna keeruline. Vaatame tänast kõige esimest infotunni küsimust, mis oli kiirtestide kohta. Tihti jääb küsimus, kas see loogika või vanasõna, et rege rauta suvel, noh, et valmistu mingiteks asjadeks, enam ei päde. Või oli teil ministeeriumis, ütleme, uute tuulte toomisele rohkem vastasseisu, mille tõttu on takerdunud selle tegevuskava väljatoomine? Ma saan aru, et teie ei ole mugavas olukorras, te olete veksli välja andnud ja see protsess liigub ja liigub. Kas on seal veel mingeid nähtamatuid takistusi, mida me saadikutena peaksime teadma?

Suur tänu küsimuse eest! Eesti keele arengukava, mis sai alles hiljuti valitsuse poolt vastu võetud, seab oma kolmandas strateegilises eesmärgis sihiks, et aastaks 2035 on valdavalt üle mindud eestikeelsele haridusele, see tähendab õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuse rahastatavates koolides ja lasteaedades on eesti keeles. Ka see arengukava ütleb, et eestikeelse hariduse tegevuskava on vaja välja töötada. Seda me oleme ka teinud. Kui üldse midagi on seda tegevuskava tegemist takistanud, siis COVID, see, et Haridus‑ ja Teadusministeerium peab muu hulgas tegelema kiirtestide hangetega, mis iseenesest üldiselt ei kuulu Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kompetentsi. Täna, ma usun, on Haridus‑ ja Teadusministeeriumis üks riigi kõige parem kompetents üldse kiirtestide tellimises, sest me oleme palju tööd sellega teinud. Saan teile rahuliku südamega kinnitada, et kõik need inimesed, kes tegelevad eestikeelsele haridusele üleminekuga, on saanud rahulikult selle valdkonnaga koos väga paljude ekspertidega tegeleda. On täiesti selge, et eestikeelsele haridusele üleminek nõuab väga palju eeltööd. Selles tegevuskavas on ka välja toodud selle eeltöö olulisus – näiteks õpetajate koolitus, õppevara arendamine ja väljatöötamine. Me oleme kohtunud korduvalt, ka mina isiklikult, Tallinna ja Tartu haridusvaldkonna ja keeleõppe inimestega. Ka ülikoolides vajab see valdkond arendamist. Siin tegevuskavas on ette nähtud ka raha ja tegevus selleks, et seda akadeemilist kompetentsi antud valdkonnas tõsta.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume kuuenda küsimuse juurde, mille esitab Peeter Ernits riigihalduse ministrile Jaak Aabile. Teemaks on korruptsioon.

Hea juhataja! Lugupeetud riigihalduse minister peaministri ülesannetes! Elvast ma ei hakka praegu rääkima, aga ma tahaksin küsida selle kohta, kuidas maksumaksja raha läbipaistvalt jagatakse. Ma olen MES‑i tegemistel teraselt silma peal hoidnud. Juulikuus tegin ettepaneku juhatuse liikmed tagasi kutsuda sellise suvalise ja kahtlase tegevuse pärast, paar kuud hiljem tegi keskkriminaalpolitsei selle ka ära. Aga mind huvitab see, et kui suvamoment on üsna tugev nende rahade jagamise puhul – ma räägin praegu COVID‑i laenudest –, siis kuidas selle mõjutamine tegelikult käib.

Ma peatun Saaremaal. Saaremaale on COVID‑i laenudest läinud ülemääraselt palju või ebaproportsionaalselt palju raha. Samas, äriplaanid tihti ei kannata seda välja ja mitmed tegevused ei toimi seal, suured maksuvõlad on kaelas ja mõned isikud on ka korruptsioonikuritegudes süüdi mõistetud, kes on suurelt raha saanud. Räägitakse, arvestades MES‑i nõukogu, et Keskerakonna kõrvad on seal tugevalt taga. Natuke täpsustan, et MES‑i nõukogus on võtmetegelane Mart Undrest, selline lugupeetud inimene. Ta on Keskerakonna Saaremaa piirkonna esimehe Mihkel Undresti poeg. Küsimus ei ole selles, kes kellegi poeg on, aga Saaremaal räägitakse, et Mihkel on jumal ja temaga tuleb rääkida, kui tahad saada teatud tingimustel laenu. Minu küsimus on see, kas vastab tõele, et suhetest Keskerakonna võtmetegelastega võib sõltuda see, kes saab MES‑ist laenu või käendust ja millistel tingimustel.

Aitäh küsimuse eest! Mina siiski alustan vastust Elvast, sest see lugu, mida on tiražeeritud ka avalikult portaalides ja mis pärineb hea küsija Facebooki seinalt, põhineb valeväidetel ja laimul. Ma pean lugu, Peeter, teist kui ajakirjanikust ja kirjanikust. Ma olen seda alati öelnud. Aga sel korral ma ei teagi, mis kirjutis see on, on see fantaasia või on see ulme. Kui see oleks ilukirjanduslikus variandis ja anonüümne, siis ehk oleks okei, aga kuna seal on konkreetselt süüdistatud mind ja veel teatud isikuid, siis ma igal juhul tahan õiendada ja kasutada seda võimalust siin.

Needsamad MES‑i kriisiabi laenud – jah, valitsuses otsustati eraldada selline summa Maaelu Edendamise Sihtasutusele lisaeelarvest. See sai kinnituse Riigikogus. Neid laenusid jagab MES‑i nõukogu, nii nagu ka teie viitasite. Minul puutumust ühegi sellise otsusega ei ole, peale selle, et valitsuses koostati lisaeelarve. Väide, et mina olen mõjutanud nende laenudega kedagi kuidagi käituma, on täiesti vale ja laim. Sellest, et too põllumajandusettevõtja üleüldse laenu sai, sain mina teada teie postitusest Facebookis. Jah, Sulev Kuusiga me suhtleme, me tunneme päris palju aastaid, aga meie jutud pole kunagi olnud konkreetsest toetusest ja laenust. Me räägime maapiirkonna arendamisest, põllumajandusettevõtlusest, kohaliku omavalitsuse arendamisest. Sulev Kuus liitus tõesti meie erakonna nimekirjaga Elva volikogu valimisteks. See oli tema enda ja kohalike erakonnakaaslaste otsus, et see nii juhtus. Minu mõjutust siin mängus ei ole. Ma olen temaga telefonis vestelnud päris regulaarselt. Sulev on tubli ja ettevõtlik mees maal ja tal on kindlasti alati ka ettepanekuid, kuidas riigi poliitikas paremini arvestada neid vajadusi, mis on põllumajandusettevõtjatel, maaelu edendajatel ja nii edasi. Nii nagu ma ütlesin teie tänase küsimuse kohta, mina neid otsuseid ei tee. Kuidas neid nõukogus tehakse, seda peaks küsima vastava valdkonna ministri käest. Kui neid laenusid jagama hakati, oli nõukogus päris palju EKRE esindajaid. Peaks küsima Arvo Alleri käest, kuidas need asjad siis pihta hakkasid. Üks viga seal kindlasti tehti: see raha oli mõeldud käibelaenudeks, kuid seda hakati tookord väljastama nii käibe‑ kui ka investeerimislaenudena. Sellist tahet ei valitsusel ega Riigikogul ei olnud. Nii et seda peate küsima oma erakonna ministri käest.

Peeter Ernits, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kõigepealt, ma ei süüdista sind, vaid ma esitasin küsimuse, millele mina ei suuda vastata ilma pädevate organite abita. Aga Urmas Kruuse on öelnud, et kindlasti võis olla poliitilist survet selle raha jagamisel. Seda ma tean, et suva oli seal päris suur, et kes saab, kes ei saa, milliste tingimustega, 10 või 12 aastaks, millise intressiga.

Ma küsin nüüd konkreetselt sinuga seotult ja rõhutan, et politsei tegeleb sellega praeguse hetkeni. Kas sina isiklikult oled andnud viiteid või signaale, et valimiste puhul nimekirja tuleku korral võib oodata mingisugune materiaalne kasu? Ma tuletan meelde, et ma Tartumaa saadikuna ja endise Keskerakonna liikmena tunnen seda maastikku üsna täpselt, ja ma tean, kui raske oli sügisel Keskerakonna nimekirja inimesi saada. Minu küsimus ongi see, kas sul on olnud mingisugust aktiivsust – ja mitte ainult Elva vallas, Tartumaal on teisi omavalitsusi ka, ma räägin ainult Tartumaast –, mille puhul võib öelda, et sa oled kas otse või kellegi teise erakondlase või kellegi kolmanda kaudu andnud selliseid signaale.

Lõpuks küsin sinult kui praegu peaministri ülesannetes [olijalt]: millal MES saab lõpuks juhatuse liikme? Praegu on see oluline institutsioon sisuliselt ilma peata. Mis puutub Arvo Allerisse, siis olen jälginud seda institutsiooni. Seal käib asi natukene teisel tasemel.

Aitäh küsimuse eest! Maaelu Edendamise Sihtasutuses või [üldse] sihtasutustes toimetavadki nõukogudel vastavalt reeglitele juhatused, me teame seda väga hästi. Ausalt öelda pole ministril õigustki sekkuda, küll aga peab ta olema kursis sellega, mis tema haldusalas toimub. Mina väidan siin, et ma sada protsenti võin garanteerida: [mitte] kunagi mingi mõju avaldamiseks pole mina kellelegi ühtegi toetust ega laenu lubanud ja MES‑i laenudega igasugune puutumus minul puudub. Seda ma võin kindlalt väita.

Ma arvan, hea küsija, et enne, kui väita selliseid asju ja paisata sellist laimu inimeste kohta välja, võiks ikkagi kaks korda mõelda. See ei ole niisama, et võib inimest tembeldada korruptandiks, mõjuvõimuga kauplejaks, lihtsalt niisama. Ma julgen kinnitada, et ükski selline jutuajamine, ükski selline väide tõele ei vasta. Absoluutselt, noh, ma ei oska öelda, aga ühel hetkel võib-olla ikkagi küsija mõtleks ka selle peale, et vabandada nende inimeste ees, kelle kohta ta on alusetuid valeväiteid esitanud.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Seitsmes küsimus. Esitajaks Mihhail Lotman, esitatud siseminister Kristian Jaanile, teemaks julgeolek. Palun!

Austatud minister! 10. novembril toimusid Tallinnas järjekordsed poliitilised konsultatsioonid Eesti Vabariigi ja Venemaa välisministeeriumi vahel. Eesti Vabariigi Välisministeerium teatas, et arutati piirilepinguga seonduvat ja et Eesti on valmis piirilepingu ratifitseerimisega edasi liikuma. Selline sõnum jätab mulje, et piirilepingu ratifitseerimine seisab järjekordselt Eesti Vabariigi taga. Võib küsida, miks ma küsin teie käest, mitte välisministri käest. Aga asi on selles, et see otseselt puudutab piiri ja selle turvalisust. Minu esimene küsimus ongi see, kas tänases julgeolekuolukorras, kus Venemaa julgustab ja toetab Valgevene hübriidrünnakuid Euroopa Liidu piiridel, tundub selline signaal teile mõistlikuna. Piiriküsimusega on lahutamatult seotud kontrolljoon ja selle turvamine. Kas teie arvates on praeguse valitsuse võetud meetmed ohuolukorras adekvaatsed? Minu meelest on need pigem deklaratiivsed. Kas teie meelest võivad nad tõepoolest [võimaldada] vastu pidada sellistele rünnakutele, mida me näeme Leedu ja Poola piiridel?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, suurele osale sellest küsimusest saaks vastata välisminister. Kui te küsite puhtalt piiri valvamise aspektist, kas on oluline piirileping Eesti ja Venemaa Föderatsiooni vahel, siis jah, on oluline, et oleks kehtiv piirileping Eesti ja Venemaa Föderatsiooni vahel. Kui me räägime tänasest ajutisest kontrolljoonest ja nimetame seda välispiiriks, siis tegelikult on õige seda nimetada ajutiseks kontrolljooneks. See konkreetne kontrolljoon on kokku lepitud, muidu ei oleks võimalik läbi viia planeeritud piiriehitust, mida me oleme meie ajutisel kontrolljoonel tegemas. Me oleme seda teinud juba alates 2020. aasta suvest. Tõepoolest, aktiivsed tegevused käivad. Kui meil ei oleks kokku lepitud, kus kohas ajutine kontrolljoon jookseb, siis meil oleks väga raske planeeritud piiriehitust läbi viia, veel vähem paigutada ajutisi viivitustõkkeid meie välispiirile, mida me oleme koostöös kaitseväega lisaõppekogunemisel tegemas. Tõepoolest, ütlen vaherepliigina, mul on äärmiselt hea meel, et lisaõppekogunemise üks eesmärkidest on koostöö harjutamine Politsei‑ ja Piirivalveametiga ja selle käigus ka ajutiste tõkete rajamine piirile just nimelt nendesse kohtadesse, kus see on äärmiselt oluline.

Kui me räägime piirirajatistest, valmis olevast piiriaiast, ajutistest viivitusaedadest, siis piiri valvamine ei koosne ainult nendest aedadest. Piiri valvamine koosneb kolmest komponendist: inimesed ehk piirivalvurid, seiretehnika ja piiritaristu. Taristu all mõtleme konkreetset aeda, aga sinna alla käivad ka patrullrajad ja nii edasi. Piiri valvamise vaates on need väga edukad vahendid ja meetmed. Seiretehnika annab meile võimaluse varajaseks märkamiseks ja reageerimiseks, viivitusaed aga tagab selle, et reageerivad jõud jõuavad kiiresti kohale. Eesti õigusruumis on tõepoolest õigus piirivalvuritel tõkestada illegaalset piiriületust, sealhulgas sundi kasutades. Mitte kellelgi ei ole õigust illegaalselt välispiiri ületada, iga riigi suveräänne õigus on seda kaitsta.

Kui me räägime piiri kaitsmisest ehk olukorrast, kus tõepoolest piiri peab hakkama kaitsma, siis loomulikult me ootame appi ka kaitseväge. See on ka üks asi, mida me oleme lisaõppekogunemise käigus harjutamas. Lühidalt: piiri valvamine ja piiri kaitsmine on pisut erinevad aspektid. Kui on vaja piiri kaitsta, siis kindlasti tuleb meile appi kaitsevägi ja siis on juba hoopis teistsugused õiguslikud alused, kuidas jõuliselt meie riiki kaitsta. 

Mihhail Lotman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma lausa imetlen teie elegantsust, kuidas te ümber formuleerisite minu küsimuse ja vastasite sellele, mida ma ei küsinud, ega vastanud sellele, mida ma küsisin. Sellepärast ma teen teise katse. Eile hääletas Riigikogu maha Isamaa fraktsiooni ettepaneku ebaseadusliku rände tõkestamiseks Kagu-Eesti ajutisele kontrolljoonele füüsilise tõkke kiirkorras ehitamiseks. Meie lugupeetud eesistuja nimetas seda ettepanekut poliitmänguks ja rääkis pikalt sellest, kui keeruline ja töömahukas on tõkke väljaehitamine ja et sellega ei saa kiirustada. Ning mitte ühtegi sõna piirikriisist Leedu ja Poola piiril. Mitte ühtegi sõna! Ma ei hakka küsima, kas teie meelest on tõepoolest mure Eesti kontrolljoone pidamise pärast vaid poliitmäng. Kas tõepoolest peame me oma riigi turvalisuse tagamisel lähtuma aastate eest paikapandud plaanidest või võime teha nendesse korrektiive, lähtudes aktuaalse olukorra dünaamikast? Kas te tõepoolest arvate, et praegu rakendatavad meetmed, need okastraadirullid, mis on sinna toodud ja mida on hakatud paigaldama, on potentsiaalsele ohule adekvaatsed? Kas nad peavad vastu sellistele rünnakutele, mida me näeme Leedu ja Poola piiril?

Aitäh! Hetkel ei tulene Eesti riigile otsest ohtu meie välispiirilt. Kas piirile paigutatud ajutised viivitustõkked on piisav meede? Ma vastan, et koos seiretehnikaga ja koos inimestega, kes valvavad meie välispiiri, on see jah piisav. Loomulikult on oluline ka see, et meil on olemas piisav olukorrateadlikkus, eelhoiatussüsteemid, et me saaksime vajaduse korral veelgi rohkem kontsentreerida oma tegevust näiteks välispiiri nendesse lõikudesse, kus see oht võib olla kõige potentsiaalsem. See töö iseenesest on igapäevane nii Politsei‑ ja Piirivalveameti siseselt kui ka meie partnerite, kaitseväe ja välispartnerite abil. Me oleme arvestanud ka selle ohuga, et üle sisepiiride võivad hakata liikuma sellised inimesed, kes on illegaalselt sisenenud Euroopa Liitu Valgevenest läbi Läti, Leedu või Poola. Politsei‑ ja Piirivalveamet on täiendavaid tegevusi läbi viimas ka meie lõunapiiril, piiril Lätiga, ja lisaks Tallinna sadamas, välistamaks seda, et Eestist saab illegaalse transiidi riik, liikumaks edasi Põhjamaadesse.

Mis puudutab seda, et piir kiiremas korras valmis ehitada, siis loomulikult olen ka mina sellel arvamusel, et me peame panustama sellele, et Eesti riigi piir kiiremini valmis ehitada. Kiirem riigipiiri valmisehitamine on oma olemuselt ka see, mida me oleme lisaõppekogunemise käigus teinud. Jah, see on ajutine ja see ei ole kindlasti selline, nagu saab olema kvaliteetne, väljaehitatud välispiir, mille kohta on tänaseks olemas ka väga konkreetsed rahastamisotsused. Aga mina olen rahandusministriga läbi viimas erinevaid kohtumisi ja arutelusid, leidmaks täiendavaid rahalisi vahendeid, et meie piiriehituse ambitsiooni veelgi tõsta. Nii et ma igal juhul olen samal arvamusel, et loomulikult, piir tuleb ehitada valmis võimalikult kiiresti, selleks tuleb leida täiendavaid rahalisi vahendeid. Selle nimel me oleme ka väga aktiivselt tööd tegemas.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu! Mu esimene palve on muidugi see, et meie riigi tähtsad inimesed, ministrid, eriti juriidilist haridust omavad isikud, väga korrektselt kasutaksid mõisteid "riigipiir" ja "kontrolljoon". Muidu tekitatakse väga suur segadus, sest me ju teame, et need on kaks väga erinevat asja: riigipiir ja kontrolljoon.

Aga küsimus on selles, et te ütlesite, et loomulikult oleks hea, kui Eestil ja Venemaal oleks kehtiv piirileping. Küsimus: kas meil pole Venemaaga siis kehtivat lepingut, mis kehtestaks kahe maa vahelise piiri?

Aitäh küsimuse eest! Jaa, kindlasti väga õiged märkused. Ma ka oma eelnevates vastustes olen öelnud, et õige on kindlasti kasutada väljendit "kontrolljoon". Tänane seis on tõepoolest see, et Eesti ja Venemaa piirileping on ratifitseerimata. Tõepoolest, ma ütlesin ka seda, et minu arvamus on see, et sellega tuleks kindlasti edasi liikuda. Loomulikult eeldab see ka teise poole valmisolekut edasi liikuda. On äärmiselt oluline piiri turvalisuse vaates, et kehtiv piirileping oleks meil oma naabri Venemaa Föderatsiooniga olemas.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume kaheksanda küsimuse juurde, mille esitab Mart Helme siseminister Kristian Jaanile. Teemaks on PPA laevastik. Palun, härra Helme!

(Kaugühendus)

... järgneb piirileping ... 

Nii, härra Helme, kas te saaksite uuesti alustada küsimusega? Härra Helme!

(Kaugühendus)

... sellest ei saa keegi üle ega ümber, Venemaa ei taha seda tunnistada, aga see on fakt. Ja uus piirileping on hoopis teine teema.

Aga küsimus puudutab laevastike ühendamist, millest on jälle viimasel ajal ajakirjanduses võinud lugeda. Eelmine valitsus, milles meie osalesime, oli seda meelt, et laevastike ühendamist ei peaks toimuma, sest PPA alluvuses olev laevastik on ainus sisuliselt multifunktsionaalne, pidevalt merel olev ja toimiv laevastikuüksus. Ja mitte ei tule optimeerida, vaid tuleb suurendada. Eelmine valitsus leidis ka 42 miljonit eurot uue laeva tellimiseks, mis oleks nii keemiatõrjevõimekusega – see on teatavasti võimekus, mis Eestil on praegu puudulik – ja oleks ka kopterimaandumisplatvormiga, et merepäästeoperatsioonidel toimetada sõltumatumalt ja mitte paluda iga kord abi Soomelt, Rootsilt ja teistelt riikidelt. Nüüd on uuesti tõstetud päevakorda laevastike ühendamine ja PPA laevastiku viimine sisuliselt Kaitseministeeriumi alluvusse, kes loomulikult ei võta üle ei reostustõrjekohustusi ega ka merepäästekohustusi. Minu küsimus teile ongi nüüd see. Mina ütlesin omal ajal, et see ühendamine toimub ainult üle minu laiba. Poliitiliselt ma vist ka veel laip ei ole, aga minul sõnaõigust selles küsimuses praegu vähemalt ministrina ei ole. Minu küsimus teile on, missugune on teie seisukoht selle protsessi suhtes.

Aitäh! 3. juuni valitsuse istungil tõepoolest võeti vastu otsus liikuda edasi analüüsiga ja vastav töörühm Riigikantseleis kokku [panna]. Eesmärgiks oli Politsei‑ ja Piirivalveameti ja mereväe ehk kaitseväe laevastiku ühendamine. Väga konkreetselt ka minu hinnang, seisukoht ja suunis oli see, et kui selline ühinemine teoks saab, siis see saab teoks ainult sellisel juhul, kui kõik need ülesanded, mida täna täidab Politsei‑ ja Piirivalveameti laevastik ehk neli suurt laeva, koos laevadega üle lähevad. Ehk ei saa tekkida sellist olukorda, kus näiteks Politsei‑ ja Piirivalveameti laevastikus väheneb merepäevade arv, mis on tänase seisuga 22 000 meretundi nelja laeva kohta. Toon võrdluseks, et kui politseiamet ja piirivalveamet 2010. aastal ühinesid, siis oli seitse laeva, mis tegid 5000 tundi merel tööd. Ehk efektiivsus PPA laevastikus on väga kõrge. Veel kord, kui laevastikud ühendada – ja mina olen seisukohal, et seda on võimalik teha –, siis jällegi on väga oluline see, et vastavad ülesanded lähevad kaasa, olgu see merereostusülesanne, sealhulgas kogu merereostuse valdkonna juhtimine ja ka poliitikate kujundamine, aga näiteks ka see, mis on seotud merepiiri valvamisega. Ehk see, kui suur ressurss ja laevastik on, on vahetult seotud ka merepiiri valvamisega, ning siis peab ka merepiiri valvamise ülesanne minema kaitseväele. Need on need olulised alusvundamendid, mille realiseerumise korral on võimalik ka laevastike kokkuviimine. Töörühm on oma töö lõpetanud ja lähiajal on see [tulemus] ka valitsuskabinetis tutvustamisel.

Mart Helme, täpsustav küsimus, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Minu kogemus ütleb, et kui Riigikantselei [pannakse] mingit niisugust tööd tegema, siis sealt head nahka ei tule. Selge on see, et Riigikantselei soovitus on laevastikud ühendada. Kõik see, et ülesanded lähevad kaasa, loomulikult ei hakka toimima. Siin on juba niivõrd palju juriidilisi erisusi, mis on sellisel juhul vaja lahendada. Kaitsevägi on kaitsevägi, piirivalve on piirivalve, politsei on politsei. Reostustõrje ja päästeoperatsioon – need on täiesti erinevad asjad. Teiste riikide kogemus, näiteks Leedu kogemus ütleb ka, et tegelikult selle ühendamise järel on kõik õnnetud. Miks me seda teeme? Minu küsimus on konkreetne. Selles julgeolekuolukorras, kus me praegu oleme, minna mängima mingite ümberkorraldustega, minna toimivalt süsteemilt mittetoimivale süsteemile on absoluutselt mõeldamatu ja vastutustundetu. Minu soovitus teile kui valitsuse liikmele on teha valitsusele ettepanek kogu temaatika edasi lükata, kuni julgeolekuolukorras on märgatav paranemine ja toimiva süsteemi ümberkorraldamine ei kujuta endast julgeolekulise lünga tekitamist meie merelistes võimekustes.

Aitäh! Tõepoolest, juhul kui see ühinemine toimub, siis see eeldab päris mitme seaduse muutmist. Aga õiguslikust aspektist on seda kõike hinnatud ja ei ole takistusi, ei ole ka põhiseaduslikke takistusi, miks seda ei saaks ellu viia. Tõepoolest eeldab see teatud seaduste ja põhimääruste muutmist, sest nagu ma ütlesin, kui me räägime laevastikest, siis ainukene alusvundament saab olla see, et ka vastavad ülesanded liiguvad nende laevadega kaasa. Selles, et merevägi peaks teoreetiliselt olema vastutav merepiiri valvamise eest, ei ole iseenesest mitte midagi erakordset. Näiteks vastutab Eesti õhupiiri valvamise eest ka kaitsevägi. Kui me räägime ka sellest, milline on see üleminekuperiood, siis loomulikult sellised üleminekud ei saa toimuda üleöö või isegi mitte ühe aasta jooksul. On konkreetne üleminekuperiood, juhul kui see otsus tehakse, ja ka väga konkreetne rakendustöörühm, kes selle otsuse, juhul kui see tehakse, ellu viib.

Kuna meil on kokku lepitud, et saab esitada ühe täpsustava küsimuse, siis ma selle küsimuse arutamise lõpetan. Aga soovitan Mart Helmele kolleeg Grünthali küsimuse juures, kui siseminister on jälle vastamas politsei tegevuse kohta, küsida kohapeal registreeritud küsimus.

Praegu liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Paul Puustusmaa küsimus riigihalduse ministrile Jaak Aabile, kes on teatavasti peaministri ülesannetes. Teemaks on riigi‑ ja kohaliku omavalitsuse reformi edasised perspektiivid. Härra Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

... reformida toimivamaks ja tugevamaks on jäänud plaanideks ning perspektiiv on hetkel üsna hägune. Riigireformi eelnõu ise on peale 2021. aasta valitsuspööret peenhäälestajate tahtel suletud seitsme luku taha Riigikogu põhiseaduskomisjoni. Küll aga on osaliselt ellu viidud riigireformi osana 2017. aastal omavalitsuste haldusreform. Osaliselt seetõttu, et sisuliselt kaotati ära maakonnad, joonistati ümber valdade piirid, mille tulemusena 213 valla asemel on meil nüüd teatavasti 79 omavalitsusüksust, ning tekitati põhiseadusega mitte kooskõlas olevad nähtused osavaldade näol. Ebaselgus aga püsib küsimuses, mis käsitleb riigi poolt valdadele seadusega seatud kohustusi ja nende täitmise võimekust, eelnimetatuga seotult läbi rahastuse. Ehk siis, kui omavalitsus täidab riigi poolt seatud ülesandeid, siis peab selge olema nii ülesanne kui ka rahastus. Viidatud asjaolu selgitamiseks peaks omakorda riigil endal olema selge ülevaade omavalitsuse ette seatud kohustustest ühelt poolt ning täitmisvõimekusest ja ka rahastusest. Lihtsustatult on küsimus selles, kas omavalitsusreform on õnnestunud. Kuidas peab edasi minema? Kas eksisteerivates kohalikes omavalitsustes on olemas kõik riigi poolt nõutava struktuuri osised, alates haridus‑, sotsiaal‑, ehitusnõunikest, jäätmejaamadest ja koolidest hooldekodudeni, või eksisteerivad omavalitsused, kus riigi poolt esitatavad nõuded on täitmata suutmatuse tõttu? Siit küsimus: kas riigil on endal olemas piisav ülevaade, kas on teostatud audit omavalitsuste kaupa, mis näitab riigi nõuete täitmise, kohalike omavalitsuste hakkamasaamise ja antava materiaalse toe vastavust? Kas see audit on olemas?

Ma tänan küsimuse eest. Kohe väga palju temaatikat oli siin, üritan teha võimalikult lühidalt. Haldusreform toimus jah kuni 2017. aastani, ütleksin küll "haldusterritoriaalne reform", sest omavalitsuste ülesanded suures osas ei muutunud, küll otsustas valitsus 2017. aastal tõsta ka omavalitsuste tulubaasi päris oluliselt, et suuremad, võimekamad omavalitsused saaksid kohaliku elu korraldamiseks suuremad ressursid.

Otseselt sellist põhjalikku auditit ei ole tehtud. Ma tean, et Riigikontroll tegi ühe auditi, kus ta üritas hinnata reformi tulemusi just ääremaastumise seisukohalt. Ta valis minu teada välja kümme omavalitsust ja hindas, kas uutes, suuremates omavalitsustes ei hakka süvenema ääremaastumise tendents ehk et selle suurema omavalitsuse ääremaad jäävad eri valdkondades tähelepanuta. Vastus oli, et üldiselt ei. Vähemalt nendes kümnes omavalitsuses, ja ma võin kinnitada, et ka laiemalt on pigem olnud see tulemus isegi positiivsem. Väga paljud investeeringud, mis väiksemates valdades jäid tegemata, on nüüd ühinenud omavalitsustes, mis on suuremad, olnud võimalik ära teha. Seda kahel põhipõhjusel. [Esiteks] on paranenud need kompetentsid, mis omavalitsustes on, ehk ametnikud-töötajad omavad paremat kompetentsi. Selle analüüsi me tegime. Kui varem oli vallas üks 0,2 [kohaga] ametnik ühe valdkonna peale, 0,2 [kohaga] teise valdkonna peale, siis põhifunktsioonide või põhiteenuste puhul on nüüd omavalitsustes ikkagi olemas kompetentne täiskoormusega spetsialist. Me oleme käivitanud ka sellise platvormi nagu minuomavalitsus.fin.ee, kus iga aasta võrdleme, kuidas on arenenud teenused, olgu need sotsiaalvaldkonna teenused, haridusvaldkonna teenused, kommunaalvaldkonna teenused. Sealt saab päris hea võrdluse, kuidas konkreetses omavalitsuses see teenus on aastatega arenenud, aga ka võrdluse naaberomavalitsuste ja teiste omavalitsustega. Üldine suund on see, et need teenused on paranemas.

Teha on kindlasti palju. Minu käest on ka küsitud, kas tuleb kiiresti uuesti mingi riiklik haldusreform omavalitsuste suhtes. Võin öelda, et ei eelmine valitsuskoalitsioon ega praegune koalitsioon ei ole ette valmistanud ega valmistamas mingit sellist reformi. Minu ettepanek on, et taastada ühinemistoetused aastast 2025 ehk järgmiste kohalike omavalitsuste [valimistega] seoses. Kas need tulevad, selgub riigi eelarvestrateegia [tegemise] käigus augustis.

Paul Puustusmaa, täpsustav küsimus, palun!

(Kaugühendus)

Suur aitäh! Küsime siis üle niimoodi, et kas riigil on olemas ülevaade eelkõige just väiksematest omavalitsustest, sellest, kuidas nad oma ülesannetega hakkama saavad. Kas neil on probleemid, kas see ülevaade on olemas ja kuidagiviisigi leitav?

Aitäh küsimuse eest! Kui te peate silmas, kas on täpselt ära auditeeritud valdkondade kaupa, kuidas ta toimib ja kuidas neid teenuseid pakub, siis mitte. Sellel platvormil, kuhu kogutakse andmeid omavalitsuste kohta, on igas valdkonnas circa 20 mõõdikut ja need andmed pidevalt täienevad. Ma arvan, et teatud üldistustasemega on võimalik sealt [platvormilt] minuomavalitsus.fin.ee saada seda hinnangut kõigi valdkondade kohta, mis omavalitsuse tegevuses on olulised, või teenustest, mida omavalitsus peab pakkuma.

Siin oli enne küsimus, kuidas minna edasi. Me analüüsisime omavalitsuste nagu alusseadust, kohaliku omavalitsuse korralduse seadust. Meil on eksperdikomisjon teinud päris tõsiselt kaks aastat tööd. Ja teate, mis välja on tulnud? Kõigepealt, peaaegu üksmeelne konstateering, et meie kohalike omavalitsuste alused, seaduslikud alused on kunagi üheksakümnendate alguses päris hästi paika pandud. Nagu me teame, on kohalikel omavalitsustel suur autonoomia vastavalt põhiseadusele. Pigem need ettepanekud eksperdikomisjonis liiguvad sinnapoole, et anda veel suuremat otsustusõigust, mitte väga detailselt seadusega ette kirjutada, kuidas volikogu peaks kohalikku elu korraldama, vaid volikogu võiks saada suuremad õigused selleks. Kogu see suund on sinnapoole, mida me oleme üritanud ka läbirääkimistel ja koos ministeeriumiga üle vaadata, kas on veel selliseid asju, mille puhul need sildiga rahad saaks panna tulubaasi, et omavalitsused saaksid vabamalt otsustada.

Kas nad täidavad ülesandeid? See on väga selge, et neid ülesandeid, mis omavalitsustel põhifunktsioonina, teenusena on, nad muidugi peavad täitma. Kui nad ei täida, siis on võimalik ju kohalikul elanikul või ettevõtjal pöörduda järelevalve poole ja siis juba järelevalve kontrollib, kas on täidetud või mitte.

Riigikogu liikmetel selle punkti juures rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume kümnenda küsimuse juurde, mille esitab Kalle Grünthal siseminister Kristian Jaanile. Teemaks on politsei tegevus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud siseminister! Tuletan teile veel kord meelde, et ma kasutan teie ütlusi tõendite kogumiseks. Küsimus puudutab sellist teemat nagu COVID‑tõendi kontrollimine. Nimelt on Vabariigi Valitsuse korraldusega – rõhutan: korraldusega – COVID‑tõendi kontrollimine pandud söögikohtadele, spordisaalidele, huvitegevusele, teatritele, kinodele ja nii edasi ehk sisuliselt erasektorile. Samas aga nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel tohib järelevalvet selles küsimuses teostada vaid Terviseamet, kes võib eriolukorras või hädaolukorras kaasata selleks ka politsei. Arvan, et asjas puudub vaidlus: seadus on ülimuslik korralduse suhtes ning õiguspärase korralduse andmise aluseks on seaduses sisalduv volitus ehk delegatsiooninorm. Tulenevalt eeltoodust on tekkinud absurdne olukord, kus seaduse järgi peab järelevalvet teostama haldusorgan, kuid korraldusega survestatakse seda tegema erasektorit, kellel selleks seaduslikku õigust ei ole. Ehk on uus absurdne konflikt kahe erineva õigusharu, haldusõiguse ja tsiviilõiguse vahel. Absurdne olukord aga jätkub, sest erasektorit sunnitakse korralduse alusel COVID‑tõendiga rikkuma hoopis seadust, käitlema isikuandmeid ehkki isikuandmete kaitse seadus selleks luba ei anna. On konflikt seaduse ja valitsuse korralduse vahel.

Edasi. Astudes politseiteenistusse annab politseinik vande olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale ja juhinduda kõrvalekaldumatult seadustest. Praegusel juhul aga politsei tippjuhid sunnivad reapolitseinikke [seadust] rikkuma. Äkki olete nõus andma korralduse oma vastutusalas seoses seaduse rikkumisega lõpetada politseil see tegevus? Kui see teil ei õnnestu, siis võiks seda teha vähemalt enne korralduse muutmist.

Politsei ei riku seadust. Politsei on kaasatud Terviseameti läbiviidavasse riiklikusse järelevalvesse ja ta aitab Terviseametil järelevalvet läbi viia vastavalt sellele, kuidas Terviseamet Politsei‑ ja Piirivalveametit kaasab ja kuhu järelevalve teraviku suunab. See suunamine peab olema ajendatud eelkõige sellest, kus on kõige suurem mõju sellel järelevalvel.

Kui me räägime ettevõtjatest, kellel tõepoolest on kohustus kontrollida teatud olukordades COVID‑tõendit, ehk sellistest ettevõtetest, kus see kohustus on, siis 99,9% ettevõtjatest saab sellest aru ja teeb seda vägagi hästi. Tegemist ei ole ju keeluga, vaid lihtsalt piiranguga, mille käigus ettevõtja peab veenduma, et inimesed, kellele ta teenust pakub, oleksid kehtiva COVID‑tõendiga. Antud juhul ju kontrollitakse isikul olemasolevat COVID‑tõendit ja ka seda, kas vastav tõend kuulub konkreetsele inimesele, ehk on vaja kontrollida ka isikut tõendavat dokumenti. Selle tegevuse tulemus ja panus on olnud kindlasti ka see, et me näeme, et meil on ühiskonnas pandeemia taandumas. Siin on olnud väga suur töö meie meedikutel, siin on olnud kindlasti väga suur töö inimestel endal, kes on aru saanud sellest, kuidas on parem ennast kaitsta, siin on suurt tööd teinud ettevõtjad, aga siin on kindlasti olnud panus ka järelevalvel, mida on teinud nii Terviseamet kui ka Politsei‑ ja Piirivalveamet. Nii et veel kord: Terviseamet, kaasates Politsei‑ ja Piirivalveametit järelevalve läbiviimisesse, tegutseb kehtiva õiguse raames.

Kalle Grünthal, täpsustav küsimus, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma siiski ei saanud seletustest praegu aru. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus ütleb konkreetselt, et järelevalvet ja kontrolli teostab Terviseamet. Milline norm seaduses – seaduses, mitte korralduses – lubab kontrolli teostada erasektoril? Kui me paneme erasektori olukorda, kus nad peavad mingeid dokumente vaatama, siis nad teostavad ju kontrolli. See on lihtsalt semiootiline lähenemine.

Teine asi on see, et selle tõttu nad saavad ju tutvuda ka isikuandmetega, delikaatsete andmetega, milleks on terviseandmed: kas on põdenud läbi või ei ole põdenud läbi. Isikuandmete kaitse seadus selleks luba ei anna. Praegu me oleme ikkagi olukorras, et kuigi politseinikud annavad vande täita kõrvalekaldumatult seadust, nad praegusel juhul rikuvad seadust, sest isikuandmete kaitse seadus ei luba kolmandatele isikutele juurdepääsu isiku terviseandmetele. See on punkt üks. Punkt kaks: sellise kontrollikohustuse panemine on ikkagi järelevalve. Või olete te vastupidisel seisukohal?

Aitäh! Valitsuse istungitel osalevad ka näiteks õiguskantsler ja riigikontrolör, aga ministrina loomulikult ka justiitsminister. Ei ole mitte kunagi välja tulnud, et selline Terviseameti või Politsei‑ ja Piirivalveameti tegutsemine, kelle Terviseamet on kaasanud, oleks kuidagi seadusvastane.

Samas, nagu ma ka eelnevalt täna juba mainisin, Eesti on loomulikult õigusriik. Iga ettevõtja, iga juriidiline isik, ka iga füüsiline isik tänavalt saab pöörduda näiteks kohtusse, saamaks kindlust, et need korraldused ja need seadused, mille alusel nii Terviseamet kui ka Politsei‑ ja Piirivalveamet tegutsevad, andmaks panust, et kogu ühiskond kriisist välja tuua, on ikkagi seaduspärased. Minu teada selliseid pöördumisi konkreetselt Terviseameti või Politsei‑ ja Piirivalveameti suunas tehtud ei ole. Aga veel kord: kui keegi tunneb, et see tegutsemine ei ole õiguspärane, siis on kindlasti võimalus pöörduda nii kohtusse kui ka õiguskantsleri poole. Jällegi, kui see tunne kellelgi on, siis kindlasti tuleb seda võimalust kasutada.

Rohkem küsimusi ei näe. Siiski! Kert Kingo, palun, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh! Võtan sõnasabast kinni. Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et teile teadaolevalt ei ole vaidlustatud neid aluseid, mille alusel eraettevõtja peaks saama viia läbi kontrolli isiku tervisetõendi või terviseandmete üle, ja seda, kas see on lubatud andmetöötlus või mitte ja kas üldse on seaduslik. Mina tean küll kindlalt öelda, et on vaidlustatud kohtus ja kõik ootavad oma vaidlustamise järge. Aga ma ikkagi tuginen Kalle Grünthali esiletoodud teemale. Te küll mainisite, et õiguskantsler on juures olnud, aga me saame ju kõik aru, et politsei saab nõuda seaduste täitmist. Ei saa tavalise korraldusega panna üksikisikutele, eraisikutele kohustust, mis seaduse järgi on ametitel ehk Terviseameti töötajatel või politseiametnikel. Palun öelge mulle, kas teie oma asutuse siseselt olete ka näiteks Elmar Vaheriga arutanud üldse selle korralduse seaduslikkust ja politsei, ütleme, kontrollimistegevuse seaduslikkust.

Aitäh küsimuse eest! Politsei‑ ja Piirivalveameti [pea]direktori Elmar Vaheriga me oleme diskuteerinud väga mitmetel teemadel. Nende sisuks, kui me räägime COVID‑i järelevalvest, on eelkõige olnud see, kus olla mõjus, kus olla tõhus ja milline roll on Terviseametil selles vaates, kuidas juhtida Politsei‑ ja Piirivalveameti tegevusi järelevalves selles mõttes, kuhu kohta sihistada oma järelevalve, et see oleks kõige tõhusam. Aga veel kord ma rõhutan, et Politsei‑ ja Piirivalveamet, ka Terviseamet, kindlasti tegutsevad kehtiva õiguse raames.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Head kolleegid! Nüüd on meil veel 18 minutit aega. Etteregistreeritud küsimused on otsa saanud, mis tähendab seda, et kõikidel, kellel on soov küsida, on võimalik nüüd küsida. Kord on selline, et kui te esitate küsimuse, siis palun öelge, millisele ministrile on küsimus suunatud, ja siis saate küsida. Palun! Esimesena on registreerunud Kert Kingo. Palun!

Mina tänan, lugupeetud istungi juhataja. Veel kord, lugupeetud siseminister, mina oma küsimustele, mis ma teile siin enne esitasin, ei saanud vastuseid. Aga äkki te siis nendele inimestele, kes jälgivad seda infotundi, seletate ära, millised need politsei põhiväärtused tänasel päeval on, millest nad oma tööl lähtuvad, millest nad peavad kinni pidama? Millised need põhiväärtused on?

Aitäh küsimuse eest! Politsei missiooniks on koostöös turvalisuse loomine. Visioon on see, et Eesti politsei on maailma parim politsei. Politsei tõepoolest lähtub sellest ja tegutseb selle nimel, et olla iga Eestimaa inimese jaoks maailma parim politsei. Nagu ma eelnevalt ütlesin, eelkõige on eesmärk olla ennetav, aga tuleb ette olukordi, kus peab olema reageeriv, resoluutne ja sekkuma. Vajaduse korral tuleb äärmusliku meetmena kasutada sundi. Selleks annab politseile õiguse korrakaitseseadus. Nii et ka korrakaitseseadus on kindlasti see, millest politsei lähtub oma tegevuste läbiviimisel.

Politsei väärtused on avatus, tarkus ja inimlikkus. Need on need väärtused ja nende nimel, veel kord ütlen, politsei tegutseb. Meie missioon on ka teha koostööd kõikide teistega. Turvalisus algab ka meie siseturvalisuse arengukava vaates meist igaühest endast ja selle nimel me tegutseme.

Järgmisena palun Kalle Grünthal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud siseminister Kristian Jaani! Mul on küsimus teile. Minu küsimus puudutab tapmisähvardusi. Teatavasti on ju Riigikogu liikmete suhtes selliseid toiminguid anonüümselt toime pandud, Taavi Rõivase suhtes ja viimati ka Martin Helme suhtes, kui tuli anonüümne ähvardus. Politsei näitas väga tugevat ilusat reageeringut, paari päevaga oli kurikael käes ja asjad selged. Paide kultuurimaja juhatajale tehti tapmisähvardus, millest ta teatas "Ringvaate" saates. See levis ka mujale, ajalehtedesse. Nüüd on sellest möödas varsti juba vaata et poolteist kuud. Tahaksin teada, millise tulemuseni ollakse Paide kultuurimaja juhataja suhtes tehtud tapmisähvarduse [uurimisel] jõutud ja kes on see isik. Seni on kõik isikud, kes on tapmisähvarduse toime pannud, avalikustatud. Paluksin sellekohast informatsiooni.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest oli üks väga vapper kultuurimaja juht, kes väga hästi käitus sellises olukorras. Ta palus esitada vastavad tõendid, veendumaks, et üritus, mida läbi viiakse, viiakse läbi sellisel kujul, et kõik inimesed jäävad terveks. Politsei‑ ja Piirivalveamet on [asjaga] tegelenud ja tuvastanud selle inimese, kes hiljem ka selle nii-öelda tapmisähvarduse selle konkreetse kultuurimaja juhi puhul tegi. On tuvastatud ka see, et vahetut ohtu sellise tegevuse puhul ei olnud. Temaga on vahetu vestlus läbi viidud. Kinnitan teile, et sekkumine oli kiire ja adekvaatne, veendumaks tõesti selles, et mitte mingisugust ohtu tegelikkuses sellise tapmisähvarduse puhul ei ilmne.

Ja nüüd palun, Mart Helme!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud siseminister! Ma jätkan sellesama teemaga, mille kohta mul oli küsimus varemgi. Kas teie ei ole arutanud – mina omal ajal küll ministeeriumis arutasin sel teemal ametnikega ja arutasin ka valitsuses –, et meil ei ole tarvis mitte laevastikke ühendada, vaid meil on tarvis laevastikke tugevdada? See käib nii PPA laevastiku kui ka kaitsejõudude mereväeüksuste, mereväealuste kohta. Neid on juurde vaja, neid on tugevdada vaja, neid on relvastada vaja. Mina näen praegu seda, et sisuliselt tõmmatakse Eesti merevõimekusele pidur peale ja seda kiiresti halvenevas julgeolekuolukorras. Ainus argument on see, et nii on õige teha. Mina arvan, et nii ei ole õige teha. Mina arvan, et õige on laevastikku suurendada. Me omal ajal arvutasime välja, et meil oleks vaja kuut avamerelaeva, meil oleks vaja ka Peipsile aluseid, mis on võimelised seal praegusest palju efektiivsemalt tegutsema. Mis puudutab kaitsejõudude laevastikku ja aluseid, siis siin on muidugi teemad teised ja need ei puutu Siseministeeriumi valdkonda, aga selge on see, et neid kompetentse, mis on vajalikud kaitsejõududele, PPA laevad täita ei saa. Minu küsimus on: kas te ei võtaks hoopis kätte ja ei viiks valitsusse laevastike võimekuse tugevdamise, laevastike aluste rohkendamise teemat, selle asemel, et teha mitmest laevastikust üks hädalaevastik?

Aitäh! Kõigepealt, kui me räägime laevastikest ja ühendamisest, siis me ei räägi siseveekogudest ja me ei räägi piiriveekogudest, me ei räägi Peipsi järvest. See, kuidas Peipsi järve peal toimub välispiiri valvamine, on nii täna kui ka tulevikus Politsei‑ ja Piirivalveameti ülesanne, sealhulgas see, milline on nii-öelda pikk vaade ja strateegia, milliste tehniliste vahenditega, milliste veealustega Peipsi järve peal meie välispiiri valvatakse, olgu see siis suvel või talvisel perioodil või olgu see siis, kui klassikaliste veealustega liikuda ei saa ja tuleb kasutada teistsuguseid liikumisvahendeid, näiteks hõljukeid.

Vastupidi, mina arvan, et kahe laevastiku kokkupanemisel saab merevõimekus minna paremaks, aga ma tulen tagasi [selle juurde], et sellel on teatud eeldused. Need teatud eeldused on seotud sellega, et võetakse üle ka need ülesanded, need tsiviilülesanded, mida täna täidavad Politsei‑ ja Piirivalveameti laevastikku kuuluvad neli laeva. See tähendab ka seda, et mereväe laevade merepäevade hulk peab olema tulevikus suurem ehk kokkuviimisega või ühendamisega, juhul kui see otsus tuleb, peab kindlasti tulema ka lisandväärtus. Üks lisandväärtus on tervikvaade sellele, olukorrateadlikkus, mis toimub merel. Teine väärtus on kindlasti see, et merepäevade hulk, kui palju suured laevad on merel, olenemata ilmastikutingimustest, peaks olema suurem. Aga me räägime ka sellest, kuidas toimub inimeste poolt radarisüsteemide abil mereolukorra jälgimine, kuidas toimub radarisüsteemide uuendamine, modifitseerimine, saamaks veel paremat pilti sellest, mis meie merealal toimub, olgu see siis erinevate naaberriikide sõjalaevade liiklus Soome lahel või kaubalaevade liiklus. Sellest lähtuvad ka erinevad riskid ja ohud, mis on seotud merepäästega. Merepääste eest peaks tänase seisuga olema ka tulevikus vastutav Politsei‑ ja Piirivalveamet. Ka enamus merepäästesündmusi on seotud eelkõige rannikulähedase merealaga ja enamusele päästesündmustele reageerivad väikealused, PPA väikealused.

Kert Kingo, palun!

Aitäh! Ma tänan veel kord head istungi juhatajat võimaluse eest küsida. Lugupeetud minister! Ma ikka tahaks selgust saada politseitöös. 4. novembril korraldas politsei koroonareidi Lasnamäe Centrumis. Seal oli üks noor naisterahvas, kellega koos oli kärus olev, visuaalsel hinnangul poolteiseaastane laps. Sellel naisterahval oli mask niimoodi ees, et nina oli väljas. Terve meedia oli täis pilte ja videoid, kus neli-viis politseiametnikku – võib-olla neist keegi oli ka tervisekaitseametnik, ei oska kommenteerida – hakkasid teda kohe füüsiliselt [majast] välja kiskuma. Siin ma ennetamist küll ei näinud, ei näinud ennetamistegevusi. Seda enam, et kui teie rõhutasite, et politsei tegeleb iga isiku turvalisuse tagamisega, iga isiku aitamisega, siis antud juhul selles situatsioonis see naine veeti kahe meesterahva, politseiametniku käevangus füüsiliselt välja. Naisel oli kaasas väike laps, ema ei saanud selle lapsega mitte midagi ette võtta, ta pidi vahepeal veenduma, kas laps ikka võeti kaasa või kuhu see laps jäi. Ema, ütleme, talutati politseiauto juurde. See on ju igal pool avaldatud. Te räägite, et politsei sisekontroll peaks selliste asjadega tegelema. Mina soovin teada, kas politsei sisekontroll sellise ebainimliku käitumisega tegeleb. Nad ei saa öelda, et nad ei tea, sest kogu meedia oli sellest intsidendist ilusti vallutatud. Kas te tõesti peate sellist asja õigeks? See ei ole ennetamine. Kas teie hinnangul see ongi inimeste kaitsmine ja inimestele turvatunde loomine? Kuidas see väike laps oli turvaliselt kaitstud, seda ma hästi ei kujuta ette, ja seda, kuidas ema ennast turvaliselt tundis.

Aitäh küsimuse eest! See, mida me tarbime meedias, on üldjuhul ainult kas kogu sündmuse või sündmuste jada lõppfaas, mida me näeme. Politsei kindlasti ei sekku sellisel kujul, et esimene meede on inimese suhtes sunni kasutamine, vaid sellele eelneb ka vestlus, suuline hoiatamine ja selgitamine, miks peab mask – konkreetse näite puhul – just nimelt õigesti olema ette pandud. Veel kord: 99,99% inimestest saab sellest väga hästi aru. Osa, väga väike osa, ei allu politsei seaduslikele korraldustele ja äärmusliku meetmena saab sellistes olukordades kasutada ka füüsilist jõudu. Antud juhul oli lapse turvalisus ja julgeolek tagatud, see naisterahvas ei olnud seal üksinda. Veel kord: ei tasu teha järeldusi sellest, mida meedia vahendusel nii-öelda lõppfaasina antud olukorrast näeme. See oli juba faas, kui sündmus oli eskaleerunud.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Täienduseks Kert Kingo küsimusele ma ütlen, et me ei ela enam Stalini ajal, kui propaganda ütleb meile, kuidas asjad on. Tänapäeva salvestusvahendid näitavad väga hästi ära, kuidas sündmus algas, kuidas ta kulges. Me võib-olla ei näe seda, kuidas ta lõpeb kusagil jaoskonnas. Aga põhimõtteliselt me nägime väga hästi, et see oli ebainimlik, mis toimus selle Lasnamäe intsidendi ajal. See oli ebainimlik, täpselt samuti, nagu on ebainimlik ja politseid häbistav, mismoodi kiusatakse mõningaid ... 

Härra Helme, kellele te küsimuse esitate?

(Kaugühendus)

... ettevõtjaid. Tohutud politseijõud iga päev saadetakse kaela, iga päev määratakse trahve. Ausalt öeldes, jätke järele! Kui mina oleksin minister, ma sekkuks jõuliselt ja kutsuksin politseiametnikud korrale. Ei ole mingit alust niisuguseks jõhkraks, inimeste väärikust jalge alla tallavaks käitumiseks.

Aga küsimus on mul ikka laevastikust. Ma saan täiesti aru, et te olete alla andnud. Teie jaoks on see täiesti okei, et meie kaitsejõudude laevastik, mis koosneb neljast pähklikoorest, saab tänu PPA‑le korralikud laevad ja PPA jääb sisuliselt tühjade pihkudega. Te keeldute vaatamast asjale selle fookusega, nagu mina sättisin, et võimekust on vaja suurendada, laevu on vaja juurde nii kaitsejõududele kui ka PPA‑le, tegevusi on vaja tõhustada, seiretehnikat on vaja juurde muretseda, ja seda kõike on võimalik teha. Teil see fookus täielikult nihkub ära. See ei ole teie jaoks üldse teema. Ma tõsiselt palun, et te mõtleksite nende asjade üle. Ma tean, et Siseministeeriumi ametnikud on ühte meelt pigem minuga kui praeguse valitsuse kursiga.

Siseminister, palun! 

Aitäh selle kommentaari eest! Kui töörühm oma tööd alustas, siis mina seadsin väga konkreetsed eeltingimused ja alusvundamendi, millised peavad olema need lähtekohad, et me jõuaksime sinna, et kahe asutuse laevad on mõistlik kokku panna. See ei ole ainuüksi matemaatiline tehe ja ainult selle matemaatilise tehte pealt ei saa anda hinnanguid, kas tulevikus on olukord parem või mitte. Tegemist on tervikvaatega ühtsele juhtimisele, kuni selleni välja, millised on tulevikus vastavate laevade võimekused, mitte sellega, milline on see võimekus konkreetselt tänasel ajahetkel. Merevägi peab lähiajal oma mereväealused välja vahetama, täpselt sama puudutab ka Politsei‑ ja Piirivalveametit, mitte küll kohe, aga lähitulevikus, välja arvatud üks konkreetne laev, selleks on Pikker, mis tuleb ümber vahetada lähiajal. Nii et tulevikuvisioone, mille jaoks täna seda temaatikat tuleks analüüsida – tõenäoliselt jõuame ka otsusteni –, on väga mitmeid ja see ei saa olla lihtsalt matemaatiline tehe. Matemaatilise tehte põhjal ei saa teha järeldusi, kas nii on parem või halvem. Nagu ma ütlesin, see puudutab radarisüsteeme, inimesi, kes jälgivad radarisüsteeme, annavad hinnanguid, juhivad sündmuseid ja nii edasi. Seda, kuidas konkreetselt see tegevus ellu viiakse, juhul kui see otsus sünnib, väga tark eksperdirühm kindlasti teab.

Austatud Riigikogu! Kell on 13.58 ja sekundeid peale, mis tähendab, et istungini on jäänud mõned minutid. Tänan valitsuse liikmeid infotunnis osalemast. Tänan kõiki küsijaid. Jätkame kohe Riigikogu istungiga.