Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimeseks, autoveoseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister. Teiseks, riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust riigihalduse minister. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ning vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.

Head ametikaaslased! Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli. Aga enne seda teeme mõned – ma arvan siiski, et mõned – protseduurilised küsimused. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Mäletatavasti 9. novembril otsustas parlamendi täiskogu mingil põhjusel toetada Reformierakonna fraktsiooni ettepanekut minna üle kaugistungitele, et olla eeskujuks Eesti ühiskonnale ja vähendada kontakte. Sel nädalal on 15 parlamendisaadikut välislähetustes. Millist eeskuju parlament annab täpselt selle käiguga, mis tookord otsustati? Kas juhatus on arutanud, et oleks aeg teha istungeid uuesti mõistlikul kujul kohapeal?

Aitäh! Juhatus on arutanud. Kõigepealt, 26. novembril, kui ma nüüd ei eksi kuupäevadega ... Ma korraks vaatan üle, et ma ei eksiks. Jah, vabandust, 25. november on viimane päev, kui meil on distantsistung ja peale seda, nagu oleme juhatuse liikmetega rääkinud, taastuvad automaatselt kontaktistungid. Järgmisel nädalal võiksime pandeemia olukorrast lähtudes korra uuesti arutada, kuidas ülejärgmisel nädalal edasi minna. Kas me oleme ekstra arutanud välislähetuste arvu? Ei ole, aga välislähetused käivad kõik juhatuse istungilt läbi. Palun veel protseduurilisi küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ega ma poleks muidu küsinudki, aga te ütlesite "palun veel" – noh, ma ei saa ju siis jätta võimalust kasutamata. Tulen lugupeetud kolleegi Priit Sibula küsimuse juurde, sest tegelikult on see väga sügavamõtteline. Me läheme kaugistungile selleks, et näidata eeskuju. Mul on olemas ka Reformierakonna ettepanek, paberil – ma ei hakka seda praegu ette lugema, sest te olete kindlasti seda vaadanud ja väga põhjalikult arutanud –, aga seal ei eksisteeri absoluutselt ühtegi konstruktiivset põhjust peale selle, et näitame eeskuju. Näitame eeskuju! Meil on vaja ikkagi tööd teha. Aga töö tegemise asemel me läheme kaugistungile ja siis sõidame kuskile mööda maailma ringi rändama. See ei ole päris normaalne. Kui inimesed saavad teha nii, nagu see informatsioon praegu on, et 15 Riigikogu liiget huugavad mööda maailma ringi, siis sellega me ei näita eeskuju, et tööd on vaja teha. Ma arvan, et me peaksime sellise, ütleme, kahepalgelise tsirkuse ära lõpetama.

Aitäh! Eks tööd tehakse mõlemas istungi vormis. Aga nagu ma ütlesin eelküsijale vastates, see otsus, mis tegelikult ei olnud mitte juhatuse, vaid täiskogu otsus, kehtib kuni 25. novembrini kaasa arvatud. Edasi me läheme kontaktistungile, kui juhatus ei otsusta teistmoodi. Priit Sibul, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma tahtsin küsida, kuidas esimees tookord aru sai selle eeskuju näitamise kontekstis. Kas eesmärk oligi see, et parlamendiliikmed omavahel vähendaksid kontakte ja sellega näitaksid eeskuju? Kõikide teiste inimestega üle ilma ja Eestimaal võib kohtuda, aga siin saalis oma kolleegidega ei ole mõistlik kohtuda ja parlamentaarset debatti pidada – kas see oli teie hinnangul  see eeskuju, mille näitamist parlamendi täiskogu tol kahetsusväärsel korral, 9. novembril, otsustas?

Aitäh! Minu mäletamist mööda oli seal kaks põhjust: üks põhjus oli see, et COVID-19 situatsioon  Eestis on raske ja keeruline ning teine oli tõesti see, et meil on võimalus teha kaugtööd [ja meil on eduka kaugtöö rakendamise kogemus olemas]. Need olid peamised kaks [põhjust]. Oudekki Loone, palun protseduuriline küsimus!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra esimees! Eelnevatest sõnavõttudest lähtuvalt, kas teie hinnangul Riigikogu liikme töö välislähetustes on ka töötegemine või on see midagi muud?

Nagu ma juba eelnevalt vastasin: loomulikult, ka see on töötegemine. Kui on välislähetused, siis see on kindlasti oluline osa Riigikogu liikmete tööst. Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Ma kuulen siin niisugust topeltmoraali – kuskil lähetuses käimine on okei, see on töö tegemine, aga saalis istumine on ohtlik, arvestades meie COVID-situatsiooni. Kas teile, lugupeetud eesistuja, ei ole üldse pärale jõudnud see, et kogu Euroopa koroonapoliitika ja vaktsineerimispoliitika on täielikult läbi kukkunud? Vaatame seda, mis toimub Austrias, Hollandis ja teistes riikides. Seal on massilised meeleavaldused, sest vaktsineerimine ei täida oma ülesannet, haigus levib edasi, aga samas see haigus ei ole mingisuguse niisuguse mõjuga, et inimesed selle pärast jalapealt maha kukuksid ja sureksid tuhandete kaupa. Äkki me lõpetaksime kogu selle koroonajura ära ja läheksime normaalse elu juurde tagasi?

Aitäh! Kui see [teie küsimus] puudutab distants- või kontaktistungit, siis [ütlen] nii, nagu ma [juba enne] ütlesin, 25. novembril on hetkeseisuga viimane distantsistung. Tõsi on see, et Riigikogu suur saal, aga näiteks ka riigieelarve kontrolli erikomisjon ja sotsiaalkomisjon on arutanud mitmeid kordi komisjoni istungil ja ka siin suures saalis kogu koroonasituatsiooni, sh vaktsineerimise temaatikat. Priit Sibul, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud esimees! Mul on küsimus: kas võib juhtuda, et mõned meie kolleegid on terminist "kaugtöö" lihtsalt erinevalt aru saanud ja ongi sõitnud tööle kaugele? Mina ei ole kordagi kahtluse alla seadnud seda, et inimesed visiite tööks ei pea või et välislähetuses olemine ei oleks parlamendi töö. Lihtsalt mulle jäi mulje, et eesmärk oli kontaktide vähendamine ja distantsistung. Aga see ei ole ju seesama asi mis kaugtöö. Teiseks, mul on küsimus, kas mina saan praegu panna hääletusele ettepaneku, et me homsest võiksime uuesti kontaktistungitega alustada, st me ei pea ootama 25. novembrit?

Aitäh teile! Kõigepealt, te rääkisite sellest, kuidas võib jääda mulje – ma ei oska öelda täpselt, missugused need 101 muljet meil siin on, aga selge on see, et kui me oleme distantsistungil, siis on meil tõesti istungil osalemise võimalus ka väljaspool siinset saali. Me teame, et väga paljud on selle kahe nädala jooksul olnud [väljaspool saali], mõni on olnud ka siin Toompea lossis oma tööruumides.

Nüüd, kas teie saate panna selle hääletusele? Ma esimese hinnanguna ütlen, et te ei saa seda otsust muuta, see on juhatuse otsus. Kui juhatus ei leia konsensust, siis see tuleb alati meeleldi siia täiskogu saali nii nagu kord ja kohus ette näeb. Enn Eesmaa, palun, protseduuriline küsimus!

Suur aitäh! See on omapärane, et me klammerdume nendesse numbritesse, mis näitavad Riigikogu liikmete väliskomandeeringuid. Seal tehakse samuti tööd. Mina olen Tallinnas. Võib-olla, hea spiiker, sa täpsustaksid, nimesid nimetamata, kui mitmel meie kolleegil on praegu ainukene võimalus osaleda istungil kaugtöö vormis, selleks et me saaksime tagada igapäevase töö meie Riigikogus. Minu teada on neid inimesi kõigis fraktsioonides.

Aitäh, hea küsija! Ma ei oska täpset numbrit öelda, aga minu info kohaselt on tõesti neid Riigikogu liikmeid, kes saavad istungil osaleda distantsilt, kuid kahjuks ei saa kontaktistungil osaleda, rohkem kui üks. Tugevat tervist ja kiiret paranemist neile! Loodame, et see olukord muutub kiiresti. Rohkem ei ole sõnavõtusoove.

Nüüd läheme päevakorra täpsustamise ja kinnitamise juurde, aga enne hüppame siiski korra tagasi kohaloleku kontrolli juurde ja viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.

Päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Punkt üks, majanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 23. päevakorrapunkt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 433 esimene lugemine. Sõnavõttude võimalust meil hetkel ei ole. Kui te soovite distantsistungil ... Voh! Siis tuleb käele vajutada. Nüüd on teine tera. Kalvi Kõva, protseduuriline küsimus, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma kasutan võimalust ja ütlen seda protseduuriliste all. Nimelt, eelnõu algatajal on iga hetk võimalus oma eelnõu tagasi võtta. Ja praegusel juhul Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel teen ettepaneku võtta päevakorrast välja või õigemini võtame tagasi eelnõu 427. Põhjus on väga lihtne. Kui me selle eelnõu sisse andsime, selleks et elektriaktsiis ei tõuseks sellel raskel ajal, hakkas kibekiirelt toimetama ka valitsus. Meil on rõõm, et valitsus on oma asjadega üpris kaugele jõudnud ja tõenäoliselt juba sel nädalal me teeme siin Riigikogus selle otsuse, et me elektriaktsiisi ei tõsta. Meie võtame oma eelnõu tagasi püstipäi ja julgeme kõigile inimestele otsa vaadata. Aga koalitsioon, kui Kaja Kallas ametisse sai, ütles, et tehakse opositsiooniga tihedat koostööd. Ma arvan, et koalitsioonisaadikutel oleks mõistlik korraks maha vaadata ja häbeneda, et te niimoodi kõrvalukse kaudu sellesama meie ettepaneku nüüd teoks teete, mitte ei toeta meie eelnõu. Ehk meie ettepanek on see eelnõu päevakorrast välja võtta.

Aitäh! Kalvi Kõva protseduuriline küsimus on see: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidiga on teinud ettepaneku võtta eelnõu 427 menetlusest tagasi. See puudutab teisipäeva, 23. novembrit ja kuuendat päevakorrapunkti. Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Meie laudadele on korrektselt toodud töönädala päevakord. Ja selle töönädala teisipäevases päevakorras on dateeritud kaks päevakorrapunkti: teine, Isamaa fraktsiooni esitatud "Ettepaneku tegemine valitsusele ebaseadusliku rände tõkestamiseks" eelnõu, ettepanek valitsusele, otsuse eelnõu 435, samuti kolmas päevakorrapunkt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, otsuse eelnõu 428. Keegi – ma oletan, et kantselei ametnikud – on kirjutanud sellesse projekti kaldkirjas sulgudesse mõlema osundatud otsuse eelnõu esimese lugemise järele "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Vastavalt põhiseadusele on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, kui me kõneleme seaduseelnõude ettepanekutest valitsusele. Tõepoolest, koosseisu häälteenamust nõuavad need ettepanekud valitsusele, mis tehakse konkreetse eelnõu algatamiseks. Sellepärast on ka see osundus seadusandluse peatüki all põhiseaduses.

Mina oskan ennekõike kõnelda algatajate ehk Isamaa fraktsiooni nimel ja meie mingit konkreetset seaduseelnõu algatada ei kavatse ega ütle, et Riigikogu või Vabariigi Valitsus peaks algatama. Kui ma vaatan sotsiaaldemokraatide otsuse eelnõu teksti, ehkki ma ei taha kuidagi nende nimel rääkida, siis ei näe ma ka seal midagi selle kohta, et valitsus peaks algatama seaduseelnõu. Järelikult tuleb neid minu hinnangul menetleda põhiseaduse § 65 esimese pügala järgi, millega Riigikogu teeb seadusi ja algatab otsuseid, mitte selle seadusandluse peatüki järgi, mis ütleb, et ettepanek eelnõu esitamiseks valitsusele on vajalik siduda koosseisu häälteenamusega. Samale põhimõttelisele seisukohale asub see kollane paks pühakiri, mis on meil koostatud – see ütleb samuti, et niisugune lingvistiline tõlgendamine põhiseadusest ei anna alust väita, et nad oleksid seotud koosseisu häälteenamusega. Seetõttu, ja loomulikult mul on praegu n-ö protseduurilise iseloomuga osundus päevakorra kinnitamise kohta, sisuline arutelu selle üle, milline kvalifitseeritud hääletusnorm on selleks vajalik, tuleb ette vastaval päeval, kui see hääletus aset leiab. Aga selleks, et ei saaks siis öelda, et me kinnitasime päevakorra ja seal oli sees, et on vajalik koosseisu häälteenamus, ma palun istungi juhatajal kõrvaldada see kaldkirjas sulgudes toodud tekst. Ma ei nõua, et me annaksime paberil uued tekstid välja ja jaotaksime need laiali, see oleks vast tehniliselt liialt bürokraatlik, küll aga peaks istungi juhataja ütlema, et siin on juhtunud aps. Kuna meil on siin selle nädala päevakorras ka ettepanek valitsusele algatada seaduseelnõu, siis ju see aps on juhtunud rutiini käigus.

Nii et konkreetselt on protseduuriline ettepanek selline, et teisipäevase teise ja kolmanda päevakorrapunkti kohta minu hinnangul ei ole seadusepügalas öeldud, et valitsus peaks algatama seaduseelnõu, ja kuna seda ei ole öeldud, siis ei saa ka nõuda, et parlament peaks Riigikogu koosseisu häälteenamusega selle vastu võtma või et see oleks see künnis.

Aitäh! Mõned kommentaarid. Jah, teil on õigus, et kui ei ole seadusemuudatust – ja nagu te ütlete, seda nõutud ei ole –, siis seda 51 häält ehk koosseisu häälteenamust ei ole vaja. See on olnud meie praktika, et nii kirjutatakse. Aga vastuseks väga mõistvale protseduurilisele küsimusele, mis te esitasite, ma ütlen nii: kas see päevakord saab uuesti esitatud, korrektselt esitatud ehk need sulud kustutatud või mitte – ma luban, et me võtame selle homme juhatuses ette ja vaatame oma praktika üle, sealhulgas selle, kas on vaja seadust muuta või ei ole. Kui see on teile vastuvõetav, siis ma olen tänulik. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Kõik lahendused, mis on mõistlikud ja liiguvad eesmärgi poole, on loomulikult toetamist väärt. Ma lihtsalt täpsustan üle: kas see tähendab seda, et kõik parlamendiliikmed, kes kinnitavad päevakorda, oma vaimus ehk mentaalselt kustutavad selle kaldkirjas rea, ja me hääletame seda nädala päevakorda mõlema pügala puhul sellises teadmises, et parlament on seisukohal, et põhiseaduse tõlgenduse järgi need ei eelda koosseisu häälteenamust?

Ei, ma arvan, et see tähendab ikka seda, et me hääletame sellist töönädala päevakorda, mis on hetkel esitatud siia, koos nende sulgudega. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Ajendatuna Urmas Reitelmanni protseduurilisest küsimusest sooviksin ma võhikuna saada vastust ka järgmisele küsimusele. Nimelt, asi on selles, et kodu‑ ja kodukorra seaduse § 54 ütleb meile, et järgmise töönädala päevakord tehakse Riigikogu liikmetele teatavaks töönädala lõpuks. Küsimus on selles, mismoodi me seda kaldkirja seal siis muuta saame enne päevakorra kinnitamist. Seaduse § 55 lõige 2 ütleb, et võib muudatusi teha, arvestades § 54 lõigetes 3 ja 4 ettenähtut. Äkki te selgitate, mida nendes kolmandas ja neljandas lõikes, millele ma viitasin, on võimalik selliselt protseduuriliselt muuta? Või kuidas saab seda päevakorda sellisel kujul muuta? Sest siin on teistsugused tingimused.

Aitäh! Ei, me ei muudagi seda praegu. Ma vastasin ju eelnevale protseduurilisele küsimusele, et see jääb siia sulgudesse. Ja niipalju ma tahan teile veel täpsustuseks öelda, et Urmas Reitelmann ei ole küsinud protseduurilist küsimust istungi rakendamise alguses, aga ta võib muidugi veel küsida, kuigi ma arvan, et teie mõtlesite vist Urmas Reinsalu, mitte Urmas Reitelmanni. Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! Protseduuriline küsimus.

Jaa, kindlasti härra Reitelmann on elu ja tervise juures ning jälgib istungi kulgu. Aga küsimus on nüüd selles – ma siiski täpsustan seda ja küsin selguse mõttes üle –, kuidas istungi juhataja [asju näeb], sest protseduurilise küsimuse mõte ongi juhatamise tehiolude ja kodukorra seaduse tõlgendamise kohta selgust saada. Kas istungi juhataja arusaamine on see, et need teine ja kolmas punkt teisipäeval eeldavad lihthäälteenamust, mitte Riigikogu koosseisu häälteenamust?

Pidades nõu ka kantseleiga, saan mina aru nii, et need kaks hääletust – teisipäeval päevakorrapunktid nr 2 ja 4 – eeldavad Riigikogu koosseisu häälteenamust. Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea esimees! Aga järsku te siis ikkagi koos kantseleiga selgitate välja, mis seadusepügalale tuginedes see nii on? Sest ma sain praegu aru, et kuna seda ei nõuta, et valitsus algataks eelnõu, siis justkui ei peaks seda rakendama ja rakendub põhiseaduse § 65 esimene lõige või esimene osa. Järsku te annaksite ikkagi täpse juriidilise selgituse ka?

Aitäh! Ma hetkel kõige rohkem tuginen praegu sellele, kuidas me oleme varem oma praktikat kujundanud. Nendes küsimustes, kui on tehtud ettepanek Vabariigi Valitsusele, on praktika olnud selline, et on olnud Riigikogu koosseisu häälteenamus. See, kas see eeldab seadusemuudatust või mitte, võib ju valitsuse menetlemise käigus samuti selguda. Nii et väga tugevasti tugineme siin ka eelnevale tööpraktikale. Jürgen Ligi, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh! Mina kui ühe eelnõu kaitsja sõnastan selle küsimuse vormis. Me saame selle homseks ka üle täpsustada, kuid härra Ratas, kas ei ole nii, et juhul, kui peaks paika Urmas Reinsalu versioon, viiks praegune valitsus ja ka eelmine valitsus, tegelikult juba üle-eelmine valitsus Eesti koole täielikult üle eestikeelsele haridusele? Kuna otsuse eelnõu kukkus läbi ühe häälega – 50 häält oli poolt, Urmas Reinsalu partei ei olnud poolt. Sel juhul me oleksime ju hoopis teises olukorras. Kas ei ole nii?

Aitäh! Ei, ma ei hakka siin konkreetseid punkte lahkama, mis on kunagi olnud või ei ole olnud. Küll aga jään selle tõlgenduse juurde, mis ma ütlesin. Seda ütleb ka Riigikogu kodu- ja töökorra kommenteeritud väljaanne. Nimelt, siin on kirjas: "Tavaliselt on lähtutud kõigi selliste otsuste puhul siiski PS § 103 lõikes 2 sätestatust ning nõutud otsuse vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, st vähemalt 51 poolthäält." Nii öeldakse 19. peatükis, see on leheküljel 484. Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Aga pühakirjal oli ka kaks varasemat lõiku, mida härra istungi juhataja osavasti ei tahtnud ette lugeda. Ma palun, et härra istungi juhataja loeks, kuna kõigil seda kollast raamatut ei ole, algusest peale selle kommentaari, mis osundab ka sellele, et seda tuleb tõlgendada põhiseaduse § 5 punkt 1 alusel ning ei ole nõutav koosseisu häälteenamus. Kas mul on õigus, et sellest pühakirjast leiab ka säherdused sõnad?

Kui te nüüd küsite, mis siin eelnevalt oli, siis muidugi ma võin lugeda selle punkti 2 ette, ehkki ma ei tea, kui produktiivne see on. Aga see on järgnev: "Otsus, millega Riigikogu teeb valitsusele ettepaneku algatada konkreetne seaduseelnõu, nõuab PS § 103 lõike 2 kohaselt vastuvõtmiseks parlamendi koosseisu häälteenamust. Muu sisuga ettepanekuid sisaldava otsuse vastuvõtmiseks piisab PS §-s 73 sätestatu valguses poolthäälte enamusest." Ja siis tuleb see lause, mis ma enne ütlesin – "Tavaliselt on lähtutud ...". Nii et meie praktika on lähtunud sellest 51-st. Protseduuriline küsimus, Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea esimees! Palun mulle kui esimest koosseisu parlamendiliikmele seda täpsustada. Kui me nüüd ikkagi homme jõuame selle punkti arutamiseni ja juhuslikult juhatus on veendumusel, et see nõuaks koosseisulist häälteenamust, aga hiljem tuleb välja, et selleks ei olnud vajadust, siis mida konkreetselt peaks Riigikogu tegema?

Aitäh! Ma ei suuda nii operatiivselt teile kogu seda statistikat tuua, aga minu teada on lähtutud alati sellest, et kui on ettepanek Vabariigi Valitsusele, siis on Riigikogu koosseisu häälteenamus, mis on 51 häält. Kas varem on olnud ka teistsuguseid hääletusi? Ma jään siin vastuse võlgu ega oska sajaprotsendilise kindlusega teile vastata. Nii palju, kui ma olen suutnud operatiivselt konsulteerida ametikaaslasega ja ise mõelda sellele oma kogemusele – mulle ei meenu. Me oleme tõesti lähtunud sellest, et kui on ettepanek Vabariigi Valitsusele, siis on automaatselt koosseisu häälteenamus. Urmas Reinsalu, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh, härra istungi juhataja! Kuna meil läks juba sellele kodukorraseaduse tsitaadile osunduseks, siis ma rõhutan, et kodukorraseadus selle lausega, mida te ei lugenud, ütleb nii: "Tavaliselt on lähtutud kõigi selliste otsuste puhul siiski PS § 103 lõikes 2 sätestatust ..." Nüüd on küsimus – ja siin on selle kohta mitmeid näiteid toodud ka varem –, kas sõna "tavaliselt" tähendab seda, nagu istungi juhataja väidab, et mitte kunagi ei ole ühtegi ettepanekut valitsusele vastu võetud sellises loogikas, kus oleks tõlgendatud, et piisab lihthäälteenamusest.

Mu järgmine küsimus on selle kohta, kuidas parlamendi praktikat tõlgendada. Parlamendi praktika on ilmselgelt eelnõu esitaja õiguste kaitsel. Ja seda ma praegu teengi siin selle osundusega, kui ma uurin, mis see künnis on. Ega mul kahju ei ole, Jürgen, kui me asuksime seisukohale, et nüüd ongi eesti keelele üleminek toimunud aasta tagasi. Näed, lapsed õpivad vanade õpikute järgi, aga üleminek on juba aasta tagasi toimunud. Ega mul kahju ei ole, Jürgen, seda öelda. Rõõmustame koos sinuga. 

Küsimus on aga see, ja see on oluline, ma rõhutan: teie osundus oli selline, et võib-olla töö käigus võiks selgineda või valitsusel tulla arusaam, et äkki on vaja mingisugust seaduseelnõu algatada ja seetõttu oleks vajalik koosseisu häälteenamus. Aga seaduseelnõusid saab valitsus algatada ju omal initsiatiivil, ta ei pea seda tegema sellel alusel, et on tehtud poliitiline ettepanek mingit küsimust lahendada. Seaduseelnõusid saab valitsus algatada ju suvalisel hetkel ja seda on ka kõik valitsused teinud, selles ei olegi midagi ennekuulmatut. See ju valitsuse õigusi ei piira. Oleks see, et valitsus tohiks algatada eelnõusid ainult siis, kui on koosseisu häälteenamusega antud talle selleks mandaat, aga niisugust piirangut ju ei ole sätestatud.

Aitäh! Nüüd ma sain teie protseduurilisest küsimusest aru, vähemalt esimesest poolest. Kas ma väidan, et on alati nii tehtud? Nagu ma ütlesin, absoluutset kindlat väidet ma siin ei ütle. Kui selleks soovi on, siis saame võtta vaheaja – ma ei tea, kui kauaks – ja hakata seda kõike analüüsima alates 1991. aastast. Ma ei tea, mitu tundi selleks läheb, aga küll me selle ära teeksime. Aga ma arvan, et see ei ole praegu mõttekas, ja ma arvan, et seda ei tasu praegu teha.

Nagu ma ütlesin, minu teada on olnud väga suur reegel, et on lähtutud põhimõttest – Riigikogu koosseisu häälteenamus. Aga ma soovin juba ise ka seda analüüsida ja luban, et me selle analüüsi teeme, kas on lähtutud kommenteeritud väljaande [lause] esimesest poolest, mille te esile tõite, et mingid hääletused on toimunud ka lihthäälteenamusega. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Nüüd olemegi jõudnud algusesse tagasi, kõik see muu arutelu oli asjatu. Minu küsimus oligi seda reeglit vaidlustada. Ehk meie ütlesime, et meie tõlgenduse seisukohalt see nõuab lihthäälteenamust. Ja reeglit tegelikult ei ole. Võib öelda, et parlamendi tava või senine rutiin on olnud selline, et nõnda on seda käsitletud eeldatavasti, enamikul juhtudel. Seda ma möönan. Aga küsimus on nüüd selles, et meie vaidlustame selle rutiini eesmärgipärasuse põhiseaduse loogikat silmas pidades. Neid motiive annab ka sellesama põhiseaduse kommentaar. Meie ettepanek on muuta praegu päevakorras neid punkte ning kõrvaldada nii teisipäevases teises kui ka kolmandas punktis need kaldkirjas olevad tekstid.

Jah, aitäh! Ma jään oma vastuse juurde, et meie praktika on olnud üldjoontes selline: kui on ettepanek Vabariigi Valitsusele, siis on lähtutud Riigikogu koosseisu häälteenamusest. Mul ei ole teile anda täna hetkel sada protsenti [kindlust], et see on alati nii olnud ja pole lähtutud sellest kommenteeritud väljaandes eespool toodud põhimõttest, mida te tsiteerisite.

Nüüd, kuna te juba küsisite, kuidas Riigikogu liige peab siis aru saama, kui me seda päevakorda kinnitame või ei kinnita, teisipäevasest teisest ja kolmandast päevakorrapunktist, siis ütlen, et minu vastus oli ja on ka hetkel selline: me peame arvestama, et see on Riigikogu koosseisu häälteenamus. Jah, ma mõistan väga selgelt, et see lävend on kõrgem, kui oleks Riigikogu lihthäälteenamus. Nii et täna me oleme selle juures, et me lähtume Riigikogu koosseisu häälteenamusest päevakorrapunktide nr 2 ja 3 puhul. Kui see vaidlustatakse – loomulikult see õigus on, seda saab vaidlustada –, siis tuleb vaadata praktikat ja tuleb teha analüüs. Ma arvan, et see tuleb igal juhul läbi arutada, hoolimata sellest, kuidas see protseduuriliste küsimuste virvarr täna siin lõpeb. Kalle Grünthal, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mulle meeldib väga teie siirus ja ausus, kui te räägite sealt oma kõrge koha pealt. Küsimus on selles, mina vähemalt olen praegu niimoodi aru saanud, et päris täit tõsikindlust meil selles küsimuses, kuidas me hääletame ja mis tulemus tuleb, ikkagi ei ole. Aga ma tuletan meelde, et see ei ole lihtsalt niisama küsimus, et teeme täna nii ja eks siis hiljem vaidlustame ja vaatame, mis edasi saab. Minu hinnangul peaks olema siin ikkagi absoluutselt sajaprotsendiline kindlus, et me oma otsustes ei eksi, sest nagu ma aru saan, on Isamaa fraktsioonil ka suhteliselt ajakriitiline eelnõu, mis puudutab rände tõkestamist. Siin ei saaks neid poliitilisi mänge jätta tulevikku, ühte‑ või teistpidi, vaid need [otsused] peaks langetama ikkagi kohe ära. Minu ettepanek: äkki tarkade kogu tuleb kokku ja katsub poole tunniga selle küsimuse ära lahendada.

Aitäh! No ma arvan, et see tarkade kogu on kõik 101 liiget, ja ma arvan seda täie siirusega. Seda hakata nüüd juriidiliselt hindama, lisaks võtta välja praktika – nagu ma ütlesin, seda tuleb igal juhul teha. Hetkel ma arvan, et me peame sellega kas nõustuma või mitte nõustuma. Loomulikult on hääletused selles mõttes mustvalged, et siin ei ole mingit vahepealset võimalust. Hetkel on kirjas, nii nagu mina saan sellest päevakorra eelnõust aru, järgnevalt: kui teisipäeval päevakorrapunkt nr 2 või nr 3 ei pälvi 51 häält, siis seda ettepanekut valitsusele ei tehta. Kalle Grünthal, palun! Protseduuriline küsimus.

Jah, ma mõistan teie seisukohta. Aga me oleme praegu väga huvitavas olukorras ja kui selline nii- ja naapidi taktika jätkub, siis selline lähenemine ei ole õige. Praegu on küsimus ikkagi Eesti riigi julgeolekus, mis sõltub tegelikult ebakindlast – mitte sajaprotsendiliselt ebakindlast, aga mingil määral ebakindlast – seisukohast ja me lähtume mingist praktikast. Siin peaks olema ikkagi konkreetne tulem taga. Sest küsimus ei ole selles, kas me võtame mingisuguse Euroopa Liidu direktiivi üle, vaid küsimus on meie enda julgeolekus. Ja sellist lähenemist peaks vältima, et vaatame, mis edasi saab.

Aitäh teile! Ma ei saanud teie protseduurilisest küsimusest midagi uut teada. Ma vaatan teile otsa ja ma arvan, et kindlasti on vaja juriidiline hinnang siia peale võtta, aga minul seda hetkel käes ei ole. On vaja ka praktikat vaadata. See tunnetus, mis minul on, on selline, et sellest praktikast on nii lähtutud. Tarmo Kruusimäe, palun! Protseduuriline küsimus.

(Kaugühendus)

Tänan, hea esimees! Minu protseduuriline küsimus on see, et kui nüüd praktika on nagu tähtsam, siis kas see tähendab, et edaspidi me hakkamegi kaugtööle minema lihtsalt fraktsiooni soovi peale, mitte sellepärast, et mingid tervisenäitajad nõuaksid seda. Praktika on praegu ju see, et üks fraktsioon teeb ettepaneku ja kui koalitsioonipartner arvestab sellega, siis ongi kaugtöö.

Aitäh! Ettepanekuid saavad teha eri osapooled. Aga praktika ei saa olla selline, et tehakse ettepanek ja kõik. Peab olema ka põhjendus või põhjus. Kas põhjendus ja põhjus oli toona – Priit Sibul ütles ka selle täpse kuupäeva – õige ja piisav või ei olnud? Ma saan aru, et sellele on erinevad hinnangud. Aga alati tuleb põhjendada, miks peab minema üle distantsistungile.

Head ametikaaslased! Ma teen ettepaneku minna nüüd nende kahe muudatuse juurde. Üks on majanduskomisjoni ettepanek, see puudutab kolmapäeva 23. päevakorrapunkti, ja teine on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ettepanek, mis puudutab teisipäeva kuuendat päevakorrapunkti, 427 SE – need lähevad selle nädala päevakorrast välja. Koos nende muudatustega panen selle päevakorra hääletusele. Alustame hääletuse ettevalmistamist. Urmas Reinsalu, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh! Minu ettepanek on neid kahte ettepanekut, mis siin tehti, täiendada kolmanda ettepanekuga. Ja kolmas ettepanek on konkreetne. Sellele ma olengi osundanud ja kogu see pooletunnine poleemika oli selles mõttes täiesti refräänse iseloomuga. Minu ettepanek on võtta vastu päevakord sellisel kujul, nagu ta on, nende kahe täiendusega, aga ühtlasi kõrvaldada teisest ja kolmandast punktist kaldkirjas sulusisene tekst, esimeses punktis neljandast reast ja kolmandas punktis kolmandast reast alates. Mul on ettepanek lisada see muudatus juurde sellesse muudatuste paketti, mida istungi juhataja tegi.

Erkki Keldo, palun!

Jaa, aitäh! Meie fraktsioon ei ole nõus selle muudatusega, mis Urmas Reinsalu tegi. (Hääled saalis.)

Ma palun korraks, et antakse mikrofon Urmas Reinsalule. Ma tean, et sellist vormi ei ole, aga ma loodan, et ametikaaslased ei pahanda. Ma küsin Urmas Reinsalu käest nii: kas te jääte peale teie küsimusi ja minu vastuseid jätkuvalt selle juurde, et sulgudes olev osa on ebatäpne ja see tuleb kõrvaldada. Kas te jääte selle ettepaneku juurde?

Jah.

Siis ma võtan juhataja vaheaja veerand tundi. Aitäh!

V a h e a e g

Head ametikaaslased! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Selgitus sellele protseduurilisele küsimusele, mida eeskätt Urmas Reinsalu tõstatas, on järgmine: juhatus kogunes ja arutas seda, abiks olid ka Riigikogu Kantselei ametikaaslased. Meie vastus on järgmine: see on olnud Riigikogu tööpraktika, kus on lähtutud 51 hääle nõudest, kui on ettepanek Vabariigi Valitsusele. Seda, kas peab olema 51 või ei pea, on Riigikogu juhatus isegi eelmise aasta kevadel arutanud. On leitud, et peab olema 51 häält. Lisaks tuleb vaadata [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] kommenteeritud väljaannet, nii teie nimetatud esimest poolt, minu mainitud keskosa kui ka lõppsõna selles punktis 2, mis ütleb seda: "Kuivõrd kõnealuste otsuste puhul on tegemist poliitiliselt siduvate ettepanekutega [...], õigustab vähemalt 51 hääle nõuet ka seos PS § 97 lõikega 1, mille järgi saab Riigikogu avaldada valitsusele umbusaldust oma koosseisu häälteenamusega." Nii et juhatus arutas seda ja jäi praegu seisukohale, et homne teise ja kolmanda punkti hääletus nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Minu tunnetus on, et seda tuleb laiendada nii: kui tehakse valitsusele ettepanek, siis lähtutakse sellest 51 häälest. Alustan päevakorra hääletamise ettevalmistamist. 

Panen hääletusele Riigikogu VI istungjärgu 9. töönädala päevakorra koos eelnimetatud kahe muudatusega. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 63, vastu 11 ja 2 erapooletut on päevakord kinnitatud.

Alustame tänase päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 443 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Rõhutan, et eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Panen lõpphääletusele eelnõu 443. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemus: poolt 59, vastu 20 ja erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 443 on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku perelepitusteenuse seaduse eelnõu 438 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa erakonna fraktsiooni esindaja Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! See kõik juhtus ühel kaunil päikeselisel päeval kaugel enne päikesetõusuvalitsuse aja algust, kui perelepituse teema üle arutama hakati. See eelnõu, mis on meil täna siin kolmandal lugemisel vastuvõtmiseks, on kaugel kaua tehtud kaunikesest. Näide sellest, kuidas ühest mõistlikust asjast ja ideest võib saada kohutav käkerdis, on meil just täna laua peal. Kuigi, tõsi, kiita tuleb komisjoni esimeest, et vähemalt seaduse esialgne pealkiri sai täiendatud ja täpsustatud, nüüd on see riiklik perelepitus. Teine nüanss, veidi pehmemal kujul ja mõistlikumalt kaasatakse selles menetluses ka lapsi. 

Aga siiski, nii nagu ma ütlesin sissejuhatavalt, on see eelnõu suhteliselt ebamõistlik. Miks? Sellepärast, et selle eelnõu tulemusena tekib juurde 44 riigiametnikku, kes hakkavad teostama perelepitust. Senimaani sai Eesti Vabariigis perelepitust teha alates 1998. aastast, Sotsiaalministeeriumi partner lepitajate ühing andis välja kutseid, inimesed töötasid ja, nagu nüüd välja tuleb, ka koolitasid Sotsiaalkindlustusametis välja ametnikud, need 44 ametnikku, kes nüüd hakkavad seda teenust osutama. Need inimesed, kes varem seda teenust osutasid, uue seaduse järgi enam perelepitust teha ei saa, sest seadus reglementeerib üsna täpselt ära, mis asi on perelepitus. Terminoloogias jõuame aga juba sinna, et tegemist ei olegi riikliku perelepituse seadusega, vaid üsna kitsalt vanemluslepitusega, mis räägib vanemate suhetest oma lastega.

Teine probleem minu meelest on see, et siiamaani inimesed läksid otsisid võimaluse, et kui nad ise kokkulepet ei saanud, siis spetsialist aitas neid ja sõlmiti kokkulepe – sest see on ilmselgelt traagiline, kui kaks täiskasvanud inimest omavahel ise ei saa kokku leppida, ja kui abi on olemas, siis seda tehakse, ehkki ma ei saa aru, miks on vaja seda riiklikus kontekstis teha –, aga nüüd see lepitus registreeritakse riiklikus registris, tulevikus, mingil põhjusel peetakse seda vajalikuks.

Nende asjadega võiks isegi leppida, aga minu arust on arusaamatu § 11, mis räägib erijuhtudest. Kui rahvusvaheline perelepitustava näeb ette seda, et neid osapooli, kes ei ole partnerluses võrdsed, rahvusvahelise perelepituse kontekstis ei võeta lepitusse, seda teenust ei osutata, sellepärast et perelepituses saavad olla ainult võrdsed osapooled. Kui suhetes on vägivalda või mingeid muid asju, siis on selge, et pooled ei ole selles suhtes võrdsed ja järelikult see lepitus sellise teenusena ei saa eksisteerida. Meie oma seaduses oleme kogunisti tervet paragrahvi kirjeldanud n-ö erijuhtudena, see aga minu meelest ei ole mõistlik.

Nagu ma ütlesin, laste ärakuulamise kontekstis on see esialgsest sõnastusest positiivsem. Minu hinnangul – nii nagu ka kunagi lastekaitseseaduse vastuvõtmisel, mida ma ei toetanud – ei ole mõistlik lastest teha sellisel kujul õigussubjekte. Lapsed on ikkagi osa perest. Eriti sellistel traagilistel puhkudel, kui vanemad ei suuda panna lapsi valima hea ja halva, õige või vale vahel, on see väga traagiline. Minu meelest peaks lapsi kaasama selgelt ainult siis, kui see mingil muul kujul ei ole võimalik. Aga siin eelnõus on vastupidi.

Need on peamised põhjused, miks Isamaa ei toeta selle eelnõu vastuvõtmist ja kutsub üles ka teisi fraktsioone seda eelnõu mitte toetama ja vastu võtma. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun, nüüd on sõna interneti vahendusel Reformierakonna fraktsiooni esindajal Vilja Toomastil. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud esimees! Ma küsin ka kohe alguses igaks juhuks lisaaega.

Jaa, palun, kaheksa minutit!

Austatud kolleegid! Vastupidi eelkõnelejale on mul suur rõõm, et Riigikogu on jõudnud riikliku perelepitusteenuse seaduse vastuvõtmiseni. Ma loodan, et te täna seda seadust ja selle vastuvõtmist toetate. Seaduse vastuvõtmine sattus väga õigele ajale, kuna november on lapse õiguste kuu. Ühtlasi täitus üleeile, 20. novembril 30 aastat ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmisest. Eesti Vabariik ühines konventsiooniga kaks aastat hiljem, 20. novembril 1991.

Kui vanemate suhe puruneb ja otsustatakse lahku minna, on lapse jaoks kõige parem teha seda rahumeelselt ja mõelda, kuidas saab oma edasist elukorraldust sättida selliselt, et mõlemad vanemad oleksid lapse elus jätkuvalt olemas, sest kuigi vanemad ei ela enam koos, on lapsel endiselt õigus mõlema vanema hoolitsusele ja armastusele. Lapsel on õigus jääda lapseks ja elada õnnelikult ka peale vanemate lahkuminekut. Vanem ei vastuta mitte ainult oma lapse heaolu eest, vaid ka selle eest, et säilitada hea ja arenev suhe lapsega. Partnerlussuhte lõpp esitab vanematele väljakutse luua üksteisega teistsugune suhe. Kuigi endine abikaasa või elukaaslane ei ole enam partner püsisuhtes, on ta endiselt tähtis ja asendamatu vanem lapsele. Vanemad peavad lahkumineku eest vastutama, tegema koostööd ja toetama oma last uues olukorras. Lahutuse või lahkuminekuga seotud emotsioonide läbitöötamine aitab ka vanematel uue olukorraga kohaneda ja uut elu alustada.

Sõltumata sellest, kas vanemad olid eelnevalt omavahel abielus või elasid vabaabielus, tuleb pere lagunemisel lahendada küsimus, kuidas korraldada ka edaspidi vanemate ja lapse suhtlust, kus on lapse elukoht, kes last esindab jne. On kõige parem, kui vanemad suudavad nendes küsimustes ise rahumeelselt kokku leppida ja koostööd teha. Kahjuks ei ole see alati võimalik ning lahkuminekust tingitud suured emotsioonid takistavad iseseisvalt selliste kokkulepete tegemist. Seda ilmestab selgelt ka statistika, mille kohaselt esitatakse kohtule igal aastal umbes 4000 avaldust lastega seotud küsimuste lahendamiseks, ennekõike on need elatise, suhtluse ja hooldusõiguse küsimused. Juhul kui vanemad ei jõua iseseisvalt kokkuleppele, tasub pöörduda perelepitaja poole, kes aitab sõlmida edaspidiseid kokkuleppeid ja on vanematele sellel teekonnal toeks.

Laste heaolu tagamiseks on oluline, et vanemate lahkumineku korral oleks lapsevanematel võimalik lapse elukorraldusega seotud küsimustes sõlmida kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluses. Seetõttu näeb riikliku perelepitusteenuse seadus ette, et enne kohtusse pöördumist tuleb perel üldjuhul läbida perelepitus. Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul sellist automaatset suunamist pole, kuna see oleks vastuolus Istanbuli konventsiooniga. Seda ikka selleks, et lapse heaolu oleks paremini tagatud ja vanemad jõuaksid omavahel kokkuleppele. Erinevad uuringud ja teiste riikide praktika näitab selgelt, et lepituse tulemusel saavutatud kokkulepetest peetakse suurema tõenäosusega kinni, kuivõrd lapsevanematel on võimalus ise kokkuleppe detailides kokku leppida.

Perevaidlustes perelepituse kasutamist toetavad ka Riigikohtu esimees ja õiguskantsler. Õiguskantsler Ülle Madise on rõhutanud, et vanemate vaidluste lahendamisel peab põhirõhk olema ennetusel ning lepitusel ehk last puudutavate kokkulepete vahendamisel. Riigikohtu esimees Villu Kõve on märkinud, et plahvatuslikult on kasvanud kohtutes lahendatavate perekonnaasjade arv, eelkõige lastega seotud vaidlused. Tema hinnangul peaks riik selliste kohtuid koormavad asjade jaoks asutama kohtuvälise lepitusorgani. Praegu selline juriidiliselt siduv ja riiklikult toetatud süsteem puudub. Villu Kõve märgib, et kõik küsimused, mis lastega seonduvalt pärast lahkuminekut tekivad, tuleks lahendada ja kinnitada ilma kohtuta.

Lõpetuseks. Last puudutavate otsuste tegemisel peavad alati keskmes olema lapse huvid. Last ei tohi panna olukorda, kus ta peab valima ühe või teise vanema vahel, kuna laps armastab neid mõlemaid. Last puudutavate otsuste tegemisel tuleb ka lapsele olenemata tema vanusest anda võimalus olla ära kuulatud. Lapsega tuleb rääkida ausalt ja last tuleb kaasata teda puudutavate otsuste tegemisse. Eelmisel nädalal toimus Lastekaitse Liidu konverents pealkirjaga "Kuidas elad, Eestimaa laps?". Konverentsil rõhutasid nii lapsepsühholoogid kui ka lapsed ise, et lapsi tuleb kaasata otsustesse, mis puudutavad tema elu. Lapsi ei tohi otsuste tegemisel kõrvale jätta ja neile tuleb toimuvat selgitada. Seda tuleb teha lapse vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil, kuid tegemata jätta ei tohi.

Kutsun teid kõiki üles riiklikku perelepituseseadust toetama ja seadusena vastu võtma. Suur tänu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 438 lõpphääletuse ettevalmistamist.

Panen lõpphääletusele eelnõu 438. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemus: poolt 55, vastu 6, erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku perelepitusseaduse eelnõu 438 on seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse ülevaade Euroopa stabiilsusmehhanismi antud stabiilsustoetusest ja Eesti Vabariigi osalemisest Euroopa stabiilsusmehhanismis. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse. Palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selles iga-aastases aruandes saan taas kinnitada, et ESM-iga on kõik korras ja järgmisel aastal saab ta tähistada kümnendat tegutsemisaastat. Praegusel hetkel ei ole ESM-il ühtegi aktiivses faasis toetusprogrammi ega ole silmapiiril ka ühtegi uut. Küprose, Hispaania ja Kreeka programmid on programmijärgse seire faasis ning selle käigus ei ole tuvastatud riske, mis kuidagi seaksid ohtu nende riikide võime võetud laenud tagasi maksta. Hispaania, mis on juba ennetähtaegselt tagasi maksnud päris märkimisväärse osa oma laenust, jätkab järgmisest aastast kavakohaste tagasimaksetega ja 2025. aastal algavad ka Küprose tagasimaksed. Kreeka ESM-i laenu tagasimaksed algavad 2034. aastal, aga EFSF-i laene, nagu teada, hakkab Kreeka tagasi maksma 2023. aastast.

Programmiriikide seire ja tavapärase finantseerimistegevuse kõrval on Euroopa Liidu tasandil viimaste aastate jooksul tõsiselt tegeletud ESM-i lepingu muudatustega ja on kavandatud nende reformide rakendamist. Neid täiendusi ESM-i lepingus on meil võimalik teiega täpsemalt arutada kolmapäeval, kui olen teie ees ESM-i lepingu muudatuste ratifitseerimisega.

ESM on säilitanud kõrgemad reitingud, on hinnatud ja usaldatud finantsturgudel osaleja kasumit, ikkagi jätkuvalt suuname reservidesse, ja hetkel ei ole kuidagi ette näha, et see poliitika muutuks. Reservfondi on tänaseks kogunenud üle kolme miljardi euro. ESM täidab seda eesmärki, mis loomisel seati, ja kindlasti annab oma panuse, et finantsstabiilsus euroalas oleks kindlustatud. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu, austatud minister! Küsimusi ei ole. Aitäh teile! Nüüd on nii, et nagu näeb ette meie kodu- ja töökorra seaduse § 155, saavad sõnavõttudega esineda fraktsioonide esindajad. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Dmitri Dmitrijevi. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Esmalt tänan proua ministrit hea ülevaate eest. 2008. aasta finantskriisist alguse saanud ning 2012. aastal loodud Euroopa stabiilsusmehhanism, mille ülesanne on kriisiolukordades stabiliseerida euroala riikide ja euroala terviku majandust, on edukalt oma rolli täitnud. Nagu aruandes välja toodi, on Hispaaniale, Küprosele ja Kreekale ESM-ist antud toetusprogrammide aktiivne osa läbi ning ollakse programmijärgse seire faasis. Seejuures on ESM-i eelmiste aastate finantstulemused positiivsed ning reservide maht on kasumite arvel kasvanud üle kolme miljardi euro. Selles on kindlasti ka Eesti valitsuse ja sellega otseselt tegelenud rahandusministrite panus, kes ametikoha järgi on olnud ESM-i kõrgeima organi juhatajate nõukogu liikmed.

2014. aasta sügisest on oluliste pankade järelevalve läinud euroala ühtse järelevalve ja 2016. aastast kriisilahendus ühtse kriisilahenduse alla. Nendest pangandusliidu arengusuundadest oli tingitud ka ESM-i reformi ja instrumentide ülevaatuse vajadus, milles Euroopa euroala riikide valitsusjuhid ja riigipead leppisid kokku 2018. aasta detsembris kaasavas formaadis toimunud tippkohtumisel. Eesmärk oli, nagu minister ka ütles, tugevdada ühise kriisilahenduse võimekust ja selle läbi kriisidele vastupidavust. Aastatel 2019–2020 on ESM ise väga aktiivselt osalenud reformi ettevalmistamisel. Ja lisaks, nii nagu 2008. aasta finantskriis tõi ka COVID-19 pandeemia kriisijuhtimise süsteemi olulisi muudatusi.

Euroopa stabiilsusmehhanismi ette valmistatud reformist ja ESM-i uutest meetmetest kuuleme ministrilt põhjalikumat ülevaadet kolmapäeval, kui arutame Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu muutmise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu ja sellega seonduvaid teisi päevakorrapunkte. Kui aga peatuda lühidalt mõnel aspektil, siis Euroopa stabiilsusmehhanismi reformiga tahetakse edaspidi suurendada ESM-i ennetavate toetusvahendite rolli, mis eeldatavalt aitaks kriisilahenduse kulusid väiksemana hoida. Ennetavad toetusvahendid on mõeldud varajaseks sekkumiseks, pakkudes liikmesriikidele võimalust kindlustada ESM-i tugi veel enne, kui riigil on tekkinud tõsised raskused kapitaliturgudelt raha laenamisega. Sellise eesmärgiga loodi 2020. aasta kevadel ESM-i täiendavate tingimustega ennetava krediidiliini baasil ka toetusvahend COVID-19 kriisi mõjude leevendamiseks, mis avati kasutamiseks kõigile liikmesriikidele. Reformi tulemusena hakkab ESM pakkuma edaspidi kaitsemeedet ka kriisilahendusfondile, mis on veel üks samm euroalas stabiilsuse tagamise poole. Sellest võidab ka Eesti riik. Aga sellest ja ka teistest muudatustest ESM-i meetmetes räägime täpsemini kolmapäeval suures saalis. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nii nagu on selliste ülevaadete juures kombeks, arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Oleme kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Lähme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Sven Sesteri ja Heiki Hepneri 14. oktoobril 2021. aastal esitatud arupärimine Enefit Green AS aktsiate emissiooni kohta (nr 88). Sellele vastab rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus. Ma palun arupärijate esindajal, Riigikogu liikmel Urmas Reinsalul seda arupärimist tutvustada. Urmas Reinsalu, palun!

(Kaugühendus)

Austatud proua rahandusminister! Enefit Greeni juhtum on tegelikult ju pika habemega juhtum. Nimelt, mäletatavasti Isamaa ettepanekul juba üle-eelmises koalitsioonis sai see koalitsioonileppese. Asja ettevalmistamine võttis pikalt aega, vahepeal oli ka väga volatiilne olukord maailma majanduskeskkonnas ja rahaturgudel. Nüüd oli mõistlik, ennekõike vahetult pärast teise samba vahendite avanemist, et oleks ka alternatiive Eesti kapitaliturul, see emissioon läbi viia. Ja nüüd sellega seoses, et emissioon oli igati asjakohane ja mõistlik, see elavdas meie kapitaliturgu ja andis hoopis teise mõõtme ka suure hulga inimeste kapitalipaigutuste perspektiivile, nagu me nägime ka massilisest huvist aktsiate märkimisel jaeinvestorite seas. 

Sellega seoses on kaks küsimust. Esimene küsimus on proua rahandusministrile. Vähemasti siis, eelmises valitsuses seda arutati, arvati, et emissioonile võiks viia küll vähemusosaluse, aga juttu oli 49%-st. Nüüd viidi orienteeruvalt kaks korda vähem, suurusjärgus 26% – või kui palju see oligi? –, rahandusminister oskab täpsustada. Ehk küsimus on väga lihtne ja konkreetne: miks emissioonile ei viidud suuremat osa Enefit Greeni aktsiatest ehk 49%?

Arupärijate teine küsimus puudutab seda, et nendes tranšeedes, kus märkimine oli võimalik, osa jaeinvestoreid ei saanud märkimissoove täies mahus realiseerida. Institutsionaalsed investorid said seda teha ettenähtud suuremas mahus. Minu küsimus on, miks ehitati märkimisprospekt sellise loogika järgi üles. Miks ei eelistatud suurema perspektiiviga Eesti jaeinvestoreid? Sellel on hea perspektiiviga tootlus kindlasti, võib eeldada, juba praegu on aktsia väärtus tõusnud. Järelikult vara väärtus, kui inimestel oleks olnud suurem vabadus neid aktsiaid märkida, oleks olnud Eesti inimestel suurem. Praegu oli eelistus institutsionaalsete investorite kasuks suurema osakaaluga.

See probleem on, nagu mulle näib, niisugune metoodiline. Sama probleem oli omal ajal Tallinna Sadama emissiooni korral. Juba siis ma juhtisin sellele mitmeid kordi tähelepanu. Ma lootsin, et Enefit Greeni puhul meil õnnestub seda tasakaalupunkti lükata jaeinvestorite kasuks rohkem. Noh, ei õnnestunud. Sellega seoses ongi küsimus, kes ja kuidas selle otsuse nõnda välja kujundas, et ei olnud suuremat võimalust neid aktsiaid märkida jaeinvestoritel, kes oleksid seda soovinud. Ja siin ei ole mõtet rääkida sellest, kui palju tegelikult märkis. Me saame suurepäraselt aru, et jaeinvestorite finantsotsuse käitumist mõjutaski see prospekti ideoloogia iseenesest, kui palju oli, seal oli 1000 aktsiat tagatud ehk siis inimesed selles mahus märkisid. Kui seda kuplit sellisel kujul ei oleks olnud, vaid oleks tagatud institutsionaalselt investoritele võimalus, jaeinvestoritel oleks olnud nii, et nii palju märgid, kui märgid, ja see jagatakse võrdselt, siis oleks märkimine olnud kindlasti avaram – ma püstitan sellise hüpoteesi.

Nii et ootaks proua rahandusministrilt nendele küsimustele vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli sellele arupärimisele vastama rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad, Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma ütlen, et see ei ole mitte üks habemega lugu, vaid see on kujunenud üheks pretsedenditult suureks edulooks. Aitäh nende küsimuste eest, mis said juba oktoobrikuus üle antud. Siis oli veel IPO toimumata ja arusaadavalt ei olnud kogu seda informatsiooni, mis praeguseks teada on, ka arupärijate kasutuses või käsutuses.

Need kaks küsimust, mis te esitasite, kõlasid nii. Esiteks, miks on otsustatud läbi viia emissioon mahus üksnes kuni 26% ettevõtte aktsiatest, kuigi Vabariigi Valitsuse varasem otsus on 49%? Tuleb öelda, et mandaat valitsusest oli kuni 49% ulatuses ja Enefit Greeni aktsiate avaliku pakkumise esmane või peamine eesmärk oli rahastada ettevõtte ehk Enefit Greeni investeerimisplaani, mis võimaldab kasvatada 2025. aastaks ettevõtte taastuvenergia tootmisvõimsust praegusega võrreldes 2,3 korda suuremaks. Ja selleks, et Enefit Green suudaks ettevõtte väärtust optimaalselt kasvatada, on rahastamises muidugi vajalik omakapitali ja võõrkapitali sobiv tasakaal ligikaudu 600 miljoni euro suuruse investeerimiskava elluviimiseks. Järgmistel aastatel on Enefit Green kaasanud 100 miljonit eurot investorite raha ja see on sobiv maht selle plaani elluviimiseks. Sellele lisandub ettevõtte enda rahavoog ja ka uute laenudega kaasatavad vahendid. Kogu selle tehingu käigus müüdi jaeinvestoritele ja investeerimisfondidele kokku 22,8% osalust Enefit Greenis. Nagu öeldud, varasem valitsuse mandaat oli võõrandada kuni 49%. See kehtib ka hetkel. Otsus selle kohta, et ettevõttel on mandaat võõrandada kuni 49%, võimaldab kindlasti ka tulevikus järgnevaid osaluse võõrandamise tehingud. Tingimus on, et enamus ehk 51% jääks siiski Eesti Energia aktsiaseltsile.

Teine küsimus arupärimises kõlas selliselt: "Miks Vabariigi Valitsus emissiooni puhul võimaldab jaeinvestoritel tagatult märkida vaid 1000 aktsiat ja seeläbi eelistab tegelikult institutsionaalseid investoreid, kuigi eelmisel Vabariigi Valitsusel olid selles küsimuses hoopis teistsugused seisukohad?" Ma arvan, et need seisukohad tegelikult ei ole olnud väga erinevad. Nagu öeldud, Enefit Greeni aktsiate avalikku pakkumist saatis pretsedenditu edu. Üle 60 000 jaeinvestori osales selles jaemärkimises ja 80% märkimises osalenutest – jutt on jaeinvestoritest – sai aktsiaid kogu soovitud mahus, üle 90% jaeinvestoritest sai vähemalt 50% ulatuses aktsiaid. Kokku oli jaotus selline, et 55% pakkumise mahust jaotati jaeinvestoritele. Nii et iseenesest ei ole korrektne see väide või hinnang, et institutsionaalsed investorid olid kuidagi enamuses või eelistatud.

Lihtsalt võrdluseks, kuna siin eelnevalt kõlas meenutus Tallinna Sadama kohta, ütlen, et Tallinna Sadama tehingus oli jaeinvestoritele jaotatud pakkumise maht lõpuks 21%. Enefit Greeni puhul, nagu öeldud, oli see 55%. Ja täiendavalt said institutsionaalsetest investoritest kõige kõrgema jaotuse Balti pensionifondid. See väljendab samuti kohalike pikaajaliste investorite eelistamist. Nii et see fakt ise, et märkimises osales üle 4% Eesti elanikkonnast, on enneolematu tulemus, ja saab öelda küll, et Enefit Greenist sai selle pakkumise tulemusel tõeline rahvaaktsia. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Proua rahandusminister! Enefit Greeni pakkumine oli õnnestunud, inimestel oli selle vastu huvi ja turg reageeris positiivselt – ega ma selle vastu ei ole. Minu küsimus oligi ambitsioonitaseme kohta, miks me seda täies mahus ära ei kasutanud, et teha temast veel suuremat rahvaaktsiat. See oli mu küsimus. Ja küsimus oli kaheosaline. Esimene osa oli see, et miks siis 49% maha ei müüdud. Minu jaoks ideoloogiliselt ei ole küsimus niivõrd selles, kas on vaja täiendavaid investeeringuid konkreetsetele asjadele, vaid küsimus on ideoloogiline, kas võiks erastamise läbi viia sellises sektoris. Minu küsimus on, proua rahandusminister, kas me võime oodata ka selle 21% mahamüümist lähiajal või mis see seisukoht siis on omanikul. Ja teiseks, te ütlesite, et näete, nii paljud ei kasutanudki, aga te disainisite portfelli selle jaoks. Ma väidan, et inimesed oleks kasutanud seda võimalust rohkem, kui prospekti tagatud märkimiste hulk oleks olnud jaeinvestoritele suurem. Miks seda ei tehtud? Kas olid ka alternatiivid laual?

Aitäh! Esimene osa sellest praegu esitatud küsimusest sai tegelikult vastuse, aga ma kordan hea meelega üle. Tõepoolest, see mandaat oli kuni 49% võõrandamiseks ehk emissiooni läbiviimiseks. Lisaks sellele, et kogu selle emissiooni, avaliku pakkumise algne eesmärk oli investeeringuteks raha kaasamine, on oma osa kindlasti korraldamise ja täpse enampakkumisele mineva osa valikul. Oma osa on selles, et tegu oli esimese sellelaadse sedavõrd mahuka IPO-ga. Ma arvan, et seda ei saa kuidagi nagu, ma ei tea, hukka mõista või anda sellele negatiivset hinnangut, sest oligi mõistlik selliselt viia läbi esimene etapp investeeringu kaasamisest, emissioonist. Ja see, et praegu toimunud IPO osutus sedavõrd edukaks, annab kindlasti teatud signaali ja mitte ainult signaali, vaid ka kindluse, et saab sellega tulevikus edasi minna. Ma olen küll päris kindel, et toimunud IPO ei jää viimaseks võimaluseks ka jaeinvestoritele, et osaleda ja investeerida taastuvenergiavõimekuste arendamisse Eestis ja teha seda läbi Enefit Greeni. Sedavõrd suur huvi ja edu kindlasti pigem suurendab seda kindlust, et järgneb ka teine etapp ja teine osa sellest.

Ma pean ütlema, et teine pool küsimusest jäi mulle natuke segaseks. Kellele täpselt oli tehtud takistusi või kes ei saanud osaleda? Nagu öeldud, 55% jaotati kokku jaeinvestoritele. Ja 80% nendest jaeinvestoritest, kes osales, said aktsiaid kogu soovitud mahus. Nii et ma arvan, et see oli tegelikult hästi paika timmitud lahendus.

Sven Sester, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et teie esimene soov oli rahastada plaani Enefit Greenile. Siin ma olen küll täiesti nõus Urmas Reinsaluga, kes mainib, et pigem oli meie jaoks tegemist ideoloogilise küsimusega. Tõesti, alates Eesti teedest, Tallinna Sadamast, Enefit Greenist – need kõik on teemad, mis on olnud viimased poolteist-kaks aastat laual ja on hea, et me nii kaugele jõudsime. Meie eesmärk ikkagi oli pigem vähem riiki ja rohkem eraettevõtluse efektiivsust juurde tuua. Sellega kaasneb loomulikult inimestel võimalus osaleda ka investeerimispoliitikas Eesti-siseselt. Aga teie vastused tekitasid mul täiendava küsimuse. Te ütlesite, et see on esimene etapp. Kas ma saan õigesti aru, et te tulete lähiajal veel Enefit Greeni aktsiapaketi turule? Või mida see tähendas, et oli esimene etapp?

Aitäh! No ma pean ütlema muidugi kõigepealt ikkagi, et kaks valitsust, eelmine valitsus ja praegune valitsus, on olnud ses mõttes järjepidevad. Teie plaanisite, nagu Urmas Reinsalu viitas, ja pidasite vajalikuks samamoodi 49% ulatuses emissiooni. Ka praeguse valitsuse mandaat oli kuni 49% ulatuses. Ehk tegu ei ole mitte üle poole, rohkem kui 50% ulatuses emissiooniga, vaid me mõlemad oleme rääkinud 49%-st ja sellest, et 51% ulatuses siiski jääks kontroll Eesti Energiale.

Kindlasti tuleb värskeid IPO tulemusi vaadata selles valguses, et huvi, valmisolek ja usaldus roheliste investeeringute, taastuvenergiainvesteeringute vastu on väga suur. See annab ettevõttele kindlasti kindluse plaanida järgmisi samme, mis mahuksid valitsuse antud mandaadi raamesse. Pean silmas seda, et kuni 49% ulatuses on mandaat emissioon läbi viia. Nagu öeldud, ma tõesti arvan, et edasine planeerimine ja järgmiste emissioonide kavandamine ei ole pigem mitte nii pika ettevalmistuse küsimus, nagu nüüd toimunud IPO ettevalmistus oli, vaid see peaks toimuma oluliselt kiiremini. Kindlasti ei ole põhjust jääda pidama ainult juba toimunud investeeringute kaasamise tasemele.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Mind teeb pigem murelikuks see küsimus, et tõesti, praegu me kaasasime jämedalt öeldes poole sellest võimalikust rahast, mis me oleksime saanud aktsiate emissiooniga kaasata. Me teame, et meil on turul praegu tohutult puudu energiatootmisvõimsustest. Kas sellest, et me nüüd ainult nii vähe kaasasime, võibki lugeda välja seda, et meie ambitsioon lähiaastatel kasvatada energiatootmisvõimsust piirdubki sellega? Me teame, et meil täna turul on puudu energiatootmisvõimsusi, aga me ei kasuta seda raha maksimaalselt ära, et siin edasi liikuda. See on minu meelest tegelikult põhiline probleemikoht.

Aitäh! Taastuvenergia võimsuste juurde tekkimist tuleb kindlasti planeerida ja see on igal juhul koht, kuhu tuleb investeerida ja kuhu investeeritaksegi. Nagu öeldud, praegu kaasatud investeering võimaldab ainuüksi Enefit Greenil, mis on iseenesest üks edukamaid ja suuremaid taastuvenergiaettevõtteid kogu regioonis, kasvatada 2025. aastaks juba ettevõtte taastuvenergia tootmisvõimsust praegusega võrreldes 2,3-kordsele tasemele. See on päris suur kasv. Kõik taastuvenergia võimsused, mida on võimalik rakendada ja mida on võimalik veel välja arendada – ma arvan, et mida kiiremini need teoks saavad, seda parem on. Kindlasti ka riigi poole pealt kohtades, kus on võimalik lahendada selliseid pikalt takistuseks olnud küsimusi just nimelt põhjusel, et taastuvenergia järgi on vajadus ja nõudlus väga suur, nagu te ka ise ütlesite, tuleb need ära lahendada. See on üks nendest sammudest, päris suur ja oluline samm, aga kindlasti mitte ainus.

Head ametikaaslased! Nii nagu meie kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, on arupärimiste juures üks küsimus. Rohkem ma teie küsimusi ei näe. Aitäh teile, minister! Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud proua rahandusminister! Head kuulajad! Ega me suurt lisainformatsiooni oma küsimuste peale, olles erastamise ja kapitalituru elavdamise entusiastid arupärijatena, ei saanud. Ma sain aru seda – see on positiivne –, et proua rahandusminister ütles, kui ma nüüd püüan talle mitte sõnu suhu panna, ta saab ise korrigeerida, et 49% on siiski plaanis maha müüa. Seda ei soovitud teha n-ö ühe kamakana, vaid sooviti vaadata, kuidas see asi õnnestub, ja siis teha see järgmise sammuna. Mul jääb üle ainult julgustada valitsust ja proua rahandusministrit seda sammu venitusteta tegema, et 49% turule viia või, ütleme, see 21% turule viia. Kindlasti ei saa olla pärsitud sellest ettevõtte enda kapitali kaasamise strateegiast. Mulle näis, et suunava küsimuse peale või järgmise küsimuse peale võttis proua rahandusminister selle kitsenduse maha.

Teine küsimus puudutab seda, et jaeinvestoritele oli tagatud märkimiseks vaid 1000 aktsiat. Minu küsimus, mis ma  varem küsisin, oli küll selge: miks olid ainult 1000 aktsiat? Miks see proportsioon oli 55 : 45, kui oleks võinud välja kujuneda ka näiteks 70 : 30, kui jaeinvestoritel oleks olnud rohkem soovi pakkuda. Sest ma rõhutan veel kord, et jaeinvestorite pakkumise dünaamikat kindlasti mõjutas ühemõtteliselt see, et prospektis oli kirjas 1000. Kui see arv oleks olnud suurem, oleks kindlasti – ma püstitan siinkohal oletusliku väite – ka pakkumise hulk olnud suurem. See iseenesest on voorus, mitte probleem. Nüüd ma kutsun üles selle osunduse valguses, kui pannakse turule see 21%, panema selle 21% panema turule venitusteta. Ja teiseks, sellisel juhul soovitan mitte jääda pidama selle 1000 aktsia kupli juurde jaeinvestoritele pakkumisel, vaid tegema ikkagi [oma järeldused]. Kuna meil 60 000 inimest võttis osa, siis ma julgustan ikkagi saavutama seda, et neid inimesi oleks rohkem, olgu tänased aktsionärid või uued inimesed, kes juurde tulevad, nii et nad saaksid Eesti majanduse heast käekäigust osa. Seda enam, et see investeering, nagu ka eelküsija osundas, soodustab meie taastuvenergeetika investeeringute kogumahtu, kui raha sellesse ettevõtlussektorisse tuleb rohkem juurde.

Need on kaks sõnumit, mis ma jätaksin õhku. Esiteks, Enefit Greeni 21% kiiresti maha müüa, ja teiseks, jaeinvestoritele see takistav kuppel maha võtta. Konkreetsed, sõbralikud, enesekindlad ja positiivsed ülesanded valitsusele. Nii et, Keit, tegutse. Siin ei ole kahtlustki, et meie toetame. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri. Palun!

Suur tänu, austatud esimees! Hea minister, kui sa oled kuuldekaugusel – pean silmas rahandusministrit, mitte kultuuriministrit –, siis pane tähele! Urmas Reinsalul olid asjalikud mõtted, mida ma mõneti soovin ka üle korrata.

Tõepoolest, see väide, et 80% jaeinvestoritest sai justkui oma soovid rahuldatud, tulenes lihtsalt sellestsamast prospektist, kus oli öeldud, et 1000 aktsiat tagatakse. Tuletan meelde, et kui üle selle märkida, siis ainult 5% oli see, mis tagati lisaks jaeinvestoritele, nii et vabalt oleks võinud olla see ka 2000 aktsiat või 3000 aktsiat, sest tõesti Eesti inimesed oleksid soovinud investeerida meie riigi taastuvenergeetikasse ja meie riigi pikka plaani, kui nii võib ütelda, just rohepöörde valguses. See oleks olnud väga õige. Olen väga nõus oma hea fraktsioonikaaslase Urmas Reinsaluga, kes kutsus üles panema turule ka ülejäänud aktsiad, mis sellest 49%-st märkimata jäid ja ikkagi korraldama kiiresti uut emissiooni. Vaatamata sellele, et Enefit Greenil on nüüd võimalik kasvatada taastuvenergia tootmist 2,3 korda, on see selgelt ebapiisav. Kui me tahame siin tõsist muutust meie energiapoliitikas, siis me saame aru, et sellesse valdkonda on vaja oluliselt rohkem investeerida ja meie ambitsioon peab olema tunduvalt suurem, kui see seni on olnud. On väga kahetsusväärne, et me tegelikult ei ole asunud seda probleemi lahendama piisavalt kiiresti ja piisavalt jõuliselt.

Üks märksõna veel. Kui nüüd ikkagi on kavas see ülejäänud osa aktsiaid tuua kapitaliturule, siis võiks olla ka etteteatamisaeg pikem. Meenutame seda väga hüplikku kommunikatsiooni enne konkreetset märkimist. See tähtaeg, millal see võiks toimuda, anti teada üsna viimasel minutil enne märkimise algust. Tõepoolest, nii mitmedki on ka minult küsinud, et mis värk sellega oli, miks ainult 1000 aktsiat lasti märkida ja miks tuli see märkimise teade nii viimasel minutil, kas siin on ka midagi õhus. No ma ei taha olla vandenõuteoreetik ega siin mingit vandenõu üles puhuda, aga kõik see jättis kuidagi naljaka mulje küll. Selles mõttes ma loodan, et on, mida õppida ülejäänud osa kapitaliturule toomisel. Nii et, proua minister, kui te olete veel kuskil kuuldeulatuses, soovime Isamaa fraktsiooniga teile jõudu. Tegutsege piisavalt jõuliselt meie roheenergeetika edendamisel. Aitäh!

Suur tänu! Teen ka selle täpsustuse, et rahandusminister on meiega koos istungil. Minu info kohaselt on ta lülitanud ennast kaugistungile, nii et täiesti kuuleb Riigikogu liikmete mõtteid. Ja nüüd palun interneti teel Sven Sester!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, hea minister, selle ülevaate eest! Parempoolsete poliitikutena ma arvan, et nii teie kui ka meie poolt vaadatuna, ma usun, peaksime tegema maksimaalse selle nimel, et riigi osakaalu erinevate äriühingute juhtimisel ja ka omamisel vähendame. Tõsilugu, et kui eelmise koalitsiooniga just peaasjalikult Isamaa poolt vaadatuna saime selle asja lauale toodud, siis vahepeal tuli koroonakriis ja me ei suutnud nii kiiresti asjaga edasi minna. Täna on tänuväärne nentida, et riigi omanduses olnud ettevõtted on kas täiesti või osaliselt maha müüdud. Eesti teed on tänaseks täiesti realiseeritud, Tallinna Sadamas 30% ja nüüd siis Enefit Green oma 20+ %-ga. Ja kui päris aus olla, siis me vähemalt Isamaa poolt oleme vaadanud mitu korda ka sellele pilguga otsa, et millal ja kas üldse riik peaks omama ettevõtteid. Eriti kui tegemist ei ole turutõrkega. Tuleb nentida, et Enefit Greeni puhul tegelikult ei ole tegemist turutõrkega. Tegemist on investeeringutega, mida võiks ja tegelikult teevad paljud erinevad eraettevõtted paralleelselt, kaasa arvatud ka siis riigi omanduses oleva ettevõtte näol.

Ja siit tulenevalt oli ka meie soov maksimaalselt suurendada seda osakaalu, mida Eesti investorid, peaasjalikult Eesti investorid, saaksid endale lubada. Ja 49% meie nägemuses on ikkagi pigem esimene etapp selles pikemas teekonnas, kus riik omaosalusi vähendab. Ja siit tulenevalt, nii nagu ka eelkõnelejad, nii Urmas Reinsalu kui kõik ütlesid, et kui on võimalik ja ma saan aru teie jutust, et te olete selle peale mõelnud, et tegelikult pigem suurendada veel täiendavalt võimalikku investorite hulka või anda turule täiendavaid võimalusi, siis selle nimel tasuks tegutseda. Ja lisaks sellele, et Eesti riigi osakaal riigi omanduses olevate ettevõtete juhtimises väheneb, arvan, et tõesti, mis on täna läbi käinud, mitmed olulised tähelepanekud alates sellest, et raha läheb roheenergia ja rohepöördeprogrammidesse, mis ma arvan, on mõistlik. Ja mis kindlasti on oluline, on see, et kui me suuname selle peaasjalikult Eesti investoritele, siis ka meie omakapitaliturg elavneb tunduvalt rohkem, kui võimalik välisinvestoritele suunatud täiendav vool. Ka mina omalt poolt kutsuksin teid üles mõtlema juba lähiajal sellele, et täiendavalt suunata Enefit Greeni aktsiaid turule. Eesti riigil ei ole vajadust omada suurusjärgus 70+ %, me võiksime rahulikult ennast viia 51% tasemele ja anda inimestele võimalus läbi roheenergiaprogrammide saada ka võimalikku kasvu läbi nende investeeringute. Soovin teile jõudu ja loodan, et me mõtleme ühtemoodi!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud ja ka neljanda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikme Anti Poolametsa 14. oktoobril 2021 esitatud arupärimine Vene propagandafilmide kohta Eesti Rahvusringhäälingus. Arupärimine kannab numbrit 89. Arupärimisele vastab kultuuriminister Tiit Terik. Ma annan nüüd sõna arupärijate esindajale Riigikogu liikmele Anti Poolametsale, kes arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustab. Palun!

(Kaugühenduse ekraanil on sõna "ühendumine")

Austatud Anti Poolamets, teid ei ole kuulda. Austatud Anti Poolamets, teid ei ole ikka kuulda. Mul on palve: võib-olla te saate korraks oma arvuti süsteemist välja lülitada ja uuesti sisse. Tundub, et ... Mitte ei tundu, vaid hetkel ongi tehnilised probleemid. Palun sõna Anti Poolametsale. Meil ei ole teiega hetkel ühendust. Mul on veel kord palve: kas te saate korraks ennast süsteemist välja logida ja siis uuesti sisse tulla? Proovime, äkki siis saame uuesti ühenduse. Ja üks väike mõttekoht veel, võib-olla peaksite ühendama ennast ilma pildita, ainult häälega. Proovime veel kord. Palun, Anti Poolamets! (Vaikus.) Mida ei ole, on hääl. Ma võtan juhataja vaheaja neli minutit, proovime selle tehnilise probleemi lahendada. Vaheaeg neli minutit. 

V a h e a e g

Juhataja vaheaeg on nüüd lõppenud. Olin vahepeal ühenduses ka arupärijaga. Püüame uuesti temaga ühendust luua. Anti Poolamets, palun! Teid ei ole kuulda. Proovime ühe korra veel. Anti Poolamets, palun! Jah, teid ei ole ikka kuulda. Nüüd on arupärija isegi tulnud vastu ja öelnud, et temale sobiks, kui vastaja tuleks siia Riigikogu kõnetooli ja annaks kohe vastuse. Aga kui vaadata meie kodu‑ ja töökorra seadust, siis seal on öeldud, et arupärimisele vastamine algab arupärija või arupärijate esindaja sõnavõtuga, arupärimise tutvustusega, ja sellest me ei saa kuidagi üle ega ümber, isegi kui Anti Poolamets on teinud sellise heatahtliku ja koostööalti ettepaneku. Aga proovime korra veel luua ühendust Anti Poolametsaga. Palun, Anti Poolamets! Kahjuks meil ei õnnestu praegu seda ühendust luua. Ma võtan uuesti juhataja vaheaja viis minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, vabandust veidi pikema vaheaja pärast! Proovisime tehnilised probleemid lahendada. Loodetavasti nüüd oleme saanud ühenduse Anti Poolametsaga ja saame minna tema esitatud arupärimise juurde Vene propagandafilmide kohta Eesti Rahvusringhäälingus. Nii et ole hea, Anti Poolamets!

(Kaugühendus)

Lugupeetud minister! See arupärimine sai esitatud juba Anneli Otile. ERR-i nõukogu liikmena on mul teatavasti hoolsuskohustus jälgida, milline on ERR-i programm ja kas see ka seadust täidab. Kui me vaatame seda perioodi, mis oli septembris ja oktoobris, siis on sel ajal näha olnud lausa erilist nõukogude stiilis Putini ideoloogiat kandvat Vene sõjafilmide invasiooni, seda olukorras, kus meil ERR-i eeter on piiratud suurepäraste rahvuskultuuri puudutavate saadete jaoks, Eesti ajaloo, filmide ja saadete jaoks. See on sügavalt arusaamatu, miks peaks ERR tegema allhanget RTR Rossijale. Kindlasti ei ole Eesti maksumaksja ülesanne maksta kinni selliseid, kõige tipuks ka kunstiliselt väga madalaid filme. Ma toon kuulajatele ainult paar näidet. Naislenduritest, ööpommitajatest rääkiv film, mitmeosaline sari "Öised pääsukesed". Ja nagu sellest oleks veel vähe olnud, tuli veel mitmeosaline film "Väike lahinguüksus", mis kubiseb putinlikest klišeedest – kurjad poolakad, kõik õelad Ida-Euroopa rahvad jne, jne. Minu küsimus on, kas ERR täidab niimoodi seadust. Mida on võimalik sellega ette võtta? Aitäh!

Sellele arupärimisele tuleb vastama kultuuriminister Tiit Terik. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud arupärija, suur tänu, et olete olnud nii lahke ja lubanud sellele arupärimisele vastata mõnevõrra hiljem, kui see algselt oli planeeritud! Ministri vahetus on tõesti, nii nagu te ka ise tabavalt mainisite, olnud selle põhjuseks. 

Te olete esitanud neli küsimust, ma kordan need siin veel üle. "Kuidas on ERRi seadusest tulenevate eesmärkidega kooskõlas ideologiseeritud Vene sõjafilmide näitamine Eesti maksumaksja raha eest?"; "Mille alusel tehakse valikuid ajalooteemade käsitlemisel ETVs ja ETV+?"; "Millised on plaanid Eesti ajaloo teemade esitlemiseks ERRis?" ning "Miks ei ole ETV ega ETV+ eetrisse jõudnud Venemaal või Ukrainas toodetud kommunismikuritegusid käsitlevad mängufilmid?"

Austatud Anti Poolamets! Kõikidele nendele neljale küsimusele saab tegelikult vastata ühekorraga ja siin saab kultuuriminister lähtuda parlamendis heaks kiidetud rahvusringhäälingu seadusest ja meediateenuste seadusest. Nimelt, Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 3 ütleb väga selgelt: "Rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu ning lähtub üksnes seaduse nõuetest." See tähendab, austatud Riigikogu liige, et rahvusringhäälingul on vaba voli otsustada oma programmide ja vaatajatele edastatud saadete ja filmide üle ise, alludes otse loomulikult Eesti Vabariigi seadustele.

Lisaks tuleb arvestada toimetuse vabadust, mis on sätestatud meediateenuste seaduse §‑s 6. Tsiteerin seda teie loal. "Toimetusvastutus on meediateenuse osutaja teostatav kontroll saadete valiku, sisu ja ülesehituse ning nende programmi või programmikataloogi paigutamise üle." Siin on võimalik taas märkida, et eetris olev programm on see, mille üle otsustab toimetaja, kes kannab selle eest otse loomulikult ka vastutust.

Eesti Rahvusringhäälingus on loodud hanketoimetus, kes teeb esmase valiku hangitavast sisust, lähtub programmide peatoimetajate tellimustest programmivöönditesse, võttes aluseks loomulikult nii auditooriumi ootust kui ka üldist programmi formaati. Sisu sobivuse üle otsustamine on eri toimetuste koostöö ja kindlasti võib olla ka nii, et teatud saadete puhul on tunnetus sisu sobivuse üle mõnevõrra erinev, mistõttu tuleb aru saada ka sellest, et vahel võib esineda ebaõnnestunud valikuid.

Soovin austatud Riigikogule veel kord üle rõhutada, et Eesti Rahvusringhääling ei ole ju riigimeedia, vaid avalik-õiguslik juriidiline isik, mis tähendab seda, et kultuuriministril ei ole selles küsimuses järelevalvepädevust. Seetõttu on rahvusringhääling oma valikutes meediateenuste osutajana ju ka vaba. Samas ei tähenda see loomulikult seda, et rahvusringhäälingu tegevuse üle üldse keegi kontrolli teostada ei saa. Lähtun sellestsamast seadusest, Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 21 lõike 1 punktist 7, mille järgi kuulub eesmärkide ja ülesannete täitmise järelevalve rahvusringhäälingu nõukogu pädevusse. Juhin tähelepanu, et austatud arupärija on samuti selle nõukogu liige, nii nagu ta ise ka siin ennist ütles. Ehk mitte minister ei saa otsustada ERR-i sisu üle, vaid austatud arupärija, kes on ERR-i nõukogu liige.

Lõpetuseks mainin veel kord, et seaduse täitmise üle teeb järelevalvet nõukogu, mitte kultuuriminister. Nõukokku kuuluvad kõikide Riigikogu fraktsioonide esindajad ning ka mõned valdkonna asjatundjad. Suur tänu!

Teile on ka mõned küsimused, vähemalt üks. Tarmo Kruusimäe alustab.

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! See, et sellises delikaatses küsimuses ministril oma seisukohta ei ole – noh, sellega on, nagu on. Aga ma küsin nüüd selliselt. Mina ei ole ERR-i nõukogu liige. Kas ERR-il on kohustus näidata kõiki paketis olevaid filme? Sest me teame, kuidas see hankimine käib – sinna pannakse mõned pärlid, siis pannakse peoga keskpärasust ja siis võib-olla ka midagi sellist, mis on ideoloogiliselt Eesti riigile vastuvõetamatu. Kas ERR-il on kohustus näidata kogu Brežnevi pakikest?

Suur tänu küsimuse eest, hea Riigikogu liige! Ma usun, et toimetused oma hankeprogramme tehes lähtuvad parimast valikust. Loomulikult võib siin olla ka muid aspekte, mis puudutavad eelarvelist poolt, nii et kui ühe linateose tellid, siis teine tuleb justkui automaatselt kaasa. Aga siinkohal tahan veel kord rõhutada seda, et toimetused on need, kes sellise selektsiooni teevad, ja ma usun, et nad lähtuvad ka sellest, mida meie televaatajad näha soovivad. Otse loomulikult ma usun, et nad jälgivad ka seda, millisel kunstilisel tasemel on film tehtud, milline on pildikeel, st tõenäoliselt mitte ainuüksi sisu, mis loomulikult võib tekitada vaidlusi. Siin on kindlasti võimalik ka filmikeelt eraldi vaadata ja ma usun, et Eesti televaataja on piisava kriitikameelega ja suudab ise teha ajaloo kohta järeldusi. 

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! No ma ütleks teie vastuse peale seda: kui toimetus sisu üle otsustab, no kujutame ette, et on mõni rassistlikult meelestatud toimetuse juht, kes hakkab seal näiteks valge rassi vastast vihakõnet pidevalt kõikvõimalike filmide, saadete, vestlusringide ja muu näol kultiveerima, see ongi see, mille üle otsustab toimetus, ja siis Kultuuriministeerium laiutab käsi, et tema ei saa midagi teha. No see on küll utreeritud näide, aga ikkagi. Nüüd ma meenutan seda, miks ETV+ loodi. Seda tehti selleks, et edendada integratsiooni. Praegu selliste padunõukogude, teise maailmasõja kangelaslikkust ülistavate filmide näitamine kindlasti ei ole integratsiooni edendamiseks kõige parem vahend. Seetõttu ma küsingi, kas Kultuuriministeerium siis üldse ei kavatse ERR-i juhtkonnaga arutada teemadel, kuidas integratsiooni süvendada, mitte nõukogude šovinismi presenteerida.

Suur tänu, härra Helme, selle küsimuse eest! Saan kinnitada, et olen ERR-i juhiga sedasama küsimust arutanud. Ma usun, et eks ühe nõukogu liikme sellise reaktsiooni peale nad loomulikult selles küsimuses ka oma järeldusi teevad ja võib-olla mõnikord tähelepanelikumalt suhtuvad. Aga mis puudutab teie küsimusele eelnenud poolt, siis ma saan siinkohal öelda, et juhul kui programmi suhtes on etteheiteid, siis ERR-i seaduses § 31 näeb siin väga selget rolli eetikanõunikul. Eetikanõunik saab teha sisu kohta esitatud vastulausete ja vaidlustuste kohta otsuseid ning loomulikult on seadus pannud temale ka kohustuse jälgida programmi tasakaalustatust.

Mart Helme, teine küsimus, palun! Oi, vabandust! Härra Helme, ma palun vabandust. Me oleme arupärimiste juures ja arupärimiste puhul on meil võimalik esitada üks küsimus. Ma palun väga vabandust, minu viga. Härra Helme, üks küsimus on meil arupärimiste juures. Nii, rohkem küsimusi, härra minister, ma teile ei näe. Avan läbirääkimised ja kõigepealt saab sõna Tarmo Kruusimäe. Palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja ja head inimesed, kes te meid interneti vahendusel kuulate! Jah, tuli tõdeda seda, et kui vastust ei tule, siis vastust ei tule. See, et minister viitas eetikanõunikule – Tarmu Tammerk, ma võin nimega eksida, ei ole paar aastat talle kirjutanud –, see ongi selline puhvertsoon, mis võtab kõik pahameele enda peale, aga ilmselgelt ei edesta seda, sest muutust kui sellist ei ole näha. Viimati ma reageerisin paar aastat tagasi, kui ma eeldasin, et sellisel päeval nagu 1. detsember sobiks Eesti Televisioonis imehästi näidata meie "Detsembrikuumust", mis on temaatiline film, aga selle asemel oli hoopis film ühest suurest tõsisest vene luurajast, nimelt "Seitseteist kevadist hetke". Ega ma sealt tookord vastust ei saanud, nii et see on nagu kirjad vanaemale maale, kus aadressi ei ole, kõik kirjutavad enda negatiivsed emotsioonid välja. Päriselt ma ei kujuta ette, et Poola näitaks sellist filmi nagu "Väike lahinguüksus", kus Poola vabadusvõitlejaid, Poola põrandaaluse rahvaarmee ohvitsere käsitleti kui vaenulisi tegelasi, lõppu oli jäetud küll väike moment, aga sõbralik Punaarmee nimetas siis poolakatele ka: te ei saanudki aru, et me tulime teile vabadust tooma. Huvitaval kombel pärast Berliini müüri langemist said kõik aru, et see ei olnudki vabadus, mis neile toodi, vaid lihtsalt taasokupeerimine.

Kuidas valikuid teha? Me teame, et ETV ja ETV2 näitavad äärmiselt häid, mõnusaid filme, noh, tõeline nauding. Aga filmide hankijad on rääkinud, et see ongi selline paketike, et vahel saad täiesti arusaamatud asjad. Vahel on tekkinud küsimus, kas seal on ka mingi sihuke kordamise moment mängus, et mitu korda võib midagi näidata. Siis on olnud nii, et õhtul näidatakse ja järgmisel päeval on kordus, aga enam rohkem ta kättesaadav ei ole – see tuleneb lihtsalt sellest, et seda võib näidata 24 tunni jooksul enda kanalites nii palju kui saab. Aga seda, kas võib ka mõne näitamata jätta, seda ei tea. Tõesti ei tea, ei ole ise hanke juures olnud. Sellest ka minu küsimus, kas siis, kui on ikkagi ideoloogiliselt meile vastuvõetamatud filmid, me võiksime neid mitte näidata.

Eriti kurb on kuulda seda, et meile on antud, ütleme, rahvuskultuuri tutvustamiseks ja ajalooliste filmide jaoks niivõrd pisike aeg, seda napib. Seepärast siis võib-olla ka toimetusi ja kõiki neid teisi asju kärbitakse. Juhul, kui see on tõesti nii, et sa oled ostnud kõik need filmid ja pead need kõik ka ära näitama, siis saaks ideoloogiliselt ebasobivaid filme näidata ju sellisel ajal, kus vaadatavust eriti ei ole. Niimoodi teeks nutikas riik. Aga noored atraktiivsel kellaajal, kui nad on koolist tulnud, õppetöö lõpetanud, saavad uusi teadmisi teisest maailmasõjast. Mina leian, et see on igati väär. See on minu jaoks olnud sihuke probleem, aga ma olen aru saanud, et just tahe kui selline puudub Eesti rahvuslikus ringhäälingus midagi muuta. See on viinud mind selle olukorrani, kus ma lihtsalt tarbin Eesti Televisiooni vähem, sest ma arvan, et sellega ei ole võimalik võidelda. Kui ikka tahet ei ole, siis seda ei ole. 

Kuna aga hea töökaaslane Anti Poolamets tõstatas selle küsimuse, siis ma arvan, et piisab sellest, kui ma markeerin selle ära. See ei ole mitte viimase aja teema, vaid see käibki lainetena, ujub meile peale see impeeriumimeelsete saadete tulv, millest siis võta või jäta, oleneb, kui nutikad ollakse. Me näeme ju seda, et piisab ainult mõnest valeteatest, kui meil ühiskond ongi juba pooleks lõhenenud. Meie ütleme, et me oleme nutikas rahvas. Me oleme nii nutikas rahvas, et  me teeme praegu kaugtööd ja me hullasime siin paarkümmend minutit selleks, et see nutikas rahvas saaks nutilahenduste kaudu enda töös osadega. Seega ma ei jätaks seda rahvale, vaid sooviksin kultuuriministri sekkumist. Aitäh!

Nüüd palun, Anti Poolamets!

(Kaugühendus)

Jaa. Tuleb eelkõnelejaga paljuski nõustuda, eriti selle viimase ütlusega, et see paistab olevat trend, kusagilt väljatulev trend: impeeriumimeelne paradigma pressib ennast peale. Tahakski vastust saada sellele, kust see tulnud on. See, et ETV+ näitas NKVD-iste siniste mütsidega kurjategijaid püüdmas, oli juba nii tavaline, et selle peale enam kulm ei kerkinudki, seal on stalinistlike filmide näitamine lihtsalt normaalsus. Aga see, et nüüd ETV-sse ka pressisid kõige alaväärtuslikumad nõukogude stiilis propagandafilmid, on suur ehmatus. Igal juhul minister vastas äärmiselt pinnapealselt, viidates enam-vähem toimetuse vabadustele. Aga vaadake, erakanalid on erakanalid, neil ei ole seadust. Nemad ei tegutse seaduse alusel. ETV tegutseb seaduse alusel. Pahatihti mulle tundubki, et seal mingi oma asja ajamiseks vilistatakse seadusele, räägitakse sõnavabadusest ja tehakse armetuid moonutatud uudiseid. Kas see on siis adekvaatne uudis – dokumentaalfilm, mis räägib Orbánist kui esimesest Euroopa diktaatorist? Kõige suurema toetusega valitsus üldse Euroopas praegu. Sellist armetut propagandat, tasakaalutust ja seadusest kõrvalehiilimist ei saa põhjendada mingite argumentidega. Tegelikult tuleb seadust järgida ja mitte muutuda RTR Rossija allhankijaks, see on häbiväärne. Mulle tundub, et ministril on kiire aeg ja ta ei suutnud neid filme vaadata, aga kui ta oleks oma silmaga näinud, siis tal oleks kindlasti hing kinni jäänud selle peale.

Ma toon veel ühe näite. ERR peaks propageerima perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit. Aga kus seda näha saab? Selle peale hanketoimetuse juht mõtles tükk aega, mõtles, mõtles ja ütles, et ahah – "Lahutus Eesti moodi" – see ongi nende panus selle punkti täitmiseks. Lastakse üle nurga, räägitakse sõnavabadusest, aga seadus unustatakse kahjuks ära. Nii et härra ministril soovitan pilgu peal hoida. See on meie maksumaksja raha eest. Meil ei ole vaja ööpommitajaid, ausõna, rahvas on ka väga tige, väga paljud kirjutavad ERR-i nõukogu liikmetele, väga paljud on häiritud, et tegu on mingi Andropovi-aegse filmivõistlusega. Üleskutse ministrile ja muidugi ka ERR-i nõukogule, kus ma olen: olla tähelepanelikum seaduse täitmise suhtes.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ütleksin niimoodi, et ETV+ on ju algusest peale mõeldud Eesti riigis ei millestki muuks kui propagandakanaliks. Propagandakanaliks, aga Eesti propagandakanaliks. Eesti riigi, Eesti ajaloo, eesti traditsioonide, eesti kommete, eesti keele tutvustamiseks meile nõukogude ajal siia saabunud arvukale kontingendile, kes elab meie kõrval ja kellega me elame ilmselt väga pikki aastakümneid ka tulevikus rahumeelselt kõrvuti, aga kelle puhul on juba nõukogude ajal välja toodud üks niisugune võrdlus, et eestlased ja venelased on vesi ja õli, mis ei taha omavahel hästi segudega. Me näeme tegelikult, et nüüd, kui on enam-vähem 30 aastat, laias laastus, laulvast revolutsioonist ja Eesti taasiseseisvumisest möödunud, õli ja vesi endiselt ei segune eriti. No me näeme seda ka praegu pärast kohalikke valimisi, kus Tallinnas on Ossinovski-Kõlvarti kahepäine kotkas kenasti jälle troonile tõusnud. Nii et ei segune. Ei segune. Venelaste tsivilisatsiooniline kollektivism, ühtekuuluvustunne ja omade toetamise tükati isegi raevukas mentaliteet on selle juures oluliselt suuremaks takistuseks kui eestlaste, no ma ütleksin, selline jahe, ükskõikne liberaalsus, aga samas ka jahe tõrjuvus kõigi võõraste suhtes. Ja vot nende lõhede ületamiseks, õli ja vee segamiseks omal ajal loodi ETV+, et sillutada teed nende erimeelsuste, erinevate maailmavaadete ja erinevate ajalookäsitluste ületamiseks. Me näeme, et ETV+ ei ole sellega absoluutselt hakkama saanud.

Ma mõistan, et sellel väikesel telekanalil on väga raske konkureerida suurte ja võimsate Vene telekanalitega, mida Eesti riik jäärapäiselt nõustub ikka endiselt meil siin transfeerima nii vabalevis kui ka muudel viisidel. Loomulikult, selles olukorras ei olegi siinsel venelasel suurt muud valikut, kui vaadata neid suuri telekanaleid, kus saatekava on palju mitmekesisem, kus teostuse professionaalsus on palju kõrgetasemelisem, kus ajakirjanike kaader on palju mitmekesisem jne, jne. Me saame kõigist nendest professionaalsetest tõketest ja probleemidest väga hästi aru, aga see ei tähenda, et me peame sellega leppima. Me ei pea sellega leppima.

Mina aeg-ajalt vaatan ETV+, aeg-ajalt, sest ausalt öeldes, kui mitmekümnendat korda ma peaksin vaatama "Hercule Poirot'" või "Miss Marple't"? Nad jooksevad seal minu meelest enam-vähem kogu aeg. Noh, klõpsin kanali peale, vaatan: jälle "Miss Marple". No aitäh! Nagu soomlased ütlevad: "Kiitos vodkasta", aga ma ei taha seda rohkem. Lähen edasi. Mida ma tihtipeale vaatan, on just nimelt ajaloofilmid. Ja ma vaatan seda ühelt poolt ajaloolasena, kui tõetruu see on, kui tegelikkusele vastav see on, kui propagandistlik see on, aga ka kui professionaalselt esitatud see on. Ja ma pean ütlema, et loomulikult on tase kõikuv, aga enamik ajaloofilmidest ja ajalooseriaalidest on professionaalselt väga heal tasemel. Ja need on ka propagandistlikult väga heal tasemel. Venelasena mul rind paisuks uhkusest, kui ma vaatan Katariina Suurt, vaatan Peeter Esimest, vaatan Napoleoni sõdade kohta käivaid filme või kultuuritegelastest, nagu Tšaikovskist või kellest tahes. Loomulikult ma tunneksin venelasena suurt uhkust oma suure ajaloo, oma suurmeeste üle. See kõik on nii hästi esitatud. Küsimus on nüüd selles, et neidsamu sarju ja filme näevad venelased ka oma Vene kanalitest. Miks meie ETV+ peab neid siin veel näitama? See ei ole tegelikult ETV+ ülesanne. ETV+ ülesanne on integreerida vene inimesi meie Eesti elusse.

Kas te vajate lisaaega, härra Helme?

Jah. Palun lisaaega! 

Palun, kolm minutit lisaaega!

Sellega, nagu ma ütlesin, ei ole see kanal hästi hakkama saanud. Ei ole hakkama saanud ilmselt ka sellepärast, et nagu armastas öelda nõukogude impeeriumi looja – me võime nii öelda, sest Lenin oli küll selle sünnitaja, aga Stalin oli impeeriumi looja –, kaadrid otsustavad kõik. Minu arvates ETV+ puhul – see ei käi kõigi sealsete töötajate kohta, aga põhiliselt ikkagi – lööb välja selline Vene-suunaline mentaalsus. Anname venelastele Venemaad, ärme anname venelastele natuke Eestit. Natuke Eestit ka muidugi, aga mitte üleliia palju. See on väga tõsine teema. Ma tean, et ringhäälingu nõukogus on tõstatatud, aga see ei ole sealt kuskile lennanud. Minu teada Kultuuriministeeriumis eelmises valitsuses me seda teemat puudutasime, aga Kultuuriministeeriumim eri ministrite juhtimisel ei ole samuti selle suunamise, selgitustöö ja kontrollimisega, kui soovite sellist sõna kasutada, kõige paremini toime tulnud.

Mul on sellega seoses väga tõsine palve uuele kultuuriministrile, kes minu arvates on väga intelligentne ja nii eesti rahvast kui ka vene kogukonda piisavalt hästi tundev persoon, et ta võtaks ette siin teatud paradigmamuutuse. Ma arvan, et see on meie riigi üksmeele ja püsimise seisukohast väga-väga oluline. Nii et minu väikese sõnavõtu põhiline põhiline fookus on see: äkki te, lugupeetud minister, võtate selle üle ja püüate siin saavutada teatud suhtumise nihet.

Härra Kruusimäe, kas teil on protseduuriline küsimus?

(Kaugühendus)

Jaa. Kuna Anti Poolamets korraks mind mainis, millest sai aru, kas ma saaksin hästi lühikese repliigi? Ma loodan, et minister on ka sellest huvitatud, et see oleks, ütleme, meie protokollis sees.

Vastusõnavõtt on tõepoolest võimalik. Nii et tegelikult teil oli juba mikrofon, te oleks võinud selle ka ära öelda. Aga palun!

Aitäh! Ma tahtsin tuua sisse ühe teise momendi, mis on ka pikalt-pikalt häirinud ja mitte küll ainult, ütleme, filmide kohta. Anti Poolamets sellele viitas. Mingist hetkest on läinud nii, et ERR on kaotanud enda objektiivsuse ja muutunud subjektiivseks. Lihtsalt näiteks see, et kui kuskil on mingid parlamendivalimised toimunud ja seal on kõik demokraatlikult toimunud, siis ikkagi topitakse sinna juurde mingeid epiteete, näiteks et paremäärmuslik ultravalitsus on tulnud selles riigis võimule. Ei, see ei ole, ütleme, toimetaja või arvamusloo kokkukirjutaja asi panna sinna juurde panna isiklikke eelistusi. Seda enam, kui minu enda vaatest on tegemist Euroopa Rahvapartei sõsarparteiga, kes on saanud kohalikel valimistel või riigi valimistel sellise tulemuse, et nad on esindatud ja kõige suurem jõud Euroopa Parlamendis. Meil aga võetakse ikkagi vaevaks ja pruugitakse suud ning topitakse sinna kõikvõimalikke halvustavaid epiteete. Kas võiks olla nii, et ERR oleks taas tasakaalustatud?

Loomulikult ka vaktsiinide puhul sellised uhhuu-uudised, et USA‑s suri kaheksa inimest ära, ei sisenda inimestesse seda kindlustunnet, et ma lähen nüüd homme vaktsiini tegema. Minul on kolm tükki juba tehtud. Aga ikka ja jälle ma loen, mida keegi meil seal arvab, et mõnes teises riigis suri jälle paar inimest ära. No inimesi sureb iga päev, kaasa arvatud Eesti riigis. Meil on vaja anda inimestele kindlustunnet, et vaktsiin toimib ja see on hea. Suur tänu!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ega härra minister ei soovi lõppsõna? Ei soovi. Siis oleme selle arupärimisega ühel pool ja meie tänane päevakord on punktide mõttes läbi.

Nüüd on võimalik kõikidel soovijatel vabas mikrofonis öelda, mis neil hingel on. Palun! Sellist soovi ei näe, seega on istung lõppenud. Kohtume homme kell 10.