Tere! Ja samamoodi suur tänu kutsumast siia sellel teemal rääkima ja arutama. Tehnilistel põhjustel te vist minu slaide ei näe, aga need on teile meili peale saadetud ja proovime nõnda hakkama saada. Keskendun oma ettekandes sellele, kui oluline see "Eesmärk 55" ettepanek on ja mida see Eesti jaoks võiks tähendada, just teaduse vaates.
Vaadates ühiskondlikke reaktsioone sellele paketile, tundub, et palju on küsitud, miks nüüd järsku nii kiire on ja miks korraga nii palju on vaja. See pakett, mida eelkõneleja siin tutvustas, on tõesti ambitsioonikas, sellel on hästi palju komponente, ta puudutab väga-väga paljusid valdkondi. Lihtne vastus sellele, miks järsku nii kiire on, on see, et me oleme palju aega raisanud – palju aega raisanud niisama arutamisele, uuesti analüüsimisele ja debateerimisele, kas kliimamuutused on, mis neid tingivad, millised lahendused võiksid olla, kas tegutseda tuleb kohe või 10 aasta pärast või 20 aasta pärast ning mis see kõik maksab. Tulemuseks on see, et me oleme nüüdseks juba üpris kehvas seisus, sellel aastal avaldatud rahvusvahelise kliimapaneeli analüüs ütles ühemõtteliselt, et see on viimane hoiatus inimkonnale.
Me oleme kasvuhoonegaaside ja kliimamuutuste probleemidest rääkinud tegelikult juba üle saja aasta. 1896 avaldas hilisem nobelist Svante Arrhenius uurimuse ja näitas, et kasvuhoonegaaside, sealhulgas CO2 emissioon ja nende kontsentratsioon atmosfääris hakkavad mõjutama temperatuuri. Juba 1912 ilmus ajakirjas Popular Mechanics artikkel, mis ütles, et söe põletamine lisab [atmosfääri] oluliselt, võrreldes looduslike protsessidega, kasvuhoonegaase. Toonaste [põletamis]mahtude juures arvati, et see hakkab inimkonna jaoks probleemi kujutama võib-olla 100–200 aasta pärast. [Tegelikku] tempot, millega me hakkame [kasvuhoonegaase atmosfääri] lisama, muidugi ei osatud toona ette näha. 1965 tegid USA presidendi Lyndon Johnsoni jaoks toonased tippteadlased USA‑s esmakordselt hästi kokkuvõtva analüüsi sellest, mida see kasvuhoonegaaside ja CO2 probleem tähendab. Juba selles 1965. aasta raportis toodi välja kõik need võimalikud riskid, millest tänaseks on mitmed juba realiseerumas: ilmanähtuste mõttes, merevee taseme tõusu mõttes, temperatuuri tõusu mõttes, mõju põllumajandusele.
On mõneti nukker, et vaadates tagasi, võime tõdeda, et teadus on olnud üllatavalt täpne. Kliimamudelid, ka need lihtsamad kliimamudelid, mille puhul veel paljusid detaile ei teatud, suutsid päris hästi ennustada, mis juhtub CO2 kontsentratsiooniga atmosfääris ja mis juhtub globaalse temperatuuriga. Kõik need hilisemad kümnendid on tegelikult lisanud juurde ainult detaile. Trajektoor ja see, et tegemist on suure probleemiga, mitte pisikese probleemiga, on olnud teada.
Kogu see aeg, kui me oleme arutlenud selle üle, kas üldse ja [kui, siis] mida peaks tegema, on meile kaasa toonud selle, et ülesanne on läinud palju raskemaks. Kui 2000. aastal, peale 1992. aasta kliimakonventsiooni ja 1997. aasta Kyoto protokolli, oleks hakatud pihta õigete tegevustega, siis oleks see n‑ö allapoole kurv, kuidas me oleks pidanud kohandama oma elu, majandust ja ühiskonda, olnud palju lamedam. Täna olemegi sealmaal, et peame kümne aastaga tegema ära väga-väga suure töö. Võime tõdeda, et ka peale COP26 oleme tegelikult sealmaal, et isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi korral, kui kõik lubadused viiakse ellu 2030. aasta vaates ja 2050. aasta vaates õigeaegselt ning isegi nendele lubadustele, mis ei ole päris siduvad, tekivad taha tegevused, finantseerimine kõikide riikide poolt, ka siis me oleme kusagil 1,5–1,8 ja 2 kraadi vahel. Senist poliitikat jätkates, viies ellu need asjad, meetmed, mis on praegu plaanis, oleme pigem 2,7 kraadi kursil. See on väga kehv kurss. Väga hästi on öelnud Johan Rockström, kes on Potsdami kliimainstituudi direktor, üks olulisimaid, tuntuimaid kliimateadlasi. Ta ütles, et see 1,5 kraadi eesmärk ei ole n‑ö läbirääkimiste positsioon, kauplemise objekt, vaid see on väga selge teaduslik piir, kustmaalt edasi hakkavad negatiivsed mõjud eskaleeruma eksponentsiaalselt.
Teine küsimus, mida on väga palju küsitud, aastakümneid, ja küsitakse ka praegu tegelikult, on selline: kas see pakett, kas see kliimapoliitika ei ole meie majandusele üle jõu käiv? Samas, vaadates teadust, ajalugu, 2007. aastal valmis inglise majandusteadlasel Nicholas Sternil väga-väga oluline töö, mida kutsutakse Stern review'ks. Selles vaatles ta just seda, millised oleksid majanduslikud mõjud globaalsel tasandil siis, kui need kliimariskid realiseeruksid, milline oleks nende hinnasilt, versus siis, kui hakata investeerima õigeaegselt ja püüda neid probleeme ära hoida. Järeldus ei olnud eriti üllatuslik: odavam on probleeme ennetada, kui tegeleda nende tagajärgedega. Seda küsimust on küsitud kogu aeg uuesti ja uuesti, sest ikka tundub, nagu kliimamudelitega, et äkki on kuidagi teisiti või äkki tuleb veel tarkust juurde.
Vaatame kõige värskemat hinnangut. Euroopa Keskpank tegi Euroopa Liidu kohta analüüsi, vaadates 1600 pangandusgruppi ja üle nelja miljoni ettevõtte, ning hindas Euroopa kliimapoliitika mõjusid. Esitati samuti küsimus [majanduslike mõjude] kohta siis, kui realiseeruvad kliimariskid, versus siis, kui Euroopa viib oma kliimapoliitika ellu. Uuring valmis selle aasta septembris ja jõudis sarnasele tulemusele, et tänaste kliimariskide realiseerumisel on hind Euroopa, ühiskonna ja majanduse jaoks kõrgem kui siis, kui hakata investeerima õiges mahus, õiges tempos, õigel ajal. Aga loomulikult tõid nad seejuures välja, et need mõjud, negatiivsed mõjud ja positiivsed mõjud, ei jaotu riikide, regioonide või leibkondade vahel ühtlaselt. Loomulikult on see poliitiliste valikute küsimus, kuidas teha see mõistlikuks ja heaks ja kasulikuks nii Eesti jaoks kui ka Euroopa tasandil tervikuna.
Toon lihtsalt ühe näite kliimariskide hinnalipikust üheainsa aasta jooksul ühe kliimariski realiseerumise korral. California metsapõlengud 2018. aastal – kulu ühe elaniku kohta, majanduslik kahju 2688 dollarit. Paneme selle kõrvale SEI analüüsi, mille me tegime 2019 ja milles tõime välja, et kliimaneutraalsuse saavutamine Eestis tähendaks 60 meetme rakendamisel 17 miljardit investeeringuid era- ja avalikus sektoris. Kui jaotame selle võrdselt 30 aasta ja Eesti elanike peale, siis oleks kulu umbes 440 eurot aastas inimese kohta. [See oli näide] ühest kliimakahjust. Loomulikult võime öelda, et see on California ja mis see meisse puutub – väga tore, meid see ei puuduta. Aga Eesti on globaalse majandusega niivõrd integreeritud, et kõik sellised asjad jõuavad ka meieni, kas või seesama California metsatulekahju. Ajakirjas Nature Sustainability avaldatud teadustöös hinnati, et tegelikult 31% nendest mõjudest jäi väljapoole Californiat ehk ilmnes ülekandeefekt. Ülejäänud USA majandusse ja mujale kandus kogukahjust, 148 miljardist, kolmandik.
Täpselt samamoodi jõuab kogu see mõju, kui Hispaanias on midagi kehvasti või Saksamaal on üleujutused või Hiinas on mingid keskkonnaprobleemid, meie majandusse. Me oleme pisike, väga integreeritud globaalne majandus. Nii et ka selles vaates on mõistlik ühelt poolt vaadata, kuidas me saame sellest võimalikult mõistlikku kasu Eesti elukvaliteedi parandamiseks ja keskkonnaprobleemide lahendamiseks, aga ka solidaarselt panustada, et olla vähem haavatav – et Eesti oleks Euroopa ja globaalse majanduse liikmena vähem haavatav kliimariskide suhtes.
Seejuures positiivne on see, et kuigi aastaid oli kogu aeg jutt, et rohelised ja keskkonnasõbralikud lahendused on kallid, on IEA hinnangul juba mitmeid aastaid olnud puhaste energiaallikate, päikese ja tuule kasutamine kõige odavam energia tootmise viis. Ennustatakse, et puhaste lahenduste nõudlus kasvab väga-väga palju, eriti kui kõik teised regioonid ja riigid hakkavad samamoodi järele tulema. Võib-olla Euroopa on mõne aasta teistest ees, aga seda võiks näha pigem eelise kui halva asjana. Nii et jah, neid positiivseid ja julgustavaid sõnumeid teadusest on palju.
Aga selle juures on muidugi ka mitmeid agasid. Näiteks üks majanduslik aga on see, et need positiivsed mõjud on sotsiaal-majanduslikud ehk avaldavad mõju rahva tervisele. Näiteks heitmete vähendamine toob kaasa mingisuguste tervishoiukulude vähenemise ning parem investeerimine koolide energiatõhususse toob kaasa selle, et õpilaste õpiedukus võib paraneda – ventilatsiooni ja valgustust on teaduslikult uuritud, need mõjutavad õpivõimet, [teadmiste] omandamise võimet. Aga seda n‑ö Excelis, finantsiliselt ei pruugi näha olla. Nii et probleem on selles, et see, mis on ühiskonna, sotsiaal-majanduslikul tasandil optimaalne ja soovitatav, ei ole alati eraisiku, leibkonna või ettevõtte mikrotasandil atraktiivne. Järelikult, mida on vaja teha? [Mõelda välja,] kuidas anda need signaalid, kuidas luua raamistik selleks, et see muutuks atraktiivseks, majanduslikult tasuvamaks ka n-ö mikrotasandil, ettevõtete ja leibkondade tasandil.
Teine suur aga on see, et võimekus ja võimalus teha muudatusi on riigiti erinevad. Toon mõne väga lihtsa näite. Taastuvenergia potentsiaal – mõnel on pikk rannikujoon ja saab teha meretuuleparke, mõnel ei ole. Mõnes riigis on suur hüdroenergia või bioenergia potentsiaal, mõnes ei ole. Looduslikud ressursid süsiniku sidumiseks on Euroopas väga erinevad, metsaga kaetuse mõttes ja ka muus mõttes. Samamoodi praegune stardipositsioon seoses sellega, milline on ülikoolide ja ettevõtete tehnoloogiline võimekus, kas ollakse lahenduste importijad või eksportijad – [see on riigiti] väga erinev. Mõnes riigis on suur fossiilmajanduse pärand, on probleemid, näiteks Ida-Virumaal. Seal on probleem, mis on vaja lahendada, mõnes muus kohas sellist pärandit ei ole.
Ja seesama, mida siin juba käsitleti, väiksema sissetulekuga perede võimalus muudatusi teha – nad võivad teada, nad võivad tahta, et tõepoolest ka nende kodu oleks energiatõhusam või nende sõiduk oleks väiksema heitmega, aga kui neil selleks vahendeid ja võimalusi ei ole, siis järelikult saab see muutus tulla nendest sihtgruppidest, kellel on vahendid olemas. Selleks, et muudatustesse kaasata kõiki ühiskonnagruppe, on vaja väga tarka ja sihitud poliitikat, et saada pardale ka need, kellel on väiksemad võimalused muudatustesse panustada.
Milline oleks realistlik strateegia Eestile? Kindlasti mitte see, et üritada peita pead liiva alla. Realistlik strateegia ja lähtekoht tarkadeks valikuteks peaks olema see, et me arutame ainult selle üle, kuidas "Eesmärk 55" targalt ellu viia, kuidas teha tarku valikuid selles kontekstis, tarku valikuid Eesti tasandil, läbirääkimistel Euroopa Liidus, Euroopas tervikuna. [Vaja on] hakata tegutsema kohe.
Juba 2019. aasta analüüsis me ütlesime, et on väga palju madalal rippuvaid vilju, mis on kulutõhusad ja on olemas. IEA samamoodi on öelnud, et 40% kogu sellest teest aastani 2030 on täna kulutõhus ehk majanduslikku säästu toov. 40% teest on juba täna olemas. [Tuleb] keskenduda meetmetele, millel on mitmeid positiivseid mõjusid – mitte ainult heitmete vähendamise mõttes –, just nimelt keskenduda sellele, kuidas elukvaliteeti parandada, [tagada] paremini planeeritud linn, paremini korraldatud ühistransport. Need on näited sellest, mis teevad mitut [positiivset] asja korraga ...