Tere hommikust, head kolleegid! Alustame VI istungjärgu 6. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Sellist soovi ma ei näe. Teeme ära kohaloleku kontrolli. Palun!

Kohale pani ennast kirja 52 Riigikogu saadikut.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil jälle võimalik pidada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Riigieelarve kontrolli erikomisjon on algatanud OTRK pealkirjaga "Olukord koroonaviiruse tõrjumisel". Meil on kolm ettekannet. Kõigepealt on riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu ettekanne, selle pikkus on 20 minutit, küsimusteks ja vastusteks on aega 30 minutit. Sellele järgneb tervise‑ ja tööminister Tanel Kiige ettekanne, mis kestab samuti 20 minutit, küsimused ja vastused kestavad 30 minutit. Kolmas ettekanne on Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esinaiselt Le Vallikivilt, kelle ettekanne on 20 minutit, küsimused ja vastused on 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse, aga see peab mahtuma ajaraami sisse. Pärast ettekandeid toimuvad läbirääkimised, kus võivad sõnavõtuga esineda kõik Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Algataja on palunud, et kõigepealt saaksid sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpul me otsust vastu ei võta. Algataja on teinud ettepaneku, et kui meil peaks aruteluga minema kauem kui kella üheni, siis pikendada istungit kella kaheni. 

Aga hakkame siis pihta. Kõigepealt Urmas Reinsalu, palun!

Austatud rahvaesindus! Me arutame praegu kõige akuutsemat ja tõsisemat küsimust, millega meie rahvas, meie riik on silmitsi. Praeguses viiruse katastroofilise leviku olukorras peame ühiskonnana kokku hoidma ning avaldama toetust meie tublidele tervishoiu‑ ja haridustöötajatele. Praegu peame siin rahvaesinduse kõrges kojas endalt küsima, esiteks, miks me sellisesse olukorda oleme jõudnud, ja teiseks, mida teha.

Valitsus sai juba 23. septembril teada, et olukorra jätkudes on meil – toonase info järgi oli nii – novembri alul 600 inimest haiglas. Toonane informatsioon, see oli üle kuu aja tagasi. Kuid see vaikiti maha, vastupidi, eelistati avalikkust rahustada jutuga, et nakkuse levik on madal ja kohe-kohe jõuame piirangutevabasse olukorda. See täiesti väär ja vildakas kommunikatsioon julgustas inimeste kontakte ja maksab meile siiani valusalt kätte. Niisiis, seitse päeva pärast minu viidatud infot on terviseminister siinsamas kõnetoolis. Tsiteerin teda: "Tegelikult me oleme olukorras, kus hoolimata sellest, et riik on suhteliselt avatud ja agressiivne tüvi levib, on nakkuse levik ühiskonnas madal." Teine tsitaat: "Me oleme lõpusirgel. Hõlmatuse tõstmine veel mõne protsendi võrra, keskendudes eeskätt riskirühmadele, tegelikult annab võimaluse järk-järgult hakata neid kontrollireegleid, ka neid piiranguid ja meetmeid, mis meil täna jõus on, leevendama." See oli valitsuse hinnang olukorrale 30. septembril.

Tsiteerin oma kõnet 30. septembril sellelsamal arutelul: "See, mis siin toimub, on tegelikult mõneti absurdisituatsioon. Me arutame, kuidas kõik piirangud maha võtta, kuidas tegelikult ühiskonnas naasta normaalsusse, kuigi meil on olukord, kus me täna jõudsime kõrgele riskitasemele, kus meil laekuvad kurvad uudised inimeste surmadest, kus on ligi 800 nakatunut juurde tulnud. Meil on uuringu järgi 2% vaktsineerimata inimestest, kes liiguvad ringi, kuigi on viiruse aktiivlevitusfaasis. Professor Fisheri andmed ütlevad meile mida? Ütlevad seda, et sellise olukorra [jätkudes] – meil praegu on R tase 1,1 – me jõuame novembri alguseks 1500 nakatununi päevas. [...] Meil on olukord, kus härra Merits väidab, et modelleeringu järgi see tähendab sadu eakaid inimesi, kes kaotavad oma elu. Me räägime mingisugusest irdreaalsusest, kuigi tuleb tegutseda, ja tuleb kohe tegutseda."

Eksisin. Hoiatasin selle eest, et valitsusel on nädalate perspektiivis sundvalik langetada otsuseid R‑i allatoomiseks, kuid seda pole valitsus siiani julenud teha.

Võtame kokku. Valitsuse argpükslik ja oskamatu juhtimine on sellise kriisi tekitanud. Ütlen seda teile täie vastutustundega.

Mis on põhjused? Esiteks, madal vaktsineerituse tase. Ärge ajage naerma, et valitsuse prioriteet on vaktsineerimine. Need on jutupunktid.

Vaatame tegelikkust. Kevadel tekitati täiesti haiglase kommunikatsiooniga ühiskonnas kõhklusi AstraZeneca vaktsiini suhtes. Aeti häma, nii et keegi lõpuks aru ei saanud, kas tohib kasutada või mitte. See oli nuga selga vaktsineerimise mainele ühiskonna teatud osa hulgas.

Kevadsuvine vaktsineerimistempo langus tuli sellest, et valitsus keelas perearstidel vaktsineerimise. Küll esitasid ettevõtjad, Riigikogu liikmed, eksperdid ettepanekuid vaktsineerimise kiirendamiseks. Läbi hammaste pressides, sisuliselt alati mitu kuud liiga hilja, valitsus samm-sammult nii-öelda taganes ja lubas neid rakendada. Lubamatu venimine.

Teiseks, tõhustusdoosid. Septembris oli teada vajadus tõhustusdooside järele. Professor Meritsa hinnangul on meil tehtud circa 25 000 tõhustusdoosi. Võimalik oleks olnud ajaliselt, kuue kuu reeglit arvestades – kuue kuu pärast hakkab praeguse info alusel immuunsus langema –, praeguseks teha 122 000 tõhustusdoosi. Mida see annab? Tõhustusdoos annab vaktsineeritule kolme kuu jooksul 20 korda suurema kaitstuse. Aga valitsus jällegi keelab teha tõhustusdoose kõigile kuue kuu möödumise järel.

Võtame kolmanda näite vaktsineerimise tõhustuse vallast. Pakkusin sealsamas 30. septembri koosolekul Riigikogus 100‑eurose ravimikaardi idee eakatele vaktsineerimisnõustamise läbimisel. Terviseministri ettepanekul sai sellest valitsuse laual 100 eurot vaktsineerimise eest sularahas. Õiglane oleks kindlasti anda seda ka inimestele, kes on juba varem vaktsineeritud. Aga valitsus keerutas selle ettepaneku lauale ja sinnapaika see ongi jäänud. See on haruldane otsustamatuse tase. Vaadake, tegelikult selle valitsuse tasemel lauale tõstmine ja siis mitteotsustamine mõjub ju kontraproduktiivselt. Selle tulemusel osa eakaid ju ei vaktsineeri, sest ootavad lubatud raha. Mida me jokutame? See ettepanek tuleb täna, mitte piltlikus mõttes täna, vaid sõna otseses mõttes täna ellu viia. Aga valitsus ei tee seda, pugedes mingite laiemate filosoofiliste kaalutluste taha rahalugemisest ja ahnusest. Tuletan meelde, et eelmise laine lisaeelarve kulu oli 600 miljonit eurot. See on hinnalipik, mida maksab otsustamatus.

Vaktsineerimise usaldusväärsuse ja inimeste turvalisuse tõstmiseks [võiks olla] vaktsineerimiskahjude fond, millest minister räägib. Teeme ära! Asi, mida pole, on valitsuse otsus. Minister pole teise ministri sõnul fondipabereid esitanudki.

Nüüd vaktsineerimisplaanist. Kehtivat plaani polnud valitsusel teatud aja jooksul kevadel, siis kuu aega suvel. Riigikontrolöri hinnangul ei ole ka praegu sisuliselt töötavat vaktsineerimisplaani. Oktoobri keskel võeti vastu mingi plaani rakenduskava plaani lisana, mis ühelt poolt muudab, teiselt poolt kordab plaani ennast.

Praeguses olukorras prognoosib Terviseamet sel nädalal rekordilist kasvu, 11 000 nakatunut. Novembri keskel on haiglakohtade vajadus 700. Mida teha? Nakkuskordaja R tuleb viia madalamale, ongi kogu tarkus. Valitsusel, nagu terviseminister uhkelt nimetab, sõjaseisukorras – praegu on sõjaseisukord, nagu minister ütleb – on juhtimistööriist R‑i allaviimiseks ähmane soovitus: soovitus mitte teha üritusi. Olukorras, kus meil on lubatud 5000 inimesega üritused, soovitab valitsus mingil udusel moel üritused ära jätta. See on otsustamatus olukorras, katastroofilises olukorras, kus on vaja selgeid otsuseid. R oleks tulnud juba septembri lõpus alla tuua ja meil oleks vähem surmi ja väiksem haiglakoormus. Argus otsustamisel sunnib paratamatult peale julmemad otsused hiljem, seda õppisime ja kogesime oma naha peal kogu ühiskonnana märtsis.

Kuid on ka teine teoreetiline võimalus. Valitsus ei saa ometi olla nii suutmatu, et lihtsalt lasta kriisil rulluda isevoolu. Siin on ka teine valik: tekitada karjaimmuunsus. Professor Meritsa hinnangul on tõenäoliselt R‑i sellisel tasemel püsimise puhul kuni 200 päevaga suur osa rahvastikust viiruse läbi põdenud ja see tähendab kuni 2500 inimese surma. Küsimus on selles, kas valitsus kavatseb vaikselt minna seda teed. Terviseminister loeb läbipõdenuid ridamisi avalikkusele ette. Kuid, ma rõhutan, me ei ole ühiskonnana sellist eetilist valikut langetanud. Valitsuse kohustus on kaitsta põhiseaduslikku õigust elule. Praegu, olgu tahtlikult või tahtmatult, te seda otsustamatusega rikute.

Kommunikatsioonist. Seisukohad on risti-rästi. Riigikontrolöri hinnangul kuulevad rakendajad otsustest koos avalikkusega. Perearstide esindaja hinnangul on segadus suurem kui esimese ja teise laine ajal. Ka perearstid kuulevad osa infot "Aktuaalsest kaamerast".

Koolidest. Jällegi, otsused hoida koole avatuna on sündinud liiga hilja või jäänud tegemata. Miks me ei kaitsnud lapsi koolides juba 1. septembrist masstestimisega? Selle asemel kõneldi septembri lõpul hoopis testimise lõpetamisest, kuna nakatunuid oli nii palju. Venitati testimisega. Selle venitamise tagajärg on see, et viirus on laste kaudu jõudnud kodudesse ja seeläbi oleme haiglavõrgu kokkukukkumise kursil.

2. oktoobril sain ühe eksperdi appikarje: "Eelmisel nädalal tuli 41,5% positiivsetest testidest lasteasutustest. Kui koole tõsiselt ei võeta, tuleb väga kurb detsember." Valitsuse otsustamatus pole suutnud koole kaitsta. Tööriistad on samas olemas ja need ettepanekud tegin juba septembri lõpus.

Esiteks, masstestimine koolides. Mida ütles mu ettepaneku peale Tallinna linna esindaja? "Aga meil ei ole selleks raha." Perearstide esindaja ütles riigieelarve kontrolli erikomisjonis 11. oktoobril, et lähikontaktsete testimise puhul tehakse esimene test liiga vara ja teine test liiga hilja. Mitmeid tegevusi tehakse, ilma et sellest koolide lahtihoidmiseks väga palju kasu oleks. Eestis on tema väitel nähtud aastas ette õpilase kohta umbes kaks testi. Umbes kaks testi! Nüüd on otsustamatuse hind näha. Vaatamata seni antud sõnadele pannakse koole kinni ja valitsus vaatab seda lihtsalt pealt.

Teine asi koolide puhul on ventilatsioon. Sundventilatsioonita koolides tuleb osta portatiivsed ruumiõhu puhastid klassidesse, mida soovitas juba kevadel märtsikuus tehnilise järelevalve inspektsioon. Mõni tuhat eurot aparaat. Selle hind on riigi peale suurusjärgus 20 miljonit eurot. Jällegi, seda ei ole tehtud. Valitsuse ainukene samm, mida ta tegi, oli see, et eelarvega eraldati 30 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele investeeringuteks, muu hulgas koolides ventilatsiooni väljaehitamiseks. Nagu oleme ajakirjandusest lugenud, ehitati selle raha eest muu hulgas kergliiklusteid ja mida kõike muud. See ahnus ja otsustamatus lööb meid jälle valusalt. Küsisin terviseministrilt riigieelarve kontrolli erikomisjonis, mis on tema seisukoht ventilatsiooni kohta. Jah, koolipidajad peaksid sellega tegelema. Mis on seisukoht masstestimise kohta koolides? Jah, haridusministeerium peaks sellega tegelema. Kõik kellegi muu asjad, millega peaks tegelema. See viibki meid tagasi selleni, kes selles kriisis otsustab, kes juhib selle kriisi lahendamist olukorras, kus me oleme nädalate kaupa liikunud kriisi üha kuumemasse ja tõsisemasse faasi.

Mida praktiliselt teha? Esiteks see, mis puudutab vaktsineeritud või läbipõdenud lähikontaktseid peredes. Kindlasti tuleks hakata lähikontaktseid peredes, kus viirusega nakatumise tõenäosus on oluliselt suurem, arvestades püsivat kokkupuudet pereliikmete vahel, testima ja vajadusel tuleks alternatiivina kaaluda  eneseisolatsiooni põhimõtet.

Teiseks, kindlasti on praktiline see, millele on ka mitmed eksperdid osutanud: läbipõdemise tõendi kehtivust pikendada aastani.

Kolmandaks, testimise ulatuslikum kättesaadavus ühiskonnas. See tähendab kiirtestide kättesaadavust ka nendele gruppidele, kellel majanduslikel põhjustel jäävad need soetamata. Riik peab need kättesaadavaks tegema.

Neljandaks, nagu ma ütlesin, kõige kaitsetumad rühmad. Endiselt on kümneid tuhandeid kõige kaitsetumas grupis olevaid inimesi vaktsineerimiskaitseta. Ma räägin eakatest. Nende puhul tuleb kasutada täiendavaid motivaatoreid, mida valitsus ei ole suutnud otsustada või ei ole tahtnud otsustada. See, mida me jätame  kulutamata, lootuses, et see on kokkuhoitud raha, maksab ühiskonnale suurusjärkude võrra [suuremana] paratamatult kätte.

Järgmisena on küsimus selles, et me oleme viiruse leviku akuutses faasis. Viiruse leviku akuutne faas eeldab meilt akuutseid ja kiireid samme nakkuskordaja allatoomiseks. Praegu on koolivaheaeg. Eeldus on see, et koolivaheajal on nakkuskordaja veidi madalam. Aga paratamatult peab selle nakkuskordaja puhul valitsus langetama otsuseid, mitte andma uduseid ja ähmaseid soovitusi. Ka komisjoni arutelus – kes seal osales, see mäletab – tekkis küsimus, kes mis üritusi siis õigupoolest ära jätma peab, olukorras, kus valitsuse enda suunis on, et siseruumides leiavad aset üritused kuni 5000 inimesega.

Koolide küsimus, ma tulen selle juurde tagasi. Esiteks, pidev ja süsteemne masstestimine. Riik on läbi kukkunud selles, mis puudutas kooliaasta algust. Juba oktoobri esimesel dekaadil oli Tallinna koolides üle 30 kolde. Ka siis valitses täielik passiivsus reageerimisel, mis puudutas masstestimise sisseviimist. Samamoodi on küsimus selles, mis puudutab ventilatsiooni tagamist klassiruumides. Ventilatsiooni tagamine klassiruumides nii, et õhk vahetuks kuus-seitse korda, vähendab jällegi suurusjärgu võrra viiruse levikut ka juhul, kui klassiruumis on koroonapositiivne inimene.

Asi, mis meil kindlasti  puudu on, mida meil ei ole olemas ja millele on tähelepanu juhtinud ka riigikontrolör, on see, et selles viiruse kulgemise faasis ei ole meil selget arusaama, mis järgmisena juhtuma hakkab. Ma lugesin ette numbrilised prognoosid, mis tähendavad tegelikkuses haiglate maksimumvõimekuse kasvu saavutamist, mis tähendavad viiruse leviku kasvu.

Aga mis on siis valitsuse vastus? Meil on see viirus kestnud poolteist aastat. Millised on need sammud, mille kohta me teame, et valitsus hakkab neid rakendama, juhul kui me jõuame uude faasi? Nüüd me oleme viiruse leviku kõrges faasis. Võtke ette see valgusfooribrošüür, mida meile tutvustati kevadel, mille valitsus kinnitas. Kas me sealt leiame vastused? Me ei leia sealt mitte ühtegi vastust.

Kriisi juhtimisel [ei võetud arvesse] prognoositavust ja ettemääratust, kuigi me septembris teadsime, mis juhtuma hakkab. Seda ei eitanud ka terviseminister: kui kasvab viirusega nakatunute arv, siis ajalise viibega hakkab kasvama haiglakoormus. See kõik on teada olnud, see ei ole mitte mingisugune saladus. Selle asemel on meile räägitud seda, et me hakkame kohe jõudma piirangutevabasse ühiskonda. Paraku on see viiruse kõrgleviku katastroofilises faasis täiesti eksitav retoorika. Filosoofiliselt on see kahtlemata õige, kunagi see viirus lõpeb ja kunagi ühiskond saavutab selle viiruse üle kontrolli, aga praeguses olukorras tuleb tegutseda, mitte vaikides asju pealt vaadata. Loomulikult tuleb rakendada kõiki meetmeid – ja rida meetmeid on rakendamata –, et tõsta vaktsineerimise usaldusväärsust nende seas kes kõhklevad, ning motiveerida inimesi, riskirühmas olevaid inimesi, täiendavalt vaktsineerima.

Kindlasti on tõsine küsimus see, et viirus on kestnud juba poolteist aastat. Viiruse esimeses faasis, kui kehtis veel eriolukord, oli olukord selline, et Riigikogu andis üldmandaadina kõikide piirangute üksikkorraldustena kehtestamiseks mandaadi valitsusele. Nüüd, olukorras, kus viirus on kestnud poolteist aastat ja kestab veel prognoosimatu aja, kuude, aastate perspektiivis erinevate hinnangute järgi, me vajame õigusriiklikku selget platvormi, seaduse tasemel platvormi, mis puudutab koroonaviiruse tõrjet. Õigusriigis ei saa sellele olla alternatiivi. Nii nagu seda on näiteks tehtud Soome Vabariigis, nii nagu seda ühemõtteliselt on nõudnud õiguskantsler. See ei tähenda seda, et minu üleskutse on jätta praegu, viiruse akuutses, katastroofilises faasis meetmed kõrvale. Loomulikult, kehtiva õiguse alusel tuleb neid meetmeid rakendada, kuid oluline on ette valmistada selge õiguslik raam, mis puudutab just nimelt üksikpiirangud, mida on võimalik parlamendifoorumis läbi arutada ja õiguslikult seaduse tasemel kaitsta.

Viimaseks. Meil on vaja ühiskonnas tõsist arutelu, mis puudutab ühiskondlikku dialoogi, selle viiruse puhul ka valitsuse positiivseks survestamiseks, et ta tegutseks. Niisugust varjatud karjaimmuunsuse rakendamise doktriini ei ole, ma rõhutan, mitte keegi ühiskonnas avalikult välja öelnud, mitte keegi ühiskonnas ei ole seda avalikuks eesmärgiks seadnud, aga praegune otsustamatus sunnib küsima, kas see on see tee, mille me oleme valinud. Eelmisel nädalal langetatud otsused ei ole viiruse akuutse leviku faasis ajakriitilises mõttes objektiivselt piisavad. Selles ei ole paraku kahtlust.

Kindlasti tahaksin üles kutsuda sellele, et moodustuks ühiskondlik nõukoda, mille puhul võiks Vabariigi President, kes on nende teemadega juba tegelenud, olla see, kelle juures see võiks olla, kes otsib neid teatud põhimõtteid, mis puudutavad vaktsineerimist, et inimestel oleks usaldust vaktsineerimise suhtes, aga tegelikult [on see oluline] ka põhimõtteliste küsimuste esitamise mõttes valitsusele.

Ja loomulikult Riigikogu roll. Riigikogus toimuvad komisjonide nii-öelda kõrvalformaatidena küsimuste arutelud. Aga kui meil on moodustunud õiguslik raam, mis puudutab viirusetõrje seadust, siis ma arvan, et sellega paralleelselt võiksime moodustada ka parlamendi probleemkomisjoni. On absurdne, et selles küsimuses, mis on praegu riigi kõige tähtsam, akuutsem küsimus, ei ole meil parlamendi probleemkomisjoni, mis toimiks sarnaselt Euroopa Liidu asjade komisjoniga iga nädal. Ta vaataks valitsuse ettepanekuid, kuulaks rakendajaid ja toimiks iga nädal süsteemse järelevalveorganina viirusetõrjes. Viirus on meie kõrval pikka aega. Valitsuse otsustamatus ei anna mitte mingisugust usaldust, et ilma parlamendi jõulise sekkumiseta on meil sellest kriisist võimalik väljuda võimalikult väikeste inimkaotustega ja võimalikult väikeste kaotustega ühiskonnale. Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, ma arvan, et praegu ei maksa siin rääkida viirusest, [vaid] eelkõige just meie rollist, parlamendi rollist. Ma tegin selle ettepaneku arutada just valitsuse tegevust, selle seaduspärasust ja Riigikogu rolli. Eile me üritasime Riigikogus seda pildile tuua, hääletati maha. Me oleme oma erikomisjoniga ju pidevalt sisuliselt arutanud neid asju, aga mitte mingit tolku pole olnud. Sa ütled, et tuleks probleemkomisjon moodustada. Siis sulle öeldakse – Jürgen Ligi või keegi ütleb –, et 120 000 tuleb aastas maksta ja see on jõle kallis. Kas jääbki niimoodi, et me siin kogu aeg sellest räägime, valitsus kakleb omavahel piitsa ja prääniku teemadel, aga rong läheb edasi ja 2500 laipa, vanaisad valdavalt, jõuavad kalmistule?

Jah, kui selline karjaimmuunsuse doktriin valida, siis sellel on oma hind ühiskonnale ja see hind väljendub inimeludes. Probleem on selles, et see viirus – me oleme näinud ka eri parteide esitatud ettepanekuid valitsuskoalitsioonis – on muudetud poliitiliseks fenomeniks. See on kindlasti väga tõsine probleem. Viirusetõrjes ei ole niisugust juhtimise mehhanismi nagu parteide ettepanekud valitsuses. Siit me tuleme tagasi selle juurde, et juhtimisskeem selle viiruse puhul – sellele juhtis oma raportis tähelepanu ka riigikontrolör – on täiesti paigast ära. Aga isegi riigikontrolör ei osanud välja tuua seda, kuna tema raport valmis varem, et on ka parteiline viirusetõrje mehhanism. Parteid esitavad ettepanekuid, mille puhul saavutatakse poliitiline kokkulepe: osa ettepanekuid võetakse vastu, osa ei võeta vastu. See ei ole kindlasti normaalne käitumisjuhis kriisi lahendamisel, akuutse kriisi lahendamisel.

Mis puudutab parlamentaarset järelevalvet, siis on sümptomaatiline, et 11. oktoobri koosolekule, kus meil oli käes informatsioon viiruse leviku katastroofilise kasvu kohta, ei leidnud kahetsusväärselt aega tulla ei terviseminister ega peaminister. Seda olukorras, kus, ma tuletan meelde, oli see info, mis haiglakoormusega juhtuma hakkab, valitsusel, otsustajatel taskus 23. septembril. Nagu me nägime selle viiruse esimeses ja teises laines, otsustamatus nädalate jooksul tähendab kahtlemata seda, et viirus isetekkeliselt ei kao, vaid jätkab väga suurt ja kiiret progressiooni. See leiabki praegu aset. Selles olukorras ei ole öelda muud, kui et me peame leidma kõigepealt piisava parlamentaarse töövormi. Kui see viirus on meie ühiskonnas praegu normaalsus – ebanormaalsus on normaalsus –, siis me kindlasti peame leidma ka püsiva iseloomuga parlamentaarseid töövorme, alates sellest, et meil on seaduslik raam, ja teiseks, et meil on ka parlamentaarse järelevalve raam. Ei ole olulisemat küsimust – see ongi see prioriteetide asetamine seadusandlikus kogus –, see on praegu olulisim küsimus, millega tegeleda.

Ja rahaküsimus, 100 000 eurot, 200 000 eurot. Raha taha poetakse erinevate meetmete puhul, nagu riigi poolt tsentraalselt portatiivsete õhupuhastite ostmine, masstestimine koolides või eakate motiveerimine vaktsineerima. Ma veel kord rõhutan seda, et ma tõin näite lisaeelarve kohta, kui viirus lasti teise laine ajal kontrollimatult levima. Selle hinnalipik oli ühiskonnale piirangute kompenseerimiseks 600 miljonit eurot. Need kulud, millest me räägime, on suurusjärkudes madalamad.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Urmas! See, millest sa praegu rääkisid, on muidugi tõsi, kuid minu arust on see kõik pealisehitus. Vundament peitub sellessamas poliitilises otsustuses, mis puudutab kogu võitlust. Kui vaadata üldse liberaalse partei eesmärke – me teame, et liberalism tähendab, kuidas öelda, probleemi iseeneslikku, konkurentsil põhinevat lahendamist –, siis ma usun, et enamik selle partei liikmeid ei ole mõelnud nendele küsimustele. Ma usun, et see on suures osas alateadlik valik. See valik on just seesama massiimmuunsuse saavutamine.

Ma nimetaksin seda sanitaarse puhastuse erakonnaks – lastagi inimestel lihtsalt siitilmast ära kaduda. Ära kaovad just need vanemad. Tänu sellele me hoiame kokku pensioniraha. (Juhataja helistab kella.) Tänu sellele me hoiame tulevikus kokku ka ravikindlustuse vahendeid ...

Aeg, Riho!

... ja hoiame kokku kortereid, kõike-kõike-kõike, elamispindasid. Esialgu on kulu. See on üks samm tagasi, kaks sammu edasi.

Aeg!

Kuidas sa sellele vaatad?

Otsustamatusel on hind, kas seda defineeritakse eesmärgina või mitte. Kui selle otsustamatuse kohta küsis kolleeg riigieelarve kontrolli erikomisjonis professor Meritsalt, mida see senise olukorra jätkudes kaasa toob, et täiendavaid piiranguid ei kehtestata, siis oli vastus tõepoolest selline: 1000–2500 siitilmast lahkumist. See on reaalsus, mida on akadeemiline ekspertiis rõhutanud.

Nüüd küsimus sellest, mis on valitsuse eesmärk praeguses olukorras. Mis on valitsuse eesmärk? Ma saan aru, et kaks põhilist eesmärki, mida on rõhutatud – ja nendele ma kirjutan kahe käega alla –, on sellised: esiteks, haiglakoormuse vähendamine, et hoida haiglad funktsioneerimas, et ei tekiks liigset haiglate ülekoormust, ja teiseks, hoida koolid avatuna. Mõlema eesmärgiga ollakse praeguses olukorras läbi kukkunud, ma väidan. Küsimus ei ole selles, et me ütleme, et nüüd on liiga hilja. Kindlasti ei saa nii öelda. Vastupidi, nüüd tuleb tegutseda, sõna otseses mõttes ja mitte piltlikult öeldes tänasel päeval. 

Need hoovad, mida ma kirjeldasin, ei ole kuskilt issanda taevast kukkunud. Need hoovad on tegelikult teada viiruse senistest faasidest, teiste riikide kogemusest, akadeemilistest eksperdisoovitustest. Aga vaadake, kuhu poetakse nagu hiired. Mida ütles Jaak Aab Postimehe stuudios? "Aga miks valitsus peaks otsustama?" 23. septembril oli Jaak Aabi laual ka, eks ole, see, milliseks muutub haiglakoormus. Ja siis ta teatas eelmisel nädalal, et miks valitsus oleks pidanud otsustama. "Aga ega meile ei teinud keegi mingeid ettepanekuid." See on väga sümptomaatiline, et valitsus on muutunud kuidagi automaatpiloodiks, lisaks ohtratele jutupunktidele. Nii me sellest kriisist, sellest katastroofilisest olukorrast ei välju.

Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Minu küsimus puudutab ülimalt aktuaalset teemat: koolid ja testimine. Testimisest on väga palju räägitud. Mul on küsimus, kas teie komisjonis on testimise temaatikat arutatud sellest vaatevinklist, et koolides [tuleks] teha masstestimisi. Selleni on nüüd vist jõudnud ka valitsus, täna hakkab otsustama. Ma juhin tähelepanu, millal [see juhtub]: üks tööpäev enne koolivaheaja lõppu, kui esmaspäeval hakkab uus õppeperiood, jõuame otsuseni, et koolid peaksid hakkama masstestimisi läbi viima.

Ma olen kuulnud väga erinevaid seisukohti valitsuse liikmetelt. Ühed ütlevad, et seda saab korralikult teha ainult tervishoiutöötaja. Eile me kuulsime, kui haridusminister ütles, et iga viieaastane laps võib seda teha. Me teame, et positiivse vastuse saanud õpilased tuleks isoleerida, koju saata. Kogu see problemaatika on läbi arutamata. Kuidas me oleme jõudnud selleni, et vaid üks tööpäev enne õppe jätkumist jõuab valitsus selle arutelu juurde?

Sellepärast, et valitsus on otsustamatu. See, et masstestimist koolides tuleb teha, oli minu ettepanek 30. septembril. See oli reaktsioon Terviseameti uudise peale, et tuleks testimist koomale tõmmata, mis oli mäletatavasti tehtud sellelsamal töönädalal. Mul oli üleskutse härra terviseministrile, et, härra minister, koolides tuleb hakata läbi viima masstestimisi viivitamatult.

2. oktoobril saatsin ma kirja Tallinna linnapeale, kus ma kutsusin selleks üles. Komisjon arutas seda. Tallinna linna esindaja ütles, et niisugusteks masstestimisteks neil ei ole rahalisi vahendeid, raha ei ole, see läheb väga kulukaks. Me kuulsime ka perearstide esindajalt, et arvestuslikult on koolidele ette nähtud õpilase kohta kaks testi aastas. Härra terviseminister, kellega komisjonil õnnestus kohtuda läinud kolmapäeva hommikul, ütles, et see kõik on kindlasti väga mõistlik, aga see on haridusministri pädevusalas.

Ühesõnaga, juhtimine on täiesti fragmenteeritud. Tagasi vaadates sellele, kui suur osakaal on olnud koolinakatumistel, mis omakorda on kandunud edasi peredesse ja perede kaudu mujale ühiskonda, [on selge], et loomulikult oleks tulnud masstestimise korraldus sisse seada kohe kooliaasta alguses. See ei tähenda, nagu see saaks olla praegu ettekääne, et las minna, vaid see tuleks seada sisse viivitamatult.

Valitsuse sümptomaatiline käekiri on siin olnud, nagu ma ütlesin, see, et ettevõtjate ja ekspertide nõudmisi ühiskonnas erinevaid paindlikke tööriistu rakendada on [ellu viidud] enam-vähem kahekuulise viibega, nii suvel ja kevadel kui ka praegu. Sel kahekuulisel viibel on olnud õudselt kallis hinnalipik. 

Jürgen Ligi, palun!  

Aitäh! Hea ettekandja! Mina arvasin, et sattusin päevakorrapunkti [arutelule], kus riigieelarve kontrolli erikomisjon peaks arutama mingit struktuuripoliitikat, ressursikasutust, rahakasutuse otstarbekust, aga ma kuulen komisjoni esimehe väga subjektiivseid heietusi, poliitilisi deklaratsioone, mõttemõlgutusi valitsuse aadressil. Mis seos on siin päevakorrapunktiga? Mis seos on siin teie komisjoni pädevusega ja millal me võiksime hakata rääkima asjast? Tegelikult on tänane istung ju hoopis teistel teemadel välja kuulutatud. 

Aitäh! Ei, see teema on ikka üks ja selge: koroonaviiruse tõrjest praeguses olukorras. Riigieelarve kontrolli komisjon on neid küsimusi arutanud korduvalt pärast kolmanda laine esilekerkimist, kolmanda laine ajal. Me oleme komisjonis esitanud oma ettepanekud viiruse plahvatusliku kasvu tõrjumiseks.

Härra Ligi ütles, et tuleb kõnelda asjast, tuleb kõnelda rahast. Praegu me kõneleme inimeludest ja me kõneleme kogu ühiskonna toimimisest, mida võib täiesti vabalt ka makroökonoomiliselt rahalistes kategooriates väljendada. Selles ei ole vähimatki kahtlust. Näide selle kohta, mida see rahas tähendab, oli viiruse teise faasi ajal, nagu ma ütlesin, kui tegelikult lasti viirus kontrollimatuks ja siis hiljem hakati drakooniliste piirangutega seda tasandama. Selle hind oli 600 miljoni euro suurune lisaeelarve. Praeguses olukorras me võime öelda, mida rahas tähendab see, et koolilapsed ei saa kooli minna.

Ma arvan, et küsimus on kogu ühiskonna toimimises ja kogu ühiskonna toimimisega peab Riigikogu tegelema. Riigikogu peab tegelema nende asjadega, mis on olulised. Nii tekibki rahvaesinduse autoriteet. Ma alustasin oma kõnet sellest, et olulisemat küsimust ei ole. Nüansside kallal nokkimine ei ole küsimus, küsimus on selles, et see saal peab olema avameelse arutelu koht. Siin saalis ma annan avameelselt hinnangu nende arutelude pinnalt selle kohta, mis minu meelest on praegu olulised probleemid, probleemid, mis meid on siia toonud, aga ka võimalikud lahendused, mis saaksid meid viia edasi. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Valitsus kommunikeerib pidevalt seda, et meil on siin väga raske olukord. Koroonaviiruse tõrjel tuuakse eeskujuks Lätit, kus on – vaadake, mis toimub! – komandanditund ja nii edasi. Aga millegipärast ei taheta valitsuses eeskuju võtta edumeelsematest riikidest. Näiteks Indiast, mille kohta siin kommunikeeriti meeletuid koroonasurmi. Seal saadi asjast jagu ivermektiiniga. Minu teada vist ka Brasiilias. Või teine näide. Norras ei ole absoluutselt mingisuguseid piiranguid, sest vastavalt üleeilsetele nakatumisnäitajatele on seal seis 147,1 [nakatumist] 100 000 inimese kohta. Täisvaktsituid on seal 69,11%. Põhimõte on see, et Norra kuulutas koroonaviiruse võrdseks gripiga. Kas me ei peaks äkki ka minema seda teed, kas India või Norra teed? Norra tee oleks mõistlikum, sest me oleme põhjamaa.

Aitäh! Küsimus on selles, millised on sellises olukorras, kuhu me oleme asetunud, kuhu ühiskond on asetunud viiruse katastroofiliselt kiire leviku faasis, valitsuse sisuline ja selge poliitiline tegutsemiskäekiri ja otsused. Kas me esmaspäeval seda kuulsime? Me ei kuulnud seda. Härra terviseminister on ruumist välja läinud. Härra terviseminister ütles, et me oleme sõjaolukorras. Eile ütles härra terviseminister, et kui olukord avardub või kriis süveneb, siis me peame võib-olla välja kuulutama eriolukorra. Aga mis on valitsuse reaalsed otsused, mis on eesmärk ja mis on otsused, seda me ei ole näinud. Siis ei ole võimalik rääkida ühe või teise riigi mudeli rakendamisest või kasutamisest, kui valitsusel ei ole akuutses kriisifaasis kriisist väljumise sihikut selgelt paika pandud. See on väga-väga tõsine probleem.

Jah, proua peaminister kõneles ilusti, ta valesti ei kõnelenud: tuleb vaktsineerida. Küsimus on selles, millele ma püüdsingi osundada, et need on deklaratiivsed sõnad ja retoorika, mis puudutab vaktsineerimist. Tublid on perearstid, kes aktsiooni algatasid, tublid on kõik erameditsiiniteenuse osutajad, kes seda läbi viivad. Aga ma juhtisin tähelepanu sellele, et on olemas mõned strateegilised nii-öelda tühivalikud, mida valitsus on langetanud ja mille tõttu ka vaktsineerimine on takerdunud.

Kõige drastilisem on praegune olukord, akuutne olukord tõhustusdoosidega. Üle 100 000 inimese võiks praegu olla tõhustusdoosiga kaitstud. See on valitsuse otsustamatusega blokeeritud, poetakse mingite Euroopa nõuete taha. See ei vasta tõele. See on täielik hämamine, mida kõneldakse, see Euroopa nõue. Üldine küsimus on, et riigid langetavad neid valikuid ise. Kuus kuud on see, mille kohta me saame väita, et [pärast seda] hakkab täisvaktsineeritud inimese immuunsus langema. See on see olukord, kus me oleme, täiesti juhitamatus olukorras.

Me näeme, et otsused hakkavad tulema autonoomselt, nagu Tallinna linna eilne otsus. Seal algklasside tegevus nädalaks peatatakse, ähvardatakse, et võib-olla ka kauemaks. Sellises faasis oleme jõudnud selliste nii-öelda isetekkeliste autonoomsete otsuste juurde. Aga mis valitsuse vastus sellele on? "Väga kahju, et nii on. Väga kahju, see pole meie asi. See ei ole meie küsimus, meie nii poleks otsustanud." Aga kuidas te siis otsustate? Mis otsused te tegemata jätsite või mis otsuse te teete täna? Vastust ei ole ja see on äärmiselt muret tekitav. Me ei saa niisuguse külglibisemisega sellest viiruse akuutse leviku faasist välja. See ongi kogu minu sõnum. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Urmas! No ministrina me suudaks kõik anda meediale sõnumi, et olukord on segane. Ongi segane olukord. Seda me kõik suudaks. Aga selleks, et seda sõda võita, on vaja juhtida, on vaja koordineeritud kommunikatsiooni ja tegelikult on vaja iga indiviidi panust. Sel nädalal tegi haridus- ja teadusminister Liina Kersna valitsusele ettepaneku hakata küsima 12–18-aastastelt meelelahutusasutustes koroonatõendit. Samal ajal me teame, et lastelt on ära võetud võimalus oma terviseseisundit tõestada negatiivse testiga. Irja Lutsar on varasemalt öelnud, et lapsed ei ole see sihtgrupp. Ma arvan, et me kõik oleme seda meelt, et perekonna vastutus on ja jääb. Kuidas teie kirjeldate seda olukorda, kuhu me oleme sattunud?

Ma kirjeldan seda olukorda sellisena, et meil on täielik kommunikatiivne pudru. Absurdisituatsioonis oleme me praegu. Ma tuletan meelde terviseministri sõnu, et nakkuse levik on ühiskonnas madal. Seda ta ütles 30. septembril. Mina pidin 30. septembril nentima, et me oleme tegelikult katastroofilises olukorras, kus päevas tuleb 800 nakatunud inimest juurde ja see viib meid vägagi valusate tagajärgedeni.

Küsimus, mis puudutab erinevaid üksikmeetmeid nendesamade koroonapasside ja läbipõdemistõendite puhul. Minu jaoks on küsimus selles, et ma tahan näha vastuseid. Kui meil on nii akuutne viiruse leviku faas, siis on ainukene reaalne küsimus see, et kui me tahame viirust ohjeldada, et see nii massiliselt ei nakkaks, et inimesed ei sureks, et haiglakoormus ei kasvaks, siis inimeste üldine suhtlus peab muutuma vähemaks, nakkuskordaja peab alla minema. Nii nagu me mäletame viiruse eelmisest faasist, kui me arutasime seda, et jah, mingid meetmed, mis võetakse, viivad seda nakkuskordajat alla. Kõigi nende meetmete puhul tahan ma saada vastust, mis mõju on sellel nakkuskordajale. Kõik meetmed on täna tegelikult rohkem ideoloogilised kui tõenduspõhised. Meil ei ole vastust sellele, kas me saame tagatise, mida prognoositavalt meil ei ole, selles vaktsineerimisplaani  loogikas, kui palju meil tuleb täiendavalt juurde vaktsineerituid. Vaktsineerimisplaani sihiseaded, mis olid seatud, on ju kõmaki-kõmaki-kõmaki õhku lennanud. See on objektiivsus, see ei ole see subjektiivne taotlus, mis valitsusel oli.

Nüüd on olukord selline, et me oleme hoopis teistsuguses, viiruse leviku kriitilises faasis. Härra minister kinnitas, et need piirangud, mis läinud teisipäeval otsustati ja mida nüüd järk-järgult päevade kaupa jõustatakse, need sammud viivad lähinädalatel nakkuskordajat allapoole. Mina, olles konsulteerinud ekspertidega, olen pehmelt öeldes kahtlev lähinädalate puhul. Aga me näeme, mis juhtuma hakkab.

Ma arvan praegu, et kriitilises olukorras, kus me oleme kontrolli viiruse leviku üle käest lasknud ja tuleb kontroll viiruse leviku üle ühiskonnas tagasi saada, tuleb valida juba teistsugune, mitte selline uinutav käekiri, mida valitsus paraku nende viimaste kuude jooksul on evinud.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kahetsusväärselt saab varsti kaks aastat täis pandeemia algusest. Me jõudsime sellele äratundmisele mõnevõrra hiljem. Kõik valitsused maailmas on olnud väga keeruliste situatsioonide ees. Meil on olnud kaks valitsust, mõlemal on olnud väga keeruline situatsioon. Olge kallis, tuletage mulle meelde. Eelmise valitsuse jaoks oli see viirusena nii-öelda uustulnukas. Missugune oli see strateegia, mille te valisite? On teada, et riigid valisid väga erinevaid strateegiaid. Oli see nulltolerantsus viiruse suhtes, täielikult elimineeriv, oli see lihtsalt supresseerimine, oli see lihtsalt natukene vaoshoidmine või ei olnud see üldse mitte strateegia? Missugune oli Eesti eelmise valitsuse pikem strateegia viirusega tegelemisel? 

Aitäh! Härra terviseminister saab minu järel korrigeerida. Mulle tundub, et esimeses faasis, kui olid ju tohutud drakoonilised ennustused viiruse [põhjustatud] suremuse kohta, eks ole, oli tegelikult elimineerimise strateegia, et sisuliselt viirus välja tõrjuda ühiskonnast, isoleerida ja välja tõrjuda. Enamik maailma riike seda rakendas. Võib väita, et suveks mõnes mõttes, kas see oli siis ilma tõttu, sesoonsuse tõttu või miks, see tegelikult ka leidis aset. Sügisel valiti juba viiruse madalamal hoidmise strateegia. Tegelikult seda madalamal hoidmist võibki arutada, sest see [nakatumine] läks kasvufaasi, eks ole, läinud aasta lõpul ja selle aasta alul. Aga kontrollimatusse faasi läks see meil aasta alul ja siis valiti ohjeldamiseks jälle drakoonilised allasurumise meetmed.

Nüüd on minu küsimus, mis strateegia me praegu kasutusse võtame. Nagu ma ütlesin, siin on mitu valikut. Varjatud valik saab olla ka see, et on karjaimmuunsus, et pole midagi teha, alla 200 päevaga käib viirus üle rahva. Sellel on verine hinnalipik. Ma arvan, et see on ebaeetiline hinnalipik. Aga see tuleb siis nii välja öelda ja eetiliselt selle üle arutada. Minu hinnangul ei ole ühiskond valmis seda tolereerima ja seda nii nurga taga teha ei saa. 

Järelikult on meil ikkagi küsimus praegu selles, et drakoonilisemate meetmetega tuleb viirus jälle ohjeldada ja suruda tagasi. Jutt sellest, et viirus tabab inimesi niikuinii, see mõttekäik, mida on väljendanud mõni ekspert, et surm siin või Siberis, et kui vaktsineerimata või ka nõrgemat, riskirühma kuuluvat vaktsineeritud inimest viirus ei taba nüüd, siis me piirangutega võidame ainult aega ja see tabab teda kevadel, ma arvan, on ebaeetiline. Selles loogikas on ka kolm kuud elu, mida me võidame 1000+ inimesele, tegelikult väärtus, mille puhul ma ütlen, et ühiskond peab ühiselt pingutama. Ei ole niisugust moraalse valiku kohta, et surm siin või Siberis, ükskord surevad inimesed nii või teisiti. Järelikult me peame selle otsuse langetama. Hetkel ma ei näe, et valitsus ühiskonda kaitsvaid otsuseid oleks langetanud, sellises olukorras, kus ohjad lasti käest. Vankrijuhil on ohjad juba hobuse alla lennanud, eks ole. Nüüd on vajalikud palju tugevamad ja resoluutsemad otsused. Praegu on valitsus valinud pigem pika perspektiiviga sihi, et survestada inimesi vaktsineerima. Iseenesest on see loomulikult positiivne strateegiline eesmärk, aga me peame tunnistama, et akuutses katastroofilises faasis ei aita see nädalate perspektiivis võtta viirust kontrolli alla. See on kogu minu sõnum.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Haridusminister on öelnud, et raha ei ole probleemiks testide soetamisel haridusasutustes masstestimiseks. Täna kuuleme, et koolipidajatele ei ole antud mitte mingisugust praktilist sisendit, kuidas seda raha taotleda, ja koolidel seda ei ole. Esmaspäeval on valitsus käskinud koolidel teha enne uue veerandi algust õpilaste masstestimine. Samas on tänaseni lahendamata isegi see küsimus, kust ja kuidas testid kooli jõuavad, rääkimata edasistest sammudest testimise läbiviimisel. Siit ka küsimus: kuidas on rahaga testide soetamiseks ja kuidas te hindate koolide masstestimiseks valmistumise protsessi, kui vaadata just komisjoni seisukohalt?

Halvasti hindan. Siin olid eksperdid, siin oli SYNLAB, kes tulid lagedale ettepanekutega. Septembrikuus viidi Viimsis läbi skriinimistestimine või kuidas öelda, kus sõeluti välja, eks ole, et 10% lastest olid Viimsi koolis nakkusekandjad. Nende näidete pinnalt tegingi ma üleskutse see masstestimine koolides septembris viivitamata sisse seada. Meil oli juba arvukalt koolikoldeid ja koolikollete kaudu on nüüd see [nakkus] liikunud nii-öelda harali, paljuski on see juhtunud koolikollete kaudu. See ei tähenda, et me ei peaks loetud tundide, loetud päevadega ennast kokku võtma. See, et on jokutatud, ei ole kuidagi vabandus. Siis tuleb ööd-päevad tööd teha ja tuleb laste masstestimine läbi viia. See masstestimine peaks olema ka minu meelest pingutus selleks, et Tallinna koolid ikkagi lahti hoida. Mis jutt see nüüd on? Kui meil on võimalik tuvastada, et lapsed ei ole viirusekandjad, mille pärast me siis koole kinni hoiame? Lehtedes kirjutatakse, et see on Keskerakonna aseesimehe Kõlvarti tour de force teise aseesimehe Tanel Kiige vastu. Kuulge, kas me oleme olukorras, kus meil praegu sellepärast tuhanded lapsed peavad olema koduõppel, et meil käib parteidevahelise kukepoksi asemel ka parteisisene võimukatsumine, kes on kõvem mees? Kuidagi piinlik on see olukord. Ei ole või? Testige lapsed ära, testige lapsi minu poolest kas või iga päev kiirtestiga. See paar eurot, mis see kiirtest maksab, on ju tegelikult odavam lahendus kui see, et lapsed peavad jääma koju. Mis jutt see on?

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Valitsus tegi ettepaneku maksta igale KOV‑ile viis eurot iga uue inimese eest, kes on ennast vaktsineerinud. Kas see võiks olla töötav lahendus, kui me näiteks igale valitsuse liikmele maksaksime iga nende valimisringkonnas vaktsineeritud inimese eest viis eurot? Kas see summa võiks neid motiveerida tööd tegema?

Ei, ma ei saa sellest ettepanekust üldse aru. Rääkisime suvel valdade ja linnade liidu esindajaga. Valdade ja linnade liidu esindaja nentis, et omavalitsusi ei ole üldse kaasatud vaktsineerimisse. Neilt ei ole näiteks midagi küsitud. See oli nende ametlik seisukoht. Siis me tegime üleskutse komisjoni poolt, et neid kaasata.

Tallinn vist tegi ka üleskutse, et nemad tahaksid võtta ühendust vaktsineerimata inimestega. Nad [sooviksid] teada, kes on vaktsineeritud, kes mitte. Linn teeks eakatele infoliini ja nõustamise, mis iseenesest ei ole ju halb mõttekäik, pakkuda nõustamisteenuseid. Aga seda [infot] nagu ei antud neile. Ma ei tea, kas see küsimus on nüüd lahenenud.

Ühesõnaga, ma ei saa aru, mida tähendab see raha maksmine selles mõttes ülddünaamikas, kui kohalikul omavalitsusel ei ole formaalset pädevust, ei ole tal ka andmebaase ega midagi. Ma tõlgendan seda puhtal kujul enne kohalikke valimisi väljakäidud Keskerakonna mõttena, et lihtsalt omavalitsused saavad raha. Sisulist tähendust praeguses akuutses viiruse leviku faasis, kus me oleme, [sel ei ole], mingit sisulist nakkuskordaja allapoole toomise meedet see endast ei kujuta. See, et omavalitsusi tuleks toetada, omavalitsusi kaasata, kõiki asjaosalisi kaasata, on elementaarne.

Kindlasti, kui vaadata praegust tsentraalset viirusetõrjekorraldust, siis me võime arutada selle üle, kas tõhusam oleks olnud omavalitsuste pluss erasektori viiruse[tõrje] juhtimise korraldus. Ma ei välista, et see oleks olnud kiirem ja tõhusam, ja oleks olnud ka kelleltki tulemusi küsida. Praeguses udus, praeguses hämas selgitada välja, kes vastutab selle kriisi juhtimise eest ja mis on selle vastutaja mõõdetavad eesmärgid ajavööndite kaupa ja mis meetodeid ta rakendab, on peaaegu võimatu. Praeguses olukorras on see peaaegu võimatu.

Meil on sama küsimus. Mis saab siis, kui meil kuu aja pärast täituvad need negatiivsed ennustused, mida meile sellel nädalal Terviseamet ette pani? Mis siis saab? Mis piiranguid siis kohaldatakse, härra terviseminister? Tulge kõnetooli ja rääkige meile. Rääkige meile, öelge meile ausalt ära, mis saab kuu aja pärast, mis hakkab saama, kui meil on sellised numbrid, nagu siin on, et haiglakoormus on 700 ja nõnda edasi. Ärge rääkige meile jutupunkte. Me oleme uppunud nende jutupunktide merre.

Suur tänu! Kahjuks on küsimuste ja vastuste aeg läbi, ma ei saa võtta enam rohkem küsimusi. Aitäh ettekandjale! Saame minna järgmise ettekande juurde. Tervise‑ ja tööminister Tanel Kiik, palun! 20 minutit on ettekanne. Aga enne kui me selle juurde läheme, on meil üks protseduuriline. Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud istungi juhataja! Siin saalis viibib ainult üks koalitsioonisaadik, ma vaatan, ja mitte ühtegi ei ole siin alaliselt. Meil on kokku lepitud, et on võimalik esitada igale ettekandjale üks küsimus 30 minuti raames. Kui juhtub nii, et 30 minuti raames on inimesed, kes soovivad küsida, ühe küsimuse ära küsinud ja rohkem ei ole soovi, kas me võiksime siis kokku leppida, et need, keda see teema huvitab, võiksid selle 30 minuti raames teise küsimuse esitada? See oleks igati ratsionaalne ajakasutus.

Mõistan. Jah, võime küll, ehkki ma vaatan juba praegu küsimuste arvu pealt, et me ei pruugi selleni jõuda, arvestades, et tõenäoliselt vastab järgmine ettekandja põhjalikult. Palun, Tanel!

Austatud Riigikogu aseesimees! Auväärt parlamendiliikmed! Kõigepealt ütlen, et mul on väga hea meel, et see arutelu parlamendisaalis toimub. Kahtlemata on olnud palju abi ja tuge erinevatest debattidest nii sotsiaalkomisjonis kui ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis ja ka kirjavahetusest ja mõttevahetusest opositsiooni‑ ja koalitsioonisaadikutega. Arvan, et kriisi ajal see kahtlemata nii peabki olema. Ehk nii nagu on minu eelkõnelejad öelnud ja ka Vabariigi President on väga selgelt välja öelnud, on selle kriisi lahendamine meie kõigi ühine asi. Riigiasutuste, kohalike omavalitsuste, erasektori, tervishoiuvaldkonna asi on see niikuinii, aga see on ka iga Eesti elaniku asi.

Rääkides COVID‑19 olukorrast, tuleb alustada tõdemusest, et haiglaravi olukord on viimase paari nädala jooksul halvenenud umbes kaks korda kiiremini, kui prognoosid veel paari nädala eest seda ette nägid. Kui 11. oktoobril prognoositi, et selle nädala alguses on haiglaravil 360–370 patsienti, siis tegelikult oli neid juba üle 500. Täna hommikul on haiglates 542 patsienti, kellest 379 on seal sümptomaatilise COVID‑19 haiguse tõttu. See tähendab seda, et paralleelselt haiglavälise nakatumisega on meil tõsiseid väljakutseid ka haiglasisese haiguse levikuga või muude tervisemuredega haiglasse pöörduvate inimestega, kellel kaasuvana võib olla COVID‑19.

Kui me räägime raskekujulisest ehk sümptomaatilisest COVID‑ist ja nendest patsientidest, keda on haiglas 379, siis me näeme, et 70% neist on vaktsineerimata. See annab meile taas väga selge signaali. Kui me teame, et ühiskonnas tervikuna on täiskasvanutest umbes 70% vaktsineeritud, eakatest veel enam, siis haiglaravil on see olukord vastupidine ehk suurusjärgus 30% vaktsineerimata inimesi annab 70% kõigist sümptomaatilistest COVID‑19 haigetest. See on ka vastus paljudele küsijatele või kõhklejatele, kes küsivad, kas vaktsiinid aitavad ja kas neil on mõju. Loomulikult on. Seda näitavad teadusuuringud, seda näitab meie enda statistika ja seda võib öelda teile iga tervishoiutöötaja, iga haiglajuht, iga arst, iga teadlane ning seda teab ka iga poliitik, iseasi, kas ta seda välja ütleb.

Samal ajal on kolmveerand haiglaravipatsientidest vanuserühmast 60+. See on olnud läbi kriisi üks raskuskese ja vaidlus, kui mäletate, et keda esmajärjekorras vaktsineerida, keda kaitsta. Sotsiaalministeerium on algusest peale, kahes valitsuses öelnud, et loomulikult peab peamine eesmärk olema eakate vaktsineerimine ja eakate kaitse. Oli ka teisi arvamusi. Õnneks me läksime seda teed, et esmajärjekorras keskendusime eakatele. Kõige suurema panuse on andnud perearstid ja pereõed, kes on ära kaitsnud valdava osa eakaid. Just nimelt nende vaktsineerimise tase, mis võiks olla kahtlemata kõrgem ja mis peakski olema kõrgem – see peaks olema Põhjamaade tasemel, aga on siiski märkimisväärselt kõrgem kui näiteks tase meie lõunanaabri juures –, on praegu hoidnud meie haiglaid ja neid inimesi halvimast. Ehk vaadates samu numbreid, võrreldes nakatumise näitajaid, me võime ennustada, et kui meil oleks näiteks 20% madalam eakate vaktsineerimisega hõlmatus, siis meil oleks haiglaravil tuhatkond patsienti.

Kui vaatame regiooniti, siis kõige raskemas seisus on hetkel lõunaregioon ehk Tartu Ülikooli Kliinikum ja sellega kaasnevad haiglad ning ka Ida-Virumaa piirkond, mis kuulub meditsiinivaates lõunaregiooni alla. Lõunaregioon tegutseb sisuliselt samal tasemel, sama nakatunute ja haigete hulgaga kui eelmise kriisi tipus. Põhjaregioonis on olukord mõnevõrra parem, mis ei tähenda, et see on hea, aga seal on nakatumise tase ja haiglaravi vajavate patsientide arv madalam. Praegu peab peamine siht olema taotleda korraga kahte eesmärki: lõunaregioonis esmalt olukorra stabiliseerumist, nakatumise järk-järgult langemist, ja põhjaregioonis edasise kiire eskaleerumise ärahoidmist. Ehk Tallinna suurhaiglate võimekus on piisavalt kõrge, et pakkuda lisaks COVID‑19 haigete ravile ka vältimatut abi, maksimaalses mahus plaanilist ravi, osakondade töökoormusele küll piiranguid seades, seda koomale tõmmates, aga üldjuhul mitte laussulgemise teed minnes. Kui haiglaravi vajavate patsientide arv peaks siin regioonis märkimisväärselt tõusma, siis kahjuks tuleb ka siin teha väga laiaulatuslikke piiranguid, mida meil tuleb kindlasti ühiselt pingutades ennetada. 

Haiglate töö, nagu enne viitasin, teebki raskemaks see, et tuleb paralleelselt tegelda nii haiglaväliste kui ka haiglasiseste murekohtadega. See näitab, kui nakkav on deltatüvi. Kui meil täna hommikul on haiglasiseselt nakatunud või haiglas selle diagnoosi saanud üle riigi 160 patsienti, siis see näitabki, kui raske on ka tipphaiglates, kus tehakse oma tööd väga professionaalselt, kasutatakse isikukaitsevahendeid, testitakse, personal on vaktsineeritud tõhustusdoosidega ja nii edasi, ära hoida haiglasiseseid koldeid ja nende edasist laienemist. Siit loomulikult tuleneb järjekordne üleskutse kogu elanikkonnale: kui me mis tahes muu tervisemurega silmitsi seisame, siis vaktsineerimine ja tõhustusdoosi tegemine, kui on piisav periood möödas, aitab ära hoida seda, et me ei pea paralleelselt oma haiguse või tervisemurega, võib-olla aga paralleelselt mitme kroonilise haigusega silmitsi seisma ka raske COVID‑19 haigusesse nakatumisega, mis tähendab isolatsioonipalateid, täiendavaid isikukaitsevahendeid, lisakoormust tervishoiutöötajatele ja lisakoormust meie kui patsiendi organismile.

Kui te küsite, mida teha, siis hästi oluline ongi ühiskonnas praegu esmalt pidada loomulikult kinni kõigist nakkusohutusreeglitest, on see maskikandmine siseruumides, distantsi hoidmine, testimine mis tahes sümptomite korral, haigete laste koju jäämine lasteaiast, koolist või mis tahes huvitegevusest. Siin ei saa olla üldse mingit kõhkluskohta. Kui on mingid sümptomid endal või lapsel, siis tuleb jääda koju, tuleb kohe teha ära test. Enne negatiivse testitulemuse saamist minna kuskile ringi kondama, huvitegevusest, haridusest, tööelust osa saama ei ole lihtsalt võimalik. See kehtib kõigi kohta, nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata [inimeste kohta], seda ma kindlasti rõhutan. Kui inimene on haige, siis ta on haige, kui on sümptomid, on sümptomid, siis tuleb testida ja jääda koju. Isegi kui test on negatiivne, aga inimene on haige, ka siis tegelikult, sest loomulikult liigub ka muid viiruseid ja muid nakkusohtlikke haigusi.

Teine asi. Kindlasti on kõigil meil üritusi ja tegevusi, mida on võimalik ära jätta. Täna kehtib reegel, et kõik, mis on võimalik, tuleb edasi lükata, on see tööalane koosolek, on see perekondlik koosviibimine, on see sünnipäeva tähistamine, meelelahutus vms. Loomulikult ei ütle ma seda, et perekond ei tohi õhtul omavahel söögilauda istuda. Loomulikult tohib. Aga kui on valida, kas kutsuda kokku veel viis perekonda või teha mõni suurem sünnipäevaüritus, siis mu palve on küll teha seda hiljem, kui viiruse levik on madalam ja kui vaktsineerimisega hõlmatus on kõrgem.

Kolmas asi, mida me kõik saame teha, on loomulikult tänada ja tunnustada tervishoiutöötajaid, kes on andnud meeletu panuse selle kriisi ajal, ja mitte ainult poolteist aastat või 20 kuud, mis see pandeemia on kestnud, vaid tervishoid tegutseb Eestis tegelikult ületunde tehes ja ülekoormatuna aastaringselt, nii oli see enne pandeemiat ja nii on pärast pandeemiat. Me teame, et tervishoiutöötajaid on Eesti riigis vähem, kui elanike arv seda eeldaks. Me teame, et me panustame tervisevaldkonda suurusjärgus 6,5% SKT‑st koos elanikkonna enda panusega, riigieelarvest suurusjärgus 5%, alla selle. Samas on riike, kes panustavad koos inimestega 10% kanti, näiteks Põhjamaad, kelle tasemele me alati jõuda tahame. Loomulikult on tervishoiusüsteem selle võrra tugevam, selle võrra on seal rohkem tervishoiuressurssi, rohkem inimesi. Meie jaoks tähendab iga kriisi tulek, et niigi ülekoormatud tervishoiusüsteem on veelgi suurema surve all.

Soovin südamest tänada kõiki tervishoiutöötajaid. Loodan, et sellega ühineb kogu parlament. Rõhutan ka siit saalist, siit puldist, et igasugused rünnakud meedikute vastu on lubamatud, on see seotud vaktsineerimisega, tervishoiuteenuste pakkumisega või on see nende edastatud teadusliku info küsimärgi alla seadmine. Nende sildistamine, ründamine või mis tahes provotseerimine on lubamatu. See on lihtsalt vastutustundetu. Sellist asja ei tohi riigis lihtsalt olla. Seda hullem on, et seda on lubanud endale kahjuks ka mitmed poliitikud.

Me vajame Eesti riigis praegu kõigi elanike panust. Hästi lihtsalt öeldes, me vajame vabatahtlikku mobiliseerumist. Iga inimene peab mõtlema, mis on need sammud, mida tema saab teha. Ma enne loetlesin neid näiteid. Alati on neid rohkem, alati saab mõelda veel. Kes ei ole jõudnud veel vaktsineerima, siis loomulikult esimene samm, esimene tegevus peaks olema vaktsineerimisele minek. See kehtib vanuserühmas 12+ kõigi elanike kohta. Täiskasvanul, kellel on möödas pool aastat esmase kuuri läbimisest, on õige minna tegema tõhustusdoosi, eriti siis, kui tegemist on eakama inimesega, hooldekodu elaniku või töötajaga või eesliinitöötajaga.

Sedasama mobiliseerumist me juba riigis näeme. Me näeme, kuidas Läti arutab seda tervishoiuvaldkonnas. Aga Eesti riigis ma väga tänan kõiki neid ministeeriume, omavalitsusi, kes on juba tulnud appi, tervishoiutöötajaid loomulikult niikuinii. Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused on panustanud esimese, teise ja kolmanda laine ajal märkimisväärselt reeglitest kinnipidamise tagamisse ja vaktsineerimise edendamisse ning aitavad haiglatöös. Nende panus on ülioluline. See näitabki seda, kuidas raskel ajal riigiasutused ja riigi ühendused võtavad vastutust ja initsiatiivi, täpselt nii, nagu seda teeb erasektori teenusepakkuja oma mõtete ja ettepanekute esitamisel, appitulemiseni vaktsineerimisel, haiglaravi toetamisel, eriti digilahenduste arendamisel.

Kas tohib korraks? Palun, lugupeetud saadikud, viige oma vaidlus saalist välja!

Jään oma varem korduvalt öeldud seisukoha juurde. Ainuke tee sellest kriisist välja, ainuke jätkusuutlik lahendus on vaktsineerimine. Kõik muud tegevused, nagu enne kirjeldasin, nakkusohu maandamine, testimine, sümptomaatilisel [põhjusel] kojujäämine, on toetavad meetmed, need kehtivad iga viirushaiguse puhul, iga haiguse puhul, aga kui me räägime kriisi lahendustest, siis piirangud on ajutine [meede]. Piirangud on need, mida me teeme selleks, et nakkuskordajat alla saada, nagu enne eelkõneleja viitas, aga lahendustee kriisist välja on vaktsineerimine.

Siinkohal tänangi kõiki neid 788 829 inimest, kes tänahommikuse seisuga on juba jõudnud vaktsineerima. Kuur on lõpetatud enam kui 756 000 inimesel neist. Elanikkonna arvestuses me oleme jõudnud ühe doosiga 59,3%‑ni, lõpetatud kuuridega 56,8%‑ni. Täiskasvanute samad numbrid on järgmised: alustatud on vähemalt 69,2%‑l, lõpetatud 66,5%‑l. Ehk 2/3 täiskasvanutest on tänahommikuse seisuga lõpetatud vaktsineerimisega kaitstud. Vanuserühmas 60+, nagu viitasin, kõige kriitilisemas vanuserühmas, on need numbrid mõnevõrra kõrgemad, alustatud on 72,4%‑l ja lõpetatud 70%‑l.

Aga loomulikult, 70% meid ei rahulda. Kui te küsite, mis on see siht ja see tase, kuhu peame jõudma, siis selle on välja öelnud ka COVID‑19 teadusnõukoda: kaitstud on 70% kogu elanikkonnast, mitte täiskasvanutest, vaid kogu elanikkonnast, ja 85% riskirühmadest ehk nendestsamadest eakatest ja kroonilistest haigetest. See on tegelikult see tase, mille puhul hinnatakse, et sellest alates me jõuame piirangutevaba ühiskonnani. See on sama debatt, mis siin oli kuu aega tagasi, need on samad numbrid, mida ma kasutasin ka septembri keskpaigas, kui me korraldasime teadusnõukoja liikmetega Riigikogu konverentsisaalis eraldi seminari. Praegu me näeme, et meil on sinna jõudmiseks vaja tõsta kogu elanikkonna hõlmatust suurusjärgus 10% ja veidi enam riskirühmade seas. See tähendab 150 000 täiendavat kaitsesüsti, mis ei ole kindlasti võimatu.

Ligi 31 000 inimest on saanud lisa‑ või tõhustusdoosi. Mul on hea meel, et minu palvel hindasid immunoloogid-eksperdid praegust olukorda ja jõudsid seisukohale, et praeguses epidemioloogilises olukorras on põhjendatud kõigile inimestele, kellel on kuus kuud möödas esmase vaktsineerimiskuuri läbimisest, soovi korral võimaldada tõhustusdoosi. See otsus on riiklikul immunoprofülaktika ekspertkomisjonil langetatud. Loomulikult on jätkuvalt prioriteet eakad. Vanuserühm 65+ peab kindlasti seda tegema, hooldekodu elanikud ja töötajad, eesliinitöötajad samuti, aga see võimalus on avatud kõigile, kellel on vähemalt pool aastat möödas esmase kuuri läbimisest, seda sõltumata kasutatud vaktsiinist. Praeguses epidemioloogilises olukorras on see kindlasti õige valik ja õige käik.

Me näeme, et on riike, kes on saanud tõhustusdooside abil oma epidemioloogilist olukorda parandada. Me ei saa siin juhinduda sellest, et võib-olla madalama nakatumisnäitajaga riikides keskendutakse pelgalt eakatele. Meil tuleb keskenduda praegu kogu elanikkonna kaitsmisele, eeskätt esmase vaktsineerimisega ja ka tõhustusdooside võimaldamisega.

Vaktsineerimisest rääkides on hästi oluline, nagu viitasin, laiapõhjaline panustamine: riigiasutused, kohalikud omavalitsused, eeskuju andmine, poliitikute sõnumid, mida antakse nii siit saalist kui ka väljaspool saali, meediakanalites ja mujal. Ma tänan kõiki parlamendierakondi, kes on andnud selleks oma panuse, kes on selle nimel pingutanud, ja julgustan kõiki teisi sedasama tegema.

Eraldi loomulikult tunnustan perearste. Nagu viitasin, perearstid on olnud eakate kaitsel kõige olulisemad. Oleme käivitanud koostöös perearstidega eraldi aktsiooni. Suurusjärgus 400 perearstikeskust üle riigi tegelevad praegu vaktsineerimisega. Võib öelda, et sisuliselt 90% kõigist perearstikeskustest on oktoobrikuu jooksul vaktsineerinud. Sihime 100% taset. Oleme selle aktsiooni käigus välja saatnud või on saatmisel suurusjärgus 80 000 vaktsiinidoosi. Oleme nimetanud seda vaktsineerimistalguteks. Sisuliselt tähendab see seda, et perearstid ja pereõed üle riigi vaktsineerivad nii enda nimistu patsiente kui ka kõiki teisi, kes sinna pöörduvad, nad pakuvad nii esmaseid ja teisi doose kui ka tõhustusdoose neile, kellel on vaktsineerimisest kuus kuud möödas. Samal ajal lükkavad nad edasi teatud plaanilisi vastuvõtte, selliseid tegevusi, mis pole aegkriitilised. Loomulikult, vältimatu ravi korral, kiireloomuliste vastuvõttude korral see aeg ja võimalus leitakse. Aga kui on võimalik edasi lükata, täpselt nagu ma ütlesin kogu elanikkonna kohta, siis tuleb teha neid valikuid, ja selle võrra hõlmatust tõsta.

Hästi õigesti ütles eile doktor Elle-Mall Sadrak "Esimeses stuudios", et praegu on kõige õigem hetk sellise aktsiooni käivitamiseks. Meil on nakatumise tase kõrgemal, meil on vaktsineerimise vastu selle võrra huvi kõrgem, valitsus on seadnud täiendavaid meetmeid, täiendavaid kontrollireegleid, mis seda huvi tõstab, ning järjest hakkab saama mööda pool aastat, eeskätt eakatel, aga ka eesliinitöötajatel ja teistel, esmase kuuri lõpetamisest. Ehk võimalik on paralleelselt teha esimesi, teisi ja kolmandaid süste. Lisaks Pfizer/BioNTechi müügiloale, mis tuli oktoobri alguses, on värskelt tulnud vastav müügiluba ka Moderna vaktsiinile, mille puhul tõhustusdoos on pool algsest kogusest. Ehk meil on piisavalt vaktsiini, meil on piisavalt võimekust, ja hetkel on näha, et on ka suur huvi vaktsineerimise vastu.

Eelmisel nädalal tehti COVID‑19 vastu esmaseid kaitsesüste enam kui 10 500 inimesele, mida on kaks korda rohkem võrreldes nädal varasemaga. Eelmisel nädalal tehti üle 26 000 kaitsesüsti, sealhulgas üle 10 000 lisa‑ või tõhustusdoosi. Sel nädalal see tempo veelgi kasvab.

Perearstide toetuseks oleme eraldanud lisaraha nii haigekassa kaudu kui ka täiendavalt valitsuse otsusega 5 miljonit eurot, samuti kohalikele omavalitsustele. Võime küsida, kas see meede aitab või mitte, aga kahju sellest kindlasti ei sünni. Ilmselgelt on ka omavalitsuste motivatsioon vaktsineerimisega hõlmatust tõsta selle võrra suurem, kui neil on ka reaalne rahaline kasu sellest, lisaks peamisele kasule, mis on nende elanike tervise ja elu kaitse.

Kindlasti tahan tunnustada Tallinna, kes on algatanud ka kodus vaktsineerimise. Väga mitmed omavalitsused tegelikult, Tallinn, Tartu, Saaremaa, Hiiumaa, väga paljud omavalitsused üle Eesti, nendest 79‑st – ma jätsin kindlasti mõne nimetamata – on kogu selle kriisi jooksul väga palju panustanud vaktsineerimisse, mis on aidanud viiruseolukorda kindlasti parandada. Praegu tuleb mõelda sarnastele käikudele, on see kodus vaktsineerimine, on see eraldi riskirühmadele keskendumine, on see sotsiaaltöötajate abil jõudmine nende kõhklejate ja kahtlejateni, kes veel ei ole vaktsineerima jõudnud.

Valitsus hetkel, kui me siin räägime, arutab piiranguid, arutab täiendavaid toetusmeetmeid, arutab täiendavaid samme viiruse leviku tõkestamiseks. Neist me kindlasti kuuleme kell 12 algaval pressikonverentsil. Vabandan, et ma ei saa paralleelkommunikatsiooni teha ja Riigikogu kõnepuldist neid enne maha hüüda, aga ütlen, et oleme jõudnud mõistlike kokkulepeteni, mõistlike otsusteni, et nakatumiskordajat veelgi alla tuua. Valitsuskabinet paralleelselt neid algatab. Küsimus on eeskätt maskikandmise nõude laiendamises, küsimus on meelelahutustegevuse vähendamises ja piiramises, kontaktide vähendamises seal. Koolides testimisest on juba räägitud. Mul on väga hea meel, et see on käivitumas. Loomulikult tuleb mõnes kohas rakendada distantsõpet, ka see on reaalsus.

Siin saalis on enne küsitud vaktsineerimiskahjude käsitlemise kohta. Mul on väga hea meel, et vahepeal on need sõnavõtjad oma meelsust muutnud. Algselt skeptilise sõnavõtu asemel tuli täna toetav seisukohavõtt. Me oleme kokku leppinud valitsuskabinetis, et me käsitleme vaktsineerimiskahjude hüvitamist koos tervikliku patsiendikindlustussüsteemiga, mis on juba varasemalt koalitsioonilepingus kokku lepitud, ja tervishoiuvaldkonnas [ootame] viimase tagasiside saamist enne vastava seaduseelnõu algatamist. Kindlasti liigume ka sellega edasi.

Samamoodi on siin kõlanud etteheited või küsimused selle kohta, kui palju on võetud arvesse erasektori tagasisidet. Meil on pidevalt kohtumised erasektori esindajatega, on pidevalt kohtumised tervishoiuasutuste esindajatega. Loomulikult olen nõus selle kriitikaga, et riik võiks olla kiirem. Tihtipeale takistavad riiki mõned õiguslikud asjaolud, hankeküsimused või IT‑lahenduste puudumine.  Neid takistusi on olnud. See ei ole õigustus, vaid see on reaalne pilt, aga me oleme andnud endast parima ja partner erasektoris on andnud parima, et neid ületada. Eestis vaktsineerimise võrgustik, tervishoiuvõrgustik töötab selle nimel, et ühest küljest nakkusahelaid võimalikult kiiresti katkestada ja samal ajal vaktsineerimisega ehk ainsa jätkusuutliku lahendusega seda olukorda maandada, riske maandada ja meid kõiki sellest kriisist välja tuua.

Julgustan kõiki täna parlamendis esinenud osapooli ja tulevasi esinejaid pakkuma omalt poolt häid mõtteid, ühisosa ja edasiviivaid sõnumeid selleks, et julgustada elanikke tegema terviseteadlikke ja vastutustundlikke valikuid. Ma tänan ja vastan hea meelega küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi on omajagu. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Oh jah, ütleks selle peale, kui teie kõne sai ära kuulatud. Kui detaile tähele ei paneks, siis tundub, et nagu täitsa okei on, aga tänases kõnes ja kehtivas korras on mõningane vastuolu. Iga päev me loeme testitute kohta seda, kui palju neid teste tehti ja kui palju oli positiivseid, aga praeguse korra järgi saadetakse lähikontaktsetest inimestest testi tegema ainult vaktsineerimata inimesed. Me teame, et vaktsineeritud inimesed põevad kergemini läbi, aga nad kannavad viirust edasi. Vaktsineeritud inimeste mittetestimine moonutab üsna palju seda informatsiooni, mis meil on. 

Mul ongi küsimus, miks valitsus ei taha saada tegelikku infot, kui palju on viirusekandjaid kokku nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimeste seas. Tõsi, oma kõnes te esmakordselt ütlesite, et teie toetate eranditult kõikide inimeste testimist. Kunas, kust ja kuidas see tuli? Vaadake üle see, mis te rääkisite, lugege pärast stenogrammi. Aga just nii te oma kõnes väitsite, kuigi kord on teistsugune.

Jah, aitäh! Kordan üle, mis ma ütlesin kõnes, selleks et stenogramm oleks täpne, ja usun, et ta on täpne. Ma ütlesin seda, et mis tahes sümptomite korral tuleb testida kõiki, on nad vaktsineeritud või vaktsineerimata. Selle juurde ma kindlasti ka jään. Ehk kui inimesel on köha, nohu, peavalu, palavik ja ta ei tea, mis tervisemure tal on, siis on ainuõige see test teha, sõltumata sellest, kas ta on vaktsineeritud. Samamoodi, kui need sümptomid jätkuvad, tuleb jääda koju, sõltumata sellest, kas ollakse vaktsineeritud või mitte.

See erisus, millele te viitasite, on tõesti see, et lähikontaktsete puhul kehtib nii-öelda eneseisolatsioonikohustus vaktsineerimata inimestele, kellel risk nii haigestuda kui ka nakkust edasi kanda on lihtsalt kõrgem kui neil, kes on ennast vaktsineerinud. Euroopas on riike, kes üldse ei testi vaktsineeritud inimesi. Eesti testib tegelikult päris korralikult just nimelt mis tahes sümptomite korral, nagu ütlesin, nakkusohukahtluse korral, omajagu testitakse terviseasutustes ja mujal, et lihtsalt seda riski veelgi maandada, minimeerida. Ma enne teile kirjeldasin, kui kergesti on nakkus levinud ka haiglates. Ehk meil tulebki neid võimalusi kõiki kasutada.

Aga see, et lähikontaktsuse puhul ja mujal on teatud erisused vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste vahel, on siiski teaduslikult põhjendatud. See on ka Terviseameti hinnang, see on teadusnõukoja hinnang. Just seetõttu, et riskid on erinevad, nakkusohu tase on erinev. Aga loomulikult, ettevaatlikumalt käituda ja tegutseda tuleb kõigil meil, kui oleme lähikontaktsed olnud, on see siis kiirtestiga enesekontroll, on see võimaluse korral kaugtöö tegemine, mis on praegu laiem ja kehtiv soovitus kõigile.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma isiklikult pean viirusega võitlemisel väga oluliseks vaktsineerimist. Nüüd, kui me pole vaktsineerimise korraldamisega hakkama saanud, kui olukord on väljumas kontrolli alt, oleme tegelikult kaotanud koroonapassi kui nakkusohutuse tõendi sisu. Nüüdseks on teada saadud, et viiruse leviku oluliseks pidurdamiseks sellest enam ei piisa. Praeguseks on teada, et koroonapass ei ole nakkusohutuse tõend. Koroonapassi omanikud arvavad pahatihti enese olevat nakkusohutud ning on hakanud käega lööma ka testimisele ning muudele ettevaatusabinõudele. Kahjuks levib nakkus ka kohtades, kus koroonapassi nõutakse. Selline ettevaatamatu suhtumine mitte ei leevenda, vaid hoopis süvendab probleemi. Siit minu küsimused. Kas koroonapasside süsteemi kavatsetakse teha selliseks, et see oleks viiruse eest kaitsmisel tulemuslikum? Kui ei, siis kuidas te põhjendate praeguse süsteemi jätkumist?

Aitäh! Ma alustan laiemalt. Esimene riik, kes võttis COVID‑passi kasutusele, oli Taani. Taani oli üks esimesi riike, kes ka piirangud sai kaotada. COVID‑passi süsteem oli üks keskseid elemente sellel teekonnal, ühiskonna avamisel, vaktsineerimishõlmatuse tõstmisel. Ehk väga selge edulugu. Ka Eesti on mõnes mõttes võtnud eeskuju teistelt riikidelt, kes sarnaseid süsteeme on kasutusse võtnud, välja töötanud sarnased lahendused suhteliselt sarnase põhimõttega. Ma arvan, et COVID‑passi süsteem on õige, see on kindlasti aidanud ühest küljest toetada nakkusohutumate ürituste ja tegevuste korraldamist, aidanud neid riske maandada, samal ajal on see aidanud hoida ühiskonnaelu avatuna nii palju, kui see pandeemia ajal on võimalik, ning kahtlemata ka soodustanud ja julgustanud inimesi vaktsineerima minema. Nii et me jätkame kindlasti selle passisüsteemiga niikaua, kuni see pandeemia kestab. Väga loodan loomulikult, et üheskoos pingutades me saame ka vaktsineerimisega hõlmatuse piisavalt kõrgele tasemele, Põhjamaadega sarnasele tasemele, nii et me saame samamoodi nendest piirangutest järk-järgult loobuda.

Helmen Kütt, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! 25. oktoobril edastas Eesti Arstide Liidu volikogu avaliku pöördumise Riigikogu, valitsuse ja tööandjate poole. See on päris pikk pöördumine, aga mind pani küsimust esitama siit üks lõik. See lõik on just nimelt see, mille ma teile ette loen: "Kriisiga toimetulek sõltub eelkõige arstidest, õdedest ja hooldajatest. Üha keerulisem on leida töötajaid COVIDi osakondadesse ja motiveerida neid tegema kurnavaid ületunde. Riigipoolse rahastuse kärpimise tõttu võivad kaduda ka koroonapatsiente ravivate tervishoiutöötajate lisatasud. Arstide liit peab seda lubamatuks." Minu küsimus on: millistele kärbetele ja lisatasude võimalikule kadumisele viitavad arstide liidu esindajad? Me oleme saanud aru nii teie kui ka peaministri jutust kõnepuldis, et raha on piisavalt ja seda täiendavalt kogu aeg eraldatakse. Kas te kommenteeriksite?

Aitäh! Tervishoiu valdkonnale on tõesti selle kriisi ajal eraldatud sadu miljoneid lisaraha nii COVID‑19 tõttu kui ka laiemalt. Eelmise valitsuse otsusega eraldati näiteks 540 miljonit haigekassale tegevustoetusena maksude alalaekumise kompenseerimiseks, mis on aidanud paralleelselt üleval hoida plaanilist ravi ja tagada kõiki muid tervishoiuteenuseid. 

See konkreetne pöördumine – ma olen suhelnud ka arstide liidu juhiga sel teemal – viitab järgmisele aastale, 2022. aasta riigieelarvele. Loomulikult, meie siht on see, et me käesoleval aastal saaksime selle pandeemia maksimaalselt kontrolli alla, ka haiglate olukorra selliseks, et meil enam nii suurt lisarahavajadust, tegelikult ka haiglaravivajadust järgmisel aastal ei tuleks. Ma usun, et see suund ja soov on meil kõigil siin saalis ühine ja kõigil ka arstkonnas ühine.

Selleks, et tagada COVID‑19 osakondades töötajatele lisaraha, oleme otsustanud valitsuse tasandil võtta kasutusele taas kord haigekassa reservkapitali, mida oleme varasemalt teinud ja hiljem selle taastanud. Antud juhul siis 11,79 miljoni euro ulatuses. Summa võib veel täpsustuda. Haigekassa koguneb järgmise nädala reedel, et teha ametlik otsus, mis puudutab oktoobrist kuni detsembrini lisatasude maksmist.

Ma võin kinnitada teile, olen kinnitanud seda ka arstidele, et loomulikult, kui jaanuarist alates ja edaspidi on meil jätkuvalt COVID‑19 olukord nii-öelda kriisifaasis, haiglaravivajadus on kõrge, me näeme, et on vaja lisaosakondi luua, lisatöötajaid leida, siis me leiame ka vahendid haiglates ületundide eest tasumiseks, täiendavate koefitsientide maksmiseks. Katteallikas võib olla kas haigekassa reservkapital, Vabariigi Valitsuse reserv või halvimal juhul lisaeelarve, kuid, ma loodan, et asjad sel kujul ei kulmineeru. Kahel eelmisel aastal, te teate hästi, on seda lisaraha just nimelt lisaeelarvega sinna suunatud. Igal juhul see raha tuleb leida. Keegi ei arva, et arstid, tervishoiutöötajad ja õed peaksid pingutama tavapärase töö raames ületunde tehes nakkusohtlikkus osakonnas ilma lisakoefitsientideta. Seda ma kindlasti õigeks ei pea ja seda kindlasti ei tule. 

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma tahaksin pöörduda oma küsimuses tagasi selle juurde, mida ma ka Urmas Reinsalult küsisin. Kui ma teie tegevust vaatan, siis tundub, et te olete momendil liberaalide käepikendus oma tegevuses. Tuletame meelde Lennart Meri ütlemist omal ajal. Kui Pärnus oli salaalkoholiprobleem ja inimesed massiliselt surid, siis ta ütles, et toimus sanitaarraie. Ma ikkagi ütleksin niimoodi, et liberaalid vaatavad sellele asjale ka nii – kui räägime massiimmuunsusest, ma ei taha nimetada seda karjaimmuunsuseks, ma nimetaksin massiimmuunsuseks –, et toimub ikkagi seesama protsess. Seda oleme näinud ka Rootsis. Rootsi agenda oli selline, et 10 000 inimest lahkus seetõttu. (Juhataja helistab kella.) Kas see ei ole ikkagi Keskerakonna agenda, ma mõtlen? Ja küsimus ...

Aeg!

... kas te kavatsete ikkagi jõulisemaid seaduslikke vahendeid rakendada, et me saaksime sellest asjast üle, mitte ei lase inimestel ära surra?

Aitäh! Kindlasti on meie eesmärk inimesi kaitsta vaktsineerimisega. Selle eest olen ma seisnud kahes valitsuses, selle eest, et vaktsineerimine oleks tasuta ja vabatahtlikult kättesaadav kõigile Eesti elanikele. Võib-olla ka teate, et alati ei ole olnud siin konsensust valitsuses, eeskätt pean silmas eelmise valitsuse debatte, aga õnneks jõudsime otsusele, et vaktsineerimine on tasuta ja kõigile kättesaadav. Ma arvan, et see oli ainuõige otsus.

Mis puudutab seda teist varianti, läbipõdemist, siis loomulikult on see ohtlikum variant, loomulikult on see tüsistustega variant. Meil on üle 10 000 inimese, kes on seda haigust haiglaravil põdenud, üle 100 000 ja veel enam on neid, kes on nakatunud. Minu soovitus on loomulikult vaktsineerida, enne kui see viirus kedagi meist üles leiab. Me teame, et selle nakkusohtlikkus ongi selline, et meil on kaks valikut: kas ohutum, efektiivsem, kindlam viis ehk vaktsineerimine või märksa ohtlikum, prognoosimatute tagajärgedega haiguse läbipõdemine, millel võivad olla väga rängad tüsistused, pikaajalised kõrvalmõjud, mida [kõiki] isegi veel ei teata, kuna see haigus ei ole nii kaua siin Eesti riigis olnud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Koroonavõitlusest rääkides võiks teie valitsust nimetada piitsa ja prääniku valitsuseks. Reformierakond on selgelt piitsameelne, Keskerakond on või vähemalt sina, ma olen aru saanud, oled rohkem nagu prääniku pooldaja. Seleta, kuidas on nii kaugele jõutud, et piitsa pooldajad on ülekaalus ja prääniku pakkujatele on tõmmatud nagu vesi peale. On see üldse nii?

Aitäh! Ei ole nii. Ma alustan sellest, et mul on üldse väga kahju, et me oleme jõudnud sinna, kus me taas peame arutama kontrollireeglite karmistamist, või nii nagu eelkõneleja ütles, jõulisemate sammude tegemist. Tegelikult oleks vaktsineerimisega, elanikkonna kaitsega olnud võimalik seda ära hoida, ennetada. See oli ka peamine eesmärk ja siht elanikkonna vaktsineerimise käivitamisel ja läbiviimisel. Me oleme seal kahe vahel, me ei ole läinud äärmusesse, me ei ole jõudnud lauspiiranguteni, komandanditunnini, aga meil ei ole võimalik elada sellist elu, nagu elavad täna inimesed Põhjamaades, kuna lihtsalt vaktsineerimisega hõlmatuse tase ei ole veel sealmaal. Ma loodan, et me sinna jõuame. Selle nimel me kõik töötame.

Valitsuses olevad erinevad arvamused, erinevad seisukohad ja mõtted ei jookse erakonnaliine pidi, võin teile kinnitada, nii ei olnud ka eelmises valitsuses. Tegelikult see debatt ja arutelu ongi laiapõhjalisem, on erinevad valdkonnad, erinevad sektorid. Igaüks püüab ju leida parimat lahendust, ühest küljest tagades nakkusohutust, viiruse tõkestamist, samal ajal hoides ka inimeste kultuurivõimalusi, vaba aja veetmise võimalusi, haridust, vaimset tervist. Praegu oleme jõudnud, nagu öeldud, järjest mõistlike kokkulepeteni, nii eelmisel nädalal kui ka sel nädalal. Kindlasti arutelud jätkuvad, kriis kui selline kestab, pandeemia pole kuskile kadunud. Aga see on meie kõigi ühiste pingutustega ületatav, ilma selleta et me läheme, nagu te kirjeldasite, pelgalt piitsameetodi teed. Meie siht on ikkagi see, et toetada, julgustada neid, kes kõhklevad, aidata neid terviseteadlike valikuteni ja seniks vähendada maksimaalselt kontakte nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimeste vahel, et üldiselt nakkusriski riigis vähendada. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Eesti Õdede Liidu paljud õed on ülekoormuse all. Mitte kunagi varem ei ole nii paljud õed mõlgutanud mõtet, et meditsiinisüsteemist lahkuda. Eile saatis õdede liit teadupärast pressiavalduse peaministrile, rahandusministrile ja ilmselt ka teile. Sellepärast küsingi, kas valitsusel on ka mingeid konkreetseid sihukesi meetmeid. Mis on siis see, mida kavatseb valitsus päriselt ette võtta, et leevendada õdede puudust ja seeläbi õdede töökoormust? Teiseks, [mida kavatsetakse teha selleks], et tervishoidu suunatud raha jõuaks töötajate kätte, mitte teenuseosutajatele, ja et kõigil õenduse kogemusega inimestel oleks motivatsiooni ja jaksu aidata lahendada praegust koroonakriisi?

Aitäh! Taas peab alustama sügava kummardusega kõigi õdede ees, kes neid ületunde teevad, ja nagu viitasin, ülekoormuse all. Ületunde tegid nad juba enne pandeemiat ja kahjuks mingil määral teevad ka peale pandeemiat. Varasemalt minu eelkäijad parandasid õdede vastuvõttu koostöös tervishoiukõrgkoolidega. Kindlasti on meie siht seda tervishoiukõrgkoolides veel suurendada. Õdede väljaõpe on kolm ja pool aastat ehk me arvestame sellega, et seda nii-öelda akuutset kriisifaasi õdede väljaõppe suurendamine ei paranda. Aga tervishoiusüsteem laiemalt vajab tugevdamist, on need siis arstide residentuuri küsimused või tervishoiukõrgkoolide vastuvõtumahud.

Olen sel teemal vestelnud ka mõlema tervishoiukõrgkooli juhtidega. Neil on vaja saada kindlustunne praktikakulude tasumisel ja samal ajal ka koolitustellimuse tagamisel koostöös Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga. Ma tean, et haridus‑ ja teadusminister seda selgelt toetab, nii et olen optimistlik, et leiame vajalikud lahendused.

Nüüd ja praegu, kriisi ajal, nagu viitasin, oleme suunanud sinna lisaressurssi rahalises mõttes ja loomulikult oleme palunud appi paljud haiglad, ka teiste valdkondade meedikuid, on see kaitsevägi, on see eratervishoiusektor, on need muud teenusepakkujad. Nii eelmise, teise laine ajal, kui ka praegu on olnud neist väga palju abi ja tuge, et vähemalt mingilgi määral puhkevõimalusi, töö ja pereelu ühitamist toetada.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Koroona ja uued tüved rändavad riigist riiki ja riigid teevad sellele erinevaid takistusi: küll küsitakse koroonapassi või negatiivset testi, kontrollitakse ja testitakse inimesi piiri peal. Eesti ei tee mitte midagi. Ei teinud ka eelmise laine ajal, kui Venemaal oli olukord palju hullem, ei tee ka täna, olukorras, kus Lätis on juba pikemat aega ühiskond täiesti lukus ja olukord hull, aga piir on lahti ja kõik võivad vabalt liikuda. Mitte mingisugust kontrolli ei ole. Ka te ise tunnistasite, et olukord on hullem Lõuna-Eestis. See on ju selge tagajärg sellele, et Lätist on saanud inimesed vabalt siin käia. Tänases olukorras, kus on olemas juba ka tüvi delta+, mis on oluliselt nakkavam, jõuab see sellise käitumisega varem või hiljem siia. Mida te ootate? Miks te mitte midagi ette ei võta meie rahva kaitseks?

Suur tänu! Praeguses olukorras on esmane soovitus korduvalt antud: loomulikult vähendada kõikvõimalikke reise, eriti eksootilisematesse piirkondadesse. Me teame ka, et need nakatumisnäitajad, mida me ju alati võrdleme, ei pruugi olla tegelik elu, need võivad olla moonutatud. Kahjuks nad seda tihti on. Vaadake näiteks seda, kui palju piiriületusel teste tehes inimesed positiivseid proove annavad. See [tulemus] on tihtipeale kõrgem, kui ametlik levik seal riigis seda eeldaks. Tegelikult me testime piiridel, me ka sekveneerime, kontrollime, mis tüved on siia tulnud, milliseid tüvesid on avastatud. See koostöö käib üle Euroopa, kokkulepe on teatud kogus saata alati ka sinna.

Aga ma olen selles mõttes teiega nõus, et piirikontroll ja reisimise hoo all hoidmine praegu on mõistlik, eriti eksootilistesse riikidesse reisimise puhul. Need viirusetüved pole tõesti mitte ükski saanud alguse Eestist, ei saa tõenäoliselt ka tulevikus, küll aga on neid toodud meile iga kord siia sisse mujalt. Mida rohkem ja hulgemini neid tuuakse, seda kiiremini võib see levik taas kontrolli alt välja minna.

Aga siin vastaks ka teile, et peamine lahendus sellesama tüve delta+ vastu – te viitasite ka muudele levivatele viirusetüvedele – on vaktsineerimine. See on peamine prioriteet. Kõik muud on toetavad meetmed, on see piirikontroll, testimine, nakkusahelate katkestamine, eneseisolatsioonikohustuse täitmine, maskikandmine või muu.

Raivo Tamm, palun!

Ma tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Augustikuus sai selgeks, et koroonaviiruse deltatüve puhul ei ole võimalik saavutada karjaimmuunsust. Praeguses kriisis ei saa valitsuse eesmärk olla enam karjaimmuunsuse tekitamine, vaid haiglakoormuse vähendamine. Haiglaid koormavad vanemaealised inimesed, kuid ometi me suuname energia laste vaktsineerimisele, nende liikumise piiramisele. Lapsed ju peaaegu haiglasse ei satugi. Nende vaktsineerimine on kaudne meede, mis vähendab küll nakatumist, kuid mitte ülemäära palju. Haiglakoormuse vähendamiseks tuleks jõuliselt tegeleda otseste meetmetega ehk vanemaealiste vaktsineerimisega. Praegusest tegevusest jääb mulje, et laste vaktsineerimise teel üritab valitsus ehitada üles Potjomkini küla. Kas valitsuse eesmärk on endiselt saavutada mingi vaktsineerimise protsent? Miks ei tegeleta laste jõulise vaktsineerimise asemel sama jõuliselt kõige suuremate riskigruppide vaktsineerimisega?

Aitäh! Tegelikult, vaadates vaktsineerimise numbreid, me näeme, et just nimelt vanemates vanuserühmades on meil kõrgem hõlmatus, mis ongi algusest peale olnud meie poliitika ja see nii-öelda siht ja eesmärk, mida on Sotsiaalministeerium eesotsas terviseministriga vedanud ja toetanud. Väga tänan, nagu viitasin, perearste ja kõiki terviseasutusi, kes on samast põhimõttest lähtunud. Kui oli vaktsiinidefitsiit, siis oli ka vaidlus, miks te süstite eakaid, miks te ei anna kõigile, kui te mäletate. Me seisime alati selle eest, et eeskätt eakad, riskirühmad ja siis hiljem kogu elanikkond, kui vaktsiini on juba piisavalt. Samamoodi ma enne ütlesin, et piirangute leevendamise eelduseks teadusnõukoja hinnangul on 70%‑line hõlmatus kogu elanikkonnas ja 85% riskirühmade seas. Ehk ongi kõrgem tase nii eakatel kui ka muudel riskirühmadel. Ka praegu, kui me vaatame kehtivat vaktsineerimise plaani, siis näeme, et eesmärk on 70% täisealistest katta ära esmasüstiga. Me jõudsime sellest umbes 95% tasemele. Lõpetatud kuuriga inimeste puhul oli eesmärk oktoobri lõpuks – hetkel oleme jõudnud 2/3‑ni – jõuda 70%‑ni. Novembri lõpus seadsime eakate puhul kõrgema mõõdiku: 60+ 80%. Täna oleme kuskil 72% juures, loodame ka siin saavutada võimalikult 80% lähedase tulemuse ning aasta jooksul üle selle, et just nimelt see riskirühmade kaitse oleks kõrgem. Nii et ma siin olen teiega ühes paadis.

Laste vaktsineerimise peamine kasutegur on see, et see aitab tagada nende jaoks tervikuna nakkusohutumat ühiskonda, tagada neile võimaluse saada haiglaravi ka muude haigusjuhtumite, muude tervisemurede korral, mis võib olla piiratud, kui viirus tervikuna riigis liiga laialdaselt levib ja seeläbi eakamateni jõuab. Loomulikult ka koolide lahtihoidmine. Seda ütlevad mõned riigid otse välja, et nad teavad väga hästi, et vanuserühm 12–17 suure tõenäosusega, kui pole kroonilisi haigusi ja muid muresid, ei ole see esmane riskirühm COVID‑19 haiguse vaates, aga kuna laste tervise hoidmiseks, ka vaimse tervise hoidmiseks ja hariduse pakkumiseks on oluline kontaktõppe tagamine, siis pakutakse ja võimaldatakse vaktsineerimist ka neile, sellele vanuserühmale. Sama teeb ka Eesti ja soovitus on sellest lähtuda. Iga kaitsesüst aitab, eakad on esmane prioriteet, täiskasvanud elanikkond ja vanuserühm 12–17 on järgmine.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et me oleme siin ühel ja samal positsioonil, et laste vaktsineerimine on perekonna otsus ja seda tuleb austada, aga selgitustöö peab sinna juurde jooksvalt käima. Koolivaheaeg on kohe-kohe läbi saamas ja kõige akuutsem küsimus lastevanematel on täna see, mis saab järgmisel nädalal. Meediast saab lugeda, et härra Kõlvart ütleb, et Tallinnas lähevad koolid distantsõppele. Vabariigi Valitsuse positsioon on, et ei mingit distantsõpet, koolid tuleb taas avada ja liikuda õppega tavavormis edasi. Kas te Kõlvartile olete kõne teinud, küsinud, miks ta nii käitub? Miks tekib selline kommunikatsioonikriis keset seda suurt kriisi? Kuidas te plaanite seda lähiajal lahendada?

Aitäh! Laste vaktsineerimisel loomulikult, kui me räägime väiksematest, kellel ei ole veel täit arusaama, on lapsevanem see, kes eeskätt seda nõu peaks andma. Perearst hindab, kas inimene on ise võimeline otsustama või mitte, või [teeb seda] muu tervishoiutöötaja. Kui me räägime gümnasistidest, keda me lubame näiteks ka valima kohalikel valimistel, siis ilmselgelt on nendel see kaalutlusõigus suurem. Aga siin ei ole seaduses vanusepiire, siin sõltub inimese enda võimekusest hinnata tervishoiuteenuse vajadust, sellega kaasnevaid plusse ja miinuseid, vaagida kõike muud, ja hindajaks on tervishoiutöötaja.

Mis puudutab koolide distantsõpet ja kontaktõpet, siis see on reaalsus. Nii nagu praegu on meil mitmeid koole, mitmeid piirkondi, kus ollaksegi distantsõppel, saab see olema reaalsus ka edaspidi. See eesmärk, mille valitsus on seadnud, on tagada nakkusohutu õppetöö, teha seda testimise ja vaktsineerimisega, muude toetusmeetmete ja ohutusmeetmetega. Aga see, et on mingeid omavalitsusi, mingeid piirkondi, mingeid kooliastmeid, kus ka edaspidi rakendatakse distantsõpet, on kahjuks reaalsus seni, kuni see pandeemia kestab.

Nagu ma olen enne öelnud ja kordan üle, saame me kõik täiskasvanutena anda oma panuse. Ma olen teiega selles mõttes nõus, et kui meil oleks täiskasvanud sada protsenti vaktsineeritud, ei peaks me üldse rääkima alaealiste vaktsineerimisest. Siis me keskenduksime ainult sellele osale neist, kes on riskirühmas või muul põhjusel ohustatud. Aga olukorras, kus me tegelikult ei ole seal ja me teame, et haiglaravikoormus on kõrge, tulebki meil vaktsineerida kõiki, kui on vastav müügiluba ja nende jaoks on need vaktsiinid kuulutatud ohutuks ja efektiivseks. Seeläbi annab oma panuse ka iga laps, selleks et ta ise oleks kaitstud, selleks et ühiskond oleks avatum ja selleks et ta saaks kontaktõppest osa. Ma saan aru, et ma kordan ennast, aga vaktsineerimine ongi see jätkusuutlik tee kontaktõppe tagamiseks ühiskonnas tervikuna.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust. Kas te olete jätkuvalt seisukohal, et vaktsineeritud inimesed, kes võivad olla nakkusohtlikud, ei pea ei ennast testima ega jääma ka [isolatsiooni], kui nad on puutunud kokku viirusekandjaga, haige inimesega? Kui see nii on, siis põhjendage, miks. Teine küsimus on mul see. Peaminister on öelnud, et te võtate poliitilise vastutuse, kui haiglate koormus jõuab kriitilise piirini. Riigikogu esimees Jüri Ratas on öelnud, et te ei ole seda öelnud. Kumb räägib tõtt ja kumb valetab? Või on olukord selline, et teie arvates ei ole haiglate koormus jõudnud kriitilise piirini olukorras, kus piiratakse plaanilist ravi ja kasutatakse parameedikuid? Võib-olla kommenteerite ja selgitate meile.

Aitäh! Alustame viimasest, kuna see tundub põnevama teemana. Ma olen tõesti öelnud, et minu roll ja tööülesanne terviseministrina on tagada haiglate toimepidevus, toetada neid, anda endast parim – seda teeme me loomulikult kõik – nende ülekoormuse vältimiseks. Olen selles vaates ka tunnistanud, et kahe nädala eest esitatud prognoosid – 11. oktoobri seisuga – olid märksa optimistlikumad, kui on tegelik pilt. Olukord on halvenenud umbes kaks korda kiiremini, on see [põhjus] deltatüve levik ja veelgi kõrgem nakkusoht või on see haiglasiseste kollete tulemus. Siin on natuke ühte, natuke teist. Aga igal juhul tuleb praegu saada piir peale. Sellist kiiret kasvufaasi enam olla ei saa.

Mina olen öelnud just niipidi, nagu praegu rõhutasin. Minu vastutus on tagada haiglate toimepidevus, anda endast parim. Täna, nagu viitasin, on kõige raskem lõunastaabis. Põhjaregioonis on olukord veel mõnevõrra parem, kuigi ka seal see halveneb. Plaanilise ravi puhul annavad endast parima haiglad üle riigi, et seda maksimaalselt tagada. Arusaadavalt on see raskem ja keerulisem Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus on sisuliselt eelmise laine tipp saavutatud. Mõnevõrra leebem ja lihtsam on olukord nendes haiglates, kus patsientide hulk on märkimisväärselt väiksem, kui oli teise laine ajal. Need on need laused, mida ma olen öelnud.

Aga teil oli küsimuse esimene pool ka, mille ma jõudsin ära kaotada. Äkki on võimalik korrata, kui sobib? (Hääl saalist.) Jaa, väga õige! Tähendab, vaktsineeritud isikute puhul, nagu viitasin, kui on mis tahes sümptomeid, tuleb kindlasti testida. Lähikontaktsuse puhul kohustust ei ole, küll on mõistlik teha võimaluse korral kaugtööd, mõistlik on kontakte vähendada.

Ütleme otse, et eks me kõik ole vist ka ise vaktsineeritutena saanud mingeid teateid, et keegi kuskil koosolekul või mujal on osutunud hiljem positiivseks. Ma olen alati ennast pärast seda testinud, kiirtestiga või muul viisil, et veenduda nakkusohutuses, mõnevõrra vähendanud kontakte. Aga sellist kuldreeglit, kohustust ei ole, see pigem on eeskuju [näitamise] koht, see pigem on ka enda jälgimise koht, tähelepanelikuma käitumise koht. Loomulikult me teame, et risk on küll väiksem, aga see risk ei ole null ja iga riski tuleb maandada.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud minister! Paar nädalat tagasi te ütlesite, et 700 inimest haiglasse ei tule. Te olite väga enesekindel. Tõepoolest, mõned prognoosid võisid seda näidata, aga need olid ilmselgelt ekslikud ja ausalt öelda pididki nad ekslikud olema. Kui meil on juulikuust olnud R püsivalt üle 1 ja meil on 25 000 80+ inimest vaktsineerimata, siis on selge, et ehkki hospitaliseerimise tase kõrgema vaktsineerituse tõttu on madalam kui kevadel, siis lõpuks lähevad ikkagi haiglad umbe. See on nüüd juhtumas. Ma usun, et te enam ei ütle seda, et 700 igal juhul täis ei tule. Aga samas teie tänasest jutust ja peaministri suhteliselt tühjast jutust esmaspäeval on jäänud mulje, nagu teile ikka tunduks, et see läheb kuidagi maagiliselt iseenesest alla. Tegelikult on ju haiglate toimepidevuse tagamiseks ainult üks tee, mis on valitsuse kohustus: vähendada nakkuskordajat alla 1 väga kiiresti. Ma tahaks teada, mis on need reaalsed, konkreetsed, väga kiired sammud selleks, et seda saavutada.

Aitäh! Jätkuvalt tuleb meil kõigil töötada selle nimel, et haiglaravi patsientide arv ei ületaks 700 piiri. Tänased prognoosid tõesti seda näitavad, need prognoosid kehtivad eeldusel, nagu te õigesti ütlesite, et R0 püsib üle 1, et nakkusahelad kasvavad, nakatumisring kasvab. Selles vaates olen teiega pooleldi nõus, pooleldi ei ole. Haiglaravikoormuse vältimiseks on ikkagi paralleelselt vaja tegelda mõlemaga: R0 saada alla 1 ja vaktsineerimisega hõlmatus kõrgemale, sellega olete kindlasti nõus. Need on omavahel seotud. Vaktsineerimine aitab ka R0 langetada. Aga kui me suudame keskenduda sihtrühmadele, näiteks hooldekodudele, kus on olukord märkimisväärselt parem varasemate lainetega võrreldes, siis see tegelikult aitab haiglaravikoormust oluliselt kiiremini langetada kui otse R0, sest hooldekodutöötajate vaktsineerimine teenib peamiselt nende elu ja tervise kaitset.

Küsite, mida valitsus teeb. Ma enne viitasin, et oleme tegelikult teinud juba varasemalt see nädal samme. Ma ei hakka neid üle kordama, arvan, et te kõik neid teate. Täna valitsuskabinet reaalajas istub koos hommikul kümnest saadik koos teadusnõukojaga ja Terviseametiga: on see maskikandmise laiendamine, koolides testimise korraldamine või meelelahutustegevuse vähendamine ja piiramine. Laiem kaugtöösoovitus anti juba varasemalt. Nagu viitasin, siin on koht, kus vabatahtlikkuse korras peaksime kõik mõtlema, mis on need täiendavad sammud. Mis on miinimumpakett, seda on valitsus ette öelnud, mis on maksimumpakett, seda teab igaüks meist ise. Kui palju on meil võimalik teha kaugtööd, kui palju on meil võimalik üritusi ära jätta, kas me oleme ise vaktsineeritud, kas me oleme oma sugulasi, pereliikmeid, lähedasi, töökaaslasi selles veennud? Matemaatiliselt oleme olukorras, kus piisab sellest, kui kaks inimest, näiteks mina ja teie, lepime kokku ja veename ühe inimese ennast vaktsineerima ja nii saabki kogu elanikkond vaktsineeritud. Oleme olukorras, kus 70% peab suutma veenda 30% täiskasvanuid ennast kaitsma. Sellega see kriis ka tegelikult laheneb.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on kriis, keegi absoluutselt ei eita seda. Aga meil ei ole ainult koroonakriis, vaid meil on olemas ja juba väga lähedases tulevikuperspektiivis tohutu vaimse tervise, meeleheite ja võib-olla ka enesetappude kriis nende inimeste hulgas, kes valitsuse kehtestatud riskianalüüsi põhjal on sattunud olukorda, kus avalikust sektorist, ettevõtlusest, kaitseväest, meditsiinisüsteemist, igalt poolt täiesti legaalselt vallandatakse, kusjuures ainult ja ainult põhjusel, et nad ei ole vaktsineeritud. Nad ei saa muuseas sel põhjusel enam isegi ka töötukassa teenuseid. Miks valitsus seisab ainult nende inimeste eest, kes on ohustatud koroonast, aga ei seisa inimeste eest, kes valitsuse valitud meetodite tõttu kaotavad elus absoluutselt kõik? Miks te ei seisa nende inimeste kodaniku‑ ja põhiõiguste eest, vaid neid õigusi jalge alla tallate?

Aitäh! Küsimuses oli mitu valeväidet. Võtame järjest. Esiteks, neid riskianalüüse koostavad tööandjad konkreetse töökoha kohta. Valitsus ei ole kehtestanud vaktsineerimise kohustust mitte ühelgi elualal, seda ei ole teinud ka Riigikogu seadusemuudatustega. Tegelikult olekski see üldse Riigikogu pädevuses, kui me sellest räägime. See, et mitmed riigiasutused, ka tervishoiuvaldkonnas – näiteks Tallinna Kiirabi –, on seda teinud, ma arvan, on õige. Tallinna Kiirabi toimepidevuse tagamisele, nakkusohu vähendamisele on vaktsineeritud töötajad garantiiks.

Samal ajal me loomulikult seisame kogu ühiskonna eest. Vaadake neid piiranguid, tegevusi, kontrollireegleid. Me tagame kõigile võimaluse hariduselust osa saada. Me oleme andnud tööandjatele võimaluse ise riskianalüüsi põhjal valida, milliste teedega nakkusohtu vähendada: on see vaktsineerimine või läbipõdemine, seda eelkõige, testitegemine, maskikandmine, muud sellised lahendused. Me ei ole öelnud tööandjatele ette, et nüüd on ainult üks lahendus. Loomulikult on vaktsineerimine kõige jätkusuutlikum, aga on variandid kasutada läbipõdemise tõendit või negatiivset testi, kombineerides neid meetmeid maskikandmise, hajutamise ja kõige muuga.

Vaadake ka töötuse näitajaid. Need ei ole ju drastiliselt tõusnud, pigem vastupidi. Järk-järgult me pingutame selle nimel, et töötuse määr ühiskonnas langeks. Nagu rõhutasin ja rõhutan veel, hariduselust, huviharidusest ja huvitegevusest peaksid saama osa kõik, hoolimata oma vaktsineeritusest või läbipõdemisest. Selle nimel töötas eelmine valitsus, on praegune valitsus töötanud ja töötab ka edasi. Vaimse tervise muresid ei saa kindlasti alahinnata, nende süvenemise risk on seda suurem, mida kauem see kriis kestab. Mida kiiremini me kriisist väljume, seda vähem on frustratsiooni, seda vähem on vastasseisu ühiskonnas. Siin me peaksime kõik andma sama sõnumi, ühise sõnumi, et Eesti elanikud võtaksid ühendust tervishoiutöötajaga. Perearstid ja pereõed neid kõnesid ootavad ning vaktsineerimisvõimaluse neile tagavad. Mida kiiremini me terviseteadliku valikuni jõuame, seda kiiremini kriisist välja tuleme ja seda vähem on vaja arutada selle üle, kas ja kus mingeid täiendavaid piiranguid kehtestatakse ja kuidas see mõjub ühe või teise inimese vaimsele tervisele.

Suur tänu! Nüüd on meil küsimuste ja vastuste aeg lõhki, ma järgmist küsimust võtta ei saa. Saame minna kolmanda ettekande juurde. Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esinaise Le Vallikivi ettekanne kestab 20 minutit ja sellele järgneb 30 minutit küsimusi. Palun!

Austatud Riigikogu! Tere hommikust ka minu poolt! Ma olen küll natuke segaduses, mispärast mind siia on kutsutud. Aga ma väga hea meelega jagan teiega seda, mis toimub esmatasandil ja mismoodi me liigume vaktsineerimisega edasi. Jagaksin ka seda, et see on tegelikult meie kõigi kriis – minu kriis ja kõigi teie, saalis istujate kriis. See puudutab meist absoluutselt igaühte. Me ei räägi ainult tervisest, me räägime ka sotsiaalsest keskkonnast, meie riigist tervikuna. Ma tõesti ei tahaks seda, et meie riigist saaks selline riik, mille üks põhiline väljund on olla suur tervisetehas, kus me likvideerime halbade terviseotsuste tagajärgi, mida me tegelikult oleks saanud vältida. See puudutab meist igaühte väga sügavalt ja meil igaühel on tegelikult olemas see üks millimeeter, millest rääkis professor Peep Talving, millega me saame seda kriisi leevendada.

Kuulates tänast keskustelu, läks mul tuju natuke kurvaks, selles mõttes, et tegelikult sõltub ju väga palju rakursist, mismoodi me neid asju vaatame. Perearstidena me samamoodi saaks ju meenutada kõike seda halba või valet, mis on juhtunud selle kriisi käigus, ja meenutada seda, mis juhtus 27. detsembril, 19. aprillil või 7. juulil. Aga see ei anna meile mitte midagi. Selle kriisi märksõna ongi see, et me elame väga muutuvas inforuumis. Jah, me ehmatame endiselt nende asjade peale, mis on täna teistmoodi, kui nad olid eile, mis on täna teistmoodi, kui nad olid 23. septembril. Ma panen käe südamele ja ütlen, et ka meie perearstidena olime väga ehmunud, kui meie kahe doosiga täisvaktsineeritud kolleegid hakkasid juuli lõpus või augusti alguses haigestuma. Jah, nad haigestusid kergelt, aga see oli ka meie jaoks šokk, millega me pidime edasi elama.

Mõnes mõttes on meil siiski praegu veel hingetõmbeaeg. Me ei saa saatuse käiku praegu pöörata, sellepärast et need inimesed, kes haigestuvad täna, on kahe nädala pärast haiglas ja ummistavad haiglaid, ummistavad ka perearstikeskusi. Aga me saame teha kahjukontrolli ja seda me tegelikult ühes mittetulundusühingus olemegi asunud algatama. Eelmisel nädalal õnnestus meil saavutada haigekassa ja Sotsiaalministeeriumiga kokkulepe, et see kampaania tuleb. Meile tegelikult ei piisa nendest, [nagu oli] septembri lõpuks, 60% perearstikeskustest, kes vaktsineerivad. Meile ei piisa sellest. On öeldud, et meil on ka teised ülesanded, kõik on väsinud, me ei saa või ei taha või meil käed valutavad. Meie ütlesime, et ei, me kõik peame vaktsineerima, vaktsineerima peavad kõik perearstikeskused kogu Eestis. Nad peavad saama selle tõuke, et nad saavad vaktsiini kohale isegi siis, kui nad on ignoreerinud tellimisteadet. See töötab tegelikult väga kenasti, keegi vaktsiini tagasi saatnud ei ole. Nende perearstikeskuste hulk, kes saadavad aktiivselt vaktsineerimisteateid, oli juba eilseks mitmekordistunud. Ma loodan, et need kümme päeva on tegelikult alles algus. Ma loodan, et nendel kümnel päeval on reaalselt käegakatsutavad tulemused, ja ma loodan, et inimesed võtavad ka ise ühendust.

Võib-olla tõesti on mõned perearstikeskused natuke heitunud kõnedest, mille tagajärjeks oli sõim kevadel, suvel ja varasügisel. Aga tehes ise eile neid kõnesid, ma tegelikult tajusin, et suhtumine on muutunud ka kõige skeptilisematel inimestel. Neil on meditsiinisüsteemist nagu isegi natuke kahju, et nad on sellise otsuse teinud. Keegi ei olnud agressiivne, vaid nad ütlesid, et ei, ma ikka veel ei soovi, ma mõtlen. Aga keegi enam ei pahandanud. Nii et kui me saame vaktsineerima vähemalt ühegi inimese, ka kõigi teie seast täna, siis see on tegelikult teie väga suur panus ja väga suur millimeeter.

Arstitudengid on vabatahtlikuna kaasatud kontaktivõtmisesse, telefonikeskus on haigekassa lepingupartner. Jaa, 15 000 kõnet ja 600 inimest vaktsineerima. Kõlab, nagu seda oleks vähe, aga tegelikult on seda palju. Seda on 600 vaktsineeritud inimest rohkem.

Me endiselt näeme ju arstidena, et see haigus on väga salakaval. Täna hommikul jõudsin teha väikese vastuvõtu ja vaadata üle eilse päeva testide vastused. Kuueaastane, kes põdes COVID‑it eelmise aasta oktoobris, on uuesti positiivne täna, novembris. Immuunpuudulik poiss, kes on saanud tõhustusdoosi, on positiivne. Üks siirdatud neeruga patsient oli samuti positiivne, nüüd paraneb. Samas käib mul õhtusel COVID‑vastuvõtul 40‑aastane, varem täie tervise juures olnud naisterahvas, kes on kõrges palavikus olnud kaks või kolm nädalat, ja ma iga kord kaalun, kui me järgmise kohtumise kokku lepime, kas nüüd on haiglapiir käes või ei ole veel mitte.

Samas ma näen ka seda, et erinevate maailmade küsimus on endiselt aktuaalne. Sellelsamal tänahommikusel vastuvõtul tuli nädala jooksul teist korda minu juurde üks noor vaktsineerimata daam, kelle väga suureks mureks oli see, et tema harja külge jääb hommikuti tema arust natuke liiga palju juukseid. See on tema jaoks reaalsus. Ma tõesti ei taha olla ühegi inimese vastu kuri ega ebaviisakas, aga ma kardan, et see on lühike armuaeg, kui me saame esmatasandil nende inimestega vestelda see kümme minutit, vaktsineerida ja õhtupoole võtta vastu COVID‑positiivseid patsiente. Kui me jaksame, siis me saame minna pärast seda teatrisse, kus me näeme kahetsusväärselt palju ilma maskita inimesi. Siis ma saan mõelda, kas nad oleksid ka siis ilma maskita, kui nad teaksid, et ma tulen otse COVID‑patsientide vastuvõtult. Mis sellest, et ma jään seal teatris kogemata magama, aga mingit aerosooli ma ikkagi eritan ka läbi oma maski.

Me näeme, et see aeg, kui ka vaktsineeritud isikud peavad tegema neid kompromisse, on kahjuks juba käes. Needsamad kooliõpilased, kellest tegelikult suurema kisa ja kärata ja vaevanägemiseta on ära vaktsineeritud üle poolte, kõik nad jäävad koju, neljas kuni kaheksas klass. Õpetajad, kellest samuti väga suur osa on vaktsineeritud, ka nemad peavad minema distantsõppele ja õpilünki ekraani kaudu likvideerima. See on meile kõigile raske. Me peame tegema keerulisi valikuid ja teinekord vaidlema ka omavahel niimoodi, et kukal higine, see käib asja juurde. Aga vaidlemisaega jääb järjest vähemaks. Selles mõttes on väga keeruline, kui see vaidlus ei ole konstruktiivne, vaid pigem destruktiivne ja keskendub minevikule või Päikese ümber tiirlevale maailmasüsteemile, mõtlemata sellele, mis saab tulevikus.

Nende otsuste tagajärgedega, mida me teeme koos, me peame koos elama. Ma vaatan, kuidas meil on ilma peata ehk ilma juhita meditsiini vaates kolm kriisi jaoks väga olulist, võtmeametit: TEHIK, Terviseamet ja Ravimiamet. Ma mõtlen, kas seesama kriitika, ükskõik mis nad tegid või tegemata jätsid, võib olla põhjus, miks nende ametite juhid läksid ja miks sinna uusi kandidaate on nii raske leida. Ka see võib olla teie või meie millimeeter, leida see inimene, kes suudab seda kõike taluda ja rahulikult, kuid kindlalt edasi minna. Selles mõttes on mul respekt ikkagi Tanel Kiige vastu, kes on suutnud oma selgroogu säilitada ja säilitada ka sektori respekti ja austuse.

See, et me näeme "Aktuaalsest kaamerast" neid otsuseid, mis sündisid eile või täna – kui septembris võis see meid veel pahandada, siis ma kardan, et novembris muutubki see normaalsuseks, sest selliste pikkade arutelude ja kõnekoosolekute aeg saab lihtsalt mööda.

Arstina me anname pahatihti nõu, mis on inimese jaoks ebameeldiv või ebapopulaarne. Ma soovin teile kõigile julgust teha üheskoos neid otsuseid ja ma soovin ka koostöövõimekust riigi ja omavalitsuste vahel, et teha vajalikke ja ühiseid otsuseid. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!  

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Aga kui nüüd see kasutegur on, ma arvutasin välja, 15 000 kõne peale 600, 4%, siis tuletage meelde suurele saalile, meil erikomisjonis te rääkisite seda kunagi, et suvel või kevadel anti korraldus, kui "kadunud" härra Seer juhatas vägesid, et puhake jalga, perearstid, et tulevad need suured kampaaniad ja ...  Kuidas see värk oli? Kas need signaalid on olnud vastuolulised ja oleks võinud olemata olla?

Ma veel kord tulen tagasi sellesama teema juurde, mida ma ka oma sõnavõtus puudutasin. Antud situatsioonis see minevikus urgitsemine ja lakkamatu meeldetuletamine, kes seda või teist tollel või sellel ajal ütles, või kas perearstid olid solvunud ja mis tundeid see neis pärast tekitas, mis sügisel juhtus – see ei ole praegu relevantne. Selles mõttes, et me oleme tagasi, meid on vaja, me vaktsineerime. Kõik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite oma sõnavõtu alguses, et te ei tea, miks teid on siia kutsutud. Aga minul isiklikult on väga hea meel, et te siin olete, sest just teie meedikuna olete selle kriisi tulipunktis koos oma patsientidega. Ütlen kohe ära, et meie erakond toetab igati meedikuid ja hindab ülikõrgelt teie rasket tööd.

Tulen tagasi vaktsineerimise juurde. Tõesti, teie käes ongi võti, mis peaks meie ühiskonna kallutama kõigis vaktsineerimisse puutuvates otsustes tegema õigeid valikuid. Meie poliitikutena ei saagi teha inimeste individuaalset tervist puudutavaid otsuseid. Nii lihtsalt on. Aga mu küsimus puudutab ikkagi nende inimeste tulevikku, kes põhjusel või teisel on teinud otsuse mitte vaktsineerida. Valitsuse augustikuise määruse tõttu jäävad need inimesed ilma tööst ja ka haigekassakindlustusest. Nad langevad välja teie ja kogu meditsiinisüsteemi vaateväljast ja toetusest. Te ei saa neid enam aidata ka siis, kui nad selle ühiskondliku ebaõigluse tõttu haigestuvad mingitesse muudesse haigustesse. Kuidas teie arstina vaatate tulevikku nende inimeste osas? Mis tundeid see teis kui arstis tekitab?

Selles mõttes, arstina ma pean ütlema, et nendele inimestele on haigestumise korral ikkagi vältimatu abi ju tagatud.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mitu tipp-poliitikut on väitnud, et perearstid ei ole neile soovitanud üht või teist vaktsiini või [on soovitanud] üldse mitte vaktsineerida. Minu arvates ei ole poliitikutel õigust oma nahka sedapidi hoida, aga see selleks. Kui levinud on selline suhtumine perearstide seas, et hoiatatakse patsienti, või kuidas te ütletegi, klienti tõsiselt mitte vaktsineerima? Neid riskiprotsente on ju väga palju avaldatud. Kas on võimalik, et perearstide seas on tõsiselt selline suhtumine, et öeldakse, et jama võib tulla, sul võib palavik tulla, ära vaktsineeri?

On ju olemas uurimused, mis ütlevad, et patsient on suuteline meelde jätma umbes 10% sellest jutust, mida arst talle vastuvõtu käigus räägib. Kuna me inimest vaktsineerimise teemal nõustades peame ju avatult rääkima talle nii sellest, mis vaktsineerimist pooldab ja soodustab, kui ka riskikohtadest, kõrvaltoimetest ja koostoimetest, siis ma kardan, et siin on suuresti ikkagi tegemist sellega, et inimene paljuski kuuleb seda, mida ta kuulda tahab. 

Kui meil on selliseid kolleege, kes ütlevad, et vaktsiinid on jama, siis ma ütleksin, et neid on Eesti 800 perearsti hulgas väga marginaalne hulk. Ma vähemasti loodan. Me tahaks neist kõigist kuulda ja Terviseamet sooviks neist samuti kuulda. See on täiesti lubamatu ja sellepärast me ka mittetulundusühinguga ja oma COVID‑grupiga oleme teinud regulaarseid infotunde kõigile perearstidele. Viimasel infotunnil osalesid nii peaminister kui ka Tanel Kiik. Me räägime avatult ka sellest, millised on meie strateegiad ja taktikad, mis on vaktsiinide koos‑ ja kõrvaltoimed, kuidas teha, millal teha, kellele teha, milliseid riske peab kaaluma. Seal osales praktiliselt 1000 perearsti ja pereõde, selleks, et me kõik oleks sellise värske ja kallutamata infoga kursis.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma küsin teie käest vaktsineerimise kohta. Selline naisterahvas nagu Antonina Järviste, eluaegne epidemioloog, praegu erus, on öelnud, et vaktsineerimine haiguse kõrgperioodil ei anna soovitud efekti ja on tegelikult ka kuritegelik, sellepärast et see tekitab uusi tüvesid. See kõik on kirjas, ka meditsiiniõppe esimesel kursusel õpetatakse seda kõike. Minu küsimus on see, kas te annate positiivse hinnangu või negatiivse hinnangu sellele koolis õpitule või ütlete äkki seda, et Tanel Kiik on oma propagandaga vaktsineerimise osas läbi kukkunud.

Kogu austuse juures pean ütlema seda, et antud proua on oma sõnavõttudega tuntud juba viimased 10–15 aastat, ja mitte ainult koroonavaktsiini, vaid ka difteeria‑, teetanuse‑, lastehalvatuse‑, läkaköha‑ ja kõigi teiste vaktsiinide kohta. Lubage mul jääda pisut skeptiliseks.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Ma küsisin konkreetse küsimuse ja kui ettekandja on puldis, siis ta peaks vastama küsimusele kas jah või ei. Skeptik – see mind ei huvita, mina tahan vastust saada. Kui lugupeetud ettekandja tuleb siia pulti, siis ta peab vastama Riigikogu liikmete küsimustele, mitte avaldama isiklikku arvamust. Paluks tal ikkagi vastata. 

Hea ametikaaslane Kalle Grünthal! Me teame teiega seda väga hästi, et Riigikogu liige küsib ja siit Riigikogu kõnetoolist kas Riigikogu liige, valitsuse liige, põhiseadusliku institutsiooni liige või antud juhul külaline vastab. Me hetkel arutame OTRK‑d ja peame arvestama sellega, et  külaline vastab nii, nagu ta õigeks peab. Sellesse ma kindlasti ei sekku. Ma arvan, et ma mõistan teie küsimuse sisu, aga ma tahan ka seda öelda, et kui külaline ei ole poliitik, siis palun arvestage sellega. See on minu mõte. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma tänan väga teid, härra Jüri Ratas, selle selgituse eest, et ei ole poliitik. Aga ma ei küsigi poliitilist küsimust, ma küsisin ju tegelikult tema eriala puudutavat küsimust. Nii et ...

Selge. Ma tänan teid. Küsija vastas täpselt nii, nagu ta õigeks pidas. Signe Kivi, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud Le Vallikivi, palju jõudu teile ja meile kõigile! Meditsiinitöötajad on pandeemiaga tegelenud esimesest päevast peale ja selle aja jooksul on Eestis kaks valitsust rakendanud erinevaid meetmeid, et haigust ennetada, tõrjuda, aidata ravida. Aga muidugi on nii meie teadmised siin kui ka kogu maailmas COVID‑i kohta ju vahepeal palju täienenud. Öeldakse, et tarkus tuleb alati tagantjärele ja kahjuks pole sellest siis enam kasu, aga siiski. Mida oskame nüüd teha teisiti ja mida me saame oma ühistest võimalikest vigadest õppides juba homme selle haigusega võideldes paremini teha?

See haigus tõepoolest õpetab meid absoluutselt iga päev. Tänaste teadmiste kohaselt me saame vaktsineerida alates 12. eluaastast, me saame oma käsi pesta, me saame maske kanda, me saame distantsi hoida ja me saame balansseerida sellel õrnal piirjoonel, mis eristab vabadusi kohustustest ja normaalset elu ühiskonna lukkupanekust. Täpselt nii see ongi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, perearstide seltsi juhatuse esinaine Le Vallikivi! Noorema põlvkonna arstkonna esindajana olete küllap väga hästi koolitatud, teil on ka kogemus esmatasandi meditsiinis. Kas te nüüd olete nii kena ja ütlete kolm soovitust eri põlvkondade inimestele Eestis, mida peab tegema, et iseennast kaitsta ja seda alalhoiuinstinkti kuidagi kõigis inimestes edendada? Teil on häid kogemusi, kindlasti kehvemaid ka, aga võtke kokku need soovitused.

Ma muidugi tänan komplimendi eest. Ma ise pean ennast küll juba keskealiseks meditsiinitöötajaks kahekümneaastase kogemusega. Aga sellegipoolest, kui me räägime kolmest soovitusest, siis need on: hoidke üksteist, arvestage üksteisega, vaktsineerige.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus on natuke erialaline. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon andis olemasolevatele teadusandmetele, rõhutan, et teadusandmetele tuginedes juba juulikuus käesoleval aastal soovituse arvestada antikehatesti positiivset tulemust kui COVID‑19 läbipõdemist. Ma küsin, milline on teie kui arsti arvamus, kas see ekspertkomisjoni soovitus on adekvaatne ja kas sellega peaks arvestama ja kas oleks mõistlik ka COVID‑haiguse läbipõdenutele anda kuue kuu asemel aastane garantii võrdselt vaktsineeritutega. Kõik meditsiiniringkondade inimesed on kinnitanud, et läbipõdemine annab tugevama immuunsuse kui vaktsineerimine. Kui tõepoolest on olemas antikehad, mis on mõõdetavad, siis me saaksime kulutada oma energia ja ressursi vaktsineerimata inimeste ja nende inimeste, kes ei ole läbi põdenud, vaktsineerimisele (Juhataja helistab kella.), mitte kulutades ressurssi nendele, kes juba omavad antikehasid.

Aitäh! Ütleme niimoodi, et see on ka praegu seisukoht, mille puhul erinevad arstid ja eksperdid vaidlevad, nii et kukal higine. Esiteks see, millal me neid antikehi mõõdame ja milline peab olema see tulemus, selleks et öelda, et see inimene on nüüd ja praegu läbipõdemise kaitse all, eks ole. Ka minu oma tagasihoidlikus praktikas, kahetuhandeses nimistus on korduvalt põdenud patsiente ja see vahe ei pruugi olla 12 kuud, eks ole. Me ei saa seda praegu lubada. Selles mõttes, kui ma teen selle testi kas jaanuaris, veebruaris, märtsis või oktoobris, eks ole, kust kohast see 12 kuud siis tiksuma läheb, kus kohas on see tiiter, kas ma peangi jääma seda antikehade taset mõõtma? Selles mõttes on see ka selline küsimus, kus aeg peab meile ütlema, mis on õige vastus, eks ole. Täna me ei tea seda vastust, seda ütleb ka immunoprofülaktika komisjon. Aga peab vaatama edasi.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Aitäh, lugupeetud ettekandja! Jõudu teile teie töös! Ma arvan küll, et te olete täna väga õiges kohas, sest ka Eesti parlament vahetevahel vajab sellist arsti külaskäiku. Kui me suudame siit 10% kaasa võtta, siis ma arvan, et on väga hästi. Kahjuks on küll patsiente saalis vähe, aga küllap nad kuulavad meid kaugemal.

Minu küsimus teile tuleb sellest valdkonnast, et te puutute tõepoolest ka vahetult kokku kogu selle ühiskonnakorraldusega nende erinevate vestluste ja oma patsientide kaudu. Kas see samm teie arvates on täna ikkagi õige ja vältimatu, et koolid saata, nagu on teinud otsuse Tallinn ja Pärnu, distantsõppele? See on see, mida pered väga on kartnud ja millest on püütud hoiduda. Nüüd võib tekkida masendus, mis selles olukorras ei pruugi olla hea.

Jah, see on mulle nii arsti kui ka emana tegelikult väga raske otsus kuulata. See puudutab ka minu lapsi. Selles mõttes seda enam, et me oleme ühiskonnana teinud päris palju pingutusi ja pidanud diskussioone, et leppida kokku need meetmed, kuidas koolid ikkagi avatuna hoida. Praegune otsus sündis väga robustsena, kui me räägime Tallinnast. Nendes astmetes kõik, nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata, koolist olenemata koju. Ma ei ole selle üle väga õnnelik.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud Le Vallikivi, ma väga tänan selle ettekande eest ja väga tänan selle töö eest, mida te teete! Aga nagu te ka ise mainisite, see informatsioon, mida me saame igalt poolt, on tohutult vasturääkiv. Minul on küsimus teile kui arstile. Sedasama kolmandat doosi ühtpidi kiidetakse, öeldakse, et see on vajalik, et nakatumist ära hoida. Aga teistpidi on meil ka ajakirjanduses olnud artikleid tuntud spetsialistidelt ja arstidelt, kes kirjutavad, et tegelikult ei ole vaja seda antikehade taset pidevalt nii kõrgel hoida. Isegi kui see langeb alla, siis tegelikult ju organismi jäävad need antikehad alles ja kui inimene nakatub, siis nad jälle kasvavad ja tase tõuseb üles. Mida teie soovitate?

Kui 4. oktoobril ikkagi meie immunoprofülaktika komisjoni eksperdid otsustasid, et tõhustusdoos on näidustatud kõigile eesliinitöötajatele, 65+ inimestele ja pikemas perspektiivis ka nendele inimestele, kelle vaktsineerimisest saab enam kui 180 päeva mööda, siis mina olen selle väga suur pooldaja. Sellest COVID‑ist võib täpselt samamoodi kujuneda pikemas perspektiivis hooajaline gripp, mille vastu me saame süsti igal sügisel ja eriti ei nurise.

Ma ei saa jätta meelde tuletamata ka seda, et tänu ... noh, kas just tänu ühiskonna avatusele, aga ka gripp on Eestis juba täiesti ametlikult maale tulnud. Selles mõttes, et mida rohkem me saame ennetada ja ära hoida, seda vähem me peame pärast tagajärgedega tegelema.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Aitäh, proua Vallikivi, et te täna siin olete! Ühinen kõigi eelkõnelejatega, et teie kuulamine on äärmiselt vajalik. Kõigepealt kompliment perearstidele, sest ma arvan, et just perearstid on need inimesed, kes teevad ära väga suure töö nii selle epideemia kui ka kõigi teiste ajal inimeste tervena hoidmisel olgu profülaktikaga, olgu haigete inimeste jälgimise ja nende abistamisega. Sellega seoses mul ongi küsimus, eriti arvestades praegust olukorda: millistest ressurssidest teil puudus on? Kus te näete seda, et meie kui riik saaksime appi tulla perearstidele, et teie töö oleks efektiivsem, et te jõuaksite kõigi oma nimistu inimesteni? Võib-olla need [nimistud] võiksid olla väiksemad? Mis on see, mida te eelkõige vajate?

Aitäh! Tõesti, ma valetaksin, kui ütleksin, et meie töö juba praegu ei ole keeruline. Meil on kodusel ravil perekondades mõnikümmend inimest, kelle järele me ju peame pidevalt valvama. Ressurssidest [oleks vaja] ilmselt neidsamu värskeid tervishoiutöötajaid, eks ole, keda meil niimoodi äkitselt kuskilt vabrikust võtta ei ole. Me näeme kurnatust nii arstide kui ka õdede seas. Me näeme, et see tavapärane puhkus, 28 päeva, ei taasta jõudu, lisapuhkuse nädal kulub ka nagu vesi liiva. Selles mõttes võiks kindlasti meil olla inimressurssi lisaks. Meil on hästi palju vabatahtlikke abilisi, aga nagu ka eile "Aktuaalses kaameras" ütles üks intensiivi töötaja: selleks, et seda inimest õpetada töötama ja delikaatsete isikuandmetega ümber käima, kulub aega, mida tihtipeale on raske leida selles päevas, kus on tavalised haiged, vaktsineerimised ja koroonakahtlased haiged. Selles mõttes on see nagu nõiaring, eks ole, et me ei jõua samal ajal õpetada, kui me vajame inimressursiga abi. Aga kui see kriis jääb meile kauemaks, siis eks me peame kuidagi need ressursid jälle ümber mängima.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja proua Le Vallikivi, doktor Le Vallikivi! Suur tänu teile perearstide hääle toomise eest siia saali ja absoluutselt kõikidele sinna seltsi kuuluvatele perearstidele! Suur tänu selle eest, et teie siin täna esinesite, ja ka selle eest, et te sotsiaalkomisjoni alati perearstidelt sisendit toote! Minu küsimus puudutab vaimset tervist. Kroonviiruse kriis on juba pikalt kestnud ja inimestel on tekkinud ilmselt lisaks sellele haigusele ka vaimse tervise probleemid, nii eakatel kui ka noorematel ja miks mitte ka keskealistel. Kuidas te tunnetate siin oma töökoormuse tõusu ja mida te näete tuleviku osas?

Jah, see on üks selle kriisi kõrvalmõjusid. Me näeme seda, et vaimse tervise probleemidega inimesi on oluliselt rohkem kõigis eagruppides: lapsed, noored, keskealised, vanemad inimesed, inimesed, kes on kaotanud oma lähedase või kaotanud oma tervise või kaotanud kõik materiaalse või kaotanud kõik, mis on elus olnud tähtis. Me näeme ka seda, et meil on vähenemas nende teenuste kättesaadavus, mida meil tegelikult oleks vaja kiiresti ja palju, eks ole, kui me räägime kliinilistest psühholoogidest, kui me räägime vaimse tervise õdedest, kui me räägime lastepsühhiaatritest, kui me räägime ka vanemate inimeste hädadele keskendunud psühholoogidest ja psühhiaatritest. Positiivne on see, et stigma vaimse tervise probleemide puhul on hakanud selle kriisi käigus lahtuma. See ei ole enam imelik, kui sa räägid, et sa oled läbi põlenud, sa oled vihane, sind ei huvita miski, sa ei taha midagi teha, sa nutad päevad otsa, sa ei tule voodist välja. Aga teinekord tabab meid esmatasandil jõuetus. Jaa, me saame olla see esimene värava avaja, aga kuhu me selle värava avame, kui on nõnda, et näiteks sellesama kliinilise psühholoogi juurde järjekorda saamiseks – järjekorda, ma rõhutan – peab inimene mitu kuud ootama ja see järjekord, kui keegi teine abivajaja ära ei ütle, kestab mitu kuud. Neid patsiente on väga palju rohkem ja nad on väga palju keerulisemad. Meil tõesti oleks vaja sidusust teiste erialadega, et neid inimesi paremini aidata.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan ka omalt poolt. Kuna see viirus on muteeruva tüvega, siis sellega võitlemine on natuke nagu liikuva sihtmärgi laskmine. See viirus ei ole homme enam see, mis ta oli täna. Te juba tegelikult vastasite sellele küsimusele, mis mul oli valmis mõeldud, kas see viirus on selline, mis meie hulka jääb. Aga küsin kaks täpsustavat küsimust. Kas meil ongi oodata järgnevatel aastatel umbes kahte lainet igal aastal, kevadel ja sügisel? Mis suunas see viirus võiks edasi muteeruda: kas ta muutub veel nakkavamaks, muutub ta letaalsemaks või vähem letaalseks? Mis on meditsiinivaade sellele?

Aitäh! Kui meil on ühiskond avatud, siis meil ei ole kahte lainet aastas, vaid ikka üks, mis kestab umbes oktoobrist juunini.

Kas viirus muteerub? Jah, ta muteerub, aga teadlased on ütelnud, et deltatüvi on üks tugevamaid kaarte, mida see viirus on suutnud välja käia. Sellest hullemat ta päris pika perioodi jooksul välja mõelda ei ole suutnud. See annab teatavat lootust. Aga kuna ma ei ole selgeltnägija, siis ma tõesti ei oska öelda, kuidas see päriselt kulgema hakkab ja kas ta tapab veel efektiivsemalt või levib veel paremini. Aga ma loodan, et pigem mitte.

Aga seda, et ta iga aasta tuleb, me oleme ju ka omal nahal kogenud. Tõesti, 2020. aasta juunis me [ei olnud] väga skeptilised, [arvasime], et ei, muidugi ei tule seda teist lainet ega midagi, eks ole. Aga tuli ja tuli ka kolmas. Selles mõttes ma pigem oleks mõõdukalt pessimistlik kui optimistlik, ma ei arva, et ta ühel päeval lihtsalt võtab kätte ja kaob ära.

Austatud Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esinaine Le Vallikivi, ma tänan teid teie ettekande eest ja ma tänan teid teie vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. 

Mina tänan teid. Ma tänan teid väga heade küsimuste, toetuse ja heade soovide eest meedikutele. Ma võtan need siit kindlasti kaasa. Aitäh!

Palun edastage tõesti kogu Riigikogu poolt head soovid perearstidele ja teistele meedikutele.

Liigume edasi. Me oleme käinud läbi kõik ettekanded. Nii nagu on soovinud riigieelarve kontrolli erikomisjon ja nii nagu OTRK arutelu kord ette näeb, nüüd on läbirääkimiste aeg. Avan läbirääkimised. Ütlen niipalju, et riigieelarve kontrolli erikomisjon on esitanud meile palve, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Sellest ma lähtun. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jevgeni Ossinovski. Palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! No piinlik on. Piinlik ja valus selle pärast, kuhu teist korda aasta jooksul on meid juhitud. See on täiesti uskumatu, et olukorras, kus need vead on juba üks kord ära tehtud, me oleme näinud, mille toob kaasa otsustamatus, uitjuhtimine, segaste, vastuoluliste sõnumite andmine, mida me nägime kevadel, kui me oleme näinud, mida see maksma läks, kuude kaupa rangeid piiranguid ja 700 miljoni euro suurune lisaeelarve, siis nüüd oleme me sama aasta sees taas kuristiku servale juhitud. Mida me selles olukorras täna kuulsime? Valitsus arutab, valitsuses on erinevaid arvamusi ja arutatakse. Praegu, reaalajas arutatakse. Kas saate aru?

Meil on prognoosid. Me oleme praegu Tallinna–Bergamo lennukis. Te olete ära unustanud, me oleme kõik ära unustanud pildid Bergamo haiglast. See on see suund, kuhu me liigume. Juulikuust saati ei ole nakkuskordaja alla 1 olnud, ta on kogu aeg olnud üle 1. Viirusfoon on praegu ajaloo kõige kõrgem.

Härra minister tunnistas, et ta ongi lähtunud vildakatest prognoosidest, mis ei ole arvesse võtnud seda, et meie testimisstrateegia muutumine, millele siin täna tähelepanu juhiti, tegelikult alahindab seda, kui palju meil nakkust on.

On terve hulk inimesi, kes saavad kiirtestiga positiivse tulemuse kätte, aga ei lähe selle tõttu testima. Nad teevad seda täiesti loogiliselt ja ratsionaalselt. Aga nad on haiged, viirusfoon on nende tõttu palju kõrgem. Me teame täpselt ka seda, et võrreldes kevadega on toimunud väga oluline muutus, väga palju on tehtud erateste, reisimiseks jne, mille hulgas positiivsete osakaal on 1%. Nad on ka sinna hulka pandud. Kui me need välja võtame, siis tegelikult on positiivsete hulk suurem.

Ka kõike seda silmas pidades on meil täna 20% positiivseid teste, kooliõpilaste seas oli oktoobrikuus neid 30%. Me tegelikult oleme hetkeseisuga oma haiglavõimekuse poolest juba kriitilise piiri peal. Muideks, märtsikuus, kui meil oli [see näitaja] 730, läks R alla 1 tegelikult juba kümme päeva varem, enne seda. Nii et rääkida sellest, et ei tea, kas 700 jõuab kätte või mitte – ma ei tea, peab mingi ime juhtuma, et seda 700 kätte ei tuleks. Opereerime siiski reaalsete prognoosidega. Kui me suudame kiiresti R‑i saada – need on Mario Kadastiku prognoosid, võite nendega tutvuda – alla 1, siis meil õnnestub kuskil 705 pealt hakata seda kaart alla tegema, aga selleks on väga vähe aega, sest edasi tuleb 800 ja 900 ja tuleb ka 1000. Ja tuleb ka 1000! Siis me ei räägigi sellest, et meil ei ole plaanilist ravi võimalik osutada.

Kuidas on võimalik, et me tegelikult oleme jälle seda oma meedikutele ja teistele inimestele teinud? Peaminister, täiesti uskumatu, ütleb, et tema ei saa aru, miks enamus peaks ennast vähemuse pärast piirama. No vabandust! See on ühiskonna põhimõte, et me käitume viisil, et suurendada üldist hüvet. Seda esiteks. Teiseks, aga sellepärast, et see lõpuks puudutab enamust ehk vaktsineerituid käesoleval hetkel. Sest loomulikult on koroonal, nagu armastatakse öelda, nähtavaid ja nähtamatuid ohvreid. On, kahtlemata.

Nüüd on plaaniline ravi tühistatud. Esimesest poolaastast on – doktor Talving rääkis meile – 21 000 inimesele ravi osutamata. Me liigume vähemasti kuni jõuluni samas etapis, kus plaanilist ravi ei ole võimalik samal viisil taastada. Ja siis on vaidlused: oot, ei tea, kas Tallinna linnapea ikkagi käitus mõistlikult või mitte, kui ta 4.–8. klassi nädalaks ajaks distantsõppele saatis. No aga pakkuge siis adekvaatset üleriigilist juhtimist! Pakkuge seda! Muidugi oleks seda vaja pakkuda mitte ainult Tallinnas, vaid ka mujal.

Sellel nädalal on võrreldes eelmisega vanuserühmas 85+ nakatumised kasvanud 128%. Seda olukorras, kus on 25 000 eakat inimest vaktsineerimata. See on meie seis täna. Ja me arutame, et vaat, ei tea, kas ikka vaktsineeritud peaksid teatris maski kandma või mitte. No tulge nüüd maa peale! See on katastroof, mis meid ees ootab.

Mida me selle peale [teada] saime? Peaministrilt [saime teada] esmaspäeval ja täna: tuleb tõhustada vaktsineerimist, me töötame hommikust õhtuni selleks, et vaktsineerimist edendada, on palju erinevaid asju, mis on juba tehtud ja veel on töös, ja arutelul veel väga palju erinevaid asju, mis kõik hakkavad vaktsineerimist edendama.

Vaat, kui oled juba laeva pealt maha hüpanud ilma päästevestita, siis on tore küll, kui tuleb meelde, et oleks pidanud selle kaasa võtma, aga hilja on. Siis on juba hilja. Vaktsineerimist tuleb loomulikult edendada ja loomulikult on see pikas vaates ainuke lahendus. Aga hetkel, kui me isegi homsest kõik oma inimesed, kes täna vaktsineerimata on, vaktsineerima viime, siis haiglakriis on meil ikka sellele vaatamata akuutne, sest immuunsus lihtsalt ei teki nii kiiresti.

Nii et selleks, et seda vältida, ei ole enam tegelikult midagi muud teha, kui et on möödapääsmatult vaja kontakte vähendavaid piiranguid. Sinna me oleme jõudnud halva juhtimise tulemusena. Vaktsineerimisvead on kestnud kevadest saati, neile on tähelepanu juhitud siin saalis sadu kordi ja nende vastu ei ole tegelikult muud ette võetud kui aina suurema tihedusega kõneldud, et, kallid inimesed, minge vaktsineerima. No tore, need, kes seda kuulasid, on selle juba ära teinud. Natuke vähe ja natuke liiga hilja.

Kaks nädalat tagasi peaminister ütles, et aga opositsioonil pole ühtegi ettepanekut. Pole ühtegi ettepanekut! Me tegime ettepanekuid. Mis te arvate, kas keegi valitsusest on võtnud ühendust, et arutada neid ettepanekuid? Mitte keegi. Mitte keegi! Kas keegi valitsusest on Riigikogu fraktsioonidega päriselt arutanud, mida me võiksime koos ühiselt teha? Sotsiaaldemokraadid tegid üleskutse: sõbrad, see on meie ühine vastutus, meil on erinevad nägemused sellest, ka ilmavaatelised, mis iganes, mõnel ka poliittehnoloogilised, aga kriis on käes, meie ühine kriis, saame kokku, lepime meetmete paketi kokku ja jätame need erimeelsused, mis meil on, hetkeks kõrvale. Kas keegi vastas sellele üleskutsele? Ei! Kuulsime seda toredat ühepoolset juttu siin esmaspäeval peaministrilt ja täna sotsiaalministrilt, aga reaalselt kokkulepitud tegevusplaani, ühist, mida teha selleks, et sellest asjast üle saada, ei ole. Aga arutatakse. Arutatakse, kogu aeg arutatakse, lõpmatult arutatakse.

No tõesti, lihtsalt valus ja piinlik on selle pärast, millisesse seisu me oleme tervishoiutöötajad pannud. See pole naljaasi. 700 oli meil eelmine kord. Olime kriitilise piiri lähedal töötajate mõttes, täna on see madalamal. Inimesed on ületöötanud, nad ei taha sinna enam minna, nad ei lähe, raha eest ka ei ole inimesed enam nõus koroonaosakondadesse minema. Sellest võib ju aru saada. See on väga ropp ja raske töö.

Sotsiaalminister ütleb, et jah, tema ülesanne on haiglate toimepidevust tagada. No haiglajuhid suudavad seda ise tagada. Ei ole haiglajuhil poliitikuid vaja, selleks et haigla hästi töötaks. Haiglajuhid on meil tublid, suurepärased, nagu ka meedikud.

See, mida valitsus on kohustatud tegema, on ühemõttelise paketi rakendamine selleks, et kiiresti nakkuskordaja alla 1 saada. See on ainus viis katastroofi vältida ja seda tuleb teha. Aitäh!

Suur tänu teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja, erakonna esimehe. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun kaheksa minutit.

Jah, palun!

Head kolleegid! Kahjuks on nii, et meil on hetkel riigis samaaegselt kaks kriisi, mis võimendavad teineteist. Ühelt poolt tervisekriis, millest on nii palju räägitud, nakkuse levik on kõrgeimal tasemel, mis ta üldse olnud on. Haiglate koormus on – täna juba võib öelda – üle kriitilise piiri. Me rakendame erakorralisi meetmeid, vähendame plaanilist ravi. Samal ajal on tegemist juhtimiskriisiga, millele on ka siin väga palju viidatud. Valitsus on olnud ajast maas, on toetunud ebaõigetele prognoosidele või ilmselgelt alahinnanud ohuolukorda ja ei ole teinud ka järeldusi oma varasematest eksimustest. Otsused jäävad hiljaks, otsuseid lükatakse edasi või otsuseid ei tule üldse. Ja kui otsused tulevad, siis suures osas on nad ebaloogilised, arusaamatud ja ebaadekvaatsed.

Vale ohuhinnang ja sellest järelduse mittetegemine on ääretult kahetsusväärne, sest me ei õpi oma vigadest. Ma ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et ärme vaatame minevikku. Me peame just nimelt vaatama, mis toimus esimese laine ajal, mis me siis tegime, mida me otsustasime, et nendest vigadest õppida. Aga kahetsusväärselt ei ole me nendest vigadest õppinud.

Mida ma pean silmas ebaloogiliste otsuste all? Ikka seda, et kui me kutsume inimesi vaktsineerima, mis on vajalik, mis on ilmselgelt vajalik, sest see võimaldab haigust kergemini läbi põdeda, ilmselt vähem nakatuda ja vähendada haiglate koormust, siis valitsus peab ise looma sellise usaldusliku sideme, et inimesed tahaksid [vaktsineerima] tulla. Siis on valitsuse üleskutsel autoriteeti. Tänaseks seda autoriteeti enam ei ole.

Vaktsineerimisest üksi on vähe. Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks me ei soovi nakkuse levikut takistada sellega, et ka vaktsineeritud inimesi, kes on nakkusohtlikud, testiksime, kui nad on puutunud kokku haigetega, et me ka neile laiendaksime lähikontaktsuse nõuet, nii nagu see on vaktsineerimata inimestel. Miks me loome ühiskonnas sellise olukorra, kus ühtedel on privileeg nakkust levitada ja teistel ei ole seda privileegi? Me oleme kriitilises olukorras. Ei ole loogilist põhjendust, miks me seda teeme.

Täna ka minu küsimusele vastates ütles tervise‑ ja tööminister: jah, see on mõistlik, et need inimesed jäävad ka lähikontaktsena [isolatsiooni], see on mõistlik, aga me seda korraldusena ei rakenda, seda mõistlikku lähenemist me korraldusena ei rakenda selles kriitilises olukorras. Mulle jääb arusaamatuks, miks me seda ei tee.

Testimisest on samuti räägitud mitmeid kuid. Tervise‑ ja tööminister on kogu aeg suhtunud testimisse väga skeptiliselt, on öelnud, et testid ei ole usaldusväärsed, see eeldab, et testivad väljakoolitatud tervishoiuinimesed. Samal ajal ütleb haridusminister, et iga viieaastane laps on võimeline seda testi läbi viima. Milline siis on valitsuse hoiak ja suhtumine testidesse? Me oleme korduvalt teinud ettepaneku masstestimiseks, et testitaks ka neid inimesi, kes on haiguse läbi põdenud. 

Nüüd, mitu kuud hiljem jõuame selles kriitilises olukorras ikkagi selleni, et minnakse testimise peale. Sellest teatab valitsus üks tööpäev enne, kui algab järgmine õppeperiood peale koolivaheaega. Üks päev on aega ettevalmistuseks asjaosalistel, koolipidajatel, koolidel, õpetajatel ja kõigil teistel. Kuidas jõuavad need testid koolidesse, kuidas viiakse läbi testimised, kuidas isoleeritakse positiivse testi saanud õpilased kohe kohapeal, kuidas nad koju saavad ja nii edasi? Selle korraldusliku poole jaoks jääb üks nädalavahetus. Siis me imestame, et asjad ei toimi nii, nagu nad peaksid toimima, ja me ei ole olukorraga rahul. See on ilmselge juhtimiskriis. 

Milline on riiklik poliitika? Kas riiklikku hariduspoliitikat on võimalik viia kohalikesse omavalitsustesse? Haridusminister ütleb, et me ei lähe üleriigiliselt distantsõppele, samal ajal Eesti konkurentsitult kõige suurem kohalik omavalitsus langetab väga kiire otsuse, et Tallinn läheb in corpore distantsõppele. Milline on siis see üldine lähenemine kogu haridussüsteemis? Kas need mõjud on väga erinevad? Ei saa aru.

Tallinnas otsustatakse minna distantsõppele kõikides koolides. Sellega luuakse erinev olukord õppetöös ja antakse ühtedele konkurentsieelis teiste ees, ühed jäävad maha, teised mitte. Samal ajal me teame, et kohe-kohe on tulemas Saku Suurhallis Lotte etendus, Saku Suurhalli tulevad kokku 5000 last koos vanematega.

Vaatame natukene, kas need otsused, mis langetatakse, ja piirangud, mis tehakse, on süsteemsed ja adekvaatsed, et neist oleks võimalik aru saada nii, et tõepoolest tahetakse piiranguid teha ja see on ka efektiivne. Need ebaloogilised ja arusaamatud otsused on põhjuseks, miks ollakse kriitilised, miks ollakse skeptilised ka valitsuse langetatud otsuste suhtes.

Kas erakondadel on ettepanekuid ja kas on koostööd? Opositsioon on valmis koostööks, opositsioon ootab koostööd. Aga need ühepoolsed kõned peaministrilt esmaspäeval ja täna tervise‑ ja tööministrilt näitavad, et seda valmisolekut ja tahet teha opositsiooniga koostööd tegelikult ei ole. Kui me küsisime täna valitsuses arutatavate võimalike otsuste kohta, siis tervise‑ ja tööminister vastas, et ta teab, aga ei ütle. See ei ole üleskutse koostööle ja valmisolek koostööks.

Ma olen nõus, et loogiline juhtimisskeem on see, et on parlament, kes on kaasatud – erikomisjoni me moodustada ei soovinud –, siis on valitsus, on ministrid, on ametkonnad, kes peaksid seda ellu viima. Paralleelselt sellega luua niisugust parteilist koroona ohjamise või juhtimise skeemi ilmselt mõistlik ei ole. Teeme seda ikka nende institutsioonide raames, mida näevad ette põhiseadus ja seadused. Need on parlament ja valitsus. Ma väga sooviksin, et meie ettepanekuid võetaks tõsiselt ja arvestataks, seda enam, et need ettepanekud, mis on tehtud, on osutunud lõpuks mitu kuud hiljem selliseks, mida valitsus on sunnitud ellu viima.

Viimane asi, vaktsineerimiskahjustuste fond. Ma olen korduvalt küsinud peaministrilt selle kohta, kas seda on mõistlik rakendada. Mitmetes Euroopa riikides seda on tehtud, Soomes on see ennast õigustanud. Vastus on jäänud õhku: võib-olla seda mõistetaks valesti, tehakse järeldus, et vaktsineerimiskahjustusi ja kaasmõjusid on nii palju. No kuulge, kas soomlased on siis rumalad? Kas need riigid, kes seda on rakendanud, on rumalad? Ma arvan, et ei ole. Nii et võtame kuulda ja loome need usalduslikud sidemed. Ka vaktsineerimisvastaste jaoks on just eelkõige vaja vaktsineerimiskahjustuste fondi, et tekitada usaldust, et riik osaleb ka nende tagajärgede puhul, mis on võib-olla ebasoovitavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Siret Kotka. Palun! Ka lisaaeg. Kui palju siis, kas minut, kaks või kolm? Kolm minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head saalis viibijad! Eelpool kõnelejad andsid COVID‑19 olukorrast põhjaliku ülevaate. Keskerakonna fraktsiooni esindajana soovin teha teatud rõhuasetusi.

Eestis on loodud vaktsineerimiseks kõikvõimalikud võimalused ehk kõikidel soovijatel on võimalus kaitsesüst saada. Samuti on valitsus olukorra leevendamiseks rakendanud mitmeid meetmeid. Näiteks hüvitatakse haiguspäevi alates teisest päevast. Riskirühmadesse kuuluvate vaktsineerimata inimestega võetakse telefonitsi personaalselt ühendust. Eestimaa eri piirkondades pakuvad vaktsiinibussid kodulähedast vaktsineerimise võimalust. Tervise‑ ja tööminister Tanel Kiik teeb selles vallas tõsiseid jõupingutusi.

Samas tuleb olukorda reaalselt hinnata ja tõdeda, et COVID‑19 olukord Eestis on kriitiline. Meil on kaks põhiprobleemi: vaktsineeritud inimeste vähene hulk ja sellest tulenevalt suur haiglaravikoormus. Haiglaravi seisukohast on suureks murekohaks vaktsineerimata inimeste, eelkõige vaktsineerimata eakate suur osakaal. Tunnustan siinkohal ajakirjandust, kes on kajastanud haiglaravi vajavate inimeste kannatusi ja tungivaid soovitusi lasta end vaktsineerida. Loodan, et meil on piisavalt talupojamõistust, et teiste vigadest õppida.

Hea meel on tõdeda, et vaktsineerimistempo tõusis eelmisel nädalal oluliselt. Vaktsineerimiste arv ületas eelmisel nädalal taas 10 000 piiri. Esimest korda jõudis COVID‑19 vastu vaktsineerima üle 10 500 inimese, mida on ligi kaks korda enam võrreldes nädal varasemaga. Südamest loodan, et suudame vähemalt samaväärset tempot hoida. Alates kolmapäevast saavad kõik perearstikeskused üle Eesti teha COVID‑19 vastaseid vaktsineerimisi nii esmase, teise kui ka kolmanda, tõhustusdoosiga. Perearstid ja ‑õed vaktsineerivad kõiki soovijaid, sõltumata sellest, kas inimene kuulub konkreetsesse nimistusse.

Kindlasti on vaktsineerimistempo tõstmiseks veel võimalusi. Keskerakond on välja pakkunud kuus ettepanekut. Esiteks, toetus või hüvitis 100 eurot 60+ inimestele esmase vaktsineerimiskuuri läbimisel või tõhustusdoosi tegemisel. Teiseks, tulemustasu 10 000 eurot igale perearstikeskusele, kui vanuserühmas 60+ on saavutatud vähemalt 80%‑line lõpetatud vaktsineerimisega hõlmatus. Kolmandaks, hooldekodutöötajatele ühe palga ulatuses tulemustasu maksmine, kui hooldekodutöötajate lõpetatud vaktsineerimisega hõlmatus on üle 90%. [Neljandaks,] toetusmeede kohalikele omavalitsustele 10–20 eurot iga elaniku kohta, kui on saavutatud vanuserühmas 60+ või täiskasvanud elanikkonnas vähemalt 80%‑line lõpetatud vaktsineerimisega hõlmatus. Viiendaks, riikliku vaktsiinikahjustuste fondi loomine koos tervikliku patsiendikindlustuse süsteemiga. Kuuendaks, vaktsiinitakso pilootprojekt kodus vaktsineerimise edendamiseks. Julgustan Vabariigi Valitsust neid motiveerivaid ettepanekuid rakendama.

Ühiskond on koroonaviirusest väsinud. Inimlikult on see täielikult arusaadav. Kuid kriisi juhtides peame mõtlema mitu käiku ette. Meil tuleb ühiselt pingutada selle nimel, et ühiskonnas oleks võimalikult vähe piiranguid. Selleks on kaks meedet: vaktsineerimine ja selgitustöö. Üheks alternatiiviks vaktsineerimisele on pakutud ka kõikehõlmavat ja järjepidevat testimist.

Koroonaviirus on Eesti inimeste ühine vaenlane. Teatud huvigruppide vastandumine on takistuseks piirangutevabale Eestile. On vaja hoopis vastupidist, mitte süüdlaste otsimist, pidevat välistamist ja kellelegi teisele lootmist, vaid pigem mõistvat suhtumist, osapoolte koostööd ja ühisele eesmärgile keskendumist. Põhjamaad saavad ühiskonda avatuna hoida, sest seal on kõrge vaktsineerituse tase. Igaüks meist saab anda oma panuse, et praegust olukorda parandada.

Peame ühiselt toetama tervisesüsteemi ja haiglaid. Juba praegu on keeruline leida tervishoiutöötajaid COVID‑19 osakondadesse. Koormus on väga kõrge ning mitmed haiglad on sunnitud plaanilist ravi edasi lükkama. Keskerakonna fraktsioon on sama meelt president Alar Karisega, kelle sõnul ei mõjuta me oma tegudega mitte üksnes iseend, vaid ka kõiki teisi: oma lähedasi, töökaaslasi, kogu kogukonda.

Lõpetuseks tahan lühidalt peatuda ka laupäeval Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldusel. Õigus meelt avaldada on demokraatliku Eesti riigi tugevuseks. Küll aga soovin tähelepanu pöörata ühe erakonna liidrite väljaütlemistele, mis ei olnud praegust olukorda arvestades üldsegi asjakohased. Poliitilised jõud, kes teevad meeleavaldusi meditsiiniteemadel, külvates samal ajal hirme, teevad karuteene tegelikult iseendale. Radikaalsetele kommentaaridele andsid jalgadega oma hinnangu ka mitmed tuntud erakonna liikmed, kes astusid sellest erakonnast välja. See on märk, et oma tegevusega on piir ületatud. Loodan, et selles retoorikas tehakse nüüd otsustav ja Eesti riigi huve arvestav pööre. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ... Ma arvan, et härra Ernits on fraktsiooni esindaja. Tähendab, ma korraks palun mikrofoni härra Põlluaasale. Härra Ligi, teie ei saa olla EKRE fraktsiooni esindaja, välja arvatud juhul, kui te toote mulle härra Põlluaasa allkirjaga volituse, et ta on teid volitanud EKRE eest kõnelema. (Hääl saalist.) Kas ma saan õigesti aru, et härra Põlluaas on EKRE fraktsiooni esindaja? Selge! Ma vabandan, siin oli enne härra Ernitsa nimi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Väita seda, justkui Riigikogu ja eriti Riigikogu opositsioon hoiaks kõrvale tänasest probleemist, mis on tervet maailma ja meie ühiskonda rängalt tabanud, on äärmiselt ülekohtune. Vastasel juhul ei oleks ju neid arutelusid siin, ei oleks peaminister olnud siin esmaspäeval ega oleks täna seda arutelu. Paraku oleme me olukorras, kus tõepoolest peaminister tuli esmaspäeval ja tegi poliitilise avalduse, aga mida uut me kuulsime? Mitte midagi! Täpselt sama jutt, mida oleme kuulnud korduvalt ja korduvalt. Kui temalt küsiti, millistele andmetele ta tugineb, siis minu suureks üllatuseks vastas ta, et nendele, mis on juba ajakirjanduses avaldatud.

Aga kahjuks me teame, et ajakirjandus on täis äärmiselt vasturääkivaid andmeid koroona suhtes, vaktsiinide suhtes, ravi ja käesoleva olukorra suhtes. Kui peaminister tuleb siia ja tal puudub selge plaan, selge kava, kuidas edasi minna, ja ainukene läbiv joon kogu jutus on see, et süüdi on eelmine valitsus, süüdi on tänane opositsioon, kes ei tahtvat koostööd teha, siis on see kummalisem kui kummaline. Milleks meile siis üleüldse valitsus? 

Ka täna, kui minister Kiik käis meil rääkimas spetsiaalselt koroonateemalisel arutelul, siis me kuulsime küll 20–30 minutit juttu, aga see oli selline voog, kus ei olnud mitte midagi uut, mitte midagi kandvat, seda võiks nimetada lihtsalt voogedastuseks. Jällegi oli ülimalt kummaline, et minister teatas, et jah, meil on mingisugused plaanid, aga teile ma nendest ei räägi. No andke andeks!

Hea ettekandja, ma väga vabandan. Meil on tulnud siia tabloole protseduuriline küsimus ja Riigikogu liige annab ka üsna selgelt oma käega märku. See võib olla väga oluline protseduuriline, tehniline küsimus. Ma vabandan, ettekandja, teie ees südamest. Ma palun aja[arvestuse] kinni panna, et see ei tuleks teie kõne arvel. Helir-Valdor Seederil on protseduuriline küsimus. Palun! Kas on mikrofoniga midagi?

Ma väga vabandan, tõepoolest protseduuriline küsimus. 

Tehniline küsimus.

Protseduuriline sisuline küsimus. Seaduse järgi peaks istung lõppema täna kell 13.00. Komisjon tegi ettepaneku, et kui kella üheks ei ole sõnavõtud ja läbirääkimised lõppenud, siis pikendada istungit kella kaheni. Ma vaatasin, et kui Henn Põlluaas oma kõne lõpetab, siis on kell juba üks läbi ja me enam pikendada ei saa. Mul on ettepanek see komisjoni tehtud ettepanek siiski hääletusele panna, et kõik soovijad saaksid läbirääkimistel osaleda ja me saaksime võimaluse pikendada istungit.

Esiteks, ma väga tänan, härra Seeder, teid selle eest. Suur tänu! Härra Põlluaas, ma vabandan teie ees. Aga teeme selle hääletuse läbi.

Head ametikaaslased, panen hääletusele riigieelarve kontrolli erikomisjoni ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 15, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole on istung pikendatud.

Veel kord, ma vabandan EKRE fraktsiooni ees ja Henn Põlluaasa ees. Ma tänan Helir-Valdor Seederit. Ma palun Riigikogu kõnetooli tagasi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa. Ma palun ka temale lisaaega juurde panna. Palun, härra Põlluaas!

Aitäh! Tundub, et minister Kiik on täiesti sassi ajanud prioriteedid ja selle, et ministrid ja valitsus on aruandekohustuslikud Riigikogu ees. Selle asemel et ütelda, et jälgige pressikonverentsi, küll te siis teada saate, peaks valitsus, vastupidi, just nimelt Riigikoguga arutama neid küsimusi, neid meetmeid. Ka Riigikohtu esimees meie fraktsiooniga kolmapäeval kohtudes ütles, et selline korralduste abil riigi juhtimine ei ole antud olukorras õiguslik ega õigustatud.

Tegelikult näitab selline käitumine täiesti selgelt, et valitsusel puudub igasugune sisuline tahe arvestada opositsiooni. Opositsioonilt nõutakse küll meedias ja avalikkuses, et esitage oma ettepanekud, ja kõik opositsioonierakonnad on neid ka teinud ja siin saalis korduvalt neid välja öelnud, aga nendega lihtsalt ei arvestata. Olemegi olukorras, taas ja taas, milles me olime kevadel, kui Eesti juhtis nakatumiste poolest kõikide riikide edetabelit. Täna oleme väga suures ja kiires tempos sinnapoole taas teel. Suvel rahustati meid, et ollakse valmis kolmandaks laineks, ärge muretsege, kõik on ette valmistatud, kõik on tehtud. Perearstidele öeldi, et puhake jalga, kui nad tegid ettepaneku, et nad võiksid vaktsineerimises kaasa lüüa, et küll me teeme oma kampaaniad ja meil on keskused, meil on talgud, mis iganes. Aga nüüd me näeme, et see kõik on olnud lihtsalt üks tühi õhu võngutamine, sest ei ole valitsusel ei vaktsineerimisplaani, ei ole mingisuguseid kavasid, kõik signaalid, mis me saame, lükatakse järgmine päev ümber ja Riigikogu hoitakse kogu sellest otsustusprotsessist kõrval. On eriti kummaline, et valitsuses ei ole ju mingisugust ühist arusaama. See näitab, et ei ole ka ühist töömeeleolu ega soovigi, sest valitsus suhtleb omavahel meedia kaudu. Valitsuserakonnad teevad teineteisele ettepanekuid selle kohta, mida võiks teha, meedia kaudu. See on täiesti absurdne.

Siis seatakse piiranguid, mis, nagu me näeme, ei ole tegelikult tulemuseni viinud. Aga pole ka imestada, sest kõik piirangud peavad olema mõtestatud. Valitsus on sisse viinud selle, et negatiivne koroonatest ei maksa mitte midagi, ja kõik need inimesed, kes on tegelikult tõestatult terved, on lükatud ühiskonnast kõrvale. Justkui vaktsineerimispass oleks see, mis tagab ja garanteerib inimeste tervise ja selle, et nad ei nakata teisi. Aga ometigi ei ole see kellelegi saladus, et ka vaktsineeritud nakatuvad, ka vaktsineeritud annavad seda nakkust edasi. Nii et kõik need piirangud on absoluutselt põhjendamatud. Ainukene põhjus, mis siit selgelt välja tuleb, on see, et soovitakse – nii nagu me ka ministrilt kuulsime, et ainuke tee ja vahend on vaktsineerimine – läbi viia kaudset ja varjatud sundvaktsineerimist, mille kohta ka õiguskantsler on öelnud, et see on lubamatu, see on põhiõiguste ja põhiseaduse vastane.

Kahjuks mingisuguseid muid edasiviivaid mõtteid valitsusel ei ole. Ei kuulnud me neid ei esmaspäeval, kui peaminister siin käis, ei kuulnud me neid ka selles ühtlases mittemidagiütlevas voogedastuses, mida minister Kiik meile siin esitas. Mitte ühtegi kandvat ideed. See on üks katastroofilisemaid momente kogu selle kriisi juures, kui puudub selge arusaam olukorra tõsidusest, kui puudub selge arusaam sellest, mida peaks tegema.

Koroonanakkus rändab riigist riiki. Riigid on seadnud erinevaid tõkendeid, kuidas kontrollida, kuidas kaitsta oma inimesi: küsitakse vaktsiinipassi, küsitakse negatiivset testitulemust, tehakse piiridel teste. Aga Eestis ei tehta mitte midagi. Eelmise laine ajal, kui Venemaal oli olukord väga hull, olid piirid lahti ja ka täna ei kontrollita meil sisuliselt mitte kuskil mitte kedagi. Soome ajakirjanduski imestab, miks Eestis ei ole mingisugust kontrolli, miks midagi ei tehta. Me teame ju, kuidas Soomes käitutakse. Seal tehakse sadamates ja igal pool mujal teste. Meie kõrval, Lätis, on olukord eriti hull ja on olnud selline juba pikemat aega, sealne ühiskond on lukku pandud, aga me ei kontrolli ka Eesti ja Läti piiri. Läti inimesed ei saa käia omal maal vabalt ringi, küll aga saavad nad tulla Eestisse vabalt ringi käima, poodidesse, restoranidesse, ükskõik kuhu. Seda, mis tagajärg sellel on, näitab ju selgelt see, et nakatumine Lõuna-Eestis on oluliselt suurem kui mujal. See on selle mittemidagitegemise selge tagajärg. Eriti olukorras, kus me täna oleme, kus juba liigub ringi uus mutatsioon, delta+, nagu seda on nimetatud, mis on veelgi nakkavam kui senine deltatüvi, peaksime kontrollima kõiki inimesi, kes siia tulevad. Jah, tõepoolest, lõplikult me ilmselt ei suudaks seda [tüve] vältida, aga me saaksime ikkagi aega juurde ja lükata selle siiajõudmist oluliselt edasi. See aeg, mille me võidame, tähendab ju säästetud inimelusid.

Lõpetuseks tahaksin veel kord korrigeerida seda, mida Keskerakonna esindaja välja tõi ning mida valitsus ja peaminister kogu aeg räägivad, justkui EKRE kutsuks inimesi üles mitte vaktsineerima. See on vale, see on absoluutne vale. Me tunneme sügavat muret selle olukorra pärast, selle pärast, kuidas see kriis üle elada, kuidas hakkama saada. Me ei ole mitte vaktsineerimise, vaid sundvaktsineerimise vastu. Aitäh!

Suur tänu! Veel kord vabandan teie ees vahepealse hääletuse pärast. Aitäh teile! Nii, liigume edasi. Nüüd on nii, et neli fraktsiooni on kõnelenud. Ma palun järgmiseks Riigikogu kõnetooli ...  Ma saan aru, Hele Everaus, et teie räägite Reformierakonna fraktsiooni nimel. Nii et ma palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Hele Everausi. Palun! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Teid on siin hästi palju. Tore-tore, hea seltskond, ikka alati tublid inimesed. Nii põhjalikud ettekanded olid ja nii eri suundades, et kogu meie praegune situatsioon on juba kajastatud. Mina võtaks omale natukene teistmoodi rolli. Me ei ole ju kogu selles pandeemias üksi, me oleme rahvusvahelises kontekstis ja me ei saa kunagi sellest vabaks, kui kogu maailmas sellest vabaks ei saada.

Tuletan meelde: vaadake, varsti kaks aastat! Meile jõudis see küll natukene hiljem, aga 8. detsember oli see päev, kui esimesed juhud kirjeldati. Eilse seisuga – võib-olla me nendele numbritele vaatame väga ükskõikselt, aga mõtelge, kui keeruline see seis on – 245 miljonit ja rohkem nakatunut ja peaaegu 5 miljonit surnut.

Kuidas Eestis on olnud? Kui palju me oleme kokku arvutanud selle algusest peale? Muuseas, olgu öeldud, arvatakse, et need arvud võib korrutada poolteisega või võib-olla rohkemagagi, registreeritud ilmselt kõik ei ole. Eestis on olnud aegade algusest, sellest ajast, kui me hakkasime registreerima, 184 509 nakatunut, eilse päeva seisuga. Aga mis olulisem – ma tahan tuua need andmed, ma ei hakka neid kommenteerima, te saate ise vaadata kõiki neid tabeleid ja võrrelda teiste maadega –, miljoni kohta on meil 138 968 [nakatunut], samas Soome näitaja miljoni kohta on 28 016, meil on 138 968 miljoni kohta. Jaapanis on 13 631. Surmade näitaja, olgu öeldud, miljoni kohta Eestis on 1112, Soomes 207, Jaapanis näiteks 145 ja on palju maid, kus see on palju madalam. Aga ma ei lähe praegu analüüsidesse, ise mõtlete, targad inimesed.

Esimene vaktsineerimine, tuletagem meelde, oli detsembris 2021 Inglismaal, 90‑aastane proua Margaret Keenan. Tõesti, pandeemia on pannud surve alla inimesed, aga ka valitsused. Loomulikult on järgitud väga erinevaid strateegiaid ja nendel on oma tulemused, oma hind. Ma arvan, et meil on siin mõtlemise koht, kui vaadata, missugust strateegiat me edasi tahame. Olgu see siis elimineerimine ehk nullviiruse poole püüdlus nagu Singapuris või Uus-Meremaal. Olgu see viiruse mahasurumise strateegia, lihtsalt erinevalt rakendatud, varem või hiljem, nagu on olnud meetmed Euroopa Liidus ja Ühendkuningriigis. Ameerikas, kus, me teame, on kõige rohkem surnuid, on lihtsalt püüd natuke leevendada seda nakatumise kõverat. Ameerikale lisaks on siin Brasiilia, India ja nii edasi. On tegelikult ka strateegia puudumist.

Me oleme täna palju rääkinud just nimelt vaktsineerimisest. Maailmas on arvatud, et kui me oleme täielikult vaktsineeritud, siis me saame kõik muu unustada, maskid ja distantseerumise, ja olemegi jälle tagasi tavaelus. Kahjuks seesama viiruse viimane, deltavariant on meie lootustele pannud piduri peale.

Miks vaktsineerimisel on oluline roll? Sellel on oluline roll tõesti haiguse raskuse mahasurumisel, kuid kahjuks mitte viiruse levimisel. Praegu toovad Ameerika spetsialistid välja, et COVID‑i deltatüve puhul ei ole karjaimmuunsust realistlik saavutada.

Ometigi on väga hea, et vaktsiin on. Tuletagem meelde, 1985 oli esimene HI‑viiruse aasta. Siiamaani pole vaktsiini, muuseas. Nii et ma arvan, et see [vaktsiini olemasolu] on suurepärane, aga me peame ikka täna rõhutama ka kaitset ja vältimist, mis peaksid jääma. Viirus ei ole tulnud meid tapma, ta tahab elada ja ta saab elada ainult meie sees, meie rakkudes. Meie käitumisest sõltub, kuidas meil viirusega tegelikult läheb.

Isegi kõige vaktsineeritumates kohtades ei ole see ainus meede. Nii panevad praegu südamele ja korraldavad asju näiteks ka Ameerika erinevad osariigid: ikka kanna maski, hoia sotsiaalset distantsi, järgi hügieenireegleid, kindlusta siseruumides korralik ventilatsioon ja nii edasi. Selle [loetlemine] läheks pikale. Juba James Reason lõi tegelikult igasuguste kriiside lahendamise kohta niinimetatud Šveitsi juustu mudeli, mille järgi ainult üks meede lahendusena reeglina ei tööta.

Iroonia COVID‑i korral on see, et nii paljud inimesed maailmas on saanud tunda üksindust, isoleeritust, frustreerumist. Ometi ei ole see ära hoidnud polariseerumist. Oli ja on võimalus solidaarne olla, et üksteist toetada. See oleks võinud olla nii globaalne kui ka sisemine kooperatsioon. Seda pole paraku juhtunud ja seda me näeme ka siin. Siin on tõsine mõtlemiskoht.

Haigusega hakkama saamine on olnud eri maades erinev. Nagu ma ütlesin, strateegiaid on erinevaid olnud, aga ometi ei ole tulnud välja, et tulemus sõltuks poliitilisest režiimist või korrast. Samasugused tulemused on näiteks autoritaarses Hiinas, üheparteilises Vietnamis ja esindusdemokraatiaga Uus-Meremaal. Tuuakse välja, et pandeemia kontroll on seotud vähem poliitikaga – ma mõtlen siin poliitikat selle puhtas mõttes – ja pigem just sisemise rahvusliku koostöö saavutamisega, sellega, kuidas me üksteist oskame mõista ja kuulata ja koos tegutseda. Haigus ei ole ju ise poliitiline ja teda ei peaks politiseerima.

Meil on täna vaja palju rohkem kui kunagi varem sisulist pühendumist, solidaarsust, koostööd. Üheski kriisisituatsioonis ei ole süüdistamisretoorika aidanud. Pandeemiaga seotud tegijad oleme me kõik, olgu siis teaduses, meditsiinis, avalikkuses. Need oleme meie kõik. Tegelikkuses me vastutame koos, kuidas edasi minna.

Pandeemia on meid pannud mõistma ühte väga olulist tõsiasja: kui palju on elus neid asju, mida me võtame kui enesestmõistetavaid. Need just nagu peavad olema ja on, kaasa arvatud elu ise. Sestap austagem üksteist, sest ilma selleta ei leia me ka siin lahendusi. Austagem igaühe elu. Mulle on alati meeldinud Albert Schweitzeri mõte: olgem aukartlikud elu ees. Siis me teeme asju optimaalselt ja õigesti. Aitäh teile!

Aitäh teile! Nüüd on fraktsioonide esindajad kõnelenud ja me läheme edasi selle järjekorra alusel, mis on hetkel kõnede järjekorras kirjas. Palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea on peale tarka inimest rääkida. Minu noorus teadlasena, geneetikuna möödus laboris. Ma ei ole Wuhani laboris töötanud, aga olen tegelenud bakteritega ja ravimiresistentsusega ja olen näinud, kui võimas on tegelikult elu. Olgu ta bakter või viirus, ta tuleb igalt poolt välja. Lootus, et meie oleme maailma valitsejad, on väga petlik.

Aga siin saalis ei tahaks ma rääkida viirusest ja bioloogiast, vaid ühiskonnast. Riigieelarve kontrolli erikomisjonis me oleme seda teemat arutanud ei tea kui palju kordi. Juba 6. augustil oli selge, et valitsus on koroonatõrjel läbi kukkunud.

Doktor Vallikivi, kes täna oli väga delikaatne, ütles, et 19. mail tuli neile ministeeriumist korraldus, et puhake jalga. Ja 453 perearstikeskust puhkaski jalga. Samal istungil tuli välja, et linnade ja valdade liit on jäetud kõrvale: puhake jalga. Ja puhkasidki jalga. Täna räägib doktor Vallikivi, et nüüd nad uhavad ringi: 15 000 kõnet, 600 vaktsineerima tulnut, kasutegur 4%. Aga kujutage ette, need kuud, mille kohta Tanel Kiige juhitavast ministeeriumist tuli korraldus, et puhake jalga, läksid ju vett vedama. Raisati kallist aega.

9. septembril olin ma Terviseametis. Ma olin üllatunud, et ma olin esimene Riigikogu liige, kes Terviseametisse oma jala oli tõstnud. See oli sama päev, kui Üllar Lanno teatas tagasiastumisest. Ma veetsin seal õhtu, kohtusin nende inimestega, nägin ja kuulsin, milliseid vastuolulisi signaale nad saavad. Nad peavad töötama väga pingsalt, iga päev 300 päringut tuleb veel vastata kõigele muule lisaks. Vaatasin seda legendaarset külmladu, mida radiaatoriga soojendatakse.

Mõni aeg tagasi ütles peaminister mulle siinsamas saalis, kui ma küsisin, kes vastutab nende raiskuläinud vaktsiinide eest – tõsi, need ei olnud valdavalt koroona omad, vaid lastehalvatuse omad ja muud –, et Üllar Lanno on vastutuse võtnud. Aga Üllar Lanno ei ole poliitik. 6 miljonit või kui palju seda on, on vastu taevast läinud ja mitte keegi ei vastuta. Süüdimatus ruulib.

Ja nüüd Vabariigi Valitsuse korraldus nr 305, piirangute proportsionaalsus. Me oleme selle EKRE fraktsiooniga kohtusse andnud, aga täna on vist juba 34. või 35. päev, kui kohus molutab, pole hakanud seda isegi vaatama. Kui me eile tulime otsuse eelnõuga välja, siis see saadeti prügikasti.

Kordan taas: me ei ole vaktsineerimise vastu, mida siin öeldakse, et lamemaalased ja et te ei tea, mis on. Teame küll. Maa ei ole lame. Aga apartheidirežiimiga, mida Kaja Kallase valitsus on loonud, ei ole me küll nõus. Isegi kui öeldakse, et see ei ole apartheid. On apartheid. Aga põhiline: kogu selle Kaja Kallase valitsuse ajal on ühiskond totaalselt lõhki aetud. See on põhiline: usaldus riigi vastu, ka Terviseameti vastu, kes on eesliinil, on väga madal. See ongi põhiküsimus, miks me oleme sellises kohas.

Vaadake, Tanel Kiik on oma naha päästmiseks visanud üle parda kõik, keda vähegi võimalik, ministeeriumis ja ümberringi. Meil ei ole praegu Terviseametil juhti. Kes see hull tahakski minna selle koha peale pärast Üllar Lannot. Minu meelest sai Üllar Lanno väga hästi hakkama. Ravimiameti peadirektori koht on vaba ja nii edasi.

Üks kõrge riigiametnik ütles mulle hiljuti, et suur osa Sotsiaalministeeriumi juhtkonnast tuleks laiali peksta. Laiali peksta! Nii et isegi Tanel Kiige peast ei piisaks. Aga see selleks.

Härra Ernits! Nüüd tuleb otsustada, kas kõne lõpeb või kuni kolm minutit lisaaega.

Jah, paluks kolm minutit.

Selge. See on selge otsus, nii et kolm minutit lisaaega.

Aga kelluke oleks ka hea. (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! Ja mis see tulemus on? Tulemus on see: ühiskond on lõhki. Meil pole ka seda vaktsiinikahjustuste fondi, mis oleks võinud ammuilma olla ja mille mõtte käis välja meie erakonna liige doktor Hasso Uuetoa juba väga ammu. Aga pole oluline, kes selle välja käis. Usaldust pole, pole olemas seda fondi. Muuseas, ega need kahjud nii suured ei olegi tegelikult, kui vaadata Soome analoogilist fondi.

Aga probleemid on tõsised. Valdavalt puudutab, kui küüniliselt vaadata, see olukord väga vanu inimesi, kes jõuavad kalmistule. Keskmine vanus on neil praegu 83 aastat. Eelkõige puudutab see mehi. See on tegelikult vanaisade sanitaarraie, mis võib ees seista, kui me samamoodi jätkame. Vanaisade sanitaarraie. Sanitaarraie [väljend] on Lennart Merilt pärit, metanoolitragöödia ajast, kui te mäletate, küüniline väljend. Ja mida professor Merits on öelnud? 1000–2500 [inimest], valdavalt vanaisad.

Aga samas on olemas ka tervisekahjud, väga tõsised. Üks mulle lähedane inimene kartis, aga tegi hiljuti teise süsti. Pärast hakkas hingeldama, ei saanud isegi künkast üles. Ma nägin seda ise, hirm tuli. Süda hakkas tal puperdama ja tänase päevani on see nii. Nendest ei ole ka palju räägitud, igasugustest tervisekahjudest, mis võivad olla ja mis ei vii küll otseselt hauda. Ma olen neid nüüd lähedalt näinud. See selleks.

Ja mis veel? Järeldus minu meelest on see. Ma olen nõus selle kõrge riigiametnikuga, kes ütles, et tegelikult peaks Sotsiaalministeeriumis väga tõsist puhastust tegema. Põhiline: oleks vaja vahtkonnavahetust. Kui asi on untsu läinud, ei aita enam meikimisest. See on see järeldus. Ja ongi kõik. Ilusat päeva kõigile.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri. Palun!

Aitäh, hea esimees! Head kolleegid! Isamaa Erakond tänab ja tunnustab kõiki meditsiini‑ ja eesliinitöötajaid, kes vaatamata pikka aega kestnud survele ja koormusele teevad kõik endast oleneva, et päästa inimelusid. Olukord on tegelikult väga kriitiline. Põhimõtteliselt ütles terviseminister, et ta teab, kuigi meile ta ei ütle, aga küllap me uudistest kuuleme, et ees on väga drastilised sammud, kui me tahame inimelusid päästa.

Tegelikult on ju väga oluline kontaktide vähenemine ja vastutustundlik käitumine kõige laiemas mõttes ning loomulikult vaktsineerimine. Vaktsineerimine on võimalik siis, kui selle korraldamine on tõhus.

Paraku oleme jõudnud situatsiooni, kus tõhusast vaktsineerimisest ja heast vaktsineerituse protsendist enam ei piisa. Lähinädalad toovad meile kindlasti kurbi uudiseid ja pingestavad olukorda terves ühiskonnas. Seda ei tohi võtta mitte nagu ähvardusena, vaid sellesse tuleb suhtuda kui reaalsesse olukorda. Tuleb tõesti mõtelda, kuidas me tuleme sellest väga-väga keerulisest situatsioonist koos välja.

Solidaarsusel on kindlasti koht selle kriisi seljatamises, aga poliitilise vastutuse võtmisel on tegelikult mitte vähem tähtis koht. Kui poliitilist vastutust ei soovita võtta, siis paraku lõhub see solidaarsust ja koostööd ning ei aita mitte kuidagi tänaseid probleeme lahendada.

Ümmargused vastused väga teravate, võiks ütelda, et läbilõikavalt teravate probleemide [kohta esitatud küsimustele] ei ole need vahendid, millega me täna toimetada saaksime. Ma toon lihtsalt ühe näite olukorra ilmestamiseks. Tõepoolest, me kõik soovime, et meie koolid oleksid avatud ja ei oleks distantsõpet. Esmaspäevast lõpeb vaheaeg ja haridusminister on ütelnud, et esimene tund võiks alata koolides üldise testimisega. Üllas eesmärk. Seda võiks tõesti teha, et kuidagigi viiruse levikut ohjeldada. Aga loosungitega, kui neile ei järgne konkreetne tegevuskava, me olukorda ei paranda. Nende asemel tuleks tõesti anda ette praktilised sammud, kuidas testid jõuavad kooli, kuidas viiakse läbi testimine algklassides, kus on 25 õpilast ja üks õpetaja, ühel ajal, nii et need [tulemused] oleksid ka usaldatavad. Me teame, et algklassiõpilased oma elava loomuse tõttu võivad ju nende testimisvahenditega teha mida iganes ja tulemus ei ole lihtsalt usaldatav. Mitte see, et nad hakkama ei saaks, kui see toimuks üks ühele, aga lihtsalt selle massi tõttu see ei ole usaldatav. Siis ei ole seda üldse mõtet teha. Või kuidas käituda nende lastega ...

Palun kolm minutit.

Härra, Hepner, loomulikult, kolm minutit. Väike repliik. Kuna on veel neli kõnelejat, ma löön kokku, kaheksa minutit on maksimum, siis palun püüame lihtsalt teha nii, et kõik saaksid [kõnelda]. Aga loomulikult, teil on kolm minutit. Palun!

Kuidas käituda nende lastega, kelle vanemad ei ole andnud nõusolekut testimiseks? Tegelikult vajavad koolid ka nõu ja ühtse praktika kujundamist. Või kuidas käituda maapiirkondades, kui suures koolis tuleb korraga välja kümmekond positiivset, aga nende laste vanemaid ei ole võimalik operatiivselt kätte saada, sest nad on läinud tööle? Kuidas toimetada need lapsed koju või kuidas nad isoleerida? Need on praktilised küsimused, üdini praktilised küsimused, mis vajavad lihtsalt praktilist ühetaolist lahendamist. Seal ei ole mitte mingisugust poliitikat, seal ei ole mitte mingisugust emotsiooni, see on lihtsalt vaja praktiliselt ära lahendada. Vaat sellest on tegelikult puudus.

Seda võib vaadata tõesti ka koostööna. Kui me madistame Tallinnaga, ma pean silmas, et valitsus madistab Tallinnaga, siis see ei ole praktiline lahenduste loomine. See kurnab tegelikult ka õpetajaid. Õpetajad on samamoodi läbipõlemise äärel, nii nagu meditsiinitöötajad. See on samamoodi suur mure.

Minu üleskutse kõigile on see, et me tegeleksime rohkem praktiliste küsimustega, et kommunikatsioon oleks selgem ja üheselt arusaadavam. Kui me ütleme seda, et raha ei ole probleem, et testid tulevad, siis ütleme ka kohe sellele järgnevalt, mis ajaperioodil see otsustatakse, kuidas toimub taotlemine, et võtta maha jälle mingisugused pinged ja jutud, et lubati, aga ei tulnud. Nii me saame ka solidaarsema ühiskonna ja sedasi koos on võimalik kriisi seljatada. See on minu üleskutse kõigile. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jürgen Ligi. Lihtsalt infoks: loomulikult on kõigil õigus kõnelda kuni kaheksa minutit, aga meil on veel neli kõnelejat. Nii et palun, härra Ligi! Väike lisaaeg ka võib-olla? Jah, palun, siis kaheksa minutit.

Aitäh! Ma püüan mitte venitada. Kõigepealt, ma arvan, et see üritus ei oleks tohtinud toimuda sellisel kujul, et riigieelarve kontrolli erikomisjoni arutelu pähe esitab komisjoni esimees oma uitmõtteid ja poliitilisi deklaratsioone, millel pole mitte mingit seost selle komisjoni pädevusega. See komisjon peaks ju tegelema kui mitte otseselt rahaga – me kunagi ei tegelenud kaugeltki ainult rahaga –, siis ikkagi sellise ressursijaotusega, poliitika otstarbekuse ja tõhususega. See on see, milleks see komisjon on loodud, mitte Reinsalu isiklikeks heietusteks.

Veel kommenteerin ükshaaval mõningaid fragmente, kuna ma ei ole siin ametlik kõnepidaja. Jevgeni on alati väga bravuurikas ja mustvalge oma avaldustes ning kindlasti üks kompetentsemaid poliitikuid. Aga ma võtaks jällegi hoogu maha sellisel praalimisel. Tuletan meelde, et aasta või peaaegu poolteist aastat tagasi debateerisin temaga piirangute teemal, kui need olid pimesi ja huupi tehtud, hästi radikaalsed, mitte küll maailma mastaabis, aga siiski hästi radikaalsed ja valimatud. Tema ütles, et tegelikult tehakse liiga vähe, peaks kaheks nädalaks kõik kinni panema ja kui siis sealt välja tuleme, on viirus surnud. Absurdselt tobe oli see juba tookord. Aga absurdselt tobe on see, et ta ikkagi hoiab kinni sellest vaatest, et mida rohkem piiranguid, seda parem, ja et valitsus ei tee midagi, juhul kui ta ei kehtesta maksimaalseid piiranguid. Ei, ma arvan, et adekvaatne oli seekord Siret Kotka sõnastus, et valitsus peab ühiskonda suutma lahti hoida või peab püüdma võimalikult lahti hoida. Siin on loomulikult väga suur valiku ja vaidluse ruum.

Muidugi, Le Vallikivi sõnavõtt. Ma jätaksin ministri oma vahele, sest ta on vastutav, ja [tema ettekanne, mis oli] kindlasti informatsiooni täis ja tuntud headuses või halbuses, kuidas kellelegi meeldib, oli asjakohane. Le Vallikivi sõnavõtt oli sihuke värskendav. Vahetut vaadet meditsiinile on siia ka vaja. Tema kõnest ma tõstaksin esile paari asja. Kõigepealt saime kinnituse, et perearstid siiski on vaktsineerimise ja sellega haakuvate teemade puhul suhteliselt konsensusel. Ei ole asjakohane väita midagi muud, mida poliitikute suust tihti kuuleb, et arstid nagu ei oleks üksmeelel.

Aga ka Tallinna teema oli jällegi hästi värskendav. Tallinn läheb jällegi Eesti Vabariigist teises suunas, paneb valimatult koolid kinni. Kogu asja juures on otseselt võigas see, et ta põhjendab seda sellega, et keegi ei saaks hariduslikku eelist. Meil on ju meditsiinikriis. Selle ärakasutamine ei tohi toimuda sedapidi, et võrdsustada koolid, kus ei vaktsineerita, nende koolidega, kus vaktsineeritakse, teha seda sedapidi. Ikkagi riigi poliitika on selgelt praegu ju valikuline: vaktsineeritus tagab rohkem vabadust. Nüüd järsku Tallinna linn ütleb, et ei – seda ütles Vadim Belobrovtsev mitu korda minu kuuldes raadios –, me ei tohi anda kellelegi eelist. No mis kuradi jama see on, arvestades veel eriti, et ta soosib venekeelseid koole, kus haridus nagunii on kehvem, ja on ilmne, et needsamad koolid on ka madalama vaktsineerituse tasemega. Ta tegelikult tõmbab Eesti koolide taset täiesti meelevaldselt alla.

EKRE esindaja rääkis siin sellest, et otsuseid tehakse valitsuse korraldusega. Ma olen ühtpidi nõus, et see on natukene, kuidas öelda, tricky või keeruline teema. Aga tuletame meelde: need eeldused, et valitsus saaks neid vabalt teha, on ju kõik loodud eelmise valitsuse algatatud eelnõudega. Vähe sellest, eelmine valitsus ka pidas sellest ise kinni, ta ikkagi informeeris Riigikogu tagantjärele. Mina teda selle eest ei kritiseeri. See on operatiivne juhtimine kriisioludes, ei ole vaja seadusandja mökutamist siia juurde liiga palju, kui ongi otsustega kiire. Aga muidugi, arutama Riigikogu neid asju peab ja peab seda tegema asjalikult.

Veel poliitikast. Nüüdseks on valitsus jälle ühe portsu piiranguid kehtestanud. Ma arvan, et võiks maha keerata seda valitsuse kriitikat, sest alles esmaspäevast hakkas ju kehtima uus strateegia, kus tõmmatakse selgem vahe sisse koroonatõendile ja muule võimalusele vabadust saada.

Äsja tulid ka uued piirangud. Ma ei ole kõige üle õnnelik. Sealhulgas arvan, et maskikohustusega oleks võidud ennast siiski vaos hoida. Ei ole tõestatud, et aerosoolnakkus on niimoodi efektiivselt tõkestatav vaktsineeritute puhul, kes on ikkagi kehvad viiruse levitajad. Selles mõttes läks ka siin mitu sõnavõttu viltu sedapidi, et aga vaktsineeritud levitavad ka. Ei, need tõenäosused on ju välja arvutatud. Kusagil on see talutav risk, mida tuleks aktsepteerida. Vaktsineeritute omavaheline nakatumine on piisavalt ebatõenäoline ja piisavalt nõrk, et me võiksime koroonat hakata selles kogukonnas, kui nii tohib öelda, võtma kui tavalist, aktsepteeritavat riski. See tähendab, et inimesed haigestuvad, mõned ka raskelt, inimesed paratamatult ka surevad. Aga see ei ole enam ühiskonna sulgemise ja elust loobumise piisav argument.

Üldjoontes ma arvan, et poliitika on kohanenud uue olukorraga suhteliselt hästi. See tähendab, et vaktsiin on olemas, survet avaldatakse vaktsineerimise suunas ja ei kohelda kõiki kodanikke võrdselt selleks, et kõik oleksid võrdsed, kõik saaksid ühtmoodi kehva haridust ja kõik saaksid ühtmoodi kehvi piiranguid. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun! Jah, kaheksa minutit.

Aitäh sõnaandmise eest! Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Tänane OTRK, mille teemaks on olukord koroonaviiruse tõrjumisel, näitas seda, et praegune valitsus on oma tegevuses olnud absoluutselt ebakompetentne, ta pole mitte midagi oma vigadest õppinud, ta ajab mingit arusaamatut ideoloogiat ja me ei tea seda, kelle huvides see on.

Miks ma olen nii karm oma sõnades? Põhjus on see, et meil on võimalus visata pilk ajalukku. Kõigepealt, 13. märtsil algas meil pandeemia, see kuulutati välja, ühiskond sulgus. Mis sai edasi? Istusime kodus, püüdsime kõik olla korrektsed ja kevadeks asi taandus.

Oluline märge veel ka selle kohta, et tollel hetkel maske ei nõutud. Maskid olid vabatahtlikud. Irja Lutsar isiklikult teatas televisioonis, et mask võiks olla, aga ega ta tegelikult ei kaitse, sellepärast et me võime võrrelda viirus[osakese] suurust ja maski läbilaskevõimet ikkagi sääse ja traataia [auguga].

Nii. Mis edasi sai? Kevadel see probleem rauges, ühiskond avanes, läksime normaalse elu juurde, kuid oktoobris algas taas survestamine. Seesama Irja Lutsar ütles, et kandke maske, kandke maske, see on ainukene võimalus. Meie olime kuulekad, panime maskid ette. Ja mis tulemus oli? Tulemus oli see, et nakatunute arv kasvas novembris hüppeliselt.

Mis on põhjus, mis on siin põhjuslik seos? Ma sain  juulikuus Eesti Keskkonnauuringute Keskuse eksperdiarvamuse. Oli testitud neidsamu meditsiinilisi maske, mida praegu meeletult nõutakse. Tulemus on järgmine. [Esiteks,] osakeste eraldumine. Tekstiilid eraldavad tolmu. See on lihtne tulemus. Arvestades seda, kui õhuke on mask, testimispiirkonna ulatust ning läbipuhutava õhu kiirust, on tulemuseks väga kõrge [näitaja, kui palju] me võtame vastu tolmuosakesi. Edasi, hingamistakistus. Hingamistakistus on oluline parameeter, kuna pidevalt kantavate maskide puhul on liiga suure takistuse korral kopsude töö raskendatud, koormus tõuseb. Oluline on ka see, et kõrva taha fikseeritavate maskide näole liibuvus on niigi üsna kesine, raskendatud läbivuse puhul toimub enamus õhu liikumisest mitte läbi maski, vaid selle kõrvalt. Edasi, mikrobioloogiline saastumine. Tulemused on üsna hämmastavad. Maskid, mis peavad inimesi mikroorganismide eest kaitsma, sisaldavad keskmiselt 39,4 bakterit ja 12,6 pärmimikroseent tooteühiku kohta, kokku 52 ühikut mikroobe. Lõpptulemus on väga dramaatiline. Testi tulemused näitavad ühe pistelise partii puhul, et tavakasutusse administreeritavate meetodite ja jõuvõtetega surutavad nõndanimetatud kaitsemaskid on pigem terviseriske ja ‑hädasid suurendavad vahendid. Kasutegurist nii puhtfüüsikaliste parameetrite alusel kui ka kasutusharjumusi arvestades pole üldse mõtet rääkida. See on teadus, millest kogu aeg räägitakse, et usume teadust. Mina usun ka teadust ja mina usun, et need eksperdid räägivad õiget juttu.

Teine suur probleem on see, et vaktsineerimine algas jaanuaris, sisuliselt haiguse kõrgperioodil. Ometi aga õpetatakse juba esimese kursuse meditsiinitudengitele, et vaktsineerimise kõrgperioodil ei tohi vaktsineerida, sest see tekitab uusi tüvesid. Praegu on meil käes tulemus – deltatüvi. Et vaktsineerimine kõrgperioodil on ohtlik, näitab ka see, et Koeru hooldekodus, kus tavaliselt oli talvekuudel neli kuni kaks surnut, oli veebruari ja märtsi [haigestumiste] tulemusena 22 surnut. See ei ole nali.

Mis sai edasi? Kevade lõpp, ühiskond avaneb tegevustele. Kõik on vaikne, ei mingit vaktsineerimist, ei mingit tegevust selles osas. Aga äkki augustis toimub jälle aktiviseering koos piirangutega. Maskikandmise kohustus. Ennekuulmatu, et erasektor kaasatakse järelevalvekontrolli, inimeselt nõutakse koroonatesti [või] läbipõdemise [tõendit]. Ometi on see seadusega keelatud.

Veel üks oluline märkus. Vahetult enne valimisi soikub absoluutselt igasugune tervishoiuteema, et peale valimisi täie hooga peale hakata. Vaat see on kuritegu, kui poliitikat eelistatakse kriisile. Olukord, kus me praegu oleme, kus kauplustesse ja igale poole mujale on võimalik minna ainult inimesel, kellel on COVID‑i läbipõdemise [tõend], on võrreldav Hitleri Saksamaal toimepandud juutidevastase kuriteoga.

Siinsamas saalis ütles Jürgen Ligi, et me peamegi need inimesed panema halvemasse olukorda, et nad läheksid vaktsineerima. See on sundvaktsineerimine, mida meie seadus ei luba. Ka see meetod on vale, sest Järvamaal ühes haiglas, pansionaadis õigemini, vallandus koroonapuhang ja põhjus oli see, et vaktsineeritud töötajad läksid sinna ja nakatasid terve personali.

See on ebakompetentsus, läbikukkumine. Tanel Kiige meeskonnal tuleb täielikult lahkuda, sest see on viimane piisk meie karikas. Tal pole välja mõeldud mingit uut alternatiivi.

Aga ikkagi, mis on alternatiivid? Vaatame natuke maailmas ringi. India puhul räägiti meeletutest laibahunnikutest, mis ujuvad Gangese jões ja nii edasi. Mis oli tulemus? Tulemus oli see, et võeti kasutusele ivermektiin, mis tegi kogu selle riigi terveks. Teine fakt, Norra. Norra loobus absoluutselt koroonapiirangutest ja võrdsustas põhimõtteliselt gripi COVID‑iga. Tulemus on see, et seal ei ole mitte mingisuguseid piiranguid ja üleeilse seisuga oli 147,1 nakatumist 100 000 elaniku kohta. Täisvaktsineeritud on ainult 69,11% ja kolmandat süsti soovitatakse tõesti ainult üle 60‑aastastele inimestele.

Selle valitsuse ja Tanel Kiige tegevuse tõttu vajub meie Eesti ühiskond sohu. Enne kui ära upume, me peame sealt välja saama. Kõige kohutavam oli see, kui esmaspäeva õhtul helistas mulle üks vanem naine, rääkis juttu ja ütles, et ta tahab teha enesetapu, kuna ta ei suuda neid piiranguid enam taluda. See ei ole enam nali. Lisaks veel see, mis toimub meil igapäevaselt. Ettevõtted hakkavad minema pankrotti, sulguvad, ei ole võimalik enam rahalisi vahendeid teenida, sestap ei ole võimalik maksta üüriarveid ega pangalaenu. See Kiige valitsuse tegevus ei ole normaalne. See on fašism! Me peame selle peatama! Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea esimees! Head ülekande vaatajad ja jälgijad, loomulikult töökaaslased, kõik, kes te juba praegusel hetkel seda läbi vaatate, sest ilmselgelt on meil paljudel midagi targemat teha, ikkagi koolivaheaeg on ju lõppemas. Meile tulevad hästi värviliste nägudega terroristid ukse taha nõudma pommi või kommi. Tundub, et kogu Riigikogu tõsiselt võetavus ongi siia maandumas.

Jah, me teadsime, et me ei saa mingeid suuri muudatusi teha kogu selle probleemiga, sest meil on demokraatia pidupäev. Demokraatia pidupäevast on varsti juba poolteist nädalat. Kõik möödus hästi, kuid otsused jäid tulemata ja sellepärast, et tuli koolivaheaeg. No pärast koolivaheaega tuleb jälle midagi. Vähemalt mingigi otsus on nüüd olemas, aga kas ta on nüüd otsuse moodi. See on see, et meelelahutusüritused [lõppevad] pärast kella 22 või 23. Need on detailid.

Me oleme proovinud igati, nii palju kui võimalik, opositsioonina olla sõnakas ja toimetada täpselt nii nagu ka eelmises koosseisus, kui selline olukord oli. Aga ei lähe, ei lähe, ei saa seda kuidagi tõsiselt võtta. Või ei võeta tõsiselt. Taas kord tundub, et me räägime oluliselt tähtsast riiklikust küsimusest, aga see enam ei kõneta inimesi. Me oleme kaotanud tegelikult selle kommunikatsioonisõja igas positsioonis. Mäletate, et eelmise aasta aprillis me võtsime neli PR‑inimest Terviseametisse tööle ja sügiseks olid nad selle lahingu ikkagi juba kaotanud.

Vaatan, et mul on aega nii vähe, heale võitlejale Andres Metsojale tahaksin ka jätta aega arvamuse avaldamiseks.

Ma korra sekkun. Teil on aega piisavalt. Teil on aega piisavalt, et võtta ka lisaaega, ja härra Metsojal on aega piisavalt, et teha kõne kuni kaheksa minutit. Me ei pea rabistama, see on oluline teema. Kuulame kõik olulised mõtted ära. Palun!

Ma tänan, hea esimees! Üks minu hea sõber ütles, et kui sa ei suuda viie minutiga asja selgeks teha, siis ei ole mõtet seda kolme minutit juurde ka võtta. Ma lähtun sellest teadmisest.

Täpselt nii, nagu me nõudsime pärast demokraatia pidupäeva, et peaminister peaks tulema ja andma mingi selgituse. Ta tuligi nädala pärast ja esines poliitilise avaldusega. Ütlen teile ausalt, et ma ei ole väga suur teatrivaldkonna tegija, ma olen küll suur teatrifänn. Aga ma küsisin pärast ühelt healt lahingpaarilt Mustades Kolonelides, et mis oli sõnum. Ta ütles, et kõik on pekkis. Ka niimoodi on võimalik tuua halbu sõnumeid, aga me peame alati olema positiivsed.

Ja alati aitab ikkagi muusika. Villu Tamme on kirjutanud eufooriast. See laul oli selliste sõnadega: "Demokraatia iga päevaga jõuab lähemale. Lipud lehvivad nagu ennegi, lehvivad hommegi veel. Ja viirust ei tule, sest ajalehed ütlevad viirusele raudse ei. Ja petlikult naeratava Kiige eest me meditsiin kaitseb meid. Stalin on surnud ja hädad on möödas ja Siber meid ei ähvarda. Päike ei looju ja lõputu laupäev muudab veel rõõmsamaks maa. Nüüd elu on lõputu laupäev ja tulemas lõputu pühapäev. Nüüd elu on lõputu laupäev ja tulemas lõputu pühapäev. Komm või pomm? Nüüd elu on lõputu laupäev." Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. Palun! 

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Palun lisaaega ka.

Jaa, palun! Kaheksa minutit.

Hea Eesti rahvas! Ma olen kindel, et me saame sellest koroonast võitu, aga tõsi on see, et mitmed lahingud oleme kaotanud. See on ühtpidi õppetund, aga teistpidi kindlasti peredele kurb kogemus. Kipub nii olema, et alati on lihtsam kellelegi teisele näpuga näidata, leida süüd kuskilt mujalt, mitte enesest. Tõsi, eestlasega on ka nii, et tihti vaatab hommikul peeglist vastu see kõige toredam ja mõistlikum inimene siin maailmas, aga võib-olla päeva peale see peeglist vastu vaatav inimene ka enam nii mõistlik ei tundu.

Ma olen selles mõttes väga mures, et kui me saime esimese õppetunni, kui tekkis see pandeemia, siis maakonniti me lõime süsteemi, lõime kriisireguleerimissüsteemi põhimõtteliselt Päästeameti all, lõime meeskonnad, käidi koos, arutati, vahetati informatsiooni. Täna me paraku oleme [teistsuguses] olukorras. Ma enda valimisringkonnas Pärnu maakonnas uurisin, mis seis on. Põhimõtteliselt seesama komisjon, mis koosneb omavalitsusjuhtidest, spetsialistidest, ekspertidest, käis viimati koos kuskil kaks nädalat enne valimisi.

Täna me loeme uudiseid, et koolid lähevad kinni. Me loeme uudiseid, et need lähevad kinni Tallinna linnas, Pärnu linnas, aga need ei pruugi kinni minna Pärnu maakonna teistes koolides, teistes omavalitsustes. Selle üks põhjus on ju tegelikult selles, et piiratud karantiin koolides ei ole toiminud. Sellele on vaadatud läbi sõrmede. Seda süsteemi on petetud. Me ju kõik teame seda. Me teadsime seda eelmine nädal, me teadsime seda üle-eelmine nädal, me teame seda täna. Tegelikult me ei ole sellele reageerinud. See on see probleem ehk tagajärg täna, millega me tegeleme, me läheme distantsõppele. Minu arvates on see selle kriisi üks järjekordne väga valus õppetund, just nimelt see haridussüsteemi teema. See on see, mida me oleme püüdnud, püüdnud ja püüdnud ära hoida. See on olnud üks fookusteemadest, et koolid peavad jääma lahti, õpilased peavad jääma [kontakt]õppele. Aga me oleme sattunud sellest hoolimata olukorda, kus riik veelgi enam räägib üht ja Terviseameti esindajad manitsevad, kohalik omavalitsus teeb teist, maakondlikud kriisikomisjonid ei käi koos.

Siis me siin saalis arutame, miks riik ehk riigi kodanik meist aru ei saa. Ei peagi saama ja ei hakkagi saama, kui me nii teeme. Sest mida ootab kodanik? Kodanik ootab etteaimatavust.

Kui koolivaheajal toimuvad reisid ja lapsed liiguvad, siis tuuakse ilmselt sisse uusi tüvesid.  See on ju maailmas läbiproovitud praktika. Tegelikult, kui ei olnud veel vaktsiini, siis paljud riigid ütlesid, et see on parim võimalik ennetus, see ongi parim võimalik ennetus, et kui on koolivaheaeg, siis vähemalt nädal või kaks kohe peale koolivaheaega ei minda tagasi kontaktõppele. Tänases olukorras, kus on vaktsineerimine ellu kutsutud, olgugi et need tulemused ei ole need, mida me oleme eeldanud, oleks seda pidanud saama vältida. Või vähemalt me oleks pidanud suutma sekkuda ka sellesse lokaalsesse mudelisse, et ei peteta süsteemi. Nüüd on see paraku nii läinud.

Ma kardan, et see töötab väga tugeva heitumusena just nende kodanike puhul, kes on olnud kuulekad. Vabandust, et ma kasutan sellist sõna.  Paraku, kui me oleme kriisis, siis keegi juhib, keegi annab korraldusi, ja sulle jääbki see roll, kas kuuletuda või mitte. Seal sees võib olla väga palju erinevaid värvitoone, ka pereliikmete vahel. Me näeme Eestis väga palju peresid, kes on lõhki sellepärast, et üks vanematest on vaktsiiniusku, teine ei ole, laps peab tegema seal vahel valiku, ta peab valima poole. See on katastroof meie tuleviku jaoks. Selles õrnas vanuses jäävad hammasrataste vahele kõige nõrgemad, mida me täna tegelikult ei märka.

Ja veel kord: seda toetust saab anda koos, ühes lokaalses üksuses, on see omavalitsus, on see maakond. Aga mulle tundub, et need tasandid ei tööta. Väga keeruline on minna rääkima kas või Pärnu maakonna kontekstis, et kui me paneme Tõstamaa, Audru, Paikuse ja Pärnu linna koolid kinni, aga ülejäänud maakondades need jäävad toimima, siis mida me nagu lahendame. Mida me siis lahendame?

Ka õiguskantsler on toonud välja selle problemaatika, mis minu meelest kodanikule veelgi enam paneb sellist nõutust kuklasse. Õiguskantsler toob välja, et koolide sulgemine ei ole põhjendatud. Jällegi me loeme ja räägime kehvast kommunikatsioonist, aga tegelikult me räägime kehvadest otsustest, mitte kehvast kommunikatsioonist, vaid juhtimisvigadest. Selle probleemi põhjal ei oska ma muud öelda kui seda, et tõepoolest, hea parlament, austatud valitsus, maakondade juhid, kes ametisse saavad, omavalitsusjuhid, tuleb kokku saada, tuleb koos arutada ja tuleb püüda teha otsuseid. Ma saan aru, et ei ole võimalik teha otsuseid, mis kõigile meeldivad. Neid ei ole enam võimalik teha. Aga otsuseid tuleb teha nüüd ja kohe.

Ma arvan, et kõik meie, kes me istume siin parlamendis, saame rahva armastust tunda siis, kui see kriis on läbi. Siis antakse hinnanguid meile, valitsusele, kõikidele juhtidele. Me oleme tegelikult seda kapitali kaotamas. Just seeläbi, et me kasutame siin saalis kas või selliseid väljendeid, et kogu see viirusega [võitluse] juhtimine on kuidagi fašistliku iseloomuga. Härra Grünthal, ma võin ka teile siit vastu öelda, et oota nats ja mõtle. Aga mis me sellega saame? Miks me teeme nii? See on meie kõigi kriis, ma olen sellega täiesti nõus. Üksteise selline stigmatiseerimine või kuidagi sildistamine selle kriisi juhtimisel ei vii meid kahjuks edasi. Aitäh!

Suur tänu! Vastusõnavõtt kohalt. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Küsimus on selles, et kõik see, mis ma ütlesin oma puldist kõnes, tegelikult tulenes ikkagi lõpuks sellestsamast sõnast, mida eelkõneleja mainis, sest see tegevus, mis toimub, viitab kõigile nendele tunnustele.

Kui Jürgen Ligi valitsus[koalitsiooni] liikmena ütleb avalikult esmaspäeval puldis, et me peamegi neid inimesi alla suruma, et nad ennast vaktsineeriksid, siis see on põhiseadusvastane. Kui pannakse erasektor tegema järelevalvetööd nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel, nii et nad kontrollivad COVID‑i tõendit, siis see on seadusvastane, see on põhiseadusvastane. Kui me vaktsineerime inimesi kõrgperioodil, mis tekitab uusi tüvesid, siis see on hoolimatus oma rahva suhtes.

Me ei võta õppust teistest riikidest, kes on sellega hakkama saanud – nagu India leidis ravimi ivermektiin. Te küll naerate, osa ütleb, et see on hobuserohi. Ei ole, see on arstide poolt välja kirjutatud parasiitide tõrjeks, seda võetakse suu kaudu. Eestis ei ole see millegipärast lubatud, aga seda on võimalik saada. Kui see annab ühes riigis tulemusi, mispärast siis seda meil ei lubata teha? Siin taga on Pfizeri leping, mis on salastatud, mida ei avaldata, aga ometi on ta lekkinud. Selle lepingu alusel ei tohi me võtta kasutusele mingeid muid ravimeetodeid peale vaktsiini, sest niimoodi on lepingus kirjas ja sellega kaasneksid meile hiiglasuured trahvid. See ei ole selle valitsuse ja eriti sotsiaalminister Tanel Kiige õige tegevus ja koondub ühe sõna alla, mida ma eelnevalt puldis ütlesin.

Aitäh! Läbirääkimised on lõppenud. Head ametikaaslased! Ma sulgen läbirääkimised, läbirääkimised on lõppenud. 

Head ametikaaslased! Ma väga tänan. Kõigepealt ma tänan riigieelarve kontrolli erikomisjoni, ma tänan tänaseid ettekandjaid, komisjoni esimeest Urmas Reinsalu, tervise‑ ja tööminister Tanel Kiike ja Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esinaist Le Vallikivi. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes võtsid siin sõna, kes küsisid sellel väga keerulisel, aga väga olulisel teemal meie ühiskonna jaoks. Ma lõpetan sõnadega, mis siit väga palju on kõlanud: suur tänu ja palju jõudu meie tervishoiutöötajatele! Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Tänane istung on lõppenud. Palju tervist teile!