Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tere hommikust, rõõm on siin teie ees seista! Üllataval kombel teid on kaunis palju. Järelikult ma pean natukene rohkem pingutama, see on mulle säärane motiveeriv tegur. Teema on, kuidas elektri hind alla saada, aga ma lähenen sellele natukene teistmoodi. Pigem nii, kas ainult taastuvenergiasse panustamine aitab meil hinda hoida seal, kus see täna on. Vahest peaksime tegelikult ka midagi veel täiendavalt tegema. See on võib-olla natukene täpsem minu teemakäsitluse pealkiri.
Miks ma nii arvan? Kõigepealt tuleb vaadata tänast maailma energia tarbimist, milline see on. Mis te arvate, kas kõik on täna juba taastuvenergeetika? Kahjuks ei ole. Kui me vaatame seda protsentuaalset jagunemist, siis näeme, et praktiliselt 80% või ütleme, 79% maailma primaarenergia tarbimisest rajaneb fossiilkütustel ja seda isegi vaatamata sellele, et meil on olnud koroonakriis, majandus on jahtunud, tootmised on vähenenud. See vahekord on jäänud suhteliselt samaks. Muutunud on muidugi see, et taastuvenergia osakaal on järjest kasvanud. Aga see kasv ei ole kindlasti selline, nagu me oleme oodanud.
Vaatame nüüd, milline tänane Euroopa nägu on. Näete, tegelikult ikkagi söetarbimist on. See ei moodusta enamust, nagu see pikka aega oli, aga umbes veerand veel võiks olla söe osakaal. Ütleme nii, et süsi ja gaas kokku moodustavad poole fossiilkütustel baseeruvast primaarenergia tootmisest, ülejäänud osa on õli kanda.
Ühtepidi võiks ju öelda, et mis siis ikka. Söejaamad jäävad varsti kinni, ja nii ta ongi. Nad ei lähe kinni sellepärast, et meil sütt ei ole. Pigem nad lähevad kinni ikkagi sellepärast, et nende tööiga ja nende tööressurss on ammendunud või ammendumas. Kui me nüüd vaatame, kui suured tootmisvõimsused meil söejaamadel on, siis need on ikkagi gigavattides. Näiteks Poola Bełchatówi söejaama võimsus on peaaegu 5 gigavatti ehk 5000 megavatti.
Kui sellised söetootmisjaamad kaovad ära ja me midagi asemele ei ehita, mis siis juhtub? Siis meil põhimõtteliselt hakkab minema nii, nagu läheb Inglismaal. Kui me mõtleme, miks Inglismaa hinnad on kõrged, siis põhiline sisendkütus on neil täna ju gaas, mida nad suures mahus impordivad. Ja kui gaasi hind tõuseb, siis tõusevad kohe ka elektri hinnad. Ja kui me tahame minna mööda üldist Euroopa teed või tegelikult mööda üldist maailma teed, vähendades söe kasutamist või lõpetades söe kasutamise üleüldse, siis kiireid ja odavaid alternatiive ei ole. Ehk võtame ka kasutusele gaasi? Aga kuhu see tegelikult viib ja kas see on jätkusuutlik? Ma ei oska sellele vastust anda.
Aga ütleme nii, et statistikas on juba see muutus näha. Te näete seda selle slaidi peal. Vabandust, mul on siin aastaarv valesti läinud, peab olema kuni aastani 2019, kui vahekorrad on muutunud. Gaasi tarbimine on üle-eelmisest aastast alates juba märkimisväärselt suurem kui söe tarbimine.
Vaatame nüüd, kuidas järsku ikkagi need hinnad nii kõrgele on saanud minna. Meil on ju elektriturg, see peaks ju hinda reguleerima, see peaks tagama kõige paremad, kõige soodsamad lahendused meile ehk elektri hind peaks olema odav. Aga enne, kui me sinna elektri hinna sisse läheme, me peaksime aru saama, et kui me räägime elektrist, siis tarbija, ka mina algul ei mõtle sellele [süvitsi]. Ma mõtlen, et just see elektritootmine kindlasti mõjutab väga palju minu elektriarvet. Aga tegelikult, kui te vaatate selle arve sisse, siis te näete, et lisaks elektritootmisele ja elektrienergia enda hinnale on meil ka võrgutasu. Need kaks tegurit moodustavad arve põhiosa. Ja lisaks on käibemaks, taastuvenergia tasu ja aktsiis. Ja kui te nüüd mõtlete, millest see tänane elektri hind koosneb, mille põhjal see moodustub ja mis on sisendiks börsipõhisele hinnale, siis saate aru, et kütuse hind on üks väga oluline sisend, eriti nendes elektrijaamades, mis põletavad kütust – on see siis gaasijaam, söejaam või kas või õlil töötav elektrijaam. Neid meil siin muidugi ei ole, aga Lähis-Idas ja kuskil kaugemal on. Ja veel on heitmekulu ja muutuvkulud.
Mida me täna üldse teha saame? Põhimõtteliselt saaksime hinda reguleerida ikkagi sellega, et hoida kütusekulutusi kokku. Samas meil tegelikult puuduvad instrumendid, et seda maailmaturuhinda kuidagi kontrollida. Ja kui me räägime või arvame, et ainult gaasi hinnad on tõusnud, siis ma tegin siia väljavõtte, et lisaks gaasile, mille hind on mitmekordselt tõusnud, on tõusnud tegelikult ka söe hind. Ei ole mõtet olla naiivne ja arvata, et see ei ole puudutanud ka nafta hinda või uraani hinda. Ütleme nii, et kõik hinnad on hüppeliselt tõusnud ja see põhjustab ka meil elektri hinna tõusu.
Ja kas see on kõik? Mina näen, et ei ole. Tegelikult, kui te vaatate nüüd ka õli poolt ehk nafta poolt, siis alates 2014 on investeeringud õlitootmisse vähenenud pea poole võrra. Mida see tähendab? Võtame näiteks mõne autopargi. Kui te autosid ei hoolda, kui te neid ei remondi, kui te neid ei asenda, siis mingil hetkel te parki ju ei saa kasutada või vähemalt ei saa kasutada sellises mahus. Ja õlitootmise puhul on tegelikult sedasama oodata. Me kuuleme, et enam ei ole nii palju tootmisvõimekust, räägime, et naftakartellid, OPEC ja kõik on selles süüdi. Ühtpidi võib ju nii ütelda, aga tegelikult tuleb siin vaadata ka tänast poliitilist konteksti. Keegi ei taha sinna investeerida, sellepärast et poliitiline kuvand ja ka meid ümbritsev keskkond ju ei soodusta selle valdkonnaga tegelemist. See on ju fossiilkütus. Ja see on tekitanud olukorra, kus me oleme ütelnud, et me läheme üle alternatiivsetele lahendustele, ja siis enam tavapärastesse energiakandjatesse ei investeerita.
Ja mis on selle tagajärg? Me tegelikult oleme tekitanud olukorra, kus taastuvenergeetika osakaal kasvab hüppeliselt, aga see kõik ju vajab sisendeid. Selleks, et me saaksime ehitada hüdrojaamasid või tuuleparke või päikeseparke või et me saaksime kas või geotermaalenergiat hakata kasutama – kõigeks selleks tegelikult ju läheb vaja ressursse. See nõuab ressurssi betooni tootmiseks, see nõuab ressurssi metallide ja kütuste tootmiseks, ka selleks, et masinaparki liigutada, nõuab elektrienergiat – kõike, kõike, kõike. Ja see kõik tegelikult on korrelatsioonis.
Ütleme nii, et energia hind on paisu tagant välja pääsenud ja häid ja kiireid lahendusi hinna alandamiseks ei pruugi olla. Lisaks on ka ju saastetasud kasvanud. CO2 hind on juba ületanud 60 euro piiri, kuigi see prognooside järgi pidi alles kümne aasta jooksul juhtuma. Aga kõik need asjad on olnud tegurid, mis neid hindu on vedanud.
Ja lisaks sellele, kui me vaatame, et meil on turg, siis ma tegin siia ühe väikese väljavõtte, millelt te näete, et ka meie põhjaregiooni piirkonnas on hinnad ühtlustunud. Eks nad aeg-ajalt siin ka erinevad. Kui vaadata kas või Rootsi põhjaosa või Norra põhjaosa, siis te näete, et energia hind on seal natukene odavam. Aga loota, et energia hinnad meil märkimisväärselt vähenevad, ei tasu. Ma ei tahaks olla pessimist, aga jälgides seda dünaamikat ja teades ka seda, et Norra on ehitanud valmis kaabli ühenduseks Inglismaaga – ja siit slaidilt te näete, milline on tänane Inglismaa hind –, siis on ju selge, et miks peaks avatud turu tingimustes müüma energiat piirkonda, kus energia hind on odavam, kui on võimalik müüa seda kõrgema hinnaga piirkonda.
Seegi näitab täiendavalt seda, et hinnal on veel kasvamisruumi. Ja tegelikult see näitab ka seda, et tootmisvõimsust või -võimekust jääb järjest vähemaks. Nagu ma juba ütlesin, kui reguleeritavaid tootmisvõimsusi jääb järjest vähemaks, siis süsteemi ülalpidamiseks ja selle toimimiseks on vaja ikkagi teha investeeringuid. Kui me neid investeeringuid ei tee, siis esiteks me riskime sellega, et süsteem lakkab töötamast, ja teiseks sellega, et hinnad muutuvad veel palju heitlikumaks.
Ühtpidi ma saan aru, et kui me teeme investeeringuid, siis hind läheb kõrgemaks. Aga minu sõnum teile on täna see: pigem ikkagi teeme neid vajalikke investeeringuid, tagades sellega, et hinnad ei lähe märkimisväärselt kõrgemaks. Nii vähendame väga suuri hinnakõikumisi. Ma leian, et see on üks suurimaid väljakutseid, mis tulevikus ees saab olema.
Ma natukene mõtisklesin ka selle üle, miks just gaasi hind enim tõusis ja kuidas see meidki mõjutab. Ma algul korra juba puudutasin seda. Põhipõhjus, mis täna öeldakse, on see, et meie Euroopa Liidu reservuaarid on võrreldes varasemate aastatega vähem täidetud, et on olnud põuane suvi ja tuult on olnud vähe. Aga tegelikult on asi ikkagi rohkem selles, et gaasitarbimine lihtsalt on nii palju kasvanud, ja mitte ainult Euroopas, vaid ka Hiina on ju üldise kliimaambitsiooniga kaasa läinud. Erinevalt Euroopast on nad ütelnud, et nemad täidavad eesmärgid aastaks 2060, aga see tähendab ka seda, et nad on juba astunud samme selleks, et vähendada olemasolevat emissioonitaset. Kuidas seda kõige lihtsam teha on? Seda on kõige lihtsam teha, just nagu ma teile algul ütlesin, minnes söeenergialt tasapisi üle gaasienergiale, vähendades sedasi tekkivaid CO2 heitmeid. Aga siis tekib järelikult gaasi saamiseks veel suurem konkurents, põhimõtteliselt toimib jällegi turg, eks ole. Et kui on suurem nõudlus, siis tekib ka rohkem selliseid tahtjaid, kes on nõus ka kõrgemat hinda maksma. Sedasi need hinnad ülespoole lähevad. Ja tegelikult see on ka üks põhjus, miks ta on ikkagi veel söeenergiat hakanud kaasa vedama.
Kui nüüd veel söe hinna sisse vaadata, siis söeenergia kallinemine tuleb ka sellest, et mahud vähenevad, ent kulutused söe töötlemiseks ja kättesaamiseks on ikka samad. Ütleme nii, et mängus on mastaabiefekt ja kui mastaabiefekt väheneb, ka tegelikult hinnad peavad tõusma. Ja teine külg selle kõrgema hinna juures on poliitiline. Jah, ma olen sellega nõus, aga teistpidi ma ütlen, et kui on turg ja kui on kliente, kes on nõus kallimat hinda maksma, miks siis peaks odavamalt müüma. Ma ei näe nagu põhjust, see oleks vastuolus turureeglitega.
Mis nüüd võib juhtuda? Vaatame, kui palju meie gaasist ikkagi tuleb praegu Venemaalt. Et saaks toimuda ümberjagunemine, hakkame rohkem tarbima veeldatud maagaasi, mida me võib-olla hakkame importima näiteks Ameerikast. Aga ega see ei tähenda, et see odavamalt hakkab tulema. Mina näen siin hoopiski palju suuremat riski. Me tegelikult näeme täna seda, et seoses praeguste otsustega, et gaas on meie üleminekukütus, selle tarbimise mahud kasvavad märkimisväärselt. Järelikult me oleme ennast sõltuvusse viinud. Me viime ennast sõltuvusse teistest riikidest, mis asuvad väljaspool Euroopa Liitu.
Tegelikult ma võiksin teie käest küsida, kas te oskate öelda, miks me ikkagi tahame kõige rohkem panustada taastuvenergeetikasse. Miks me ei tegele tehnoloogiate efektiivistamisega ja ka fossiilkütuse kasutamise arendamisega? Oskab keegi öelda? Lihtsalt meil ei ole neid [taastuvaid] ressursse. Nii lihtne see tegelikult ongi. Kui me vaatame kildagaasi, siis seda on võib-olla natukene Poolas, aga gaasi põhimõtteliselt Euroopas ei ole. Sütt on ka vähesel määral ja tegelikult on olemasolevad söejaamad kas suletud või suletakse. Ja kui naftat ka ei ole, mis me siis teeme? Järelikult me arendamegi neid ressursse, mida meil on võtta.
Aga kas see täna Eesti kontekstis on õige? Ma julgen ikkagi kahelda, nähes, milline on energiatootmise dünaamika olnud ja millised on olnud seisukohad – ma ei tea, ma olen juba ka varsti vana inimene – kas 10 või 15 aasta eest, kui ma ülikooli õppima asusin. Juba siis räägiti, et me reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse, mis baseeruvad fossiilkütustel – Eesti kontekstis me räägime põhiliselt põlevkivist – ei panusta, sest aastaiks 2015–2020 on põlevkivi kasutamine energia tootmiseks null. Praegu on olukord teine. Meie olukord oleks võib-olla hoopiski teistsugune, kui me oleks õigel ajal investeerinud ja oma tootmisvõimsused uuendanud.
Kui te vaatate, milline on nende vanade tolmpõletusplokkide ökoloogiline jalajälg, siis ma leian, et me teeme keskkonnale rohkem kahju, kui me neid hoiame ja petame ennast, et need aitavad meil varustuskindlust tagada. Lihtsam on ütelda, et lõpetame nende kasutamise üldse. Ma saan aru, et need otsused tulevad kindlasti rasked, valulikud ja kallid, aga astume ikkagi mõttes sammu lähemale kliimapöördele. Meie eesmärk on ikkagi keskkonda säästa. Ei saa olla nii, et me täna panustame nii palju, et keskkonda paremaks muuta, aga, ma ei tea, mõnel päeval või ühel kuul aastas kasutame vanu plokke. Sellest piisab, et nullida kogu seni tehtud töö.
Ma olen mõelnud, kes on kõige eesrindlikum ja kõige tublim rohepöörderiik, kes on kõige rohkem sellesse valdkonda ka panustanud. Ja ma mõtlesin, et üks asi on minu jutt, aga teine asi on, kui ma saan teile ka piltlikult näidata, milline on praegu Saksamaa energiatootmine ja millisena näeb ta tulevikku. Ma tõin siin välja ühe tulevikustsenaariumi. Saksamaal on neid erinevaid, aga põhimõte on kõigil ühesugune.
Vaatame seda esimest graafikut, see on Saksamaa elektritootmine selle aasta oktoobris. Te näete, et põhimõtteliselt poole energiatootmisest annab taastuvenergeetika ja poole annavad fossiilkütused. Arvestatud on ka tuumaenergiat. Ma mõtlen, et järgmisel slaidil on see ka ilusasti näha. Siin te näete seda, et väga suur osa Saksamaa baaskoormusest tagatakse tuumaenergiaga. Aga kui me nüüd mõtleme, et Saksamaa on otsustanud söejaamad kinni panna, siis kui palju sealt neid gigavatte tuleb? 20 gigavatti! Võtate siit maha ka tuumajaamad – kui palju nad nüüd annavad? 2 gigavatti vist tegelikult on veel jäänud. Söejaamu nad lubasid tegelikult sel aastal kinni panna 6 gigavati ulatuses. See kõik tegelikult paneb veel suurema surve mingisugusele asendusenergia tootmisele. Ja mis see nende sõnul on? Gaas! Seda enam järelikult gaasitarbimine kasvab, kui te vaatate kas või Saksamaa primaarenergia tarbimist.
Ma tegin väljavõtte ka sellest nädalast, kus on näha, et tuult on olnud vähem ja päikest loomulikult on vaid päeval. Seega te tegelikult näete ka Saksamaa näitel, kes on märkimisväärselt taastuvenergiasse panustanud, et on veel väga pikk tee minna. Ja kui me selles kontekstis mõtleme, et on vaja kuidagi ikkagi tagada süsteemi toimimine, siis kas me Saksamaa näitel julgeme väita, et ainult 100% taastuvenergiale panustamine aitab hinda alla tuua või vähemalt stabiilsena hoida? Veel olulisem küsimus tegelikult on aga see, kas see aitab seda süsteemi töös ehk töökindlana hoida. Kõik need küsimused peaks olema vastatud. Kas meil ikka piisab nendest täiendavatest tuule- ja päikeseparkidest? Ütleme nii, et ei piisa.
Ma meelega toon näite veel ühest Saksamaa uuringust. Samas ma ütlen ka seda, kõikide seniste uuringute tulemused me võime juba prügikasti visata, sellepärast et need on tehtud teistel eeldustel, teistel alustel. Need on tehtud, lähtudes vanadest gaasi, söe, õli ja uraani hindadest ning ka madalatest CO2 hindadest. Kõik tänased sammud eeldaksid uut sisendit, uusi uuringuid, majandusanalüüse. Enne seda me ei tea, mida teha.
Ja näete, tegelikult Saksamaa panustab oma tulevikustsenaariumides tuuleparkidele – maismaa- ja meretuulepargid –, päikesepaneelidele ja ka, kuidas öelda, päikese soojusenergiale. Aga pange tähele! Kui te vaatate siin, et nad lähevad selles stsenaariumis kuni 175 gigavatini, kui te võtate kas või maismaatuulepargid, aga nad panustavad tegelikult samal ajal ka reguleeritavatesse võimsustesse. Ja kui te vaatate, mis need võimsused on, siis te näete seda, et tegelikult Saksamaa vähemalt enne aastat 2035 ei loobu ka söest. Sealtmaalt edasi on nähtud ikkagi väga suurt gaasiturbiinide kasutamise kasvu. Aga need töötavad fossiilkütustel. Nii et ei maksa arvata, et kui me täna panustame ainult taastuvenergiasse, siis süsteem töötab. Te näete kas või Saksamaa näitel, et me peame panustama ka reguleeritavatesse võimsustesse.
Millised need on? See on nüüd otsustamise koht, aga me peame vaatama kogu süsteemi tervikuna. Jah, me võime loota turule, et keegi teeb seda meie eest. Samas me peaksime aru saama, et kui taastuvenergiat on palju, siis on ka perioode, kus selle energia hind on väga odav. Me räägime võib-olla ka nn negatiivsest hinnast. Aga millal energia hind üles läheb? Siis, kui taastuvenergiat ei ole. Ja kui meil endal vajalikku tootmisvõimekust ei ole, järelikult me peame kelleltki energiat ostma. Ja kas ta müüb siis seda odavalt? Ei müü. Järelikult me jääme võib-olla ka sellest kasumist ilma, mis siis oleks võimalik teenida ja mis aitaks kogu süsteemi töökindlusele kaasa.
Et näidata, et see probleem on tegelikult tõsine, on siin välja toodud selle aasta 8. jaanuari juhtum Euroopa võrgus, kus sagedus kõikus üle lubatud piiride. Esiteks, kaks suurt Euroopa Liidu võrgupiirkonda lahutasid üksteisest. See on nüüd juba õppetund ajaloost ning süsteem on tehtud töökindlamaks. Kõigepealt eralduvad piirkonnad ja siis hakatakse veel lokaalseid võrke kaitsma väljalülitamistega. Aga mida see tegelikult tähendas või miks see juhtus? See juhtus sellepärast, et reguleeritavaid tootmisvõimsusi jääb järjest vähemaks. Ja meil puuduvad ka instrumendid, et hoida seda sagedust sellisel tasemel, nagu on vaja. Ning siis hakkab süsteem iseennast kaitsma ja hakkab välja lülituma. Aga ütleme nii, et kui see sagedus läheb lõpuks üle lubatud piiride või üle teatud aja, siis on kogu süsteem maas ja selle jälle käima saamine väga keerukas.
See teine joonis siin on natukene kehv, tume taust. Aga te näete Põhjamaade energiatootmist: siin on tuuma-, tuule-, hüdro- ja soojuselektrijaamad, mis töötavad fossiilkütustel põhiliselt. Ja vaadake sagedust! Meil on kõiki neid energiatootmise viise vaja, selleks et hoida võrgu kvaliteeti.
Ja näide ka meie Põhjamaade süsteemist, milline on tuuleenergia kasutamine ja millised on kõikumised. Näete, 15 gigavatti on isegi aeg-ajalt kätte saadud. Aga tarbimine on ju suhteliselt stabiilne, vaid ööd ja päevad natukene erinevad. Aga suuri kõikumisi ei ole. Sellist tarbimist me ilma reguleeritavate võimsusteta ja salvestusvõimalusteta ei suuda tagada.
Kui me vaatame nüüd ka meie Baltimaid, siis me näeme, et me oleme olnud sügavas defitsiidis. On ruumi investeerida nii taastuvenergiasse kui ka reguleeritavatesse võimsustesse. Ja milline olukord meil reguleeritavate võimsustega täna on? Nagu te näete, me ei ole midagi teinud selleks, et neid oleks. Ja järjepanu neid jääb aina vähemaks. Ja mida siin tegelikult kuvada ei tohiks või mina seda ei teeks, on Eesti Elektrijaam ja Balti Elektrijaam, sellepärast et nende nõndanimetatud aurupool on põhimõtteliselt vana. Turbiinide ressurss on ammendunud ja see suurendab veelgi enama reguleervõimsuse vajadust.
Kui te vaatate seda parempoolset graafikut, siis te näete, milline on tarbimismaksimum. Ja kui te nüüd mõtlete, mida ma täna olen rääkinud, kui te teate, et reguleeritavaid võimsusi jääb järjest vähemaks, tarbimismaksimumiga aga midagi ei ole juhtunud, siis mis ikkagi saab?
Noh, ma olen siin välja toonud ühe stsenaariumi. Asi, millega me tegeleme, on taastuvenergeetika efektiivsus. Kas [tuleb kõne alla] kütuse vahetamine? Seda me põhimõtteliselt eriti teha ei saa, sest meil ei ole enam sellises mahus tootmisvõimsusi. Tuumaenergiast me oleme väga kaugel veel. Jääbki järele süsiniku püüdmine, mis annaks võimaluse kasutada fossiilseid kütuseid ka tulevikus. Mida see tegelikult tähendab? Kui me nüüd hakkaksime ehitama gaasijaamasid, siis me saaksime rääkida CO2 heitmest, kui on uued jaamad, ma ei tea, kuni 375 kilogrammi toodetud megavatt-tunni elektrienergia kohta. Aga kui te vaatate edasi, siis tuulega me oleme täna kuskil sealmaal, et peame arvestama ikkagi sellega, et on vaja reguleervõimsusi nii palju, et koos gaasiturbiinidega saavutataks, ma ei tea, 150–250 kilogrammi megavatt-tunni kohta. Selles kontekstis me võiksime ikkagi mõelda ja tegelikult astuda sammu Euroopast veel ette. Kui Saksamaa on ütelnud, et nemad lähevad üle gaasile, siis meie võiksime mõelda, kuidas rakendada süsiniku püüdmise tehnoloogiaid. See on kulukas, ma olen nõus, aga kui gaasi ja muude kütuste sisendhinnad järjest kasvavad, siis iga päevaga muutub tegelikult selle tehnoloogia rakendamine mõistlikumaks.
Ja siinkohal ma isegi tänaksin riiki, sest riik on selles kontekstis sellesse valdkonda ka panustanud. Tänavu märtsikuus lõppes meil üks RITA kliimauuring. Me uurisime, millised on süsiniku püüdmise ja salvestamise tehnoloogiad, kui kasutada põlevkivitööstuses olemasolevaid tootmisvõimsusi. Kui ehitada üks uus võimsus, kui palju ta maksaks ja millised oleksid heitmed? Me leidsime, et kui eesmärk oleks rakendada võimsus järgmise viie aasta jooksul, siis see hind võiks olla seal 76+ eurot kinnipüütava CO2 tonni kohta. Kui te mõtlete, kui palju me peame CO2 puhul saastetasu maksma, siis see tundub kaunis lähedal sellele, eriti kui vaadata tulevikku. Siin on üks slaid veel sellest, kus on need piirid. Kui me kasutame ainult põlevkivi, siis me räägimegi juba 150–170 kilogrammist toodetud megavatt-tunni elektrienergia kohta, kui me kasutame põlevkivi.
Mis selles uuringus jäi arvesse võtmata, on tuhk. Kui te mõtlete, kui palju maailmas kasutatakse tsementi – 4 miljardit tonni –, siis tekib seetõttu 2,3 gigatonni CO2 aastas. Kui me võtaksime tuha kasutusse ja panustame teadus- ja arendustegevusse, et hakata sellest ka tsementi tootma, siis me saame ka selle osa elektritootmisest maha lahutada ja tsemenditootmist saab kuvada selle võrra keskkonnasõbralikumana.
Selle uuringu raames me arvestasime tegelikult ka, et kui kasutada poole ulatuses puitu, siis on võimalik saavutada ka negatiivne emissioon. Ja tegelikult sedasama on võimalik saavutada, kui me kasutame tuhka. Tsemenditööstuses on siis võimalik saavutada negatiivne emissioon. Teiste tavapäraste tehnoloogiatega seda tegelikult saavutada ei ole võimalik. Kasuteguritest räägiks pärast hea meelega rohkemgi.
Ma olen nüüd rääkinud, millised on elektri hinna komponendid. Aga minu ettepanek täna on ka see, et me peaksime hakkama ka võrgutasusid diferentseerima, sõltuvalt elektritootmise viisist. Ma tean, et on soov diferentseerida tarbijate lõikes: tavatarbijad ja suured tööstustarbijad. Kaod on ju erinevad. Jah, ma olen nõus. Aga tegelikult peaks olema võrgutasu diferentseeritud just selles kontekstis, et jah, tuuleenergia ja päikeseenergia on odav, aga selleks, et süsteem toimiks, on vaja teha investeeringuid. Ja seetõttu peaks olema ka nende energiate tarbimine kallim. Nende võrgutasu peaks olema kallim. Nende puhul, kes pakuvad reguleeritavaid võimsusi, peaks olema odavam võrgutasu. Ma saan aru, et mul on vist aeg täis.