Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

14:58 Istungi rakendamine

15:01 Esimees Jüri Ratas

Austatud Riigikogu! Lugupeetud Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid abikaasaga! Austatud valitud president Alar Karis abikaasaga! President Arnold Rüütel! President Toomas Hendrik Ilves! Proua peaminister! Ministrid, ekstsellentsid, külalised, daamid ja härrad! Avan Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala esmaspäevase istungi. Me alustame Eesti Vabariigi presidendi ametisse astumise pidulikku tseremooniat. Austatud Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, palun teid Riigikogu kõnetooli!


1. 15:02 President Kersti Kaljulaidi kõne

15:02 Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid

Austatud president Rüütel, president Ilves, valitud president Karis, Riigikogu esimees, [Riigikogu] liikmed, peaminister, põhiseaduslike institutsioonide esindajad, suursaadikud! Viiendat korda astub iseseisvuse taastanud Eestis ametisse vastvalitud president. Selles on 1. septembrit. Alar Karisele antakse tänasest võimalus heita Eesti elule värske pilk, uue presidendi pilk. Parlamentaarne Eesti toetub just oma piiratud võimuga riigipeale. Tema on see, kes peab meie kõigi jaoks sõnastama, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Seda ootab temalt rahvas. Parlamentaarne Eesti usaldab oma riigipeale järelevalve põhiseaduse mõtte ja sätte üle. Seda nõuab temalt põhiseadus. Ja lõpuks on alati nii, nagu ütles president Lennart Meri oma ametist lahkumise pöördumises Eesti rahva poole: "Algul küsid endalt, kas teed liiga vähe. Siis küsid endalt, kas teed liiga palju. Kui vaadata natuke ringi, mida televisioon või raadio või ajakirjandus ütles, siis tundus, et neil oli alati etteheiteid, ükskõik milliseid, peaasi aga, et etteheide oleks. Kummalisel kombel harjub sellega aegamööda ära. Harjub ära siis, kui teie häält kuulda, teie pilkusid näha, teie toetust, usaldust ja armastust tunda."

Nende kaunikesti universaalsete sõnadega soovin jõudu Alar Karisele uues ametis! Igaüks meist saab sisustada seda rolli nii, nagu tema ise õigeks peab ja talle saatuse poolt antud ajastu määrab. Toetuda on vaid põhiseaduses kirjeldatud liberaalsetele demokraatlikele väärtustele ja rahva usaldusele. Aga kas saabki olla veel suuremat toetust kui meie põhiseaduses toodud väärtuste raamistik? Või veel tugevamat mandaati kui rahva usaldus? Ei saa. Ja selles peitubki Eesti Vabariigi presidendi võim. Viis aastat tagasi andsin siinsamas ametivande: tegutseda vastavalt meie põhiseaduse sättele. Viis aastat tagasi lubasin oma rahvale: ma ei ole kunagi vait, kui kõne all on meie julgeolek, ohus on meie vabadused või liiga tehakse nõrgematele. Lubasin tegutseda vastavalt põhiseaduse mõttele.

Eesti Vabariigi põhiseadus on hästi lihtne ja selge. Maailm meie ümber muutub kiiresti ja esitab igal ajal ka põhiseadusele ja tema lugejatele uusi väljakutseid. Meie põhiseadus, mille vastuvõtmisest möödub järgmisel aastal 30 aastat, ei ole vajanud muudatusi selles, mis puudutab põhiseaduse tekstiga loodud väärtusruumi. See on, kui soovite, läänelik väärtusruum. Ja mul on hea meel, et just viimasel viiel aastal oleme arutanud ja leidnud ikka ja jälle, et just see on väärtusruum, mis meid kõige enam kõnetab. Ma olen selle üle väga õnnelik, et Eesti on jäänud truuks oma 1992. aastal põhiseaduses sõnastatud valikutele, sest ainult selline Eesti saab olla igavesti iseseisev. Ainult sellisel Eestil on maailmas sõbrad ja liitlased, kes tingimusteta tunnistavad meie õigust iseseisvatele otsustele. Ainult selline väärtusruum lubab igal Eesti inimesel, sõltumata soost, sättumusest või rahvusest, ellu viia oma unistused. Ainult selline väärtusruum kaitseb meie keelt ja kultuuri, sest ainult sellises Eestis on meie noored nõus elama.

Meie ees on hästi palju keerulisi valikuid, mis on seotud rohepöördega, mis on seotud üleminekuga eestikeelsele haridusele, mis on seotud üha kiiremini muutuva maailmaga. Tehes neid valikuid otsustavalt, selgelt ja kiiresti, töötades selle nimel, et muudatuste hinda ei kannaks keegi siin ühiskonnas ebaõiglaselt suurema koormana, kui on tema õiglane osa, ei ole meil paremat teejuhti kui meie põhiseaduslikud väärtused. Asjad saavad halvasti minna siis ja ainult siis, kui me ise neist väärtustest taganema peaks. Viimased viis aastat on küll olnud täidetud pingeliste aruteludega just nendesamade väärtuste üle, aga olen tundnud Eesti rahva suurt toetust meie põhiseaduses sõnastatule.

Aitäh, hea Eesti rahvas! Ütlen teile siinkohal nägemiseni ja annan presidendiameti üle Alar Karisele. Ka tema vajab, nii nagu kõik eelkäijad, Eesti rahva tuge meie väärtuste, meie keele, kultuuri ja komberuumi hoidmisel. Hea rahvas, te saate oma toetust näidata juba sellel nädalal – palun minge valima! Head noored, kes on saanud 16, minge kindlasti ka teie! Näidake, et te hoolite, hoolite meie riigi käekäigust, sest see on parim tugi, mida te saate riigipeale pakkuda! Head inimesed, ärge jätke otsustamata, sest muidu otsustavad teie eest teised! Seisame koos selle eest, et meid juhiksid inimesed, kes juhinduvad meie põhiseaduslikest väärtustest.

Hea Riigikogu, ütlen teile siinkohal nägemiseni. Ja kes teab, mis tulevik toob ja mis rollides me siin saalis kunagi veel kohtuda võiksime. Hea Eesti rahvas, hoiame meie Eestit! (Aplaus.)

15:09 Esimees Jüri Ratas

Austatud Riigikogu, suur tänu teile! Austatud Eesti Vabariigi president, ma tänan teid!


2. 15:09 President Alar Karise ametivanne

15:09 Esimees Jüri Ratas

Jätkame nüüd uue presidendi ametivande andmisega. Valitud president Alar Karis, palun teid ametisse astumisel tulla Riigikogu kõnetooli ja anda Riigikogu ees ametivanne Eesti rahvale. Palun!

15:09 Valitud president Alar Karis

Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, Alar Karis, pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks. (Aplaus.)

15:11 Esimees Jüri Ratas

Palun kõigil tõusta Eesti hümni laulmiseks. (Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.) Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste, suur tänu! (Aplaus.)


3. 15:14 President Alar Karise kõne

15:14 Esimees Jüri Ratas

Väga austatud Eesti Vabariigi president Alar Karis, õnnitlen teid Riigikogu nimel ja palun teid Riigikogu kõnetooli!

15:14 Eesti Vabariigi president Alar Karis

Head kaasmaalased! Lugupeetud president Rüütel, president Ilves, president Kaljulaid! Head Riigikogu ja valitsuse liikmed, külalised! Vabariigi presidendina on mul au lausuda esimesed sõnad Eesti kõige tähtsamas saalis. Sada aastat tagasi käisid siinsamas hoogsad ehitustööd. Ajal, mil Eesti riik alles õppis käima, rajati kahe arhitektist sõbra, Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni juhatusel oma ajas ootamatult optimistlik ja moodne istungitesaal. See, maailmas tõenäoliselt ainus ekspressionistlik ning kirglik parlamendihoone, pidi seadusandjate mõtetele andma erilise hoo ja lausetele otsustava kaalu. Küllap teate ju isegi, et selles saalis peaks iga sõna olema tegu, tõhus ja asjakohane.

Kuid oleks pisendav öelda, et parlament on vaid rääkijate kogu. Sest parlament on kokkulepete ja kompromisside, ka vastasseisude kogu. Kuid selles saalis peaks tundma meelehärmi siis, kui üksteist ei kuulda või ei kuulata, kui pauguvad uksed, kui sõna muutub müraks, kui hääletusel puudub sisukus ja seeläbi rebeneb poliitika loomulik raamistik. Siis kõlavad siin tühjad, liigsed või ka üksnes kiusu pärast öeldud sõnad, mis kuhjudes matavad olulise. Rahvas arvab seepeale, et poliitikal puudub mõte ja sisu.

Ka minu hädavajalik töövahend on sõna. Nagu ka oskus kannatlikult kuulata, tähelepanelikult märgata. Tollest läinud sajandi teisest kümnendist, mil eestlaste parlamendihoone imekiiresti kerkis, pärinevad ka põhimõtted, mis hoolimata Eesti poliitika mistahes keerdkäikudest on ikka seisnud kõigi põhiseaduste preambulis.

Meie ühine riik on nende ridade kohaselt rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Need sõnad on Eesti riigi geneetiline kood. "Kaitseks sisemisele ja välisele rahule" on see juhis, ülesanne, mille meeles pidamine peab olema kõigi igapäevane töö. Alles pärast seda tuleb kõik ülejäänu – ka eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Sisemine rahu ei ole erinevate arvamuste tasalülitamine, nende halvustamine või neist üle sõitmine. Ebaviisakus, solvamine on taunimisväärsed, ja ma ei vaiki, et seda uuesti korrata.

Mida ma loodan aga rohkem näha, on vaidlused Riigikogus ja ühiskonnas, arutelud, enda seisukohtade kaitsmine ja teiste kuulamine. Olgu teemaks kliima ja rohepööre, energia- ja maksupoliitika, eelarve ja metsandus või hoopis Euroopa Liidu valikud ja kaitseväe areng. Tabuteemasid, mille üle debateerida, ei ole. Dogmad ja kantseliitlik poliitkorrektsus aheldab mõttevabaduse, ilma milleta ei sünni lahendusi, mis meid edasi viivad.

Tihti näitavad heliloojad, näitlejad, kunstnikud või kirjanikud mõttejulgust, mida vajame ka riigiasjade korraldamisel. Meie kultuur on kaitse pimeduse vastu, meie rahvuslik enesemääramine. Viivi Luigelt mõtet napsates: kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur on rahvaste elu ja surma küsimus. Kultuur on ühenduslüli teise ligimeseni jõudmiseks, sild üle erimeelsuste kärestiku. Kultuur sõlmib kokku kogu meie oma- ja erinäolise rahva. Ka selle segase ja turbulentse aja sõnastab lõpuks ära just kirjanik, kujutab kunstnik, paneb tajus kõlama helilooja. Siit lihtne soovitus: loeme, kuulame ja vaatame eesti kultuuri. See tõmbab meie vaatepiiri avaramaks.

Tuletame meelde, kui palju oli kõõrdivaatamist veerand sajandit tagasi Tiigrihüppe idee järel, mis viis Eesti koolidesse arvutiklassid ja koolid internetti. Või otsus võtta kasutusele ID-kaart. Ka siis oli neid, kes kõhklesid, et projekt on kallis ja milleks meile kõigile see fotoga plastikkaart. Need kaks näidet – Tiigrihüpe ja ID-kaart – näitavad, milline võlu ja kasu on kastist välja mõtlemisel ja tegutsemisel. Me loodame, et tehnoloogia kustutab kaugused ja võtab vaevad, kuid kõigi jaoks see siiski veel ei kehti. Viimane miil on ikka veel astumata ja digiriigist maksimum võtmata. Eesti on uhke IT-firmade edu üle, aga vahel saab selgeks, et e-riik on midagi lapitekilaadset, mis kriisioludes kipub rebenema sealt, kust jookseb ametkondade, aga mõnikord ka riigi ja erasektori vaheline piir. Olgem enda vastu ausad, kõik inimesed ei saa praegu öelda, et nende ja riigi igapäevane suhe rajaneb e-lahendustel. Lisaks on selle kestlikkuse ja turvalisuse probleemid siinsamas ning pole lootustki, et küberohud meid ei riivaks.

Eeltaktina olen enne ametisse astumist rõhutanud, et minu ideaaliks on tark rahvas. Olen ka täpsustanud, et tarkuse ja harituse mõõdupuu ei ole kõrgkoolidiplomite arv, vaid oskus oma teadmisi kasutada ja tulla toime, saada hakkama igas olukorras. Seda nimetatakse õppimisvõimeks. Teen ühe kõrvalepõike. Venekeelsetes lasteaedades on tasuta eesti keele tunnid, kuid lastevanematel on võimalik juurde osta ka lisatunde, millest saavad osa ainult need lapsed, kelle ema-isa selle eest maksavad. Kõigil selleks raha ei ole. Nii hakkab juba lasteaias tekkima rahast sõltuv ebavõrdsus. See on esimene pudelikael, kuhu takerdub venekeelsete laste hilisem hakkamasaamine Eestis, nende konkurentsivõime tööturul, kindlustunne, et nad on võrdne osa meie ühiskonnast. Samas, kui lihtsalt oleks see pudelikael lahendatav.

Tark rahvas suudab eraldada terad sõkaldest, mõistab eeskätt faktide põhistavat jõudu. Ent kommunikatsioonist küllastunud ühiskonnas leiavad ka kõige vildakamad väited toetust ja imetlust. Sotsiaalmeedia hämaruses kogunetakse leeridesse ja kahtlused tõukavad tarkuse kergesti meelest. Tarkus jääb hääletuks, alandlik vaikus võib meid hätta jätta. Tarkus on kollektiivne saavutus. Eesti põhiseaduslik korraldus peab tagama, et riiklikes otsustes ei peegeldu mitte otsustaja isiklik arvamine, vaid panus, milleks ühiskond tervikuna on võimeline. Võim kipub muutma enesekindlaks, ent keegi meist pole nii tark kui kogu rahvas. Põhiseadusliku korralduse mõte tõukab meid ühiskonnana üha targemaks saama. Tark rahvas ei lase kaotsi minna lootust, ei käi nööri mööda, vaatleb ja katsetab, on enesekindel ega kohku ka eksimisest. Tark rahvas mõtleb piiritus perspektiivis ega karda kohtumist tundmatuga, olgu selleks koroonapandeemia või üleilmne kliimakriis. Tark rahvas mõistab ligimest, evib kaastunnet. See puudutab ka suhtumist neisse, kellele igapäevane majanduslik toimetulek on raske.

Olen jätkuvalt seda meelt, et Eesti edulugu ei ole kõigini jõudnud. Ja soovin, mõneti idealistlikult, et keegi meie kaasmaalastest ei tunneks end mahajäetuna ja üleliigsena. Olgu siis põhjuseks noorte vaimse tervise probleemid, mille traagilist sügavust mõistame mõnikord liiga hilja, või hinnatõus, mida näeme elektriarvetes ja mis süvendab paljude perede majanduslikku kitsikust.

Kuidas leida meelerahu, kui võitlusest pandeemiaga on loodetud sprindi asemel kujunenud roiutav 50 kilomeetri käimine? Kui sugeneb tunne, et tõenduspõhine meditsiin astub kriisis edasi arglikul kukesammul ning rahva igapäevaelu seadvad otsused tunduvad juhusliku rapsimisena. Sest nende põhjendamine on abituks jäänud. Enesekindlus lahtub seal, kus hakkab laiutama tüdimus ja hirm. Enamik neist, kes tahtsid end koroonakriisis vaktsineerida, on seda teinud või kohe tegemas. Aga kõik ei taha ja võtavad sellega riski haigus raskesti läbi põdeda või nakatada teisi. Ja lõpuks on meie riik lukus.

Olen teinud teadust ja usun teadusesse, teaduspõhisesse käsitlusse meid ümbritsevast. Kui vaktsineerimisest seni loobunu, kes on segaduses, küsiks minu soovitust, siis mõistagi soovitaksin tal ümber mõelda ja lasta end või oma lähedast kaitsesüstida. Kohtun lähipäevil nii valitsust nõustava teadusnõukoja kui ka tervise- ja tööministriga, et saada teada, millised on teadlaste soovitused ja valitsuse plaanid kriisi uues haripunktis. Olen siin kaasamõtlevaks, kuid nõudlikuks partneriks.

Eesti parlamendi selgroo või laiemalt vaadates meie sisepoliitika tüve kujundavad erakonnad, kes valimiste kaudu moodustavad Riigikogu. Selline demokraatlik erakondlikkus on suur väärtus, mis annab paljudele kodanikele võimaluse osaleda kohaliku omavalitsuse või riigi juhtimises. Erakondlikkus on vaba ühiskonna üks tunnus, aga ma ei vali erinevate erakondade vahel poolt. Ainult nii saan ma täita oma ametivannet, mille just andsin: õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu.

Presidendivalimiste keerises räägiti, et otsitakse presidenti kogu rahvale. See on siht, mille poole püüelda, isegi kui see tundub lõpuni püüdmatuna. Aga meenutagem siiski, et presidendil on Eestis tasakaalustaja roll. Sestap pole sugugi tarbetu vaidlus, milline on presidendi leidmise kõige mõistlikum rada moodsas Eestis. Kandidaatidest sõltumata on kahed viimased valimised siin üksjagu pettumust ja nõutust toonud. Kuid me ei tohi luua sellist valimiskorda, mis paneb presidendile nii palju ootusi, et nende täitmiseks on vaja hakata moonutama või koguni rikkuma põhiseadust. Kas otsevalimised, valimised ainult valimiskogus, kus suureneb kohalike omavalitsuste esindatus, või kõik jääb nii, nagu on, vaid kandidaatide esitamine nihkub ettepoole, varasemaks? Vastus on teie käes, lugupeetav Riigikogu. Minu ülesanne on teha selgeks, milline on parlamendi poliitiline tahe ja vajaduse korral esitada teile põhiseaduse muutmise ettepanek. Seegi on osa ühiskonnas sisemise rahu süvendamisest.

Pikalt ette vaatamine, vältimatult saabuvate muutustega varakult kohanemine on samuti tarkuse tunnus. Mugav, aga ennast pettev oleks arvata, nagu olnuks tänavu suvel rekordite poole küünitanud kuumad päevad erakordne nähtus. Nagu ka vihmavaling, mis uputas Tartut, või paari aasta eest Võru linna pimedusse paisanud torm. See pole Eesti omapära, vaid kliima näitab kõikjal aina tihedamini oma ägedust. Meie oskus tajuda ja seda mõista, olla valmis – nii riikide, kogukondade kui ka üksikute inimestena – on olnud lünklik.

Võime rääkida, ja peamegi seda tegema, kitsalt kriisivalmidusest. Ent laiem pilt näitab, et oleme tagasipöördumatult jõudnud aega, kus kliimale ja ökosüsteemidele mõtlemine saab osaks kõigest, mida teeme, alates toidu kasvatamisest kuni hariduse andmise ja linnade planeerimiseni. Põhiseaduslik nõue, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda, on kasvanud suuremaks Eesti metsadest, järvedest ja maapõuest. See on kogu meie planeedi kestmise küsimus. Üleilmastunud maailmas on kuivanud kaevud Jõgevamaal ja Jakartas meie jaoks võrdselt käegakatsutavad, olgugi et me ei pruugi seda osata nii tajuda. Nagu ei pea piirid metsatulekahjude suitsu või invasiivseid võõrliike, ei pruugi need pidada ka põua või tormide tõttu liikvele asunud põgenikevoolu.

Vaatame maailma, kus kõik vastasseisud ei ole alati nähtaval, aga kuumad vastasseisud on varjamatud ja ülbed, kus demokraatlikke riike on vähem kui autoritaarseid, kus suurriikide omavaheline mõõduvõtmine on nihkunud Euroopast Vaikse ookeani suunas, kus Euroopa ise aeg‑ajalt vaidleb, kuidas edasi minna. See ei muuda Eesti välissuhtluse sammu ja välispoliitika kompassi ebakindlaks ja võbelevaks. Me teame, mida me vajame: tugevat ja üksmeelset Euroopat, raudkindlat Atlandi-ülest koostööd. Eestile on olulised suhted ja suhtluskanalid kõigi lähemate ja kaugemate naabritega. Just kõigi naabritega, sest mõnega räägime ühisest tegutsemisest Euroopa Liidus, mõnega ühistest kaitseplaanidest, mõnega Eestis edukaks osutunud õigusriigi reformidest ja mõnega ühistegevusest Peipsi järve keskkonna kaitsel, kultuurikoostööst või transpordiühenduste kaasajastamisest.

Kõik need jutud on tähtsad ja vajavad rääkimist, sest on osa – meenutades põhiseaduse preambulit – meie välisest rahust. Tänapäeva sõda ei alga kahuripaugust. Hübriidkonflikt, agressioon küberruumis ja ühiskonna teadlik lõhestamine on uued lahinguväljad ja rindejooned. Seetõttu võib raske raua kõrval meie saatuse määrata Eesti hea maine, ühiskonna sidusus ning usaldus rahva ja riigi vahel. Riigi kaitsmine tänapäeval algab ühiskonna toimepidevuse tagamisest, teadmisest, et igaüks on valmis tegema oma osa.

Põhiseadus paneb mulle kohustuse võtta tänasest üle riigikaitse kõrgeima juhi volitused. Ma ei kahtle, et Eesti on riigikaitse arendamisel valinud õige tee. Tean, et kaitseväe brigaadid pole üksnes paberil ja neis suudavad asjakohaselt tegutseda kõik väljaõpetatud ja tõhusalt relvastatud mehed ja naised. Kaitseväe moodsates ladudes on vajalik varustus. Tugev ja vabatahtlik kaitsetahe annab sitkuse Kaitseliidule, aga ka reservväelastele, kes õppekogunemistele tulevad, või koolilõpetajatele, kes peavad ajateenistuse läbimist iseenesestmõistetavaks.

Keerulistes olukordades ei pea Eesti üksinda lahendust otsima, meie kõrval seisavad kindlalt liitlased. Häid suhteid liitlastega tuleb hoida, need ei sünni ega säili iseenesest. Noorte jaoks on kaitseväel tugev pedagoogiline roll, mis on juba tervele põlvkonnale kinkinud meelekindlust, kohusetunnet, paljudele noortele ka eesti keele oskuse. Ja sisemist sära. Sellise hoiakuga saame väärikalt vaadata kõigi nende peale, kes astunud meie ees, langenud sõjatandril või kannatanud äärmist viletsust, tundnud alandust ja hirmu. Neilt võeti olulised sümbolid, mis aastakümneid püsisid üksnes unistustes või ka väljaspool Eestit. Nii ongi, et mõnel olulisel hetkel vajame ka väärikat ja pidulikku pasunahüüdu, läikima löödud nööpe ja oma pühade kirkust. Nagu tänagi, mil oleme kokku saanud saalis, mille laes on künniootel seadusepõllu lööv kujund.

Iseseisvuse taastanud Eestil on olnud eriilmelised presidendid. Lennart Meri märkis maha moodsa riigi alusjooned, Arnold Rüütel tõi maarahva Euroopa Liidu ja NATO juurde, Toomas Hendrik Ilves kasvatas e-Eesti kaudu Eesti suuremaks. Kersti Kaljulaid ei vaikinud, kui tundis, et nõrgematele tehakse liiga, ja tõi perevägivalla teema avalikkuse ette. Kõik nad on äärmiselt arukalt toimetanud põhiseadusega pakutud ruumis. Tänan neid  pühendumise ja südamega tehtud töö eest. Tänan ka nende peresid mõistmise ja toe eest, sest ilma selleta poleks nad saanud olla head presidendid. Presidendina tahan ennekõike olla tasakaalustaja ja kui vaja, ka lepitaja. Loodetavasti mõistate juba, et teadusvaldkonnast pärit inimesena häälestan oma mõtteid ja meeli ikka teadmistepõhises helistikus. See ei ole üksnes mu vabadus, vaid ka kohustus. Mis muud, kui tarkust Eestile! (Aplaus.)

15:37 Esimees Jüri Ratas

Tänan teid, härra president! Sellega on Eesti Vabariigi presidendi ametisse astumise pidulik tseremoonia lõppenud. Ma võtan juhataja vaheaja 30 minutit. Aitäh teile!

V a h e a e g


16:07 Istungi rakendamine

16:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Head kolleegid! Vaatamata päeva pidulikkusele Riigikogu töötab. See tähendab ka seda, et Riigikogu esimehe võetud vaheaeg on läbi. Nüüd on Riigikogu liikmetel võimalik üle anda eelnõusid ning arupärimisi. Riina Sikkut, palun!

16:08 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Annan üle, digitaalselt juba antud, tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt tulumaksuvaba miinimum tõuseks järgmisest aastast alampalgani ehk siis 500 euro pealt 654 euro peale. Väga tore, et sotsiaalpartnerid on alampalga kiire, jõulise tõusu osas kokkuleppele jõudnud, aga selleks, et tegelikult seda toimetuleku eesmärki väga paljude inimeste jaoks tagada, aitab kaasa ka riigipoolne tulumaksuvaba miinimumi tõstmine.

Omal ajal, aastal 2018, kui tulumaksuvaba miinimumi reform jõustus, siis selle muudatuse tegemise eesmärk ühelt poolt oli madalapalgaliste toimetuleku tagamine, teiselt poolt töötamise motiveerimine. See, et inimestel oleks motivatsioon ka madala palgaga tööd hoida ja tööturul püsida ning et vähendada koormust sotsiaalsüsteemile. Kui inimene suudab oma toimetuleku töötasuga tagada, on see igatpidi mõistlikum kui see, et me korjame selle madalapalgalistelt tulumaksuna kokku ja suuname toimetulekutoetusena tagasi.

Aga selleks, et neid 2018. aasta eesmärke paremini täita, peaks tulumaksuvaba miinimum püsima samas tempos alampalga tõusuga. Kahjuks ei ole valitsuselt sellist ettepanekut tulnud ja seega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Raimond Kaljulaidi nimel esitan selle eelnõu. Ja väga tore, et mõlemad presidendid oma kõnes täna puudutasid seda [teemat]. Tuleb arvestada seda, et nõrgemad ei kannaks üle jõu käivat koormust, et kellegi käest ei nõutaks ebaõiglaselt midagi. Seda eesmärki täidab tulumaksuvaba miinimumi oluline tõstmine. Nii analüütikud kui ka Eesti värsked uuringud alampalga kohta, alles augustis avaldatud Tartu Ülikooli uuringu tulemused, kinnitavad seda, et lisaks sellele, et alampalga tõus ja tulumaksuvaba miinimum vähendab vaesusriski ja suhtelise vaesuse määra, ka soolist palgalõhet, aitab [see ka] soovitud suunas nihutada. Nii et jõudu meile aruteludeks! Aitäh!

16:10 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi pole. Olen vastu võtnud ühe eelnõu ja loomulikult juhatus otsustab selle menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.

Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll.

16:11 Aseesimees Hanno Pevkur

Kohale registreerus 80 Riigikogu liiget.

Head kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Teie laudadele on välja jagatud selle nädala päevakord ja nüüd oleme jõudnud selle kinnitamise juurde. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

16:12 Aseesimees Hanno Pevkur

Päevakorra kinnitamist toetas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud.


4. 16:12 Kultuuri arengukava 2021–2030

16:12 Aseesimees Hanno Pevkur

Saame minna kenasti tänase päevakorra ... Haamer ka, muidugi. (Haamrilöök.) Saame minna tänase päevakorra juurde.

Meil on täna päevakorras kaks punkti. Esimene on kultuuri arengukava 2021–2030 ja ettekandja on siin kultuuriminister Anneli Ott. Aga enne, kui kultuuriminister pulti tuleb, meenutan teile, kuidas me seda punkti menetleme. Kõigepealt on kultuuriminister Anneli Oti ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on kultuurikomisjoni liikme Heidy Purga ettekanne kuni 20 minutit. Riigikogu liikmetel on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks suuline küsimus. Seejärel avan läbirääkimised ja sõna võivad võtta nii Riigikogu liikmed kui ka komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kui me selle arutelu lõpetame, siis me eraldi otsust vastu ei võta. Aga nüüd palun, kultuuriminister Anneli Ott!

16:13 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esitan teile Eesti kultuuripoliitika arengusuundade ülevaate 2021–2023 kavast.

Valitsus on esitanud Riigikogule arutamiseks kava, millega seame Eesti kultuuripoliitika sihid ja arengusuunad aastateks 2021–2030. Arengukava on valminud ühisloomena, mitmete ministeeriumide, Riigikantselei, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajate ning kultuurivaldkonna ekspertide ja esindajate koostöö tulemusena. Samuti on arengukava loomisel võetud arvesse analüüse ja uuringuid, eksperdiarvamusi, rahvusvahelise tasandi dokumente, avalike arutelude ja kaasamisürituse tulemusi ning "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" elluviimise tulemusi.

Kui uue arengukava loomine 2018. aasta lõpus alguse sai, siis leiti, et uues strateegiadokumendis võiks olla kirjas selgem kultuuripoliitiline visioon, mis arvestaks ka valdkonnas tegutsejate ettepanekuid ning Eesti kultuuri tulevikust hoolivate inimeste mõtteid ja arvamusi. Kultuuriministeeriumi eestvedamisel toimusid seminarid ja arenguarutelud, kuhu kutsuti nii avaliku, era- kui ka vabasektori esindajaid. Lisaks toimus mitmeid kohtumisi valdkondlike organisatsioonidega seotud ministeeriumi esindajatega ning teiste huvitatud osapooltega.

2019. aastal peeti arutelupäevi kõigis maakondades. 2020. aasta sügisel toimusid kohtumised kõigi valdkondade esindajatega. Ühise koostöö tulemuse ja kõigi panusena on visioonidokumendis "Kultuur 2030" sätestatud järgmised alaeesmärgid: hoida Eesti kultuurielu tugeva ja toimivana ning kindlustada, et Eesti kultuurimälu oleks hoitud ja hinnatud ning kultuur ja loovus oleksid ühiskonna arengus väärtustatud. Need panustavad suurde üldeesmärki: Eesti kultuur on elujõuline, arenev ja maailmale avatud ning kultuuris osalemine on loomulik osa iga inimese elus.

Kuid nüüd veidi lähemalt arengukavas käsitletud punktidest. Rääkides kultuuripoliitika järgmisest kümnendist, on üheks põhiküsimuseks see, millise jälje on meie kultuurile jätnud ülemaailmne kriis ja kui pikaajaliselt see sektorit saatma jääb. Riik on astunud mitmeid samme, et leevendada kriisi mõju valdkonnale. Kui 2020. aasta märtsis said kultuuri- ja spordivaldkond kriisiabi ühtekokku 25 miljonit eurot, siis selle aasta aprilli keskel vastu võetud lisaeelarvega eraldati Kultuuriministeeriumi haldusalasse 42 miljonit eurot. See on oluline toetus, mis on võimaldanud hoida toimivaid struktuure ja töökohti.

Praegune kriis on meile näidanud, kuidas eri sektorid on omavahel seotud, ja seetõttu toome arengukavas välja, et vajalik on toetada kultuurivaldkonna asutusi, organisatsioone, loovisikuid ja ettevõtteid kriisiga toimetulekul, taastumisel ning kriisi pikaajaliste mõjudega kohanemisel. Kindlasti on oluline tõsta kogu kultuurisektori võimekust riskide ennetamiseks, maandamiseks ja juhtimiseks ning tulevikukriisideks valmistumiseks.

Kriisiaeg on andnud hoogu juurde muutustele ning tõstnud väga oluliselt esile digitaliseerimise küsimuse. Arengukavas "Kultuur 2030" näeme väga olulise tegevussuunana Eesti kultuuri ja eesti keeles kultuuri kättesaadavuse laiendamist digitaalsetel platvormidel. Tehnoloogia areneb kiiresti ning kultuurivaldkond peab muutustega kaasa minema, arendades kogu valdkonda terviklikult ja koordineeritult. Seetõttu soodustame uue tehnoloogia kasutuselevõttu, et tõsta digitaalse kultuuri loomise, säilitamise ja kättesaadavuse kvaliteeti. Seame eesmärgiks mitmekesistada äriteenuseid ning lihtsustada digisisu uus- ja ristkasutust.

Samal ajal tuleb leida tasakaal autoriõigustega, et tagada omanike huvide kaitse. Kultuuriministeeriumil on väljatöötamisel digikultuuri strateegia, mille eesmärk on täpsemalt kaardistada olukord kättesaadavuse ja teadlikkuse valdkonnas ning seada edasised sihid. Eestil on hea positsioon, et võtta ulatuslikult kasutusele digitaalsed ja innovaatilised lahendused, aga seda peab toetama paindlik ja ajaga kaasas käiv õigusruum.

Digipöördega koos on kiires muutumises traditsioonilised töösuhted. Digiplatvormide kaudu kasvab oluliselt paindlike ja ajutiste töövormide osakaal ning väga suur osa tulevikutöökohti on just kultuuri- ja loomesektoris. Kultuuriministeeriumil on kavas vabakutseliste loovisikute majandusliku toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse analüüsi põhjal koostada loovisikute ja loomeliitude seaduse muudatused. Seetõttu on järgmiste aastate väljakutseks seaduste kohandamine vastavalt muutuvatele tööturu vajadustele ja töövormide paindlikumaks muutmisele, et tagada kõikidele kultuurisektoris töötavatele inimestele sotsiaalsed garantiid sõltumata nende sissetulekute regulaarsusest ja lepinguvormist.

Samuti näeb arengukava "Kultuur 2030" ette, et tuleb ajakohastada loometoetuste süsteemi. Loodetavasti saame juba lähiajal loovisikute ja loomeliitude seaduse kitsaskohti analüüsides leida kõiki osapooli rahuldavad lahendused ning vormida need eelnõuks seaduse muutmisel. Loomemajandusest hakati maailmas tõsisemalt rääkima 1980-ndatel, Eestis ja teistes Euroopa riikides paarkümmend aastat hiljem. 2005. aastal viidi Eestis läbi esimene loomemajanduse kaardistus ja analüüs, mille raames püüti sõnastada ka loomemajanduse definitsioon ja määratleda selle alla kuuluvad valdkonnad.

Alates 2014. aastast on loomemajanduse arendamine Kultuuriministeeriumi ülesanne. Fookuses on loomeettevõtjate ekspordisuutlikkuse parandamine, loome- ja teiste valdkondade ettevõtjate koostöö soodustamine ning tugistruktuuride teenuste konkurentsivõime parandamine.

"Kultuur 2030" kohaselt on plaanis arendada loomeettevõtlust ning soodustada loomemajanduse tihedamat sidumist teiste valdkondadega. Kultuur ja loovus on nüüdis- ja tulevikumajanduse eestvedajad. Kultuuri loodud tähendus- ja suhtlusvormid ja veavad suurt osa digiajastu, innovatsiooni ja teenusmajanduse arengut. Oluline on kaasata kultuuri- ja loomevaldkondade eriteadmisi ning loovust kui kompetentsi riiklikku teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonisüsteemi, et pakkuda uudseid lahendusi ühiskonna väljakutsetele. Riik panustab alustavate ja tegutsevate loomeettevõtjate teadmiste ja oskuste arendamisse, toote- ja teenusearenduse ning innovatsioonivõimekuse kasvu, jätkusuutlike ärimudelite väljatöötamisse ning rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamisse.

Viimastel aastatel pole kultuuritöötajate miinimumtöötasu tõusnud, mistõttu on positiivne, et järgmisel aastal kasvab riigilt palka saavate kultuuritöötajate palgafond 5% ehk 2,8 miljonit eurot. Seejuures kasvab miinimumtöötasu 1300 eurolt 1400 euroni. Eesti kultuuri kestlikkuse tagamiseks näeb "Kultuur 2030" ette kultuurivaldkonnas tegutsevate juhendajate ja eestvedajate pealekasvu toetamise, nende töö väärtustamise ühiskonnas ning ka kultuurivaldkonna juhtide arendamise. Väga tugevalt on see kõik seotud sissetulekuga, mistõttu peab kultuuritöötajate järjepidev toetamine olema üks prioriteete.

Prioriteet peab olema seegi, et muljetavaldavad kultuurisündmused jõuaksid tõmbekeskuste kõrval ka Eesti väiksematesse piirkondadesse. Jätkuv ääremaastumine ja linnastumine paneb tõsiselt löögi alla kohaliku kultuurielu järjepidevuse. "Kultuur 2030" seab eesmärgiks arendada regionaalset kultuurikorraldust. Kultuuriruumi kättesaadavus tuleb tagada sõltumata inimese elukohast, sest võimalus osaleda kultuurielus parandab elukvaliteeti, muudab elukeskkonna väärtuslikumaks ning toetab kogukondlikku tegevust.

Koostöös kohalike omavalitsustega toetame kultuuris osalemise võimaluse mitmekesisust ja kvaliteeti ning aitame välja töötada paindlikke töökorraldusi võimaldavaid lahendusi. Kultuuri kättesaadavuse laiendamiseks panustame kultuurivaldkonna digimisse ning ligipääsetavust parandavasse tehnoloogiasse ja üldkasutatavatesse e-lahendustesse.

Erilist tähelepanu vajab aga laste ja noorte osalemine kultuuritegevustes. Seetõttu on positiivne valitsuse samm käivituda kultuuriranitsa programm, mis võimaldab noortel senisest suuremas mahus osa saada kultuurivaldkonnas pakutavast. Järgmiseks aastal on valitsus eraldatud miljon eurot, millega astume samme selles suunas, et järeltulevad põlvkonnad oleksid veelgi kultuursemad ühiskonnaliikmed.

Viimastel aastatel on tehtud edusamme, et kultuurielu oleks võimalik nautida kõigil. Vaatamata sellele tuleb ligipääsetavuse suurendamiseks jõuliselt ja sihistatult edasi liikuda, laiendades ühtlasi arusaamist ligipääsetavuse kontseptsioonist. Sest me ei räägi vaid asutuste ette rajatud kaldteedest, vaid käsitleme temaatikat laiemalt.

Viimaste aastate positiivsete näidetena tasub esile tuua Eesti Rahvusringhäälingut, kes on varustanud kuus mängufilmi vaegkuuljatele mõeldud eestikeelse subtiitertõlkega. Etenduskunstide valdkonnas andsid kirjandustõlkega etendusi 2018. aasta jooksul nii Endla kui ka Ugala teater. Nägemispuudega või mõne muu trükitud teksti lugemise puudega inimestele tagavad parema kultuurist osasaamise võimaluse Eesti Pimedate Raamatukogus igal aastal valmistatud ja  veebiraamatukogus lugejatele kasutatavaks tehtud kokku üle 5000 eesti- või võõrkeelset heli- ning e-raamatut, -ajalehte ja -ajakirja.

Suurepärane näide terviklahendustest, mille peame võtma eeskujuks, on 2019. aastal põhjalikult renoveeritud Paks Margareeta ja sealne Sihtasutuse Eesti Meremuuseum püsinäitus. See on ligipääsetav nii liikumis-, nägemis- kui ka kuulmispuudega inimestele, samuti eakatele ning igas vanuses lastega peredele. Loodud on ligipääsetavuse tervikkontseptsioon, mis tähendab, et lisaks hoone füüsilisele ligipääsetavusele on ligipääsetav ka ekspositsioon. Arengukavas "Kultuur 2030" näeme ette, et erivajadustega ja kogu elukaare vältel muutuvate võimetega arvestamine on oluline nii kultuuritaristu arendamisel, kultuurilise sisu loomisel kui ka veebipõhiste lahenduste arendamisel.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! "Kultuur 2030" toetab ka Euroopa Liidu suunal mitmeid olulisi algatusi, millest üks on kliimaeesmärkide saavutamisse panustamine kultuuri- ja loomesektoris. Keskkonnaküsimused ja see, kuidas rajada teed rohelisema planeedi suunas, on järjest aktuaalsemad. Kindlasti tuleb siin anda oma panus ka kultuurivaldkonnal. Kuidas täpsemalt panustada keskkonnamõju vähendamisse, on meil hetkel lahtimõtestamisel koos selle valdkonna ekspertidega. Üldeesmärgina on arengukavas "Kultuur 2030" arvestatud Euroopa Liidu rohepöörde eesmärkidega.

Kultuurisündmuste korraldamisel, kultuuritaristu planeerimisel ja pärandi hoidmisel tuleb lähtuda terviklikult ühiskonna vajadustest. Seetõttu on oluline juurutada keskkonnateadliku kultuurikorralduse põhimõtteid ja toetada kultuurivaldkonnas rohepöörde eesmärkide saavutamist. Selleks tuleb arendada kestlikke toimemudeleid, näiteks laiendada võimalusi kultuuriväärtuslike hoonete kasutuselevõtuks.

Kokkuvõtteks. Eesti kultuur on elujõuline, kuid vajab meie kõigi ühist hoolt. Meil on selge ja tugev visioon, millisena soovime näha Eesti kultuuri 2030. aastal, ning kõigi osapoolte ühiste pingutustega oleme suutelised neid eesmärke ka saavutama. Soovin tänada kõiki, kes on selle arengukava valmimisse panustanud ning olnud südamega Eesti kultuuri tuleviku eest väljas. Suur tänu ja edu Eesti kultuurielule! Aitäh!

 

16:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea minister, teile on ka küsimusi. Anti Poolamets alustab.

16:27 Anti Poolamets

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Alles siin septembri alguses kostus hädakarje Eesti Filmirežissööride Gildilt, et plaanitud kärbete tõttu oleks me sisuliselt kukkunud 1990-ndate alguse tasemele. Ehk nagu nad ütlesid, selle raha eest, mida oli planeeritud, saaks poolteist mängufilmi, mis tähendaks ikkagi rasket kukkumist ja filmikunsti hääbumist. Muidugi oli väga positiivne, et natukenegi võeti nende häält kuulda ja meil on paarimiljoniline täiendus olemas. Aga sellegipoolest ma küsin: kas teie arvates see tagab normaalse arengu filmikunstile see praegune rahastamise tasand? Filmikunst on kallis ja minu meelest on sellel on võrdluses teiste kunstiliikidega tuntav alarahastus. Kuidas me suudaksime hoida kvaliteeti, eriti sellist, mida me suutsime saavutada "Eesti 100" rahastuse raames?

16:28 Kultuuriminister Anneli Ott

Suur aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti filmivaldkond Eestis väga kiiresti ja professionaalselt areneb. Ma olen täiesti nõus sellega, et ka rahastus peab sellele järele jõudma. Me kindlasti ei taha jääda kellestki maha, me tahame olla konkurentsivõimelisemad. Eesti filmi toodetakse koostootmisena, meil on selleks välispartnerid ja välispartnerid kindlasti väga täpselt jälgivad seda, milline on Eesti filmi rahastuse suutlikkus. See kaks miljonit, mis tuli eelarvesse juurde, on minu arvates oluline märk sellest, et me peame filmi arengut oluliseks, sest me ei räägi enam ühekordsest toetusest, vaid me räägime siiski baasrahastusest, mis annab Eesti filmile parema platvormi oma tegevuste planeerimiseks pikaajalisemalt ja annab ka parema platvormi välispartneritega läbirääkimiseks.

Kindlasti tuleb siia juurde panna ka filmilinnaku, Tallinn Film Wonderlandi ehitus, mis samamoodi tõstab Eesti filmi võimekust toota absoluutselt teise kategooria, kõrgema kategooria filme ja siin kohapeal pakkuda tingimusi selleks, et Eestis saaks filme toota, et filmitootjad ei peaks valima meie kõrval‑, naaberriike.

Veel on filmitootmise juures oluline see, et me kindlasti räägime väga suurel määral regionaalsest mõõtmest, sest filmitootmine ei ole kindlasti pealinnakeskne, vaid see võib jõuda väga-väga mitmesse majandussektorisse, aga ka mitmesse piirkonda, mida võib-olla esmapilgul üldse ei oskagi ette kujutada. Nii et kindlasti on ka regionaalne mõõde filmisektori arendamisel väga oluline.

 

16:30 Aseesimees Hanno Pevkur

Üllar Saaremäe, palun!

16:30 Üllar Saaremäe

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Jätkan filmi teemal. Täna jõudis meieni kiri, mille on kirjutanud filmitegijad. Ma ei tea, kas te oma tiheda päevagraafiku jooksul olete jõudnud seda lugeda. Seal on üks oluline punkt, nimelt kolmas punkt. Nad paluvad välja töötada filmiseadus, niimoodi nad seda nimetavad. Kuna te olete asjaga kursis, siis ma pikemalt ei juhatagi sisse, vaid küsin: kuidas te kommenteerite?

16:31 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Ma arvan, et sellised pöördumised on väga positiivsed. Tegelikult ka eelarveläbirääkimiste ajal, kevadise RES-i [koostamise] ajal juba filmisektor, ma ütleksin, väga professionaalselt koondus ja tegelikult ka avalikkuses tutvustas neid kitsaskohti, mis sektoris on. Ma arvan, et Eesti inimesed on nüüd väga palju rohkem teadlikumad, kuidas üldse Eesti filmitootmine toimib ja mis mured seal on.

See tänane kiri on, ma arvan, ka õige samm edasi. Loomulikult meil tulebki omavahel rohkem suhelda ja valdkonna probleeme kaardistada. Ma ei oska täna öelda täpselt, kuidas nende ettepanekutega edasi minna ja kas selline seadus peaks olema, aga kindlasti me peame ära kaardistama selle, mis on veel pudelikaelad, need kitsaskohad, ja kuidas me saame Eesti filmi arengule kaasa aidata.

Selles, et sektoril endal on initsiatiiv, on võib-olla oma mõju ka sellel kriisil. Omavahel on väga head koostööd tehtud, oma sõnumit on selgelt välja öeldud. Kindlasti on ka see väga oluline samm, et edasised arengusuunad oleksid positiivsed.

16:32 Aseesimees Hanno Pevkur

Riho Breivel, palun!

16:32 Riho Breivel

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Selle dokumendi mõte on tegelikult ju Eesti kultuuri hoidmine ja säilitamine. See on põhiline, eks ole. Ma küsin nüüd etenduskunstide kohta natukene. Nimelt, Ida-Virumaal on olemas kaks teatrit, üks on Ilmarine Narvas ja teine on Tuuleveski Jõhvis. Ja teatriteoreetikud, ka üle maailma, on korduvalt öelnud, ma olen lugenud, et keeleõppeks on väga hea, kui lasteetendused on keeles, mida tahetakse, et lapsed õpivad. Meil on niimoodi, et Ilmarine ja Tuuleveski ei ole mitte halvad teatrid, aga eestikeelseid etendusi lastele peaaegu ei tehta. Ei ole ka meie ka kandis, kuidas öelda, tõsist teatritruppi, kes täiskasvanutele etendusi teeks. Kuidas te näete, kuidas seda lahendada? Sest me paneme palju vahendeid keeleõppele, aga selle kaudu saaks palju kiiremini neid asju hästi teha. Oleme küll püüdnud, aga pole jõudnud kuhugi.

16:33 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Külastasin just ise ka möödunud kolmapäeval Ilmarise teatrit, selle teise teatriga otseselt kokku puutunud ei ole. Aga teema on tuttav ja kindlasti on seal ka omad põhjused, miks teatri repertuaar on olnud selline, nagu on. Kindlasti on seal rahastuse probleemid ja see, kuidas olemasoleva rahastusega hakkama saadakse. Tegu on tõesti pika ajalooga teatriga piirkonnas. Aga meil on eesti keele õppe rahastuseks ka selles eelarves lisavahendid ette nähtud. Integratsiooni Sihtasutuse kaudu on võimalik tegelikult selliseid tegevusi toetada. Korraks see teema on tõstatatud. Ma täpset vastust täna ei oska öelda, aga ma tahan lihtsalt seda öelda, et teema on ka meile tuttav, me oleme sellega tegelenud. Loodetavasti nende teatrite puhul, mida te nimetasite, leiame võimalused selliste etenduste andmiseks, kus tõesti on kohalikel lastel, kes ei räägi eesti keelt emakeelena, võimalik korraga ka n-ö keeleõpet saada.

16:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun!

16:35 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! On üldtunnustatud arusaam, et me saame seda, mida me mõõdame. Kahetsusväärselt kultuuri arengukava ei paista heast küljest ka siin saalis varem arutatud arengukavade kõrval millegi positiivsega silma. Siin on 12 mõõdikust seitsme puhul kirjutatud, et on väljatöötamisel. See on minu meelest parlamendi nörritamine. Sellest ka mu küsimus. Kas teil on kavas need mõõdikud ikkagi enne sisse panna, kui valitsus need kinnitab? Või lähtub valitsus sellest põhimõttest, et paneme mõõdikud sisse siis, kui on juba arengukava [eesmärgid] saavutatud, aastal 2030?

16:36 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Mõõdikute teema on seletatav niimoodi, et varasemalt ei ole neid mõõdikuid kasutatud. Me ei ole mõõtnud, kuhu me tahame jõuda. Kui me varem ei ole seda teinud, siis on väga keeruline seda sinna kirja panna. Need sihttasemed, mis meil on olemas, me oleme siia ka toonud. Need, mida ei ole, me arengukava elluviimise perioodi jooksul ka siia sisse saame. Täpsemad mõõdikud me peamegi koos kokku leppima. Need mõõdikud ei saa olla eesmärk omaette, sest kultuurikorraldusel ja kultuuri elluviimisel on kõige tähtsam tegu ise. Me ei taha siin mingit täiendavat bürokraatiat tekitada, et kultuurikorraldajad peaksid hakkama veel mingeid andmeid esitama selleks, et neid sihttasemeid kaardistada, vaid me soovime olemasolevate andmete põhjal kultuurikorralduse või arengukava eesmärke ja nende elluviimise edukust mõõta.

Nii et otseselt kõik mõõdikud ei ole siin sellepärast sees, et meil ei olegi veel neid sihttasemeid, mille pealt alustada. Aga arengukava on varasema dokumendiga võrreldes detailsem. Ja sellepärast on siia juurde tulnud see, et me tahaksime hakata mõõtma eesmärkide elluviimist. Praegu tõesti ei ole meil kõikide tegevuste juures algmaterjali või algmõõdikuid, millest alustada, ja sellepärast ei ole ka kõikide punktide juures veel neid mõõdikuid ära toodud.

16:38 Aseesimees Hanno Pevkur

Heidy Purga, palun!

16:38 Heidy Purga

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister, tänan selle ettekande eest! Küsida oleks päris mitmete teemade kohta, alates EMTAK-i koodidest ja nende vastavusest reaalse eluga, lõpetades andmepõhise kultuuripoliitikaga muusika valdkonnas, aga ma küsin loomemajanduse sektoris loodud lisandväärtuse kohta. See on ühe töötaja kohta praegu algtasemel 19 600 eurot ja tahab aastaks 2030 jõuda sihttasemele, 25 000 euroni. Milliste programmide ja ettevõtmistega te  mõtlete seda lisandväärtust suurendada? Või kuidas te kavatsete seda välja töötada, täpsemalt mingite spetsiifiliste ettevõtmiste näol? Kas teil on näiteid tuua?

16:39 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, arengukava on dokument, mis seab täpselt needsamad hästi laiapõhjalised eesmärgid, kuhu me tahame jõuda. Ja meie siht on aasta 2030, nii et meil on põhimõtteliselt kümme aastat perioodi, mille jooksul me tahame nende eesmärkideni jõuda.

Ma korra oma kõnes puudutasin seda teemat, et praegu me oleme kaardistamas kogu loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi, kogu loomesektori toimimist. Ma arvan, et iseenesest need eesmärgid võivad tunduda esialgu ambitsioonikad. Aga kuna loomesektor on tõesti väga kiiresti arenev ettevõtluse osa majanduses, see annab järjest enam majandusse märkimisväärset panust, siis ma usun, et kui me järgmisel aastal jõuame ka loovisikute seadusega need garantiid välja töötada, mismoodi loovisikud saaksid panustada niimoodi, et nad ei peaks iga päev elementaarsete sotsiaalsete garantiide pärast muretsema, siis kindlasti ka see panus selles sektoris kasvab, võimekus panustada kasvab ja sealt kindlasti see protsent tõusma hakkab.

Otseselt programmidest siin arengukavas juttu ei ole, aga see ongi see platvorm, kust me saame hakata neid välja töötama. Kuna see on eesmärk, siis see kindlasti toetab ka juba täpsemaid programme. Kõik täpsemad programmid arengukava raames töötatakse välja neid eesmärke silmas pidades.

 

16:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Riina Sikkut, palun!

16:41 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, tänan ettekande eest! Ja väga ilusti mu küsimus loomeinimeste sotsiaalsete garantiide kohta sobibki siia, kus te just lõpetasite. Arengukava tõesti seab kõige suuremaks eesmärgiks inimeste osalemise kultuurielus, räägib palju loomemajanduse potentsiaalist, aga lõpuks on meil see loovisik, kes kirjutab, loob, juhendab noori. Kas Kultuuriministeeriumis on arusaam, et sotsiaalse turvalisuse puudumine panustab kuidagi sinna ekspordi kasvu, majanduskasvu ja heaolu kasvu? Või oleks tegelikult loomevaldkonnale kasu näiteks üldisest ravikindlustusest, kus igakuisest sissetulekust ja makstavast maksust ei sõltu see, kas sul on õigus arstiabile? Olete te kultuurivaldkonnas kaalunud, et seda tüüpi laiema sotsiaalse mõjuga sekkumine oleks kõige efektiivsem viis loomeisikute muresid lahendada, mitte teha täiendav erand teatud kriteeriume täitvate loomeisikute jaoks?

16:42 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Väga õige küsimus, rõhuasetus. Ma korra mainisin ka oma kõnes, et Kultuuriministeerium kaardistab hetkel, millised täpselt on need kõige suuremad probleemid loovisikutele. Meil on kavas järgmise aasta alguses tulla Riigikokku selle üle dialoogi pidama, missugused oleksid võimalused, et loovisikutele neid garantiisid pakkuda. Milline tee on õige? Kui ma tulin kevadel siin kiiresti teie ette loomeliitude ja loovisikute seaduse parandusega, et kriisi ajal täiendavaid toetusi maksta – tänan selle kiire menetluse eest –, juba siis ütlesin, et me tuleme uuesti selle seaduseelnõuga, et sisuliselt välja töötada see süsteem, kuidas need inimesed, kes on meie kultuurielule väga olulised, saaksid teha oma tööd ja tegeleda loominguga, mitte ei peaks tegelema sellise probleemiga, et garantiid pidevalt kaovad ja neid on vaja uuesti saada.

16:43 Aseesimees Hanno Pevkur

Eduard Odinets, palun!

16:43 Eduard Odinets

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Selge see, et arengukava on deklaratiivne dokument, aga te saate ju aru, eks, miks järjest enam saadikuid siin küsib konkreetsete meetmete kohta, konkreetsete plaanide kohta, kuidas me hakkame neid deklaratiivseid eesmärke saavutama. Need peavad teil ometigi olema. Te ütlete järjest, et tegeleme homme, tuleme ülehomme jne, alates mõõdikutest, loomemajandusest, loovisikutest jne. Ka mina küsin konkreetsete plaanide kohta, mis puudutab kultuuri ligipääsetavust, mis puudutab lapsi ja noori või nende juurdepääsu kultuurile. Te jällegi deklaratiivselt ütlete, et tagame, teeme, kõik noored ja lapsed saavad osa kultuuriruumist. Kuidas te seda teete? Kas see teie lubatud miljon eurot kultuuriranitsa programmi jaoks 79 omavalitsusele toetab seda eesmärki? Millised on konkreetsed meetmed, kuidas kõik lapsed ja noored, sõltumata elukohast ja raha olemasolust, saaksid osa kultuurist?

16:44 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh selle küsimuse eest! Toetan seda mõtet, et ongi deklaratiivne. Arengukava ongi väga lai dokument, mis seab üldised eesmärgid. Selle arengukava järgi töötab väga palju kultuurikorraldajaid, seal on väga palju erinevaid sektoreid. See arengukava ei ole mitte ainult Kultuuriministeeriumi töödokument, vaid see on kogu valdkonna töödokument. See tähendab seda, et siia ei saa väga detailselt sisse kirjutada, mida keegi peab tegema või millist programmi hakatakse ellu viima. Need programmid tekivad selle arengukava eesmärkide täitmise käigus. Ja te mainisite õigesti, jah, üks programm on kultuuriranitsa programm, aga kindlasti tuleb neid programme veel juurde. Võtame näiteks etendusasutuste võimaliku tihedamad külastus[etendused] piirkondades. Praegu meil on programm "Teater maale", aga kuidas me saame seda veel paremaks muuta? Neid küsimusi ei ole selle arengukava raames ära lahendatud, aga kindlasti arengukava eesmärgid toetavad seda, et me seda teeksime.

Täpselt samamoodi loovisikute teema. Need vastused ei ole siin arengukavas kirjas, aga need eesmärgid, kuhu me kümne aasta jooksul tahame jõuda, on kirjas ja programmid peavad siia juurde tulema. Järgmisel aastal ma tulen siia teie ette ja räägin, mis me aastaga teinud oleme. Siis ma pean juba oskama vastata, milliseid programme on käivitatud nende ja nende eesmärkide saavutamiseks. Üks on tõesti kultuuriranitsa programm, 6,9 miljonist suutsime eelarvesse saada ühe miljoni, aga see on algus. See on esimene samm, mis annab meile võimaluse see programm käivitada. See annab tegelikult võimaluse ka selle programmi, ütleme, elujõulisus või vajalikkus ära kaardistada. Võib-olla järgmisel aastal saame juba täiendava eelarveressursi sinna peale. Ma ei oska neid eelarveläbirääkimise positsioone loomulikult täna öelda, aga eesmärgid on sellised. Kultuuriministeerium juba kevadel läks edasi nende eesmärkidega ja sügisel samuti.

Nii et iseenesest arengukava kui selline peab olema paindlik kõigile valdkonnas tegutsejatele, kes tahavad taotleda eri programmidest toetusi, et arengukava oleks laiapõhjaline, selleks et erinevad tegevused sinna alla sobitada. Mida kitsamaks me läheme, seda kitsamalt me hakkame valdkonnale ette ütlema, mida te saate teha ja mida ei saa. Nii et see on väga hea. Loomulikult, programmid peavad olema ja need peavad ka tulema, aga siia konkreetsesse arengukavasse peab jätma ruumi paindlikkuseks, et needsamad loovisikud saaksid loovalt läheneda ja otsida võimalusi.

16:47 Aseesimees Hanno Pevkur

Jüri Jaanson, palun! 

16:47 Jüri Jaanson

Suur tänu! Austatud minister! See kultuuri arengukava seab eesmärgid järgmiseks üheksaks aastaks. Ja tõepoolest, ma olen nõus, et siin peaks olema üldised eesmärgid ja suunad kirjas, aga kindlasti ei tohiks dokument olla deklaratiivne. Mul on siin teie jutust hea meel kuulda seda, et te pühendate päris suure osa ligipääsetavusele. Siin dokumendis on sellest räägitud. Aga te tõite välja sellised üksikud kohad, kus ligipääsetavusega on tegeldud, näiteks etendusasutustes on ligipääsetavust võimaldatud. Aga minu küsimus on selles, kuidas me saaksime eesmärgi poole liikuda niiviisi, et igale inimesele oleks kultuuris osalemine loomulik osa, nii et ei peaks üksikult lugema välja, et näed, siin saab [osaleda] ja seal saab ka, vaid me saaksime siis, kui soovime.

16:48 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh selle küsimuse eest! Minul oli isiklikult väga suur heameel kuulata ligipääsetavuse uurimust ja seda kontseptsiooni, mis just hiljuti valmis. Ma olen oma väliskolleegidelt tegelikult seda küsimust küsinud, et kuidas teie selle teemaga tegelete. Ja järjest enam mulle tundub, et me oleme siin natuke isegi võib-olla rongist ees. Meil on selline lähenemine, et kultuurivaldkonnas me ei vaata mitte ainult erivajadusi, vaid me vaatame tõesti elukaarepõhiseid vajadusi, et kas see silt on lapsel õigel kõrgusel, kas see kirja suurus on eakale inimesele õige suurusega jms täiesti tavapärased igapäevased takistused, mida võib-olla ei osatagi korraga näha. See uuring toob väga hästi välja need vajadused ja kitsaskohad, nii et see on kindlasti kultuurivaldkonnale väga hea käsiraamat, millest edasi minna. Ja tõesti, ma olen absoluutselt igal kohtumisel küsinud, kui palju selle peale mõeldakse. Peab tunnistama, et pikk tee on minna, aga meil on väga hea alusmaterjal, mille pealt praegu hakata edasi liikuma. Nii et ma usun küll, ka meie väliskolleegidega suhelnuna, et tegelikult me ei ole üldsegi sabassörkijad, vaid me oleme pigem teenäitajad.

16:50 Aseesimees Hanno Pevkur

Urve Tiidus, palun!

16:50 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Üks mees, aga võib-olla hoopis naine ütles ükskord, et soov luua on inimhinge sügavaim püüdlus. Enamik kultuurielust sünnib, kui sellele loovusele on antud võimalus realiseeruda, roheline tee. Inspiratsiooniks saab olla ka kõik seni tehtu kunstis, muusikas, teatris jne. Just lapseeas ja noores eas on see mõju kõige suurem. Ma küsin praktilise küsimuse. Siin on sellest teemast kirjutatud. Kas digitaliseerimise maht ja valik järgmiste aastate jooksul arvestab piisavalt noore põlvkonna jaoks vajalikku inspiratsiooni kunstist, muusikast, teatrist jne, et see loovus ei läheks kaotsi?

16:51 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Digitaliseerimise teema puhul on nagu kaks momenti. Üks on kindlasti see, et me ei kaotaks noori ja loovisikuid ära nutivahenditesse või digiplatvormidesse. Kultuuri nautimine digivaldkonna kaudu on kindlasti oluline, aga praktiline kogemus tekib ikkagi reaalselt osa saades. Ma arvan, et praegune kriis on toonud väga palju teisi võimalusi, kuidas kultuuri kättesaadavust üleüldse laiendada. Kõik sellised asjad nagu piletid, registreerimised, kättesaadavus, kui on mingi erivajadus, on need teemad, mis on praegu väga tugevalt selle kriisi ajal tõstatunud. Ja kindlasti siit saab professionaalselt edasi minna, sest see kogemus, mis praegu on saadud, on väga paljusid kultuurikorraldajaid, ma ütleks, sundseisu pannud, aga samas ka inspireerinud ja tekitanud uusi ideid.

Ma tooksin siin näiteks raamatukogude teema. Ühelt poolt me näeme, et digitaliseerumine selles valdkonnas on kindlasti üks selline teenuse kättesaadavust väga palju laiendav võimalus. Eks raamatukapp on ka mõnes mõttes digitaliseerumine, eks. Aga teiselt poolt peab hoidma seda tasakaalus, et needsamad lapsed ja noored, kelle harjumused kujunevad välja teatud eas, ei kaugeneks selle tõttu ei raamatutest ega sotsiaalsest suhtlemisest. Kindlasti on teinekord võib-olla majanduslikult kasulikum kasutada teenuste pakkumiseks just digitaalseid lahendusi, kuid samal ajal tuleb silmas pidada, et sotsiaalne suhtlemine, otseselt osasaamine kultuurist ja teenustest on väga oluline, et inimene kujuneks selleks, kelleks ta on loodud.

16:53 Aseesimees Hanno Pevkur

Margit Sutrop, palun!

16:53 Margit Sutrop

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Just äsja ametivande andnud president Alar Karis ütles, et väga oluline on laiendada tasuta eesti keele õppimise võimaluste andmist. Ka selles kultuuri arengukavas on kohanemist ja lõimumist toetav Eesti, kus on kirjas probleemide all, et ligi 10% hindavad, et nad ei saa eesti keelest üldse aru, ja et lähima kolme aasta jooksul suureneb nende täiskasvanud inimeste hulk, kes soovivad tunduvalt rohkem õppida eesti keelt, kui praegu on võimalusi. Aga siin pakutakse meetmetena välja: jätkata keelekursuste pakkumist ja arendada edasi digiplatvormi. Minu küsimus: kas on ette näha, et midagi tehakse täiesti teisiti või kasvatatakse oluliselt mahtu, et vastata kasvanud nõudmisele eesti keelt õppida.

16:54 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh selle küsimuse eest! Kas midagi tehakse teisiti? No ma natukene kaldun arvama, et meil Eestis on üldse kombeks kogu aeg midagi teisiti teha. Aga võib-olla on juba midagi hästi, mida me peaksime lihtsalt jätkama. Ja ma arvan, et üks nendest asjadest on eesti keele majad. Eesti keele majad on ju toiminud alles kaks aastat, kuid nad on saanud nende inimeste hulgas, kes tahavad eesti keelt õppida, väga populaarseks. Ma arvan, et ei peakski tegema midagi teisiti, vaid peaks andma neile võimaluse teha seda tööd, milleks nad on loodud.

Jah, meil on küll kavas seda teenust laiendada lisaks Tallinnale ja Narvale väiksematesse keskustesse. Täpselt millistesse kohtadesse ja kui palju me suudame neid luua, ma ei oska praegu öelda. Homme me räägime teiega siin ka sidusa Eesti arengukavast detailsemalt. Aga need numbrid näitavad seda, et jah, see aasta on Euroopa Liidu vahendite lõppaasta ja me oleme seda eelarvet kokku pannud perioodi jääkidest, aga järgmisel aastal on keeleõppesse planeeritud lisa 400 000,  eelarves 2,4 miljonit, ning ülejärgmisel aastal on meil juba ka Euroopa Liidu vahendid olemas, et eesti keele õpet täiendavalt pakkuda.

Väga soovitan, kellel on võimalus, külastage eesti keele majasid. Need teenused, mis seal pakutakse, on head, ja need inimesed, kes seal töötavad, teevad tõesti oma tööd hingega. Osalejate arv on seal muljet avaldav. Need meetodid, kuidas eesti keelt õpetatakse – kõik erinevad tasemed ja vajadused on kaardistatud ning seal tehakse professionaalset tööd. Minu usk on küll see, et mitte midagi ei tule muuta, vaid tuleb olemasolevaga edasi minna ja toetada seda, mida juba tehakse.

16:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun! 

16:56 Viktoria Ladõnskaja-Kubits

Austatud minister! Täna me räägime siin nii palju mõõdikutest, ilmselt sellepärast, et mõõdik on ainukene variant selleks, et kontrollida, kas need ilusad eesmärgid, mis on kavas välja öeldud, on saavutatud või mitte. Selleks on vaja neid mõõdikuid. Ja kindlasti üks probleemkoht selle arengukava juures on see, et neid mõõdikuid on suhteliselt vähe.

Teine suur probleem on see, et see arengukava on suhteliselt üldine. Te küll ütlesite, et teie jaoks on hästi selge, mis on see visioon, mida me tahame saavutada viie kuni seitsme aasta pärast. Tegelikult see siit nii hästi välja ei joonistu.

Ja kolmas aspekt, mis lähtub tegelikult teisest punktist. On mõned terminid, mida siin arengukavas on kasutatud, mida peaks lahti seletama. Näiteks on siin mõisted ja seal on selline mõiste nagu "digitamine". Selline sõna isegi siis, kui see on lahti seletatud antud arengukavas, ei anna kohe vihjet, mida me silmas peame. Täpselt samamoodi, kui me vaatame, strateegiliste lähtealuste all on rohepööre, kliimaeesmärkide saavutamine kultuuri- ja loomesektoris, siis ei ole otsekohe arusaadav, mida tahetakse öelda.

Siit ka minu küsimus. Koalitsioonileppes on olemas termin "kultuurikiirendi", aga siiamaani ei ole te lahti seletanud, mida see sisuliselt tähendab. Kas te võite vastata küsimusele, mida tähendab kultuurikiirendi?

16:58 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Kõigepealt mõõdikutest. Nagu ütlesin, varem ei ole üldse mõõdikuid olnud. Nii et ma arvan, et see on juba samm edasi, et me tahame üldse midagi mõõtma hakata. Ja kõike korraga ei ole võimalik mõõta, kui varem ei ole mõõdetud. Selleks et mõõtma hakata, tulebki kõigepealt saada algandmeid, millelt hakata mõõtma, ja kui need on olemas, siis me saame hakata panema ka neid karakteristikuid, mida me tahame saavutada ja kuhu me tahame jõuda. Me ei ole varem seda kultuurivaldkonnas teinud. See ei ole midagi, mis on nüüd ära jäänud, vaid seda ei olegi varem olnud. Ja need on siia sellepärast toodud, mõnes kohas on öeldud "väljatöötamisel", sest need ongi väljatöötamisel. Me peame kõigepealt [eesmärgid seadma]. Kui eesmärgid on seatud, siis me hakkame kaardistama olemasolevat olukorda, et seada need mõõdikud. Loodetavasti see arengukava saab vastu võetud, kinnitatud ja me saame sellega edasi minna.

Kultuurikiirendi on idee, eesmärk programmis. See on koalitsioonilepingus ka ja sellega me tegeleme. Kultuurikiirendi jaoks hetkel rahalisi ressursse ei ole otseselt eraldatud. Kuid kindlasti on siin oma roll ka sellel kriisil, kuhu me oleme sattunud. Prioriteedid on olnud teised. Kultuurikiirendi idee seisneb selles, et kui kultuurikorraldaja teeb oma projekti, mingit üritust, siis selleks et jõuda teisele tasemele, uuele trepiastmele, näiteks rahvusvahelises koostöös, võib-olla kaasates partnereid, oleks võimalik taotleda toetust. See ei ole midagi, mida alustatakse nullist, vaid see on olemasoleva tegevuse teisele tasandile viimine. See on see eesmärk.

Aga praeguses kriisiolukorras me oleme keskendunud sellele, et korraldajad suudaksid hoida olemasolevad struktuurid töös. Me oleme suunanud ressurssi sinna. Kõik meetmed, mis on lisaeelarvest tehtud, on üldiselt üle taotletud, me oleme ka Kultuuriministeeriumist sinna lisaressurssi andnud. Seepärast on kultuurikiirendi hetkel jäänud tagaplaanile, aga pikemas perspektiivis arengukava eesmärke ja rahvusvahelise koostöö eesmärke vaadates kindlasti on see üks programm, millega edaspidi täpsemalt tööd teha.

17:01 Aseesimees Hanno Pevkur

Aivar Kokk, palun!

17:01 Aivar Kokk

Hea juhataja! Hea minister! Aastal 2019 likvideeriti hasartmängumaksu nõukogu ja seda raha hakkas jagama rahvakultuuri keskus. Põhiliselt on see rahajaotus regionaalseks kultuuritegevuseks. Kuidas sa sellega rahul oled? Kas rahvakultuuri keskus on selle tööga hästi hakkama saanud ja kas seda raha on olnud piisavalt, et regionaalset kultuuritegevust toetada?

17:01 Kultuuriminister Anneli Ott

Ma ei tahaks nüüd hinnata keskuse tegevust. Ma usun, et neil on professionaalsed inimesed ja nad jagavad seda raha kindlasti oma parima äranägemise järgi, arvestades kõiki kriteeriume, mis on ette nähtud. See on selline trikiga küsimus, et kas on piisavalt. Noh, jah, ma arvan, et kindlasti peaks olema rohkem. Regionaalsed küsimused on sellised, kus tekib väga palju kitsaskohti. Kõige põhilisem, mis on ka arengukava üks eesmärk, on see, et kultuur oleks kõigile kättesaadav, nii ealiselt kui ka regionaalselt. See kultuuriranits on üks samm selles suunas, et kultuur oleks paremini kättesaadav. Aga kui me vaatame Harjumaad või vaatame näiteks Kagu-Eestit, siis see vahe kättesaadavusel mõttes on umbes 25%. Kui Tallinnas on see 85% juures, siis Kagu-Eestis on 50% ja 60% vahel.

Miks ma tõin ka siin ühele küsimusele vastates välja sellesama projekti "Teater maale"? Sest ka see on kindlasti üks teema, millega arengukava eesmärkide täitmisel tuleks tegeleda. Tuleks mõelda, kuidas professionaalne, riigieelarvest rahastatud kultuuriasutus, on see Eesti Kontsert, on need teatrid, jõuaksid kõigi eestimaalasteni, mitte ainult nendesse hoonetesse, mis on riigi ehitatud, vaid ka nendesse kultuurikeskustesse, mis on kohalike omavalitsuste rahastatud. Nii et kindlasti regionaalne aspekt on oluline. Kas selleks on ainult see üks meede? Ma arvan, et pigem peaks regionaalsust vaatama üleüldiselt kõikide meetmete puhul, et see oleks ka üks kriteerium toetuste andmise juures, millega regionaalset aspekti tasakaalustada.

17:03 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun!

17:03 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma studeerisin seda ja ma ei märganud seal mitmekultuurilisuse või kultuurilise mitmekesisuse all üldse subkultuure. Kui me täiendame toetuste andmist, ütleme, vabakutselistele loojatele, siis mil moel oleks need subkultuurid võimalik kaasata? Kas keegi – ja kui, siis kes – hakkab hindama, kas miski vastab ka nendele tingimustele, et me võiksime seda nimetada subkultuuriks? See on üks küsimuse pool. Ja teine on see, et ma ei näe siin ühtegi meedet, mis hoiaks ära kultuuri politiseerimist. Ütleme, me saame öelda, et peamiselt kõikide spordialaliitude presidendid on poliitikud. Kuidas seda kultuuris vältida?

17:04 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Kultuuri toetusmeetmete tarvis on moodustatud komisjonid ja nõukogud, kes kultuurivaldkondade rahastust otsustavad. Sinna esitavad kultuurikorraldajad ise enda esindajad, eri valdkondade esindajad. Jah, tihtipeale on need esindajad võib-olla aastaid ühed ja samad, võib‑olla on ka eri valdkondadel üks ja sama esindaja. Ma ei ütle, et seal ei võiks neid asju üle vaadata. Võiks. Aga pigem ei ole see mitte poliitiline küsimus, vaid kultuur on väga mitmetahuline ja kindlasti eri valdkondade esindajad seisavad väga tugevalt just enda valdkonna eest. Kes on see kõige tugevam eestkõneleja ja kes on väiksema häälega, eks see olegi erinev. Ma päris sellega nõus ei ole, et ta oleks nüüd kuidagi politiseeritud, samas on see valdkondades kindlasti väga aktiivselt esindatud. Need, kes on tugevamad, suudavadki enda eesmärke ja soove kindlasti jõulisemalt esitada. Aga poliitiline sekkumine toetuste ja eesmärkide elluviimisesse – ma loodan, et see ongi pigem arengukava ja programmide väljatöötamise tasandil ning lõplikud otsused teevad ikkagi need komisjonid, kus on ka valdkondade eksperdid üldiselt esindatud, igal pool.

Nüüd täiendavalt, millised tegevused kultuuris oleks toetatud ja millised mitte? See arengukava seab meile sellised üldised eesmärgid, kuhu me tahame liikuda, aga me ei lähe siin väga spetsiifiliseks. Ja kui on sellised spetsiifilised küsimused, siis neid saabki nende programmide väljatöötamise juures juba täpselt arvestada. Seesama kultuuriranitsa programm, eks ju, tavaliselt on niimoodi, et kõik need programmid, millega me alustame, on töötatud välja eeldusel, et nad toimivad. Aga reaalsus on see, et kui need rakendatakse, siis tekivad väga erinevad küsimused, mida on vaja muuta. Subkultuur on kultuuri osa, ta ei ole kuidagi kuskil midagi kõrval. Nii et selles mõttes, kui on toetusprogrammid, meetmed, kus on keegi kõrvale jäänud, siis peab vaatama, miks sellised pudelikaelad tekkinud on ja kuidas neid saab lahendada. Seal peab olema paindlikkus sees. Sellepärast veel kord ütlen: arengukava on strateegiline dokument, mis seab üldeesmärgid. Aga kõik programmid, mis siia alla tulevad, on juba detailsed, kus kõiki küsimusi peab juba täpsemalt lahti mõtestama.

17:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Head kolleegid, selle punkti juures on igal Riigikogu liikmel üks küsimus igale ettekandjale. Nii et, Aivar Kokk, kui on soovi, siis saab pärida Heidy Purga käest täpsustava küsimuse. Austatud minister, rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd on kõnetooli oodatud kultuurikomisjoni nimel Heidy Purga. Palun!

17:08 Heidy Purga

Tere, lugupeetud kolleegid! Suur tänu kultuuriministrile! Hea eesistuja! "Kultuuri arengukava 2021–2030" arutelu toimus Riigikogu kultuurikomisjonis k.a 8. juunil. Sellest koosolekust võtsid osa järgmised komisjoni liikmed: Jaak Valge asendusliikmena Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja‑Kubits, Eduard Odinets, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Kutsutud oli kultuuriminister Anneli Ott, kes tutvustas kultuurivaldkonna arengukava, Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp ning strateegia- ja innovatsiooniosakonna arendusnõunik Karin Närep.

Anneli Ott andis alustuseks komisjonile ülevaate arengukava eelnõust. Tegemist on "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2030" põhjalikuma ning mõõdikutega jätkudokumendiga, mille alusel saab ka tulemuslikkust mõõta. Anneli Ott andis siin saalis äsja üsna põhjaliku ülevaate sellest arengukavast.

Aga nüüd arutelust, mis kultuurikomisjonis aset leidis. Eduard Odinets viitas alguses eesmärgile "Tugev ja toimiv kultuurielu", mille üks tegevussuund räägib laste ja noorte kultuurist. Odinets nimelt küsis, kui realistlikuks minister peab selle eesmärgi saavutamist olukorras, kus teadaolevate otsuste valguses kärbitakse poole võrra kohaliku omavalitsuse toetust huvihariduse ja ‑tegevuse jaoks, kultuuriranitsa jaoks riigieelarvest raha ei leita ning külmutatakse ka toetused hasartmängumaksust. Põhimõtteliselt Eduard Odinets tutvustas enda probleemi siin ka. Anneli Ott vastas, et kultuur on samasugune valdkond nagu regionaalpoliitika. Kultuuri elluviimisega tegelevad mitmed ministeeriumid, need mõõdikud on väljatöötamisel ning tekivad siis, kui valitsus arengukava ka kinnitab. Anneli Ott rääkis täpsemalt sellest huvihariduse teemast, mis on päevakorral, ning tutvustas valitsuse tegevust sellel hetkel ja puudutas seda, miks valitsus on huviharidust riigi raha mõttes kärpinud. Minister lisas, et huvihariduse toetamine oli pilootprojekt ja kokku võttes ei vähene huvihariduse olulisus. Ta puudutas ka kultuuriranitsat ja mainis, et Kultuuriministeerium jätkab kindlasti selle programmi jaoks vahendite taotlemist järgmise aasta riigieelarvest. Anneli Ott kirjeldas ka kultuuriranitsa prioriteetsust ja rääkis sellest, kuivõrd oluline on omavalitsuste roll arengukava eesmärkide elluviimisel.

Edasi küsisin mina COVID-i kriisi kohta ja selle kohta, kuidas COVID-kriis on näidanud, et loomemajandus on meil siin Eestis üks kultuurisektor, mis vajab teistsugust lähenemist ka Kultuuriministeeriumis. Küsisin, millises seisus on loomemajandus, millised on uued ettevõtmised, ka toetusmehhanismid ja koostöölahendused. Vastas Taaniel Raudsepp, kes ütles, et fookus on loomemajanduse lisandväärtuse suurendamisel. Nii nagu ma siin saalis küsisin, uurisin ka komisjonis, kuidas täpsemalt püütakse seda 19 600 eurot suurendada 25 000 euroni aastas. Taaniel Raudsepp vastas, et see arengukava küll ei sisalda programmilisi meetmeid, vaid valdavalt eesmärke, kuna eesmärkideni jõudmine on paljuski poliitiliste valikute küsimus. Anneli Ott lisas selle punkti juurde, et kindlasti on ka selles sektoris oluline koostöö kohalike omavalitsustega ja tendents on selline, et mitmed kohalikud omavalitsused planeerivad erinevaid loomemajandusi ja seda, kuidas loovisikuid ühendada.

Edasi, Aadu Must, meie komisjoni esimees, sõnas, et Eestis on n‑ö maailma parimad arengukavad, mis on küll ilusate sõnade ja eesmärkidega, kui aga neid tegevuskavasid vaadata, siis tekib tihti kimbatus. Kui võrrelda näiteks digitaliseerimist, siis Eesti professionaalne mahajäämus järjest suureneb, kohati annavad tunda lüngad, näiteks tõlkeprobleemid jne selles vanas vundamendis. Meie komisjoni esimees küsis, kuidas Eestis parandada oluliselt seda digikultuuri kvaliteeti ning kas sellega peaks üles astuma Riigikogu kultuurikomisjon või Kultuuriministeerium. Kultuuriminister vastas, et Kultuuriministeerium on algatamas kultuuristrateegia dokumendi koostamist, arutelud algavad sügisel, ja lisas, et Eesti digiteema probleem on selles: kui naaber hakkab oma digimaja ehitama kümme aastat hiljem, siis paratamatult on tema maja ajakohasem ja paremate lahendustega. See tähendab seda, et Eesti peab hakkama oma n-ö vana digimaja kohandama ning uusi linke sinna lisama või siis hoopis lammutama vana maja ja hakkama uut ehitama. Teema on kultuuriministri sõnul igal juhul väga asjakohane ning see on märgitud ka väga mitmes arengukavas. Aadu Must sõnas selle peale, et kultuurikomisjon soovib digitaliseerimise tegevustes kaasa mõelda, et mitte asjatult lihtsalt kriitikat tekitada.

Siis rõhutas Eduard Odinets, et mahuka arengukava läbitöötamiseks ei ole komisjoni liikmetele piisavalt aega jäetud ja see ei ole hea praktika. Odinets juhtis tähelepanu arengukava mõõdikutele ja ütles, et mitme eesmärgi puhul need puuduvad. Komisjoni liikmed peavad andma hinnangu eesmärkidele ja tegevustele, teadmata, kuhu reaalselt jõuda tahetakse. Anneli Ott vastas selle peale, et arengukava arutelu on peetud kaks aastat ning põhimõõdikud on selles siiski juba välja toodud. Väiksemad eesmärgid ja sihttasemed on teiste eesmärkide sees. Lisaks toimub mõõdikute väljatöötamine esmakordselt, varem neid ei ole olnud.

Taaniel Raudsepp andis selgituse arengukava väljatöötamise ajatelje kohta. Oli teadmine, et aastal 2020 lõpeb "Kultuur 2020", ja ministeerium alustas uue põhialuste dokumendi loomist. Kuna vahepeal riigi tasandi strateegiline planeerimine muutus ning tuli "Eesti 2035" dokument, pani see ministeeriumi olukorda, kus mõistlikum oli teha arengukavad. Oluline erinevus põhialuste ja arengukava vahel on see, et põhialused on deklaratiivne ja sümboolse tähtsusega dokument ning arengukava on konkreetne. Mõõdikute sõnastamist on mõistlik teha arengukava koostamise lõpus. Kõigepealt oli kaasamine kõikide valdkondadega, kus destilleeriti üldosa, ja mõõdikud on rõhuasetused, millele pannakse erilist rõhku. Raudsepp sõnas, et soov oli panna rõhku sellele, mida riigis ei monitoorita.

Mina küsisin ka seda, millised on konkreetsemad algatused, mille puhul Kultuuriministeerium saab üldiste megatrendidega teenäitajaks olla. Anneli Ott sõnas, et hetkel käib loomesektori kaardistus ja täpsemad vastused laekuvad sügiseks. Kuna vastav seadus on vananenud, on plaan ka seaduseparandustega Riigikogusse tulla.

Aadu Must märkis korraks ka riiklike objektide valimise teemat, öeldes, et kuna me komisjonis olime nende objektide valimise lainel, tunneb ta sellepärast suurt vastutust. Must küsis, millised on muuseumide ühishoidla ehitamise lootused. Selle peale Anneli Ott vastas, et ministeerium on riigi eelarvestrateegia aruteludeks esitanud vastava taotluse, mida kahjuks ei rahuldatud.

Seejärel võttis veel sõna Eduard Odinets, kes ütles, et ta peab eesmärgistamist ja mõõdistamist selles arengukavas väga oluliseks. Kui minister ütleb, et küll valitsus tegeleb arengukavaga pärast Riigikogu arutelu, siis protsess selliselt küll käia ei tohiks. Kui minister loodab, et Riigikogus tekib diskussioon, tekivad uued ideed ning täiskogu aitab mõõdikud välja mõelda, siis peab ütlema, et ühetunnise arutelu käigus see võimalik ei ole. Odinets avaldas ka lootust, et kultuurikomisjon võiks rohkem kordi arengukava arutada, enne kui see täiskogusse saata. Ta mainis veel üle, et mõõdikute osa on väga toores selleks, et seda Riigikogus sellises seisus arutada.

Odinets viitas muide ka soolise võrdõiguslikkuse teemale, mis on arengukavas sees, kuid on üsna loosunglik. Ta küsis nimelt, kas ministril on olemas konkreetsed mõtted ja ideed, kuidas kultuuritöötajate palgalõhe [tõttu tekkivad] olukorda parandada ning millises valdkonnas näeb minister soolise võrdõiguslikkuse aspektist vaadates suuremaid väljakutseid. Kultuuriministri arvates oli see tähtis teema, mis ei ole ainult Kultuuriministeeriumi teema. Üks minister selle parandamiseks suurt midagi ära teha ei saa, arvas ta. Tegemist peab olema ühiskondliku arusaamaga ning kokkuleppega, sest palgateema on üldisem ja kultuuritöötajate palga temaatika on nende jaoks prioriteet, millega ministeerium on riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel osalenud. Praeguse kokkuleppe kohaselt on eelarves sees ka palgatõusu number.

Odinets küsis veel sidusa ühiskonna arengukava menetlemise plaani kohta, kuna selle taha võivad seisma jääda ka Euroopa struktuurifondide vahendid, mis nõuavad lõimumisvaldkonna rahastamiseks vastava valdkonna arengukava. Ta küsis, miks valitsus tegi otsuse menetleda sidusa ühiskonna arengukava alles oktoobris 2021. See on meil, ma tuletan lihtsalt meelde, juuni protokoll, kuna komisjoni istung arengukava teemal toimus tõesti 8. juunil. Anneli Ott vastas Odinetsile, et kultuuri arengukava on laiapõhjalisem ning sisaldab ka sidusa Eesti arengukava aspekte. Euroopa Liidu fondide rahastuse temaatika tõusetub alles 2022. aasta kevadel, võib-olla natukene varem. Hetkel on sidusa Eesti arengukava valitsuse tegevuskavas tähtajaga september 2021.

Lõpuks tegi Aadu Must ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heidy Purga ning võtta eelnõu arutelu täiskogu päevakorda. Esimese kuupäevana oli see plaanis 14. juunil, aga mitme istungi järel otsustas kultuurikomisjon enda 27. septembri istungil teha ettepaneku määrata arengukava 11. oktoobri täiskogu päevakorda ja seda tehti konsensuslikult. Aitäh!

17:20 Aseesimees Hanno Pevkur

Kolleegid soovivad mõningaid asju täpsustada. Tarmo Kruusimäe, palun!

17:20 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Proovisin sealt leida, mil moel muutuks, ütleme, menetlejate ja otsustajate kriteeriumid, mille järgi nad neid asju teevad. Praegusel hetkel jääb kohati selline mulje, et kui võetakse uusi taotlejaid juurde, siis supp läheb lahjemaks, aga see ei kanna jälle seda huvi, mis on võib-olla nendes moodustatud komisjonides, kus on oma eksperdid. Kas see oli arutelu all? Te lugesite ette praegu, seal seda ei olnud.

17:20 Heidy Purga

Mida te silmas peate?

17:20 Tarmo Kruusimäe

No seda näiteks, et meie menetlejad ja otsustajad oleksid abivalmimad, mitte ei ütleks ainult, mis on taotlustes valesti ja miks need ei kvalifitseeru.

17:21 Heidy Purga

Ma pean tunnistama, et ma päris täpselt sellest küsimusest aru ei saanud ega tea, kas see käis kultuurikomisjoni liikmete kohta või käis see ministeeriumi arengukava kohta ja seal toimuvate arengukavade ... Ma arvan, et seda küsimust saab praegu ... Riigikogu liikmed saavad oma ettepanekuid esitada selle arengukava arutlemise järel Kultuuriministeeriumile, sest see arengukava siin ei ole lõplik dokument, nii nagu nad on lubanud. Tegelikult kultuuriminister ootas siin debatti ja konkreetseid ideid, millega seda arengukava saaks täiendada, ning neid ideid ja ettepanekuid oodatakse ka vastavate valdkondade huvigruppide esindajatelt, kelle arvamusi loodetavasti arvesse võetakse.

17:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun! 

17:22 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleeg! See, et minister esindab valitsuse arusaama, on loogiline. See, et ta ei pea üldse probleemiks seda, et enam kui pooltel juhtudel mõõdikuid ei ole, enam nii normaalne ei ole, aga no saame aru, et see on valitsuse seisukoht. Aga tegelikult ma küsin nüüd selle poole pealt, et mida koalitsiooni liikmed komisjonis arvasid. Te kandsite ette küll, mida kolleeg Odinets arvas, aga mida koalitsiooni saadikud arvasid? Kas on normaalne, et enam kui pooltel juhtudel ei ole mõõdikuid ja ükskõik, mis tuleb, kõik sobib, või see ei ole normaalne?

17:22 Heidy Purga

Suur tänu küsimuse eest! Tõepoolest, meie kolleeg Eduard Odinets on hästi tähelepanelik komisjoni liige, ta on alati hästi põhjalikult ette valmistanud ja väga teravate tähelepanekutega ning sellega ta abistab kindlasti tihtipeale ka teisi komisjoni liikmeid. Mis mõõdikuid teiste liikmete vaates puudutab, siis ma ei saa küll teiste eest rääkida, saan ainult iseenda eest praegu siin puldis, aga eks see oli esialgu küll üllatav, et see mõõdikute osa oli puudu. Aga jääme lootma nendele põhjendustele, mis on selles arengukavas välja toodud, miks neid mõõdikuid ei ole või miks läheb ühe või teise mõõdiku väljatöötamiseks mõnevõrra rohkem aega, et neid suundi ja sihte täpsustada. 

17:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Eduard Odinets, palun!

17:23 Eduard Odinets

Aitäh! Kõigepealt tänan nende ilusate sõnade eest minu aadressil. Jätkame samas vaimus, eeldatavasti. Aga ma küsin sellist asja. Me mõlemad sinuga osalisime paar nädalat tagasi väga huvitaval arutelul, mida korraldasid siin Riigikogus eri valdkondade kultuurikorraldajad ja kultuurijuhid. Sealt jäi mulle meelde selline väga selge signaal, et meie kultuuripoliitika elab minevikus, pöörab väga vähe tähelepanu tulevikule ja natukene olevikule. Kui sa vaatad seda arengukava, mis nüüd meie ees on, siis kuidas sa seda kommenteeriksid? Kas sa oled nõus sellega, et see võtab asju minevikust, üritab neid parandada, ja väga vähe vaatab tulevikku? Seesama, mis sa enne küsisid innovatsiooni ja muude asjade kohta – milline mulje sinule jääb sellest arengukavast?

17:24 Heidy Purga

Ma tänan selle küsimuse eest. Lihtsalt tuletan meelde, et ma olen praegu siin komisjoni ettekandja. Aga ma võin sellele küsimusele küll isiklikust aspektist vastata. Tõesti, komisjonis seda teemat ei arutatud. Mul on tunne, et kuigi alguses ma võisin hästi kriitiliselt sellesse suhtuda, just sellepärast, et neid megatrende või uusi kultuuriinnovatsioonilisi sihte pole seatud, aga teisalt on mul jällegi tekkinud justkui arusaamine, et võib-olla ongi võimalus praegu neid hakata sõnastama. Nad mahutuksid tegelikult nende üldiste pealkirjade alla päris kenasti.

Võib-olla ongi tarvis sellist initsiatiivgrupi sellesama minikonverentsi osalejate näol, kes siin pool kuud tagasi kokku said ja osutasid väga õigetele fookuspunktidele ja teemadele. Lihtsalt taustaks ütlen, et seal räägiti sellest, kuidas kultuur võib olla majanduse mootoriks ja kultuurimajandusest kui sellisest üldse, samuti sellest, et loomemajandusest on siiamaani siiski veel pisut vähe räägitud. Kultuur on nendel ajahetkedel vägagi muutumisvõimeline, nagu ühiskond seda praegu vajab. Nii et ma arvan, et see arengukava võib-olla ei olegi takistuseks, vaid ehk annab võimalusi hoopiski mingiteks uuteks megatrendideks. 

17:26 Aseesimees Hanno Pevkur

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

17:26 Viktoria Ladõnskaja-Kubits

Mul on täpsustav küsimus. Paar aastat tagasi me justkui leppisime kokku, et meil on nüüd olemas üks raamistik kõikide strateegiadokumentide jaoks ja see kannab pealkirja "Eesti strateegia 2035". Enamik arengukavasid, mis käivad läbi meie komisjonist, on ikkagi täpselt samasuguse numbriga: 2035. Aga see, kultuurivaldkonna arengukava, on miskipärast kuni aastani 2030. Mis on selle põhjus?

17:26 Heidy Purga

Tänan küsimuse eest! Ma ütlen ausalt, ma ei oska sellele küsimusele faktilist vastust anda. Taaniel Raudsepp küll tutvustas arengukava väljatöötamise ajatelge ja neid põhjuseid. Ta tõi välja, mida tähendab üks arengukava ja mida tähendab strateegiadokument. Aga see on väga hea tähelepanek. Me viskame selle küsimuse siin õhku ja ehk tuleb sellele täpsustus ministeeriumist.

17:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem küsimusi kolleegidel pole. Tänan! Ja nüüd avame läbirääkimised. Kõigepealt soovib sõna Signe Kivi. Palun! (Signe Kivi küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

17:27 Signe Kivi

Kas ma näen siit pealt aega?

17:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Jaa, seal kollase peal on kenasti näha.

17:27 Signe Kivi

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Kultuuri arengukava 2021–2030 rõhutab: "Kultuuripoliitika kujundamisel ja elluviimisel lähtutakse Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas määratletud kunsti ja teaduse vabaduse, omandiõiguse ning kultuurilise mitmekesisuse põhimõtetest. [---] Kultuur suurendab inimeste heaolu, toetab nende toimetulekut, vaimset ja füüsilist tervist ning aitab kaasa ühiskonna sidususele."

Seda suunda toetab ka arengukava tegevussuund 3.12.  Tsiteerin: "Teadvustame kultuuri ja loovuse rolli vaimse ning füüsilise tervise edendamisel. Kultuurielus osalemisel on positiivne mõju inimese tervisele, rahulolule ja enesehinnangule." Jah, selline lähenemine kultuuripoliitika seostele tervisega on esmakordne ja tervitatav.

Kultuuri arengukava seab eesmärgid valdkondade kaupa, peab silmas koroonakriisi tagajärgi, muutuvaid töösuhteid ning loomesektori tasakaalustatud arengu vajadusi. Arengukava on kooskõlas riigi pikaajalise strateegiaga "Eesti 2035" ja mõjutab kõige otsesemalt kolme sihi saavutamist: inimene, ühiskond ja elukeskkond.

Head kolleegid! Teatavasti on Euroopa Liidus kultuurivaldkond siseriiklikus pädevuses. Eesti jaoks on järgmistel aastatel olulised algatused, mis on seotud Euroopa Komisjoni prioriteetidega. Nimetaksin siinkohal nendest meie arvates olulisemad. Esiteks, "Euroopa Bauhaus" – algatus, mis puudutab kestlikku eluviisi, inimeste elukvaliteeti ja innovatsiooni ning ühendab teaduse ja tehnoloogia kultuuri- ja kunstimaailmaga.

Teiseks, rohepööre ja kliimaeesmärkide saavutamine kultuuri- ja loomesektoris. Ka arengukava tegevussuund 3.14 ütleb, et juurutatakse keskkonnateadliku kultuurikorralduse põhimõtteid. Küsimus on, milline on kultuurivaldkonna keskkonnamõju. Ei ole võimalik mõju vähendada, kui ei ole teada tänane seis. Seetõttu ongi mitmed mõõdikud väljatöötamisel. Jääme ootama. 

Olgu lisatud, et just minimaalne jalajälg kultuurikorralduses oli teema, mille viisime oma delegatsiooniga uue algatusena Balti Assambleele Eesti eesistumise ajal eelmisel aastal.

Kolmas oluline prioriteet arengukavas, mida rõhutaksin, on "digipööre ja selle mõjud kultuuri- ja loomesektoris, mh digitaalse lõhe vähendamine ja kultuuri kättesaadavuse parandamine digitaalsetel platvormidel". Siiski, ehkki arengukavas on digikultuurile pühendatud omaette peatükk ja aasta 2020 oli digikultuuriaasta, on see järgnevaks üheksaks aastaks püstitatud kava jäänud pigem kultuuripärandi digiteerimise ja digipõhiste teenuste kirjeldamise tasemele. Märkamata on paljud sisulised uued digikultuuri kasvavad valdkonnad.

Arengukavas toodud tegevussuundadest nimetaksin punkti 1.15: "Töötame välja kiirendi tüüpi rahastusmudeli, mis võimaldab eri kultuuriasutustel ja -organisatsioonidel sooritada arenguhüppeid ning katsetada uuenduslikke lähenemisi."

Punkt 1.16 kinnitab, et Eesti Kultuurkapitali toimimise ja eelarve kujunemise aluspõhimõtteid ei muudeta. Kultuurkapital toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi ning ministeeriumi eelarve kaudu rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi. Julgen väita, et erinevatel põhjustel pole siin seda tasakaalu saavutatud. 

Punkt 1.17: "Soodustame eratoetajate kaasamist kultuurivaldkonna arendamisse." Siinkohal lubatakse seadusandlikke muudatusi, mis toetavad kultuuri rahastamist ettevõtete ja eraisikute poolt. Väga hea!

Ja punkt 2.10: "Koostöös ülikoolidega peame oluliseks loovuurimust kui uurimistöö vormi, mis aitab arendada uusi kultuurivorme, avada ühiskondlikke protsesse uutel viisidel, mõista loomevaldkondade seoseid teiste valdkondadega (majandus, tehnoloogia jt) [...]" 

Kokkuvõtteks. Tunnustada tuleb arengukava põhjalikkust, mis muudab selle ka mõnevõrra üldsõnaliseks, ning võrreldes eelmiste perioodide kultuuripoliitika põhialuste dokumentidega keskendumist uuematele suundumustele ja seostele kultuuri- ja loomesektoris. Siiski vajaks enam rõhutamist, et kultuur ja loomemajandus on teiste valdkondadega võrdne partner ja oma tegelikult mõjult suurem kui Kultuuriministeeriumi kaudu liikuv rahastus. Iga kultuuri panustatud euro toob tagasi kordi rohkem ja selline panus teistesse sektoritesse vajaks väljatoomist. Nimetagem seda majanduslikkuse mõju mõõdikuks.

Eeltoodud mõtted kõlasid 22. septembril Riigikogus toimunud loomevaldkondade esinduslikul presentatsioonil kultuuri ja majanduse seostest, mis tõi ilmekalt välja, et kultuur ei ole kulu, vaid kultuur on investeering. Rõhutati, et kultuurikäsitlus vajab muutmist. Meie kultuuripoliitika on olnud pigem tagasi ja olevikku kui tulevikku vaatav ja uus põlvkond – nimetagem seda generatsiooniks Z – on kultuuripoliitikas ignoreeritud ühiskonnagrupp. Tuleb vist paraku nõustuda.

Jah, Eesti kultuuril läheb hästi, aga meie arengupotentsiaal on kordades suurem. Reformierakonna fraktsioon ootab, et arengukava elluviimist toetav juhtkomisjon saaks anda soovitusi elluviimisega seotud uute programmide algatamiseks, mis arvestaks enam tulevikku suunatud loome- ja kultuurivaldkondi.

Ja lõpetuseks. Kultuurikomisjonis on korduvalt arutatud, kas poleks mitte aeg arengukavade formaat ja regulatsioon uue pilguga läbi vaadata, kuna Riigikogu rolliks on siin olnud paraku arengukava eelnõu ära kuulata, küsida ja nõustuda või mitte nõustuda. Tegemist on tõesti teemaga, mis vääriks laiemat arutelu. Tänan tähelepanu eest! 

17:34 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nüüd Eduard Odinets. Palun! Kaheksa minutit.

17:34 Eduard Odinets

Head kolleegid! Austatud minister! Alustada tahaks tsitaadist, mis on väga värske – ma kuulsin seda täna paar tundi tagasi siin saalis, nii ütles meie vabariigi president Alar Karis. "Kultuur on kaitse pimeduse vastu." Väga õiged sõnad. Ei taha olla pimeduses, tahaks rohkem kultuuri. Seda arengukava eile, täna ja praegu uuesti lehitsedes ja läbi vaadates ongi mul peas sellised mõtted. Kas see kultuur, mida me selle arengukavaga arendame järgneva kümne aasta jooksul, aitab meil mitte pimedusse sattuda ja kaitseb meid piisavalt pimeduse vastu?

Mitu korda on juba mainitud siin, et tegemist on väga üldsõnalise ja deklaratiivse dokumendiga. Jah, ma mõistan, et selline ongi meie arengukavade maailm ja võib-olla need peavadki sellised olema. Aga seda rohkem oleks tahtnud kuulda nii kultuurikomisjoni juunikuisel istungil kui ka täna siin saalis valitsuse esindajalt, kultuuriministrilt, rohkem konkreetsust, rohkem konkreetseid näiteid, kuidas valitsus plaanib oma programmide koostamisel, oma eelarvete tegemisel neid eesmärke tegelikult täita. Ma usun, et ükski fraktsioon siin saalis ei ole ühegi eesmärgi vastu, mis on arengukavas kirjas. Kuid ma usun, et meil kõikidel on erinevad viisid ja erinevad teed, kuidas nende eesmärkide täitmiseni jõuda. Sellepärast olekski tahtnud kuulda valitsuse esindajalt konkreetsust, konkreetseid vastuseid küsimustele, mitte vastuseid stiilis "võtame arengukava vastu ja eks me siis hakkame vaatama, kuhupoole me hakkame liikuma". Aga isegi seda, mis on meie lõplik eesmärk, kuhu me tahame jõuda, mis oleks mõõdetav, reaalne, ajas kontrollitav ja seiratav, siin ei ole, nagu mitmed kolleegid juba rõhutasid. Üheteistkümnest alaeesmärkide mõõdikust seitse on väljatöötamisel, st kõvasti üle poole. See tähendab seda, et meie Riigikogu liikmetena mitte ainult ei näe siin seda, et konkreetsust ei ole, vaid me ei näe ka seda, kuhu valitsus selle arengukavaga tüürib. Peavad ju olema mingid konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid. Kuidas muidu planeerida kõiki neid tegevusi ja programme, millest minister siin nii palju meile rääkis? Ja üleüldiselt on ju mõõdikud üks olulisemaid osi sellessamas tegevuspõhises planeerimises, need on osa tegevuspõhisest eelarvestamisest, millele meie riik on mõned aastad tagasi üle läinud, ja põhjus, miks need arengukavad üldse muutusid nii deklaratiivseteks.

Aga mõned konkreetsemad näited, mida tähendab see, et me deklareerime, aga tegelikkuses ei tee. Seesama kultuuri kättesaadavus lastele ja noortele. Väga õilis eesmärk. Loomulikult toetame, kõik toetavad. Aga kui hakkame vaatama, mida meie valitsus praegu teeb – kultuuriranitsast juba kuulsime, miljon 79 omavalitsusele –, siis see küll kuidagimoodi ei toida seda eesmärki. Või vaatame, mida tehakse huvitegevuse toetamisega. Tänu sotsiaaldemokraatidele päästsime kolm miljonit, aga siiski miinus neli miljonit järgmisel aastal. Ei, kuidagimoodi ei toeta seda eesmärki. Või juba kõlanud hasartmängumaksu külmutamine, mis järgmise nelja aasta jooksul viib kultuurivaldkonnast üle kolme miljoni euro minema. Kas see on see, mis aitab neid eesmärke täita, et kultuur oleks kättesaadav igas Eesti nurgas igale Eesti inimesele, igale noorele ja vanale, et toetataks kodanikuinitsiatiivi ja kultuurialgatusi kohapeal? Need on need vahendid, mida organisatsioonid ja mittetulundusühingud on saanud Eesti Rahvakultuuri Keskuse kaudu sellestsamast hasartmängumaksust, miinus kolm miljonit eurot nelja aasta jooksul. Ilmselt see ei ole see tee, mida me tahaksime. Aga sellest minister vaikib. Minister räägib sellest, et tuleme saalist välja, eks me siis hakkame mõtlema, mis me edasi teeme. Tahaks loota, et minister luiskab ja et tegelikult on ministri portfellis olemas kavad ja programmid, kuidas neid eesmärke täita.

Töötasu – väga palju on täna siin ka sellest räägitud, kultuuritöötajate töötasust. Jah, väga hea, et valitsus tõstab – küll mitte väga jõuliselt, aga tõstab – kultuuritöötajate palka ja annab ühiskonnale signaali, et kultuuritöötajate töötasu suureneb. Aga unustatakse sinna juurde öelda, et see on riigipalgaliste kultuuritöötajate töötasu, mis tõuseb. Kohalikus omavalitsuses, reaalselt põllu peal töötavad kultuuritegijad sõltuvalt aga puhtalt ja ainult sellest, kuidas kohalik võim kultuuri toetab, nende palgast ei räägi keegi. Nende palk jääb aina ja aina rohkem riigi kultuuritöötaja palgast maha. Sealt tulebki ka see sooline palgalõhe kultuurivaldkonnas. Lahendusi on vaja, mitte faktide konstateerimist.

Meil on siin ka näiteid, kuidas on suudetud tõsta lasteaiatöötajate palkasid – sellega, et pakuti KOV-idele abi ja tuge, rahalist tuge, kui nad tõstavad oma lasteaiatöötajate palga koolitöötajate palga tasemele. Miks me ei saa siin samasuguseid skeeme rakendada? See on ju täiesti võimalik. Aga tundub, et ka selles küsimuses ministril ei ole programmi, ei ole mõttekäike või ta varjab neid. 

Mõõdikud, tulen nende juurde tagasi. See kõik näitabki seda, et kui ei ole mõõdikuid, à la milline see palk peab olema või milline lastele kättesaadavus peab olema jne, siis ei olegi võimalik õigeid teid valida. Mõõdikutest räägiti juba sellelsamal seminaril, mida eelkõnelejad siin mainisid. Kultuurikorraldajad ise ütlevad, et riiklik seire on auklik ja aeglane. Ja see arengukava, kus puuduvad mõõdikud, teeb selle seire veel rohkem auklikuks.

Päris palju asju on siin deklaratiivsed. Needsamad kiirendid, millest on räägitud, seesama loomemajandus, millest on räägitud, seesama investeering kultuuri, mis toob tagasi kordades rohkem. Kõik on ainult deklaratiivne. Ja kui kolleeg küsib, mis on need konkreetsed meetmed loomemajanduse valdkonnas, et investeeringud tooksid kordades tagasi, siis minister ütleb, et võtame arengukava vastu, pärast seda hakkame programmide peale mõtlema. No nii ei tohiks need asjad käia. Eesmärgid on õiged, me toetame neid eesmärke, kuid valitsusel, ministril ja Kultuuriministeeriumil peab olema kindel mõõdistatud ja prognoositud plaan, kuidas neid eesmärke saavutada. Vastasel juhul ei ole meie ajal, mida me siin panustame sellesse arengukavasse, mingit mõtet. Sellest on küll väga kahju. Aitäh!

17:42 Aseesimees Hanno Pevkur

Marko Šorin, palun! Kaheksa minutit.

17:42 Marko Šorin

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Ka mina alustan täna kõnepuldis kõlanud tsitaadiga. Vastselt ametisse asunud vabariigi president Alar Karis ütles: "Kultuur on elu ja surma küsimus." Küll on hirmus. Aga siiski, ka Signe Kivi tsiteeris põhiseadust, mis ütlebki, et kultuuri säilimine läbi aegade on meie üks põhiülesandeid. Seega, me arutame väga tõsisel teemal, mis määrab ära suuna, kas meie ja meie kultuur liigub elu või surma poole, kas me kasvame või hääbume.

Kultuuris osalemise näitajate poolest on Eesti Euroopa võrdluses väga kõrgel kohal. 2015. aastal osales kultuurielus (välja arvatud spordisündmused siin statistikas) 84,4% ja 2017. aastal 78,7% 15‑aastastest ja vanematest Eesti elanikest. Kahjuks sõltub kultuurielus osalemise võimalus ja kultuuri kättesaadavus paljuski inimeste elukohast, vanusest, keeleoskusest ning sotsiaal‑majanduslikust taustast. Ligipääs kultuurile peab olema tagatud kogu inimese elukaare ulatuses. Igal Eesti elanikul peab olema võimalus osaleda endale sobivates kultuuritegevustes ja loomealadel nii huvilise kui ka loojana.

Teame, et võimalus osaleda kultuurielus parandab elukvaliteeti, muudab elukeskkonna väärtuslikumaks ning toetab kogukondlikku tegevust. Hästi toimiv ligipääsetavus tähendab, et kogu Eesti elanikkond on kultuuri kättesaadavusse kaasatud ning arvesse on võetud, et suur osa ühiskonnast moodustavad lapsed, vanemaealised, erivajadustega inimesed ja teised rühmad, kes ei saa kõiki kogukonna võimalusi täiel määral kasutada. Selline olukord vajab terviklikke lahendusi ning eeldab poliitika kujundajate, esindusorganisatsioonide ja erasektori esindajate teadlikkust ning koostööd.

Ehkki Eestis leiab aina enam näiteid ligipääsetavatest ettevõtmistest – siinkohal mõned näited: kirjutus- ja kirjeldustõlkega teatrietendused, ligipääsetav laulu- ja tantsupidu, kirjeldatud UEFA jalgpalli karikamängud –, jääb suur osa kultuurist puudega inimestele siiski kättesaamatuks. Ligipääsetava kultuurielamuse loomiseks ei piisa ainult sellest, et oleks tagatud ratastooliga kaldtee, vaid kogu kultuurielamuse kommunikatsioon on pandud toimima nii, et see jõuaks kõigi inimesteni. See tähendab, et lavastusest, kontserdist, festivalist, kunstinäitusest saavad osa kõik, tõepoolest kõik. Samuti vajab erilist tähelepanu laste ja noorte osalemine kultuuritegevuses. Peame tähtsustama mitte- ja informaalse õppe rolli inimeste kultuuriteadlikkuse kujundamisel kogu elukaare jooksul ning pidama oluliseks kultuuri tihedamat lõimimist formaalhariduse ja mitteformaalõppega laste ja noorte teadmiste, loovuse, empaatiavõime ja koostööoskuste omandamise [huvides].

Üks olulisemaid samme kultuurivaldkonnas on kultuuriranitsa algatus. Kultuuriranits võimaldab noortel senisest suuremas mahus osa saada kultuurivaldkonnas pakutavast. Mitmed põnevad laste- ja noortelavastused, mis teatrimajades, nii suuremates kui ka väiksemates, sünnivad, ei jõua kaugema kandi publikuni. Kultuuriranitsa rahastus pakub leevendust muu hulgas neile probleemidele, kuid võrdsustab ka laiemalt kultuurikogemuste saamisel laste võimalusi. Jah, summa üle võib diskuteerida, kuid hea algatus on sündinud. On teada, et noored, kes musitseerivad, näiteks muusikakoolis käies, on edukamad ka õppetöös.

Kultuuri- ja loomesektor on üks suurima majandusliku löögi saanud valdkondadest koroonakriisis. Riik on astunud mitmeid toetavaid samme, et leevendada kriisi mõju kultuurivaldkonnale. 2020. aasta märtsis said kultuuri- ja spordivaldkond kriisiabiks kokku 25 miljonit eurot. Need on olnud väga olulised toetused, mis on võimaldatud katta kultuuri- ja spordivaldkonna vältimatuid kulutusi.

Eesti kultuur vajab teravat pilku ja järjepidevat arendamist. Kultuur muutub pidevalt koos ühiskonna arenguga. Kultuur ei saa kunagi valmis. Ühise koostöö tulemusel ning kõigi panusena saame panustada suurde üldeesmärki, et Eesti kultuur oleks elujõuline, arenev ja maailmale avatud ning et kultuuris osalemine oleks loomulik osa iga inimese elus. Elitaarkultuur jääb elitaarkultuuriks ka saja aasta pärast. Aga mis täna on alternatiivkultuur, see on saja aasta pärast pärandkultuur, olgu selleks siis ansambel Tuberkuloited, Metsatöll või Raev. Seepärast on oluline hoida avaliku sektori, ma mõtlen nii riigi kui ka omavalitsuste heatahtlikku pilku rokiklubidel või Pärnu näitel kultuuriklubil Tempel.

Ja ühele asjaolule tahan veel tähelepanu juhtida, kuigi see ei ole seotud arengukavaga. Komisjon, kus menetletakse kultuuriküsimusi, menetleb ühtlasi ja pigem peamiselt hariduseküsimusi. Komisjoni nimi on aga kultuurikomisjon. Põhjendus on loogiline: haridus on üks osa kultuurist. Samas, kultuuri arengukava ei käsitle haridust, selleks on omaette dokument olemas. Seega, kas ei oleks korrektsem, kui see komisjon kannaks nimetust haridus- ja kultuurikomisjon? Ma tänan tähelepanu eest ja loodan siiralt, et me kestame läbi aegade oma kultuuri hoides ja arendades. Aitäh!

17:49 Aseesimees Hanno Pevkur

Helle-Moonika Helme, palun! Kaheksa minutit. 

17:49 Helle-Moonika Helme

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud minister ja kõik head Eesti inimesed, kellele kultuur ja sellega seonduv on oluline ja kes te meid praegusel hetkel jälgite! 

Järjekordne arengukava, seekord kultuuri arengukava, on jõudnud nii kaugele, et on siin Riigikogu suures saalis. Paraku tuleb ka seekord tunnistada, et nagu kõigi arengukavadega üldiselt, on selleski palju kõmisevat ja suurtest sõnadest pungil teksti, palju loosunglikkust, paljusõnalisust ja deklaratiivsust. Palju on täiesti mõttetut koormamist ja sidumist valdkondadega, mis ei peaks siia üldse kuuluma, nagu rohelepe, kliimaeesmärgid ja Euroopa Komisjoni prioriteedid. Aga ma saan aru, et need on tänapäeva ideoloogilised trendid, mis peavad kindlalt kohustuslikku äramärkimist saama ja olemas olema nagu kunagi punanurgakesed töökollektiivides ja suurte juhtide tsitaadid uue maailmakorra helgest tulevikust. Ka tookord ei pääsenud ükski viisaastakuplaan kohustuslikust ideoloogilisest vahust. Seetõttu ongi kahju lugeda tänapäevaseid kohustuslikke uusideoloogilisi loosungeid arengukavast, mis käsitleb nii olulist ja eesti rahvuse kestmise seisukohalt ülitähtsat valdkonda nagu kultuur.

Need arengukavad jäävad raamistikuna kujundama meie elu ja edasiliikumist pikkade aastate vältel. Ja kui vaatame, kuidas praegune maailm on igapäevases väga kiires muutumises, siis ma pean siinkohal üle kordama, et seetõttu peitub neis pikaajalistes arengukavades üks väga suur oht: arengu asemel võivad nad saada piduriks. Nad ei kirjelda ehk juba viie aasta pärast enam seda maailma, kus me sel hetkel elame. Olukordades, kus riiklikult tähtsad poliitikasuunad peaksid olema dünaamilised ja minema kiirelt kaasa arengusuundadega, mida me ei suuda praegu ette näha, oleme me võib-olla abitud ja tammume paigal, sest oleme võtnud kas liiga suure sammu või määratlenud ära hoopis vale suuna.

Me ju teame, et muu hulgas rahaeraldised olulistele sektoritele sõltuvad kõik nendest arengukavadest. Mida me siis teeme, kui meil on näiteks kiiresti vaja päästa rahasüstiga mingit osa oma rahvuslikust kultuuriidentiteedist, meie poliitikud on samuti selleks valmis, aga Euroopa Komisjoni prioriteet seda kategooriliselt välistab või näeb ette hoopis midagi muud?

On tore, et eesti keele, kultuuri ja rahva – ja ma pean siinkohal märkima, et selles arengukavas on kasutatud sõna "rahva", mitte "rahvuse" – säilimine on selles arengukavas ära märgitud, ja korduvalt. Samuti on suhteliselt hästi ära kirjeldatud olulisimad kultuurivaldkonnas lahendamist vajavad väljakutsed, näiteks loovisikute ja kultuuritöötajate kehvapoolsed töö- ja palgatingimused, kultuurivaldkonna professionaalide, juhendajate ja eestvedajate töö vähene väärtustamine, ning probleemkohana on välja toodud asjaolu, et kultuuri kättesaadavus eri sihtgruppide ja valdkondade seas on regionaalselt piiratud. Jah, jätkuv ääremaastumine ja linnastumine toob kaasa kultuurielu hääbumise ja halvema kättesaadavuse maal ning inimeste lahkumisega maapiirkondadest satub löögi alla kultuurielu järjepidevus.

Samas aga on kummastav, et nn mõõdikud, mis peaksid olema kõige aluseks, ju peaaegu kõik selles arengukavas puuduvad. Mõõdikud kirjeldaksid meile muu hulgas palju täpsemalt ka meie kultuuriruumi, seda hetke, kus me praegu elame ja oleme. Kultuuriruum on alati millegi tagajärg, mitte eraldiseisev või asi iseeneses. Ka siin töötavad põhjuse ja tagajärje seosed nagu kõigis muudes valdkondades, mistõttu peame teinekord väga tähelepanelikult suhtuma just detailidesse, kõige pisematessegi muutustesse – et me pärast ei leiaks end olukorrast, kus midagi väärtuslikku ja hindamatut on igaveseks kaotsi läinud.

Kultuuri käsitletakse liiga sageli kui objekti. Ometi on see subjekti loodud ja tema nägu, inimese nägu, looja nägu. Seetõttu on kultuuriloojatel tohutu vastutus tuleviku ees, et see toetaks meie põhiseaduses sätestatut.

Räägime ka selles arengukavas interdistsiplinaarsusest ja lõimingu vajadusest. Jah, ministeeriumid annavad allapoole korraldusi valdkondade lõimumiseks, kuid paraku tundub, et ministeeriumidel puudub arusaam lõimingust kui mõistest, kuna neil puudub praktika. Lõimingu eeldus on loomulikult koostöö, mis aga on Eestis tihtipeale pealiskaudselt ning valesti mõistetud termin. Inimesed laua ääres ei ole koostöö, see on kaugelt palju enam. Kahjuks tuleb tunnistada, et parlamendiliikmed on sellest protsessist aina rohkem ja rohkem välja jäetud, kuigi just meil on otseside oma valijatega – rahvaga, kes on kõrgeima võimu kandja põhiseaduse kohaselt.

Lõpetuseks tsiteerin meie uut presidenti, kes oma tänases kõnes muu hulgas ütles: "Kultuur on rahvaste elu ja surma küsimus." See peakski olema meie kultuuri arengukava kõige olulisem lähtepunkt, sest see ja ainult see on tähtis, mitte mingid Euroopa Komisjoni ideoloogilised prioriteedid.

17:55 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nüüd Üllar Saaremäe. Palun!

17:55 Üllar Saaremäe

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Mõtlesin, mis asi see on, et tänane arutelu toob mulle kangesti korduvalt meelde Juhan Viidingu sõnad. Erinevalt eelkõnelejatest ei tsiteeri ma täna meie uut presidenti, jään ikka oma armastatud poeedi juurde. Ja ta on kirjutanud: 

"Sind huvitanud on kultuuri kulg.

Mind vabadus on huvitanud väga.

Kõik sobib meile kõigile ühtviisi.

See teadmine ei sobi sageli."

Ei hakka rääkima üldsõnalisusest, sest paraku kõikvõimalikud sellelaadsed arengukavad ju sellised olema peavadki. Ma ise oleksin küll oodanud ehk konkreetsemaid eesmärke. Valgusest ja pimedusest on ka täna siin juba juttu olnud. Oleksin vast oodanud mingeid majakaid, mis valgustaksid teed selleks kümneks aastaks. 

Kas või, kui mõelda väga peidetud sõnumit kolleeg Riho Breiveli küsimuses, siis mina tõlgin selle lahti nii, et Ida-Virumaa kandidaat loodab näha kunagi Ida-Virumaal ka professionaalset teatrit. Ja mitte ainult külastamas, vaid õigustatult võiks selles maakonnas olla oma professionaalne teater. Olles olnud 21 aastat ühe teatri juht, tean ma, mida see tegelikult tähendab ning kui palju entusiasmi ja kui palju õhinat peab selleks olema, et see tõesti sünniks ja elaks. Aga see võiks olla üks eesmärke. See võiks olla üks kümne aasta eesmärke. Võib-olla tõesti öeldakse selle kohta, et tule taevas appi, jälle midagi! Me ei oska ju Narva Vaba Lavagagi keegi midagi teha, ja nüüd härra tahab oma teatrit saada sinna! Aga see võiks ju olla üks eesmärke.

Või ka meieni täna jõudnud kiri filmiinimestelt. Ka see peaks olema mu meelest üks eesmärke, kui mitte üks esimesi, et me siiski ühel hetkel suudaksime jõuda nii kaugele, et me teeme selle filmisääduse, kas siis algatame selle ise või menetleme seda juba ministeeriumist tulnuna. Ma arvan, et seda on vaja, seda enam, kui tegijad ise avaldavad soovi ja küsivad selle järele. See paneks paika nii mitmedki asjad, mis on selles valdkonnas endiselt lahtised. Ei ole mõtet öelda, et kakskümmend-kolmkümmend aastat ei ole seda tehtud ja siiamaani on ju hakkama saadud.

Sellelaadsed konkreetsed majakad, nagu ma nimetasin, nende järele oli minul soovi, nende kohta ma küsisin. Aga nii nagu ikka Isamaa on seisnud kultuuri kaitsel, oleme seda endiselt. Aitäh!

17:59 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun! Jah, kerge sörgiga. Siit saab klaasikese vett ka. Ole lahke!

17:59 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Head sõbrakesed, kes me siin oleme! Ma pean ütlema, et kõik teie kõned olid head, mulle need sümpatiseerisid, aga mis oli minu üheks murekohaks, selle ma saangi siin ka ära öelda.

Võtame nüüd siis ette need probleemid, mis mulle tundusid olevat. Esmalt, kõik kunstiinimesed, kultuuriinimesed on ju olnud kunagi noored. Kuis nad siis teadsid täpselt, kui valesti kõiki neid asju tehakse, ning enda parimates unenägudeski nad võib-olla ei kujutanud ette, et kunagi on nemad otsustajate rollis. Nüüd oleks vaja leida rüblik iseendas uuesti üles ja mitte korrata neid vigu. Jah, me tulime ühest totalitaarsest süsteemist, kus kõik oli peale surutud, ja kui sa vähekenegi mõtlesid teistmoodi, siis sind tõrjuti kõrvale. Sellest aga tulebki kultuuris, kui sind lükatakse ääre peale, juba subkultuur. Ehk siis tekkis konflikt olemasolevaga ja olid need, kes tahtsid midagi teisiti. See võib-olla viib meid edasi.

Aga kas seda on ikka täpselt nii palju kui vaja? Sest me näeme tegelikult ka tänapäeval sedasama tendentsi, et kes ei mahu etteantud raamidesse, lükatakse kuskile kõrvale. Me tekitame konflikti. Kui viljakas see tegelikult on? Sest tänapäeval uued tuuled puhuvad tunduvalt kiiremini kui kakskümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kõik on ühe kliki kaugusel. Ja kui me ei suuda tähele panna või kui me ei suuda kastist välja mõelda ega näha noore inimese potentsiaali, siis ta lähebki välismaale ennast teostama.

Meil on päris palju noori inimesi, kes tegelevad täiesti arusaamatute asjadega. Me räägime nendest edulugusid ainult siis ... No kas või pisike näide: üks noormees kõikus nööri peal ja see võeti videosse. Ja ongi selline subkultuur. Nüüd oleme jõudnud tegelikult sealt ringiga selleni, et meil on koolimajade juures tasakaalurajad. Kas ta oli siis innovaator? Aga me ei osanud seda võib-olla sel moel ja sel hetkel märgata.

Mulle meeldis Marko Šorini võrdlus, et need rokkbändid, kes praegu tegutsevad, [teevad lugusid, mis] on saja aasta pärast pärimusmuusika. Kui me täna mõtleme lapsevanema valiku peale, kas osta 800-eurone nutitelefon või 200-eurone elektrikitarr, siis loomulikult – ühe telefoni raha eest jõuab osta ju tegelikult neli kitarri. Aga bändi tegemine ei ole meil ei huviharidus ega midagi, ta jääb kuskile sinna vahepeale. Sellepärast et need, kes otsustavad, lähtuvad alati sellest ühest asjast, et kui tuleb uusi nägusid, läheb supp lahjemaks. Ma olen seda täheldanud nii spordis, mis on ju tegelikult kehakultuur, kui ka seal.

Ja nüüd ma jõuaksin otsaga sinna, mis oligi võib-olla minu kõne mõte. Kui me tahame midagi paika panna, et mitte olla eelnevas kinni ja hästi vähe puudutada tänast, vaid [viia ellu tuleviku]visiooni, siis ilma inimesteta me ei saa tulevikku ette kujutada ega seda mingilgi määral suunata ja mõjutada. Selleks peavad olema just täpselt sellised rüblikud nende otsustajate seas, kes mõningaid taotlusi tagasi lükkavad, sellepärast et kuskil on üks linnuke puudu. Pigem see noor otsib, mil moel aidata algatajaid.

Ma ütlen teile, et tõesti ma tean, millest ma räägin. Ma olin Eesti Noorsootöö Keskuses noorteühingute aastatoetuste taotluste läbivaatamise, menetlemise ja kõige sellega toimetaja ja ma sain sisendi, et ma peaksin pigem rohkem aitama noori. Ma leidsin seose selle nn noorsootööga. Ma sooviksin, et me paneksime enda prioriteetidesse kirja, et ametnikud ja otsustajad peaksid olema suunaga rahva poole, mitte ministeeriumi poole, ja julgelt kas või eelarvest rohkem raha taotlema, mitte kartma, et supp läheb lahjaks. See supp ei lähe lahjaks, see supp rikastab meid kõiki. Aitäh! Bon appétit!

18:04 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, oleme läbirääkimised kenasti läbinud. Minister lõppsõna ei soovi, järelikult oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.


5. 18:05 Arupärimine taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse kohta (nr 82)

18:05 Aseesimees Hanno Pevkur

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi, Anti Poolametsa, Jaak Valge, Henn Põlluaasa, Siim Pohlaku, Alar Lanemani ja Leo Kunnase esitatud arupärimine taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse kohta. Arupärijate esindajana on seda arupärimist selgitama oodatud Ruuben Kaalep. Palun!

18:05 Ruuben Kaalep

Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Täna kõneleme Eesti kultuuripärandist, ei vähemast kui ühe fundamentaalse eesti kultuuri tugitala kestmisest, säilimisest ja päästmisest. Tervelt aastatuhande jooksul on eesti kultuuri üheks järjepidevamaks, katkematumaks, kõige lahutamatumaks väljenduseks olnud Eesti taluarhitektuur. Ilma selleta ei kujuta keegi ette ühtegi Eesti küla, Eesti valda, Eesti kihelkonda. Rehielamud, suitsusaunad ja külakoolid on olnud osa Eesti maastikest lugematuid inimpõlvi ja saanud üheks selle maaga, meie arusaamisega Eestist üleüldse. Taluarhitektuuri tundmata ei saa mõista eesti kirjandust, Eesti ajalugu, eesti rahvaluulet, eestlase igipõliseid eluviise. Meie arhitektuuripärandi keskmesse asetub maailmas ainulaadne eestlase ihu ja hingega läbi põimunud rehielamu. Nüüd, 21. sajandil, infotehnoloogia ja suurte muutuste ajastul on viimane aeg, et 12. tunnil asuda päästma seda osa Eesti taluarhitektuurist, mida veel päästa on võimalik.

Praegu ei ole aeg ega koht süüdistada või näpuga näidata, miks selle päästmiseks varem ei ole rohkem tehtud. Me peame lihtsalt teadma, mis on reaalsus. Tervete külade ja kihelkondade kaupa vanu taluhooneid on juba kaardilt ja maastikult pöördumatult kadunud. Põhja-Eestis on taluarhitektuur säilinud peamiselt üksikute turismiobjektidena. Kõige paremini on taluarhitektuur meie päevini säilinud Kagu-Eestis, aga ka seal varitseb määratu oht. Meil on aega jäänud ainult mõned aastakümned, et meie esivanemate pärand pöördumatust hävingust päästa. Juba praegu on Lõuna-Eesti teeääred täis sisse varisenud lagunenud rehielamuid. Ajahammas teeb oma töö, kuna riik on jätnud eraomanikud hooletusse ja teadmatusse neile kuuluvast hindamatut väärtusest. Kes soovib pärandit korras hoida ja taastada, peab arvestama väga suurte väljaminekutega. Riik on selleks tuge andnud minimaalselt.

Midagi ütleb ka see, et Eestis on tuhandete ehitismälestiste hulgas kaitse alla võetud ainult 21 rehielamut, millest üle poole asub Koguva külas Muhumaal. Vale ja uskumatult vastutustundetu oleks selles olukorras pugeda bürokraatlike takistuste taha, mille tõttu pole edasi liikunud rehielamute inventuur, ja tee inventuurist kuni kaitse alla võtmiseni on endiselt tohutult okkaline. Iga vähegi vastutustundlik ja eesti kultuurist veidigi hooliv kultuuriminister peaks selles olukorras Eesti taluarhitektuuri päästmise võtma enda südameasjaks. Kes suudaks edasi elada teadmisega, et tema ametiajal jäi sajanditevanune esivanemate pärand unarusse, lagunes ja hävis? 

Selle väga suure mure tõttu oleme palunud kultuuriministril tulla siia ja vastata küsimustele, mis puudutavad taluarhitektuuri väärtustamist ja kaitset. Ma loodan siiralt ja sügavalt, et meie mure on ühine, et see ületab erakondade ja ideoloogia piire ning et me kuuleme siin neid vastuseid, mis annavad tunnistust, et Eesti taluarhitektuuri päästmist tõepoolest võetakse tõsiselt ja säilitatakse see igavikuline väärtus tulevastele põlvedele. Aitäh!

18:09 Aseesimees Hanno Pevkur

Arupärimisele tuleb vastama kultuuriminister Anneli Ott. Palun! 

18:10 Kultuuriminister Anneli Ott

Austatud aseesimees! Lugupeetud arupärimise esitajad ja head Riigikogu liikmed! Loen ette esitatud küsimuse ja vastuse.

"Mis põhjusel moodustavad taluarhitektuuri mälestised kaitstavatest ehitistest nii väikese osa ning kas ja kuidas on kavas taluarhitektuuri kaitset laiendada?" Taluarhitektuur hõlmab nii elu- kui ka taluhooneid, mis on eestlaste ehituspärandi oluline osa ja kohaliku ajaloo peegeldaja. See on riiklike kultuurimälestiste nimekirjas mõnevõrra alaesindatud, kuid sellel alaesindatusel on ka mitmeid objektiivseid põhjuseid. Esiteks on need ajaloolised, see tähendab, et taluarhitektuuri väärtuste määratlemisel ja kaitsel on Eestis ajalooliselt olnud rõhuasetus mitte muinsuskaitsel, vaid muuseumidel. Seda on tehtud vabaõhumuuseumide ja talumuuseumidega, mida leidub pea kõigis maakondades, ja kokku on neid 16. Taluarhitektuuri on ajalooliselt seostatud etnograafiaga, kus säilitamisväärtuseks on peetud esemeid, jooniseid ja teateid. Väljaspool muuseumihooneid ei ole taluarhitektuurile kui inimeste igapäevasele elukohale eraldiseisvana riikliku kaitse kehtestamist vajalikuks peetud. Seda põhjusel, et nendes hoonetes elavad inimesed ja inimeste kodudele ei ole otstarbekas kehtestada ülimalt keerulisi riiklikke standardeid, eeskirju või tingimusi selle kohta, mida inimene enda kinnisvaras, kus ta elab, selle interjööris võib muuta ja mida mitte.

See probleem on keerukas, kuid vaatamata sellele on Eestis taluarhitektuuri muinsuskaitse all kokku 237 hoonet, neist 57 on elamud ning 180 abihooned. Rehielamuid on mälestisena kaitse all 24 ja nii nagu siin enne öeldi, 10 neist asub Muhu saarel Koguva külas, kus need võeti etnograafilise huviobjektina tervikuna kaitse alla juba 1968. aastal.

Teiseks on tänapäeva võimalused pärandi kaitsmiseks, mille alla kuuluvad muuseumid, rahvuspargid, kohalik kaitse KOV-ide planeeringute tasandil ning omanikukaitse, palju avaramad kui ainult muinsuskaitses. Nagu öeldud, saab taluarhitektuuri säilitada ja tutvustada muuseumides. Taluarhitektuuri kaitse korralduse seisukohast on märkimisväärset mõju avaldanud ka rahvuspargid, kus kaitstakse kultuuripärandit, need on Alutaguse, Karula, Lahemaa, Matsalu, Soomaa ja Vilsandi.

Väga sobiv ja inimestele lähedal seisev võimalus taluarhitektuuri väärtustada on ka kohaliku omavalitsuse planeeringud. Mitmed omavalitsused on seda juba teinud, nad on viinud läbi uuringuid ja määratlenud üldplaneeringus miljööväärtuslikud alad, kus traditsioonilist taluarhitektuuri säilitatakse, võtame näiteks Setomaa valla. Kultuuripärandi kaitse kohalikul tasandil on kindlasti see, mis vajaks rohkem propageerimist või teavitamist.

Kolmandaks on praktilised põhjused. Nagu ma juba mainisin, inimese kodu, kus ta igapäevaselt elab, on väga keeruline kaitsta riikliku tähtsusega objektina ja esitada igapäevasele elukeskkonnale riikliku tasandi tingimusi. Sellepärast ongi taluarhitektuuri uurimise ja säilitamise rolli võtnud suures osas enda kanda muuseumid. Muinsuskaitse alla võtmise kriteeriumiks on objekti autentne säilitamine. Näiteks, kui rehimajas on reheahi välja lõhutud ja sellega ruumiplaneeringut muudetud, siis seda enam kaitse alla võtta ei saa, sest see ei ole enam autentne. Väga hea on muidugi see, et see maja on alles, aga puudub põhjus seda riiklikult tähtsa objektina kaitse alla võtta. Seega, riiklikku kaitset muinsuskaitse tähenduses ei ole kavas oluliselt laiendada. Plaanis on jätkata ja võimaluse korral laiendada majaomanikele mõeldud nõustamisteenuse kättesaadavust, samuti jätkata toetuste maksmist ning propageerida rohkem traditsioonilise taluarhitektuuri säilimist kohalikul tasandil läbi planeeringute.

Teine küsimus: "Millised programmid lisaks olemasolevale taluarhitektuuri säilitamise toetusele on kavas algatada, et toetada eraomanikke väärtusliku taluarhitektuuri taastamisel ja säilitamisel?" Toetusteks on olemas praegu kaks rahalist meedet. Üks on Muinsuskaitseameti restaureerimise taotlusvoor, mis on mõeldud kultuurimälestistele, ja teine on taluarhitektuurile mõeldud taotlusvoor. See on praegu planeeritud niimoodi, et 2022. aastani on eelarvest 200 000 eurot. Ja praegu on planeeritud riigieelarvest 400 000 eurot ja Kultuuriministeeriumi eelarvest oleme sinna pannud samuti 400 000 eurot. Kokku on see projekt 800 000 eurot.

Lisaks toetab Kultuuriministeerium maa‑arhitektuuri uurimist, majaomanike nõustamist ja koolitamist Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuurikeskuse kaudu. See on saanud ka väga positiivset tagasisidet. Küsitlused on näidanud, et teenuse kvaliteediga ollakse väga rahul ja 75% inimestest on saadud teadmisi aasta jooksul praktiliselt osaliselt või täies mahus rakendanud. Majaomanike nõustamine on seni kõige efektiivsem tegevus, mis on aidanud kaasa taluhoonete seisukorra parandamisele. Kombineeritult toetustega on see mõju muidugi suurem. 

Märkida tahaks ka seda, et koroonakriisiga seotult on tekkinud tähelepanuväärne tõus teenuse nõudluses, mida eeldatavasti on tagant tõuganud suurem huvi maale elama asumise vastu ja ka maamajade aastaringseks elamiseks kohaldamise vastu.

Kolmas küsimus: "Mis tähtajaks plaanitakse lõpule viia rehielamute inventuur maaehituspärandi andmekogus, et oleks võimalik ühtlaselt hinnata eri Eesti piirkondades säilinud rehielamute kaitsevajadust?" Selle andmebaasi koostaja on Eesti Vabaõhumuuseum ja selle uuringu eesmärk oli anda hinnang hoonetüübi säilivusele selleks, et töötada välja toetusmeetmed, kuid töö käigus muutus see ka ülevaate saamiseks hoonete peamistest kahjustustest, et töötada välja majaomanikele nõustamisteenus. Praegu aktiivne periood andmete kogumiseks on lõppenud ja toimub selline passiivne täiendamine laekunud teadete või nõustamise põhjal.

Rehimajade andmekogus on kokku 1049 kannet, mis moodustab umbes 15% säilinud rehimajadest. See on piisavalt esinduslik valim, et saada ülevaade hoonetüübist ja selle probleemidest. Selle ülevaate pinnalt on töötatud välja majaomanikele mõeldud koolitused ja infomaterjalid.

Neljas küsimus: "Kuidas on tagatud maaehituspärandi andmekogus inventeeritud, kuid muinsuskaitse alla võtmata valla- ja koolimaade arhitektuuripärandi säilimine?" Inventeerimise eesmärk ei ole otseselt riiklik kaitse. Igast pärandiliigist kaitstakse riiklikul tasandil üksnes väikest esinduslikku osa. Ülejäänud uuringutulemusi kasutatakse kohalike omavalitsuste nõustamiseks, nagu enne ütlesin, üldplaneeringute koostamise käigus miljööalade ja väärtuslike üksikobjektide määratlemisel. Uurimistulemusi kasutab ka Eesti Vabaõhumuuseum koolitusprogrammide väljatöötamisel ja teavitustöö tegemisel. Need andmed on kõik ka huvilistele avalikult kättesaadavad.

"Kuidas kavatseb valitsus appi tõtata paljudele hävimisohus taluarhitektuuri objektidele, mida ähvardab lähemate aastate jooksul oht varemeisse jääda?" Loomulikult, see äratundmine, et taluarhitektuur on väärtuslik ja kohaliku identiteedi alus, on viimasel kümnendil oluliselt kasvanud. Samal ajal on toimunud ja toimumas põhjalikud muutused ka maaelus. Talupidamise traditsioonid on põllumajandusliku funktsiooni hääbumisega ja jätkuva linnastumisega seoses pidevas muutumises. Muutub ka ehitiste senine kasutus ja mitmed hooneliigid on hoopis kasutusest väljas. Ja loomulikult ääremaastumine mõjutab ka selle pärandi säilimist. Taluarhitektuuri iseloomu ja väärtusi arvestades ei ole riikliku kaitse laiendamine tõenäoliselt kõige mõistlikum lähenemine. Ei ole mõtet teha nii, et me ajame inimeste igapäeva olmetingimuste kasutamise konflikti riikliku kaitse ootusega. Pigem tuleks leida hea lahendus, kuidas kohalikul tasandil nii omaniku, kogukonna kui ka omavalitsusega neid väärtusi säilitada.

Mõned võimalikud sammud oleksid taluarhitektuuri toetusega jätkamine ja vajaduse korral selle suurendamine tulevikus, majaomanike nõustamise teenuse jätkamine, kohaliku kaitse propageerimine, et korda teha traditsiooniline arhitektuur, ja regionaalne ressurss väärtusliku pärandi korrastamise abil, mis annab võimaluse luua töökohti ning edendada turismi, parandada elukeskkonda ja meelitada piirkonda uusi elanikke. Samuti on tähtis traditsiooniliste ehitus- ja viimistlusmaterjalide, kestlike kohalike materjalide propageerimine. Siin saab ka Muinsuskaitseamet teavitustegevusega kaasa aidata.

Kuues küsimus: "Milliste meetmetega on plaanis tõsta inimeste teadlikkust taluarhitektuuri väärtusest?" Eesti Vabaõhumuuseumis eelmisel aastal tehtud väärtusuuringu põhjal võib hinnanguliselt öelda, et teadlikkus taluarhitektuuri väärtuslikkusest on ühiskonnas suhteliselt suur. Küsimustele vastanutest arvas, et see on väärtuslik, 62%. Lisaks vabaõhumuuseumile teevad seda tööd teised talumuuseumid, Muinsuskaitseamet ja erasektori ettevõtted, näiteks MTÜ Eesti Maaehitus ja MTÜ Vanaajamaja. Nende kõigi koostöös on jätkuvalt kavas parandada teadlikkust koolituste, seminaride, õppematerjalide ja majaomanikele suunatud kampaaniatega. Näiteks, selline kampaania nagu "Vaata vana akent" pandeemia  ajal, selle veebipäeval maikuus õppis puitaknaid taastama ligi 600 vaatajat 11 riigist. Suur tänu!

 

18:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Anti Poolamets soovib täpsustada. Palun!

18:21 Anti Poolamets

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Mina olen ka olnud aknakoolitaja. See projekt on puhas kuld ja koolitustel on seal areng silmnähtav. Ma näen, et kogu see struktuur on iseenesest olemas ja peaks nagu toimima ka maa-arhitektuurikeskus, aga mingit hüpet ei taha toimuda. Eriti olukorras, ma just võrdlen, et tahetakse Keskkonnaministeeriumile teha mingi suurim puitmaja 40+ miljoni euro eest ja samal ajal meie tõeline Nokia – kunagine Eesti rehielamu – laguneb, laostub ja kaob. Siin on prioriteedid paigast ära. Mul ongi küsimus. Kust seda raha juurde leida ja tõeline läbimurre saavutada olukorras, kus ühest varrukast raputatakse puitmajale 40 miljonit ja teisest otsast me närutame?

18:22 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Jah, ma ei taha nüüd siin ühegi teise ministeeriumi valdkonda veeretada probleemi, aga lihtsalt eelnevatest kogemustest ma ütlen, et kindlasti ei ole üks toetusmeede, mis on täpselt mõeldud selle pärandi säilitamiseks, kus võib-olla on juba teatud kitsendavad kriteeriumid, ainukene võimalus. Meil on täna juba toimivaid Euroopa Liidu programme. Täpselt samuti, kui hoone on autentne kas väljastpoolt või ta on ikkagi miljööväärtuslik oma olemuselt – mis siis, et seal tõesti ei elata täpselt samamoodi, nagu seal elati sada aastat tagasi, vaid seal on maaküte ja võib-olla pooled seinad on maha võetud –, siis ta säilitab miljööväärtuse, tema katust on võimalik toetusega parandada, võib-olla on võimalik ka vundamenti parandada ja palke välja vahetada. 

Need on kõik sellised teemad, mida tegelikult peaks vaatama laiemalt. Kui noor pere näiteks tahab sellise hoone endale osta ja seal turismi arendada, mida iganes, koolitusi korraldada jne, aga ta säilitab selle autentsuse, siis see oleks üks võimalus. Minu enda kogemus on, kui ma ei eksi, Iirimaalt, kus täpselt samamoodi näiteks sellesama LEADER-programmi kaudu täiesti tavalisi eramaju toetati. Seal elas eakas inimene, kes ise ei olnud võimeline seda hoonet enam rekonstrueerima, aga ta sai toetust selleks, et see miljööväärtuslik pärand säiliks ja hiljem keegi võtaks selle uuesti kasutusse.

Ka meie saame siin kindlasti seda teemat laiendada nende programmide üleselt. See ei pea olema üks kindel meede, kus on kindlad kriteeriumid, vaid ta peaks olema selline laiapõhjalisem, nii et läheneda saaks mitme eesmärgi täitmise kontekstis.

18:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Ruuben Kaalep, palun!

18:25 Ruuben Kaalep

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie Võrumaa inimesena peaksite ju olema kursis, kui tõsise probleemiga on tegemist Kagu-Eestis, mis avaldub kõikjal maastikupildis. Te tõite välja selle, et kaitsevõimalused on avaramad kui puhtalt muinsuskaitse, sh rahvuspargid, looduskaitsealad jne. Ma võin tuua näite sealtsamast Kagu-Eestist, kus Otepää looduspargis peaaegu igas külas on mitu lagunevat rehielamut, mis on jäänud varemetesse viimase kümne-kahekümne aasta jooksul. Kas te saate aru selle probleemi tõsidusest ja sellest, et ei piisa enam senisest toetuste mahust ja riigi passiivsest poliitikast, et lähenevat katastroofi ära hoida?

18:26 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Ma ei ütleks, et riigi poliitika on passiivne, sest ma tõin mitu aspekti, millega me riigi eestvedamisel tegeleme. Mina arvan, et kõige efektiivsem ongi just huviliste, omanike koolitamine, hea info kättesaadavus ja kindlasti ka koostöö kohalike omavalitsustega. Siin on häid näiteid sellest, et ka kohalikud omavalitsused toetavad väiksemate või suuremate programmidega, kui on võimalik eraomandit rekonstrueerida.

Ma ei oska seda Lõuna-Eesti näidet nii detailselt kommenteerida, sest minule teadaolevalt on Lõuna-Eesti krundid ja hooned väga hinnas ja praeguse kriisi ajal veel eriti. Nii et seda, kui palju seal neid selliseid on, kus omanikku ei ole, ma ei oska öelda. Pigem on küsimus selles, millistel tingimustel on võimalik neid kasutusele võtta.

Siin, nagu ma just rääkisin, tulebki ette see probleem: neist noortest peredest, kes maale tulevad, ma ei usu, et on väga palju neid, kes tahaksid autentses rehielamus enda eluaset sättida, pigem tahetakse endale ikkagi kaasaegsete võimalustega kodu ja see autentsus on kõige rohkem väline. Seal tulevad nüüd need reeglid ette ja mida rohkem me võtame hooneid muinsuskaitse alla, seda keerulisemaks läheb nende rekonstrueerimine ja seda kallimaks see läheb. Inimesed ei ole enam huvitatud sellest.

Nii et sellepärast ongi see süsteem niimoodi välja töötatud, et meil on selleks muuseumid, kus me saame seda pärandit hoida, ja meil on teatud hooned, mis on võetud kaitse alla, aga üldiselt me toetame toetusprogrammide, koolituste ja kohalike omavalitsuste meetmete kaudu. Loodetavasti on, nagu siit andmetest ka välja tuli, praegu olemasolevad koolitused väga hinnas ja inimeste enda teadlikkus pärandi olulisusest on kasvanud.

18:28 Aseesimees Hanno Pevkur

Jaak Valge, palun!

18:28 Jaak Valge

Aitäh selle küsimise võimaluse eest! Lugupeetud minister! See on ka minu arvates väga tõsine teema. Aga ma natuke veel laiendan seda. Nimelt, meie talu- ja maa-arhitektuuri osaks, ütleme nii, et oluliseks osaks on ka tuulikud. Seejuures on kõige tuulikuterohkem maakond olnud Saaremaa, nagu te teate. Aga praeguseks on alles ainult 35 Hiiumaa ja 80 Saaremaa pukktuulikut ning mitmed veskitüübid on Eesti kultuurimaastikult pöördumatult kadunud. Samal ajal on toetuseks kõikidele mälestistele ja muinsuskaitseala ehitistele mõeldud ainult kolm miljonit eurot aastas. Ma toonitan, et kõigile tuulikutele eraldi instrumenti ei ole. Nagu tuulikute uurija Mihkel Koppel tabavalt on öelnud, on Muinsuskaitseametil kasutada üsna suur piits ja võrdlemisi pisike präänik. Kas on sellises olukorras võimalik üleüldse meie tuulikuid säilitada, kui ainult seda piitsa suurendatakse?

18:29 Kultuuriminister Anneli Ott

Kindlasti on võimalik töötada välja meetmeid, kuidas omanikke rohkem motiveerida. Meie kultuuripärandi säilimine, ja mitte ainult meie, vaid üleüldse Euroopa Liidu kultuuripärandi säilimine, ei ole ainult Eesti probleem, vaid see on palju laiem. Praegu on ju niimoodi, et ligi 90% kogu sellest pärandist kuulub eraomandisse.

Seda teemat on tõstatatud ka Euroopa Liidu Nõukogu koosolekul ministrite tasandil ja arutatud, mis meetmetega me saaksime säilitada pärandit, mis on küll eraomand, kuid on tegelikult meie kõigi vara, mille puhul me kõik soovime, et see säiliks. Millised programmid täpselt on ja kuidas me hakkame edaspidi seda kultuuripärandit säilitama, on hetkel arutelu all. Aga ma olen teiega nõus, et tõesti ilma präänikuta me väga kaugele ei jõua. Kuna probleemi on teadvustatud, siis tuleb sellega tööd edasi teha. Ka arengukavas on kirjas, kuidas on võimalik muinsuskaitse mõttes läheneda asjadele paindlikumalt, nii et lõpuks ikkagi säiliks see pärand ja et muinsuskaitse saaks tulla omanikule rohkem vastu.

18:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

18:31 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma laiendaks analoogselt hea kolleegi Jaak Valgega sedasama teemat. Paide kui selline on ainulaadne kreisilinn, [kus on alles] haruldastd puuehitised, mis on ehitatud 18.–19. sajandil. Igor Gräzin ütles, et selle peaks kandma UNESCO pärandi nimekirja. Kõik need ehitised on muinsuskaitsetsoonis, kus, ütleme, elanikel ei lubata eriti midagi teha. Kui seal on mingi piirdeliist vale või katusekivi kuju pole õige, siis ei lasta midagi teha. Aga samas jälle, teistpidi võttes, kui näiteks tahetakse midagi teha, siis lõhutakse ära ka 14. sajandist pärit lubjaahi, mis on ainulaadne. Mina näen praegu probleemi selles – tegelikult, austatud minister, me peaksime võtma praegu muinsuskaitseseaduse kiiresti lauale, praegune hetkeseis lihtsalt näitab seda –, et muinsuskaitse on riik riigis, kes teeb, mis tahab.

18:32 Kultuuriminister Anneli Ott

Eks seadusi töötab välja see saal siin. Alati, kui on vaja seadust muuta, siis on see esimene võimalus. Aga kui meie pärandist rääkida, siis ma arvan nii, nagu ma vastasin ka eelmisele küsimusele, et tuleb teadvustada seda: pärand, mis on eraomandis, on tegelikult meie kõigi oma. Me kõik oleme huvitatud, et see säiliks. Selle nimel tulebki samme astuda, et ta tõesti säiliks. Sest meil on ka väga palju neid omanikke, kes seetõttu, et nõuded on väga karmid või neid on väga keeruline järgida, ei tegele pärandiga. Siis see pärand lihtsalt seisab ja see rikub ka miljööväärtust, olgu looduses või kuskil linnakeskkonnas. Nii et see on mitmetahuline probleem. Kuidas täpselt seda lahendada? Jah, kuna teema on tõstatunud mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt, siis ma eeldan seda, et mingil hetkel me siin saalis neid arutelusid peame.

18:33 Aseesimees Hanno Pevkur

Helle-Moonika Helme, palun!

18:33 Helle-Moonika Helme

Aitäh! Hea minister! Kuna ma ise olen samuti muinsuskaitsealuse objekti omanik ja tean neid võlusid ja valusid, mis sellega igapäevaselt kaasneb, siis ma ikkagi küsin. Kolleeg Kalle Grünthal võttis küll tegelikult juba pooleldi minu küsimuse ära, kui ta rääkis sellest, et me peaksime võib‑olla muinsuskaitseseaduse lahti võtma ja kõvasti ringi tegema, sest ka praegu selle arupärimise kohaselt see ju tegelikult ei täida oma eesmärki. Kui te ütlesite, et raha ei ole kuskilt juurde leida või et me peaksime raha juurde leidma, siis raha juurde leida nendele olulistele objektidele oleks lihtne. Lihtsalt tuleb maha võtta need meeletud bürokraatlikud nõudmised, igasugused eelprojektid, järelevalved, nõudmised materjalidele, eriti tegijatele jne. Kui me tuleme tagasi taluarhitektuuri juurde, siis seal tegelikult on päris palju asju, mida tõepoolest Eesti inimene, Eesti omanik talupojamõistusega oskaks ise teha, aga just nimelt need muinsuskaitse nõuded ei luba ja seetõttu need tööd lähevad nii kohutavalt kalliks. (Juhataja helistab kella.) Just. Minu küsimus on selline: kas te oleksite nõus hakkama ministrina seda asja vedama, et muinsuskaitseseadus lahti võetaks, avataks?

18:34 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Ma tänan nende ettepanekute eest ja kindlasti võtan need siit kaasa. Nagu ma ütlesin, teema on juba arutluse all ja Muinsuskaitseametiga me oleme ise seda arutanud ning siin arengukavas on ka kirjeldatud seda, et nii omanik kui ka Muinsuskaitseamet peavad mõlemad kuidagi suutma sammu üksteisele vastu astuda. Kuidas seda täpselt teha, seda tuleb arutada. Teie esitatud ettepanekud kindlasti saavad sellesse arutelusse kaasatud.

18:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Paul Puustusmaa, palun!

18:35 Paul Puustusmaa

Suur aitäh! Hea minister! Mul on ülimalt hea meel kuulda seda, et te tõsiselt kaalute neid võimalusi, kuidas saaks muinsuskaitsereeglistikuga omanikele tulla vastu ja olukorda kergemaks muuta. On hea, et seda on teadvustatud ühiskonnas, ja loomulikult on väga hea, et seda on teadvustatud ka siin saalis. Aga üks asi on minule jäänud selgusetuks. Mulle tundub, et väga palju on neid signaale, mis käsitlevad seda, et muinsuskaitsereeglistik on pisut keeruline, see on pisut bürokraatlik ja võib-olla pisut ahistavam, kui ta peaks olema. Küsin sedapidi: kas ministeeriumisse on neid signaale tulnud? Kas ministeerium tajub seda, et siin on probleem, mis vajab reguleerimist, muutmist, seaduse lahtivõtmist, või on see lihtsalt ainult signaalide vastuvõtmine?

18:36 Kultuuriminister Anneli Ott

Aitäh! Teatavasti 2019 see saal arutas muinsuskaitseseadust, nii et alles hiljuti siin arutati seda seadust. Loodetavasti kõik olulised teemad said ka siis läbi arutatud. Aga nagu ma ütlesin, Euroopa Liidu tasandil on ka see teema tõstatatud, et meie pärand säiliks, ja see pärand ei ole ainult eraomandi huvi, vaid see on tegelikult meie kultuuriruumi huvi, meie inimeste huvi. See on meie kõigi vara. Neid hooneid ja mälestisi on kindlasti väga palju, mida me tahaksime, et meie kultuuriruumis pikalt säiliksid. Aga loomulikult on tingimuste leevendamisel oma ohud. Ega need tingimused ei ole ju tekkinud iseenesest, sellel on olnud ka mingisugused põhjused, miks need on niimoodi välja töötatud, nagu nad on. Kui nad ei vasta meie põhieesmärgile, säilitada arhitektuuri, seda pärandit, siis tuleb loomulikult otsida need kitsaskohad üles. Miks tingimused on sellised, nagu nad on? Kas selleks, et omanik saaks seda pärandit hoida, on vaja kompenseerida nendest kitsendustest tulenevat kulud? Või on kitsendused liiga pärssivad? Need arutelud on tõesti olemas. Hetkel ma ei oska öelda, kuhu me välja jõuame, aga kindlasti on sisend väga teretulnud.

18:38 Aseesimees Hanno Pevkur

Helmen Kütt, palun!

18:38 Helmen Kütt

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kultuuriminister! Kõigepealt suur tunnustus arupärimise esitajatele, et nad selle teema arutelu siia suurde saali tõid, sest see on väga oluline teema. Tõepoolest, ei ole väga palju aega [olukorrani, kus] meil enam ei olegi midagi taastada. Tean, et mitu kultuuriministrit on selle teemaga tegelenud ning lahendusi otsinud ja pakkunud. Kas või Indrek Saar oli kultuuriministrina selgelt eestkõneleja sellel teemal. Aga kuna riigieelarve lugemine on suhteline kunsttükk, siis ei ole ma sealt leidnud selleks mõeldud rahalisi numbreid. Kas te oskaksite välja tuua võrreldes eelnevate aastatega – kui mitte kohe praegu, siis järsku saate teha seda kirjalikult –, kas see summa, mis on mõeldud projektideks ja toetusteks, on suurenenud? Sest tõepoolest, kohalikud omavalitsused aitavad kaasa restaureerimisele ja taastamisele, aga see ei ole piisav. Kas teil on neid riigieelarvelisi summasid tuua? Ja kas järgmine aasta on mingisugust tõusu oodata?

18:39 Kultuuriminister Anneli Ott

Jah, aitäh! Kuna me kevadel alustasime RES-i läbirääkimisi nii, et me jõudsime lõpuks kokkuhoiueesmärkideni, siis nüüd sügisel eelarvet kokku pannes küll oli võimalik saavutada kokkuleppeid teatud uute tegevuste kohta, kuid ministeeriumi üldine eelarve jäi samale tasemele, sh taluarhitektuuri restaureerimiseks mõeldud toetus. Nii et 2022. aastani on praegu see toetus planeeritud. Kindlasti tuleks sellega edasi minna, aga hetkel on otsused tehtud kuni 2021. aastani. Riigieelarvest on sellesse meetmesse suunatud 400 000 ja ka Kultuuriministeeriumi eelarvest 400 000, aastas 200 000 eurot restaureerimistoetusteks.

18:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea minister, sellega on küsimused otsa saanud. Avan läbirääkimised. Kõigepealt on oodatud Ruuben Kaalep. Palun!

18:40 Ruuben Kaalep

Lugupeetud Riigikogu! Aitäh, austatud minister, küsimustele vastamast! Kahjuks me ei saanud siit kindlustunnet, et praeguse valitsuse ajal oleks Eesti taluarhitektuur paremini kaitstud, kui see on olnud viimased 10 või 20 aastat.

Ma võtan punkti kaupa ette meie küsimused ja ministri vastused. Kõigepealt toodi välja, et rõhuasetus taluarhitektuuri kaitsmisel peaks olema muuseumidel. Meil on Eestis 16 muuseumi, mis tegelevad sellega, ja sellest justkui piisab. Ma arvan, et on väga kurb pilt, kui meie rahvuskultuur on taandatud ja pagendatud üksnes muuseumidesse. Eesti taluarhitektuur, rehielamud peavad olema osa meie maastikest, osa inimese loomulikust elukeskkonnast, mida me näeme iga päev enda ümber, kus meie lapsed kasvavad üles ja kus meie elu Eestis on selline, nagu see on olnud aastasadu.

Teise argumendina kõlas, et liigne kaitse alla võtmine ei võimalda inimestel enam oma kodus elada, sest see toob kaasa liiga karmid tingimused. Aga miks peab olema meie muinsuskaitsepoliitika nii paindumatu? Miks need tingimused peavad olema nii ranged? Kas me ei võiks vaadata seda paindlikuma pilguga praegu, 21. sajandil, kus me teame, et kultuur, selleks et see püsiks ja säiliks, peab olema elav, orgaaniliselt seotud, nii et inimene saaks elada harmoonias koos ajaloopärandiga ja meie minevikuga? 

Mis puudutab seda, et teised kaitsevõimalused, nagu rahvuspargid ja looduskaitsealad, on avaramad, siis selle kohta ma juba tõin näite, kuidas Otepää looduspargis on iga nurga peal põhimõtteliselt lagunevad rehielamud. Kui kaitsealune objekt peab olema autentselt oma algsel kujul säilinud, siis tekib küsimus, miks me näiteks kaitseme Tartus toomkiriku varemeid, mis on väga suures osas 19. sajandi jooksul ümber ehitatud, aga siiski me kaitseme seda keskaegse mälestisena.

Kui tuhandete kaitsealuste objektide seas on ainult 24 rehielamut, arvestades, et rehielamu on meie rahvuse ja kultuuri kõige suurem pärand maailma arhitektuuriloosse, siis see ilmselgelt ei ole proportsioonis. Kui see programm, mis peaks olema piisav, et taluarhitektuuri säilitada ja päästa, on üksnes 400 000 eurot aastas ja selle kõrval on ka maa-arhitektuuri uurimisprojektid, siis tekib küsimus, kui palju see päästab sellest lagunevast arhitektuurist, mis on meie ümber kõikjal Lõuna-Eestis.

Mis puudutab inventeerimist, siis väidetakse, et 15% on praegu läbi uuritud ja see on esinduslik valik. Aga andke andeks, kuidas on see esinduslik valik, kui Läänemaal on inventeeritud 100 rehielamut, Valgamaal 0, Võrumaal 0 ja Viljandimaal 1? Kuidas siis terved maakonnad ei sisalda mitte ühtegi rehielamut, millest meil oleks vaja saada kas või esialgne pilt, kas see vajab kaitset või mitte? 

Ja kui siin kõlas mõte, et inventeerimise eesmärk ei ole üldsegi nende objektide kaitse, siis kas see tähendab, et meil võib olla küll kusagil andmebaasis olemas suurepärane info mõne vana külakooli või talumaja kohta ja selle kohta, millised arhitektuurilised väärtused seal on, aga kui keegi soovib seda buldooseriga laiali lükata, siis seda ei takista mitte miski?

Kas ma saaksin lisaaega?

18:45 Aseesimees Hanno Pevkur

Ikka saab. Palun! Kolm minutit lisaaega.

18:46 Ruuben Kaalep

Mis puudutab konkreetseid meetmeid, kuidas taluarhitektuuri rohkem kaitsta, siis praegusel kujul toetustega jätkamine, nõustamine ja kohalik kaitse ei ole meetmed, mis oleks proportsioonis selle ohu suurusega. Sest me räägime ikkagi terve kultuuripärandi suures osas hävimisest paari aastakümne jooksul, mis on täiesti reaalne perspektiiv. Selle kohta, kuidas seda päriselt ära hoida, me ei kuulnud mitte ühtegi konkreetset lubadust. Justkui piisab sellest, et 62% inimestest teavad, et rehielamud on väärtuslikud. Aga mis sellest kasu on, kui see pärand laguneb? Meie eesmärk peab olema seda hävingut ära hoida.

Ja mis sai siin ka selgeks, on see, et Eesti muinsuskaitsepoliitika vajab igal juhul muutust ja see muutus peab olema kahes suunas. Esiteks peab muinsuskaitse võimaldama inimestel elada kooskõlas pärandiga. Ei tohi tekkida olukorda, kus argumendina kaitse alla võtmise vastu kasutatakse seda, et siis enam inimesed ei saa oma kodus elada. Peavad saama! Me peame olema 21. sajandil selleks piisavalt paindlikud.

Teiseks, me ei saa muinsuskaitsepoliitikat ajada niimoodi, et tähelepanu saavad üksnes kuulsad objektid, kivist linnahooned ja asjad, mida justkui kõlbaks lääne turistidele näidata, aga meie rehetare on miski, mida me endiselt häbeneme nagu talupojad 19. sajandil.

Austatud Riigikogu! On mõned asjad, mille üle meie demokraatlikus rahvusriigis ei peaks olema vaidlust. Üks nendest on Eesti põlise kultuuripärandi säilitamine ja rahvuslike traditsioonide hoidmine. Me ei tohi ja me ei saa ette kujutada sellist tulevikku, kus Eesti lapsed kasvavad üles linnakorterites või maapiirkonna uusarendustes ja ainsaks kohaks, kus saab esivanemate eluga tutvuda, jääb turismiatraktsiooniks muudetud vabaõhumuuseum. Niimoodi me kaotaks lisaks idee tasandi järjepidevusele ja Lõuna-Eesti talumaastiku ilule veel midagi, mis ei ole sõnadega kirjeldatav – see on side selle maaga, üks osa sellest sajanditepikkusest ahelast, mis teebki meist eestlased. Praegu ei ole veel hilja, et oma kultuuripärandit päästa. Teeme siis seda ühiselt. Aitäh!

18:48 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun! Palun, kaheksa minutit.

18:48 Kalle Grünthal

Head kolleegid! Ma olen väga tänulik praegu EKRE saadikutele, kes selle arupärimise lugupeetud ministrile esitasid, sest taluarhitektuuri väärtustamine ja kaitse on väga oluline teema. Aga praegusel momendil koorus ikkagi välja, et algatatud teema ei käsitle mitte ainult taluarhitektuuri, vaid käsitleb laiemalt kogu seda arhitektuuri, mis seondub meil ajalooga. Nii palju, kui mulle sellest arutelust meelde jäi, jooksid probleemsed kohad tahes‑tahtmata ikkagi sellise asutuse juurde nagu Muinsuskaitseamet. Ja nüüd ma täiesti ministri lahkel loal julgen teha väga tõsist kriitikat ka Muinsuskaitseameti kohta. Viitan nende kahepalgelisusele ja ka sellele, et kuigi Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni peaks Eestis rakendama terviklikult ja muinsuskaitsepoliitikat edendades peaks rakendama arhitektuuripärandi taastamise ja hoolduse programmi, siis see asutus, Muinsuskaitseamet seda küll ei soodusta. Ehk tema tegevus on vastuolus arhitektuuripärandi kaitse konventsiooniga, kuhu alla lähevad muidugi ka EKRE saadikute esitatud taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse põhimõtted.

Et mitte olla paljasõnaline, ma tahaksin tuua näite Paide linnast, sellisest linnakesest Eestimaa südames, kus on ainulaadsed, 18., 19., 20. sajandi algusest säilinud puitarhitektuuriga elamud, mille kohta Igor Gräzin, kes külastas seda linna, ütles, et see on niivõrd ainulaadne Euroopas, et see tuleks võtta lausa UNESCO kaitse alla.

Aga muinsuskaitsealal asuva ehitiste saatus on ääretult kurb. Just Muinsuskaitseameti kehtestatud reeglid on need, mis on soodustanud tegelikult vanalinna muinsuskaitsealas olevate ehitiste lagunemist. Elanikud ei saa teha seal remonti sellisel kujul, et need hooned säiliksid, nad kolivad välja, siis tulevad asemele kodutud, kuni ühel hetkel pannakse maja põlema. Nimekiri nendest hävinud hoonetest on märkimisväärne. Läheb mööda veel 20–30 aastat, ja Paide linna ainulaadne arhitektuur on täielikult kadunud. Seda võib vaadata vaid piltide pealt ja selle kohta saab lugeda ajalooürikutest.

Mis on probleem? Ma ei tea, kas seda on ka mujal, aga tõsine probleem on just Paide linnas see, et Paides on muinsuskaitseametnikud ajanud kahepalgelist poliitikat. Kui on tegemist mõne erasektori majaga, kus on vaja midagi teha või parandada või remontida, siis aetakse näpuga järge. Vaat see piirlaud on vale kalde all, see aknaliist ei ole päris õige, katusekivi on vale kujuga jne, jne. Põhimõtteliselt toob see kaasa olukorra, kus Muinsuskaitseamet takistab, enda kehtestatud reeglitega sõna otseses mõttes takistab hoone säilimist tulevikus.

Võrdluseks teine näide. Kindlasti on palju tähelepanu leidnud see asjaolu, et Paidesse taheti ehitada ja ehitati ka riigigümnaasium. Kuigi maad selleks oli küllalt Paide ümbruses ja isegi koht oli juba valmis vaadatud, ehitati see mingisuguste poliitiliste mängude tagajärjel otse vallimäe nõlvale ja absoluutselt sobimatu arhitektuuriga, mis ei haaku selle linna väljanägemisega. Ja kujutage ette, muinsuskaitseametnikud andsid loa täielikult lammutada väljakaevamiste käigus välja tulnud ainulaadne 14. sajandist pärit lubjaahi. Sellist pole enne olnud. Ja muinsuskaitseametnikud andsid loa lõhkuda, teha endise Paide tütarlastegümnaasiumi akende asemele uksed. See on täielik kahepalgelisus. Täielik kahepalgelisus!

Selliste otsuste vastuvõtjad oli toonane Paide linna muinsuskaitse järelevalveametnik Karen Klandorf. Ja nüüd on ta pärast seda maabunud Muinsuskaitseametisse sellisele kohale nagu järelevalveametnik. No ma ütlen, et hullumeelsus on see ju – kits kärneriks! 

Et see poliitika ongi selline, sellele viitab tegelikult ka Muinsuskaitseameti peadirektori Siim Raie seisukoht. Minu küsimusele, mida selle olukorra lahendamiseks saab teha, teatas Siim Raie õiguskomisjonis muigel näoga, et ega kinnisvara omamine pole kohustus. Kuna ma viibisin selles õiguskomisjonis advokaat Allar Jõksi palvel, kes esindas vanade hoonete, muinsuskaitse all olevate hoonete esindajad, siis tema kommentaar oli väga ühene: juba selle lause pärast peaks see mees oma koha maha panema.

Selliseid näiteid võib tuua Muinsuskaitseameti tegevusest päris kuhjaga. Ja nüüd, lugupeetud minister, kui teil on aega täpsustavalt kuulata, mulle väga meeldis see mõte, et on kavas see ette võtta. Aga ma arvan, et muinsuskaitseseadus tuleb otsekohe lahti võtta. Tuleb tuua välja need probleemid, mis on. Sest probleem ei ole mitte ainult Paides, vaid ka Valgas, Pärnus, Viljandis, Tallinnas, maakohtades talumeeste juures, kellel on käes unikaalsed hooned, mis peaksid säilima. See seadus tuleks muuta selliseks, et see soodustaks ikkagi kultuuripärandi säilitamist ning oleks kooskõlas ka Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooniga.

Lugupeetud minister viitas väga õigesti, et on olemas piitsa ja prääniku meetod, aga nüüd, praeguses olukorras me peame asendama piitsa präänikuga, sest piitsa andmine ongi viinud kogu selle süsteemi lagunemisele. Muinsuskaitse ei täida tegelikult oma tegelikke eesmärke. Siin on vaja kardinaalseid muutusi teha. Praegu on muinsuskaitse nagu riik riigis. Tegelikult peaks see aga olema kooskõlas meie riigi põhiväärtustega. Võib-olla lisan juurde veel ühe näite Paide linna kohta. Kohalikul omavalitsusel on võim oma valitsemisalas teha kõiki otsuseid, aga kus sa sellega. Muinsuskaitse on see, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Selles küsimuses tuleb võim nendelt ära võtta. Aitäh!   

18:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Oleme läbirääkimised ammendanud. Sulgen läbirääkimised ja sellega oleme ka päevakorrapunkti ammendanud.

Head kolleegid! Meie tänane päevakord on lõppenud, aga meil on siiski võimalik veel kasutada vaba mikrofoni selleks, et oma mõtteid väljendada. Nii et kui kellelgi on soov vabas mikrofonis midagi öelda, siis palun seda teha pärast haamrilööki.


6. 18:56 Vaba mikrofon

18:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Selliseid soove ei ole. Head kolleegid, tänan teid. Ilusat õhtut! Kohtume homme kell 10.

18:56 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee