Austatud Riigikogu aseesimees! Auväärt parlamendiliikmed! On hea meel [teha oma ettekandega] COVID‑19 olukorrast selline sissejuhatus tänasele arutelule, kuidas jõuda piirangutevaba ühiskonnani. Alustuseks ütlen nii palju, et Eesti tegelikult on olnud terve kriisiaja jooksul võrdlemisi leebe, võrdlemisi liberaalne riik. Pigem on meil erinevad kontrollimeetmed, pigem on erinevad reeglid, kuidas inimeste nakkusohutust tagada, kuidas viiruse levikut kontrolli all hoida. Rangeid piiranguid, selliseid reegleid ja meetmeid, mis olid vajalikud eriolukorra ajal ja hiljem, kui vaktsineerimist veel ei olnud, tegelikult ju täna Eesti riigis ei rakendata.
Aga lähen nüüd sisu juurde. Kui vaatame nakatumise näitajaid, siis viimase kahe nädala number on 591,88 100 000 elaniku kohta. Tegelikult me näeme, et nakatumise näitajad on kasvutrendis meie regioonis tervikuna, kui vaatame Baltimaid. Mujal Euroopas on pigem stabiliseerumise trend. Eilse seisuga vajas sümptomaatilise COVID‑19 haiguse tõttu haiglaravi 177 inimest. Kokku oli haiglas 208 koroonaviirusega nakatunud patsienti, kellest oli vaktsineerimata ligi kolmveerand. Ligi kolmveerand! Tänahommikuse seisuga, ma tean, on see haiglaravi number 206, nii et ta seal suurusjärgus 200 hetkel on. Kiiret eskaleerumist me ei näe ja loomulikult, nii nagu seesama number seinal näitab, mida rohkem on inimesi vaktsineeritud, seda vähem on meil inimesi haiglaravil. Nii et siin on üksühene väga selge seos.
Vaadates haiguse levikut üle Eesti eri regioonides, me näeme, et Eestimaa kaart on väga ebaühtlane. Meil on maakondi eeskätt Lääne-Eestis, aga selline on ka Ida-Virumaa, kus nakatumise tase on võrdlemisi madal, stabiilne, ja on piirkondi, eeskätt Kagu-Eesti, kus me oleme näinud väga kiiret tõusu, kus me näeme ka suuremat haiglaravi koormust. Haiglaravi koormusel ma pikemalt ei peatu, kuna professor Talving annab sellest põhjaliku ülevaate. Aga ütlen nii palju numbrite mõttes ära, et loomulikult võtmetähtsusega on see, et ka suurtes maakondades – Harjumaa, Tartumaa, Pärnu- ja Ida-Virumaa – nakatuse tase püsiks võimalikult madal. Seal on paratamatult risk haiglaravi patsientide arvu kasvuks kõige kõrgem tulenevalt lihtsalt elanike arvu suurusest ja asustustihedusest niisamuti. Kagu-Eesti piirkonna probleemidega tullakse Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtimisel toime. Loomulikult see on probleem plaanilise haiglaravi pakkumise vaates, aga üleriigiliselt need numbrid on veel märkimisväärselt madalamad kui teise laine tipphetkel, kui meil oli üle 700 patsiendi – 727, kui ma õigesti mäletan – haiglaravil COVID‑19 haiguse tõttu.
Vaatasin vaktsineerimisega hõlmatust. Üldiselt on näha, et nakatumise taseme ja vaktsineerimise taseme vahel on selge seos. Kuigi me teame, et vaktsineerimise peamine eesmärk on hoida elu ja tervist, mitte niivõrd nakatumist vähendada, aitab see siiski väga hästi ka [seda teha]. Me teame, et eri uuringute alusel väheneb nakatumise risk vaktsineeritutel suurusjärgus kolm kuni neli korda. Me näeme, et kõrgema hõlmatusega maakond Hiiumaa oli ka kõige madalama viiruse levikuga maakond Eestis. Samamoodi on Kagu-Eesti võrdlemisi madal vaktsineeritusega hõlmatus tegelikult tähendanud seal viiruse leviku hoogustumist. Erandiks on Ida-Viru maakond, mille juurde ma jõuan natuke hiljem eraldi, peatudes laiemalt antikehade levimusel ühiskonnas. Ida-Virumaa puhul märksõna, mis on ka meediast läbi käinud, on tõesti see, et seal on varasem suurem läbipõdemus taganud koos vaktsineerimisega – rõhutan, koos vaktsineerimisega, kindlasti mitte ilma selleta – paljudel elanikel küllalt kõrge antikehade taseme. Tänu sellele ei ole väga kiiret viiruse levikut toimunud.
Vaktsineerimise kõrghetk oli loomulikult kevade lõpus, suve alguses, mil tõesti riiki jõudis väga palju vaktsiini ja oli ka väga palju vaktsineerimata inimesi. Toona see hõlmatus kasvas kiiresti. Nüüd võib öelda, et suve teisel poolel, sügise alguses on olnud selgelt aeglasem tempo, kus iga uue inimese vaktsineerima saamine on paratamatult nõudnud lisapingutusi. Kui te mäletate, kevadel piisas sellest, et pandi vaktsieerimisajad digiregistratuuri üles, inimesed olid järjekorras, ootasid võimalust. Toona piiras meid peamiselt vaktsiini defitsiit. Täna oleme olukorras, kus ajad on üleval, aga tuleb teha aktiivset tööd inimeste vaktsineerima meelitamisel ja seda tegelikult üle riigi ka tehakse.
Vaadates hõlmatuse näitajaid, on positiivne see, et kõrgem hõlmatus on eakamate hulgas. Kui me üleriigiliselt täiskasvanute arvestuses oleme jõudnud umbes 67%-ni – see vähemalt ühe doosiga vaktsineeritus –, siis vanuserühmas 60+ on sama näitaja ligi 73%. Kõige kõrgem on see vanusegrupis 70–79, kus on ligi 77% vähemalt ühe doosiga kaitstud. Rohkem tuleb töötada 80+ vanuserühmaga, kus on kaks kolmandikku vaktsineeritud, mis tähendab, et tegelikult on veel omajagu eakaid, kelle kaitsmine on meie kõigi ühine mure. Ja ka siin tegelikult on maakondade vahel päris suured erinevused. Võib öelda, et sarnane on see, et eakate vaktsineerituse numbrid on kõrgemad kui nooremate omad. Aga kui vaadata maakondlikku läbilõiget, siis on neid kohti, kus on saavutatud stabiilne 75–80% tase kõigis kõrgemates vanuserühmades. Aga on ka maakondi, kus see on jäänud 50–60% juurde ning kus tuleb sellele eritähelepanu osutada.
Enne viitasin ka, et digiregistratuuris on vabu aegu kõigis maakondades. Seega kui inimene soovib vaktsineerima minna, siis selle võimaluse ta leiab digiregistratuuris, leiab selle vaktsineeri.ee veebilehel, ta saab infot 1247 telefonil ja inimestel aitavad vaktsineerimisvõimalust leida ka kohalikud omavalitsused ja piirkondlikud vaktsineerimise koordinaatorid, kelle me oleme haigekassa kaudu palganud kõigisse maakondadesse. Ja on ka olulised lisategevused, mis ma suurema hõlmatuse saavutamisel esile tooksin. Kindlasti on perearstidel tänuväärne roll. Nemad on olnud vaktsineerimise protsessis kõige olulisemad osapooled lisaks haiglavõrgule, erasektori partneritele ja muudele koostööd pakkunud organisatsioonidele. Perearstide eestvedamisel tõesti on meie eesmärk, et kõik perearstid vaktsineeriksid n-ö kõiki, ehkki eritähelepanu on 60+ vanusegrupil. Me teame, et inimene pigem usaldab perearsti, pigem ta ei lähe digiregistratuuri kaudu seda aega endale otsima. Inimese jaoks on oluline personaalne nõustamine, personaalne kutsumine. Ja laiemalt perearstid pakuvad üldjuhul vaktsineerimise võimalust ka noorematele. Ja võib öelda, et sügise tulekuga järk-järgult nende perearstide osakaal, kes COVID-19 vaktsineerimist teostavad, taas kasvab. Suvel või suve alguses ja kevade lõpus oli tõesti vaktsiini defitsiit ja vahepeal oli puhkusteperiood. Nüüd meil neid muresid ei ole ja tuleb panna rõhku, et ühest küljest COVID-19-vastane vaktsineerimine edeneks ja teisalt saaks edukalt ellu viidud ka gripivastane vaktsineerimine, mis õige pea algab. Teatavasti on nüüd sellest aastast esimest korda alates oktoobrist 65+ vanuserühmale ka gripi vastu vaktsineerimine tasuta kättesaadav.
Rääkides eakatest veel, siis on eraldi läbihelistamise projekt. Ida-Virumaal alustasime kontaktikeskusega koostööd, eesmärk on 20 000 eakamat inimest, kes on vaktsineerimata, läbi helistada. Sellest on, võib öelda, veerand tehtud, 350 inimest on vaktsineerima jõudnud. Loomulikult sooviksime, et see protsent oleks kõrgem, aga iga süst loeb. Ja seda projekti laiendatakse ka madalama hõlmatusega maakondadesse mujal Eestis.
Appi on tulnud ka arstitudengid eraldi projektiga "Sügise plaan". Aidatakse perearste nende nimistus olevate veel vaktsineerimata inimestega suhtlemisel, pakkudes selliseid heas mõttes motiveerivaid argumente inimeste kõhkluste hajutamisel, et jõutaks positiivse terviseteadliku vaktsineerimisotsuseni. Samamoodi pakume vaktsineerimist tööandjate juures. Meil on võimalik tööandjatel ise pöörduda haigekassa poole, on ka nende koordinaatorid, kes otse ühendust võtavad. Siin on ka mõned numbrid paari päeva taguse seisuga. Üle 420 tööandja on pöördunud haigekassa poole selle sooviga. Kokku 677 tööandjaga on ühendust võetud – erinevad koordinaatorid, vaktsineerijad on seda teinud –, 150+ tööandja juures on vaktsineerimisi läbi viidud. Ka üsna väikeste sihtrühmade puhul me oleme öelnud, et piltlikult öeldes alates viiest inimesest tuleb vaktsineerija kohale. Loomulikult ühe-kahe inimese kaupa on see keerulisem, kui viaalides on 5, 6 või 10 doosi. Aga me oleme paindlikud ja leiame lahendused ka väiksematele ettevõtjatele.
Koordinaatorid, kellele ma enne viitasin, võtavad eraldi ühendust kõigi oma piirkonna tööandjatega, kus on töökohas hõlmatus alla 70%. Ja jätkuvalt on üleskutse tööandjate katusorganisatsioonidele, et me pakume kohapeal lektorit, vaktsineerijat, et küsimustele vastamisel rahuliku arutelu pidamisega saaks aidata inimestel jõuda mõistliku, terviseteadliku valikuni. Ja nii, nagu ma enne viitasin, eritähelepanu on loomulikult madalama hõlmatusega piirkondadel ja personaalsel nõustamisel, kasutades perearsti nõuandeliini ja kriisitelefoni, kasutades töötukassa, SKA, kohalike omavalitsuste, meie kõigi panust.
Kuidas veel COVID-19-vastast vaktsineerimist edendada? Ma panin siin kirja kolm peamist printsiipi. Vaktsineerimine Eestis on kõigile Eesti elanikele tasuta kättesaadav – ja rõhutan, kõigile elanikele, see tähendab seda, et ka ravikindlustuseta inimestele. Me näeme, et on jätkuvalt hirmu või kahtlust, et osa inimesi pole harjunud, et raviteenused on kättesaadavad. Kordan veel kord üle ja palun seda ajakirjanduse abil levitada: sõltumata sellest, kas oled ravikindlustatud või ravikindlustamata, vaktsineerimine on sulle tasuta. Oleme saatnud selle info eraldi sõnumitega, teavitusega ravikindlustamata isikutele, kelle puhul me teame, et nende hulgas on vaktsineerimata isikute osakaal kõige suurem või märkimisväärselt suurem kui teistes rühmades. [Vaktsineerimisvõimalus] peab olema igas maakonnas kättesaadav võimalikult kodu lähedal, kas perearsti juures, vaktsineerimispunktis või haiglas, ideaalis aga kõigis kolmes kohas ja vabatahtlikkuse alusel. Kõrgema vaktsineeritusega maakondades, näiteks Hiiumaal, oleme liikunud ka seda teed, et saame piiranguid hakata leevendama ja maski kandmise nõuet asendama soovitusega. See on selge eesmärk, [mis tähendab] kohalikele elanikele ka [teadmist], et vaktsineerimise edendamisega on võimalik järk-järgult hakata maha võtma piiranguid, mida on võimalik piirkondlikult maha võtta. Kõiki loomulikult ei ole võimalik.
Edasi, täiendav toetus vaktsineerimisega hõlmatuse tõstmiseks avaliku ja erasektori asutustes. Ma pean eriti oluliseks hooldekodude ja haridusasutuste toetamist. Olen rääkinud ka oma kolleegi sotsiaalkaitseministriga ja peaministriga sellest, et minu arvates hooldekodud vajavad eritähelepanu, just nimelt erituge – on see riigi poolt, kohaliku omavalitsuse poolt, erasektori enda poolt. Lihtsalt võiks pakkuda täiendavat rahalist motivatsiooni inimestele, et mindaks vaktsineerima. Me räägime töötajatest, kes tihtipeale kipuvad tahtmatult olema need inimesed, kes selle haiguse vaktsineerimatutena sisse toovad. Haridusasutustes on õpetajate vaktsineeritus täna juba kõrge, aga seal on jätkuvalt veel kasvuruumi.
COVID-i tõendi kontrolliga üritused, tegevused. Ma arvan, et Eesti on hoidnud siin mõistlikku tasakaalu. Me ei ole läinud piirama elutähtsaid teenuseid, me ei lähe ka. Peab olema inimestele kättesaadav tervishoid, haridusteenus, [peab olema lubatud] toidupoodides käimine, muu selline tegevus. Praegu oleme seadnud eraldi kontrolli just nimelt vaba aja tegevustele, meelelahutusele, mille puhul inimesel on valiku koht, kas ta osaleb või ei osale. Alati on võimalik osaleda ka mittevaktsineeritud inimestel lihtsalt negatiivse testitulemuse ettenäitamisel. Ma arvan, et see on mõistlik tasakaalukoht. Ja kui me räägime eakate vaktsineerimise edendamisest, siis saame ju aru, et peamine pole [nende puhul] COVID-i tõendile tuginevate täiendavate reeglite kehtestamine üritustele pääsemiseks. Peamine motivaator on elu ja tervise kaitse ning [siin aitab] just nimelt personaalne nõustav lähenemine.
Mis puudutab kõrgema riskiga elualasid, siis siin on tööandjal võimalik riskianalüüsi põhjal vastavalt seadusele kehtestada erinevaid nõudeid, sh ka vaktsineerimisnõue. On see tervishoid, on see sotsiaalhoolekanne. Tallinna Kiirabi on seda teinud ja ma olen ennegi öelnud ning jään selle seisukoha juurde, et see on õige. Kiirabi tegi väga põhjaliku riskianalüüsi, põhjendas ära selle vajaduse. See on [asutuse] toimimise küsimus, selle nakkusohutuse küsimus, see on ka eeskuju küsimus. Ja tegelikult tervishoius loomulikult valdav osa töötajad ongi vaktsineeritud. Me räägime kõigi haiglate puhul tasemest 80–90%, arstide seas on see veel märkimisväärselt kõrgem.
Piirangute edasise leevendamise temaatikat me oleme arutanud ka teadusnõukojaga. Teadusnõukoda on öelnud, et kui 70% kogu elanikkonnast on vaktsineeritud ja 85% riskirühmadest, siis võiks piiranguid leevendada või need jäädavalt kaotada. Valitsus pole siin ühtegi otsust veel teinud ja nüüd on küsimus selles, milleni ma kohe jõuan, et meil tuleb vaadata lisaks vaktsineerimisele ka loomulikult laiemalt antikehade taset ühiskonnas. Antikehi saab ka läbipõdemise teel. Soovitus on loomulikult vaktsineerida, läbipõdemine on alati riskantsem valik, aga meil tuleb arvestada ka seda, et teatud osa inimesi on selle haiguse läbipõdemisel antikehad omandanud.
Nii jõuangi professor Ruth Kalda juhtimisel tehtud Tartu Ülikooli seireuuringu andmeteni. Me teame seda, et umbes 1% kogu Eesti elanikkonnast on praegu positiivsed. Tipphetkel see näitaja oli 4%. Nakkusohtlikke on umbes 0,9%, tipphetkel oli 2,7%. Rõhutan, et praegu on olukord, kus meil levib agressiivsem delta-tüvi, võrreldes varasema alfa-tüvega ja veel varasema Euroopa tüvega ja Wuhani tüvega. Tegelikult me oleme olukorras, kus hoolimata sellest, et riik on suhteliselt avatud ja agressiivne tüvi levib, on nakkuse levik ühiskonnas madal. Ei pea olema immunoloog ega viroloog ega üldse teadlane, et aru saada, et see on vaktsineerimise mõju. Me näeme seda, et viiruse tase on umbes sama, mis oli kevadel, ja isegi madalam kui eelmise aasta veebruaris. Kuigi tol hetkel, nagu viitasin, olid väga ranged piirangud võrreldes praeguse olukorraga.
Nii, olen jõudnud antikehade levimuseni. Me teame seda, et suurusjärgus 800 000 või natuke enamal täiskasvanul on mingid antikehad olemas, on see siis tänu vaktsineerimisele nagu valdaval osal meist või siis läbipõdemise hinnaga. Teatud osa neist kattub. Siin slaididel näitab see tumeroosa vaktsineerimise lõpetanuid, heleroosa neid, kellel on vaktsineerimine pooleli, tumesinine neid, kellel vaktsineerimine on lõpetatud nii, et haigus on eelnevalt läbi põetud ja siis vaktsineeritud või ka teises järjekorras, kõigepealt ühe doosiga vaktsineeritud ja siis läbi põetud. Ja siis on see päris suur osa – suurusjärgus 10% –, kes ei tea, kust need antikehad saadud on. [Need inimesed ei ole vaktsineeritud] ja tõenäoliselt on nad haiguse läbi põdenud ja jäänud testimata kas teadliku valiku tagajärjel või mis tahes olude sunnil. Ja siis on suurusjärgus 4–5%, kes on läbi põdenud, aga ei ole veel vaktsineerinud. Nende puhul me teame, et positiivne test on antud. Kui vaatate ajatelge erinevate uuringulainete vahel, siis nende inimeste osakaal ühiskonnas väheneb sel lihtsal põhjusel, et väga paljud neist liiguvad sinna tumesinisesse või tumeroosasse tulbaosasse. Need inimesed on saanud kas ühe vaktsiinisüsti või kaks vaktsiinisüsti ja seeläbi antikehade taset tõstnud ja liikunud siis vaktsineeritute kategooriasse või algselt läbipõdenute kategooriasse.
Väga oluline, nagu enne viitasin, on eakate kaitse. Kui me vaatame just nimelt antikehade taset ühiskonnas, siis näeme, et kõige kõrgem on see 65+ vanuserühmas. See on selles mõttes loogiline, et eakate hulgas on vaktsineerituse tase kõrgem. Aga see võiks olla veel kõrgem, olen nõus. Siht on kindlasti seda hõlmatust tõsta, aga mis puutub antikehadesse täiskasvanutel, mille näitaja on 76–77% selle uuringu alusel, siis 65+ vanuserühmas on see 84%. Ja see uuring on tehtud septembri teise poole seisu kohta, iga päevaga tegelikult need numbrid kasvavad. Mõnevõrra madalamad näitajad on noorte seas. Võib öelda, et piltlikult öeldes minu vanuserühm ja pluss-miinus kümme aastat on tegelikult kõige passiivsem vaktsineerija olnud. Ja see väljendub ka sellessamas uuringus. Loomulikult oluline on iga inimese vaktsineerima minek.
Sooline tasakaal on päris hea. Meestel ja naistel on antikehade tase praktiliselt võrdne ühiskonnas. Piirkonniti, kui vaatame – nüüd ma jõuan selleni, millele ma enne viitasin –, siis Ida-Viru maakonnas me näeme, et hõlmatus antikehadega on tegelikult Eesti riigi keskmise tasemel, hoolimata sellest, et vaktsineeritus seal on madalam. Seal on väga palju haiguse läbi põdenud inimesi ja see on toonud kaasa tõsiseid tervisekahjusid, kui me räägime eeskätt teisest lainest ja sellest perioodist, kus veel polnud vaktsiin laialt kättesaadav. Aga me näeme, et praegu võib öelda, et nakkuse levik on kõige suurem just nendes maakondades, kus ka antikehade tase on madalam, 70% juures ja alla selle. Need on Põlva maakond, Valga maakond ja Võru maakond. Nendes kohtades, kus pole ei teise laine ajal haigust ulatuslikult läbi põetud ega piisavalt vaktsineeritud, on täna viiruse levik kõige suurem.
Sellest tulpdiagrammist saab olulisena välja lugeda seda, et tegelikult kõige suuremad maakonnad – Tartu maakond, Harju maakond, Ida-Viru maakond – on umbes Eesti keskmisel tasemel või isegi üle selle, mis tegelikult annab kindlustunde, et nii ulatuslikku eskalatsiooni, nagu varem nägime, tõenäoliselt kolmanda laine ajal ei tule. See kõik on aga tõenäoliselt, kuna alati on võimalik, et tulevad uued tüved, tulevad uued ootamatused, aga praeguse info pinnal võib öelda, et kaitstuse tase on üle Eesti päris kõrgel tasemel. See on madalam Kagu-Eestis ja ka Pärnu maakonnas, kus me näeme suuremaid levikunumbreid ja kus tuleb vaktsineerimisel hoogu juurde saada. Ja tegelikult üle Eesti eakate kaitse päev-päevalt paraneb. Ma ei väsi aga kordamast, et vaktsineerimine loomulikult on ohutum viis nende antikehade omandamiseks.
Millal jõuame ühiskonna avamiseni? Eks see on võtmeküsimus, mille puhul ma ootan väga parlamendi sisendit, tagasisidet. Kui vaatame lihtsalt numbreid, siis Eestis on vähemalt ühe doosiga vaktsineeritud ligi 760 000 inimest tänahommikuse seisuga. See on 57% elanikkonnast, sh ligi 720 000 täiskasvanut ehk 67% täiskasvanutest. Need numbrid kasvavad iga päev, küll mitte nii kiiresti, kui me tahaksime. Ma enne viitasin, mis need tegevused on, kuidas sellele hoogu anda. Aga need numbrid tõusevad. Ja kui vaatame sinna juurde Tartu Ülikooli seireuuringut, millele viitasin, siis neid inimesi, kes ei ole vaktsineeritud, aga on läbipõdemise teel antikehad omandanud – nende tase võib olla ebaühtlane, aga on teatud miinimumstandard –, on 14% täiskasvanutest. Sel viisil on antikehad omandanud 150 000 inimest.
Keerulisem on hinnata antikehade olemasolu lastel. Teatavasti alla 12-aastaseid ei vaktsineerita, ainult erandjuhtudel. 12–17 vanuserühmas on umbes pooled vaktsineeritud. Ma olen arutanud seda teadusnõukoja juhi professor Lutsariga, teadusnõukoja liikme professor Fischeriga, Terviseameti epidemioloogide, ekspertidega ja ka professor Kaldaga ning kõigi kolme või nelja osapoole tagasiside, sealjuures mu enda hinnang on see, et umbes 20% alaealistest on tõenäoliselt antikehad omandanud. Me teame, et ametlikult on neid testitute hulgast 10–11%. Aga laiemas elanikkonnas on hulk [läbipõdenuid], kes on jäänud testimata, ja alaealiste seas on neid tõenäoliselt rohkem. Me ju teame, et lapsi nii palju ei testita. Nii et see 20% on pigem konservatiivne hinnang, tegelikult see number võib olla suurem.
Kui me nüüd need numbrid kokku liidame, et teada saada, kui paljud on ilma vaktsineerimata, läbipõdemisega antikehad saanud, siis näeme, et neid on 200 000 inimest lisaks vaktsineeritutele, mis tähendab kõik kokku suurusjärgus 960 000 inimest, kellel on mingisugune kaitse COVID-19 haiguse vastu. See kaitse võib ebaühtlane olla, võib olla ühe doosiga, kahe doosiga, läbi põdenud, aga need inimesed ei ole selles nullkategoorias. See tähendab, et Eesti rahvastikust umbes 70% on tegelikult tänaseks saavutanud teatava kaitse, täiskasvanutest aga ligi 80%.
Nüüd jõuan tagasi ühe põhinumbrini. Siht on olnud saavutada 70% elanikkonna vaktsineeritus. Täna võib öelda, et vaktsineerimise ja läbipõdemisega me oleme 70%-ni jõudnud. Selleks et rääkida ühiskonna avamisest, tuleb minu hinnangul natuke veel pingutada. Me oleme lõpusirgel. Hõlmatuse tõstmine veel mõne protsendi võrra, keskendudes eeskätt riskirühmadele, tegelikult annab võimaluse järk-järgult hakata neid kontrollireegleid, ka neid piiranguid ja meetmeid, mis meil täna jõus on, leevendama. Siin saame kõik oma panuse anda, et inimesed, kes veel kõhklevad, kes veel pole vaktsineerima jõudnud, seda esimesel võimalusel teeksid. Minu aeg on ümber, ma tänan teid ja vastan hea meelega küsimustele.