Tere hommikust, head kolleegid! Alustame oma neljapäevast istungit. Enne, kui me kohaloleku kontrolli teeme, on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Immigratsiooniteema Euroopa Liidus on nagu vähkkasvaja. See on alanud vaikselt ja märkamatult 1960.–1970. aastatel ja tänaseks on kasvanud sellest Euroopa Liidu üks tõsisemaid probleeme. Kui te mäletate, siis 2015. aastal, kui toimus massiline ebaseaduslik sisseränne, mis lõhestas Euroopat väga tugevalt, mõtlesime meie siin Baltikumis suuresti, et see on ja jääb pigem Lõuna-Euroopa probleemiks, kuigi ka siis tajuti ja tunnetati seda teemat üleeuroopalisena. Te mäletate neid tõsiseid väitlusi sundkvootide üle, mis ei ole kaugeltki Euroopa Liidus lõppenud.

Tänaseks aastal 2021 oleme jõudnud olukorda, kus see probleem puudutab otseselt meie regiooni, meie naaberriike ja ei maksa arvata, et see jätab tulevikus puudutamata ka Eesti. Peaminister on väitnud, et on olemas mingisugused ohuanalüüsid ja riskianalüüsid julgeolekuasutustelt, mis ütlevad, et Eestil ei ole ja lähitulevikus ei saa ka olema mingisugust tõsist riski ja ohtu ebaseaduslikuks rändeks ja seetõttu ei ole vaja kiirendada piiri väljaehitamist. Isamaa fraktsioon nii sinisilmne ja naiivne ei ole. Meie naaber Venemaa mõni aasta tagasi korraldas üleöö Vene-Norra piiril ebaseadusliku sisserände. Kui me tahame kujundada solidaarselt ühtset Balti julgeolekuruumi, siis Läti, Leedu ja Poola on teadvustanud seda ohtu ja kõik on asunud oma füüsilisi rajatisi kiirendatud korras välja ehitama.

Siinkohal anname üle ettepaneku Vabariigi Valitsusele Riigikogu otsusena, et valitsus alustaks seda ja planeeriks vastavad rahalised vahendid eelarvesse, et ka Eestis sarnaselt meie naaberriikidega kiirendatud korras piiri füüsilised tõkked välja ehitada.

Aitäh! Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele. Nüüd, head kolleegid, teeme ära kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 56 rahvasaadikut.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt, selleks on eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides (eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni kogemuse läbi)" arutelu. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul on meil selline kord, et kõigepealt on ettekanded, iga ettekande juurde käib küsimuste ja vastuste voor. Kui ettekanded on läbi, siis on läbirääkimised. Tänane ettekannete järjekord ja ajaraam on selline, et kõige esimene ettekanne on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kasvatusteaduste dotsendi Tiiu Kuurme ettekanne, selle kestus on 20 minutit ja hiljem küsimused ja vastused samuti 20 minutit. Teine ettekanne on Tartu Ülikooli eesti keele professori Birute Klaas-Langi ettekanne, samuti 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Ning kolmas on eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini ettekanne, 20 minutit ja küsimused-vastused 40 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Aga juhin tähelepanu, et selle jaoks peab mahtuma ajaraami sisse ehk kes 20 minuti jooksul ei saa küsida, siis selles voorus ei saagi. Ettekannete järel toimuvad läbirääkimised, kus sõnavõtuga saavad esineda kõik Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpeb ilma otsust vastu võtmata. Ning lisan selle ka, et eesti keele õppe arengu probleemkomisjon teeb ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni, kui me ei saa ühele poole kella üheks. Sedasi.

Aga alustame siis ettekannetega. Palun Riigikogu kõnetooli Tiiu Kuurme. Võib-olla sätite omal neid mikrofone. 

Austatud foorum! Olen Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent, ja minu valdkond ei ole kunagi olnud integratsiooniküsimused. Aga kuna mu valdkond on üldkasvatusteadus, siis see sõlmib omavahel kokku paljud muudki erialased valdkonnad. Nii et ehk suudan midagi siin oma valdkonnast lähtuvalt tõlgendada.

Kõigepealt alustuseks paar sõna, tagasivaade 1950. aastatesse, minu lapsepõlve, kui ma elasin Raadil lennuvälja lähedal, ümbritsetuna Vene sõjaväest. Meil oli kool, kus hommikupoole õppisid venelased, õhtupoole eestlased. Koolipõlv oli saadetud hirmudest, kaklustest ning vene keele tunnid, mis meil olid ja mida oli väga pikka aega, terve kooliaja jooksul neli-viis tundi nädalas, möödusid niimoodi, et ma ei saanud mitte kunagi oskama vene keelt. Ja nii ka minu lapsed, kes kasvasid Lasnamäel – ka nemad õppisid väga massiivses koguses vene keelt, aga vene keelt nad selgeks ei saanud ja keskkoolis veel vahetasid ära nimisõna ja tegusõna.

See viib järeldusele, et keeleõpe ei ole üksnes tehnoloogiad. Selle taust on väga sügav ning küsimus on ka kollektiivses kogemuses, võiks öelda ka kollektiivsetes traumakogemustes, ka hoiakutes ja otse loomulikult vaikimisi kodude traditsioonis.

Täna võib öelda, et meid on saatnud suur edulugu. Meil ei ole vastasseise vene ja eesti kogukonna vahel. Paljud vene inimesed soovivad õppida eesti keelt ja praegu järjest rohkem soovivad vene vanemad panna oma lapsi eestikeelsesse kooli. Samas on säilinud eestlaskonnas ometi ohutunne oma kestmajäämise pärast. Reaalsus, millest me oleme ümbritsetud – seda vist ei ole vaja korrata, mis see kõik on. Mureks on praegu püsiv status quo eesti keele oskamises ehk nii palju ei osata eesti keelt, kui seda võiks osata.

Tahaksin ka öelda, et keele ja kultuuri jäämine ja õitseng ei sünni üksnes välistest tingimustest, vaid ka sellesse kultuuri sündinute sisemisest sügavast soovist, vaimuväest, emotsionaalsetest komponentidest, uhkusest ja armastusest oma keele vastu ning keele tajumisest oma minasuse sügavama sisuna. On selge, et me ei saa eeldada, et need, kes meile siia elama tulevad, eesti keelt samal viisil tunnetavad, nagu tunnetame meie.

Alljärgnevalt võtan kõneks kõigepealt RITA-rände projekti ja selle ühtse Eesti kooli mudelid, ütlen hoiatuseks, et suhteliselt kriitilises võtmes. Ja teisalt nende kriitilised kajastused meedia artiklites, kuigi on ka palju positiivseid kajastusi. Just see teine pool võib-olla vääriks rohkem fookusse toomist. Tahan viidata nendele asjaoludele, mida tajutakse üldsuses – küll mitte kõigi poolt, aga küllalt paljude poolt – meie rahvuslikku iseolemist ohustavana. [Soov on], et võrsuksid head ja toimivad ja läbimõeldud lahendused, et ei tehtaks ennatlikke samme.

Võiks öelda esmalt, et RITA-rände projekt on saadetud heast tahtest. Seal on kirjas, et see ühtne Eesti kool, millest seal räägitakse, on defineeritud kui kool, kus õpivad koos erineva keele- ja kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegsest õpikäsitusest lähtuv eestikeelne õpe, ja toetatud on riigiidentiteedi kujunemine, et tuntaks ennast siin ühiskonnas hästi. Edasi aga jah, tõdetakse selleski projektis, et kogukonnad püsivad endiselt eraldi ja tohutu raha, mis on panustatud eesti keele õpetamisse, ei ole samavõrra vilja kandnud. Vene õppekeelega koolide lõpetajate kesist eesti keele oskust põhjendatakse õpilaste vähese motivatsiooni, eesti keele õpetajate puuduse ja õpetajate kesise keeleoskusega.

Kusjuures sama on lugu ka eesti laste puhul. Nendel ei ole kuigivõrd motiivi vene keele õppimiseks. Ja eile kuulsin oma Narvast pärit eestikeelse tudengi käest, et tema suhtleb vene kolleegidega inglise keeles. Reaalsus võib ka selline olla.

Eesmärkideks seatakse RITA-rändes, et Eesti koolis õpiksid koos erineva keele- ja kultuuritaustaga õpilased. Tuleks luua selline miljöö, et mitmekeelsetes koolides tuleb väärtustada erinevaid kultuure ja keeli. Neisse suhtutakse kui rikkusse, mitte kui probleemi. Ja kõneks on uus mõiste "kultuuriline identiteet", mis tähendab seda, et igaühe kultuuriline eripära oleks märgatud ja arvestatud nii õpetajate kui ka kaasõppijate poolt. Ühesõnaga, kultuurilist mitmekesisust käsitatakse kui õpikeskkonna ressurssi. Ilmselt on need seisukohad teada ja konkreetsemad abinõud siin oleksid koolikultuuri muutumine ning see, et õppimine-õpetamine kaasaks igaühe kodust kultuuri. Ja veel, et kogu koolikeskkond oleks orienteeritud mitmekultuurilisusele.

Kui nüüd vaadata lähemalt neid viit mudelit, mis selles projektis välja pakutakse, siis on seal mudelid nii nende piirkondade jaoks, kus enamik elanikke on venekeelsed, kui ka nende piirkondade jaoks, kus üle 90% elanikest on eestikeelsed. Ja seal on päriselt kohustatud ka neid läbini eesti õpilaskonnaga koole samamoodi järgima multikultuurilisuse printsiipe ehk viima kõik needsamad meetmed oma koolidesse sisse.

Siit tekkiski küsimus, millised on eestluse väljavaated RITA-rände projektis. Eesmärgina selgelt öeldakse, et see on kodanikurahvus, see on ühtne riigiidentiteet. Ja kultuurrahvuse ja kodanikurahvuse erinevust avatakse projektis ka pikemalt, kusjuures kultuurrahvused toetuvad pärandile, keelele, territooriumile ja nii edasi, kodanikurahvused toetuvad ajaloolisele territooriumile, seadustele, institutsioonidele. See on riigiidentiteet. Ja siin me enam ei räägi sellest emotsionaalsest ja psühholoogilisest süvahoiakust ja vaimuväest.

Lugedes edasi seda raportit, sünnib küsimus, kuhu selles paradiislikus kirjelduses, kuhu Eesti kohe-kohe jõuab, kui need meetmed rakenduvad, jäävad eesti lapsed ja kultuur. Ja tõepoolest, selles pikas tekstis, 120 lehekülge, mina ei leidnud sõna "rahvuskultuur", küll aga "erinevad kultuurid", ja mitte ka viidet põhiseaduse preambulile.

Ja mis see rahvus on? Rahvuse kohta on ühte ja teist öeldud, kirjeldatud, aga tooksin esile, et üks peamisi ja olulisi komponente on rahvuslik eneseteadvus. See, et rahvus nimetab ennast ise ja rahvus piiritleb ennast ise ja rahvused loovad riike. Pelgalt rahvad riike ei loo. Rahvusse ei sünnita üksnes, rahvusse kasvatakse, rahvuse liikmeks olemist õpitakse, rahvust seob kokkukuuluvustunne. Ja siit küsimus, kas hoiab üksnes kodanikuidentiteet, mida propageerib see RITA-rände projekt, meid kultuurrahvana elus ehk kas ta annab sellesama eneseteadvuse, sellesama tunde ja sellesama ainulaadsuse eripära, mis meid on rahvuseks teinud.

Lugedes edasi seda projekti, kohtume juba üsna mitmete käskude ja korraldustega, mis saavad Eesti kooli ees ootama. Kõigepealt siis Eesti kool pööraku tähelepanu avatuse ja sallivuse suurendamisele ja mitmekultuurilisuse teadvustamisele. Ja oli etteheide Eesti koolile tema suletuse pärast. Aga millest see suletus on tingitud, sellist analüüsi sealt ei leidnud. Kui mõelda suletusele, siis see oli omane juba muinasaja inimestele, kes ehitasid linnuseid ja kindlusi. Põhjuseks oli enesekaitse, oma haavatavuse taju ja enesele kuuluva säilitamise soov. Suletus tekkib vaenulikus ümbruses. Sõbralikus ümbruses on väga kerge olla kõigele naeratusega avatud.

Ja siin ka juba konkreetsemalt, et eesti õppekeelega koolid peaksid oma seniseid kooli kultuurilisi arusaamu ja hoiakuid ümber hindama ja muutma. Ühesõnaga, see traditsioon ja need sügavalt sissejuurdunud tavad ja rituaalid, mida nii mõnedki on hinnanud, kui käia välismaal konverentsidel ettekandeid pidamas, tuleb ümber seadistada. Ja esiplaanile justkui tõusebki muu kodukeelega õpilaste riigiidentiteet, enesemääramise pädevused, sotsialiseerumine jne, millega peavad tegelema ka need koolid, kus enamik õpilasi on eestlased. Juba karmimalt kõlab, et ka õppevahendid ja õppekirjandus peaks siirduma mitmekultuurilisuse teenistusse.

Taas tahaks küsida: aga eesti keel, aga eesti laps, aga eestluse tulevik? Raportis ei kajastu eesti ja vene kultuuri tegelikult suured erinevused ja minevik ja samas ka eesti laste käekäik, identiteet, eesti laste koolimeeldivus.  Ja millele on selle raporti kriitikud tähelepanu pööranud, on see, et meil tehtud selliseid uuringuid nemad ei ole leidnud. Ma väga vabandan, minul ei ole olnud aega otsida, aga meil on juba küllaga Eestis neid koole, kus ühtsuskooli printsiibid mitmeti toimivad. Tahaksin teada, kuidas tunnevad lapsed ennast nendes koolides. Ja on terve hulk kooliga seonduvaid küsimusi. Kuidas need sellistes koolides väljenduvad? Küsimus: kus on uuringud?

Ajast aega on pedagoogikas olnud niimoodi, et enne kui mingit asja hakatakse laiadesse hulkadesse juurutama, teostatakse eksperimendid. Eksperimendis ollakse väga hoolikas ja eksperimenti saadavad uuringud. Praegu selle RITA-rände projekti puhul vähemalt mina oma piiratud teadmises ei tea neist uuringutest. Ja kuigi seal oli vaatluse all tõesti kuus kooli, siis mitte selles plaanis, et mis seal päriselt sünnib ja kuidas on seal olijate enesetunne, vaid neist aspektidest, mis huvitasid projekti kirjutajaid. Ja siit paraku jah sündis niisugune järeldus küllalt paljudel inimestel Eestis, et eesti lapsed ja nende vanemad on justkui materjal suurejoonelisele eksperimendile ja siin on maha vaikitud rahvus kui väärtus.

Pisut [andmeid] võrdluseks teiste riikidega. Toetun materjalile, mille ma sain siitsamast majast analüütikute tehtud töö põhjal. Püüan üldistada, millest see materjal räägib. Välja paistab see, et kodakondsusega isikute suhtarvu poolest oleme Euroopa Liidu riikide loetelus tagantpoolt kolmandad. Veel vähem on kodakondsusega isikuid vaid Lätis ja Küprosel. Aga samas Leedus on kodakondsus 99,2%‑l elanikest ja riigikeelt räägib 90% inimesi. Meil need arvud on nukravõitu ja selle materjali alusel on isegi Lätis olukord mõneti parem. Ühesõnaga, siin on väga tõsine lugu, milliseks on meie reaalsus praegu kujunenud.

Pisut ka koolidest. Pilt on selline, et Eestis on eesti õppekeelega koolid väga suures ülekaalus. Ainult vene õppekeelega koole on järele jäänud 19, mõlema keele kasutusega koole on 49. Aga samas, taas tahaks teada, mis toimub nendes eesti õppekeelega koolides, kus on vene õpilasi. Ja on väga teretulnud, kui muukeelseid on eesti õppekeelega koolides nii palju, et jõutakse hallata nende seal olemist, neid aidata, neid õpetada. Kui see arv kisub suuremaks – see piir arvatakse olevat 10% –, kui on juba rohkem muukeelseid, siis muutub koolielu, kooli kultuur, õpetamine kõik probleemseks.

Aga praegu kasvab suure venelaste asustustihedusega aladel väga kiiresti, eriti Tallinna lasteaedades, venekeelsete laste hulk. See enne tundus olevat väga teretulnud, aga praegu põhjustab see praktikutele küllalt palju probleeme.

Väike põige Soomemaale. Soomes on immigrantide lapsi 8% õppijate üldarvust, meil 30. Kirjanik ja tõlkija Katrin Kurmiste kirjutab, et Soomes ei ole tegu segakooliga, kus luuakse mitmikidentiteete. Soome kool on endiselt soome rahvuskool, kus õpivad ka immigrantide lapsed. Aga nad saavad enne soome kooli minekut 900 tundi ettevalmistavat õpet soome keeles. Ja veel, erinevalt Eestist on Soomes võimalus kasutada väga suurt hulka tugispetsialiste koolides, kus õpib muukeelseid lapsi. Ja neid on 8% Soome õpilaskonnast.

Mõeldes põhiseaduse vaimus, saab järeldada, et meie olukord on unikaalne ja tundlik. Me ei saa ega ei tohi kopeerida teiste maade mudeleid. Me peame ise leidma parima, mis meie väärtusi hoiab ja kaitseb. Eestlastel tuleb leida omaenese lahendused, mille kese on eestluse säilimine. Ja reaalsus on ka, et me oleme kahe suure keele surve vahel ja meie hoiak, sisemine hoiak suurkeelte suhtes on praegugi tihti alistuv.

Edasi juba põgus analüüs artiklitest, mille sisuks on vastukajad ühtse Eesti kooli ideele. Valisin artiklid, kus see vastukaja oli kriitiline ja ohutundlik. Kõige enam on avaldanud neid [artikleid] Postimees, nii poolt kui ka vastu, ja ka teised allikad [on avaldanud] pigem ühtse Eesti kooli poolt kõnelevaid artikleid. Üks pikem kriitiline ja väga emotsionaalne kirjutis ilmus ka ERR-i portaalis. Autorite seas on õpetajaid-praktikuid, teadlasi, kultuuriuurijaid, lapsevanemaid, ajakirjanikke. Vastukajasid ühendab eksistentsiaalne mure, kas me jääme rahvusena ja keeleliselt ellu, milliseks kujuneb meie laste haridus, milline saab tulevikus olema meie keel.

Kvalitatiivselt analüüsides nende artiklite sisu, eristusid, võiks öelda, järgmised suuremad teemad: keele osa inimelus, inimarengus, maailmatunnetuses; keel ja õpiedu; eestlus ja mitmikidentiteedid, eesti lapsed ja õpetajad. Ja lõpuks selline küsimus, kas säilime rahvusena või jääme vaid üheks hääbuvaks kogukonnaks teiste seas. Need on motiivid nendest artiklitest.

Esimene teemarühm. Kui kõnelda keele osast inimelus ja inimarengus, siis meil on kohustus inimkonna ees laiemalt, sest keeleline ja kultuuriline mitmekesisus on kogu inimkonna jõud ja rikkus. Iga keel on ühtaegu ka maailmatunnetusviis. Meenutaksin Martin Heideggeri kuulsat ütlemist: "Keel on olemise koda."  Soome-ugri maailmatunnetusviisi erilisusest on kirjutanud mitmed mõtlejad, eriti Uku Masing. Keel on intiimne ala, tunnetusvahend, maailma mõistmine, siin kohtuvad isiklik, ühiskondlik ja sakraalne.

Keele areng ja väikelapse vaimne areng on väga tihedas seoses ja on välja toodud, et igal muukeelsel on tagala oma päritolu kodumaana, eestlasel seda ei ole.

Ma saan anda juurde kolm minutit, aga siis on ka kõik.

Siis kolm minutit. Vanemate mure on lihtsustatud keel, mis suure muulaste hulgaga kaasneb. Siin üks praktik ütleb, on kujunenud olukord, et Mustamäe eestikeelses lasteaias on õpetajale öeldud: "Rääkige lihtsustatud keelt, et teised ka aru saaksid." Tähendab, lasteaedades hakkab võimust võtma lihtsustatud eesti keel. Vaimne areng aga sõltub keelelisest rikkusest, milles laps kasvab. Ja nii võib tulevikus kujuneda vaesunud keel ja uute põlvkondade võimetus lugeda nõudlikumaid tekste, rääkimata nende loomisest.

Kui rääkida keelest ja õpiedust, siis kõik kirjutajad ja kõnelejad, praktikud väidavad, et õpiedu langeb keskkonnas, kus kõik ei saa aru, mis tunnis toimub ja millest räägitakse. Siin on viited, mida üks või teine selle kohta ütleb. Põhiväide on, et kvaliteetne õppetöö on võimalik ja integreerimine on edukas, kui muukeelsete hulk lastekollektiivis ei ulatu üle 10%. Ka on siin viide ühele teadusartiklile, kus samuti tõestatakse – see on Riigikogu Toimetistes ilmunud –, et varane õpe peaks toimuma valdavalt emakeeles ja selle kõrval [peaks olema] väga hea teise keele õpe. Keeledidaktik, teadlane Urve Läänemets küsib: miks ei ole tõusnud küsimus, millises eesti keeles räägib õpetaja klassis, kui pooled õpilased seda ei valda? Kui lihtsaks ja lihtsustatuks siis need selgitused muutuvad? Ja miks peaksid eesti lapsed ilma jääma heas eesti keeles ja terminoloogiliselt korrektsetest seletustest?

Siin on intervjuu, 11. september. Kiviõli väga suure venekeelsete [õpilaste] hulgaga kooli direktor räägib, kui suures hädas nad on, sest umbkeelseid lapsi tuuakse ka seitsmendasse-kaheksandasse klassi. Tulemuseks on õpetaja hall nägu, enam ei tulda toime. Raha lubatakse, pole aga plaani, mis selle rahaga on võimalik ette võtta.

Siin on mitu mõtet mitmikidentiteetide ohtudest. Kokkuvõttes see suurendab kultuuri ja riikluse haavatavust. Õpisisud muutuvad, kirjutame ümber oma ajalugu. Nii nagu Putin kirjutab ümber lakkamatult Venemaa ajalugu, nii läheme meie sellele järgi.

Pool minutit on jäänud. 

Ühesõnaga jah, eesti lapsed ja õpetajad. Kui teil on materjal olemas, siis pöörake tähelepanu, mida praktikud räägivad oma tööst. Kui küsida, miks meil on nii suur õpetajate põud, siis selle peamine põhjus on õpetajate üle jõu käiv koormus. Ja praegune mõte viia venekeelseid rivitult ja palju eesti koolidesse, [võib viia selleni, et] sealt võivad lahkuda viimasedki õpetajad. Eesti õpetaja on vaikiv, kannatlik, kuulekas, aga ta läheb ära, kui tal on väga halb.

Tänan teid kuulamast! Ja ülejäänu, ma saan aru, on teil seal laudadel kättesaadav ja seal on ka need lahendused, mida pakuvad välja nii artiklite autorid kui ka praktikud.

Suur tänu! Te kindlasti saate neid lahendusi ka küsimuste-vastuste voorus esile tuua. Ja nüüd me lähemegi küsimuste ja vastuste juurde. Selleks on meil samuti aega 20 minutit. Kõige esimesena on ennast kirja pannud Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Väga suur aitäh! Selline mõnus sõõm värsket õhku meie natukene sumbuvas saalis. Me oleme siin haridusminister Kersnaga sel teemal ka pikemalt diskuteerinud ja natukene sant tunne jäi. On räägitud viimasel ajal, et Eesti põhiseadust peaks natukene hakkama korrigeerima. Aga meil on seal preambulis selline lause, et kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki ... kuidas see täpselt oli? ... mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kuidas teile tundub, kas selle RITA-rände valguses võiks hakata korrigeerima ka seda lõiku põhiseaduse preambulis? Mina olen ka seda raportit lugenud ja see on üsna hirmutav. Mis te arvate, kas see on alus, et asuda suuremale n-ö tegevusele?

Kuna RITA-ränne näeb ette, et eestlased on vaid üks kogukond teiste võrdsete kogukondade seas siin Eestis ja mitte põlisrahvas ja mitte rahvus oma kultuuri, ainulaadse kultuuriga, siis paraku selle raporti järgimine selleni ükskord välja viib. Oleneb, kas järgnevatel otsustajatel on vaimuväge, et see ära hoida, ja vastutus ka planeedi ja inimkonna ees, et meie rahvas jääks rikastama oma keele ja kultuuriga inimkonda tervikuna. Nii et see on väga suur vastutus tegelikult. Ma väga loodan, et üks raport nii fataalsete tagajärgedega ei lõpe.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kahju, et te ei jõudnud oma ettekandes lahendusteni, aga need on meil laua peal teie ettekande slaididena. Ja üks lahendus, mida teie pakute, on see, et me ei luba eesti kooli vene lapsi, kes ei oska piisavalt eesti keelt, et õppida. No see ei ole lahendus, et me ei luba neid kooli. Küsimus on selles, kus nad siis õppima hakkavad. Kas me keelame neil üldse hariduse saamise või me jätame nad mingitele segregeeritud koolidele kuskil väljaspool Eesti haridussüsteemi ja õppigu, kuidas hakkama saavad, peaasi, et nad eesti lastega segamini ei lähe? Mis on ikkagi teie retsept ja teie lahendus sellele küsimusele? Sest minu arvates see, et me lihtsalt sulgeme uksed vene laste ees, ei ole lahendus.

See ei ole lahendus, et sulgeme uksed. Meie edulugu on see, et on tekkinud selline dialoog ja kõik. Lahendus oleks vene laste hea ettevalmistus enne seda, kui nad eesti kooli lähevad. Sest praktikute sõnul kannatavad nendes segakoolides eriti just vene lapsed, kes piisavalt keelt ei oska. Ja siin tuleb joonduda soomlaste järgi. Tõepoolest, intensiivne eelnev keeleõpe, soomlastel on 900 keeletundi. Miks mitte kaaluda ka seda head ettepanekut, mis oli sellessamas raportis, aga seotuna kutsekoolidega, et pakkuda välja vaheaasta eesti keele õppimiseks neile vene lastele, kes soovivad minna eesti kooli. Aga päris väikestele lastele [sobib] intensiivne keelekümblus. Laps õpib kiiresti, meelsasti ja sootuks teistsugusel viisil, kui suurem laps keelt õpib. Aga keelekümblus jälle mitte nii, et paneme lapsed eesti lasteaeda, eesti lapsed õpetagu vene lastele eesti keelt. Seda on kriitik Triin Teramäe, kes on loonud grupi "Eesti kool on eesti keele kodu", nimetanud lapstööjõu kasutamiseks, mis on ÜRO seadustega keelatud. Ühesõnaga, siin tuleb väga mõelda järele, kuidas me seda keeleõpet korraldame. Ja see peab toimuma enne, kui need lapsed lähevad eesti laste sekka. Loomulikult peavad eesti kooli uksed jääma avatuks vene lastele, aga piisava keeleoskuse korral.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja, suur tänu teile sellise kriitilise vaate eest meie keelepoliitikale! Aga ma tahtsin tegelikult täpselt samamoodi rääkida siin slaididel [olevatest] lahendustest, milleni te seni jõudnud ei ole. Tõite välja mitmesugused ohud, mis võivad olla, nagu eesti laste vaesunud eesti keel või ka näiteks, et eri rahvusest lapsed hakkavad suhtlema omavahel kolmandas keeles. Sellised ohusuunad. Lahendustes on ka hästi välja toodud see, et väga oluline on viia lastevanemateni teadmine, et Eesti koolis ei õpetata mitte eesti keelt, vaid just eesti keeles. See on hästi tähtis. Sellepärast ma küsin nii: kas me saame ikkagi lasteaias muukeelsetele lastele eesti keele omandamiseks tingimused luua?

Siin jälle mina ei ole selle [ala] asjatundja, siin peavad keeledidaktikud seda küsimust lahendama. Kindlasti on see küsimus lahendatav. Urve Läänemets keeledidaktikuna näiteks teab, et on mitmesuguseid väga efektiivseid meetodeid eri vanuses lastele keele õpetamisel. Kriitikud toovad siin välja, kusjuures ka RITA-rände autorid, et praegu eesti keele õpe vene koolides, vene keskkondades, on vananenud, ebaefektiivne ja ebahuvitav. Tuleks alustada sealt ja see nüüdisajastada. Siin me võiksime taas pöörduda oma hea põhjanaabri Soome poole, et kuidas teie seda teete, õpetage, võib-olla see õnnestub ka meil. Ühesõnaga, need on keeledidaktilised küsimused ja need on lahendatavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud dotsent! Minu küsimus puudutab RITA-rände eesmärke. Te näete lõppsihina seda, et igas Eesti koolis õpivad koos erineva keele‑ ja/või kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe. Minu jaoks on sellel sõnal "peamiselt" määratlemata õigusselgusega, ütleme, tähendus, sest ma ei saa sellest aru. Ehk siis, kus on need piirid või parameetrid, millisel puhul seda peamiselt eestikeelset õpet rakendatakse? Ja teine asi: millised on need tegurid, mis võivad mõjutada seda peamiselt eestikeelset õpet?

See on väga põhjendatud küsimus. See tekstilõik pärineb RITA-rände raportist ja seal tõepoolest on sõna "peamiselt". Ja midagi on seal veel: tuleb taotleda, et igas koolis oleks eestikeelseid lapsi kuni 80% ja 20% teiste kultuuride lapsi. See ei ole enam 10%, see on 20%. Kui seda raportit lugeda, siis seal kohtame ka kakskeelsete koolide ideed ja ka seda ideed, et peaks toimuma vastastikune lõimumine, et samavõrd peaksid Eesti lapsed lõimuma nende teiste kultuuridega ja võtma omaks need agendad. Muidugi tekitab sellist emotsionaalset reaktsiooni, et salgame maha oma ajaloo, oma kannatused, oma kollektiivsed traumad ja kirjutame ajaloo ümber, et see oleks muukeelsetele mõnus ja vastuvõetav, ka sellised ideed seal on. Nii et kui lugeda seda raportit tervikuna, siis avaneb ka see, mis on sõna "peamiselt" taustaks.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind pani väga-väga üllatuma teie väide, justkui muud keelt rääkivad lapsed või vene keelt rääkivad lapsed tõmbavad alla eesti koolis eesti laste keeleoskust. Minul on kaks last. Minu tüdruku klassis käib neli vene keelt rääkivatest peredest tulnud last ja poja klassis kolm. Ma tahan teile öelda, et nad on minu lastele ja väga paljudele lastele eeskujuks, sest nad on väga edukad õppijad. Nende perekond on otsustanud, et nad tahavad olla eesti kultuuri osa. Ja ma ütlen, et tegelikult nende olek seal klassis värskendab ja laiendab ka minu laste maailmavaadet. Tahan öelda teile, et olen käinud ka väga palju Lasnamäe piirkonnas. (Juhataja helistab kella.) Vabandust! Ma väga sooviksin, et te leiaksite oma kõnes näiteid veel selle kohta, et on ka väga positiivseid edulugusid.

Minu positiivsed näited on selles, et ma olen õppejõud ja mul on kogu aeg olnud venekeelseid noori rühmades. Ja mul on nendest venekeelsetest noortest väga hea mulje jäänud. Sel kevadel üks absoluutselt hästi eesti keelt valdav noor inimene tegigi magistritöö eesti ja vene õpilaste elustiilidest võrdlevalt. Sealt tuligi välja, et eestlus on eestlaste jaoks 31 väärtuse seas 12. kohal, aga vene rahvusest laste jaoks 25. kohal. Selles ei ole midagi halba ja selles ei ole midagi üllatavat.

Aga siin ütleksin taas, et küsimus on nende venekeelsete laste keeleoskuses, et kas õpetaja saab teha oma tööd heas ilusas rikkalikus eesti keeles või peab ta oma jõudu ja erilist tähelepanu pühendama venekeelsetele lastele. Ja need praktikud, kelle sõnavõttude katked siin on, on hädas just sellega, et tulevad need muukeelsed, kes ei oska [eesti] keelt, ja see muudab õpetaja töö väga keeruliseks ja raskeks. Kusjuures mulle enesele meeldivad teised rahvused subjektiivselt. Nad värskendavad, toovad meile uut vereringet. Ei tahaks mitte sugugi olla diskrimineeriv, aga siin tuleb kokku viia seesama meie keele ja kultuuri säilimine ja siis ka see, et teised rahvused tõesti kuuluksid meie sekka, säilitades oma identiteeti.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma jagan kindlasti teie muret eesti keele ja kultuuri säilimise pärast, aga mind üllatab see, et te kõigepealt RITA-rände projektis näete nagu ainult ühte mudelit. Tegelikult ju teadlased pakkusid välja viis erinevat mudelit ja neil kõigil on erinev viis, kuidas jõuda eestikeelse koolini. Ja teiseks paneb mind imestama see, et te ütlete, et eraldatakse raha, aga ei teata, mida sellega teha. Meil avalikustatakse tegelikult just täna eelarve, 5 miljonit eestikeelsele koolile üleminekuks, ja seal on väga kindlad meetmed, mis on ette nähtud, kuigi, ütleme, rakendamine tuleb pärast seda, kui komisjon on oma otsused teinud. Aga Reformierakonna poolt näiteks, ütleme, selline meede, mis praegu on, et toetada just nimelt eesti keele õpetamist nendes koolides, kus üle 10% on juba vene- või muukeelse taustaga lapsi, on ju täpselt seesama meede, mida te silmas peate: aidata paremat eesti keele õpet teha või professionaalne eestikeelne õpetaja muukeelses koolis. (Juhataja helistab kella.) Ja minu küsimus, kui tohib sinna juurde lisada, et kas tegelikult ei muutu Eesti rahvas sellest tugevamaks, eesti kultuuri kestmine tugevamaks, kui eesti keele oskajaid tuleb juurde, mida eesti keele arengukava ette näeb? See on ju seotud ka riigi identiteediga.

Viimasele küsimusele vastaksin, et ma olen sellega täiesti nõus. Jah, me muutume sellega tugevamaks. Muutume tugevamaks siis, kui me neid põhimõtteid rakendades ei ohusta iseennast ja oma eksistentsi. Ja see väide, et ei teata, mis rahaga peale hakata, see väide pärineb praktikutelt, õpetajatelt, n-ö eesliinitöötajatelt, kes on olukorraga silmitsi, rabelevad ja ei oska toime tulla – antud juhul siis Kiviõli kooli direktorilt ja ka ühelt Lasnamäe nüüdseks segakeelseks muutunud kooli direktorilt. Ja kui on ette nähtud väga konkreetsed meetmed ja targad rakendused, siis me võime väga lootusrikkad olla tuleviku suhtes, siis need õpetajad ei peaks enam muretsema.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma väga tänan selle ettekande eest, sest see kindlasti kajas väga tänuväärselt vastu kõigi nende inimeste südames, kes siin saalis istuvad ja kes meid kuulavad, nende inimeste südames, kellele on tähtis eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine üle aegade, nii nagu on kirjas meie põhiseaduses, ja rahvusriigi ideaal. Ja tänan ka sellise vastuvoolu ujumise eest. Ma saan aru, et see jutt, mida te rääkisite, pani siin nii mõndagi inimest pead vangutama. Aga minu küsimus on, et kas te praktikuna näete, et meil on veel lootust või on ritarändelaste pealetung oma haridusideoloogiatega juba nii valdav, et meie rahvusliku identiteedi kujunemine võib alla jääda riigiidentiteedi kujunemise ideoloogiatele. Vabandust, et ma nii ütlen, aga minu hinnangul see nii on.

Lugedes seda projekti, seal oligi ju esiplaanil riigiidentiteet. Ja selle projekti eestkõnelejad, Marek Tamm konkreetselt, on ka avaldanud meedias, mida selle riigiidentiteedi all on mõeldud. Nende seisukohtade kriitikud väljendavad jälle, et riiklus on mõeldav rahvusidentiteedi tugevuse ja säilimise korral, et neid niimoodi ei tohiks lahutada. Ja tõepoolest neilt, kes on siia tulnud, ei saa nõuda, et nad omandaksid siinse rahvusliku identiteedi, nii nagu ehk ei omanda ka eestlased mujal riikides sealse rahvuse identiteeti. Kui neil on riigiidentiteet siin, on see väga hästi. Aga küsimus ongi, et selles projektis on liiga vähe juttu eesti lastest, eestlusest, rahvusest, põhiseaduse preambulist. Või õieti sellest ei olegi juttu.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh! Ma tahaksin ka kõigepealt avaldada tunnustust niisuguse kriitilise analüüsi eest. Meil on selles lõimumises ja keeleõppes olnud ju tohutult palju ilusaid loosungeid, aga senise tegevuse analüüsi on olnud tohutult vähe ja ka vähe tulemusi. Teadaolevalt on selliseid kakskeelseid põhikoole, kus kumbagi keelt pole üle 50%, Leedus, Poolas, Saksamaal, Sloveenias, Tšehhimaal ja Ungaris. Ma saan aru, et puuduvad igasugused uuringud, kuidas need õpilased seal toime tulevad, mis on nende PISA testide tulemused jne. Ja nüüd siis, kole vähe aega on jäänud, ma küsin üle veel, et kas saan [õigesti] aru, et teie ühene üldjäreldus on see, et eesti-vene segakool on praeguses seisus avantüristlik ettevõtmine.

Kas saate viimast lauset korrata? (Jaak Valge täpsustab saalist.) No mina saan niimoodi aru, et need segakoolid on olemas, aga me ei tea, mis seal toimub. Need ei kajastu [kuskil], nende elu ei kajastu. Õpetajate Leht haruharva midagi puudutab, ja siis ta puudutab ka pigem retoorilises võtmes seda kõike. Minu teadmisel ei ole selliseid korralikke kvalitatiivseid uuringuid, mis toimub nende inimeste peades ja hingedes, kes seal koolis õpivad, ja milline on koolielu korraldus, milline on kooli kultuur. Tahaksin siinkohal öelda, kuna mul on selleks võimalus, et ma sain kolm päeva tagasi teada, et Tallinna Ülikoolist me ei saa enam mitte sentigi uurimisraha, ei instituudi uuringufondist ega ka mitte ülikooli uuringufondist, sest ülikool on nii vaene ja kukkunud finantsilisse auku ja ees ootavad suured kahandamised mitmeplaaniliselt. Ja Eestis võib-olla üks kõige raskemaid asju ongi uuringuraha saamine, praegu tundub see nii. Aga kui see on riikliku tähtsusega küsimus, need vene-eesti segakoolid ja kõik sellesse puutuv, paluks see raha leida nendeks uuringuteks, et uurida just seda, mis toimub kohapeal.

Aitäh! Meil on nii ettekande kui ka küsimuste aeg tegelikult lõhki läinud, nii et lõpetame siin küsimuste ja vastuste vooru. Suur tänu, Tiiu Kuurme! Kutsun järgmiseks ettekandeks kõnetooli Tartu Ülikooli eesti keele professori Birute Klaas-Langi. Samuti ettekande aeg 20 minutit ja küsimustele-vastustele on ette nähtud 20 minutit.

Austatud Riigikogu! Kõigepealt suur aitäh selle võimaluse eest teie ees esineda! Suur aitäh eesti keele õppe erikomisjonile, kes selle olulise teema on püstitanud ja sellega ka juba mitu aastat on tegelenud! Ja tõepoolest, ma oma ettekandes püüan rääkida, nii nagu mulle ka ettekande teema välja pakuti, pigem õpetajate ettevalmistusest, aga sellest veidi laiemas kontekstis.

Ma kasutan siin oma õppejõu kogemust, oma teadlase kogemust, aga ma kasutan ka oma isiklikku kogemust, olles pärit kolmkeelsest perekonnast, kasvanud üles kolmkeelses keskkonnas, läinud eesti kooli, lõpetanud eesti kooli, lõpetanud eestikeelse ülikooli, hankinud teadmisi ka mujalt maailmast, töötanud kaheksa aastat Helsingi ülikoolis eesti keele lektorina ja eesti keele külalisprofessorina. Mu kaks väikest last käisid neli aastat soomekeelses koolis, said päris hästi hakkama. Nii et ma võtan siia kaasa ka oma isikliku kogemuse ja kogemuse, mida ma olen saanud koolikülastustest Eestis, Soomes, Leedus, Lätis, ja ka sellest, mida ma olen uurinud nendes koolides.

Kuna mul paluti ka väga põgusalt rääkida õpetajate ettevalmistusest n-ö ajalises dünaamikas, siis ma vaatan seda, kuidas see suhestub sellega, mis oli Tartu Riiklikus Ülikoolis ja on Tartu Ülikoolis, [milline on] hetkeseis eesti keele teise keelena, eesti keele võõrkeelena õpetajate ettevalmistusel, samuti [räägin] ootustest ja ka lahendustest eesti keele õpetajate ettevalmistuse arendamisel.

Püstitan kolm olulist küsimust, mis kõik mahuvad ühe küsimuse alla, missugust õpetajat meie kool siis edaspidi vajab, sest me peame ikkagi vaatama ajas ette. Me peame elama mitte eilses päevas, mitte üleeilses päevas, vaid me peame elama siiski nii, et me liiguksime edasi ka homsesse päeva. Seega, kas koolitame eesti keele teise keelena õpetajaid venekeelse kooli jaoks? Kas koolitame eesti keele teise keelena õpetajaid eestikeelse kooli jaoks? Kas koolitame keeleõpetaja lisapädevusega aineõpetajaid eestikeelse ja/või venekeelse kooli jaoks? Ma esitan ka õpetajakoolituse sisu ja korraldust puudutavaid muudatusettepanekuid, mis eeldavad ka riiklikul tasandil koostööd. Nende muudatusettepanekutega saate tutvuda väga hästi eesti keele õppe erikomisjoni koduleheküljel, sest need ettepanekud on ka seal ilusasti kirjas.

Kuna mina lõpetasin ülikooli möödunud aastatuhandel, nii nagu väga paljud teie seast siin, siis see kvalifikatsioon, mille ma sain, on selline, mis oli tol ajal väga tavaline. Eriala kõrvale anti ka õpetaja ettevalmistus, st minu eriala on eesti filoloog, eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Õppeaeg kokku oli viis aastat ja pedagoogilised ained algasid neljandal õppeaastal. 1990‑ndatel, taasiseseisvunud Eestis oli samuti õpetaja ettevalmistus selline, et kõigepealt oli bakalaureuseõpe ja siis tuli eraldi õpetajakoolituse aeg. Ja viimased 18 aastat ehk, ma ütleks, nagu Bologna ajal, on meil kolmeaastane bakalaureuseõpe ja kaheaastane magistriõpe. See tähendab, et õpetajakoolitus sisuliselt on püsinud muutumatu oma mahu poolest ja on püsinud ka selles osas muutumatu, et ainult pedagoogilistest teadmistest ei piisa selleks, et õpetajat ette valmistada.

Õpetajal, kõrgharidusega õpetajal peab olema ka ainealaste teadmiste pagas piisavalt mahukas ja kui me räägime keeleõpetajast, siis ta peaks omama ka keeleteaduslikku baasteadmiste tausta, et osata peale selle, et lihtsalt lobiseda õpilastega, ka seletada neile, mis kust tulnud on. Nii nagu teiste õpetajate ettevalmistuses, nii ka eesti keele teise keelena õpetajate ettevalmistuses on väga oluline osa didaktikal ehk siis sellel, kuidas õpetada. Muidugi ka üldpedagoogiline ettevalmistus, aga väga oluline on ka praktika, n‑ö sõrmetunnetuse kättesaamine, et mis see kool on ja kuidas koolis töötatakse. Aga ma arvan, et õpetajal peab olema ka lai silmaring, seetõttu ülikool pakub võimalusi lisaks nõutud 200-le [ainepunktile]. Vähemalt Tartu Ülikool ei nõua mitte mingit lisamaksu nendelt, kes tahavad õppida rohkem. Kui ka on õppekavas 200 ainepunkti, siis on alati võimalik rohkem õppida. Ja tegelikult, ega ainult sellega õpetaja ettevalmistus ei piirdu, vaid ülikoolist siirdutakse kooli, kus noor õpetaja saab endale mentori. Mentorõpetaja koolis toetab aasta jooksul noort õpetajat. Ja ärme unustame ka täiendusõpet, täienduskoolitust.

Minu meelest nii nagu iga eriala puhul, iga elukutse puhul, õpetaja õpib kogu elu. See, missugune on õpetajate ettevalmistuse hetkeseis, on esitatud sellel slaidil. 2015. aastast on meie instituudis eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistriõppekavas eesti keele võõrkeelena õpetaja eriala. See tähendab seda, et 2015. aastal alustasime me tegelikult õpetajakoolituses seda suunda, et ka emakeeleõpetaja peab saama teatud pädevused ja kogemused, kuidas hakkama saada klassis, kus on ka teiste emakeelte rääkijaid.

Lisaks me pakume emakeeleõpetaja erialal õppijatele E2 kompetentsi. E2 on eesti keel teise keelena. Ja väga populaarseks on osutunud see, et võõrkeeleõpetaja magistriõppekavas, kuna meil on olemas ka seal eesti keele võõrkeelena õpetaja lisaeriala, näiteks saksa keele õpetajad või ka inglise keele õpetajad võtavad päris palju ka seda eesti keele teise keelena õpetaja, võõrkeelena õpetaja lisaeriala. Viimase kümne aasta jooksul oleme saatnud koolidesse 70 lõpetajat. Ma ei võta siin nüüd hinnata, kas seda on palju või vähe, see lihtsalt on niimoodi: 70 õpetajat, eesti keele võõrkeelena õpetaja kas pea- või lisaerialaga.

Sellel slaidil on natukene ka ajaloolist tausta. Miks ma selle esitan? Lihtsalt, et näidata, kui pikk on see hoovõtt, kuidas me liigume selles suunas, et anda kõigile meie noortele samad pädevused kätte elus edasiliikumiseks. Kui 1993. aastal määratleti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, et aastal 2000 algab üleminek eestikeelsele aineõppele vene õppekeelega koolides, siis ma juhin väga lugupeetud rahvasaadikute tähelepanu sellele, et 1993. aastal ei määratletud täpselt ära, kas see peab algama gümnaasiumis või põhikoolis. Ilmselt said selle seaduse tegijad ka ise aru, et on vaja täpsustada. 1997. aastal muudeti ülemineku tähtaega ja määrati selleks aasta 2007. Ehk siis 10 aastat hoovõttu selleks, et oleks võimalik üle minna osalisele eestikeelsele õppele. Ja määratleti, et see toimub ainult gümnaasiumiastmes ning on järkjärguline. Nii toimuski, et 2007–2010 lisandus üks eesti keeles õpetatav aine aastas. Ja alates 2011. aastast on gümnaasiumiastmes meil olnud vähemalt 60% kohustusliku õppe mahust eesti keeles. Aga põhikoolis, mis on ainuke kohustuslik haridusaste, on õppekeel kohaliku omavalitsuse valida. See tähendab seda, et kui kohalik omavalitsus otsustab, siis see võib olla vene õppekeel. Ja vene õppekeeles võibki siis õpetada täies mahus, nii see on.

Siin juba juhiti tähelepanu eelmises ettekandes Läti mudelile ja sellele, et Lätis on paraku-paraku olukord riigikeeleoskusega juba parem, kui see on Eestis. Võib-olla põhjused peituvad siin sellel slaidil. Nimelt, ka Lätis 1995. aastal, kui võeti vastu see uus haridusseadus, määratleti kohe alguses ära see, et lõimitud aine‑ ja keeleõpe ehk aineõpe riigikeeles hakkab toimuma juba põhikoolis. Ja nii alustatigi kohe kahe aine õpetamist läti keeles põhikooli astmes ja klassides 10–12 kolme aine õpetamist läti keeles. 2004, märksa varem kui eesti kool, eesti gümnaasium, on Läti gümnaasium 60 : 40 õppele ehk keeleõppele läinud, nii et 60% ainetest, kursustest on läti keeles ja 40% on vene keeles. Ja tulemus on nüüd selline, et tegelikult juba paar aastat tagasi, aga hiljemalt eelmisest õppeaastast on Läti haridussüsteem selline, et 1.–6. klassis on kolm kakskeelse hariduse mudelit, ütleme siis, ka n-ö vene põhikoolis on kasutusel 1. klassist peale kakskeelse hariduse mudelid, mis viib selleni, et 7. klassist alates kõikides koolides on õppetöö praktiliselt läti keeles, mis lubab õpinguid kogu gümnaasiumi ulatuses läbi viia läti keeles.

Ma olen ise külastanud Riias väga prestiižset kooli, nimelt Riia klassikalist gümnaasiumit. See on n-ö vene kool või endine vene kool, kus kogu õppetöö käib läti keeles ja kus ei ole mingit probleemi sellega, mis on õppija kodukeel. Seal õpivad nii läti kodukeelega lapsed kui ka vene kodukeelega lapsed. Ja kõigil 9. ja 12. klassi õpilastel on riigieksamid läti keeles. Te kõik olete kindlasti aktiivsed uudiste jälgijad. Üks minu lemmikreporter on huvitavate salli- ja mütsimustritega Ragnar Kond, kes teeb Lätis pidevalt intervjuusid. Ma olen väga hoolega jälginud, kellega ta teeb intervjuusid. Ta teeb need läti keeles ja kõik, kellega ta teeb intervjuusid, seal on väga palju ka vene nimesid, nad räägivad väga hästi läti keelt.

Eesti keele arengukava, mis läbis siin Riigikogus lugemise, on ju määratlenud selle, et aastaks 2035, no sinnani on 14 aastat aega, toimub õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates koolides ja lasteaedades eesti keeles. Mis siis nüüd praegune seis on? Miks see teema on ikka endiselt laua peal, miks see nii oluline on? Sest me ei anna oma noortele võrdseid võimalusi kätte. Ja olukord paraku viimase kahe aastaga ja just selle pandeemia ajaga on läinud veel hullemaks. Nimelt, siin sellel slaidil – andmed on Harno koduleheküljelt – on eesti keele teise keelena riigieksamite tulemused aastal 2020 ja 2021. Te näete seda. Ja ausalt öeldes mul on väga kurb meel meie noorte pärast. Gümnaasiumi lõpetavad noored, kes tegelikult ei ole valmis selleks, et edasi õppida eesti keeles, ja kes ei ole valmis ka selleks, et kusagil mujal peale oma venekeelse mulli tööd leida. Nimelt, keskmine tulemus, mis oli 2020. aastal E2 eksamil, oli 67,8 punkti, see on nüüd langenud oluliselt, 63,5 punktini. Ja B2‑tase, mis on kesktase, hea tugev kesktase, mis lubaks tegelikult edasi minna ka eestikeelsesse ülikooli, oli eelmisel aastal 70%, sel aastal napp 60% on nendest noortest valmis edasi õppima eesti keeles.

Nii et kordan uuesti küsimust: mis me siis nüüd edasi teeme? Siin oli juttu ka kooliks ettevalmistusest ja alusharidusest. Alates 2009 tegelikult jällegi kõikides vene õppekeelega lasteaedades on kohustuslik õpetada eesti keelt alates neljandast eluaastast. See tähendab, et kõigis lasteaedades tegelikult antakse juba algteadmisi eesti keeles. Ja samuti eestikeelsetes lasteaedades kasvab eesti keelest erineva emakeelega laste osakaal. Kui 2014 oli see 19%, siis 2019 läks 9200 vene kodukeelega last lasteaeda, neist ligi 50% õpib keelekümbluses või eestikeelses lasteaias. Ehk pooled vene kodukeelega lastest õpivad kas keelekümblusrühmades või lausa eestikeelses lasteaias. Ja siit on see küsimus, aga mis siis edasi. Kuhu see lapsukene siis edasi läheb, kui ta on eesti keele selgeks saanud seal lasteaias? Eks valikuid on muidugi, aga keelekümbluses osalenutest jätkab õpinguid eestikeelses koolis või keelekümblusklassis umbes 50%. Siit minu küsimus: miks mitte 100%, kas neil ei ole võimalust seda teha? Eesti keelest erineva kodukeelega õpilaste õppekeel põhikoolis on jah tõesti niimoodi, et 70% õpib vene koolides, ülejäänud eesti [koolides] või keelekümblusklassides ja hästi väike osa ka inglise keeles.

Siin juba juhiti tähelepanu sellele, et vene kodukeelega lapsed on väga paljudes eestikeelsetes koolides. Järelikult see on teema, millega tuleb tegeleda. Siin on nüüd Tallinna koolid, mille põhikooli astmes õpib kõige rohkem vene kodukeelega lapsi eesti keeles, ka keelekümblusklassid. Siin on väga erinevad koolid. On tõepoolest vene õppekeelega koolid, kus on keelekümblusklass, aga näiteks Kuristiku Gümnaasium Lasnamäel, mis on suurim eestikeelne kool Lasnamäel, seal on 165 vene kodukeelega last, kes vajavad ka eraldi keelekümblusõpetust ja järeleaitamist. Aga siin on kindlasti ka, nagu te näete, nimekirjas puhtalt eesti koole, kus on ka järjest rohkem ja rohkem vene kodukeelega lapsi.

Möödunud aasta lõpus sain ma sellise kirja, kus oli sõna otseses mõttes appikarje: eestikeelne kool ootab abi. Tsiteerin: "Muukeelsed õppijad on olnud (See on üks Harjumaa kool. – B. K-L.) kooli osa ka eelnevatel õppeaastatel, kuid 2021 on toimunud muukeelsete õppijate arvu hüppeline kasv. Ainuüksi esimestes klassides on umbes 30 muukeelset õppijat, kes vajavad lisatuge ning erilähenemist." Ja siin ongi nüüd need Tartu Ülikooli ettepanekud Riigikogu eesti keele erikomisjonile 5. märtsist 2020, mis toetaksid eesti keelest erineva kodukeelega õpilast eestikeelses koolis ja samuti tõhustaksid muukeelses koolis eesti keele teise keelena õpet. Peab ikkagi veel kord rõhutama seda, et nendes ettepanekutes on lähtutud hetkeseisust, tänasest olukorrast, kus meil on eraldiseisvad eestikeelne ja venekeelne põhikool, aga kindlasti pole kahe eraldatud kooli hoidmine ei keeleõppe ega ühiskonna sidususe seisukohalt pikas perspektiivis mõistlik lahendus.

Need ettepanekud puudutavad väga paljusid aspekte, aga ma peatun paari sõnaga just õpetajakoolituse ettepanekutel, mis tähendavad ühelt poolt koolide ja ülikoolide koostööprojektide edendamist. Siin oligi küsimus, millele siis rahastust peaks suunama. Samuti kindlasti ettepanekud, et täiendada aineõpetajate nii esmaõpet kui ka täienduskoolitust just lõimitud aine- ja keeleõppe elementidega ning pakkuda seda täiendusõppes ka tegevõpetajatele. Aineõpetaja peab saama ka teadmisi keele omandamisest ja pädevusi, et töötada mitmekeelses ja ‑kultuurilises klassiruumis. Sest nii lihtsalt on.

Me ei saa sulgeda silmi selle ees, et need muukeelsetest peredest, mitmekeelsetest peredest pärit lapsed tulevad eesti kooli. Ma ei kujuta ette, et mind ei oleks vastu võetud eestikeelsesse kooli. See on päris absurd. Samuti ma pean väga oluliseks, et koostada ülikoolidega ja töötada välja eestikeelsete koolide jaoks ka vene keele kui emakeele ja kultuuri moodul. Ka minu tutvusringkonnas on päris palju lapsi sellistest mitmekeelsetest ja mitme kultuuritaustaga peredest, kelle lapsed käivad eesti koolis ja kes õpivad eesti lastega oma emakeelt võõrkeele tunnis ehk vene keele tunnis. Me peaks selle peale mõtlema. Ja kindlasti [on vajalikud] ka abimaterjalid.

Ma arvan, et kui rääkida, mida riik võiks teha, siis ma usun, et võiks avada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja kehtestada kohustuslik eestikeelse õppetöö miinimummäär kõigis muukeelsetes põhikoolides. Võiks sellest alustada. Kui rääkida keeleoskuse omandamisest, siis, ütleme, juba 1970. aastatel olid need teooriad, mis peavad tegelikult paika nii mu isikliku praktika kui ka uuringute põhjal. Baaskeeleoskus, st igapäevaeluks vajalik keeleoskus saavutatakse keelekeskkonnas elades ühe kuni kolme aasta jooksul ja akadeemiline ehk kognitiivne keeleoskus kuni seitsme aastaga. Aga loomulikult õpitakse kogu elu pidevalt uusi aineid ja uusi termineid. Nii see on. Kust king kõige rohkem pigistab? Miks meil vene põhikoolides, vene õppekeelega põhikoolis on väga raske seda eestikeelset aineõpet sisse viia?

Kas ma kolm minutit saaksin lisaks?

Paneme kolm minutit lisaaega. 

Aitäh! Te näete sellel slaidil väga ilmekaid arve, sest 2019 töötas Haridus- ja Teadusministeeriumi juures komisjon, mille ülesanne oli juba siis välja töötada kava, kuidas minna eestikeelsele aineõppele või eestikeelsele haridusele üle. Ja meie põhiprobleem on see, et vene õppekeelega koolides aineõpetajate hulgas – siin on kõikide õpetajate tasemed juures – on meil väga vähe neid, kelle keeleoskus, eesti keele oskus oleks vähemalt C1‑tasemel või emakeel oleks eesti keel. Need on mõtlemapanevad arvud.

Tiiu Kuurme tundis puudust uuringutest. Tegelikult neid on tehtud, kvalitatiivseid uuringuid ka vene koolides, ka eesti omades. Me tegime uuringu, kus olid sihtgrupis need koolid, kus olid eesti keele põhikooli lõpetamise eksamitulemused väga head, ja siis n-ö viimased sabaotsad. Edukamad koolid olid ikka sellised, mis lisaks tavapärasele eesti keele õppele tunnis püüdsid leida koolis eestikeelset suhtluskeskkonda kas LAK‑õppe näol või mitmesuguste projektide näol. Ja nendes koolides oli rohkem eesti keeles õpetavaid õpetajaid, eesti keelt emakeelena valdavaid õpetajaid.

Me oleme ka Tartu Ülikoolis juba päris mitu aastat teinud Kultuuriministeeriumi toel – jah, paraku Kultuuriministeeriumi toel – täienduskoolitust keelefirmade eesti keele õpetajatele. Viimased neli aastat on olnud sellised, kus me oleme andnud uuenenud metoodilisi lähenemisi, aga ka väga palju muud keelefirmade eesti keele õpetajatele, kelle seas on olnud umbes veerand üldhariduskoolide õpetajaid ka, nii et me oleme natuke ka kooli toetanud sellega. Umbes 100 õpetajat on läbinud need koolitustsüklid ja lisaks 20 eesti keele majade eesti keele õpetajat.

Kui rääkida veel õpetajakoolitusest, siis sellest aastast oleme avanud mikrokraadiprogrammi kõrgharidusega inimestele, kellel on ka soov täiendada oma teadmisi eesti keele teise keelena õpetaja ettevalmistuses, [see on siis] täiskasvanute koolitaja eesti keel teise keelena. See osutus üllatavalt populaarseks. Me arvasime, et võtame vastu 12, aga tuli 19 soovijat. Ütleme, nii nagu me räägime tööampsudest, nii tahetakse ka õppida töö kõrvalt niimoodi väikeste ampsudena.

Kuna ma väga pikalt siin enam rääkida ei saa, siis lõpetuseks näitan sellist slaidi, mis on Õpetajate Lehest 3. märts 2021, kus on sõna võtnud praktik ehk Külli Kuri, eesti keele teise keelena õpetaja. "Julgen väita, et iga vähemalt algklassis eesti õppekeelega koolis alustav muu kodukeelega õpilane on võimeline järjekindla ja läbimõeldud toe abil õppima võrdväärselt oma eestlastest klassikaaslastega." 

Ja siin lõpetuseks päris viimane slaid. Ma olen väga seda meelt, et keelt õpitakse kasutades. Olen väga seda meelt, et eesti kool vajab uut tüüpi eesti keele õpetajat. Olen väga seda meelt, et ka aineõpetaja on ühtlasi keeleõpetaja. Ja esitan veel kord sellise küsimuse, kas ühiskondlik ja poliitiline kokkulepe "Eesti kool on eestikeelne ja seda kogu üldhariduse ulatuses" on võimalik. Me vajaksime täpset aja- ja tegevuskava, kuidas see üleminek peaks toimuma. (Juhataja helistab kella.) Ei saa rääkida siin kahjuks pikemalt motivatsiooni rollist, aga ikkagi, kogu see muu keskkond – kui ikkagi vene laps esitab sellise küsimuse, et milleks mulle eesti keel, siis ma ütleks seda, et siis me peaksime mõtlema ka muu keskkonna suurema eestikeelsuse peale. Aitäh! Ja ma väga vabandan, et ma üle aja läksin!

Saab neid asju edasi arutada küsimuste-vastuste voorus ja küsimusi on omajagu. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Eelmise ettekandja jutu järgi ühtne Eesti kool on avantüristlik. Teie ettepanekute järgi tegelikult ei ole ja peaks eraldi hoidmist vältima. Aga minu küsimus on see Läti fenomen. Lätis ja Riias eriti on teatavasti vene rahvust tunduvalt rohkem kui meil siin. Ja te räägite, et Läti mudel on palju edukamaks osutunud. Ma küsin, et miks Eesti on siis sellest maha jäänud ja millal me jätsime midagi tegemata. Milles see Läti fenomen seisneb, see edu?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et vaatame aastasse 1997, kui peatati see protsess Eestis ehk üleminek eestikeelsele aineõppele muukeelses koolis. See on see ajahetk, mille me võiksime tagasi pöörata. Ja teine probleem on see, et otsustati, et see üleminek saab olla ainult gümnaasiumiastmes, põhikool jäeti kõrvale. Ma olen päris kindel, et heauskselt loodeti, et kui gümnaasiumiaste on 60 : 40 põhiliselt eestikeelne, siis venekeelne põhikool ise pingutab selle nimel, et need lapsed oleksid ettevalmistatud. Paraku nii ei juhtunud. Vene põhikoolist üks kolmandik liikus edasi päris selgelt keeleoskuse puudumise tõttu otse kutsekooli ja venekeelsetesse rühmadesse. Nii see paraku on. Läti mudeli järgi algas aineõpe kohe ka lätikeelsena vene põhikoolis ja ma arvan, et see on üks olulisi põhjuseid.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riigikogu saalis on eesti keele ja hariduskorralduse probleeme lahatud korduvalt. Tõdemus, et keeleõpetus, keele omandamine peab algama lasteaiast, on ühiskonnas rõõmustavalt – minu meelest – muutunud valdavaks. Mida te arvate, kas tänased probleemid on kuhjunud ka seepärast, et 30 aastat kestnud taasiseseisvuse aja jooksul ei ole vastu võetud poliitilist otsust, et Eesti Vabariigis on hariduskorraldus eesti keeles? Kas see ei oleks selge signaal, motivatsioon kõigile siin elavatele muu kodukeelega peredele, signaal ka riigile, et vältimatuid ümberkorraldusi tuleb hakata tegema kohe? Kas täna püstitatud eesmärk, tsiteerin: "... on valdavalt üle mindud eestikeelsele koolile aastaks 2035", ei ole mitte liiga pikk periood?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et me kõik peaksime vaatama peeglisse – kõik need, kes 30 aasta jooksul on neid seadusi teinud ja poliitikat kujundanud. Hariduses ei toimu muudatused üleöö. See, kui me praegu ütleme, et aastaks 2035 on meil eestikeelne üldharidus n‑ö läbivalt – ma loodan, et kõigepealt me võtame vastu selle poliitilise otsuse, eks ole, et see on läbivalt, ja siis me hakkame liikuma sinnapoole. Kui see otsus on kommunikeeritud ka vene peredele, tegelikult jalgadega juba hääletatakse, juba päris-päris pikka aega. Ega siis ilmaasjata ei ole olukord selline, et vene kodukeelega peredest on päris palju lapsi saadetud eestikeelsesse kooli. Ma olen väga nõus kõigiga, kes siin räägivad, et Eesti kool on hädas, me peame aitama Eesti kooli. Jah, aga vaatame peeglisse. Ma ei ütle, et ainult see koosseis peab vaatama peeglisse, aga neid koosseise on siin olnud ka eelnevaid. Ma ei tea, millest on puudus olnud. Võib-olla julgusest, valijate häältest?

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teid oli väga meeldiv kuulata. Tõite erinevaid näiteid, erinevaid murekohti välja ja headust samamoodi. Selleks, et eesti kultuur ja keel säiliks, loomulikult tuleb luua tingimusi. Ennekõike võib-olla tuleb muuta ka meie enda suhtumist, meie kõigi, kes me siin Eestis elame, suhtumist. Kuidas teie näete, kas tänane ühiskond on valmis suurteks muutusteks?

Aitäh küsimuse eest! Seda oli väga hea jälgida 2019 Riigikogu valimiste ajal, kui sisuliselt kõikide erakondade programmidesse ilmusid keeleteemad väga intensiivselt. Ma ei räägi ainult eestikeelse üldhariduse teemast, vaid ka eesti keele kestlikkuse teemast kõrghariduses, mis ei ole küll tänane teema, aga millest ma ka hea meelega kolm tundi teiega räägiksin. Ühiskond, mulle tundub, on küps, aga mulle tundub teadlasena, et natuke liiga vähe, eks ole. Kuid samas erakondade platvormid, erakondade programmid peegeldavad ju ka ühiskonna ootusi. Ja see ei ole üldse vähetähtis, et tõepoolest kõigi erakondade kavadesse – Keskerakonnal oli see natuke pehmemalt sõnastatud – jõudis eesti keele tähtsustamine ja samuti jõudis peaaegu kõigi erakondade kavadesse eestikeelse üldhariduse olulisus kõigi meie noorte jaoks.

Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Me räägime, ja põhjendatult muidugi, väga palju kooliharidusest ja ka lasteaias eesti keele õpetamisest, aga minu meelest me räägime natukene liiga vähe, kuidas tagada kodude tugi. See on ikkagi väga-väga tõsine küsimus. Kui on tegemist umbkeelse lapsega, siis üks probleem on see, et kodud ei suuda toetada, ja sealt see kõik hakkab. Kuidas seda probleemi lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Ma keeleteadlasena natuke võpatan selle sõna "umbkeelne" ees, sest selles sõnas on nii palju negatiivsust. Kuidas tagada kodude tugi? Nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Ülikoolis on ilmunud abimaterjalid lastevanematele, sest meil on ka välismaal palju peresid, kes peavad tagama oma lastele toe välismaal võõrkeelses keskkonnas, kuidas eesti keelt alles hoida, ja kui ka õppimine käib hoopis muus keeles, kuidas seda eesti keelt siis arendada. Meil on olemas lastevanematele tugimaterjalid. Ma lugesin meediast ja mul on tõesti väga hea meel, et on nüüd meede venekeelsetele lastele eestikeelsete põhikoolide pikapäevarühmas tugiõpetaja palkamiseks. 23 kooli on saanud raha selleks, et eestikeelses koolis pakkuda pikapäevarühmas n-ö toetavat õpet neile lastele, kes õpivad eesti koolis ja kelle kodukeel on midagi muud kui eesti keel, et aidata neid järele.

Täpselt samamoodi teeme me Hiina tudengitega Tartu Ülikoolis. Meil on koostööprogrammid Pekingi rahvusvaheliste suhete ülikooliga. No Margit Sutrop teab sellest väga hästi, eks ole. Meile on tulnud Hiina tudengid, kellele meie oma üliõpilased pakuvad täiendavat õpet, see on neile tudengitele ka õppepraktika. Lahendavad koduülesandeid ja teevad koos harjutusi ja üliõpilased aitavad neid peale loenguid eesti keele omandamisel. Täpselt samamoodi ma arvan, et algklasside lastele seda tugiõpet kindlasti peab eesti kool pakkuma ja võiks pakkuda ka hiljem, kui seda vajadust on.

Siin eelnevas ettekandes oli juttu ka Soomest. Jah, 8% on immigrantperede lapsi, aga Soomes enam ei kuulu sinna sisse see pere, kes on juba Soomes elanud ja kelle laps on sündinud Soomes, aga tema kodukeel on midagi muud. See protsent lapsi, kelle kodukeel on midagi muud, see protsent on tunduvalt suurem. Näiteks Helsingis on paljudes koolides see juba 30%, ja soomlased saavad sellega hakkama, nad saavad sellega hakkama väga hea toetussüsteemiga.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, väga suur tänu suurepärase ettekande eest! Mul on selline küsimus. Te rääkisite sellest, et Eesti kool on hädas, ja mulle tundub, et ka Eesti ülikool on hädas. Ja küsimus oleks otseselt selles, et kuidasmoodi saaks riik toetada ülikoole, et nendest ettepanekutest, mis te olete saatnud komisjonile ja mis minu meelest kõik väärivad elluviimist, tegelikkuses ka midagi tuleks. Pean eelkõige silmas just ühte aspekti, see on see, mida te ka kenasti ütlesite, et iga õpetaja, aineõpetaja on ka eesti keele õpetaja. Kuidas tegelikult n‑ö lõimitud aine- ja keeleõpe saaks õpetajakoolituse moodulitesse täiendõppena, ümberõppesse tegevõpetajatele ja kuidas me saaks suurendada eesti keele teise keelena õpetajate ettevalmistust? Mida riik saaks teha, et ülikoole toetada, ja mida ülikoolid ise teevad selleks?

Aitäh küsimuse eest! Ma jään tõesti selle juurde kindlaks, et iga aineõpetaja ka eestikeelses koolis on keeleõpetaja. Ka ajalooõpetaja, eks ole ju, on keeleõpetaja. Ta õpetab oskussõnavara nii eesti lapsele kui ka muu kodukeelega lapsele. Ma arvan, et üks lahendus on pakkuda täienduskoolituses selliseid mooduleid aineõpetajatele, see on üks tegevus. Ega ma ilmaasjata ei juhtinud tähelepanu meie mikrokraadiprogrammile. See on just täpselt see komplekt, mis annab keeleteadmisi, keele struktuuri teadmisi, natuke näpuotsaga ka keeleteaduslikku tausta, aga muidugi ka seda, kuidas õpetada, ehk didaktikateadmisi.

Ma arvan, et need meetmed või need ettepanekud, mille te leiate ka eesti keele erikomisjoni koduleheküljelt, võib-olla tõesti võiks Riigikogu võtta kaalumisele. Ma muidugi ei ole nii tugev seadusandluses, et kas on võimalik ka Riigikogu poolt algatada riiklik programm, mis toetaks eestikeelset kooli kõikide tegevuste näol, et paremini ette valmistada, ja samuti toetaks ülikoole, et kaasajastada õpetajakoolitust. Me tõepoolest teeme seda, aga nojah, see kõik läheb natukene liiga aeglaselt. Ma olen nõus sellega.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Ja aitäh, professor Birute Klaas-Lang, selle ettekande eest ja nende lahendusvariantide eest, mida te olete pakkunud nii ülikooli poolt kui ka isiklikult! Aga ma tuleksin tagasi eelmise ettekande juurde. Ma saan aru, et ei ole võib-olla teadusmaailmas hea niimoodi panna teid oponeerima, aga Riigikogu liige võib küsida kõike. Ja mulle läks väga hinge see eelmise ettekandja arusaam, et enne kui muukeelne laps eesti keelt selgeks ei saa, kooli me teda ei luba. Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Kas te toetate sellist seisukohta? Ja mida ikkagi teha nende lastega, kes ka lasteaias võib-olla ei ole võimelised eesti keelt piisavalt selgeks saama, või nende lastega, kes satuvad meie haridussüsteemi juba sellises vanuses, mis ei võimalda neil lasteaias käia? Kas me sulgeme nendele eesti kooli uksed ja paneme nad kusagile mujal õppima? Kui jah, siis kuhu?

Aitäh küsimuse eest! Ma toon Soome näite. See 900 tundi ettevalmistavat õpet on mõeldud immigrantperedele. Kui tuleb Süüria perekond, Afganistani perekond Soome, siis kõigil, nii täiskasvanutel kui ka lastel, on õigus saada 900 tundi. See on selline suur pakett. Aga ka Soomes on viimase 15 aasta jooksul selles diskursuses väga suur muutus toimunud. Kui veel 15 aastat tagasi oldi seisukohal, et kolm aastat õpetame neid kuskil seal – kuskil seal – ja siis saadame nad Soome ühiskonda, siis praegu on see muutunud. Antakse kätte algteadmised soome keelest nii täiskasvanutele kui ka lastele ja siis on n-ö kasutuspõhine keeleõpe. Soome tulnud Afganistani lapsuke määratakse teatud kooli, ta saab oma uute koolikaaslastega koos kohe näiteks selliseid aineid, kursusi läbida, mis nõuavad väiksemat soome keele oskust. Ta läheb nendega koos seal kehalise kasvatuse tundi, muusikatundi, kunstiõpetuse tundi, ja lisaks ta saab väga intensiivselt soome keele õpet. Ja teisest aastast alates on tal see võimalus olemas, et võtta osa teistest ainetundidest. Ega ma ilmaasjata ei näidanud siin ka seda Cumminsi keeleomandamise n‑ö jäämäe teooriat, mille kohaselt põhikeeleoskus või baaskeeleoskus tuleb umbes kolme aastaga.

Jällegi, austatud saadikud, vaadake Euroopas ringi. Näiteks Prantsusmaal lähevad lapsed kolmeaastaselt n-ö kooli, aga see on tegelikult lasteaed. See on just selleks, et ühtlustada kogu ettevalmistus kooliks, ja seda tehakse väga paljudes riikides, kus on palju mitteriigikeelset elanikkonda. Meil on kindlasti võimalik siin rakendada väga erinevaid mudeleid. Me peame mõtlema ka selle peale, et meile tuleb ka pagulasperekondi, ka nendele lastele me peame tagama siiski sulandumise Eesti ühiskonda ja loomulikult eestikeelse hariduse –kuidas me seda teeme.

Aga kui mõelda põhilisele, siis asi, mis tekitab minus hämmeldust, on see, et unustatakse tõsiasi, et ka eesti lapse emakeeleoskus areneb pidevalt. Kui te võtate eesti emakeelega kuueaastase lapse ja panete 7. klassi lapse kõrvale – nende eesti keel on hoopis erinev. Miks me arvame, et ainult muu kodukeelega laps vajab keele arendamist? Seda vajab ka eesti laps. Ja täpselt samamoodi on selge see, et kui lasteaia lõpetab ja läheb kooli väiksema eesti keele oskusega laps, siis ta peaks saama koolis tugiõpetust. Me ei saa sulgeda oma koolide uksi. 

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, esiteks tänan ettekande eest! Milles teie arvates seisneb põhjus, et siiamaani mõned muukeelsed õpilased ei suuda koolis korralikult eesti keelt omandada? Samas ma tean näiteid, kui tudengid Venemaalt asusid õppima Tartu Ülikoolis, siis nad ühe aastaga olid võimelised omandama eesti keele sellel tasemel, et jätkata oma õpinguid juba eesti keeles. Miks koolides puudub ühtne ja tõhus metoodika eesti keele õpetamiseks? Ja ma palun vaikust kolleegidelt.

Keeruline küsimus, ega mul ei ole ühest vastust siin. Me peaksime rääkima kõigepealt sellestsamast slaidist, mis oli mul kõige lõpus. Sinna slaidi peale oli kirjutatud, et milleks mulle eesti keel. Ehk siis motivatsioon. Kui muu kodukeelega, mis tahes kodukeelega noor inimene tuleb Tartu Ülikooli ja hakkab õppima, siis tal on väga oluline kiiresti eesti keel selgeks saada ja see motiveerib teda õppima. Kannustab ikkagi see, et mul on mingi eesmärk, mingi asi sunnib mind õppima, kas mu sisemine vajadus või see, et ma ei saa muidu loengutes aru, mida räägitakse.

Mul oli üks väga tore jutuajamine tütarlapsega Sillamäelt, see oli mitu aastat tagasi juba, kes tuli õppima filosoofiat. Vene kool, vene kodukeel ja ta rääkis mulle seda, et esimesed kaks kuud oli väga raske. Ta konspekteeris loengutes ja kodus luges üle ja vaatas, mis asi see on, mis ta kirja pani. Pärast kahte kuud toimus läbimurre ja edasi oli juba kõik väga lihtne. Ma arvan, et üks põhjus on motivatsioon.

Ma olen täiesti nõus sellega, et koolides töötab veel õpetajaid, päris palju õpetajaid, kellel ei ole ka piisavat tööriistakasti õpetamiseks. On ka metoodiliste võtete või metoodika puudujääke. Sellega ma olen nõus. Aga mis on huvitav: hea tõmbab ligi ja tugev tõmbab ligi ikka tugevat. Seesama koolide kvalitatiivne uuring, mida me tegime 2014. aastal. Need koolid, kus 9. klassi lõpus olid kehvad tulemused, need koolijuhid kurtsid: me ei saa õpetajaid, keegi ei taha siia tööle tulla, kust kohast me võtame need õpetajad? Ja heade, tugevate tulemustega koolide juhid ütlesid, et neil pole mingit probleemi õpetajate leidmisel. See on ikka niimoodi, et see on nagu lumepall, kui on väga tugev koolijuht, kui on motiveeritud koolijuht, suudab ta koguda ka hea meeskonna.

Ma usun, et üks teema, mis täna ei ole käsitlust leidnud, on koolijuhtide teema. Ka Lätis nii haridusministeeriumis kui ka Riia haridusametis korrutati seda pidevalt. Võti on koolijuht. Kui on koolijuht, kes tahab kujundada uut tüüpi koolikultuuri, kes palkab õpetajaid, kes on pädevad, siis on võimalik muutuda. Kui koolijuht on selline, kes tahab, vabandust, tiksuda, siis ei tulegi neid muutusi.

See on väga hea küsimus, aga see on keeruline probleem ja mul ei ole ühte vastust anda, et ainult üks asi aitaks. Väga-väga palju asju on vaja muuta.

Jõuame võtta ühe küsimuse veel. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud professor! Ma vaatasin teie selle paberkandjal oleva informatsiooni läbi. Siin põhimõtteliselt keskendub see lugu kõik, ütleme, vene kodukeelega lastele ja ka teatud määral muu keele valdamisele. Aga mul on üks murelik küsimus selles mõttes, et eesti keele arengukava strateegiline eesmärk nr 3 [ütleb]: kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt ja väärtustavad teiste keelte oskust. Ehk siis kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt. Olukord on selline, et meil on praegu küsimus selles, et migratsioonisurve all tuleb meile igalt poolt inimesi sisse. Mida teha näiteks, halb näide võib-olla, aga bantu suguharu keelt kõneleva inimesega, kes natuke tönkab inglise keelt? Ja mis tema õppest saab siis? Muidugi see probleem on väga suur tegelikult.

Aitäh! Ma ei tea, kas meil nüüd neid bantusid on juba siin, aga me peame tõenäoliselt ka selle peale mõtlema. On võimalik õpetada keelt ka kirjaoskamatule inimesele loomulikult. Ja üldiselt maailmas on praktika ikkagi selline, et sihtkeelt õpetatakse sihtkeeles. Ehk lihtsalt äraseletatuna: õpetataksegi eesti keelt eesti keeles. Jällegi, Soomes on väga häid näiteid, kuidas, ma ei tea, kas nüüd nendele bantudele, aga ka praktiliselt inglise keele oskuseta inimestele, kes tulevad Soome, õpetatakse soome keelt. See on võimalik, see on tõepoolest võimalik. Ja jällegi, väga palju loeb motivatsioon, et see bantu tahab selle keele ära õppida. Kui ta tuleb riiki ja arvab, et ta hakkabki ainult sotsiaalabisüsteemis n-ö ringlema ja ta saab ainult abirahasid ja sellest talle piisab, siis on nagu raske teda motiveerida. Aga lapsi on võimalik koolis igal juhul õpetada.

Suur aitäh! Aeg on läbi. Läheme tänase kolmanda ettekande juurde. Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin. Ettekanne 20 minutit, küsimused-vastused 40 minutit. Palun, Mihhail!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud kolleegid!

Oota, palun! Meil on protseduuriline. Jürgen Ligi, palun!

Oleks võinud enne küsida, aga tekitab natukene kummastust. Kas ma kuulsin õigesti, et Riigikogu esindaja saab kordi rohkem aega esinemiseks kui akadeemilised esinejad? See ei ole olnud siiani tava. Meil professor Klaas-Langi ettekanne jäi sisuliselt pooleli, küsimusi ei saanud esitada, ja nüüd on meil siis oma mees siin, kellega me saame igal hetkel ju vestelda ja komisjonides kohtuda. Kas see oligi selline ettepanek, et ajame siin oma juttu?

Riigikogu juhatus paneb selle kava kokku vastavalt algataja ettepanekule ja niisugune oli algataja ettepanek. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Eesti keele õppe arengu probleemkomisjon oma konsensusliku otsusega algatas tänase kuulamise suures saalis ennekõike selleks, et teadvustada XIV Riigikogu koosseisule neid järeldusi, mis on komisjon oma töö käigus teinud. 20‑minutiline formaat ei anna mulle võimalust keskenduda konkreetsetele komisjonis toimunud debattidele, pigem pean vajalikuks peatuda keelepoliitilistel probleemidel.

Veel kord nendin siinkohas, et kõik see, mida teile ette kannan, on kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajatega komisjonis läbi arutatud ning konsensusega heaks kiidetud. Mina Keskerakonna fraktsiooni esindajana, Helmen Kütt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist, Priit Sibul Isamaast ja Urmas Espenberg EKRE‑st on praktiliselt sajaprotsendiliselt osalenud komisjoni töös ja kõik need otsused vastu võtnud, sh muutunud koosseisus sai tehtud ka ettepanek 20 ja 40 minuti kohta.

Alustan kolmest küsimusest. Kas saab olla rahul eesti keele õppe tulemustega ning seda mitte mingil konkreetsel õppeaastal, vaid viimase 30 aasta lõikes? Selge ja aus vastus on, et ei saa olla rahul. Teine küsimus: kas on midagi ette võetud selleks, et olukord kardinaalselt ning pöördumatult muutuks? Komisjoni järeldus on, et ei ole. Ja kolmas küsimus: kas on võimalik korraldada venekeelses koolis eesti keele õppe protsess nii, et sellega oleks saavutatud ihaldatud eesmärk ning iga koolilõpetaja valdaks piisavalt riigikeelt? Selge ja aus vastus on, et jah, see on võimalik.

Küsige nüüd endalt, kuidas on tekkinud olukord, kus kõik vajalik probleemi lahendamiseks on kontsentreeritud riigi valdusesse, kuid tulemused on nutused. Minu jaoks on vastus selge: meie siin selles saalis ei saanud hakkama. Kõik need koalitsioonid, mis eksisteerisid viimase 30 aasta jooksul eesti keele õppe valdkonnas, keskendusid poliitilistele loosungitele, mitte konkreetsele tööle. Riigikogu on äärmiselt nõrk alati, kui on vaja lahendada kõrgema tasandi probleem ning panna tööle mitte konkreetne ametnik mingis ametis või inspektsioonis, vaid terve ministeerium. Võitluses eesti keele edendamise eest Riigikogu selgelt kaotas haridusministeeriumile.

20 aastat tagasi selles saalis ma kaitsesin venekeelset kooli ning samas pöörasin Riigikogu liikmete tähelepanu probleemidele, mille lahendamine oli vajalik selleks, et eesti keele õpetamine ja tulemuslik õppimine venekeelses koolis oleksid üldse võimalikud. 20 aastat hiljem pean kahjuks nentima, et kõik need probleemid, mille kiirest lahendamisest ma tol ajal rääkisin, on elus ja terved ning miski ei osuta sellele, et keegi üritaks neile lõppu teha.

Esiteks on õppevahendite ettevalmistamine endiselt väljaspool Haridus- ja Teadusministeeriumi volitusi. Sõnastike ja õpikute trükkimine on puhtal kujul kommertstegevus. Samas on keele edendamine riigi prioriteet, nagu näiteks ka riigikaitse. Kui küsida, siis absoluutne enamus meist hakkab seda väidet kaitsma – seda, et riigikaitse on just riigi prioriteet. Aga mis juhtuks, kui riik teadlikult delegeeriks riigikaitse erafirmadele? See pole mõeldav, sellest saab igaüks aru. Aga miks siis eesti keele õppega on seda suures osas tehtud?

Jätkan. Õppematerjalid kubisevad vigadest, neis pole arvestatud kõige primitiivsemate keeleõppija vajadustega. Tahan teile näidata ühte tabelit, paluks seda ekraanile. Kui komisjon alustas tööd – selle probleemkomisjoni töö venis alguses üsna pikalt, me saime kokku 2019. aastal peale märtsivalimisi juunikuus ja saime alles sügiseks oma tööplaanid kokku panna –, siis palusin ma kultuurikomisjoni ametnikel ära teha üks eelnev töö. Nimelt võtsime rahvusraamatukogust välja kõik, absoluutselt kõik vene-eesti sõnastikud, mis olid välja antud, igaks juhuks võtsime 1980. aastast alates. Aga enamik neist on muidugi välja antud juba peale 1991. aastat.

Teie siin saalis absoluutses enamuses olete kõik eestlased ja te teate suurepäraselt, et kui on vaja rääkida eesti keeles, siis alustame järgmisest. Kui tegemist on käänduvate sõnadega, mis peab olema sellel, kes eesti keelt õpib, teada selleks, et sõna õigesti kasutada? Nimetav, omastav, osastav ja lühike sisseütlev. Te ju teate seda. Seda teavad haridusministeeriumi töötajad, ma selles sugugi ei kahtle. Seda teavad väljaandjad, kirjastused, seda teavad autorid. Ja nüüd vaadake, esimene rida, käänded. 14 sõnastikust ainult ühes olid nimetav, omastav, osastav ja lühike sisseütlev. Kõik ülejäänud annavad ainult nimetava. Kas ma pean teile näiteid tooma eesti sõnadest, kus nimetavat ja omastavat vaadates sa isegi võid mitte aru saada, kui sa oled keeleõppija, et see on üks ja sama sõna?

Järgmine, infinitiivid. No niiviisi on eesti keeles, et üks vorm moodustatakse ma-infinitiivist lähtuvalt, teine vorm da-infinitiivist ja üsna hea, kui sul on teada ka tud-kesksõna. Sellel on kasutusvõimalused täitsa olemas. Ja nüüd vaadake, mida praktiliselt kõik sõnastikud, välja arvatud üks sõnastik, annavad – ma-infinitiiv. 30 aastat me räägime siin saalis sellest, kuidas on vaja parandada eesti keelt, ja 30 aastat antakse välja sõnaraamatuid, mis on esimene õppevahend sellele, kes keelt õpib, kus on ainult ma-infinitiiv, välja arvatud üks.

Ainsuse esimene pööre. Arusaadav ju, et see peab kindlasti olema. Ja 13 sõnastikus näen ma ainult ma-infinitiivi. Kust jumala pärast võtab inimene selle teadmise, et "tegema" esimeses pöördes on "teen"? No ja muidugi pööramise erandid, väga tihti kasutatavad sõnad "tegema", "sööma", "jooma", "olema" ja nii edasi. Neid on vähe, aga neid ei ole mitte kuskil välja toodud, välja arvatud üks raamat. Ma arvan, et see on piisav, see on väga lihtne tabel. See tähendab, et õppevahendite valdkonnas on olukord väga nutune.

Vaadake kella, ma ei fikseerinud, aga ma arvan, et mul läks kuskil neli minutit väga lihtsa probleemi selgitamiseks. Loodan, et nüüd pole kellelgi kahtlust, et ettekanne, mis sama argumenteeritult selgitaks lahti kõik teesid, nõuaks mitte 20, vaid 200 minutit. Aga liigume edasi.

Pole välja töötatud ühtset metoodikat, mis kindlustaks mingi vajaliku miinimumtasandi igale õppijale. Kui teil tekib soov metoodikatest rääkida, andke küsimuste voorus palun märku, ma selgitan teile, millest on jutt. Hetkel aga nendin, et sellise ühtse metoodika puudumine ei anna võimalust mingite kvaliteetsete ning kõigile sobivate õpikute tegemiseks. Esimese punkti lõpetuseks tuletan veel kord meelde seda tabelit, mis siin oli. Mis te arvate, kas 30 aasta jooksul oli see täitsa kindel, et me pidime sellist olukorda taluma, või oli võimalik midagi teha? Ei tehtud mitte midagi.

Punkt kaks. Pole positiivseid muutusi ka õpetajate ettevalmistamises. Peale riigitellimuse ärakaotamist on dünaamika pigem negatiivne. Tuletan teile meelde, et veel 1990-ndatel oli kõrgkoolides eriala "eesti keele õpetaja muukeelses koolis". See on mul diplomisse kirjutatud. See oli. 1990-ndate esimesel poolel valmistati eesti keele õpetajaid igal aastal ette üle saja, pedas ja Tartu Ülikoolis nii päevases kui ka kaugõppes. Esimesest kursusest alates õpetati just nimelt eesti keele õpetajale vajalikku. Nii sai võimalikuks see, et Narvas, kus 1989. aastal töötas koolides ainult kaks diplomeeritud eesti keele õpetajat, oli 1990-ndate lõpuks neid üle saja. Praegu ülikoolid, mis sellega üldse rahul pole – komisjon on kohtunud nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli autoriteetsete spetsialistidega ning seda tõdenud –, lasevad välja õpetajaid, kellel on kolm aastat olnud selleks, et valida, mis eriala õppida.

2020. aastal lõpetas Tartu Ülikooli 23 sellist lõpetajat, Tallinna Ülikooli kolm, kusjuures enamik neist ei jõua kooli. See on minu ettekandes ainus empiiriline väide. Selle kohta on arvamusi, kuid statistikat ei tee keegi. Inimene lõpetab ülikooli, on saanud riigi rahastamisel õpetaja elukutse, võib-olla on see isegi eesti keele õpetaja muukeelses koolis, aga koolis teda ei ole. Oleks üsna raske neid inimesi selles süüdistada. Pedagoogiline koolipraktika pole neil olnud kohustuslik. Kui ma esimest korda seda kuulsin, ma ei uskunud oma kõrvu. Me komisjonis pikalt arutasime, tulime selgusele, et tegelikult praktika peaks nagu olema, aga ei ole kohustust läbida seda koolis. See tähendab, et inimene läheb näiteks keelefirmasse ja läbib praktika seal. Vaat selline on olukord. Keda me valmistame ette, õpetajat või? Ja millal ta läheb klassi ette? Kas ta üldse läheb, kui ta pole koolis õpetajana isegi praktikandina olnud?

Olukord on selline, et kokku on meil eesti keele õpetajaid praegu 665. Magistrikraad neist puudub 213‑l. Te kuulsite eelnevast ettekandest, et just magistrikraadi tasemel hakatakse seda ametit saama. Vanuses 60+ on 115 õpetajat. See tähendab, et juba praegu oleks vaja mõelda sellele 200-le ja mõelda sellele, et lähiaastatel veel 115 tahes-tahtmata läheb pensionile. Aga meie laseme aastas välja 20 õpetajat. 15 aasta töö. Sama morn on praktiliselt kõik, mis puudutab õpetajate ettevalmistamist.

Siinkohal tahaksin peatuda ühel psühholoogilisel paradoksil ning anda oma nägemuse sellest, miks nii tohutult optimistlikult on meelestatud Riigikogu liikmed, kes tavaliselt eesti keele õppe teemal sõna võtavad. Näiteks räägivad nad rõõmuga, et vaata, ainuüksi 2017. aastal astus Tartu Ülikooli magistriõppesse eesti keele õpetajaks õppima 27 inimest. Väga positiivne. Komisjoni endine liige härra Urmas Espenberg tegi poolteist aastat tagasi suure töö ära, kui säärased sisseastumistabelid sai, ning ta uuris välja, et 27 sisseastujast lõpetas magistriõppe kolm inimest, 11%, ning pole andmeid selle kohta, kas keegi neist üldse läks kooli tööle.

Ääremärkus. Selleks, et aru saada, kuivõrd nukrad on lood näiteks täiskasvanute keeleõppega, soovitan teil läbi lugeda Riigikontrolli aruanne "Täiskasvanute eesti keele õppe korraldus ja riiklik rahastamine", mitte küsida olukorra kirjeldust nendelt, kes on kümneid miljoneid eurosid nullilähedase tulemuse saavutamiseks ära kulutanud. Ma lähen veidi eemale teemast, aga ma loen teile kaks lauset ette: "Riigikontrolli hinnangul pole täiskasvanute eesti keele õppe korraldamisel selget sisulist juhti, valdkonna arengu eest vastutajat ega süsteemset keeleõppetegevuste koordineerimist asjaomaste riigiasutuste vahel." Ja veel üks lause: "Täiskasvanutele eesti keele õppe võimaldamise suurim probleem on kvalifitseeritud keeleõpetajate, sh õpetajate järelkasvu puudus." Täpselt samad probleemid on koolis. Ainult et Riigikontroll pole veel selleni jõudnud.

Kolmandaks teeb muret see, et süsteemse järjepidevuse asemel pidutseb eesti keele õpetamise valdkonnas täielik mõttelagedus. Näiteks saab äkki moodsaks idee luua eesti keele õpetamise süsteem lasteaedades. Mina olen poolt, olen selle vajadusest rääkinud 1990-ndate keskpaigast. Kuid seda hakatakse üles ehitama, ilma et oleks tehtud vastavad kindlal metoodikal põhinevad õppevahendid ja ette valmistatud õpetajad, ning seda kampaaniat hakkavad läbi viima needsamad inimesed, kes on üldhariduslikes koolides eesti keele õppe õnnelikult ämbrisse ajanud. Seega nendin, et süsteemse töö asendab järjekordne äkkrünnak ning kümne aasta pärast keegi, õnneks mitte mina, tuleb selle saali ette selgitama, miks on meil ikka needsamad probleemid, mis olid 20 ja 30 aastat tagasi. See oli olukorra kirjeldus.

Nüüd aga tutvustan teile probleemkomisjoni nägemust sellest, mis oleks vaja teha selleks, et oleks mingigi lootus lähiaastatel olukorda parandada. Punkt üks, on vaja kompetentsetest spetsialistidest luua töögrupid metoodikate, õppevahendite ja muu taolise loomiseks alates alusharidusest, lasteaiast, ja lõpetades keskharidusega igale paralleelile vastavalt. Punkt kaks, on vaja tagada riigi kontroll õppevahendite kvaliteedi üle, vähemalt riigikeele õppe valdkonnas. Punkt kolm, on vaja valmistada ette erakorralised meetmed eesti keele õpetajate ettevalmistamiseks. Punkt neli, koostöös Tartu ja Tallinna ülikooliga töötada välja õppekavad "Eesti keele õpetaja muukeelses koolis" ning kindlustada neile riigitellimus riigile vajalikus ulatuses. Pean veel kord välja ütlema, et eesmärk saavutada on võimalik vaid juhul, kui Riigikogu erakonnad leiavad võimaluse kas või keele tulemusrikka õpetamise nimel jätta teineteise närimine ja teha koostööd. Punkt viis, kiiremas korras moodustada ekspertidest, praktikutest ja poliitikutest koosnev eesti keele kompetentsikoda, mis vastutaks eelnevas neljas punktis esitatu realiseerimise eest ning töötaks maksimaalselt avalikult. Need probleemkomisjoni ettepanekud valmisid veidi enam kui aasta tagasi, kuid pole sugugi kaotanud oma päevakohasust.

Lõpetuseks tahan kogu südamest tänada Riigikogu liikmeid, kes aktiivselt osalesid probleemkomisjoni töös, ning kultuurikomisjoni ametnikke, kes väga kompetentselt täitsid oma kohustusi. Tänan! Ja nüüd meeleldi vastan teie küsimustele.

Suur aitäh! Aga tundub nii, et küsimusi ei ole. Ja kui neid ei tule, siis on ettekannete aeg läbi ja saame asuda läbirääkimiste juurde. Kõigepealt peaksid esinema sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ma oletan, et Jürgen Ligi räägib fraktsiooni nimel. Jürgen Ligi, palun!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Sissejuhatuseks ma tänan professor Birute Klaas-Langi selle eest, et ta osutas elevandile toas. Asi loomulikult ei ole eesti keele õppes ega isegi mitte eesti keele õppes vene koolides, vaid eestikeelses õppes igal pool. Ülejäänu sellest üritusest tõmbab küll paralleeli olukorraga, kus meil on pandeemia, aga me olulise riikliku küsimuse arutelu teemaks paneme "Kuidas vältida vaktsineerimist või kui õudne on süst".

Tegelikult võib ju vene koolide teemal rääkida küll, aga sel juhul võiks selle eesti keele siit välja jätta, sest et olukord õpetamisel vene koolides on ka riiklik teema. See ei leidnud täna küll käsitlust, aga need testitulemused on hirmutavad ja tõsine riiklik mure. Ei ole mõtet teha nägu, et see tänane show on siin saanud alguse sellest, et eesmärgiks seati, kuidas öelda, eestikeelsele õppele ülemineku tõrjumine. See oli kontraeelnõu meie eelnõule eestikeelsest õppest ja valitsuse kohustusest seda korraldama hakata. See komisjon on jabur. Ja siin ülejäänud ettekanded kippusid olema just nimelt sarnased.

Väga hea, et professor Klaas-Lang tõi Läti näite. Ma oleksin talt küsinud, kas see kõik on Lätis juhtunud, et keel käib alla, läti õpetajad põgenevad koolist ja läti lapsed enam ei lähe kooli ja võib-olla saavad isegi peksa.

Aga sellel asjal on ajalugu. Kui siin räägiti peeglisse vaatamisest, siis mina olen peeglisse vaadanud ja küsinud korduvalt, et kus ma olin varem. Võin öelda, et siin ei ole võimalik tegelikult erialateemadel reeglina läbimurret teha, isegi ei ole võimalik tajuda probleemi, kui endal ja oma erakonnal ei ole vastava valdkonna portfelli. Mulle see au sai osaks 2015–2016, poolteise aasta jooksul, ja kogu selle aja jooksul ma haridusministeeriumist seda teemat ei avastanud. Ei olnud seda päevakorras, sellist asja. Loomulikult, ma olin kursis selliste edasilükkavate otsustega mingil määral, aga teadvustamine, et tegelikult ühiskond on valmis ja tegelikult meil maja põleb, tuli mul veel kord professoriga koos ühes telesaates olles ja kuulates ka ühte raadiosaadet "Kirillitsas Eesti", kus rääkisid vene ajakirjanikud. Ma järsku sain aru, mis ma olen maha maganud. Ühiskond on valmis. Me peame hakkama tegelema, see on võimalik. Ma ei teadnud seda enne, ütlen ausalt. See põhiline etteheide, kui me hakkasime sellega 2017 tegelema, oli ju see, et kus te varem olite. Aga kus teie varem olite? Kus teie, ütlejad, olite? Teie käes on olnud see portfell kogu aeg. Ja miks te süüdistate selles, et ma ei tegele, me ei tegele asjaga, mis juba tehtud on, vaid sellega, mis on tegemata? See absurdne olukord nõuab äramuutmist.

2016, samal ajal, kui minu peas ja minu erakonnas käis see krõps, ma nimetan seda nii, toimus ju võimas tagasikäik. 2016. aastal koalitsioon andis vene koolidele raha mingisuguseks pilootprojektiks, lisaraha, et loobuda sellest 60 : 40 keelenõudest. Absurdne tagurpidikäik nagu ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Ja samamoodi külmutati siis – siin mainiti koolijuhtide teemat – meie algatatud eelnõu, et koolijuhid oleksid ka mingil määral riigi poolt mõjutatud, et nad ei istuks kuskil venekeelses mullis venekeelses omavalitsuses või linnaosas ja ei oleks puutumatud, umbkeelsed ega võitleks eesti keele ja eesti meele vastu.

Kas kogu selle asja tulemus peaks olema segakoolid, millest me peaksime rääkima? Tasapisi muidugi. Aga ei ole mõtet seda tonti päris maalida, sest et reaalses elus inimesed valivad kooli ise ja nad ikkagi otsivad omasuguseid. Aga see ei vabanda seda, et me kehtestame riiklikud segregatsioonid ja räägime juttu sellest, kuidas kõik põgenevad, kui nad kokku puutuvad omavahel, panevad eri suunas minema. Ei ole nii.

Keeleõppest ammu enam ei piisa, seda ütles ka sellesama 2017. aasta inimarengu aruanne, tuletan meelde. 2019 loodi see komisjon, nagu ma ütlesin, kontraettepanekuna ja ta jõudis täpselt sinna, kus meie olime juba 2017 lõpetanud. Probleemid olid juba ära kirjeldatud. Hakkas rääkima, kuidas ikka ei saa, ja täna ka kuulsime, kuidas ikka ei saa. Kindlasti Mihhail Stalnuhhin on eesti keele õpetamise väga hea spetsialist. Aga see on mikroteema võrreldes selle teema endaga, see ei ole isegi selle elevandi varbaküüs, andke mulle andeks. See on ikkagi erialakomisjonide, mitte poliitilise tasandi arutelu, kuidas on ühes õpikus kajastatud käändeid või kuidas neid peaks kajastama.

Veel ei ole minu arust reljeefselt välja öeldud, mis saab tegelikult. Väga tore, et Signe Kivi küsis selle 2035. aasta ambitsiooni kohta. See on äärmiselt kahetsusväärne. Tegelikult oleks meil vaja ju üheksa või kümme aastat, kui me hakkame pihta, esimesest klassist peale, minu poolest lasteaia viimasest rühmast peale, eelkoolist peale, aga kümmekond aastat, et jõuda gümnaasiumini ja paralleelselt, horisontaalselt tuua sisse ka teistesse astmetesse rohkem eesti keelt. See ei ole asi, kus me peame jääma endiselt probleeme kirjeldama.

Aga keegi ei öelnud seda, mis saab nendest, kes jäävad maha. Mis praegu toimub? Mis saab nendest venelastest 2035. aastani, kes on viimased, [kes jäävad] sinna tuld kustutama? Mõelge sellele kvaliteedile, mis sealt tuleb. Mõelge sellele meelsusele, sellele turrisolekule, mis tekib muu ühiskonna suhtes, ja sellele kontingendile, kes sinna jääb. Mis neist saab? Rääkige sellest ka, kui te ütlete, et meil on aega küll, lohiseme edasi ja küll läheb ise, nagu siin eelmine valitsus pidevalt ütles. Meie küsimustele eestikeelse hariduse kohta vastasid nad: jah, eesti keele õpe on väga tähtis. Siit puldist, korduvalt! Te teete karuteene venelastele. Aga te teete ka eestlastele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Jah, palun, kaheksa minutit!

Eestikeelne kooliharidus tagab laste ja noorte lõimumise Eesti kultuuri- ja väärtusruumi ning annab kõigile võrdse võimaluse osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel. See on eesti keele arengukava paatos, mille Eesti riik on vastu võtnud oma suunana, ja see paatos tuleb tegelikkuses ellu viia. See segregatsioon, mis on toimunud 30 aastat, see aja pikkus ei saa olla vabanduseks, vaid see on hoopis raskendav ja süüdistav asjaolu, et me pole piisavalt samme astunud.

Ma tahaksin kahel käel ühineda lugupeetud professorite ettekannetega ja tsiteerida proua Kuurme küsimust. "Kas säilime rahvusena või jääme vaid üheks hääbuvaks kogukonnaks teiste seas? See eksistentsiaalne põlvkondi saatnud küsimus mitte ei kahane, vaid võimendub." Tsitaat proua Kuurme ettekandest. Ja ma jätkan tema tsitaadiga. "Eesti riigi identiteediks oli, on ja jääb eesti rahvuse identiteet. Kui vastavast arusaamast loobutakse, kaob Eestil kui riigil üldse igasugune alus või eesmärk olemasoluks." Ja proua Kuurme jätkab nõudlikult ja selgelt: "Muutkem Eesti ühiskond eelkõige eestikeelseks. Venelane saab Eestis kõikjal toime oma keelega. Mis peaks teda motiveerima õppima eesti keelt?" See küsimus, lugupeetud parlament, vajab parlamendi vastust.

Ja nüüd ma jätkan oma mõtetega. Vastavalt põhiseadusele on eesti keel Eesti riigikeel. Riigikeele eesmärkideks on tagada riigi keeleline identiteet ja kodanikkonna ühtsus, riigi efektiivne ja jätkusuutlik funktsioneerimine keele kõrge kvaliteedi abil ning säilitada riigikeel rahvusvahelises suhtlemises. Riigikeelel on sümboolne ja rakenduslik funktsioon. Me peame, vaadates venekeelset hariduse omandamist täna meie koolides, nentima, et see olukord on ebanormaalne. See rikub inimõigusi, segregatsioon, võrdsete võimaluste eiramine on majanduslikult kahjulik ning kahjustab Eesti riigi julgeolekut.

Tuleb nentida, et ka täna eestikeelse hariduse andmises on jätkuvalt mitmeid puudusi, millele on osutanud siin kõik ettekandjad. Üheks valukohaks on kohtade puudus eesti õppekeelega lasteaedades, sest ka muukeelsete laste emad soovivad oma lapsi paljudel juhtudel just eesti õppekeelega lasteaeda panna. Formaalselt toimub igal pool eesti keele õpe, samas puudub sisuline järelevalve tehtava õppe tulemuslikkuse kohta. Kvaliteetse ja konkurentsivõimelise hariduse tagamiseks tuleb üldhariduskoolide võrgustik ümber korraldada, lähtudes nõudest minna vene õppekeelega koolides üle eestikeelsele haridusele. Me oleme näiteks olukorras, kus praegu õpib segregatiivses vene koolisüsteemis Tallinnas kaks viiendikku põhikoolide õpilastest. Eriti kriitiline on olukord Lasnamäel, kus sellised õpilased moodustavad rohkem kui kaks kolmandikku koguarvust.

Vastavaid probleeme on käsitletud ka mitmetes eri dokumentides ja uuringutes. Eesti inimarengu aruanne 2016 ütleb selgesõnaliselt: "Eesti ühiskonda iseloomustab lai rahvus- ja keelepõhine lõhe, mis on eriti märgatav Tallinnas. Märkimisväärsed etnilised erinevused ei esine ainult Eestis elavate inimeste väärtuste ja identiteedi, vaid ka nende õpiedu, haridustaseme, ameti, töökoha, sissetuleku ja elukoha lõikes." Sama kinnitas ka selle aasta kevade integratsioonimonitooringu raport. Eestlaste ja Eesti venelaste segregatsioon, ühise meedia- ja aruteluvälja puudumine peitub ennekõike erikeelses ja -meelses hariduskorralduses.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt korraldavad omavalitsused enda omanduses olevate koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide tegevust. Vastutus haridusvõrgu ja eesti keele rolli eest hariduses tähendab, et riik peab jõustama reeglid ja omavalitsused peavad välja töötama põhjalikud tegevus- ja rakenduskavad haridustöötajate eesti keele oskuse tagamiseks.

Ma juhin tähelepanu ainuüksi Tallinna näitele. Keeleamet on ainuüksi sel aastal tuvastanud keeleseaduse rikkumisi 25 erinevas haridusasutuses. Seejuures on tehtud töötajatele ettekirjutusi enam kui poolesajal korral ning tehtud ettekirjutuste tähtaegu on pikendatud – 30 aastat pärast riigi taastamist on pikendatud! – ligi 170 korral. Kui koolide ja lasteaedade juhid ei valda nõutud tasemel eesti keelt, kandub see edasi loomulikult töötajatesse, kollektiivi ja omakorda lastele ja nende vanematele. See omakorda taastoodab segregatsiooni Eesti ühiskonnas.

Me kuulsime siin eesti keele probleemkomisjoni esimehe sõnavõttu, mis tegelikkuses oli ju varjatud vastutöötamine oma mõttekäigult eestikeelsele õppele üleminekule, viitega, et meil on liiga palju käändelõppe, sõnaraamatutes ei leia inimesed nendele käändelõppudele õigeid vasteid ja seetõttu ei ole võimalik meil eestikeelsele haridusele üle minna. See oli varjatud vastutöötamine. Aga me oleme näinud ja näeme ka avalikku vastutöötamist sellele, et eestikeelsele haridusele üle minna.

Me oleme Eesti Vabariik. Me oleme rahvusriik. Meie identiteedi keskne alus on eesti keel ja me peame seisma selle eest, et Eesti Vabariik oleks eestikeelne maa. See on lähtealus, mille puhul me ei tohi teha kompromisse. Ja see küsimus on loomulikult poliitilistel motiividel muudetud poliitilise konteksti küsimuseks, mida see ei tohiks olla.

Ma veel kord rõhutan seda, et Eesti Vabariigis on vastu võetud eesti keele arengukava aastani 2035 ja kõigi lojaalsete ametnike, kõigi omavalitsuste, kõigi siin saalis Eesti põhiseadusele vande andnud parlamendiliikmete kohustus on neid põhimõtteid rakendada, kaitsta ja edasi viia. Seega, küsimus ei ole mitte selles – ja ma olen nõus eelkõneleja osundusega selle kohta –, poliitilisel tasemel ei ole küsimus mitte selles, kuidas tehnilisel tasemel korraldada õpetajate koolitust, õppematerjale, ka motiveerida koole. Loomulikult, kõigi nende küsimustega tuleb tegeleda, aga see on rakendusliku iseloomuga küsimus, mis ei ole poliitilise debati küsimus, vaid see tuleb ellu viia, kui riigil on määratletud sellekohane poliitiline tahe.

Ja seda poliitilist tahet me peame realiseerima. See on meie mandaat parlamendina. See on meie mandaat, mis peab olema ka kõikides kohalikes omavalitsustes. Härra Stalnuhhini kõnest kuulsin ma vabandusi, miks neid asju teha ei saa, miks neid asju ei ole tehtud varem ja miks neid asju, nagu ma tõlgendasin tema mõttekäiku, ei saaks teha ka ettemääratletud tulevikus.

Me peame pöörama uue lehekülje. Ja need kaks ekspertide sõnavõttu – ma olen komisjonile selles mõttes tänulik, ma olen tänulik proua Kuurmele, professor Klaasile –, need peavad olema äratus kogu Eesti ühiskonnale. Olukord 30 aasta jooksul ei ole mitte vabandus, vaid raskendav asjaolu. Jõudu meile kõigile! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Paluks kolm minutit kohe juurde.

Palun, kolm minutit juurde!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kuulajad! Ma tahaksin algatuseks tunnustada kõiki peaettekandjaid. Minu arvates olid kõigi kolme ettekande sõnumid väga sisulised, aga ma ise ei räägi ainult eestikeelsest kooliharidusest, vaid katsun rääkida natukene laiemalt eesti keele oskusest ja seda mõjutavatest teguritest.

Kõige usaldusväärsemaid andmeid keeleoskuse kohta pakub rahvaloendus. Viimase, 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt oskas 10-aastastest ja vanematest teiskeelsetest elanikest riigikeelt 44%. Selle definitsiooni järgi loeti eesti keelt oskavaks need isikud, kes tulid toime tuttavates keelekasutuse olukordades, kõnelemisel, kuulamisel, kirjutamisel ja lugemisel. Ühesõnaga, põhimõtteliselt oli tegemist vägagi leebete nõuetega. Tõenäoliselt on tänaseks see osakaal kuigivõrd suurenenud. Aga loomulikult me selle olukorraga kuidagi rahul olla ei saa. Väidetavasti on Euroopas ainult üks riik, kus riigikeeleoskus on veel madalam kui Eestis, see on nimelt Moldova.

Tõsi on, et me pärisime okupatsiooniajast sellise keerulise koosseisuga elanikkonna ja selles ei ole süüdi ei eesti ega mitte-eesti kodukeelega inimesed. Aga okupatsiooni loodud probleeme ei lahenda okupatsioonivõim tagantjärele, vaid meie ise peame need lahendama. Seda, kui hea on olnud meie keelepoliitika teiskeelsetele Eesti riigikeele selgeksõpetamisel, st kas meie positsioon, kus me ületame ainult Moldovat, on paratamatu, on ikkagi võimalik hinnata võrdlustes. Hea võrdlusriik ongi siin Läti, meie saatusekaaslane. Mul on väga hea meel, et seda on juba mitu korda välja toodud. Nagu teada, okupatsiooniaja lõpul lätlaste osakaal Lätis oli isegi märksa madalam kui Eestis [eestlaste osakaal] ja see on nii tegelikult praegugi. Üks asi on teiskeelne elanikkond ja teine asi on välispäritolu rahvastik. Võib-olla välispäritolu rahvastiku osakaal ei ole Lätis suurem, võib-olla on Eestis suurem.

Igatahes, 2011. aasta rahvaloenduse järgi räägib Eestis kodus eesti keelt 68% elanikest, Lätis läti keelt 61%. Aga sellest hoolimata räägib Eestis riigikeelt 82% elanikest, Lätis aga 90%. Tõsi, need ei ole päris võrreldavad andmed, sest Eesti andmed on pärit 2011. aasta rahvaloendusest, Läti omad aga on Läti Statistikaameti andmed 2017. aastast, mis meie õigus- ja analüüsiosakonnal Lätist saada õnnestus, ja olgu need selle osakonna inimesed, eelkõige Kai Raudkivi, tänatud. Meie Statistikaameti aastaandmed keeleoskuse kohta, mis on pärit registritest, ei ole kahjuks võrreldavad, on omavahel täiesti vastuolus, neid ei saa kasutada. Pärast rahvaloendust me saame loodetavasti täpsemad andmed. Aga igatahes see vahe, täpsemalt siis Läti parem olukord, on ikkagi täiesti selge. Ja see põhjus ei saa olla milleski muus kui Läti paremas poliitikas, eriti kui arvestada Läti halvemat stardipositsiooni. Tõsi, tehkem üks mööndus veel, läti keel on slaavi päritolu inimestele kergem ära õppida kui eesti keel. Professor Klaas-Lang juba peatus põhjalikult Läti mudelil, ma ei hakka seda üle rääkima. Üleminek riigikeelsele haridusele lõpeb Lätis 2021/2022. aastal, ehk siis sel aastal võime lätlasi õnnitleda.

Nüüd edasi räägingi taustatingimustest. Kui me küsime, miks riigikeeleoskuse tase Moldovas on nii madal, siis me saame vastuseks selle, et sellel keelel on madal maine. Siin hästi lühidalt peatuksin meie kõrgkoolide õppe- ja teaduskeelel. Kas me suudame ikkagi veenvalt teiskeelsetele eestimaalastele põhjendada eesti keele õppimise vajadust, kui me ise rõõmsalt ja reipalt ingliskeelestume. Ja minu vastus on, et me ei ole veenvad. Ma ei saanud teha põhjalikku võrdlust Lätiga, aga esialgse tulemuse põhjal võin küll kinnitada, et Lätis on välistudengite osakaal ligikaudu sama suur kui Eestis, aga pole kahtlust, et neist hoopis suurem osa, võib-olla isegi kordades suurem osa, õpib läti keeles, mitte inglise keeles, nagu meil.

Teiseks, taustatingimuste ette manamiseks teeksin koos teiega läbi ühe arvutuse. Vaadake, meil on ligikaudu 400 000 teiskeelset elanikku Eestis, ja me teame, et kahe rahvaloenduse vahel suurenes eesti keele oskus nende seas 38%-lt  44%-le ehk siis 6% kokku, 0,6% aastas. See tähendab, et 2001. aastal oskas eesti keelt 152 000 teiskeelset nende lõtvade parameetrite alusel, 2011. aastal 176 000, aasta kasv oli 2400. Loomulikult on see väga ligikaudne arv, selgelt varieerub aastate [lõikes] jne, jne, aga annab ettekujutuse suurusjärgust, kui kiiresti me liigume. Nüüd küsimegi, kas see on ikka piisav kiirus muu muutumise kontekstis ehk teisisõnu, tingimustes, mil meil tekib igal aastal juurde neid inimesi, kes keelt ei oska, ja ma ei pea silmas mitte lapsi, vaid immigrante. Sellele oleks tegelikult võimatu jaatavalt vastata.

Kuna eesti keel rahvusvaheliste suhtluskeelte hulka ei kuulu, saabuvad sisserändajad Eestisse reeglina ilma seda vähemalgi määral oskamata. Ja keele omandamine algab pärast maaletulekut, sõltub mitmest tegurist jne. Kui me nüüd suurte pingutustega suudame igal aastal keele selgeks õpetada 2000–3000 teiskeelsele elanikule ja seame ülesandeks, et keeleoskus oleks täielik, aga samal ajal jääb riiki elama 4000–5000 inimest, kes keelt üldse ei oska, kuidas siis seda riiki või seda valitsust või seda poliitikat tuleks nimetada, kes niisugust immigratsioonipoliitikat läbi viib, võiks küsida. Friedrich Reinhold Kreutzwald on niisugusele tegevusele juba kusagil poolteist sajandit tagasi pakkunud nimetuse kilplaslik tegevus. Ja võrdluseks, Läti poliitika seda ei ole, sest Lätisse massiimmigratsiooni ei toimu. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eduard Odinetsi. Palun, kaheksa minutit!

Austatud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud jälgijad Facebookis ja mujal! Head ettekandjad! Kõigepealt tänan selle arutelu eest, oli väga huvitav. Aga alustan isiklikust loost, nagu ikka.

Dotsent Kuurme rääkis oma õpilastest, kes on vene keele taustaga ja oskavad eesti keelt ja edukalt õpivad ja kaitsevad ka teadustöid Tallinna Ülikoolis. Ma ei tea, kas dotsent Kuurme mäletab, aga ka mina olen tema õpilane. See on küll nüüd juba üle 20 aasta tagune aeg. Aga ka mina tulin Kohtla-Järvelt. Olin 17 aastat vana, puhtast vene koolist ja sattusin kasvatusteaduse loengusse. Mis te arvate, kui palju ma loengust aru sain? Mitte millestki ma aru ei saanud! Õnneks olid minu kõrval tublid tüdrukud eesti koolidest, kes konspekteerisid, kaasa arvatud dotsent Kuurme loenguid, ja jagasid [neid konspekte] minuga. Mis ma tegin sellega? Tõlkisin vene keelde, et aru saada, millest jutt on, ja siis õppisin pähe eesti keeles. Ja niimoodi ma õppisin ja niimoodi on minust saanud eesti keele kui võõrkeele õpetaja, magistrikraadiga haridusteadlane ja poolenisti juba ka lingvistikadoktor selles valdkonnas. Nii et kõik on võimalik. On võimalik ka vene koolist minnes õppida eesti õppekeelega ülikoolis.

Mis ma mäletan tollest vähemalt esimesest poolest aastast ülikoolis? 17-aastase lapsena olid need pikad nutmised ühiselamus, et miks mina olen selline, kes mitte millestki aru ei saa. Mis poolest mina olen halvem? Ja siis ma mõtlesin selle peale, et miks minule ei ole korralikult eesti keelt õpetatud, miks minul ei olnud võimalik eesti keeles kas või midagigi õppida, et ma saaksin ülikoolis hakkama? Sain hakkama ja siin ma nüüd olen.

Aga nüüd selle teema juurde. Austatud dotsent Kuurme nimetas vene lapsi eesti koolis eksperimendiks. Ei saa sellega nõustuda: kogu lugupidamise juures, see ei ole eksperiment. See on lastevanemate teadlik valik. Nende lastevanemate teadlik valik, kes hoolivad nii oma laste tulevikust kui ka tegelikult eesti keelest ja eesti koolist. Ma olen seda näidet juba toonud siin: Kohtla-Järve Järve kool, ainuke eesti õppekeelega põhikool Kohtla-Järvel. Täiesti juhuslikult olen selle kooli hoolekogu esimees. Ja mina ütlen teile: seda kooli, ainsat Kohtla-Järve eesti kooli, poleks olemaski, kui poleks vene lapsi, kes selles koolis õpivad. Vene emakeelega lapsed praegusel ajal päästavad eestikeelse hariduse Kohtla-Järvel. Ma tänan neid selle eest, et nad õpivad. Nad saavad hakkama, saavad suurepäraseid tulemusi, lähevad edasi õppima ülikoolidesse – ei ole probleeme sellega. Ei ole eksperiment! Ammu enam ei ole eksperiment! Neid on praegu üle 50% seal koolis ja ei ole midagi hullu juhtunud.

Siin on palju räägitud mitmekultuurilisusest ja kuidagimoodi halva maiguga, et see on kuidagimoodi peale surutav segakooli produkt. Ei ole see nii! Mitmekultuurilisus ei ole mingi patt. Ei ole ajaloo ümberkirjutamine, nagu siin kõneldi. Ütlen veel nii palju, et kui me soovime, et muu emakeelega inimesed suhtuksid meisse, eestlastesse, hästi, siis me peame ka nendesse hästi suhtuma – nii nendesse õpilastesse kui ka nende vanematesse ja ka nende haridusvalikutesse.

On palju räägitud erinevatest probleemidest. Probleemkomisjoni esimees kõneles hästi paljudest probleemidest. Paraku ei kõnele ta lahendustest. Me väga hästi teame, et tema erakond ja tema erakonnakaaslased on haridusministeeriumi aastaid ja aastaid juhtinud. Ja ma siiamaani ei saa aru, mis takistas neil kõik need probleemid ära lahendada. Kus olid kõik need inimesed siis ja miks nad nüüd toovad selle probleemi siia ette?

Palju probleeme on tegelikult. Probleeme on õpetajate puudusega: probleeme on eestikeelsete õpetajate puudusega, eesti keele õpetajate puudusega. Kõik need asjad on lahendatavad. Vaja on ainult tahet, tahet aidata. On vaja meetmeid, on vaja lahendusi, kaasa arvatud õppematerjalid, kaasa arvatud motivatsioonipaketid, kaasa arvatud töötingimused nii lasteaias, põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Suure huviga ootame Haridus- ja Teadusministeeriumi töörühma töö tulemusi, kes tutvustavad meile, mida reaalselt peaks tegema. Ja loodetavasti on ka nendel lubadustel ja lahendustel reaalne eelarveline kate olemas.

Sotsiaaldemokraadid toetavad ühtset Eesti haridussüsteemi ja koosõppivat kooli, kus saaksid õppida koos üksteise kõrval erineva emakeelega lapsed, kus toimuksid ühised tunnid, ühine huvitegevus ning ühised üritused ja kus samas säilitataks ja väärtustataks erineva emakeelega õpilaste rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti. Üleminek sellisele koolile saab toimuda ainult paikkondlikke eripärased arvestades. See tähendab erimudeleid, ja neidsamu mudeleid, mida RITA-rände projekt pakkus, saab rakendada väga erinevates Eesti regioonides.

Ja viimased mõtted. Palju on räägitud täna ka metoodikast. Ma ütlen teile ausalt eesti keele õpetajana, et meie kõikides koolides eesti keele õppes toimib üks ja ainus metoodika. See on olnud juba aastaid ja mingeid muid metoodikaid siia juurde vaja ei ole. See metoodika on kommunikatiivne keeleõpe. Kes sellest aru ei saa: see on suhtlusoskuse arendamine. Kui sellest ka aru ei saada, siis kommunikatiivsel keeleõppel on rõhk omavahelisel suhtlemisel. Seda omavahelist suhtlemist, eesti keeles rääkimist, eesti keeles huvitegevust ja muid asju on võimalik saavutada ainult õppides ja tegutsedes koos. Ja mina leian, et tegelikult see, mis päästab meie haridussüsteemi ja päästab eestikeelse hariduse, on täna juba palju kiidetud keelekümblusmudel. Lapsed õpivad mõlemas keeles korraga ja selle juurde käib lõimitud aine- ja keeleõppemudel, mis on kõik osa sellestsamast kommunikatiivsest keeleõppest. Ja see omakorda töötab ainult siis, kui terve kool on koosõppiv kool. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Kolleegid! Lõbus on siin istuda ja kuulata. Aitäh kõigepealt komisjonile sellise OTRK tegemise eest! Kahjuks rahvastikukriisi probleemkomisjon tapeti kevadel Kaja Kallase poolt. Mailis Reps delegatsiooni juhina võib-olla ka häbitundest, mis on 30 aasta jooksul toimunud, ei tapnud eesti keele probleemkomisjoni. Müts maha vähemalt selle eest!

Aga räägime asjast. Tänane kompositsioon oli minu arust väga hea. Algul Tiiu Kuurme, suurepärane, selline sõõm värsket õhku siia saali ja lühikene kokkuvõte, et ühtne eesti kool on avantüristlik projekt. Teine, professor Klaas, hoopis risti vastupidi: tegelikult eraldi ei maksa hoida ja tuleks ühte panna. Suurepärane! Ja kolmandaks, kolleeg Stalnuhhini esinemine siin, väga huvitav. No Mihhail on siin partei vana sõdur, kogu selle aja istunud siin suuresti. Aga Keskerakonna opositsionäär. Eesti keele õpetaja, aga pole kordagi pandud ministriks. Selle asemel Mailis Reps on siin kandnud seda ministriportfelli, nii et tapab. Ja nüüd selline kriitiline ja adekvaatne hinnang sellele. Kuidas Miša ütles siin ... (Lehitseb pabereid.) ... ütles, et järjekordne äkkrünnak, selle asemel et süsteemne töö oleks toimunud kõik see 30 aastat. Või kuidas sa ütlesid? Et pidutseb selline eesti keele õpetamise täielik mõttelagedus. Täiesti nõus. Nii et kõigepealt kompositsioon oli suurepärane.

Kui nüüd rääkida sellest RITA-st, no ilus naisenimi, aga sisu ... Minu hinnangul see peaks tegelema, kuidas ta ütlebki ... Ta aitab välja töötada teaduslikult põhjendatud innovaatilisi lähenemisi rände- ja lõimumise protsesside juhtimiseks eesmärgiga aidata kaasa majanduse arengule – nõus! – ja ühiskonna sidususe suurendamisele. Kõik on väga ilus. Aga nagu Tiiu Kuurme siin ütles, jah, rahvus on seal selline, et seda nagu häbenetakse, ei räägita sellest. Ma lugesin ka selle lõppraporti läbi ja natuke imelik on küll, väga piinlik. Rahvusriik. Ja siit tulenevalt ka see minu küsimus ja vastus. Meie põhiseaduse preambulis on – tänase päevani millegipärast veel – "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, [---] mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade." Ma olengi kuulnud ka siin saalis, et võib-olla peaks korrigeerima seda. Aga mulle tundub, et kest juba liigubki sinnapoole – et sisu muutub juba täies tempos sinnapoole ja ühel hetkel vaadatakse, et see kest tuleks ka ära muuta. Hetkel keegi ei julge seda teha. No see selleks.

Nii. Teine, professor Klaas, jälle suurepärane ettekanne ja Läti mudelile tähelepanu juhtimine. Ei hakka pikalt rääkima, aga Lätis, kus on venelasi palju rohkem, Riia linnas eriti veel, on edukus ühtse kooli puhul suurem. Aitäh, professor Klaas, minu küsimusele vastamast, et kus koha peal või millal pandi viltu. Kus tehti vale otsus? Millal pandi see vasikas hakkama, kes nüüd annab piima, ja üsna mürgist piima? 1997. Vaatasin, kes oli toona minister. Mait Klaassen, Reformierakonna tubli sõdur, aga enne seda oli Rein Loik pikalt. Ühesõnaga, siis pandi selline mürgiseeme kasvama.

Aga kui vaadata, kes edaspidi oli, sellest on tohutu palju aega möödas. Tegin väikese kokkuvõtte, 13 aastat on haridusministri portfelli hoidnud Isamaa. 13 aastat! Ja Tõnis Lukas, hea Tõnis – seitse aastat. Nüüd tahab linnapeaks saada jälle. (Juhataja helistab kella.) Üheksa aastat on Keskerakond hoidnud portfelli. Mailis Reps – samamoodi seitse aastat. Noh, Reformierakond tõesti ...

Hea ettekandja, teie aeg või teie soov lisaajaks.

Jah, paluks küll nii palju, kui saab.

Palun! Anname siis 2 minutit ja 40 sekundit. 

Jah, ja ilus kellukese hääl.

Jah, ma püüdsin ka graatsiliselt ...

Jaa-jaa. Ja kolleeg Jürgen siin hädaldas, et nemad ei ole süüdi. Tõesti ei ole. No kaks aastat Jürgenil ja Marisel pool aastakest, eks ju. Sotsidest ma ei hakka rääkima, aastake. Ja keegi pole märganud, et selline jama käib. Loomulikult keegi ei vastuta ka selle eest. Selle peale võiks öelda niimoodi, et öäk. 

Ja nüüd juhin tähelepanu veel Mihhail Stalnuhhini kõnele. Suurepärane! Sisevaade eesti keele õpetaja vaatepunktist Keskerakonna juhtiva poliitiku suust. Tegelikult on rabatud kõik see 30 aastat tühja, On tuututatud, aga tühja rabatud. Ja kui nüüd vaadata, et need eesti keele õpetajad, neid on küll palju, aga mis tase on neil, kes peaksid õpetama vene lastele [eesti keelt]. No täiskasvanutest, nagu Miša ütles siin, ei maksa rääkidagi. Olen ka ise seda näinud. On 6% C1‑tasemel, vaba keelekasutus. Teate küll, mis need tasemed on – A , B ja C. Kuus protsenti! 30 aastat on iseseisvust, eks ju, ja vaba keelekasutusega, need, kes peaksid vene lastele õpetama eesti keelt, neil on vaba keelekasutus. Ütleks uuesti: öäk! 

Nii et tegelikult me peaksime tõsiselt kõik peeglisse vaatama, mitte õitsema, ka Isamaa. Mitte, et nüüd tuleb Tallinna eesti keele abilinnapea. Muidugi peaks. Kahe käega toetan. Aga mida te varem tegite? Me peame kõik vaatama peeglisse. Peame mõtlema ja vaatama. Oluline küsimus on, et millist Eestit me tahame. Kas sellist, mille põhiseaduse preambulis on see eesti rahvuse ja keele säilimine, või tahame sellist, nagu siin Tiiu Kuurme ütles, et kodanikukeskne ja n-ö RITA-rände Eesti. Ja see ongi kõik. Meil, Konservatiivsel Rahvaerakonnal, ei ole õnnestunud haridusministri portfelli hoida. (Juhataja helistab kella.) Nii et võib-olla, kui oleksime hoidnud, siis oleksime ka meie pidanud peeglisse vaatama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja, kuna kõigepealt olid fraktsiooni esindajad. Tänases arutelus on fraktsiooni esindajaks Andrei Korobeinik. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees, selle võimaluse eest! Head rahvasaadikud! Eesti keele õpetamise tase vene koolides on kahtlemata probleem, aga see on vaid üks murekoht. Sellest oluliselt suurem probleem on teatud poliitiliste ringkondade parasiteerimine vene kooli temaatikal.

Head kolleegid! Me oleme siia Riigikokku valitud selleks, et maailm oleks natukene parem koht elamiseks, et Eestil läheks paremini. Me peaksime lähtuma sellest poliitika tegemisel. Esmapilgul võib ju tunduda, et vastandumine on justkui õige poliitiline käik: valged inimesed vs. mustanahalised, venelased vs. eestlased, heterod vs. homod – sa valid poole ja hääled tulevad. Mis siis, et teine pool sind vihkab, esimene toetab, sellest piisab. Ja siin saalis on päris mitu inimest, kes erinevatel aegadel on rääkinud sajaprotsendilisest eestikeelsele haridusele üleminekust. Ei mingit metoodikat ega plaani, lihtsalt üks loosung, mis toob teatud sihtgrupilt hääli ja möödaminnes teeb meie ühiskonda katki.

Meie venekeelsetes gümnaasiumides on juba pikki aastaid õpetatud 60 : 40 süsteemi järgi. See tähendab, et 60% ainetest õpetatakse eesti keeles. Selle katse tulemusi tutvustas ilmekalt Mihhail Stalnuhhin. Jääb vaid imestada, kui küüniliselt käituvad need, kes heidavad vene koolidele ette keskmisest tagasihoidlikumaid riigieksamite tulemusi. Milliseid tulemusi me siis ootame, kui õpetajad õpetavad vene lastele eesti keelt vigases eesti keeles? Ja millist lahendust me pakume neile? See ettepanek on huvitav, et 60% asemel võiksid samad inimesed õpetada 100% õppeainetest nendelesamadele lastele eesti keeles. See on päris omapärane loogika.

Aga mis probleemi kokkuvõttes me üritame venekeelse koolihariduse lõpetamisega lahendada? Ma eeldan siiski, et eesmärgiks on hea eesti keele oskus koolilastel. Aga selleks, et õppida keelt, ei ole vaja selles keeles õppida. Enamus selles saalis olijaid ei ole lõpetanud ingliskeelset keskkooli ja sellegipoolest valdab inglise keelt heal tasemel peaaegu igaüks meist. Riigikogu aseesimees mõnikord lausa räägib meiega inglise keeles. Ka meie koolilapsed, nii eestlased kui ka venelased, valdavad inglise keelt hästi. Eesti keel ei ole selles suhtes erand. Tegemist ei ole maailma kõige keerulisema keelega. Seda, nagu ka teisi keeli, on võimalik õppida. Ja seda ilma selleta, et eesti keeles õpetatakse sulle näiteks keemiat.

Vene laste eesti keele nõrga oskuse põhjus on mujal. Põhjus on selles, et meil puudub läbimõeldud õpisüsteem ja pole piisavat õpetajate arvu. Vene kool ei takista lastel eesti keelt õppida, aga ta võiks seda paremini teha.

Ma igaks juhuks võtan lisaaega ka.

Jaa, palun, kolm minutit!

Ja siin on oluline ka inimlik aspekt. Tänavu mais avaldatud lõimumismonitooringu tulemuste põhjal soovib vaid 17% venekeelsetest lapsevanematest, et nende lapsed õpiksid eesti koolis. See nädal rõhutas haridusminister Liina Kersna meedias, et üha enam lapsevanemaid soovib, et nende lapsed saaksid eestikeelse hariduse. Tõepoolest, 17% on täiesti arvestatav number, aga mulle tundub, et sellise võiduka retoorika jaoks on see siiski veidi ebapiisav. Samuti ei maininud auväärt minister, et suur hulk venekeelseid lastevanemaid soovivad, et nende lapsed õpiksid siiski oma emakeeles. Ja olgu öeldud, et valdav enamus neist eelistab venekeelse hariduse säilimist ühel või teisel kujul.

Meil on ju demokraatlik ühiskond, me oleme valmis vähemusi kaitsma. Miks me siis ei taha kuulda venekeelsete inimeste häält? Veerand Eesti elanikkonnast on venekeelsed inimesed ja neil on täna seaduslik õigus otsustada laste õppekeelega seotud küsimusi. Ja see on õiglane.

Aastast aastasse on meid hirmutatud, et venelased, kes ei oska eesti keelt, elavad Venemaa meedia‑ ja inforuumis ja kujutavad endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Väidetakse, justkui aitaks eestikeelsele haridusele üleminek seda probleemi lahendada. Paraku see nii ei ole. Umbes kümme aastat tagasi märkis professor Marju Lauristin, et Eesti riigi suhtes on kõige kriitilisemalt meelestatud just need venekeelsed noored, kes räägivad väga head eesti keelt. Ja vastupidi, väga patriootlikud on need inimesed, kelle eesti keele oskust ei saa kuidagi heaks nimetada. On ilmne, et keeleoskus ei aita kuidagi kaasa lojaalsusele.

Esmaspäeval arutas Riigikogu taas kord eestikeelsele haridusele ülemineku temaatikat. Selle toetajate peamine valu oli see, et miks üleminekut ei ole veel toimunud, ja jälle räägiti mingisugusest ühiskonna valmisolekust, lõimumismonitooringu tulemusi arvesse võtmata. Head kolleegid! Ei tasu oma soovi ja teiste valmisolekut segi ajada. Ja samal ajal on enamik ülemineku toetajaid kategooriliselt vastu, et eesti ja vene lapsed õpiksid koos ühes koolis. Selline integratsioon siis. Nelson Mandela võitles säärase integratsiooni vastu minu lapsepõlve ajal ühes teises riigis.

30 aastat on Eesti taasiseseisvumisest möödas. See on piisavalt pikk aeg, et teha hariduspoliitikas vahekokkuvõtet. Alustuseks peame tunnistama, et senised keeleõppe lahendused vene koolidele ei ole tulemusi toonud. Me peame süsteemselt lähenema keeleõppele ja tagama piisava arvu kvalifitseeritud eesti keele õpetajaid. Täna peame koguma julgust, et tunnistada: vene kool ei ole oht Eesti riigile ja eesti identiteedile, vene kool on Eesti konkurentsieelis. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd alustame siis hääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 19, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.

Palun Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keeleõpe, eesti keele õpe on vaieldamatult Eesti riigi jaoks väga oluline ja sellepärast ka minu siirad tänud tänastele ettekandjatele. Me oleme siin nüüd kuulnud tõesti mõningast analüüsi, mille taga see areng on seisnud, ja ka oma headelt kolleegidelt saanud justkui erinevatest nurkadest ülevaadet ja tõdenud, et kõik peaksid justkui peeglisse vaatama. Ma siiski ei tahaks selle üle debateerida, kui palju keegi peaks peeglisse vaatama, vaid ikkagi mõtleksin, kuidas me saaksime nüüd lõpuks minema.

On öeldud, et äkkrünnak on praegu justkui käivitatud, et aastaks 2035 oleks meil eestikeelne haridus. Ja seda nimetatakse äkkrünnakuks! Vabandage, see on küll tõsine äkkrünnak, mille eest peaks nagu muretsema. Siin on meil põhjust vaadata pigem lõuna poole, meie heade naabrite lätlaste poole ja mõtelda, kuidas nemad neid äkkrünnakuid niimoodi on osanud korraldada, et käesoleval õppeaastal lähevad nad lätikeelsele haridusele üle, aga meie peame ikka veel plaani.

Vaieldamatult on siin üks ja võib-olla kõige kandvam probleem motivatsioon. Muidugi on meil raha puudu olnud, pole olnud võib-olla kõiki õpikuid või sõnaraamatuid, nagu me oleme aru saanud, või sõnaraamatud on tehtud kuidagi nii, et seal pole käändelõppe jne, jne, kuid minu arvates on põhiline probleem olnud motivatsioon ja motivatsioon ka siin saalis kokku leppida ja see asi ära teha. Eestikeelne haridus peaks andma tegelikult meie inimestele võimaluse ühiskonnas hästi hakkama saada. Nad peaksid hästi suutma orienteeruda eesti kultuuris. Ja see kindlasti aitab ka neil omaks võtta Eesti riigiidentiteeti. Ja kui me selle peale mõtleme, siis tegelikult on tegemist rahvusliku julgeoleku küsimusega sõna otseses mõttes.

Ja on, ma ütleksin, äärmiselt kahju, et seda äkkrünnakut pole suudetud varem teha selle motivatsiooni leidmiseks. Ja kui me seda ei suuda leida, siis aastal 2035 tullakse uuesti siia pulti ja tõdetakse: võib-olla aastaks 2050 – ilus ümmargune number –, no siis võiks ikka üle minna. Muidu järsku me teeme kellelegi liiga, keegi võib-olla ei suuda omandada kas siis keemiat piisavalt hästi või laulutunnis jäävad kuidagi sõnad halvasti meelde. Või noh, ütleme, ka eesti lastel muutub eesti keele omandamine kuidagi probleemseks. Ei, me peame selle sammu astuma ja tegelikult on seda äkkrünnakut – mulle hakkas see sõna meeldima – võimalik märksa kiiremas tempos teha kui aastaks 2035. Kui me täna ei alusta, siis tõepoolest me ei jõua kuhugi.

Ma natukene seda motivatsiooni poolt tooks ka allapoole. Tõepoolest, keeleõpe ja kogu haridus loomulikult on elukestev protsess, aga kui me vaatame noorte peale ... 

Palun lisaaega. 

Palun, kolm minutit!

... siis [tuleb] ütelda seda, et meie kodul on hästi oluline roll. Me peame mõtlema selle peale, kuidas me suudame panna oma kodud toetama neid lapsi, kes ei ole eestikeelsest perest, kelle kodu ei ole eestikeelne. See on hästi oluline ja oli hea kuulda, et selle peale on mõeldud. Aga olles ka pikaajaline omavalitsuse juht, siis ma ei oska isegi ütelda, mille taha see on jäänud. Ikka kuuled, kuidas kurdetakse, et kodud ei suuda piisavalt tuge pakkuda.

Aga võib-olla kandev roll, kui nüüd Riigikogu peaks andma selle poliitilise raami, on omavalitsustel ja kui omavalitsustel motivatsiooni ei ole, siis see asi kuhugi ei edene. Ma olen siin saalis teile ütelnud ja tegelikult on paslik seda ikkagi veel kord üle korrata. Kohila vallas me läksime üle eestikeelsele koolile. Ma panin venekeelse kooli kinni. Me arutasime aasta otsa seda ja tegime otsuse ja läksime üle. Kas te arvate, et see oli lihtne? Meil ei olnud mingisugust erilist tuge, me ei saanud mingit erilist tuge riigilt. Tõsi, pärastpoole tuli keelekümblus, tulid mingisugused võimalused lasteaedades teha nii, et kaheksa rühmaga lasteaia kohta oleks üks õpetaja. 160 lapse kohta! Aga me pidasime seda oluliseks, meil oli motivatsioon ja me tegime selle ära. Ja ka täna tõesti tuleb selliseid lapsi, kelle vanemad ei oska eesti keelt ja laps ei oska üldse eesti keelt. Temaga tuleb pingutada, temaga tuleb tööd teha, teda tuleb õpetada, teda tuleb toetada. Ja seda on võimalik teha.

Aga kui on tõepoolest koolijuht, nagu me oleme kuulnud, kes vist sel aastal tähistab 25. aasta juubelit, kui talle on tehtud ettekirjutusi, et tema eesti keel ei vasta nõuetele. 25 aastat! See ka muidugi kirjeldab seda olukorda, kuidas riik on suhtunud või kuidas omavalitsus on suhtunud sellesse teemasse. See on muret tekitav küsimus muidugi. Selles suhtes on minu üleskutse küll, head kolleegid, teile kõigile. Keeleoskus, keeleõpe –see on üks osa meie rahvuslikust julgeolekust ja sellesse tuleb samamoodi tõsiselt suhtuda nagu igasse komponenti meie rahvuslikus julgeolekus. Aitäh! 

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi.   

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud külalised! Head Riigikogu liikmed! Mul on väga hea meel tänase konverentsi üle, sest need ettekanded aitasid kindlasti nii Riigikogu kui tervet Eesti ühiskonda aru saada, milles on probleem. Mulle tundub, et mõneti vastandlikud ettekanded panid meid mõtlema sellele, et võib-olla ei olegi küsimus ainult keeleõppes. Minu arvates peavad, kuigi see on see kõige suurem probleem, eestikeelses koolis õppima kõik Eesti lapsed, nii nagu seab eesmärgiks eesti keele arengukava 2035 ja seda kinnitab ka hariduse arengukava, selleks et omandada Eesti riigiidentiteeti. Keeleõpe on tegelikult tõepoolest üks vahend selleks, et kõik Eesti lapsed saaksid pärast võrdsete võimalustega osaleda tööelus ja ühiskonnaelus, minna ülikooli, omandada hea haridus, saada parema, õnnelikuma elu võimalus oma eneseteostuse kaudu.

Aga riikliku julgeoleku jaoks on kõige olulisem, et nad omandavad riigiidentiteedi. Seetõttu ma ei ole päriselt kindel, kas koosõppiva kooli mudel, mida võib-olla kõige enam on toetanud Eesti 200, aga näib, et toetab ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond, tegelikult näeb seda olulisena, et eesti keel selles koolis võib tõepoolest viia just nimelt riigiidentiteedini ja eesti keele positsioon selles koosõppivas koolis peab olema kindlustatud, sest seda näeb ette meie põhiseadus.

Mulle tundub, et ühiskondlik kokkulepe eestikeelsele koolile üleminekuks ja võib-olla ka poliitiline kokkulepe on ju sõlmitud ja tõepoolest ei peaks me enam küsima, miks, vaid me peame küsima, kuidas. Ja see ei ole ainult tehniline küsimus, see ei ole ainult n-ö mingisugustes pisidetailides kokkuleppimine, vaid see on olemuslik küsimus. See on olemuslik küsimus, kuidas ühelt poolt tagada n-ö niisugune põhiseaduslik käsk seista eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise ja arengu eest, ja teiselt poolt, kuidas eesti keele õpe viia kõigi nendeni, kes ei ole eesti emakeelega. Võiks öelda niimoodi, et keskerakondlik Haridus- ja Teadusministeerium pani rõhu venekeelsetes haridusasutustes eesti keele õpetamisele ja tegi kindlasti väga olulisi asju. Praegu on juba 150 lasteaias ja 43 koolis professionaalne eesti keele õpetaja. Lisaks 30 kooli ja 70 lasteaeda osaleb keelekümblusprogrammides – need on olulised asjad ja nendega tuleks jätkata. Aga tõepoolest, need ei ole toonud veel praegu neid tulemusi, mida me loodame, et eesti keele oskus väga palju meie lastel paraneks. Võib-olla läheb veel aega, aga eriti lasteaialaste puhul kindlasti kunagi see aeg tuleb. See on hea algus ja seda on vaja jätkata.

Küsimus on selles, miks ei ole kõik need senised meetmed viinud selleni, et eesti keele õpe venekeelsetes koolides ja ka eesti keele õpe muulastele ühiskonnas oleks andnud tulemusi, mida me kõik ootame. Ma arvan, et vastus on tõepoolest selles, mida professor Birute Klaas kenasti ütles, et küsimus ei ole ainult õpetajates, õppematerjalides või õppemetoodikas, küsimus on ka motivatsioonis. Me võime täpselt samamoodi öelda, et eesti lapsed ei õppinud vene keelt selgeks sellepärast, et neil ei olnud motivatsiooni. Me ei saa silma kinni pigistada okupatsioonitausta ees ega ka selle ees, et meie naaber suhtub küllaltki vaenulikult Eesti iseseisvusesse, see ikkagi hoiab tuld hõõgvel. See tähendab, et tegelikult on see küsimus motivatsioonist ja seda enam saame me eesti keelt kaitsta ja eesti keelt oma inimestele õpetada siis, kui me oleme eestikeelsetes haridusasutustes loonud selle võimaluse.

Palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Täna viivad, nagu meie haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna on öelnud, lapsevanemad ise ellu neid reforme, milleks meil võib-olla ei ole poliitilist julgust olnud. Ja täna me kuulsime väga värvikalt seda, et Eesti kool on hädas. Sellepärast on tänane Haridus‑ ja Teadusministeerium pannud prioriteediks just nimelt eestikeelsete koolide toetamise, sest lapsevanemad trummeldavad nende ustele ja tahavad oma lapsi sinna tuua, olles aru saanud, et tegelikult see annab nende lastele parema tuleviku ja edasijõudmise võimaluse. Nüüd tuleb aidata eestikeelset kooli. Ja seda praegu ka tehakse. Praegu saavad 23 kooli ja 1493 õpilast tugitoetust selleks, et omandada paremini eesti keel ja et need koolid ei oleks hädas.

Ma olen nõus Tiiu Kuurmega, et seda on vähe, ja kindlasti me sooviksime, et see toetus oleks suurem. Ja eestikeelset kooli hädas tulebki aidata mitte ainult õpetajate toetamisega ja motivatsioonipakettide loomisega, nagu kenasti on kirjas Tartu Ülikooli ettepanekutes sellele komisjonile, vaid tuleks tõepoolest toetada ka tugispetsialiste, kes aitaksid koolides lapsed järele. Aga ma ei ole nõus Tiiu Kuurmega, et need koolid peaksid sulgema oma uksed seni, kuni need lapsed on eesti keele omandanud. Kedagi ei tohiks sellest koolist kõrvale jätta, pigem peame vaatama, kuidas need koolid hakkama saaksid. Täna teatab Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekul kindlasti ka meie valitsus, et 5 miljonit eraldatakse eestikeelsele koolile üleminekuks. Ja tõepoolest, me ootame väga neid tulemusi, mida Haridus- ja Teadusministeeriumi juures spetsiaalkomisjon hakkab ütlema, kuhu need rahad pannakse. Ma loodan, et see pannakse nendele asjadele, mida täna ka siin Riigikogu saalis on meie ettekandjad välja toonud.

Olen väga nõus sellega, et kõige tähtsamad asjad on koolijuhid, koolijuhtide riiklik atesteerimine võib olla võtmeküsimus. Omavalitsused ei tohiks takistada eestikeelsele koolile üleminekut. Lasnamäele riigigümnaasium 2027 on liiga hilja, me võiksime selle tuua ettepoole. See on äärmiselt oluline. Eestikeelsetele koolidele õpetajate ettevalmistamine – jaa, nõus jälle Birute Klaasiga, et see tegelikult tähendab seda, et kõik õpetajad peavad olema valmis õpetama ka muukeelseid lapsi, iga õpetaja on keeleõpetaja. Selleks on vaja nende õpetajate koolitust, täienduskoolitust ja metoodilisi vahendeid, mis neid aitaksid. Õppevahendid on võtmeküsimus. Tean, et Haridus- ja Teadusministeerium paneb sellele suurt rõhku, aga väga loodan, et need vahendid saavad olema tõepoolest abiks.

Eestikeelsetele koolidele ja õpetajatele ja ka tugispetsialistidele motivatsioonipakettide loomine, et nad aitaksid neid lapsi, kelle seas on üle 10% juba muukeelseid, on äärmiselt oluline. Ja lisaks ka RITA-projekti – viimane lause – üks tulemusi oli, et tegelikult võiks aidata meeskondade koolitus. Nende koolide ülevõtmist üksinda koolijuht teha ei saa, tal peab olema terve meeskond. Ja lisaks olen nõus ka siin täna saalis [jutuks] tulnud seisukohaga, et lapsevanemad on võtmeküsimus – et nad ei kardaks panna oma lapsi eestikeelsesse kooli, et nad oskaksid neid toetada ja et meelsus muutuks ja nad oleksid rõõmsad selle üle, et nende lapsed õpivad head eesti keelt.

Jõudu meile kõigile selleks ja loodame, et me saame üheskoos teoks teha selle, mille suhtes tegelikult ühiskondlik ja poliitiline kokkulepe eesti keele arengukava ja hariduse arengukavas seatud eesmärkide näol on olemas. Meie asi saab olla võib-olla võtta lahti PGS ja vaadata ka seda hätta jäänud põhikooli – väga hea ettepanek –, kui palju eesti keelt peaks olema põhikoolis. (Juhataja helistab kella.) Suur aitäh teile kõigile ja jõudu!

Suur tänu, suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mihhail Lotmani. Võib-olla kohe kaheksa minutit? Vaatame, jah.

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Austatud külalised, professorid! Kui me vaatame neid kõnetunde, mida me oleme pühendanud siin eestikeelsele haridusele, siis võiks arvata, et kas selle haridusega on kõik nii suurepärases korras või vastupidi, olukord on katastroofiline. Mina arvan, et olukord ei ole ei katastroofiline ega suurepärane. Ei saa öelda, et mitte midagi 30 aastaga ei ole saavutatud. On küll. Mõningat progressi on märgata, aga kahjuks mitte piisavalt.

Mis mind nendes diskussioonides ja ka seaduseelnõudes kurvastab, on see, et me otsime mingisugust ühte võluvahendit, mis lahendaks kohe kõik probleemid. Austatud kolleegid, võib-olla on see teile üllatus, aga ma olen sügavalt veendunud selles, et inimesed on erinevad ja neil on erinev võime õppida keeli ja üldse erinev võime õppida. See, mis sobib ühtedele, ei sobi teistele.

Siin vene taustaga kolleegid on alustanud autobiograafiliste märkustega, ma luban ka endale paar sellist. Ma ei ole mitte kunagi eesti keelt õppinud enne ülikooli. Vene koolis meil ei olnud eesti keelt. Eesti keele õpetaja ei osanud eesti keelt, ta luges vene keeles meile Lutsu "Kevadet" ja see oli meie süvaõpe. Samas ma oleksin ebasiiras, kui ütleksin, et ei ole kuskil õppinud. Lapsena olin üldse kolmekeelne ja eesti keel oli üks minu emakeeltest. Pärast, kui ma pooleks aastaks sõitsin Leningradi, olin pagendatud sinna, siis kui ma tagasi tulin, ma tundsin ise seda venekeelset aktsenti, mille pärast ma narrisin naaberhoovi lapsi, ja siis aastakümme või isegi rohkem ma üldse ei julgenud eesti keelt rääkida. See aktsent on mul siiamaani.

Siin on üks müüt, mida meie kolleeg Stalnuhhin väga aktiivselt esitab. See on müüt eesti keele erakordsest raskusest. Ma pean ütlema, et nendest keeltest, mida mina mingil määral oskan, on eesti keel kõige kergem, ka palju kergem kui vene keel. Mul on eesti keeles loengut lugeda mõnes mõttes palju lihtsam ja ma teen seda meelsamini kui vene või inglise keeles. Keeleteaduses on olemas selline mõiste nagu "naturaalne fonoloogia", selles mõttes on eesti keele hääldus palju naturaalsem kui vene, inglise või saksa keeles. Ja kui ma räägin pikemalt vene keeles, siis mul lihtsalt artikulatsiooniaparaat väsib palju rutem ära võrreldes eesti keele rääkimisega.

Eesti keeles on ainult kaks rasket asja. Üks on prosoodika ja intonatsioon, seda ei õpigi ära. Isegi suurepärane kolleeg Odinets räägib vene aktsendiga – tee, mis tahad. Sellest ei saa lahti, aga see ei tapa.

Ikkagi ma palun kolm minutit juurde.

Jaa, ma ise ka tunnetasin. Kolm minutit juurde.

See on seotud minu teise probleemiga. Nagu te panite tähele, minu kõne takerdub, mul on kõnedefektid. Mul on düsleksia, düsgraafia kerges vormis kõikides keeltes. Sellepärast ma kirjutan väga aeglaselt, pean iga sõna üle kontrollima. Ja veel mul on see defekt, mille kohta eesti keeles ei olegi sõna. Vene keeles eristatakse mõisteid zaikanije ja zapinanije. Mul on see teine, ma ei kogele, aga mul on takerdunud kõne ja sellepärast ma ei jõua kunagi reglemendis [ettenähtud ajaga lõpetada].

Aga mul on kogemused vanemana, vanavanemana – mul on viis last ja 12 lapselast –, pluss ma olen õpetanud ülikoolis ei mäletagi mitukümmend aastat ja ütlen, et inimesed on väga erinevad, ka ühe pere lapsed. Ühed õpivad kolm-neli keelt, ei ole mingit probleemi. Teisel on nii, et kui ta õpib teist keelt kõrvale, tekivad raskused emakeeles. Mul on sellised suurepärased tudengid. Edumeelsed vanemad panid nad eesti kooli ja nad on väga andekad inimesed, mõlemad Inglismaal ja Hollandis on väga hästi oma karjääri arendanud. Aga tulemus oli see, et nad olid inimesed ilma emakeeleta, nad ei osanud ei vene ega eesti keelt. Või õigemini, mõlemas keeles nad ennast kuidagi väljendasid, aga see ei ole päris see.

Niisiis, mida ma tahan öelda? Me peame julgelt ja resoluutselt alustama liikumist eestikeelse kooli poole, aga see lähenemine peab olema diferentseeritud, erinevates maakondades erinev, erinevates peredes võib-olla erinevad lahendused jne. Siin ma olen kuulnud sellist väidet, et eesti keelt saab suurepäraselt ära õppida eesti keele tunnis ja ei olegi vaja näiteks eestikeelset füüsikat. Aga ma arvan, et täisväärtuslik keel areneb kõikides valdkondades, ja kui me tahame, et Eestimaa venelased oskaksid eesti keelt, siis nad peavad oskama eesti keeles mõelda ka keemia ja füüsika valdkonnas. Mul on suured probleemid sellepärast, et ma ei ole päris kodus eestikeelses filosoofiaterminoloogias. Ma õppisin matemaatikat vene keeles ja mõtlen tihti matemaatiliselt, aga mul on raskusi oma teadmisi formuleerida eesti keeles, terminid päris ei kattu.

Niisiis, mida ma tahan öelda? Mõned probleemid on päris tõsised, aga see ei tähenda, et me ei tohiks nendega tegeleda, ja eesmärk peab olema ikkagi see, et 2035. aastaks kõik Eestis elavad ja Eestiga seotud koolilõpetajad oleksid suurepärased keeleoskajad.

Ma spetsiaalselt nimetasin härra Odinetsi, et ta saaks mulle vastu vaielda.

Aitäh teile! Ja ta kasutab seda võimalust, nii et nüüd on vasturepliigi sõnavõtt kohalt. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Tõepoolest, sai mainitud ja tahaksin selle aktsendi asja ikkagi ära õiendada. See, et minul või Mihhailil või kellelgi teisel on aktsent, ei tohiks olla mingil juhul etteheide. Me peaksime uhkust tundma kõigi nende inimeste üle, ka enda üle, kes on eesti keele endale selgeks teinud, ja peaksime olema eeskujuks paljudele vene õppekeelega koolis või eesti õppekeelega koolis õppivatele vene emakeelega noortele. Väga tihti takerdub eesti keele kasutamine selle kartuse taha, et hakatakse naerma või hakatakse etteheiteid tegema või arvustama kuidagimoodi seda eesti keele kasutust, vigu käänetes või aktsenti. Me peaksime rohkem sellest rääkima, et see on okei, kui sa räägid vigadega, see ei ole probleem, kui sa räägid aktsendiga, me, vastupidi, austame ja tunnustame eesti keele oskust. Mida vähem me aktsendi teemal sõna võtame, seda rohkem me motiveerime tegelikult eesti keelt õppima. Ja mitte ainult noori ja lapsi, vaid tegelikult ka täiskasvanuid, kellel on veel suurem hirm vigade või aktsendi ees. Nii et katsugem aktsendist vähem rääkida, vähem aktsendiga rääkida ja rohkem motiveerida inimesi eesti keelt kasutama. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased, kes te olete saalis, enda kabinettides ning kes te vaatate seda äärmiselt olulist diskussiooni ka hiljem järele! Loomulikult pedagoogid ja kõik muud kriitikud! Sellepärast ma siia lõpu poole tulingi, et võib-olla on siis kriitikute meel natukene nüristunud.

Kui rääkida aktsendist, siis jah, me vahel kujutame endale ette, et meil on äärmiselt koletu aktsent. 2015 läksime Ukrainasse, Lvivi, ja me teadsime, et ei ole soovitatav vene keeles rääkida. Ega me mingit muud keelt ei osanudki. Ja siis me küsisime ja meile öeldi, et ah, ärge muretsege, teil on nii tugev baltlaste aktsent sees, et rääkige, kuidas tahate.

Mina ei ole pedagoog ja seepärast ma ei oska niisuguseid pedagoogilisi nõuandeid anda. Mina olen üks antipolüglott – no ei jää keeled külge. Kuigi esimene venekeelne sõna, mille ma selgeks õppisin, oli "fašist" – siis, kui ma olin laps Lasnamäel. Saksa keelt õppisin, see oli üle kivide ja kändude, vedasin ikkagi kuidagi kolmeks, vene keeles vist jäin ka suvetööle kümnendas klassis. Ülikoolis õppisin neli semestrit prantsuse keelt, ehk siis de facto ma olen kõrgtasemel prantsuse keele valdaja või, ütleme, de jure, aga de facto suudan öelda ainult je m'appelle Tarmo ja võib-olla mõnda asja veel. Kui inglise keelt hakkasin intensiivselt õppima, siis õpetaja üritas ja üritas, üritas ja üritas. Ma ütlesin, et saate aru, ma ei saa üldse aru, mis asi on alus ja öeldis inglise keeles ja mida need sõnadki tähendavad. Võin sihukest tuima panna. Aga ma olen pannud tuima. Ma olen pannud tegelikult seda tuima just tänu sellele, et minus on olnud huvi, meeletu huvi muusika vastu. Radiomafia Soomest oli see ja siis võib-olla Soome televisioon, kust ma õppisin soome keele selgeks. Väga keerulistes olukordades Soomes väga hilistel õhtutundidel oli mul äärmiselt raske selgeks teha, et ma ei ole Helsingist, sellepärast et nad kõik ütlesid, et mul on Helsingi släng küljes, aga see tuli kõik ainult Radiomafiast.

Miks me peaksime rääkima ühtsest keeleruumist? Minu jaoks on oluline see, et aeg-ajalt ikkagi me teame sõnu ja me ei tea. Me oleme siin ka rääkinud sellest viipekeelest, eks ju, et kas peab olema eestikeelne viipekeel või siis rahvusvaheline viipekeel. Küsitav. Arvutikeelt me tahame ju, et see oleks eesti keeles, aga mingi hetk ta tõlgiti selliseks, et kõik läksid ikkagi inglise keele peale, oli lihtsam aru saada kui eesti keelest. Kuigi ma leian, et seda eestikeelset asja peaks arutama. See, et meil on 14 käänet, ongi võib-olla raske. Aga me ise, eestlased, viskame nalja, et neid käändeid on veel. No on näiteks imestav ja mittemidagiütlev kääne. Siinkohal ma neid näiteid ei hakkaks tooma. Need ei ole head. Ja naljad, anekdoodid, need on kõik sellised asjad, mis mulle meeldivad. Venekeelsetes töökollektiivides ja eriti just miilitsa kinnipidamispunktides õppisin siis tänu miilitsatele ja teistele kaakidele ka vene keele selgeks. Ja siis meil räägitakse, et no ei ole võimalik neid mahlakaid venekeelseid anekdoote tõlkida eesti keelde. On küll. Samas jälle ei ole näiteks võimalik paljusid eestikeelseid asju ümber tõlkida teistesse keeltesse.

Ma meenutasin, et milline on neist kõige viisakam, ja kõige viisakam on see, et helistatakse kunstimuuseumisse: "Tere, kas saaks kutsuda Mona Lisa telefonile? Ei saa, Mona Lisa on maal." Kunagi 1990. aastatel vaatasin üllataval kombel hommikul vara mingit saadet "Õpime eesti keelt". Ja mulle jäi sealt meelde üks fakt: Raimond Valgre on kasutanud enda lauludes 1200 eestikeelset sõna. Ja üldjuhul väga intelligentsed eesti keelt valdavad inimesed kasutavad igapäevaselt 600 või 800 sõna. See näitab tegelikult seda, kui palju on meil neid omadussõnu ära läinud, räägin just eestlase seisukohalt. Ja nüüd ma teen väikese sihukese möönduse ...

Ma sooviksin küll kolm minutit lisaaega.

Jaa, see on teil olemas.

Aitüma! Sellest ühtsest kultuuriruumist või kuidas neid asju teha, mäletan, et Aivar Pohlak kunagi mingi aeg raporteeris sellisest heast tulemusest, et nüüd toimuvad Eesti koondise trennid eesti keeles. Mis tähendabki, et mängijad tegelikult suhtlevad omavahel. Ja ütlen ausalt: jalgpall ühendab. Ükskõik, kuhu välisklubisse sind võetakse, kui sind on ostetud sinna, siis sul tuleb see keel selgeks õppida, teed sa seda õhtutundidel või hilistel tundidel.

Küll on aga mulle vahel arusaamatuks jäänud näiteks Tallinna linnas Keskerakonna vastuseis eestikeelse õppe toetusele. 2005 oli, kui Nikolai Stelmach esitas sellise eelnõu, et tasuta eesti keelt õpetada. Ma ei saanud aru, et miks sa teiste eest nagu rabeled, aga üsna kiirelt ma nägin: see eelnõu hääletati maha. Küll toimub see, et eesti keele õppe grupid täituvad äärmiselt kiiresti. Ja linnuke on kirjas. Kahe kuu pärast on tegelikult õpetaja ja üks õpilane, kes seal veel on. 

Mul tuleb meelde, et kuna mu saksa keel oli niivõrd kehv, siis vanaema suunas mind saksa keele kursustele. Need olid edasijõudnutele, mind oli vaja järele aidata. Me õppisime seal iga kord mingi luuletuse, laulsime, möllasime. See oli keeruline. Neli kuud pidasin vastu, tulin ära. Noh, ma ei olnud edasijõudnu, aga ma soovisin. Ehk siis muusika on see, mis on minu jaoks olnud käimatõmbav jõud. Ma olen kõikidest nendest laulusõnadest tahtnud aru saada, kuigi ma tean, et enamuse jaoks on see täiesti ebaoluline, millest lauldakse. Ja nii ma olengi otsinud ja tõlkinud.

Vene keelega juhtus see, et olin kaheksandas klassis ja sain suure anarhosündikalisti Kropotkini mingi teose, vanas vene tähestikus ja kõik, ja seda ma siis tutkisin ja tutkisin. Kui ma olin pool raamatut läbi juba tutkinud, läksin küsisin vene keele õpetaja käest, et ma ei jõua ära oodata, millal siin anarhiast juttu tuleb. Ta ütles, et see on põllumajandusteos. Kropotkin oli ka tuntud geograaf ja põllumajanduse edendaja. Aga loll ja järjekindel, nii nagu ma olen.

Tuleb leida see moment, kus inimesel on seda keelt vaja. Nüüd ma juba tegelikult tunnen huvi tänu internetile ka selle vastu, millest ingliskeelsed ansamblid laulavad ja venekeelsed ja ka mingid teised keeled. Olen võtnud isegi ette vahel ka mingi muu keele, et saaks lihtsalt pihta, millest jutt on, sest see tegelikult muudab laulu sisu. Võtame kas või selle, et kui mingit laulu laulab meesterahvas, aga sedasama teksti laulab naisterahvas, selle sisu tegelikult juba muutub. Täpselt nii, nagu ma ütlesin, et eesti keeles on olemas "pal'k" ja "palk", "mul'k" ja "mulk".

Et ei juhtuks nii, nagu ühes naljandis, kus jõe ääres kohtuvad kaks meest. Teevad seal enda käemärke. Esimene läheb koju ja ütleb, et nägin mina ülbet meest, see näitas mulle niimoodi, et võtan sul pea maha. Ma mõtlen: mida nüüd, silmad peast välja. Tema näitab: taon kasti. Ma ütlen: uputan siia ojja. Aga teine ütleb, et lähen mina sinna jõe äärde ja küsin mehe käest: kes sa oled? Ta ütleb: kits. Ma küsin: milline kits? "Vesikits."

Aitäh! Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nüüd ma soovin tänada kõigepealt eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni selle algatuse eest. Ma soovin tänada Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kasvatusteaduste dotsenti Tiiu Kuurmet, samuti Tartu Ülikooli eesti keele professorit Birute Klaas-Langi. Soovin tänada ka komisjoni esimeest, kõiki Riigikogu liikmeid, kes on küsinud, kes on sõna võtnud. Aitäh! Sellega on arutelu lõppenud ja meie päevakord on ammendunud. Istung on lõppenud. Aitäh!