Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! 1. septembrist 2020 kuni 31. augustini 2021 sai õiguskantsler kokku üle 5000 erinevat laadi pöördumise, kaebuse, avalduse. Sisulist lahendamist vajas, ehk siis tõesti muret, mille [lahendamine] meie võimusesse kuulub, sisaldas üle 3000 asja. Seega kasvas töömaht aastaga viiendiku võrra ja rõõm on teatada, et kuue aastaga on töömaht suisa kahekordistunud. Nagu ikka, kui vähegi saame, siis püüame meile oma mure usaldanud kaaskodanikku aidata ja kasutame selleks kõige lühemat õiguspärast teed.
Üksinda ei saavuta siin maailmas keegi midagi ja seepärast ma tänan teid, austatud Riigikogu liikmed, samuti eelmise ja praeguse valitsuse liikmeid, riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikke, kõikide nende arvukate juhtumite eest, kus me üheskoos oleme mure tõesti saanud lahendada ja vältinud seda olukorda, kus inimene tunneb, et tema oma riik temast ei hooli. Ju see on meil ühine siht, et Eesti peaks olema parim koht elamiseks, mis tähendab ühtlasi meie ametkonna vaatenurgast, et elu peab alati käima vabadust, vastutust ja mõistlikkust nõudva põhiseaduse järgi ja isegi üksainus hammasrataste vahele jäänud inimene on liiga palju.
Aitäh teile, hea Riigikogu, selle eest, et õige mitmel juhul said inimese ebakindluse või ebaõiglase kohtlemise allikaks olnud seadusesätted parandatud. Kui vaid mõned näited tuua, siis noortele sai kättesaadavaks psühhiaatriline abi, eriti traagilistel juhtudel. Paranes ohutuse olukord koolilaste ekskursioonibussides. Ka väärteo ohvritele anti õigusi juurde, neil tekkis võimalus näha ise toimikut, et esitada, näiteks liiklusõnnetuse ohvriks sattudes, kahjunõue. Need on ainult mõned näited. Seesugune hea koostöö on käima läinud ka äsja alanud ülevaateaastal, pean siin silmas sotsiaalkomisjoni arutelusid.
Iga kaebust, kõiki neid mitut tuhandet vaadates, me esimesena küsimegi, kas probleemi põhjus võib olla põhiseadusvastane norm seaduses või valitsuse, ministri või kohaliku omavalitsuse määruses. Seesuguseid norme leidsime möödunud ülevaateaastal enim just kohaliku omavalitsuse määrustest. Jällegi vaid mõningaid näiteid tuues, ei pannud paljudel juhtudel näiteks linn või vald tähele, et aastal 2019 muutus seadus ja unustati alla kolmeaastastele puudega lastele, täpsemini nende vanematele, toetust ette näha. Neid juhtumeid oli arvukalt, kõik asusid näpunäite peale seda olukorda parandama.
Uue nähtusena hakkasid silma omaalgatuslikud koormised ja maksud. Näiteks detailplaneeringu kehtestamise eest tuleb maksta mõnes vallas teatud summa kohalikku eelarvesse sotsiaalse infrastruktuuri tasuna. Iseenesest võib tegemist olla täiesti õige asjaga. See ei puuduta ainult detailplaneeringuid ja arendusi, vaid näiteks ka tasu kohalikule kogukonnale tehase talumise eest. Võib-olla täiesti mõistlik, et arendajale pannakse rahaline kohustus ja selle raha kasutamise üle otsustabki kohalik kogukond ise. Teie ehitate saastava tehase, aga meie vastutasuks teeme seda, teist ja kolmandat. Täiesti mõistlik. Aga see oleks koht, kus Riigikogu peaks looma sellise kohaliku maksu või koormise võimaluse. Vaidlus hetkel veel käib. Siin tahan öelda vaid seda, et ega seaduslikkuse nõudmine ei ole tarbetu norimine. Ainult õigusriik loob eeldused selleks, et meil oleks terve, usaldusväärne majanduskeskkond, ja samamoodi loob see eelduse inimeste turvatundeks.
Kui norm on põhiseaduspärane, ja enamasti ongi, siis võib viga olla ametniku töös. Ka seekord ei saa ma üle ega ümber PRIA-st. Kahjuks tekitab maaelanikele PRIA äärmine korralikkus asjade menetlemisel, nende arvates vastutulelikkuse puudumine, kahjusid ja meelehärmi. Mitmel juhul leidsime, et tõepoolest on esitatud ebaseaduslikke nõudeid, jäetud inimesed ebaseaduslikult toetusest ilma. Sellele on ka kohus tähelepanu osutanud, et üsna sageli pole väiketalunikul võimalik aru saadagi, miks temalt toetust tagasi nõutakse.
Liialt tihti näeme, et see ameti või inspektsiooni ametnik, kes peaks seadust rakendama, ei olegi endale elulisi asjaolusid selgeks teinud. Ta ei püüa muret lahendada, vaid pigem kuidagi midagi teha. Osalt on see tingitud pikaajalistest juhtimisvigadest, mis kaalutlusõigust, riskijulgust pigem pärsivad, aga ilmselt ka ülekoormusest. Oleme näinud, et kui võtta inimese mure südameasjaks, keskenduda probleemi tuumale ja püüda seda lahendada, saab lõpuks isegi ressurssi kokku hoida.
Toon näite möödunud ülevaateaastast, ent jällegi: selliseid näiteid oli sadu, kuigi mitte samast valdkonnast. Inimene vajab oma terviseseisundi tõttu müravaba ruumi. Päriselt. Tõenäoliselt meist keegi ei kujuta seda ette, aga temal on diagnoos, mis seda nõuab. Kui kohalik omavalitsus saab sellest vajadusest teada ja inimesel endal ei ole raha sellise helitõketega toa ehitamiseks, siis peab aitama kohalik kogukond. Ja nüüd, kui sellele inimesele soovitatakse üht korterit teise järel – ühes naabrid pidutsevad, teises elavad joodikud, kolmandas käib harilik kortermaja tramburai –, siis välja tulebki see, et selle inimese probleemi tuuma pole üldse süvenetud. Ja kui lõpuks õnnestus selgeks teha, et see inimene vajab kohandatud eluruumi, tehti kohandused ära, inimene sai talle vajaliku ruumi kätte. Kogu vahepealne asjaajamine oli lihtsalt maksumaksja ressursi ja selle konkreetse inimese elujõu kulu.
Süsteemsetest vigadest õnnestus parandada õige mitmeid. Näiteks on nüüdsest olemas juhis, mis puudutab tollis pakkide avamist. Varem tuli ette, et võeti postiteenistuselt pakk, tehti tollis lahti ja inimeseni jõudis ilmselgelt avatud ja sobratud pakike. Mitte keegi ei osanud öelda, kes tegi. Nüüd on olemas konkreetne juhis: see, et pakk tollis lahti tehti, pannakse kirja ja olukorra põhjendused on kontrollitavad. Jällegi suur aitäh neile, kes oma tööpraktikat vastavalt muutsid.
Elulistest näidetest, mis tekitavad palju vimma ja umbusaldust riigi suhtes, võin teie ette tuua ka näiteks sellise. Jällegi kirjeldab see mingis mõttes pikaajalisi juhtimisvigu. Kruusatee asfalteeriti – väga hea. Aga endised mahasõidud maatükkidele, mis olid selle tee ääres, likvideeriti. Loomulikult inimesed kaebasid, põhjendused olid formaalsed. Ja kokkuvõttes, kaalutlusõiguse võimalus oli ministri määruses ette nähtud, aga seda ei soovitud kasutada. Tuligi selgitada, et teekatte muutmine ei tähenda, et tuleb mahasõidud ära keelata. Tundub naljakas, aga ei ole.
Austatud Riigikogu, teie otsusel on õiguskantsler juba teist aastat puuetega inimeste õiguste järelevaataja ja edendaja. Eks kõik teavad, et teha on veel õige palju, aga hea on märgata ka seda, mis on läinud oluliselt paremaks. See teadmine, et kõik meie hooned ja avalik ruum peaksid olema turvalised ja ligipääsetavad kõikidele, kellel on raske liikuda – me ei räägi siin ainult ratastoolis inimestest, vaid tegelikult ka eakatest, lapsevankri lükkajatest –, on õnneks jõudnud varasemast palju paremini kohale. Näiteks uued bussihanked tehakse juba madalapõhjalistele bussidele, samamoodi mõeldakse perroonidele ja peatustele, ning see on väga hea areng. Kahjuks mitte kõikjal ja mitte alati. Kus näeme viga, eks tuleb ära parandada.
Hea on see, et Tallinna Tehnikaülikoolis on valmis saanud tiitritarkvara, mis suulise kõne kiiresti subtiitriteks muudab. See, et kuulmislangusega inimesed peavad samuti elust, ja eriti riiklikest sündmustest, osa saama, ei tulegi enam uudisena. Seda julgen küll ka meie kolleegide teeneks pidada.
Oleme saanud esimese kirjeldustõlke mängufilmile. Aga kui rahvast hakati vaktsineerimisele registreerima, siis unustati pimedad jälle ära. Nendel võimalust ennast vaktsineerimisele digitaalselt kirja panna ei olnud. Taas tuli meelde tuletada, et iga kord selliseid lahendusi luues tuleb arvestada ka pimedatega. Seda enam, et Eestis on terve hulk niisuguseid avalikke teenuseid, mida ilma internetita enam kasutada ei saagi.
Meie töö üheks osaks on kontrollkäigud psühhiaatriahaiglatesse, vanglatesse, hooldekodudesse. Aastatega on olukord ka neis läinud järk-järgult paremaks, aga väga palju on ikkagi veel valesti. Alustades hooldekodudest, mida on meil ligi 200 ja kus on tublisti üle 13 000 inimese, siis personalinappus, väga madal palgatase, tihti ka nõutava väljaõppe puudumine on midagi, mida Eesti riik ei tohiks endale lubada.
Samas on hooldekodudes tööl palju väga pühendunud inimesi, nii et peaaegu iga kontrollkäigu raportit saame alustada sellest, et kliendid kiidavad seda, et neil on nüüd rohkem võimalusi oma aega mõtestatult sisustada, lubatakse aeda harida, on huviringe, personal sõbralik. Aga samal ajal ruumi on jätkuvalt vähe, ja nendele inimestele, kes vajavad kõrvalise pilgu eest olemuslikult varjatud hooldamistoiminguid, seda tihtipeale ruumipuudusel ei pakuta. Sellisel juhul kannatab inimväärikus väga tugevalt.
Vanglatest on vähem häid uudiseid. Mainin vaid, et näiteks Tartu Vanglas lubatakse pandeemia ajal lähedastega ka videokohtumisi. Samas jätkub ilmselgelt lubamatu praktika, kus oma vanemat külastama tulnud laps peab end läbiotsimisel alasti võtma. See on ilmselgelt rahvusvaheliste põhimõtete rikkumine, Eesti põhiseaduse rikkumine ja täiesti lubamatu. Siin saalis ei ole vaja seda rõhutada, et kinnipeetavad üldiselt tulevad vangist välja, ja hea on, kui välja tulles ei minda õkva kuritegevusse tagasi, vaid on olemas pere, soovitatavalt töö, lahti on saadud sõltuvustest ja võimetusest oma viha juhtida.
Austatud rahvaesindus! Möödunud ülevaateaastal tuli õige sageli selgitada, et õiguskantsleril tuleb ka kõige raskema kriisi ajal lähtuda põhiseadusest ja seadustest. Seda tuli ja tuleb veidral moel selgitada ka neile, kes on alati kindlalt õigusriiklikke lähtekohti jaganud. Alati, ka pandeemia ajal, tuleb meie põhiseaduse kohaselt põhjendada piiranguid ja vabaduse võtmist, mitte vastupidi. Just pandeemia ajal kipuvad kiiruga pähe tulema lihtsad lahendused ja just siis kaldub rahvas ise kõva kätt ja põhiõiguste rikkumist nõudma.
Väga palju on tulnud selgitada õigusteaduse meetodit ja jällegi on asjad justkui pöördunud. Kui varem süüdistati õigusteadlasi selles, et nad ei vaata elu ja teiste teadusalade tulemusi, siis nüüd väga paljud kipuvad ütlema, et õigusteadlase asi on kuiv normi nokkimine. Ei ole. Õigusteadus ei ole ja ei tohi olla formaalne normi uurimine. Põhiõiguste piirangute põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb alati kõigepealt faktid selgeks teha, elulised asjaolud selgeks teha, uurida erinevate valdkondade teadustulemusi, kaasata teiste elualade tundjaid. Ja siis loogiline argumenteerimine viib hinnanguni ühe või teise otsustuse põhiseaduspärasuse kohta.
Väga palju on räägitud, et põhiseaduse järgi juhib riiki Riigikogu. See ei puuduta ainult riigieelarveküsimusi, vaid näiteks ka ettevõtluskeskkonna määramist. Kui liialt tihti läheb nii, et see raam, milles ettevõtjad peaksid ausa konkurentsi tingimustes tegutsema, nihkub seaduse asemel ministri määrusse või hoopis kuhugi juhendisse, siis see head majanduskeskkonda ei kindlusta. Põhiseadusvastane oleks see niikuinii, sest Eesti põhiseaduse järgi kõik olulised küsimused peab otsustama Riigikogu.
Mitmel korral oleme märganud, et ka ettevõtjad ise tahaks libistada konkurentsitingimusi määratlevad sätted seadusest kõrvale. Võimalik, et väga head tahtes, aga äkki on seal taga ka lobismi idu. Ja nagu korduvalt öeldud, kui enam pole eriolukord, siis ka kriisis peaks üleriigilise mõjuga, kõiki inimesi puudutavad, põhiõigusi kitsendavad otsused langetama Riigikogu. See kindlustab nii avaliku arutelu, 101 elukogemuse peegeldumise tehtavas otsuses kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve.
Õiguskantsleri tegevusväli on lai ja näiteid tahaks teie ette tuua veel väga palju. Palju oleks öelda, aga aeg on otsas. Lõpetuseks seoses kohalike valimistega laste ja noorte õigustest. Lapsed ja noored, me uurisime seda, ootavad uutelt volikogudelt ennekõike seda, et neil oleks kuskil olla, turvaliselt olla, omavahel juttu ajada. Mõni võib seda nimetada hängimiseks, aga see käib heaks inimeseks kasvamise juurde. Piisav ei ole ainult rulapark, see on ka hea asi, aga vaja on ka neid kohti, kus näiteks tüdrukud vahvalt istuvad ja vaatavad pilte. Noh, siin daamid kujutavad ette, millest on jutt. See oli noorte väga suur soov, et ka nende vajadusi tähele pandaks ja et ka nendel oleks kuskil olla.
Vastus küsimusele, kas kohalike valimiste kampaaniat, teemasid tohib arutada ka näiteks noortekeskuses või koolis, on kindel jah. Muidugi tohib. 16- ja 17-aastastel on hääleõigus. Piir on lihtne: kool ega noortekeskus ei tohi muutuda ühe erakonna valimisstaabiks. Aga küsimusele, mida teha, kui vallavanem tahab noortekeskuses pannkooke küpsetada, vastasin, et pistke pannkoogid rahulikult pintslisse ja hääletage ikka nii, nagu tahate. Aitäh!