Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 1. töönädala teisipäevast istungit. Ja nagu ikka on istungi alguses võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Seda soovi ma ei näe. Enne kui me läheme kohaloleku kontrolli juurde, on mul edasi anda teile üks teade. Nimelt, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis vaimse tervise toetusrühma asutamiskoosolek, mille kokkukutsuja on Vilja Toomast. Nii palun võtke Viljaga ühendust, et selle toetusrühmaga ühineda. Nüüd palun kohaloleku kontroll!

Kohale registreerus 78 Riigikogu liiget.

Alustame tänase päevakorra läbivaatamist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu 377 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Ivari Padar, palun!

Lugupeetud kolleegid! Täna selle seaduse vastuvõtmisega jõuame me ühes pikas vaidluses, mis on siin saalis olnud, ma arvan, 25 aastat, uue vahepunktini. See vaidlus puudutab suhteid teemal põllumajandustoidu tootmine ja kaubandus.

Ivari, ma korraks vabandan. Kolleegid! (Helistab kella.) Halloo! Härra Randpere ja härra Jaanson, kas te läheksite äkki väljapoole neid uksi, nii et oleks võimalik siin saalis natukene tööd teha? Ma tänan! Palun, härra Padar!

See on tegelikult ülemaailmne, üleeuroopaline ja ka Eesti probleem, et kaubandus on märksa kontsentreeritum, kaubandus on organiseerunud kaubanduskettidesse ning toidu tootmine ja põllumajandus on selles suhtes märksa väiksema kontsentreeritusega. Siin on tekkinud konflikt, kus kaubandus annab tegelikult väga palju vaadet sellele, milline on põllumajanduspoliitika. Kaubandusel on märksa jõulisemad võimalused survestada toidutootjaid ja põllumajandust ning see toob vaieldamatult kaasa arusaamatusi ja konflikte.

No näiteks, ka tänases Eestis ei saa keegi aru, et olukorras, kus piima hind on madal, kus on sisendid põllumajandusse, ka energiasisend oluliselt kasvanud, teeb üks osa kaubanduskette kampaaniaid madala piimahinnaga, sellise piimahinnaga, mis on kaks korda odavam kui poes pakutav vesi. Sellele probleemile, kus on see konflikt, on pikalt proovitud lahendust leida, ka Eesti parlamendi tasandil.

Ma mäletan veel viie-kuue aasta taguseid aegu, kui me maaelukomisjonis seda asja arutasime, kuidas saaks kontakte põllumees-toidutootja-kaubandus paremini reguleerida, et ei oleks ebaausat kaubandust, ei oleks põllumajanduse survestamist. Tol ajal jõuti selle arutelu tulemuseni n-ö heaga. 2018 võeti vastu "Eesti head tavad toiduainete vertikaalses tarneahelas", milles suhteliselt üldsõnaliselt ja kuidagi suunavalt lepiti kokku, millised need head tavad on, kuidas käitub kaupmees, kuidas käitub põllumees.

Aga see oli selline üldsõnaline lähenemine. Täna teie ees olev eelnõu on märksa täpsem, kus 16 erinevas aspektis lepitakse kokku, millised need käitumisreeglid on. Jah, võib öelda, et ta on ka näide sellest, kuidas vabaturumajanduslikust käsitlusest ei aita ja on vaja tuua juurde riiklikud regulatsioonid, et seda olukorda paremaks luua. Võib-olla asja ilmestamiseks ka see, et näiteks eile oli meil maaelukomisjonis arutelul järgmise aasta Maaeluministeeriumi eelarve ja 440 miljonit, millest umbes 380 miljonit on toetused. Ehk siis selge, et ühelt poolt Eesti ja Euroopa Liit opteerivad põllumajandust, aga teiselt poolt põllumajandus kaotab kaubanduskettidega mitteläbirääkimiste tulemusena olulisel kombel raha.

Nii et selles kontekstis on see igal juhul suur edasiminek, mis praegu toimub. Selle edasimineku aluseks on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud direktiiv, direktiivi harmoneerimine Eestis. Ehk sel ajal, kui ma viimati olin Euroopa Parlamendi liige, siis Euroopa Parlamendis selle teemaga, kuidas põllumajandustootjate ja kaubanduse suhteid edendada, väga tõsiselt tegeldi. Nii et ma loodan, et see on ühele pikale vaidlusele samm edasi. Eks aeg näitab, kuidas see seadus Eestis päriselt tööle hakkab.

Kas sa vajad lisaaega?

Jah, kaks minutit.

Palun, kaks minutit lisaaega.

Seda näitab aeg, kuidas see seadus meil Eestis tööle hakkab. Ma tean, et on kaubanduskette, kes juba praegu rakendavad kõike seda, mis siin seaduses kirjas on, ja kindlasti on kaubanduskette, kellel on arenguruumi. [See on] oluline ja tähtis vahepunkt, et kujundada mõistlikku ja lugupidavat põllumajanduspoliitikat. Palun seda eelnõu toetada! Tänan!

Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kindlasti on see eelnõu samm õiges suunas, kuid selle eelnõu juures oleks pidanud vaatama ka ühte teist poolt. Keegi ei vaidle vastu sellele, et tootjat ehk põllumeest on aastaid püütud pügada nii palju, kui sellelt lambalt villa on võimalik võtta, ja tihti süüdistatakse selles kaupmeest. Aga alati on kõikides protsessides ka see, kes teeb laudast toodud piimast toote, mida poes müüakse. Kas see lahendab ka selle probleemi, kui ma elussigu müün Rakvere Lihakombinaati või ükskõik kuhu teise tootmisüksusesse, et seal makstakse õigel ajal raha või mitte? Minu arvates selle eelnõu see pool on natukene nagu kahe silma vahele jäänud, arutatakse ainult kaupmehele maksmist.

Ma loodan, et maaelukomisjon võtab selle teema veel laua peale ja vaatab, et kõik ahelad, tootjast müüjani, oleks võrdselt koheldud. Loomulikult peaks raha liikuma kiiremini nende kaupade puhul, mis kiiresti riknevad, ehk [need] müüdaks kiiresti maha. Kui nädalaga on piim maha müüdud, siis on loogiline, et piimaraha peaks laekuma ka tootjale. Aga see ei laeku mitte piimafarmi, vaid ikka piimakombinaati, ja piimakombinaadist laekub raha alles piimatootjale ehk farmerile. Kõik eelkõnelejad esimesel ja teisel lugemisel rääkisid, kui hea on see, et kaupmees maksab kiiresti. Aga et see raha jõuaks ka farmeri ehk põllumeheni, [sinna] on veel pikk maa. Ma loodan, et järgmistel kuudel jõuab siia ka eelnõu, milles kõik etapid on õiglaselt lahendatud ja põllumees tõesti selle raha ka kiiresti oma töö eest kätte saab. Aitäh!

Rohkem fraktsioonidel kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu 377. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetas 90 Riigikogu liiget, vastu oli 1. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 365 teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni liikme Martin Repinski. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Jõudsime kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõuga teisele lugemisele. (Juhataja helistab kella.) Muudatused puudutavad seaduses sisuliselt kahte asja.

Üks on see, et selline vajadus tekkis kriisiolukorras, kui MES-i fond hakkas rakendama sellist finantsinstrumenti nagu maade ajutine väljaostmine. Selle käigus tekkis probleem, et liiga palju aega läheb kõige kooskõlastamiseks, kuna Maaelu Edendamise Sihtasutus peab hetkel kehtivate rakendusaktide järgi küsima maade soetamiseks luba kohaliku omavalitsuse käest, ja tihtipeale võtab see päris palju aega, aga kriisiolukorras on vaja reageerida kiiremini. Sellega seoses tekkiski ettepanek seda muuta, laiendada nende isikute ringi, kes saaksid kohaliku omavalitsuse loata välja osta põllumajandusmaid, ja lisada sinna eelkõige Maaelu Edendamise Sihtasutuse. See on esimene muudatus.

Teine muudatus on puhtalt tehniline. See on seotud sellega, et Suurbritannia on astunud Euroopa Liidust välja ja Suurbritannia kodanikele ning juriidilistele isikutele rakendatakse selle muudatusega samasuguseid õigusi, nagu hetkel on Euroopa Liidu kodanikel. Ehk nende jaoks seoses Euroopa Liidust väljaastumisega antud kontekstis midagi ei muutuks.

Seda seaduseelnõu on maaelukomisjoni istungitel arutatud kahel korral. Laekus üks muudatusettepanek sotsiaaldemokraatide fraktsioonilt. See muudatusettepanek oli järgmine. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon pakkus laiendada nende isikute ringi, kelle puhul kitsendust ei kohaldata, ja laiendada seda Eesti pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava füüsilise isiku suhtes, kes omandab kuni 0,2 hektari suuruse kinnisasja. See ettepanek ei leidnud maaelukomisjonis toetust. Maaelukomisjonis küsiti arvamust ka Kaitseministeeriumist, Sotsiaalministeeriumist ja Maaeluministeeriumist, ja ükski ministeeriumi ei nõustunud selle ettepanekuga. Samas kõik tunnistasid, et see seadus ka muudetud kujul, kui see võetakse vastu, ei ole veel ideaalne ja sellega tuleb tegeleda, tulevikus tuleb veel muudatusi vastu võtta, aga nende väljatöötamine võtab rohkem aega. Lubati, et nendega tullakse ministeeriumipoolse initsiatiiviga lähiajal Riigikogu ette.

Lühidalt on minu poolt kõik. Ootan teie küsimusi. Aitäh!

Ja neid tõepoolest ka on. Alustab Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et kriisiajal oli seda vaja. Esimene pool küsimusest on, et kas hetkel on põllumajanduses jätkuvalt koroonakriis. Ja teine küsimuse pool on see, et kui MES-ile antakse õigused, siis – ma ei lugenud välja, võib-olla minu viga – mida MES võib teha siis, kui põllumees jätab selle maa tagasi ostmata. Kas MES võib siis müüa seda maad ükskõik kellele, ilma et omavalitsusel oleks võimalust sinna kätt vahele panna?

Jah, aitäh märkuse eest! Tõesti, see kriis hetkel veel kestab ja sellepärast meil selline vajadus ongi. See ei muuda müügi poolt, MES-i poolt. See puudutab just väljaostmist MES-i poolt. Muud asjad jäävad kehtima samal kujul. Põhimõtteliselt kui MES müüb näiteks Eesti kodanikele, siis see on lubatud, ei ole mingisugust piirangut. Kui ta hakkaks müüma teisele sarnasele sihtasutusele, siis see oleks muutunud, jah.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Küsin selle sotsiaaldemokraatide ettepaneku kohta, mida komisjon ei toetanud ja kus väidetavalt hakkab Siseministeerium tegema täiendavat analüüsi [selle kohta], kui ohtlikud on need vanemaealised pensionärid Eesti riigile, kes Narva daatšades elavad. Kas teil oli komisjonis sellest ka juttu, kui pikalt see analüüs aega võtab? Sa küll mainisid, et lähiajal. [Kas] lähiaeg on aasta, kahe, kümne pärast? Sest me teame, et neid analüüse, [mille kohaselt] need datšnikud on riigile ohtlikud, on tehtud küll ja küll juba. Millal siis järgmine analüüs valmib?

Aitäh küsimuse eest! Mina ei ole kuskil näinud sellist analüüsi, mis tõestaks sinu väidet, et daatšade omanikud on Eesti riigile kuidagi ohtlikud, ja siin ma sinuga ei nõustu, et see nii on. Ja tegelikult ma arvan, et seda oleks tõesti vaja muuta. Seda on vaja teha mõistlikult, nii et tõesti ei kannataks meie riigi julgeolek. Loomulikult keegi ei arva, et meie püsielanikud, kes siin aastaid elavad, on kuidagi ohtlikud, kindlasti mitte. Lihtsalt selle muudatusega oleks n-ö Pandora laegas avatud ja tekkida võiksid teised probleemid, mis sellega kaasnevad.

Kalvi Kõva, palun!

Aitüma! Hea Riigikogu aseesimees! Hea Martin! Ka mina küsin sellesama Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepaneku kohta. No ma ei tea, mitu korda sedasama teemat on maaelukomisjonis arutatud, ja ma ei tea, mitu korda Siseministeerium seda analüüsi teeb. Tegelikult, räägime ausat juttu: lihtsalt tahet ei ole. Tahet ei ole nende inimeste väike mure ära lahendada. Me ju teame väga täpselt, et juriidiliste isikute kaudu saab ükskõik kes osta seda maad, aga need Narvas daatšades elavad inimesed oma väikest maajuppi kätte ei saa. Minu küsimus on see, et mida maaelukomisjon ette võtab, kui see analüüs ära tuleb. Kas te algatate näiteks kahe-kolme kuu pärast uuesti selle eelnõu ja tulete sellega siia saali? Sina ju tunned seda asja, mis seal on, päris täpselt – võta see asi ette ja tee see korda!

Aitäh, Kalvi! Olen nõus. Nagu juba ütlesin, siis probleem on olemas. Ja vabandust, et Eduardile vastates ei öelnud, kui kaua see aega võtab, sest ma tegelikult ei tea seda. Ma ei saa kuidagi ministeeriumide eest vastata. Aga sellega ma olen nõus, et maaelukomisjon võiks initsiatiivi enda peale võtta, ja initsiatiivi võiks rohkem näidata ka Riigikogu, Riigikogu liikmed, sest see sõltub meist igaühest ja me võiksime selle ära teha. 

Hetkel on tõesti olukord mingis mõttes absurdne, et ei ole mingisugust piirangut. Näiteks Eesti kodanikule kuuluv ettevõte võib neid maid soetada nii palju, kui tahtmist on, ja pärast saab ettevõte need edasi müüa, vahet ei ole, mis riigi kodanikule. Nii et selles mõttes, kui sellest on vaja mööda hiilida, siis mingisugust probleemi ei ole. Ma ütleksin isegi niimoodi, et mingisugusel, näiteks Moskva ärimehel, ütleme niimoodi piltlikult, on lihtsam neid maid soetada sellise skeemi kaudu, kui seda on kohalikel elanikel, kes on aastaid meil elanud ja makse maksnud ning ei ole tekitanud mingisugust ohtu Eesti Vabariigile. Nii et jah, ma arvan, et seda on vaja muuta, see on mu aus vastus. Kahju, et Kalvit vastus ei huvitanud, kuna ta läks juba saalist minema, aga loodetavasti diskussioon jätkub sel teemal.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ja aitäh, Martin, selle probleemi ausa kirjelduse eest! Ma ausalt ei saanud aru, et kui laual on lahendus, mis lahendab sedasama probleemi, mida sa praegu väga kirglikult kirjeldasid, miks komisjon hääletas selle vastu. Miks Keskerakonna saadikud, kes on aastaid samasuguse ettepaneku eest jõuliselt seisnud, hääletavad nüüd sellesama ettepaneku vastu? Miks sa, Martin, oled selle probleemi, mille olemasolu sa ise praegu väga ausalt ja kirglikult tunnistad, lahendamise vastu? Ütled, et kiiremas korras on vaja lahendust, ei tohi kiusata neid pensionäre, aga samal ajal hääletad sotsiaaldemokraatide ettepaneku vastu.

Aitäh, Eduard! Ma pean ütlema, et ma ei hääletanud selle vastu ja ma ei ole selle vastu. See on lihtsalt üks parandus sulle, aga noh, sisu see ei muuda. Probleem on olemas ja hetkel koalitsioon ei ole seda lahendanud. Ma arvan, et sellega peab tegelema. Vaata, üks asi on see, kui sulle ausalt öelda, et kui sa istud opositsioonis, siis sa võid mida iganes pakkuda ja kontekstist mingisuguseid asju välja rebida. Teine asi [on see], kui sa oled koalitsioonis, siis sa vastutad tervikuna ja vaatad pilti tervikuna, vaatad laiemat pilti. Ja siin olemegi me praegu seotud erinevate teiste aspektidega, kus see võib-olla ei ole nii lihtne ja sellepärast peabki leidma konsensuse, peab leidma kokkuleppe, mida toetaks ka Kaitseministeerium ja Siseministeerium. Peab leidma sellise lahenduse, mille tõttu ei tekiks mingisugust ohtu, ei tekiks lisaprobleeme, aga mingis mõttes oleks jabur olukord lahendatud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Tuleks selle aiamaa juurest tagasi põllumassiivide juurde ja oma küsimusega ma puudutaks seda piiranguga ala, mida Eesti riik on sätestanud seoses taristuobjektidega. On olemas koridorid, mida riik avaliku huvi realiseerimiseks vajab ja millele ta on seadnud ka piirangud maaga toimetamiseks, võõrandamiseks jne. Kas nüüd antud eelnõu kontekstis need põllumehed, kes omavad põllumassiive teatud koridoris, on see Via Baltica, on see Rail Baltic, on see mõni muu riigi avaliku huvi realiseerimiseks oluline objekt, kas seal nende protsessidega tegelemine on võimalik või tegelikult mitte?

Aitäh küsimuse eest! Neid aspekte me ei ole käsitlenud selle eelnõu menetlemise käigus.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja!! Lugupeetud ettekandja! No teema on vana. Tean minagi teda päris peensusteni ja jutt sellest, et on vaja teha täiendavalt analüüse, on tegelikult ettekääne selleks, et mitte midagi teha. Kunagi oli Hanno Pevkur siseminister ja tegelikult pandi selle lahenduse kontuurid paika juba siis, et minna omavalitsuspõhistelt piirangutelt üle objektipõhistele piirangutele. See on ju tegelikult see lahendus. Tõepoolest, seal on teatud kohti, kus ametkonnad soovivad neid piiranguid rakendada objektide ümber, aga kindlasti ei ole vaja seda teha Alutaguse valla kogu territooriumil, mis on piirist 70–80 kilomeetrit. Küsimus on tegelikult selles, et miks seda siiamaani ei ole suudetud ära teha. Ma tean, et üle-eelmises valitsuses üks koalitsioonipartner blokeeris selle ära. Mis edasi on toimunud, ma ei tea. Keskerakond on valitsuses olnud kolmandat valitsust järjest. Oskate te selgitada, mis värk on? Kelle vastuseisu tõttu see asi ei liigu?

Aitäh, Jevgeni, küsimuse eest! Ma parandan kohe, et seda ei ole ju rakendatud terve Alutaguse valla territooriumil. Seaduses on konkreetselt praegu välja kirjutatud, et see kehtib näiteks Alutaguse vallas vana Illuka valla territooriumil. Ma olen nõus, et see on ka liiga suur territoorium, sest kohati see ulatub isegi kuskil 50 kilomeetrini piirist. See ei ole kuidagi põhjendatud minu arust. Jah, seda on vaja muuta, seda on vaja korrigeerida tulevikus, seda tunnistasid kõik osapooled. Aga sellist hinnangut anda, et kes on selles süüdi ... Ma ütlesin, et keegi ei ole süüdi, asjaga tegeldakse ja usun, et varsti mingisugune lahendus tuleb, mis rahuldab kõiki osapooli ja mis tähendab konsensust.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Tulen uuesti oma küsimuse juurde tagasi. Sain teilt vastuse, et seda komisjonis ei arutatud. Kas oleks võimalik seda teemat siiski tõstatada? Tõepoolest, Eesti riik on oma õigust kasutanud ja teatud piirkonnas öelnud, et tehinguid nende maadega teha ei tohi nii kaua, kui on täpselt selgunud näiteks Rail Balticuga seonduv, ma toon ühe konkreetse näite, ja kui need põllumassiivid, teatud kinnistud jäävad sellesse piirkonda ja omanik on hädas, siis tegelikult ei peaks ebaproportsionaalselt veel kord kitsendama tema õigusi, sellepärast et ta tegelikult realiseerib oma varaga avalikku huvi. Kas oleks võimalik seda kuidagi ministeeriumi vahendusel või asjaosaliste vahendusel veel korra selgitada?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kindlasti on võimalik, seda on võimalik arutada, seda on võimalik täpsustada ja vajadusel teha muudatusi. Minu teada Isamaa fraktsiooni esindaja, kes võiks neid seisukohti esindada, on ka maaelukomisjonis olemas. Ma arvan, et see oleks loogiline. Ja loomulikult on Isamaa fraktsioonil ka õigus algatada eelnõusid ja seadusmuudatusi. Nii et, olge lahked!

Jevgeni Ossinovski, palun!

Ma tänan! Jaa, tõepoolest, Alutaguse vallast mitte kõik, aga ka Illuka vald on 50 kilomeetrit piirist ja Toila vald on veelgi rohkem, mis on nende riigikaitseliste piirangute all. Veel kord: seda juttu, et on vaja veel analüüsida, on vaja komplekslahendust, olen ma kuulnud peaaegu 10 aastat, täpselt sellelsamal pisikesel teemal. Nüüd siis väidetavalt on veel vaja analüüsida. Kas sa saad öelda, anda lubaduse võtta mingisugune moraalne vastutus kolleegide ees ja nende inimeste ees, et vähemasti selle Riigikogu koosseisu ajal see lahendus reaalselt siia lauale tuleb, mida me saame debateerida ja arutada, kas toetada või mitte? Et ei juhtuks järgmises koosseisus jälle, et tuleb analüüsida, tuleb analüüsida.

Aitäh küsimuse eest, Jevgeni! Ütlen kohe ära, et moraalset vastutust oma kolleegide ees võtta ei soovi. Ma arvan, et see ei oleks väga mõistlik. Hea, kui igaüks saab iseenda ees moraalset vastutust võtta ja seda vastutust lõpuni hoida. Ma ütlen niimoodi, et kindlasti, nagu ütlesin, sellega peab tegelema, ja ma arvan, et meist kõigist sõltub, kas see saab lahendatud või mitte. Usun, et saab. Usun, et selline tahtmine on praegu olemas ja kõik saavad aru, et see probleem on hetkel olemas, on õhus. Nii et ma ei näe põhjust, miks Riigikogu ei saaks seda lahendada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Analüütikuna tean, et analüüsi ei ole mõtet tegema hakata, kui ei ole hästi sõnastatud lähteülesannet. Kui nüüd sellel teemal tegeldakse analüüsimisega, siis kas saate kirjeldada, mis on need põhiküsimused, millele analüüsi käigus vastust otsitakse, et oleks siin saalis selgus suurem ja oleks võimalik see otsus teha? Millistele küsimustele analüüsi käigus vastust otsitakse?

Aitäh, Riina Sikkut, küsimuse eest! Ma ütlen niimoodi, et me ei ole neid maaelukomisjonis konkreetselt sõnastanud. See on aus vastus. Minust ei oleks vist eriti tark neid praegu käigu pealt hakata sõnastama. Loomulikult iga analüüs vajabki selgelt sõnastatud küsimusi ja lähteülesandeid. Ma arvan, et kui selle asjaga tegeleb konkreetselt mingisugune Riigikogu liikmete grupp, siis meil on piisavalt pädevust, et need küsimused õigesti sõnastada ja esitada vajaliku analüüsi tegemiseks, aga võib-olla ka ise analüüs teha.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma lihtsalt informeerin sind, et kolm koosseisu tagasi oli see ettepanek, mille sotsiaaldemokraadid on parandusettepanekuna teinud, läbinud siin Riigikogus juba kaks lugemist ja enne kolmandat lugemist võeti see tagasi. Ehk tänaseks ligi kümme aastat ametkonnad analüüsivad, ja ma olen täiesti nõus, sotsiaaldemokraadid, et järgmised kümme aastat veel analüüsitakse. Minu arvates oleks aus öelda, et tänane koalitsioon ei ole nõus selle parandusettepanekuga ja teema on selles mõttes ammendunud. Ei ole mõtet keerutada ja rääkida, et kuskil hakatakse uuesti analüüsima. Ametkonnad ei analüüsi midagi. Minu arvates president ütles eile väga hästi: aitab sellest kummitemplist! Riigikogu liikmed teevad otsuseid, mitte ei tee ametkonnad, nii nagu selle eelnõu algus oli selline, et kui meie ei saa millegagi hakkama, siis tullakse seadust muutma. Mis sa arvad, kas on mõtet selle teema üle arutada või on Riigikogul see otsus [olemas] ja [tuleb] hakata tegelema? 

Aitäh, Aivar, küsimuse eest! Ma ütlen sulle niimoodi, et ma ei ole enda arust keerutanud, ma ei tea, kust sa seda võtad. Ma ütlesin kohe otse, et hetkel konsensust sellega edasi minna ei ole, ja ma ütlesin ka, et peabki Riigikogu initsiatiivi näitama, meil igaühel on see võimalus. Ja kõik erakonnad, kes on siin saalis erinevatel aegadel olnud esindatud, on olnud ka koalitsioonis, ja on näha, et mitte keegi, ma ei tea, kas ei suutnud või ei tahtnud, aga hetkel on see küsimus ikkagi lahendamata.

Ma ei varja, et sellega peab tegelema, ja ma ei usu, et mingisugune kiire ja hea lahendus automaatselt kuskilt tuleb. Ilmselt kõige rohkem kuulemegi nendest probleemidest ja kõige rohkem jõuabki Riigikogu saadikuteni inimeste hääl, kes on selle pärast hädas, kes ei saa osta näiteks mingisuguseid maatükke või siis näiteks ei saa osta oma elamukrunti – isegi on selliseid juhtumeid, ma tean konkreetselt, sellepärast et inimestel ei ole Eesti kodakondsust. Ja kui me seda kuuleme kõige rohkem, me näeme seda probleemi, me näeme, et see on vaja lahendada, siis peabki omavahel kokku leppima ning selle ette võtma ja lahenduse leidma.

Aga siin ongi nii, et Riigikogul on tihtipeale selline tähtis roll, eriti nendes küsimustes, mis puudutavad julgeolekut ja muid asju. Kui me teeme mingisuguseid muudatusi, siis peab olema eriti ettevaatlik ja tähelepanelik selles mõttes, et ühe sõnastuse muudatusega ei tekiks mingisuguseid varjatud probleeme. Nii et sellepärast peab seda korralikult uurima ja [peab] läbi vaatama, mis sellega võib kaasneda. Aga jah, antud küsimuses ma olen sinuga nõus, et lahenduse peab leidma.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised ja esimesena, palun, Eduard Odinets. Palun, kaheksa minutit.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mõistagi ei saa kõnelemata jätta sellelsamal teemal, millest me oleme siin viimastel minutitel debateerinud, ehk need Narva daatšad. Kuigi see puudutab oluliselt suuremat seltskonda ja rohkem piirkondi Eesti piirialadel kui ainult Narvat. Lihtsalt Narva daatšad on selline väga kujundlik mõiste, sest need on tõepoolest väga-väga väikesed, ja meie, sotsiaaldemokraatide ettepanek puudutabki ainult väga väikeseid krunte, kuni 0,2 hektarit. Need ongi tõesti suvilate ja aiamaade krundid.

Meie ettepanek tõepoolest võimaldaks nendel pikemaajalistel elanikel – mitte äsja Eestisse saabunud välismaalastel –, kellel on mingil põhjusel muu riigi kodakondsus kui Eesti kodakondsus, tegeleda oma kruntidega, oma aiamaadega, osta, müüa, vahetada, nii nagu seda saavad teha Eesti kodanikud. Tegelikult on siin täna juba kõlanud, et miski ei keela Venemaa kodanikel praegu moodustada suvalisi osaühinguid ja nende osaühingute kaudu omandada väga suuri maid piiri piirkondades, mida me oleme näinud, et on ka tehtud, ja tehtud massiliselt. Meie jaoks tundmatute Venemaa ärimeeste tundmatu päritolu rahaga maa omandamine piirialadel just nagu ei ole julgeolekuprobleem, aga vaesed Vene kodanikest väikemaaomanikud, pensionärid Narvas ja Narva-Jõesuus, on julgeolekuprobleem. Andke mulle andeks, aga mina sellest loogikast aru ei saa.

Seda teemat on tõepoolest juba kümmekond aastat siin parlamendis arutatud erinevates koalitsioonides, erinevates koosseisudes. Üks praegu valitsuses olev erakond on olnud üks suurim eestkõneleja ja selle teema eest seisja, aga asi ei ole mitte kuhugi jõudnud. Tundub, et ei jõua ka täna, kuna meie ettepanek ei leidnud maaelukomisjonis toetust. Samas see aitaks neid inimesi, vabastaks nad riigipoolsest kiusust, annaks neile võimaluse olla ametlikult oma maatükkide täieõiguslikud omanikud, suurendaks ja parandaks kinnisvaraturgu nendes piirkondades, eriti Ida-Virumaal, ja kõige rohkem lihtsalt näitaks nendele inimestele, et Eesti riik hoolib nendest ja Eesti riik ei näe oma pikemaajalistes elanikes julgeolekuriski. See ongi üks ja ainus siiamaani kõlanud argument, miks seda ei saa ükskord ära teha – julgeolekurisk. Jällegi, andke mulle andeks, mina ei ole julgeolekuekspert, aga ma ei näe siin ka mingit loogikat.

Komisjoni esindaja rääkis siin sellest, et kõik ministeeriumid on selle vastu, tõi välja ka Kaitseministeeriumi. No mina loen siin komisjoni dokumentidest, et Kaitseministeerium ei ole üldse selle vastu. Kaitseministeeriumit huvitavad väikesaared, aga need piirkonnad, millest me siin räägime, ei ole üldse teemagi. Millest me siis räägime? Siseministeerium on juba korduvalt ja korduvalt nende aastate jooksul teinud analüüse, ja nüüd nad lubavad, et teevad veel analüüse. Mida seal veel analüüsida? Kuivõrd tädi Maša on ohtlik Eesti riigi kaitsevõimele? Kuivõrd tädi Maša Narvas on ohtlik Eesti julgeolekule? Kuidas tädi Maša on ohtlik Eesti iseseisvuse kestmisele? Mina sellest loogikast aru ei saa, kallid kolleegid.

Selle eelnõuga me muretseme Suurbritannia kodanike pärast, täiesti teadmata, milline on nende päritolu, kust nad tulevad ja kuhu nad pärast Eestit lähevad. Nendel me lubame selle eelnõu [kohaselt] maad osta. Mul ei ole inglaste vastu mitte midagi – tulgu, ostku. Aga mina olen selle vastu, et inimesed, kes on terve oma elu siin elanud, makse maksnud, panustanud Eesti riigi arengusse – jah, kodanikud nad ei ole, aga siiski nad on meie inimesed. Nende pärast me ei muretse. Meile on olulisem, et Suurbritannia kodanikud saaksid omandada Narvas aiamaad, aga mitte tädi Maša.

Tõepoolest, täna on kõlanud ka see, et need piirangud, mis meil kehtivad, need ulatuvad kümned ja kümned kilomeetrid eemale piirist, ja sõltumata, kas see tädi Maša on Jõhvi all oma aiamaaga või Narva-Jõesuu piiril, suhtutakse temasse mõlemal juhul kui julgeolekuriski Eesti Vabariigile.

Me väga loodame, et siin kõlanud maaelukomisjoni esindaja lubadused, et teemat võetakse tõsiselt, teemaga tegeldakse, et see ka jõuab kuhugi ning me üsna varsti saame selle probleemi lahendada ja selle riikliku kiusu ära lõpetada. Hoidkem oma inimesi! Hoidkem oma inimesi ka piirialadel, sõltumata, mis [riigi] kodanikud nad on, et nad saaksid rahulikult toimetada oma kinnisvaraga mahus kuni 0,2 hektarit. See ei ole julgeolekurisk. Uskuge mind! Aitäh! 

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Täitsa piinlik on, ma juba iga teine kord, kui siia tulen, pean ütlema, et ma ei kavatsenudki siia tulla, aga kuulasin, ja no mis sa teed, peab ikka tulema ja rääkima. Teate, meil on kuradi kihvt töö, fantastiliselt kihvt. Ja kui küsitakse, kas igav ei ole – ei ole igav. Iga päev juhtub midagi sellist, et sa lausa ei usu silmi.

Ma vaatan, et tekst on mulle väga hästi tuttav, see tekst on mulle tuttav juba oma 20 aastat: käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kitsendust ei kohaldata Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava füüsilise isiku, tõn-tõn-tõn, kui tal on alla 0,2 hektari [maad]. Ma ise kirjutasin selle teksti. Ma ise kirjutasin ja koostasin, see oli kuskil sajandi alguses, ja initsieerisin seda oma viis korda. Ma elasin maaelukomisjonis, ma oleks võinud seal registratsiooni saada. Ja kõik selleks, et lõpuks lugeda oma teksti alt "Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon".

Hakkaks meelde tuletama, mis ja kuidas on olnud, kuidas ma siin puldis seisin ja rääkisin Eesti kodakondsuse saamisest, vanurite probleemidest eksamitel jne, ja mida mulle rääkisid tollal Lauristin ja Hänni. No siis ei olnud veel Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, olid Mõõdukad – no see on üks ja sama. Või mida mulle räägiti siis, kui 2002. aastal ma siit puldist rääkisin vene koolist ja vajadusest muuta meie lähenemist eesti keele õpetamise probleemile. Siis selgub, et pärast tuleb ja hakkab rääkima põhimõtetest keegi, kes veel mõned aastad tagasi on rääkinud otse vastupidist. Meie elu on väga huvitav. Sa vaatad, kuidas muutuvad inimesed. Mitte igas raamatus, kaugeltki mitte igas raamatus, ei näe sa, kuidas kangelane kõiki neid asju üle elab.

Tädi Mašast, kellest peaks hoolima Eesti riik. Eduard, sa oled noorem, eks ju, ma võin sulle öelda "noor kolleeg". Saa selgeks, et Eesti riik ei hooli tädi Mašast! Mina sain sellest aru 20 aastat tagasi. Eesti riigil on täiesti ükskõik, ta sülitab tema probleemidele. Ja inimesed, tädi Maša, on sellest väga ammu juba aru saanud. Ja vaat see ettepanek, inimesed on juba ära õppinud, kuidas sellest kitsendusest mööda minna. Nende jaoks see pole suur [probleem]. Viimati ma kohtusin suurema organisatsiooniga, kus on kokku 37 aiandusühistut ja kokku võib neil olla oma paar tuhat maalappi, sellist väiksemat daatšat. Eelmise aasta novembris küsisin ka selle teema kohta. Keegi ei oota seda, et riik neile vastu tuleks. Seda ei juhtu haridussfääris, seda ei juhtu nende probleemide [puhul], mis on nende inimeste jaoks tähtsad. Miks see peab selles sfääris juhtuma? Inimesed on juba harjunud. Nad juba teavad, kuidas müüa, kuidas osta, kuidas omada, ja ei oota siit enam midagi head. Miks ma muidu poleks selle asjaga tegelenud?

Julgeolekurisk. Ükskord, jah, läks praktiliselt kolmandale lugemisele. Kõik nägid seda, kuidas Kaitseministeeriumis ja maaelukomisjonis tehti selgeks ...

Paluks paar minutit pikendada.

Palun, kaks minutit lisaaega.

... ja praktiliselt oleks nagu küsimus lahendatud. Ja äkki kuskilt, ma ei saa aru, kust, aga tõenäoliselt kusagilt sellisest kohast, kus keegi meist ei tahaks viibida kutsega, tuli arvamus, et seda ei tohi teha. Inimesel on kaheksa sajandikku ja selle kaheksa sajandiku peale mahub ära kaks tanki, ongi kõik. Ja see ongi julgeolekurisk.

Nii et jah, ma saan aru, et minuti pikkus selles saalis sõltub sellest, kummal pool tualetiust sa asud. See tähendab, et arvamus muutub sõltuvalt sellest, kas sa oled koalitsioonis või opositsioonis. Enda kohta ma seda ei väida, minu arvamus on alati selge. Ainult elukogemus ütleb sulle, mille nimel on tarvis oma elu ja eluaega raisata ja kus on see mõttetu. Ma olen neli-viis korda proovinud seda teha, alati leidub mingi karvane must käsi, kurat teab, kust kohast ta tuleb, mis keerab kõik pahupidi. Aga teile ma ütlen, spekuleerida inimeste probleemidega ja [nendega] mängida, see on kuidagi moraalitu. Kusjuures teha seda siin saalis, kus me näeme väga hästi, millega te tegelete. Aitäh!

Riho Breivel, palun!

Tere päevast! Siin näete ühte karvast musta kätt eelkõneleja jutust. Mina olen see mees, kes piirivalve piirkonnaülemana tegeles nendesamade tädi Mašade ja daatšadega. Kui me räägime, et ei ole riski, siis loomulikult selle väikese maalapi peale tanki ei pane. Ei pane poolt tankigi, sinna ei saa ligigi. Aga küsimus on ju suhtumises, ka nende inimeste suhtumises, kel seal oma maalapp on. Selle 30 aasta jooksul on kõigil olnud võimalus Eesti kodanikuks saada, eesti keel ära õppida ja ka kõik muud protsessid läbi teha.

Miks on alati selline mõte, et Eesti riik peab kõigile kogu aeg vastu tulema? Miks me ei mõtle niimoodi, et ka Eesti riigile võiks vastu tulla, et võiks ka oma riigi, mida tahetakse armastada, põhimõtetest kinni pidada? See on selge, et suuri julgeolekuriske seal ei ole, aga kindel on see, et meil on kompetentsed organid, kes oskavad väga hästi analüüsida neid asju ja riske ning teavad, et kasvõi needsamad väikesed lapid on salakauba vedamiseks ideaalsed kohad. Kui ei ole normaalset lugupidamist ja suhtumist riiki, siis lihtsalt naerdakse kogu selle asja üle ja tegutsetakse täpselt nii, nagu tegutsetakse.

Jah, tõesti on inimesed mõelnud juba selle peale, kuidas neid [maid] ümber kantida ja kasutada ja müüa ja osta ja vahetada. Aga see on täpselt samuti möödaminek kõigest sellest, mida me plaanime, mida ka Riigikogu on 30 aastat mõelnud ja analüüsinud. Loomulikult, loomulikult tuleb see küsimus asetada selliselt, nagu hea kolleeg ütleb, et enne tuleb püstitada ülesanne, siis tuleb hakata analüüsima. Aga ülesanne tegelikult püstitati juba siis, kui mina piirkonnaülem olin. Ja head lahendust ei ole.

Nii et ärme alati süüdista riiki nendes probleemides, vaid inimesed ise peavad ka lahendusi otsima. Aitäh, ja jõudu teile! Oleme tolerantsed enda vastu ja ka nende inimeste vastu, kes seal elavad. Püüame, kuidas öelda, nende võimeid kasutada ja hoida neid Eesti riigi heade, kohusetundlike ja lojaalsete alamatena. Aga esmatähtis on, et piiri ääres oleks kindlus, et ei tekiks probleeme. Aitäh!

Eduard Odinets, siin on vist vasturepliigi soov, ma saan aru?

Jaa, aitäh, härra juhataja! Kuna minu isikut ja seisukohti mainiti, siis ma ei saa reageerimata jätta, et lükata kategooriliselt tagasi süüdistused spekuleerimises või spekulatsioonis – kindlasti ei ole see eesmärk. Eesmärk on lahendada probleem, mis on Eesti inimestel teatud regioonides ja teatud küsimustes aastakümneid, ja see on see hoolimine, mida Eesti riik peab näitama.

Mina ei ole nõus, nagu mõnigi kolleeg siin ütleb, et ta lööb käega ja ei tegele selle murega, ei tegele selle probleemiga. Mina soovin selle probleemiga tegeleda ja soovin selle probleemi lahendada. Kui kolleeg on käinud [puldis] neli-viis korda, siis mina olen nõus käima ka neli, viis ja kuus korda. Ma tunnen meie fraktsioonis praegu väga suurt toetust sellele küsimusele, soovi probleem lahendada, ja me tegeleme sellega edasi ning otsime konsensust, nagu meile soovitati, otsime seda lahendust. Kui mõni saadik ei soovi enam sellega tegeleda, siis leidub teisi saadikuid, kes sellega tegelevad ja näitavad, et Eesti riik ei sülita inimeste probleemidele, nagu siin mainiti, vaid ikkagi hoolib inimestest ja soovib probleemi lahendada.

See, et on palju muid probleeme, millega riik ei tegele, ei tähenda seda, et me ei pea seda ühte probleemi lahendama. Probleem on tõepoolest väga väike ja seda on võimalik väga kergesti lahendada, see lahendus on olemas ja paberi peal. Sellepärast Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ongi teinud ettepaneku eelnõu katkestada, et saaks uuesti selle mõttega edasi liikuda.

Mihhail Stalnuhhin, kas ka teil on vasturepliigi soov? Palun! Kaks minutit.

Suur tänu! Ma vist pingutasin üle, jah. Võtan, kui nii võib öelda, tagasi oma väite spekulatsiooni kohta. Seda võib teisiti kirjeldada. Noh, näiteks, hea juhu ärakasutamine poliitilistes huvides. Las jääb niiviisi.

Nüüd me oleme kõik läbirääkimised ära pidanud, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud, mis selle eelnõu kohta on tulnud. Neid on täpselt üks, esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikest 2 seda ettepanekut suures saalis ei hääletata.

Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada, aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 365 teisel lugemisel katkestada. See sotsiaaldemokraatide ettepanek on vaja läbi hääletada.

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 365 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanekut toetas 9, vastu oli 70, ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on Vabariigi Valitsuse algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 365 teine lugemine lõpetatud.

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikme nimetamine" eelnõu 405 esimene lugemine. Ettekandeks palun õiguskomisjoni liikme Uno Kaskpeidi!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Õiguskomisjon arutas antud küsimust 10. juunil, [selle kohta on] õiguskomisjoni istungi protokoll nr 101. Kolmandaks päevakorrapunktiks oli õiguskomisjoni algatatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikme nimetamine" eelnõu 405 ettevalmistamine esimeseks lugemiseks.

Seoses töörühma liikme Kalle Laaneti Riigikogu liikme volituste peatumisega Riigikogu liikme staatuse seaduse § 5 alusel Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu on õiguskomisjonil ettepanek nimetada Kalle Laaneti asemel töörühma liikmeks Riigikogu liige Urve Tiidus.

Õiguskomisjoni istungil otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna – konsensus; määrata ettekandjaks mind – konsensus; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – konsensus. Tänan tähelepanu eest!

Küsimusi teile ei ole. Tänan!

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Sõnasoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 405 esimene lugemine lõpetada ja me oleme selle ka lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. septembri kell 17.15.

Neljas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 373 esimene lugemine. Ettekandeks palun siia Riigikogu liikme Kalle Grünthali.

Tere päevast, head kolleegid! Tere päevast, head inimesed, kes te vaatate meid siin veebi vahendusel ja kellest mõned on kogunenud ka siia Riigikogu ette oma meelsust avaldama tõenäoliselt selle eelnõu poolt! 

Enne, kui ma lähen selle eelnõu detailide juurde, ma tahaksin tuua ühe metafoorilise tähelepaneku. 20. augustil, meie Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval, toimus pidulik lipuheiskamine Toompea tornis. Ma ei tea, kas keegi pani tähele või märkas seda, et niipea kui hakkas mängima Eesti hümn ja tõusis lipp, hakkas õrnalt vihma tibutama. Kui läks natuke aega mööda ja pulti läks kõnelema härra Jüri Ratas, siis vihmasadu tugevnes. Ja kui mikrofoni sai Kaja Kallas, siis puhkes lausvihmasadu. Sisuliselt andis taevas märku sellest, milline hullumeelne olukord meil siin Eesti Vabariigis praegu valitseb seoses üha kasvava diskrimineerimisega, kus valitsus annab välja ilma volitusnormita erinevaid korraldusi ja määrusi.

Seaduses pole seda sätestatud, kuid on kehtestatud mingisugune COVID-i pass. Mis ta on, kust ta on võetud, milline ta välja näeb, keegi ei tea. Ettevõtjatele on pandud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest tulenev järelevalve teostamine, kuigi see peaks olema tegelikult politsei asi. Ettevõtted küsivad COVID-i passi ja rikuvad sellega tegelikult andmekaitseseadust. Tallinna vanalinnapäevadel näeme pilti, kus inimesed on eraldatud taradega, ühel pool on vaktsineeritud, teisel pool mitte. Ja muidugi ka sellised lihtsad asjad, et tööandjal on õigus vaktsineerimata töötajaid vallandada ning isegi preemiast ilma jätta. Haiglates toimub diskrimineerimine, ei tohi koos süüa ega suitsetada. Ei võeta haiglatesse ka jutule inimesi, kes on vaktsineerimata. Erialaspetsialistid, nii meditsiini kui ka politsei ja sõjaväe omad, vabastatakse töölt, kui nad ei lase ennast vaktsineerida. Käib kampaania, et lapsi tuleb vaktsineerida. Keegi ei tea, kas need lapsed pärast järglasi saavad. Samuti käib kampaania rasedate vaktsineerimiseks. Seda nimekirja võiks jätkata.

Kogu selle hullumeelsuse taustal on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitanud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega § 138 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt. "Meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemise eest inimesega, kes ei olnud selleks vabatahtlikult andnud oma nõusolekut või keda enne nõusoleku andmist ei olnud teavitatud olulistest uuringuga kaasneda võivatest ohtudest, karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega." Ja teine paragrahv on § 137¹, "Sundvaktsineerimine" ehk (1) " Inimese asetamise eest olukorda, kus teda sunnitakse meditsiinilise eesmärgi nimel ennast vaktsineerima kas vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, ametiseisundi ärakasutamise või töösuhte lõpetamisega, karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega."

Lisaks täiendame § 88 lõiget 1, mida muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Käesolevas peatükis ning §-des 138 ja 137¹ sätestatud kuriteo eest karistatakse lisaks selle vahetule toimepanijale ka riigivõimu esindajat või sõjaväelist ülemat, kes on andnud korralduse kuriteo toimepanemiseks või kelle nõusolekul kuritegu on toime pandud või kes ei ole takistanud kuriteo toimepanemist, kuigi see on olnud tema võimuses, või kes, olles teadlik temale alluvate isikute poolt kuriteo toimepanemisest, ei esita kuriteoteadet." Ja siia juurde käib muidugi ka juriidilise isiku sundlõpetamine.

Selle eelnõu kaitsmisel õiguskomisjonis olin ma veebi vahendusel koos väga lugupeetud eluaegse epidemioloogiga, Antonina Järvistega, kes jagas ka selle muudatuse kohta selgitusi. Ega seal sisuliselt suuri küsimusi ei olnudki, kõik ainult kuulasid vaikselt. Muudatusettepanekute puhul ma tuginen kõigepealt põhiseadusele, mis ütleb üheselt, et osalemine meditsiinikatsetes peab olema vabatahtlik. Vabatahtlik nõusolek tähendab, et nõusolek on antud ilma igasuguse mõjutamise, manipuleerimise või valetamiseta, võlaõigusseaduse §-s 766 sätestatud teadva nõusoleku põhimõtet järgides, mille kohaselt annab patsient nõusoleku alles pärast mitmekülgse informatsiooni saamist. Paraku aga seda põhimõtet rikutakse praktikas järjepidevalt ning eriti vaktsiinide kohta jäetakse rääkimata palju olulist informatsiooni.

Veelgi enam, patsiendile antav informatsioon on tavaliselt liigselt lihtsustatud. Öeldakse vaid, et vaktsiin on hea ja vajalik, ning rohkem infot ei jagata. Sellisel infol põhinevat patsiendi otsust ei saa pidada ei teadvaks ega ka vabatahtlikuks. Samuti kasutatakse erinevaid mõjutus- ja sunnivahendeid, mida saab käsitleda otsese põhiseaduse riivena. Patsientide õigusi on vaja paremini kaitsta ning praeguses kehalise puutumatuse rikkumise igapäevase praktika valguses on oluline tuua karistusseadustikku sundvaktsineerimine, mis on inimese asetamine olukorda, kus teda sunnitakse meditsiinilise eesmärgi nimel ennast vaktsineerima, kas vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega, ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, ametiseisundi ärakasutamise või töösuhte lõpetamisega. Sellega haakub väga konkreetselt ka see asjaolu, et sundvaktsineerimist võivad asjatundmatud inimesed pakkuda lahenduseks epideemiaolukorras rahvatervise kaitseks.

Paraku on aga Antonina Järviste sõnul vaktsinoloogia põhitõeks asjaolu, et epideemia ajal ei tohi vaktsineerida, sest sel ajal toimuv vaktsineerimine tekitab uusi ja virulentsemaid haigustüvesid. Kui algne tüvi ühel hetkel raugeb, siis vaktsineerimisega tekib uusi tüvesid aina juurde. Muide, seda õpetatakse Antonina Järviste sõnul vaktsinoloogia esimese kursuse tudengitele. Seega ei saa olla ühtegi niisugust olukorda, millal sundvaktsineerimine võiks olla õigustatud. Inimese tervise kaitseks on mitmeid meetodeid ja võimalusi. Ravimite ja vaktsiinide kasutamine on vaid üks suund. Haigustega toimetulemiseks on olemas ka teisi valikuid ja inimestele peab jääma võimalus kasutatavate lahenduste seast valida.

Minnes nüüd natukene juriidilisema teksti juurde – puudutan praegu konkreetselt meditsiiniliste katsete tegemist ilma inimese nõusolekuta –, on kaitstavaks õigushüveks inimese kehaline enesemääramisõigus. Selle normi eesmärk on tagada meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemine ainult teavitatud nõusoleku olemasolul. Selle kuriteokoosseis seisneb meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemises inimesega, kes ei ole andnud selleks nõusolekut või keda ei ole teavitatud uuringuga seotud ohtudest. Nõusoleku andmise sätestab ära inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni viies peatükk ning ravimi kliinilise uuringu korra ravimiseaduse viies peatükk. Arvestada tuleb muidugi ka inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni teadusuuringuid käsitlevaid lisaprotokolli sätted ja olulisemaid nõusoleku andmise korral esitatavaid nõudeid.

Muuseas, inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni kohaselt tuleb inimest enne nõusoleku andmist teavitada nii sekkumise otstarbest ja olemusest kui ka selle võimalikest tagajärgedest ja ohtudest, samuti uuritava isiku õigustest ja kaitseabinõudest. Kui isik on kindlustatud ravikindlustusseaduse tähenduses, siis selgitatakse ja hüvitatakse talle ka tervisele tekitatud kahju ravikindlustusseaduses sätestatud korras. Ja kui enne nõusoleku andmist ei ole isikut teavitatud olulistest uuringutega kaasnevatest ohtudest, siis on ühtlase rikutud nõusoleku andmise korda.

Et ma ei jääks paljasõnaliseks, siis ütlen, et eelnõu valmistati ette kevade poole, kui suuremas kasutuses oli AstraZeneca vaktsiin. Ma võtan lahti ravimiomaduste kokkuvõtte lehe AstraZeneca kohta. Kõigepealt öeldakse seal väga selgelt ära, et sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Mida öeldakse laste kohta? COVID‑19 vaktsiini AstraZeneca ohutus ja efektiivsus lastel ning alla 18-aastastel noorukitel ei ole veel tõestatud. Andmed puuduvad. Kestus ja kaitse tase. Vaktsiini pakutava kaitse kestus ei ole teada, sest asjakohased kliinilised uuringud on veel käimas. Vaktsiini efektiivsuse piirangud. Kaitse algab ligikaudu kolme nädala pärast esimese COVID-19 [vaktsiini AstraZeneca] annuse manustamisest. Täielikku kaitset ei pruugi tekkida kuni 15 päeva pärast teise annuse manustamist. Nii nagu teiste vaktsiinide puhul, ei pruugi ka COVID-19 vaktsiin AstraZeneca kaitsta kõiki vaktsineeritud inimesi. Öeldakse ka seda, et olemasolevad andmed kliinilistest uuringutest ei võimalda hinnata vaktsiini efektiivsust üle 55‑aastastel isikutel. Koostoimed teiste ravimitega. Koostoimeuuringuid ei ole läbi viidud. AstraZeneca vaktsiini samaaegset manustamist teiste vaktsiinide ega ei ole uuritud. Sellessamas infolehes palutakse teatada võimalikest kõrvaltoimetest, st oleks oluline teada, kas pärast ravimi müügiloa väljastamist see võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu ja riski suhet.

AstraZeneca on saanud tingimusliku heakskiidu. See tähendab, et selle ravimipreparaadi omaduste kohta oodatakse lisatõendeid. Euroopa Ravimiamet vaatab vähemalt igal aastal läbi selle ravimipreparaadi kohta saadud uue teabe ja vajaduse korral ravimi omaduste kohta kokkuvõtet ajakohastatakse. Raseduse kohta öeldakse, et kasutamise kogemus rasedatel on piiratud, kuna uuringud loomadega ei ole veel lõpule viidud. Imetamise kohta ei teata, kas COVID-19 eritub rinnapiimaga. Ei ole veel teada, kui kaua see kaitse püsib üle 55-aastastel ja vanematel inimestel, aga vaatamata sellele on meie immunoprofülaktika komisjon andnud soovituse kasutada AstraZeneca vaktsiini just üle 60-aastaste inimeste vaktsineerimiseks. Me teame, mida see on kaasa toonud, see on toonud kaasa eakate inimeste lahkumise siit ilmast. Nagu kõik ravimid, võib ka see vaktsiin põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Ja ükskõik millise kõrvaltoime puhul tuleb nõu pidada oma arsti või meditsiiniõega.

Küsimus on selles, et nende ravimite kõrvaltoimete kohta on ka omad tähtpäevad pandud kirja, millal tuleb esitada vahearuandeid selle ravimi kohta. Vaktsiin ja ravim on tegelikult ühise nimetaja all. Muuseas, ega see ei kehti ainult AstraZeneca kohta, sest turule lubatud on ka Pfizer/BioNTechi, Moderna ja Johnson & Johnsoni vaktsiinid ja need on jälle samasuguses kontekstis ehk nad on ajutise müügiloaga. Huvitav on aga see, et Euroopa Komisjoni ja vaktsiinitootjate vahel on tehtud kokkulepped, millises ulatuses on need lepingud kättesaadavad. See on väga-väga kummaline, sest lepinguid puudutav informatsioon on osaliselt konfidentsiaalne. Mul on siin olemas Pfizeri leping, seda on 120 lehekülge. Ei ole suutnud veel seda kõike ära tõestada, kuid huvitavam paljastus on see, et sellega välistatakse nendel kasutajatel kõik nõuded vaktsiinitootja vastu ja need jäävad nende inimeste endi kanda.

Siis ma olen kogunud kokku hästi palju, ütleme, sellist materjali, kus mulle esitatakse kaebusi selle kohta, millised on kõrvaltoimed. Ja need inimesed on tõusnud juba nüüd avalikult rääkima ka mikrofoni. Näiteks on üks 20 ringis noor naine, kes oli kaheksandat nädalat rase. Talle tehti vaktsiinisüst ja siis ta kurtis pideva peavalu üle, mitte mingi rohi ei mõjunud. Aga kahjuks ta tegi arsti soovitusel ikkagi ära teise süsti, mille tõttu ta oksendas väga tugevalt. Mõned päevad tagasi sai ta teada, et ta on lapseootel, ja täna selgus, et see väike loode on surnud. Tugev noor naine, kellelt võeti õigus ja võimalus emaks saada. Näiteid on veel ja võib-olla ma tutvustan neid siis, kui te hakkate küsimusi esitama.

Mis puudutab sundvaktsineerimist, siis see, mis praegu toimub, on absoluutses vastuolus inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooniga. Tegelikult praegu toimub vaktsineerimise katsetamine vaktsineerimise sildi all. Uuringud ja katsetamised toimuvad vaktsineerimise sildi all. Inimeste survestamisel vaktsineerimiseks on tegemist lihtsalt survestajate puudulike teadmistega, pigem usuga ja mingi institutsiooni otsuste vaieldamatu usaldusega. Survestajate argumendid on psühholoogilist laadi. Okei, sa ei karda haigestumist, aga sa koormad meditsiinisüsteemi, ohustad pereliikmeid, töökaaslasi jne. Keegi peab sinu töö ära tegema, vaktsineerimata sa ei saa osaleda karjaimmuunsuse loomisel jne. Kui see ei aita, siis järgneva töökorralduslikud ähvardused, vallandamine, üleviimine madalapalgalisele tööle, firma hüvedest ilmajätmine jne. Drastilisemad näited on muidugi praegu tuua Kaitseväest, kus kindral Herem on 31.08 välja andnud oma käskkirja selle kohta, et nendega, kes ennast ära vaktsineerida ei lase, töösuhe lõpetatakse.

Isegi see asjaolu, et Kaitseväe kohta on minu hea kolleeg Leo Kunnas, kes on kahtlemata pärast lahkunud Johannes Kerti üks asjatundlikumaid inimesi sõjaväevallas, öelnud, et COVID-iga on haiglasse sattunud ainult üksainukene sõdur ja üksainukene liitlasvägede sõdur, kes siin paikneb. Võib-olla need andmed ei ole täielikud, aga mingit märkimisväärset muret sellega ei pidavat olema. Küll on aga ajateenistusse kutsutud noormehed pandud fakti ette, et ka nemad peavad süsti tegema. Mitte keegi pole uurinud ega saa praegu teada, kas need noormehed kunagi saavad veel lapsi või ei saa.

Küsimus on praegu selles – ma julgen välja öelda oma arvamuse –, et antud juhul on kindral Heremi käitumises kuriteo tunnused, sest haiguse sildi all vähendatakse kaitsejõudude koosseisu, kuigi seal on väljaõppinud spetsialistid, ja vähendatakse ka Kaitseliidu juhtkonda. See on aga juba tegevus, mis on suunatud riigi seismajäämise vastu. Aitäh!

Nüüd on küsimused. Ruuben Kaalep alustab.

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sundvaktsineerimine on selgelt põhiõiguste rikkumine, kuna sellega sekkutakse otseselt inimese õigusesse otsustada oma keha ja tervise üle. Selliste meetmete rakendamine väljaspool sõjaseisukorda, rahuajal, tavaolukorras peaks olema lubamatu, seetõttu on see eelnõuga väga asjakohane ja vajalik. Nüüd ma küsin, mis oleks viimase aasta jooksul sellised kõige jõhkramad näited sundvaktsineerimisest, kus inimesi on survestatud, sunnitud selles n-ö katses osalema, mis näitaks väga selgelt, et seda eelnõu on vaja? 

Aitäh! Ma ühe näite tõin juba ära. Lisan siia juurde veel möödunud nädalal siinsamas Riigikogu saalis filmitud Tatjana Fitania juhtumi. Tema poeg läks vaktsineerima, viis minutit hiljem tema süda seiskus, teda elustati ja ta viidi kiirabiga ära. Pärast seda, kui ta oli elule tagasi turgutatud, lasti tal lihtsalt koju minna. Kodus tekkisid tal hiljem veel krambid. Esialgu diagnoosis arst tal epilepsia, aga kuna tegemist oli eelnevalt absoluutselt terve inimesega, siis see diagnoos võeti hiljem maha. Muide, sellesama juhtumi puhul on tema digiloosse konkreetselt märgitud ka, vähemalt Tatjana sõnul, et tegemist on vaktsiinikahjustustega.

Teine inimene, kes on valmis andma selgitusi kaamera ees. On juhtum, kus lapsele tehti esimene süst laevas, kuna ema töötab Soomes. Loomulikult ilma mingisuguse infota, samuti analoogne šokk, tehti hormoonravi. Ja nüüd, hea Ruuben, kuula – pärast seda tehti teine süst ka, suruti lihtsalt reaktsioonid maha hormoonidega ja teine süst tehti hiljem haiglas ära. Kuigi arstid teavad, et tootja ütleb, et teist süsti ei tohiks teha, kui esimesega on selline reaktsioon on olnud. Aga laps lasi teha. Miks? Sest ta ei saa osaleda kooliõppimisel ega erinevatel üritustel ilma selle terviseotsuseta, mis on vaktsiini või COVID-i tõend ja mis on selgelt sundotsus.

Veel üks näide siia juurde. Inimene kirjutas, et ta on valmis avaldama, rääkima oma lugu jälle kaamerate ees. Tal on olemas põhjendus, mispärast oli koroonavaktsiini järgne surm. Tal on olemas selle kohta kõik paberid. Kevadel Tartu Ülikooli Kliinikumis võeti emalt vereproov selle kohta, et tal ei ole mingit vähki. Aga peale teist vaktsiinisüsti ema suri, kolm päeva hiljem.

Need asjad ei ole niivõrd süütud. Küsimus on selles, et eelneva materjali põhjal, mida ma tutvustasin teile, ma ei usu, et kellelgi siin saalis või kuskil teleekraanide vahendusel võib tekkida kahtlus, et praegu tehakse meditsiinilisi katseid inimestega – küll ainult vaktsineerimise sildi all. Ja küsimus on ka selles, et praegune COVID-i vaktsiin on turule tulnud kiirustades, selle ohutusuuringud pole veel lõppenud, need lõpevad alles kahe aasta pärast. Vaktsiini on turul olnud sisuliselt vaid loetud kuud.

On selge ka meditsiinilise hariduseta inimesele, et sellise vaktsiiniga vaktsineerimisel on paljut, mida me veel ei tea. Ja sellise toote pealesurumiseks ei saa kasutada mitte mingil juhul sundi. See peab olema inimese vaba valik, kas ta tahab riske võtta. Näiteks saab tuua alles mõned aastad tagasi toimunud ebaõnnestumise seagripivaktsiiniga Pandemrix, mis tekitas narkolepsiat ja muutis eluaegseks invaliidiks hulga noori inimesi. Kunagi ei ole tagatud, et me meditsiinilise protseduuri või ravimi kohta kõike teame. Teadus ja meditsiin on pidevas muutumises ning see ei saa olla kunagi sunniobjekt.

Minnes tagasi, ma eelnevalt puudutasin viimaseid juhtumeid, kuid siia vahemikku mahub veel sadu. Aga mis minule isiklikult kõige rohkem meelde on jäänud – muide, nende inimeste nimed on mul kõik teada, need ei ole anonüümsed kirjad –, on see, mida kirjutas üks päästetöötaja. Ja erinevalt teistest temal AstraZeneca tõttu mingeid kõrvalnähtusid ei tulnud. Teistel lõi palaviku lakke, mõnel isegi 40 kraadi. Tal endal algasid sümptomid aga mõni aeg hiljem hirmsa peavaluga ja mingite imelike kõhuvalude ja krampidega jalgades ja kätes. Edaspidi oli ta ainult voodis, hirmus väsimus, külm higi, jooksid pidevalt külmavärinad, särke pidi vahetama iga kolme tunni tagant. Süüa midagi ei tahtnud, kuigi sundis ennast, kõik tahtis välja tulla. Tasapisi söögiisu taastus, aga võhm oli täiesti nullis. Ja kuna ta elab viiendal korrusel, oli üles saamine paras tegemine. Nii. Ja kõige kohutavam oli see, kui ta kirjutas veel täiendkirja lõppu nii: unustasin, et 16. veebruaril tuli näost kogu nahk lahti ja tekkisid lööbed. Pärast pesemist jäi pool nägu rätiku sisse.

Ma ütlen, et ma võin neid [kirju] lugeda siin lõpmatult. Naisterahvas läks vaktsineerima vabatahtlikult telefonitsi perearstikeskusest saadava kutse peale. Põhjenduseks oli see, et vaktsineerimine on vajalik ja see töötab hästi. Enne seda oli füüsiline tervis igati korras, ainult liigesevalu kätes. Kaks nädalat peale seda kukkus ta kokku. Kiirabi viis Pärnu haiglasse ja meedikud olid öelnud, et vaktsiini tagajärjeks on tromb, ajuinfarkt või midagi sellist.

Neid on palju. Neid on niivõrd palju, et mul kuluks siin, ütleme, tund aega nende lugude ettelugemiseks. On veel lugu äiast, kes sai süsti ja lõpetas hiljem. Tal tekkis hüperaktiivsus, mõttetu lobisemine. Lõpuks ta toimetati Rakvere EMO-sse ja õhtul transporditi sealt Tallinna psühhiaatriahaiglasse.

Sellised lood. Aga eks siin teisi lugusid veel hästi palju. Me ju teame, mismoodi praegusel hetkel on, kui me rääkisime sundvaktsineerimisest. AS Olerex tegevjuht on saatnud välja inimestele teatised motivatsioonitasu kehtestamise kohta. Tankla töötajate tasustamise kord. Punkt 8 alusel kehtestan alates 1. oktoobrist kinnipidamisele kuuluva motivatsioonitasu, kui töötaja ei ole vaktsineeritud COVID-i vastu, 50 eurot kuus. Tasu ei rakendata, kui töötaja on vaktsineeritud, alustanud vaktsineerimist ja tehtud üks süst. Tööandjal on õigus kontrollida sisestatud infoõiguse alusel ja töötajal tuleb esitada COVID-i tõend. Valeinformatsiooni korral tehakse töötajale kirjalik hoiatus, mis toob kaasa arvestuskuus teenitud kõigi lisatasude kinnipidamise ja annab õiguse töölepingu üles öelda.

Kui see ei ole sundvaktsineerimine, siis ma küsin: mis see on? Me mäletame, et mõni aeg tagasi siin oli väga suur kampaania, kus kutsuti lapsi vaktsineerima. See on Antonina Järvistu sõnul kuritegu. Aga ma jõuan sinna hiljem. Miks on vaja vaktsineerida? Selleks kasutati isegi lotosid, mida avalikult kuulutati, peaauhinnaks 30 iPadi, Maxima Euros kümme kinkekaarti, 2000 ujulates sportimisvõimalust, vene teatri kinkepiletid, Rademari 10‑eurosed kinkekaardid, Kalevi kommid kõigile osalejatele. "Aktuaalsest kaamerast" jooksis läbi jäätisepakkumine, kui teed süsti ära. Ilmselt ei ole ju uudis ja on kõigile teada, et osa asutusi on sulgenud oma uksed kõikidele külastajatele, kes ei ole läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineeritutega võrdsustatud isikud, ehk siis peavad tegema testi.

Kevadel andis regionaalhaigla teada, et on võtnud vastu otsuse, et 1. juulist alates võetakse vastu ainult neid tudengeid, kes on ennast vaktsineerinud. Kuni 1. juulini võtame vastu tudengeid, kes on teinud ühe vaktsiinidoosi.

Kirjutab murelik memm Kivi-Vigalast: "Meil on perearst, kes võtab vastu üks kord nädalas. Rohkem meil perearste pole. Arst aga enam enne vastu ei võta, kui mul on tehtud COVID-i test." Ülemöödunud nädalal kohtusin Lasnamäel ka sealsete kohalike elanikega. Oli ka üks memm, eeldan, juba 80-aastane, kellel on vaja minna teatud protseduure tegema. Arst ütles talle, et enne ei saa, kui te olete vaktsineeritud. Kui need ei ole sundvaktsineerimised, siis ma küsin, hea Riigikogu, mis see on siis. Ma loodan, et ma vastasin põhjalikult sellele küsimusele.

Head kolleegid! Ma mõistan, et kodukord ei piira kuidagi vastaja aega, aga vaadates meie küsimuste hulka, siis ehk on lootust, et saab natuke kontsentreerida nii küsimusi kui ka vastuseid. Küsimuste aeg on meil minutiga piiratud, vastuste aeg ei ole. Aga võib-olla vastaja siis ise arvestab, kui ta näeb ka oma ekraanil seda, et meil on praegu üle kümne küsimuse. Kui me sellise tempoga jätkame, siis jõuame umbes Madis Millinguni, mitte rohkem. Aga palun, Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Esmalt ma pöördun muidugi aseesimehe poole: sellistel olulistel teemadel meil ei olegi ju vaja üle jala, kiirelt, kibekähku midagi ära teha. Aga nüüd küsimuse juurde. Kõik on tõlgendamise küsimus. Mitu korda esitasite küsimuse, et kui see ei ole sundvaktsineerimine, mis see siis on. Mina soovisin ka vastust saada. Ma sirvisin kriis.ee-d, ma olen vaadanud ka valitsuse pressiteateid või [neid materjale,] mida edasi levitatakse, ka selle valge raamatu vaatasin läbi, aga ei ole seal sundvaktsineerimisest mitte ühtegi sõna kirjas. Küll aga ma olen kuulnud, et valitsusjuhid on öelnud, et meil ei ole sundvaktsineerimist. Kas kuskil on ka kirjalikult olemas selline väljaütlemine, nn valges raamatus või kriis.ee lehel, et Eestis ei teostata sundvaktsineerimist?

Ma võib-olla, ütleme, kirjalikus vormis jään selle vastuse võlgu, küll aga olen ma siin saalis küsinud ja minu meelest ka teie ise olete küsinud, kas meil on siis sundvaktsineerimine. Selle peale peaminister Kaja Kallas ning ka sotsiaal- ja tervishoiuminister – erinevates ametites, kui ta on olnud – on vastanud, et ei, meil ei ole sundvaktsineerimist, see on täiesti vabatahtlik. No ma tooks võib-olla väga halva näite. Inimene on köiega lae külge riputatud, jalge all taburet, ja temast eemale on pandud veepudel. Ühel hetkel tahab see inimene juua. Kuidas ta saab selle joogi kätte? Ainult sellisel juhul, kui ta astub sealt tabureti pealt maha. Võib-olla ta siis saab selle pudeli kätte, aga võib-olla ei saa, lõpetab hoopis pooduna.

Täpselt sama on tegelikult ka nende tööandjate puhul, kes seavad töötajad fakti ette: kas vaktsineerid või lahkud. Täpselt samamoodi on Kaitseväes, kus praegu öeldakse täiesti julmalt, et kui sa ei vaktsineeri, siis sa pead lahkuma. Aga see on ju tegelikult sundvaktsineerimine, sest me kõik tahame eluks vajalikud materiaalsed vahendid saada töökeskkonna kaudu. Aga mis on nende juhtumite puhul väga halb ja, ma ütleksin, tegelikult ka kuritegelik, on see, et meil ei ole ju usaldusväärset vaktsiini, meil on katsejärgus vaktsiinid. Ma loodan, et ma suutsin vastata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt tuletaksin heale aseesimehele meelde, et vastaja vastab täpselt nii kaua ja täpselt niimoodi, nagu tema tahab. Sealt üleval puldist, isegi kui teema ei meeldi, ei ole ilus selliseid ettekirjutusi teha. Aga küsimuse juurde. Hea ettekandja, sa natuke juba puudutasid seda teemat, aga ma küsin ikkagi veel üle. Sotsiaalministeerium ja haigekassa tegid siin mingi aeg tagasi meedias reklaami, pakkudes lastele ja noortele vaktsineerimisjärgset võimalust võita iPhone. No sa lugesid ette veel teisi reklaame ka. Hilisem Ravimiameti konkreetne seisukoht oli, et vaktsiin on ravim – juriidiliselt on see ju samal pulgal retseptiravimiga – ja ravimi manustamisele ei tohi kedagi kallutada ei loosimise ega mingite hüvede pakkumisega. Miks Sotsiaalministeerium rikkus seadust ja kes peaks selle eest vastutama? Kas vaktsineerimise läbi lubatud nn vabadused, kaasa arvatud vabadus käia tööl, ei ole samuti kallutatud tegevus? (Juhataja helistab kella.) Ja kas see teisipidi võttes ei ole hiiliv sundvaktsineerimine?

Küsimus oli niimoodi, et kas Sotsiaalministeerium ja Terviseamet rikkus seadust. Minu sellekohane vastus on: jah, rikkus küll. Sellepärast, et siin kirjeldatud reklaamid, kus kutsutakse inimesi vaktsineerima ja öeldakse, et saate teatud hüvesid, ning ka reklaamid, mis mingi aeg tagasi olid teleekraanil, kus öeldi, et peab minema ja tuleb minna vaktsineerima, on tegelikult ravimiseadusega vastuolus. Ma ei mäleta seda paragrahvi peast, aga kusagil 80-ndate paigus, vist 88 või kuskil sealkandis ta oli, kus on kirjas, et ravimireklaam on keelatud. Kui toimubki reklaam, siis peab olema sellekohane märge. Muide, definitsiooni järgi vaktsiin käib ka üldnimetuse "ravim" alla, see ongi ravim. Peab olema märge, et tegemist on ravimireklaamiga. Seda nõuet on kogu selle COVID-i pandeemia ajal, kui vaktsiinid tulid, jämedalt rikutud. Ma kiidan väga Varro Vooglaidu, kes esitas vastava järelepäringu Ravimiametile ja uuris, miks toimuvad sellised rikkumised. Vastus oli selline, et jah, on toimunud küll vist, aga edaspidi me vaatame, et sellist asja enam ei toimuks. Sisuliselt ei ole rakendatud ravimireklaami rikkumise tõttu mitte mingisuguseid sanktsioone, see on jäetud lihtsalt niisama.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud ettekandja! Kaitseväe välismissioonile suunduvad võitlejad saavad mitmeid vaktsiine, alates teetanuse vaktsiinist lõpetades difteeria omaga ja kõik, mis sinna vahele jääb. Nõutud vaktsineerimiste olemasolu on üks välismissioonile pääsemise eeldustest. Juhul kui teie eelnõu peaks seaduseks saama, tekib meil olukord, kus Kaitsevägi peab hakkama lubama välismissioonile ka ilma ühegi vaktsiinita sõdureid. See aga omakorda loob olukorra, kus, näiteks, kui kriitiline hulk vaktsineerimata võitlejaid välismissioonil haigestub, muutub üksus lihtsalt võitlusvõimetuks. Aga minu küsimus. Kui välismissioonil viibiv vaktsineerimata võitleja raskelt haigestub või halvemal juhul sureb, siis kes peaks kinni maksma tema ravikulud või halvemal juhul surnukeha Eestisse toimetamise kulud?

Ma olen valmis sellele küsimusele vastama, aga ma pean ikkagi tulema teie seletuse osa juurde. Ma olen nõus sellega, et välismissioonile minevad sõdurid peavad olema vaktsineeritud. Täpselt nagu te kirjeldasite siin, et malaaria, ma ei tea, difteeria või ükskõik mis asja vastu. Ma juhin tähelepanu, et see eelnõu puudutabki väga kitsast ja kindlat kontingenti. Ma ei taha mitte kunagi öelda seda, et teie kirjeldatud haiguste vaktsiinid on vastunäidustatud nendele inimestele, sellepärast et nad on läbinud pikaajalised katsed ja neid on testitud väga pikalt, nad on usaldusväärsed. Kui te panite tähele, siis, kui ma tutvustasin AstraZeneca konkreetset lehte, ma ju ütlesin, et tegemist on katsejärgus olevate vaktsiinidega. Ma pean silmas mitte eelnõu, vaid seda, mida ma siin puldis praegu räägin. Ma ei saa sellega nõustuda, mida te väidate, et need kõik on kahjulikud. Osa on kindlasti kasulikud, aga praegusel hetkel on asi selles, et COVID-i vaktsiin on alles uuringujärgus ja selle kasutamisele survestamine ei ole põhjendatud. Ja seda järgmistel põhjusel. Kui te küsisite, kes maksab need ravikulud, siis ma küsin vastu, kes maksab matusekulud ning tervisehäirete ja ‑probleemide kulud nendele inimestele, kes on praegu nende meditsiiniliste katsetuste tagajärjel kas lahkunud või saanud jäävad tervisekahjustused.

Et n-ö kompromissi leida, lugupeetud Madis Milling, ma arvan, et see osa, mis puudutab kontrollitud vaktsiinide kasutamist, on igati põhjendatud ja õiglane. Küll aga on see eelnõu ju suunatud põhiseadusest tulenevalt meditsiiniliste ja teaduskatsete tegemisele ilma inimese nõusolekuta. See vaktsiin, millest me praegu siin räägime, AstraZeneca, on ju katsetusjärgus alles.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma tahaksin teil olevat infot, mis puudutab õiguskantsleri seisukohta nendes küsimustes. Õiguskantsleri ametiülesanne on põhiõiguste kaitse riigis. Ta võtab küll väga teravalt sõna näiteks Nigeeria homoseksuaalide Eestisse tulemise võimaluste kohta, aga kui tõsiselt ta seda päris mastaapset diskrimineerimise teemat on käsitlenud?

Eks võib-olla täpsema vastuse sellele küsimusele annab õiguskantsler ise. Täna on õiguskantsler muidugi ka põhiseaduskomisjonis sedasama teemat puudutamas. Aga ma esitan praegu sellise nägemuse või arvamuse selle kohta. Kuna te rääkisite siin ka demokraatiast ja inimõiguste piiramisest, siis minu meelest on praegu käes selline hetk, arvestades kõiki neid erinevaid diskrimineerimisi ja piiranguid, kus inimeste põhiõigused enam ei rakendu. Ja nii nagu eilegi siin saalis öeldi, Riigikogu on muutunud Vabariigi Valitsuse kummitempliks, kes saab ainult väikesi muudatusi teha.

Tuletan meelde, et ma küsisin Kaja Kallase käest siitsamast, millal siis rakendub põhiseaduse § 54 teine lõige. Ehk Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust ning teine lõige ütleb, et kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Kaja Kallas vastas sellele küsimusele osaliselt. Ta rääkis, et kui põhiõigused on kadunud, on rikkumised siis, kui ei saa enam valida demokraatlikult Riigikogu ja kohalikke omavalitsusi. Aga ta jättis täpsustamata väga olulise punkti. Nimelt, põhiseaduse kommentaarid annavad vastuse, et põhiseadusliku korra rikkumiseks võib pidada ka olukorda, kui mõni põhiseaduslik institutsioon või selle kandja – ehk praegusel juhul valitsus – pikka aega ulatuslikult ja süsteemselt ületab oma volitusi, jätab täitmata oma kohustused või takistab teistel institutsioonidel enda ülesande täitmist.

See on nüüd see olukord, mida Kaja Kallas ei kirjeldanud. Ja kui me vaatame tagasi ajalukku, siis tegelikult seesama inimõiguste piiramine, vaba liikumise piiramine, inimeste survestamine vaktsineerimisele, inimeste lahterdamine ja, ütleme, aedadega politsei kohustuste tööandjate peale panemine – need on kõik tunnused, mis on pikka aega kestnud. Põhiseadusliku korra mõte, millisel juhul on Eesti kodanikul minu hinnangul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu, seisnebki selles, et põhiseadusliku korra mõiste hõlmab ka riigi institutsioonide toimimist ning olulisemate põhiõiguste ja inimväärikuse tunnustamist. Põhiseaduslikku korda ei saa tegelikult samastada riigivõimuga.

Kui riigiorganid asuvad tegutsema põhiseaduse norme ja väärtusi eirates, ei saa sellele sättele tuginedes sundida Eesti kodanikku olema sellise tegevuse suhtes ustav. Mis asi on ustavus? See on hinnanguline kategooria, aga see ei tähenda tingimusteta nõustumist riigi eesmärkide, ülesannete ja tegevusmetoodikaga ning selle väärtustega. Seesama lõige 2 sätestab ilusti, et põhiõigusi osutab põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele vastupanu Eesti kodaniku põhiõigus. See on minu hinnang sellele asjale.

Mis puudutab õiguskantslerit, siis veel jääb mulle natuke arusaamatuks, et kogu selle suure kriisi ajal ei ole ta kordagi võtnud sõna sellel teemal, viidates asjaolule, et see ei kuulu tema ülesannete hulka. Mõnes mõttes võib tal isegi õigus olla. Aga ikkagi, oma arvamusartikleid, oma arvamusi ja muid asju on meie põhiõiguskantsleril siiski võimalik anda.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahaks ikkagi endiselt täpsustada sundvaktsineerimise sõnastust või seda mõistet. Siin ca aasta aega tagasi siinsamas Riigikogu saalis peaminister Kaja Kallas ning töö‑ ja terviseminister Tanel Kiik on väitnud, et meil sundvaktsineerimist ei ole ega tule. Samamoodi on jätkanud teadusnõukogu ja erinevad asutused ja organisatsioonid juttu, et sundvaktsineerimist ei ole ega tule. Aga ometigi on meil nüüd selline olukord, kus inimesed on pandud fakti ette, et nad kas vaktsineerivad ennast COVID‑i vastu või nad ei saa näiteks mingeid tööülesandeid täita, ei saa Kaitseväkke minna, ei saa meditsiinilist ravi, operatsioone näiteks haiglas jms. See on selge, et inimesed on pandud sõltuvusse vaktsineerimisest ehk sundolukorda. Ja nüüd selleks, et täpsustada, mis see on, küsin. (Juhataja helistab kella.) Kui on inimene pandud olukorda, kus selleks, et saada ravi, sissetulekut või õigust osaleda õppetöös, siis kas see ainult paistab vabatahtliku otsustusõigusena või see ikka on sund?

Aitäh! Tegelikult, ma ei tea, ma arvan, et siin ei saa mitte ühelgi inimesel olla kahtlust, et tegemist on raudselt sundvaktsineerimisega – inimese asetamine olukorda, kus teda meditsiinilise eesmärgi nimel sunnitakse laskma ennast vaktsineerima. Siin ei saa olla ühtegi teist kahtlust. Lihtsalt pelgalt see lause, nagu Tanel Kiik vastas selle eelnõu puhul, et meil lihtsalt ei eksisteeri sundvaktsineerimist, on umbes samasugune lause, nagu varas ütleks politseile, et meil tegelikult vargust üldse ei eksisteeri. Ma arvan, et nendele kahele lausele võib panna võrdusmärgi vahele. Varas ütleb ka, et see on korraks omandi laenamine, pärast tagastan.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, eesistuja! Hea ettekandja! Meil on siin päris palju räägitud sellest sundvaktsineerimise olemusest. Ja see on väga õige, see arutelu, sellepärast et ega meil ei olegi paremat kohta kui siin puldis kogu rahvale ja maale lõpuks ära öelda, mis on sundvaktsineerimine olukorras, kus ühed väidavad, et sundvaktsineerimist ei ole, ja teised ütlevad, et on.

No fakt on see, et tõepoolest kellegi suunamine, nagu siin on öeldud, kellelgi suunamine teatud olukorda kas füüsilise või vaimse mõjutamisega on sund. Keeleteadlased on öelnud ka seda, et sunni sünonüüm on "käsk". Ja siit tuleb seesama välja, millega Herem tegeleb – kui Herem annab alla käsu, siis on see sund, mitte midagi muud. Ja siit küsimus ka. Kuidas sulle tundub, kas olukorras, kus valitsus ja peaminister selgitavad, et meil mingit sundi ei ole, sundvaktsineerimist ei ole, aga samal ajal mingid institutsioonid, ettevõtted või teatud ametkonnad, sundi rakendavad, see tähendab, et meil on puudus seaduses või seadusemõistmises?

Ma arvan, et meil on puudusi ka seaduses, sellepärast et ega me muidu ei oleks praegu ju seda eelnõu esitanud. Sest tegelikult on olemas küll selline seadus, mis räägib natuke teistsuguses sõnastuses, kui meie oleme esitanud, see on § 138, ebaseadusliku inimuuringu tegemine. Ja kui ma eelnõu kaitsesin õiguskomisjonis, siis ma küsisin Justiitsministeeriumi käest, mitmel juhtumil on seda normi rakendatud isiku karistamiseks. Kas te usute või ei usu, ta vastus oli selline, et ainult ühel korral, vist oli 2007 või midagi sellist. See tähendab, et antud juhul ei olegi Eestis üldse ebaseaduslikke inimuuringuid tehtud. Aga kui me võrdleme seda eelnõu praegu, kus me toome konkreetselt välja põhiseadusest tuleneva normi, mis keelab meditsiiniliste ja teaduskatsete tegemise ilma inimese nõusolekuta, siis järelikult seda on vaja. Seda on vaja selleks, et keegi, mingi ravimifirma kuskil kaugel Euroopas ei saaks siin, ma ei tea, milliste hüvede eest inimkatseid teha. Meil on olemas Euroopa Komisjoni ja Pfizeri vaheline leping. Aga mitte keegi pole meile näidanud senini, millistel tingimustel Eesti on sõlminud Euroopa Komisjoniga selle lepingu. Millegipärast hoitakse seda ülisalajasena. Aga need on ju meie kõigi elud, see on meie tervis. Ja seda hoiab praegune valitsus saladuses. Ma arvan, et siin on seaduses puudujääk olemas.

Muidugi teine küsimus, mida sa, hea Paul, puudutasid, on see, et tegelikult me jõuame ikkagi sellise teema juurde, mis puudutab WHO ja Jüri Ratase vahel sõlmitud lepingut, mille lisad on kõik salastatud. EKRE fraktsioon on esitanud sinna järelpärimised, et saada kätte need lisaprotokollid või lisalepingud, kus on määratletud ära need isikud, kes teevad koostööd vaktsineerimispassi jms asjus, et teada saada, mis on rahastatus, kust raha tuleb ja milline on tööplaan. Ma arvan, et siis saaks vastuse sellele küsimusele, mispärast need institutsioonid, nagu Kaitseväe juhataja ja muidugi, ma ei saa mainimata jätta, ka kaitseminister Kalle Laanet rakendavat sellist, ma ütlen otse, sundvaktsineerimist nii ajateenijate suhtes kui ka tegevteenistujate suhtes. Ma loodan, et ma suutsin ära vastata.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Selle aasta kevadtalvel tekkis Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees debatt inimõiguste teemadel. Toona terendas õhus Euroopa Komisjoni otsus sisse viia nn koroonapass ja absoluutselt kõiki, sadat protsenti saadikutest pani muretsema inimõiguste olukord, apartheid, mida saab passi näitamisel, mida mitte. Toona ei olnud sundvaktsineerimisest veel isegi kõige hullemat aimu. Aga ma küsiksin teilt, kas need nn COVID‑passid, kõikvõimalikud piirangud ja segregatsioon omavad mingisugustki seaduslikku alust Eesti seaduse mõistes. Kas need mingiski aspektis toetuvad meie põhiseadusele?

Minu seisukoht on see, et teie osutatud vaktsiinipassid ei toetu ühelegi kõrgemale normatiivaktile peale selle, mida valitsus on kokku kirjutanud – et vaktsineerimispass on kohustuslik jne. Miks ma seda väidan? Mina ei ole suutnud välja lugeda veel ühestki seadusest, mis asi on vaktsineerimispass. Kui me nüüd tõmbame analoogia siin tavaliste tähtsate dokumentidega, nagu pass ja ID-kaart, siis on alati seaduses ju kirjeldatud, milline on tema välimus, kus asub pilt, kui kaua ta kehtib ja millal ta kehtib. Peale selle on normide täitmiseks, et keegi midagi ei võltsiks jne, olemas ka sanktsioonid, kus on ära määratletud, milline karistus tuleb, kui seda rikutakse. Praegusel hetkel on pelgalt Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus öelnud, et meil on vaktsineerimispass, ja nüüd peavad kõik selle passi järgi käituma. Sama hästi võib hea Urmas Reitelmann võtta vastu otsuse, et see vaktsineerimispass on kehtetu. Tegelikult. Sest puudub seadusest tulenev delegatsiooni- ehk volitusnorm. 

Aga kuna hea Urmas puudutas seda teemat, siis tegelikult vaatame olukorda, kuhu me oleme sattunud. Absoluutselt ebaseaduslikku digitõendi kontrollimisse on rakendatud tööle eraettevõtjad, kes kontrollivad nende tõendite olemasolu. Vaieldamatult on selge, et COVID-i vastu vaktsineerimise või, ütleme, läbipõdemise puhul on tegemist inimeste terviseandmetega, mis on isiklikud ja delikaatsed. Andmekaitseseadus ütleb konkreetsetelt, et delikaatsete andmete töötlemine ei ole lubatud absoluutselt igaühele, vaid selleks on vaja vastavat luba. Ja ka kolmandad isikud, kes neid töötlevad, peavad olema täpselt ära registreeritud ja määratletud, et nad ei kuritarvitaks neid andmeid.

Praegu on nii, et kui me esitame digitõendi ja keegi teeb seal mingisuguse elektroonilise seadmega märke, kas see on positiivne või negatiivne, kas see kõlbab või ei kõlba, siis see inimene, kes ei oma nende terviseandmete töötlemise õigust, ju ikkagi näeb teie terviseseisundit selle haiguse suhtes. Ei ole vahet, kas see on seesama COVID või on seal sarlakid, on see rasedus, on see tripper, ükskõik, mis asi. Need on teie delikaatsed isikuandmed. Praegu aga käitlevad ja töötlevad neid inimesed, kel selleks õigust ei ole.

Mis puudutab üleüldse selle tõendi nõudmist, siis mis õigusega isikute andmeid töötlevad ettevõtjad? Kas neil on kirja pandud see õigus kuskil seaduses? Aga nagu ma ütlesin, seadust ei ole. Ainukene, mis on kõrgemalseisev selline udujutt, on see, et Euroopa on võtnud vastu digipassi. Ja muidugi me jõuame jälle siia selle WHO lepingu juurde, mille on sõlminud Jüri Ratas 5. oktoobril, et eesmärk on viia sisse vaktsineerimispass. Lühike vastus sellele pikale jutule on selline: minu hinnangul on see digitõend või digipass, ükskõik kuidas seda keegi nimetab, ebaseaduslik ja selle taustal rikutakse meie põhiõigusi väga mitmel eri tasandil.

Ruuben Kaalep, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui nüüd jälgida ja järjestada kogu seda sündmuste ahelat, mis on meid praegusesse punkti toonud, siis päris mitmes aspektis tekivad üsna sügavad kahtlused. Kui me vaatame kas või seda, kuidas neidsamu hulgalisi näiteid vaktsiini kõrvaltoimetest, isegi surmadest, ei kajastata ametlikus statistikas, kuidas ravimitootjad on vabastatud vastutusest vaktsiinide kõrvaltoimete eest, kuidas valitsusametnikud ja valitsuse juhid sisuliselt võimestavad nii eraettevõtjaid kui ka riigiasutusi kohaldama sundvaktsineerimist, siis tekib küsimus, kas selle taga ei või olla suured majanduslikud või ideoloogilised huvid, näiteks mõne välismaise ravimikartelli omad. Kas sellele on mingeid indikatsioone?

Jah, on olemas indikatsioone. Ma siin eelnevalt viitasin Pfizeri lepingule, mis on salastatud. Aga Pfizer on sõlminud ka teiste riikidega lepinguid ja seal on konkreetselt toodud välja [tingimused]. Kahjuks ei ole ma näinud, millised on Eesti tingimused, kuna need lepinguga võetud kohustused on salastatud. Üheks tingimuseks on see, et Pfizer keelab peale vaktsiini kasutada mingisuguseid teistsuguseid ravimeid selle haigusega võitlemiseks.

Kui ma eile vaatasin hommikutelevisiooni, siis oli seal Tartu kliinikumi kriisijuht, ma ei mäleta ta nime, kes kirjeldas, et me toome inimese haiglasse, aga ega meil tegelikult mingit ravi ei ole. Poolteist aastat on möödas sellest hetkest, kui see haigus meile tuli, selle ajaga ei ole suutnud ükski teadlane välja töötada neid meetmed, kuidas seda ravida. Selline on ametlik versioon.

Aga kuna mu Facebooki suhtluskond on väga suur, siis on ka mõned arstid, kellel on säilinud südametunnistus ja kes jagavad ka lihtsaid näpunäiteid selle haiguse raviks. Ma ei hakka neid välja tooma, muidu mind lastakse auklikuks sellepärast. Aga ikkagi, tähendab, kasutuselt on kadunud praegu kupud, kuigi need tegelikult tõmbavad välja vedelikku, mis on tekkinud põletikuliste protsesside tagajärjel. Kusjuures seesama tohter kirjeldab, et aitab ka sinepiplaaster, kui seda kopsusagarate alumisse ossa paigaldada. See aitab eemaldada vedelikku kopsu ümbrusest. Võib‑olla ma kasutan neid termineid valesti, aga põhimõte on sama. Samas ta ütleb ka, et Mart Helme soovitatud hanerasvaga määrimine on tegelikult täpselt sama õige. Naerdi teda välja küll, aga see on meetod, mida on võimalik kasutada.

Mul on tuttavaid, kes on sattunud COVID-iga haiglasse, ka raskes seisus. Üks neist kirjeldab seda, et põhiline oli lebamine, tehti ainult kõhtu trombivastast süsti, selleks et veri oleks ikkagi endiselt vedel, ja kui jalg juba natukene kandis, kästi omal jalal koju minna, kas bussiga või millegi muuga, ega see enam kedagi ei huvitanud.

Võib-olla ma eksin meditsiinilises asjaoludes, aga just see hingamisaparaadi all olemine ei ole alati kõige mõistlikum mõte, eriti kui selle kasutamine ei ole veel päris selgeks õpitud.

Jaak Valge, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina olen ajaloolane ja mina eriti meditsiiniteemadel sõna ei taha võtta. Küll aga ma isegi ajaloolasena suudan seda näha, et esialgsed väited COVID‑i vastaste vaktsiinide toime kohta küll paika ei pea, ja tegelikult näen ka seda murega, kuidas ühiskonda vaktsineerimise teemadel tülli kistakse. Nimelt kistakse tülli vaktsineerimisvastaste naeruvääristamisega ja sellega, et valitsus pretendeerib tõemonopolile oludes, kus keegi tegelikult vaktsiinide mõju kohta täit tõtt ei tea. Ja meile kui rahvuslastele tegelikult teeb sidususe kadu ühiskonnas väga sügavat muret. Ma küsingi nüüd seda, kas selle eelnõu vastuvõtmine võiks vastuolusid ühiskonnas leevendada.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see seisukoht on selline, et see võiks need vastuolud lõpetada, kuigi praegune valitsuse poliitika on läinud juba selliseks, et ma olen täheldanud märke, et tegelikult küsimus ei ole enam selles, kas sa oled vaktsineeritud või vaktsineerimata, küsimus on inimõiguste piiramises, mis on üks põhiseaduse olulisemaid talasid. Aga kuna, hea Jaak, sa oled ajaloolane, siis äkki sa lubad mul anda ka hästi lühikese ülevaate selle kohta, mismoodi on meditsiinilised teadmised ajas muutunud.

Näiteks, praegu me enam ei kasuta paljusid protseduure ja ravimeetodeid, mis olid veel hiljuti laialdaselt kasutusel. Kunagi arvati, et elavhõbeda sissesöömine ja aadrilaskmine on raviva toimega. Kogelejatel lõigati keeled lühemaks ja vaimuhaigetele tehti lobotoomiat ning lubatud olid ka mitmed rahustamismeetodid, mida me nüüd nimetame piinamiseks. 1950. aastatel esinesid arstid sigarettide reklaamides ning soovitasid sigarette rasedatele närvide rahustamiseks. Hiljem närvimürgiks tunnistatud DDT-d puistati muuseas veel 70 aastat tagasi patsientidele parasiitide kaitseks voodisse. Ka lapsi piserdati selle mürgiga söögilauas. Pole just kaua aega möödas, kui rasedatele soovitati iivelduse vastu ravimit talidomiid, mille tõttu hakkasid sündima kätetud ja jalutud lapsed. Turult on korjatud hulk ravimeid, mille kasu on väiksem kui kahju, mida ravim ise tekitab. Selliseid näiteid on ajaloost palju võtta. Meditsiini maine säästmiseks sellest lihtsalt ei räägita. Mitte kunagi ei ole välistatud, et ravim, vaktsiin või muu protseduur osutub hiljem tervisele hoopis kahjulikuks. Seetõttu ei saa ega tohi me praegu rääkida sunniviisilistest meditsiinilistest protseduuridest, seda isegi juhul, kui need täna tunduvad ohutud ja vajalikud.

Ma võib-olla tooksin välja Antonina Järviste seisukoha, tema hinnangul täiesti kuritegeliku käitumise, mis puudutab rasedate vaktsineerimist. Ta on asunud seisukohale, et tema on rasedate ja imikute puhul vanamoeline, konservatiivne, sest teda õpetati hoiduma neile ravimeid manustamast ja tegema seda vaid väga äärmisel juhul, kui naine on eluohtlikus olukorras. Vaktsineerimine ei tule kõne allagi. Seda põhjusel, et raseda organismi kõigi süsteemide talitused ehitavad end ümber kaitsmaks loodet ja naist. Igasugune välismõjutus tekitab ägedat vastupanu ja rasedat peab kaitsma nakkushaiguste eest, kuid vaktsineerimine on alati äärmine abinõu, kui pole muud võimalust, aga selliseid olukordi esineb üliharva. Vastsündinut kaitseb emapiim. Spetsiifilisi, just selle haiguse antikehi võib ju rinnapiimas olla, kuid need ei ole esimesed viiulid. Ema ternespiim pluss tema mikrobioom käivitavad vastsündinu keerulise immuunsüsteemi. See areng lõpeb umbes puberteedieas ja igasugused välissekkumised – eriti vaktsineerimised – on kurjast. Rinnapiima immunoloogiliste elementide rohkus ja funktsioon on aukartust äratav, looduse üks imesid. Seega suhtun väga negatiivselt ravimifirmade finantseeritud teadustöödesse. Praeguses immuniseerimiskavas on enamasti vaktsineerimised olematu ohuga haiguste vastu, nüüd on siis järjekordne projekt. See on Antonina Järviste hinnang sellele.

Saalis on tekkinud müra. Äkki saab vaiksemalt. Järgmine küsimus, Peeter Ernits.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Erinevalt kolleeg Jaak Valgest ei ole mina ajaloolane, ma olen arstide klannist ja erialalt mikroobigeneetik. Liikudes mööda riiki ringi, puutun ma samuti iga päev kokku murelike inimeste jutuga, nagu sinagi. Aga ma olen need mured kokku kogunud ja saatnud Terviseametisse või Ravimiametisse, väga-väga palju kordi, et mitte tühja juttu rääkida, vaid uurida, kuidas värk on. Meil on oma riik ja me peame seda usaldama, vähemalt tema ametkondi. Kui me ei usalda, siis tuleb nende juhid välja vahetada. Reeglina ei ole need mured leidnud kinnitust. Minu küsimus sulle: kas sina oled ka pöördunud? Ma kuulsin neid õõvastavaid jutte, mida sa kirjeldasid siin, mida kõike on sulle räägitud, eks. Kas sa oled võtnud nad kokku reaalselt, konkreetselt, ja saatnud Terviseametisse või Ravimiametisse? Muuseas, nad vastavad saadikule üsna kiiresti ja konkreetselt. Muidugi, riigisaladuse templid ja kõik on seal peal, eks ju. Aga mina olen saanud küll infot ja ma küsin, kas sina oled seda teinud, et oleks konkreetne jutt.

Aitäh, hea Peeter! Sa nimetasid ennast geneetikuks, minu meelest oled sa bioloogia erialal geneetik, eks, vähemalt mitte meditsiinis. Aga see ei omagi asja juures tähtsust praegu. Küsimus on selles, et ma ei saa seda teha ise, sest tegemist on inimeste terviseandmetega, mida täidetakse vastava blanketi peale. Seetõttu mina ei mõista, Peeter, kuidas sina oled saanud saata neid andmeid Ravimiametisse või kuskile mujale. Tegemist on delikaatsete terviseandmetega, mille kohta saab teavet anda ainult too patsient, kes on seda kõike läbi elanud ja põdenud. Nii et seetõttu minu jaoks on küsimärk, kuidas on seda võimalik teha. See on asja üks külg.

Ma olen kõikidele neile, kes on minu poole pöördunud, soovitanud täpselt sama teha, mida sina oled reaalselt teinud. Aga küsimus on ka selles, et vähemalt üks inimene minu tutvusringkonnast, kellel ma soovitasin seda teha – tegemist oli noore inimesega –, ütles niimoodi, et väga raske oli üldse üles leida seda kohta, kuhu saab kaebust esitada.

Aga siit me jõuame tegelikult, hea Peeter, hoopis teise ja tõsisema probleemi juurde. Probleem on selles, et inimesed, kes on saanud seda vaktsiini, nende käest ei ole võetud nõusolekut, et nad on valmis nendes katsetes osalema. See on üks asi. Teine asi on see, et praegu käib ja ka sel nädalal käib kiirkorras vaktsineerimine, kus see kõik on konveierlindi peal. Ehk ilma eelregistreerimiseta võetakse inimene vastu, isikut tõendav dokument, süst ära, välja, viis või kümme minutit oodata, see on kõik, eks ju. Ma ei näe siin praegu ühtegi võimalus selleks, et oleks teaduspõhine vaktsineerimine, kus inimeste võimalikke kaasuvaid haigusi või eelnevaid meditsiinilisi probleeme tekitavad haigusi on kindlaks tehtud. See on väga-väga kurb.

Meil on praegu plaanimajandus. Tanel Kiik on öelnud sellise kuldse lause, et kui me nüüd 70% elanikkonnast ära vaktsineerime, vot siis meie ühiskond on vaba. Huvitav, kas Tanel Kiik on sõlminud lepingu siis ka nende pisikute ja viirustega, et kui me 70% saame, siis nemad jätavad selle jama järele. Ma arvan, et ei ole sõlminud. Ja üleüldse, kes on ütelnud välja sellise numbri nagu 70%? Kes on see tark? Mina tahaksin teada, millistele andmetele ta tugines. Aga miks mitte 80? Või miks mitte 60? Kust on tulnud see number, mida me siin produtseerime igal sammul – 70%, siis on kõik korras? Mina ütlen, et ei ole korras. Kogu süsteem tuleb üle vaadata ja need katsed, mida tehakse praegu siin Eesti territooriumil, tuleb muuta karistatavaks.

Ja just sellisel tasandil, et oleks ka konkreetsed vastutajad, kes on kaasajooksikud olnud, need, kes saavad praegu süstimisest haigekassalt teatud rahalist stiimulit, kui nad süsti ära teevad. See on ju rahaline mõjutamine ja inimeste survestamine ka seda süsti tegema, sellepärast et selline on ju sissetuleku võimalus. Aga me ei saa seda ikkagi enne teada, kui meil on teada WHO lisaprotokollid, lepingud. Me saame teada alles siis, kes on kaasa mänginud, kui on teada, millistel tingimustel Pfizeri lepingut või AstraZenecat meil siin produtseeritakse. Ja need inimesed, kes praegu seda teevad tuleb vastutusele võtta. Nad tuleb vastutusele võtta. Te mängite praegu kõik inimeste eludega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma tuleksin laste vaktsineerimise juurde. Siiani on olnud ka see meil Eestis vabatahtlik. Ka minu käest küsiti nii sünnitusmajas kui ka hiljem iga protseduuri puhul nõusolekut. Keegi ei ole mind kunagi millekski kallutanud ega, jumal hoidku, sundinud, siiani. Ammugi ei ole neile lastele, kes pole vaktsineeritud – ja neid on meil erinevatel põhjustel –, kohaldatud mingeid piiranguid, sanktsioone, häbistamist või eristamist. Seoses COVID‑i vaktsiiniga me näeme aga seda kõike. Haridusministrilt tulnud avaldused on pehmelt öeldes hirmutavad. Kas küsimus on rumalas kommunikatsioonis või siiski selles, et valitsus kehtestab sundi, mis kaasab siia protsessi ka kõik meie lapsed?

Ausalt öelda ega ma siin päris täpselt ei oskagi vastata. Kõigepealt käib ju vaktsineerimise surve praegu meie laste peal. Eesmärgiks on võimalikult palju lapsi ära vaktsineerida. Kusjuures immunoprofülaktika komisjon on öelnud, tuginedes õiguskantsleri 2019. aasta soovitusele, et kui lapse vaimne seisukord lubab, siis võib last vaktsineerida ka ilma vanemate nõusolekuta. Ma leian, et selline lähenemine on kuidagi väga põhjakorealik, sellepärast et sellise ütlemisega [tundub, et] ei olegi meie enam lapsevanemad, vaid meie lapsed on riigi omad.

Aga ma näen siin ikkagi teatud mõttes selle 70% täitmise momente, mida Tanel Kiik tahab teha. Ei tule ju seda arvu täis ja selleks on vaja teostada koolis vaktsineerimist. Haigekassa saadab juhendi, mismoodi seda teha, ja seda hakkavad tegema kooliõed. Need kirjad on läinud laiali ja see on väga hirmuäratav tegelikult. Samas, haridusminister Kersna ütles eilses Vikerraadio saates, minu meelest kella 11–12 vahel, selgelt ära, et mõnes koolis on osa klasse läinud kaugõppele, sest seal tuvastati COVID. Ja mismoodi seda proovi siis tehakse? Ta kohe täiesti murelikult räägib, et me teeme sellise lihtsa testiga, kiirtestiga, mida on võimalik osta Maksimarketist kolme euro eest ja võib-olla natukene kvaliteetsemat kusagilt mujalt kuue euro eest. Me loobume PCR‑testist, mis on meil selle testimise aluseks olnud. Selline lähenemine on minu jaoks arusaamatu. See on umbes sama, kui me loobuksime alkoholijoobes sõitva isiku kontrollimisest joobeindikaatoriga ja laseksime tal inspektorile lihtsalt näkku puhuda. Koolide juures loobutakse kasutamast PCR-testi, mis on ülitundlik.

Terviseameti vastuskirja põhjal kasutab Synlab paljundustsüklit 40, mis on ülitundlik ja võtab välja isegi surnud viiruse fragmendid, viirust ennast tuvastamata. Sellest loobutakse selleks, et minna üle kiirtestidele, mille usaldusväärsuse küsimus ei ole ju üldse absoluutselt õiguspärane. Sest kiirtest on vahend, mille positiivse tulemuse korral me peame minema täpsemalt kontrollima seda vastust PCR-testiga, sest see on meie n‑ö mikroskoop, kiirtest on selle kõrval ainult palja silmaga vaatamine. Selline lähenemine on vale.

Lastel ja vanematel peab säilima õigus vaktsineerimisest keelduda, kui nad seda teha ei soovi. Pealegi – ma tuginen jällegi Antonina Järviste seisukohale – selles eas lapsi ei tohiks torkida. Tänase eelnõu tutvustamise alguses ma ju kirjeldasin, et AstraZeneca kõrvaltoimete kohta oli ju selgelt oli kirjas – see pole mitte minu välja mõeldud, vaid oli selgelt kirjas –, et alla 18-aastaste laste puhul uuringu tulemused puuduvad. Okei, me vaktsineerime lapse ära. Aga mis saab edasi? Kas me teame praegu seda, kas see laps on võimeline pärast järglasi saama, olema isaks, olema emaks? Me ei tea seda. Ja juba selles mõttes on laste vaktsineerimine kuritegu. Ma täiesti nõustun Antonina Järviste sellise seisukohaga. Jätkem lapsed rahule! Nemad on meie tulevik. Ja need, kes nende tulevikku rikuvad, peavad saama karistada. Seda see seaduseelnõu taotlebki.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, juhataja! Hea Kalle! Vaat sa rõhutasid väga jõuliselt seda vastutusele võtmise vajadust. Ehk siis tegelikult, jah, rahvuskonservatiivid on juba pikemat aega sõdinud selle nimel, et see liigne üle võlli liberaliseerimine, millega meie ühiskond on kergelt katki keeratud, mõistlikusse raami tagasi ajada. Me tuletame meelde siin 2015. aastal jõustunud karistusseadustiku reformi tulemust, mille tagajärjel on mitmed olulised normid karistusseadustikust välja viidud. Tuletan meelde kas või seaduseelnõu 331, mis 14. aprillil tagasi lükati ja millega EKRE soovis karistusseadustikku tagasi viia normi, mis võimaldaks sundlikvideerida ettevõtteid, kes on kuriteo sooritanud. Aga liberaalid olid vastu. See on sama asi. Tegelikult soovitakse taas ettevõtete sundlikvideerimist, kui nad sooritavad kuriteo. See on reguleerimata.

Aga mida ütles valitsus sulle oma vastuskirjas? 24. mail kirjutas valitsus sulle vastuse, miks ta seda seadust ei poolda. Ja valitsuse üks argument oli see, et seaduseelnõu peab olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud väärtuse kaitse.

Aeg! 

Ehk siis sina seda ei tee oma seaduseelnõuga. Kuidas sa seda mõistad?

Seaduseelnõus on see kirjas, et tuleb ikkagi juriidiliste isikute lõpetamine, sest see on ülimalt tähtis antud ühiskonnas. Kui eiratakse põhimõtteliselt põhiseaduslikke väärtusi ja tehakse näiteks inimeste peal meditsiinilisi katseid, mida meie põhiseadus ei luba, siis see asutus või ettevõte kuulub lihtsalt sundlõpetamisele, sest need väärtused, mida tema kannab, ei teeni mitte Eesti rahva huve, vaid lähtuvad omakasupüüdlikust soovist rikastuda. Ma ei tea, kas ma suutsin ära vastata.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kalle Grünthal! Vaatasin eile vilksamisi ühte filmi. Tegevus toimus minu arvates 1930. aastatel Ameerika Ühendriikides. Seal oli kaks noormeest, kes olid väga mures sellepärast, et neil on seksuaalsed tungid tekkinud ja nemad rahuldavad neid iseseisvalt. Ja siis üks noormees ütles, et see kõik on väga hirmus, ja luges ühte arstiteaduslikku raamatut, kus oli öeldud, et iseeneslik või iseseisev seemneväljutamine võib põhjustada epilepsiat, vaimseid häireid kuni hullumeelsuseni välja. Vaat see oli tol ajal arstiteaduse kõrgtase. Nüüd mul on küsimus. Kas meil Eesti Vabariigis toimub vaktsineeritute monitoorimine ja nende võimalike tervisehäirete registreerimine pärast vaktsiinisüstide saamist? Ja kelle ülesanne see peaks olema?

Kahjuks ma pean siin vastuse võlgu jääma. Ma tean, et on olnud üksikuid juhtumeid, kus surm COVID‑i [vaktsiini] tõttu on fikseeritud. Aga küsimus on hoopis selles, et ega ju ei soovitagi neid andmeid eriti avalikustada, sest sellisel juhul, kui hakkavad lekkima andmed selle kohta, mida on põhjustanud vaktsiin ja mis on kaudselt põhjustatud vaktsineerimisest, siis kogu see vaktsineerimise protsess ja 70% eesmärk jookseb tupikusse. Ja tegelikult, kui ta jookseb tupikusse, siis jääb täitmata ju Pfizeriga sõlmitud leping, mis tegelikult paneb äärmiselt raskesse olukorda kogu Eesti rahva. Ja kuna ma siin Pfizerist juba natukene rääkisin, siis ütlen veel, viidates ühele klauslile Pfizeri lepingus, et kõige hämmastavam paljastus on see, mis sätestab: "Kui teie riigis on seadusi või eeskirju, mille alusel Pfizerit vastutusele võtta, nõustute te selle lõpetamiseks seadust või määrust muutma." Ehk siis praegusel hetkel praegu võimul olev valitsus eesotsas Kiige ja Kallasega tegelikult kaitsevad selle protsessi läbiviimisega siin hoopis lepinguga võetud kohustust ehk Pfizeri huve. Loomulikult nad ei anna mingit informatsiooni selle [vaktsiini] kõrvalmõjude kohta, sest siis kukub nende ehitatud kaardimajake kokku.

Mind on ju igasugused faktikontrollid varemgi püüdnud rünnata. Ma olen kutsunud neid siia Riigikogusse, et teeme kaamera ees asjad selgeks, aga nad ei ole tulnud. Siis ma olen käitunud nende endi reeglite järgi ja vaidlustanud nende väited, et ma olen valetanud. Aga ühel hetkel nad lõpetavad kirjavahetuse ja sellega asi lõpeb. Põhimõtteliselt peavoolumeedia töötab selles suunas, et täita valitsuse antud ja, ma isegi väidan, WHO lepingus sätestatud koostöövormi, kuigi mul seda nimekirja praegu ei ole. Vaktsineerimist propageeritakse igal sammul.

Peter Ernits, palun!

Hea juhataja ja hea ettekandja! Hakatuseks, minu teadustööd on seotud ravimiresistentsusega, st otseselt meditsiiniga. Aga see selleks. Ja teiseks, sa ütled, et ei ole võimalik päringuid teha. On küll võimalik. Kui inimestel on reaalne mure, annavad nad oma nime, kuupäeva, sümptomid jne, ja ma olen neid vahendanud. Nii et ma arvan, et oleks kasulik ka teistel kolleegidel [nii teha], kui nad ei ole seda teinud veel. Aga me peame muretsema tegelikult kõikide Eesti inimeste pärast ja iga elu pärast. Sel poolaastal 1200 surma COVID-i põhjusel, Tervise Arengu Instituudi [andmetel], eelmisel aastal 200. Aga me peame aru saama ka, et riigiametid on sõnnikut paksult täis ja usaldamatus riigi vastu on väga suur. Selle koha pealt vastutuse küsimus on ülioluline. Aga minu küsimus on praegu see, et maailm on tervik ja viirusepoiss ründab igal pool. Kas kusagil teistes riikides see on samalaadse eelnõuga välja tuldud või ka seadus vastu võetud?

Aeg!

Ameeriklased, juudid, sakslased ja taanlased vaatavad ka murega oma elu pärast.

Vastan sellele küsimusele selliselt. Tegelikult on WHO võtnud vastu seisukoha, et inimesi ei tohi survestada vaktsineerimisele. See peab olema inimese jäävalt vabatahtlik seisukoht, siin mingisuguseid surveid ei tohiks olla. Aga ma ei tea, kas meie valitsuses seda teemat käsitlevad ametnikud ja ministrid on kirjaoskamatud, et nad millegipärast ei loe seda, või nad ei taha lugeda.

Aga kuna sa, hea Peeter, puudutasid ka surmade statistikat, siis mul on juhuslikult välja võetud, et aastal 2018 oli Eestis surmasid 15 751, aastal 2019 oli 15 401, aastal 2020 ilma pandeemiasüstita 15 811. Kui me nüüd võtame kokku ja vaatame kuuekuulist vahemikku, siis näeme, et aastal 2020 oli süstita 7807 surma ja käesoleval aastal kuue kuu jooksul, kui me oleme tegelenud süstimisega, on surmasid 9353. Seega, ma tahan öelda, et esimese kuue kuuga käesoleval aastal on 1546 surma rohkem. See on kolossaalne hüpe. Ja ma ei saa aru, kuidas saab valitsus propageerida sellist suhtumist, kui meie surmade arv on suurenenud. Ma tooksin ka mitte üleüldise statistika, vaid ühe näite Järvamaalt, Koerust, kus tavaliselt on surmade arv olnud novembris, detsembris ja jaanuaris kolm-neli-viis lahkunut, aga pärast seda, kui asuti süstima, tehti esimene süst AstraZenecat ja teine veebruari keskel, siis 15. märtsiks oli surnud 22 hoolealust. See on mõtlemapanev number.

Ja siit me jõuame tegelikult praegu ka Antonina Järviste seisukoha juurde, et vaktsineerimine epideemia või pandeemia tipp-perioodil on väga ohtlik, sest see tekitab uusi virulentseid tüvesid, mis hakkavad oma elu elama. Ja tegelikult praegu me olemegi olukorras, kus meile serveeritakse, et nüüd on juba olemas deltatüvi. Aga mina ei ole näinud ühtegi inimest, kes oleks suutnud kirjeldada, mismoodi on PCR‑testiga võimalik eristada deltatüve ja seda esmast tüve ehk alfatüve, sest neid ei ole võimalik sellisel tasandil selgeks teha, selleks on vaja väga-väga tugevat aparatuuri ja tarku inimesi. Need väited, et nüüd on deltatüvi – kui keegi annab vastuse, toob ka selle viiruse kujutise elektronmikroskoobi all välja, milline on nende erinevus, siis oleks seda väga huvitav näha. Aga nagu öeldakse, huumoriga ütlen veel juurde, et kui on deltatüvi, siis tuleb veel gamma jne, nii kaua, kuni see kreeka tähestik otsa saab, aga eks me siis saame abi hiina tähestikust, kus on üle 500 hieroglüüfi.

Mart Helme, palun!

Ma ütlen sissejuhatuseks, et meil püütakse jätta meedias ning mingil määral püüavad ka saadikud siin saalis ja valitsuse liikmed jätta muljet, nagu meil oleks tegemist meeletult laastava haigusega, kus inimesed kukuvad jalalt nagu muhkkatku puhul või põevad raskelt, nii et see lõpeb surmaga nagu düsenteeria puhul või veel mõne niisuguse äärmiselt nakkava ja laastava haiguse puhul. Mitte midagi taolist ei ole ju. Mitte midagi taolist ei ole! Siit hüppan ma nüüd üle sellele, et sellises olukorras, kus absoluutne enamus inimesi põeb selle haiguse läbi kergelt nagu mingi gripi, nohu või mingisuguse muu täiesti tavapärase haiguse, teha sellist meeletut süstimiskampaaniat, mis ilmselgelt loogikat kasutades toob kaasa nõrgema organismiga inimeste surma, on kuritegelik. Ja mu küsimus on: mis on lapsevanematel võimalik teha, et kaitsta oma lapsi kooli ja valitsuse surve eest sundvaktsineerimine läbi viia?

Väga raske küsimus. Noh, ütleme, et kui lähtuda põhipõhiseaduslikest institutsioonidest, siis esimene asi on – mitte mingil juhul nõustuda sellega, et kool küsib teie käest luba lapse vaktsineerimiseks. Ei tohi nõustuda ka sellega, et antakse nõusolek õiguseks lapse terviseandmeid töödelda ja käidelda. Kui need asjad ei aita, siis ei ole midagi parata, tuleb minna kohtusse oma õigusi kaitsma. Aga ma arvan, et üks variant on veel. Oleks vaja võtta vastu seesama seadus, mida me praegu menetleme. Oleks vaja saada kinnitust sellele, et valitsuse praegune tegevus on põhiseadusega vastuolus. EKRE töötab praegu juristide, advokaatide kaasabil välja nõuet pöörduda kohtusse selle ebanormaalse olukorra lõpetamiseks. 

Veel, tegelikult on meile ju algusest peale räägitud, et ega lapsed ei põe seda haigust üldse ohtlikult, neil möödub see täpselt nii, nagu hea Mart kirjeldas, selliste väikeste kõrvalnähtudega, mis sarnanevad külmetuse ja nohuga. Tegelik olukord ja elu praegu näitabki seda, et see ongi sedasi. Sellepärast, et kui PCR-test, mis on ülitundlik, ei tuvasta lapsel haigestumist, siis miks me peame usaldama mingisugust kiirtesti, mida teeb kooliõde? Tema on võib-olla ka seotud mingisuguste rahaliste hüvede saamisega. See on oletuslik muidugi, aga faktiliselt tõene.

Vanematel tuleb võidelda oma laste eest, midagi pole teha. Ma tean, et nad koondusid 1. septembril, kuna koolid ütlesid, et sisse lastakse ainult need vanemad, kes on vaktsineeritud. Ja tulemus oli see, et moodustati sisuliselt Balti kett ja koolid andsid järele. Koolid andsid järele ja lasid kõik inimesed sisse, siis alles sekkus haridusminister Kersna, kes ütles, et see piirang ei kehti koolidele, kuna need ei ole avalikud kohad. Mida teha? Kõige parem oleks valitsuse vahetus, et see hullumeelsus lõpetada. Rahvas, tulge appi ja kaitske põhiseaduslikku korda, mis praegu on käest libisemas.

Enne järgmise küsimuse juurde minemist peame tegema ära ühe hääletuse. Meile on laekunud Eesti Reformierakonna fraktsioonist ettepanek pikendada tänast täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda ettepanekut peab hääletama. Teen kõigepealt saalikutsungi kaks minutit.

Head kolleegid, meile on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsioonist ettepanek pikendada tänast täiskogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 38 saadikut, ettepaneku vastu on 17 saadikut. Ettepanek leidis toetust, jätkame täna oma tööd kella kaheni.

Ja nüüd palun jätkame 373 SE menetlemist. Järgmisena on küsimuseks sõna Heljo Pikhofil. Palun!

Aitäh! Hea Kalle! Ma olen selles osas sinuga nõus, et vaktsineerimisest informeerimisel ja selles, kas maskid ette on soovituslik või kohustuslik, on valitsus palju mööda pannud, nii eelmine kui ka see. Aga kui sa rääkisid surmadest, siis sa jätsid täpsustamata selle, et need olid vaktsineerimata inimesed, kes surid. Sa tõid praegu välja need andmed nii, nagu oleks need inimesed, kes olid vaktsineeritud, surnud. Tegelikult on see vale. Nüüd, kui siit edasi minna, mis on vaktsineerimise tähtsus? Kaks nädalat tagasi käis Adik Levin sotsiaaldemokraatidele rääkimas ja muuseas rääkis ka seda, et veel sada aastat tagasi elasid inimesed 42-aastaseks, keskmine vanus 42 aastat, aga suuresti tänu vaktsineerimisele on meie keskmine vanus täna topelt. Ja nüüd, kui rääkida veel sellest, et koolid ei saa ligi lapse terviseandmetele, siis see on välistatud. Aga küsimus on mul see: kas sina oled vaktsineeritud, kas või Sputniku või mõne Hiina vaktsiiniga? Sest mina tulen sinna pulti.

Ma võiksin muidugi vastata, et minu terviseandmed on delikaatsed, aga kuna ma ei tee sellest saladust, siis ütlen, et ma ei ole ühegi vaktsiiniga vaktsineeritud. Mis puudutab, hea Heljo, sinu etteheidet selle kohta, et ma olen midagi siin valesti rääkinud, siis ma ei saa sellega nõustuda. Asi puudutas surmasid, statistikat. Ma ei rääkinud mitte sellest, kes on vaktsineeritud või vaktsineerimata. Ma rääkisin sellest perioodist, mis oli aastal 2020 kuue kuu jooksul, kui ei süstitud inimesi ehk vaktsiini ei olnud ja surmade arv oli 7807. Aastal 2021 esimesed kuus kuud, kui tegeleti süstimisega, oli surmade arv 9353. Põhimõtteliselt ma tõin välja kõik surmad kokku, mitte selle, kas inimesed olid vaktsineeritud või mitte. Võib-olla minu selgitus ei olnud korrektselt arusaadav, aga ma praegu tõin üldstatistika, mitte selle, kes on vaktsineeritud või vaktsineerima.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Meil läks siin vahepeal dispuut juba rahateemadele ja siit ka minu küsimus. Lugesin hiljuti, et CO₂ kvootide müügis on makstud kokku 215 triljonit dollarit, ja värsked uuringud ütlevad, et selle mõju maailmakliimale on olnud täpselt null. Aga keegi sai väga-väga rikkaks. Kui suured on vaktsiinibisnises liikuvad summad? On teil mingit ettekujutust AstraZenecale või Pfizerile laekunud lepingutega tagatud summadest?

Sellele küsimusele saaksin ma vastata, ma loodan, selle kevade lõpuks, kui EKRE-l õnnestub need lepingud kätte saada. Aga ma arvan, et see aeg tuleb. Räägitakse miljardistest summadest. Ma ei tea, ma ei oska sellele küsimusele täpselt vastata, aga me üritame vähemalt seda Eesti osa, mis puudutab nagu seda vaktsiinivärki üldse, teada saada, millised summad on Eestis mängus olnud. Sest ma mäletan väga selgelt seda, mille kohta ma olen siin Riigikogu saalis korduvalt Kaja Kallase käest küsinud. Kevadel ju Kaja Kallas pakkus välja Kuku raadio saates – sõitsin Tallinna poole [ja mäletan] – ja ütles, et me pakkume Johnson & Johnsoni vaktsiini eest inimeste terviseandmeid vastu. Selliseid andmeid ei saa, need maksavad palju. Olen siiski veendumusel, et need summad, vähemalt need, mis Eesti osa puudutavad, ühel hetkel tulevad välja. Mispärast siis kogu see temaatika on salastatud? Meie terviseandmed, üldterviseandmed, mis puudutavad vaktsiine, millistel tingimustel – neid hoitakse salajas, need on konfidentsiaalsed. Kui te olete ausad, siis öelge, millistel tingimustel me saame need süstid kätte ja mis me selle eest vastu peame andma. 

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Kalle! Nüüd oleme pikka aega rääkinud siin, küsinud nende vaktsiinide ja kogu selle temaatika kohta ja vastanud. Probleem on tõsine. Mina ise isiklikult olen vaktsiiniusku, nagu sa tead, ja arvan sellest asjast niimoodi, et paljuski need küsimused põhinevad praegu usul. Ühed usuvad seda poolt ja teised usuvad teist poolt, sest vaktsiinid pole veel nii pikalt, kuidas öelda, meil ka olnud uurimises, et võiks anda täit vastutust. Selles on sul õigus.

Aga küsimus on mul hoopis see. Hea kolleeg Peeter Ernits küsis sinult, kas mujal maailmas kuskil riikides on sihukest seadust, nagu me praegu kavatseme teha. Sa jätsid sellele vastamata, aga seda oleks väga huvitav teada.

Jah, ma vabandan Peetri ees, et ma selle küsimuse jätsin tähelepanuta. Ma ei tea, täpselt, ausalt öelda ma ei tea. Kõige lihtsam vastus. Kuigi Riigikogu poliitik ei tohi kunagi öelda, et ta ei tea, sest see on kõige halvem märk, aja kas või mingit joga suust välja. Aga ma ütlen, et ma ei tea.

Ja mis puudutab seda olukorda, et sina oled vaktsiiniusku, ega ma ei vaidle sellele vastu. Tegelikult mina usun ka vaktsiine, mis on kontrollitud, mis on läbinud katse-eksituse-meetodid ja mille kohta on piisavalt selgeks tehtud, millised on kõrvaltoimed. Mina usun nendesse vaktsiinidesse. Ja ma olen ise ka vaktsineeritud. Aga käesoleval juhtumil ehk selle COVID-i teema puhul need vaktsiinid ei ole ju läbinud lõpptulemusi. Ma tahaksin teada, kuidas me vaktsineerime lapsi ja ütleme, et see aitab – okei, võib-olla isegi aitab –, aga ma ei tea, kas need lapsed pärast on võimelised ka järglasi andma. Ja kumb on siis suurem kahju – kas see, et laps põeb selle haiguse lihtsalt läbi, kas või raskelt, või see, et ta jääb eluks ajaks inimeseks, kes ei saa tunda ema- või isarõõmu?

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud ettekandja! Vastates minu küsimusele missioonisõdurite vaktsineerimise kohta, ütlesite, et teie eelnõu ei puuduta n‑ö vanu ja kontrollitud vaktsiine, või kuidas see täpsemalt oligi. Ma lugesin vahepeal eelnõu ja eelnõu seletuskirja ja ma ei leidnud seda vahetegemist, eelnõus ja seletuskirjas räägitakse vaktsineerimisest. Järelikult ka kõige harilikum teetanuse vaktsiin võib tulevikus olla kriminaalne. Ja nüüd ma ei saagi päris täpselt aru, kas siis tulevikus hakkab Riigikogu hindama, millised on head vaktsiinid ja millised on pahad vaktsiinid. Aga minu küsimus. Kui teie eelnõu peaks seaduseks saama, aga Eesti Kaitsevägi on jätkuvalt seisukohal, et võitlusvõime säilimiseks peavad olema kaitseväelased vaktsineeritud, kas te siis isiklikult algatate Eesti Kaitseväe sundlõpetamise?

Lühike vastus on, et ma ei algata seda sundlõpetamist, aga ma juhin tähelepanu, hea Madis Milling, sellele, et kui see eelnõu esitati, siis seda vahepeal täiendati erinevate materjalidega. Ehk siis ma ei tea mispärast õiguskomisjon ei ole lisanud siia midagi juurde. Tuletan meelde, et praegu on tegemist esimese lugemisega. Ehk siis meil on kõigil võimalus esitada selle eelnõu kohta oma parandusettepanekuid, et seda asja paremaks teha. Ja mul on väga hea meel, et te sellele asjaolule, mis te praegu kirjeldasite, tähelepanu juhtisite.

Absoluutselt ma ei saa nõustuda sellega, mis te ütlete, et kui me nüüd COVID‑i vastu näiteks ei vaktsineeri jne, sest küsimus on tegelikult selles, et sellele on antud tingimuslik kasutusluba. Tingimused on need, et me täpselt ei tea ju, millised on nende vaktsiinide kõrvaltoimed. Ehk siis need tulemused selguvad alles kahe aasta pärast.

Tuletan teile meelde, võib-olla te ei olnud saalis, aga ma rääkisin ka sellest, et Kaitseväes on vist ainult üks sõdur – ametlike andmete järgi, võib-olla ma natuke eksin, aga suurusjärk on sama – sattunud haiglasse, sõjaväelane, ja üks on liitlaste sõjaväelane, kes on selle haigusega sattunud haiglasse. Praegusel hetkel on probleem selles, et ... Tegelikult ei olegi probleemi, sest Kaitseväe juhataja Herem on selle aasta alguses ju saatnud välja sellise kirja või dokumendi, [kus on öeldud umbes nii] et meil on Kaitseväes vaktsineerimine vabatahtlik, kuid kui te seda ei tee, siis see tähendab seda, et te ei allu, eirate otsese ülema käsku. See on ju sundvaktsineerimine, sõjaväelastel pole ju teist varianti kui käsku täita.

Samas selles kaitseväelastele saadetud ringkirjas on väga konkreetselt kirjeldatud, et see esimene periood möödus meil vägagi kriitiliselt, aga mingeid tõsiseid probleeme ei tekkinud sellest, et osa kaitseväelasi ei olnud vaktsineeritud. Ja samas ta, ütleme, surudes peale seda vaktsineerimiskohustust – muidu me vabastame teid töölt –, viitab, et me ei taha olla sellises olukorras, kus me pole võimelised oma riiki kaitsma. Aga just see riigikaitsele rõhumine on minu meelest see osa, kus Herem tegelikult – ma ei hakka siin küll karistusseadustikku interpreteerima – seab ohtu Eesti julgeoleku, kõrvaldades töölt väljaõppinud spetsialistid, ainult sellepärast, et nad on vaktsineerimata. Küsimus on selles, kuidas Kaitsevägi sai siiamaani hakkama näiteks gripiviirusega, kus samuti inimesed kukkusid ära ja jäid ja haigestusid. Meil on see läbi elatud protsess. Ka seal oli surmasid. Nii et selline lähenemine – ma ei tea, kelle huve see täidab. Aga teil, hea Madis, on võimalik seda eelnõu toetada ja esitada siia ka oma parandused. Ma usun, et rahval on selle üle ainult hea meel, et te tulete ja annate oma panuse selle põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! No tõepoolest, inimese tervis on väga suuresti inimese enda vastutus ning tema käitumise ja otsuste tagajärg. Ma küsin stenogrammi huvides lihtsalt, et meie kuulajale oleks lõplikult selge. Kui oli istungi pikendamine, siis proua Pikhofile te ütlesite oma terviseandmete kohta midagi ja ütlesite, et te olete täiesti vaktsineerimata. Natuke läks aega mööda ja siis te vastasite härra Breivelile. Siis oli juttu usust, vaktsiiniusust ja te ütlesite, et ka teie olete vaktsineeritud. Äkki te korra käite selle ikkagi üle, kumb siis jääb peale, ja see läheb stenogrammi.

Okei. Tegelikult on mõlemad vastused õiged. Sest ma ütlesin, et ma ei ole COVID-i vastu vaktsineeritud. Võib-olla te ei pannud tähele, aga proua Pikhof küsis, kas ma olen Sputniku või mingi muu asjaga vaktsineeritud. Tal oli konkreetne siht ja konkreetne küsimus praeguse olukorra vaktsiinide suhtes. Ma mäletan seda, väga selgelt mäletan, ja selle juurde ma jään. Aga mis puudutab neid vaktsineerimisi, mis on lapseeas tehtud – rõugete jms –, siis jah, neid ma olen teinud.

Heljo Pikhof, palun!

Ei, ma küsisin seda, et kas sa oled vaktsineeritud, kuna mina olen pulti tulemas. Ja sellepärast ma küsisingi, kas ma pean kõik nüüd ära desinfitseerida laskma või mis, milles küsimus. Igal juhul maskiga ma tulen nüüd. Seda küsisin ja veel küsisin, kas vähemalt Sputniku või selle Hiina vaktsiiniga, kui kõik need ...

Aga see jooksis ikkagi läbi.

... ei kõlba. Jah. Aitäh!

Võite vaktsineerida või, tähendab, võite desinfitseerida, jah. Vabandust, et ma siin niimoodi laamendan! Lõpetame ära siis. (Korjab pabereid kokku.)

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Läheme teise ettekandja juurde ja see on õiguskomisjoni aseesimees Heljo Pikhof. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Mina kajastan komisjonis toimunud arutelu. Arutasime EKRE eelnõu 8. juunil k.a. Kuna Kalle Grünthal tegi nüüd eelnõu 373 kohta väga põhjaliku ülevaate, siis võib‑olla ma komisjonis toimunust nii põhjalikult enam ei räägi, sest seda on mitu lehekülge, aga mõned kohad [toon esile].

Ta luges meile komisjonis ette AstraZeneca raviomaduste kokkuvõtte. Seda oli huvitav kuulata, mis need omadused on ja millised on ohud, mida me oleme ka ajalehest lugenud. Jah, saime sellest nagu teadmisi juurde. Siis ta lausus ka, et loetust järeldub, st AstraZeneca vaktsiini tutvustamisest, et tegemist on alles katsetusjärgus oleva vaktsiiniga ja tervishoiutöötajad peavad uurima kõrvaltoimeid. Ja ta ütles, et on kirjas, et ravimipreparaat on saanud müügiloa tingimusliku heakskiidu alusel, see tähendab, et selle ravimpreparaadi omaduste kohta oodatakse lisatõendeid. Noh, jaa.

Siis ta ütles ka komisjonis, et tegemist on eksperimentaalse vaktsiiniga, nagu ta on ka täna siin rääkinud, ja alles seda uuritakse ning just Eesti inimesed on need, kelle peal seda katsetatakse. Siis ta lausus veel seda, et ta on lugenud ravimiomaduste kokkuvõtet, ja ütles, et Eestis on tehtud massiline vaktsineerimine ja massiteabevahendite kaudu on Eesti inimesi tungivalt kutsutud vaktsineerima. Jah, on kutsutud, ja väga hea, et on kutsutud.

Ta rääkis täna ka siin saalis sedasama, mida Antonina Järviste meile rääkis läbi telefoni, sest teda ennast kohal ei olnud. Nii et ma seda kordama ei hakka. Kalle Grünthal rääkis seda täna siin isegi põhjalikumalt, kui protokollis kirjas on. Ta rõhutas ka seda, et temale on paljud Eesti inimesed saatnud kirju seoses sundvaktsineerimisega, ja näitas meile ka terve patakat kirju.

Nii. Ja kui me jõudsime Markus Kärneri juurde, kes on Justiitsministeeriumi esindaja, siis tema ütles, et Vabariigi Valitsus ei toeta seda eelnõu. Ja nüüd, kui karistusõigusest rääkida, siis ta ütles, et karistusõigusega on võimalik isikute õigusi väga raskelt riivata, mistõttu ei tohi karistusõiguse kujundamisse suhtuda kergekäeliselt. Karistusõigus ei ole seega meede, millega lahendada ühiskonnaelu probleemküsimusi või sätestada käitumisjuhiseid, vaid vahend, millega kaitsta õiguskorda olemasolevate käitumisnormide rikkumise eest.

Kärner sõnas ka, et juhul kui AstraZeneca vaktsiiniga tehtaks Eesti riigis meditsiinilisi katsetusi, siis on see ka praegu karistatav. Selleks ei ole vaja uut kuriteokoosseisu. Eelnõu pakutud karistusseadustiku § 138 muudatus pigem kitsendaks kehtivat kuriteokoosseisu, sest eelnõus pakutud lahendus seoks uuringu lubatavuse üksnes vabatahtlikkusega. Kärner lausus ka seda, et eelnõuga nähakse ette, et kaheksa-aastane sanktsiooni alammäär, st kaheksat aastat vanglas, ja Tartu Ringkonnakohus on tähelepanu juhtinud, et see võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks, sest see ei võimalda anda süüle vastavat hinnangut, kuivõrd teod võivad olla erineva ebaõige sisuga. See tähendab seda, et ükspuha, kui raske rikkumine oleks, on kaheksa aastat alammäär.

Kärner sõnas, et kui tehakse ebaseaduslikku inimuuringut, pidades võimalikuks, et inimesed võivad uuringu käigus surra ja keegi kaotabki uuringu käigus elu, siis on tegemist mõrvaga. Ta rõhutas ka seda, et kõnesoleva kuriteokoosseisu järele puudub vajadus ning see võib põhjendamatult karistatavaks lugeda olukorra, kus tööandja on teiste inimeste elu ja tervise huvides sunnitud vaktsineerimisest keeldunud isikuga erandlikel juhtudel töösuhte lõpetama.

Kärner lausus, et kui kellegi töösuhe on lõpetatud põhjendamatult, ettekäändel, et inimene ei ole vaktsineeritud, ja see inimene leiab, et see ei olnud õigustatud, siis on võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Ta rõhutas ka seda, et vägivallaga kedagi vaktsineerima sundida loomulikult ei tohi ja vägivald on Eestis eraldi karistatav. Kärner sõnas veel, et talle teadaolevalt ei ole [Eestis] sundvaktsineerimist.

Nüüd, Anti Poolamets küsis, kes vastutab inimese surma või terviseprobleemide tekke eest, kui need on põhjustatud vaktsiinist AstraZeneca, aga inimene tegi vaktsiini vaid seetõttu, et kui ta ei oleks lasknud end vaktsineerida, oleks ta töö kaotanud. Justiitsministeeriumi esindaja Markus Kärner lausus, et ei ole meditsiinivaldkonna ekspert, aga vaktsiinile kasutusluba andes lähtutakse parimast teadmisest ja paljudel ravimitel on kõrvaltoimed. Markus Kärner sõnas, et karistusõiguslikult on võimalik, et ei vastuta mitte keegi, sest on lähtutud parimast teadmisest, et vaktsiin on ohutu. Selle peale ütles Kalle Grünthal, et istungil ette kantud ravimiomaduste kokkuvõtet lugedes tõendas ta ära, et AstraZeneca vaktsiiniga vaktsineerides soovitakse saada uut teavet.

Nii. Kalle Grünthal küsis ka, miks ei ole hetkel kedagi vastutusele võetud ebaseaduslike inimkatsete tegemise eest seoses sellega, et inimesi on vaktsineeritud vaktsiiniga AstraZeneca. Markus Kärner vastas, et ebaseaduslikku arstitegevust registreeriti 2009. aastal. Kui keegi tunneb, et tehtud on ebaseaduslikke inimkatseid, siis on võimalik esitada kuriteokaebus. Ta lisas, et tema hinnangul eelnõus pakutud muudatus koosseisu mõtet või tulemust ei mõjuta.

Komisjonis tehti 8. juunil ka otsused. Ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. juuniks, aga täna on juba aeg edasi läinud. Ettekandjaks määrati Heljo Pikhof ja tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Kõik. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi ka võimalik esitada. Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea õiguskomisjoni aseesimees! Ma sellest protokollist ei saanud küll üldse aru, et mingitki arutelu oleks toimunud õiguste riive üle. Ja siin sai hetk tagasi kirjeldatud, kuidas Justiitsministeeriumi esindaja ütles, et karistusõigusega võib isikute õigusi väga raskelt riivata, aga õiguskomisjoni liikmed isegi ei arutanud selle üle, et sunniviisilise vaktsineerimisega riivatakse väga tugevalt põhiseaduslikke õigusi. Komisjoni ülesanne on ikkagi objektiivselt kõiki asjaolusid hinnata. Mul on küsimus: kas lihtsalt protokollist jäi välja see arutelu või teil ei toimunudki mingit arutelu, otsustasite lihtsalt koalitsiooni häältega ära, et nüüd te hääletate maha selle seaduse?

No tegelikult sellelt pinnalt, kas on sunniviisiline vaktsineerimine või mitte, otsest arutelu ei olnud. Seda sellepärast, et ka Justiitsministeeriumi esindaja ütles, et sunniviisilist vaktsineerimist Eestis ei ole toimunud. Ma mõtlen seda AstraZenecat jne.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Praeguseks on välja kujunenud olukord, kus töötajaid on võimalik vabastada töölt sellise normatiivakti alusel nagu "Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna, töötervishoiu ja tööohutuse nõuded". Selle § 6 "Terviseriski vähendamine", lõige 2 punkt 7 ütleb järgmist: "tagada vaktsineerimise võimalus töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, [– ja nüüd kuulake hoolega –] mille vastu on olemas tõhus vaktsiin." Kogu seda eelnevat arutelu, mis siin täna saalis on toimunud, [arvestades,] kus meil ei ole täpselt teada kõrvaltoimed ja kõrvalmõjud, kui kaua need kestavad jne, kas teie hinnangul on tegemist ohutu ja tõhusa vaktsiiniga?

Aitäh, et sa minu käest seda küsid! Ma ei ole ülikoolis arstiteaduskonnas käinud. Ma olen jurist. Mina ei ole õige hindama ühe või teise vaktsiini ohutust, aga ma usun ja usaldan arste ja neid eksperte, kes on öelnud, et see vaktsiin aitab ära hoida rasket haigestumist ja surmasid. Ma olen ise ka AstraZenecaga vaktsineeritud ja ma väga ootasin, et saaks vaktsineeritud olla.

Nüüd on niimoodi, et kolmas küsimus Urmas Reitelmannilt, aga kahe ettekandja peale kokku kaks küsimust saab küsida.

Küsid koridoris.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kuna te ütlesite sellise väga ilusa-kena lause, et teie usute neid arste, kes on öelnud, et see aitab ja on tõhus, palun nimetage – kui te usute neid inimesi, siis te peate täpselt teadma – nende arstide nimed, kes teile sellist informatsiooni on jaganud, et ma saaks uurida, kust nad need teadmised on võtnud.

Aitäh! Ma arvan, et kas sina usud või ei usu, aga sa oled ka ajalehti lugenud. Irja Lutsar on seal öelnud väga selgelt välja selle vaktsiini plussid, samamoodi perearstid ja perearstide esindajad. Ma ei hakka siin kedagi nimeliselt ette lugema, aga ütleme nii, et ma ei tea ühtegi arsti, kes ütleks, et ära vaktsineeri.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimistel esimesel lugemisel saavad sõna fraktsioonide esindajad ja kõigepealt on ennast kirja pannud Tiiu Aro. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Piinlikkustundeta ütlen, et teie ees on arst ja pikaaegne tervisekaitse ametnik. Meil on siin käsil väga põnev, vajalik ilmselt, aga kohati lausa piinlik diskussioon. Ja seetõttu ei saa ka mina vaiki olla. Vaktsiinid ja sund – väga tõsine teema. Samas, ärgem unustagem, et vaktsiine tunneb maailm üle 100 aasta. Vaktsiinid on, ma võiks öelda, ilmselt miljardeid elusid päästnud nende aastate jooksul. Ja nendest on olnud alati kasu rohkem kui kahju.

Ei saa salata, ka vaktsiinid COVID-i vastu on saanud vastavad load. Ma ei nimetaks seda eksperimendiks inimestega. Samas, informatsiooni on tohutult, ütleksin, et isegi liiga palju. Ja paraku tundub, et aeg-ajalt loetakse seda informatsiooni väga valikuliselt – seda, mis sobib enda väidetega. Ja ka statistika on väga ohtlik relv. Ka statistikaga peab käima ümber väga asjalikult, korrektselt ja ise nagu korrutustabeli abil tolku ei saa.

Mis on üks meie põhiõigusi? Arstina tean: tervis, õigus tervise kaitsele. Vaktsiinid ei ole mõeldud välja inimeste sandistamiseks, kuid tuleb tõdeda: maailmas ei ole ühtegi ainult head asja. Ei ole seda ühelgi ravimil ega ühelgi vaktsiinil, alati on mingid kõrvalmõjud. Aga alati meditsiinitöötajad valivad ja kaaluvad, mis on antud juhul ülemuslik, kas see on saadav kasu. Praegusel juhul on vaktsiinide puhul tegemist siiski kasuga.

Avalikustan ka oma terviseandmed. Olen [COVID-it] põdenud eelmise aasta märtsis ja olen ka aasta hiljem vaktsineeritud ja julgen küll öelda, et vaktsiini kõrvaltoimed olid peaaegu olematud selle kõrval, mis ma haiguse ajal tundsin.

Nüüd eelnõust. Kas me saame rääkida praegusel juhul üldse sunnist ja sundvaktsineerimisest selles kontekstis, mis meie hoolekande ja tervishoiuasutuste juhid, Kaitsevägi, teised olulised tööandjad ja töökohad peavad läbi elama. Tööandjal on vastutus oma klientide, patsientide teenuste eest. Ja meil on juba juhtumid, kus vaktsineerimata töötaja on kaasa toonud haiguspuhangu ja mitme inimese surma. Jah, me võime öelda, need inimesed olid vanad, nad oleks nagunii ära surnud, nendel oli palju haigusi jne. Aga mõelgem siiski natuke laiemalt. Ega mul muud ei olegi öelda. Olgem mõistlikud, palun! Meie tervis on ikkagi meie endi kätes ka suuresti ja seda eelnõu meie vajalikuks ei pea. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Ma palun kohe lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahan tänada kogu EKRE truppi selle suurepärase etenduse eest, mis oli hästi ette valmistatud ja professionaalselt läbi viidud. Loomulikult ei hakka ma siin tekitama diskussiooni, sest me ei ole siin teadusasutus ega meditsiinikonverentsi. Pealegi on probleemid läbi arutatud väga autoriteetsetes teadusasutustes. Väga autoriteetseted teadlased on teinud ka autoriteetsed otsused ja tulemus on kas või näiteks see, et Eestis on ligi 500 000 inimest vaktsineeritud ja 50 inimest oli siin Riigikogu ees, kes on vastalised. Nii et millest siin rääkida. Ega tubli teatrietendus ei peagi kohe andma mingisugust reaalset väljundit, näiteks börsiindeksi tõusu või bensuhinna langust. Ei! Korralik etendus peab tekitama emotsiooni ja minus ta tekitas. Ausõna, mina nautisin, sest solist oli suurepärane, professionaalne koor toetas nii, nagu vaja. Kõik käis nii kui noodist. Ma ei tea, millegipärast ei plaksutatud, kuigi oleks võinud, sest etendus oli täiesti seda väärt.

Kusjuures toodi välja ka väga tähtsad nüansid, näiteks ebavõrdsus. Jaa, loomulikult! Meie maailm ongi ebavõrdne. Siin lugupeetud kolleeg Kalle rääkis sellest, et meil on tekitatud ebavõrdsus vaktsineeritute ja vaktsineerimatute vahel. Nii ongi, kui on mingi üritus, on traataed vahele pandud. Paraku millegipärast on nii, et siis on käputäis vaktsineerituid nagu puuris ja vaktsineerimatud siis imetlevad ja vaatavad neid. Aga okei, aed on vahel, jah. Teate, ma ütlen, et see asi, vaktsineerimine/mittevaktsineerimine on ju vabatahtlik, sellepärast et keegi ei aja Kalle Grünthalit taga, et vedada ta raudus Raekoja platsile ja juubeldavate rahvahulkade nähes timuka käe läbi ta ära vaktsineerida. Seda ei tee mitte keegi. Mis puudutab näiteks kiirabitöötajat, loomulikult ta peab olema vaktsineeritud. Aga see on vabatahtlik. Kui ei taha, no siis mine kuskile mujale tööle. Sest kuulge, purjus peaga rooli ka ei tohi minna, see on ohtlik endale ja teistele. Aga purjus peaga rooliminek, pange tähele, on absoluutselt vabatahtlik. Keegi ei sunni.

Ebavõrdsus. Vaadake, on kahte liiki ebavõrdsust: vot kui on mustade ja valgete vahel rassiline segregatsioon, siis vaat, see on häbiasi, seda ei tohi olla. Jumal ongi aga loonud selle maailma ebavõrdsena, on patused ja patust puhtad. See on ebavõrdsus – patust puhtad lähevad taevasse, patuseid ei lasta. Pange tähele, patustamine on vabatahtlik ja teinekord väga meeldiv, aga tagajärjed võivad olla rängad. Rikkus ja vaesus. No ka see on mingil määral ka vabatahtlik. No tee tööd, näe vaeva, nagu ütles klassik, eks ole. Aga ebavõrdne on – kellel raha on, see ostab õhulaeva, eks ole, ja kellel raha pole, see jalgsi läheb taeva, ja taevas juba vaadatakse, jah.

Aga jah, etendus oli tõesti vägev ja mulle meeldis, aga kui nüüd jätkata natuke ebavõrdsuse teemadel, siis Kalle Grünthal sai täiesti naelapea pihta ja siin peaks natuke seda teemat laiendama. Meil on ka teisi ebavõrdsusi. Ühiskonnas on neid teatud elanikkonnagruppe, kelle ebavõrdsus ei ole vabatahtlik, näiteks lollid. No lollile ei anta korralikku haridust, lolli palk on väike, lolli ei lasta riigiametniku kõrgele kohale, lolli ei valita valitavasse kogusse, ta on diskrimineeritud. Kogu õigus lollidele! No ma ei tea, peaks tekitama mingi lollide seltsi või ühingu ja tegelikult võiks olla ju ka lollide partei, eks ole, et loll ei peaks imbuma nimetult, anonüümsena korralikesse erakondadesse või kuidagi poolsalaja ronima kõrgesse riigiametisse, et salaja teha lollust, ja mitte keegi ei tea, kes selle lolluse ära tegi. Võiks olla täiesti avalik, eks ole. Võiks olla lollide partei ja siis oleks kõik läbipaistev, demokraatlik liberaalne, nagu ühes korralikus demokraatlikus riigis peab olema.

Või te tahate öelda, et lollide partei on olemas? Kui ma olen eksinud, siis ma siiralt ja südamest palun vabandust, kui sihuke asi juba ära tehtud on. Praegu oleks see õige hetk, kus ma võiksin tõmmata hõlmad laiali ja näidata pusa peal kirja, et lollus on vaba. Ei, seda ma ei saa teha, parlamendis ei kõlba, on teatud reeglid, on eetika, on viisakus. No ma ei tea, võib-olla president, keda oleks valinud lollide partei, oleks võinud seda teha. Aga meil on ju demokraatia. Igaühel on õigus olla loll, igaühel on õigus kandideerida presidendiks, isegi lollil, kui ta on kodanik, eks ole, nii et kõik õigused on tegelikult olemas. Kuigi lollus vabatahtlik ei ole, jah.

Aga etendus oli suurepärane. Nii et vaadake, ega teatris etendusel tõesti ei pea olema mingit reaalset otsust või et kui "Othello" on ära mängitud ja Othello on Desdemona ära kägistanud, eks ole, siis millega see teatritükk lõpeb. Lõpeb sellega, et eesriie langeb, tõstetakse üles täiesti elu ja tervise juures Desdemona, koos Othelloga tulevad, kummardavad, lähevad puhvetisse ja võtavad tubli konjaki, eks ole. Ja publik ka ei hakka kaklema teatri ees pere- või koduvägivalla vastu, eks ole. Ei hakka. Publik läheb koju ja võtab ka maitsete kohaselt väikese konjaki, väikse veini, löövad klaase kokku ja kõik on hästi, sest etendus oli hea. Nii et etendus peab olema, show must go on, eks ole, ja ootame ikka uusi ja säravaid etendusi. Sest teinekord on lihtsalt igav siin istuda, kui ei toimu midagi lõbusat ja räägitakse ainult tarkusest. Sest tarkus, see on nagu viiner. No palju sa viinereid sööd, kui sinepit ei ole peal? Tuleb Kalle Grünthal, määrib sinepit peale, eks ole, ja viiner läheb kohe tublisti paremini alla.

Nii et aitäh, Kalle! Praegu oleks see koht, kus mina võiksin plaksutada. Tõuse püsti, tõuse püsti. Tõuse püsti ja kummarda. Sa oled selle ära teeninud. Braavo! Ja ootame järgmisi säravaid etendusi. See tuleb kindlasti meile kõigile kasuks, sest hea emotsioon peab olema. Kui inimene on rõõmus, siis ta on terve, kui inimese tuju on hea, siis on ka tema immuunsus parem. Ja muidugi veel parem, kui see rõõmus inimene on ka igaks juhuks ära vaktsineeritud, siis vähemalt pole tal küsimust, kas vaktsineerida või mitte. Aga tegelikult kõik me oleme inimesed, vaktsineeritud ja mittevaktsineeritud, targad ja rumalad inimesed. Elame edasi sõbralikult, ootame teie järgmisi esinemisi. Ja head tervist teile! 

Kalle Grünthalil on ilmselt repliik. Palun, Kalle!

Aitäh! Kõigepealt, aitäh Viktorile kiidusõnade eest! Ma pean ütlema, et see aaria, mida sa praegu esitasid seal puldis, väärib tõelist Oscarit. Ja ma usun, et sa selle Oscari saad täna kätte, kui sa siit Riigikogu hoonest välja lähed ja rahvas sind plaksutades vastu võtab, nii pane oma vaim valmis selleks.

Aga muidugi, kui nüüd natukene tõsisemaks minna, siis ma jälgisin Viktori kõnet väga hoolega, see oli tõesti teatraalselt ja hästi esitatud, aga arvestades Viktori professionaalsust, siis ma olen natukene kerges pettumuses. Sest küsimus on praegu selles, et vaadake, ma rääkisin ju kogu selle aja vaktsiinidest ja vaktsiinide usaldusväärsusest ehk sellest, et meie peal tehakse meditsiinilisi katseid ilma inimeste käest nõusolekut küsimata, ja seda ka inimõiguste konventsiooni bioloogiliste andmete esitamise valguses. Selle kohta Viktor ei tahtnud üldsegi sõna võtta. Ehk pöörates selle tänase ettekande farsiks, püüab ta jätta mulje, et see kõik oli nali. Aga tegelikult need inimesed surevad ju praegu nende eksperimentaalsete vaktsiinide tagajärjel. Ja minu meelest ka viide sellele, et laseme kiirabitöötajad lahti, ei ole väga korrektne, sest vabastamise aluseks on asjaolu, et nad ei ole vaktsineeritud. Aga tähtis on see, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin. Vaat selle kohta Viktor ei öelnud ühtegi sõna, kas see praegune vaktsiin on tõhus või mitte. Oleks oodanud korrektset vastust.

Jätkame läbirääkimistega. Isamaa nimel Mihhail Lotman, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Pärast kolleeg Vassiljevi suurepärast esinemist on mul raske tõsine olla, aga ma siiski püüan seda teha.

Ma alustan natuke kaugemalt. Mina ei ole arst, ehkki olen lapsepõlvest saadik püüdnud meditsiiniliste teemadega kursis olla, mul on peres hästi mitu arsti ja ma tean natuke sellest tööst. Aga ma olen kultuuriuurija. Muuseas, ma olen uurinud ka igasuguseid vandenõuteooriaid. Ja ma pean ütlema, et see praegune vaktsiinifoobia ei ole midagi uut. Härra Grünthal on jaotanud vaktsiine kaheks. Ühed on head, ära proovitud, aga teised on uued. Ma mäletan – küll mitte isiklikust kogemusest, vaid raamatust –, mis oli siis, kui rõugete vastu vaktsiini välja töötati. Esiteks, esimesed katsed olid täiesti ebaeetilised. Seda vaktsiini katsetati teenijate laste peal, sest oma lastest oli kahju, ja alles siis, kui tulemused olid head, siis neid tehti. Aga nüüd me oleme võitnud rõuged, tänu sellele, et see vaktsiin sai välja töötatud.

Ma mäletan, millised olid hirmud siis. Näiteks, et tehakse sulle see süst ja siis kasvavad sulle sarved või kasvavad kabjad. Olid sellised pildid. Olid inimesed, kes nägid neid inimesi, kellele kasvasid kabjad ja sarved. See oli massiline. Ja see oli valgustatud Inglismaal, see oli Prantsusmaal, see oli Venemaal. Nii et need olid massilised foobiad ja see ei olnud naljaasi. Tapeti arste, sest [arvati, et] nad levitavad surma. Süstitakse sulle seda ja vot siis vaatame, mis saab. See on üldse nii, massiliste epideemiate puhul, et süüdistatakse arste. Venemaal on olnud korduvalt massilisi arstide tapmisi koolera puhul. Kuna arstid olid enamasti sakslased, siis tapeti igaks juhuks ka teisi sakslasi sel puhul, sest no mine sa tea, äkki on potentsiaalne arst.

Siin on öeldud, et [praegu on] eksperimentaalvaktsiin. Neid vaktsiine, nii Pfizerit kui ka AstraZenecat on kontrollitud, need on läbinud kõik kolm etappi täiel mahul ja seal ei olnud midagi. Probleem oli Sputniku kolmanda etapiga, kas see läbitakse. Üldiselt see, kuidas töötati välja COVID-i vastu vaktsiini, on omamoodi suurepärane inimkonna saavutus, kui kiiresti, kui põhjalikult seda tehti ja kui turvaline see on. Siin on öeldud, et on olemas inimesed, kes on vaktsiiniusku, ja on olemas need, kes ei ole vaktsiiniusku. Ma ei arva, et vaktsiin on selline puuslik, mida uskuda. Mina olen Jumala-usku. Aga ka kõik muu on kontrollimise, teaduslike ja muude meetoditega. Ja on täpselt teada [andmed], nagu kolleeg Aru siin enne juba tõi välja. Eestis on vist üks või kaks inimest surnud, vaktsineeritut. Ülejäänud, kes on surnud COVID-isse, olid vaktsineerimata. Mis statistikast me siin räägime? Kolleeg Kalle Grünthal tõi välja selle – see on tüüpiline, see oli 19. sajandil –, et hakati vaktsineerima ja hakkasid inimesed surema. Jah, see on tagurpidi loogika. 

Ma palun igaks juhuks kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aga mis puudutab usku, siis ma lihtsalt tsiteeriksin Rooma paavsti – kuna mina olen katoliiklane –, kes ütles, et vaktsineerimine on ligimesearmastus. Sellega sa kaitsed teisi.

Ma ei taha kedagi siin oma usku pöörata, aga vaatame lihtsalt humanistlikust perspektiivist. Isegi kui sa ise oma tervisest ei hooli, siis võiksid hoolida oma ligimeste tervisest. Vaktsineerimine on lihtne, tasuta ja efektiivne meetod. Me ei saa seda haigust võita praegustel andmetel, aga me saame teha teda vähem ohtlikuks. Ma toon sellise analoogia, mis ei ole korrektne, külmaga. Kui inimene külmetab, siis on kaks võimalust. Esiteks, ta võib ennast karastada ja sellega ta tõstab oma vastupidavust külmale. Teiseks, ta võib panna ennast soojalt riidesse, see ka aitab, aga soojade riietega võib siiski ennast ära külmetada, soojad riided ei ole sajaprotsendiline garantii. Võib ka kütta ahju, siis on toas soe. Vaat need esimesed käivad vaktsineerimise ja maskikandmise kohta. Üsna täpne analoogia. Ja kolmas käib sotsiaalse distantsi kohta. Jällegi, me ei võida külma, me ei saa võita külma, aga me võime ennast kaitsta külmetuse eest, nii ennast kui ka oma ligimesi. Samamoodi on ka siin. Siin ei ole mingit müstikat. Me teame, et Riigikogus on läbilõige tervest ühiskonnast. Ühiskonnas on vaktsiinifoobia ja loomulikult on see ka Riigikogus, siin ei ole midagi imestada.

Aga siiski, me peame ikka natuke ka mõtlema, mida me räägime. Keegi ei oska seletada delta- ja alfatüve vahet. Vähemalt, kui sina ei saa sellest aru, siis see ei tähenda, et keegi ei oska seletada. Seda on üsna selgelt seletatud ja ükski selle ala spetsialist ei kahtle selles valdkonnas. Ükski inimene siin ei oskaks seletada neid võrrandeid, millega Einstein töötas välja relatiivsusteooria. Sellegipoolest meie universum nagu töötab selle järgi. Vot, ma ütleksin, et kui midagi on eksperimentaalset, siis on meil eksperimentaalne Riigikogu. Siin me ei ole läbinud kolme aastat kontrolli ja mõnikord satuvad meile siia päris huvitavad inimesed, aga me peame nendest lugu ja loodame, et nemad peavad ka meist lugu. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Jaa-jaa. Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Ma soovitaks teil kõigil lugeda "Meistri ja Margarita" algust, vestlust pargipingil teaduslikkuse üle ja selle üle, millesse ja kuidas keegi sureb. Võib-olla valgustab see pisut ka praegust päeva, kus me eelkõnelejate suust oleme kuulnud sisuliselt truudusevannet ametlikult õigeks kuulutatud narratiivile. Oleme nõus. Alandlikult heidame teie ette põrmu ja oleme nõus tegema kõike, mida te meilt nõuate. Süstige meid, vallandage meid, laske meid lahti, alandage meid, sõimake meid rumalateks lamemaalasteks! Oleme kõigega nõus! 

Aga ei ole kõigega nõus. Kõik ei ole kõigega nõus. Mina ei ole nõus sellega, et minu last minult nõusolekut saamata süstitakse, ja ma ei tea, kas kuu aja pärast või kahe kuu pärast võivad tal ilmneda tervisehäired, mida tal varem kunagi pole olnud. See ongi see eksperimentaalsust. Aga miks meil ei ole, lugupeetud doktorid, korralikku statistikat selle üle, kes, millal ja missuguse vaktsiiniga sai vaktsineeritud ning missugune on tema terviseregister olnud enne ja missugune on tema terviseregister olnud pärast? Miks meil seda ei ole? Miks meil on lepingud, mis panevad kogu vastutuse süsti saajale, mitte süsti andjale, mitte riigile, mitte haigekassale? Miks meil on inimesed muudetud ühikuteks, statistilisteks ühikuteks, mitte inimesteks? Siis põhjendatakse seda tervishoiuga, inimeste eest hoolitsemisega ja sellega, et tervishoiusüsteem ei saa kokku kukkuda.

Vabandage väga! Martin minu selja taga ilmselt ei saa sõna võtta praegu ja mina ei oska neid numbreid täpselt kokku lüüa, aga me oleme ilmselt sadu miljoneid kulutanud küll testimise peale, küll vaktsineerimise peale, küll vaktsiinibusside peale, küll propaganda peale, plakatite peale, telereklaamide peale. See raha oleks võinud ju minna haiglatele, polikliinikutele, arstide ja õdede palga tõstmiseks. Ei! Me kulutame seda propaganda peale, peseme ajusid, lõhestame ühiskonda ja siis süüdistame, et keegi esitab ebamugavaid küsimusi. Esitamegi. Ja jäämegi esitama. Vastuseid me ju ei saa. Vastuseid me ju ei saa! Me saame ainult usku ja propagandat.

Ja see on piinlik. See on piinlik, sest Eestis ei ole enam selle valitsuse seitsme valitsemiskuu jooksul demokraatlikku ühiskonda. On käsule allumise ja poliitiliselt õigeks kuulutatud ideoloogia ja narratiivile truuduse vandumine olukord. See on see, kuhu me oleme jõudnud seitsme kuuga. Uskuge mind, sõbrad, te ei taha teada, mis sellise riigiga juhtub. See riik ei pea katsumustes vastu. Ja uskumatu on see, et keegi süüdistab siin saalis küsimuste esitajaid selles, et kas kaitseliitlane või kaitseväelane, kes teetanusesüsti on kunagi saanud, on nüüd siis kriminaal või. Vaadake, me ju kõik teame, kui ebainimlikult, alatult ja kasumiahnelt on suurkorporatsioonid vaktsiine varem välja töötanud, Aafrikas naiste ja laste peal katsetanud vaktsiinide tõhusust, nende puudusi, nende kõrvalmõjusid. Isegi Ameerikas jäid 1950. aastatel tuhanded lapsed invaliidiks, sest vaktsiinide kõrvalmõjusid ei olnud veel piisavalt kontrollitud.

Palun ka lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Vaadake, vastutustunne peaks olema selles saalis kõige kõrgem imperatiiv. Vastutustunne meie valijate ees. Vastutustunne meie endi ees, meie südametunnistuse ees. Ja kaks asja, millest on siin ka räägitud ja mida on kogu aeg kokku segatud, aga mis tegelikult on erinevad asjad. Üks on vaktsiinid, nende eksperimentaalsus, nende mõju inimeste tervisele, nende võib-olla kuritegelik kasutamine, ja teine on meie põhiseaduslikud õigused. Praegu meie põhiseaduslikke õigusi tallatakse jalge alla. Meie põhiseaduslikke õigusi tallatakse jalge alla, vallandades arste, kiirabitöötajaid, kaitseväelasi, või vähemalt kavandades seda teha.

Aga mul on küsimus: kui kõik on nii koššer, miks siis kiirabitöötajad on kohtusse pöördunud? Miks on perearste, kes ütlevad oma patsientidele, et teate, ma ei soovita teil lasta ennast vaktsineerida. Need on südametunnistusega inimesed. Ja vot see on jällegi siin, Eesti riigis, meie ühiskonnas – nad ei julge avalikkuse ette tulla. Nad ei julge öelda, et mina ei ole nõus vaktsineerima, sest ma ei ole kindel, et minu patsiendid ei kannata selle pärast, et vaktsiin võib-olla mingil hetkel kahjulikum kui haiguse läbipõdemine. Miks nad ei julge? Sest meil on tekkinud ühiskonnas selline hirmuõhkkond. Nad kardavad, et neid lastakse lahti. Kujutage ette perearsti, kellel on jäänud aasta või paar pensionini. Ta ei taha ju tülli minna, ta ei taha endale ebameeldivusi, ta tahaks rahulikult oma päevad veeretada pensioni saamiseni. See on ebanormaalne, mis meil siin toimub. See on ebanormaalne, mis Euroopas ja lääne hemisfääris tervikuna toimub. Ja me näeme ka, et inimesed tõusevad selle vastu.

Vaadake, kui meie eelmise valitsuse vastu olid siin pidevalt mingi piketikesed Stenbocki maja juures, siis need olid ju kinni makstud. Paarkümmend nägu, kes seal kogu aeg räuskamas käisid. See, mis on siin maja ees praegu, on rohujuure tasandil, see on ühiskonna vastureaktsioon. Kui ühiskonnas tekivad niisugused vastureaktsioonid, siis see on väga tõsise põletiku märk. See põletik levib, see põletik süveneb. Sest sellele arst ei reageeri. Arst ütleb, et need on lollid, nad on lamemaalased, nad ei saa aru, et neile tahetakse head. Aga neil on õigus mitte aru saada, et neile tahetakse head. Sellest tuleb ka aru saada. Neil on see õigus. Meil siin on õigus ja kohustus nendega arvestada. Palun võtke seda arvesse! Peame dialoogi, mitte ärme sõidame tankiga edasi-tagasi üle täiesti õigustatud küsimustest, täiesti õigustatud seadusandlikest initsiatiividest. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 373 esimesel lugemisel tagasi lükata. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku, aga enne seda tuleb teha saalikutsung.

Austatud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 373 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 51 Riigikogu liiget, vastu oli 18. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunktiga. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine aprillis 2021 Tallinna kesklinnas toimunud politseioperatsiooni seaduslikkuse ja proportsionaalsuse selgitamiseks" eelnõu 379 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Austatud kolleegid! Jätkame põhiõiguste teemal. Tulen teie ette meie fraktsiooni sooviga moodustada Riigikogus uurimiskomisjon. Käesoleva aasta aprillis toimusid Tallinna kesklinnas, kõigepealt Toompeal Riigikogu juures ja hiljem mujal kesklinnas, peamiselt Vabaduse väljakul, rahumeelsed poliitilised meeleavaldused. Tegemist oli inimeste põhiseaduslikult tagatud õigusega väljendada meelsust või protesti. Meeleavaldused algasid aprilli alguses, nende intensiivsem periood oli ajavahemikus 7. aprillist kuni 12. aprillini, kuid päriselt ei lakanud nad ka pärast 12. aprilli. Meeleavaldustel ei olnud ametlikku korraldajat, mis tähendab, et tegemist oli spontaanse rahvakogunemisega, mis kaasas arvestatava hulga inimesi arvestatava ajaperioodi jooksul.

Avalikkusele pole teada ühtegi juhtumit, kui meeleavaldused oleksid läinud vägivaldseks või seal oleks toimunud konflikte kas inimestel omavahel või korrakaitsjatega. Sellest hoolimata otsustas Politsei‑ ja Piirivalveamet ühel hetkel reageerida ülimalt agressiivselt ning ähvardavalt, asudes rahumeelseid kodanikke avalikust ruumist välja suruma, inimestele suvalisel alusel trahve tegema, neid kinni pidama, läbi otsima, neilt asju konfiskeerima. Samuti toimus massiline ja süstemaatiline inimeste psühholoogiline mõjutamine. Muu hulgas esitati inimestele nõudmisi ja korraldusi, mis ei olnud seaduslikud, ning tegeleti demonstratiivse hirmutamisega. Need tegevused nii üksikult võttes kui ka oma kogumis olid ebaseaduslikud ning nende tulemusel ei olnud inimestel võimalik realiseerida oma põhiseaduslikke õigusi ega meelsust väljendada.

Pole kahtlust, et ülalkirjeldatud tegevus oli tahtlik, taotluslik, koordineeritud ning juhtkonna tasandil sanktsioneeritud. Seda on kinnitanud ka Politsei‑ ja Piirivalveameti esindajad meediale. See tähendab, et õiguskaitseorgan ja tema käsuahel oli rakendatud seaduskuulekate inimeste põhiõiguste mahasurumiseks. Seesugune tegevus kujutab endast selget ohtu demokraatiale, õigusriigile ning lõppkokkuvõttes meie põhiseaduslikule korrale. Pole oluline, kas meeleavaldajate seisukohtadega ollakse nõus või mitte. Pole oluline isegi see, kas nende seisukohad olid kõigile üheselt mõistetavad. Oluline on mõista, et kui riik valitsuse ja täidesaatva võimu jõustruktuuride tasandil võtab omaks hoiaku, mille järgi mingitel asjaoludel teatud ajahetkel võib põhiseaduses tagatud õigused tühistada, siis pole kellelgi võimalik kindel olla, et tema seadustega tagatud õigused on realiseeritavad. See tähendab, et õigusriik lakkab toimimast.

Kõnealune teema ei ole oma olemuselt õiguslik vaidlus, mille peaks jätma kohtute arutada. Tegemist on õigusriigi ja demokraatia toimimise tuumküsimusega, millele peab tingimata reageerima poliitilisel tasandil. Just Riigikogu kui rahvaesindus peab selles küsimuses olema aktiivne ja sisuline panustaja, et jõuliselt kehtestada poliitiline kontroll võimu kuritarvituste teed läinud täitevvõimu ja jõustruktuuride üle. Riigikogu uurimiskomisjoni ülesanne on selgitada välja, milline oli otsustus‑ ja kooskõlastusprotsess, mis viis põhiseaduslike õiguste tühistamiseni. Vaja on selgust, kes, kus, millal ja mis infole tuginedes langetas otsuseid. Vaja on tuvastada, kas ja mil määral rikuti Eesti Vabariigi seaduseid või riigiametite enda reegleid antud operatsiooni käigus. Vaja on tuvastada vastutajad selles otsustusprotsessis, et oleks võimalik seaduserikkumiste ja võimu kuritarvituste eest konkreetseid isikuid karistada.

Uurimiskomisjoni ülesanne oleks analüüsida valitsuse ja riigiasutuste käitumist ning sõnastada, kuidas edaspidi vältida põhiseaduses tagatud meelsusvabaduste väljendamise pärssimist riigivõimu poolt, hinnata mainekahju, mida tekitati Eesti riigile Eesti kodanike silmis ja Eesti riigile rahvusvahelise üldsuse silmis. Uurimiskomisjoni ülesanne on esitada ettepanekud, milliseid normitehnilisi, poliitilisi või kaadrimuudatusi oleks vaja teha selleks, et tulevikus vältida analoogilisi olukordi, kus jõustruktuurid asuvad seadusetult piirama põhiseaduslikke õigusi.

Selline oli sissejuhatus, aga ma loen teile ette ka selle Riigikogu otsuse eelnõu, mis me oleme teieni toonud. "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine aprillis 2021 Tallinna kesklinnas toimunud politseioperatsiooni seaduslikkuse ja proportsionaalsuse selgitamiseks". "Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 20 alusel Riigikogu otsustab: 1. Moodustada Riigikogu uurimiskomisjon PPA ja teiste jõustruktuuride käitumise seaduslikkuse ja proportsionaalsuse välja selgitamiseks, et edaspidi välistada põhiseaduslike kodanikuvabaduste meelevaldne ja seadusevastane piiramine." Komisjoni liikmed ja asendusliikmed tuleks fraktsioonidel siis menetluse käigus nimetada.

Ja komisjoni ülesanne, see on nüüd kõige tähtsam osa. "Komisjoni ülesanne on:

1) selgitada välja, kas PPA, Kapo, Terviseamet ja teised operatsiooniga seotud asutused järgisid oma tegevuses kõiki Eesti seadusi; kas operatsiooni käigus kasutati ebaproportsionaalset jõudu või põhjendamatuid taktikaid, mis takistasid kodanikel oma põhiseaduslikke õigusi tegelikult kasutada; kes ja milliseid ohuhinnanguid koostas, kellele need saadeti ja milline oli ohuhinnangute mõju otsustusprotsessile; kes otsustas operatsiooni taktikad, millisel moel seda kooskõlastati ametkondade sees ja ametkondade vahel; kas, millal ja millise info põhjal osalesid otsustusprotsessis valitsuse liikmed; kui palju operatsioon erakorralisi kulusid tekitas. 

2) analüüsida valitsuse ja riigiasutuste käitumist ning sõnastada, kuidas edaspidi vältida põhiseaduses tagatud meelsusvabaduste väljendamise pärssimist riigivõimu poolt; hinnata mainekahju, mida tekitati Eesti riigile Eesti kodanike silmis ja Eesti riigile rahvusvahelise üldsuse silmis. 

3) esitada ettepanekud, milliseid normitehnilisi, poliitilisi või kaadrimuudatusi oleks vaja teha, selleks et tulevikus vältida analoogilisi olukordi, kus jõustruktuurid asuvad seadusetult piirama põhiseaduslikke õigusi."

Neljas punkt: "Komisjon esitab oma uurimistöö lõpparuande Riigikogule ja avalikkusele hiljemalt 2022. aasta 1. juuniks, mille järel tema volitused lõpevad." Ehk tegemist on tähtajalise komisjoniga. Komisjoni teenindamise tagab Riigikogu Kantselei ning otsuse jõustumine on tavakorras.

Veel kord tahan üle rõhutada – see haakub ka meie eelmise päevakorrapunktiga –, et küsimus ei ole selles, kas keegi on millegi usku või ei ole millegi usku. Kui meil ei ole usku sellesse, et meie põhiseaduslikud õigused päriselt ka on realiseeritavad, siis ei ole Eesti enam demokraatlik ega õigusriik. Ei ole mõtet vaielda selle üle, kas meil päriselt on või ei ole sõnavabadust. Kui seda ei saa realiseerida siis, kui tahetakse, siis päriselt ei ole sõnavabadust ega ole kodanike vabadusi. See tendents, mida me oleme näinud praeguse valitsuse puhul, see instinktiivne liigutus kabuuri järgi, mida me oleme näinud praeguse n-ö liberaalse valitsuse käitumises kriisi tingimustes, on tõsiselt hirmutav ja õõva tekitav. Sellele tuleb reageerida. Ja minu meelest on Riigikogu esimene asutus, mis peab sellele reageerima. Minul on sissejuhatuseks kõik, vastan hea meelega teie küsimustele. 

Ja neid ka on. Alustab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma tahaks, et sa üle kinnitaksid, et selle komisjoni eesmärk on küll otseselt aprillikuus toimunud kuritarvituste ja seaduseväänamise tuvastamine ja asjaosaliste väljaselgitamine, aga sellel on ka distsiplineeriv mõju niisuguste toimingute edasiseks vältimiseks.

Aitäh! Jaa, loomulikult. Eile peeti siin üks kõne, mida ma küll ei kuulanud, aga täna lugesin lehtedest, et selle kõne põhisõnum oli olnud see, et Riigikogu on tukkuma jäänud ja rooli käest lasknud. Ega siis loodus tühja kohta ei salli. Kui rahva valitud parlament, millel on kõige legitiimsem mandaat üldse, võtab hoiaku, et protsessid riigis väga ei huvita teda – et meil on siin olemas valitsus, kes asju otsustab operatiivselt ja igapäevaselt vastutab riigi toimimise eest, ja meil on olemas ametnikkond ning tegelikult on üsna kerge tekkima ka mulje, et see valitsus allub ametnikkonnale rohkem kui Riigikogule –, siis tegelikult on ju lakanud toimimast see võimude lahususe põhimõte, mida me põhiseadusest loeme, ja on lakanud toimimast riigivõimu legitiimsus üleüldse, sest see põhiseaduslik organ ehk Riigikogu, kes saab oma mandaadi rahvalt, otsustusprotsessides sisuliselt ei osale.

Uurimiskomisjon, mis on nendest erikomisjonidest tegelikult kõige krõbedama mandaadiga komisjon, on loodud meil ikkagi just nimelt selle jaoks, et mitte tegeleda juriidilise ninanokkimisega, vaid ikkagi tegeleda ühiskonda selgelt kõnetavate või ühiskonnas selgelt põletavaks muutuvate probleemide poliitilise küljega. Selline pidevalt toimuv ja minu meelest silmaga nähtav ja hoomatav sõnavabaduse, kogunemisvabaduse, meelsusvabaduse ahendamine Eesti riigis on midagi, millele me peame reageerima jõuliselt.

Jah, see distsiplineeriv mõju, mis meil oleks, [seisneks selles, et] kui näiteks tuleb välja selle komisjoni tegevuse tulemusel, et meil on terve hulk jõustruktuurides kõrgetel kohtadel olevaid inimesi, kes sinna ei sobi, sest nad ei saa aru, mis asi on tsiviilkontroll, ja nad ei saa aru, mida tähendab õigusriigis seaduste kehtivus ka neile, st nad ei saa aru kõige lihtsamatest põhimõtetest ega sellest, et seadused kehtivad kõigile, hoolimata sellest, kas sul on politseikindrali pagunid õlal või ei ole, siis sellised inimesed tuleks välja puhastada meie süsteemist. Nad on ohuks meile kõigile. Kui me seda ei tee, siis mädanik läheb edasi, ja kui me seda teeme, siis me võtame tagasi või, ütleme, jõuliselt taaskehtestame neid printsiipe, mille nimel me muide 30 aastat tagasi võitlesime, mille nimel me käisime laulupidudel ja Balti ketis. Ehk võtame tagasi oma vabadust.

Minu meelest see on nii printsipiaalne küsimus, sest kui me ei saa aru, et siin läheb praegu libisema, ja kui me seda joonele ei saa, siis mõne aasta pärast ei ole meil vaja üllatuda, kui me ärkame üles düstoopilises totalitaarses ühiskonnas. Aitäh! 

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Need küsimused, mida te siin püstitate, on kõik olulised, aga te püstitate nad ju puhtalt retoorilises vormis, andes samas hinnanguid. Selles mõttes te kompromiteerite seda eelnõu teksti, mis räägib uurimiskomisjonist. Teil on ju vastused enda meelest olemas. Seda te deklareerite. Vahepeal te nimetasite muide erikomisjoni, nii et olge korrektne. Aga uurimiskomisjon luuakse ikkagi äärmisel vajadusel ja ajalugu näitab, et nende kasutegur on hästi madal olnud, ja muidugi kulutavad nad ressursse. Öelge, mis pingutusi te olete teinud, et arutada samu asju õiguskomisjonis, põhiseaduskomisjonis, julgeolekuasutuste komisjonis, arupärimistel ja kirjalikel küsimustel. Need küsimused on suurepärased neis kohtades püstitamiseks.

Kõigepealt täpsustuseks, erikomisjoni alamvorm on uurimiskomisjon, nii et ma olen väga korrektne. Teiseks, ma vaidlen vastu, et meil on vastused ette teada. Ma loen uuesti ette, mis on uurimiskomisjoni ülesanne. Kui meil oleks need vastused praegu teada, siis oleks juba päris hea. "Selgitada välja, kas PPA, kapo, Terviseamet ja teised operatsiooniga seotud asutused järgisid oma tegevuses kõiki Eesti seadusi; kas operatsiooni käigus kasutati ebaproportsionaalset jõudu või põhjendamatuid taktikaid, mis takistasid kodanikel oma põhiseaduslikke õigusi tegelikult kasutada; kes ja milliseid ohuhinnanguid koostas [– seda me oleme üritanud korduvalt saada teada, seal käib üks õudne sogamine], kellele need saadeti ja milline oli ohuhinnangute mõju otsustusprotsessile [– selle kohta aetakse kogu aeg ainult udujuttu]; kes otsustas operatsiooni taktikad, millisel moel seda kooskõlastati ametkondade sees ja ametkondade vahel; kas, millal ja millise info põhjal osalesid otsustusprotsessis valitsuse liikmed ...". Ja kui palju see kõik maksma läks. Neid vastuseid meil ei ole.

Me oleme korduvalt küsinud neid küsimusi, me oleme kutsunud fraktsiooni nii Politseiameti juhi kui ka ministreid, siseministrit, me oleme rääkinud peaministriga sel teemal. Need on muide, ma võin öelda, sisukamad või aitavad rohkem asjas selgust luua kui infotunni küsimused, kus me oleme korduvalt sel teemal küsimusi sisse pannud, ja ka arupärimised, mida me oleme teinud ministrile, ka siseministrile sel teemal. Nii et oleme [küsinud]. Muide, mis puudutab kapo komisjoni, siis kapo komisjoni mandaat ei ole tegeleda PPA ega Terviseametiga. Ja nii palju, kui mina tean, Jürgen Ligi ei ole kapo komisjoni eriti usinalt kokku võtnud pärast seda, kui ta esimeheks sai. Nii et seal eriti midagi ei uurita. Selles mõttes me oleme kõiki neid küsimusi küsinud ka õiguskomisjonis sellesama eelnõu menetlemise ajal ... Vabandust! See oli põhiseaduskomisjonis. Neid küsimusi küsiti. Selle peale oli siseministri vastus, et nad tegid sisejuurdluse ja see näitas, et kõik on suurepärases korras. No ei ole võimalik, et üks asutus, kelle kuritarvitusi uuritakse, teeb iseenda kohta uurimise ja jõuab vastuseni, et kõik on hästi. See ei ole, tsiviilkontroll. Vanasti öeldi selle kohta pakazuha, võib öelda ka kinnimätsimine. Nii et ei saaks kuidagi väita, et me ei ole üritanud sellel teemal saada selgust või et see selgus oleks meil juba loodud või et me ei oleks kasutanud erinevaid parlamentaarseid muid võimalusi selle selguse loomiseks.

Aga veelgi olulisem, ma tulen tagasi selle juurde, mida ka eelmises küsimuses küsiti. Meil on vaja väga selgelt poliitilisel tasandil saata välja signaal: see ei ole nii, et kui meil otsustavad mingite asutuste juhid ... Meil näidatakse tänaseni, siiamaani näpuga üksteise peale. Politseiamet kõigepealt näitas näpuga Terviseameti peale, et Terviseamet käskis kasutada jõudu, siis räägiti midagi müstilisest kaitsepolitsei ohuhinnangust, mille ma olen saanud läbi lugeda ja kus ei olnud midagi sellist, mis oleks öelnud, et on vaja kasutada selliseid taktikaid või jõude. Siis näidati näpuga, eks ole Terviseametile. Kkui sealt tuli välja, et neil polnudki mingit ohuhinnanguit, siis näidati kapo peale. See lolli mängimine, mida me siin kevadel nägime, oli päris piinlik. Vaja on väga selgelt saata signaal: see ei ole niimoodi, et kui mõni politseiametnik otsustab, et täna ma näitan neile holoppidele koha kätte ja näitan, mis mänguasjad mul siin on, alates koertest, erivarustusest ja uhketest bussidest, siis nii võibki teha. Me kõik laseme kõrvad lonti ja lepime, et sellises riigis me elamegi. Ei ela. Ei ole nõus.

Head kolleegid, küsimus küsimuse ajal, vastus vastuse ajal. Te saate jätkata kohe seda omavahelist diskussiooni. Saab küll, sellepärast et ma lõpetan istungi praegu ära, sest kell on 13.59 ja 30 sekundit. Meil on jäänud veel 30 sekundit kella 14-ni. Jätkame selle koha pealt, kus me praegu pooleli jäime homme kell 14.