Austatud Riigikogu! Vabariigi President! President Rüütel! Peaminister! Ministrid! Ekstsellentsid! 20. Augusti Klubi liikmed! Head külalised!

20. august 1991, hilisõhtu kell 23.03. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võtab vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“. Täna tähistame Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva. Avan sel puhul Riigikogu piduliku istungi. Palun kõigil tõusta Eesti hümni laulmiseks.

Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Nüüd on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli Riigikogu esimees härra Jüri Ratas. Palun!

Austatud Eesti Vabariigi President! Austatud President Rüütel! Väga auväärsed 20. Augusti Klubi liikmed! Head Riigikogu ja valitsuse liikmed! Austatud Läti, Leedu, Islandi, Poola ja Euroopa parlamentide esimehed, Teie Ekstsellentsid! Kallid Eestimaa inimesed ja sõbrad! Lubage tänase sündmuse, 20. Augusti Klubi ja Riigikogu XIV koosseisu piduliku istungi avakõne sisse juhatada taassündinud Eesti esimese presidendi Lennart Meri ühe tõdemusega. Saatesõnas raamatule "Eesti identiteet ja iseseisvus" kirjutab ta: "Kogu Eesti ajaloo mõte on olnud enesemääramisõiguse teostamine, iseseisvuse taastamine ja suveräänse riigi rajamine." Nii on see tõesti olnud. Iseseisva riigi loomisega tuldi toime esimese maailmasõja järellainetuses 24. veebruaril 1918, mis tõi maailmakaardile eestlaste kõrval mitmed teisedki seni peaaegu nimetud rahvad, muutes nad rahvusvahelise õiguse subjektideks.

Kümmekond aastat enne seda ei söandanud aga veel keegi avalikult kõneleda eestlaste oma riigist. Mis ei tähenda, nagu poleks sellest juba pikalt unistatud. Üks jälg sellest on tagantjärele leitud Lydia Koidula 1870. aastal oma armastatule, Soome ajalehe Uusi Suometar peatoimetajast kirjanikule Antti Almbergile läkitatud kirjas. Kirjas kinnitab Koidula, et kuigi soomlastel on rohkem šansse soome rahva iseseisvuseks kui eestlastel, siis ei riputa eestlasedki lootust varna, töötavad selle heaks, et rahva õitseaeg tagasi tuleks, ning usuvad, [et see juhtub].

Veel selgemalt ilmneb iseseisvuspüüd aga Juhan Liivi luuletuses "Kas näitad?", mis avaldati juba loodud riigis, hulk aastaid pärast kirjapanekut. Juudi rahva saatusest kõneldes tunnistab luuletaja:

Ja nõnda on lugu ka Eestis

ja nõnda on elu kiik:

ükskord – kui terve mõte –,

ükskord on Eesti riik.

Miks ma alustasin Meri öeldu meenutamisega? Aga sellepärast, et ajaloos toimunu tähendus selgub alles tagantjärele. Nii, nagu ei saadud 1908. aastal tõsikindlalt ette näha Eesti riigi sündi, ei saadud ka ette näha sünnist kakskümmend kaks aastat hiljem aset leidnud riigi hävingut, järgnevat viitkümmet aastat okupatsiooni ja ammugi seda, et veel riigi sünniga samal sajandil tuleb hakata riiklust taastama. Aga just selle, rahvalt saadud Eesti riigi taastamise mandaadiga tulid 1990. aastal Toompeale need riiginaised ja riigimehed, kes poolteist aastat hiljem, 20. augustil 1991 võtsid vastu ajaloolise otsuse "Eesti riiklikust iseseisvusest".

Ajalooline on see otsus põhjusel, et sellega mitte ainult ei võidetud tagasi oma riiki, vaid võideti tagasi ka oma ajalugu, mis, nagu Meri öeldust selgub, oli olnudki üks pikk tee eestlaste iseolemise kehtestamiseni. See võib kõlada paradoksina, ent sama otsusega pärandati järgnevatele põlvkondadele nende tulevik. Nõnda olite teie, 20. Augusti Klubiks ühinenud rahvasaadikud, oma tegevusega nii taastajad kui ka meie tänastele otsustajatele tulevikuväravate avajad. Seda teile kuuluvat au ja meie tänu Eesti aja jätkumist tagava esimese müürikivi asetamise eest ei väära enam miski.

Kui ma rõhutan ajaloolisena tõlgendatud sündmuses tuleviku momenti, siis pean ju silmas seda, et toonase Ülemnõukogu roll ei piirdunud ainult ühe Eesti saatust muutnud otsusega. Aasta enne seda ja järgnev periood kuni Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmiseni referendumil, Vabariigi Presidendi ja sõjajärgse esimese Riigikogu valimisteni, laoti seaduste ja otsustega taastatud riigi alusmüüri. Seda riigimüüri peavad edasi ehitama kõik järgmised Riigikogu koosseisud ja poliitikute põlvkonnad, et ajaloo kohati ülekohtuseid käike leevendada ja tahtmatut ebaõiglust vajadusel tasandada. Kõik Eestimaa inimesed peavad saama oma riiki usaldada ja tunda, et Eesti seisab ka nende eest.

Jah, head kuulajad, neile põlvkondadele, kellele mainitud ajaloolised hetked jäävad lapsepõlve, või kes koguni on sündinud ja sünnivad iseseisvas Eesti Vabariigis, neile, kelle õlul lasuvad täna meie ühist tulevikku mõjutavad otsused ja teod, on küsimus "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?" juba ette ära vastatud. Jah, me tahtsime. Tahame jätkuvalt, et iseseisev Eesti riik oleks osa meie rahvuslikust DNA-st, et ta toimiks eesti keele ja kultuuri tagatisena, nagu see ka põhiseaduse preambulis kirjas. Me tahame, et Eesti riik oleks õdus ning armastatud kodu mitte ainult siin maanurgas aastasadu elanud rahvale, vaid kõigile neilegi, kes on sidunud oma elu ja saatuse Eestiga, kellele Eesti on meiega sarnaselt südameasjaks.

Väga auväärsed saalisviibijad! Teie panus meie iseseisvuse taastamisel on olnud hindamatu. 20. augustil 1991 võttis selle julguse ja aated kokku armastatud eestimaalane Heinz Valk, kes lausus: "... meil pole õigust täna siit Toompealt alla minna, kui me käitume argpüksidena ja jätame täitmata rahvale antud sõna. Eesti rahvas vaatab meid, kogu vaba maailm vaatab meid. Vaatame siis ka meie neile ausalt silmi. Tervitan taassündivat Eesti Vabariiki!"

Me vajame sarnast mõtteviisi ja enesekindlust oma riigi ehitamisel ka praegu, et püsida õigel teel kiiresti muutuvas ning murettekitavalt ebastabiilses maailmas. Iga Eestimaa inimene peab tundma end siin riigis turvaliselt ja hoituna. Meil tuleb ühiselt pingutada, et igas Eestimaa paigas oleks hea elada. Vaid nii saame Eesti rahvale ka nüüd, 30 aastat hiljem ausalt silma vaadata. See on kõigi meie ja tulevaste põlvede ühine roll ning vastutus, sest iseseisvus kohustab! Riiklik iseseisvus kui Eesti kestmise müürikivi. Väärikat iseseisvuse taastamise päeva meile kõigile! Jõudu Eestile!

Sõna on Eesti Vabariigi presidendil Kersti Kaljulaidil. Ma palun Eesti Vabariigi presidendi Riigikogu kõnetooli.

Austatud 20. Augusti Klubi liikmed, president Arnold Rüütel, hea esimees ja teised seda ametit varem kandnud! Kallid rahvaesindajad! Head sõbrad! Seda otsust, mis võeti siin saalis vastu 30 aastat tagasi, olime me oodanud väga pikalt. Liiga paljud ei jõudnudki seda päeva ära oodata. Liiga paljud olid selle päeva saabumise nimel kannatanud ja oma elugi jätnud küüdivagunites, vangilaagrites, asumisel, kodumaast kaugel.

Selle sügaval südames elanud ootuse võttis kokku Hando Runnel:

Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus,

meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus,

ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees.

Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees.

Seda päeva oodati läbi okupatsiooniaastate ja selle saabumise lootuses osaleti kõigis nendes üldrahvalikes liikumistes ja ettevõtmistes, mis mahuvad kaunisse sõnapaari "laulev revolutsioon" koos kogu oma võimsa eel- ja järellooga.

See päev saabus, kui üleminekuaja rahvaesindus, Ülemnõukogu võttis vastu otsuse "Eesti riiklikust iseseisvusest". Ja seda õnne kuuldes meil olidki silmad vees. See otsus sündis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajate koostööna. See otsus toetus mõlema esinduskogu valijate enamuse soovile – taastada Eesti Vabariik. Veel enam, seda soovi – iseseisva ja sõltumatu Eesti Vabariigi taastamine – oli kinnitanud iseseisvusreferendumil 1991. aasta märtsikuus 77% hääletanutest.

Muidugi erinesid arvamused, kuidas Eestile nii põhimõttelise eesmärgini jõuda ning nende erinevate iseseisvuse poole viivate teede üle käisid ju toona teravad vaidlused. Aga me peamegi arvestama sellega, et ega ju siis, neil päevil mitte keegi ei teadnud täpselt ette, kuidas me lõpuks saame vabaks sellest poolsada aastat kestnud painajast. Ja sellepärast olid need kirglikud poliitilised vaidlused meile vajalikud, et saaksime oma võimalused, oma valikud isekeskis selgeks räägitud. Kuid kõige tähtsam oli see, et neid valikuid ühendas üks ja ühine eesmärk – meie Eesti Vabariik.

Kallid sõbrad! Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajate koostöös sündinud otsusega ei taastatud mitte ainult Eesti iseseisvust, vaid seati ka väga oluline siht ettepoole. Loodi Põhiseaduslik Assamblee ülesandega välja töötada Eesti Vabariigi uue põhiseaduse tekst ning anda see rahvale lõplikuks hindamiseks. Oli väga-väga tähtis, et Põhiseaduslikus Assamblees olid esindatud kõik poliitilised jõud, ja nii said tulevase riigielu korraldamise põhimõtted rahulikult, väärikalt, aga kirglikult kõigi poolt läbi räägitud.

Toompeal saadi tollel augustiõhtul riigimeheliku tarkusega aru, et vaba ja demokraatliku Eesti aluseks on ainult selline ühiskondlik kokkulepe, mis tunnustab, et meil ongi erinevaid arvamusi, ja katsub nende vahel ühisosa leida. Ja nii ongi. Sellest esimesest õppetunnist peale ongi parlament kõige õigemaks paigaks, kuhu erinevad arvamused kokku tulevad, et need omavahel läbi vaielda ja läbi rääkida. See ongi koht, kus rahva esindajad leiavad arutelude käigus kõige mõistlikuma ühisosa. Kompromissi nimel peab suutma välja kannatada isiklikud loobumised, nii nagu ka 30 aastat tagasi seda tehti, sest see võib olla väärika kokkuleppe hinnaks, tehes otsuseid Eesti inimeste ja Eesti riigi hüvanguks. Vabadus ja demokraatia püsivad, kui ka kõige keerulisemad otsused arutatakse selles saalis läbi lugupidamises üksteise vastu. Mitte üksmeeles, aga üksmeelses lugupidamises üksteise vastu, sest siin rääkides on iga sõna lausutud lugupidamises kogu meie rahva vastu.

Seda Ülemnõukogu otsust, mis kinnitati Ülo Nugise haamrilöögiga 20. augusti hilisõhtul, on Liia Hänni tabavalt nimetanud saalomonlikuks ja selles on tal vägagi õigus. Ma väga loodan, et meil, teie järeltulijatel on samamoodi õnne vaielda, ja et tulevik mäletab ka neis vaidlustes sündinud otsuseid niisama iseenesestmõistetavatena, nagu täna mäletame meie teie vaidlustest sündinud otsuseid. Ma tänan teid, 20. Augusti Klubi! Ma soovin teile kõigile kaunist iseseisvuse taastamise päeva! Te olete ja jääte meile eeskujuks. Aitäh! (Aplaus.)

Väga suur tänu, proua president! Ma nüüd palun kõnelema Riigikogu kõnetooli 20. Augusti Klubi presidendi Ants Veetõusme. Palun!

Armsad kaasmaalased! Alustuseks tahan ma eriliselt tänada kõiki neid inimesi, kes 30 aastat tagasi olid valmis minema lõpuni võitluses Eesti Vabariigi iseseisvuse reaalse taastamise eest! Ainult koos Eesti rahvaga ja tema kindlal toetusel saime me võitluses Eesti iseseisvuse eest võidu!

Austatud Eesti Vabariigi president! Lugupeetud spiiker, Põhjamaade parlamentide spiikrid, Euroopa Parlamendi president, peaminister, ministrid, Riigikogu liikmed, külalised nii Leedust, Lätist kui ka mujalt! Head kolleegid! Teie Ekstsellentsid! Juba 30 aastat on möödunud sellest mälestusväärsest päevast, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti Vabariigi iseseisvuse täielikust taastamisest. Oli saanud teoks see, mille nimel pea kogu Eesti rahvas viimased aastad oli tegutsenud. 30 aastat tagasi oli nii saalis kui ka Toompea koridorides ja tubades tunda ootust ja ärevust. Keegi ei teadnud, kuidas lõppeb päev väljaspool Toompea lossi seinu, kuid samas teati juba kindlalt, et just täna ja ainult täna tuleb Ülemnõukogul – sest ühelgi teisel institutsioonil polnud neid volitusi – taastada Eesti Vabariigi iseseisvus. Olime saanud rahvalt selleks mandaadi. Ja kui kõlas Ülo Nugise haamrilöök, mis kinnitas, et otsus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest on vastu võetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt, siis oli see suureks rõõmuks rahvale, kes oli kogunenud Toompea lossi esisele väljakule. See oli rõõmuks rahvale üle maa, sest kõik olid seda oodanud. Selline ühtekuuluvustunne saadikute ja rahva vahel saab tekkida vaid neil harvadel hetkedel riigi ajaloos, kui võetakse vastu ülitähtsaid otsuseid, mida just rahvas on oodanud ja tahtnud.

Kogu oma eksisteerimise aja jooksul sammus Ülemnõukogu kindlalt ühel kursil – taastada Eesti Vabariigi reaalne iseseisvus. Ajalugu on tõestanud, et Ülemnõukogu tegi kogu oma tegutsemise aja jooksul tööd hästi ja lõi kindla juriidilise platvormi Eesti Vabariigi tegutsemiseks iseseisvana. Siinjuures tahan eraldi ära märkida paljusid Ülemnõukogus tegutsenud töötajaid, kes olid oma ala suurimad spetsialistid ning tänu kellele olid vastuvõetavad seadused enamasti korrektsed ning juriidilist praaki praktiliselt polnud. See oli ehe näide, kuidas viiakse ellu saadikute poliitilist tahet nii, et sünnivad korrektsed seadused, ja kuidas korraldada koostööd saadikute ja töötajate vahel.

Eesti iseseisvuse kindlustamisel oli kindlasti üheks suurimaks õnnestumiseks meie edukas rahareform ja Eesti krooni taas käibele toomine. Rahareform ja selle ettevalmistus kulges tingimustes, kus Eesti sammus alles iseseisvuse poole, kuid reaalset iseseisvust polnud. Kui NSV Liit ei tunnustanud rahareformi ettevalmistusperioodil Eesti õigust oma valuutale, siis paljud lääneriigid lihtsalt ei uskunud sellesse ja soovitasid tungivalt loobuda rahareformist. Aga me tegime selle ära ja mitte halvasti. Nagu tavaliselt – me kuulasime kõik poolt- ja vastuargumendid ära, kuid otsuse tegime me ise ikka sellise, mis meie teadmiste juures tundus Eestile parim ja samas ka teostatav.

Juba 1939. aasta baaside kokkulepe oli tõend Nõukogude Liidu eesmärkidest ja 17. juunil 1940. aastal Eestisse täiendavalt sisse marssinud Nõukogude väed võtsid ära viimasedki argumendid järgnenud riigikorra vahetuse ja Nõukogude Liitu astumise lavastatud legitiimsusest. Ülemnõukogu XII koosseis kinnitas oma otsusega, et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt ei ole katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure ja Eesti NSV oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariigi territoorium. Kuid ka käesoleval aastal tuletati Venemaal meelde, et 6. augustil 1940 palusid tolle aja Eesti juhid võtta Eesti vastu Nõukogude Liitu, millele Nõukogude Liidu juhid eesotsas Staliniga meile suure vastutulelikkusena positiivselt reageerisid ja võtsid Eesti vastu Nõukogude Liitu.

Venemaa 30 aasta tagused demokraatiailmingud on juba enam kui paarkümmend aastat kadunud ja iga aastaga liigutakse selles suunas, et taastada Nõukogude Liit oma endistes mõõtmetes. Rindejoon läheneb meile märkimisväärse kiirusega, olles jõudnud juba Leetu ja Lätti. Eelmistel juubelitel me rääkisime, et sõda on jõudmas meile lähemale, olgu see Gruusias või olgu see Ukrainas. Nüüd on sõda juba Leedus ja Lätis. See, mis toimub Leedus ja Lätis ei ole kaugeltki põgenike probleemiga seotud. See on uue sõjalise jõu katsetamine ja kasutamine meie naabrite vastu. Tänasel päeval tuleb meil olla solidaarne naabritega mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Kui me nüüd ei näita üles kolme Balti riigi ühtsust ja koostööd, siis võivad olla sellel väga traagilised tagajärjed. Olles NATO liige ja ÜRO Julgeolekunõukogu liige, siis praegu on meie suur võimalus ja kohustus aidata naabreid, sundides meie suurriikidest sõpru adekvaatselt reageerima ja reaalselt tegutsema.

Ja nüüd jõuame veel ühe valupunktini – Molotovi-Ribbentropi pakti juurde, mille salaprotokollidega sisuliselt jaotati Euroopa juba enne teise maailmasõja algust. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi Eesti saadikud tegid ära tohutu töö, et see paktiküsimus üles tõstetaks, ja 24. detsembril 1989. aastal tunnistas NSVL Rahvasaadikute Kongress pakti salaprotokollid õigustühiseks ja allakirjutamise hetkest peale kehtetuks. See sai võimalikuks ainult tänu sellele, et Eesti saadikud näitasid üles meistriklassi ajaloo võltsijate vastu. Nüüdseks on taas käes olukord, kus Venemaa riigiduumas tahetakse see küsimus uuesti arutelule panna, et tühistada 24. detsembri 1989. aasta ajalooline otsus. Me võime sellest mitte välja teha, aga nähes, mis maailmas ja Euroopas toimub, oleks selline käitumine kuritegelik Eesti riigi suhtes. Me peame Lääne riikidele ja nende juhtidele pidevalt meelde tuletama, et Molotovi-Ribbentropi pakti salajased protokollid olid need, mis viisid kolm Balti riiki Nõukogude Liitu, mitte meie rahvaste vaba tahe. Ja kui me seda Euroopa Liidus ja ÜRO-s ei meenuta, siis võib ajalugu korduda.

Aga tänasel päeval on sobilik meenutada Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise mõtet, et saatuse peremeheks olemise tunnet ei tohi me unustada. Valides oma esindajaid parlamenti, peaks iga valija ennekõike küsima endalt, kas tal on ka tegelikult võimalik oma valikuga mõjutada Toompeal tehtavaid otsustusi. Või on ta lihtsalt taandatud manipuleeritavaks massiks poliitikute tagatubades tehtud kokkulepete läbisurumisel.

Poliitika algab sealt, kus isekeskis võistlevad ideed ning nende teostamise viisid, mitte aga üksikute inimeste võimuambitsioonid ja soov meeldida parteiliidritele. Poliitika on kompromisside kunst saavutada eesmärke niimoodi, et jäädakse väärikaks, et kaotajatele jääks taganemisruumi ja võitjatel jätkuks suuremeelsust ära kuulata teisitimõtlejaid. Just kiiresti muutuvad olud sunnivad meid olema valmis vastama igale uuele väljakutsele. Ilma uute väljakutseteta me mandume mingiks keskpäraseks väikeriigiks, mida ülejäänud saavad oma huvides ära kasutada. Me ei tohi unustada oma huve. Esitage endale igal hommikul küsimus: mida mina saan teha iseenda ja oma riigi heaks? Ja tehke iga päev midagi iseenda, oma lähedaste, kolleegide, sõprade ja Eesti heaks. Ja kui te olete seda teinud, siis on päev korda läinud ja Eesti elu edenenud. Täna saame täie kindlustundega öelda: me oleme võitnud ja unistused täitnud. Hoidkem siis üheskoos seda võitu! Hoidkem Eesti Vabariiki! Aitäh! (Aplaus.)

Väga suur tänu teile, 20. Augusti Klubi president! Ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli üliõpilase Marcus Ehasoo! Palun!

Lugupeetud Vabariigi President, Riigikogu esimees, Riigikogu liikmed, 20. Augusti Klubi liikmed ja külalised! Täna tähistame 30 aasta möödumist päevast, mis taastas meie rahva lootuse ja perspektiivitunde.

Tänu 1991. aasta augustis ja enne seda aset leidnud sündmustele on kõigil neil, kes sündinud pärast 1991. aastat, olnud võimalik üles kasvada vabas Eestis. Ma ei oska ette kujutada, mis vaim neid kandis ja mis jõud liikus nende inimeste mõtetes, kes vaba Eesti eest võitlesid, küll aga oskan öelda, millisena mina neid inimesi vaatan: siira tänutunde ja uhkusega, et toona leidus meie väikese rahva seas sedavõrd palju riigimehi. Tänu nende pingutustele on minul olnud võimalik käia lasteaias, kus õpetati teistega arvestama, ja koolis, kus õpetati paljusid keeli, arendati ratsionaalset mõtlemist ja oli võimalik kooli hoolekogus kaasa rääkida. Olen saanud koos kaasmaalastega laulukaare all rahvuslikke laule laulda ja vanaisaga Kesk-Eestisse Roosnasse meie kodutalu maadele püstitada mälestusmärgi neile, kes Eesti eest vabadussõjas võitlesid. See on vaid ühe inimese positiivne lugu. Taasiseseisvunud Eestis on sündinud sadu tuhandeid inimesi, kel kõigil on rääkida oma vaba Eesti lugu, mille eest tänulik olla.

Ühtsustunne – just sellise sõnaga kirjeldaksin ma neid sündmusi, mis kolm kümnendit tagasi aset leidsid. Ühise ja suure eesmärgi nimel – taastada omariiklus – oldi valmis vastu astuma kõikidele takistustele, sest lõppeesmärk oli nii õilis ja nii õige. Ühtsustunde abil julgesid rahvajuhid otsustada ja rahvas neid otsuseid kaitsta. Nii väikesele rahvale on ühtsustunnet vaja. Meil ei ole võimalik väljakutsetele vastu astuda massiga, mistõttu peame olema hingelt suured, et ka teod suurelt välja paistaksid. Sestap ongi vaja ühtsust, et jõuetuse tunne asenduks jõulise tundega ning et riigile valitud arengusuunad realiseeruksid võimalikult ideaalilähedaselt.

Tänasele Eestile mõeldes tunnen taolisest ühtsustundest puudust. Mulle valmistab muret, et me ei ole tihti valmis üksteist lõpuni kuulama, aga ka see, et endiselt leidub neid, kes on isikliku hüve nimel valmis riigimehelikkuse põhimõttest loobuma. Meie seas elab inimesi, keda on ignoreeritud, kes on haiget saanud ja kelle rolli ühiskonnas on võrreldes teistega pisendatud. Minu arvates ei ole see õige viis, kuidas rahvana areneda, sest ühtsustunde puudumisega kaasnevad paratamatult suurem polariseeritus ja konfliktid. Rahva ühtsustunde olemasolu ei tähenda poliitiliste vaadete samastumist või ühesugust arusaama ühiskonna toimimisest. Ühtsustunne tagab olukorra, kus erimeelsusi on võimalik teineteisele tutvustada ja lahendada demokraatlikule riigile kohaselt.

Üks viis, kuidas ühtsustunnet suurendada, on arendada põlvkondadevahelist dialoogi. Kõik on kuulnud selliseid ütlusi nagu „noored on hukas” või „vanemal põlvkonnal on aeg juhtimine noortele üle anda”. Neisse ütlustesse on aga automaatselt konflikt sisse kirjutatud. Selliste sõnumite esitamine ei võimalda meil leida ühist keelt, mistõttu võibki jääda moonutatud arusaam, et noori riik ja tema käekäik ei huvita ning vanem põlvkond on põikpäine ja ei soovi riigi tüürimist järgmistele põlvedele edasi anda. Nii aga on keeruline koos eksisteerida, sest ükski põlvkond ei ela igavesti, mistõttu on oluline, et me omavahel räägiksime ja üksteist kuulaksime. Vaid nii on võimalik tagada riigi kestlik areng ning hoiduda ajaloos tehtud vigade kordamisest.

On oluline, et kasvataksime ühtsustunnet, räägiksime omavahel ja kuulaksime üksteist. Põlvkondadevahelise dialoogi alustamine on ju lihtne: noored, küsige ja uurige oma vanavanematelt selle kohta, mille osas teil kogemust ei ole olnud, ning vanavanemad, rääkige oma lastelastele sellest, mida ajalooõpikud kirjeldada ei suuda.

Viimaks veel küsimus, kuidas ja kuhu minna edasi. Minu jaoks on vastus lihtne: edasi samasuguse kirega nagu 30 aastat tagasi, enesekindlalt ja ühtsustundega veelgi parema riigi suunas. Selliselt jääme kestma. Kui hoiame Eestit, siis hoiab Eesti meid. Ilusat taasiseseisvumise aastapäeva! (Aplaus.)

Kõlab Enn Võrgu ja Martin Lipu laul "Eesti lipp" Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori esituses.

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori esituses kõlas "Eesti lipp" (Enn Võrk, Martin Lipp).

Mul on suur au anda edasi sõna tervituseks Läti 4. Mai Deklaratsiooni Klubi presidendile Velta Čebotarenokale. Palun! Please! The floor is yours.

 

Tere, Eesti vabadusvõitlejad! Austatud president, spiiker, Riigikogu liikmed, peaminister, 20. Augusti Klubi liikmed ja sõbrad ning Leedu, Läti, Islandi ja Euroopa Parlamendi spiikrid!

Tänavu 20. augustil möödub 30 aastat Eesti Vabariigi de facto taastamisest. Meieni jõudnud teade teie julgest hääletusest innustas ka meie parlamenti tegutsema. Meie riigid olid okupatsioonivõimu all ja siin oli suur hulk Nõukogude sõjaväelasi. Sellistele asjaoludele vaatamata ei sattunud ei Eestis ega Lätis rahvaliikumistest valitud saadikud segadusse, ei murdunud ülemvõimu ees ja hääletasid oma riikide iseseisvuse poolt.

Kõigi kolme Balti riigi saatus oli sarnane ning me oleme oma hinge, julguse ja võitlusvaimu poolest samasugused. See on õnn, et me saame hästi läbi, austame oma naabrite häid omadusi ja rõõmustame südamest üksteise saavutuste üle. Eriti on seda näha meie iseseisvuse poolt hääletanud klubide sõpruses ja koostöös. Ei ole olnud ühtegi korda, kui me oma koosviibimistel ei oleks tõsiselt, isegi vaieldes, püüdnud lahendada kõigi kolme riigi jaoks olulisi küsimusi. Nii oli see siis, kui Ameerika Ühendriikide president Barack Obama oma ametiaja lõpul Tallinna külastas. Me kirjutasime kirja, kus selgitasime ebastabiilset kaitseolukorda kolmes Balti riigis ja palusime suurendada USA sõjaväelaste hulka Baltikumis. Meie rõõmuks tsiteeris Barack Obama oma esinemisel seda kirja ja järgnesid ka teod. Eesti, Läti ja Leedu on alati olnud imetlusväärsed nii geograafilise asukoha kui ka rahva töökuse, tarkuse ja saavutuste poolest.

Lätis mõtleme me eelkõige kahele kuupäevale – 1990. aasta 4. maile ja 1991. aasta 21. augustile. Esimesel päeval kuulutasime välja oma iseseisvuse, teisel korral viisime selle hääletuse teel ellu. Need olid kaks päikeselist päeva ning 4. mail oli vabaduse soojust tunda isegi füüsiliselt. 21. augustil tundus aga, et suve on vallutanud lumekuninganna, kelle külma ja karget hingeõhku tajusime isegi istungisaalis. Erinevalt jaanuaribarrikaadide ajast ei kaitsnud meid sel päeval keegi. Me ise palusime, et valve lahkuks Ülemnõukoja hoonest, sest olukord oli hirmuäratav ja keegi ei saanud olla kindel, et meile ei saabu jaanuaris tegutsenud OMON-lased või Nõukogude armee spetsnazi-sõjaväelased, kes arvatavasti tapsid barrikaadide ajal meie inimesi. Läti Vabariigi riikluse seaduse arutamisel kostsid Toomväljakult lõikavad ja hirmuäratavad helid, sest Ülemnõukoja hoone suunas liikusid soomusautod, et vabastada teed Nõukogude okupatsioonivägede sõduritele. Siis kostis kolleegi, praeguse Läti suursaadiku Leedus Indulis Bērziņši hüüe „Hääletame!“, ja me hääletasime. Tol hetkel nõudis see söakust, julgust, võimet ja jõudu oma valijaid mitte reeta ning jääda ustavaks oma riigile ja rahvale. Me tegime seda. Ülemnõukogu saalis ei järgnenud aga embusi, pisaraid ja naeratusi, nagu aasta varem 4. mail. Hetke pärast saabus vaikus. Sõjaväelased olid ilmselt saanud käsu lahkuda Riia vanalinnast. Me olime kuulutanud välja iseseisva riigi ja sõjaväelaste tungimine võõra riigi parlamenti oleks rahvusvaheliselt teistsugust vastukaja saanud. Sel ajal olid Balti riigid kogu maailma tähelepanu keskmes.

21. augustil 1991, NSV Liidu riigipöörde ajal, võttis Läti Vabariigi Ülemnõukogu vastu põhiseadusliku seaduse 4. mail 1990 sätestatud iseseisvuse taastamise üleminekuperioodi lõpetamise kohta. See oli meie rahva vägivallavaba parlamentaarse vabadusvõitluse triumfipäev. See omab hindamatut ajaloolist tähendust nii Läti kui ka kogu maailma jaoks. Tänavu möödub kolmkümmend aastat Läti ja Eesti riikide de facto taastamisest. Ma tervitan südamest kõiki Eesti taasiseseisvumispäeva puhul, sest nii täna kui ka tulevikus ühendab meid üks mõte – olgu Eesti, Leedu ja Läti alati vabad!

Tänan Eesti riiki kõrge autasu, teise klassi Maarjamaa Risti teenetemärgi eest! Elagu Eesti!

Väga suur tänu! Aitäh! Ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli meid tervitama Leedu Signaatorite Klubi presidendi Birutė Valionytė. Palun! Honourable Birutė Valionytė, the floor is yours!

Teie Ekstsellentsid, Eesti Vabariigi president, Riigikogu esimees ja Riigikogu liikmed, peaminister ja ministrid, diplomaadid, Eesti Ülemnõukogu liikmed! Austatud mälestusüritusel osalejad! Daamid ja härrad! Mul on eriti hea meel õnnitleda sellelt tribüünilt uhket eesti rahvast taasiseseisvumispäeva puhul. Ma ütlen neid õnnitlussõnu Leedu iseseisvusakti allakirjutanute klubi nimel, nende inimeste nimel, kes 11. märtsil 1990. aastal taastasid Leedu riigi, andsid sellele tagasi Leedu Vabariigi nime ning andsid kogu maailmale ja Kremlile teada Leedu iseseisva riigi taastamise aktist. Taastati vana vapp, Vytis, mis meenutab Leedu suurvürstiriigi aegu, võeti vastu ajutine põhiseadus, valiti Leedu Vabariigi juhtkond ja asuti looma teist Leedu Vabariiki. Okupatsiooniarmee lahkus Leedu territooriumilt 31. augustil 1993.

See, mida Leedu tegi 31 aastat tagasi, tundub täna imena. Aga me saavutasime selle ime, sest kolm Balti õde tegid koostööd. Meie ühine tegutsemine kandis vilja. Leedu vaatas Eestit kadedusega, kui 13. aprillil 1988. aastal loodi Eestimaa Rahvarinne. 1989. aastal lepiti siinsamas Tallinnas Balti Assambleel konkreetselt kokku Balti keti aktsiooni korraldamine. Üheskoos suutsid eestlased, lätlased ja leedulased pöörduda nägudega Lääne poole, muutuda elavaks inimketiks Vilniusest Tallinnani ja kõik korraga Moskvale selja keerata. Balti ketis osalejad tundsid vastutust oma maa ja oma rahva saatuse ees. Sellega demonstreerisid nad endale ja kogu maailmale oma sihikindlust ja otsustavust luua oma rahvastele iseseisev elu. Seda rahumeelset tegutsemist nähti kogu maailmas, ehkki Moskvas on seda nimetatud üleüldiseks hüsteeriaks. Iga Balti ketis osaleja tundis, et ühtsuses on jõud. Ilmselt kõige olulisem saavutus, milleni Sąjūdis, Eestimaa Rahvarinne ja Läti Tautas Fronte koos jõudsid, oli 1989. aasta detsembris Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide tühistamine Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil. See tähendas, et Nõukogude Liit tunnistas Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist, mida oli varem järjepidevalt eitanud. See innustas iseseisvusjõude veel aktiivsemalt tegutsema ja koordineerima tegevust Balti riikides.

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu otsusekindlalt vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest, resolutsiooni liidulepingust ja Eesti NSV põhiseaduse muutmise seaduse. See oli esimene seaduslik samm kogu Nõukogude Liidus, millega tehti selgeks, et eesti rahvas on oma maa peremees. Lepiti kokku, et Leedu võtab Eesti NSV Ülemnõukogu toetades vastu samasugused otsused, kuid Leedu Kommunistlik Partei ei toetanud Sąjūdise ettepanekuid. Leedus tekkis selle tõttu suur rahulolematus. Eesti jäi siis üksi ja Eesti NSV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel kutsuti Kremlisse selgitusi andma. Leedu NSV võimud Eestit ei toetanud, kuid leedu rahvas oli teiega. Olime teie üle uhked, kadestasime uut mõtlemist ja sihikindlust. Teie eeskuju ühendas leedulasi veelgi.

16. novembrist 1988 kuni iseseisvuse taastamiseni 20. augustil 1991 käis Eesti läbi raske tee, mis nõudis eesti rahva suurt koondumist. Pärast augustiputši läbikukkumist Nõukogude Liidus 20. augustil 1991 kuulutas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kohe, et kinnitab Eesti Vabariigi iseseisvuse, ja taotles Eesti Vabariigiga diplomaatiliste suhete taastamist. Sama otsuse tegi Läti 21. augustil 1991. 22. augustil taastas Leedu Vabariik diplomaatilised suhted Eesti ja Lätiga. 17. septembril 1991 võeti Eesti, Läti ja Leedu ÜRO-sse. Praegu tundub lihtsalt uskumatu, kui palju oleme lühikese ajaga saavutanud. Kuidas kolm väikest, kuid mitte kunagi vabaduslootust kaotanud Balti riiki olid võtmerollis Nõukogude impeeriumi hävitamisel ja seeläbi maailmakaardi muutmisel.

Täna kuuluvad meie riigid Euroopa Liitu ja kõige tugevamasse kaitseallianssi, NATO-sse. See on tee, mille oleme läbinud koos, tundes naabri õlga ja tuge. Leedu püüab endiselt oma statistiliste näitajatega Eestile järele jõuda, ent meil on lootus, et kunagi jõuame teist ette. See on vennalik võidusõit, mis on edenemiseks väga hea stiimul. Eesti on viimase 30 aasta jooksul kardinaalselt muutunud. Eesti elab nüüd oma elu. On väga oluline, et eestlased usuksid oma riigi tulevikku ja tunneksid end Eestimaa tõeliste omanikena. Lubage mul 20. Augusti Klubile üle anda sümboolne piisk merevaiku, mida ikka veel heidab kaldale meie Läänemeri, mis meid ühendab ning sisendab usaldust ja vastutust meie maa ees. See on nüüd aktuaalsem kui kunagi varem. Häid pühi, kallid sõbrad! (Aplaus.)

Suur tänu! Nüüd on mul väga suur au paluda siia Riigikogu kõnetooli tervituseks Euroopa Parlamendi presidendi David Sassoli. Palun!

Proua Eesti Vabariigi president! Härra Riigikogu esimees! Põhjamaade esindajad! Armsad eestimaalased! Mul on väga hea meel täna siin olla ja pühitseda koos teiega Riigikogus teie riigi iseseisvuse taastamise aastapäeva.

Kolmkümmend aastat tagasi ei näidanud te mingit hirmu, vaid ainuüksi ihalust vabaduse ja demokraatia järele. Ma tean, et teie teekond vabadusse sai alguse palju varem, juba sada aastat enne seda, ja jätkus eriliste inimeste väikeste sammude ja demokraatia pikkade hüpetena. Teie unistus vabadusest jäi püsima kõigi nende üliraskete aastate jooksul okupatsioonist, küüditamisest, repressiivsest režiimist ja vabaduse puudumisest hoolimata. Küüditamised, omandi konfiskeerimised, surmad ja elusana naasta suutnute hirmu täis elu jättis sügava haava kogu piirkonna ja kogu Euroopa Liidu hinge. Teie liikumine pimedusest valgusesse, nagu Eesti luuletaja Gustav Suits selle sõnastas, muutus vabadusetahte väljenduseks, mis inspireerib järgnevaidki noori põlvkondi.

Nüüd vaatavad oma demokraatlikke riike üles ehitavad rahvad, paljud naised ja mehed, teie poole. Nad vaatavad teie kogemust. See näitab, et demokraatliku riigi ülesehitamine nõuab suurt jõupingutust ja üksmeelt ning võtab kaua aega. Demokraatlik transformatsioon nõuab aastaid, nagu ka uute institutsioonide ja tegevuskordade juurutamine ning eeskirjade, harjumuste ja mõtteviisi muutmine. Olete korda saatnud midagi silmapaistvat, olles viinud läbi karme reforme, mis kindlasti on mõjutanud igaüht, kogu teie ühiskonda, kogu teie kogukonda, kuid te olete olnud väga edukad, kuna olete tänaseks haaranud juhtpositsiooni mitmes valdkonnas. See kõik on kahtlemata saanud võimalikuks tänu teie riigi suurele demokraatlikule transformatsioonile, mis valitses Eesti ja Euroopa riikide demokraatliku mõtteviisi vahel.

Paljud teie hulgast mäletavad tänini erinevust vabaduses ja vabadusetuses elamise vahel. Kaitskem seda mälestust! See on meie kohustus nooremate põlvkondade, meie laste ees. Kandkem edasi mälestusi meie perekondade, meie vanemate, meie vanavanemate dramaatilistest kogemustest. Olgem nende edasiandjateks ja säilitajateks, sest noored hoiavad neid au sees ja tagavad nende jätkuvuse, nii et demokraatias ei nähtaks enesestmõistetavat süsteemi, mis on oma väärtuse kaotanud. Nagu te enda kogemusest teate, on väga raske demokraatiat üles ehitada, kuid vabadust väga lihtne kaotada, kui me selle eest hoolt ei kanna, seda ei kaitse. Täna ähvardavad meie riike uued ohud. Peame ennast väljendama väga selgesõnaliselt. Ütelgem selgelt välja, et kõik rünnakud ja ähvardused teie julgeoleku vastu tähendavad ähvardusi Euroopa ja Euroopa Liidu vastu ja see kõik tähendab ähvardust Euroopa demokraatia vastu. Julgeolek Eesti ja mitme teise riigi, näiteks Läti ja Leedu piirialadel, mida mul on au olnud viimastel päevadel külastada, puudutab kogu Euroopa julgeolekut ja see tuleb seada prioriteediks. Sama puudutab digitaalset sekkumist, kõike seda, mille eesmärk on muuta meie eluviisi, seda, mis on meie demokraatlike riigikordade aluseks. Euroopa kodanike turvatunde tagamine on kohustus, millest me ei saa taganeda.

Demokraatia olemus põhineb usaldusel: usaldusel institutsioonide, vaba ajakirjanduse, poliitika, riigi, meie õiguskorra ja kõigi selle kaitsjate vastu. Seda usaldust tuleb iga päev hoolikalt uuendada ja meie tuleviku parima investeeringuna hooldada. Ma tunnen demokraatia pärast muret ja kutsun kõiki tungivalt üles seda kaasajastama, tõhustama. COVID-i kriis tõi välja vastuseisu, millest ei jää puutumata keegi – vastuseisu meie ja autoritaarsete režiimide vahel, sest nad tahavad näidata, nagu oleksid nad meist tõhusamad. Neil on hirm. Nad kardavad vabaduste Euroopat, mis võib nakatada nende rahvast ja mõjutada avalikku arvamust. Oleme täna siin selleks, et sellele väljakutsele vastata. Meil ei ole hirmu.

Tähistades Eestile tagasi saadud demokraatiat, meenutades nende paljude teie riigi vabaduse nimel kannatanute toodud ohvreid ning kinnitades meie institutsioonide kohustust toimida meie väärtuste säilitajatena, tänan teid tähelepanu eest. (Aplaus.)

Kõlab "Meestelaul" (Miina Härma, Jakob Liiv) Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori esituses. (Aplaus.)

Suur tänu Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori lauljatele ja dirigent Valter Soosalule! Aitäh! (Aplaus.)

Tänan südamest 20. Augusti Klubi liikmeid! Tänan südamest Vabariigi Presidenti, president Rüütlit, peaministrit, häid Riigikogu liikmeid! Ma ütlen kogu  meie rahva nimel suur tänu Euroopa Parlamendi presidendile ja kõikidele meie sõpradele, kes täna Islandilt, Poolast, Leedust ja Lätist siin olid. Väga suur tänu, et te seda olulist päeva täna siin koos meiega tähistasite. Aitäh kõigile endistele Riigikogu esimeestele!

Sellega on pidulik istung lõppenud.