Tere hommikust, austatud Riigikogu aseesimees ja austatud Riigikogu liikmed! Rõõm on siin teie ees seista sellise olulise teemaga. Täna on plaanis teha teile emotsioonivaba ettekanne, et anda teile ülevaade, milline see maailma hetkeolukord siis on.
Me oleme väga suured ambitsioonid endale seadnud. Me tahame tuleviku, kuidas öelda, kogu maailmamudeli muuta põhimõtteliselt süsinikuneutraalseks, aga selleks on juba kulunud ma ei tea kui palju aastaid. Paar aastat?
Ja mismoodi see meil numbrites siis välja paistab? Me võiksime ikkagi aru saada, et 2020. aastal 79% maailma primaarenergia tarbimisest tugines fossiilkütustele, 21% mittefossiilsetele kütustele. Ja sellest 21%-st, ütleme nii, 11% on taastuvenergia allikad: biomass, tuul, hüdro ja kõik muud taastuvenergiaallikad, ja järelejäänud 10% on tuumaenergeetika. See võiks panna meid mõtlema, kui tõsise ambitsiooni me endale oleme seadnud. Kas on võimalik või realistlik üleöö selliseid eesmärke täita? Ja kui on, siis milline on selle mõju? Milline on mõju keskkonnale ja milline on mõju inimeste rahakotile? Kas on õige läheneda loosungitepõhiselt või on õige läheneda ikkagi keskkonnapõhiselt ja inimeste heaolu põhiselt? Ja kuidas oleks optimaalne saavutada selline kuldne kesktee?
Ma toon eelmisest aastast natuke numbreid veel välja. Kuna on koroonakriis, siis primaarenergia tarbimise kasv pidurdus. Aga siin slaidil on ilusasti välja toodud numbrid, mis on vahepeal muutunud. 15% on taastuvenergia – päike ja tuul – kasvanud, aga kui te vaatate selle numbri sisse, siis te näete, et tegemist on 314 teravatt-tunni energiaga. Kui me vaatame eelmist slaidi, siis vaadake näiteks, kui suur on nafta primaarenergia tarbimine. Me räägime 53 000 või 54 000 teravatt-tunnist. Kui nende protsentide sisse vaadata, siis me saame alati aru, et kasvud on olnud suured. Aga kui vaadata suuremas pildis ja energiamahtude pildis, siis tegelikult need kasvud on olnud ikkagi üpriski väikesed. Ja kui vaadata, kes seda maailma energiatarbimist juhib, siis see on Hiina. Eelmisel aastal üle 50% söeelektrist toodeti Hiinas. Ja Hiina söetarbimine kasvas möödunud aastal. Need on tegelikult ikkagi hoiatavad signaalid, millele me peaksime kindlasti mõtlema.
Kui nüüd vaadata primaarenergia tarbimist, mismoodi see kajastub heitmetes, siis siin on väljavõte maailma CO2 heitmetest: on näha, et on pidev kasv. Eelmise aasta kohta veel statistikat ei ole, aga peagi tuleb. Näha on, et kasv on ikkagi suur. Ja kus on kasv? Põhimõtteliselt ikkagi Aasia riikides, Hiina ja India eriti, kui need välja tuua.
Me võiksime käsitada Euroopa Liitu kui ühte head eeskuju. Te näete, et Euroopa Liidu CO2 heitmed on vähenenud. Aga kui me sinna süveneme, siis mis te arvate, mis sealt välja paistab? Esiteks vaatame jällegi protsente – te näete, et kõik on väga hea. Eestis on näiteks 2020. aasta eesmärgid täidetud, seda te näete vasakpoolsest graafikust. Kui vaatate parempoolset ülemist graafikut, siis te näete veel seda, kui palju taastuvenergiast on toodetud tuulest, kui palju on päikesest, veest jne. Aga kui vaadata seda alumist graafikut, siis te näete, et tegelikult ainult 14% Euroopa Liidu elektrienergia tarbimise mahust on toodetud taastuvast energiaallikast. See tähendab seda, et tegelikult on kaunis pikk maa veel minna. Kuidas seda on mõistlik teostada, seda ma ei oskagi teile öelda. Aga see on selgelt mõtlemise koht, mida me peaksime arvesse võtma.
Ja mis siis vahepeal on juhtunud? Näitasin teile, et Euroopa Liidu CO2 heitmed on vähenenud. Siin on tegelikult päris palju erinevaid põhjuseid, aga esiteks, me peame aru saama, et Euroopa Liit on energia netoimportija. Üle poole energiavajadusest kaetakse Euroopa Liidus tegelikult impordiga, mis tähendab seda, et see energia kuskilt tuleb ja see energia on mingisuguse keskkonnamõjuga. Ja kui vaadata veel seda trendi, siis tegelikult on see viimase dekaadiga vähenenud märkimisväärselt. Kui võtta statistilisi numbreid aastast 2018 ja võrrelda neid kümme aastat varasemate numbritega, siis me näeme seda, et primaarenergia tootmine on vähenenud pea 10%. See on minu arvates ikkagi ohutegur. Ja kui vaadata, mida me oleme importinud, siis kõik on fossiilkütused põhimõtteliselt.
Aga kui me vaatame ka elektri tootmist, millega me täna kõige rohkem vähemalt Eesti kontekstis tegeleme, siis võib ütelda, et Euroopa Liidus on elektrienergia tootmine stabiilne olnud või stabiliseerunud. Aga kui vaadata natuke nendegi numbrite sisse ja vaadata importi, siis me näeme seda, et meie energiatarbimine on aasta-aastalt kasvanud ja seda kasvu me ei suuda taastuvenergiaga katta. Ja see kasv on tegelikult kompenseeritud impordiga. Kas see on tegelikult see, mida me soovime? Kui me vaatame Euroopa Liidu elektritootmisvõimekust, seda, millel see baseerub, siin on ilus tortdiagramm, millelt te näete, et peaaegu pool toodetakse ikkagi kütuse põletamise teel, veerand sellest on tuumaenergeetika ja ülejäänut saame käsitada taastuvenergiana. Aga see võiks panna meid mõtlema, kui palju me ikkagi sõltume fossiilkütustest.
Kui Eesti juurde tulla, siis tegelikult Eestis ei ole viimasel ajal suuri tuuleparke rajatud. Selles mõttes võib ütelda, et see graafik on täiesti ajakohane. Tuulepargid on igasugustes arengustsenaariumides, aga füüsiliselt neid valmis ei ole ehitatud. Ja kui nüüd vaadata, kui palju me oleme näiteks kas või biomassist ehk puidust elektrit tootnud, siis ühtpidi saame ütelda, et näete, tegelikult põhiosa Eestis toodetavast taastuvenergiast tuleb puidust. Aga kui me nüüd paneme ka puidu energeetilise kasutamise kinni, siis esiteks, meie taastuvenergiaprotsent väheneb ja teiseks see esitab veelgi suurema väljakutse või tekitab meile veelgi suurema probleemi, mismoodi me seda olukorda saaksime lahendada.
Nii et selles kontekstis peaks ikkagi võtma rahulikult aega ja tegema mingisugused konkreetsed arenguplaanid. Kui ma olen vaadanud lähiriikide trende, milline on olnud elektri tootmine ja kui palju on hakatud energiat importima, siis Balti riikides on energiadefitsiit kasvanud ja samamoodi ka Põhjamaades. Põhjus, miks ma Põhjamaad siia juurde panin, on see, et tihtilugu meile öeldakse, et meil on juhtmed ja me impordime näiteks Põhjamaadest. Aga kui te näete seda, et tegelikult ka seal on juba põhimõtteliselt saavutatud selline nulljoon ehk energiat üle ei jää, siis ei ole mõtet voolikuid vedada, kui kaev on kuiv. Me peaksime ikkagi mõtlema, kust kohast me selle energia siis välja võlume.
Vasakpoolne graafik on teile üles pandud sellepärast, et me siiamaani oleme eristunud Euroopa Liidu riikidest. Me oleme eristunud selle poolest, et me oleme olnud energiasõltumatud. Aga see graafik on aastast 2018 ja olukord on nüüdseks kahjuks – või õnneks, ma ei oska öelda – muutunud. Nii et me oleme üha enam Euroopa Liidu keskmiste moodi. Ja kui te vaatate seda kõige vasakpoolsemat tulpa, siis te näete seda, nagu ma ütlesin teile, et üle 50% energiast Euroopasse ikkagi imporditakse. See on mõtlemapanev koht.
Kuhu me siis eelmisel aastal jõudsime? Me jõudsime põhimõtteliselt sellisesse punkti, et 43% elektrienergiast me importisime. Vaid 25% elektrienergiast tuli taastuvatest energiaallikatest ja meie tarbimine on olnud pidevas kasvutrendis: me oleme tarbinud energiat 8,4 teravatt-tundi. Siin on ka ilusasti välja toodud, kui palju sellest on andnud biomass: nagu ma juba ütlesin, seda on 1,3 teravatt-tundi. Ka võiks tähele panna, et tuuleenergia osakaal on ikkagi olnud ainult 37%, mis on kaunis väike näitaja.
Ja ma meelega tõin välja ka päikeseelektrijaamade toodangu. Me kuuleme, kui palju megavatte meil päikeseparke kogu aeg juurde ehitatakse või installeeritakse. Aga me peame ikkagi aru saama, milline on see kasutustegur või kui palju aastas need suudavad seda energiat genereerida, muidugi teatud ajaperioodil meist sõltumata. Ja see on 0,12 teravatt-tundi. Tuletan meelde, et elektri tarbimine oli 8,4 teravatt-tundi. See võiks panna mõtte käima.
Ja kui siin diskussiooni käigus kõlas, et põlevkivist elektrit ei toodetud, siis tegelikult aastal 2020 toodeti küll ja toodeti pea 2,5 teravatt-tundi, aga seda uutes keevkihtplokkides. Ütleme nii, et kui uued nad enam ikka on, ka need on juba vananemas. Ja kui on signaal, et me neid ei kasuta, siis ei ole mõtet sinna teha investeeringuid ei olemasolevate tootmisvõimsuste töökindluse tagamiseks ega ka uute tootmisvõimsuste rajamiseks. Nii et peaks väga kriitiliselt selle olukorra üle vaatama.
Ütleme nii, et turg on alati tore asi, aga näiteid võib tuua elust enesest. Meil võib raha olla ja me võime ehitusmaterjali eest maksta ka 40% rohkem, kui see tavapäraselt on maksnud, aga praegu ei ole seda ehitusmaterjali võtta. On võtta, ütleme, septembrikuus. Kõik sõltub konkreetsest ehitusmaterjalist, mida me tahame, tarneajad on erinevad. Elektrituru puhul on sama olukord. Kui tekib olukord, et on energiadefitsiit, siis ei ole tegelikult suuri karistusmehhanisme või sanktsioone, kui energia jääb tarnimata. Aga küsimus on see, kas me tegelikult seda tahame.
Energeetikat mina olen ikkagi vaadanud riigi seisukohalt nii, et teid me ehitame, aga teede puhul me kasumit ei oota ju. Tegelikult sellised ühiskonna alustalad peaks toimima ikkagi natukene teistel põhimõtetel, või vähemalt mingi osa neist peaks olema mingisuguse süsteemiga konkreetsemalt reguleeritud kui ainult turupõhine lähenemine.
Tänane küsimus minu jaoks ongi võib-olla teie jaoks lihtne: kas varustuskindlus ja energiajulgeolek on riigile oluline või mitte? Kui ei ole oluline, et energia on igal ajal kättesaadav, siis me tegelikult seda diskussiooni või arutelu siin ei peakski pidama. Aga kui on ikkagi oluline, et energia on igal ajal võtta, siis tuleb selle eest ka hoolitseda, et ta igal ajal oleks võtta.
On kaks märksõna. Ma toon need välja, et nendega ei eksitaks. Üks asi on varustuskindlus, mis märgib seda, et tarbijatele on energia kättesaadav igal ajal, kui vaja on või kui nõudlust on. Aga energiajulgeoleku dimensioon on midagi palju suuremat. Energiajulgeoleku dimensioon peab energeetikute vaatevinklist silmas energiat, mida me suudame toota teistest sõltumata. See tähendab seda, et me ei impordi toormematerjali, millest me energiat endale saame toota. See on samuti väga oluline mõtlemise koht.
Ja toon teile ühe näite Saksamaalt. Sellel aastal oli 10. nädal selline, kus kolm päeva tuult ei olnud. Ja mis on töötanud sel ajal? Saksamaal on töötanud söejaamad, lisaks ka gaasijaamad ja ka tuumajaamad. See punane siin on tuumajaam. Aga tuletan siinkohal meelde, et Saksamaa paneb ka oma tuumajaamad kinni.
Läheme edasi. Ma ei oska öelda, aga mulle on jäänud kogu aeg mulje, et Euroopas söejaamasid ei ole. Võib-olla teil on sama mulje. Aga ma tõin välja ühe tabeli, lisaks ka Euroopa kaardi ja söejaamade vanuselise jagunemise, et näidata tegelikult, et nii nagu eelmisel graafikul oli näha, et söejaamasid tegelikult ikkagi Euroopas kasutatakse. Me kasutamegi neid võrgu kvaliteedi hoidmiseks, energiavarustuskindluse tagamiseks. Sel ajal, kui taastuvenergia allikad energiat ei tooda, on vaja midagi muud asemele.
Ja siin peaks vaatama ka seda kõige ülemist osa, need kollased lõigud siin on päikeseenergia. See võiks panna teid ka mõtlema, et vahepeal päikeseenergiat ei ole, aga tarbimine meil tegelikult on ikka ka öötundidel. Kuidas sellist probleemi lahendada? Väljakutseid on siin ikkagi üpriski palju.
Miks ma need söejaamad välja tõin? Sest nad kõik vananevad ja nõuaksid investeeringuid, aga seda ei taheta teha ega tehtagi. Nii et Euroopas söekaevandusi peaaegu ei ole või isegi kui mõned veel on, siis need suletakse.
Mis oleks siis hea asendus neile? On gaas. Ka Saksamaa on ütelnud, et asenduskütus, niikaua kuni häid lahendusi välja ei ole mõeldud, on gaas. Nüüd me näeme siin erinevaid kriise, vaadake kas või Valgevene kriisi. Mina arvan, et üks põhjus, miks seal väga tõsiselt sõna ei võeta, ongi siin. Kui me sõltume ikkagi Venemaalt imporditavast energiast nii palju, siis on selge, et ei taheta Venemaaga tülli minna. Siin on välja toodud, et eelmisel aastal tegelikult 30% imporditud õlist pärines Venemaalt. 40% tarbitud gaasist pärines Venemaalt ja 42% tarbitud söest oli ka Venemaalt. See süsi asendub gaasiga, aga tegelikult ütleme nii, et suurt vähenemist nendes näitajates ei ole.
Aga ma toon ühe dimensiooni veel juurde. Eelkõneleja rääkis siin ka Texase kriisist. Ma olen seda analüüsinud ja tegelikult seal on kolm põhjust. Oli valelubadus energiasõltumatuse kohta, energiaturu lühinägelik dereguleerimine ja soovimatus õppida sarnastest juhtumitest minevikus. Tegelikult meil on sellest aastast olemas hea kogemus, millest me võiksime õppida ja millest lähtuvalt me võiksime ikkagi oma tulevikustsenaariumit planeerida.
Ma olen välja toonud ka selle, et meil on öeldud, et viimane kilovatt-tund energiat jääb tarbimata, sellepärast et energia hind läheb nii kõrgele. Texase näide on risti vastupidine: kui tavapäraselt oli hind 50 dollarit megavatt-tund, siis see tõusis 9000 dollarini megavatt-tunni eest ja ikka oli energiat puudu. 30% elanikkonnast selles piirkonnas oli ikkagi ilma elektrienergiata. See on väga mõtlemapanev, arvestades, et kui väljas on –20 kraadi, kas tegelikult oleks saanud seda vältida.
Seal on üks ohukoht veel. Lisaks sõltuvusele elektrist on sõltuvus ka gaasist, sellepärast et suur osa elektrist genereeritakse gaasist. Ja kui meie läheme ka Euroopa teed, kui me sõltume elektrist ja me sõltume gaasist, siis me suurendame tegelikult energiajulgeoleku riske. Ma isegi ei hakka seda tehnilist külge välja tooma, mis siin joonisel on, aga siin on välja toodud ka need hinnakõikumised.
Kui me nüüd vaatame Eesti arengustsenaariume, siis tegelikult me reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse investeerinud ei ole. Mis puutub olemasolevatesse tootmisplokkidesse, siis ma tõin siin välja, millised on Narvas olnud avariiseisakud: on olnud neli päeva, on olnud üheksa tundi, kaks päeva, kolm päeva. Ja kui te nüüd mõtlete, et me täna planeerime enda energiatootmise defitsiiti, ja kui me näeme seda, et tegelikult nende tootmisseadmete töökindlus alati ei ole tagatud, siis me oleme juba väga suure riski siia sisse planeerinud.
Kokku ma tahan selle võtta nii, et üks asi on tõesti need kliimaeesmärgid, mida me tahame täita. Aga me ei tohiks ikkagi unustada seda, et see on üks väga oluline osa ühiskonna toimimisest. Me ei tohi seda jätta juhuse hooleks. Me ei tohi energiajulgeolekut ja varustuskindlust alahinnata. Ja me peame arvestama ka seda, et me oleme ülekandeliini lõpus. Koroonakriis pani ka riigipiirid kinni. Kokkulepe on, et ei pane kinni. Aga kui te nüüd mõtlete seda, et kui ülejäänud Euroopa riigid ka satuks energiadefitsiiti, kas siis kokkulepped peavad või rahuldatakse kõigepealt oma riigi energiavajadus? On selge see, et rahuldatakse oma riigi energiavajadus ja öeldakse pärast, et vabandust, järgmine kord proovime paremini.
Ütleme nii, et praegune probleem on see, et tootjatel puudub kindlus investeerida reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse. Ja see olukord tulekski lahendada. Ja praegune probleem on võib-olla ka see, et võrguettevõtted ei tohiks süsteemiteenuseid pakkuda. Miks võrguettevõte ehitab ise sünkroonkompensaatoreid? Tegelikult peaks olema nii, et kõigi turuosalistega on asjad läbi arutatud ja siis leitakse parim lahendus.
Muud ei olegi. Suur tänu teile kuulamast!