Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Minu viimasest siin viibimisest on aasta möödas ja seaduse järgi on aeg jälle anda ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ütlen, et mul on päris pikk ettekanne. Ma vaatan, kas ma räägin siin teile kõike või katsun mingid kohad kokku tõmmata. Kirjalikult on see kõik esitatud.
Kõigepealt annan väikese ülevaate eelmise aasta numbritest ja üleüldse tendentsidest kohtusüsteemis, mis asjade lahendamisel on. Räägin ka konkreetsetest pandeemia ajal võimendunud kitsaskohtadest kohtute töös ja edasistest muredest ning teen ka mõningad ettepanekud seadusandjale.
Aga kõigepealt, kuidas see eelmine keeruline pandeemia-aasta meil välja nägi. Tahan kõigepealt rõhutada, et kohtusüsteem toimib ka pandeemia olukorras üldiselt korra kohaselt. Aus ja objektiivne õigusemõistmine on tagatud, enamasti on tagatud ka kohtuasjade lahendamine – ma pean rõhutama sõna "enamasti" – mõistliku aja jooksul ja inimeste vaba juurdepääs õigusemõistmisele. Nende õiguste kaitse on üldiselt tagatud, seda kinnitavad nii statistilised näitajad kui ka Eesti kohtusüsteemile väljastpoolt antud hinnangud. Kohtud on suutnud toime tulla, on kasutanud palju elektroonilisi vahendeid asjade lahendamiseks ja rohkem kirjalikku menetlust. Samas on meil ettevaatavalt suur mure ja kahtlus, kas kohtud ka edaspidi suudavad asju sama tempoga lahendada.
Kuidas see eelmine aasta on läinud? Üldiselt on asjade arv suurenenud ja see teeb murelikuks, kas kohtud suudavad suureneva töökoormusega toime tulla, kuna tavapärane istungite pidamine on pärsitud ja lisaks terendavad suureneva töökoormuse tingimustes eelarve kärped. Võib rõõmustada selle üle, et kohtusse jõudnud süüteoasjade hulk on vähenenud. Samas on suurenenud tsiviil- ja haldusasjade arv. 2020 laekus maakohtusse kokku 33 658 tsiviilasja, mis on umbes 1000 võrra rohkem kui 2019 ja 4000 rohkem kui 2018. Märkimisväärne töökoormuse kasv!
Veel enam murelikuks teeb maksekäsu kiirmenetluse statistika – need on siis väikevõlad enne kohtusse hagimenetlusse jõudmist. Ja sinna on 2020 laekunud juba 45 566 asja, mida on üle 6000 enam kui 2019 ja üle 10 000 enam kui 2018. Nii et võlavaidluste osa on märksa suurenenud.
Mis järeldused siit saab teha, seda me täpselt ei tea, aga väikevõlad on suurenenud. Need asjad aga liiguvad osalt tasapisi edasi maakohtutesse, kõrgematesse kohtuastmetesse, täitemenetlusse, suurendavad igal pool tööd. Kuigi tänu riigi majanduse tugimeetmetele oli eelmisel aastal võlavaidluste ja maksejõuetusasjade arvu kasv olnud esialgu väiksem, kui kardeti, võib see tähendada ka lihtsalt selle koormuse järsu tõusu edasilükkumist, võlavaidluste, töölepinguvaidluste ja maksuvaidluste arvu suurenemist lihtsalt väikese viivitusega. Haldusasjade kasv on kahe varasema aastaga võrreldes olnud enam kui 10%. Võib väita, et see suundumus jätkub. Tallinna Halduskohtusse on 2021. aasta esimese kvartaliga jõudnud 26% rohkem asju kui eelmine aasta samal ajal. Nii palju siis numbritest.
Kohtumenetluse kiirus on riigi toimimise seisukohalt väga oluline. Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabelis on väidetud, et kohtumenetluse kestuse vähendamine 1% võrra võib kiirendada ettevõtjate kasvu, nii et sellel on oluline tähtsus. Vaatamata pandeemiale suudeti 2020 maakohtutes tsiviilasjade lahendamise tempot hoida, tsiviilasjad lahendati keskmiselt 95 päevaga. Aga seal sees on kõik tsiviilasjad. Sisulistele hagiasjadele kulus 282 päeva, mis on pisut rohkem kui aastal 2019.
Rahvusvahelises vaates oli Eestis kaubandus- ja tsiviilvaidluste lahendamisele kulunud aeg Euroopa Liidu tulemustabeli andmetel perioodil 2012–2018 esimese astme kohtute arvestuses Euroopa Liidus viies ja kõigis kohtuastmetes kokku koguni teine. Nii et me oleme Euroopa vaates väga kiired olnud. Eraldi tahan rõhutada, et tarbijavaidlustes, tarbijanõuete lahendamise arvestuses on Eesti Euroopa Liidus selle tabeli järgi teisel kohal. Sisuliselt sama kui 2019. aastal oli 2020 maakohtus väärteomenetlustes esitatud kaebuste lahendamise aeg – 47 päeva – ja peaaegu sama ka halduskohtus haldusasjade keskmine menetlusaeg – 126 päeva. Selle tulemustabeli andmetel on Eesti haldusasjades Euroopa riikidest viies. Meie kohtumenetluse kiirus on samuti saanud Euroopa Komisjoni koostatud õigusriigi raportis kiitva hinnangu. Enim on menetlusaeg pikenenud kriminaalasjade üldmenetluses. 2020 oli see keskmiselt 255 päeva, 2019. aastal 226 ja 2018. aastal 216 päeva. Nii et pikenemine on toimunud kriminaalmenetluse üldmenetluse asjades.
Tõhusus. Kuidas hinnata tõhusust? Üks tõhususe näitaja on, kui palju maakohtute ja halduskohtute lahendeid vaidlustatakse. Üldiselt on vaidlustamist eelmisel aastal ringkonnakohtus natukene vähem olnud. Tsiviilasju vaidlustati ainult circa 5,6% ja kriminaalasju 9,7% maakohtu lahenditest. Halduskohtutes on protsent suurem. Protsent on 33,4, mis on väga kõrge võrreldes teiste menetlusliikidega. Kaebuste arv 2020 suurenes, see arv on praegu tõusuteel. Tallinna Ringkonnakohtu andmetel kasvas tänavu esimeses kvartalis kaebuste arv haldusasjades circa 20%, tsiviilasjades 15% võrreldes eelmise aasta sama perioodiga.
Samas kuluefektiivsuse mõttes on Eesti kohtusüsteem endiselt üks Euroopa kõige õhemaid. Meil Eestis on valitsemissektori kogukulutused kohtutele protsendina SKP-st küll keskmised, kuid eurodes elaniku kohta Euroopa Liidu väikseimaid. Kohtunike arv 100 000 inimese kohta on Eestis samuti alla Euroopa Liidu keskmise. Vaidluse algatamisel võetavad kohtulõivud on pigem alla keskmise, kaubandusvaidlustes ja tarbijavaidlustes ühed kõige väiksemad. Kiita oleme saanud elektrooniliste vahendite kättesaadavuse eest. Ja kiita oleme saanud ka Maailmapanga raportis oma kohtu- ja täitesüsteemi tõhususe eest. Ärilepingute jõustamisel oleme saanud kõrge kaheksanda koha. Tõsi, näiteks maksejõuetuse menetluses oleme alles 54. kohal.
Kohtute sõltumatus ja selle tajumine ühiskonnas on ka oluline. Jällegi, Euroopa Liidu tulemustabelis öeldakse niimoodi, et kui see sõltumatus tõuseb 1% võrra, siis võib see kaasa tuua ka ettevõtete käibe suurenemise, tootlikkuse kasvu. Üldine tajutav kohtute ja kohtunike sõltumatus Eestis on üle Euroopa Liidu keskmise. Samas aga ettevõtjate puhul oleme millegipärast viimases kolmandikus, mida keegi tegelikult väga selgitada ei oska, seda ka ettevõtjatega rääkides.
Räägin ka Riigikohtust ja tema tegevusest aastal 2020. Kaebuste arv kriminaal- ja haldusasjades on veidi vähenenud, tsiviilasjades suurenenud. Umbes 13% taotlustest on menetlusse võetud. Vähenenud on see oluliselt tsiviilasjades, suurenenud süüteoasjades. Vaidlused lähevad üha keerukamaks, lahendamine aeganõudvamaks. Riigikohtu oluline ülesanne on kohtupraktika ühtlustamine, edasiarendamine, seaduse kohaldamisel tekkinud vaidlustes seisukohtade andmine.
2020 tegi Riigikohus mitmeid olulisi lahendeid mitmes valdkonnas. Näiteks karistusõiguse ja süüteomenetluse vallas selgitati narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise ja tarvitamise, korrakaitsel politseiametniku poolt jõu kasutamise piiride, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni tööpõhimõtete, eluaegsete vangide vabastamise tingimuste ja hädakaitsega seotut ja veel mitmeid asju ka menetlusõiguse valdkonnas, muu hulgas avalikkuse tähelepanu all olnud Mati Alaveri toimiku kaasust, samuti Tallinna Sadama protsessi kajastamist avalikkuse ees. Halduskolleegium on muu hulgas haldusasjades selgitanud toetuste saamise tagasinõudmist, eramaa avaliku teena kasutamist, raudteekasutustasudega seonduvat, planeeringute ja kommunikatsioonide rajamisega seonduvat ja palju muud, ehitusload ja elamisload sealhulgas. Tsiviilasjades on tehtud näiteks olulised lahendid kollektiivlepingute kehtivuse, projekteerimislepingutest tulenevate nõuete aegumise ja perekonnaõiguslike lepitusmenetluste kohta.
Aastal 2020 lahendati 12 põhiseaduslikkuse järelevalve asja, nende hulgas Vabariigi Presidendi taotlus kohustuslike kogumispensionide reformi seaduse põhiseaduspärasuse hindamiseks, samuti taotlused kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete mujal töötamise keelu, peretoetuste vanemate vahel jagamise korra ja koroonaviirusest tingitud toetuste jagamisel ebavõrdse kohtlemise hindamiseks. Praegu on meil menetluses neli põhiseaduslikkuse järelevalve asja, milles tuleb lahendada küsimus võrdsest kohtlemisest ametist vabastamisel (ootame Euroopa Kohtu eelotsust), lastekaitseseaduse alusel isikult treeneri kutse äravõtmise kohta, looduskaitseliste piirangute põhiseaduspärasuse kohta kinnisasja omandamisel ja võrdse kohtlemise kohta elamislubade väljastamisel.
Euroopa Inimõiguste Kohtu vaates on Eesti olnud väga positiivne. 2020. aastal esitati Eesti vastu 134 kaebust, kuid rikkumine leiti ühesainsas asjas. See on päris hea tulemus. See üks asi seondus vangi suhtes käeraudade kohaldamisega haiglas. Samas on mitmed vaidlused menetluses ja me järgmisel aastal näeme, millega need on lõppenud. Euroopa Kohtus on eelmisel aastal tehtud lahend ühe Eesti kohtu taotluse kohta, see oli kohtulahendite tunnustamise ja täitmise kohta kriminaalasjades. Tänavu on neid seni tehtud kaks, muu hulgas avalikkuse tähelepanu all olnud oluline lahend sideandmetele juurdepääsu kohta kriminaalmenetluses.
Muredest ka. Põhiline mure on ikkagi kohtute töökoormuse kasv, mille ma menetlusstatistikast juba välja tõin. Mida enam aeg on edasi läinud, seda suuremaks see mure on kasvanud. Meil toimus hiljuti kohtute haldamise nõukoja istung, kus see mure veel rohkem võimendust sai.
Kohtud ägavad ülekoormuse all ega suuda senise ressursiga kasvava töökoormuse juures ja koroonaolukorra jätkumisel, kus tavalist menetluskorda ei saa kasutada, toime tulla. Võib karta seda, et kuigi asjade läbivaatamise kiirus ei olnud 2020 oluliselt väiksem, võib see statistiliselt näilik olla. Võib-olla on lahendatud jooksvalt rohkem väiksemaid ja kirjalike menetlusi ja lükatud suuri asju edasi, mis kuhjuvad ühel hetkel ja pärsivad kogu kohtutööd. Ja uued seadusemuudatused loomulikult ka. Massiline aegumine täitemenetluses, maksejõuetuse olukorra oluline muutumine, võimalik elatisesüsteemi muutmine, mis võib tulla, ja kõige rohkem tähelepanu pälvinud võimalik kohtu loa nõue sideandmete süüteomenetluses väljaküsimisel – kõik see eeldab täiendava ressursi panemist kohtusüsteemi.
Seadusandja on loonud mehhanismi asjade ümbersuunamiseks ringkonnakohtute kaudu kohtute koormuse võrdsustamiseks. Seda on üritatud ka katsetada. Kuid sellest on vähe abi, eriti juba praegu võimete piiril töötavale suurimale kohtule Harju Maakohtule. Kohus ei pruugi olla võimeline lisakoormusega toime tulema. Tegelikke muutusi sinna jõudnud ei ole, see on tekitanud frustratsiooni ja pingeid ka kohtu töötajaskonnas. Inimesed töötavad ülekoormusega ja paljud sisuliselt ilma ühegi puhkepäevata, et jõuda üleüldse toime tulla kogu selle töö hulgaga. Tuleb välja mõelda tõhusamaid lahendusi. Loodame, et Justiitsministeerium suudab pakkuda välja vähemalt osa kohtuasjade ringijagamise või üleriigilisele jaotusele ülemineku, loobudes senisest piirkondlikust kohtualluvusest. Kuid võimalused vahendeid ümber jagada ei ole piiramatud. Tuleb ikkagi püstitada küsimus täiendavate kohtunikukohtade loomisest ja neid õigusemõistmises vahetult toetavast lisapersonalist. Mitte midagi muud üle ei jää. Meil ei ole kuskilt seda ressurssi kohtus juurde võtta. Me saame aru, et keerulisel ajal on riigil selleks raske vahendeid leida ja siinkohal olen välja pakkunud kaks ebapopulaarset ettepanekut: vaadata üle kohtuvõrk, kas sellisel kujul on majanduslikult otstarbekas seda pidada, ja teisalt võib-olla suurendada veidi riigilõive ja kaaluda kautsjonite süsteemi muutmist. Siis panustaksid kohtumõistmisse rohkem need inimesed, kes sinna ka ise pöörduvad.
Veel üks mõte võiks olla see, et kui kohtunikukohti mitte püsivalt juurde anda, siis võib-olla ikkagi kaaluda asenduskohtunikke, kes täidaksid kõiki kohtunikule esitatavaid nõudeid ja ajutisel töökoormuse suurenemisel saaks nad panna asju lahendama. Eks see on tekitanud väga palju vaidlusi ja küsimusi, kuidas see võiks olla. Näiteks võiks need olla kohtuametnikud, iseseisvad kohtujuristid, kes on kohtunikueksami ära teinud ja julgeolekukontrolli läbinud. Võib-olla võiks neid ajutiselt rakendada kohtunikena. Aga kahjuks on sellega seotud ka põhiseaduse küsimusi, nii et tuleb sellele mõelda.
Kõige selle taustal tunduvad vähemalt kohtunikele – ma edastan siin kohtusüsteemi muret, häält –, et eelarve kärped on selles olukorras väga jalga tulistamise moodi. Need võivad paisata meid arengus tagasi ja ma palun teid tõsiselt järele mõelda, et aasta või kahe pärast ei peaks konstateerima, et me oleme mattunud lahendamata asjadesse ja menetlusajad on veninud üle mõistuse pikaks. Siis tuleb kohtusüsteemi suunata juba erakorralist ressurssi ja võib-olla rohkem raha, kui praegu peaks.
Me oleme üles ehitanud Euroopa mõistes ühe efektiivseima kohtusüsteemi, mida tuleks püüda hoida ja paremaks teha. Aga see on saavutatud paljuski kohtus töötavate inimeste püsiva ülekoormuse hinnaga. Ja inimesed on nagunii koroonast ja selle põhjustatud koormusest väsinud. Kui neile rääkida, et teie ressursse kärbitakse, siis mõjub see väga demotiveerivalt, n-ö tänuna nende pingutuste eest suuta koroonaajal kogu õigusemõistmisega toime tulla.
Kohtumenetluse digiteerimisest. Väga lühidalt tahan öelda, et tänu digitaaltoimikule ja infosüsteemidele on kohus suutnud töötada ka koroonaajal. Selge see! Samas on olnud igasuguseid jooksvaid probleeme, millest ma olen ka ülevaates kirjutanud, aga seadusandjale tahaks öelda, et sellekohane seadustik ei ole küps. Meil ei ole selge digitaalse toimiku õiguslik regulatsioon, meil ei ole selge protokollimine, meil on veel mitmeid teemasid, millega saaks ka seadusandlikult kaasa aidata ja mõelda, kuidas digiteerimine võiks paremini toimida. Ja samas ei tohiks selle käigus ära kaotada füüsilist kontakti, istungit, mis on tegelikult ikkagi asjade lahendamisel paljudel juhtudel vajalik, kas või selleks, et tunnistajad suunata tõtt rääkima, jõuda kompromissideni, kokkulepeteni ja ka kriminaalmenetluses tagada kohtualuse konfidentsiaalne suhtlemine kaitsjaga. Mitmed niisugused probleemid on esile tulnud. Ja kui arvata, et digiteerimine vähendab kulusid, siis praegu see nii ei ole. Tegelikult me ei ole sellisel tasemel, et me saaks õigusemõistmisel mingitest inimestest loobuda. Võib-olla viie või kümne aasta pärast, aga praegu see veel ei anna kokkuhoidu. Esialgu, vastupidi, tähendab see suuremaid kulusid.
Jätkuvalt on kohtusüsteemi suurimate murede seas kriminaalasjade üldmenetluse jäikus ja ressursimahukus nii ajaliselt kui rahaliselt, keskendumine lõpmatutele kontaktistungitele, menetlustoimingutele, kus see ei pruugi olla asja lahendamiseks hädavajalik. Pandeemia ajal on see reljeefselt välja tulnud, seda kinnitab ka statistika menetlusaegade pikenemise kohta. Ma olen sellest rääkinud oma mõlemas varasemas parlamendiettekandes ja ometigi ei ole mitte mingit edasiminekut. See on väga kurb. Kriminaalmenetluse asjatundjad ega Justiitsministeerium ei ole senini soovinud aktsepteerida, et probleemi tuum on sügaval selle menetluse ideoloogias, mis muudab eriti mahukate kriminaalasjade üldmenetluse kohmakaks ning aeglasemaks kui sarnaste suurte tsiviil- ja halduskohtumenetluste korral. Mina julgen väita, et selline kriminaalasjade üldmenetlus käib meie inimestele lihtsalt üle jõu. Nad ei ole võimelised suurtes asjades tegema seda sellisel kujul, nagu seadusandja neilt eeldab. Justiitsministeeriumis on ette valmistatud kriminaalmenetluse revisjoni eelnõu, kuid see lahendab vaid detailmuresid. Pigem arvan, et aeg on küps selle menetluse põhimõtteliseks revideerimiseks ja lauale võtmiseks teiste kohtumenetluste vaimus, et suurendada seal kohtuniku rolli aktiivsust, vähendada kontaktistungite ressursimahukust, asendades need korralduslikes küsimustes kirjaliku menetluse ja virtuaalistungitega. Loodame, et see teema võetakse lauale. Justiitsministeerium on lõpuks seda ikkagi lubanud, ehk siis hakatakse sellega ka tegelema.
Tsiviilhagide lahendamine kriminaalasjade üldmenetluse raames on samuti väga problemaatiline, aga sellel ma siin pikemalt ei taha peatuda. Kuna menetlusreeglid on tsiviilhagide ja kriminaalmenetluste lahendamisel erinevad, siis need lihtsalt ei passi kokku. Eelmisel aastal ma rääkisin, aga kordan veel, et kohtumenetlus on paljuski pärsitud seadustest tulenevate ebamõistlike tähtaegadega, millega seadusandja on paljudel juhtudel ette kirjutanud, mis asjad on prioriteetsed, mida tuleb kogu aeg kõigepealt lahendada. Sellega seoses jäävad mitmed teised asjad lahendamata, need jäävadki ootele. Selline ideoloogiline otsustamine tekitab probleeme. Õigem oleks siiski usaldada kohtuid ja vaadata, et nad ise otsustades saaksid asju mõistlikus järjekorras lahendada, nii oleks neid rohkem ja need lahendataks mõistliku aja jooksul.
Terviseohtudest kohtute istungitel. Kriminaalasjade üldmenetlustes on tõepoolest selline mure olnud, et ka koroonalaine keskel oli meil saalides 30 kuni 40 inimest. Pikad päevad, vähesed vaheajad ühes ruumis. Raha suuremate istungisaalide üürimiseks ei ole kohtutele antud. Ei ole võimalik seal hoida distantsi, mida vaja oleks. Samas ei saa kohus asju ju seisma panna ja üldmenetluses jätta inimesi niigi pikkades menetlustes aastateks kohtu ja ka vahi alla ja need menetlused mõistliku menetlusaja ületamise tõttu lõpuks lõpetada, muutes mõttetuks nii politsei kui prokuratuuri töö süüdistatute kohtu ette toomisel.
Tahaksin siin ette heita täitevvõimule seda, et neid kohtunikke, kes tegelesid üldmenetluste või vahistamistaotlustega ja käisid ka kinnistes asutustes ning pidid pidevalt iga päev inimestega kokku puutuma, ei arvatud vaktsineerimisel eesliini töötajate hulka, kuigi korduvalt sai seda selgitatud. Olen seisukohal, et need kohtunikud olid palju enam eesliinil kui politseinikud ja paljud päästjad, kes suures osas sellises ulatuses inimestega kokku ei puutu. Kuid see on minevik, loodetavasti saab vaktsineerimisega peagi ühele poole.
Mõningad tähelepanekud veel.
Ma küsin, kas ma võin natuke aega juurde saada, viis kuni kümme minutit.