Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Martin Helme

Tere hommikust, austatud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 15. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda arupärimisi ja eelnõusid. Eduard Odinets, palun!

10:01 Eduard Odinets

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on au anda Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni nimel Riigikogu menetlusse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. See muudatus puudutab ainult ühte konkreetset paragrahvi ja sellest ühte konkreetset lõiget: § 48 lõige 22. Võib-olla mõni teist mäletab, et millalgi me juba muutsime sedasama § 48 selliselt, et kohaliku omavalitsuse volikogu revisjonikomisjoni ei tohi kuuluda isik, kes on samal ajal sama valla või linna valitseva mõju all oleva äriühingu, sihtasutuse või mittetulundusühingu tegevjuht, juhataja, juhatuse liige või siis sama valla või linna ametiasutuse hallatava asutuse juht või tema asetäitja. Vahepeal, 17. aprillil eelmisel aastal võttis Riigikohus vastu otsuse, et seni kehtinud piirang, et linna- või vallavolikogu liikmeks ei tohi olla sama linna või valla ametiasutuses töölepingu alusel töötav inimene. See piirang kaotati ära ja nüüd need inimesed tohivad olla linna- või vallavolikogu liikmed. See tähendab, et automaatselt on neil tekkinud õigus olla sama valla või linna volikogu revisjonikomisjoni liige, mis ühtlasi tähendab, et inimene peaks teostama järelevalvet iseenda ülemuste üle, iseenda tööandja üle. Paratamatult tekib inimesel huvide konflikt ja selle huvide konflikti vältimiseks teeb korruptsioonivastane erikomisjon ettepaneku muuta KOKS-i § 48 lõiget 22 ja sätestada, et ka valla või linna ametiasutuses töölepingu alusel töötav inimene ei tohi kuuluda sama valla või linna volikogu revisjonikomisjoni. Loodame kiirele menetlusele, et see saaks rakenduda kohe pärast järgmisi kohalikke valimisi. Aitäh! Eelnõu on üle antud elektrooniliselt.

10:03 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

10:03 Heljo Pikhof

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan üle sotsiaaldemokraatide Eduard Odinetsi, Lauri Läänemetsa, Heljo Pikhofi ja Jaak Juske arupärimise seoses Eesti justiits- ja kohtusüsteemi ühe suurima puudusega. Ja selleks on korruptsioonijuhtumite aastatepikkune menetlemine. Kui me vaatame praegust koalitsioonilepet, siis see toob valitsuse ühe prioriteedina välja korruptsioonivastase võitluse ning justiitsministril ja Justiitsministeeriumil lasub vastutus tagada võimekas prokuratuur ja kohtumenetlus. Paraku mitmed avalikkuse suure tähelepanu all olevad korruptsioonijuhtumid aina venivad ja venivad, tekitades riigile täiendavat kulu ja ruineerides menetlusosalisi. Ajakirjanduses on juhitud korduvalt tähelepanu ka prokuratuuri esitatud materjalide kehvale kvaliteedile. Nii süüteomenetluses kui ka kohtumenetluses tuleb tagada mõlema poole õigused, mistõttu ei saa korruptsioonijuhtumid teadmata ajaks venima jääda. See on meie seisukoht. Kuidagi ei saa olla eesmärgipärane aastatepikkune menetlemine, eriti kui sellel pole ega saagi olla ettenähtavat tulemust. Võib ju ka olla süüdistatava huvides, et menetluses jõutakse otsuseni.

Seega on vaja luua toimiv süsteem, mis tagab nii prokuratuuri võimekuse esitada põhjendatud süüdistus kui ka kohtu võimekuse arutada asja mõistliku aja jooksul. Ja me olemegi esitanud terve rea küsimusi. Näiteks tuleb Maris Lauril hinnata, kui ajamahukas peaks olema korruptsioonijuhtumite kohtumenetlus, et need jõuaksid realistliku ajaga kas süüdimõistva või õigeksmõistva otsuseni. Samuti peab minister välja tooma, millised on riigi menetluskulud võrreldes süüdistuses esitatud võimaliku ebaseaduslikult saadud või potentsiaalselt saadava hüvega, jne, jne. Arupärimine on esitatud elektrooniliselt.

10:05 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.

10:06 Aseesimees Martin Helme

Ennast pani kirja 90 Riigikogu liiget, puudub 11.


1. 10:06 Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta

10:06 Aseesimees Martin Helme

Läheme tänase päevakorra juurde. Päevakorras on üks punkt, see on Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Kutsun Riigikogu kõnetooli Riigikohtu esimehe Villu Kõve. Palun!

10:07 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Minu viimasest siin viibimisest on aasta möödas ja seaduse järgi on aeg jälle anda ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ütlen, et mul on päris pikk ettekanne. Ma vaatan, kas ma räägin siin teile kõike või katsun mingid kohad kokku tõmmata. Kirjalikult on see kõik esitatud.

Kõigepealt annan väikese ülevaate eelmise aasta numbritest ja üleüldse tendentsidest kohtusüsteemis, mis asjade lahendamisel on. Räägin ka konkreetsetest pandeemia ajal võimendunud kitsaskohtadest kohtute töös ja edasistest muredest ning teen ka mõningad ettepanekud seadusandjale.

Aga kõigepealt, kuidas see eelmine keeruline pandeemia-aasta meil välja nägi. Tahan kõigepealt rõhutada, et kohtusüsteem toimib ka pandeemia olukorras üldiselt korra kohaselt. Aus ja objektiivne õigusemõistmine on tagatud, enamasti on tagatud ka kohtuasjade lahendamine – ma pean rõhutama sõna "enamasti" – mõistliku aja jooksul ja inimeste vaba juurdepääs õigusemõistmisele. Nende õiguste kaitse on üldiselt tagatud, seda kinnitavad nii statistilised näitajad kui ka Eesti kohtusüsteemile väljastpoolt antud hinnangud. Kohtud on suutnud toime tulla, on kasutanud palju elektroonilisi vahendeid asjade lahendamiseks ja rohkem kirjalikku menetlust. Samas on meil ettevaatavalt suur mure ja kahtlus, kas kohtud ka edaspidi suudavad asju sama tempoga lahendada.

Kuidas see eelmine aasta on läinud? Üldiselt on asjade arv suurenenud ja see teeb murelikuks, kas kohtud suudavad suureneva töökoormusega toime tulla, kuna tavapärane istungite pidamine on pärsitud ja lisaks terendavad suureneva töökoormuse tingimustes eelarve kärped. Võib rõõmustada selle üle, et kohtusse jõudnud süüteoasjade hulk on vähenenud. Samas on suurenenud tsiviil- ja haldusasjade arv. 2020 laekus maakohtusse kokku 33 658 tsiviilasja, mis on umbes 1000 võrra rohkem kui 2019 ja 4000 rohkem kui 2018. Märkimisväärne töökoormuse kasv! 

Veel enam murelikuks teeb maksekäsu kiirmenetluse statistika – need on siis väikevõlad enne kohtusse hagimenetlusse jõudmist. Ja sinna on 2020 laekunud juba 45 566 asja, mida on üle 6000 enam kui 2019 ja üle 10 000 enam kui 2018. Nii et võlavaidluste osa on märksa suurenenud.

Mis järeldused siit saab teha, seda me täpselt ei tea, aga väikevõlad on suurenenud. Need asjad aga liiguvad osalt tasapisi edasi maakohtutesse, kõrgematesse kohtuastmetesse, täitemenetlusse, suurendavad igal pool tööd. Kuigi tänu riigi majanduse tugimeetmetele oli eelmisel aastal võlavaidluste ja maksejõuetusasjade arvu kasv olnud esialgu väiksem, kui kardeti, võib see tähendada ka lihtsalt selle koormuse järsu tõusu edasilükkumist, võlavaidluste, töölepinguvaidluste ja maksuvaidluste arvu suurenemist lihtsalt väikese viivitusega. Haldusasjade kasv on kahe varasema aastaga võrreldes olnud enam kui 10%. Võib väita, et see suundumus jätkub. Tallinna Halduskohtusse on 2021. aasta esimese kvartaliga jõudnud 26% rohkem asju kui eelmine aasta samal ajal. Nii palju siis numbritest. 

Kohtumenetluse kiirus on riigi toimimise seisukohalt väga oluline. Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabelis on väidetud, et kohtumenetluse kestuse vähendamine 1% võrra võib kiirendada ettevõtjate kasvu, nii et sellel on oluline tähtsus. Vaatamata pandeemiale suudeti 2020 maakohtutes tsiviilasjade lahendamise tempot hoida, tsiviilasjad lahendati keskmiselt 95 päevaga. Aga seal sees on kõik tsiviilasjad. Sisulistele hagiasjadele kulus 282 päeva, mis on pisut rohkem kui aastal 2019.

Rahvusvahelises vaates oli Eestis kaubandus- ja tsiviilvaidluste lahendamisele kulunud aeg Euroopa Liidu tulemustabeli andmetel perioodil 2012–2018 esimese astme kohtute arvestuses Euroopa Liidus viies ja kõigis kohtuastmetes kokku koguni teine. Nii et me oleme Euroopa vaates väga kiired olnud. Eraldi tahan rõhutada, et tarbijavaidlustes, tarbijanõuete lahendamise arvestuses on Eesti Euroopa Liidus selle tabeli järgi teisel kohal. Sisuliselt sama kui 2019. aastal oli 2020 maakohtus väärteomenetlustes esitatud kaebuste lahendamise aeg – 47 päeva – ja peaaegu sama ka halduskohtus haldusasjade keskmine menetlusaeg – 126 päeva. Selle tulemustabeli andmetel on Eesti haldusasjades Euroopa riikidest viies. Meie kohtumenetluse kiirus on samuti saanud Euroopa Komisjoni koostatud õigusriigi raportis kiitva hinnangu.  Enim on menetlusaeg pikenenud kriminaalasjade üldmenetluses. 2020 oli see keskmiselt 255 päeva, 2019. aastal 226 ja  2018. aastal 216 päeva. Nii et pikenemine on toimunud kriminaalmenetluse üldmenetluse asjades.

Tõhusus. Kuidas hinnata tõhusust? Üks tõhususe näitaja on, kui palju maakohtute ja halduskohtute lahendeid vaidlustatakse. Üldiselt on vaidlustamist eelmisel aastal ringkonnakohtus natukene vähem olnud. Tsiviilasju vaidlustati ainult circa 5,6% ja kriminaalasju 9,7%  maakohtu lahenditest. Halduskohtutes on protsent suurem. Protsent on 33,4, mis on väga kõrge võrreldes teiste menetlusliikidega. Kaebuste arv 2020 suurenes, see arv on praegu tõusuteel. Tallinna Ringkonnakohtu andmetel kasvas tänavu esimeses kvartalis kaebuste arv haldusasjades circa 20%, tsiviilasjades 15% võrreldes eelmise aasta sama perioodiga.

Samas kuluefektiivsuse mõttes on Eesti kohtusüsteem endiselt üks Euroopa kõige õhemaid. Meil Eestis on valitsemissektori kogukulutused kohtutele protsendina SKP-st küll keskmised, kuid eurodes elaniku kohta Euroopa Liidu väikseimaid. Kohtunike arv 100 000 inimese kohta on Eestis samuti alla Euroopa Liidu keskmise. Vaidluse algatamisel võetavad kohtulõivud on pigem alla keskmise,  kaubandusvaidlustes ja tarbijavaidlustes ühed kõige väiksemad. Kiita oleme saanud elektrooniliste vahendite kättesaadavuse eest. Ja kiita oleme saanud ka Maailmapanga raportis oma kohtu- ja täitesüsteemi tõhususe eest. Ärilepingute jõustamisel oleme saanud kõrge kaheksanda koha. Tõsi, näiteks maksejõuetuse menetluses oleme alles 54. kohal.

Kohtute sõltumatus ja selle tajumine ühiskonnas on ka oluline. Jällegi, Euroopa Liidu tulemustabelis öeldakse niimoodi, et kui see sõltumatus tõuseb 1% võrra, siis võib see kaasa tuua ka ettevõtete käibe suurenemise, tootlikkuse kasvu. Üldine tajutav kohtute ja kohtunike sõltumatus Eestis on üle Euroopa Liidu keskmise. Samas aga ettevõtjate puhul oleme millegipärast viimases kolmandikus, mida keegi tegelikult väga selgitada ei oska, seda ka ettevõtjatega rääkides.

Räägin ka Riigikohtust ja tema tegevusest aastal 2020. Kaebuste arv kriminaal- ja haldusasjades on veidi vähenenud, tsiviilasjades suurenenud. Umbes 13% taotlustest on menetlusse võetud. Vähenenud on see oluliselt tsiviilasjades, suurenenud süüteoasjades. Vaidlused lähevad üha keerukamaks, lahendamine aeganõudvamaks. Riigikohtu oluline ülesanne on kohtupraktika ühtlustamine, edasiarendamine, seaduse kohaldamisel tekkinud vaidlustes seisukohtade andmine. 

2020 tegi Riigikohus mitmeid olulisi lahendeid mitmes valdkonnas. Näiteks karistusõiguse ja süüteomenetluse vallas selgitati narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise ja tarvitamise, korrakaitsel politseiametniku poolt jõu kasutamise piiride, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni tööpõhimõtete, eluaegsete vangide vabastamise tingimuste ja hädakaitsega seotut ja veel mitmeid asju ka menetlusõiguse valdkonnas, muu hulgas avalikkuse tähelepanu all olnud Mati Alaveri toimiku kaasust, samuti  Tallinna Sadama protsessi kajastamist avalikkuse ees. Halduskolleegium on muu hulgas haldusasjades selgitanud toetuste saamise tagasinõudmist, eramaa avaliku teena kasutamist, raudteekasutustasudega seonduvat, planeeringute ja kommunikatsioonide rajamisega seonduvat ja palju muud, ehitusload ja elamisload sealhulgas. Tsiviilasjades on tehtud näiteks olulised lahendid kollektiivlepingute kehtivuse, projekteerimislepingutest tulenevate nõuete aegumise ja perekonnaõiguslike lepitusmenetluste kohta.

Aastal 2020 lahendati 12 põhiseaduslikkuse järelevalve asja, nende hulgas Vabariigi Presidendi taotlus kohustuslike kogumispensionide reformi seaduse põhiseaduspärasuse hindamiseks, samuti taotlused kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete mujal töötamise keelu, peretoetuste vanemate vahel jagamise korra ja  koroonaviirusest tingitud toetuste jagamisel ebavõrdse kohtlemise hindamiseks. Praegu on meil menetluses neli põhiseaduslikkuse järelevalve asja, milles tuleb lahendada küsimus võrdsest kohtlemisest ametist vabastamisel (ootame Euroopa Kohtu eelotsust), lastekaitseseaduse alusel isikult treeneri kutse äravõtmise kohta, looduskaitseliste piirangute põhiseaduspärasuse kohta kinnisasja omandamisel ja võrdse kohtlemise kohta elamislubade väljastamisel.

Euroopa Inimõiguste Kohtu vaates on Eesti olnud väga positiivne. 2020. aastal esitati Eesti vastu 134 kaebust, kuid rikkumine leiti ühesainsas asjas. See on päris hea tulemus. See üks asi seondus vangi suhtes käeraudade kohaldamisega haiglas. Samas on mitmed vaidlused menetluses ja me järgmisel aastal näeme, millega need on lõppenud. Euroopa Kohtus on eelmisel aastal tehtud lahend ühe Eesti kohtu taotluse kohta, see oli kohtulahendite tunnustamise ja täitmise kohta kriminaalasjades. Tänavu on neid seni tehtud kaks, muu hulgas  avalikkuse tähelepanu all olnud oluline lahend sideandmetele juurdepääsu kohta kriminaalmenetluses.

Muredest ka. Põhiline mure on ikkagi kohtute töökoormuse kasv, mille ma menetlusstatistikast juba välja tõin. Mida enam aeg on edasi läinud, seda suuremaks see mure on kasvanud. Meil toimus hiljuti kohtute haldamise nõukoja istung, kus see mure veel rohkem võimendust sai.

Kohtud ägavad ülekoormuse all ega suuda senise ressursiga kasvava töökoormuse juures ja koroonaolukorra jätkumisel, kus tavalist menetluskorda ei saa kasutada, toime tulla. Võib karta seda, et kuigi asjade läbivaatamise kiirus ei olnud 2020 oluliselt väiksem, võib see statistiliselt näilik olla. Võib-olla on lahendatud jooksvalt rohkem väiksemaid ja kirjalike menetlusi ja lükatud suuri asju edasi, mis kuhjuvad ühel hetkel ja pärsivad kogu kohtutööd. Ja uued seadusemuudatused loomulikult ka. Massiline aegumine täitemenetluses, maksejõuetuse olukorra oluline muutumine, võimalik elatisesüsteemi muutmine, mis võib tulla, ja kõige rohkem tähelepanu pälvinud võimalik kohtu loa nõue sideandmete süüteomenetluses väljaküsimisel – kõik see eeldab täiendava ressursi panemist kohtusüsteemi.

Seadusandja on loonud mehhanismi asjade ümbersuunamiseks ringkonnakohtute kaudu kohtute koormuse võrdsustamiseks. Seda on üritatud ka katsetada. Kuid sellest on vähe abi, eriti juba praegu võimete piiril töötavale suurimale kohtule Harju Maakohtule. Kohus ei pruugi olla võimeline lisakoormusega toime tulema. Tegelikke muutusi sinna jõudnud ei ole, see on tekitanud frustratsiooni ja pingeid ka kohtu töötajaskonnas. Inimesed töötavad ülekoormusega ja paljud sisuliselt ilma ühegi puhkepäevata, et jõuda üleüldse toime tulla kogu selle töö hulgaga. Tuleb välja mõelda tõhusamaid lahendusi. Loodame, et Justiitsministeerium suudab pakkuda välja vähemalt osa kohtuasjade ringijagamise või üleriigilisele jaotusele ülemineku, loobudes senisest piirkondlikust kohtualluvusest. Kuid võimalused vahendeid ümber jagada ei ole piiramatud. Tuleb ikkagi püstitada küsimus täiendavate kohtunikukohtade loomisest ja neid õigusemõistmises vahetult toetavast lisapersonalist. Mitte midagi muud üle ei jää. Meil ei ole kuskilt seda ressurssi kohtus juurde võtta. Me saame aru, et keerulisel ajal on riigil selleks raske vahendeid leida ja siinkohal olen välja pakkunud kaks ebapopulaarset ettepanekut: vaadata üle kohtuvõrk, kas sellisel kujul on majanduslikult otstarbekas seda pidada, ja teisalt võib-olla suurendada veidi riigilõive ja kaaluda kautsjonite süsteemi muutmist. Siis panustaksid kohtumõistmisse rohkem need inimesed, kes sinna ka ise pöörduvad.

Veel üks mõte võiks olla see, et kui kohtunikukohti mitte püsivalt juurde anda, siis võib-olla ikkagi kaaluda asenduskohtunikke, kes täidaksid kõiki kohtunikule esitatavaid nõudeid ja ajutisel töökoormuse suurenemisel saaks nad panna asju lahendama. Eks see on tekitanud väga palju vaidlusi ja küsimusi, kuidas see võiks olla. Näiteks võiks need olla kohtuametnikud, iseseisvad kohtujuristid, kes on kohtunikueksami ära teinud ja julgeolekukontrolli läbinud. Võib-olla võiks neid ajutiselt rakendada kohtunikena. Aga kahjuks on sellega seotud ka põhiseaduse küsimusi, nii et tuleb sellele mõelda.

Kõige selle taustal tunduvad vähemalt kohtunikele – ma edastan siin kohtusüsteemi muret, häält –, et eelarve kärped on selles olukorras väga jalga tulistamise moodi. Need võivad paisata meid arengus tagasi ja ma palun teid tõsiselt järele mõelda, et aasta või kahe pärast ei peaks konstateerima, et me oleme mattunud lahendamata asjadesse ja menetlusajad on veninud üle mõistuse pikaks. Siis tuleb kohtusüsteemi suunata juba erakorralist ressurssi ja võib-olla rohkem raha, kui praegu peaks.

Me oleme üles ehitanud Euroopa mõistes ühe efektiivseima kohtusüsteemi, mida tuleks püüda hoida ja paremaks teha. Aga see on saavutatud paljuski kohtus töötavate inimeste püsiva ülekoormuse hinnaga. Ja inimesed on nagunii koroonast ja selle põhjustatud koormusest väsinud. Kui neile rääkida, et teie ressursse kärbitakse, siis mõjub see väga demotiveerivalt, n-ö tänuna nende pingutuste eest suuta koroonaajal kogu õigusemõistmisega toime tulla.

Kohtumenetluse digiteerimisest. Väga lühidalt tahan öelda, et tänu digitaaltoimikule ja infosüsteemidele on kohus suutnud töötada ka koroonaajal. Selge see! Samas on olnud igasuguseid jooksvaid probleeme, millest ma olen ka ülevaates kirjutanud, aga seadusandjale tahaks öelda, et sellekohane seadustik ei ole küps. Meil ei ole selge digitaalse toimiku õiguslik regulatsioon, meil ei ole selge protokollimine, meil on veel mitmeid teemasid, millega saaks ka seadusandlikult kaasa aidata ja mõelda, kuidas digiteerimine võiks paremini toimida. Ja samas ei tohiks selle käigus ära kaotada füüsilist kontakti, istungit, mis on tegelikult ikkagi asjade lahendamisel paljudel juhtudel vajalik, kas või selleks, et tunnistajad suunata tõtt rääkima, jõuda kompromissideni, kokkulepeteni ja ka kriminaalmenetluses tagada kohtualuse konfidentsiaalne suhtlemine kaitsjaga. Mitmed niisugused probleemid on esile tulnud. Ja kui arvata, et digiteerimine vähendab kulusid, siis praegu see nii ei ole. Tegelikult me ei ole sellisel tasemel, et me saaks õigusemõistmisel mingitest inimestest loobuda. Võib-olla viie või kümne aasta pärast, aga praegu see veel ei anna kokkuhoidu. Esialgu, vastupidi, tähendab see suuremaid kulusid.

Jätkuvalt on kohtusüsteemi suurimate murede seas kriminaalasjade üldmenetluse jäikus ja ressursimahukus nii ajaliselt kui rahaliselt, keskendumine lõpmatutele kontaktistungitele, menetlustoimingutele, kus see ei pruugi olla asja lahendamiseks hädavajalik. Pandeemia ajal on see  reljeefselt välja tulnud, seda kinnitab ka statistika menetlusaegade pikenemise kohta. Ma olen sellest rääkinud oma mõlemas varasemas parlamendiettekandes ja ometigi ei ole mitte mingit edasiminekut. See on väga kurb. Kriminaalmenetluse asjatundjad ega Justiitsministeerium ei ole senini soovinud aktsepteerida, et probleemi tuum on sügaval selle menetluse ideoloogias, mis muudab eriti mahukate kriminaalasjade üldmenetluse kohmakaks ning aeglasemaks kui sarnaste suurte tsiviil- ja halduskohtumenetluste korral. Mina julgen väita, et selline kriminaalasjade üldmenetlus käib meie inimestele lihtsalt üle jõu. Nad ei ole võimelised suurtes asjades tegema seda sellisel kujul, nagu seadusandja neilt eeldab. Justiitsministeeriumis on ette valmistatud kriminaalmenetluse revisjoni eelnõu, kuid see lahendab vaid detailmuresid. Pigem arvan, et aeg on küps selle menetluse põhimõtteliseks revideerimiseks ja lauale võtmiseks teiste kohtumenetluste vaimus, et suurendada seal kohtuniku rolli aktiivsust, vähendada  kontaktistungite ressursimahukust, asendades need korralduslikes küsimustes kirjaliku menetluse ja virtuaalistungitega. Loodame, et see teema võetakse lauale. Justiitsministeerium on lõpuks seda ikkagi lubanud, ehk siis hakatakse sellega ka tegelema.

Tsiviilhagide lahendamine kriminaalasjade üldmenetluse raames on samuti väga problemaatiline, aga sellel ma siin pikemalt ei taha peatuda. Kuna menetlusreeglid on tsiviilhagide ja kriminaalmenetluste lahendamisel erinevad, siis need lihtsalt ei passi kokku. Eelmisel aastal ma rääkisin, aga kordan veel, et kohtumenetlus on paljuski pärsitud seadustest tulenevate ebamõistlike tähtaegadega, millega seadusandja on paljudel juhtudel ette kirjutanud, mis asjad on prioriteetsed, mida tuleb kogu aeg kõigepealt lahendada. Sellega seoses jäävad mitmed teised asjad lahendamata, need jäävadki ootele. Selline ideoloogiline otsustamine tekitab probleeme. Õigem oleks siiski usaldada kohtuid ja vaadata, et nad ise otsustades saaksid asju mõistlikus järjekorras lahendada, nii oleks  neid rohkem ja need lahendataks mõistliku aja jooksul.

Terviseohtudest kohtute istungitel. Kriminaalasjade üldmenetlustes on tõepoolest selline mure olnud, et ka koroonalaine keskel oli meil saalides 30 kuni 40 inimest. Pikad päevad, vähesed vaheajad ühes ruumis. Raha suuremate istungisaalide üürimiseks ei ole kohtutele antud. Ei ole võimalik seal hoida distantsi, mida vaja oleks. Samas ei saa kohus asju ju seisma panna ja üldmenetluses jätta inimesi niigi pikkades menetlustes aastateks kohtu ja ka vahi alla ja need menetlused mõistliku menetlusaja ületamise tõttu lõpuks lõpetada, muutes mõttetuks nii politsei kui prokuratuuri töö süüdistatute kohtu ette toomisel.

Tahaksin siin ette heita täitevvõimule seda, et neid kohtunikke, kes tegelesid üldmenetluste või vahistamistaotlustega ja käisid ka kinnistes asutustes ning pidid pidevalt iga päev inimestega kokku puutuma, ei arvatud vaktsineerimisel eesliini töötajate hulka, kuigi korduvalt sai seda selgitatud. Olen seisukohal, et need kohtunikud olid palju enam eesliinil kui politseinikud ja paljud päästjad, kes suures osas sellises ulatuses inimestega kokku ei puutu. Kuid see on minevik, loodetavasti saab vaktsineerimisega peagi ühele poole. 

Mõningad tähelepanekud veel. 

Ma küsin, kas ma võin natuke aega juurde saada, viis kuni kümme minutit.

10:27 Aseesimees Martin Helme

Kolm minutit on tavaliselt võimalik.

10:27 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Okei, selge, siis ma sellega arvestan. 

Ma olen markeerinud siin teema "Riigikohtu ja põhiseaduslike institutsioonide ja teiste põhiseaduslike institutsioonide sõltumatuse tagamine  eelarveprotsessis".  Mida me oleme praegu näinud? See ei tohiks sõltuda niimoodi täitevvõimu suvast, kui praegu on, olgu see siis eelarvetaotluste lahendamisel või eelarve kärpimisel. Me oleme välja toonud, et seda ei saa teha niimoodi käsu korras. Ühel päeval kästakse lihtsalt, et võtke 6% eelarvest maha. Peab olema mehhanism, mis toob eelarvevalikud Riigikogu ette. Loodame, et me suudame teiste põhiseaduslike institutsioonidega koos välja pakkuda lahendused finantseerimisskeemi muutmiseks ja need mingil hetkel Riigikogu ette tuua.

Kohtumenetluse avalikkusega seoses on tegelikult terve aasta ajakirjanduses olnud üleval ja kajastatud hulka teemasid: toimikutega tutvumine, digitaalsete virtuaalistungite edastamine, jõustumata kohtulahendite avalikustamine.  Justiitsministeerium tegeleb kõigi nendega ja loodetavasti millalgi jõuab ka Riigikogu ette see kohtumenetluse avalikkuse temaatika. Kohtumenetlust päris palju pärsib ühtpidi suur vabadus menetluskulude hüvitamise korras ja liiga vähene detailsuse standardiseeritus, mis muudab menetlusi pikemaks. Selles osas loodetavasti on võimalik seadusandjal aidata ja standardiseerida, seda kulude hüvitamist automatiseerida.  Võib-olla see rakendamisel aitab kohtuametnikke, vabastab ressursse. Samuti puudutab see riigi õigusabi ja muud menetlusabi.

Ma ei saa rääkimata jätta ka kohtunike ja  kohtuametnike sotsiaaltagatistest. Me ei suuda konkureerida muu juristkonna palkadega, kui otsime kõrgelt kvalifitseeritud parimaid spetsialiste. Ja kui ka mitte rääkida siinkohal üleüldse kohtunike palkadest, siis vähemasti see, et palk on kõigil ühesugune, sõltumata staažist ja koormusest, kohustuste spetsialiteedist, on demotiveeriv, ei soodusta tööülesannete täitmist suuremas mahus ja ka enesetäiendamist. Inimestel puuduvad karjäärivõimalused ning see tegelikult tõmbab nende huvi ja motivatsiooni alla. Siin tuleks midagi välja mõelda. Staažitasud, mitmeastmelised juhtimisstruktuurid –inimestel oleks mingisugunegi karjäärivõimalus või vähemasti arusaam, mille nimel pingutada. Kohtujuristide palgad on seotud kohtunike palgaga, samamoodi ei võimalda seadus neid diferentseerida. Jällegi, kõik saavad ühtemoodi palka, mis tegelikult ei ole väga ratsionaalne, arvestades erinevat töökoormust ja kohustuste hulka. Riigikohtu nõunikud on hoopis välja jäänud sellest süsteemist, kuid ka nemad vajaksid olulisel määral järeleaitamist. Edasi, teised kohtuametnikud. Kohtuistungi sekretäride palga mahajäämus on avaliku sektoriga võrreldes muuseas 36%, me ei leia inimesi. Tõlkidega on olukord veel halvem, kohtukordnikud on üldse kõige väiksema sissetulekuga riigiametnikud. Me oleme tegelikult hädas. Ja kui sealt  veel kärpida...

Me oleme ausalt öelda väga suurtes raskustes. Ja ma tahaksin siin märkida ikkagi ettepanekut, et püüdes tagada kohtunikuameti sõltumatust ja ka seda, et inimesed mõistlikul ajal pensioneeruksid, oleks minu arvates õige, et riik tagaks maksed teise pensionisambasse või kolmandasse nendel kohtunikel, kes on ilma jäänud eripensionist. See aitaks meie süsteemi tuua paremaid, kvalifitseeritud inimesi, mis on hädavajalik olukorras, kus paljud kohtunikud on pensioneerumas.

Kaks teemat veel lühidalt. Selleks palun  kolm minutit! 

10:30 Aseesimees Martin Helme

Aega on kuus minutit ja sellele saab kolm minutit otsa.

10:31 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Selge. Üks teema on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus, aga selle funktsiooni täitmisel kerkib järjest üles probleeme. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus on mingis mõttes nagu vaeslaps. Ta on ajale jalgu jäänud. Teisi menetlusseadustikke pidevalt kaasajastatakse, seda paraku praktiliselt üldse mitte. Sellel on väga lihtne põhjus. Kuna see on Riigikohtu menetlus ja Riigikohus sellega tegeleb ja ülejäänud kohtusüsteemi see ei puutu, siis Justiitsministeeriumile see väga otseselt korda ei lähe. Riigikohtul endal puudub seadusandliku initsiatiivi õigus ja nii tegelikult keegi ei tegelegi selle seadusega. Ütleksin, ei saagi tegelda. On olnud konkreetsed üksikud muudatused, mida on Riigikohus üritanud algatada põhiseaduslikkuse järelevalve erikomisjoni kaudu Riigikogus. Kuid mina arvan, et seadusandjal on aeg võtta see seadus tervikuna ette, analüüsida kõigepealt asjatundjatel läbi ja vaadata, mis ettepanekuid võiks seal teha: kas tervikuna redigeerida või siis vähemalt mingeid korralduslikke asju muuta. Selleks oleks vaja ka seadusandja tugevat teadmist, et see teema võiks lauale tulla. Siin on väiksemad menetluslikud, korralduslikud küsimused, aga loomulikult saab püstitada ka suuremad küsimused, kuidas asjad jõuavad Riigikohtusse, kes seda seal ikkagi täpsemalt lahendab.

Ma olen siin välja toonud ka teema "Valimiskaebustest ja nende lahendamise otstarbekusest ja korrast". Nimelt, praegu peab Riigikohus kiirmenetluses lahendama otse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale esitatud kaebusi. Seejuures ei kuulutata valimistulemusi välja enne, kui Riigikohus on teinud oma lõplikud otsused. Need kaebused tekitavad Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tsüklis erakordselt suurt tööd. Ebaproportsionaalselt lühikesed lahendusajad võivad aga põhjustada pinnapealseid lahendusi, kuna tõendeid ei jõua lihtsalt selle ajaga hinnata ja kõik ootavad valimistulemuste avaldamist. Tegelike probleemide kindlakstegemine võib olla pärsitud. Kui keegi esitaks masskaebused, siis võiks Riigikohtu töö ja seeläbi valimistulemuste väljakuulutamine olla halvatud määramata ajaks. Seni pole seda juhtunud, aga alati võib see tulla.

Kuna paljuski on tegemist haldusküsimustega, mida uuritakse, siis mina pakun välja, et need võiks üle anda kas halduskohtutele ja sealt edasi kiirmenetluses kaevata Riigikohtusse. Või siis saata Riigikohtu halduskolleegiumile ja sel juhul siduda valimistulemuste väljakuulutamine lahti viimaste kaebuste lahendamisest. Kui mitte muudel juhtudel, siis vähemalt kohalike omavalitsuste valimistel ja valimisvahelistel perioodidel võiks see niimoodi olla. Siis oleks see kaebuste lahendamine sisuliselt tõhusam  ja valimistulemuste väljakuulutamine selle taga ei seisaks.

Kõige viimane asi on õigusharidus, mis on praegu väga kõvasti meil laual. Riigikohtus on tehtud analüüs, millest ilmneb õigushariduse kriitiline seis. Mudel, mis praegu on, ei taga piisavalt kõrge kvalifikatsiooniga juriste, keda vajavad riigiasutused ja ettevõtlus. Õigusteadus on rahvusteadusena hääbumas. Juristide kutseeksamite tulemused on väga halvad, et mitte öelda masendavad. Tasuta hariduse andmise kohustus päevaõppes on toonud kaasa võimetuse vajalikul tasemel õigusharidust finantseerida, maksta õppejõududele konkurentsivõimelist palka ja kogu õppimine on suunatud tasulistele kaugõppevormidele. Õigusteenust osutatakse Eestis ka väljaspool advokatuuri, seda võivad teha kontrollimata teadmiste taustaga inimesed. Välismaa haridusega inimestel puuduvad tihti Eestis juristina tegutsemiseks vajalikud teadmised. Puudub ka kord selle hindamiseks. Ometigi nad on siin turul ja tekitavad segadust ja probleeme.

Mis siis on välja pakutud ja mis võiks jõuda kunagi seadusandja lauale, on see, et lubada või laiendada tasulist õpet, võtta kasutusse integreeritud õppekava 3 + 2 õppe asemel, kehtestada ühtne juristieksam, võtta õigusnõustamise teenus riigi järelevalve, kontrolli alla ja muuta rangemaks välismaiste diplomite tunnustamine.

Head Riigikogu liikmed! Kui tulla algusesse, siis ma kordan, et õigusemõistmise korrakohane toimimine jätkub ka keerulisel ajal. Alati saab asju teha paremini ja loodame väga, et ma aasta pärast ei pea olema siin teie ees tunduvalt halvemate numbritega. See sõltub paljuski Riigikogust, kuidas ressurssi riigis jagatakse. Soovin teile jaksu, jõudu ja tervist! Aitäh!

10:35 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Natuke jäi isegi aega üle. Nüüd on aeg minna küsimuste juurde. Iga Riigikogu liige saab ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Jevgeni Ossinovski, palun!

10:35 Jevgeni Ossinovski

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, aitäh selle ülevaate eest! No on muidugi skandaalne, et niimoodi ühepäevase etteteatamisega paarsada tuhat peaks Riigikohus kärpima, 6% oma eelarvest. Ma arvan, et siin peab parlament sekkuma ja tõesti looma mõistliku süsteemi, mis välistaks sellise põhiseadusliku institutsiooni alandamise täitevvõimu poolt.

Aga minu küsimus puudutab keskkonnaõigust. Nimelt, kliimakriis on üks eksistentsiaalsemaid pika vaate probleeme ja riske Eesti riigile ja rahvale. Sellest tulenevalt tuleb kohtutesse rohkem erinevaid keskkonnaasju, näiteks on palju tähelepanu pälvinud põlevkiviõlitehase kaasus. Minu küsimus selles kontekstis on: kui palju Eesti kohtunikke on koolitatud või plaanitakse koolitada kliimakriisi ja kliimamuutuste olemuse teemadel, selleks et nad saaksid nendes keerulistes asjades, kus majandushuvid ja keskkonnahuvid on vastamisi, teha adekvaatseid ja vajalikke otsuseid?

10:36 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Ma selle esimese märkuse peale nii palju täpsustan, et meile siiski ka enne seda, kui see Rahandusministeeriumi ametniku kiri tuli, tuli ka ministri kiri, mis hoiatas mõni tund ette, et tuleb Rahandusministeeriumi ametniku kiri. Lisaks pärast ka vabandati, et niimoodi toimus. Nii et ma sellise korrektiivi siiski teen.

Aga nüüd kliimateema. Kogu keskkonnaõigus on tegelikult ju ülimalt keeruline mateeria. See on läinud rahvusvaheliste konventsioonide, kõikvõimalike regulatsioonide ja Euroopa Liidu õigusega nii keeruliseks, et tõepoolest, selles orienteeruda on arvatavasti ikka päris keeruline. Ma julgen küll öelda, et mina selles kindlasti ei oska käigu pealt orienteeruda. Ma ka jooksvalt ei tegele nende asjadega. Detailselt ei oska ka öelda, kui suur on koolitusmaht. 

Aga sellega on kogu aeg tegeldud ja meil on Eestis olemas vähemasti mõned spetsialiseeritud inimesed, kes on ka neid väliskoolitusi saanud ja kes suhtuvad keskkonnaõiguse teemasse hingega. Ma möönan, et kindlasti ei ole meil niimoodi, et kõik Eesti Vabariigi rohkem kui 200 kohtunikku on detailselt kursis kliimaasjadega. Kindlasti ei ole. Ka mitte halduskohtunikud, sellepärast et spetsialiseerumine on seal paratamatult vajalik. Aga see koolitamine on Riigikohtus kogu aeg olnud päevakorral. Kui on soov, siis me võime andmed, kui palju on koolitusi viimastel aastatel toimunud, välja otsida, aga käigu pealt ma tõesti ei oska seda praegu öelda. Aga selle teema keerukuses ei ole tõesti põhjust kahelda, seda näitavad Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid.

10:38 Aseesimees Martin Helme

Heljo Pikhof, palun!

10:38 Heljo Pikhof

Austatud ettekandja, ma tänan korraliku ülevaate eest! Aga  ma tahan küsida selle kohta, et kui me vaatame kohtuistungeid ja kohtuotsuseid, siis on tulnud palju kaebusi, et need on viimasel ajal liialt n‑ö salajased, just selles mõttes, et istungid on kinniseks kuulutatud. On ju öeldud, et kohtuistungid on avalikud ja kohtuotsus kuulutatakse välja avalikult. Põhiseaduse kohaselt on teatud juhtudel ette nähtud, millal seda ei tehta. Minu küsimus ongi, miks on nii palju salastatust. Inimesed ootavad, et need toimingud oleksid nähtavad. Ma saan aru küll, et ajakirjandus võib enne inimese risti lüüa ja kohtuotsus võib hiljem olla hoopis vastupidine, et inimene on igati õige.

Veel tahaks küsida vanuse alampiiri kohta kohtutes. Kas ei peaks olema ka kohtunike puhul mingi vanuse alampiir? Viiemees ülikoolis ei tähenda veel, et ta on viiemees kohtuotsuste tegemisel, elukogemus võiks ka olla.

10:39 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Kohtunike vanusel ei ole alampiiri. Ma võin praegu hätta jääda isegi sellele vastamisega. Aga kuna peab olema juuraharidus, siis see paratamatult teatud piiri paneb. Meil on praegu seda tüüpi kohtunikuks saamise mudel, mis on, ütleme, odav mudel. Me võtame neid inimesi paljuski kohtuametnike seast, ka noori suhteliselt kogenematuid inimesi, sest teisi ei tule. See on ka küsimus, kui palju me panustame, mida me kohtunikule pakume. Võtame siia kõrvale Euroopas näiteks Inglismaa. Seal on praktiliselt kohtunikuks saamine alati teine amet karjääris. Seal tulevad sellesse ametisse advokaadid ja prokurörid, kes on juba töötanud. Aga Inglismaa kohtunike palgad ja sotsiaalne staatus on hoopis teine kui meil ja neid on ka vähem.

Meil on esimese astme kohtunik ikkagi mingis mõttes nagu tavaline riigiametnik. Kes selle vastu saaks olla, et selles ametis võiks kogemust olla rohkem. Aga kui me kehtestame suurema staaži nõude, siis me saame veel vähem inimesi. Praegu juhtub selline asi, et lähematel aastatel pensioneerub väga suur hulk kohtunikke, kellele me peame mingid asendajad leidma. Ja siin see murekoht on. Oleks hea, kui me saaksime ühtse kutseeksami paremaks ja filtri tihedamaks teha, kuigi ka praegu on niimoodi, et tegelikult kohtunikueksamit rohkem kui pooled inimesed ära ei tee. Kohtunikueksami komisjon on teinud suurt tööd, et inimesi välja valida, neile tehakse ka julgeolekukontroll. Aga elukogemust see kõik ei asenda, ma olen sellega nõus. Aga no mis valikuid me teeme, kui kohtunikukohad tühjaks jäävad ja konkursil reeglina on just nimelt noored inimesed. Ei tule neid vanemaid, staažikamaid inimesi. See oli vastus teie küsimuse tagumisele osale. 

Esimene küsimuse pool läks mul korraks lappama. Õige, vabandust! Kohtulik salastamine, jah. Tegelikult see salastamine ei ole nii suur. See on väga väike hulk, kui palju materjale salastatakse. Täpset protsenti mul käepärast ei ole.  Ja vähemasti mina ei ole kuulnud ka ajakirjandusest, et see oleks puudutanud tsiviil- või haldusasju. Kogu aeg käib jutt kriminaalasjadest. Ja jutt käib suurtest kriminaalmenetluse asjadest eelkõige ning see huvi on ajakirjandusepoolne. Võib öelda, et mingil kujul on kohtutes toimuvast kirjutamine omamoodi tööstusharu ajakirjanduses. Jah, tore, sellega saab teenida, see on huvitav, seal on konflikt, eks ole, ja istungi kinnipanemine tekitab ajakirjanduses nördimust. See on üks vaade asjale. Samas, ega kohtumenetluse avalikkus ei ole iseenesest tulu teenimise allikas.

Küsimus oli, miks istungeid kinni pannakse. Põhjuseid on tõenäoliselt mitu. Minul ei ole mingit statistikat ega ülevaadet, aga põhiline on seesama õigusemõistmise enda toimumise huvi. Ja kriminaalmenetluses on paljuski asi olnud tunnistajate ülekuulamises – et neid saaks rahulikult üle kuulata, nii et keegi kohe ei tõttaks nendest kirjutama.  Inimesed saab järjepidevalt ära kuulatud, üle käidud kõik teemad ja kõik jutud ära räägitud nii, et avalikkuse surve ei mõjuta kohtumenetluses toimuvat.

Kas see alati põhjendatud on? Tõenäoliselt mitte. Ja kriminaalmenetluses on häda selles, et menetlus venib nii pikalt. Kui asi oleks niimoodi, et pannakse kinni kaks kohtuistungit nädalase või paarinädalase vahega, ei juhtuks midagi. Edasi võiks menetlus jälle lahtine olla. Aga meie arusaam on see, et kogu menetlus tuleb kinni panna. Minu arust tuleks rohkem istungeid kinniseks kuulutada, aga mitte terveid menetlusi. See on üks otsus, mida kohtunikud võib-olla liiga laialdaselt teevad. Teiselt poolt nad ei tee seda kunagi üksi, keegi seda tavaliselt taotleb – kas advokaat või prokurör. On muidugi ka sellised kaasused, kus on tegu kellegi eraelu kaitse või ärisaladuse kaitse või riigisaladuse kaitsega, siis on see paratamatu.

Aga ma siiski arvan, et nii suur see probleem ei ole. Ja meil oli seesama ümarlaud, mille me korraldasime juba eelmise aasta alguses. Me ootame Justiitsministeeriumist ikkagi uut eelnõu ja selget nägemust, kuidas neid asju edasipidi reguleerida. Loodetavasti see ühel hektkel ikka jõuab Riigikogu ette ja siis te saate seda teemat siin käsitleda. 

10:44 Aseesimees Martin Helme

Merry Aart, palun!

10:44 Merry Aart

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! Ettekanne oli väga põhjalik. Kahju kuulda, et valdkonnas on väga palju probleeme. Aga ma juurdlesin sõna "õigusemõistmine" üle ja sellega seoses ma puudutaksin seda kurikuulsat Kuusiku juhtumit. Kaks aastat on möödas. President mõistis inimese süüdi, ajakirjandus suure kilina-kõlinaga mõistis süüdi. Ma saan aru, et õigus ja õiglus ei ole võrdsed, aga kas mõeldakse ka selle inimese moraalsele pilastamisele, tema tervisele, tema perekonnale, tema lastele? Kuidas suhtuvad tema lapsed oma riiki edaspidi? Kas me saame neile pahaks panna, kui nad ei ole väga lojaalsed? Kui inimene on süüdi, siis tuleb ta süüdi mõista, kui ei, siis tuleb ta õigeks mõista. Kuidas teie vaatate, millega siin on tegemist? On see õigus või on see õiglus või kuidas selle asjaga võiks olla?

10:45 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Mul ju ettekandes on ka välja toodud mure kriminaalmenetluste pärast. Need venivad, need algavad liiga hilja, eeluurimine kestab nii kaua ja siis on seal vead sees, eks ole. Asi liigub tagasi, seejärel kohtus seisab ta võib-olla aasta aega järjekorras ja siis tekivad seal edasilükkamised, venitamised.

Minu meelest on see probleem seesama, millest ma olen täna juba rääkinud: kriminaalmenetluse üldmenetluse kohmakus. Seda nimetatakse põhiõiguste kaitseks, aga see pöördub tihtipeale inimese enda vastu. Öeldakse küll, et me anname sulle tohutult kaebevõimalusi, aga see maksab sulle tohutu raha, maksab sulle tervise, halvemal juhul ka terve elu – kogu see kriminaalmenetlus sellisel kujul.

Konkreetset juhtumit mina ei oska kommenteerida. Ma ei tea, mille taga Kuusiku asi seisab. On see kellegi taotlus, on see kohtu halb organiseerimine või ongi see lihtsalt suur koormus ja pikk järjekord kriminaalmenetluste üldmenetluste puhul. 

Aga ma absoluutselt jagan seda muret. Ega ma muidu kolmandat aastat järjest ei räägi, et nende kriminaalmenetluste üldmenetlustega tuleb midagi seadusandlikult ette võtta. Siin ei ole küsimus ainult kohtunike soovimatuses ja tahtmatuses või prokuratuuris, vaid siin on küsimus selles, et menetlusideoloogia ise kuidagi venitab menetlust nii palju. Paljugi saab muidugi kohtunik ka ära teha, aga ma tõesti konkreetset juhtumit ei oska hinnata, mis seal on. Ka mind väga häirib, et see olukord niisugune on.

10:46 Aseesimees Martin Helme

Jüri Jaanson, palun!

10:46 Jüri Jaanson

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, aitäh ülevaate eest! Tundus täna väga nukravõitu lugu olevat üsna mitme tahu pealt. Aga ma nüüd kaks asja küsiksin üle. Kõigepealt, te rääkisite kohtunike ja kohtusüsteemi ülekoormusest. Ja mainisite seejuures, et sisemiste ressursside ümberkorraldusega, näiteks kohtuasjade ümberjaotamisega saaksite kuidagi seda ka olemasolevate vahenditega leevendada. Kas te kommenteeriksite seda?

Ja teine asi: seesama teema, mis siin praegu tõstatati, kohtuasjade salastatus. Siin on kaks eri asja. Eile ilmus artikkel ka sellest, et kohtuasjad on suletud või kohtuprotsess on suletud. Teine asi on, et ajakirjandus ja avalikkus ei saa pärast kohtulahenditele ligi. Ehk te kommenteerite ka seda, miks nad ei saa ligi ja miks ajakirjandus nii meeleheitlikult selle teema on tõstatanud?

10:47 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Kohtute ülekoormusega on selline asi. Olukord on selline, et ühes kohtus on väga suur koormus, mujal aga on alakoormus. Siis tuleb otsida variante selle koormuse tasandamiseks, eks ole. Ja praegu on seadusandlik mehhanism, mis eelmine aasta kehtestati, selline, et ringkonnakohtute esimeeste otsusel saab kohtutest asju ringi tõsta. Täna on Harju Maakohtu esimees sellise taotluse esitanud, aga ringkonnakohtute esimehed ei ole seda veel lahendanud. Tahaks lihtsalt katsetada, kuidas see mehhanism toimib. Justiitsministeeriumi plaan on vähemalt osas kohtuasjades minna üle üleriigilisele jagamisele. Selles mõttes, et asjad ei ole enam piirkondlikud, vaid lähevad üle riigi laiali. Sellega on muidugi omad probleemid, kus need istungid peetakse, kui neid istungeid on vaja.

Aga kui lõppkokkuvõttes ülekoormus on nii suur, et igal pool on koormus suur, siis see ei aita. Me ei saa, ütleme, öelda niimoodi, et kui Harju Maakohtus teeb kohtunik võib-olla kuu või kaks aastas rohkem tööd, kui tehakse teises kohtus – see on vist praegune olukord –, siis te kõik peate aastas tegema rohkem kui kaks kuud normtööd. Me ei saa seda oodata, et me lihtsalt ütleme inimestele, et kuulge, te peate aastas 10 000 asja rohkem lahendama, aga sama ressursiga. See ei ole lihtsalt mõeldav, eriti sama tempot hoides. No lihtsalt ei ole võimalik! 

Nii et on ülekoormus ja see tekitab vigu kohtulahendites. Loomulikult kohtunikud peavad asjad kiiremini laualt ära saama. Aga osa asju jääb venima ja see on üks kurb lugu. Asjade arvu langus ei ole praegu teema, eks ole, aga praegu me oleme sellises seisus, et me ei tea, kus suunas tendents liigub täpselt. Aasta pärast oskame hinnata.

Salastatus. Ma ütlesin, et see teema on üleval olnud. Mingis mõttes võib öelda, et see on ajakirjanduse teema olnud – kogu see huvi ja soov kirjutada kohtuasjadest ja solvumine, et neil ei lasta seda teha. See on säärane puhtalt ka ärihuvi, mida ma näen selle asja juures. Teisalt on see sulgemine olnud tõepoolest teinekord küsitav. Riigikohtus käis seesama Mati Alaveri toimik, on käinud mitu korda. Riigikohus lõpuks käskis seda ikkagi näidata ja teist korda veel juurde näidata.

No mis siin on? Siin põrkuvad omavahel ka seadusandlikud regulatsioonid. Ei saa öelda, et kohus on kuidagi üksinda süüdi. On seesama Euroopa Liidu andmekaitse üldmäärus, mida kõik kardavad nagu kolli, eks ole. Keegi ei tea täpselt, mida siis võib ja mida ei või teha. Kohtumenetluses endas on erinevad reeglid menetlusliikide kaupa ja nende põhjal saab järeldada, et ei tohigi lihtsalt näidata toimikuid.

Nii et ongi mingid jäigad reeglid seaduses sees, kohtunikud ajavad neis näpuga järge ja tekibki vaidlus. Lahendus saabki olla, et asi tuuakse uuesti seadusandja ette otsustamiseks. Justiitsministeerium ei ole aasta jooksul suutnud seda eelnõu valmis saada, kuigi nad on lubanud kogu aeg, et see tuuakse välja. Väljatöötamiskavatsus on olnud ja selles on kirjas, et kui jutt on toimikuga tutvumisest, jõustumata kohtulahendi avalikkusest ja kõigest muust, siis tuleks avalikkust suurendada, mitte vähendada ja üldse reguleerida see korralikult ära. Ma väga loodan, et see eelnõu saab neil lõpuks valmis, et see kuhugi jõuab.

Meil toimub juunis kohtunike täiskogu, mis on pühendatud avalikkusele, just sellelesamale teemale. Seal diskuteeritakse, vaieldakse nende küsimuste üle. Loodetavasti pakutakse ka mingisuguseid lahendusi välja. Seal me kuuleme, mis seis hetkel nende eelnõudega on.

Rohkem ma ei oska praegu midagi öelda. Ma tajun ka seda muret, et asjad peaksid selged olema ja salastamist peaks olema nii vähe kui võimalik, aga samas siiski nii palju, kui vajalik on. Küsimus on, kus see tasakaalupunkt on.

10:51 Aseesimees Martin Helme

Mart Võrklaev, palun!

10:51 Mart Võrklaev

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Teie ettekandest ja korduvatest küsimustest-vastustest on läbi jooksnud suur ja aina kasvav koormus. Samamoodi on teie ettekandes kirjas ja tõite välja, et haldusasjade arv on kasvanud, samuti nende edasikaebamine. Samal ajal haldusasjades tihti käib menetlus justkui neljas astmes, st esmalt vaidemenetlus haldusorgani juures ja teatud juhtudel ka kohustuslik kohtueelne menetlus, näiteks riigihangete korral.

Öelge üks idee või mõte, kuidas saaks teie arvates muuta süsteemi efektiivsemaks ja ka kiiremaks kõigi osapoolte jaoks. Kas meie haldusasjade menetlemine ei võiks olla näiteks kaheastmeline, nii et on üks halduskohus ja siis kõrgem halduskohus, olgu eraldi või Riigikohtu juures? Mis te arvate, kas see võiks olla tehtav, mõeldav ja mõistlik?

10:52 Riigikohtu esimees Villu Kõve

See on tegelikult mingis mõttes küsimus põhiseaduse muutmisest. Põhiseaduses on öeldud, et meil on kolmeastmeline kohtusüsteem: maakohtud, halduskohtud, aga ka ringkonnakohtud ja Riigikohus. See on seal ette kirjutatud. Kuigi Riigikohus on ka tõlgendanud, et on võimalikud teatud võnked kiiremates asjades. Aga pole öeldud, et kogu halduskohtusüsteem võiks olla rajatud niimoodi, et ringkonnakohus oleks väljas. Täna on see põhjus, vähemalt mulle tundub nii, et see ei ole lihtsalt võimalik. Samamoodi ei saa ka kõrgemat halduskohut teha, kuna põhiseadus seda lihtsalt ei näe ette. Selleks te peaksite põhiseadust muutma, et seda teha.

Kas see oleks ideaalis hea? Ma arvan, et see ei oleks hea, kui kõrgem halduskohus oleks Riigikohtust eraldi. Me teame riike, kus see on eraldi, aga seal tekivad tohutud pädevuse piiritlemise küsimused. Ja vaidlused kõrgemate kohtute vahel – ma ei tea, Saksamaal on viis või kuus kõrgemat kohut, mis kõik on omavahel mingis mõttes konkurentsis. See ei oleks väikses riigis minu arvates hea. Meil on praegu selles mõttes hästi, et me Riigikohtus – küll vaevaga, aga ikkagi – teatud asjad suudame üldkogus kõikide kohtunike vahel ära klaarida. Ei ole niimoodi, et praktika on erinev. Selles mõttes on see minu arvates hea.

Aga mis puudutab seda ringkonnakohtu menetluse väljajätmist või osa asjade alustamist hoopis ringkonnakohtust, mitte esimese astme halduskohtust, siis minu meelest need teemad väärivad küll analüüsi. Osa asjade puhul on ju väga selge eelmenetlus. Väärteoasjades ongi niimoodi, et tegelikult on jäetud ringkonnakohus vahelt välja ja asi läheb Riigikohtusse. See muidugi omakorda tekitab Riigikohtus koormust juurde. Aga tõesti, see vajaks korralikku analüüsi. Ent tervikuna tuleks selleks, et ringkonnakohus ära kaotada, muuta põhiseadust.

10:54 Aseesimees Martin Helme

Kert Kingo, palun!

10:54 Kert Kingo

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Te siin eelnevalt märkisite, et kohtud ägavad töökoormuse all. Viimastel aastatel on kõvasti hoogu kogunud uus tendents, et ollakse hirmsasti solvunud ja solvatud, ning seetõttu esitatakse sadasid hagisid kohtutesse, peamiselt muidugi rahalise nõudega. Ja kohtud võtavad vähemalt enamiku nendest hagidest menetlusse. Seega nad tõstavad ise oluliselt oma töökoormust.

Kui näiteks alkohoolik peab solvavaks tema nimetamist joodikuks – ja on ju teada, et enamik alkohoolikutest ennast alkohoolikuks ehk rahvakeeli joodikuks ei tunnista –, siis nüüd peab hakkama kohus tuvastama, kas see inimene on joodik või mitte, kas seda hagejat on solvatud või mitte. Tegelikult peaks alkoholismi määramine olema ikkagi arstide pärusmaa. Põhiliselt on kõikide nende hagide põhisisuks rahalise kasu saamine. Minu küsimus on: kuidas teie seda olukorda näete? Ka sellele tendentsile võiks olla mingi mõistlikum ja vähem kohtuid koormav lahendus?

10:55 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Aitäh! Ma esiteks ütlen niimoodi, et kohtutel on väga raske keelduda nende hagide menetlusse võtmisest, kui seaduses on au teotamise pärast hagi esitamise võimalus ette nähtud. Kui hakata kohe menetlusse võtmise faasis ütlema seda, et vaata, sina oled joodik ja sul au ei ole – ma olen väga kahtleval seisukohal, et kohtud selles faasis saaksid väga palju midagi teha. Küll aga ma möönan, et siin võiks olla mingisugused tõkendid ees. Kõige parem tõkend selliste, ütleme, sisutute nõuete esitamise ees oleks natukene kõrgem riigilõiv. Kui tahate luksusvaidlust, eks ole, siis ei pea kõik maksumaksjad seda kinni maksma. See võiks olla üks selline filter, mis aitaks neid asju vähendada.

Muidugi on elu näidanud, vähemasti mulle tundub niimoodi, et majanduse tsüklilisus mõjutab ka kohtuasjade iseloomu. Kui meil tuleks – tõepoolest loodan väga, et meil ei tule, aga kui tuleks – majanduskriis, siis inimesed unustavad solvumised ja au teotamised ning hakkavad kohtus käima rohkem töölepingute, võlgade, elatise jms pärast. Nii et need hagid on teatud mõttes nagu luksusasjad. Ma arvan, et mingil kujul elu korrigeerib neid ka ise, eriti kui on näha, et ega mingeid erilisi summasid kohtust ikka ei saada.

Eks see on mitme otsaga asi. Teiselt poolt keegi tunneb ennast solvatuna ja leiab, vastupidi, et on väga palju vaja raha saada. Ma kohtutele etteheiteid selle eest, et nad neid hagisid menetlevad, küll ei saa teha, sest ma ei näe mingit alust keelduda nendest hagidest. Teine asi on see, kui palju ressursse sinna peaks alla panema. Sellega ma olen nõus, et võiks vähemalt osa selliste asjade puhul eeldada ka hagejalt rohkemat panustamist.

10:57 Aseesimees Martin Helme

Imre Sooäär, palun!

10:57 Imre Sooäär

(Kaugühendus)

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Riigikohtu 21. juuni 2019 otsus ütleb: Eesti põhiseaduses tagatud inimväärikuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtudes leidis Riigikohus, et perekonnapõhiõigus kaitseb samast soost inimeste õigust elada Eestis perekonnana. Me teame, et Riigikohus tunnistas kooseluseaduse kehtivaks, aga selle rakendusaktide puudumine on kohtule tööd juurde toonud ja mõned kaasused on jõudnud ka Riigikohtuni. Kas selle õigusvaakumi lahendamine Riigikogus kas siis kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise või näiteks perekonnaseaduse täiendamise abil tagaks ka samasooliste perede õigused, aitaks kaasa õigusselguse ja võrdse kohtlemise kindlustamisele riigis vastavalt põhiseadusele? Teatavasti on ka Vabariigi President välisteenistuse seaduse samal põhjusel tagasi lükanud. Kas Riigikohtu seisukohad on selles küsimuses endiselt samad kui nendes lahendites, mis te olete teinud, või on siin toimunud vahepeal mingeid arenguid? Kas Riigikohus on vahepeal oma seisukohti selles küsimuses muutnud?

10:58 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Riigikohtu üldkogu on oma seisukoha öelnud ja keegi teine Riigikohtu sees seda muuta ei saa. Seni on olnud kaks või isegi kolm sellist asja ja praegu on ka üks asi elamisloaga seoses Riigikohtus menetluses. See on halduskohtust tulnud.

No mis siin öelda? Teie küsimuses on ka vastused. Selge see, et kui seadusandja reguleeriks seda olukorda, lähtudes sellest, et kooseluseadus on olemas, ja sellest, et on öeldud Riigikohtu hinnang, et samasoolisi paare tuleb võrdselt teistega kohelda, siis loomulikult oleks vaja rakendusaktid vastu võtta. Selles ei ole mingit kahtlust. Või kui seadusandja leiab, et seda pole vaja, siis tuleb seadus tunnistada kehtetuks. Ma olen seda varem ka kaks aastat siit positsioonist öeldud, et selgus selles küsimuses oleks vajalik kõigile nii kohtusüsteemi sees kui ka sellest väljas. Loomulikult, see vaakum ei ole hea.

10:59 Aseesimees Martin Helme

Peeter Ernits, palun!

10:59 Peeter Ernits

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Minu küsimus on ringkaitse kohta. Ma lähen konkreetseks. Tartu kohtumaja on sinu lähedal. Neljandal korrusel on maakohus, siis allpool ringkond, haldus, prokuratuur. Kohtunikud on enam-vähem ühe ja sama lennukoridori taga, kursusevennad-õed, prokuratuur ka veel, pankrotihaldurid veel sinna juurde. Kas sinul või Riigikohtul on andmeid või informatsiooni ringkaitsest, mis võib tekkida sellises koosluses, konkreetselt praegusel juhul Tartu Maakohtus, aga neid kohti on kindlasti veel? Kuidas see õigusemõistmisele tegelikult mõjub?

11:00 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Siin on kaks küsimust. On küsimus õigusemõistmise tegelikust mõjutamisest ja näilikust mõjutamisest, eks ole. Ma usun, et see küsimus on pigem näilikust. Praegu on meil, kui kõige pragmaatilisemalt võtta, kohtunikkond nii palju noorenenud viimaste aastatega, et tutvused, mida varem võib-olla oligi advokaatide ja prokuröride vahel, on füüsiliselt lihtsalt vähenenud, praktiliselt võib-olla kadunud. Väidetavalt just nooremad kohtunikud suhtuvad väga tõrjuvalt igasugustesse kontaktidesse teiste professionaalsete menetlusosalistega. See küsimus võib-olla ei ole nii suur. Igaüks peab tunnetama seda piiri, ütleme niimoodi.

Mina olen nüüd kaks aastat või juba rohkemgi saanud distsiplinaaravaldusi erinevate kohtunike käitumise kohta. Mulle ei tule meelde, et oleks tulnud ühtegi kaebust selle kohta, et oleks olnud kahtlus kohtuniku seotuses advokaadi või prokuratuuriga. Võib-olla ma eksin siin praegu, aga mulle käigu pealt küll ei meenu, et keegi oleks sellise kaebuse esitanud. Praegu see on rohkem selline teoreetiline mõttearendus.

Iseenesest ei oleks minul ega kellelgi teisel mitte midagi selle vastu, kui need kohtumajad oleksid ehitatud niimoodi, et prokuratuur oleks mujal. Kohtunikel oleks igatahes hea meel, seepärast et nad saaksid ruumipuudusest üle. Aga vaadake, häda on selles, et riik üritab ratsionaalselt toimida, kõiki kulusid minimeerida meie eelarveolukorras. Võtame Jõgeva kohtumaja. Tegelikult sisuliselt võime öelda, et see on politseimaja, kus ühes nurgas tegutseb väikest viisi ka kohus. Ma soovitan Jõgevat külastada, seal on kohus terves Eestis kõige marginaliseerunum. Ta ei paista üleüldse silma. See minu meelest ka õige ei ole.

Ma isiklikult toetan pigem ka sellist varianti, et meil oleksid eraldi kohtumajad ja need oleks suured ja need ei oleks koos prokuratuuridega, aga praegu on see puhas rahaküsimus  ainult ja muud mitte midagi. Aga ma ei arva, et sisuliselt on suur läbikäimine, mis mõjutab õigusemõistmist. Seda ei ole. Sellised kaebused tuleksid välja, aga neid ei ole tegelikkuses olnud. See on pigem selline teoreetiline hirm. Aga kui keegi toob selle välja, siis tuleb sellele ka reageerida kuidagimoodi.

Kohtunikud on selles mõttes üldiselt päris tundlikud ja taandavad ennast igasuguste seoste puhul päris kergelt. Pigem on probleem, ega mõni liialt kergekäeliselt ei ütle, et ta tunneb või teab kedagi. Kas sellest üksi piisab? Väikeses riigis on seosed, et on koos koolis käidud või tuntakse üksteist mujalt, paratamatud, aga muidugi tuleb ennast sel juhul kaasusest distantseerida. Ma usun ja loodan, et seda ka tehakse enamasti. Ma olen selles osas optimist.

11:03 Aseesimees Martin Helme

Kalle Grünthal, palun! Kalle, meil ei ole tekkinud ühendust sinuga. Võtame vahepeal teise küsimuse ja proovime Kallega uuesti ühendust saada. Margit Sutrop, palun!

11:04 Margit Sutrop

(Kaugühendus)

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, suur tänu teile väga hea ülevaate eest! Oma kõne lõpus te mainisite muresid õigusharidusega ja minu palve teile on  seda muret täpsustada. Küsin, milline on teie hinnangul riigi vastutus selle eest, et Eestil oleks piisavalt hästi ettevalmistatud kvalifitseeritud juriste kõikidesse ametitesse. Ma jagan teiega arusaama, et sellest sõltub väga paljuski riigi toimimine. Kas küsimus on eelkõige õigushariduse ebapiisavas rahastamises, nagu olen seda ka Tartu Ülikoolis näinud, kus juristid peavad lausa võtma siselaenu poole miljoni ulatuses, et toime tulla? Või on küsimus ka selles, kuidasmoodi riik tellib juriste, kuidas neid koolitatakse eri ülikoolides?

11:05 Riigikohtu esimees Villu Kõve

See on lai teema, mille arutamiseks meil tuleb juunikuus eraldi konverents, kus on ka peaminister lubanud osaleda ja justiitsminister vähemasti ka. Need teemad kõik võetakse ette. Seda ma pigem tahtsin ennetavalt öelda. Meil on homme muuseas kohtumine, kus on mängus juristide kutseühendused, advokatuur, prokuratuur, Justiitsministeerium, õiguskantsler, loodetavasti ka notariaat, täiturid, pankrotihaldurid. Seal me siis ühiselt arutame, kuidas selle teemaga edasi liikuda.

Aga kui lühidalt üritada kokku võtta, siis jah, rahapuudus on üks põhjus, et kvalifitseeritud koolitajaid on raske leida. Ja see rahapuudus on viinud selleni, et hariduse standardid on lastud alla, ütleme siis niimoodi. Tasuline õpe kaugteel ei asenda korralikku täisakadeemilist õpet. See viib kvaliteedi alla ja diplomini jõuavad minu hinnangul ka inimesed, kes ei peaks jõudma. Ka Tartu Ülikoolis jõuavad ja mujal veel enam. Meil ei ole sellist sõltumatut võrdlevat hinnangut hariduse kvaliteedile.

Aga juriste on Eesti riigis ikkagi vaja kõrgel tasemel. No kas või selleks, et aidata teil seadusi kirjutada, on vaja kõrgelt kvalifitseeritud inimesi. Kui neid ei ole, kui me saame vaid kuidagimoodi kõik kirjutatud, siis pärast tuleb jama. Meil oleks vaja ikkagi akadeemilist järelkasvu väga kõrgel tasemel.

Aga milline olukord praegu on? Praegu on ikkagi niimoodi, et tugevad ülikoolitudengid võetakse advokaadibüroodes palgale juba teisel-kolmandal kursusel, tegelikult võetakse ära kogu see tipp. Edasi ei jää noortele mingeid võimalusi näiteks ülikooli juurde jääda. Mida saab Tartu Ülikool pakkuda ühele noorele ülikoolilõpetajale tööks? Samasugust palka nagu advokaadibüroos sekretärile enam-vähem. See ongi reaalsus.

Sealt ei tule järelkasvu ja senine õpetamismudel lihtsalt viib meid ühel hetkel sinna, et kuigi noortel on huvi seda õppida, me ei suuda seda õpet pakkuda sellisel tasemel, et juristide kvaliteet edaspidi oleks piisavalt kõrge. Sellega tuleb tõsiselt tegelda. Seda muret on kõik need kutseühendused väljendanud, et see nii on. Loomulikult on see üks osa ka suurest hariduspildist, aga juristide hulgas lihtsalt paistab see kuidagi eriti silma, kuna see väljendub kogu riigi toimimises. 

11:07 Aseesimees Martin Helme

Nii, ma ei tea, proovime uuesti, kas me saame Kalle Grünthaliga ühenduse.

11:07 Kalle Grünthal

Kas on kuulda?

11:08 Aseesimees Martin Helme

Jaa, nüüd on kuulda. Palun!

11:08 Kalle Grünthal

Aitäh! Ilmselt puudub asjas vaidlus selle üle, et iga kohtunik tahab teha oma tööd kvaliteetselt. Ja ilmselt puudub asjas vaidlus ka selle üle, et kohtud on üle koormatud, nende käes olevate toimikute hulk on sadades. Aga just seesama koormuse suurus mõjub ka kohtuistungi kvaliteedile, kuna tihtipeale mõnes protsessis materiaalõiguse norme lihtsalt ei täideta ja see toob kaasa, tingib edasikaebe. Need asjad tulevad ikkagi lõpuks välja. Samas on muidugi probleem ka selles, et kohtuniku staatus on eluaegne ning mitte midagi temaga eriti ei juhtu, kui sihukesed väiksed apsakad tulevad. Kas on võimalik seada mingisugused teistsugused kohtuniku mõjutamise vahendid, mis tagaks kvaliteetsed otsused? On teil mõtteid selles osas? Ma ei tea, kas siduda see mingisuguse rahalise boonusega või midagi sellist. 

11:09 Riigikohtu esimees Villu Kõve

See on keeruline teema. Ühelt poolt ma olen absoluutselt nõus, et kui inimesel on ikkagi kakssada asja korraga menetleda, siis puhtfüüsiliselt pole võimalik, et kõik need kakssada asja saavad briljantselt detailideni mõne päevaga läbi lahendatud. See ei ole lihtsalt võimalik – ei ole lihtsalt võimalik praeguse ressursi juures. Ja et tulevad vead, sellega tuleb mingil määral sellises olukorras leppida. Mitte et me peaksime sellega üldiselt leppima, et asju võibki ülejala teha. Ei, seda kindlasti mitte. Kui asjad jäävad väga venima või järjekindlalt lahendatakse neid kuidagi valesti, siis meil on kohtunike koolitus, kuhu saab inimesi suunata. On arutatud ka tagasisidestamist, kuidas kõrgema astme kohus peaks alamastme kohtunikele kuidagi märku andma.

Jah, me võime püstitada küsimuse, et kui kohtunik pidevalt ei suuda kohtunikutööd korralikult teha, kas see võiks olla ka tema vabastamise alus. Mina ei välista, et võiks olla. Praeguses seaduses sellist alust ei ole. Mehhanismi ka ei ole, et saata kohtunik  – seda võiks teha – uuesti teadmiste kontrolli, kui ikkagi mingi periood on möödas ja väga palju kaebusi on tema kohta. Seda mehhanismi ei ole.

Kas see on kooskõlas põhiseadusega, see on jälle omaette teema, mille puhul kohtunikkonnal on oma ameti eluaegsusest tulenevalt eriarvamused. Mina ei välistaks, et selline variant võiks olla, aga praegu me oleme tõesti natukene probleemide ees. Meil on distsiplinaarmenetlus, mille käigus on inimesi ka karistatud. Kui nad järjekindlalt eiravad mingisuguseid väljakujunenud seisukohti, siis see võib nende jaoks probleeme tekitada. Aga ma usun, et see ei sünni enamasti tahtlikult, teadlikult, vaid ikkagi on selle taga suur töökoormus.

See olukord mingis mõttes leevendub sellega, et kohtunike vana põlvkond läheb järjest eest ära ja tulevad uued, teistsuguste arusaamadega noored kohtunikud peale. Neil võiks teoreetiliselt olla parem haridus, samas on neil muidugi väiksem elukogemus. Ma ei oska öelda, millal tuleb kätte aasta, kui meil ei ole enam mitte ühtegi esimese astme kohtunikku, kes on ametisse nimetatud esimeses ringis. See aeg ei ole enam teab kui kaugel. See lihtsalt tuleb. Aga selle probleemiga kindlasti tuleb tegelda, olen nõus.

11:11 Aseesimees Martin Helme

Riho Breivel, palun!

11:11 Riho Breivel

(Kaugühendus)

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan selle sisuka ja hea ettekande eest, see näitab väga palju kitsaskohti, millest tuleb kohtute süsteemis üle saada. Aga üks probleem on väga tõsine. Idavirumaalasena ma näen, et nüüd pandi õlitehas kohtu alla, ühesõnaga ootele. Mida see tähendab? Kuidas te lõpuks peate võimalikuks demokraatia toimimist, kui kohtunikud võtavad keskkonnapoliitika tegemise enda kätte? Ja tegu ei ole ainult õlitehase ehituse seisma panekuga, on ka metsanduse küsimused. Põllumeestel on küsimused seoses haneliste heidutusjahiga, mis kevadel kinni pandi. Talumehed on hästi mures selle pärast. Hanelised teevad palju kahju. Täpselt sama toimus hundijahi peatamisega, mis pärast küll avati. Need on kõik tegelikult ju keskkonnapoliitilised küsimused. Ja lõpptulemus on see, et kui kohtuniku meelsus on roheline, siis ta võib ka teatud mõttes minna, kuidas öelda, rohelise mõtteviisiga kaasa ja teha oma otsustega poliitikat.

11:13 Riigikohtu esimees Villu Kõve

No eks see on igipõline küsimus, kust see õiguse ja poliitika piir läheb. Esiteks, ma tahan öelda seda, et ükski nendest asjadest ei jõua kohtusse ju kohtu enda algatusel. Keegi peab sinna kaebama. Keegi on puudutatud, keegi tunnetab, et tema õigusi mingi projekt rikub. Mina tõesti konkreetselt neid asju ei tea. Ma olen ka ainult lehest lugenud sellest, millele te siin viitasite – selle tehase kinnipanekust või  ehitamise peatamisest. Mis seal täpsemalt taga on või kui tõsised need argumendid on, ma ei oska kahjuks öelda. Või võib öelda, et isegi õnneks, sest ma ei tohigi siin kuidagimoodi sekkuda.

Aga samas peab keegi need vaidlused ju lahendama. Kui keegi tunneb ikkagi ennast mingisugusest riigi otsustusest või teise inimese käitumisest puudutatuna, siis keegi peab selle vaidluse lahendama. Kui me ütleme, et need on poliitilised vaidlused lihtsalt ja neid ei tohi kohus lahendada, siis see ei lohuta seda inimest, kelle kodu saab võib-olla riivatud. Eks kohtu asi ongi kaaluda, mis üldse on avalikud huvid, millised need on ja kas need kaaluvad üle erahuvid.

Keskkonnaõiguses on kõige parem näide Rail Baltic või mingi tehas, ükskõik, kelle huvid seal siis kokku ei põrka. Või siis tuulikud, millest on korduvalt juttu olnud. Kelle huvid võiksid peale jääda, on igakordne kaalumiskoht. Ja riigi puhul on ju tegelikult oluline ka see, et tihtipeale küll nähakse seda avalike huvide poolt – ja see on ka õige, sest tõenäoliselt me vajame tehast, me vajame teed jne –, aga inimestele, kes selle tõttu kannatavad, ei saa see piisavalt kompenseeritud. Nendega ei suhelda. Ja need inimesed tunnevad, et neile tehakse liiga avalikes huvides ja nende huvisid ei kaitsta. Siis nad tulevadki kohtusse. Keegi peab selle lahendama.

Kas on õige peatada midagi või mitte, see on teine asi. Peatamisega on see, et kui sa ei peata, siis pärast tagasi pöörata on seda võib-olla veel raskem. Aga ma tõesti konkreetselt ei oska öelda. Samas ma kindlasti ei arva seda, et kohtusüsteem on võtnud enda kätte mingisuguse poliitika kujundamise keskkonna vallas. Ma sellega küll ei taha nõus olla. Eks need asjad loksuvad tasapisi paika.

Mujal maailmas on ju samamoodi olnud nii, et sisuliselt peaaegu kõik suured ehitusprojektid käivad ikka kohtust läbi. Siis tuleb asi läbi vaielda ja selgust saada erinevaid huvisid kaaludes. Seda, et kohtud on igal juhul suunatud, nagu te ütlesite, rohelise mõtteviisi poole, tulemused ju ei näita. See ei ole iseenesest halb mõtteviis, aga see tähendaks seda, et alati riik peaks või avalik võim peaks kaotama. Tõsi, asjade venimine võib olla probleem. Aga lõpuks tuleb nendes planeeringutes ja ehituses ja kõiges muus selgus saada. Ma selles mõttes siiski kaitseks praegu kohtuid. Ma ei kujuta ette, kuidas me võiksime need asjad lahendamata jätta.

11:16 Aseesimees Martin Helme

Mart Helme, palun!

11:16 Mart Helme

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Teie mured raha ja personali ja juristide taseme pärast on täiesti mõistetavad. Aga ma jätkan tegelikult eelmist küsimust. Sest see osutab millele? See osutab sellele, et meil õigusriik ei tööta päris nii, nagu peaks töötama. Ja ei tööta sellepärast, et meil on väga selgelt ideoloogilistel põhjustel alustatud kohtulikku aktivismi. Ja see ei puuduta ainult rohelisi asju, see puudutab ka homoteemat, see puudutab immigratsiooniteemat, see puudutab meie põhiseaduse rikkumise teemat.

Meil on praegu päevakorral väga selge põhiseaduse riivega – kasutame sellist väga ebamäärast terminit – taastefondi teema. Ma olen sada protsenti veendunud, et kui me jõuame sellega Riigikohtusse, siis Riigikohus ütleb, et kõik on korras. Ja ta otsustab seda puhtalt ideoloogilistel põhjustel, võib-olla ka finantsilistel põhjustel, aga kindlasti ideoloogilistel põhjustel. Kuidas te suhtute sellesse, et meil õigusriik väga selgelt ideoloogilistel põhjustel mureneb? 

11:17 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Mina ei nõustu sellega, et meie õigusriik mureneb. Õigusriik seisnebki ju selles, et kõigil on ühtemoodi õigused ja neid õigusi saab kohtus ka kaitsta igaüks, et keegi ei ole kuidagi a priori halvem kui keegi teine. Üldine võrdne kohtlemine on ikkagi vajalik.

Ja kui te nii veendunud olete, et Riigikohus või muu kohus teeb niikunii teatud otsuse, siis pole ju mõtet üldse võidelda, eks ole. Te teate ette, mis tuleb. Mina ei tea, mida Riigikohus otsustab. Samas ma saan aru, et ega see taastusrahastu asi ei saa niisama lihtsalt tulla Riigikohtusse. On ju otsus, mis te siin vastu võtsite, eks ole.  Seaduse kontroll on mehhanismina ette nähtud, aga otsuste puhul on asi märksa keerulisem.

Sellega, et kohtud on kuidagi ära kallutatud, mina küll ei taha nõus olla. Loomulikult, igal inimesel võib olla oma maailmavaade, aga lõpuks on ikkagi seadus ja põhiseadus need, kus piirid on meile ette antud, ja ega me ei saa sealt kuidagi välja. Muidugi on küsimus ka tõlgendamises, kes kuidas põhiseadust loeb, kuidas sellest aru saab. See haakub ka sellega, mis ma teile rääkisin: et minu arvates võiks avada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse rahulikuks ülevaatamiseks, millisel kujul ja millise kaasatusega see võiks edaspidi olla.

Ma küll ei ole nii pessimistlik, et meil ei ole õigusriiki, ükskõik, mis vaates me räägime. Jällegi, minu jaoks on üks hea indikaator ikkagi kaebused, mis laekuvad ja mida mulle laekub päris palju ka kohtunike peale. Selliseid väiteid, et oleks kallutamist, peaaegu ei ole – on mõned, aga valdavalt sellesisulisi etteheiteid nende inimeste kaebustes ei ole. Ma tahaks ikkagi natukene positiivsem olla. 

11:19 Aseesimees Martin Helme

Urve Tiidus, palun!

11:19 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, ma tsiteerin teid ennast. Te ütlesite, et oleme üles ehitanud Euroopa ühe efektiivseima kohtusüsteemi. Aga kui asetada Eesti Euroopa konteksti kohtuasjade arvu poolest, millised meie, Eesti inimesed, siis oleme? See on üks küsimus. Ja üks väike lühike küsimus veel lõppu. Te tõite esile mitmeid kitsaskohti Eesti kohtusüsteemis. Kui te peaksite valima nendest kaks kõige kiiremat lahendust vajavat, siis mis need oleksid, kui tohib küsida kahte? 

11:20 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Tegelikult oli selles ettekandes kohtuasjade arv ka sees, aga siis me otsustasime, et peame kuskilt kärpima, ja see lause jäi välja. Selle tulemustabeli järgi on Eestis kohtuasjade arv vähemalt tsiviil- ja kaubandusasjades üks Euroopa väikseimaid inimese kohta. Teiste riikidega võrreldes on meil arenguruumi ka seal. Inimeste teadlikkus ja vaidlushimu on meil veel väike võrreldes paljude teiste riikidega. Seal on veel arenguruumi, mis tekitab ka muret, et see võib koormust ajapikku suurendada.

Mis see teine küsimus oli? (Saalist vastatakse.) No tänane kitsaskoht nr 1 on ikkagi ülekoormus, eriti Harju Maakohtus, ja suurte kriminaalasjade kokkukuhjumine ja suutmatus neid lahendada. Need on kaks kitsaskohta. Üleüldine kohtunike meeletu töökoormus Harju Maakohtus ja suurte kriminaalasjade venimine. Need on kaks nr 1 teemat minu jaoks täiesti kahtluseta. Ülejäänud kõigega on tasapisi võimalik tegelda, aga nende kahega tuleks kohe tegelda.

11:21 Aseesimees Martin Helme

Paul Puustusmaa, palun!

11:21 Paul Puustusmaa

(Kaugühendus)

Suur tänu, juhataja! Hea Villu, kõigepealt ma tänan sind sügavalt põhiseaduskomisjonis peetud põhjaliku ettekande eest, mis minule andis väga palju vastuseid küsimustele, mis olid mind varasemalt kiusanud.

Aga nüüd ma lähen küsimuse juurde, mis tõukub tegelikult ka mõnedest sinu sõnadest. Kõigepealt, kui me räägime võrdse kohtlemise printsiibi rakendamisest kohtus, siis täiesti selgelt on tunnetatav, kuidas kohati on kohtus aset leidnud ideologiseeritud ja päevapoliitiline käsitlus. See on loonud kohtumõistmises olukorra, kus näiteks kohus sisustab perekonna mõistet, rakendades sõprade ühise kooselamise korral perekonnaseaduse sätteid. See tekitab segadust. Kas sellest tulenev ühiskonnas üha levinum tunnetus, et kohtud on aina rohkem hakanud tegelema õigusemõistmise kõrval seaduse loomisega, on muudetav? Ja kui on muudetav, siis kuidas?

11:22 Riigikohtu esimees Villu Kõve

See on jälle seesama teema, et seadusandja on seaduse pooleli jätnud ja edasi peab kohus seda kuidagi täitma. Siin oli juttu kohtulikust aktivismist, aga ei ole kohus ise algatanud ühtegi nendest asjadest. Keegi on kohtusse tulnud nendega, eks ole. Ei ole ju niimoodi, et Harju Maakohus või Tallinna Halduskohus või Riigikohus hirmsalt tahaks ise neid asju lahendada või tunneksid selle üle kuidagi ekstra head meelt, et saab neid lahendada, ükskõik mis asjadest jutt ka ei käi. Iga asja taga on mingi konkreetne inimene, kelle vaidlus tuleb mingil viisil lahendada. Kui on selline teema, mille puhul on seaduses selgelt kõik reguleeritud, siis tuleb lähtuda seadusest. Ainuke variant kohtunikule sellest mööda minna on algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus seaduse kontrolliks. Selline mehhanism on meil põhiseaduses kirjas. Teistmoodi seda ei saa teha. 

Jah, vahel ei meeldi kellelegi mingisugused kohtu lahendid või seaduse tõlgendused. Ausalt öeldes ka mulle ei meeldi paljud kohtutõlgendused ja ka Riigikohtu kõik seisukohad ei meeldi. Tuleb kirjutada teinekord ka eriarvamusi, ei saa nõus olla kõigega. See on inimlik. Aga kui kohus on oma otsuse teinud, siis tuleb seda aktsepteerida. Otsus on tehtud ja seisukoht on võetud, vähemasti nii kauaks, kuniks see on muutmata. Aga ma ikkagi ei näe, et kohus oleks kuidagi viimastel aastatel läinud üle piiri mingisuguse seaduse tõlgendusega.

Ma saan aru, see kooseluseaduse teema on jah üleval. Inimesed on toonud need vaidlused kohtusse, need on lahendatud nii, nagu on Riigikohus kokkuvõttes leidnud ja alama astme kohtud ka. Õigesti või valesti, seda võib subjektiivselt hinnata, aga kohtud on oma lahendid teinud, lahendused on tulnud ja tõlgendused on antud. Ma ei oska selle peale midagi rohkem öelda. Aga mingit eraldi soovi kohtul olla kuidagi hästi aktivistlik ei ole, eriti selles olukorras, kus kõik asjad kuhjuvad ja sa oled tohutu töökoorma all. Kohtud ei jõuagi veel sellele ka mõelda, nad peavad lihtsalt n-ö suruma ja tampima, et oma asjadega üldse valmis jõuda. Mingit erilist ideoloogiat seal taga ma ei usu olevat.

11:25 Aseesimees Martin Helme

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

11:25 Kristina Šmigun-Vähi

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind ajendas küsima teie vastus kolleeg Margit Sutropi küsimusele ja ma palun täpsustust. Te mainisite – just järelkasvu teema huvitab mind –, et koroonakriisist tingitult on meie tulevaste kohtunike haridustase langustrendis. Kas see on ainult koroonast tingitud või see õppetase on juba, kuidas öelda, niigi järjepidevalt langustrendis? Palun täpsustust!

11:25 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Ei, see trend on ikka pikem. See on olnud järjepidev ja, ütleme, see pööre või see muutus on kahjuks saanud alguse tasulise hariduse kaotamisest. Õigusele, juurale mõjus see kuidagi eriti raskelt. Sealt on see trend võib-olla alguse saanud. Koroona on seda võimendanud, sest klassikalised õppemeetodid – kontaktõpe ja eksamite tegemine – on olnud pärsitud. Seetõttu ei ole, ma julgen arvata, õpetamise tase kõigile pingutustele vaatamata päris see, mis oli enne koroonat. Tudengite võime omandada kõike ainult kaugteel ei ole ikkagi nii suur.

On kahju, et see nii on läinud, ja see ei ole nõnda mitte ainult õigusteaduses, vaid kogu õppes, ja mitte ainult ülikoolis, vaid ka gümnaasiumis, põhikoolis – kõik on samamoodi selles probleemis kinni. Ega midagi teha ei ole, eks me oleme oma parima andnud selles olukorras, aga jah, see trend, et häid õppejõude ei tule peale, on juba pikka aega olnud.

11:26 Aseesimees Martin Helme

Indrek Saar, palun!

11:27 Indrek Saar

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud Riigikohtu esimees! Kui te lubate, siis üks veidi filosoofilisem küsimus – tundub, et lõpetuseks. Koroonaga seotud väljakutsetest te juba rääkisite, aga kas te võiksite öelda, mida te näete selles väga kiiresti muutunud maailmas, kus inforuum on juba hoopis teistsugune, kui see oli mõni aasta tagasi. Mis on sellise traditsioonilise kohtusüsteemi kõige suurem väljakutse, et oma missiooni täita ja selle väga kiiresti muutuva maailmaga kohaneda?

11:27 Riigikohtu esimees Villu Kõve

No see väljakutse ongi see ... Võib-olla neid on kaks tükki. Esiteks, kuidas ikkagi asju kaugteel menetleda sama kvaliteedi ja sama kiirusega kui füüsilisi istungeid pidades. Puudutagu see siis asjaolude selgeks tegemist, tõendite hindamist, tunnistajate ärakuulamist. Kaugtööl on terve hulk asju, mis tekitavad teatud juhtudel küsimusi. On ka väga vastakad seisukohad, kuidas on sellega toime tuldud ja kuidas see peaks jätkuma edaspidi. Kas me lähemegi üle sellisele mitteisiklikule kohtumenetlusele laiemas mõttes või mitte? Kirjalikule anonüümsele menetlusele? Mina arvan, et see ei ole hea trend, kui inimesed surutakse füüsiliselt kohtumajadest välja, niimoodi et neid keegi ei tahagi näha, ainult paberil läib lahendamine. Aga see trend on nähtav, eks ole, ja koroona on seda võimendanud.

Ja teine asi on, kuidas tagada avalikkuse osalus kohtumõistmisel. Me oleme ju nendesamade kirjalike menetluste puhul, aga ka videoistungite puhul raskustes, keda lubada sinna menetluse juurde, kuidas sellest informeerida. On välja käidud projekte. Mina toetan väga seda, et meil oleks võimalik neid virtuaalistungeid pidada suhteliselt vabalt – seda on katsetatud –, kanda need veebis üle, nii et avalikkusel oleks võimalik kõike näha ja kohtuistungeil osaleda. Nii et küsimus, kuidas tagada avalikkusele juurdepääs, et kohtumenetlus ei jääks nii kinniseks seoses istungite kohtusaalist väljumisega, oleks teine selline murekoht. Mulle tundub nii. 

11:29 Aseesimees Martin Helme

Toomas Kivimägi, palun!

11:29 Toomas Kivimägi

(Kaugühendus)

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud Riigikohtu esimees! Minu küsimus on ajendatud tegelikult viimasest küsimusest. Kas meil on põhjust muretseda ka sellepärast, et kohtuotsuste kvaliteet kaugistungi puhul ei pruugi olla päris see, mis füüsilise istungi puhul? Ikkagi füüsilise istungi puhul on kontakt eri osapooltega vahetum, võib-olla diskussioon on parem. Kas see mure on põhjendatud või ei ole kohtuotsuste kvaliteedis vahet, kas istungid on läbi viidud kaugvormis või füüsiliselt kohal olles?

11:30 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Sellele on väga raske kindlal toonil vastata. Mul ei ole mingeid numbreid siin võtta ja arvamused on ka väga vastakad. On kohtunikud, kes on väga rahul kaugmenetlusega, kes ei tahagi menetlusosalisi füüsiliselt näha. Nad ütlevad, et nad saavad kõik asjad tehtud, teevad samamoodi ära, ei ole probleemi. On ka neid, kes ütlevad, et neid väga häirib, et nad ei saa menetlusosalistega asju arutada ja tunnistajaid otse üle kuulata. See mõjutab ka lahendeid.

Tähendab, iseenesest ei ole kaugteel pidamisel ju otsuse kirjutamise kvaliteedi mõttes mingit vahet. Otsuse kirjutad ikka. Küsimus on see, kas see materjal, mille põhjal sa otsuse kirjutad, on sulle hästi kätte tulnud või mitte. Keerulisemates asjades võib tõesti olla erisus selles mõttes, et esiteks, kas me saame lõpuni aru, mida näiteks tsiviilasjas või haldusasjas kaebaja ikkagi üldse tahab. Võimalik, et kui ta on sul laua ees, siis sa saad temaga selle inimlikult selgeks rääkida. Aga kui sa vahetad temaga lõpuni ainult kirju, siis ei pruugi asi õiguslikult sinna kasti ära mahtuda ja siis on mure. See on üks pool, mis võib olla halvasti.

Ja teine on see, kuidas on tõenditega, eks ole. Tsiviilis ja halduses on vähe tunnistajaid, aga kriminaalis on tunnistajapool väga oluline. No siin on olnud juttu näiteks, kuidas me siis tagame ristküsitlemise, kui tunnistaja on kaugteel. Kuidas siis temaga asja arutada? On olnud juhtumeid, kus tunnistaja jutt järsku hakkab katkema ja side kaob päris ära. Pärast ta ütleb, et mul oli side kvaliteet halb, aga võimalik, et ta rääkis hoopis kellegagi, tahtis täpsustada. Mida ta seal räägib – keegi ei saa seda kontrollida. Mingis mõttes see seab tõendi kvaliteedi küsimärgi alla – kas see ikka on hea tõend või ei ole. Mis tähendab seda, et materjal otsuste tegemiseks võib olla halb. 

Ma usun, et enamasti ei mõjuta see ikkagi otsuse kvaliteeti, aga teatud juhtudel, kui on keerulisemad asjad ja oleks vaja üht-teist klaarida, siis küll. Ja muidugi üks moment, mis kaugteel on juures: see vähendab võimalust pooli lepitada, see on ka ilmselge. Kui nad ikkagi on sul silme ees, sul on võimalus neile otsa vaadata, siis šanss veenda neid leppima on suurem kindlasti kui kaugtee korral. Vähemasti praegu on see nii.

11:32 Aseesimees Martin Helme

Rene Kokk, palun!

11:32 Rene Kokk

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan väga teid selle ettekande eest ja ma jagan väga paljusid seisukohti, mis puudutavad seda, et hulk olulisi otsuseid on aastate jooksul Justiitsministeeriumis tegemata jäänud. Aga küsida tahan seda. Mind on murelikuks teinud viimastel aastatel see, et mulle on hakanud tunduma, et meie ametkonnad väga kergekäeliselt selle asemel, et leida lahendusi ametkonna sees erinevate inimeste probleemide lahendamisele, kipuvad saatma inimesi kohtusse. Viimasel ajal on ka meie siseminister mitmel korral väga kergekäeliselt vastanud, et kui midagi ei meeldi, kaevake kohtusse. See on minu arust väga halb tendents, kui me hakkame inimesi sisuliselt nn vaeseks menetlema. Ühel pool on riik, kellel on võrreldes selle hagejaga suhteliselt piiramatult vahendeid, teisel pool inimene. Kas te olete nõus? Kas te olete märganud sellist tendentsi?

11:33 Riigikohtu esimees Villu Kõve

Ma olen sellest vahel lugenud, jah. Ei, ma ei pea seda sugugi heaks tendentsiks. Minu arusaam on ikka selline, et inimesele tuleks otsida lahendust. Kogu see riigi õhemaks viilimine, ressursside kokkutõmbamine, nende ametnike arvu piiramine, kes inimeste kaebustega tegelevad, ametnike töö optimeerimine ja standardiseerimine, kõik infosüsteemidega seotu – selle negatiivne külg on see, et me üritame inimesed lahterdada kastidesse ja öelda, et vaat kui sina kasti ei mahu, siis vaata ise, kuidas hakkama saad. Meie sinuga ei tegele, meil ei ole aega ega ressurssi selleks.

See on tegelikult väga halb tendents, mis lõppkokkuvõttes võib viia inimeste võõrandumiseni oma riigist, mida loodetavasti meist keegi ei taha. Öelda, et meie sinuga ei räägi, me ei aruta sinuga, mine kohtusse – ma absoluutselt ei toeta sellist lähenemist. Ma arvan, et kohtusse minekul peab olema mõte. Kohtusse tuleks minna siis, kui on selge, et seisukohad ei ole lähenenud. Kui on vaidluse all mingisugune väga konkreetne seadusepügal, mille osas jäävad eriarvamused, siis ei aitagi muud. Keegi peab selle vaidluse lahendama lõpuks, aga ma usun, et paljudel juhtudel inimestega rääkimine, suhtlemine aitaks kohtuvaidlusi ära hoida. Nii et ma igal juhul toetan seda mõtet, et tuleks kohtueelselt inimestega rohkem tööd teha.

11:34 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Sõna saavad võtta fraktsioonide esindajad, kuni viis pluss kolm minutit. Kõigepealt Anti Poolamets, palun! Kolm minutit lisaaega ka.

11:35 Anti Poolamets

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Riigikohtu esimees just hetk tagasi märkis, et on igipõline küsimus, kust läheb piir poliitika ja õigusemõistmise vahel. Praegune tegelikkus on selline, et juba olemegi jõudnud poliitikast tiinesse õigussüsteemi, ideoloogiliselt erapooliku kohtumõistmiseni. Ja see tendents üha süveneb.

On asju, mis jäävad poliitikute hingele, nagu ahistamisparagrahv, millega sunnitakse kohtusüsteemi kellegi armuasju klaarima. Hea, et endine Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Martin Hallik õigeks mõisteti. Ent kafkalik retk kohtute masinavärgis tuli tal siiski ette võtta. See on näide, kuidas probleemid, mida peaks lahendama heade kommete kohaselt, lahendatakse hoopis riigi raske rusikaga. See alandab kohtusüsteemi. Sellest inspireerituna ehitavad nüüd üliõpilaskondade liidu vasakaktivistid üles anonüümset pealekaebamissüsteemi, mis peab jälgima ülikooli töötajate ja üliõpilaste suhteid ka väljaspool tööaega.

Kas seaduste võrdse kohaldamisega on asjad korras? Kindlasti mitte. Ideoloogiliste protsesside ajastu esimesi pääsukesi oli Mary Krossi juhtum. Püüti kõigutada valimistulemust. Aga avalikku huvi ei olnudki. Kellegi ideoloogilised soosikud pääsevad avaliku huvi puudumise tõttu, ent Tartu neiu, kes valetas peale napsuse peaga kukkumist, et teda rünnati, seda privileegi nautida ei saanud.

Seega, mõnele inimesele on isegi valekaebused lubatud. Üks lapsevankriga meeleavaldajaid ramminud tegelane kaebas kohtusse Objektiivi portaali, kes tema tegevuse paljastas. Ma ei ole märganud, et selle isiku suhtes oleks prokuratuur esitanud süüdistuse lapse ohtu asetamise eest. Tänase päeva õigusemõistmise sümbol on ka rahapesusüüdistuse saanud advokaat Robert Sarv, kes hirmutab inimesi hagide virnadega.

Peab arvestama, et vastutus sõnavabaduse kaitsmisel on siiski kohtusüsteemil. Hagi taga võib hakkaja advokaat kohtuid ummistada küll, aga viimane sõna sõnavabaduse kaitsel on Riigikohtul. Ja sellise õngitseja kiiluvees piirab kohus sõnavabadust üha mõõdutundetumalt. Sõnavabadus pole laimuvabadus. Ent kohtud on asunud avaliku arutelu piire suunama kõige kitsamasse sängi. See suundumus läheb kokku vihakõne seaduse tumeda plaaniga. Tänapäeva inetuks sümboliks, aga mõistagi meedia lemmikuks on saanud lasteostjate paarike. Kui nad ei oleks last ostnud USA-st, vaid Eestist, oleks tegu süüteoga. Meedia hurraahüüdeid see tõsiasi ei kahanda.

Riigikohus ise peaks peeglisse vaatama ning mõtestama enda rolli. Alustuseks üks lihtne nõuanne. Riigikohus võiks pidada rohkem suulisi istungeid. Kuulake pooled ära, sest ainult pabermenetlused sulevad kohtunikud kabinetivaikusesse. Eriti oleks vaja seda avalikkuse suure tähelepanu all olevate asjade korral. Riigikohtunikud peaksid rohkem põhjendama, miks üht või teist küsimust ei saa kassatsioonikorras menetlusse võtta. Riigikohus tegeleb küll vangide kaebustega, ent vajaka jääb laiast vaatest, suurtest õiguslikest küsimustest, suurtest dilemmadest, keerukatest tõlgendustest, millele vastamiseks peavad ju Riigikohtus olema meie parima pädevusega kohtunikud.

Riigikohus peaks muutuma sisulisemaks, vähem formaalseid põhjuseid otsivaks, et kassatsioone mitte menetleda, vaid leidma julgust suurte teemade käsitlemiseks ja tegema rohkem pretsedendi väärtusega otsuseid.

Ma ei näe ühtegi märki õiguskantslerilt, et Riigikohus saaks tema algatusel vaagida Euroopa taasterahastu teemal tehtud Riigikohtu otsust, vaatamata sellele, et Riigikogu maksude kehtestamise pädevust on kaaperdatud ning Euroopa Liit loob ühisvõla ja sõltuvusmudeli, astudes pika sammu föderatsiooni poole. 2003. aastal vastuvõetud põhiseaduse parandustest tuleneb põhimõte, et Euroopa Liitu võib kuuluda lähtuvalt põhiseaduse aluspõhimõtetest. Näib, et aluspõhimõtted on nagu kummipael, mis venib piiramatult. Suveräänsuse kaaperdamist vaatab Riigikohus pealt, sest keegi ei suuna kaebust nendeni. Samas jõutakse kinnipeetavate teemadega tegeleda küll ja küll.

Ma ennustan, et samasugune ükskõiksus ootab meid vihakõne tsensuuriseadustiku vastuvõtmisel. Kohtuid sunnitakse alustama poliitilisi protsesse sõnavabaduse mahasurumisega Putini-Venemaa stiilis. Piisab sellest, et mõni riigipalgaline libaõiguslane ummistab kohtud just äsja leiutatud sallivuskuritegudega. Avastatakse ohtlikke blogipostitusi aastakümnete tagant, mis tsiteerivad piiblit. Ja õiguskantsler vaikib. Tema aeg kulub vanglates juuksekarva lõhkiajamisele. Ja Eesti kohtud hakkavadki tsensuuri ellu viima.

Soomes lööb laineid süüdistuse esitamine endisele siseministrile ja Soome parlamendi kristlike demokraatide fraktsiooni juhile Päivi Räsäsele. Üks süüdistuse osa puudutas Räsäse kirjutist "Meheks ja naiseks Ta nemad lõi. Homosuhted esitavad väljakutse kristlikule inimkäsitusele". See peaks olema Eestile äratuskellaks. Venemaal on ekstremismiseadused, mille alusel täitevvõim otsustab nende käepikenduseks olevate kohtute kaudu, kes on ekstremist ja kes mitte. Äsja algatati Riigiduumas eelnõu, et ekstremistid ja nende organisatsioonid ei saaks valimistel kandideerida. Meil aga on tulekul vihakõneseadus ja meediateenuste seadus, kodumaine versioon Navalnõi suukorvistamisest.

Riigivõimu kangutatakse tükkhaaval Brüsselisse, aga Riigikohus vaikib, sest aeg kulub juuksekarva lõhestamisele. Ja raha olevat kohtusüsteemis vähe. Aga ehk on vähe julgust, suure pildi nägemist? Ehk on vähe mõtteselgust ja õigusfilosoofiliste sõlmküsimuste tajumist? 

Mugavustsoonis tiksumine ei anna vastuseid. Mina tahaksin, et Eesti õiguskord ei laseks end muuta erapoolikuks, ühe ideoloogia tööriistaks, mis kahjustab õiglustunnet. Kuna õigussüsteemi põhiseaduslik vundament laguneb, siis puudutasingi peamiselt vundamendi pragusid. Tahaksin rääkida veel paljustki, kaasa arvatud kriminaalõiguse asjatundjate puudusest, professorite puudusest. Tuletan meelde, et Danske Panga hiljuti avaldatud memos leiti, et Eesti kohtu-uurimine on nendele täiesti ohutu. Küll aga kujutab endast ohtu USA kohtu-uurimine. Kas see on tõend tugevast õiguskorrast? 

Kutsun kohtuid ja õigusteadlasi üles nägema meie kõigi silme all toimuvaid muutusi ja mitte pidama neid paratamatuseks. Muidu magate maha autoritaarsuse kasvu, põhiõiguste ründamise või muutute allakäigu vaikivateks kaasosalisteks. Aitäh!

11:44 Aseesimees Martin Helme

Järgmisena Urmas Reinsalu.

11:44 Urmas Reinsalu

Palun kolm minutit lisaaega! 

11:44 Aseesimees Martin Helme

Annan ka kolm minutit lisaaega.

11:44 Urmas Reinsalu

Lugupeetav Riigikohtu esimees! Lugupeetavad rahvaesinduse liikmed! Kõigepealt toetan Riigikohtu esimehe selget ja konkreetset ettepanekut põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse revideerimiseks. Ma arvan, et on mõistlik astuda ka samm, et luua Riigikohtus eraldi pädevusruumiga iseseisev põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium.

Teiseks on mõistlik menetlusökonoomia seisukohalt jätkata menetlusõiguse seda tüüpi revisjoniga, mis tõepoolest aitab tõhusamale ja kiiremale lahendile jõuda. Ma arvan, et Eesti põhiseadusega on kooskõlas ka see, kui valimatult kõikides asjades ei kohaldata universaalselt kolmeastmelist kohtumenetluse korda. Kolmandaks, ma ei toeta arusaama või neid kavatsusi, millele viitas ka Riigikohtu esimees teisipäeval põhiseaduskomisjonis, et näha ette maakondades olevate kohtumajade sulgemist. Kohtumajade sulgemine kindlasti ei saa olla tee ökonoomia huvides õigusemõistmise taandamiseks maapiirkondades.

Siin on kõneletud sellest, kui Riigikohtu esimees viitas prioriteetidele, kas seadusandja saab seada menetlusprioriteete. Jah, ma olen veendunud, et saab ja paljudel juhtudel ka peab seadma prioriteete. Kui me kõneleme karistusõigusest, olgu see siis näiteks eriliselt suuremahuline valgekraeline korruptsioonikuritegevus või olgu kriminaalmenetluses juhtumid või roimad, kus on näiteks ohvriks laps ja kus on asjakohane jõuda venitusteta lahendini õigusrahu taastamise huvides ja kannatuste leevendamise huvides. See kindlasti on õigusriiklik loogika.

Tuleb tunnistada, et menetlustes, kus on pikad keerulised protsessid, mis kulgevad aastaid ja mille puhul kogu ühiskond ootab lahendit, on prioriteetsus kogu ühiskonna usalduse säilimise huvides. Aga mitmetel juhtudel neid asju menetletakse nagu tavaasju, kasutades olemasolevat menetlusressurssi ka istungitel. Ma ütlen selgelt ja jäigalt: ei saa nii olla.

Oli Bernie Madoff – kes mäletab, ta lahkus meie seast jupp aega tagasi. Aga Madoffi kohtuasjas tehti juba mõned kuud pärast tema kinnivõtmist FBI poolt tegelikult esimese astme New Yorgi linnakohtu lahend. See on asi, mida ma ikka olen näiteks toonud.

Nüüd kärpemajandusest. Tähendab, see on laiem poliitika, mida püütakse ette manada, otsekui käib mingisugune kulude kokkuhoid. Aga minul on informatsioon. Ja informatsioon ütleb seda, et see on optiline pete. Selle aasta riigieelarve maht – jätame lisaeelarved kõrvale, need on erakorralised ja seotud koroonaviiruse tõrjumise ja majanduskahjude leevendamisega – kogukulude mõttes oli 12 667 151 eurot. Nii, järgmise aasta riigieelarve mahuks on uus valitsus planeerinud – tähelepanu! – 13 175 963 eurot. Te näete, et siin tegelikult numbrid ju kasvavad. Ei ole mingit kärpimise juttu, mida me räägime. See on lihtsalt käpardlik segadus, mida praegu tekitatakse mingites olulistes riigielu valdkondades Ja me nägime ja kuulsime seda ka, kui härra Riigikohtu esimees oma murest rääkis.

Kui kõneldakse seda, aga kuhu lähevad Riigikohtu kärped, kuhu lähevad riigikaitse kärped, ja kui kõneldakse sellest, kas ikka käib riigi kokkutõmbamine, siis vastus on väga lihtne. Järgmisel aastal on ette nähtud, planeeritud, et valitsus kavandab prioriteedina nende kärpimiste rahaga ehitada ekspertide andmetel lausa Euroopa suurima palkhoone Keskkonnaministeeriumi hooneks. 10 miljonit eurot on järgmise aasta eelarve eraldis. See on see koht, kus tuleb tegelikult see kokkuhoid saavutada.

Härra ettevõtlusminister käis KredExis ja andis riigieelarve kontrolli erikomisjonis selgitusi, et finantsvahenditena on võimalik kasutada 300 miljonit eurot. Otsust, mida selle rahaga peale hakata, ei ole tehtud. Otsust ei ole tehtud, 300 miljonit eurot! Meil ei ole mõtet luua siin ettekujutust säästmisest. Seda tüüpi asjaajamine ei ole mitte säästlik riigijuhtimine, see pole mitte revisjon, riigieelarve revisjon, mida on vaja – loomulikult, riigi kulud peavad olema kontrolli all –, vaid see on tegelikult sahmerdamine. See on arusaamatu sahmerdamine keset koroonaviiruse kriisi, keset majanduskriisi, kus me vajame just nimelt stabiilsust. Stabiilsust, ettemääratavust ja mõistlikku riigimajandamist. Sellist sahmerdamist ei saa küll pidada eesmärgipäraseks tegevuseks riigi rahanduse vastutustundlikul korraldamisel, ja seda olukorras, kus, ma juhin tähelepanu, 2022. aasta eelarve on planeeritud kasvama ligi pool miljardit eurot.

Nii et kokkuvõttes, mis on ka murekoht, mille härra Riigikohtu esimees tõi esile: õigusharidus. Siin ei ole mõtet ajada kogu vastutust tasuta eestikeelse hariduse kraesse. Ei ole niisugust sammu. Mis on tegelikult oluline? Oluline on hoopis lihtne asi. Õigusteadus on rakendusteadus, ta ei eksisteeri autonoomsena ühiskonnas, mille teenistuses teadusliku mõtte arendamisel ta on. Õigusteadust, lisaks sellele, et ta on rakendusteadus, tegelikult realiseeritakse konkreetsetes oludes ja ta on rahvusteadus. Järelikult lahendus, mis peab olema, on see: kui sõlmitakse ülikoolide tegevustoetuse lepinguid, siis tuleb ette näha, et lisaks teistele humanitaarteadustele rahvusteadustena ka õigusteadusele eraldatakse eraldi sihtfinantseerimise siire  riigieelarvest. See on haridus- ja teadusministri vastutada ning ma loodan, et õigusavalikkus seda probleemi mõistab ja sellele lahendusele oma toetust avaldab.

Kokku võttes ma tahan tunnustada Riigikohtu esimeest tasakaaluka ja küpse arvamuse avaldamise eest. Kohus peab käituma sõltumatult ja mitte alluma poliitilistele survetele. Parim näide oli ülekaalukalt poliitilised surved, ähvardused, erinevad majandushuvid, mis tegelikult survestasid Riigikohut pensionireformi otsuse puhul, aga Riigikohus oli põhiseaduspärane, aus kohus, Eesti Vabariiki teeniv kohus. Ta ei lasknud õigusvälistel asjaoludel ennast kõigutada ja tegi otsuse põhiseaduspäraselt, nii nagu näeb ette riigikohtunike ametivanne. Nii tulebki asju ajada. Aitäh!

11:52 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Läbirääkimiste soovi rohkem ei ole. Päevakorrapunkt on ammendatud ja tänane päevakord ka läbi käidud. Istung on lõppenud.

11:52 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee