Austatud Riigikogu! Alustame V istungjärgu 14. töönädala kolmapäevast istungit. Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ning arupärimisi. Palun, Toomas Kivimägi!

(Kaugühendus)

Aitäh, väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on siiralt hea meel anda üle põhiseaduskomisjonis eile algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on kaotada piirangud, mille kohaselt Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed ei või osaleda valla- ja linnavolikogu töös.

Kehtiva õiguse järgi on Euroopa Parlamendi liikmetel küll õigus kandideerida kohalike omavalitsuste volikogude valimistel, ent neil ei ole õigust kuuluda kohaliku omavalitsuse volikogusse. Selle eelnõu puhul me oleme tõmmanud paralleele ka Riigikogu liikmetega, kelle puhul mõni aasta tagasi sarnane seadusemuudatus tehti, ja võib tunnistada, et see muudatus oli igati asjakohane, kuivõrd nüüdseks kuulubki 101 Riigikogu liikmest tervelt 48 kohalike omavalitsuste volikogudesse.

Üks ajakirjandusväljaanne on juba kasutanud sõna "peibutuspardid". Ent see sõna oleks võib-olla kohane üksnes praegu kehtiva seaduse puhul. Kui aga Riigikogu kiidab heaks selle põhiseaduskomisjoni algatatud seaduseelnõu, siis kasutada sõna "peibutuspart" Euroopa Parlamendi liikmete kohta, kui nad kandideerivad kohalikel valimistel, oleks igati kohatu. Tõepoolest, oleme võtnud eeskuju ka naaberriikidest, näiteks nii Soomes kui ka Rootsis on Euroopa Parlamendi liikmetel õigus kuuluda kohalike omavalitsuste volikogudesse.

Ma väga loodan, et parlament toetab seda eelnõu. Rõhutan veel kord, et selle on algatanud põhiseaduskomisjon, mitte koalitsioonierakonnad, nagu jällegi üks ajakirjandusväljaanne ekslikult teatas. Eelnõu on antud üle elektrooniliselt. Tänan tähelepanu eest!

Järgmisena Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Viimane inimarengu aruanne ütleb, et regionaalne ebavõrdsus Eestis jätkuvalt kasvab. Ja Rahandusministeeriumi tehtud viimatine seirearuanne Eesti regionaalarengu strateegia täitmise kohta ütleb väga selgelt ja näitab ka kujundlikult graafikute peal, kuidas regionaalse ebavõrdsuse kasvu on mõjutanud euroraha kasutamine ja jagamine ning kas tahtlikust või tahtmatust tegevusest tulnud asjaolu, et paljud summad koonduvad tegelikult Harjumaale, mitte ei jaotu võrdselt üle Eesti.

Seoses sellega annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle Riigikogu otsuse "Perioodi 2021– 2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika fondide rakendamise põhimõtete heakskiitmine regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks" eelnõu. See puudutab kolme põhimõtet. Kõigepealt esimene: lisaks olemasolevale regionaalarenguks mõeldud rahale suunatakse maapiirkondadesse juurde töökohtade loomiseks ja väikeettevõtluse toetamiseks ühtekuuluvuspoliitika fondidest 10% ehk 350 miljonit eurot. Põhimõte nr 2: suuremad toetusmäärad kehtestatakse vähem jõukamatele piirkondadele, võttes aluseks SKT väärtuse ühe elaniku kohta. Ja põhimõte nr 3: üldjuhul kasutatakse üleriiklike taotlusvoorude asemel hoopis piirkondlikke taotlusvoore.

Eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Nüüd palun Ruuben Kaalepi.

Austatud Riigikogu! 21 Riigikogu liiget algatavad Riigikogu avalduse eelnõu, mille eesmärk on juhtida tähelepanu aastakümneid kestnud venestamispoliitikale, mida on kasutatud paljude Venemaa põlisrahvaste suhtes ja mis on viimastel aastatel eriti hoogustunud.

Avalduses mõistetakse hukka Venemaa Föderatsiooni võimude elluviidav venestamispoliitika, mille näideteks on seadusandlikud takistused rahvuskeelte õppimisele ja õpetamisele haridusasutustes, usuvabaduse piiramine, põlisrahvaste õigusi toetavate rahumeelsete meeleavalduste mahasurumine repressioonide ja füüsilise jõu abil, põlisrahvaste huve kaitsvate kodanikuliikumiste ekstremistlikuks kuulutamine ja sulgemine, põlisrahvaste õiguste eest seisvate aktivistide represseerimine, vangistamine ja põhjendamatult psühhiaatriahaiglasse paigutamine ning põlisrahvaste õiguse saada osa oma põlistes elupaikades leiduvate loodusressursside kasutamisest ignoreerimine.

Käesoleva avalduse eelnõu algatajatest 19 allkirjad on edastatud istungiosakonnale digitaalselt ning kaks antakse üle paberil. Aitäh!

Nüüd palun Vilja Toomasti.

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Õiguskomisjoni nimel annan Riigikogu menetlusse eile õiguskomisjoni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu.

Eelnõu eesmärk on suurendada sõltumatust ja läbipaistvust kriminaalmenetluse raames kogutavate sideandmete päringute teostamisel. Selleks viiakse kriminaalmenetluse seadustik vastavusse k.a 2. märtsi Euroopa Liidu Kohtu otsusega nr C‑746/18, milles leiti, et prokuratuuri ei saa pidada sõltumatuks asutuseks, andmaks elektroonilise side seaduse § 111¹ lõigetes 2–3 nimetatud andmete päringuteks lube. Muudatuse kohaselt annaks edaspidi neid lube kohus. Samuti rõhutatakse vajadust arvestada lubade andmisel kuriteo raskust ja laadi ning kaasnevat isiku õiguste riivet. Muudatusega mõjutatud sihtrühmad on prokuratuur ja kohtud.

Eelnõu on kavandatud jõustuma üldises korras ehk kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Eelnõu on Riigikogu juhatusele edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Ja nüüd Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Austatud Riigikogu! Annan üle Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on muuta ERR-i nõukogusse tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjate nimetamise regulatsiooni ehk lihtsas keeles öelduna ekspertide nimetamise regulatsiooni. Muudatuse eesmärk on tagada ERR-i tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest nõukogu liikmete nimetamisel suurem sõltumatus poliitilisest protseduurist.

Me teame, et Riigikontroll on juba aastal 2016 oma aruandes "Eesti Rahvusringhäälingu juhtimine ja rahastamine" märkinud, et nõukogu tasakaalustatuse tagamiseks tuleks muuta seadust. Auditis tuuakse välja, et nõukogu liikmete ametisse valimine ei ole toimunud alati viisil, mis võimaldaks avalikkusel aru saada konkreetsete kandidaatide nõukokku määramise kaalutlustest. Kõnealune seaduseelnõu jõustub – juhul, kui ta jõustub – aastal 2025, seega ei puuduta see neid eksperte, kes praegu ERR-i nõukogus töötavad.

Selle seaduseelnõu autor on Viktoria Ladõnskaja-Kubits, aga ma tean, et siin saalis on hästi palju neid inimesi, kes toetavad minu mõtteviisi. Loodan väga, et tuleb aktiivne ja sisuline arutelu sel teemal, sest paljud poliitikud teavad, et sõna on vaba ja hästi oluline on tagada see ka ERR-i nõukogu tasemel. Aitäh!

Härra Kruusimäe, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jah, mul on protseduuriline ja see on seotud istungile eelnenud infotunniga. Sotsiaaldemokraadid viitasid väga täpselt, et peaminister on alati öelnud, et COVID-iga seotud asjade arutamiseks on infotund väga hea. Aga ma pean ütlema, et kuna infotunnis on küsimuse esitajal võimalus alati ka täiendav küsimus esitada ja siis saab keegi veel [ühe lisaküsimuse esitada], on laias laastus võimalik küsimusi küsida 16 inimesel ja kõik need küsimused peaksid sel juhul olema peaministrile. Kui me vaatame seda halba joont, et koalitsiooniinimesed küsivad enda ministri käest ka lisaküsimusi, n-ö mängivad fraktsiooni koosolekut, siis on opositsioonil veelgi vähem võimalusi saada objektiivset COVID-i infot. Kas te arutaksite seda juhatuses? Ja mil moel oleks võimalik rahvasaadikutel saada [peaministrit] ikkagi siia pulti poliitilist avaldust või ükskõik mida tegema? Nii saaksime vähemalt küsida, mängida näiliselt demokraatiat, et kriisiolukorras saame kiiresti infot vahetada.

Aitäh! Infotunni reeglid on kõikidele Riigikogu liikmetele ühesugused. Nii. läheme nüüd edasi selle juurde, et rohkem ei ole kellelgi soovi anda üle eelnõusid ega arupärimisi. Arupärimisi täna ei olnud, eelnõusid oli viis ja nende edasise menetluse otsustame loomulikult vastavalt kodu- ja töökorrale.

Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 95 Riigikogu liiget.

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 312 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, mis tähendab seda, et me saame minna lõpphääletuse juurde, kuna sellise ettepaneku on teinud juhtivkomisjon. Kuna me just viisime läbi kohaloleku kontrolli, siis eraldi kutset ma ei tee. Juhin teie tähelepanu vaid sellele, et see eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Hea Riigikogu, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetas 92 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 308 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Viime läbi lõpphääletuse.

Hea Riigikogu, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetas 92 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise seaduse eelnõu 347 kolmas lugemine. Ka siin on juhtivkomisjoni ettepanek viia läbi lõpphääletus. Aga kui kellegi on kõnesoovi, siis palun! Ja tõesti, seda soovi on. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus on parim näide sellest, kuidas asju ei ole vaja teha ja kuidas neid kindlasti teha ei tohiks. Selle eelnõu menetlemisel läks valesti kõik, mis valesti sai minna.

Eelnõuga planeeritavad muudatused tõid suurele hulgale inimestele hirmu ja nad tulid oma tõekspidamiste eest tänavale ajal, kui meil kehtivad piirangud. Aga arutelu ja debati asemel vastas valitsuskoalitsioon neile rahumeelsetele meeleavaldajatele absoluutselt ebaproportsionaalsete politseijõududega. Politseijõudude sellises mahus kasutamise põhjusena nimetati ohtu põhiseaduslikule korrale. Tagantjärele teatas peaminister, et ohtu põhiseaduslikule korrale siiski ei olnud. Aga see pole veel kõik. Peaminister väitis, et midagi sellist pole ka öeldud. Tegelikult teame aga kõik, et politseijuht Elmar Vaher sellele ohule siiski viitas. Siinkohal tunnustan politseijuhti, et ta vähemalt tagantjärele on olnud piisavalt aus ja öelnud, et selline sõnakasutus oli ebaõnnestunud. Selliste väidete või viidete edastamine avalikkusele[, et põhiseaduslik kord on ohus,] on muidugi täiesti lubamatu.

Mida siis õigupoolest soovitakse selle seaduseelnõuga saavutada? Kuna peaminister ja võimul olev koalitsioon ei tahtnud või ei julgenud väljuda eriolukorrast, tehti seda selle ja mitme teise seaduse muutmise kaudu. Ehk mõningate seaduste muutmise teel soovitakse eri institutsioonidele anda õigusi, mis eriolukorras on olemas või äärmisel juhul vajaksid pisut täpsustamist. Seega muudetakse tavaolukord igaveseks eriolukorraks ja see on loomulikult täiesti vale tee. Kuna valitsejanna kardab vastutust, mida eriolukorras on vaja kanda, siis on valitud tee, kus kriisi ajal hakkab riiki ja kriisi juhtima grupp inimesi. Igaüks teab, kuidas see lõpeb – väga halvasti. Kriisil on vaja juhti ja vastutajat, mitte aga ruumi, kuhu inimesed koguneda saavad. Meil on täna kõik võimalused ilusasti seadusandlikul tasemel olemas ning seda eelnõu ei ole meil vaja seadusena vastu võtta.

Eelnõu menetlemine ei olnud muidugi sisust parem. Sotsiaalkomisjonis toimus midagi sellist, millega seoses mõnel võib meenuda lapsepõlvest pilt kevadsuvel kinni püütud porikärbsest, kellel hakatakse ükshaaval jalgu või tiibu küljest rebima, vaadates, kui kaua ta vastu peab. Sama jõhker ja tarbetu tegevus käis selle eelnõu menetlemisel sotsiaalkomisjonis. Esialgu oli eelnõus haiguspäevade hüvitamine, mida me siin saalis oleme kõik juba toetanud, aga see osake rebiti küljest ning võeti vastu tervishoiuteenuste seaduse muutmise kaudu nõnda, et opositsioonil polnud võimalik seniseid muudatusettepanekuid uuesti esitada. Need muudatused jäid kehasse, kus sisu enam polnud. See on täiesti enneolematu ja absurdne.

Sotsiaalkomisjonis ei suudetud kuni menetluse lõppemiseni selgitada, milliseid Terviseameti ülesandeid ja kuidas hakkavad Politsei- ja Piirivalveameti esindajad täitma. Küll aga teame, et Politsei- ja Piirivalveameti tööd delegeeritakse tegema Päästeamet. See on nagu lõputu ringmäng "Kes aias?" ja kõik seepärast, et valitsuskoalitsioon peab eriolukorra väljakuulutamise asemel mõistlikuks igavese eriolukorra loomist.

Isamaa fraktsioon sellist tegevust toetada ei saa ning me hääletame selle eelnõu seaduseks saamise vastu. Tänan tähelepanu eest!

Järgmisena palun EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme.

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Ma vihkan seda, kui ma ennast kordama pean. Mulle meeldib alati tulla välja uute, värskete juttudega, aga praegusel juhul tuleb lähtuda vanasõnast, et kordamine on tarkuse ema. Seetõttu räägin ma seda, mida olen avalikkusele rääkinud juba mitmel pool, ka siin saalis.

See on halb eelnõu – halb mitte ainult sellepärast, et see on iseenesest halb eelnõu, vaid see on halb eelnõu komplektis terve hulga teiste eelnõudega. See on eelnõu, mis veelgi vähendab parlamendi rolli koos teiste eelnõudega, nagu meediateenuste seaduse eelnõu jne, ma ei hakka neid kõiki üles lugema. Parlament taandub põhimõtteliselt ametkondade tegevuse jälgimise instrumendiks. Lugupeetud kolleeg Isamaa fraktsioonist on seda nimetanud haldusriigiks. See on üsna täpne määratlus, ainult et ka seda haldusriiki ei juhi mitte ministeeriumid kui niisugused, ametid kui niisugused, vaid ministeeriumide ja ametiasutuste hallid kardinalid, punased kardinalid, mis iganes kardinalid, kes tegelikult moodustavad Eesti Vabariigis hunta, mille ripatsiks on poliitilised juhid, ministrid, valitsus, tsiviilkontroll, kes tegelikult ei otsusta mitte midagi.

Täna hommikul oli meil kohtumine kahe ameti juhiga: Kaitseväe juhiga ning Politsei- ja Piirivalveameti juhiga. Me järjekordselt saime teada, et nemad kavandavad oma tegevust ise. Nemad otsustavad ise, kuidas nad teatud olukordades käituvad, missuguse taktika või strateegia valivad. See ongi hunta, see ongi haldusriik. Ja miks see võimalik on? See on võimalik sellepärast, et meil on käpardlikud, ebakompetentsed poliitikud, kes tegelikult ei tunnegi huvi, et minna süvitsi oma valdkonda sisse ja seda valdkonda juhtida. Nad ei oska ja nad ei taha. On äärmiselt mugav – me näeme seda ju päevast päeva ka siin saalis – tulla ja lugeda ette ametnike kokkupandud memo ja teha selle juurde tarka nägu. See on jube mugav, aga see ei ole riigijuhtimine.

Selle konkreetse seaduseelnõuga me delegeerime ametnikele veelgi rohkem võimu ja ühtlasi vähendame nende vastutust. Tänahommikusel kohtumisel Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriga olin ma sunnitud kasutama teravat tooni ja kutsuma ta korrale ülbitsemise eest. Ülbitsemise eest. Parlamendiliikmetele hüpatakse peale, et aga edastage mulle need faktid, edastage mulle see informatsioon, edastage mulle need dokumendid. Kuigi tegelikult peab olema ju vastupidi – meie küsime ja sina edastad. Nii me talle ka vastasime.

See on haldusriik ja selle eelnõuga antakse haldusriigile veel rohkem võimu. See ei ole vastuvõetav ja seepärast me hääletamegi selle eelnõu vastu, hoolimata sellest, et poliitilise kähmluse tulemusena õnnestus meil seda eelnõu mõnevõrra parandada ja sisse seada vähemalt mingidki konkreetsed piirangud haldusriigi süvendamisele. Aga see ei ole piisav, loomulikult ei ole see piisav.

Me teeme praegu taktikalise taandumise. Aga taktikaline taandumine ei tähenda seda, ...

Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega.

... et me loobuksime selles sõjas murrangu saavutamisest ja võidu saavutamisest haldusriigi ennasttäis ametnike, jõuetu parlamendi ja ebakompetentse valitsuse ees. Me ei kapituleeru, me jätkame seda sõda. See riik peab olema riik, kus valimistel on mõte, kus valimistel välja öeldud programmilised seisukohad peavad olema juhtnöörid, millest lähtutakse poliitika elluviimisel, mitte ametnike poolt abitutele, vaevu-vaevu lugeda või veerida suutvatele ministritele ettesöödetud memod, mis maha loetakse. See ei ole poliitiline juhtimine. See ei ole programmidest lähtumine. See ei ole tegelikult õigusriik, parlamentaarne vabariik.

Ma saan aru, et paljudele siin saalis viibijatele ja ka ekraanide taga viibijatele mu jutt ei meeldi. Ei meeldi sellepärast, et te saate aru, et mul on õigus. Meie poliitikud, meie tänased ministrid ongi hüpiknukud. Aga me ei saa sellega nõus olla, sest see ei ole riik, mis pikemas perspektiivis püsima jääks. Marionettide riik võetakse marionettidelt ära, kui peremehed otsustavad selle marionettidelt, nukukestelt, ära võtta. Ja kellele see riik siis kuuluma hakkab? Suure küsimärgi panen praegu siin püsti: kellele see riik siis kuuluma hakkab, kui nukud otsustatakse teatrist välja visata? Aitäh!

Nüüd Reformierakonna fraktsiooni nimel Mart Võrklaev, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad! Loodetavasti võtame täna seadusena vastu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise seaduse eelnõu 347. Ma tean, et seda ülekannet vaatavad paljud inimesed, kes tavaliselt Riigikogu debatte ei jälgi, ja ma tahan neile selle eelnõu saatust ja mõtet selgitada. Olen paljudega neist, kes selle eelnõu vastu Toompea ees meelt avaldasid, tööle tulles kõnelenud ja ma usun, et neid ei ole suunanud mingi kuri käsi, vaid nad on tavalised Eesti inimesed, kes on üle aasta kestnud viirusekriisist ärritatud. Ma loodan, et nad kuulavad mind avatud meelega.

Niisiis, selle eelnõu mõte on lihtne: vähendada viirusekriisiga võitlemisel riigiametitevahelist bürokraatiat. Selle seaduseelnõu arutamine on parim näide selle kohta, et Eesti on õigus-, mitte politseiriik. Kõik, mida riigivõimu teostavad asutused teevad, peab olema seadusega täpselt kindlaks määratud. Nad ei tohi oma võimu kuritarvitada. Ja seda[, võimupiiride kindlaksmääramist,] me just siin saalis teemegi, vastupidi eelkõneleja öeldule. Eestis pole varem ühtegi nii tõsist nakkushaiguse kriisi olnud. Meenutan, et meil on COVID-19 haigusega surnud üle 1200 inimese. Minu kaastunne kõigile nende lähedastele ja tunnustus meditsiinisüsteemi töötajatele, kes on pidanud viirusega võitlema oma tervist ohtu pannes ja ületunde lugemata.

Meie seadused polnud päris valmis toimima olukorras, kus valitsus kehtestab oma otsusega haiguse leviku takistamiseks piirangud. Praeguste seaduste järgi sattusime olukorda, kus piirangute täitmist pidi kontrollima Terviseamet. Ma usun, et oleme ühte meelt selles, et kui me oleme koos kehtestanud mingid reeglid, siis peab nende täitmist ka kontrollima, nagu kontrollitakse liikluses kiirusepiirangute ja toiduainetööstuses ohutusnõuete järgimist. Ent praegu olime olukorras, kus Terviseametil polnud ei ressurssi ega kogemust kontrollida, kas inimesed järgivad 2 + 2 nõuet või siseruumides maski kandmise kohustust. Terviseamet soovis selles olukorras kutsuda endale appi politsei, kellel on olemas ametnikud ja kogemus sellise kontrolli läbiviimiseks.

Ma rõhutan, et seaduse mõte on algusest peale olnud see, et appi saab Terviseamet politseid kutsuda ainult tõsise kriisi korral, seaduse mõttes hädaolukorra ajal. Nii ütleb ka eelnõu seletuskiri. Ma möönan, et koostöös opositsioonierakondadega seaduse teksti pandud viide hädaolukorrale teeb teksti selgemaks. Seadus ütleb ka seda, et appikutsumise peab kinnitama valitsus. Kindlasti ei vasta tõele aga need kuulujutud, et seadus annab politseile mingeid eriõigusi viiruse levitajate kohtlemiseks.

Kõik politsei õigused, kaasa arvatud õigus inimesi vahi alla võtta või kellegi valdusse siseneda, on juba praegu kirjas korrakaitseseaduses. Need õigused on politseil ka praegu olemas. Oluline on aga see, et neid õigusi kasutades peab politsei alati kaaluma, kas see on proportsionaalne. Näiteks kellegi koju võib politsei ilma loata siseneda ainult siis, kui kellegi elu on selgelt ohus. Maksimaalne, mida uus NETS politseil tegelikult teha lubab, on oma käitumisega teiste inimeste tervist ohustav isik, kes ei allu korraldustele, tema koju sõidutada.

Minu sõnum neile, kes NETS-i vastuvõtmise pärast muretsevad, on, et ärge kartke. Muretsemiseks pole põhjust. Eesti on õigusriik ja loomulikult on teil ka tulevikus võimalus kas või iga päev meelt avaldada. Siiski peab meeleavaldamine toimuma kooskõlas seadustega ja ka teiste inimeste õigusi austades. Meeleavaldustel peavad olema selged korraldajad, kes taotlevad selleks luba ja vastutavad osalejate ohutuse eest. Viiruse eitamine ning viitamine, et see murrab nõrgemaid ja see on nende probleem, ei ole õige. Meie ühine kohustus on üksteist kuulata ja üksteisega arvestada ning ühiskonnas nõrgemal positsioonil olijaid kaitsta. Viirus nakkab sõltumata sellest, mida inimesed tema olemasolust arvavad.

Ma tänan kõiki neid, kes on selle seaduseelnõu valmimisele ja sellega Riigikogus tempokalt edasiliikumisele kaasa aidanud, neist sugugi mitte kõige vähem tähtis pole EKRE juht Martin Helme. Ma loodan, et see praktika, et Riigikogu opositsioon ja koalitsioon teevad koostööd, et meie ees olevaid seaduseelnõusid päriselt paremaks teha, jääb kestma ka tulevikus. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Siret Kotka.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ehk NETS-i eelnõu külvas ühiskonnas emotsioone. Tänaseks on need emotsioonid leevenenud. Tulime vastu ühiskonna ootustele ja täpsustasime vastakaid arvamusi tekitanud punkte, muutes sellega eelnõu inimlikumaks ja lihtsamini mõistetavaks. Usun, et keerulisi seadusi tulebki paremini selgitada. Samas tuleb toonitada, et NETS-i sisse viidavad muudatused aitavad vähendada bürokraatiat ja hoida kokku kulusid. Kinnitan teile, et Eesti ei ole politseiriik ega saa selleks.

Terviseamet on väga väike asutus ning seetõttu on mõeldamatu, et ta oleks võimeline tänastes koroonatingimustes kogu järelevalvet ise tegema. Seetõttu on mõistlik, et järelevalve tegemisel abistavad Terviseametit ka teised asutused. Oluline on tähele panna, et korrakaitseorganid saab kaasata üksnes epideemiaga seotud häda- või eriolukorras ja nende kaasamise peab otsustama Vabariigi Valitsus.

Keskerakond on seisukohal, et rahva ja riigi vahel peab olema usalduslik suhe, ning sellest oleme seadusloomes ka lähtunud. Samuti näitab selle eelnõu menetlus sisulist koostööd parlamendierakondade vahel. Meie eesmärk on jätkuvalt see, et iga Eesti kodanik tunneks end turvaliselt. Hirmudeks ja negatiivseteks emotsioonideks pole põhjust. Vähendame üheskoos bürokraatiat, oleme epideemia seljatamisel efektiivsemad ning seisame näoga turvalisema Eesti poole. Toetagem nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu! Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Indrek Saar, palun!

Aitüma, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid ei saa seda eelnõu mitte kuidagi toetada, sest see eelnõu on hea näide sellest, kuidas seadusloomes tehakse rahvakeeli öeldes sigadusi. Seda võiks parlamendi kantseliidis nimetada ka õigusloome heast tavast jämedalt üle rullimiseks. Paraku just seda selle seaduseelnõuga kõige kujukamal moel tehti. Me oleme siin viimase mõne nädala jooksul menetlenud päris mitut nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ehk lühendatult NETS-i eelnõu. Aga ega selle asja nime ju tegelikult keegi laiemalt ei tea. Neid seaduseelnõusid, mille ümber on olnud nii palju segadust, tuntakse rahvakeeli pigem politseiriigi seaduse nime all.

Kogu selle segaduse varjus või raames on valitsusliit, kellel ühel hetkel läks kiireks, tõstnud seaduseelnõust välja ühe väga olulise tüki, rikkudes sellega tavapäraseid menetlusnorme. See tekitas olukorra, kus haiguspäevadeteemalist debatti siin saalis selle seaduseelnõu menetlemise raames ei olnud võimalik pidada. Selle vastu ei protesteeri mitte ainult sotsiaaldemokraadid, vaid ka paljud need ühiskonnaliikmed, keda haiguspäevade teema puudutab. Sel nädalal laekus meile EVEA-lt protestikiri sellesama protseduuri kohta, sest ka neilt võeti võimalus selgitada, miks ettevõtjate jaoks on oluline, et riik võtaks haiguspäevade hüvitamisel sellise epideemia korral suurema vastutuse. Selgitamiseks neile võimalust ei antud. Seega ei saa me kuidagi seda seaduseelnõu toetada. 

See seaduseelnõu jääb kindlasti märgilisena ka Eesti poliitilisse kultuuri. See on suurepärane õpikunäide sellest, kuidas poliitikud inimestele täielikku pada ajades, lausa valetades, räägivad ühe seaduse millekski, mida see tegelikult ei ole. See [hinnang] käib kogu selle jutu kohta, kuidas politseile antakse enneolematud õigused ja me kõik peame olema kodus hirmul, millal politsei ükspäev meie uksele koputab ja meie lapsed minema viib. See jutt tuli paraku ühelt parlamendierakonnalt ning on õpikunäide selle kohta, kuidas äärmuspopulistid kasutavad labast valet, et ühiskonnas segadust tekitada ja siis selle pealt populaarsust skoorida. Eks me ju kuulsime seda retoorikat, mida selle erakonna esindaja siin puldis natuke aega tagasi esile tõi. Kõlab nagu kõige ehtsam propagandaõpik või, kui ta juba marionettidest ja teatrist rääkis, siis väga halb versioon jalaga-tagumikku-huumorist.

Lisaks sellele, et selle seaduseelnõu menetlemise raames on valetatud ja vassitud ning ühiskonnas hulka segadust tekitatud, käib jutt – millest? – õigustest, mille eelmine valitsuskoalitsioon, kuhu kuulus seesama äärmuspopulistide erakond, on tegelikult Terviseametile juba ammu andnud. Eelmise valitsuskoalitsiooni loodud normid andsid Terviseametile need õigused, mis neil täna on. See, et nüüd tahetakse veidikene vähendada bürokraatiat ja kaasata veidi lihtsamini politseid Terviseameti töösse, ei muuda sisuliselt kuidagi neid õigusi, mis te juba ammu Terviseametile andnud olete. Kas oli õige tegu need sellisel kujul anda – ka tol ajal oli hulka segadust ja kiirustades juhtub nii mõndagi –, on omaette küsimus. Aga inimestele niimoodi valetada, nagu seda on tehtud, on alatu. Ma loodan, et me ühiskonnana sellest õpime. Tänan!

Oleme fraktsioonide sõnavõtud ammendanud. Jääb üle läbi viia lõpphääletus ja asumegi seda ette valmistama.

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetas 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid oli 39 ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (mittesularahalised maksevahendid) eelnõu 351 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. [Aga nendel osalemise] soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud meile ettepaneku viia läbi lõpphääletus ja selle me nüüd ka läbi viime.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 351. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetas 90 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" heakskiitmine" eelnõu 262 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Erki Savisaare.

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitas otsuse eelnõu 262 Riigikogule möödunud aasta 12. oktoobril. Eelnõu esimene lugemine lõpetati eelmise aasta 25. novembril.

Meeldetuletuseks ütlen niipalju, et tegemist on strateegiaga, millega luuakse raamistik, mis koondab endasse riigisiseselt kokku lepitud ning rahvusvahelisi kohustusi arvestavad Eesti olulisimad strateegilised sihid ja tegevussuunad, seob pikaajalise strateegia rahastamisega, st arvestab riigi rahanduse väljavaateid ja võimalusi, on aluseks eelarveliste otsuste tegemisel, sh struktuurivahendite planeerimisel ja kasutamisel, ning annab aluse Eesti seisukohtade kujundamiseks rahvusvahelistes koordinatsiooniprotsessides, sh Euroopa Liidu poliitika planeerimises osalemise tasemel. Strateegiaga luuakse tingimused riigi strateegilise ja tulemusjuhtimise paremaks korraldamiseks, sh strateegiadokumentide arvu vähendamiseks ning ÜRO säästva arengu eesmärkide keskseks integreerimiseks riigi arengu dokumentidesse.

Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu teiseks lugemiseks ette valmistades k.a 4. ja 10. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, möödunud aasta 16. detsembriks kella 17.15-ks esitasid Riigikogu liikmed, fraktsioonid ja komisjonid eelnõu kohta 23 muudatusettepanekut, nendest kuus võeti hiljem tagasi. Rahanduskomisjon tegi kokku 28 ettepanekut. Juhtivkomisjon küsis eelnõu kohta arvamust ka kõigilt teistelt Riigikogu komisjonidelt, samuti eelnõu ettevalmistamisse kaasatud huvirühmadelt.

Võtan lühidalt kokku, mida komisjonid arvasid. Kõik täistekstid on leitavad veebis eelnõu 262 kaardil. Õiguskomisjon, julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, Euroopa Liidu asjade komisjon, majanduskomisjon, sotsiaalkomisjon ja põhiseaduskomisjon toetasid eelnõu ning muudatusettepanekuid ei esitanud. Kultuurikomisjon esitas koos oma arvamusega ka ettepanekud eelnõu teksti muutmiseks ning märkused eelnõu normitehnika ja seletuskirja kohta. Keskkonnakomisjon põhimõtteliselt toetas eelnõu, kuid tõi arvamuses välja kohad, mis vajaksid muutmist. Maaelukomisjon leidis, et maaelu ja majanduse probleemide lahendused ei tule strateegia "Eesti 2035" tekstist piisavalt selgelt välja, ja esitas ettepanekud eelnõu muutmiseks. Väliskomisjon juhtis tähelepanu sellele, et eelnõu strateegiliste eesmärkide hulgas ei ole mainitud välispoliitikat. Riigikaitsekomisjon esitas eelnõu kohta muudatusettepanekud ja hiljem ka täiendava arvamuse. Rahvastikukriisi probleemkomisjon ja korruptsioonivastane erikomisjon esitasid koos arvamustega ka mitu ettepanekut eelnõu muutmiseks.

Rahanduskomisjon vaatas kõik laekunud muudatusettepanekud, arvamused ja kirjad läbi ning sõnastas nende põhjal oma muudatusettepanekud, mis on esitatud muudatusettepanekute loetelus, ning lisas seletuskirja täiendavad selgitused. Rahanduskomisjon arvestas sisuliselt või osaliselt 12 muudatusettepanekut. Sisuliselt ja osaliselt arvestatud muudatusettepanekud on varustatud viitega rahanduskomisjoni ettepanekule, millega on neid täielikult arvestatud. Kuus ettepanekut jättis komisjon arvestamata.

Esiteks, muudatusettepanek nr 6, mille esitasid Riigikogu liikmed Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling. Juhtivkomisjon toetas eelnõu esitaja esindaja väljendatud seisukohta, et tubaka ja nikotiini osas jääks strateegiasse esialgne sõnastus ehk "nikotiini ja tubaka tarvitamine", mitte ainult "tubaka tarvitamine", nagu näeb ette ettepanek. Kuigi varasemates arengudokumentides on kasutatud väljendit "tubaka tarvitamine", on kõnealuse strateegia puhul tehtud teadlik valik lisada loetellu peale tubaka ka nikotiin. Nikotiini tarvitamise kahjulikkust on lisaks tubaka kahjulikkusele hakatud välja tooma mitmes Euroopa riigis, sh Soomes. Nikotiini tarvitamise kahjulikkuse esiletoomine strateegilistes dokumentides on rahvatervise valdkonnas teadlik ja uuenduslik lähenemine.

Teiseks, muudatusettepanek nr 22, mille esitas riigikaitsekomisjon. Juhtivkomisjon toetas eelnõu esitaja esindaja väljendatud seisukohta, mis ei soovitanud eelnõus teisi Riigikogus heaks kiidetud poliitika põhialuseid nimetada. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et strateegiaga ei ole muudetud ühegi Riigikogu tasandil kehtestatud poliitika põhialuse ega valdkonna arengukava eesmärke, kuid vajaduse korral tuleb kaaluda nende kohandamist vastavalt muutunud keskkonnale. Strateegia on põhiseadusega kooskõlas ning arvestab hetkel kehtivaid Riigikogu tasandil kinnitatud poliitika põhialuseid, seadusi, rahvusvahelisi lepinguid ja teisi riigi strateegilisi valikuid suunavaid dokumente.

Kolmandaks, muudatusettepanek nr 27, mille esitas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Olukorda arvestades on komisjoni teinud ettepaneku, et kaitsekulud oleksid vähemalt 2% SKP-st ja püsiksid kooskõlas kujuneva ohupildiga.

Neljandaks, muudatusettepanek nr 42, mille esitasid Riigikogu liikmed Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling. Juhtivkomisjon toetas eelnõu esitaja esindaja väljendatud seisukohta, et riskikäitumist vähendav maksupoliitika aitab kaasa rahvatervise edendamisele, kuid maksupoliitika muutmine eeldab sel teemal laiemat poliitilist ja ühiskondlikku debatti. Ilma seda debatti pidamata on lõpplahenduse strateegiasse sissekirjutamine ennatlik. Riskikäitumist vähendava maksupoliitikaga seotud tegevused on võimalik lisada strateegia tegevuskavasse, kui sel teemal on poliitiline kokkulepe olemas.

Viiendaks, muudatusettepanek nr 46, mille esitas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon toetas eelnõu esitaja esindaja väljendatud seisukohta, et konkreetsed valdkonna võimekused tuleb planeerida madalama astme strateegilistes dokumentides, näiteks riigikaitse arengukavas ja iseseisva sõjalise kaitsevõime programmis ning kaitseinvesteeringute programmis.

Kuuendaks, muudatusettepanek nr 47, mille esitas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon toetas eelnõu esitaja esindaja väljendatud seisukohta, et tasub kaaluda vajalike muudatuste tegemist tegevuskavas "Eesti 2035". Strateegia "Eesti 2035" dokumendis on omaette eesmärgiks kriiside ja hübriidohtudega toimetulek, mitte lahendus, kuidas seda saavutatakse.

Seletuskirjas on detailsemalt välja toodud valdkondlike komisjonide ettepanekute arvestamise võimalused, samuti eelnõu esitaja esindaja kommentaarid ja mittetoetamise põhjused.

Arutelu lõpetuseks oli komisjoni konsensuslik soovitus eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Aitäh! Hea esineja! Kuidagi vähe on teis särtsu, kuigi tegelete nii olulise teemaga. Te sisuliselt praegu joonistate meile, milline hakkab olema Eesti aastal 2035. Kui ma nüüd sooviksin teilt täpsustust, et öelge palun, milline saab olema Eesti 2035. aastal, siis kuidas te võtaksite kokku selle strateegia, mida te praegu meie ees kaitsete. Ja teine küsimus on seotud sellega, et ma saan aru, et te loetlesite meile need muudatusettepanekud, mis on sisuliselt viimasel ajal sisse viidud. Aga siiski, pärast esimest strateegia presentatsiooni kuni tänaseni päevani – mis on teie arvates kõige olulisem aspekt, mis on selle strateegia puhul muutunud?

Aitäh! Ma usun, et 15 aasta pärast on Eesti üks õnnelik väikeriik Läänemere kaldal, ja ma loodan, et me kõik ühiselt töötame selle nimel, et selle eesmärgini jõuda. Suuri struktuurseid muudatusi siia eelnõusse sisse ei viidud, põhiosas on kõik nii, nagu eelmine peaminister Jüri Ratas siin Riigikogu ees tutvustas. Need 51 muudatust on põhiliselt sõnastuse korrigeerimised ja sellised väikesed täiendused, mitte strateegiliste eesmärkide põhimõttelised muudatused.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Erki! Rahanduskomisjon lõpuks formuleeris kaitsekulude all, et kaitsekulud on vähemalt 2% ja püsivad kooskõlas kujuneva ohupildiga. Aga meil ongi probleem, et nad praegu kohe kuidagi ei püsi kooskõlas kujuneva ohupildiga. Praeguses RES-is on vähenemine võrreldes eelmisega 77,8 miljonit eurot ehk järgmisel aastal on need 16,6 miljonit eurot ja 2024. aastaks langevad kaitsekulud üldse 2,02%-ni SKT-st. Ma väidan, et see ei ole absoluutselt kooskõlas kujunenud ohupildiga. Kuidas te seda kommenteeriksite?

Aitäh! Tõesti, strateegiasse on ettepanek kirjutada lause, et kaitsekulud on vähemalt 2% SKT-st, st need kulud ei saa kuidagi langeda alla 2%, ja peavad püsima kooskõlas kujuneva ohupildiga. Mina usun, et meil Kaitseministeeriumis töötavad pädevad inimesed ning kui nende hinnangul muutub ohupilt selliseks, et Eesti peab kaitsekulutusi suurendama, siis seda tehakse.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Arengustrateegias on ju vägagi mitmeid asju suure üldistusastmega. Loeme seda, et Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud. Ja siis räägime, et me ei tohiks sinna mõningaid asju kirjutada, vaid peaksime pidama debatte. Kas aastal 2018, kui meil on juba seitse aastat selle strateegia [kinnitamisest] möödas, oleks meil aeg võib-olla rääkida ka inimeste riskikäitumisest ja tervisekahjust? Ma saan aru, et kui me praegu debatte peame, siis võtame endale eelarvelised finantskohustused. Minu meelest kas või see lihtne asi, mida me proovisime sisse kirjutada – vähem lolle otsuseid –, ei ole ju kuidagi RES-iga seostatud, vaid me saame aru, et mida vähem me rumalaid otsuseid teeme, seda vähem me nende eest maksame. Enamik neid tagasilükkamisi tuli Rahandusministeeriumilt. Kas teil on ka täiendavat infot, mida saaksite meiega jagada?

Aitäh! Aasta 2018 oli kolm aastat tagasi ja ka siis peeti debatte. Ja kindlasti peetakse debatte ka aastal 2028, seitsme aasta pärast. Ma usun, et siin Riigikogu suures saalis võib debatti pidada iga päev ja võime arutleda ka nende teemade üle, mille te oma muudatusettepanekutega tõstatasite. See on täiesti normaalne protsess ja ma arvan, et need debatid tulebki ära pidada.

Leo Kunnas, palun!

Lähen kohe ilma viisakusvormeliteta edasi. See jutt kõlab väga hästi, aga tegelikkus on ju see, et Kaitseministeerium ja Kaitsevägi ei saa planeerida uut arengukava, ilma et neil oleks kindlad numbrid ees. Kui see number on 2,02%, siis ei tule ju välja mingit sellist arengukava, mis vastaks meie ohupildile. Õhuväel ei ole ühtki lahingvõimekust, mereväel ei ole ühtki lahingvõimekust. Mereväe kohta on nüüd tehtud vähemalt mingeid otsuseid, õhuväe kohta mitte. Ma ütlen lihtsalt, et me ei tohiks niiviisi edasi minna, see oleks praegu väga lühinägelik. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! No mina ei ole küll see inimene, kes täna siin oskaks hinnata, kas Eesti Kaitseväe võimekus on tarvilikul tasemel, piisaval tasemel või on seal mingisuguseid puudujääke. Ma usun, et riigikaitsekomisjoni liikmena teate teie seda sisu palju paremini. Aga minule teadaolevalt ei ole Kaitseministeerium kordagi tulnud sõnumiga, et eelarve ei vasta ohupildile ja et neil oleks sellega seoses mingisuguseid probleeme või et Eesti julgeolek oleks seetõttu kuidagi ohus. Kui Kaitseministeerium selle sõnumiga lagedale tuleb, siis kindlasti peab nii valitsus kui ka Riigikogu tegema vajalikud otsused.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Jaa, ma eksisin aastaga, pidasin silmas aastat 2028. Aga nüüd muudatusettepanekust nr 6, mille kohta te ütlesite, et Rahandusministeeriumi esindaja ütles, et tegemist on uudse mõttega ja et seda on kasutatud juba Soomes ning et see kaalub põhimõtteliselt üles Inglismaa, Islandi ja Uus-Meremaa, kus siis on juba võib-olla selline siht võetud. Oskate te öelda, et kui Soome on juba täielik jokker või nihukene ruutu kunn, siis milliseid riike ta veel kaalub üles? Millal me Eestiga saame hakata arvestama, et nüüd me ei lähtuks mitte Soome joonest, vaid võib-olla teiste riikide kogemusest? Rahandusministeeriumil on kindlalt see arvutus tehtud.

Eelnõu algataja ei ole Rahandusministeerium, eelnõu algataja on Riigikantselei ja see eelnõu tuli valitsuselt. Eks me siin väikses Eestis peame jälgima kõigis naaberriikides toimuvat, õppima nende vigadest ja püüdma leida parimaid lahendusi, mis Eestis toimivad.

Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Tänan! Läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt on soovinud sõna Siim Kallas Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Auväärt eesistuja! Viimasel ajal oleme ühest teatud suunast kuulnud lakkamatut kurtmist, et Eesti vajab pikka plaani, aitab pisiasjades nokitsemisest, vaja on pikka plaani. Kui see, mis meie ees on, ei ole pikk plaan, siis mis see on? Ja kas see on hea plaan? Selles plaanis on kindlasti palju asju, mis minu arvates võiks olla teisiti. Liiga palju on häid soove. Liiga palju on mõtteid, et keegi peab midagi tegema ja et midagi tuleks teha.

Mõni tähelepanek. Rahvastiku kasvuks peab midagi tegema. Aga mida? Mis on usutav ja tulemuslik? Tervishoiu- ja sotsiaalkulutusi tuleb kasvatada. Aga kuidas? Sotsiaal-majanduslik, ruumiline ja etniline segregatsioon on kasvav probleem. Mida sellega teha? Ja üks väga tõsine märkus on see, et strateegia ütleb, et meie maksukoormus kahaneb, aga ühtegi sõna ei ole selle kohta, kas meil ka kulud kahanevad. Ja maksukoormuse mõõtmine – see on 33% sisemajanduse kogutoodangust 2021. aasta eelarves. Selle numbriga me oleme alati kiidelnud, et meie maksukoormus on väike. Aga maksukoormus on selles mõttes vildak, et seda, mida riik tegelikult rahaga teeb, näitab hoopis kulude proportsioon. Ühes materjalis – ma otsisin [seda infot] ka eelarve seletuskirjast, aga ei leidnud – oli öeldud, et 39% on kulud, aga teistpidi on öeldud nii, et kui meie kuludest on maksutulud 67% ja meie maksukoormus on 33% ja kui teha lihtne aritmeetiline tehe, siis saadakse, et kulud on 49% sisemajanduse kogutoodangust. See on väga suur number ja see asi väärib kindlasti mõtlemist.

Aga ma võtsin hoopis sellepärast sõna, et öelda, et tegelikult on see ikka väga hea pikk plaan. 17 000 inimest on panustanud. Ei ole ühtegi riigi arengu pikka plaani, mis valmiks kusagil tagatoas. Pikk plaan on ja peab olema kompromiss paljude osapoolte vahel, seetõttu ei saa ta ka kõiki rahuldada. Aga ikkagi, sellest plaanist lähtudes saab teha täpsemaid ja paremaid alaplaane, kaasa arvatud riigikaitses ja muudes valdkondades. Kaks valitsust on seda pikka plaani teinud ja sellele annab autoriteedi selle plaani menetlemine Riigikogus. Kes tahab ja suudab, pakkugu mingi alternatiiv. Ma arvan, et see on väga raske ülesanne. Igatahes ma soovitan kõigil hääletada selle plaani poolt. Aitäh!

Järgmisena palun kõnetooli Jaak Valge.

Palun kolm minutit juurde!

Palun! Kokku kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kuulajad! Lugupeetud tehniline personal! Ka mina olen selle strateegia koostamisega algusest peale kursis olnud, õigemini küll sellest ajast, kui ma siin parlamendis olen olnud, ning koos EKRE fraktsiooni ja rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoniga proovinud selle sisu kujundada. Paraku oli see võimalik alles pärast seda, kui strateegia koostamise ja menetlemise põhimõtted olid juba fikseeritud.

Ma tulen selle protsessi kriitika juurde ja sellest protsessist tõukuva strateegia ilme juurde veel tagasi, aga algatuseks tahan mainida paari asja, mis minu arvates on siiski positiivsed. Kõigepealt toon esile, et peaaegu kõiki rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni ettepanekuid on arvesse võetud. See teeb strateegia loomulikult täpsemaks ja teaduslikumaks. Samuti on arvesse võetud mõningaid meie fraktsiooni ettepanekuid, mis on olnud suunatud loosunglikkuse vähendamisele ja teksti konkretiseerimisele – ma mõtlen neid varasema perioodi ettepanekuid. Lisaks on veel kaks maailmavaatelist teesi, mis on samuti teksti sisse läinud, sinna ära peidetud, ja võivad tunduda pisiasjadena, aga mis tegelikult reflekteerivad meie põhiseadust ja meie ühiskonna väga põhimõttelisi hoiakuid. Need [teesid] on seal ikkagi olemas, mis sellest, et peidetuna.

Esiteks, meie ettepanekul on läinud valitsuse tegevuskavva ja mõõdikute hulka ka eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaal. Me oleksime eelistanud eestlaste osakaalu, mis olnuks täpsem, kuna selle me saame registritest ja rahvaloenduse põhjal teada. Tegelikult on eestlaste osakaal, nagu te teate, alates 2015. aastast meil kahanenud (Statistikaameti andmete põhjal tehtud arvutuste alusel). Aga siiski, rahvuse defineerib Eesti tingimustes umbes 97–98% ulatuses emakeel. Selle mõõdiku pakkumise mõte oli meil selles, et teadvustada eesmärki, et eestlaste osakaal Eestis ei tohiks kahaneda. Nii et see on tehtud. Aga kohe langeb sellesse väga pisikesse meepotti, mille me suutsime strateegiasse sisse viia, üks väga suur tõrvatilk. Nimelt, praeguses seisus on see eesmärk tühi, kuna seal alg- ja sihttase puuduvad.

Nii, ja nüüd teine pisikene hea asi. Meie ettepanekul on valitsuse tegevuskavasse pandud sisse nõue, et inimeste, kogukondade ja kodanikuühenduste võimestamiseks ja valitsemises osalemiseks tuleb töötada välja rahvahääletuste algatuste ulatuslikuma kasutamise võimalused. Tegemist on ilmselt maailma kõige väiksema sammuga referendumite kui demokraatia instrumentide kasutuselevõtu poole. Need meile ja muidugi ka EKRE-le olulised pisiasjad said sisse eelmise valitsuse ajal.

Nüüd tulen põhisõnumi juurde. Hoiak on kogu aeg olnud sarnane, see ei ole muutunud koalitsioonist opositsiooni minekuga. Nimelt, natukene peegeldas see ka Viktoria Ladõnskaja öeldut, et kui see oleks Eesti ühiskonna arengustrateegia aastani 2035, mille koostamist oleks ühiskond huviga jälginud ja mis seejärel oleks pandud rahvahääletusele, saades nii sellise täieliku ja solidaarse heakskiidu, vaat siis oleks selle arutelu meil siin aasta kõige tähtsam sündmus. Siis kubiseks siin ajakirjanikest, sähviksid välklambid, antaks intervjuusid jne. Aga seda kõike ei ole. Põhjus on selles, et see ei ole Eesti ühiskonna strateegia, vaid see on mingi loosunglik visioon, mida pakuvad Eestile ametnikud. Iseenesest tublid ametnikud, jah, tublid ametnikud. Aga strateegia sisu on udune ja elluviimine kahtlane. Võib-olla on isegi hea, kui seda sellisena ellu ei viida.

Strateegia ilme on määranud ära selle koostamise meetod. Ühiskonna arengustrateegia peaks olema ju koostatud nii, et kõigepealt tehakse laiapõhjalise uuringu tulemusena selgeks, mis on kodanike jaoks peamised probleemid ja kuhu soovitakse liikuda, fikseeritakse sõlmküsimused, mille kohta küsitakse konkreetselt, kuidas kodanikud sooviksid neid lahendada, seatakse konkreetsed eesmärgid, mille puhul fikseeritakse selgelt, missugune on nende tähtsuse järjekord. Strateegia "Eesti 2035" sihid on kokku lepitud aruteludel, kuhu on väidetavasti panuse andnud 17 000 inimest. Aga niisugune meetod ei taga ju üleüldse strateegia vastavust ühiskonna ootustele. Seda sellepärast, et saadud sisend, kusjuures kaasatavate hulgas on ka parlament, reflekteerib ainult ühiskonna ühe osa hoiakuid, millest arengukava koostajad on loomulikult arvesse võtnud ainult neid, mis nendele sobivad. Sellise meetodi puhul ei saagi teistmoodi teha, nad peavadki ainult endale sobivaid ettepanekuid arvesse võtma, sest mingit prioriteetide järjekorda ei ole. Nad ei ole võtnud arvesse kodanikkonna kui terviku arvamust.

Lõpetuseks toon veel mõne näite Ühiskonnauuringute Instituudi väärtushinnangute küsitlustest. Suurimaks probleemiks Eestis on küsitluste järgi tööpuudus, väikesed palgad ja pensionid. Kas selle strateegia prioriteet on nende probleemide lahendamisega seotud? Ma ei tea. Edasi, presidendi otsevalimist pooldab [küsitluste järgi] meil üle kahe kolmandiku kodanikest, aga sellest ei ole strateegias mitte kriipsugi. Edasi, põhiseaduse muutmist nii, et kodanikud saaksid algatada siduvaid rahvahääletusi, pooldab küsitluste alusel ca neli viiendikku kodanikest. Vaat selle kohta on [strateegias] üks hale mitmeti tõlgendatav lausejupp, mis ei ütle midagi selle kohta, et kodanikud soovivad jõuliselt suuremat otsustamisõigust. Samuti pole [strateegias] fikseeritud seda, et lõviosa meie kodanikest on nõus väga piiratud immigratsiooniga. Sellestki pole mingeid sisulisi järeldusi tehtud. Selle asemel on hoopis palju loosungeid avatusest ja mitmekesisusest, mis pigem indikeerib liikumist rahvusriigist eemale, mida kodanikud selgelt ju ei soovi, kui vaatame immigratsiooni kohta tehtud uuringuid.

Nii et lõppkokkuvõtteks pean ütlema, et on väga raske seda strateegiat sellisel kujul heaks kiita. Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Küsin kohe kolm minutit juurde.

Saab ikka. Palun! Kokku kaheksa minutit.

Kolleeg Jaak rääkis strateegia üldisest seisust, mina keskendun selle julgeoleku- ja riigikaitseosale. Ja mis ma selle kohta ütleks? Siin lihtsalt ei ole eriti palju midagi kirjas. Meil on Kaitsevägi ja Kaitseliit, kuulume NATO-sse, kulutame 2% SKT-st ja toetume laiapõhjalise riigikaitse käsitlusele. See ongi sisuliselt kõik, aga strateegia ei saa päris selline olla ja sellega ei saa rahule jääda.

Loomulikult, kus viga näed laita, seal tule ja aita. Me tegime kolm muudatusettepanekut. Esimene ja kõige tähtsam nendest oli ettepanek nr 27, mis käsitleb kaitsekulusid. Me oleme pakkunud välja asendada see lause, mille järgi kaitsekulud on vähemalt 2% SKT-st, lausega, mis ütleks, et kaitsekulud on vähemalt 2,6% SKT-st. See [2% nõue] lihtsalt ei vasta praeguseks väljakujunenud julgeolekuolukorrale. Nii lakooniline see ongi.

Kui tuua näiteid, siis näeme ju seda, et uus valitsus on võrreldes eelmise valitsuse viimase RES-iga vähendanud kaitsekulusid 77,8 miljoni euro võrra, järgmiseks aastaks on 16,6 miljonit eurot ja 2024. aastaks kahaneks kaitsekulud 2,02%-ni SKT-st. See ei vasta mitte kuidagi praegusele julgeolekuolukorrale. Me oleks pidanud kaitsekulusid suurendama üsna otsustavalt kohe pärast seda, kui puhkes Ukraina sõda ja Venemaa annekteeris Krimmi. Aga me ei ole seda teinud ja sellepärast ei olegi meil mitmeid väga olulisi võimekusi.

Kui me suurendaks kaitsekulutusi 2,6%-ni, siis mida me selle raha eest teeks või kuidas me seda kasutaks? 2% läheb puhtalt olemasolevate sõjaliste võimekuste ülevalpidamisele. Selle analüüsi on esitanud nii Kaitseministeerium kui ka Kaitseväe juhataja, siin lihtsalt ei ole millekski muuks ruumi. Sellepärast olekski 0,5% juurde vaja, et luua uued sõjalised võimed, mis meil praegu on puudu. Ülejäänud 0,1% läheks liitlasvägede Eestis viibimise kulude katteks ja loomulikult tuleks jätkata ka laskemoonainvesteeringute programmi.

Kust me siis võtaks selle raha? See on küsimus. Kui suurendada kulutusi 2,6%-ni, tähendaks see praktiliselt seda, et kui see raha laenata, kasvaks riigivõlg 5%. See on väga tõsine otsus: kas me peaksime seda tegema või mitte, kui meil ei ole piisavalt maksutulu? Aga mida me siis teeme? Meil on kaalukausil, kas suurendada riigivõlga selle kümnendi jooksul 5% võrra SKT-st või riskida sellega, et me sõjalise konflikti korral, kui see peaks puhkema, ei lõpeta hästi. Need riskid ei ole ju võrreldavad. Seepärast ei tohikski meil siin olla praegu küsimust, et kuidas talitada. Jah, me võime selle säästu saavutada, aga seda, mis on selle hind, ei suuda me täna öelda. Ega juhtimine olegi kerge. See ongi väga raske otsus, nagu ma ka OTRK arutelul rõhutasin. Rõhutan täna sama asja üle, et see ei ole kerge otsus, aga praeguses olukorras on see vältimatu, sest riskid on lihtsalt liiga suured.

Nüüd edasi. Tegime veel kaks ettepanekut, ettepanekud nr 46 ja nr 47, mida kutsume samuti teid toetama. Millised need võimelüngad siis on, mille me peaksime täitma? Me määratlesime need kahe lausega. Ettepanek nr 46: "Loome miiniveeskamise, rannakaitse ja keskmaa õhutõrje võimekused ning viime lõpuni soomusmanöövrivõimekuse arendamise (loome tankiüksuse), samuti loome lähiõhutõrje võimekuse Kaitseliidus. Suurendame öise lahingupidamise ja elektroonilise sõjapidamise võimekust ning rakendame tehniliselt innovaatilisi lahendusi, sealhulgas droone ja mehitamata maasõidukeid." See on meie strateegiline visioon riigikaitse arengust. Loomulikult on võimalikud ka teised visioonid, aga praegu neid rohkem esitatud ei ole. Loomulikult peaks nende üle natuke rohkem väitlema, aga siin [meie muudatusettepanekus on nimetatud] need kõige põhilisemad võimekused.

Me näeme, et miiniveeskamise ja rannakaitse puhul oleme tegelikult läbimurde saavutanud. See raha on meil nii vanas kui ka uues RES-is planeeritud ja Kaitseväe juhataja kinnitas meile, et sellega minnakse edasi. Ka kaitseminister Kalle Laanet on seda kinnitanud. See on väga positiivne areng. Paraku ei kehti sama keskmaa õhutõrje kohta. Keskmaa õhutõrje on samuti ülioluline võimekus, just selleks, et tagada nii esmane iseseisev kaitsevõime kui ka liitlasvägede siia saabumine. Liitlasväed ei saa siia saabuda, kui me ei suuda nende maandumist julgestada. Samuti on meil vaja kaitsta õhust Suur-Tallinna ruumi. Siin on meie juhtimine, siin on meie infrastruktuur, siin on meie elanikkonna paiknemine kõige tihedam. Neid asju lihtsalt ei ole võimalik 2% raames teha. Nii lihtne see ongi.

Meie ettepanek nr 47 puudutab sisekaitset. On üks lause, mida me oleme soovinud lisada: "Loome politsei ja piirivalve kriisireservi ning tagame piirivalvele vajalikud võimed, valmisoleku ning õigusliku aluse piirialadel sõjalise kaitse ülesannete täitmiseks." Ka siin on meil oluline lünk. On ju selge, et meil on väga mitmeid võimalikke sõjalise ohu stsenaariume ja need võivad realiseeruda mitut moodi. Aga on ju selge, et kohapealset piirivalvet ei suuda Kaitseliit ega Kaitsevägi kuidagi asendada. Narva jõe sillad, kui konfliktiks läheb, peab õhku laskma piirivalve, mitte keegi teine – kui hästi lihtsalt sellest kõigest rääkida.

Palun meie muudatusettepanekuid toetada. Aga on selgelt näha, et selle dokumendiga on vaja veel tööd teha, et see strateegia mõõdu välja annaks. Sellepärast teen Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku teine lugemine katkestada. Aitäh!

Kersti Sarapuu, palun!

See ettepanek on ka elektrooniliselt edastatud. 

Jaa, see on meil kenasti olemas.

Küsin igaks juhuks kolm minutit juurde.

Saate kolm minutit juurde, palun, kokku kaheksa.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Eesti väärib, et tema tulevikku kirjeldavasse strateegiasse oleksid kirjutatud mõtted, mis on kõige edasiviivamad ja kõiki Eestimaa inimesi arvestavad, ning eesmärgid, mis tugevdaksid meie riigi mõjukust laias maailmas.

"Eesti 2035" on igas mõttes põhialus meie järgmise 14 aasta otsustele. See on valitsuse ja Riigikogu koostööd toetav strateegia, mis seob tervikuks kõigi valdkondade strateegilise planeerimise ja poliitika kujundamise ning nende rahastamise põhimõtted. "Eesti 2035" seab viis võrdväärselt olulist strateegilist sihti: 1) Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed; 2) Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud; 3) Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne ja vastutustundlik; 4) Eestis on kõigi vajadusi arvestav, turvaline ja kvaliteetne elukeskkond; 5) Eesti on uuendusmeelne, usaldusväärne ja inimkeskne riik.

Hooliv ühiskond on tähelepanelik ja abivalmis. Sellises ühiskonnas on igaühel võimalus eneseteostuseks terve elukaare ulatuses ning selleks on tagatud vajalik tugivõrk. Kõigil peab olema võrdne võimalus eneseteostuseks ja ühiskonnaelus osalemiseks, sõltumata individuaalsetest eripäradest, vajadustest, kuuluvusest erisugustesse sotsiaalsetesse rühmadesse ning sotsiaal-majanduslikust võimekusest ja elukohast.

Kestliku rahvastiku tagamiseks tuleb kujundada terviklik sündimust ja vanemlust toetav rahvastiku- ja perepoliitika, mis seab eesmärgiks perede heaolu suurendamise ning soovitud ja tegeliku laste arvu vahelise erinevuse vähenemise. Poliitikameetmete kavandamisel tuleb arvestada perede vajaduste ja eelistuste mitmekesisust kogu laste kasvatamise perioodi jooksul. On oluline soodustada ühiskondlike hoiakute muutumist põlvkondadevahelist sidusust väärtustavaks ning toetada vanemaealiste inimeste ühiskondlikku aktiivsust ja väärikat vananemist. Eakate toimetulekut tuleb toetada vajalike sotsiaal- ja tervishoiuteenustega, mis aitaksid soliidses eas inimestel elada võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus.

Siinkohal on oluline parandada ka avaliku ruumi ja teenuste ligipääsetavust. Kohalikel omavalitsustel ja riigil tuleb arvestada vanusesõbraliku keskkonna põhimõtteid nii hoonete ehitamisel, ligipääsetavuse parandamisel kui ka linnaruumi planeerimisel ja avalike teenuste pakkumisel. Vanemaealisi tuleb ühiskonnaellu enam kaasata, nad on tegusad inimesed, kes soovivad ja suudavad kogukonna heaks panustada.

Eesti kui väikese riigi tugevus on meie tark, tegus ja hariduse usku rahvas. Kvaliteetse ja tänapäevase rahvahariduse eest, mis oleks kõigile kättesaadav ja lubaks võimetekohaselt ja [oma elukoha lähedal] õppida, on vaja järjepidevalt hoolt kanda. Riik saab teha palju selleks, et igas vanuses inimesed võiksid oma teadmisi ja oskusi parimal moel rakendada. Tulevikku vaadates on oluline tagada õpivõimaluste rohkus ja kättesaadavus ning sujuv ja paindlik liikumine haridustasemete ja -liikide vahel. Haridussüsteem peab olema suunatud inimese ande ja loovuse maksimaalsele avamisele, mis toetaks ennastjuhtiva õppuri kujunemist. Seejuures on oluline suurendada eri haridustasemete ja -liikide õppekavades üld- ja tulevikupädevuste õpetamist ning lõimida neisse koostöös tööandjatega rohkem praktilist kogemust ja praktilisi oskusi.

Strateegia "Eesti 2035" seab sihiks, et Eesti majandus oleks uuendusmeelne ja teadmistepõhine, kasutades uusi tehnoloogiaid ja ärimudeleid ning paindlikke töövorme. Loodud on soodsad tingimused ettevõtluse teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks ning meie teadlased ja ettevõtted teevad omavahel igakülgset koostööd. Eesti väärib konkurentsivõimelist teadmistepõhist ühiskonda ja majandust. On oluline, et Eesti majanduskeskkond kutsuks töötama, ettevõtteid asutama ja siitkaudu ka virtuaalset äri ajama, investeerima, looma ja katsetama uusi lahendusi, millest oleks kasu ühiskonnal laiemalt.

"Eesti 2035" seab strateegilise aluspõhimõtte, et Eesti majandus oleks vastutustundlik inimeste ja looduse suhtes, et siin oleks paindlik, uuendusmeelne ja vastutustundlik ettevõtlus ning ausat konkurentsi soodustav turvaline majanduskeskkond. Kohalike ressursside väärindamine peaks kasvama ja loodusvarade kasutamisel tuleks arvestada nii elurikkuse säilimise kui ka sotsiaal-majanduslike mõjudega.

Oleme seadnud eesmärgiks jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni. See mõjutab väga otseselt ka Eesti ees seisvaid valikuid. Ettevõtluses tuleb suuremat rõhku panna keskkonnahoidlikele tehnoloogiatele ja ärimudelitele ning kohalike ressursside ja teiste toormete suuremale ja keskkonnahoidlikule väärindamisele. Erilise tähelepanu all peavad olema kasvupotentsiaaliga tegevusvaldkonnad ja tehnoloogiad. Kirjeldatud arenguvajadused eeldavad pikaajalisi investeeringuid, milleks ettevõtted pole suurte kaasnevate riskide tõttu sageli valmis. Teame, et investeeringud on tugevas sõltuvuses majanduse käekäigust ja ülemaailmsetest mõjudest. Siinkohal saab riik kaasa aidata, jagades ettevõtjatega pikaajaliste investeeringute riski ja planeerides riigipoolseid investeeringuid eriti siis, kui ettevõtete investeerimisaktiivsus on saanud tagasilööke.

Lõpetuseks tahan tänada Jüri Ratast, kes on selle eelnõu algataja ja olnud pikka aega selle eestvedaja. Tema eestvedamisel on seda eelnõu arutatud Riigikogu komisjonides põhjalikult. Tänan ka Kaja Kallase juhitavat valitsust, kes on seda väärt dokumenti edasi arendanud, ja usun, et hakkab seda kõike ka ellu viima. Olgem siis head ja toetagem seda dokumenti! Aitäh!

Alar Laneman, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Kui tohib, siis ma võtaks kohe kolm lisaminutit.

Tohib ikka, kokku kaheksa, palun!

(Kaugühendus)

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea rahvas, kes te vaatate või kuulate! Ma sooviksin, et see ei olekski mitte nagu kõne, vaid pigem koos teiega mõtisklemine ja arutlemine. Ma räägin sõjalisest riigikaitsest ja sisejulgeolekust ning panen rõhu just viimasele. Aga enne selle juurde minekut teen paar üldisemat tähelepanekut.

Selle protsessi raames kippus mul tekkima tunne, et meil on dokumendid tähtsamad kui sisu. Meil on protsess olulisem kui selge eesmärk või suund. Pole ime, et tulemus jääb nadiks. Miks see niimoodi on? Siin on põhjuseid mitmeid. Ma toon esimesena välja selle, et me oleme mõnes mõttes enda loodud müütide vangis. Riigikaitses on väga levinud väide, et Eesti on paremini kaitstud kui iial varem. See on hea sõnum, kuid hea sõnum propaganda vallas. Kui vaatame selle väite sisu, siis näeme, et see on õõnes: kui eile oli ebapiisav, siis täna on natuke vähem ebapiisav. Kas seda võime nimetada eduks? Ei või. Riigikaitse on väga lihtne, mõnes mõttes mustvalge asi ja kui me sellest räägime, siis me peame ütlema, kas ta on piisav või ei ole. Ja kui ei ole, siis milline on meie kava, milline on ajaplaan ja mis on selle maksumus, et me selle piisavuse saavutaksime.

Riigikaitse juurest edasi mõtiskledes on järgmine asi, mida ma tahan öelda, see, et riigikaitse on väga eriline valdkond. See on ainus valdkond, mis on vahetult seotud riigi püsima jäämisega. Minu eelmist mõttekäiku "piisav või mittepiisav riigikaitse" edasi arendades me võimegi öelda, et kui riigikaitse on piisav, siis on ka "Eesti 2035", ja olete ka teie, meie, head inimesed, ja kui ta ei ole piisav, siis olgu Jumal meile armuline ja loodame õnnele. Asi on tõsine. Ma soovitan teil, head inimesed, vaadata Riigikogu sisehoovis olevat mälestustahvlit, millel on Asutava Kogu liikmete ja Riigikogu esimese kuue koosseisu nimed.

Põhjus, miks riigikaitse on eriline, on see, et erinevalt poliitilistest programmidest ja lubadustest, mis peegeldavad tavaliselt mingite huvigruppide eesmärke, on riigikaitse kõigi huvides. Kui kaitseväelane, politseinik või päästja teile appi tuleb, siis ta ju ei küsi teie maailmavaate, usuliste tõekspidamiste ega erakondliku kuuluvuse kohta. Me teame väga hästi üht südamlikku näidet ajaloost, kui tulistati president Reaganit ja ta operatsioonilaual naljatles, et loodab, et operatsiooniruumis on kõik vabariiklased. Ja kes oli juhtarst? See oli tuntud demokraat, kes vastas, et täna oleme kõik vabariiklased. See [hoiak] teeb riigikaitsest väga erilise valdkonna.

Sellega on väga selgelt seotud sisejulgeolek, mis on riigikaitse esimene kaitseliin. Kui see on edukas, siis on meie Kaitseväel aega oma ridu korrastada ja hakata oma funktsiooni täitma. Kui esimene kaitseliin, sisejulgeolek, ei ole edukas, siis tekib doominoefekt ja Kaitseväe ülesanded muutuvad palju keerukamaks.

Meie ettepanek, mis puudutas sisekaitsereservi, on otseselt seotud sellega, et meil oleks võimekus piirialadel kohe reageerida, kohe reageerida ka siis, kui puhkeb mingi suuremastaabiline kriis või kui toimub mingi ootamatu halb sündmus. Elu on alati palju leidlikum kui meie oma plaanidega, nii et tuleks arvestada seda, et ette võib tulla ka olukordi, mille jaoks meil ei ole head plaani.

Sisejulgeoleku probleem on mõnes mõttes see, et ta on oma tubliduse pantvang. Valdkonna asutused on väga pädevad ja inimesed on väga professionaalsed, see peegeldub reitingutes. Kuid kui vaadata sissepoole, siis mõistame, et me ei näe nende raskusi ainult sel põhjusel, et neil on väga tugev ametialane, professionaalne uhkus. Palgasüsteemid vajavad korrastamist, palk vajab konkurentsivõimeliseks muutmist. Tänane päästjate aktsioon tuletab seda uuesti meelde.

Me peaksime täna otsust langetades mõtlema sellele, kas meie riigi püsimajäämisega seotud funktsioonid on arendatavad, meie strateegia kohaselt piisavad või mitte, sest nagu ma ütlesin: kui see on piisav, siis on ka Eesti riik ja oleme meie, ja kui see ei ole piisav, siis jääb meil loota heale õnnele. Aitäh!

Nüüd palun Riina Sikkuti.

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Väga tore, et oleme juba jõudnud "Eesti 2035" kinnitamiseni. Nii nagu arutelude käigus [sai öeldud], rõhutan igaks juhuks veel üle, et kaasamisring oli tõesti erakordselt lai – kiiduväärt, võib eeskujuks tuua. Ka keeleline ja visuaalne välimus on sel dokumendil olemas, nii et sellegi poolest paistab ta varasemate arengukavadega võrreldes silma. Ja ühtlasi ambitsioon, see, et strateegiadokumentide arvu vähendatakse ja nende kooskõla suurendatakse ja eesmärgid on valdkondadeülesed. Lähenemine on olnud hästi süsteemne. Võetakse arenguvajadused ja rahvusvahelised trendid ning nende peale ehitatakse see, mida Eesti riigijuhtimises, ühiskonnas tervikuna, igal inimesel oma käitumises, ka majanduse ja keskkonna mõttes tuleks teha.

Aga nii nagu suurepäraste dokumentidega ikka, on tõlgendamisruumi palju ja seda näitavad ka siin peetud kõned. See, et murekohti on süsteemselt kirjeldatud ja arenguvajadusi välja toodud, on väga hea. Samamoodi [on hea], et ajahorisont on pikem, kui me harjunud oleme. Aga see on raam, mille sees tuleb teha poliitilised valikud. Siim Kallas rääkis maksukoormuse langetamisest või langemisest kui millestki, mis on eesmärgiks seatud – "Eesti 2035" justkui ütleb, et meie eesmärk on maksukoormust vähendada. Tegelikult see ju niimoodi ei ole. Seesama lause, mis eelneb maksukoormuse numbritele, ütleb, et vajadus avalike teenuste järele ei vähene ja tulevase maksukoormuse numbrid on välja toodud lihtsalt prognoosina. Praeguste teadmiste alusel on nii, et kui me jätkame senist poliitikat, jätkame praegust maksusüsteemi, langeb maksukoormus 2035. aastaks 32,7%-le. Ühtlasi on välja toodud, et selle eeldus on praeguse olukorra jätkumine. See ei välista teistsuguseid poliitilisi otsuseid, maksusüsteemi ümberkujundamist ja seda, et tõesti koguda ühiselt rohkem raha, et vajadust avalike teenuste järele katta. Aga mil viisil seda teha? Kas maksude arvel? Milliste maksude arvel? See on see, kus poliitikud peavad tööd tegema ning kokkulepped ja kompromissid leidma.

Jaak Valge rääkis hästi palju sellest, milliseid ettepanekuid arvesse ei võetud. Rahanduskomisjoni muudatusettepanekute arutelul oli ausalt öeldes minu hirm see, et me hakkame väga palju seda dokumenti muutma. Taustatöö on olnud põhjalik, kaasamisring on olnud lai. Need sõnastused, valikukohad on mitu korda läbi räägitud. Ka Riigikogu liikmetel on korduvalt olnud võimalik osaleda aruteludel, anda sisendit, kommenteerida vahetulemusi, kommenteerida lõpptulemust. Selliselt koostatud dokumendi puhul hakata nüüd vahetult enne kinnitamist tegema väga põhimõttelisi muudatusi, sõnastama ümber eesmärke, seadma arvulisi eesmärke, ei tundu õige. Osalemisvõimalusi oli meie jaoks väga palju, see oli viis meie mõtted sellesse dokumenti sisse saada. Aga see süsteemne ja sünteesitud dokument, mis meil praegu arutelu all on, võiks neid fookusi ju enam-vähem säilitada. Üksikute muudatustega siia-sinna tähelepanu tõmbamine ei ole see, mida me peaksime praegu tegema. Ja kuna see on Riigikogu dokument, siis me võiksime oma vastutusest, kuidas seda dokumenti koostada, muuta ja käsitada, tegelikult paremini aru saada.

Palun kolm lisaminutit.

Palun, kolm lisaminutit.

Kui me täna sellele strateegiale oma hääle anname, on vaja, et see strateegia hakkaks ka tööle. Mõõdikutega edasiliikumist või eesmärkide saavutamist [tuleb] jälgida – [tuleb jälgida] seda, et poliitiline debatt oleks suunatud kirjeldatud arenguvajadustele ja murekohtade lahendamisele. Selle dokumendi kallal tehtud pingutused ei kanna ju vilja, kui me ise sellesse ei usu, seda arvesse ei võta ja otsuste tegemist sellesse raami ei paiguta.

Ma väga loodan, et "Eesti 2035" on selline hea süsteemne pikk plaan, mis hakkab reaalseid otsuseid mõjutama, sest muidu ei ole seda vaja. Aga mina arvan, et see on üks samm suurema koordineerituse, parema kokkuleppe suunas, et Eestil oleks võimalik maailmas silma paista, oma arenguvajadusi täita ja liikuda selle väga positiivse visiooni poole, mis strateegiadokumendis "Eesti 2035" on sõnastatud.

Nii et jõudu! Peame plaani, kuidas monitoorimist korraldada ja dokumenti uuendada. Panustame ühiselt ja paneme selle dokumendi tööle. Aitäh!

Nüüd on kõnetooli oodatud Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Dokumendi "Eesti 2035" puhul on olulised kaks aspekti: sisuline ja vormiline. Sisuliselt on arusaadav, et peavad olema selged strateegiad selle kohta, kuhu riik liigub, seega on selle dokumendi eesmärk arusaadav ja täiesti loogiline. Ka kaasamine eesmärkide sõnastamisel on väga oluline ja see oli selle dokumendi puhul mahukalt sooritatud. Kuid selle dokumendi miinus on, et kui proovitakse vormistada nii pikaajalist eesmärki, siis kipub jutt minema liiga üldsõnaliseks. See ongi selle dokumendi suur probleem: ta ei vasta suurtele ootustele, ta on loosunglik.

Kui selle dokumendi esmast versiooni tutvustati – see oli umbes aasta tagasi –, siis kohapeal üks külalistest ütles, et kui tõlkida see dokument inglise keelde, võik seda pidada ükskõik millise riigi strateegiaks. Jah, mõningates punktides on see dokument läinud paremaks, isegi tunduvalt paremaks ja sisulisemaks, kuid üldine sisuline probleem on siiski jäänud. See probleem on sellistesse mahukatesse strateegiadokumentidesse sisse kodeeritud. See puudutas dokumendi sisu.

Aga tõsisem mure on vormiline, ja ma ei räägi mitte ainuüksi selle dokumendi vormist, vaid üleüldse meie strateegiadokumentide süsteemist. Paar aastat tagasi hakati poliitilisel tasemel rääkima, et strateegilised dokumendid ehk strateegiad ja arengukavad, põhialused ja tegevuskavad on omavahel kuidagi sassi läinud ja et teeme need korda. Selle tulemusena on meil nüüd strateegia "Eesti 2035", mille me peaksime siin saalis heaks kiitma ja mis on justkui katusdokument teistele strateegiadokumentidele.

Selle suure dokumendiga on otseselt seotud paljud arengukavad, mis on mõistagi samuti strateegilised dokumendid. Nende valmimisel on Riigikogu kahjuks justkui kaasatud grupp, sest neid me läbi ei hääleta, kuigi need on isegi olulisemad kui katusdokument "Eesti 2035", sest arengukavadel peaks olema suurem ja konkreetsem sisu.

Kui me proovime joonistada seda süsteemi, seda skeemi, kuidas meie strateegiadokumendid [üksteise suhtes] paiknevad, siis "Eesti 2035" on katusdokument. Selle alla lähevad arengukavad. Kui ma ei eksi, siis on neid umbes 20. Kuskil selles skeemis on eraldi olemas põhialuste dokumendid, mis on samuti olulised strateegilised dokumendid, lihtsalt eri valdkondades. Need kuuluvad Riigikogus läbihääletamisele, samas ei pea need olema seotud strateegiaga "Eesti 2035". Põhialuste dokumentide puhul on oluline veel see, et need võivad tulla nii ministeeriumidelt kui ka näiteks parlamendilt.

Ja nüüd siis "tänu" sellele üldisele süsteemile tekib meil suur dokumentide rosolje. Kui püüda seda olukorda vaadata justkui väljastpoolt riigiaparaati, siis proovi sa tavalisele kodanikule seletada, millised strateegiadokumendid on peamised ja millised ei ole, kuid samas ikkagi on. Praktilisi detaile ja lahendusi sellistes dokumentides pigem ei ole, neis on kirjeldatud suuremaid eesmärke. Just selles me peamegi tegelikult selgust saama, et eelkõige milliseid dokumente me nimetame strateegiadokumentideks, milles on kirjeldatud peamisi eesmärke. Kui see süsteem on meil paigas, siis saame eraldi ka sisu vaadata. Viimasel ajal on strateegiadokumendid läinud küll liigagi üldsõnaliseks.

On veel üks oluline probleem. Juhul, kui poliitikud ei võta enda peale vastutust ja ei taha pakkuda konkreetseid lahendusi, siis peavad neid lahendusi sõnastama ametnikud. Ent ametnikud ei pruugi neid lahendusi nii julgelt välja joonistada ning seetõttu tekivadki sellised üldsõnalised strateegiadokumendid.

Lõpetuseks ütlen, et Isamaa fraktsioon toetab seda strateegiat, aga me mööname, et sisuliselt mitte midagi ei juhtu, kui seda strateegiat täna vastu ei võeta, ja samas mitte midagi suurt ei juhtu, kui me selle täna vastu võtame. Aitäh!

Järgmisena on kõnetooli oodatud Tarmo Kruusimäe. Härra Kruusimäe, kas ma tohin paluda, et te selle maski eest ära võtaksite? Tänan!

Tänan, hea aseesimees! Loomulikult ma võtan maski ära, sellepärast et meie seas on ka vaegkuuljaid, kes loevad huulte pealt.

Alustan jälle loomulikult muusikalise pala tsitaadiga: "Arvestades kõiki plusse, kokku tuleb miinus." Oma väikestele fännidele täpsustan, et tegemist on ansambel Belka lauluga. On hea see üles otsida ja siia panna. Kordan veel: "Arvestades kõiki plusse, kokku tuleb miinus." Ei ole tegelikult nii, et täna me räägime ja kuuleme siin ainult opositsiooni hala selle kohta, mis ei läinud [strateegiasse] sisse. Üsna huvitav ja põnev debatt oli rahanduskomisjonis.

Mulle endale meeldis muidugi meie muudatusettepanek nr 6, mille me sõnastasime hästi täpselt, aga selle peale öeldi, et hea ja uudne mõte on [kasutada sõna] "nikotiin". Aga miks ei ole siis sinna pandud ka "kofeiin"? Need mõlemad on ju sarnase toimeainega. Seda enam, et nikotiinist räägitakse ühiskonnas üha enam ja enam, see paneb kuulid, need väiksed neuronid meie peas tööle ja tulevad paremad mõtted. Seda enam, et seda soovitatakse meil juba üle 50-aastastele inimestele, [kuna see aitab ennetada] Alzheimerit või mis iganes ta nimi oli, mulle ei meenugi enam täpselt.

Aga hästi oluline ja huvitav moment oli see, et me soovisime, et seal oleks kirjas ka kehamassiindeks. Selle peale öeldi, et [selle asemel räägitakse] ülekaalulisusest. Head rahvaasemikud, kas ma olen ülekaaluline? Ei tundu ju kuidagi nii, aga minu kehamassiindeks on ühe punkti võrra üle normi ja see tähendab seda, et ma peaksin jälgima enda toitumist ja liikumist. Ma soovin, et [ei räägitaks] mitte sellest, et visuaalselt menetledes on keegi ülekaaluline, vaid lähtutaks kehamassiindeksist. Aga seda olulist asja ei tahetud, sest nagu ma aru sain, see tütarlaps, kes oli kõiketeadja ja kes ammutas igapäevaselt teadmisi absoluutse tõe allikast, ütles, et piisab sellestki, kui on "ülekaaluline". Mina aga isiklikult soovin, et kõik need inimesed, kes on täna siin saalis või telerite taga, näeksid ka aastat 2035. Sestap ma ütlengi, et jälgige enda kehamassiindeksit. Meil on praegu nii, et umbes üks inimene koosseisust läheb, ja ma loodan, et see [arv ei suurene].

Teistel puhkudel, muidugi, mis sa ikka seal vaidled, eks ole. Aga see meie viimane muudatusettepanek, see nr 42 – sellega me soovisime, et riik päriselt, reaalselt mõjutaks maksupoliitika kaudu inimeste käitumist ja tooks nad riskikäitumise juurest tervislike eluviiside juurde. Lihtsamini öeldes, kujutame ette, et meil on üle riigi hästi levinud ortopeediliselt sobivad saapad, sest mõni meist võib olla ka lampjalgne – loomulikult me tahame energiasäästlikud olla ja võib-olla [soovime, et] meil oleks rohkem lampjalgseid inimesi –, samas sellised tossud, millega saaks joosta ja oma tervist arendada, on kordades kallimad. Üks nutikas riik langetaks nende jooksukingade hinda, millega inimene saab enda kehamassiindeksit allapoole. See oligi meie mõte, [kuidas mõjutada riskikäitumist] maksupoliitika kaudu. See strateegia on nii üldsõnaline dokument, et selle ühe suuna võiks ju siia panna. Aga ma saan aru, et olukord on praegu, nagu too tütarlaps seal ütles, veel toores ja me võime selle üle debateerida. Ma teen otsa lahti ja ütlen, et Eestis on iga inimene ime ja hindamatu väärtusega hoolimata sellest, et keegi kuskil on välja arvestanud, et ühe inimese väärtus on üks mill.

Niisiis, ma loodan, et need debatid meil arenevad. Esiteks see, et me ei räägi ainult sellest, et on nikotiin, vaid [ka sellest,] et nikotiiniga kõrvuti on ka kofeiin, aga sellest me täna ei tahtnud rääkida. Ja on ka suhkur, aga sellestki me täna ei tahaks eriti rääkida. Need debatid ongi sihukese poole suuga öeldud. Mida selle peale öelda? Tegelikult oli protsess iseenesest ju huvitav ja kena. Nii nagu ma ütlesin, jäi mulje, et tahaks viia pimeda vanaema kinno. Mõte iseenesest on ju tegelikult päris huvitav ja intrigeeriv, et ongi pimedate filmifestival, kus filme jutustab ümber Mikk Mikiver. Ja kogu aur läkski selle peale, et viime pimeda vanaema kinno. Abiks seegi aastal 2021. Aitäh!

Härra Kruusimäe, kas ma tohin teile pakkuda ühe maski? Täitsa siiralt. Me lihtsalt leppisime omal ajal siin saalis kokku, et teatud poliitilisi sõnumeid me siin saalis ei kasuta, ja ma usun, et teie maski peal olnud tekst võib sellele ... (Tarmo Kruusimäe kommenteerib saalist.) No ma ei oska öelda, kas poliitiline, aga igal juhul see sõnakasutus ei ole sellele saalile päris kohane. Nii et kui ma tohin teid paluda, et te vahetate selle ära, siis ma tänan teid. (Tarmo Kruusimäe: "Ma vabandan, et tulin vale maskiga.") Ei ole vaja vabandada, piisab, kui te selle maski ära vahetate. Ma tänan teid! Härra Ernits, palun, teie kord!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei tea, kas mul oli õige mask ees või ei olnud. Kõike võib teha ja intellektuaalsed mängud mulle meeldivad. See on 15 aasta plaan, kunagisel kadunud nõukaajal oli viisaastakuplaan. 21,3 lehekülge 15 aasta peale. Rahvastiku peale 32 rida, eluea ja tervise peale 56, riigivalitsemise peale 46, julgeolekule 28.

Ilusad loosungid. Kes ikka nende vastu oleks? Mina ka ei ole. "Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed. Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud. Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne ja vastutustundlik." Mis veel? "Eestis on kõigi vajadusi arvestav, turvaline ja kvaliteetne keskkond." Kahe käe ja kahe jalaga poolt. Aga täna hommikul, või oli see juba keskpäeval, enne kui ma Harju Maakohtusse tunnistusi läksin andma, tuli Riigikontrolli raport, mis ütleb niimoodi: "Ehkki seitse aastat tagasi seadis Eesti riik sihiks, et 2020. aastaks jätkab 35% põhikooli lõpetajatest oma kooliteed kutseõppes, näitab Riigikontrolli analüüs, et noorte haridusvalikud ei ole viimase kümnendi jooksul muutunud." Ilus plaan. Jutt on elukestva õppe strateegiast. Aga nüüd [selgub, et] kümme aastat pole midagi muutunud. Uhked plaanid. Ja nüüd on siin järgmise 15 aasta plaan. Tore!

Sel nädalal arutasime riigikontrolöriga riigieelarve kontrolli erikomisjonis, millised on meie võimalused – minu ja kõigi teie, kes te olete siin- ja sealpool ekraani või minu selja taga. Ja mis seal on? Janar Holm tsiteeris riigikontrolör Mihkel Oviiri kõnet, mille ta Riigikogule aastaid tagasi pidas: "Nii võibki juhtuda, et valitsus küsib raha hobuse jaoks, aga ostab hoopis eesli." Kommentaar läheb edasi nii, et eelarve üle otsustamine on aina segasemaks läinud, iga aastaga aina rohkem. Samamoodi nagu see arengukava – 21,3 lehekülge 15 aasta peale – on läinud, nagu riigikontrolör ütles, askeetlikuks ka eelarved, eelarvete üle arutamine. Ta tõi näiteks Justiitsministeerium eelarve, mis on erakordselt askeetlik. Selles on lahti kirjutatud ainult 3000 eurot külmkappide ostmiseks. Mis kõik muu on, seda ei tea keegi. Tähendab, vähemalt meiesugused ei tea. Heal juhul teavad ministrid – heal juhul –, aga kindlasti teavad ametnikud, mitmed ametnikud. Räägitakse, et mitmes ministeeriumis on isegi topelteelarved: ühed on need, mis on endale arusaadavad, ja teised on meiesugustele tobukestele, kummitemplitele, kes me arengukavasid tähtsa näoga vastu võtame ja intervjuusid anname. Kas see on eesmärk?

Ma tsiteerin veel riigikontrolöri. Tema sõnul saab Riigikogu valitsusele siduvaid otsuseid teha ainult riigieelarve seadusega[, mitte seletuskirjaga]. Seletuskiri ei ole siduv ning ka praktikas ei lähtu valitsus raha kasutamisel alati seletuskirjas kirjeldatud sihtotsarbest. See tähendab, et eraldame raha hobuse jaoks, aga ostetakse hoopis eesel või elevant. Edasi [ütleb ta, et] seadusel on liiga suur üldistusaste. Aga see on ju täpselt sama, mida [võib öelda] selle 21,3 lehekülje kohta. Me räägime praegu reaalselt riigieelarvest, mille järgi pannakse paika see, kuhu raha läheb: kas hobusele, elevandile, eeslile, küülikule või kellelegi teisele? Riigikogu liikmed, see tähendab mina ja teie, ei saa teha muudatusettepanekuid. Ühesõnaga, nagu riigikontrolör ütleb, oleme riigieelarve muudatusettepanekute suhtes tasalülitatud, sest seaduses ei ole eelarveridu, mille vahel summade tõstmiseks muudatusettepanekuid teha.

Edasi [ütleb ta, et] seletuskiri on küll mahukas – me räägime riigieelarvest ...

Kas te vajate lisaaega?

Jah, kui saaks mõne minuti veel.

Kindlasti saab, kaheksa minutit kokku.

Nii. [Riigikontrolör ütleb, et] eri aastate info ei ole seletuskirjas võrreldav, seletuskirjas esitatud informatsioon on ebaühtlase detailsusega ja Riigikogul – see on eriti tähtis, nii et kuulake, need on riigikontrolöri sõnad – ei ole eelarve menetlemisel strateegilist rolli. Ja nüüd meie, tobukesed, kummitemplid, kiidame heaks selle 21,3 lehekülge iseenesest ilusaid, aga suhteliselt sisutühje loosungeid. Kui tuletan meelde tänahommikust kutseõppe strateegiat, üht paljudest väikestest, mis on vastu võetud, siis kümme aastat on lännu, aga ei muhvigi, kui Pärnu maakond, Valga maakond, Ida-Virumaa ja Raplamaa välja arvata. Nii et siin on mõtlemise koht.

Me võime teha selle strateegia veel lühemaks, haikuks – ma ei ole luuletaja –, öelda paari reaga midagi, öelda näiteks niimoodi, et "Eesti on elus" või "Elagu Eesti". Selline loosung. Ja siis hääletame. "Elagu "Eesti 2035"". Kõike võib selle all mõista. Kes selle vastu on? Ei ole mina ja ma arvan, et ei ole mitte keegi, eks. Aga kas sellel on mõtet? Lihtsalt palju tööd. Kuidas see käsikiimluse definitsioon oligi? Vilgas, ent viljatu tegevus. Mulle tundub, et see on kaunis dokument, milles on palju häid asju, näiteks rahvastikukriisi probleemkomisjoni ettepanekuid on arvestatud ja mitmeid muidki asju on arvestatud. Aga kas seda on vaja? Me oleme siiski, nagu riigikontrolör ütleb, kummitemplid, meie koos teiega, kallid kolleegid. Aitäh!

Nüüd sõnavõtt kohalt. Siim Pohlak, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Mina ütleksin, et puudustest on juba räägitud. Paljud olulised asjad, valdkonnad on välja jäetud. Ma lihtsalt markeerin veel kord ära, et mulle tundub seda vaadates, et aastal 2035 on Eesti rahva roll ikkagi endiselt üks kord nelja aasta tagant valimas käia. Otsedemokraatiast ei räägita mitte midagi, inimeste võõrandumine võimust ainult suureneb ja minu meelest on siin ikkagi väga nõrgalt esindatud rahvusriigi vaade Eesti tulevikule. Seda vaadatakse ikkagi globalistlikust vaatenurgast.

Kui mõelda, kellele selliselt koostatud strateegiat eelkõige vaja on, siis mulle tundub, et võib-olla mingitele ametnikele ja väiksemate plaanide ja strateegiate tegijatele, kes saavad siis viidata, et siin suures strateegias on loosungina "Avatus, avatus, avatus". Kahjuks jah, midagi väga head siin öelda ei ole. Palju tööd on tehtud, aga tulemus on kaunis kehvakene. See on kõik.

Sellega on läbirääkimised lõppenud. Sulgen läbirääkimised ja läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.

Esimese muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Teine muudatusettepanek, esitajaks Reformierakonna fraktsioon, arvestatud täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitajaks rahanduskomisjon, arvestatud täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitajaks rahanduskomisjon, arvestatud täielikult. Viies muudatusettepanek, samuti rahanduskomisjonilt, arvestatud täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitajateks Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Tarmo Kruusimäe, palun!

Soovin seda kehamassiindeksi küsimust lasta Riigikogul hääletada. Aitäh!

Selge, hääletame seda.

Austatud kolleegid! Me peaksime hakkama hääletama muudatusettepanekuid, aga mul on infot, et mitte kõik saadikud ei ole ühendust saanud. Nii et enne, kui hakkame muudatusettepanekuid hääletama, viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun!

Kohalolijaks registreerus 91 rahvasaadikut. Nüüd on niimoodi, et kui kellelgi ei ole võimalik hääletada, siis on teil kolme minuti jooksul võimalik saata oma hääl meiliga aadressil virgats@riigikogu.ee. Ma ei kuuluta hääletustulemust kohe välja, sest tundub, et kõik ei saa elektrooniliselt hääletada.

Aga nüüd muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling ning juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

Ma hääletustulemust veel välja ei kuuluta, ootame veel meile. Anname mikrofoni Imre Sooäärele.

(Kaugühendus)

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Mul kadus ühendus ja siis ma sain sisse tagasi. Aga kui ma vajutasin, siis näitas vastupidist tulemust. Kas saaks seda hääletus palun korrata? Nüüd ma olen sisse logitud, vahepeal mul kadus ühendus. Võib-olla see oli hetkeline [tõrge].

Jaa, me kohe hakkame otsima tehnilist lahendust. Ma korraks pean nõu. Ma katkestan hääletuse ja teen tehnilise vaheaja viis minutit. Viis minutit vaheaega.

V a h e a e g 

Nii, tundub, et me oleme tehnilised probleemid seljatanud ja saame uuesti hääletuse juurde minna. Panen uuesti hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

Ettepanekut toetas 22 rahvasaadikut, vastuolijaid oli 55 ja erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust.

Muudatusettepanek nr 7, esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajateks on Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling, juhtivkomisjon on otsustanud seda arvestada sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 7). Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud rahanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitajaks on Eesti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 9). Muudatusettepanek nr 11, esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitajaks on Eesti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 11). Muudatusettepanek nr 13, esitajaks on rahanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitajaks rahanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitajaks on rahanduskomisjon ja sedagi on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitajaks on Eesti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 15). Muudatusettepanek nr 17, esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 18, selle on esitanud Eesti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 17). Muudatusettepanek nr 19, esitajaks on rahanduskomisjon ja seda on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 20, esitajaks on rahanduskomisjon ja ka seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 21, esitajaks on riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 20). Muudatusettepanek nr 22, esitajaks on riigikaitsekomisjon ... Vabandust! Henn Põlluaas.

Aitäh! Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel seda olulist riigikaitsekomisjoni ettepanekut hääletada ja ka toetada!

Selge. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 21, mille on esitanud ... Ettepanekut nr 21 soovisid, eks? (Henn Põlluaas vastab saalist.) Nr 22, selge. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 22, mille on esitanud riigikaitsekomisjon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

Ettepanekut toetas 26 rahvasaadikut, vastu oli 52. Ettepanek ei leidnud toetust.

Läheme edasi. Muudatusettepanek nr 23, selle on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitajaks on samuti rahanduskomisjon ja sedagi on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitajaks on riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 24). Muudatusettepanek nr 26, esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 27, esitajaks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Kuna kaitsekulutuste tase 2% SKP-st ei vasta praeguseks väljakujunenud geopoliitilisele olukorrale, siis palun seda ettepanekut hääletada ja loomulikult ka toetada.

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 27, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

Ettepaneku poolt on 27 rahvasaadikut, vastuolijaid on 53 ja erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.

Muudatusettepanek nr 28, esitajaks on Eesti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 26). Muudatusettepanek nr 29, selle esitaja on Johannes Kert, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 26). Muudatusettepanek nr 30, esitajaks on rahanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 31, esitajaks on rahanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 32, esitajaks on rahanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 33, esitajaks on taas rahanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 34, esitajaks on rahanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 35, esitajaks on Eesti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 36, esitajaks on rahanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 37, esitajaks on rahanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepanek nr 38, esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 39, esitajaks on Eesti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on otsustanud seda arvestada sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 38). Muudatusettepanek nr 40, esitajaks on rahanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 41, esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 42, esitajateks on Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Tarmo Kruusimäe, palun!

Ma näen, et see maksupoliitiline toetamine tervislike eluviiside puhul on iseenesestmõistetav, ja komisjonis oli tulemus juba peaaegu fifty : fifty. Seega ma loodan, et suur saal toetab seda muudatusettepanekut.

Ma saan aru, et see oli hääletussoov. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 42, mille on esitanud Tarmo Kruusimäe ja Madis Milling ning mida juhtivkomisjon ei ole toetanud. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

Ettepanekut toetas 22 rahvasaadikut, vastuolijaid oli 59 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust.

Liigume edasi. Muudatusettepanek nr 43, selle esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 44, esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 45, esitajaks on riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 46, selle esitajaks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ning juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kuna julgeoleku olukord ei jäta meile muud võimalust, et kõik riigikaitse lüngad likvideerida, palun panna see ettepanek hääletusele ja seda ka toetada.

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 46, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

Ettepaneku poolt on 25 rahvasaadikut, vastuolijaid on 54 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust.

Muudatusettepanek nr 47, selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kuna sisekaitse vajab tugevdamist ja piirivalve võimestamist, siis palun panna see muudatusettepanek hääletusele ja loomulikult seda ka toetada.

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 47, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

Ettepanekut toetab 21 rahvasaadikut, vastuolijaid on 59 ja erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.

Muudatusettepanek nr 48, selle esitajaks on Eesti Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 49, esitajaks on Johannes Kert, juhtivkomisjon on arvestanud seda sisuliselt (koos muudatusettepanekuga nr 48). Muudatusettepanek nr 50, esitajaks on rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda täielikult. Muudatusettepanek nr 51, selle esitajaks on Eesti Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on arvestanud seda osaliselt (koos muudatusettepanekuga nr 50).

Austatud Riigikogu! Oleme otsuse eelnõu 262 kohta esitatud muudatusettepanekud läbi vaadanud. Meile on tulnud ettepanek Riigikogu otsuse "Riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" heakskiitmine" eelnõu teisel lugemisel katkestada.

Siret Kotka, palun! Palun, Siret! (Vaikus.) Mulle tundub, et ta tegelikult vist ei taha meiega rääkida. Läheme tagasi katkestamise ettepaneku juurde. Kõigepealt saalikutsung.

Enne hääletuse juurde minekut on Tarmo Kruusimäel protseduuriline küsimus. Palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Ma ei saanud täpselt aru, kas selle katkestamisettepaneku tegi Siret Kotka kui sotsiaalkomisjoni esinaine. See vajaks natuke kõpitsemist ja võiks ikkagi läbida kolm lugemist. Aga kes selle katkestamise ettepaneku tegi ja milline on selle seos Siret Kotkaga?

Ei, Siret Kotka ei teinud seda ettepanekut. Tundub, et ta sattus meil liinile täiesti ilma enda soovita. Katkestamise ettepaneku on teinud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja ma oleksin selle kohe kindlasti ka ette lugenud. Aga enne anname sõna Kalle Grünthalile, tal on protseduuriline.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja. Mulle tundub, et meil saab varsti igaühest väga huvitava meemi teha, kui lülitame sisse kaamera, mis näitab inimese asukohta või seda, millega inimene seal kuskil toanurgas vaikselt tegeleb. Mul on selline ettepanek, et minu meelest peaks tööd tegema ikka töö ajal ja tulema siia saali, mitte kuskil autoga ringi vurama. Mul on ettepanek, et järgmisel töönädalal oleks täiskoosseis kohal, sest nagu näha, teeb selline lodev elu tublid Riigikogu töötajad hästi lõdvaks. Aitäh!

Me kindlasti arutame seda homsel juhatuse koosolekul. Aitäh! Tarmo Kruusimäe, uuesti protseduuriline, palun!

Ma tahan enda heale töökaaslasele Kalle Grünthalile öelda, et ma olin saalis, aga selgus, et mul oli ees vale mask ja õige maskiga harjumine võtab lihtsalt aega. Ma pean sotsialiseeruma läbi selle maski, sest mina olen Tarmo Kruusimäe ja tahan tööd teha, seda sa ju nägid. Kuna selle uue maskiga kohanemine võtab aega, siis ma olen praegu distantsi peal. Aga ma olen Kalle mõtetega päri.

Proovime nüüd hääletuse juurde minna, meil läheb siin muidu kahekõneks. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada Riigikogu otsuse "Riigikogu pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" heakskiitmine" eelnõu 262 menetlemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestamise poolt on 19 rahvasaadikut, vastuolijaid on 69 ja erapooletuid 1. Katkestamise ettepanek ei leidnud toetust.

Ja nüüd saame teha lõpphääletuse, sest see on kahe lugemisega eelnõu. Tuleb hääletada, kas Riigikogu liikmed toetavad seda eelnõu või mitte. Ma loen pealkirja uuesti ette, et kõik oleks ilusti korrektne: Riigikogu otsuse "Riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" heakskiitmine" eelnõu 262 lõpphääletus. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Otsuse eelnõu toetas 71 rahvasaadikut, vastuolijaid oli 18 ja erapooletuid 3. Otsus on vastu võetud.

Jätkame tänast päevakorda. Kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 325 teine lugemine. Ettekandjaks on majanduskomisjoni esimees Kristen Michal. Palun!

(Kaugühendus)

Head kolleegid! Austatud vaatajad ja kuulajad! Majanduskomisjon arutas eelnõu 325. [Esimese ja teise lugemise] vahel tuli juurde kaks muudatusettepanekut. Mõlemad leidsid konsensusega toetust. Esimene muudatusettepanek ütleb sisuliselt seda, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kohustust ei ole riigiabi andjal juhul, kui Euroopa Komisjon on tunnistanud oma vastavasisulise otsusega ebaseaduslikult antud riigiabi tagantjärele siseturuga kokkusobivaks. See teema tuli arutlusele konkurentsiseaduse muutmise juures just sellepärast, et me komisjonis arutasime hüpoteetilist olukorda, et mis saab siis, kui alguses minnakse riigiabi tagasi nõudma, aga komisjon otsustab vahepeal reegleid muuta. Sellele leidis Rahandusministeerium kui algataja lahenduse. Ja teine muudatusettepanek on üsna tehniline: varem oli jõustumise tähtaeg 1. aprill, nüüd on 1. juuli. Menetluslikest otsustest tegi komisjon peale arutelu ettepaneku teine lugemine lõpetada. No vot. Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale küsimusi ei ole ja saame alustada läbirääkimisi. Aga ka läbirääkimiste soovi ma ei näe, nii et siis saame läbi vaadata muudatusettepanekud. Nagu juba kuulsime, on eelnõu kohta laekunud kaks muudatusettepanekut. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud majanduskomisjon ja seda on arvestatud täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on samuti esitanud majanduskomisjon ja sedagi on arvestatud täielikult. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 325 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 216 teine lugemine. Ettekandja on õiguskomisjoni esindaja Urve Tiidus. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu võeti menetlusse möödunud aasta 18. juunil, seaduse algataja on õiguskomisjon. Esimene lugemine oli siin saalis eelmise aasta septembris.

Väga lühidalt meenutuseks, millega on tegu. Eelnõu käivitaja oli 2019. aastal Siseministeeriumi eksperiment Eesti teedel, kui koostöös Politsei‑ ja Piirivalveametiga prooviti uut mõjutusvahendit kiiruseületajate talitsemiseks. Nimelt pakuti lubatust kiiremini sõitjatele trahvi maksmise asemel valida 45 minuti pikkune rahunemispeatus. Alternatiivne ja innovaatiline lahendus liikluskäitumise positiivseks mõjutamiseks ja eelnõu tervikuna leidsid soodsat suhtumist ka siinsamas Riigikogus esimesel lugemisel. Uuesti tuli eelnõu komisjonis arutlusele 15. veebruaril s.a, pärast seda veel kahel korral: 4. ja 10. mail.

Ma toon välja mõne olulisema debatikoha ja muudatusettepaneku. Kõike ei hakka ümber jutustama, arutelud olid huvitavad ja põhjalikud. Ütlen alustuseks ka seda, et rahunemispeatuse teema tuleb kõne alla üldse siis, kui see, kes kiirust ületas, ei ületanud seda rohkem kui 20 kilomeetrit tunnis. Sealt edasi valikut enam pole.

Siseministeerium, kelle valitsemisalas tegutsev Politsei‑ ja Piirivalveamet oleks seadusemuudatuse kohene rakendaja, leiab, et eelnõus kavandatud rahunemispeatuse ehk mõjutusmeetme kasutusele võtmine võiks toimuda üldises korras ehk niipea kui võimalik. Sellekohane muudatusettepanek nr 3 on teiseks lugemiseks vormistatud. Nimelt, eelnõu jõustumisel saab politsei asuda hindama uue mõjutusvahendi mõjusust väikeses mahus eksperimentide raames. Eelnõu muudatuste suureks ja täiemahuliseks rakendamiseks on vajalik täiendavalt arendada veel IT‑süsteeme.

Asjaosalised olid rahunemispeatuse idee suhtes väga üksmeelsed: komisjoni liikmed, Siseministeeriumi esindaja, Riigikohus, Tartu Maakohus. Oli ka teistsuguseid ideid, aga kõik möönsid, et selgitusi kiiruseületajatele kiiruse ületamise riskide kohta ei saa olla kunagi liiga palju. Nii et see on kas või see inimlik tahk selle eelnõu juures.

Eraldi oli arutelu all, kuidas vaidlustada rahunemispeatuses oldud aega, kuigi ärme unustame, et inimene ise saab teha selle valiku, kui seadus jõustub, see rahunemispeatus ei ole sund. Siseministeeriumi osakonnajuhataja Henry Timberg selgitas komisjonile, et väga paljude haldusotsuste puhul tehakse diskretsiooniline otsus ja rahatrahvi suuruse määramisel on samuti menetleja diskretsioon ning seetõttu ei näe Siseministeerium diskrimineerimist selles, kui inimesele alati ei pakuta rahatrahvi maksmise asemel alternatiivina rahunemispeatust.

Küsiti ka, kuidas tagada inimesele kindlustunne, et ta on oma karistuse rahunemispeatuse kujul ära kandnud ja temale tehtud mõjutustrahviotsust ei pöörata täitmisele. Seda on vaja ilmselt politseil ette näha. Kasutusele võetakse vastavad tehnilised vahendid, mida on päris palju, alates tabloodest, kus on autonumbrid, kellaajad jne. See on korralduslik küsimus.

Ka ministeeriumi kolleegidel oli muidugi erinevaid küsimusi. Justiitsministeeriumi nõunik Einar Hillep avaldas komisjonis arvamust, et peaks eksisteerima mingi rakendusakt, mis tekitaks inimesele kindlustunde, et pärast keegi ei ütle, et ta ei istunud seal piisavalt kaua jne. Aga Henry Timberg selgitas, et hoolimata sellest, kas mingi tabloo tekitatakse või mitte, väljastatakse inimesele lühimenetlusotsus, kus on alternatiivina märgitud, et kui inimene nõustub rahunemispeatusega ja ootab 45 minutit, siis võib ta ära sõita. Otsuse peale on märgitud aeg, mille järgi saab inimene ka ise seda vaadata. Sellised esialgu nagu uutmoodi asjad tekitavad loomulikult küsimusi, aga kõigile olid vastused olemas.

Küsimus oli ka hoiatusmärkide kohta. Hea kolleeg Tarmo Kruusimäe küsis, kas seal on ikka ka hoiatusmärgid ees, kui keegi paneb sind rahunema sinna peatusesse. Nagu me isegi kõik teame, politsei praktika liikuvate märkidega on selline, et ka liikuvate märkide ette neid pannakse, neid, mis paigutatakse ümber. Asjatundjad nentisid ka seda, et välismaised uuringud on näidanud, et mõjusus liiklusohutusele on palju suurem, kui märgid on väljas.

Huvitava teema püstitas vandeadvokaat Indrek Sirk, kes selles debatis osales ja ütles, et mida enam on erinevaid variante, millega on võimalik inimest mõjutada, seda suurem on tõenäosus, et konkreetsele inimesele suudetakse leida õige ja just sellele inimesele toimiv karistus ning rahunemispeatus võib kroonilisele kihutajale mõjuda isegi paremini kui rahatrahv, sest rahatrahv on võimalik kohe ära maksta ja võib-olla ka edasi kihutada. Ei tahaks küll seda arvata. Aga rahunemispeatuse idee sai toetust.

Keerulisi küsimusi oli veel. Näiteks – kohe ma lähen edasi – seesama rakendusakti vajadus, aga siiski mööndi veel kord, et rakendusotsuseid ja kõiki tehnilisi asju saab korraldada ka siis, kui seadus on juba üldise aktina jõustunud. Siseministeeriumi nõunik Laura Aaben täiendas, et 2019. aastal, kui tehti katsetusi selle rahunemispeatusega, ei tekkinud kordagi olukorda, kus keegi oleks lahkunud varem. See on ka täiesti selge, sest eks see, kellel väga kiire on, maksab trahvi ära ega jää sinna rahunema. Selles mõttes probleemi ei nähtud.

Õiguskomisjon küsis arvamusi erinevatelt osalistelt. Tartu Maakohus püstitas küsimuse, kas meetme jõustamisel hakatakse liiklusjärelevalvet teostama üksnes kohtades, kus on lähedal suuremad parklad, kuhu on võimalik kiiruseületajaid rahunema suunata jne. Palju tehnilisi küsimusi. Loomulikult on see tegelikult Siseministeeriumi ja politsei töökorralduslik küsimus. On selge, et peavad olema arvestatud inimeste tervisevajadused, parkimisvõimalused, ka elektroonilise tabloo püstipanemise võimalus jne. Võib-olla ette isegi ei pea nii väga muretsema, see on minu isiklik seisukoht.

Riigikohus esitas küsimuse, kas rikkujal on mingisugune alus nõuda rahunemispeatust või sõltub see täielikult kohtuvälise menetleja arvamusest. See sõltub sellest, kui palju kiirust ületatakse, ja loomulikult on need rahunemispeatused teatud konkreetsetes kohtades, igal pool seda siiski nõuda ei saa.

Sellega kaasnevad ka kulud, aga Siseministeeriumi esindaja ütles, et eelnõuga seotud kulud on välja arvestatud ja need on ka kajastatud. Liiklusjärelevalve jääb ka edaspidi ikkagi paindlikuks. Kiiruse mõõtmisega seotud tegevusi saab teha ainult nendes kohtades, kus on võimalik suunata inimesi parkima. Olgem ausad, seesama eksperiment näitas ka, et hea on, kui läheduses on mingisugune koht, kus saab kas või vett juua või mis tahes sellised praktilise elu probleemid ära lahendada. Analoogseks politseioperatsiooniks peetakse puhumisreidide korraldamist. 

Niimoodi. On ka selge, öeldi komisjoni liikmetele, et tuleb politseinikke koolitada, ja see ei ole küll keeruline asi.

Vaidlustamine tuli õiguskomisjoni istungitel veel korra esile. See on üks probleemkohti. Inimestele on tarvis anda kindlustunnet, et rahunemispeatuse meede on isikul korrektselt täidetud ja keegi tagantjärele ei ütle, et kuule, sa läksid viis minutit varem ära vms. Õiguskantsleri esindaja oli seisukohal, et rahunemispeatus on mõistlik meede, aga tuleb lihtsalt täpsemini tingimused seada, et ei tekiks selliseid kõhklusi. Hetkel luuakse üldregulatsiooni ja tulevikus selgub, kuidas need tehnilised lahendused korraldatakse. Enamus nendest on loomulikult digitaalsed.

Näiteks ütles Anti Poolamets huvitava asja, et rahunemispeatuse idee on talle iseenesest sümpaatne, kuid kaebustest, ta arvas, möödapääsu ei ole, need tulevad varem või hiljem, ja küsis, mis tõenditega saab kohtusse minna. Siseministeeriumi esindaja selgitas, et kui inimene tunneb, et ta ei ole midagi valesti teinud, siis ta ei pea rahunemispeatusesse jääma. Keegi teda seal kinni ei hoia, ta saab trahvi hiljem vaidlustada. Kogu menetlus toimub lühimenetluse raames ja mingit märget karistusregistrisse ei lähe. Mõtteavaldusi oli veel.

Nagu ma juba enne ütlesin, tehti ka muudatusettepanekuid. Kolmandat ma mainisin. Teised muudatusettepanekud olid sellised. Muudatusettepanekusse nr 1 on koondatud need muudatused, mis puudutavad isiku kaebeõigust mõjutusmeetmete kohaldamisega seoses. Uus sõnastus näeb ette, et mõjutusmeetme kohaldamisel lühimenetluse otsuses märgitakse ka teave selle kohta, et kui isik, kes vabastati mõjutustrahvi tasumisest, on täitnud otsuses märgitud mõjutusmeetme tingimused, siis on temal või tema esindajal õigus 15 päeva jooksul lühimenetluse otsuse kättesaamisest arvates nõuda kohtuväliselt menetlejalt tõendite vormistamist jne. Nii et on olemas see võimalus. Komisjon täies koosseisus (Jaanus Karilaid, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Urve Tiidus, Vilja Toomast, Heljo Pikhof) oli selle poolt, et seda täielikult arvestada.

Muudatusettepanekuga nr 2 lisatakse sättesse lõige 1³, mille eesmärk on isiku teavitamine sellest, kui kohtuväline menetleja tuvastab, et isik ei ole kinni pidanud lühimenetluses tehtud otsuses märgitud mõjutusmeetme tingimustest. Kui ta seda teeb, siis ta saab kohe vastavasisulise teate. Ka selle muudatusettepaneku poolt oli komisjon täies koosseisus, needsamad eespool nimetatud nimed.

10. mail tuli komisjon veel korra kokku, et teha veel üks muudatusettepanek, s.o muudatusettepanek nr 3 ja see puudutab seaduse jõustumist. Mäletatavasti oli eelmisel aastal, kui selle eelnõu menetlemine algas, tähtajaks 1. detsember 2020, aga nüüd jõustub see tavapärases korras. Kõik kohalolijad olid selle ettepaneku poolt ja need olid Jaanus Karilaid, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Urve Tiidus, Vilja Toomast, Anti Poolamets ja Tarmo Kruusimäe. Vat niisugune lugu. Suur tänu kuulamast!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi ka. Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Natuke mälu värskendamiseks: kas sinna eelarvesse oli sisse kirjutatud ka selle tabloo maksumus, mis oli üheks suureks arutelukohaks? Ja kui oli, siis kui suur see tabloo maksumus oli?

Kui sa, lugupeetud kolleeg õiguskomisjonist, õigesti mäletad, siis nii spetsiifiliseks nende hinnangutega ei mindud, vähemasti minul ei ole seda meeles ja protokollis ei ole seda täpselt kajastatud. On täiesti arusaadav, et kogu tehniline ja digitaalne lahendus tellitakse hankega ja selle käigus kujuneb hind.

Raivo Tamm, palun!

(Kaugühendus)

Ma tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! On olemas selline ettearvamatu asi nagu liiklusraev. Kui rikkuja otsustab valida rahunemispeatuse, aga siiski ei suuda nii kaua paigal püsida ja hoopis ägestub, mis siis saab? Kui ta tahab siiski varem lahkuda, kas siis tehakse seistud aja ekvivalendi põhjal mahaarvestus rahatrahvist? Kas siis selle võrra läheb rahatrahv odavamaks, selle arvestusega, kui mitu minutit ta suutis seal koha peal seista?

Suur tänu selle küsimuse eest! Iseenesest hea psühholoogiline küsimus. Ega me keegi ei tea, kuidas me täpselt käitume. Aga varasem eksperimendikogemus on selline, et need, kes valisid rahunemispeatuse, selle aja ka rahulikult ära istusid, arvestades eriti tänapäeva võimalusi kaugtööd teha jne. Aga sellist aja ja raha võrreldavat kalkulatsiooni selles eelnõus ei ole ja ma olen üsna kindel, et ka ei tule. Kui rahunemispeatust lõpuni välja ei peeta, siis saadetakse viivitamatult selle kohta teade ja siis on väärteotrahv kiiruse ületamise eest, mis iganes see siis on, vastavalt kilomeetrite arvule.

Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud asespiiker! Hea ettekandja! Minu küsimus läheb natukene samasse suunda kui eelküsijal, arvestades, et need, kes on suured kiirustajad, võivad kiirustada ka sellest peatusest ruttu minema, kuigi teie uuring vist väitis vastupidist. Aga kas on üldse vaja kogu seda tabloode süsteemi? See tundub väga keeruline. Kõige lihtsam oleks, kui inimene saadab mis iganes minutite möödudes kuskile geotäägitud pildi, kus on tema lokatsioon peal, ja ongi tuvastatud, et ta on ära istunud selle aja seal tee ääres. Kas peab jälle tohutult keerulist süsteemi selleks üles ehitama? Loomulikult on seda võimalik ka äpi ja muude asjadega teha, aga tänapäeval on kõikidele piltidele geotääg sisse ehitatud ja kui inimene saadab pildi sellest kohast, kus ta on, siis ongi asi lahendatud, ta on selle aja seal ära istunud. Neid digitaalvõimalusi alles kaalutakse, ma saan aru. Kas saaksid seda täpsustada?

Aitäh küsimuse eest, Imre Sooäär! Loomulikult on see digitaalne ja tehnoloogiline lahendus. Vastupidi teile arvan mina, et tabloo ei ole väga kulukas. Aga iseenesest sellise geomärgistusega info saatmine – ma usun, et asjatundjad kaaluvad ka seda varianti. Täpselt seda tehnilist lahendust ma teile kirjeldada hetkel ei oska.

Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Lisaks kiirustamisele me näeme maanteedel alailma seda, kuidas mõni juht, vastupidi, sõidab liialt aeglaselt, nii et tema selja taha tekib kümnetest autodest suur järjekord ja sellest tingituna tekivad ohtlikud olukorrad, sest kogu aeg püütakse igal võimalusel sellest liikluse takistajast mööda sõita. Ma ei teinud mingisugust ettepanekut, sest liikluseeskirjas on öeldud, et liiklust ei tohi takistada. Aga mis te arvate, kas politsei peaks ka selliste isikute liikluskäitumist mõjutama, kes, vastupidi, just liialt aeglase sõiduga ohustavad kõiki ülejäänud teel liiklejaid?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma esimese asjana ütlen, et komisjonis sellest aspektist rahunemispeatuse teemat ei käsitletud. Aga kui lubate esitada ühe isikliku seisukoha, siis ütlen, et maailm ongi selline, et mõni on aeglasem ja mõni kiirem, ja me kunagi ei tea, mis olukord kellelgi parajasti autos on. Loomulikult, kui on lubatud 90 kilomeetrit tunnis, siis soovitatav on sõita 90 kilomeetrit tunnis. Teine asi, mis paistab elupraktikast silma, on see, et teinekord tuleb suurtel maanteedel sõitmiseks natukene varasem väljasõit valida. Ma ei usu, et kunagi hakatakse karistama selle eest, et keegi liiga aeglaselt sõidab. Loomulikult on teema ka see, et inimesel oleksid autojuhiload olemas ja ta tunneks kõiki liiklusreegleid. Aga mine sa tea, mis tulevik toob.

Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, veel üks küsimus. Kas komisjon kaalus sama meedet ka mingite teiste liiklusrikkumiste puhul, näiteks stoppmärgi eiramine või muud sellised tüüpilised asjad, mida tihtipeale tehakse, mitte ainult kiirustamise puhul? Ka see paneks ju mõtlema liiklusreeglite üle ja selle üle, kas on õigesti käitutud. Iseenesest on see ju väga innovatiivne lahendus, ja kui ma ei eksi, siis see lahendus pakuti välja ministeeriumidevahelisel innovatsiooniideede konkursil – vist oli niimoodi see nimetus, nagu ma ajakirjandusest mäletan. Kas ei võiks ka muudel puhkudel analoogilist asja kasutada? Tegu on ju mõnes mõttes istuma panemisega tee äärde, et sa järele mõtleksid oma teo üle, ja seda mitte ainult kiirustamise puhul.

Seda, kas stoppmärgi [eiramise] eest ka rahunemispeatusesse saata, me ei arutanud, aga meil istub siin saalis praegu lugupeetud siseminister ja mine sa tea, mis tulevik toob. Iseenesest, olles kuulanud ära kõik ettekanded nii Justiitsministeeriumilt kui ka Siseministeeriumilt, arvamused Riigikohtult, Tartu Maakohtult, ka õiguskantsleri büroolt, tundub ikkagi, et see rahunemispeatus sobib kiirustajatele kõige rohkem. Teinekord on vaja aeg maha võtta. Minu meelest on see vahva idee. Kuidas see tehniliselt teostub, saame õige pea kogeda, kui me kiirust ületame. Kui ei ületa, siis ilmselt jääb kogemata.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis arutati teemat, et kiirustamine laieneb ka ühissõidukirajal viisakatest sõitjatest möödakihutamisele ja ühissõidukiraja kuritarvitamisele? Kas ka see patt ei vääriks rahunemispeatust, loomulikult juhul, kui on mingi kõrvalesõitmise võimalus kõrvaltänavale või kusagile taskusse? Kas politsei ei peaks üldse ühissõidukiraja kuritarvitamist rohkem kontrollima? Ma siseministrina palusin korduvalt politseijuhil seda teha, aga politseijuht minu arvates eriti vedu ei võtnud.

Aitäh ka teile küsimuse eest! Otseselt sellist küsimust komisjonis ei tõusetunud, ka mitte rahunemispeatuse kontekstis. Kuna see eelnõu rajaneb siiski sellisel eksperimendil, mis, võib väita, lubas, et sellest võiks mingit kasu saada liikluse ja kiirustajate ohjeldamisel, siis piirduti just kiiruseületajatega ja seda selle raames, mida ma siin ennist numbritega väljendasin.

Mis puudutab sõiduradasid, siis see on kindlasti politsei kompetentsi pärusmaa, siinkohal ma oma kommentaarist loobun. Seda õiguskomisjonis ka ei arutatud. Aga nagu me teame, maailm muutub kogu aeg, tulevad uued käitumisjooned, siis tulevad uued reeglid jne. Loomulikult olen ma väga rangelt seda meelt, et inimene teeb kõige õigemad otsused siis, kui ta ei ohusta ei ennast ega teisi. Siis on liiklusreeglid täidetud ja meil kõigil turvalisem.

Lugupeetud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Saame avada läbirääkimised. Läbirääkimisteks on soovi avaldanud Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea õiguskomisjoni esimees, kes siin on, siseminister ja loomulikult kõik teised head kaasvõitlejad-aatekaaslased, kellega siin koos saab tööd tehtud, ja ka inimesed, kes te meid interneeduse vahendusel vaatate! Väga hea eelnõu, igati vinks-vonks.

No selle kohta, et keegi nüüd on selle ideekorjest või kuskilt üles võtnud, ütlen, et ega ikka ei tüssa. Aasta oli 2005, kui oli esimene Rabarock Järvakandis. Kui ma sinna hääletasin, siis ma märkasin, et mingid kolm jalgratturit olid põllu peal horisontaalses asendis. Olid teised vähe vintis ja politsei oli pannud nad rahulikult sinna kainenema. Hiljem oli seda tehtud joobes juhtidega. Ma pean siinkohal ütlema kiidusõnad sulle, hea Varmo Rein, kes sa oled seal Raplamaal politseiasju ajanud ja paindlikult, suhteliselt paindlikult ikkagi lähenenud nendele inimestele, kellel on tõesti force majeure. Kõik on kained autojuhid, aga siis ei ole enam mitte keegi kaine ja see, kes on enam-vähem, vaatab, et natukene udupeenelt midagi siit tuleb, siis ta pannaksegi rahunema, kainenema. See mõte iseenesest on hea. Sest me muidu oleme võib-olla maailma esiriik selle poolest, et meil kõik kodanikud on peaaegu mitu korda ära karistatud mingite asjade pärast.

Nüüd sellest menetlusest. Katsetati seda aastal 2019 ja täna on aasta 2021. Aastal 2020 meile seda tutvustati. Nii aeglaselt need Riigikogu veskid meil tegelikult paratamatult jahvatavad. See eksperiment näitas, et ainult kaks inimest ütlesid, et nad ei soovi seda, nad on nõus trahviga, neil oli kiire. See 45 minutit, vastasid meile politseiameti töötajad, on piisav aeg, inimene ei hakka seda kaotatud aega tagasi tegema, ta lihtsalt nõustub sellega paratamatult.

Nüüd see tabloo. No piisaks ka sülearvutist, kuhu sa paned kirja sõidukijuhi nime ja kellaaja ja näitad seda inimesele. Ei ole vaja selleks suuri IT‑lahendusi. Nüüd, komisjoni esimees ja ka siseminister, juhul kui pakutakse välja mingi agiilne lahendus, siis punkt nr 1 peaks olema see klausel: peab ühilduma juba olemasoleva süsteemiga. Muidu need patsiga poisid ütlevad, et tegin nii hea programmi valmis, aga vot, anna mill, siis ma ühendan ta hoopis teiste asjadega, sellest enne juttu ei olnud. Alati peab ühilduma.

Head saadikud! Homme läheme saama enda teist AstraZenecat. Kas meil on seal mingi tabloo, et me peame 15 minutit istuma? Paberi peale kirjutatakse! Kuidas mindi Vigala Sassi juurde? Tõmmati markeriga mingi number käe peale! Meil ei ole neid tabloosid vaja. Kui me tahame midagi teha, kui me tahame midagi agiilset-innovaatilist teha, siis teeme ja teostame selle. See ongi täpselt see. Ameerikas nad ütlevad selle peale: "Wow! Väga hea ja teeme ära!" Aga eestlased hakkavad mõtlema neid agasid, miks me seda ei saaks teha. Siis me juba läheme kosmosesse, meil on tablood vaja ja siis on meil kellelgi juua vaja. Ei ole vaja kiirustada! 

Ei ole vaja kiirustada, siis ei ole ka seda tablood vaja ja siis ei ole ka seda vett vaja. Inimesed rahunevad erinevalt. Jah, mõni ütleb, et ma räägin ärritatuna, mõnel on rahunemiseks midagi muud vaja. Ärme klammerdu nendesse sõnadesse. Muidu me saaksime öelda, et mine tea, äkki tuleb keegi selline, nagu Federico Fellini filmis "Amarcord", kus onu Teole oli hoopis midagi muud vaja selleks, et ta rahuneks. See oli nüüd nendele inimestele, kes veel uurivad.

Ja muidugi tsitaat: "Suudle väikest pingviini, oh suur pingviin, / ja väikene – suudle suurt. / Las elada armastus, külm kui viin, / sest meie ei ihka muud! / Olgu rahulik rahu, / või tormine rahu, / või riiakas rahu! / Olgu rahu, / ja oleme vait." Toetan eelnõu.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Mina ei räägi selle muudatuse sisust. Minu meelest on tähelepanuväärne see protsess, mille kaudu me oleme jõudnud selleni, et eelnõu on Riigikogu suures saalis. Ministeeriumid tegid omavahel koostööd, oli selline innovatsioonitiim, valiti välja idee, mis võiks inimeste liikluskäitumist muuta. Oluline ei ole trahvisumma kogumine, vaid just käitumise muutuse saavutamine. Katsetati, eksperimenteeriti. Nüüd on selle katsetuse tulemus jõudnud seadusemuudatusse. Ma loodan, et avalikus sektoris seda tüüpi, tõesti eesmärgile suunatud asju, huvitavaid lahendusi inimeste käitumise muutmiseks, on see siis liiklusohutust või tervishoidu või elukestvat õpet puudutav teema, seda tüüpi katsetamist, eksperimenteerimist on rohkem ja me suudame need head ideed seaduse raamidesse kirja panna ja tegelikult ka rakendada, olgu siis tabloo ja veega või ilma. Nii et jõudu ja veel rohkem seda tüüpi lahendusi! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Niimoodi on, et neid on esitatud kolm tükki. Esimese on esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. Muudatusettepaneku nr 2 on samuti esitanud õiguskomisjon ja nad ise on seda ka täielikult arvestanud. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud õiguskomisjon ja see on täielikult arvestatud. Oleme ka muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 216 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane viimane päevakorrapunkt on siseturvalisuse arengukava 2020–2030. Ettekandja on siseminister Kristian Jaani. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate siseturvalisuse arengukavast, milles lepime kokku eesmärgid ja tegevussuunad selleks, et Eestit järgmisel kümnendil turvalisena hoida. Muidugi, hea meelega, enne kui ma lähen STAK‑i juurde, räägiksin sellest rahunemispeatusest ka veel, diskuteeriksin teiega pikemalt. Väga huvitav ja väga vahva idee ja minu arust on hästi hea meel näha sellist üksmeelt sellise innovatsiooniprojekti juures. Nii et tõesti tänan teid kõiki.

Aga räägime siis siseturvalisuse arengukavast, lühendiga STAK. Arengukava koostamisega alustasime juba mitu aastat tagasi ja selle aja jooksul on sadakond riigiasutust ja vabaühendust aidanud turvalisuse väljakutseid ja lahendusvõimalusi mõtestada. Näiteks toimusid arutelud koostöös Sotsiaalministeeriumi ja maakondade arendusorganisatsioonidega 2018. ja 2019. aastal kõigis Eesti maakondades. Nendel aruteludel osalesid inimesed turvalisuse nõukogudest, rahvatervise ja siseturvalisusega seotud asutustest, huvirühmadest, samuti mitu linna‑ ja vallajuhti. Saime erinevaid ideid, veendusime, et turvalisust mõtestatakse palju laiemalt kui vaid ohtude ja süütegude ennetamine ja juba toimunud sündmuste lahendamine. Inimeste heaolu, sh sotsiaal-majanduslikud küsimused, kodukandi heakord ning laiem kogukondlik tegevus mängivad turvatunde mõjutamisel ja ka turvalisusprobleemide lahendamisel olulist rolli. Seetõttu ei piisa siseturvalisuse eesmärkide saavutamiseks ainult täna tutvustatava arengukava plaanidest, vaid vaja on ka riigielu eri valdkondade edukust ja eelkõige sünergiat. Tean, et siseturvalisuse arengukavas seatud sihid aitavad sellele kindlasti kaasa. On suur väärtus, et pea mitusada inimest on osalenud arengukava koostamises. Nad panustavad oma igapäevase töö ja vaba ajaga turvalisusesse, isegi kui nad näiteks kogukonnaaktivistidena ise seda otseselt ei teadvusta.

Arengukavas oleme turvalisuse keskmesse seadnud inimese, tema elu, tervise ja vara ning turvalise elukeskkonna. Meie eesmärk on, et Eestis inimesed tunneksid ennast turvaliselt ja aitaksid ise kaasa sellele, et nende kodus ja riigis laiemalt oleks turvaline, ning et samas oleks meie riigis olemas ka professionaalne ja kaasaegne siseturvalisuse eest seisev ametkond. Aga nagu ma ka eelnevalt ütlesin, see ei ole ainult ühe ametkonna küsimus.

Järgmisel kümnel aastal on väga olulisel kohal ennetus, kuid kahjuks kõiki õnnetusi ära hoida ei saa. Seetõttu peab alati olema tagatud ka kiire ja tark abi.

Olulisemad muutused, mida järgmisel kümnel aastal turvalise Eesti loomiseks on vaja, oleme koondanud viide põhilisse fookusesse. Esiteks, turvalise ja ennetava elukeskkonna kujundamine. Teiseks, kiire ja asjatundlik abi. Kolmandaks, kindel sisejulgeolek. Neljandaks, tõhus rahvastikuhaldus. Viiendaks, tark ja innovaatiline siseturvalisus. Innovatsioonist just eelmise päevakorrapunkti juures siin ka räägiti.

Olulisemad muudatused, mida on vaja neis valdkondades järgmisel kümnel aastal teha, on seotud inimeste kaasamise, sihistatud ennetustegevuse, kriisideks valmisoleku ning info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogilise võimekuse arendamisega. Seega, teemade ring on äärmiselt lai. Seda muu hulgas põhjusel, et siseturvalisuse arengukavas ei ole turvalisust käsitletud ainult Siseministeeriumi ja siseturvalisuse asutusi silmas pidades, vaid laiemalt. Eesti turvalisemaks muutmisel on oluline, et neid küsimusi aitaks lahendada riigiasutused, kohalikud omavalitsused, erasektor ja loomulikult kõik Eesti inimesed üheskoos.

Enne kui tutvustan siseturvalisuse suuremaid väljakutseid ja järgmise kümnendi tegevussuundi, tõstan alustuseks esile, et oleme tegelikult väga heal stardipositsioonil. Eesti inimesed tunnevad end turvaliselt. 92% Eesti inimestest leidis 2020. aastal läbiviidud avaliku arvamuse uuringutes, et Eesti on elamiseks turvaline riik. Sama palju arvas, et nende kodukant on turvaline. 2017. aasta statistika kohaselt on Eesti Euroopa Liidus turvatunde pingereas tublil seitsmendal kohal. Tahame hoida järgmisel kümnel aastal turvatunnet vähemalt samal tasemel, kuid anname endale aru, et pidevalt muutuvas maailmas on see kindlasti tõsine väljakutse.

Suurimaid muutusi soovime saavutada vigastussurmade vähendamisel. Umbes kümne aasta võrdluses on vigastussurmade arv vähenenud üle 40%. Siiski sureb Eestis vigastustesse rohkem inimesi kui Euroopa Liidus keskmiselt. Muret tekitav on meeste riskikäitumine, mehi hukkub vigastuse tõttu lausa neli korda rohkem kui naisi. Sellise kurva lõpuga juhtumite ennetamisel on oluline roll nii kiirabi kui ka päästjate kiirel reageerimisel, kuid ka lähedaste ja kogukonna oskusel ning julgusel õigel hetkel sekkuda. Suur osa õnnetusi ja vigastussurmasid juhtub vale käitumise tõttu, nagu alkoholi liigtarvitamine ja hooletu suitsetamine. Näiteks, 2020. aastal olid üle pooled tule‑ ja veeõnnetustes hukkunutest joobes ning enamik olid mehed. Ligi 90% tapmistest ja mõrvadest panid toime alkoholijoobes isikud.

On oluline ja positiivne, et üle 90% inimestest Eestis peab ohte ennetavat käitumist oluliseks. Meie soov on, et see hoiak veel rohkem peegelduks reaalsete valikute tegemisel. Paranemisruumi on ka inimeste teadmistes ja oskustes. Olgugi, et enamik inimesi mõistab oma rolli turvalisuse suurendamisel, on tunduvalt vähem neid, kes peavad piisavaks omaenda valmisolekut ennast või teisi õnnetuse korral aidata. Selles on enesekindlad 61% vastanutest. 

Eeltoodu kokkuvõtteks märgin, et vigastussurmade hulk on vähenenud nende teemade puhul, kus aastaid on tehtud süsteemselt ennetustööd, näiteks tulesurmad.

Ennetustöö on vajalik siseturvalisuse ja rahvatervise kõrval muudeski valdkondades. Arengukavas plaanitav aitab kaasa, et senisest enam ja tõhusamalt tehakse ennetustööd koolis, töökohal, kogukonnas, aga ka kodus ja perekonnas. Siin on oluline roll sihistatud ennetustegevustel, tõendus‑ ja teadmispõhistel ennetusprogrammidel ja teavitusel.

Turvalisusküsimuste lahendamisel on eriliselt tähtis koostöö kohalikul tasandil. Erinevate koostöö‑ ja ennetusvõrgustike abil saame välja töötada sobivaid rätsepalahendusi konkreetsete piirkondade jaoks ehk peab olema paindlik. Arengukavas oleme võtnud sihi sellist võrgustikutööd edasi arendada ja toetada, samuti plaanime kaasa aidata kogukondlikele algatustele.

Veel kord: turvalisuse keskmes on alati inimene, tema elu, tervis, vara. Nende kaitsmine sõltub eelkõige igaühest endast, aga ka kogukonnast ja riigist. Seetõttu oleme arengukavas ühest küljest pööranud tähelepanu riigi võimekuse ja reageerimisvalmiduse hoidmisele ning teisalt sellele, et inimestel endil oleks turvatahe ja valmisolek ohutusse elukeskkonda panustada (näiteks vabatahtlikud). 2020. aasta kevadel tehtud siseturvalisuse avaliku arvamuse uuringust selgus, et sellele eelnenud 12 kuu jooksul oli 17% vastajaid osalenud mõnes turvalisusega seotud vabatahtlikus tegevuses. Iga viies 15–49‑aastane Eesti elanik oleks huvitatud abipolitseinikuks, vabatahtlikuks päästjaks või merepäästjaks hakkamisest. Paraku, paljud inimesed, kes on huvitatud vabatahtlikuna tegutsemisest, seda eri põhjustel ei tee.

Selleks, et suurendada inimeste osalust ja samuti oskusi ennast või teisi õnnetuse korral aidata, plaanime teha rohkem ennetus‑ ja selgitustööd ning pakkuda mitmekülgsemaid kaasalöömise võimalusi. 2020. aastal avanes vabatahtlikel võimalus toetada näiteks riigi infotelefoni 1247 tema tegevuses. 181 vabatahtlikku olid sellesse tänuväärsesse töösse kaasatud. Turvalisusega seotud vabatahtlikku tegevust on kindlasti plaanis veelgi mitmekesistada, näiteks luues võimalusi panustada rohkem ennetustöösse.

Nagu enne ütlesin, ennetus ja inimeste endi panus on järgmisel kümnendil küll üha olulisem, kuid mõistagi tuleb riigi reageerimisvõimekust niisamuti hoida. Kõiki õnnetusi ja ohte ju ära hoida ei saa ning inimesed peavad ohtu sattumisel saama alati asjakohast ja kiiret abi. Arengukavas oleme seadnud sihiks pakkuda õnnetustele ja ohtudele reageerimise teenuseid vähemalt praegusel tasemel. See võib kõlada väheambitsioonikalt, kuid tegelikkus on vastupidine. Praeguse taseme hoidmine nõuab uuendusi nii tehnikas, tehnoloogias kui ka inimeste väljaõppes.

Tõsiasi on see, et siseturvalisuse teenuste pakkumisel põrkume igapäevaselt mitme väljakutsega. Nii hajaasustuse, linnastumise, rahvastiku vananemise kui ka siseturvalisuse personali nappuse küsimused suunavad meid otsima iga päev uusi võimalusi, mis aitaksid riigi teenuseid automatiseerida ja parandada. Näiteks on plaanis lähiajal arendada Politsei‑ ja Piirivalveameti menetlusinfosüsteemi ning minna üle süütegude täisdigitaalsele menetlusele. Nutikamalt reageerida aitavadki arendused, mis toetavad strateegilise, taktikalise ja operatiivtasandi andmepõhist juhtimist, sh ohtude seiret ja nende prognoosimist.

Teenusedisain, käitumisteadused, tehisintellekt ja suurandmed on märksõnad, mis aitavad meil leida nutikamaid lahendusi. Just praegu tegeleme innovatsioonivõimekuse tõstmisega, kuid teeme selle nimel palju tööd ka lähiaastatel. Kõike seda selleks, et meie inimeste oskused ja meie asutuste arendustegevuste toimeloogika toetaks innovatsiooni. Soovime olla kümne, tegelikult juba viie aasta pärast olukorras, kus meie ellu kutsutud innovatsiooniprojektid on teinud teenused inimesekesksemaks ja mõjusamaks ning aidanud kokku hoida riigi kulusid.

Õnnetustele ja ohtudele reageerimist aitab parandada Politsei‑ ja Piirivalveameti ja kohaliku omavalitsuse koostöö laiendamine, andes näiteks kohaliku omavalitsuse korrakaitsjatele juurde õigusi olemasolevate ülesannete täitmiseks. Samuti peame leidma viise, kuidas hoida meie töötajaid ja vabatahtlikke. Teadagi napib Eestis töökäsi pea igal elualal. Siseturvalisuse valdkond pole siin mingi erand.

Arengukavas oleme personali hoidmiseks näinud lahendusi nii töökeskkonna kui ka arengu‑ ja karjäärivõimaluste parandamiseks, kuid mööda ei pääse me palgaküsimusest. 2025. aastal võiks politseinike, päästjate ja Häirekeskuse eesliinitöötajate miinimumpalk olla vähemalt 1,2 Eesti keskmist palka. Palkade konkurentsivõimelisena hoidmiseks teevad ametid võimaluse korral enda tegevuses ümberkorraldusi, kuid selleks on vaja ka edaspidi täiendavaid vahendeid riigieelarvest. Järgnevatel aastatel seisame väljakutse ees, et paljud politsei‑ ja päästetöötajad lähevad pensionile ning uutele sisenejatele peame pakkuma konkurentsivõimelist palka.

Töötajate hoidmise kõrval on vaja tagada uute eesliinitöötajate pealekasv. Selleks tuleb muu hulgas juba lähiajal luua Sisekaitseakadeemiasse täiendavaid õppekohti ning vaadata üle akadeemia õppimiskohtade arv ja paiknemine.

Arengukavas võtame fookusesse ka rahvastikuhaldust ehk rännet, kodakondsust ja identiteedihaldust puudutavad küsimused. Eesti kodakondsus‑ ja rändepoliitika ning identiteedihaldus lähtuvad järgmisel kümnel aastal jätkuvalt Eesti riigi ja ühiskonna huvidest, sh vajadusest tagada avalik kord ja riigi julgeolek. Rändevaldkonnas soodustame ühiskonnale kõrget lisandväärtust andvate välismaalaste Eestisse tulekut, kuid teisalt tegeleme Eestis ebaseadusliku viibimise ennetamise ja tõkestamisega. Lähituleviku arendustest toon välja näiteks tehnoloogilise lahenduse kasutuselevõtu, mis võimaldab migratsioonijärelevalvet teha veelgi enam riskipõhiselt. Täpsemalt öeldes aitab see paremini ennetada ja tõkestada Eestis viibimise, elamise ja töötamise reeglite eiramist. Samuti väärib märkimist automaatse biomeetrilise identifitseerimise süsteemi andmekogu ehk ABIS‑e kasutusele võtmine.

Kahtlemata on siseturvalisuse arengukava üks olulisi valdkondi ka sisejulgeolek. Selle hoidmiseks tegeleme nii põhiseadusliku korra kaitse, raske ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse, piiriturvalisuse kui ka kriisideks valmisoleku parandamisega. Tänast olukorda silmas pidades keskendun enam kriisideks valmisolekule. Arengukavas oleme selles valdkonnas kavandanud tegevused elanikkonna valmisoleku tõstmiseks, üldraamistiku asutuste toimepidevuse suurendamiseks ning kriiside juhtimiseks mis tahes hädaolukorras. Täpsemad tegevused eri valdkondade kriisideks valmisoleku parandamiseks, näiteks tegevused epideemiate ja nakkushaiguste leviku ennetamiseks ja tõkestamiseks, peavad olema detailsemalt kavandatud ministrite vastutusvaldkondades.

Nagu juba ütlesin, üks tegevussuundi, millele keskendume, on eelkõige elanike enda hakkamasaamine ja selle parandamine erinevate kriisiolukordade puhul. Teavitustegevused, koolitusmaterjalid ning käitumisjuhised, aga ka teema integreerimine üldharidusse on siin kindlasti suureks abiks. Parandada tuleb ka asutuste ning omavalitsuste valmisolekut kriisideks. Nende lahendamiseks peame tagama, et meie elutähtsad teenused toimiksid igal ajal ja igal pool ükskõik millises Eestimaa nurgas.

2020. aastal kaardistati kitsaskohad kriiside lahendamisel ja tehti ettevalmistusi hädaolukorra seaduse muutmiseks, et kaasajastada kriisireguleerimise korraldust, kõrvaldada kriisireguleerimise korralduse lüngad ja täpsustada elanike kriisideks ettevalmistamist. Nüüd on võetud suund koostada Riigikantselei eestvedamisel uus seaduseelnõu, mis ühendab endas riigikaitseseaduse, hädaolukorra seaduse ja erakorralise seisukorra seaduse teemad. Näiteks on plaanis täpsustada ministeeriumide ja asutuste kriisireguleerimisülesandeid, et asutuste ülesanded oleksid selgemalt sõnastatud ja igal asutusel tekiks parem arusaam enda rollist. Lisaks on vaja täpsustada kriisikomisjonide koostööformaati ja kriisiaegset juhtimiskorraldust riigis. Kriisireguleerimise korralduses on kindlasti lünki. Nimetatud uue seaduse koostamisel tuleb leida lahendused. Seaduse muutmisega täpsustame samuti elanike kriisideks ettevalmistamise korraldust. Praegu on määramata elanike kriisideks valmistumise alase ennetustöö keskne elluviija, kellel lasuks peavastutus asutustevahelise koostöö korraldamisel ning kesksete teavituskanalite arendamisel ja haldamisel. Näeme, et selleks peaks olema Päästeamet.

On väga oluline, et iga asutus ja ettevõte võtaks vastutuse ja täidaks korrektselt talle pandud hädaolukorra seadusest tulenevaid kohustusi. Pole vist vaja öelda, et kriisideks valmistumise võimekuse parandamisel eelistame alati head ettevalmistust ja kriisiõppusi, mitte aga kriisi ennast.

Lõpetuseks veel kord suur tänu kõigile, kes on aidanud seda arengukava koostada. Oleme arutelust Riigikogu õiguskomisjoniga ja varasemalt fraktsioonidega saanud väga palju häid ettepanekuid ja mõtteid, millest lähtuvalt täiendame arengukava enne selle lõplikku kinnitamist. Arengukava aitab meil nendes mitmekülgsetes teemades hoida edaspidi kindlat sihti silme ees, aga jätab piisavalt paindlikkust, et aasta-aastalt muutuvate probleemide ja võimalustega kaasas käia ning võtta kasutusele erinevaid nutikaid lahendusi. Lõpetuseks mainin kaasamise juures ära ka vabatahtlike esindusorganisatsioonid, kes on olnud väga suureks abiks, et siseturvalisuse arengukava saaks selliseks, nagu ta hetkel on. Kindlasti saab ka nendelt veel täiendavaid ettepanekuid, enne kui me siseturvalisuse arengukava lõplikult kinnitame. Aitäh teile!

Suur tänu! Nüüd on aeg küsimusteks. Juhin tähelepanu, et meil on kaks ettekannet: kõigepealt ministrilt ja teiseks õiguskomisjoni esimehelt. Igal Riigikogu liikmel on mõlemale ettekandjale võimalik esitada üks suuline küsimus. Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selles arengukavas on üks peatükk, mida te ka mainisite, mille teema on rahvastikuhaldus – see on ausalt öeldes üks ääretult ebaõnnestunud termin. Mina olen arvanud, et Siseministeerium teenib rahvast, lähtudes ka selle ladinakeelsest nimetusest. Nüüd on jõutud sinna, et on hakatud haldama rahvastikku. Ma soovitaks teil küll sellest terminist edasise menetluse käigus loobuda. 

Aga selle peatüki sees on teemana kodakondsuspoliitika, kus ollakse üsna napisõnaline. Öeldakse, et näed, olukord võiks olla parem, mis puudutab määratlemata kodakondsusega isikute arvu. Sellest tulenevalt on mul küsimus. Te ütlesite, et kodakondsuspoliitika peab vastama Eesti riigi huvidele. Kas tänane olukord, kus meil on 70 000 määratlemata kodakondsusega isikut ja ligi 100 000 kolmanda riigi kodanikku, teenib Eesti riigi huvisid? Kas teie toetate Keskerakonna ettepanekut anda hallipassimeestele kodakondsus ilma eksamiteta?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, väga hea märkus ja ettepanek selle sõna "rahvastikuhaldus" teemal, võtan selle siit kindlasti kaasa. Mis puudutab kodakondsuse temaatikat, siis nii minu seisukoht kui kindlasti ka väga paljude teiste seisukoht on see, et kui me räägime alaealistest ja lastest, siis neil peab kodakondsuse saamine Eesti riigis olema võimalikult lihtne. Kui me räägime (see ei ole küll ka hea termin) halli passi omanikest, siis ka nende kodakondsuse saamise protsessi on aastate jooksul väga palju lihtsustatud.

Loomulikult, ideaalne variant peaks olema ju see, et Eesti riigis elavadki Eesti kodanikud ja et määratlemata kodakondsusega inimesi oleks võimalikult vähe või ei oleks neid üldse. Nii et selle üle, ma arvan, järgnevatel aastatel tuleb kindlasti väga palju diskuteerida ja väga palju arutelusid läbi viia. Eks siin erinevaid seaduseelnõusid ole juba ka liikunud. Nii et ootan huviga. Ma arvan, et ühiskondlik diskussioon sellel teemal on igati teretulnud.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Kohe siit eelmisest küsimusest lähtudes: kas te toetate võimalust, et kõik Eestis sündinud lapsed, kelle vanemad on Eestis püsivalt elanud vähemalt 1991. aastast, saaksid Eesti kodakondsuse lihtsustatud korras? Seda ka siis, kui nende vanemad on Venemaa kodanikud.

Aitäh küsimuse eest! Minu teada kodakondsuse seaduse viimaste muudatustega ongi sellistele lastele ette nähtud lihtsustatud korras kodakondsuse taotlemine.

Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ei, me oleme küll arutanud seda siin saalis, aga tulemus on see, et umbes kolm last on selle kodakondsuse saanud, kuid niikaua, kui nad oma Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobuda ei saa – ja alaealised seda teha ei saa –, ei saa nad ka Eesti kodakondsust. Sellega tuleks teil küll tööd teha.

Aga ma jätkan nüüd rahvastikuhalduse teemal. Küsin laiemalt, mitte ainult laste kohta. Kui sihiks on seatud see, et Eestis elaksid ikkagi kodanikud, ja see, et vähendada halli passiga inimeste arvu, siis kas teie toetate Keskerakonna ettepanekut anda kõigile halli passiga inimestele kodakondsus ilma eksamiteta?

Aitäh küsimuse eest! Hetkel on mul niimoodi otseselt vastata keeruline. See vajaks kindlasti täiendavat analüüsi ja ülevaatamist. Veel kord: aastate jooksul on inimestele, kellel kodakondsus on määratlemata, tehtud väga palju lihtsustamise variante, et neil oleks tõepoolest lihtsam kodakondsust saada. Ma olen igal juhul nõus sellega, mis puudutab alaealisi, et kodakondsuse saamine nendel lastel, kes on Eestis sündinud, peaks olema võimalikult lihtne. Siin ei tohiks olla väga keerulist protsessi. Ma tulen tagasi enda enne öeldu juurde. Ma arvan, et mida vähem on Eestis määratlemata kodakondsusega inimesi, seda parem olukord on.

Henn Põlluaas, palun! 

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kõik see, mis te siin räägite, on väga ilus, ma tõesti ilma igasuguse irooniata ütlen seda. Aga te ütlesite, et eesmärk on hoida siseturvalisuse taset vähemalt praegusel tasemel. See ei ole ju võimalik. Ma ei kuulnud teilt mitte poolt sõnagi selle kohta, et valitsus, mille liige te olete, vähendas riigi eelarvestrateegias Siseministeeriumi eelarvet järgmise nelja aasta jooksul kümnete miljonite võrra ja kavatseb kaotada ka Kaitseväe ja PPA eripensionid. See tähendab ju tegelikult, olgem ausad, päästjate ja politseinike lahkumist – sadade päästjate ja politseinike lahkumist kõige hullema stsenaariumi puhul. See arengukava on seeläbi muutunud täiesti sisutuks loosungiks, millel pole reaalsusega mingit seost. Mis mõte sellel on ja mida te kavatsete teha selleks, et see arengukava kattuks reaalsusega, et nii ka läheks?

Aitäh küsimuse eest! Küsimuse püstitus ja fookus on väga õige. Kui me räägime vastuvõetud riigi eelarvestrateegiast, siis tõepoolest, kõigi ministeeriumide valitsemisalad või haldusalad on solidaarselt kokku leppinud, et jooksvaid tegevuskulusid tuleb vähendada. Ma siiski väga loodan, et õiged on need prognoosid, mis on rääkinud sellest, et meie majandus on jõudsalt tõusuteel. Riigieelarve vastuvõtmise suhtes sügisel, see võetakse vastu Riigikogus, olen mina küll tüki maad optimistlikum ja loodan, et me sellistes toonides sügisel sellest rääkima ei peaks.

Kui me räägime veel kord siseturvalisuse arengukavast, siis tõepoolest, see on seotud ka eelarvega. Põhimõtteliselt on 11 aasta siseturvalisuse eelarve 4,1 miljardit eurot, see on siseturvalisuse valdkonna või valitsemisala 11 aasta eelarve. Kui me vaatame neid lisavajadusi, siis mina olen n-ö protsessina riigi eelarvestrateegiast taotlenud täiendavaid vahendeid 1,6 miljardit. Nendesamade lisataotluste hulgas oli ju ka näiteks päästjate ja politseinike palga tõus jne. Mina kindlasti ei loobu võitlemast. Väljakutse on väga suur, osundatud on õigele asjale. Aga siseturvalisuse arengukava on dokumendina siiski väga oluline ja paneb pikaks ajaks paika väga konkreetselt sihistatud mõtted. See on koostöödokument, see ei räägi ainult Siseministeeriumi valitsemisalast. See on koostöödokument, mis räägib väga mitmest partnerist.

Ma ei tea, kas ma kuulsin õigesti, aga ma igaks juhuks mainin ära selle, et politseinike eripensionide süsteem on tegelikult juba varasemalt ära kaotatud. Politseiametnike eripensionide süsteem kadus ära 2020. aasta 1. jaanuaril. Nende inimeste puhul, kes sisenesid [politseisüsteemi] peale 1. jaanuari 2020, eripensionisüsteem enam ei rakendunud, kõikide nende puhul, kes olid sel hetkel tööl, rakendus ja on jätkuvalt jõus.

Riho Breivel, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Me oleme korduvalt rääkinud lahendamata võimelüngast relvastatud konflikti ajal ja oleme rääkinud ka sellest, kuidas piirivalvet siduda piirikaitse ülesannetega, mis on tegelikult kõigi poolt aktsepteeritav. Kuidas see asi toimima hakkab, see on meie enda teha. Sa räägid ka seda, et see arengukava ongi ühine arengukava, mitte ainult Siseministeeriumi, vaid ka teiste ametkondade jaoks. Just see piirikaitse pool on ju tegelikult ka Kaitseministeeriumiga, kuidas öelda, ühine projekt. Aga ma olen viimasel ajal kuulnud, et piirikaitse pool on jäänud nagu vaeslapse ossa ja sellega enam edasi ei taheta tegeleda, kuigi sinu suust on kõlanud ka see, et see on ikkagi õige ja ...

Aeg, palun!

... eesmärgipärane lahendus. Kuidas sellega siis ikkagi on?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan kinnitada, see olukord, kus piiri valvamine peaks minema üle piiri kaitseks, ja see, milline on sel juhul nende meie inimeste roll, kes täna tegelevad piiri valvamisega, on ka Kaitseministeeriumiga ikkagi jätkuvalt arutelu ja diskussiooni koht, et millised need ülesanded meie piirivalvajatel ja meie ootused nendele sellises olukorras peaksid olema. Nii et, hea kolleeg, ma ei saa kuidagi öelda, et see teema oleks kõrvale lükatud. Sellega ikkagi jätkuvalt tegeldakse.

Anti Poolamets, palun!

(Kaugühendus)

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma lugesin seletuskirjast mõnda kummalist tähelepanekut, et politseiteenust osutatakse seksuaalsele sättumusele vaatamata. Selline info on materjalides sees, aga samal ajal on pandeemia käigus ju kerkinud üles piiride valvamise küsimus. Praegu on koalitsioon maha matnud sisekaitse reservi temaatika. Vaataks äkki tõsisematele probleemidele silma ja küsiks, kuidas tõsiste kriiside korral on tagatud pikemaajalisem piirivalve, mitte ainult Kaitseliidu baasil. Kust need reservid siis tulevad? Me oleme saanud ju väga tõsise õppetunni. See peaks seal kirjas olema, mitte see, et seksuaalse sättumuse tõttu või sellele vaatamata osutatakse politseiteenust.

Aitäh küsimuse eest! Sisekaitse reservi ei ole fookusteemana mitte kuidagi kõrvale jäetud, minu jaoks on see jätkuvalt oluline. Iseenda jaoks sõnastan seda väga lihtsalt. See tähendab ka lihtsalt seda, et vabatahtlike hulk peab meil olema suurem ja seal hulgas on vabatahtlikud, kes kriisiolukorras lähevad appi piirivalvuritele. Ikkagi jätkuvalt on arvestatud ka sellega, et kui me räägime kriisiolukorras piiri valvamisest, siis seal on abiks väga tublid kaitseliitlased, kes on seda teinud juba ka eelnevalt. Nii et sisekaitse reservi all (või ükskõik, kuidas me seda nimetame) me mõtleme suuremat hulka ja parema väljaõppega, sotsiaalsete garantiidega, parema väljaõppega, treeningutel osalenud jne vabatahtlikke. See eesmärk on meil jätkuvalt. Ka siseturvalisuse arengukavas on kümne aasta eesmärk ju see, et kui praegu on 17% elanikkonnast valmis panustama või on juba panustamas kuskil valdkonnas vabatahtlikult, siis kümne aasta pärast võiks see osakaal olla 30%. Kui me räägime konkreetselt abipolitseinike arvust, siis selle arvu tõus viie aasta pärast võiks olla juba üle 600. Pikas vaates, kui me räägime tõepoolest kriisiolukorrast ja kriiside lahendamisest, me oleme näinud, et siseturvalisuse vabatahtlikke oleks vaja ca 6000. See on meie pikk vaade vabatahtlike arvu suurendamise koha pealt. Nende üks olulisi rolle objektikaitse kõrval on näiteks ka see, et aidatakse piiri valvata. 

Aga lühidalt, jah, vabatahtlike arvu suurendamise eesmärki ka siseturvalisuse arengukava vaates ei ole mitte kuidagi kõrvale jäetud. See on üks meede, kuidas me saame kriisiolukorras oma piiri paremini valvata.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Hea minister, aitäh selle ülevaate ja esitatud arengukava eest! See on kindlasti väga oluline ja väga huvitav. Minu küsimus puudutab seda, et siin puudub eraldi rõhuasetusena üks väga oluline probleem, mis siseturvalisust mõjutab, nimelt maffia tüüpi kriminaalsed organisatsioonid. See on probleem, mis tegelikult on olemas igas riigis kogu maailmas. Kahjuks ei ole olemas ühtegi riiki, mis oleks sellest täiesti puutumata. Nii et ma loodan, et te olete erinev eelkäijatest, kes on alati püüdnud kuidagi sellest üle libiseda, rääkides võib-olla kriminaalsetest tegevustest, aga mitte nendest organisatsioonidest, kes on selle taga ja kes võivad olla ohtlikud nii meie riigile kui ka meie ühiskonna toimimisele. Kas te olete mõelnud, et me võiksime teha eraldi registri, kus oleks pilt kõigist maffia tüüpi kriminaalsetest organisatsioonidest, et me saaksime igal aastal ülevaate näiteks raporti kujul, kes meie riigis toimetavad ja mida nad teevad? Võib-olla on meil siin mõne teise riigi kriminaalne organisatsioon, kes siin ei teegi kriminaalseid tegusid, aga ta on siin olemas. Mida te sellest arvate? Kas see register võiks siin mainitud olla ja mida me selles valdkonnas ette võtame?

Aitäh küsimuse eest ja aitäh osundamast väga olulisele teemale! Ei kavatse sellest kuidagi üle libiseda ja miks ka peaks: kui kas või guugeldada, siis on näha, et väga paljud inimesed on rääkinud – ma räägin ekspertidest nii politsei poole pealt kui ka prokuratuuri poole pealt –, mis see olukord meil Eestis on. See ei ole viimaste aastate jooksul väga muutunud. Kui me räägime organiseeritud kuritegevusest, siis Eestis on jätkuvalt umbes 20 kuritegelikku ühendust, kes on pidevalt sellise, ütleme, järelevalve all. Kui me tahame öelda, millised neist on võib-olla pisut ohtlikumad, siis seitse-kaheksa võiksid olla sellised, mis on pisut ohtlikumad. See ei ole tõepoolest viimaste aastate jooksul muutunud.

Mis on positiivne ja mis on olnud muutus, on see, et viimaste aastate jooksul on mitu organiseeritud kuritegevuse liidrit süüdi mõistetud ja ka hetkel viibib väga suur osa nendest kinnipidamisasutuses. See näitab ka seda, et nende organisatsioonide – vabandust, et ma niiviisi ütlen –, ühenduste mõjuvõim on tänu politsei heale tööle päris korralikult pärsitud. Kui me vaatame puhtalt viimaseid aastaid, siis näiteks kahe viimase aasta jooksul on kohtusse läinud 14 asja, mis on puudutanud organiseeritud kuritegevust. Nii et see temaatika on väga oluline. 

Mis puudutab registriküsimust, siis ühtepidi võib ju öelda, et see register on selles mõttes olemas, et nende inimeste kohta, kes on süüdi mõistetud, on see informatsioon, igati avalik, olemas. Kui me räägime jälitusinformatsioonist või konfidentsiaalsest informatsioonist, siis seda sellisel kujul avalikult muidugi kuidagi välja paisata ei saa. Aga ma saan teile kindlasti kinnitada, et see informatsioon on olemas nii Interpolil kui ka Europolil, kes suhtlevad rahvusvaheliselt, teiste riikidega. Sealt kindlasti on võimalik leida kõiki neid erinevaid sidemeid, juhul kui organiseeritud kuritegevusel on need sidemed Eestist väljaspool.

Kui veel võib-olla organiseeritud kuritegevuse juures olla, kuigi ei tahaks väga nendele tegelastele tähelepanu pöörata, siis jätkuvalt on nende tegevusvaldkond laias laastus seotud narkokuritegevusega, on ka n‑ö valgekraelisust ja on ka kelmusi. Kui me räägime rahast, kui me räägime kriminaalsetest tuludest ja võtame näiteks puhtalt narkokaubanduse ja narkootikumidega seotud kuriteod aluseks, siis puhtalt jaemüügiga teenitakse umbes 30 miljonit kriminaalset tulu. 30 miljonit! Eksperdid ütlevad, et see on umbes 10% sellest, mis tegelikult on. Nii et kui me mõtleme, mis see võiks tegelikult olla, siis me räägime 300 miljonist eurost, mis omakorda jällegi näitab seda, kui oluline on kõik see, mis on seotud kriminaalse tulu tuvastamisega ja selle kättesaamisega.

Kui me räägime kriminaalsest tulust või sellest, kui palju näiteks eelmisel aastal kurjategijate vara on arestitud, siis see summa on üle 26 miljoni euro. See vara ei ole veel n‑ö kriminaaltuluna ära võetud, aga see on hetkel riigi poolt arestitud. See näitab veel kord seda, kui suured need summad tegelikult on. See näitab ka seda, et see ei ole kindlasti kogu kriminaalne tulu või kriminaalne vara. See on koht, kuhu kindlasti nii sisejulgeolekuasutused kui ka siseturvalisuse asutused peavad rohkem panustama ja kus nutikaid lahendusi otsima. Organiseeritud kuritegevuse inimesed, üldse kurjategijad, on väga nutikad ja vara jälitamine on tihtipeale väga keeruline. Selles mõttes ma kindlasti mainiksin ära ka sideandmete regulatsiooni muudatuse, mis tulenevalt Euroopa Liidu Kohtust on lahendina laual. Samas on mul hea meel, et Justiitsministeeriumiga koostöös lahendusi otsitakse, näiteks see sideandmete teema versus organiseeritud kuritegevus. See on väga tõhus tööriist selleks, et olla veelgi edukam võitluses organiseeritud kuritegevusega, vara jälitamisel, kriminaaltulu kättesaamisel jne. Loodan, et andsin vastuse.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, juhataja! Minu küsimus tõukub viimase aja sündmustest ja on suunatud tulevikku nagu ka see arengukava ise. Kas ja kuidas näeb siseturvalisuse arengukava ette võimalust politseijõudude proportsionaalseks ja kohaseks kasutamiseks igas olukorras ja alati ühetaoliselt, sõltumata sellest, kas tegemist on kodanike avalike demokraatlike protestidega või siin viibivate isikute avaliku austusavaldusega Eestit okupeerinud vägede mälestusele?

Aitäh küsimuse eest! See teemapüstitus ei ole niivõrd seotud siseturvalisuse arengukavaga, vaid tegelikult on proportsionaalsuse põhimõte miski, mis tuleneb korrakaitseseadusest. Sellest peabki politsei loomulikult oma igapäevases tegevuses juhinduma, olgu selleks kõige lihtsam, rutiinsem, kui üldse nii öelda saab, patrulli väljakutse või olgu see tegevus, mis on seotud avalike kogunemistega. Nii et politsei tegevus peabki olema alati proportsionaalne. See on nõue, mis seaduse tasemel tuleneb korrakaitseseadusest, see ei ole midagi, mis on kirjas siseturvalisuse arengukavas.

Andres Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Võimearendusi Eestis me tihti rahastame reformidega, vähemalt püüame seda nii teha. Kui me vaatame siseturvalisuse valdkonda – teie olete tulnud sealt süsteemist seest –, siis on korduvalt kõlanud ikkagi väited ka parlamendi suunas, et alarahastus on aastast aastasse kuhjunud ja probleemid selle valdkonna rahastamise kontekstis aina kasvavad. Minu küsimus teile ongi, kas lisaks digireformile ja digilahendustele on veel teisi selliseid allikaid, mida on võimalik katta selle valdkonna siseselt, või tegelikult teie sõnum ikkagi parlamendile on kestev ja jääv, et, kulla parlamendisaadikud, avaldage survet ja leidke eelarvesse lisaressursse selle valdkonna arendamiseks ja elushoidmiseks.

Aitäh küsimuse eest! Raha on alati liiga vähe, selles pole üldse küsimustki. Kui me räägime siseturvalisusest, siis nagu ma ka eelpool mainisin, kogu siseturvalisuse arengukava n‑ö 11 aasta eelarve ja ka meie lisataotluste kogused on 1,6 miljardit. Loomulikult, alati saab midagi teha ka sisemiste reformidega, see ei ole üldse küsimus. Aga kuskil on piir ees ja kuskilt lihtsalt enam sisemiste [ressurssidega] ei ole võimalik teha, ilma et inimene tänaval, kes seda teenust peab saama, kui ta hädas on, võib-olla enam seda ei saa, ta ei saa seda nii kiiresti või nii operatiivselt. Nii et loomulikult, ma olen alati nõus, et sisemised reformid ja mõtted, kuidas olemasolevat raha teistmoodi paigutada, on äärmiselt olulised.

Te küll mainisite, et seda digiteemat võiks siin mitte puudutada, aga siiski, parimad innovaatilised lahendused saavad tuleneda ikkagi digivaldkonnast, ja see on äärmiselt oluline. See rahunemispeatus, millest me siin enne rääkisime, on selline lihtsam näide, kus võib olla väga suuri ja mahukaid digitaalseid lahendusi vaja ei ole. Aga me oleme varasemalt ju kasutusele võtnud kas või selle, et lihtne on näiteks iseteeninduskeskkonnas taotleda isikut tõendavat dokumenti või omaenda biomeetrilisi andmeid esitada PPA teenindustes. Ehk ei pea enam minema inimese juurde, vaid sa võid minna biomeetriakioskisse ja saad ise endast pildi teha, sõrmejäljed anda, allkirjanäidise anda. Need on kõik sellised asjad, mis hoiavad kokku inimtöötunde päris suures ulatuses. Nii et kokkuvõtvalt: loomulikult see lisavajaduste hulk on tüki maad suurem kui see, mis meil on täna olemas.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kolm päevakorrapunkti tagasi me käsitlesime siin strateegiat 2035. Siis Keskerakond, keda teie ministrina esindate, ja Reformierakond hääletasid maha meie parandusettepaneku. Loen selle sõna-sõnalt ette: "Loome politsei- ja piirivalve kriisireservi ning tagame piirivalvele vajalikud võimed, valmisoleku ning õigusliku aluse piirialadel sõjalise kaitse ülesannete täitmiseks." See on väga tore, kui te lubasite, et te võitlete selle eest, et teie ülesanded saaksid täidetud. Aga ma küsin, et mis te selle peale ütlete.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ütlen seda, et "Eesti 2035", selle suure strateegia kõrval on tõepoolest ka STAK‑i üles ehitatud ja need ei ole kuidagi eraldi rada pidi käinud. Kui ma tulen tagasi reservi, riigireservi või kriisireservi – või kuidas iganes me seda nimetame – juurde, siis ma veel kord kinnitan, et tegelikult me räägime suuremast hulgast vabatahtlikest. Siin ei ole Siseministeeriumil mitte ühtegi takistust vabatahtlike hulga täiendavaks värbamiseks ja tööle rakendamiseks, seda saab teha ka praegu. Küsimus on lihtsalt see, kuidas neid vabatahtlikke paremini värvata, et nad tahaksid abiks tulla. Kui me vaatame seda hulka, kes on iseenesest valmis vabatahtlikuna panustama, siis väga paljud ütlevad, et tahaks tulla, aga toovad ka põhjuseid, [miks see ei ole võimalik], kas see on siis ajapuudus, kas on füüsilised katsed sellised, mida võib-olla ei suudeta teha, või on toodud ka vanust näiteks.

Aga veel kord: tegelikult suurem hulk vabatahtlikke pikemas vaates erinevate ülesannete täitmisel ei ole takistus. Tõenäoliselt, jah, mingisuguseid konkreetseid ülesandeid või õiguseid seadusega vabatahtlikele anda ei ole alati mõistlik, sest vabatahtlikud tegutsevad vaba tahte alusel. Siin on kindlasti väga oluline vaadata ja hinnata, millised on nende vabatahtlike õigused, mida nad ellu viia saavad.

Uno Kaskpeit, palun! Uno, me ei kuule ega näe.

(Kaugühendus)

Kas praegu on mind kuulda? 

Nüüd on kuulda. Palun, jah!

Mul on selline küsimus. Ma sain teie vastusest politseijõudude suuruse ja kasutamise kohta aru niimoodi, et oma inimeste vastu, kes käisid Riigikogu ees, toodi välja suured politseijõud relvade ja koertega, samas 9. mail Vene ausamba ees, kus oli ka rahvast rohkem, kui sinna oli lubatud, ei olnud politseid üldse näha. Võib-olla neli, viis või kuus tükki kuskil põõsas passis. Kuidas sellest aru sada?

Aitäh küsimuse eest! On väga suur vahe, millise tegevuse ja taktikaga, kui nähtavalt tuleb politsei välja. Ühed avalikud kogunemised on sellised, kus on olemas väga konkreetne korraldaja ja korrapidajad, on mitme eelneva aasta koostöökogemus samade korraldajatega ja see koostöö planeerimisprotsessis on olnud igati selline, kus politsei ja ka kohaliku omavalitsuse ettepanekuid on alati kuulda võetud. Sellised on olnud näiteks need avalikud kogunemised, mis on toimunud Kalmistu teel. Kui siia kõrvale võtta avalik kogunemine, kus ei ole korraldajat, kus ei ole korrapidajaid, siis see ongi selline olukord, kus politsei peab valima taktika, kus ta on ise rohkem nähtaval. Ta ise võtab endale korrapidaja rolli. Nii et siit tulenebki see suur erisus.

Küll saan ma teile kinnitada, et kui suured rahvahulgad kuskile kogunevad, siis alati on politseil valmisolek. Nii oli see tegelikult üle Eesti ka 9. mail eri ürituste puhul. Kui palju neid oli vahetult näha – see ongi taktika küsimus. [See sõltub sellest,] milline on olnud varasem kogemus samade korraldajatega ja kuidas on võetud kuulda kas politsei ettepanekuid või kohaliku omavalitsuse ettepanekuid või kuidas üldplaanis on käitutud.

Kalvi Kõva, palun!

(Kaugühendus)

Hea Riigikogu aseesimees Martin! Hea minister Kristian! Alustuseks ütlen, et ma olen ülimalt õnnelik inimene. Ma olen saanud üle 15 aasta tegelda väga-väga emotsionaalse ja väga toreda tegevusega, olles vabatahtlik päästja Rõuge kandis. Aitäh ka, minister, sulle meie tegemistele kaasa elamast ja meid aitamast! Mul on Rõuges väga tubli noor päästja, mu enda poeg, kes on 16‑aastane. Viimastel aastatel on mu hinge väike murenoot tekkinud, sest poeg räägib järjest rohkem, et ta tahab saada elukutseliseks päästjaks. Aga ma tean väga täpselt neid mehi, kes on ööpäev tööl, pärast, kui peaks puhkama, nad teevad teisel töökohal tööd, et oma peret ära toita, sest lihtsalt selle päästja palgaga ei tule välja. Mis ma ütlen oma pojale?

Aitäh osundamast väga olulisele teemale! Nagu te kõik teate, siis täna professionaalsed, kutselised päästjad tegid tööseisaku täpselt sellelesamale asjale tähelepanu juhtimiseks. Nendel inimestel, kes töötavad kutseliste päästjatena, on väga paljudel päästja miinimumpalk, 1068 eurot, millest kätte saab alla 1000. See paneb neid töötama mitmel teisel töökohal veel lisaks. See on kindlasti väga suur väljakutse minule endale, aga ma loodan, et kogu valitsusele. See, et inimesed jätkuvalt töötavad professionaalsete, kutseliste päästjatena, näitab seda, kui suured fännid nad on ja kui oluline on nende inimeste jaoks see, et nad saavad olla kellelegi abiks ja kedagi päästa. See on äärmiselt oluline, aga lõpmatuseni ei saa lihtsalt n‑ö fänlusest kutselist päästetööd teha. On tõesti väga oluline, et me päriselt ka suudame meie päästjaid väärtustada ja selle juures nendele ka väärilist palka pakkuda. See, mida nad miinimumina kätte saavad, ei ole kindlasti see, mis oli algne eesmärk, mis oli n‑ö ideaalplaan. See nägi ette, et 2025. aastaks inimesel, kes siseneb organisatsiooni, hakkab päästjaks, on miinimumpalk 2024 eurot, ja ainuüksi järgmise aasta palgatõusu kasv oleks pidanud ideaalis olema juba 18%. Hetkel jah, sellest suurest unistuste plaanist oleme natukene taandumas. Siiski, palgafondi suurendus Siseministeeriumi valitsemisalas on tulemas. Loomulikult, ka selle summa sees saab üht koma teist ära teha, aga see on väga kaugel sellest, mis on tegelik eesmärk.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tulen tagasi selle 9. mai juurde ja aprillimeeleavalduste juurde. On absoluutselt kohatu hakata meile rääkima sellest, kuidas politsei tegi kõik nii, nagu ta on varasemalt teinud, tegi koostööd korraldajatega jne. Me teame, et varasematele kordadele ei olnud eelnenud sellist olukorda, nagu meil oli aprillis, kus koerte, relvade ja märulipolitsei või kiirreageerijatega tuldi välja ja hakati sõna otseses mõttes rahulikke inimesi terroriseerima. Sellist olukorda ei olnud varasemalt võrdluseks ja kontrastiks olnud. Kui meile siis kinnitati, et politsei järgis reegleid ja lähtus Terviseameti ja kapo ohuhinnangust, siis meile lihtsalt valetati. 9. mail ei järgitud, ei nõutud reeglite järgimist, ei võetud ära pille, ei aetud inimesi väevõimuga üksteisest eemale, [ei mingit] 2 + 2, lasti neid koguneda, summas seista jne. Ja nüüd öeldakse, et aga vahepeal leevendati tingimusi. Ühesõnaga, mida ma tahan teilt küsida, on see: kuidas te saate usaldada Politsei‑ ja Piirivalveameti peadirektorit, kes avalikkusele, Riigikogu liikmetele ja ilmselt ka teile on valetanud?

Aitäh küsimuse eest! Olen avalikult välja öelnud ja põhjendanud enda usaldust PPA peadirektori Elmar Vaheri vastu. Kui me räägime eelnevast kogemusest, siis ma pidasin silmas kõike seda, mis on eelnevatel aastatel toimunud just nimelt 9. mai kuupäeval Tallinna linnas. Kuna olen ka isiklikult päris mitmeid aastaid neid tegevusi juhtinud, siis ma oskan väga hästi hinnata neid ohte, mis 9. mai tegevustega on seotud, tean, milline on olnud see koostöö ja kuidas sellest koostööst on kinni peetud. Ma juhin tähelepanu sellele, et see oli ka registreeritud avaliku üritusena. Kohapeal võeti Terviseameti nõuandeid küllaltki hästi kuulda, jagati minu teada väga suur hulk kaitsemaske, inimesed võtsid need vastu. Selles mõttes need nõuanded, mis kohapeal inimestele jagati, said küllaltki hästi ka vastu võetud. Nii et lihtsalt need kaks üritust olid oma olemuselt erinevad ja ma ka eelnevalt selgitasin, kust erinevus eelkõige tuleb.

Helmen Kütt, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, kõigepealt aitäh teile siseturvalisuse arengukava tutvustuse ja küsimustele vastamise eest! Nii nagu arengukava vaatab tulevikku, puudutab ka minu küsimus noori. Kas teie süda valitsuse liikmena on sellega rahul, kui noortele määratud huvitegevuse [rahast] võtab riik poole tagasi? Kogu vastutus huvitegevuse eest on muidugi omavalitsustel, aga kui [see meede] on eelnevalt kokku lepitud ja väga palju noori on tänu sellele meetmele saanud kas spordi‑, muusika‑ või kaunite kunstide tegevuses osalemise võimaluse, siis kas te tõepoolest olete muretu, kuigi noored jäävad tänavale, jõlguvad, tekivad kambad? Oht, et nad kuritegelikule teele satuvad, on ju tunduvalt suurem kui nende puhul, kes on selliste tegevustega haaratud.

Aitäh küsimuse eest! Noored, noorte tulevik, noorte käitumine on minu jaoks äärmiselt oluline. Ma arvan, et Eesti riigis on jätkuvalt olemas võimalus, et noored saavad enda vaba aega igati sisustada. Kõiki asju võiks loomulikult alati olla rohkem. Ma olen enam kui kindel, et kohalikel omavalitsustel on olemas need võimalused, et jätkuvalt ja väga olulisel määral neid võimalusi noortele pakkuda. Aga see on äärmiselt oluline tõepoolest, ma olen teiega nõus, et noortel oleks huvitegevus. Eelkõige on oluline see, et noortel oleks turvaline olla kodus, et oleks turvaline perekond. Ma arvan, et need on kõige olulisemad asjad: kodune kasvatus ja keskkond, kus noor elab.

Loomulikult, ma tunnen muret ka selle pärast, millises olukorras on meie noored olnud, kui me räägime kõigest sellest, mis puudutab COVID‑i piiranguid, seda, et noored ei ole jõudnud kooli, ei ole võib-olla oma eakaaslastega saanud suhelda, kuidas see on mõjunud nende vaimsele olukorrale. Need on kõik väga suured väljakutsed, me peame nendeks valmis olema ja nendega kindlasti tegelema.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siseturvalisuse osaks on kindlasti ka see, et politseinike hulgas toimub sisekontroll, kas kogu tegevus toimub seaduste alusel. Pöördusin politseiameti peadirektori poole küsimusega (meie kohtumine toimus veebi vahendusel), kas üks politsei ridadest Terviseameti ridadesse komandeeritud politseinik käitus korrakaitseseaduse kohaselt, tutvustas ennast, nii nagu seadus ette näeb. Tema, vastupidi, tiris inimesi [rahva hulgast] välja, ei tutvustanud ennast jne. Kõike seda vaatasid pealt reapolitseinikud, kes absoluutselt ei reageerinud. Ma küsisin Elmar Vaheri käest, kas nende tegevuse tõttu on alustatud mingit sisemist juurdlust või distsiplinaarmenetlust. Ma pole siiamaani saanud selle kohta vastust. Kas teie võimuses on mõjutada oma alluvat, et ta annaks nendele küsimustele vastuse?

Aitäh küsimuse eest! On kaks lähenemist. Ühelt poolt politsei iga sündmuse puhul viib põhimõtteliselt alati läbi ka debrief 'i või eneseanalüüsi. Nende konkreetsete tegevuste kohta, mis on toimunud ja ka jätkuvalt toimuvad siin Toompeal või ka varasemalt toimusid Vabaduse väljakul, on see analüüs tegemisel, kindlasti mingi aeg see valmib ja ka politsei saab enda sisekaemust tutvustada.

Mis puudutab sisekontrolli rolli ja ülesanded, siis loomulikult on sisekontrollibüroo Politsei‑ ja Piirivalveametis olemas. Kui ma viimati olin infotunnis, siis kutsusin kõiki üles, sest tegelikult on õige see: kui inimesed tunnevad, et nende õigusi on riivatud või on füüsiliselt kellelegi liiga tehtud, siis nad pöörduksid politsei poole ja näiteks sisekontrollibüroo poole. Minu teada on mõni pöördumine tõepoolest sisekontrollibüroo poole ka tehtud. Ma ei oska hetkel teile öelda seda nime konkreetselt, et kas seda tehti ka selle inimese puhul, aga ma tean, et sisekontrolli poole pöördutud iseenesest on.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Tegelikult oli mu küsimus see, kas teie võimuses on mõjutada Elmar Vaherit vastama minu päringule, suulisele teabenõudele, aga selle kohta te ei öelnud mitte midagi.

Aitäh! Ma kindlasti saan ju teada anda, et talle on küsimus esitatud, ja küsimusele tuleb võimaluse korral vastata.

Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Me oleme siin korduvalt seda üritanud küsida. Meil oli täna hommikul PPA peadirektor Elmar Vaher fraktsioonis ja me küsisime, mis siis on nende erinevate meetmete aluseks, miks käituti erinevalt 9. mail ja 11. aprillil. Tema on väitnud, et nende mõlema ürituse puhul oli aluseks PPA ohuhinnang. Täna ta ütles, et need ohuhinnangud ei erinenud. Samas me kõik ju nägime, kuidas politsei käitumine oli täiesti erinev. Aga tuleme tagasi selle juurde, et te peate, ma saan aru, järgima reegleid ja ka meie peaminister on kogu aeg rääkinud reeglitest. Valitsus oli 9. mail kehtestanud reegli, et ainult 150 inimest tohib üritusele koguneda, aga ometi käis sealt ürituselt läbi 10 000 inimest. Kas te olete algatanud või mõtlete algatada ka selle ürituse läbiviija suhtes menetluse ...

Hea küsija, teie aeg!

... kõikide nende inimeste osas, kes ...

Austatud küsija, teie aeg! Ma palun teil vastata küsimusele.

... osalesid üritusel ja  ...

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult on tõepoolest osa nende korraldajate kohta vastav informatsioon ka Terviseametile läinud, just nimelt selle poole pealt, et osalejate hulga või hajutatuse [reeglitest] ei ole kinni peetud. Samas peame siin arvestama seda ja aru saama sellest, et kui me räägime piirangutest, räägime avalikest üritustest ja räägime avalikest koosolekutest, mis on n‑ö juriidiliselt korraldatud üritused, siis korraldaja kohustus on tõepoolest nendest piirangutest kinni pidada, kuid ei saa kuidagi keelata, kui keegi lihtsalt tahab sinna tulla, ta peab kinni ka kõikidest reeglitest, tal ei ole sooja ega külma sellest üritusest või koosolekust, aga ta tahab panna oma lille ükskõik millise monumendi jalamile või ükskõik millisesse kohta Eestis.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Nojah, inimesed aprilli alguses tahtsid ka kallistada, aga see kuidagi ei õnnestunud. Aga ma liigun sellest teemast edasi, ma liigun selle dokumendi juurde. Täna on minu meelest ikkagi väga masendav päev siin Riigikogus. Kõigepealt me selle "2035" hekseldasime läbi ja nüüd on meil see teie arengukava. Need on kõik ilusad dokumendid. Hea küll, jätame kõrvale, et seal on lootusetult palju kantseliiti ja iga natukese aja tagant on mingisugune tolerantsiasi sisse pandud. Kõik need väljakutsed, mis meil on julgeolekualased, nii siseriiklikud kui ka kaitsealased, on mõnel pool isegi ära markeeritud, aga raha nende jaoks ei ole, ei palgatõusudeks, ei investeeringuteks, ei võimelünkade likvideerimiseks. See puudutab ka siseturvalisust. Ikkagi sisekaitse reserv. Te ju teate isegi, et meil aprilli alguses oli kogu reserv kokku kraabitud, et neid õnnetuid plekkmannergu klõbistajaid siin ohjeldada. Tegelikult on seda vaja, aga raha ei ole. Mismoodi need väljakutsed ikkagi lahendatakse? 

Aitäh! Jällegi osundate vajalikule ja õigele kohale. Tõepoolest, siseturvalisuse arengukava elluviimise eelarve on 4,1 miljardit eurot 11 aasta peale. See on see olemasolev eelarve iseenesest, aga see ei kata ära kõiki tegevusi, mis puudutavad siseturvalisuse arengukava elluviimist. Selleks olen ka mina esitanud lisataotlusi. Nende lisataotluste summa on, nagu ka eelnevalt mainisin, 1,6 miljardit. Kui me räägime veel kord vabatahtlikest, siis iseenesest vabatahtliku värbamiseks ja hoidmiseks on samamoodi loomulikult vaja ka eelarvelisi vahendeid, tema väljaõppeks, varustuseks jne. Ma arvan ja väga usun ja loodan, et positiivsemates toonides me saame selle teema juurde, eelarveküsimuse juurde tagasi tulla sügisel, kui me hakkame riigieelarvet siinsamas Riigikogus vastu võtma.

Austatud minister, rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaiu.

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas arengukava neljal istungil. 19. aprillil toimunud istungil otsustati määrata täiskogu arutamise kuupäevaks 12. mai. Kohal olid kõik õiguskomisjoni liikmed: peale siinkõneleja ka Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Komisjon kaasas arengukava menetluse käigus arutellu kõik parlamendifraktsioonid. Tagasiside laekus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ning Reformierakonna fraktsioonilt. Samuti kaasas õiguskomisjon arutellu siseturvalisuse vabatahtlikud. Kaasatavateks olid MTÜ Eesti Naabrivalve, Eesti Abipolitseinike Kogu MTÜ, Päästeliit MTÜ, Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste MTÜ, MTÜ Saaremaa Vabatahtlik Merepääste Selts ja MTÜ Selts Eesti Vetelpääste. Pöördumisele vastas Päästeliit 6. mail.

Riigikogu senistest aruteludest ja fraktsioonide ettepanekutest lähtudes on Siseministeerium arengukava ka muutnud. Lähtutud on 2020. aasta andmetest ning muudetud on olukorra analüüsi ning mõõdikute alg- ja sihttasemeid. Siseminister tegi õiguskomisjonile veebruaris esitluse juba uuendatud mõõdikutega. Võrreldes selle esitlusega on ambitsioonikamaks muudetud [eesmärke, milline on] elanike rahulolu hädaabiteadete menetlemisega, rahulolu päästesündmuse lahendamisega ja rahulolu politsei tööga. Siseministri soov oli arengukava ambitsioonikuse taset tõsta koostöös parlamendiga.

Reformierakonna fraktsiooni ettepanekul on täiendatud arengukava turvalisuse käsitlust, selgitus on, et tuleksid paremini esile turvatunde ja ohtude eest kaitstuse seosed. Reformierakonna fraktsiooni ettepanekul on täpsustatud ka kriisideks valmisolekut ja nende lahendamise loogikat ja selgitust. Arengukavasse on lisatud täpsustus, et arengukavas kavandatakse tegevused elanikkonna kriisideks valmisoleku tõstmiseks ja asutuste toimepidevuse suurendamiseks, ning on toodud üldine raamistik kriiside juhtimiseks mis tahes hädaolukorras, kuid täpsemad tegevused eri valdkondade kriisivõimekuse parandamiseks on kirjeldatud vastavates arengu‑ ja planeerimisdokumentides. Näiteks on täpsemad tegevused epideemiate ja nakkushaiguste leviku ennetamiseks kavandatud rahvastiku tervise arengukavas.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanekul on täpsustatud väliskeskkonna suundumuste ülevaadet. Eesmärgi kirjelduste juurde on lisatud, et turvalisuse eesmärkide saavutamiseks lähtutakse põhiseadusest ja selle printsiipidest, arvestades just, et EKRE fraktsiooni ettepanekud rõhutavad vajadust viidata siseturvalisuse arengukava eri peatükkides eesti rahvuse, keele ja kultuuri hoidmisele. EKRE fraktsiooni ettepanekud puudutasid ka tasakaalustatud rändepoliitikat. Arengukava arvestab rändepoliitika tasakaaluga ja Eesti arenguvajadustega, on suunatud rahvusriigi kestlikkusele ning avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamisele.

On muudetud arengukava peatüki 3 punkti 3.2 "Väliskeskkonna olulisemad suundumused, mis mõjutavad siseturvalisuse valdkonda". Arengukavas rõhutatakse, et ühiskonna sidusus on otseselt seotud ühiskonna tugevusega ja valmisolekuga tulla toime erinevate ohtudega ning neist tulenevatest olukordadest taastuda, sh korraldada ebaseadusliku rände takistamine, vähendamine ning ebaseaduslikult siin viibivate isikute tõhus ja kiire tagasisaatmine parimal võimalikul viisil ja koostöös partneritega. Ka siin arvestati EKRE ettepanekutega.

Lisaks on Päästeliidu ettepanekutest tulenevalt toodud siseturvalisuse arengukavas paremini esile päästevaldkonna temaatika. Päästeliidu ettepanekust lähtudes on siseturvalisuse vabatahtlikud lisatud seotud osapoolteks mitmesse peatükki. Muudetakse ka seda, et enam ei räägita arengukavas üldiselt vabatahtlikest, vaid räägitakse vabatahtlike esindusorganisatsioonidest. Viimane tähelepanek tuli Päästeliidult, Siseministeerium soovib seda arvestada.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et arengukava on tasakaalukalt üles ehitatud ja terviklik, poliitiliste erakondade, huvirühmade ja vabatahtlike ettepanekuid on arvestatud. Põhiline strateegiline küsimus seisnebki selles, kas sellele arengukavale on tagatud piisavad ressursid, ja selleks tuleb iga aasta teha parlamentaarset järelevalvet. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan! Nüüd liigume edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised ja kõigepealt kaugistungi vormis Kalvi Kõva, palun!

(Kaugühendus)

Suur aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Alustuseks tahan ma tänada. Ma tahan tänada õiguskomisjoni esimeest Jaanus Karilaidu. Peale seda, kui Päästeliit võttis ridamisi ühendust vabatahtlike päästjatega siin Riigikogus, me sellest probleemist Jaanusele rääkisime, et tuleks Päästeliitu kaasata ja nende probleemid ära kuulata, ning siis õiguskomisjon väga operatiivselt seda tegi ja vajalikud muudatused ka sellesse arengukavva viis.

Aga arengukava on dokument, millega me peame vaatama tulevikku. Ma tahaksingi selle arengukava raames keskenduda paarile minu või õigemini Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni jaoks olulisele teemale.

Päästjate ja politseinike palk. Nii nagu ma oma küsimuses siseministrile juba osundasin, oleme selle pärast väga-väga mures. See ei ole aktsepteeritav seisukoht, et päästjad ja politseinikud, tehes väga rasket tööd, peavad vabal päeval, mis on ette nähtud puhkamiseks, käima veel teisel või kolmandal töökohal, just selleks, et oma pere ära toita. Kuidas me sellises situatsioonis motiveerime noori, öeldes neile, et vaata, hea noor mees või naine, mine ja õpi kas politseinikuks või päästjaks? Me ju oma jutuga tõmbame neid piltlikult öeldes sohu ja nad tulevases elus on väga suurtes raskustes oma igapäevaste kohustuste täitmisel. Nii et see on suur küsimus. See kokkulepe, et siseturvalisuse töötajad peaksid saama 1,2 Eesti keskmist palka, on miinimum, mis olema peaks Aga nagu minister ka osundas, siis selleks, et sellele tasemele jõuda, peaks järgmise aasta palgatõus olema vähemalt paarkümmend protsenti, kuid valitsus suudab järgmisel aastal selles väga olulises valdkonnas palka tõsta võib-olla protsendi-paar.

Teine väga oluline teema on noored. Kui noortel on tegevust, siis nad ei lähe tänavale. Kui neile on huviharidust pakutud, siis see tähendab, et neil on võimalikult vähe vaba aega tegelda nende teemadega, millega nad võib-olla meie arvates päriselt ei peaks tegelema. Aga me teame ju ka kõik seda, et valitsus on RES‑i raames vähendanud huvihariduse rahastamist. Meie arvates on see pikas perspektiivis väga oluline teema just selles võtmes, et noorte kaasatus väheneb ja siis tekib neil võib olla suurem tahe tegelda nende asjadega, millega tegelemist ühiskond neilt ei oota.

Viimaste aastate suur trend – või mis suur trend, meie jaoks ka probleem – on kuritegevuse kolimine teistesse vormidesse. Pean silmas perevägivalda. See on väga suur väljakutse. See nõuab väga palju märkamist ja kindlasti nõuab politseilt ka suuremaid pingutusi, et võib-olla sinna koduseinte vahele rohkem näha. See on asi, mille vastu me kutsume kõiki koos võitlema. Kodus peab olema kõigil turvaline olla ja igasugune kuritegelik toimetamine koduseinte vahel on meile täielikult vastuvõetamatu.

Seega, Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab seda arengukava, aga me oleme väga-väga murelikud nende minu väljatoodud punktide pärast, eeskätt mis puudutab meie siseturvalisuse töötajate palka. Võtkem kõik see enda südameasjaks ja tehkem kõik selleks, et koolipinki minevad noored, kes siseturvalisuse valdkonda õppima lähevad, ei peaks oma valikus pettuma. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Marek Jürgensoni.

Austatud esimees! Head kolleegid, kes te olete valdavalt juba jõudnud siit saalist arvutiekraanide taha! Suures pildis on Eesti siseturvalisusega kõik hästi. Meie inimesed tunnevad end juba praegu turvaliselt. 2020. aasta uuringu järgi leiab 92% vastanutest, et Eesti on elamiseks turvaline riik. Kui me suudame seda järgmised kümme aastat hoida, siis oleme me juba õnnestunud. Pidevalt muutuvas maailmas on selle taseme hoidmine muidugi suur väljakutse. Veel suurem väljakutse on aga turvalisuse taseme tõstmine.

Soovin antud teema käsitlemisel keskenduda eelkõige ennetava ja turvalise elukeskkonna kujundamisele. Pean oluliseks ennetustegevust ja kogukondlikku kaasamist. Nii turvatunne kui ka isiklik valmisolek panustada turvalisuse tagamisse on suurem piirkondades, kus kogukond on tugevam. 2020. aasta uuringu järgi on 88% Eesti elanikest enamasti veendunud, et peaksid ise aktiivselt osalema omaenda ja kodukoha turvalisuse tagamisel. Elanike valmisolek vabatahtlikult panustada on suurem kui tegelik panus. 47% elanikest on valmis osalema naabrivalves, 13% on valmis tegutsema abipolitseinikuna ning 17% vabatahtliku päästjana. Neid näitajaid on kavas järgmise kümne aasta jooksul mõne protsendi võrra tõsta. On oluline, et riik tagaks võimalikult head tingimused, selleks et elanike potentsiaali võimalikult hästi rakendada ning vabatahtlike süsteem oleks jätkusuutlik ja mitmekesine.

Tagajärgedega tegelemise asemel on mõttekam tegeleda ennetustegevusega. Inimeste teadmistel, hoiakutel ja käitumisel on oluline roll, et hoida ära elu, tervise ja vara kahjustamist. 95% inimestest tahab käituda ohtu ennetavalt, kuid suur osa õnnetustest ja vigastussurmadest toimub siiski inimeste käitumise tulemusena. Seega on väljakutse, kuidas inimesi ka päriselt panna ohtu ennetavalt tegutsema. Kindlasti tasub tegeleda sihistatud ennetustööga, et meie inimesed teaksid, kuidas aidata. 61% inimestest peab enda oskusi piisavaks, et ennast ja teisi õnnetuse korral aidata, aga tegelikult oleks seda näitajat vaja kindlasti veel tõsta. Ohutusõpe algab kodust ja on iga lapsevanema õpetuste nurgakivi, ilma et ta ise mõtleks sellele kui siseturvalisuse eesmärkide tagamisele. Seetõttu on oluline, et lapsevanemate oskused ohutuse alal pidevalt täieneksid. Nii säästetakse ka laste elu ja tervist.

Meie siseturvalisuse võrgustik peab olema tugev, nii et ükski hädasolija ei jääks abita, oht ei jääks märkamata ning kriisides oleksime valmis tegutsema kiirelt ja oskuslikult. Seda kõike ikka selleks, et päästa ja säästa elusid.

Vabatahtlikud on täiendavad silmad ja kõrvad siseturvalisuses. Me ei kompenseeri nendega ametnike puudumist. Vabatahtlike olemasolu näitab, kui tugev on tegelikult riik, kus me elame. Eestis on pea 500 vabatahtlikku merepäästjat, ligi 1000 abipolitseinikku ja veidi üle 2000 vabatahtliku päästja. Naabrivalvega on liitunud üle 10 000 majapidamise enam kui 500 paigas Eestis. Vaadates inimeste hoiakuid, on siseturvalisuses vabatahtlikuna tegutsejate ridade laiendamiseks potentsiaali, sest huvi on suurem kui tegelik osalus. Naabrivalves on osalenud 6% elanikest, samas kui 40% vastanuist on valmis selles ka edaspidi osalema. Abipolitseinike ja päästjate töös on osalenud vaid 1% vastanutest, kuid umbes iga viies 15–49‑aastane Eesti elanik on huvitatud abipolitseinikuks või vabatahtlikuks päästjaks hakkamisest.

Kokkuvõtteks soovin Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel rõhutada, et turvalisus algab igaühest endast ja just tavakodanike abi on õnnetuse korral kõige kiirem. Soovin siinkohal siseturvalisuse edendajatele jõudu ja jaksu! Aitäh!

Suur tänu! Nüüd kaugistungi vormis Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma alustan päevakajalisest. Ma alustan sellest, et see, mis toimus 9. mail, oli Eesti kaitsejõudude, Eesti politsei ja Eesti riigi kapitulatsioon, hääletu alistumine Venemaa ees. Te võite seda ju kinni mätsida nii palju, kui tahate, musta valgeks rääkida, ilustada, rääkida varasematest kogemustest, rääkida sellest, et nii on mõistlik, ja rääkida sellest, et nii on alati tehtud ja reegleid järgitud, valetada, nii nagu Politsei‑ ja Piirivalveameti peadirektor on meile valetanud ka aprilli meeleavaldustega seoses. Noh, valel on lühikesed jalad, eriti tänapäeval, kui on olemas videomaterjalid, on olemas inimesed, kes ise kohapeal viibisid, on olemas fotod, on olemas pildigaleriid massimeediaväljaannetes. Kas te tõesti kujutate ette, et on endiselt mingi Stalini aeg, kui Beria keelab ajalehtedes millegi avaldamise ära ja on nii, nagu pikem ütleb? Ei ole. Tänapäeval on valel lühikesed jalad ja seetõttu ma soovitan teil valetav politseipealik kiiresti välja vahetada. Vastasel korral olete teie kaasosaline valetamises, vassimises, avalikkuse petmises ja Eesti riigi alandamises. Võtke palun seda väga tõsiselt, sest me opositsioonierakonnana seda teemat rahule ei jäta. Nii nagu need inimesed, kes on meil Riigikogu ees iga päev, ütlevad, et me ei lähe ära ja me ei jää vait, ei jää ka meie vait ega jäta teid rahule.

Aga tuleme arengukava juurde. Ma olen muidugi ülimalt skeptiline kõigi nende arengukavade suhtes. Esiteks on need väga mõttetud bürokraatlikud dokumendid. Teiseks, kas me tõesti kujutame ette, et me oskame kümne aasta võrra ette näha, mis toimuma hakkab? Vaadake, mis toimub Lähis-Idas. Vaadake, mis toimub meie idapiiri taga. Vaadake, mis toimub maailma majanduses. Vaadake, mis toimus Ameerika Ühendriikides. Vaadake, mis toimub Ameerika-Hiina suhetes. Ja siis me teeme mingeid roosa pastelliga seinamaalinguid helgest tulevikust, kus lammas magab lõvi kaisus. Unistamine ei tule kunagi kahjuks, unistada võib alati, unistamine on psühhoteraapiline. Aga kas see unistus ka täide läheb, see on omaette teema.

Seetõttu ma ütlen, et me võime ju kavasid kokku kirjutada, me võime need kavad siin Riigikogus heaks kiita. Aga tuletame meelde, mis oli kümme aastat tagasi – 2011. Missugune oli maailm siis? Krimmi polnud veel annekteeritud, Süüria sõda ei olnud alanud, massiimmigratsiooni Euroopasse ja ka Eestisse ei olnud, viisavabadust Ukrainaga ja ida töörände probleeme Eestis veel ei olnud. On terve rida muid asju, mida mul ei ole lihtsalt võimalik pikalt analüüsida, mis kümme aastat tagasi oli. Nii ei oska me ka praegu kristallkuuli peale vaadates öelda, mis saab olema kümne aasta pärast. See ei ole lihtsalt võimalik. Ma saan aru, et see on niisugune umbmäärane strateegiadokument ja täpselt nii tuleb seda ka käsitleda.

Aga konkreetsemalt. Mis siis on ikkagi see koht, kust king kõige rohkem pigistab? See on palk, see on ju palgaküsimus. Praegu olete teie valitsuses sisuliselt loobunud oma töötajate palganõudmiste kaitsmisest. Tuletan veel meelde: vahetult enne seda, kui mina siseministri positsioonilt taandusin, oli meil Siseministeeriumis laual kogu Siseministeeriumi valdkonna palgapoliitika ühtlustamine. See tähendab seda, et me oleksime ühtlustanud kogu keerulise politsei [palgasüsteemi] – ma ei saa pikalt kirjeldada, kui keeruline on see politsei palgasüsteem, te endise politseinikuna teate seda väga hästi – päästjate omaga, oleks ühtlustanud selle Häirekeskuse, kaitsepolitsei ja Sisekaitseakadeemia palgasüsteemiga. Me oleks loonud ühtse palgasüsteemi, kus ükski asutus ega ühegi asutuse töötajad ei oleks tundnud ennast diskrimineerituna. See lendas prügikasti kohe, kui meie erakonna ministrid Siseministeeriumist lahkusid.

Nüüd teine asi – turvalisus. Igapäevane turvalisus, igapäevane kodaniku turvalisus, ükskõik, kus ta on, kas ööklubis, tänaval või kusagil mujal ...

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega? 

Selle plaani konkreetsema väljatöötamise katkestas tegelikult koroonakriis.

Ma palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Seetõttu ma ei ütle, et hilisemad tegijad on jätnud selle tähelepanuta. Aga see puudutas integreeritud turvateenistuse või turvasüsteemi loomist, kus osaleksid oma kindlalt paika pandud volitustega nii eraturvafirmad, munitsipaalturvateenistused kui ka politsei, Päästeamet ja kõik teised, kes turvalisusesse panustavad. Kahjuks ei ole Siseministeeriumis minu teada seda teemat uuesti üles võetud. Aga võiks võtta, sest juttu on siin olnud ja on selge, et see inimressursi nappus ei ole ajutine, vaid ressursi nappus saab olema probleemiks ka tulevikus.

Nüüd piirivalve. Tore, et me kasutame piirivalvamisel nendes olukordades, kus meil on vaja piiri tihedamalt sulgeda, ka kaitseliitlasi. Aga esiteks, kaitseliitlased on selleks välja õpetamata. Teiseks, kaitseliitlased on vabatahtlikud. Nad tulevad välja siis, kui nad saavad, kui nad tahavad. Kolmandaks, neile tuleb maksta lisatasu. Neile tuleb maksta lisatasu! Ja kui me esimese koroonalaine ajal neid kasutasime, siis me nägime ju, et see läks lõppkokkuvõttes võrdlemisi kalliks maksma. Öeldakse, et ihne maksab topelt. Ilmselt on mõistlikum ikkagi piirivalve taastada sellisena, et piirivalve oleks ka piirikaitsevõimeline, võimeline piiri pikaks ajaks sulgema. See tuleb lõppkokkuvõttes odavam kui selline kaitseliitlaste ja abipolitseinike ja muude sisuliselt väljaõpetamata inimeste tegevusse kaasamine.

Me kahjuks ei saa siin pikemalt kõigel peatuda, aga ma tahaksin siiski mainida veel seda, et minul olid väga suured visioonid Eesti siseturvalisuse tugevdamiseks ka tehnilises plaanis. Ma loodan, et meie kopterivõimekuse tõstmise plaanid ei ole prügikasti visatud, et meie piirivalvelaevastiku võimekuse tõstmise plaanid ei ole ära visatud ja et meie kriisivalmiduse plaanid ei ole samuti prügikasti visatud. Sest kõik see kokku on turvalisus.

Lõpetuseks mõne sõnaga: ränne kui turvalisusoht – seda ei saa alahinnata. (Juhataja helistab kella.) Organiseeritud kuritegevusest ma kahjuks ei jõua enam rääkida. Aitäh!

Ma palun kaugistungi vormis, Hanno Pevkur!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Võib-olla ma ei oleks isegi sõna võtnud, aga endine siseminister pidas meile loengu sellest, kuidas rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, siis kui tema Siseministeeriumis oli, ja kuidas nüüd on kõik halvasti ja siseturvalisuse arengukava on üldse üks paha arengukava ning arengukavad kui sellised on täiesti mõttetud. No siis paratamatult peab reageerima.

Kõigepealt sellest n‑ö kiireloomulisest asjast või sellest, millega siis arengukava tegelikult üldse ei tegele, et kuidas reageeritakse ohtudele avalikus ruumis. Me oleme kuulnud varem ja kindlasti kuuleme ka tulevikus seda, kuidas osa poliitikuid mõtleb, et kõige õigemad olukordade lahendajad on nemad. Mina olen aru saanud, et Eesti riik on usaldanud ameteid ja eksperte just nimelt sellepärast, et nemad teavad, kuidas lahendada kriisisituatsioone, kuidas kaotada ohtusid avalikule korrale.

Kui me räägime siin erinevatest meeleavaldustest, mis on toimunud, siis keegi ei eita seda, et oht avalikule korrale erinevate sündmuste eskaleerumisel oli olemas ja politsei pidi sellele reageerima. See, milliseid meetmeid valida, ei ole minu hinnangul poliitikute öelda, vaid on ekspertide öelda vastavalt nendele ohuhinnangutele, mida teevad Politsei‑ ja Piirivalveamet ise, kaitsepolitsei, luurekeskus, Välisluureamet – kes iganes Eesti riigis on seatud erinevate ohtude hindamiseks ja kes nende analüüside tulemusel nendele on reageerinud. Nii et ma soovitaks panna jääd mütsi alla kõigil nendel, kes mõtlevad, et nemad on poliitikutena targemad kui valdkonna eksperdid, ja usaldada neid inimesi, kes on ametisse seatud selleks, et avaliku korra ohtusid ennetada ja vajaduse korral neid tõrjuda.

Mis puudutab veel eelmise siseministri ütlemisi teemal, et see arengukava on kuidagi halb, siis mulle tundus, et see on pärit ühest kuulsast vanast multiplikatsioonist, kus kurdeti, et padi torgib ja tekk on kõva, või oli see vastupidi, tekk torgib ja padi on kõva. See ei oma tähtsust. Lihtsalt kogu aeg on vaja midagi ette heita, ja seda isegi oludes, kus eelmine siseminister oli selle siseturvalisuse arengukava koostamise juures üsna algusest peale. Kui keegi viitsib, võtke lahti Siseministeeriumi koduleht või otsige siseturvalisuse arengukava veebilehelt, sealt on näha ka see arenguprotsess või areng, kuidas seda on menetletud. Kevadel 2018 hakkas see protsess peale, see jõudis 2019. aastal valitsusse ja läks sealt edasi. Nii et selles mõttes on Mart Helmel olnud võimalus seda arengukava ise suunata, ise kirjutada, olles siseminister.

Mina vaatasin seda arengukava küll selle pilguga, et tõepoolest on kümmet aastat raske ette hinnata, aga  SWOT-analüüs tuleb teha selle kohta, millises olukorras me oleme praegu, millises olukorras me eeldatavalt oleme kümne aasta pärast ja millised on need tegevused, mida me ühes või teises valdkonnas soovime teha. Siseturvalisuse arengukava seda eesmärki just nimelt kannabki. Ta on vaadanud praeguseid olukordi, praeguseid ohte ja meie kitsaskohti ning püüab anda mingisuguse visiooni, mingisuguse lähenemise, kuidas neid võiks saada lahendada.

Ma usun, et see teadmine, mis sinna on kogutud erinevate ekspertide, erinevate kaasamiste kaudu – nii vabatahtlike kaasamisega, valdkonna ekspertide kaasamisega, nii Sisekaitseakadeemia, teadusliku poole kui ka kõikide teiste ekspertide kaasamisega – on päris hea kogum sellest, mida me antud ajahetkel oskame ette hinnata järgneva kümne aasta kohta. Loomulikult tähendab see ka seda, et meil on uusi ohtusid tulemas ja meil on tegevusi, millele me peame teistmoodi reageerima. See ongi loomulik. Aga see, et me püüame pikalt ette vaadata, on igati mõistlik. Ma usun, et see kontsentraat on meile täitsa piisav selleks, et saada hea arengukava järgmiseks kümneks aastaks siseturvalisuse valdkonnas. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd ma saan aru, et on vastusõnavõtt. Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma tahaksin kõigepealt öelda, et kutsutud ja seatud inimesi ei saa usaldada, kui nad valetavad. Politsei‑ ja Piirivalveameti peadirektor on vahele jäänud pettusega, kui ta ostis endale kõrvaklapid, ostis endale saapad, jäi vahele pettusega oma haridusdokumendiga, on olnud korduvalt uurimise all sisekontrollis igasuguste hangete ebakorrektse läbiviimisega ja praegu valetamisega meeleavalduste kohta. Ei saa usaldada inimest, kes krooniliselt valetab. Seda esiteks.

Teiseks, mis puutub arengukavasse, siis eelmises valitsuses oli päevakorral see, et arengukavade kirjutamine tuleks tõsiselt koomale tõmmata, kuna olukord on niisugune, et ei ole võimalik prognoosida pikema ... 

Hea ettekandja, ma vabandan, aga teie ühendus katkes! Mul on palve, et me anname hetkel sõna Alar Lanemanile ja siis tuleme tagasi Mart Helme vastusõnavõtu juurde. Alar Laneman, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja kuulajad-vaatajad! Ei olnud otseselt plaanis sõna võtta, suur osa sõnavõtust oleks olnud täna juba öeldud sõnumite kordamine, aga olud muutuvad ja nii muutuvad ka plaanid.

Päevakajalisest sündmusest on olnud täna juttu ja võib-olla see ongi hea, et me vaatame praktilist külge sel ajal, kui me teeme pikaajalisi kavasid. Meil on siin väike segadus. Ma olen viimastel aegadel korduvalt kuulnud, et politsei kohta ei oska õiget hinnangut anda need, kes ei ole ise politseinikud olnud. Ka täna kuulsime sisuliselt sama, et kaitseväe tegevust ei tohiks kommenteerida need, kes ei ole seda eriala õppinud. Ma saan aru, kust see tuleb, aga siin on üks suur viga, fundamentaalne viga, õigemini on neid mitu. Selleks ei pea olema rätsep, et saada aru, kui ülikond on kehvasti õmmeldud, ja ei pea olema ka tingimata pagar, et mõista, kui kook on läinud aia taha. Kui tõsiselt rääkida, siis on ju see ütlus, et tsiviilkontrolli ei saa teostada, sest kõik ei ole õppinud nendel erialadel, mis meil tsiviilametites on esindatud. Siis aga ei saaks ka ju peaminister anda hinnangut eri valdkondadele. President, kes on riigikaitse kõrgeim juht, ei ole ju õppinud riigikaitset. See on minu arust suur probleem ja see on seotud ka sellega, kuidas me oma tegemisi juhime ja planeerime. Siin on ka seadusandjal põhjust vaadata, kuidas oma töö kvaliteeti tõsta.

Me kipume väga tihti rääkima protsessidest, tegevustest, aga peaksime rääkima efektist. See on see asi, mis on juhtunud ka nende viimase aja sündmustega. Isegi kui politsei tegutses õigete hinnangute alusel, õiged inimesed võtsid vastu õiged otsused, ei ole olulised mitte tegevused, oluline on nende tegevuste efekt, see efekt, mis kujuneb nendest tegevustest ja tegevuse ümber olevast keskkonnast ja mõjudest ja emotsioonidest, millest iganes. Siin on meil vajadus olla parem, et mõista, millised need efektid on. Kaitseväe planeerimises, muide, on see loogika täiesti olemas. Me ei räägi tegevusest, me räägime, mis on need efektid, mida see tegevus peab andma. Ma arvan, et me peaksime kõik koos olema selles valdkonnas tublid.

Kui rääkida pikaajalistest arengukavadest, siis ma saan aru motiivist olla optimistlik ja vaadata tulevikku positiivselt, aga elu on konkreetne. Vabatahtlikkusega või õhinaga toidupoe kassas arvet ei maksa. Meie kohus sisejulgeoleku ja siseturvalisuse valdkonna inimeste ees on tagada, et ka nemad ja nende pered saaksid elada täna, mitte ainult helges tulevikus. Kui kavas neid numbreid ei ole, siis on see kokkuhoid kuskil mujal, kas materiaalses baasis, tulevikuvõimekuses, millest täna, muide, on väga vähe räägitud. Me peame midagi ette võtma, sest sisejulgeolek puudutab meid kõiki, see ei ole erakondlik huvi, see puudutab meid kõiki.

Hea kolleegi kasutatud väljendiga, et see arengukava on mingisugunegi visioon, ei tahaks ma üldse nõus olla. Mingisugune visioon ei ole küllalt hea, peab olema selge visioon, peab adresseerima tõsiseid küsimusi. Siis oleme kõik koos rahul ja oleme uhked oma siseturvalisuse inimeste üle. Nii et soovin meile kõigile tarkust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun anda uuesti mikrofon Mart Helmele, et ta saaks oma vastusõnavõtu lõpetada. Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Mul on väga raske midagi jätkata, sest ma ei tea, millal mu sõnavõtt katkes. Ma arvan, et ma ei hakka rekonstrueerima, kui mul pole selget arusaama, kustmaalt ma peaksin midagi kordama. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt, Hanno Pevkur, palun!

(Kaugühendus)

Ma reageerin Alar Lanemani kõnele. Hea Alar, sa said küll väga lühikest aega Siseministeeriumis olla, aga ma julgen siiski ka sind nimetada heaks kolleegiks nii Riigikogus kui kolleegiks ka ekssiseministrina. Ma kindlasti ei kasutanud väljendit – me võime selle üle vaadata – "mingisugune visioon". Oli juttu tõesti sellest, et meil on kümneaastane kava laua peal, ja ma arvan, et see on hea, et see kava meil laua peal on.

Teine asi kindlasti, kus sa võib-olla natuke eksisid, oli see, kui sa mainisid, et räägitakse, et ei tohi tsiviilkontrolli teha, või nagu keegi olevat öelnud, et ei peagi olema teadmisi. See samamoodi ei olnud ju päris nii. See, millest juttu oli, oli see, et kui me oleme teatud inimesed usaldanud teatud ametitesse, siis tuleb nendel inimestel võimaldada ka oma tööd teha. Kui need inimesed enam teatud põhjusel, mis iganes, kas usalduse puudumise tõttu või mingil muul põhjusel, oma tööd ei tee, siis see on teine olukord. Ekssiseminister Mart Helmel oli ka päris pikk koostöö politsei peadirektoriga, istuva politsei peadirektoriga. Nii et siinkohal on kindlasti hea tagantjärele öelda, et nüüd inimene enam ei sobi, aga näe, siis, kui teiega koostöö oli, siis sobis, siis ei olnud probleemi.

Nii et, head kolleegid, ma saan aru, et opositsioonis tuleb rünnata kõike seda, mida koalitsioon teeb, aga siseturvalisuse arengukava puhul ma siiski soovitan teil sellest rünnakust loobuda ja sellest hoiduda, sest seda me oleme teinud kõik koos. Põhimõtteliselt kõik erakonnad, kes praegu parlamendis on, on moel või teisel sellega seotud olnud, kas valitsuses olles või otse Siseministeeriumis olles. Siseministeeriumis on nende aastate jooksul olnud nii Sotsiaaldemokraatlik Erakond, EKRE kui ka Reformierakond ja seda tasub meeles pidada ka siin saalis hääletuse ajal või üldse siseturvalisuse arengukavast rääkides. Nii et, head kolleegid, hoidkem seda meeles!

Aitäh! Rohkem sõnavõtte ma ei näe. Sulgen läbirääkimised. Nii nagu ka alguses öeldi, siis arengukava arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Mart Helme, kas teil on protseduuriline küsimus?

(Kaugühendus)

Ei ole protseduurilist küsimust. Ma oleksin kutsunud lugupeetud kolleegi korrale: ärgu õpetagu oma kolleege, ärgu õpetagu!

Aitäh! Kui ei ole protseduuriline ...

Ma arvan, et me tegime oma tööd hästi. Jah, ei ole protseduuriline. Ärgu õpetagu oma kolleege. Kõik. Aitäh!

Aitäh! Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid! Ilusat õhtut!