Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 5. mai infotundi. Tänases infotunnis osalevad peaminister Kaja Kallas, haridus- ja teadusminister Liina Kersna ja välisminister Eva-Maria Liimets.
Head Riigikogu liikmed, viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll!
Tänases infotunnis on igal küsijal aega kaks minutit küsimuse esitamiseks ja vastajal vastamiseks kolm minutit ja kuna on kümme registreeritud küsimust, siis teeme nii, et iga küsimuse juures on üks täpsustav ja üks lisaküsimus.
Esimene küsimus. Selle on esitanud Helle-Moonika Helme ja sellele vastab peaminister Kaja Kallas. Teemaks on Riigikogu liikmetele valetamine. Helle-Moonika Helme, palun!
Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Paar nädalat tagasi siinsamas infotunnis küsimustele vastates te ütlesite, et politsei kavandas oma meeleavaldustega seotud tegevused ise. Politseijuht Elmar Vaher on meile kinnitanud, et nemad tuginesid oma tegevuses kapo ohuhinnangule, mis väidetavalt hoiatas ohu eest põhiseaduslikule korrale. Teie olete rääkinud Terviseameti ohuhinnangust, samas Terviseameti peadirektor saatis selle meie fraktsioonile lugemiseks ja ütles, et see ei olnud mingi ohuhinnang, vaid tavapärane olukorra kirjeldus. Elmar Vaher on ka öelnud, et meeleavaldustega seoses moodustati kriisistaap või töögrupp, kuhu kuulusid kapo peadirektor, Terviseameti peadirektor, tema ise, siseminister, tervise- ja tööminister, Riigikogu esimees ja teie kui peaminister. Meie praeguseks teame, et Terviseameti juht selles töögrupis alaliselt ei osalenud. Ta kohtus meiega ja kinnitas seda. Samuti oli meil võimalus tutvuda kapo ohuhinnanguga, mida me ei saa küll üksikasjalikult kommenteerida, aga milles ei ole hoiatust, nagu oleks ohustanud meeleavaldused põhiseaduslikku korda.
Siit küsimus. Kui teie väitsite, et politsei tegutses omapead ja teie ei olnud sellega kursis ega andnud ka aktsioonideks heakskiitu, aga nagu ütles Elmar Vaher, olite kaasatud kriisistaabi töösse, siis siit saab teha ainult ühe järelduse: kas valetate teie või valetab PPA peadirektor. Elmar Vaher ütles ka, et teie olite peaministrina teadlik politsei plaanist tarastada Riigikogu-esine plats. Seda kavatseti teha juba 7. aprillil, aga seoses teie valge raamatu esitlusega lükati see päeva võrra edasi. Samas väitsite teie ja väitis ka Jüri Ratas, et teie ei teadnud kogu asjast mitte midagi. Nüüdseks on selgunud, et te kõik eelnevalt teadsite sellest. On selgunud, et parlamendile on valetatud. Miks te olete korduvalt vassinud ja miks on meile korduvalt valetanud ka Elmar Vaher?
Ma olen kergelt hädas või segaduses. Meil on tavaliselt ikka nii, et öeldakse küsimuse number ja küsimusele vastaja, peaministri või ministri nimi ja siis me saame oma täpsustava või täiendava küsimuse [järjekorda] panna. Aga nüüd juhtus niimoodi, et inimesed panid ennast kirja juba enne kohaloleku kontrolli ja jäid sinna kirja. Mul oleks palve, et me teeks ikka nii nagu tavaliselt, et lükkame selle järjekorra puhtaks ja siis, kui tuleb vastamise kord, saab igaüks oma kiirusega ennast registreerida.
Aitäh! See on kindel, et kiirus on oluline. Aga ma arvan, et see täpselt nii oligi, nagu te kirjeldate. Vähemalt nii see peab olema. Ma nägin ka, et juba mitu Riigikogu liiget oli ennast registreerinud, aga me ei olnud veel isegi esimese küsimuse juurde läinud. Kui esimene küsimus tuli ekraanile, siis ma arvan, et sealt tekkiski kiirus. Ma usun, et tehniliselt see nii oli. Palun nüüd vastamiseks ... Vabandust! Protseduuriline küsimus, Valdo Randpere.
(Kaugühendus)
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Mina ei taha nüüd väita, et Martin Helme valetab. Ma arvan, et ta ei pannud lihtsalt tähele. Tegelikult oligi asi täpselt nii, nagu teie kirjeldasite, et inimesed panid ennast kirja juba enne küsimuse tabloole ilmumist. Mina nende hulgas ei olnud, aga täpselt sel hetkel, kui teatati, et nüüd on esimene küsimus peaminister Kaja Kallasele, siis ma oma väga kiirete sõrmedega suutsin ennast kõigist mööda rebida ja registreerida, nii et kõik oli täpselt reglemendi kohaselt.
Me võtsime selle protseduurilise informatsiooni teie reaktsioonikiirusest teadmiseks. Läheme nüüd vastuse juurde. Kaja Kallas, palun!
Aitäh! Rõõm näha, et te olete pärast Riigikogu istungivaba nädalat rõõmsalt tagasi samade teemade juures. Esiteks, ma pole kunagi väitnud, et ma ei teadnud politseioperatsioonidest. Loomulikult politsei andis mulle ülevaateid, igapäevaselt andis ülevaateid, nii et seda ma pole väitnud. Mida ma ütlesin, oli see, et mina ei tee neid otsuseid. Neid otsuseid teeb politsei oma ohuhinnangule tuginedes ja seda on nad ka teinud. Mina olen alati rääkinud politsei ohuhinnangust, ma ei ole rääkinud Terviseameti ohuhinnangust. Terviseamet hindab ohtu nakatumise kontekstis ja ilmselt selle tõttu nad teevad ka politseiga koostööd. Kõik, mida politsei nende meeleavalduste puhul tegi, oli see, et nad tuletasid inimestele meelde neid reegleid, mis on kokku lepitud, ja Terviseamet koostöös politseiga hajutatuse reeglitest [kinnipidamist] ka kontrollis, et viirus ei leviks. Nii et see on selge, et ma pole selles osas midagi sellist väitnud. Loomulikult ma teadsin asjadest.
Mis puudutab kriisistaapi, siis kui me räägime tervest kriisistaabist, siis loomulikult on ju peaminister ja valitsus sealhulgas seda kriisi juhtinud. Need inimesed, keda te nimetasite – ma ei tea, mis kriisistaap see on, aga me olime selle info saajate hulgas, kui politsei seletas, mida nad kavandavad, millised on nende ohuhinnangud, kuidas nad kavatsevad käituda. Meie selle informatsiooni loomulikult saime ja seda polegi keegi väitnud, et me poleks seda informatsiooni saanud.
Härra eesistuja! Kuna te olete vaktsineeritud, siis mul on teile ettepanek: te ei ole enam nakkusohtlik, võtke mask eest ära, on paremini kuulda.
Suur tänu teile selle ettepaneku eest! Läheme edasi. Esimene täpsustav küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!
Aitäh! Väga hea! Kui te olite informeeritud, nagu te praegu väitsite, siis te ju ometi andsite ka ise korralduse politseikoerte ja märulipolitsei ja jõustruktuuride kaasamiseks. Ja kui te ei andnud korraldusi, siis meil ei ole tsiviilkontrolli, mis on jällegi veel suurem probleem, aga olgu. Tuletame meelde, et te rääkisite, õigemini õigustasite kindlas kõneviisis politseistruktuuride käitumist, viidates Terviseameti ohuhinnangule. Teame, et see ei olnud absoluutselt põhjendatud viide. Vaher ja Jaani on toetunud kõvahäälselt kapo ohuhinnangule, mille järgi nende sõnul oli oht põhiseaduslikule korrale. Ma ei tea, kas teie olete jõudnud sellega tutvuda või jätkuvalt räägite seda juttu, mida nemad teile on rääkinud, aga kindlasti ei toetanud see selliseid meetmeid ja jõudemonstratsiooni rahumeelse rahva kallal. Veel kord: kogu see tegevuste, põhjenduste ja õigustamiste ajatelg on täis valetamist, vassimist, üksteise vassimiste kinnikatmist, valede varjamist ja see on lihtsalt piinlik. Seda enam, et te olete seda teinud nii avalikkusele kui ka Riigikogus ja Riigikogu liikmetele. Kui Kert Kingo tagasi astus, siis te tegite siinsamas Riigikogus kohutavat mürglit teemal, et valetav poliitik ei saa jätkata ministrina. Nüüd küsimus: kas valetav poliitik saab jätkata peaministrina ja valetav ametnik saab jätkata ameti peadirektorina?
Kaja Kallas, palun!
Aitäh! Aga te siiski ei ole suutnud kuidagi tõestada, mida ma täpselt valetanud olen. Te küll seda väidate, aga te ütlete, et kui ma olin teadlik, siis ma järelikult andsin korraldusi. Mis asja? Kuulake ennast! Kui antakse ülevaade, siis järelikult ma andsin korralduse. See ikkagi päris õige ei ole. Katsuge püsida kuidagi faktide raames. Politseil on pädevus ja õigus reageerida ohtudele vastavalt konkreetse ohuolukorra vajadustele ja politsei eesmärk antud meeleavalduse puhul oli tagada see, et inimesed osaleksid avalikul koosolekul nakkuse leviku ennetamiseks tehtud reegleid järgides. Selle ülesande täitmisel andis siis Politsei‑ ja Piirivalveamet ametiabi ka Terviseametile ja loomulikult on Terviseameti ohuhinnangud seotud selle nakkushaiguse leviku tõkestamisega. Politsei ohuhinnangud on seotud sellega, kuidas need meeleavaldajad seal platsil käitusid ja millised olid ohud nendega seoses. Nii et selles mõttes on see täiesti arusaamatu, milles te mind süüdistate. Muideks siis, kui Kert Kingo [tagasi astus], siis see tsitaat, mida me kasutasime, oli Martin Helme tsitaat, kus ta ütles, et valetamisel poliitikas kohta ei ole ja selline inimene peab lahkuma. Küll aga on seda [tsitaati] kasutatud erinevalt. Keegi võiks samal ajal, kui ma räägin, filmida proua Helmet ka. Ta on nii hea näitleja. Küll aga ei ole teie kasutanud samu standardeid kõikide ministrite suhtes. Aga veel kord, politsei lähtus oma ohuhinnangust ja minu meelest tegutses väga pädevalt. Mina olen absoluutselt sama meelt 92%-ga Eesti inimestest, kes usaldab politsei tegevust. Ja politseil oli väga keeruline ülesanne. Nende ülesanne oli tagada, et see meeleavaldus toimuks rahumeelselt, ja minu meelest nad selgitasid, selgitasid ja veel kord selgitasid, kuigi vastaspoolel oli väga palju provokatsiooni, ka teie abiga, aga nad tegid seda tööd väga põhjalikult ja rahulikult. Nii et politseile suur aitäh selle eest!
(Kaugühendus)
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Kõigepealt ma tahan muidugi kinnitada üle teie vastuse Helle-Moonika Helmele selle kohta, kes rääkis Kert Kingost ja valetamisest ja valetamisest kui nähtusest, millel poliitikas kohta ei ole. Tõepoolest, selle tsitaadi autor on Martin Helme. See ei tähenda loomulikult, et meie ei jaga seda seisukohta, aga autoriõigus peab ikka kuuluma õigele inimesele.
Ma ei taha isegi korrata seda juttu, mida ma olen siin mitu korda rääkinud sellest, kuidas see politseioperatsioon siin [toimus] ja kas Riigikogu liikmetele tapmisähvarduste tegemine on oht põhiseaduslikule korrale või ei ole. Minu arvates on. Need rahumeelsed demonstrandid, nagu neid siin kirjeldatakse, tegid tapmisähvardusi Riigikogu liikmetele, kaasa arvatud mulle. Mind ähvardati likvideerida. Nad proovisid tegelikult ka väravast sisse trügida, kui auto sõitis hoovi sisse, ja värav meil teatavasti sulgub küllaltki pikka aega. Nii et siin oli ohuhinnanguid ja ohupilte küll, millest võiks rääkida ja mis võiks olla aluseks politsei sellisele reageerimisele.
Aga minu küsimus teile, lugupeetud peaminister, on selline. Täna möödub vist sada päeva teie valitsuse ametisse astumisest. Me teame, kuidas need sada päeva on läinud. Minu arvates olete te väga hästi hakkama saanud, aga ma tahaksin küsida teie hinnangut, mis te arvate, mis juhtub järgmise saja päevaga. Mis juhtub vaktsineerimisega, mis juhtub pandeemiaga? Kuidas suvi hakkab välja nägema? Jagage palun meiega seda visiooni!
Aitäh selle küsimuse eest! Me töötame pingsalt, et vaktsineerimist kiirendada. Paraku see ei ole alati meie võimuses. Me tegeleme sellega, et saada ka vaktsiinidoose juurde, aga see pole olnud siiamaani väga edukas. Need vaktsiinid, mis meil on olemas, me tahame kiiresti ära süstida nii inimeste kaitsmiseks kui ka selleks, et me saaksime kogu ühiskonda lahti hoida. Praeguseks me oleme juba ligi 400 000 inimest vaktsineerinud. See annab väga suure lootuse selleks, et suvel meil nakatumise numbrid ei tõuse ja me saame ühiskonda lahti hoida.
Mis puudutab valitsuse sadat päeva, siis tõepoolest, meie valitsus alustas väga raskel ajal, keset kriisi ja me pidime lisaks saja päeva ülesannetele tulema toime ka kriisi juhtimise ja lahendamisega. Positiivne on see, et nakatumise näit on oluliselt langenud. Selle eest kindlasti suur aitäh kõikidele Eesti inimestele, kes on piirangutest kinni pidanud! Nüüd me läheme järk-järgult edasi ka piirangute leevendamisega. Sellest nädalast jõustusid uued leevendused, aga ma panen kõigile südamele, et neid leevendusi kasutataks vastutustundlikult, et me saaksime liikuda järgmiste leevendustega edasi ja ühiskonna tervikuna avada.
Aga suures plaanis on lisaks COVID-ile meil veel sammud, mis me teeme digipöörde jaoks ja mis me teeme rohepöörde elluviimiseks. On erinevad sammud, mis me teeme selleks, et eestikeelse haridusega edasi minna. Neid teemasid on eri ministrite haldusalades väga palju. Valitsuse koostöötahe on väga hea ja ma loodan, et me saame teha otsuseid, mis alati ei pruugi olla küll populaarsed, kuid on vajalikud Eesti ühiskonna edasiviimiseks.
Liigume edasi teise küsimuse juurde, mille on esitanud Helir-Valdor Seeder ja millele vastab välisminister Eva-Maria Liimets. Teemaks on valitsuse välispoliitika. Helir-Valdor Seeder, palun!
Aitäh! Minu küsimus puudutab valitsuse välispoliitika üht suuremat prioriteeti, mille kohta me oleme ka esitanud arupärimise peaministrile ja loodame teda peagi näha siin arupärimisele vastamas. Küsimus puudutab Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimist. Te olete välisministrina Riigikogu ees öelnud, et Eesti peaks ühepoolselt näitama initsiatiivi ja liikuma selle lepingu ratifitseerimise protsessiga edasi. Te olete meie informatsiooni kohaselt seda arutanud ja teinud selle ettepaneku ka oma kolleegile Vene välisministrile. Minu küsimus on kõigepealt, kas see on teie isiklik seisukoht välisministrina või on see Keskerakonna initsiatiiv ja seisukoht või on see kogu valitsuse ühine välispoliitiline prioriteet. Ja teiseks, kas praegune aeg, kus Venemaa on okupeerinud Krimmi ja osa Ida-Ukrainast, kus jätkuvalt Venemaal ei ole tagatud inimõigused, opositsiooni juhte kiusatakse taga, Navalnõi istub vangis, Euroopa Liit rakendab Venemaa vastu sanktsioone, vastastikku saadetakse välja diplomaate ja see puudutab ka Eesti ja Venemaa omavahelisi suhteid, on sobiv ratifitseerimisprotsessiga edasi minekuks? Teie initsiatiivile reageeris Venemaa teatega, et nad ei saada oma delegatsiooni ka soome-ugri kongressile, mis peaks toimuma Tartus. Teine küsimuse pool on, et kas aeg sellisteks initsiatiivideks on üldse sobilik ja kas me riigina ei kaota usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust ja oma väärikust, kui me sellises olukorras läheme taolise initsiatiiviga välja.
Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle olulise küsimuse tõstatamise eest! Tõepoolest, 16. veebruaril, kui ma tutvustasin Riigikogule tänase valitsuse välispoliitika prioriteete, siis nende seas ma märkisin ka, et tänasel valitsusel on valmisolek minna edasi piirilepinguga. Rõhutasin ja olen ka sellele ettekandele järgnevalt rõhutanud, et Eesti peab oluliseks, et piirilepingu ratifitseerimisega minnakse parlamentides edasi paralleelselt. Nii et siin ei ole minu meelest võimalik seda käsitleda nii, et Eesti on valmis minema selle lepinguga edasi ühepoolselt.
Mis puudutab ajastust, siis ma tutvustasin ettekandes välispoliitika prioriteete ja valmisolekut sellega edasi minna ja see puudutab laiemalt seda, kuidas tänane valitsus välispoliitika teemasid ettevaatavalt nägi. Kui me räägime suhetest Venemaaga, siis tõepoolest on Venemaa suhted Läänega halvenenud ja need on halvenenud tänaseks kindlasti juba üle kümne aasta. Seetõttu võib küsida, millal on hea aeg ratifitseerida Eesti-Venemaa piirileping, mis on sõlmitud juba 2015. aastal või õigemini allkirjastatud 2015. aastal. Eesti jaoks on julgeoleku vaates kindlasti tähtis, et Eesti piir on ratifitseeritud ja selge.
Kui me räägime julgeolekust ja teie tõstatatud küsimustest, siis Eesti on olnud äärmiselt järjekindel ja selgesõnaline kõikides nendes küsimustes, mida te nimetasite. Eesti on selgesõnaliselt hukka mõistnud Krimmi annekteerimise, Eesti on avaldanud muret inimõiguste raskete rikkumiste pärast Venemaal, Eesti on ühinenud Euroopa Liidu sanktsioonidega ja tähtsustanud neid ka omalt poolt kahepoolselt, nii et nendes küsimustes on Eesti olnud põhimõttekindel ja jätkab senist poliitikat.
Aitäh! Ma tahaksin teie vastust kõigepealt täpsustada. Minu teada sõlmiti Eesti-Venemaa piirileping teistkordselt 2014. aastal, mitte 2015. aastal.
Aga nüüd selle järjekindla poliitika kohta mul ongi täpsustav küsimus. Tuletan ajalugu meelde. Piirilepingu arutelul Riigikogus 2005. aasta juunis viidi Isamaa ettepanekul ratifitseerimise seaduse eelnõusse muudatus viitega Eesti Vabariigi õiguslikule järjepidevusele ja Tartu rahulepingu kehtivusele. See, et see on vajalik, oli muide ka õiguskantsleri tolleaegne arvamus. Tähelepanuväärne on, et kokkuvõttes nõustusid selle muudatusettepanekuga kõik Riigikogu fraktsioonid. See oli 2005. aasta leping. Tartu rahulepingu kehtivuse ja Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse mainimine aga ärritas Venemaad selliselt, et Venemaa võttis oma allkirja piirilepingult tagasi ja leping jäi jõustamata. Teistkordselt sõlmiti Eesti-Venemaa piirileping 18. veebruaril 2014. aastal, aga selles juba Riigikogule esitatud piirilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõus ei sisaldunud enam paraku viidet Eesti õiguslikule järjepidevusele ja Tartu rahulepingu kehtivusele. Siit ma ei loe küll Eesti poole tegevuses välja järjekindlust.
Minu küsimus on nüüd teile, et kuna te ütlesite, et piirilepingu ratifitseerimisega edasi minemine on valitsuse ühine prioriteet, siis millise lepingu ratifitseerimisega on valitsus otsustanud edasi minna? Kas sellega, mis 2005. aastal sai esialgselt allkirjastatud ja kus oli väga selge viide Eesti õiguslikule järjepidevusele ja Tartu rahulepingule, või 2014. aasta lepinguga, kus sellist viidet ei ole, olukorras, kus Venemaa on seda järjepidevalt eitanud? Olge hea, palun öelge – te olete ju arutanud valitsuses –, milline on praeguse valitsuse seisukoht!
Suur aitäh ka selle täpsustava küsimuse eest! Eesti valitsus on teinud ettepaneku minna edasi 2014. aastal allkirjastatud lepinguga ja see parlamentides paralleelselt ratifitseerida. Eesti jaoks on loomulikult iseseisvuse aluseks Tartu rahuleping ja see põhimõte ei muutu. Kuid mis puudutab piirilepingut, siis Eesti 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse paragrahvide järgi sätestatakse Eesti piir Tartu rahulepingu ja teiste lepingutega. Sellises õigusraamistikus on ka piirilepingu ratifitseerimisega edasiminek asjakohane.
Aitäh! Seekord jõudsin. Loomulikult, Eesti jaoks on Tartu rahuleping meie riikluse alus ja see ei muutu, aga probleem ei ole ju selles, et ta meie jaoks seda on. Probleem on selles, et Venemaa jaoks ei ole ja nad põhimõtteliselt kategooriliselt ja väga selgelt kommunikeerivad, et nad ei ole nõus sellise tõlgendusega, ja on lükanud tagasi varasemad kõikvõimalikud katsed kuhugigi nendepoolsetesse ametlikesse dokumentidesse taolist viidet sisse panna. Ehk siis põhimõtteliselt ei ole Venemaa nõus tunnustama meid järjepideva riigina ja sellest hoolimata oleme me valmis tänase valitsuse juhtimisel ära andma oma territooriumit ja koos oma territooriumiga ära andma ka oma järjepidevust ehk siis nõustuma vaikivalt Venemaa tõlgendusega. See on see põhiseadust kahjustav ja riiklust kahjustav poliitika, millele me siin tähelepanu juhime, aga see on tänase valitsuse poliitika. Põhiseaduse §-s 122 on kirjas, mis on Eesti piir, ja kui see uus, sõlmitav piirileping lahkneb sellest, siis ei ole võimalik seda piirilepingut kuidagi ratifitseerida ilma põhiseaduse § 122 muutmata. Ehk ainult ratifitseerimisest ei piisa, peab ka põhiseadust muutma. See peaks olema kõigile nii selge ja nii lihtne, et siin ei olegi vaidlust, seda ei tohiks olla. Aga põhiküsimus antud hetkel on see, et me võisime 2005. aastal, me võisime enne 2004. aastat, kui me astusime NATO-sse, uskuda seda juttu, et meil on vaja piiri, sest see tugevdab meie julgeolekut. Pärast Gruusia sõda, pärast Ukraina sõda, pärast pronksiöid, pärast kõike seda, mis on juhtunud, ei ole nagu mingisugust selget argumenti olnud, kuidas meiepoolne järjepidevuse ja territooriumi äraandmine aitab kaasa meie julgeolekule suhetes riigiga, kes ei austa rahvusvahelisi suhteid. Ma sellele küsimusele tahaks ikkagi vastust saada. Kuidas see meid aitab?
Tere! Oi, vabandust! Aitäh ka selle küsimuse eest! Kõigepealt Eesti ja Venemaa suhetest. Eestil on 1991. aastal Venemaaga sõlmitud laiapindne vastastikuste suhete tunnustamise leping, mille ratifitseerimise kaudu tunnustatakse ka Tartu rahulepingus sätestatud suveräänsust, nii et selles küsimuses on Venemaa tunnustus meil olemas. Piirileping on teine küsimus, mis vajab eraldi ratifitseerimist, kuna tol hetkel, 1991. aastal, lepiti kokku, et piirilepingu küsimus lahendatakse läbirääkimiste teel ja need läbirääkimised jõudsid tõepoolest esmakordselt kulminatsiooni 2005. aastal ja teist korda siis 2014. aastal, kui püüti jõuda selle pikaajaliselt läbiräägitud lepinguga piirijoone fikseerimiseni. Mis puudutab kahepoolsete suhete madalseisu ja samal ajal ka piirijoone ratifitseerimist, siis antud küsimuses on kindlasti tähtis ikkagi see, et Eestil on piir kindlalt fikseeritud ja mõlema riigi poolt ratifitseeritud ja tunnustatud. Räägime täpselt samast piirijoonest, mille väljaehitamist alustas juba eelmise valitsuse siseminister. Seega on selle piirijoone väljaehitamist tänaseks alustatud, kuid oleks väga hea, kui see oleks ka lepinguliselt ratifitseeritud ja kinnitatud.
Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Jaak Juske ja sellele vastab valitsuse liige haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Teemaks on hariduse rahastamine. Jaak Juske, palun!
Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! On kahetsusväärne, kui mitte öelda skandaalne, et Reformierakonna juhitav valitsus on alustanud eelarvekärpeid laste arvelt, täpsemini noorte ja laste huvihariduse toetuse kärpimise arvelt. Seoses selle ebavõrdsust tõsiselt suurendava otsusega on mul teile järgmised küsimused. Kõigepealt, miks ikkagi valitsus alustas eelarvekärpeid laste arvelt? Pealegi eks see ole ka otsus, mis suurendab lastega perede ebavõrdsust. Miks niisugune valik tehti? Teine küsimus on see, kuidas Vabariigi Valitsus plaanib tagada nende noorte ja laste kaasatuse huviharidusse, kes seni said huviringis käia selle kõnealuse toetusmeetme abil, mida nüüd kärbitakse? Ja kolmas küsimus puudutab seda, et te olete öelnud, et see kärbe oli vajalik selleks, et tagada õpetajate 3%-line palgatõus. Palun öelge, kuidas te vaatate õpetajatele otsa ja ütlete, et nende palgatõus tuleb laste ja noorte arvelt? Kuidas?
(Kaugühendus)
Aitäh, hea küsija! Austatud Riigikogu esimees! Hea meelega püüan selgitada. Esiteks, huvihariduse korraldamine on seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne ja ma pean kohalikke omavalitsusi kiitma. Nad on võtnud seda ülesannet väga tõsiselt. Kohalikud omavalitsused panustavad laste ja noorte huvihariduse ja ‑tegevuse, aga ka noorsootöö ja spordi toetamisse näiteks möödunudaastaste andmete järgi 165 miljonit eurot [aastas]. Kui sealt võtta välja vaid laste ja noorte huvihariduse ja -tegevuse toetamine ja lastesport, siis see summa on üle 100 miljoni. Riik on alates 2017. aastast pakkunud omapoolset toetust lisaks kohaliku omavalitsuse panusele eelkõige kahe eesmärgiga. Esiteks selleks, et parandada huviringide mitmekesisust, ja teisalt selleks, et parandada kättesaadavust, millele teie viitasite. Kui vaadata selle raha kasutust, siis enam kui 60% sellest rahast on läinud just eelkõige huviringide mitmekesistamisele ja veidi enam kui 11% sellest rahast on läinud kättesaadavuse parandamiseks. Kui vaadata veel andmeid, siis iga aastaga on taotlejate arv vähenenud. Vähenenud on nii huvikoolide arv kui ka kohalike omavalitsuste asutuste arv, kes on toetust taotlenud. Ma rõhutan, et riik ei võta seda toetust ära, vaid me vähendame seda toetust, sest on olnud näha, et kohalikud omavalitsused saavad [huviringide korraldamisega] hästi hakkama ja ka järgnevatel aastatel kohaliku omavalitsuse maksutulubaas kasvab. Näiteks järgmisel aastal kasvab maksutulubaas üle 60 miljoni,. Nii et ma usun, et ka see debatt on näidanud kohalikele omavalitsustele, kui oluline on huvihariduse ja ‑tegevuse toetamine, ja kuna nende eelarved kasvavad, siis ma usun, et kõiki neid tegevusi, mida on riigi toel algatatud, piloteeritud ja mis on ennast tõestanud, saab jätkata.
Austatud proua minister! On elementaarne, et kui riik ja valitsus plaanivad niivõrd olulist eelarvekärbet, siis tuleb see eelnevalt ka omavalitsustega läbi rääkida. Seda valitsus teinud ei ole ja nii on väga suur risk, et sajad noored jäävad uuest aastast ilma huviringis käimise võimaluseta. Minu teine küsimus puudutab õpetajate palka. Tõepoolest, valitsus on teatanud, et õpetajate palk järgmisel aasta pisut suureneb, 3% võrra. See on kahtlemata parem kui senine otsus, mis õpetajate palgad külmutas. Samas on meil sõlmitud ühiskondlik kokkulepe, mille järgi pidi juba eelmisel aastal moodustama õpetajate keskmine palk riigi keskmisest palgast 120%, ja see ühiskondlik kokkulepe on kirjutatud sisse ka elukestva õppe strateegiasse. Täna on selgelt õpetajate keskmine palk riigi keskmisest palgast kõvasti maha jäänud ja selle tempoga see miinus paraku järjest suureneb. Ma palun selget vastust, mida kõik õpetajad ootavad. Millal Reformierakonna juhitav valitsus plaanib täita õpetajatele antud lubadust? Öelge konkreetselt, mis aastal on õpetajate keskmine palk 120% riigi keskmisest palgast. Millal?
(Kaugühendus)
Esiteks, ma ütlen eelneva teema jätkuks, et tegelikult seda riigi toetust on kohalikud omavalitsused väga erinevas mahus kasutanud. Meil on kohalikke omavalitsusi, näiteks Keila Linnavalitsus, kes panustab ise nii suurel määral, et riigi toetus on vaid 2% kogu huviharidusse ja ‑tegevusse panustamisest. Üldiselt keskmiselt on see riigi toetus kohalike omavalitsuste panustamisest kusagil 9% kandis ja iga aastaga on järjest kohalike omavalitsuste enda panus suurenenud.
Aga õpetajate palgast. Tõesti on niimoodi, et sel aastal õpetajate palgad ei tõusnud, samas keskmine palk tõusis ja nüüd seda vahet järgi teha ongi väga palju keerulisem. Kui me nüüd tõstame palka 3%, siis see tähendab tegelikult seda, et me suudame hoida [õpetajate palga] keskmise palgaga samal tasemel. Kui me tõstaksime 5%, siis me saaksime 102%-le võrreldes Eesti keskmise palgaga. Iseenesest küsis Haridus- ja Teadusministeerium 100-eurost palgakasvu. See oleks läinud maksma pea 30 miljonit, täpsemalt 29,6 miljonit. Ja kui me oleksime sealt edasi liikunud aastasse 2025, siis me juba peaaegu oleksime saanud kätte selle 120%. Aga selge on see, et hetkel riigieelarvelised vahendid nii kiiret edasiliikumist ei luba.
Aitäh, härra Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma tulen tagasi kolleeg Juske esimese küsimuse juurde, mis puudutab huviharidust. Ütlen ausalt, ma olin väga šokeeritud, kui see uudis levima hakkas, ja pidasin seda ausalt öeldes siin Riigikogu koridorides 29. aprilli naljaks, aga tundub, et see nii ei olnud. Kuna ma olin selle huvihariduse toetamiseks mõeldud programmi väljatöötamisega seotud – ma töötasin toona Kultuuriministeeriumis –, siis seda kurvem oli mul seda kuulda. Sellepärast peangi küsima selles fookuses, mille kohta ma küsisin ka esmaspäeval, kui te vastasite ühele arupärimisele. See puudutab huviharidusega seotud ringkondade kaasamist sellesse otsusesse. Te väga kiitsite oma arupärimisele vastates, et te olete selle kolme-nelja kuuga haridusministeeriumis üles ehitanud suure kaasamisprotsessi, ennenägematu kaasamisprotsessi. Ma küsisin teie käest esmaspäeval, kuidas ja keda ja mis moel te olete kaasanud selle otsuse väljatöötamisel, et laste huvihariduse arvel tõsta õpetajate palkasid, ja te kahjuks ei vastanud minu küsimusele. Teil kas ei olnud aega vastata või teil olid muud mõtted peas. Ma kasutan tänast võimalust küsida üle: proua minister, kellega te olete rääkinud sellel teemal oma suurepärases kaasamise protsessis? Milline oli reaktsioon ja milline oli teie vastus sellele reaktsioonile?
(Kaugühendus)
Aitäh küsimuse eest! Esiteks ei ole ma kindlasti väitnud, et ma olen loonud Haridus‑ ja Teadusministeeriumisse mingi uue kaasamise süsteemi. Seda ma arupärimisele vastates ei väitnud. Ma lihtsalt ütlesin, et aineühenduste esindajatega olen ma kohtunud kolme kuu jooksul kaks korda ja meie kohtumised on olnud väga konstruktiivsed, aga kaasamise hea tava oli juba loomulikult ministeeriumis ka enne mind. Need riigi eelarvestrateegiat puudutavad otsused me pidime langetama väga piiratud aja sees ja mul tõesti ei olnud võimalust väljaspool oma maja ja Haridus‑ ja Noorteametit sel teemal konsulteerida. Aga tänaseks, jaa, ma olen saanud mitmeid pöördumisi sel teemal. Näiteks on juhitud tähelepanu, et selle 7,25 miljoni eest võiks eelkõige toetada loodus‑ ja täppisteaduste huviringe, mis on praegu vaeslapse rollis. Neid huviringe on liiga vähe. Kindlasti me nendel teemadel arutame nüüd, kuidas olemasolevat raha võimalikult täpselt sihistada. Sealhulgas ma arvan, et seda raha võiks kasutada ka huvihariduse õpetajate palgatoetuseks. Praegu on sellest 14,25 miljonist huvihariduse õpetajate palkadeks kasutatud suurusjärgus 3 miljonit ja veidikene peale. Ma arvan, et seda olemasolevat raha võiks ka selleks kasutada.
Liigume edasi neljanda küsimuse juurde, mille esitab Riigikogu liige Martin Helme. Sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja küsimus on RES-i kohta, riigi eelarvestrateegia kohta. Martin Helme, palun!
Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea peaminister! Ma ütlen eelmise küsimuse ja meie jutuajamise lõpuks, mis puudutas valetamist: jah, need on minu sõnad, et valetamine poliitikas ei sobi. See on standard, mille me endale oleme kehtestanud ja mida nõuame ka teistelt. Meile on siin valetatud tonnide viisi. Meile valetas politseiameti peadirektor, siseminister ja meie hinnangul olete ka teie meile selle kohta valetanud ja meie ei jäta seda niimoodi.
Aga ma tulen RES-i teema juurde, mille kohta ma küsin. Valitsus kinnitas selle olulise dokumendi. Tegemist on viimase 10 või 11 aasta halvima valitsusest tulnud dokumendiga üldse. See vähendab riigikaitselisi investeeringuid olukorras, kus meil on kõige keerulisem julgeolekuolukord, sellel sajandil vähemalt, see tõstab makse, mis lööb valusalt meie transpordisektorit, põllumajandussektorit, tootmissektorit läbi diisliaktsiisi ja gaasiaktsiisi tõstmise. See lööb tavainimeste tasku pihta, lööb Eesti rahvamajanduse konkurentsivõime pihta. See lööb 140 000 inimese pihta, kes on endale kodu ostnud. See lööb 146 000 lapse pihta, kui me räägime huviharidusest. Ja mis kõige masendavam, see absoluutselt ei võta arvesse laiemat majanduslikku ja rahanduslikku tausta, mis maailmas toimub.
Naeruväärne on kõige selle juures see, et nii nagu valitsusel kombeks on, põhjendatakse seda valega, nagu oleks eelmine rahandusminister või eelmine valitsus jätnud mingi tohutu miinuse. Miinus tekkis ikkagi eelkõige pandeemia ajal ja seda miinust tekitate ka teie. Aga kõik need sammud, mis kahjustavad hirmsal kombel meie regionaalpoliitikat ja inimeste heaolu ja majandust üldiselt, tegelikult löövad ka teie eesmärgi pihta, et te tahate eelarve seisu parandada. Need maksutõusud kahjustavad eelarvelaekumisi, sest nad kahjustavad Eesti majandust. Millal te ükskord aru saate, et te tegelete meid kõiki kahjustava majandus- ja rahanduspoliitikaga?
Riigi eelarvestrateegiaga 2022–2025 me finantseerime kõiki valitsuse ja laiemalt ka valitsussektori erinevaid tegevusi ja programme, eriti kõige prioriteetsemaid valdkondi. Praeguse kokkuleppe kohaselt kuuluvad kõige prioriteetsemate valdkondade alla teatud sektorid ja nende palgatõus. Me räägime siseturvalisusest, õpetajatest, kultuuritöötajatest. Me investeerime jõuliselt Eesti tulevikku. Mitte kunagi varem ei ole nii palju Eesti majandusse investeeritud. Me teeme seda ka euroraha toel. Järgmise nelja aasta jooksul investeeritakse Eesti majandusse üle 8 miljardi euro, see on rohkem kui kunagi varem. Aga me korrastame tõepoolest ka riigi rahandust. Arusaadavalt COVID-i kriisi raames on kõik riigid pakkunud täiendavat tuge oma kodanikele ja ettevõtjatele, aga see oli algusest peale mõeldud ajutise meetmena ja selliselt jätkuda ei saa. Aga ma ei ole nõus sellega, mida teie väidate, et justkui miinus oleks tekkinud kriisi ajal. Te teate ise endise rahandusministrina väga hästi, et see miinus ei ole tekkinud kriisi ajal. Kui te loete ka eelarvenõukogu otsuseid, siis nemad juhivad sellele tähelepanu. Selles eelmises riigi eelarvestrateegias oli miljardi jagu bluffi kärbetest, mis ei olnud sisustatud mitte millegagi.
Nüüd maksukoormus. Te ütlete, et maksukoormus tõuseb, aga see ei vasta ju tõele. Maksukoormus eelmise RES-i järgi oli 35%, praeguse RES-i järgi saab see olema 33%, nii et maksukoormus tegelikult alaneb. Selles RES-is on ette nähtud ka see, et keskmise pensioni tulumaksuvabastus tuleb järgmisest aastast, samuti tõstetakse pensione. Eri valdkondades on investeeringud. Kui me räägime lastest ja peredest, siis need toetused ju tegelikult kasvavad. Haridus- ja noorteprogrammi läheb järgneval neljal aastal igal aastal üle 500 miljoni euro ja Sotsiaalministeeriumi laste ja perede programmi suunatakse 818 miljonit eurot ehk siis see summa kasvab järgmisel aastal veel.
Nii et ma teie sellise rünnakuga absoluutselt ei nõustu. Selle riigi eelarvestrateegiaga me mitte ainult ei tee häid asju, vaid me teeme ka riigi korda, et Eesti oleks paremini hoitud.
Aitäh! Jaa, muidugi ma endise rahandusministrina tean, et sellest 13 või 14 miljardist on võimalik välja võtta lugematu arv toredaid asju, mida rahaga teha, ja seda te siin ka praegu tegite. Ma tean ka seda, et maksukoormust, mida me siin protsentides just praegu kuulsime, arvutatakse sõltuvalt sellest, mis on SKP ja kokkukogutavate maksude suhe. Kui SKP kasvab, ja ta kasvab meil tänu eelmise valitsuse mõistlikule ja heale majanduspoliitikale, mille üheks osaks oli majanduse stimuleerimine ka läbi maksulangetuste, siis maksukoormus langebki, sest me korjame vähem raha kokku.
Siseturvalisuse investeeringutest ma aru ei saa. Nii palju kui mina olen välja lugenud, siis vähendatakse siseturvalisuse rahasid tegelikult enam kui 6 miljoni võrra. Nii et missugusest raha suurendamisest te räägite? Noh, me saame kõik aru, et toimub jälle manipulatsioon. See, et koos SKP-ga kasvab ka maksulaekumine ja selle tõttu teatud indekseeritud kulud kasvavad, ei ole mitte valitsuse poliitika tulemus, vaid see on sisuliselt autopiloodi peal olev eelarve.
Aga ma tuleksin nende maksutõusude juurde tagasi. Meil aasta tagasi langetati gaasi-, elektri- ja diisliaktsiisi väga selge eesmärgiga, et see tooks tankimise Eestisse tagasi, parandaks Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet ja vähendaks Eestis hindasid. Kõike seda see tegi ja tegi suuremas ulatuses ja paremini, kui ükski prognoos ütles. Täna olete te pannud lauale prognoosi, mis ütleb, et ka pärast raju maksutõusu järgmisel aastal jätkub tarbimise kasv rohkem kui 4% ja sellega seoses suurenevad maksulaekumised. Kuidas te enda jaoks neid numbreid suudate ära põhjendada, kui meil on ees eelmise korra šabloon, kus raju maksutõusu tagajärjel maksulaekumised tegelikult vähenesid?
Ma alustan sellest, et tõepoolest majandusprognoosi järgi kujuneb tänavuseks majanduskasvuks 2,5% ja järgmistel aastatel on oodata 4,8%-list majanduskasvu. See toobki kaasa selle, et me peame saama ka rahanduse paremasse korda, sest nendel aastatel, kui majanduses on raske, tulebki majandust kontratsükliliselt stimuleerida ja seda on ka varasemalt tehtud.
Nüüd tulles teie küsimuse juurde, mis puudutab aktsiise, siis selle diislikütuse hinnaerisuse kehtestas ju eelmine valitsus. Ja nagu te ka ise teate, kuna te seda vedasite, see oli algusest peale plaanitud n-ö päikseloojangu klausliga, ehk siis kõik need aktsiisilangetused olid plaanitud ajutisena ja pidid tõusma tagasi 2022. aasta mais. Kuna kriis hakkab vaibuma, siis ilmselt teie põhjendused tulenevad sellest lubadusest, mida näeb ka Riigikogu stenogrammidest, et kui majandus taastub, siis tuleb tõsta need maksud endisele tasemele. See hinnatõusu prognoos, mis on tehtud diislikütuse kohta, tugineb aktsiisimäära muutusele ja maailmaturu naftahinna prognoosile, mis on võrreldes 2021. aastaga 2022. aastal väiksem.
Kuna teie leppisite kokku, et see aktsiisilangetus, mis te tegite, oli ajutine, ja te põhjendasite seda sellega, et kui majandus kasvab piisavalt, ja piisavalt oli üle 2%, siis tuleb need aktsiisid tõsta endisele tasemele. Meie uus koalitsioon on kokku leppinud maksurahu. Me ei puutu seaduseid, mis puudutavad aktsiise, mis puudutavad makse tervikuna. Me isegi ei tee seda, mida teie eelmises koalitsioonis lubasite: tõsta neid aktsiise juba siis, kui majanduskasv on vähemalt 2%. Praegu on 2,5%. Ma tsiteerin Aivar Kokka, kes ütles, et meil on väga selgelt kokku lepitud, et need [aktsiisid] lähevad kaheks aastaks alla ja kui majandus tõuseb juba vähemalt 2%, siis me tuleme aktsiiside juurde tagasi ja siis hakatakse neid mingil määral ka tõstma. Meie seda ei tee. Kui majanduskasv on 2,5%, siis me neid aktsiise tõstma ei hakka, nii nagu teie seda soovisite.
Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Tulles nende aktsiiside juurde tagasi, siis on muidugi hea kuulda, et eelmise valitsuse otsused on teile kohustuslikud. Aga te räägite kogu aeg, et me oleksime hakanud neid [otsuseid] võib-olla muutma. Te kogu aeg väidate, et me tahtsime, et me oleksime tõstnud [aktsiisid] kusagile tagasi, aga võib-olla me oleksime hoopis edasi langetanud. Te ju ei tea seda.
Aga läheme praktilise elu juurde. Inimestel on teinekord võib-olla raske nendest riigieelarve või RES-i numbritest aru saada. Aga nad tunnevad neist numbritest [tulenevaid otsuseid] omal nahal. Te vähendasite RES-is ka meie siseturvalisust, kärpides Siseministeeriumi haldusalas 7 miljonit. See tuli enamuses PPA-lt ja see tähendab umbes 200 politseiniku palka. Kas see tähendab, et politsei enam ei suuna oma ressursse ka teatud menetlustoimingute läbiviimisesse, näiteks ei menetle enam inimestele tahtlikult autoga otsasõite? Just esmaspäeval teie koalitsioonipartneri fraktsiooni liige sõitis siinsamas Riigikogu ees tahtlikult inimesele otsa. See on avalikus videos fikseeritud ja ka uudistest läbi käinud. See on elementaarne karistusseadustiku rikkumine. [Karistusseadustik] ütleb, et teise inimese tahtlik ohtuseadmine on kuriteona karistatav kuni kolmeaastase vangistusega. Ometi politsei menetlust ei alustanud. Kas see oli teatavas mõttes avapauk sellele, mida me hakkame nägema igapäevaselt, kui RES-i kärped jõuavad meie sisejulgeoleku ja turvalisuse valdkonda?
Kõigepealt võib-olla selgitan teile, et riigi eelarvestrateegia on erinev dokument kui riigieelarve. Riigi eelarvestrateegia lepitakse kokku valitsuses nelja aasta peale. Seal pannakse paika prioriteedid ja eri valdkondades suur pilt, mis puudutab nelja aastat. Riigieelarve on konkreetne dokument, mis tuleb ka Riigikokku kinnitamisele.
Mis puudutab neid võimalikke kokkuhoiukohti, siis iga ministeerium otsustab ise, kust ta need kokkuhoiukohad leiab. Eesmärk on olnud tegevuskulusid kokku tõmmata ja minu teada ei ole ministeeriumid praeguse seisuga veel kindlalt öelnud ja kokku leppinud, kus need kokkuhoiukohad on. Kui teil on rohkem teadmisi selles osas, et te nii kindlalt väidate, et kokkuhoid tuleb sealt ja täpselt niimoodi tehakse, siis teil on ilmselt rohkem informatsiooni, kui on siseministril, kes selle valdkonna eest vastutab. Aga valitsuses mina kuulan siiski pigem siseministrit, kes tuleb oma valdkonna meetmetega välja.
Diislikütust – ma siiski tulen selle juurde tagasi –, kuivõrd te sidusite selle kuidagi jälle kummaliselt [teiste teemadega] kokku. Mina saan tugineda sellele, mida teie ise olete selle kohta öelnud. Teie valitsus leppis kokku, et aktsiisid tõusevad samale tasemele 2022. aasta maiks. See tsitaat, mis ma ütlesin, oli Aivar Kokalt, kes oli ka rahanduskomisjoni esimees, kes esindas koalitsiooni ja ütles, et teil on kokku lepitud, et need [aktsiisid] lähevad kaheks aastaks alla ja kui majanduskasv on üle 2%, siis tõstate aktsiise kõrgemale. Meie seda ei tee. Meie ei tõsta [aktsiise] nii, nagu teie plaanisite juba järgmisel aastal tõsta diislikütuse aktsiisi. Seda me tegema ei hakka, aga kuna me oleme kokku leppinud maksurahu, siis me jääme selle otsuse juurde, mille teie oma valitsuses kokku leppisite.
Ma tahaks protseduuriliselt õiendada. Siin ei ole küsimuse all mitte eelmise valitsuse otsused, vaid praeguse valitsuse otsused ja me küsime peaministri käest praeguse valitsuse otsuste kohta, mitte eelmise valitsuse otsuste kohta. Kui ta ei ole võimeline suhtlema oma ministrite ja ametite juhtidega, et teada saada, mida nad on ka avalike meediakanalite vahendusel teada andnud, siis palun ärgu süüdistagu selles Riigikogu saalis küsijat.
Liigume edasi viienda küsimuse juurde, mille esitab Riigikogu liige Raivo Tamm, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on riigi eelarvestrateegia. Raivo Tamm, palun!
(Kaugühendus)
Tere, nagu ütles meie välisminister! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Usun, et valitsus peab olema oma otsustes ja selgitustes aus ja eriti oluline on see valdkondades, mis puudutavad Eesti julgeolekut. Isamaa eestvedamisel leppis eelmine valitsus kokku riigi eelarvestrateegias, mis seadis üheks prioriteediks Eesti riigi julgeoleku. Teie valitsuse heaks kiidetud RES kärbib aga plaanitud kuludest riigikaitsele 2022., 2023. ja 2024. aastal ligikaudu 20 miljonit eurot aastas. Riigikaitsekomisjonis kinnitati meile, et Kaitsevägi on seetõttu sunnitud otsima kokkuhoiukohti, ning ka Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem on avalikult tõdenud, et teie poolt heaks kiidetud RES-is on riigikaitseks ette nähtud vähem vahendeid, kui seda ette näeb Kaitseväe nelja-aastane plaan. Ometigi räägite teie ja kaitseminister Kalle Laanet, et kaitsekulusid ei kärbita. Miks te avalikkust eksitate? Kui Eesti julgeolek ei ole teie valitsuse prioriteet, siis võiksite selle ausalt välja öelda.
Aitäh! Ma olen teiega nõus selles osas, et Eesti kaitsevõime, Eesti riigikaitse peab olema tugev ja täpselt nii, nagu te välja toote, on praeguses maailma julgeoleku olukorras iseseisev kaitsevõime koos liitlastega meile väga oluline. Me oleme võtnud endale kohustuse NATO ees, et me investeerime vähemalt 2% sisemajanduse kogutoodangust kaitsekuludesse ja kaitsekulud on ka järgmisel neljal aastal vähemalt 2% sisemajanduse kogutoodangust, sellele lisanduvad liitlaste vastuvõtmise kulud. Ma usun, et selle üle tasub uhke olla, sellepärast et NATO-s on selliseid riike kokku kümme ja Eesti on üks nendest riikidest.
2022. aastal on riigi eelarvestrateegiaga kaitsekuludesse NATO arvestuse järgi planeeritud 704,9 miljonit eurot ja sellel aastal on see 645 miljonit eurot ehk 704 miljonit versus 645 miljonit. Kaitsekulud on jätkuvalt 2%. Lisaks me teeme strateegilisi investeeringuid kaitsevõimesse, lisanduvad kaitseinvesteeringute programm ja ka vastuvõtva riigi toetus.
Kaitsekulude maht on tõusmas, aga kaitse-eelarves otsitakse samamoodi kokkuhoiukohti. Kui meil on nii palju raha, kui meil on, siis me saame selle raha eest teha neid asju, mida me selle raha eest teha saame. Me ei saa elada pikalt üle jõu. Eile oli väga hea kohtumine Kaitseväe juhatajaga, [kus arutasime,] kuidas leida kokkuhoiukohti, ja ta ütles, et neid kokkuhoiukohti tegelikult on, nii et meie kaitsevõime kuidagi ei halveneks. Kaitseministeerium koos Kaitseväega vaatavad üle valitsusele esitatavas riigikaitse arengukavas välja pakutud arendusplaanid ja kokkuhoiukohti otsitakse just nendest kohtadest, millel on võimalikult väike mõju Eesti julgeolekule.
(Kaugühendus)
Ma tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meenub, et ligikaudu kaheksa kuud tagasi Kalle Laanet kirjutas, et kaitsekulude vähendamine annaks meie liitlastele ja idanaabrile signaali, et riigikaitse ei ole Eesti valitsuse prioriteet. Ta rõhutas, et rahvusvaheline olukord ei luba isegi mitte mõelda kaitsekulutuste vähendamisele. Ma sooviksin, et te annaksite selge vastuse. Kas teie hinnangul on Eesti jaoks rahvusvaheline julgeolekuolukord viimase kaheksa kuu jooksul muutunud oluliselt turvalisemaks, et te otsustasite kärpida riigi kulutusi just nimelt riigikaitse valdkonnas? Mida peaksid sellest arvama meie liitlased?
Kõigepealt ma alustan sellest, et riik ei saa elada pikalt üle jõu. Me ei saa teha rohkem kulutusi, kui meil on tulusid. Selleks on kaks võimalust: kas me vähendame kulutusi või me suurendame tulusid läbi selle, et me küsime inimestelt rohkem makse. Need on need valikud, mida tuleb teha. Ka pere-eelarvega ei ole võimalik pikalt üle jõu elada, nii see lihtsalt on.
Kui me otsime neid kokkuhoiukohti, siis me otsime neid kõikidest valdkondadest, ka kaitsevaldkonnast, kus tegelikult on ka tegevusi, mida võib-olla saab teha efektiivsemalt. Mida me veel otsime? Me otsime neid sünergiaid, mis riigiasutuste või ministeeriumide haldusalas on. On tegevusi, mida teevad eri ministeeriumid, aga mis tegelikult kannavad täpselt samasugust eesmärki. Nagu ma ütlesin, ma rõhutan veel, kaitsekulud alla 2% sisemajanduse kogutoodangust ei vähene. Me hoiame neid kohustusi, meil on kaitseinvesteeringute programm, lisaks ka vastuvõtva riigi kulud. Minu meelest ei tohiks ükski valdkond olla selline, et me sealt kokkuhoiukohti ei otsi, kui on terve rida tegevusi, mis ei ole seotud kuidagi sellega, et meie julgeolek halveneks. Seda kinnitas mulle eile ka Kaitseväe juhataja. Nii et ohtu mina ei näe, kui me jätkame selle 2% sisemajanduse kogutoodangu kohustusega, mis meil on ja mis on tõepoolest ka väga suur. Nagu ma ütlesin, seda kohustust täidab vaid kümme riiki NATO-s, sh Eesti.
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Kõigepealt ma pean ütlema, et kui küsija räägib väga innukalt aususest, siis Isamaa erakonna esindajalt seda kuulda on natukene isegi groteskne, mõeldes viimaste nädalate uudistele selles erakonnas toimunud sisevalimiste kohta.
Aga läheks nüüd selle kaitsevõime ja riigi eelarvestrateegia juurde. Eelmisel nädalavahetusel sattusin ma pühapäeval TV3 "Seitsmeste uudiste" nädala kokkuvõttes debateerima riigi eelarvestrateegia teemadel Martin Helmega. No Martin kasutas täpselt samu argumente, mida ka eelnevas küsimuses. Ma lootsin, et ma suutsin seal saates talle ikkagi mõistuse pähe panna ja et ta sai aru, et ta on eksinud ja et tegelikult oligi 800 miljonit kärpeid eelmisel aastal riigi eelarvestrateegias sisustamata ja tegelikult ehitati selle kaudu ka tulevikuks selliseid pabertiigreid, et raha nagu päriselt ei olnud, aga paberil oli ja kõlas väga uhkelt, et meie kõik võimekused tohutult tõusevad, kaasa arvatud kaitsevõimekus. Aga tegelikult raha selleks ei olnud. Minu küsimus teile ongi, et kuidas teie hindate, mis on tähtsam meie kaitsevõime ja selle tugevdamise seisukohalt, kas see, et me ehitame õhulosse ja rikume suhteid liitlastega, sõimates kas või meie suurima liitlase äsja valitud presidenti korruptiivseks närakaks, või on parem see, kui me tõesti panustame 2%, nii nagu me oleme kokku leppinud, meil on head suhted liitlastega ja me selle kaudu suurendame julgeolekut oluliselt rohkem, kui lihtsalt räusates ja tühje lubadusi andes?
Jaa, teil on väga õigus, kui te ütlete, et kehtiva RES-i ja siis uue RES-i konkreetsed kirjed ei ole omavahel võrreldavad, sellepärast et kehtivasse RES-i kirjutati ligi miljardi euro võrra sisustamata kärpeid. Sellele juhtis tähelepanu ka eelarvenõukogu. Selline rahanduslik mustkunst andis võimaluse näidata neid numbreid ilusamana, kui need tegelikult olid, ilma ühtegi poliitiliselt valusat otsust tegemata. Kellele see teema täpsemalt huvi pakub, võib [seadust] lugeda. Kehtiva RES-i ehk eelmise valitsuse poolt kokkupandud riigi eelarvestrateegia 137. leheküljel on see kõik välja toodud, katteta lubadused on kenasti kirjas, kuigi peidetud kujul, aga seda võib sealt lugeda.
Nüüd tulles nende kaitsekulutuste juurde, siis olen teiega täpselt sama meelt, et on väga oluline, et me hoiame seda 2%. Need on reaalsed investeeringud, mida me teeme oma kaitsevõime tugevdamiseks, oma kaitsevõime hoidmiseks, lisaks kaitseinvesteeringud, kaitseinvesteeringute programm, lisaks ka liitlaste vastuvõtu kulud. Nii et tähtis on see, et me teeme neid asju sisuliselt, et me peame oma lubadusi oma liitlaste ees ja me oleme ka oma liitlastele arvestatav usaldusväärne partner selles osas, et me hoiame oma riigi korras ja ei ela üle jõu.
Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Eduard Odinets ja sellele vastab peaminister. Teemaks on riigi eelarvestrateegia valikud. Eduard Odinets, palun!
Aitäh, härra Riigikogu esimees! Hea peaminister! Huvihariduse [toetus] on lisaks sellele, et see on tõhus haridusmeede, tegelikult olnud ja loodetavasti on ka edaspidi tõhus regionaalmeede. See on aidanud väga paljudel kohalikel omavalitsustel väljaspool Tallinna kuldset ringi huvihariduse süsteemi arendada, toetada, avada uusi huvialaringe, muuta huviharidust ja huvitegevust mitmekesisemaks ja ligipääsetavamaks. Need omavalitsused, kellel on väiksem tulubaas, on saanud endale võimaldada rohkem kui seni just tänu sellele esmapilgul haridusmeetmele, aga tegelikult ka regionaalvaldkonna meetmele. Haridusminister, vastates Jaak Juske küsimusele, üllatas meid loogikaga, et huvihariduse arendamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja kohalik omavalitsus peakski ise vaatama, kuidas ta sellega hakkama saab, ja justkui peabki raha vähemaks võtma, kui mitte just kõike ära võtma. Vaadaku, kuidas oma huvihariduse ja huvitegevuse korraldamisega hakkama saavad. Minu küsimus ongi riigi eelarvestrateegia valikute kohta. Jälgides haridusministri loogikat, siis kes on järgmine? Kohalikel omavalitsustel on päris palju ülesandeid. [Kas järgmine on] näiteks rahvaraamatukogude teavikute [soetamise] toetamise lõpetamine või koolilaste toidu toetamise lõpetamine või kohalike teede toetamise lõpetamine või ühistranspordi toetamise lõpetamine? Milline on see järgmine valdkond, kus te ütlete, et see on KOV-i ülesanne ja KOV saagu ise hakkama?
Aitäh! Esiteks, kohalike omavalitsuste sissetulekud on kasvanud selle kriisi ajal tänu riigi erakorralistele toetustele. Tänavu on need 2,42 miljardit eurot. Kohalike omavalitsuste tänavusi tulusid on suurendanud nii lisaeelarvest ette nähtud 16 miljoni eurone toetusfond kui ka 30 miljonit eurot investeeringutest ja tulude suurenemist on oodata ka 2023. aastal. Kui vaadata järgmist aastat, siis prognoositavalt on kohalike omavalitsuste sissetulekud 2,42 miljardit eurot, nagu ma ütlesin, ja 2023. aastal suurenevad sissetulekud 3,5%, 2024. aastal 1,8% ja 2025. aastal veel 3,5%. See vastab ju tõele, et noorsootöö, sealhulgas huvihariduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Riik endiselt toetab huviharidust 7,25 miljoni euroga ja kui vaadata neid summasid, mida kohalikud omavalitsused üldiselt saavad, siis tegelikult nad saavad raha juurde. Lihtsalt küsimus on selles, milleks kohalik omavalitsus seda raha kasutab.
Te tõite oma küsimuses välja selle, et kohalikud omavalitsused on väga erinevad ja neil on väga erinevad võimalused. See vastab tõele ja seetõttu ongi see huvihariduse toetus võib-olla mõnes mõttes olnud ebaõiglane. See ei ole jõudnud nendeni, kellel seda oleks rohkem vaja, selliste kohalike omavalitsusteni, kus on rohkem puudust kannatavaid peresid, kellel tõesti on reaalselt seda toetust huvihariduse korraldamiseks vaja. Ma toon sellise näite. 2021. aastal sai sellest huvihariduse toetusest kõige suurema osa Tallinna linn. 9% kõigest sellest toetusest läks Tallinna linnale. Tallinna linn rahastab munitsipaalhuviharidust 6,99 miljoni ulatuses, seal hulgas on ka see riigitoetus 1,286 miljonit. Kui me nüüd vaatame seda, kus on lapsed, siis lapsed on hoopis erahuvihariduses. 20 000 last osaleb erahuvihariduse töös ja seda toetab Tallinna linn 200 000 euroga. Munitsipaalhuvihariduses osaleb 10 000 Tallinna last ja seda toetatakse, nagu ma ütlesin, 6,99 miljoni euroga. Tegelikult see näide näitab, et see toetus ei pruugi üldse minna nendele lastele, kes reaalselt huviharidust vajavad, ja seetõttu ... (Juhataja helistab kella.) Jah, saame sellel teemal veel edasi rääkida.
Aitäh, härra eesistuja! Ma tuleks tagasi kaitsekulude juurde, kuna küsimus on laiaulatuslikum ja puudutab riigi eelarvestrateegiat. Te olete klammerdunud sellesse stampi 2% SKT-st. Küsimus ei ole 2%-s. Küsimus on rahvusvahelise olukorra teravnemises. Ma soovitan lugeda mitte ainult Eesti ajakirjandust, vaid ma soovitan lugeda ka muid ajakirjandusväljaandeid, kaasa arvatud Venemaa omasid. Me oleme reaalselt väga terava rahvusvahelise olukorra tingimustes ja rääkida siin kogu aeg nagu päheõpitud luuletust 2%-st ei vii meid mitte kuskile. Küsimus on reaalse kaitsevõimes ja reaalse heidutuse kiires, otsustavas ja potentsiaalsele vastasele mõistetavas ulatuses. Ja seda me selles eelarvestrateegias ei näe. Me näeme selles eelarvestrateegias punkti kirjapanemist. Oleme liitlaste ees kohustuse täitnud, aga reaalset kaitsevõime tugevnemist, heidutuse tugevnemist, iseseisva kaitsevõime taseme märgatavat tõusu meil ei ole. Kas see on selle valitsuse teadlik poliitika? Kas see on Venemaa tellimuse täitmine või mis see on?
Aitäh! Teie selline rünnak sel teemal minu meelest ei ole vajalik, sellepärast ma ütlen, et kaitseinvesteeringud on olnud meie juhitud valitsustele alati väga olulised ja me oleme seda teemat vedanud ka siis, kui keegi ei pidanud seda 2% üldsegi oluliseks. Me oleme teinud investeeringuid ja näidanud oma tegudega, et me tugevdame Eesti kaitsevõimet.
Riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve ei ole üks põhjatu rahakott. Eesti kaitsevõimet nõrgestab samamoodi see, kui meil on ühiskonnas lahendamata pinged ja me peame võtma raha ära valdkondadelt, mis samamoodi seda raha vajavad. Paraku neid valikuid tuleb teha. Praegu ma räägin, et Eesti kaitsevõime mitte kuidagi sellest ei nõrgene. Meie prioriteet on kindlasti hoida sellises julgeolekuolukorras Eesti kaitsevõimet tugevana ja seda joont me ka hoiame.
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Kaitsekulude juurest tagasi hariduskulude juurde ja siis huvihariduse kulude juurde. Loomulikult, ka teil on väga huvitav loogika, et me nüüd Tallinna näitel hakkame tegelema sellega, et võtame ülejäänud Eestilt poole riigi toetusest maha. Võib-olla siin pigem peaks vaatama näiteks jaotusmehhanismi poole, aga kui me hakkame tegema kohalikele omavalitsustele suunatud riigieelarvelisi otsuseid lähtuvalt sellest, kui hästi või halvasti läheb Tallinna linnal, siis me võime jõuda väga kiiresti mitte väga õigete otsusteni. Tuletan meelde, et me toetame ka raamatukogusid, ühistransporti, kohalikke teid, põhikoolilaste toitu, õpetajate koolituskulusid ja veel mingeid muid asju. Tallinna linn ei ole kindlasti isegi Harju keskmine mitte, rääkimata Eesti keskmisest.
Aga tulen tagasi selle raha juurde, mis tuleb riigieelarvest ja mida te kärbite praegu reformierakondlasest ministri eestvedamisel 7 miljonit eurot. Riigieelarve kontekstis, meie võlgnevuste kontekstis, mis Eesti riigil on, on see imepisikene summa. Kui ma tsiteerin õigesti teie eilset intervjuud Vikerraadiole, siis te ütlesite midagi sellist, et see ei ole üldse nii suur raha, et sellest nii suurt kisa tõsta. Vabandan, kui tsitaat ei ole täpne. Mina arvan küll, et 7 miljonit eurot laste huviharidusele, Eesti väikestele, aga ka suurematele omavalitsustele, kelle tulubaas seda [pakkuda] ei võimalda, on see päris suur raha. Kuidas te ikkagi jõudsite valitsuses selle seisukohani ja kas te olete arutanud omavahel, kui palju peresid ja lapsi see puudutab, kes nüüd huviharidusest ja huvitegevusest ilma jäävad?
Aitäh! See ju ei puuduta lapsi ja peresid, sellepärast et see raha oli mõeldud kohalikele omavalitsustele ja nagu ma ütlesin, kohalikele omavalitsustele minev raha suureneb ja see on vaba, see ei ole kuidagi seotud konkreetse märgiga. See tähendab, et kohalik omavalitsus saab ise otsustada, millised on tema prioriteedid. Kas tema prioriteet on toetada laste huviharidust, lastega seotud tegevusi ja noorsootööd või on tema prioriteet kuskil mujal. Meil on sügisel tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja tegelikult inimesed saavad ka väga selgelt oma omavalitsustele teada anda, mis on need prioriteedid, milleks nad tahavad, et seda raha kasutatakse. Kui inimesed ütlevad, et see prioriteet on huviharidus, siis esiteks on selleks ette nähtud riigi raha 7,25 miljonit eurot ja lisaks kõik rahad, mis lähevad kohalikele omavalitsustele, mis läksid kohalikele omavalitsustele lisaeelarve raames ja lähevad edaspidi ka RES-i raames. Inimesed saavad oma tahet väljendada. Kohalikud omavalitsused saavad selle raha kasutamise üle niimoodi otsustada. Hetkel on neil otsustusvabadus selle raha kasutamise osas. See ei ole ju toetus, mis läheb inimestele või lastele otse, vaid see on toetus, mis on mõeldud kohalikule omavalitsusele, ja kohalik omavalitsus otsustab. Jah, ma olen teiega nõus selles, et Tallinna ei ole võib-olla hea kõigile eeskujuks tuua, sest Tallinn on lihtsalt niivõrd eriline ja palju-palju suurem. Aga neid näiteid saab tuua Haridus- ja Teadusministeerium ka teistest omavalitsustest, kus selle toetuse kasutamine pole võib-olla olnud õiglane.
Nüüd, mis on eesmärk? Eesmärk on see, et me kasutaks ka seda toetust, mis on riigi poolt ette nähtud, sihitult, nii nagu haridus- ja teadusminister ütles. Me soovime rohkem ringe, mis puudutavad loodusteadusi. Seal on meil mahajäämus. Esiteks [on eesmärk], et see toetus oleks paremini sihitud nendele omavalitsustele, kes seda rohkem vajavad, kus on rohkem puudust kannatavaid peresid, ja teiseks, et see [toetus] oleks sihitud ka just [konkreetsele] huvitegevusele, nii nagu need plaanid suures pildis on.
Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, küsimus nr 7. Küsib Riigikogu liige Mart Helme, vastab Vabariigi Valitsuse liige, välisminister Eva-Maria Liimets. Teemaks on liitlassuhted. Mart Helme, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Eesti on pidanud läbi aastate väga oluliseks liitlassuhete hoidmist – ma mõtlen seda eelkõige sõjalises valdkonnas, aga ka poliitilises valdkonnas ja loomulikult diplomaatilises valdkonnas – ja seetõttu me oleme osalenud väga entusiastlikult väga erinevates sõjalistes operatsioonides. Ütleksin, et need sõjalised operatsioonid on läbi kukkunud. Iraagi sõda kukkus läbi, demokraatiat Iraagis ei ole, ühtset riiki Iraagis ei ole. Afganistanist lahkume pärast 20 aastat lüüasaanud väe koosseisus. Võime tuua veel mõningaid teisi näiteid, nagu meie entusiastlik osalemine koloniaalsõjas Mali Vabariigis, kui seda vabariigiks võib nimetada. Kõik need on sisuliselt avantüüri tasemel sõjalised osalused, mida põhjendatakse kogu aeg sellega, et meil on vaja hoida liitlassuhteid, et liitlased tuleksid meile appi, kui meil tekib kriitiline olukord. Samas me ei käsitle liitlastena niisuguseid riike nagu Ungari ja Poola. Vabariigi president viibis äsja või viibib võib-olla praegugi veel Poola Vabariigis. Ma vaatasin eile õhtul ühist pressikonverentsi, kus Poola president väga ärritunult lükkas ümber kõik süüdistused ebademokraatlike ilmingute kohta Poola Vabariigis. Eesti on aga asunud Poola ja Ungari aktiivsete süüdistajate leeri ja me süüdistame neid kahte meile väga olulist ja meile väga lähedast riiki demokraatlike protseduuride ja demokraatlike normide rikkumises. Kas te ei näe siin vastuolu, et ühelt poolt me entusiastlikult osaleme avantüürlikes sõdades ja teiselt poolt me kritiseerime neid riike, kes reaalses ohusituatsioonis on eluliselt huvitatud meie iseseisvuse säilitamisest ja võiksid meile ka reaalselt abi osutada?
Austatud Riigikogu liige, suur aitäh selle väga olulise teemapüstituse eest! Eesti jaoks on liitlassuhted äärmiselt olulised. Eesti välispoliitika ja julgeolekupoliitika üks eesmärke peale taasiseseisvumist oli kahtlemata saada NATO liikmesriigiks. 2004. aastast me oleme NATO liige ja meil on NATO väed. NATO‑sse kuulumine on Eesti julgeoleku alustala. Eesti jaoks on liitlassuhted tähtsad ja need on tähtsad kõikide NATO liikmesriikidega. Mul oli hea meel võõrustada üleeile Ungari välisministrit ning me arutasime mitmeid küsimusi, kuidas me teeme NATO-s koostööd. Tõepoolest oli väga hea meel näha ka Eesti presidenti just äsja Poolas, kus samamoodi kinnitati tugevaid liitlassuhteid. Nii NATO, Poola kui ka Ungari, kuid tõepoolest, eelkõige Poola on NATO idatiival meile väga tähtis partner. Poolal on väga mitmeid olulisi initsiatiive, kus me teeme koostööd selleks, et meie regiooni julgeolek oleks tagatud.
Mis puudutab õigusriigi küsimust teie viidatud riikides, siis tõepoolest, me oleme siin näinud murekohti ja Euroopa Liidus on dialoogi formaat, kus õigusriigi tugevdamist Euroopa Liidu liikmesriikide vahel arutatakse. Seal on mitmeid täiendavaid mehhanisme, nagu ka õigusriigi raporti loomine, mille raames Eesti tutvustas oma õigusriigi edasiminekuid eelmise aasta sügisel. Kindlasti on tähtis Euroopa Liidus ühtselt tagada see, et me neid väärtusi ja põhimõtteid, mille nimel on liit loodud ja mille kaitsmisega me tegeleme ja mille väärtusruumi kaitsmisega me tegeleme ka NATO-s, kaitseme ka oma riikidevahelises suhtluses ja et me neid ühiselt Euroopa Liidus edendame. Mis puudutab Eesti osalust NATO missioonidel teie viidatud sõjalistes operatsioonides, mis on ette võetud selleks, et terrorismikoldeid hävitada ja seeläbi tagada suurem julgeolek meie regioonis, siis need on olnud põhjendatud ja asjakohased ja kahtlemata on Eesti jaoks olnud oluline ka liitlassuhete tugevdamine.
No ega ma väga palju uut teada ei saanud peale selle, et Eesti on 2004. aastast NATO liige. Mis puutub nendesse sõjalistesse operatsioonidesse, siis te peaksite ju diplomaadina aru saama, et demokraatia viimine nendesse riikidesse on põhjustanud ulatusliku massemigratsiooni nendest riikidest. Afgaanid, iraaklased, süürlased, väga paljud teised Lähis-Ida ja Aafrika riikide inimesed on hakanud nende konfliktide tõttu, milles osalevad ka meie liitlasriigid ja mõnel puhul ka Eesti, liikuma Euroopa suunas ja toonud terrorismi meile. Nad on toonud Euroopasse terrorismi, nii et ma ei tea, mida me siin nüüd saavutanud oleme. Me ei ole saavutanud stabiilsust nendes riikides, aga oleme saavutanud suurema ebastabiilsuse Euroopas. Aitäh sellise suurepärase saavutuse eest liitlassuhetes!
Aga teie jutust jääb mulle ikkagi mulje, et me jaotame oma liitlased A-, B- ja võib-olla ka C-kategooria liitlasteks. Ühel poolt on riigid, keda me mitte kunagi ei kritiseeri. Mitte kunagi ei kritiseeri! Me ei julge suhu võtta kriitikat selle suhtes, et Ameerika Ühendriikides ilmselgelt ja praeguseks ka tõestatult toimusid presidendivalimiste ajal valimispettused. Seda meie ei puuduta. Küll puudutame aga Poolat, kus käib nõukogudeaegse kohtusüsteemi likvideerimine, ja nimetame seda õigusriigi printsiipide rikkumiseks. Me ei julge puudutada Hispaaniat, kus täiesti ilmselgelt on Kataloonia kontekstis tegemist meelsusvangidega, aga me julgeme kritiseerida Ungarit, kus Ungari valitsus seisab oma rahvuslike huvide eest. Kuidas te sellist silmakirjalikku ja mitmetasandilist välispoliitikat peate väärtuspoliitika põhimõttekindlaks elluviimiseks?
Aitäh, austatud Riigikogu liige, täpsustavate küsimuste eest! Alustan küsimuse esimesest poolest. Tõepoolest, selleks et tagada kusagil riigis rahu ja stabiilsus, on väga tähtis ka see, kuidas ehitatakse üles tsiviilühiskond ja loomulikult nendes küsimustes on võtmeohjad riigi enda käes. Eesti selles kontekstis peab näiteks Afganistani puhul väga tähtsaks, et Afganistani võimude ja Talibani vahel lõppeb rahuprotsess edukalt ning siis, kui liitlasväed Afganistanist lahkuvad, jätkatakse seal ka tsiviilühiskonna arenguabiprojektide kaudu tsiviilühiskonna toetust selleks, et afgaanid saaksid elada oma kodumaal ja neil ei oleks põhjust lahkuda oma riigist, et sealjuures ei oleks ka rännet Euroopasse.
Mis puudutab migratsioonivooge, siis see on eraldi poliitika, millega Eesti koostöös teiste Euroopa Liidu partneritega loomulikult tegeleb. Euroopas on mitu mehhanismi, mille kaudu püütakse tagada, et inimestel oleks just nimelt oma koduriigis kõige parem elada ning seeläbi püütakse peatada ka migratsioonivoogusid Euroopa suunal. Loomulikult on meile murekoht see, kui Euroopa pinnal on toimunud terrorismiakte, kuid ka nendega tegelevad vastavad pädevad ametkonnad.
Eesti jaoks on kõik liitlased olulised. Seda rõhutasin ma juba oma esimeses vastuses. Loomulikult on Euroopa julgeolek tagatud siis, kui on tugevad transatlantilised suhted. Tugevate transatlantiliste suhete aluseks on väga hea koostöö Ameerika Ühendriikidega. Mis puudutab õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste kaitse ja edendamise põhimõtete täitmist, siis Eesti selles kontekstis vaatab ikkagi väga selgelt, et nende täitmine oleks kaitstud ja edendatud kõikides riikides, ja kui on vajadus, siis selle probleemi ka tõstatab.
Jaa, see on tõepoolest protseduuriline. Leo Kunnas palus mul teile kingitusena üle anda oma raamatu "Sõda 2023", mis koosneb kahest osast: "Koljat" ja "Taavet", et te vaataksite tema visiooni meie julgeolekupoliitika kontekstis, hindaksite seda ja kannaksite selle võib-olla üle ka meie välispoliitika praktikasse.
Hea ametikaaslane Mart Helme! See on osav mikrofoni haaramine, mitte protseduuriline küsimus. Aga läheme edasi. Lisaküsimus, Valdo Randpere, palun!
(Kaugühendus)
Mul on tegelikult kõigepealt üks protseduuriline küsimus, kui tohib.
Protseduuriline küsimus on see, et mina tahaksin üle anda Mart Helmele Mihkel Raua kirjutatud raamatu "Võtku homme mind või saatan". See kirjeldab inimsuhteid, kuidas endale leida sõpru ja kuidas sõpradest lahti saada. See oleks kasulik ...
Austatud Valdo Randpere! Kui te tahate ametikaaslasele raamatut üle anda, siis te töötate ühes asutuses ja te saate seda teha. See ei ole protseduuriline küsimus, nii nagu ei olnud ka Mart Helme küsimus protseduuriline. Aga lähme nüüd teie sisulise küsimuse juurde. See on lisaküsimus. Valdo Randpere, sõna on teil. Palun!
Aitäh! Palun mulle siis natukene aega ka juurde. Mina tahtsin küsida, kuna ma olen ka väga murelikult viimastel aastatel liitlassuhteid vaadanud. Ma tahtsin küsida teie hinnangut, hea välisminister. Kas see, kui Eesti Vabariigi valitsuse liige nimetab meie suurima liitlase USA äsja valitud presidenti korruptiivseks närakaks, või see, kui Eesti Vabariigi valitsuse liige alandab Soome peaministrit ja nimetab teda müüjatüdrukuks, või see, kui Eesti Vabariigi valitsuse liige soovitab oma inimestel, Eesti inimestel, joosta Rootsi, kuna talle ei meeldi nende inimeste eraelulised valikud, või see, kui Eesti Vabariigi valitsuse liige kiidab Venemaa presidenti tema apteekrioskuste eest, või see, kui Riigikogu liige algatab, lubab algatada või ähvardab algatada Riigikogus toetusrühma Eesti Euroopa Liidust lahkumiseks, kas sellised asjad tugevdavad meie liitlassuhteid? Ja kui ei tugevda, siis kelle tellimusel võivad sellised sõnavõtud ja initsiatiivid olla tehtud ja kellele need võiksid meeldida? Minule need ei meeldi ja ma arvan, Eesti inimestele need ei meeldi ja meie liitlastele – ma ütlen ette – minu arvates need ei meeldi.
Suur aitäh nende meenutuste ja selle küsimuse eest! Liitlassuhete valdkond on äärmiselt oluline. Liitlassuhted on Eestile äärmiselt olulised ja Eestile on tähtis, et Eesti ei oleks kunagi enam üksi. Nendele küsimustele, mis te tõite välja, on minu meelest ainult ühene vastus, et nendes suhetes, nii liitlassuhetes, aga ka inimestevahelistes suhetes on väga tähtis, et me suhtleme, meie sõnakasutus on väärikas ja teist poolt austav.
Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Üllar Saaremäe, sellele vastab haridus- ja teadusminister Liina Kersna ja selle teema on huvihariduse kättesaadavus. Üllar Saaremäe, palun!
Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus kordab sisuliselt Jaak Juske küsimust, aga kuna teema on põletav ja usun, et meie küsimustes on nüansse, mis erinevad, siis vabandan, kui te peate neile küsimustele veel kord vastama. Kas teie isiklikult peate põhimõtteliselt õigeks, et olukorras, kus laste üldhariduse ja huvihariduse omandamine on olnud pandeemia tõttu pärsitud, hakatakse järgmisel aastal huvihariduse kättesaadavust veelgi vähendama? Kas tehtud kärpeotsusele eelnes ka mõjuanalüüs noorte ja huviharidust andvate õpetajate kohta? Kui jah, siis millised olid selle analüüsi tulemused?
(Kaugühendus)
Aitäh, austatud küsija, küsimuse eest! Ma ütlen tõesti veel kord: kohalikud omavalitsused, kelle ülesanne on korraldada huvitegevust ja huviharidust, on selle ülesandega suures plaanis hästi hakkama saanud. Kohalikud omavalitsused on panustanud üle 100 miljoni eurot aastas, kui me vaatame näiteks 2020. aasta andmeid, huvitegevusse ja huviharidusse. Kui vaadata ka alates 2017. aastast, siis hoolimata riigi toetusest on omavalitsused ise aina kasvatanud huviharidusse panustamist ja see on suurepärane. Ma usun, et ka see debatt, mis nüüd on tõstatunud, kinnitab kohalikele omavalitsustele, et nad on õigel teel, nad on teinud õigeid valikuid ja see teema ongi väga oluline. See ongi väga oluline, tõesti.
Kui vaadata, kui palju sellest 14 miljonist eurost on läinud huvihariduse õpetajate palgatoetuseks, siis seda on ligikaudu 3,5 miljonit. Samas me teame, et huvihariduse õpetajate järelkasvuga on täpselt sama kriitiline probleem nagu üldhariduskoolide õpetajate järelkasvuga. Seetõttu ma arvangi, et seda raha, mis jääb alles, mis on ka suur summa, 7,25 miljonit, me võiksime kasutada rohkem ka huvihariduse õpetajate palkadeks.
Aga kuna teie küsimus oli huvihariduse kättesaadavuse kohta, siis ma vaatasin andmeid. Üldiselt meie Statistikaameti andmetel on nii, et kuni põhikooli lõpuni osaletakse väga aktiivselt huvitegevuses ja huvihariduses. 16-aastaste ja vanemate noorte kaasamises oleme parematel positsioonidel kui näiteks Soome ja Rootsi. Kui vaadata ka rahvusvahelist huvihariduse kättesaadavuse uuringut, siis 8-, 10- ja 12-aastased Eesti lapsed on öelnud, 97% Eesti lastest vastas, et neil on piisavalt vahendeid koolivälisteks tegevusteks ja neil on ka piisavaid vahendeid oma harrastustega tegelemiseks. Siin me oleme ka näiteks Norra ja Saksamaaga sarnases kategoorias. Ka PISA uuring on näidanud, et meie lastele on huviharidus võrdlemisi hästi kättesaadav.
Loodan, et saan järgmisele küsimusele vastates jätkata.
Suur tänu, austatud esimees! Lugupeetud minister! Jah, te saate järgmisele küsimusele vastates jätkata, sest ma puudutan sama teemat. Te vastasite Eduard Odinetsile, et enne huvihariduse kärpeotsuse langetamist te pidasite nõu asjasse puutuvate inimeste, esindusorganisatsioonide ja kohalike omavalitsuste esindajatega. Aga milline on teie arvates selle otsuse regionaalne pool? Jah, rikkamad vallad saavad hakkama, aga kõik ei ole ju nii jõukad.
(Kaugühendus)
Aitäh! Väga hea küsimus. Tõesti, selle raha kasutamine on kohalikes omavalitsustes äärmiselt erinev. Nagu ma varasemalt ütlesin, keskmiselt kusagil 9% kogu huvihariduse tegevusse suunatud vahenditest tuleb riigi poolt, ülejäänu paneb kohalik omavalitsus ise. Näiteks Keila linn paneb ise huviharidusse ja huvitegevusse pea 600 000 ja sellest vaid 3% on riigipoolne toetus. Samas näiteks Rakvere linnavalitsus panustab ise ligi 700 000 aastas ja riigipoolne toetus on veidi üle 120 000, mis tähendab, et see on 19% kogu rahast. Aga samas Rakvere vald kasutab seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesande täitmiseks peaaegu pooles mahus riigi vahendeid.
Samamoodi on sarnane muster ka näiteks Võru linna ja Võru valla vahel. Võru linnas on riigipoolse toetuse osatähtsus vaid 12%, Võru vallas 41%. Kui vaadata näiteks selle raha kasutust, siis seda raha on kasutatud ka näiteks niimoodi, et kõik pered, kes tahavad saada toetust, peavad esitama avalduse ja saavad ühes huviringis tasuta käia. Ja keegi ei küsi, kas see pere tegelikult seda toetust vajab ja kas see kuidagi aitab kaasa näiteks sellele mitmekesistamise eesmärgile. Samal ajal kõrvalasuv kohalik omavalitsus ei paku sellist lausalist toetust ja loomulikult see tekitab kahe kohaliku omavalitsuse vahel arusaamatusi, kui mitte öelda hõõrumisi, sest inimesed kirjutavad ennast teise omavalitsusse sisse, et saada seda 20-eurost toetust ja [seda teevad] ka need pered, kellel sisuliselt objektiivseid põhjuseid selle toetuse saamiseks ei ole.
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! No kahju on teist, hea inimene olete, aga et niimoodi riigi eelarvestrateegia kokkupanemisel see kirves nii valusasti just neid olulisi haridusvaldkondasid on tabanud ja et teie kohustuseks on püüda seda selgitada. Loomulikult on selge, et on omavalitsusi, kes prioritiseerivad laste ja haridusega seotud asju rohkem, ja teised teevad seda vähem. Kahtlemata on kena neid esile tõsta, et nad on nii tublid, ja julgustada neid olema paremad. Kahtlemata on tore öelda valijatele, et nad võiksid valida endale järgmistel kohalikel valimistel targemad valitsejad. Aga küsimus on lõpuks ju milles? Need on kõik ju meie Eesti lapsed ja lapse areng, tema haridus ei tohiks sõltuda sellest, kas konkreetne vallavanem või vallavolikogu on piisavalt prioritiseerinud haridust ja noorsootööd või mitte. Sellest tulenevalt oleme me ju need vastavad riigipoolsed meetmed loonud, selleks et neid ebavõrdsusi tasandada. Nüüd on ühele sellisele meetmele poole ulatuses kirves peale lennanud, mille tulemusena loomulikult ebavõrdsus huvihariduse pakkumisel, selle kvaliteedis ja selle kättesaadavuses suureneb taas ning see on väga halb. Seda sigadust tegelikult ei ole võimalik õigustada. Sellest tulenevalt on mul teist kahju.
Te ütlete, et see on kohaliku omavalitsuse ülesanne, et vaadaku ja tehku paremini, pingutagu paremini. Üks teine valdkond on veel, kus sedasama loogikat saab viljeleda, need on lasteaiaõpetajate palgad, mis on ka kohalike omavalitsuste ülesanne. Seal sai omal ajal, 2016. aastal minu ettepanekul loodud riigi poolt toetusmeede, et aidata need palgad järele. See summa jäi vist ka selles RES-is samale tasemele, 20 miljonit eurot mälu järgi. Minu küsimus on: millisel viisil siis lasteaiaõpetajate motiveerimise süsteem lähiaastatel töötama hakkab? Kas KOV-id peavad leidma täiendava raha ise, et tõsta palgad 90%-ni [õpetajate alampalgast], või te seote selle lahti ja lasteaiaõpetajate palgad hakkavad langema?
(Kaugühendus)
Aitäh küsimuse eest! Minu teada on see summa 15 miljonit, mis makstakse riigi poolt kohalikele omavalitsustele, et tasandada alushariduse õpetajate palka, et see oleks vähemalt 90% õpetajate alampalgast. Seda summat ei ole muudetud, seda me ei ole vähendanud ja seda ei ole ka praegu plaanis kuidagi vähendada, sest oluline on, et ka alushariduse õpetajad saaksid õpetaja palga alammääraga võrreldavat palka, nii et see on RES-is sees.
Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski, vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on valitsuse poliitika. Jevgeni Ossinovski, palun!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma üllatan teid ega küsi täna eakate vaktsineerimisega hõlmatuse kohta, ehkki tõsi on, et valitsus enda seatud eesmärki saavutada 70+ sihtrühma 70%-line [vaktsineerituse tase] eelmise nädala lõpuks ei saavutanud. Tänaseks on see umbes 60%. Selles osas on kahtlemata riskid üleval, et nüüd, kui nakatumise tase üles läheb, peame taas kord kehtestama karme piiranguid, sest eakate vaktsineerimine ei ole valitsusel paraku ootuspäraselt edenenud.
Aga mina küsin riigi eelarvestrateegia kohta, jätkates teemat, mida siin on juba käsitletud – hariduskulud. Tõepoolest, meil on olukord, kus viimase viie-kuue aasta pingutuse tulemusena on nii kooliõpetajate kui ka lasteaiaõpetajate palga tõstmisega jõudsalt edasi liigutud selle 120% eesmärgi suunas, nii et OECD on isegi kinnitanud, et õpetajate viimaste aastate palgakasv Eestis on olnud üks OECD riikide kiiremaid. Nüüd on näha, et te pakute õpetajatele tegelikult sellest keskmisest palgast mahajäämist. 3% [õpetajate palga] versus pea 6% Eesti keskmise palga tõusu, nii et me hakkame jälle seda edumaad, või mitte edumaad, vaid seda positsiooni parandamist, mille nimel on nii palju vaeva nähtud, jälle kaotama.
Kahtlematult te omal ajal väga hästi parafraseerisite Joe Bidenit, et ärge rääkige prioriteetidest, näidake oma eelarvet. No võtsin mina siis teie eelarve lahti. Te ütlete, et haridus on suur prioriteet, aga selgub sellest riigi eelarvestrateegiast, et hariduskulude osatähtsus SKT-st langeb 6%-lt selle RES-i lõpuks 5%-le, mis on tegelikult madalam tase, kui on olnud ükskõik mis aastal alates 2010. aastast. Miks te haridust rahalises mõttes prioriteediks ei pea?
Kõigepealt ma siiski pean reageerima ka sellele sissejuhatusele, mis puudutab vaktsineerimist. Tõesti, meil on käes maikuu ja aprilli lõpuks me tahtsime jõuda eakate vaktsineerimisega 70%-ni. Selle tasemeni me ei jõudnud, kuigi 12 maakonnas on see üle selle taseme. Probleemiks on meil loomulikult Ida-Virumaa ja selle madal tase ning Harju maakond, mis on väga suur. Kui me vaatame numbrites, siis need numbrid, kui palju meil on puudu sellest, et eesmärki täita, ei ole nii suured. Näiteks Lääne-Viru maakonnas on meil vaja vaktsineerida veel 87 inimest, et seda eesmärki saavutada.
Mis see probleem on? Nagu te ise väga hästi teate, meie tervishoiusüsteem on väga detsentraliseeritud, ja ma arvan, et see on tegelikult meie süsteemi tugevus. See tähendab, et me eraldasime tõepoolest need vaktsiinid ainult perearstidele, et nad saaksid vaktsineerida eakamaid kodanikke. Aga see ei ole alati niimoodi olnud, et kõik vaktsiin on läinud täpselt sinna. Eks seal on erinevad põhjused. Mõnel oli juba täis see nimistu. Minu meelest on oluline, et ükski vaktsiin ei läheks halvaks, vaid kõik vaktsiinid saaksid kasutatud. Me ju kokkuvõttes ikkagi tahame täita eesmärki vaktsineerida terve ühiskond vähemalt 70% ulatuses.
Teie küsimus puudutas õpetajate palku ja haridusinvesteeringuid. Me peame vaatama neid investeeringuid või raha, mida me suuname haridusse, mitte ainult riigi eelarvestrateegia kontekstis, vaid me peame vaatama ka tegelikult neid eurorahasid, mis meil tulevad päris suures mahus ja millest on samuti ette nähtud investeeringute ja fondide raha, mis läheb haridusse.
Mis on olnud meie suur pingutus? Suur pingutus on olnud see, et me investeerimine teadus- ja arendustegevusse 1% sisemajanduse kogutoodangust. See ei ole olnud lihtne. Ja teine pingutus: kehtiv RES ei näinud õpetajate palgatõusuks üldse vahendeid ette. Me tõepoolest pingutasime, et neid vahendeid leida. Jah, seda ei ole palju, aga see on siiski parem kui null. Ma kinnitan teile, et see pingutus on olnud üsna keeruline, et neid vahendeid selle jaoks leida.
Aitäh! Ma tänan! Kahtlemata teadus‑ ja arendustegevuse 1% hoidmine on oluline, selles ei ole mingit kahtlust, aga teisest küljest, kui vaadata valitsuse kulutusi kulufunktsioonide kaupa, siis tegelikult tabab haridust nende nelja aasta perspektiivis kõige suurem langus: 6%‑lt 5%‑le. See 6% on olnud oluline mõõdik. Ma mäletan, kui me kunagi minu eelkäija Jaak Aaviksooga seda arutasime, et Eesti võiks kulutada haridusele üle 6% SKT-st, mis on kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine tase, kuna me oleme väike rahvas ja meil on hariduse omandamine ja pakkumine ühelt poolt kallim ja teiselt poolt me siiski arvame, et see on meie tegelik konkurentsieelis. Nüüd me näeme, et valitsusfunktsioonide lõikes tabab haridust kõige suurem langus haridus. Hariduskulude vähenemise osakaal SKT-s on tegelikult 20%. Võib tuua igasuguseid põhjendusi, et näete, nii ja naa ja see on kohaliku omavalitsuse ülesanne, aga neid agregaatnumbreid, mis statistiliselt võrdlusena kokku pannakse, ära ei peta. Siiamaani on olnud 2010. aastast peaaegu kõikidel aastatel 6%, mõnikord natukene vähem, nüüd langeb viiele.
Minu teine küsimus puudutab muud valitsuspoliitikat keskkonna valdkonnas, nimelt põlevkiviõlitehast. Te olete ise ka öelnud, et mis teha, vana valitsus on otsustanud pahad asjad, aga tagasi pole neid võimalik pöörata. Nüüd on Eesti Päevalehe tubli töö tulemusena selgunud, et tegelikult oli võimalik tagasi pöörata küll. Nii 26. jaanuaril kui ka veel mõni nädal tagasi olid ainult üksikud lepingud sõlmitud. Nüüd on ilmnenud, et tasuvuse kontekstis on tegemist pehmelt öeldes kahtlase projektiga, aga vastavaid analüüse avalikkusele ei väljastata. Selles kontekstis ma küsiks, mis on teie tänane hinnang sellele, miks me ei ole seda projekti tagasi pööranud. Punkt üks. Ja kas teie olete tutvunud selle tasuvusanalüüsiga ja võtate Eesti rahva nimel vastutuse, et see on kasumlik projekt?
Ma alustan selle küsimuse esimesest poolest ehk haridusest. Eesti panustab haridusse 6% sisemajanduse kogutoodangust. See on jätkuvalt nii. Ma ei nõustu sellega, et te väidate, et see väheneb. Me oleme Euroopas oma investeeringutega esikolmikus, selle rahaga, mida me paneme haridusse. Kui me vaatame seda, mida te väga õigesti välja toote, et Eesti õpetajate palgad võiksid olla kõrgemad, siis küsimus on väga palju selles, milleks me raha kasutame. Ka minu jaoks võiks see tasakaal olla rohkem inimeste ja vähem majade poole suunatud. Kui vaadata kogu investeeringute ajalugu, siis meil on tõepoolest väga ilusad koolimajad, kui võrrelda mõne teise riigiga – kui te olete käinud koolides –, aga võib-olla tulevikus me peaksime vaatama rohkem seda, kuidas me saaksime raha rohkem inimestele suunata. Nüüd lisaks sellele riigi eelarvestrateegiale on siiski ka eurovahendid, mida me kasutame, olgu siis eesti keele õppe tugevdamiseks või investeeringuteks.
Nüüd õlitehas. Otsus selle õlitehase investeering teha või õigemini valitsuse otsus omakapitali suurendada tehti 2020. aasta märtsis. Tõepoolest, nagu te õigesti ütlete, enne seda valitsust, eelmise valitsuse ajal. Mina usun, et kui eelmine valitsus oleks olnud selgem oma kliimapoliitilistes otsustes, siis võib-olla ka Eesti Energia juhatus ei oleks sellist investeerimisotsust teinud. Kui me asusime ametisse, siis me uurisime, kas on võimalik seda tagasi pöörata, aga need investeeringud väidetavalt olid juba tehtud. Neid detaile, mis puudutavad hankeid, peab selgitama ettevõtte juhtkond. Mina tõepoolest ei ole nende hangetega igapäevaselt tegelenud. See ajaraam – ma olen seda küsinud – lepiti väidetavalt kokku siis, kui see raha eraldati.
Aga mis on meie lubadus? Meie lubadus on see, et me maksumaksja raha rohkem sellesse ei pane. Ja teine pool teie küsimusest, kas see on tasuv, see on see pool, mida neid investeeringuotsuseid tehes peab selle raha raames, mis neile on eraldatud, selgitama Eesti Energia juhatus. Rohkem maksumaksja raha me sellesse õlitehasesse kindlasti ei investeeri.
Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Te kindlasti nõustute, et kultuuripoliitika kuulub otseselt teema "valitsuse poliitika" alla. Teatrite piirangud lõpevad 9. mail ja meedias oli info, et edasist arutatakse uuesti 11. mail. Nüüd on soojendusküsimus: mida teha 10. mail? Aga ma pöördun teie poole kõigi teatrijuhtide nimel. Valitsuse info kohaselt oleme viirusega n-ö punasest väljas. Kultuuriministeeriumi väljumiskava kohaselt peaks meil olema seega avatud nii teatrid, kinod kui ka kontserdisaalid. Need on kohad, kus on üldjuhul hea ventilatsioon, inimesed istuvad vaikselt ja maskides. Sestap on viiruseoht madal. Eestis pole teadaolevalt ühtegi nakkuskollet istuvast kunstist tekkinud. Ka teadlased, näiteks palju viidatud Berliini teadlased ütlevad, et teater on madala nakkusriskiga koht. Hea peaminister, palun öelge, millal lõpetatakse teatri keelamine. Miks olukorras, kus me oleme viirusega võitluses n-ö punasest väljas ja võimalik on sagida poodides, ei ole vaikides ja maskiga kultuuri nautimine lubatud? Miks just kultuuri käsitletakse kui üliohtlikku eluvaldkonda ja seda olukorras, kus nii teadus kui faktid Eestis näitavad vastupidist?
Aitäh! Kõigepealt teie küsimuse alguse juurde. Eile valitsuskabinetis me sisuliselt otsustasime kõiki kehtivaid piiranguid pikendada 17. maini. Selle otsuse vormistamine toimub neljapäeval. See on vastus küsimusele, mis juhtub 10. mail.
Nüüd vaadates seda üldist olukorda, siis ma tean, et üksikuna võttes saabki kõigi piirangute kohta tuua justkui sama põhjendust, et seal ei ole koldeid. Ei ole ka poodides koldeid, ei ole restoranides koldeid, ometi meil viirus levib ja meil on hulk inimesi, kes ei tea, kus nad on nakatunud. See hulk on endiselt suur. Me kõnnime nende numbrite ja mõõdikutega väga hapral jääl, mis puudutab viiruse levikut. Me tegime teatud leevendused alates esmaspäevast ja nende tulemust me ei ole veel näinud. Seetõttu meil on valitsuskabinetis pingsad arutelud. Ma usun, et te nõustute minuga, et keegi ei taha olukorda, kus me suvel peame olema piirangutega, ja seetõttu me soovime saada selle nivoo võimalikult alla, sest on teada, et mida iganes me avame – kuigi ei ole tõestatud nakkuskoldeid –, tähendab see seda, et inimesed liiguvad massiliselt ühte konkreetsesse kohta, inimeste kokkupuuted teiste inimestega suurenevad ja kuna see viirus levib inimeselt inimesele, siis tõenäoliselt hakkab ka viirus levima, kui inimesed rohkem kogunevad. Seetõttu see nivoo, kust me hakkame kasvama, peab olema võimalikult madal, et me ei peaks piiranguid uuesti kehtestama.
Kui me räägime ohutasemest, siis me oleme tõepoolest oranžis ja sinna oranži me jõudsimegi nädala alguses, kui meil tegelikult piirangute leevendused jõustusid, aga 11. mail ehk siis järgmisel teisipäeval me arutame neid uuesti. Kui te küsite minult, millest mina kõige rohkem puudust tunnen seoses nende piirangutega, siis see on ka teater ja kontsert, kuhu ma tahaksin väga minna. Aga praegu ma palun kõigilt mõistmist, et me saaksime selle nivoo alla. Me püüame väga kiires korras vaktsineerida nii palju inimesi kui võimalik – antikehade tekkimine võtab ka aega –, et me saaksime siis liikuda edasi kollasele ohutasemele ja sealt edasi lausa rohelisele, kus kõik saab olla avatud.
Aitäh! Lõpetan antud küsimuse käsitlemise. Austatud valitsusliikmed, ma tänan teid väga vastuste eest! Head Riigikogu liikmed, ma tänan teid väga küsimuste eest! Infotund on lõppenud.
