Tere hommikust, head kolleegid! Kena kaunist neljapäeva hommikut! Meil on Riigikogu täiskogu V istungjärgu 11. töönädala viimane tööpäev. Kõigepealt on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Raimond Kaljulaid, palun!

Tervist! Annan üle Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellega antakse võimalus Riigikogu valimistel kandidaatide registreerimiseks kautsjoni tasumise asemel esitada Eesti kodanike toetusallkirjad. Praegu on nii, et kui Eestis soovib mõni uus erakond tulla valimistele, siis peab ta täisnimekirjaga kandideerides välja panema üle 70 000 euro suuruse summa. Eelnõu loob võimaluse selle asemel esitada 2% hääleõiguslike Eesti kodanike allkirjad. Suurusjärgus tähendab see kohustus koguda ligi 18 000 kodaniku toetusallkirjad. Erakondadel ja kandidaatidel on võimalik valida, kas nad esitavad allkirjad või maksavad rahalise kautsjoni. Samuti langetatakse seda valimistulemuse piiri, millest alates kautsjon kandidaadile või erakonnale tagastatakse. Ma arvan, et täna on selle eelnõu üleandmiseks kõige õigem aeg, sest me hakkame arutama keskkonnaküsimusi. See puudutab muu hulgas meie loodust ja looduse liigirikkust. Ma arvan, et see eelnõu aitab kindlasti tagada poliitilist liigirikkust, mis on samuti väga-väga oluline, ja ka õiglast konkurentsi. Tänan!

Aitäh! Tundub, et rohkem eelnõusid või arupärimisi üle anda ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Juhatus otsustab loomulikult selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.

Nüüd teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 95 Riigikogu liiget.

Täna on meil päevakorras ainult üks päevakorrapunkt, see on olulise tähtsusega riiklik küsimus "Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035?". Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus keskkonnakomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgneva korra. Kõigepealt on Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liikme ja huvikaitse eksperdi Madis Vasseri ettekanne, kuni 20 minutit, ja siis on võimalik teha küsimusi ja vastuseid kuni 40 minutit. Ütlen kohe ette ära, et kui on küsimusi ettekandjale, siis teie küsimused lähevad kirja ainult sellele ettekandjale. Kui ettekanne on läbi, lüüakse küsimuste tahvel tühjaks ja saab järgmise küsimuse panna järgmisele ettekandjale. Järgmiseks on keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi ettekanne, kuni 10 minutit, ja temale on küsimusteks-vastusteks aega 20 minutit. Kolmas ettekanne on keskkonnaminister Tõnis Möldrilt, 10 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Seejärel on Cambridge'i ülikooli kliimamuutuste majanduse vanemteaduri ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teadus- ja tehnoloogianõukogu esimehe Annela Anger-Kraavi ettekanne, kuni 20 minutit, ning temale on võimalik küsimusi esitada kuni 40 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Kui ettenähtud ajaraam on ammendunud, siis läheme läbirääkimiste juurde. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Keskkonnakomisjoni taotlusel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad ja seejärel Riigikogu liikmed. Arutelu lõppemisel Riigikogu ühtegi otsust vastu ei võta. Ja kui meil peaks ajast puudu tulema, on keskkonnakomisjon teinud ettepaneku pikendada istungit kuni 14-ni.

Nõndaks. Läheme siis oma olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu juurde. Kõigepealt annan sõna Madis Vasserile. Ma kujutan ette, et esinemise ajal võib maski eest ära võtta.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on väga hea meel lõpuks siin teie ees seista. Samas tunnen väga suurt vastutust.

Ma räägin täna rahvaalgatusest "Kliimaneutraalne Eesti 2035", mille allkirjade kogumine toimus tegelikult juba poolteist aastat tagasi. Siis oli tegemist võrdlemisi teistsuguse maailmaga. Näiteks ei olnud Euroopa Parlament veel välja kuulutanud kliimakriisi. Samuti ei olnud ülemaailmset pandeemiat ega tol hetkel ilmselt üsna mõeldamatuid elukorralduse muutusi. Koroonakriisi ja hilisema võimuvahetuse tõttu lükkus tänane arutelu kaks korda edasi, aga siin me nüüd lõpuks oleme. Ja täna peame pidama neid arutelusid olukorras, kus maailm meie ümber on juba väga suurte muutuste keerises.

Minu ettekande eesmärk on tutvustada teile "Kliimaneutraalne Eesti 2035" põhilist sisu. Selle rahvaalgatuse on allkirjastanud 2848 kodanikku ja 12 ühendust. Ma räägin täna väga üldiselt, mis on selle rahvaalgatuse sisu ja miks "Kliimaneutraalne Eesti 2035" on vajalik, miks see on võimalik ja kas see on ka väärtuslik. Ma ei soovi keskenduda kliimapoliitika ja kliimarahastuse pisidetailidele ega kliimateaduse peensustele, sest seda katavad ilmselt järgmised tänased kõnelejad. Aga mina kutsun teid kõiki kaasa mõtlema, mida me saaksime ühiselt teha nende ambitsioonikamate eesmärkide nimel, kui me peaksime nii otsustama.

Aga ma alustan väikse soojendusküsimusega. Ma palun teil kõigil, kes te kuulete, mõttes vastata järgmisele väitele, kas te nõustute. Kui inimkonna tegevus jätkub praegusel kujul, satume me peagi ökoloogilisse katastroofi. Ma kordan. Kui inimkonna tegevus jätkub praegusel kujul, satume me peagi ökoloogilisse katastroofi. Ma ei tea teie vastuseid, aga täpselt sama küsimus esitati eelmisel aastal tuhandele inimesele Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu raames. Sellesama väitega nõustus 74% vastajatest. Seega, väga laiapõhjaline arusaam suurte ja pakiliste muutuste vajadusest on ühiskonnas olemas. Seega, meie rahvaalgatusega liitunute arv on tegelikult ainult jäämäe tipp. Veel enam: tänase arutelu vältel ma tahan öelda, et riigi tegevus on jätkumas praegusel kujul, kui me räägime kliimaneutraalsusest alles aastal 2050, nagu hetkel on kokku lepitud.

Aga nüüd sisust. Pöördumisele allkirja andnud inimesed ja organisatsioonid soovivad Eesti riigilt kiiret ja otsustavat tegutsemist kliimamuutuste pidurdamiseks. Eesti peab saavutama kliimaneutraalsuse teaduspõhiste ja kogu ühiskonda kaasavate lahendustega. Need lahendused peavad olema õiglased, loodussäästlikud ja targad. Seda kõike hiljemalt aastaks 2035.

Et me oleksime kõik võimalikult samal lehel, avan mõnda nendest märksõnadest pisut laiemalt. Näiteks, mis on kliimaneutraalsus? See on Eesti kasvuhoonegaaside heitmete ja nende sidumise summaarselt nulli jõudmine. Nii palju, kui me atmosfääri heitmeid heidame, peame suutma mingil moel sealt aasta jooksul ka tagasi võtta. Aga ma tahan rõhutada, et see ei ole mitte ainult üks kokkuleppeline kuupäev või aastaarv, näiteks 2035, vaid pigem on see selline järkjärguline protsess, kuidas selle sihini jõuda ja pärast saavutatut ka kuidagi hoida.

Vale on mõelda, et me võiksime kuidagi hoida oma heitmeid püsivalt kõrgel järgmised 14 aastat ja siis üleöö tõmmata need nulli. Need suured sammud tuleb tegelikult astuda juba lähiaastatel. Heitmete vähendamine on väga laiahaardeline teema, see puudutab energeetikat, transporti, tööstust, jäätmeid, põllumajandust, metsandust, liigikaitset, tervishoidu jne. See on väga horisontaalne.

Mida aga tähendavad rahvaalgatuses mainitud teaduspõhised ja kaasavad lahendused? Eelkõige tähistavad need lahendusi, mis on juba saadaval ja mis on inimestele ka vastuvõetavad. Kuigi õigem oleks muidugi öelda "teadustepõhised lähenemised", mitmuses, kuna kliimamuutuste leevendamine ei ole ainuüksi insener-tehniline või majanduslik-ökonoomiline küsimus. See ei ole ka kitsalt sotsiaalne, kultuuriline või ainult keskkonnaküsimus, see on kõik need kokku.

Head Riigikogu liikmed! Innustan teid mõtlema lisaks sellistele kõrgtehnoloogilistele ideedele ka seadusandlike ja käitumuslike muutuste potentsiaalile, et neid eesmärke saavutada. Seejuures on kõigi osapoolte kaasamine juba varases staadiumis siinkohal täitsa möödapääsmatu. Võib öelda, et kliimakriis on küll kriis, kuid selle lahendamine eeldab demokraatlikku läbiarutamist.

Võtmeküsimus: miks aastal 2035? Tegemist on kompromissiga ühelt poolt reaalse arengu kohaselt vajalikuga ja teisalt poliitiliselt näiliselt võimaliku vahel. Selged ja julged eesmärgid on olulised, et tekitada selline motivatsioon nii meile endile nende teemade ja väljakutsetega tegelemiseks kui ka teistele riikidele. Eesti saab siin näha võimalust innovaatiliseks hüppeks, mitte vabandust tegevusetuseks. Et veel seda aastaarvu selgitada, kirjeldan ühte mõttelist ajajoont, kus ma panen kõigepealt teie ette sihukesed poliitilised lubadused, mis jäävad kaugemale kui 2035. Kindlasti te teate neid. Näiteks, aasta 2050, mis on kehtiv Eesti kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärk. Sellest natuke lähemal, 2040, on uue valitsuskoalitsiooni pakkumine lõpuaastaks süsinikuintensiivse põlevkiviõli tootmisel. Aasta 2035 on näiteks praegu seatud kliimaneutraalse energiatootmise sihtmärgiks, kui vaadata katusstrateegiat "Eesti 2035".

Aga on ka reaalseid arengusuundi, mis toimuvad tegelikult enne aastat 2035. Näiteks, aastaks 2030 on prognoositud, et maakasutuse ja metsanduse sektor hakkab intensiivse majandamise tõttu heitma süsinikku rohkem, kui ta suudab siduda. Aastal 2028 on Eesti Keemiatööstuse Liidu analüüside kohaselt võimalik, et põlevkiviõli tootmine juba lõpeb. Ja see stsenaarium muutub järjest tõenäolisemaks. Viimaks, isegi kaks aastat tagasi, aastal 2019 oli üks oluline kuupäev, kus loetud tundide jooksul Eestis ühtegi megavatti põlevkivielektrit enam ei toodetud. Nagu te loodetavasti näete, on siin selgelt käärid poliitiliste otsuste ja reaalse arengu vahel. Seega, isegi ilma rahvaalgatuseta on selge, et riiklikud eesmärgid tuleb ajakohastada. Ignoreerides maailma reaalseid arengusuundi, võivad need meid tabada ootamatult ja valusalt.

Uue valitsuse tegevusplaanides on tegelikult aasta lõpu eesmärgiga kahe võtmedokumendi avamine, need on energiamajanduse arengukava ja kliimapoliitika põhialused. Täpselt sama taotleb ka täna kõne all olev rahvaalgatus. Lisaks on veel aasta alguses 21 keskkonnaühenduse esitatud taotlus.

Kuid kas need ambitsioonikamad eesmärgid on ka sisuliselt tegelikult saavutatavad? Mõttekoja SEI Tallinna tehtud ja aasta 2050 perspektiivi käsitlenud analüüs andis mõista, et põhimõtteliselt on tehtav, jah. 15 aastat varasem kliimaneutraalsus on saavutatav, kui eelkõige pingutada rohkem transpordisektoris ja tegeleda otsustavalt autostumise kasvu pidurdamisega. Lisaks rõhutab see uuring, et hoolimata lõpptähtajast on suurimaid samme vaja hakata astuma juba lähiaastatel. Sest tihti ei teadvustata, et heitmete vähendamise viimane lõpuots on kõige keerulisem.

Teine oluline uuring, millele toetuda, on mõttekojalt Praxis, kes analüüsis tagajärgi, mis tekiksid põlevkivisektori täielikul hääbumisel aastaks 2035. Tulemustest selgus, et olulist ennetavat tähelepanu tuleb pöörata vaesusriski tekkimisele, selle vältimisele Ida-Virumaal, kuid neid põlevkivisektoris hõivatud inimesi, kes põlevkivijärgsel ja mitmekesisema majandusega maakonnas enam kerge vaevaga uut tööd ei leiaks, on kõnealuse uuringu kohaselt tegelikult vaid alla tuhande. See on kordades vähem kui tavaliselt neis aruteludes kostvad hinnangud.

Head kuulajad! Ma pean põgusalt mainima ka mõnda tehnoloogilist lahendust, millele ei maksaks liiga palju loota, kuna kogemus ütleb, et need küsimused tulevad üles sellistes aruteludes. On oluline rõhutada, et ainult tehnoloogilised läbimurded meid kliimaneutraalsuse poole ei aita. Vaja on ka muutusi seadustes ja üldises mõtteviisis.

Lisaks, rääkides 2035 perspektiivist, mis on juba 14 aasta pärast, ei saa me kindlasti panna lootusi sellisele tehnoloogiale, mida praegu veel peaaegu ei eksisteeri või mille alusloogika on küsitav. Näiteks, suuremahuline biomassi põletamine. Praeguste mahtude ja metsamajandusvõtete puhul ei ole tegemist kliimasõbraliku tegevusega. Pealegi hävinevad metsade raadamisel väärtuslikud ökosüsteemid, mis on hädavajalikud süsiniku pikaajaliseks talletamiseks. Et oleks üheselt selge: rahvaalgatuse allkirjastanud kodanikud ei soovi intensiivistunud üleraiet rohepöörde sildi all.

Süsinikupüüdmine on põhimõtteliselt võimalik ka tehniliselt, tehislikult, tehnoloogia abil. Paraku on need võimalused järgneva kümnendi kontekstis selgelt liiga kulukad ega toimi suurel skaalal. Lisaks tekiks põlevkivitööstuse püütud süsinikku kordades rohkem, kui on ennustatav nõudlus sellise tooraine kasutamiseks.

Aga vesinik? Vesinikust loodetakse palju, aga ekspertide hinnangul on sellel energiakandjal vaid piiratud kasutusala, näiteks spetsiifilises rasketööstuses või maanteetranspordis. Vesiniku tootmine on paratamatult energiakulukas ning selle transportimine-hoiustamine keerukas ja arvestatavate kadudega.

Ja viimaks, tuumaenergeetika. Eestis varem korduvalt välistatud mõte rajada kodumaine tuumajaam on taas liikvel ja seekord väikese tuumajaama sildi all, mille tehniline teostatavus on jätkuvalt veel aastateks vaid paberil. Isegi kui tuumajaam oleks Eestis rajatav, tekiks sellega tehnoloogia poolest juba lahendamatu ja kallis tuumajäätmete probleem ning suur julgeoleku- ja avariioht.

Sageli väidetakse ekslikult, et Eesti inimesi huvitab tegelikult ju energia puhul eelkõige selle hind ja sõltumatus teistest riikidest. Aga minu kõne alguses viidatud keskkonnateadlikkuse uuring tegelikult küsis muu hulgas inimeste eelistusi energiatootmise kohta. Vastanutest 47% pidas kõige olulisemaks võimalikult väikest kahju keskkonnale, samas kui odavust pidas esmatähtsaks 26% inimestest ja sõltumatus oli esikohal 27% jaoks.

Selle aasta veebruaris mitme keskkonnaühenduse koostatud energeetikavisioon kirjeldab üht lahendust, mis oleks võimalikult keskkonnasõbralik, odav ja ka sõltumatu. Lühidalt võtan selle kokku järgmiselt. Esiteks, energiatootmine ja -tarbimine peab oluliselt vähenema, seda nii efektiivsuse kui ka üldise energia kokkuhoiu kaudu. Eelkõige kehtib see rasketööstuses ja transpordis, sest see tõeline rohepööre, mida me taotleme, on seda võimalikum, mida vähem energiatootmist üldse kokku vaja on. Samas, see ei pea kaasa tooma langust inimeste elukvaliteedis.

Me vajame nutikaid lahendusi, et teha vähemaga rohkem. Selline väiksem energianõudlus on hea eeldus sellele, et saavutada varustuskindlus puhtalt taastuvate ja kestlike allikate baasil. Muidugi on olulised ka energia salvestamine ja tarbimise nutikas juhtimine. Lisaks väga oluline komponent: ühistuliste omandivormide kaasabil tuleks leida see tasakaal, mida me oleme pikalt otsinud, omavalitsuste, kogukondade ja arendajate huvide vahel. Samas ei saa mööda ka sellest, et peab pöörama tähelepanu nende inimeste tulevikule, kelle sotsiaal-majanduslik käekäik on seni olnud suuresti sõltuv fossiilkütustest ja sellega seotud sektorist.

Rohepöörde puhul ei tasu unustada ära ka taastuvenergia enda negatiivseid keskkonnamõjusid, seda nii Eestis kui ka laiemalt, sest kui me seda laia pilti ei vaata, on oht, et me teeme oma üleminekuga rohkem kahju kui kasu.

Aga ma rõhutan, et oluline on siinkohal poliitiline raamistus. Viimastel aastatel on Eesti heitmed järsult vähenenud. Võiks ju arvata, et siis rohkem midagi enam tegema ei peagi. Kuid vaadates ettenägelikumalt, saab samas öelda, et Eestil on nüüd tekkinud suur edumaa, mida tuleks ära kasutada, lõpuni ära vormistada ja alles seejärel, jõudes nulli, oma positsiooni hoida.

Raamistamisest rääkides oleks võib-olla õigem üldse vaadata seda keskkonnaküsimust mitte kui sellist võidujooksu, mida on vaja kindlasti võita, vaid ühist pingutust, kus on vaja anda endast parim. Neid mõtteviisi muutusi saaks olla teisigi ja ma loodan, et sellest me täna siin arutelu ajal ka räägime. Näiteks, ohvri asemel tuleks olla kangelane. Kui suudame lahendada terve riigi mastaabis hajutatud kogukonna energeetika, tootmise ja tarbimise ning salvestamise, oleme Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere hinnangul vingemad kui Skype'i loomine ja bitcoin'i alustehnoloogiad kokku. Kui suudame näiteks Ida-Virumaale pakkuda uut narratiivi, mis peab lugu minevikust, aga vaatab julgelt tulevikku, siis saame öelda, et me tõesti selle üleminekuga ei ole kedagi maha jätnud.

Paanika asemel tuleb arutleda. Suurte siirete tegemine on oluline, et seal oleks rohkem demokraatiat, mitte vähem. Kliimaneutraalne 2035 kindlasti eeldab keerulisi valikuid, sest me ei saa muuta kõike, jättes samal ajal kõik samasuguseks. Üks hea võimalus on näiteks rahvakogude pidamine, nii üleriiklikult kui ka regiooniti, sest on näidatud, et informeeritud kodanikud on keskkonnahoiu nimel valmis kaalutlema ja heaks kiitma palju suuremaid samme, kui seda eeldavad neid esindavad poliitikud.

Mõjude vähendamise kõrval tuleb muidugi aga ka kohaneda. Mõningane kliimamuutus on süsteemi juba paraku sisse lukustunud ning äärmuslikud ilmastikutingimused aina sagenevad. Mõni aasta on liiga märg, mõni aasta on liiga kuiv, mõnikord on liiga soe, siis on jälle ootamatult jahe. Väheneb ennustatavus ja suureneb haavatavus.

Rahvaalgatuse arutelul keskkonnakomisjonis juba poolteist aastat tagasi küsiti meilt, ega me äkki ole juba tegutsemisega hiljaks jäänud. Kuigi seda on võimatu kinnitada või ümber lükata, kutsub üha kasvav hulk teadlasi üles aruteludele, kuidas saaksime ennast võimalikeks suuremateks ühiskondlikeks šokkideks ette valmistada ja seeläbi püüda negatiivseid mõjusid kuidagi natukene leevendada.

Kokkuvõtteks. "Kliimaneutraalne Eesti 2035" on vajalik, kuna nii saame ise olla rohepöörde juhid, mitte selle tõmbetuultes. Ja see on võimalik, sest ühiskondlikult on levinud arusaam nende muutuste vajalikkusest ning erinevaid meetmeid on analüüsitud juba piisavalt. See eesmärk on väärtuslik, sest see annab ühiskonnale julge sihi, erasektorile selge raamistiku ja elurikkusele suurema kaalu.

Lõpetuseks. "Kuidas te julgete?", "Kaua veel?", "Kuulake teadlasi!", "Võidelge 1,5 kraadi nimel!", "Aitab tühjadest lubadustest!". Ma loodan, et need kõlanud loosungid tulid teile kõigile tuttavad ette. Need on pealkirjad meeleavaldustelt, mida viimase kahe aasta jooksul on siinsamas Toompea lossi ees korraldanud Reeded Tuleviku Nimel kliimanoored. Homme on nende 111. järjestikune koolistreik. Kaua veel? 

Ma lõpetan oma ettekande Riigikogu enda keskkonnakomisjoni ametliku vastusega meie rahvaalgatusele. Mida kaugemale lükata strateegilised otsused ning meetmete rakendamisega alustamine, seda keerukamaks ja kallimaks kliimaneutraalsuse suunas liikumine läheb. Tänan kaasa mõtlemast! Vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh ettekandjale! On tõepoolest küsimusi. Enne küsimuste juurde minemist ma panen Riigikogu liikmetele südamele, et küsimuse pikkus on üks minut. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja, tänan teid nende mõtete eest ja tänan ka Ida-Virumaad meeles pidamast! Kindlasti me oleme kõik nõus, et Eestil on vaja suurendada jõupingutusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks. On selge, et see tähendab ka lähema kümnendi jooksul põlevkivi maa alla jätmist. Loomulikult ei saa me seda teha nõnda, et jätame Ida-Virumaa elanikud tööta, nii nagu ka teie mainisite. See üleminek peab olema õiglane. Kuidas te hindate valitsuse senist tööd sellel suunal ning mida te soovitaksite teha Ida-Virumaa inimeste toetamiseks rohepöörde kontekstis, et see paanika, millest te rääkisite, oleks väiksem ja neid loosungeid sellel teemal oleks vähem, et inimestel oleks selge, mis neid ootab aastal 2035, aastal 2040 või aastal 2050? Ehk kuidas hindate valitsuse senist tööd ja mida teie ise soovitaksite?

Aitäh! Eesti Roheline Liikumine, kelle esindaja ma siin täna muu hulgas olen, on tegelikult üritanud põlevkivitemaatikat pildil hoida juba mitu aastakümmet. Sõnum on olnud alati sama: me peaksime tegema plaani, kuidas järk-järgult sellest sektorist väljuda. Tänaseks oleme jõudnud sinnani, et nüüd tõesti sihukene õiglase ülemineku protsess on käimas. Aga on näha, et see algas täiesti viimasel hetkel, kui juba probleemid olid ilmnenud. Seega, töö käib, aga töö algas väga-väga hilises faasis. See on võib-olla sihukene aus hinnang.

Rohepöörde kontekst. Mida see Ida-Virumaale tähendab? See tähendab majanduse mitmekesistamist. Seni me oleme harjunud, et on üks suur sektor, mis paljudele inimestele väärtuslikku tööd pakub. Nagu ma ütlesin, tulevik on natuke ennustamatu. Ja ma olen raamistanud seda nii, et Ida-Virumaa ei võitle mitte kliimamuutustega, vaid kliimapoliitika muutustega. See mõjutab neid väga otseselt. Ka ametiühingud on öelnud, et neil on nüüd vaja kliimakindlaid ameteid. Sinnapoole peaks liikuma, et nendelesamadele tublidele inimestele, kes ka ise väljendavad seda, et nad sooviksid olla kasulikud ja teha head tööd, oleks töökohti pakkuda. See on see, mis rohepööre võiks neile lauale tuua. Ja see oleks ka pikaajaline plaan.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Aitäh sulle, hea Madis, ja sinu võitluskaaslastele selle töö eest! Minu küsimus puudutab sinu hinnangut Eesti valitsuse praegustele plaanidele. See rahvaalgatus sai esitatud ajal, kui valitsuse keskkonnaministri kohta hoidis see partei, kes oli võitlevalt antiteaduslik ja ajas udujuttu kliimamuutuste teemal. Tänaseks on olukord selles mõttes märkimisväärselt paranenud, teadust enam ei eitata ja see on kahtlemata positiivne muutus keskkonnapoliitilises võtmes. Aga millisel viisil sa hindaksid uue valitsuse plaane, kuivõrd adekvaatsed nad on selleks, et olla kooskõlas selle 1,5 kraadi globaalse soojenemise eesmärgiga?

Aitäh! Selle rahvaalgatuse üks ajend oli see, et meil oleks üldse mingi kuupäev, sest 2019. aastal see tundus veel väga kauge unistus. Ja see, et meil nüüd on juba täitsa mitu kuupäeva, on iseenesest hea. Meil on 2050 kliimaneutraalsus, 2040 õlitööstuse lõppemine, 2035 põlevkivielekter. See on juba tubli tulemus.

Nüüd on küsimus, kas see on ka reaalsusega kooskõlas. Mina ütlen, nagu ma näitasin ka neid numbreid, et see üleminek võib juhtuda kiiremini. Kas me oleme selleks valmis, kui meie arvates võib see kõik juhtuda alles 2035 või 2040, aga tegelikult juhtub hoopis 2030? Siinkohal tuleb arvutada, mis on nende eri aastaarvude tegelik hind. Kui me läheme ambitsioonikamaks, siis on meil vähemalt mingisugune selgus, mis suunas me liigume. Ja kui me paneme selleks aastaarvuks 2035 või 2040, siis riik võtab ka kohustuse selle ajani neid tööstusi üleval hoida, sest nii on lubatud. Seega, ma arvan, et alglatt on seatud, aga seda saab nüüd veel natukene häälestada.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu tänase ettekande ja ülevaate eest, aga veel suurem tunnustus seni tehtu eest! Minu küsimus puudutab metsandust. Mets ei ole mitte ainult põõsad, puud, marjad, seened, loomad ja linnud, vaid mets on ka vaese mehe kasukas, mets on koht, kus inimene puhkab, kus ta mõtleb ja oma mõtteid kogub. Võib-olla pandeemia ajal oli mets ka väga suur päästja. Aga mu küsimus: mis te arvate, kas meie metsandus, mille puhul tegelikult suur osa metsast läheb ahju, isegi pool meie metsast, on kliimamuutusi leevendav või pigem võimendav? Ja ma ei mõtle siin seda vanainimese väikest ahju, mis on küttepuude jaoks, vaid ma mõtlen ikka seda masspõletamist Narva ahjudes. 

Aitäh! Kuna küsimusi on päris palju järjekorras, siis ma vastan lühidalt. Tegemist ei ole kliimasõbraliku lähenemisega, sest kui meil on vaja kiiresti teha samme, et jõuda sinna neutraalsuse poole, siis puidu põletamine ikkagi põletamise hetkel kõvasti süsihappegaasi vabastab. Sellepärast ma mainisin aastat 2030, mis on praeguste prognooside järgi see hetk, kus meie mets enam ei seo süsinikku, vaid heidab. See teeb põhimõtteliselt süsinikuneutraalsuse saavutamise seejuures nagu võimatuks, et meil ei ole muud tehnoloogiat, et seda tagasi saada. Ja tõesti, metsandussektor vajab ka suuri reforme. 

Heljo Pikhof, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Austatud ettekandja! Me oleme palju rääkinud transpordist ja selle mõjust kliimale. Ja kui me vaatame, mis on see valdkond, kus meie emissioonitase on aastate jooksul järjepanu tõusnud, siis loomulikult on see transport. Ja põhjus on muidugi meile kõigile teada: Eesti on väga autostunud ühiskond, meil on autosid inimese kohta rohkem kui meist tükk maad jõukamal Iirimaal. Mida teie soovitaksite riigil, omavalitsusel ja kodanikul teha, et selles valdkonnas keskkonnajalajälge tunduvalt vähendada?

Aitäh! Ma piirdun ainult vastusega sellele, mida riik võiks teha. Riik võiks anda vihjeid sellest ja toetada neid lähenemisi, mis aitaks omavalitsuse tasandil teha selliseid keskkonnamuudatusi, et inimeste jaoks, kes elavad näiteks linnades, oleks mugavam ja lihtsam valida madala süsinikuheitmega transport kui näiteks auto. Auto on küll kõige mugavam, aga keskkonna saab ümber teha niimoodi, et kõige mugavam ja loogilisem oleks jalgratas või muu mikrotransport ning auto tuleks alles neljandal-viiendal kohal. See oleks üks esimesi suundi, kuhu väga tugevalt sisse vaadata. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina olen ka ambitsioonikate eesmärkide poolt kliimaneutraalsuse saavutamisel. Äkki te saaksite aidata selgitada oma nägemust küsimuses, mis puudutab süsinikuheite vähendamist. Meil väga paljud poliitikud ja tegelikult ka mõned suured riigiettevõtted seletavad seda, et Eesti on sisuliselt oma eesmärgid juba saavutanud, sest põlevkivist süsinikuheide ju 1990‑ndatel langes ja me siin enam midagi väga pingutama ei pea, nüüd on aega natuke rahulikult toimetada, muidu seame veel oma majanduse ohtu. Aga mulle tundub, et seal ju ambitsioon täiesti puudub. 1990‑ndate alguses midagi juhtus ja pärast seda nagu polegi midagi vaja teha. Kas te saate öelda, mis peaksid tegelikult olema need mõõdikud või referentsid, mille järgi me seda neutraalsust, süsiniku vähendamist võiksime vaadata?

Aitäh! Eestis ilmselt kõige lihtsam mõõdik oleks vaadata ikkagi jalajälge inimese kohta, mis on jätkuvalt väga kõrge, kuna meil on olnud pikalt süsinikuintensiivne energeetika ja vähe inimesi samal ajal. Võib-olla see on see number, mis valetab kõige vähem, kui me tahame võrrelda ennast teiste riikidega. Seal ei ole oluline, mis oli baasaasta, vaid mis on käesolev aasta ja mis on inimeste arv. See on number, mida peaks jälgima. Praegu on see kõrge, see peab tulema alla.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud ettekandja! Aitäh selle initsiatiivi ja ettekande eest! Minu küsimus on tuumajaama teemal. Kuigi ainuüksi juba sellepärast, et kui vaadata, kui palju tegelikult vastasseisu tekib juba tuulikute rajamisest Eestisse, ma arvan, et tuumajaama rajamine Eestisse ei ole võimalik. Seda kokkulepet ei ole võimalik mitte kuskil Eestis ilmselt saavutada. Tegelikult sisuliselt ma olen niikuinii skeptiline. Aga tuumajaama poolt kõnelejate väga lihtsustatud argument, mis jääb tihti kõlama, on see, et põlevkivielekter läheb ju kinni ja siis on vaja meil elektrit toota millestki, mis on stabiilne. Ja Eestis peab see endal olemas olema. Tuul ja päike ju kogu aeg meid ei toida. Kas te ütleksite oma arusaama sellest, kuidas see pilt tegelikult teile paistab?

Aitäh! Lühidalt vastates, kogu selline energeetikasüsteem, mille alustalaks on baasvõimsus, nagu ta vanasti on meil olnud, et on suured põlevkivijaamad ja need annavad kogu aeg sihukest ühtlast baasi ja siis mingeid hüppeid katab mõni teine allikas, see on kontseptsioon, mis tegelikult on muutumas energeetikasektoris. Tõesti, kui meil tulevad rohkem taastuvad ja muutlikud allikad võrku, siis see võrk ise peab ka muutuma. Hea näide on võib-olla Saksamaa, kes praegu üritab sellist suuremastaapset rohepööret, ja seal need võrguoperaatorid ütlevad, et see on tohutu väljakutse, aga see on väga põnev. Varem ei olegi niimoodi tehtud, aga see on võimalik. Nii et tuleb olla nutikas ja tuleb kasutada tehnoloogiat, mis tänapäeval järjest kiiremini areneb. See mõtteviis on muutumas, jah. Aga uues võrgus paradoksaalselt ei ole just tuumajaamale kohta, sest ta on kas sada protsenti töös või täiesti kinni. See on see, mis tekitab probleeme tulevikus.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab õiglase ülemineku kulu. Nimelt, kui me võrdleme Saksamaal või ka paljudes teistes kohtades üleminekuga seotud investeeringuid, siis on jutt miljarditest sarnase piirkonna puhul, aga meie räägime sadadest miljonitest. Millised on teie arvestused selleks, et tagada sotsiaalsete pingete ärahoidmine ja uute töökohtade loomine? Me võime väga ilusaid plaane joonistada, aga need peaksid olema ka kompensatsioonide ja üleminekukuludega väga selgelt kaetud. 

Aitäh! Väga õige küsimus. Kõigepealt, selle Saksamaa näite kohta ütlen, et põhjus, miks need kulud läksid nii suureks, oli see, et nemad ka aastakümneid tegelikult ei pannud paika, mis see väljumise aastaarv on. Seega see protsess venis ja venis, kulus ja kulus. Eestis tuleb see protsess kindlasti ajaliselt lühem, see ise juba vähendab kulusid.

Ja seda küsimust, missugused need kulud üldse tulevad, on analüüsitud erinevates versioonides. Täna just ilmus meedias üks Tartu Ülikooli artikkel, kus nad vaatasid, mis juhtuks sellise hullumeelse stsenaariumi korral, kui päevapealt jääks kõik kinni. Missugused peaksid olema näiteks riigi kulud, et hüvitada seda perioodi, kus inimesed otsivad uut tööd? Kui uus töö on näiteks varasemast vähem tasuv, siis kas tuleks seda vahet hüvitada ja mis selle kulud on. Need numbrid on olemas, nad ei ole mul praegu peas, aga see on kindlasti asi, mida vaadatakse. Õiglase ülemineku põhimõte ongi see, et inimesed ei jääks n-ö tänavale või töötuks kuidagi järsult, sest tegelikult on need head inimesed. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kõigepealt, vastus teie esitatud küsimusele on jah. Ma väga vabandan, ma tirin teid pisut päevapoliitikasse, aga ma ei oska seda küsimust teisiti esitada. Kliimaneutraalsuseni jõudmisel on minu arvates ülisuur vastutus ka linnadel ja omakorda transpordikorraldusel. Kas teie arvates meie pealinna selline autostumist soodustav poliitika aitab kaasa kliimaneutraalsuseni jõudmisele või vastupidi, viib meid kliimaeesmärkide saavutamise teelt eemale? Veel kord vabandan, et see on selline pisut sisepoliitiliselt laetud küsimus.

Aitäh! Autostumine on seotud ikkagi kasvuhoonegaaside heitmete tõusuga. Elektriautod, ma arvan, on Eesti mõttes veel kaugel, vesinikuautod veel kaugemal. See lähenemine töötab pigem vastu rohelise Tallinna visioonile. See on lühike vastus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on konkreetne küsimus. Aastal 2025 Pariisis enam diislimootoriga autoga ei sõideta, ja neid linnu on teisigi. On ambitsioonikad eesmärgid, no näiteks see, et peaks üle minema elektriautodele, aga stsenaariumi järgi praegu peaks Eestis igal aastal lisanduma umbes kuni 4000 elektriautot, eelmisel aastal oli neid alla 400. Minu küsimus on, mida peaks tegema, et nüüd seda viisaastakut kolme aastaga või kahe aastaga saavutada. Kas peaks diisli- või bensiiniaktsiisi oluliselt tõstma või peaks mingeid muid sunnimeetodeid kasutama, et me saaksime minna elektriautodele kiiresti üle? Sest pealegi kõik need vanad diisliautod nihkuvad ju juba kümne aasta pärast siia Ida‑Euroopasse, ka Eestisse. Kuidas kaitsta ennast?

Aitäh! Prantsusmaa on hea näide ka selle kohta, kuidas sihukese sunniga on võimalik saavutada see, et ei saavutata mitte midagi. Me kõik oleme kuulnud kollavestide protestidest, mis oli ka kütuseaktsiisi tõttu. Jah, kuidas seda autostumist vähendada, see on väga hea küsimus ja see ongi arutelu koht. Selgelt me ei saa siin jääda lootma tehnoloogiale, mis on kallis ja keeruline. Siis on küsimus, mis on alternatiivid.

Prantsusmaalt on ka teine huvitav näide, millest ma olen kuulnud, nimelt avati meede, et oma vana autoromu saab vahetada toetuste ja elektrijalgratta vastu. Nii et vähemalt linnasisese transpordi puhul neid alternatiive on palju. Eesti on hajaasustusega riik, siin kindlasti kõik igale poole elektrirattaga ei lähe, tuleb olla realistlik, aga suuremates linnades tõesti on paremate või odavamate alternatiivide pakkumine ilmselt mõistlik teema.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Eestis on võrreldes lähinaabritega ikkagi piinlikult madalal taastuvenergia tootmise tase. Me jääme siin Lätile ja Soomele alla kolm kuni neli korda, Rootsis on üle poole taastuvenergia. Mida siis ikkagi tuleks teie arvates teha, et me jõuaksime olulise hüppeni taastuvenergia tootmisel? Te mainisite juba tuumateemat. Millisele energialiigile siis tuleks ikkagi panustada? Või hoopis energia salvestamisele? Näiteks Assoori saartel pumbatakse päikese ja tuule abil merevesi kunstlikesse järvedesse ning avatakse hüdrojaamad siis, kui tuult ja päikest ei ole. Nii on garanteeritud ööpäevaringne energia. Mida tuleks Eestis teha? Kuhu teie panustaksite tulevikus Eesti ressursid, et seda taastuvenergia tootmist suurendada, energiabilansis tasakaaluni jõuda? Kõik ütlevad, nagu siin tänagi, et tuule ja päiksega me ei suuda ennast ära toita. 

Aitäh! Pikem vastus oleks selles keskkonnaühenduste energeetikavisioonis, aga seda kokku võttes: just see hajatootmine ja hajasalvestamine taastuvenergia allikatest on see suund, kuhu peaks vaatama. Aga selle kõige juures on hästi oluline just leida see õige mudel, kuidas nii arendajaid kui ka kohalikke ühise laua taha tuua. See on olnud üks suurimaid teetakistusi, et projektid lihtsalt takerduvad lõpututesse vaidlustesse.

Siin on Taani näide väga hea. Seal ongi leitud selline ühistulise tootmise vorm, kus need kohalikud inimesed on ise nende hajutatud tootmisjaamade osanikud ja omanikud. Salvestamine on muidugi väga oluline. Tehnoloogiaid on palju. Akutehnoloogia on jällegi pigem kaugem tulevik. Lähimas tulevikus, nagu te mainisite, hüdrolahendused. Samas, peale elektri salvestamise on ka soojuse salvestamine. Selle peale Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimesed täitsa mõtlevad. 

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Nii nagu teie siin saalile küsimuse esitasite oma ettekande algul, ma küsin ka teilt, kas ei ole silmakirjalik rääkida siin ülimast kliimaneutraalsusest, samal ajal kui investeeritakse maksumaksja raha Eesti Energia uue õlitehase ehitusse. Ma saaks aru, kui erasektor võtab riski ja hakkab investeerima fossiilsete kütuste tootmisesse. Kui aga maksumaksja raha suunatakse Eesti Energia kaudu uue õlitehase ehitamiseks, siis kuidas selline asi kliimaeesmärkidega seotud on? Kas ei ole silmakirjalik investeerida maksumaksja raha fossiilsete kütuste tootmisse ja samal ajal küsida Euroopa Liidust raha rohepöördeks?

Aitäh! Ma siis püüan vastata keskkonnaühenduste seisukohalt sellele küsimusele. Kuidas on võimalik õlitehast näidata rohelisena? Selle kaudu, kuhu heitmed lähevad. Me kuuleme tihti, et õlitehase toodang on kliimasõbralikum, sest võrreldes elektri tootmisega on põlevkiviõlitehas umbes 60% justkui süsinikuvähesem. Aga kuhu see ülejäänud 30% läheb? See on tegelikult seesama tünn õliga, mis läheb ekspordiks ja põletatakse välismaal. Jällegi, kui vaadata suurt pilti, siis seal erilist vahet ei ole, aga Eesti-sisese statistika mõttes on see justkui keskkonnakasulik tegu. Ja see investeering on tõesti olnud teemana üleval, praegu on see nendesamade kliimanoorte algatusel kohtuvaidlustes. Meie seisukoht on muidugi, et see on kaotatud raha. Tõenäoliselt ei ole võimalik seda raha tagasi teenida, seda investeeringut, sest me näeme, et kliimapoliitika muutub järjest karmimaks. Ma arvan, et kui veel on võimalik seda tagasi võtta, siis võiks see, kellel on võim, seda teha ja panna see raha kuhugi mujale.

Andres Metsoja, palun! Palun, Andres!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus teile puudutab ... (Ühendus hakib.) ... ja maanteedel toimuvat. Kuidas te suhtute sellesse, et rajada raudteeühendusi ...?

Vabandust, Andres, meil ei ole sinuga korralikku sidet. Andres, me ei kuule sind korralikult. Kas katkestame ära? Võtame selle küsimuse uuesti, paneme uuesti järjekorda. Võtame vahepeal Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, aitäh selle petitsiooni eest ja aitäh ka ettekande eest! Mainisite mõningaid positiivseid näiteid, mõningaid mitte nii positiivseid näiteid teistest riikidest, kuidas kliimaneutraalsuse poole liigutakse. Kas te oskate tuua ka mõne hea näite, millest Eesti võiks õppida kliimapoliitika kujundamist koos teadlaste ja ettevõtjatega? Kus seda on hästi korraldatud, just sellise juhtimistasandi koha pealt? 

Aitäh! Jällegi, Prantsusmaa jääb meile ette. Seal pärast neid kollavestide rahutusi tehti sihuke korralik rahvakogu, võeti juhuslik valim inimesi, räägiti neile probleemidest, pakuti võimalikke lahendusi. Ja sealt tõesti tulidki paljud nendest algatustest, mida me nüüd näeme juba vaikselt seadusteks vormumas. See on üks näide.

Kindlasti on minust palju pädevamaid inimesi sellele küsimusele vastama, aga ma tean, et Eestis on selline aktiivsete kodanike grupp, kes praegu väga tihedalt vaatab ka seda täitsa tehnilist poolt ja mõtleb, kuidas Eestis võiks midagi sellist korraldada. Minu teada Tallinna linn peaks sellise asja sellel või järgmisel aastal juba tegema teatud valdkonnas, ja siis me näeme, kuidas see läheb. Aga meie lootused on suured, sest teistes riikides on näha, et just nendes küsimustes, mille kohta poliitikutel ongi võib-olla raske võtta vastu otsust, sest see on liiga keeruline või ebamugav, julgeb rahvas riskida.

Aitäh! Proovime uuesti Andres Metsoja järgmiseks. Palun, Andres Metsoja!

Kas mind on nüüd kuulda?

On. Palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, tänan väga nende mõtete eest! Paraku on nii, et ühiskonnas iga selline uuem algatus saab meeletut vastukaja. Minu küsimus tuleb raudteetranspordi arendamise kontekstis. Kas see ... peaks ... autotranspordi osakaalu ... pluss siseriiklik ... Kuidas arvamused on? (Ühendus hakib.) ...

Mulle tundub, et ... Ma ei tea, kas sa said küsimusest aru.

Ma võin rääkida midagi raudteetranspordist.

Tundus, et raudteetranspordi kohta oli küsimus, aga me keegi ei saanud väga täpselt aru.

Võib-olla oli küsimus sellest, kuidas keskkonnaühendused näevad ühest küljest raudteetranspordi arendamist ja samal ajal ka paralleelselt maanteetranspordi suurenemist. Meile tundub, et peaks valima ühe või teise ja pigem raudteetranspordi, sest see on efektiivsem.

Konkreetsetest projektidest. Rail Balticu puhul on tuline küsimus see trassi valik, millega keskkonnaühendused ei ole nõus. Aga kui me vaatame näiteks Tallinna–Narva suunda, siis seal on kindlasti kiire transport Narva ja Tallinna vahel üks asi, mis seda piirkonda kindlasti aitaks, mitmes mõttes. Nii et seda me kindlasti toetaks. Seal läheksid ühendused kiiremaks ja mugavamaks.

Merry Aart, palun!

(Kaugühendus)

Jah, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma alustan sellest, et ütlen: ma ei ole ühegi innovatsiooni vastu, aga ma sooviksin, et asjad oleksid tasakaalus. Rahvaalgatus ja keskkonnateadlikkus on väga huvitav sõnapaar. Kui need keskkonnateadlikud inimesed, kõik sada protsenti, oleksid sama keskkonnateadlikud, kui nad peaksid olema kümme päeva ilma sooja veeta ja ilma mobiiltelefonita, siis ma oleksin neile väga tänulik. Maailma päästmine on moes, aga see on ka majanduslikult kasulik. CO₂ heite vähendamine on kasvav ülemaailmne äri. Aga meil on vaja tasakaalustatud arengut. Mina küsin teie käest, kas teie olete mõelnud selle peale, kas te teate, missugused on taastuvenergia negatiivsed mõjud. Kuidas see maailma parandab? Näiteks on tuulikute pöörlevad labad vaenlased lindudele jne. Tuulikute infraheli on negatiivsete mõjudega maismaa- ja mereloomadele. Tuulepargid võivad maapinna soojusvoogude muutuste tõttu põhjustada pilvkatte ja sademete mustri globaalset ümberjaotumist ...

Aeg! Aeg, Merry!

... sama on päikeseparkidega. Ma küsiksin teie käest nende taastuvenergia negatiivsete mõjude kohta. Kuidas neid vähendada tulevikus?

Aitäh! See on väga hea küsimus ja väga oluline punkt, mille, ma pean tunnistama, ka paljud keskkonnakaitsjad tihti ära unustavad. Igal tehnoloogial on oma mõju ja igal energiatootmise viisil on oma hind. Mõnikord me näeme seda ja mõnikord ei näe. Vaatame, et ilus tuulik taamal pöörleb ja ongi kõik, aga kuskilt pidi tulema see materjal, millest seda tuulikut teha, ja kuhugi peavad minema lõpuks selle tuuliku labad.

Sellepärast ongi keskkonnaühenduste esimene sõnum alati see: praeguse energiatootmise taseme saavutamine taastuvenergia abil on juba keskkonna mõttes väga kulukas. Ka meie ei näe ette sellist tulevikku, et igal pool on tuulikud ja igal pool on päiksepargid, nii kaugele kui silm seletab. Me peamegi mõtlema esmalt, kui palju meil üldse energiat vaja on, ja seejärel, kuidas me võiksime seda ära katta.

Tuuleenergia ja päikseenergia negatiivsetest mõjudest võiksin mina rääkida ilmselt veel pikemalt. Aga ma lihtsalt kinnitan, et need on olemas, neid teadvustatakse ja seepärast ongi valik keeruline. Iga valik on mõnes mõttes justkui väga halb, aga siis tulebki kaaluda, mis on tehtav ning mis mõjusid me oleme nõus taluma ja mida mitte. 

Tarmo Kruusimäe, palun! (Kostab muusika.) Tarmo, küsi küsimus! Tarmo, sul on võimalus küsimus küsida. Tundub, et ta ei taha. Lähme järgmise küsimuse juurde. Rene Kokk, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea kõneleja! Ma küsin, millised on teie arusaama järgi aastal 2035 energiatootmise võimalused Eestis, millega me tagame Eestile energiajulgeoleku. Ma olen aru saanud, et vesinik ei hakka tulema veel selleks ajaks, tuul on halb, päike on halb, põlevkivi on väga halb, tuumaenergia on väga-väga halb. Mis need lahendused siis on? Tihti on needsamad inimesed, kes ütlevad, et kõik see, mis me täna teeme, on halb, siis ka teisel pool rindejoont, kui kuskile on plaanis rajada mõni tuulik või päiksepark. Kas te olete valmis hakkama eestkõnelejaks ning käima külast külla ja vallast valda rääkimas nendesamade inimestega sellest, miks meil on vaja teha ühte või teist lahendust? Ma kuulaks hea meelega, mis on see, mis tagab Eestile energiajulgeoleku aastaks 2035.

Aitäh! Ma võib-olla mainin neid kahte terminit, mis tihti nendes aruteludes on läbisegi ja vahepeal omavahel ära vahetatud. Üks on energiavarustuskindlus, mis tähendab, et meil oleks igal ajahetkel energiat saada, kui vaja on. Teine on energiajulgeolek, mis on sihukene rohkem militaarne termin näitamaks seda, mis juhtub siis, kui me oleme ülejäänud maailmast täielikult ära lõigatud, ja kas siis ka veel tuled põlevad. Energia saadaval olek või varustuskindlus, kui toetuda Eleringi uuringutele, on tagatud aastaks 2030 kindlasti, pärast seda – analüüsid käivad – tõenäoliselt ka. See analüüs on tehtud olemasolevate, turult ära minevate ja juurde tulevate võimsuste baasil.

Aga kui me räägime energiajulgeolekust, siis on hajatootmine tegelikult väga hea lahendus, sest julgeolekuküsimuste mõttes on hajutatud sihtmärk palju kergemini kaitstav või raskemini haavatav, kuna ta on üle Eesti laiali. Jah, energiat on sel juhul vähem, aga siin on teine komponent, millest väga palju ei räägita, nimelt tarbimise juhtimine. Kuidas me saaksime teha niimoodi, et kui on energiat rohkem, siis me seda sujuvalt kasutame rohkem, kui on vähem, siis me muudame natukene oma tarbimismustreid ja me isegi ei märka, et seal suurt vahet oleks? Kogu seda poolt on praegu vähem arutatud, aga see on väga oluline, sest tulevikuenergia süsteemis on see väga oluline osa. See võiks tagada ka energiajulgeoleku, kui midagi väga halvasti peaks minema. 

Aga tavalise energiavarustuskindluse seisukohalt on kindlasti välisühendused ja head suhted partneritega üliolulised.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan ettekande, aga veel rohkem vastuste eest! Mina huviga kuulasin. Tõesti, inimesed näevad seda vältimatust, see teadlikkus on olemas ja 70% tegelikult saab aru, et muutust on vaja. Tehnoloogia on olemas, põhimõtteliselt vali, mida tahad, mis on see tehnoloogiline lahendus nii energia kui ka soojuse tootmiseks ja samas kliimaneutraalsuse tagamiseks. Teaduslik konsensus on olemas, teaduslik teadmine erinevate lahenduste kohta. Valitsusel on ka arusaam sellest, et kliimaneutraalsust tuleb eesmärgistada. Deklaratiivselt on justkui see kõik olemas. Esimest korda on meil ka raha, tõesti miljardeid, mille puhul otsustada, kuhu see investeerida. Seda ei saagi välja maksta pensionideks või panna tervishoidu või haridusse, ja seda tuleb kasutada investeeringuteks. Mille taha siis asi jääb?

Aitäh! Sellest keskkonnateadlikkuse uuringust koorus lõpuks välja see, et Eesti inimesed on väga teadlikud, aga ei tegutse. Mulle tundub, et natukene see kehtib ka riigijuhtimise kohta – me oleme küll kursis, aga millegipärast ei tegutse.

Keskkonnaühendused näevad, et siin on kõigepealt vaja panna eesmärk paika, et me hakkaks tegutsema. Ja sellepärast meie rahvaalgatus on sisuliselt tegelikult väga igav. Me soovime seal, et avataks need arengukavad, sest need kaks arengukava, kliimapoliitika põhialused ja energiamajanduse arengukava, annavad hästi palju sisendit teistele, järgmistele arengukavadele.

Me oleme oma keskkonnakaitsetöös pidevalt põrkunud sellega, et jah, olukord põllul on midagi uut ja teistsugust, aga arengukavad ütlevad, et asi peab minema niimoodi. Sellepärast me soovime, et arengukavad lahti tehtaks ja see, mis aastaarv sinna sisse saab, peaks olema arutelukoht. Meie pakkusime siin ühe numbri välja, aga kindlasti see ei pea täpselt nii minema. See peab olema laiaulatuslik ja kaalutletud otsus. Aga meie näeme, et eesmärk on vaja inspireerivalt paika seada, siis me võiksime hakata ka päriselt tegutsema.

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea sõnavõtja! Mul on hea meel siit kohapealt oma esimene küsimus esitada just teile. Tulen kolleeg Andres Metsoja küsimuse juurde tagasi ja küsin raudtee arendamise kohta. Tõepoolest, raudtee arendamine on hästi oluline. Ja kliimaneutraalsuse eesmärkide mõttes on oluline ka see, millega meie rongid sõidavad. Mis teie arvate, kas jätkame elektrifitseerimisega või on mingeid muid alternatiive? Ma annan ka vihje: eile tõin siia maja ette n-ö maitseks ühe vesinikuauto, kui soovi on, siis on võimalik seda proovida. Aga ma ootaksin teie vastust.

Aitäh! Olen veendunud, et vesinikuauto sõidab. Aga küsimus ongi, kas see eskaleerub üles ka. Iga sellise valiku puhul, mis selle raudteega teha – kas jätta praegusele kujule või panna elektri peale või panna vesiniku peale –, peab seal taga olema ikkagi ka taristu, mis seda võimaldab. Elektri puhul on tavaliselt see küsimus, et väga tore, aga kust see elekter tuleb, kas see on roheline elekter või must või mingi vahepealne värv. Vesinikuga on samamoodi. Põhjus, miks keskkonnaühendused näevad, et vesinik on problemaatiline, on see, et seda toodetakse suuresti fossiilkütustest, millel on muidugi süsiniku jalajälg. Kui vesinikku toodetaks puhtalt taastuvenergia baasil, siis oleks ta muidugi keskkonnasäästlikum, aga jällegi, kas iga tõukeratas hakkab sõitma vesiniku peal, see on küsitav, sest see tehnoloogia on lihtsalt parajalt keeruline.

Nii et Eestis praegu minnakse elektrifitseerimise teed. Ma ei ole ekspert ega oska öelda, mis variandid veel oleks, aga tundub, et elektrilahendus on vähemalt tehniliselt tehtav. Ja vesiniku puhul ma tean, et sõidab ringi eksperimentaalseid ronge, aga võib-olla Eestis jääks selle ühe rongi jaoks kütust väheks. Samas, ma ei ole siinkohal kindlasti kõige suurem ekspert. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Sõna "kliimaneutraalsus" meenutab mulle kangesti sõnapaari perpetuum mobile ehk midagi, mida ei ole võimalik teha ilma füüsikaseadusi rikkumata. Te eksponeerite meile praegu seda, et kasutame tuuleenergiat, päikeseenergiat jne. Aga kõikide nende energiaandjate tootmiseks läheb vaja tohutult erinevaid metalle. Näiteks, ühe meres oleva tuuliku valmistamiseks kulub sadade tonnide kaupa vaske, mida on vaja kaevandada, töödelda ja rikastada, peale selle on veel haruldased muldmetallid jne, eks ju. Ma küsingi siis otse ära. Te ütlesite, et jalajälje suurus on nagu see mõõdik. Kui suur on see jalajälg, mis, ütleme, selleks protsessiks, energiatootmiseks vajalike komponentide tegemiseks vaja läheb? 

Aitäh! Selle kohta on järjest rohkem teadustöid, mis näitavadki, et esialgsed hinnangud on võib-olla olnud liiga optimistlikud selles mõttes, kuidas taastuvenergiaga saab kõik probleemid lahendada ja kuidas seda annab suurtes kogustes ilma ühegi probleemita toota. Praegu käib ka Euroopa Liidu rohepöörde üle tuline arutelu, et ahah, väga palju uusi tuuleparke, mis on selle reaalne maavarade tagajärg või nõudlus või surve nendele. Ja see surve on väga suur.

Mis on välja pakutud ja mida keskkonnaühendused ütlevad, on see, et meil ongi vaja seda kogust palju väiksemaks võtta ja mõelda, kuidas me saaksime selle väiksema kogusega ikkagi täitsa normaalselt ära elatud. Mida Euroopa Liit pakub, on selline suurepärane protsess, et vaadata, kust kõik maavarad tulevad, et need tuleksid väga õiglasest kohast ja väga ... (Aeg sai läbi.)

Jaa, vasta lõpuni.

Euroopa Liit üritab oma poliitikat üle vaadata, et see oleks õiglane ja mitte kahju tegev, aga keskkonnaühendused on ka skeptilised tegelikult.

Kas ta on igiliikur või kas kliimaneutraalsus on võimatu? Seal on alati see komponent, et me ei saa inimtegevust viia täiesti nulli. Juba sellel, et me hingame süsihappegaasi välja, on tillukene mõju. Aga SEI analüüs näitas, et aastast 2050 nende hinnangul paar-kolm miljonit tonni heidet Eestis jääb, aga meil on see metsanduse ja maakasutuse sektor, mis selle kompenseerib. Seal on see küsimus, et kas meil on piisavalt kompenseerimisvõimekust ja kui palju me energiat vajame, ja siis on, jah, veel küsimus, kuidas me selle saavutame. Aga kindlasti see kogus peab olema edaspidi väiksem. 

Aitäh! Küsimusteks ette nähtud aeg on otsa saanud. On küll veel mõned küsimused, mis ei mahtunud ajaraami sisse vastamiseks. Imre Sooäärel on protseduuriline küsimus. Aga, Imre, kui see ei ole protseduuriline, siis küsimust ma ei lase küsida. Palun, Imre Sooäär!

(Kaugühendus)

Jaa, see on protseduuriline küsimus. Hea juhataja! Kuna kolleeg Tarmo Kruusimäe, kes ise väga südilt võitleb autoriõiguste eest, lasi just avalikult eetrisse ühe teose ja nüüd tuleb tal selle teosega seoses maksta ka autoritasu. Ja mul on palve, et Riigikogu juhatus või härra Kruusimäe ise maksaks selle autoritasu, sest autoritele on sellel raskel ajal iga euro toeks. Edaspidi võiks uudisloomingu esitamiseks Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ette näha konkreetse aja, näiteks esmaspäeval peale vaba mikrofoni.

Aitäh! Väga teravmeelne tähelepanek! Kahtlemata peab autoritasu maksma. Meist keegi ei ole kommunist – noh, peaaegu mitte keegi –, aga selle tasu maksmise kohustus esitajal on.

Läheme oma päevakorraga edasi. Järgmisena kutsun esinema keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi, kelle ettekanne kestab kümme minutit, ja küsimusteks-vastusteks on aega 20 minutit. Palun, Yoko!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Head külalised ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Alustaksin ühe esineja sõnadega, kes täna meie ees kõnelemisest loobus. Mitte et ta ei tahtnud, aga ta tegeleb asjaga. Seni, kuni meie arutasime, moodustasime uue valitsuse, tegelesime koroona tõrjumisega, võttis erasektor rohetiigri egiidi alla koondudes ette kliimaneutraalsuse strateegia koostamise, sest nähti, et see on Eesti ettevõtluse konkurentsivõime seisukohast möödapääsmatu. Strateegia valmib eeldatavasti suve teises pooles ja loodame selleks ajaks ka riigi poolt valmiduse sinnamaale viia, et jõed koos ühe mere poole voolama panna. Saatku meie arutelu täna puuduva esineja sõnad: kliimaneutraalsel majandusmudelil puudub tõsiseltvõetav alternatiiv.

Hiljuti avaldati Ühendkuningriigi rahandusministeeriumi nn Dasgupta elurikkuse raport. See tõestas minu jaoks, kui oluline on sõna jõud. Raport tõlkis nimelt looduse rahanduse keelde. See tegi millegipärast selle vahel isegi usu küsimuseks tituleeritu, mis tegelikult on kogu aeg teada olnud, nii selgeks ja üheselt mõistetavaks. Nimelt: meil on üks planeet, kõik meie ressursid on siit. Peame õppima oma varaga kestlikumalt ümber käima. Loodusel on lisaks kasumiaruandele, olgu selleks ükskõik milline tooraine – kõik pärineb ju moel või teisel loodusest – ka bilanss ehk väärtuse säilimine, kasvamine ja kahanemine. Selleks, et meil oleks toorainet, peame hoolitsema looduse säilenõtkuse ehk taastootmisvõime eest. Rahanduses teatavasti maandab riske ja tagab kestlikkuse portfoolio mitmekesisus. Sama on looduses: kestlikkuse tagab mitmekesisus. Ilma elurikkuseta planeet kliimamuutustele vastu ei pea.

Umbes 20 aastaga on toodang ühe inimese kohta planeedil kahekordistunud, looduslikud varad inimese kohta aga 40% kahanenud. Dasgupta raport tõdeb, et senise elustandardi säilitamiseks vajaksime 1,6 planeeti. Head kolleegid, soovitan soojalt seda raportit või vähemasti selle kokkuvõtet lugeda. See aitab mõista, et tiigrihüpet pole vaja üksnes viigrile, vaid ennekõike meile, inimestele. Meie kestmine sõltub täielikult planeedi tervisest.

Kliimateadlased tõdevad, et metsade hulk planeedil kasvab, ent ometi väheneb nii kliimamuutustest kui metsa majandamisest tulenevalt metsade võime hoida planeedil elutähtsat süsinikutasakaalu. Seni on inimtekkelistest heitmetest mets ja taimestik kolmandiku kinni pidanud. Kui taimestikku poleks, oleks kliima soojenemine tänasest veel veerandi võrra vängem. Samuti neelavad süsinikku maailma mered. Kokku hoiab biosfäär lausa 55% meie heitmetest. Seega on meile eluliselt oluline, et me loodust sellisena hoiame.

Tänu teadlastele avardub ka meie maailmapilt. Teame, et oleme õhku paisanud üle 2000 miljardi tonni süsihappegaasi. Kliima on soojenenud keskmiselt 1,1 kraadi. Kuni viimase suure kliimaraportini, IPCC raportini, teadsime, et 1,5- kraadine kriitiline temperatuuri tõus ohustab meid umbes 60 aasta pärast. Nüüd teame, et 1,5-kraadine või isegi 2-kraadine soojenemine on käes tõenäoliselt juba järgmisel kümnendil. Mõelge korraks, mis te tegite kümme aastat tagasi! See tundub nagu eile. IPCC raport võrdleb 1,5-kraadise soojenemise mõju 2-kraadise soojenemise mõjuga. Poolekraadine vahe väljendub näiteks oluliselt madalamas majanduskasvus nii rikastes kui vaestes riikides, 10 sentimeetrit enam kerkinud merevee tasemes, soolvesi mürgitab põllumaad, põua ja kuumalainete oht kasvab veel enam ja veel enam on suurenenud oht kliimarändeks jne. Inimkond ei sure 2 kraadi võrra soojenemise juures veel välja, ent ometi on oluline, kuivõrd suudame soojenemise peatada, kuivõrd kiiresti suudame kliimamuutustega kohaneda.

Nüüd petitsioonist. Tänan väga kõiki, kes selle allkirjastasid! Tegemist on minu meelest ühe sisukama ja tõsisema petitsiooniga, millega mul on olnud au Riigikogus oldud viie aasta jooksul tegeleda. Keskkonnakomisjon on arutanud petitsiooni 2019. ja 2020. aastal kokku seitsmel istungil ja küsinud nõu ka teistelt komisjonidelt. Vaatasin tänaseks ette valmistades läbi nende istungite protokollid ja soovitan ka teil nendega tutvuda. Need on väga sisukad. Üks detail jäi silma. Nimelt Eesti Energia nõukogu esimees ütles ühel istungil nii, need on Väino Kaldoja sõnad Eesti Energia nimel: vajame valitsuse täpseid juhiseid. Nüüd on need uue valitsuse koostööleppes olemas, selge suund on seatud. Fossiilsetesse kütustesse me ei investeeri ja väljume põlevkivienergeetikast järgmise 20 aasta jooksul.

Toon lühidalt veel mõned kliima vaates olulised algatused, mis on töös. Uuendatakse energiamajanduse arengukava ja kiirendatakse taastuvenergiale üleminekut nii tootmises kui tarbimises. Kaitseministeeriumil on soetamisel radarid, mis vabastavad Ida-Virumaal alasid tuuleenergia tootmiseks. Valmimas on merealade teemaplaneering, et kiirendada meretuuleparkide rajamist. Samuti on käimas vesiniku teekaardi koostamine, esimesed Eesti ettevõtted on pürgimas valdkondlikku IBC üleeuroopalisse rahastuskavasse. Motiveerimaks inimesi kogukondlikult energiamajanduses kaasa lööma, soodustatakse ka kohalike taastuvenergiaühistute teket ja toimimist. Riigihalduse ministri haldusalas loodav kohaliku kasu instrument peaks motiveerima oma piirkonda investeeringuid tooma. Kogu avalikus sektoris võiks ju tegelikult samm-sammult läbi viia roheenergiapöörde, olles eeskujuks ja minnes üle taastuvenergia tarbimisele. Loomulikult ka jätkatakse energiatõhususe tõstmist.

Transport on üks suur osa Eesti heitmetest ja selleks, et inimesed võiksid ise valida linnalises keskkonnas liikumise viisi, säästa raha, mis pere eelarvest kulub ühele või lausa kahele autoliisingule, peame arendama mugavat, toimivat ühistransporti ja turvalist jalgrattateede võrgustikku. Ka selleks on riigil võimalik Euroopa Liidu toel abi anda. Õnneks investeeringud mitmetasandilistesse ristmikesse ja neljarajalistesse teedesse, mis tõestatult toovad juurde vaid autostumist, nendeks toetusteks ei kvalifitseeru.

Keskkonnaministeeriumis on käimas suure valdkondliku arengukava "Kevad" koostamine. Sinna mahuvad ka olulised elurikkuse eesmärgid. Ühes ettekandes tegi õigustatud märkuse SA Koosloodus esindaja, kes küsis, kas ei peaks mitte metsanduse arengukava koostamine toimuma elurikkuse eesmärgist lähtuvalt. Ehk peaks siin tõepoolest püüdma terviklikumalt läheneda. Metsanduses on oluline toetada Euroopa Liidu initsiatiivi vaadata üle taastuvenergia direktiiv ja biomassi säästlikkuse kriteeriumid. Seda suunda toetas keskkonnakomisjon hiljuti üksmeelselt.

Lõpetuseks paar konkreetset uuemat ettepanekut, mille kallale üheskoos kohe asuda võiksime. Teiste põhjamaade eeskujul võiksime luua Riigikantselei juurde riigijuhte, teadlasi ja ettevõtjaid koondava kliimakogu. Üheskoos koostaks kliimakogu tegevuskava Eesti kliimaneutraalsuse saavutamiseks aastaks 2050. Nagu ettekande alguses mainisin, on erasektor siin juba poolel teel. Läheme neile vastu ja koos kiiremini edasi! 

Edasi seame kliimaneutraalsuse riiklikuks eesmärgiks ja algatame [dokumendi] "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" uuendamise. Kuna tegemist on Riigikogu dokumendiga, siis sellega võiksime algust teha siit majast. Teie kõigi panus, head kolleegid, armsad rahvaesindajad, on oodatud ja vajalik. Sellest sõltub meie laste ja lastelaste saatus. Aitäh! Vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh! Küsimusi tõepoolest on. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rääkides kliimateemadel, siis ei saa mööda minna sellest, et erialane ettevalmistus rohemajanduses vajalike töökohtade ja ametite jaoks on ülioluline eeltingimus, et me üldse saaksime rohemajanduse toimima panna ja kliimat säästa. Inimesi on vaja tehnoloogiate arendamiseks, rakendamiseks, parandamiseks jne. Ma küsin teie arvamust. Kas Eesti praegu teeb piisavalt, et meie haridussüsteemis valmistataks ette vastava eriala inimesi?

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Hea Urve! Ma arvan, et see on üks võtmeküsimustest. Ma arvan, et tehakse küll ja tehakse juba väga varasest east. Seda tõendab minu meelest meie noorte kliimateadlikkus, küll aga tuleb siit edasi juba see konkreetsem kõrghariduse tasand. Kindlasti siin saaks täpsemalt, saaks paremini ja kindlasti on kõrghariduse rahastuse küsimus üks koht, kust king teatavasti pigistab, [ja kus tuleks mõelda], kuidas kaasata rohkem eraraha. Ma ütleks võib-olla ka niimoodi, et see rohemajanduse termin [on aegunud]. Adekvaatsem on mõelda nii, et kogu majandus on rohemajandus. See ei ole enam selline eraldiseisev majanduse liik. Minu meelest viitab sellele ka erasektor, öeldes, et kliimaneutraalsele majandusmudelile ei ole alternatiivi. See on justkui selline läbiv paradigma, kus me oleme, ja tegelikult seda on palju uurinud ja tõestanud ka Ameerika suured ettevõtted. Üks Ameerika suurim finantsinvesteeringute ettevõte, ma ei mäleta hetkel selle nime, uuris just hiljuti roheinvesteeringute tootlikkust ja tõestas ära, et see on see suund, mis on kasumlik ja mis tagab tootluse.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rõõm on kuulda adekvaatset juttu kliimapoliitika teemal. Kuna sa esindad siin praegu ka valitsusliitu, siis küsimus puudutab uue valitsuse plaane, mis kindlasti on adekvaatsemad kui eelmise [valitsuse] omad, nagu ma ka varem ütlesin, aga siiski minu hinnangul ebapiisavad. Sa tsiteerisid härra Kaldojat, kes ütles, et nüüd on sõnum selge: rohkem fossiilkütustesse ei investeerita. Samal ajal tegelikult on ju skisofreeniline olukord: seesama Eesti Energia investeerib edasi fossiilsetesse kütustesse, ehitades uut õlitehast, aga ainuüksi see üks rajatis suurendab Eesti emissiooni 5%. Kuidagi skisofreeniline sõnum: ühelt poolt väljume põlevkivist ja teisest küljest kulutame sadu miljoneid, et üks suur õlitehas rajada. Kas valitsusel on plaanis see peatada ja kui ei, siis miks?

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Hea küsija! Tõepoolest, meie koostöö ka keskkonnakomisjonis on minu meelest väga asjalik ja paljud mõtted ühtivad. Mis puudutab seda õlitehase investeeringut, siis vastan ausalt: mina ei ole aru saanud, kas selle tehase rajamisega tegeldakse või ei tegeleta. Küsime seda Eesti Energia esindajatelt, kui neid järgmine kord kohtame.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Küsin autode kohta. Mainisite oma ettekandes, et see on üks paha allikas, mille tõttu Eestit kritiseeritakse ja ilmselt ka õiglaselt. Mainisite ka ühistranspordi vajalikkust ja kergeliikluse vajalikkust. Kirjutan alla – need on olulised teemad. Aga samas on mitmed Euroopa Liidu riigid langetanud põhimõttelise otsuse keelata kas aastaks 2030 või 2035 sisepõlemismootoriga autode turule toomine. Kas Eesti, kus on üks Euroopa Liidu kõige saastavamaid autoparke, nagu me teame, peaks teie arvates sama tegema või mitte? Või meie ühiskond ei ole selleks roheliseks sammuks veel valmis?

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Hea küsija! Eelmine ettekandja Madis Vasser tõi hästi välja Prantsuse näite, kuhu võivad viia sellised ranged keelustamised. Toimus kollavestide protest ja rahutused, mis tulenesid sellest, et kütuse hinda taheti pisut tõsta. Ma arvan, et esialgu me oleme Eestis sellises seisus, et tihtipeale paljudes kohtades inimestel tegelikult puudub täna see vaba valik, kas valida ühistransport, jalgratas või jalgsi käimine, sest ruum lihtsalt ei soosi neid kestlikke valikuid. Kui me ei ole otsustajatena, selle ruumi kujundajatena kohalikes omavalitsustes oma kohustusi täitnud ja neid säästlikke valikuid pakkunud, kui inimene lihtsalt ei jõua [õigeks ajaks] tööle, sest ühistranspordiga liikumine on nii palju aeglasem kui autoga liikumine, siis minu meelest ei saa küll mingisugusest keelustamisest rääkida.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Need ambitsioonikad eesmärgid, mis meil on praegu seatud, eeldavad ka vastavaid meetmeid. Lihtsalt sõnadest ja lihtsalt sellest, et me mingisuguseid reegleid siin riigis teeme, arvatavasti ei piisa – tähendab, kohe kindlasti ei piisa, ajalugu on seda väga hästi näidanud –, vaid on vaja selliseid reegleid kehtestada, mis suunavad inimesi või ettevõtteid vastavaid otsuseid vastu võtma. Reeglina parim võimalus selleks on maksud. Näiteks kui inimesed prügi ei sorteeri, siis need, kes ei sorteeri, maksaks prügi eest rohkem. Või ükspuha, kas [maksustame] tootmisel pakendi või muud asjad. Eile Keit Pentus-Rosimannus ütles, et mingeid uusi makse ei tule. Mind huvitab, mis on teie arvamus. Kas kliimaeesmärkide saavutamiseks maksude kehtestamine on miski, mida teie toetaksite?

Aitäh! Hea juhataja! Head kolleegid! Hea küsija! Tegelikkuses me suunamegi juba täna väga palju tarbimist ju maksude kaudu. Üks teema, mis on Euroopa Liidu tasandil kerkinud, on see, et kui me vaatame fossiilsetest kütustest väljumist üleeuroopaliselt, siis selles perioodis, kus need üleminekud algasid, loeti biomassi, sh puidujäätmete ja metsanduse jäätmete põletamine ning tööstuses selle puidu kasutamine, mis muuks ei kõlba, ka taastuvenergia hulka. Eesti puhul moodustab see tegelikult meie taastuvenergiast väga suure osakaalu ja ka seda me tegelikult täna taastuvenergia toetuse kaudu subsideerime. Euroopa Liit on selle heaks kiitnud.

Hiljuti on teadlased avaldanud jällegi uusi teadmisi ja nähakse, et tegelikult see asi on läinud väga kaugele ja selle mõju kliimale just nendel lähikümnenditel, kus me vajame neid muutusi, on väga oluline. Seetõttu on Euroopa Liit küsinud nõu ka liikmesriikidelt, kas need säästlikkuse kriteeriumid tuleks ümber vaadata. Nii et mingid sellised maksumuutused, ma arvan, on kindlasti tulemas. Samamoodi puudutab kogu CO₂‑kaubandusega seonduv ja uute sektorite CO₂-kaubandusse tulemine ju tegelikult makse.

Kui te mainisite jäätmeid, siis õnneks Eestis tõepoolest jäätmekäitluse valdkond liiga suure heitmete kogusega ei panusta. Siin on välja toodud, et panustatakse 2%-ga ja eelkõige suurendab heitmete kogust tahkete jäätmete ladestamisel tekkiv heide. Aga samamoodi me tegelikult soodustame sellesama taastuvenergiatoetusega ju biomassi põletamist ja seal hulgas on ka olmejäätmed. Muidugi me oleme koalitsioonis leppinud kokku, et kuna eelnevad valitsused on maksudega nii palju mänginud, siis me peame andma teatud maksurahu. Täna me oleme ikkagi ka sügavas koroonakriisis ja peame sellest väljuma. Aga ma arvan, et tegelikult need arutelud ju ikka käivad kogu aeg. Moel või teisel on aktsiisid ja maksud kindlasti üks viis, kuidas inimeste käitumist säästlikumate valikute poole suunata. Need on kindlasti osa sellest.

Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Hea Yoko! Nii nagu on põlevkivisektorile läinud selge sõnum, kas samasugused selged sõnumid kehtivad ka metsanduses ja biojäätmete kasutamise puhul? Madis Vasser ütles mu küsimusele vastates, et on vaja tegusid. Kaja Kallas ütles ametisse asudes ilusti, et ta nõustub sotsiaaldemokraatidega, et metsa masspõletamine Narva ahjudes on hullumeelsus. Ei saa kuidagi ju vastu vaielda. Nüüd on mitu kuud möödas, aga seda eelnõu, mis masspõletamist lubab, ei ole valitsus veel menetlusest tagasi võtnud. Kas sina, Yoko, saad kinnitada, et Kaja Kallase sõna kehtib ja see eelnõu selle valitsuse ajal seaduseks ei saa?

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Hea Riina! Seda ma kindlasti kinnitada ei saa. Ma arvan, et ma ei saa kuidagi kinnitada või lubada, mida teevad valitsusliikmed või mida teeme ja otsustame meie siin sajaühekesi. Aga ma olen kindlalt sellel seisukohal, et Narva kateldes, mis on väga suure mahuga, puidu põletamise subsideerimine kindlasti mõjutaks ka raiesurvet. Me oleme rääkinud palju komisjonis ja tegelikult ka keskkonnaühendused on seda meelt, et metsatööstuse jäägid, hakkepuit, oksad, energiavõsa, need on kõik asjad, mida on soojatootmises ja koostootmises väiksemates jaamades mõistlik kasutada. Aga mis puudutab Auveret, siis selle koha pealt minu teada selle eelnõuga ei ole edasi liigutud. Ka see on sõnum. Ma ütleks ka seda, et tegelikkuses muidugi see küsimus, kuidas Narvas sooja toota, on küsimus, mis vajab lahendust. Ma tean, et Euroopa Liiduga on käimas läbirääkimised, kuidas seda kaasajastada ja kas oleks mõistlik rajada sinna eraldiseisev väiksem jaam. Mis saab Auverest, selles osas ma arvan, et mul puudub lihtsalt kompetents, et kõiki neid vastuseid anda.

Dmitri Dmitrijev, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2035 on suuremal määral seotud nii transpordi kui ka tööstuse elektrifitseerimise tempoga, mis pigem viitab elektrienergia tarbimise kasvule nii Eestis kui Euroopa Liidus tervikuna. Lähiajal suletakse Euroopa Liidus terve rida juhitavaid elektrienergia tootmisüksusi, aastal 2025 me seome ennast lahti Venemaa elektrivõrgust ning viimane talv näitas, et nn rohelised lahendused ei ole piisavad tipukoormuse katmiseks ebasoodsate ilmatingimuste korral. Lisaks on eelmise ettekandja viidatud Eleringi ülevaates aastani 2030 tegelikult varustuskindluse mõistes kõrge riskiga kohti ja kuna ma ei jõudnud küsida härra Vasseri käest, küsin nüüd teilt. Millise juhitava elektrienergia allika abil teie arvates tagatakse elektrienergia varustuskindlus Eestis 2035. aastal tingimustes, kus Euroopa Liidu turul on pigem elektrienergia defitsiit kui profitsiit?

Aitäh! Ma arvan, et kui ma teaksin sellele [küsimusele] vastust, siis ma töötaksin pisut teisel ametikohal. Aga ma arvan, et see on meie kõigi teha, kuidas see juhitav võimsus kujuneb ja milline see on. Seesama energia tootmise kava, mida mainis Madis Vasser, koosneb tegelikult väga erinevatest energialiikidest ja seal sees on veel väga palju valikuid, kuhu suunas liikuda. Ma arvan, et mul ei ole kindlasti piisavalt palju teadmisi kõikidest nendest tehnoloogiatest, et öelda, milline täpselt on see [juhitav võimsus] aastal 2035, aga ilmselgelt peab varustuskindlus olema tagatud. Samas me ikkagi arvestame sellega, et meil on ühine elektriturg. Kindlasti on oluline teadmine, kui suure osakaaluga peab olema meil imporditav elekter ja kui suur osa on kohapeal toodetaval [elektril].

Aga siin võib-olla oleks oluline mainida ühte teemat, millest võib-olla ei ole veel olnud juttu. Me räägime pidevast kasvust ja ka paljud uued tehnoloogiad tõukavad veel suuremat tarbimist takka. Samal ajal tuleks tegeleda ka sellega, kuidas tarbimise kasvule pidurid peale saada, kuidas muuta neid võrke, kasutada ära ka digitaalseid lahendusi, et ei oleks nii palju raiskamist, et võrgud oleks targad ja tarbiks sel ajal, kui neid tippkoormusi ei ole. See on terve omaette maailm, aga ma arvan, et selles, et tarbimiskindlus peab olema tagatud, loomulikult ei ole küsimust.

Heljo Pikhof, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Austatud ettekandja Yoko! Minul on küsimus raiemahtude kohta. Nagu sa hästi tead, raiemahtude osas on meil Riigikogus seisukohti seinast seina. Kuidas sulle tundub, kas ökoloogidel on õigus, et nii elurikkuse tagamiseks kui ka kliimaeesmärkide saavutamiseks oleks Eestis kiiremas korras vaja vähendada raiemahtusid kolmandiku võrra, või pingutavad nad oma hinnangutes üle?

Aitäh! Hea juhataja! Head kolleegid! Hea küsija! Eile oli üks metsandusteemaline arutelu, kus osales ka Eestimaa Looduse Fond, ja jagati teadmisi ka selle kohta, millised võiksid olla alternatiivid sellisele intensiivsele raiele, näiteks püsimetsanduse kaudu. Väga hästi tuli sealt arutelust välja, et tegelikult raiemaht kindlasti tervikuna mõjutab, aga ka madalamate raiemahtude juures on võimalik loodusele väga palju kahju teha. See kindlasti ei ole metsa tervise seisukohast ainus aspekt. Võib-olla see ajab meile natuke puru silma, et me otsime nagu sellist püha graali, seda ühte raiemahu numbrit, aga tegelikult loeb see, milline on metsamajandamise praktika, milline on see puit, mida me suudame metsast kätte saada. 

Minu jaoks oli ülihuvitav sellel eilsel arutelul Soome ettevõtte Innofor esindaja ettekanne, kus ta rääkis sellest, kuidas Soome liigub üha enam püsimetsa majandamise suunal ja kui head need tulemused on. Ma arvan, et see on kindlasti midagi, mida me võiksime lähemalt uurida. Ma tean, et seda ka tehakse, uuritaksegi, aga võib-olla võiks vaadata rohkem ka meie naabrite praktikat.

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Yoko! Sinu ettekande lõpus on tegelikult ka väga hea ettepanek välja toodud, et tuleks luua kliimakogu. Minu meelest suurepärane ettepanek ja ma loodan, et see jõuab siit ettekandest ka edasi. Aga küsin sinu arvamust selle kliimakogu kohta. Sa tõid välja, et nad oleks tegevuskava koostajad, aga laiendaks seda veel edasi, et nad oleks ka tegevuskava elluviimise projektijuhid, et see tegevuskava ei jääks lihtsalt tegevuskavaks, vaid oleksid ka järgnevad sammud.

Aitäh! Hea juhataja! Head kolleegid! Hea Timo, kolleeg keskkonnakomisjonist! Absoluutselt nõus. Minu meelest tegevuskavade ainus eesmärk ongi see, et nende järgi tegutsetaks. Võib-olla sellest kliimakogu mõttest veel nii palju, et uurisin ka naabrite, Soome ja Rootsi vastavate kogude tegevust. Seal on tõepoolest need kogud olemas, toimetavad ja annavad väga head sisendit. Minu meelest üks väärtus on see sisend, aga teine väärtus on see, et seda tehaksegi tõepoolest koos ehk see on meie kõigi ühine asi ja selle järgi me siis edaspidi või ka juba paralleelselt selle koostamisega tegutseme.

Aitäh, ettekandja! Meie küsimuste-vastuste aeg on läbi. Kõik ei saanud kahjuks küsida, aga nii on kokku lepitud. Läheme edasi. Järgmisena saab sõna keskkonnaminister Tõnis Mölder, kelle ettekanne kestab kümme minutit ja küsimuste-vastuste jaoks on aega 20 minutit. Palun, minister! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Alustuseks on ütlemata hea meel näha päriselt inimesi ja olla üle mitme kuu füüsiliselt siin Riigikogu puldis. Nii et veel kord aitäh selle võimaluse eest nii tähtsal teemal, nagu kliimaneutraalne Eesti on, arutada. Aitäh ka kõigile eelkõnelejatele selle hea ja selge ülevaate eest. On olnud kindlasti väga sisukas ja tihe arutelu.

Eesti kliimapoliitikat kindlasti ei mõjuta mitte ainuüksi Eesti, vaid siin tuleb ikkagi läheneda asjale globaalselt. Kindlasti mõjutavad Eesti seisukohti nendes küsimustes nii ÜRO tasandil kui ka Euroopa Liidu tasandil tehtavad otsused. Eesti ratifitseeris 2016. aastal Pariisi kliimakokkuleppe, mille peamine eesmärk on hoida globaalse keskmise temperatuuri tõusu eelistatult alla 1,5 kraadi võrreldes tööstuseelse ajaga. Euroopa tasandil on vastu võetud ka Euroopa roheline kokkulepe, mis on Euroopa Liidu majanduse kestlikkuse muutmise tegevuskava. Selle saavutamise alustalaks on Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050, sealjuures õiglase ülemineku tagamine. Ma rõhutan, see õiglane üleminek on kindlasti väga oluline. Õiguslikult siduv kliimaneutraalsuse eesmärk on see, et peagi seatakse need olulised eesmärgid ka Euroopa kliimaseadusesse. Eesti toetab Euroopa Liidu ülest kliimaneutraalsust aastaks 2050 ja selleks Euroopa Liidu tegevuste kokkuleppimist. Nii tagame, et eesmärgi saavutamisse panustavad kõik liikmesriigid ning loome turul võrdsed võimalused. Oluline on siin see, et me jälgiksime tervikuna seda, et kui me neid otsuseid teeme, siis me ei paneks Eestit konkurentsi mõttes kuidagi kehvemasse seisu.

Eesti kliimapoliitika eesmärgid on sõnastatud kahes 2017. aastal vastu võetud dokumendis. "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" seab Eesti pikaajaliseks eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80%. Selle saavutamiseks on kokku lepitud vahe-eesmärk, et aastaks 2030 vähendame heidete kogust ligikaudu 70%. Koalitsioonilepe ja valitsuse otsused on kahtlemata uue koalitsiooni tulekuga ka selles küsimuses olnud päris ambitsioonikad. Valitsuse üks suuri prioriteete on see, et tõsta Eesti kliimaambitsiooni, sh saavutada aastaks 2050 täielik kliimaneutraalsus. See eesmärk on juba integreeritud arengustrateegiasse "Eesti 2035", mis on hetkel Riigikogus kinnitamisel. Me plaanime suurema kliimaambitsiooni ka riiklikesse arengudokumentidesse sisse viia.

Kliimaneutraalsuse saavutamises on fossiilkütustest, sh põlevkivist energiaallikana loobumisel oluline ja keskne roll. Seega on valitsus seadnud sihiks, et aastal 2035 lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine. Ma rõhutan – elektri tootmine. Näeme juba täna, et lisaks keskkonnahoiu probleemile ei ole põlevkivist elektri tootmine enam konkurentsivõimeline ka majanduslikust vaatevinklist. Peame pöörama tähelepanu, et põlevkivist õli tootmise keskkonnamõju ja keskkonnajalajälg oleks veelgi väiksem kui täna. Põlevkivist elektri tootmise lõpetamisel on oluline rõhutada sõnu "varustuskindlus" ja "energiajulgeolek". Kahtlemata on see seotud just nimelt nende kahe sõnaga, "energiavarustuskindlus" ja "julgeolek", mistõttu järgmised aastad on äärmiselt olulised selleks, et kasvatada alternatiivsetest allikatest toodetava elektri osakaalu ja võtta kasutusele salvestustehnoloogiad.

Ühe võimalusena tuleks riigil kaaluda ka uue põlvkonna tuumaenergeetika kasutuselevõttu. Selleks oleme loonud riikliku tuumaenergeetika töörühma, analüüsimaks tuumaenergeetika vajadust ja erinevaid võimalusi, kuidas seda Eestis rakendada. Kahtlemata on tegemist pika protsessiga ja neid otsuseid tehes peab olema konsensus.

Põlevkivi kasutamine on seotud paljuski ka Ida-Virumaaga, sealsete töökohtade, majanduse ja sotsiaalpoliitikaga. Kõik sammud, mis me selles suunas teeme, peavad olema tasakaalukad ning arvestama selle piirkonna eripära ja huvidega. Ükski Ida-Virumaa inimene ei tohi selles protsessis maha jääda ja me peame suutma edasi liikuda ainult üheskoos ja tasakaalukalt.

Kliimaeesmärkide saavutamine. Kehtivate kliimaeesmärkide saavutamist aitavad hinnata riiklikud kasvuhoonegaaside heite prognoosid aastani 2050. Neid näete juuresoleval ajagraafikul. Vaadates seniseid trende, siis värskeima ehk 2019. aasta inventuuri kohaselt on Eesti kasvuhoonegaaside koguheide vähenenud 64% võrreldes 1990. aasta tasemega. Seejuures toimus eriti suur langus 2019. aastal, mil heidete kogus vähenes võrreldes 2018. aastaga 27%. Prognoosid näitavad, et liigume dokumendis "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" kokkulepitud eesmärkide täitmise suunas. Olemasolevate meetmetega saavutatakse 2030. aastaks vähenemine 69% ja 2050. aastaks 77%. Samas on selgelt näha, et kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja rohkem pingutada ja tõsta olemasolevaid eesmärke ja sihte.

Sektorite senine panus kliimaeesmärkide saavutamisse. 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel on oluline, et kõik sektorid panustaksid. Juuresoleval graafikul on näha erinevate sektorite kasvuhoonegaaside heidete ajaloolised trajektoorid, mis põhinevad riiklikul kasvuhoonegaaside inventuuril. Siin sees on nii energeetika, transport, põllumajandus, jäätmed, metsandus, tööstuslikud protsessid kui ka toodete kasutamine. Graafikult ilmneb, et kasvuhoonegaaside heidete vähendamine on toimunud kõige suuremas mahus energeetikasektoris, kus heide vähenes aastaga 31%. Selle märkimisväärse languse taga on heidete oluline vähendamine põlevkivielektrijaamades. Põlevkivist energia tootmine tolmpõletuskateldes on oluliselt sektori CO₂ jalajälge vähendanud. See on toimunud suuresti CO₂ turuhinna kasvamise tõttu alates 2018. aastast. Praegu kasutusel olevad tolmpõletuskatlad on ka juba oma eluea lõpus. Lisaks on sektor liikunud rohkem õli tootmise poole, mille puhul on ühest tonnist põlevkivist võimalik kätte saada suuremas koguses energiat ning see on võrreldes põlevkivielektri tootmisega keskkonnale ja kliimale vähem koormav.

Põlevkivist toodetava energia heitekoguste vähendamise jätkamisel on oluline roll uuematel tehnoloogiatel ning süsiniku sidumise, kasutamise ja ladustamise uutel tehnoloogiatel. Nende tööstuslikus skaalas kasutusele võtmiseks peame veel panustama nende tehnoloogilise valmiduse ja majandusliku tasuvuse arendamisse.

Selleks, et saavutada tasakaal kasvuhoonegaaside emissiooni ja sidumise vahel, tuleb teha olulisi jõupingutusi ka teistes sektorites. Soovin siin rõhutada transpordi- ja hoonete sektorist tulenevate heidete vähendamise olulisust ja ka maakasutuse muutuse ja metsandussektori rolli, kuna see on ainus sektor, millel on CO₂ sidumises potentsiaali.

Kliimaneutraalse Eestini jõudmine on kõigi valdkondade panustamisel ja strateegiliselt tarkade investeeringute korral võimalik ja potentsiaalset pikaajaliselt tulutoov. 2019. aastal viis Stockholmi Eesti Instituut Tallinnas läbi Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüsi, mille kohaselt on Eesti kliimaneutraalsuse saavutamiseks kokku vaja investeerida suurusjärgus 17 miljardit eurot. Panustama peavad nii avalik kui ka erasektor, prognooside järgi peaks tulema 4,2 miljardit avalikust ja 13,1 miljardit erasektorist. Analüüsi kohaselt tuleb perioodil 2021–2030 kiirendada märgatavalt nii hoonete, transpordi kui ka tööstuse investeeringuid energiatõhususse, viia elektri ja sooja tootmine olulises mahus üle taastuvatele energiaallikatele ning kasvatada kliimaneutraalsuse energiakandjate osakaalu transpordis. Need on ...

Ahah, aeg hakkab otsa saama. 

Ma saan kolm minutit juurde anda, kui on vaja.

Jaa, palun andke kolm minutit juurde.

Palun, kolm minutit juurde.

Need on tegevused, kuhu riik on juba varasemalt investeeringuid suunanud. Alates 2010. aastast on Eesti riik SA KredExi kaudu toetanud enam kui 1000 korterelamu energiatõhusat tervikrenoveerimist. KIK-i ehk Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu on toetatud 111 kilomeetri kaugküttetorude rajamist ja uuendamist ning 102 megavati kaugküttekatelde renoveerimist ja rajamist. Oluline on ka ära märkida, et on alustatud raudtee elektrifitseerimist ning Rail Balticu taristu rajamist.

Töötame ühiselt selle nimel, et kasutada erinevaid Euroopa Liidu rahastusallikaid ja riigieelarvelisi vahendeid veelgi läbimõeldumalt võimalikult kiire rohe- ja digipöörde läbiviimiseks, mis ei jätaks maha ühtegi Eestimaa inimest ega piirkonda. Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt eraldatakse Eestile aastaks 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika toetusi kokku 3,37 miljardit eurot, millest märkimisväärne osa suunatakse kliimaeesmärkide saavutamiseks. Uue perioodi vahenditest panustatakse kliimaeesmärkidesse vähemalt 37% Ühtekuuluvusfondi tegevustest ja 30% ERF-ist. Juuresoleval slaidil näete neid Euroopa Liidu ja Eesti riigieelarve vahenditest uuel eelarveperioodil toetatavaid tegevusi, mis annavad olulise panuse kasvuhoonegaaside heidete vähendamisse, kuid on ressursimahukad. Oluline on ära märkida see, et korterelamute rekonstrueerimiseks, siin on ära toodud nii erasektori omavahendite kui ka välisfinantseeringu toetused, on kokku 915 miljonit eurot, raudteede arendamiseks, rekonstrueerimiseks, raudtee elektrifitseerimiseks ning liiklusjuhtimissüsteemide uuendamiseks 402 miljonit, säästvate liikumisviiside edendamiseks linnades 137 miljonit, vesiniku terviktehnoloogia kasutuselevõtu edendamiseks 50 miljonit, biometaani kasutuselevõtu soodustamiseks 24 miljonit ja uuenduslike ning ressursitõhusate rohetehnoloogiate kasutuselevõtuks 23,2 miljonit.

Kliimaneutraalne Eesti. Olen igati nõus, et keskkonna ja kliima heaks peame saavutama kliimaneutraalsuse niipea, kui see on võimalik, aga peame arvestama Eesti paiknemist, teiste liikmesriikide tegevusi ja konkurentsivõimet. Seejuures pean aga oluliseks, et kiimaneutraalsusele üleminekul keegi maha ei jääks, et üleminek toimuks samm-sammult ja sellisel viisil, et planeeritud investeeringud jõutaks ka reaalselt ellu viia. Need otsused ja investeeringud, mida me teeme järgmise kümne aasta jooksul, on väga olulised meie eesmärkide saavutamiseks. Samal ajal vajame kliimaneutraalsuse saavutamiseks ka uusi tehnoloogiaid, mis aitaksid vähendada ettevõtete ressursikasutust ning muudaksid kõik majandussektorid keskkonnasõbralikumaks. Me oleme välja töötamas erinevaid meetmeid, mis selliste tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu toetavad. Olen seejuures väga tänulik meie teadlastele ning ettevõtetele, kellel on siiras huvi ja soov rohelise majandusmudeli väljatöötamisel osaleda, sest ilma teieta me neid eesmärke ei saavuta. Aitäh!

Aitäh! Saame nüüd minna küsimuste juurde. Küsimusi on omajagu. Kõigepealt Natalia Malleus, palun!

(Kaugühendus)

(Ühenduse kvaliteet väga halb, ei saa tekstist aru.) ...

Kas minister sai küsimusest aru?

Ma sain aru, et küsiti Euroopa Liidu temaatika kohta ja milline on nende eesmärkide saavutamise mõju meie majandusele, aga seda aastaarvu ma ei kuulnud. Kindlasti on Euroopa Liidu eesmärkidel, mida me oleme endale püstitanud – vähendada kasvuhoonegaase ja heidet võrreldes 1990. aastate perioodiga ja et me saavutaksime vahe-eesmärgid nii 2030. kui ka 2050. aastaks –, oma majanduslik mõju.

Eesti on toetanud kliimamuutuste leevendamiseks senisest ambitsioonikamate kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkide seadmist. Viitasin sellele ka oma ettekandes, et me just nimelt tervikuna toetame neid lähteseisukohti, mida Euroopa on välja pakkunud. Kindlasti on sellel ka mõju Eesti majandusele. Millises ulatuses, sõltub muidugi konkreetsetest ettepanekutest, mida Euroopa Liidu komisjon sel suvel esitab. 

Me leiame, et eesmärgi täitmiseks peavad panustama kõik sektorid, nii avalik kui ka erasektor, sh erasektoris kõik need valdkonnad, mida ma siin ka ette lugesin. Ma tahaksin märkida ka seda, et valitsuse üks kindel eesmärk on see, et keegi ei jääks selles protsessis maha. Ma olen seda päris mitu korda oma ettekandes rõhutanud. Oluline on, et me vaataksime siin nii Eesti riigi eripära kui ka meie riigi eri piirkondade eripära. Kui me teeme suuri majanduslikke samme, millel on ka suured sotsiaal-majanduslikud mõjud, siis me peame arvestama eri ühiskonnagruppide vajadusi ja arvamust.

Kindlasti kõik mõjud, mis sellega kaasnevad, ei ole ilmtingimata negatiivsed, vaid selles, kui me seame endale oluliselt ambitsioonikamad eesmärgid, on ka väga palju positiivset. See loob kindlasti pinnase innovatsiooniks, puhtale majandusele üleminekuks ja rohepöördeks, mis kindlasti aitavad kaasa kõigi Eestimaa inimeste paremale elujärjele, ja kui investeeringud tõusevad ühes või teises piirkonnas või kogu riigis, siis see kahtlemata aitab nii majandust turgutada kui ka tegelikult on pikas perspektiivis kogu säästvamale tehnoloogiale üleminek oluliselt ressursitõhusam. Nii et kindlasti sellel oma majanduslik mõju on, aga siin on nii positiivseid kui ka negatiivseid tahke.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mainisite oma ettekandes Pariisi kokkulepet, millest Eesti lähtub. Pariisi kokkuleppe artiklis 2 on kolm eesmärki, mis on kohustusena üle võetud. Esimene ja kõige tuntum on see, et tuleb piirata globaalset soojenemist 1,5 kraadiga, teine on see, et tuleb astuda samme, et kliimamuutustega kohaneda, ja kolmas on see, et rahavood tuleb viia kooskõlla keskkonnasõbraliku ühiskonnakorraldusega. Kui Eesti esimese kahega püüab jõudumööda pingutada, siis selle kolmandaga oleme me hetkel eelmise valitsuse otsusel küll täielikus vastuolus, rajades rahva raha eest uut põlevkiviõlitehast, mis suurendab Eesti emissiooni 5% võrra. Proua Alender ei osanud öelda, kas uus valitsus on sellele halvale ideele pidurit tõmmanud või mitte. Kas teie oskate öelda, kas selle tehase rajamine peatatakse või mitte?

Aitäh! Ma alustuseks tahaksin öelda, et ma arvan, et eelmine valitsuskoalitsioon tegi väga palju häid ja tarku otsuseid. Ma arvan, et ka õlitehase rajamine oli läbikaalutud strateegiline otsus. Mis need argumendid toona Vabariigi Valitsuses olid? Mina ei ole olnud Vabariigi Valitsuse arutelude juures ja ei oska hinnata selle investeeringu mõjusid. Kahtlemata on sellel omad suured negatiivsed mõjud, aga ka kindlasti majanduse efektiivsuse mõttes positiivsed mõjud. [Ma ei tea], millised olid need miinused ja plussid ja mis olid need lõplikud argumendid, miks just selline otsus tehti. 

Kui me tuleme nüüd tänase valitsuskoalitsiooni juurde, siis nii nagu ma oma ettekandes mainisin, tõepoolest, valitsuskoalitsioonis on kokku lepitud, et me riiklikke investeeringuid järgmisel kahel aastal fossiilsete kütuste arendamisse ei tee. Vastus teie küsimusele, kas praegune valitsus vaatab ümber eelmise valitsuse tehtud otsuse ja tõmbab kuidagi sellele õlitehase rajamisele pidurit, on ei, me ei ole seda arutanud, ja ei, mulle tundub, et seda otsust ümber pöörata ei ole majanduslikus mõttes ega ka keskkonna mõttes enam õige, sest see ajaaken, kui seda otsust oleks olnud võimalik tagasi pöörata, jääb ikkagi varasemasse perioodi. Täna tuleb nende otsuste ja valikutega, mis on tehtud, graafikus edasi liikuda.

Nii nagu ma ütlesin, põlevkivisektori puhul on oluline see, et me panustaksime rohkem just nimelt mitte elektri tootmisesse, vaid õli tootmisesse. Ma arvan, et põlevkivi ei ole mitte probleem, vaid hea väljakutse kogu Eestile. Meil on seda kahtlemata vaja ka järgmised 10, 15, 20, võib-olla ka enam aastat, sest kahtlemata selle aja jooksul tehnoloogiad arenevad. Vaatame korra, kuidas me oleme saavutanud selles valdkonnas tohutu hüppe võrreldes 1990. aastaga. Siin ühel oma slaidil ma näitasin, kuidas me oleme saavutanud just nimelt energeetikasektoris, just nimelt põlevkivist elektri tootmisel väga tohutu hüppe ja ma arvan, et see on kahtlemata oluline samm.

Nüüd teine küsimus on see, kuidas me saaksime põlevkivist õli tootmist teha veel keskkonnasõbralikumaks. Siin on kahtlemata olemas tehnoloogiaid ja võimalusi, kuidas seda teha niimoodi, et selle jalajälg oleks kas olemata või siis väga väike. Küsimus on, kas nende tehnoloogiate rakendamine on majanduslikult efektiivne ja kas sellisel puhul oleks põlevkivist õli tootmine maailmaturu hindadega võrreldes üldse konkurentsivõimeline. Need on küsimused, mis vajavad läbirääkimist. Ma arvan, et see paarikümneaastane periood, mis meil nende ambitsioonidega on tekkinud, on kahtlemata see periood, kus ka tehnoloogia areneb, meie teadmised arenevad ja me saame riigina targemaks. Nii et jah, see on eelmise valitsuse otsus ja uus valitsus ei ole seda otsust ümber vaatamas.

Imre Sooäär, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Hea minister! Äsja avaldas keskkonnakomisjoni esimees, hea Yoko Alender, oma arvamust puidumassi põletamise kohta Auveres. Ma olen tema seisukohaga täiesti nõus, aga probleem on laiem. On ilmunud hulgaliselt artikleid nii Eestis kui välismeedias, kuidas sisuliselt Eesti palki põletatakse biomassi nime all nii Hollandis, Ühendkuningriigis kui Taanis. Selleni on viinud biomassi mõiste järjest vabam tõlgendus, mis suurendab raiesurvet ja soodustab järjest rohkem lageraiet Eestis. Kas sa oled ministrina nõus, et see teema tuleks siiski uuesti laiema üldsuse ja keskkonna huvigruppidega läbi vaielda, et piirata Eesti metsade arulagedat lageraiet? See mõjutab meie ökosüsteemi ja jätkusuutlikkust rohelise digiriigina tulevikus.

Hea Imre! Mul on hea meel selle üle, et sa oled siin parlamendis sellesse teemasse väga sisse läinud. See on tegelikult väga kiiduväärt, et sa selle teema sellise nurga alt tõstatad. Ma arvan, et alustuseks ma ütleksin seda, mis on kindlasti oluline. Sa viitasid väga selgelt Eesti metsanduspoliitikale ja ma arvan, et ma olen seda ministriametis ka juba korduvalt rõhutanud, et pikas perspektiivis sellise mahuga metsade majandamine, nagu me seda täna teeme, ei ole jätkusuutlik ja me peame tulema siin mitu sammu tagasi.

Teine küsimus, mille sa tõstatasid, on väga õige. See puudutab biomassi ja selle defineerimist. Ma olen selles mõttes nõus, et tõepoolest väga paljud huvigrupid tõlgendavad seda väga erinevalt. Ma arvan, et biomassi kasutamine sellisel kujul, kui me räägime väheväärtuslikust puidust, kui me räägime sellest puidust, millele ei ole võimalik anda lisandväärtust või mille eluiga me ei saa pikendada, siis selle kasutamine biomassina on kindlasti oluline, täitmaks neid säästuslikkuse kriteeriume, mille suunas me tahaksime liikuda. See on kindlasti keskkonna vaates üks võimalus. Kahtlemata on oluline, et me ei räägiks sellest, et Eesti väärtuslik mets, väärtuslik puit läheb tervikuna kas meie lähiriikide või Eesti enda elektrienergia või toasooja tootmisse. Ma arvan, et siin on mõistlik leida tasakaal.

Kui me vaatame Eesti omavalitsuste koostootmisjaamasid, kus kasutatakse ka biomassi, siis see on olnud üks meie strateegilisi valikuid viis või kümme aastat tagasi. Siin on tehtud selge otsus, et me kasutame väga palju just nimelt biomassi, puiduhaket, saepuru, oksi ja muud väheväärtuslikku puitu selleks, et saada toasooja eri piirkondades. Aga jah, meil on tõepoolest tööstussektoreid, mis kasutavad puitu teistel eesmärkidel ja ma arvan, et selle debati algatamine, kuidas me defineerime biomassi ja millisel juhul me sellest räägime, on kindlasti oluline.

Ma tahan rõhutada, et kui puit, mida me metsamajandamisest saame, on väärtuslik, siis kahtlemata see väärtusklass on selline oma hinnapoliitika tõttu. Paljud tooted liiguvad ikkagi edasi – noh, ma toon lihtsa näite – saeveskisse ja seal saadav lisandväärtus on majanduslikult ikkagi oluliselt efektiivsem kui see, et me kasutaksime seda puitu küttena. Nii et kindlasti on hinnapoliitika see, mis paneb paljuski need otsused paika ja annab suuna, kuhu me selles temaatikas peaksime liikuma.

Dmitri Dmitrijev, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud keskkonnaminister! Nagu sa oma ettekandes ütlesid, kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 on Euroopa Liidu ülene eesmärk, mille poole me kõik koos liigume. Paraku iga kord, kui valitsuse või parlamendi tasemel tõuseb kliimapoliitikat puudutav küsimus, küsitakse Kirde-Eestis minu käest, mis saab homme põlevkivist ja nendest töökohtadest, mis on selle maavara kaevandamise ja töötlemisega seotud. Kasutan hetkel võimalust ja suunan küsimuse sulle kui valitsuse esindajale. Mis saab põlevkiviõlitööstusest ja sellest väljumisega seonduvatest sotsiaal-majanduslikest mõjudest Ida-Virumaal, pidades silmas just täna arutatud keskkonnaambitsiooni?

Aitäh! Kindlasti nende eesmärkide saavutamiseks, millest me täna räägime, peame me tegema põlevkivisektoris suuri muudatusi. Nii nagu ma ütlesin, me oleme Vabariigi Valitsuses kokku leppinud selles, et põlevkivist elektri tootmisest me peaksime väljuma aastaks 2035. Nii nagu ma oma eelnevates vastustes ütlesin, on oluline rõhutada kahte märksõna. Need on varustuskindlus ja energiajulgeolek. See tähendab, et me ei saa seda eesmärki mitte kuidagi täita enne, kui meil ei ole tagatud, et Eesti on energia mõttes sõltumatu riik ja et meie varustuskindlus oleks sellisel kujul tagatud, et see ei sõltu ühegi teise riigi oludest või Eesti ilmast või kellegi mingitest ambitsioonidest või soovidest. See peab olema väga selgelt ja tugevalt riigi jaoks prioriteet. Nii et enne, kui sellele alternatiivi ei ole, siis kahtlemata on põlevkivist elektri tootmisest väljumine problemaatiline ja seda sammu ei astuta.

Aga nagu ma ütlesin, siis sellel on ka majanduslik mõõde. Me näeme juba täna, et põlevkivist elektri tootmine ei ole enam Euroopa vaatevinklist konkurentsivõimeline ja siin on kindlasti oluline rõhutada, et me peame jälgima, et kui me elektrit toodame, siis selle järele oleks tõepoolest nõudlus, ja kui nõudlus on olemas, siis see oleks ka põhjendatud nõudlus, just vaadates seda majanduslikku aspekti. Nii nagu ma oma ettekandes ja vastustes olen rõhutanud, siis me peame liikuma põlevkivi kasutamisel olulisel määral õli tootmise suunas. Õli tootmise puhul me räägime väiksemast keskkonnajalajäljest ja suuremast majanduslikust efektiivsusest, aga me räägime ka sellest, et see on üks võimalus rakendada uusi tehnoloogiaid ja uusi võimalusi. Ma arvan, et järgmised paarkümmend aastat pakuvad sellel teemal kahtlemata erinevaid võimalusi, kuidas teha veel paremaid samme, mis aitavad meil nii kliimaeesmärke täita kui ka loodust säästa.

Ma arvan, et ühegi Ida-Virumaa inimese jaoks ei ole saladus, et Euroopa Liidus on kokku lepitud õiglase ülemineku fond. Eesti jaoks peaks see summa olema ca 340 miljonit eurot ja sellega toetatakse just nimelt ainult Ida-Virumaa piirkonda. See tähendab, et me anname investeeringuid nii uute töökohtade loomiseks, uute tehnoloogiate arendamiseks, sh teaduse arendamiseks, aga loome ka võimalusi sotsiaal- ja tervishoiutaristu arendamiseks. Ma arvan, kahtlemata Ida-Virumaa piirkond ootab seda. Iga sent, mis läheb Ida-Virumaa arengusse, aitab nendel inimestel tulla paremini toime ja mõista, millised need kliimaeesmärgid on ja kuhu me liigume. Mida ma ütlesin oma ettekandes ja mida ma tahan kindlasti üle rõhutada, on see, et see ei ole lihtsalt sõnakõlks või lause, vaid see on oluline lähtekoht, kust me peame alustama. Kui me teeme põlevkivisektoris strateegilisi otsuseid, millel on suur majanduslik, sh sotsiaal-majanduslik mõju, siis me ei tohi jätta ühtegi inimest kuidagi hammasrataste vahele, vaid need otsused peavad olema tasakaalukalt huvigruppidega läbi räägitud. Kõik inimesed peavad tundma kindlust, et kui me Eesti riigi jaoks ja keskkonna ja kliimaeesmärkide täitmise jaoks nii olulisi otsuseid teeme, siis see kindlasti mõjutab neid, aga see mõju on pigem nende vaates positiivne ja nad tunnevad ennast ka sotsiaal-majanduslikult turvaliselt. Nii et kahtlemata uued töökohad, tehnoloogia areng, aga ka erinevad toetuspaketid Ida-Virumaa suunal on olulised märksõnad.

Ma arvan veel kord – seda ma ütlesin ka härra Jevgeni Ossinovskile vastates –, et põlevkivi ei ole mitte kliimaeesmärkide saavutamisel probleem, vaid see on väljakutse ja selle väljakutsega tuleb meil tegeleda järgmised paarkümmend aastat ning loota, et meie teadlased panustavad sellesse ja töötavad välja palju erinevaid tehnoloogiaid, et see areng toimuks veel kiiremini ja paremini. Kahtlemata on siin oluline roll nii avalikul sektoril, erasektoril kui ka meie teadlastel.

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka palju küsimusi. Läheme küsimuste juurde. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kui valitsusel on eesmärk vähendada raiemahte, siis [see on] kahtlemata minu arvates väga õige eesmärk, aga kindlasti puudutab see paljusid ettevõtteid ja töökohti üle Eesti. Mul on küsimus, miks valitsus pole käinud välja ühiskondliku kokkuleppe ettepanekut? Näiteks et vähendame raiemahte 3 miljoni tihumeetri võrra, aga Eesti saab sellel perioodil Euroopast kõigi aegade suurimad summad, rakenduskava tegemine käib, paneme näiteks 50–60 miljonit eurot metsatööstuse toetamisse, et lisandväärtust tõsta, säilitame töökohad, säilitame SKP ja tegelikult hoiame ka liigirikkust. Miks sellist ettepanekut ei ole tulnud?

Aitäh! Ma arvan, et mis puudutab metsanduspoliitikat, siis mul on teile ja teie fraktsioonile hea soovitus: ma arvan, et riikliku tähtsusega küsimuse arutelu järgmine teema siin suures saalis võikski olla tervikuna metsapoliitika. Ma arvan, et sellele küsimusele vastamiseks jääb pooleteisest minutist kindlasti väheks, nii et hea meelega tulen ja teen sellel teemal pikema ettekande. Te saite õigesti aru, jah, tõepoolest, ma olen öelnud, et pikas perspektiivis sellises mahus Eestis raietegevuse või metsamajandamise jätkamine ei ole kindlasti jätkusuutlik ja me peame astuma mõned sammud tagasi.

Ma arvan, et see ühiskondlik kokkulepe saab tekkida ainult siis, kui me suudame metsanduse arengukavas panna paika oma järgmise kümne aasta metsamajandamise, metsa kaitsmise ja metsa hoidmise poliitika alustalad. Need läbirääkimised ja protsessid on käimas väga erinevaid teid pidi. Ma siiralt loodan, et me saame selle dokumendi parlamendile üle anda 2022. aasta teises pooles ja siis parlament saab sellele juba oma hinnangu anda. Kahtlemata on teie ja teie fraktsiooni sisend väga oluline. Teie konkreetne küsimus oli seotud metsandusega, aga igasugused sellised otsused puudutavad ka kliima teemat. Kindlasti nendel teemadel otsuste tegemine on selles mõttes keeruline, et neil on majanduslik mõju, aga neil on ka oluline kliimamõju, nii et kahtlemata tuleb leida nende otsuste vahel tasakaal.

Te viitasite Euroopa Liidu järgmisel perioodil, aastatel 2021–2027 Eesti riigile tulevatele vahenditele. Jah, teil on õigus, tegemist on suurte summadega, rekordiliste summadega. Ma arvan, et nii õiglase ülemineku fondil kui ka struktuurivahenditel on kahtlemata oluline roll teaduse ja ettevõtluse arendamisel ja see ei ole kuidagi piiritletud nii, et metsandus jääks sealt välja. Nii et kui metsanduses ja metsanduse huvirühmadel, sellel strateegilisel sektoril on võimalus ja tahe taotleda nendest vahenditest endale rahalisi vahendeid, nii et meie metsa majandamine oleks veel säästlikum, parem ja efektiivsem, siis kahtlemata ma seda mõtet toetan, sest mets on oluline ja metsanduspoliitika on oluline. Majanduslikus küsimuses, kui ma ei eksi, siis ühe Ernst & Youngi uuringu järgi on iga 11. Eestimaa töökoht seotud just nimelt metsanduse ja metsandussektoriga, sh lisandväärtuse loomisega, nii et need on kahtlemata olulised väljakutsed. Ma tõepoolest tervitaksin seda ettepanekut, kui me saaksime just siin suures saalis kogu seda metsanduspoliitikat nii suures mahus arutada.

Aitäh, hea ettekandja! Austatud minister, nüüd on küsimuste vooru aeg ka läbi. Aitäh ja ikka jõudu teile! Mulle tundub, et me peame tegema ühe asja ära. Nimelt Yoko Alender on teinud koos keskkonnakomisjoniga meile ühe ettepaneku ja mulle tundub, et me peaksime seda ettepanekut nüüd arutama. Ettepaneku sisu on see, et kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, siis palub keskkonnakomisjon istungit pikendada päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ma arvan, et me peaksime selle ettepaneku hääletamise juurde minema. 

Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele keskkonnakomisjoni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Head ametikaaslased, katkestan hääletuse. Head ametikaaslased, mulle tundub, et meil on väike tehniline küsimus, nii et teeme viis minutit vaheaega ja siis läheme edasi. Vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased, vaheaeg on lõppenud. Me oleme hääletuse lävel. Panen hääletusele keskkonnakomisjoni ettepaneku pikendada päevakorda kuni ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 25, vastu 2 ja 1 erapooletu leidis ettepanek toetust.

Läheme nüüd edasi selle päevakorrapunkti menetlemisega. Me püüame ka taastada nii palju kui võimalik sõnavõtjate järjekorra. Ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli Cambridge'i ülikooli kliimamuutuste majanduse vanemteaduri ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teadus- ja tehnoloogianõukogu aseesimehe Annela Anger-Kraavi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Minu ettekanne on rohkem teaduse ja ÜRO seisukohast. Ja kui mul lubatakse parandada, siis ma ei ole enam teadus- ja tehnoloogiakomitee aseesimees, vaid kliimapoliitika majanduslike mõjude komitee kaasjuht, nii et ikka veel ÜRO-s aktiivne.

Aga kõigepealt, enne kui ma alustan, tahaksin tegelikult vabandada austatud Riigikogu liikmete ees, et minu slaidil olevad graafikud on ingliskeelsed. Ent teile on pakutud ka nende tõlge, nii et ma loodan, et see ei ole probleem. Aga väliseestlasena ma kahjuks unustasin selle, et oleks pidanud graafikud tõlkima eesti keelde.

Teine vabandus läheb minu emale, kellele ma lubasin, et ma mitte kunagi siia majja ei astu, kuna meie perele esimese vabariigi aeg hästi ei lõppenud. Nii et ka emale, kes on küll juba manalateel, on vabandus edasi antud.

Ma ei teagi, mida rääkida, kui täiesti aus olla, sellepärast et nii palju on täna juba räägitud. On räägitud sellest, et meil oleks vaja kriminaalneutraalsust, miks meil seda vaja oleks, et seda oleks vaja 2035. aastaks, kuigi riigi plaanid on 2050. aastaks. Mida teha, sellest on räägitud. Millised võimalused on, on räägitud. Aga ma astun sammu tagasi. 

Mõtleme korra ÜRO hartale, millega on Eesti ühinenud ja mis 75 aastat tagasi lubas meile, et me jätame oma järeltulevatele põlvedele parema elu, rikkama elu, parema planeedi, kus nad ei pea kunagi sõda nägema – kui see minu oma sõnadega kokku võtta. António Guterres, ÜRO peasekretär, aga ütles oma kõnes selle aasta alguses, et inimkond on kuulutanud loodusele sõja.

Mis siis lahti? Üks nendest sõdadest, mille me oleme kuulutanud, on nii-öelda kliimasõda. Me oleme selle põhjustanud enese teadmata – alguses enese teadmata, nüüd juba aastaid teadvustades seda kliima muutmist, põletades fossiilseid kütuseid, mis on maa all, ja lisades õhku kasvuhoonegaase. Üks peamine gaas, mida me oleme lisanud, on CO₂, süsinikdioksiid või eesti keeles ka süsihappegaas. Me oleme praeguseks põhjustanud kliima soojenemise keskmiselt natukene üle 1 kraadi. Eestis on soojenemine juba 2 kraadi ringis, aga kui me mõtleme Arktikale, siis seal juba 3 kraadi ligi.

Tasakaalust välja viidud kliimasüsteem ei tähenda mitte kellelegi head. See ei ole ainult soojenemine. Soojenemine on vaid üks selle süsteemi sisemistest näitajatest. Süsteem on kahjuks segi löödud ja nüüd tuleb vaadata, mida me teha saame.

ÜRO-s on vastu võetud kliimamuutuste raamkonventsioon ehk nn Pariisi lepe. Sellega on ka Eesti ühinenud ja seal me lubame, et me vähendame inimtekkelise soojenemise alla 2 kraadi ja püüdleme 1,5 kraadi poole. Üks viis, kuidas me selle saavutame, üks tegevus, mida me peaksime selleks tegema, on saavutada tasakaal inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heiteallikate ja sidujate lõikes. See on Pariisi leppe artikkel 4.1. See artikkel ei defineeri, kas need sidujad on looduslikud või on need inimeste loodud tehnoloogiad, mis need kasvuhoonegaasid – me ei räägi ainult CO₂-st, vaid ka teistest gaasidest, näiteks lämmastikdioksiidist, metaanist – õhust ära võtavad. Seda see ei defineeri. Aga on öeldud, et see tasakaal peaks saabuma selle sajandi teisel poolel ja seda selleks, et saavutada seda põhieesmärki, mis on kirjas artiklis 2.

Nüüd mõtleme natukene selle peale, kus me praegu oleme. Siin on üks slaid. Ma ei tea, kas hiirenool on ekraanil näha. On küll. Iga riik Pariisi leppes lubab, mida tahab teha, annab lubaduse emissioonide vähendamiseks ja kliimamuutuste vastu meetmete võtmiseks. Jutt ei ole ei ole ainult vähendamisest, jutt on ka kohanemisest, sellest, mida riigid teevad juba tekkinud muutustega kohanemiseks. Kui me praegu lõpetaksime kogu kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise, siis soojenemine oleks ikkagi sajandi lõpuks 1,5 kraadi.

Nii et meil tuleb ka kohaneda, me peame mõtlema kohanemisele. Ja me peame mõtlema sellele, kuidas me aitame loodusel kohaneda. Siin on täna räägitud metsast, sellest, kuidas mets saab siduda süsinikdioksiidi, aidata kliimamuutuste vastu võidelda ja saavutada kliimaneutraalsust. Aga kui mets ise ei suuda kliimamuutustele vastu panna, siis pole metsast ka süsinikdioksiidi sidujat. Nii et kohanemisel on ka väga suur oluline roll, kui me räägime kliimaneutraalsuse saavutamisest.

Nüüd riikide panusest. Siin minu slaidil on need siin üleval, hallid. See on natukene vananenud graafik, pärit ühest kolleegide artiklist, aga aitab seletada kliimaneutraalsuse mõtet. Need on siin, see on see INDC –need on esialgsed panused Pariisi leppe raames. Nüüd see joon ja see hall ala on siin, kuhu me teel oleme. Ja see joon on tegelikult natukene madalam oma praeguste lubadustega. Ja kus me peaks olema, on siin kuskil selle oranži või roosa ala sees. Nii et hoolimata sellest, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon on kehtinud 25 aastat ja ootab oma 26. kohtumist, mis on COVID-i tõttu edasi lükatud, ei ole kasvuhoonegaaside emissioonid vähenenud.

Nüüd aga kliimaneutraalsusest. Kliimaneutraalsus kui selline on teoreetiline kontseptsioon. On üks ajapunkt, kus see saavutatakse. Härra Vasser mainis, mida on vaja, et see saavutatakse. On emissioonid, mida me ei saa vähendada. Tihtipeale nimetatakse rahvusvahelist lennundust ja laevandust, ning on ka teised elualad. Näiteks põllumajanduses on emissioone, mida on raske vähendada. Need kogused peaks kuidagi õhust välja võtma kas mingite looduslike meetmetega – metsa, rohumaade ja soode abil – või siis tehnoloogiate abil.

Ja millalgi selle sajandi teisel poolel peaks üheks hetkeks saavutatud olema see, et need kogused, mida me veel emiteerime, ja need, mida me välja võtame, saavutavad tasakaalu. Nüüd tuleb mõelda, mis juhtub pärast seda. Nii et on vaja palju pikaajalisemat visiooni kui kliimaneutraalsus aastaks 2035 või 2050.

Ideaalis peaks pärast seda see nn väljavõetav süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside hulk olema suurem kui see, mida me emiteerime. Ja see on see triibuline ala siin. Ilma selleta me ei suuda limiteerida ülemaailmset inimtekkelist soojenemist 1,5 kraadiga võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga.

IPCC-d, seda valitsustevahelist kliimamuutuste paneeli, on ka siin juba mainitud. See on nende nn 1,5 kraadi raport, eriraport, mis võeti vastu 2018. aastal ja mis ka näitab seda, kus me praegu oleme. Graafik algab 2010. aastast. Praegu emissioonid suurenevad, aga 2030. aastaks peaks maailmas emissioonid olema vähenenud poole võrra ja sealt edasi umbes 2050. aastal olema nullis. Ja pärast seda peaks olema emissioonid negatiivsed, mis tähendab seda, et õhust seotakse CO₂ rohkem, kui sinna emiteeritakse.

Aga oluline on meeles pidada, et kliimat ei mõjuta mitte ainult CO-gaasid, on ka teised kasvuhoonegaasid, samuti tahm. Ja ka need peavad vähenema, et saavutada kliimaneutraalsust. Kui me räägime kliimaneutraalsusest, siis me räägime tegelikult kõikide kliimat mõjutavate gaaside ja ka musta süsiniku, nagu teda kutsutakse teaduses, ehk tahma koguste vähendamisest. Nii et osaliselt süsinikdioksiidi kinnipüüdmisega õhust kompenseeritakse ka seda, et neid teisi kasvuhoonegaase, teisi mõjureid ei saa vähendada nullini.

IPPC pakub välja neli stsenaariumi, mida võiks teha ja kuidas võiks teha, et jõuda kliimaneutraalsuseni, jõuda selleni, et me võtame süsinikdioksiidi õhust välja. Pärast seda raportit ja kui 2020. aastal ÜRO kliimamuutuste konventsioonis kutsuti riike esitama pikaajalisi kliimamuutustega võitlemise strateegiaid, paljud riigid ongi lubanud juba, et nemad tegutsevad vastavalt. Teadus näitab, et see on võimalik, ja nad tahavadki kliimaneutraalsuse saavutada ühel või teisel ajahetkel.

Norra on eriti ambitsioonikas, ta on lubanud kliimaneutraalsuse saavutada 2030. aastaks, Hiina 2060. aastaks ja paljud teised riigid 2050. aastaks. Ja on ka mõni riik maailmas, kes juba on kliimaneutraalne või tegelikult on lausa negatiivse poole peal, seovad rohkem, kui emiteerivad. Need on näiteks Bhutan ja Suriname. Need on suhteliselt vaesed riigid, kelle inimtekkelised emissioonid on pisikesed ja kellel on palju metsa.

Nüüd IPPC stsenaariumidest. On oluline, et negatiivsete emissioonide saavutamisel nähakse kahte viita. Üks on siin graafikul märgitud pruuniga ja märgisega AFOLU, mis on siis põllumajandus, metsandus ja muu maakasutus, ja teine oluline, mis on mudeli stsenaariumides välja toodud,

on nn BECCS. BECCS on siis bioenergeetika koos süsiniku sidumise ja ladustamisega. Enamasti see ladustamine toimub maa alla. Maailmas praegu seda tehnoloogiat suures mahus kasutusel ei ole, nagu ka härra Vasser mainis. Viimasel graafikul on näha, et oleks vaja siduda umbes 20 gigatonni aastas, aga tegelik sidumine jääb ikkagi mõnesaja miljoni tonni piiridesse. Ainuke bioenergiat, elektrit tootev jaam, mis praegu töötab ja mis ladustab süsinikku, on Inglismaal ja selle päevane maht on 1 tonn CO₂. Ülejäänud sidumine või sidumine ja ladustamine toimub ikkagi ettevõtetes, mille tootmisprotsessides toodetakse CO₂ ja mis on naftamaardlate lähedal, nii et on koht, kuhu ladustada.

Aga kiiresti nendest neljast stsenaariumist. Esimene stsenaarium, mis oleks tegelikult kõige ideaalsem, on see, kui me kõik vähendaksime oma tegevusega, oma eluga seotud emissioone. Siin on kaks poolt. Üks on meie teadlikud valikud panna tulesid rohkem kustu ja teine pool on see, et on tehnoloogiad, mis meid selles aitavad. Ja see tähendab seda, et selle stsenaariumi kohaselt – arvestagem ka seda teadustööd, mis selle taga on – kolivad inimesed vabatahtlikult elama väga väikestele elamispindadele, vabatahtlikult loobuvad söömast liha jne. Ja samas on nii, et selle stsenaariumi kirjelduse järgi on nii, et inimestel, kes elavad praegu väga vaestes arenguriikides, elujärg tõuseb, teistel mitte. Aga see oleks viis, kuidas praegu kohe liikuda kliimaneutraalsuse poole.

Nüüd maakasutusest. Te näete, siin seda BECCS-i ei ole – bioenergeetikat koos süsiniku sidumisega –, on ainult maakasutus. Põhimõtteliselt maakasutuse muutus tuleb raadamise vähendamise abil. Eestis suuremahulist raadamist pole olnud, raadamist meil praktiliselt üldse ei ole. Raadamine tähendab maakasutuse muutust ehk siis metsamaa muutub põllumaaks või asulateks. Mingi väike raadamine on, aga mitte piisav, et me võiksime öelda, et Eestis on raadamisega seotud emissioonid. Praegu toimub maailmas raadamine põhiliselt Amazonase piirkonnas. Ja siin te näetegi seda pruuni ala, kus on sellised emissioonid. See peaks vähenema nulli ja mets peaks hakkama siduma.

Nüüd on kaks sellis tehnoloogiate arengu stsenaariumi. Tehnoloogiad arenevad ja ka inimesed muudavad oma käitumist. See on selline kuldne kesktee, kus me enam-vähem elame edasi, nagu me praegu elame, tehnoloogiad arenevad ja mingil hetkel meil on tehnoloogiad, mis võtavad süsiniku õhust välja. Näiteks kui esimeses ja teises stsenaariumis BECCS ehk bioenergeetika koos süsiniku püüdmise ja ladustamisega ei ole aktsepteeritav – esimeses üldse mitte ja teises ta ei ole aktsepteeritav inimeste poolt –, siis kahes viimases on.

Ja viimane stsenaarium on see, mille kohaselt me areneme edasi täiesti süsinikuintensiivselt, energiamahukalt. Sel juhul loodame, et meil on umbes sajandi keskel mingid tehnoloogiad, mis tõesti suudavad meie praeguse eluviisi ära kompenseerida.

Nii, nüüd Eestist, Eesti emissioonidest. Austatud keskkonnaminister näitas, mida me teinud oleme. Viimase aastaga, alates 2019. aastast on energeetikas emissioonid tunduvalt vähenenud. 2020. aastal oli see vähenemine veel suurem ja see põhimõtteliselt on tulnud tänu süsiniku hinnale, mis on praegu umbes 40 eurot tonni süsinikdioksiidi kohta. Kui me ütleme, et meil ei ole makse, mis aitavad kliimamuutustega võidelda, siis sisuliselt meil on üks väga kõrge maks, mis on vähendanud energeetikas meie emissioone väga kiiresti. See on muidugi väga positiivne areng.

Mida siis veel teha? Kas Eesti peaks saavutama 2035. aastaks kliimaneutraalsuse? Põhimõtteliselt jah. Ma arvan, nagu ma ka enne ütlesin, et peaks nägema palju kaugemale, peaks nägema, mis tuleb pärast seda aastat. Kui me mõtleme natukene, kui suur on Eestis süsinikdioksiidi emissioon inimese kohta, siis me oleme Ameerika Ühendriikidega üsna sarnasel tasemel, kaks viimast aastat võib-olla veidi allpool. Kui me mõtleme, kui palju teenib keskmiselt Eesti inimene või kui suur on SKP inimese kohta, ja võrdleme seda Ameerika Ühendriikidega, siis me ei ole kaugeltki sealmaal.

Meie praegune eluviis tegelikult lubaks neid emissioone mingil määral vähendada. Ent siin on ka üks "aga": kuna me ei ole kuigi rikkad, peame olema väga ettevaatlikud, tehes seda, mida me teeme. Ja see, et aastaks 2035 peaks tingimata neutraalsus olema, ei tohiks olla omaette eesmärk. Peaks olema soov, et me liigume väga kiiresti selle poole, mis sest, et oleme riik, kelle emissioonid moodustavad maailma emissioonidest ainult 0,05%.

Aga praegu, nagu me ka kuulsime, ei ole selleks ideaalseid tehnilisi lahendusi. See tähendab seda, et me peaksime kasutama kõiki lahendusi, mis meil on, ja mõtlema hoolega, mis meil on olemas juba praegu, mida me teha saaksime. Meil ei ole hüdroenergiat sellises mahus näiteks nagu Costa Rical, kus kogu riigi energeetika põhineb taastuvenergial. Me ei taha tuumaenergiat ja me ei taha bioenergiat. Kui me mitte midagi ei taha, siis on väga raske saavutada kliimaneutraalsust – kõik on justkui halb.

Üks abinõu ongi iseenda käitumist muuta ja teha seda võimalikult kiiresti. Teiseks tuleb mõelda, mis meil praegu juba olemas on. Puidujäätmete põletamine on olnud ka täna siin jutuks ja küsimusi on ka palju selle kohta. Aga see on see, mis meil praegu olemas on. See ei tähenda seda, et me ei peaks jätkusuutlikult oma metsa majandama. Muidugi peame, liigirikkus on oluline. Liigirikkuse kadu on üks suuremaid keskkonnaprobleeme maailmas ja põhiliselt põhjustavad liigirikkuse kadu kliimamuutused.

Ma lõpetan siinkohal. Olen enam-vähem katnud kõik teemad, mida ma tahtsin katta. Arvan, et mul ei ole seda kolme minutit, isegi kui lubatakse, juurde vaja. Ma hea meelega vastan ka küsimustele. Ja kui midagi oli slaididel ebaselge, siis siin on minu meiliaadress, palun, kirjutage ja küsige juurde. Aitäh!

Väga-väga suur tänu teile,  Annela Anger-Kraavi! Ja tõesti, meil on nüüd – ma saan aru, et see on teiega kooskõlastatud – ettepanek, et 40 minuti sees võiksid olla ka küsimused ja teie vastused. Kui see sobib, siis me võiksime startida. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, väga suur tänu väga hea ettekande eest! Saksamaa elektritootjate liidu presidendile kuuluvad sõnad – mõni aasta tagasi ta seda ütles –, et üks kolmandik väike- ja keskmistest ettevõtetest meie sektoris poleks sündinud, kui poleks kliimaneutraalsuse eesmärki ja taastuvenergia kasvavat nõudlust. Saksamaad peetaksegi Euroopas heaks näiteks, kuidas linkida uute tehnoloogiate edendamine ameti- ja insenerikoolitusega.

Teie kui valdkonna asjatundja ja professionaal, mida te soovitaksite praegusele noorele põlvkonnale, kes lõpetab mõne aasta pärast kooli, eriala valikuks, et Eesti riik oleks kliimaneutraalsuse poole püüdlemisel ja nende eesmärkide saavutamisel edukas?

Hea ettekandja, ma korraks sekkun ja ütlen teile, et teil vastates ei ole selles mõttes ajalist piirangut, et kokku on 40 minutit. Kui te vastate, siis öelge ise, kui olete lõpetanud. Siis võtame järgmise küsimuse. Palun, sõna on nüüd teil!

Aitäh, proua Tiidus, väga hea küsimus! Mida peaks õppima? See toob mind tagasi selleni, et kui vaadata Eesti haridust üldse ja seda, mida räägitakse kliimast ja kliimamuutustest, siis seda väga palju, minule tundub, ei ole. Ma küll ei ela Eestis, aga olen koolilastega siin rääkimas käinud ja tundub, et seda haridust ei ole eriti.

Korra ma rääkisin – sellest on nüüd mõni aasta möödas – nende reedeste kliimavõitlejatega, kes on need noored, kelle tulevik on ohus ja kes õigesti ütlevad, et minu tulevik on ohus, sest teadusel praegu teisi andmeid ei ole, et tulevik ei ole ohus. Kui ma esimest korda nendega rääkisin, siis nende arusaam oli see, et probleem on prügi mere ääres, plastik ...  Sellest on raske aru saada, see on mingi hiiliv probleem, mille olemust on väga raske hoomata ja seda on tunda eriti Eestis. Suved on soojemad, on mõnus tegelikult rannas olla.

Kogu see haridussüsteem tegelikult tahab muutust. Kuni selleni välja, et kui me vaatame meie ülikoole, siis meie ülikoolides kliimapoliitikat eriti ei õpetata või on kuskil üksik loeng.

Mida teha? Haridussüsteemile mõeldes oleks vaja tegelikult, et see probleem, kliimamuutuse teema oleks kajastatud, oleks õigesti õpetatud, oleks teaduspõhiselt õpetatud. Kui mõelda erialadele, näiteks mis tuleb mulle saarlasena praegu pähe, on vanad puitmajad, vanaema kodu. Puidust majade ehitamine näiteks, kui mõelda kutseharidusele. Sest see puit, mis seal on, kui ta on hästi kasvatatud metsast saadud puit, siis ta püsib sadu aastaid. Aga kui ma isaga räägin, siis tundub, et need oskused, kuidas teha häid ja vastupidavaid puitmajasid, on kadumas. Ja need ei ole ka väga populaarsed.

Mida õppida? Kindlasti Eestist ei saa Hiinale tuuleturbiinide tegemisel võistlejat. Võib-olla õppida kõigepealt selle probleemi teadvustamist ja sellest arusaamist. Ja siis õppida – võib-olla see nišš võiks olla – kuskil nende nutikate lahenduste väljatöötamist, mida saaks n-ö kiirelt paljundada ja muudele riikidele pakkuda.

Eesti on teada-tuntud IT-tehnoloogiate riik ja siit on palju-huvitavaid ideid ja idufirmasid tulnud. Võib-olla see on üks asi, mida õppida. Ja kindlasti ka alternatiivsete energeetikaviiside väljatöötamine, mis tähendab tagasiminekut pehmetelt teadustelt ka mingil määral loodusteaduste õppimisele ja inseneriteaduste õppimisele. Ma loodan, et ma vastasin. See ei ole kerge küsimus, millele vastata. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on üks selline suurema konteksti küsimus, kuna kõik, mis toimub maailmas, puudutab Eestit ka. Teatavasti meie oma heaolu oleme saavutanud siin Euroopas ja Ameerikas selle hinnaga, et nüüd on kliimasoojenemine käes. Aga meil on heaolu saavutatud. Mujal maailmas aga on väga palju riike, näiteks Aafrikas ja Aasias India, kus heaolu alles hakkab kätte jõudma. Ja heaolu tähendab seda, et igaüks tahab omale autot, külmkappi, telekat – kõike seda, mida ei neil veel ei ole. Terve majandussüsteem on tarbimisele üles ehitatud ja see ju hakkab väga kõvasti neid kliimaeesmärke üle maailma mõjutama. Mis see ÜRO vaade on? Kuskohas need riigid oma arengus asuvad ja mis probleemid või võimalused neil tekivad ja mida see meie jaoks tähendab? Äkki te saate seda kuidagi lahata?

Jällegi väga hea küsimus, samas sellele pole mitte kerge vastata. Miks me oleme ÜRO‑s kohtunud 25 aastat? See on olnud üks põhiline küsimus, et on väga raske öelda riigile, kes alles areneb, et ta ei pea arenema. Ja on väga raske öelda inimestele, kes elavad vaesuses, et sinna te peategi jääma. Muidugi on vaja areneda ja muidugi on vaja, et kõik inimesed maailmas saavutaksid vähemalt minimaalse elustandardi, mida praegu ei ole. 150 miljonit inimest elab ikka veel alla vaesuspiiri, on näljas. Nii et väga raske on.

See esimene stsenaarium, mida ma näitasin, IPCC oma, on tegelikult see, et arenguriikide inimesed hakkavad natuke paremini elama ja arenenud riikide omad peavad püksirihma kokku tõmbama. See ei ole tegelikult viimastele vastuvõetav. Ja sellega ongi nii, et ÜRO läbirääkimiste üks põhijoon on see, et keegi ei vaidle vastu, et meil on probleem. Teadus ja teadlased seda näitavad, iga aastaga tulevad uued tõendid, et see probleem on tegelikult hullem, kui me seni arvata oskasime. Kedagi peale enda nagu süüdistada ei ole. Ja kui me seda kõike tegime, siis me ise ei teadnud, mida me teeme.

Ja nüüd ongi kokkuleppimise koht, kes seda kõike rahastab. Arenguriigid on nõus minema kohe üle süsinikuneutraalsele majandusele, aga neil on raha vaja. Neil on ka areneda vaja, neil on muid asju samuti vaja teha. Ja vaidlused käivadki tegelikult rahastuse üle: kuidas seda rahastada ja kes seda tegema peaks. Arenenud riigid on suurendanud oma rahastust ja suurendavad veelgi. Pariisi leppe raames on ka see üks läbirääkimiste teema, kuidas finantseerida. Ja ka pikaajaline finantseerimise läbirääkimised on algamas. Jah, keeruline on see olukord. 

Uno Kaskpeit, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu! Kas ma olen kuuldel?

Te olete suurepäraselt kuuldel.

Lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ma saan aru nendest tarkadest ettepanekutest, et me peame tegema muudatused ka Kaitseväes, riigikaitses. Peame kaotama ära kütusel liikuva tehnika, võtma kasutusele vibud ja mõõgad, sest tulirelvad ka rikuvad atmosfääri, ning kasutama ainult jalaväge, sest hobustel ratsavägi rikub ka atmosfääri ja õhku.

Jah, väga hea ja, kui ma võin niimoodi öelda, humoorikas küsimus, härra Kaskpeit! Me teame, et see oleks ideaalne lahendus, aga seda, et me sinnapoole tagasi liigume, kindlasti ei juhtu. Ja Kaitsevägi ka kindlasti mõtleb, kuidas oma jalajälge vähendada. Paljud tehnoloogiad, mida me kasutame juba praegu emissioonide vähendamiseks, on ka kaitseväelise päritoluga ja seal katsetatud. Kaitseväel on oma koht teadustöös, tehnoloogiate arendamisel. Kuigi nendel tehnoloogiatel, mis nemad arendavad, võivad olla teistsugused funktsioonid. See, kui me läheksime kiviaega tagasi, aitaks küll probleemist lahti saada, aga meil on siiski vaja leida võimalusi ja töötada uute tehnoloogiate kallal, tehes seda, mida praegu saab teha.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, hea ettekandja, nende mõtete eest! Kliimaneutraalsuse saavutamine toob kaasa ilmselt väga suured muudatused ka meie ühiskonnakorralduses. See on paratamatus. Ja on selge, et kõigi selliste suurte muutuste juures on nii võitjaid kui ka kaotajaid nii ettevõtjate kui ka töötajate seas. Üldprintsiip tundub, kui ma olen kõigest õigesti aru saanud, et ehkki jõukam osa ühiskonnast on rohkem vastutav kliimakriisi tekitamise eest, kuna nende ökoloogiline jalajälg on suurem, siis põhiliselt kannatajad on ikkagi vaesem osa ühiskonnast. Kui oluline on teie arvates selles globaalses võitluses kliimamuutustega just see sotsiaalse õigluse aspekt?

Aitäh, härra Odinets, väga hea küsimus jälle! See, mis te ütlete, on täiesti tõsi. See muutus, mida me tahaksime, et juhtuks, on süsteemne muutus. Kõik peab muutuma, nii ühiskonnasüsteem kui ka arusaamad. Ja see on ka õige, et keegi ei tohi selles üleminekus rataste vahele jääda –  selles suures ja väga kiires muutuses, mida me ei ole mitte kunagi inimühiskonnana läbi teinud. See, et keegi ei tohiks kannatada, on õige.

Mõtleme õiglase ülemineku peale, millest ka Eestis on palju räägitud, eriti Ida-Virumaal. Minu arust see ei ole ainult Ida-Virumaa probleem. See on kogu riigi probleem. Sest kui Ida-Virumaal läheb halvasti, läheb kindlasti muudeski maakondades elavatel inimestel halvasti. Ma juhin praegu Eestis ühte teadusprojekti, mis just nimelt keskendub Ida-Virumaale ja sellele, mis võib juhtuda, kui me loobume põlevkivi kasutamisest ja põlevkivienergia tootmisest. Selle vastu, et õlitööstus jääb, mul ei ole midagi nii kaua, kuni seda õli ei põletata ei Eestis ega mujal. Ja selle kallal peakski meie teadlased tööd tegema. 

Aga sellepärast, et keegi ei jääks rataste vahele, on vaja uurida. On vaja teada, mis ootab ees. Ja selliseid uuringuid minu teada Eestis tehtud ei ole. See ei ole kerge töö, sest selleks on vaja inimestega rääkida ja aru saada, millisena nemad tahavad oma tulevikku näha, aru saada, kes kannatab, aru saada, millised on erinevused eri põlvkondade vahel, vanema ja noorema generatsiooni, eestlaste ja muulaste vahel, naiste ja meeste vahel, mida see tähendab kõigile neile. Ja koos tuleb lahendust otsida. See on suur ettevõtmine, suur ülesanne.

On võtta näiteid Euroopa Liidust. Meil on rahvusvaheline õiglase ülemineku kliimatöögrupp. Näiteks Iirimaa kasutab osaliselt oma Euroopa emissiooni puudutava kauplemissüsteemi raha selleks, et kompenseerida muudatuste mõju nendele inimestele, kes kannatavad nende poliitikate elluviimise tõttu. Näiteks on nn energiavaesus: inimesed ei suuda oma maju piisavalt soojaks kütta ja saavad siis sellest süsteemist raha. See süsteem ühelt poolt vähendab emissioone ja samas aitab neil, keda see otseselt mõjutab, toime tulla.

Siin on palju võimalusi, mille üle võiks mõelda, kui hakata plaanima. Aga tuleb hakata plaanima. Ei saa niimoodi, et teeme asja ära ja siis vaatame pärast, et oh, kuidas me neid tagajärgi nüüd likvideerime. Need tagajärjed siis on võib-olla palju suuremad ja neid ei pruugi saada üldse likvideerida.

Kõigepealt tuleb mõjusid hinnata ja siis vaadata, milliseid meetmeid saab võtta, et negatiivseid mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid suurendada – kindlasti on ka positiivseid mõjusid, inimeste tervisele näiteks. Ma võiksin veel tund aega sellest rääkida, aga ilmselt on veel teisigi küsijaid. Aga ma olen nõus sellest edasi rääkima ja ka andma infot selle projekti kohta, millega me tegeleme.

Anti Poolamets, palun!

(Kaugühendus)

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Mida te ütleksite nendele teadlastele ja koolkondadele, kes ei nõustu, et kliima soojenemine on inimtekkeline? Te äsja ütlesite, et teadusel teisi andmeid ei ole. Ega te ometi ei taha kriitilist debatti ja meie  akadeemikut Anto Raukast tühistada, nagu tänapäeva lääne suurmood ütleb? Või on teie arvates kliimateadus valmis ja hetke peavool edasikaebamisele ei kuulu? Praegu mulle tundub, et kahtluste puudumine teeb moodsa kliimateaduse justkui jehoovalaste sektiks, kellel on maailmalõpu tähtaeg täpselt teada.

Ma toon ainult ühe näite vaidlusalusest teaduse väitest. Nimelt on tõsiselt kahtluse alla pandud Antarktika puursüdamike isotoopanalüüsidest tehtud järeldused. Väidetavalt need näitavad, et mitte kunagi varem 700 000 aasta jooksul ei ole süsihappegaasi ja metaani kontsentratsioon atmosfääris olnud nii kõrge kui praegu. Aga selles osas on tõsised kahtlused.

Aitäh, jällegi väga hea küsimus! Minu arust on kliimaskeptikutel ja teadlastel, kes kahtlevad, kindlasti oma roll. Nende roll on teaduse edasiarendamine ja ka hindamine. Oluline on see, et kui me teeme mingi avastuse, mingi järelduse, siis oleks ka kriitikuid, kes aitaks siis kas seda väidet tõestada või ümber lükata. 

Eestis ma soovitan lugeda rahvusvahelise kliimamuutuste paneeli raporteid. Miks need on olulised? Need ei ole ühe teadlase kirjutatud. See paneel koosneb valitsusest, ka Eesti valitsus on paneeli liige ja käib nendel kohtumistel, nii et tal on ka oma sõna öelda, oma võimalus kahtlusi väljendada. Lugege! Need on just need raportid, mis sisult ongi tegelikult hinnanguraportid. Need võtavad kokku paljude teadlaste tööd ja hindavad seda. Ja kokkuvõtteid hinnatakse ka koos valitsustega.

Ma olen ise ka aidanud meie Keskkonnaagentuuril kirjutada vastuseid ja mõelda, mida Eestil oleks vaja rohkem teada. Näiteks seesama 1,5 kraadi käsitlev raport, millest ma rääkisin ja millest ma pilte näitasin, võtab kokku rohkem kui 7000 teadlase töö ja hindab neid. Tal on oma hinnangukriteeriumid. Kui on ainult üks artikkel, mis ühte väidet väidab, siis sellele pannakse väga madal hinne selles raportis. Kui on aga palju sõltumatuid teadustöid, mis üht ja sama väidavad, siis neil on suurem kaal. Need on ka selgelt seal raportis ära toodud.

See oleks soovitus. Kahjuks need raportid eesti keeles ei ole saadaval, aga ma usun, et Eesti teadlaskond loeb inglise keeles päris vabalt. Nii et soovitan neid lugeda. Aga kahtlused on alati teretulnud.

Aitäh! Liigume edasi. Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te alustasite küll oma ettekannet sõnadega, et "ei teagi, mida nüüd öelda", aga ma väga tänan! Minu jaoks on ikkagi tegu nagu uue arusaama või teadmisega selle kõige kohta. Kuigi seda, et me oleme oma süsinikuheitega elaniku kohta maailma tipus, ma teadsin. 

Samas teie kirjelduses tuli tegelikult väga hästi välja, kui heas positsioonis on Eesti kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Ükskõik, kas me räägime meie suurest metsade pindalast, inimeste võimalusest ise endale toitu kasvatada või hajaasustusest. Meie eeldused on tegelikult väga head, aga ikkagi meil on vaja midagi teha. See, miks me midagi ei tee, tihtipeale taandub sellistes tavavestlustes argumendile, et Eesti on nii pisike. Meie globaalne jalajälg on kaduvväike, las teised lahendavad! Me teeme enam-vähem miinimumi, mis nõutakse, et mitte halvasti välja paista. Kuidas te seda kommenteerite? 

Aitäh, selle küsimuse eest! Eks see olegi inimlik, et ei ole minu probleem, see on teiste probleem, kui on vaja midagi teha. See on nagu see tuumaenergia jutt: väga hea, aga ainult mitte minu tagaaias. Ja samamoodi tuulikud: väga hea, aga ainult mitte minu küla lähedal! Eks see osaliselt on hariduse küsimus, et aru saada, et midagi teha tuleb.

Teine probleem on, et väga raske on tegelikult loobuda sellest eluviisist, mis meil on. See, et Eesti on väike ja toodab 0,05% maailma emissioonidest, ei tähenda seda, et me midagi tegema ei peaks. Ja see, et me oleme väga hea koha peal, et midagi teha, on ka õige. 

Aga minu arvates meil on juhtunud see, et me ootame mingeid tehnoloogiaid, mis asja ära lahendaks, aga need tehnoloogiad on juba 50 aastat olemas olnud. Ja need ei ole siin. See arusaamine ikkagi, et ma ise saan midagi ära teha, oleks kõige parem, aga see on jah väga raske tulema.

Me elame paigas, kus on palju metsa. Kui mõnda teist Euroopa riiki vaadata – noh jätame Põhjamaad välja –, siis nendega võrreldes me oleme tegelikult väga õnnelikud. Ja kui ilus siin tegelikult on! 

Ma tean, et on vaidlused, lageraielangid on koledad jah. Aga selline on olnud näiteks minuealise üleskasvamine, minu elu. Ma olen kogu aeg seda näinud. Ja kui palju meil ikkagi metsa ja ilusaid kohti on! Ma arvan, et seda eestlased ise kogu selles vaidluses enam väga ei näe. Ja meie metsal saaks olla suur roll, samuti puittoodetel. Pika elueaga puittoodete tootmine võiks asendada tsementi ja rauda. Ja nende oskuste arendamisel meil on väga palju potentsiaali. Me võiksime tegelikult näidata ja õpetada teistele Euroopa riikidele, et metsa saab ka niimoodi majandada.

Veel parem, kui me läheksime üle veel parematele jätkusuutlikele meetmetele, et ei oleks vaid metsapõllud. Paljudes riikides on nii, et kui metsa istutama hakatakse – ja seda kõik hakkavad tegema või püüavad tegema hakata keemianeutraalsuse nimel – siis on see oht, et tekib põllupilt, aga peaks olema mets. 

Metsatööstus saab samal ajal olla turism. Metsas saab jalutamas käia, saab seeni korjata. Kõik metsa funktsioonid peaksid olema täidetud, siis säilib ka elurikkus. Muidugi, kuskilt tuleb natukene järele anda, igaüks peab natuke järele andma, aga põhimõtteliselt Eestil on see olemas. See on väga-väga ilus asi, mida me peaksime tingimata hoidma. Ja võib-olla peaksime kokku istuma ja rääkima, et see vaidlus, mida mina näen meedias, on ikka päris ... No ütleme, et mitte kuigi ilus. Ja see, et ta jõudis Inglismaale, oli veel koledam.

Jürgen Ligi, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Hea ettekandja, minul head küsimust ei ole. Mul on üks väga halb. Kui numbreid vaadata, siis inimkonnal mingit lootust tegelikult ei ole. Kui need numbrid hakkasid minuni jõudma, siis sel ajal ei juletud rääkida sellisest asjast nagu globaalne sündimuse kontroll. Öelge, kas teie arvates on võimalik ka sellistest asjadest asjast rääkida ja öelge palun, kas seda teemat kuskil kliimaentusiastide aruteludes üldse on.

Aitäh, härra Ligi! Jälle väga hea küsimus! Rahvastiku juurdekasvu kontroll – jah, meid on siin 7,7 miljardit ja kiiresti ligineme kaheksale. Ja varsti on 10. Kui inimesed ei tarbiks energiat, siis jah, meil oleks vähem kliimaprobleeme.

Kas sellest räägitakse? Ütleme, et see ei ole kõige populaarsem teema. Teadlaste hulgas jah, poliitiliselt mitte. Aga siiski, viimastel aastatel on ka ÜRO-s – kuidas see sõna eesti keelde tõlkida, gender – see sooline aspekt kliimamuutuste ja kliimamuutuste vähendamise aruteludes jutuks olnud. Sellest on juttu olnud, ja juttu on olnud näiteks haridusest. Oleks vaja, et arenguriikides tüdrukud saaksid koolis käia, et neil oleks haridus, et neil oleks õigus otsustada iseenda elu üle ja selle üle, kui palju lapsi neil on. Selle üle arutelu käib.

Nüüd, otseselt populatsiooni kasvu piiramisest ... Minul on sõpru, kes on teadlikult langetanud otsuse mitte lapsi saada just nimelt selle probleemi pärast. See on väga-väga keeruline, väga selline teema, mida on raske laialt arutada. Aga see on teema, mille üle igaüks võib ise natuke mõelda. 

Aitäh teile! Nüüd Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin rahvusvahelise kliimapaneeli perioodiliselt uuendatavate teaduslike ülevaadete ja nendest tulenevate hinnangute ja prognooside kohta. Viimase kolme kümnendi jooksul, mil seda paneeli on olnud, tundub mulle, et mida rohkem teadmist tänu teadusele sellest komplekssest asjast on tulnud, seda akuutsemaks on tegelikult läinud hinnangud ja seda ettepoole on tulnud hoiatused, et me peame kiiresti oma ühiskonnaelu põhimõtteliselt ümber korraldama. Järgmisel aastal on IPCC-l plaanis olulisi uuendusi pakkuda. Kas minu eelaimdus on õige, et pigem me liigume selles suunas, et teaduslik hinnang, kogu see asi on veel tõsisem, kui me siiani oleme arvanud? Või on see mulje ekslik?

Aitäh, härra Ossinovski! Ma üritasin seda ka oma ettekandes öelda, et iga aasta ja iga kord, kui need raportid välja tulevad, iga uus raport näitab pilti, mis on, ütleme niimoodi, vähem meeldiv. Teadmised paranevad, oskused paranevad, mõõtmised lähevad täpsemaks. See paraku niimoodi on. Kuuenda hinnangutsükli raportid on praegu töös. Põhiraport, suur raport, koosneb kolmest osast: need on leevendamine, kohanemine ja kliimamuutuste teaduslikud alused. Jah, ma arvan, et inimtekkeline soojenemine on meie teada keskmiselt ühe kraadi piires, aga sealt juba selgub, et see tegelikult on veidi suurem. Nii et teil on õigus, jah.

Heljo Pikhof, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Me oleme siin täna rääkinud nii raiemahtudest kui ka lageraietest. Oma kurvastuseks ma pean ütlema, et hästi palju on viimasel ajal vähemalt nähtavalt massilisi lageraieid. Ja siit ka küsimus. Teie juhtimisel valmis uuring "Mets ja kliimamuutused", mis lükkas faktipõhiliselt ümber tihti kõlava väite, et kliimamuutuste leevendamiseks on vaja metsa rohkem raiuda. Teie arvutused näitasid, et hüpoteetilises olukorras, kus raie peatuks, kasvaks metsades süsiniku tagavara vähemalt sajandi lõpuni hüppeliselt. Kas te võiksite seda loogikat selgitada, miks me ei saa globaalset kliimakriisi ületada metsade intensiivsema raiumisega?

Aitäh! Ka eespool oli küsijal väga hea küsimus, mis viitas ühele minu tööle. Kui nüüd lõpetada igasugune metsa raiumine, siis suureneb süsiniku sidumine tõepoolest. Aga siis meil ei ole ka enam metsatööstust. Teine asi on see, et see stsenaarium, mis räägib süsiniku sidumisest, ei  arvestanud kliimamuutuste mõju metsale. Ja see mõju suureneb: on rohkem kahjureid, on rohkem haigusi. Nüüd, kui meil on ilm soojemaks läinud, kevaditi kohati 3–5 kraadi, on see selgelt näha: on suuremad üraskikahjustused ja muud siiapoole liikuvad haigused, mille tekitajaid külmad talved, mis meil enne olid, enam ei tapa.

Üks asi on see, et sellega ei arvestata. Teine küsimus, kui seda stsenaariumi vaadata, on see, kui palju talletamine suureneb. Kui te vaatate natukene tahapoole selles töös, siis seal on kirjas, kui palju seotakse igal aastal. Ja kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vajalik, et iga-aastane süsinikdioksiidi väljavõtmine õhust oleks olemas ja see ka suureneks. Mingi aja jooksul, ütleme, seal sajandi keskpaigaks ja või natuke pärast seda, see sidumine meie metsa poolt lõpeb.

See jutt, mida ma olen ka aeg-ajalt kuulnud, et mets kasvab igavesti, ei ole tegelikult õige. Selles mõttes, et kõik, mis elab, see sureb. Ja metsa kasvamine on väga seotud mulla toitainerikkusega ja muude tingimustega. Näiteks väga kuivad suved metsale väga head ei ole. Liigniiskus samuti ei ole hea. Siin ma jõuan ikka jälle tagasi selleni, et me peaksime mõtlema, kuidas me aitame loodusel kohaneda ees seisvate muutustega. Me peaksime ikkagi vaatama pikaajalist perspektiivi ja jälgima, et ei juhtuks nii, et varsti meil on tegu metsast lähtuva emissiooniga.

See väide enne, et mets hakkab emiteerima 2030. aastaks, ei ole päris õige. On pakutud, et maakasutussektor saavutab nulli – see on ka Euroopa Liidu eesmärk ja see peabki nullis olema – ikkagi sidumise poole pealt. Ja seal ei ole ainult metsasektor, seal on ka emiteerijad. Kui te vaatate, meie turbatööstus, on turbaväljad, on linnade maakasutus, on põllumajandus. Ütleme, et selline tark metsa majandamine on see, mis aitaks seda sidumist hoida aasta-aastalt. Aga kui seda teha, siis peab väga mõtlema, et elurikkus ei kaoks ja metsa teised funktsioonid säiliks. Metsa majandamine peab olema jätkusuutlik. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kahtlemata on kliimamuutuste vähendamiseks põhimõtteliselt vajalik ka taastuvenergia kasutuselevõtt ja selleks kasutatakse ka tuulegeneraatoreid. Ma tahan küsida teilt tuulegeneraatorite sündroomi kohta, mida ei ole eriti palju käsitletud. See on infraheli, mis tekib selle generaatori töötamisel. Ma tean ka seda, et Eestis vist eriti seda teemat ei käsitleta ja on asutud seisukohale, et ohtu selles ei ole. Aga diskussiooni sellel teemal ei ole arendatud ning mul on väikene mure, mispärast seda ei tehta. Millises staadiumis on need uuringud ja kas on loota ka mingit selgust selles osas?

Aitäh küsimuse eest! Mina olen korra seda kuulnud, aga pean ütlema, et ma ei ole tuttav selle debatiga ega poolt- ja vastuargumentidega. Kui see asi eksisteerib, siis peab kindlasti seda uurima, sellega peab tegelema. Mõjude hinnang on oluline. Iga asja puhul, mis me teeme, me peame teadma, kuidas see mõjutab nii loodust kui inimest. Aga üks tõsiasi on see, et kõike me ei saa. Kuskil me peame midagi järele andma, igas valdkonnas peab keegi midagi järele andma selle nimel, et kõige hullemat ei juhtuks.

Aga selliste asjades peab olema tasakaal. Samamoodi räägitakse vesiniku kasutamisest. Seda infrastruktuuri ei ole. Aga ma tean, et praegu on maailmas käimas uuringud vesiniku kahjulike mõjude kohta. Kui need jutud osutuvad tõeks, siis ei ole meil ka vesinikumajandust, millest oleks tegelikult kahju, sest selles on potentsiaali. Vesinikuenergia salvestaja on suure potentsiaaliga. 

Indrek Saar.

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud ettekandja, suur tänu taas kord teie ettekande eest! Ma püüan ühte küsimusse kaks ära mahutada. Esimene küsimus puudutab CO₂ ladustamist. Kas te võiksite kirjeldada, millised on potentsiaalsed ohud ladustamisel, sest me ei tea, millal ja mis kujul see lahti pääseb? Ja kui teda palju ladustada, siis mis oht sellega kaasneb?

Teine pool puudutab metsa majandamist. Aastakümneid on neid puupõlde rajatud usus, et see on kõige efektiivsem tööstusliku puidu tootmise viis. Kõige kiiremini ja kõige odavamalt saab seda niimoodi toota ja on ka suhteliselt kindel kvaliteet. Kas teil on näiteid sellest, et on suudetud tänapäeval tegelikult leida need majanduslikud argumendid, et tegelikult neid puupõlde ei ole vaja rajada?

Aitäh küsimuste eest, kallis koolivend! Kui võtta IPCC raportid, siis nendes hoiatatakse puupõldude rajamise eest. See on üheliigiline kiiresti kasvav mets. Me kutsume seda metsaks, aga tegelikult on see puupõld. Selle puhul on suur oht see, et see küll seob kiiresti süsinikku ja võib-olla saab ka aretada nii, et see materjal, mis sealt tuleb, on enam-vähem korralik, aga samas on see väga tundlik igasuguste kliimamuutuste mõjude suhtes. See võib tormides murduda ja olla vastuvõtlik haigustele. Kui on üheliigiline n‑ö puupõld, siis haigus võib selle surmata kiiresti. Ja me ei räägigi liigirikkuse ja muu kaost.

Nüüd, mingil määral võiks aidata, on nagu üks mõte, kasutamata põllumaa. Kui sinna saaks kiirelt kasvava mingi energia ... (Kellukese helin.)

Mul läks see kelluke katki, ma remontisin seda. Vabandust!

Ei ole hullu. Aga nüüd ma unustasin oma mõtte ära. Aa, põllumaa, kasutamata põllumaa. Kui seal kasvatada kiiresti kasvavat puuliiki ja kasutada seda energia tootmiseks, siis sellel oleks oma funktsioon. Ma ei tea, millist seadust selleks vaja oleks, et see oleks võimalik. Ma ei tea, milliseid toetusi selleks vaja on, aga ilmselt on vaja mingeid toetusi, et need asjad käima panna. See peab ju majanduslikult suhteliselt suure mahuga olema, et ära tasuks. Aga samas see aitaks kaasa, et meil oleks bioenergia, mida me saaksime kasutada elektrijaamades või soojajaamades, ilma et me peaksime puudutama metsa rohkem, kui me tahaksime. 

Samas tuleb arvestada, et me oleme juba aastakümneid metsa istutanud. Kuhu ikkagi Eesti mets jõudnud on? Kui peaaegu pool metsast on saavutanud viimaste aastakümnete jooksul raieküpsuse ja hakkab vaikselt surema, siis mida me näeme? See on kunagi nõukogude aja lõpus ja praeguse vabariigi alguses tegemata jäänud töö ja sellest on natuke kahju. See tähendab ka seda, et süsiniku sidumine hakkab mingil ajal vähenema, kui me midagi ei tee.

Ma unustasin teise küsimuse ära. Mis see teine küsimus oli? CO₂ ladustamine? Eestis on tehtud magistritöö – kahjuks ma ei mäleta autori nime – selle kohta, kas Eestis on see võimalik või ei ole. Lähim koht on Lätis, kus võiks ladustada. Mis need ohud on? Mõnda ohtu teatakse. Teatakse seda, et kui süsinikdioksiid sinna maa alla panna – tavaliselt kasutatakse endiseid naftamaardlaid ja gaasimaardlaid –, siis teda ei saa sundida sinna jääma. Igasugune maalihe või midagi sellist, ja ta on sealt tagasi väljas. Nende tehnoloogiate kallal töötatakse, aga garantiid, et ta sealt ei põgene, ei ole tegelikult olemas. Praegu võtab selle ladustamine ise suhteliselt palju energiat. Seda peab puhastama, peab kokku suruma ja nii edasi.

Ütleme, et mõju-uuringud alles käivad ja mängus võivad olla riskid, mis on eriti suured. Ütlen "võivad", sest ma ei tea. Uues IPCC raportis on rohkem infot selle kohta. Aga see riskide hindamine käib praegu. Nii et võib-olla me mingil hetkel otsustame, et see ei ole lahendus. Lahendus on ise oma eluviisi muuta ja uusi taastuvenergia tehnoloogiaid otsida.

Suur tänu, Annela Anger-Kraavi, selle ettekande ja vastuste eest! Südamest suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja palun siia auväärsesse Riigikogu kõnetooli Jevgeni Ossinovski. Jaa, palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head ettekandjad! Ma tänan kõiki selle aktiivse ja sisuka arutelu eest, mida me lõpuks täna sellel olulisel teemal saime pidada.

Inimtekkelised kliimamuutused on teaduslik fakt. Inimese tegevuse tagajärjel on kliimat soojendavate kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris kasvanud suuremaks, kui see on olnud kunagi varem viimase 800 000 aasta jooksul, ja see kontsentratsioon jätkuvasti kasvab. Lisaks on kliimakriis – ja just kriisiks tuleks seda nimetada või võib-olla on see viimasel aastal tuttavaks saanud sõnavara kasutades "keskkonnaalane hädaolukord" –eksistentsiaalne küsimus.

See ei ole tegelikult üks poliitiline teema teiste seas. Kogu looduse mitmekesisus, aga ka inimühiskond on saanud areneda ja püsida läbi tuhandete aastate tänu erakordselt stabiilsele kliimale. See tasakaal on nüüd meie tegevuse tagajärjel paigast ära, ohustades nii loodust meie ümber kui ka meie kõigi heaolu. Ja sellepärast on tegelikult küündimatu ehitada võltsvastandusi keskkonnahoiu ja majandusarengu vahel.

Me peame fundamentaalselt muutma seda, kuidas me ühiskondadena toimime, et päästa inimühiskonna majanduslikud, kultuurilised ja sotsiaalsed väärtused. Senisel kursil jätkates on ju kõik ohus. Seega me ei tohiks otsida tasakaalu tänase majandusmudeli ja kliimakriisi leevendamiseks vajalike sammude vahel, vaid peaksime tegelikult kohandama oma ühiskonnakorralduse ja majanduse kiiresti kliimakriisi lahendamise vajadustest lähtuvalt. Ja see on loomulikult ka võimalik.

Jah, mitmed majandusharud, eeskätt fossiilkütuste äri, tuleb päris ruttu kokku pakkida. See on paratamatu vajadus. Aga uued lahendused energeetikas, transpordis, toidutootmises ja kõikides muudes valdkondades tegelikult avavad ka uusi majandusvõimalusi, uusi tööhõivevõimalusi. Eesti peaks minu hinnangul olema see riik, kes on selle üleminekuprotsessi esimeses, mitte viimases vagunis. Selle asemel et otsida viise, kuidas jätkata põlevkivitööstuse keskkonda hävitavat agooniat veel mõni aasta, me võiksime otsekohe panustada alternatiividele, mis on majanduslikult positiivse mõjuga ja samal ajal hoiavad ära keskkonnakahju.

Globaalses kliimapoliitikas – tegemist on ju globaalse nähtusega, ja väga kompleksse nähtusega –, on loomulikult ääretult oluline mõelda ette, näha ette. Al Gore on kunagi 1990. aastatel – siis, kui Eestis teadsid kliima soojenemisest ainult üksikud – tabavalt öelnud, et selleks ajaks, kui kliimamuutuste mõju on mõõdetav, ei pruugi need muutused enam olla tagasipööratavad. See on see reaalne raam, milles me opereerime. Me peame usaldama seda parimat teadust, mis meil selles valdkonnas on, ning selle alusel muutma oma käitumist kohe täna. Meil ei ole aega sellega oodata 30 aastat.

Viimase aasta epideemia on globaalselt paraku selles osas meile pigem pessimismi näidanud. Nii siin Eestis kui ka paljudes teistes riikides oleme näinud, et valitsused ei suuda isegi kaks nädalat ette näha, et otsuste vastuvõtmisel või nende vastu võtmata jätmisel on katastroofilised tagajärjed ühiskonnale. Pragu oleme olukorras, kus see prognoos on kaks nädalat ette. Aga nüüd meil on vaja, et me näeksime ette 30 aastat, 100 aastat. See on kahtlematult ääretult oluline, suur ja raske väljakutse, millega hakkama saamiseks peame me kõik pingutama – poliitikud, teadlased, üldiselt ühiskonnaelu tegelased ja loomulikult ka iga kodanik.

Ma tahan võib-olla natuke poleemiliselt, aga usun, et siiski asjakohaselt juhtida tähelepanu ühele aspektile. Kahtlematult on ääretult oluline, mida meist igaüks teeb – kas me tuleme tööle jalgrattaga või autoga, sõidame bussiga või käime jala, millisel viisil me käitleme oma prügi ning missuguseid riideid ja kui tihti me endale ostame.

Aga tegelikult on selles küsimuses isiklik vastutus teisejärguline. Suurimad otsused, mis kliimakriisi lahendamiseks on vaja teha, on vaja teha riikidel ja riikide ühendustel. Üksikisik ei saa otsustada, millest toodetakse tema kasutatavat elektrit. See lihtsalt ei ole võimalik. Üksikisik ei saa otsustada, kas buss tema külasse sõidab või ei sõida, kas tal on autole alternatiivi või ei ole. Me ei saa üksikisikutena valdavalt otsustada selle üle, millisel viisil ja kus kohas ja millise keskkonnajalajäljega toodetakse meie toit ja kas selle jaoks on Amazonase vihmametsa maha võetud või ei ole. Need suured plokid kliimamuutuste vastu peetavas võitluses tegelikult eeldavad riikidelt raamistikku, mille sees on kodanikel võimalik neid õigeid tarbimisotsuseid langetada.

See puudutab otseselt ka küsimust sotsiaalsest õiglusest. Me teame kliimakriisi ebavõrdset iseloomu. Selle eest vastutavad valdavalt kõige rikkamad rahvad ja kõige rikkamate rahvaste sees kõige jõukam osa elanikkonnast. Aga suurim osa kogu selle mõjust langeb nendele rahvastele, kes on arengutasemelt kõige madalamal tasemel, ja ka ühiskondade sees tegelikult nendele inimestele, kelle toimetulek on kõige kehvem. Sellest tulenevalt me ei tohi vastutuse üle otsustades veeretada vastutust üksikisikutele, vaid peame langetama otsuseid ühiskonnana.

On küll üks küsimus, kus kodanikul on primaarne roll kliimakriisi lahendamisel, see on nõudlikkus enda valitud poliitikute vastu, riigijuhtide vastu, et nad adekvaatseid meetmeid rakendaksid ja õigeid poliitilisi otsuseid teeksid. Ma olen seda mõtestanud sellisel viisil, et kui minu vanemate põlvkond ja minu vanavanemate põlvkond olid need põlvkonnad maailmas, Euroopas ja Eestis, kelle jaoks ühiskondlik mudel oli looduse vallutamise mudel, mille puhul inimene püüdis looduse käest maksimaalse efektiivsusega ressurssi kätte saada, kujundada loodust maksimaalselt iseenda käe järgi, siis meie oleme jõudnud olukorda, kus need teod ja otsused on viinud meid kliimakriisi. Ja senisel viisil jätkata ei saa.

Sellest tulenevalt minu põlvkond, rääkimata minu laste põlvkonnast, peab seda probleemi mõtestama ja olema looduse taastamise põlvkond. See on see põlvkond, kes peab leidma lahendusi, kuidas juba tekkinud kahju korvata ja kujundada ühiskondlik mudel sellisel viisil ümber, et me tegelikult saame edasi eksisteerida viisil, et katastroofilised kliimamuutused on võimalik ära hoida. See on hädavajadus, me peame seda tegema. See ei ole tegelikult üks valik teiste seas. Ja see on kindlasti üks nendest ülesannetest, mille puhul Eesti inimestel ja Eesti riigil on moraalne vastutus see ära teha.

Nagu öeldud, inimese kohta keskmiselt me oleme ühed maailma suurimad saastajad. Me armastame endast mõelda kui loodust armastavast rahvast, aga reaalsus on senini olnud paljuski teistsugune. Sellest tulenevalt ma kindlasti toetan seda, et me kliimapoliitikas seaksime suurema ambitsiooni, oleksime suunanäitajad, eestvedajad nii riigi sees kui ka rahvusvaheliselt.

Suur tänu teile! Nüüd protseduuriline küsimus, Peeter Ernits.

Hea juhataja ja kolleegid! Ma istusin terve päeva oma kabinetis ja panin juba üsna algul sõnavõtusoovi kirja. Tulles siia alla, et isiklikult kõnepulti minna, avastasin, et mind ei olegi, õigemini ma olen loetelu lõpus, viimane. See tähendab, et jään õigusest sõna võtta ilma. Mis vahepeal on toimunud elektroonilises süsteemis või kuskil mujal?

Aitäh! Meil oli vahepeal elektrooniline probleem, kui me pikendasime istungit. Siis ma ütlesin, et me püüame taastada kõik sõnavõtjad. Meil on hetkel järgmine Isamaa esindaja, siis on Keskerakonna ja Reformierakonna esindaja ja siis on tegelikult teie sõnavõtt. Need kõik on fraktsioonide sõnavõtud. Püüame olla tempokad! Meil on aega natuke vähem kui 28 minutit, nii et kui igaüks kasutab sõnavõtus sellist kontsentraati, mida ta soovib ütelda, siis on võimalik, et me suudame seda teha.

Järgmiseks ma annan sõna Isamaa fraktsiooni esindajale. Ma saan aru, et see on Üllar Saaremäe. Palun!

Loodan viie minutiga hakkama saada.

Austatud ettekandjad! Lugupeetud Riigikogu! Kliimamuutus on reaalsus. Seda ei ole mõtet eitada, vaid otsida tuleb lahendusi, kuidas me täidame endale võetud eesmärke. Tuntud lause "Me ei päri maad oma esivanematelt, me laename selle oma lastelt" on põhimõte, millest me peaksime lähtuma kõigis oma otsustes, sh keskkonna- ja kliimapoliitikas.

Suurte ambitsioonide ja eesmärkide puhul ei tohi aga unustada, et iga suure eesmärgi taga on suurem või väiksem kogukond. Kliimapoliitika arutelude juures põrkame ikka ja jälle küsimustele, mis puudutavad sotsiaal-majanduslikke mõjusid ja inimeste toimetulekut. Need ei ole põhjendamatud küsimused ning iga otsust tuleb kaaluda tervikuna, jällegi arvestades meie järeltulevate põlvede heaolu.

Minu teemapüstitus keskendub ennekõike kogukondadele ja regionaalpoliitikale. Just kogukondade toetus, suhtumine ja mõistmine on see, mis aitab saavutada meie suuri eesmärke. Selleks et üle saada suhtumisest "väga hea, aga ainult mitte minu tagaaias", ei piisa pelgalt noomimisest või vastupidi, ilusatest sõnadest. Kohalik kogukond peab mõistma, et neil on võimalik võita nendest otsustest, mis aitavad meie kliimaeesmärke saavutada.

Näiteks tuuleparkide rajamiseks on vaja plaanitava tuulepargi piirkonna inimeste toetust. Seda toetust on võimalik saavutada siis, kui kogukond lisaks tuulikute mürale sellest otsusest tõesti midagi ka võidab. Selle tõttu on õiglane, et kohalik kogukond saab osa tulust, mis tänu tehtavatele investeeringutele tulevikus kaasneb. Selleks on vaja selgeid kompensatsioonimehhanisme ja reegleid. Need on teemad, mida me seni siin Riigikogus ühiselt kokku leppida pole suutnud.

Riik saab üle vaadata ka erinevad piirangud. Oluline on, et Lääne- ja Ida-Eesti tuuleparkide rajamiseks leiaksime lahendused küsimustele, mis puudutavad riigikaitselisi piiranguid.

Regionaalpoliitikast rääkides ei saa mööda transpordiküsimustest. Me ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et Eesti on hajaasustusega riik. Kliimaeesmärkide täitmise vaatenurgast võib see tunduda miinusena. Kõiki inimesi ei saa suruda ühistransporti ning suunata sel moel punktist A punkti B liikuma.

Ükskõik, kui palju me ka ei mõtle nutikatele ühistranspordilahendustele, Eesti maapiirkondades jääb põhiliseks transpordivahendiks siiski auto. Seetõttu võiks meie lühiajaline eesmärk olla, et Eesti autopark uueneks ja inimesed kasutaksid – võimaluste piires muidugi – uuemaid ja keskkonnasõbralikumaid transpordivahendeid. Aga ma tean omast käest, et maapiirkonnas on see mitmel põhjusel võimatu. Vähemalt praegu.

Sellele lihtsale tõsiasjale vaatamata tuleb tunnistada, et Eesti hajaasustus on voorus. Meil on rohkelt metsi, inimkätest puutumatuid paiku ning kauneid maapiirkondi. Küsimus on selles, kas me suudame neid hoida ja samas täita endale võetud eesmärke.

Minu hinnangul tähendabki see senistest suuremat panustamist meie taristutesse ja transporti. Taristute puhul tuleb silmas pidada ka korralikku kaasaegset laadimisvõrgustikku, selleks et soodustada elektriautode kasutuselevõttu. Ja samal ajal tuleb teha kõik selleks, et need inimesed, kellel see võimalus on, sooviksid kasutada ühistransporti, mis omakorda peaks olema keskkonnasõbralik.

Kliimaeesmärkide saavutamise võtmeks ei saa kunagi olla riiklikud käsud või keelud. Määrav lahendus on inimeste kaasamine eesmärkide saavutamisse. Kogu suur eesmärk peab põhinema inimeste teadlikkuse tõusul. Teadlik tarbija kohustab ka eraettevõtjat tegema keskkonnasõbralikke otsuseid.

Teadlikkuse kõrval on teine võtmeelement inimeste tunnetus, et neil on keskkonnasõbralikust valikust ainult võita – seda materiaalses mõttes, kuid eelkõige parema elukeskkonna näol.

Kliimaeesmärke aitab saavutada nii rohelisem energia ja transport kui ka iga inimese enda kodu energiasäästlikuks muutmine. Need on teemad, mida inimesed mõistavad, ning see on põhjus, miks me peaksime tähelepanu pöörama just nimelt nendele valdkondadele. Aitäh! 

Suur tänu! Ma tänan, härra Saaremäe, teid selle ajakasutuse eest! Liigume edasi. Keskerakonna fraktsiooni esindaja Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Palun kaheksa minutit!

Austatud kolleegid ja kõik kliimahuvilised, kes te jälgite seda arutelu! Kliimaga seotud teemad on ilma mingi kahtluseta Eesti jaoks üliolulised. Kuna järgmisel eelarveperioodil laekuv Euroopa raha on kõik otseselt või kaudselt seotud kliimaneutraalsusega, peame selgelt mõistma, millest jutt käib.

Arvamusi on palju ning sel teemal on paraku levinud hirmujutud. Keskerakond on püüdnud hoida arutelud konstruktiivsed, otsides lahendusi, mille puhul võidaksid nii elurikkus kui ka ühiskond. Parafraseerides ühte tsitaati filmist: kas see ongi lõpp? Kui me vaatame laiemalt planeedi Maa kontekstis, siis ajaloos on olnud palju soojemaid perioode kui praegune. Kõige kuumemad ajad jäävad miljardite aastate tagusesse minevikku, kus temperatuur maapinnal ületas suisa 2000 kraadi ja enam. Peale seda on olnud mitu jahenemise ja soojenemise perioodi. Kui vaatame konkreetselt aegu, kus Maal on elanud keerukamad elusorganismid, siis leidub ka nendes aegades perioode, näiteks 56 miljonit aastat tagasi, kui keskmine temperatuur on olnud kuni kaheksa kraadi kõrgem praegusest.

Inimkonna mälestused kliimast on siiski suhteliselt lühiajalised, hõlmates viimaseid aastatuhandeid. Ning tõesti, praegu püstitatakse selle perioodi temperatuurirekordeid, millel on väga mitu põhjust – nii inimtekkelisi kui looduslikke. Sarnaseid temperatuure on esinenud varemgi. Näiteks peale viimase suure jääaja lõppu oli samuti soojem periood ja ka 5000 aastat tagasi oli temperatuur Eestis ning mujal Põhja-Euroopas praegusest keskmiselt 2–3 kraadi soojem. Seega võime öelda, et meie armsa planeediga Maa ei juhtu ilmselt kohe midagi katastroofilist, aga pikemas perspektiivis tasub hoida valvsust ja hoolida.

Küsimus on selles, kas meil inimkonnana on siin hea ja turvaline elada. Kuidas me suhestume loodusega? Kuidas me üldse mõtestame elu ning kuidas mõjutavad kõik muutused elurikkust? Just elurikkus ja liigirohkus on Eesti suurimaid varasid. Mõelgem kas või Saaremaa erakordsele orhideede arvukusele. Õnneks ei ole kuhugi kadunud Eestile igiomaseks saanud kask, mänd, kuusk ja lepp, kuigi ka nende levik ja arvukus põhjalas on aastatuhandetega muutunud.

Sarnaseid muudatusi võime oodata ka tulevikus, kui kliima soojenemine jätkub. Isegi kui suudaksime saavutada kliimaneutraalsuse täna, jätkuks temperatuuri ja veetaseme tõus veel vähemalt 100–200 aastat, ütlevad teadlased. Seega rahu, ainult rahu, nagu õpetas üks tuntud raamatutegelane. Paanikaks ei ole põhjust, kuid maailm on muutumises ning sellistes muutuvates oludes võidavad kõige rohkem need riigid ja rahvad, kes näevad muutusi ette, tegutsevad kliimatargalt ja teistest nobedamini reageerivad.

Ka naftakeskne majandus on muutumises. Mis täpselt ees ootab, ei tea keegi, kuid on selge, et energeetikas on kesksel kohal lisaks tuulele, päikesele ja vesinikule ka tuumatehnoloogiad. Seega Eesti jaoks on oluline küsimus, kas me soovime selles protsessis olla vedajate hulgas või teiste järel lohiseda.

Otse loomulikult peab esikohal olema uute tehnoloogiate turvalisus. Me ei tohi ohustada oma inimeste turvatunnet. Aga Eesti väiksus ja nutikus annab meile riigina paindlikkuse, millest paljud suured riigid võivad vaid unistada. Me peame olema leidlikud ning kasutama seda globaalset pööret hüppelauana, liikumaks maailma juhtivate kompetentsikeskuste hulka. Ning seda mitte ainult IT-valdkonnas, vaid ka energeetikas ning elukeskkonnas.

Kliimaneutraalsus pole utoopia. Meil on võimalus saavutada täielik energiasõltumatus ja sellest lähtuvalt võiks Eesti tulevikukuvand olla roheline digiriik. Kliimaneutraalsus roheleppe kontekstis tähendab sisuliselt kahte asja. Esiteks, CO₂-bilansi nulli viimine, ja teiseks, võimalikult keskkonnasäästlik majandamine. Mida see tähendab Eesti kontekstis? Kas me peaksime vähendama metsa kasutamist ahjukütusena, lõpetama põlevkivi kasutamise või kolime tagasi hoopis püstkodadesse? Vastus kõigile neile küsimustele on loomulikult ei.

Me võime kõike seda teha, kuid sellisel juhul on see meie teadlik otsus, mitte roheleppest tulenev kohustus. Rohelepe ütleb: käituge targalt, ning ka puidul on oma roll nii metsas, elamuehituses kui ka mööbli tootmises, aga ka energeetikas. Samas ei tohiks mõistete väänamine kaasa tuua arutut lageraiet, Eesti palgi põletamist näiteks Hollandi ahjudes. Kõik peab olema tasakaalus, nagu öeldakse.

Ka põlevkivil saab olla oma roll kliimaneutraalses Eestis. Põlevkivi ei ole probleem, vaid võib olla vastuseks paljudele probleemidele lahenduste otsimisel. Eesti erakordsed teadmised ja oskused põlevkivi kasutamisel annavad meile eelise kasutada neid teadmisi ka teistest õli sisalduvatest materjalidest õli eraldamiseks.

Näiteks võib tuua vanade rehvide utiliseerimise, mida saab kasutada põlevkivi asemel 30% ulatuses. Hea näide taaskasutusest on ka üks Euroopa edukaimaid akude töötlemise tehaseid Eestis. Teise näitena tooksin igasuguste plastikute töötlemise õliks. Kuna plastikus on õli kordades rohkem kui põlevkivis, siis võib juhtuda, et õli kontsentratsiooni vähendamiseks on mõistlik ahju põlevkivi asemel panna hoopis näiteks liiva- või lubjakivi. Erinevaid mõtteid, kuidas lahendada nn põlevkivikateldes Eesti ees seisvad jäätmeprobleemid, on teadlastel veel ja veel.

Kolmandaks. Me soovime, et elu läheks paremaks ja mugavamaks, hoides samal ajal ka kliimaneutraalset joont. Seega peame hakkama maju ehitama nutikamalt, energiasäästlikumalt, kasutama rohkem looduslähedasi materjale ning mõtlema ka sellele, kuidas optimeerida transporti. Hea näide on Eestis arendatavad isesõitvad kliimaneutraalsed elektribussid. Rohepööre nõuab innovatiivsust kõigis valdkondades, sh jäätmete ümbertöötamises. Kliimaneutraalsus ja inimeste heaolu kasvatamine peab olema läbiv idee kõigis riigi tulevikuvisioonides.

Eesti koosneb tublidest omavalitsustest ning selleks, et jõuda kliimaneutraalsuseni aastaks 2035, peavad esmalt selle eesmärgi seadma endale ka kõik kohalikud omavalitsused. Seejärel jõuame selle eesmärgini ka üleriigiliselt. Kui me seda ei saavuta aastaks 2035, siis suudame seda kindlasti teha aastaks 2050. Puhtast elukeskkonnast sõltub meie inimeste tervis ja heaolu. Õnnelikud inimesed on eduka riigi eelduseks. Teeme seda kõik üheskoos, et Eesti saaks juba aastaks 2035 roheliseks digiriigiks!

Hea ettekandja, aitäh! Teie aeg on täis. Ma annan sõna Reformierakonna fraktsiooni esindajale Annely Akkermannile. Palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu! Pariisi kliimakokkuleppe sõlmijad võtsid eesmärgiks saavutada kliimaneutraalne maailm aastaks 2050. Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel Riigikogule üleantud pöördumises soovitakse saavutada kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035. Kahtlemata oleks parem, kui kliimaneutraalsuse eesmärk saavutataks varem.

Siinkohal Reformierakonna nimel kõneledes pean vajalikuks välja tuua, et erakond on seadnud programmilisteks eesmärkideks  ...

Hea ettekandja, ma pean teie ees vabandama. Teie kõne ei ole siin saalis kuulda. Mul on ettepanek, et te korraks lülitate oma arvuti välja ja ma siis annan teile sõna. Aga läheme edasi. Eesti Konservatiivse Erakonna esindaja Peeter Ernits, palun! Annely Akkermann, kui te kuulete mind, palun tehke korraks uus käivitus ja ma annan teile kohe pärast seda sõna. Palun, härra Ernits!       

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuulsin siin ilukõnesid, aga ma ei hakka teile teksti maha lugema. Ma olen sügavalt rohelise taustaga ja ma mäletan, kui kunagises poliitharidusmajas Karla katedraalis roheline liikumine asutati. Ruumid olid paksult rahvast täis ja politikaanid üritasid rohelist kaarti tõmmata. Ma esinesin Eesti loodusteadlaste nimel seal ja mind vilistati välja. Aga ma rääkisin seda, mida ma ka praegu räägin.

Kõik on tore. Kiiresti tuleb maailma lõpp, püüame päästa, avaldame meelt. Aga kõige selle kohta, mis täna siin räägiti, on akadeemik Aaviksoo väga tabavalt öelnud. Kuidas see oli? Viis aastat kolme aastaga! Jah, ma mäletan neid nutvate silmadega naisi Kohtla-Järvel, kui Euroopa Komisjoni volinik visiidi käigus seal viibis ja mina teda saatsin. Volinik jooksis bussi tagasi ja küsis, kuidas on võimalik siin elada, sellises vastikus lõhnas. Ja kui aastaid hiljem Riigikogu keskkonnakomisjoni seltskond sinna saabus – aga möödunud oli juba 15 aastat –, oli olukord oli ikka sama. Inimesed Kohtla-Järvel ja mujal Ida-Virumaal ei pea elama sellistes põrgulikes tingimustes.

Samas peab tunnistama, et põlevkivi, meie pruun kuld, on pruun kuld, ja nende lollustega, mis tuleb Brüsseli poolt, ei saa ei mina, sügavalt rohelise taustaga inimene, ega ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond nõus olla.

Põlevkivi laiub nii siin- kui sealpool Narva jõge, aga siinpool on Brüsseli seadused, sealpool ei ole. Põlevkivi energiasisaldus on enam-vähem sama, aga siinpool kägistab meie põlevkivitööstust Brüsseli paika pandud n-ö kvoodi hind, CO₂ kvoodi hind. Jah, 40 on ta praegu või kopikad peale, aga peagi võib see olla 90.

See on siidnöör, millega kägistatakse meie rahvuslikku tööstust. Ja mitte ainult tööstust, see siidnöör, millega kägistatakse, kägistab ka sealseid inimesi, sealset sotsiaal-majanduslikku tausta, kui soovite kantseliidis öelda. Ja sellega me ja mina ei ole nõus.

Jah, viis aastat kolme aastaga on ilus ja võib-olla need on noored inimesed, kes praegu sellega siin välja tulevad. Ja tõepoolest peabki püüdma parema elu poole. Aga viis aastat kolme aastaga ei ole reaalne. Mida ütleb selle kohta akadeemik Aaviksoo? Mis ta on öelnud? Et tegelikult ei ole isegi need eesmärgid selged ja argumentatsioon, kas nii on võimalik edasi minna. Teiselt poolt ma tsiteerin Tallinna Tehnikaülikooli professorit Alar Konistit, kes ütleb, et tegelikult kliimaneutraalsus on saavutatav ka põlevkiviga. Ma ei hakka pikemalt rääkima, aga on võimalik see ka kinni püüda ja kusagile matta. Ja kui praegu tekib  1  megavatt-tunni energia tootmise käigus 1000 kilogrammi süsihappegaasi, siis reaalselt on võimalik järelpüüdmist kasutades vähendada see kogus ainult 146 kilogrammini. Nii et ei ole sugugi nii, et igal juhul tuleb põlevkivitööstus ära hävitada.

Tsiteerin ajakirjanduse kaudu veel paari inimest. Erik Gamzejev, mida ta on öelnud: "Distants ei tapa, tempo tapab. Rohepöörde liiga äkilised spurdid on Ida-Virumaa hingamise hapnikuvõlga jätnud ja lihased piimhappesse uputanud. [--- ] Rohepöörde propeller on viimastel aastatel tohutu tempoga hakkinud sodiks Ida-Virumaa hea palgaga töökohti ja puhunud laiali vaesust." Sellega võib täiesti nõustuda. Kuigi ma olen Tartu- ja Jõgevamaa saadik, olen ma Ida-Virumaal käinud väga tihti. Alles hiljuti vaatasin Puhatu soo pealt põhja poole, kus põlevkivikarjäärid tungivad peale.

Nii et mida lõppkokkuvõttes öelda? Jah, paari sõnaga võib-olla ka autodest. 80% tuleb jah, põlevkivist, meie pruunist kullast ja selle kägistamisest, millega me nõus ei ole. Aga on ka autod. Aastal 2025, on Pariis teavitanud, diiselautoga ... 

Hea kõneleja, kas te soovite lisaaega? Kui palju? 

Nii vähe kui võimalik.

Diiselautoga Pariisi 2025. aastal ei lähe. Aga mis juhtub? Kas need diislikütusega ja bensiiniautod kaovad ära või saadetakse need Kuu peale? Nad tulevad siia, tulevad ka Eestisse. Mida me peaks tegema? Minema elektriautodele üle. Tore, tänaste plaanide järgi peaks meil olema 4000 uut  elektriautot aastas, eelmine aasta oli 396. Kas äkki kehtestada mingid maksud, tõsta diisliaktsiisi või bensiiniaktsiisi või mida veel?

Sõbrad, see on täiesti ebareaalne! Siht on küll ilus, aga see pole reaalne. Ja kui meil on plaan 2050. aastaks jõuda kliimaneutraalsuseni, siis arvestuste järgi, mida te kõik teate, kulub selleks 17,3 miljardit – muidugi väga huvitav, täpne summa. Jah, erasektor kannaks enamiku, riik vähem, aga ma tuletan meelde, et meil on raskusi isegi selle 2% NATO summa leidmisega, et kaitsta end idanaabri eest, kus on ka põlevkivi. Ja nüüd tuleb veel teine 2% kusagilt leida.

Sõbrad, ma olen ka Eesti Greta Thunbergidele, kes siin lossi ees on, korduvalt teinud ettepaneku: tulge siia, vaatame Eesti riigieelarvet või riigi eelarvestrateegiat! Vaatame, kust seda võtta, seda 2%, mille arvel! Ei ole huvi tuntud. Ja nii on olnud korduvalt. Aga huvitav on reedeti n-ö meelt avaldada.

Aga aitab. Minu arvates viisaastak tuleb teha viie aastaga, aga mitte kolme või kahe aastaga. See on minu ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna selge seisukoht. Aitäh!

Ma annan sõna Reformierakonna fraktsiooni esindajale. Annely Akkermann, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu veel kord! Loodame, et praegu kostab siis paremini. Pariisi kliimakokkuleppe sõlmijad võtsid eesmärgiks saavutada kliimaneutraalne maailm aastaks 2050. Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel Riigikogule üleantud pöördumises soovitakse saavutada kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035. Kahtlemata oleks parem, kui kliimaneutraalsuse eesmärk saavutataks varem.

Siinkohal Reformierakonna nimel kõneledes pean vajalikuks välja tuua, et erakond on seadnud programmilisteks eesmärkideks nii energiasäästliku käitumise ja säästva energia tootmise laiendamise kui ka energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamise, peale selle energiaportfelli mitmekesistamine, kasvuhoonegaaside heite vähendamine ja Eesti majanduse energiamahukuse vähendamine, samuti keskkonnateadlikkuse tõstmine ning aastaks 2050 jäätmevaba ühiskonnani jõudmine. Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonileping näeb ette vesinikukütuste strateegia väljatöötamise ja vesiniku  pilootprojekti meetme, et katsetada ...

Austatud ettekandja, me ei kuule teie häält. Ühendus ei ole hea. Teeme korra ühe katse veel. Palun, sõna on Annely Akkermannil. Annely Akkermann, palun! Võib-olla te püüate ilma pildita teha seda ettekannet, ärge lülitage videot sisse. Proovime anda mikrofoni Annely Akkermannile, kui see tehniliselt on võimalik! Mulle ütlevad ametikaaslased, et te ei ole hetkel süsteemis sees, internetiühendust ei ole võimalik luua. Ma natuke ootan veel, loodame, et Annely Akkermann saab süsteemi sisse. Ma väga vabandan, ma vabandan! Kuidagi ei ole võimalik seda ühendust praegu luua, Annely Akkermann. Seetõttu ma teen ettepaneku, et liigume arutelus edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eduard Odinetsi!

Aitäh, härra juhataja, selle võimaluse eest! Ma saan aru, et mul on poolteist minutit ...

Teil on aega. Kui palju te soovite? 

Kui palju on?

5 + 3 minutit.

5 + 3 minutit siis. Ma mõtlesin, et me peame kell kaks lõpetama.

Palun, kaheksa minutit. Protseduur tuleb lõpuni teha.

Selge. Aitäh! Siis ma räägin nii palju, kui ma jõuan rääkida, kuigi läksin pisut pabinasse, olin juba lahkumas. Aga kallid kolleegid, aitäh kõigile, kes osalesid tänases arutelus, ja aitäh meie külalistele väga põnevate ettekannete eest! Minule kui Ida-Virumaa saadikule ja kaevuri pojale loomulikult on väga tähtis teema, mis siin korduvalt on kõlanud, ehk siis Ida-Virumaa põlevkiviteema, õlitootmise teema ja kõik see, mis sellega kaasneb.

Doktor Anger-Kraavi ütles väga kenasti, et Ida-Virumaa probleem on terve Eesti probleem. Kui Ida-Virumaal läheb halvasti, läheb ka kogu Eestil halvasti. Ja nii see on. Ida-Virumaa inimesed on ka Eesti inimesed ja kui siin mõnikord räägitakse sellest, et nad on justkui kuidagimoodi keskkonnavaenulikud või ei taha neid muudatusi või on kliimaneutraalsuse vastu, siis see ei ole nii. Tegelikult nad samuti soovivad, et meie õhk oleks puhas, kui kogu selle kliimateema saab niimoodi kahe sõnaga kokku võtta.

Üks eelkõneleja rääkis Kohtla-Järve lõhnadest, mida meie küll nimetame haisudeks. Aga me oleme selles haisvas kliimas elanud kogu elu ja elame edasi põlevkivitööstuse kõrval. Aga tegelikult unistame ka meie, Ida-Virumaa inimesed, puhtast õhust.

Rahandusministeerium korraldas enne, kui ta hakkas seda õiglast üleminekut planeerima, ka küsitluse. Okei, see ei olnud kuigi representatiivne ja kõikide reeglite kohaselt tehtud, see oli veebiküsitlus ja igaüks võiks sinna kirjutada. Aga tegelikult, mis sealt välja tuli: Ida-Virumaa inimesed, sõltumata nende east või või alast, kus nad töötavad, enamik neist kirjutas, et kõige olulisem asi, mis nad tahaksid saavutada Ida-Virumaal, on puhas keskkond. Ja see tähendab ju seda, et puhas keskkond on ka Ida-Virumaa inimeste teema.

Aga arusaadav, et selle puhta keskkonna, selle kliimaneutraalsuse saavutamiseks, millest me täna siin räägime, me peame väga sügavalt mõtlema, mida see tähendab Ida-Virumaa inimeste jaoks sotsiaal-majanduslikust aspektist. Ja mitte ainult.

Siin on juba räägitud erinevatest mõjudest. Ka doktor Anger-Kraavi rääkis minu küsimusele vastates õiglusest sellel üleminekul, rääkis erinevatest mõjudest, mida see võib kaasa tuua. Me loomulikult mõistame, et see on mõju tööhõivele, mõju palgatasemele – me teame, millised palgad on põlevkivienergeetika sektoris – , mõju koolitusturule, ümberõppele, aga ka sotsiaalsele kindlustundele, rahva rahulolule mitte ainult oma eluga, vaid ka Eesti riigiga, rahulolule Eesti valitsusega.

Ja see viib meid edasi mõjuni lõimumispoliitikale, millest me ei saa rääkimata jätta, kui me räägime Ida-Virumaast ja õiglasest üleminekust. Rändeotsused, mida teevad Ida-Virumaa inimesed, majanduslik mõju mitte ainult tootmisele kohapeal, vaid mõju ka ekspordile, ilmselt mõju ka elektri hinnale, soojuse hinnale, põlevkivi hinnale. Ja kõige selle taustal on loomulikult mõju ka kohalike omavalitsuste eelarvetele ning seeläbi avalikele teenustele ja tondilinnaosade tekkele, kui võib niimoodi öelda. Aga mina, kes ma tulen Kohtla-Järvelt ja selle Ahtme linnaosast, ehk võin. 

Loomulikult on sellel ka plussid: hea mõju keskkonna seisundile, tervisele ja piirkonna mainele, mis enam ei ole suur keskkonna saastaja. Aga praegu tundub, et neid negatiivseid mõjusid just sotsiaal-majanduslikust aspektist on oluliselt rohkem kui positiivseid. Ja need on asjad, millega me peame tegelema.

Väga kenasti ütles täna siin kõnelenud Madis Vasser: töö õiglaseks üleminekuks algas liiga hilja. Tõepoolest algas liiga hilja. Ja Ida-Virumaa, ütles Madis Vasser, ei võitle tegelikult mitte kliimamuutustega, vaid võitleb kliimapoliitika muutustega. Ja see on see, millest räägivad Ida-Virumaa inimesed ja millest mina tahan rääkida siit, Riigikogu tribüünilt.

Ida-Virumaa inimesed ei ole kliimaneutraalsusele, kliimapoliitikale vastu. Aga me tahame näha selget plaani, millal me midagi kinni paneme, millal me midagi lõpetame. Ja praegune valitsus ütles väga konkreetsed tähtajad: aasta 2035, aasta 2040. Ent siis meil peab olema selle kõrval ka sama kindel sõnum valitsuselt, millal miski teistmoodi hakkab toimuma, millal tekivad uued tööstused, millal tekivad need uued töökohad, millal läheb Ida-Virumaa majandus – uuesti tsiteerin Madist – mitmekesisemaks. Seda plaani me hetkel ei näe, me kuuleme ainult juttu, loeme komisjoni protokolle – ma mõtlen Rahandusministeeriumi vastava komisjoni protokolle. Nad räägivad, et me töötame selle kallal, varsti näete, varsti kuulete, varsti tuleb see Euroopa Liidu rahalaev ja kõik muutub.

Ja kui me võrdleme neid jutte, seda kommunikatsiooni, mis valitsusest tuleb, siis sulgemise, lõpetamise, katkemise jutud on hästi konkreetsed, väga ranges toonis, kuupäevadega valitsuse koalitsioonilepingus. Aga see, mis me inimestele vastu pakume, on väga selline filosoofiline, amorfne jutt mingitest võimalustest, millega valitsus hakkab tegelema. 

Kui peaminister Kaja Kallas astus ametisse, küsisin siinsamas Riigikogu saalis tema käest, mis on tema sõnum Ida-Virumaa inimestele. Kuidas ta kavatseb kõik need hirmud, sotsiaal-majanduslikud hirmud väiksemaks viia, mis Ida-Virumaa inimestel on? Ja mis Kaja Kallas mulle vastas toona? Ta vastas, et see on inimeste petmine, kui me ütleme neile, et kõik jätkub endistviisi.

Mul on lisaaeg, eks ju?

See aeg saab kohe otsa. Teil on seitseteist sekundit.

Saab kohe otsa? Jah, vabandust! Kaja Kallas ütles, et tuleb lõpetada inimeste petmine. Me ei tohi pidevalt neile anda lootust, et midagi ei muutu, et kõik jätkub endistviisi.

Jah, ma olen nõus, et tuleb lõpetada inimeste petmine. Tuleb inimestele öelda, et kõik ei jätku endistviisi. Aga siis tuleb inimestele öelda ka seda, mis siis hakkab teistmoodi olema. Suur tänu! 

Ma tänan kõigepealt kõiki neid, kes sellele dokumendile alla kirjutasid ja tänu kellele see rahvaalgatus siia jõudis! Ma tänan südamest keskkonnakomisjoni, tema juhti Yoko Alenderit ja ametnikke, ma tänan tänaseid ettekandjaid Madis Vassarit, Tõnis Möldrit, Annela Anger-Kraavit ja Yoko Alenderit. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes sellest arutelust osa võtsid! Aitäh teile!

Läbirääkimised on lõppenud ja ka selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud. Sellega on tänane istung lõppenud. Suur tänu teile!