Austatud kolleegid! Ka siin vasakul pool minu käel, palun, ehk saame natukene vaiksemalt! Meid saalis küll vähe, aga tahaksime siiski üksteist kuulda. Elevus on suur, ma saan aru. Aga vaatamata sellele alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 11. töönädala kolmapäevast istungit. Ja nagu ikka, on meil võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Härra Grünthal, palun!

Head kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on otsustanud esitada eelnõu karistusseadustiku muutmise kohta. Meil on kaks olulist, õigemini kolm olulist täiendust. Kõigepealt, seadust soovitakse täiendada §-ga 137¹ "Sundvaktsineerimine", mis käsitleb inimese asetamist olukorda, kus teda sunnitakse meditsiinilise eesmärgi nimel ennast vaktsineerima kas vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, ametiseisundi ärakasutamise või töösuhte lõpetamisega.

Teine oluline karistusseadustiku muudatus oleks see: §138 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse see järgmiselt: "Meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemise eest inimesega, kes ei olnud selleks vabatahtlikult andnud oma nõusolekut või keda enne nõusoleku andmist ei olnud teavitatud olulistest uuringuga kaasneda võivatest ohtudest ..." Selle eest on karistus 8 kuni 20 aastat või siis eluaegne vangistus.

Ja et see asi ei jääks väga õhku rippuma, anonüümseks, siis soovime muuta § 88 lõiget 1, nii et nimetatud kahe kuriteo eest karistatakse lisaks selle vahetule toimepanijale ka riigivõimu esindajat või sõjaväelist ülemat, kes on andnud korralduse kuriteo toimepanemiseks või kelle nõusolekul kuritegu on toime pandud või kes ei ole takistanud kuriteo toimepanemist, kuigi see on olnud tema võimuses, või kes, olles teadlik temale alluvate isiku poolt kuriteo toimepanemisest, ei ole esitanud kuriteoteadet. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, kas on protseduuriline küsimus?

Jah, mul on küll protseduuriline küsimus. See tänane infotund – sellist infot me võiksime ka meili peale saada. Meie esitame mõtte ja meile tuleb vastuseks selline ühepoolne info. Ei ole debatti. Kas opositsioon on selles süüdi, et ta küsib liiga palju, annab infotundi sisendit, või me peaksime jääma rohkem arupärimise vormi juurde, sest arupärimine võimaldab tegelikult reaalset debatti? Täna sai küsida see üks, kes infotunnis küsimuse esitas, ja siis saalist üks inimene veel lisaks. Kui me vaatame kõiki tänaseid infotunni punkte – need oleks vajanud ju pikemat debatti, aga seda ei võimaldata. Mismoodi juhatus selle olukorra lahendab?

Tänan! See väga protseduuriline küsimus ei olnud. Kommentaariks ütlen vaid nii palju, et nii palju, kui tuleb infotundi küsimuste soove, nii palju me neid saame juhatuses registreerida. Ja kui aega jääb mõnikord üle, siis saab pikemalt arutada mõnel teemal. Kui küsimusi on vähem, saame lubada kohapealt kaks küsimust. Tarmo Kruusimäe.

Mul on protseduuriline küsimus. Kuidas sellest aru saada, et kui aega jääb? Olulistes debattides tuleb see aeg leida, mitte nii, et me saame rääkida, kui aega jääb. Kas me peaksime siis infotundi pikendama või peaksime rohkem arupärimise vormile keskenduma, sest siis on debatt avatud? Kuidas sellest "kui aega jääb" aru saada?

Aru saada võib väga lihtsalt. Kui küsimusi on vähem, kui aega planeeritud on, siin on praktika olnud selline, et me avame mikrofoni kõikideks küsimusteks, mis saalist tulevad. Kui küsimusi on rohkem kui aega, siis infotund meie kodu- ja töökorra järgi kestab ikka kella 12–14. Arupärimise esitamise võimalus on Riigikogu liikmel alati olemas. Härra Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mul on protseduuriline ettepanek juhatusele: kaaluda juhatuse liikmete vastuvõtutunni korraldamist. Osal kolleegidel on suur soov arutada erinevate nüansside üle ja seda ju võiks teha. Täitsa asjakohased küsimused, aga neid võiks võib-olla arutada juhatuse liikmetega väljaspool istungisaali. 

Seda on võimalik ka praegu teha, isegi Jevgeni Ossinovskil. Palun!  Nii, läheme tänase istungiga edasi. Meil on vaja läbi viia kohaloleku kontroll. Palun, kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget. Protokolli huvides märgin ära, et ma võtsin vastu ühe eelnõu ja selle edasise käekäigu otsustame kodukorrast lähtuvalt.

Tänane esimene päevakorrapunkt on meil juba esmaspäevast tuttav: see on Riigikogu liikmete Raimond Kaljulaidi, Indrek Saare, Ivari Padari, Heljo Pikhofi, Lauri Läänemetsa ja Eduard Odinetsi esitatud arupärimine maksupoliitika kavandamise kohta. Arupärijate sissejuhatava pöördumise teeb Raimond Kaljulaid.

Austatud Riigikogu aseesimees! Kolleegid! Austatud minister! Pole saladus, et Eesti riik kulutab juba pikemat aega üle oma võimete, ja see oli nii ka enne koroonaviiruse kriisi. Riigi kulud ületasid tulusid ka siis, kui majanduses olid veel head ajad. Käesoleva aasta riigieelarve vastuvõtmise ajal prognoosis valitsus valitsussektori eelarve puudujäägiks ligi 7% SKT-st. Uue, Kaja Kallase juhitud valitsuse koalitsioonileppe kohaselt on valitsuse eesmärk – tsiteerin – "liikuda riigieelarvega tasakaalu suunas", sealjuures koalitsioonileppe kohaselt valitsus – taas tsiteerin – "ei vii sisse uusi makse ja tagab stabiilse maksukeskkonna". Kui olulisel määral riigi maksutulude suurendamist ei ole plaanis, siis järelikult tuleb riigil vähendada kulutusi. Peaminister Kaja Kallas ütles eelmisel pühapäeval rahvusringhäälingule, et tema valitsusel (taas tsiteerin) "tuleb leida kärpekohti ja teha valusaid otsuseid".

Mitmed majandusasjatundjad, aga ka rahvusvahelised institutsioonid, näiteks OECD, on Eestile väga tungivalt soovitanud kaaluda maksustruktuuri muudatusi, muu hulgas varamaksude kehtestamist. Eesti maksupoliitika soosib mitmeti just jõukamaid inimesi. Üks näide on ka see, et eelmises kriisis tõsteti riigi tulude suurendamiseks käibemaksu, mis mõistagi tabab rohkem just väiksema sissetulekuga leibkondi. Me ei maksusta kinnisvara. Me ei ole mitu aastakümmet viinud läbi maa korralist hindamist. Ja selle tagajärjel näiteks maamaksu laekumine moodustab Eesti suurima omavalitsuse Tallinna linna eelarvest üsna tühise osa. Eesti on teadaolevalt ainus riik Euroopas, kus ei maksustata autosid, ja varamaksude osakaalult SKT-s oleme Euroopa Liidus viimasel kohal.

Kui maksumuudatuste kohta on tehtud ettepanekuid, siis üldjuhul lükatakse need kohe tagasi. Tuletan meelde, et eelmise valitsuse sotsiaalminister pakkus välja lahenduse, kuidas võiks pikaajalist hooldust rahastada hoolduskindlustuse kaudu. See ei jõudnud kuhugi. Tallinna linn on teinud ettepaneku turismimaksu kehtestamiseks ja selle abil linnale lisatulu teenimise võimaluse loomiseks. Ka see ei ole mitte kuhugi jõudnud. Praeguse valitsuse terviseminister on välja pakkunud ühe mõtte, kuidas täiendavalt tervishoiuvaldkonda rahastada, ja ka selle lükkas valitsuskoalitsiooni teine osapool pikema jututa tagasi. Samal ajal näiteks Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik, kes samuti on suurendanud kulutusi ja eelarve puudujääki selles kriisis, kaaluvad väga tõsiselt ja kavandavadki teha erinevaid maksumuudatusi selle valdkonna rahastamiseks tulevikus.

Riigikontroll on oma eelmisel aastal Riigikogule esitatud aastaaruandes tõdenud, et esmatähtsate teenuste – haridus, arstiabi, pääste ja politsei – kestlik pakkumine on tegelikult Eestis küsimärgi all kõikjal peale Harjumaa ja Tartumaa. Ja need on suured süsteemsed probleemid, millega tegelemine nõuab pikemat ettemõtlemist kui üks valimistsükkel. Kindlasti, varamaksude kehtestamine või kaalumine ei lahendaks neid muresid kiirelt, ei lahendaks kõiki neid probleeme, aga debatt varamaksude üle on võimalus maksudeteemalise laiema debatiga siiski edasi liikuda. Ja ma usun, et just sel põhjusel Kaja Kallase majandusnõunik Ardo Hansson selle küsimuse ka tõstatas. Ma olen kindel, et Stenbocki maja ei tee kunagi midagi juhuslikult.

Lõpetuseks. On absoluutselt eriskummaline, et me oleme erakordselt kiirete tehnoloogiliste, majanduslike ja  ühiskondlike muutuste olukorras asunud seisukohale – ja seda juba aastaid ja aastaid ja aastaid, väga pika aja jooksul –, et maksusüsteemi muutmine on täielik tabuteema. Maksuteemat soovib enamik Eesti erakondi ja poliitikuid käsitleda sama palju kui pinnale tulnud meremiini. Ma arvan, et nii maksude kui ka miinide käsitlemisel on erakordselt teretulnud asjatundlikkus, samuti rahulik meel. Ja seda soovin ka siin järgnevale arutelule. 

Selle arupärimise esitanud arupärijatele vastab rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh arupärijatele selle varamakse puudutava arupärimise esitamise eest! Kindlasti olen sotsiaaldemokraatide nimel esitatud arupärimise sissejuhatuse teinuga nõus, et maksuteema on teema, mille üle debatti tuleb pidada. Seda arutelu tuleb pidada. Küll aga ütlen omalt poolt, et oleks muidugi kahju, kui see oluline debatt taanduks kuidagi selliselt lihtsustatud aruteluks puhtalt selle üle, kas uusi makse kehtestada või olemasolevaid makse tõsta.

Majanduse kasvatamiseks on kindlasti eelkõige vaja lahendusi, mis uut kasvu toetaksid, mis toetaksid uusi tehnoloogiaid, paremat Eesti ekspordivõimekust, meie ettevõtete ekspordivõimekust ja ka investeeringute Eestisse toomist. Kuidas selleni kõige parem jõuda on, kuidas maksukeskkond, laiem õiguskeskkond neid eesmärke toetada saaksid – see võiks olla ja peaks olema selle arutelu kese.

Me kõik teame, et meil on Eestis lähiajal ees see aeg või see olukord, kus tööeas inimesi jääb järjest vähemaks. See tähendab, et järjest väiksemale arvule maksumaksjatele järjest suurema maksukoormuse turjale ladumine ilma selleta, et me näiteks arutaksime tõsimeelselt ka selle üle, kuidas Eestis endiselt päris suurte tööjõumaksude koormust vähendada – see arutelu oleks ühekülgne.

Aga nüüd arupärimise enda juurde. Kuna Riigikogu on selle nädala päevakorra käsitlemisel praegu umbes kaks päeva plaanitud graafikust maas, siis luban, et olen vastustes kompaktne ja konkreetne.

Kokku esitasid arupärijad Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast viis küsimust. Ma küsimusi ette lugema ei hakka, aga viitan, mille kohta küsimus oli. Eelkõige puudutasid küsimused seda, milliseid analüüse ühe või teise varamaksu kohta Rahandusministeeriumis läbi viidud on. Esimene küsimus puudutas varamakse, varamaksude analüüsi. Ja seal, nagu ka arupärija tsiteeris, on kindlasti oluline, et maksupoliitika oleks stabiilne ja lihtne. Alustuseks kohe rõhutan üle arupärija tsiteeritud otsust, et praegune valitsus uute maksude kehtestamist ei kavanda. Ka analüüse uute varamaksude kehtestamiseks Rahandusministeeriumis viimastel aastatel, ütleme, viimase kolme-nelja aasta jooksul tehtud ei ole.

Teine küsimus puudutas kinnisvara maksustamist, et kas me oleme analüüsinud Rahandusministeeriumis kinnisvara maksustamist. Ka siin on kindlasti arupärijatele teada, et laiemalt kinnisvaramaksu kehtestamine Eestis mingit toetust leidnud ei ole ja ei ole Rahandusministeerium ka selle kohta eraldi analüüsi teinud.

Kolmas küsimus puudutas autode maksustamist ehk siis automaksu kehtestamist. Jah, jälle saan vastata samamoodi, et viimase paari aasta jooksul mootorsõidukite maksustamist Rahandusministeeriumis analüüsitud ei ole. Viimati käsitleti Rahandusministeeriumis seda teemat umbes viis aastat tagasi ja viimasel ajal ei ole automaksu kehtestamine kuidagi eraldi teemaks olnud.

Veel on arupärijatel küsimus maamaksu kohta. Maamaksu puhul ei ole olnud muudatusi võrreldes eelmise aasta esimeses pooles tutvustatuga, kui otsustati, et järgmine hindamise aeg on 2022. aasta. Aga oluline kindlasti on see, et kehtiv maksumäär väheneb. Selle kohta on eelnõud Jaak Aabi juhtimisel ettevalmistamisel ja valitsus esitab need õige pea Riigikogule. Maksimummääraks elamumaa puhul, aga ka maatulundusmaal jääb 0,5%. Samamoodi on kehtestamisel, nii nagu seda eelmise aasta kevadel tutvustati, maksimum, et maamaksu kasvu aastane piir on 10%. Nii et ühegi inimese ega ka juriidilisest isikust ettevõtja maamaks ei saa kasvada rohkem kui 10% varasema aastaga võrreldes. Ka jääb eelnõu kohaselt püsima praegune süsteem, mille kohaselt kodualune maa on senises ulatuses maksuvaba.

Viimane küsimus oli, kas Rahandusministeerium on analüüsinud veel mingite muude eespool nimetatud varamaksude täiendavat kehtestamist. Kordan lõpetuseks lihtsalt veel kord, et me oleme praegu kriisiolukorrast loodetavasti väljumas, riiki kriisist välja juhtimas. Ebakindlust, heitlikkust on nii palju ilma selletagi, et tekiks täiendav maksusegadus. Me ei plaani mingite uute maksude kehtestamist ja see tõepoolest ka kehtib.

Küll aga, nagu öeldud, kui kaugemale vaadata, teades seda olukorda, et meil on hulk väljakutseid, mis tuleb lahendada nii tööjõuturul kui ka riigi eri poliitikate rahastamisel ja tegelikult ikkagi ka oluliste muudatuste läbiviimisel riigis – nimetame kas või rohehüpet –, siis kindlasti saab lähiaastatel, tõenäoliselt ka järgmiste parlamendivalimiste eel maksudebatt olema üks olulisimaid debatte.

Aga lõpetan vastamise sellega, millega ka alustasin. Oleks väga oluline, et see debatt ei keskenduks pelgalt ja lihtsustatult maksude tõstmise arutelule, vaid otsiks ka võimalusi tööinimeste maksukoormuse vähendamiseks ja eelkõige selleks, et majandus ka maksupoliitika abil uuele kasvule aidata. Aitäh!

Tänan! Küsimusi alustab Eduard Odinets. Palun!

Aitäh! Hea minister! Tänan nende vastuste eest, aga tegelikult on väga kahju kuulda, et vaatamata rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustele ja Eesti enda ekspertide arvamusele ei ole te leidnud võimalust ega vajadust analüüsida võimalusi meie maksusüsteemis. Juhindun aga teie nõuandest ega hakka maksudest rääkima.

Räägin õpetajatest. Eestis teatavasti haridus on väga heal tasemel, aga õpetajate puudus seab meie hariduse väga suurde ohtu. Kolleeg Raimondi mainitud Riigikontrolli aruanne toob välja, et meil on hästi palju peatselt pensioniikka jõudvaid pedagooge, noori lisandub liiga vähe. Juba praegu on mitmes Eesti piirkonnas raske leida nõutava kvalifikatsiooniga õpetajaid. Ilmselt puudutavad haridusvaldkonda ka peaministri lubatud kärped. Hea minister, kuidas me saame lahendada õpetajate puuduse küsimuse haridusvaldkonda täiendavat raha leidmata?

Aitäh küsijale! Haridusvaldkond, nagu ka tervishoiuvaldkond ja sotsiaalvaldkond, nagu kindlasti ka  sisejulgeolek ja päästjad – arusaadavalt on nende kõigi puhul tegu vajadusega vastata oma teenuste tasemega ootustele, mis inimestel on. Ja mitte ilmaasjata ei öelnud ma, et esimese asjana ei peaks rääkima uutest maksudest või maksutõusudest. Igal juhul on ka praegust riigi eelarvestrateegiat kokku pannes kõikides valdkondades ülesanne otsida võimalusi, kuidas riigi raha, maksumaksja raha kasutada võimalikult efektiivselt ja suunata seda eelkõige sinna, kus vajadus kõige suurem on. Riigieelarve on Eestis üsna suur ja võimalusi selleks tuleb leida. Ma võin öelda, et praegu tegelevad kõik valitsuskabineti liikmed just nimelt sellega, et otsida lahendusi ja pakkuda välja reformiettepanekuid, mis aitaksid riigil tulevikuks paremini valmis olla.

Merry Aart, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister, ma võtan kinni teie ettekande viimasest lausest. Ma usun ka, et alati ei pea makse tõstma, vahel on võimalik ka käivet tõsta. Ja siit minu küsimus. Ma väga palun teie seisukohta puu- ja köögivilja käibemaksu langetamise osas, mida kasvatajad on taotlenud juba päris pikka aega. Lätis on nende käibemaks langetatud 21%-lt 5%‑le. Langetatud ei ole neljas riigis: Taanis, Bulgaarias, Leedus ja Eestis. Ma tean, et Rahandusministeerium on teinud uuringu ja jõudnud järeldusele, et sellisel tegevusel positiivset mõju ei oleks. Aga igast uuringust saad seda, mida küsid. Läti eesmärk ei olnud saada hinda madalamaks tarbijatele, vaid parandada tootjate konkurentsivõimet ja legaliseerida toodangu turule jõudmine ehk käibe tõstmine. Ja see eesmärk saavutati. Kas te olete nõus kaaluma edaspidi puu- ja köögivilja käibemaksu langetamist ka Eestis?

Aitäh! Iga täiendava soodustuse puhul tuleb muidugi kõigepealt vaadata, kui palju see reaalselt aitaks kaasa valu leevendamisele. Samamoodi on iga täiendava soodustuse lisamisel vaja lahti rääkida ja leida kohe ka kate, mille arvel või mille ümberkujundamise abil, milliste kulude kokkuhoidmise abil on muudatust võimalik katta. Praegu täiendavaid soodustusi ei ole plaanis teha.

Jaak Juske, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma jätkan õpetajate teemat, õpetajate palkade teemat. Elukestva õppe strateegia kohaselt pidi olema juba möödunud aastal õpetajate keskmine palk 120% riigi keskmisest palgast. Tegelik näitaja oli mullu 112%. Samal ajal kehtib endiselt eelmise valitsuse otsus, millega on õpetajate palgad tervenisti neljaks järgmiseks aastaks külmutatud. Ma palun vastust, kuidas ja mis ajaks täpselt saab õpetajate palkade osas täidetud strateegias seatud eesmärk? Ma palun väga konkreetset vastust!

Aitäh, hea küsija! Riigi eelarvestrateegia, mis järgmiseks neljaks aastaks riigi rahaliste võimaluste raamid paika paneb, on praegu valitsuses arutelul. See strateegia saab valmis, nagu seadus ütleb, aprilli lõpuks. Ja siis on võimalik ka vastata teie küsimusele konkreetsemalt, aga kindlasti nende võimaluste piires, mis maksumaksjad riigile annavad. Kõik need arutelud toimuvad ja lahendusi otsitakse. Nagu teile ka väga hästi teada on, teine pool sellest on meil endiselt erakordselt suur eelarve puudujääk, millest lähiaastatel välja tulla tuleb ja mis nõuab väga tõsiseid pingutusi ja muudatusi. Aitäh!

Head kolleegid, ma juhin teie tähelepanu, et meil on täna päevakorras päris palju punkte ja kui me suudaksime arupärimise sisu juures püsida, siis oleks parem. Ma saan aru, et arupärijad on eelkõige lähtunud tulude poolest, mitte kulude poolest. Aga eks arupärijad saavad oma küsimustega seda täpsustada. Palun, Raimond Kaljulaid!

No ma reageerin siis istungi juhataja üleskutsele. Mina lähtun küll sellest, et rahandusminister ise kutsus üles palju avaramalt maksupoliitikale lähenema. Ma arvan, et eks need asjad ole ju omavahel kõik seotud, riigi tulud ja kulud lõpuks jooksevad kokku eelarvesse. Selles mõttes ma kindlasti ei piiraks tänaseid küsimusi rahandusministrile. ainult varamaksudega. 

Aga mu küsimus on see. Nagu minister just ütles, meil on väga suur eelarve puudujääk, ees ootavad rasked kärped. Samal ajal me teame, et näiteks perearstide nimistute puhul on keskmine nimistu optimaalsest oluliselt suurem. Kas need kärped, mis ees ootavad, puudutavad ka tervishoidu?

Aitäh, hea küsija! Minu üleskutse oli seotud sellega, et mitte rääkida ainult võimalikest maksutõusudest või uutest maksudest, nagu arupärimise küsimused sellele tähelepanu tõmbasid või millele keskendusid, vaid rääkida ka võimalustest, mis erinevate maksuvähenduste kaudu aitaksid majanduse uuele kasvule ja seeläbi tooksid ka riigile suuremaid võimalusi otsuste tegemiseks.

Ma ei tea, miks te keskendute ainult kokkuhoiule, mida kindlasti tuleb ka teha. Aga eelkõige on praegu tõesti kõikide kabineti liikmete lootus sellel, et pakutakse välja just nimelt pikema mõjuga muudatusi ja reforme, mis aitaksid tulevikuks eri sektorites paremini valmis olla. Ma arvan, et ei ole ka mõistlik ühte tükki ainult välja võtta ja ainult kulude kokkuhoiust rääkida. Aga tõsi on, et kulude ülevaatamine ja kokkuhoidmine peaks olema tegelikult iga-aastane riigi eelarvestrateegia osa. Sugugi mitte alati see nii ei ole olnud. Sel korral proovime paremini. 

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja ja minister! Teie valitsuse prioriteet on n‑ö rohepööre ja meie maailma lõpust päästmine. Ja üks neist abinõudest on, et tuleks oluliselt transpordivahendeid muuta, see tähendab unustada ära diisel- ja bensiinimootoriga autod ja minna elektriautodele üle. Tegelikult, et stsenaariumiga tasemel olla, peaks Eestis umbes 4000 elektriautot aastas juurde tulema. Eelmisel aastal vist oli veidi üle 300.

Aga minu küsimus on, et kuna aastal 2025 – ja see on juba lähedal – näiteks Pariisi enam diiselmootoriga autoga ei sõida ja ka teistesse kohtadesse ei pääse, siis need valguvad meile siia. Kas valitsus ei ole mõelnud selles valguses automaksu kehtestamist eelkõige diiselmootoriga ja bensiiniautodele, et päästa maailma? Sest kõik see valgub ju siia.

Aitäh! Valitsusel ei ole kavas uusi makse kehtestada. Ei ole kavas ka eraldi automaksu kehtestada.

Riho Breivel, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud minister! Minu poole on pöördunud mitmed ettevõtjad ja ka paljud valijad. Minu küsimus puudutab diisliaktsiisi. Ma sooviksin teie suust kuulda, millised on kavad diisliaktsiisi osas lähtuvalt selle tõstmise plaanist?

Aitäh! Selles seaduses, mis eelmisel aastal vastu võeti, ajutise kriisimeetmena kehtestatud diislikütuse aktsiisi soodustus lõpeb järgmise aasta kevadel. See on kehtiv raamistik, kehtiv seadus, et see kriisimeetmena rakendatud soodustus lõpeb. Üldised arutelud käivad praegu riigi eelarvestrateegia kokkupanemise raames ja nagu ma ka ühele varasemale küsijale vastuseks ütlesin, need arutelud lõpevad aprilli lõpuks. 

Valdo Randpere, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Mul on selline küsimus. Eelmine valitsus, no selle konservatiivsemad osapooled, armastasid palju rääkida pereväärtustest ja erinevatest perekonnavormidest ja traditsioonidest, aga niipea kui jutt jõudis konkreetsete finantsteemade või -küsimusteni, siis nende entusiasm rauges. Näiteks abikaasade ühisdeklaratsioon. Varem see oli lubatud, praeguseks ei ole enam lubatud. Ja minu küsimus on: kas seda on plaanis lähiajal või mingis kaugemas perspektiivis taastada? Ma arvan, et see oleks hädavajalik ja väga peresõbralik meelde. 

Aitäh! See kindlasti oleks hea ja oluline meede. Me saame neid otsuseid aga teha selle eelarveprognoosi raames, mis praegu on. Ja üks olulisimaid ülesandeid on meil taastada vastutustundlik eelarvepoliitika, mis tähendab, et täiendavate väga olulise eelarvelise mõjuga soodustuste või muudatuste tegemine peab eelkõige arvestama nii majanduskasvuga kui ka vajadusega eelarve tasakaal ikkagi ühel hetkel taastada. Ja kui eelarve seis uuesti sellise võimaluse meile pakub, siis kindlasti on teie nimetatud muudatus üks nendest, mis tuleb ära teha. 

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te mainisite oma esimeses vastuses, et tööjõumaksude alandamine on vajalik selleks, et majandust kasvatada. Selles kontekstis mul on küsimus: millised on valitsuse plaanid või teie enda nägemus maksupoliitikast? 

Valimiste ajal te väga aktiivselt rääkisite sellest, et tuleb kõige jõukamatele teha korralik 100-eurone maksukingitus, andes kõigile samas ulatuses tulumaksuvaba miinimumi. Ja teisest küljest, omal ajal oli see mõte, et alampalk oleks tulumaksuvaba. Viimastel aastatel ei ole tegelikult tulumaksuvaba miinimumi tõstetud, alampalk on veel natuke eest ära tõusnud ja tõuseb tulevikus veelgi. Mis teie eelistus on: kas tööjõumaksude alandamisel peaks pigem lähtuma sellest, et tulumaksuvaba miinimum peaks kehtima alampalgani, et alampalk oleks tulumaksuvaba, et aidata järele neid inimesi, kellel on madalamad palgad, või pigem peaks aitama kõrgepalgalisi?

Aitäh! Esiteks ei arva ma, et oleks otstarbekas kahte asja vastandada. Kui me räägime tulumaksusüsteemi ja tulumaksu puudutavatest muudatustest, siis see, milleks me otsime praegu võimalusi, puudutab vanemaid inimesi. See puudutab pensioniealisi inimesi, ka neid, kelle tervis lubab pensionieas tööd jätkata. Millal eelarve võimalused lubavad teha muudatuse, mille järgi Eestis keskmine pension püsiks tulumaksuvaba – see teema on taas jutuks käimasolevatel riigi eelarvestrateegia aruteludel, mis järgmised paar nädalat valitsuses veel kestavad.

Aga kaugemas vaates jaa, ma arvan, et tööjõumaksude temaatika tuleb päris üksipulgi lahti võtta. Kui meil on sellel aastal prognoosi kohaselt olukord, kus tööjõumaksud moodustavad kõikidest maksudest 56,3%, siis see on päris kõrge tase, see on 19,7% SKP-st. Eelkõige arvan ma, et see arutelu peaks käima just võtmes, millist tööjõudu me kõige rohkem Eestis näha soovime, kus me soovime tulevikus kasvu näha.

Nagu ma ka sissejuhatuses ütlesin, maksupoliitika on kindlasti üks nendest meetmetest, mis tuleviku kasvu toetamise mõttes tuleb ära kasutada. See arutelu on palju komplekssem kui ühe üksiku maksu väljanoppimine ja ainult tuludetsiilide vahel sellega mängimine. Ma loodan väga, et see kompleksne arutelu algab ja et see ei keskendu mitte ainult maksutõusudele, vaid otsib ka võimalusi, kuidas leevendada valukohti, kust kõige rohkem king pitsitab – ehk oleks võimalik arutada ja teha plaane maksude vähendamiseks. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Maksusüsteem, ma arvan, ei pea olema mitte ühetaoline. Maksusüsteem peab olema õiglane. Ja kui me räägime eriti väikese sissetulekuga inimestest, siis me ei räägi ainult pensionäridest, vaid väga paljud noored pered on ka kehvas olukorras. Soovitan tervet ühiskonda koos vaadata. 

Minule lihtsalt jääb arusaamatuks, kuidas teie arvates ikkagi Eesti riik edasi peaks minema. Ühtepidi räägite, et me peame hakkama kärpima, et eelarve tasakaalu saavutada, teistpidi on vaja õpetajatel palka tõsta ja suurendada kõiki muid kulutusi. Okei, natukene efektiivsust sealt eelarvest välja pigistab, aga kui me vaatame euroraha kasutamist, siis Riigikontroll on öelnud, et üle miljardi euro ulatuses tegelikult jätkatakse riigi püsikulude katmist eurorahast. Ka see tuleb tegelikult maksudega katta. Mis hetkel te tulete siis välja ettepanekutega riigieelarve kohta? Kuidas me hakkame neid eurorahast makstavaid püsikulusid eelarvest katma?

Aitäh! Igasuguste püsikulude puhul ei saa olla ainukene lähteküsimus see, kuidas olemasolevaid püsikulusid igavesti ja tõusvas joones katta. Iga jumala aasta, kui mitte iga kuu tuleb üle vaadata see püsikulude automaatika, mis varasemalt on sisse jäänud. Ka püsikulude puhul on kindlasti selliseid kohti, kus inertsist jätkatakse nii, nagu see on varem käinud. See puudutab nii euroraha kui Eesti enda maksumaksja rahast rahastatavat süsteemi. Lisaks tuleb ikkagi läbivalt analüüsida, kus mingeid tegevusi on võimalik ümber kujundada, teha midagi väiksemate kuludega või väiksema arvu inimestega või siis midagi sootuks lõpetada. See on tegelikult osa sellest analüüsist, mida teha tuleb. 

Juhin tähelepanu, et arupärimistele vastamisel on meil kõigil üks küsimus saalist. Nii et, hea Peeter Ernits, teist küsimust küsida ei saa. Küsib Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma ei saa küll aru, miks mul siin pilti ei taha näidata. Aga nii ta kord juba on. Oleks nagu kaks küsimust kohe hoobiga. Esimene on see: kas ja kui, siis millal võiks valitsuse arvates toitlustusasutuste käibemaksu alandada? Toon võrdluseks, et minu mäletamist mööda Hispaanias on see 6%, meil on ikkagi 20%. Pärast 2009. aastat me ju tõstsime seda määra. Ütlesime, et küll tulevad head ajad. Noh, head ajad on meil siin juba olnud ja ka läinud.

Teine küsimus ministrile on selle kohta, et Rahandusministeeriumilt tuli ettepanek, et täiskasvanute jaoks oleks vaja e-vedelikes maitsed keelata. Kas see on ka mingil määral seotud maksupoliitikaga? Ja kas te oskate öelda, kas Rahandusministeerium on endiselt sellel seisukohal?

Aitäh! Teie südameteema e-vedelike näol on mulle hästi tuttav ajast, kui me mõlemad olime Riigikogu liikmed. Sellele detailsele küsimusele vastates ma arvan, et meil on võimalus seda debatti tõenäoliselt jätkata ja siis ma küsiks vastu – seda võimalust mul kahjuks praegu kodukorra kohaselt ei ole –, mis on teie konkreetne ettepanek praeguses faasis. Siis oleks võimalik ka detailsemalt vastata.

Esimese küsimuse peale vastan samamoodi, et kui teil on ettepanek täiendav soodustus teha, siis oleks hea kuulda, kuidas see konkreetne soodustus aitab kõige rohkem neid, keda te selle üle välja laiuva soodustusega toetada sooviksite. Üldine loogika on see, et üldiselt maksusoodustused on kõige kallim viis ja sugugi mitte kõige efektiivsem viis pakkuda tuge neile, kel seda vaja on.

Ja teiseks veel kord: kui teil on täiendava soodustuse ettepanek, siis tehke kohe ka ettepanek, kuidas seda on võimalik katta – milliste ümberkorraldustega või milliste kulutuste ärajätmisega.

Helmen Kütt, palun!

(Kaugühendus)

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Teie vastustest on selge, et maksurahu, mida on koalitsioon otsustanud, säilib. Kokkuhoiu või ümbervaatamise osas igas valdkonnas on ministrid oma ülesanded saanud ja see on kindlasti õige, sest tõepoolest, teatud kulud on mõistlik üle vaadata.

Samas me teame, et haridus- ja sotsiaalvaldkond, samuti tervishoid, eriti viimane, on olnud pidevas puudujäägis. Sellele on tähelepanu juhitud, et sotsiaalvaldkond ja tervishoid on, kui lähtuda osakaalust SKP-s, meil ikkagi alarahastatud. Mida seal veel kokku hoida, on küsitav. Aga rahvaalgatuse korras esitati paar aastat tagasi ettepanek – ja tollane sotsiaalminister Tanel Kiik seda väga toetas – võtta kasutusele hoolduskindlustus. Kas see on praegusel valitsusel täiesti laualt maas? Kas seda analüüsitakse või mis seis hetkel on?

Aitäh! Pakett, mille Tanel Kiik selle valdkonna ministrina ja nüüd ka Signe Riisalo eelkõige tulevikuvaates, tuleviku järjest kasvavate vajaduste katmise vaates valitsusele esitavad, on kindlasti detailsemalt teada aasta teises pooles. Ja see, nagu teile väga hästi teada on, käib ikkagi selle loogika alusel, et vastava valdkonnaga tegelev minister tuleb oma tervikpaketi ettepanekutega välja. Nagu öeldud, aasta teises pooles on võimalik ilmselt detailselt kogu selle teema juurde tagasi tulla, aga kõige mõistlikum kindlasti on seda käsitleda valitsuse liikmega, kes otseselt selle valdkonnaga tegeleb.

Ivari Padar, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Lugupeetud minister! Vaieldamatult maksud, sh uute maksude kehtestamine on üks keeruline teema ja ettevaatlikkust nõudev teema. Eks meil on ju valikud, kas uued maksud, kärped või siis lootus, et majanduskasv kompenseerib ühiskonna vajadused. Kui nüüd vaadata maikuu peale, kui uus riigi eelarvestrateegia läheb arutamisele, siis jutuks on olnud kärped. Kindlasti on teil oma visioon, millistes valdkondades tuleks kärpeid teha. Kas oskate te välja tuua näiteks kolm olulist kohta, kus kindlasti tuleks kärpeid teha? Mis valdkondasid tuleks survestada?

Aitäh, hea küsija! Survestada ei tuleks kuskil. Aga kõik valitsuskabineti liikmed teevad praegu tõesti väga head tööd selle kallal, et otsivad võimalusi, kuidas valdkonnasiseselt tööd tulevikku vaadates nii kujundada, et jooksvate igapäevaste kulude kasv, mis on olnud ikkagi vahepeal üsna pidev, ei oleks kuidagi kiirem, kui on riigi tulude kasv. See peab olema ikkagi vastupidi: et kulud kasvavad aeglasemalt. Ainult siis on meil võimalik seda ülesannet lahendada.

Ja ma tegelikult ütlen Ivari Padarile vastates praegu aitäh Helmen Kütile heade sõnade eest tema küsimuse alguses. Ta rõhutas üle, et tõepoolest maksurahu püsib ja nii on arusaadav ja iseenesest mõistlik see lähenemine, et me otsime kohti, kus on võimalik riigil efektiivsemalt toimetada ja vahepeal paisunud jooksvate kulude kasvule piir ette panna. See on see põhimõte, millest tõepoolest valitsuskabineti liikmed praegu riigi eelarvestrateegiat kokku pannes lähtuvad. 

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Algatuseks te tunnistasite, et me oleme tõesti olukorras, kus tööealise elanikkonna osakaal kiiresti väheneb. On ka selge, et uued töövormid tegelikult tööjõumaksude klassikalist maksmist paratamatult vähendavad. Te juba ütlesite, et loomulikult maksudebatt meil ees seisab. Aga vastus kõigile küsimustele oli, et Rahandusministeerium ei ole viimastel aastatel mitte midagi analüüsinud.

Ma küsiksin niipidi: kui te näete, et seda debatti on vaja, siis kas teil on plaanis ka mingeid analüüse tellida? Ehk oleks seda mõistlik teha, selle asemel et anda välja selliseid vastuolulisi signaale, mida te oma koalitsioonileppes olete andnud. Ühelt poolt olete lubanud vähendada sotsiaalset, majanduslikku ja regionaalset ebavõrdsust, teiselt poolt ütlete, et ükski maks ei tõuse. No okei, praegu võib öelda, et laename kõvasti raha ja teeme seda selle arvel, aga te ei tee sedagi. Te siin täna lisaeelarve otsusega tegelikult suurendate ebavõrdsust ja ebaõiglast kohtlemist, näiteks haiguspäevade hüvitamise kaudu. Aga jah, kas teil on mõni analüüs plaanis?

Aitäh, hea küsija! Tõesti, maksumaksjaid on aina vähem, tööealisi inimesi on Eestis aasta-aastalt vähem. Ja nendele, ütleme, järjest väiksemale hulgale inimestele uute maksude turjale ladumine on asi, mis võib-olla tundub korraks mõne üksiku sektori vaatevinklist ahvatlev või kuidagi selline lihtne lahendus – ütleks pigem jah, et lihtne lahendus. Aga sisuliselt see ei aita ju lahendada seda palju struktuursemat ja sisulisemat pikaajalist probleemi, kui me lihtsalt järjest väiksemale hulgale inimestele järjest suuremat maksukoormust selga laome. Seetõttu olen mina küll seda meelt, et uute maksude leiutamine tegelikult ei aita meid välja sellest murest või sellest probleemist, mis meil lahendada tuleb.

Aga jaa, mul on tegelikult plaan lähiajal kokku kutsuda üks selline väljaspool riigisektorit tegutsevate inimeste ja mõtlejate mõttekoda, kellega koos hakata plaani pidama just selle üle, kuidas me riigi konkurentsivõimet pikemas vaates parandada saame. See tuleb.

Riina Sikkut, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei tea, kuidas me sellesse kahte aastasse nii kinni oleme jäänud. Kõik saavad koalitsioonilepet lugedes aru, et uusi makse ei tule ja midagi ei tõuse, midagi ei lange. See on selge. Aga me räägime kõigis valdkondades kriisikindlusest ja sellest, et tuleb aidata täita riigi pikaajalisi eesmärke. See uute maksude leiutamine ja järjest vähematele inimestele suurema koorma kaela ladumine – noh, see viitab ju selgelt sellele, et maksusüsteemi ainus eesmärk peab nagu olema võimalikult palju raha kokku rehitseda riigi jaoks. Aga see nii ju ei ole.

See, et meie tööjõumaksud on väga kõrged ja meie maksustruktuur on ühetaoline, ju pikas perspektiivis tähendab, et meie maksusüsteem on kriisidele vastuvõtlik ja see, et ta ei aita riigil näiteks keskkonnaalaseid eesmärke täita ... (Juhataja: "Küsimus!") Kas te maksustruktuuri mitmekesistamise vajadusest saate aru?

Ma arvan, et see on üks osa sellest arutelust, mida tuleb pidada. See kõik tuleb läbi kaaluda. Just nimelt: millised on võimalused kehtestada tööl käivate inimeste maksustamine selliselt, et kogu maksustruktuur toetaks ka neid muudatusi, mis meil ees seisavad, mis meil ette võtta tuleb või juba käimas on. Nii et see kindlasti saab olema üks osa sellest terviklikust maksudebatist, mida sisuliselt oleks väga hea pidada vähemate ajaliste piirangutega, kui seda on arupärimisele vastamine Riigikogus. 

Hea minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on läbirääkimiste käigus Raimond Kaljulaid soovinud sõna. Palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Ja suur tänu, väga austatud minister, nende vastuste eest ja selle dialoogi eest Riigikoguga! Ministril oli küsimus, miks me keskendume kärbetele. Aga seetõttu, et tõepoolest, valitsuse koalitsioonilepe välistab maksusüsteemi muutmise ja seeläbi siis ka mis tahes täiendavate tuluallikate otsimise. Samas on soov liikuda eelarve tasakaalu suunas. See tähendab, nagu minister ka oma vastustes korduvalt ütles, et kõik valitsusliikmed otsivad enda valdkonnas kokkuhoiukohti – see tähendab kärpeid, kärpeid, kärpeid ja veel kord kärpeid. Ja nagu peaminister ütles, väga valusaid kärpeid. Alternatiive teadaolevalt ei kaaluta.

Minu jaoks oli küll väga üllatav, et Rahandusministeerium pole isegi analüüsinud varamaksude küsimust, mis tegelikult on ühiskonnas viimastel aastatel olnud väga oluline teema. Mille pinnal ikkagi saab rahandusminister väita, et näiteks varamaksud kuidagi piiraks kasvu või kahjustaks Eesti ettevõtete võimalusi eksportida oma tooteid-teenuseid? Analüüsi ju pole. Pole teada, mida see tähendaks riigi kulude seisukohalt, mida see tähendaks tulude seisukohalt, milline oleks mõju majandusele. Kui Rahandusministeerium neid analüüse teinud ei ole, no kes neid siis veel oskaks teha?

Rääkida sellest, et varamaksude teema pole olnud aktuaalne ja seetõttu pole seda käsitletud – see ei vasta tõele. Näiteks OECD on Eestile vägagi soovitanud kaaluda nii tööjõumaksude kui ka tarbimismaksude osakaalu vähendamist ja varamaksude kehtestamist. Nii et jah, see on üllatav, et Rahandusministeeriumis selleteemalisi analüüse ja täpsemaid prognoose tehtud ei ole. Seda enam, et Vabariigi Valitsuse seaduse § 65 kohaselt on üks Rahandusministeeriumi ülesandeid maksu- ja finantspoliitika kavandamine. Kuidas saab kavandada poliitikat, kui ei kaaluta alternatiive? 

Ministri vastustest jäi ka mulje, et Eesti riigieelarves ja meie püsikuludes on võimalik leida olulisel määral kärpekohti. Tuleb ainult sellele eesmärgile pühenduda, ja siis see kindlasti õnnestub.

Ka kolleegid tõid siin näiteid, kasutades Riigikontrolli viimast aastaaruannet, mis rääkis esmatähtsate avalike teenuste tulevikust. See oli 2020. aasta aruanne. Mõni näide statistikast, mis puudutab esmatähtsaid avalikke teenuseid. Nagu ma ka oma küsimuses viitasin, Eestis kehtib eri osapoolte vahel kokkulepe, et optimaalseks perearstinimistu suuruseks peetakse 1600 inimest. Keskmine nimistu suurus Eestis on 1699 inimest. Keskmine nimistu on suurem, kui on see, mida peetakse optimaalseks. Riigikontroll on kokku lugenud, et viimastel aastatel, 2015–2019 on toimunud 171 konkurssi perearstide leidmiseks. 97 juhul 171-st need konkursid luhtusid, perearsti ei leitud. Väljaspool Tallinna ja Tartut on perearstiteenusele ligipääs raskendatud ja tegelikult on perearste puudu ka Tallinnas. 

Ma küsin vahepeal istungi juhatajalt, kas mul on võimalik saada lisaaega. 

Kolm minutit on võimalik, jah. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisa!

Edasi: õpetajad. Väga keeruline on leida nõutava kvalifikatsiooniga õpetajaid. Minister rääkis sellest, et me peaksime kõigiti soodustama majanduskasvu ja eksporti. Ma olen sellega nõus. Meil tuleb kõigiti toetada eriti oma tehnoloogiaettevõtete, oma IT-ettevõtete edu. See on üks Eesti suuri unikaalseid tugevusi. Õpetajaid aga on meil puudu, sh matemaatika- ja loodusteaduste, see on füüsika-, keemia- ja bioloogiaõpetajaid kõige enam. Neid lihtsalt ei ole. Ma ei kujuta ette, kuidas me saame olla edukad, jätkusuutlikud, kestlikud tehnoloogiavaldkonnas, kui meil ei tule peale kõrge kvalifikatsiooniga insenere, programmeerijaid ja muid infotehnoloogiaspetsialiste. Meil on väga keeruline neid spetsialiste kõrgkoolides välja õpetada, kui meil ei ole heal tasemel matemaatika- ja loodusteaduste õpet koolides.

Õpetajate keskmine palk on 112% Eesti keskmisest palgast, nagu siin ka viidati. Eesmärk oli jõuda 120%-ni. Me ei ole seda eesmärki saavutanud. Õpetajate lähtetoetust on saanud selle kehtestamisest alates üle 800 õpetaja. See kehtestati 2008./2009. õppeaasta alguses suuruses 12 783 eurot. Sellest ajast on möödas üle kümne aasta, lähtetoetus kasvanud ei ole, see on endiselt samal tasemel.

Politsei- ja Piirivalveamet prognoosib, et aastaks 2030 lahkub teenistusest 350–400 politseinikku rohkem, kui neid Sisekaitseakadeemiast politseiõppe lõpetajate hulgast juurde tuleb. Politseinike arv tänavatel väheneb 10%. Päästjate keskmine palk aastal 2011 oli 84% Eesti keskmisest. Vahepeal on majanduses olnud head ajad, kasvuajad, päästjate keskmine palk keskmise palga võrdluses on langenud: see oli 84% keskmisest palgast, nüüd on 78% keskmisest palgast. Päästjad töötavad mitmel töökohal. Neil on väga raske ja nad lahkuvad teenistusest, kui neile sünnib pisipere või on plaanis lapsi saada, sest lihtsalt päästja palgaga ei ole võimalik ots otsaga kokku tulla.

Kokkuvõtteks. Kui ministri hinnangul on maksusüsteemi peamine eesmärk majanduskasvu ja ekspordi toetamine, siis majanduse ja riigi poliitika ja ka maksusüsteemi peamine eesmärk on ikkagi inimeste heaolu, inimeste elatustaseme tõstmine. Eriti oluline on esmatähtsate teenuste tagamine: tervis, haridus, pääste, julgeolek, sotsiaalkaitse. See on riigi eesmärk ja maksusüsteem peab seda toetama. Nii et ma kutsun üles Rahandusministeeriumi tegema oma tööd, tegelema nende analüüsidega. Meie mõte maksupoliitikas on seisma jäänud. Me peame saama selle jälle liikuma. Aitäh! 

Palun, Tarmo Kruusimäe saab järgmisena sõna.

Tänan, hea aseesimees! Head vabariigi kodanikud! Head kõik leemekulbi liigutajad ja loomulikult minu head kallid töökaaslased! Ainukene töö, mis toidab, on söömine. Sellest johtuvalt oli ka minu küsimus rahandusministrile maksupoliitika kohta. Jah, ta hästi osavalt hakkas rääkima, et kas te tahate nüüd sellist suurt maksusoodustust kohe kõigile üle põllu, aga tuletan meelde, et enne 2009. aasta kärpeid oli meil käibemaksu protsent tunduvalt väiksem. Siis lajatati kõigile üle põllu ja ei olnud häda midagi.

Kui me mõtleme, et kõik eestlased ei ole kõhuorjad, et kõik tahavad hirmsasti saleneda, närida muru ja naati või mida iganes ja sellest täiesti piisab, siis osa meist on ka sihukesed vana kooli inimesed. Ikkagi kartul ja liha peab olema. Maitse üle ei vaielda, maitse üle kakeldakse. Aga näiteks hispaanlased toetavad seda, nendel on toitlustusasutuste käibemaks 6%. Neile tundub, et Hispaania köök ja köögikultuur on hea. Ja Euroopa riikides on kõikjal käibemaks ikka alla selle meie lajatatava maksu. 

Ma ei usu, et eestlased on ilma igasuguse maitsetunnetuseta, ei oska lugu pidada üldse mingist söögikultuurist ja et söömine on üldse neljandajärguline asi või, ütleme, kultuurne ajaveetmine.

Eelkõneleja rääkis päästjatest ja riigi julgeolekust. Aga me teame ka, et tühja kõhuga sõduri ei sõdi ja päästja ei päästa. Seega, kui me peame Eesti köögist lugu, kui me soovime, et meil oleksid ikkagi toitlustusasutused, siis tuleb tunnistada, et need asutused on praegu väga keerulises olukorras. Valitsus on andnud ühe kuu jooksul kolm erinevat sõnumit, kui kaua nad lahti tohivad olla ja mis ja kus. Neil, kes ellu jäävad, võiks olla mingi lootus. Ja neid võiks ka premeerida sellega, et valitsus alandab toitlustusasutuste käibemaksu. Ma arvan, et see teeb rahva rikkamaks ja kõik võidaks.

Teine küsimus oli mul e-vedelike maitsete keelamise kohta. Ma esitasin eile õiguskomisjonis sama küsimuse ka Elmar Vaherile. Ma ajan tõesti jälgi, mis ajendil tuli Rahandusministeeriumist ettepanek, et e‑vedelikel tuleb maitsed ära keelata. Sellisel juhul oleks täiskasvanutele e-vedelike müügi puhul ilmselgelt tegu mingi meelemürgi müügiga. Minu küsimus oligi, kas politsei andis selle sisendi, et tegemist on ohtliku meelemürgiga. Näiteks kui inimene veibib ploomimaitselist e-vedelikku, siis ta on meeletus sõltuvuses, ta on ohuks ühiskonnale, iseendale ja ümbritsevatele, nii et see tuleb keelustada.

Mis on meie ettepanek? Hea minister, liberaalsed erakonnad võiksid seista inimeste vabaduste eest valida endale meeldiv värv, meeldiv maitse, meeldiv lõhn ja meeldiv suurus. Ei ole vaja ette dikteerida, kui pikad kellelgi juuksed on või kui pikk peab olema kleit, mis värvi see peab olema, mis odööre võiksid naisterahvad kasutada. Ja see kehtib ka maitsete kohta.

Lihtne küsimus on: kui palju need ebaproportsionaalsed ja täiesti arusaamatud keelud, mis on tulnud Rahandusministeeriumist, on seotud meie fiskaalpoliitikaga. Kui palju need toovad meile maksutulu? Me nägime, et seda maksutulu ei ole olnud. Kasvanud on ainult piirikaubandus ja must turg ning see ei peaks mitte ühegi rahandusministri unistus olema.

Keit, sul on võimalik neid kahte asja tegelikult muuta ja mõjutada. Ja ma võtan oma sõnavõtu kokku jälle ühe luuletaja väikese reaga, mis puudutab tegelikult ikkagi seda kõige tähtsamat, et me kõik oleme oma kõhu orjad. Hando Runnel on öelnud, et armastus käib kõhu kaudu, leiaks ainult õige augu. Täna tahavad toitlustajad teada, kuidas saab sellest luuletusest aru meie rahandusminister. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem sõnasoove ei ole. Rahandusminister soovib väikese täpsustuse teha. Palun, proua rahandusminister!

Aitäh, hea juhataja! See pole mitte niivõrd täpsustus, aga kuna on võimalus lõppsõnaks ja see arutelu läks arupärimises sisaldunud küsimustest palju laiemaks, siis ma kasutan seda võimalust.

Tõesti, kuna mitmel korral on arupärijad ja teised sõnavõtjad ja küsijad viidanud ka järgmiste aastate eelarveplaanidele, siis märgin, et meil on praegu Rahandusministeeriumis tõenäoliselt aasta kõige pingelisem kuu. Järgmise nelja aasta eelarveraamistik, eelarvekava peab aprilli lõpuks valmis olema. Seda eelarvekava tehes on valitsuses ikkagi põhiline eesmärk see, et selles rahvusvahelises konkurentsis, kus riigid omavahel on, oleks Eesti tulevikus maailmamajanduses võitjate hulgas. Ja see puudutab otseselt ka inimeste elujärge, Eesti inimeste elujärge.

Ehk siis veel kord lühidalt öeldes: meil on vaja lahendusi, mis toetaksid majanduskasvu ja seeläbi inimeste elujärje paranemist. Meil on vaja seda tüüpi lahendusi, mitte uusi makse. Maksupoliitikas, maksudebatis kindlasti ei tohi jääda seisma selle juurde, et esimene ja ainus või peamine lahendus on maksumaksja taskust rohkem raha võtmine. See esiteks ei ole lahendus, ei aita edasi ja teiseks on see oma loomult selline laisk lahendus.

Mulle ikkagi tundub selline lähenemine lähtuvat eeldusest, et sisuliselt me mitte ühtegi kunagi varem tehtud otsust kahtluse alla lihtsalt ei seagi. Me ei pea reforme vajalikuks ja jätkame inertsist täpselt sellel rajal, mis alati olnud on, ja eeldame, et kõik, mis tehtud on, kõik otsused, mis tehtud on, on head, ja laseme lihtsalt edasi tiksuda kõigel juba otsustatul moel.

See ei ole mõistlik eeldus. On selge, et reforme on vaja, on vaja rohkem, mitte vähem. Ka meie arutelust läbi käinud eelarve automaatika on tegelikult üks näide. Tuleb otsida võimalusi sellise automaatika vähendamiseks, mille korral enamik kulusid on väga jäigalt aastaid paigas olnud, ühtemoodi jätkunud juba aastaid.

Tõsi on, et reformid võivad ajutiselt ka tuua kaasa kulu, et reformi alustamine võib olla seotud kuluga. Aga kui selle reformi tulemus on tulevikus kas eelarve tulude suurendamine või kulude kokkuhoid, siis selline lühiajaline ühekordne defitsiidi lisandumine on põhjendatud. Ent jah, ainult sellisel juhul, kui arvutus tõepoolest klapib ja näitab, et tulevikus see korraks tekkiv täiendav puudujääk kaetakse.

Päris kokkuvõtteks võib-olla seda, et kogu meie praeguse eelarve planeerimise läbiv joon on tõepoolest jooksvate, igapäevaste, väikeste kulutuste kontrolli all hoidmine. Seda muu hulgas selleks, et meil lisalaenude kohustused ühel hetkel täiesti üle pea ei kasvaks. Selline areng tähendaks, et me teise käega hakkame oma tulevikukasvu lämmatama, ja seda ei saa lubada. Üldine põhimõte peab olema, et kui on head ajad, mis loodetavasti õige pea jälle kätte jõuavad, siis me peame hoiduma majanduse ülekuumenemisest ka riigi poole pealt, ja kui on kriisiajad, nagu meil praegu on, siis on vaja võimalust ajutiselt nõudlust toetada.

Nii et meie ajaliselt pikem eesmärk praegu eelarvestrateegiat koostades on jõuda uuesti eelarve tasakaaluni, teha ära rohe- ja digipööre, ja kui see õnnestub ära teha, siis mitte ainult jõuda tasakaaluni, vaid ikkagi uuesti ka ülejäägini. Muidu ei ole plaanidel mõtet. Fookus, mida me silmas peame, on tõepoolest majanduse uue kasvu toetamine. Ja nagu öeldud, arutelu all olev maksupoliitika peab seda toetama. Aitäh!

Tänan, austatud rahandusminister! Oleme esimese päevakorrapunkti ammendanud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi, Paul Puustusmaa, Jaak Valge, Urmas Reitelmanni ja Alar Lanemani esitatud arupärimine Eesti poliitika kohta Hiinas. Arupärijate nimel saab sõna Ruuben Kaalep, kui on soovi.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hea Riigikogu! Auväärt kuulajad! Asume nüüd arutama teemat, mis on väga oluline Eesti välispoliitika väärtusküsimus. See puudutab Eesti suhteid Hiina Rahvavabariigiga.

Eesti on rahvusriigina, mis on rajatud rahvaste enesemääramise põhimõttele, väga tundlikus olukorras alati, kui küsimus on nende põhimõtete järgimises rahvusvahelisel tasandil. Ja seetõttu oleme me 22. veebruaril esitanud välisministrile arupärimise, mis ühe olulise punktina toob välja 16. veebruaril Riigikogu ees välispoliitika arutelul välisministri väljaöeldud asjaolu, et Eestile on äärmiselt tähtsad head suhted Hiinaga, et Eesti tunnustab ühe Hiina poliitikat ja seda ei ole plaanis muuta. Ühtlasi nimetas välisminister Taiwani üheks Hiina piirkonnaks.

Meie leiame, et see on vastuolus kehtiva välispoliitika arengukavaga, mis seab muu seas eesmärkideks rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra säilimise, tõsised tagajärjed rahvusvahelise õiguse rikkumise eest ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitstuse. Samuti nõuab see, et Eesti juhiks rahvusvahelise õiguse rikkumistele järjekindlalt tähelepanu, viidates konkreetsetele toimepanijatele, toetaks poliitiliselt ja materiaalselt agressiooni ohvriks langenud riike, seisaks demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järjekindla rakendamise eest, seisaks usu- ja veendumusvabaduste ning usuliste vähemuste kaitse eest maailmas, seisaks põlisrahvaste õiguste eest – sealhulgas mõeldakse alati ka rahvaste enesemääramise õigust – ning toetaks maailma kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilimist ja arengut.

Pekingi režiim, mis kontrollib suuremat osa Hiina ajaloolisest territooriumist, on enda võimu kindlustamisel ja laiendamisel süstemaatiliselt rikkunud inimõigusi ja põhivabadusi, rahvusvahelist õigust ja põlisrahvaste õigusi. Selle näideteks on Tiibeti annekteerimine 1951. aastal, siiani kestev rahumeelse vastupanu mahasurumine, usuvabaduse piiramine, usujuhtide vangistamine ja ümberrahvastamise poliitika, Uiguuri tsiviilelanike vangistamine Xinjiangis asuvates koonduslaagrites, nende vägivaldne kohtlemine, uiguuride enesemääramisõiguse takistamine, mida rahvusvahelisel tasandil üha enam nimetatakse ka genotsiidiks, Sise-Mongoolia põliselanike õiguste takistamine ja rahumeelse vastupanu mahasurumine, Taiwanil asuva õigusjärgse Hiina Vabariigi valitsuse sõjalise sissetungiga ähvardamine ja korduvad sõjalised provokatsioonid, Hongkongi õiguste garanteerimisel võetud rahvusvaheliste kohustuste jõhker rikkumine ja selle piirkonna allutamine keskvalitsuse võimule.

Need seisukohad, mida on välisminister välja öelnud, eriti viitamine ühe Hiina poliitikale, võimaldavad paraku Eesti positsiooni tõlgendada kui toetusavaldust Hiina Rahvavabariigi tegevusele oma võimu kehtestamisel põlisrahvaste üle ja samuti loobumist põlisrahvaste enesemääramisõiguse kaitsmisest. On selge, et selline samm oleks vastuolus välispoliitika arengukavas seatud eesmärkidega ning see seaks sügava kahtluse alla Eesti välispoliitika väärtuspõhisuse. Sellest tulenevalt ootame arupärijatena välisministrilt vastust kaheksale küsimusele, mida ma ajapuudusel ei hakka ette lugema. Aitäh!

Arupärimisele vastab välisminister Eva-Maria Liimets. Palun!

(Kaugühendus)

Tere päevast! Ma loodan, et ma olen kuuldav ja nähtav.

Kenasti.

Aitäh! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud Ruuben Kaalep, suur aitäh nende küsimuste ja selle teema ja probleemistiku tõstatamise eest!

Vastan kõigepealt teie kaheksale küsimusele. Inimõiguste edendamine ja kaitsmine on jätkuvalt Eesti ja Euroopa Liidu välistegevuse nurgakivi ja prioriteet. Tegutseme pidevalt selle nimel, et inimõiguste rasked rikkumised ei jääks tähelepanuta ja hukkamõistuta. Hinnates inimõiguste olukorda eri riikides, tugineme alati mitmele allikale. Hiina Rahvavabariigi puhul on oluline see informatsioon, mille saame Eesti Pekingis asuvast suursaatkonnast, kus iga päev analüüstakse asukohariigis toimuvat ja edastatakse pidevalt informatsiooni kõigi aktuaalsete küsimuste kohta. Samuti on meil Euroopa Liidu liikmesriigina ligipääs teabele, mida vahendab liidu esindus Pekingis.

Lisaks on meil ülevaated aruteludest nendes rahvusvahelistes organisatsioonides, mille liige Eesti on, näiteks ÜRO ja selle allorganisatsioonid, ÜRO rahvusvaheliste konventsioonide järelevalve komitee ja sõltumatute rahvusvaheliste institutsioonide raportid. Eesti diplomaadid ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures Genfis kohtuvad korrapäraselt ka rahvusvähemuste organisatsioonide ja liitudega.

Mitmekesistele allikatele tuginedes peame nentima, et olemasolev info põlisrahvaste olukorrast Hiinas valmistab tõsist mure. Meil on põhjust arvata, et usu- ja veendumusvabadust ning vähemuste õigusi piiratakse. Seetõttu oleme seda teemat korduvalt tõstatanud ning teinud eri formaadis kriitilisi avaldusi, mis kutsuvad üles Hiinas tekkinud olukorda muutma.

Teine küsimus ja vastus sellele. Eesti on iseseisvuse taastamisest alates lähtunud ühe Hiina poliitikast. Diplomaatilised suhted sõlmis Eesti Vabariik Hiina Rahvavabariigiga. See tähendab, et Eesti Vabariik käsitab rahvusvahelise õiguse subjektina Hiina Rahvavabariiki. Seda põhimõtet rikkumata suhtleb Eesti, nagu ka Euroopa Liit tervikuna, mittepoliitilistes valdkondades, nagu kaubandus, investeeringud, haridus ja kultuurikoostöö, näiteks ka Taiwaniga. Eesti on koos teiste samameelsete riikidega toetanud Taiwani osalemist maailma terviseassambleel, mis on eriti oluline, arvestades vajadust võidelda ülemaailmse COVID-19 pandeemiaga. Ühe Hiina poliitika ei mõjuta meie välispoliitika arengukava täitmist.

Vastus kolmandale küsimusele. Eesti on viimastel aastatel tõstatanud järjepidevalt inimõiguste olukorra küsimusi kõigis võimalikes formaatides, nii meie kahepoolsetes suhetes Hiinaga, Euroopa Liidu tasandil kui ka koos teiste samameelsete riikidega rahvusvahelistes organisatsioonides.

Eesti ei ole eemale jäänud ühestki ÜRO raames viimastel aastatel Hiina olukorra suhtes tehtud kriitilisest avaldusest. Avaldustes on kritiseeritud meelevaldseid kinnipidamisi, suuremahulist jälitustegevust ja muid inimõiguste piiranguid, eelkõige silmas pidades uiguure ja teisi vähemusi Xinjiangis.

Samuti on korduvalt tõstatatud Hongkongi julgeoleku ja seadusandluse temaatikat. Näiteks juulis 2019 liitus Eesti 21 riigi ühiskirjaga ÜRO Inimõiguste Nõukogu juhile inimõiguste olukorra kohta Xinjiangis. Juunis 2020. aastal ühines Eesti 28 riigi ühisavaldusega ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärgul, selle teemaks oli inimõiguste olukord Xinjiangis ja Hongkongis. Xinjiangi teemal liitus Eesti ka ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees 2019. aastal 23 riigi ühisavaldusega ja 2020. aastal 39 riigi ühisavaldusega, mis lisaks Xinjiangile käsitles ka Hongkongi.

Oleme Hiina teemal sõna võtnud ka ÜRO Julgeolekunõukogus, mille mittealaline liige Eesti praegu on. Näiteks mais 2020. aastal tõstatas Eesti Euroopa Liidu ja ÜRO koostöö teemalisel kohtumisel ühena vähestest koos Euroopa Liidu kõrge esindaja Borrelli, Saksamaa ja Ühendkuningriigiga Hongkongi autonoomiat ohustavate õigusaktide küsimuse. Mais 2020. aastal toimus ÜRO Julgeolekunõukogus Eesti eesistumise ajal Hongkongi arutelu.

Eesti on liitunud rahvusvahelise meediavabaduse koalitsiooniga ning rahvusvahelise Usu- ja Veendumusvabaduse Alliansiga, mis on arutanud ka inimõiguste rikkumisi Hiinas ning teinud selle kohta ka avaldusi. Näiteks jaanuaris 2021. aastal tegi 16 meediavabaduse koalitsiooni liiget, sh Eesti, avalduse meediavabaduse piirangute kohta, juhtides tähelepanu ka ajakirjanik Chen Jiereni vangi mõistmisele COVID-19 teemal kirjutamise eest.

ÜRO üldise perioodilise inimõiguste ülevaatuse, n-ö UPR raames 2018. aasta novembris tegi Eesti Hiinale mitmeid soovitusi inimõiguste olukorra parandamiseks, näiteks kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti (ICCPR) ning selle surmanuhtluse kaotamist puudutava lisaprotokolli, piinamisvastase konventsiooni lisaprotokolli ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga liitumise osas. Samuti kutsus Eesti Hiinat üles tagama vaba ligipääsu internetile, tagama sõnavabaduse ning keelustama laste kehalise karistamise. 2018. aasta detsembris tegi Eesti koos teiste samameelsete riikidega avalduse, mis mõistis hukka Hiina-poolse suuremahulise intellektuaalse omandi varguse küberruumis. Euroopa Liidus on Eesti toetanud inimõigustega seoses Hongkongi-teemalisi avaldusi ja aktiivselt panustanud vastavate ühiste seisukohtade kujundamisse.

Oleme kaua töötanud selle nimel, et saaks vastu võetud Euroopa Liidu kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane sanktsioonirežiim. Sellega on Euroopa Liit esimest korda loonud endale raamistiku, mis võimaldab võtta sihipäraseid meetmeid isikute, üksuste ja asutuste, sealhulgas riiklike ja valitsusväliste osalejate vastu, kes vastutavad inimõiguste raske rikkumise eest kõikjal maailmas, osalevad nendes või on nendega seotud, seda sõltumata toimepanemise asukohast. Nende piiravate meetmetega nähakse ette üksikisikute suhtes kohaldatav reisikeeld ning nii üksikisikute kui ka üksuste suhtes kohaldatav rahaliste vahendite külmutamine.

Lisaks on isikutel ja üksustel Euroopa Liidus keelatud loetellu kantud isikutele, üksustele ja asutustele otseselt või kaudselt rahalisi vahendeid kättesaadavaks teha. Sihipäraste piiravate meetmete raamistikku kohaldatakse selliste tegude korral nagu genotsiid, inimsusvastased kuriteod ja muud inimõiguste rasked rikkumised, näiteks piinamine, orjus, kohtuvälised hukkamised, meeleavaldused, vahistamised ja kinnipidamised. Muud inimõiguste rikkumised võivad samuti kuuluda sanktsioonirežiimi kohaldamisalasse, kui need on aluslepingus sätestatud ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide seisukohast ulatuslikud, süstemaatilised või muul viisil rasked.

Sanktsioonide loetelu koostamine, läbivaatamine ja muutmine on nõukogu ülesanne, kes tegutseb liikmesriigi või Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekul. Seega, Euroopa Liidu uus inimõiguste sanktsioonirežiim toob lisavõimalusi inimõiguste rikkujate sanktsioneerimisel. Oleme seisukohal, et seda instrumenti tuleb vajadusel kasutada konkreetsete inimõiguste rikkumiste toimepanijate suhtes.

Kahepoolselt oleme inimõiguste ja Hongkongi olukorra tõstatanud pea kõigil kohtumistel Hiina kolleegidega. Rõhutasin inimõiguste järgimise vajalikkust ka oma sõnavõtus Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega toimunud hiljutisel tippkohtumisel.

Oluline on teada, et sanktsioonide määramine on juriidiline küsimus. Inimõiguste rikkumiste omistamisel on alati eelduseks konkreetsed tõendid ja tihti on vaja nende kogumiseks teostada sõltumatu rahvusvaheline uurimine. Kahjuks pole ÜRO inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet andnud kahe aasta jooksul võimalust takistamatult tutvuda olukorraga Xinjiangis kohapeal, ka Euroopa Liit pole saanud seda võimalust. Euroopa Liidu liikmesriikide Pekingis resideeruvate saadikute visiit Xinjiangi pole toimunud põhjustel, et pole tagatud kohtumised Euroopa Liidu soovitud isikutega.

Vastus küsimusele nr 4. Hongkongis jõustatud Hiina julgeolekuseadus ning selle alusel toimunud vahistamised ja valitud saadikute esinduskogust eemaldamine on vastuolus põhimõttega "üks riik, kaks süsteemi" ja Hiina võetud rahvusvaheliste kohustustega. Eesti jätkab rahvusvahelise õiguse rikkumisele tähelepanu juhtimist nii rahvusvahelistes organisatsioonides, Euroopa Liidus kui ka kahepoolselt. Kuna Hiina keeldus Pekingis vastu võtmast Euroopa Liidu liikmesriikide demarši Hongkongi teemal, tegi Välisministeerium demarši Tallinnas sarnaselt teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Eesti eelistab sellistes küsimustes ka edaspidi tegutseda koos liitlastega.

Vastus küsimusele nr 5. Lähtume põhimõttest, et jõuga ähvardamine või jõu tarvitamine ei ole lubatav ning see ei ole kooskõlas ÜRO põhikirjaga. Meie jaoks on oluline, et Euroopa Liidu liikmesriikide ja NATO liitlaste tegevus peab neis küsimustes olema ühtne.

Vastus küsimusele nr 6. Meie seisukoht on alati olnud, et inimõigused on universaalsed ja nende täitmine ei ole pelgalt ühegi riigi siseasi. Ühe Hiina poliitika ei vabasta riike kohustustest järgida rahvusvahelist õigust ja tagada rahvusvaheliste kohustuste täitmine lähtuvalt ÜRO põhikirjast ja rahvusvahelistest lepingutest, mille osaline Hiina Rahvavabariik on. Eesti on järjepidevalt juhtinud tähelepanu rahvusvahelise õiguse rikkumistele ja jätkab seda tegevust.

Vastus küsimusele nr 7. Eesti ei ole jätnud kasutamata ühtegi sobivat võimalust nimetatud probleemidele tähelepanu juhtida. Oleme järjepidevalt teinud koos teiste riikidega ühisavaldusi, mis nõuavad inimõiguste järgimist, sh Xinjiangis, ning toetanud seda küsimust käsitlevate Euroopa Liidu sõnavõttude tegemist ÜRO allorganisatsioonides. Näiteks aprillis 2019. aastal nõudis Euroopa Liit Euroopa Liidu ja Hiina inimõiguste dialoogi kohtumisel lisaks teistele inimõiguste kaitsjatele ka uiguuri kinnipeetavate vabastamist.

Vastus küsimusele nr 8. Oleme seda teemat käsitlenud rahvusvahelise Usu- ja Veendumusvabaduse Alliansi kohtumisel, kus arutati Tiibeti usuvabaduse küsimust. Nii Riigikogu Tiibeti toetusrühm, Eesti Budismi Instituut kui ka teised ühendused ja organisatsioonid on aastaid nõudnud poliitvangide vabastamist ja vägivalla lõpetamist Tiibetis. Aprillis 2020. aastal nõudsid 32 Euroopa Parlamendi liiget XI pantšen-laama tingimusteta vabastamist. Aprillis 2019. aastal nõudis Euroopa Liit Hiinaga peetud inimõiguste dialoogi kohtumisel Tiibeti aktivistide, kirjanike ja usutegelaste, sh Tashi Wangchuki ja Lobsang Dargye vabastamist.

See oli kompaktne ülevaade sellest, mida Eesti oma välispoliitikas teeb, et kutsuda üles Hiina Rahvavabariiki üles pidama kinni inimõigustest, arvestades inimõiguste universaalsust. Aitäh selle arupärimise eest! Lõpetan siinkohal.

Austatud minister, Riigikogu liikmed soovivad mõnda teemat veel täpsustada. Kõigepealt Jüri Jaanson, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu! Austatud välisminister! Ma (Ühendus hakib.) ... niiviisi, et Eesti riigina soovib Hiina probleemidele tähelepanu juhtida eelkõige koostöös liitlastega ja me jääme siiski nõudmiste ja etteheidete tasemele. Ma soovin küsida, kuidas meil on edenenud töö 17 + 1 koostööformaadis, kus on siis mõned Euroopa Liidu riigid ja Hiina. Mis on selle koostööformaadi senine tulem ja kuidas Välisministeerium näeb tulevikus seda koostööformaati?

Aitäh selle küsimuse eest! 2012. aastal alguse saanud koostööformaadi peamine eesmärk oli täiendada kahepoolseid suhteid eelkõige majanduskoostöö kaudu. Nii ongi Eesti selles formaadis osalenud ja Eesti-Hiina majandussuhetele selle formaadi kaudu kaasa aidanud. Näiteks viimati oli seal küsimuse all põllumajandustoodete ekspordi-impordi soodustamisega seotud lepingu sõlmimine.

Nii et teatud tegevus selle koostööformaadi kaudu on toimunud, kuid Eesti aktiivselt selles formaadis viimasel ajal osalenud ei ole. Eesti otsustas ka, et viimatisel tippkohtumisel osales peaministri asemel välisminister. Ja seda formaati me oleme seni hoidnud, me oleme selles osalenud majanduslikel, majandusliku koostöö kaalutlustel. Praegu on Eesti samamoodi selles formaadis edasi ja vaatame, kuidas ja kas üldse me jätkame.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te siin väga kõlavalt rääkisite meile sellest, kuidas Eesti on liitunud igasuguste meedia- ja meelsusvabadustega. Aga öelge palun, kuidas on selle kõigega kooskõlas 327 SE, meediateenuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis just nimelt tegelikult piirab meedia- ja ka meelsusvabadust? Kas te olete sellest teadlik ja kuidas see tundub, kui me ühe käega toetame meedia- ja meelsusvabadust, teise käega seda piirame? 

Suur aitäh selle küsimuse eest! Eesti Vabariigis on meediavabadusega väga hästi. Eesti on 14. kohal maailmas meediavabaduse indeksi järgi ja Eestis on väga palju erinevaid väljaandeid. Meediapluralism minu meelest on Eestis väga heal tasemel.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Paraku pean nentima, et suure osa küsimuste puhul te eriti konkreetselt ei vastanud ja rääkisite pigem teemast mööda, veeretades juttu kõikvõimalikele rahvusvahelistele avaldustele, millega Eesti on liitunud inimõiguste teemal. Aga ei kuulnud ühestki avaldusest, mis oleks Eesti Vabariigi Valitsuse enda algatatud.

Minu küsimus on, mis teie tõlgenduses siis täpsemalt on ühe Hiina poliitika. Rahvusvaheliselt mõistetakse seda ju üldiselt nii, et see tähendab Hiina Rahvavabariigi õigust täielikule kontrollile kogu enda nõutava territooriumi üle, mis välistab seega igasuguse toetuse Taiwani iseseisvusele või ka Tiibeti ja uiguuride rahvuslikule enesemääramisele, juhul kui see võiks viia iseseisvuseni.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma vastasin ka sellele küsimusele juba enne. Jah, Eesti Vabariik toetab ühe Hiina poliitikat.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Ma tänan teid kõigepealt selle veerandtunni eest, mis te võimaldasite mul tukastada. Ma nägin unes, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Ja sellest tekkis mul küsimus, kus see Hiina müür täpselt algab ja kus lõpeb. Ja sellega seoses küsimus areneb edasi. Te Tiibeti kontekstis rääkisite küll usuvabadusest, aga te ei rääkinud absoluutselt sellest, missugune on ikkagi Eesti suhtumine Tiibeti iseseisvuse jõuga likvideerimisse, Tiibeti täiesti unikaalse, maailmas unikaalse kultuuri järkjärgulisse hävitamisse Hiina Rahvavabariigi keskvõimu poolt ja tiibetlastevastase etnilise puhastuse läbiviimisse. Te ei rääkinud ka seda, et Eesti Vabariigi valitsus diplomaatilisel tasandil, riigijuhtide tasandil, muul tasandil oleks neid küsimusi tõstatanud. Te rääkisite, et kaks mitte-eestlasest europarlamendi liiget on teinud avalduse.

Härra Helme, palun küsimus!

See ei ole Eesti Vabariigi välispoliitika. Missugune on meie suhtumine Tiibetisse, Tiibeti tsivilisatsiooni ja kavatsused kahepoolsetes suhetes – kahepoolsetes suhetes! – teemat tõstatada?

Suur aitäh ka selle küsimuse eest! Ma oma arvates küll väga pikalt seletasin, kuidas Eesti proaktiivselt on neid küsimusi tõstatanud, kuid hea meelega loomulikult kordan ja toon mõne nüansi tugevamalt esile. Eesti mõistab hukka inimõiguste rasked rikkumised, on need siis Hiinas, Tiibetis või mõnes teises piirkonnas. Jõuga rahva mahasurumine on taunitav ja Eesti on seda tõstatanud.

Kui me räägime kahepoolsetest suhetest, siis hiljuti kutsus Eesti Välisministeerium välja Hiina saadiku ja käsitles kõiki neid küsimusi. Ja see ei ole nii, et Eesti tõstatab neid küsimusi vaid rahvusvahelistes organisatsioonides. Need on ka kahepoolselt laual ja seda ma ütlesin oma algses sõnavõtus ja kordan ka praegu, vastates sellele küsimusele.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea minister! Ma tahaks natuke selgust saada, kuidas see asi tegelikult on. Hiina on suur riik ja loomulikult tal on oma huvid. Ja peaks iga riigiga, ka suurte riikidega hästi läbi saama. Aga siin on vastandlikud signaalid. Üks teie kolleegidest, kaitseminister, oli pikka aega Taiwani sõprusrühma esimees, aga te räägite ühtse Hiina poliitikast, et Taiwan on seal väike osa. Teiselt poolt on minu hea pinginaaber Henn Põlluaas Hiina visiidi kohta kirjutanud: meie delegatsioonis oli ka Keit Pentus-Rosimannus ja Hiina kompartei kõrged juhid ütlesid, et oi kui tore, Reformierakond! Meil on teiega ju koostööleping. Lugupeetud Pentus-Rosimannus läks näost punaseks ja kui me pärast küsisime, kuidas selle lepinguga on, siis selget vastust ei saanud.

Ja nüüd minu küsimus teile. Teil on valitsuses selge pilt, kuidas see tegelikult on. Kas headel kolleegidel Reformierakonnast on koostöölepe Hiina komparteiga ja kas nad toetavad ka teie seisukohti selles, mida te rääkisite, või on see rohkem Keskerakonna rida? 

Suur aitäh nende küsimuste eest! Mina tutvustasin praegu valitsuse välispoliitilisi seisukohti. Mis puudutab laiemalt Hiina-poliitikat, Hiinaga suhteid, siis Välisministeerium viib peagi valitsusse Aasia-strateegia. Siis on võimalik kõikidel valitsusliikmetel loomulikult seisukohta avaldada. Mis puudutab Reformierakonna võimalikku lepingut Hiinaga, siis selles osas ma küll väga palun, et te selle küsimusega pöörduksite Reformierakonna poole. Jään sellele küsimusele vastuse praegu võlgu.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, hea juhataja! Austatud välisminister! Me oleme alati olnud uhked oma õigusjärgluse ja riigi väärtustele tugineva poliitika üle. See on meile väga oluline, me hoiame õigusjärgluse printsiibist igati kinni, seda nii poliitilistes küsimustes kui ka juriidilistes küsimustes.

Aga kuidas meil siis selle Hiina Vabariigiga on? Kas siin ei kõla nagu mingi kahepalgelisus? Ja selleks, et välistada oma kahtlusi, ma küsin teie käest ühe lepingu kohta, mis on sõlmitud, ratifitseeritud Eesti Vabariigis 1938. aastal. See on leping Eesti Vabariigi ja Hiina Vabariigi vahel, millele kirjutasid alla president, samuti peaminister Eenpalu ja Selter välisministrina. Selle esimene artikkel ütles selgelt, et Eesti Vabariigi ja Hiina Vabariigi vahel on sõlmitud alaline ja igavene rahu- ja sõprusleping. Selle kuues artikkel ütleb seda, et kõrged lepinguosalised sõlmivad niipea, kui vähegi võimalik, kaubandus- ja laevanduslepingu.

Aeg!

Küsin, kas see leping kehtib, ja küsin, kui kaugel on Välisministeerium selle kaubandus- ja laevanduslepingu sõlmimisega.

Suur aitäh, austatud Riigikogu liige, selle ajaloolise tagasivaate eest! Möönan, et ma ei ole ajaloolisi Hiina-suhete dokumente uurinud. Täna lähtume Eesti välispoliitikas nendest lepingutest, mis Eesti sõlmis taasiseseisvumise järel, juhul kui neid lepinguid oli vaja sõlmida. Loomulikult nende riikidega, kes kunagi ei tunnustanud Eesti riigi okupatsiooni, ei pidanud Eesti ka diplomaatiliste suhete lepinguid sõlmima.

Hiina Rahvavabariigiga lepiti 1991. aastal kokku kahepoolsetes diplomaatilistes suhetes. Ja nendes dokumentides tunnistab Eesti ühe Hiina poliitikat. Seejärel loomulikult jätkas Eesti ka lepingulise baasi laiendamist suhetes Hiinaga, mis tulenes sellest, millised huvid parasjagu Eestil või Hiinal olid. Ma viitasin siin enne, et praegu näiteks on töös põllumajandustoodete ekspordi-impordi soodustamise leping. Selliseid lepinguid on Eesti Hiinaga sõlminud vastavalt sellele, millised on ühe või teise poole kaubandushuvid või mõne teise valdkonna huvid. 

Head kolleegid! Ma juhin veel kord tähelepanu, et meil on küsimuse küsimiseks üks minut. Püüame sellest kinni pidada! Me kõik soovime täna edasi liikuda ja küsimusi on palju. Urmas Reitelmann, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, härra eesistuja! Proua välisminister, te lugesite ette terve rea meetmeid, millega on Eesti liitunud või mida teinud. Tulemus on ju null, eks ole. Hiina ehitab maailma suurimat mereväge, ründearmee käitub järjest agressiivsemalt kõikide teiste riikidega, eriti naabruses. Inimõigusi ei ole, Tiibet on endiselt okupeeritud. Ja Hiina kommunistlik partei on rajanud sellise unikaalse kõrgtehnoloogilise ühe erakonna hästi tugeva diktatuuri. Ja räägitakse ka Hiina eesmärkidest luua täiesti uus maailmakord, mis põhineb Hiina suhetel riikidega otse, mitte rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, mitte Euroopa Liidu kaudu, mitte austades rahvusvahelisi õigusi. Öelge palun, kas te olete viimastel aastatel täheldanud Eesti suunas Hiina diplomaatia aktiviseerumist, nii et see läheb mööda Euroopa Liidu üldistest seisukohtadest. 

Suur aitäh! Eesti jaoks on väga tähtis sellise väärtusruumi laiendamine, kus oleksid esikohal inimõiguste kaitsmine ja demokraatlike põhimõtete väärtustamine. Ja sellise väärtusruumi laiendamise nimel Eesti töötab. Eesti on valinud ka sellised organisatsioonid nagu Euroopa Liit ja NATO, mis on loodud nende väärtuste kaitseks, ja nende liige Eesti on. Selles kontekstis loomulikult teeb Eestile muret, et samal ajal autoritaarsed riigid suurendavad oma mõjuvõimu globaalselt. Ja kindlasti võib öelda, et ka Hiina on viimastel aastatel oma mõjuvõimu globaalselt suurendanud.

Kui me läheme detailsemaks, siis võib öelda, et näiteks küberjulgeolek on üks selline konkreetne valdkond, kus me oleme näinud, et ka Eestile teevad muret küberründed. Eesti on näiteks otsustanud, et me peame tagama, et meie 5G infrastruktuur oleks maksimaalselt turvaline. Eesti on selles vallas teinud koostööd liitlastega, sõlminud Ameerika Ühendriikidega memorandumi, et tagada, et tulevikus oleks meie infrastruktuur autoritaarsete riikide võimalike rünnakute eest ja andmekaitse kontekstis kaitstud. See on selline pidev tegevus, millega Eesti välis- ja julgeolekupoliitika asutused kogu aeg tegelevad. 

Kristen Michal, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma aitan teid hädast välja. Jutul Eesti Reformierakonna ja Hiina kompartei vahelisest lepingust ei ole sügavamat tõepõhja kui sellel, mida EKRE foorumites aeg-ajalt kohtab: kuidas vaktsiinid 5G ühenduse rajavad ja maskides on ussid. Aga et siin peaks ka küsimus järgnema, siis ma küsin. Kas te üllatute, et Eesti riigis on üks erakond, kes täiesti häbenemata oma nime all tõele mittevastavat juttu räägib?

Suur aitäh selle informatsiooni eest! Hea on teada, milline on meie laiem lepinguline baas Hiinaga. Minu jaoks on kindlasti väga oluline, et inimesed valivad ikkagi eelkõige tõe rääkimise. Keeruline on seda teie küsimust rohkem kommenteerida.

Anti Poolamets, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Leedu on astunud viimati märtsis väga olulisi samme Hiina suhetes, mis on leidnud rahvusvahelist tähelepanu. Ta on tõmmanud ennast välja 17+1 formaadist ja arendanud suhteid Taiwaniga. Kas Balti riigid ei võiks teha koostööd oma Hiina-suhete arendamisel? Ja kas te olete oma Leedu kolleegidega nende sammude üle aru pidanud? Võib-olla oleks aeg koordineerida kõigi kolme Balti riigi suhteid, eriti Taiwani suunal.

Austatud Riigikogu liige! Suur aitäh nende küsimuste eest! Eesti näeb suhteid Hiinaga eelkõige kahepoolsete suhetena. Teised koostööformaadid on täiendanud kahepoolseid suhteid. Eesti tugev eelistus oleks loomulikult, et oleks Hiina + 27 ehk Hiina ja Euroopa Liidu vaheline koostööformaat, mitte formaat, millele te viitasite, ehk 1+17, milles on osalenud üksnes osa Euroopa Liidu liikmesriike, nende seas Eesti. Eesti töötab selle nimel, et leida suheteks Hiinaga parimad koostööformaadid, mis arvestavad laiemalt Eesti välis- ja julgeolekupoliitilisi huvisid. Ja me teeme kindlasti tihedat koostööd ja koordineerime oma tegevusi nii Läti, Leedu kui ka teiste liitlaste ja samameelsete riikidega.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kas Eesti tunnustab põlisrahvaste õigusi ja rahvaste rahvusliku enesemääramise õigust kui printsiipi üldiselt? 

Aitäh selle väga olulise küsimuse eest! Eesti jaoks on põlisrahvaste õiguste kaitse väga oluline valdkond ja Eesti on välispoliitikas toetanud põlisrahvaste õiguseid juba 1990. aastate lõpust alates. See oli üks esimesi inimõiguste kaitse fonde, kuhu Eesti hakkas rahalisi toetusmakseid tegema just selleks, et seista põlisrahvaste õiguste kaitsmise eest.

Samas on kohti, kus põlisrahvaste enesemääramisõigus ei ole üheselt kooskõlas riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkusega. Nendes kohtades on kindlasti väga keeruline, kuidas ühte või teist küsimust lahendada. Kuid nagu olen täna korduvalt öelnud, inimõigused on universaalsed, nii et hoolimata territoriaalsest kuuluvusest tuleb igal riigil tagada oma riigis inimõiguste kaitse, hoolimata sellest, millised vähemused need on, on need põlisrahvad või muul moel vähemused. Inimõigused tuleb tagada kõikidele inimestele.

Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on lühike küsimus: missugune on Eesti positsioon Hiina-India piirikonfliktis?

Vabandust, ma ei kuulnud küsimust. Kas seda on võimalik korrata?

Palun veel kord siis. Kas Helle-Moonika Helme kuuleb meid? Palun, Helle-Moonika Helme!

Kas te kuulete mind? Ei kuule?

Jaa, kuuleme.

Väga hea! Mul oli lühike küsimus. Missugune on Eesti positsioon Hiina-India piirikonfliktis? 

Sellistes küsimustes on väga oluline, et naaberriigid dialoogi kaudu piiriprobleemi lahendaksid. See küsimus kindlasti kuulub sellesse valdkonda, kus riigid kahepoolses koostöös peavad tüliküsimuse lahendama.

Hea minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Meie läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Noh, pean tunnustama ministrit küsimustele vastamise katse eest, aga paraku pean ka tunnistama, et vastused olid suures osas pettumus. Ja võtame siis ükshaaval järjest.

Esimesele küsimusele, mis puudutas Välisministeeriumi teavet Hiina olukorra kohta, saime positiivse vastuse, et jah, Välisministeerium on teadlik, et olukord usu- ja veendumusvabaduse ja põlisrahvaste õigustega on väga raske, oleme seda teemat tõstatanud, teinud kriitilisi avaldusi. Olgu peale. Küsimusele, kuidas ühe Hiina poliitika mõjutab Eesti Välisministeeriumi tegevust ja välispoliitika arengukava täitmist, saime vastuseks, et ühe Hiina poliitika ei mõjuta välispoliitika arengukava täitmist. Kohe jõuame detailideni.

Kolmandale küsimusele, mis puudutas Eesti- poolseid samme, et juhtida tähelepanu rahvusvahelise õiguse rikkumistele, viidates ka konkreetsetele toimepanijatele, saime pika loetelu rahvusvahelistest, sh ÜRO avaldustest, Hongkongi küsimuse tõstatamisest ja väga palju näiteid avaldustest, millega Eesti on liitunud. Mis puudutas konkreetseid toimepanijaid inimõiguste rikkumisel, siis tõepoolest tulid jutuks ka sanktsioonid ja reisikeelud inimeste puhul, kes on otseselt inimõiguste rikkumisega seotud. 

Paraku tuleb tõdeda, et kogu see jutt sanktsioonidest läks väga sujuvalt üle teemadele, mis puudutasid inimõiguste rikkumisi, aga küsimus ise puudutas spetsiifiliselt rahvusvahelise õiguse rikkumisi ja ka rahvaste enesemääramisõiguse rikkumisi. Kui me vaatame rikkumisi, mida Hiina on toime pannud oma juhtkonna tasandil, siis tegelikult me ei kuulnud mitte midagi selle kohta, et tuleks välja tuua konkreetsed toimepanijaid, kes istuvad Hiina kompartei juhtkonnas.

Neljas küsimus puudutas tõsiseid tagajärgi, mis tulenevad välispoliitika arengukavast. Sellele vastuseks toodi ainsa tõsise tagajärjena välja, et Eesti jätkab sellele küsimusele tähelepanu juhtimist.

Viies küsimus jällegi oli üsna spetsiifiline ja puudutas poliitilist ja materiaalset tuge Hiina ohvritele nagu Taiwanile ja Tiibetile. Selle puhul vastus oli lihtsalt, et jõuga ähvardamine pole lubatav ja liitlaste tegevus peab olema ühtne, mis tähendab, et jällegi ei toodud välja mitte mingisuguseid poliitilisi ja materiaalseid toetuse võimalusi Eesti poolt neile riikidele, kuigi me arengukava põhjal peaksime seda tegema.

Kuues küsimus puudutas põlisrahvaste õigusi ja seda terminit järjekindlalt minister üritas paraku vältida, rääkides inimõigustest, mis on universaalsed. Ta väitis, et ühe Hiina poliitika ei vabasta meid selle järgimisest.

Seitsmenda küsimuse peale saime jällegi teada, et Eesti pole jätnud kasutamata ühtegi võimalust liituda ühisavaldustega rahvusvahelisel tasandil. Aga me ei kuulnud mitte ühestki avaldusest, mis oleks olnud algatatud Eesti enda poolt või siis tehtud Vabariigi Valitsuse initsiatiivil.

Kaheksandale küsimusele vastates öeldi, et on nõutud poliitvangide vabastamist Usu- ja Veendumusvabaduste Alliansi kohtumisel, ja toodi välja kõikvõimalike rühmade tehtud toetusavaldusi pantšen-laama vabastamiseks. On muidugi väga positiivne, et välisminister peab Tiibeti toetusrühma Riigikogus Eesti Vabariigi ametlikuks esindajaks, aga paraku valitsuse avaldusi ja seisukohti me ei kuulnud.

Kas lisaaega on võimalik saada? 

On võimalik. Palun, kolm minutit lisaaega! 

Kõige absurdsem moment tekkis lisaküsimuste voorus, kus ma palusin täpsustust, mida Eesti jaoks ikkagi tähendab ühe Hiina poliitika, mida on ju võimalik väga mitmeti mõista, eriti selles olukorras, kus me räägime ka riikide suveräänsusest ja territoriaalsest terviklikkusest. Minister siiski kinnitas, et ka põlisrahvaste õigused ja enesemääramisõigus on Eesti jaoks olulised. Paraku enesemääramisõigusel saab olla sisu ainult siis, kui mõni rahvas on nii totaalselt alla surutud, et selle riigi, suurema impeeriumi koosseisus jätkates neil ei ole mingisugust võimalust oma enesemääramist teostada, ja siis enesemääramisõigus näeb ette, et sellel rahval on õigus välja kuulutada iseseisvus ja saada oma riik.

Ja siin on ilmselge vastuolu ühe Hiina poliitikaga. Sisuliselt me ei saa rääkida korraga põlisrahvaste õigusest ja ühe Hiina poliitikast, kuna olukorras, kus Hiina varjamatult paneb toime genotsiidi, paneb toime ümberrahvastamist, kultuuride hävitamist, ei ole võimalik pooldada ega toetada nende rahvaste jätkuvat püsimist Hiina Rahvavabariigi koosseisus Pekingi režiimi võimu all.

Samuti tuli küsimustes välja 1938. aastal leping Eesti Vabariigi ja Hiina Vabariigi vahel, mis on selles mõttes riigiõiguslikult väga huvitav teema, et see puudutab Eesti suhteid Taiwaniga. Ja kuna seda lepingut Eesti omalt poolt ei ole kehtetuks tunnistanud, siis olukorras, kus me oleme ju selgelt riigina seisukohal, et näiteks Tartu rahuleping on kehtiv leping, peame me pidama ka seda 1938. aasta lepingut kehtivaks. Seega, kui Eestil on korraga diplomaatilised suhted juriidilises mõttes n-ö mõlema Hiinaga, ei saa me jällegi rääkida ühe Hiina poliitikast.

Kokku võttes tuleks öelda, et on aeg, et Vabariigi Valitsus otsustaks ära, kas me siis ikkagi toetame kõrgema printsiibina rahvaste enesemääramisõigust ja põlisrahvaste õigusi või toetame ühe Hiina poliitikat. Mina olen seisukohal, et oleks aeg lõpetada jutt ühe Hiina poliitikast, tuua selle asemele pigem printsiip "Hiina paha – Hiina maha, Hiina raha me ei taha". Aitäh! 

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu teile küsimustele vastamise eest! Küsimustele vastamine tõi ka ootamatult kõrvalefekte. Me saime nimelt teada, et meil on rahvasaadikuid, kes ilmselgelt põevad Herodese tõbe ja neile viirastuvad ussid isegi maskide sees. Aitäh ka selle niisuguse kõrvalprodukti eest nendele küsimustele vastamisel!

Mida ma aga tahaksin öelda nüüd teie vastuste kokkuvõtteks, on see, et ei ole tarvis mingisugust raketiteaduse tundmist, et aru saada, et Eesti Vabariigil puudub iseseisev poliitika Hiina Rahvavabariigi suhtes. Puudub iseseisev poliitika, mis vaataks Hiina Rahvavabariigiga suhteid laiemas kontekstis.

Mida ma silmas pean? Ma pean silmas laiemas kontekstis seda, et meie suhted on ikka veel heal juhul kusagil 2000. aasta tasemel. Meil keeldutakse Välisministeeriumis – ja mitte ainult Hiina küsimuses – tervikuna aru saamast, et külma sõja järgne ajajärk on läbi. Külma sõja järgne ajajärk on läbi! Me oleme multipolaarses maailmas. Lääne blokk on nõrk. Ameerika Ühendriigid on teise maailmasõja järgse perioodi kõige nõrgemas seisus. Euroopa Liit on lõhenenud, Euroopa Liit on majanduslikult allakäiguteel.

Samal ajal on meist idas tekkimas väga võimas ja hirmuäratav blokk, mis koosneb Venemaast, Hiinast ja Iraanist. Väikseid pudinaid võime veel juurde leida siit ja sealt, aga need on need kolm kandetala. Ja need kolm riiki ja see blokk dikteerib juba praegu suurel määral rahvusvaheliste poliitikate ja rahvusvaheliste konfliktide agendat.

Sellest vaatab meie Välisministeerium tuimalt mööda, rääkides ikka Euroopa Liidust ja NATO-st. Euroopa Liit ja NATO – tore! Aga Euroopa Liit ja NATO, nagu ma ütlesin, ei ole enam oma hiilgevormis. Ameerika Ühendriigid ei ole enam oma hiilgevormis ja sellest tulenevalt peame hindama ümber olukorra ka oma suhetes teiste riikidega, sh Hiinaga.

Mida ma selle all silmas pean? Ma pean selle all silmas seda, et meil on valida, kas me panustame Ameerika Ühendriikidele, Ameerika Ühendriikide pakutavatele turvagarantiidele, või me peame mõtlema selle peale, kuidas tagada oma julgeolek ka olukorras, kus Ameerika Ühendriikide fookus ja julgeolekuhuvid nihkuvad Vaiksele ookeanile. Ameerika Ühendriikide huvi ja võimekus Euroopa ruumis tagada oma väikeste liitlaste julgeolekut märkimisväärselt kahaneb.

Need on küsimused, mida meil ei julgeta esitada, ja ma kujutan juba ette, kuidas jälle kukuvad karjuma Herodese tõbe põdevad inimesed, et Helme on niisugune ja Helme on naasugune. Aga Helme mõtleb polüfooniliselt. Helme ei mõtle stampides, Helme ei ole sundmõtete küüsis, Helme mõtleb loominguliselt ja avaralt ja avatult.

Ja just seesugust mõtlemist on vaja ka meie välispoliitikas. Aga seda me ei näe ja sellele me saime ka praegu veenvat kinnitust. Sest, lugupeetud välisminister, meil ei ole ju hetkekski kahtlust, et te lugesite meile ette ametnike jutupunkte. Need olid ametnike jutupunktid ja need ametnike jutupunktid väga selgelt näitavad ära selle ajusurnud seisu, mis meil valitseb Välisministeeriumis. Ma kasutan jõhkraid väljendeid, aga ma olen ennegi Riigikogu saalis öelnud, et on vaja rakendada šokiteraapiat, selleks et me oma tardumusest ja alalhoidlikust hirmust midagi teistmoodi teha, midagi valesti teha – valesti teha mingisuguse konteksti raamides – üles ärkaksime. Ja Hiina on just see. Mulle isiklikult on ...

Mart, kas sul on vaja lisaaega? Anname kolm minutit lisaaega.

... murekohaks Tiibet. 40 aastat tagasi oli Ida-Tiibet, Amdo piirkond tiibetlastega asustatud. Tänasel päeval on Amdo piirkonda jäänud tiibetlaste riismed, seal on toimunud praktiliselt etniline puhastus.

Etniline puhastus on toimunud ka Sise-Mongoolias. Sise-Mongooliat viiakse praegu üle täielikule hiinakeelsele administreerimisele ja hiinakeelsele haridusele. Sellest meil ei räägita mitte midagi, sest meie kallid liitlased seda teemat ei ole puudutanud, Sise-Mongoolia teemat praktiliselt ei puudutata, see on nagu mingi Hiina siseasi.

Küll puudutame me aga Ida-Turkestani teemat, uiguuride teemat, ja õigesti teeme, et puudutame. Aga seda me puudutame, sest me julgeme puudutada. Sest see, nagu ka Hongkongi teema, on meie suurte sõprade selja taga meile ohutu. Tiibet ei ole ohutu ja Sise-Mongoolia ei ole ohutu.

Aga peale nende rahvaste on Hiinas veel mitukümmend vähemusrahvast, kes vaikselt surevad, keda vaikselt suretatakse. Inimõigustest me nende puhul ei räägi, enesemääramisõigustest me nende puhul ei räägi, nende oma rahvuslikust haridusest, omakeelsest kultuurist me ei räägi. Aga tegelikult peaksime rääkima, sest kui me jääme Lääne julgeolekuruumi – ja ma olen veendunud, et me sinna jääme –, siis on tegelikult meie huvides osutada nendele nõrkustele ja nendele nõrkadele kohtadele, mis selles uues globaalses konfrontatsioonis on kasutatavad teise poole ründamiseks, kahjustamiseks, propagandasõja pidamiseks – mis iganes sõnu me ka ei kasuta.

Nii et, lugupeetud välisminister! Teate, kuidas mina hommikuti ärkan? Ma veeretan ennast üle voodiserva ja kukun põrandale. Vaat siis kohe põrutab nagu pea selgeks. Ma soovitan teile ka: veeretage ennast hommikuti üle voodiserva ja kukkuge põrandale ja hakake mõtlema loominguliselt! Ja ärge kuulake neid panetunud bürokraate, kes teile jutupunkte teevad. Ma tean, et te olete ise nende hulgast välja kasvanud ja teil on eriti raske minu nõuannet kuulda võtta. Aga ärge kuulake neid! Ärge kuulake neid, te olete poliitiline juht. Te peate välja töötama meie uue poliitika nii ida suunas kui ka lääne suunas. Ma soovin teile selleks jõudu ja olen täiesti veendunud, et teie pikaajaline kogemus diplomaadina annab teile selleks eeldusi. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Selline meil siis ongi see päriselu: meie töövõtjad, ministrid, räägivad ühte, aga meie kui tööandjad ja kui rahvaesindajad elame siin hoopis oma elu. Ja minul on au, mille ma praegusel hetkel endale võtsin, Riigikogu Hongkongi toetusrühma esimehena lugeda ette üks dokument, millele ma ka ise alla kirjutasin.

Hiina Rahvavabariigi mõjutustegevus ohustab akadeemilisi vabadusi ja ajakirjandusvabadust. Avalik pöördumine Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Eesti ülikoolide juhtkondade, sõltumatute uurimisasutuste, ajakirjandusväljaannete ja kõikide Eestis töötavate teadlaste, õppejõudude, ajakirjanike, kultuuriinimeste ja poliitikute poole.

Hiina Rahvavabariigi üha kasvav ja laienev mõjutustegevus ülemaailmses ulatuses, mille sihtmärgiks on nii akadeemilised Hiina-uuringud kui ka Hiinas toimuvat kajastav vaba ajakirjandus, on saanud ilmselgeks ning leidnud laialdast vastukaja meedias ja monitooringuaruannetes.

Hiina Rahvavabariigi võimud on võtnud sihikule uurijad, ajakirjanikud ja institutsioonid, kelle tegevust peetakse Hiina suhtes vaenulikuks. Eeskätt puudutab see Hiina jaoks nn tundlikke teemasid, nagu mõnedel hinnangutel genotsiidi tunnustega repressioonid Tiibetis ja Ida-Turkestanis, usuvabaduse piiramine kogu riigis, õigusriigi põhimõtete ignoreerimine Hongkongis ja nii edasi. Seejuures rakendatakse uurijate ja ajakirjanike jälgimist ja jälitamist, otsest hirmutamist, sanktsioone, Hiinast väljasaatmist ja viisakeelde, valeinfo levitamist, aga ka meelitamist ja äraostmist.

Juhime tähelepanu mõnele viimasel ajal aset leidnud ja avalikkuses kõneainet tekitanud juhtumile: Hiina Rahvavabariigi sanktsioonid kümnele Euroopa Liidu poliitikule ja uurijale ning neljale institutsioonile, mis sisaldavad sissesõidukeeldu Hiina Rahvavabariiki, sh Hongkongi ja Macausse, ning äritegevuse keeldu, mis laieneb ka nendega seotud isikutele ja äriühingutele.

Teiseks, Hiinas töötavate ajakirjanike jälitamine ja nende töö takistamine ning riigist väljasaatmine. Viimase aasta jooksul on tuvastatud vähemalt 18 välisajakirjaniku väljasaatmist Hiinast.

Kolmandaks, Suurbritannia Oxfordi ülikoolis hiljuti sisseviidud kohustus üliõpilastele esitada oma Hiina-uuringute alaseid uurimistöid anonüümselt, et kaitsta eelkõige Hongkongist pärit üliõpilasi Hiina Rahvavabariigi võimude võimalike repressioonide eest, milleks annab neile võimaluse eelmisel aastal kehtestatud nn Hongkongi riikliku julgeoleku seadus.

Ülalöeldust lähtuvalt leiame, et Eesti ei saa ega tohi jääda Hiina Rahvavabariigi kasvava survepoliitika ja mõjutustegevuse suhtes passiivsele ja äraootavale seisukohale, kuna just väikeriigid on sellise mõjutuse osas kõige haavatavamad. Eesti peab riikliku poliitikaga (koostöös Euroopa Liidu ja teiste riikidega) looma ja tagama endale võimekuse Hiina Rahvavabariigi mõjutustegevust pidevalt jälgida ning rakendada vajadusel kiireid vastumeetmeid, kaitsta nii oma kodanike kui ka siin õppivate ja töötavate välismaalaste, eelkõige Hiina, Hongkongi ja Macau üliõpilaste julgeolekut ning tagada kõigile akadeemilised vabadused Hiina-uuringute alal.

Selleks kutsume üles:

kõiki Eesti üliõpilasi, teadlasi ja õppejõude ning ülikoole ja uurimisasutuste juhte viima läbi ja korraldama teaduslikku uurimistööd ja akadeemilist diskussiooni Hiina-teemadel vabalt, ilma tsensuuri ja enesetsensuurita ning lubamata Hiina Rahvavabariigi võimudel mis tahes avalikul või varjatud moel mõjutada uurimistööd suunas, mis võiks kallutada uurimise tulemusi ja laiemalt piirata akadeemilisi vabadusi;

kõiki Eesti ajakirjanikke ja meediaväljaandeid olema tähelepanelik ja reageeriv Hiina Rahvavabariigi ametlike ja mitteametlike mõjutuskatsete osas ning nõudma ja tagama endale juurdepääsu kõigile vajalikele Hiinat puudutavatele infoallikatele;

Vabariigi Valitsust senisest tunduvalt rohkem ja intensiivsemalt investeerima Hiina-uuringutesse, et luua parem ja kõikehõlmavam võimekus Hiina mõistmiseks ja Hiinaga seotud objektiivse teabe levitamiseks, sealhulgas tugevdama valitsusasutuste koostööd teadlastega;

Riigikogu koostöös Vabariigi Valitsuse, ülikoolide, uurimisasutuste, mõttekodade, ekspertidega töötama välja terviklik ja ajakohane Hiina-poliitika, mis looks legaalse raamistiku kiiresti ja tulemuslikult vastata Hiina mõjutustegevusele ...

Kas esineja soovib lisaaega?

... mida viimane teostab, rakendades selleks nii digitaalseid vahendeid, majandustegevust ja akadeemilist koostööd kui ka Hiina Rahvavabariigi kodanike luure- ja lobitööd ning teisi riiklikke ja mitteriiklikke avatud ja varjatud tegevusi. Aitäh!

Aitäh! Raivo Tamm, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud välisminister! Eesti peab nii riigi kui ka ühiskonnana pidama Hiinaga mis tahes koostööprojektide puhul esmajoones silmas Eesti julgeoleku huve. Pole saladus, et Hiina pikaajalise mõjutustegevuse peamine eesmärk välisriigis on Hiina kuvandi parandamine. Uute tehnoloogiate kasutusele võtmine aitab Hiinal oma positsiooni maailmas veelgi ulatuslikumalt tugevdada, mistõttu peame igasugusesse informatsiooni kas Hiina luurealases tegevuses või ka Pekingi mõjutustegevuses laiemalt suhtuma äärmise valvsusega.

Eriti oluline Eesti-suguse väikeriigi jaoks on, et Euroopa Liidu poliitika Hiina suunal oleks ühtne. Ettevaatlikuks peab meid riigina tegema Hiina Rahvavabariigi mõjutus akadeemiliste Hiina-uuringute suunal ning ka Hiinas toimuvat kajastava vaba ajakirjanduse mõjutamisel. Hiina propagandatööstus on oma narratiivi levitamiseks hakanud kasutama Lääne infokanaleid.

Ühiskonnana saavad diskussiooni hoidmisel riiki aidata akadeemilised asutused, samuti Eesti ajakirjandus, olles tähelepanelik Hiina-poolsete mõjutuskatsete suhtes. Riigina peame taotlema Euroopa Liidu ühtset lähenemist Hiinale ning oluline on otsida ka Ameerika Ühendriikide, meie suurima liitlase tuge. Peame olema valmis neid küsimusi ühiskonnas põhjalikult käsitlema ning pingutama selle nimel, et Eesti poliitikakujundajatel oleks selge ettekujutus Hiina tegevusest ja rollist rahvusvahelisel areenil. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Ministril on võimalik esineda veel sõnavõtuga, kui ta soovib, aga sellest ta meile märku andnud ei ole. Seega oleme lõpetanud päevakorrapunkti nr 2 käsitlemise.

Läheme edasi. Järgmine päevakorrapunkt on samuti arupärimine: Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi, Kalle Grünthali, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Leo Kunnase ja Anti Poolametsa 15. märtsil 2021 esitatud arupärimine demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Euroopa Liidus. Arupärijate esindaja Riigikogus on Ruuben Kaalep. Palun!

Lugupeetud Riigikogu! Me jätkame taas sarnasel teemal, mis puudutab meie suhtumist rahvaste enesemääramisõigusse ja põlisrahvaste küsimustesse. 15. märtsil esitatud arupärimises toome taas välja Vabariigi Valitsuse 9. juulil 2020 kinnitatud välispoliitika arengukava, mis nõuab, et Eesti seisaks demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järjekindla rakendamise eest, kaitseks arvamus- ja sõnavabadust, seisaks usu- ja veendumusvabaduse eest ning põlisrahvaste õiguste eest. Samuti suunab arengukava Eestit osalema tugeva Euroopa Liidu tuleviku kujundamisel, lähtudes selgelt määratletud rahvuslikest huvidest, ja eelistama Euroopa Liidu arendamist aluslepingute raames, kaasates selleks võimalikult suurt osa liikmesriike, tugevdama Euroopa Liidu ühtset toimimist ja mõjukuse kasvu rahvusvahelistes suhetes ning aitama selleks kujundada ja ellu viia Euroopa Liidu ühist välis-, kaitse-, julgeoleku-, kaubandus- ja keskkonnapoliitikat.

8. märtsil 2021 otsustas Euroopa Parlament võtta saadikupuutumatuse kolmelt Kataloonia iseseisvust pooldavalt parlamendiliikmelt. Saadikupuutumatuse võtmine võimaldab Belgial katalaani iseseisvuslased välja anda Hispaaniale, kes soovib nende üle kohut pidada. Kohtuprotsess katalaani iseseisvuslaste üle on selgelt poliitiliselt motiveeritud ja tuleneb nende toetusest Kataloonia lahkulöömisele Hispaania koosseisust. Euroopa Parlamendi toetus sellisele poliitilisele tagakiusamisele seab sügava kahtluse alla demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimise Euroopa Liidu poolt ning arvamus-, sõna- ja veendumusvabaduse ja põlisrahvaste õigused Euroopa Liidus.

Ja sellest tulenevalt palume välisministril vastata järgmistele küsimustele. Esiteks: "Millise hinnangu annab Eesti Hispaanias toimuvatele poliitilistele kohtuprotsessidele ja katalaani iseseisvuslaste poliitilisele tagakiusamisele?" Teiseks: "Kuidas on Eestil plaanis reageerida demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kahtluse alla seadmisele Euroopa Liidu tasandil?" Kolmandaks: "Kuidas kavatseb Eesti reageerida võimalikele Euroopa Liidu aluslepingute rikkumisele?" Neljandaks: "Kuidas seisab Eesti katalaani iseseisvuslastest Euroopa Parlamendi saadikute Carles Puigdemonti, Antoni Comini ja Clara Ponsati arvamus-, sõna- ja veendumusvabaduse eest?" Ning lõpuks viiendaks: "Milliste meetmetega seisab Eesti põlisrahvaste õiguste, sealhulgas enesemääramisõiguse eest Kataloonias?"

Tõepoolest, ma loodan väga, et sellele arupärimisele saame sisulisemad vastused kui eelmisele, nii et need ei sisalda vastuolusid ühelt poolt Eesti põhimõtete ja teiselt poolt põlisrahvaste õiguste vahel ja me saame kinnitust oma usule ja lootusele, et põlisrahvaste õigused on Eesti jaoks prioriteet number üks. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on vastajaks välisminister Eva-Maria Liimets. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud Riigikogu liikmed, nende küsimuste eest! Hea meel on jätkata seda arutelu ja vastata viiele äsja kõlanud küsimusele.

Hispaania Kuningriik on Eesti Vabariigile oluline partner Euroopa Liidus ja lähedane liitlane NATO-s. Eesti ja Hispaania kahepoolsed suhted on tugevad ja pikaajalised, 8. märtsil k.a tähistasime diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva. Hispaania on demokraatlik õigusriik, mistõttu pole kahtlust, et riigi sisepoliitilised vaidlused leiavad demokraatliku lahenduse vastavalt kehtivale seadusandlusele ja Hispaania põhiseadusele.

Eesti toetab Hispaania suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Kataloonia on demokraatliku riigi autonoomne piirkond ja kõik suurema autonoomia taotlemise protsessid peavad toimuma demokraatlikult ja Hispaania seadusi järgides, õigusriigi põhimõtteid järgides, ning lähtuma Hispaania konstitutsioonilisest protsessist.

Euroopa Parlamendi liikmete Carles Puigdemonti, Antoni Comini ja Clara Ponsati saadikupuutumatuse äravõtmine oli Euroopa Parlamendis demokraatlikul hääletusprotsessil vastu võetud otsus, mis oli kooskõlas ka Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni hinnanguga. Euroopa Liidu liikmesriikidel ja teistel Euroopa Liidu institutsioonidel puudub pädevus sekkuda Euroopa Parlamendi otsustusprotsessi. Vastavalt Euroopa Liidu aluslepingutele kontrollib Euroopa Liidu õiguse, sh aluslepingute täitmist liikmesriikide poolt Euroopa Komisjon. Euroopa Liidu aluslepingutes on selleks ette nähtud vastavad menetlused.

Rahvaste enesemääramisõigus on väga oluline rahvusvahelise õiguse põhimõte. Enesemääramisõiguse põhisisu on rahvusvähemuse õigus riigisiseselt ilma eraldumiseta teostada enda poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi eesmärke.

Maailma põlisrahvaste õiguste kaitsmine on Eestile südamelähedane ja oluline eelisteema meie inimõiguspoliitikas. Nagu ma äsja eelmises arupärimises viitasin, on see olnud niimoodi juba 1990. aastate lõpust alates. Eesti osales riikide rühmas, kes töötasid välja ja esitasid ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni 2007. aastal. Eesti eksperdid on korduvalt olnud põlisrahvaste alalise foorumi liikmed, on praegugi. Näiteks on praegu liige Sven-Erik Soosaar.

Oleme järjepidevalt toetanud rahaliselt põlisrahvaste foorumit ja ÜRO põlisrahvaste fonde. Eesti aktiivsel tagantlükkamisel ja toel on Euroopa Liit lisanud põlisrahvaste õigused oma prioriteediks ÜRO inimõiguste foorumitel.

Eestil on enam kui sajandipikkune teadusuuringutel ja vahetutel kontaktidel põhinev ekspertiis soome-ugri päritolu põlisrahvaste elust ja olukorrast Venemaa Föderatsioonis. Oleme rahvusvahelisel tasandil pühendunud ja järjepidevalt tõstatanud teema nende rahvaste kaitsetust olukorrast, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu mahasurumisest. Need olid näited, et põlisrahvaste õigused on Eesti jaoks väga olulise teemana laual, see on olnud pikka aega Eesti välispoliitika osa ja see ka jätkub.

Katalaanide olukorda ei saa võrrelda soome-ugri väikerahvaste tänase saatusega. Katalaanidel on ulatuslik autonoomia, nende kultuurilised, hariduslikud, sotsiaalsed ja majanduslikud huvid on nende endi suunatud ja nende õigused on kaitstud Euroopa väärtustel põhinevate kokkuleppeseadustega.

Eelmise nädala lõpus külastas Eestit Hispaania välisminister. Tema tõi ka Eesti avalikkusele antud intervjuudes väga selgelt välja Kataloonia probleemistiku põhialuse ja kirjeldas, kuidas Hispaania valitsus näeb antud küsimust. Kindlasti võivad katalaani küsimusest tõsiselt huvitatud Riigikogu liikmetele need artiklid huvipakkuvad olla. Aitäh!

Aitäh! Ministrile on ka küsimusi. Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! No lõpuks me nüüd kuulsime, milline on teie tõlgendus rahvaste enesemääramisõigusest. See on teie sõnul õigus autonoomiale ilma eraldumiseta, riigisiseselt seda autonoomiat teostada. Kuulge, kas tõesti teie hinnangul Eesti Vabariigi loomise põhialused, Eesti iseseisvusmanifest, mis viitab väga selgelt rahvaste enesemääramisõigusele kui ülimale printsiibile, mille alusel üldse Eesti Vene impeeriumist eraldus – kas see on kõik tühine teie arvates? Kas Eesti peaks olema uuesti osa Vene impeeriumist, kuna rahvaste enesemääramisõigus teie hinnangul ei sisalda endas õigust iseseisvuda?

Suur aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Esmalt, mis puudutab Eesti Vabariigi iseseisvust, siis olen loomulikult kindlal veendumusel, et Eesti rahval oli õigus iseseisvuda ja iseseisvunud Eesti riigi iseseisvuse kaitsmine on iga Eesti valitsuse liikme püha kohustus. Mis puudutab katalaanide küsimust, siis ma ütlesin väga selgelt, et need võimalused, mis katalaani rahval on, nende soovid tuleb ellu viia vastavalt Hispaania õigusruumile, Hispaania seadustele. 

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma väga vabandan, väga vabandan, aga see jutt on ju see jutt, mida meile räägiti Nõukogude Liidus. Ma olen käinud Kataloonia kohalikus parlamendis ja valitsushoones ja näinud, et need on väga toredad keskaegsed hooned. Ma tean, et neil on olnud omal ajal kuningriik, ja nad on väga uhked selle üle. Aga kui me asendame siin sõnad, mis te ütlesite – nende eneseteostus, rahvuslik eneseteostus tuleb teostada kehtiva õigusruumi raames –, siis täpselt sedasama ütles meile Nõukogude Liit. Et teil on Nõukogude Liidu õigusruumi raames oma liiduvabariik, teil on omakeelne haridus, ülikool, teil on oma parlament ehk siis ülemnõukogu, teil on omavalitsus – teostage oma iseseisvust õigusruumi määratluste järgi, mis selles suures Nõukogude Liidus on. Ja nüüd te räägite meile sedasama Kataloonia kohta. Kas ei ole ikka tapvalt silmakirjalik?! Ausalt öeldes – ma ei taha kedagi kuidagi solvata – see on lihtsalt tülgastav. 

Aitäh! Mind teeb natuke nõutuks nende paralleelide tõmbamine Nõukogude Liiduga, sellepärast et Hispaania puhul me räägime demokraatlikust riigist. Nõukogude Liidu puhul me rääkisime diktatuurist. Selles kontekstis ei saa neid paralleele tõmmata. Ja ma siiski soovin rõhutada, et olukorda Hispaanias kirjeldades viitasin mina sellele, et seal on põhiseaduslikud mehhanismid ja nende järgi tuleks seda rahva enesemääramisõigust teostada. 

Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja ja hea minister! Mul on hea meel, et te nimetasite Hispaaniat demokraatlikuks riigiks. Ma tegelikult küsingi selle valguses, kas see ei ole silmakirjalik, et me jõuliselt, resoluutselt reageerime Valgevenes ja Venemaal toimuvale, mis ongi hukka mõistetav, sest seal on rahulike kodanike kallal toime pandud eristruktuuride vägivald. Aga kui sama toimub keset Euroopat, Euroopa Liidus, demokraatlikus riigis Hispaanias, nagu te just äsja ütlesite, kui seal toimub demonstrantide laialipeksmine, nagu oli Kataloonias ehk keset Euroopat, siis justkui on kõik korras. Kas ei ole liiga silmakirjalik?

Aitäh nende küsimuste eest! Ma tuleksin tagasi inimõiguste universaalsuse juurde. Väljendusvabadus on üks inimõiguste vorme ning loomulikult on igal riigil kohustus pidada kinni nendest õigustest. Ja kui toimuvad rahumeelsed meeleavaldused, siis loomulikult nende jõuga allasurumine ei ole lubatud. Mina oma ettekandes ei ole kusagil välja toonud, et jõuga meeleavalduste laialiajamine on kuidagi heaks kiidetud.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea välisminister! Kataloonia iseseisvusliikumine on olnud ju täiesti rahumeelne, erinevalt näiteks baskide liikumisest. Aga ikkagi pandi üks  iseseisvusliikumise juhte Jordi Cuixart, kes oli siis Kataloonia autonoomse piirkonna asepresident, ja terve grupp teisi juhtkonda kuuluvaid isikuid lihtsalt vangi selle eest, et nad rahumeelselt püüdsid saavutada Kataloonia iseseisvust. Nende jaoks ei ole mitte mingit muud määratlust kui poliitvangid. Ja seda tehti 1821. aastal kehtestatud koloniaalseaduse järgi, mis ei suutnud ära hoida Hispaania impeeriumi lagunemist. Kas me tõesti saame seda nimetada õigusriigiks või õigusriigi käsituseks? 

Aitäh! Detailides neid kinnipidamisi ei oska ma kommenteerida, kuid mis puudutab õigusriigi põhimõtete täitmist Euroopa Liidus, siis Euroopa Liidus on praegu ellu kutsutud formaat, kus liikmesriigid järgemööda tutvustavad enda riigisisest olukorda, õigusriigi põhimõtetest kinnipidamist. Peagi, kui see debatt jõuab Hispaaniani, siis on kindlasti näha, millist kriitikat nende suhtes tehakse. Eesti näiteks esitles ennast eelmise aasta teises pooles ja see oli väga huvitav arutelu. Eestil oli võimalik tutvustada, kuidas Eesti peab kinni õigusriigi põhimõtetest. Nii et selles kontekstis on Euroopa Liidus loodud formaadid, kus käsitletakse võimalikke õigusriigi põhimõtete rikkumisi ühes või teises liikmesriigis.

Alar Laneman, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh!

Kuuleme!

Austatud minister! Olukord muidugi on väga huvitav ja tekitab teatud paralleele ja mõnes mõttes ka muret. Hispaania on meile väga oluline liitlane ja tundub, et liitlassuhet väärtustades me oleme valmis silma kinni pigistama katalaanide saatuse osas. Kui jätta kõrvale kogu selline ekvilibristika, kõik terminid, ja et on demokraatlik õigusriik, siis kuidas teile tundub praktilises mõttes, kas katalaanidele on praktikas tagatud kõik vabadused ja õigused, sh õigus enesemääramisele? 

Jaa, selles osas on küll, et demokraatlikus riigis on vähemusrahvustele tagatud kõik õigused, ka inimõigused, nii nagu Eestis on tagatud eri rahvusgruppidele ühesugused õigused, sh sotsiaal-majanduslikud õigused. Ja samamoodi on katalaanidega. Ma saan tugineda loomulikult sellele infole, mis on avalikult kättesaadav. Kuid väidetavalt vaid 35–37% katalaanidest, kes viimastel valimistel Kataloonias kaasa rääkisid, tahaksid iseseisvuda.

Nii et kui me siin täna arutame, kas enesemääramisõigus on seal tagatud või ei ole tagatud, siis vähemalt mulle tundub, et tegu ühe osa katalaanide sooviga. Kuid Kataloonias on ka neid katalaane, kes ei ole iseseisvumisest ja täielikust enesemääramisest võib-olla huvitatud. Nii et selles kontekstis, kuna me räägime Hispaania puhul demokraatlikust riigist, ma usun, et neid hääletustulemusi ja seda informatsiooni on asjakohane usaldada. 

Merry Aart, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Lugupeetud minister! Ma kuulan siin ja mõtlen. Kui me räägime demokraatiast ja õigusriigist ja iseseisvast riigist, siis kuidas suhtuda või kuidas kommenteerida Euroopa Liidu suhtumist näiteks Ungarisse ja Poolasse? Kuidas te seda kommenteeriksite?

Aitäh! Mõnda aega on õigusriigi küsimus ja käsitlus nii Ungaris kui ka Poolas Euroopa Liidule muret teinud. Need on n-ö G7 raames käivad arutelud ja seal kutsutakse üles, et Poolas ja Ungaris on olukorrad erinevad ning palutakse mitte neid kahte riiki täpselt ühtemoodi võtta. Kuid nende riikide olukorda arutatakse Euroopas ja kutsutakse mõlemat riiki üles rohkem tähelepanu pöörama õigusriigi põhimõtete täitmisele.

Anti Poolamets, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mis puudutab Poolalt, siis mul on üks hea näide teile. Poola kohtureformide kohta ütles meie põhiseaduse isa, et Poola kohtureformid ei ole midagi muud kui see, mida Eesti tegi 90-ndatel, ja siis ei huvitunud sellest mitte keegi. Nii et ma ütleksin niimoodi, et mul on teile suur palve teemasse süveneda, et me ei teeks liiga oma väga tähtsale liitlasele, oma NATO liitlastele ja samamoodi Ungarile. Kas te ise olete süvenenud Poola kohtureformi? Ja kui ei ole, siis minu soovitus on seda teha ja vaadata, kas see erineb grammi võrragi sellest, mida meie oleme teinud.

Suur aitäh nende soovituste eest, austatud Riigikogu liige! Vaatan kindlasti nendesse sügavamalt sisse. Ma olen väga nõus, et Poola on Eesti jaoks äärmiselt oluline liitlane, koostööpartner NATO‑s, kaitsekoostöös, küberjulgeoleku koostöös ja mitmes teises valdkonnas.

Riho Breivel, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud eesistuja! Hea minister! Kui me vaatame Katalooniat ja kuulame, et te ütlete, et seal on 34% vist neid, kes soovivad iseseisvust, ja ülejäänud ei soovi, siis kui võtame võrdluse, viime sündmused näiteks Ukrainasse Donetskisse või Krimmi, siis kuidas suhtuda üldse protsentidesse, kui on okupeeritud territooriumid või on liidetud territooriumid, mis on, kuidas öelda, rahvastatud teistsuguse rahvaga? Kas me siis ütleme, et see kõik ongi õiguslik?

Suur aitäh nende küsimuste eest, austatud Riigikogu liige! Ma tuleksin tagasi selle juurde, et me räägime Hispaania kontekstis demokraatlikust õigusriigist ja seetõttu on asjakohane pidada usaldusväärseteks neid rahvahääletusel osalenud inimeste numbreid. Need väljendasid just nende inimeste tahet, kes seal osalesid. 

Kui me räägime okupeeritud territooriumidest ja olukorrast Krimmis, siis need ei ole kuidagi võrreldavad. Kindlasti ei ole võrreldavad hääletused, mis on korraldatud ja läbi viidud okupatsiooni tingimustes, sundseisus, olukorras, kus meil ei ole piisavalt informatsiooni tegelike ja usaldusväärsete hääletusandmete kohta.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea minister! Me oleme siin enne juba rääkinud, et siin saalis Riigikogu võib arvata ühte, valitsus teist, ja nüüd ma tulen selle kolmanda institutsiooni, Vabariigi Presidendi juurde. Kõik see teie jutt oli ilus jutt, mida te rääkisite siin Kataloonia olukorrast. Aga hiljuti Vabariigi President tegi ühepäevase visiidi Hispaaniasse, kohtus kuninga, peaministri ja teiste juhtidega. Kas teil on andmeid, et Vabariigi President, kes esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtluses, väljendas samasuguseid seisukohti oma viimasel Hispaania visiidil?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, nende küsimuste eest! Eesti välispoliitika on ühtne ja üldiselt Eesti esindajad, Eesti riigi esindajad väljendavad sarnaseid, samu seisukohti Eesti välispoliitilistes küsimustes. Mis puudutab teie viidatud Vabariigi Presidendi visiiti Hispaaniasse, siis mina ei oska kahjuks öelda, kas neid küsimusi oli päevakavas. Seetõttu ei ole mul ka informatsiooni, milline oli Vabariigi Presidendi seisukoht võimalikus arutelus või vastus võimalikule küsimusele.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et vastused on teil üsna ühtmoodi liitlausetes üsnagi kantseliiti täis pikitud ja sealt ei saa selgelt vastust. Aga ma nüüd küsin, mis oleks ikkagi see laiem sõnum. Kas see sõnum võiks olla see, mis on meil Eestis välja kujunenud, et kui te osalete demokraatlikel valimistel, siis ärge enda valikut avalikult välja öelge, vaid öelge, et valimiskasti juures olin mina ja minu südametunnistus? Kas see on õige ja poliitiliselt korrektne lähenemine, et inimestel ei tekiks pärast probleeme?

Austatud Riigikogu liige! Suur aitäh nende küsimuste eest! Valimistel on igal inimesel tõepoolest õigus oma vabal tahtel anda hääl vastavalt oma eelistusele. Kas see inimene soovib seda teha avalikult või varjatult, on iga inimese enda otsustada. Selleks, et üldiselt spekuleerida, millised võiksid valimistulemused olla, teevad demokraatlikes riikides usaldusäärseid küsitlusi ka uuringufirmad. See on jällegi valiku koht: inimene saab anda uuringu läbiviijale teada oma valikust, mille ta hääletusel tegi, või mitte anda.

Kert Kingo, palun!

Aitäh istungi juhataja! Hea minister. Siin te enne vastasite Moonika Helmele, et teie ei ole heaks kiitnud seda, mis toimub Kataloonias. Aga minul on küsimus, kuna Euroopa Parlamendis hääletasid kõik Eesti saadikud, välja arvatud Jaak Madison, katalaani saadikutelt isikupuutumatuse äravõtmise poolt. Kuidas te seda kommenteerite? Mis me nüüd siis lõpuks oleme: kas me oleme siis Euroopa Liit või me ei ole Euroopa Liit? Öelge palun selgelt ja konkreetselt välja. 

Selle küsimuse peale ei ole midagi lisada. Mis puudutab Euroopa Parlamendi liikmete võimalikke hääletusi, siis see on Euroopa Parlamendi liikmete valik, kes kuidas Euroopa Parlamendis hääletab.

Peeter Ernitsal on protseduuriline küsimus. Palun!

Hea juhataja! Mul on protseduuriline küsimus. Meil on siin e-riigis probleeme e-sidega. Aga minu küsimus on, et kui meil proua välisministri kõne hakib raskelt, siis tahaks teada, kas see side on selline Välisministeeriumi ja Riigikogu vahel või on proua välisminister kusagil kauges metsanurgas, et side selline väga vilets on. 

Jaa, on jukerdanud side meie enda süsteemiga. Aga proua välisminister minu arusaamist mööda ei viibi üldse Eestis. Nii et kuidas on e-sidega tema pool otsas, seda ma ei oska kommenteerida. Aga püüame oma arupärimise ikkagi ära teha, sest suuremast osast on võimalik olnud aru saada. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua välisminister! Te siin märkisite mitmel korral, et mingid eri riigid ja juhtumid ei ole omavahel võrreldavad. Mina ütleksin, et kõik asjad on võrreldavad. Tegelikult ajaloos ja poliitikateaduses on isegi selline asi nagu võrdlev meetod, aga teine asi on, kas need juhtumid ja riigid on sarnased. Need on kaks eri asja: võrreldavus ja sarnasus.

Aga mu küsimus on tegelikult järgmine. Te märkisite mitmel korral, et Hispaania on demokraatlik riik, aga kuidagi teie jutust tuli välja, et võib-olla Poola ja Ungari ei ole päris demokraatlikud. Vaadake, analüütikud ja politoloogid, poliitikateadlased tuginevad demokraatlikkuse määramisel erinevatele andmebaasidele või mõõtesüsteemidele. Mille alusel te ütlete näiteks seda, et Hispaania on demokraatlikum kui Poola või Ungari?

Suur aitäh! Ma loodan, et ma olen Riigikogu liikmetele hästi kuulda. Mina kuulen väga hästi teie küsimusi ja tõepoolest, ma ei viibi Eestis, ma olen teel Ukrainasse. Vastuseks küsimusele demokraatlike riikide kohta ütlen, et Euroopa Liitu kuuluvad riigid on demokraatlikud riigid. Mina viitasin sellele, et Ungaris ja Poolas on teatud küsimusi, mida Euroopa Liidu liikmed on omavahel arutanud ... (Ühendus hakib.) ... kas õiguslikud arengud, mida ühes või teises riigis on ellu viidud viimastel aastatel, vastavad õigusriigi põhimõtetele. Need arutelud Euroopa Liidus artikkel 7 all käivad mitu aastat, see on ... faktiline, kuid ei tähenda seda, et nende kahe riigi puhul ei oleks tegemist üldsegi ... riikidega.

Aitäh! Ministrile rohkem küsimusi ei ole, saame minna läbirääkimiste juurde. Kõigepealt annan sõna Ruuben Kaalepile.

Austatud Riigikogu! Ausalt öeldes pisut masendav oli kuulata vastuseid neile mõlemale arupärimisele. Võtame nüüd selle viimase otsast peale. 

Mida me kuulsime? Kõigepealt, et Hispaania on demokraatlik õigusriik, samal ajal Ungari ja Poola võib-olla on, võib-olla ei ole. Ja kuigi Hispaanias on poliitvangid ja toimub selge rahumeelse iseseisvusliikumise tagakiusamine, on see demokraatlik õigusriik ja meil ei ole mingit õigust seda kritiseerida. Kogu iseseisvumisprotsess, kui üks rahvas tahab saada teise riigi võimu alt vabaks, peab igal juhul toimuma Hispaania seaduste järgi. Toetame territoriaalset terviklikkust.

Ausalt öeldes, kui palju on selliseid rahvaid, kes on võitnud endale iseseisvuse selle riigi seaduse järgi, kelle koosseisus nad on vabaks saanud? Öeldi, et mingit poliitilist tagakiusamist Hispaanias ei ole, iseseisvusliikumise mahasurumist ei ole.

Ja siis me saime vastuse lõpuks ka ühele olulisele küsimusele, mis takistas arusaamist ministri vastustest eelmisele arupärimisele. Tuli välja, et ministri arvates kehtib enesemääramisõigus rahvastele ainult senikaua, kuni ei ole soovi eralduda teisest riigist ja välja kuulutada iseseisvus. Enesemääramisõigus kehtib ainult riigisiseselt ja see määrab, milline kultuuriline autonoomia võib sellel rahval olla. See seletab ka seda, miks ministri arvates ühe Hiina poliitika ei takista meil seista põlisrahvaste õiguste eest. 

Samal ajal, ilmselt ma ei eksi, kui ma ütlen, et suurem osa rahvusvahelise õiguse eksperte, kes on käsitlenud põlisrahvaste õigusi, on seisukohal, et sellises olukorras, kus üks rahvas demokraatlikul teel väljendab seisukohta, et on vaja välja kuulutada iseseisvus – näiteks ollakse selleks sunnitud repressioonide tõttu, riigi poliitika tõttu –, sisaldab enesemääramisõigus igal õigust iseseisvuda.

Tekkis küsimus, kas ministri arvates katalaanid üldse on põlisrahvas, kas neile kehtivad needsamad põlisrahvaste õiguste konventsiooni põhimõtted, millega Eesti on liitunud. 

Ja kui tuli üles küsimus, võrdlus Nõukogude Liidu ja praeguse Hispaania vahel, sest need vastused ja argumendid tõepoolest olid väga sarnased: me kuulsime seda, et kuna Hispaania on demokraatlik õigusriik, siis ühel rahval ei ole õigust selle koosseisus olles iseseisvuda. Ainult mittedemokraatliku riigi puhul on õigus välja kuulutada iseseisvus. Samal ajal see on vastuolus vastustega eelmisele arupärimisele. Hiina ilmselgelt ei ole demokraatlik õigusriik, aga uiguuridel, tiibetlastel, isegi Taiwanil ei ole õigust iseseisvusele.

Tegelikult kõlas läbivalt ja lõplikult ministri kõigist vastustest läbi soov rääkida üksnes inimõigustest, sest see on liberaalse globalistliku ideoloogia jaoks sobiv teema, samal ajal kui põlisrahvaste õigused on midagi hoopis muud.

Ja kui see kõik kokku võtta, siis, nagu ma ka ministri käest küsides ütlesin: Eesti riigi põhialus, millele Eesti üldse on iseseisva riigina loodud, on rahvaste enesemääramise kustumatu õigus, nii nagu ütleb seda "Manifest Eestimaa rahvastele" aastast 1918 ...

Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

See põhialus, millele Eesti Vabariik on loodud, kohustab meid läbi aegade oma välispoliitikas kaasa tundma, innustama neid rahvaid, kellel ei ole olnud seda õnne ja võimalust võidelda endale läbi ajalootormide kätte iseseisvus. Ja see on ka Eesti kultuuris, eesti rahvuslikus teadvuses läbi aastakümnete olnud meie kultuuritegelaste, meie vaimueliidi läbiv joon – tunda muret ka globaalsel tasandil selliste teemade pärast.

Võtame näiteks Linnart Mälli – suurmees, vaimuhiiglane, kes olles muu hulgas suur Aasia kultuuri tutvustaja Eestis ja sealsete põlisrahvaste õiguste teemadele tähelepanu juhtija 1980-ndate lõpus, algatas Esindamata Rahvaste Organisatsiooni loomise. Eesmärk oli anda just nimelt rahvusvahelisel tasandil hääle- ja sõnaõigus neile väikerahvastele, kes on alla surutud suurriikide poolt, kellel ei ole olnud võimalust oma rahvuslikku enesemääramist teostada. Ka neil peab globaalsel tasandil olema selline võimalus ennast teostada, nagu pakub ÜRO. Paraku on privileeg kuuluda ÜRO-sse ainult nendel riikidel, kellel on rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisvus olemas.

Kui nüüd kokku võtta valitsuse seisukohad, mis kumavad läbi vastustest mõlemale arupärimisele, siis tõepoolest tundub, et praegune valitsus ei pea oluliseks neid põhimõtteid, neid väärtusi, millele meie riik on loodud ja mille eest Eesti kultuurieliit on aastakümneid seisnud. Selle asemel oleme valinud väga rumala, väga ohtliku tee, õrnal jääl käimise, kus me allume suurriikide kolonialistlikule poliitikale, mille korral põlisrahvad ja väikerahvad jäävadki allasurutuks ning inimõigused on argument ainult senikaua, kuni see ei lähe vastuollu suurriikide imperialistlike ambitsioonidega.

Ma loodan, et see suhtumine muutub. See saab muutuda selle läbi, et eesti rahvas leiab üles need põhimõtted, millele see riik on loodud. Rahvaste enesemääramine peab olema sügavam alus maailma globaalsel poliitilisel tasandil, mille eest Eesti Vabariik, jäädes truuks oma algsetele põhimõtetele, peab seisma. Aitäh!

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister ja kolleegid! Ma võtan kokku kogu selle kahe arupärimise vastuste värvi, vastuste sisu, vastuste olemuse üheainsa sõnaga: masendav. Masendav, sest Eestil ei ole oma iseseisvat välispoliitikat.

Mis on? On argus, on pugemine, on silmakirjalikkus. Oi kui kõvad me oleme kaitsma inimõigusi ja kodanikuõigusi, siis kui me sel teemal võime jalalt jalale karjudes nagu Julk-Jüri süüdistada ja ähvardada! Venemaa lööme risti, Venemaal Navalnõi vabastame kohe-kohe! Seesama Toompeal istunud eriüksus läheb kohe, teeb ühe meie helikopteriga kiiresti tšiki-briki, toob Navalnõi vangilaagrist ära, päästame demokraatia Venemaal! Oi kuidas me kukume peale Valgevene diktaatorile, kui see rahvast tümitab! Aga millegipärast peame demokraatiaks seda, kui Hispaania võimud tümitavad oma rahvast.

Ma hiljuti nägin videosalvestisi sellest, kuidas Saksa politsei ajas laiali rahva meeleavaldust. Ja see ei olnud mingi moslemite meeleavaldus, kus põletati autosid, pilluti süütepudeleid ja rüüstati poode. See oli sakslaste meeleavaldus, sakslaste meeleavaldus, appikarje. Sellepärast et nad kaotavad oma riiki. See, kuidas politsei peksis inimesi, lohistas mööda maad naisi-lapsi! Masendav vaadata, kui umbes minuvanune, 70-aastane mees seisab keset tänavat ja nutab, sest politsei lohistab tema läbipekstud naist minema. See on demokraatia, sõbrad. Siin ei ole meil midagi pistmist inimõiguste rikkumisega.

Ja siis me räägime Ida-Turkestanist, uiguuridest, sest see on heaks kiidetud. Siin me võime jälle jalalt jalale karata ja karjuda, kuidas uiguure kiusatakse, kuidas uiguuridega ma ei tea mida kõike tehakse. Loomulikult on see kahetsusväärne, loomulikult on see hukkamõistetav, loomulikult ei pea me vaikima. Aga me oleme vait nagu sukk selle etnilise puhastuse, selle terrori suhtes, mis toimub Tiibetis.

Kas lugupeetud minister teab, kuidas Tiibetis nunnasid sunnitakse prostituutideks hakkama? Kas lugupeetud minister teab, kuidas seal inimesi põlema pannakse ja siis öeldakse, et aga nad ise panid ennast põlema? Kas lugupeetud minister teab, kuidas seal kloostreid rüüstatakse, selleks et inimesed ümbruskonnast põgeneksid, et teha piirkond tühjaks tiibetlastest ja asustada see hiinlastega? Kas te teate seda kõike?

Kas see on inimõiguste rikkumine? Kas see väärib Eesti Vabariigi sekkumist? Me ju nii kõrgelt hindame  inimõigusi, inimõigused on meil kilbil kogu aeg. Kas see väärib seda, et me selle küsimuse teravalt, näidetega pidevalt fookusesse tõstame? Ei, see ei vääri Eesti Vabariigi arvates. Ainult Arnold Rüütel on olnud mees, kes on julgenud dalai-laama vastu võtta. Ülejäänud tegelased on meil kõik vaikselt ära põõsasse pugenud. See on argus, silmakirjalikkus, pugemine, mitte iseseisva riigi iseseisev välispoliitika.

Ja nüüd räägime natukene ka proua ministri hiljutistest initsiatiividest Venemaa suunal. Noh, nagu me teame, meil on peavooluotsus Tartu rahust loobuda, Tartu rahuleping panna kalevi alla, sellest mitte rääkida ja loomulikult 5,2% Eesti Vabariigi territooriumist ära anda, ilma et me sel teemal mingit probleemi tekitaksime, ilma et me nõuaksime Tartu rahu juriidilist tunnustamist, ilma et me nõuaksime mingit kompensatsiooni, ilma et me üldse midagi nõuaksime.

Ma kuulsin, et te lähete nüüd Ukrainasse ...

Vabandust, kas on vaja lisaaega? Kolm minutit lisaaega.

... või olete juba Ukrainas. Kas te annate Ukraina valitsusele äkki nõu, et ka nemad annaksid Luganski ja Donbassi ära, Krimmi niisamuti, Krimmi pealekauba? Krimmi eest võitleb praegu muide Türgi. Türgi teatas, et ta ei nõustu iialgi Krimmi minemisega Venemaa valdusesse, Venemaa koosseisu. Äkki annate ukrainlastele nõu, et aga andke see Donbass ja Lugansk ära, mis te jamate. Meie Tartu rahust loobusime, meie andsime Tartu rahu järgsed alad ära, ilma et me midagigi vastu saime. Vaat see on meie välispoliitika ja te esindate seda välispoliitikat.

Ma ütleksin niimoodi. Ma töötasin Välisministeeriumis selle algusaegadel ja mul on tohutult head mälestused sellest meeletust entusiasmist, millega tegutseti, Eesti eest seisti. Õnneks ei olnud me siis veel Euroopa Liidus. Siis oli iseenesestmõistetav, et me seisame Eesti eest, mitte Euroopa Liidu eest, mitte mingite euroopalike väärtuste eest, mitte mingisuguste kujuteldavate inimõiguste ja universaalsete inimväärtuste eest, mis on ju iseenesestmõistetavad. Neid ei ole vaja kogu aeg korrutada ja kaagutada, kuidas me nende eest seisame.

Aga me seisime Eesti eest – Eesti eest, kus need asjad on iseenesestmõistetavad. Ja siis, kui me Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimisi hakkasime pidama, oleks nagu üks kuri vaim kogu selle maja mürgitanud. Mul ei olnud võimalik enam selles majas töötada, see kuri vaim tuli sinna majja. Eesti muutus millekski, millest ei tohtinud enam rääkida. Rahvuslikud huvid – issand jumal, hulluks oled läinud või?! Ja nii on see süvenevalt kestnud tänase päevani.

Ja sellepärast ei olegi meil iseseisvat välispoliitikat ja sellepärast me peamegi kuulma siin, selles saalis, Riigikogu saalis, mis peaks olema üks meie riikluse kõige olulisemaid majakaid, niisugust tuima kantseliidist kubisevat, ametnike kokku kirjutatud juttu, seda iseenda ärasalgamist – lõputut iseenda ärasalgamist.

Ärgake üles, inimesed, ärgake seal majas üles! Sellist välisministeeriumi ei ole ühel iseseisval riigil vaja. Meile on vaja välisministeeriumit, mis koosneb julgetest, loominguliselt mõtlevatest ja diplomaatilisel rindel ebastandardselt toimetavatest inimestest. Kui me oleksime samamoodi, nagu teie praegu välispoliitikat teete, pidanud läbirääkimisi Vene vägede väljaviimiseks, siis oleks meil tänase päevani Vene väed siin sees. Vähemalt Paldiski oleks endiselt nende sõjaväebaas. Aga me ei pidanud niimoodi neid läbirääkimisi. Me pidasime julmalt, kohati peaaegu et käsitsi kokku minnes Vene delegatsiooni liikmetega kõnelusi ja me saavutasime selle, et ei ole Vene vägesid enam siin. Võtke eeskuju sellest välisministeeriumist, mis oli meil olemas kuni 1997. aastani! See oli tõeliselt iseseisva riigi välisministeerium. Aitäh!

Jüri Jaanson palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tänan (Ühendus hakib.) ... erakonda või õigemini selle liikmeid teema püstituse eest arupärimise näol. Aga see, kuhu on see teema nüüd lõpuks välja jõudnud, see, et me nüüd teeme täielikult maha meie välisministrit ja meie välispoliitikat, ei kõlba enam mitte kusagile.

Vastupidi, ma tahan väga tunnustada meie välisministrit, kes on meie ette tulnud ja räägib seda, mida meie välispoliitiline visioon ette näeb. Meil peab iseseisva riigina oma välispoliitiline joon olema ja minister seda ka kannab.

Ma ise olen samamoodi suur Aasia maade austaja. Ma olen Riigikogus Taiwani sõprusrühma juht, aga ühtlasi kuulun ka Hiina parlamendigruppi. Ma ei arva, et me siin oma nõudmistega näiteks Taiwani iseseisvuse suhtes kuskile jõuame, sest Taiwani iseseisvust saavad otsustada taiwanlased ise. Ja täpselt samamoodi katalaanid, katalaani rahvusest kodanikud Hispaania demokraatliku riigi koosseisus ise. See ei ole meie otsustada. Kõige halvem on see, kui me siin hakkame ise seda avalikult nõudma.

Meie asi on eelkõige kaitsta iseennast. Meie asi on lähtuda endi huvidest ja seista ka rahvusvaheliselt inimõiguste kaitse eest. Me peame vastavalt enda väärtustele, enda väärtustest lähtuvalt seda ka tegudega näitama. Olen sellega nõus, et väga palju või liiga palju on ainult juttu inimõigustest, vähe on tegusid. Tegusid peab rohkem olema. See on kindlasti koht, kus ka Eesti Välisministeerium saab panustada.

Aga lihtsalt ärplemisega me ei jõua küll kuhugi. Iseenda riigi mahategemisega või oma välispoliitika mahategemisega me ei jõua küll väga kaugele.

Veel kord suur tänu selle teema püstitamise eest! Suur tänu välisministrile tema ettekannete eest! Jätkame oma ühtse välispoliitikaga rahvusvahelisel pinnal! Aitäh!

Aitäh! Sellega on läbirääkimised lõppenud, kui minister ei soovi omapoolse sõnavõtuga esineda. Aga seda soovi ta on väljendanud, nii et ministrile veel sõna. Palun, Eva-Maria Liimets!

Suur aitäh! Austatud Riigikogu liikmed! Soovin väga tänada võimaluse eest sellisel olulisel teemal, nagu on inimõigused, täna osaleda. Ma tõepoolest ka väga tunnustan seda, et Eesti Riigikogu liikmetel on nii sügav huvi inimõigustepoliitika vastu, aga ka välissuhtlemise vastu. Kindlasti ootan uut võimalust, et neid arutelusid edasi arendada.

Soovin kindlasti veel kord rõhutada, et Eesti jaoks, Eesti välispoliitikas jääb inimõiguste põhiväärtuste teema edaspidigi oluliseks. Kui me räägime Ukrainast, siis Eestile teeb väga suurt muret see, et osa Ukrainast on aastast 2014 annekteeritud. Minu Ukraina visiidi põhjus on kindlasti see, et avaldada toetust ja solidaarsust Ukrainale praegu selles raskes olukorras, kus osa nende riigist on okupeeritud. Tänan teid veel kord ja head päeva jätku!

Tänane päevakorrapunkt number kolm on lõpetatud.

Liigume päevakorraga edasi. Neljas päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud väärteomenetluse seadustiku § 62 muutmise seaduse eelnõu 215. Tegemist on kolmanda lugemisega ja see vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Enne hääletuse juurde minekut on võimalik fraktsioonide esindajate läbirääkimised ja Isamaa fraktsioonist soovib sõna võtta Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ning loomulikult ka kodanikud, valijad ja kõik need inimesed, kes te olete kunagi kokku puutunud mingite ebameeldivate olukordadega! Eks te ju teate, jah, et väärteo puhul on nii, et kui sa oled kannatanu, siis sul ei ole võimalik lihtsalt kätte saada neid isikuandmeid, et jõuda kohtuvälisele kokkuleppele. Kui sa oled saanud tervisekahjustusi, siis ka ei ole see sul eelnevalt võimalik, vaid kui kogu see olukord on juba ära menetletud, [alles] siis sa saad pöörduda kohtu poole. See aga tegelikult ju tõstab kohtute töökoormust.

Me teame, et meie kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, aga õiglaselt. Panna nüüd juurde veel koormust, selleks et nad jahvataksid veel aeglasemalt – ei, see on väär. Sellele on mitmel-mitmel korral tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler ja selle tõdemuseni olen ma ka isikliku kogemusega jõudnud. Mul on olnud au olla 11,5 aastat alaealiste komisjoni liige ning alati, kui ma olen küsinud, miks te ei ole neid olukordi omavahel ära lahendanud, siis ei ole võimalik seda teada saada. Laps keeldub ütlemast, et ta on mingi jamaga hakkama saanud, kuigi võib-olla – või mis võib-olla, raudselt ju – lapsevanem maksab ikkagi selle kõik kinni. Aga see olukord ei ole, jah, olnud normaalne. Mul on hea meel, et õiguskomisjon eelmisel aastal 17. juunil algatas väärteomenetluse § 62 muutmise. 

Ma tahan öelda kõikidele kodanikele, et Riigikogu jahvatab veel aeglasemalt. Seda mõjutavad alati kaks asja. Üks on see, kuidas kõikvõimalik meedia meie üldist arvamust ja hoiakut kujundab. Ja muidugi teine oluline faktor on see, kust poolt tuul puhub. Ma arvan, et ei ole vaja oodata neid erinevaid umbmääraseid suuri asju. Igal saadikul, igal fraktsioonil, kõigil on õigus [eelnõusid] algatada. Kui sa näed, et kuskil on midagi paigast ära, siis nii ta on.

Me ei tea, kustkohast kõik läks lappama, aga mingil hetkel tekkis see, et kui hakati menetlema inimese õigusi, siis me kaldusime sinnapoole, et kurjategijal on õigusi justkui rohkem ja samas kannatanu on jäänud meil tagaplaanile. See ei ole mõistlik olukord. Täna me lahendame selle probleemi. See on pikalt veninud. Nagu ma ütlesin, argumente on mitu. Nüüd on kannatanul õigus tutvuda enda tervisekahjude dokumentidega. Ka nendel puhkudel, kus alaealised on mingi asjaga hakkama saanud, on võimalik kohtuväliselt kokku leppida.

Seega, Isamaa peab ütlema, et see on hea. Kodanikud, kui teil on mure, ärge spämmige meid nende masskirjadega. Igaühel teil on ju meeles see, kellele te andsite kolm aastat tagasi või kaks aastat tagasi selle hääle. Ma tean, et valimiskasti juures oled sina ja sinu südametunnistus, üks kahest meenutab selle saadiku nime. Tema poole tulebki pöörduda. Palun eelnõu toetada! Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ma ei näe. Nagu öeldud, tegemist on eelnõuga, mis vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Head kolleegid, läheme hääletamise juurde. Panen kolmandal lugemisel hääletamisele õiguskomisjoni algatatud väärteomenetluse seadustiku § 62 muutmise seaduse eelnõu 215. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Kusagilt proteste meieni jõudnud ei ole. Eelnõu poolt on 93 saadikut, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu on vastu võetud.

Läheme tänase viienda päevakorrapunkti juurde. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 341 esimene lugemine. Kutsun eelnõu tutvustama Riigikogu liikme Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Haiguspäevadest oleme väga palju rääkinud, aga tundub, et selgeks ei saa ikka. Haigushüvitis iseenesest on ju väga tähtis sotsiaalkindlustusskeemi osa. Selle eesmärk Eesti puhul on olnud osaliselt töötajatele kompenseerida saamata jääv töötasu, sest inimestel on südame-veresoonkonna haigusi, külmetusi, depressioone, luumurde ja arusaadavalt peab töötajal olema teatud kompensatsioon, et püsida kodus ja ennast ravida ja seejärel tööle naasta. Sellisel juhul me räägime omavastutusest, sellest, et töötaja oleks huvitatud terve püsimisest, sellest, et tööandja võib oma motivatsioonipaketi kujundada, kuidas soovib, ja osa sellest motivatsioonipaketist võib olla ka heldem haigushüvitis. Kui me näiteks vähendame haiguspäevade hüvitamist või suurendame tööandjate koormust haiguspäevade hüvitamisel, tuleb sotsiaalpartneritel omavahel kokku leppida, mis see õige ja õiglane parasjagu on. Aga me ju praegu ei räägi sellest, kas südame-veresoonkonnahaiguse või luumurruga inimene saab ennast kodus ravida ja seejärel tööle naasta. Me oleme kriisis eelmisest kevadest peale ja nii nagu eriolukorras nägime, rakendati väga kiiresti ja väga olulise meetmena kolme esimese haiguspäeva hüvitamist, selleks et kõik inimesed, kes tunnevad ennast tõbisena, saaksid kohe koju jääda ega läheks sissetuleku kaotuse hirmus töökohta nakkust levitama. Muidugi meil oli ka hirm haiguse ees ja eriolukorra ajal võeti 55 000 haiguslehte rohkem kui varasematel aastatel. Kokku maksis kolme esimese haiguspäeva hüvitamine umbes 7,2 miljonit eurot. Aa, eriolukorras võeti kokku 134 000 haiguslehte.

Aga kriis meil kestab, nakkusoht ei ole kuhugi kadunud. Sügisel arutasime pikalt ja valitsus jõudis lõpuks pärast neljakuust või rohkemat arutelu lahenduseni, 1. jaanuarist hüvitatakse koostöös tööandjatega alates teisest haiguspäevast 70% [töötasust]. Aga me oleme endiselt kriisis, me ei räägi inimese lühiajalisest võib-olla ühekordsest vajadusest oma toimetulek löögi alla panna ja kõigi teiste tervise huvides kodus püsida, vaid sellest, et nakkuse kontrolli alla saamiseks on valitsusel piiratud arv instrumente. Üks neist instrumentidest, et vähendada töökohakoldeid, seda, et töökohtades nakkus levib, on hüvitada haiguspäevi heldemalt, et inimesed ei peaks sissetuleku kaotuse hirmus tööle minema, mõeldes, et äkki mul ei ole koroonat või et kui ma testima ei lähe, siis ma ju ei tea ja äkki see läheb niisama üle ja võib-olla õnnestub, et keegi ei saa nakkust. Ei saa kuidagi ette heita inimesele, et ta loodab, et tema ei ole see, keda haigus tabab või kes seda nakkust edasi annab. Nüüd kriisiolukorras oleme me tegelikult jõudnud selleni, nagu eile lehest lugesime, et esiplaanil on jätkuvalt töökohakolded. Terviseamet toob sealjuures välja, et osa ülemustest varjab lähikontaktsete andmeid, ei soovita lähikontaktseid üles anda ja neid ei suunata eneseisolatsiooni. Ühelt poolt see, et inimene ei soovi kaotada sissetulekus, teiselt poolt arusaadavalt on ka tööandjal seda töötegijat vaja. Nakkuse saab näiteks bussiga tööle sõites, puhke- ja suitsunurkades. Praeguseks on 72% kolletest töökohakolded, neist 61% on Tallinnas. Tõesti, peredes nakatumine kasvab ka, nii et osa sellest nakkusest ei ole saadud töökaaslastelt. Nii nagu peaminister infotunnis ka täna ütles, 12% nakkusest on saadud töökaaslastelt ja kolmandik ei tea, kust nakkus tuli. Aga ükskõik, kas nakkus on saadud pereringis või kuskilt mujalt, kui nüüd nakkusega inimene, selle asemel, et haigusnähtudega koju jääda, läheb töökohta, sõidab hommikul koos kolleegidega bussiga tööle, teeb koostööd, peab koos lõunapausi, siis ta annab oma nakkuse edasi ka töökaaslastele.

Nüüd, vaatame üle needsamad argumendid, mis võisid enne kriisi haigushüvitiste süsteemi kujundamiseks tunduda täiesti loogilised. Näiteks see omavastutus. Arusaadavalt, kõigi sotsiaalkindlustusskeemide puhul on risk, et seda kasutatakse ära, et hüvitist saab inimene, kellel ei ole selleks õigust. Mida heldem on skeem, seda suurem on risk ja seda rohkem on neid, kes näevad, et võib-olla oleks kasulik mitte reegleid järgida ja seda hüvitist ka endale skeemitada. Kõik igatsevad muidugi koroonaeelset aega ja nii me argumenteerime selle normaalse aja põhimõtete järgi. Aga kui esimese haiguspäeva hüvitamise kriteerium on positiivne testitulemus või Terviseameti tuvastatud lähikontaktsus, kui ka lähikontaktseid hõlmata, siis inimene ju lihtsalt ei otsusta ise koju jääda. Sellest, kas haigushüvitis võiks olla vähem helde, võime me pärast nakkushaiguse leviku lõppu taas rääkima ju hakata. Inimene on haige ja peab ise lähikontaktsena isolatsioonis püsima. Nii et see vastutus on täiesti olemas. Kui tõesti ka Riigikogu enamus leiab, et see 100% esimesest päevast on liiga helde ja et ka alampalgaline peab kahenädalase koduspüsimise puhul ikkagi selle ligi 100 eurot meile kõigile trahvi maksma, siis olgu, aga hüvitame teisest päevast ja 100% või esimesest päevast ja 90%. On võimalusi teha kohandusi, et see meie kõigi ootustele paremini vastaks. Aga me ei saa kasutada seda argumentatsiooni, mis meil kriisieelses ajas kehtis.

Nüüd, see kogu see arutlemine ja mõtlemine ja sotsiaalpartneritega kokkuleppimine. Kui me siinsamas saalis sügisel arutasime heldemat haiguspäevade hüvitamist, siis [kuulsime] nii valitsuse poolt sotsiaalkomisjoni esimehe suu läbi, kui ka sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku, et [see arutelu on] muidugi väga hea ja peakski edasi mõtlema, aga tuleb ikka võtta aega, et leida lahendus, mis sobib kõikidesse ajajärkudesse ja oleks midagi universaalset. Siis mõeldi ja arutati üle nelja kuu. Mõeldi, arutati ja töötati välja lahendus neljaks kuuks. Ajutine, nii ajutine, kui üldse olla saab. Ja nüüd me räägime jälle sedasama, et mida nende haiguspäevadega teha.

Sotsiaalpartnerite panus tööseadusandluse ja sotsiaalkindlustusskeemide muutmisel on kahtlemata esmatähtis. Me võiksime palju rohkem tööelu jätta töötajatele ja tööandjatele omavahel kokkuleppimiseks. Aga praegu me ei räägi pikaajaliselt haiguspäevade hüvitamise skeemi ümberkorraldamisest või tööandjate koormuse suurendamisest. No täpselt vastupidi, me räägime kriisimeetmest, nakkuse leviku piiramiseks vajalikust instrumendist ja sellest, et me leevendame haiguspäevade hüvitamise koormust tööandjate jaoks. Praegu, nii nagu ka eelmisel kevadel, on piirangutest tingitud kahjude hüvitamisele suunatud vahendid lisaeelarves olemas. Nii et kui ettevõte, ole sa turismisektoris või kuskil mujal, on kaotanud olulise osa oma käibest, ei ole töötajatele tööd anda, siis on võimalik saada kriisitoetust. Kahtlemata see on mõistlik, see aitab ettevõtetel kriisi üle elada ja inimestele tööd pakkuda. Need ettevõtted, kelle puhul me saame öelda, et neil on vedanud, nad saavad endiselt toitu toota, kaupa inimestele koju kätte viia, neil on töö olemas, neil ei ole käive kadunud, aga neil on kulutused isikukaitsevahenditele ja töö ümberkorraldamisele, et eri vahetuste inimesed näiteks kokku ei puutuks, asenduse leidmine, kui inimene jääb haigeks – asendaja leidmine, eriti, kui on vaja spetsiifilisi oskusi või teadmisi, kui me räägime siin näiteks piimakarja kasvatamisest või leivatootmisest, [on keeruline] –, ja siis tuleb maksta hüvitist ka kodus püsivale inimesele. Sa maksad asendustöötajale ja hüvitist kodus püsivale inimesele. See on topeltkoormus. Kui me teaksime, et see kriis kestab kuu aega, [siis saaks öelda, et] no pidage vastu, siis saab läbi. Aga me ei saa seda lubada. Me ei saa ühelegi tööandjale seda lubada. Pigem me näeme, et järgmine aasta kestab see samamoodi edasi. Need ettevõtted peavad seda topeltkoormust kandma.

Nüüd, see argument, et tööandja võib ju heldem olla ja kohalik omavalitsus võib heldem olla ja maksta ise hüvitist esimesest haiguspäevast. Võib küll. Me näeme haigestumise puhul, et [enam ohustatud on] töökohad, kuhu inimesi hommikul bussiga tööle viiakse, kus on suured kollektiivid, töökohad, kust tööd koju kaasa võtta ei saa, tööd, mida ei saa kaugteel ära teha. Ehk ka haiguspäevade praegune hüvitamise skeem on ju ebasümmeetriline ja koormust kannavad tööandjad ebasümmeetriliselt. See tööandja, kelle juures nakkuse leviku risk on töötajate jaoks suurem, sest töötajad töötavad kohapeal suurtes kollektiivides, seal on nakkuse risk suurem ja tööandja jaoks ka suurem risk, et ta selle koormuse enda kanda saab.

Vastuargumendina tuuakse välja, et teisest päevast hüvitamine omab juba mõju. Väga tore! Väga tore, et on leidnud kinnitust, et haiguspäevade heldem hüvitamine jätab rohkem tõbiseid koju. See on täpselt see, mida me seni oleme rääkinud, ja samamoodi on küsitlusuuring toonud välja, et töötajatest ligi veerand, vaadates tagasi sellele kriisiaastale, ütleb, et jah, neil oli kolleeg, kes käis tõbisena tööl, ja 84% leiab, et heldem haigushüvitis oleks võimaldanud tõbisel koju jääda. Me räägime, et Tallinn on otsustanud ise seda hüvitist maksta. Suurepärane, et hästi toimetulev omavalitsus otsustab esimesi haiguspäevi rahastada. Aga kohalikud omavalitsused on väga ebavõrdses seisus. Valitsus, erinevad ministrid on öelnud, et tõesti, me lisaeelarves eraldame kohalikele omavalitsustele vahendeid ja selle arvelt saab ju esimesi haiguspäevi rahastada. Aga samamoodi me kuuleme siin saalis, et selle arvelt saab koolide ventilatsioonisüsteemid välja vahetada, selle arvelt saab katta muid kriisiga seotud kulusid. Ehk siis sellest ühest rahasummast, mille omavalitsus saab, ei jätku kõigi nende asjade tegemise jaoks. Kui esimese haiguspäeva hüvitamine on oluline instrument ja tegelikult võimaldaks vähendada töökohakoldeid, siis ta peaks olema üleriigiline, kõigile ühtemoodi kehtiv, eriti kuna, nii nagu Helmen Kütt on ilusti välja toonud, seda lisaeelarvet rahastatakse suuresti laenurahast ja laenu me võtame kõik ühiselt, tagasi maksame kõik ühiselt, aga kasu saavad praegu Tallinna inimesed. Miks selline ebavõrdsus? Kriisi ajal ebavõrdsus võimendub niikuinii. Riigi roll peaks olema seda tasandada.

Siis seoses sellega, et on ikkagi lootus, et hakkame nüüd kriisist väljuma, nakkuskordaja R0 on alla ühe, on vahemikus 0,8–0,85, ning loodame, et ta püsib ja langeb veelgi. See tähendab, et meil nakatunute arv püsib suhteliselt kõrge veel mitu kuud, aga sõnumite järgi tundub, et piiranguid hakatakse jooksvalt leevendama. Mõistlik. Inimesed on väsinud, keegi ei soovi, et piirangud püsiksid ühegi päeva kauem, kui vajalik. Aga ega nakkuse levik ei küsi sellest, kas inimesed on väsinud või kas meil on piirangud. See tähendab, et vaatamata piirangute olulisele leevendamisele on vaja motiveerida inimeste õiget käitumist. Kui me ei tee seda piirangutega, siis saab seda teha näiteks heldema haigushüvitisega. Kui piirangute leevendamise järel on valitsuse plaan ikkagi kõik võimalikult hästi teha, laialdaselt testida, tuvastada tõbised ja lähikontaktsed, saata nad koju isolatsiooni, siis me praegu ka näeme, et mitte kõik lähikontaktsed ja samuti kahjuks mitte kõik positiivse koroonatestiga inimesed ei püsi kodus. Nad naasevad tööle või eiravad teistmoodi isolatsioonireegleid. Selle asemel, et neid trahvida ja karistada, töötavate inimeste puhul tegelikult see, et neil ei oleks vaja sissetulekus kaotada, siis see ongi meie kõigi ühine panus selleks, et inimene saaks rahulikult ennast ravida, kodus püsida, reegleid järgida, ilma et ta oma sissetulekus kaotaks. Ja nii nagu tööandjate puhul rääkisin, et koorem on ju väga ebaühtlaselt jagunenud, siis sama kehtib töötajate puhul. [Suuremat koormat kannavad] inimesed, kes töötavad suuremates kollektiivides, ei saa teha tööd kodust ja teenivad sageli keskmisest madalamat palka. Kui nüüd mure on suured kulud haigushüvitisele, siis paneme lae peale, et näiteks lagi on keskmine palk või mediaanpalk. Need inimesed, kes teenivad alla selle, saavad haigushüvitisena oma täistöötasu, selle piiri ületajad saavad siis kas 70% seda ületavalt osalt või nii, kuidas me kokku lepime. Nii et tegelikult variante on.

Ma ei kannaks haiguspäevade heldema hüvitise instrumenti kuidagi maha, kui me tahame piirangutest lahti saada, sest ka sügisel, nii nagu meil nakkushaiguste levik on, hakkab nakkus rohkem levima, on rohkem ka külmetusi ja muid tõbesid. Et need tõbised jääksid esmaste haigusnähtudega koju, et nad läheksid testima, et tööandjatel ei oleks sellist kahetist motivatsiooni või tõrget lähikontaktseid üles anda, sest see tähendab nii asendaja leidmist kui haigushüvitise maksmist, oleks hädavajalik, et riik võtaks selle kulu kriisimeetmena enda kanda.

Me kõik saame aru, et isegi piirangute leevendamise puhul on meil vaja teha täiendavaid samme, et viiruse levikut tõkestada. Hästi üllatav on see, et tegelikult sisulisi vastuargumente ei ole. Keegi ei ütle, et haiguspäevade heldem hüvitamine ei tööta või see ei sobi või see ei aita nakkuse levikut piirata. Me täna ka infotunnis kuulsime küll sellest, kuidas valitsus haiguspäevade heldemat hüvitist ei toeta, aga peamiselt maailmavaateliselt. Kuigi me räägime kriisimeetmest, siis see argumentatsioon, mida me infotunnis kuulsime, on samamoodi kriisieelse aja argumentatsioon, mille puhul on tähtis inimese omavastutus, mille puhul me kujundame sotsiaalkindlustusskeeme sotsiaalpartneritega kokku leppides, mille puhul maailmavaade on see, mis otsuseid määrab. Aga selle asemel, et defineerida töökohakolde olemust, nagu me täna infotunnis kuulsime, siis tegelikult võiks rõhk ikkagi minna sellele, et lahendada ära see mure, et meil jätkuvalt on nii palju töökohakoldeid. Seega on täiesti arusaamatu, miks opositsiooni konstruktiivset, nakkuse leviku piiramisele suunatud ettepanekut ei soovita isegi edasi arutada. Kuigi alternatiivset plaani ei ole, ei ole keegi käinud välja plaani, kuidas töökohtades toimuvale levikule piiri tõmmata, kuidas neid inimesi motiveerida koju jääma, kuidas saavutada isolatsioonireeglite järgimine ilma mingisuguste piirangute ja käskude-keeldudeta. Loodan sisukat arutelu ja toetust sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõule. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, juhataja! Hea Riina! Minu sa ikkagi tegelikult päris ostsid ära. Ma mõtlesin, et kui ma näiteks oleksin sinu alluvuses kuskil sotsialistlikus Rootsis või Hiina Rahvavabariigis, siis igal juhul sa sobiks. Aga nüüd ilma naljata. Küsin niimoodi, kas sul on mingit informatsiooni selle kohta, et KeRe kokkulepe, ma pean silmas koalitsiooni kokkulepet, on kas muudetud või muutmisel või plaanitakse seda muuta. Küsimus tuleneb sellest, et me teame, et koalitsioonikokkulepe on meil Eesti Vabariigis praegu tähtsam kui põhiseadus. Kui seda ei muudeta, siis nagu lootust ei ole. Ma loen koalitsioonikokkulepet, kus öeldakse, et me jätkame 2021. aasta lõpuni haigushüvitise maksmise korda, kus tööandja maksab hüvitist teisest viienda päevani ning haigekassa alates kuuendast päevast. Kui see kehtib, siis on kogu see diskussioon siin üsna viljatu. Või kuidas te arvate?

Tänan küsimuse eest! Mind ka hämmastab see, et koalitsioonilepe on meil siin kõige tähtsam dokument. Aga see, et aasta lõpuni hüvitatakse heldemalt ehk teisest päevast 70% tööandjatega seda panust jagades – kui niimoodi on kokku lepitud, siis väga tore. Aga lisaks seda, et täiendavat kriisimeedet ei võiks rakendada olukorras, kus meil on palju töökohakoldeid. Ma arvan, et koalitsioonipartnerid ei suutnud seda ette näha ja kirja panna. Nii nagu lisaeelarve paljusid ridu ja meetmeid ei ole detailselt koalitsioonileppes lahti kirjutatud, on see täpselt samasugune kriisimeede, mida vajadusel võib rakendada, lisaks sellele, mis on sotsiaalpartneritega kokku lepitud.

Teine hea asi, mis te küsimuses välja tõite, on see, et teisest päevast hüvitamine kehtib aasta lõpuni. Ehk siis me oleme sügisel täpselt samas olukorras. Arutame jälle, mida nende haiguspäevadega siis nüüd 1. jaanuarist teha ja kuidas selles osas kokkuleppele jõuda ja millise skeemiga edasi minna. Ilmselt on ka järgmisel nakkuste leviku hooajal meil vaja seda heldemat haiguspäevade hüvitamist. Ja vaat, kus on huvitav, et juba 17. septembril sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu nägi ette heldemat haiguspäevade hüvitamist kaheks talveks, seletades ka seletuskirjas, et ilmselt läheb vähemalt nii kaua aega, enne kui vaktsineerimine avaldab mõju ja me saame lahti sellest, et on vaja motiveerida koroonapositiivseid koju jääma. Seejärel kirjutasime ka eelnõusse sisse, et kahe hooaja järel, kahe talve järel peaks hindama, kas skeem töötab – kas inimesed jäid rohkem koju, kas see töötab nii hästi, et seda võiks ka kriisijärgselt rakendada, või naaseme kriisieelse süsteemi juurde ja ütleme, et inimeste omavastutus on suurem.

Heljo Pikhof, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Meil praegu on Riigikokku tulemas n‑ö valge raamat. Minu meelest oleks väga hea idee, et haiguspäevade hüvitamine 100% esimesest päevast oleks seal kriisimeetmena sees. Seal võiksid olla n‑ö mõõdikud, millal seda rakendada, millal tööandjad enam esimesest, teisest jne päevast ei maksa, millal riik võtab selle kohustuse enda kanda. Minu meelest on mõttetu või kuidagi nagu kilplaslik iga kord uuesti ja uuesti selle eriti nakkava haiguse puhangu ajal neid erilisi meetmeid kehtestada. Mis sa sellest arvad?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, valge raamat paneb ette kokkuleppe, kuidas me ühiskonnana toimime viiruse leviku tingimustes, ja paneb paika, mida inimene saab ise teha, mida saab teha tööandja, ja kolmandaks, mida saab teha riik. Riigi puhul, ma arvan, see, et motiveerida koroonapositiivsete ja lähikontaktsete kojujäämist ka heldema haigushüvitisega, on väga tähtis meede ja võiks vabalt ka valges raamatus äramärkimist leida.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga hea meel, et sotsiaaldemokraadid on otsustanud vaatamata sellele, et koalitsiooni kokkuleppes on kõik kirjas, kuidas elu kaks aastat käib, siiski oma eelnõusid esitada, sest muidu pole opositsioonil Riigikogus mingit mõtet. Küsimus on aga selles, mis puudutab tööandjate kohtlemist. Meile väga palju räägitakse sellest, et me oleme kokku leppinud, et sügisel [praeguse haiguspäevade hüvitamisega] jätkatakse. Kuidas teile tundub, et kui see eelnõu saaks toetuse, kas tööandjad, nii väikeettevõtjad kui suurettevõtjad, oleksid siis võrdselt koheldud, sest kriisimeetmena kasutatakse riigi vahendeid ja tegelikult tööandjad saavad oma vahendid näiteks asenduste ja muude kulude peale rakendada? See ju tegelikult oleks tööandjatele väga kasulik meede ja sellele on nii väikeettevõtjad kui ka ametiühingud vihjanud. Sotsiaalkomisjonis tegelikult ütles ka Arto Aas, kes esindas suurettevõtjaid, et see oleks kahtlemata õige meede.

Aitäh! Tõesti, ametiühingud, väikeettevõtete assotsiatsioon ja ka tööandjate esindajad nendivad, et kriisimeetmena võib ju riik otsustada näiteks tõbiste kodus püsimist heldemalt rahastada, kui seda kohustust ei panda tööandjate kaela. Praegu me ju räägime sellest, et selle kulu võtab riik enda kanda.

Nüüd, selle sektoriaalse võrdsuse või võrdse kohtlemise kohta. Nii nagu eelmisel kevadel, on ka nüüd meetmete puhul, selleks et saada riigilt kriisiabi, paika pandud kriteeriumid. Peavadki olema. Väga hea. Selgelt ja läbipaistvalt [on öeldud], kes kvalifitseerub, kuidas kvalifitseerub. Mõnda sektorit, keda on majanduskriis rohkem tabanud, toetatakse rohkem ja seal on selline sektoriaalne ülesehitus väga loogiline. Aga kui me nüüd vaatame edasi. Kui meil ei ole kontrollimatut nakkuse levikut, aga nakkus siiski levib ja me ei tea, keda ta tabab, kas ta tabab turismisektori töötajat või põllumajandusettevõtte töötajat, kontoritöötajat, lasteaiakasvatajat, siis töötada välja meedet, mis sobiks just neile tööandjatele, kelle töötajate seas on näiteks töökohakolle tekkinud, [on väga keeruline]. Väga keeruline on sellist meedet välja töötada, mis sobiks nii suurele kui väikesele, nii Tallinnas kui Valgamaal. Aga haiguspäevad on ju selline lahendus, mis juba töötab, mis on olemas. Kõik teavad, kuidas seda taotleda, kuidas see andmevahetus ja kõik muu käib ja see on sektorineutraalne. See abi, see leevendus läheb just sinna, kus parasjagu nakkus on. Ei olegi vaja eraldi skeemi ja administreerimist juurde panna, vaid tõesti lubada heldemat haiguspäevade hüvitamist koroonapositiivsetele inimestele.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Hea Riina! Me oleme sel teemal ju väga palju mõtteid vahetanud, aga on üks asi, millest mina aru ei saa. Võib-olla sina oskad aru saada. Ma olen korduvalt seda küsinud, täna infotunnis ka veel peaministri käest küsisin. Ma ei saa aru, mis on vastuargument nendele haiguspäevadele. Kas sina oled aru saanud, kas keegi on isiklikult sellele vastu? Täna ma peaministri käest jälle küsisin seda, miks nad uut ebaõiglust sünnitavad. Sisulist vastust ma ei saanud. Aga mulle üks tore proua vahetult pärast infotundi kirjutas ja ütles, et teate, ega peaminister ei hakkagi sellest aru saama, sest ta saab ikka, isegi siis, kui haigusraha maha võetakse, rohkem palka kui kõik need inimesed, kelle eest me seisame. Kas see ongi niimoodi, et Reformierakonnalt lihtsalt ei saagi eeldada seda, et nad saaksid nendest inimestest aru, kes eelkõige nende haiguspäevadega pihta saavad, selle esimese päeva mahavõtmisega ja selle 30%-lise vähenemisega? Või on sul äkki mingi muu versioon selle selgitamiseks?

Ei, mina ei ka oska arvata, miks olukorras, kus ühtegi sisulist argumenti ei ole, [seda teha ei taheta]. Nakkuse leviku piiramiseks, eriti tulevikku vaadates, oleks tegemist olulise täiendava instrumendiga. See on opositsiooni poolt väga konstruktiivne ettepanek ja kulu ei ole lisaeelarve kontekstis suur. Mina ise olen ka muigega öelnud, et Riigikogu liikmed ei saa haiguslehte võtta. Ükskõik, kas oleme me haiged, oleme me kodus, oma palga me saame ikka kätte. Täpselt samamoodi on valitsusliikmetega. On inimesi, kes on eluaeg teinudki tööd, mida on võimalik lihtsalt arvutiga kodust teha. Isegi kui kurk on kähe, sa ei lähe nakkust töö juurde levitama, aga oma töö saad ikkagi tehtud. Mina ka ei tea, kas ma kordagi elus olen pidanud haiguslehte võtma, sest töö saab kodust ära teha.

Tõesti, empaatia on vajalik, mõistmaks, et väga paljud Eesti inimesed töötavad teistmoodi. Nad peavad minema töökohta. Juba töökohta minnes on nende nakkuse saamise risk suurem kui paljudel teistel. Nad kasutavad ühistransporti või lähevad tööandja organiseeritud bussiga. Töötatakse tootmisliinide taga või ruumides, kus on võib-olla kümneid inimesi, kus distantsi hoidmine ei olegi ka tööpäeva vältel võimalik ja isegi isikukaitsevahendeid kasutades on ikkagi risk haigestuda. Ma arvan ka, et kui inimesed ei ole olnud selles olukorras, siis neil on väga raske kujutada ette, kui paljud Eesti inimesed tegelikult saaksid sellest meetmest leevendust ja see võib-olla takistab sellise otsuse tegemist.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Me saime hiljuti uudistest lugeda, et valitsus on ühe opositsioonierakonnaga sõlminud kompromissi eelnõu 347 suhtes. Selles eelnõus oli laias laastus kaks osa: üks oli haiguspäevad ja teine küsimus puudutas politseilisi õigusi. Kuna see kriitika, mis politseiliste õiguste osas siin kõlas, oli valdavalt ju lihtsalt jama, siis valitsus hakkas lahendama mitteprobleemi, aga see, mis on päris probleem ehk haiguspäevade hüvitamine esimesest päevast, seda nad lahendama ei hakanud. Mis sa arvad, mida peaks selles olukorras tegema? Kas koroonapositiivsed peaksid ka tulema nädalaks siia parlamendi ette kallistama, selleks et valitsus saaks aru, et see on ka tegelikult tõsine asi, mis tuleks ära lahendada?

Aitäh! Nii nagu on paljude päris murede või tõsiste murede puhul, et need, kes tegelikult abi vajavad, ei tee piisavalt kõva häält. Neil ei ole suhtekorraldajaid, neil ei ole ligipääsu võimupoliitikutele, neil ei ole võimalik läbi rääkida endale sobivaid piiranguid või toetusmeetmeid. Aga need, kellel need instrumendid on olemas, saavad enda jaoks sobivad otsused. Siin on samamoodi, et isegi kui päris muret ei ole, siis kui osutuda valitsusele piisavalt ebameeldivaks, siis saab justkui soovitud tulemuse. Aga tehes konstruktiivseid ettepanekuid, argumenteerides, selgitades, lootes empaatiale – tulemus on null. Pigem skeemitatakse 347-st see haiguspäevade osa ära, et võtta see vastu kiirkorras mõne teise eelnõu all, nii nagu me nägime. Nii et tõesti, mida soovitada inimestele, kes soovivad suuremat haiguspäevade hüvitamist? Tõesti tuleb valitsusliikmetega otsekontakt luua ja oma lugu esitada.

Kalvi Kõva, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea algatajate esindaja Riina! Mul on väga lihtne küsimus. See natukene haakub Indrek Saare küsimusega, et miks siis tänane koalitsioon seda eelnõu ei toeta. Me teame väga täpselt, et koalitsioonis ei toeta seda just Reformierakond. Tavaelus ma saaksin sellest ka täiesti aru, sest maailmavaateliselt lihtsalt Reformierakond arvab, et inimesed peavad ise elus hakkama saama ja mida vähem riik sellele kaasa aitab ja toetab, seda parem. Aga praegu on kriisiolukord ja see on just üks selle haiguse ennetamise parimaid meetmeid. Kas sa, Riina, oled aru saanud, kas Reformierakond ka selles kriisis, selles koroonakatastroofis peab Eesti inimeste tervist ja meie pandeemiast väljatulekut vähem tähtsaks kui enda ideoloogilisi vaateid? Kas neile on tänasel päeval ideoloogise vaate järgimine tähtsam kui Eesti inimeste elu?

Aitäh! Ega Reformierakond ju üldiselt laiemalt toetusmeetmeid, ka ettevõtluse toetusmeetmeid väga ei toeta. Noh, eelarve jaoks kulu ja igaüks peaks ise hakkama saama ja meil on siin aus konkurents või vaba konkurents, aga millegipärast lisaeelarves on ettevõtete jaoks toetusmeetmed olemas. Seega on näha, et on võimalik sellisest ideoloogilisest tõkkest ikkagi üle saada ja kriisiolukorras toetusmeetmeid kavandada. Miks seda on suudetud teha ettevõtete jaoks, aga mitte haigusega kodus püsivate inimeste jaoks, on arusaamatu. Peaministri vastustest näiteks ka tänases infotunnis jääb mulle tõesti mulje, et see on puhtalt maailmavaateline eelistus, mõistmatus selles osas, et meedet on vaja või et see tooks kasu kriisi lahendamise mõttes ja inimeste toimetuleku mõttes. Nii et siin on maailmavaateline tõke, mida kriisis ei ole suudetud ületada.

Jaak Juske, palun!

Austatud eesistuja! Hea Riina! Ka mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks valitsus seda väga vajalikku ja efektiivset meedet ei toeta. Seda enam, et väga mitme meie naabri juures seesama haiguspäevade täielik hüvitamine töötab ja sel on väga hea mõju olnud. Võib-olla on küsimus selles, et tänase peaministri parteile meeldib raha kokku hoida. Just paari päeva eest oli meie rahvusringhäälingus uudis, et iga uus päev piiranguid toob Eesti majandusele vähemalt 7 miljonit eurot miinust. Ole hea, Riina, seleta palun peaministrile uuesti väga selgelt lahti see, kuidas meie ettepanek aitab seda negatiivset mõju Eesti majandusele ja eelarvele parandada.

Aitäh! Ega see majanduskasv ei tule kuskilt mujalt, kui et Eesti inimesed peavad saama tööd teha. Tööd saavad nad teha tervena ja selleks, et nad tervena püsiksid, on vältimatult vajalik, et kõik haigusnähtudega kolleegid, kõik koroonapositiivsed kolleegid püsiksid kodus, end tõbisena tundvad inimesed läheksid testima ja lähikontaktsed püsiksid isolatsioonis, nagu praegused Terviseameti ettekirjutused ette näevad. Nii et see 7 miljonit kulu tekib ainult siis, kui me laseme selle viiruse vohama ja me laseme selle vohama olukorras, kus meil on olemas viis, et nakkuse levikut paremini kontrolli alla saada. Väga tihti me kas ajame selle lühikese ja pika perspektiivi segi või ei suuda mõlemat arvesse võtta. See, et haiguspäevad on näiteks praegu lisaeelarves täiendav kulu – ta halvendab tasakaalu 8,5 miljoni euro võrra –, see on selge. Kõik näevad seda. Võib-olla tõesti ehmatab ära, kui praeguses olukorras eelarve puudujääk veel peaks suurenema. Samas pikas plaanis, kui me mõtleme, et 7 miljonit eurot päevas – metoodikast rääkimata, aga kahtlemata see kriisikulu päeva kohta on väga suur –, siis kui me suudame kolmandat lainet vältida, rakendades seda 8,5 miljonilist esimese haiguspäeva heldemalt hüvitamist tõbistele, siis see võit miljonites on võrratult suurem kui see, mis me haiguspäevadele kulutame.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Me oleme väga palju rääkinud selles kontekstis erinevatest praktilistest põhjustest, miks seda muudatust on vaja: selleks, et majandust säästa, et piiranguid leevendada, et inimesed oleksid kodus jne. Aga ma küsin sinult eetilist hinnangut sellele olukorrale, kus tegelikult inimene, kes ei saa muud moodi oma peret toita, kui tööle minnes, ja siis tuleb talle Terviseametist kõne ja ütleb, et nüüd sa kaks nädalat oled kodus ja selle tõttu sinu palk väheneb, ma ei tea, näiteks 200 euro võrra sellel kuul. Kas riigi poolt on eetiline nakkustõrje kontekstis nõuda inimeselt seda, et ta jääks koju oma pere heaolu hinnaga?

Aitäh! Väga hea küsimus! Kahtlemata see ei ole eetiline. Panna inimesi selliste keeruliste valikute ette, kus ühel pool on tema enda ja tema kolleegide tervis, teisel pool pere toimetulek. Täna hommikupoolikul oli Riigikogu Toimetiste vestlusring, kus me tõesti väga huvitavalt arutasime selle üle, kas kriis on omamoodi peegel, nii nagu me räägime nüüd iga inimese eetilisest ja väga raskest valikust, kas panna löögi alla pere toimetulek või siis enda ja kolleegide tervis. See kriis peegeldab ju ka pikema aja jooksul tehtud valikuid.

Võtame näiteks vanemaealised, kes tööelu veetsid Nõukogude Liidus. No millest me räägime? Mis hooldekodu kohatasuks säästmine see Nõukogude Liidu ajal töötades sai toimuda? Nad on kõik need raputused üle elanud ja nüüd me ei tähtsusta sotsiaalvaldkonda piisavalt, ei ole koduteenuseid, hooldekodukoha eest peab ise maksma, pension on suhteliselt madal. Nüüd vaktsineerimisest ka. Kui veab ja sul on hea perearst, saad sellest esimesest 36-sest Pfizeri satsist ühe süsti endale. Kui nii palju ei vea, siis ootad siiamaani. Hästi palju on seda, et me 30 aasta jooksul ei ole suutnud sotsiaalvaldkonda panustada ja vanemaealisi väärtustada. Kõik see peegeldub kriisis vastu, need prioriteedid, mis me seame, need valikud, mis me teeme.

Täpselt samamoodi venekeelsete inimeste puhul. Me ei ole 30 aasta jooksul suutnud tegeleda paremini integratsiooniga, segregatsiooni vähendamisega Tallinnas või Eestis üleüldiselt ja siis nüüd, nakkuse leviku kiires faasis tuleb öelda, et paneme Ida-Virumaa lukku või paneme Lasnamäe lukku. Aga tegelikult see on olukord, kus me oleme oma mineviku valikute tulemusena.

Need on väga keerulised, ka eetiliselt keerulised valikud, et mida teha. Kriisiolukorras on lihtne karme piiranguid rakendada või käske-keelde paika panna. See on ka ühiskondlikult aktsepteeritav. Aga tegelikult see, mida see meie valikute kohta peegeldab ja ka eetiliste valikute kohta, on see, mida ma arvan, et valitsus peaks praegu arvesse võtma vaktsineerimisjärjekorrale prioriteetide seadmisel või mingite muude meetmete kavandamisel. Tegelikult see eetiline valik on kogu aeg olemas, aga ma ei ole kindel, kui teadlikult ükski valitsuse liige selle peale on mõelnud, ja täpselt samamoodi ka selle eetilise valiku peale, mis igal koroonapositiivsel on, kas siis järgida Terviseameti ettekirjutusi ja reegleid või teha enda jaoks, enda toimetuleku jaoks sobivad valikud.

Eduard Odinets, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud Riina! Ma võib-olla ei kuulanud väga tähelepanelikult diskussiooni, mul oli praegu väga pikk, üle poole tunni [pikkune] telefonikõne ühe Kohtla-Järve poemüüjaga, kes saab 600 eurot palka. Ta küsis minu käest nõu, et mida teha. Tal üks kolleeg käis haigena tööl ja nüüd nad panevad terve poe kinni, sest see on väike pood, nad on kõik lähikontaktsed ja oma 600-eurosest palgast – ma nüüd kiiresti ei osanud tema arvutust kinnitada või ümber lükata –, aga tema arvutas, et ta saab üle 100 euro vähem palka. Tegemist on üksikemaga ja ta üle poole tunni nuttis mul siin telefonitorus ja ma ei osanud tõepoolest kuidagimoodi teda lohutada ega selgitada talle, kuidas riik saab teda aidata. Riina, võib-olla sina oled empaatilisem inimene kui mina. Millist nõu sa annaksid nendele inimestele või meile, kellele sellised valijad helistavad ja torus nutavad?

Aitäh! Tõesti, praegu selline olukord on, et 600‑eurose palga teenija kaotab lähikontaktsena kodus püsides sadakond eurot ja see on väga oluline osa sissetulekust. Kahjuks erinevalt haiguse läbipõdemisest, vähesed võivad mitu korda põdeda, võib lähikontaktseks jääda inimene korduvalt, ka ühes kuus mitu korda, me oleme kuulnud neid näiteid. Sellises olukorras on täiesti arusaamatu, miks nii karantiinis kui ka haiguslehel olemist heldemalt ei hüvitata. Kohtla-Järvel poes töötava madalapalgalise inimese jaoks on tõesti see sissetuleku kadu selles kuus suur. Ja nagu valitsuse liikmed soovitavad kohaliku omavalitsuse poole pöörduda, ega siis muud ei olegi. Kui sotsiaalkindlustussüsteem veab meid alt, on see siis haiguspäevade hüvitamisega või tulevikus pensionieas toimetulekuga, siis kohaliku omavalitsuse toimetulekutoetus on see kõige madalam turvavõrk, mis peaks meid kõiki lõpuks kinni pidama.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kui Eduardile helistas inimene, kes on mures selle pärast, et nüüd kauplus läheb kinni ja tõepoolest, lähikontaktsetena jäävad inimesed koju ja väheneb sissetulek, siis minule helistas jälle üks omavalitsuse juht, kes ütles, et on väga kummaline olukord, et rikkad lähevad rikkamaks, vaesed vaesemaks. Rikastel on, mida jagada, ehk siis näiteks Tallinna linnal. Ma väga tunnustan Tallinna linna, aga väiksed kohad ei saa seda lubada, sellepärast et selle raha eest, mis tuleb omavalitsustele juurde, öeldakse, et tehke korda koolide ja lasteaedade ventilatsioon, toetage abivajajaid, makske vaimse tervise toetusi, kõike muud ja siis makske ka toetust esimese haiguspäeva eest. Minu meelest on siin ebaõiglane kohtlemine ka omavalitsuste osas, sellepärast et ühed on siis nagu paremad, teised halvemad ja inimeste pahameel omavalitsuste üle on tegelikult suurem. Kas see on nii?

Aitäh! Ma olen täiesti nõus, et sellisel viisil ei saa panna inimesi, kes haiguspäevade hüvitisega, tõesti nii, nagu Eduardi näites oli, 100 eurot kuus kaotavad, omavalitsuse poole vaatama, et miks teie ei hüvita, olukorras, kus võib-olla omavalitsus ongi selle lisaeelarve toetuse arvelt otsustanud kooli ventilatsiooni korda teha. Mul tuli meelde veel üks soovitus valitsuselt, et ka õpetajate preemia või lisatasu tuleks sellest ventilatsioonirahast välja maksta. Ka see soovitus on antud. Minu jaoks ka, kui me räägime regionaalsest ebavõrdsusest ja tasakaalustamatusest, mis meil Eestis niikuinii on, siis ehitada kriisi lahendamine sõltuvusse kohaliku omavalitsuse finantsilisest toimetulekust, on äärmiselt ebaõige.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi teile ei ole. Suur tänu! Nüüd on selles päevakorrapunktis sõna sotsiaalkomisjoni liikmel Hele Everausil. Palun!

(Kaugühendus)

Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Kas ma olen kosta?

Te olete praegu suurepäraselt kosta.

(Kaugühendus)

Väga tore. Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu 22. märtsil ja väga põhjaliku ettekande tegi eelnõu algatajate esindaja Riina Sikkut. Edasi andis Sotsiaalministeeriumi esindaja Ülle Jordan ülevaate Vabariigi Valitsuse seisukohast. Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 18. märtsi istungil ja otsustas seda esitatud kujul mitte toetada, kuna haigushüvitise maksmise korda, kus tööandja maksab haigushüvitist teisest viienda päevani ja haigekassa alates kuuendast päevast, on plaanitud pikendada kuni 31. detsembrini 2021. Veel on täpsustatud ka kindlustusjuhtumeid. Kõik on seaduses selgelt [öeldud], kes ja missuguses situatsioonis seda kindlustushüvitist saab.

Mõistagi oli komisjonis ka diskussioon. Proua Helmen Kütt oli mures, et teisest päevast haigushüvitise maksmine ikkagi probleeme ei lahenda ja inimesed võivad sissetuleku säilitamiseks ikkagi haigena tööl käia. Ta küsiski Sotsiaalministeeriumi esindajalt, et miks tegeldakse tagajärgede lahendamisega, mitte põhjuse kõrvaldamisega. Ülle Jordan vastas, et senine praktika, küll lühiajaline, aga siiski teisest kuni viienda päeva hüvitamine, on haigekassa andmetel andnud juba positiivseid tulemusi. Helmen Kütt küsis, mille alusel seda positiivset on hinnatud, ja Ülle Jordan vastas, et seda jälgitakse haiguslehtede arvu alusel. Edasi küsis Priit Sibul, milline on tööandjate seisukoht antud eelnõu osas. Riina Sikkut vastas sellele, et varasemalt ei ole Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon haiguspäevade hüvitamise skeemi muutmist toetanud, aga seda just põhjusel, et tööandjate jaoks tähendab see rahalise koormuse olulist tõusu, aga praegune eelnõu seda koormust ei tõsta ja seetõttu on oodata, et ka tööandjad seda toetavad.

Siis jõuti otsusteni. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. aprilliks 2021 aastal. Teiseks tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 7 komisjoni liiget ja vastu oli 1 liige. Juhtivkomisjoni esindama määrati teie ees kõneleja Hele Everaus. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka vähemalt kaks küsimust. Eduard Odinets, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra juhataja! Proua ettekandja! Paraku pean ma ka teie käest küsima sama küsimuse, mida ma küsisin Riina Sikkuti käest. Milline on teie nõuanne sellele Kohtla-Järve poemüüjale, kes esimest korda lähikontaktsena koju jäädes, kaotab oma 600-eurosest palgast 120 eurot, ja kui ta juhuslikult jääb haigeks või jääb teist korda lähikontaktseks, siis teist korda sama palju, mis teeb tema kuu sissetulekust peaaegu poole, mis jääb tal selle koroona tõttu ja üks kord haigena tööle tulnud kolleegi tõttu saamata. Kas teie nõu on samasugune nagu teie kolleegidel valitsuses, et pöörduge omavalitsuse poole, omavalitsus leiab selle toetuse kas koroona kriisiabist, ventilatsioonirahast või sotsiaaltoetustest, aga see ei ole valitsuse mure, las kohalik omavalitsus saab ise hakkama? Milline on teie nõuanne sellistele inimestele?

(Kaugühendus) 

Suur aitäh teile küsimuse eest! See ei olnud küll komisjonis sellisel kujul arutlusel, nagu te arvata võite, aga ma saan murest väga hästi aru. Ma arvan, et neid muresid on väga palju. Igal tasemel ja igas situatsioonis tuleb leida individuaalne lahendus. Ma saaksin seda nõu anda siis, kui ma ... Minu poole on ka pöördunud väga erinevad inimesed väga erinevate probleemidega ja ma püüan siis selles konkreetses situatsioonis leida lahendust, aga praegu niimoodi üleüldiselt ma ei julge teile küll edasiütlemiseks ühtegi soovitust anda.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Jah, alati võib n-ö rätsepaülikonda õmmelda, aga me saame aru, et antud epideemia olukorras oleks tunduvalt lihtsam ja efektiivsem seda lahendada üldiselt ja riigi tasandil. See puudutab ju tuhandeid, potentsiaalselt kümneid tuhandeid inimesi ja nende muret sissetulekuga või selle väga halva dilemmaga, et mida ma teen, kas võtan riski nii enda kui teiste tervise suhtes või kaotan olulisel määral palgast. Kas teie arstina, selle valdkonna inimesena suudate leida selget põhjendust, miks riik ei võiks seda kõikide muude kulude kõrval üsna väikest kulu katta selle jaoks, et haiguspäevade hüvitamine oleks tunduvalt õiglasem ja aitaks meil säästa kogu ühiskonna tervist? Kas te saate mulle anda sisulise põhjenduse?

Hea küsija, kahjuks teie aeg on läbi. 

(Kaugühendus)

Aitäh, kolleeg! Väga õige küsimus. Kui mul oleks põhjatu rahakott, kui mul oleks võim, siis ma maksaks kõik asjad kinni siin elus. Aga te teate, et see konkreetne lahendus ei ole kõikide probleemide lahendus. Teades neid kulusid, mis niigi olid juba enne kriisi tervishoius ja sotsiaalvaldkonnas katmata, mis on praegu süvenenud, siis siin paraku tuleb tasakaalu otsida. Ma ei arva, et see kõik on ideaalne, mis me praegu teha saame, aga me oleme selles situatsioonis. Ma võin teile öelda, et ma olen terve elu pidanud nägema seda, kuidas tänu sellele, et meil ei ole rahakott niisugune nagu peaks, peavad väga raskete haigustega haiged minema palju varem ära, kuigi nad võiksid edasi elada. Nii et see on reaalne elu praegu siin, Eesti riigis. Me peame otsima tasakaalu ja vaatama suurt pilti. Me ei saa teha üksikotsuseid ilma seda vaatamata. Ma pean kahetsusega nentima, et nii on.

Nüüd Paul Puustusmaa.

Suur tänu, juhataja! Mul on ettekandjale küsimus. Kas on teada, et koalitsiooni osapooled peavad või plaanivad mingil moel läbirääkimisi koalitsioonilepingu muutmiseks, mis puudutab haigushüvitise maksmise korda? Seda, mis on koalitsioonilepingus, me teame.

(Kaugühendus)

Mul ei ole niisugust informatsiooni.

Austatud Hele Everaus, rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Vaadates tahvlile, see soov on. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jevgeni Ossinovski. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! No mis ma ütlen? Pikalt ja põhjalikult, pool aastat me oleme sellel teemal rääkinud. See on nagu hane selga vesi. Ühtegi sisulist vastuargumenti sellele ausalt öelda ainumõeldavale ettepanekule, et koroonahaigetele ja nende lähikontaktsetele oleks 100% nende varasemast palgast hüvitatud, ei ole. Ülekaalukas avalik huvi on see, et need inimesed püsiksid kodus, ja loomulikult on ebaeetiline nõuda neilt kodus püsimist selle hinnaga, et nad kaotavad mitusada eurot oma varasemast sissetulekust. See on kõik selge.

Proua Everaus ütles, et see on võimaluste küsimus, tuleb otsida tasakaalu, meditsiinis on ka teisi olukordi, kus raha on puudu. Jah, Eesti tervishoid on tervikuna alarahastatud, ma olen sellega absoluutselt nõus. Minu ajal me suunasime täiendavalt 1% SKT-st tervishoidu just nimelt selleks, et seda olukorda parandada, ja kahtlematult tuleks sellega edasi minna. Selles osas peaks proua Everaus muidugi pöörduma oma erakonda kuuluva rahandusministri poole, kes on öelnud, et tema neid probleeme lahendada ei kavatse. Aga käesoleval juhul ei ole see vastuargument ju adekvaatne. Me räägime siin 7–8 miljonist eurost. Iga päev koroonapiiranguid maksab Eesti ühiskonnale nii palju kui see meede terve aasta jooksul. Tegelikult, kui [see meede] suudab meil näiteks nakatumist vähendada 10–15% võrra, siis see on kindlasti ka rahalises mõttes ühiskonnale kasulik. See on tulu, mitte kulu, sest selle võrra saame me kiiremini leevendada teisi piiranguid, mis teistes majandussektorites on. Aga ei, ikka ei taheta.

Lugesime ajalehest, kuidas koalitsioon on sõlminud kokkuleppe eelnõu 347 osas. Nüüd siis kogu selle lolli pläma tulemusena, vabandage väljendi eest, mida me oleme kuulnud, kuidas politsei hakkab selle eelnõu tulemusena lapsi kodust jõuga ära viima ja ma ei tea, mida kõike veel tegema, [oleme] täiesti hullu juttu [kuulnud], inimeste seas on ikka aeg-ajalt neid, kes on teatud põhjustel eksiteele viidud, on selles osas leitud kompromiss ja seda eelnõu muudetakse. Mitteprobleemile on valitsus otsinud lahendust päevade kaupa ja selle ka leidnud. Kujutate ette! Selles eelnõus on ainus päris probleem see, mis puudutab haiguspäevade hüvitamist. Selles osas ei ole ilmutatud mitte mingisugust initsiatiivi, et tegelikult inimeste jaoks sõbralikku lahendust leida, selleks et tõepoolest me saaksime võimaldada neil kodus püsimist.

Ma ei hakka neid pikkasid ratsionaalseid argumente uuesti üle kordama, Riina tegi seda väga hästi. Kui ma sellele mõtlesin, siis mulle kangastus kunstiteos. Ma tõin selle teile näitamiseks ka. See on ühe Narva fotokunstniku töö. Tema nimi on Maria Kapajeva. Jaa, härra esimehele ka. Ma kingin, härra Jüri Ratas, selle teile, sest saalile ma tegin ka suurema väljatrüki. Tema on teinud fotonäituse ja raamatu Kreenholmi ajastust. Kreenholm kui sotsiaalne sümbol, kümnete tuhandete inimeste kogu elu tõmbepunkt. Ta on teinud nendest tublidest, valdavalt naistest, aga ka mõnest mehest, fotonäituse – see on väga hea raamat, ma soovitan teil selle endale hankida –, kus tõepoolest on need erinevad seigad Kreenholmist. Tänase arutelu kontekstis ma vaatasin seda postkaarti, mis mul siin töölaua peal oli, ja kangastus see, mis praegu toimub haiguspäevadega – nähtamatud inimesed. Meie räägime, et meil on reaalselt tuhanded inimesed, kes peavad tööle minema, selleks et teha tööd, mis meile on vajalik. Nad ei saa seda [tööd] distantsilt teha, aga neid ei märgata. Neid ei märgata. Nendel probleeme ei ole, aga nende inimeste, kes häälekalt väljendavad oma vastuseisu, kas seaduslikult või ebaseaduslikult, ja teevad seda ajakirjanduse vahendusel, muresid lahendatakse. Aga need inimesed on päris, nad on päris Eesti inimesed ja neid on palju. Mitte lihtsalt palju, vaid nad on tegelikult Eestis enamuses ja nad mitte ainult ei oota ja ei vaja seda, et me tegelikult selle küsimuse ära lahendaksime, vaid neil on ka igasugune moraalne õigus selleks, et see otsus tehtaks. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 341 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamisega.

Kas me võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 341 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 60, vastu 26 ja 1 erapooletu on eelnõu 341 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega on viienda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, see on Isamaa fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 330 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Aitäh! Austatud rahvaesindus! See seaduseelnõu puudutab äärmiselt olulist küsimust. See puudutab meie ees seisvat põhiülesannet, kuidas tõhusamal moel tõrjuda koroonaviirust.

Koroonaviiruse erinevad, kiiremini levivad mutatsioonid liiguvad üle riigipiiride. Tõhus meede nende tõkestamiseks on üldise isikute eelneva testimise või kohe pärast riiki saabumist testimise kohustuse kehtestamine, mida teoreetiliselt võimaldab kehtiv õigus. Kuid praegune praktiline süsteem on üles ehitatud tagurpidiselt. Eneseisolatsioonist vabaneda on võimalik üldjuhul kahe testiga. Selleks, et vältida ulatuslikumaid piiriülese liikumise piiranguid, on asjakohane kehtestada üldine testimispõhimõte. Tuletan meelde, et seda põhimõtet on toetanud sellel aastal mitmes oma ettekandes Vabariigi Valitsusele ka teadusnõukoda.

Miks seda varem ei ole tehtud? Ametnike kinnitusel on varasema sellise süsteemi mitterakendamine tulenenud sellest, et ravikindlustuse seadus näeb ette diagnoosimisest keeldumisel haigushüvitisega tasustatava karantiini rakendamise. Samas, kehtiva tagurpidise eneseisolatsioonisüsteemi puhul eneseisolatsioonis oleku eest haigushüvitist ei maksta. Eelnõus pakutud süsteemi võimaldamine asetab põhirõhu just nimelt üldise testimise kehtestamisele piiriüleses liikumises ning loob õigusliku võimaluse taotleda reeglite ühtlustamist ennekõike meie regiooni riikidega.

Ma tuletan meelde, et üldise testimispõhimõtte just Briti tüve tõkestamiseks seadis selle aasta alul sisse sisuliselt enamik Euroopa riike. Me võime kõneleda siin vägagi paljudest Euroopa Liidu liikmesriikidest. Ka õiguslikult on vaja testimine seada esmaseks nõudeks ning karantiin sellest keeldumise alternatiiviks. Praegu on olukord tagurpidine. Ühesõnaga, mida see seaduseelnõu võimaldab? See seaduseelnõu kõrvaldab tehnilised takistused, mis väidetavalt on praegu valitsusel selle ees, et valitsus ei ole rakendanud üleüldist piiridel testimist.

Nüüd, siin on kõneldud ja proua peaminister on osundanud ka n-ö põhiõiguslikele argumentidele, miks ei ole üleüldist piiridel testimist võimalik teha, otsekui see oleks vastuolus inimõigustega ja põhiõigustega. Selle käsitlusega kindlasti eelnõu algatajad nõus ei ole. See on proportsionaalne just nimelt viiruse piiriülest edasikandumist tõkestav meede olukorras, kus me oleme näinud juba ja maksnud kallist hinda Briti tüve massilise leviku olukorras üle riigipiiride Eestisse.

Ma usun, et kui me räägime normaalse vaba liikumise juurde naasmisest, siis kindlasti on mõistlik meil teha meie regiooni riikidega koostööd nõnda, et sarnased meetmed oleks rakendatud, nagu seda teevad meie regiooni kuuluvad teised riigid. Seetõttu see hääletus on põhimõttelise sisuga selle seaduseelnõu üle.

Kas me leiame, et tuleks rakendada koroonaviiruse tõrjeks seda meedet, mida on pannud ette teadusnõukoda, mida kasutab enamik Euroopa riike ja mida on lugenud proportsionaalseks ja asjakohaseks, selleks et vältida üleüldist piiriülese liikumise keeldu, ka Euroopa Komisjoni soovitused, nähes ette kas testimise või karantiini kehtestamise? Meie pakutud mudeli järgi see sisse seada on võimalus valitsusele, kuid kahtlemata me peame kõigepealt looma selle õigusliku aluse, et siin ei oleks ebakohast asja rakendamist.

Teiseks tahaksin rõhutada seda, et meil oli tegelikult juttu ju sellest ka vanas valitsuses, kui Jüri mäletab. Ja siis olidki ametnikud, kes ütlesid, et seda ei saa teha, sellepärast et õiguslikult on see seadus vigane. Ma küsisin, millal Sotsiaalministeeriumi ametnikud selle siis välja töötavad. Öeldi, et no tegelevad selle asjaga. Ei saagi ju venitada, parlament peab appi tulema valitsusele, kui seda õiguslikku raami ei ole seni suudetud teha. Ja kes see muu appi tuleb, kui ikka heatahtlik Isamaa Erakond, selleks et see lünk kõrvaldada, et me saaksime Eestit, Eesti rahvast tõhusaimal ja proportsionaalseimal moel kaitsta koroonaviiruse piiriülese leviku eest just nimelt muteerunud viirusetüvede leviku tingimustes.

Nii et ma palun rahvaesindusel seda eelnõu toetada. See on erakondadeüleses koostöövaimus koostatud seaduseelnõu, mis on kantud ainult ühest ja selgest eesmärgist: et me suudaksime tõrgeteta ühiselt seda viirust tõrjuda. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on ühes küsimuses mitu küsimust, kuna need on väga lühikesed. Esiteks, kas ma saan õigesti aru – andke ettekandjale pastapliiats, andke palun selline, mis kirjutab –, et sellist testimise süsteemi on kasutatud mitmes riigis ja see on ennast õigustanud? Teiseks, kui seda Eestis rakendataks, siis see ei oleks kuidagi vastuolus meie seadusandlusega, ja need tõlgendused, et see oleks justkui inimeste puutumatuse puutumine, ei ole asjakohased? Ja see, kui inimene ei soovi testi teha ja ta suunatakse karantiini, siis see ei ole inimeselt vabaduse võtmine, nagu on ka tõlgendatud ja on olnud vastuseisu selliste argumentidega?

Aitäh! See on rida äärmiselt olulisi probleemipüstitusi. Kõigepealt, kas nakkushaiguste tõrjumiseks diagnoosimise nõudmine on kuidagi – ükskõik, kas diagnoosimise nõudmine kehtestatakse riigisiseselt või see diagnoosimine on piiriülese liikumise korraldamiseks –, vastuolus rahvusvaheliste inimõiguste või Eesti põhiseaduse loogikaga? Ei, see ei ole seda kindlasti. Ma juhin tähelepanu, et ka kehtivas nakkushaiguste tõrje seaduses on üldvolitus antud, et Terviseameti korraldusel saab isikute diagnoosimist nakkushaiguse tõrjeks korraldada ning kui isik keeldub diagnoosimisest, siis see on tegelikult peaministri loodud võrdlemisi eksitav ettekujutus, et kuidagi vägisi inimesi testitakse. Keegi ei kõnele mingist inimeste vägisi testimisest. Kui inimene üldiselt testimise põhimõttest keeldub, ja kahtlemata on kõigil inimestel õigus Eestisse naasta, siis sellisel juhul tuleb tal jääda kohustuslikku karantiini. Meie eelnõu järgi on põhimõte see, et seda kohustuslikku karantiini ei hüvitataks, kui ta riigiüleses liikumises naaseb Eestisse, vaid see oleks eneseisolatsioon ilma hüvitise nõudeta.

Nüüd, kas testimine on asjakohane meede? Jah, ma arvan, et see on asjakohaseim meede. Kui me kõneleme praegu ka riigisisesest viiruse ulatuslikust levikust, siis me oleme näinud neid, eriti just epitsentri piirkondades, vajakajäämisi testimiskohtade korraldamises. Seda on kindlasti mõistlik riigisiseselt korraldada. Kui me loomulikult soovime samm-sammult naasta normaalsuse juurde, me saavutame selle, et tõkestame viiruse leviku ja viirus on Eestis madalas levikustaadiumis kuni raugemiseni, siis kindlasti on oluline eriti just uute muteerunud tüvede sissetuleku [takistamine]. Me näeme seda, et Eestisse on jõudnud – paraku piisavalt kiiresti ei suudetud reageerida sellele – Ühendkuningriigi tüvi. Me oleme praegu ju konstateerinud ja seda on näidanud Tartu Ülikooli uuring, et Lõuna-Aafrika tüve on, tõsi küll, vähesel määral, kuid seda on juba piiratud valimis, mis oli vist 300-ne valim, mitmel juhul tuvastatud. Ja me näeme ka maailmas mitut piirkonda, kus on valdavaks muutunud Brasiilia viirusetüve levik.

Kogu selle loogika puhul on lähtekoht just nimelt see, et kui meil on olemas meetod, kuidas tõhusalt viiruse levikut, muteerunud tüvede levikut tõkestada, siis me peaksime seda venitusteta kasutama. Praeguses olukorras on ametnikud ühe probleemina toonud välja, et on seaduslünk. Selle aitab kõrvaldada Isamaa eelnõu, kui me selle vastu võtame, ja ma arvan, et see on asjakohane. Teine probleem, mille peaminister on välja toonud – kuna Isamaa abikäsi võtab ära selle argumendi –, on see, et see on põhiõiguste vastane. Aga ma kinnitan teile ühemõtteliselt ja selgelt: see ei ole mingite põhiõiguste vastane. Diagnoosimise nõude püstitamine on võimalik ka kehtiva nakkushaiguste tõrje seaduse järgi.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Jaa, Urmas, äärmiselt hea initsiatiiv! Ma pean ütlema, et jutt, et midagi on põhiõiguste vastane, ma olen tähele pannud, et praeguses valitsuses natuke sellest arusaamise vastu, mis on põhiõiguste vastane või mitte, eksitakse. Aga ma ütlen, et initsiatiiv on erakordselt hea ja minu meelest selle eelnõu toetamine või mittetoetamine näitab üsna selgelt ära, kes tegelikult tahab viiruse uute, pealetungivate tüvedega efektiivsemalt võidelda, kes ei taha. Nii et selles mõttes see initsiatiiv toob tõe päevavalgele meil ja üsna pea. Aga küsimus on selles, millele sa viitasid oma kõnes, et eelmisel aastal – meil oli üsna hiljuti veel päris hea valitsus, kus olid päris vahvad koostööpartnerid – juba tegelikult selle eelnõuga põhimõtteliselt tegeleti, aga et ministeerium ei jõudnud valmis. Ja siis sa ütlesid veel – pisut ebakindlalt küll –, et praegune valitsus nagu ei tõsta toru selle asja peale. Või ma ei saanud aru, kas praegune valitsus on selle eelnõu kohta midagi öelnud või ei ole öelnud, on ta kuidagi vastanud või ei ole vastanud. Mis on praeguse valitsuse seisukoht selle eelnõu suhtes, oskate öelda?

Praeguse valitsuse seisukoht, pean ütlema, mis puudutab üleüldise testimise korraldamist, on ähmaselt eitav. Ja loomulikult selle õiguslikkuse küsimuse  puhul valitsus ütleb, et ta soovib seda lahendada omal moel, sobivamal moel, et selline õiguslik alus anda seadusesse, aga meil ei ole võimalik eraldada ju eesmärki vahendist. Seadus on ikkagi inimese jaoks, mitte inimene seaduse jaoks. Meie eesmärk on see, et selle seaduse viib valitsus ka ellu. Kindlasti ka tänane parlamendi hääletus näitab, kui palju rahvaesindus soovib teadusnõukoja ja teiste riikide poolt mõistlikuks peetud meedet ka Eestis kasutada. Ja ütleme, ka selle lünkliku seaduse olukorra puhul eelmine valitsus ühel juhul pidas seda mõistlikuks rakendada. Ja see oli see kõige esmane dramaatiline Ühendkuningriigi tüve leviku moment.

Kui Euroopa riigid, sh ka Eesti, eelmise aasta lõpul peatasid otselendude liikluse teatud ajaks, siis oli selge, et Eesti inimesed peavad naasma Eestisse. Siis kehtestati põhimõte, mille nüüd see uus valitsus tühistas, et inimene peab Ühendkuningriigist tulles tegema testi, olema karantiinis ja pärast karantiini tegema uuesti testi, ja see oli tegelikult siis iseenesest õiguslikus mõttes tasustatav karantiin. Ma ei tea, kui palju inimesi tasustatavat karantiini kasutas, aga see tulenes sellest kehtivast nakkushaiguste tõrje seadusest. Meie eelnõu loogika järgi see eneseisolatsioon, kui inimene testimisest keeldub, ei oleks tasustatav – see on see erinevus.

Priit Sibul.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea Urmas! Meie initsiatiiv on absoluutselt mõistlik, kahjuks ainult parlamendi koridoridesse nädalateks seisma jäänud. Kui me vaatame, millised tüved peale tulevad, siis loomulikult oleks eeldanud ju, et me seda kiiremini menetleme, kuna valitsus ju ei ole selle teemaga sellisel kujul üldse tegelnud.

Teadusnõukoda on ka seda toetanud. Mis sinu arvates see probleem on, miks valitsus siis seda tegelikkuses ei toeta? Sest ka eile sotsiaalkomisjonis, kui me veel arutasime viirusega seonduvat, küll valitsuse esindajad püüavad inimestele meeldida, räägitakse võimalikest leevendustest, aga selgelt ka eile meile valget raamatut tutvustanud Henry Kattago ütles, et tegelikult me oleme ju punases tsoonis ja kõige keerulisemas seisus, midagi siin lähiajal ei muutu. Miks me siis neid ennetavaid meetmeid kasutusele ei võta?

Ma arvan, et otsuste kvaliteet, otsuste kiirus ja otsuste eesmärgipärasus kolmnurgas tagavad tõhusa kriisijuhtimise. Paraku me oleme näinud, et kriisijuhtimine on olnud viimasel ajal katkendliku iseloomuga ja tõsiasi on, et eks seda peegeldavad ju ka numbernäitajad.

Nüüd see, mis puudutab Briti tüve sissetuleku ohtu, siis me olime ju sellest teadlikud veebruari alul. Selle seaduseelnõu andis Isamaa fraktsioon parlamendi menetlusse 8. veebruaril. Ja me tuletasime korduvalt avalikkusele ja peaministrile meelde vajadust seiresüsteemi kehtestada, seda tegid ka härra Ossinovski ning teised parlamendiliikmed. Aga paraku alles märtsi alul tuli valitsuse tasemel signaal selle kohta, et tõepoolest Briti tüvi on alustanud ulatuslikku levikut Eestis ja selle leviku kiirus teaduslikult erinevate hinnangute järgi on 50% võrra varasemast tüvest kiirem, ja selle tagajärgi me osaliselt oleme ju näinud praeguses Eesti kolmandas laines.

Nii et üks asi on eelnõu, teine asi on selle sisulise poliitika rakendamine. On jah kahetsusväärne, et meil mingitel motiividel hoiti seda eelnõu sahtlis kaks kuud. Ja selle aja jooksul ongi Briti tüvi muutunud Eestis massiliseks. Me ei saa täna tagasi vaadata ja öelda, et asi pandi kalevi alla selleks, et oodata, kuni probleem laheneb. Probleem ei ole mitte kuskile lahenenud. Tõsiasi on see, et kui me vaatame ülemaailmselt viimast statistikat ja üleeuroopalist statistikat, siis koroonaviirus on uuesti kiires tõusufaasis ja selle tõkestamiseks kasutab enamik Euroopa riike meetodit, tõenduspõhist, Euroopa Komisjoni soovitatud meetodit, mida Eestis ei ole peetud vajalikuks kasutusele võtta. Me oleme selle kohta esitanud seaduseelnõu, see seaduseelnõu on kaks kuud parlamendi menetluses rippunud. Põhjuseks on toodud seda, et on seaduslünk. Me suudaksime selle lahendada, kui parlamendi enamusel oleks selleks valmidust.

Andres Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Lugupeetud esimees! Hea Urmas! Nii kaua kui mina mäletan, oled sa kogu aeg toetanud testimise ideoloogiat. Kindlasti on see samm õiges suunas. Samas, ma ikkagi küsin nende võimaluste ja ohtude kohta. Kindlasti suveperioodil natuke saame leevendust selle viirusega, aga vaieldamatult oleks vaja debatti üle Euroopa, kuidas Euroopas paremini ohjata seda viirust, kuidas luua ühtne süsteem. Kas sellel suunal on ka sinu hinnangul midagi juhtumas? Ja ohtude poole pealt: kas ei või minna meie siseriikliku regulatsiooniga nii, nagu teatud mõttes on läinud meie eelmise päevakorrapunktiga, et valitsuselt tuleb sõnum, aga las omavalitsused teevad? Kus on lennujaam ja kus on välispiir – las lahendatakse omavalitsusepõhiselt, selleks on ju raha eraldatud.

Tõsine küsimus. Ma arvan, et Eesti on ikkagi unitaarriik ja unitaarriigis tuleb juhtida seda tüüpi tervisekriisi mitte alt üles ja mitte kõrvalt, vaid ülevalt alla. Kahtlemata annab kehtiv õigus omavalitsustele ka pädevuse täiendavaid ohutusmeetmeid rakendada ja see on igati asjakohane. Aga kindlasti ei ole mõeldav Eesti sees kuidagi see, et omavalitsus Eesti välispiiri kontrollib. Seda õigust seada sisse välispiiri kontrollimeetmeid, usaldusmeetmeid omavalitsusel ei ole. Samuti ei ole ka riigisisestel omavalitsuspiiridel see õiguspäraselt mõeldav.

Küll aga ma arvan, et kui me kõneleme testimisvõimaluste parandamisest ja kättesaadavamaks tegemisest, siis tõepoolest, mitme riigi praktika on selline, et siseriiklike piirangute leevendamise poliitika ühe osana nähakse ka ulatuslikku testimisvõimaluste parandamist, sh kiirtestide kättesaadavaks tegemist. Sellega on Eestis olnud kuidagi n-ö külg ees kõhklused, kas saab või ei ole võimalik kasutada. Nendes asjades on vaja ka selgust kujundada riigi tasemel. Mitte et asi on kuidagi lubatud, võib kasutada, aga päriselt otsekui ka ei või kasutada või on kõhklev seisukoht.

Me peame kõige olulisemaks viiruse tõkestamisel massilise leviku olukorras ju inimeste [terviseseisundi kontrolli] eriti, mis puudutab töökohti või kohti, kus inimesed on iga päev tööalaselt koos, et nendes kohtades on võimalik kiirelt inimeste terviseseisundit diagnoosida.

Nüüd, selle eelnõu puhul tuleb küll öelda seda, et see iseenesest riigile lisakulutusi kaasa ei too. Ta tegelikult ju võtab maha piiriülesel diagnoosimisel keeldumise korral tasustatava ehk haiguspäevade hüvitised karantiini eest, kui inimene ei soovi testida. Kuid selge on, et kui valitsus otsustab oma aktiga kehtestada üldise testimiskohustuse riigipiiridel või eelneva testinõude näiteks 72 tunni jooksul enne, nagu ta senises mudelis on, kui säilitatakse see põhimõte, et välismaalased peavad selle eest ise maksma ja Eesti elanikele riik maksab selle kinni, siis kindlasti riigi poolt kinnimaksmisel teatud kulutused sellega testimisel kaasnevad.

Ja mis on oluline kogu selle testimisloogika puhul piiridel, on ikkagi see, et me oleme ka praktikas ju näinud ühte asja. Küsimus on, kas inimesed täidavad eneseisolatsiooni reegleid, kui nad peavad olema karantiinis lähikontaktsena. Ma arvan, et ülddemograafilise uurimuse järgi on inimeste käitumisjoonis samasugune, kui nad tulevad välismaalt tagasi. Ja siin me oleme näinud numbreid: vist 61% inimesi täidab neid reegleid ja üle 30% inimesi uuringu järgi ei täida neid reegleid. Järelikult on kõige tõhusam meede, kõige kindlam meede, kui inimene näitab ette negatiivse testi enne riiki sisenemist või teeb selle testi piiril ära. Siis on kindlasti kindlus oluliselt kõrgem, et inimene ei ole – vähemalt avaldunud terviseseisundi järgi – viirusekandja selles faasis, kui juba vastav test annab negatiivse tulemuse.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei tea, kas see teid lohutab, aga lihtsalt teadmiseks, et eelmine eelnõu, mille algatasid sotsiaaldemokraadid, esitati ka veebruaris, tõsi, 10 päeva hiljem kui teie oma, aga näete, täna alles saalis. Nii et me oleme mõlemad samas seisus. Sellest on muidugi kohutavalt kahju, sest teie esitatud eelnõu on ju väga – nii nagu ka sotsiaaldemokraatide eelnõu – oluline viiruse leviku tõkestamisel. Minu küsimus on see, et selgitage natuke seda haigushüvitiste poolt. Et kui inimene keeldub testist lennujaamas, siis seitse päeva ei saa ta mingit haigushüvitist. Kas on nii?

Aitäh! No praktilist olukorra muutust inimestele hüvitatud päevade mõttes meie eelnõu kaasa ei too. Kuna praegu on selline olukord, et kui inimene on eneseisolatsioonis, siis see eneseisolatsioon iseenesest ei ole ka hüvitatav. Kuid tegelikult on põhimõte selles, meie loogika on see, et peab olema määratletud, aga praegu on testimine ainult alternatiiv võimalikule eneseisolatsioonile. Meie ütleme, et testimine enne riiki sisenemist või riigipiiril peaks olema üldpõhimõttena kinnitatud. Ja tegelikult on seda möönnud ka [teised], ma olen rääkinud mitmete vastavate Riigikantselei, Sotsiaalministeeriumi ekspertidega, ka Justiitsministeerium asus sellele seisukohale, et karantiin siiski saab olla alternatiiv. Esimene loogika peab olema nakkushaiguse diagnoosimine, ja karantiin on sellele järgnev kas täiendav või seda asendav meede.

Ja tõepoolest, see olukord on kuidagi muutunud. Praegusel nii kiirel ajal, nii dünaamilisel ajal, kui viirus levib, ma arvan, et viirusetõrjega seotud eelnõu [on vaja]. Iseküsimus on koalitsiooni poliitiline tahe. Aga ma arvan, et aus on erinevad alternatiivsed käsitlused viirusetõrje seadusandlike algatuste kohta, mida välja pakutakse, tuua ikkagi siia parlamenti venitusteta. Iseendaga peitust mängida, andke andeks, ei ole lihtsalt mõtet.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Me sotsiaalkomisjonis saime kuulda, et valitsus seda eelnõu ei toeta, sellepärast et Isamaa ettepanek on nende hinnangul liiga kitsas. Nemad plaanivad tulla välja hoopis laiema käsitlusega ja see laiem käsitlus on kirjeldatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses, kus tegelikult nii, nagu tigu kisti koja seest välja, see koda seisab kuskil tühjana ja me täpselt ei tea, mida sellega plaanitakse teha. See imeline vaade on neil olemas. Kas see kunagi realiseerub või ei realiseeru, seda näitab meile tõenäoliselt tulevik. Valitsus tegeles seal siiski ainult haiguspäevade hüvitamisega. Te just Helmen Küti küsimusele vastates selgitasite, aga palun selgitage veel koalitsioonisaadikutele, et siin ikkagi esimene eesmärk on lausaline testimine, et me suudaksime tegeleda ennetuse ja ohumärgiga.

Aitäh! Jaa, see tõepoolest nii on. See on esimene eesmärk. See lünk, mille jaanuaris ametnikud tõid põhjusena, et ei ole võimalik laustestimist kehtestada. Me laustestimise otsuse eelnõu valitsuses juba kirjutasime seal pastapliiatsiga, see oli juba olemas, ja siis korraga asuti sellisele põhjusele, et ei, seda sellisel kujul ei ole võimalik teha. Ma küsisin, mis see tähendab, miks ei ole võimalik teha, kriis on [kestnud] juba üheksa kuud ja kui niisugune õiguslik lünk on olemas, siis tuleb muuta seadust. Öeldi, et jah, me tegeleme sellega. Nüüd me näeme, et see tegelemine on võtnud kuid. Aga ma pean ausalt tunnistama, et üks asi on, kuidas seaduse tasemel seda lahendatakse, aga see on ainult tööriist, see on ainult lünga kõrvaldamine. Ega seaduse tasemel ei saa otsustada, mis aja jooksul ja mis inimesi testitakse, mis viiruse puhul. See konkreetne otsustusvastutus lasub ikkagi valitsusel või valitsuse delegeeritud riigiasutusel.

Ma siiski tahan rõhutada seda, et see eelnõu ei ole tekkinud mitte tühjusest, vaid veebruarikuus on vähemalt kahes teadusnõukoja ettekandes sisaldunud ühemõtteline sõnum, et laustestimine tuleb sisse viia. Ja selles olukorras on minu jaoks arusaamatu või nõutust tekitav peaministri seisukoht, et seda ei ole võimalik teha, viidates siis inimõiguste argumendile. See on selles mõttes ka minu jaoks valitsuse positsiooni mõttes, kui lugeda valitsuse arvamust selle seaduseelnõu kohta, kuidagi hämav, et ühelt poolt öeldakse, et asja iseenesest ei ole võimalik teha seoses inimõigustega, aga see meetod, kuidas seda teha, on valitsusel palju avaramalt välja töötatud. Üks argument kahest saab olla pädev, aga mitte mõlemad korraga. See on niisugune elementaarne retoorika algkursus, millega nüüd läheb vastuollu valitsuse üldine käsitlus. Ei saa nende asjadega niimoodi.

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Urmas! Minus tekitab nõutust see, et miks sa eelmisele eelnõule vastu hääletasid, õigemini toetasid seda, et see esimesel lugemisel tagasi lükata. Miks sina ja sinu partei ei toeta esimesest päevast koroonahaigetele ja nende lähikontaktsetele täismahus haigushüvitiste maksmist? Ega ühtegi head argumenti ju selle vastu ei ole.

Aitäh! Osav retooriline küsimus, härra Ossinovski, teema juhtida mujale, kui me kõneleme praegu üldise testimise kehtestamisest. Postimehes kirjutati, et Ossinovski ja Ansip on Eesti kõige suuremad, osavamad retoorikud. Eelmise eelnõu puhul meie liin on tegelikult, küsijale võin öelda, järjepidev. Seda mudelit me ei toetanud eelmises valitsuses seoses nii majanduslike kaalutlustega kui ka sisulise rakendamisloogikaga, kellele see koormis asetub selle eelnõu rakendamisel. Ja me ei pööra lehekülge sellepärast, et lihtsalt me oleme opositsioonis ja me teeme populaarseid otsuseid. Isamaa teeb ka opositsioonis vajalikke otsuseid, mis ei pruugi olla populaarsed, või väljendab neid seisukohti.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus, mida valijad esitavad tegelikult väga tihti. Kas eelnõu läheb läbi või ei lähe läbi, on üks asi, aga miks ei ole praegune valitsus kehtestanud eriolukorda? Ma julgeksin väita, et kui meil oleks eriolukord, siis me oleksime saanud nakatumisnäitajad ja kõik need muud asjad allapoole. Ja küsimus on inimestel lihtne: kas see on turismifirmade lobi või on see ka ühtlasi probleem, et siis tuleb teha veel täiendavaid väljamakseid?

Aitäh! See on äärmiselt ulatuslik teemade ring, mille hea küsija avas. Aus vastus sellele, miks ei ole kehtestatud eriolukorda, on tegelikult ju peaministri selge käsitlus sellest ja ka poliitiline retoorika, et riiki tuleb hoida võimalikult avatuna. Ja selle poliitilise retoorikaga tegelikult ei lähe kokku eriolukorra õigusliku režiimi kehtestamine. Ja siin ma tahan tunnustada Keskerakonda, Jüri Ratast. Ka Keskerakond väljendas poolehoidu – härra Karilaid viipab – tegelikult sellele, et eriolukorra õiguslik režiim on asjakohane meetod erakorralises situatsioonis viiruse tõkestamiseks.

Ma tahaksin öelda veelgi enam, ma arvan, et see on ka põhiseaduspärane meetod. Me oleme praegu sattunud olukorda, kus me selle asemel, et selge monokraatse juhtimismudeli alusel eriolukorra režiimis akuutsest kriisist väljuda, kus on antud täiendavaid vastutusi eriolukorda juhtivale isikule ja ka võimuhoovad seda ametkondade üle teostada, oleme valinud Eesti riigis praegu mõneti orwelliliku eriolukorra loogika. Peaminister viitab sellele, et meil ju tegelikult on eriolukord, aga meil ei ole ka eriolukord õiguslikus mõttes. On ja ei ole ka. Sõda on rahu. Ja mida see tähendab? See tähendab, et me tegelikult oleme asunud just nimelt näiteks erinevate asutuste pädevusi, politsei pädevusi, Päästeameti pädevusi, et Päästeametile anda politsei ülesandeid, politsei tegeleb tervisekriisiga jne, jms selliseid asju sisse kirjutama tavaseadustesse.

Ma arvan, et iseenesest, kui me kõneleme õigusriiklikust riigi juhtimisest ja vastutusest, on see palju ähmasem ja riigi toimimise loogikat hägustav loogika, et meil otsekui sisuliselt võib igavene või õigusliku režiimi mõttes eternaalne eriolukord toimidagi, aga õiguslik raam sellele, millal see lõpeb, ja volituste andmine, millal see algab, muutub vägagi uduseks. Eriolukorra puhul selle kriisi faasis me oleme näinud ka neid segadusi, mis on tekkinud näiteks testimistega.

Eelmises viiruse leviku faasis oli näiteks üks valitsuse liige, kes täitis eriolukorra tööde juhi ülesandeid ja tegeles isikukaitsevahendite soetamisega. Jah, oli konkreetne töölõik, millega tegeleda. Samamoodi me praegu oleme näinud niisugust juhtimisskeemi tohuvabohu, mis puudutab testimise korraldust. Esmaspäeval arutasime seda komisjonis, meil olid kutsutud ametimehed, tuli välja, et testimise korralduse üldjuht Eesti riigis on üks Sotsiaalministeeriumi väga sümpaatne osakonnajuhataja. Ma küsisin, kuidas te siis juhite. Meil on suur komisjon, terve tuba on inimesi täis, selle komisjoni kaudu juhimegi. Ja ma küsisin, et kui te olete juht ja härra terviseminister on öelnud, et tuleb ametisse võtta veel üks projektijuht, siis mida teie kui juhi meelest see projektijuht teeb. No seda ei ole veel otsustatud, seda veel ei saa öelda, millega ta tegelema hakkab. Ühesõnaga, käsuliinid kriisis ei saa olla – lubage mul tsiteerida siin Lennart Meri, kes Eesti põhiseaduse viienda aastapäeva konverentsil kasutas sõnu, just nimelt sõjalise kriisi käsuliini mõttes – venivad nagu härja ila. Andke andeks! 

Ja sama küsimus puudutab teemat, mis sai püstitatud haiglajuhtidega. Tõsine küsimus seoses sellega, et kui me nägime kõige kriitilisemas haiglate ülekoormuse faasis, kus on vajalik ka erinevates haigla töölõikudes suunata töötajaid ühest lõigust teise, siin kahtlemata asetavad jäigad piirid ette töölepingu ülesanded, mis inimestel on mingis liinis täitmiseks. Ja sealt tuli ka välja haiglajuhtide palve, ma nimetan näiteks doktor Ralf Allikveed, et asi peaks olema paindlikum. Seda paindlikkust tegelikult oleks võimaldanud eriolukorra õiguslik režiim, mis just nimelt ütleb, et inimesi saab eriolukorra tingimustes erinevatesse töölõikudesse suunata. See on just nimelt õiguspärane meede küsimuse lahendamiseks.

Nii et selles mõttes peaministri osundus või valitsuskoalitsiooni see loogika, et eriolukord tähendab üksnes seda, et sõdureid saab kasutada rohkem kui 30 päeva tänaval, see tegelikkuses, kui me võtame lahti kehtiva seadusega antud pädevuste kataloogi, ei vasta tõele. Põhiküsimus taandub ikkagi sellele, et eriolukord võimaldab teistsuguse, väga erinevates sektorites sellise juhtimismudeli. Ja ma arvan, et sellist juhtimismudelit ei ole mõtet peljata. See eriolukord on selgelt õiguslikult raamistatud ja allutatud kohtulikule kontrollile.

Siin püütakse jätta eksitavat muljet, nagu oleks tegemist suisa mingi võimupöördega või midagi muud, et eriolukord välja kuulutatakse. See on tervishoiualane eriolukord, seal on selge raam, kuupäevad ja ajad, mis aja jooksul see kehtib. Ja siin ei ole mõtet juhtimisotsustesse suhtuda kõhkleval moel. Kriisis tehakse vigu, me teame seda, et kõigis kriisides kõiki juhtimisvigu tehakse, see on kriiside puhul paratamatu, aga kõige kriitilisem ressurss nende kriiside lahendamisel on aeg. Aega ei ole võimalik tagasi võita, nagu me oleme mitmes selle kriisi faasis näinud.

Siim Pohlak, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina olen ka üritanud siin peaaegu kuu aega nii peaministrilt kui ka minister Kiigelt teada saada, miks ei soovita ikkagi neid piire range koroonakontrolli alla võtta, hakatakse rääkima demagoogiat, kuidas riiki ei saa lukku panna jne, jne. Kas siin on pigem ikkagi tõesti valitsuse suutmatus, et nad ei suuda praegugi olukorda kontrollida ja ei taha mingeid uusi kohustusi seoses piiridega omale võtta? Või on tegemist lihtsalt poliitilise vastandumisega, et vastanduda eelmisele valitsusele ja võib-olla ka konservatiivsematele erakondadele, kes nõuavad piiril rangemat koroonakontrolli? Ja kui see on poliitiline vastandumine, siis minu hinnangul on see ju kuritegelik – see ei ole see koht, kus poliitilisi mänge mängida. Mida teie arvate, miks ikkagi ei soovita piiridel seda rangemat koroonakontrolli kehtestada, mida ka tegelikult ju teie eelnõu toetab?

Aitäh! See on ka minu jaoks mõistetamatu, mis on need motiivid. Ma väga tahan loota, et selle taga ei ole tõesti mingisugune poliitiline intentsioon seda vastustada. Sest see eelnõu ei ole sugugi ju päevapoliitiline, see eelnõu ei ole parteipoliitiline. Selle eelnõu ajend või need näited, kuidas seda lausalist testimist riigipiiridel kasutatakse, on teised Euroopa riigid. Ma arvan, et meil kellelgi ei ole kahtlust selles, kui vaadata Saksamaa kompetentsi, mis puudutab teaduspõhist ja tõenduspõhist viirusetõrjet, kindlasti maailma parimat teaduslikku akadeemilist ekspertiisi ja Saksamaa kasutab seda täielikult sellise moodusega.

Küsimus nüüd sellest, et me peame aru saama. Ma mõistan seda soovi, miks seda eelnõu hoiti mitu kuud kinni – et äkki on juba kriis kuidagi leevenenud. Jah, Briti tüvi on massiliselt siia jõudnud, magasime selle takistamise maha – hästi. Aga nüüd on võimalik see eelnõu kuhugi sahtlisse torgata. Paraku, ma ütlen ausalt, kriis ei ole lahenenud, nagu ma eelmistes näidetes tõin esile. Kriis liigub uude ja keerulisemasse faasi ja meil tuleb seetõttu rakendada ka neid töövorme, meetodeid, mis on tõenduspõhised, mis on tegelikkuses ju inimestele, mitte vastupidi – nad loovad selguse.

Ja ma veel kord rõhutan seda, et nad loovad selguse ka selles olukorras, mis puudutab piiriülest liikumist. Kui me kõneleme järgmises faasis ka sellest, et meil on ju mitu kuud kestnud humanitaarkriis, mis puudutab ajutisi töötajaid, kes on Soomes. Need inimesed ei ole saanud tulla oma peret vaatama, kuna nad on pidanud leiba teenima Soomes, vastasel juhul nad ei saaks Soome tagasi minna. Sellises olukorras, ma arvan, et lähtekoht selle küsimuse lahendamisel, ka riikidevahelisel kokkuleppel, on see, et püüda välja pakkuda usaldusmeetmeid ka Soome riigile, kuidas oleks võimalik ohutult korraldada inimeste piiriülest liikumist. Ma arvan, et see laustestimise põhimõtte sisseseadmine oleks kindlasti ka nendele läbirääkimistele olulise argumendi pakkujaks.

Nii et mõtleme sellele, et meil praegu ei ole hetk niisuguste poliitiliste mängude mängimiseks. Praegu on hetk selleks, et me vähemalt annaksime valitsusele võimaluse. Võib-olla valitsus siiski mingitel kaalutlustel ei soovi seda kasutada, aga see tööriist on vähemalt olemas. Ja ma juhin tähelepanu, et kui me kõneleme siin mingist radikaalsemalt muteerunud viiruse levikust, siis sellisel juhul selles loogikas on paratamatult kindlasti selline laustestimise põhimõte palju asjakohasem kui piiride täieliku sulgemise põhimõte.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Urmas, väga täpselt oled sa iseloomustanud seda olukorda, mis meil on. Ja kui me praegu juba meedia vahendusel vähemalt teame, et see kuri viiruse kolmas laine kolistab oma sarvi seal kuskil piiride taga, siis eks me peame asjale mõtlema, see on väga õige. Sa oled viidanud hästi täpselt praeguse olukorra kirjelduses sellele, kui hägune see meil on, kui hägune juhtimisskeem meil siin on, kuidas praegu püütakse neid tööde juhatajaid astmete kaupa juurde luua ja konkreetne juhtimine on endiselt hägune. Ma muidugi oleksin võinud ju küsida seda – vanasõna ütleb, et sogases vees on hea kala püüda –, et mis on see kala, mida nad seal püüavad. Aga tegelikult sa juba ütlesid eelmises vastuses ära, et ega sa ka ei tea, mis kala see on. See on arusaamatu, mis kala see on, mida nad niimoodi sogases vees püüda võivad.

Aga küsimus on väga lihtne. Kui me võtame sellise olukorra, et oletame, et valitsus soovib siiski aru saada sellest laustestimise vajadusest eriolukorras, siis kas see oleks võimalik ilma seda seadust kehtestamata, ilma seda menetlemata, juhul kui oleks päris eriolukord reaalselt välja kuulutatud ja piiritletud. Kas siis oleks see võimalik?

Aitäh! Ütleme nii, et jah, seda oleks võimalik kehtestada, aga siis sellise loogikaga nagu enne diagnoosimine või täiendav karantiin, see tähendab, et sellisel juhul oleks see haigekassast hüvitatav haiguspäevade loogikaga. Meie mudel võtab selle kohustuse ära. Ja me võime arutada selle üle, kas see on asjakohane. Hüpoteetiliselt võib esile kerkida ka näiteks inimene, kellele makstakse kaks nädalat kinni, siis piisab tal lihtsalt üks kord välisriigis viibida, naasta, ja jälle kaks nädalat või kümme päeva makstakse kinni – see kindlasti ei oleks lihtsalt õiglane solidaarse haigekassa hüvitatavate päevade loogika mõttes.

Nüüd see, mis puudutab seda kriisijuhtimismudelit. Jah, me juhtimismudel on praegu segane ja selles mõttes on ohtlikum, et seda segast juhtimismudelit – Leo vana ohvitserina teab, millest ma räägin – püütakse veel segasemaks ajada. Nimelt on meil ju parlamendi menetluses kogu riigi kriisijuhtimise mudeli, tsiviilkriiside juhtimise ja tõrje poliitika väljatöötamise mudeli vastutuse täielik hägustamine.

Tõepoolest, see on valiku küsimus, kas kriiside lahendamise tsentriks on peaminister ainuisikuliselt või mitte või on selle valdkonna minister. Ma toon näiteks selle, et riigikaitseseaduses on selgelt fikseeritud: sõjalise kriisi lahendamist juhib peaminister. Ja nüüd on meile esitatud – panete tähele, vägagi sümptomaatiline praegusele kriisijuhtimise olukorrale – seaduseelnõu, kus on kirjas, et nende kriiside juhtimist, mis on olulised, juhib valitsus kollegiaalselt. Mida see tähendab? Kogu valitsus juhib. Aga ma olen seisukohal, et niisuguses akuutses kriisifaasis on ikkagi elementaarne eeldus monokraatne juhtimisvastutus. Rahvarüsinas ei saa juhtida kriiside lahendamist. Ma arvan, et parlamendil on asjakohane tõsiselt sellesse seaduseelnõusse süveneda ja langetada need valikud sellisel moel, et kriisil on ikkagi üks juht, kes seda kriisi peab lahendama.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Maailmas areneb pandeemia kolmas laine. Peaminister aga korrutab seda, et viirus levib perekondades. Meil ei ole eriolukorda, sest see ei ole vajalik, kuna meil on sisuline eriolukord ja me saame teha kõike, mis vaja, selles sisulises eriolukorras. Eestist läheb mitu tšarterlendu Türki, kus on teada, et seal on epideemiline olukord väga kehv. Me ei saa neid lende tühistada, sellepärast et meil ei ole eriolukorda. Aga meil on sisuline eriolukord, mis ei luba selliseid asju ära keelata. Kas sellises hämaras olukorras on midagi muud kui valitsuse soovimatus või peaministri soovimatus vastutust võtta ja sellepärast ta hägustab seda ning tulemuseks on selline valikuline õigusriik, kus keegi ei vastuta, aga kellegi teadmata ilmub märulipolitsei siia Riigikogu ette ilma märulita?

Jah, ma arvan, et see on kindlasti oht selliseks selektiivseks õiguse kohaldamiseks ja selle tagajärjena ka selektiivseks vastutuseks, ja mis kõige hullem, praktiliste asjade puhul selektiivseks otsuste langetamiseks. See on tõesti problemaatiline. Ma vaatasin ka seda üllatusega, kui siseminister või peaminister ütleb – kui parlamendi ees on, põhjendatult või mitte, see on omaette küsimus, inimesed, ja koroonareegleid muidugi peab täitma, aga et on selline sündmus, kus politsei on kohal, kindlasti on see ju väga suur sündmus –, et meie ei tea midagi. Ma ei too paralleeli nende inimestega, sugugi mitte, kes praegu on oma hoiakuid meeleavaldustel protestiga väljendanud. Aga võtame selle loogika, et kui pronksiöö ajal oleks peaminister Ansip öelnud, et mina ei tea midagi, politsei tegeleb, minusse see ei puutu – ei saa niisugust asja öelda. Kui on reaalne kriisisündmus, mis on oluline, siis oluliste küsimuste puhul peab tegelikult riigijuhtidel olema informatsioon ja tuleb ka langetada otsuseid, see ei ole kuidagi politsei menetlusse sekkumine. Kahtlemata, üksiku kaasuse pinnalt ei saa otsuseid langetada, see on politseijuhtumi enda lahendamine, operatiivtaktika küsimus, aga sisulistes küsimustes vastutuse eest ei ole mõtet ära hiilida. See ei ole lahendus.

Loomulikult on eriolukorra režiim loodud selleks, et on olemas selge, ainuisikuline vastutus kriisi lahendamise eest. Ja see vastutus on tasakaalus ka võimuvolitustega. Nii see peabki olema. Aga praegu jääb see rea eri institutsioonide pinnale ja siis on mugav need otsused kuidagi tõsta kõrvale, nagu me praegu näeme selle seaduseelnõuga. Lihtsalt kaks kuud, ma ei tea, kelle sahtlis see seaduseelnõu oli. Oli see Riigikogu Kantseleis, oli see valitsuse sahtlis, kuskil sahtlis see oli. Aga ega aega ei ole võimalik kriisilt tagasi võita. See on naiivne ettekujutus.

Tarmo Kruusimäe.

(Kaugühendus)

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja!  Nüüd ma lähtun sellest, mida on öeldud. Kui peaminister on öelnud, et meil on sisuliselt eriolukord, tähendab see faktiliselt seda, et meil on tavaolukord. Ei saa olla, et ma olen peaaegu rase, mis tähendab, et tegelikult ju ei ole. Meditsiinilise hädaolukorra kuulutab meil välja hoopis Terviseamet, mitte peaminister. Kas ma saan õigesti aru, et tavaolukorras kõik need piirangud, mille on signeerinud peaminister, on üsnagi vaidlustatavad ning inimesed, ka ettevõtjad, võivad neid kohtus hageda?

Aitäh! Ei, ma ei usu, et kehtivad otsused, mis on vastu võetud, on kuidagi õigusvastased, ma niisugust väidet ei esita. Nad toimivad valitsuse korraldusel. Aga tõepoolest, küsimus on selles, et kui on eriline õigus, kui on kriitiline õigusrežiim,  siis kahtlemata on eriolukorra juht ja sellele tasemele jõuavad ka otsused üleriigiliselt. Praegu kriisi lahendamise puhul võiks küll väita jah, et neid otsuseid peaks tegema oluliselt madalamal tasemel. Siit tekib tegelikult otsuste pädevuste paljususe oht.

Mida me nägime? Me nägime seda ka ju, kui me mäletame näiteks poleemikat, mis oli AstraZeneca kasutamise küsimuses, esimeses süstis alla 60-aastastele inimestele. Küll oli neid kommunikeerijaid palju, ei olnud üht kommunikatsioonijuhti eriolukorra staadiumis. Riigikontrolör kirjutas sellest tervise- ja tööministrile, juhtis tähelepanu, et peab olema üks vaktsineerimise eest vastutav isik, kellel on pädevus langetada selge otsus, kas on nii või on naa. Ja samamoodi peab olema üks kommunikatsioonijuht, kes kommunikeerib selle välja. Aga siis oli igas nurgas isik, kes ütles ja vägagi ähmaselt, ütleme nii, et kõik asjad olid siis, et soovitame ja võib kaaluda ja võib olla mõistlik ja ei pruugi olla mõistlik. Üks asi on rääkida nii akadeemiliselt, kui sellest, mis toimub Iisraelis pärast parlamendivalimisi, siis kui valitsus kokku pannakse, et akadeemiliselt arutleda. Aga siin on tegemist ju esiteks kümnete tuhandete inimestega, siin on tegemist organisatsioonis tuhandete, tuhandete inimestega, kes peavad ähmase kommunikatsiooniga otsuseid langetama. Kusjuures neid kommunikatsiooniallikaid on mitu, nad konkureerivad omavahel. Nendes asjades tuleb luua selgus. See selgus on tegelikult lahendustee operatiivsemaks kriisist väljumiseks ja selle kriisi haldamiseks.

Protseduuriline küsimus, Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud esimees! Mul on protseduuriline märkus või ütleme, ma ei tea, protseduuriline mure. See puudutab võrdset kohtlemist. Inimesed on erinevad ja mõnel on kõneraskused nagu minul. Ma kadestan kolleeg Puustusmaad, kes selle minuti jooksul jõuab väga palju öelda. Mina aga jõuan poole vähem. Ma ei tea, kuidas seda kajastada kodukorras, aga ma panin tähele, et sant märkab teist santi. Ma ei ole ainuke selline inimene selles ruumis, kellel on kõneraskusi ja kõnetempoga ma ei saa kaasa tulla. See on lihtsalt selline protokolli huvides märkus.

Aitäh teile! Alar Laneman, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tänan nende väga oluliste, inimkonna ajaloo jooksul veriste tähtedega kirjutatud juhtimispõhimõtete kordamise eest. See tõesti on nii. Mul tekkis selle diskussiooni käigus mure, et käesolev kriis ja sellega tegelemine annab vihjeid juhuks, kui meid peaks ähvardama palju ohtlikum, palju kiiremini kulgev ja palju letaalsemate tagajärgedega kriis. Kas siis võib ka tekkida olukord, et meil nagu on kriis, aga formaalselt nagu ei ole, lastakse, aga mitte nii väga palju? Kas minu tõlgendus on liiga meelevaldne või siiski peaksime selles kriisis praegu õiged järeldused tegema?

Jaa. Ma arvan, et teil, härra kindral, on vägagi relevantne diagnoos selle kohta, et ega iseenesest, ütleme, juhtimisülesanne või kriisis otsuste langetamise võime kõrgemal tasemel ei erine ju kriisitüüpide lõikes. Tervisekriisi hallatakse kehvalt või juhitakse kehvemini kui sõjalist kriisi või sisejulgeolekukriisi või ökoloogilise katastroofi põhjustel esile kerkinud kriisi.

Reaalsus on ju ikkagi see, et tuleb ära tabada see moment, millal on vajalik otsus langetada. Ja siin, demokraatlikus riigis ei ole võimalik juhtida kõrvalt. Ütleme, et eri ametkonnad – sõjalise kriisi puhul sõjaline kõrgem nõustaja, Kaitseväe juhataja, tervisekriisi puhul Terviseameti juhtkond – annavad oma sisendi, aga lõppotsuse peab ikkagi langetama see isik, kelle käes on kriisijuhtimise vastutus. Seda ei ole võimalik asendada kollegiaalse tegevusega. See on väga oluline.

Ma vaatasin just läbi ka dokumente. Omal ajal oli siin poleemikat selle kriisi esimeses faasis, kui oli ka eriolukorra väljakuulutamine 12. märtsil eelmisel aastal, siis andis Terviseamet hinnangu, mis oli erinevate valgusfoori loogikatega tähistatud viiruse laialdane levik Eestis, et selle tõenäosus on madal. See oli otsus valitsusele, aga valitsus saab erineva informatsiooni, erineva ekspertiisi ja otsusest ei ole võimalik kuhugi distantseeruda. Otsused tuleb ikkagi ära teha ühes või teises suunas ja otsuse langetamise eest vastutab otsustaja või mingi konkreetse juhtumi puhul ka mitteotsustaja.

Proua peaminister on teinud ettepaneku – iseenesest on see vägagi tänuväärne, et astuda parlamendiga dialoogi, mis puudutab viiruse olukorras ühiskonna toimimist, ja ma pean seda tähtsaks, et parlament just nimelt oma sisendid annab ja see on üks sisend ühe parlamendi poliitilise jõu poolt. Ma olen kindel, et meil on ka võimalik, kui Riigikogu esimees koordineerib, saadikurühmades panna kokku võib-olla laiemal platvormil ühised seisukohad, milliseid meetmeid praeguses olukorras viiruse tõrjumiseks oleks asjakohane kasutada. Või parlament ei peagi töötama välja tehnilisel tasemel ise oma ettepanekuid mingites nüansseeritumates küsimustes, millistele meetmetele parlamendi hinnangul peab valitsus leidma lahendused või pakkuma välja oma alternatiivsed otsustused, kuidas edasi liikuda. Kriis taastoodab ennast igal hommikul uuesti. Ka see on kriiside loogika.

Ma vaatan, Peeter Ernits, et te kasutate sellist väga huvitavat lahendust, ma ei olegi sellist näinud ausalt öeldes. Ma usun, et saame hakkama. Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Tegelikult see juhtus nii, et algul oli protseduuriline küsimus, kui kolleeg Lotman kurtis, et ta räägib aeglasemalt. Aga ma tahtsin protseduuriliselt juhtida tähelepanu, et mõnel kolleegil on palju väledam näpp. Näiteks kolleeg Kruusel, kes on praegu minister, ja ma olin väga kade ning püüdsin temalt õppida. Erinevused ongi rikastavad. Aga see oli protseduuriline küsimus.

Aitäh! Peeter Ernits, palun, teie küsimus!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Küsimus on Terviseameti hinnangutes. Lugupeetud ettekandja rääkis, et kui eriolukord välja kuulutati, siis ei olnudki ohuhinnang midagi suurt, aga nüüd, kui eriüksused ja koerad välja toodi, siis täna hommikul kuulsime, et ohuhinnang on erakordselt tõsine ja pidi kasutama selliseid erakordseid jõude. Kas need Terviseameti hinnangud üldse on adekvaatsed?

Aitäh! Eelnevale viidates ma ütleksin nõnda, et inimene on oma nõrkuste summa. Ka kõik nõrkused, mis meil on, teevad meist selle inimese, kes me oleme. Siin ei ole eraldivõetuna midagi halba.

Nüüd see, mis puudutab Terviseameti konkreetseid riskianalüüse, siis ma arvan, et konkreetsete juhtumite pinnalt mul ei ole alust neid kahtluse alla seada. Aga kindlasti ma eeldan, et kui nende alusel langetatakse otsuseid, siis need peaksid olema ka seadusandliku järelevalve korras parlamendiliikmetele kättesaadavad, kui need parlamendiliikmeid peaksid huvitama. Ja kindlasti on õigusriigis oluline see, et me saaksime aru, mis tasemel otsus langetatakse, ja me saaksime aru, kes on otsustaja, millal otsustati ja see peab olema fikseeritud.

Sest milles on küsimus? Ka vaktsineerimise puhul esmaspäeval riigikontrolör juhtis tähelepanu sellele, et vaktsineerimise kava, vaktsineerimise plaani iseenesest keegi seda kinnitanud ei olegi Eesti riigis. Dokument kannab kuupäeva 19. jaanuar. Seda on oluline teada, sest tegelikkuses me saame aru, et kinnitanud seda keegi ei ole, aga selle alusel viiakse riigis läbi kõige olulisemat massilist operatsiooni, mis puudutab kogu rahvast ja mis on seotud tohutute tagajärgedega rahva tervisele, rahvamajandusele, kogu ühiskonna toimimisele.

Küsisin peaministrilt selle kohta. Peaminister ütles, et me oleme paberi kinnitanud. See ei ole hea paber, me muudame seda. Kindlasti on mõistlik muuta, kui on vaja muuta. Ja sellele mittekinnitatud paberile on samas nüüd valitsus teinud muudatusi. Tegelikkuses ka, aga need iseenesest ei sisaldu selles paberis endas. Ühesõnaga, nüüd on väga huvitav jälgida, kuidas siis otsuste käsuliin jookseb selle dokumendi alusel. See dokument, vaktsineerimisplaan kõneleb ainult sellest, et on olemas üks komisjon, mis viib Eesti riigis vaktsineerimist läbi.

Samamoodi on ju küsimus, mis otsekohe tekibki, kus võetakse vastu otsus, millise vaktsiiniga keda vaktsineerida, keda mitte, kuidas need otsustused selgelt fikseeritud ahelas liiguvad, millele juhtis ka riigikontrolör tähelepanu. Ja samamoodi näiteks eelisgruppide või siis eesliinigruppide määratlemise kohta. Tuli välja niisugune huvitav informatsioon selle kohta, et vaktsineerimist juhib tegelikult üldjuht, praeguse loogika alusel peaks selleks olema Sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja. Tegelikult neid nimekirju gruppide kohta paneb paika hoopis Riigikantselei julgeolekuosakond, ta koostab neid nimekirju, aga iseenesest jällegi, millisel alusel.

Kahtlemata, kui me kõneleme näiteks majandusest, siis majanduse valdkonnas pole see ju nali, eks ole. Ühele sektorile öeldakse, et te saate vaktsiinid, teisele sektorile öeldakse, et te ei saa. Kuidas on võimalik neid küsimusi siis õiguspäraselt, läbipaistvalt vaadelda, kuidas on võimalik ka vajadusel vaidlustada, need puudutavad ju ettevõtete, organisatsioonide toimimist, majandustegevust. Nendes asjades meil ei ole alternatiivi, kui me peame looma selged käsuliinid ja õigusriigis peavad olema, nagu teie osundus oli sellele teisele probleemiringile, küsimused reeglitega paika pandud ja reeglitest peab tulenema, kellel on mis otsuste langetamise pädevus. Siis on võimalik ka teostada järelevalvet, siis on võimalik seda vaidlustada ja siis on võimalik ka tegelikult realiseerida vastutust ja tagada selgus kõigile selles suures operatsioonis osalejatele toimimiseks.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni liikme Õnne Pillaku. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas ravikindlustuse seaduse muutmise seadus eelnõu 330 k.a 22. märtsil. Ja nii nagu ka hetk tagasi, siis eelnõu algatajate nimel tutvustas selle eelnõu sisu ja eesmärki Urmas Reinsalu. Komisjoni istungil andis Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialist Ülle Jordan teada, et Vabariigi Valitsus arutas seda eelnõu 11. märtsil ning otsustas esitatud eelnõu sellisel kujul mitte toetada. Valitsus küll nõustus, et kindlustatud isikutele karantiini korral hüvitamise maksmise regulatsioon vajab korrastamist, aga seda terviklikul lahendusel, mitte nii, nagu Isamaa fraktsiooni eelnõus on välja pakutud vaid osaline lahendus, mis puudutab regulatsiooni seoses riiki sisenemisega. Valitsus on esitanud Riigikogule ka oma lahenduse karantiini korral haigushüvitiste maksmise korra täpsustamiseks ja see on ette nähtud seaduseelnõus 347.

Komisjonis tekkisid veel mõned küsimused. Näiteks Helmen Kütt küsis, et kui antud eelnõu näeb ette, et inimesel, kes riigipiiri ületamisel keeldub testist ja ta seejärel määratakse eneseisolatsiooni, siis tal justkui ei oleks ravikindlustushüvitisele õigust. Ta soovis teada, kas valitsuse esitatud eelnõu puhul ravikindlustushüvitist makstakse kõigile. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastas talle, et valitsuse eelnõu kohaselt saavad haigushüvitist ainult haiged ja lähikontaktsed, kõikidel muudel juhtudel ehk eneseisolatsiooni ja liikumisvabaduse piirangu korral hüvitamist ei toimu.

Seejärel tegi komisjon menetluslikud otsused ja otsustas järgmist. Teha ettepanek võtta ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 330 täiskogu päevakorda k.a 13. aprilliks. Seda ettepanekut toetasid kõik komisjoni liikmed. Teiseks tegi komisjon ettepaneku eelnõu täiskogu istungil tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 6 komisjoni liiget ja vastu 2. Ning määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks Õnne Pillak. Ka seda ettepanekut toetasid kõik komisjoni liikmed. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esindaja! Mul on küsimus komisjoni töö kohta ja konkreetselt selle eelnõu ja ka eelneva eelnõu kohta, mille esitasid sotsiaaldemokraadid. Ma olen aru saanud, et valitsuskoalitsiooni ja meie kõigi erakondade ühine soov on, et COVID-iga seotud ja selle kriisiga seotud eelnõusid võimalikult operatiivselt ja kiiresti menetleda. Täna, ennäe, me menetlemegi ju eelnõusid, mille valitsuskoalitsioon on esitanud lausa niisuguse kiirusega, et ühel nädalal teeme kaks lugemist. Aga paraku on see eelnõu mitu kuud seisnud ja jõudnud alles nüüd esimesele lugemisele. Kuidas sotsiaalkomisjonis eelnõude menetlemine käib? Kuidas valite, mis järjekorras ja kuidas te menetlete? Kas nii nagu nõukogude ajal, et oli üldjärjekord, eelisjärjekord ja väljaspool järjekorda, või on mingi muu loogika teil? Saab sellest ka ülevaate? Oskate kommenteerida?

(Kaugühendus)

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! See küll ei puuduta antud eelnõu sisu, aga sotsiaalkomisjonis käib eelnõude menetlemine täpselt nii nagu igas teises komisjonis. Komisjoni esimees teeb ettepaneku päevakorra kinnitamiseks, sinna eelnõude lisamiseks ja komisjon siis kas toetab seda ettepanekut või lükkab selle ettepaneku tagasi. Lihtsalt pean vajalikuks mainida, et näiteks kui me seda eelnõu 22. märtsil arutasime, siis teie fraktsiooni saadik ei teinud ettepanekut seda eelnõu täiskogu päevakorda varem panna.

Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Kuulan ja imestan siin nende vastuste üle. Peaminister on kogu aeg, eriti viimasel ajal, opositsiooni poole pöördunud ja öelnud, et töötage kaasa, tehke ettepanekuid, lahendame koos selle kriisi, aga ometigi me näeme, et absoluutselt kõik ettepanekud, mille opositsiooni on teinud, on valitsus ja koalitsioon sada protsenti tagasi lükanud. Äkki oleks lihtsam seda olukorda lahendada, kui valitsus ja koalitsioon annaks kõikidele opositsioonisaadikutele nimekirja, milliseid ettepanekuid me võime teha ja siis oleks ju elu nagu lill. Ka teie saaksite siis hääletada opositsioonisaadikute ettepanekuid. Mis te arvate? See oleks vist ju koalitsioonile ja valitsusele väga tore?

(Kaugühendus)

Aitäh, hea küsija, selle küsimuse eest! Aga siin ma pean teid küll täpsustama, sellepärast et see jutt, et koalitsioon ei toeta opositsiooni algatatud ettepanekuid, ei ole päris tõsi. Tuletan meelde psühhiaatrilise abi seadust, mis oli sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu, mida koalitsioon toetas, ja mis on Riigikogus praeguseks vastu võetud. Ja ka täna, kui ma nüüd ei eksi, siis numbriga 300 on perehüvitiste seadus, mille on Isamaa esitanud ja mis samamoodi – küll Sotsiaalministeerium tegi kaks olulist täiendust sinna sisse –, ma loodan, saab kogu Riigikogu heakskiidu.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Õnne, asjalikult selle eelnõu arutelukäigu tutvustamise eest! Me oleme ikka teinud head koostööd, oleme Nõmme halduskogus teinud sinuga head koostööd ja ka mujal. Aga mul on küsimus sulle isiklikult, et kuidas sinu vaates on, sest ma komisjoni arutelus ei saanud sellest aru. Kas on siis mõistlik piiridel laustestimist praeguses nende argumentide kataloogis, mida ma pidasin mõistlikuks esitada, rakendada või mitte? Milline on sinu vaade?

(Kaugühendus)

Aitäh, Urmas, selle küsimuse eest! Head koostööd on muidugi ju alati hea teha. Aga kui ma nüüd kuulasin su ettekannet ja püüdsin tabada seda kohta, kus on selles eelnõus kirjas, et hakatakse laustestima, siis seda ei ole ju tegelikult selles eelnõus kirjas. Te soovite seda reguleerida karantiinipäevade hüvitamisega, aga samas kui inimene ütleb, et tulin välismaalt, ma ei taha testi teha ja ma ei tahagi seda hüvitist, siis tegelikult ju ei täida ka see eelnõu seda eesmärki, mida sa esitlesid. Mina toetan seda, et testima peab. Aga toetan ka seda ettepanekut, mille on teinud valitsus, mis puudutab karantiinipäevade hüvitamist: et see ei puudutaks ainult riiki sisenejaid, vaid ikkagi kogu riiki ja kõiki, kes peavad reegleid täitma.

Protseduuriline küsimus, Priit Sibul!

Aitäh! Isegi protseduuriline märkus. Proua Õnne Pillak viitas siin nüansile, et eelnõu 300 on Isamaa algatatud. Ei, eelnõu 300 ehk perehüvitiste seaduse eelnõu on algatanud Jüri Ratase valitsus ja rahvastikuminister Riina Solman ning see on valitsuse eelnõu, mille sotsiaalkomisjon otsustas kord saata esimesele lugemisele, siis võttis jälle tagasi, ja siis uus, Kaja Kallase juhitav valitsus Signe Riisalo kaudu on seda tõesti täiendanud ja täna see menetlusse tuleb.

Aitäh! Ma kinnitan, et eelnõu 300 on Vabariigi Valitsuse algatatud ja on meil ka tänases päevakorras, kui ma ei eksi, siis 17. päevakorrapunkt. Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja ja ettekandja! Ma ei ole sotsiaalkomisjoni liige. Aga kui te iseloomustaksite, mis kvaliteediga see eelnõu on, et see ei kvalifitseeru teie meelest – kui te hindaksite viiepallisüsteemis? Ja mis on selle kõige suuremad sisulised hädad?

(Kaugühendus)

Aitäh, hea küsija, selle küsimuse eest! Mina toetan terviklahendust ja see on ka Riigikogule esitatud. Ma arvan, et on mõistlik vaadata mitte ainult ühte nüanssi probleemist, vaid kogu probleemi lahendada.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Kriis ongi ju tervik, Õnne. Ja me peamegi seda lahendama selles loogikas, et kõiki tahke sellest kriisist hõlmama. Ma ei öelnudki, et see eelnõu sisaldab kogu seda juhtimisteed selleks, et me laustestimise mudeli rakendamiseni jõuaksime. Mulle jäi veidi arusaamatuks see, et sa toetad terviklahendust. Kas sinu hinnangul, Õnne, terviklahendus ehk siis valitsuse käsitlus võimaldab meil venitusteta jõuda selleni, et Eestis rakendataks laustestimise süsteem?

(Kaugühendus)

Aitäh, hea Urmas! Nii nagu ma vastasin sulle enne, siis ka seesama eelnõu ei rakenda laustestimist Eestis. Nii et jah, ma loodan, et eelnõu 347, kus see muudatus siis ka laiemas käsitluses on sees, ühel hetkel jõuab meile siia arutamisse ja siis me saame tõesti vaadata seda kriisi ja lahendusi terviklikumalt, nii nagu sa ka ise viitasid.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Ma ei saa hästi sellest loogikast aru. Te ütlete, et see eelnõu lahendab vaid osa probleeme ja tuleb teine eelnõu, mis pakub tervikliku lahenduse. Aga kui see eelnõu lahendab selle probleemi, mida katab ka see teine eelnõu, siis nad ei satu vastuollu. Praegu, kui te ütlete, et ei ole vaja seda eelnõu vastu võtta, siis see tähendab ainult aja venitamist. Ja see eelnõu mitte kuidagi ei takista tervikliku käsitluse vastuvõtmist. Või ma eksin?

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud Mihhail Lotman, selle küsimuse eest! Sotsiaalkomisjonis otsustas enamus teha ettepaneku see eelnõu tagasi lükata ja täna on selline ettepanek meil laual. Eks teie saate valida, kas te toetate seda või mitte.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd on küsimus selles, kas me avame läbirääkimised. Vaadates kõnetabloole, see soov on. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Priit Sibula. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees, selle võimaluse eest siin rääkida! Ma arvan, et parlament sai märksa parema ja sisukama ülevaate sellest eelnõust kui komisjon, kui seal istung toimus – saan seda öelda nii fraktsiooni liikme kui komisjoni liikmena. Mulle tundub, et me siin saalis saime isegi paremini aru, mis siin eelnõus on, kui valitsus, sest komisjoni esindaja rääkis mitmel korral, et siin ei sisaldu laustestimise eesmärki. No loomulikult ei sisaldu! Ma arvan, et oleks päris jabur, kui me parlamendis hakkaks seadusesse raiuma Eesti riigi laustestimise ideed. See peab selgelt olema valitsuse kompetentsis ja valitsuse teha.

Aga me näeme ja teame, et meil on koroonakaos. Meil testimisi toimub nii, nagu toimub, ja vaktsineerimisega on omad probleemid, kusjuures vaktsiini ei ole eriti. Kui me vaatame tagasi perioodi, kui me selle eelnõu algatasime, siis no mõneti on olukord läinud paremaks. Valitsuse esindajad, ministrid püüavad hakata inimestele järjest rohkem meeldima. Kui me vaatame möödunud nädalat ja seda nädalat, kus järjest räägitakse võimalikest kriisist väljumise kavadest, valgest raamatust, leevendamisest, siis eile sotsiaalkomisjoni istungil, kui Henry Kattago seda valget raamatut tutvustas, oli selge viide sellele, et me oleme ohuolukorras, me oleme punases tsoonis. Nii et mingit leevenemist sellisel kujul kahjuks ei toimu, nii väga, kui me seda ka ei tahaks. Ja sellest tulenevalt on loomulikult väga mõistlik tegeleda nende erinevate ideedega ja nende kavadega, et meil ühel hetkel oleks võimalik anda ühiskonnale uuesti vabadusi juurde, ja testimine piiridel on üks selline võimalus. See eelnõu näeb ette seda, et need inimesed, kes keelduvad testimisest, ei saa minna karantiini, siis loomulikult ühiskond ei peaks täiendavaid kulusid kandma nende inimeste eest.

See on see viis, mis on ühel opositsioonierakonnal seaduse kaudu võimalik teha, et seda praegust kriisi kuidagigi juhtida – see on see, mis valitsusel hästi ei kipu õnnestuma. Ehk see on ennetusmeede, eelhoiatus, et inimesed testiksid, jälgiksid ja oleksid kodus. Seda meedet, et piiridel laustestimist läbi viia, et ühiskonda mitte nakatada, on teadusnõukoda veebruari mitmel istungil soovitanud. Aga nii nagu on mitu korda juttu olnud, siis valitsus ei ole seda mõistlikuks pidanud.

Komisjonis oli tõesti juttu sellest, et valitsus justkui on leidnud mingi terviklahenduse ja Isamaa tegeleb pooliku lahendusega. See terviklahendus seisneb selles, et me teame, et see on justkui peidetud eelnõusse 347 ehk nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusesse. Eelmise kolmapäeva öösel saatis sotsiaalkomisjoni esimees – ma ei tea, kas meeltesegaduses või selges arusaamises – kirja, kus ta tegelikult selle 347 lahutas ja tõi sealt välja siis järelikult koalitsiooni jaoks olulised aspektid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eelnõusse, mida me ka õige pea siin hakkame lahendama. Aga seda probleemi, millele justkui on terviklahendus, ma ei tea, millal parlament kavatseb lahendama hakata, kusagil pole selle kohta midagi öeldud. Täna ka küsisin valitsusjuhilt ja tegelikkuses sellele vastuseid pole.

Nii et minu suur ja sügav palve on küll, et kui te seda arutelu siin kuulsite ja mõistsite, milleks seda vaja on, siis seda eelnõu ilmselgelt esimesel lugemisel tagasi lükata oleks absurdne ja väär. Palun teid toetada esimese lugemise lõpetamist! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 330 esimesel lugemisel tagasi lükata, ja alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse: "Jah!") Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 330 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 58, vastu 28 ja erapooletuid 0 on eelnõu 330 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega on kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 331 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Paul Puustusmaa.

Suur tänu, juhataja! Head kolleegid! Kallid sõbrad siin- ja sealpool ekraani, saalis ja väljaspool saali! Siin just teadlased andsid teada oma värskest suurest uurimistööst, mille kohaselt inimaju erutavad ja toniseerivad kõige rohkem rõõmuhõisked. Sellega seoses mul kohe kargas pähe teatud assotsiatsioon. Mulle väga meeldib see, kuidas Isamaa oma asju meil siin saalis ajab. Kui head kolleegid tulevad siia pulti, siis näiteks Tarmo Kruusimäe tervitab rõõmsalt kõikide poole pöördudes: head vabariigi vardjad! Positiivselt, toniseerivalt. Või siis Urmas Reinsalu tuleb ja ütleb: head sõbrad! Olgu see siin või komisjonis – hästi positiivselt. Ja see on hea. See toniseerib, see aitab mõtlemisele kaasa. Ja kui ma täiesti kindlalt saaks toetuda sellele värskele teadmisele või nendele teadlaste kindlaks tehtud uurimistulemustele, siis ma püüaksin ka hõigata rõõmsalt ja positiivselt selle praeguse eelnõu uurimise juures, lootes, et see aitab selle eelnõu arengule väga positiivselt kaasa.

Aga nüüd on see probleem, et rahvuskonservatiivina me oleme väga head šamaanid ja me oleme erinevaid seaduseelnõusid ja nende [rakendamise] tulemusi väga hästi ette näinud, analüüsinud ka seda, mis siin täna saalis toimus. Ega siin ju meie jaoks midagi üllatavat ei ole ja ega tegelikult ei ole üllatavat ka eelnõus 331, mida ma siin püüan teieni tuua, head kallid kolleegid siin- ja sealpool ekraani.

Võiks hüüatada koos teie poole, et millega me siin siis tegeleme. Te teate, millega me tegeleme. Me tegeleme seadusloomega. See on üks väga oluline ja hea asi. See loob korda, see loob organiseeritust. Ja selle seadusloome juures on üks eriline asi: ta tugineb teatud väga kindlatele reeglitele. Üks kindel reegel on meie jaoks põhiseadus. Põhiseadus kui ülim seadus. Tõenäoliselt ei pea isegi olema jurist, sest ilmselt kõik inimesed on kuulnud, et mitte ükski seadus, mitte ükski määrus, mitte ükski muu dokument, õigusakt ei tohi olla põhiseadusega vastuolus. Hoolimata sellest, et me siin Riigikogus päevade viisi võtame vastu Brüsselist ja Strasbourgist tulevaid direktiive ja määrusi, ilma et me üldse aru saaksime, mis seal on – süüvidagi ei jõua, me võtame neid vastu massiliselt –, me ikkagi usume põhiseadusse endasse. Hiljuti oli põhiseaduse sajas aastapäev. Teate, kui hea oli kuulda, kui hea see põhiseadus on, kui kõikumatu ta on. Temas ei ole mitte midagi muutunud, ta on nagu raudne vits meie ümber, kaitseb meid kõikide halbade õiguslike regulatsioonide eest.

Nüüd ma teile ütlen, head sõbrad: ka see on ekslik. Meie põhiseadus on auklikuks tulistatud, auke täis, ussitanud. Ja seda ei ole teinud mitte need tublid inimesed, kes 1992. aastal selle vastu võtsid, või Põhiseaduse Assamblee, kes meie põhiseaduse kinnitas või koostas – nemad tegid väga hea seaduse. Aga vaat need hilisemad, need kohtunikud, õiguse loojad, kes siingi saalis on istunud, on seda põhiseadust närinud auklikuks niimoodi, et rahvas räägib ja ajakirjandus kirjutab, et mis on siis see seadus, seaduse keel, mis on juristide keel, see lindude ja liblikate keel, millest keegi aru ei saa.

Ma loen teile ühe tsitaadi, mis iseloomustab olemasolevat ja baseerub sellel, kuidas on meie seadusandjad ja seaduse kaitsjad tõlgendamiste kaudu meie põhiseadusesse suhtunud ja mida nad on põhiseadusega teinud. Tsitaat: "Igaühel on õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja ‑liitudesse. Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud." Jaa, tõepoolest, ma tsiteerisin teile põhiseadust. Kas te arvate, et see norm kehtib? Kahjuks ei kehti. Sellepärast et me võtame vastu ühe madalama akti, teeme lahti erakonnaseaduse ja loeme sealt, see oli vist § 5, kus öeldakse, et ka mittekodanikud võivad sinna kuulda. Mis siis on toimunud? Toimunud on seesama klassikaline asi, et meie põhiseaduse kallal näritakse ja muudetakse selle norme erinevate tõlgenduste kaudu kehtetuks või töövõimetuks. Sellepärast et mingi madalama aktiga reguleeritakse seda teistmoodi, kui põhiseadus ette näeb.

Ülo Vooglaid on öelnud kunagi väga targad sõnad, et me peame olema inimeste suhtes ausad ja kui me tahame põhiseadust muuta, siis peame ausalt inimestele ütlema: me tahame muuta, see õigussuhe enam ei toimi, teeme selle ümber, ja siis me paneme rahvahääletusele mingi teise normi. Näiteks sellesama näite puhul võiks öelda, et erakondadesse võivad kuuluda kõik, kes meil siin elavad, ja paneme selle põhiseaduse normi sisse, paneme selle põhiseaduse hääletamisele, rahvas saab otsustada. Või seda, et perekond koosneb kastidest ja kassidest, aga mitte mehest ja naisest ja tema lastest, ülenevatest ja alanevatest järglastest. Ütleme ausalt, et see on niimoodi. Aga ei, meil tehakse kuidagi kõik niimoodi ümber nurga, peaasi, et inimesed aru ei saaks, mis toimub.

Loen teile veel ühe tsitaadi: "Keelatud on /.../ erakonnad, kelle /.../ tegevus on /.../ vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega." Punkt. Kust see pärit on? Põhiseadusest. Mida ütleb see norm põhiseaduses, mis lõpeb punktiga? Ta ütleb seda, et erakonnad, kes on kuriteo sooritanud ja kelle tegevus on vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega, on keelatud. Aga kuidas on meil? Meil nad tegutsevad edasi. Mitte ainult ei tegutse edasi, vaid nad saavad ka valitseda. Kuidas selline asjaolu mõjutab meie ühiskondlikku korda, suhtumist meie riiki ja valitsusse, seda ei ole meil ilmselt raske arvata. Põhimõtteline lõhe rahva ja riigi vahel tulebki sealt, kus selliseid asju niimoodi aetakse.

Mul õnnestus ülikoolis õigusteadust õppida sellise inimese käe all, kelle nimi on Igor Gräzin. Te kõik tunnete teda, te kõik teate teda. Tõsi, see minu stuudium algas veel nõukogude ajal, aga ma võin öelda, et ma lõpetasin selle diplomiga, kus on kolm kutsikat peal, nii et paremal ajal. Igori suhtes oli meil ülikoolis väga tunnustav suhtumine, sellepärast – ega ma ei tea täpselt, kas see muidugi tõele vastab, seda võiks Igor ise öelda või kommenteerida, aga meil räägiti niimoodi –, et Igor Gräzin on Nõukogude Liidu kõige noorem juuraprofessor, tark nagu kurat. Teadmata, kas see vastab tõele või mitte, tekitas see meis uhkust ja meil oli hea tema käe all õppida, sellepärast et tema loengud olid huvitavad, sisukad ja aeg-ajalt ka naljakad. Nad ei olnud igavad, nad olid mõnusad.

Igor Gräzin on ka siin saalis istunud. Ja ühel hetkel tema, kellel on olemas tugevad õiguslikud teadmised, tabas väga hästi ära, mis siin toimub. Ta tabas ära, seda teadis ta ilmselt ka varem, mis tähendus on tegelikult põhiseadusel, mis tähendus on nendel regulatsioonidel, mis reguleerivad riigi juhtimist, kus erakondadele, parteidele on antud erakordne jõud ja võim. Nad on küll mittetulundusühingud, nagu korteriühistudki, aga neile on antud riiklik vastutuse õigus ja nende jaoks on olemas eriseadus, erakonnaseadus. See tähendab seda, et erakondadesse tuleb suhtuda erakordselt ettevaatlikud ja erakordselt täpselt, seal ei saa olla lohakile minekut, sest kala hakkab mädanema peast. Erakonnad, mis juhivad riiki, kui nad liiguvad valesti, meie soovide ja seaduste vastu, siis ka see mädandab meie riiki. Ja sealt tuleb siis rahva suhtumine.

Ühesõnaga, tagasi minnes Igor Gräzini juurde. Gräzin, olles siin saalis, avastas ühel heal hetkel, et toimub mingi kummaline metamorfoos seaduste ja põhiseaduse suhtes. 2014. aastal – ma usun, et ta tõenäoliselt suhtles ka omaenda erakonnaga, ka juhtidega – ta avastas, et millegipärast see printsiip, millega erakondadele pöörati olulist tähelepanu ja nende pea kohale pandi juba ammu ka teatud Damoklese mõõk, karistusseadustikus, mis nägi põhiseadusest tulenevalt ette kuriteo sooritanud erakonna likvideerimise võimaluse, on järsku kadunud. Ma isegi usun täiesti siiralt, et ta pööras sellele asjaolule tähelepanu ka siis, kui teatud poliitilised ringkonnad hakkasid asja ellu viima, aga noh, tõenäoliselt oli tema positsioon sel ajal oma erakonnas selline, et seda tõkestada ei olnud mõistlikult võimalik. Me võime ainult praegu mõelda, miks Riigikogu XII koosseis ja valitsus – siis oli Rõivase esimene ja teine valitsus – läksid seda teed pidi, et otsustasid karistusseadustikust likvideerida selle normi, mis hoiatas ja hoidis erakondi kuritegude sooritamise eest. Aga igal juhul fakt on see, et 2014. aasta karistusseadustiku reformiga, mis jõustus 2015. aastal, lakkas olemast võimalus, et kuriteo sooritanud erakond võiks olla likvideeritav. Ta pöördus eraldi veel ka õiguskantsleri poole, küsis, millega tegemist on, kuidas see võimalik on. Kuidas on võimalik selline olukord, et põhiseaduse § 64 näeb ette, et Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisel, neidsamu reegleid kordab Riigikogu liikme staatuse seadus. See on ühemõtteline norm, mis välistaks juriidilise isiku, kuriteos süüdi mõistetud erakonna osalemise Riigikogu töös. Eesti õiguskord seda enam millegipärast ei sisalda.

Ka mina tegin hiljem, olles selle juurde jõudnud, järelepärimised juristidele ja sain vastuse, mis on väga lihtne ja loogiline. Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega otsustati tõepoolest karistusseadustiku üldosa § 46 "Juriidilise isiku sundlõpetamine" tunnistada kehtetuks ning sellest tulenevalt muutusid kehtetuks ka kõik karistusseadustiku eriosa paragrahvid, seal esinevad juriidilise isiku sundlõpetamise sanktsioonid. Eelnimetatud seadus jõustus 1. jaanuaril 2015 ja selle muudatusega loobus seadusandja talle põhiseaduse § 48 lõikega 3 delegeeritud õigusest määrata kindlaks kuriteod, mille toimepanemise eest sai kohus kriminaalasja kohtuliku uurimise tulemusena juriidilist isikut, sh erakonda, karistada sundlõpetamisega. Teadlik valik, täiesti teadlik valik.

Kui seda reformi läbi viidi, siis põhjendati seda asjaoluga, et vaadake, inimesed, ega ju tegelikult sundlõpetamine oma olemuselt pole kadunud, ta on meil tsiviilõiguses alles. Ja sellega taas peteti rahvast, kahekordselt peteti rahvast. Kõigepealt oli see, et üks põhiseaduse norm muudeti sisuliselt teovõimetuks, teine asi oli see, et lihtsale inimesele on ju tõepoolest üsna keeruline seletada, mis vahe on tsiviilõigusel, kriminaalõigusel ja avalikul õigusel. Kõik need menetlused käivad erinevat teed pidi ja ega kriminaalkaristuse korral ei saa ju tsiviilmenetluse kaudu õigust mõista või tsiviilmenetluse koodeksit kasutada. Ja sealt tulevad vastuolud, erinevad vastuolud. Lõppkokkuvõttes nüüd küsitakse, et oodake, kas siis meil ei olegi võimalik ebakohaselt käituvat juriidilist isikut, sh erakonda, tõesti sundlõpetada, meil on ju olemas tsiviilseadustiku üldosa seadus, meil on olemas ka erakonnaseadus. Rõhutan veel kord, need on tsiviilseadused.

Jaa, tõepoolest, meil on formaalne võimalus alles jäetud. Aga selle formaalse võimalusega on nüüd see asjaolu, et ka praegusel hetkel on meil võimalik likvideerimine viia läbi ainult ja ainult siis, kui erakond või juriidiline isik sõna otseses mõttes näiteks teostab riigipöördelaadse asja või kui Vabariigi Valitsus pöördub selle sammuga kohtu poole, et ebakohaselt käitunud erakond sundlõpetada. Aga te teate, et see on võimatu. See on formaalne norm, mis küll näeb ette mingisuguse variandi, aga see on sisuliselt võimatu. Seda ei saa mitte kunagi olla, et mõni minister või valitsus pöördub kohtu poole mõne erakonna likvideerimiseks. Siis on lihtsalt tegemist poliitilise mänguga. Põhimõtteliselt on meil võimalik ka see, et kohus omal algatusel teeb seda, aga seda ma ei kujuta samuti ette, eriti olukorras, kus need karistusõiguslikud sanktsioonid on karistusseadustikust välja viidud, teadlikult välja viidud. Ja ma rõhutan: me ei tea, mis põhjusel. Me võime mõelda, mis toimus aastal 2013, 2014, et poliitilised ringkonnad nägid, et see mõõk on vaja pea kohalt ära viia.

Nagu ma ütlesin, tegemist on väga ebaõiglase ja väga valet signaali andva asjaoluga. Ja seetõttu on konservatiivide erakond tulnud välja ettepanekuga ennistada see olukord, et mingis mõttes luua teatud distsipliinitasandit meie seadusloomesse. See on ka see põhjus, miks me oleme selle eelnõuga välja tulnud. Valitsus oma arvamuses sellesama eelnõu kohta on öelnud, ta on selle väga täpselt ära tabanud, et oma olemuselt me ei tee mitte midagi uut. Veelgi enam, me tegelikult ainult ennistame olukorra, kus me toome sisse need vajalikud üldnormid ja erinormid, need vajalikud karistusliigid, et sundlõpetamine oleks lihtsalt võimalik.

Kusjuures, kuna tegemist on esimese lugemisega, siis on ju põhimõtteliselt võimalik igal hetkel, kui meil need normid on sisse viidud, täpsustada kõiki olukordi, et ei tekiks liigset hirmu ka nendel erakondadel, kes on praegu n-ö löögi all. Aga nagu ütles ka Jaanus Karilaid meil komisjonis selle vestluse ajal, et hirmu kellelgi ei ole vaja tunda, sellepärast et isegi siis, kui me taastame selle olukorra, mis on meilt praegu ära võetud, ka sellisel juhul ju tagasiulatuvat jõudu sellel seadusel ei ole. Ehk siis: mis on läinud, see on läinud. Aga tuleviku osas see annaks väga tugeva ja väga hea signaali. Ja ma arvan, et seda oleks mõistlik toetada teil kõigil. Selline lugu. Tänan!

Teile on ka küsimusi. Martin Helme alustab. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Hea Paul! Mul on küsimus tõepoolest selle sinu jutu lõpu jätkuks. Meil on ju Eestis olemas üks erakond, mis on mitte üks, vaid lausa kaks korda kriminaalkorras süüdi mõistetud, Keskerakond, kes on nüüd parlamendierakond ja valitsuserakond. Nagu ma sain aru, siis see, et tal on minevikus süüdi mõistvad otsused, ei muuda enam midagi, aga ta on saanud ka kuriteokahtlustuse seoses Porto Franco teemaga. Mis see praktikas tähendab ja kuidas see praktikas välja hakkab nägema, kui me selle paragrahvi nüüd taastame? Ja siin mõne aasta pärast, ma ei tea, viie aasta pärast, seitsme aasta pärast või oleneb, kuidas kaporatuur oma asju ajab, äkki jääbki üks partei süüdi, aga äkki jääb mõni teine partei, mitte see, mis praegu on kahtlustatavaks tehtud. Mis siis saama hakkab?

Suur tänu hea küsimuse eest! Ma ütlen, et tegelikult midagi väga paanilist juhtuma ei hakka. Tõepoolest, sellepärast et, nagu ma ütlesin, tagasiulatuva jõu kehtestamine oleks pisut keeruline, arvestades meie õiguspraktikat, nii et seega sisuliselt olemasolevates asjades mitte midagi ei juhtu. Tõsi, on olemas üks väikene oht. Me ju teame, et Keskerakond praegu on kahtlustuse saanud, nüüd juba kolmandas süüasjas, aga see siiski on alles kahtlustus ja mitte midagi enamat. Meil on ikkagi süütuse presumptsioon valitsemas ehk kui pole kohtuotsusega süüdi mõistetud, siis süüdi ei ole. Ehk praegusel hetkel nagu ei ole. Aga mis on selle juures hoopis teine ja palju tähtsam asi? Kõige tähtsam asi on ikkagi see, et me anname signaali avalikkusele, me näitame seda, et me hoolime avalikust arvamusest, me hoolime sellest, et lõhe riigi ja inimeste vahel ei suureneks, vaid hakkaks vähenema, et parteidesse tuleks tagasi usaldus, mis on juba, ütleme, väga õhukeseks kulunud. Ja mis on kõige tähtsam, me ju tegelikult teame kõik, kes me poliitikas oleme tegutsenud, kui keeruline on erakonna ehitamine. Ega siis, kui nüüd, ütleme, ka sundlõpetamine tegelikult mingi süüteo eest realiseeruks, keegi ju ühtegi inimest maha selle eest ei laseks. Inimesed ei kao mitte kuhugi.

Põhimõtteliselt on tõepoolest võimalik nii, et sundlõpetatud erakonna inimesed lähevad näiteks teistesse erakondadesse või loovad uue erakonna, see on täiesti lubatud. Aga siin on mõte teine. Kui sa oled ikkagi ühte erakonda ehitanud üles 10 aastat, 15 aastat, ja siis oled selle mingite vastikute tegudega põhja lasknud, siis sind distsiplineerib, et edaspidi, kui sa näed uuesti vaeva ühe uue erakonna ülestõstmisega, sa enam nendele rehadele ei astu. See igal juhul korrastab ühiskondlikke suhteid, igal juhul korrastab ta riigi suhet erakondadega ja ka vastupidi.

Aitäh! Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja, suur tänu! Ettekanne oli vaimukas ja särav. Aga ma luban endale ühe veidi spekulatiivse küsimuse. Öelge palun enda arvamus. Meil on valitsuses praegu kaks parteitut ministrit. Kas teie enne kirjeldatu võib olla põhjuseks, et need inimesed tahavad hoida oma ausat nime ja ei ole liitunud mittetulundusühinguga, mida eestikeelses allilmas tuntakse Keskerakonna nime alla?

Jah, aitäh, Urmas! Eks see ongi natuke provokatiivne küsimus. Kui ma kujutan ette, et mina oleksin, ütleme, enam-vähem poliitikaväline ... Tegelikult iga inimene, kes läheb ministrina poliitikasse, ega tema enam polegi poliitikaväline, ja see tempel, kelle eest ta n-ö võidelnud on, see tempel jääb külge niikuinii. Küll aga võib tõepoolest spekuleerida, et liitumine mittetulundusühinguga, kes on plekkidega ja kelle plekid pole lõppenud, võib olla tõesti üks nendest põhjustest, miks ei erakonnastuta või tehakse mingid sammud ja võib-olla ka mõne teise erakonnaga. Aga see on spekulatsioon.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Kallis Paul! Ütlen sulle tõesti "kallis", sest me oleme ju sinuga need, kes tegelikult alustasid Konservatiivse Rahvaerakonna tegemist – mäletad, Põltsamaal. Mu küsimus puudutab erakondade liikmeid. See ei ole see teema otseselt, aga ikkagi on. Vabandust! Mul oli teine arvuti sees, see tekitas ilmselt kaja, väga vabandan. Meil on siin praegu suurepärased näited. Priit Toobal lahkus parlamendi eelmisest koosseisust. Minu mäletamist mööda võeti temalt ka saadikupuutumatus. Ja nüüd kandideerib ta, nagu me uudistest võisime lugeda, uuesti puhta poisina Keskerakonna nimekirjas ja loodab Egiptuse lihapadadele jälle ligemale pääseda.

Palun küsimus! Aeg.

Meil on üks minister, kes purjuspäi autojuhtimise pärast lubadest ilma jäi ja astus ka ministriametist tagasi.

Hea Mart Helme, palun, aeg!

Praegu on ta jälle minister. Kuidas me suhtume ka nendesse personaalsetesse küsimustesse selles kontekstis?

Suur tänu, Mart! Jah, ma mäletan väga hästi seda 2012. aastat, kui meie erakond sündis. Mis puudutab aga neid ministreid, näiteks ka Toobalit, kes ei ole küll minister, aga poliitikasse tahab naasta, siis kõigepealt ma arvan, et ma väga ei eksi, et meil on ainult üks erakond, kus on lubatud ka kurjategijad. Sellepärast et on ainult üks erakond, kus põhikirja järgi kuriteo sooritamine ei ole aluseks erakonnast väljaheitmisele. See on meile hästi teada. See, et sinna naaseb, ütleme, see ebakorrektne element, ei pane mind imestama. Teisalt aga, loomulikult, meil on demokraatlik ühiskond ja lõppkokkuvõttes annab valija sellele hinnangu. Kuid ma rõhutan veel kord sellesama seaduse valguses, et siis, kui me tolereerime seda situatsiooni, et seda Damoklese mõõka meil pea kohal ei ole, siis see lõppkokkuvõttes legitimeerib ka seda olukorda, et selline ebakohane element voolab parteidesse tagasi või loob kas või omaenda partei, sest see ei ole mingi probleem ega mingi takistus. Vastupidi, see toob võimaluse ka pahadel inimestel palju edukamalt tulla riigi raha ligi, maksumaksja raha ligi. See on see võimalus.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma räägiksin natuke teisel teemal. Ma mäletan, ma töötasin sel ajal Maksu- ja Tolliametis ja meil oli suur probleem nende ettevõtetega, kellel oli maksupettus toime pandud ehk nad olid kuriteo toime pannud, ja selle tulemusena riigile jäid laekumata suured summad raha ehk olid maksuvõlad. Neid me kutsusime ilusti maksuvõlglastest maksude ketrajateks. Mul on küsimus: kas te olete mingit vähemalt esmast prognoosi teinud, kuidas see paragrahv, kui see jõustuks, mõjutaks näiteks riigieelarvet? Kas positiivselt ja kui palju positiivselt? Kas on mingid esmased analüüsid tehtud?

Jah. Aitäh, Kert! Tähendab, mina mõtlen selle nurga alt, et kui me peaksime ennistama selle õigusliku olukorra ja need normid seadusesse tagasi tooma, nii üldosa kui selle eriosa normid, et iseenesest see nagu ... Vaat mul sellist oskust vaadata ei ole. See, kuidas sina näed seda, see on hoopis laiem pilk ja siin ma pean kadestama sinu oskust selle nurga alt vaadata. Ise ma seda ei suuda.

Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Hea Paul! Ütle mulle nüüd või räägi natukene lahti selline asjaolu, et kui me selle seaduse nüüd peaks vastu võtma, kas sellest oleks preventiivselt kasu ka korruptsioonivastases võitluses, no näiteks sellisel viisil, et ämma kapp ja kilekotid ei tuleks enam teemaks. Või see äkki muudaks natukene ka seda võimul olevate erakondade ja nende rahastajate, nende annetajate omavahelist vilgast siblimist mõningal määral ettevaatlikumaks, kui nii võib öelda.

Aitäh sulle, Moonika! Kõik su argumendid on õiged 100%. See aitaks nii ühel, teisel kui ka kolmandal juhul, aga enamgi veel, see motiveerib ka meie riiki tegutsema kiiremalt selles suunas, et korrastada erakondade regulatsioone ja ka rahastamise küsimusi. Sellepärast, et vaadake, kui nüüd tekib see olukord, et seesama Damoklese mõõk – ma olen korduvalt rääkinud, nüüd vist kolmas kord juba – karistusena pea kohal on, siis see oht, mis võib tabada erakonda, kes ebakohaselt rahastab ennast kas siis ämma kappidest, kilekottidest või mingil muul moel, see kindlasti hakkab mõtlema, et see oht on vaja ära viia. Ja mitte niivõrd sellisel moel, nagu seda on tehtud Rõivase valitsemisajal, et lihtsalt kustutan paragrahvi seadusest ära, vaid sellel moel, et rahastamist kui sellist iseennast on vaja korrastada. See on seesama asi, millest ka meile tuntud Kaarel Tarand on korduvalt rääkinud, et meie erakondade rahastamine on katki. See on täiesti katki, meil ei julge keegi seda puutuda, sellepärast et keegi ei saa täpselt aru, mis seal toimub. Aga karistusseadustikus asjade normeerimine annab selleks päris hea võimaluse ja võib-olla suunab meid ka ümber mõtlema rahastamise skeeme. Ühtlasi see annab oma hoiatuse ka korruptsiooni puhul. Nii et ma usun, et sellest on igapidi kasu. Signaal ühiskonnale on aga täiesti ühene: me ei tolereeri kriminaaltegusid riiki juhtivate mittetulundusühingute puhul.

Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et kuigi me võime arvata, miks see säte karistusseadustikust välja võeti, on seda raske põhjendada. Aga kas sa oskaksid ehk leida põhjust sellele, miks nüüd, kui me oleme teinud ettepaneku see säte taastada, võidakse leida põhjusi või mis võivad olla need põhjused selle tagasilükkamiseks? 

Suur tänu sulle, Henn, selle küsimuse eest! Aga noh, eks ma nüüd pean minema taas spekulatsioonidesse. Iseenesest ei ole ju väga keeruline vaadata, mis toimus aastal 2012, 2013, mis on siis lõpuks viinud sinna, et 2014 hakati seadust reguleerima, põhiseadust muutma, põhiseadust sisuliselt tühistama teatud normi ulatuses. Eks need on mingid konkreetsed teod neil aastatel. Aga ma arvan, et ega see põhjus ei ole ju kuhugi kadunud. Meie suur ühiskonna ootus ja lootus, et meie poliitilised tasandid just nagu õpivad ajaloost, see on leidnud kinnitust ainult sellisel moel, et me tegelikult ajaloost mitte midagi ei õpi, ka mitte lähiajaloost. Ja seda võltsust, seda korruptsiooni, selle järele ikkagi kiputakse oma, no ei taha öelda "kombitsaid", aga ühesõnaga, sinna kiputakse ikkagi libisema ja ma usun, et selles mõttes ei ole mitte midagi muutunud. Ma ikkagi tahan öelda, et selle seaduse mittetagasipanemine ehk mitteennistamine, see annab teistmoodi signaali. See annab sellise signaali, et jaa, head inimesed, me ei tahagi, et see korruptsioon ära kaoks. Me ei tahagi, et poliitiline kord meil paraneks ja paremaks läheks. Siin ongi see meie valik.

Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja, veel kord mulle sõna andmast! Vaata, Paul, sa oled praegu nii kenasti hoos siin ja räägid väga värvikalt. Ma küsin sinu käest hoopis sedapidi. Äkki sa sealt puldist, kus sa praegu oled, kirjeldaksid natukene seda poliitilise maastiku või poliitilise paradigma muutust, kui ideaalis näiteks, ütleme, see seadus võetakse vastu ja tõesti siis kriminaalkaristuse saanud erakond selle seaduse kohaselt peaks poliitilise vastutuse võtma.

Aitäh, Moonika! Ma siin tegelikult mõnes mõttes juba natukene kirjeldasin ka. Minu nägemusel kõigepealt ta on mitmeastmeline. Ma eeldan seda, et selle ennistamise käigus meil hakatakse kaaluma ka seda normeerimist karistusseadustikus natukene täpsemalt. Ehk siis ma tahaks iseenesest, et ainult ennistamisega asi ei lõpeks. Ma tahaks ka seda, et karistusseadustiku erinormid leiaksid parema regulatsiooni, et oleks tasakaalukust sees, et hirmu ei oleks, aga teiselt poolt ikkagi see Damoklese mõõk kukla kohale jääks. Ja ma ise kujutan ka ette, et peale selle etapi läbimist, kui me nüüd hakkame poliitilist elu vaatama, siis ta kindlasti suunab selle poliitilise mõtte selles suunas õigesse sängi, et need ebakohased ja korruptiivsed skeemid, mida meil siin väga usinasti punuvad meie kõikide armastatud parteid, igal juhul saavad punase tule vägagi tugevalt oma silme ette, et pigem on mõistlik neist hoiduda. Umbes niimoodi, et hea on makse tasuda, mitte neid tasumata jätta. 

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma ikkagi arendaksin seda oma laiemat teemat edasi. Ma pean siin silmas mitte ainult erakonda, vaid räägin üldse äriühingutest. Kas sa oled minuga nõus, Paul, kui ma ütlen, et see sundlõpetamise uuesti karistusseadustikku sisseviimine, see karistus, sundlõpetamine aitab meil korrastada üleriiklikult maksukeskkonda, teha seda ausamaks ja läbipaistvamaks, ühtlasi kõrvaldada ettevõtjate nimekirjast need ettevõtted, kes panevad toime maksupettusi, kuritegelikult käituvad, mille võrra riigieelarve ka kindlasti kannatab? Oled sa minuga nõus, et sellel oleks mõju palju laiem kui ainult erakondade mõistes? 

Aitäh sulle, Kert! Aitäh, et sa mind aitasid reele tagasi! Tõepoolest, kui nüüd sai see eelnõu siia lauale toodud, siis eelnõu tegelikult ei ole mõeldud ju ainult erakondade jaoks. Sul on absoluutselt õigus. Lihtsalt valitsuse vastus sellele eelnõule suunas mind sinna ja loomulikult ka vestlus komisjonis, kui me seda arutasime. Noh, lihtsalt kõik liikus sinna erakonna rajale. Aga sul on tõesti õigus, et iseenesest me räägime ju juriidilistest isikutest ning see on tõepoolest laiem ja see ei puuduta ainult parteisid, vaid igasuguseid juriidilisi isikuid. Kui nad ikkagi satuvad vastuollu seadusega, sh ka maksuseadustega, siis see võimalus üles jääb, ja selles mõttes ma usun küll, et see viide meie rahanduse olukorra parandamisele kindlasti on õige ja õiglane.

Martin Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea Paul! Sa oled siin puudutanud mõnel puhul seda ajaloolist joont, et 2014 menetles Riigikogu, enne seda tegeles sellega Justiitsministeerium, ja pisut-pisut spekuleerinud, et mis need põhjused võisid olla ja mis siis taust oli. Aga tegelikult sa andsid meile siin sellise päris hea ajajoone ülevaate. Minu meelest oleks vaja ikkagi siin mõistmiseks ka tolleaegset poliitilist konteksti. Tegemist oli ju 2014. aastal kooseluseaduse vastu võtnud koalitsiooniga ehk lilla koalitsiooniga – kollane Reformierakond ja punane Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ja muu hulgas kogu selle karistusseadustiku reformi käigus viskasid nad sealt välja terve hunniku paragrahve, millega karistati rahapesu. See ei ole Keskerakond, kes muide tol ajal oli opositsioonis, me oleme siin Keskerakonnast rääkinud, aga seal on ikkagi teised erakonnad asjaga seotud olnud. Kas sa seda poliitilist tausta ja saamislugu ja neid küpsetajaid ministreid, kes olid justiitsministrid, saad meile välja tuua?

Aitäh sulle, Martin! Tõepoolest, see konteksti tundmine on hea, aga ma selle eelnõu ettevalmistamise konteksti nüüd pikalt läbi ei töötanud, kuigi need viited on täiesti õiged. Ma ise mõtlen seda, et sellel ajahetkel, kui tehti see põhiseaduse normi n-ö formaalne annulleerimine, et kes siis ikkagi olid valitsuses, kes olid Riigikogus. Nagu ma ütlesin, tegemist oli XII koosseisuga tol hetkel, ja oli kaks valitsust sel ajal, mõlemad olid Rõivase valitsused, esimene ja teine Rõivase valitsus. Nii et minu jaoks see kontekst on selles mõttes hetkel kitsas, aga üldist vaadet võiks tõepoolest isegi laiemaks lükata.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Paul, mul on niisugune väga praktiline küsimus. Me kõik teame, et meil kohtuprotsessid venivad, eriti kui tegemist on korruptsiooniprotsessidega, venivad aastate ja aastate peale. Võtame Tallinna Sadama juhtumi. No kuhu me oleme jõudnud? Üks kahtlusalune või üks süüdistatav on vabadusse jalutanud koguni, aga kusagile jõutud ei ole. Missugune poliitiline taust seal on, missugune poliitiline kate seal on, kas sealt liikus raha ka erakondadele? Ei tea. Inimesed on lausa unustanud, et mingi niisugune protsess ka kuskil käib. Neid näiteid me võime tuua ju teisigi. Kas meil ei peaks olema siin ka mingisugune menetluslik tähtaegade surve peal, et meil mitut tsüklit järjest kahtlustatav või kohtualune erakond ei jätkaks toimimist?

Aitäh, Mart! Ma igal juhul toetan seda mõtet, et me peaksime ka menetluskoodeksis nägema võib-olla ette need konkreetsemad tähtajad. Aga jah, issanda teed on imelised ja saatana teed on salajased. Eks ikkagi leitakse mingeid variante, võimalusi asju venitada. Ja nüüd asjaolude tõttu, kui ma olen suhelnud ka kohtunikega, siis ma võin öelda päris kindlalt, et vähemalt meie kohtunike suure enamuse arvamus on, et survestada neid tähtaegade pärast ei tohi, selleks et me saaksime saavutada vajaliku kvaliteedi kohtumõistmises. No selline on seisukoht. See on ilmselt mõne teise seaduse menetlemise teema. Aga igal juhul ma toetan seda mõtet.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Vaadates tegelikult nende liberaalsete erakondade suurt toetust ja nende sellist kindlat veendumust, et korruptsioon ei olegi nii paha, kas me ei haugu mitte vale puu all? Võib-olla me peaksimegi täna käsitlema korruptsiooni ühiskonda siduva meetmena, kus asjast huvitatud pooled leiavad omavahel kokkuleppe ja täiendavad teineteist, et on selline sünergia. Midagi ei ole ju jäävamat kui koos sooritatud kuriteod.

Aitäh sulle, Tarmo! Tegelikult see on väga õige järeldus ja ka juristid õpivad ülikoolis, et see on üks võimalusi, kuidas õiguskorda korrastada. See on täpselt seesama asi, et see, mis enne oli kuritegu või pahategu, mis iganes, tunnistatakse õigeks ja õiglaseks. See on üks variante ja võimalusi. Aga ma olen aru saanud, et meie ühiskond selliseid samme ei oota. Nii et võimalus on, aga ilmselt negatiivne võimalus.

Alar Laneman, palun! 

(Kaugühendus)

Hea ettekandja! Öeldakse, et eksimine on inimlik ja andestamine jumalik. Need, kes ...

Mingi kamm on praegu minu ... Kahjuks ei saa aru, mis nüüd ekraanil toimub.

Me kuuleme päris hästi, nii et ole hea, küsi edasi. Nii, nüüd Alar tõesti kadus ära. Aga siis me saame teha niimoodi, et kuna te olete ühes fraktsioonis ... Proovime, kas me saame Alariga ühenduse tagasi. Kui ei ... Näe, saime küll. Ole hea, Alar, küsi uuesti!

Aitäh! Ma loodan, et mu pinginaaber andestab mu julguse osutada tema peale. Kuidas on kavandatav seadusemuudatus seotud meie kuvandiga rahvusvahelisel tasandil ja näiteks Euroopa partnerite silmis? Milline lahendus tõstab ja tugevdab meie kuvandit ja selle kaudu ka julgeolekut ja milline lahendus kahjustab seda?

Suur tänu, Alar! Mina olen igal juhul oma toimetamistes, mis on seotud korruptsioonikomisjoniga, aru saanud, et võitlus korruptsiooniga on meil Euroopas väga oluline. Ja ma olen ka tähele pannud, et Euroopas on korruptsioon kasvanud pidevalt suuremaks, suuremaks ja suuremaks ning see võitlus on läinud järjest intensiivsemaks, intensiivsemaks ja intensiivsemaks. Võimalik, et see on liberalismi eripära, et siin seda korruptsiooni ja seda asja on palju, aga ma pigem lähtun sellest, et kui meie omaenda seadusandluses tõhustame erinevaid meetmeid poliitilise korruptsiooni välistamiseks, siis see isegi liberaalse Euroopa jaoks peaks meie latti pigem tõstma kui langetama.

Härra Kaskpeit, kas teil on protseduuriline küsimus?

(Kaugühendus)

Oih!

Vist ei olnud. Tundub, et ei olnud. Siiski, siiski. Härra Kaskpeit, kas teil on küsimus?

Vajutasin valesti. Kas tohin küsida, on mind kuulda?

Jaa, tohib küsida ja olete kuulda.

Austatud eesistuja! Hea Paul! Mul on selline arvamus, et täna peale hääletamist on ilusti näha, et need, kes hääletavad selle tagasilükkamise poolt, see seltskond kardab seda seadust.

Aitäh sulle, Uno! Tähendab, eks siin ongi nii, nagu hiinlased ütlevad: iga kepp on kahe otsaga. Ja antud juhul ma ütlen ka, et tõepoolest, ühelt poolt me näeme seda, milline poliitiline seltskond meil siin suhtub positiivselt korruptsiooni vastu võitlemisse. Aga teiselt poolt, kui see eelnõu ei leia toetust, siis saab tõestuse see, et EKRE fraktsioon on väga heade šamaanivõimetega, sest me oleme seda ette ennustanud. Nii on lood.

Rene Kokk, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! On mind kuulda?

On.

Väga hea! Hea Paul! Ennustamine on tänamatu töö. Aga mis sa arvad, kuidas meil see hääletus siin minema hakkab? Arvestades seda, kui palju see kõnealune erakond, kellest palju juttu on olnud, kellel need kõige suuremad probleemid on, on kinnitanud, et ta tegeleb enesepuhastamisega ja heale ja õigele teele minemisega, siis võiksime vist loota, et täna saame toetushääled päris hästi taha. Kuidas sul tunne on?

Aitäh, Rene! Eks ta ole niimoodi, nagu ma ütlesin, et lähtudes hommikusest fraktsiooni arusaamast, siis ma kahtlustan, et meil on fraktsioon väga õige arvamuse saanud ja ega ta väga suurt toetust ei leia. Aga teisalt, ma ju alustasin ka oma kõnet sellega, et teadlaste värske avastus ütleb seda, et rõõmuhõisked toniseerivad tervet mõistust paremini, ja ma alustasin suurte rõõmuhõigetega, kutsusin kaasa ka Tarmo ja Urmase väljenduslaadi järgima, et see rõõmuhõise äkki toniseerib ka rohkem toetust sellele eelnõule taha. Eks elu näitab ja ma loodan alati parimat optimistina, nagu me kõik oleme.

Nüüd on küsimused otsa saanud ja läheme kaasettekande juurde, mille teeb õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! 6. aprillil kogunes õiguskomisjon antud eelnõu arutama. Kohal olid kõik üheksa õiguskomisjoni liiget. Külalisena oli Justiitsministeeriumi asekantsler Markus Kärner. Ja arutati seda eelnõu. Ma tahaksin öelda märkusena paar sõna. Tundub, et eelnõu algatajad on kuidagi väga meeleheitlikus positsioonis, sest ma vaatan, et Paul Puustusmaa, kui ta eelnõu hakkas tutvustama, alustas millegipärast Isamaast, rääkis Isamaast väga pikalt antud eelnõu tutvustades. See on väga huvitav tähelepanek. Ja teine on see, et eelmise päevakorrapunkti juures nimetas Paul Puustusmaa Keskerakonda ja Isamaad väga vahvateks partneriteks. Aitäh, see on suur tunnustus! Selline mõiste "vahva" on üdini positiivne ja ei osanud oodatagi, et pärast opositsiooni kukkumist ka niimoodi kiidetakse. Aitäh selle tunnustuse eest!

Aga kui ma võtaksin kokku selle eelnõu arutelu kontsentraadi, siis antud eelnõu on oma olemuselt tühi. Tegelikult Eestis kehtivad normid on väga tugevad. Erakonnaseadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus, karistusseadustik on piisavalt täidetud erinevate sanktsioonidega ja ka tänases õigusruumis on võimalik erakondi likvideerida. Ja kohtul on võimalik ka määrata karistusi juriidilistele isikutele kuni 16 miljonit eurot. Ütleme, sellise trahvi puhul ei oleks võimalik erakonnal edasi eksisteerida, nii et sanktsiooni tööriistad ja karistamine ja motiveerimine, et erakonnad oleksid ausad ja tegutseksid läbipaistvalt, on täiesti selgelt olemas. Ja mida ma veel esile tõstaksin sellest arutelust, mis sealt tuli välja, kui ma vaatan neid küsimusi? Jah, kõige tähtsamad ongi menetlusotsused. Teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 13. aprilliks, see otsus oli konsensuslik. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt oli 5: Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Jaanus Karilaid, Urve Tiidus, Vilja Toomast; vastu oli 3: Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Anti Poolamets; erapooletu oli Heljo Pikhof. Määrata komisjoni ettekandjaks Jaanus Karilaid.

Kas see on kõik? Selge. Siis on küsimused. Alustab Mihhail Lotman. Palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma olen segaduses. Ma olen lugenud seda eelnõu ja mitte kusagilt sealt ei leidnud Keskerakonna mainimist. Miks te arvate, et see puudutab Keskerakonda?

Ta puudutas Isamaad ja Keskerakonda. Kui ma kuulasin, siis eelnõu tutvustaja mainis kahte erakonda – Isamaad ja Keskerakonda. Ja see tuli ka tegelikult eelnõu tutvustaja ettekandest läbivalt välja. Nii et tundub küll, et selle eelnõu esitamine oli kantud pigem sellisest poliitilisest kibedusest, ja seda on eelnõu algatajad ise tunnistanud. Kes vähegi saab aru tänasest õigusruumist, siis on kõik võimalused. Ütleme, see üleskutse, et kui teie juriidiline keha likvideeritakse, tulge meie erakonda – no mida see olemuslikult siis muudaks? Teeks tegelikult selle poliitika veel skeemipõhisemaks, et sa teed ühe MTÜ, teed mingid kuriteod seal, ja siis liitud EKRE või Isamaaga. No ei ole väga mõistlik üleskutse.

Härra Lotman, kas protseduuriline?

Aitäh, austatud eesistuja! Mul on väga kummaline tunne sellest, kuidas meie ettekandja tõlgendab tekste, ja ma igaks juhuks märgin protokolli huvides, et Isamaal ei ole selle eelnõu vastu mitte midagi.

See ei olnud protseduuriline, aga võtsime teadmiseks. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma esitasin selle küsimuse ka komisjonis. Muidugi ei ole vaja rääkida, kuidas hääletus oli. Aga kuidas teie isiklik tunne on, kas Riigikogu tänane koosseis ja suur saal on moraalselt küps selleks, et arutleda korruptsiooni teemal, või see on jätkuvalt aastal 2021 tabuteema ja meie saadikud, ütleme, veel ei ole valmis selliseks, nii tõsiseks aruteluks?

Ma arvan, et tänane Riigikogu on moraalselt küps, aga antud eelnõu teeks vähikäiku meie poliitilises kultuuris ja mitte midagi ei parandaks. See on märgiline poliitiline kommunikatsioon. Komisjonis me ka rääkisime, et aastal 1932, 1933 või 1934 oli kombeks erakondi likvideerida. Kas siis teha samm tagasi meie halba, negatiivsesse ajalukku? Nii et see on väga lühinägelik, aga eks see on iga eelnõu algataja valik, ja eelnõu on vaba.

Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Komisjoni ettekandjana te võite loomulikult oma emotsioonidest rääkida, aga ainult sellisel juhul, kui teile esitatakse vastav küsimus komisjoni ettekandja kohta. Tegelikult seda, mis toimus komisjonis, milliseid diskussioone seal peeti, milliseid argumente välja toodi, te absoluutselt ei puudutanud. Kas tõepoolest komisjon ei arutanudki seda eelnõu, vaid [tehti] täpselt samasugusel viisil, nagu teie praegu siin ründate seda ja ründate eelnõu esitajaid? Kas nii oligi ja lükati sahtel kinni? Mind huvitab ikkagi, mis toimus komisjonis? Mida räägiti komisjonis?

Jah, komisjoni ettekandjana tegin ma valiku, tegin olulisema kontsentraadi ja esiletõsted.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh! Läheme edasi läbirääkimistega. Sõna on soovinud Tarmo Kruusimäe Isamaa fraktsiooni nimel.

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased, kes te olete enda kabinettides või siis kohapeal kohtumas valijatega ja samaaegselt ka rasket tööd tegemas, ning loomulikult õiguskuulekad inimesed, aga ka need inimesed, kes ei ole õiguskuulekad! Me täna nimelt arutame siin selle üle, et kuigi põhiseaduse § 48 ütleb, et ainult kohus võib õiguserikkumise eest ühingu, liidu või erakonna tegevuse lõpetada või peatada, samuti teda trahvida, siis täna me siin selles kohas väga suurt õigusselgust ei saa. Eriti kummaline oli see, kuidas hääletati maha võimalus suures saalis debateerida korruptsiooni üle.

Siit tuleb teha lihtsalt kolm suurt järeldust. Kes ajalugu ei mäleta, elab ilma tulevikuta. Aastal 2013 tuli Isamaa välja kohalikel valimistel korruptsiooniteemaga. See oli sellel hetkel akuutne ja Isamaad saatis edu. Neli aastat hiljem ei olnud korruptsioon enam Eestis nii suur probleem – väidetavalt –, sest kui me tulime välja selle korruptsiooni likvideerimise [teemaga], langes meie toetus väikeseks. See tähendab, et täna on Eesti ühiskond võib-olla juba harjunud sellega, et me võtame korruptsiooni kui sidusa ühiskonna komponenti, kus siis asjast huvitatud osapooled saavad teineteist täiendada ja saadud sünergiaga tekib see olukord ning teadmine, et igale alla keskpärast ideele on võimalik rahalise toega saada eelis väga geniaalsete ideede ees.

Teine järeldus õiguskomisjoni liikmena oli see, et täna ei ole suur saal selleks siin küps. Ta ei ole küps selleks, et arutada. Võib-olla tõesti, me ju teame, mis on mõjuvõimuga kauplemine ja kõik, aga me ei jõua nendes aruteludes kuskile maale. Me ei jõua ka enda lobireeglistikuga kuskile maale. Ja siis ongi nii, et seda tegelikult täidab ja sisustab meie meedia, arvates, et Riigikogu liikmed on lobistid, sellepärast et see on halvustav väljend. Aga jällegi need, kes töötavad lobireegleid välja, ütlevad, et lobist on tegelikult huvikaitsja. Päriselt me olemegi tegelikult huvikaitsjad. See on üks sihuke mõttekoht.

Ja kolmas oluline järeldus on see, et me saime aru, seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, ehk siis see, mis on olnud, see on olnud. Täna saaks tegelikult erakonnad, kes tahaksid paista natukenegi puhtamad, lüüa teiba maasse: nüüd siit tuleb uus hingamine. Ja nüüd ongi see mõttekoht, et mis on tegelikult see sõnum teistele uutele erakondadele, kes paari aasta pärast kandideerivad siia Riigikokku. Kas see sõnum on see, et korruptsioon on siiamaani jätkuvalt probleem, või on see sõnum hoopis see, et täna saab 500 inimest juba moodustada selle MTÜ, mida nad nimetavad erakonnaks, nad tulevad ja teevad ja teostavad mida tahes, sest nad teavad, et neil on seaduslik kaitse, sest alama astme seadused on ära kohitsetud, kõik need võimalikud asjad, mis tegelikult seaksid põhiseaduse ülimuslikuks, ja täna on § 48 lihtsalt sisutühi. See on äärmiselt kole hetk.

Jah, erakonna juhil, kes oleks tahtnud uut hingamist, kes oleks läinud võib-olla kuskile mujale, pühkinud ära selle taaga, oleks selline võimalus olnud. Aga loomulikult, koalitsioon püsib alati paremini siis, kui toimuvad rasked hääletamised. Kes ajalugu ei mäleta, elab ilma tulevikuta. Veel eelmisel aastal rääkis Reformierakond, et korruptsioon on nagu justkui peaaegu probleem, aga tegelikult ei ole. Kui me meenutame, et kas või sel hetkel, kui meil eelmine valitsus tagasi astus, me ei kuulnud mitte ühtegi sõna, et Reformierakond oleks öelnud, et tegemist on nagu korruptsiooniga, vaid et see ongi võib-olla norm. See tähendab seda, hea Reformierakond, et kõik teie väljaütlemised korruptsiooniteemal on ju silmakirjalikud. Te ju toetate tegelikult korruptsiooni. Seega, see hääletus näitab väga ilusasti ära, milline on tegelikult Reformierakonna suhestus, ütleme, korruptsiooni, sest rahalisi vahendeid on ju ikkagi alati vähe. Nii et, head reformierakondlased, andke aga tuld! Eesti rahvas mäletab. Aitäh!

Henn Põlluaasal on protseduuriline küsimus. Palun! Nii, hetkel me Henn Põlluaasaga ühendust ei saa. Ma usun, et me saame minna edasi Mart Helme kõnega ja siis saame vaadata, kas Henn Põlluaasa protseduuriline jätkuvalt kehtib. Palun, Mart Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Fjodor Mihhailovitš Dostojevskil on romaan, kõik teavad selle nime, "Kuritöö ja karistus". Selle üks peategelasi on Rodion Raskolnikov. Inimene, kes kujutab ette, et ta on ümbritsevatest parem ja seetõttu on talle rohkem lubatud, kuni selleni välja, et ta võib kaasinimese ära tappa. Mida ta ka teeb. Ühel hetkel Raskolnikovi haarab aga kahetsus, haarab kahetsus ja soov karistuse kaudu leida lunastus oma kuritööle. See on sügavalt filosoofiline teema, mis sobitub praegusesse konteksti. Aga see on ka sügavalt moraalne teema ja see on sügavalt juriidiline teema tänases kontekstis. Sest see, mida me näeme, on ju ühiskonna üha tolereerivam suhtumine korruptsiooni, erinevatesse korruptsiooni ilmingutesse. Ja me peame endalt küsima, miks. Miks on ühiskond üha leplikum korruptsiooni suhtes meie ümber?

Ma olen sellele otsinud vastust ja ma arvan, et ma olen sellele leidnud vastuse. Ühelt poolt on see muidugi väsimus, teiselt poolt on see jõuetuse tunne. Aga mida me teha saame? See jõuetuse tunne tuleb sellest, et kogu ühiskond, kogu ühiskondlike institutsioonide võrgustik on korrumpeerunud. Korrumpeerunud on kohtud, korrumpeerunud on prokuratuur, korrumpeerunud on ajakirjandus, korrumpeerunud on eriteenistused. Ma juba kuulen, kuidas karjuma hakatakse, et Helme on hulluks läinud. Ei, ma ei ole hulluks läinud. Ma ei ole üldse hulluks läinud ja ma tunnen väga hästi ka igasuguste erinevate institutsionaalsete süsteemide toimimise põhimõtteid, viise, kuidas nad opereerivad.

Üks viise, kuidas nad opereerivad, on see, et nad kasutavad oma tegevuses ära korrumpeerunud inimeste sidumist endaga, nende rakendamist oma teenistusse ja nende korruptiivsete tegude ees silmade sulgemist, selleks et need inimesed aastate vältel, pikkade aastate vältel nende huvides edasi töötaksid. Ja eriti väikestes ühiskondades, nagu Eesti, need võrgustikud mõjuvad korruptsioonile halvavalt. Loomulikult, poliitilisel tasemel korruptsioon, erakondade tasemel korruptsioon on jäämäe veepealne osa. See on see, mida kõige rohkem nähakse. See on see, kus ka toimub kõige rohkem vahelejäämisi, kus toimub kõige rohkem niisuguseid avalikke või avalikkuse ette jõudvaid kuritarvitusi. Aga korruptsiooni sügavus, korruptsiooni jäämäe veealune osa on tegelikult see, mis seda veepealset osa kogu aeg toidab ja elus hoiab. Ja see on kõige suurem probleem. See on halvav probleem.

Kui te arvate, et see on niimoodi ainult Eestis – ei ole. Vaadake, praegu jookseb Netflixi seriaal "Narcos", mis käsitles Kolumbiat, praegu käsitleb Mehhikot. Vaadake, mismoodi justiitsinstitutsioonid ja korrakaitse institutsioonid ja poliitilised institutsioonid kõigele sellele katet annavad, korrumpeeruvad ja korruptsiooni sügavust aitavad kahepoolsel tänaval elus hoida. See on väga õpetlik, kusjuures see kõik toimub ju dokumenteeritult. Nii et mõelgem kõige selle üle!

Ma paluksin lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Siinkohal ma tahan teha niisuguse toreda kõrvalepõike või isegi mitte kõrvalepõike, vaid osunduse. Need on nihukesed lausa groteskselt naljakad seigad. Jaanuari keskel korruptsiooniskandaal kukutas eelmise valitsuse. Kes jätkas uues valitsuses? Erakond, kes oli selle korruptsiooniskandaali keskmes, kes sai kahtlustuse, mis ei ole vähemalt praeguseni avalikkuse ees kusagile välja jõudnud, aga kusagil pinna all midagi kobrutab ja tuurib. Kes sai selle koalitsiooni osapoole siseministriks, liitus kui mitte formaalselt, siis vähemalt mitteformaalselt erakonnaga, hakkas selle erakonna ministriks, kes sai korruptsioonikahtlustuse? Politseinik, Põhja prefektuuri prefekt! Tal ei olnud mingi probleem see, et ta liitub korruptsioonikahtlustuse saanud erakonnaga ja hakkab selle ministriks. See on groteskselt naljakas.

Võtame edasi. Niipea, kui kaks praegu võimul olevat erakonda võimul kinnistusid, tormasid nende juurde ärimehed ja keerasid oma rahakraanid lahti, kohe keerasid oma rahakraanid lahti. Me saame väga hästi aru, et ühtäkki Reformierakonna silmad olid kohutavalt kaunid. Mul ei ole mingit kahtlust, et Kaja Kallasel on ilusad silmad, ma olen isegi võrrelnud neid ju oma kalli, väga armastatud koera silmadega. Ma ei tee seda võrdlust sugugi mitte halvustavalt, vaid ma armastan oma koera väga. Ma armastan oma koera väga ja ma tahan öelda, et see võrdlus on võrdlus, millega ma tahan kiita meie peaministrit tema väga kena välimuse eest. Aga neid rahakraane ei keeratud lahti ja ei keerata jätkuvalt lahti mitte sellepärast, et tal on ilusad silmad. Aga ammugi ei ole ilusad silmad, vähemalt mitte nii ilusad silmad, Jüri Ratasel. Nii et ka Keskerakonnale rahakraanide lahtikeeramine ei ole kindlasti seotud ilusate silmadega.

Aga millega see siis seotud on? Millega see on seotud, esitan ma retoorilise küsimuse, kui mitte ilusate silmadega. Kas mõjuvõimuga, kas mõjuvõimuga kauplemisega, kas juba sissesöödetud korruptiivsete radadega, kus üle laua nihutatakse paberilehte, millele kirjutatakse "kolm sidrunit" ja teine pool lükkab tagasi, kirjutab juurde: "neli sidrunit"? Kas see käib niimoodi? Kas need sissesõidetud korruptiivsed skeemid ja raha vahendamise viisid hakkasid äkki jälle tööle?

Aeg!

Ma esitan teile küsimusi, aga mul ei ole vastuseid, ma ei ole uurimisorgan. Aga mõelgem nende küsimuste üle ja mõelgem selle üle, et korruptsioon on vähkkasvaja. See vähkkasvaja on ka Eestis. Aitäh!

Proovime uuesti ühendust saada Henn Põlluaasaga. Palun, Henn Põlluaas!

(Kaugühendus)

Tere! Aitäh! Tõepoolest protseduuriline küsimus, austatud Riigikogu aseesimees! Me teame kõik, mis on komisjoni ettekandja ülesanne. Tema ülesanne on vastavalt komisjonis koostatud protokollile kanda siin suures saalis täiskogu ees ette need diskussioonid, need arutelud, vaidlused, hääletustulemused, kõik see, mis toimus komisjonis. Mitte seda, mida arvab ettekandja ühest asjast, millised on tema emotsioonid, mida ta saalis välja purskab. Sellest võib rääkida, see ei ole keelatud, aga ainult siis, kui see kedagi huvitab. Antud juhul see ei huvitanud mitte kedagi, mitte keegi ei küsinud selle kohta. Nüüd ma küsingi, mida kavatseb istungi juhataja ette võtta, kuna Jaanus Karilaid, komisjoni ettekandja, keeldus meile tutvustamast komisjonis toimunud diskussioone, keeldus tutvustamast seda, mis on protokollis kirjas. Ja minul on ettepanek juhatajale, et te kutsuksite komisjoni ettekandja Jaanus Karilaiu uuesti kõnetooli, et ta kannaks ette täpselt seda, mis komisjonis toimus.

Aitäh! Hea kolleeg Põlluaas, ma olen teiega päri selles, et komisjoni ettekanne peab kajastama komisjonis toimunut. Küll ei ole ma teiega kuidagi päri selles, et kui kedagi huvitab, siis võib rääkida ka oma asjadest, ja kui kedagi ei huvita, siis ei või rääkida oma asjadest. Sellist määratlust subjektiivselt keegi siin komisjoni esindajana ei saa teha. Tuleb rääkida tõepoolest sellest, millest komisjonis räägiti, ja ma loodan, et kõik kaasettekandjad sellest põhimõttest ka lähtuvad. Jaanus Karilaid, protseduuriline.

Aitäh juhatajale! Protestija Henn Põlluaas eksis, hääletustulemused said ilusasti ette loetud, kõik otsused ette loetud, oluline esiletõste sai samuti ette loetud ja kui Henn Põlluaasal on soov, siis parlamendi kodulehelt leiab üles selle täpse detailse protokolli ja ta võib selle õhtul endale välja printida.

Pigem oli küll, jah, teie kahepoolne vestlus, mitte protseduurilised küsimused istungi läbiviimise korra kohta. Henn Põlluaas, ma loodan, et me ei jätka seda debatti samal teemal, te saate omavahel härra Karilaiuga suhelda, kuidas te arvate komisjoni protokolli sisu ette kantud olevat. Aga, Henn Põlluaas, palun!

(Kaugühendus)

Jah, aitäh! Ma küsin nüüd austatud aseesimehelt: kas te tõesti arvate, et selline lähenemine, mida Jaanus Karilaid esile tõi, et Riigikogu liikmed, saadikud võivad ise lugeda Riigikogu koduleheküljelt, mida seal komisjonis räägiti ja arutati, ning komisjoni ettekandja ülesanne ja kohustus ei ole üldse ette kanda seda, mida seal arutati, mida keegi küsis, mida vastati, mis olid olulised punktid lisaks hääletustulemusele, [on õige]? Mina arvan, et see on päris räige meie kodu- ja töökorra seaduse rikkumine.

Aitäh selle märkuse eest! Tõsi on see, et komisjonide kaasettekandjad siin saalis on teinud oma valiku, kas ja kui detailselt nad komisjonis toimunut edasi annavad. Me oleme siin näinud tõesti väga erinevaid kaasettekandeid. Meenub üks veel hiljutine Riigikogu liige, kes luges sõna-sõnalt kogu protokolli sisu ette ega jõudnud sellega üldse mitte veel lõpuni, sellepärast et aega jäi väheks. Pärast läks ja läbirääkimiste voorus luges edasi protokolli. Nii et meil on olnud siin erinevaid praktikaid suures saalis. Kõigile teile panen südamele siit juhataja toolist, et komisjoni ettekanne peab kajastama komisjonis toimunut ja loomulikult andma edasi nii sisu kui ka mõtte. Ettekandja peab jääma selle piiridesse, mitte hakkama siis tõepoolest laiendama oma subjektiivseid arvamusi, nagu me oleme siin ka näinud.

Sellega loeme protseduurilised küsimused lõppenuks, loeme lõppenuks ka läbirääkimised. Oleme jõudnud sinnamaani, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 331 esimesel lugemisel tagasi lükata, ning see vajab läbihääletamist.

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi eelnõu 331. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamise ettepanekut toetas 58 Riigikogu liiget, vastu oli 30. Eelnõu 331 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Meie kaheksas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu numbriga 339. Esimesel lugemisel teeb algatajate nimel ettekande Anti Poolamets. Palun!

(Kaugühendus)

Saadikud! EKRE esitatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu eesmärk on suurendada alaealiste kaitset seksuaalse kuritarvitamise eest. Eesti on hetkel kehtiva karistusseadustiku alusel Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas vähemuses, kus täiskasvanud isik võib olla seksuaalsuhtes vähemalt 14-aastase alaealisega. Arvestades alaealistevastaste seksuaalkuritegude osa kõigi seksuaalkuritegude hulgas, on vajalik suurendada alaealiste kaitset kuritegevuse liigi eest, mis avaldab pikaajalist mõju laste arengule ja psüühikale.

Alaealisi kahjustavad seksuaalkuriteod on moodustanud stabiilselt valdava osa, ca 85–90% kõigist registreeritud seksuaalkuritegudest. 2020. aastal pandi alaealiste vastu toime 222 seksuaalkuritegu. Käesoleva aasta esimeses kvartalis pandi alaealiste vastu toime juba 70 seksuaalkuritegu.

Karistusseadustiku § 145 muutmisega ei tohi vähemalt 21‑aastane isik olla suguühtes või panna toime muud sugulise iseloomuga tegu noorema kui 16‑aastase isikuga. Muudatuse eesmärk on suurendada nooremate kui 16‑aastaste laste kaitset seksuaalkuritegude eest. Kehtiva seaduse kohaselt on aktsepteeritav näiteks 50‑aastase mehe või naise suguühe 15‑aastase lapsega, kui see toimub mõlema poole nõusolekul. Paraku ei saa pidada seda talutavaks, arvestades laste mõjutatavust, manipuleeritavust täiskasvanute poolt ja haavatavust. Värske näitena, jalgpalliklubi Nõmme Kalju treeneri Getulio Aurelio Fredo põhjendused alla 14‑aastasega suhtes olemisest jahmatasid Eesti ühiskonda. Tänaseks on tema suhtes esitatud ka kuriteokahtlustus. Paraku on selliseid juhtumeid ajakirjanduses olnud järjepanu, kui tuletada meelde 2020. aasta augustis esitatud kahtlustust Ihaste ratsakooli treenerile.

Lähtuvalt mitmest teisest piirangust, mis kehtestavad miinimumvanuse 21 eluaasta peale, on mõistlik ka antud küsimuses sätestada miinimumvanuseks 21 aastat, olemaks vahekorras noorema kui 16-aastasega. Eesti naaberriikidest on seksuaalse enesemääramise vanusepiiriks 16 eluaastat Soomes, Lätis ja Leedus. Lisaks nendele kehtib sama vanusepiir Hispaanias, Suurbritannias, Norras, Belgias, Hollandis. Ameerika Ühendriikides on vanusepiiriks 16 eluaastat valdavas enamikus osariikides. Seitsmes osariigis on miinimumvanuseks 17 eluaastat ja kaheteistkümnes osariigis 18 eluaastat.

Karistusseadustiku § 178 muutmisega ei tohi kasutada nooremat kui 16‑aastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või reproduktsiooni valmistamisel, omandamisel või hoidmisel, teisele isikule üleandmisel, näitamisel või muul viisil kättesaadavaks tegemisel. Ka selles paragrahvis on kehtiva seaduse alusel alampiiriks 14 eluaastat, ent eeltoodud põhjustel on mõistlik tõsta vanuse alampiir 16 aastale.

Praeguse seaduse kohaselt on maksimaalseks karistusmääraks seal kolm aastat vangistust, mis ei ole proportsionaalne kuriteo tõsidusega. Sellest tulenevalt on mõistlik laiendada karistuse maksimummäära kümne aasta vangistuseni. Näiteks Lätis on sarnase kuriteo toimepanemise maksimaalseks karistusmääraks 15 aastat vangistust.

Karistusseadustiku § 178¹ lõike 1 muudatustega muudetakse karistatavaks nooremale kui 16-aastasele isikule kohtumisettepaneku tegemine või temaga kohtumiskokkuleppe sõlmimine ning kohtumist ettevalmistava teo tegemine. Paragrahvi 178¹ lõike 1 muudatustega kehtestatakse maksimaalseks karistusmääraks kümme aastat. On mõistlik korduva kuriteo toimepanekul vanglakaristust tõsta. Meil on eesmärgiks kohtusüsteemile anda suurem kaalutlusõigus vajadusel määrata pikemaajalist vanglakaristust.

Mis on karistuse eesmärk? Mõistagi õigluse taastamine. Ja samas on eesmärk ka kuritegude hulga vähendamine. Meie veendumus on see, et ... (Ei ole kuulda.) ... pikka aega ... Ja mul on väga hea meel, et praegu on tekkinud erakondadeülene konsensus liikuda eapiiri muutmisega edasi. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Siiski, Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, ma saan aru, et sul on väga raske sellel teemal rääkida, ma saan aru, et väga raske on kõiki neid sõnu üle huulte kuuldavale tuua. Sa oled isa ja sul on mitu väikest tütart. Aga me kuulsime viimastest Sotsiaalministeeriumi uudistest või õigemini sai hiljuti lugeda, et noored käisid sotsiaalkaitseministri juures ja tegid ettepaneku tõsta seksuaalse enesemääramise vanusepiir 16. eluaastani. Samas me nägime, kuidas justiitsminister Maris Lauri siin meil ühes infotunnis keerutas ja püüdis noorte selja taha pugeda, et noh ei tea, võib-olla peaks tõstma ja võib-olla siis aastakese, et me peame noorte käest küsima. Nüüd mul on tegelikult väga hea meel, et noored ise võtsid kätte, meie tublid noored tulid ja ütlesid, mida nemad sellest arvavad. Sest see on nii ülioluline teema, et me peame ükskord oma lapsi hakkama nende ärakasutajate ja pedofiilide eest kaitsma.

Palun küsimus!

Mul on väga hea meel, et see arusaamine on jõudnud ka kõigi erakondade lauale. Küsin, et kas sinul on ka hea meel, et meie tublid noored tahavad, et me kaitseksime neid, et poliitikud ükskord ometi võtaksid selle teema ja teeksid selle asja ära.

(Kaugühendus)

Aitäh väga hea küsimuse eest! Päris kaua on põhjendatud vanusepiiri mitte muutmist sellega, et me ei saa sekkuda noorte armuellu. Aga nii see ju ei ole, ja on eriti oluline, et aeg-ajalt kõlab läbi ka noorte seisukoht. Ma ei tea, mis põhjusel on selline üliliberaalne poliitikute või aeg-ajalt ka ekspertide seisukoht, et me ei tohi justkui sekkuda noorte omavahelistesse suhetesse. Aga meie eelnõus on ju ka see paigas, et vanusevahe võetakse arvesse ja 21. eluaastast algab vastutus, et ei veniks see lõhe liiga suureks ja nn Romeo ja Julia klauslit saaks ka rakendada.

Head kolleegid, ma tuletan teile veel kord meelde, et me püüame lähtuda kõik sellest, et küsimused peavad ühe minuti sisse ära mahtuma. Nii et palun pidada sellest kinni, sellega me austame kõiki, kes soovivad küsida. Leo Kunnas, palun!

Auväärt istungi juhataja! Hea Anti! Võib-olla mul jäi see kahe silma vahele, kuna ma ei viibinud kogu aeg saalis. Aga millised on need vanusepiirid meie naaberriikides? Kas sa võiksid sellest anda ülevaate? Vabandan, kui ma ei olnud kohal ja sa seda juba tegid.

(Kaugühendus)

Kordan üle, et Soomes ja Lätis on see vanus 16 aastat. Mul on ka üks pikem tabel siin ees, aga ma piirdun meie naabritega, kus on kõrgem vanus kui Eestis. Ka Skandinaavias on kõrgem vanus kui meil, teistes Skandinaavia riikides. Nii et ma arvan, et me oleme nüüd pigem maha jäänud oma naabritest.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja ja ettekandja! Alles hiljuti, aasta lõpul ju mitmed kolleegid, lugupeetud kolleegid Reformierakonnast, tulid välja ettepanekutega, et abielluda võiks ka juba 12‑aastase ja 13‑ ja 14‑aastasega – need olid väga lugupeetud inimesed – ja ka grupiviisiliselt jne. Aga abielu ilma suguühteta on raske ette kujutada. Kuidas sa vaatad selle asja peale, et hoopis erinevad signaalid [tulevad] siit saalist?

(Kaugühendus)

Mul on need ettepanekud hästi meeles ja ehmatus nende üle on mul ka olnud väga suur nagu teistelgi. Ma siiski liigitan seda jätkuvalt sündsusetu naljatamise alla. Neid Reformierakonna ettepanekuid oli üüratu hulk, mis ehmatasid, aga paraku neist mitte ükski naerma ei ajanud, ja see tekitas ikkagi väga palju piinlikkust. Niipalju kui mina olen aru saanud ja proovinud natuke tausta uurida, kuidas need härrasmehed on sellistele paberitele allkirja andnud, siis mul on osaliselt selline arusaam, et nad ei lugenud päriselt läbi, millele nad alla kirjutasid. Aga minu meelest see kuulub rohkem alaealiste mõtteviisi juurde. Kirjutatakse alla paberile, mida nad ei ole läbi lugenud. Igatepidi väga halb olukord. Ja sõnadest jääb puudu, kui ma neid ettepanekuid peaksin hakkama uuesti ette lugema, alates Venemaaga liitumisest ja rublatsooni minekust. See jääb küll päris inetu episoodina Eesti parlamendi ajalukku. 

Hea Helle-Moonika Helme, ma loodan, et te nüüd mahute ühe minuti sisse ära, sest teil on ka varem tulnud ette, et panete natukene ajaga üle. Palun, Helle-Moonika Helme! Proovime nüüd minutiga hakkama saada.

Tänan, hea eesistuja! Aitäh mind noomimast! Ma katsun nüüd kiiresti teha. Kristi Luik, kes elab Ameerikas, on kirjutanud oma viimases kolumnis, et ta kuulis selle aasta märtsis esmakordselt, et Eestis on lubatud seksuaalsuhe 14-aastase lapsega. Siis ta mõtles: see ei saa olla võimalik. Riik, kus lubatakse lapsi seksuaalselt ära kasutada, ei ole tänapäevane, moodne riik, vaid midagi, mis kuulub kolmanda maailma juurde. Ja see ongi väga raske teema. Tõepoolest, mina leian ka, et meie riik ja selle seadusandjad, kes on seda siiani võimaldanud, peavad väga tõsiselt endale otsa vaatama. Äkki sina, Anti, oskad öelda, miks siiani ei ole seadusandja tahtnud midagi ette võtta, peale meie erakonna muidugi, kes juba eelmises koosseisus selle eelnõu esitas, aga kõik teised olid sellele vastu.

Minu oletus, miks see nii on, on see, et see viitab 1990-ndate teatud džungliseadustele. Ma jagan selle ameeriklase jahmatust. Sest kui ma hoolikalt analüüsisin, kui paljudes USA osariikides on teistsugune vanusepiir, siis minu üllatuseks oli seal päris paljudes osariikides koguni 18 eluaastat. 16 eluaastat oli valdavas enamuses osariikides, seitsmes osariigis oli miinimumvanus 17 eluaastat ja 12 osariigis oli 18 eluaastat. Nii et hämmastus peab olema suur sealtpoolt vaadatuna. Ameeriklased järelikult kaitsevad veendunult oma lapsi nende deemonite eest.

Muidugi, küllap siin on mingi seos ka liberalismiga. Kogu aeg olen mina kuulnud, nii palju kui ma mäletan, seda narratiivi, et ei tohi nagu sekkuda kusagile, te sekkute kellegi vabasse valikusse. Aga seda enam on mul hea meel, et praegu on tekkinud erakondadeülene konsensus. Ja see väga inetu episood Nõmme Kalju jalgpallitreeneriga on praegu kõvasti kaasa aidanud sellele, et see konsensus tekib. Aga selleks ei olnud vaja ainult intsidenti, vaid ka ülestunnistust. Treener tunnistas, et see on tema õigus ja pidas seda täiesti loomulikuks, kuigi sarnane intsident oli ju alles augustis, kui ratsatreenerile esitati vägagi sarnased süüdistused.

Aga nagu me näeme, elu käib narratiivide kaudu. Kui mõni lugu saab [avalikuks] isikustatult – kaebaja, see noor neiu, keda kunagi kuritarvitati, rääkis oma loo, treener õigustas ennast –, sellel lool on väga tugev mõju praegusele sündmuste arengule. Kuigi meie eelnõu sai esitatud enne selle juhtumi väljatulekut.

Hea ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Kaasettekande õiguskomisjoni nimel teeb aseesimees Heljo Pikhof. Palun!

(Kaugühendus)

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! 6. aprillil arutasime õiguskomisjonis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Komisjoni istungist võttis osa lisaks komisjoni liikmetele ja komisjoni ametnikele ka Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner. EKRE saadik Anti Poolamets tutvustas eelnõu nii nagu tänagi, ei hakka siin üle kordama.

Võib-olla mõne sõnaga komisjonis toimunust. Teemaks tuli see, mina küsisin Anti Poolametsalt, et kuna antud eelnõus ei ole reguleeritud 10-aastaste kuni 18-aastaste omavahelist suhtlust, siis milline on tema ja algatajate suhtumine selle teema reguleerimisse. Anti Poolamets nõustus probleemi olemasoluga ja avaldas lootust, et seda me arutame enne eelnõu lõplikku vastuvõtmist. 

Arutasime ka seda teemat, mis puudutab pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise ja muu teose või selle reproduktsiooni valmistamist või hoidmist, teisele isikule üleandmist, näitamist või muul viisil kättesaadavaks tegemist. Siin nad soovisid piiri tõsta 14. eluaastalt 16‑ndale ja tekkis küsimus, et miks mitte 18. eluaastale. Anti Poolamets nõustus, et see on kaalutluskoht.

Justiitsministeeriumi asekantsler tõi välja Vabariigi Valitsuse seisukoha ja Vabariigi Valitsuse otsus oli eelnõu kohta seisukohta mitte avaldada. Ta tõi välja ka paar nõrka kohta eelnõus, millele tasuks eelnõu menetlemise käigus tähelepanu pöörata. Kui isik teeb nooremale kui 16‑aastasele isikule kohtumisettepaneku eesmärgiga suguühtesse astuda, siis ta võib sattuda kümneks aastaks vangi, aga samas, kui see isik reaalselt noorema kui 16‑aastase isikuga suguühtesse astub, siis oleks karistus ainult viis aastat. Tekkis ka arutelu – Tarmo Kruusimäe alustas seda –, et kunas võiks alata noorukiiga. Ta pakkus, et see võiks olla 15–18. Urve Tiidus ütles, et ta toetab vanusepiiri tõstmist, ja tõi välja, et noorukiiga on seotud täiskasvanuks küpsemisega ja seda arvestatakse 12. eluaastast kuni 22. eluaastani.

Nii. Ja siis tehti ka komisjonis otsused. Tehti otsus võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, otsus oli konsensuslik. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 27. aprill kell 16 ja määrata ettekandjaks Heljo Pikhof. Ka kõik need otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Komisjonis oli meil pikem arutelu ka analoogse eelnõu puhul ja me ei pea ju häbenema, et Vabariigi Valitsus tahab tulla oma ettepanekuga, sotsiaaldemokraadid tulevad ka ja EKRE ka. Ning seal olid ju veel sellised ajamõõtmed nagu 10 aastat, 14 aastat. Ma küsin seda, mida ma tegelikult küsisin komisjonis. Kas täna on mingi probleem seadusandluses, et jääb midagi menetlemata? Kas on mingi selline suurem auk? Kas see selgus ka teie enda küsimusest ja minu küsimusest?

(Kaugühendus)

Tegelikult auk on. Auk on selles, et alla 10‑aastane tunnistatakse arusaamisvõimetuks, aga kui laps saab 10‑aastaseks, siis on ta justkui arusaamisvõimeline kõiges, kui ta on normaalselt arenenud muidugi. Ja loomulikult alaealiste omavaheline seksuaalsuhtlus, et 10‑ ja siis ligi 18‑aastane – see ei ole kuidagi, seda ei saa kuidagi ... (Ühendus hakib.) ... Siin peaks olema paika pandud teatud vanusepiirid. See vanuse alampiir, kümme aastat, tuleb kindlasti üle vaadata. Näiteks Kanadas on see 12 aastat. Isegi alaealiste omavahelises seksuaalsuhtluses.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis arutati ka seda, et see eelnõu puudutab ka neid lugupeetud õpetajannasid, kellele noored õpilased, poisid meeldivad? Ja teine asi, et tegelikult kõikidel asjadel on ju piirid ja mõni noormees ja neiu küpseb tunduvalt varem kui teine. Kas see ajaline tärmin arvestab ka neid erandeid? See jaotus ei ole sugugi mitte ühtlane. 

(Kaugühendus)

Aitäh! See teema oli küll üleval – ma ei mäleta nüüd, kas sellel või eelmisel komisjoni [istungil] –, et kui ikkagi on tegu sellise alaealisega, kes ei ole eakohaselt arenenud, siis see tehakse ekspertiisis kindlaks, kui küsimus üles kerkib üldse. Siis on võimalik ka ärakasutajat karistada.

Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma proovin teid aidata ree peale. Kas õiguskomisjonis oli ka küsimus, et kas täna on jäänud mõni kuritegu menetlemata, sest seaduses lihtsalt ei nähta mingit olukorda ette ja me peame seda reguleerima? Sest vanuse tõstmine – ma ei usu, et selles nagu auk on. Kas on mingi probleem? Kas see küsimus tekkis ka komisjonis ja me saime sellest aru kui komisjoni liikmed?

(Kaugühendus)

Ausalt öeldes ma ei saa hästi su küsimusest aru, et sa oleksid võinud siis oma soovi nagu täielikult üles lugeda. Loomulikult selle koha pealt on ikkagi auk, et seda iga tuleks tõsta.

Kert Kingo ...

Tähendab, seksuaalse enesemääratlemise eapiiri.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea komisjoni ettekandja! Meie eelnõu näeb küll ette eapiiri tõstmist vanuseni 16 aastat. Kas komisjonis oli arutusel ka mingid teised vanused, eapiiri vanused?

(Kaugühendus)

Võib öelda seda, et komisjon toetas igati teie eelnõu. Ja tõesti, teie eelnõus on sees eapiir 16 aastat.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on lihtsalt stenogrammi huvides, et sinna läheks õigesti kirja, te saate vastata jaa või ei. Te ütlesite oma ettekande lõpus komisjoni otsuseid mainides, et komisjon tegi eile ettepaneku see tänasesse päevakorda tuua. Vaevalt et te selgeltnägijad olite, tegelikult on see meie töökavas teisipäevase päevakorra kavas. See, et me oleme sellega täna menetlusele jõudnud, on tingitud lihtsalt meie pikaleveninud istungitest. Kas oli nii, et tegelikult nähti ette komisjonis see teisipäeval päevakorda tuua?

(Kaugühendus)

Väga vabandan! Aitäh tähelepanu juhtimast! Tegelikult ongi päevad segi läinud selle tõttu, et täna on veel teisipäev. Tähendab, siin saalis.

Täna on siiski juba kolmapäev. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Heljo! Nagu ma aru sain, on ka sotsiaaldemokraadid esitanud analoogse sisuga eelnõu vanusepiiri tõstmise kohta ja ka Vabariigi Valitsus on ilmselt tulemas välja sama tüüpi eelnõuga. Kas on võimalik selline edasine menetluskäik, et kõik need kolm eelnõu ühendatakse?

(Kaugühendus)

Nagu ma olen aru saanud, siis meil kõigil on ühine suund: tõsta seksuaalse enesemääratlemise eapiiri alaealistel 16. eluaastani ja siis ka need vanusevahed paika panna. Selles, ma arvan, meil lahkarvamusi ei tule, ei EKRE-l, sotsiaaldemokraatidel ega ka Vabariigi Valitsusel. Ma väga loodan, et neid eelnõusid siis koos edasi menetletakse.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Tänaseks päevaks on kujunenud olukord, kus pedofiilide huviorbiidis ei ole mitte ainult tüdrukud, vaid on ka väikesed poisid. Ja kui te enne siin mainisite, et te arutasite ka vanust kümme aastat ja mis vanusega see kümneaastane võiks seksida, see on ilmselge, et nii kümneaastane poiss kui ka tüdruk on ikka päris-päris lapsed. Kuhu te oma aruteludega jõudsite ja kas teil oli kedagi spetsialisti, kes oskas ka näiteks tervislikust vaatevinklist seal arutada ja hinnanguid anda?

(Kaugühendus)

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult mina tõstatasin selle üle-eelmisel komisjoni koosolekul ja küsisin, kust see eapiir – kümme aastat – tuli. Justiitsministeeriumi esindaja vastus oli, et see on aastast 1992 ja keegi ei tea, miks toona selline otsus tehti, miks selline eapiir pandi. Aga ma olen igati nõus, et komisjoni koosolekule tuleks kindlasti kutsuda oma ala spetsialistid, kui me läheme nende vanusepiiride ja vanusevahedega edasi. See on hädavajalik.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Avame läbirääkimised ja esimesena saab sõna Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Kert Kingo. Palun! Kolm minutit juurde, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, kus te ka hetkel ei viibiks! Lõpuks oleme nüüd lähenemas mõistlikkusele ja arutame täna siin saalis karistusseadustiku paragrahvi üle, mis reguleerib lapseealise ja täiskasvanu vahelise suguühte lubatavust. Täpsemalt seda, kui vana peaks olema see isik, kellega täiskasvanu võib astuda suguühtesse, ilma et talle kaasneks sellega kriminaalne vastutus.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond andis juba eelmise Riigikogu koosseisu ajal sisse sama sisuga seaduseelnõu, aga siis ei leidnud see toetust ja suurde saali eelnõu arutamisele ei jõudnudki. On täiesti mõistetamatu, miks puudus parlamendil igasugune huvi selle teema vastu seni, kuni sel aastal tuli avalikuks skandaal välismaalasest jalgpallitreeneri tegudest oma lapseohtu kasvandikuga. Ometigi ei olnud see üks juhtum, see ei olnud ainuke juhtum. Arvan, et neid juhtumeid oli palju rohkem, kui me arvata oskaksime ja teada tahaksime.

Meie, täiskasvanute ülesanne on lapsi ja noori kaitsta. Meil on elukogemus, mida noortel pole. Meie oleme välja kujunenud nii kehaliselt kui ka vaimselt. Noored seda ei ole. Seetõttu on noored kerge saak elukogenud ja iharatele vanameestele. Lapsed peaksid laduma vundamenti oma ülejäänud eluks. See vundament on eluterve lapsepõlv, hariduse omandamine, eakaaslastega suhtlemine, nende vaimne ja füüsiline areng.

Alles hiljuti muretses osa parlamendifraktsioone siin hirmsasti noorte vaimse tervise pärast. Nad leidsid, et iseseisev psühhiaatri juurde pääsemine lahendab kõik probleemid. Mitte kordagi ei arutletud selle raames, et äkki on ilusate asjade nimel jõuka täiskasvanu voodikaaslaseks hakkamine just see, mis noorte vaimsele tervisele mõju avaldab. Tänapäeva asjadekeskses maailmas on see loogiline. Usun, et paljud teist on lugenud Vladimir Nabokovi romaani "Lolita". Selles romaanis ei olnud vägivalda, oli vaid suur armastus, vanema mehe armastus lapseohtu plika vastu. Sama juttu räägivad pedofiilid ka oma ohvrite kohta, nende tüdrukute või poiste kohta, keda nad oma nn armastusega siis ära ostavad või survestavad.

Meie kohustus on takistada seadusega noorte elusid rikkuda. Mäletan, et kui mõni aeg tagasi praegusele justiitsministrile sellel teemal siitsamast parlamendisaalist küsimusi esitati, siis ei olnud märgata, et tal oleks tegelik tahe lubatavat eapiiri tõsta. Keerutas oma vastustega ühte- ja teistpidi. Ega praegune koalitsioon ei peaks vajalikuks seda seadusemuudatust kaaludagi arvatavasti, kui poleks hetkel ühiskonnast tulenevat moraalset survet.

Meie leiame, et seadust tuleks muuta selliselt, et täisealise isiku poolt noorema kui 16‑aastase isikuga suguühtesse astumine oleks kriminaalkorras karistatav. Seisame selle eest, et tõstetaks sellise suguühte lubatavuse vanusepiir 14. eluaastalt 16. eluaastani. Kuigi koalitsioon paistab kaaluvat tõsta ealist vanusepiiri pigem ainult ühe aasta võrra ehk 15. eluaastani ja justiitsminister on siiamaani seda põhjendanud noorte enesemääramisõigusega, siis vastupidiselt justiitsministri ja koalitsiooniliikmete arvamusele peavad noored samuti nagu meie õigeks seada see eapiir 16 aastale. See seisukoht nähtub Sotsiaalministeeriumi 31. märtsi pressiteatest, mis annab teada, et kuue noorteorganisatsiooni esindaja ettepanekul tuleks tõsta seksuaalse enesemääramise vanusepiir 16 eluaastani ning määratleda noorte omavahelise seksuaalse läbikäimise lubatav vanusevahe. Lisaks rõhutasid noored, et vanusepiiri tõstmise kõrval on sama oluline ennetustöö ja laste teadlikkuse tõstmine.

Seega on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond õigel teel. Noortel on ootus, et poliitikud sekkuksid ning muudaksid seadust. Hea on teada, et selles otsuses oleme noortega samal poolel. Seda, et EKRE on õigel teel kinni, kinnitab ka Norstati aprillikuu uuring, kus küsimusele, millisel määral pooldate lubatud seksuaalsuhete vanusepiiri tõstmist 14. eluaastalt 16. eluaastale, vastasid pooldavalt 89% küsitletutest. Head kolleegid, see on hea ja väga vajalik eelnõu. Seisame noorte eest, kaitseme neid ja laseme neil olla võimalikult kaua lapsed. Palun toetage seda eelnõu ja näidake, et te hoolite ka päriselt! Tänan teid!

Järgmisena Keskerakonna fraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

(Kaugühendus)

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud ja head ülekande jälgijaid! Ka Keskerakonna juhtkond ja Riigikogu fraktsioon on korduvalt arutanud seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmist ning meie toetame ettepanekut kehtestada uueks normiks 16 eluaastat.

2020. aastal Justiitsministeeriumi tellitud uuringust selgus, et elu jooksul on seksuaalse ahistamise või seksuaalvägivalla ohvriks internetis või väljaspool internetti langenud 45% 16–26‑aastastest Eesti noortest. Seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmine aitab vähendada riski, et meie lapsi ja noori ähvardab oht täiskasvanute ebaterve käitumise puhul. Ühiskonnana on meil kohustus lapsi kaitsta ning liiga riskantne on eeldada, et iga laps suudab end 14‑aastaselt kaitsta, kui seksuaalsuhe täiskasvanuga on ka seadusega lubatud. Selle kõrval on aga äärmiselt oluline panna suuremat rõhku ka täiskasvanute ennetus- ja teavitustööle, et tõsta teadlikkust ning vältida laste vaimse ja füüsilise tervise kahjusid.

Vanusepiiri tõstmine aitab õrnas eas noori kaitsta ning tagab neile eakohase ja turvalise arengu. Enamikus Euroopa Liidu riikides, sh meie naabritel, on seksuaalse enesemääramise vanusepiir meist kõrgem. Laste seksuaalne väärkohtlemine on Eestis suureks probleemiks ja selle ärahoidmiseks saame terve ühiskonnana palju ära teha. Lisaks turvalistele peresuhetele tuleb enam tähelepanu pöörata ka lastele eakohaste teadmiste ja info pakkumisele.

Koos seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmisega tuleb viia vähemalt 16. eluaastani ka abiellumise vanus. Samuti tuleb koos eri osapooltega põhjalikult kaalutledes leida vastus küsimusele, milline vanusevahemik on sobiv ja mõistlik lugeda noorte omavaheliseks normaalseks seksuaalsuhtluseks. Suurem osa seksuaalsuhteid sellises vanuses noorte vahel leiab aset eakaaslaste või väikese vanusevahega noorte vahel ning on vabatahtlikud. Suurema vanusevahega juhtumid on harvemad. 2015. aastal läbi viidud uuringu järgi oli endast vähemalt viis aastat vanema inimesega 14‑aastaselt või nooremana olnud vabatahtlikus seksuaalvahekorras 4% noortest. Oluline on rõhutada, et kui seksuaalsuhe ei toimu vastastikusel nõusolekul, on igal juhul tegemist kuriteoga, sõltumata sellest, kas tegemist on noorte omavahelise suhte või suurema vanusevahega.

Suur aitäh tähelepanu eest!

Heljo Pikhof Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

(Kaugühendus)

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kust kohast ilmus aastal 1992 14‑aastaste noorte seksuaalse enesemääratlemise klausel meile seadustesse, seda ei suuda tänapäeval keegi täpselt meenutada. Ja siin on tagantjärele targutamisest vähe kasu. Meie kõik – seadusandjad, valitsus ja ühiskond tervikuna – peame tegema endast oleneva, võitlemaks kurjaga, kaitsma lapsi ja noori seksuaalse väärkohtlemise eest.

Eapiiri tõstmist on eeskätt Lastekaitse Liidu algatusel mitut puhku arutatud ka siin Riigikogus, seda siis 2011. ja 2013. aastal, kuni see mõttevahetus tasapisi sumbus. Hiljuti meediasse jõudnud kole lugu neidude jalgpallitreeneri ja ta alaealiste kasvandike seksuaalsuhetest päästis valla terve laviini ja ilmsiks tuli rida samalaadseid juhtumeid. Aega viitmata ilmusid ka hukkamõistvad reaktsioonid, probleemi tõsidusest saadi aru. Paistab, et nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakonnad on nüüd jõudnud ühele nõule selles, et alaealisi tuleb paremini kaitsta seksuaalse kuritarvitamise eest. Ja ka sotsiaaldemokraadid on esitanud Riigikogu menetlusse eelnõu karistusseadustiku muutmiseks.

Karistusseadustiku kohaselt on täiskasvanud inimese suguühendusse astumine noorema kui 14-aastasega karistatav kuni viieaastase vangistusega. Kui nüüd tõstaksime seadusega seksuaalse enesemääramise vanuse 16. eluaastani, saaksime küll linnukese kirja, ent ometi on see vaid üks tahk kogu ülimalt tundlikus temaatikas. Me peame vaatama, et me n-ö kurjategijaid juurde ei kasvataks. Meil tuleb selgeks vaielda ka see puhverala. Sotsiaaldemokraatide eelnõu kohaselt võiks see olla neli aastat, kui alaealine, kelle seksuaalne enesemääratlemine algab, ütleme siis, 16-aastaselt, nii nagu meie eelnõu ette näeb, ja teine pool on täisealine. Peame ju ennekõike muret tundma ebakindlate ja kogenematute noorukite pärast, keda täisinimene võib kurjasti ära kasutada.

Kui nüüd rääkida veel pisut praegusest seaduse kaitsest, siis mis tahes seksuaalse alatooniga tegevuse puhul peetakse nooremat kui 10‑aastast igal juhul arusaamisvõimetuks lapseks. Hall ala ehk "vanemad vastutavad" hõlmab 10–13‑aastasi. Mida kaks varateismelist omaette teevad, seda ei tea keegi, aga eks neilgi ole omad hirmud, mured ja väärkohtleminegi. Aga samas tuleb rõhutada, et eakaaslastevahelisi intiimsuhteid, mis toimuvad vastastikusel nõusolekul ja turvaliselt, ei tohi kindlasti häbivääristada. Meie õigusruumis on, nagu ma eelnevalt ütlesin, lubatud omavahelised seksuaalsuhteid alaealiste vahel, ja seda alates 10. eluaastast, aga loomulikult tuleb ka siin vaadata üle vanuse alampiir ja vanusevahe alaealiste vahel. Kanadas on see 12 aastat. Võib-olla ka see tuleks kõne alla ja arutlusele.

2017/2018. õppeaasta 13–15-aastaste kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu aruanne toob esile, et väga vara seksuaalvahekorras olnud noorukitel oli keeruline rääkida oma muredest vanematega, nad hindasid teistest kehvemaks oma füüsilist ja vaimset tervist ega olnud rahul oma eluga. Muugi riskikäitumine, nagu kanepi pruukimine ja [alkoholi] joomine, oli neile omasem.

Hea meel on, et arutelud nii õiguskomisjonis kui ka laiemalt on alanud ja kaasata tuleb mitte üksnes juriste ja ametnikke, arste, psühholooge ja teisi teadlasi, politseid ja lastekaitsjaid, vaid ka noorte endi esindusorganisatsioone. On ju nemad samuti kodanikud, kellel nagu täisealistelgi on õigus nii kaitsele kui ka tegevusvabadusele. Sotsiaaldemokraadid loodavad, et seekord jõuame toimivate lahendusteni, heas tahtes ja ühel meelel. Aitäh!

Sellega oleme läbirääkimised lõpetanud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 339 esimene lugemine lõpetada ja oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. aprilli kell 16. 

Läheme edasi tänase üheksanda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 356. Meil on käsil kolmas lugemine. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 356 lõpphääletus. Aga enne kui me läheme lõpphääletuse juurde, on võimalik fraktsioonidel sõna võtta. Kas seda soovi on? Ei ole. Siis läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, juhin teie tähelepanu, et eelnõu 356 vajab vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust.

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 356. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetas 93 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane 10. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 324 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Leo Kunnas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kordan lihtsalt protokolli ja ajaloolise tõe huvides üle mõned seisukohad, mille esitasin teisel lugemisel. Elektroonilise teavitamise rakendamine on väga positiivne samm edasi, aga on ette näha, et selle rakendamisel seisavad ees mõningad probleemid, millest ma tahan veel kord rääkida.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna muudatusettepanekud olid suunatud sellele, et inimesele saab panna kohustuse ainult siis, kui ta on sellest kohustusest teadlik. Sellest põhimõttest lähtusid meie muudatusettepanekud, mis paraku ei leidnud suures saalis toetust. Siin on praktilisel rakendamisel ka see probleem, et eesti.ee puhul on tegu portaaliga, mida noored väga vähe kasutavad, ja [elektroonilise teavitamise] süsteemi töölehakkamine sõltub väga palju sellest, kui hästi õnnestub noori, kutsealuseid, sellest [portaalist] teavitada.

Me pakkusime töötasandil välja lahenduse, et tegelikult tuleks delegeerida otsustamine teavitamise viiside ja tähtaegade üle hoopis Kaitseministeeriumi määruse tasemele. Kui riik tahab tegeleda noortega, siis ta peaks minema nendesse keskkondadesse, kus noored ise on, kuni põhimõtteliselt Facebooki või WhatsApp'ini välja. Ja kõiki neid erisuguseid viise peaks olema võimalik reguleerida paindlikult ja seadusest hoopis allpool, määruse tasandil.

Ma ise toetan seda eelnõu, aga paraku ilmselt kõik meie fraktsiooni liikmed lähtuvalt sellest, et meie muudatusettepanekuid ei toetatud, ei pruugi seda toetada. See on kõik. Tänan!

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 324 lõpphääletus.

Head kolleegid, kuidas tunne on, kas võime minna hääletuse juurde? Loodame, et ka need inimesed, kes on tubades, on selleks valmis. Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 324. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt oli 86, vastu 3 ja erapooletuid 1. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Meie tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 349 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sõnavõtusoove on. Palun, Isamaa fraktsiooni nimel Viktoria Ladõnskaja-Kubits!

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seadus. Põhimõtteliselt on mõistetav, et kriis nõuab paindlikkust, lahendusi ning vastavate seaduste korrigeerimist. Kui ministeerium alles hakkas rääkima, et ilmselt on vaja tagada eksamite läbiviimise paindlikkus, siis ma arvan, et komisjonis ei olnud ühtegi inimest, kes poleks seda mõistnud või oleks olnud otseselt selle vastu. Kõik olid selle poolt, et vaadata, kuidas saaks süsteemi kooskõlastada väljakujunenud olukorraga. Siiski on selles seaduseelnõus, mida me täna menetleme ja mis ilmselt võetakse vastu, terve rida nõrku kohti.

Austame väga printsipiaalsest küsimusest: mis asi on eksam? Eksam oma algse mõtte järgi on loomulik õppeprotsessi osa. Õpilane õpib ning eksami kaudu saab ta ise ja saavad tema vanemad, tema õpetaja, tema kool, aga ka riik tagasisidet, kas see, mida on pakutud koolisüsteemi kaudu, on jäänud meelde, on selgeks õpetatud või ei ole. Kui vastus on ei, siis saab süsteem signaali, et midagi ei toimi – ja mittetoimimise põhjus ei pruugi ilmtingimata olla õpilaste tasemel, probleem võib olla hoopis mujal, näiteks materjalides, koolis, õpetajas, metoodikas. Põhjusi võib olla terve rida. Aga selleks, et jõuda analüüsini, kuidas toimib haridussüsteem, on vaja eksameid kui teadmiste ja õpitud materjali kontrolli.

Viimasel ajal kuuleb ministri suust väga palju psühholoogiliste põhjustega seletamist, et ärme teeme eksamit, õpilastel on palju stressi. Nõus. Psühholoogiline seisund on väga oluline. Aga see ei ole seotud sellega, kas eksamit on vaja läbi viia või selle peaks tühistama. Stress on seotud sellega, kuidas me eksameid läbi viime, kuidas me ühiskonnana mõistame lõpueksameid ja kuidas me seletame nende vajadust õpilastele. Kui täiskasvanute töö on tehtud, siis on ka lapse eksamistress minimaalne. Siit ka vastus küsimusele, kas me vajame eksameid. Jah, kindlasti vajame, neid vajavad nii õpilane ise, õpetaja, kool, Haridus- ja Teadusministeerium, vanem kui ka riik tervikuna.

Teine asi on see, et meil on kriis. Kriisi ajal peaks süsteem olema paindlik: lisaajad, lisaruumid, võimalused muuta eksamite graafikut. Ja tõesti, kui olukord läheb täiesti kontrolli alt välja, võib anda ministrile volituse olukorda hinnates kaaluda viimase käiguna ehk võimalusena seda, et siduda eksamid lahti lõpetamisest.

See kõik, mis ma praegu loetlesin, oli Haridus- ja Teadusministeeriumi saadetud eelnõus algselt olemas. Aga siis hakkas HTM järsult omaenda eelnõu parandama ja sisuliselt muudeti eelnõu loogikat, siduda [eksamid kooli lõpetamisest] lahti niikuinii, sõltumata sellest, et olukord tundub minevat juba paremaks, mitte halvemaks. Printsipiaalselt siduda lõpetamine lahti eksamite sooritamisest. Ja mis on oluline, [teha seda] mitte ministri vastutusel, vaid veeretada vastutus Riigikogule. Need küsimused, mida ma enne loetlesin, on väga sisulised asjad, mida enam selles eelnõus ei ole: eksamid kui loogiline õppimisprotsessi osa ja ministri vastutus kogu protsessi eest. See võeti ministri ettepanekul eelnõust välja.

Vaatame ka tehnilisi asju. Siingi on terve hulk probleeme, loetlen need. Esiteks, eelnõu, mis saab valmis kriisi ajal, viimasel hetkel, saadetakse komisjoni, palutakse selle kiiret menetlemist ja kohe hakatakse seda ministeeriumis muutma. Mis asi see on? See on ettevalmistamatus – kriisi ajal saata eelnõu ja hakata kohe kirjutama muudatusettepanekuid omaenda eelnõu kohta.

Teiseks, ei saa üle ega ümber sellest, et minister saadab oma ettepaneku muutmiseks, komisjonis toimub arutelu, komisjoni liikmed mõistavad, et arutavad ministri ettepanekut, ja järgmisel päeval viiakse just see ettepanek kultuurikomisjoni ettepanekuna häälteenamusega sisse. Mis asi see on? See on jällegi ettevalmistamatus. Juriidiliselt oli kõik justkui korrektne, sisuliselt mitte nii väga.

Kolmandaks, kui kiiresti me seda eelnõu ka ei menetleks, see seadus jõustub ikka siis, kui esimene eksam on juba läbi. Ehk formaalselt on seesama esmaspäevane eesti keele eksam siiski kohustuslik. Mis asi see on? Jälle ettevalmistamatus, kehvasti tehtud töö.

Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh!

Ja lõpetuseks. Kultuurikomisjonis meenutas mitu inimest eelmise aasta kogemust, kui eelmine minister Mailis Reps soovis lahtisidumise kehtestada kohe kaheks aastaks. Parlament seda ei aktsepteerinud. Sama retoorika ilmnes ka praeguse ministri suust, et teile ju eelmisel aastal tehti ettepanek, me ju ise ei nõustunud selle ettepanekuga. Ma siin hoiatan, et see retoorika on väga libe tee. Eelmisel aastal oli kriis midagi enneolematut. Aga nüüd on Haridus- ja Teadusministeeriumil olnud terve aasta aega mõelda süsteem läbi nii, et ei peaks sama reha peale astuma. Mitte parlament ei pidanud kaheks aastaks tegema seda lahtisidumise ettepanekut, vaid HTM pidi selle aasta jooksul innukamalt töötama ja proovima hakkama saada kriisiolukorras toimiva süsteemiga.

Nii, ja joone all sõnastan veel, tulles tagasi selle juurde, millest alustasin, et on arusaadav, et kriis nõuab paindlikkust. Aga ei ole arusaadav see, kui minister ja Haridus- ja Teadusministeerium selleks, et mitte näha tagasisidet, ja eksam ilmselgelt on tagasiside, võtavad väga olulise aluse haridussüsteemi vundamendist välja, sellesama eksami. Ja muidugi ei ole aktsepteeritav, et kriisi ajal menetletakse asju nii suure tehnilise praagiga. Ministeeriumile ja ministrile tema esimese suure väljakutse eest positiivset hinnet kahjuks panna ei saa.

Aprillis – rõhutan, aprillis – on ministril ka teine suur väljakutse. Nimelt saavutas parlament poliitilise kokkuleppe: siin saalis ei ole ühtegi erakonda, kes ei toetaks õpetajate palgatõusu. Loodame, et järgmise ehk palgatõusu eksamiga saab minister Liina Kersna hakkama. Aitäh!

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Alustan sellest, et sotsiaaldemokraadid toetavad esitatud eelnõu. Aga me ei saa nagu eelkõnelejagi vaiki olla, et väljendada oma imestust ja rahulolematust kogu selle protsessi suhtes, kuidas me oleme täna, mõni päev, sisuliselt mõni tund enne esimest eksamit sellesse olukorda jõudnud.

Haridusminister, esitledes kultuurikomisjonile nii esimest versiooni kui ka teist versiooni, aga ka kogu vahepealsel perioodil, on kõnelenud enamasti laste vaimsest tervisest – sellest, kuidas eksamid ja eksamite korraldus mõjutab noorte inimeste vaimset tervist. Ja see, mida minister meile korraldas, ei mõjutanud tegelikult mitte ainult laste vaimset tervist, vaid ka õpetajate vaimset tervist, lapsevanemate vaimset tervist ja lõpuks ka kultuurikomisjoni liikmete vaimset tervist. Kõigest mõne nädalaga muutuvad seisukohad totaalselt, kusjuures põhjendused nende muutmiseks on täpselt ühesugused: vajadus teada saada lüngad, vajadus kindlustada normaalne sissepääs ülikoolidesse, hoolimine laste ettevalmistusest ja tagatipuks ka konsulteerimine kõikvõimalike huvigruppidega ja huvigruppide suur heakskiit nendele ideedele. Ühe-kahe nädalaga asjad muutuvad! Isegi epidemioloogiline olukord Eestis ei muutu nii kiiresti, kui muutub Haridus- ja Teadusministeeriumi ja haridusministri seisukoht, mida teha eksamitega.

Väga täbarasse olukorda pannakse ka Riigikogu. Ja kommunikatsioon on ilmselt selline, et Riigikogu võttis viimasel minutil seaduse vastu. Eksamid juba käivad, lapsed lähevad ülehomme juba testima, aga meie alles arutame, kas eksam on vabatahtlik või eksam on kohustuslik. Iga kord, kui mingi sõnum komisjoni läheb, kohe raporteeritakse suurele ringile, tervele Eestile: asi on otsustatud, hakkame ette valmistama, hakkame tegema. Kõik loomulikult [hakkavadki]. Meie haridussüsteem on üsna konservatiivne ja üsna selline käskudele ja korraldustele alluv. Kõik valmistavad ette. Aga siis minister konsulteerib huvirühmadega, vaatab epidemioloogilist olukorda, kuulab teadusnõukoda ja otsustab hoopis muudmoodi. Ja jälle kõik jooksevad alluma.

Ma ei tea, mis juhtub siis, kui Riigikogu ei võta seda seadust vastu. Kas siis eksamid on taas kohustuslikud alates ma ei tea, mis päevast? Kallis haridusminister, me saame aru, et see oli teie esimene eelnõu selles valitsuses, aga nii neid asju ei tehta. Lapsed vajavad selgust, õpetajad vajavad selgust, lapsevanemad vajavad selgust. See protsess, mille käigus tänaseks selle eelnõu vastuvõtmiseni on jõutud, on kõike muud kui hoolimine eksaminandide vaimsest tervisest. Ma ei tahaks olla siin koolipapa, aga tahaksin öelda, et ärge enam niimoodi tehke. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

(Kaugühendus)

Austatud koosoleku juhataja! Austatud kolleegid! Hüva tehniline personal! Ütlen EKRE fraktsiooni esindajana siin hilisel tunnil ka paar mõtet. Küllap me oleme väsinud, aga on selge, et ka kogu ülejäänud ühiskond on väsinud. Ja eriti väsinud on kindlasti õpilased ja haridustöötajad, kes on juba üle aasta olnud selles keerulises olukorras. Siinkohal on mul au tervitada ja tunnustada meie fraktsiooni nimel kõiki Eesti õpetajaid ning meenutada, et meie fraktsioon tegi ettepaneku võtta 2021. aasta lisaeelarvesse 32 miljonit eurot, et maksta õpetajatele ühekordset preemiat, aga kahjuks hääletas valitsuskoalitsioon selle ettepaneku maha.

Vaimne pinge tekib teatavasti mitmel põhjusel. Eelkõige siis, kui tööd on palju ja see töö on stressirikas, aga tekib ka siis, kui elu- ja töökorraldus pole selge. Pandeemia ajal on meil kõigil olnud raske ja tihti pole meil olnud kuigi palju võimalusi töö- ja stressirohkust leevendada. Tegelikult ainus asi, mida meie seadusandjana teha saame, või üks kindel asi, mida me teha saame, on selguse loomine. Kahjuks pean ma eelkõnelejaid korrates möönma, et me ei ole selguse loomisel piisavalt hästi tegutsenud.

Laiemas mõttes on EKRE eesmärk loomulikult see, et meie noored saaksid võimalikult kvaliteetse hariduse. See tähendab, et õpe peaks taastootma ja edendama ühiskonda. Me oleme uhked oma õpilaste PISA-testide tulemuste üle, aga samas ei eita vist ükski kogenud kõrgkooliõppejõud, et koolilõpetajate tase on järjepidevalt alla käinud. Pikaajalise ajalooõppejõuna võin kinnitada, et üks murrangumomente oli eelmise kümnendi alguses, kui meil kaotati ajaloo riigieksam. Sellega ma tahan rõhuda nõudlikkuse vajadusele. Ei saa nõustuda tendentsiga muuta lapse subjektiivne heaolu üldhariduse eesmärgiks.

Tsiteerin professor Martin Ehalat: "Teadagi, nõudlikkus ja kohustused vähendavad inimese subjektiivset heaolu, kui ta pole harjunud pingutama. [...] Möönan, et siin on oma loogika: kui kool ei esita kellelegi nõudmisi, siis kindlasti väheneb kõigi stress. Aga paraku on kindel, et sellega lakkab kool täitmast oma põhiülesannet – noore põlvkonna sotsialiseerimist – ja muutub sisuliselt noorte inimeste hooldekoduks, kus harimise ja kasvatuse asemel tegeldakse õpilase meele lahutamisega."

Lisaks näitab rida uuringuid meile väga ärevat tendentsi: Euroopa noorte vaimse võimekuse tase on langemas. Värske Oslo Ülikooli uuring üle 730 000 IQ-testi põhjal näitab, et James Flynni efekt, mille kohaselt IQ on pärast teist maailmasõda järjest kasvanud, on tegelikult alates 1970. aastate keskpaigast sündinute põlvkonnas tagasi pööranud. Pakutakse mitmesuguseid põhjusi, miks see nii on. Üks peapõhjus näib olevat elustiilis, muutunud elustiilis, just selles, kuidas lapsi haritakse ja kasvatatakse. Ehk teisisõnu, nõudmisi vähendatakse. Tõsi, ma möönan, et see uuring on tehtud Norra noorte inimeste hulgas, aga me kõik oleme ühises Euroopa õpperuumis ning kui see [uuring] paika peab, siis küllap kehtib see ka meie kohta.

Võib tekkida tegelikult selline groteskne olukord, et formaalne haridustase ühiskonnas muudkui aga tõuseb ja tõuseb ning võib öelda, et selle trendi jätkudes on varsti kõik meie inimesed kõrgharidusega, aga samal ajal nendesamade inimeste tegelikud vaimsed võimed kahanevad.

Kas esineja soovib lisaaega?

Küllap tuleme nende teemade juurde väga sisuliselt varsti tagasi.

Jaak, kas sa soovid lisaaega?

Miks ma sellest räägin, on see ...

Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

... et kõnealuse eelnõu juures ei meeldinud meile tegelikult see, et nõudmisi leevendati. Me saame aru, et seda pidi tegema, aga tehti meie arvates ebaproportsionaalselt palju. Meile ei meeldinud gümnaasiumi koolieksamite ja riigieksamite ning õpilasuurimuse või praktilise töö sooritamise lahtisidumine gümnaasiumi lõpetamise tingimustest. Meile ei meeldinud ka see, et 2020/2021. õppeaastal võib põhikoolis ja gümnaasiumis kasutada hindamiseks kirjeldavat sõnalist hinnangut, millel puudub – nii sel aastal kui ka eelmisel – numbriline ekvivalent.

Aga nagu ma alguses ütlesin, kõige halvem variant on jätkuv ebaselgus. Seega ei olnud ega ole praegu meie valik n-ö valge ja musta vahel, vaid pigem valge ja vähem valge vahel. EKRE fraktsioon on vastutustundlik ja me leiame, et ebaselgus ei saa jätkuda, ning me oleme selle eelnõu poolt. Tänan tähelepanu eest!

Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Läheme lõpphääletuse juurde. Panen hääletusele ... Aih, muidugi! Kõigepealt saalikutsung!

Ja nüüd läheme hääletamise juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 349 lõpphääletus. Tegemist on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Palun võtke seisukoht ja hääletage! 

Eelnõu poolt on 81 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi ja ka erapooletuid ei ole. Eelnõu on vastu võetud.

Läheme päevakorraga edasi. 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud loovisikute ja loomeliitude seaduse ning sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 360 kolmas lugemine. On võimalik alustada läbirääkimisi. Kas on soovi? Jaa, on. Üllar Saaremäe Isamaa fraktsiooni nimel, palun!

(Kaugühendus)

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu! Käesoleva eelnõuga me pöörame oma pilgu topelthaavatava grupi poole, kellest Eesti ja eestluse edasikandmisel sõltub väga palju. Vabakutselisena tegutsemine on seotud kõrgendatud riskiga sõltumata elualast. Samuti on kunsti eri vormid inimtegevuse viljana otseselt sõltuvad ühiskonna üldisest käekäigust. See teeb loovisikud, kellest omakorda suur osa tegutseb vabakutselistena, tänastes oludes eriti haavatavateks.

Minu eriala on teatrivaldkond, mis elatub peaasjalikult etendustegevusest. See toimib lava ja publiku vahetus koosmõjus. Aga kui pole publikut, pole ka teatrit. Analoogseks on kujunenud olukord muusikavaldkonnas. Mõnekümne aasta eest tagas muusikule suhteliselt stabiilse sissetuleku tema loodud helisalvestiste esitamine raadiojaamades ja levitamine helikandjatel, kuid digitaalse meedia tingimustes on see sissetulek praktiliselt kadunud. Olulisemaks on muutunud elusad esitused. Võib lausa öelda, et ka muusiku tööst on saanud etenduskunst. Etendus- ja kontserttegevuse peatamine, laiemalt öeldes kogunemispiirangud, mille tõttu kannatavad tõsiselt ka filmiloojad, löövad valusalt kogu kultuurivaldkonda. Eriti haavatavad on vabakutselised. Kõik näitlejad ei tööta teatrites, nii nagu enamik kunstnikke või filmiinimesi pole filmistuudiotes põhipalgal.

Eesti kultuur on meie riigi püsimise alus. Riigi ülesanne on keerulistel aegadel seista selle eest, et loovisikud saaksid jätkata oma rolli kultuuri edasikandjate ja edasiandjatena. Meie kultuuri kestlikkuse huvides on, et loovisikud järgiksid oma kutsumust, oma elukutset ka ühiskonnale keerulistel aegadel. Kõnealune seadusemuudatus loob täiendava võimaluse vabakutseliste loovisikute toetamiseks ajal, kui nende tavalised sissetulekuallikad on pandeemia tõttu kättesaamatud. Looming võib sündida impulsist, mõttesähvatusest mingil seletamatul kirkal hetkel. Kultuur tervikuna vajab aga järjepidevust. Loomevaldkonna esindajana Riigikogus ja Isamaa fraktsiooni liikmena kutsun teid loomulikult üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, saame minna hääletuse juurde. Teeme jälle saalikutsungi.

Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud loovisikute ja loomeliitude seaduse ning sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 360. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

Eelnõu toetas 96 rahvasaadikut, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu on vastu võetud.

Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 355 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud ametikaaslased! Kas seda olukorda, kus Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatud reegleid on rikutud nii, et sellega oluliselt moonutatakse parlamentaarse otsuse tegemise protsessi ning jäetakse üks osa Riigikogu liikmetest sisuliselt ilma võimalusest võtta osa seaduse kujundamisest, saab nimetada põhiseadusega kooskõlas olevaks? Kindlasti mitte. Täna on seaduseelnõu 355 menetlemisel sellest võimalusest ilma jäetud kõik opositsioonierakonnad ja opositsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed. See ei ole kindlasti ei põhiseaduse ega ka mitte Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse mõte.

Seda, miks ei esitanud selle täna kolmandal lugemisel oleva seaduseelnõu kohta ükski koalitsiooni kuuluv Riigikogu liige või fraktsioon muudatusettepanekut õigeks ajaks ehk 6. aprilliks kella 17-ks, seda sotsiaaldemokraadid ei tea. Küll aga juhtisid sotsiaaldemokraadid juba 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta alguses tähelepanu sellele, et 30. aprillil lõpeb kord, mille järgi haigushüvitist saadakse juba teisest haiguslehepäevast alates. Aga siis ei reageeritud sellele, sest tundus, et aega on küll ja rohkemgi.

Sotsiaalkomisjoni esimees on rõhutanud, et tema ei juhi komisjoni teerullimeetodil. Head ametikaaslased! Milliseks juhtimisstiiliks peaks seda tegevust, mis sotsiaalkomisjonis selle eelnõu menetlemisel kasutati, siis nimetama? Ent vaatamata sellele, et selle eelnõu menetlemine sotsiaalkomisjonis ei kannata mingit kriitikat – valitsus ja koalitsioon Riigikogus olid kas hoolimatud, laisad, saamatud või unustasid inimesed ja nende mured ning [hakkasid tegutsema] sõna otseses mõttes alles 24. tunnil, mängides ebaausaid poliitmänge, käitudes opositsioonierakondade suhtes ebademokraatlikult –, ei tohi ometi seada ohtu nende tuhandete, kümnete tuhandete tööinimeste turvalisust, kindlust, kes haigestuvad pärast 30. aprilli. Just sellest tulenevalt toetavad sotsiaaldemokraadid seda eelnõu ja hääletavad selle poolt.

Kuid olgu veel kord rõhutatud, et me toetame seda eelnõu vaid selleks, et tööinimesed, kes haigestuvad ja vajavad haigushüvitist, seda ka saaksid. Oleme aga jätkuvalt ja otsustavalt vastu sellisele menetlusele, kus opositsiooniliikmetelt võetakse ära võimalus esitada muudatusettepanekuid ning pidada debatte komisjonides ja Riigikogu suures saalis. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Teod on loomariigi limuste hõimkonda kuuluv klass. Nende koda on enamasti lubiainest koosnev moodustis, millesse tigu ohu korral varjuda saab. Teo kojast välja kiskumine või konna täispuhumine on tegevus, millega vaid varateismeline ennast rumalal kombel lõbustada võib. Aga just midagi sellist toimus eelmise nädala [kolmapäeval praegusest kellaajast] natuke rohkem kui tund aega hiljem. Eelmise kolmapäeva õhtul laekus sotsiaalkomisjoni liikmete postkasti komisjoni esimehelt ettepanek, millega nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise eelnõust kisti üks osa välja ja tõsteti teise eelnõusse.

Nii nagu eelkõneleja ütles, on see selgelt poliitiline sigadus, sest selleks hetkeks, kui sotsiaalkomisjon seda neljapäeval arutas, oli käes juba 8. aprill ja muudatusettepanekute tähtaeg, 6. aprill kell 17 [möödunud]. Komisjoni liikmetel ega fraktsioonidel ei olnud enam võimalik oma ettepanekuid selle eelnõu kohta teha. Ma arvan, et ei ole ühtegi rahvasaadikut ega poliitilist fraktsiooni, kellel oleks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise eelnõu või ka selle konkreetse sätte suhtes, mis ühest eelnõust teise tõsteti, mingisuguseid etteheiteid või probleeme. Selle oleks saanud lahendada n-ö normaalse poliitilise debati korras väga viisakalt ja mõistlikult. Ma eeldan, et poliitiline tahe selleks oli olemas, aga mingil põhjusel tehti just seda, mida ma kirjeldasin ning mis on poliitikas täiesti arusaamatu ja põhjendamatu tegu. Küsisin täna ka peaministrilt, et milleks sellist asja teha või millist poliitilist kultuuri see kannab, kui tegelikult võiks ju omavahel suhelda ja kokku leppida.

Selles nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise eelnõus on mitmeid olulisi punkte veel. Teine osa, see, miks inimesed tänavatel on, on endiselt lahendamata. Täna siin koalitsiooni maha hääletatud ravikindlustuse seaduse eelnõu on taas kord osa sellest NETS-i eelnõust, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise eelnõust, mille puhul puudub meil aimdus, kuidas sellega edasi minnakse, sest selle kohta esitatud hulgast muudatusettepanekutest kisti üks osa välja. [Praegune eelnõu] leiab loomulikult täna siin saalis nii Isamaa kui ka, ma olen täiesti veendunud, kõikide teiste Riigikogu fraktsioonide toetuse. Aga viis, kuidas seda menetleti, on absoluutselt vastuvõetamatu.

Kui komisjoni liikmed küsisid, et miks me niiviisi teeme ja miks ei saanud seda ettepanekut tuua komisjoni varem, arutada seda koos, tuli minu teadvusesse uus termin "teadmusruum". Kui keegi headest kolleegidest teab, kus see ruum siin parlamendis asub[, siis näidake mulle ka]. Mina tahaksin ka seda teada. Varem väidetavalt ei olnud teadmusruumi, et seda ettepanekut ühest eelnõust teise üle tuua. Nii et ma soovitan meil üheskoos see ruum siit saalist või majast üles leida, siis oleme tulevikus kõik targemad.

Koalitsioonil aga soovitan [rohkem suhelda], ka nende inimestega tänavatel, et nad ei peaks elama hirmus politseiriigi ees, mida, me ju teame, ei tule. Ükskõikne suhtumine ja inimestega mitte suhtlemine ning kriisijuhtimine Facebooki kanali kaudu viib välja selleni, et inimesed on tänavatel ning parlamendi opositsioon ei saa toetada ja kiita, teha seda, mis on mõistlik, vaid peab kriisi ajal kiruma. Aga nagu eelkäija ütles, ütlen ka mina, et koalitsiooniteerulli alt läbi käinuna on siiski võimalik säilitada selge mõistus ja kalkulatsioon ning me toetame seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtusoovid on sellega lõppenud ja saame minna hääletuse juurde. Meil on kolmandal lugemisel hääletamisel Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 355. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Teen saalikutsungi.

Panen lõpphääletusele eelnõu 355. Palun võtke seisukoht ja hääletage! 

Eelnõu poolt on 91 rahvasaadikut, vastuolijaid on 0 ja erapooletuid 1. Eelnõu on vastu võetud.

Saame minna 14. päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2021. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 357 kolmas lugemine. Kõigepealt on ettekandjaks rahanduskomisjoni esimees Erki Savisaar.

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Rahanduskomisjon arutas riigi 2021. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu kolmanda lugemise ettevalmistamist k.a 5. ja 12. aprillil. Ütlen meeldetuletuseks võib-olla niipalju, et lisaeelarve maht on 641 miljonit eurot, mis on ette nähtud Eesti elanike, ettevõtete, ühiskonna ning tervishoiusüsteemi abistamiseks. Meetmete pakett sisaldab vahendeid töötasutoetuste maksmiseks majandusharudes, kus töö maht piirangute tõttu väheneb, haigushüvitise maksmise jätkamist alates teisest haiguspäevast, lisameetmeid vaimse tervise hoidmiseks ning erihoolekandele ja rehabilitatsioonile, lisavahendeid ravimitele, vaktsineerimisele ja kriisijuhtimisele ning toetusmeetmeid turismisektorile, kultuurikorraldajatele ja loovisikutele.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 9. aprillil kella 12-ks laekus kuus muudatusettepanekut: üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja viis Isamaa fraktsioonilt. Fraktsioonide muudatusettepanekud olid samad, mis nad olid esitanud ka teiseks lugemiseks. Selgitused on kirjas muudatusettepanekute loetelus. Rahanduskomisjon koostöös ministeeriumiga koostas kaks muudatusettepanekut. Ühe muudatusega tõsteti Maaeluministeeriumi valitsemisalas kalanduse programmile määratud 1,8 miljonit eurot valitsuse reservi ja teise muudatusega lisati teksti paragrahv, mis reguleerib üld- ja erihooldekodude täiendavate tööjõukulude katmist. Komisjon jättis fraktsioonidelt laekunud muudatusettepanekud arvestamata ja neid ei toetanud ka Vabariigi Valitsus.

Komisjon tegi konsensuslikult otsuse, et täna võiks kolmanda lugemise lõpetada ning viia läbi lõpphääletuse. Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on ka küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me täna kuulsime, kuidas valitsusliit ühes teises väljamõeldud probleemis otsis kompromissi ja tõepoolest selle kompromissi ka leidis, see puudutab eelnõu 347. Nüüd, sotsiaaldemokraadid on järjepidevalt rääkinud viirusetõrjest, sellest, et meie jaoks on hästi oluline, et esimesest haiguspäevast oleks inimesele 100% ulatuses tagatud varasem sissetulek, nii et ta ei peaks seda koroonatrahvi maksma. Valitsusliit ei ole soovinud selles osas meiega isegi läbi rääkida. ... (Ühendus hakib.) ... Teie, härra Savisaar, komisjoni esimehe ... Mispärast ei ole valitsusliit sellel teemal poliitilisi läbirääkimisi pidanud, et mõistlik lahendus leida?

Aitäh, hea Jevgeni! Ma ei oska sellele küsimusele vastata, miks valitsusdelegatsiooni juht ei ole teiega läbirääkimisi alustanud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, nii nagu te ütlesite, kõik on tabelis, kõik on kirjas. Aga väga paljud inimesed jälgivad seda Riigikogu istungit ja ülevaadet. Jevgeni Ossinovski tutvustas veidi sotsiaaldemokraatide ettepanekut. See puudutab esimest haiguspäeva ja selle hüvitamist 100% ulatuses, see on just nimelt haigetele ja lähikontaktsetele. Ma olen täiesti veendunud, et ka Isamaa esitatud muudatusettepanekud väärivad tutvustamist. Järsku te siiski natukene peatuksite neil? Te olete kogenud poliitik, [öelge,] kas see on tavapärane, et kriisis oleme kõik koos ja esitame ettepanekuid, valitsusjuht kutsub meid üles koos lahendusi leidma, aga mitte ühtegi [ettepanekut ei arvestata]. Minu süda oleks rahul olnud isegi sellega, kui üks või kaks muudatusettepanekut oleks leidnud toetust. Järsku te natuke tutvustate, inimesed jälgivad, ja räägite sellest, kuidas see tava on.

Aitäh! Ma püüan siin vahepeal arvuti käima panna, siis ma saan nende muudatuste täpse teksti ette. Ma paberit ei kulutanud, säästsin puid, ja neid ettepanekuid välja ei printinud. Kohe peaks arvuti käivituma. Mis puudutab haiguspäevi, siis lisaeelarves on vahendeid alates teisest päevast kompenseerimiseks, ja mis seal salata, vastab tõele, et ei jõutud üksmeelele selles, et hüvitama võiks alata kohe esimesest päevast. Kindlasti ei saa öelda, et see oleks halb mõte, aga lihtsalt üksmeelt selles küsimuses ei leitud ja koalitsioonil on heaks kombeks valitseda konsensusega.

Nii, kui me vaatame neid ülejäänud ettepanekuid, siis peamine põhjus, miks neid ei arvestatud, on see, et nad ei ole otseselt seotud lisaeelarve eesmärkidega. Need kõik on kahtlemata olulised küsimused. Aga neid oleks mõistlik lahendada kas tuleva aasta eelarvega või juhul, kui need vajavad pikemaajalist lahendust, siis eelarvestrateegia kaudu. Näiteks on Isamaa teinud ettepaneku eraldada 8,5 miljonit eurot Vabariigi Valitsuse reservist Sotsiaalministeeriumile ... Ei, vabandust, see oli sotsiaaldemokraatide ettepanek esimese haiguspäeva kompenseerimiseks. Isamaa soovib eraldada 9,8 miljonit eurot teadusasutustele personaalsete uurimistoetuste rahastamise parandamiseks, kuid teaduse rahastamiseks on eelarves juba üle 100 miljoni euro ja ma usun, et selle raames on huvigruppidega rääkides leitud sobivad rahastusvõimalused. Niipalju kui Vabariigi Valitsusel neid võimalusi sellel aastal on.

On soovitud anda spordialaliitudele 1,4 miljonit eurot juurde, taas kord reservi arvel. Aga ka spordialaliitudega on räägitud ja selleks on lisaeelarves vahendid olemas. Kultuuriministeerium kinnitab, et neid on piisavalt kriisi mõjude leevendamiseks.

Mis puudutab seda komisjonis toetust leidnud ettepanekut kalandusele ette nähtud raha asjus, siis olukorda sai analüüsitud ja selgus selline huvitav asjaolu, et need kalad, mis on kiirelt aasta alguses järvest välja püütud ja külma pandud ja mida tahetakse turustada Euroopas, saaks turustada ka Eestis ja isegi märksa kõrgema hinnaga kui see, millega neid püütakse mujale Euroopasse müüa. Nii et me ei näe mingit põhjust, miks ei võiks neid Eesti turul vaikselt turustada, ja seda sektorit ei ole selle koha pealt vaja hetkel toetada. Aga kui selgub, et nad ei saa sellega mingil põhjusel hakkama, siis Vabariigi Valitsuse reservis on vahendeid, et neid näiteks logistiliselt aidata, ma ei tea, transpordiga seoses või tarvitada neid riigikaitses või mingil muul moel.

Mis meil siin siis veel oli? Isamaa pakkus välja, et kiirtestide ostmiseks võiks eelarvesse veel 1,15 miljonit eurot juurde panna. Aga sellegi jaoks on lisaeelarves juba vahendid olemas ja ka Sotsiaalministeeriumi või haigekassa reservis on vajaduse korral vahendeid, millega väidetavalt saab piisavas koguses neid teste osta, nii et lisaraha ei ole vaja.

Meresõiduohutuse seaduses sooviti teha muudatus, mille järgi veeteede kasutamise tasu läheks nulli. Täna kehtib seal 50%-line soodustus. Majandusministeeriumi hinnangul on see täiesti mõistlik kompromiss ja sektoriga läbi arutatud, üle 50%-list soodustust ei peetud mõistlikuks.

Oli ka selline paragrahv, et kulude kokkuhoiu kava võiks esitada kohe kiiresti 20. aprilliks ehk mõni päev peale seaduse jõustumist. See ei ole õige, lisaeelarve ei ole õige koht selliste tingimuste seadmiseks. Selleks on meil teised eelnõud ja valitsus kindlasti tegeleb ka eelarve kokkuhoiu võimaluste otsimisega, seda nii järgmise aasta eelarve kui ka eelarvestrateegia raames. Nii et sellised muudatusettepanekud.

Raimond Kaljulaid, palun!

(Kaugühendus)

Tere õhtust! Austatud aseesimees! Hea ettekandja! Ma toon mõne näite selle kohta, mida see tähendab eesliinitöötajatele, kes pole veel vaktsineeritud – see, et neid haiguspäevi ei hüvitata esimesest päevast ja 100% ulatuses. Näiteks meditsiiniõde, kelle kuupalk on umbes 1500–1600 eurot, kaotab selle tõttu kuus kuni 160 eurot. Patrullpolitseiniku kaotus on samas suurusjärgus. Päästjate palgad on kahjuks madalamad, aga kõige halvemal juhul kaheks nädalaks koju jäädes on kaotus ligi 140 eurot. Meie õpetajad samamoodi. Kui arvestada, et esimest haiguspäeva ei hüvitata ja ei hüvitata 100% ulatuses, siis on kaotus 160 eurot. Need on kõik inimesed, kes täna tegelikult on eesliinil ja kelle me jätame riigina kaitseta. Mida teil on nendele inimestele öelda? Kuidas õigustada seda otsust?

Aitäh! Nagu siin juba kümneid kordi on vastatud, selles küsimuses valitsuskoalitsioon üksmeelele ei jõudnud. 

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Erki! Sa enam-vähem ütlesid ära, et Keskerakond on seda sotsiaaldemokraatide ettepanekut toetanud, aga Reformierakond seda ei toetanud ja seetõttu kokkuleppele ei jõutud. Äkki sa valgustad meid – me oleme seda ka peaministrilt ja reformierakondlastelt küsinud –, mis on need põhjused, miks seda mõistlikku, vajaliku ettepanekut ei toetata. Meile tegelikult ei ole põhjendust antud. Peaminister lihtsalt eelmisel neljapäeval ütles, et ei, me ei toeta ja kõik. Küllap teie sisemistel koalitsiooninõupidamistel on siiski ka mingisugused argumendid kõlanud. Kas sa võiksid need reformierakondlaste argumendid kokku võtta, miks nad seda ei toeta? Kas nad lihtsalt arvavad, et raha tuleks pigem jõukamatele inimestele anda ja las need vaesed saavad ise hakkama, kuidas tahavad? Või mis see on?

Aitäh, Jevgeni! Ma usun, et selle haiguspäevade hüvitamise skeemi muutmise soovijaid on nii Keskerakonna kui ka Reformierakonna fraktsioonis. Põhjusi, miks seda ei toetata, on väga erinevaid, aga peamine on võib-olla see, et arvatakse, et inimese omavastutus võiks olla suurem.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esimees! Isamaa muudatusettepanekuid tutvustades te ütlesite, et nende mittetoetamise põhjus oli see, et need ei ole seotud lisaeelarve eesmärkidega. Ma vaatasin kolmandaks lugemiseks jaotatud materjali, mis on Riigikogu liikmetele kättesaadav – siin ei ole lisaeelarve eesmärki välja toodud. Võib-olla te oleksite nii hea ja ütleksite, mis on selle lisaeelarve eesmärk. Ja teiseks, selles lisaeelarves, mille on valitsus esitanud, on näiteks eraldatud raha toetusmeetmena spordialaliitudele, sportmängudele, spordialaliitude ja meistriliiga klubidele jne. Samas on ka Isamaa teinud täiendava ettepaneku spordiorganisatsioone rahastada. Kus on siin need eesmärgid? Kuidas siis niisugused ettepanekud ei kattu selle eesmärgiga? Kas saate selgitada?

Aitäh! Selle lisaeelarve mõte on vähendada viiruse mõju ettevõtlusele, et ettevõtlus peale piirangute kaotamist ja viiruse taandumist saaks oma tegevust jätkata ning Eesti majandus taastaks kiirelt selle kasvujõu, mis tal oli enne kriisi. Samuti on eelarves lisavahendid viirusega võitlemiseks. Nii et selline väga-väga kitsas siht on sellel lisaeelarvel. Muidugi üks asi oli seal veel, see teise pensionisamba maksete küsimus, aga peamine siht on viirusega võitlemine.

Mis puudutab sporti, siis jah, ka spordisektor on pihta saanud, sest treeninglaagreid ei saa korraldada, jõusaalid on suletud, ujulad on suletud jne. Nende toetamiseks on lisaeelarves vahendid olemas ning valitsus on seisukohal, et nendest lisaeelarves olevatest vahenditest piisab, muid lisavahendeid ei ole vaja. Seetõttu teie ettepanekut ei toetatud.

Aitäh! Raimond Kaljulaid, palun!

(Kaugühendus)

Tänan! Tänan, hea Erki! Ma kujutan ette, et see ongi üks ebamugav küsimus, aga minu meelest ei ole põhjendus see, et ei jõutud kokkuleppele. Ma räägin praegu eesliinitöötajatest, kes päästavad elusid. Medõde ei saa valida, ta peab tööalaselt kokku puutuma vahel ka COVID-positiivsetega. Päästja ei saa valida, kus juhtub õnnetus ja keda tal on vaja elustada. Politsei ei saa valida seda, millisesse koju ta satub näiteks lähisuhtevägivalla juhtumit lahendama ja kas selles peres on mõni COVID-positiivne inimene, kellelt ta võib saada nakkuse või kelle tõttu osutuda lähikontaktseks ja jääda koju. Nad kaotavad oma palgast, nagu ma ütlesin, kõige hullemal juhul 140–160 eurot, oma mitte väga suurest palgast. Kui te ei saa vastata küsimusele, miks see nii on, siis ma paluksin vähemalt vastust, kas see on teie meelest õiglane.

Aitäh! Ma usun, et eesliinitöötajad, sh meditsiinitöötajad ja politseinikud, on kõik vaktsineeritud ja neid seetõttu enam karantiini määrama ei pea.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Komisjoni esimees, te ütlesite, et olete kümneid kordi meile vastanud, aga te saate ju aru, et nende asjade kohta, mis on hingel ja südamel, me oleme valmis ka sadu kordi küsima. Ma loen teie põhjendusi, miks esimesest haiguspäevast 100% ulatuses hüvitada ei saa. Need on ametlikud dokumendid. See on [teie põhjenduste järgi nii] sellepärast, et lisaeelarve koostamise eesmärk on keskenduda kitsalt hädavajalikule. Kas te saate sellele lausele ka suuliselt siin tribüünil alla kirjutada, paberile te olete juba allkirja pannud, et inimeste haiguspäevade hüvitamine selleks, et nad ei käiks haigena tööl ega levitaks haigust, polnud [piisavalt hädavajalik, et seda] hüvitada? Kas te olete jätkuvalt seda meelt, et see ei ole hädavajalik?

Aitäh! Loomulikult ma saan aru, miks te soovite seda küsimust küsida uuesti ja uuesti, aga selleks, et jõuda kokkuleppeni, tuleb alustada läbirääkimisi.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esimees! Te olete siin mitmel korral küsijatele vastanud, et koalitsioon ei saavutanud kokkulepet. Selleks, et Riigikogu liikmed saaksid teada, mida komisjonis arutati ning kes oli poolt ja kes oli vastu, selgitage lähemalt, kes kellega kokkuleppele ei saanud ja kes oli poolt, kes oli vastu. Mind väga huvitab. See ei ole ju ometi salajane informatsioon ja teie ettekande mõte on ju see, et meid selles küsimuses valgustada. Ma väga suure põnevusega ootan seda sisulist vastust, millele te olete mitu korda viidanud. Ja teiseks, kas komisjonis oli arutelul ka kulude kokkuhoiu teema? Üks Isamaa ettepanek puudutas ka kulude kokkuhoidu – kas see oli üldse arutelul? Kui oli, siis milleni jõuti? Või ei jõutud jälle kokkuleppele? Ja kui ei jõutud, siis kes kellega kokkuleppele ei jõudnud?

Aitäh! Kokkulepe on koalitsioonipartnerite vahel. Mõnes küsimuses jõutakse kokkuleppele ja see tehakse ära, aga mõnes küsimuses ei jõuta ja see jääb siis ootele, kuni tekib soov ja tahe, et kokkulepe sünniks. Kokkuhoiust räägiti rahanduskomisjonis ja valitsus tegeleb kokkuhoiukohtade otsimisega. Ma usun, et võib-olla juba järgmisel nädalal, kui meile tutvustatakse riigi eelarvestrateegiat, saame esimese ülevaate võimalikest kokkuhoiukohtadest, mis valitsus on eelarvestrateegia koostamisel leidnud. Ja kindlasti saab parema ülevaate järgmise aasta lisaeelarvet arutades.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Ma kuulasin seda vahvat arutelu ja pean ütlema, et minu jaoks oli selles üsna palju informatsiooni. Informatsioon peamiselt selle kohta, et saavutati kokkulepe ja et kokkulepe toimib alati koalitsioonis omavahel. Aga lugedes seda, et täna on eelnõu 347 puhul saavutatud EKRE-ga kokkulepe, [ning arvestades seda, et] Sotsiaalminister on meil Keskerakonnast ja komisjoni esimees on meil samuti Keskerakonnast, siis kas ma saan õigesti aru, et oravad saadetakse nüüd kohe põllule ja peagi on tulemas uus koalitsioon?

Aitäh! Hetkel arutame eelnõu 357.

Helle-Moonika Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kolleeg Eduard Odinets ütles, et siin saalis me peame igal võimalikul juhul rääkima sellest, mis meil on hingel ja südamel. Kuna meie erakond oli ainuke, kellel on südamel õpetajad ja nende heaolu, siis äkki te täpsustate veel kord üle, miks ikkagi valitsus ei tahtnud sellest suurest eelarvest õpetajatele kriisis hea toimetuleku ja suurte pingutuste eest preemiaks raha leida?

Aitäh! Ma usun, et selles kriisis on pingutanud ja vaeva näinud kõik Eestimaa inimesed, nii õpetajad, meditsiinitöötajad, politseinikud kui ka kõik teised. Kõik vääriksid preemiat. Me ei näinud, et õpetajate esiletoomine oleks kuidagi mõistlik. Kui, siis juba kõigile, aga selleks vahendeid ei ole.

Aivar Kokk, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea Erki! Kui vaadata lisaeelarvet, siis võib öelda, et plaanitavad toetusmeetmed ettevõtetele ja tervishoiule on olulised, palgatoetus on piirangute tõttu möödapääsmatu ning kindlasti tuleb püüelda selle poole, et leida lisavahendeid majanduse elavdamise meetmeteks ja investeeringuteks, mis aitaksid meil kriisist kiiremini väljuda. Sa räägid siin, et ministeerium ütleb, et ettevõtjad ei soovinud veeteetasude alandamist. Ma lihtsalt tuletan meelde, et eelmise aasta riigi lisaeelarve puhul oli just meie komisjon see, kes selle nullini viis ja kes selle aasta eelarves tegi kõik selleks, et aprillist detsembri lõpuni oleks veeteetasud 50%. Aga praegu me teame, et kriis on keeruline, ja kõik ettevõtjad, kes sadamate ja laevandusega tegelevad, soovivad, et see tasu oleks aprillist septembrini ikkagi null. Palun öelge, kust see lause tuleb, et ettevõtjad ei ole nõus? Ma küsisin täna viielt ettevõtjalt ja katusorganisatsioonilt üle, kõik rõhuvad sellele, et nad on ministri ja ministeeriumiga rääkinud ... (Juhataja: "Aeg, Aivar!") ... et need veeteetasud tuleks nulli viia, sest see toob riigile raha tagasi.

Aitäh! Ma olen üsna veendunud, et enamik maksumaksjaid sooviks vähem maksu maksta. Kindlasti leidub ka neid, kes võib-olla oleks valmis rohkem maksma, aga kui minna kellegi käest küsima, siis ma arvan, et kõik vastaksid, et nad sooviksid vähem maksta. Aga see 50%‑line veeteetasu alandus on kompromiss, mis sektoriga läbirääkimisi pidades leiti, ja sektori hinnangul on see proportsionaalne nende kahjudega, mis kriisiolukorras on neile tekkinud.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Alustuseks täpsustan, et ka sotsiaaldemokraatidele on õpetajad väga suur südameasi. Ja ma kuidagimoodi ei saa jagada härra Savisaare entusiasmi, et kõik eesliinitöötajad on vaktsineeritud ja probleeme ei ole. Julgen selles sügavalt kahelda. Aga mina tahaksin rääkida poemüüjatest, nemad kindlasti ei ole vaktsineeritud. Need, kes tänast istungit on jälginud, juba teavad minu lugu Kohtla-Järve poemüüjast Tatjanast. Tema kolleeg, soovimata kaotada suurt osa oma palgast, käis haigena tööl ja nüüd on terve nende väikese poe kollektiiv lähikontaktsetena kodus. Miinimumpalk on 600 eurot ja pere rahakotist kaob üle 100 euro. Mida teie, kes te ei pea seda [esimesest haiguspäevast hüvitamise] meedet hädavajalikuks, soovitaksite sellele poemüüjale, kes nutab minu telefonitoru otsas ja ei tea enam, kuidas oma lapsi ülal pidada?

Aitäh! Eks õpetajad on meile kõigile tähtsad, nagu ka kõik teised Eestimaa inimesed, ning ma usun, et mai ja juuni jooksul saavad kõik võimaluse ennast vaktsineerida, kui nad seda soovivad.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur aitäh! Hea Erki! Riigikohus on öelnud korduvalt, et kui seadus ei täida oma eesmärki, siis on ta põhiseadusevastane. Ja kui ma vaatan, et eelarve tähendus ja mõte on see, et need 641 miljonit eurot on mõeldud Eesti elanike, ühiskonna ja tervishoiusüsteemi abistamiseks, siis kuidas on võimalik mahutada sinna sisse peaaegu 50% valitsuse reservi? See nagu ei klapi seaduse mõttega. Või kuidas?

Aitäh! Valitsuse reservi ei ole seal kindlasti 50%, seda on ca kolmandik ja see on mõeldud just eeskätt aasta teisele poolele mõeldes. Juhul, kui viiruse mõju jälle tugevneb, saab sealt reservist vahendeid võtta ja ei pea tulema siia Riigikogusse teist lisaeelarvet koostama.

Aivar Kokk, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea Erki! Internetilevi on siin väga halb, nii et ega väga hästi aru ei saa, millal midagi rääkida võib. Ma tahaks stenogrammi jaoks täpsustada, et need läbirääkimised protsendi kohta toimusid ikkagi eelmise aasta detsembris, kui sa, Erki, ei olnud rahanduskomisjonis, ja me tegime seda koos majandusministriga. Sel hetkel keegi ei osanud ütelda, et tuleb uus koalitsioon, mistõttu on koroonakriis läinud nii suureks, et meil on see probleem ka kevadel üleval. Täna see sektor ikkagi vajab seda tuge. Tänu sellele otsusele on palju rohkem laevu tulnud Eesti sadamatesse, raha on laekunud tunduvalt paremini. Nii et see ei ole mitte kuluettepanek, vaid see on tegelikult riigieelarvesse tulu saamise ettepanek.

Aitäh! Vastab tõele, et mind nende läbirääkimiste juures ei olnud, aga majandusminister kinnitas mulle, et läbirääkimisi on peetud ja sektor leiab, et 50%-line toetus on proportsionaalne.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja!

Peeter, sul ei tööta mikrofon. Peeter, mikrofoni ei ole, me ei kuule! 

(Kaugühendus)

Kas nüüd töötab?

Nüüd töötab, jah. Palun!

Me oleme siin, jah, harjunud miljonite ja sadade miljonitega, mida liigutame. Aga mulle läks hinge see, kuidas kolleeg Odinetsi telefonitoru otsas on poemüüja Tamara, kes nutab. Sa jätsid enne vastamata, mida sa sellele tublile Kohtla-Järve poemüüjale lohutuseks kostaksid?

Aitäh! Tamara juhtum on kindlasti traagiline, aga antud hetkel siin lisaeelarve raames ei olegi midagi soovitada. Tuleb edasi võidelda ja küll see elu läheb paremaks.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, juhataja! Vaata, Erki, sa ütlesid, et mitte 50%, vaid 30%. Tegelikult on tõde 40%. Ja ikkagi, kuidas see loogika töötab, et igaks juhuks [pannakse reservi], sest äkki juhtub tulevikus mingi katastroof? Siis oleks ju mõistlik tehagi eelarve sellisena, et panna 90% igaks juhuks reservi. Kes ja mis alusel selle reservi suuruse 40% välja mõtles?

Aitäh! Ega see reserv ei ole täielikult igasugusteks kuludeks. Seal on ette nähtud sihtotstarve, et kui palju sellest saab kulutada tööturumeetme jätkamiseks ja kui palju läheb kohalikele omavalitsustele. Ja tõesti, ca 50 miljonit eurot on seal ka sellist raha, millel silti küljes ei ole ja mida valitsus saab kasutada ettenägematuteks olukordadeks, mis võivad ette tulla.

Andres Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud komisjoni esimees! Lihtsalt stenogrammi huvides ütlen, et härra Tammearu Päästeametist käis meile fraktsioonis rääkimas ja tutvustas ka Päästeameti olukorda. Tegelikult on sealne vaktsineerimismäär kaugel sellest täiuslikust pildist, aga tõsi ta on, et iga asi võtab oma aja. Minu küsimus sulle, hea Erki, tuleb sellest valdkonnast, kuhu sa ka ise oled suure tüki endast andnud, et asi läheks paremaks – andmeside valdkonnast. Kas andmesideteemad on nüüd jõudnud parlamendi lauale rohkem rahalist fookust silmas pidades? Või ikkagi nähakse, et raha on [andmeside valdkonnas] hetkel piisavalt ja tuleb tegeleda muu menetlusega kui eelarve menetlusega andmeside parandamiseks?

Aitäh! Andmeside parandamiseks on lisaeelarves 1,5 miljonit eurot, mis jaguneb toetusteks, et osta arvuti raskustes olevatele peredele ja anda neile ka n-ö internetipulk, et saaks kiirelt ühenduse kätte. Muidugi, mis puudutab laiemalt andmeside arendamist, siis ma arvan, et enne järgmisi rahaeraldisi me peame siin tegema mõned strateegilised valikud, kuidas kõige kiiremini jõuda iga Eestimaa kodu ja ettevõtteni, ning siis leidma sinna juurde sobiva rahastusmudeli.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma väga tänan! Pärast nädalatepikkust pinnimist igas infotunnis ja igal muul võimalusel ei ole me peaministri käest saanud vastust, aga nüüd hakkame juba tõele lähedale jõudma. Te ütlesite hiljuti, et põhjendus, miks esimest haiguspäeva ei taheta hüvitada, on see, et peaks säilima omavastutus. Kas te saaksite natukene selgitada, mida selle all silmas peetakse? Miks epideemia tingimustes peab koroonapositiivsel inimesel või lähikontaktseks määratud inimesel olema omavastutus? Kas ta on selles ise süüdi, et ta koroona sai, näiteks Eesti Vabariigi peaminister on ise süüdi, et ta koroona sai? Või millest see loogika tuleneb? On see teatud sorti karistus? Mida sellega motiveerida püütakse?

Aitäh! Seda küsimust me rahanduskomisjonis ei arutanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! See valitsus on tuntud selle poolest, et ühest küljest te küll lahendate kriisi, aga samal ajal tekitate kriisi ka kõvasti juurde. Näiteks Ida-Virumaal jätate tööta 10 000 energeetikut ja maksate neile mingeid europenne eneseväärikust võimaldava ülalpidamise asemel. Teie rohepööre toob paratamatult kaasa õlitehase kinnipaneku, kust oleks riigieelarvesse laekunud kõigi arvestuste kohaselt 100 miljardit eurot tulu. Sellega oleks saanud toetada nii meie tublisid õpetajaid kui ka teisi tublisid Eesti inimesi kriisis hakkamasaamise eest.

Aitäh! Ma ei kujuta ette, kust need numbrid teil tulevad. Minu teada energeetikute hulk Ida‑Virumaal ei ole 10 000. Aga ma pean ütlema, et me põlevkivi temaatikat rahanduskomisjonis ei arutanud.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et kuskilt ikkagi õnnestus teil välja selgitada, et see omavastutus on kellegi jaoks punane rätik. Kui te ei ole aru saanud, miks ta on [punane rätik], siis öelge, kelle jaoks [ta on punane rätik]. Siis me saame selle inimese käest juba edasi küsida.

Aitäh! Ma usun, et neid inimesi on rohkem kui üks.

Mart Helme, palun!

(Kaugühendus)

Matemaatikaga on keskerakondlastel muidugi raskusi, nad ei saa ju aru, et kui energeetikud töö kaotavad, siis kaotavad töö peale nende veel sajad ja tuhanded muud inimesed, kes on seotud selle valdkonnaga, kaevandustega ja kaevandust teenindavate ettevõttetega, transpordiga jne. Aga no mis teha, kui ei osata kahte pluss kahte kokku panna ja arvatakse, et kaks pluss kaks on kolm. No okei. Eks me näeme seda ka ju muudes valdkondades. Minu küsimus puudutab [pensionireformi]. Miks te varjate seda kuni 300 miljonit eurot, mis laekub riigieelarvesse pensionireformiga seoses? Keskerakond peaks seda väga hästi teadma, me eelmises valitsuses arvutasime need asjad päris kenasti läbi ja arvestasime selle rahaga eelarves. Miks te seda praegu varjate? Kas selleks, et tüüpilisel keskerakondlikul korruptiivsel viisil enne valimisi hakata omavalitsusjuhtidele ja kõigile teistele oma jopedele kingitusi tegema?

Hea Mart! Ära hirmuta rahvast! Põlevkivienergeetika ja [põlevkivist] energia tootmine jätkub veel vähemalt 20 aastat.

Helmen, Kütt, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, austatud eesistuja! Minu küsimus puudutab seda, kas te komisjonis arutasite, milline on omavalitsustele eraldatav raha. Väga palju räägitakse sellest, et omavalitsused saavad [selle raha eest] koolide ventilatsiooni korda teha, õpetajatele ja sotsiaaltöötajatele koguni toetust maksta ning väga-väga palju muud teha. Lisaks veel see, et Tallinn maksab ka esimese haiguspäeva eest hüvitist, mida oleks võinud ju riik teha. Ei oleks pidanud omavalitsus seda raha, seda piskut, kasutama hüvitise maksmiseks. Aga mitmed omavalitsused on kurtnud, et võrreldes eelmise valitsuse ja eelmise kevadega on nüüd kohalikele omavalitsustele eraldatav rahasumma poole väiksem. Kas te arutasite, milline on see suhe? Milline on eelmisel aastal kohalikele omavalitsustele eraldatud raha ja nüüd, selle eelarvega planeeritava rahaeraldise suhe ja suurus?

Aitäh! No eks see ole igipõline vaidlus, et milliseid kulusid peaks katma riik otse keskvalitsuse eelarvest ja mida võiks katta kohalik omavalitsus. See raha, mis omavalitsustele eraldatakse, ei ole konkreetse sildiga. On küll terve nimekiri soovitusi, milleks võiks seda raha kasutada, sh kõik need tegevused, mis te loetlesite. Omavalitsusel on võimalik kasutada seda raha kõigiks tegevusteks, millega omavalitsus tegeleb. Aga suhtarvu eelmise aasta lisaeelarve [ja nüüdse lisaeelarve kohta] me komisjonis välja ei arvutanud.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te enne mainisite, et need kokkulepped saavutati koalitsioonipartneriga ja et kui on juba kokku lepitud, siis nii on. Nüüd ma olen küll nihukeses hämmingus suure Ä-tähega. Meil peaminister räägib, et teeks midagi koos, meil on selline kriis, et nüüd oleks kõikidel erakondadel vaja teha [koostööd], aga tegelikult tuleb välja, et ei, kokkulepe tehakse ikka koalitsiooniga. Kumb see nüüd siis seda koostööd pelgab? On see Keskerakond või on see Reformierakond? Ehk ma tahaks teada, kes siis villast viskab. Mina usun, et sina oled aus mees, et kui ikka koalitsioonis on kokku lepitud, siis nii on, ja Kaja viskab villast, et teeme natukene koostööd ka.

Aitäh! Koostööd ei pelga ei Keskerakond ega ka Reformierakond.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimistel saavad sõna võtta ainult fraktsioonide esindajad. Kõigepealt Kersti Sarapuu Keskerakonna fraktsioonist, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Head rahvasaadikud ja ülekande jälgijad! Mul on hea meel, et oleme päevakorraga jõudnud lõpuks lisaeelarve kolmanda lugemiseni. Opositsioon võib ju pingutatud venitamistaktikaga lühiajalist tähelepanu saada, kuid minu arvates tuleb siiski vaadata suuremat pilti.

Tervishoiusektor, ettevõtjad ning kultuuri- ja spordivaldkonna esindajad ootavad lisaeelarve vastuvõtmist. Selle asemel, et aega venitada, tulnuks kogu energia suunata sellele, et abi võimalikult kiiresti Eesti inimesteni jõuaks. Toidupoe kassas ei saa tuua ettekäändeks protseduurilisi küsimusi, söögi eest tuleb ka raha maksta. Ettevõtjatel on palkade kõrval vaja maksta ka laenud, liisingud ja kommunaalarved. Keskerakonna fraktsioon on seisukohal, et lisaeelarvet tuleb menetleda täie tõsidusega, mitte püüda teisejärguliste teemapüstitustega isiklikku tähelepanu.

Lisaeelarve maht on meil 641 miljonit eurot. Märkimisväärne osa sellest, rohkem kui 150 miljonit eurot, läheb tervishoiusektorisse. Keskerakonna fraktsiooni nimel soovin aga seekord keskenduda kohalikele omavalitsustele eraldatavale toetusfondile.

Lisaeelarves on kohalikele omavalitsustele ette nähtud 46 miljonit eurot. 16 miljonit eurot toetusfondist jaotatakse baassumma ja elanike arvu järgi. Ida-Virumaa puhul, kus negatiivne mõju omavalitsuste tuludele on olnud suurem, arvestatakse toetust elaniku kohta 1,5-kordselt. Toetusfondi eesmärk on leevendada osaliselt tulude vähenemist ja kulude suurenemist. 1 miljon eurot on mõeldud õpilaste kodudes internetiühenduse ja digiõppematerjalide kättesaadavuse parandamiseks distantsõppe perioodil, et oleks tagatud õpilaste võrdne ligipääs haridusele. Raha jagatakse kooliealiste laste arvu alusel. Omavalitsus otsustab täpsema kasutuse üle ise. Toetusfond jaotatakse valitsuse määrusega. Seega on 16 miljonit eurot võimalik ära jagada kohe pärast lisaeelarve jõustumist aprilli lõpus. Kutsun omavalitsusjuhte üles eraldama vahendeid elanike abistamiseks täiel määral.

Lisaks on kohalikele omavalitsustele ette nähtud investeeringutoetus 30 miljonit eurot, millest arvestatakse igale omavalitsusele toetuse piirsumma. Baassuurus omavalitsuse kohta on 50 000 eurot, ülejäänu jaguneb elanike arvu alusel. Investeeringutoetuse eesmärk on edendada kohalikku tööhõivet ja majandust. See raha võimaldab linnadel ja valdadel teha oma äranägemise järgi vajalikke investeeringuid, näiteks parandada ventilatsioonisüsteeme, ehitada ja rekonstrueerida hooneid, lammutada vanu hooneid, soetada IT turvanõuetele vastavaid servereid. Toetuse miinimumsuurus projekti kohta on 30 000 eurot, väikesaartel 10 000 eurot. Omavalitsustel tuleb esitada projektide nimekiri hiljemalt 1. detsembriks.

Kuigi see on ainult üks väike osa, mis puudutab lisaeelarve 641 miljonit eurot, usun, et me kõik oleme selle lisaeelarvega nõus ning võtame ta täna vastu. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder Isamaa fraktsioonist, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Vahel on nii, et mõni eelarve saab menetluse käigus paremaks. Selle eelnõuga kahjuks nii ei juhtunud. Mul on väga kahju, et opositsiooni häid ettepanekuid, mis oleksid selle eelnõu kvaliteeti parandanud ja raha paremat kasutust võimaldanud, heaks ei kiidetud. Aga mis seal ikka, nii kahjuks seekord on – jälle.

Isamaa fraktsioon tegi mõistliku hulga ettepanekuid, me ei ole venitanud, ettepanekud olid sisulised. Meie arvates toetatakse selle lisaeelarvega ettevõtlust tagasihoidlikult. Ettevõtluse elavdamist oleks selle paketiga tulnud toetada tunduvalt rohkem, kui valitsuse esitatud eelnõus on tehtud.

Kulude kokkuhoiust selle eelarve puhul rääkida ei saa, sisuliselt ei ole seda ju menetluse käigus arutatudki. Täna komisjoni esimehe antud vastus, et järgnevatel nädalatel hakatakse riigi eelarvestrateegia arutelude raames arutama ka võimalikku tulevast kokkuhoidu, on ju iseenesest anekdootlik olukorras, kus me teame, et selle aasta eelarves jääb mitu planeeritud kulutust ka tegelikult ära ja seda raha on võimalik suunata muudeks hädavajalikeks kulutusteks.

Jah, selle lisaeelarve otsene eesmärk on COVID-iga seotud teemad ja teaduse rahastamine justkui ei ole otseselt selle eesmärgi sisse mahutatav. Aga seda võiks käsitleda ja peakski käsitlema kui vigade parandust, mis on kahetsusväärselt välja jäänud, kui me tegime pingutusi ja jõudsime teaduse rahastamisel pärast pikki aastaid 1%‑ni sisemajanduse kogutoodangust. Ja ennäe imet, selle tulemusena sellel eelarveaastal teatud valdkondade rahastamine hoopis väheneb, mitte ei suurene. Nii et oleks oodanud selle lisaeelarvega ka vigade parandust.

Mis puudutab meie muid ettepanekuid, nagu kiirtestide täiendav rahastamine ja mitmed teised ettepanekud, peab ütlema, et koalitsiooni eesmärk lisaeelarve koostamisel on olnud väheambitsioonikas.

Aga tahaksin veel kord ära märkida selle, et pretsedendina on otsustatud teha lisaeelarve sellisena, mis ei vasta baasseaduse nõuetele, mille järgi kõik seadusega ette nähtud ja teadaolevad tulud ja kulud peaksid olema eelarves või lisaeelarves kajastatud. Seda selle eelarve puhul kahjuks tehtud ei ole. 300 miljonit eurot tulu – see ei ole taskuraha –, mis on valitsusele teada ja mis on ka majandusprognoosiga välja öeldud, laekub pensionireformi käivitamisest, aga seda tulu lihtsalt ei ole eelarvesse planeeritud. Rahandusminister on küll igasuguseid versioone selle raha kasutamise kohta avalikkusele öelnud, kuid ma tuletan siinkohal meelde ja teavitan ka rahandusministrit, kuhu see raha tegelikult läheb. Nimelt, koalitsioonilepingus on see ju ilusasti kirjas. Kui rahandusminister suvatseks seda lugeda, siis näeks ta, et sotsiaalse turvalisuse peatükis on kirja pandud, et suuname pensioni teise samba reformist vabaneva raha keskmise vanaduspensioni maksuvabaks muutmiseks ja erakorraliseks pensionitõusuks. Selleks ta ju lähebki. Ja tegelikult seda raha, mis sotsiaalmaksu kaudu eelarvesse täiendavalt laekub, peaks kasutama ja saakski kasutada ainult pensionitõusuks. Nii et sinna on see raha planeeritud. Ilusalt ja ausalt oleks võinud seda ka tunnistada ja eelarvesse need tulud ilusasti planeerida. Aga mis siin ikka.

Ma palun kolm minutit lisa.

Kolm minutit lisaaega, palun!

(Kaugühendus)

Mis siin ikka. Kuna lisaeelarvet on tegelikult Eesti riigile vaja – ettevõtjad ootavad, kohalikud omavalitsused ootavad, inimesed ootavad, et lisaeelarvega planeeritud kulutused eri valdkondades avaneksid –, siis seetõttu parem halb lisaeelarve kui üldse mitte mingisugust lisaeelarvet. Isamaa fraktsioon ei toeta selle lisaeelarve vastuvõtmist, aga me ei hääleta ka selle vastu. Aitäh!

Erki Savisaar, Keskerakonna sõnavõtt on tehtud. Kas sa soovid esineda repliigiga? Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Helir viitas siin komisjoni esimehele ja ma arvan, et ma peaksin natuke seda teemat selgitama. Loomulikult, ministeeriumidele on antud ka selleks aastaks korraldus leida kokkuhoiukohti ja suunata kokkuhoitud vahendid kohe kriisimeetmetesse või kriisi mõjude leevendamisse, ilma et seda peaks läbi riigieelarve tegema. Aga üldiselt ma tahan opositsiooni tänada konstruktiivsuse eest selle lisaeelarve menetlemisel. Aitäh!

Jevgeni Ossinovskil on protseduuriline. Palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Ma tänan ka Erki Savisaart! Aga austatud istungi juhataja, kas ma eksin, et vastusõnavõtu õigus on vastavalt kodu- ja töökorra seadusele nendel inimestel, kes on ise osalenud läbirääkimiste voorus? Kui nende nime või isikut või seisukohti järgnevates sõnavõttudes mainitakse, siis nad saavad sellele reageerida. Aga Erki Savisaar ju läbirääkimistel sõna ei võtnud.

Minu teada võib läbirääkimistel repliigiga esineda igaüks, kelle nime on mainitud või kellele on viidatud, aga ma võin selle pärast veel üle täpsustada. Riina Sikkut, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, hea juhataja! Võtaksin kolm lisaminutit ka.

Kohe kolm minutit juurde, palun!

Head kolleegid! Tuleb Helir-Valdor Seedriga nõustuda, lisaeelarve ei saanud menetluse käigus paremaks. Ja rahanduskomisjoni esimehe tänu opositsiooni suunal on täiesti õigustatud. Opositsioon oli konstruktiivne, toetas lisaeelarve kiiret menetlemist ja hoidis fookuse kriisil. Lisaeelarve on suunatud sellele, et korvata piirangute tekitatud kahju ja katta viirusega seotud kulusid. Täpselt seda tegidki sotsiaaldemokraadid oma üheainsa muudatusettepanekuga. Meie muudatusettepanek oli selge kriisimeede: hüvitada koroonapositiivsete ja lähikontaktsete haiguspäevad esimesest päevast 100% ulatuses.

Nüüd hakkame hääletama lisaeelarvet, milles on kriisiga seotud kulusid 641 miljoni euro eest. Aga mis on puudu? Haiguspäevade heldem hüvitamine on puudu, seda ei toetatud. Aga kuidas siis saada nakkuse levik kontrolli alla? Eile võisime kõik lugeda, kuidas Terviseamet tõi välja, et esiplaanil on meil töökohakolded, ja kuidas ülemused varjavad lähikontaktsete andmeid. Esineb probleem, et tööandja ei luba neid avaldada ega taha lähikontaktseid eneseisolatsiooni suunata. Praeguseks on 71% kolletest töökohtadel ja sealt viiakse nakkus kodudesse. Inimeste igapäevased kontaktid toimuvadki paljuski tööl, muud valdkonnad on piirangutega juba reguleeritud. Kontaktid toimuvad tööl ja kaugtöö ei ole kõigil ametikohtadel võimalik. Seega on nakkuse leviku piiramiseks hädavajalik, et positiivse testitulemusega inimesed ja nende lähikontaktsed järgiksid isolatsioonireegleid ja sümptomitega inimesed läheksid testima. [On hädavajalik, et] keegi ei pelgaks testima minekut võimaliku positiivse proovitulemuse pärast ning et suurtes kollektiivides antaks üles kõik lähikontaktsed, nii et töötajasõbralik tööandja ei peaks küsima, kes soovib lähikontaktne olla, sest ta teab, et kõik ei saa kojujäämist endale lubada.

Nii nagu tervishoius üldiselt, ennetus on tõhusam kui ravi. Nakkuse leviku tõkestamine on tõhusam kui piirangutest tingitud kahju hüvitamine. Nii et 8,5 miljonit eurot haiguspäevade hüvitamiseks versus 641 miljonit eurot ülejäänud tervishoiusüsteemi viirusega toimetuleku kulude katmiseks või piirangutest tingitud kahjude leevendamiseks. Aga ei, haiguspäevade heldemat hüvitamist ei toetatud. Ausalt öeldes on see seda kummastavam, et koalitsioonilepingus on selgelt öeldud: "Peame oluliseks sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamist ning iga inimese tervise ja heaolu edendamist." Tõesti? Valitsus korrutab, et inimesed ise vastutavad, nad vastutavad oma toimetuleku eest, sissetuleku teenimise eest, on ise haiged, ise püsivad isolatsioonis. Miinimumpalga teenija kaotab kahenädalase koduspüsimise korral ligikaudu 100 eurot, kriisimeetmena me võiks küll selle kodus püsimise trahvi talt maha võtta. Aga praegu me seda trahvi nõuame ja nii tegelikult suurendame majanduslikku ebavõrdsust.

Kuna keskmisest kõrgemat palka saavad inimesed teevad paljuski tööd, mida on võimalik teha kodus, siis nende jaoks on nakkusrisk minimeeritud. Isegi kui nad osutuvad lähikontaktseks, saavad nad kodus töötamist jätkata. Enamik töötajaid peab aga töö tegemiseks ikkagi minema kohale tootmishoonesse või objektile või mõnda suuremasse kollektiivi. See tagab selle, et meil on toit laual, toit jõuab ka koduukse taha ja poodi. Aga töö iseloomust tulenevalt on nende puhul nakatumisrisk arusaadavalt suurem, suurem kui kodus töötajal. Tagajärjeks on see, et madalama palgaga inimene nakatub tihedamini ja kaotab palgas, kusjuures kaotus palgas on palju valusam kui kõrgema palgaga töötajal. Sotsiaalne ebavõrdsus ju suureneb.

Korduvalt on valitsusliikmed kinnitanud, et haiguspäevade heldem hüvitamine on tõhus meede ja positiivse mõjuga ja seda võib ju rakendada, aga kohalikud omavalitsused võivad seda ise teha. Ja kuigi epideemia on meil üleriigiline – ei ole meil nii, et Hiiumaa või Võru on nakkuse levikuga üksi võitluses –, selgub, et Tallinna linnal on nii soov kui ka rahalised võimalused haiguspäevi heldemalt hüvitada. Nii et Tallinna koroonahaiged saavad kodus püsimise eest avalikust rahast rohkem tuge kui ülejäänud Eesti inimesed. Samas, lisaeelarvet me rahastame ju ühiselt võetud laenuga, tagasi maksame seda kõik, aga kasu saavad praegu tallinlased ja piirkondlik ebavõrdsus suureneb.

Kuidas on võimalik, et koalitsioonilepingus sõnastatud väga põhimõttelised lähtekohad on sellised, mille vastu juba lisaeelarvet koostades otsuseid tehakse? Vaatamata taotlusele mitte suurendada sotsiaalset, majanduslikku ja piirkondlikku ebavõrdsust, just seda tehaksegi. Oleme kuulnud peaministrit, rahandusministrit, tervise- ja tööministrit, regionaalhaldusministrit kinnitamas, et muidugi on esimesest päevast hüvitamine tõhus meede, aga valitsus ei toeta seda, lihtsalt ei toeta, ei jõutud kokkuleppele. Alternatiivi töökohakollete vältimiseks ei pakuta, aga opositsiooni konstruktiivset ettepanekut samuti ei toetata, kuigi minu meelest on see valitsuse jaoks tähtis instrument, mille abil pärast piirangute leevendamist nakkuse levikut ikkagi ohjes hoida. Hüvitis liigub ju sinna, kuhu nakkus, ta ei tee vahet suurel ja väikesel ettevõttel, turismi- ja põllumajandussektoril, ta liigub koos nakkusega. Sellest võidavad need, keda haigus tabab.

Raimond Kaljulaid tõi välja õdede, politseinike ja päästjate kaotuse sissetulekus kahenädalase [isolatsiooni korral]. Need on eesliinitöötajad, kes ei saa nakatumisriski vältida või kes ei saa kuidagi ise valida, kas minna tööle või mitte. Kuulsime rahanduskomisjoni esimehe vastust, et nad on ju vaktsineeritud. Tegelikult muidugi ei ole. Neile on pakutud võimalust lasta end vaktsineerida, aga praegu oleme olukorras, kus iga kolmas õde, iga kolmas päästja, iga teine politseinik on vaktsineerimata. Kas haigushüvitisega seotud sissetuleku kaotus on valitsuse viis karistada vaktsineerimata inimesi? Kui selline plaan on, siis tuleb see välja öelda ja rakendada seda üle-eestiliselt, mitte nii, et igal pool, välja arvatud Tallinnas.

Sotsiaaldemokraadid esitasid muudatusettepanekuna ühe selge kriisimeetme, mis ei leidnud toetust. Meie haiguspäevade hüvitamise eelnõu lükati tagasi. Lihtsalt nenditi, et seda ei toetatud, ilma argumentideta. Lihtsalt ei toetatud. Aga sellisel juhul ei saa sotsiaaldemokraadid ka lisaeelarvet toetada. Hääletame täna lisaeelarve vastu. Aitäh!

Läbirääkimistel saavad sõna võtta ainult fraktsioonide esindajad, nii et Raimond Kaljulaidile ma sõna anda ei saa. Küll aga tahan ma täpsustada üle selle protseduurilise küsimuse, millega oli enne eetris Jevgeni Ossinovski ja mis puudutab repliiki. [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 70 lõige 1 ütleb, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda talle selleks vastusõnavõtu, kusjuures ühe päevakorraküsimuse arutelu ajal saab vastusõnavõtu teha ainult ühe korra. Tõsi küll, kommentaar ütleb, et [seda võimalust] võib piirata ka ainult nende inimestega, kes on osalenud arutelus ehk läbirääkimistes, aga paragrahv ise seda ei piira.

Reformierakonna poolt võtab sõna Jürgen Ligi. Palun!

(Kaugühendus)

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma ka algatuseks tänan opositsiooni. Te olite konstruktiivsed, kuigi tüütud nagu alati, ja tõenäoliselt me saame selle kriisiabipaketi vastu võtta ka ilma teie häälteta. Aga aitäh, et lubasite tööd teha!

Ma palun igaks juhuks ka kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

(Kaugühendus)

Kõigepealt märgin, et lisaeelarveid ei peaks ju üldse olema, kui valitsused oleksid vastutustundlikud või kui poleks kriise. Tavaliselt võiks ka kriisis läbi saada ilma, aga praegusel juhul on mingid automaatsed stiimulid selgelt ebapiisavad ja on vaja lisaraha. Seda lisaeelarvet on praegu vaja nii vastutustundetuse kui ka kriisi tõttu. Ja seejuures ei võimalda paraku pikaajaline lodevus eelarvega kõiki ootusi täita. Me oleme kasvuaastatest sisenenud kriisi mitte tugeva varuga, vaid sügava struktuurse miinusega. Püsikulude baas oli juba enne kriisi aetud kõrgemaks kui tulubaas ... (Ühendus hakib.)

See lisaeelarve katab siiski kõige otsesemaid kriisiga seotud kulusid, ta leevendab kriisikahjusid ja parandab põhieelarve vigu. Aga nagu öeldud, mingi väga erilise eelarvestiimuli jaoks ei ole viimaste aastate eelarvepoliitika jätnud arvestatavat ruumi. Aga muidugi ei tohi seda fiskaalstiimulit teha sellel põhimõttel, nagu tegi eelmine rahandusminister, kellele kuuluvad sõnad, et kuhugi see raha ikka läheb, ega ta mutiauku ei lähe.

Aga kõige loomupärasemad kriisikulud on lisaeelarves praegu meditsiinisüsteemile ja palgatoetustele. Viimased on hästi töötanud, need on rahvusvaheliselt tunnustatud kui efektiivne meede olukorra stabiliseerimiseks ja leevendamiseks. Loomulikult meditsiinis on palju lisakulusid, mida ei ole põhieelarves ka ... (Ühendus hakib.)

Jürgen, heli kvaliteet on väga halb, me ei kuule sind.

Kehtestatud piirangute tõttu on paraku vaja maksta kompensatsiooni rohkem kultuurile, spordile, toitlustusele, bussiliinidele ...

Jürgen, sul on heli ära kadunud.

... lisaeelarves ja põhieelarves oli seos kriisikannatuste ja põhjenduste vahel paraku nõrk, seda tuleb tunnistada. Ebaloomulikult vähe jõudis toetust näiteks turismile, mingi imelik poliitiline stigma oli siin küljes, ja ebaloomulikult palju näiteks valitsuse poliitikutega seotud ettevõtjatele. Oleme sellest tegelikult peaaegu aasta aega rääkinud ja sellest ka tänane Eesti Ekspress natukene kirjutab, mitte küll kõike.

Peab ütlema, et kahjuks kulub tubli veerand eelarvest asjadele, mis eelarvest lihtsalt vastustundetusest välja on jäetud, näiteks teise samba väljamaksed, mis peaks tehtama septembris nendele, kes kogumise lõpetavad. See summa on üle 100 miljoni euro ja siin ei ole adekvaatset põhjendust. Edasi, täiesti ebapiisavad on sellised elementaarsed asjad, mis ei ole seotud nii otseselt teise lainega, nagu vaktsiinid ja testid. Need summad on põhieelarves kaugelt-kaugelt ebapiisavad. Väga piinlik.

Aga paar vastust ka sellele tublile, kuigi tüütule opositsioonile. Kui siin üks erakond räägib mingist kokkuhoiust, siis mina küsiksin, kus oli kokkuhoid eelmisel aastal ... (Ühendus hakib.) ... mille järgi tulubaas, mis on viis aastat kestnud ja nüüd hakatakse rääkima nendest ... (Ühendus hakib.)

Nüüd, teine rumalus on see jutt mingisugusest tulude varjamisest. Tulu prognoosid ei ole selle lisaeelarve osa, tulu prognoosid on ... (Ühendus hakib.) ... Meie seda enam muuta ei saa, aga niimoodi ka ei tehta, et võetakse üks tulu allikas ja siis prognoositakse seda ja siis hakatakse seda laiali jaotama. Ei. Tulumaks on siin põhiline, sotsiaalmaks prognoositakse pärast eraldi.

Mis mul veel kõrva kraabib on alati see jutt omavalitsustest, nagu nad oleksid midagi riigivälist ja mingisugune sotsiaalne riskigrupp. Olgem ausad, selle kriisi iseloom ei ole selline, et peaks rääkima mingisugusest kulu puudujäägi kompenseerimisest. Omavalitsused on osa riigist. Antud juhul on tegemist ikkagi riigieelarvega ja põhiline koormus selle kriisi menetlemisel langeb riigile endale. Iseasi, kui see oleks kuidagi viisakalt sõnastatud, et riik leevendab kriisi koostöös omavalitsustega. Aga praegu lihtsalt räägitakse, et neil on vähe raha ja riik, põline rikas, maksab selle kinni ... (Ühendus hakib.)

Kokkuvõttes ma tänan Riigikogu asjaliku arutelu eest ja loodan, et nii läheb ka teiste eelnõudega. Aitäh!

Aitäh! Raimond Kaljulaidil on protseduuriline. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Ma soovisin, jah, täpsustada, et ma tegelikult soovisin sõna repliigiks, kuna Riina Sikkut mind läbirääkimistel oma kõnes mainis. Seal on üks oluline nüanss, mida oleks vaja täpsustada. Kas mul on õigus selleks repliigiks sõna saada või mitte? 

No kui sa juba liinil oled, siis anna oma repliik ära.

Suur tänu! Nii ettekandja Erki Savisaar kui ka ettekandja Riina Sikkut rääkisid eesliinitöötajatest ja jutuks oli see, kui suur osa neist on vaktsineeritud. Riina Sikkut rääkis väga õigesti politseinike-päästjate kohta. Aga siin on oluline juhtida tähelepanu ka sellele, et mitte kõik eesliinitöötajad ei ole riigiteenistujad, kellele on pakutud vaktsineerimise võimalust. [Eesliinitöötajad] on ka näiteks erasektori turvatöötajad ja kaubandustöötajad. Ma arvan, et on oluline meeles pidada, et nende sihtgruppide vaktsineerituse tase on väga madal ja neil on haiguspäevade hüvitist väga vaja.

Nii, nüüd on läbirääkimised ühel pool ja saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Tuleb täpsustada, et kolmanda lugemise ajal muudatusettepanekuid üldreeglina hääletada ei saa. Ma loen need teile ette muudatusettepanekute tabelist. Esimese muudatusettepaneku esitaja on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Teise muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 120 lõikele 5. Kolmanda muudatusettepaneku esitaja on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Neljanda muudatusettepaneku on teinud rahanduskomisjon ise, komisjon ise on seda ka täielikult arvestanud. Viienda on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Ettepanekut ei panda hääletusele. Kuueski muudatusettepanek on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud ja ettepanekut ei panda ka hääletusele. Seitsmenda muudatusettepaneku esitaja on samuti Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon on otsustanud jätta selle arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Kaheksas ja ühtlasi viimane muudatusettepanek on taas rahanduskomisjoni enda tehtud. Komisjon on seda, üllatus-üllatus, täielikult arvestanud. Olemegi muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 357 lõpphääletusele. Läheme hääletamise juurde.

Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2021. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 357. Tegemist on lõpphääletusega. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Meile on tulnud teade, et meie elektrooniline hääletussüsteem kõigil osalejatel ei tööta. Ma võtan kaheminutilise vaheaja. 

V a h e a e g

Ma tühistan eelmise hääletuse. Aga enne, kui me uuesti hääletuse juurde läheme, viime läbi kohaloleku kontrolli, et vaadata, kas süsteem on hakanud tööle. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 90 rahvasaadikut ja see isik, kes enne andis märku, et tal süsteem ei tööta, on nüüd ilusti olemas.

Läheme uuesti hääletamise juurde. Veel kord, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud 2021. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 357. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Proteste meile laekunud ei ole. Eelnõu poolt on 73 rahvasaadikut, vastu on 9, erapooletuid ei ole. Lisaeelarve on vastu võetud.

Jätkame põneva seadusloomega. Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Moldova Vabariigi vahelise sotsiaalkindlustuslepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu on kenasti veel selle kuupäeva sees. Tegemist on eelnõu teise lugemisega ja ettekandjaks on sotsiaalkomisjoni esimees Siret Kotka. Palun!

(Kaugühendus)

Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon käsitles Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Moldova Vabariigi vahelise sotsiaalkindlustuslepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 318 ettevalmistamist teiseks lugemiseks k.a 6. aprillil. Seaduseelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei tulnud ning komisjon tegi otsuse teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus k.a 14. aprillil ehk täna. Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on võimalik esitada küsimusi. Ma ei näe küsimusi. Ahhaa, Tarmo Kruusimäel on küsimus, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! Ma küsin teie käest täpsustava küsimuse. Kas see [eelnõu] puudutab ka Transnistria piirkonda? Juhul, kui ta ei puuduta, siis kuidas vaatab sellele teie koostööpartner Ühtne Venemaa?

(Kaugühendus)

Hea küsija! Käesolev eelnõu puudutab Eesti Vabariigi ja Moldova Vabariigi vahelist sotsiaallepingut.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Hea ettekandja! Toetudes Tarmole, küsin, kas Moldova on meie riigi arvates ilma Transnistriata eksisteeriv poliitiline ühendus.

(Kaugühendus)

Head inimesed, ütlen veel kord, et see seaduseelnõu puudutab Eesti Vabariigi ja Moldova Vabariigi vahelise sotsiaallepingu muutmise protokolli ratifitseerimist. Võtke ja vaadake seda nii, kuidas soovite.

Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea aseesimees! [Ma mõtlen, et] kuidas [teie vastuse peale] poliitiliselt korrektselt öelda – pole paha, Sherlock! Ka mina loen, et on Eesti Vabariik ja Moldova. Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas te käsitlete Moldovat. Kas koos Transnistriaga või ilma Transnistriata? Aga et pealkiri on niisugune, siis võiks ju proovida natuke rohkem [teemat avada]. Me oskame [lugeda], me kõik tunneme ladina tähestikku.

(Kaugühendus)

Aitäh kommentaari eest!

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

[Kas Transnistria] on selle lepingu kohaselt sellesse lepingusse kuuluv või mitte kuuluv?

(Kaugühendus)

... Moldova Vabariigi koosseisus selles lepingus olemas.

Rohkem küsimusi ei ole, või siiski on. Jevgeni Ossinovskil on ka küsimus. Palun!

(Kaugühendus)

See on tõepoolest oluline küsimus. Kas sotsiaalkomisjon käsitles teemat, mis puudutab näiteks mingite täiendavate pensioni- või muude õiguste tekkimist, kui need on tekkinud näiteks Transnistria territooriumil sealse tööandja juures töötades? Mis viisil sellisel puhul seda küsimust käsitletakse?

(Kaugühendus)

Veel kord, kui me räägime Moldovast, siis protokollis on arvestatud Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevaid nõudeid ja teise lepingupoole ettepanekul tehtud muudatusi, mis on tehtud Moldova pensionisüsteemist tulenevalt. Ka seal on näiteks invaliidsuspension asendatud töövõimetuspensioniga. Need on need muudatused, miks me selle kõik tegime. Ja eelkõige, kui me räägime sellest lepingust veel, siis Eestil oli vaja seda lepingut muuta eelkõige sellepärast, et ka Eestis on ju läbi viidud töövõimereform, mille tulemusel Eestis enam töövõimetuspensioni ei määrata.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kui juba kuumaks läks, siis küsin ka, aga mitte Transnistria kohta. Lihtsalt huvi pärast: kui palju on praegu neid inimesi, keda seal Moldovas see puudutab?

(Kaugühendus)

Üks moment. Kui me räägime töövõimetusest, siis töövõimetuid Moldovas elavaid isikuid meil ei ole. Kui me räägime aga Eesti vanaduspensioni saajatest Moldovas, siis neid oli näiteks 2019. aastal seitse.

Ma ju ütlesin, et on põnev seadusloome. Rohkem küsimusi ei ole. Selle seaduseelnõu kohta ei ole esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Ja nüüd me saame minna läbirääkimiste juurde. Tarmo Kruusimäe Isamaa fraktsioonist, palun!

(Kaugühendus)

Tänan! Ma saan aru, et meil on teine lugemine ja me saame nüüd rahulikult rääkida. Ma räägin siis lihtsalt enda eest. Ma eeldan, et mind on kuulda. See arvuti või tehnika, mis mul siin on ...

On kuulda.

Tänan, hea aseesimees! Head rahvaasemikud! See küsimus ei ole tegelikult nii ühene ja nii lihtne, nagu tundub. Meil on praegusel hetkel välisminister läinud Ukrainasse, aga teadupärast on Krimm okupeeritud ja annekteeritud. Need inimesed lubati liita ja vist liidetigi Venemaa Föderatsiooni pensionisüsteemiga. Mis aga puudutab poolt Luganski ja Donetski oblastit, siis sealsed inimesed ütlevad, et nad ei taha Ukrainas olla, küll aga tahavad Ukraina riigilt saada pensioni.

Üks sihuke põhiküsimus ongi see, et kas sel hetkel, kui me sõlmime selle lepingu, saavad inimesed, kes tegelikult ei taha [Ukraina koosseisus olla] ja keda rahaliselt aitab Venemaa, meilt legitiimsuse sellelesamale asjale. Kas me tunnustame okupeeritud alasid, ütleme, territoriaalse terviklikkuse mõiste alt? Aga kuidas sa annad [toetust] inimestele, kes ei ole lojaalsed ja elavad teises inforuumis, teises süsteemis, ja kes ütlevad, et nad ei soovigi sellelt riigilt [midagi] saada? See on riigiõiguslikult suhteliselt keerukas [olukord], eks ole – see, millest siin lähtuda.

Meie praegune välisminister on [selline], nagu ta on. Ma ise loodan küll, et võib-olla mingil hetkel võtab peaminister temalt selle kõnekaardi ära, saate aru, sest muidu ta jälle vaatab, et oo, midagi pole teha, oo, näe, tõmban siin Lavrovile traati, et kuule, teeks mingi asja ära, mul praegu kõneaega on. Võib-olla läheb ta sinna Ukrainasse ja ütleb, et ja-jaa, Ukraina ongi selline, aga Krimm on iidne Venemaa ala ja seda me ei käsitle. Sellised küsimused.

Samamoodi oli tegelikult täna ju ka seoses katalaanide iseseisvuspüüdlustega ja me ei saanud seda ilmselget vastust. Kui me selliseid lepinguid sõlmime, siis kahjuks on Venemaa naaberriikidel sellised külmutatud konfliktid. Kui nüüd hakkab sealt tulema palju selliseid inimesi, kes räägivad, et nad on kõik selle pensioni saajad või et neil peaks see õigus olema, siis esiteks võime riigina võtta endale rahalised kohustused, aga teiseks, mure on see, et Moldova rahvas võib-olla ei olegi väga õnnelik, kui see laieneb ka nendele kodanikele. Seda peaks nüüd arutama. Muidu raha tuleb, seda on Euroopast odavalt saada, ja me võime ju kõiki toetada, me oleme edasiarenenud riik.

Aga minu jaoks on, jah, küsimus selles, et kas meie kui Eesti Vabariik käsitleme Moldovat koos Transnistriaga ja kuidas on siis lood nende Venemaa Föderatsiooni kodanikega, kes elavad Transnistrias, Moldova territooriumil, aga enda arvates ei ole nad enam Moldova kodanikud. Minu jaoks on see natukene keerukas, aga ma saan aru, et sotskomisjonis oli see kõigile selge nagu seebivesi ja kuna see [eelnõu] tuleb Sotsiaalministeeriumist, no siis ma üldse ei imesta. Aitäh!

Rohkem läbirääkimiste soove ma ei näe. Saame minna hääletamise juurde. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 318 lõpphääletus. Asume ette valmistama.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Vabariigi ja Moldova Vabariigi vahelise sotsiaalkindlustuslepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 318. Palun võtke seisukoht ja hääletage! 

Eelnõu poolt on 87 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 1. Eelnõu on vastu võetud.

Liigume tänase päevakorraga edasi. Päevakorrapunkt 16: Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Annan sõna keskkonnakomisjoni esimehele Yoko Alenderile.

(Kaugühendus)

Head kolleegid! Hea juhataja. Kena uut töökuupäeva! Meie ees on jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu teisel lugemisel. Seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2020. aasta 11. mail. Meenutan, et minister, kes eelnõu meile esimesel lugemisel tutvustas, oli Rene Kokk.

Eelnõu kohaselt muudetakse jäätmete liigiti kogumise, laiendatud tootjavastutuse, koduse jäätmetekke vältimise, kohaliku omavalitsuse üksuste ning riigi jäätmekavade ja jäätmete ringlussevõtu tõhustamisega seotud nõudeid ja meetmeid, et saavutada paremad tulemused jäätmete korduskasutamise ettevalmistamises ja ringlussevõtus. Samuti täpsustatakse vastutussätete sõnastust ja karistusmäärasid.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 20. mail 2020. aastal ja muudatusettepanekud esitati 3. juuniks. Riigikogu liige Mart Võrklaev esitas kolm muudatusettepanekut, teised Riigikogu liikmed, komisjonid ega ka fraktsioonid eelnõu muudatusettepanekuid ei esitanud. Mart Võrklaev võttis oma ettepanekutest esimese ja kolmanda 22. märtsil tagasi. Oma arvamuse eelnõu kohta ja ettepanekud eelnõu muutmiseks on esitanud veel Eesti Pandipakend, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Narva linna elanikud ja Keskkonnaministeerium.

Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks 2020. aasta 13. juulil ja 8. detsembril ning sellel aastal 6. ja 8. aprillil. 13. juulil eelmisel aastal oli kaasatud väga lai ring huvigruppe ja tutvustati erinevaid ettepanekuid. 8. detsembril osalesid ainult ministeeriumi esindajad ja istungil toimus 15 esitatud muudatusettepaneku hääletus. Need olid eelnõu tehnilised ja keelelised parandused.

Peale valitsuse vahetust otsustasime eelnõu käsitlemist jätkata. 6. aprillil kutsusime komisjoni taas suhteliselt laia ringi huvigruppe: Eesti Taaskasutusorganisatsioon, Eesti Pakendiringlus, Tootjavastutusorganisatsioon, ringmajandusettevõtete liit, linnade ja valdade liit, kaubandus-tööstuskoda, kaupmeeste liit, Karastusjookide Tootjate Liit, toiduainetööstuse liit, keemiatööstuse liit ja Keskkonnaministeerium.

Komisjoni istungil tutvustasid huvigrupid oma ettepanekuid. Põhilised teemad olid pakendijäätmete tekke kohapealt kogumise korraldamine ja avalike pakendikonteinerite ümbruse korrastamise vajadus. Ka jäätmetest proovide võtmise metoodika üle pidasime arutelu ja küsimus oli ka karistusmäärade kohta. Samuti käsitleti pakendiettevõtjate audiitorkontrolli, mida eelnõu ka puudutab.

Istungil selgitati, et kohaliku omavalitsuse üksus võib korraldada pakendijäätmete liigiti kogumise tekkekohalt kokkuleppel pakendiseaduse §10¹ lõikes 1 nimetatud taaskasutusorganisatsiooniga ja taaskasutusorganisatsioonile tagatakse sellisel juhul osalemine pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel proportsionaalselt tema turuosaga. See tähendab, et taaskasutusorganisatsioonidele tagatakse ligipääs kokkukogutud pakendijäätmetele. Peeti oluliseks välja tuua, et kohaliku omavalitsuse üksus teeb koostööd jäätmete taaskasutuse korraldamisel kõikide taaskasutusorganisatsioonidega, mitte ainult ühega neist.

Varem on kohaliku omavalitsuse üksusel samuti olnud õigus pakendijäätmete kogumine korraldatud jäätmeveoga hõlmata, kuid kahjuks seda võimalust laialdaselt kasutatud ei ole. See õigus tulenes varem jäätmeseaduse § 66 lõikest 2 ja selle lõike kohaselt saab kohaliku omavalitsuse üksus korraldada ilma taaskasutusorganisatsiooniga kokkulepet saavutamata pakendijäätmete tekkekohalt kogumise, kuid sellisel juhul säilib samamoodi paralleelselt pakendijäätmete kogumine ka organisatsioonide hallatavate avalike kogumiskohtade kaudu. Ja sel juhul on teenusega liitumine jäätmevaldajale ehk inimestele vabatahtlik.

Nüüd selle uue paragrahvi koosmõjus selle eelmisega antakse kohalikele omavalitsustele võimalus muuta tekkekohalt pakendijäätmete kogumine jäätmevaldajatele kohustuslikuks, kuid ainult tingimusel, et tehakse koostööd taaskasutusorganisatsioonidega ja teenuse hind on vähem kui 30 eurosenti. Muul juhul on liitumine vabatahtlik.

Muudatus aitab vähendada pakendijäätmete kogust segaolmejäätmete koostises ja taaskasutusorganisatsioonide kätte jõuavad parema kvaliteediga pakendijäätmed. Ja kui kohaliku omavalitsuse üksus... (Ühendus hakib.) kokkuleppe taaskasutusorganisatsiooniga tekkekohalt kogumist, siis võib kohaliku omavalitsuse organi nõusolekul vähendada taaskasutusorganisatsioon nende avalike konteinerite arvu ja mahtu proportsionaalselt pakendijäätmete tekkekohalt kogumise liitunute arvuga. Eelnõus täpsustatakse seda korraldust, kuidas saaks ikkagi pakendeid eelistatult tekkekohalt koguda.

8. aprilli istungil osalesid ka Keskkonnaministeeriumi esindajad ja istungil kujundati seisukoht Mart Võrklaeva muudatusettepaneku osas, mis endiselt üleval oli. Samuti otsustas komisjon esitada neli komisjoni muudatusettepanekut.

Pisut siis muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekud nr 1 ja nr 8 on seotud ja Mart Võrklaeva ettepanek on meil loetelus nr 8. Riigikogu liige teeb ettepaneku jätta plaanitavast jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seadusest välja § 1 punkt 96, millega täiendatakse jäätmeseadust ja antakse Keskkonnainspektsioonile (tänase nimega Keskkonnaamet) õigus teha haldusjärelevalvet kohaliku omavalitsuse haldusaktide üle. Muudatusettepaneku esitaja leiab, et kuna on tegemist haldusaktide õiguspärasuse kontrolliga, mitte sisu kontrolliga, siis ei ole nende ülesannete andmine Keskkonnaametile põhjendatud. Haldusaktide õiguspärasuse kontrolli kompetents ja pädevus on juba olemas Justiitsministeeriumil. Komisjon arvestas seda muudatusettepanekut täielikult ja see on seotud muudatusettepanekuga nr 1.

Muudatusettepanekud nr 4, 14, 15, 19 ja 20 on komisjonipoolsed ja tehtud ministeeriumi samasisuliste ettepanekute alusel.

Muudatusettepanek nr 14 on võib-olla kõige sisulisem, see ei ole tehniline. See on uus muudatusettepanek, mis annab kohalikule omavalitsusele õiguse korraldada ületäitunud avalike pakendijäätmete konteinerite ja sinna ümber kogunenud pakendijäätmete käitlemist. Enne, kui kohalik omavalitsus konteinerid tühjendab või pakendijäätmed sealt ära koristab, peab ta andma võimaluse taaskasutusorganisatsioonil seda ise teha. Selleks peab kohalik omavalitsus kirjalikult teavitama taaskasutusorganisatsiooni ja määrama mõistliku aja konteineri tühjendamiseks. See peaks olema fikseeritud ka osapoolte omavahelises lepingus.

Samuti on kokkuleppes oluline kajastada tingimused, millal kohalik omavalitsus ise pakendijäätmete äraveo korraldab ja taaskasutusorganisatsioonile selle eest arve esitab. Oluline on, et taaskasutusorganisatsioonile antakse võimalus ületäitunud konteiner tühjendada või konteineri kõrvale ladustatud pakendijäätmed ära koristada.

Ka huvigrupid avaldasid arvamust, et see omavaheline leping on väga oluline ja tegelikkuses see tihtipeale ka niimoodi toimub. Aga esineb siiski probleeme. Tühjendusgraafikute paindlikkus on sageli ebapiisav ja selle sätte eesmärk on anda selgem lahendus, kuidas tagada avaliku konteineripargi heakord.

Muudatusettepanekud nr 19 ja 20 on seotud sellega, et eelnõu ei jõustunud seadusena 2020. aastal, ehk siis tähtaegadega. Muudatusettepanekus nr 20 on muudetud jõustumise aeg 2021. aastal 2022. aasta 1. jaanuariks. Adressaatidel jääb siis piisavalt aega muudatustega pärast eelnõu seadusena jõustumist tutvuda ja uute nõuetega arvestada. Eelnõu § 3 tekstist jäävad välja viited § 2 punktidele 5 ja 6, kuna need jõustuvad üldises korras.

Muudatusettepanek nr 7 puudutab audiitorkontrolli laiendatud tootjavastutuse põhimõttes sätestatud kohustuste rahastamise õiguse kohta. See on vormistatud Audiitorkogu ettepanekul komisjoni muudatusettepanekuna. Seda sätet on õigusselguse huvides täpsustatud ja ülesandeks on seatud kontrolli teostamine, kas eelnimetatud kohustuste rahastamiseks on piisav raha olemas.

Muudatusettepanek nr 16 on keeleline parandus, mis on tehtud Eesti Pandipakendi ettepaneku alusel. Sõnastusest on üks sõna välja jäetud.

Muudatusettepanekud nr 2, 3, 5, 6, 9–13, 17 ja 18 on komisjonipoolsed normitehnilist laadi ja lähtuvad Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja asjakohastest sätetest.

Komisjon tegi ka menetluslikud otsused. Otsustati eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda saata 14. aprilliks. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 21. aprillil.

Ja hea meelega vastan teie küsimustele. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

(Kaugühendus)

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Te lugesite ette kõik need, kes olid kaasatud, aga kas oli kaasatud ka keegi, kes esindas neid nn tootjaid ehk siis inimesi, kes toodavad iga päev prügi? Ja kas ma saan õigesti aru, et see kohustus, et tuleb, kui võimalik, protsessi käigus mulda toota – et see vahend tuleb inimestel ise soetada?

Yoko Alender, palun!

Vabandust! Tarmo Kruusimäe ühendus oli kahjuks väga katkendlik. Ütleme nii, et tootjate all peetakse silmas ikkagi neid organisatsioone ja ettevõtteid, kes pakendeid turule lasevad, ehk kaubanduse esindajad eelkõige. Inimesed oleme me kõik ja tarbijad oleme me ka kõik. Aga tarbija rollis oleme me siin tegelikult ikkagi n‑ö jäätmevaldajad. Ja  ma kahjuks ei kuulnud hea kolleegi küsimust biojäätmete kohta. Kinnitan üle, et eelnõu tõepoolest tegeleb kohustusega biojäätmeid edaspidi liigiti koguda. Võib-olla saab Kruusimäe veel ühe küsimuse hiljem esitada, siis saan uuesti proovida vastata.

Aitäh! Aivar Kokk, palun! Austatud Aivar Kokk, teid ei ole kuulda. Teid ei ole kuulda! Proovime härra Aivar Kokaga uuesti ühenduse luua. Aivar Kokk, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja ja hea Yoko! Ma jätkan eelkõneleja küsimust. Te olete öelnud, et teie valitsemisajal makse ei tõsteta. Aga ma saan aru, et praegu pannakse eraisikutele, nii kortermaja elanikele kui eramuomanikele kohustus hakata veel midagi koguma, endale konteinereid muretsema, kulutusi tegema. Kust sihukene arusaamine on tulnud, et inimestele tuleb veel kohustusi juurde teha? Samas ühtegi elanike või omanike organisatsiooni, kortermajade ja või eramajade omanikke te enda komisjoni ei kutsunud. 

Austatud juhataja! Hea kolleeg! Tundub, et internet on õhtu poole muutunud pisut kehvaks, aga nii palju, kui ma küsimust kuulsin, siis tõepoolest liigiti kogumine on eesmärgiks juba aastaid. Ja olgem ausad, osas eesrindlikes omavalitsustes sellega ka nutikalt läbiviidud hangete kaudu tegeldakse. Mis puutub biojäätmete liigiti kogumise nõudesse, siis selle eelnõuga võtame üle Euroopa Liidu kohustused. Ja selleks, et korteriühistud ja eramud saaksid konteinerivõrku kaasajastada, on kohalikele omavalitsustele ette nähtud toetus. Samuti saab projektipõhiselt toetust selleks otstarbeks taotleda Keskkonnainvesteeringute Keskusest. Ja seda on mitmel pool ka edukalt tehtud.

Paul Puustusmaa, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, juhataja! Hea Yoko! Seadus oma olemuselt tundub olevat sihukene hästi hea ja vajalik. Me kuuleme siin, et biojäätmete liigiti kogumine ja progress  – see tundub olevat niisugune väga tugeva potjomkinluse lõhnaga. Sellepärast, et kui me mäletame, siis see oli kuskil selle aasta jaanuaris-veebruaris, kui meil Eestis plahvatas suur skandaal, mis puudutas jäätmete liigiti kogumist, sorteerimist, pakendamist, äravedamist. Selgus, et aastaid on sellega tegeletud nii, et sellega ei olegi tegeletud. Riigikontroll hakkas seda asja kontrollima, tehti audit ja jõuti järeldusele, et Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet polegi sellega vist sisuliselt tegelenud. Ma ei tea, millega nad tegelevad.

Siis tuli meil Riigikogus kokku riigieelarve kontrolli erikomisjon, kes seda teemat sügavamalt arutas. Jõuti järeldusele, et me elame jäätmemajanduses Eestis nagu kahe korrusega ühiskonnas: üks on olukord paberil, seadustes, teine on tegelikkus. Ja tegelikkus on väga-väga halb. Kas see seadus, mis nüüd tuleb, suudab olukorda parandada? (Juhataja helistab kella.) Või aitab see natukene kaasa ...

Hea küsija, teie aeg.

... et ka tegelikkuses midagi toimuks?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Head kolleegid! Need on väga õigustatud küsimused. Ma ütleksin kokkuvõtvalt nii, et see eelnõu on üks samm paremale tulemusele, sisukamale ringmajandusele lähemale. Kaugeltki ei lahenda see kõiki probleeme, mis puudutavad liigiti kogumist, mis puudutavad üldse ringlussevõtu võimekust Eestis. Samuti ei lahenda see probleeme järelevalvega. Küll aga see astub selleks mõne sammu.

Sisu mõttes kõige olulisemad asjad selles eelnõus tõepoolest puudutavad biojäätmete segaolmeprügist n-ö väljasaamist. Biojäätmete osakaal segaolmejäätmetes on suur ja need reostavad segaolmejäätmete konteinerit, juhul kui need seal on. Selles mõttes see eelnõu on esimene samm. Aga ma olen täiesti nõus küsijaga, et siin ei ole kogu lahendust. Selle teemaga me tegeleme keskkonnakomisjonis ja tegeldakse ka ministeeriumis edasi.

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tegelikult ma jätkan härra Puustusmaa küsimust. Jah, ega selles eelnõus olevate asjade vastu ei olegi võimalik olla. Asi on tõesti pigem selles, et on selge, et teha oleks veel palju rohkem vaja. Me teame, me just arutasime siin seda, et plastpakendi omavahend Euroopa Liidu kontekstis näiteks – kuna meil on seis kehva, siis me peame 11 miljonit eurot rohkem maksma, kui me muidu peaksime maksma.

Ma küsisin ka rahandusministrilt, millised on valitsuse plaanid, mis puudutavad ka tootja motivaatoreid, et vähem pakendeid turule lastaks, et neid paremini kokku kogutaks. Me kõik teame neid probleeme, mis on seotud tootjavastutusorganisatsioonidega. Oskad sa öelda, mis on valitsuse seadusandlikud plaanid selles osas, mis puudutavad tootjavastutusorganisatsioonide laiemat reformi?  

Hea juhataja! Austatud küsija, ma väga vabandan! Ma kuulsin seda mõistlikku sissejuhatust, aga küsimuse hetkel heli kadus. Ehk küsija saaks küsimust korrata.

Ma palun mikrofon uuesti anda Jevgeni Ossinovskile, et ta saaks oma küsimust korrata. Jevgeni Ossinovski, palun! 

Nii, äkki nüüd õnnestub. Ma küsisin, hea Yoko, seda, kas sa tead, millised on valitsuse plaanid, milline on kavandatav seadusandlik pakett selleks, et tootjavastutusorganisatsioonide osas laiemat reformi ellu viia. Kõiki neid probleeme me teame. Millal võiks muudatusi oodata ja milline see pakett võiks välja näha?

Aitäh! Nüüd oli kuulda. Austatud juhataja! Hea küsija! Eks selle paketi väljatöötamise juures oleme kindlasti ka meie komisjoni liikmetena ja kogu riik. Ja ma arvan, et lisaks ka väga palju huvigruppe. See on teema, mis puudutab paljusid. Minu teada lõplikku valmis plaani ei ole. Keskkonnaministeerium on tegelikult aastate jooksul teinud väga palju ettepanekuid Riigikogule, millest enamik tänaseni läbi läinud ei ole. Ministeerium praegu vaatab neid üle, kaasajastab ja ma loodan, et kui me selle eelnõu saame kenasti ühise konsensuse toel seadusena vastu võetud, siis saame jätkata järgmiste teemadega. Ma olen väga nõus, et üks võtmeküsimus on, kuidas tugevdada tootjate motivatsiooni lasta turule mõistlikumaid, paremini ringlusse võetavaid pakendeid ja panustada ka taaskasutusorganisatsioonidesse nii, et ringlussevõtu võimalusi suurendada. 

Hea komisjoni esimees, austatud Yoko Alender! Mul on üks ettepanek teile. Võib-olla oleks ühendus parem, kui te paneksite oma videopildi kinni. Äkki siis ühendus toimib mõlemalt poolt paremini. Prooviks korra nii katsetada. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea Yoko! Ma sellega küll ei saa kuidagi nõus olla, et inimesi, kellel lasub nüüd mingi uus kohustus, ei ole kaasatud sellesse arutelusse, Neid see seadus mõjutab, eks ju. Aga selle prügihundiga on täpselt nagu tiigrihüppega. Need olid kunagi hästi kõvad ja säravad sõnad, aga nad ei toimi. Paljud kodanikud kaotavad praegu, koroonatingimustes töö ja neil on niigi raske. Nüüd nad peavad hakkama veel prügi liigiti koguma. Ja neid ei ole kaasatud nendesse protsessidesse. Aga see on lihtsalt märkus. Ma küsin: kes rahastab taaskasutusorganisatsioone?

Yoko Alender, palun! Yoko Alender, kas te kuulete?

Jaa, nüüd kuulen. 

Kas te seda küsimust kuulsite?

Kahjuks Kruusimäe küsimuse lõpp ... Kas saaks äkki korrata küsimust? Jah, palun!

Palun uuesti mikrofon Tarmo Kruusimäele, et saaks korrata küsimust.

Kes rahastab taaskasutusorganisatsioone, et nad saaksid seda teenust osutada?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija, taaskasutusorganisatsioone rahastavad tootjad, kes pakendeid turule toovad. 

Liigume edasi. Järgmine küsija on Aivar Kokk ja lubage ka temale soovida palju õnne, palju tervist ja jõudu tänase sünnipäeva puhul. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Hea juhataja! Hea Yoko! Ma küsin natukene veel biojäätmete kogumise kohta. Omavalitsused hakkavad projekti kirjutama ja raha taotlema. Tegelikult on ju vaja eraisikutel ja kortermajadel biojäätmeid saada ja ma usun, et need, kes biojäätmeid on korjanud, teavad, et biojäätmeid saab korjata selliselt, et liha ja kala sinna ei pane, muidu on kastid hiiri ja rotte täis.

Minu küsimus on aga hoopis pakendijäätmete liigiti kogumise konteinerite ümbruse korrastamise kohta. Kui praegu ringi käia, siis väga paljudes omavalitsustes ... (Ühendus hakib.) ... kus oleks need alused korda tehtud ja inimeste silmale ilusad vaadata, aed ka ümber sellele tehtud.

Austatud Aivar Kokk! Kahjuks ei olnud seda küsimust kuulda. Vähemalt siin saalis ei olnud kuulda, jutt oli katkendlik. Mul on ettepanek, et ma annan uuesti teile sõna. Palun teid korrata oma küsimust, ehk on paremini kuulda. Aivar Kokk, palun!

Kogumiskonteinerite ümbruse korrastamine on üks selle eelnõu teemadest. (Ühendus hakib.)  Ja see riivab inimeste silma.

Austatud Aivar Kokk! Teid ei ole kuulda, jutt on väga katkendlik. Kas me saame kuidagi nii, et te korraks panete süsteemi kinni, selle Chrome'i, ja avate uuesti? Ma loodan, et te ei pahanda, kui ma võtan vahepeal Andres Metsoja küsimuse ja siis me tuleme teie juurde tagasi. Äkki te korraks sulgete Chrome'i ja siis avate uuesti. Aga proovime nüüd edasi minna. Andres Metsoja, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu, lugupeetud esimees! Austatud komisjoni esimees Yoko! Ma arvan ka, et see samm on küllalt laisk, aga õiges suunas. Üldiselt tundub, et ühiskonnas on seda ühisosa vaja kogu aeg otsida. Suurim võidukäik jäätmemajanduses vist on jäänud peatuma sinna, et me oleme suutnud üle Eesti looduses isetekkelised prügilad sulgeda. Minu küsimus sulle, hea Yoko, tulebki sellest valdkonnast. Kuidas sulle tundub, kas Eestis on puudu visioonist või tahtest korraldada? Tõepoolest, omavalitsused on teinud ära väga suure töö, sest jäätmemajandus oli meil ju tegelikult metsas ja põllu peal. Selle jäätmeseadusega on astutud suured sammud, aga kuidas sulle tundub, kas siit saab nüüd ilusti selle arenguga edasi liikuda?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija, hea kolleeg keskkonnakomisjonist! Ma arvan, et see on väga hea pinnas edasi liikumiseks. Ja ma kasutan võimalust tunnustada ka meediat, kes on tegelikult neid kitsaskohti viimasel ajal väga tõhusalt välja toonud. Loomulikult on meile abiks ka Riigikontrolli aruanded. Ma arvan, et tegelikult osapoolte soov seda süsteemi parandada on väga tugev, ehkki poliitiliselt tuleb teha ka teatud n‑ö ebamugavaid otsuseid. Loomulikult süsteemi uuele tasandile viimine toob kaasa ka teatud kulusid. Ja on ju ilmselge, et tegelikult enamikus Eesti paikades on olmejäätmete äraandmine ikkagi suhteliselt odav.

Teeme uue katse. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea Yoko! Ma loodan, et nüüd on kuulda. Eks elu on ikka niimoodi, et kui riik hakkama ei saa, siis pannakse ülesanne inimeste kaela. Aga ma küsin seda. Pakendijäätmete liigiti kogumise konteinerite ümbruse korrastamine oli üks teema. Aga kas oli ka arutelul see, et neil konteineritel peaks olema kõva alus ja ümber aed, et ei riivaks inimestel silma? Ma Tartus võin küll oma maja juures kogeda, et üle tee on visatud lihtsalt heinamaa peale need konteinerid ja inimesed sõltuvalt ilmast peavad seal mudas või muru sees talluma, et saada oma pakendid ära panna.

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Silmailu küsimused meil komisjonis arutelu all ei olnud. Küll aga võin öelda seniste teadmiste baasilt, et mulle tundub, et on üsna suur konsensus selles, et me võiksime pigem liikuda ikkagi tekkekohalt kogumise poole ja avalik võrk võiks olla ainult teatud kohtades, võib olla eelkõige hajaasustuses.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Liigume nüüd edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Sõna on Tarmo Kruusimäel, palun!

Hea esimees! Hea ettekandja ja kõik otsustajad, kelle ees me praegusel hetkel oleme! Ja muidugi inimesed, kes te nüüd teate, et varsti on teil kohustus hakata kõiki kartulikoori ja muud sellist komposteerima. Aga selleks, et see ei tunduks teie ajude komposteerimisena, oleks vaja mõni asi selgeks rääkida.

Miks ma olen skeptiline? Ma olen sellepärast skeptiline, et Tallinna linn oli väga ettevõtlik ja pani üles suured värvilised torud. Ja ütleme, paberpakendi jaoks oli see kõige väiksem osa pandud, ometi seda oli inimestel kõige rohkem, ja siis olid mingid plekkpurgid, mida on kõige vähem, ja siis ka mingi klaastaara ja mingi asi veel. Tagajärg oli see, et kõik olid pärast paberit täis.

Saabus aasta 2009, kärbete aeg. Ja näe imet, sellest hetkest enam prügihunt ei olnud oluline, sellest hetkest enam liigiti kogumine ei olnud enam oluline. Seega ma julgen väita, et see liigiti kogumine on kas kampaania korras või siis, kui on head ajad. Siis me saame sellega tegeleda. Ja kui on halvad ajad, siis me sellega tegeleda ei saa.

Aga see sõnum praegusel hetkel – vaat see ajastus. Jaa, ei saa salata, tuleb öelda, et Isamaa erakond on olnud siinkohal üsnagi kriitiline, sest päris paljud asjad on jäänud ikkagi lahtiseks. Me ei ole saanud kõiki häid vastuseid. Ja see on nüüd tulnud siia koroonaperioodi, kus me peaksime inimestest tegelikult hoolima, aga me nüüd keskendume rohkem prügile.

Nii mõnigi inimene võib küsida, et näed, valitsusele on prügi tähtsam kui inimene ja kas inimene peaks tunnistama ennast prügiks, et temast hakataks hoolima, et kõik organisatsioonid vaataksid, et issand jumal küll, mida me nende inimeste abistamiseks saaksime teha. Ja siis tulevad igasugused mõttekojad ja kõik esindajad kohale, vaatavad, et jaa, selleks, et inimestel oleks parem elada, peaksime tekitama inimestele parema elukeskkonna.

Mulle meenub üks teine asi. Tallinna linn otsustas Kristiines, minu valimisringkonnas aadressil Mustjõe 40 rajada ohtlike jäätmete jaama. Öeldi, et see on nii hea mõte, sest inimene tahabki tegelikult viia ohtlikud jäätmed kodu lähedale jäätmejaama. Kujutad ette sihukest ilusat pühapäevaidülli! Noored joovad võib-olla hommikukohvi. "Kallis, kas sa tahad, et ma lähen täna ja viin ohtlikud jäätmed kohe siiasamasse lähedale?" Mis oli selle tegelik põhjus, ma ei tea, aga meil Kristiines oli korraldatud asi sellisena, et meil sõitis auto läbi asumi, teavitati linnaosalehtede ja korteriühistute kaudu, et ohtlikke jäätmeid saate tuua sinna. Vahest on sellise roheliste keskkonnateemadega tegelemine eesmärk iseenesest. See, kui praktiline, kui vajalik ta on – teinekord jääb selline mulje, et vägisi viiakse pime vanaema kinno. Sest mõte iseenesest on ju tegelikult päris hea.

Ma pean ütlema, et need asjad võiksid olla kõik läbi räägitud ka inimestega, kodanikega. Mis nad sellest asjast arvavad, et nad peavad hakkama lihtsalt komposti koguma? Ja kas see kompost läheb taasringlusesse, nii et see kompostmuld tuleb sul kellelegi maha müüa, või võid sa selles kasvatada iseenda tilli ja sibulat? Aga siis see ju ei lähe ringlusesse. Võib-olla kui sa teed sinna kastile ühe nihukese ringi ümber ja teed veel A-tähe ka, mis tähendab, et olen aus, siis on võib-olla kõik asjad tähistatud ja Eesti saab selle rohemärgistuse.

No ja võib-olla siis me oleme juba nii head, et me ei peagi Euroopa Liidule seda laenu tagasi maksma, sest me oleme kõik kriteeriumid täitnud. Rohkem sihukest nutikust võib-olla nende asjade puhul! Aga mina olen paraku skeptiline. Ent idee iseenesest on hea. Kes meist ei tahaks paljajalu astuda märjale kastesele murule – see on nii imeline hetk! Selle nimel oleme kõik valmis kas või komposteerima. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! Kindlasti liigiti kogumine on õige tee ja seda teed me oleme käinud juba rohkem kui kümme aastat. Ma usun, et enamik peresid on juba aastaid liigiti jäätmeid kogunud. Aga kui seda eelnõu vaadata, siis seal on ikkagi tundub, et kui riik jätab midagi tegemata, siis see koormus tuleb lihtsalt eramajade peale. Kui palju siis neid biojäätmeid tekib? Kust need konteinerid saadakse, kas omavalitsus toob need kohale? Kas konteinerid tekitavad ka olukorra, kus hiiri-rotte on tunduvalt rohkem kui praegu? Nad hakkavad seal konteinerites elama ja sööma. Ja kuhu siis see konteinerisse tekkinud kompost pannakse? Kui on eramu ja on ka aiamaa, siis on lihtne, see läheb aiamaale, aga kui on kortermajad, mille ümbruses ei ole kuhugi seda komposti panna? Peab ka selle läbi mõtlema.

Teine teema, mis mind on alati häirinud. Minu arust enamik omavalitsusi on väga korralikult lahendanud pakendijäätmete liigiti kogumise konteinerite paigaldamise. Aga on ka omavalitsusi, kus need konteinerid visatakse ühel hetkel kuhugi heinamaale ja öeldakse, et nüüd on see õige koht, inimesed viige oma jäätmed sinna. Need on siis liigiti kogutud, ja kogu lugu. Sellest teemast on aastaid räägitud, aga minu arvates KIK-i kaudu võiks ikka olla selge nõue, et liigiti kogutud jäätmete konteinerite alused peaks olema kõva põhjaga, olgu see siis asfalt- või betoonalus. Kui käia, silmad lahti, mööda maailma, siis enamikus kohtades ei ole kuskil roostetanud konteinerid heinamaale visatud, vaid need on ikkagi piiratud aiaga. Aia sisse on paigaldatud konteinerid ja inimesed hea meelega korjavad liigiti jäätmeid ja viivad sinna, eriti, kui seda on võimalik tasuta ära anda.

Ma loodan, et selle eelnõu teine lugemine täna lõpetatakse ja järgmine nädal ka kolmas lugemine ning eelnõu võetakse seadusena vastu. Aga loodan ka, et keskkonnakomisjon tegeleb selle teemaga edasi ja saab aru, et jäätmete kogumine ja taara ja pakendite kogumine on veel lapsekingades. 

Võin öelda väikeettevõtjana, kes soovis ise pakendid kokku korjata ja ära anda, et selle paberimajanduse maksumus oli nii suur, et palju lihtsam oli maksta iga kuu korralikult pakendiaktsiisi ja ise mitte sellega tegeleda. Need võimalused on paljudelt ettevõtjatelt ära võetud, nii et nad ei saagi ise aktiivsed olla ja tegeleda pakendite kogumisega.

Ma loodan, et mõeldakse ikkagi veel läbi, kuidas need biojäätmete konteinerid eramute ja kortermajade juurde jõuavad, nii et nende eest ei peaks inimesed väga palju maksma. Kui ma oma pere peale mõtlen – mul on väike konteiner, mida kord kuus tühjendatakse, ja enamikul juhtudel on see pooltühi. Mul on jäätmeid – kartulikoori ja midagi muud – ikka väga väike kogus, aga kui see nõue tuleb, siis tuleb seda täitma hakata. Aitäh!

Aitäh! Ja läheme siit edasi mõnusa tempoga. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Nii nagu Isamaas on palju diskussiooni ja arvamusi jäätmete ja pakendite teemal, on seda ka ühiskonnas laiemalt. Kõik me puutume jäätmetega kokku ja kõigil on meil oma mingisugune arvamus. Aga selleks, et ühiskonnas edasi liikuda, on vaja üldist kokkulepet. Ja ma saan aru, et probleem Eesti jaoks on olnud just kokkuleppimine, kuidas edasi.

On selge, et jäätmed on lahutamatu keskkonna osa ja et siin maakeral oleks tore elada, tuleb rohkem ringlusesse võtta, tuleb rohkem taaskasutada. Ja see tähendab seda, et me peame oma peades järjest rohkem mõtlema, kuidas seda teha, ja see on hästi kinni motivatsioonis – motivatsioonis nii peredes kui ka omavalitsustes.

Minu arvates ka on liigiti kogumine väga õige samm väga õiges suunas. Aga vaadates kas või homset olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelu, kui me räägime kliimaneutraalsusest, on selge, et me räägime tegelikult ju sellest, et peaks vähem kilomeetreid läbi sõitma. Seega tuleks astuda järgmine samm. Tõepoolest on tekkekohast võimalik need liigiti kogutud jäätmed ära viia ja see võiks olla motivatsioon igale perele, igale omavalitsusele. Siis loksuks ka paika jäätmete statistika.

Olgem ausad, eks me ikka natuke kiviajas oleme sellega, et meil on segaolmejäätmete konteinerid ja sorteeri sa või ära sorteeri, nende miinimumsuuruse pealt pead sa segaolmejäätmete konteinerite tühjenduse tasu ikka maksma. Ja inimene on ratsionaalne. Kui ikka paistab, et seal konteineris on veel natuke ruumi, siis sinna midagi lisatakse. Sinna on ikkagi Eesti majapidamistes juba vanavanemate säilitatud kraami võimalik ära mahutada.

Aga kui me astuksime selle sammu, et segaolmejäätmete veoringi külge liidetakse see, et viiakse vajaduse korral ära biojäätmed, viiakse ära kogutud pakendid, ja seda saaks teha kõike ühe veoringiga, siis sõidetaks vähem kilomeetreid ja lõhutaks kehval aastaajal vähem teid. Tegelikult on ülimalt selge, et see kasutajamugavus loob ka motivatsiooni liigiti koguda, kui auto on tõesti sektsioneeritud konteineriga. Ja ma usun ka, et tekib motivatsioon nii vedajal kui ka tootjavastutusel omavahel suhelda, et kõik jõuaks uuesti ringlusesse. Siis on sellel materjalil ka palju suurem väärtus.

Tegelikult ma arvan, et strateegiliselt on vaja Eestis ära pidada ka debatt, kuidas meil ikkagi jääb nende prügilatega. Kas prügilad on strateegiline riigi ressurss või me võime minna seda teed, et me ikkagi ütleme, et ei peagi enam omavalitsused sellega seotud olema. Riik kunagi on toetanud nende rajamist, aga võib-olla need võiksid olla hoopiski eraturul.

Mina julgen arvata, et ikkagi strateegilist ressurssi riik peaks enda käes hoidma ja pigem püüdma neid logistikavõrke, mida teatud mõttes ju ka meie prügilad on, kuna need on tihti lisaks käitluskohale ka tööstusalad, arendada just nii, et me oleksime kuidagigi konkurentsis. Ma arvan, et me oleme jõudnud aega, kus ilmselt üksik omavalitsus enam nii väga ei soovi seda majandust korraldada. Vaadatakse ikkagi suuremaid piirkondi ja mõeldakse sellele, kuidas koostöös teiste omavalitsustega luua endale kompetents ja tänu sellele olla võrdväärne partner sellel, kui tohib nii öelda, jäätmeturul toimetades. Paraku on see teiselt poolt ka äri ja ilmselt tulevikus aina suurem. Nii et puhast keskkonda ja kainet meelt! Aitäh!

Jaa. Suur tänu! Hetkel rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Liigume edasi muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Number 5, juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Number 6, juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Number 7, juhtivkomisjonilt, peale arutelu otsus: arvestada täielikult. Number 8, Mart Võrklaevalt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Nüüd, head ametikaaslased, muudatusettepanekud nr 9–20 on kõik juhtivkomisjonilt ja seisukoht on arvestada täielikult: 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Aitäh teile selle abi ja toe eest! Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 190 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja 16. päevakorrapunkti käsitlemine lõppenud.

Liigume edasi 17. päevakorrapunkti juurde, milleks on ei midagi muud kui Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 300 esimene lugemine. Ma annan sõna ettekandeks sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Palun!

(Kaugühendus)

Tere varahommikust! Suur aitäh, Riigikogu esimees! Austatud saadikud! Püüan olla konstruktiivne sellisel kellaajal ja toon teie ette perehüvitiste seaduse muutmise kolme muudatusega.

Esimene muudatus on vanemahüvitise teistsugune määramine COVID‑i tingimustes töötuks jäänud lapsevanematele. See on tähtajalise kehtivusajaga. Teised kaks on kestma mõeldud muudatused. Üks neist on perehüvitise maksmine surnult sündinud lapse vanematele ja teine peretoetuste maksmine 16–19‑aastastele õppivatele noortele õppeaasta alguses.

Aga nüüd täpsemalt. Kõigepealt perehüvitiste seaduse muutmise see osa, mis puudutab vanemahüvitise suuruse arvutamist töötuse korral. Tõepoolest, juba eelmisel kevadel olukord tööturul ja riigis tervikuna tekitas meile hulga töötuid. Tänaseks on töötute hulk kasvanud ca 8,8%-ni. Iga nädal see muutub ja viimane kord, kui ma seda vaatasin, nägin just sellist numbrit.

Selleks, et vältida laste saamise edasilükkamist või ka koroonakriisi tõttu töö kaotanud vanemahüvitise saaja toimetuleku halvenemist, on planeeritud muudatus, mille korral vanemahüvitise arvestamise perioodist jäetakse töötuse periood välja. Me oleme teinud arvutused selle järgi, et 80% sünnitajatest on vanuses 23–37 aastat, ja arvestanud, kui palju potentsiaalselt võiks olla sünnitajaid, kes on koroonaviirusest tingitud olukorra tõttu töötuks jäänud. Oleme jõudnud sellisele järeldusele, et meede võiks puudutada 380 naist ja 80 meest. Kulu sellise nn kliendibaasi korral on 2,9 miljonit eurot aastas. Arvestades vanemahüvitiste eelarve suurust riigieelarves, tuleb tõdeda, et selline kulu on vähem kui 1% kogu eelarvest.

Tõsiasi on ka see, et selline muudatus nõuab IT-süsteemi arendamise kulu. See kulu on planeeritud Sotsiaalministeeriumi enda vahenditest ning on 63 000 eurot. Eelnõu see osa on planeeritud jõustuma 1. juulil k.a, aga on ka tehtud ettepanek, et seda võiks rakendada tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist k.a. Seda just eesmärgiga, et positiivses mõttes saaksid puudutatud ka need lapsevanemad, kes jäid töötuks eelmise aasta kevadel eelmise eriolukorra ajal, haiguse suurema leviku perioodil.

Teine muudatusettepanek on perehüvitiste maksmine surnult sündinud lapse vanematele. Kõigepealt, küsimuse ennetamiseks räägin, keda me peame surnult sündinud lapseks. Need on vähemalt 500‑grammise sünnikaaluga ja pärast 22. rasedusnädalat surnult sündinud lapsed. Selliseid lapsi on meil Eestis olnud viimastel aastatel aastas 40–60, aga see arv on kogu aeg kahanenud. 2019. aastal oli meil 28 sellist last. Arvestused riigieelarve kulude mõttes on tehtud väikese varuga ja võetud aluseks mitte 2019. aasta statistika, vaid 40 potentsiaalset surnult sündinud last aastas. See tähendaks riigieelarvele täiendavat kulu 13 000 eurot aastas.

Mis on selle muudatuse sisu? Mida me nendele vanematele, kes on saanud suure kaotuse osaliseks, pakume? Isadel on võimalik võtta isapuhkust ja saada täiendavalt vanemahüvitist 30 kalendripäeva ulatuses alates lapse sünnist. Ja samamoodi on õigus saada vanemahüvitist nendel emadel, kellel ei ole ravikindlustusseaduse alusel õigust saada sünnitushüvitist. Kuna see sihtgrupp on väga väike, aga siiski äärmiselt haavatav tulenevalt kaotusest – ilmselt me oskame kõik ette kujutada, kui sügav on lapse kaotuse puhul lein –, siis me peame ka arvestama seda, et  emadel oleks võimalik oma tervis taastada. Nii et selline toetus, mis on alguse saanud sihtgrupi enda algatusel ja leidnud ka Sotsiaalministeeriumi toe ja ka ... (Ühendus hakib.) ... toe. See on kindlasti meie kui hooliva ühiskonna ülesanne.

Kolmas muudatus on hästi praktilise loomuga. Teadupärast lapsetoetust makstakse 16-aastaseks saamiseni ja vanuses 16–19 juhul, kui noor jätkab õpinguid. Meil on aastas 535 sellist last, kes õpinguid ei jätka, ja nende lastele me maksame eelnõu kohaselt senisest ühe kuu võrra pikemalt lapsetoetust. Põhjendus on see, et hariduse infosüsteem ehk EHIS kogub andmeid ja ning edastab neid Sotsiaalkindlustusametile väikese viibimisega, aga kuna Sotsiaalkindlustusamet maksab lapsetoetusi välja septembri alguses, siis selleks ajaks täit andmestikku ei ole. Senine praktika on jätnud pered olukorda, kus üks kuu jääb vahepeal tagasiulatuvalt perele toetus maksmata. Selleks et tagada pere stabiilne sissetulek ka lapsetoetuste näol, on meie ettepanek pikendada seda ühe kuu võrra. Ja siis tõepoolest 535 last selle tulemusena saavad ühe kuu võrra kauem toetust, ülejäänud saavad toetust lihtsalt ilma selle ühekuuse vahepausita. Muidugi tagasiulatuvalt makstakse seda ka praegu. See kulu riigieelarvele on 60 000 eurot aastas. Ja SKAIS-i arenduskulu on veel täiendavalt 50 000 eurot ühekordset kulu.

See on lühidalt nende muudatuste sisu. Olen valmis vastama rahvasaadikute küsimustele.

Aitäh, hea ettekandja! Mul on ka teile palve, austatud Signe Riisalo, et võib-olla saate lülitada videopildi välja. Siis on heli veel parem, kuigi siin saalis oli see, ütleme, niisugusel heal tasemel. Läheme küsimuste juurde. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Väga vajalikud ja olulised muudatused! Nii nagu eelmises valitsuses rahvastikuminister Riina Solman tuli töötuks jäänud inimeste vanemahüvitise teemaga välja, nii on ka need kaks täiendavat muudatust tõesti väga olulised. Ja eriline tänu ja tunnustus nii Hanna Vseviovile kui ka teistele Sotsiaalministeeriumi ametnikele, kes väga kiiresti sellele väga valusale probleemile ehk siis surnult sündinud laste vanemate murele on lahenduse leidnud ja juba ka suurde saali need ettepanekud toonud.

Minu küsimus aga puudutab seda. Järsku te natuke täpsustate, kellel siis ikkagi on õigus saada töötuks jäämise korral vanemahüvitist nii, et töötuks jäämise periood sinna sisse ei lähe? Kas see õigus on ka näiteks FIE-del ja mida selleks tuleb teha, et seda saada?

Kõigepealt vabandan, ma ei saa kaamerat välja lülitada, kui mul on kõne aktiivne. Aga ma loodan, et ma olen kuulda ja ma püüan rääkida rahulikult ja aeglaselt. Vastuseks teile, proua Helmen Kütt, saan ma kinnitada, et nii FIE-d kui käsunduslepinguga töötavad inimesed on selle seadusemuudatusega kaetud. Tingimus, et töötuse perioodi võib välja arvestada, on loomulikult see, et inimene on võtnud ennast töötuna arvele. Eelnõu arutelude käigus oli ka sotsiaalkomisjonis küsimus, kas kõik inimesed võtavad end töötuna arvele või nad võtaksid, teades, et selline seadusemuudatus on tulemas või tulnud. Siin on arutelu juures põhjenduseks toodud, et töötuna tuleb ennast registreerida ju tegelikult täiendavate sotsiaalsete garantiide saamiseks, mitte ainult vanemahüvitise perioodi soodustingimustel kasutamiseks. Seetõttu me eeldame, et enamasti inimesed, kes on jäänud tööta, võtavad ennast töötuna arvele, et nad oleks kaetud ravikindlustusega ja saaksid kasutada ka muid tööturuteenuseid ja -toetusi. Nii et ma usun, et inimesed, kellele me soovime seda meedet toena pakkuda, on ennast töötuna arvele võtnud. Aga jah, FIE-d ja käsunduslepingu alusel töötavad inimesed on selle seadusemuudatusega hõlmatud.

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Loodan, et mind on kuulda.

Jah, on. Ja pilt on ka väga hea.

Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab § 63 täiendamist ja nende sätete järelhindamist, mis aastaks 2024 tuleb teha. Seda teeb Siseministeerium ja seda oli mul natuke üllatav näha, kuna nüüd on see üsna veider ja ebaõnnestunud rahvastikuministri konfiguratsioon õnneks lõppenud. Mina lootsin ja eeldasin, et nüüd on peredega seotud asjad kenasti tagasi oma kodus Sotsiaalministeeriumis, aga ikka on mingi veider arusaamatus, et ühed asjad on ühes majas ja teised teises.

Siin ma pean küll vabandama ja ütlema, et see on eelnõus ekslikult jäänud nii, nagu ta algselt eelnõu selles osas oli. Tõepoolest, laste ja perede teemad, nagu ka rahvastikupoliitika teemad on kõik üle toodud Sotsiaalministeeriumisse ja ka ministeeriumide põhimäärused on vastavalt muudetud. Ma väga loodan, et eelnõu menetlemise protsessis sotsiaalkomisjon saab selle väikese vea ära parandada. Sest tõepoolest Sotsiaalministeeriumi plaan on hinnata selle meetme mõju.

Kui see meede on avaldanud loodetud mõju ning me leiame, et peaks neid vanemaid, kes on töötuks jäänud, vanemahüvitise arvestamisel jätkuvalt toetama, siis me kavandame kindlasti ka meetme, mis oleks pikka aega jätkusuutlik. Ma pean siinkohal kohe ütlema, et tõenäoliselt sama meetme jätkamine sel moel ei ole mõistlik ja tuleks võib-olla üldse töötuskindlustuse või tööturumeetmete kaudu seda leevendust otsida. Vanemahüvitise kontekstis pikaajaliselt kestes see meede ennast ilmselt ammendab.

Jevgeni Ossinovski, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Nüüd ma küsin teise küsimuse, mida ma olen varem küsinud teie eelkäijatelt. Seaduse § 63 räägib perehüvitiste seaduse järelhindamisest. See seadus on nüüd mõnda aega kehtinud, see paindlik vanemahüvitis, ja see ei ole otseselt selle eelnõuga seotud, aga oluline siiski. Seaduses on § 63 lõige 2, mis ütleb, et Sotsiaalkindlustusamet teeb järelhindamise lõpliku analüüsi 1. jaanuariks 2020 ja esitab selle Sotsiaalministeeriumile. Mina eelmisel suvel küsisin seda härra Kiigelt, kui ta veel selle valdkonna eest ka vastutas. Juunis 2020 ta ütles, et tema teada sellist terviklikku järelhindamist valminud ei ole, ehkki seadusandja seda on Sotsiaalkindlustusametilt ja Sotsiaalministeeriumilt nõudnud. Kas tänaseks see § 63 alusel järelhindamise analüüs on valminud ja kui on, siis kas sellega saaks tutvuda?

Tervikseaduse analüüsi valminud ei ole, küll aga on kõikide muudatuste puhul, mis on eri ajaetappidel rakendunud, järelhindamist tööprotsessis tehtud. Sellist head üldkoondit meil praegu ei ole. Aga ma pöördun Sotsiaalkindlustusameti poole ja palun olemasoleva informatsiooni koondada, sest see järelhindamine on eeskätt vajalik perepoliitika kujundamiseks nii Sotsiaalkindlustusametile kui ka Sotsiaalministeeriumile, sest ainult selle alusel järgmised muudatused ja parandused seaduseelnõu kujul meil ju valmivad. Nii et ma luban, et ma tegelen sellega ja teavitan sellest ka rahvasaadik Jevgeni Ossinovskit.

Hea minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liige Priit Sibul. Palun!

Aitäh! Kui austatud esimees lubab, siis ma tutvustan selle eelnõu arutelu komisjonis.

Jaa, ootame huviga.

Aitäh! Selle eelnõu, mis perehüvitiste seaduse muutmisega tegeleb ja kannab numbrit 300, algatas Jüri Ratase valitsuses rahvastikuminister Riina Solman ja see oli meil sotsiaalkomisjonis esimest korda arutusel 12. jaanuaril, kui minister ja tema head abilised, nõunikud seda eelnõu tutvustasid. Kuna minister Signe Riisalo selle sisust üsna palju juba rääkis, siis ma ei hakka seda üle kordama.

Aga nagu jutt oli, põhiline idee on see, et see aitaks ennekõike neid inimesi, kes nüüd koroonaviiruse ajal mingil põhjusel tööta jäävad ja saavad lapse. See periood, kui nad tööta on, ei lähe vanemahüvitise arvestusse sisse ja sel põhjusel laste saamist edasi ehk ei lükata.

Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon edastas meile ühe ettepaneku ja toonase komisjoni esimehe Tõnis Möldri ettepanekul me pidime seda arutama esimese ja teise lugemise vahel. See seisab komisjonil veel ees.

Nüüd küsimused ja arutelu, mis komisjonis toimus. Heal komisjonikaaslasel Helmen Kütil oli küsimus. Tta pidas seda igati heaks ja õilsaks eelnõuks, aga arvas, et see jõuab parlamendi ette liiga hilja, oleks märksa varem võinud tulla. Tema küsimus oli, kuidas puudutab see eelnõu eri töövormides töötavaid naisi, näiteks naisi, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad või kes töötavad käsunduslepingu alusel. Minister täna just ütles, et see puudutab kõiki. Aga tookord Merlin Murumets ministeeriumist rääkis meile, et muudatust sooviti tõesti juba varem teha, siis kui perehüvitiste seaduse muutmisega pikendati järjestikuste sündide kaitseperioodi. Aga siis ei õnnestunud seda teha, sest see nõudis põhjalikumat analüüsi ja infotehnoloogilisi muudatusi. Plaanitud muudatustest saavad kasu kõik töötud, kes jäävad lapseootele ajal, kui need muudatused kehtivad.

Komisjoni liige Signe Riisalo uuris, kas seda on mõistlik teha vanemahüvitise skeemi kaudu või oleks olnud hoopis mõistlik leida lahendus tööturumeetmete abil. Vastus oli, et sellel eelnõul oli kaks peamist eesmärki: esiteks, toetada peresid, kes soovivad last saada, ja teiseks see, et laste saamist kindlasti ei lükataks edasi. Sellest tulenevalt disainiti see just vanemahüvitise skeemi muudatusena.

Oli küsimus, et kui selle eelnõu eesmärk on see, et kriisi tõttu ei jääks lapsed sündimata, ja abi saavad need, kes on kriisi tõttu töö kaotanud, siis kas selle seadusega ei diskrimineerita neid naisi, kes ei tööta töölepingu alusel, vaid on FIE-d. Ja küsimus on ka selles, et teatud grupp noori naisi jääb toetusest ilma. Need olid proua Helmen Küti asjalikud osutused. Ministeeriumi esindaja selgitas, et füüsilisest isikust ettevõtja, kes on kaotanud töö, saab samuti ennast töötukassas arvele võtta. Kui ta on korrektselt makse maksnud, siis on ka tema töötuna arvel oleku periood kaetud. Nii et sellised isikud saavad plaanitavast muutusest kasu.

Siis oli küsimus, mis saab nendest naistest, kes kevadel lahkusid töölt ja jätsid end töötuna arvele võtmata või võtsid eriolukorra ajal palgata puhkust, kuna nende koduõppel olevad lapsed vajasid kodus tuge ja seetõttu ei olnud neil võimalik aktiivselt tööd otsida. Ministeeriumi nõunik vastas, et eelnõu ei kata seda sihtrühma, kelle palka on vähendatud, ega neid, kes olid kaitstud palgatoetuse meetmega. Juhul kui naine sai palgatoetust, siis see periood läheb vanemahüvitise arvestusse sisse, kuna see oli sotsiaalmaksuga maksustatud. Rõhutati, et eelnõuga toetatakse neid, kes jäid palgast ja tööst ilma. Soovitakse kaitsta kõige haavatavamat sihtrühma. Naised, kelle palka on vähendatud, kaotavad küll vanemahüvitises, kuid kaotus ei ole nii drastiline kui nendel, kellel palka üldse ei olnud. Olgu öeldud, et see oli loomulikult komisjonis ka meie neljal arutelul kõige olulisem teema. Ja enne, kui ma päris lõpetan, ma kindlasti sellel teemal veel korra peatun.

Siis tehti ettepanek, et see eelnõu jõuaks siia suurde saali 20. jaanuaril. Seda ettepanekut toetati konsensusega. Seda, et mina võiksin eelnõu ette kanda, toetati ka konsensusega. Aga siis juhtus midagi. Esimene komisjoni istung, kus me seda arutasime, oli 12. jaanuaril. Võib- olla hea esimees ja ka teised kolleegid mäletavad, et siis tuli mõni sihukene keerulisem päev, kui lehtedes näiteks kirjutati, et Mihhail Korb jõudis rongiga Aserbaidžaanist tagasi. Ja toimus veel mõni oluline sündmus.

Ja kui komisjon 18. jaanuaril uuesti kokku tuli, tegi esimees Tõnis Mölder ettepaneku see eelnõu suure saali päevakorrast tagasi kutsuda. Mina ja kolleeg Helmen Kütt seda ei toetanud, sest meile tundus, et eelnõu on kiireloomuline, peaks edasi minema. Aga hea kolleeg Tõnis Mölder viitas sellele, et kuna võib olla probleem sellega, et ei ole veendumust, et see käsitleb kõiki naisi võrdselt, siis tuleb seda veel edasi uurida ja arutada. Aga ma mõtlen, et tegelik põhjus oli miski muu, kuna õige pea komisjonist kolm inimest lahkusid eri ministeeriumidesse, toimus valitsuse vahetus. Ja siis tõesti otsustati, et see eelnõu kutsutakse täiskogu päevakorrast tagasi. Seda toetasid 6 rahvasaadikut ja vastu oli 3.

Kolmandat korda arutasime seda eelnõu 5. aprillil. Siis tutvustas eelnõu juba Signe Riisalo, nii nagu täna siingi. Nagu juttu oli, lisaks eelnimetatud ideele vanemahüvitise meetmete osas oli kaks aspekti juures: perehüvitiste seaduse muutmine ja surnult sündinud laste vanemate toetamine. Ja sellest tulenevalt oli ka komisjonis küsimusi. Küsimus oli, miks see IT-lahenduse kulu väga suur on. Meile selgitati, et kuna see süsteem on automaatne, siis ümbertegemine võtab aega. Aga see 50 000-eurone kulu selle eelnõu enda kulude juures tundus meile, komisjoni liikmetele ebaproportsionaalselt suur.

Oli ka küsimus, milliste kriteeriumide alusel on selle seaduse mõistes tegu surnult sündinud lapsega. Nagu minister tänagi ütles, on kaks kriteeriumi: vähemalt 22 rasedusnädalat ja laps kaalub vähemalt 500 grammi. Oli ka küsimus, kas mõlemad tingimused peavad olema täidetud. Vastus oli, et kõige olulisem on just see 22 rasedusnädalat. Enne seda on tegu raseduse katkemisega, mitte surnult sündimisega.

Siis oli küsimus, kuidas surnult sündinud lapsed Eestis registreeritakse. Saime vastuseks, et laste kohta tehakse surmateatis ja surmatõend, rahvastikuregistrisse neid ei kanta. Kuid neile antakse unikaalne isikukood, mis jääb meditsiinisüsteemi ja surma põhjuste registrisse. Viidati ka sellele, et kaalutakse, võib-olla siiski oleks võimalik surnult sündinud lapsi rahvastikuregistrisse kanda, lastele nimi ja isikukood anda. Kui vanemad seda soovivad, siis see tõenäoliselt aitaks mõnel puhul leinast lihtsamini üle saada.

Esitati küsimus, et praeguses kriisiolukorras kannatavad lisaks töötuks jäänud naistele ka need, kelle töökoormust on vähendatud või kes peavad mingiks perioodiks minema palgata puhkusele. Uus komisjoni esimees Siret Kotka küsis, kas eelnõus 300 välja toodud vanemahüvitise meetmete puhul on töötuna registreerimine ilmtingimata vajalik ja kuidas see suurendab saadavat hüvitist. Vastuseks saime, et sihtgrupiks on naised, kes on kriisi tõttu töö kaotanud, teistele sihtrühmadele see ei laiene. Riigi jaoks on oluline aidata kõiki abivajajaid, kuid see ei ole alati võimalik ja seetõttu valiti välja kõige enam kannatanud grupp. Vähenenud sissetulek ei avalda vanemahüvitisele nii suurt mõju kui töötasu puudumine.

Samamoodi nagu kõige esimesel komisjoni istungil – osa liikmeid on ju vahetunud – kõlas küsimus, kas see on pigem tööturu või perehüvitise meede. Nii nagu ma enne ütlesin, ametnikud olid endiselt sama meelt, et tegemist on perehüvitise meetmega. Ka tekkisid samamoodi FIE-dega seonduvad küsimused. Siin Pohlakul oli küsimus, kas ollakse valmis meedet pikendama, kui koroonakriis peaks pikenema. Minister Riisalo ütles, et tegemist on ajutise meetmega ja seda analüüsitakse. Nagu ta täna siingi vastas, ei ole kindel, et seda on mõistlik jätkata perehüvitise meetmena, võib-olla tuleb see ikkagi muuta tööturu meetmeks.

Uuesti tekkis arutelu nende naiste üle, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad, nagu on paljud iluteenindajad jt, kelle töö seoses kaubanduskeskuste sulgemisega on selgelt piiratud ja kes ise ei ole selles süüdi. Nad ei ole ennast ka töötuna arvele võtnud, sest konkreetselt nende tegevust ei ole piiratud. Nende tegevus on piiratud kaudselt, kuna kaubanduskeskustes ei saa inimesed käia ja nende teenust kasutada. Aga nii nagu jutt oli, neid inimesi eelnõu ei puuduta, see puudutab ainult neid, kes on ennast ametlikult töötuna arvele võtnud.

Me oleme komisjoni esimehe, teiste komisjoni liikmete ja ametnikega rääkinud, et see tõenäoliselt on selle eelnõu  puhul oluline nüanss, mida me kindlasti, ma julgen arvata, enne teist lugemist arutame. Ma teisel lugemisel tutvustan, milline komisjoni lõplik seisukoht on, kuidas me käsitleme erinevaid töövorme. Mõnikord avaldab palga vähendamine või ka palgata puhkuse võtmine tegelikult inimeste sissetulekutele isegi suuremat või vähemalt sama suurt mõju kui töötuna olek. Vahest on seaduses võimalik neid erinevaid nüansse võrdselt arvestada. See debatt tõenäoliselt seisab meil veel ees.

Aga 5. aprillil tehti uuesti otsus saata see eelnõu suurde saali ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, ettekandja! Küsimusi ei näi olevat. Aitäh teile! Nii, liigume edasi. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Sõna saavad fraktsioonide esindajad, nagu esimesel lugemisel tavaks. Ei ole soove. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 300 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 29. aprilli kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja 17. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Head ametikaaslased, sellega on meie istung lõppenud. Aitäh teile teie abi ja toe eest! Turvalist koduteed! Kõike head!