Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 24. märtsi infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 32 Riigikogu liiget, puudub 69.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: riigihalduse minister Jaak Aab peaministri ülesannetes, justiitsminister Maris Lauri ja kultuuriminister Anneli Ott. Head Riigikogu liikmed! Kuna meil on 13 registreeritud küsijat, siis on mul ettepanek, et võtame iga teema puhul ühe lisaküsimuse saalist juurde.

Esimene küsimus on Riigikogu liikmelt Indrek Saarelt ja sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige Jaak Aab. Teemaks on tervisekriis. Indrek Saar, palun!

Tervist! Aitäh sõna andmast! Lugupeetud Jaak Aab, minister peaministri ülesannetes! Minu küsimus puudutab kõige aktuaalsemat teemat, tervisekriisi. Me oleme olukorras, kus me näeme, et paraku see loodetud trend, et nakkuskordaja hakkab kiiresti vähenema, ei tule nii lihtsalt, nagu on võib-olla oodatud. Ja me näeme seda, et nii nagu sügisel, on ka praegu üks põhilisi probleemseid kohti, kus nakkus laiali läheb, töökohad. Situatsioonikeskuse eilne raport näitab, et praeguses olukorras moodustavad 60% haiguskolletest töökohakolded. Selles kontekstis on väga oluline, et inimestel ei oleks survet minna haigena, haigussümptomitega tööle ja et seda survet ei oleks ka tööandjal. Vastupidi, tööandja peaks olema igati motiveeritud tagama, et inimene ei tule mitte mingil juhul nakkustunnustega tööle.

Sotsiaaldemokraadid on sügisest peale rääkinud, et haiguspäevi tuleks hüvitada esimesest päevast alates. Me oleme esitanud ka eelnõu, et seda võiks teha 100% ulatuses esimesest päevast alates. Rahandusministeerium on välja arvutanud, et see maksaks kuni selle aasta lõpuni 8,5 miljonit eurot. Kas teil on plaanis valitsuses lisaeelarve raames veel selle küsimuse juurde tulla, et teha ettepanek lisaeelarvet muuta ja leida raha haiguspäevade hüvitamiseks esimesest päevast alates?

Ma palun Jaak Aabil sellele küsimusele vastata. Palun, Jaak Aab!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea küsija! Kindlasti on see suhteliselt aktuaalne probleem, mida eelmine valitsus on vähemalt ajutise meetme abil üritanud lahendada ja praegune valitsus seda jätkab. Eelmine valitsus tõi Riigikokku seadusemuudatuse – ja see kiideti heaks –, mille järgi maksab tööandja hüvitist teise kuni viienda päeva eest. Seega varasemat süsteemi muudeti. Enne oli nii, et kolm päeva oli inimese enda vastutus ja seejärel oli juba tööandja vastutus ja siis tuli haigekassa vastutus. Praegu on nii, et ainult esimene haiguspäev on inimese omavastutus, selle eest haigushüvitist ei maksta. Teine kuni viies päev on tööandja vastutus ja sealt edasi vastutab juba haigekassa. See muudatus hakkas kehtima 1. jaanuarist ajutise meetmena ja pidi kehtima aprilli lõpuni.

Nüüd, arvestades viiruse leviku olukorda ja vajadust, et inimesed, mitte ainult COVID-positiivsed, vaid ka lähikontaktsed, saaksid võtta haiguslehe ja saada haigushüvitist, on praegune valitsus toonud Riigikokku seaduseelnõu. Seda tuleks menetleda siin lähiajal ja siis loodetavasti ka vastu võtta, kas koos lisaeelarvega või enne seda, et oleks võimalik jätkata sedasama süsteemi, mille korral haigushüvitist makstakse alates teisest haiguspäevast.

Sügisel neid ettepanekuid esitati, aga nagu hea küsija teab, kui asi puudutab haigekassat ja selle eelarvet, siis tuleb jõuda kokkuleppele ka tööturu osapooltega – tööandjate esindajatega, töövõtjate esindajatega. Selle kokkuleppeni jõudmine võttis päris palju aega ja kui kokkulepe saavutati, siis toodi vastav eelnõu Riigikogusse, Riigikogu kinnitas selle ja kord muutus. Tookord ajutiselt, aga nüüd soovime sellega jätkata. Eks vastuküsimus on see, kas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on enne Riigikogus oma ettepaneku esitamist, millega ma olen tutvunud, läbi rääkinud ka tööturu osapooltega, et millised mõjud võivad olla teie ettepaneku realiseerimisel.

Aitäh! Indrek Saarel on ka täpsustav küsimus. Indrek Saar, palun!

Jaa, aitäh! Küsimus on selles, kas see kohustus lükatakse vähemasti osaliselt tööandjate kaela või võtab riik selle kohustuse endale ja leiab ise selle jaoks vahendid. Kui riik leiab ise vahendid, siis on ka tööandjad valdavalt sellega nõus, eriti just väiksemad ettevõtted ja nende esindusorganisatsioon. Nemad on alati öelnud, et oluline on see, et riik võiks selles niigi keerulises situatsioonis, kus tööandja peab tihtipeale leidma asendustöötaja, et protsessi käimas hoida, leida vahendeid ka haiguspäevade kompenseerimiseks. Me kõik saame ju aru, et kui esimene päev jääb hüvitamata ja ülejäänud päevade eest makstakse ainult 70% ulatuses, siis see on oluline sissetuleku vähenemine ja paratamatult teeb nii mõnegi inimese jaoks valiku väga raskeks või isegi võimatuks, sest kuu lõpus on vaja arved maksta.

Ma tulen veel kord selle küsimuse juurde. Kas see 1,3%, mis oleks vaja lisaeelarvest leida, on teie arvates mõeldav, arvestades just nimelt seda, et nakkuskordaja R₀ püsib endiselt üle ühe? Me näeme, et enamik koldeid on just nimelt töökohakolded ja sealt liigub nakkus edasi kodudesse. Seetõttu on nakkuskordaja suure tõenäosusega suurem, kui ta võiks olla juhul, kui inimesed leiaksid motivatsiooni, et jääda haigussümptomite ilmnemisel ilmtingimata koju. Küsin veel kord, kas olete valmis sellise ettepaneku valitsusele tegema.

Aitäh! Jaak Aab, palun!

Tänan ka selle küsimuse eest! Nii nagu ma ütlesin, tuleb see kokkulepe ikkagi läbi rääkida tööandjate-töövõtjate esindajatega, kes on ka haigekassa nõukogus. Seda sügisel päris põhjalikult ka tehti. Kindlasti on positiivne mõju sellel, kui haige inimene ei pea tööle tulema. Seda me oleme kogu aeg korranud, andes sõnumeid, et haige inimene ei tuleks tööle. Lisaks, nagu ma ütlesin, võrreldes eelmise ajutise korraga, mis kehtib aprilli lõpuni, on [uue korra puhul] selgelt määratletud, et lähikontaktne, kes on sunnitud jääma isolatsiooni ja kes ei saa teha kaugtööd, sest tema töö iseloom ei võimalda seda, saab tegelikult samadel alustel haigushüvitist [kui COVID-positiivne]. Ka see on selge edasiminek, mis võimaldab nii COVID-iga nakatunutel kui ka lähikontaktsetel püsida isolatsioonis. See leevendab nende sissetulekut ja kindlustab neile osa sissetulekust.

Mis puudutab koldeid – ükskõik kas need on töökohakolded, kus nakkus levib, või mõni teine kolled –, siis kuna enamikus kohtades on kontaktid viidud miinimumini või lausa olematuseni, siis ega palju neid kohti polegi jäänud. Kindlasti on töökohakolletel või töökohas levival viirusel oma roll nende numbrite kujunemisel. Ka teadusnõukoda ja situatsioonikeskus andsid eile kolletest ülevaate, et kui palju protsentuaalselt kuskil on inimesi selle viiruse saanud. Seal oli välja toodud, et üle 40% juhtudest saadakse nakkus pereringis ja töökohakollete osakaal on 15%.

Ma ei hakka vaidlema selle osakaalu üle. Tõenäoliselt ta võib olla selline või teistsugune, oleneb, kuidas inimene oma kontakte paigutab ja kuidas seda on võimalik kindlaks teha. Väga suur osa on ju tegelikult nendel nakatunutel, kes ei oska öelda, kust nad on nakkuse saanud. Ka seal võib olla osa nii pereringis kui ka töökohakolletes nakatunud. Oluline on muidugi see, et haiged ja lähikontaktsed püsiksid kodus. Sellepärast valitsus oma ettepaneku siia tõigi. Riigikogul on võimalik esitada teisi ettepanekuid. Meie lahendus, mis on tööturu osapooltega läbi räägitud, on see, mis on eelnõuna esitatud ja mida on ka lisaeelarves arvestatud 12 miljoni euro ulatuses.

Aitäh! Ja nüüd sel teemal ka üks kohapeal registreeritud küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen teie käitumisest natuke hämmastunud. Eelmisel nädalal, täpselt nädal aega tagasi ma esitasin teile palve, et te esitaksite mulle Euroopa Ravimiameti tingimusliku müügiloa, mis annab õiguse kasutada AstraZeneca vaktsiini. Ma veel kordasin seda palvet. Tänase päevani ei ole ma vastust saanud. Minu jaoks on see hämmastav. Ma palun põhjendada, miks te pole mulle vastanud. See on küsimuse esimene pool.

Teine pool on see, et teatavasti antakse AstraZeneca vaktsiini kasutamisel kaasa ka pakendi infoleht ja sellest infolehest võib lugeda, et sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. [Vaktsineeritu] saab sellele kaasa aidata, teatades ravimi kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Selle infolehe punktis nr 2 on kirjas, et hetkel ei ole piisavalt teavet, kuidas mõjub COVID lastele ja alla 18‑aastastele noortele, samuti ei ole teada, kui kaua püsib COVID‑i eest kaitse vanematel kui 55‑aastastel inimestel. On vähe andmeid. Samas on 22. märtsil andnud Maris Jesse immunoprofülaktika ekspertkomisjon välja uued soovitused, et tuleks hakata vaktsineerima 60-aastaseid inimesi. Ja kõrvaltoimetest teatamise punkt ütleb seda, et nii aitate saada rohkem infot ravimiohutuse kohta. Ei ole kahtlustki, et tegemist on põhiseaduse § 18 rikkumisega. Kas te olete vaktsineeritavaid teavitanud, et nad on allutatud meditsiini- ja teaduskatsetele?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Nende eelmises infotunnis üles jäänud küsimuste kohta ma andsin selge korralduse nendega tegelda ja ma usun, et need vastused laekuvad lähiajal, kui nad ei ole veel laekunud. Saatsin selle kohta juba ka küsimuse. Sellega tegeldakse.

Nüüd, mis puudutab seda vaidlust nende vaktsiinide üle ja juhendit, mis vaktsiini juures on – mina seda nii detailselt lugenud ei ole, küll aga kuulan ma ekspertide arvamusi. Mis siin üldiselt öelda? Üldiselt on ... (Ühendus hakib.) ... Need vaktsiinid on uued, väga kiiresti välja töötatud. Aga nad on läbinud vähemalt minimaalsed nõutavad kliinilised uuringud, nagu on kinnitanud vaktsiinitootjad ja üle kinnitanud ka eksperdid, Euroopa Ravimiamet, Eesti Ravimiamet. Kust meil veel paremat teadmist võtta on? Mina kohvipaksu pealt järeldusi teha ei oska, võib-olla teie oskate. Mingeid katseid ei tehta, kinnitan seda teile täiesti kindlalt. Vaktsineerimisotsus on rangelt vabatahtlik. Ma olen juba siin lugenud ja kuulnud, kuidas inimesi hakatakse hirmutama massvaktsineerimise või sundvaktsineerimisega. Midagi sellist Eestis ei tule ja ei ole kindlasti praegugi. On üksnes soovitus.

Kõik need andmed, mis meile on kättesaadavad vaktsiinide kasutamise kohta üle ilma, sisaldavad ju raporteid ka kõigist kõrvalmõjudest. Ja tegelikult need andmed, mis räägivad nii Euroopast kui ka kogu maailmast ja võib-olla ka Eestist, kui me vaatame, siis enam-vähem sarnane arv kõrvalmõjusid on vähemalt nendel kolmel vaktsiinil, mis Eestis kasutusel on, ja kõigil neil vaktsiinidel, mis on Euroopa Ravimiametilt loa saanud siin kasutamiseks. Nii et minu selge arvamus on, lähtudes ekspertide hinnangutest, vaktsineerida.

Mis puudutab AstraZeneca easoovitusi, mis on viimasel ajal antud, siis ikka tuleb ekspertide soovitusi järgida. Ja nagu me teame, on ka Euroopa Liidu liikmesriikides olnud teatud erinevat lähenemist. Mina leidsin ühe sellise fakti, mida ma pean tõeseks, nii nagu arstid kinnitavad, et COVID-19 haigus ise suurendab tromboosiriski ligi pooltel COVID-19 patsientidel ja AstraZeneca tromboosiohu näited on pigem erandlikud, nii et ei tasu hirmutada inimesi mingi tohutu, meeletu mõjuga.

Aitäh! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle on esitanud Helle-Moonika Helme ja sellele vastab justiitsminister Maris Lauri. Teema on seksuaalne enesemääratlus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Hetkel on kogu ühiskonnas väga tuline teema – ja põhjusega –, kui vana võib olla laps, kellega täiskasvanu võib ilma karistamata astuda seksuaalsuhtesse. On ilmselge, et 14-aastane on selleks liiga noor. Eesti on Euroopas üks vähestest riikidest, kes ei kaitse oma lapsi mitteeakohaste suhete eest ning laste psüühilist ja füüsilist tervist pöördumatult muutvate, kuid neile praeguse seadusega lubatud seksuaalsete tegevuste ja seksuaalse ärakasutamise eest. Kahjuks kuuleme juba praegu nii koledatest lastevastastest tegudest, mis minevikus olid küll juriidiliselt lubatud, kuid mis, nagu selgub, oli siiski täiesti väär seksuaalne ärakasutamine. Neid juhtumeid on tulnud ilmsiks, avalikkuse ette. Aga mõne poliitiku meelest tuleks seda teemat ikka veel vaadelda küll niipidi, küll naapidi. Saage ometi aru, et mingit kaksipidi mõtlemist ei saa siin olla. Ka lastega tegelevad spetsialistid – meedikud, psühhiaatrid, kriminaalpolitseinikud – on püüdnud öelda, et see ei ole okei.

Meie erakond tegi vastava seadusandliku algatuse juba eelmises Riigikogu koosseisus. Kahjuks ei leidnud see ülejäänud poliitikute toetust. Miks? Ei suuda mina siinkohal mõista nende poliitikute motiive, kes suudavad täiesti sirge näoga põhjendada, miks täiskasvanu võib seksida 14-aastase lapsega ja et see on täiesti okei. Ka teie ja teie erakond olite tookord nende hulgas. Milline on teie arvamus nüüd antud küsimuses ja mida te kavatsete selles osas ette võtta?

Aitäh! Justiitsminister Maris Lauri, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liige, tänan küsimuse eest! Eile said kokku neli ministrit – mina justiitsministrina, sotsiaalkaitseminister, siseminister ja haridus- ja teadusminister – ning me otsustasime, et seda eapiiri tuleb tõsta. Me töötame selleks välja vastava eelnõu, mis saab valmis hiljemalt aprilli lõpuks.

Siin on mitu küsimust. Kõigepealt on küsimus sellest, milline peaks olema noore inimese seksuaalse enesemääramise iga. Praegu on see 14, aga see võib olla ka 15 ja see võib olla ka 16. On väga erinevaid arvamusi. Kui 2015. aastal küsiti seda noorte endi käest, siis noored valdavalt leidsid, et see peab olema 15 aastat. Ma olen veendunud ja väga paljud teisedki on veendunud, et noori puudutavate otsuste puhul tuleb arutelusse kaasata ka neid endid ja nende arvamust tuleb arvestada.

Me plaanime kindlasti kehtestada nn Romeo ja Julia klausli, mis tähendab seda, et seksuaalsed suhted noorte vahel on lubatud, kui noorte vanusevahe on teatud piirides. Milline see piir võiks olla ja kuidas seda vahet määrata, ei ole hetkel otsustatud, see tuleb läbi arutada, läbi kaaluda ja ära põhjendada. Muu hulgas tuleb see läbi arutada ka noortega. On see kolm aastat, neli aastat või viis aastat, seda me hetkel ei tea, aga see on teema, millega kindlasti on plaanis tegeleda.

Eestis on praegu seadusega keelatud noorte ärakasutamine seksuaalsuhetes, nii et väita seda, et noored on täiesti kaitsetud, ei ole õige. Nad on kaitstud sellega, et nende puhul ei tohi kasutada ära mõjuvõimu ega usaldust, astumaks seksuaalsuhtesse. Samuti on alla 18-aastaste puhul keelatud kõik sellised seksuaalsuhted, mis toimuvad raha eest, ja üleüldse on keelatud kõik vägivallaga seotud suhted. Tõesti, praegu on nii, et seksuaalsuhtesse võivad astuda noored alates 14. eluaastast vabatahtlikkuse alusel. Vabatahtlikkuse määratlemine on kindlasti keeruline ja siin ongi oluline vaadata seda punkti, mis puudutab seda, kas kasutatakse ära mõjuvõimu või usaldussuhet.

Aitäh! Teile on ka täpsustav küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, tänan nende selgituste eest! Ma täpsustaksin ühe asja üle. Esmaspäeval käsitleti seda teemat ka Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja tõepoolest, pärast seda, kui EKRE oli oma sisulise eelnõu juba sisse andnud, ärkasid ka teised. Nagu me kuulsime, plaanib valitsus ka ise hakata mingisugust eelnõu kokku klopsima.

Paraku jäi ametnike selgitustest mulje, et eapiiri tõstmise soov piirduks vaid 15. eluaastaga. Võin kinnitada, et see ei ole kindlasti see, mida avalikkus ja lapsevanemad teilt ootavad. Ma võin kolme lapse emana üheselt kinnitada, et miinimum peaks olema 16 eluaastat, aga miks mitte ka 17. See on vanus, mis juriidiliselt kaitseks neid täiskasvanute seksuaalse ärakasutamise eest. Te ütlesite, et tuleks kuulata ka noori, aga tuletan meelde, et see seadus ei ole mõeldud mitte laste õiguste piiramiseks, vaid see peaks olema ellu kutsutud täiskasvanute õiguste piiramiseks. Nii et paluks mitte hakata ajama mingit juriidilist abrakadabrat sellest, nagu te ühes intervjuus ütlesite, et aga noored ei pruugi seda ise tahta. Meie asi on kaitsta noori ja lapsi.

Millist vanusepiirangut te ise toetate? Millise vanusenumbriga kavatseb teie ametkond selle eelnõu valitsusele esitada? Meile jäi väga sügavalt mulje, et teie ametnike plaan on jääda 15. eluaasta peale.

Maris Lauri, palun!

Seda, milliseks see iga kujuneb või millise ettepaneku teeb valitsus, ei saa ma hetkel öelda, sellepärast et arutelud alles algavad. On tõesti nii, et väga palju öeldakse, et enesemääramise iga peaks olema 16. eluaasta, ja on ka väiteid, et see võiks olla 15. eluaasta. Nagu ma enne viitasin, leidsid küsitluse järgi noored, et see peaks olema 15. eluaasta.

Väita seda, et täiskasvanud inimesed peaksid noortele inimestele kõiki asju n-ö käsu korras peale suruma – ma ei saa sellise seisukohaga nõustuda. Meie noored on teismeeas üpris teadlikud väga erinevatest asjadest. Kui me lubame neil erijuhtudel 15-aastaselt abielluda ja 16-aastaselt lubame neid valimistele, siis miks me arvame, et nad samas vanuses ei ole võimelised arutama selle üle või esitama oma seisukohti selle kohta, milline võiks olla nende seksuaalse enesemääramise iga? See on arutelude koht, see on põhjenduste koht, see on väidete koht. Tulebki kaaluda, milline on kõige sobivam iga ja milline on toetatav iga.

Ma rõhutan ka seda, et küsimus selle seaduse puhul ei saa kindlasti piirduda üksnes sellega, et me muudame ühte numbrit, asendame ta suuremaga – tõstame 14 pealt 15-le või 16-le. Oluline on ka teadlikkuse kasvatamine. Seda, et nii noored kui ka täiskasvanud, kes nende ümber on (õpetajad, treenerid, lapsevanemad, sõbrad, tuttavad), oleksid teadlikud sellest, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud, ja et kui midagi on juhtumas või nendele tundub, et asjalood ei ole õiged, siis nad teaksid, kuhu abi saamiseks pöörduda.

Eelmisel aastal tehtud uuringu põhjal ootavad noored väga palju just nimelt teadmiste levitamist, just nimelt seda, kuidas tabada ära, kui täiskasvanud neile pahatahtlike eesmärkidega lähenevad, kuidas sellele reageerida ja kust abi saada. See info on kättesaadav näiteks Justiitsministeeriumi kodulehel. Kahjuks üldine teadmine ei ole võib-olla nii tugevalt juurdunud ja nii selge. Nii et lihtsalt eapiiri tõstmisega ma ei piirduks, vaid oluline on ka teadmiste levitamine.

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Ma kuulsin siin õige mitut minu meelest väga häirivat arvamusavaldust, et miks me arvame, et noored ise pole võimelised selle kohta midagi ütlema või otsustama. On ilmselge, et kuna teil endal lapsi ei ole, siis te ei tea, mida noored, teismelised asjadest arvavad või kuidas nad mõtlevad. Mina ütleksin, et kui me viieaastastelt küsime, kas nad tahavad hommikusöögiks kommi või aurutatud brokolit, siis teame vastust juba ette. Niisuguseid küsitlusi ei ole mõtet asjasse tuua. Meil ei ole lubatud alla 16-aastastel osta suitsu, osta alkoholi, juhtida autot. Ei ole lubatud isegi enne 21. eluaastat minna kasiinosse või relva kasutada. Aga näete, endast 40 aastat vanemate treeneritega võib seksida.

Te ütlete, et meil on vaja veel mõelda ja arutada ja kaasata. Kümme aastat on see arutelu Eestis käinud, kõik need argumendid on ammu läbi nämmutatud. Vaja on otsustada. Ja siin, mulle tundub, tuleb järjekordselt välja teie praeguse valitsuse käekiri – te ei oska ega taha midagi otsustada, vaid lihtsalt veeretate mingisugust jutukest. Ei ole vaja valitsuselt eelnõu, selleks ei ole mingit põhjust. Riigikogule on esitatud kaks eelnõu: üks on meie fraktsioonilt, mis oli esitatud juba eelmises koosseisus, aga hääletati maha, seda toetas tookord ainult meie fraktsioon, ning teine on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni eelnõu. Mõlema eelnõu sisu on väga sarnane, sõnastus on erinev, aga sisu on sarnane. Ka [sotsiaaldemokraatide eelnõus] on arvesse võetud seda, et on olemas teatud vanusevahe, mille puhul on eriklauslid, ja kui see vanusevahe on suurem, siis on karistused karmimad.

Miks te tahate venitada veel mingite kooskõlastusringide ja väljatöötamiskavatsustega, kui meil on Riigikogu menetluses kaks eelnõu olemas? Miks te ei ole valitsuses valmis toetama ühte neist eelnõudest või laskma Riigikogul kas või need eelnõud ühendada? Miks te tahate teha oma eelnõu?

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liige! Ma olen ühes aspektis teiega täiesti sügavalt eriarvamusel. Noori on väga erinevaid. Ja see, et minul ei ole lapsi, ei tähenda seda, et mul puuduvad kontaktid noorte inimestega. Ma tean väga nutikaid, väga tarku ja väga laia silmaringiga noori inimesi, kes on võimelised väga keerulistel teemadel väga sisukalt arutama ja vestlema. Mina usun, et enamik noori on sellised. Olen mitmel korral ka koolides tunde andnud ja kohanud seal just selliseid noori.

Minu seisukoht on see, et kõik otsused, mis tehakse, peavad olema põhjendatud. Ma pean teadma, miks ma ühte või teist asja toetan või miks ma valin selle või teise variandi. Loomulikult võib Riigikogu oma algatatud eelnõudega teha seda, mida tahab, see on Riigikogu vabadus. Mis puudutab teie eelnõu, siis sellel eelnõul oli minu arvates puudu põhjendusi, millele ma just osutasin. Polnud aru saada, mispärast on eavaheks määratud just nimelt viis, mitte näiteks kolm või neli aastat. Peale selle oli teie eelnõus tehtud ettepanek karmistada mitmeid karistusi, mille tagajärjel juhtuks nii, et raskemate kuritegude eest määratavad karistused osutuksid leebemaks kui sisult leebemate kuritegude eest määratavad karistused. Näiteks kui noor kutsutakse kohtingule, siis selle eest võib teie eelnõu kohaselt saada raskema karistuse kui selle eest, et see noor reaalselt näiteks ära vägistatakse.

Ma veel kord rõhutan, et mitte keegi ei pea õigeks – ma vähemalt loodan –, peale kurjategijate endi, et väga suure vanusevahega inimeste vahel, kellest üks pool on noor, alla 18-aastane inimene, on seksuaalsuhted. Üldiselt on sellisel juhul tegemist mõjuvõimu või usalduse kuritarvitamisega. Sellised seksuaalsuhted on Eesti riigis keelatud ja need on karistatavad.

Aitäh! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Helir-Valdor Seeder ja sellele vastab riigihalduse minister Jaak Aab. Teemaks on kriisimeetmed. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on kriisimeetmete kohta, mis on lisaeelarvest rahastatavad või täiendavalt rahastatavad. Minu ees on lisaeelarve meetmete nimekiri. Ütlen kohe ära, et Isamaa Erakond toetab lisaeelarve kiiret menetlemist Riigikogus. Me saame aru, et lisaeelarvet on vaja, seda on vaja eelkõige kriisi ohjamiseks. See lisaeelarve, mille valitsus on esitatud, vajab kindlasti täpsustamist ja parandamist. Seda on võimalik menetluse käigus paremaks teha ja ma loodan, et koalitsioon on valmis opositsiooniga koostööd tegema.

Aga minu küsimus on, et miks selle lisaeelarvega manipuleeritakse. Manipuleeritakse tuludega. Nimelt, pensionireformi teise samba kuluks on selles lisaeelarves arvestatud 117 miljonit eurot. Selle kohta on kindel prognoos, mille Rahandusministeerium on teinud. Kui on suudetud teha täpne kulude prognoos, siis on võimalik sama usaldusväärselt teha ka tulude prognoos, need on omavahel seotud ja sõltuvuses. Miks ei ole siin üldse esitatud tulude poolt? Meil oli täna fraktsioonis kohtumine rahandusministriga, kes tunnistas, et jah, tulud on olemas ja need on oluliselt suuremad kui kulud. Aga ta ei öelnud nende suurust, seda numbrit, kui suur see tulu on.

Minu küsimus on: miks niimoodi manipuleeritakse ja miks luuakse selline pretsedent, et kulupoolt arvestatakse, aga tulupoolt eelarves üldse ei kajastata? Kas te teate, kui suur see tulupool on, või te tõepoolest ei oska praegu öelda midagi sadadesse miljonitesse ulatuva tulupoole kohta, mida te selles eelarves ette ei näe? Kõigepealt, miks te ei näe, ja teiseks, kui suur see tulupool siis tegelikult on, mida te siia eelarvesse kirja ei ole pannud?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Ja tänan sõna andmise eest, härra esimees! Austatud Riigikogu liige! Mul on hea meel kuulda, et me kõik mõistame, kui kiiresti on vaja leevendada kriisist ja viiruse levikust tingitud kahjusid inimestele (palga näol), ettevõtjatele, eri sektoritele, ning mul on hea meel, et see arusaamine on üks.

Valitsus tegi lisaeelarvet koostades tegelikult päris tublit ja kiiret tööd. Ma ei tea, kas nii kiiresti üldse on kunagi lisaeelarvet kokku pandud. Karmimad piirangud hakkasid kehtima 11. märtsil. Kolm päeva enne seda me käivitasime lisaeelarve koostamise ja lisaeelarve jõudis valitsuse heakskiiduni umbes kümne päeva pärast, 18. märtsil. Seega, piirangute karmistamisest kulus nädal, et valitsuses lisaeelarve eelnõu heaks kiidetaks ja Riigikokku saadetaks.

Kindlasti ootab koalitsioon Riigikogus konstruktiivset arutelu ja opositsiooni ettepanekuid. Keegi pole öelnud, et miski on siin nii kivisse raiutud, et midagi muuta ei saa, kui on häid ettepanekuid. Eks see eelarve on suunatud ikkagi, nagu ma ütlesin, inimeste sissetulekute kindlustamisele, töökohtade säilimisele, kultuurisektoris pikalt juba kinni seisnud asutuste toetamisele, olgu need teatrid, muuseumid või mõni muu asutus. Lisaks on veel teiste sektorite meetmed.

Nüüd sellest, mis puudutab seda 117 miljonit eurot, kulu, millega riigieelarves ei arvestatud. Olin ka ise eelmises valitsuses, mäletan, kuidas eelarvet kokku pandi. Vihjatud on õigesti, et tol hetkel ei olnud täpsemat teadmist selle kohta. Vist ei olnud Riigikohtus veel lahendatud küsimus, kas reform sellisel kujul üldse jõustub. Mina sain niimoodi neist põhjendustest aru, et just selle pärast seda summat riigieelarve kuludes ette ei nähtud. See 117 miljonit on prognoositav kulu. Täpsem number selgub tegelikult märtsi lõpus, kui on teada, kui palju inimesi teisest sambast lahkub ja peab saama väljamakse. Ka selle osa väljamakse, mis kriisi ajaks peatati, need riigi sissemaksed. Tihtipeale on minu teada nii – seda peab rahandusminister täpsustama –, et täpsema tuluprognoosi saab teha riigi eelarvestrateegia raames ja seda ka tehakse. See, et riigile laekub teise samba reformist lisatulu, ei ole kindlasti saladus.

Helir-Valdor Seeder, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Te konstateerisite minu küsimust, aga ega te sellele vähimalgi määral vastanud. Sellest on väga kahju. Ma olen mures selle praktika pärast, mida praegu juurutatakse: teadaoleva tulu ja kuludega seotud tulu korral, kui kulud on prognoositud ja sama täpsusastmega on võimalik prognoosida ka tulusid, seda lihtsalt ei tehta. See on väga halb pretsedent tuleviku jaoks, nii riigieelarvete kui ka lisaeelarvete koostamisel. Mul on ettepanek valitsusele ja koalitsioonipoliitikutele, et menetluse käigus see tulupool avalikustataks ja ka [lisaeelarvesse] sisse kirjutataks. Seda enam, et aprillikuu majandusprognoos tuleb aprilli alguses ja siis on lisaeelarve veel menetluses. Siis kaovad ära isegi need argumendid, et majandusprognoosile toetuvalt ei ole võimalik seda teha.

Aga mu teine küsimus on veidi konkreetsem. Seda meetmete eelarvet annab kindlasti paremaks teha. Väga tagasihoidlik on näiteks kiirtestide rahastamise ambitsioon. Nende kasutuselevõtu suhtes on sotsiaalminister olnud millegipärast väga skeptiline ja ilmselt see on üks põhjus, miks selleks on planeeritud nii tagasihoidlik summa. Ka spordivaldkonna rahastamine on ebaproportsionaalselt väike. Küllap neid asju on võimalik eelarve menetlemise käigus parandada. Aga üks rida on täiesti puudu, nimelt kulutuste kokkuhoid avalikus sektoris ja valitsussektoris. Kas tõepoolest mitte ühtegi välislähetust, mitte ühtegi prognoositud ettevõtmist ära ei jää ja mitte ühtegi senti kokkuhoidu Eesti riigis sellel aastal ei teki, isegi mitte olukorras, kus peaminister on teatanud, et suvi jäetakse ära? Aga vaadake, toimumata ürituste kulutused riigis [tegemata ei jää]. Kas tõepoolest on nii?

Jaak Aab, palun!

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt eelmisest teemast. See 117 miljonit eurot kulupoolel on prognoositav ja see on pandud ju ka sellepärast reservi, et kui summa täpsustub, siis me teame, kui palju raha tegelikult kulub teise samba maksetele lisa maksmiseks selle aja eest, kui riigipoolne maksete tegemine oli peatatud. Ma tõesti usun, et tulu prognoosid ongi aprilli alguses selgemad ja eks siis tasub Rahandusministeeriumilt ja rahandusministrilt küsida. Selleks ajaks on teada ka vähemalt see esialgne arv, kui paljud inimesed on märtsikuus avalduse esitanud ja teisest sambast väljunud.

Nüüd sellest, mis puudutab muid kriisimeetmeid. Tegemist on päris suure meetmete valikuga. Ma loodan, et kõige rohkem pihta saanud kohad – ja kõige rohkem on pihta saanud ikkagi inimeste palgad – leiavad leevendust, nagu oli ka eelmise aasta kevadel. Palgatoetus oli see, mis kõige kiiremini aitas, ning sellepärast ongi oluline lisaeelarve ja ka sellega seotud eelnõude kiire menetlemine. Detaile saavad kindlasti kõik ministeeriumid teile tutvustada. Ma tean, et mina kohtun rahanduskomisjoniga, kohtuvad ka teised ministrid, ning ministeeriumid valmistavad ette täpsemaid jaotusvõtmeid, valmistavad ette määruste eelnõusid, kuidas see raha lähiajal jagamisele tuleb.

Mis puudutab kiirteste, siis see on igavene vaidlusteema. Helir, sa mäletad, kuidas me eelmises valitsuseski vaidlesime. Nüüd on esimesed kiirtestid müügile jõudnud. Neil on küll juures märge, et neid tohib kasutada ainult tervishoiuteenuse osutaja kohalolekul. Vist pidid müügile jõudma ka sellised testid, mis on üldkasutatavad. Minu teada oli kiirtestide raha planeeritud just haridusministeeriumi eelarvesse, et viia eksamid läbi võib-olla veidi usaldusväärsemas õhkkonnas ja testida lapsi. Võib-olla ka mõnes teises valdkonnas. Kindlasti peaksid need pikapeale kasutusele jõudma. Minu teada ka meie Ravimiamet või Terviseamet menetlevad neid kiirtestide taotlusi.

Aitäh! Ja nüüd kohapealt üks täiendav küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Tänan! Austatud minister! Ma olen natukene hämmeldunud teie poliitilisest arrogantsist. Ma palusin teid nädal aega tagasi esitada Euroopa Ravimiameti tingimuslik müügiluba. Nädal aega pole te seda teinud. Täna te teatate, et annate korralduse ja vastus valmistatakse ette. Ma leian, et siin pole vaja mitte midagi ette valmistada, siin tuleb vajutada nuppu ja saata vastus parlamendiliikmetele. Vastasel juhul tekib olukord, et te ei pea Riigikogu liikmeid mitte millekski. Ma ootan vastust täna.

Edasi, ütlesite, et sundvaktsineerimist ei toimu. Ma olen täiesti hämmeldunud sellest seisukohast, sest mulle tundub, et valitsuses ei tea praegu üks liige seda, mis teine teab. Teie olete peaministri kohusetäitja, teil peaks olema täielik ülevaade. Nimelt oli eile riigikaitsekomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riigi sõjalise kaitse jätkusuutlik areng" arutelu. Esinesid kaitseminister Kalle Laanet ja kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem. Mõlemad esinejad teatasid, et neil on plaanis vaktsineerimist jätkata – kes seda ei soovi, see peab lahkuma. Kohutav on see, et vaktsineerimiskavasse on kaasatud ka tegevteenistusse kutsutud. Kui see ei ole sundvaktsineerimine, siis mis see on? Sõjaväes on ülema käsk ju täitmiseks. Kas te saate võtta vastu mingisugused otsused, et selline olukord sõjaväes lõpeks?

Tänan küsimuse eest! Kasutan natuke algusaega selleks, et vastata eelmisele küsijale kokkuhoiu kohta. Kindlasti me kokkuhoiu juurde veel tuleme, sest osa kulutusi jääb asutustel, ministeeriumidel tegemata, nagu eelmine küsija osutas. Pigem on küsimus selles, kuhu see kokkuhoid suunata. Kas me lõikame selle eelarvest välja või lepime kokku, et mingi valdkond vajab kõigis ministeeriumides lisarahastust? Eelmine valitsus leppis kokku, et eelarvest neid kulusid välja ei lõigatud, vaid kõigil ministeeriumidel oli võimalus katta nende abil oma paisuvat vajakajäämist IT-kuludes ja sinna see kokkuhoid ka läks. Sel aastal peame otsustama RES-i protsessi raames, kumbapidi me teeme.

Ja nüüd, hea küsija Kalle Grünthal! Mind hämmastab teie entusiasm erisuguste võtetega nii vaktsineerimise vastu võitlemisel kui ka viiruse eitamisel. Aga see ei ole vist siin eriti asjakohane. Vastuse te saate. Ma tõesti ei tea, miks te ei ole vastust saanud. Korraldus oli antud. Minu tööpäevad, graafikud on väga tihedad, 15–16 tundi. Meil kellelgi ei ole siin kerge. Pigem peaksime üksteist toetama, mitte ründama, ja iga poliitik peaks olema oma sõnumites vastutustundlik. Ma ei tea, mida te oma sõnavõttudega taotlete. Mina austan kõiki Riigikogu liikmeid ning austan ka teie seisukohti ja tõekspidamisi, nii nagu teistegi inimeste seisukohti. Aga ma ei usu, et need oleksid praeguses olukorras vastutustundlikud ja aitaksid meil kriisiga toime tulla. Pigem õhutavad need vastuolusid ja teatud määral isegi konflikti.

Mis puudutab riigikaitset ja kaitseväelasi, siis mina ühtegi sellist fakti ei tea. Te viitasite sõnumitele, mida anti kuskil Riigikogus. Eks ma kontrollin need üle, aga tuletan veel kord meelde ja teen seda väga veendunult ja kindlalt, et Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik, absoluutselt vabatahtlik. Kui keegi rikub seda korda, siis ta rikub seadust ja seaduse rikkumise korral tuleb pöörduda vastavate organite poole. Mina kasutan vabatahtlikult võimalust minna vaktsineerima. Nii nagu eelmisel nädalal käis minu teada 30 Riigikogu liiget vaktsineerimas, nii võimaldatakse sel nädalal ka mul seda teha ja ma lähen vaktsineerima. Tõenäoliselt saan vaktsiini, mis on seni saanud väga palju kriitikat, ma arvan, et tihtipeale ka täiesti põhjendamatut – see on AstraZeneca.

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Ma juhin lugupeetud ministri tähelepanu sellele, et ta õhutab praegu vaenu. Sisuliselt kvalifitseerub see vaenukõneks, kui ta häbimärgistab ja süüdistab inimesi, kellel on teatud kõhklusi ja kahtlusi teatud vaktsiinide ja teatud protseduuride suhtes. See ei ole korrektne. 

Aitäh! Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh võimaluse eest! Ma soovin, et peaministri ülesannetes olev Jaak Aab vastaks küsimustele sisuliselt, mitte ei räägiks kõrvalistel teemadel. Selle tõttu ei saa kõik küsijaks registreerunud Riigikogu liikmed võimalust küsida, sest vastused, mis ei puutu küsimusse, on niivõrd pikad ja laialivalguvad. Palun pidage sellest kinni!

Aitäh teile! Oleme selle küsimuse käsitlemise lõpetanud.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, see on neljas. Küsijaks on Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski ja vastab Vabariigi Valitsuse liige, riigihalduse minister Jaak Aab. Teemaks on haiguspäevad. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea sõber Jaak! Vabariigi Valitsus on viinud Eesti riigi koroonakatastroofini – selle tõttu, et õigel ajal teadlaste soovitatud otsuseid vastu ei võetud, kõheldi, tehti liiga vähe ja liiga hilja. Selle tagajärjel oleme täna olukorras, kus meie nakatumisnäitajad on Euroopa tipus ja tegelikult ka maailma tipus. Ehkki nüüd lõpuks on need otsused langetatud, me näeme, et loodetud väga positiivset paranemist siiski veel ei paista. Ma olen selles kontekstis väga nördinud sinu vastusest Indrek Saare küsimusele, mis puudutas haiguspäevade hüvitamist.

Me teame, et üle poole koroonakolletest on meil töökohakolded. Kuna me oleme koolid sulgenud ja ka teisi kontakte vähendanud, siis nende osakaal on kahanenud. Ja kui me otsime, kus veel vähendada 10–15% oma kontakte, siis töökoht ongi see, mille arvel seda oleks võimalik teha. Me teame seda, et koju tuuakse viirus täpselt samamoodi töölt, mitte ei kasva see nagu potitaim Eesti inimestel kodus. Sellest tulenevalt on täiesti mõistetamatu, miks ei kasutata seda hädavajalikku meedet, et koroonahaigetele ja nende lähikontaktsetele esimesest päevast alates 100% [töötasust] hüvitada. Me teame, et osa inimesi kahetsusväärselt varjab oma lähikontaktseid, kuna ei taheta, et ettevõtted kinni pandaks. Me teame, et inimesed ei julge testima minna, kuna nad ei taha sissetulekus kaotada. See on meie kõigi jaoks probleem, kui me seda küsimust ära ei lahenda.

See meede maksab ainult 8 miljonit eurot. Kas sa võiksid palun öelda, mis valitsusel arus on, et seda küsimust ei ole võimalik ära lahendada? Raha ei saa põhjus olla. See on toimiv meede, spetsialistid on seda soovitanud, seda tuleks kiirelt rakendada. Selgita palun, miks valitsus seda teinud ei ole.

Jaak Aab, palun!

Tänan, hea küsija! Hea sõber Jevgeni! Püüan veel kord selgitada. Tegelikult on ju väga palju tõenäoliselt häid meetmeid, mida me saaks rakendada, ja igaühel on rahaline mõju. Ma selgitasin, miks nii eelmine valitsus kui ka praegune valitsus jõudis sellise lahenduseni. Küsimus on ikkagi selles, et me juba tegime selle sammu: varem oli kolm päeva inimese omavastutus, nüüd on ainult üks päev. Sellel on rahaline mõju. Mis puudutab teie tehtud ettepaneku rahalist mõju, siis ma tean, et te soovite selle erandi teha ainult COVID-19-haigetele. Ma vist ei leidnud teie eelnõust lähikontaktseid, kuid valitsuse eelnõus on need olemas ja see on ka praegune praktika. Me lihtsalt fikseerime ära, et ei oleks vaidlusi: lähikontaktne saab võrdväärsetel alustel haiguslehe ja talle makstakse haigushüvitist, kui te seda eelnõu Riigikogus toetate. Kui on teisi ettepanekuid selle teema kohta, siis Riigikogu saab alati neid teha. Lõppkokkuvõttes otsustab ju Riigikogu.

Protsentide osas ma ei taha vaielda. Tõenäoliselt moodustavad need, kes nakatuvad töökollektiivis, suure osa. Eile näidati meile ekspertide ülevaateid ja minu teada oli nende järgi [töökohal nakatunuid] 15%. Ka see on suur osa, ma möönan, ma üldse ei pisenda seda. Eile me arutasime kabinetis aga seda, kuidas aidata tööandjaid-ettevõtjaid, kellel kuidagi ei ole võimalik kaugtööd võimaldada, ja töötajatel tuleb olla kohapeal, sest tootmistsüklid ja -protsessid [ei saa katkeda]. Terviseamet käib neis ettevõtetes ja nõustab neid. Selge soovitus on see, et kõigis töökollektiivides peaks olema infektsioonivolinik – keegi töötajatest või juhtkonnast, kes seda küsimust eraldi jälgib ja koostab oma töökollektiivile ka juhised, kuidas distantsi hoida ja milliste protseduuride korral maske kanda. Kutsun üles ettevõtjaid julgelt pöörduma Terviseameti poole. Terviseamet on valmis nõustama. Ma tean, et osa kohalikke omavalitsusigi on sellele tähelepanu pööranud ja on nõus koos Terviseametiga minema ettevõtjatele-töökollektiividele appi.

Ma ei ütle, et teie ettepanek kuskile ei kõlba. Iga asi, mis vähendab kontakte, on hea. Aga alati on olemas teatud ressursid. Neid ressursse tuleb kasutada, näiteks haigekassa omasid, haiglate erakorraliste kulude katmiseks, viirushaigetega tegelemiseks jne. Meil ei ole põhjatut kotti, kust seda raha saaks juurde võtta. Ikka tuleb teha valikuid. Kui teie valik on selline, siis tehke selline ettepanek.

Teile on ka täiendav küsimus. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Kui küsimus on rahas, siis [tuletan meelde, et] lisaeelarve maht on 600 miljonit eurot. Meie aga räägime 8 miljoni euro suurusest lisakulust, see on vähem kui 2%. See on natuke üle 1% kogu sellest rahast, mille valitsus on kriisimeetmeteks ette näinud. Ja tõepoolest, see aitab. See aitab neid inimesi, kes saavad väiksemat palka, et nad ei kaotaks sissetulekus, kui nad koroonasse haigestuvad, ja et nad tõesti püsiksid kodus ning et neil oleks motivatsiooni testima minna ja end vajaduse korral isoleerida. Aga see aitab ju tegelikult ka ettevõtteid, neidsamu väikesi ettevõtteid, kes praegu peavad suurema kolde korral uksed kinni panema ja samal ajal maksma inimestele haiguspäevade eest hüvitist. Neid väga kahetsusväärseid juhtumeid, kui inimesed on tulenevalt sellest, et nad ei saa lubada endale sissetuleku vähenemist, teinud otsuseid, mis on nii nende enda tervisele kahjulikud kui ka tegelikult ohustavad kogu Eesti rahva tervist, on kahetsusväärselt palju. Väga odava hinna eest on võimalik see probleem ära lahendada.

Küsimus ei ole praegu ju selles, et me ilmavaateliselt arutaksime mingit sotsiaalpoliitika nüanssi ning korraldaksime kolmepoolsed läbirääkimised ja hakkaksime arutama, mida arvavad liberaalid ja mida arvavad sotsiaaldemokraadid sellest, mis on inimese omavastutus. Me oleme kriisiolukorras. See on katastroof, kus me oleme. Praegu arutada seda, et tekitame mingeid volinike töökohti ja hakkame juhendeid koostama – meil on kiiresti vaja see nakkus kontrolli alla saada, Jaak! Palun, sõbrad, lahendage see asi ära! Ei saa läheneda nii, et las parlament esitab ettepanekud ja arutame pool aastat. Meil on kohutavalt kiire see asi kontrolli alla saada, et säästa meid hullemast ja saada võimalikult ruttu normaalse elu juurde tagasi. Ma tõesti kutsun üles, hea Jaak, proovi peaministrile ja teistele valitsusliikmetele, kellel ei ole tervisekriisi ja üldse tervishoiuvaldkonna kogemust, [seda selgitada]. See kõik on meid juba katastroofiliste tagajärgedeni viinud. Palun tehke see asi ära!

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Ma saan sellest aru ja nagu ma ütlesin, ma ei eita, et taolise ettepaneku realiseerimine võib [olukorra paranemisele] kaasa aidata. Kui suurel määral, seda ma ei oska öelda. Ma räägin, et kõige suurem samm on see, mis puudutab kolme päeva omavastutuse asemel ühte päeva omavastutust nii haigestunud inimeste kui ka lähikontaktsete puhul. See on päris suur edasiminek. Ei, ma ei räägi, et peab mingisuguseid bürokraatlikke läbirääkimisi pidama, aga Jevgeni, sa tead ju väga hästi, et haigekassa nõukogus tuleb saavutada konsensus, enne kui raha eraldatakse. Me eraldame raha ju praegu ka haigekassa nõukogule ja on kokkulepe, et [haiguspäevad] lähevad alates teisest päevast hüvitamisele. Samamoodi on näiteks tööturumeetmete puhul, seal on vaja kokkulepet töötukassa nõukogus. Päris nii ei ole, et valitsus saab dikteerida. Kui ta annab raha juurde, siis kindlasti kaalutakse, kas niisuguseid asju teha.

Aga tuletan meelde, et eelmisel aastal eraldatud riiklikest vahenditest läks kõige suurem osa tervishoiule. See läks haigekassale ja haigekassa kattis selle abil mitmesuguseid haiglate lisakulusid, valmisolekukulusid. Ja nii läheb ka praegusest lisaeelarvest valitsuse ettepanekul testidele, vaktsiinidele, haiglate lisakulude katmisele päris suur summa, kõige suurem summa, mis siin üldse on määratud. Kui on tahtmist lisaeelarve raames leida veel võimalusi eri meetmeteks, kas või esimese haiguspäeva hüvitamiseks, siis Riigikogu liikmetel ja fraktsioonidel on võimalik see ettepanek teha, otsida sellele toetust ja see asi Riigikogus ära otsustada. Meie lähtusime nendest vahenditest, mis valitsusel tol hetkel laual olid.

Me ei tea, kui kaua see kriis jätkub, ning oleme ka reservis ette näinud vahendeid, mida ei ole täpselt ridade peale laiali jaotatud. Näiteks vajaduse korral on võimalik maksta ka kolmanda kuu eest palgatoetust samas mahus, nagu see on praktiliselt otsustatud märtsi ja aprilli puhul, kui te selle kinnitate. Ja meetmeid on teisigi. Kindlasti on kuskil piir ees, aga häid ettepanekuid võite Riigikogus alati kaaluda ja kui leiate toetust, siis nii ka Riigikogu otsustab.

Aitäh! Ja nüüd kohapealt üks lisaküsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Tundub, et kõik numbrid ei ole teile teada ja ka protsentidega on probleeme. Eilset infot minul ei ole, küll aga on üleeilne info: Põhja regioonis aktiivseid koldeid 90, neist töökohakoldeid 59; Lääne regioonis aktiivseid koldeid 14, neist töökohakoldeid 12; Ida regioonis aktiivseid koldeid 54, nendest töökohakoldeid 27; Lõuna regioonis kokku 40 aktiivset kollet, töökohakoldeid 20. Ilmselgelt on töökohakoldeid üle poole, teatud regioonides lausa 90%. See tähendab seda, et see on tõsine probleem, millega tuleb hakata kohe tegelema, et inimesed ei levitaks viirust töökohal. Me teame, et need ei ole need töökohad, kus inimestel on võimalik teha kaugtööd. Need on need töökohad, kus inimesed peavad tööl kohal käima: õmblusvabrikud, õlitehased, poekassad ja kõik muud sellised kohad, kus ei ole võimalik tööd koju kaasa võtta.

Miks me ei saa teha seda väikest sammu, et pakkuda inimestele tuge, et nad jääksid koju, ilma et nad kaotaks oma niigi väikesest sissetulekust olulist osa? Ma ei saanudki aru teie vastusest ei Jevgeni küsimusele ega Indreku küsimusele. Miks te olete nii vastu sellele väikesele meetmele, mis on kogu lisaeelarve kontekstis piisk meres? See aitaks päästa elusid, annaks inimestele võimaluse jääda koju – mitte ainult paberi peal ja loosungina, vaid Vabariigi Valitsuse poolse reaalse sammuna. Täna te soovitate meil otsida konsensust. Küsin ka seda: kas teie Keskerakonna ministrina annate oma erakonna liikmetele siin Riigikogus võimaluse toetada sotsiaaldemokraatide ettepanekut?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Väga emotsionaalsed kõned. Ma tuletan veel kord meelde, et kollete arv ei näita seda, kui palju on nakatunuid. Mina räägin nakatunute arvust. Need ülevaated on suhteliselt täpsed ja need saadakse Terviseametilt ning nende järgi on 15% nakatunutest [saanud viiruse] töökohal – need on värsked, eilsed andmed. Ja ma räägin ju, et ma ei pisenda sellega probleemi. Kuna teised kontaktid on praktiliselt läbi lõigatud, siis muidugi on suur oht saada see nakkus töökohal. Selles suhtes, nagu ma rääkisin, teeme jätkuvalt tööd selle nimel, et viia riskid, kontaktid miinimumini.

Ma ei ole teie ettepaneku vastu. Kui te ütlete, et soovite selle  Riigikogule esitada, siis asjakohased seadused, sh lisaeelarve, on menetluses ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon saab oma ettepanekud teha. Kui te arvate, et minister jagab Riigikogu liikmetele ülesandeid või ütleb, kuidas hääletada, siis kinnitan, et nii see kindlasti ei ole. Riigikogu liige otsustab ise, kuidas ta hääletab, kas ühe või teise ettepaneku või eelnõu poolt või vastu. Täpselt nii see on. Nii et tehke see ettepanek Riigikogule. Ei tasu jääda ootama, et valitsus ise tuleks selle ettepanekuga. Meie ettepanekud on juba Riigikogus, lisaeelarve on Riigikogus, me oleme tegutsenud võimalikult kiiresti, ettepanekud on laual. Kui keegi tahab neid heade ettepanekutega täiendada, siis selleks on alati võimalus just nimelt Riigikogus.

Aitäh! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Martin Helme ja vastab justiitsminister Maris Lauri. Teemaks on alaealiste kaitsmine. Martin Helme, palun!

Aitäh! Me saame nüüd jätkata seda vestlust, mida pidasime mõni küsimus tagasi. Sissejuhatuseks ütlen niimoodi, et selle asemel, et pugeda ilusa populistliku jutu taha, kuidas teie kuulate noorte arvamust, peaks ikkagi täiskasvanud inimesed võtma vastutuse. Täiskasvanud inimesed peavad hoolitsema laste turvalisuse eest. Me räägime laste turvalisusest ja laste kaitsmisest pedofiilide rünnakute eest.

Siin on kaks teemat. Üks on seesama vanusepiiri tõstmine. Minu meelest [ei tohi] siin jääda kinni pikkadesse aruteludesse selle üle, kas tõsta vanusepiir 14. eluaastalt 15. eluaastale. Me kõik saame aru, et sellisel juhul on tegemist põhimõtteliselt silmamoondamise ja imiteerimisega, ersatsseadusega. Sellest ei ole mingit sisulist kasu. Saab lihtsalt öelda, et tegime ära. Ja samamoodi on siis, kui me jääme kinni aruteludesse, kas see n‑ö Romeo ja Julia [klausli] vahemik peaks olema kolm, neli või viis aastat – ka see on asendustegevus, need numbrid on nii palju kordi läbi nämmutatud. Kas ta tuleb neli või viis aastat, ma arvan, et selles saame lõpuks kokkuleppele.

Aga mu küsimus on tegelikult hoopis teisest vallast. Eelmise valitsuskoalitsiooni lepingus oli sees eesmärk luua pedofiilide register. Sellest on Eestis räägitud kümme aastat. Nende kahe aasta jooksul, mis eelmine valitsus võimul oli, ei suutnud Justiitsministeerium selle registri loomist isegi mitte kuskilt otsast alustada. Mul on küsimus: kas teie juhtimisel Justiitsministeeriumis selle teemaga üldse tegeldakse? Kui ei tegelda, siis kas sellepärast, et see on poliitiline valik, või sellepärast, et teile tundub, et see ei ole kuidagi realiseeritav?

Tänan küsimuse eest! Ma ei ole nõus sellega, et arutelu otsuste põhjendatuse tagamiseks oleks asendustegevus. Kui langetada otsuseid, siis need peavad olema põhjendatud ja peab olema arusaadav, miks tehakse üks või teine valik. Just siis, kui otsuseid tehakse emotsioonide põhjal või lihtsalt mingi suvalise põhjenduse alusel, kuulamata ära vastu- ja pooltargumente, on võimalus, et saadakse tulemus, mida tegelikult ei tahetud, sest jäetakse hindamata võimalikud ohud ja kõrvalmõjud. Ma küsin veel kord, et kui me tõstame seksuaalse enesemääramise eapiiri 16. eluaastani, siis kuidas tuleks suhtuda sellesse, et teatud juhtudel lubatakse noortel 15-aastaselt abielluda. Ka see küsimus vajab sel juhul lahendamist.

Mis puudutab küsimust, kuidas praegune valitsus kavatseb tegelda noorte ja laste vastu suunatud seksuaalvägivallaga, siis selleks on planeeritud tegevused, konkreetsed sammud. Need on ettevalmistamisel ja kui need saavad valmis, siis tuleme nendega ka avalikkuse ette.

Martin Helme, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma ei saanud ikkagi vastust küsimusele, kas pedofiilide registri loomisega tegeldakse. Kümme aastat on sellest räägitud, kümme aastat on see olnud Justiitsministeeriumi vastutusalas, kümme aastat on analüüsitud, plaanitud, kooskõlastatud ja kaasatud. Tuleb tõesti tunnistada, et eelmine valitsus ei olnud parem kui varasemad. Raivo Aegi juhitud Justiitsministeerium ei saanud kahe aasta jooksul seda tehtud. Aga ma tahaksin ikkagi vastust küsimusele, kas selle registriga plaanitakse edasi liikuda, arvestades praegust ühiskondlikku fooni, või mitte ja millal sellega kuhugi välja jõutakse.

Aga nüüd ma tulen põhjenduste juurde. Ma saan aru, et me alustame iga kord vestlust deklaratsiooniga, et me ei ole üksteisega nõus. No väga tore, üks on liberaal ja teine konservatiiv. Aga minu arust on see [põhjendustega tegelemine] puhas asendustegevus, see on nagu vastutusest kõrvale hiilimine. Laste turvalisus ongi emotsionaalne asi, selle tagamine on kõikidel inimestel ürgne instinkt, vähemalt peaks olema ürgne instinkt. See peaks kõnetama ja liigutama kõiki. Ma ei saa aru, mis plussidest ja miinustest me siin räägime. Millised on need plussid, äkki te loete need meile ka üles? Praegu on tiirastel vanameestel karistamatult õigus 14‑aastaseid tüdrukuid voodisse vedada. Mis on siin need plussid, mida me peame vaagima? Mulle on selline retoorika täiesti mõistetamatu. Minu meelest ei ole siin mingeid plusse ja see [register] tuleb lihtsalt ära teha. Kui kaua me räägime sellest?

Tänase infotunni põhjal saan ma väga selgelt aru, et see, et te mitte midagi ei tee, on põhjendatud sellega, et te tahate veel mõelda ja kaaluda. Aga mida on siin enam mõelda ja kaaluda? Kas me kaitseme oma lapsi pedofiilide registri loomisega ja vanusepiiri tõstmisega või ei kaitse?

Maris Lauri, palun! 

Aitäh! Loomulikult me kaitseme oma lapsi. Laste kaitsmiseks on olemas mitmeid viise. Esimene asi on see, et ühiskond on teadlik sellest, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud, mis on aktsepteeritav ja mis ei ole aktsepteeritav. Kui me vaatame karistusseadustiku norme ja karistusi, mis on [ühe või teise teo eest] ette nähtud, siis on väga selgelt näha, et alaealiste suhtes, alla 18-aastaste suhtes seksuaalvägivalla kasutamine on lubamatu. Samuti on lubamatu see, kui kasutatakse ära oma mõjuvõimu, kasutatakse ära usalduslikku suhet – seegi on keelatud. Ka seksi ostmine on keelatud jne. Nii et väita seda, et sellised asjad on lubatud, on valetamine.

Nüüd sellest, kas ja kuidas me mingisuguseid otsuseid või valikuid teeme. Kui on olemas kaks-kolm varianti ja me valime neist ühe, teise või kolmanda, siis minu arvates on loogiline, et me teame, miks me valime ühe ja jätame kaks teist varianti kõrvale. Mina ei lahenda ühtegi otsust niimoodi, et ma ei tea, miks ma seda teen või miks ma midagi muud ei tee. Ja sellepärast on nii, et see asi, mis täpsemalt tuleb – kas tuleb register või ei tule –, sõltub sellest, millised argumendid mulle esitatakse. Ja sellepärast koostatakse ka tegevuskava, mis puudutab kõiki muid aspekte, ka seda, kuidas paremini teavitada ning kuidas vajaduse korral teha seadustes ja karistustes korrektsioone. See on kõik arutamise koht, kusjuures arutamine ei tähenda ajaviitmist, vaid see on teadlikult tehtud otsuseni jõudmise protsess.

Ilmselt me erineme selle poolest, et mõni teeb otsuseid puhtalt emotsionaalselt ning mõni teeb otsuseid kaalutletult ja põhjendatult. Mina olen viimane ja ma arvan, et sellisel viisil otsuste tegemise korral ei saa väita, et sel viisil tehtud otsused ei kaitse lapsi.

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus kohapealt. Kert Kingo, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea justiitsminister! Ma pean vajalikuks üle rõhutada, et me arutame siin teemat, mis puudutab täiskasvanu seksi alaealisega, mitte vastupidi. Te keerutate ühte- ja teistpidi, aga tegelikult on teemaks täiskasvanu seks alaealisega, see, kas see on lubatud või mitte. Teie senistest vastustest nähtub, et te justkui lausa soosiksite pedofiilseid suhteid. Te õigustate siin alaealise ja täiskasvanu vahelisi sekssuhteid ning otsite ettekäändeid eapiiri võimalikult minimaalseks tõstmiseks. Eelnevalt küsimustele vastates ütlesite, et te alles analüüsite, milline on kõige sobivam iga. Minu esimene küsimus on, et kelle jaoks sobivaim. Teine vastus oli teil, et eapiiri tõstmine peab olema põhjendatud. Ka selle kohta küsin ma, et kelle vaatevinklist põhjendatud.

Maris Lauri, palun!

Aitäh küsimuse eest! Eapiiri tõstmise puhul tuleb loomulikult kaaluda kõigepealt laste huvisid ja laste kaitsmist. Kõik need otsused tehakse just nimelt laste huvidest lähtudes. Nüüd, teie jutt sellest, et ma kaitsen pedofiile – te võite muidugi selle arvamuse juurde jääda, see on teie vabadus, aga minu hinnangul te eksite ja panete mulle suhu sõnu ja pähe mõtteid, mida mul kindlasti ei ole. Ma kordan veel: kui täiskasvanud ehk need inimesed, kes on üle 18 aasta vanad, astuvad seksuaalsuhtesse alla 18-aastasega ja kasutavad sealjuures ära oma mõjuvõimu või usalduslikku suhet noorega, siis nad rikuvad seadust. Minu arvates on see väga üheselt mõistetav ning mina ei saa aru, kuidas teie saate selle põhjal arvata, et keegi kaitseb neid inimesi, kes noortele halba teevad. Mina ei kaitse.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Raivo Tamm ja vastab kultuuriminister Anneli Ott. Teemaks on lisaeelarve. Raivo Tamm, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Esiteks tunnustan teid, et sarnaselt eelmise valitsusega otsustab ka seekordne valitsus toetada lisaeelarves kultuurivaldkonda. Kultuuritegevus, sh üritused ja etendused, on juba aasta aega olnud väga keerulises olukorras. Loodan, et valitsus otsib lahendusi, kuidas inimeste turvalisuse tagamisel suudetakse ka kultuurielu võimalikult avatuna hoida. Samas tekib lisaeelarve proportsioone vaadates põhjendatud küsimus, et mida peaks olukorrast arvama spordivaldkond. Kogu kultuurivaldkonnale ette nähtud ligi 42 miljonist eurost jõuab sporti ainult ligikaudu 2 miljonit eurot. Kas te ei tunne, et Eesti spordirahvale on natuke liiga tehtud? Miks on spordivaldkonnale makstav toetus jäänud mullukevadise lisarahastusega võrreldes proportsionaalselt väiksemaks?

Anneli Ott, palun!

Aitäh! Suur tänu selle küsimuse eest! Hea meelega avan lisaeelarve meetmed täpsemalt. Kultuuriministeerium koostas enda meetmete ettepaneku lisaeelarve tarbeks eelmise kevade kogemuste baasil, tol ajal oli Kultuuriministeeriumi toetuspakett 25 miljonit eurot. Selles lisaeelarves on toetusraha kokku 42 miljonit eurot, millest [spordi]valdkonnale on 4 150 000 eurot. Eelmine kevad oli 1,3 miljonit. Tuleb arvestada seda, et need summad ei ole ainukesed, mis lähevad spordivaldkonda. Mitmesuguste täiendavate meetmete kaudu saab spordivaldkond veel lisatoetust. Kindlasti üks oluline meede on töötukassa meede, mille kaudu lisandus 2020. aastal Kultuuriministeeriumi toetustele veel ligi 4,5 miljonit eurot. Samuti on spordivaldkond seotud Haridus- ja Teadusministeeriumis erahuvihariduse ja -tegevuse pakkujatega. Seal on ka noortesport sees, samuti 4,5 miljonit eurot.

Nüüd täpsemalt. Kultuuriministeeriumil on kokku üheksa erisugust meedet, millega spordi- ja kultuurivaldkonda toetatakse. Võrreldes eelmise aastaga on oluliselt kasvanud eraomanike spordiobjektide ülalpidamiseks mõeldud toetus, mis on varasema 400 000 euro asemel praeguses paketis ligi 1 miljon eurot. Kasvanud on ka suurürituste riskifond: eelmisel kevadel oli selle maht 455 000 eurot, nüüd on sinna lisandunud üle 1 miljoni, nii et kokku 1,5 miljonit eurot. Peab märkima ka seda, et tegelikult on Kultuuriministeeriumi eelarves, n-ö baaseelarves, 800 000 eurot ette nähtud ka rahvusvaheliste võistluste korraldamiseks, aga kuna mõni planeeritud võistlus jääb sellel aastal tõenäoliselt ära, siis seda toetust on võimalik kasutada mitmesuguseks ettevalmistuseks ja spordivaldkonna vajaduste katmiseks. Lisaks on riiklik profispordi toetus, mis 2019. aastal oli 1 miljon eurot, aga nüüd juba kaks aastat järjest on olnud 3 miljonit eurot. Nii et spordivaldkonna toetused on järjest kasvanud.

Täpsustav küsimus, Raivo Tamm, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Kultuuri- ja spordivaldkond paistab silma selle poolest, et selles valdkonnas on palju vabakutselisi ning võlaõigusliku lepingu alusel töötavaid inimesi. Kas te oskate öelda, kui palju spordivaldkonna inimesi lisaeelarve meetmete alla mahub ning millised on toetuste saamise täpsed kriteeriumid? Kas riik plaanib eraldi kompensatsiooni ka nende sündmuste korraldajatele, kelle võistlused päris ära ei jää, vaid toimuvad vähendatud mahus ja suure eelarvelise miinusega?

Suur tänu! Jah, ka nendele spordivõistlustele, mis ära jäävad või mis toimuvad vähendatud mahus, kindlasti teatud toetused laienevad. Me ei räägi siin ainult nendest üritustest, mis on otseselt ära jäänud. Toetusmeetmete täpsem disain ja väljatöötamine praegu käib, see toimub eelmise aasta kevade kogemuse baasil. Tollaseid kogemusi on võetud aluseks ka praeguste toetusmeetmete väljatöötamisel. Kindlasti ei saa toetust maksta sajaprotsendiliselt [kõigile], vaid toetatakse kriisist otseselt [mõjutatud] tegevusi [ja organisatsioone], mille puhul toetus on vajalik kas organisatsiooni või ürituse kestmajäämiseks.

Nüüd, seesama toetusmeede, mis on ette nähtud võlaõigusliku lepingu alusel töötavatele treeneritele, on tõesti selles lisaeelarves uus meede. Seda eelmisel aastal ei olnud. Selle jaoks on praegu arvestatud 400 000 eurot ja ka siin on Kultuuriministeerium teinud koostööd spordiorganisatsioonidega, kust on see sisend saadud. See on sarnane toetusmeede, nagu on ette nähtud kultuurikorraldajatele. Kultuurikorraldajate puhul on see summa küll suurem, sest nende hulgas on vabakutselisi rohkem, kellele on ette nähtud miinimumpalk.

Millised [toetuse saamise] kriteeriumid nendele kõikidele spordi- ja ka kultuurimeetmetele – ma räägin nendest üheksast meetmest – [kehtestatakse], sellele saab kindlasti lähiajal täpsemaid vastuseid anda. Hetkel me nii detailseid kriteeriume veel välja öelda ei saa, sest kõikide koostööpartnerite ja allasutustega läbirääkimised alles käivad ning [kogume] sisendit, kuidas me neid toetusmeetmeid peaksime disainima, et nad oleksid võimalikult hästi sihitud ja jõuaksid võimalikult hästi abivajajateni.

Ma tooksin välja veel selle, et peale ennist mainitud eraomanike spordiobjektide toetatakse ka spordialaliitusid, nii sportmängude spordialaliitusid, meistriliiga klubisid kui ka maakondade spordialaliitusid. Kindlasti tuleb märkida sedagi, et loomulikult on kasutada ka töötukassa palgatoetuse meede. Need, kes ei tööta võlaõigusliku lepingu alusel, vaid töölepingu alusel, saavad töötukassa meetmest toetust küsida.

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus kohapealt. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma kõigepealt avaldan teile suurt tänu ja lugupidamist selle eest, et olete austanud parlamenti ja siia isiklikult kohale tulnud. Minu meelest näitab see meeletut lugupidamist sellise institutsiooni nagu Riigikogu vastu. Nii et veel kord, suur tänu! 

Aga ma lähen edasi natuke tõsisemate teemadega. Minu küsimus on selline: kuidas on tagatud vabakutselistele haigekassa kindlustus? Neid, kellel seda ei ole, on kultuuri- ja loovtöötajate hulgas päris palju. Koroona nakatab paraku ka neid ja praeguses kriisiolukorras on nende ligipääs ravile selgelt piiratud. Kas lisaeelarves on ette nähtud vahendid ka nende inimeste raviks? Kas olete selle probleemi valitsuses tõstatanud? Kas see teema on teie jaoks üldse oluline? Mida te tahate selle olukorra parandamiseks ette võtta, kui see teema on teie jaoks oluline?

Suur tänu selle küsimuse ja positiivse sõnumi eest! Tõesti, sõitsin Võrust kohale, et olla siin saali ees. Kahju, et see nii tühi on. Loodan, et varsti enam ei ole.

Teie küsimus on kindlasti väga oluline. Lisaeelarves on nendele vabakutselistele ette nähtud 6,7 miljonit eurot. Probleem on selles, et nendel ei ole haigekassa kindlustust, kuna nad ei saa toetust. Need inimesed ei saa minna töötukassasse töötutoetust taotlema ja neil ei ole ka haigekassa kindlustust. Nad on täiesti ilma sotsiaalsete garantiideta. Kui seesama loovisikute seadus, mida me eile kultuurikomisjonis tutvustasime, siia suurde saali tuleb, siis sellega me natuke kiirustame, et võimalikult kiiresti saaksid need toetused kasutusele võetud. Probleem on selles, et kui eriolukorra ajal praegu kehtiv seadus ei piiranud täiendavate toetuste kasutusele võtmist, siis täna on koos selle lisaeelarve summaga võimalik meil 8,3 miljonit eurot täiendavaid toetusi jagada, et need inimesed saaksid sotsiaalsed garantiid ja miinimumpalga. Lihtsalt informatsiooniks neile, kes ei ole kursis: see tähendab nende jaoks kuuekuulist garantiid, st neile on tagatud nii haigekassa kindlustus kui ka sissetulek miinimumpalga ulatuses. Praeguseks välja makstud või tehtud lepingud lõppevad meil mai lõpus ja juhul, kui see seadusemuudatus heaks kiidetakse, siis ongi võimalik see 8,3 miljonit eurot kasutusele võtta ning selle varal tagada sotsiaalsed garantiid ka nendele inimestele, kellel neid täna ei ole.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Riina Sikkut ja talle vastab riigihalduse minister Jaak Aab. Teemaks on viiruse leviku tõkestamine. Riina Sikkut, palun!

Austatud minister! Ma jätkan haiguspäevade teemaga, sest vastus, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond võib Riigikogus oma ettepanekud esitada ja et tuleb konsensust otsida, ei peegelda ju absoluutselt arusaama sellest, mida meil kriisi lahendamiseks vaja on.

Ühiskonnas on teatud hulk kontakte. Meil on praeguseks vähendatud olulisel määral kontakte koolides ning meelelahutus- ja spordiasutustes, paljud inimesed on kaugtööl. Nende meetmete rakendamise algusest on möödunud 16 päeva, aga me näeme, et nakkus ei ole hakanud oluliselt vähenema. See tähendab, et on vaja täiendavaid meetmeid. Need võivad olla teie jaoks harjumatud või keerukad ja kallid, aga nakkus ei vähene iseenesest. [Tuleb teha nii,] et ka madalapalgalisel inimesel ei oleks keeruline minna testi tegema või et tal ei oleks motivatsiooni asümptomaatiliselt, kuid positiivse testitulemuse saanuna sissetuleku kaotuse hirmus tööle minna, ning et lähikontaktsed sooviksid ennast registreerida, ilma et see tähendaks nende jaoks kahenädalast sissetuleku kaotust.

See [meie ettepanek] on kriisimeede, see on viiruse leviku tõkestamise meede. See ei ole koht, kus me peame arutama, kui suur on inimeste omavastutus ja kas teisest päevast alates 70% ulatuses sissetuleku kompenseerimine on piisav. Ei ole piisav. Me näeme, kui palju on töökohakoldeid, ja me teame lugusid, kuidas inimestel ei ole võimalik sissetuleku kaotuse tõttu koju jääda. On valitsuse vastutus seda hüvitist maksta, et viiruse levikut kontrollida. Kuidas te kommenteerite?

Tänan küsimast, hea Riigikogu liige Riina! Just saatsin meili peale selle ülevaate, millest mina rääkisin. Ma ei taha mitte kuidagi pisendada probleemi, mis puudutab töökohtadel viiruse levikut, aga suhteliselt kontrollitavad ja usaldusväärsed andmed räägivad, et [töökohal nakatunuid] on 16%, vähemalt teisipäeva seisuga. Ja nagu ma ütlesin, on eelmine valitsus ajutise meetmega ja praegune valitsus ettepanekuga pikendada seda ajutist meedet[, mille korral hüvitist makstakse] alates teisest haiguspäevast, astunud selle [olukorra parandamise] suunas päris pika sammu. Kui on soov astuda veel üks samm, siis seda võib alati teha. Nagu ma teile selgitasin, võite teha Riigikogus vastava ettepaneku.

Ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid on keskendunud ainult ühele teemale ja ühele sammule. Samas, mis on oluline selles suhtes, kas inimene otsustab tööle minna või mitte? Jah, ühe lisapäeva kompenseerimine aitab sellele kindlasti kaasa. Aga peale selle on ju ka teisi meetmeid, terve valik meetmeid. Ühelt poolt on piirangud, teiselt poolt leevendused ja toetused, kolmandalt poolt järelevalve nende piirangute ja meetmete täitmise üle. Siin on kümneid ja sadu teisi meetmeid ja samme veel lisaks sellele ühele, kusjuures, nagu ma ütlesin, me oleme valitsuses ka selles suunas oma ettepaneku teinud. Kui hakata kaaluma, kas suunata raha sinna või tänna, siis muidugi tuleb otsustada, kuidas see oleks kõige paremini sihitud ja kus see annaks [kõige suuremat] efekti. Mina ei ole öelnud, et haiguspäevade hüvitamine efekti ei anna, sellepärast valitsus selles suunas ettepaneku ju teebki. Aga kui on soov minna kaugemale, võib seda teha Riigikogus lisaettepanekuna.

Nagu värske uudis kriisimeetmete kohta räägib, anname me täiendavaid vahendeid ka omavalitsustele. Eks omavalitsuste seisud on erinevad ja võib-olla on ka töökollektiivid erinevad. Tallinnas on mure praegu kõige suurem, nagu me teame, ja linnavalitsus ongi otsustanud võtta kasutusele sellise toetusmeetme – kohalikul omavalitsusel endal on võimalik mitmesuguseid toetusi anda –, et minu teada hüvitabki esimese haiguspäeva. Omavalitsused on koroonakriisi ajal rakendanud erisuguseid toetusmeetmeid, pakkunud erisuguseid teenuseid. Neil on alati õigus teha rohkem kui riik. Kui riik teeb ühe sammu, siis omavalitsus võib seda täiendada, ja kui Riigikogu arvab, et tahab samuti midagi lisada, siis see õigus tal on. Mina isiklikult toetan teie ettepanekut, nii et ärge pidage mind kõige suuremaks vastaseks.

Aitäh! Teile on ka täpsustav küsimus. Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Minu jaoks on arusaamatu, kuidas saab 15% – töökohal nakatunute hulk – olla kuidagi vähetähtis või selline suurusjärk, mille korral meetmeid rakendada ei tasu. Olukorras, kus meie nakkuskordaja on näiteks 1,1 ja me suudame nakatumist 15% vähendada, tähendab see seda, et me saame viiruse taanduma panna ja R läheb alla ühe. See suurusjärk on väga oluline. Kui valitsus otsib meedet, millega 80% kontaktidest ja nakkuse levikust ära hoida, siis on ilmselge, et [see ei õnnestu, sest] sellist meedet ei ole, kui me just ei taha inimesi ühekaupa kuhugi isoleerima hakata, et igasugust sotsiaalset tegevust vähendada. Need sammud, mille korral suudame liikuda kas või 5% või 15% kaupa, on väga olulised.

Nüüd sellest Riigikogus arutamise ja sotsiaalpartneritega kokkuleppimise jutust. Ka sügisel oli sotsiaaldemokraatide haiguspäevade ja heldema hüvitise eelnõu Riigikogus ning siis olid täpselt samasugused kommentaarid, et lepime sotsiaalpartneritega kokku ja siis vaatame. Muidugi tuleb sotsiaalvaldkonna ümberkorraldustes sotsiaalpartneritega kokku leppida, aga praegu me ei räägi pikaajalisest sotsiaalsektori reformimisest, nagu oli teise samba [vabatahtlikuks muutmine], mille puhul millegipärast sotsiaalpartnerite arvamust kuulda ei võetud, vaid kriisimeetmest. Ma räägin meetmest, mida võiks rakendada alates 1. aprillist valitsuse reservide varal. Ma ei räägi sellest, mida Tallinna Linnavalitsus osale oma töötajatest võimaldab, vaid sellest, et meil on vaja nakkuse levikule piir panna. See on valitsuse vastutus ja valitsusel on võimalik hüvitistega motiveerida inimesi sobivalt käituma. Miks te seda ei tee?

Jaak Aab, palun!

Hea Riina! Vastus on sama: me oleme seda teinud, me oleme päris suure sammu teinud. Ma veel kord rõhutan, et ka teisest haiguspäevast alates hüvitamine on palju kaasa aidanud ja aitab edaspidigi kaasa.

Tallinna Linnavalitsus ei maksa mitte oma töötajatele, vaid Tallinna linna elanikele seda täiendavat toetust, nii palju kui ma aru saan. Täpset mehhanismi ma ei tea, see uudis on värske.

15% ehk töökohas nakatumise määra nullini viimist ei suuda tõenäoliselt ükski meede. Aga kõik need sammud, mis valitsus on astunud, on mõjunud positiivselt. Seesama haigushüvitise maksmine teisest päevast alates on kindlasti mõjunud positiivselt, inimesed ei pea enam kartma väga suurt sissetuleku kahanemist. Kui nüüd selles suunas edasi minna, siis ega minagi oska täpselt prognoosida, aga mõne protsendi võrra töökohal nakatunute hulk kindlasti väheneks. Nullini ei ole seda võimalik nii või teisiti viia, aga see on omaette lugu.

Ma väga loodan selle peale – ei ole ühte võluvitsa, ei ole ka selle teema puhul –, et järjest enam kasutatakse seda praktikat, et Terviseamet koostöös omavalitsustega kaardistab töökoha kollektiivide mured ning nende meetmete rakendamise ja kontaktide vähendamise võimalused. Seda me kindlasti jätkame.

Mis puudutab olukorda, millest ma täna ei ole jõudnud rääkida – kogu seda nakatumise ja pandeemia olukorda –, siis ei ole ka mina väga optimistlik, et see kohe lõpeb. Oleme tõenäoliselt jõudnud platoole, nagu eksperdid räägivad, ja väga loodame, et nakatumine enam ei kasva. Ega palju rohkem esialgu loota olnudki. Kõigepealt tuli lõpetada see suhteliselt suur kasv, kus nakkuskordaja R oli jõudnud juba ligi 1,3-ni. Nüüdseks on see kahanenud, olles veidi üle ühe, mis tähendab, et kasvu praktiliselt ei ole. Kui me järgime piiranguid, neid lihtsaid reegleid, ja püüame vähendada oma kontakte, siis võib loota küll, et lähinädalate või kuu jooksul nakkuskordaja kahaneb. Eesmärk on ju see, et R oleks vähemalt 0,8 ja et nakatunuid oleks esialgu umbes 500 päevas. See ei ole lõplik eesmärk. Pingutame kõigi meetmetega.

Paar positiivset trendi võib juba esile tuua. Vanemaealiste, üle 80‑aastaste ja ka üle 70‑aastaste hulgas on nakatumine vähenenud. Kindlasti on siin mõju ka vaktsineerimisel. Hooldekodudes on kõigi juhtumite arv vähenenud.

Ja nüüd üks lisaküsimus saalist. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud minister! Praegu olete te peaminister Kaja Kallase asemik. Ma saan aru, et teil on päris paras koorem õlul, sest eks peaminister peab ju teadma absoluutselt kõike, sest tema juhib kogu seda protsessi, mis on siin toimumas. Ma mõnes mõttes natuke tunnustan teid selle eest, et olete julgenud võtta sellise vastutuse, sest kui me vaatame Kaja Kallase valitsust ja Reformierakonna tegemisi – ma ei räägi praegusest haigusperioodist –, siis Kaja Kallas ei ilmunud kunagi välja. Siin oli maailmatu möll selle üle, miks ta ei tule parlamendi ette aru andma. Minu jaoks on see mõneti kummaline. Tegelikult ma võtan mütsi maha ka Jüri Ratase ees, sellepärast et tema oli see inimene, kes andis kõigile Riigikogu liikmetele teada, et tema telefon on 24 tundi avatud. Ta oli alati pildis ja rääkis ära, mis tal rääkida oli. Selles mõttes on nende kahe valitsuse tegevuse vahel kolossaalne erinevus.

Ma saan aru, et probleem on keeruline ja te võib-olla ei valda kõiki teemasid nii detailselt, nagu olete täna siin väljendanud. Aga ma arvan, et see ei ole siiski vabandus, et hiilida kõrvale vastustest. Rahvas ootab vastuseid selle kohta, mis on puudu. Seoses sellega esitan ma teile avaliku väljakutse kohtuda siin kaamerate ees järgmise nädala jooksul teie valitud ajal, et ma saaksin teile esitada konkreetseid küsimusi. Ja ootan teilt ka konkreetseid vastuseid, poliittehnoloogiline ilukõne mind ei huvita. Palun andke mulle kohe teada, kas te olete sellega nõus.

Aitäh, hea küsija! Kui on plaanis teha mingit meedia-show'd, siis ma ei tea, kas ma osalen. Aga sinuga, Kalle, olen alati nõus rääkima ja vastama kõigile su küsimustele.

Mis puudutab seda, kas peaminister või tema asendaja peab kõike teadma – viitasid riigikaitsekomisjonis ja kuskil mujal toimunule –, no tõesti, mitte keegi ei suuda kõiki neid detaile teada. Aitäh, et andsid teada, eks siis uurime!

Ja mis puudutab juhtimist, siis on mul vähemalt see sõnum, et tõenäoliselt homme peaks peaminister olema oma töökohustuste juures tagasi ja siis saate juba tema käest küsida. Mina kui riigihalduse minister saan vastata kõigile minu valdkonda puudutavatele küsimustele, aga laiemalt muidugi ka valitsusvastutuse kohta.

Mis ma ikka oskan öelda – tänan kaasa elamast! Olen iga kell valmis sinuga vestlema, aga mingit meedia-show'd ma küll ei ole valmis kaasa tegema.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Kert Kingo. Talle vastab valitsuse liige justiitsminister Maris Lauri ja teemaks on õigusriik. Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud justiitsminister! Euroopa Liidu direktiivi 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul ning mille Eesti õigusesse ülevõtmise tähtaeg oli 21. detsember 2020, artikkel 4 käsitleb avalikke seisukohavõtte süü kohta. Selle kohaselt peavad liikmesriigid võtma üle vajalikud meetmed tagamaks, et seni, kuni kahtlustatava või süüdistatava süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud, ei osutata ametiasutuste avalikes avaldustes ega kriminaalmenetluses tehtud otsustes, välja arvatud nendes, milles otsustatakse süü küsimus, kõnealusele isikule kui süüdlasele. Eestis saame aga juba regulaarselt meediast lugeda juhtiva riigiprokuröri, riigi peaprokuröri ja kaitsepolitsei direktori avaldusi, milles osutatakse menetlusalusele isikule kui kindlale süüdlasele, näiteks Kajar Lemberi, Eveli Vavrenjuki, Valvo Semilarski, Marti Kuusiku ja Kersti Krachti juhtum. Kuidas on Eesti võtnud üle selle direktiivi artiklis 10 esitatud õiguskaitsevahendite põhimõtted, mille kohaselt peavad liikmesriigid, sh Eesti, tagama, et kahtlustataval ja süüdistataval oleksid kasutada tõhusad õiguskaitsevahendid, kui nende õigusi, mis tulenevad sellest direktiivist, rikutakse? Millised need õiguskaitsevahendid on?

Aitäh küsimuse eest! Te kordate sedasama küsimust, mille esitasite ka kirjalikult ja soovisite vastust. Nagu teile esitatud vastuses sai öeldud, on Eesti põhiseaduse kohaselt välistatud, et inimest, keda ei ole süüdi mõistetud, tohiks käsitleda süüdlasena või nimetada süüdlaseks. Kui seda tehakse, siis on ette nähtud karistused, ja inimene, kes tunneb, et ta tunnistatakse süüdlaseks enne, kui ta on süüdi mõistetud, saab pöörduda kohtusse. Kõik need paragrahvid ja viited on kirjas teile saadetud vastuses.

Aitäh! Täiendav küsimus, Kert Kingo, palun!

Aitäh! Märgin ära, et 18. veebruaril 2021 avaldas Euroopa Komisjon Eesti suhtes tehtud rikkumismenetluse otsuse, olles tuvastanud, et Eestis esineb puudusi seoses avalike seisukohavõttudega süü kohta. Seega on Euroopa Komisjon leidnud, et Eesti õiguses kehtestatud õiguskaitsevahendid ei ole piisavad. See tähendab, et tegelikult on avaliku sektori asutuste avalikes avaldustes viidatud teatavatele isikutele ennatlikult või ebaõigelt kui süüdiolevatele isikutele. Palun öelge, kuidas konkreetselt on Riigiprokuratuur ja Kaitsepolitseiamet vastutanud meedias avaldatud ja minu [eelmises küsimuses] nimetatud isikuid ennatlikult süüstavate sõnavõttude eest. Milline on olnud konkreetne vastutus ja kuidas seda on kohaldatud?

Aitäh! Nii nagu teile saadetud kirjalikus vastuses osutasime, ei ole Eesti nõus komisjoni esitatud arvamusega, et me ei ole direktiivis märgitud aspekte arvesse võtnud. Meie seadused alates põhiseadusest näevad ette karistused selle eest, kui kedagi nimetatakse süüdlaseks siis, kui ta ei ole veel süüdi mõistetud. Kui selline asi juhtub, siis on rikkujat võimalik karistada. Minul ei ole praegu ühtegi viidet selle kohta, et [selliseid rikkumisi] oleks olnud.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teie olete praegu Justiitsministeeriumis kõige tähtsam ja kõige targem inimene. Te olete tulnud välja sellise teemaga nagu vihakõne – ütleme, lihtsustatud mõttes vihakõne – ja kaitsete seda väga usinasti mitmes meediakanalis, öeldes, et see on väga vajalik ja ilma selleta kohe kuidagi ei saa. Kuid professionaalsed juristid on teistpidisel arvamusel, [nad ütlevad,] et tegelikult on meil selle normi kaitsealas olev probleem juba lahendatud. Aga noh, mina ju ei tea. Tähendab, järelikult olete teie targem kõikidest neist juristidest. Ma küsin teie käest niisuguse lihtsa küsimuse. Selgitage selle vihakõne raames oma nägemust subsumeerimise loogilise olemuse mõttes ehk lähtuge elulisest faktilisest asjaolust ja võrrelge seda normi abstraktse koosseisuga.

Aitäh küsimuse eest! Ma teen kõigepealt korrektsiooni: me räägime vaenukõnest, mitte vihakõnest. Vaenukõne tähendab seda, et õhutatakse vaenu kellegi vastu selle põhjal, et ta kuulub ühte gruppi, näiteks on ta teatud rahvusest, järgib teatud usutunnistust, omab teatud poliitilisi vaateid või on tal teatud seksuaalne sättumus. Viha ja vaenu õhutamine sellise grupi vastu on Eesti põhiseaduse kohaselt karistatav ning on selge, et selle eest peab olema seadustes määratud ka vastav karistus. Erinevalt teist tean mina väga paljusid juriste ja teisi inimesi, kes on selles valdkonnas väga professionaalsed ja kes on osutanud, et Eestis ei ole see asi väga täpselt määratletud, mistõttu on võimalik ja võib-olla ka vajalik seda sõnastust täpsustada, et see oleks üheselt arusaadav.

Ma tuletan meelde, et Eesti võttis endale kohustuse võtta vastu Euroopa Liidu raamotsus. [Me tegime seda] koos teiste Euroopa Liidu riikidega, keda võime pidada enda sõpradeks. Praegu on osutatud sellele, et Eesti ja Rumeenia on kaks riiki, kellel esineb selle raamotsuse rakendamisel puudujääke. Kõigil teistel riikidel on see õnnestunud. Meie ülesanne ongi vaadata, kas tõesti on meil mingeid puudujääke, ja kui on mingeid puudujääke, siis teha vajalikud korrektsioonid. Nagu ma ütlesin, olen rääkinud mitme minu arvates väga kompetentse, tipptasemel juurat tundvaEesti inimesega, õigust tundva inimesega, ning nad ütlevad, et teatud korrektsioonid on tõenäoliselt vajalikud. Ja just nimelt seda ongi meil plaanis teha. Millisel viisil seda teha, on arutelu koht. [Tuleb toimida nii,] et järgiksime oma põhiseadust ja täidaksime ka kokkuleppe, mille me kunagi sõlmisime.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Tarmo Kruusimäe ja vastab Vabariigi Valitsuse liige justiitsminister Maris Lauri. Teemaks on seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmine. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! 11. märtsil, mis on meil teada-tuntud kui rahvusvaheline terrorismiohvrite mälestamise päev, ütlesite te, et praegu on meie seadused piisavad selleks, et taolisi [alaealiste seksuaalse ärakasutamise] juhtumeid ära hoida. Aga nüüd olete te ilmselgelt meelt muutnud. Mis on need peamised argumendid, millest johtuvalt olete seisukohta muutnud?

Tänan küsimuse eest! Ma ei ole öelnud, et meil on kõik korras, küll aga on seadustes olemas olnud kate sellisteks juhtumiteks. Ma saan aru, et te viitate olukorrale, mis siin viimastel nädalatel on välja tulnud, ja ka teistele juhtumitele, kus täiskasvanud inimesed on noori inimesi ära kasutanud. Ma kordan seda, mida olen tänase infotunni jooksul juba korduvalt öelnud: see, kui täiskasvanud inimene kasutab alla 18‑aastase noore suhtes ära oma mõjuvõimu või usaldussuhet ja astub temaga seksuaalsesse vahekorda, rääkimata sellest, et see suhe on vägivaldne, on Eesti seaduste järgi karistatav.

Diskussioon käib selle üle, kas noorte enesemääramise eapiiri, mis praegu on 14. eluaasta peal, peaks tõstma ja kui palju seda peaks tõstma. Siin on olnud väga palju erisuguseid arvamusi ja tõesti, ühiskonnas on praeguseks ilmselgelt, vähemalt mina tunnen nii, kujunenud arusaam, et seda eapiiri tuleb tõsta. See, kas me tõstame selle 15. või 16. eluaasta peale, ongi arutelukoht. Tuleb kaaluda tugevaid ja nõrku külgi, seda, missugune variant on parem ja õigem. Aga ei piisa sellest, et selle asja üle otsustavad üksnes täiskasvanud, vaid minu hinnangul tuleb küsida ka noorte arvamust, et arusaam oleks ühesugune, sest see küsimus puudutab noori. Mina olen veendunud, et noored on piisavalt targad ja arukad, et saada küsimuse sisust ja probleemist aru. Kindlasti tuleks sellega koos teha ka otsus noorte omavaheliste suhete kohta, et millal ja kui suure vanusevahega suhted on ühiskonnas aktsepteeritavad.

Ütlen veel kord, et jah, see küsimus on juriidiline, karistusõiguslik, aga samas on küsimus väga paljuski ka ühiskonnas ja selles, kuidas me vaatame sellele, kuidas täiskasvanud inimesed noortega suhtlevad. Kui me vaatame neid avalikuks tulnud juhtumeid, siis mitmel korral on viidatud sellele, et täiskasvanud inimesed on n-ö vaadanud kõrvale. See kindlasti ei ole hea. Ma arvan, et see on diskussioon, mida ühiskonnas tuleb laiemalt pidada, sest karistused võivad olla ükskõik millised, aga kui inimesed vaatavad kõrvale, siis ei ole nendest karistustest kasu.

Täiendav küsimus. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Praegune karistusseadustik kaitseb alla 10‑aastaseid lapsi, nii et räägime noorte omavahelistest suhetest. Veidike vananev Romeo, õpib juba gümnaasiumis, ja kohe varsti noor Julia, õpib põhikooli esimeses astmes – kas nendevahelised sugulised ühted on praegu tolereeritavad?

Praegusel juhul on nii, et kui noor on saanud 14‑aastaseks ja seksuaalne suhe on vabatahtlik, siis on see lubatud. On selge, et siin ongi diskussiooni koht: milline peaks olema noorte vanusevahe, et võiksime nende suhet pidada normaalseks ja aktsepteeritavaks?

Igasugune vägivaldne suhe, igasugune väljapressitav, ükskõik mis viisil peale sunnitud seksuaalne suhe on karistatav, ka noorte vahel. Kahjuks on tõsiasi see, et küsitluste kohaselt on väga paljud noored just vanuses 15–16 sattunud sellistesse olukordadesse, kus nende enda eakaaslased või nendest pisut nooremad või vanemad, eelkõige pisut vanemad noored on [sundinud peale] vägivaldset seksuaalsuhet või seksuaalset laadi suhet. Nii et see ei ole üksnes täiskasvanute ja noorte vaheline probleem, vaid probleem on ka noorte endi vahel.

Siin on kindlasti väga oluline see, et noored teaksid, kuidas tuleb käituda ning mis on lubatud ja mis ei ole lubatud. [Nad peaksid teadma, et] kui asi läheb valesti või liigub suunas, kuhu ei tohiks, siis kust saada abi, ja kui midagi on juhtunud, siis kuhu pöörduda. Kõige olulisem on võib-olla lasteabitelefon 116111, kuhu helistada, kui midagi juhtub. Ka need, kes näevad kõrvalt, et midagi juhtub, saavad sinna helistada, rääkimata politsei poole pöördumisest. Alati ei pruugi noor toimuvast ise aru saada, aga kõrvalseisjad võivad tähele panna. See on väga oluline.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaksin sissejuhatuseks juhtida tähelepanu ja alla kriipsutada selle hõrgu topeltstandardi, mis teil on, lugupeetud minister, kui jutt käib euroliidu käsulaudadest. Kui tuleb jutuks süütuse presumptsiooni teema, siis te lihtsalt teete kalanäo pähe, aga kui tuleb juttu tsensuuriseadusest – ma rõhutan, et ei ole mingit vaenukõne või vihakõne seadust, vaid on tsensuuriseadus –, siis te leiate, et tuleb kohe innukalt hakata tegelema ettekirjutustega, isegi siis, kui on võimalik täpselt samamoodi vastata, et meil probleeme ei ole.

Ma tulen tagasi sellesama põhiteema juurde, mis meil täna on korduvalt läbi käinud. Mina ei saa aru, miks te viite kogu aeg jutu sellele, kas tegemist on vägivaldse seksuaalsuhtega. See on praegu Eestis karistatav. Me võime muidugi karistust kangemaks teha, aga see on juba praegu karistatav, ja tõepoolest on karistatav ka see, kui mõjuvõimu abil inimest seksuaalselt ära kasutatakse. Aga me ei räägi sellest. Meie eelnõu, see, mida me tahame saavutada, räägib sellest, et alla 16‑aastase inimesega lihtsalt ei tohi vanematel inimestel olla seksuaalsuhteid – olgu need nii vägivallatud ja vabatahtlikud ja suurest armastusest tulnud, kui tahes –, sest me kõik saame aru, et 14‑aastane inimene on alles laps ja meie asi on last kaitsta. Nii et ma palun, ärme räägime vägivallast, ärme räägime mõjuvõimu [kasutamisest], vaid räägime sellest, et teatud vanusest nooremate puhul see lihtsalt ei ole lubatud.

Mul on ka küsimus, sellesama mõjuvõimu [kasutamise] kohta. Kas see jalgpallitreener saab kriminaalsüüdistuse või ei saa? Kas teil on sellest prokuratuuriga juttu olnud või ei ole? Selle teo eest on võimalik määrata 3–8 aastat vanglakaristust.

Aitäh! Ma kindlasti ei ütle, kas selles konkreetses juhtumis on inimene süüdi või mitte, just nimelt selle tõttu, et uurimine alles käib. Ilmselt te teate, et uurimine praegu käib. Ma rõhutan sedagi, et küsimus on alla 18-aastaste laste ja noorte puhul ka usalduse kuritarvitamises. Just usalduse kuritarvitamine on see, mida kõige rohkem esineb nende täiskasvanud inimeste puhul, kes noori seksuaalselt meelitavad, tekitades tihtipeale olukorra, kus noor arvab, et ta on vabatahtlikult vahekorraga nõus. Kui nad on liiga noored, 14-aastased, siis nad ei saa aru, kus on piir. Nad ei pruugi aru saada, et neid kasutatakse ära.

Kui me tõstame noorte seksuaalse enesemääramise eapiiri, siis on võimalus, et saades aasta või kaks vanemaks, on noortel juba kogemus ja teadmine, et neist tunduvalt vanema inimese seksuaalsed lähenemiskatsed ei ole lubatud ja et sellega kaasnevad teatud ohud. Aga selleks, et noor sellest aru saaks, ei piisa üksnes eapiiri tõstmisest, vaid noorel on vaja ka teadmisi. See tähendab seda, et noor peab teadma, et sellised inimesed on olemas ja et selliseid samme tehakse. Ta peab teadma, kuidas enda eest seista, kuidas selliseid lähenemiskatseid tõrjuda ning kuhu abi saamiseks pöörduda, enne kui midagi juhtub. Ja kui tõesti midagi juhtub, siis peab ta ka abi saama. Lihtsalt see, et sätestame kõrgema eapiiri, võib mõnda perversse iseloomuga inimest natuke tõrjuda, aga nad jäävad siis lihtsalt ootama järgmise eapiiri saabumist. Küsimus on ikkagi väga palju ka selles, et noored oleksid ohtudest teadlikud ning oskaksid nendele reageerida ja neid vältida. Täpselt samuti [on oluline see], et ka kõrvalseisjad oleksid sellistest ohtudest teadlikud ja et seataks sellised piirid, mis ei laseks sellistel olukordadel tekkida.

Ütlen veel kord, teil on vabadus öelda, et tegemist on tsensuuriseadusega. Aga see ei ole tsensuuriseadus. Samuti on teil vabadus arvata, et asi on kahepalgeline. Aga see ei ole nii. Mina võiksin täpselt samuti öelda, et teie olete kahepalgeline Euroopa reeglite suhtes.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid küsimuste eest ja kõiki valitsuse liikmeid vastuste eest. Infotund on lõppenud.