Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Austatud Kaitseväe juhataja! Mul on hea meel, et Riigikogu riigikaitsekomisjon otsustas riigi sõjalise kaitse ja jätkusuutliku arengu teemalise debati korraldada. Olen tänulik, et Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus kaasati sellesse arutellu.
Meile seati ülesandeks rääkida regionaalsest julgeolekuolukorrast. Järgnev ettekanne koosneb neljast osast. Esimeses kirjeldan Venemaa poliitikat ja Vene võimude tegevust ja sellest tulenevaid ohte Eestile ning meie liitlastele. Teises osas räägin liitlassuhete olulisusest ohtude tõrjumisel. Kolmandas tuleb juttu viimase kümne aasta jooksul ka meie regioonis märksa jõulisemalt tegutsevast Hiina Rahvavabariigist. Ja neljandas käsitlen väga lühidalt muid ohtusid Eesti julgeolekule ja stabiilsusele.
Austatud Riigikogu liikmed! Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud 1990. aastad olid lääne suhetes Venemaaga lootuste aastad. Paraku jäi positiivne periood lühikeseks ja alates Vladimir Putini saamisest Venemaa presidendiks 31. detsembril 1999. aastal on Venemaa areng olnud demokraatlike väärtustega vastassuunaline.
2000. aastate esimene pool kulus Vene režiimil riigisiseseks puhastuseks. Hävitati suurem osa vabast ajakirjandusest ja loodi poliitiline süsteem, kus tegelik opositsioon ei pääsenud isegi parlamenti.
Alates 2000. aastate teisest poolest toimus oluline muutus ka Venemaa välispoliitikas. Läbivaks ideoloogiaks sai vastandumine läänele. Sellele järgnesid sõda Georgia vastu 2008. aastal ja alates 2014. aastast sisuliselt tänaseni kestev sõda Ukraina vastu.
Ka täna on Venemaa välispoliitika nurgakivi vastandumine läänele. Vene juhtkond ei näe, et olukorras, kus eksisteerib mingis mõistes terviklik lääs, oleks Venemaal võimalik olulisel määral oma positsiooni maailmas tugevdada. Venemaa juhtkond on veendunud, et sõjaline võimekus on peamine vahend, millega end maailmas kehtestada.
Kõige parema võrdluse pakub statistika sõjaliste kulutuste osakaalust kogu keskvalitsuse kuludes. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) andmetel oli Venemaal 1998. aastal see näitaja 6,9%, 2016. aastaks oli see kasvanud 14,8%-ni ehk siis üle kahe korra suurem. Tõsi, Ukraina-vastase agressiooni tekitatud majanduskriisi tõttu toimus 2019. aastaks mõningane langus (11,4%-ni), aga seegi näitaja on endiselt väga kõrge. Võrdluseks, USA-l oli vastav näitaja 2019. aastal 9,4%, Hiinal 5,4%, Eestil 5,3% ja Ühendkuningriigil 4,5%.
Selle raha eest on Venemaa suutnud oma armeed märkimisväärselt moderniseerida. Viimase kümnendiga on Venemaa naasnud külma sõja aegsete plaanide juurde, mis nägid ette valmisolekut täiemahuliseks sõjaliseks konfliktiks NATO-ga.
Armee arendamise prioriteetne suund on olnud selgelt lääs. Alates Ukraina sõjast on Venemaa loonud lääne suunal kuus uut diviisi ja märgatavalt uuendatud ka relvastust. Kalibr ja Iskander-tüüpi raketisüsteemide kasutuselevõtt on hea näide viimase kümnendiga toimunud arengutest.
Venemaa on muutnud oluliselt efektiivsemaks oma väljaõppesüsteemi, sõjaliste õppuste ja nendel osalejate hulk on suurenenud. 2021. aasta suve teisel poolel ja sügisel toimub järjekordne suurõppus Zapad. Kuna tegu on meie piiride vahetus läheduses toimuva õppusega, siis on selge, et sel perioodil suureneb ka oht meie ja meie naabrite julgeolekule.
Seda laadi õppuste ajal, kui potentsiaalse vaenlase üksused on sisuliselt pidevas valmisolekus ja ka meie piiride vahetus läheduses, väheneb eelhoiatuse aeg märgatavalt ning see suurendab paratamatult ohutunnet. Seda enam, et Venemaa suurõppused on kahel korral kasvanud üle sõjalisteks operatsioonideks. 2008. aastal järgnes õppusele Kavkaz agressioon Georgia vastu, 2015. aastal õppusele Tsentr sõjaline operatsioon Süürias. Tänavu lisab määramatust ka ebastabiilsus Valgevenes. Eeldatavasti toimub arvestatav osa Zapadi õppusest Valgevene territooriumil. Kui Valgevene opositsioon peaks suutma kevade ja suve jooksul uuesti inimesed tänavale tuua ja survestada Lukašenkat, siis suureneb võimalus, et Venemaa kasutab õppust oma vägede alalise kohaloleku suurendamiseks Valgevenes.
Austatud juhataja! Ukraina-vastase agressiooni, sellele järgnenud Lääne sanktsioonide ja nafta hinna languse tekitatud majanduskriis ei jõudnudki Venemaal enne COVID-19 kriisi lõppeda. Venemaa SKP, mis Maailmapanga andmetel oli 2013. aastal 2292 miljardit dollarit, langes 2016. aastaks 1276 miljardi dollarini ehk peaaegu poole võrra. 2019. aastaks kasvas SKP 1700 miljardi dollarini, mis on ka ainult 74% 2013. aasta numbrist. 2020. aastal pöördusid numbrid taas langusesse.
On selge, et nii pikk ja sügav majanduskriis ei saa jätta mõjutamata ka kaitse-eelarvet. Sama kiires tempos, nagu Venemaal õnnestus oma sõjaväge moderniseerida eelmisel kümnendil, järgmisel kümnendil see ei õnnestu. Samas on sõjaline eelarve koos sisejulgeolekuga need kaks valdkonda, mida eelisarendatakse.
Majanduslangus on toonud kaasa ka Venemaa elanike varasemast suurema rahulolematuse poliitilise režiimiga. See on ka peamine põhjus, miks sisejulgeolek on eelisarendatav. Kuna majandusolukorra arvestatavat paranemist kusagilt paista ei ole, siis tõenäoliselt on režiim üha enam sunnitud toetuma repressiivaparaadile ja väga arvestatav osa Venemaa režiimi energiast läheb enda võimu kindlustamisele.
Läänes on ajalooliselt palju arutatud ja arutatakse ka praegu selle üle, kas nõrk Venemaa võiks ülejäänud maailma jaoks olla veelgi ohtlikum kui tugev Venemaa. Ehk tänasesse keelde tõlgituna: kas Venemaa juhtkond võiks oma siseprobleemide lahendamiseks võtta ette järjekordse sõjalise operatsiooni mõne oma naabri vastu? Krimmi annekteerimisega ju Putinil õnnestus oma populaarsust märkimisväärselt tõsta. Viimaste kümnendite ajalugu näitab pigem siiski vastupidist. Kui Venemaal on läinud majanduslikult kehvasti, siis pole olnud ka jaksu naabrite sõjaliseks kimbutamiseks. Nii rünnak Georgia kui Ukraina vastu võeti ette ajal, kui Venemaa majandusel läks silmapaistvalt hästi.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Jah, Venemaa majandus on kriisis, aga ta on siiski kordades paremal järjel kui 1980.–1990. aastatel. Seetõttu pole põhjust arvata, et Venemaal on kohe-kohe tulemas revolutsioon või täielik kollaps. Pigem on põhjust arvestada veel üsna pikalt vinduva kriisiga. Sellest tulenevalt pole oodata suuri muutusi Venemaa välispoliitikas.
Olulistes küsimustes, mis viisid kriisini Vene-lääne suhetes, ei ole Venemaa poliitika muutumas. Okupeeritud Ida-Ukrainast, Abhaasiast, Lõuna-Osseetiast või veel vähem annekteeritud Krimmist Venemaa lahkuda ei plaani. Moskva suhtumine Ukrainasse ja Georgiasse pole muutunud vaatamata sellele, et Ukraina ja Georgia valitsus on omalt poolt üles näidanud vägagi arvestatavat kompromissivalmidust. Vastupidi, Venemaa võimude kontrollitavas meedias spekuleeritakse järjekindlalt uue rünnakuga Ida-Ukrainas eesmärgiga juba okupeeritud territooriume laiendada.
Härra juhataja! Venelased teavad, et nad ei suuda olla konkurent läänele kui tervikule. Sellest tulenevalt püütakse tekitada umbusku ja vastuolusid lääneliitlaste vahel. See ei ole Venemaa poliitikas midagi uut. Juba külma sõja ajal tegeldi aktiivselt Ühendriikide ja Euroopa, NATO ja Euroopa Liidu ning Euroopa Liidu riikide vaheliste tülide tekitamise ja õhutamisega. Euroopa riikides finantseeriti nn rahuvõitlejaid, kelle põhilised loosungid nõudsid USA sõjalise kohaloleku lõpetamist Euroopas.
Ühendriikide uue administratsiooni ametisse astumine on loonud pinnase, et läänesiseseid erimeelsusi märgatavalt vähendada ja kontrolli all hoida. See ei saa olema kerge, sest mitu vastuolu on endiselt alles. Kaubandusküsimused on jätkuvalt üleval. Mitu Euroopa liitlasetd ei suhtu kuigi entusiastlikult kaitsekulutuste suurendamisesse, mida Ühendriigid neilt ootavad. Aga vähemalt on riigijuhtide omavaheline keemia märgatavalt parem. Kui Ühendriikide ja Euroopa suurriikide suhted tõepoolest korda saavad, siis on vaieldamatult tegu silmapaistva tagasilöögiga Venemaa jaoks.
Austatud Riigikogu liikmed! Venemaa tööriistakastis on lisaks sõjalistele vahenditele palju muid vahendeid, näiteks infosõda ja mõjutustegevus. Eesti on kogenud juba 1990. aastatest alates, et meid süüdistatakse venekeelse vähemuse diskrimineerimises ja natsilembuses. Enamik lääneriike on aga probleemi teadvustanud alles viimase kümnendi jooksul. See on mingil määral ka loogiline, sest alles 2000. aastatel laiendas Venemaa selles osas oma geograafiat.
COVID-19 pandeemia on esile toonud infosõja uued vormid. Eelmisel kevadel, kui pandeemia oli Euroopas veel uus ja tundmatu nähtus, käivitas Venemaa nn meditsiiniabi projekti. Itaaliasse veeti Vene sõjaväe transpordilennukitega meditsiinivarustust, seejärel vedas Vene lippudega ehitud KAMAZ-idest koosnev konvoi selle varustuse läbi poole Itaalia Rooma lähedalt Bergamosse. Paar nädalat hiljem tunnistasid aga Itaalia ametiisikud ajalehele La Stampa, et 80% varustusest oli kasutu.
Samasugune toon iseloomustab ka nn vaktsiinidiplomaatiat. Ma ei ole pädev hindama Sputnik V meditsiinilisi omadusi, küll aga on selge, et Venemaal puudub võimekus toota piisav kogus Sputnikut isegi selleks, et oma kodanikud kas või enam-vähem rahuldavas tempos ära vaktsineerida. Kui nüüd vaadata konkreetselt Eesti suunas, siis Vene propaganda, mis külvab kahtlusi läänes toodetud vaktsiinide kohta, tekitab eelkõige korvamatut kahju siinse venekeelse elanikkonna hulgas. Vene propagandakanaleid vaatavad inimesed ei julgenud lasta end Pfizeri, AstraZeneca või Moderna vaktsiiniga vaktsineerida ning ootavad Sputniku näol suurt valget laeva, mis suure tõenäosusega ei saabugi või kui saabub, siis on suure valge laeva asemel tegu halli kummipaadiga.
Härra juhataja! Läänemaailma võimalused muuta Venemaad on piiratud. Venemaa, nagu teisedki riigid, võib muutuda oma kodanikkonna või siis ka eliidi tahtel. Katseid iga hinna eest nendega suhelda tõlgendavad venelased nõrkusena ja need võivad viia piinlike läbikukkumiseni, nagu hiljutine Borrelli Moskva visiit näitas.
Suuresti on ühepoolseks jäänud terrorismivastane koostöö. Tõenäoliselt on naiivsevõitu loota tõhusat koostööd keskkonnakaitse ja rohepöörde valdkonnas. Loomulikult tuleb Venemaaga suhtlus lahti hoida, seda tehti ka külma sõja ajal, aga sel juhul on mõistlik rääkida konkreetsetest teemadest omapoolsete konkreetsete eesmärkidega. Niisama rääkimist lihtsalt rääkimise pärast kasutatakse peaaegu kindlalt omakasupüüdlikult ära.
Olukorras, kus lääne võimalused muuta Venemaa käitumist on piiratud, tuleb garanteerida, et ise oldaks piisavalt tugevad, et heidutus toimiks. Selles osas on pilt muidugi oluliselt parem kui 2014. aastal. Lääs on Venemaad kui ohtu tunnetanud ja vastavas suunas tegutsenud. NATO eFP üksuste paigutamine Balti riikidesse ja Poolasse on kindlasti selline asi, millega potentsiaalne agressor peab arvestama.
Oluline samm edasi on ka enamiku NATO liikmesriikide sõjaliste kulutuste suurendamine. Kuigi on selge, et Eesti-suuruse riigi jaoks on kollektiivkaitse elulise tähtsusega, on ka meie enda tegevus väga oluline. Ka meie enda võimed on osa kollektiivkaitsest. Et küsida liitlastelt suuremat panustamist, peame ka ise olema valmis rohkem panustama. Leedu ja Poola on teatanud oma plaanist tõsta kaitsekulutusi 2030. aastaks 2,5%-ni SKP-st. Siinkohal on põhjust küsida, kas Eesti ja Läti julgeolekuolukord on parem. Pigem mitte.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! On selge, et lähikümnenditeks jääb Eesti jaoks julgeolekuohuks number üks Venemaa, seda eelkõige geograafilise läheduse tõttu. Aga peame ka arvestama, et lääne kui terviku jaoks on samaväärne ja pigem suuremgi risk Hiina Rahvavabariik. Venemaa ja Hiina juhtkonna mõttemallides ja käitumismaneeris on palju sarnast, aga Hiina on Venemaaga võrreldes eelkõige majanduse potentsiaalilt hoopis teises ja kõrgemas liigas ning sellest tulenevalt ka Lääne kui terviku jaoks ohtlikum.
Hiina poliitika on esimees Xi Jinpingi ametiajal oluliselt muutunud, seda nii välis- kui sisepoliitikas. Välispoliitikas on tekkinud avalik soov end kehtestada. Naabrite puhul on see viinud konkreetsete sõjaliste sammudeni, kaugemate riikide puhul piirdub esialgu katsetega kehtestada oma väärtusruumi, mis muidugi on meie jaoks samuti väga ohtlik.
Jaapani ja Taiwani suunal piirdub surve seni veel peamiselt sagenenud mere- ja õhupiiri rikkumisega. Jaapanil ja Taiwanil on Ühendriikidega kahepoolsed kaitselepped, mistõttu Hiina on nende suunal jätkuvalt suhteliselt ettevaatlik. Seevastu Lõuna-Aasia riikide puhul on Peking aina agressiivsem. Lõuna-Hiina merel on Hiina võtnud enda kontrolli alla mitu territooriumi, mis rahvusvahelise merearbitraaži otsuse alusel kuuluvad Filipiinidele.
Hiina relvajõudude moderniseerimine toimub veelgi kiiremas tempos ja protsess on ressurssidega paremini kaetud kui Venemaal ja tõmbab Eesti oluliste liitlaste, eelkõige Ühendriikide tähelepanu eemale. Tähelepanu materialiseerub üksuste näol, mis on vajalikud selleks, et Hiina suurenevat sõjalist võimsust tasakaalustada. Kuna see pärsib liitlaste valikuvõimalusi, vastamaks Venemaa agressiivsele käitumisele Euroopas, siis jõuame tagasi selleni, et USA ootab Euroopa-liitlastelt senisest suurema vastutuse võtmist oma julgeoleku tagamise eest.
Hiina on muutunud ka sisepoliitiliselt. 20. sajandi lõpu ja selle sajandi esimese kümnendi mõõdukalt autoritaarsest süsteemist, mille puhul oli lootus edasiseks positiivseks arenguks, on tänaseks saanud üsna jäigalt autoritaarne süsteem. Esimees Xi Jinpingi jaoks muudeti seadusi ja talle on loodud võimalus jääda sisuliselt elu lõpuni ametisse.
Jõhkralt rikutakse uiguuride inimõigusi Xinjiangis. Enamik inimõiguseksperte usub, et rikkumised on juba klassifitseeritavad genotsiidina. Veebruaris võttis sellesisulise otsuse vastu Kanada parlament, kes tõepoolest klassifitseeriski toimuvat genotsiidina.
Hongkongi puhul on Hiina lisaks kodaniku- ja inimõigustele selgelt rikkunud Ühendkuningriigiga 1984. aastal sõlmitud Hongkongi üleandmise lepingut, mis nägi ette Hongkongi autonoomia kuni 2047. aastani.
Halvenenud on inimõiguste olukord ka Hiinas tervikuna. Poliitvangide hulk on suurenenud, nagu ka piirangud internetile ja sotsiaalmeediale. Hiina puhul peavad nii lääs tervikuna kui Eesti arvestama sellega, et liiga tihe integreerumine majandusvaldkonnas võib muuta meid sõltuvaks ja haavatavaks. Tuleb arvestada, et pea kõik suured Hiina investeeringud on Hiina riigi ja kommunistliku partei kontrollitavad. Hiina erakapital ja ärimehed ei ole oma käitumises vabad.
Nagu Venemaa puhul, on lääs ka Hiina puhul viimastel aastatel ohte selgelt paremini teadvustama hakanud. President Donald Trumpi administratsioon muutis selgelt Ühendriikide Hiina-poliitikat ja kõik märgid näitavad, et ka praegune administratsioon ei kavatse Hiinasse pehmemalt suhtuda.
Aeglasemalt, aga samas suunas liiguvad ka Euroopa riigid. Eesti on mitmel korral saanud tunda Hiina agressiivset survet, seda nii poliitika kui majandusega seotult. 2011. aastal kohtus president Toomas Hendrik Ilves mitteametlikult Tiibeti usujuhi dalai-laamaga, mille järel Hiina peatas mitmeks aastaks ministrite tasemel kohtumised Eestiga. Piirang võeti maha alles pärast Eesti-poolset avaldust, mida võis tõlgendada ka vabandusena, 2014. aastal.
Eesti meedias on Hiina ja Huawei korraldanud mitu PR‑kampaaniat, millega inimesi püütakse veenda eeskujulikus inimõiguste olukorras Xinjiangis või Huawei sõltumatuses Hiina riigist. Ka Eestis on Hiinaga seonduvate ohtude tajumine selgelt paranenud. Parimad näited on Hiina Rahvavabariigi sõjaväeluure heaks salaja töötanud teadlase hiljutine süüdimõistmine, aga ka Eesti valitsuse otsus viia Eesti osalus 17+1 tippkohtumisel peaministri või presidendi tasemest madalamale. 17+1 formaat on selgelt suunatud EL-i ühtsuse nõrgestamisele ja mida vähem me selle formaadiga seotud oleme, seda parem nii meile kui Euroopa Liidule.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Venemaa, meie liitlassuhete potentsiaalne murenemine ja Hiina on meie peamised julgeolekuohud. Aga need pole muidugi ainsad. Kuhugi ei ole kadunud Euroopas terrorism. Kui olukord Lähis-Idas uuesti plahvatab, röövib see jälle meie liitlaste ressursse.
Ühiskonna liiga tugev sisemine vastandumine on probleem. Poliitiline konkurents ja sõnavabadus on loomulikult positiivsed ja demokraatiaks hädavajalikud, aga liiga jõuline kas või retooriline vastandumine lõhub ühiskonda ja segab keskendumist ka välistele ohtudele. Ameerika Ühendriikide näitel oleme seda viimase paari aasta jooksul selgelt näinud.
Ajal, mil läänemaailm on viimase aasta jooksul suuresti keskendunud koroonapandeemiale, ei ole konventsionaalsed ja traditsioonilised ohud kusagile kadunud. Maailm meie ümber on üsna närvilises seisus ja prognoosimatu. Vähemalt osa Euroopa liitlaste vägede moderniseerimine suure tõenäosusega pandeemiast tingitud majandusliku surve tõttu aeglustub. Seda rohkem peame ise pingutama, et viimase 10–15 aastaga halvenenud julgeolekukeskkonnas hakkama saada. Suur tänu!