Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 9. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ning arupärimisi. Seda soovi ei ole.

Viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll!

10:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, hetkel puudub 22.


1. 10:01 Riigikaitsekomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Riigi sõjalise kaitse jätkusuutlik areng“ arutelu

10:01 Aseesimees Hanno Pevkur

Läheme tänase päevakorra juurde. Meil on päevakorras üks punkt: riigikaitsekomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riigi sõjalise kaitse jätkusuutlik areng" arutelu. Tuletan teile meelde, kuidas me seda arutelu läbi viime. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 on riigikaitsekomisjon teinud juhatusele ettepaneku määrata järgmine kord. Kõigepealt võtab sõna riigikaitsekomisjoni esimees Enn Eesmaa, kelle ettekanne on kuni kümme minutit ja küsimusteks-vastusteks on aega samamoodi kuni kümme minutit. Seejärel on kaitseminister Kalle Laaneti ettekanne kuni 20 minutit ja vastusteks on ministril aega ka kuni 20 minutit. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi ettekanne kestab kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktori Indrek Kanniku ettekanne kestab kuni 20 minutit ja ka küsimusteks-vastusteks on aega kuni 20 minutit.

Tuletan teile meelde, et Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse, kui selleks aega on ja nobedad näpud võimaldavad. Seejärel on läbirääkimised. Sõnavõtuga võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Aga juhin tähelepanu, et riigikaitsekomisjoni taotlusel võiksid kõigepealt sõna võtta fraktsioonide esindajad. Ja kui me oleme arutelu lõpetanud, siis Riigikogu selles punktis otsust vastu ei võta.

Esimesena palun Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Enn Eesmaa. 

10:03 Enn Eesmaa

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid, külalised, kuulajad ja vaatajad! Turvalisuse ja kaitstuse mõiste kuuluvad kahtlusteta nende hulka, millel on erakordselt palju tahke ja varjundeid. Täna on kõikjal esikohal tervisekaitse ja sellest tulenev turvalisus, mida on viimane kriisiaasta silmanähtavalt kahandanud. Praegust olukorda on juba korduvalt võrreldud meie põlvkonna, tegelikult kogu inimkonna sõjaga nähtamatu vaenlase vastu.

Tänast arutelu teemat silmas pidades on oluline märkida meie kaitseväelaste ja kaitseliitlaste kohest abivalmidust nii COVID-19 põhjustatud kui teisteski tsiviilkriisi olukordades. Samas ei tohi me kõigele vaatamata unustada riikide ja rahvaste sõjalist kaitset ja turvalisust. Isegi praegusel ülikeerulisel ajal NATO sõjaline eelarve suureneb ja seda peab tervitama, sest maailm on praegu ka militaarohtude tõttu turbulentsem kui tavaliselt. Raske on ette ennustada, millal algab järgmine kriis, pisut kergem on prognoosida, kus see algab. Vastuse võib leida suvalisest piirkonnast me gloobusel.

Siinkohal vaid paar näidet viimastest nädalatest. Juba sel kevadel saab Eestitki suurel määral huvitava Arktika Nõukogu eesistujariigiks Venemaa, kes avalikult pooldab n-ö õigustatud sõjalist kohalolekut Arktikas. Silmanähtavalt suurenevad pinged suurriikide USA ja Venemaa ning Hiina vahel, paari sajandi eest oleks need tõenäoliselt juba sõjani viinud.

Riigikaitsekomisjoni algatusel käsitleme täna olulise tähtsusega riikliku küsimusena Eesti riigi sõjalise kaitse jätkusuutlikku arengut. Loomulikult on see pikaajaline protsess, sest lõppeesmärk on Eesti riigi ja rahva kaitstus, mis aegade jooksul kindlasti muutub. Lähiajal peaks valmima riigikaitse arengukava aastateks 2021–2030, mistõttu on selle arutelu pidamine parlamentaarse Eesti Riigikogu saalis oluline teetähis kümnendi jooksul riigi sõjalise kaitse edasiarendamisel.

Head kolleegid! Riigi sõjaline kaitse ei tohi olla kauge ja keeruline n-ö nende teema, vaid igal inimesel on selles oma roll ja ülesanne. Eesti sõjaline kaitse tugineb riigikaitse laiale käsitusele, mis suurendab kogu Eesti ühiskonna vastupidavust ja valmidust mis tahes kriisideks. Riigi kaitsmine ei hõlma üksnes sõjalist riigikaitset, selle all mõtleme ka mitmetasandilist sisekaitset. Riigi kaitseks peab valmis olema kogu ühiskond üksikisikust kuni Riigikogu ja presidendini.

Üha suuremat tähelepanu ja panustamist nõuab küberturvalisus. Tänuväärset tööd teeb NATO küberturvalisuse keskus Tallinnas, mis on rahvusvaheliselt teada ja tunnustatud. Kiita tahame meie valitsust uue riikliku küberturvalisuse osakonna loomise eest. Väga oluline on ka energiajulgeoleku ja varustuskindlusega seonduv.

Soovin rõhutada riigikaitseõpetuse läbiviimise olulisust koolides. Kaitsetahet ja oskusi selle realiseerimiseks tuleb maast madalast rõhutada ja õpetada. Õnneks on meil olemas asjatundlik riigikaitseõpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele, mida tasub lehitseda ka neil, kelle lapsed koolis käivad.

Eesti sõjalise kaitse aluseks on iseseisev kaitsevõime ning kindlad liitlassuhted, mis tuginevad kaitsetahtele. Siinkohal on praegu ja tulevikus oluline aktiivselt jätkata Eesti esindatust välismissioonidel, milleks mandaadi annab Riigikogu. Mis aga vajab tihendamist ja edasiminekut, on regionaalne koostöö. See tähendab igapäevast suhtlust ennekõike oma lähimate naabrite Läti ja Leeduga, kuid samuti Põhjala riikidega NB8 formaadis.

Koostöö arendamine hõlmab ka parlamendi tasandit. Eelkõige saame tõhustada Balti riikide suunal parlamentide ja vastavate komisjonide omavahelist koostööd riigikaitsepoliitikate osas. Seda on aastate jooksul jõudumööda ka tehtud. Eesti on edukalt esindatud Balti parlamentaarsel assambleel, kavas on Balti parlamendispiikrite ühisvisiit USA-sse, millest võtaksid osa ka riigikaitse ja väliskomisjonide juhid. Jätkuvad ühisistungid ning muu koostöö Läti ja Leedu riigikaitsekomisjoniga. Soome kolleegidega on meil ühisistung kavas mai alguses. Koos Leedu ja Rootsi kolleegiga tegin ettepaneku hoogustada koostööd NB8 formaadis, millega võiks liituda ka Poola kui regiooni suurriik.

Kõigi Euroopa Liidu riikide parlamentide riigikaitsekomisjonide liidrid peavad kavakindlalt ühisistungeid Euroopa Liidu liikmesmaade tasandil. Viimasest sellisest võttis külalisena teiste seas osa ka NATO peasekretär Jens Stoltenberg ja seda arusaadavalt – veidi üle 90% Euroopa Liidu kodanikest elab ju NATO liikmesriikides. Meie kaitse on ennekõike NATO ülesanne, mida me solidaarselt jagame. Regionaalse koostöö ja ühistegevuse kaudu saame pakkuda täitevvõimule lisatuge vajalike võimete loomisel ja ressursside taotlemisel.

Riigikaitsekomisjon arutas Balti riikide koostöövõimalusi sõjalise võime arendamisel kuni aastani 2030 üsna hiljuti. Kõne all olid merekaitse raketisüsteemid, kaasaegne tehniline eelhoiatusdistsipliin ning palju muudki. Otseseks lõpptulemuseks võivad olla näiteks ühishanked. Koos lätlastega on just praegu töös üks selline rannikukaitse tugevdamiseks.

Rääkides erinevate võimete arendustest, tuleb meeles pidada, et praktilised vajadused piirkonnas paneb paika ka NATO. Kaitseinvesteeringutel on mõju riigi majandusele. Eesti kaitsetööstus on kümne aastaga kujunenud arvestatavalt tugevaks majandusharuks. Eesti riigi turvalisuse nimel töötavate kaitseettevõtete haare ulatub sõna otseses mõttes kosmosesse, merelt küberruumi. Tugeva panuse ala arengusse on andnud Eesti Kaitsetööstuse Liit. Üksikute kaitsetööstuslikke tooteid ja teenuseid pakkuvate ettevõtete asemel on meil nüüd erakapitalil põhinev ja globaalturul huvi äratanud moodsate toodetega tööstusharu, mis õnneks pidevalt kasvab ja areneb.

Mõni sõna sõjalistest võimetest. Vaatamata igati jõudsale arengule ei ole Kaitsevägi sugugi valmis. Võimete arendamine on pikaajaline ja kulukas protsess. Tänasest mahukast otsusest saab reaalsus ju parimal juhul alles nelja-viie aasta pärast.

Palju avalikku tähelepanu on saanud sellised võime puudujäägid nagu rannakaitse ja keskmaa-õhutõrje, mis vajaksid esmajärjekorras arendamist. Jah, nende arendamine on oluline ka riigikaitsekomisjoni seisukohalt. Rõhutan, et võimelünkade vähendamine on võimalik ka laenu abil. Lisaks peame väsimatult mõtlema uutele tehnoloogiatele, sh tehisintellektile. Tänapäeva sõdu ei peeta ega võideta enam suuri seinapindu katvatele maakaartidele joonistatud noolte jms abil. Tehnoloogilise ülekaalu saavutamine nõuab aga raha ja poliitilist kokkulepet selle võimaldamiseks.

Sellest tulenevalt jõuangi kaitsekuludeni. Kompetentsete ametiisikute arvamused lähima ajaperioodi vajadusest ulatuvad 2%-st kuni 6,5%-ni SKT-st. On ka arvatud, et protsent ega rahanumber pole nii tähtis kui piisav kaitsevõime. Kes seda aga kinnitab või tõestada suudab, kas on juba piisav kaitsevõime või jääb veel veidi puudu? Tõe kriteeriumiks saab olla üksnes praktika ehk vastase seisukoht heidutuse suhtes. Kes aga sellele küsimusele vastata tahaks? Juba meie iidsed esivanemad teadsid, et rahu säilitamiseks tuleb valmistuda sõjaks. Täna on Eesti riigikaitsekulude osakaal üsna täpselt 2,3% SKT-st. Kui rääkida miinimumist ehk 2%-st SKT-st, siis heal juhul saaksime rääkida riigikaitse säilitamisest.

Ressursside hulka kuuluvad ka inimesed. Praegu tunneme puudust instruktoritest isegi sedavõrd, et kutsealuste arv kipub langema. Riigi kaitsmine on meie kõigi ühine kohustus ja keegi teine seda meie eest ära ei tee. Ainult liitlastele loota ei või, sest appi tullakse ikka esmajoones nendele, kes ise end aidata tahavad. Meie kindlat tahet on rahvusvaheliselt märgatud ja tunnustatud. Näiteid pakuvad isegi paar viimast USA riigipead. Täna võime olla uhked liitlaste kohaloleku üle Eestis, see on tõestanud rahvusvahelist pühendumist riigi sõjalise kaitse arendamisel. Isegi karmide kriiside olukorras peame pingutama, et hiljem mitte maksta lõivu riigi ja rahva julgeoleku ja kaitse arvel.

Eesti piisava jätkusuutliku kaitse tagab vaid pikaaegne rahastuskindlus. Oluline on nii kaitsekulude protsent kui ka reaalne raha, mis ju SKT alanedes paratamatult kahaneb. Vaid nii saame olla kindlad, et iseseisev kaitsevõime ja liitlaste kohalolek tagab meie riigile ja rahvale aastateks julgeoleku ning me kõik võime rahuliku südamega elada kõigekülgselt kaitstud Eestis. Ja selles töös annab kindlasti oma panuse ka Riigikogu riigikaitsekomisjon. Tänan!

10:13 Aseesimees Hanno Pevkur

Austatud riigikaitsekomisjoni esimees, nüüd on aeg küsimusteks. Head kolleegid, juhin teie tähelepanu, et igale ettekandjale saate esitada ühe küsimuse. Ma ei kustuta ettekandjate vahel küsijate nimekirja ära, mis tähendab seda, et kui teil ei ole konkreetsele ettekandjale küsimust, aga tahate küsimuse esitada kellelegi järgmisele, siis oleks mõistlik oma järjekord vabaks lasta, et me ei peaks iga ettekandja järel küsijate nimekirja ära kustutama, et uuesti alustada. Küsimusi alustab Leo Kunnas. Palun!

10:13 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Hea Enn, sa lõpetasid sobival teemal meie komisjoni töö käsitlemisega. Kas sa võiksid anda ka suurele saalile natuke täpsema ülevaate, kuidas me oleme kaitsekulutuste teemat komisjonis arutanud? Iseenesest küsimust mul ei ole.

10:14 Enn Eesmaa

Jah, loomulikult. Vastus saab olla ainult, et printsipiaalselt ja täiesti vabalt. Nagu ma ka oma ettekandes nimetasin, asjaga väga hästi kursis olevad inimesed on arvanud, et see 2% või 2,3% on tegelikult ju miinimum ja kui SKT kahaneb, siis rahaliselt kahaneb ka see summa. Ülesanne number üks on taotleda, et see ei väheneks. Mida rohkem rahalist ressurssi on, seda parem. Me oleme üsna sageli rääkinud ka võimalikust näitajast 2,5–2,6% SKT-st. See tagaks juba mingisugused võimalused, millega oleks hea ja mõttekas edasi minna.

Siinkohal tahan kindlasti hea sõnaga meenutada Johannes Kerti, kes on nendel teemadel alati mõtisklenud ja ka välja öelnud oma arvamuse. Ka tema leidis, et 2,5–2,6% SKT-st oleks see summa, mis aitaks Eestil adekvaatselt riigikaitset arendada. Näiteks Venemaa kasutab selleks igal aastal 4% oma SKT-st ja meie naaberriigi Soome riigikaitsekulutused on muidugi mäekõrguselt suuremad kui Eestis. Meil on see summa umbes 645 miljonit aastas.

Nii et kui me sellel tasandil räägime, siis me peaksime saavutama parema tulemuse pikamaa-suurtükiväe, keskmaa-õhutõrje ja laevatõrje osas, lisama kindlasti paar-kolm brigaadi maakaitseväele ja mis kõige tähtsam: kõik see vägi tuleks suuta vajaduse korral kiiresti mobiliseerida.

10:16 Aseesimees Hanno Pevkur

Merry Aart, palun!

10:16 Merry Aart

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Alates 1. jaanuarist 2020 lepingulisse tegevteenistusse astunud kaadrikaitseväelastele ei kehti enam senine Kaitseväe pensionisüsteem. Selle otsuse negatiivsed tagajärjed küll ei avaldu kohe täna ega homme, aga pikemas perspektiivis on need kindlasti vältimatud. Kas riigikaitsekomisjonis on see teema üles kerkinud? Kas on kaalutud universaalse pensionisüsteemi loomist nende elualade puhul, näiteks Kaitsevägi, politsei ja piirivalve, päästeteenistus, mille esindajad riskivad oma teenistuses eluga ega suuda füüsiliselt ega vaimselt riikliku vanaduspensionieani teenida? 

10:17 Enn Eesmaa

Suur aitäh! Ilmselt ei pea väga pikalt tõestama, et pensionisüsteem vajaks ühtlustamist, et kõik need inimesed, kes on oma panuse andnud Eesti riigikaitsesse, saaksid väärikat vanaduspensioni. Ja kahtlemata, kuna meil on suurepärane koostöö ka Kaitseministeeriumiga ja Kaitseväe juhatajaga, siis lähimal ajal me tõenäoliselt peatume sellel probleemiljuba detailselt. Põhiline suund on see, et need inimesed, kes on andnud oma panuse, peavad saama ka väärilise tasu.

10:17 Aseesimees Hanno Pevkur

Andres Metsoja, palun!

10:17 Andres Metsoja

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Austatud komisjoni esimees Enn Eesmaa! Tõepoolest, riigikaitse arengukava on üks oluline dokument ja väärib siin saalis arutelu. Aga paralleelselt on riigikaitsekomisjonis tegeletud riigikaitseseadusega. Ma ei küsi täna selle menetluse kohta, vaid küsin selleteemalise diskussiooni kohta. Riigikaitsekomisjonis on tõsiselt räägitud riigikaitseseaduse muutmisest, näiteks ka rollide täpsustamisest, just Riigikantselei suunas. Kas uues koalitsioonis debatt riigikaitseseaduse muutmise üle jätkub, on jätkunud või on see teema pandud lauasahtlisse ja sellega edasi ei minda?

10:18 Enn Eesmaa

Kindlasti minnakse edasi. Alles mõni päev tagasi ma vestlesin sellel teemal meie kaitseministriga ja aprilli alguses on meil kohtumine peaministriga. Mõni päev tagasi oli juttu ka meie presidendiga. Nii et riigikaitseseaduse arutelu, mõtisklemine nende punktide üle kahtlemata jätkub. Loomulikult on riigikaitseseaduses selliseid elemente, mis käivad riigisaladuse alla, nii et kõigest ei saa päris avalikult rääkida. Aga põhiline on see, et sünergia mitmel tasandil peab püsima, ja nii see ongi.

10:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea komisjoni esimees, tänan selle sissejuhatava sõnavõtu eest! Nüüd saame edasi liikuda kaitseministri sõnavõtu juurde. Senikaua kuni kaitseminister tuleb kõnetooli, tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et kaitseminister ja ka Kaitseväe juhataja on ette valmistanud ka mõne slaidi ja need on teile kättesaadavad selle päevakorrapunkti juures. Neid me praegu ekraanile ei kuva. Aga palun, härra kaitseminister!

10:20 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid saalis ja monitoride taga! Hea kindral! Hea Indrek! Kõigepealt ma tänan Riigikogu esimeest Enn Eesmaad sissejuhatuse eest, aga tänan ka eelmist komisjoni esimeest, kes just oli monitoril, härra Andres Metsoja, ja kõiki teisi komisjoni liikmeid, kes olid eelmises koalitsioonis ja on praeguses. Tegelikult oli ju see otsus, et me arutame seda küsimust siin suures saalis, tunduvalt varem.

Mul on suur au esineda teie ees ettekandega sõjalise kaitse kui riigi ühe tuumikfunktsiooni jätkusuutlikust arengust. Tervikliku pildi saamiseks selgitab Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem minu järel konkreetsemalt sõjalise kaitse operatsioonilisi vajadusi ja võimalusi ning Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Indrek Kannik kirjeldab ja hindab üksikasjalikumalt julgeolekukeskkonda.

Mina keskendun viiele teemale. Esiteks, ohuhinnangule. Teiseks, kaitsekulule ja võimearendusele. Kolmandaks, kaitsealasele koostööle ning liitlassuhetele NATO ja Euroopa Liidu kontekstis. Neljandaks, laiapindsele riigikaitsele ning COVID-19 pandeemiaga seotud küsimusteringile. Ning viiendaks, uutele tehnoloogiatele ja koostööle Eesti kaitsetööstusega.

Esiteks, ohuhinnang. Ohupilt ei ole viimase aasta jooksul paranenud. Venemaa jätkab stiililt agressiivset ja sisult vaenulikku poliitikat läänemaailma, see tähendab NATO, Euroopa Liidu ja nende liikmesriikide suhtes. COVID-19 on lisanud Venemaa mõjutusoperatsioonide arsenali lisaks küberrünnakutele ja infosõjale ka vaktsiinidiplomaatia.

Konventsionaalne sõda pole kuhugi kadunud. Venemaa harjutab regulaarselt suure sõja pidamist NATO vastu Arktikast Musta mereni välja, Atlandi ookeanil ja mujal. Ta on suurendanud Balti laevastiku võimeid, püüdes saavutada kontrolli Läänemere üle. Ta on loonud meie piirkonnale ligipääsu takistavaid ja liikumist piiravaid nn A2/AD-mulle. Septembris toimuv strateegiline õppus Zapad 2021 demonstreerib taas Venemaa tegelikke sõjalisi plaane.

Mida harjutatakse, seda püütakse võimaluse korral ellu viia. Venemaa suured korralised või äkkõppused 2008. ja 2014. aastal muutusid vahetult agressiooniks Georgia ning Ukraina vastu. Venemaal on majanduslikud raskused nagu enamikul riikidel praeguses olukorras, kuid sõjaline võimekus ja valmisolek ning välispoliitilised ambitsioonid on ja jäävad Moskva peamiseks prioriteediks.

Krimmi ebaseaduslikust annekteerimisest on möödunud seitse aastat ning Putini režiim vajab uut edulugu. Seetõttu arvatakse, et Venemaa võib võtta riske ning võimaluse korral minna uuele avantüürile. See tähendab, et Eesti peab lähiaastatel veelgi enam pingutama oma sõjalise kaitse tugevdamiseks nii iseseisvalt kui liitlastega koostöös. Eesti peab täitma võimalikult kiiresti võtmetähtsusega kaitsevõimete puuduseid ja lünki, sest haavatavus teeb eriti väikeriigist sihtmärgi.

Head kuulajad! Nüüd kaitsekulust ja võimearendusest. Epideemia ja sellega kaasnenud majanduslangus on vähendanud märgatavalt riigi kaitsekulu pikaajalist prognoosi. 2009. aasta majanduskriisi kohta võis öelda, et see tuli meie riigikaitsele kasuks. Siis vaadati põhjalikult üle kogu meie riigikaitse kulutõhusus. Vähendati staapide arvu, pandi alus ressursiliselt realistlikule ja maksumudelitel põhinevale kaitse planeerimisele, mida on oma auditites kiitnud ka Riigikontroll.

Eesti riigikaitse on üks kulutõhusamaid kogu Põhja-Atlandi liidus. Suudame välja panna rohkem kui 20 000-liikmelise ja võitlusvõimelise Kaitseväe ning lisaks Kaitseliidu vabatahtlikud. Oleme saavutanud viimase kümne aastaga väga palju. Näiteks võtsime kasutusele jalaväe lahingumasinad ning uued keskmaa- ja pikamaa-tankitõrjerelvad, arendasime välja lähimaa-õhutõrje ning alustasime käsitulirelvade väljavahetamist. Lõime küberväejuhatuse ning oleme igati toetanud Kaitseliidu toimimist hästi varustatud ja väljaõpetatud territoriaalse turvavaibana.

Erinevalt 2009. aastast meil pole enam võimalust kriisiga kohanemiseks kasutada ainult sisemisi ressursse. Riigikaitse arengukava 2030 koostades oleme juba teinud olulisi sisemisi kärpeid nii püsikuludes kui ka sõjaliste üksuste maksumuse mudelites. Epideemiajärgse majandusprognoosi põhiselt 2% tasemele jäämine tähendaks sisuliselt senistes plaanides oleva sõjalise struktuuri kärpimist. Peame samas arvestama, et praegune kaitsekulutuste määr 2,3% SKT-st on majanduslanguse tõttu rahalises mahus peaaegu võrdne kriisi eel prognoositud 2%-ga. See võimaldab üksnes olemasolevaid kaitsevõimeid hoida.

Kaitse planeerijate arvutused näitavad, et kaitsekulutused tasemel 2,6% SKT-st oleksid parajalt piisavad esmase iseseisva kaitsevõime lünkade täitmiseks. Me peame silmas rannakaitse raketisüsteemide, meremiinide ja keskmaa õhutõrjesüsteemide soetamist, kuid ka merelaevastike ühendamist juhtimise ja kulude mõttes optimaalseks ning sõjaliselt paremini toimivaks mereväeks. Olukord merel valmistab üha suuremat muret ka meie liitlastele.

Austatud Riigikogu liikmed! Nüüd kaitsealasest koostööst  liitlastega. Liitlaste rolli Eesti kaitses ei tohi mingil juhul alahinnata. Igal koostöötasandil – Balti ja Põhjala riikide, NATO-liitlaste ja Euroopa Liidu liikmete vahel – on oma kindel roll ja kasutegur. Tuumaliitlaste USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa huvi Eesti kaitse vastu ja nende kohalolek Eestis ja mujal NATO kirdetiival ei võimalda julgeolekuvaakumi tekkimist.

Eestil on väga head kaitsealased suhted ka Taani, Poola, Saksamaa ja teiste liitlastega. NATO-liitlaste kohalolek ei tähenda ainult kõigis Balti riikides paiknevaid NATO-liitlaste lahingugruppe ja Balti õhuturbemissiooni, vaid ka siin regioonis toimuvaid rahvusvahelisi õppusi, kus mängitakse läbi liitlaste plaane tuua siia vajaduse tekkides meie kaitseks jätkuväed.

Kaitseväe ja Kaitseliidu pühendunud ja professionaalne osalemine rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides on meile kasulik nii poliitiliselt kui sõjaliselt ning motiveerib liitlasi panustama Eesti kaitsesse. Euroopa Liidu rolli riigikaitses kiputakse alahindama. Liidul ei ole sõjalist musklit, kuid tal on selle-eest rahalised vahendid ja oskusteave, et arendada näiteks kahese otstarbega infrastruktuuri, sõjalist mobiilsust, mis on Euroopa Liidu kaitses väga suureks abiks.

Pean väga oluliseks, et Eesti leiaks võimaluse muutuda Põhjala-Balti sõjalise koostöö eestkõnelejaks. Aga ka siin saame olla usutavalt nõudlikud ainult siis, kui teeme ise kodutöö vähemalt hindele "neli". Ohupilti ja reaalseid olusid vaadates oleme praegu tublid kolmelised. Õhukaitse ja merekaitse seis ei luba praegu enamat väita.

Balti riikide kaitsealane koostöö sünnitas veerand sajandi jooksul edulugusid: ühise õhuseirevõrgustiku, mis toetab NATO õhuturbemissiooni, Balti Kaitsekolledži Tartus, mis on nüüd peale Brexitit ainus ingliskeelset õpet pakkuv staabikolledž Euroopa Liidus, ühise mereseiresüsteemi, mis hakkab peatselt tööle. Balti edulugude nimekiri jätkub tulevikus, kui Eesti, Läti ja Leedu lepivad kokku näiteks sõjaliste võimete ühises planeerimises ja võimalike ühishangete korraldamises. Ühised võimed võimaldaksid Balti riikidel kriisiolukorras üksteist toetada ka ilma riigipiire ületamata. Kindral Herem räägib täpsemalt sellest oma ettekandes.

Aga me peame Balti kaitse probleemi tegema ka liitlastele rohkem nähtavaks. Üks võimalus selleks on Balti sõjalise kaitse tippkohtumise regulaarne korraldamine. Eesti on saanud küllalt palju kaitsealast abi Ameerika Ühendriikidelt ja NATO fondidest. Viimastel aastatel on see meie välisesinduste toel tõusnud keskeltläbi 50 miljoni euroni aastas. Me töötame selle nimel, et Eesti saaks toetusi liitlastelt ka tulevikus. Kuid me ei tohi unustada, et aidatakse siiski neid, kes aitavad kõigepealt iseennast. Mida rohkem me suudame näidata pühendumist oma kaitsele ning oskust ja tahet luua reaalseid ja vajalikke kaitsevõimeid, seda enam on liitlased valmis omalt poolt õla alla panema.

Head kolleegid! Järgmine teema: laiapindne riigikaitse. COVID-19 valguses tahan eraldi rääkida riigikaitse laiapindsusest. Laiapindsus tähendab ühelt poolt seda, et riigi kaitstus algab meie kõigi panusest. Nagu praegune kriis on näidanud, on sellel sõnal ka teine tähtis tähendus. Meie riigikaitseressursid mängivad võtmerolli ka mittesõjalistes kriisides. Kaitseministeeriumi valitsemisala on olnud aastate jooksul kaasatud pea kõigi suuremate tsiviilkriiside lahendamisse: Pärnu üleujutus, Padaoru ummistus, Poola lennuki kukkumine Ülemiste järve jääle, ulatuslikud elektrikatkestused ning ka praegune pandeemia.

COVID-19 on andnud meile mõne väga selge õppetunni. Esiteks, riigikaitseorganisatsioonidel võib olla võtmeroll ka tsiviilkriiside haldamisel. Kaitseministeerium osutas kohe kriisi alguses abi nii kriisistaabi käivitamisel kui kriisi juhtimisel. Ilma Kaitseväe ladudest välja antud sadade tuhandete maskideta oleks meid kohe alguses tabanud ulatuslik isikukaitsevahendite kriis. Kaitsevägi viis oma välihaigla Saaremaale ja integreeris selle muljet avaldava sujuvusega Kuressaare haigla üheks osakonnaks.

Teiseks, COVID-19 kriis on näidanud, kui olulist rolli laiapindsuses mängib lisaks Kaitseväele Kaitseliit. Kaitseliit toetas personaliga Terviseameti staapi, testimispunkte ja registratuure, piirivalvet, politseipatrulle ja kriisiinfokeskust. Kaitseliit on tohutu ressurss, mida riik hindab, toetab ja kasutab alati hädaolukordades ning sisejulgeoleku tagamises üleriigilisel ja kohalikul tasandil. Meil pole nii palju raha ja inimesi, et Kaitseliidu võimeid ja tegevust tarbetult dubleerida. Samas peame olema kindlad, et me samu vabatahtlikke ei broneeri kriisi ajaks mitmesse kohta. PPA kriisireservi algatus peab olema Kaitseväe ja Kaitseliiduga kooskõlastatud, et me ei tekitaks erinevate reservstruktuuridega segadust juurde.

Kolmandaks, COVID-19 näitas selgelt, et Eesti riigi kriisijuhtimise võime peab paranema. Riigikogu ja valitsus kujundab riigi strateegiat. Ministrid ei tohiks olla üle koormatud detailsete meetmete aruteluga – see peaks olema kriisistaapide ja erialaspetsialistide ülesanne. Bürokraatiamasin võib kriisi korral takistada kiirete ja nutikate lahenduste rakendamist ning erasektori operatiivset kaasamist. Pean vajalikuks kriitilise pilguga üle vaadata ka riigikaitset puudutavad regulatsioonid, et leida sealt üles bürokraatlikud pudelikaelad, mis võivad sõjalise kriisi puhkedes meie tegutsemisvõimet halvata.

Neljandaks, see kriis on nähtavaks toonud kohaliku omavalitsuse ja erasektori võtmerolli. Peame leidma ka riigikaitses uue, tõhusama viisi kohalike omavalitsuste ja erasektori kaasamiseks riigikaitsesse, et igas valla- ja linnavalitsuses ja elukriitilist teenust osutava ettevõtte juhtkonnas teataks oma rolli ja tähtsust Eesti riigi kaitsmisel.

Olen palju rääkinud riigikaitseks saada olevast ressursist. Neist olulisim on kaitsetahe. Arusaamine omariiklusest ja riigikaitsest ning kaitsetahte kasvatamine algab koolidest, kui mitte öelda kodust. Kaitseministeerium toetab igati riigikaitseõpetust. Üha suurem arv klasse läheb üheskoos ajateenistusse. Olen tänulik kõigile koolijuhtidele ja õpetajatele, kes on riigikaitseõpetust edendanud.

Varalahkunud Johannes Kerdilt võtan üle ühe olulise probleemi lahendamise: see on Eesti noorte üha halvenev vaimne ja füüsiline tervis. Seni oleme suutnud ajateenijate arvu plaanide kohaselt suurendada ning vähendanud ulatuslikult ajateenijate väljalangemist teenistusest. Aga kümnendi pärast ei pruugi meil enam nõuetele vastavaid kutsealuseid jaguda. Peame alustama laiapindset tegevust noorte liikumisharjumuste ja -võimaluste laiendamiseks. Seda on vaja ka selleks, et tugevdada meie rahvastiku immuunsüsteemi enne järgmist ulatuslikku epideemiat.

Järgmine teema: uued tehnoloogiad ja koostöö Eesti kaitsetööstusega. Üha kasvav roll sõjapidamises on tehnoloogial ja innovaatilistel lahendustel. Mehitamata õhu-, mere- ja allvee- ning maismaavahendid on üha enam kasutatavad paljude riikide relvajõududes. Need vahendid juba kujundavad sõjapidamise taktikat. Autonoomsete relvasüsteemidega paralleelselt areneb ka tehisintellekti valdkond.

Kõik need uued tehnoloogiad, droonid, robotid jne on kahe otstarbega, kuid need võivad muutuda sõjapidamises mehitatud relvasüsteemidest palju ohtlikumaks ja hävituslikumaks. Peame ajaga kaasas käima, et olla valmis vastu seisma vastase kõrgtehnoloogilistele ründevahenditele ning ühtlasi kompenseerima oma inimressursi nappust.

Eesti on väike riik, eriti sõjatööstuse hiiglaste kõrval, kuid meil pole põhjust häbeneda. Kaitseministeeriumi toel on loodud kaitsetööstus, mis on kasvanud rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks küberkaitselahenduste ja autonoomsete relvasüsteemide turul. Eesti ettevõtetel on üha suurem roll Kaitseväe võimearendustes. Sõjapidamises on toimumas kõrgtehnoloogiline murrang, kuid tavarelvastuse põhilised platvormid – tankid, ründelennukid, suurtükid jne – ei kaota oma tähtsust veel pikka aega.

Tahan kinnitada, et oleme uut riigikaitse arengukava 2021–2030 koostades olnud väga teadlikud sellest, et Eesti kaitsekulu tase on üheselt sõltuv Eesti majanduse heast käekäigust. Kaitseväe ja Kaitseliidu arengusse on kaasatud lisaks Eesti kaitsetööstusele paljud muud tootmisettevõtted ja teenuste pakkujad. Ligi pool kaitse-eelarvest läheb tagasi Eesti majandusse ning toetab tööhõivet. Me uuendame oma kaitsetööstuspoliitikat, et leida võimalus veelgi enam ettevõtlust kaitsevaldkonna arengutega siduda. COVID-i kriis on osutanud sellele, et riik peab õppima uuel moel ka kriiside lahendamiseks erasektoris olevat teadmist ja tegutsemistahet rakendama.

Eesti majandusliku tuleviku võimestamise ühe võtmetegurina, aga ka eraldi väärtusküsimusena peab Kaitseministeeriumi valitsemisala väga oluliseks kliimaeesmärkide saavutamist. Seetõttu on mul hea meel teatada, et Kaitsevägi on uut riigikaitse arengukava koostades esitanud oma ettepanekud, kuidas ümber kujundada Eesti sõjalise kaitse seisukohast võtmetähtsusega õhuseirevõrku nii, et potentsiaalsed taastuvenergiaprojektid saaksid tulevikus senisest enam eluõiguse. See saab olema meie panus Eestit ees ootavasse viigrihüppesse.

Lõpetuseks tahan pöörduda kõigi nende poole, kes küsivad: miks me peame keset ulatuslikku globaalset epideemiat kõnelema riigikaitsest ja selle jätkusuutlikust rahastamisest? Põhjus on väga lihtne. Eesti peab tegema kõik endast oleneva, et epideemia ei nakataks meie riigi tuumikfunktsiooni, et me epideemia poolt põhjustatud kurnatuse tõttu ei kaotaks järgmiseks kümnendiks oma riigikaitse arendamisel ambitsiooni ja sihikindlust.

Tänan teid kuulamast!

10:37 Aseesimees Hanno Pevkur

Tänan, härra kaitseminister! Teile on ka mitu küsimust. Alustab Uno Kaskpeit. Palun!

10:37 Uno Kaskpeit

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Alates 1. jaanuarist 2020 lepingulisse tegevteenistusse astunud kaadrikaitseväelastele ei kehti enam senine Kaitseväe pensionisüsteem. Selle otsuse negatiivsed tagajärjed ei avaldu veel täna ega homme, aga pikaajalises perspektiivis on paraku vältimatud. Kas olete kaalunud universaalse pensionisüsteemi loomist neil elualadel: Kaitsevägi, politsei, piirivalve? Nende esindajad riskivad oma teenistuses eluga ega suuda füüsiliselt ega vaimselt neil elualadel riikliku vanaduspensioni eani teenida. Aitäh!

10:38 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh, hea Uno, selle küsimuse eest! Ühtpidi on see küsimus täiesti fundamentaalne: miks me oleme liikunud viimasel kümnendil selles suunas, et oleme kaotanud eripensionid, alustades kohtunikest ja lõpetades kaadrikaitseväelastega? Põhjused, miks seda on tehtud, on olnud väga erinevad. Kõige olulisem põhjus on olnud see, et meie riigieelarve, mida me ju kõik kasutame, ka Riigikogu liikmed ja valitsuse liikmed, on selline, nagu ta on.

Ja kui me räägime meie riigi jätkusuutlikkusest tulevikuvõtmes, siis praegu on laual tervishoiu rahastamine, mis nõuab suurt tükki riigieelarvest: miinimum paarsada miljonit. Me räägime täna sellest, kuidas meil oleks võimalik sõjalist riigikaitset võimestada, arendada. Ja loomulikult – meie inimesed. Meil ei ole mõtet rääkida sellest, et me investeerime, kui me investeeringutega ei saa siduda inimesi.

Üks argument mida kasutatakse, on see, et kui noored asuvad riigi teenistusse – Kaitseväe tegevteenistusse, politseisse, Päästeametisse –, siis kindlasti mängib olulist rolli soov kaitsta nõrgemaid, kaitsta Eesti riiki. Aga kui nad alustavad pereelu, hakkavad oma elu sisse sättima, siis eelistavad nad eelduste kohaselt suuremat palka enne, kui neil pensioniiga kätte jõuab. Ja sellest tulenevalt on Kaitseministeerium olnud seisukohal, et kaitseväelaste sissetulek võiks olla 1,3-kordne Eesti keskmine sissetulek. See on meie praegune võimekus. Lühidalt öeldes: praegu me ei ole seda arutanud. Kas seda peaks arutama, see on poliitilise debati küsimus. 

10:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Alar Laneman, palun!

10:40 Alar Laneman

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud kaitseminister! Eelmisel kümnendil oli Kaitseväe võimearenduse raskuskese soomusmanöövrivõimekus, kuid selle alus – tankid – on meil ikka veel puudu. Uute tankide soetamine ei ole meile jõukohane ka kaitsekulutuste tasemel 2,6% või isegi 3% SKT-st. Suurbritannia valmistab praegu ette oma tankide Challenger 2 põhjalikku moderniseerimist, mille eesmärk on nende suure lahinguvõimekuse tagamine järgmiseks 20 aastaks. Avalike allikate põhjal on teada, et tankiüksuste vähendamise tõttu jääb üle 79 tanki. Neid ei moderniseerita. Kas teil on selle kohta rohkem infot? Kas te olete konsulteerinud Briti ametiisikutega? Kas te näete võimalust brittidega koostöös meie tankivõimekuse puudumise probleem lahendada, ühtlasi liitudes nende moderniseerimisprojektiga?

10:42 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh, hea kindral! See on kindlasti ääretult oluline küsimus, mille te praegu lauale tõite. Meie spetsialistid ütlevad, et kogemuse kohaselt ei pruugi tankide moderniseerimine olla märkimisväärselt odavam nende ostmisest. Samuti tuleb lisaks soetuskulule tagada ka pikaajaline püsikulu. Kui tankikompanii formeeritakse 15 tankiga, oleks aastane püsikulu 14 miljonit eurot – see läheks nende ülalpidamiseks. 

Praegu täidab tankivõimelünki siin viibiv NATO lahingugrupp, mille koosseisus on ka tankid, mis meie üksustega kokku harjutavad. Kas meil tulevikus on võimekust tankide soetamiseks ja ülalpidamiseks, see ongi tulevikuküsimus. Praegu ei ole meil arengukavasse seda sisse kirjutatud ega ole ka arutatud, et me aastail 2021–2030 võiksime sellisel kujul tankivõimekust arendada.

10:43 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

10:43 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kaja Kallas, peaminister, on öelnud siin saalis välja lause, et Eestis ei toimu sundvaktsineerimist. Täpselt sama kinnitas eelmisel nädalal Jaak Aab peaministri asetäitjana. Ta lisas, et isegi kaudne sund, kui tööandja mõjutab töötajat vaktsineerima, ähvardades töösuhte lõpetada, on õigusvastane. Mulle on teada sellised andmed, et kahjuks on Kaitseväes ringlemas selline dokument, mis sätestab, et juhul kui Kaitseväe teenistujad ei lase end vaktsineerida, siis nad ei kuulu Kaitseväe koosseisu. Palun öelge, härra minister, kas teie olete andnud Kaitseväe juhatajale sellised korraldused, käsud, suunised või vihjed, et teenistussuhte jätkamine sõltub vaktsineerimisest. 

10:44 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, ma olen Kaitseväe juhatajaga, ma arvan, rohkem kui üks kord seda teemat arutanud. Kaitseväes toimib käsuliin ja Kaitsevägi peab tagama riigi kaitsevõime, Eesti julgeoleku. Minu arvates on mõistlik – see on minu isiklik seisukoht –, et inimesed, kes peavad tagama Eesti riigi julgeoleku, teevad kõik selleks, et olla piisavalt terved, et olla võimelised seda tegema. Kas selline kirjalik käsk on alla saadetud? Ma jään selle vastuse praegu võlgu, aga me saame seda härra kindraliga arutada. Aga minu isiklik seisukoht on ja kaitseministrina olen ma arvamusel, et see on absoluutselt normaalne, et Kaitsevägi, ka kõik ajateenijad on vaktsineeritud. 

10:45 Aseesimees Hanno Pevkur

Urmas Reitelmann, palun!

10:45 Urmas Reitelmann

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab Kaitseväe üksuste paiknemist Eesti territooriumil. Tapa on mõistetav asukoht, Kaitseväe polügoon on sealsamas kõrval. Minu esimene küsimus on: kas on mõistlik koondada praktiliselt kogu kaitsevõime ühte kohta, mis on suhteliselt kergesti haavatav? Veel tahan sidepataljoni endise reservistina küsida selle kohta, et nüüd on plaan, nagu ma olen lugenud, staabi- ja sidepataljon viia üle Paldiskisse, peastaabist eemale. See on merelt ja õhust üsna kergesti haavatav koht ja eemal oma n‑ö operatsioonipaigast ehk siis peastaabist. Ja üldse, millised on Kaitseministeeriumi mõtted ja plaanid praegu väeosade paiknemise osas üle Eesti tervikuna?

10:46 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab Tapat, siis põhimõtteliselt on sisulised arendused Tapal lõppenud. Sinna on koondunud need üksused, mille rahuaegne väljaõpe vajab meie suurima harjutusala lähedust. Jägalat ei peetud omal ajal selle piiratuse mõttes heaks arenduseks. Me teame ju, et kui meie kaitseväelased viivad oma õppusi läbi, siis selleks on vaja piisavalt palju vaba pinda, suurt  maa-ala, mille läheduses ei asu elumaju ega tööstusettevõtteid. Vaid siis saab läbi viia tõsiseid harjutusi. Kui rääkida veel Jägalast, siis eelkõige ei olnud võimalik sinna lasketiire rajada tiheda lennuliikluse tõttu.

Mis puutub rahalisse külge, siis taristu on rentaabel, kui see teenindab vähemalt 500–800 inimest. Selge on see, et peale linnakupõhise formeerimise ja mobiliseerimise tuleb Kaitseväel arvestada ka hajutatud formeerimise vajadusega. Meie formeerimissüsteemi hukukindlus ei tohi olla seotud rahuaegse väljaõppe taristuga ja seda ei saa see ka olema.

Kui rääkida sidesüsteemidest, siis me teame, et praegu ei ole kindlasti mitte oluline, et sideinformatsiooni kättesaamise koht oleks seotud staabi asukohaga. Me edastame informatsiooni väga erinevaid kanaleid pidi. Nii et seda seost ma küll sugugi ei näe.

10:48 Aseesimees Hanno Pevkur

Rene Kokk, palun!

10:48 Rene Kokk

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud kaitseminister! Eelmise valitsuse tegevuse plusspoolele võib kahtlemata kanda miiniveeskamise ja rannakaitsevõimekuse loomise käivitamise ning selleks vajaliku raha leidmise. Ühtlasi on see ka kaitsekulutuste tõusu põhjus sellele järgneval aastal. Aga milline peaks olema teie arvates Eesti merekaitse pikem arenguperspektiiv? Milliseid võimekusi ja üksusi peaks see endas sisaldama? Mida peaksime arendama Eestis iseseisvalt, mida kolme Balti riigi koostöös ning mida koos suuremate liitlastega, sh Ameerika Ühendriikidega? Ja millised nendest tegevustest sisalduvad kõnealuses riigikaitse arengukavas 2021–2030?

10:49 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh selle küsimuse eest! Ütleme niimoodi, et saarlasena on merekaitse minu südamele ikka ääretult oluline. Siin ma pean nüüd jälle tegema kummarduse varalahkunud kindral Kerdile, kes tegelikult avas minu silmad Eesti riigi tervikjulgeoleku pildile. Seal oli merekaitse väga olulise tähtsusega. Esimese hooga tundus mulle, et võib-olla on see minu jaoks oluline sellepärast, et ma elan saarel ja olen Saaremaalt pärit. Aga kindral Kert selgitas väga lihtsate sõnadega ja lihtsaid vastuseid andes ära, miks see tegelikult kogu Eesti jaoks oluline on. Ja mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi jaoks.

Eesti merekaitse tervikuna peaks olema kaugemas perspektiivis ühendatud ühtse juhtimise alla, nii et ka Politsei- ja Piirivalveametile kuuluvad piirivalvelaevastik ja rannakaitseradarid oleks osa Kaitseväe sõjaaja struktuurist. Selline juhtimine tagab kindlasti parema julgeoleku merel. Väheneks kahe asutuse vaheline koordineerimine ja ülesannete killustatus. Merel peab püsima praegune miinide otsimise võime vähemalt kolme laeva näol. Loomulikult peaks lisanduma patrull-laevad, millel on relvad, millega mõjutada potentsiaalset vastast. Ja kui PPA laevad läheksid mereväe koosseisu, peaks ka neile relvad peale panema. Või siis peaksid laevad olema hoopistükkis teistsugused.

Ameerika Ühendriikidelt abi küsides oleks mõistlik ühendada kõigi kolme riigi vajadused, just nimelt võimekuse ja merekaitse seisukohalt näidatuna. Esmatähtsad on puudu olevad patrull-laevad loomulikult. Ma leian, et kaugemas perspektiivis peaks riigil olema üks merevägi. Praegu me arendame paralleelselt rahuaja mereväge Politsei- ja Piirivalveametis ja sõjaaja mereväge Kaitseväes. Küllap me kõik oleme nõus, et Eesti-suurusele riigile käib see lihtsalt üle jõu.

Millest alustada? Võiksime alustada juhtimise ja olukorrateadlikkuse ühendamisest. Uusi laevu võiksime soetada edaspidi juba Eesti mereväe koosseisu. Ma olen seda meelt, et küll me siseministriga ajapikku sellise kokkuleppeni ka jõuame. Vajaduse korral tuleks merekaitse konsolideerida, millele on viimasel ajal osutanud ka Ameerika Ühendriigid. Usun, et saaksime neilt ka rahalist toetust just nimelt meredomeeni arendamiseks. Üks näide on, et ameeriklastelt peaks üsna kohe varsti saabuma kaks mobiilset mereseirejaama, mis loomulikult annavad tunduvalt parema pildi merel toimuvast.

Kokkuvõtvalt. Merekaitse on eriti oluline, et me suudaksime tagada liitlaste saabumise juhul, kui tõesti tekib reaalne sõjaline oht Balti mere kaudu. Hea näide on meie naabri Rootsi otsused: Gotlandil on nüüd jälle tagatud Rootsi riigi sõjaline võimekus. Seal on merekaitse ning võimalus luua ohupilt ja koguda informatsiooni. 

10:53 Aseesimees Hanno Pevkur

Leo Kunnas, palun!

10:54 Leo Kunnas

Aitäh, istungi juhataja! Hea Kalle! Eelmise aasta teisel poolel me tegime kaks katset käivitada keskmaa-õhutõrje võimekuse loomine. Esimesel korral ei suudetud valitsuses konsensust leida. Teisel korral, kui te veel opositsioonis olles tulite välja konstruktiivse ettepanekuga see küsimus eelarveprotsessi raames ära lahendada, me paraku jälle ei suutnud komisjonis konsensust leida. Aga ma tsiteerin meie hulgast lahkunud head kolleegi Johannes Kerti, kes oma viimaseks jäänud intervjuus rõhutas, et kui ta oleks kaitseminister, siis oleks keskmaa-õhutõrje tema prioriteet number üks. See on meie suurim ja ohtlikem võimelünk.

Sellega oleme meie, endised kaadrisõjaväelased, riigikaitsekomisjonis kõik nõus ja ka mõttekojad kinnitavad seda. Kuidas on keskmaa-õhutõrje võimekuse loomine riigikaitse arengukavas 2021–2030 kajastatud või seda pole praegu veel üldse?

10:55 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh, hea Leo, selle küsimuse eest! Nagu me siin saalis tunneme, kindral Kerdi positiivne vari on meie kõigi kohal. Ta kindlasti on andnud tõuke mitmesuguste võimekuste arendamiseks kogu kaitsevõimes. Kui rääkida konkreetselt keskmaa-õhutõrjest, mida hea Johannes korduvalt lauale tõi, siis see on võime, mida kindlasti tuleb järgmisel kümnendil arendada.

Aga ma toon lihtsalt ühe arvulise näite: ainult selle võime investeeringuks on vaja 290 miljonit eurot. Rääkimata sellest, et me peame koolitama välja inimesed, kes selle kõigega toimetama hakkavad, kes seda kasutada oskavad. Ja iga-aastane ülalpidamine sinna veel lisaks. Keskmaa-õhutõrje on üks järgmise kümnendi prioriteete. 

10:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Riho Breivel, palun!

10:56 Riho Breivel

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Kalle! Siseministeeriumi allasutuse, Politsei‑ ja Piirivalveameti ülesannete hulka kuulub muu hulgas piirivalve ja kaitse tugevdamine kriisi- ja sõjaajal ning reageerimine riigi sisejulgeolekut ohustavatele hübriidohtudele. Ilma Kaitseministeeriumi abi ja toetuseta ei ole see kuidagi võimalik.

Mis puutub võimelünga täitmisse, siis konflikti eskaleerumisel võivad protsessid toimuda väga kiiresti. Sellest tulenevalt on minu seisukoht alati olnud, et piirivalve isikkoosseis peab olema võimeline integreeruma kaitsejõudude juhtimise alla ka käsuliini kaudu. See aga eeldab nii väljaõpet kui ka relvastust.

Me oleme seda koos sinuga varem arutanud. Kas sinu meelest saavad kõik osapooled selle vajalikkusest üheselt aru? Ja kui ei, siis kas on moodustatud vastav töögrupp, nagu me rääkisime, kes ... (Juhataja: "Aeg!") efektiivselt suudaks seisu analüüsida ja emotsioonivabad otsused langetada? (Juhataja: "Härra Breivel, aeg!") Samas, kuidas kavatsevad Kaitseministeerium, Kaitsevägi ja Kaitseliit toetada Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveametit sel raskel ajal hädavajalike ülesannete täitmisel? Kuidas kajastub see uues sõjalise riigikaitse arengukavas 2021–2030?

10:58 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh, hea Riho, sellise sisulise ja konkreetse küsimuse eest! Nagu me ka omakeskis oleme arutanud, Eesti riigi kaitsmist ei saa võtta emotsioonidega, aruelusid tulebki teha emotsioonivabalt. Mis puudutab seda teemat, mille sa tõstatasid, siis see küsimus on peamiselt lahendamisel riigikaitse tegevuskava raames. Praegu juba kahe ministeeriumi ametnikud arutlevad, kuidas oleks seda võimalik teha.

Kriiside puhul me räägime tsiviilkriisidest ja räägime sõjategevusest. Tõesti, ülesanded peavad olema täidetud, Eesti peab olema kaitstud. Loogiline jätk on see, et tsiviilkriisi puhul juhib kriisi mitte sõjaline, vaid tsiviilasutuse juht. Ja sõjalise kriisi puhul juhib loomulikult Kaitseväe juhataja.

Ma ei oska täpselt öelda, millal me jõuame niikaugele, et need rollid on väga selgelt jaotatud. Aga kõik algab ju ülesande püstitusest. Ja ülesande püstitusega tegeldakse, tegeldakse kahes ministeeriumis iga päev ja mina igal juhul olen optimistlik.

Ma loodan väga, et see ei võta mitte kümme aastat aega, et me suudaksime kokku leppida, kuidas täidetakse ülesandeid riigikaitse seisukohalt – nii PPA ees olevaid ülesandeid kui ka Kaitseministeeriumile seadustega pandud ülesandeid.

11:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Tänan teid, härra kaitseminister! Head kolleegid! Kaitseministrile planeeritud aeg küsimusteks-vastusteks on ümber saanud. Loodetavasti saate oma küsimused suunata Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremile. Aga enne, kui me küsimusteni jõuame, on kindralleitnandil aega 20 minutit ettekandeks. Ka kindralleitnant Heremi ettekande juurde kuuluvad slaidid. Härra kaitseminister, tänan teid!

11:00 Kaitseminister Kalle Laanet

Aitäh kõigile! Tänan kaasa mõtlemast!

11:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Ka kindralleitnant Heremi ettekande juurde kuuluvad slaidid, mis on meile kättesaadavad elektrooniliselt. Aga nüüd palun kõnetooli kindralleitnant Heremi. 

11:01 Kindralleitnant Martin Herem

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Riigikogu liikmed! Kõik vaatajad ja kuulajad! Annan ülevaate sõjalisest riigikaitsest, alustades ohupildist ja lõpetades võimalike arendustega. Minu esitlus, nagu öeldud, on seotud slaididega ja seepärast on minu jutupunktid seotud slaidide pealkirjadega. Ma juhin tähelepanu slaididele nr 5, 6 ja 7, mis on ehk rohkem illustreerivad kui teised. Ja ma olen alati nõus andma täiendavat informatsiooni ja selgitusi sellel teemal, nagu ma olen teinud juba kahes Riigikogu fraktsioonis. Nii et kutsuge mind julgelt eri formaatides selgitusi andma! 

Sõjaline ohupilt. Venemaa Föderatsioon kujutab endast jätkuvalt sõjalist ohtu naaberriikidele. Konventsionaalsed sõjalised vahendid mängivad suurt rolli Venemaa Föderatsiooni riiklike ambitsioonide saavutamisel. Konventsionaalsete sõjaliste vahendite arendamine ei ole peatunud ka COVID-19 pandeemia ajal. Ainuke, mida pandeemia Venemaa Föderatsioonis edasi on lükanud, on võidupüha paraad.

Venemaa Föderatsioonist tuleneva sõjalise ohu hindamisel ei või aluseks võtta meile omast läänelikku valitsemiskultuuri. Tegemist on kriminaalkultuuriga, kus seadusetus, sh vägivald on tugevamale lubatud, samas kui avalik retoorika kutsub teisi riike üles käituma õiguskuulekalt, eriti Venemaad ennast puudutavates küsimustes. Ponjatije ka rahvusvahelises mõõtmes on tähtsam kui mis tahes muud reeglid. Deržaava on väärtus iseenesest. Vaatamata ühiskonnas levinud arusaamale hübriidsõjast, küberrünnakutest või droonilöökidest on peamine sõjapidamise ja vastase alistamise viis ikka jalaväelasest püssi ja saabastega sõdur teise riigi pinnal. Selle vastu aitab ainult samaväärne konventsionaalne jõud.

Heidutus. Heidutuse eesmärk on veenda võimalikku agressorit mitte teostama rünnakut, demonstreerides talle selle ettevõtmise vastuvõetamatult kõrget hinda või eesmärkide saavutamatust. Selleks kasutatakse üldist heidutust ehk igapäevaste võimete valmisoleku ja kohaloleku demonstratsiooni või viivitamatut heidutust ehk konkreetsete tegevuste läbiviimist vastusena agressori kasvanud agressiivsusele.

Eesti suudab nii üksi kui ka koos liitlastega viia läbi üldist ja viivitamatut heidutust. Mõni näide üldise heidutuse kohta: lisaõppekogunemised, ühisõppused liitlastega, aga ka elanikkonna kaitsetahe. Viivitamatu heidutuse näiteks on liitlaste täiendavate lennuvahendite siirmine siia ning lahinguvalmiduse tõstmine osalise või täieliku mobilisatsiooni abil. Eesti üksi suudab demonstreerida agressiooni kõrget hinda, eesmärkide saavutamatust saame tõstatada siiski koos liitlastega.

Heidutuse tööriistad on lisaks poliitilisele tahtele, diplomaatiale, ühiskonna tugevusele, liitlassuhetele ja majanduslikele vahenditele kahtlemata ka sõjalised vahendid. Ilma viimasteta ei ole esimestest väga palju heidutuses kasu. Eesti sõnum sõjalise riigikaitse arendamisel on: agressiooni hind on kõrge ja tänu liitlastele ei ole agressori strateegilised eesmärgid saavutatavad.

Liitlased. Kahtlemata on meie liitlased osa nii heidutusest kui ka kaitsest. Need liitlased, kes viibivad Eestis, on lõimitud Eesti Kaitseväe tegevustesse ja plaanidesse ning nad on valmis sõjaliseks tegevuseks Eesti ja kogu regiooni kaitsel. Kahtlemata on nad oma kohalolekuga ka päästikuks liitlaste täiendavale toetusele.

Balti õhuturvet teostavad liitlaste lennuvahendid võimaldavad kontrollida Eesti õhuruumi rahuajal ja kriisi korral. Seeläbi on üks nende roll ka ootamatu kallaletungi ärahoidmine. Kriisi või konflikti korral saavad meie liitlased toetada otsekohe efektidega ning edaspidi ka siirdavate vägedega. Kuid selleks peavad meil olema selge plaan, juhtimisstruktuur, sidesüsteemid ja loomulikult poliitiline tahe.

Praegune  juhtimissüsteem algab Monsist Belgias, NATO Euroopa liitlasvägede kõrgemast peakorterist, mille alluvuses juhib Kirde- ja Ida-Euroopa tegevusi Brunssumis asuv ühendväejuhatuse staap. Sellele allub omakorda kirdekorpuse staap asukohaga Poolas Szczecinis. Omakorda sellele alluv põhjadiviisi staap Ādažis juhib sõjalist tegevust Eestis ja Lätis. Tema alluvusse on planeeritud kaks Eesti brigaadi ja üks Läti brigaad ja muud siirdavad NATO maaväeüksused. Just kirdekorpuse, põhjadiviisi ja Eesti kaitsejõudude koostöö on üks meie põhifookusi, sest see on võti Balti riikide piirideüleseks tegevuseks, mis arvestades Venemaa Föderatsiooni võimalikke sõjalisi tegevuskäike on eluliselt tähtis.

Eesti Kaitsevägi. Praegu olemasolevate ja arendatavate sõjaliste võimetega suudab Eesti tekitada võimalikule agressorile märkimisväärset kahju ja luua soodsamad tingimused liitlaste toetuseks nii vägede kui ka efektidega. Kuid agressiooni korral, näiteks ühe Balti riigi vastu, ei ole keegi kolmest võimeline toetama teisi väljaspool oma piire ei üksuste ega efektidega. Me oleme abi ootajad. Kahtlemata oleme vastasele agressiooni korral väga kulukad, kuid siiski me oleme jõud, mis oma riigi territooriumil rünnakut ootavad.

Meie võimed on kasutatavad ka terrorismivastases võitluses rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Samuti on meie sõjalised võimed väga suures ulatuses kasutatavad riigisiseselt mis tahes kriiside lahendamisel, rääkimata sellest, et ajateenistuses antakse noortele tulevaseks eluks vajalikke oskusi ja teadmisi ning seal toimub ka venekeelsete kodanike lõimimine Eesti ühiskonda.

Kehtiv riigikaitse arengukava 2020–2026 on eesmärgiks seadnud veidi üle 24 000 võitlejaga Kaitseväe loomise. Kavandatav arengukava 2021–2030 teeb ettepaneku suurendada isikkoosseisu 26 000-ni, peamiselt Kaitseliidu baasil ettevalmistatava maakaitse näol.

Lisaks on kavas teha olulised arendused merel: hankida meremiinid ja suure laskeulatusega laevatõrjeraketid. See on ka esimene samm regionaalsete võimete arenduses. Nagu eespool öeldud, laevatõrjerakettide hankimine on kavas koostöös Lätiga. Samuti on plaanis arendused tulejõu suurendamiseks tankitõrjes ja suurtükiväes.

Märkimisväärselt peaks kasvama liitlastega side pidamise võime nii õhus, maal kui ka merel. See on vältimatu nende toetuse saamiseks. Ühes sellega ja selle kõrval parandame olukorrast teadlikkust ja eelhoiatust.

Kogu ette pandud arenduse ja ülalpidamise maksumus järgmise kümne aasta jooksul on 2020. aasta majandusprognoosi järgi 2,23% SKT-st. See on 2019. aasta prognoos, mis ütles 2%. Kui sõjalise riigikaitse eelarve jääb järgmistel aastatel 2% piiresse – see on 2020. aasta majandusprognoosi põhjal –, siis ei ole meil võimalik jätkata eespool nimetatud arendustega ja seniseid võimeid tuleb vähendada ehk need külmutada. Odavamalt tegemine tähendaks enesepettust, kus paberil justkui olemasolevatel üksustel tegelikult ei ole piisavalt laskemoona, sidevahendeid ega transpordivahendeid. Need üksused ei ole välja õpetatud või ei ole nad kokku harjutanud.

Kokkuvõtvalt. Meil on valida kolme arengustsenaariumi vahel. Kui kaitsekulu jääb praeguste prognooside kohaselt 2% juurde, oleme vastase jaoks tänasest vähem ohtlikud ja peame Kaitseväge vähendama. Kaitsekulu 2,23% SKT-st tähendab, et me oleksime vastase jaoks endiselt valusad ja ohtlikud, aga ainult oma territooriumi piires. Kaitsekulu üle 2,3% tähendab seda, et me suudame vastast mõjutada väljaspool oma riigi piire ja panustada sõjaliste võimetega NATO kollektiivkaitsesse.

Kuues slaid: regionaalne lähenemine. Venemaa Föderatsiooni sõjalise võime arengud viitavad üha rohkem sellele, et Balti riigid koos lähimate naabritega peavad olema valmis suuremaks ja kiiremaks panustamiseks sõjalisse riigikaitsesse. Me peame olema valmis tegutsema mitte ainult oma riigi territooriumil, vaid kogu 3B-operatsioonialas, sh Läänemerel. Vastasel juhul võidakse meid lüüa ükshaaval ja liitlaste toetuse takistamine on vähemalt lühiajaliselt väga tõenäoline. See ei tähenda, et Eesti peaks kaitsma naabreid. See tähendab, et me peame suutma üksteist toetada.

Kui riik otsustab sõjalist riigikaitset parandada, tuleks meil lähtuda kolmest võimalikust suunast, luues võimalikule agressorile dilemmasid, mis toovad, esiteks, strateegilisi efekte – st vastane on agressiooni korral mõjutatav tema oma territooriumil, tema strateegilised kommunikatsioonid ja liitlaste ligipääsu takistamise võimed on nõrgestatud; teiseks, operatsioonilisi efekte – st vastase sõjaline tegevus agressiooni korral on mõjutatud kogu regioonis, Balti riikide territooriumil, sh Läänemerel; ja viimaseks, taktikalisi efekte – st vastase osade mõjutamine agressiooni korral saab toimuda ainult meie oma territooriumil, strateegilises mõttes jääme alati reageerijateks. Kõigi nende efektide mõju on kordades suurem, kui me tegutseme regiooni, mitte riigina. Regiooni all pean ma silmas kolme Balti riiki ja Poolat. Tuleb tunnistada, et tegelikult meid ähvardavad ohud ongi regionaalsed.

Viimaseks: regiooni kaart. Need, kellel on slaidid, saavad vaadata mõõtkava. Praegu on võimete liigutamine regionaalse sõjalise kaitse eesmärgil raskendatud, seda eelkõige pika vahemaa, logistika ja sellega kaasneva haavatavuse poolest. Seepärast suudame edukad olla vaid oma riigi territooriumil ja jääme suuresti sõltuma veelgi kaugemalt läänest tulevast toetusest. Kuigi liitlaste toetuses ei ole mitte mingit kahtlust ja see on hädavajalik, siis ajaliselt võime vastuvõetamatult palju kaotada inimestes, taristus, territooriumis, kahtlemata ka moraalis ja ühiskonna säilenõtkuses. Seepärast tuleb täiendavate arenduste korral edasi  liikuda regionaalselt.

Mõni näide. Tallinnas paiknev keskmaa-õhutõrje ei toeta meid ohu korral nii, nagu see toetaks põhjadiviisi või kirdekorpuse, sh juurde tulevate liitlaste üksuste kaitsel. Tankikompanii tegevusulatuseks jääks konflikti korral umbes 100 kilomeetrit, samas kui laevatõrjeraketid kõigis kolmes Balti riigis võimaldavad toetada nii liitlaste saabumist kui ka kaitsta üksteise rannikut ja sadamaid. Mitmelasulised raketisüsteemid 300-kilomeetrise või enam laskeulatusega võimaldavad Balti riikidel toetada nii lahingutegevust üksteise territooriumidel kui ka mõjutada liitlaste tulekut takistavaid sõjalisi võimeid.

Selliste võimete väljaarendamine tervikuna või osadena tähendab sõjalise riigikaitse kulude tõstmist kuni 2,6%-ni SKT-st, ja seda järgmise kümne aasta jooksul. Regionaalse arenduse korral suureneb tõenäosus saada rahalist toetust meie suurimatelt liitlastelt. Ma rõhutan, et see ei oleks lihtsalt iseseisva kaitsevõime suurendamine. See oleks regionaalne samm NATO liitlaste silmis tõsiseltvõetavuse ja parema koostöö saavutamiseks. See ei tähenda millegi koos ostmist. See on ühise võime loomine ja vajaduse korral võime rakendamine ühise plaani alusel NATO plaanide sees. Suur tänu!

11:16 Aseesimees Hanno Pevkur

Tänan teid, härra kindralleitnant! Riigikogu liikmetel on teile hulgaliselt küsimusi. Küsimuste vooru alustab Andres Metsoja. Palun!

11:16 Andres Metsoja

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud kindralleitnant Herem! Te tegite väga selgesõnalise ettekande ja ma tänan teid selle eest. Tõepoolest, meie julgeolek baseerub riiklikul, regionaalsel ja ka liitlaste tasandil. Minu küsimus tuleb võib-olla natuke mõeldult eelkõnelejale, ent kindlasti ka teile. See puudutab Euroopa Liidu sõjalist mobiilsust. On läbi viidud õppusi, kuidas vägesid liigutada, aga selle oluline osa on ka investeeringute pool. Äkki te põgusalt kommenteerite ja väljendate oma seisukohta, kas me Euroopa Liidus astume selles suunas piisavaid samme ja kas see tempo on praegu säärane, nagu meie julgeolekuruumis vaja on. 

11:17 Kindralleitnant Martin Herem

Aitäh! Eesti on tänase seisuga esitanud oma nägemuse sõjalise mobiilsuse arendamisest, teised Balti riigid on seda samuti teinud. Kui te küsite, kas tempo on piisav, siis sõjaväelasena ma ütlen, et kahtlemata mitte. Samas ei saa me mitte kuidagimoodi kiirendada protsesse Euroopa Liidus ja seoses pandeemiaga ka tõenäoliselt vähenenud rahastust. Ma tean, et sõjalise mobiilsuse arendamise rahastamist on algselt plaanituga võrreldes oluliselt vähendatud ja seetõttu on need protsessid ka aeglustunud.

Tahan aga juhtida tähelepanu sellele, et kuigi tegemist on Euroopa Liiduga, peaksime me oma ambitsioonides lähtuma regionaalsetest vajadustest, mitte niivõrd riiklikest. Ja see on puhtalt sõjaline seisukoht. Sest eelkõige peaksid valmis saama need taristuelemendid, mida kasutades meie liitlased siia jõuavad, mitte kus nad oma liikumise lõpetavad. 

11:18 Aseesimees Hanno Pevkur

Paul Puustusmaa, palun!

11:18 Paul Puustusmaa

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt tänan teid sisuka ettekande eest! Minu küsimus oli mõeldud küll kaitseministrile, aga olgu. Räägime siis droonidest, räägime automaatsetest süsteemidest, tankitõrjest, rannakaitsest nii maal, õhus kui vees. Need süsteemid, ütleme siis, droonid on paratamatult muutunud nüüdisaegse sõjatehnoloogia lahutamatuks osaks. See osa üha suureneb ja mingil hetkel hakkab sellest ilmselt saama kestmise küsimus. Nagu öeldakse: si vis pacem, para bellum. Eesti kaitsetööstusel on olemas üsna arvestatav tootmisvõimekus nendes valdkondades, on teadmised ja oskused. Kuidas on droonide ja mehitamata sõidukite süsteemide rakendamine kajastatud praeguses riigikaitse planeerimises, uues riigikaitse arengukavas?

11:19 Kindralleitnant Martin Herem

Aitäh! Esiteks, droonid on täna relvastuses nii 1. kui 2. brigaadis ja ka eriüksustes. Osaliselt ka Eesti toodetud. Nendel on kindel koht meie luures. Ma tunnistan, et kui ressurssi oleks rohkem, siis me kasutaks neid kahtlemata ka rohkem. Praegu me kindlasti areneme edasi selles valdkonnas, aga need on meil juba täna kasutusel.

Mis puudutab automaatseid süsteeme, siis tegelikult on see kõik väga suures osas unistus. Need süsteemid praegu reaalselt kuskil ei tööta. On mõnes kohas, aga mitte laialt kasutusel. Kaitsevägi katsetab mehitamata maismaasõidukit peamiselt sel eesmärgil, et me saaksime aru, millised on selle sõiduki võimalused. Ja tegemist on jällegi Eesti toodanguga. Me oleme ka alustanud merelise võimekuse arendamise raames sellise laeva väljatöötamist, mis oleks poolautonoomne ehk siis vastavalt vajadustele kas mehitatud või mitte mehitatud. Selleks kaasame ka Euroopa Liidu raha. 

Nii et kokkuvõttes me loomulikult katsume ajaga kaasas käia. Meid aitab väga palju edasi Kaitseväe Akadeemia rakendusuuringute osakond, kes teeb koostööd eri ülikoolidega, peamiselt Eestis, ja eri tootjatega Eestis. Ma julgen öelda, et me ei ole, eriti kui me võtame arvesse meie ressursse, muust maailmast maha jäänud.

11:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

11:21 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Kaitseväe juhataja! Kaitseminister kirjeldas ilusasti, kuidas Kaitsevägi on kriisiolukorras appi tulnud. Aga lisaks sellele, et me kõik oleme selle eest tänulikud, ma loodan, et Kaitseväel on sellest ka midagi õppida. Ma tegelikult küsin laiemalt kriisikommunikatsiooni kohta. Arusaam sellest, kuidas inimesed on valmis piiranguid järgima, kui pika perioodi jooksul seda tegema, on minu meelest ka laiemalt võttes väga vajalik. Kuidas Kaitsevägi on praeguse kriisi lahendamisel, ma ei tea, kasu saanud või õppinud valmisolekut ka teist tüüpi kriisideks? 

11:22 Kindralleitnant Martin Herem

Suur tänu! Kaitsevägi koosneb tuhandetest kodanikest nagu muu ühiskondki, nii et meil on samamoodi suhteliselt raske pikka aega teatud rutiini hoida. Seda näitavad ka viiruse leviku numbrid. Kui me kevadel saime sellega hästi hakkama, siis tuli see sellest, et ajateenistuse lõpuni oli ainult kaks kuud ja me sulgesime igasuguse ajateenijate liikumise. Seetõttu suutsime nakatumise hoida väga madalal.

Praegu on meil väeüksustes kohustuslikus korras teenistusse saadetud riigi kodanikud ehk siis ajateenijad. Meil on olnud moraalselt raske neid pikemaks ajaks – me räägime perioodist oktoobrist kuni jaanipäevani välja – väeosadesse sulgeda, kui muu ühiskond on siiski suhteliselt avatud. Ma ei räägi siin poodide sulgemisest, vaid liikumisvabadusest.

Nendel inimestel on üsna tihti midagi tõesti vaja väga teha väljaspool väeosa ning seepärast me oleme pidanud võimaldama neile nn linnalubasid vähemalt kord kuus. Sellele on muidugi tulnud lõivu maksta. Viirus on Kaitseväes sees. Me oleme praegu riski võtnud ja tagajärjed, kuna isikkoosseisus on tegu ikkagi väga tervete inimestega, ei ole olnud ohtlikud või märkimisväärsed.

Mida me oleme õppinud? Ma võin ette lugeda ridamisi õppuseid sügisest ja isegi eelmisest kevadest peale. Oleme teinud rahvusvahelisi õppusi tuhandete inimeste osalusel. Nad on muidugi paiknenud kümnete ruutkilomeetrite suurusel alal. Me oleme ületanud riigipiire, oleme teinud õppusi siseruumides, jaganud käest kätte mitmesugust materjali. Ja me ei ole nende õppuste ajal minu teada mitte kordagi levitanud viirust. Ehk siis, kui meil on vaja teostada sõjalisi operatsioone sellises keskkonnas, siis me saame sellega edukalt hakkama.

Igapäevarutiini hoidmine on lõppkokkuvõttes meile niisama raske nagu muule ühiskonnale. Aga me oleme tõesti õppinud seda, et tõeste faktide igapäevane avaldamine, otsuste selgitamine on äärmiselt tähtis. Ka ühepäevane viivitus jääb alati alla kuulujuttudele – see vahest on kõige suurem õppetund. 

11:25 Aseesimees Hanno Pevkur

Margit Sutrop, palun!

11:25 Margit Sutrop

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kindralleitnant Martin Herem, tänan teid väga põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Minu küsimus puudutab eetikat ja väärtuskasvatust Kaitseväes. 2018. aastal, kui uuendati Kaitseväe eetikakoodeksit, oli juttu sellest, et Eesti kaitsevõime sõltub sellest, kui kõrge on Kaitseväe moraal, kuivõrd kaitseväelased ja eriti nende juhid igapäevases tegevuses lähtuvad neist väärtustest, mis koodeksis kirjas. Leiti, et tuleks senisest rohkem monitoorida, kuidas need Kaitseväe koodeksis kirja pandud väärtused avalduvad kaitseväelaste igapäevases tegevuses, samuti, kuidas neid väärtusi antakse edasi ajateenijatele.

On ju selge, et Kaitseväel on suur roll lojaalsete kodanike kasvatamisel, sealhulgas eesti keele kui riigikeele oskuse andmisel mitte-eestlastele. Kas peate seniseid tegevusi Kaitseväe eetikakoodeksi rakendamisel ja noorte ajateenijate väärtuskasvatuse tegemisel piisavaks? Kui ei, siis mida tuleks teha? Kas te näete senisest suuremaid koostöövõimalusi ka Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kes korraldab näiteks riiklikku väärtusprogrammi, mis tegeleb otseselt eetika ja noorte väärtuskasvatusega? 

11:27 Kindralleitnant Martin Herem

Aitäh! Eelmisel nädalal esitati mulle ajateenijate kompleksuuring, mis näitab ajateenijate suhtumist ajateenistusse, riigikaitsesse, aga ka oma kohustusse tegutseda reservväelasena. Ajateenijate positiivne suhtumine sellesse, mis nad ajateenistuses teevad, on kasvanud märkimisväärselt aastatel 2018 ja 2019. Me oleme üsna palju pööranud tähelepanu sellele, et ajateenijast kodanik saaks võimalikult hästi aru, miks ta teenistuses on ja miks ta midagi teeb. Lisaks kogu muule eetikale peab neile nende kohustuse arusaadavaks tegema.

Ma olen rahul nende tulemustega, mis me oleme saavutanud. Seda demonstreerivad ka paljud muud näitajad. Ajateenijate väljalangemuse vähenemine drastiliselt, alla 5% võrreldes mõne aasta taguse rohkem kui 15%-ga ei ole seotud mitte ajateenijate või kutsealuste tervise märkimisväärse paranemisega, vaid sellega, et nad saavad paremini aru, miks nad midagi tegema peavad. See on moraali küsimus. Ka see tõestab, et me oleme õigel teel.

Kas see on piisav? Ei ole. Homme on Kaitseväe juhataja teabepäev, kus ma räägin üksuste ülematega, kus ma esitlen järgmisi tegevusi, sh tegevusi, mida on siiani liiga vähe läbi viidud. Nii et me saame  tööd olulisel määral arendada ja meil on selle jaoks ka omad mõõdikud. Mis puutub koostöösse, siis Tartu Ülikool on meie peamine koostööpartner, kui me räägime kompleksuuringutest. Ja veel kord: need uuringud ning ka muud uuringud on peamine alus Kaitseväe tegevuse kujundamisel. 

11:29 Aseesimees Hanno Pevkur

Imre Sooäär, palun!

11:29 Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus oli ka pigem ministrile, aga kindlasti olete ka teie kursis Eesti kaitsetööstuse valdkonnaga ja Eesti Kaitsetööstuse Liiduga ja suhtlete nendega. Minu küsimus on: kuidas on käimasolev kriis mõjutanud Eesti kaitsetööstuse tarneid? Kas need on ka saanud kannatada või on pidurdunud seoses ülemaailmse lockdown'iga? Pean silmas nii välislepinguid kui ka lepinguid Eesti Kaitseliiduga. Kuidas kaitsetööstus käimasolevast kriisist välja tuleb? Ja teine küsimus on, kuidas on organiseeritud ajateenijate ja Kaitseväe juhtkonna vaktsineerimine. Ma saan aru, et liitlasüksustel, kes Eestis kohal on, on enamikus vaktsineerimine juba nende riikide organiseeritud. Aga kuidas on meie juhtkonna vaktsineerimisega?

11:30 Kindralleitnant Martin Herem

Aitäh! Ma ei saa välja tuua midagi märkimisväärset, mida pandeemia on kaitsetööstuse liiduga koostöö tegemisel takistanud. Igapäevaselt see loomulikult pärsib oluliselt kohtumisi – kindla peale! Aga midagi märkimisväärset, et midagi oleks päris ära jäänud, ma välja tuua ei saa.

Laiemas pildis võib öelda, et uute  relvade R20 Rahe tarnimine venis pandeemia tõttu. Veel kord, pandeemia aeglustab ja raskendab protsesse, nõuab rohkem ressursse, sh aega, aga midagi päris ära jäänud ei ole.

Nüüd vaktsineerimisest. Alates detsembri algusest on Kaitseväes määratud prioriteedid, milliseid kaitseväelasi või töötajaid tuleb vaktsineerida esmajärjekorras. Kui vaktsiinid saabuvad Kaitseväkke, siis võetakse ette prioriteetne grupp 1, kelleks alguses olid meedikud, seejärel kõik need, kes ei saa töötada distantsilt, kes peavad töötama väeosades. Nende hulgas on sensorite operaatorid ja korrapidajad, järgmisena tulevad ajateenijad, nende rühmaülemad ja rühmavanemad.

Ma julgen arvata, et kui me selle kuu lõpus saame järgmise vaktsiinipartii, siis ongi käes ajateenijate ja nende ülemate kord.  Eesmärk on vähendada viiruse levikut seal, kus see oht on kõige suurem, ja saavutada õppuseks Kevadtorm võimalikult hea olukord, et meil oleks võimalikult vähe inimesi välja langenud.

Eespool oli küsimus, kas vaktsineerimine on kohustuslik. Ainukene käsk, mille mina välja olen andnud, on see, et vaktsineerida tuleb kiiresti prioriteetsete gruppide kaupa. Kui nendes gruppides on inimesi, kes ei ole vaktsineerimisega nõus, siis nad lähevad järjekorra lõppu ja me vaktsineerimine neid kas hiljem, kui nad on nõus, või siis mitte kunagi.

Me oleme Kaitseväes teinud riskianalüüsi eri ametikohtade kohta, kus inimesed peaksid olema vaktsineeritud. Me ju saadame rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele inimesi, kes peavad enne saama teatud vaktsiinid. Ilma selleta me ei saada neid mitte kuskile. Ja rahvusvahelise koostöö läbiviimiseks on oluline, et teatud inimesed oleksid vaktsineeritud ka koroonaviiruse vastu. See tähendab seda, et tõenäoliselt me mingil ajal muudame oma ametijuhendeid ja teeme vaktsineerimise teatud viiruste vastu, sh koroonaviiruse vastu paljudel ametikohtadel kohustuslikuks.

11:33 Aseesimees Hanno Pevkur

Tänan! Henn Põlluaas, palun! Hea Henn, me kahjuks ei kuule sind. Me jätame sind ootele, proovime uuesti sinuga ühendust saada, hetkel me tõesti ei kuule. Võtame järgmisena Kristina Šmigun-Vähi. Palun!

11:33 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaitseväe juhataja! Minul on küll küsimus teile. Tegin taktikaliselt väga kavalalt, panin end varakult järjekorda ja saatuse tahtel nüüd saangi teie käest küsida. Mul oli paar aastat tagasi au käia Tapal Kaitseväe linnakus ja kogu see linnak jättis väga hea mulje. Aga oli üks fakt, mis pani mind mõtlema. Ja see oli, et kehaliste võimete kontrolltesti normatiive järjepidevalt alandatakse, et Eesti noored üleüldse kvalifitseeruksid Kaitseväkke. Teisisõnu me alandame norme, et meie noored saaksid Kaitseväes teenida. Ma usun, et te olete minuga samal arvamusel, et see on hirmutav. Küsin teilt kui Kaitseväe juhilt: mida peab Eesti tegema selleks, et Eesti noorte füüsiline võimekus kasvaks ja Kaitseväe normatiive suudaks täita iga vaimselt ja füüsiliselt terve noor inimene? 

11:34 Kindralleitnant Martin Herem

Aitäh! Ma olen olnud kaasatud mitmesugustesse töögruppidesse, kus on arutatud noortesporti. Ja ma olen alati valmis sel teemal arutama, küll aga ei taha ma õpetada kedagi, kuidas seda tegema peab väljaspool Eesti Kaitseväge. Kaitseväes me näeme, et füüsiline vorm, millega kutsealused jõuavad ajateenistusse, on pigem keskpärane. Ja me näeme, et ajateenistuse jooksul see paraneb märgatavalt.

Meil on päris konkreetsed andmed selle kohta, et kehvas füüsilises seisus noorte võimed paranevad. Samas tippsportlased või muidu väga tipus olijad omal alal tõenäoliselt kaotavad, nende üldkehaliste võimete kohta ma ei oska täpselt öelda. Kuid üldiselt ajateenijate sportlik vorm paraneb. See on põhjus, miks me järgmise kolme aasta jooksul investeerime sporditaristusse Kaitseväes üle 10 miljoni euro ja miks me võtame tööle täiendavalt spordiinstruktoreid ja füsioterapeute. Soovime sporditegemist parandada.

Ja meie eesmärk ei ole mitte viia ajateenijad ajateenistuse jooksul mingisugusesse supervormi, vaid anda neile kaasa õige hoiak, oskused ja teadmised, kuidas teha sporti ka pärast ajateenistust, seda vähemalt nii kaua, kui inimene on kiirreageerimise nimekirjades. 

11:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Härra kindral, teile planeeritud aeg on küll möödas, aga me proovime siiski Henn Põlluaasaga veel ühendust saada, sellepärast et tema oli teile esitatavate küsimuste järjekorras. Vaatame, kas meil õnnestub. Henn Põlluaas, palun! Nii, siiski ei õnnestu Henn Põlluaasaga ühendust saada. Hennult peab tõesti paluma, et ta oma internetiühendust kontrolliks, kuna kellegi teisega meil ühendusprobleeme ei ole olnud. Loodan, et Henn Põlluaas saab kindralleitnandilt otse pärast seda ettekannet küsida. Tänan teid, härra kindralleitnant, ettekande ja küsimustele vastamise eest!

Me läheme edasi. Järgmisena on kõnetooli oodatud Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse direktor Indrek Kannik.

11:37 RKK direktor Indrek Kannik

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Austatud Kaitseväe juhataja! Mul on hea meel, et Riigikogu riigikaitsekomisjon otsustas riigi sõjalise kaitse ja jätkusuutliku arengu teemalise debati korraldada. Olen tänulik, et Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus kaasati sellesse arutellu.

Meile seati ülesandeks rääkida regionaalsest julgeolekuolukorrast. Järgnev ettekanne koosneb neljast osast. Esimeses kirjeldan Venemaa poliitikat ja Vene võimude tegevust ja sellest tulenevaid ohte Eestile ning meie liitlastele. Teises osas räägin liitlassuhete olulisusest ohtude tõrjumisel. Kolmandas tuleb juttu viimase kümne aasta jooksul ka meie regioonis märksa jõulisemalt tegutsevast Hiina Rahvavabariigist. Ja neljandas käsitlen väga lühidalt muid ohtusid Eesti julgeolekule ja stabiilsusele.

Austatud Riigikogu liikmed! Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud 1990. aastad olid lääne suhetes Venemaaga lootuste aastad. Paraku jäi positiivne periood lühikeseks ja alates Vladimir Putini saamisest Venemaa presidendiks 31. detsembril 1999. aastal on Venemaa areng olnud demokraatlike väärtustega vastassuunaline.

2000. aastate esimene pool kulus Vene režiimil riigisiseseks puhastuseks. Hävitati suurem osa vabast ajakirjandusest ja loodi poliitiline süsteem, kus tegelik opositsioon ei pääsenud isegi parlamenti.

Alates 2000. aastate teisest poolest toimus oluline muutus ka Venemaa välispoliitikas. Läbivaks ideoloogiaks sai vastandumine läänele. Sellele järgnesid sõda Georgia vastu 2008. aastal ja alates 2014. aastast sisuliselt tänaseni kestev sõda Ukraina vastu.

Ka täna on Venemaa välispoliitika nurgakivi vastandumine läänele. Vene juhtkond ei näe, et olukorras, kus eksisteerib mingis mõistes terviklik lääs, oleks Venemaal võimalik olulisel määral oma positsiooni maailmas tugevdada. Venemaa juhtkond on veendunud, et sõjaline võimekus on peamine vahend, millega end maailmas kehtestada.

Kõige parema võrdluse pakub statistika sõjaliste kulutuste osakaalust kogu keskvalitsuse kuludes. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) andmetel oli Venemaal 1998. aastal see näitaja 6,9%, 2016. aastaks oli see kasvanud 14,8%-ni ehk siis üle kahe korra suurem. Tõsi, Ukraina-vastase agressiooni tekitatud majanduskriisi tõttu toimus 2019. aastaks mõningane langus (11,4%-ni), aga seegi näitaja on endiselt väga kõrge.  Võrdluseks, USA-l oli vastav näitaja 2019. aastal 9,4%, Hiinal 5,4%, Eestil 5,3% ja Ühendkuningriigil 4,5%.

Selle raha eest on Venemaa suutnud oma armeed märkimisväärselt moderniseerida. Viimase kümnendiga on Venemaa naasnud külma sõja aegsete plaanide juurde, mis nägid ette valmisolekut täiemahuliseks sõjaliseks konfliktiks NATO-ga.

Armee arendamise prioriteetne suund on olnud selgelt lääs. Alates Ukraina sõjast on Venemaa loonud lääne suunal kuus uut diviisi ja märgatavalt uuendatud ka relvastust. Kalibr ja Iskander-tüüpi raketisüsteemide kasutuselevõtt on hea näide viimase kümnendiga toimunud arengutest.

Venemaa on muutnud oluliselt efektiivsemaks oma väljaõppesüsteemi, sõjaliste õppuste ja nendel osalejate hulk on suurenenud. 2021. aasta suve teisel poolel ja sügisel toimub järjekordne suurõppus Zapad. Kuna tegu on meie piiride vahetus läheduses toimuva õppusega, siis on selge, et sel perioodil suureneb ka oht meie ja meie naabrite julgeolekule.

Seda laadi õppuste ajal, kui potentsiaalse vaenlase üksused on sisuliselt pidevas valmisolekus ja ka meie piiride vahetus läheduses, väheneb eelhoiatuse aeg märgatavalt ning see suurendab paratamatult ohutunnet. Seda enam, et Venemaa suurõppused on kahel korral kasvanud üle sõjalisteks operatsioonideks. 2008. aastal järgnes õppusele Kavkaz agressioon Georgia vastu, 2015. aastal õppusele Tsentr sõjaline operatsioon Süürias. Tänavu lisab määramatust ka ebastabiilsus Valgevenes. Eeldatavasti toimub arvestatav osa Zapadi õppusest Valgevene territooriumil. Kui Valgevene opositsioon peaks suutma kevade ja suve jooksul uuesti inimesed tänavale tuua ja survestada Lukašenkat, siis suureneb võimalus, et Venemaa kasutab õppust oma vägede alalise kohaloleku suurendamiseks Valgevenes.

Austatud juhataja! Ukraina-vastase agressiooni, sellele järgnenud Lääne sanktsioonide ja nafta hinna languse tekitatud majanduskriis ei jõudnudki Venemaal enne COVID-19 kriisi lõppeda. Venemaa SKP, mis Maailmapanga andmetel oli 2013. aastal 2292 miljardit dollarit, langes 2016. aastaks 1276 miljardi dollarini ehk peaaegu poole võrra. 2019. aastaks kasvas SKP 1700 miljardi dollarini, mis on ka ainult 74% 2013. aasta numbrist. 2020. aastal pöördusid numbrid taas langusesse.

On selge, et nii pikk ja sügav majanduskriis ei saa jätta mõjutamata ka kaitse-eelarvet. Sama kiires tempos, nagu Venemaal õnnestus oma sõjaväge moderniseerida eelmisel kümnendil, järgmisel kümnendil see ei õnnestu. Samas on sõjaline eelarve koos sisejulgeolekuga need kaks valdkonda, mida eelisarendatakse.

Majanduslangus on toonud kaasa ka Venemaa elanike varasemast suurema rahulolematuse poliitilise režiimiga. See on ka peamine põhjus, miks sisejulgeolek on eelisarendatav. Kuna majandusolukorra arvestatavat paranemist kusagilt paista ei ole, siis tõenäoliselt on režiim üha enam sunnitud toetuma repressiivaparaadile ja väga arvestatav osa Venemaa režiimi energiast läheb enda võimu kindlustamisele.

Läänes on ajalooliselt palju arutatud ja arutatakse ka praegu selle üle, kas nõrk Venemaa võiks ülejäänud maailma jaoks olla veelgi ohtlikum kui tugev Venemaa. Ehk tänasesse keelde tõlgituna: kas Venemaa juhtkond võiks oma siseprobleemide lahendamiseks võtta ette järjekordse sõjalise operatsiooni mõne oma naabri vastu? Krimmi annekteerimisega ju Putinil õnnestus oma populaarsust märkimisväärselt tõsta. Viimaste kümnendite ajalugu näitab pigem siiski vastupidist. Kui Venemaal on läinud majanduslikult kehvasti, siis pole olnud ka jaksu naabrite sõjaliseks kimbutamiseks. Nii rünnak Georgia kui Ukraina vastu võeti ette ajal, kui Venemaa majandusel läks silmapaistvalt hästi.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Jah, Venemaa majandus on kriisis, aga ta on siiski kordades paremal järjel kui 1980.–1990. aastatel. Seetõttu pole põhjust arvata, et Venemaal on kohe-kohe tulemas revolutsioon või täielik kollaps. Pigem on põhjust arvestada veel üsna pikalt vinduva kriisiga. Sellest tulenevalt pole oodata suuri muutusi Venemaa välispoliitikas.

Olulistes küsimustes, mis viisid kriisini Vene-lääne suhetes, ei ole Venemaa poliitika muutumas. Okupeeritud Ida-Ukrainast, Abhaasiast, Lõuna-Osseetiast või veel vähem annekteeritud Krimmist Venemaa lahkuda ei plaani. Moskva suhtumine Ukrainasse ja Georgiasse pole muutunud vaatamata sellele, et Ukraina ja Georgia valitsus on omalt poolt üles näidanud vägagi arvestatavat kompromissivalmidust. Vastupidi, Venemaa võimude kontrollitavas meedias spekuleeritakse järjekindlalt uue rünnakuga Ida-Ukrainas eesmärgiga juba okupeeritud territooriume laiendada.

Härra juhataja! Venelased teavad, et nad ei suuda olla konkurent läänele kui tervikule. Sellest tulenevalt püütakse tekitada umbusku ja vastuolusid lääneliitlaste vahel. See ei ole Venemaa poliitikas midagi uut. Juba külma sõja ajal tegeldi aktiivselt Ühendriikide ja Euroopa, NATO ja Euroopa Liidu ning Euroopa Liidu riikide vaheliste tülide tekitamise ja õhutamisega. Euroopa riikides finantseeriti nn rahuvõitlejaid, kelle põhilised loosungid nõudsid USA sõjalise kohaloleku lõpetamist Euroopas.

Ühendriikide uue administratsiooni ametisse astumine on loonud pinnase, et läänesiseseid erimeelsusi märgatavalt vähendada ja kontrolli all hoida. See ei saa olema kerge, sest mitu vastuolu on endiselt alles. Kaubandusküsimused on jätkuvalt üleval. Mitu Euroopa liitlasetd ei suhtu kuigi entusiastlikult kaitsekulutuste suurendamisesse, mida Ühendriigid neilt ootavad. Aga vähemalt on riigijuhtide omavaheline keemia märgatavalt parem. Kui Ühendriikide ja Euroopa suurriikide suhted tõepoolest korda saavad, siis on vaieldamatult tegu silmapaistva tagasilöögiga Venemaa jaoks.

Austatud Riigikogu liikmed! Venemaa tööriistakastis on lisaks sõjalistele vahenditele palju muid vahendeid, näiteks infosõda ja mõjutustegevus. Eesti on kogenud juba 1990. aastatest alates, et meid süüdistatakse venekeelse vähemuse diskrimineerimises ja natsilembuses. Enamik lääneriike on aga probleemi teadvustanud alles viimase kümnendi jooksul. See on mingil määral ka loogiline, sest alles 2000. aastatel laiendas Venemaa selles osas oma geograafiat.

COVID-19 pandeemia on esile toonud infosõja uued vormid. Eelmisel kevadel, kui pandeemia oli Euroopas veel uus ja tundmatu nähtus, käivitas Venemaa nn meditsiiniabi projekti. Itaaliasse veeti Vene sõjaväe transpordilennukitega meditsiinivarustust, seejärel vedas Vene lippudega ehitud KAMAZ-idest koosnev konvoi selle varustuse läbi poole Itaalia Rooma lähedalt Bergamosse. Paar nädalat hiljem tunnistasid aga Itaalia ametiisikud ajalehele La Stampa, et 80% varustusest oli kasutu.

Samasugune toon iseloomustab ka nn vaktsiinidiplomaatiat. Ma ei ole pädev hindama Sputnik V meditsiinilisi omadusi, küll aga on selge, et Venemaal puudub võimekus toota piisav kogus Sputnikut isegi selleks, et oma kodanikud kas või enam-vähem rahuldavas tempos ära vaktsineerida. Kui nüüd vaadata konkreetselt Eesti suunas, siis Vene propaganda, mis külvab kahtlusi läänes toodetud vaktsiinide kohta, tekitab eelkõige korvamatut kahju siinse venekeelse elanikkonna hulgas. Vene propagandakanaleid vaatavad inimesed ei julgenud lasta end Pfizeri, AstraZeneca või Moderna vaktsiiniga vaktsineerida ning ootavad Sputniku näol suurt valget laeva, mis suure tõenäosusega ei saabugi või kui saabub, siis on suure valge laeva asemel tegu halli kummipaadiga.

Härra juhataja! Läänemaailma võimalused muuta Venemaad on piiratud. Venemaa, nagu teisedki riigid, võib muutuda oma kodanikkonna või siis ka eliidi tahtel. Katseid iga hinna eest nendega suhelda tõlgendavad venelased nõrkusena ja need võivad viia piinlike läbikukkumiseni, nagu hiljutine Borrelli Moskva visiit näitas.

Suuresti on ühepoolseks jäänud terrorismivastane koostöö. Tõenäoliselt on naiivsevõitu loota tõhusat koostööd keskkonnakaitse ja rohepöörde valdkonnas. Loomulikult tuleb Venemaaga suhtlus lahti hoida, seda tehti ka külma sõja ajal, aga sel juhul on mõistlik rääkida konkreetsetest teemadest omapoolsete konkreetsete eesmärkidega. Niisama rääkimist lihtsalt rääkimise pärast kasutatakse peaaegu kindlalt omakasupüüdlikult ära.

Olukorras, kus lääne võimalused muuta Venemaa käitumist on piiratud, tuleb garanteerida, et ise oldaks piisavalt tugevad, et heidutus toimiks. Selles osas on pilt muidugi oluliselt parem kui 2014. aastal. Lääs on Venemaad kui ohtu tunnetanud ja vastavas suunas tegutsenud. NATO eFP üksuste paigutamine Balti riikidesse ja Poolasse on kindlasti selline asi, millega potentsiaalne agressor peab arvestama.

Oluline samm edasi on ka enamiku NATO liikmesriikide sõjaliste kulutuste suurendamine. Kuigi on selge, et Eesti-suuruse riigi jaoks on kollektiivkaitse elulise tähtsusega, on ka meie enda tegevus väga oluline. Ka meie enda võimed on osa kollektiivkaitsest. Et küsida liitlastelt suuremat panustamist, peame ka ise olema valmis rohkem panustama. Leedu ja Poola on teatanud oma plaanist tõsta kaitsekulutusi 2030. aastaks 2,5%-ni SKP-st. Siinkohal on põhjust küsida, kas Eesti ja Läti julgeolekuolukord on parem. Pigem mitte.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! On selge, et lähikümnenditeks jääb Eesti jaoks julgeolekuohuks number üks Venemaa, seda eelkõige geograafilise läheduse tõttu. Aga peame ka arvestama, et lääne kui terviku jaoks on samaväärne ja pigem suuremgi risk Hiina Rahvavabariik. Venemaa ja Hiina juhtkonna mõttemallides ja käitumismaneeris on palju sarnast, aga Hiina on Venemaaga võrreldes eelkõige majanduse potentsiaalilt hoopis teises ja kõrgemas liigas ning sellest tulenevalt ka Lääne kui terviku jaoks ohtlikum.

Hiina poliitika on esimees Xi Jinpingi ametiajal oluliselt muutunud, seda nii välis- kui sisepoliitikas. Välispoliitikas on tekkinud avalik soov end kehtestada. Naabrite puhul on see viinud konkreetsete sõjaliste sammudeni, kaugemate riikide puhul piirdub esialgu katsetega kehtestada oma väärtusruumi, mis muidugi on meie jaoks samuti väga ohtlik.

Jaapani ja Taiwani suunal piirdub surve seni veel peamiselt sagenenud mere- ja õhupiiri rikkumisega. Jaapanil ja Taiwanil on Ühendriikidega kahepoolsed kaitselepped, mistõttu Hiina on nende suunal jätkuvalt suhteliselt ettevaatlik. Seevastu Lõuna-Aasia riikide puhul on Peking aina agressiivsem. Lõuna-Hiina merel on Hiina võtnud enda kontrolli alla mitu territooriumi, mis rahvusvahelise merearbitraaži otsuse alusel kuuluvad Filipiinidele.

Hiina relvajõudude moderniseerimine toimub veelgi kiiremas tempos ja protsess on ressurssidega paremini kaetud kui Venemaal ja tõmbab Eesti oluliste liitlaste, eelkõige Ühendriikide tähelepanu eemale. Tähelepanu materialiseerub üksuste näol, mis on vajalikud selleks, et Hiina suurenevat sõjalist võimsust tasakaalustada. Kuna see pärsib liitlaste valikuvõimalusi, vastamaks Venemaa agressiivsele käitumisele Euroopas, siis jõuame tagasi selleni, et USA ootab Euroopa-liitlastelt senisest suurema vastutuse võtmist oma julgeoleku tagamise eest.

Hiina on muutunud ka sisepoliitiliselt. 20. sajandi lõpu ja selle sajandi esimese kümnendi mõõdukalt autoritaarsest süsteemist, mille puhul oli lootus edasiseks positiivseks arenguks, on tänaseks saanud üsna jäigalt autoritaarne süsteem. Esimees Xi Jinpingi jaoks muudeti seadusi ja talle on loodud võimalus jääda sisuliselt elu lõpuni ametisse.

Jõhkralt rikutakse uiguuride inimõigusi Xinjiangis. Enamik inimõiguseksperte usub, et rikkumised on juba klassifitseeritavad genotsiidina. Veebruaris võttis sellesisulise otsuse vastu Kanada parlament, kes tõepoolest klassifitseeriski toimuvat genotsiidina.

Hongkongi puhul on Hiina lisaks kodaniku- ja inimõigustele selgelt rikkunud Ühendkuningriigiga 1984. aastal sõlmitud Hongkongi üleandmise lepingut, mis nägi ette Hongkongi autonoomia kuni 2047. aastani.

Halvenenud on inimõiguste olukord ka Hiinas tervikuna. Poliitvangide hulk on suurenenud, nagu ka piirangud internetile ja sotsiaalmeediale. Hiina puhul peavad nii lääs tervikuna kui Eesti arvestama sellega, et liiga tihe integreerumine majandusvaldkonnas võib muuta meid sõltuvaks ja haavatavaks. Tuleb arvestada, et pea kõik suured Hiina investeeringud on Hiina riigi ja kommunistliku partei kontrollitavad. Hiina erakapital ja ärimehed ei ole oma käitumises vabad.

Nagu Venemaa puhul, on lääs ka Hiina puhul viimastel aastatel ohte selgelt paremini teadvustama hakanud. President Donald Trumpi administratsioon muutis selgelt Ühendriikide Hiina-poliitikat ja kõik märgid näitavad, et ka praegune administratsioon ei kavatse Hiinasse pehmemalt suhtuda.

Aeglasemalt, aga samas suunas liiguvad ka Euroopa riigid. Eesti on mitmel korral saanud tunda Hiina agressiivset survet, seda nii poliitika kui majandusega seotult. 2011. aastal kohtus president Toomas Hendrik Ilves mitteametlikult Tiibeti usujuhi dalai-laamaga, mille järel Hiina peatas mitmeks aastaks ministrite tasemel kohtumised Eestiga. Piirang võeti maha alles pärast Eesti-poolset avaldust, mida võis tõlgendada ka vabandusena, 2014. aastal.

Eesti meedias on Hiina ja Huawei korraldanud mitu PR‑kampaaniat, millega inimesi püütakse veenda eeskujulikus inimõiguste olukorras Xinjiangis või Huawei sõltumatuses Hiina riigist. Ka Eestis on Hiinaga seonduvate ohtude tajumine selgelt paranenud. Parimad näited on Hiina Rahvavabariigi sõjaväeluure heaks salaja töötanud teadlase hiljutine süüdimõistmine, aga ka Eesti valitsuse otsus viia Eesti osalus 17+1 tippkohtumisel peaministri või presidendi tasemest madalamale. 17+1 formaat on selgelt suunatud EL-i ühtsuse nõrgestamisele ja mida vähem me selle formaadiga seotud oleme, seda parem nii meile kui Euroopa Liidule.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Venemaa, meie liitlassuhete potentsiaalne murenemine ja Hiina on meie peamised julgeolekuohud. Aga need pole muidugi ainsad. Kuhugi ei ole kadunud Euroopas terrorism. Kui olukord Lähis-Idas uuesti plahvatab, röövib see jälle meie liitlaste ressursse.

Ühiskonna liiga tugev sisemine vastandumine on probleem. Poliitiline konkurents ja sõnavabadus on loomulikult positiivsed ja demokraatiaks hädavajalikud, aga liiga jõuline kas või retooriline vastandumine lõhub ühiskonda ja segab keskendumist ka välistele ohtudele. Ameerika Ühendriikide näitel oleme seda viimase paari aasta jooksul selgelt näinud.

Ajal, mil läänemaailm on viimase aasta jooksul suuresti keskendunud koroonapandeemiale, ei ole konventsionaalsed ja traditsioonilised ohud kusagile kadunud. Maailm meie ümber on üsna närvilises seisus ja prognoosimatu. Vähemalt osa Euroopa liitlaste vägede moderniseerimine suure tõenäosusega pandeemiast tingitud majandusliku surve tõttu aeglustub. Seda rohkem peame ise pingutama, et viimase 10–15 aastaga halvenenud julgeolekukeskkonnas hakkama saada. Suur tänu!

11:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Tänan väga, härra Kannik! Teile on ka küsimusi. Alustab Anti Poolamets. Härra Poolamets, palun vajutage mikrofon sisse, proovime rääkida. Hetkel ei kuule. Mingi kotermann on küll kuulda, aga mitte härra Poolamets. Me paneme teid ootejärjekorda, proovime siitpoolt kiiresti olukorda parandada. Järgmisena küsib Marko Torm.

11:56 Marko Torm

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, tänan konkreetse ja hästi jälgitava ettekande eest! Küsimus puudutab meie liitlassuhteid ja kellelt veel kui mitte kaitseuuringute keskuse esindajalt mõtteid küsida. Me kõik mõistame, et Eesti suurust ja sõjalist võimekust arvestades saame kõige paremal moel oma julgeolekut kindlustada liitlassuhete abil ja loomulikult ise nendesse suhetesse panustades.

Võime uhked olla, et NATO-s on Eestil hea maine ja meie panust kaitse-eelarvesse on eeskujuks toonud ka Ameerika Ühendriigid. Kas Ühendriikide riigipea vahetumise ja Euroopas aset leidvate poliitiliste suundumustega on muutumas ka liitlaste kohalolupoliitika? Pean silmas liitlasvägede baase Saksamaal, Poolas ja mujal, ka Eestis? Mis on teie seisukoht: kas Eesti riigile oleks kasulik siin resideerivate liitlasüksuste kohalolu suurendamine? Ja kas see oleks meile jõukohane? Ja mis kõige olulisem: mida saame ise nende muudatuste esilekutsumiseks ära teha? 

11:57 RKK direktor Indrek Kannik

Suur tänu küsimuse eest! On selge, et Eestile on võimalikult suur Ameerika Ühendriikide kohalolek Euroopas igal juhul kasulik. See annab meile täiendavaid julgeolekugarantiisid ja mida rohkem ka  meie regioonis USA üksusi on, seda parem. Ma usun, et praeguse USA administratsiooni puhul vähemalt lühikeses perspektiivis ei ole ohtu, et Euroopas oma üksusi vähendatakse. Teatavasti oli eelmisel administratsioonil plaan Saksamaalt osa üksusi välja tõmmata – see on peatatud. Ma usun, et ka meie Kaitseministeerium ja Välisministeerium töötavad iga päev selle nimel, et liitlaste kohalolekut siin regioonis suurendada. Loodame, et see mõne aja jooksul juhtub. 

11:58 Aseesimees Hanno Pevkur

Proovime nüüd uuestiAnti Poolametsaga ühendust saada. Palun, Anti Poolamets! Me siiski kahjuks, Anti, ei kuule sind. Mingisugune heliprobleem sinu ühendusega on. Proovime, kas me siit selle nupuga saame ühendust parandada. Kahjuks ei saa ... Mingisugune helisignaal tuleb läbi, aga kahjuks see ei ole selline helisignaal, millest saaks küsimuse välja lugeda. Anti, sa saad esitada oma küsimuse härra Kannikule kirjalikult. Läheme praegu edasi. Leo Kunnas, palun!

11:59 Leo Kunnas

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, et kaitseuuringute keskus on teinud 2018 ja 2019 kaks huvitavat raportit, mis puudutavad merekaitset ja õhukaitset. Üks on siis "To the Seas Again" ja teine on "Air Defence of the Baltic States". Kuidas teie hinnangul läheb meil seal kirja pandu praktiline elluviimine? Ja milliseid uusi võimearendusraporteid kaitseuuringute keskus praegu teeb?

12:00 RKK direktor Indrek Kannik

Kui me räägime Eesti mereala julgeolekust, siis sellest on siin täna juba päris palju juttu olnud. Ja ma olen eelkõnelejatega selle teema puhul nõus. See, mis meil on toimunud merejulgeoleku valdkonnas 25 aasta jooksul, on tegelikult Eesti riigi vaatevinklist mõnevõrra piinlik. Selle probleemiga on proovitud korduvalt tegelda, paraku tulemuseni ei ole jõutud. See on takerdunud eri ametkondade vahelistesse vastuoludesse. No nüüd on hakatud asjaga uuesti tõsisemalt tegelema ja ma väga loodan, et seekord õnnestub tulemuseni jõuda.

Kaitseuuringute keskus aga tegeleb päris mitme selle valdkonna uuringuga. Tõenäoliselt tuleb lähiajal uuring meie ja Ühendkuningriigi koostööst uues olukorras peale Brexitit. Uurime, milliseid sõjalisi võimekusi on eri riikidel võimalik pakkuda. Samamoodi tegeleme kaitsevaldkonnas ka Eesti heidutusvaldkonda puudutavate kaitseplaanide uuringutega, aga nendest siin täpsemalt rääkida paraku ei saa. 

12:01 Aseesimees Martin Helme

Urve Tiidus, palun!

12:01 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kaitseuuringute keskuse direktor! Viimase pandeemia-aastaga on järjest rohkem kõlanud avalikkuses selline sõnapaar nagu "määramatud tegurid". Peetakse silmas seda, et kõike ei ole võimalik prognoosida. Teie oma kokkuvõttes ütlesite ka, et maailm meie ümber on prognoosimatu ja seda rohkem peame ise pingutama, et hakkama saada. Minu küsimus tulenebki sellest: mida te ütlete tsiviilisikutele, mismoodi me saaks ise rohkem pingutada?

12:02 RKK direktor Indrek Kannik

Kui me räägime pandeemiast, siis sellest, kuidas saavad inimesed ise rohkem pingutada, on rääkinud paljud doktorid. Aga kaitse- ja riigi julgeoleku valdkonna puhul on kõige kasulikum see, kui inimesed oleks mõõdukalt enesekindlad, kui me ei oleks liiga närvilised, nii et esimese kuulujutu peale kardaksime, et kogu olukord on kontrolli alt väljas. Ma arvan, et selline küps enesekindlus tagab ka meie riigi küpsuse ja parema toimimise. See on see, kus me saaksime kõige paremini edasi minna. Me ei tohiks minna närvi iga pisikese asja pärast. Paraku Eestis juhtub seda päris tihti. Kui vaadata kas või Eesti meediat, eriti sotsiaalmeediat, siis näeme, et ärritumine väga pisikesest asja peale võib minna väga suureks. Seda tuleks vältida.

12:03 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Riho Breivel, palun!

12:03 Riho Breivel

Lugupeetud juhataja! Hea Indrek! Minu küsimus oli küll mõeldud tegelikult Kaitseväe juhatajale, aga julgen küsida seda ka sinult. Olen koos sinuga neid asju arutanud juba varem, kui sa tegelesid Kaitseministeeriumis otseselt selliste arenguküsimustega.

Mu küsimus on sellelsamal teemal, millest on täna räägitud: riigi laevastiku moodustamine. Milline on sinu kui selle ala tugeva spetsialisti arvamus nende ülesannete ja vastutuse jaotamisest? Praegu on see jagatud eri ametkondade vahel. Eestil on lisaks merepiirivalve kohustusele ka järvepiirivalve kohustus. Kuidas võiks olla plaanitud need kaks üksteisest eraldatud kohustust nii administratiivses kui ka muus mõttes – see on juhtimine, väljaõpe, varustus? Kuidas selle areng võiks toimuda?

Ja kui räägime merepiirikaitse ja -valve koondamisest Kaitseministeeriumi haldusalasse, kas ei ole mõttekas vaadata kogu piirivalve ja piirikaitse kontseptsioon ümber? Mere- ja järvepiirivalve üleminek tähendab seda, et maismaapiiri jääb üle ainult 135,6 kilomeetrit ja see jääb siis Siseministeeriumi vastutusalasse. Kas ei ole mõtet seda kontseptsiooni muuta? Seda kontseptsiooni me oleme sinuga koos arutanud. 

12:05 RKK direktor Indrek Kannik

Aitäh küsimuse eest! Ma kaldun arvama, et kogu Eesti merepiiri eest peavastutuse panek Kaitseministeeriumile oleks mõistlik samm. Kas aga rääkida kogu piirist? Ma ei ole nende teemadega viimastel aastatel piisavalt palju tegelenud, et anda siin põhjalik vastus. Ma usun, et selle suudavad omavaheliste arutelude käigus Kaitseministeerium ja Siseministeerium kõige paremini ise lahendada. 

12:05 Aseesimees Martin Helme

Kalle Grünthal, palun!

12:05 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mõni aeg tagasi ütles siinsamas saalis lugupeetud Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem, et tulevikus on sõjaväes vaktsineerimine kohustuslik. Samas on Kaja Kallas peaministrina öelnud, et seda kohustust ei saa olla. Jaak Aab on öelnud, et isegi kaudne mõjutamine ei ole lubatud. Me teame ka seda, et Tanel Kiik on öelnud siinsamas saalis, et me oleme vaktsiinid võtnud kasutusele tingimuslikult – need tegelikult pole läbinud seda katsetuse perioodi, mis on tavapraktikas välja kujunenud. Minu küsimus on selline. Teatavasti põhiseaduse § 18 sätestab, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. Milline on teie hinnang, kas kohustuslik vaktsineerimine on kooskõlas põhiseadusega või mitte?

12:06 RKK direktor Indrek Kannik

Aitäh küsimuse eest! Kaitseväe juhataja märkis, et tulevikus on plaanis teatud ametikohtadel teha vaktsineerimine kohustuslikuks. Ma arvan, et kui Eesti Kaitseväe struktuuris on fikseeritud mõni ametikohatd, mille puhul vaktsineerimine on kohustuslik, et need inimesed saaksid oma tööd teha ja et Eesti riiki saaks korralikult kaitsta, siis selles midagi põhiseadusvastast ei ole. Aga ma ei ole jurist ja selle küsimusega võite pöörduda õiguskantsleri või teiste juristide poole.

12:07 Aseesimees Martin Helme

Ivari Padar, palun!

12:07 Ivari Padar

Aitäh! Lugupeetud härra ettekandja! Minu küsimus puudutab Eesti-Vene piirilepet või õigemini selle puudumist. Kuidas te praegust olukorda hindate? Kuidas piirilepingu ümber toimuv protsess mõjutab Eesti-Vene suhteid? Mida me selles piirilepingu saagas praegu saaksime teha? Kuidas oleks mõistlik käituda?

12:07 RKK direktor Indrek Kannik

Aitäh küsimuse eest! Eesti-Vene piirileping on väga pika ajalooga lugu. Nagu me mäletame, esmakordselt allkirjastati see juba üle 20 aasta tagasi. Teine allkirjastamine toimus vahetult enne Ukraina sõja algust ja pärast seda jäi ratifitseerimisprotsess järjekordselt pidama. Muidugi oleks hea, kui meil naaberriikidega oleksid fikseeritud piirid ja piirileping olemas.

Samas me oleme praegu olukorras, kus me oleme aastaid olnud. Oleme ka ilma hakkama saanud. Ma ei ütleks, et meil on traagiline seis ja meeleheitlik vajadus selle piirilepingu nimel pingutama hakata. Me oleme siin rääkinud, et Venemaa on väga hea tajuga. Kui keegi hakkab neilt midagi küsima, hakkab peale käima, et teeme nüüd seda või teist, siis seda väiksemaks tõenäoliselt muutub võimalus, et see piirileping sünnib. Jah, minu arvates Eesti eri valitsused on põhimõtteliselt olnud valmis seda lepingut ratifitseerima, aga Vene pool ei ole seda Riigiduumasse viinud. Praegu on pall rohkem nende poolel.

12:08 Aseesimees Martin Helme

Riina Sikkut, palun!

12:09 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina küsin jälle kriisiteemadel. Me näeme, et tervishoius, hariduses ja meie igapäevas on väga palju muutunud. Kuidas see koroonakriis peegeldub rahvusvahelises julgeolekupildis? Kas on midagi muutunud või on koroona selline pinnapealne mullistus ja jõujooned taustal on samasugused? Või on seoses vaktsiiniga või sõjapidamise võimalustega või kokkusaamise võimalustega midagi laiemalt muutunud? 

12:09 RKK direktor Indrek Kannik

Ma arvan, et seda on veel vara hinnata, kas muutused, mis koroona kaasa tõi, jäävad igaveseks kestma või on need ajutised. Mida me oleme näinud seoses koroona tõttu toimuvate muudatustega, on see, et nii Venemaa kui ka Hiina on proovinud suurendada oma mõju eelkõige nendes riikides, mis jäävad väljapoole Euroopat või üldiselt pole kõrgelt arenenud maad. Isegi Euroopas on neid katseid olnud.

Ma usun, et Euroopas need katsed pikas perspektiivis suurt tulemust ei anna. Aga seda võib küll öelda, et Venemaa ja Hiina, eelkõige just Hiina on oma vaktsiinipoliitikaga suutnud järjekordselt teatud Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides mõningast edu saavutada võrreldes läänega. See on asi, millega tuleb edasi töötada.

Aga ka hiinlastel on sama probleem, mis venelastel: neid vaktsiine, mida nad toodavad, väga palju ei jätku. Ja kui Euroopa ja Ameerika Ühendriigid saavutavad oma rahvastikus teatud vaktsineerituse taseme, saavad teatud protsendi vaktsineeritud, siis on võimalus edasi minna ja tasub pingutada selle nimel, et uuesti leida sõpru ka mujal maailmas. 

12:10 Aseesimees Martin Helme

Urmas Reitelmann, palun!

12:11 Urmas Reitelmann

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite ka Vene ohtu ega pidanud seda kuigi tõenäoliseks. Aga viimastel kuudel on Vene ajakirjanduses ilmunud üsna mitu analüüsi, kus väidetakse, et siiski-siiski on teatud võimaluste korral oht, et Krimm võib korduda, ja ka Baltikumi suunas. Milline on teie ametkonna hinnang niisugustele analüüsidele? Kas need on tõsiseltvõetavad või on tegemist lihtsalt tavalise venelaste blufi ja infooperatsiooniga?

12:11 RKK direktor Indrek Kannik

Infooperatsioon ja psühholoogiline sõda käib venelaste poolt tegelikult pidevalt. Aeg-ajalt on ikka Vene ajakirjanduses ilmunud lugusid sellest, et Krimm võib korduda Baltikumis. Kui me meenutame Žirinovski 1990-ndatel tehtud avaldusi, kuhu Vene riigi piirid igale poole ulatuma peavad, siis on selge, et see ei ole midagi uut. Loomulikult ma usun, et Eestis riigiasutused ja ka julgeolekupoliitikaga tegelevad teadusasutused jälgivad olukorda Venemaal äärmise hoolega. Siiski öelda praegu, et lähikuudel ähvardab Venemaa suunalt Eestit otsene sõjaline oht, oleks liialdus.

12:12 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Ma juhin vahepeal kolleegide tähelepanu sellele, et meil on ainult 3,5 minutit veel küsimusteks aega. Paul Puustusmaa, palun!

12:12 Paul Puustusmaa

Suur tänu! Hea ettekandja! Paar hetke tagasi sain ma teie sõnavõtust ja väidetest aru, et meil puudub Venemaaga piirileping. Kas ma sain õigesti aru või valesti? 

12:13 RKK direktor Indrek Kannik

Aitäh küsimuse eest! Eesti valitsus on kahel korral Venemaaga piirilepingu alla kirjutanud, aga leping on jäänud jõustumata. Kui te oma küsimusega mõtlete, kas Tartu rahu kehtib, siis loomulikult Eesti riik minu arusaamist mööda Tartu rahu kehtivust tunnustab. 

12:13 Aseesimees Martin Helme

Andres Metsoja, palun! Andres Metsoja, me ei kuule sind. Äkki teeme niimoodi, et võtame vahepeal Anti Poolametsa ja proovime siis uuesti Andres Metsoja ekraanile saada. Anti Poolamets, palun!

12:13 Anti Poolamets

Lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! Viimasel ajal tegeleti süvendatult ... (Ühendus katkeb jupiti.)  Praegu tundub, et Huawei ja nende 5G-seadmete keelamine on pandud pausile. Kas teie arvates oleks oluline seada nendele tehnoloogiatele piiranguid ja millised on riskid, kui me need kasutusele võtame? 

12:14 RKK direktor Indrek Kannik

Jah, nagu ma ettekandes mainisin, liiga tihe majanduslik sidumine Hiina Rahvavabariigi ja Hiina Rahvavabariigi suurte firmadega on Eesti riigi jaoks ohtlik. Tehnoloogia valdkonnas ja eriti seda laadi tehnoloogia valdkonnas, nagu 5G, on see veel ohtlikum, kuna sellega kaasnevad täiendavad julgeolekuriskid. Selles mõttes tuleks Huawei tegevust Eestis, eriti just 5G-valdkonnas piirata. Nii palju kui mina tean, on see ainult ajutiselt peatatud, ja ma arvan, et Vabariigi Valitsus vist peatselt arutab uuesti, kuidas 5G teemal edasi minna. 

12:15 Aseesimees Martin Helme

Nii, proovime uuesti: Andres Metsoja, palun! Ikka ei kuule, võtame vahepeal Raivo Tamme. Palun!

12:15 Raivo Tamm

Lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ivari Padari küsimuse peale tekkis mul jätkuküsimus seoses meie piirilepinguga. Kas on teada, et näiteks Jaapanis on selliseid jõude või liikumisi, et teha Venemaaga piirileping ära? Et on nii, nagu on, status quo, teeme ära selle piirilepingu?

12:16 RKK direktor Indrek Kannik

Aitäh küsimuse eest! Jaapani eelmine peaminister Shinzō Abe oli väga aktiivne Kuriili saarte küsimusi ajades. Kui kasutada Jaapani terminoloogiat, siis on tegu  Põhjaterritooriumiga. See oli üks põhilisi põhjusi, miks Abe oma ametiaja jooksul president Putiniga korduvalt kohtus. Jaapanlased ei oleks soovinud säilitada status quo'd, aga kõikide märkide järgi olid nad kompromissideks valmis. Seal on pikalt laual olnud n-ö 2 + 2 variant, et osa saari läheb Venemaale ja osa Jaapanile, aga Venemaa ei ole seda teemat sisuliselt arutanud. Nad ei ole pidanud vajalikuks sisulisse arutellu jaapanlastega sel teemal astuda.

12:17 Aseesimees Martin Helme

Püüame uuesti. Andres Metsoja, palun!

12:17 Andres Metsoja

Jaa, ega ma ei jäta jonni. Kas nüüd on kuulda?

12:17 Aseesimees Martin Helme

On kuulda.

12:17 Andres Metsoja

Aitäh teile! Hea ettekandja! Üleriigiline ja ülemaailmne pandeemia tegelikult on hea kattevari mõnele võimalikule agressorile. Minu küsimus teile puudutab Valgevenet. Kas me peaksime praegu olema tavapärasest murelikumad Valgevene arengusuundade pärast?

12:17 RKK direktor Indrek Kannik

Aitäh küsimuse eest! Jah, peaksime küll. Nagu eelnevalt räägitud,  Zapad 2021 õppus pakub teoreetiliselt Venemaa jaoks piiramatu hulga stsenaariume, kuidas oma mõju Valgevenes suurendada. Zapadi õppusest on alati arvestatav osa, väga suur osa toimunud Valgevene territooriumil. Ja kui Venemaa täiendavad sõjalised üksused sinna kohale jõuavad ja kui Venemaa valitsus peab seda vajalikuks, siis on neil võimalik leida mitmeid argumente, et sinna ka pärast õppust pikemaks ajaks kohale jääda.

Tänase seisuga tundub, et Lukašenkal on õnnestunud meeleavaldused vähemalt ajutiselt teatud määral kontrolli alla saada. Aga nagu öeldud, kui kevade ja suve jooksul peaks opositsioon uuesti suutma Lukašenkale rohkem survet avaldada, siis ma arvan, et venelastel on igasugused stsenaariumid laual.

Samas me nägime eelmisel sügisel, et teoreetiliselt oli sõjalise sekkumise võimalusi venelastel olemas, aga nad olid üsna ettevaatlikud. Nad tajusid üsna hästi, et Venemaa sõjaline sekkumine Valgevene sündmustesse Lukašenka poolel ei tekitaks Valgevene rahvas erilist armastust Vene sõjaväelaste vastu, kes sinna oleksid tulnud. Ma ei oska öelda, kas see suhtumine on viimase poole aastaga oluliselt muutunud, aga vähemalt eelmisel aastal olid nad selles suhtes küllaltki ettevaatlikud.

12:19 Aseesimees Martin Helme

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Küsimusteks ette nähtud aeg on lõppenud.

Läheme nüüd edasi läbirääkimiste juurde. Sõnavõtuga võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Riigikaitsekomisjoni ettepanekul teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad. Ühtlasi palun kõnepidajatel märku anda, kui nad soovivad kolm minutit lisaaega, kohe oma sõnavõtu alguses. Madis Milling, kas fraktsiooni nimel? Palun! 

12:19 Madis Milling

Palun 5 + 3 minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tänan kõiki selle väga vajaliku ja huvitava arutelu eest! On hea meel tõdeda, et jätkuvalt on riigikaitse Eestis poliitikaülene teema ja riigi kaitsmise vajalikkuses ei kahtle täna siin saalis ükski erakond.

Küll aga tahan rääkida riigikaitse poliitilisest juhtimisest. Alustuseks lugu sellest, kuidas ühes naaberriigis kadus ajateenistus. Võimule sai partei, kes oli südameasjaks võtnud põllumeeste eest seismise ja vabastas ajateenistusest kõik põllumehed. Järgmine partei leidis, et ka tudengid ei peaks minema aega teenima. Kolmas partei vabastas ajateenistusest kõik noored isad. Ja nii edasi ja nii edasi. Lõpuks ei olnudki enam kedagi aega teenima saata. Ei ole just kõige säravam näide riigikaitse poliitilisest juhtimisest. Siinkohal tasub meenutada, et ka Eestis on aegu tagasi flirditud mõttega ajateenistuse kaotamisest ja palgaarmee loomisest. Õnneks tuli mõistus pähe. Päevapoliitikas punkti võtmise tahe on küll kõikvõimas, aga riigikaitses tuleb alati näha suuremat pilti, vaadata vähemalt kümmekond aastat ette ja mõnikord ka prognoosida prognoosimatut.

Või vaatame veel kaugemale ajalukku. Kõik me ju teame ühte kapralist riigikantslerit, kes hakkas arvama, et ta on oma kindralitest targem. Ka see lugu ei lõppenud hästi.

Eesti on demokraatlik riik, kus kaitsejõud on allutatud tsiviilkontrollile. Tsiviilkontroll aga ei pea tähendama seda, et poliitikud peaksid kindralite eest riigikaitset juhtima hakkama. Meie poliitikute ülesanne on pidada debatti, aga siit on väga väike samm ütlemaks, kuidas ja millega peaks riiki kaitsma. Ka siinkõneleja ise pole sellest patust prii.

Samas on alust väita, et nii eelmises kui ka praeguses Riigikogu koosseisus on riigikaitselist eksperdiarvamust rohkem kui nii mõneski varasemas koosseisus. Selle üle saab ainult head meelt tunda. Täna saame julgelt väita, et nii eelmises kui ka praeguses riigikaitsekomisjonis on keskendutud tulemustele ja kompromissidele ning päevapoliitika on reeglina ukse taha jäetud.

Head kolleegid! Poliitikutel on üks imepärane omadus: omadus hakata ennast ühel hetkel pidama eksperdiks kõikides maailmaasjades. Nojah, eks me ju kõik tahame paista välja targemad ja andekamad, kui me tegelikult oleme. Poliitiku tee on ääristatud ahvatlustega. On ju kirjeldamatult ahvatlev osta Kaitseväele uus ja läikiv rakett, seda veebruaris vabariigi aastapäeval paraadil näidata ja kuu hiljem enne Riigikogu valimisi kuulutada, et mina ostsin teile selle raketi, meie partei ostis selle raketi.

Eesti ei ole nii rikas riik, et saaks endale lubada emotsioonioste. Riigikaitset ei saa juhtida nagu kohalikku omavalitsust, kus enne valimisi pannakse hoogtööga maha asfalti ja lõigatakse läbi linte. Miskipärast ei kipu me haigla peaarstile ütlema, kuidas ta peaks haigeid opereerima või mis marki hingamisaparaadi ostma.

Küsimus on usalduses. Me usaldame oma kaitsejõududes teenivaid professionaale. Ei saa olla nii, et natukene usaldame ja natuke mitte. Riigikaitse on tervik. Selle arendamisel võib langetada ridamisi otsuseid, mis üksikult võetuna on küll õiged, aga kui puudub tervikvaade, jõutakse ikka ummikusse. Sellise ummiku tagajärg on õõnes riigikaitse, kus sõnad ja struktuurid on küll suured, aga tegelikku võitlusvõimet napib. Võitlusvõimetu paberarmee on aga kasutu ka heidutuseks.

Küsimus pole seega pelgalt mitte selles, mida meil Eesti kaitsmiseks tarvis on, vaid ka selles, mida me kaitsele eraldatud ressurssidega reaalselt luua ja ülal pidada suudame. Riigikaitse strateegiline planeerimine peab olema terviklik. Kõiki vajadusi tuleb võimaluste valguses kaaluda korraga ja koos otsustada nii see, mida me arendame, kui ka see, mis meil vaatamata vajadusele ressursi puuduse tõttu arendamata jääb. Vastasel juhul, kui läheneda kõikidele üksikküsimustele eraldi, on oht selles, et parasjagu päevakorral olevas valdkonnas saavutatakse maailmatase ja sinna kulutatakse kogu ressurss, aga ülejäänud valdkonnad jäävad sootuks tähelepanuta.

Poliitilise tahte parim väljendus on kaitse-eelarve. Meie hulgast lahkunud kolleeg kindralleitnant Johannes Kert on öelnud: "Ainus, mida ei ole võimalik tänapäeval arvutamisega selgeks saada, on see, mida inimene südames tunneb ühe või teise asja korral. Aga väidan, et sõjateadus on täppisteadus ja siin saame oma ülesanded ilusasti välja arvutada." Veel ütles ta, et me olime väga uhked, et panustasime 2% SKT-st ja meid toodi NATO-s kõigile eeskujuks, aga praegu on meie riik summa summarum NATO-s rahastamiselt tagantpoolt umbes neljas. 

Tõepoolest, sisulist kaitsevõimet protsent sisemajanduse kogutoodangust ei mõjuta, sest protsendi eest ühtegi raketti või soomukit osta ei saa. Kalkulatsioonid, kui suure summa eest oleks võimalik luua suuremat ja kvaliteetsema relvastusega kaitsejõudu, on Kaitseministeeriumil ja Kaitseväel loomulikult olemas. Mida täpselt ja millises järjekorras luua, selle osas peab muidugi määrav olema Kaitseväe sõjaline hinnang. Kui suure raha eest, vaat see on poliitilise valiku küsimus.

Aga meie ees seisvatest väljakutsetest ei ole sõjaline riigikaitse ainus. Riigikaitsest ja julgeolekust rääkides ei saa me mööda vaadata viirusekriisist. Jaa, see on oma olemuselt tervisekriis, aga sellega kaasnenud infooperatsioone vaadates saame öelda, et me oleme juba sõjas – infosõjas. Kremli agressiivsed ja paraku ka edukad infooperatsioonid lääne vaktsiinide halvustamiseks ja koroonaskeptikute aktiveerimiseks ei ole enam kellelegi uudis.

Head kolleegid! Praeguses keerulises maailmas ei ole lihtne kõikvõimsas infotulvas säilitada kainet mõistust ja pragmaatilise analüüsi võimet. Aga just seda, sellist analüüsi riigikaitse vajab. Kokku võttes kutsun kõiki üles rohkem usaldama meie Kaitseväge ja kaitse planeerijaid.

Ja lõpetuseks üks sobiv tsitaat reservkindralmajor Neeme Välilt: "Praegusel tõdede paljususe ajastul tuleb alati aega võtta ja uurida arvaja tausta. Meil on ju ka selliseid eksperte, kes usuvad, et koos põllumehega fotol poseerimine teeb endastki natukene põllumehe." Tarka visadust meile kõigile riigikaitse arendamisel! Aitäh!

12:27 Aseesimees Martin Helme

Jaak Juske Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

12:27 Jaak Juske

Austatud juhataja! Head kolleegid! Alles sel aastal saab Eesti Vabariigi 103 aasta pikkuses ajaloos tegelikku  iseseisvust nendest neetud okupatsiooniaastatest rohkem. See tuletab meile meelde, kui habras on Eesti iseseisvus. Ja samas oleme riigi ja rahvana oma ajaloost õppinud. Eesti ei ole enam üksi, nagu olime seda aastal 1939. Julgeoleku mõttes võime end NATO alliansi liikmena kindlana tunda.

Kollektiivne kaitse eeldab aga esmase iseseisva kaitsevõime olemasolu ja arendamist. Täna on siin saalis räägitud, kui suure osa SKP-st peaksid meie riigikaitsekulud moodustama. SKP käib aga teatavasti üles-alla, sõltuvalt headest ja halbadest aegadest majanduses. Nii on palju olulisem, et meil oleksid olemas vajalikud sõjalised võimed ja kokkulepe, kuidas ja millal neid saavutada.

Sotsiaaldemokraadid toetavad Eesti riigikaitsekulude hoidmist vähemalt 2% tasemel SKP-st, millele lisanduvad liitlaste vastuvõtuga seotud kulud. Järgmise sammuna peaksime aga saavutama erakonnaülese kokkuleppe, mis hõlmaks neid hädavajalikke sõjalisi võimekusi iseseisva kaitsevõime arendamiseks, mille rahastamiseks tuleb lähikümnendil riigikaitsesse lisavahendeid suunata.

Aga konkreetsetest eelarvenumbritest olulisem on Eesti maine, hea läbisaamine liitlastega. Selles vallas on toimunud väga suur samm positiivses suunas. See polnud ju väga ammu, kui meie riigikaitse kõrgeim juht, Vabariigi President pidi pretsedenditus avalduses nentima, et ametis olev Vabariigi Valitsus kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Ühe toonase valitsuspartei juhid solvasid peaaegu iga nädal mõnda meie liitlastest. Õnneks on see valitsus ajalooks saanud.

Me oleme väga väike riik geopoliitiliselt keerulises piirkonnas. Võime oma iseseisvasse kaitsevõimesse panustada suure osa Eesti riigieelarvest, aga üksi me vaenlase rünnaku korral väga kaua vastu ei peaks. Nii on tugevad liitlassuhted meie jaoks elu ja surma küsimus. Üks rumal sõna võib lõhkuda head suhted, mida on ehitatud pikkade aastate jooksul.

NATO oli, on ja jääb meie riigikaitse nurgakiviks. On tähtis, et liitlased oleksid täna ja tulevikus võimalikult kindlalt  Eestis kohal, sest tugev heidutus on parim garantii, et Eesti rahulik areng jätkub. Oluline on ka regionaalne koostöö teiste Baltimaadega ja Põhjala riikidega, mis sõjalises mõttes moodustavad ju ühise ruumi. Ühised riigikaitsealased hanked ning põhjadiviisi arendus on siin olulised märksõnad.

Sama tähtis märksõna on ka laiapindne riigikaitse. See tähendab, et riigikaitse pole mitte mingi kauge ja keeruline teema, vaid iga Eesti kodanik teab, et tal on oma kindel roll ja ülesanne Eesti kaitses. Selle teadmise kujundamisel on tähtis koht riigikaitseõpetusel koolides. See peaks minu hinnangul olema kohustuslik õppeaine, mis aga eeldab piisava ja pädeva õpetajakaadri olemasolu.

Aga juba täna on meist igaühel võimalus astuda Kaitseliidu liikmeks. Ma tean, et väga paljud kolleegid siin saalis on juba aastaid olnud tublid kaitseliitlased. Ma ise liitusin Kaitseliiduga aasta aega tagasi. Vabatahtlikke mehi ja naisi koondaval Kaitseliidul on meie riigikaitses kindel koht ja roll.

Lõpetuseks. Eesti iseseisvuse sõjaline kindlustamine on igapäevane töö – töö, mida tuleb teha meil kõigil koos oma liitlastega iga päev. Nii saame järgmise 103 aasta pärast öelda, et Eesti iseseisvus pole selle aja jooksul kordagi katkenud. Aitäh teile!

12:31 Aseesimees Martin Helme

Jüri Luik Isamaa fraktsiooni nimel! Kolm minutit lisaaega ka. Palun!

12:31 Jüri Luik

Austatud istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Head kolleegid! Kaitsta oma riiki on suur privileeg. See au kuulub vaid neile rahvastele, kellel on oma riik, ja Nõukogude okupatsiooni ajal võis eestlane sellest ainult unistada. 1991. aastal pidime ehitama oma riigikaitse taas üles praktiliselt nullist. Tänaseks oleme saavutanud moodsa sõjalise riigikaitsesüsteemi, mis vastab igati NATO liikmete parimatele põhimõtetele.

Oleme palju saavutanud, aga riigikaitse ei seisa paigal, sest aeg ei seisa paigal. Rahvusvaheline olukord on pidevas muutumises, meie vastase sõjalised võimed arenevad ja nii ei saa ka meie hetkekski peatuda. Meie ülesanne, nagu me ka täna kuulsime, on muuta – loomulikult koos meie liitlastega – vastasele võimalik sissetung nii kalliks, et ta sellest isegi ei mõtleks. Seda tehes tuleb arvestada mitme asjaoluga.

Esiteks, meie riigikaitse suurim väärtus on laiapindne poliitiline konsensus. Jah, aeg-ajalt arutame tuliselt mõne relvasüsteemi ostu üle. Ma isiklikult selliseid arutelusid poliitilisel areenil ei poolda. Aga fakt on see, et põhimõttelist konsensust ei ole kunagi rikutud.

Selle konsensuse oluline osa on muidugi meie riigikaitsekulutuste jätkuvalt kõrge tase. Aga ma tahan siin alla kriipsutada, et konsensus ei ole konsensus ainult konsensuse pärast. Riigikaitsekulude kõrge tase on vajalik, arvestades sõjalisi riske, mis meid ähvardavad, ja see konsensuse vaimsus erakondade vahel põhineb ikkagi sellel, et meid ähvardavaid ohte tajutakse ja neile tahetakse vastu seista.

Ma igal juhul soovitan, et riigikaitse finantseerimine jääks vähemalt eelmise valitsuse planeeritud tasemele. Miks vähemalt? Muidugi on tõsi, et hoolimata suhteliselt suurtest investeeringutest katavad praegu planeeritud kulutused eelkõige olemasoleva struktuuri ülalpidamise. Tõsi on ka see, et 2,5% SKP-st oleks Eesti riigikaitsekulude optimaalne suurus. Kui valitsus on valmis selles suunas liikuma, siis opositsioon seda kahtlusteta toetab.

Ma tahan kõigile meenutada asjaolu, et Eesti territooriumil viibivad liitlasüksused on Eesti julgeoleku seisukohalt murrangulise tähtsusega. Lihtsalt mõttemängu korras: mõtleme ennast tagasi 1939. ja 1940. aastasse ning kujutame ette, et Briti pataljon asus tol ajal Eesti Vabariigi territooriumil. See on loomulikult mõttemäng ja on tuhat põhjust, miks seda ei saanud olla, aga ma arvan, et me kõik mõistame, milline on meie liitlaste siin oleku väärtus.

Teisest küljest on väga oluline ka mõista, et on väike ring inimesi, kes meie liitlaste juures otsustab, kas tulla Eestisse või mitte tulla. Need on needsamad inimesed, kelle jaoks on väga tähtis, et me osaleksime rahvusvahelistel operatsioonidel mujal maailmas, riikides, mis on meile olulised. Nii et rahvusvaheliste operatsioonide ja välismissioonide aktiivset poliitikat peab kindlasti jätkama.

Eesti Kaitsevägi on professionaalne rahvavägi. Meie suurim väärtus riigikaitses on teadlik patriootlikult meelestatud kodanik. Need pole suured sõnad. See on eelduseks meie reservväelaste süsteemile, see on nende motiveerituse garantii.

Samas, olgem ausad, homsed noored on teistsugused kui tänased noored. Me peame leidma kohase viisi, et viia nendeni riigikaitse järjepidevus ja ühised väärtushinnangud. Peame arvestama ka noorte püstitatud oluliste teemadega, näiteks keskkonnahoid, millega Kaitsevägi puutub kokku väga mitmel moel. Mul on väga hea meel, et kaitseminister rääkis ka Kaitseministeeriumi keskkonnapoliitikast. Riigikaitseõpetus Eesti koolides on parim vahend sellise dialoogi pidamiseks. Ja ma rõhutan: oluline on dialoog, mitte monoloog.

Suur roll Eesti riigi sõjaliseks kaitseks ettevalmistamisel ja kaitsetahte kasvatamisel on muidugi Kaitseliidul, keda tuleb igati toetada. Praegune olukord, kus Kaitseliidu ja tema noorteorganisatsioonide juhid on väga avatud uuendustele, on minu arvates parim garantii, et Kaitseliidu roll meie riigikaitses püsib jätkuvalt suur.

Tulevikuväe puhul on erakordselt tähtis ka meie ohvitseride ja allohvitseride koolitus. Nad peavad olema targad ja paindlikud, suutelised opereerima pidevalt muutuvas maailmas, kus muutlikud on nii väliskeskkond, ühiskondlikud olud, inimeste vaimne häälestatus, sotsiaalsed võrgustikud kui ka uued tehnoloogiad. Sõjaline haridus peab olema suunatud tulevikku. Selles on kindlasti abiks ka eelmise aasta otsus ühendada meie Kaitseväe õppeasutused ühtseks süsteemiks – Kaitseväe Akadeemiaks.

Tänapäeva oluline mõõde on Kaitseväe võime töötada koos tsiviilühiskonnaga. Kaitsevägi on seda võimet eredalt näidanud, osaledes COVID-i kriisi lahendamises. Ja ma tõesti tänan neid selle eest. Aga kontseptuaalsest vaatepunktist ma siiski rõhutan, et kui me räägime laiapindsusest, siis ärme unustame ära, et sõjaline riigikaitse on väga spetsiifiline tegevusala. Iseliikuv suurtükk ei kuulu ühegi teise laiapindse riigikaitse harusse. Sõjalisel riigikaitsel on oma selge loogika, seda ei tohi hägustada ja see peab ka laiapindse riigikaitse kontekstis väga selgelt välja joonistuma.

Need fundamentaalsed teemad on ühtlasi lähimate aastate Eesti riigikaitse keerulised ülesanded. Soovin Isamaa Erakonna poolt nende lahendamiseks jõudu valitsusele, kaitseministrile ja Kaitseväe juhatajale. Ja nagu tavaliselt, on Isamaa heal meelel nõus riigikaitseteemade aruteludes kaasa lööma. Aitäh teile!

12:39 Aseesimees Martin Helme

Head kolleegid, enne kui me läheme läbirääkimistega edasi, on meil vaja läbi viia istungi pikendamise hääletus. Riigikaitsekomisjon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauemaks kui kella 14-ni. Viime nüüd selle hääletuse läbi. 

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele riigikaitsekomisjoni ettepaneku pikendada tänase istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauemaks kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

12:42 Aseesimees Martin Helme

Ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu on 0, erapooletuid samuti 0. Ettepanekut on toetatud.

Läheme läbirääkimistega edasi. Järgmisena saab sõna Leo Kunnas EKRE fraktsiooni nimel.

12:42 Leo Kunnas

Palun kohe lisaaega!

12:42 Aseesimees Martin Helme

Palun! Kolm minutit lisaaega.

12:42 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tänan kõigepealt ka kõiki esinejaid. Keskendun täna sõjalisele riigikaitsele. See ei tähenda, et laiapõhjaline riigikaitse ei ole tähtis. Vastupidi, see on nii tähtis, et vääriks lausa eraldi käsitlemist siinsamas Riigikogu suures saalis olulise tähtsusega riikliku küsimusena. See võiks aset leida meie järgmise, käesoleva aasta sügisistungjärgu jooksul. Loodetavasti on selleks ajaks ka viiruseolukord sedavõrd paranenud, et saame riigikaitsekomisjonis näost näkku toimuvatel istungitel jätkata riigikaitseseaduse eelnõu 112 ja sellega seotud seaduseelnõude 113 ja 114 käsitlemist.

Head kolleegid! Me valetaksime iseendale, kui väidaksime, et kriisi ajal on võimalik teha häid otsuseid. Valik on tegelikult ahtake: valida on halbade ja väga halbade otsuste vahel.

Ma ei taha väita, et praeguse koroonakriisi ja sellega kaasnenud majanduslanguse tingimustes oleks kaitsekulutuste tõstmine 2,6%-ni SKT-st hea või väga hea otsus. Paratamatult toimuks see teiste valdkondade arvel, tuleks see raha siis maksudest või võetaks laenu.

Aga mida tähendaks praeguses julgeolekuolukorras selle otsuse tegemata jätmine? Tegu oleks väga halva või koguni ülimalt halva otsusega. Kaitsekulutuste tõstmise otsuse oleks pidanud tegema juba ammu, kohe pärast seda, kui puhkes Ukraina sõda. See kriitika meid paraku täna ei aita. Aga täna ei piisa enam ka julgeolekust rääkimisest. Seda me oleme terve päeva teinud. On vaja otsustada. See otsus eeldab erakondadeülest konsensust ja pikaajalist vaadet.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon tegi eelmise aasta detsembris toona veel valitsuserakonnana muudatusettepaneku Riigikogu otsuse "Eesti pikaajaline arengustrateegia "Eesti 2035"" eelnõu 262 kohta. Selle sisu oli: asendada lause "Kaitsekulud on suuruses vähemalt 2% SKT-st." lausega "Kaitsekulud on vähemalt 2,6% SKT-st."

Vahepeal ei ole me seda eelnõu siin suures saalis rohkem arutanud. Seda oleks mõistlik teha enne, kui riigikaitse arengukava 2021–2030 kinnitamisega edasi minna. Uus riigikaitse arengukava vajab raamistikku, mis vastaks praeguseks väljakujunenud julgeolekuolukorrale. Kardan, et ükski pädev julgeolekuasutus ei julge välja tulla ennustusega, et see lähiajal paraneb.

Milleks see raha kuluks? Kulutuste jaotus oleks üldjoontes järgmine. 2% SKT-st kuluks olemasolevate sõjaliste võimete ning Kaitseväe sõjastruktuuri ülalhoidmiseks ja moderniseerimiseks, umbes 0,5% SKT-st uute sõjaliste võimete loomiseks ning umbes 0,1% liitlasüksuste Eestis viibimise kulude katteks ja laskemoonainvesteeringute programmi jätkamiseks.

Mida selle raha eest saaks teha ja peaks tegema? Me formuleerisime sama otsuse eelnõu 262 muutmiseks ka ettepaneku, mis käsitleb lisaraha eest tehtavaid võimearendusi. See kõlab nõnda: loome miiniveeskamise, rannakaitse ja keskmaa-õhutõrje võimekuse ning viime lõpuni soomusmanöövri võimekuse arendamise, loome tankiüksuse, samuti lähiõhutõrje võimekuse Kaitseliidus, suurendame öise lahingu pidamise ja elektroonilise sõja pidamise võimekust ning rakendame tehniliselt innovaatilisi lahendusi, sealhulgas droone ja mehitamata maasõidukeid.

Kuna nii kaitsekulutuste tõstmise kui ka põhiliste võimearenduste näol on tegu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmiliste seisukohtadega, mille realiseerimiseks taotlesime valimistel ka rahva mandaati, siis on loomulik, et nii valitsuses kui ka opositsioonis olles teeme kõik endast oleneva, et need ellu viia. Riigikaitseküsimustes teeme konstruktiivset koostööd ja toetame kõiki poliitilisi jõude, kellel on meiega sarnased eesmärgid, olenemata maailmavaatelistest või muudest lahkarvamustest teistes valdkondades.

Hea kaitseminister, hea Kalle! Toetan igati sinu mõtet, et kaitsekulutused tasemel 2,6% SKT-st oleksid piisavad esmase iseseisva kaitsevõime lünkade täitmiseks. On aeg see mõte praktikas realiseerida. Aga minu tagasihoidlikust toetusest sulle paraku ei piisa. Selleks on vaja proua peaministri ja proua rahandusministri otsust. Nagu juba öeldud, meie hulgast vara lahkunud hea kolleeg kindral Johannes Kert rõhutas oma viimases, pärast tema surma avaldatud intervjuus: kui mina oleksin kaitseminister, oleks keskmaa-õhutõrje minu prioriteet number üks.

Head kolleegid! Viime kindral Kerdi sõjalis-poliitilise testamendi ellu, tõstame kaitsekulud 2,6% tasemele SKT-st ja teeme keskmaa-õhutõrje ära. Tänan!

12:48 Aseesimees Martin Helme

Oudekki Loone Keskerakonna fraktsiooni nimel. Oudekki, sind ei ole näha ega kuulda. Teeme korra veel katse. Ta räägib fraktsiooni nimel.

12:48 Oudekki Loone

Tere, aitäh! Ma loodan, et nüüd on ühendus tagasi tulnud.

12:48 Aseesimees Martin Helme

On. Palun!

12:49 Oudekki Loone

Suurepärane! Palun kolm minutit lisaaega.

12:49 Aseesimees Martin Helme

Kolm minutit lisaaega, palun!

12:49 Oudekki Loone

Head kolleegid! Viimasel ajal on sellised debatid kippunud väga kiiresti muunduma mingisuguseks numbrimaagiaks. "Number 2!" panevad ühed jalad maha. Eelmise aasta 2%, siis 2,3, 2,6, 6, 10 ...  Ja nii lähebki täiesti käest ära. Nagu meie riigi kaitstust või isegi kitsalt sõjalise riigikaitse arengut saaks efektiivselt mõõta ainult eelarveprotsendiga.

Mida kõrgem see number on, seda parem on areng, seda efektiivsem on kaitse. Lähme kõik koju! See lähenemine on loomulikult pealiskaudne ja võib olla suisa ohtlik. Esiteks sellepärast, et sõjaline riigikaitse saab efektiivselt areneda ainult siis, kui ta on pakitud laiapõhjalise riigikaitse toetavasse kookonisse. Siseturvalisus, kõiki hõlmav ja kättesaadav meditsiinisüsteem, energiavarustuskindlus – ilma nende valdkondade efektiivse toimimiseta ei saa ka sõjaline valdkond areneda. Seega, kui numbrimaagiat teha, tuleb neid valdkondi vaadata.

Siseturvalisus. Kui meil on nelja aasta perspektiivis puudu 300 miljonit siseturvalisuse eesliinitöötajate, politsei, päästjate, päästekorraldajate palgaraha, kui me kardame, et kui riigi kagunurga maakondades on kaks tulekahju korraga, siis enam teise juurde komandot saata polegi, siis mingi 6% sõjalisele riigikaitsele meid ei aita.

Eesliinitöötajate põlvkond vananeb, uusi peale ei tule. Teiselt poolt on politsei kõrgharidusõppesse soovijate arv küll suur, aga riigitellimus ei vasta sellele. Päästja töötasu on nii madal, et inimesi ei tulegi sinna, see on väiksem kui Eesti keskmine. Kriisiolukorras, olgu sõda või mitte, on politsei ja pääste alati eesliinil. Ilma nendeta ei ole ka sõjalist kaitset. Kui meil puuduvad väljaõppinud, väärtustatud, oma tulevikku kindlalt vaatavad töötajad siseturvalisuses, ei ole meie riik kaitstud, ükskõik kui palju droone või õhutõrjerakette me ka ei osta.

Tervishoid. Koroonakriisi teise aasta alguses mõistavad ilmselt kõik, miks on kaitsepoliitiliselt oluline, et igas maakonnas oleks hästi varustatud haigla. Kui Saaremaal oleks suure kärpimispoliitika ajal haigla likvideeritud, siis poleks seda kuulsat sõjaväe välihaiglat kuhugi integreerida olnudki.

Meditsiiniabi kättesaadavus peab olema tagatud ka siis, kui osa riigist on ülejäänust ära lõigatud – ükskõik kas loodusõnnetuse, pandeemia või sõja korral. Seega, Viljandi Haigla, Viljandi Tervisekeskuse, Hiiumaa ja Järvamaa erakorralise meditsiini osakonna ümberehitused – neil kõigil on riigikaitseline dimensioon. (Ühendus hakib.) ... on investeering meie kaitsepoliitikasse. Investeering farmaatsiatööstusesse on ... reaalne, on investeering kaitsepoliitikasse.

Kui me teeme numbrimaagiat, ärme unustame, et mida suurem on meie inimeste tervena elatud aastate arv, seda turvalisem on meie ühiskond. Toimiva sõjalise kaitse saame ehitada ainult tervetele ja hästi toime tulevatele inimestele. Iga sent, mille me investeerime tervishoidu, on samal ajal investeeritud ka riigikaitsesse.

Ilmselt ei vaja selgitust, miks energiapoliitika on ka kaitsepoliitika, miks energiaiseseisvus on kaitsepoliitika osa, nii sõjalise kui laiapindse. Meie energiaiseseisvus on paraku seoses Euroopa Liidu rohepoliitikaga praegu suure surve all. Muidugi, energiaallikaid tuleb mitmekesistada, kaasajastada. Muidugi tuleb energiat toota võimalikult puhtalt. Kuid samal ajal me ei tohi unustada, et võime ise energiat toota on riigikaitseline küsimus. Meie riigi toimimine ei tohi sõltuda ainult välistest energiaallikatest, see muudab meid väga lihtsalt manipuleeritavaks.

Põlevkivisektori ümberkujundamise keerulises valemis ei tohi tagaplaanile jätta seda täna arutatud riigikaitselist mõõdet. Kuni meil on põlevkivi, tuleb meil säilitada võime seda kaevandada ja energiaallikana kasutada, muidu loome ise endale mõttetult julgeolekuriske juurde.

Need näitajad demonstreerivad selgelt, et riigikaitsest rääkides tuleb vältida eelarveprotsendi oksjoneid: kes pakub rohkem. Kui üldse milleski kokku leppida, siis pigem võiks see olla rahuajal otseselt sõjalisele kaitsele minevate kulude ülempiir. Vastasel juhul on väga suur oht, et oksjonimentaliteedi korral kaob õrn tasakaal sõjalise riigikaitse ja laiapindse riigikaitse arengu vahel. Kuid ilma laiapindse riigikaitseta jääb sõjaline pool õhku rippuma. Ja kui arvutada, kui palju me tegelikult riigikaitsele kulutame, siis sellest arvutusest ei tohi välja jääda siseturvalisus, meditsiinisüsteem, kõik see laiapindne riigikaitse, mida me tegelikult väga oluliseks peame.

Hüva, aga millised saavad olla selle kitsamalt sõjalise riigikaitse olulised väljakutsed järgmistel aastatel? Tahan Keskerakonna fraktsiooni nimel rõhutada kahte teemat. Esiteks, militaar- ja tsiviilsektori koostöö rahuajal. Pandeemia ajal oleme õppinud, kui olulised on sujuva kriisihalduse seisukohalt militaarsektori spetsiifilised teadmised ja võimekused, transport maal ja õhus, helikopterid, logistikakeskused, keerulised logistikaplaneeringud, samuti teadmised kaitsest bioloogilise ohu vastu: kuidas, kunas ja milliseid maske kanda, kuidas kaitseülikondi ja desinfektsioonivahendeid kasutada. Paraku on meie riigikorralduses mitu bürokraatlikku piirangut, mis takistavad selle koostöö efektiivset toimimist. Need tõkked tuleks meil võimalikult kiiresti eemaldada.

Ja viimaseks ehk kõige olulisemast. Suurim murrang, mille 21. sajand sõjapidamisse on toonud, on kaheldamatult tehisintellekt ja sellega seotult surmavad autonoomsed relvad. Samm-sammult omandavad seesugused süsteemid keskset kohta kõigis kaasaegsetes sõjapidamise strateegiates. Paraku on see areng toonud kaasa suured moraalsed ohud, tugevdades agressiivseid hoiakuid ühiskonnas. Autonoomsed relvad tekitavad väga lihtsalt illusiooni, et need toovad kaasa vähem inimkaotusi, vähem tsiviilkaotusi. Reaalselt paraku autonoomsete relvade rünnaku sihtmärgiks olevates riikides ei ole see tähendanud vähem inimkaotusi, vähem tsiviilkaotusi.

Me ei tohi lasta tekkida tulevikul, kus argument "aga meie pojad ja tütred surma ei saa" petaks ära poliitilised ja sõjalised otsustajad, petaks ära avalikkuse, nii et inimesed hakkaksid agressioonisõdasid toetama. Ärgem unustagem: agressioonisõjad on põhjusega rahvusvahelised kuriteod.

Seega, autonoomsed surmavad relvad peavad olema rahvusvaheliste lepingutega selgelt reguleeritud, nõudes igal otsustamise tasemel konkreetse inimese vastutust, konkreetse inimese teadlikku otsust. Ainus hävitamisotsus, millele masin saab vastu olla, on masina otsus iseennast hävitada.

Eesti on edukas digiriik. Eestil on seesuguste relvade tootmise võimekus. Meil on suurepärane positsioon, et olla neid relvasüsteeme reguleeriva rahvusvahelise leppe eestvedaja. Tehkem seda!

12:56 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Siim Kallas, palun! Lisaaega? Palun, ka kolm minutit lisaaega.

12:57 Siim Kallas

Kindlasti! Igaks juhuks palun küll.

Auväärt aseesimees! Lugupeetud minister ja kõik teised esinejad! Head kolleegid! Meie julgeolek sõltub kahest eri komponendist: rahvusvahelisest poliitikast ja meie enda sõjalisest võimekusest. 1939. aastal rahvusvaheline poliitika meid üldse ei toetanud, aga sõjaline võimekus oli arvestatav. Aga seda ei rakendatud. Jüri Luik mainis siin, et küll oleks hea olnud, kui meil oleks siis olemas olnud Inglise sõjaväebaas. Lihtsalt ajaloo huvides ütlen, et selline plaan oli, aga inglased ei tulnud. 1922. aastal üritati Inglise mereväebaasi Eestis luua. Aga see selleks.

Praegu oleme teinud kõik, et meid toetaks rahvusvaheline poliitika, ja see poliitika toetabki meie iseseisvust. Me oleme Euroopa Liidus, mis asub oma väikese liikmesriigi poolele, kui sellel on julgeolekuprobleeme kolmandate riikidega. Me oleme NATO-s, millesse me usume.

Mis puutub sõjalisse võimekusse, siis arvan, et see on võimaluste piires maksimaalne. Võimaluste piires! Eesti on väga väike maa. Uued relvasüsteemid, mida ostavad Ameerika Ühendriigid oma selle aasta eelarve summade eest, maksavad rohkem, kui on meie riigieelarve.

Meie julgeoleku põhiline sõjaline tagaja on NATO, meie liitlaste Eestis ja teistes Balti riikides paiknev väekontingent. Eelmine Ameerika Ühendriikide administratsioon saatis meile hoiatava signaali: meie NATO-tagatis võib mureneda. Uus administratsioon on kinnitanud USA teise maailmasõja järgse julgeolekupoliitika muutumatust. Aga mis saab järgmise presidendi ajal?

Meie iseseisvuse tagab rahvusvahelise poliitika ja sõjalise võimekuse kombinatsioon. Aga milline peab see kombinatsioon olema? Kas tuleb arendada välja iseseisev ja täiesti piisav sõjaline võimekus? See eesmärk pole reaalne. Ehk uskuda, et ainult või põhiliselt rahvusvaheline poliitika tagab meie julgeoleku? See on ohtlik illusioon. Kuidas õieti kalkuleerida, missugune on rahvusvahelise poliitika ja meie enda kaitsevõime suhe? Täpsemalt öeldes, kui kaua ja mis ulatuses peame ise vastu pidama, et rahvusvaheline poliitika meile appi tuleks? Rahvusvahelises poliitikas pole justkui midagi eriti teha, et luua julgeolekut tugevdavaid lisafaktoreid, aga kas meie iseseisev kaitsevõime on piisav, et olla partneriks rahvusvahelisele poliitikale?

Rahvusvaheline poliitika teeb muret. 30 aastat tagasi oli maailmas aeg, kus mingit suurt sõjalist vastasseisu ei olnud. NATO vajalikkus oli küsimärgi all. Meil oli väga raske seletada, miks me tahame NATO-ga liituda. Keerutasime: jah, tõepoolest, me ei näe Venemaa poolt suurt ohtu, võib-olla Venemaa on saavutanud sisemise stabiilsuse – võib-olla, aga mis saab tulevikus, seda me ei tea. Meil oligi õigus. Olukord hakkas muutuma.

Täna on kahe meile olulise suurriigi vahel varjamatu sõjaline vastasseis ja relvastuse võidujooks. Ning ärme unustame Hiinat: nagu siin ka ettekannetes mainiti, on võimalik kokkulepe Hiina ja Venemaa vahel. Mis saab veel rohkem muret tekitada? USA tohutu sõjaline üleolek hirmutab Venemaad, meie naabrit. Hirmul on suured silmad, aga hirmu tõttu võib otsustajate käitumine muutuda ebastabiilseks.

Suured kindralid – Eisenhower, kui ta oli president, ja Soome sõjaväe juht Mannerheim – otsisid alati võimalusi saavutada ja säilitada rahu. Isegi viimane Nõukogude vägede juhataja Afganistanis kindral Gromov püüdis kasutada kõiki võimalusi relvakokkupõrgete vältimiseks. Loodame, et ka selle maailma juhid on vaatamata relvade täristamisele samal lainel. 75 aastat oleme elanud rahus. 20. sajandi esimesel poolel oli kaks suurt sõda paarikümneaastase vahega. Poliitiliselt peab väike Eesti panustama maailmarahu kestmisele nii palju kui võimalik ja nii palju, kui see meist sõltub. See on selge.

Kirjutasin seda kõnet inspireerituna kõnelustest kadunud kindral Kerdiga. Tema arvas, et ebakindlamaks muutuvas maailmas ei sammu meie iseseisev sõjaline võimekus kaasa vajaliku heidutuse tagamiseks. Tema visioon meie kaitsevõime strateegiast lummas mind kui võhikut ja ma ei oska seda hinnata. Aga selles oli üks sõnum, milles kindral Kert oli ülimalt veendunud: on vaja rohkem ressursse. Ta nägi vajadust alustada laiapõhjalist diskussiooni kaitsekulude suurendamise üle.

Ma muidugi murran mõnes mõttes lahtisest uksest sisse, sest peaaegu kõik eelmised esinejad märkisid sedasama ja pidasid seda vajalikuks. Nii et mul ei olegi lõpetuseks midagi muud öelda kui et ma seda toetan ja seda diskussiooni me tõepoolest peaksime alustama. Aitäh!

13:02 Aseesimees Martin Helme

Kalle Grünthal, palun! Lisame kolm minutit aega. Palun!

13:02 Kalle Grünthal

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandjad! Kuulasin täna teie ettekandeid ja pean ütlema, et need olid väga sisukad,  asjalikud ja mõtlema panevad. Minul on üks probleem, mis on mul tükk aega peas ringelnud ja seondub sellega, mispärast on Kaitseväes kehtestatud sundvaktsineerimise kohustus, ja seda Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi pöördumisega oma alluvate poole. Tegelikult toimub varjatud sundvaktsineerimine ka teistes sektorites, nii avalikus sektoris kui ka töölepinguliste suhetega sektorites. Tööandjad seavad inimesed valiku ette: kas vaktsineerid või kaotad töökoha. See on küll kaudne mõjutamine, aga oma olemuselt on see ikkagi teatud määral sund.

Küsimus on selles, et seda informatsiooni, mida ma praegu edasi annan, on minuni jõudnud päris märkimisväärsel hulgal. Ja mul on ülimalt hea meel, et see fakt on leidnud täna siin Riigikogu istungisaalis ka asjaomaste instantside kinnitust. Punkt üks: ma tahan öelda, et ma ei ole vaktsineerimise vastane. Punkt kaks: ma olen sunniviisilise vaktsineerimise vastane, olgu see sund siis otsene või kaudne.

Esmalt ma tahan tänada kaitseminister Kalle Laanetit, ja päris südamest. Kui ma küsisin ta käest, kas ta on andnud Kaitseväe juhatajale mingisuguseid korraldusi seoses kaudselt sunnitud vaktsineerimisega, siis oleks tal kogenud poliitikuna olnud võimalus vastata ükskõik mida, ajada mingit demagoogilist juttu, aga tema ütles otse: jah, ma olen rääkinud Kaitseväe juhatajaga, mingisuguseid dokumente ei ole, aga see teema on meil arutlusel olnud. Ma hindan tohutult Kalle Laaneti kui ohvitseri sellist käitumisviisi ja tõesti teen Kallele sügava kummarduse. Ma tänan sind selle eest! 

Samuti tahan tänada kindralleitnant Martin Heremit, Kaitseväe juhatajat, kes rääkis otsekoheselt, et jah, on tehtud selline pöördumine sõjaväelaste poole, ja ta rääkis väga põhjalikult ka sellest, milline on vaktsineerimise plaan. Ma tänan ka kindralleitnant Martin Heremit aususe ja otsekohesuse eest. Ta ei oleks pidanud seda rääkima, kui ta ei oleks tahtnud seda teha.

Milles on küsimus? Küsimus on selles, et pole mingit kahtlust, et tegelikult on Kaitseministeeriumi valdkonnas tulnud käsud kuskilt kõrgemalt ja see ei ole lugupeetud Kalle Laaneti ega lugupeetud Martin Heremi enda vaimusünnitus. Need käsud on tulnud kuskilt mujalt, kus on paika pandud vaktsineerimisplaan.

Mingi aeg tagasi ütles Kaja Kallas siinsamas saalis, et sundvaktsineerimist Eestis ei ole. Möödunud nädalal küsisin Jaak Aabi käest täpselt sama asja, kas on sundvaktsineerimine. Ta ütles, et ei ole. Ja kui ma viitasin sellisele survestamisele töökohal, siis oli tema vastus selge ja ühene: see on õigusvastane.

Mispärast see on tegelikult õigusvastane nii ühes mõttes kui ka teises mõttes? Sellepärast, et tegelikult pole COVID-i vaktsiinid läbinud kõiki katsetusi, mida maailma praktika on seni kasutanud. Tuletame meelde Tanel Kiige sõnu selle kohta, miks me siis ikka kasutame neid katsetusjärgus olevaid vaktsiine: ta ütles ilusti, et seda on tehtud tingimuslikult. Küsisin ka Jaak Aabi käest uuesti, et ole hea mees, ütle mulle, millised on need tingimused, ja palusin kahel korral oma sõnavõtus, et esitage mulle need tingimused. Homme saab sellest nädal aega mööda, Jaak Aab ei ole neid esitanud. Me ei tea, millistel tingimustel me ennast vaktsineerime. Põhiseaduse § 18 sätestab, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. Praegu ma näen selles otseses või kaudses sundvaktsineerimises teatud riivet põhiseaduse §-ga18.

Aga tulen tagasi selle teema alguse juurde. Miks Kalle Laanet ja Martin Herem täna avalikustasid selle olukorra, mida ma praegu kirjeldasin? Ma arvan, et nad tõid selle teema sõjamehelise otsekohesusega siia saali ja rääkisid lahti, mis tegelikult toimub. Nende võimuses ei ole seda muuta, sest eksisteerib käsuliin. Otsige nende sõnumitest, mis nad täna siin edasi andsid, tegelikku tõde. Kõiki asju ei öelda otse välja. Nii et ma tänan veel kord nii kaitseminister Kalle Laanetit kui ka Kaitseväe juhatajat kindralleitnant Martin Heremit tänaste sõnavõttude eest.

Nüüd aga on, hea Eestimaa rahvas, pall teie käes. Kõik teenistujad, kõik töötajad, kõik ametnikud, politseinikud, päästetöötajad, kes leiavad, et nende õigusi on kaudselt nõutava vaktsineerimisega rikutud, palun pöörduge kohtusse ja paluge kohtul tuvastada, kas selline vaktsineerimine on ikkagi õiguspärane. Vaidlused on pikad ja seepärast esitage ka esialgne õiguskaitse taotlus, et peatataks selle käskkirja, otsuse või ükskõik mis muu õigusakti täitmine kuni kohtuotsuse tegemiseni. Pall on teie käes, hea Eesti rahvas! Tänan!

13:09 Aseesimees Martin Helme

Uno Kaskpeit, palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

13:10 Uno Kaskpeit

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Tänased ettekanded olid omaette huvitavad ja oli täitsa sisulisi ka siin natukene. Aga ma räägin nüüd riigikaitsest. Ma olen vana piirivalveohvitser, omal ajal oli piirivalve riigikaitsesüsteemis. Meil olid ka ajateenijad ja Soome kolleegid koolitasid meid välja sissitegevuseks. Piirivalvel oli sõjaaja ülesanne sissiüksustena idapiiril tegutseda, mitte regulaararmeega võidelda. See tuli läbi lasta ja hävitada pärast tagalavoore ja muud sellist teha.

Kahjuks 2005. aastal hakkas see hävitamine. Piirivalvest kaotati ajateenistus ja 2007. aastal lükati piirivalve, kogu selle süsteemi väljaõpetatud seltskond riigikaitsesüsteemist välja.

Täna kuulsin sellist asja, et kaitseväelase pension on ära kaotatud. See ei muuda muidugi kohe praegu veel mitte midagi, kuid see mõju tuleb aastate pärast. Väheneb tunduvalt nende meeste arv, kes tulevad Kaitseväe ohvitseriks õppima, sest vanemad olijad selgitavad nendele, et sellist rasket elu ei ole mõtet valida, kui sul ei ole mingeid eelistusi.

Mis ma praegu öelda tahan: kõigi nende negatiivsete otsuste tegijad on omal ajal siin saalis olnud. Nad peaksid peeglisse vaatama ja endale tunnistama, et Eesti riigikaitse järkjärgulisel hävitamisel on nende käsi mängus olnud. Mõelge, austatud seltsimehed, selle üle! Aitäh!

13:12 Aseesimees Martin Helme

Raivo Tamm, palun!

13:12 Raivo Tamm

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Austatud Kaitseväe juhataja! Ma tänan kõiki tänaseid ettekandjaid. Ma ei ole ...

13:13 Aseesimees Martin Helme

Vabandust, Raivo, ma korra küsin, kas sa tahad pidada kõnet või sa tahad kohapealt sõna võtta. Ühel juhul on sul 5 + 3 minutit, teisel juhul on sul kaks minutit.

13:13 Raivo Tamm

Ma tahan pidada kõnet.

13:13 Aseesimees Martin Helme

Ahah! Viis minutit seega. Ja soovid sa lisaaega ka?

13:13 Raivo Tamm

Ei vist.

13:13 Aseesimees Martin Helme

Selge, anname viis minutit.

13:13 Raivo Tamm

Ma ei ole enam väliskomisjoni liige. Aga ma olen Riigikogu liikmena ja väliskomisjoni liikmena omal ajal deklareerinud, et minu poliitiline kreedo on Tartu rahuleping. Nüüd, kui ma olen riigikaitsekomisjoni liige, ma arvasin, et minu poliitilise tähelepanu keskpunkt on liikunud mujale, aga nagu me täna siin arutelu käigus kuulsime, ikkagi piirileping Eesti ja Venemaa vahel on tulipunktis.

Alati, kui see teema esile tuleb, minu ergud reageerivad sellele kohe – on see ju minu poliitiline kreedo. Täna me kuulsime rahumeelseks vastuseks küsimusele, kas me ei peaks hakkama tegema samme piirilepingu ratifitseerimiseks, et me ei pea seda tegema, nii nagu ma ka oma küsimuses seda teemat suunasin. Ida pool ja lääne pool on olukord Venemaal analoogne. Ta ei ole ka Jaapaniga piirilepingut ratifitseerinud ja meie ei pea seda samuti tegema. See ei ole meie riigikaitses põletav küsimus. Meil on Tartu rahuleping ja meil on lisaks kaitstud riigile ka talupojatarkust, et rahumeelselt seda olukorda hoida. Meie riik on kaitstud. Aitäh!

13:15 Aseesimees Martin Helme

Rohkem läbirääkimise soove ei ole. Tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud. Kohtume homme.

13:15 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee