Väga hea! Austatud istungi juhataja ja lugupeetud kolleegid! Kõigepealt tänan Laurit ettekande ja eelnõu algatajaid teema olulisuse rõhutamise eest. Vastavalt k.a 9. märtsil Riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmetelt konsensusega saadud volitustele on mul võimalus kirjeldada komisjonis arutluse all olnut. Püüan olla korrektne ja eristada seejuures enda isiklikke vaateid komisjoni ja selle liikmete seisukohtadest.
Põhiseaduskomisjoni istungi tehnilise poole pealt saan ära märkida kohal olnud komisjoni liikmed ja kutsutud isikud. Komisjoni liikmetest viibisid kohal Kalle Grünthal, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Lauri Läänemets, Paul Puustusmaa, Urmas Reinsalu, Mart Võrklaev ja mina. Külalistest võtsid osa Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna finantsinstrumentide ekspert Henrik Kutberg, Sihtasutuse KredEx juhatuse esimees Ivo Kuldmäe, juhtiv riigiprokurör Taavi Pern, lisaks ka Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna kommunikatsioonijuht Epp-Mare Kukemelk koos praktikant Pillemari Lilleoruga. Juba eelnevalt märgitud konsensusele ettekandja isiku suhtes otsustati konsensusega ka eelnõu 319 täiskogu päevakorda võtmine 17. märtsil 2021.
Nüüd aga sisu poole pealt. Eelnõu algatuse tausta on eelkõneleja juba paljuski ära toonud, aga ma luban endale komisjonis toimunud arutelu ilmestamiseks väljavõtteid komisjoni istungi protokollist ja algatajate eelnõu tekstist ning selle seletuskirjast. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 20 alusel soovitakse moodustada uurimiskomisjon COVID-19 kriisi ja sellest tuleneva eriolukorra mõju leevendamiseks ettenähtud toetusmeetmete otstarbekuse, tõhususe ning meetmete rakendamisel toimunud võimaliku korruptsiooni uurimiseks.
Kokkuvõtvalt olid eelnõu algatajatel uue komisjoni vajaduse ja põhjendatuse osas järgmised argumendid. Punkt üks: vaja on välja selgitada rakendatud toetusmeetmete otstarbekus ja tõhusus. Punkt kaks: vaja on välja selgitada toetuse saajate ring, nendega seotud annetused ja muud soodustused erakondadele ning protsesse mõjutanud isikute ring ning nende mõju otsusele või otsustele. Punkt kolm: analüüsida võimalikku korruptsiooni ning esitada ettepanekud tulevikus korruptsiooni vältimiseks ning avaliku sektori vahendite seaduslikuks ja tulemuslikuks kasutamiseks.
Lisaks märkis põhiseaduskomisjoni liige, aseesimees Lauri Läänemets juba mainitud komisjoni istungil uurimiskomisjoni loomise olulise põhjendusena seda, et uurimiskomisjoni ette põhjuseta ilmumata jätmine, andmete või dokumentide esitamata jätmine ning selgituste andmisest või küsimustele vastamisest keeldumine on karistatav. Eeldan, et silmas on peetud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 23. Aga sellest veel hiljem. Eeltoodust tulenevalt on uurimiskomisjoni tegutsemine tõhusam kui olemasolevad Riigikogu komisjonid, sh korruptsioonivastane erikomisjon ning riigieelarve kontrolli erikomisjon, on komisjoni aseesimees veel lisanud.
Olulise seisukoha täiendusena saab ära tuua komisjoni liikme Kalle Grünthali põhjenduse eraldi komisjoni vajadusest, mis seisnes selles, et eraldi komisjoni puhul saab teemaga süvitsi tegeleda ning tulemus võib olla efektiivsem. Seda seisukohta toetas ka komisjoni liige Paul Puustusmaa. Komisjoni liige Urmas Reinsalu märkis, et kriisimeetmete küsimus on piisavalt oluline, et selle uurimiseks moodustada eraldi uurimiskomisjon. Tsiteerin: "Uurimiskomisjonil on enda käsutuses olevate tõe tuvastamise vahenditega võimalik välja selgitada, mis tegelikult juhtus. Uurimiskomisjoni moodustamine suurendab ühiskonnas usaldusväärsust parlamendi vastu ning näitab, et parlament on huvitatud tõest." Komisjoni liige Kalle Grünthal lisas, et kõnealune komisjon ei tegeleks mitte üksnes Porto Franco kriminaalasja uurimisega, vaid ka muude kriisimeetmete rakendamisega seotud korruptsioonijuhtumitega, kasvõi näiteks koroonaviiruse vaktsiini jaotamisega seotud juhtumitega.
Peale kõikide osapoolte, sh kutsutud isikute ärakuulamist ning konstruktiivse arutelu järel pani komisjoni esimees Toomas Kivimägi hääletusele ettepaneku eelnõu esimese lugemise lõpetamiseks. Häältega 5 : 4 ei leidnud ettepanek toetust. Esimese lugemise lõpetamise poolt olid Kalle Grünthal, Lauri Läänemets, Paul Puustusmaa ja Urmas Reinsalu, vastu olid Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Marko Torm ja Mart Võrklaev, erapooletuid ei olnud. Järgmisena pani komisjoni esimees hääletusele ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Häältega 5 : 4 leidis ettepanek toetust. Poolt olid Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Marko Torm ja Mart Võrklaev, vastu olid Kalle Grünthal, Lauri Läänemets, Paul Puustusmaa, Urmas Reinsalu, erapooletuid ei olnud.
Ja nüüd põhjendused, mis viisid põhiseaduskomisjonis otsuseni, mille kohaselt märgitud teemadega peab tegelema, kuid eraldi komisjoni loomist vajalikuks ei peetud.
Punkt üks. Kõnealused teemad, milleks uurimiskomisjoni luua soovitakse, on juba kahe Riigikogu erikomisjoni tööplaanis käsitlust leidnud või tegevusena kirjeldatud. Konkreetselt, Urmas Reinsalu juhitav riigieelarve kontrolli erikomisjon ning Eduard Odinetsi juhitav korruptsioonivastane erikomisjon. Need teemad on jätkuvalt [neis] komisjonides aktuaalsed ja parlamentaarsest heast tavast lähtudes juhivad kõnealuseid komisjone opositsioonierakondade esindajad, tugevad valdkonnajuhid. Ma olen päris kindel, et täiendava komisjoni loomist mitte toetanud põhiseaduskomisjoni liikmed ei soovinud Riigikogu töö dubleerimist, ammugi mitte signaali saatmist, nagu juba mainitud komisjonijuhid ei saaks oma tööga nende teemade käsitlemisel hakkama. Härra Reinsalust ja härra Odinetsist peetakse väga lugu ja neil on meie usaldus nende komisjonide juhtimisel ja teemade käsitlemisel. Lisaks pean isiklikult märkima, et väite, nagu eraldi komisjonis on töö efektiivsem ja keskendumine suurem, ebakõla on selles, et komisjoni liikmetena rakenduvad ju suuresti needsamad rahvasaadikud. Uue komisjoniga ei saabu lisaannus töötahet ja energiat. Töö tuleb ära teha samade inimestega, lihtsalt riigi kulu ja asjaajamiskoormus kasvab.
Punkt kaks. Kuna lisakomisjoni loomist toetanud põhiseaduskomisjoni liikmete argumentatsioon oli mõneti vastukäiv, sealhulgas Porto Franco suhtes, siis pean oluliseks märkida, et õigusvastaste tegevuste väljaselgitamise ning kohtueelse juurdlusega tegelevad õiguskaitseorganid: politsei, kaitsepolitsei ja prokuratuur. Riigikogu ei pea looma paralleeluurimist, et selgitada välja tõde. Me usaldame oma riiklikke institutsioone ja laseme asjatundjatel teha oma tööd. Tegeleme faktide ja väljaselgitatud tõega, mitte spekulatsioonidega.
Punkt kolm. Kõnealused teemad on paljuski soovitud kujul juba analüüsi läbinud. Riigikontroll ühe põhiseadusliku institutsioonina on teinud ülevaated nii Maaelu Edendamise Sihtasutusele eraldatud vahendite kasutusest, KredExi toetustest ja käendustest ning Vabariigi Valitsuse erakorralise reservi kasutamisest COVID-19 eriolukorrast tingituna. Need materjalid, hinnangud ja püstitatud küsimused on kõik olemas – mul siin laua peal, ära markeeritud. Puhas kuld.
Minu isiklik hinnang. Meil on kõik vajalikud instrumendid juba olemas, olgu siis erikomisjonide ja Riigikontrolli või õiguskaitseorganite näol. Kasutame ära asjalike inimeste panuse ja teeme omad järeldused nende töö pinnalt. Kas tõesti peame Riigikontrolli väljatoodus kahtlema või taas kord seadma kahtluse alla meie endi erikomisjonide võimekuse?
Punkt neli. Komisjoni aseesimehe Lauri Läänemetsa viidatud, ja ma julgen väita, et üks põhiargument uurimiskomisjoni sanktsioneerimisõigusest, ei pea tegelikkuses paika. Toetudes põhiseaduskomisjoni juriidilisele teenistusele, saab väita, et viidatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 23 lõige 1 ehk ilmumata jätmise sanktsioneerimine on tõepoolest praktikas rakendamatu tulenevalt seaduses määramata kohtuvälisest menetlejast. Sätte muutmiseni ei ole põhiseaduskomisjon siiamaani jõudnud, kuigi seda on arutatud korduvalt.
Nii. Ja peaasjalikult nendest argumentidest tulenevalt ja võimalik, et hinnates ka lisakomisjoni loomisega kaasnevat survet maksumaksjale, on komisjoni otsus – mittekonsensuslik, kuid häälteenamusega langetatud – toetada märgitud teemadega tegelemist olemasolevate töövormide piires. Eraldi komisjoni loomist vajalikuks ei peetud.
Lisamärkena. Mulle teadaolevalt on ühe taolise komisjoni aastane kulu ligi 100 000 eurot, millest umbes kolm neljandikku on personalikulu ja ülejäänud komisjoni töö korraldamisega seotud kulu. Ehk, austatud kolleegid, kordan üle: küsimus ei ole mitte selles, kas tegeleda toetuste tulemuslikkuse hindamisega või mitte, vaid kas selleks tegevuseks on vaja veel ühte komisjoni või saab tööd teha olemasolevate komisjonide abil.
Mina tänan! Ja kui on juhtumisi mõni küsimus, siis olen oma teadmiste ja arusaama pinnalt valmis vastama. Aitäh teile!