Tere hommikust, austatud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 7. töönädala neljapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Jaak Valge, palun!

Tere hommikust! Mul on au üle anda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete arupärimine Eesti Vabariigi kultuuriministrile. See on esitatud seoses Kumu kunstimuuseumis 17. veebruaril avatud näitusega "Erinevuste esteetika". Nimelt on selle näituse korraldajad-kuraatorid asunud muutma muuseumi kunstiteostele autorite pandud ja neile ajalooliselt kinnistunud nimetusi. Meie arvamuse kohaselt pole nende kunstiteoste nimetuste muutmine vaba demokraatliku Eesti kultuuriruumile kuidagi omane. Tegelikult pole see omane ühelegi vaba ühiskonna kultuuriruumile. Meil Eestis samastub selline võõraste ja üleideologiseeritud kampaaniate jäljendamine üsnagi okupatsioonivõimude läbiviidud repressiivse sekkumisega kunstiellu. Seoses sellega on meil kultuuriministrile viis küsimust, millele palume vastust. Arupärimine on saadetud ka elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Tere hommikust! Lugupeetud Riigikogu aseesimees ja hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister. Aitäh! Kõik on edastatud.

Aitäh, on tõepoolest edastatud. Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise ning Riigikogu juhatus menetleb neid seadusega ettenähtud korras.

Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreeris ennast 85 Riigikogu liiget, puudub 16.

Läheme tänase päeva päevakorra juurde. Meil on üks päevakorrapunkt: riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tegevustest koroonaviiruse tõrjumisel" arutelu. Enne, kui me selle juurde läheme, ma lühidalt tutvustan teile selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu ettekanne kuni 15 minutit, millele järgnevad küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Siis on tervise- ja tööminister Tanel Kiige ettekanne kuni 15 minutit ning küsimused ja vastused samuti kuni 30 minutit. Kolmandaks on Eesti Teaduste Akadeemia akadeemiku Krista Fischeri ettekanne kuni 15 minutit ja küsimuste esitamise aeg 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse, millele järgnevad läbirääkimised. Me palume, et läbirääkimistel võtaksid kõigepealt sõna fraktsioonide esindajad, seejärel on võimalus ülejäänud Riigikogu liikmetel läbirääkimistel osaleda.

Enne kui me läheme päevakorra juurde, on Ivi Eenmaal protseduuriline küsimus. Palun!

Ma tänan! Aga ma ei saanud ennast sisse logida. Ma lihtsalt teatan, et ma tahtsin sisse logida, aga arvuti ei lasknud. 

Aitäh! Oleme teadlikud ja fikseerime selle ära. Nüüd saame minna päevakorra juurde. Ma palun kõnepulti riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu.

Head parlamendiliikmed! Eesti riigi ja rahva tähtsaim ülesanne on koroonaviiruse tõrjumine. Praegu oleme viiruse plahvatusliku leviku tõttu jõudnud katastroofilisse seisu. Eesti on tõusnud mõne nädalaga oma suhtelise viirusesse nakatumise arvuga nii Euroopas kui kogu maailmas teisele kohale.

Rahvaesindus peab arutama olukorda koroonaviiruse tõkestamisel ja andma selgeid sõnumeid, milliseid tegevusi oodatakse valitsuselt praeguses kriitilises olukorras. Võtmetähtsusega on otsustamise kiirus, tõhus juhtimissüsteem ning kartmatus rakendada venitusteta kõiki asjakohaseid meetmeid viiruse tõkestamiseks.

Avaldan lugupidamist kõigile tervishoiusüsteemi eesliinitöötajatele, kes iga päev tõrjuvad viirust aina suureneva koormuse all. Riigijuhtidel, kellel on pädevus otsuseid langetada, lasub vastutus langetada otsuseid, mis aitaksid eesliinitöötajatel viirust tõrjuda ja säästaksid inimelusid.

Riigieelarve kontrolli erikomisjon on viinud läbi avalikud kuulamised, et hinnata viiruse leviku tõkestamise meetmeid, olukorda vaktsineerimisel ning kriisi uute majanduslike leevendusmeetmete väljatöötamist ja senist rakendamist. Kuulamiste käigus komisjonis tuvastatud ja protokollitud teabel on kriisi lahendamisel sisuline tähendus. Küsimus ei ole süüdlaste leidmises, vaid võimalike probleemide tuvastamises. Küsimus on selles, kuidas venitusteta rakendada sobivaid meetmeid ja kõrvaldada takistusi kriisi lahendamisel.

Kuid esmalt peame ausalt saama vastuse, miks olukord on lühikese ajaga käest läinud. Annan täna ülevaate olulisematest tähelepanekutest, mis kuulamiste käigus tekkisid, ning komisjoni kujundatud seisukohtadest.

22. veebruaril kuulas komisjon ära peaminister Kaja Kallase, terviseminister Tanel Kiige ning eksperdina Tartu Ülikooli bioloogiaprofessori Andres Meritsa. 

Tuletan meelde, et sel päeval oli viiruse leviku koefitsient 14 päeva kestel 100 000 inimese kohta 794. Keskne küsimus komisjoni arutelul oli, milline on valitsuse seatud peamine indikaatoreesmärk viiruse kasvava leviku olukorras. Komisjoni käsutuses olid teadusnõukoja 16. veebruari ettepanekud. Teadusnõukoda seadis kesksena valitsuse ette eesmärgi, et nakkuskordaja R tuleb viia alla 0,9. Selle päeva info alusel oli nakkuskordaja R 1,2 ning sellise taseme korral pidi prognoositav haigestunute arv 12. märtsiks ehk homseks olema ca 1300 inimest päevas. Selle eesmärgi täitmiseks, R-i alandamiseks, pani teadusnõukoda 16. veebruaril valitsusele muu hulgas ette avalike ürituste keelamise, kõigi, ka eraviisiliste kokkusaamiste piirarvu kehtestamise – kuni kuus inimest –, toitlustusasutuste lahtioleku aja piiramise, spaade ja veekeskuste sulgemise, vabatahtlike koroonahotellide sisseseadmise, et hoiduda pereliikmete nakatamisest. Neid ettepanekuid valitsus ei arvestanud.

Peaminister Kaja Kallase hinnang komisjoni istungil oli, et valitsuse eesmärk on meditsiinisüsteemi vastupanuvõime tagamine. Peaminister ei vastanud, kas valitsus hindas eelnevalt valitsuse 18. veebruaril jõustatud teadusnõukoja selektiivsete piirangute mõju nakkuskordajale R. Peaminister ei osanud vastata, millal ta sai teada, et nakkuskordaja R on jõudnud 1,1-ni.

Koosolekul osalenud terviseminister Tanel Kiik kinnitas, et ta ei pea valitsuse kehtestatud piiranguid piisavaks ning et valitsus sai teada nakkuskordaja R liikumisest üle 1 juba 26. jaanuaril. Kiige sõnul ei olnud valitsus teadlik otsustamise ajal langetatud otsuste prognostilisest mõjust nakkuskordajale, kuid seda teavet loodeti hiljem saada.

Professor Merits rõhutas oma ettekandes, et ülimalt tähtis on tagada meditsiinisüsteemi toimetulek, kuid see on siiski tagajärgedega tegelemine. Kogu olukorra põhjus on ikkagi see, et viiruse levik on suur ning selle põhjused ja nendega tegelemine võiksid olla osade kaupa selgemalt välja toodud. Tema hinnangul ei tohiks viirusevastaseid meetmeid leevendada olukorras, kui viiruse levik on stabiliseerunud. Stabiliseerimisest ainuüksi ei piisa, viiruse levik tuleb alla tuua. 

Riigieelarve kontrolli erikomisjon asus seisukohale, et valitsus peaks seadma viiruse tõkestamisel keskseks eesmärgiks nakkuskordaja allaviimise, ning rõhutas, et tuleks rakendada teadusnõukoja ette pandud meetmeid, mis prognostiliselt lubavad seda saavutada. Samuti pidas komisjon tähtsaks töötada venitusteta välja ettevõtetele mõeldud kompensatsioonimeetmed.

Teise keskse teemana käsitles riigieelarve kontrolli erikomisjon 22. veebruaril just nimelt muteerunud viiruse levikut Eestis ja selle leviku tuvastamist. Juba 22. veebruariks oli väikese juhuvalimi uuringu järgi näha vähemalt 5%-ne muteerunud viiruse levik Eestis. Komisjoni liikmed väljendasid muret, et muteerunud viiruse leviku tuvastamiseks ei ole läbi viidud ulatuslikku populatsiooni uuringut, et tekiks adekvaatne ohupilt seoses muteerunud viiruse kiirema levikuga. Terviseminister vastas, et Eesti on lootnud selle uurimises pigem Euroopa Liidu tsentraalsele süsteemile. Ta nõustus, et neid uuringuid saab teha ka Eestis, aga selle maksumus on 1000 eurot ühe proovi kohta.

Komisjoni liikmed küsisid murelikult, kas peaks Eesti piiridel seadma sisse üldise testimisnõude, et tõkestada muteerunud viiruse sissetungimist riiki. Terviseministri kinnitusel seda ei kavatseta. Komisjon asus pärast kuulamist seisukohale, et vaja on läbi viia ulatuslik regulaarne üldpopulatsiooni uuring muteerunud viiruse leviku tuvastamiseks.

Mis juhtus edasi? Järgmisel päeval, 23. veebruaril pani teadusnõukoda valitsusele ette muu hulgas kaubanduskeskuste ning meelelahutus- ja kultuuriasutuste sulgemise. Kõigilt riiki sisenejatelt võiks nõuda koroonaviiruse testi ning piirata kõigil kokkusaamistel osalejate arvu kuue inimesega. Valitsus neid ettepanekuid ei toetanud.

2. märtsil, kui viirusekoefitsient 100 000 inimese kohta oli kerkinud juba üle 1000, pani teadusnõukoda valitsuse ette nii 23. veebruaril tehtud ettepanekud kui lisaks ka välitingimustes 2 + 2 reegli taasjõustamise ning toitlustusasutuste sulgemise. Valitsus sellisel kujul ettepanekuid oma 4. märtsi istungil ei toetanud.

8. märtsil, esmaspäeval, kui koefitsient oli juba üle 1300, otsustas valitsus kehtestada täiendavad piirangud, mida teadusnõukoda oli nädalate jooksul viiruse plahvatusliku tõusu tingimustes taotlenud. Kehtestamata jäi siis ja on endiselt kehtestamata piirang, et koguneda tohib vaid kuus inimest, samuti muteerunud viiruse tõkestamiseks piiridel üldise testimise kohustus.

Nii näeme, et praeguse katastroofi anatoomia oli paraku sammsammuline. Kui mõni meede ühel päeval tagasi lükati, oli tagajärg, et teadusõukoda tegi järgmisel nädalal ettepaneku kehtestada rangemad meetmed. Ja nii on olnud nädalate kaupa, kuni on tulnud kehtestada jäigemad reeglid, kui eksperdid algselt ette panid. Viirusetulekahju on kiiresti ja pidevalt edasi arenenud.

Sellise kõhkleva käitumise hind ühiskonnale on olnud ränk. Kuna põhieesmärgiks ei seatud viiruse leviku vähenemist, vaid peamiseks indikaatoriks peeti haiglate ülekoormuse näitajat, siis kuna üks tuleneb paratamatult teisest, ei suudetud viiruse kasvava levikuga sammu pidada. Täna oleme silmitsi olukorraga, kus on reaalne oht ületada haiglate ülekoormuse kriitiline piir.

Komisjon kuulas 8. märtsil seoses olukorraga tervisesüsteemis ära Terviseameti peadirektori asetäitja ja haigekassa juhatuse liikme, et saada ülevaade olukorrast. Direktori asetäitja Mari-Anne Härma teavitas, et Terviseameti peadirektor on väljastanud käskkirja, et hakata ette valmistama tervishoiu valmisoleku kolmandat taset. Praeguse teise taseme korral antakse kiirabile õigus töö ümber korraldada, et vähendada ravikvaliteeti. Samuti on kiirabil õigus tegemata jätta madalama prioriteediga väljakutsed. Perearstidel on õigus jätta ära sõeluuringuid ning haiglatele antakse korraldus seada ennast valmis ajutiseks triaažiks, mille kohaselt peatatakse haiglates plaaniline ravi ja võetakse vastu ainult erakorralise abi vajajaid.

Terviseameti ressurss põhjaregioonis nakatunuid kindlaks teha ammendus juba kaks nädalat tagasi. Terviseameti põhieesmärk on endiselt kõik nakatunud ja nende lähikontaktsed kindlaks teha, kuid kui kõiki nakatunuid tuvastada ei saa, võib juhtuda, et nad oma lähikontaktsetest ei teavita. Senimaani on ida-, lõuna- ja lääneregioon vastu pidanud ja suutnud nakatunuid ja lähikontaktseid tuvastada, kuid juba on esimesed märgid raskustest ka seal. 

Vaktsineerimise korraldusest rääkides tõi haigekassa juhatuse liige Maivi Parv välja aruandluse küsimused. Praegu on kokku lepitud, et kasutatakse TEHIK-us olemas olevaid vaktsineerimisteatisi, kuid vaja oleks need liidestada töötajate registri andmetega. See aga vajab teatud seadusemuudatusi.

Et vaktsineerimise protsess kulgeks, viiakse need andmed praegu kokku käsitööna ja kord nädalas. Esmaspäeva hommikul võetakse TEHIK-ust vaktsineerimisteatised ja seotakse need haigekassale kättesaadavate kindlustatute registri ja tervishoiutöötajate registriga. Sealt edasi saadetakse haigekassale nimekirjad eesliinitöötajate kohta, et vaktsineerimise hõlmatust võrrelda. Haigekassa juhatuse liikme sõnul peaks aruandlus kindlasti kiiremaks ja detailsemaks muutuma. Samuti peab haigekassa juhatuse liige vajalikuks, et inimeste teavitamine muutuks kiiremaks.

Rääkides HOIA äpist, tõdes Terviseameti direktori asetäitja, et HOIA on Terviseameti ja Sotsiaalministeeriumi TEHIK-u ühisprojekt. Selle parameetrite muutmine anti töösse ning talle teadaolevalt plaaniti juba kuu aega tagasi selle 2 meetri perimeeter muuta 10 meetriks, kuid seda pole tehtud. Direktori asetäitja tõdes, et Terviseamet on tervishoiusüsteemi ülekoormamisest rääkinud kogu aeg ja praegune olukord ei saa kellelegi üllatusena tulla.

Komisjoni liikmed uurisid, kas nakatumise epitsenterpiirkondades, näiteks Maardus, on testimine muudetud inimestele kättesaadavamaks, ja kui ei ole, siis kas seda plaanitakse teha. Terviseameti esindaja sõnul ei ole seda lepingupartneriga arutatud, sest see muudatus võib praeguse testimise süsteemi ummistada, kuid ta lubas, et see võetakse aruteluks lauale. Teadusnõukogu on välja pakkunud, et antigeeniteste võiks hakata kasutama kiiretestidena koolides.

Komisjoni liikmed uurisid, kas olukorras, kus ilma sümptomiteta inimestel ei ole tavaolukorras võimalik testima minna, tuleks kaaluda epitsenterpiirkondades massilist kiirtestidega testimist. Mari-Anne Härma ütles, et sellised masstestimised eeldavad tervishoiupersonali olemasolu, nii et selline testimisvõimalus sõltub sellest, kui palju meil on meditsiinipersonali. Ta lubas, et testimisvõimekuse suurendamist hakatakse lepingupartneritega arutama.

Nende ülevaadete saamise järel komisjon konstateeris, et meie haiglavõrk on jõudnud kriitilisse seisu. Komisjon on seisukohal, et viivitamatult on vaja seadustes täpsustavaid muudatusi teha, et tagada vaktsineerimise tõrgeteta läbiviimine. Ka tuleb täiustada HOIA rakendust, nii et see toimiks tõhusamalt. On vajalik jooksvalt viia läbi üleriigilised üldpopulatsiooni uuringud kooronaviiruse mutanttüve leviku kiiruse kohta ühiskonnas.

Meile antud informatsiooni põhjal tuleb nentida, et 80+ vanusegrupi vaktsineerimine on üle riigi nimistutes ebaühtlane. 32 nimistus ei olnud esmaspäevase seisuga vaktsineerimist selles grupis alustatud. Komisjon asus seisukohale, et nendes nimistutes tuleb vaktsineerimist alustada viivitamatult.  Lisaks pidas komisjon oluliseks, et Terviseamet kaaluks viiruse epitsenterpiirkondades täiendavate testimisvõimaluste kasutusele võtmist.

Valitsuse kavandatud toetusmeetmetest ettevõtetele piirangute kompenseerimisel andis ülevaate rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus. Ta tutvustas komisjonile eelmise aasta leevendusmeetmete kasutamist ja selle korda ning informeeris parlamendikomisjoni sellest, et eelmise nädala otsus ülekantava raha kohta puudutas kõige enam KredExit. KredExi laenu- ja käendusemeedet 180 miljoni euro ulatuses saab ka sellel aastal kasutusele võtta.

Eelmisel nädalal jäi valitsusel veel lahtiseks, kuidas liikuda edasi osaluste omandamisega. Eelmise nädala otsus oli, et esialgu jäetakse 300 miljonit eurot KredExisse reservi ja ettevõtlusminister tuleb lähinädalatel meetmete täpse disaini ettepanekuga valitsusse. Samuti otsustati eelmisel nädalal pikendada hoonete rekonstrueerimise meedet. Lisaks pikendati sellesse aastasse Maaelu Edendamise Sihtasutuses kasutamata jäänud vahendite tähtaega.

Raol Lättemäe Rahandusministeeriumist esitas analüüsi eelmise aasta toetusmeetmete mõju kohta, millele tuginedes sai makromajanduslikus tähenduses järeldada, et eelmisel aastal rakendatud ettevõtluse toetamise meetmed on täitnud oma eesmärki ning see on hea alus meetmete planeerimiseks ka sel aastal. Komisjoni käsutuses on ulatuslikku teavet eri ametiasutuste kohta ning tahan rõhutada, et see on kindlasti kõigile Riigikogu liikmetele tarviduse korral kättesaadav.

Kokkuvõtteks: tuleb tegutseda kiiresti. Tuleb venitusteta töötada viirusetõrje kitsaskohtade lahendamisel, parandada vaktsineerimise logistilist korraldust, jõustada majanduskriisi leevendusmeetmed ning koostada väljumiskava. Tähtsaim praeguses üleriigilises kriisis on tõhus juhtimine ja õige eesmärgi seadmine.

Otsuste kujundamise kvaliteeti süvenenuna on mu hinnang, et ennekõike just tõhusama juhtimise kehtestamiseks tuleb riigis välja kuulutada eriolukord. Praegune otsuste langetamise mudel on näidanud, et see ei võimalda kriisi tõsisemas faasis vajalikul määral operatiivset tegutsemist, ja selle hinda maksab kogu Eesti ühiskond.

Aitäh teile! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Aitäh! Tõepoolest, on palju küsimusi. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud Urmas! Ma alustan sinu ettekande lõpust: eriolukorra väljakuulutamisest ja peaministri kummalisest suhtumisest sellesse. Me oleme juba harjunud, et valitsuse juht, ütleme, väga loominguliselt suhtub tõsiasjadesse. Näiteks ei ole vaja kehtestada lisapiiranguid, sest viirus levib kodudes – nii et Eesti peredes on mingisugused viiruse tekkimise kolded ja sealt tulevad need ühiskonda. Või siis näide eilsest: ei ole vaja riiki kinni panna, sest viirus levib riigi sees, ja ei ole vaja eriolukorda, kuna kõiki vajalikke piiranguid võib niigi kehtestada. Aga kui jutt käis riigi kinnipanemisest, eriti viirusekolletesse tehtavate tšarterlendude tühistamisest, siis öeldi, et neid ei saa tühistada, sellepärast et see nõuaks eriolukorda. Niisiis, eriolukorda ei saa ... (Juhataja: "Palun küsimus!") ... See oligi küsimus. Mida annaks eriolukorra väljakuulutamine?  

Aitäh! Tõepoolest, kui me vaatame praegust olukorda, siis näeme, et valitsus ei ole rakendanud totaalse testimise põhimõtet. Seda oleks vaja, et just nimelt tõkestada muteerunud viiruste jõudmist Eestisse. Ma juhin tähelepanu sellele, et lisaks Briti tüvele on olemas ka Lõuna-Ameerika tüvi, on olemas Aafrika tüvi – see viirus muteerub pidevalt. Selle meetme on kasutusele võtnud enamik Euroopa riike, meie regioonist Rootsi, Läti, Leedu, Saksamaa, Prantsusmaa. Need riigid on asunud enda rahva, enda riigi kaitsele. Ja neid tõhusaid abinõusid on tänu meie paremale oskusteabele soovitanud ka teadusnõukoda. Me ei ole võtnud seda kasutusele.

Mis puudutab eriolukorda, siis ma arvan, et sellise kompleksse kriisi lahendamine algab juhtide jaoks hinnangust, kui tõsise kriisiga on tegemist. Eriolukord ei ole mitte midagi põhiseadusvälist. See on legitiimne tee kõige kriitilisemas olukorras riigi juhtimise mudelit muuta. Ja vastuseis eriolukorra kehtestamisele näitab minu arusaama järgi tegelikult seda, et kriisi ei hinnata piisavalt tõsiselt. Tuginedes praegustele reaalsetele arvnäitajatele, mis meie käsutuses on, võime öelda, et käes on koroonaviiruse leviku tõsiseim hetk, millega meie rahvas nüüd silmitsi seisab. Ja see nõuab seda, et neid tõhusaid meetmeid, mis meie käsutuses on, tuleb rakendada. See on täiesti põhiseaduspärane.

Mida eriolukorra kehtestamine peaministrile, juhul kui ta valitsuse juhina määratakse selle eest keskselt vastutavaks, tähendab? Ühelt poolt paneb see talle väga konkreetse vastutuse, monokraatse vastutuse kriisi lahendamise eest. Teiselt poolt saab peaminister nagu vastukaaluks volituse kõiki küsimusi riigis lahendada, pannes  kõikidele ametiasutustele, ka kohaliku omavalitsuse asutustele kohustusi. Ma toon ühe näite, millise võimaluse eriolukord annab. Kindlasti on meil võimalik kaaluda ka Kaitseväe meditsiinisüsteemi kasutamist vaktsineerimise läbiviimisel. Ja eriolukorra tingimustes saab vajaduse korral rakendada tööle paljusid muidki inimesi, keda on võimalik vaktsineerimise korraldamisel kasutada. See on üks tehniline näide.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Urmas! Tõesti täna on, ma ütleksin, valitsuste tegemata jätmise tõttu siin Eestis totaalne koroonakriis. Minu küsimus on selline. Eelmise aasta septembris, kui leidis aset esimene nakatumise tõus Ida-Virumaal, palusid sotsiaaldemokraadid lahendada ära esimeste haiguspäevade teema. Terviseamet kinnitas, et Ida-Virumaal levib koroona just suurtes kollektiivides, sest tõbisena tööl käivad inimesed ei saa endale lubada koju jäämist. Sealt see kõik ju alguse sai. Toonane valitsus jokutas detsembrini, lastes vahepeal nakatumisnäitajal kümnekordistuda või isegi rohkem. Miks te siis ei muutnud haiguspäevade hüvitamise süsteemi? Uus kord hakkas kehtima alles 1. jaanuaril. 

Aitäh! Ma arvan, et selles kriisis me peamegi õppima saadud õppetundidest ja vaatama tulevikku. Tuleb öelda, Kalvi – ja ma ei kõhkle seda öelda –, et kogemus, mis ma olen saanud sellest kriisist, on see, et kui sa kõhkled otsustamisel, siis sa kaotad aega. Ja aega sa tagasi ei saa. Nii et aeg on kriisi lahendamisel kõige kriitilisema tähtsusega ressurss.

Ma olen tagasi vaadates nõus, et meetmeid oleks kindlasti tulnud rakendada kiiremas tempos. Hinnates nüüd olukorra arenemist, ei ole selles vähimatki kahtlust. Aga küsimus ei ole praegu süüdlaste otsimises. Küsimus on selles, et me peame olema võimelised tegema relevantseid järeldusi, kuidas on saanud juhtuda see, et me oleme mõne nädalaga jõudnud viiruse katastroofilise leviku olukorda. Kui me saame teha mingeid järeldusi ja kui rahvaesinduses jõutakse avatud debati käigus ka teatud seisukohtadeni, siis on võimalik meetmeid riigi kõrgeima juhtimise tasemel korrigeerida.

Praegu on olukord sellises faasis, kus me peame rakendama erilist juhtimissüsteemi. Ja kahtlemata me peame kogu oma jõu ja muud ressursid suunama sellele, et need meetmed, mis meie käsutuses on, tingimusteta ellu viia. Ma veel kord rõhutan, et käes on selle aasta kõige kriitilisem olukord. Me kõik oleme viirusest väsinud, kuid me peame suutma olukorda õigesti hinnata.

Eelmise aasta kevadel olid ju numbrid väiksemad, aga siis oli olukord selles mõttes teine, et me olime silmitsi tundmatuga. Me ei teadnud, mis juhtub, milline on suremus, millised on riskid, milline on viiruse levik. Praegu on meie käsutuses oluliselt rohkem juhtimisinformatsiooni ja selles valguses on vastutustundetu jätta tegemata otsused, mis tuleb teha viivituseta.

Jüri Luik, palun! Jüri Luik, ei ole kuulda.

Austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mul oleks selline küsimus. Ma ise toetan eriolukorra käivitamist, sest seadus on selles mõttes üsnagi selge: see käivitatakse loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguste leviku puhul. On ju täiesti selge, et see praegune olukord vastab ühemõtteliselt epidemioloogilise olukorra definitsioonile. Härra Reinsalu, mis on teie hinnangul põhjused, miks ollakse nii väga vastu eriolukorra väljakuulutamisele? Mulle isiklikult jäävad need põhjused arusaamatuks.

Kui peaminister esines 22. veebruaril riigieelarve kontrolli erikomisjoni ees, siis ta ütles, et süüdistada pole mõtet ja et praegusel juhul on nakkuskordaja üles viinud ikkagi eelmise valitsuse tehtud otsused. Ma arvan, et selle taga on kindlasti poliitiline kaalutlus, nii nagu oli poliitiline kaalutlus olla populaarne 26. jaanuaril, kui valitsuse käsutuses oli juba informatsioon nakkuskordaja R liikumisest üle 1, aga ikka ei tehtud olukorda leevendavaid otsuseid.

Ent ma arvan, et praeguses olukorras me peame selle kõrvale jätma – me peame poliitilised kaalutlused kõrvale jätma. Eesti rahvas ootab meilt tegutsemist. Kogu riik – parlament, valitsus, kõik inimesed, kes lähevad igal hommikul tööle või on oma kodudes, nii noored kui vanad – ootab riigiasutustelt tegutsemist.

Vaadake, ühelt pool on kindlasti oluline rõhuda inimeste omavastutusele. Eesti inimesed on olnud tublid, nad on ennast kokku võtnud ka selles kõige tõsisemas kriisi faasis, mis on raske, me teame, üle elada nii psühholoogiliselt kui ka majanduslikult ja sotsiaalselt. Kuid sellist tüüpi ulatusliku kriisi puhul on olemas funktsioon, mida kodaniku oma vastupidamine ei saa asendada, ja see on juhtimine. Juhtimist ei ole võimalik teha alt üles, kui on vaja kriis lahendada. See on tegelikult see, mille ette me peame rakendama erilise menetluskorra, juhtimismudeli. 

Paraku tuleb tunnistada, et see kõhklev külg ees otsustamise rida nende nädalate jooksul – ma lugesin teile ette näiteid, kus järgmisel nädalal tuli paratamatult rakendada eelmisel nädalal tagasi lükatud teadusnõukoja ettepanekuid – on kahtlemata tulekahju kasvatanud. See on reaalsus.  

Anti Poolamets, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Möödunud kevadel seati kiirelt üles piirikontroll ning tegevus piiridel oli seejärel vägagi tõhus. See pilt, mis praegu avaneb, on küsimärkidega. Lõunapiiril ei liiguta Eesti pool ennast kohe üldse. Mina ei saa peaministri argumendist, et Lätis on madalamad koroonanäitajad, päris aru. Minu arvates tuleks piiridel ennast ikkagi kehtestada, sest ega need Läti näitajad nüüd nii madalad ka ei ole. Ja ma pean ka üldisemalt silmas testimise ja karantiini nõudeid üle piiride saabujatele. Mäletatavasti Ida-Virumaa oli üks esimesi suurte tõusunäitajatega piirkondi, kust liiguti ka Venemaa suunas. Kuidas teie arvates on piirikontroll viimastel kuudel õnnestunud? 

Praegune reaalsus näitab, et nende nädalatega me oleme tõepoolest muutunud vähemalt statistiliste näitajate järgi üheks viiruse epitsenterpiirkonnaks Euroopas. See on reaalsus. Mis puudutab erinevaid kontrollimeetmeid, tõenduspõhiseid kontrollimeetmeid, mis takistavad viiruse levikut Eestis, siis minu hinnang on ühene ja selge. Me peame kõiki neid rakendama, siin ei saa olla mingisugust kõhklust, kui see on tõenduspõhiselt vajalik.

Mis on oluline? Juba eelmise aasta detsembri lõpul andis Euroopa nakkushaiguste keskus teada oma seisukoha, et muteerunud viirusevormide tõkestamise abinõusid tuleb rakendada sellisel moel, nagu oleks muteerunud viiruse puhul tegemist uue viirusega. Me peame lähtuma sellest, et olla valmis ehitama kahe korrusega piirangud.

Mis puudutab totaalset testimist, mida Euroopa riigid on kasutanud, siis seda nad ongi teinud sellepärast, et viirust kandvad inimesed ei saaks ühte või teise riiki tulla vabalt liikuma ja seda kiiremini levivat viirust levitama.

Kui küsida, kas meie riigil on võimekust piirikontroll taas rakendada, siis see võimekus on tehnilises mõttes olemas. Selles ei ole küsimust. Ma usun, et esmaoluline on tõepoolest piiridel üles ehitada kõikehõlmav filter, mis seisneb testimises. See on esmane ülesanne ja seda on teinud ka teised Euroopa riigid.

On öeldud, et kuna üks muteerunud viirusetüvi juba ulatuslikult Eestis levib, siis me ei peaks seda abinõu enam rakendama. Ma arvan, et see ei ole mõistlik lähenemisnurk. Ei ole mõistlik öelda, et nüüd oleme juba hiljaks jäänud. Kriisi juhtimisel algab iga päev uuesti, iga hommik algab uuesti ja kõik otsused tuleb teha uuesti. Ja kui mingil hetkel jäädi hiljaks ja seetõttu ei taheta oma retoorikat muuta – see ei aita mitte kuidagi kriisi lahendada.

Tarmo Kruusimäe, kas protseduuriline küsimus?

Hea aseesimees! Ma tahan viidata sellele, et me oleme kehtestanud kaugistungile mingid standardid, näiteks et küsimuse esitaja oleks pildil näha või kui ei ole, siis on kas või tema foto. Aga meil on järjekordselt mingi tume ekraan. Ma saan aru, et öösel läks asi käest ära ja ma juhtisin sellele ka tähelepanu. Aga seda võiks vähemalt päeval olla, et meil ei oleks kolm erinevat varianti: üks on sihuke sigrimigriline must pilt, siis on foto ja siis on inimene ekraanil. Palun seda toonitada ka küsimuste esitajatele. Ehk tehniline tugi saab mingil moel anda abi ja kui veebikaameral ei ole pilti ees, siis kasutame fotot.

Aitäh! Ma loodan, et kõik Riigikogu liikmed kuulasid seda palvet, aga ma kordan juhatajana üle. Tõepoolest on palve ja seda me oleme korduvalt öelnud: kui on võimalik, siis oleks väga hea, kui me küsijat reaalajas ka näeme. See on palve. See ei ole kodu- ja töökorras nii täpselt reguleeritud, aga meil on selline palve. Paraku see toimib Riigikogu liikmete puhul väga erinevalt. Tulevikus me ilmselt peame kodu- ja töökorras kaugtöö osa täiendama, et kõik saaksid ühtemoodi aru ja me kõik rakendaksime kaugtööd ühtemoodi. Aga praegu on palve: kui vähegi võimalik, siis järgime seda ettepanekut.

Läheme nüüd edasi. Anti Poolamets, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tahan täpsustada nimelt seda, et loomulikult on väga hea, kui ollakse pildis, aga üks põhjus, miks eile oli palju katkestusi, ka mul endal oli probleeme, on ilmselt see, et maapiirkondades ei ole nii hea ühendus. Ja kui ollakse ekraanil näha, siis võib ühendus rohkem katkeda. Nii et ilmselt on üks vahevariant panna lihtsalt foto juurde. 

Aitäh! Läheme küsimustega edasi. Ma lisan 30 minutile selle aja juurde, nii et vastamise aega ei lähe kaduma. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja, kui me vaatasime eilset poodlemisorgiat, mis toimus kaubanduskeskustes, siis see meenutas ju aasta tagasi toimunud Sportlandi fopaad. See oli kõik ju tegelikult ette näha. Minu küsimus on selline. Me teame, et igas kriisis on eitamisfaas. Kas peaminister eitab, et eelmise valitsuse vigadest tasub õppida, või ta eitab seda, et ta on valitsusjuht?

Ma ei tahaks kuidagi kritiseerida peaministrit, kelle õlgadel lasub keskne vastutus n-ö isiklikus võtmes. Kuid ma tahan öelda seda, et mis puudutab n-ö keskse juhtimise käekirja kõrgeimal, täidesaatva võimu tasemel, siis ma näen olulisi põhimõttelisi erinevusi sellega, kuidas tegutses kriisi alguses eelmine valitsusjuht.

Ja küsimus ei ole mitte selles, et me ilmtingimata peame suutma näha ette iga otsuse tagajärgi, kui me oleme silmitsi tundmatuga. Kuid olukord on teine, kui meie käsutuses on olemasolev teadus- ja tõenduspõhine juhtimisinformatsioon, mis ütleb, et kui sa mingeid otsuseid ei tee, siis hakkab vaat see aset leidma. On paraku reaalsus, et esimeses kriisifaasis meie käsutuses seda infot ei olnud.

Homme täitub aasta eriolukorra väljakuulutamisest ja nüüd me võime öelda, et meil on see teave olemas. Ja praegu otsuste mittelangetamine või nende viilude kaupa tegemine ei ole pehmelt öeldes asjakohane.

Täna teeb professor Fischer ettekande sellest, milline on prognostiline perspektiiv praeguses olukorras nakkuskordaja kontrolli alla saada. Samas on fakt, et teadusnõukoja analüüsid nii suremuse, haiglate koormuse kui ka viiruse leviku kohta eeldusel, et nakkuskordaja jääb samaks, on viimase kuu aja jooksul iga nädal valitsuse käsutuses olnud. On olemas olnud täielik n-ö juhtimistöölaud, et aru saada, milline on kellegi otsuse langetamise hind ja milline on otsuse mittelangetamise hind. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Oma suureks kurvastuseks peame iga päev nägema valitsuse väga hüplevat tegevust või ka tegevusetust ehk teisiti öeldes peatumist. Kui me vaatame Riigikogu suunas toimuvat, siis tegelikult ju mingisugust kommunikatsiooni valitsuse ja Riigikogu vahel ei ole. Me nägime nädal aega vaeva, et saaksime peaministri suure saali ette Riigikogu liikmeid informeerima. Peale seda saatis ta fraktsioonidele kirja, kus ta ütles, et tegelikult ta eelistaks hoopistükkis vanematekoguga kohtuda, ja küsis ettepanekuid kahe tunni pärast samal päeval toimuvale koosolekule.

Siiamaani me iga päev kuuleme süüdistusi küll eelmise valitsuse pihta, küll praeguse opositsiooni kohta. Ja info, mida Riigikogu liikmed nüüd lõpuks peale suurt nõudmist saavad, on salastatud info vormis. Nii et me ei saa seda kuskil arutadagi mitte. Kuidas sa hindad valitsuse kommunikatsioonivõimet ja tahet Riigikoguga tegelikult koostööd teha? Kas see soov selle tõesti väga-väga hullu kriisi ületamisel on olemas? 

Aitäh! Ma arvan, et mis puudutab dialoogi tõhustamist, siis siin on arenguruumi. Ning selle dialoogi puhul ei ole küsimus selles, et parlamendile meeldib teinekord esitada ebamugavaid ja valusaid küsimusi. Ja seda õigusega – parlament ongi kohustatud esitama selliseid küsimusi. Sellisele dialoogile ei ole parlamentaarses riigis alternatiivi.

Samas ma usun, et seda kokkuhoidmistunnet on kogu rahval, sh ka parlamendiliikmetel väga palju. See on tunne, et ükskõik millist poliitilist joont pidi meie maailmavaatelised eelistused ka ei kulge, me hoiame kokku. Praegu, kriitilisel hetkel me peamegi koonduma. Ja parlamendi antud tagasiside on tegelikult valitsusele toeks kriisi lahendamisel. On teada, et tegelikkuses on tugev ühisosaplatvorm olemas ja ka hinnang olukorrale on üks.

Aga ma arvan, et üks suur viimase kuu jooksul avaldunud probleem puudutab kommunikatsiooni avalikkusega, rahvaga. Tuleb tunnistada, et kõrgeimal kriisijuhtimise tasemel on tegelikult antud signaal, et piirangud on näilised. Ja kui piirangud on näilised, siis kahtlemata sellel on oma negatiivne mõju ka piirangute täitmisele. Piirangutes on palju näilisust.

Või tegelikult ka see sõnum täiendavate piirangute kehtestamise kohta, et lukk peab kinni looma. Vastupidi, minu arusaamine on see, et just nimelt loomad ei järgi piiranguid, aga inimesed täidavad reegleid ja järgivad piiranguid. See on täiesti äraspidine mõttekäik, kui peaminister ütles: lukk peab looma. Ei pea! Tsiviliseeritud inimesed, mõistlikud inimesed, kui on kehtestatud reegel 2 + 2 ja muud reeglid, peavad neist üldjuhul kinni ja järgivad neid.

Nendes küsimustes, ma usun, on praegu kõige olulisem tõsine ja valvsusele üleskutsuv, kogu ühiskonnas ohutaju signaliseeriv kommunikatsioon. Sellele minu hinnangul ei ole alternatiivi.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Urmas! Mulle tundub, et Eesti rahvas ei oota lõputut probleemi kirjeldust, vaid ootab ka parlamendi poolt lahendusi. Ja üks instrument selles tööriistakastis on eriolukord. Minu küsimus teile tulebki selles võtmes, et eriolukord ei ole kindlasti omaette eesmärk, vaid vahend. Äkki te natukene ilmestate neid võimalusi: kui eriolukord välja kuulutada, mis see võiks Eesti elanikele anda? Meie roll on kaitsta oma kodanikke ja kaitsta neid nii strateegilisel, operatiivjuhtimise kui ka kommunikatsiooni tasemel. Kas see instrument võiks teha olukorra Eesti jaoks paremaks?

Aitäh! Komisjon tegeleski just nimelt ka praktiliste küsimuste tuvastamisega alates, nagu ma ütlesin, IT-süsteemide liidestamisest, testimisvõimaluste kättesaadavamaks tegemisest ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Praeguses olukorras, nagu ma ütlesin, ei ole tähtsamat küsimust. 

Ma arvan, et kõik parlamendi komisjonid peaksid praegu arutama koroonaviiruse tõrjumise küsimusi oma valdkonnas. Ma usun, et hea on ka see initsiatiiv, et vanematekogu koguneks. Tänane arutelu oleks esimene lähtekoht, mille alusel fraktsioonid esitaksid konkreetsed ettepanekud, mida vanematekogus on koos peaministriga võimalik arutada. Ma arvan, et see on vältimatu. Vastasel juhul me taganeme oma kohusest rahvaesinduse liikmetena.

Nüüd küsimus, mis puudutas eriolukorra väljakuulutamist. Vaadake, kriisi lahendamisel on kaks kõige olulisemat tegurit. Esiteks, milline on eesmärk, millist strateegilist eesmärki me silmas peame. Oma ettekandes ma rõhutasingi seda, et teadusnõukoda pani selge strateegilise indikaatoreesmärgi paika: nakkuskordaja tuleb viia alla 0,9.  Kuid peaministri hinnang oli, et keskne eesmärk on haiglasüsteemi ülekoormuse vältimine. Aga me nägime lõpuks, et sellest ei piisanud. See oli juba tagajärjega võitlev eesmärk. Tegelikult eesmärk peab olema agressiivsem. Eesmärk ei tohi olla see, et senine tasand viiruse levikus püsib, vaid me peame viiruse leviku viima langusele. Nii nagu tõi välja professor Merits oma ettekandes.

Teine tegur eesmärgi kõrval on loomulikult juhtimine. Kui sul on olemas eesmärk ja kui sul on olemas valmidus tõenduspõhisel alusel kasutada seda meetmete kompleksi, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks, siis peab olema juhtimismeetod seda teha. Viimase kuu jooksul on meetmete rakendamisel paraku kasutusel olnud sellist tüüpi juhtimismeetod, millest ei ole piisanud kriisi lahendamiseks. See ongi ühemõtteline vastus.

Kui me vaatame seda viiruseplahvatust, seda viiruse põhjustatud kaost, mis on tekkinud, siis saame järeldada, et see pole õige juhtimismudel. Ma väidan, et kogu praktika, mis on tõe kriteerium, on näidanud, et me vajame teistsugust, operatiivsemat juhtimismudelit. Ja see juhtimismudel ongi kätketud eriolukorra seadusesse, mis näeb ette ühese vastutuse.

Kuskil meedias eile kritiseeriti, et siis peaks peaminister kõigi pisidetailidega tegelema. Loomulikult mitte! Nii nagu sõjaolukorras valmistab staap Kaitseväe ülemjuhatajale ette materjalid ja tema allkirjastab konkreetsed otsused ja plaanid, nii loomulikult toimub see ka eriolukorra tingimustes.

Tähtis on, et me ei kaota aega. Aeg on kõige kriitilisem praegu ja aega me oleme juba kaotanud. Kuid nagu ma ütlesin, kriis taasloob ennast iga päeva hommikul ja nüüd me peame lähtuma sellest, et me oleme selles nullpunktis ja peame sealt edasi minema.

Kersti Sarapuu, palun!

(Halva internetiühenduse tõttu arusaamatu tekst.) ... ja ma praegu võtan sõna tagasi, vaatan, panen posti. 

Jah, ma sain aru, et te võtate praegu küsimuse tagasi ja registreerite uuesti ennast või?

(Ei saa tekstist aru.)

Ei saanud aru. Nii, tundub, et ühenduse probleemid. Läheme siiski edasi. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja Urmas! Sa ütlesid, et näed valitsuste käekirjas olulisi erinevusi. Mina seevastu näen väga sarnast mustrit, sh seda, et uute tüvede eest justkui pea peidetakse liiva alla. Me ju teame, et juba 20. detsembril andis Euroopa nakkustõrje keskus riskihinnangu, et riigid peaksid sekveneerima uusi mutanttüvesid – lihtsalt sellepärast, et saada piisav ajaline eelhoiatus ja kui need hakkavad kiiremini levima, siis saaks seda infot kasutada piirangute kehtestamiseks. Palun meenuta, kas eelmine valitsus käsitles vajadust seada sisse selline süsteemne seire või ei peetud seda küsimust detsembris ja jaanuari alguses oluliseks!

Aitäh! Ma võrdlesin konkreetselt valitsusjuhtide juhtimiskäekirja. Aga mul on selgelt meeles, et kui laupäeval enne jõule Boris Johnson tegi sellekohase avalduse, siis pühapäeval oli meil telefonikoosolek valitsuse juhtivministritega ja me võtsime pühapäeva õhtul vastu otsuse – te ehk mäletate – sulgeda Ühendkuningriigist lähtuvad regulaarlennud. Ja teiseks me kehtestasime reegli, et kohustuslik koroonatesti tegemine ning sellele järgnev karantiin on tegelikult vajalikud.

Me olime silmitsi tundmatusega. Britid pakkusid meile välja seda arutelu formaati – proua Lutsar osales Eesti poolt –, nii et riikide esindajad said ka nende informatsiooni. Aga seal oli kahtlemata väga palju küsimärke. Me olime silmitsi tundmatusega ning valitsus eraldas raha sellele KoroSero-EST uuringule. Minu mälu järgi oli see detsembris või jaanuari alul, seda saab täpsustada.

Mis puudutab selle muteerunud viiruse võimalikku ohtu, siis ei olnud ju tegelikult ka piisavalt teadusartikleid selle kohta. See küsimus oli eelmisel valitsusel laual ja tegelikult on olnud ju ka praegusel valitsusel. Aga viimased numbrid, mis on eri uuringutes selgeks tehtud, kahtlemata näitavad kiirenevat progressiooni. Kuid fakt on see, et teadmine, et selle viiruse osakaal on 5,6% – üks valimuuring selle tuvastas –, oli teada juba 22. veebruaril. See pole tulnud praegu uudisena, et muteerunud viirus on Eesti territooriumi populatsioonis väga leviv. See ei olnud sellel nädalal mingi uudis ei otsustajatele ega ekspertidele.

Paul Puustusmaa, palun!

Tänan, juhataja! Urmas, efektiivse juhtimisvahendina loob eriolukord loomulikult niisuguse väga konkreetse ja selge juhtimisstruktuuri, samuti tekib selline eriolukorra väga selge juht. Kas sinu hinnangul peaminister Kallas võib vältida eriolukorra kehtestamist seetõttu, et ta võib seeläbi kaotada kontrolli riigi juhtimise üle? Mis sa arvad?

Ma ei taha selle üle spekuleerida. Peaminister on kinnitanud, et kollegiaalse juhtimismudeli korral on valitsus võimeline kõiki vajalikke otsuseid langetama. Kuid nagu ma tõin nädalate kaupa neid selektiivselt langetatud otsuseid näiteks – me paraku oleme näinud, et see võime on olnud piiratud. 

Nagu tervise- ja tööminister 22. veebruari istungil tunnistas, täiesti külmavereliselt ütles, need ei ole piisavad piirangud. Need ei ole piisavad piirangud! Sellises olukorras, kus me oleme silmitsi sellise plahvatusliku kasvuga – iga nädala ja päevaga numbrid liiguvad aina üles –, meil tuleb öelda seda, et peab olema riigi täidesaatva võimu juhi keskne vastutus. Kriisi kõige tõsisemas faasis, kus me praegu koroonaviirusega oleme, ma ei näe sellele ei riigiõiguslikku alternatiivi ega ka juhtimiskorralduslikku alternatiivi.

Ja kõneleda sellest, et meil on sama olukord nagu eriolukord – no meil ei ole eriolukord. Seda peaministri mõttekäiku ma küll veidi moonutatult tsiteerin, aga see kõik jätab riigiõigusliku segadiku mulje. Kui on selge rakendatud meetmete kompleks, mida riik saab piiratud tähtajaks kehtestada, siis tuleb seda just nimelt õigusriikluse selguse mõttes teha. Mitte et me ütleme, et meil on sama olukord, kui meil ei ole sama olukorda. Kahtlemata leiavad aset vägagi ulatuslikud inimeste põhiõiguste piirangud ja seetõttu on äärmiselt oluline, et on ka selge, arusaadav, ühemõtteline õiguslik režiim ja ka erakorraline pädevuste, samuti vastutuse määratlemine sellises olukorras.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil on selles koroonakaasuses minu arvates kaks kõige olulisemat probleemi: sõnumi- ja õigusselgus. Täna andis valitsus Riigikogu menetlusse NETS-i uue versiooni. Alles novembris me võtsime selle seaduse vastu ja endine õiguskantsler vaidlustas, kas see on õiguspärane. Meil oli veendumus, et tegemist on õiguspärase eelnõuga.

Täna, ma saan aru, me hakkame menetlema uut eelnõu ja sanktsioneerima inimesi, aga mulle tundub, et me ei seleta, miks. Hommikul helistas mulle üks endistest justiitsministritest. Ütles, et ta on ka rääkinud sellest, et tegelikkuses inimestele pole selgitatud, mida mingil hetkel teha. Propaganda pool on kesine.

Ja näiteks, kas te mäletate eelmise valitsuse ajast, mis roll avalikul rahvusringhäälingul selles küsimuses on? Kas on püütud selgitada, kuidas maske kanda, miks kanda, kui on inimene saanud lähikontaktseks, mis ta peab tegema, kui on viiruse positiivne tulemus, mida siis teha? Ja nii edasi, ja nii edasi.

Ma arvan, et kriisis on üks otsustavaid tegureid, eriti kui kriis on sellise iseloomuga, et see eeldab kogu ühiskonnas teatud käitumise muutumist, inimese olemusele mitteomast käitumist: tuleb hoida distantsi ja olla väga vähe sotsiaalne. Ja siin ei ole heale kommunikatsioonile alternatiivi.

Ma ei kasutaks sõna "propaganda". Kõige tähtsam on, et me saame võimalikult täpse ülevaate sellest, millised on prognoosid ja millised on tegelikkuses need ohud, mis meid ähvardavad ühiskonna ühe või teise käitumusliku hoiaku korral.

Ma arvan, et see kindlasti ei tähenda meie rahva puhul mingisugust paanika tekkimist. Ei! Aga äärmiselt oluline on, et need prognoosid oleksid avatult meie käes. Ja seetõttu on riigieelarve kontrolli erikomisjon pidanud vajalikuks paluda teadusnõukojalt terviklikud analüüsid ja ma lühidalt neid refereerisin. Ja seda informatsiooni tuleb ka avalikkusele anda.

Küsimus on kahtlemata selles, millised meetmed on kõige tõhusamad ja millised ei ole tõhusad. Selle üle on ühiskonnas poleemika olnud ja see ei ole ju mitte kuidagi ainuomane Eestile. See arutelu on olnud universaalne kõikides riikides, millised meetmed toimivad paremini ja kuidas inimesed saavad ohutult käituda.

Ma usun, et rahvusringhääling on siin teinud oma tööd küpselt, vastutustundlikult. Ja mitte ainult rahvusringhääling, vaid kõik meediaväljaanded, kes on avaldanud üleskutseid ka valitsusele, et langetage ometi otsuseid. Langetage otsuseid, ei tohi aega kaotada! Ma arvan, et see on olnud vastutustundlik just sellest seisukohast, et kriisis me oleme silmitsi ikkagi väga ebamäärase tulevikuga. Me peame sellest kriisist väljuma ühiselt ja tegema seda nõnda, et me ei kaotaks asjatult aega. Sest kui me kaotame asjatult aega venitamise ja kõhklevate otsustega, siis me näeme, et edasised sammud lähevad ühiskonnale palju kallimaks maksma. 

Aitäh! Head kolleegid! Esimesele ettekandjale küsimuste esitamise aeg on kahjuks läbi. Me läheme päevakorraga edasi. Aitäh, Urmas! Valdo Randpere, kas protseduuriline küsimus?

Oli küll, aga nüüd sa vastasid ise ära. Tegelikult sai Reinsalu aeg otsa juba umbes viis minutit tagasi. Ma mõtlesin, kas on mingeid reegleid muudetud ja vahest saaks oma küsimuse järjekorda panna ja küsida Reinsalu käest selle retsepti. Aga näe, nüüd ta läks minema. Küll on kahju!

Aitäh! Ei, reegleid ei ole muudetud. Ma ütlesin, et ma lisan küsimustele vastamise ajale juurde selle aja, mis kulus ära protseduurilisteks küsimusteks. Siin oli mitu protseduurilist küsimust. Nii me oleme eelmistel kordadel püüdnud ka teiste esinejatega teha. Muidu on võimalik protseduuriliste küsimustega kogu sisuliste küsimuste esitamise aeg ära kulutada.

Aga läheme siis edasi. Tänane teine ettekandja on tervise- ja tööminister Tanel Kiik. Palun kõnepulti! Ettekande aeg on 15 minutit. Mis meil slaididega on? Meil on tehnilised probleemid, slaidid ei liigu. Võtan juhataja vaheaja viis minutit ja püüame leida tehnilise lahenduse.

V a h e a e g 

Head kolleegid! Juhataja võetud vaheaeg on läbi. Tundub, et meie tehnilised probleemid on lahendatud. Nii et me saame jätkata. Palun, härra minister, sõna on teil!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan võimaluse eest täna siin COVID-19 olukorrast ülevaadet anda ja tunnustan Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni selle algatuse eest. Tõepoolest, keskenduda COVID-19 kriisi küsimustele parlamendisaalis on igati mõistlik.

Alustan kohe kõige värskematest numbritest. Täna hommikul tehti uus 24 tunni rekord, täpsemalt öeldes on jutt eilsetest testidest. On lisandunud 2000 positiivset testi, mis tõstab meie kahe nädala nakatumise näitaja 1453 tasemele ehk kõrgemale, kui see kunagi enne on olnud. Seejuures on viimase seitsme päeva jooksul lisandunud kokku veidi üle 10 000 positiivse testi, mis on seitsme päeva vaates kõige kõrgem näitaja. Hetkel oleme jätkuvalt kasvutrendis, aga – hiljem näitan ka slaidilt – see kasvutrend on aeglustumas. Meie eesmärk on loomulikult pöörata see kasv languseks.

Vaktsineerimisi tehti ööpäevaga 6520. Kokku on tehtud ligi 162 000 vaktsineerimist ja vähemalt ühe korra on kaitsesüsti  saanud ligi 114 000 Eestimaa elanikku. See on tänahommikune seis, loomulikult päeva jooksul see number kasvab.

Kui rääkida nädalate lõikes haigusjuhtude lisandumisest, siis võime näha, et kui sügisesel teine laine algas, oli väga kiire kasvuga nädalaid, kuid ühel hetkel, võib öelda, et talve alguses, saavutasime platoo, kus nakatumisnäitaja mõnel nädalal muutus minimaalselt. Aasta lõpus oli muutus mõne protsendi võrra või isegi null. Ning tulenevalt suurematest jõuluaegsetest piirangutest oli ka nädalaid, kus nakatumisnäitaja langes. Üldiselt oli pärast seda paar nädalat veel stabiilset perioodi või väikese tõusu perioodi, aga viimastel veebruarikuu nädalatel algas aina kiirenev kasv ja ka märtsi alguses näeme ilmselgelt liiga suuri nakatunute arvu lisandumise numbreid.

Selle nädala keskmisi näitajaid veel ei tea, aga võib arvata, et need näitavad kahjuks jätkuvat tõusutrendi. Eesmärk on, et alates märtsi teisest poolest numbrid hakkaksid langema. Eestis on üle riigi ulatuslik levik, siin pole üldse küsimust. Me näeme väga suurt juurdekasvu Harjumaal ja Lääne-Virumaal. Saaremaal on kasv küll mõnevõrra pidurdunud, kuid tegelikult on see olnud pikemas vaates kõige kiirem ja Saaremaa nakatumisnäitaja on hetkel Eesti tipus. Tegelikult on haigestumine seal piirkonnas olnud kasvutrendis kuus nädalat järjest.

Kui rääkida linnaosadest, siis loomulikult on löögi all eeskätt tihedama asustusega piirkonnad. Erandid ongi tõesti Saaremaa ja Anija, mis näitab seda, et viirus võib väga ulatuslikult levima hakata ka nendes piirkondades, kus seda asustustiheduse järgi ei eeldaks.

Eesti nakatumiskordaja on Terviseameti viimase info kohaselt langenud 1,07 peale. Siin ei tasu end aga väiksest numbrist eksitada lasta, sest see viitab ikkagi 7% tõusule selle nakatumistsükli jooksul ehk 5–7 päeva jooksul. Ja ka professor Krista Ficheri hinnang temaga viimati peetud vestluses oli, et nakatumiskordaja on umbes 1,1. Nii et me näeme küll väiksemat tõusu kiirust, aga see ei ole veel langus. Ka sellest konkreetsest graafikust ei tohi seda välja lugeda. Langus saabub siis, kui me läheme allapoole seda punast joont ehk allapoole 1. Seni me ei ole seda kahjuks kogu veebruari- ja märtsikuu jooksul suutnud.

Ma arvan, et viiruse leviku seisukohalt on oma panuse andnud nii elanike enda ohutaju tõus kui ka varem järk-järgult kehtestatud piirangud veebruari jooksul. Aga võib öelda, et otsustava tõuke ja kindlustunde, et nakatumiskordaja läheb alla 1, andsid siiski need viimased otsused, millega me oleme saatnud ka algklassid distantsõppele,  sulgenud kaubanduse, välja arvatud toidukauplused, apteegid ja sellised kauplused, kus müüakse meditsiiniseadmeid. Oleme ka väga selgelt piiranud kõikvõimalikku huviharidust, sportimist siseruumides ning toitlustusasutustele jätnud ainult kaasamüügi õiguse.

Need otsused annavad nii minu kui ka teadusnõukoja liikmete hinnangul üsna kindla veendumuse, et nakatumiskordaja liigub alla 1 ja märtsi teises pooles hakkame nägema iganädalast nakatumisnumbrite langust. Kindlasti võib olla päevi, kus see tõus jätkub – nagu ikka, ei saa siingi teha lõplikke järeldusi ühest päevast. Aga seitsme päeva keskmine, mida me kõige pinevamalt jälgime, on hädavajalik saada langustrendi.

Täiendavalt oleme elanikkonnale andnud signaali, et nakatumise risk on loomulikult suurem siseruumides. Samas peab arvestama sellega, et ka väljas on see oht olemas. Õueski on mõistlik 2 + 2 reeglit täita, liikuda kahekaupa ja hoida distantsi – nii nagu see kehtis eelmisel kevadel eriolukorra ajal. Erandiks on loomulikult ka seekord perekonnad, kes peavad saama koos aega veeta.

COVID-19 kriisi teine pool on alati olnud see, kuidas toetada inimesi, kes on raskustesse sattunud. Me oleme käivitanud vajaliku töötasu jätkutoetuse. Seda makstakse eeskätt neile ettevõtetele, kes on enim piirangutest puudutatud. Oleme kokku leppinud EMTAK-i koodide põhise jaotuse. Ma ei hakka neid numbreid ette lugema, need on avalikustatud ja slaididelt saate nendega tutvuda. Aga see on väga oluline, et kui me kehtestame mingeid piiranguid mingitele sektoritele, majandusharudele, siis me tagame, et selles valdkonnas töötavate inimeste sissetulek ei vähene ja nende tööhõive ei lange.

Loomulikult tuleb kriisi puhul jooksvalt vaadata mõlemat: nii haiglate ravikoormust, nakatumisnäitajaid, vaktsineeritusega hõlmatust kui ka tööturu näitajaid. Me teame, et töötute arv on kasvanud 12 kuu jooksul ligi 60 000-ni ja me teame, et tõusutrend püsib. Kindlasti on oluline riigi meetmetega seda leevendada.

Me räägime praegu ka lisaeelarve koostamisest, mis täna hommikul oli valitsuskabinetis samuti arutluse all. Oluline on lisada ressurssi tervishoiu valdkonnale, sest testimise mahud on tõusnud. Seda näitavad iganädalased numbrid. Tänagi tehti 24 tunni jooksul üle 9400 testi. Sellist mahtu ei osatud 2021. aasta riigieelarvet koostades või REACT-EU taotlusi tehes ette näha. Samamoodi vaktsiinide tarnimine – ka sinna tuleb järjest ressurssi juurde suunata, kuna mitmed lisalepingud annavad võimaluse vaktsiine juurde soetada. Hiljuti taotlesime Pfizer/BioNTechilt 660 000 täiendavat doosi, mis maksab arvestatava summa.

Edasi, kasvanud on haigushüvitiste summad. Me oleme algatanud eelnõu, mis anti täna ka parlamendile üle, et pikendada aasta lõpuni praegu kehtivat korda maksta haigushüvitisi alates teisest päevast. Töötajatel ja ka tööandjatel peab olema kindlustunne, et lähikontaktsena või muul põhjusel eneseisolatsioonis olevad inimesed saavad vajaduse korral hüvitist.

Loomulikult on tähtis tervishoiutöötajate toetamine. Tervishoiu valdkonnas on selles kriisis tehtud meeletu kogus ületunde väga head, professionaalset tööd. Kui me vaatame haiglaravi näitajaid, ka suremuse numbreid, siis näeme, et Eestis on need võrreldes paljude riikidega madalad. Siin on kindlasti kaasa aidanud elanike mõistlik käitumine, kevadel-suvel tehtud ettevalmistused, isikukaitsevahendite juurdesoetamine ja testimisvõimekuse tõstmine, haiglate COVID-19-plaanide väljatöötamine, põhja-ja lõunaregiooni meditsiinistaabi väga hea koostöö.

Täiendavalt on tervishoiu valdkonnas oluline saada ressurssi juurde, et  COVID-19 osakondades töötavatele arstidele-õdedele ja muudele tervishoiutöötajatele personali appi palgata. Siinkohal kasutan võimalust tunnustada Tartu Ülikooli rektorit ja meditsiiniteaduste valdkonna dekaani, samamoodi nii Tallinna kui ka Tartu tervishoiukõrgkooli rektorit, kes on väga hästi tulnud kaasa meie palvega leida lisaressurssi just nimelt tudengite näol, on nad siis arstiteaduse valdkonna viies-kuues kursus või õeüliõpilased viimaste aastate väljaõppel. Nad saavad anda oma panuse just nimelt COVID-19 osakondades ja muus haiglaravis ning nende tugi on selle kriisi ajal tegelikult nähtav olnud, on see siis Narvas Ida-Virumaa kriisi ajal, kui oli vaja lisatööjõudu, või on see laiemalt nii plaanilises ravis kui ka COVID-19 haigete ravis.

Tervishoiu valdkonna toetuste kõrval on oluline lisaeelarvega kindlasti toetada ka tööturu valdkonda. Me teame, et piirangud kehtivad kauem, kui on hetkel kokku lepitud nende toetamine. See on teema, mida me arutame nii lisaeelarvet koostades kui ka homme Töötukassa nõukogu järjekordsel koosolekul. Töötukassa reservi tuleb igal juhul suurendada, et meil oleks võimekus toetada neid inimesi ja neid sektoreid, mis enam pihta saavad. Laiemalt inimeste tööhõive hoidmine ja toetamine on igal juhul lisaeelarve kontekstis vältimatult vajalik.

Kahe sõnaga vaktsiinidest. Ma püüan selle 15 minuti sisse mahutada kõik teemad, see on keeruline väljakutse. Vaktsiinide ostmiseks on Eestil kehtivad lepingud, mis annavad võimaluse soetada ligi 4,6 miljonit doosi. Nagu enne viitasin, taotleme täiendavalt Pfizer/BioNTechi veel 660 000 doosi juurde. Seda praegu siin tabelis pole, kuna selle kohta pole kinnitust, aga valitsus on põhimõttelise otsuse ja raha eraldamise valmiduse kinnitanud. Nii et tegelikkuses need numbrid veel kasvavad. Ka teiste vaktsiinide puhul, mis saavad järjest müügiloa, võib tekkida lisadooside soetamise võimalusi. Ja siis me lähtumegi sellest, millal need riiki jõuavad. Meil ei ole täna mõistlik osta doose, mis hakkavad jõudma Eestisse aasta teises pooles, ka aasta lõpus, vaid eeskätt neid, mille puhul tarneid alustatakse juba teises kvartalis. Pfizer/BioNTechi puhul on see kinnitus antud. See on ka põhjus, miks me oleme algseid lisalepingumahte suurendanud.

Nüüd vaktsiinitarnetest sellel poolaastal – taas oluline teema. Me näeme, et väga selge tõusutrend on olnud. Kõigil talvekuudel kokku tuli vähem vaktsiine kui märtsis üksinda. See nädal on vaktsiinitarned olnud juba märkimisväärselt suured: 52 000 vaktsiinidoosi või isegi mõnevõrra rohkem on Eestisse kas jõudnud või jõudmas. Järgmistel nädalatel räägime vähemalt 30 000-st ja loodetavasti märtsi lõpu poole taas suurusjärgus 50 000+ doosist. Loomulikult on alati oluline veenduda, et konkreetne tarne on teele pandud, kuna nendes graafikutes on olnud väga palju muudatusi.

Teises kvartalis me räägime kokku 800 000 vaktsiinidoosist. Arvestades ka eilseid riikliku immunoprofülaktika eksperdikomisjoni otsuseid, tähendab see seda, et meil on võimalik igal juhul teise kvartali jooksul tagada vähemalt ühe doosiga vaktsineeritus kõigile elanikele, kes seda soovivad, ja keskenduda suvekuudel üha rohkem teise doosiga kaitse pakkumisele.

Kiire arvude ülevaade ka riskirühmade lõikes. Tervishoiutöötajad ja hoolekandetöötajad on põhiosas vaktsineeritud, riskirühmadega tegeleme. 80+ vanuses elanikest on suurusjärgus 30% vaktsineeritud, liigume siit edasi. Kui me vaatame erinevate elutähtsate teenuste osutajaid, suurema nakkusriskiga töötajaid haridusvaldkonnas, siseturvalisuse valdkonnas, sotsiaalvaldkonnas, siis vaktsineerimine on tehtud ja osas valdkondades juba edukalt lõpetatud. Kevadkuudel jätkame ka teiste eesliinitöötajate gruppi kuuluvate inimeste vaktsineerimist.

Nagu ma varem olen öelnud, see eesmärk on jätkuvalt jõus, et maikuust alates oleks see võimalus kõigile avatud. Nagu viitasin, praegused vaktsiinide tarne mahud lubavad meil üsna optimistikke eesmärke seada. Loomulikult peame ära ootama lõplikud kinnitatud kuupäevad, kinnitatud numbrid. (Näitab slaide.) Nagu te siit graafikult näete, konkreetse kuu kohta on täna teada ainult Pfizeri aprilli tarned. Moderna ja AstraZeneca ei ole veel neid kinnitanud ja praegu müügiluba ootav Janssen Pharmaceutica NV niisamuti veel mitte. Kõik need aprilli numbrid annavad meile võimaluse täpsemalt planeerida nii riskirühmade kui ka eesliinitöötajate vaktsineerimisega edasi liikumist.

Kiirelt infoks, kui palju on Eestis elanikke vaktsineeritud. Praeguse seisuga on vähemalt ühe doosiga vaktsineeritud umbes 8,6% elanikkonnast. Neist umbes 5% on saanud ühe doosi ja kahe doosiga on vaktsineeritud ehk täiskaitse on saanud 3,6%. Selle näitajaga oleme Euroopa Liidus viiendal-kuuendal kohal. Kindlasti Euroopa arvestuses võib öelda, et oleme olnud kiired, aga maailma arvestuses loomulikult on kogu Euroopa Liit paratamatult olnud keskmiste hulgas. On olnud neid riike, kes on tegutsenud oluliselt kiiremini, aga on ka riike, kes pole veel vaktsineerimist alustanudki. Kindlasti loodame, et Euroopa Liidus tarnemahtudega koos tõuseb ka vaktsineerituse hõlmatus.

Siin on nüüd võrdlus, kui palju on vaktsiinidoose kasutatud elaniku kohta. Seda slaidi olen ka varem näidanud, praegu on see natukene jälle muutunud. Selles konkreetses graafikus on Eesti kuuendal kohal. Kõige kiirem on olnud Malta, kes on saanud mõnevõrra rohkem vaktsiine, ja mõned riigid, nagu Ungari, on hankinud lisaks Euroopa Liidu hankele täiendavaid vaktsiine. Üldjuhul on Euroopa Liidu keskmine näitaja Eesti näitajast natuke enam kui 10 või 15% maas.

Sellega ma oma ettekande lõpetan. Keskendun hea meelega küsimustele vastamisele, kuna kindlasti neid Riigikogu liikmetel on. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister, suur tänu selle ettekande eest ja siiralt jõudu! Terviseministrina te vastutate sellel praegu keerulisel ajal otseselt meie kõigi tervise eest. Ja võiks öelda, et mitte ainult selle eest, kuidas me elame, vaid kas me elame. Seega, siiralt jõudu! 

Minu küsimus on selle kohta, milline on valitsuse otsustusmehhanism. Viimastel nädalatel olete ise korduvalt öelnud, et rakendatud piirangud ei ole olnud piisavad. Te ise näete, et peaks reegleid oluliselt karmistama. Ja nädalate kaupa teadlased nõudsid valitsuselt otsustamist. See kõik võttis väga pikalt aega, enne kui otsusteni jõuti. Sama juhtus tegelikult ka sügisel. 5. novembril juba teadusnõukoda ennustas, et me oleme jõuluks väga halvas seisus. Läks mingi kuu aega, enne kui valitsus jõudis mingite oluliste kokkulepeteni ja uute reeglite kehtestamiseni. Mis selles süsteemis on sellist, mida saaks teha paremini, et terviseministri sõna ja teadusnõukoja soovitus sellistes olukordades maksaks ja see kõik toimiks mõistliku aja jooksul? 

Tänan küsimuse eest ja tänan ka heade soovide eest! Eks Eesti ole kogu selle kriisi ajal, need 12 kuud pidevalt tasakaalu otsinud. Me oleme soovinud hoida ühiskonnaelu avatuna. Meie lapsed on võrreldes väga paljude riikidega, eeskätt Balti piirkonnas, aga ka laiemalt Euroopas, oluliselt rohkem saanud koolis kontaktõppes käia. Meie ettevõtted on saanud vabamalt toimetada ja tegutseda, samuti kultuurivaldkonna asutused.

See tasakaalu otsimine on kahtlemata teinud rangete piirangute kehtestamise raskemaks. Kui me oleks eesmärgiks seadnud üksnes viiruse leviku allasurumise, siis loomulikult oleks võinud novembris või juba sügisel varem kehtestada väga rangeid meetmeid. Aga meie siht oli samal ajal ühiskonnaelu võimalikult avatuna hoida. Ja põhiosas me seda 12 kuu vaates, julgen öelda, oleme ka saavutanud.

Küll aga tõesti tuleb nentida, et veebruaris-märtsis olnud ühiskonna avatus koos ohutaju langusega on pannud meie tervishoiusüsteemi võimekuse tõsiselt proovile. Praegu on hädavajalik, et need piirangud, mis kehtestati – järk-järgult küll, aga siiski kehtestati –, aitavad nüüd nakatumisnäitaja märtsi teises pooles alla tuua, aitavad nakatumiskordaja R alla viia. Ka haiglaravi tipp peaks selles vaates olema vaid lühiajaliselt väga kõrge ning mitte meie tervishoiusüsteemi liialt üle koormama.

Kindlasti aitab siin kaasa vaktsineerimine. Vaktsineerimine ei too küll nakatumisnäitajaid alla, aga vähendab selgelt haiglaravi vajadust. Ma julgen seniste mudelite alusel hinnata, et kui Eestis oleks null elanikku vaktsineeritud, siis meil oleks praegu vähemalt 100 patsienti rohkem haiglas, meil oleks oluliselt rohkem hooldekodukoldeid, oleks haiglatesiseseid nakatumisi ehk tervishoiu toimepidevus oleks märksa suurema löögi all.

Nii et Eesti seisukohalt on midagi head selles praeguses kiires tõusus on olnud see, et tõus on tulnud ajal, kui ikkagi suurusjärgus 110 000 ja nüüd juba rohkem elanikku on saanud kaitse, ja eeskätt just nimelt kõige nõrgemad ja kõige haavatavamad: inimesed, kes töötavad haiglas, õendusabiosakonnas, hooldekodus, pluss eakam elanikkond.

Mis puudutab rangemate piirangute kehtestamist, siis see debatt on käinud tõesti nii eelmises valitsuses kui ka praeguses valitsuses. See ei käi reeglina erakondade liine pidi, see käib aruteluvormide pidi: laua taga on ju valitsuse liikmed, seal on õiguskantsler, seal on riigikontrolör, seal on teadusnõukoja esindajad, Terviseameti esindajad, vajadusel kaasatakse ka teisi eksperte ja jõutakse otsustele, ütleme, selles ulatuses, mis on valitsuse liikmetele konsensuslikult vastuvõetav. Teatavasti piiranguid ei panda hääletusele, sel teemal ei hääletata.

Tõsi on see, et ma olen väljendanud sama seisukohta, mida ka valitsuse laua taga: kuni nende viimaste otsusteni polnud Eestis piirangud piisavad. Alles täna võib öelda, et piirangud Eestis on piisavad, et nakatumisnäitaja alla saada. Kindlasti ma ei taha sellega öelda, et varasemad piirangud mõju ei avaldanud – avaldasid küll. Iga piirangu kehtestamine on tegelikult aidanud nakatumiskordajat allapoole tuua, aga võib öelda, et need viimased piirangud annavad kindlustunde, et nakatumiskordaja mitte lihtsalt ei tõuse, vaid jõuab reaalselt alla 1. Ehk me tõesti näeme langustrendi. Tõusu puhul on loomulikult vahe, kas tõus on 50% või 10%, aga nii kõrge taseme korral on ka 5% nädalas liiga palju.

Uno Kaskpeit, palun! 

Kas mind on kuulda? Väga hea! Mul on selline küsimus. Lätlased kontrollivad Valka ja Valga piiril juba teist kuud Eesti inimesi, kes tahavad minna Läti poolele. Kaks nädalat tagasi hakati nõudma paberkandjal negatiivse proovi tõendit ja see ei tohi olla vanem kui... (Side katkeb.) Peaminstri vastus oli, et las käivad lätlased meie poolel. Huvitav, kas see on valitsuse seisukoht, et las lätlased veavad meile viirust ja nakatavad Lõuna-Eesti rahvast, või on see ainult peaministri seisukoht? 

Ma loodan, et ma sain hakitud küsimusest õigesti aru – olen varasemaid debatte jälginud. Tänan küsimuse eest! Tõsi on see, et Lätis on viiruse näitajad Eesti omadest 2,5 kuni ligi 3 korda madalamad. See risk, et Eesti elanik nakatab paratamatut naabreid, on hetkel suurem kui vastupidine.

Piiridel kontrolli teha on kindlasti vajalik. Eeskätt on see vajalik, kui me räägime just nimelt kaugematest riikidest saabujatest, kui me räägime Lõuna-Aafrika Vabariigi tüvest, mida on sisse toodud, kui me räägime muudest eksootilistest sihtriikidest, kuhu reisimine on, ma ütleksin, selgelt vastunäidustatud. Nii Tansaaniast kui ka Lõuna-Aafrika Vabariigist on Eestisse toodud veelgi keerulisemaid tüvesid, mis ei pruugi olla oma levikult samasuguse ulatusega kui UK tüvi, aga mille puhul on suurem vaktsiiniresistentsuse ja tõsisemate tervisehädade risk.

Ma arvan, et välismaalt saabujate kontrolli tuleb eeskätt teostada just nimelt Schengeni-väliste riikide puhul, just nimelt siis, kui tullakse nendest riikidest ja piirkondadest, kus on levimas veelgi keerulisemad muteerunud tüved, mille sissetoomise korral võib meie vaktsineerimispoliitika ja kogu senine vaheedu saada tõsise löögi. 

Eesti-Läti suunal ma nii suurt riski ei näe, seal pigem on mõistlik pisteline kontroll, teatav reeglite täitmise järelevalve. Tõsi, me oleme seadnud ka seal piirangu, et tuleb esitada negatiivne test, kui tegemist pole hädavajaliku töö- või õpirändega. Ka seal on tegelikult reeglid kehtestatud, aga nende reeglite lauskontrollimine on arvestades piiri avatust loomulikult keeruline. 

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Peaminister Kaja Kallas on korduvalt selle kuu aja jooksul rõhutanud, et tuleb rakendada nii vähe piiranguid, kui on vältimatult vajalik viiruse ohjamiseks. See on kahtlemata sümpaatne seisukoht. Täna oleme me olukorras, kus me saame neid otsuseid hinnata. Kas need otsused, mis valitsus on langetanud viimase pooleteise kuu jooksul selleks, et viirust ohjata, on olnud piisavad selleks, et viiruse levikut piirata, nii nagu peaminister on öelnud? Oleme olukorras, kus alates 26. jaanuarist on Eestis nakatumine sisuliselt kolmekordistunud. Ja sama küsimuse saab ka teisiti sõnastada: kui teie ja valitsus laiemalt saaksite 26. jaanuari otsused uuesti ette võtta, mida te teisiti teeksite?

Suur tänu küsimuste eest! Alustan sellest, et praegu kehtivad piirangud on piisavad. Olen selles päris tugevalt veendunud. Seda näitavad nakatumisnäitajad, seda näitavad prognoosid, seda näitab teiste riikide kogemus, näitab ka meie enda kogemus. Praegu kehtivad piirangud aitavad nakatumiskordaja alla viia. Märtsi teises pooles näeme stabiliseerumist ja seejärel langustrendi ning see väljendub teatud viitajaga ka haiglaravi numbrites.

Kui me räägime varem kehtestatud piirangutest, varasematest aruteludest, siis oleme tagantjärele targad. Toimuvat ei näinud toona ette – seda on aus öelda – mitte ainult valitsus, vaid toona ei pakkunud seda minu mäletamist mööda välja ka teadusnõukoda. Jah, oleks pidanud piirangute ühtlustamisel võtma aluseks mitte leebema olukorra, mis valitses tookord 13 maakonnas, vaid võtma aluseks olukorra, mis oli kujunenud Harjumaal ja Ida-Virumaal. Neid piiranguid oleks pidanud ühtlustama. Teiste sõnadega oleks pidanud kehtestama 15 maakonnas samasugused meetmed, mis kehtisid jõuluaegsel perioodil, detsembris-jaanuaris just nimelt Harjumaal ja Ida-Virumaal.

Teine valdkond, mida oleks veel rohkem pidanud arutama, puudutab koole, haridusvaldkonda. Arusaadavalt on soov lasta lastel õppida kontaktõppe vormis tugev ja oluline. Oleks pidanud mõtlema, kas valida mingid hübriidlahendused näiteks vastavalt vanuserühmadele või tekitada mingeid muid erisusi. Need on need tarkused, mis meil tagantjärele saadud on. 

Ettepanek ühtlustada piirangud teadusnõukojalt tõesti tuli ja iseenesest see oli mõistlik ettepanek, aga tol hetkel otsustati tõesti niimoodi, et kahes maakonnas muutusid piirangud leebemaks, 13 maakonnas rangemaks. Oleks pidanud kahes maakonnas jõusse jätma vähemalt samad, mis enne kehtisid, ja 13 maakonnas kehtestama rangemad piirangud. Siis me oleksime täna ilmselt teises olukorras.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kui aasta tagasi 12. märtsil valitsus kehtestas eriolukorra, oli nakatumisnäitaja nagu morsipidu. Kas te praegu arvate, et piisab nendest meetmetest, et viiruse levik kontrolli alla saada? Ja haiglate võimekus – millal tuleb see kõige kuumem aeg, mis tuleb ka üle elada?

Suur tänu! Tänastest piirangutest piisab, seda ma korra juba ütlesin. Tänased piirangud on igati võrreldavad nendega, mis kehtisid  eriolukorra ajal nii välitingimustes kui ka sisetingimustes. Mõned piirangud on isegi rangemad. Kui te mäletate, siis kevadel ei olnud maski kandmise kohustust. Kevadel ei olnud ka toitlustusasutused sellisel määral suletud, paljud tegid seda omal initsiatiivil. Toona oli tavaline, et tõsteti toolid laudade peale, kuna kohad ise ei tahtnud mingeid üritusi korraldada ja inimesi vastu võtta, vaid pigem tegeleda kaasamüügiga. Täna kehtib juriidiline kohustus tegeleda ainult kaasamüügiga. Seega piirangutest praegu aitab.

Eriolukorra kehtestamine on pigem sõnum ühiskonnale, avalikkusele. Ma arvan, et sellest oleks kasu selles mõttes, et see osa ühiskonnast, kes ei ole veel mõistnud olukorra tõsidust – need inimesed on vähemuses, ma olen selles veendunud –, mõistaks ka, et see kriis ei ole mitte tervisevaldkonna mure ja üksikute inimeste lahendada, vaid see on väljakutse kogu Eesti riigile. Me kõik saame oma käitumise, oma tegevuse, oma valikutega anda ülisuure panuse ka ilma piiranguteta. Tuleb olla mõnevõrra isegi ettevaatlikum, kui otseselt juriidilised korraldused meilt nõuavad. Nii et see kasutegur kindlasti oleks.

Kui haiglaravi numbritest rääkida, siis tõesti, paar päeva on need stabiilsed olnud. Aga elu on näidanud, et ei maksa kunagi ühestki sellisest vaheseisust või üksikust päevast teha kaugeid järeldusi. Haiglaravi vajaduse tipp ei ole veel käes. See kindlasti tõuseb. Samas annab vaktsineerimisega hõlmatus just nimelt eakamates riskirühmades ja laiemalt hooldekodudes-haiglates mulle kindlustunde, et tervishoiusüsteem tuleb selle väljakutsega toime.

Toimetulek muidugi ei tähenda seda, et kõik on hästi. Ärge selles mõttes minu sõnu valesti mõistke. Kindlasti plaanilise ravi piiramine, COVID-19 osakondade avamine teiste osakondade arvel, raviressursi ja inimeste ümbersuunamine, ka täiendava personali kaasamine – kõik see kokkuvõttes tähendab seda, et teatud plaanilist ravi vajavad inimesed saavad vajalikku abi hiljem, saavad seda viitajaga. Ja loomulikult see avaldab mõju nende tervisele, nende töövõimele. Nii et kindlasti selle kriisi tervisekahjusid ei saa mõõta ainult COVID-19-sse haigestumise ja surmadega. Need kahjud on laiemad ja suuremad.

Mul on väga hea meel, et eelmine valitsus otsustas eraldada haigekassale lisaraha mitte ainult praeguseks aastaks, vaid neljaks aastaks, 2021–2024. Me näeme, just nimelt tööhõive vähenemisest ja töötuse kasvust tingitud väiksem maksulaekumine oleks vastasel juhul haigekassa eelarvet oluliselt piiranud. Samas tuleb meil ju tagantjärele hakata plaanilise ravi võlga vähendama.

Nii et kindlasti kogu see väljakutse on ülisuur. Tervisevaldkonnas endas on selline, ütleme, aus teadmine, et ühel hetkel, kui see COVID-19 pandeemia tipp saab läbi – see saab olema kevade teine pool, kui me näeme haiglaravi numbrites juba olulist langust –, siis kahtlemata tuleb ette võtta kogu see n-ö varjatum pool ravivajadusest, mis on jäänud kriisi ajal katmata. Seega ei ole suvi see periood, kui saab puhata, ei ole ka sügis. Meil tuleb tegeleda kogu selle ravivõla klaarimisega, leida inimestele vajalike plaaniliste operatsioonide ja vastuvõttude uusi aegu. Ja kindlasti tuleb tegeleda ka rahvatervise toetamisega.

Kui küsite selle tipu kohta konkreetselt, siis minu prognoos on selline, et märtsi teine pool saab olema haiglaravis kõige raskem. Aprillis me hakkame nägema stabiliseerumist, järkjärgulise languse trendi. See kehtib aga praeguste eelduste korral, kui nakatumiskordaja läheb alla 1 ja nakatumisnäitajad hakkavad langema.

Oudekki Loone, palun! Ei ole kuulda! Ikka ei ole kuulda. Aga et mitte aega kaotada, on mul ettepanek, et Oudekki püüab koos tehnilise personaliga probleemi lahendada ja registreerib ennast küsijaks. Kui probleem on lahendatud, paneme ta järjekorras ette, ta saab kohe esimesel võimalusel uuesti küsida. Aga läheme edasi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Aitäh teile ettekande eest! Tänasest kehtivad meil ranged riigisisesed piirangud ja oodatakse, et rahvas neid järgib. Aga miks on tehtud ainult pool võrrandit? Miks ei ole võetud kontrolli alla liikumist piiridel, lennujaamades, sadamates? 

Riigisiseselt nõutakse meilt rangete piirangute järgimist, aga piirid on samas valla kõikvõimalikele tuntud ja tundmata viirusetüvedele. See on ju Eesti inimeste mõnitamine. Kui valitsus ei julge otsustada, võtke eeskuju mõnest riigist, kes konkreetselt tegutseb. Näiteks Islandi nakatumisnäitaja on praegu 5,6, meil aga 1453.  Islandil peab riiki pääsemiseks olema juba lähteriigi lennujaamas ette näidata koroonaviiruse testi negatiivne vastus. Kui testi tehtud pole, siis lennukile ei pääse. Saabumisel tehakse piiril test, seejärel suunatakse inimene karantiini ja 5–6 päeva pärast tehakse veel üks test. Ja kui ka see on negatiivne, alles siis on võimalik nelja tuule poole kaduda.

Ma küsin veel kord: miks meie valitsus ei julge otsustada? Tehke täisrehkendus, võtke ka piiridel toimuv kontrolli alla! Juhtige protsessi, mitte ärge lohisege sündmustel järel! Eesti majandus ja ühiskond ei ela seda üle, kui puudulikult rakendatud piirangute tagajärjel meie ühiskonna avamine kevadsuvel mõne halva üllatuse tõttu veel viibib. Tehke palun oma tööd korralikult!

Suur tänu küsimuse ja ettepanekute eest! Räägime veel kord numbritest. Valdav osa nakatumisest on riigisisene. Väljastpoolt on sisse toodud mõni protsent nakatumiste arvust ja see on väga suur erinevus võrreldes pandeemia algusega. Võib öelda, et alguses oli 100% sisse toodud. Meenutame aastatagust aega ja tegelikult ka teise laine algust, kus ei olnud enam tegemist vana tüvega, vaid uute tüvedega, mis meile sisse tulid.

Kahtlemata reisimisel ja üldse liikumisel on seos nakatumisega, aga kui rääkida viiruse numbri allasaamisest, haigestumise allasaamisest, siis siin on peamine eesmärk ja peamine siht Eesti-sisese liikumise ja kontaktide vähendamine. Kui vaadata kaarti, siis näeme, Eesti on tõesti Euroopas nakatumisnäitajatelt teisel kohal. Seega on suurem risk nakatuda kodumaal kui enamikes Euroopa Liidu riikides.

Eraldi teema on aga see, millele ma ka enne viitasin. Kui me aga räägime eksootilistest riikidest, siis neid lendusid ja nendesse liikumise piiramist ma isiklikult toetan. Pole õige aeg käia praegu maailma avastamas, riskides sellega, et tuuakse Eestisse mõni selline tüvi, mis täiel määral ei allu vaktsiinile ja millega seotud haiglaravi koormuse tõusu me ei oska isegi prognoosida, kuna neid tüvesid tuleb kogu aeg juurde. Paraku ei ole see viirus stabiilne nähtus. Ta aja jooksul muutub, muteerub, lisandub erinevaid tüvesid. Tõenäoliselt me räägime kümnetest erinevatest tüvedest, mida lihtsalt pole kõiki sekveneeritud.

Nii et seda osa teie ettepanekust ma toetan. Aga see on üleskutse nii riigile loomulikult kui ka erasektorile ja inimestele endale: praegu ei ole aeg mingeid kaugete maade reise planeerida. Praegu tuleb keskenduda sellele, et viirusenumbrid korda saada, pigem veeta aega pereringis, värskes õhus ja suuremad reisid jätta aega, kui valdav osa Eesti elanikest on vaktsineeritud. See annab meile võimaluse tagada, et kolmandat lainet või jätkupuhangut ei tule.

Oudekki Loone, palun!

Tere! Ma loodan, et ma olen kuulda.

On kuulda.

Suurepärane! Aitäh, härra minister, selle väga huvitava ettekande eest! Ma tahaksin täpsustada ühte aspekti, millest põgusalt oli juttu ka teisipäeval. Meil on viimasel ajal olnud palju inimesi, kellel on mure, kas riik paneb nad kohustuslikus korras vaktsineerima. Mõnedel inimestel on meditsiinilised näidustused, miks nad ei taha seda teha. Samas te olete alati kinnitanud, et Eesti riigi põhimõte on alati olnud, et Eestis terviseotsused on eelkõige inimese enda teha, inimesed oma keha üle otsustavad ise.

Kui me räägime nendest erandjuhtudest, siis see tegelikult ei anna väga head pilti, milline on meie ühiskonna üldine suhtumine sellisesse meetmesse nagu vaktsineerimine. Mida rohkem meil on vaktsineeritud, seda parem see efekt on. Kas te annaksite parlamendile veidi ülevaadet, milline tegelikult on Eesti inimeste suhtumine vaktsineerimisse? Kui palju on neid inimesi, kes seda tahavad, kes seda ootavad? Ja kui palju on neid inimesi, kes eelistavad seda mitte teha?

Suur tänu! Me oleme tõesti teinud juba suvest saadik küsitlusi vaktsineerimise teemal. Neid on tehtud loomulikult ka varem, aga konkreetselt COVID-19 teemal pigem suvest saati. Me näeme, et stabiilselt suurusjärgus 60% elanikkonnast soovib lasta ennast vaktsineerida. On paarkümmend protsenti, kes kõhklevad, kes tahavad lisainfot, kes on kahevahel, ja on väiksem osa, reeglina küsitlustes 20% ringis või alla selle, kes on COVID-19 vaktsiini vastu. Ja nendest omakorda veelgi väiksem osa on üldse  vaktsineerimise vastu, olgu mis tahes vaktsiinist jutt. Need on põhimõttelised vaktsiinivastased, nagu neid nimetatakse.

See tähendab, et valdav osa Eesti elanikest suhtub igal juhul vaktsineerimisse positiivselt, saab väga hästi aru, et see on ainuke jätkusuutlik viis see pandeemia ületada. Nii nagu väga paljude muude viirushaiguste ja muude terviseohtude korral, pakub just nimelt tervisevaldkond koostöös teadusmaailmaga jätkusuutlikke lahendusi. Piirangute kehtestamine, karmistamine, lõdvendamine, taaskehtestamine kindlasti ei saa olla jätkusuutlik tee mis tahes tervisekriisi ohjamisel.

Ma väga loodan, et see positiivne eeskuju, mida on näidanud tervishoiu valdkond, mida on näidanud eesliinitöötajad, haridus- ja siseturvalisuse töötajad, hooldekodude elanikud, nende lähedased ja eakamad inimesed, saab olema positiivne ja edasiviiv. Olen suhelnud perearstide ja pereõdedega, kes kinnitavad, et need hoiakuid näitavad numbrid, mida me näeme statistikas, kajastuvad ka nende igapäevatöös. Valdav osa eakamast sihtrühmast saab väga hästi aru, et vaktsineerimine on mõistlik viis enda ja teiste tervist kaitsta. Ma loodan väga, et me jõuame järk-järgult laiema osani elanikkonnast. Küllap mõjuvad positiivsed eeskujud inimeste enda pereringis, aga ka ühiskonnas tuntud inimeste vaktsineerimine.

Kahtlemata aitab teaduspõhine maailmavaade ja hariduseusk, mida Eesti rahvas ikka on kandnud, saavutada seatud eesmärgi, et vähemalt 70% täisealisest elanikkonnast laseks ennast ära vaktsineerida. Ja mingi hetk, kui tulevad ka lastele sobivad vaktsiinid, siis tuleb loomulikult seegi võimalus avada. See eeldab aga uuringuid, see eeldab lastele sobivaid vaktsiine. Võib juhtuda, et need tulevad aasta lõpus, aga võib olla järgmistel aastatel. Seda teadustööd tehakse, aga ühtegi müügiloaga vaktsiini, mis sobiks alla 16-aastastele, praegu Euroopa Liidus ei ole.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Nagu sa oma ettekandes enne ütlesid, on tervishoiusektor väga suure koormuse all, tehakse palju ületunde. Ja nii see kahtlemata on. Minu tänusõnad neile kõigile tublidele inimestele, kes seda teevad iga päev! Aga küsimus on selline: kas ei oleks mõistlik võimalikult kiiresti saada COVID-i kiirtestid vabamüüki? Ja riik võiks neid tasuta jagada asutustele, kus see väga vajalik on, ja sel moel meie praeguste testijate koormust maha võtta. On palju inimesi, kes võiks selle testi kodus vabalt ise ära teha. Neil otseselt sümptomeid ehk ei ole, aga nad tahavad kontrollida. Millal võiks tõeks saada, et Eestis on kiirtestid kõigile vabalt kättesaadavad?

Suur tänu küsimuse eest! Kiirtestide maailm nii nagu üldse meditsiinivahendite maailm on pidevas muutumises. Eelmisel kevadel ei olnud antigeeni kiirteste – ma rõhutan, antigeenid ja antikehad on erinevad asjad, nagu hästi teate – saadaval. Nende tundlikkust uuriti, neid hakati välja töötama ja praegu on olukord paranenud. 

Me oleme Euroopa Liidu ühishanke raames tellinud – peast ütlen – 200 000 antigeeni kiirtesti. Neid on kasutatud nii terviseasutustes kui ka hooldekodudes, kasutada saab neid ka haridusvaldkonnas teatud kollete lokaliseerimisel.

Hetkel ei ole veel sellist testi, mis oleks mõeldud päris koduseks kasutamiseks. Teatud riigid on neid piloteerinud, erandkorras teatud koguse turule lubanud, aga sellist lausvabadust, et soetad, palju tahad, minu teada Euroopa Liidus praegu ei ole. Pigem on tegemist meditsiinitöötajatele ehk tervisevaldkonna töötajatele mõeldud testidega, mida tavainimestel on põhimõtteliselt võimalik soetada, aga mille puhul nad ei pruugi konkreetse testi kasutusjuhendist lähtuda.

Kiirtestide laiem turule tulek on kindlasti selle aasta teema. Järk-järgult on Eesti Terviseameti ja Ravimiametiga sel teemal suhtlema hakatud ja samamoodi ka Euroopa tasandil. See debatt on ülitundlik, kuna on väga palju neid tervisevaldkonna eksperte, kes ütlevad, et kiirtesti turule lubamine hoopiski soodustab viiruse levikut. Kui need pole piisavalt tundlikud, piisavalt täpsed, siis on risk, et väga palju on valenegatiivseid vastuseid.

On neid, kes ütlevad sarnaselt teiega, et see on ikkagi üks viis, täiendav meede viirust ohjata. Ma arvan, et igal testil on õige kasutamise koht ja kasutamise aeg. Kiirtestid ei saa asendada PCR-i, mis on tõesti kuldstandard, kõige täpsem testidest. See just nimelt väldib valenegatiivseid vastuseid ja väga täpselt leiab üles positiivsed. Pigem võib see anda isegi valepositiivseid tulemusi ehk olla liiga tundlik. Aga valepositiivne vastus on väiksem risk kui valenegatiivne. Kui inimene on liiga ettevaatlik, siis see viiruse leviku seisukohalt ei ole risk. Risk on see, kui inimene on hooletu, arvates, et ta on terve, kui tegelikult on nakkusohtlik.

Mis puudutab kiirtestide laiemat kasutuselevõttu, kui te küsite, millal see kuupäev on, siis seda ma sada protsenti kindlalt öelda ei saa. Aga sel aastal kindlasti need saavad olema rohkem kättesaadavad nii tervishoiuasutustes kui ka laiemalt elanikkonnale. Nende arendamisse on investeeritud väga palju raha, aega ja muud ressurssi ning need on läinud üha tundlikumaks, täpsemaks. Praegu töötatakse selle nimel, et ei oleks vaja kaugelt ninaneelust seda proovi koukida, vaid proov oleks võimalik saada kätte mõnevõrra lihtsamal viisil. Lisaks on ka lastele mõeldud testid, mis täna toimivad peamiselt PCR-meetodil, aga me räägime kurguloputusvedelikust ja muust taolisest. Teadus areneb, tervishoiusektor areneb ja need testid varem või hiljem tulevad ka vabamüüki. Küll mitte veel täna.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Palju on kritiseeritud vaktsineerimise tempot, rõhutades seda, et pudelikaelaks on logistika ja meditsiinitöötajate jõudlus. Samas teisipäeval rääkis üks perearst siin suures saalis, et nad suudaksid oma keskuses päevas vaktsineerida üle 400 inimese. Kui nüüd laiendada seda jõudlust kõigile perearstikeskustele, võttes sinna juurde haiglad, erakliinikud ja kooliõed, siis peaks Eestil olema piisavalt võimekust, et vaktsineerida kogu elanikkond ühe nädalaga. Kas see matemaatika klapib ja kas sinu hinnangul sel aastal jaanipäeval pidu toimub? 

Suur tänu! Ma olen siin ühe võrdluse toonud. Ütleme nii, et ühe nimistu kohta on täiesti realistlik perearstil vaktsineerida pereõe toel 100 inimest päevas. See on täiesti realistlik ja jõukohane. See eeldab loomulikult teatud planeerimist, eeldab kõigi nende patsientide väga täpset kohaletulekut. Ja see tähendaks tõesti seda, et kui meil on 718 nimistut, siis oleks võimalik 80 000 inimest ühe päevaga ära vaktsineerida.

Aga sellist vaktsiinikogust ei ole ja sellist huviliste jaotust üheks päevaks ka ei ole. Ma pean silmas konkreetset sihtrühma ehk siis riskirühma, kes tahaks ühel päeval vaktsineerima tulla. Seda ei ole võimalik planeerida. Inimesed peavad ju leidma sobiva aja.

Aga põhimõtteliselt see, et vaktsineerida kogu elanikkond mõne nädala jooksul, on iseenesest teoreetiliselt, matemaatiliselt võimalik. Vähemalt ühe vaktsiinidoosi saaks sel moel soovijatele kiiresti anda ja hiljem, näiteks Pfizer/BioNTechi puhul kuue nädala pärast teha vaktsineerimise teise ringi.

Tegelikult seavad sellele tempole piirid eeskätt vaktsiinitarned. Riiki jõuab ühel päeval, ütleme, 16 000 Pfizerit, tegelikult vaid 14 000. Siis tuleb teine tarne, millega tuleb kas 20 000, 10 000 või 7000 doosi – on erinevad partiid.

Nii et arusaadavalt pole ka teoreetiliselt võimalik üheks päevaks 50 000 või ma ei tea, 80 000 vaktsineerimist planeerida. Vaktsineerimised jaotuvad nädalate peale ebaühtlaselt vastavalt sellele, millal mõni vaktsiin Eestisse saabub, millal pannakse paika vaktsineerimise kuupäevad ja nii edasi.

Aga kindlasti nende numbrite iganädalane tõus jätkub, nagu me praegu näeme. Sel nädalal on eesmärk vaktsineerida Eestis 40 000 inimest. Võime oma soorituse hinnata hindega "kolm", kui see jääb 35 00 – 40 000 vahele. 40 000 + on tegelikult siht, millega võiks rahule jääda, arvestades just vaktsiinide saabumise kuupäevi. Osa neist tuleb paraku nädala lõpuks ja nendega vaktsineeritakse uuel nädalal.

Küsimuse teine pool: kas jaanilaupäeval pidu toimub? Ma arvan, et see saab kindlasti olema tavapärasest vaoshoitum, aga juba oluliselt optimistlikum ja võib ka öelda, et kindlam kui aasta tagasi. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Eestis on kahte tüüpi vaktsineerimist: vabatahtlik ja sunniviisiline. Näiteks haridusvaldkonnas liiguvad juhendid, kus töötajad lastekodudest kuni kõrgkoolideni kuuluvad vaktsineerimisele. Keeldumise korral võib tööandja töölepingu üles öelda. Täpselt sama on sotsiaalsfääris. Kaitseväes on vaktsineerimine seotud usaldusküsimusega, sest juhtide arvates rahu- ja sõjaaeg selles mõttes ei erine. Tööle võtmine on seotud vaktsineerimisega. Ja selliseid teateid tuleb igast nurgast.

Kirsiks tordil Valkla hooldekodu juhtum: sealseid inimesi vaktsineeriti jõuga. Selle peale ütles peaminister Kaja Kallas, et sundvaktsineerimist ei toimu. See on sundvaktsineerimine erinevates vormides, mis on julm ja ebainimlik. Lõpetage see ära! Rahvas saab aru, mis tegelikult toimub. Rahvas on meeleheitel ja kannatust kaotamas, kui arvestada veel seda, et tegemist on alles katsejärgus olevate vaktsiinidega.

Suur tänu! Alustan lõpust. Tegemist on ikkagi müügiloa saanud vaktsiinidega. Tõsi, need on n-ö tingimustega müügiload ehk inimeste tervist, erinevaid näitajaid jälgitakse ka edasi. Täna me näiteks ei tea, kui kaua immuunsus on tagatud. Ei ole ju võimalik nii lühikese perioodi puhul anda näiteks kahe või kolme aasta pikkust garantiid antikehade püsivusele. Uuringud ise on ju kestnud pool aastat või umbes nii.

Igal juhul on kõik vaktsiinid, millel on Euroopa Liidus müügiluba, saanud Euroopa Ravimiametilt positiivse hinnangu. Need on usaldusväärsed, efektiivsed ja patsiendile ohutud. Nii nagu me minu arvates kõik siin teame, Euroopa Liit on tuntud oma kõrgete standardite poolest, mitte kerge käega mis tahes vaktsiini või ravimi turule laskmise poolest.

Mis puudutab n-ö sundvaktsineerimist, siis seda Eesti riigis tõesti ei ole. Need üksikud erandid või murekohad, kui on mingi vaidlus tekkinud – neid kontrollitakse. Olen palunud sedasama Valkla juhtumit uurida. Te viitasite meie omavahelises vestluses, et sel teemal on ka õiguskantsleri poole pöördutud. Kindlasti need asjaolud tuleb välja selgitada.

Aga see, et mingi ameti esindajatele öeldakse tõesti, et eeldatakse vaktsineerimist – no see töö võib olla seotud täiendavate riskidega ja võib-olla on tegu ka mingite piirangutega reisimisel või näiteks Kaitseväes kuskil välismissioonil osaledes. Siis võib olla eelduseks, et inimene on vaktsineeritud. Samamoodi COVID-19 osakonnas võib see olla tööandja seatud nõue. Mis ongi mõistlik, arvestades nakkusriski ja ohtu inimese enda tervisele ja teistele.

Eks sellisel juhul tulebki leida omale sobivam amet kas samas asutuses mõnes teises osakonnas, mõnes teises üksuses või hoopis mujal. Paratamatult terviseriskid puudutavad meist igaühte ja nagu enne viitasin, vaktsineerimine on teadaolevalt ainuke jätkusuutlik viis seda kriisi lõpetada. 

Aitäh! Härra minister, küsimuste esitamise aeg on möödas. Suur tänu vastuste eest! Läheme tänase päevakorraga edasi. Järgmine esineja on Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Krista Fischer. Tema ettekanne kestab kuni 15 minutit. Palun! See peaks toimuma elektroonilisel teel.

Tere minu poolt, lugupeetud Riigikogu liikmed ja teised kuulajad! Annan kiire andmepõhise ülevaate sellest, kus me oleme ja kuhu me võib-olla liigume. Nii nagu minister Kiik alguses ütles, tõepoolest, täna laekus teadmine ligi 2000 uue positiivse testi kohta. See küll tegelikult kajastab mitme päeva teste, kui testimise kuupäeva järgi vaadata, siis nii suurt arvu ma ei näe. Aga siiski ma näen, et esmaspäeval oli rohkem positiivseid teste kui ühelgi eelneval esmaspäeval ja ka teisipäeval oli neid rohkem kui ühelgi eelneval teisipäeval. Seega, me näeme endiselt kasvutrendi. Jah, tuleb nõus olla, et kasvutrend on aeglustunud, aga see ei tohiks mõjuda liiga rahustavalt, sellepärast et me tõesti oleme väga kõrge nakatumise taseme juures. Kasvutrend aeglustus ka näiteks novembris ja see aeglustus ka jaanuaris või detsembri lõpus, aga paraku nägime, et sellest ei piisanud selleks, et see aeglustumine oleks viinud nakatamiskordaja R alla 1. Seega, endiselt tuleb jälgida olukorda. Tõesti, ma ka loodan, et praegustest piirangutest, mis on kahtlemata rangemad kui need, mis olid novembris, ja need, mis olid detsembris, on kasu.

Kui me vaatame, kus me oleme Eestis praegu selle pandeemiaga – ma oma slaide kahjuks ei saa kaugteel näidata, aga need said teile saadetud –, siis muidugi võrreldes eelmise kevadega oleme me ikkagi palju kõrgema nakkusfooniga olukorras, isegi arvestades seda, et on võimalik, et eelmine kevad jäi 2/3 nakatunutest testimata. Aga ka praegu jääb osa testimata, sellele viitab väga kõrge positiivsete testide protsent, mis on viimasel ajal lausa 20%. Kui ma vaatan vanusegrupiti, kui paljud inimesed vastavast vanusegrupist on testiga kinnitatult nakatunud, siis ma näen, et Eesti keskmine tuleb veidi alla 6%, osas vanusegruppides ületab see ka 7%, näiteks vanuses 15–19, ja naiste hulgas ületab see 7% ka kolmekümnendates ja neljakümnendates ning jääb veidi alla selle meeste hulgas. Tegelik nakatumine võib muidugi olla teine, aga ma siiski ei usu, et me praegu oleme seda rohkem kui kaks korda alahinnanud. Sellele viitab ka seireuuring, mis näitas umbes 10%‑list antikehade taset. Seda, mida mõned on oletanud, et loomulik immuunsus on umbes 300 000‑l, päris ei saa siiski veel praegu loota, andmepõhiselt ei ole me küll toetust sellele väitele leidnud. Seega ei ole läbipõdemine veel hakanud olulisel määral nakatumist mõjutama. Võimalik, et osas piirkondades on see natuke teisiti, aga samas me näeme ka, mis toimub praegu Saaremaal, hoolimata sellest, et kevadine laine ju käis Saaremaast üsna hullusti üle ja päris suur protsent sai juba siis selle nakkuse kätte.

Ma hakkasin juba nendest piirkondlikest eripäradest rääkima. Praegu tõesti, võrreldes kogu varasema pandeemiaperioodiga näen ma erakordselt suuri vahesid Eesti eri piirkondades. Kui me vaatame nakatumisnäitu Põlvamaal ja nakatumisnäitu Harjumaal ja Saaremaal, siis vahe on ligi viiekordne. Ühes kohas on see umbes 400 ja teises kohas on see 2000 ligi. Sellele on väga raske leida muud seletust kui see, et agressiivne Briti tüvi on Eestis levinud ja see ei ole jõudnud igasse maakonda samasugusel määral. Minuni jõudnud infokillud sekveneerimisest ja selle tüve määramisest ka SYNLAB‑is kinnitavad väidet, et tõepoolest, seda tüve on meil palju sees ja seda ei ole igal pool ühepalju.

Mida me selle tüve kohta tänaseks teame? Kirjandusest loeme, et see on enam kui poolteist korda nakkavam ja sellega kaasneb enam kui poolteisekordne erinevus suremuses ja ka muidu raskete juhtude arvus ja haiglaravivajaduses. See on väga tõsiselt võetav argument, miks praegu tuleb tõesti loota, et need piirangud aitavad, sest see poolteisekordne nakatumise erinevus tähendab ka seda, et kui me räägime maskidest, mis ju teadaolevalt sada protsenti ei kaitse, nad pakuvad mõningat kaitset, nad vähendavad nakatumise tõenäosust, siis praegu võib isegi maskist hoolimata selle uue tüvega nakatumise risk ikka endiselt olla selgelt olemas. Loomulikult, olukorra kaardistamine veel laiaulatuslikuma sekveneerimise või selle uue tüve määramise teel on vajalik. Ehk see siis ka lähiajal toimub.

Kui tulla tagasi selle juurde, mis toimub eri vanusegruppides, siis siin on näha väga suuri erinevusi. Seesama 14 päeva nakatumisnäit on osas vanusegruppides umbes 2000, näiteks endiselt vanusegrupis 15–19, hoolimata sellest, et koolid on olnud kinni, oli vaheaeg ja on olnud distantsõpe. Paistab, et selles vanuses noored kohtuvad siiski ka muidu. Samuti on see väga kõrge vanusegruppides 20–24 ja 35–39. Samal ajal, ja see on hea, on eakate hulgas nakatumisnäit madalam, 75+ inimeste seas ikkagi enam kui kaks korda väiksem. Aga erinevad modelleerimisandmed on näidanud ka seda, et eakate hulgas see viirus niivõrd ei levi. Kui see ikkagi eakate hulka jõuab, siis eakad ei nakata niivõrd teisi eakaid – jätame hooldekodud välja, sest paratamatult jõuab viirus tervesse hooldekodusse –, vaid just nooremad vanusegrupid viivad selle vanematesse vanusegruppidesse. Me näeme alati sellist ajalist järgnevust, et kui nakkus läheb üles noorte seas, siis mõne aja pärast jõuab see eakate sekka. Seetõttu me näeme, et vähemalt siiani pole õnnestunud kuidagi neid riskigruppe kaitsta. Me peame ikkagi vältima nakkuse levikut noorte seas ja vähendama seda, just et kaitsta ka vanu. Praegu, selle uue tüve puhul me näeme ka, et tegelikult haiglapatsiendid on üha nooremad, seega ka noori endid tuleb kaitsta.

Nüüd jõuangi oma jutuga haigla juurde. Ma näen, et tõesti üks trende on siiski selgelt püsinud kogu aeg: iga päev keskmine haiglasse jõudvate patsientide arv suureneb. See on oluline indikaator, sest see natukene näitab seda, kui palju haiglakohti hakkab vaja minema. See küll päris üks ühele ei vasta sellele, kuid jämedalt võttes on senini kehtinud see, et kui ma korrutan keskmise päevas haiglasse jõudvate patsientide arvu kümnega, siis saan selle arvu, kui palju mõne päeva pärast haiglas on. Täna läks vist 64 inimest haiglasse ja umbes 640 on juba praegu haiglas. Aga just viimastel päevadel, viimase nädala jooksul ma olen näinud, et haiglas on veidi vähem patsiente, mis viitab tõenäoliselt sellele, et on reageeritud sellele, et haiglakohtadega on raske ja on tõenäoliselt haigeid rutem koju saadetud ja rohkem valitud, keda sisse võtta. Aga siiski me näeme trendi liikuvat üles ja nii nagu ka minister siin enne mainis, see trend ei paista praegu langevat.

Kui rääkida prognoosidest, siis me teame seda, et raske juhu tõenäosus, selle tõenäosus, et inimene haiglaravi vajab, sõltub küll väga vanusest. Paraku ei saa me öelda, et see noorte seas olematu oleks. Ka alla 30‑aastaseid jõuab haiglasse. Praegustel hinnangutel on neid küll ainult umbes 1% nakatunutest, aga kui nakatunuid on väga palju, siis ka see 1% muutub suureks arvuks. Aga mida kõrgem vanus, seda suuremaks see läheb. Vanuses 60–69 vajab juba 10–15% nakatunutest haiglaravi.

Nendele andmetele tuginedes saame ka natuke prognoosida. Lisateadmine on see, et tõesti, haiglapatsientide kontingent on selgelt nooremaks läinud, küll aga on ka nakkus levinud väga laialdaselt noorte hulgas. Me teame seda, et Briti tüvi põhjustab just noorte hulgas rohkem sellist rasket olukorda. Ma olen öelnud, et kui ei oleks neid piiranguid tulnud, siis haiglapatsientide arv oleks lähenenud kiirelt tuhandele. Praeguses olukorras, kus on siiski lootust sellele, et kasv pidurdub, ehk ei saavuta see tuhandet. Pead anda ei saa, aga lootust on.

Saigi tehtud erinevaid nakatumisnäidu prognoose, et mis ta hakkab meil lähiajal tegema. Nendel slaididel, mis ma saatsin, on kolm erinevat prognoosi selle kohta. Sealt on näha, et kõik prognoosid eeldavad, et nakatumise tase hakkab alla minema. Tegelikult teoreetiliselt, isegi kui ühtegi piirangut ei ole, kunagi hakkab see ikka alla minema, ainult et siis see tuleb n‑ö karjaimmuunsuse tõttu, tuues kaasa haiglaravivajaduse ja surmad, mis see keskmiselt kaasa toob, ja see oleks kahtlemata liiga ränk. Praegu on küsimus siiski, kui ruttu see piirangute mõjul alla läheb. Me saame vältida hullemaid prognoose. Kuigi need graafikud, mis ma olen joonistanud ja mida te nendel slaididel võite näha, need kolm paistavad pealtnäha sarnased, tähendavad nad üsnagi erinevaid olukordi. Esimene on see, et me hakkame ikkagi nägema veel paari nädala jooksul seda, et päevased nakatunute arvud ületavad 2000, ja siis hakkavad nad alla minema, alguses tasapisi, nad on veidi alla 2000, lähevad sinna 1500 kanti ja siis 1000 kanti jne. See tähendab, et tõepoolest see 1000 haiglapatsiendi piir ületataks ja see aeg, kui selline olukord on, kestab päris mitu nädalat. See ei pruugi olla lihtsalt jõukohane. Teine stsenaarium ütleb küll, et langus saavutatakse, aga mitte nii kiiresti, esialgu on see võib-olla enam-vähem kooskõlas, et nakatumiskordaja R langeb 1,1–1,05 peale ja sealt veel edasi allapoole, aga sellegipoolest võtab aega, enne kui päevane nakatunute arv hakkab märkimisväärselt alla 1500 ja lõpuks ka alla 1000 minema. Ka see tähendab siiski pikka ja keerulist olukorda. Kui rääkida kolmandast stsenaariumist, mis sai joonistatud, siis see näitab seda, et tõesti juba järgmise nädala lõpuks näeme kerget langust ja see langus kiireneb ja lõpuks on nakatumiskordaja R 0,8 ja jääb sinna 0,8 peale püsima. See näitaks tõesti seda, et me juba maikuud võiksime vastu võtta väga rahulikult ja mitte ainult jaanipäeva, vaid ka võib-olla juba maipühi välitingimustes sõpradega tähistada. Kas see nii läheb? Jah, ma ei ole liiga optimistlik, kuigi optimistliku stsenaariumina võib seda graafikut joonistada. Tõepoolest, ka teiste riikide kõverad on näidanud, et kui saadakse nakatumine langustrendi, siis osas kohtades on langus väga kiirelt tulnud. See on küll tulnud üsna karmi lockdown'i hinnaga, tõepoolest on [riik] üsna lukus, on üsna karmid liikumispiirangud, aga sellest hoolimata on langus tulnud suhteliselt kiiresti. Me näeme, et mõne nädalaga on läinud see üsna kiirelt alla, nii et see ei ole üldse võimatu. Aga jah, selle reaalne juhtumine sõltub paljudest asjaoludest.

Sellega käivad kaasas haiglaravi ja suremuse prognoosid. Mis puutub suremusse, siis see on üks asju, millest on viimasel ajal pigem vähem räägitud, kuigi probleem on ju üsna tõsine. Kui me toome siia kõrvale sellise üldise statistika, et Eestis sureb keskmiselt 42 inimest päevas igasugustel põhjustel ja me praegu näeme COVID‑iga seotud surmasid juba keskmiselt 10 päevas või veidi alla 10, siis me näeme ju tegelikult, et viiendik surmadest tuleb praegu ainult selle ühe nakkushaiguse tõttu, mis viitab olulisele liigsuremusele. Kui on spekuleeritud, et surevad need, kes nii või teisiti peaksid surema, siis me võime hinnata, et aktiivseid nakatunuid on rahvastikus ehk 1–2% ja kui nende 42 sekka satub 1–2% nakatunuid, siis me saame öelda, et võib-olla tõesti on see pilt juhuslik, aga praegu me ei näe mitte 1–2%, vaid ikkagi viiendikku. Kahjuks on Statistikaamet peatanud selle kiirstatistika avaldamise, aga ma saan aru, et see lähiajal taastub ja me näeme ka selgelt andmete pealt, kas ja milline on liigsuremus. Mulle endale tundub küll, et praegu on see tekkinud, ja üsna märkimisväärselt. Ka selle kiiresti langusele saamiseks on vaja loota, et piirangud siiski toimivad.

Viimasel slaidil on võrdlus Euroopa kontekstis, aga kahetsusväärselt on sealt välja ununenud kaks väga kõrge nakatumisega riiki, üks nendest on praegu meist veel kõrgemal tasemel, see on Tšehhi, ja teine on Montenegro. Aga kui Tšehhi ja Montenegro välja arvata, siis üldiselt on pilt tõesti selline, et me oleme Euroopas nakatumisega selgelt eesotsas, tegelikult Tšehhi järel teisel kohal. Kui me vaatame sügisese laine ajalugu, siis me näeme ka seda, et seal kõrgel, ka meist kõrgemal, on käinud ära mitmed riigid, tegelikult küll üksikud riigid. See küür on olnud neljas-viies riigis kõrgem, kui meil praegu on. Me oleme üsna selle kõrgpunkti lähedal, kus Leedu oli detsembris, ja me ei pruugi olla veel haripunkti saavutanud. Nii et ka siin tuleb siiski, jah, loota, et edasine käik ei tule mitte niivõrd sarnane Leeduga, kellel läks üsna aeglaselt see nakatunute arvu allasaamine, vaid pigem läheb nagu Belgias või Portugalis, kus hästi kiiresti saadi tipust jälle madalale alla.

Niipalju siis kiiret andmepõhist ülevaadet. Ma vaatan, et ma ei olegi kogu oma aega täis rääkinud, aga selle võrra jääb rohkem aega küsimustele vastamiseks, mida ma hea meelega ka teen. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Nüüd on kõikidel Riigikogu liikmetel võimalus esitada proua Krista Fischerile küsimusi. Esimene küsimus, Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud akadeemik Krista Fischer! Suur-suur tänu teile tänase väga põhjaliku ülevaate eest ja juba eile saadetud materjalide eest, millega oli võimalik tutvuda ja tänaseks ennast paremini ette valmistada! Aga eriti tahan ma tänada teid kogu selle töö eest, mis te olete teinud selle enam kui aasta vältel ja ka sotsiaalkomisjonile infot jagades. Ka kõige kriitilisematel, raskematel hetkedel olete te alati olemas olnud. Te olete kindlasti arutanud, millal ja kuivõrd avaldab vaktsineerimine mõju nakkuse levikule. Mulle näib, et valitsus on kuidagi ennatlikult tekitanud inimestes lootuse, et vaktsineerimine lahendab asja kohe-kohe ära. Te täna ütlesite ka, et ei tohi ennast petta sõnumitega, et kasv on aeglustunud. Tegelikult trend ju siiski tõuseb. Millal avaldab vaktsineerimine tegelikku mõju teie arvestuste järgi?

Jah, selles pean ma teiega nõus olema, et vaktsineerimise mõju tõesti nii kiire ei ole. Ma tegin arvutuse, et kui praegu umbes 7,5% nakatunutest vajab haiglaravi ja kui vaktsineeritaks sajaprotsendiliselt kõik inimesed, kes on enam kui kaheksakümneaastased, siis see vajadus väheneks 6,5%‑le. Nii et jah, me näeme küll, et haiglapatsientide arv läheks selle võrra ehk väiksemaks, aga see ei oleks sugugi nii väike, et haiglates elu väga lihtsaks läheks, eriti väga kõrge nakatumise taseme juures.

Vaktsineerimine hakkab reaalselt nakkuse levikut takistama siis, kui ta jõuab nendesse elanikkonnagruppidesse, kus kontakte on palju, st noorte hulka. Hetkel on arusaadavalt prioriteediks eelkõige eakate ja riskirühmade vaktsineerimine, samuti erinevad võtmekohtadel töötajad, keda protsentuaalselt ei ole elanikkonnas siiski nii palju, et me saaksime praegu sellele loota. Me saame loota sellele, et sügisel ei tule meile uut, väga tõsist lainet peale, kui just ei teki mingisugused mutatsioonid, mis sellest vaktsiinist mööda saavad. Seda ehk küll, et siis juba hakkab vaktsineerimisel mõju olema. Aga praegu, lähiajal, kevadel, et see meil juba jaanipäevaks lubaks palju paremas olukorras olla, seda ma päriselt ei usu. Ma pigem loodan, et praegused piirangud, inimeste käitumine ja ehk ka suvised ilmad – vähemalt professor Meritsa arvates on ka neil siiski oluline mõju viiruse leviku tõkestamisele –, need kõik koos aitavad meil jaanipäevaks rahulikumas olukorras olla.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan ettekande eest! Kuulasin Tanel Kiike. Tegemist on kahtlemata väga targa inimesega. Aga kui ma mõtlesin tagantjärele selle peale, siis sain aru, et midagi tehakse, aga mida tehakse, kuidas tehakse, kunas tehakse, selles suhtes tekkis minul väike segadus.

Liigne demokraatia on lammutava iseloomuga, on öelnud Helsingi ülikooli professor. Kui me tuleme kriisiga toimetulemise protsessi juurde, siis ma sooviksin teie arvamust. Mida teie arvate, kas on mõistlik olla hästi demokraatlik ja venitada kriisi pikemaks või olla autokraatsem? Muidugi nõuab julgust teha ebapopulaarseid otsuseid, aga minu arvates see lühendaks kriisiperioodi ja sealhulgas vähendaks majanduslikku kahju. Hea kogemus on meil sigade Aafrika katkuga. Me võiksime tõesti natukene analüüsida, mida tegid lätlased nii Aafrika katku ajal kui teevad ka praegu. Neil on selles suhtes hea kogemus.

Aitäh küsimuse eest! Küsimus demokraatia kohta üldiselt on pigem poliitiline küsimus. Aga kuidas praegu reageerida? Mul isiklikult on ka selline arvamus, et me saaksime lühiajaliste, aga pigem karmide piirangutega nakkust efektiivselt pidurdada. Võimalik, et me oleme sellega hiljaks jäänud, sest praegu ka lühiajaliselt ei saa me nakatumist nii alla, et teha kaks nädalat väga karmi lockdown'i ja siis kohe on rahulik. See oleks aga tõhusam ja pikas perspektiivis ehk isegi ka majandusele odavam kui selline väga pikk kõrge nakkusfoon, seda ma arvan küll. Selles suhtes olen nõus, et siin ongi küsimus, kuidas leida tasakaal demokraatia ja inimeste õiguste ning nakkuse leviku tõkestamise vahel.

Aitäh! Kuna kaugistungil ei ole saalis näha järgmiste küsijate nimekirja, siis ma loen kolme-nelja kaupa neid aeg-ajalt ette. Nüüd saab võimaluse Imre Sooäär, tema järel Riina Sikkut, siis Paul Puustusmaa ja Jürgen Ligi. Imre Sooäär, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud professor Fischer, tänu teile alati väga asjalike ja sisukate kommentaaride eest nii ühismeedias kui ka täna siin Riigikogu saalis! Minu küsimus on lauskiirtestimise kohta, mida puudutas täna oma ettekandes kolleeg Urmas Reinsalu ja natukene ka minister Tanel Kiik. Teie kui teadlase arvates, milline võiks olla selle mõju, selle tõhusus, selle täpsusaste? Kas teie pooldate sellist lauskiirtestimist?

Teine küsimus on see, et praegu kasutatavad vaktsineerimispassid on ajast ja arust, need on üheksakümnendate algusest, neid võib igaüks koopiamasinas kopeerida ja ise teha. Kas sellise digitaalse passi kasutusele võtmine, mis oleks rahvusvaheliselt ka eeskuju näitamine Eesti poolt, võiks teadlaste arvates olla hea initsiatiiv, mis võiks viia Eesti rahvusvahelise tuntuse suurenemiseni? Välisministeerium valis detsembris rahvusvahelisel konkursil väga paljude digilahenduste seast välja Eesti ettevõtte Guardtime digitaalse vaktsineerimispassi. Selle kasutuselevõtt üle maailma võiks hakata aitama ühiskonda järk-järgult avada. Mida teie teadlasena arvate?

Aitäh küsimuse eest! Esimene küsimus oli kiirtestidest. Jah, ma arvan, et nende testide omadustesse tuleks täpsemalt süveneda, et näha, millised ohud kaasnevad ebatäpsustega. Niipalju, kui ma olen aru saanud, siis paremad antigeenikiirtestid on selles suhtes head, et nad püüavad kinni kõige nakkusohtlikumad. Kui inimene on reaalselt nakkusohtlik, siis see antigeenitest ikkagi annab ka positiivse tulemuse. Kui inimene on nakatunud, aga ta viirust veel nii palju ei levita, siis test võib-olla annab ka negatiivse tulemuse. Nüüd ongi küsimus, kuidas seda hästi teadvustada, et negatiivne antigeenitesti tulemus ei pruugi nähtavasti igal juhul tähendada, et inimene ei ole nakatunud. Aga samas, sellest testist võiks olla kahtlemata abi, et anda kindlust, kui oleks väga kiiresti vaja teada, kas inimene võib olla potentsiaalselt nakkusohtlik või mitte. Mulle endale tundub, et seal on potentsiaali ja neid võiks rohkem kasutada, aga see ei ole selline lihtne jah‑ või ei‑vastus. Kindlasti tuleks veel süveneda sellesse tausta.

Teine pool küsimusest läks mul juba meelest ära, et mis seal oli. Saate äkki korrata seda teist poolt? Aa, vaktsineerimispassid vist, tuli meelde. Vaktsineerimispass, et kas see võiks olla digitaalne. Loomulikult, mina seda pooldan, ma olen ise väga hea igasuguste paberite ärakaotaja. Mulle meeldiks, kui asjad oleks digitaalsed, et ma login sisse, kuhu vaja, ja saan alati kätte, mis vaja, isiklikult ja üldse Eestis. Digiriik mulle ju meeldib ja asju paberi peal hoida ei ole hea. Kuidas hakata seda edaspidi kasutama? Jah, ma ka seal näen, et on kindlasti oma potentsiaal, et kui inimene on vaktsineeritud, siis võiks lihtsustada tema liikumist, ühest hetkest alates kindlasti. Olen teiega selle koha pealt nõus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tõesti tänan selle viimasel aastal tehtud töö eest ja tänase sisuka ettekande eest. (Ei ole kuulda.)

Pilt ja tekst hangusid ära. Tundub, et Riina Sikkutil on probleem. Tuleme tema juurde tagasi, aga võtame praegu järgmise küsija. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Austatud professor, ma tänan siiralt sedavõrd ülevaatliku ja hea ettekande eest! 7. märtsil ütlesite te, et meie meditsiin on jõudnud toimetulekupiirile. Täna me teame, et Eesti on jätkuvalt 100 000 elaniku kohta nakatumiste arvult Euroopas teisel kohal. Täna tulid ka uued kurvad rekordid, olukord halveneb. Täna teatati ka seda, et mitmes haiglas on koroonapatsientide voodikohad juba sajaprotsendiliselt täidetud. Samas pakutakse meile õnneks ka väljastpoolt abi. Näiteks eile tuli teade Leedu abipakkumisest, Eestile pakutakse väga mitmelaadilist abi, mida kinnitas ka Leedu peaminister Ingrida Šimonyte. Kas teie hinnangul me peaksime Leedu abi vastu võtma? Ma ei ole kuulnud, et me oleksime sellele täpsemalt reageerinud. Ja milline on teie hinnang, kas eriolukorra väljakuulutamine oleks ühiskonna tervise mõttes teie arvates mõistlik?

Aitäh küsimuse eest! Kas on vaja abi vastu võtta või sellele mõelda või mitte, sellest on ministril kindlasti märksa parem ülevaade kui minul. Eestis neid ressursse praegu veel minu teada on, kuigi jah, võib-olla on natuke ebamugav see, et haigeid tuleks transportida peaaegu ühest Eesti otsast teise, aga vähemalt on see lahendus, ilma et peaks välisabi kasutama, ja ma saan aru, et seda praegu kasutataksegi. Jah, me oleme piiril selles osas, et tuleb, nii nagu ka minister mainis, teatud kärpeid teha plaanilise ravi andmises, veel rohkem, kui siiani on tehtud. Ja personaliga on keeruline. Aga mina ei valda kogu infot kõigi ressursside kohta, mida meil saab kasutada, mis on tõenäoliselt Sotsiaalministeeriumil ja ministril. Seetõttu jään selles osas vastuse võlgu.

Aga jah, küsimusel oli ka teine pool. Äkki saate korrata, mis see teine pool oli.

Eriolukorra väljakuulutamine.

Aa, eriolukorra väljakuulutamine, jah. No teaduslikku vastust sellele küsimusele ei ole. Ühtpidi ma saan tõesti aru, et praegu saab teha otsuseid ilma eriolukorrata. Aga teine asi, mul on tunne, et psühholoogiliselt eriolukord muidugi annaks inimestele väga tugeva sõnumi. Ma isegi vaatan, et ei võeta veel piisavalt tõsiselt seda, et olukord on, nagu ta on, ja nakkusoht on tõesti väga suur. Inimesed pigem arutavad, mida nad piirangute tõttu tohivad ikka veel teha ja mida ei tohi, mitte seda, kuidas nad ise saaks oma nakatumisriski ja nakkuse levitamise riski võimalikult madalal hoida. Jah, siin ongi küsimus, kuidas kommunikeerida rahvale seda, et tõesti tuleks praegu käitumist jälgida ikkagi eriti hoolikalt, ja ka seda, kas seda saab teha ilma eriolukorrata.

Aitäh! Tundub, et Riina Sikkut on tagasi. Palun, Riina Sikkut!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, tänan sisuka ettekande eest! Peaminister on öelnud, et piirangud peavad olema sellised, mis on vältimatult vajalikud viiruse ohjeldamiseks. Täiesti arusaadav, ega me keegi ei taha ennast piirata rohkem või kauem, kui vaja on. Kas teie meelest on viimase kuu jooksul valitsus teinud just selliste otsuste paketi, mis on olnud vältimatult vajalik olukorra kontrolli all hoidmiseks?

Aitäh küsimuse eest! Sellele, milline piirang on vältimatult vajalik, ei ole ka sellist ühest teaduslikku vastust. Me ei suuda kahjuks seda täna väga täpselt öelda, terve maailma teadlased pole ka jõudnud väga selgete vastusteni, kui palju vähendab nakatumist see, kui kaubanduskeskused on kinni, kui restoranid on kinni. Neid analüüse on tehtud. Me näeme hinnanguid, et kõikidel nendel asjadel on mõju, ja me teame, et viirus levib inimestevaheliste kontaktide kaudu. See tähendab, et igal piirangul, mis kontakte vähendab, on mõju nakatumise vähenemisele. Arvestades veel agressiivse Briti tüve levikut ja sellega kaasas käivaid lisariske, ma küll ütlen, et me ei saa loota sellele, et teeme paar asja, mis tunduvad vältimatult vajalikuna, ja äkki need teised ei ole vältimatult vajalikud. Siin on väga keeruline otsustada või anda sellist selget ja mustvalget vastust, et vaat, seda peab tegema, aga seda ärme teeme. Jah, sellele ei ole lihtsat vastust.

Kas valitsus on seda teinud? Igal juhul piirangud vähendavad inimestevahelisi kontakte. Nendel, mis on tehtud, mõju ka on. Kas nad piisavad on, eks me seda näeme. Me võime loota, et on.

Aitäh! Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Professor Fischer, aitäh ettekande eest! Minu piirangute eelistus on võib-olla natukene ketserlik, aga minu arust tuleks keskenduda tõenäolisematele asjadele ja raskematele juhtudele. Aga hea küll, räägime siis sellest nakatumiskordajast. Kuidas teie mudelites kajastuvad sellised asjad nagu ootamatu uudis nakatumiskordaja kukkumise kohta 1,07 peale? Mul on seda raske uskuda, aga selline uudis eile tuli. Teiseks, kuidas kajastub seal vaktsineerimise ja läbipõdemise levik? Kas te oskate nende mõju praegu täpsemalt öelda? See 1 ümber kõikumine on siiski väga tundlik.

Aitäh! Tegelikult neis prognoosides, nendes kolmes variandis, mis said ka teile saadetud, mitte üheski neist kolmest ei ole nakatumiskordaja üle 1,1. Selles kõige esimeses, kõige karmimas on ta 1,1 ja sealt edasi hakkab langema, teistes algab ta 1,05‑st või 1‑st. Nii et tegelikult selles, et ta on alla 1,2 – mis ta oli, 1,2, 1,25 või isegi 1,3 tagantjärele vaadates –, et ta sellest alla läheb, olen ma täiesti kindel. Aga see on kasvu aeglustumine, mitte kasvu muutumine kahanemiseks. Kui auto sõidab 100 kilomeetrit tunnis või 80 kilomeetrit tunnis, siis need on jah erinevad kiirused, aga mõlemal juhul auto sõidab, eks ole, mitte ei jää seisma. Nakatumise kasvuga, selle R‑iga on samamoodi. Ta ei ole veel alla läinud.

Aga vaktsineerimist ja läbipõdemist tuleb hakata mudelites kahtlemata üha enam arvesse võtma. Esialgu saame siiski lihtsalt loota, et kui prognoosid eeldavad, et nakatumiskordaja R läheb alla, siis selle allaminekule aitab lisaks piirangutele kaasa vaktsineerimine. Aga praegu, nagu ma enne juba ütlesin, on vaktsineerimise mõju üsna väike. See ei ole nii suur, et see märkimisväärselt midagi muudaks. Läbipõdemine, nagu ma ütlesin, minu hinnangul ei saa olla igal juhul üle 15% Eestis keskmisena ja ma arvan, et pigem jääb see alla selle. Nii et ka see ei mõjuta nii palju, et peaksime mudelid täiesti ringi tegema. Jah, paratamatult ühel või teisel hetkel nad natukene R‑i langetavad, aga võib-olla ainult üsna vähe.

Aitäh! Järgmised neli küsijat on Tarmo Kruusimäe, Anti Poolamets, Marko Torm ja Mihhail Lotman. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Tänan, hea ettekandja, suur tänu põhjaliku ülevaate eest! Mina olen veendunud, et me saaksime ka praegu kõiki neid probleeme mingil määralgi pöörata Eesti rahva kasuks, kui me panustaksime rohkem strateegilisse kommunikatsiooni, inimeste teadlikkust tõstes ja võideldes, ütleme, valeuudiste vastu. Kas ja mil määral võiks see kajastuda ka prognoosides, kui me täna panustaksime ja kaasaksime erameediat, selleks et võidelda valeuudistega?

Aitäh! See on minu meelest väga oluline point. Aitäh küsimuse eest! Ma olen veendunud, et tõhus, veenev kommunikatsioon on väga oluline. Seda on ka rahvusvahelised uuringud näidanud, et efektiivne kommunikatsioon on samaväärse või paremagi efektiga kui nii mõnigi karmim meede. Tõepoolest, see on oluline. Just sellist head eeskuju on näidanud näiteks Uus-Meremaa, kus on väga karmi poliitikat selles suhtes hoitud, et seda viirust ei lasta üldse seal saare peal levima. Saareriigil on see muidugi ka lihtsam, aga seal on selline samas empaatiline, rahva ühtehoidmisele rõhuv ja positiivne, aga veenev kommunikatsioon, mis on olulisel määral sellele kaasa aidanud. Just eilegi olid sel teemal artiklid meedias. Tasuks küll võtta eeskuju ja mõelda, kes on need arvamusliidrid, kelle poolt see võiks tulla. Hea, kui meedia kaasa aitaks, mitte ei rõhuks uudistes sellele, kui rasked on piirangud, kui keeruline nüüd on, sellepärast et on piirangud, vaid pigem sellele, et katsume kõik üheskoos, ühte hoides sellest asjast kuidagi võitu saada.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mind huvitab vitamiinide teema. Ma mäletan, et Kuressaare haiglas hakati juba kevadel ühe ravimina manustama ka C‑vitamiini. Olen näinud päris palju uuringuid, mis on ka praegu teoksil, mõned on lõpetatud ja saanud positiivsed tulemid D‑ ja C‑vitamiini kasutamises, ka koroonaga seoses on nähtud seost suurema suremuse ja nende vitamiinide defitsiidi vahel. Aga ma ei kuule nagu ühtegi häält selle kohta või ka teavitust, et see võiks aidata. Samamoodi võiks see väga hästi aidata just lapsi, kes on nüüd koduõppel. D‑vitamiini puudus põhjamaalastel on üldteada ja selle puudusel on immuunsust nõrgendav toime. Kas ei oleks aeg ka sellistele lihtsatele vahenditele tähelepanu pöörata, eriti noorte ja laste puhul?

Aitäh küsimuse eest! Seda küsimust kuulates ma tegin kiire guugeldamise ja kohe tuli ette 11. jaanuaril ühes mainekas meditsiiniajakirjas, ajakirjas Lancet publitseeritud artikkel. Tõepoolest on hästi palju vastuolulist infot olnud. Tegelikult on ikkagi nii, et D‑vitamiinil on oluline efekt üldise immuunsuse tugevdamisel, aga sellist väga selget seost, nagu ma aru saan, just COVID‑19 puhul siiski nii veenvalt need suured uuringud ei ole näidanud. Loomulikult on nii D‑ kui ka C‑vitamiin teadaolevalt olulised vitamiinid, mis aitavad meil üle elada viiruseperioodid tavaolukorras. Aga praegu, kiiresti peale vaadates, võin öelda, ma ei ole sellesse väga süvenenud, kuid olen aru saanud, et väga selget suurt konkreetset uuringut või metaanalüüsi, mis annaks ühese vastuse, et seda peaks laiemalt soovitama, ei ole veel olnud. Aga tasub kindlasti uurida. Ravimite ja ka farmatseutilise ennetuse teemal, ma arvan, on meedikutel kindlasti oma roll, et uurida ja öelda, mis on efektiivne ja mis on ka võib-olla probleemsed kohad ühe või teise sekkumise puhul.

Marko Torm, palun!  

Hea juhataja! Austatud akadeemik! Võib-olla kiire repliik kommunikatsiooni kohta. Ma arvan, et heale kommunikatsioonile aitab kindlasti kaasa see, kui on üks väga kindlalt väljakujunenud kõneisik. Jumala pärast, see ei pea olema ei peaminister, Krista Fischer ega isegi mitte Irja Lutsar. Minu pärast võib see olla kas või riigisekretär. Aga see selleks.

Küsimus puudutab vaktsineerimistempot ja karjaimmuunsuse teket. Vaatame praegu kaks sammu ette, vaatame sügisesse, kui tõenäoliselt reisimisega on midagi natuke paremaks läinud, inimesed hakkavad liikuma, algab uus kooliaasta, suvi on just seljataha jäänud ja on tekkinud petlik kindlustunne. Kas te olete mudeldanud ka seda, millise vaktsineerimistaseme peaksime sügiseks saavutama, et me saaksime sügishooajale vastu minna tavapärases rütmis, mitte silmas pidades eelmist aastat, vaid tavapärase elukorraldusega? 

Ma jään täpse numbrilise vastuse võlgu. Ma tean, et üldiselt saaks sellest probleemist lahti, kui vaktsineerimise tase oleks 70–80%. Siis hakkab viirus vaikselt ära kaduma. Aga sügisele vastuminekule mõeldes ma arvan, et siin peab olema esialgu kombinatsioon. Loomulikult, vaktsineerimine, ütleme, kooliõpetajate vaktsineerimine ja kõik muu on väga hea. Aga selleks ajaks võiks olla paremaid lahendusi, võiks mõelda näiteks koolides ventilatsioonile ja sellele, kuidas monitoorida õhu kvaliteeti. Ma saan aru, et koolides on see võtmetähtsusega, selleks et hoida nakatumisriski madalal. Tõenäoliselt on siiski ka sügisel vaja neid meetmeid, mis tõkestaks nakkuse levikut.

Näiteks on Taanis plaan jõuda praktiliselt kogu elanikkonna vaktsineerimiseni juba juunikuuks. Ma ei tea, kas see neil õnnestub. Aga kas Eestis on 70–80% sügiseks võimalik saavutada? Ma ei ole väga kindel. Siin võib-olla oskaks teised inimesed paremini vastata. Kui see saavutataks, oleks lihtsam. Tõenäoliselt on see ventilatsiooniprobleem ka muude haiguste leviku mõttes väga oluline, sellega tuleks tegeleda. Tuleb valmistuda nakkuse uueks levikuks. Võimalik, et ka mõned mutatsioonid saavad sellest vaktsiinist mööda ja ohustavad meid. Tuleb ikkagi valmis olla selleks, et seda viirust tõkestada ka muul moel. 

Mihhail Lotman, palun!

Suur tänu! Austatud professor Fischer! Ma olen teie töö suur austaja, aga ka Mario Kadastiku analüüsid on väga inspireerivad. Minu enda matemaatiline taust on väga tagasihoidlik, aga ma olen juba üle poole sajandi kasutanud erinevaid statistilisi meetodeid oma andmete analüüsil. Siin on kaks asja. Esiteks või, ütleme, teiseks, on see matemaatiline mudel, mida me kasutame. Esiteks on siis andmed, algandmed. Selles mõttes on mul suur mure, sellepärast et valitsus otsustas piirata COVID-19 andmete avalikkust. 

Mul on kaks küsimust. Esiteks, ma ei ole märganud, et te kasutaksite reoveeanalüüside tulemusi, mida me loeme professor Tanel Tensoni kirjutistest. Kas te ei arva, et need andmed oleksid ka kasulikud? Teiseks, paljudes riikides on avalikud andmed liigsuremuse kohta. Eestis ei ole ma neid näinud. Te mainisite liigsuremust. Aga nende andmete avalikustamine oleks minu meelest väga kasulik. Mida teie arvate?

Aitäh küsimuste eest! Esimesele küsimusele vastates: reoveeuuringust ma praegu tõepoolest ei rääkinud, aga ma olen eri ettekannetes seda muidu kajastanud. Minu arvates on see väga oluline info ja see on natuke aidanud vaadata lähitulevikku. Nagu elu on näidanud, reovesi näitab nakkusohtlikkuse ja nakkuse levikut veidi enne seda, kui hakkavad positiivsed testid inimestelt tulema. Samuti on reoveeuuring juhtinud Terviseametit näiteks hooldekodukolleteni. Mõnedki sellised on tuvastatud just tänu reoveesignaalile, siis on mindud testima ja tõepoolest on neid leitud ja on suudetud inimesi isoleerida. Nii et see on ääretult väärt info, mis sealt tuleb, ja see on igal juhul väga oluline.

Andmetest. Jah, tõepoolest, ma väga loodan, et need avaandmed, mis on praegu Terviseameti lehelt leitavad ja millel ka minu igapäevane analüüs põhineb, jäävadki sinna, [neid on vaja] mitte ainult mulle, vaid ka kõigile teistele analüütikutele. Näiteks, kui te vaatate lehekülge koroona.ut.ee, siis seal on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi inimeste väga kenad visualisatsioonid nendest andmetest ja kõik muu. Kõik need inimesed saavad seda tööd edasi teha, sest sealt tuleb väga väärtuslikku infot. Ma ei ole kuulnud, kas see nüüd selleni läheb, nagu siin oli juttu ühe konkreetse raporti levitamisest.

Aga liigsuremuse andmetega oli nii, et tegelikult kuni selle aasta jaanuari lõpuni Statistikaamet avaldas nädalase surmade kiirstatistika, kust nägi ka liigsuremuse andmeid. Ma nägin, et näiteks eelmise aasta detsembris oli selgelt statistiliselt oluline, selgelt tuvastatav liigsuremus. 10–15% suurem, kui kümne viimase aasta keskmine on olnud, oli detsembri suremus ja jaanuaris oli seda tõenäoliselt ka. Aga jah, jaanuarist edasi ... Ma loodan, et lähiajal see taastub. Minuni jõudis info, et olid vist häired kommunikatsioonis Statistikaametil, aga nüüd lahendati probleemid ära ja hakatakse jälle neid andmeid avaldama. Ma ei tea, millal see lähiaeg on, aga loodan, et varsti.

Järgmised neli küsijat on Indrek Saar, Jevgeni Ossinovski, Marika Tuus-Laul ja Peeter Ernits. Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja, sõna andmast! Suur tänu, professor Fischer, selle ettekande eest ja veel suurem tänu kogu selle töö eest, mis te selle aasta jooksul, kui me oleme epideemiaga võidelnud, teinud olete. Meile, poliitikutele, meeldib ikka teadmispõhisest otsustamisest viimasel ajal rääkida, aga ma julgen küll väita, et teil on olnud väga suur roll selles, et valitsust ja erinevaid peaministreid nende numbrite juurde tuua, millest tihtipeale kiputakse millegipärast mööda vaatama või mida ignoreeritakse üsna pikka aega, enne kui lõpuks kuulda võetakse. Minu küsimus on mõnes mõttes selle kohta, mis saab edasi ja mis on tänane seis. Me näeme, et meil on kriitiline number inimesi haiglas, väga palju on surnuid. Kui suur osa praeguseks, me võime öelda, on siiski Briti tüvel ja mida me peaksime lähitulevikus selles kontekstis jälgima? Mis selle Briti tüve mutatsiooniga on juhtunud ja mis on üleüldine foon, mis juba niikuinii on kõrgeks kerinud?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, Briti tüvi on Eestis võimust võtmas. Niipalju kui minul infot on, võin öelda, et Briti tüve osakaal on väga kiiresti kasvanud, ta on valdav. Kas mitte ei olnud ka meedias eile SYNLAB‑ist tulnud info, et Briti tüve on üle 70% puhul Eesti nakatunutest? Maakondlik varieeruvus on ka siin suur, nagu ma olen öelnud. Teame seda infot, mis on tulnud Briti teadlastelt, mida meie esialgsed andmed kinnitavad, haiglatest on tulnud info, et haiguspilt on muutunud ja nähakse märksa rohkem kolme-neljakümnendates noori inimesi väga raske kopsupõletikuga. Jah, kirjandusest tuleb infot ka suurema suremuse kohta. Lisaks see info, et ta nakkab palju kergemini kui eelmine tüvi, poolteist korda kergemini. See on selline ettevaatlikuks tegev lisamoment. Muidu võime vaadata, jah, et äkki nakatunute arvud liiguvad näiteks allapoole. Jaanuaris oligi nii, et nakatunute arvud hakkasid minema alla, isegi nagu natuke petlikult oli selline väike langus. Siin oli üks asi jah piirangute mõningane leevenemine osas kohtades. Aga ma arvan, et teine faktor, mis ikkagi sellise väga kiire ja osas maakondades lausa raketina üles mineva nakatumise kasvu tekitas, oligi just seesama Briti tüvi. Nüüd ongi nii, et kui piirangud tõhusad ei ole, siis järgnevad need maakonnad, kus praegu seda efekti veel ei ole sellisel moel näha olnud. Näiteks on Tartu ja Pärnu maakonnas praegu nakatumine enam-vähem samal tasemel, mis ta oli jaanuaris. Aga samas jah Harjumaal oli tänagi nii, et vist 1200 nakatunut nendest 2000‑st tuli Harjumaalt.

Aitäh! Austatud kolleegid! Tegelikult on küsimustele ja vastustele ettenähtud aeg meil juba läbi  saanud. Mis te arvate, kas me laseme ära küsida nendel, kes on registreerunud, ja siis läheme läbirääkimiste juurde? Jah, tore. Jätkame küsimustega. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud professor Fischer! Minu küsimus puudutab ka suremust, aga natuke teise nurga alt. Koroonasse on tänahommikuse seisuga surnud 686 inimest, kusjuures alates 26. jaanuarist, kui praegune valitsus ametisse astus, on surnud 288, mida on peaaegu viis korda rohkem, kui eelmisel aastal liikluses suri. Mind kohutavalt häirib, et levib selline eakate inimeste dehumaniseerimine, ma ei oska seda muud moodi nimetada: me konstateerime iga päev, et suri nii vana inimene ja siis suri nii vana inimene, ning kuuleme tegelikult neidki hoiakuid, et ah, nad on nii vanad, et nad surevad niikuinii. Seda eriti olukorras, kus koroona levitamise mõttes on eakad kõige kaitsetumad, nad ise ei levita, aga kannavad kõige raskemaid tagajärgi. Sellest tulenevalt on mul teile küsimus, mis on kaheosaline. Kas te olete arvutanud, millisel määral, kui palju oleks Eestis koroonasurmasid vähem, juhul kui meie nakatumine näiteks oleks jäänud novembri tasemele? See on esimene pool küsimusest. Teine pool on see: kas on arvutatud välja, kui palju me oleme tegelikult kaotanud eluaastaid kas Eestis või tervikuna, kui palju Euroopas on olnud selle täiendava suremuse tõttu kaotatud eluaastaid?

See on väga hea tähelepanek ja küsimus. Tõepoolest, ka mind isiklikult on väga häirinud see jutt, kuidas nüüd koolilapsed peavad kannatama sellepärast, et mingid vanad inimesed surevad. Samas, kui me vaatame, tegelikult on meditsiini ja üldse ühiskonna, inimkonna arengu eesmärk olnud ju viimasel ajal ikkagi eluea pikendamine, ka Eestis. Me oleme ikka veel mures, et meestel kipub eluiga olema Euroopa kontekstis võrdlemisi madal. Ja nüüd järsku siis ei ole oluline, et see võiks olla nii pikk kui võimalik. Me teame näiteks, et 85‑aastasel inimesel, kes on juba nii vanaks elanud, on keskmine oodatav eluiga kuus aastat. Ei ole nii, et 85‑aastase inimese surm tuli ilmtingimata just ainult vanuse tõttu, et ta pidi nagunii surema. Ka tema puhul me saame rääkida keskmiselt kuuest kaotatud eluaastast. Ma arvan, et see arvutus tuleb kindlasti teha, kui saabuvad täpsemad andmed just liigsuremuse kohta, kui palju eri vanusegruppides on surnuid tavapärasest rohkem, mis oli oodatav eluiga nendes vanusegruppides, kui palju eluaastaid me oleksime oodanud ja kui palju on eluaastaid kaotatud. See on väga vajalik analüüs, mida teha.

Samuti juhin tähelepanu sellele, et kui eakate hulgas tekib liigsuremus, siis see on üsna tõsine probleem. Mina isiklikult tunnen mõningaid üle 80‑aastaseid, aga väga hea töövõimega, väga terava mõtlemisega inimesi. Tõepoolest, eakaid ei tohiks mingil juhul maha kanda, nad on väga väärtuslikud. Aga ka surnute vanusjaotus on natukene läinud nooremate poole. Briti tüve levik ja üldse nakkuse laialdane levik viib ka koroonasse surnute vanuse allapoole, mis tähendab veel suuremat kadu eluaastate arvus. Jah, ma loodan ka, et lähiajal õnnestub midagi selle arvutuse koha pealt veel teha.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Proua akadeemik Fischer! Eile tegi immunoprofülaktika ekspertkomisjon teatavaks, et AstraZeneca vaktsiini hakatakse vastupidi varasemale manustama ka 70+ vanuses inimestele ja kahe manustamise vahe läheb suuremaks. Minu küsimus on see, kas ei peaks võib-olla nii tundlikul teemal enam arvestama tootjafirma tõestustega ja Euroopa institutsioonide seisukohtadega, kes on need otsused kunagi teinud. See on praegu olnud Eesti tasemel tehtud otsus. Algul öeldi, et 70+ vanusele ei ole see niivõrd tõhus. Kuidas nende asjadega siis tegelikult ikkagi on? Kui palju vähem tõhus see on? Ja veel: kui palju on neid riike, kes praegu ei vaktsineeri sellega 70+ vanuseid, st mitte neid, kes vaktsineerivad, vaid neid, kes ei vaktsineeri?

Ma väga vabandan, mina ei ole kindlasti eriti pädev sellele küsimusele vastama, mina ei ole immunoprofülaktika komisjonis. Seal on väga head eksperdid koos. Ma usun, et kui nad sellise soovituse andsid, siis see soovitus oli igati tõenduspõhine, et nad vaatasidki teadaolevaid andmeid, Euroopa ja rahvusvahelisi andmeid, ning nendele tuginedes selle soovituse tegid. Ma jah, mõeldes sellele, nii palju, kui ma tean vaktsiini töötamisest, võin öelda, et info on see, et need vaktsiinid on kõik üsna võrdselt efektiivsed ja tõenäoliselt on õige seda vanusepiiri muuta. Aga ma tõesti loodan, et võib-olla leidub mõni pädevam inimene seda kommenteerima. Mul ei ole praegu ka värskeid andmeid selle kohta käepärast.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud esineja! Lugupeetud akadeemik! Hea on üle pika aja kuulda siin haritud, tarka ja informeeritud juttu. Aga teil on üks grant, mis lõpeb 31. märtsil ära. Te ütlete seal niimoodi, et me ei tea COVID‑isse nakatumise tegelikku levikut rahvastiku hulgas, me ei tea, kuidas on see jaotunud rahvastiku eri rühmade vahel. Ma ei tea, kas need on eestlased ja venelased või midagi muud. Palun avage natuke oma uuringu tausta. Grant lõpeb teil 31. märtsil ära ja ilmselt on teil väga palju materjali, et reaalselt seda kriisi juhtida. Te ütlete selle grandi seletuskirjas, et epideemiat ei saa efektiivselt ohjeldada, kui ei tea, kes on tegelikult nakatunud.

Jah, see viide grandile on natukene üllatav. Ma hakkasin mõtlema, et mis granti te mõtlete. Ma olen seotud küll COVID‑i aktiivse seireuuringuga, mis on ka rahastatud, aga minu suvine granditaotlus ei saanud rahastust. Meie instituut on saanud ekstra ainult ühe eraannetuse COVID‑i teema uurimiseks, mis ei ole konkreetne grant. Mul ei ole sellist mainitud granti. 

Mul on küll uus, just sel aastal alanud grant, kus üks kolmest tööpaketist on pühendatud COVID‑ile, selle eesmärk on töötada välja nakkushaiguste modelleerimise raamistik Eestis. Aga mulle jääb praegu suureks küsimärgiks, millisele konkreetsele grandile te viitate. Kas sellele, mida me taotlesime, aga ei saanud? Ei saanud jah sellest küsimusest praegu aru. Loomulikult, see on minu teema kogu aeg ja sellest ma üritan ka grandist sõltumata kogu aeg paremini aru saada, kasutada kõikvõimalikke andmeid, nii seireuuringust tulenevaid kui ka neid, mis iga päev testidest laekuvad. Ma püüan aru saada, mis toimub vanuserühmades, mis toimub eri piirkondades, kuidas täpselt ja kus viirus levib ja mis seda seletab. Neid küsimusi me uurime kogu aeg.

Peeter Ernits, kas on protseduuriline küsimus?

No seda võib nii võtta. Kui lugupeetud proua akadeemik ei tea, siis ma ütlen, et ametlikult on olemas kaks granti ja üks on 1,5 miljoni suurune. Numbrit ma ei suuda praegu leida. ETIS‑es on see olemas, ripub seal. Täitja on küll keegi teine.

See ei olnud protseduuriline küsimus.

Jah, kui täitja on keegi teine ja mind täitjate hulgas pole, siis on mul väga raske kommenteerida, mis grandiga on tegemist ja mis seal täpselt tehakse. Uuring, kus ma aktiivselt osalen, on tõepoolest see COVID‑i aktiivne seire. Ma osalen meeskonnas, ma ei ole seal põhitegijate hulgas, aga ma olen meeskonnas. Me juhuvalimi põhjal üritame paremat pilti saada. Nii et jah, katsume saada seda infot, mida me rutiinsest testimisest ei saa. Aga selle probleem on see, et rahvastikust juhuvalimi võib ju võtta, aga neid inimesi kõik testima kutsuda on täiesti võimatu, sest testima tulevad ikkagi need, kes on nõus tulema ja tahavad osaleda. Nii et seal võib olla teatud kallutatust, mida me väga hästi ka teadvustame. Seal on omad piirid. Aga jah, seda me oleme regulaarselt teinud ja need tulemused on ka regulaarselt avalikuks tehtud. Ruth Kalda seal eesotsas on põhiliselt neid tutvustanud.

Aitäh! Kaks viimast küsijat on Urve Tiidus ja Siim Kallas. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Krista Fischer! Ei ole vist praegu ühtegi inimest, kes ei tahaks teada, mis tulevik meid ees ootab, just selle pandeemia ja tervise suhtes. Teie olete see inimene, kes suudab tulevikku modelleerida. Tulenevalt sellest palun öelge kolm soovitust kõikidele inimestele mis tahes vanusegrupis igas Eestimaa otsas. 

Esimene soovitus on kindlasti see: vältige kontakte, kus vähegi võimalik, oma perest väljapoole jäävate inimestega. Me võtsime oma perega ette selle, et proovime läbi kõigi suuremate e‑toidupoodide lahendused, et milline neist on kõige kiirem ja kõige efektiivsem. Tegelikult need kõik toimivad. Näiteks Tartu linnas on küll kõik olemas, väikestes kohtades võib see rohkem probleem olla. Nii et soovitan väga vaadata reaalse poeskäimise asemel e-poodide poole, kui vähegi võimalik.

Kanda maski. Tõepoolest, viirus levib õhu kaudu, levib aerosooliosakeste kaudu. Niipalju kui me oleme Tartu Ülikooli teadlastelt teada saanud, on maskist tõepoolest abi avalikes siseruumides. Poodi minnes ei tasu oma protestimeelsust välja näidata sellega, et käin kümme minutit poes ega pane maski ette. Need oleks kindlasti kaks soovitust.

Ma ütlen siia juurde veel seda, et tõesti on inimesed sellest viirusejamast tüdinenud. Me räägime koroonaväsimusest. Pole väsitud mitte niivõrd piirangutest, vaid just sellest, et see viirus levib. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et ikkagi säiliks tervis ka muidu, et säiliks positiivne meeleolu ja vaimne tervis.  Praegu on kevadine aeg ja ilusamad ilmad pakuvad võimalust käia palju värskes õhus, mis ei ole kuidagi seotud nakkusohu suurenemisega, vaid üldise tervise tugevdamisega.

Kindlasti tahan julgustada neid, kellele on vaktsineerimist pakutud, seda pakkumist vastu võtma. Eakamad sugulased, tuttavad, õpetajad – me saame palju ära teha, et just riskirühmi kaitsta. See oleks see kolmas soovitus, kui ma praegu ilma ettevalmistuseta sellele mõtlen.

Aitäh! Imre Sooäär, kas on protseduuriline küsimus?

Jah, mul on protseduuriline märkus, härra juhataja. Hea kolleeg Peeter Ernits ründas esinejat mingi spekulatiivse grandi ideega. Kasutada selleks protseduurilist küsimust on kohatu ega vasta meie kodu‑ ja töökorra reeglitele. Palun juhatajal seda silmas pidada ja Riigikogu liikmetel sellest kinni hoida.

Aitäh! Jah, istungi juhataja tegi ka märkuse, et tegemist ei olnud protseduurilise küsimusega. Aga isiklikult mina päris ründamisena seda küll ei mõistnud. Aga enne, kui Siim Kallas paneb meie küsimuste voorule lõppakordi, on kell jõudnud niikaugele, et me peame läbi viima hääletuse. Et me saaksime ka läbirääkimiste juurde minna, me peame pikendama istungi aega. Saalikutsung.

Austatud Riigikogu! Riigieelarve kontrolli erikomisjon teeb ettepaneku pikendada vajaduse korral tööaega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Panen hääletusele istungi pikendamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Pikendamist toetab 54 Riigikogu liiget, vastu ei ole ühtegi ja 1 on erapooletu. Istungi aega on pikendatud kuni kella 14‑ni.

Nüüd ma annan viimase küsimuse esitamise au härra Siim Kallasele. Aga enne seda on Jürgen Ligil käsi püsti. Kas on? Kogemata sai nupule vajutatud. Selge. Palun, Siim Kallas!

Suur tänu, härra esimees, selle võimaluse eest esitada veel tükk aega pärast ettenähtud aja lõppemist küsimus! Ma olen sellega väga rahul. Ma küsin auväärt professori Fischeri käest seda, kui täpseks te hindate oma matemaatilisi mudeleid, mida te kasutate, kui tugev on korrelatsioon eri näitajate, eri muutujate vahel. Näiteks, kui ma ütleksin, et soov on vähendada haiglas olevate haigete arvu 20%, kuidas see korreleerub näiteks kooliklasside sulgemisega, kui mitu protsenti kooliklasse peab siis kinni panema? See on natukene ekstreemne näide. Aga siiski, kui täpseks te hindate neid mudeleid, mida te kasutate?

Jah, see on hea küsimus. Tõepoolest, statistilisel mudelil on see omadus, et ta pakub hinnangu mingisugusele keskmisele, mis sõltub sisendparameetritest. Selle keskmise ümber, me teame, on juhuslik varieeruvus ja reaalsuses praktiliselt mitte kunagi me ei näe, kui me prognoosime seda, mis tulevikus võib tulla, et tuleb täpselt see arv, mis mudel ütles, vaid parimal juhul me saame ikkagi prognoosi intervalli. Selles suhtes ei saa sellist absoluutset täpsust olla. Meil ei ole siin füüsikaliste protsesside modelleerimine, vaid inimkäitumisest sõltuvate protsesside modelleerimine. Need sisendparameetrid on ühel hetkel hinnatud küll päris andmete pealt ja on igati adekvaatsed, näiteks see, kui suur protsent inimestest, kes nakatuvad, läheb haiglasse, aga ka see võib muutuda, näiteks kui haiglad on üle koormatud ja valitakse natuke hoolikamalt, keda üldse haiglasse sisse võtta. Samuti on piirangutel mõju. Näiteks kas või see, et kui me piirame noorte hulgas nakkuse levikut, siis see on nii pikk ja keeruline protsess, et seda täpselt matemaatilisse mudelisse panna on väga raske. Me teame, et kui nakatumine kasvab koolilaste hulgas, siis, ütleme, nädal aega hiljem me näeme juba nakatumise suurenemist koolilaste vanemate põlvkonnas, just vanuses 35–55, ja sealt edasi me näeme ka nakatumise suurenemist päris eakate hulgas. Kõik need protsessid kokku viivad selleni, mida me näeme haiglas. Aga kõiki neid nii täpselt modelleerida, kuna seosed ei ole üksühesed, seal on sees palju juhuslikkust, on, ütleksin, praktiliselt võimatu. Me teeme oma parima, et näidata, kuhu konkreetsete praeguste seoste kehtimise korral asjad võiksid välja jõuda. Aga garantiid ei saa kunagi sellises olukorras anda. Jah, tuleb arvestada, et on juhuslik varieeruvus ja kõik mudelid kehtivad siis, kui need eeldused, mis on mudelit tehes tehtud, kehtivad. Need on alati sellised tingimuslaused, et kui kehtib A, siis tuleb B, ütleme nii, ja ka see tuleb teatud varieeruvusega, mitte täpselt.

Aitäh, lugupeetud Krista Fischer, suurepärase ettekande ja väga asjalike vastuste eest! Ma vabandan, et me küsisime teilt oluliselt rohkem ja pikemalt. Aga Riigikogu liikmete huvi oli tõesti väga suur ja kõik on väga tänulikud nende väga heade vastuste ja informatsiooni eest. Ma tänan! Helmen Kütt, kas on protseduuriline küsimus? Palun!

Mina tahan väga tunnustada ja tänada Riigikogu esimeest, kes sellise otsuse vastu võttis ja andis saadikutele, kes olid registreerunud, võimaluse oma küsimused esitada. See oli väga mõistlik, inimlik ja suurepärane näide selle kohta, et kui on huvi, siis on võimalik  Riigikogu esimehel olukorda ka niimoodi lahendada. Nii et aitäh teile!

Aitäh! Ma loodan, et kuna meil on tund aega veel aega, siis läbirääkimistel, vaadates praegu registreerunuid, saavad kõik oma ettekanded ja sõnavõtud ära teha. Aga lähemegi läbirääkimiste juurde. Kõigepealt palun Lauri Läänemets! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Palju on räägitud sellest, kui palju piiranguid ettevõtlusele ja inimeste tegevusele tuleks kehtestada ja mis see maksma läheb. Kas piirangud tasuvad ära, sest ohustavad majandust? Seda küsimust on eriti palju küsinud peaminister Kallase juhitud valitsus, kes hoolimata teadlaste soovitustest asus ametisse astudes piiranguid leevendama. Tagantjärele nimetavad nad seda piirangute ühtlustamiseks. Nüüdseks on meil aga vastus käes. Venitamine ja otsustamatus on pannud majanduse ja riigi vinduma. Kulud, mida me täna kõrge nakatumise juures kanname, on oluliselt kõrgemad kui need hüvitised, mis oleks kulunud siis, kui piiranguid oleks õigel ajal rakendatud. Ajal, kui suvesoojuses teiste riikide majandus vabaneb ja elavneb, on Eesti lukus. Täna me teame, et valede otsuste tulemusena oleme kaotanud olulise eelise sellest kriisist väljatulekuks. Hoidnuks me nakatumise madalal, poleks me kartnud ühiskonnana seda kõike hüvitada, ei oleks meil probleemi, et restardi asemel on ettevõtted hoopis ära väntsutatud ja inimeste rahakotid tühjad.

Kuigi mõlemad valitsused on lugenud raha, teeb praegune valitsus seda eriti palju ja hoolsalt. Ainuke mure on, et kordagi ei püüta lugeda seda raha, mis on inimeste rahakotis, või õigemini, ei vaadata, kas seal üldse midagi veel alles on. Kui vaatame, mis iseloomustab selles kriisis valitsuse meetmeid ettevõtluse ja inimeste toimetuleku tagamiseks, siis näeme palgatoetust, toetusi ja laene ettevõtetele. Ehk see on kõik see, mis eelkõige aitaks hoida ettevõtlust, jah, ka töökohti. Aga kui vaatame neid inimesi, kes on juba töö kaotanud või kelle sissetulekud on kokku kuivanud, siis seal valitseb tühjus. Ammu oleme oodanud lubatud töötuskindlustushüvitise perioodi pikendamist, sest tuhanded ja tuhanded inimesed on jõudnud sinnamaale, et neile enam kindlustusraha ei maksta, nad on kukkunud toimetuleku peale. Ammu oleme oodanud toimetulekutoetuse erandkorras tõstmist. Aga kahjuks ei midagi.

Kui me soovime, et inimesed piirangutest kinni peaks, siis peame neile looma ka võimalused. Oluline on aru saada, et paljude inimeste puhul ei ole küsimus selles, et nad ei taha piirangutest kinni pidada, vaid nad ei saa piirangutest kinni pidada. Pere vajab toitmist, kommunaalkulud vajavad maksmist, laenud vajavad teenindamist ja seda peab kuidagimoodi tegema. Ühtlasi on sellel, kas inimesed saavad piirangutest kinni pidada või ei saa, oluline mõju ju tegelikult ka nakatumisele.

Sotsiaaldemokraadid on esitanud eelnõu haiguspäevade hüvitamiseks esimesest päevast alates ja sada protsenti, kui see puudutab seda erakorralist olukorda, mis seoses COVID‑i viirusega on. Seda sellepärast, et kui inimene peab jääma koju isolatsiooni, näiteks kaheks nädalaks, siis ta kaotab oma palgast 40%, st kahe nädala palgast 40%. Kui me mõtleme sissetulekutele, mis on 600, 700, 800 euro kandis väga paljudel Eesti inimestel, siis 100 eurot või rohkem palgast on väga oluline summa. Sul lihtsalt ei ole võimalik, isegi kui sa tahaksid, teha seda, mida peaminister palub, mida me kõik palume, mida ametnikud paluvad, et jääge koju, hoiduge kontaktidest. Seda pole kahjuks inimestel võimalik teha.

Ettevõtete toetamine ja siinjuures nähtamatutest ohvritest rääkimine on küll õige, aga tegelikult on ka nähtamatud piirangud, millest räägitakse vähe. See täppissihtimine, mida palgatoetusega plaanitakse teha, ei tööta. Kui te panete näiteks ehituspoed kinni, siis kust kohast väiksemad ehitusettevõtjad materjalid ja vajalikud tarvikud ostavad? Nad ei saa oma tööd teha. Kas nemad lähevad hüvitatavate alla? Või kui me soovitame inimestel koju jääda, siis teatud teenuseid, mis võib-olla ei ole juukselõikamine, vaid on midagi muud, ei saa osutada, sellepärast et inimesed lihtsalt ei tule kohale. Nende ettevõtjate sissetulek kuivab ka kokku, aga nende tegevus ei pruugi selle EMTAK‑i koodi all olla. Nemad jäävad ilma. Ma tean, miks ei taheta teha sellist palgatoetust, nagu oli kevadel. Sellepärast, et riik tegelikult ei taha panna oma raha töötukassasse. Siiamaani oleme rohkem kui 250 miljonit tööandjate ja töötajate poolt makstud töötajate kindlustusraha ära kulutanud. Nüüd on see koht, kus kohas riik võiks ometi lõpuks panustama hakata, aga seda ei taheta teha. Ja kui seda teha ei taheta, siis loomulikult on töötukassas vabasid reserve nii vähe, et ei ole võimalik enam teha selliseid palgatoetusi, mida Eesti vajab.

Palju on ka neid inimesi, kes pole juriidiliselt tööd kaotanud. Neil on töö alles, töökoht on alles, aga nende sissetulekud on kukkunud allapoole toimetulekupiiri. Neid inimesi on tõesti keeruline otsida. Aga nad vajavad märkamist. Ka nemad on kellegi emad-isad, mõne pere toitjad ja toimetuleku tagajad.

Sotsiaaldemokraatide nimel tahan öelda, et kui valitsus ja Riigikogu neid meetmeid plaanib, siis me võiks lähtuda sellest, et need, kes on kaotanud töö või sattunud sissetulekute mõttes raskesse olukorda ja just sellepärast, et päästa teiste inimeste elusid, ei tohiks jääda selles kriisis üksi. See raskus ei tohi jääda nende õlgadele, vaid me peame seda ühiskonnana koos kandma. Ärme loeme ainult raha, vaid ka inimelusid. Aitäh!

Jevgeni Ossinovski, palun! Kuidas? Vabandust! Fraktsioonide esindajad ikkagi kõigepealt, jah, nii nagu kord ja komme meil ette näeb. Helir-Valdor Seeder Isamaa fraktsiooni nimel. Jevgeni Ossinovski jääb natukeseks ootele. Palun! Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Austatud kolleegid! Hetkel suurim probleem Eestis on kahtlemata koroonaviiruse tõrjumine ja sellest võitu saamine. Ma usun, et selles oleme me siin kõik ühte meelt ja siin ei ole küsimus ei koalitsioonis, opositsioonis ega erinevates erakondades. Küll aga me näeme olukorda mõnevõrra erinevalt, ka lahendusi ja lahendamise puhul rõhuasetusi erinevalt. Me ei pea siin kindlasti otsima  süüdlasi, vaid me peame otsima lahendusi. Aga lahendusi saab leida ja neid ellu viia siis, kui me hindame olukorda adekvaatselt ja suudame orienteeruda, mis ja kus on põhjus ning mis ja kus on tagajärg.

Kahetsusväärselt pean tunnistama, et ei valitsus ega peaminister ei hinda olukorda adekvaatselt, nende ohuhinnang on jätkuvalt ebaadekvaatne ja rakendatud meetmed on hilinenud, kriisijuhtimine alla igasugust arvestust. Avalikustamine ja avalikkusega suhtlemine, asjaosaliste teavitamine on kohutavalt vilets. Miks ma seda väidan, et olukorda ka jätkuvalt adekvaatselt ei hinnata? Põhjus on see, kui peaminister jätkuvalt ütleb, et jaanuari lõpus praeguse valitsuse langetatud otsused piiranguid leevendada olid õiged. Ta ütleb kõigepealt, et leevendused ei olnud leevendamine, vaid ühtlustamine, mis ei ole õige. See, et Ida-Virumaa ja Harjumaa piiranguid lõdvendati, oli vale otsus. Sellele on tagantjärgi andnud oma hinnangu Terviseameti juht ja mitmed eksperdid, kes on ka öelnud, et see oli vale otsus. Aga peaminister ütleb jätkuvalt, et see ei olnud vale otsus. Kui me ka tänasel päeval ei suuda adekvaatselt olukorda hinnata ja oma lähiminevikus langetatud otsuseid õigesti hinnata, siis on vähe lootust, et järgnevad otsused saavad olema adekvaatsed. Nii et see oli minu väite kinnituseks.

Ja see on väga kahetsusväärne. Tulemuseks ongi see epideemiline olukord, mis meil praegu on, halvenenud tervishoiukorraldus, segadus ja teadmatus vaktsineerimisel. Ettevõtluse toetusmeetmetes ja piirangute kehtestamisel on olnud ääretult palju segadust. Nende rakendamine on olnud süsteemitu ja anarhiline. Lihtsalt üks näide justkui asendustegevuse, aga ka otsustamatuse kohta: kui ühe kuu jooksul kolmel korral muudetakse toitlustusasutuste lahtiolekuaega – kell 10, kell 9 ja kell 6 –, siis see näitab, et ei ole julgetud teha selgeid, julgeid, adekvaatseid otsuseid. Midagi nagu peaks otsustama ja siis formaalselt need otsused langetatakse. Teadusnõukoja ettepanekutega õigel ajal ja õiges mahus ei ole arvestatud.

Vaktsineerimises valitseb suur segadus. Ma siin tsiteerin hästi lühidalt perearstide esindajate ütlusi, et miskipärast juhtub alatasa nii, et vaktsiini ei saanud tellida õiged perearstid, õigel ajal ega õigesse kohta. Selle asemel et riik tooks vajalikud lahendused perearstideni ja lepiks lõpuks kokku mingi normaalse töötava koroonavaktsiinidega varustamise logistikasüsteemi, näidatakse näpuga perearstide poole. Vaktsineerimise logistika ei kannata kriitikat ja vaktsiini on vähe. Kuidas siis aitab vaktsineerimist kiirendada see, kui avalikud organid koostavad igaüks enda nimekirju ja teevad oma algatusi uitmõtete peale, selle asemel et soodustada patsientide vaktsineerimist kodu lähedal? Nii on, et nimekirjade koostamises valitseb segadus ja vaktsineerimise tase on eri piirkondades ebaühtlane. Et saada üldse ülevaadet vaktsineerimise tempost, sihtrühmadest ja sisust, siis tehakse seda täna, nagu me teada saime, ka käsitsitööna infot kogudes. See operatiivsete lahenduste elluviimisele kuidagi kaasa ei aita. Aeg on kriisi lahendamisel üks kõige olulisemaid tegureid. Me kaotame aega sellise käsitsitöö ja juhtimiskriisi olukorras.

Ma tahangi jõuda selleni, et ma kirjeldasin seda protsessi, aga iseenesest see ei ole ju lahendus, kui me kõik jäämegi protsessi kirjeldamise juurde. Miks ma seda nii pikalt tegin? Just selleks, et tuua välja: praegu on kõige suurem probleem kriisi lahendamisel juhtimiskriis iseenesest. Puudub selge juhtimisahel, kes mida otsustab, kuidas on tööjaotus tehtud, kes mille eest vastutab. Seda ei ole.

Mina ei ole eriolukorra kehtestamise toetaja, aga täna olen sunnitud selle ettepanekuga leppima. See on juhtimiskriisi tagajärg. See on üks võimalusi – ja tundub, et ainus võimalus praegu –, kuidas korrastada juhtimisahel nii, et see hakkaks toimima, et oleks selge otsustusahel, juhtimine, tööjaotus ja vastutus. Me ei tohi kaotada aega. Oluline on siin kaasata ka parlament, Riigikogu.

Avalikkuse teavitamisega on probleeme. Meil kulus kriisiolukorras nädal aega selleks, et nuruda, kas peaminister on valmis tulema Riigikogu ette andma operatiivset informatsiooni ja vastama Riigikogu liikmete küsimustele. Nädal aega kriisiolukorras! Meil läks sama kaua aega või rohkemgi, et kirjalik faktiline informatsioon hakkaks Riigikogu ja valitsuse vahel liikuma ja toimima lõpuks nii, et seal ei oleks AK‑märget ehk see informatsioon oleks ka edasiantav ja laialikantav, et me kõik saaksime ühtemoodi aru, millised piirangud kehtestatakse, kuidas kavatsetakse neid kompenseerida ettevõtlusele ja kuidas kavatsetakse töötajatele hüvitist maksta jne. See informatsioon mitte et ei võiks, vaid see ei tohiks olla AK‑märkega. Me peaksime kasutama seda sidet.

Nii et koostöö valitsuse ja parlamendi vahel, koostöö peaministri ja parlamendi vahel on ääretult oluline. Ma väga loodan, et lähimineviku vigadest on nii valitsus, sotsiaalminister kui ka peaminister õppinud, nad on valmis koostööks ja on valmis tunnistama, et lisaks tervisekriisile on meil olnud ka juhtimiskriis, mis vajab kiiret lahendamist. Loodan, et tänane arutelu aitas sellele kaasa. Aitäh! 

Aitäh! Imre Sooäär Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Palun samuti viis pluss kolm minutit!

Palun! Kolm minutit lisa.

Austatud Riigikogu! Oleme täna olukorras, kus kehtestatud piirangud ei ole pidurdanud koroonaviiruse levikut, mistõttu on vaja edasi liikuda väga selgete ja kindlate sammudega kriisi seljatamiseks.

Aasta aega tagasi, 12. märtsi öösel kuulutas Jüri Ratase juhitud valitsus koroonaviiruse leviku tõttu välja eriolukorra ning kehtestas piirangud, mis muutsid oluliselt meie kõigi elukorraldust. Jah, see oli ühiskonnale raske koorem kanda, aga ometi aitas see viiruse nakkuskordajat piirata. Juba suveks oli Eestis olukord, kus sisuliselt oli elu peaaegu võrreldav koroonakriisieelse seisuga. Samal ajal oli enamik maailma suurriike endiselt suletud ja piirangud seal mitu korda rangemad kui meil. Eriolukorraga suudeti Eestis vältida epidemioloogilist katastroofi ja eriolukorra juhi, peaminister Ratase tehtud otsuseid kriisi kiirel ohjeldamisel tunnustas mäletatavasti tol ajal ka opositsioon.

Täna seisame olukorra ees, mis on ülimalt ajakriitiline, mitu korda hullem kui mullu kevadel, ja pole mingit põhjust karta eriolukorra väljakuulutamist. Meil kõigil lasub ülisuur vastutus selle eest, mis saab edasi. Eriolukorra kehtestamine annaks ühiskonnale väga selge ja kindla sõnumi, mis oleks kõikidele inimestele üheselt mõistetav. See sõnum on väga lihtne. Meil kõigil on vaja pingutada, olla isolatsioonis, täita reegleid, aga ilma eriolukorrata see lihtsalt ei õnnestu, sest kriisist väsinud ühiskond ei tunneta piisavalt olukorra tõsidust. Pigem lühike eriolukord kui pikk vindumine.

Meil just nagu on eriolukord, aga pole ka. See pole kindlust andev ega selge signaal. Eesti inimesed soovivad tunda riigi tuge viirusega võitlemisel ning eriolukord annaks selle kohta piisavalt selge signaali. Eriolukorra vajalikkust kinnitab ka tõsiasi, et see looks võimaluse kriisijuhi ja vastutajate määramiseks, kes ei pea ilmtingimata üldse olema valitsusest. Kriisi peaksid juhtima professionaalsed kriisijuhid, mitte poliitikutest ministrid, kelle kohus on riiki juhtida. Kõik mäletatavasti teavad, millise positiivse signaali andis doktor Popovi kaasamine professionaalse meditsiinijuhina või kogenud kriisijuhi Mati Raidma töö Kuressaares.

Tänases kriitilises olukorras on aeg astuda oluliselt kiiremad sammud kui seni, sest iga päevaga on vähem töökäsi kõigis ettevõtetes, nii era‑ kui ka riigisektoris, rääkimata puuduvast tööjõust meditsiinisektoris. Lisaks peame silmas pidama, et plaanilist ravi vajavad patsiendid ei saa haiglasse. Nende inimeste elukvaliteet langeb ilma ravita kiiresti ja neist osal on oht kaotada elu.

Me peame hoidma rahva tervist, aga teiselt poolt tuleb meil aidata inimesi ja ettevõtteid, et praeguses kriisis toime tulla. Mõlemad tähendavad riigi kulude olulist suurenemist. On aeg võtta olukord täieliku kontrolli alla ning lisaks eriolukorra kehtestamisele võtta viivitamatult vastu ka lisaeelarve. Eelmisel kevadel Jüri Ratase valitsuse vastuvõetud lisaeelarve tõi riigile täiendavaid kulusid üle 2,2 miljardi. Tuletan meelde, et endine peaminister Siim Kallas rääkis lausa 10 miljardist. Olen täiesti nõus härra Kallasega. Aga miks me siis koonerdame ning oma ettevõtteid ja inimesi piisavalt ei aita?

Turismisektoris on Eesti kaotanud juba üle miljardi. Võrdluseks näide Prantsusmaalt. 14. mail 2020 kuulutas president Macron välja Prantsusmaa turismisektori erakorralise päästepaketi suurusega 18 miljardit eurot. See teeb iga Prantsusmaa elaniku kohta 265 eurot. Eestis oli valitsuse kriisiabi kannatada saanud turismisektorile möödunud aastal ca 30 miljonit eurot ehk kõigest 23 eurot elaniku kohta. Vahe on rohkem kui 11‑kordne, kuigi SKP per capita võrdluses on meie riikide vahe ainult kahekordne. See tähendab, et Eesti toetab kahetsusväärselt vähe oma kannatada saanud sektoreid, mis viib meie konkurentsivõime lähiaastatel langusele. Teisisõnu, Prantsusmaa hoiab riigi toel oma ettevõtteid elus, aga Eesti laseb ettevõtted pankrotti, kui me nii jätkame ja lisaraha ei leia.

Aasta aega kestnud kriis on pannud proovile nii majanduse kui ka Eesti inimeste elujärje. Kriisiajal ei saa me rääkida eelarve struktuursest tasakaalust. Selle müstilise sõnaühendi võiksime pikemaks ajaks üldse ära unustada. Just selle eelarve tasakaalu koorma all ägamise tõttu võttis meil kümme aastat, et eelmisest, 2008. aasta finantskriisist välja tulla. Samal ajal võttis ülejäänud Euroopa jõuliselt laenu ja ehitas üles infrastruktuuri. On piinlik, et Eesti pole kolme taasiseseisvumisjärgse kümnendiga suutnud välja ehitada isegi neljarajalisi põhimaanteid Tartusse, Narva ja Läti piirini. Euroopa sajandi kriisi ajal tuleb kaitsta mitte ainult meie majanduse elutähtsaid sektoreid, vaid ka meie töötajaid ja ettevõtjaid.

Aasta kestnud kriis on väga valusalt löönud mitmeid majandussektoreid ning kultuuri‑ ja meelelahutusvaldkonda. Kindlasti ei tohiks riik sellises olukorras piirduda vaid palgatoetusega, vaid peab aitama hoida ja looma töökohti, samas kattes ka ettevõtete ja loomeinimeste vältimatuid püsikulusid. Kui riik neid kulusid ei kata, ei ole meil varsti enam ettevõtteid, kes praegusel juhul üle 60 000 töötu uuesti palkaksid. Laialdased rahalised raskused ähvardavad ka teisi valdkondi, ka neid, mis on saanud koroonaviiruse ajal oma tööd jätkata, kuid seisnud silmitsi enneolematult väikese käibega. Abi vajavate ettevõtjate hulgas on palju neid, kes ei kvalifitseeru erinevatele abimeetmetele, kuid vajavad jätkuvalt tuge.

Näeme hetkel kriisi süvenemist, mis tähendab, et lisavahenditeta sellest välja tulla ei ole meil enam võimalik. Lisaeelarves on oluline toetada ka kohalikke omavalitsusi, sest nende kahanev tulubaas vähendab vajalikku tuge elanikele. Omavalitsused on kõige lähemal inimestele ja nende muredele, täites meie sotsiaalsüsteemis väga olulist rolli. Seetõttu on esmatähtis, et riik tagaks kohalikele omavalitsustele lisaeelarves vajaliku tulubaasi, et nad saaksid seadustest tulenevateks ülesanneteks ja erisuguste avalike teenuste osutamiseks piisavalt lisaressurssi. Selleks peab lisaeelarve valmima juba märtsis, et inimesed ja ettevõtted, linnad ja vallad saaksid abi hiljemalt aprilli alguses.

Kõik eelnev on sisend tänasele peaministrile ja valitsusele, et kehtestada vabariigis eriolukord ja võtta viivitamatult vastu lisaeelarve. Meie majanduse taastamise kiirus sõltub ühelt poolt sellest, kui kaua praegused koroonaviiruse tõkestamiseks seatud piirangud kestavad, kuid teiselt poolt on väga oluline säilitada meie ettevõtete elujõulisus ning meie inimeste igapäevased sissetulekud, et Eestil oleks jõudu taastuda. See, et kriisis kannatada saanud inimesed kaotavad töökoha ja lootuse, mille tulemusel kasvab noorte enesetappude arv, ei tee Eestit tugevamaks. Riik peab siin igas valdkonnas appi tulema, ka inimeste hingeabiga. Loodan südamest, et see kriis lõpuks siiski liidab, mitte ei lõhesta Eesti ühiskonda.

Lõpetuseks rõhutan keskfraktsiooni nimel, et kuigi me oleme täna füüsiliselt eraldi, on väga oluline, et hoiaksime siiski vaimselt rahvana kokku ning hooliksime üksteisest ja toetaksime üksteist rohkem. Aitäh!

Järgmisena palun kõnetooli Siim Kallase Reformierakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Austatud esimees, ma küsin ka kolm minutit juurde. Luban, et ma jään kaheksa minuti piiri sisse.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Auväärt kolleegid! Oli päris hea kuulata kolleeg Helir-Valdor Seederi sõnavõttu. Mulle tuli see lihtsalt väga tuttav ette, mulle tundus, et eelmine opositsioon rääkis kevadise kriisi ajal umbes samasugust juttu.

Paar aastat tagasi täiesti tundmatu viirus on vallutanud maailma. See viirus on nõudnud 2,6 miljonit inimelu ja otsustades Maailma Terviseorganisatsiooni operatiivkaardi järgi, riiki, kus viirus ohvreid pole nõudnud, ei olegi olemas. Kuigi iga kriisi järel ilmub oraakleid, kes juba ammu teadsid, mis juhtuma hakkab, ei osanud ükski riik seda ette näha ega selleks valmistuda. Nüüd on küsimus rohkem või vähem tõhusas võitluses tagajärgedega. Valitsused on sunnitud sulgema ühiskondi, inimesed on sunnitud kannatama igasuguste ebamugavuste all.

Mida ometi teha, et sellest nuhtlusest lahti saada? Mulle meenub üks karikatuur Eesti iseseisvuse taastamise ajast. See kujutas lauakoormaga Kalevipoega, keda ründasid sortsid. Kogu ümbrus kihas nõu andvates siilidest. Löö serviti, löö lapiti, löö otse, ära löö üldse! Miks sa üldse neid laudu tood ja kellele need lähevad? Usun kõige rohkem oma head kolleegi professor Hele Everausi, kelle teaduslik hinnang viiruse käitumisele on see, et täpselt ei tea keegi midagi. Kuulasime siin professor Fischeri suurepärast ettekannet, mis kinnitas sedasama: pole olemas täpset matemaatilist mudelit, mis ütleks – ma tõin selle näite –, et 60% kooliklasside sulgemine vähendab haigete arvu haiglates 20%. Seda, et pole mingisugust lõplikku lineaarset korrelatsiooni, kinnitas ka professor Fischer.

Ühelgi väejuhil pole otsustamiseks kunagi piisavalt aega, informatsiooni ega ressurssi. See on iidne sõjateaduslik tõsiasi. Seetõttu on kõik otsused paratamatult teatud piirides subjektiivsed. Subjektiivne on meie usk, minu usk kaasa arvatud, et ühiskonna täielik sulgemine pöörab nakkuse leviku langusele. Aga usume ja loodame.

Igas kriisis on oma tulipunkt, millega tegelemisse tuleb panna otsused ja ressursid. Kui üks Islandi vulkaan sulges 2010. aastal kogu Euroopa lennuliikluse, oli tulipunkt mitte tuha vulkaani sisse tagasi ajamine, vaid lennuliikluse taastamine vulkaani tegutsemise tingimustes. Täna on meie tulipunkt haiglate võimekus viirushaigete ravimisel. Kogu meditsiinisektor on tohutu surve all. Viirus nakatab ja nõuab ohvreid meie lähedaste hulgas, kõikides vanusegruppides, kõikides ühiskonnakihtides.

Viirusekriis kui tervik lööb siiski erinevaid ühiskonnagruppe erinevalt. Mitte kõik ei kannata ühtemoodi. Eelkõige kannatavad pered, kus on koolilapsed, kannatab haridus tervikuna ja kannatavad väikeettevõtlus, turism, restoranid, teenindus, hotellid, transport. Avalikus sektoris makstakse palka regulaarselt, kuid osa eraettevõtlusest on jäänud ilma sissetulekuta. Osa majandussektoreid on selles kriisis pigem aga võitnud. Seda silmas pidades on igati mõistetav nii praeguse kui ka eelmise valitsuse püüd pidada ühiskond avatuna nii palju ja nii kaua, kui võimalik. See on olnud teadlik poliitika, mitte venitamine või otsustamatus.

Ma mõistan opositsiooni, kes kasutab riiki tabanud raskusi oma positsiooni parandamiseks ja toetuse suurendamiseks. Iga opositsioon püüab näidata, et ta on võimekam, targem, ettenägelikum kui istuv valitsus. Iseasi, kui usutav see väljastpoolt vaadates tundub.  Me oleme kõik koos selles suures jamas, mis on meid tabanud. Valitsuse keelud ja käsud ei ole imevahend, mis aitab meid sellest jamast välja tuua. Välja tuleme kõik koos, kui pingutame ühiselt.

Tervishoiusüsteem võitleb täna ellujäämise piiril. Ei saa jätta tähelepanuta, et viirusekriis on meile näidanud, et tulevikuootamatustega toimetulemiseks vajavad meie meditsiin ja tervishoid suuremat paindlikkust ja rohkem reserve nii inimeste kui ka materiaalse baasi näol, samuti paremat tervishoiu rahastamise mudelit.

Võib olla kindel, et vaktsineerimine viib haigestumise vähenemisele. Täna me mobiliseerume viirushaiguse rünnaku tagasilöömiseks. Homme peame mobiliseeruma koroonakriisi tagajärgedest ülesaamiseks. Eluliselt tähtis on raskesti lüüasaanud ettevõtluse taastumine, turismi taastumine, restoranide ja teeninduse taasavamine. Eluliselt tähtis on hariduses tekkinud mahajäämusest ülesaamine. Nõukogude ajal pidi initsiatiivi näitamiseks olema riigivõimu luba. Viirusekriisist ülesaamine ei sõltu valitsuse käskudest ja keeldudest, vaid ühiskonna ettevõtlikkusest, algatusvõimest ja vastutustundest. Suur tänu!

Aitäh! Peeter Ernits EKRE fraktsiooni nimel, palun! 

Hallo!

Hallo-hallo! Me kuuleme hästi. 

Jah, kas on kuulda?

Jah.

Hallo!

Me kuuleme väga hästi.

Ei kuule? Jah, vabandust sellise segaduse pärast, siin on tekkinud mingid probleemid. Kui on kuulda, siis ma alustan.

Jah, palun!

On kuulda? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Hallo?

On küll kuulda!

See nädal on olnud erakordne. Esmaspäeval lisandus 1181 uut koroonapositiivset, täna, kõigest kolm päeva hiljem, 1957. Tõus vaid nelja päevaga 776. Ja teine asi: juba teist korda sel nädalal me arutame olulise tähtsusega riikliku küsimusena võitlust koroonaga. Jah, me oleme rebinud maailma esimeste riikide sekka, oleme koroona epitsentris.

Mul on selle nädala kahest olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelust meeles kaks kõnet. Esimene oli perearstide esindaja doktor Elle-Mall Sadraku kõne, kes maalis ausa pildi sellest, mis tingimustes meie tublid perearstid tegutsevad. Kommunikatsioon lonkab täiega. Selle asemel, et Eesti või Terviseamet saadaks Pfizeri vaktsiini järele oma autod, loksuvad need 72 tundi Eestisse, enne kui siia jõuavad, digiregistreerimine lonkab, vaktsiine tuleb, nagu jumal juhatab, paljud perearstid tahaksid tegutseda ka nädalavahetustel, aga võimalust ei ole, vaktsiini pole.

Ja teine kõne on täna esinenud akadeemik Krista Fischeri kõne. Väga kõrge nakatumise näit on noorte seas, 15–19‑aastaste, 20–24‑aastaste, 35–39‑aastaste seas, aga nemad ju ongi need, kes [viirust] külvavad. Ja et hullem aeg seisab veel ees, märtsi teine pool. Ja liigsuremus.

Mida veel? Mida me täna saime teada riigieelarve kontrolli erikomisjoni juhi Urmas Reinsalu sõnadest? Tegelikult on praegune peaminister lohisenud pidevalt sündmustel taga. Teadusnõukoja otsuseid ja soovitusi on rakendatud valikuliselt ja enamasti hiljem. Ma tuletan meelde, et alles see oli, kui me siin püüdsime edutult nädalapäevad peaministrit saada Riigikogusse aru andma Eesti valitsuse plaanist koroonaga võitlemiseks. See asi muutus täiesti absurdiks, kui peaminister ei pidanud vajalikuks vastata isegi Riigikogu esimehe kõnedele ja sõnumitele.

Mida sellest kõigest järeldada? On kõlanud palju hääli eriolukorra kehtestamise kohta. Terviseminister Kiik ütles täna, et tegelikult ei ole seda vaja, ja [seda on öelnud] ka peaminister. Praegused piirangud on tõesti mõne koha pealt hakanud toimima, maske kantakse viimasel ajal üsna palju. Ma ei oska seda hinnata. Samas on akadeemik Fischer väitnud, et piisaks kahest nädalast lockdown'ist ja viiruse levik langeks oluliselt ja ka kahju majandusele poleks suur.

Kas ettekandja soovib lisaaega?

Aga üks mõte on, et eestlaste ja venelaste suhtumine koroonavõitlusse on olnud üsna erinev. Võib-olla vene elanikkonna jaoks tähendaks eriolukorra kehtestamine suuremat autoriteeti ja oleks hea mõte. Nii et ma loodan, et nende kahe arutluse tulemusena ühiskond on seda teemat rohkem teadvustanud ja me suudame koroonaga edukamalt võidelda. Esialgu oleme kahjuks lohisenud asjadel järel ja vältinud õigeid otsuseid õigel ajal. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Jevgeni Ossinovski. Ole lahke. Palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti tervishoiusüsteem on enneolematus kriisis ja Eesti on koroonanumbritega jõudmas Euroopa Liidu, aga tegelikult ka maailma tippu. Selles kontekstis on kahtlematult ääretult oluline analüüsida ja vastata küsimusele, miks ja kuidas me selleni jõudsime. Mitte selleks, et hinnata, kes on selles süüdi, vaid selleks, et me saaksime aru nendest dünaamikatest, nendest otsustest, mis siiani on langetatud, oskaksime nendest õppida ka edaspidiseks, sest nagu tänastest ettekannetest selgelt näha ju oli, niipea see epideemia meie ühiskonna jaoks veel ei lõpe.

Krista Fischer ei saanud graafikut näidata. Ühte tema graafikut ma näitan teile, siin on nakatunute arvud nädalas alates eelmise aasta teise laine algusest. Täna on meil 10 000 nakatunut nädalas. Me näeme siit jaanuarikuud, kui oli 4000 nakatunut, ja novembrikuud, kui oli 2000. See on see, mis on reaalselt toimunud. Täna kuulsime siin ja oleme kuulnud nagu ikka nii sellelt valitsuselt kui ka eelmiselt valitsuselt kriitikale sellist vastust, mida võiks kõige paremini kokku võtta kunagi Enn Kasaku öeldud lõunaeesti vanasõnaga, mida ma kuulsin Tartu Ülikooli ühes loengus, et kui oleksin teadnud, et siia kukun, siis oleksin heinu alla pannud. Aga probleem on selles, et teadsime, aga ei pannud. Esimese laine ajal võis tõepoolest veel rääkida sellest, et jah, viirus on uus, meil ei ole täpset teadmist. Mõned piirangud olid üle võlli, mõned asjad jäid tegemata, infot ei olnud jne. See oli kevadel, aasta tagasi. Teise lainesse sisenedes olid meil tegelikult olemas kõik juhtimisinstrumendid, selleks et adekvaatseid otsuseid langetada ja olla koroona leviku poolest samas kohas, kus on täna Soome. Mitte mingisugust põhjust, miks me seal täna ei ole, objektiivselt ei ole, peale selle, et me oleme langetanud kas valesid otsuseid või õigeid otsuseid valel ajal.

Võtame praeguse hetke. Ida-Virumaal hakkas koroonaviirus levima töökohakolletes. Esimeste haiguspäevade hüvitamise kohta ütles Terviseamet, et töökolletes levib, tehke see asi ära, sõbrad, et inimesed saaksid koju jääda. Keskmist palka teeniv inimene kaotas nädalas 100 eurot, kui ta jäi koju koroonaga või koroonakahtlusega. Loomulikult, väga paljud seda ei teinud, sest nad ei saanud seda endale lubada. Võtame needsamad piirangud novembrikuust, siis, kui teadusnõukoda ütles, et jõuluks on asi käest ära, juhul kui piiranguid ei rakendata. Toimus kahjuks täpselt see, mis on juhtunud 26. jaanuarist kuni selle nädala esmaspäevani, mil kolm korda seda saba jupitati, tehti ebapiisavalt, tegelikult lohiseti järel. Tulemus on see, et detsembris tuli ikkagi langetada karme otsuseid, vahepealsel ajal olid väga suured kahjud, viiruse platoo tõusis väga kõrgeks. Täpselt samasuguse vea tegi meil kaks kuud hiljem uus valitsus ja sellel ei ole tegelikult mitte mingisugust õigustust. Üks väga selge järeldus, mida selles kriisis saab teha, on see, et vajalike otsuste edasilükkamine toob kaasa nakatumise leviku ja nendesamade otsuste palju karmima rakendamise vajaduse hiljem ja palju suuremate kuludega. See on igal pool niimoodi toimunud, see on meil niimoodi toimunud ja me näeme seda praegu toimumas siinsamas.

Mõju tervisele. Meil seisavad kiirabiautod EMO ees järjekorras. No kuulge, tule taevas appi, et Eesti ühiskonnas midagi sellist võib juhtuda! Me nägime seda Bergamos eelmise aasta kevadel, siis kui tõepoolest polnud testimissüsteemi, magati maha jne. Me kõik teadsime ja nägime seda ette, needsamad prognoosid näitasid seda. Ja me oleme lasknud sellisel asjal juhtuda! Kuidas see võimalik on?

Surmadest ma juba rääkisin. Härra Kallas ütles, et suurimad kannatajad on lastega pered ja väikeettevõtted. Suurimad kannatajad, kallis härra Kallas, on need vanainimesed, kes on surnud või väga raskelt põdenud. Alates 26. jaanuarist, kui uus valitsus ametisse tuli, on juba 288 surnud, 700 inimest kokku epideemia algusest. Need on inimesed, keda riigil on kohustus kaitsta, sest nad ise on kõige kaitsetumad selles suhtes, et nad ise ei levita seda haigust, käituvad vastutustundlikult, aga jäävad haigeks ja väga paljud neist surevad. Nemad on need kõige suuremad kannatanud. Ja me näeme lähinädalatel, juba täna tegelikult, et need inimesed on haiged, kes tõenäoliselt toovad kaasa suremuse väga olulise kasvu.

Mille nimel on siis neid otsuseid edasi lükatud, eeldusel, et seda pole tehtud lihtsalt täielikust käpardlikkusest või arusaamatusest? On räägitud, et tuleb kaitsta majandust. Aga kas keegi on tegelikult analüütiliselt Eestis ära hinnanud, kas majandusele on kasulikum see, et meil vinduvad pikaajalised piirangud, inimesed on massiliselt lähikontaktsetena kodus kinni, on haiged, meil kogu aeg, pool aastat järjest kehtivad sellised poolikud piirangud ja toimub üks suur vindumine, võrreldes olukorraga, kus lühema aja jooksul tehakse karmimad piirangud, saadakse asi kiiresti kontrolli alla ja on võimalik tagasi minna tavaühiskonda? Me oleme näinud, et seda on võimalik teha. Me nägime seda eelmisel kevadel. Soome valitsus näiteks tellis detsembrikuus oma teadlastelt sellise uuringu ja jõudis täpselt sellisele järeldusele, et detsembris teha karmimad piirangud, selleks et jaanuarist oleks võimalik tavaellu tagasi minna. Meil sellist tööd tehtud ei ole. Aga eile juba majandusanalüütikud jõudsid ka Eestis sarnasele seisukohale selle lõputu vindumise kohta, eriti nüüd, kui me hakkame seda nägema ju võrdluses teiste Euroopa riikidega, kes hakkavad ennast avama, kus on karmimate piirangutega saadud nakatumine alla, meie aga oleme punane rätik kogu Euroopa Liidus.

Majanduse kaitsmisest veel. Pool miljardit eurot, teine lisaeelarve, sellepärast et meil tegelikult on viiruseolukord käest lastud. Kõik meetmed, mida on vaja rakendada, täiendavad haiguspäevad, ettevõtlustoetused, kõik muud asjad, on nüüd kordades ja kordades kallimad, kuna me oleme epideemia käest lasknud. Ma olen korduvalt öelnud, et kõige parem kaitse sotsiaal-majandusliku kriisi eest on tervisekriisi kontrolli alla saamine. Siis ei ole vaja neid massilisi 100 miljoni euroseid toetusi, aga sellel on lastud juhtuda.

Mis saab edasi? Lähinädalad, aga tõenäoliselt ka kauem saab olema väga-väga raske aeg Eesti ühiskonnale. Ma arvan, et lisaks sellele, et meie meedikutele tuleb soovida palju jõudu võitluses haigete pealevooluga, mis neid ees ootab, on kohane ka vabandada. Vabandada meie meedikute ees, et me oleme Eesti ühiskonnana ladunud niivõrd suure koorma nende õlule, et meie juhid, meie riik ei ole langetanud adekvaatseid otsuseid selleks, et epideemiat kontrolli alla saada, ja nemad kannavad seda koormat. Eesti inimestele olen ma öelnud korduvalt ja kordan veel kord, et see asi on tegelikult palju tõsisem, kui valitsuse kõhklevatest sõnumitest ja otsustest välja paistab. Võtame seda palun tõsiselt! Viime oma kontaktid nulli, mitte natukene siit, kust saab, võimalusel niimoodi, vaid viime oma kontaktid nulli. Püsime kodus järgmised kuu aega, lahendame selle asja ära, vaatamata oma valitsejate käpardlikkusele selle epideemia ohjeldamisel. Me saame sellega hakkama. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Siit on väga palju aspekte juba läbi käinud. Ma proovin [oma kõne] selle peale üles ehitada, aga lühidalt ütlen seda, et mis eriolukord? See, mida kriisi lahendamiseks on vaja, on tegelikult empaatia. Eriolukord ei lahenda ühtegi kriisi, empaatia on see, mis lahendab. Muidugi võib küsida, et mis kukununnutamisest me rääkima hakkame. Empaatia on mõistmine, ja kui olukorda ei mõista, on väga keeruline seda lahendada, olgu tegemist erioluolukorra või mõne muu olukorraga.

Meie objektiivne olukord: nakatumiste kasvu kiirus, haiglate täitumise määr, takistused plaanilise ravi saamisel, iga päev lisanduvad surmad, veniv piirangute periood. See objektiivne olukorra kirjeldus viib tegelikult ju ainult ühele järeldusele: me ei ole tervisekriisiga hästi toime tulnud.

Jah, see valitsus on vähem kui kahe kuuga läbi kukkunud. Aga eelmine valitsus erinevalt Helir-Valdor Seederi ja Urmas Reinsalu kinnitustest ei tulnud paremini toime, lihtsalt nakatumiste baas oli madalam. Reinsalu väide selle kohta, kuidas juhtimiskäekirjas on olulised erinevused, ju tegelikult ei päde. Me näeme kahel valitsusel väga sarnast mustrit: plaani, selge eesmärgi puudumine, segane kommunikatsioon, soov teha populaarseid otsuseid, enda näitamine kriisi paistel, võidujooks Facebooki postituste tegemiseks, et avaldada uut infot, ja tundide kaupa tegelemine detailidega, näiteks lahtioleku tundidega, koolipäevadega, tänavale või fuajeesse avanevate ustega. Tegelikult ollakse võimetud rahvast siduma, et see kriis koos ületada. Diagnoos: vähe riigimehelikkust ja palju parteipoliitikat.

Üks vähegi eesmärgi moodi sõnastus, mis on kõlanud, on olnud see, et meil on vaja vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust. Aga nii nagu Jevgeni ütles, tegelikult ei ole me suutnud tervishoiusüsteemi kaitsta, ei ole suutnud seda eesmärki täita. Ja ka nüüd, aasta algusest siiamaani kõlab jutt, et proovime ülekoormust vältida, siin mõned voodid tulevad juurde. Jah, meil võivad need paar vaba voodit olla, aga arusaam sellest, et need inimesed seal voodite ümber on eelmisest kevadest peale töötanud ebamugavas kaitsevarustuses, kostüümis, maskis, pinge all, nad on olnud isolatsioonis ja teinud öövahetusi, ja meil ei ole neile võimalik öelda, millal see läbi saab – kuidas sa neid motiveerid tööle tulema, kuidas sa neile ütled, et teie peate seda koormust kandma, mida meie teistmoodi ei suuda kuidagi vältida? 

Järgmiseks sõnumitest. Mõistmatus, et kõik ei ole kriisijuhid, et inimesed elavad oma elu. Mõni siin on viroloogiaentusiast, jälgib numbreid, hoiab end kursis ja teab võib-olla paremini kui valitsus, mida teha oleks vaja. Aga enamik inimesi ju seda ei tee. Meie hoiakud on erinevad, usaldus valitsuse vastu on erinev, seega pressikonverentsil väljaöeldust ei piisa. Valitsus vastutab selle eest, et inimesed saaksid info kätte, saaksid sellest aru ja tõlgiksid selle oma käitumise muutmisesse. See on väga keeruline, teadlikku pingutust nõudev. Ja seda teavad kõik, kes on tegelenud ennetusega, rahvatervisega või näiteks liiklusohutusega. Rahva käitumise muutumise saavutamine ongi väga keeruline ja seda eriti olukorras, kus, nii nagu Siim Kallas juba Hele Everausi tsiteeris, täpselt ei tea me midagi. Me tõesti ei tea täpselt, mis sellest kriisist saab. Kriisides ongi palju ebakindlust, teadmatust, et mis meil levib, kui kiiresti, kes põeb raskelt.

Aga sellise ärevuse ja stressi olukorras on valitsus see, kes tegelikult peaks looma kindlust. Valitsus peab looma arusaama, kuidas ta meid sellest kriisist läbi juhib. Ja kui ta sellise kõrguseni ei küündi, siis peab ta andma vähemalt arusaadava sõnumi, mis on see, mida teha tuleb, milline on ootuspärane käitumine.

 Palun kolm lisaminutit!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Siim Kallas ütles, et viirusest ülesaamine ei sõltu tõesti valitsuse käskudest-keeldudest, vaid näiteks inimeste ettevõtlikkusest. Mis puudutab piirangute järgimist, siis homme saab aasta eriolukorra väljakuulutamisest. Selle aasta jooksul on inimesed need pese-püsi-väldi-reeglid kõik selgeks saanud ja suur osa järgib neid. Aga isegi olukorras, kus õige käitumine on teada, võib inimene neid reegleid mitte järgida. Mitte sellepärast, et ta on paha või ettevõtlik või selleks, et ta soovib nakkust levitada, vaid sellepärast, et kõik teised valikud on tema jaoks väga keerulised, kõik teised valikud tähendavad kaotust. Lauri rääkis hästi haiguspäevade hüvitamisest, sellest, kuidas madalapalgaline inimene ei saa endale sellist sissetuleku kaotust lubada. Aga me ei ole rääkinud piisavalt, ma arvan, tööandjate koormusest. Kui positiivse testitulemusega inimesed ja lähikontaktsed on kodus, on tööandjal vaja asendus leida ja samas maksta inimestele haigusraha, et nad kodus püsiksid. Sellise topeltkoormuse kandmise peaks küll valitsus ettevõtjatelt kriisiperioodil ära võtma.

Nüüd sellest viimase aja kandvast sõnumist, et inimesed ise vastutavad. Muidugi, me vastutamegi ise ja ise oleme haiged ka. Aga koroonaviiruse puhul tekib küsimus, kuidas need eakad siis vastutavad. Kas ainult oma eluga? Aga kui see haigus tabaks ebaproportsionaalselt palju lapsi, punapäid, paremakäelisi? Kas me siis tuleksime ühiskonnana kuidagi paremini appi, sest see kannatav sihtrühm on kuidagi sümpaatsem ja meie jaoks väärtuslikum?

See ise vastutamine tekitab kummastust ka selles mõttes, et kas me 26. jaanuarist aprilli lõpuni vastutame ise, aga maikuust, kui vaktsineerimine peab kõigile kättesaadav olema, siis me ei saa ise otsustada ja ise vastutada, vaid valitsus ütleb, et kõik peavad vaktsineerima. Muidugi, vaktsineerimine on tõhus ja lihtne viis vältida tõsist haigust ja piirata nakkuse levikut. Me soovime, et kõik inimesed laseksid ennast vaktsineerida. Aga kas meie 1. maist delegeerime vastutamise valitsusele ja seni vastutame ise? Kuidas sellist kommunikatiivset trikki ära teha, et inimesed saaksid aru, millal on asi nende õlgadel ja millal valitsus selle koorma ära võtab?

Nüüd majandusest. Majandusteadlased räägivad kriisimeetmetega seoses ju zombiettevõtetest, et näiteks väga paljud toitlustusettevõtted niikuinii ei elaks kahte aastat üle. On ettevõtted, kes püsivad elus, ja on ettevõtted, kes püsivad elus ja jätkavad tegutsemist ka pärast kriisi toetuse, garantii või laenu toel, aga kes muidu tegelikult meie majandusse enam ei panustaks. Kahtlemata, selleks et ettevõtted saaksid likviidsuse tagada, saaksid kriisi üle elada, tuleb riigil neile finantsinstrumente võimaldada, on need siis käendused, garantiid või teatud laenuinstrumendid. Aga vähem oleme rääkinud sellest, et kui mõni ettevõte võib ka pankrotti minna ja sellest kriisist mitte välja tulla, siis inimesed peavad selle kriisi üle elama. Inimesi ei saa me maha kanda.

Ja viimaseks: võimaluste kasutamine.

Aeg on juba läbi.

Me räägime, et selle kriisi ohjeldamine on olnud väga keeruline ja võtab ära kogu energia. Kahtlemata, nendel valikutel, mida me teeme, on mõju tulevikule. Ükskõik, kas see puudutab vaktsineerimist, selle kiiresti tegemist, digiõppevahendeid või muid lahendusi, mis me loome, me võiksime kasutada seda võimalust, et inimesed oleks valmis rohkem panustama, kokku tulema, erasektor oleks valmis kaasa mõtlema, et luua lahendusi, mis meid kannavad edasi ka pärast kriisi. 

Aitäh, Riina! Aeg on läbi. Ma tänan! Tarmo Kruusimäe, palun kohalt kaks minutit!

Tänan, hea esimees! Ma vaatan, et me oleme märkamatult jõudnud juba kolmandasse faasi, mis on süüdlaste otsimine. Neljas on süütute karistamine ja viies on kõrvaltvaatajate autasustamine. Meil on hullemaid ja raskemaid aegu olnud. Kui inimesed teavad, mida nad peaksid tegema, ja et valitsus ja parlament on nendega solidaarsed, siis me oleme näinud nii hullemaid kui ka paremaid aegu ja me elame selle kõik koos üle. Oma rahvaga tuleb rääkida, sõnumid peavad olema selged. Kaitseväes on üks hea mõte: ohvitser ei anna kunagi allapoole sellist ülesannet, millega ta ise hakkama ei saa. Väga segane kommunikatsioon kaugendab rahvast meist endist. Sellepärast ma kutsungi üles: kõik kommunikatsioonigurud, tulge appi. Praeguses olukorras on vaja rääkida enda rahvaga, mitte otsida süüdlasi. Aitäh!

Aitäh! Leo Kunnasel on ka veel lühike repliik koha pealt. Jõuab veel. Palun!

Jätkan sealt, kus kolleeg Jevgeni lõpetas, kasutan sama graafikut ka. Eelmisel kevadel, kui eelmine valitsus tegutses otsustavalt ja Jüri Ratas võttis endale eriolukorra juhi rolli, suudeti ka selle olukorraga toime tulla, ütleksin niiviisi, et hindele neli, hindele tugev hea. Aga sügisel, nädalatel 42–44, kui numbrid hakkasid uuesti tõusma, eriolukorda välja ei kuulutatud ja mindi kollektiivse vastutuse teed. Leebemate ja rangemate piirangute pooldajad vaidlesid omavahel, konsensust ei saavutatud ja numbrid hüppasid üles, need saavutasid teatud platoo 50. nädalaks. Aga loomulikult, kui toimus valitsuse vahetus ehk teisel nädalal vana valitsus läks ja neljandal tuli uus, siis see interregnum ei soodustanud olukorra positiivset arengut. Aga nüüd me oleme tõsise hüppe ees. Ongi küsimus, mis on need kriteeriumid praegu, millal siis uus valitsus eriolukorra välja peaks kuulutama. On see 2500 nakatanut päevas, 3000 nakatanut päevas, on see 15 surma päevas, 20 surma päevas? 

Proua Fischer tuletas meile meelde, et tavaliselt sureb Eestis päevas 42 inimest. Mul on tõsine soovitus: proua peaminister, kuulutage eriolukord välja, hakake ise eriolukorra juhiks või delegeerige see roll kellelegi teisele. Kui kriis on piisavalt tõsine, siis kollektiivne juhtimine väga hästi ei toimi. Viis kindralit või kümme kindralit ei saa sõjategevust efektiivselt juhtida, kui olukord on täbar. Ja täbar ta on. Seepärast mõelge läbi, mis on need kriteeriumid, millal seda vaja oleks. Ma arvan, et see olukord on juba käes. Tegutsege! See on kõik.

Aitäh! Ma tänan kõiki tänaseid ettekandjaid, eriti akadeemik Krista Fischerit. Ma tänan kõiki küsijaid ja ma tänan kõiki oma kolleege, kes võtsid sõna ja kelle ettekanded-sõnavõtud olid kõik väga asjalikud ja asjakohased. Nii et ma tänan. Loodan, et üheskoos saame sellest suurest kriisist ja enneolematust väljakutsest üle.

Sellega on tänane arutelu lõppenud. Ilusat päeva ja olge negatiivsed!