Tere! Ja aitäh kõigile selle huvitava arutelu eest! Tõepoolest, kui vaadata seda eelnõu iseenesest, siis muidugi arendab see edasi Eesti digiriiki, lihtsustades Kaitseressursside Ameti tööd, kui otsitakse taga kõiki võimalikke kutsealuseid, neid, kes on välismaal, neid, kes ei ela pidevalt ühes kohas, või ka lõpuks neid, kes kaitseväekohustust väldivad. Riik suhtleb inimesega riigiportaali kaudu, ole, kus tahad. Enda aja kokkuhoid, ametniku aja kokkuhoid. Samas jäetakse alles ka mõningane paberil suhtlemise võimalus. Tundub iseenesest mõistlik.
Aga küsimus on alati detailides, nagu ka meie arutelust välja tuli. Kõige suurem probleem on selle eelnõu ja selle lähenemise puhul see, et natukene on ära unustatud, et riigi teenused peavad olema mugavad ja lihtsad eelkõige kodanikule. Kui meie küsimus on see, miks inimesed ei saa teateid kätte, siis praegune eelnõu küsib riigiametniku seisukohalt: kuidas saaks teha nii, et ma saaks kindlasti öelda, et need teated on kätte saadud? Ja leiabki lahenduse: paneme need ühte internetiportaali. Kui 30 päeva on need seal portaalis olnud, siis, kuna kõik ju tänapäeval internetti kasutavad, on nad järelikult selle teate kuidagi kätte saanud.
No paberil küll, aga kas me tegelikult parandame olukorda ja parandame kutsete kättesaamist? Näiteks, seesama eelnõu seletuskirjas mainitud inimeste küsimus, kes on läinud välismaal ülikooli. Kuigi nad on koolis riigikaitseõpetust saanud ja nad on tõenäoliselt isegi keskmisest parema digikirjaoskusega, aga ikka nad on unustanud ajapikendust küsida. Kuulge, nad unustavad portaali ka vaadata!
Seda reaalset probleemi, et inimesed teateid kätte ei saa, seda reaalset probleemi, mida mainiti, et õppekogunemiste teateid ei saada kätte 20–30%‑l juhtudest, see seadus lihtsalt ei muuda. Sellepärast ongi väga oluline, et me parandame eelnõu selles suunas, et inimeselt küsitaks tagasisidet, kas see teade on temani jõudnud. Allkirja vastu teate andmise mõte ei ole mitte niipalju see, et postiljonidele tööd anda, kuigi kindlasti seda ka, vaid see, et saada inimeselt reaalset tagasisidet, kas ta teab, et nüüd on riik temaga suhelnud. Muu hulgas on see eeskuju ka kõikvõimalike teiste teadete puhul, see on ju siiski ainult üks osa meie digiriigist. Seetõttu tuleb kindlasti vaadata, et digiversioonis jääks alles see linnukene, see teade, see info, mille inimene annab riigile vastu: jah, ma tean.
Lisaks, selleks, et eesti.ee portaali ei kasutaks mitte 35% inimestest, vaid 89%, nagu võrdluseks valitud Taanis [samasugust portaali], tuleb ka üldiselt digiriiki parandada ja edasi arendada niimoodi, et see portaal vastaks ka noorte harjumustele, et ta oleks hea ja lihtne kõigepealt tavakodanikele, ja ta vastaks sellele loogikale, mis on kõigis teistes nende tavaliselt kasutatavates programmides. Rääkimata nendest probleemidest, et eesti.ee‑st edasi suunatud kirjad, kui inimene on ütelnud, et jaa, ma tahan suhelda, jäävad spämmifiltrisse, sest sinna pannakse linke või sõnu, mis lihtsalt sellest läbi ei lähe. Rääkimata sellest, et me võiksime siduda selle keskkonna mugavalt mobiiltelefoniga ja inimesed saaksid SMS‑teavituse: sulle on tulnud kutse või toimub õppekogunemine või on mingid muud seda laadi küsimused. Rääkimata sellest, et kindlasti peab jääma nii täna kui ka tulevikus riigil alles analoogversioonis, paberil isiklikult suhtlemise kohustus selle 10% huvides, kes võib-olla tuleks väga suure entusiasmiga kaitseväeteenistusse, aga ta ei kasuta internetti, ta ei saa kasutada internetti. Kui meil see analoog, see paber, see tavasuhtlus on alles, siis igas kriisiolukorras, kui näiteks elekter ära läheb, me saame võtta selle süsteemi ja kohe suurele tasemele laiendada.
Seega, Keskerakond seda eelnõu iseenesest laias laastus muidugi toetab, edasiminekut ka toetab, aga me peame kindlasti sellega veel tööd tegema. Seda tuleks parlamendis arendada just selles suunas, et see tegelikult lahendaks probleemi, et meie noored saaksid kutsed kätte ja et see kättesaamine oleks kodanikule mugav ja vastaks tema vajadustele. Aitäh!