Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas, kes jälgib ülekannet telesilla vahendusel! Olen esitanud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on luua Eesti Rahvusringhäälingu tegevuses õigusselgus, mis vastaks avalik‑õigusliku meediateenuse põhimõtete rakendamisele, ning viia Eesti Rahvusringhäälingu seadus korrelatsiooni äriseadustikuga.
Eelnõu sihiks on vajadus tagada, et Eesti Rahvusringhääling oma saadete ja programmide tootmisel ja edastamisel ei eiraks poliitilise tasakaalustatuse printsiipi ega eelistaks ühte erakonda või poliitilist liikumist teisele. Samuti muudetakse eelnõuga sisekontrolli teostamist, et tagada seadusest tulenevate nõuete täitmine. Lisaks eelmärgitule viiakse Eesti Rahvusringhäälingu seadus kooskõlla äriseadustikuga ja seda osas, mis puudutab nõukogu ja juhatuse liikmete õigusi, kohustusi ja vastutust, sest praegusel juhul on õigused, kohustused ja vastutus täiesti segamini, piltlikult öeldes nagu puder ja kapsad. Selle eelnõu koostamisel olen ma aluseks võtnud mõningad 31. detsembrini 2006 kehtinud ringhäälinguseaduses sätestatud normid, sest need olid väga head normid ja need aitaksid kindlasti kaasa avalik-õigusliku ringhäälingu õiguslike põhimõtete järgimisele.
Eelnõu ettekandmisel ei hakka ma ette lugema kõiki paragrahve, sest need on teil olemas, vaid ma keskendun kolmele põhiprintsiibile. Etteruttavalt nii eelnõu põhjenduste osas kui ka küsimuste esitajatele tahan märkida ära ühe olulise asjaolu, millest tuleks eelnõu arutamisel rääkida. Kõigepealt lähtepunkt: milline on rahvusringhäälingu õiguslik seisund? Tulenevalt eelmärgitust on just selle lähtepunkti määratlemine olulise tähtsusega küsimus kogu selle seadusemuudatuse käsitlemisel. Niisiis, milline on rahvusringhäälingu õiguslik seisund? Vastuse sellele küsimusele annab rahvusringhäälingu seaduse § 2 lõige 1, mis sätestab: "Rahvusringhääling on käesoleva seadusega asutatud avalik-õiguslik juriidiline isik." Talle kehtib eraldi seadusega kehtestatud õiguslik regulatsioon. Nüüd, järgmine küsimus: kuidas me defineerime mõistet "avalik-õiguslik juriidiline isik"? Ka sellele definitsiooniküsimusele on olemas vastus. Avalik-õiguslik juriidiline isik on loodud seaduse alusel avalikes huvides ehk, rõhutan, ühiskonna huvides.
Siit tõusetub järgmine küsimus: mis asi on ühiskond? Ma ei hakka siin käsitlema ühiskonna klassikalist mõistet, mille kohaselt moodustavad ühiskonna kolm sektorit – avalik sektor, erasektor ja mittetulundussektor –, vaid lähtun kõige domineerivamast, milleks on inimene, sest tegelikult on ju inimtegur kõigi teiste sektorite aluseks. Niisiis, kellest koosneb ühiskond? Ma arvan, et puudub vaidlus selle üle, et ühiskond koosneb vähemusgruppidest, kellel on teiste gruppidega võrreldes erinev maailmavaade, erinevad huvid ja arusaamad maailmas toimuvast, kusjuures väga sageli ka vähemusgruppide põhimõtted maailmas toimuva kohta vastanduvad. Arusaadavuse mõttes teen väikese loetelu. Näiteks võivad teatud mõttes vastanduda ja isegi põrkuda huvid ja vaated looduskaitsjatel ja metsatöötlejatel, ateistidel ja usklikel, karsklastel ja viinaviskajatel, traditsioonilise peremudeli ehk mehe ja naise abielu toetajatel ning samasooliste abielu pooldajatel. Loetelu võiks muidugi jätkata, kuid kõik need näited koonduvad ühise nimetaja alla – ühiskond.
Nüüd, kus meil on teada nii rahvusringhäälingu õiguslik seisund ja avaliku huvi ehk ühiskonna huvi mõiste, saame minna edasi rahvusringhäälingu ülesande juurde, milleks lihtsustatult öeldes on kajastada oma saadete ja programmide kaudu ühiskonda puudutavaid teemasid ja teenida avalikku huvi ning uudistega kajastada informatsiooni, mida tuleb samuti mõistlikult kontrollida ehk anda kõikidele huvigruppidele, kellest ühiskond koosneb, võimalus rääkida kaasa oma maailmavaatest ja põhimõtetest lähtudes.
Mis eristab rahvusringhäälingut kommertskanalitest, kes on oma saadete ja programmide tootmisel suhteliselt vabad, aga siiski teatavate erisustega? Tulenevalt kehtivast seadusest peavad rahvusringhäälingu programmid olema tasakaalustatud, sh poliitiliselt, aitama kaasa ühiskonna sotsiaalsele sidususele ning kajastama erisuguseid arvamusi ja tõekspidamisi. Ja tegelikult siit me jõuamegi probleemi juurde, mis on tinginud minu seaduseelnõu esitamise. Olen nõus, et ülesanded, mida ERR peaks täitma, on määratud kehtivas seaduses. See on kõigile programmi tootjatele ja toimetajatele kohustuslik. Aga see on kahjuks ainult n-ö enesekontrolli tasandil ja reguleeritud rahvusringhäälingu seaduses üldnormina ning ma julgen arvata – andke andeks, kui ma eksin –, et suurem osa toimetajaid ei ole seda isegi läbi lugenud. Miks ma olen selles nii veendunud? Toon näitena samasooliste abielu kajastanud saated, kus pidevalt olid ekraanil vikerkaarevärvilised lipud ning stuudiot väisasid intervjuude tarbeks kohale kutsutud gei- ja lesbiaktivistid. Kui keegi tahab öelda, et [traditsioonilise] abielu pooldajatele anti võimalus samas mahus oma seisukohti esitada, siis tegemist on otsese valega, mis ei põhine faktidel. Toon näite ühest intervjuust, mille käigus pärast selle eelnõu esitamist ERR minu käest küsis: mis on selle eelnõu põhjus? Ma muidugi põhjendasin selle ära. Kuid vastuseks minu küsimusele, kui palju on antud võimalusi [traditsioonilise abielu pooldajatel] oma seisukohti esitada, jäi mind intervjueerinud reporter igatahes hätta. Ta suutis öelda ainult ühe kajastuse, milleks oli aasta isa tiitli andmine, ja see oli kõik. Ma arvan, et juba selle näite põhjal tuleks seadust muuta, sest enesekontroll, mis on kehtestatud uue rahvusringhäälingu seadusega, ei ole toiminud.
Põhimõtteliselt on toimetajatel ja ka saatejuhtidel kinnistunud arvamus, et neil on saadete tegemisel piiramatu vabadus. Juba see eelnev näide on viide sellele, et on toimunud vaid üheainsa ühiskonnagrupi eelistamine. Muide, eks neid näiteid võib tuua veelgi. Me ju teame, mismoodi poliitiliselt kajastati sündmusi näiteks Ameerikas, kus valdavalt tulid sõnumid demokraatide poole pealt, vabariiklaste omi edastati vähe, hästi vähe, ning Trumpi seisukohti esitati suhteliselt, ma võiks öelda, irooniliselt ja halvustavalt. [Tuleb] vältida sellist olukorda, et rahvusringhäälingus kaob poliitilise tasakaalustatuse printsiip (viimase näite puhul) ja ühiskonnagruppe selekteeritakse saatejuhi või toimetaja nägemuse järgi. See ei ole õige ega ole kooskõlas ka kehtiva rahvusringhäälingu seadusega. Seda olukorda on väga lihtne parandada. Enne rahvusringhäälingu seadust kehtinud ringhäälinguseaduse järgi oli olemas vastutava toimetaja ametikoht, kes kontrollis nõuete täitmist. Kuna ma olen ise ka aasta otsa töötanud Eesti Televisioonis saatejuhi ja toimetajana, siis on mul selles osas nägemus olemas. Ma võin meenutada, et igal hommikul toimusid koosolekud, kus pandi paika teemad, mida käsitleda, ja anti hinnang eelnevale päevale. Tõsi, sain ise kriitikat ja said ka teised kriitikat, kui oli kaldutud kõrvale n-ö erapooletuse seisukohast.
Vastutava toimetaja koha sisseviimisel ongi see mõte, et tegemist on rahvusringhäälingu esmase sisekontrolliga, et tagada toimetuses Eesti Rahvusringhäälingu seaduse nõuetekohane täitmine. Siin pole midagi imelikku, sellised sisekontrollid kehtivad ka politseis ja kindlasti ka panganduses. See oleks äärmiselt vajalik. Vastutava toimetaja ametikoht oleks oluline ka seetõttu, et ei toimuks toimetaja ega saatejuhi otsest propagandat ühiskonna ühe või teise grupi kasuks, nagu see avaldus just samasooliste abielu propageerimisel. Muide, propaganda tähtsus ja olemus – teatud eesmärgi saavutamisel pannakse sellele väga suurt rõhku, sest toimub ju igasugune tegevus lisaks aktiivsele tegevusele ka inimese peas. Selleks, et võita vaenutegevust n-ö inimese peas, kasutab kumbki "sõdiv pool" tema eksitamist, moonutades infot, liialdades, edastades subjektiivset või ebatäpset ja kohati isegi väljamõeldud infot vaid selleks, et pälvida toetust rahva hulgas ning kinnitada oma arvamuse õigsust. Samuti teeb "sõdiv pool" kõik selleks, et takistada vastasele info edastamist. Selle võitluse nimi on propagandasõda. Seega, propaganda teenib eesmärki, milleks on tahtlik ja süstemaatiline püüd vormida inimese ettekujutusi, manipuleerida tema tunnetusega ning suunata inimese käitumist, saavutamaks propagandisti soovitud eesmärke. Selline propaganda on aga rahvusringhäälingu tasandil lubamatu. Antud juhul samasooliste abielu näitele tuginedes on eelistatud vaid üht ühiskonnagruppi, jättes täielikult kõrvale traditsioonilise peremudeli, mehe ja naise liidu toetajad. See ei ole tasakaalustatuse printsiibi järgimine. Kuna seda seadusepunkti ei ole täidetud, on vastutava toimetaja ametikoha loomine möödapääsmatu. Lisaks sellele, et vastutav toimetaja kontrollib tasakaalustatuse printsiibi täitmist, lasub tal ka kohustus anda aru oma tegevusest nii juhatusele kui ka nõukogule.
Sellesse eelnõusse olen ma lisanud veel ühe punkti, mis minu arvates on samuti väga oluline. Nimelt, Vabariigi Valitsus kehtestab nimekirja nendest sündmustest, mida peetakse Eesti üldsuse jaoks oluliseks ning mida tuleks seetõttu edastada nii, et märkimisväärne osa üldsusest saaks neist vabalt osa võtta kas tervikuna või osaliselt, otseülekandes või hiljem [salvestusena]. Muuseas, ka varem kehtinud ringhäälinguseaduses oli selline punkt olemas. Kahjuks on praegune olukord olnud selline, et tihtipeale väga tähtsaid küsimusi rahvusringhääling ei kajasta. Ma toon siin näite selle kohta, kui möödunud aasta märtsis toimus COVID-i küsimuse arutamine, et kas kuulutada välja pandeemia või mitte. Tegelikult kogu ühiskond ootas, ootas väga pingsalt, mis saab. Aga selle kajastamise asemel näitas ERR mingit filmi. Olen kuulnud hiljem, et see oli tehniline eksitus. Tehnilist eksitust sellises küsimuses ei ole. Nii et ma arvan, et rahvusringhääling võiks ja peaks kandma ka neid funktsioone, kuna ta on avalik-õiguslik ja tema sihtgrupp on kogu ühiskond. Seda informatsiooni peab rahvas saama.
Ajapuudusel ma räägin lühemalt. Kindlasti tuleks üle vaadata ka kogu juhtimisstruktuur. Ma olen viidanud siin äriseadustikule, seda sellepärast, et kogu see juhtimisstruktuur on tegelikult üle võetud äriseadustiku aktsiaseltsi juhtimise osast, kuhu on kirjutatud sisse teatud muudatused, mis muudavad nõukogu kui kõige kõrgema juhtimisorgani sisuliselt tegutsemisvõimetuks. Näiteks ei ole minu hinnangul praegu üldse võimalik tagasi kutsuda juhatuse liikmeid. Kui juhatuse esimeest saab tagasi kutsuda näiteks raskete juhtimisvigade ilmnemisel või selle seaduse raskel rikkumisel, siis tekib põhjendatud küsimus, milline on raske juhtimisviga ning milline on käesoleva seaduse raske rikkumine. Igal juhul on sõna "raske" näol tegemist määratlemata õigusmõistega, sest on teadmata, mida me liigitame selliste väärtushinnangute hulka.
Lõpetuseks ütlen seda, et tegelikult on minu esitatud eelnõu leidnud päris kõva vastukaja nii sotsiaalmeedias kui ka avalikus meedias. Sotsiaalmeedia tasandil on antud äärmiselt positiivseid hinnanguid. Ka Rein Lang, kes minu mäletamist mööda on osalenud koos Märt Raskiga selle praegu kehtiva seaduse väljatöötamisel, on Kuku Raadio saates otse-eetris öelnud välja, et selles seaduses on ka väga palju häid punkte. Sellega ma praegu lõpetangi ja olen valmis vastama minule esitatud küsimustele.