Austatud eesistuja! Austatud kolleegid, daamid ja härrad! (Joob vett.) Teema on nii erutav, et kurk hakkas kuivama. Muidu ma ei suuda oma juttu teile ära rääkida.
Kümme aastat tagasi detsembris oli viimati Riigikogus arutlusel Eesti rahvastiku tervis. Siis oli arengukava aastateks 2009–2020, see toimus selles valguses. Mul on hea meel, et praegu on väga tõsine töö ette võetud, et minna edasi Eesti rahvastiku tervise arengukavaga aastateks 2020–2030. Sotsiaalkomisjon on seda mitmel korral arutanud: eelmise aasta veebruaris, septembris ja detsembris. Otseselt arengukavaga seotud vähitõrje kava, mis oli tegemisel, aga nüüd on juba ka avalikul arutelul, oleme ka arutanud ja teinud avaliku istungi arutlemaks vähiravi ja ‑ravimite kättesaadavuse üle.
Härra minister tegi väga põhjaliku ja konstruktiivse ülevaate kõikidest aspektidest. Kindlasti on äärmiselt suur roll ennetusel ja haiguste tekke riskidel, aga arstina julgen öelda, et kui me ka kõiki neid asju täidaksime ja keegi mitte midagi halba ei teeks, siis kahjuks haigused ikka tuleksid. Kahjuks on loodus meist selle koha pealt targem. See tähendab seda, et me peame vaatama ka tervishoiusüsteemi, kogu seda poolt, kuidas me siis, kui meil on probleemid, nendega hakkama saame.
Tegelikult on ka oluline mõelda, missugune on stardipositsioon, minnes tervise arengustrateegiaga edasi, et ta tõeliselt tööle hakkaks. Missugune on stardipositsioon? Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni koos Euroopa Liiduga tehtud raportites, mis tulid välja 2019, on käsitletud tervet rida aspekte, millele, ma arvan, me peaksime mõtlema, ja mitte lihtsalt mõtlema, vaid mõtlema ka, kuidas edasi hakkama saada, sest ilma selleta ei ole igasugustel strateegiatel mõtet.
Ma toon mõne näite. Ma kindlasti kõike ei suuda teie ette tuua, aga siiski peatun mõnel aspektil. Meeldetuletuseks: see on tehtud enne pandeemiat, eks ole, saate aru, see oli 2019. aasta lõpp, see on eelneva perioodi kohta.
Kuidas Eesti inimene hindab oma terviseseisundit? 53% Eesti populatsioonist arvab, et tema tervis on hea. Euroopa Liidus on sama tulemus 2/3. Hinnang oma tervisele: "halb" – 14,6% Eesti inimestest annavad sellise hinnangu, Euroopa Liidu keskmine on 8,7%, Soomes 5,7% ning – uskumatu-uskumatu – Uus-Meremaal 2,3%. Enesehinnang erineb mõistagi loogiliselt ka vanuserühmiti. 16–44 aasta vanustest elanikest peab oma tervist heaks 81,5%. Väga hästi, see on tore. Seevastu üle 65‑aastastest (no kui me selleni jõuame, on ju ka väga hästi) peab oma tervist heaks vaid 17,6%. Märkimisväärne on ka sissetulekurühmade ebavõrdsus: 3/4 hästi teenivaid ja hästi elavaid ütlevad, et nende tervisega on kõik hästi. Samas, madala sissetulekuga inimeste hulgas on vaid 1/3 neid, kes saavad samamoodi väita.
Ühed näitajad, mis väga oluliselt märgivad, missugused on tervisesituatsioonid eri riikides, on ennetatava ja välditava suremuse kordajad. Just siin on meil arenguruumi, mõlema puhul. Mõlemad näitajad on meil Euroopa Liidu keskmisest suuremad. Välditav suremus 100 000 inimese kohta Eestis on 262, Euroopa Liidus on keskmine 161. Välditava suremuse ravitav osa, mis tegelikult näitab tervishoiusüsteemi võimekust ja toimetulekut terviseprobleemidega, on meil 143 ja Euroopa Liidu keskmine on 93. Isheemiatõvest siin juba oli juttu. Siin on väga oluline tendents paremuse poole, kuid siiski on need näitajad ikkagi enam kui kaks korda kõrgemad kui Euroopa Liidus keskmiselt. Ma pean silmas südame isheemiatõvest tingitud suremust. Suurenenud on uute kasvajatüüpide sagedus ja nendesse suremine, nagu eesnäärmevähk, seedetraktikasvajad ja kroonilistest maksahaigustest põhjustatud suremus. Lisaks nendele kroonilistele hädadele on meil ikka veel probleeme nakkustega ja ega pandeemiagi meile midagi positiivset pole toonud. Immuunpuudulikkuse viiruse kohta tuleb öelda, et Läti läks küll korraks ette, aga me oleme ikkagi esmajuhtude poolest Euroopa Liidus esimesel kohal, mitte just rõõmustaval esimesel kohal. Tuberkuloosi nakatumisega on sama lugu, see on küll vähenenud, aga me oleme siin ikkagi liidrid. Kurb on see, et ravile resistentseid juhte, mis on üsna fataalsed, on nendest 25%. Siin on väga suur erinevus: 3,8% on Euroopa Liidu keskmine.
Ravikvaliteedi näitajad. Me rääkisime siin, et me teeme kõike väga hästi. Loodetavasti jah, aga üks näitaja: näiteks 100‑st müokardiinfarktiga haiglasse toodud haigest sureb esimese 30 päeva jooksul Eestis 12, Euroopa Liidu keskmine on 9. 100‑st insuldidiagnoosi saanud haigest, kes tuuakse haiglasse, sureb esimese 30 päeva jooksul Eestis 17, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 12. See tähendab, et siin on kvaliteedis arenguruumi.
Kindlustuskaitse vajaks niikuinii omaette loengut, aga seda me teame kõik, mis see meil on – 94%. See sisuliselt ei ole ju väga paha.
Küll aga on probleem [ravi] kättesaadavusega. Eestis on Euroopa Liidu suurim hulk rahuldamata vajadusi, 11,8% on see näitaja, Euroopa Liidu keskmine on 1,7%. Ja seda põhiliselt pikkade ravijärjekordade alusel. Bostoni kuulus professor [Regina] Herzlinger ütleb, et vaadake, sõbrad, saamine ravijärjekorda ei ole ju veel see, et sa saad ravile. Tegelikult selle aja jooksul me võime kaotada väga palju mitte ainult tervises, vaid ka eludes. Tervishoiusüsteem ei suuda meil paraku ooteaegadest kinni pidada. Haigekassa on pannud piirid, et näiteks eriarsti juurde saamiseks peaks olema maksimumaeg kuus nädalat. Heal juhul täitub see 55%‑l juhtudest, kui inimesed püüavad sinna saada. Puusaoperatsioonile saab Eestis keskmiselt 391 päevaga. Need ei ole lihtsalt päevad, see on iga päev suure valuga, 391 päeva. OECD keskmine on 161, Soomes on 99, Ungaris 104 ja Taanis 29 päeva. Põlveoperatsioonile saab Eesti inimene 564 päeva pärast, OECD keskmine on 227, Soomes on 98 päeva, Ungaris 145 ja [Taanis] 48. Siin on mõtlemise koht.
Muidugi on väga nukker olukord pikaajalise hoolduse kuludega, need on Eestis kõikidest tervisekuludest 5,9%, Euroopa Liidu keskmine on 16,3%. Õnnetus on ka see, et õendusabis, kus me oleme näinud suuri probleeme, ei pakuta tegelikult ju arstiabi. See tähendab, et need inimesed on meditsiiniteenustest kohati väga kaugele jäänud.
Selles raportis öeldakse veel, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus on ligikaudu 42% 65‑aastastest ja vanematest. Ma ei tea, kui palju meid siin kokku on. Eks me võime siis ära jagada, vaadata, kes siia- või sinnapoole satub. Siin saalis on ka neid inimesi, kes on 65 või vanemad. Euroopa Liidu keskmine on siin 15%.
Oli juba juttu, et meil on arste ja õdesid vähe. Jaa, see on pikaajaline protsess. Ja ongi vähe, mitte ainult nende pärast, kes ära läksid ega tule tagasi, vaid neid on lihtsalt kogu aeg õpetatud liiga vähe. Koolitustellimus ei ole olnud adekvaatne ei ühe ega teise suhtes. Nii et tegelikult on siin omaette küsimus, mille tõi ju välja Riigikontroll, et meil praktiliselt juba nüüd väljaspool Tallinna ja Tartut [arste ei jätku] ja varsti muutub see juba väga kriitiliseks. Inimestel ei ole esmatasandi arsti juurde enam asja, sest neid arste lihtsalt ei ole.
Rahast oli juttu. Jah, Eesti ei kuluta just liiga palju oma inimeste tervishoiule: aastas 1559 eurot, mis on pool Euroopa Liidu keskmisest ja moodustab 6,4% rahvuslikust koguproduktist. Nii et praegu on meil omaosalus 24%.
Omaette teema on tegelikult see, kuidas rahastada. See on jälle teema, mille üle võiks pikalt arutada. Ma arvan, et on neid riike, kust eeskuju võtta. Näiteks on Singapurist 50 aastaga saanud vaesest, kõige halvemate tervisetulemustega riigist tervisetulemuste poolest kuues riik, kes on adekvaatselt lahendanud nii rahastamise kui ka tervishoiusüsteemi korralduse probleemid, Šveitsist rääkimata, jne.
Nii. Tulen tagasi tervise arengukava juurde. Mida ütles seesama raport selle kohta? 2009.–2020. aastal kehtinud esimeses rahvastiku tervise arengukavas olid väga ilusad eesmärgid, kuid ei kehtestatud strateegilise planeerimise meetmeid ega aruandekohustuse mehhanisme. Seetõttu ei täitnud Eesti teatavaid rahvastiku tervise arengukava eesmärke, sh patsientide rahulolu näitajate puhul. Sama nentis ka Praxis oma vaheanalüüsis sama arengukava kohta. Arengukava üldeesmärgid on keskseks suunaseadjaks Eesti tervisepoliitikas, kuid oma üldsõnalisuses ei paku lahendusi ja strateegilisi tegevusjuhiseid poliitika kujundamiseks. See arengukava ei olnud Eesti tervisepoliitikas oluliste muutuste vedur. See on väga mõtlemapanev. Ma arvan, et nendest aspektidest tuleb õppida ja kindlasti me seda teeme, kõik koos.
Ma väga soovitan teil lugeda (kes muidugi soovib, aga ma arvan, et see puudutab kõiki) Arenguseire Keskuse raportit "Eesti tervishoiu tulevik. Stsenaariumid aastani 2035". Harva mõeldakse, et uus ja väga oluline majanduskasvu allikas võiks olla Eesti inimese parem tervis. Konsultatsioonifirma McKinsey hiljutise analüüsi kohaselt saaks Eesti rahvuslik koguprodukt juurde tervelt kümnendiku, kui väheneks enneaegne suremus ja inimesed püsiksid kauem tööturul. Päris loogiline. Töövõime tõuseb, majandusse panustamine tõuseb. Ühe euro tervisesse investeerimine annab tagasi 2,4 eurot, ümardatult muidugi. See on küll majanduslik vaade, aga inimene ise saaks iga aasta juurde 28 tervelt elatud päeva.
Eesti sotsiaalkaitsesüsteem sarnaneb enim liberaalse sotsiaalkaitsesüsteemiga ja seni on tervisekindlustuse rahastamine tuginenud kitsale tulubaasile ehk üksnes palgapõhistele maksetele. juba disain on niisugune, et see ongi väga tundlik majanduslanguse, aga ka rahvastiku vananemise suhtes. Arenguseire Keskuse raport toob välja, et me oleme juba oma ravikindlustuse eelarvega defitsiidis, see süveneb aasta-aastalt, sest see eelarve ei saa kuidagimoodi katta ära neid kulusid, mis iga aasta kasvavad. Aastaks 2035 on see defitsiit minimaalselt 900 miljonit eurot. Omaosalust võiks siis tõsta, kui sellest tahta katta seda defitsiiti kuni 50%‑ni.
Niisiis, meie tervishoiu rahastamise süsteem ei ole jätkusuutlik. See, kuidas me strateegiaga kõiki eesmärke täitma hakkame, on sellega ju väga-väga seotud. Aga raha üksi ei ole lahendus. Süsteem on see, mis toimib koostöös, integratsioonis, eri tasemetel. Tervishoiusüsteem on tegelikult ju inimestele ja ta peab tegutsema koos inimestega, kusjuures mitte ainult tervise parandamiseks, vaid ta peab looma ka tervisega otseselt mitteseotud kasu, nagu usaldus ja majanduslik kasu ka kõrvalseisjatele. Ei saa tõsiselt rääkida tervishoiust ja õigusest tervisele ilma kvaliteetse abita. Nii et sisuliselt peaks see olema esimene ja oluline mõõdik 21. sajandi tervishoiusüsteemis, mille dimensioonid on ohutus, efektiivsus, patsiendikesksus, optimaalne ajastatus ja õiglus.
Milline on meie tervishoiusüsteemi kvaliteedipoliitika? Ma ei tea, et seda oleks, kuigi ma olen päris pikalt arstina töötanud. Eesti Haigekassa on püüdnud seda lünka täita oma audititega, aga see ei ole see, mida on tegelikult vaja. Uue strateegia elluviimisega ei ole ilma selleta küll kuidagi võimalik edasi minna. Kas või see aspekt, kuidas käsitletakse ravivigu. Meil justkui ei olegi neid. See ei ole lihtsalt võimalik. Haige on tegelikult kaitsetu. Juba aastaid on räägitud, et Eesti vajab mittesüülist patsiendikindlustuse süsteemi, aga seda pole ikka veel.
Niisiis, me peame ikkagi nentima, et kui me tahame hakata eesmärke täitma ehk liikuda kvaliteetse tervishoiusüsteemi suunas, süsteemi suunas, mis tõesti tervist parandab ja loob usaldust ning majanduslikku kasu, siis see on primaarselt poliitiline, mitte tehniline otsus. Kuidas tegelikult on haigeid kaasatud tervishoiupoliitika kujundamisse, mis tegelikult mujal on reegliks saanud? Praktiliselt üldse mitte. Me küsime ikka, mis teil viga on, mitte seda, mis teie jaoks oluline on. Kõrgekvaliteediline arstiabi, ilma selleta seda polekski ju vaja. Nagu prantslased ütlevad, raison d'être, selle põhjus ongi selles sisemuses.
COVID‑pandeemial on kahtlemata pikaajaline mõju kõikidele tervishoiusüsteemidele, ka meie omale. Ma arvan, et meie poliitikutena peame ja üldse poliitikud peavad väga paljudele küsimustele vastuseid otsima. Kas või see, et siiamaani on põhirõhk olnud mittenakkuslikel haigustel, mille osakaaluks surmajuhtudest prognoositi 2030. aastaks 75%. Täna me seda enam ei tea. Kuidas käituda uues situatsioonis? Me vahepeal unustasime nakkushaigused võib-olla isegi ära. HIV, immuunpuudulikkuse viirus, tuli ja jäi, 1985, tuletage meelde, aga vaktsiini siiamaani ei ole. Mida COVID teeb, me veel ei tea.
Õhus on terve rida küsimusi. Kas tervishoiusüsteeme juhitakse, lähtudes kuludest ja maksumusest või sellest, mis oleks mõistuspärane, et tegu on investeeringuga? Kas globaalne keskmine tervishoiukulu, panustamine tervishoidu, jääb selliseks, nagu mujal on, 10% rahvuslikust koguproduktist, või kasvab? Kas toimub oluline nihe haiguste vältimisel, sh nakkushaiguste vältimisel? Missugune saab olema suhtumine eakatesse, noortesse, puuetega inimestesse, vaimsete häiretega inimestesse, eriti arvestades, et need probleemid suurenevad?
Mina julgeksin väita, et kui süsteemid töötavad – ja neid on palju, eri kujul –, siis see ei ole lihtsalt õnnelik juhus. Neid tuleb planeerida, disainida ja ehitada. Kõigile tervishoiusüsteemis osalejatele tuleb korraga mõelda: abivajajad, need, kes terviseabi annavad, arstid-õed, professionaalid, organisatsioonid, mis tagavad tervishoiuprofessionaalidele infrastruktuuri ja ressursi, ehk haiglad, kliinikud ja hooldekodud. Mõistagi ka poliitiline ja majanduslik keskkond, regulatoorsed, finantsilised mehhanismid, maksusüsteemid, turutingimused, need tingimused, milles need organisatsioonid oma parimal moel saaksid pakkuda infrastruktuuri tervishoiuprofessionaalidele ja selle kaudu meile kõigile, kes abi vajavad. Teiste sõnadega, tervishoiule lähenemine peaks olema süsteemne, et mõista, kuidas individuaalsed osad toimivad, aga ka missugust sünergiat saab omavaheliste seostega luua. Ainult nii saaks tervishoiu väärtust parandada.
Ma soovin meile kõigile selles edu, eriti täna arutlusel oleva arengukava võtmes. See on meie oluline vastutus. Kas me seame prioriteediks tervise? Meil on mõistetavalt prioriteedid olnud iseseisvuse tunnustamise saavutamine, riigi julgeolek ja majanduse areng. Aga ma arvan, et viimane aeg on nende kõrvale tõsta Eesti inimese tervis ja tervishoid. Soome tegi seda juba talvesõja järel. Churchill ütles, et kõige suurem vara ühes riigis on terve kodanik.