Austatud kolleegid! Põhiseaduse § 12 ütleb niimoodi: "Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel."
Rassism ja ksenofoobia rikuvad otseselt vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtteid. Kui me vaatame seda põhiseaduse paragrahvi, millele ma viitasin, siis tegelikult on karistusseadustikus hetkel küll olemas § 151, mis räägib vaenu õhutamisest, aga sellel on tagajärjed ainult siis, kui on tekkinud konkreetne oht ühe inimese elule, tervisele või varale. Reformierakonna eelnõu täpsustabki karistusseadustiku § 151.
Kõigepealt näeb meie eelnõu raskendava asjaoluna ette selle, et kuritegu on toime pandud ajendatuna vihast kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, puude, vanuse, soo, keele, päritolu, etnilise kuuluvuse, usutunnistuse, veendumuste, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi või varalise või sotsiaalse seisundi vastu. See on sama loetelu, mis on praegugi karistusseadustikus, aga mõte on lihtsalt selles, et kui kuritegu on nendel ajenditel toime pandud, siis on tegemist raskendava asjaoluga. Teiseks täpsustab meie eelnõu seda, et § 151 ei rakendu mitte ainult siis, kui on tekkinud konkreetne oht inimese elule, tervisele või varale, vaid ka siis, kui on tekkinud oht avalikule korrale.
Teine muudatus on järgmine. Praegu käsitleb karistusseadustiku § 152 võrdõiguslikkuse rikkumist ja § 153 diskrimineerimist pärilikkusriskide alusel. Aga meie ettepanek on panna need kaks paragrahvi kokku ja moodustada paragrahv, mis räägib ebavõrdsest kohtlemisest. Tegelikult on see põhiseadusega rohkem kooskõlas.
Saamaks aru, miks vaenukuritegudega tuleb võidelda, tuleb esmalt mõista erinevust vihakõne ja vaenukõne vahel. Vihakõne on vihaselt öeldud või kirjutatud sõnad, kellegi kohta pahasti ütlemine, solvamine, ülim ebaviisakus. Kuigi see on ebameeldiv, ei ole see seaduse kohaselt keelatud. See ei ole keelatud ka meie eelnõu valguses, kellegi kritiseerimine väga karmide sõnadega ei ole meie eelnõu valguses keelatud. Vaen on eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt äge sallimatus ja vihkamine, leppimatu vaen kellegi vastu. Endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste kirjutab Justiitsministeeriumile viidates, et vaenamine kui viha raskem vorm sisaldab selgelt psüühilist rünnakut, vägivalda või sellele üleskutset. Ta ütleb: "Vihane kõne võib olla psüühilise vägivalla tunnustega, kuid ei pruugi seda olla. Sõltub asjaoludest ja osapoolte käitumisest. Vaenamine kui viha raskem vorm sisaldab aga selgelt psüühilist rünnakut, vägivalda või sellele üleskutset. Iga vägivald, nii füüsiline kui ka vaimne, peab olema karistatav selleks, et heastada ohvri kannatused ja suruda maha edasised võimalikud analoogsed ründed ja neist tekkida võivad tagajärjed."
Selleks, et vaenamine oleks hukkamõistetav ja karistatav, peavad sellel olema selgelt kvalifitseeritavad tunnused. Euroopa Liidu arusaamiste kohaselt saab vaenukõne karistatavaks siis, kui see on rassistlik, ksenofoobne ehk isiku- ja grupivastane ning vägivallale kutsuv ja seda mitte lähtuvalt rünnatava isiku isikuomadustest, vaid lähtuvalt tema grupikuuluvusest, s.o tema rahvusest, nahavärvist, soost, usutunnistusest, puudest, seksuaalsest orientatsioonist jne. Need on omadused, mida inimesel endal ei ole võimalik valida. Need on sünnipärased ja kuuluvusest tulenevad.
Õigust vihaselt kõneleda, kedagi solvata, verbaalselt rünnata ei võta keegi ka selle Reformierakonna eelnõu kohaselt ära. Kui keegi teeb seda, mida ma eelnevalt ütlesin – verbaalselt ründab, solvab kedagi –, siis kannatanul on lähtuvalt tsiviilseadustest õigus pöörduda oma õiguste kaitsmiseks hagiga kohtusse, ja seda inimesed järjest enam ka teevad, kui neid kuidagi solvatakse.
Aga vaenamisel ei ole praegu mitte mingisuguseid tagajärgi. Kui kutsutakse üles vaenama inimest lähtuvalt tema grupikuuluvusest või kutsutakse üles vägivallale teatud grupi suhtes, siis ei juhtu mitte midagi. Näiteks inimene, kellel on sotsiaalmeedias hästi palju jälgijaid või kes on hea oraator, kutsub üles peksma homosid või ajama teatud nahavärviga inimesi Eestist ära. Kui selle üleskutse peale üks või mitu inimest tegutsema asuvad ja kellelegi tõesti peksa annavad, siis nemad kannavad vastutust, aga see, kes vägivallale kutsus, ei vastuta mitte millegi eest. Ometi tekitatakse [tema üleskutsega] oht avalikule korrale, sest vägivallale kutsumine ja sellele reageerimine läheb alati käest ära. Avalik vaenamine kasvab kergesti üle tegudeks ja siis on juba hilja vägivalda tagasi hoida või kontrolli alla saada. Näiteid selliste tegude kohta on Euroopa ajaloost leida palju, olgu tegemist siis juutide, mustlaste, homode või muude vähemuste vaenamisega, mis on läinud üle otseseks vägivallaks. Kui me mõtleme kas või lähiajaloo peale, siis tuleb meelde 1995. aastal toimunud Srebrenica veresaun, kus tapeti üle 8000 bosniaki ehk moslemi mehe ja noormehe.
Nüüd avalikust korrast. Kui viidata karistusseadustiku kommentaaridele, et mis see avalik kord on või miks on oluline, et ka see läheks selle [sätte] alla, siis karistusseadustiku kommentaarid ütlevad nii, et tegemist on inimeste ühiselu alustega, suhtlemiskorraga ühiskonnas, mis eksisteerib sõltumata konkreetsest riigivõimust ja selle vormist ning mille eesmärk on tagada ühiskonnaliikmete turvalisus. Avaliku rahu häirimist ei saa üldjuhul tuletada konkreetse isiku solvamisest. See on seostatav üldsusele suunatud tegevusega, mis seisneb eri ühiskonnagruppide vastandamises ja mõne grupi alavääristamises, halvustamises või muul viisil marginaliseerimises.
Ajaloolane David Vseviov seletab selle 20. novembril 2020 LP-s ilmunud intervjuus lahti nii: "Loosungitega rääkimine viib alati lihtsustamiseni. Kuid küsimus pole mitte niivõrd retoorikas, kuivõrd selle retoorikaga kaasnevas potentsiaalses ohtlikkuses. [---] Ajalooline kogemus ütleb, et peale kurjuse juure tuvastamist asutakse selle koosluse esindajaid märgistama. Ning siis – ja see on igati loogiline, kuna tegemist on kurjuse esindajatega – tuleks nad üleüldise õnne saavutamiseks maha lüüa. Ning millegipärast on alati leidunud inimesi, kes on asjadest just niimoodi aru saanud."
Seetõttu ongi meie esitatud eelnõu väga kitsas ja puudutab ainult vaenukõne, mitte aga vihakõne, vihaselt kõnelemist. Praegu on kriminaalkorras karistatav ainult see, kui sa kutsud üles vägivallale ja sellega kaasneb oht kellegi elule, tervisele või varale. Aga kui keegi sellele üleskutsele vastab ja tegutsema asub, siis sellega midagi ei juhtu.
Ameerika psühholoogid on seisukohal, et vihakuriteod on unikaalset liiki vägivald teise isiku identiteedi vastu. Psühholoog Gordon Allport on 1954. aastal töötanud välja skaala, mis kirjeldab eelarvamuste ja diskrimineerimise protsessi astmeid. Esimene aste on halvustavate väljendite kasutamine, mida iseloomustab see, et enamuse liikmed teevad vähemuse arvel vabalt nalja ja kujutavad vähemusse kuulujaid negatiivsetes värvides. Esimese astme ohtlikkus väljendub selles, et ta juhatab sisse skaala järgmised astmed. Teine aste on vältimine, mille korral enamus väldib vähemuse liikmeid. Kolmas aste on diskrimineerimine, see tähendab seda, et vähemusele ei anta võimalusi või ei pakuta neile teenuseid. See on juba aktiivne kahju, mis tekib osale ühiskonna liikmetest. Neljas aste on füüsiline rünnak ja sihtmärk on vähemuste vara, elu ja tervis. Ja viies ehk viimane aste on eksterminatsioon, etniline puhastus või genotsiid. Allporti järgi tuleb viimaste tasemete ennetamiseks ära hoida esimesed.
Eesti on koos teiste Euroopa riikidega kokku leppinud, et avalik vägivallale õhutamine on kriminaalkorras karistatav. Aga Eesti ei ole seda kokkulepet täitnud. Me oleme Euroopas koos Rumeeniaga ainukesed, kes seda ei ole teinud, ja selle eest ähvardab Eestit ka rahatrahv. Aga see ei ole peamine. Peamine on see, et me oleme siiamaani olnud Euroopaga samas väärtusruumis. Me jagame teiste Euroopa riikidega sama ajalugu. Ajalugu, nagu ma ütlesin, kipub korduma, aga selle kordumist me tegelikult näha ei taha.
Kokkuvõtvalt öeldes, õigust vihaselt kõneleda ei võta selle eelnõuga keegi ära, sõnavabadust ei lähe keegi piirama. Küll aga on püüd ära hoida tagajärjed, mida avalik vaenamine põhiseaduse §-s 12 loetletud gruppide suhtes endaga paratamatult kaasa toob. Vähemuste kaitsmine enamuse vägivalla eest on liberaalne väärtus ja see ei ole mitte ainult nende gruppide ohutuse, vaid tegelikult kogu sisejulgeoleku huvides.
Kui te soovite teada – mul vist on veel aega –, siis ma toon näiteid teistest riikidest. Kui on hirm, et meil läheb justkui ilmseks sõnavabaduse piiramiseks, siis vaatame teiste riikide näiteid. Ameerika Ühendriikides on vihakuritegude teemaga tegeletud alates 1980. aastate lõpust ja väljundi on see leidnud 1990. aasta seaduses, mille ingliskeelne pealkiri on Hate Crime Statistics Act. Põhimõtteliselt on seal üldprintsiibid kirja pandud. Lisaks on osariikide lähenemine vihakuritegudele erisugune. Mõnel pool, näiteks Californias, Ohios ja Floridas, on ette nähtud eraldi vaenuaktide süüteokoosseisud, mis keelavad konkreetsed süüteod. Aga teistes jurisdiktsioonides, näiteks New Yorgis, on kriminaliseeritud igasugune vaenuliku motivatsiooniga tegevus ja vihakuritegu on käsitletav föderaalse kuriteona.
Inglismaal ja Walesis on 2006. aastal vastu võetud Racial and Religious Hatred Act, mille kohaselt on vihakuriteo koosseisu tunnused viha grupi vastu, ähvardavad sõnad või käitumine, kavatsus esile kutsuda usuviha, avalik või eraala, kus need üleskutsed on tehtud. Oluline on see, et seda keeldu ei tohi tõlgendada nii, et see sisaldaks piirangut diskussioonile või kriitikale antipaatia, naeruvääristamise, solvangu või kuritarvituse väljenduse, usutunnistuse, veendumuste või praktika kohta või usulisele ja usuvastasele propagandale. Kanadas on samamoodi.
Aga võtame mõne näite meile lähemalt, vaatame Euroopa riikidest Saksamaad. Vaenu õhutamine on seotud järgmiste tunnustega: viha õhutamine rahvagruppide vastu või nende suhtes vägivaldsele või meelevaldsele kohtlemisele kihutamine või rahvagruppide solvamine, mustamine, häbistamine ja sellega inimväärikuse alandamine viisil, mis võib rikkuda avalikku rahu. Jällegi, oht avalikule korrale. Muide, ka Ungaris ja Poolas – võib-olla see on teile eeskujuks – on sellised asjad kriminaliseeritud. Rootsis, Lätis, Madalmaades, Šveitsis ja Prantsusmaal on samuti. Neid sätteid võib veel vaadata.
Mis on veel oluline? Oluline on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud sallivust ja kõigi inimeste väärikuse ühetaolist austamist demokraatliku ja mitmekesise ühiskonna alusväärtusteks. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on sõnavabaduse piiramine õigustatud, kui väljendatu võib ... Ja need on konkreetsed kaasused, mille põhjal on järeldatud, millal kaalub sõnavabaduse piiramine üles vähemuste ründamise. Siin on sellised näited: [sõnavabaduse piiramine] võib viia veriste kättemaksude või vägivallani, olla käsitletav vägivalla õigustamise või ülistamisena, kahjustada poliitiliselt tundlikus regioonis avalikku korda, kahjustada seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste väärikust ja õigusi, kahjustada teistesse rahvustesse kuuluvate inimeste väärikust ja õigusi, viia etniliste ja erineva usutunnistusega gruppide vastandumise ja vaenuni ning põhjustada immigrantide vastast vaenu. Kõik need tingimused ei pea korraga esinema, need on lihtsalt erinevatest kaasustest välja nopitud näited.
Ja nüüd Eestist. Nagu ma ütlesin, on § 151 siiani kehtinud. Aga seal on kirjas, et peab olema oht konkreetse isiku elule, tervisele või varale. Selliseid lahendeid, kui võtta ette kohtulahendite register, on Eestis vähe ja nad on kõik n-ö ära kukkunud. Sellepärast ei ole keegi karistada saanud, just sellepärast, et pole olnud võimalik tuvastada konkreetset kannatanut. Võib-olla on mul võimalus küsimustele vastates ka üks konkreetne Riigikohtu lahend välja tuua, et näidata seda probleemi, mis siin on tekkinud – milline üleskutse on vägivallale kutsuv ja miks see kukub ära, kui sul ei ole konkreetset isikut, kelle elule, tervisele või varale on tekkinud oht.
Igal juhul, me ei taha sellist olukorda, et tekiksid ohvrid seetõttu, et kutsutakse üles inimesi vaenama. Me tahame seda ära hoida. Me tahame selle järgmise faasi ära hoida. Seega on mõistlik kõnealust karistusseadustiku paragrahvi täpsustada, et vägivallale üles kutsumine oleks karistatav.
Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.