Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt, mul on väga hea meel olla siin auväärses saalis ja anda väike ülevaade Ida-Virumaalt, mida meile tähendab rohepööre ja millised võimalused meil sellega avaneksid.
Nagu me kõik väga hästi teame, alates tööstusrevolutsiooni aegadest on maailma rahvastiku kasv ja inimeste heaolu olnud otseses sõltuvuses fossiilkütuste kasutamisest. Viimase saja aasta jooksul on maailma rahvastik kasvanud umbes neli korda, meie n-ö rikkus või tootmine 20 korda ja kasvuhoonegaaside heide 12 korda.
Erand ei ole ka Eesti. Siiani on meie heaolu otseses sõltuvuses olnud fossiilkütuste kasutamisest. Maailma riigid üheskoos on nüüd otsustanud, et seda paradigmat tuleb muuta. Kui senini on kasvuhoonegaaside emissioon vähenenud ainult väga suurte kriiside ajal – on siis tegu sõjaga või väga sügava majanduskriisiga –, siis Pariisi kliimakokkulepetega me sooviksime seda muuta selliselt, et majandus või, ütleme, meie heaolu jääks alles, aga kasvuhoonegaaside emissioon väheneks, et pidurdada kliimamuutusi.
Meie koos oma Euroopa partneritega oleme astunud veelgi sammu edasi. Me ei soovi mitte ainult emissiooni vähendada, vaid vähendada selliselt, et aastaks 2050 oleks Euroopa esimene kliimaneutraalne kontinent, aga samas tekiks selle rohelise kokkuleppe alusel uus majanduskasv ja meie elanike heaolu ei väheneks, vaid pigem vastupidi. Me võtame kasutusele uusi tehnoloogiaid, mida me suudame eksportida ka mujale ja tänu sellele meie ühist rikkust kasvatada.
Ja eesmärk on jõuda kasvuhoonegaaside puhul nulli. Õigemini mitte nulli, vaid neutraalsuseni: sama palju kui emiteerime, sama palju seome. Majanduskasv ei oleks siis ainult ressursside kasutamisega seotud.
Kolmas põhimõte on see, et ükski piirkond ei tohi jääda kõrvale sellest pöördest, et ei ole nii, et keegi võidab ja keegi kaotab, vaid võitjad peaksid olema kõikides regioonides. Ja nii nagu ka eelkõneleja, lugupeetud energeetikavolinik märkis: roheleppe tuum on ikkagi see, et meie majandus peab muutuma. Iga hinna eest kasvuhoonegaaside emissioon lõpetada ja sel moel kiviaega tagasi minna – see ei ole eesmärk. Eesmärk on ikkagi uued tehnoloogiad, uus majanduskasv, konkurentsivõime.
Siin kõlas küsimus, kuidas meil Eestis siiamaani läinud on. Kui neid värskeid tabeleid vaadata, siis jah, Eesti on olnud vähemalt kärpimise osas n-ö Euroopa meister, nii energeetika valdkonnas kui ka absoluutselt. Nagu öeldud, energeetika valdkonnast tuleb 70% Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside emissioonist ja seal me oleme olnud kõige suuremad kärpijad. Võrrelduna aastaga 1990 on meie n-ö netoheite vähenemine olnud Euroopas kõige suurem. Samas kui me vaatame vähenemist, mis on toimunud perioodil 2005–2019, siis see ei ole nii märkimisväärne olnud. Selles me oleme pigem keskmike hulgas. Aga üldiselt, nagu ka eelkõneleja ütles, me oma kärbet või neid pingutusi, mis me siiamaani oleme teinud, häbenema ei pea. Pigem oleks minu sõnum regiooni poolt see, et äkki vahepeal peaks hinge tõmbama, rahulikult plaani pidama ja mitte kogu aeg endale latti kõrgemale ja kõrgemale tõstma ja seeläbi hoidma ennast pidevalt pinge all, kas me suudame seda või mitte.
Mündil on ju ka teine külg. Nagu ma alguses ütlesin, rahvaarv, heaolu ja kasvuhoonegaaside emissioon kõik on nagu otse üles läinud. Ja paraku, nii nagu on kasvuhoonegaasid vähenenud, on ka meie maakonna rahvaarv väga märkimisväärselt vähenenud. Ja mitte ainult rahvaarv, vaid tegelikult ka meie suhteline heaolu juba päris palju aastaid. Ida-Viru maakonna panus kogu Eesti rikkusesse on jäänud väiksemaks ja ka SKP elaniku kohta on kogu aeg langenud. Seetõttu me oleme olnud, ütleme nii, kliimamuutuste pidurdamisel kahjuks kannataja pool.
Aga nagu öeldud, et Euroopa rohelepe on eesmärk, keegi seda ei vaidlusta. Loomulikult me peame üheskoos selle poole püüdlema. Meil on üks maakera, meil ei ole mitut. Me peame suutma majandust selliselt tulevikus korraldada, et me kasutame vähem fossiilseid kütuseid ja vähem emiteerime kasvuhoonegaase. Ja seetõttu on, nagu öeldud, komisjon välja pakkunud sellistele süsinikuintensiivsete majandustega regioonidele õiglase ülemineku mehhanismi.
Kui me aasta alguses hakkasime arutama, milline meie jaoks see üleminek on, siis tegelikult eelkõige peame arvestama, et me ei saa jätkata selliselt, et meie rahvaarv ennaktempos väheneb. Ma ei taha siinkohal väita, et Ida-Virumaa rahvaarv järgmise kümne aasta jooksul ei vähene. 120 000 kuni 115 000 on Statistikaameti prognoos ja ilmselt see lähebki niimoodi. Midagi ei ole teha, me ei ole mingi erand. Enamikus Eesti n-ö perifeersetes regioonides rahvaarv väheneb. Aga see ei tohiks toimuda ennaktempos.
Meie paradoks on selles, et põlevkivisektori roll maakonna majanduses, kui vaadata absoluutset tööhõivet, ei ole kõige suurem. Paraku on põlevkivisektoris kõige paremini makstud töökohad, kõige suurem lisandväärtus. Kui me võtame selle ühe sektori mängust välja, siis ka kõik teised sektorid kannatavad. Kannatavad ka teenindussektor ja muud asjad. Võib tekkida doominoefekt, mida meil on väga raske katkestada. Piltlikult öeldes me peaksime kogu aeg üritama kolm-neli numbrit suurema pintsakuga asju ajada või teda väiksemaks lõigata.
Seetõttu me tõesti loodame, et meie üleminek on selline, et jäävad alles meie elanikud, kellega me saame seda üleminekut teha, et meie osatähtsus Eesti riigi rikkuses pigem suureneb, et meie palgad suurenevad ja meie omavalitsustel on piisavalt eelarvet, et neid väljakutseid vastu võtta. Vastasel korral oleks tegemist selge altminekuga.
Kui me aasta alguses hakkasime koos Rahandusministeeriumiga seda protsessi kavandama, siis otsustasime, et me ei tee õiglase ülemineku tegevuste elluviimiseks eraldi riiklikku strateegilist dokumenti – ei riiklikku ega ka mitte regiooni oma –, vaid me anname rohkem sisu ja jõudu juba olemasolevatele strateegilistele dokumentidele. Teatavasti Eestis on strateegilisi dokumente niigi üsna palju.
Õiglase ülemineku territoriaalne kava koosneks siis Ida-Viru maakonna arengustrateegiast, mis on kohalike omavalitsuste ühine dokument, ja Vabariigi Valitsuse Ida-Virumaa tegevuskavast, mis oli ka muutmisel. Pean ütlema, et meil on olnud selle kava kokkupanemisel nii Rahandusministeeriumi kui ka kitsamalt riigihalduse ministriga – nüüd kahjuks juba endise riigihalduse ministriga – hea koostöö. Ma loodan, et see hea koostöö jätkub ka uue riigihalduse ministriga. See koostöö on olnud konstruktiivne, aga loomulikult on olnud ka eriarvamusi.
Selleks, et seda üleminekuprotsessi juhtida, on omavalitsused kohapeal loonud õiglase ülemineku platvormi, mis on selline laiem kaasamise vorm, kus on kokku esindatud üle 40 esindusorganisatsiooni, sh nii põlevkiviettevõtjad kui ka teised ettevõtjad, ametiühingud, omavalitsus loomulikult, teadusasutused. Me oleme ka Riigikogus esindatud erakondadele teinud ettepaneku selles protsessis osaleda, et võimalikult laia kaasamist saada. Riigihalduse minister omalt poolt on moodustanud juhtkomisjoni, kuhu samamoodi on kaasatud nii maakondlikud arendusorganisatsioonid kui ka ettevõtjate organisatsioonid ja ametiühingud. Nii me olemegi seda kava püüdnud ühiselt kokku saada.
Juba tegelikult esimesel kokkusaamisel suve alguses, kui esimene koroonalaine oli ära lõppenud, tõdesime me, et kui me räägime üleminekust, siis üleminek peab olema pikaajalisem ja konkreetselt kokkulepitud kava alusel, et me ei peaks iga aasta tegelema mingisuguse kriisijuhtimisega. Oluline on see, et meie maakonna rahvaarvu langus pidurdub. Vastasel korral meil ei ole pärast enam inimesi, kellega koos seda õiglase ülemineku kava ellu viia.
Paraku energeetikasektor, mis on meie maakonnas üks põhilisi mängijaid majanduskeskkonnas, on hästi pika vinnaga. Seda on vaja pikalt planeerida, investeeringud on suured. Seda on vaja pikalt ümber ehitada ja seda üleöö pole võimalik kinni panna, nagu juhtus 2019. aasta maikuus seoses CO2 kvoodi hinna väga kiire tõusuga. Üleöö ümber korraldada või midagi asemele teha ei ole võimalik.
Üks ülemineku põhiline mõte on ka see, et me ei saa sellesse üleminekusse suhtuda niimoodi, et me kõigepealt olemasoleva asja lõpetame ära ja siis vaatame, mis saab. Siis ei saa enam midagi. Siis on ainult suured probleemid, millega tuleb tegeleda. Sellesama praeguse sektori kõrvale tuleb üles ehitada uus majandus, uus ettevõtlus. Ja siis vaikselt lähtuvalt regulatsioonidest ja ka majanduskeskkonna muutustest põlevkivisektori osakaal majanduses meie maakonnas väheneb.
Ma veel kord rõhutan üle, et me kogu selle rohepöördega päästame ju ikkagi inimkonda, mitte kitsalt maakonda. Meile on ka väga olulised meie inimesed: nende inimeste heaolu peab püsima, et nad leiaksid motivatsiooni meie maakonda edasi jääda ja aitaks kaasa sellele üleminekule. See on eeldus, mis peab säilima, vastasel korral meil võib olla jube hea plaan ja piisavalt raha, aga kellega me seda kõike teeme?
Ja on veel mõned eeldused, mis peaksid säilima, et me saaksime rahulikult üleminekuprotsessi ellu viia. Siin on juba kõlanud küsimus, mis mõttes Eesti Vabariik soovib investeerida fossiilsetesse kütustesse. Eestis on kuidagi pandud ühte patta põlevkivist õli tootmine ja elektri tootmine, mis on tegelikult täiesti erinevad asjad. Tänane peamine fookus, kui me räägime nn söeregioonidest ja ka Ida-Viru maakonnast konkreetselt, on ikkagi sellel, et nendes regioonides on fossiilseid kütuseid kasutatud või kasutatakse elektrienergia tootmiseks. Aga muutuma peab ka kõik, mis puutub vedelkütuste tootmisse. Ka see sektor peab muutuma, aga see ei ole täna veel fookuses. Selleks on vaja ka oluliselt rohkem aega. Meil ei ole mõtet kuidagi häbimärgistada meie kodumaist vedelkütuste tootmist niikaua, kuni me kõik iga päev käime tanklates oma autosid fossiilkütusega tankimas. Ja me kasutame seda niikaua, kuni me vajame kõiki neid kaupu, mida põlevkiviõli kasutavad konteineri- ja muud laevad veavad.
Loomulikult, mis puutub põlevkiviõli tootmisse, siis kui me ikkagi tahame jõuda kliimaneutraalsusesse, siis fossiilkütuste kasutamine ka laevanduses peab vähenema. Aga täna tegutseda ennaktempos, öelda, et homme on vaja ka see kinni panna – see minu arvates ei ole õiglane. Me ei saa ju täna väita, et kusagil mujal, olgu Saudi Araabias, Nigeerias või Venemaal toodetud vedelkütused on kuidagi keskkonnasõbralikumad kui meie oma põlevkiviõli. Samas ma ei taha ka väita, et põlevkiviõli tootmine on mingisugune rohemajandus. Ei-ei, see on ikkagi rasketööstus, millel on oluline keskkonnamõju, ja loomulikult iga maavara kaevandamisel on mõju pöördumatu.
Elektri tootmisest on ka juba räägitud. Tegelikult on üks roheleppe osa see, et elekter peaks tulevikus asendama fosssiilkütused ja maagaasi kõikjal, kus need on kasutusel. Tegelikult me selles osas oleme nagu paradoksi ees. Ühtepidi meil on seda hädasti vaja. Meil on ka olemas täiesti tuttuus Auvere elektrijaam, aga nagu me teame, on see valdavalt n-ö turult väljas just sellesama hinna tõttu. Mul on küll hea meel, et just täna hommikul siia sõites ma kuulsin, kuidas majandus- ja taristuminister raadiouudistes ütles, et Auvere jaama olulisus Eesti energiajulgeoleku tagamisel püsib vähemalt aastani 2030. See on jube oluline, sellepärast et elekter on justkui selline füüsiline asi, nagu keskkonnakomisjoni juht ütles, te vajutate lülitit, ja elekter on olemas. Ja kui seda ei ole, siis seda lihtsalt ei ole. Meil on oma piirkonnas väga raske minna üle muule ettevõtlusele. Eelkõige oleks loogiline, et põlevkivisektorist minnakse üle mõnda muusse tööstussektorisse, aga need kõik tegelikult vajavad oma tegutsemiseks elektrienergiat.
Aga tulevik peaks olema taastuvate tootmisressursside päralt. Jah, Eestis ei ole küll tuuleenergia nii kiiresti arenenud, kui oleks võinud ja kui meie geograafiline asend eeldaks. Loodetavasti see jätkub ja tuleb ka päikeseenergiat, aga piisavat taastuvenergial põhinevat juhitavat elektritootmisüksust meil Eestis täna ei ole. Nii et ikkagi ilmselt suure tõenäosusega lähimatel kümnenditel jääb väga tähtsaks Auvere jaam, kas me kasutame seal süsiniku püüdmise tehnoloogiat, millel on omad probleemid, või võtame rohkem kasutusele biomassi. Aga ilma selle jaamata me kahjuks ei suuda ka seda rohepööret teha.
Mis on veel, mitte huvitav, aga üks nüanss on see, et tegelikult ju kogu rohepööre vajab mõõtmatus koguses mineraalseid ressursse, eelkõige metalle. Ja eeldada, et kõik see kaevandamine ja nende metallide rikastamine toimub kuskil mujal ja meile tuleb juba valmistoodang, ilusti ära pakendatud, ja me paneme kõik lihtsalt püsti, on naiivne. Eks ka meie peame oma panuse andma. Need kogused on tõesti mõõtmatud. Näiteks on väidetud, et rohepöörde reaalseks elluviimiseks peab inimkond lähema 30 aasta jooksul kasutusele võtma rohkem vaske, kui seni on kogu ajaloos võetud. Need on väga suured kogused.
Õnneks või kahjuks kõik Eestis teadaolevad maavarad paiknevad Virumaal. Kahjuks ei ole nende süsteemse uurimisega tegeletud juba aastakümneid. Nüüd on viimastel aastatel sellega alustatud Eesti Geoloogiateenistuse eestvõttel, aga see kõik võtab aega. Nii et kui meil oleks 20 aasta pärast nii teadmised kui ka ühiskondlik kokkulepe ühe või teise maavara kasutuselevõtuks, aga meil puudub selleks kohapealne kompetents, mis ei tähenda ainult kaevureid, vaid tähendab ka ülikooli, inseneriteaduskonda, siis me peaksime hakkama seda kompetentsi sisse ostma, mida keegi ilmselt ei soovi. Rohepööre ei saa toimuda ilma mineraalsete maavaradeta ja kaevandamisalane kompetents peaks säilima. See on mujal Euroopas juba tegelikult unikaalne, väga vähestel riikidel on see alles.
Pisut ka rahast. Mul on siin slaid suve alguse kohta, kui see õiglase ülemineku fond oli kõige suurem. Lõppkokkulepe nii roosiline meie jaoks ei jäänud. Aga võib-olla olulisem kui see õiglase ülemineku toetusfond, mille raha on võimalik anda otsetoetustena, on meie jaoks tegelikult see keskmine sammas ehk võimalikud laenud erainvestoritele. Loomulikult on selleks olemas ka innovatsioonifond, mis on avatud kõikidele ettevõtetele, ja moderniseerimisfond.
Ma saan aru, et mulle on vaid 30 sekundit jäänud. Probleemi raskus põlevkivisektoris on tegelikult see, et meil on seal mitte ainult Ida-Viru regiooni palku, vaid üleüldse Eesti keskmist palka arvestades väga kõrgepalgalised töökohad. Praegu meil muid selliseid töökohti regioonis pakkuda ei ole. See tähendab seda, et inimesed, kellel on oma väljakujunenud elamisstandard, lihtsalt on sunnitud sellise palgaga tööd otsima mujalt. See on tegur, mille tõttu me peame tingimata sekkuma, sest vastasel korral ongi tagajärjeks väljaränne. Meie nägemus, mis pisut Vabariigi Valitsuse nägemusest erineb, on see, et õiglase ülemineku toetusfondi vahenditest tuleks enamik ehk 90% suunata just ettevõtluse arendamiseks, sh teadus- ja arendustegevuseks. Ja elukeskkonna huvides võiks võib-olla kasutada 10%. Nii et me üldiselt ei pudistaks seda raha väga laiali.
Lisaks peaksime suutma tagada Ida-Virumaa regionaallaenu, mis aitaks ettevõtlust arendada. Toetus on üks asi, regionaalne laenuvõimekus teine asi. Praegu see ei ole tegelikult väga hea. Meie sambad, millele see üleminek peaks toetuma, oleks toetused. Aga me anname endale aru, et need toetused on üsna väikesed ja me ei suuda suurte riikidega konkureerida, tehes mingisuguseid väga suuri investeeringuid, à la näiteks Tesla tehas, mida Saksamaale praegu rajatakse.
Me peame toetuste kasutamisel olema nutikad ja paindlikud. Laenuvõimalused on ka olulised, aga ei tohiks ära unustada regulatsioone, millest paljud saavad alguse siit saalist. Kuigi me võime öelda, et okei, CO2 regulatsioonid on valdavalt Euroopa tasemel kokkulepitavad, aga samas on meil oma riigis ikkagi õigus kas või näiteks tööjõumaksudega võimaldada teatud regionaalseid erisusi, mis aitaksid kaasa ettevõtluse arendamisele ja tagaksid selle, et koos kasvuhoonegaaside heite vähenemisega ei väheneks meie heaolu ja majanduskasv. Aitäh!