Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on siiralt hea meel näha, et teie silmad jätkuvalt säravad soovist panustada tuleohutusse. Käesolev eelnõu tõepoolest oma panuse sellesse annab. Ütlen kohe algatuseks, et see eelnõu on saanud õiguskomisjonis äärmiselt põhjaliku ja sisuka käsitluse. Teiseks lugemiseks ettevalmistamist on arutatud kolmel komisjoni istungil: 9. novembril, 23. novembril ja 7. detsembril ehk veel selle nädala esmaspäeval. Protokoll ainuüksi selle teise lugemise ettevalmistamise kohta on 30 lehel. Selles on oma osa loomulikult ka meie tublil konsultandil, protokollijal, kes väga põhjalikult kõikide seisukohti protokollib, aga see näitab ka tegelikult, kui sisukas ja laiaulatuslik see arutelu komisjonis oli. Ma arvan, et on igati loogiline, arusaadav ja mõistetav, et ma ei hakka seda protokolli teile ette lugema. Teiseks, ma tahan juurutada sellist uut traditsiooni, et ma ei loe ette ka seda, kes oli kohal, kes puudus või kes kaasa ei mõelnud. Ma arvan, et see ei ole väga informatiivne. Kes tahab, saab alati seda konkreetsest protokollist vaadata.
Küll aga annan ma ülevaate kolmest-neljast kõige olulisemast muudatusest ja samal ajal ka diskussiooni tekitanud teemast, et püüda jääda sisu juurde. Esimene, ma arvan, väga põhimõtteline muudatus, mis selle eelnõuga tehakse, on see, et kohalikele omavalitsustele antakse võimalus anda Päästeameti nimel kooskõlastusi ehitus- ja kasutuslubadele. Praegu seda võimalust ei ole, selle seaduseelnõuga me anname selle võimaluse. Väga tähtis on rõhutada, et see on võimalus, mitte kohustus. Kes tahavad, võtavad selle võimaluse, kes ei taha, seda ei võta. Ma arvan, et iseenesest on see igati põhjendatud ja mõistlik. Sest vaatame ikkagi tellija või kodaniku poole pealt: ilmselgelt see lihtsustab ja kiirendab tema jaoks ehitus‑ ja kasutuslubade protsessi, üks käik jääb ära või üks kiri meili teel Päästeametisse saatmata. Iseenesest ma arvan, et see on põhjendatud.
Tõusetus ka küsimus pädevusest, kas kohaliku omavalitsuse ehitusspetsialistid on pädevad neid kooskõlastusi andma. Tegelikult mingit eraldi pädevusetunnistust kohaliku omavalitsuse vastava ametniku käest ei eeldata ega nõuta. On selline üldine kommentaar, et kui ta on pädev andma hinnanguid üldehituse ohutuse kohta, siis on tal pärast väga väikest koolitust võimalik ka tuleohutuse aspektist seda kooskõlastust anda või mitte anda. Küll aga lihtsalt repliigina mainin, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond tegi sellest tulenevalt ettepaneku, et võiks alustada üksnes abihoonete ja suvilatega, jätta esimeses faasis välja üksikelamud, aga see ettepanek komisjonis toetust ei leidnud. Nii et praegu on eelnõus sees, et kohalikud omavalitsused selle võimaluse saavad.
Teemaks oli ka see, kas seda eraldi rahastatakse. Mingit eraldi rahastamist kohalike omavalitsuste jaoks siinkohal ette nähtud ei ole. See on ikkagi kohaliku omavalitsuse vabadus ja võimalus seda kohustust kanda. Aga otse loomulikult, kodanikud on selle üle väga rõõmsad. Kindlasti on oluline ära märkida (ma rääkisin pädevusest), et Siseministeerium ja Päästeamet on valmis igakülgselt koolitama ja nõustama neid kohalike omavalitsuste spetsialiste, kes Päästeameti nimel neid kooskõlastusi andma hakkavad.
Teine väga põhimõtteline muudatus puudutab veelgi suuremat hulka inimesi. Selle eelnõuga kehtestatakse vingugaasianduri kohustuslikkus ka tahkekütet kasutavates üksikelamutes. Praegu on vingugaasiandur kohustuslik nendes üksikelamutes, kus on gaasiküte. Tahkekütet kasutavates üksikelamutes seda kohustust ei ole, aga selle eelnõuga me loome selle kohustuse ja see peab olema täidetud hiljemalt 1. jaanuariks 2022 ehk jämedalt öeldes aasta aega on selleks võimalik valmistuda. See puudutab väga suurt hulka majapidamisi, hinnanguliselt peavad 200 000 majapidamist soetama endale vingugaasianduri.
Kui üldiselt on tulesurmade arv vähenenud, siis surmade üheks peapõhjuseks on jätkuvalt vingumürgitus. Lihtsalt natukene füüsikatunde meelde tuletades: suitsuandur annab küll teada muutustest temperatuuris ja õhu tiheduses, aga mitte õhu koostises. Vaat vingugaasiandur annab märku ka muutustest õhu koostises n‑ö vingu näol. Ma arvan, et see on igati põhjendatud. Loomulikult, see on mingi lisakulu kõikidele nendele 200 000 majapidamisele, aga kui me isegi ühe või kaks inimelu suudame aastas sellega päästa, siis ma arvan, et see on igati põhjendatud ja õigustatud.
Küll olen ma väga murelik selle pärast ja olen seda korduvalt väljendanud, et kui suitsuanduri paigaldamine on suht lihtne, loogiline, arusaadav, sest suits tõuseb üles ja see andur tuleb panna kuskile lae alla, siis vingugaasianduri paigaldamine on minu hinnangul oluliselt keerukam ja komplitseeritum. Siin on väga erinevaid seisukohti: magamise kõrgusele, käimise kõrgusele, kuskile katlaruumi juurde, mida iganes. Siin on väga palju variante. Ma olen selle pärast mures, sest siis ei ole ju vingugaasiandurist kasu, kui ta ei ole õigesti paigaldatud ja tekib petlik ootus, et kõik on hästi. Aga vastus sellele on olnud, et tuleb väga täpselt lugeda neid juhiseid, mis on vingugaasianduri juures, kui sa poest seda ostad. Ma käisin korra ühes Tamrexi poes Pärnus. Tõepoolest on ka nende jaoks ebaselgust tegelikult väga palju, mismoodi ja kuidas. On väga erinevad tootjad. Ei saa eeldada, et üks vanem proua või härra suudab väga täpselt välja lugeda, kuhu ja kuidas paigaldada. Ma ütlen ka seda, et peab teadma maja konfiguratsiooni. Kõike seda ette kirjutades peaks olema 10 või 15 lehekülge juhendit selle seadme juures, aga nii pikad need juhendid kindlasti ei ole. Nii et see on probleem ja siin on hästi oluline, et omavalitsused aitaksid kaasa. Aga veel kord, põhimõtteliselt ma arvan, et see on igati õigustatud ja põhjendatud.
Kolmas hästi oluline teema on võib-olla kõige vastuolulisem, see jäi üles nagu lõpuni. See on see, et selle eelnõuga tekitatakse ka kohustuslik tuleohutusülevaatus. Täna on nn enesekontrolli aruanne, ettevõtjad teevad seda ise, neil on oma spetsialist välja koolitatud või mõnele töötajale täiendava tööülesandena see kohustus juurde pandud. Seda tehakse igal aastal, see aruanne esitatakse igal aastal Päästeametile. Nüüd on Siseministeerium leidnud, et see ei ole piisav, ja kehtestatakse kohustuslik tuleohutusülevaatus. Aga kohe märgin ära, et neid, keda see puudutab, on suurusjärgus 10 000, valdavalt on need ettevõtted, seal hulgas on ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi. Ettevõtlusregistri järgi on Eestis kuskil 88 000 ettevõtet, nii et see puudutab üksnes suuremaid. Tuleohutusülevaatuse tegemine on kohustuslik büroohoones pindalaga üle 750 ruutmeetri, tööstus- ja tootmishoones pindalaga üle 1000 ruutmeetri ja garaažis pindalaga üle 1000 ruutmeetri. Nendele laieneb see kohustuslik tuleohutusülevaatus.
Mis on siin nagu problemaatiline? Selle vastu on tõsiselt olnud kaubandus-tööstuskoda. Nende seisukoht on olnud see, et enesekontrolli aruanne on juurdunud, spetsialistid on olemas ja selle kohustusliku ülevaatuse kehtestamisega ei vähene oluliselt ettevõtjate töökoormus selles valdkonnas, nad ei pea üksnes seda aruannet esitama. Aruannet nad Päästeametile ei pea esitama, kui nad on teinud kohustusliku tuleohutusülevaatuse, aga kõik muu sellega seonduv tegevus tegelikult jääb. Nii et ma väidan, et tegelikult nende töö maht ja koormus sellega seonduvalt oluliselt ei vähene.
Teine, mis tekitab probleeme, on ikkagi see, et neid inimesi, kes on volitatud tuleohutusülevaatust tegema, kes on vastava taseme omandanud, on Eestis suurusjärgus summa summarum 100. Need on viienda või kuuenda astme tuleohutusespetsialistid ja neid on tõesti Eestis kokku umbes 100. Neist 20 töötavad Päästeametis ja ei ole reaalne, et nemad saavad seda tööd teha. Nii et 80 inimest on tänase päeva seisuga need, kes peavad selle ära tegema. On kartus, et see ei pruugi olla piisav. Kuigi ma pärast ütlen, et siin on ka mõningaid leevendusmeetmeid.
Kolmas, ma isegi arvan, et võib-olla kõige olulisem moment. Ma olen kuulnud veel tänasel päeval täiesti müstilisi numbreid. See ülevaade tuleb igal ettevõttel tellida, selle eest tuleb maksta. Eelnõu materjalides on, et maksumuse suurusjärk on 300 eurot. Seda on küll väga raske öelda, sest ettevõtted on väga erineva suurusega, see maksumus võib olla, ma ei tea, sajast eurost tuhande euroni, võib-olla isegi mitme tuhande euroni. Kui me lähtume sellest 300 eurost, siis on see kokku 3 miljonit eurot. Tuleohutusülevaatust tuleb teha iga kolme aasta tagant. See tähendab, et kolme aasta peale peavad ettevõtjad oma taskust välja käima täiendavalt 3 miljonit eurot. Ma arvan, et siin on kõige olulisem see baas. Ütlen ausalt, ma täna kuulsin ühe kolleegi käest, et nad püüdsid hinnata, mis tuleohutusülevaatuse tegemine võiks maksta, ja nemad nägid, et nende ettevõtte puhul võiks see maksta tuhandeid eurosid. See on nüüd küll väga murelikuks tegev koht. Tõepoolest, kui see läheb nii kulukaks, siis tekib küsimus, kas see on põhjendatud, eriti nende ettevõtete jaoks, kes on seda [aruannet] korralikult teinud.
Kaubandus-tööstuskoja põhiettepanek oligi see, et see kohustuslik tuleohutusülevaatus võiks olla vabatahtlik ja teiselt poolt oleks Päästeametil õigus neid, kes ei ole enesekontrolli aruannet korralikult teinud või kellel on seal pidevalt olnud puudusi või vajakajäämisi, kohustada seda tuleohutusülevaadet tegema. Minu arust väga loogiline. Need, kes on hakkama saanud, kes vastavad nendele nõuetele, mida Päästeamet on kehtestanud, kellel aruanne on korras, võiks minu hinnangul jätkuvalt seda ise teha. See on see pilt, vaadates ettevõtjate poole pealt.
Aga teiselt poolt on ministeerium. Olen väga tasakaalukas ja toon välja ka ministeeriumi vastuargumendid. Esimene on see, et tõepoolest see siiski puudutab jämedalt võttes 10% või natuke rohkem, võib-olla 12% või 13% ettevõtetest. Kui registri järgi on meil kuskil 88 000 ettevõtet, siis tuleohutusülevaatuse kohustus tekib 10 000-l neist ehk suurematel, väiksematel sellist kohustust ei teki.
Teiseks, nad ütlevad, et põhimõtteliselt on ettevõttel, mõnel suuremal, õigus ja võimalus koolitada ka välja selle viienda või kuuenda astme tuleohutusspetsialisti. Kui ta on saanud selle tunnistuse, siis ei pea ettevõte kedagi väljast palkama, vaid kui inimesel on viienda või kuuenda astme tuleohutusspetsialisti pädevustunnistus olemas, siis võib see inimene ettevõttes seda teha. Aga ma arvan, et see on pigem ikkagi erand. Ma ei tea, 10, 15, 20 ettevõtet võib-olla on nii suured, et nad leiavad sellise inimese oma ettevõtte seest ja selle koolituse teevad.
Kolmas asi, mille tõttu ministeerium ütleb, et suuri probleeme ikkagi ei tule, on see, et tuleohutusülevaatuse tegemine on hajutatud. Nagu ma ütlesin, seda tuleb teha iga kolme aasta tagant. Aga et kõik need 10 000 ei satuks ühele aastale, tuleb eelnõu kohaselt büroohoonetes see teha 1. jaanuariks 2023, tööstus‑ ja laohoonetes 1. jaanuariks 2024 ja garaažides 1. jaanuariks 2025. Ehk see on nagu hajutatud. Ütleme suurusjärgu: 3000–3500 ettevõtet ja asutust aastas.
Neljas ja viimane asi, mille tõttu ministeerium ütleb, et see ei ole suur probleem. Punkt üks, esiteks tuleb seda teha iga kolme aasta tagant. Nagu ma ütlesin, see enesekontrolli aruanne, mis praegu kehtib, tuleb esitada igal aastal. Nad ütlevad, et intervall on tuleohutusülevaatuse puhul pikem. Teiseks, Päästeametil on õigus ka, kui kõik on korras ja probleeme ei ole, jätta veel üks kord kolm aastat vahele ehk kohustada järgmist tuleohutusülevaatust tegema alles kuue aasta pärast. See on nii konkreetsetel juhtudel, ma eeldan ja arvan, et see ei ole massiline, aga vähemalt on selline võimalus. Kolmas asi, mida nad ütlevad, on see, et teatud hooned võidakse vabastada konkreetse tuleohutusülevaatuse tegemisest, Päästeametil on selline voli. On toodud näiteks, ma ei tea, mingi plekkangaar, kus hoitakse fiboplokki, kus mingit põlevat materjali ei ole. Võib-olla see suuruse järgi läheb selle kohustuse alla, eks ju, aga kui mingit tuleohtu ei ole, siis võib Päästeamet teha otsuse, et ei ole kohustust tuleohutusülevaatust teha.
Kiidan ka komisjoni ja komisjoni esimeest selles mõttes, et kaasamisprotsess on äärmiselt intensiivne olnud. Ka veel selle nädala esmaspäeval, kui oli komisjoni istung, oli kaasatud kaubandus-tööstuskoda. Seal veel kord pandi lausa hääletusele, kas see kohustuslik tuleohutusülevaatus võiks olla ettevõtete jaoks vabatahtlik. Häältega 4 : 5 ei leidnud see toetust, ehk komisjoni enamus leidis, et see peaks olema kohustuslik. Sellisena on see ka praegu eelnõus sees.
Võib-olla märgin ära veel viimase sisulise ja olulise muudatuse. See on see, et selle eelnõuga luuakse võimalus nii liigirohkuse kui ka tuleohutuse eesmärki silmas pidades korraldada kontrollitud põletamisi. Siin on ühelt poolt maastikukaitsealad, kus seda lubatakse, see on ennekõike seotud liigirohkusega, aga teoreetiliselt võib see olla seotud ka tuleohuga. Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljadel on see ennekõike seotud tuleohutusega. Ma arvan, et on igati mõistlik teatud juhtudel sellist kontrollitud põletamist teha, et põlengu korral oleks tule levik väiksem.
Komisjon tegi oma menetluslikud otsused 23. novembril s.a. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 9. detsembriks 2020. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 15. detsembril 2020. Neljandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult. Aitäh!