Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Alustame oma iganädalast infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.

Kohal on 17 Riigikogu liiget, puudub 84.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: rahandusminister Martin Helme peaministri asendajana, maaeluminister Arvo Aller ning väliskaubandus‑ ja infotehnoloogiaminister Raul Siem. Nagu ikka, kõigepealt saavad sõna eelnevalt registreerunud küsijad, kes saavad võimaluse ka täpsustavaks küsimuseks, ja siis saab saalist esitada ühe lisaküsimuse. Küsimuse pikkus on kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Nagu ikka, enne Riigikogu istungi algust jätame aega saalikutsungiks.

Esimene küsija on Keit Pentus-Rosimannus ja talle vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Enne kui me siin infotunnis läheme koroonakriisi kontrolli alt väljumise juurde, siis ma küsin ühe eelmisel nädalal valitsuses tehtud otsuse kohta, millega te kiitsite heaks järgmiseks seitsmeks aastaks Eestile ette nähtud rohkem kui 4,5 miljardi euro jaotuse. Jutt on eurorahast. Reede pärastlõunal ilmus tagantjärele Rahandusministeeriumi lehele üks üsna üldine teade, kus detaile endiselt ei avata, isegi tagantjärele mitte, mingit sisulist kaasamist, ka parlamendi rahanduskomisjoni või ükskõik mis teiste komisjonide informeerimist, nende käest arvamuse küsimist ei olnud sel korral grammi eestki. Praeguseks on teada, et näiteks Ida-Virumaa põlevkivienergeetikast väljumiseks mõeldud osaga tegeles valitsus selliselt, et rohkem kui pool aastat väga tõsist tööd teinud juhtkomisjonile oli öeldud, et nende ettepanekuid oodatakse aasta alguseks, teades tõenäoliselt, et valitsus on selleks ajaks otsuse juba teinud. Sellisel kombel jäid kohalikud ettevõtjad ja inimesed kahjuks üsna tobedasse seisu. Selline päris kummaline salatsemine nii suure mõju ja mahuga Eesti tulevikuarengut puudutava raha jagamise otsustamise puhul ei ole minu meelest lihtsalt mitte ainult pretsedenditu, vaid võib seisata või topata kogu selle raha kasutuselevõtu. Euroopa Komisjon peab kaasamist teadupoolest väga oluliseks. Mu küsimus on, kuidas te parandate valitsuse poole pealt selle, et kaasamine, sealhulgas parlamendi rahanduskomisjoni kaasamine, jäi selle otsuse puhul täielikult tegemata.

Aitäh! Minu meelest oli täiesti tavapärane ja normaalne kaasamisprotsess. Ma pean küll tunnistama, et mind sinna ei kaasatud, aga omavalitsused, ettevõtjad, see juhtgrupp ja ametnikkond tõepoolest pidasid regulaarseid koosolekuid, tegid ideekorjeid, sõelusid võimalusi. Tuleb muidugi aru saada sellest, et suvel, juulikuus, kui lepiti kokku õiglase ülemineku fondi põhimõtted, ei olnud ju veel väga selgelt kokku lepitud tegelikke tingimusi ehk ei olnud seda määrust, mille järgi me saame öelda, kas üks või teine projekt või mingisugune idee saab või ei saa raha. See ei olnud meil veel isegi mitte sügisel, kui me eelarvet tegime, sugugi väga täpselt paigas. Ma mõistan muidugi, küllap seda tagasisidet on tulnud ka Riigikogu liikmetele, et on nurinat, sest ettepanekuid ja soove sellest õiglase ülemineku fondist eri asjadeks raha saada oli, nii nagu ikka, riigieelarve ja euroraha puhul on samamoodi, mitu korda rohkem kui raha ennast. Nii et küllap on neid, kes tulid oma ettepanekute või ideedega, aga sellegipoolest ei mahtunud selle jaotuse sisse, päris palju. Küllap nad on ka oma rahulolematust ühel, teisel või kolmandal viisil väljendanud.

Valitsuse vaade asjale on muidugi laiem. Valitsus peab vaatama õiglase ülemineku fondi rahastut ja panema selle kõigepealt loomulikult Ida‑Virumaa arengu konteksti, kliimapoliitika konteksti, aga ka ülejäänud euroraha kasutamise konteksti, "Eesti 2035" eesmärkide konteksti ja RES-i konteksti ning need kõik peavad omavahel klappima. Kui omavalitsustest tuleb väga huvitavaid ja tihtilugu tõepoolest andekaid ideid, siis see ei pruugi tähendada, et need kogu ülejäänud maatriksisse mahuvad. Aga kui ütelda, et ei ole toimunud kaasamist, siis see kindlasti ei vasta tõele, või kui öeldakse, et ei ole toimunud arutelusid või et see on mingisugune nurgatagune protsess, siis ma ei oska selle kriitikaga midagi peale hakata. Ma lisaksin seda, et see, mille me eelmisel nädalal valitsuses ära otsustasime, oli põhimõtteline meetmete jaotus. Kui meil ühes meetmes on suurusjärgus 200 miljonit, siis seda, mis projektid hakkavad seal taga olema või kuidas see 200 miljonit jaotub, ju veel ei ole. Seda ei ole isegi veel mitte välja kuulutatud.

Keit Pentus-Rosimannus, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea minister! Võib-olla on meil siis kaasamisest erinev arusaam. Hästi suur osa vastusest keskendus õiglase ülemineku fondile, aga tegelikult puudutas mu küsimus isegi mitte ainult õiglase ülemineku fondi, vaid seda suurusjärgus 4,6 miljardit (võin siin komakohaga eksida) eurot, mis on palju-palju suurem kui õiglase ülemineku fondi 340 miljonit. Aga mis puudutab õiglase ülemineku fondi, siis seal tõepoolest algselt Ida-Virumaale põlevkivienergeetikast väljumise jaoks mõeldud vahendeid otsustas valitsus üllatuslikult laiendada kolme maakonna peale, ka Lääne-Viru ja Jõgevamaa on nüüd sinna liidetud. No väga suur nurin (te nimetate seda nurinaks) tuleb Ida-Virumaa poole pealt. Tõepoolest, kaasamist ja ma veel kord ütlen, et ka Riigikogu rahanduskomisjoni kaasamist kahjuks ei ole olnud. See tuleb ära parandada.

Aga mu teine küsimus on koroonakriisiga seotud otsuste, täpsemalt isegi otsuste tegemata jätmise kohta. Kui kriisi kontrolli alla saamiseks on vaja kehtestada piiranguid, siis need piirangud peavad muidugi olema täpselt sihitud, aga nende piirangutega koos peab käima ka tugipakett nendele, kelle tegevus piirangutest mõjutatud saab. See puudutab kindlasti praegu nii turismiga seotud valdkondi laiemalt kui ka toitlustust ja meelelahutusürituste korraldamist. Valitsus on praegu väitnud, et need valdkonnad peaksid pöörduma toe saamise jaoks eelkõige EAS-i poole. Samas ütlevad ettevõtjad, et EAS-i meetmed neid ei aita. Ma palun, et te räägiksite lahti, milline konkreetne tugi ja abi on olemas nendele toitlustusega ja laiemalt turismiga seotud ettevõtjatele, kelle tegevust valitsuse juba praeguseks seatud piirangud puudutavad ja võimalik, et puudutab ka piirangute laiendamine. Kas jätkub palgatoetus või tuleb selle asemele midagi muud? Palun rääkige lahti!

Aitäh! Ma sain tõesti aru, et me rääkisime enne peamiselt õiglase ülemineku fondist, aga muidugi vastab tõele, et neid fonde on rohkem. On seitsmeaastane eelarveplaan, on taastekava, on CO₂ raha. See kõik kokku on tõepoolest väga arvestatav summa. Õiglase ülemineku fond on suurusjärgus 350 miljonit ja seal kehtivad oluliselt teistsugused tingimused kui näiteks MFF-is või ka RRF-is.

Nüüd kolme maakonna kohta. Tõepoolest, Eestil on võimalik taotleda, et see ei toimiks ainult selles maakonnas. Siin tuleb arvestada seda aspekti, et Eesti maakonnad on võrreldes muu Euroopaga, teiste Euroopa riikidega reeglina väiksemad. Seal on arvestatud n-ö regiooni ja meil muud ei olegi, maakond ongi üks regioon. Näiteks, kas või seesama Aseri, mis haldusreformi käigus liikus [teise maakonda] ja mida see üleminek puudutab. Süsteem oleks tegelikult väga paindumatu, kui me ei saaks Ida‑Viru maakonnaga piirnevatel omavalitsustel lasta ka projekte teha. Ma arvan, et see, mida me soovime siin teha, on mõistlik ja paindlik.

Mis puudutab toitlustust ja turismi, siis ma tuletan meelde, et me ei ole sugugi ju jätnud neid ilma toetuseta. Me tegime kevadel lisaeelarves mitu meedet, vähemalt 35 miljoni eest. Me oleme teinud sügisel veel eraldi otsuseid valitsuse reservist suurusjärgus 6 miljoni eest. Eelmisel nädalal oli valitsuses ja peaksime saama järgmisel nädalal ka määruse ära kinnitatud, et suurusjärgus 8 miljonit läheks toitlustus- ja majutusettevõtetele. Me kõik ju saame aru, et majandusharule, mis on kaotanud mitusada miljonit, on see pisku. Aga ma oletan, et vähemalt Reformierakond on nõus, et eelarve tasakaalu ja võlataset silmas pidades ei saa me kogu saamata jäänud tulu võtta maksumaksja arvele. Seda me ei ole kunagi lubanud. Ma arvan, et seda keegi meilt ka ei nõua. Me räägime ikkagi mingitest kriisimeetmetest, et aidata kas sektoril vähemalt kohaneda ja kuidagigi ellu jääda või tugevamatel ellu jääda. Seda me oleme teinud.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas vastab tõele, et kultuurivaldkond on sajaprotsendiliselt välja jäetud Euroopa miljardilise eelarvega taastusfondi RRF eelarvest? Kui see on tõesti nii, siis palun põhjendage, miks. Kultuurivaldkond on kriisis väga tugevalt kannatada saanud, ja mitte ainult Eestis, see on kogu Euroopas nii. Minu teada on Euroopa Parlament soovitanud eraldada vähemalt 2% RRF‑ist ja teistest vahenditest kultuurivaldkonna toetamiseks. Kultuur on meie igapäevaelu lahutamatu osa ja ühtlasi väga tähtis majandusvaldkond. Ilmselt teate teie pareminigi kui mina, et Eestis töötab kultuuri- ja loomevaldkonnas inimesi kogu tööhõivega võrreldes rohkem kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt. Väidetavalt on Kultuuriministeerium saatnud omalt poolt hulgaliselt ettepanekuid, et sellest eelarvest osa saada. Kas te olete tõesti tõrjunud kogu kultuurivaldkonna ettepanekud? Miks? Mis jäi puudu?

Aitäh! Ei vasta tõele. Ei võta kuidagi omaks seda, et ma olen mingi ludiit, kes kultuurivaldkonnas tahaks näha hävingut ja nälga. Isegi õiglase ülemineku fondist on kultuurivaldkonnale ette nähtud n‑ö oma sahtel, täpselt samamoodi ka RRF‑ist ja MFF‑ist. Ma praegu siin käigu pealt ei või teile neid numbreid öelda, aga ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et kultuurivaldkonna projekte rahastatakse väga sageli ka, ütleme, nende ridade alt, mis nime poolest kuuluvad haridusvaldkonna või lõimumisvaldkonna alla. Seda raha me oleme broneerinud sellest eurorahast päris arvestataval kombel ka regionaalpoliitiliste meetmete alla. Kultuuri rahastamine on tihtilugu regionaalpoliitiliste meetmete all. Kui nüüd võtta see aspekt, et jah, Kultuuriministeerium on teinud oma ettepanekuid ja paljud neist ettepanekutest ei ole jõudnud kokkulepetesse, siis probleem ei ole selles, et Rahandusministeerium või rahandusminister ei taha, vaid probleem on selles, et need euroraha määrused, mis on seotud selle raha kulutamisega, panevad peale teatavad arvestatavad tingimused. Me kõik päris kindlasti teame, et prioriteedid on Euroopa Liidul hoopis mujal. Euroopa Liidu prioriteedid on digipööre, rohepööre, ka mingisugused muud konkreetsed spetsiifilised asjad. Aga näiteks sellesama digipöörde alt kultuurivaldkond raha saab. Nii et siin tuleb osata õigesti lugeda ja tuleb osata neid võimalusi ära kasutada, et kultuurivaldkonnale ka välisvahenditest lisaraha suunata.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise küsimuse esitab Indrek Saar ja talle vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister, nüüd on see siis käes. Augustikuus küsisid sotsiaaldemokraadid valitsuse käest korduvalt, kas meil on plaan, kuidas koolid sellele sügisele vastu lähevad. Seda plaani tehti ja tehti, vastutus lükati koolide ja kohalike omavalitsuste kaela. Septembris ütlesime me, et selle asemel, et vaielda selle üle, kas saab kohustada maski kandma või mitte, võiks anda selge soovituse vähemasti siseruumides maske kanda. Ka see võttis pea kaks kuud aega, enne kui selle ennetustegevuseni jõuti. Me esitasime septembri keskpaigas eelnõu haiguspäevade hüvitamiseks, et ennetada suuremat nakatumise levikut, et töökohakolded ei läheks laiali, millele septembrikuust saadik on tähelepanu juhtinud ka Terviseamet. Aga nüüd oleme situatsioonis, kus enam ei jää muud üle, valitsus kehtestab täiendavaid ja jõulisi piiranguid. Kas teie valitsuse liikmena tunnete ka endal vastutust selles, et me oleme jõudnud sellisesse tervisesituatsiooni, kus kõikvõimalikud näitajad püstitavad paraku rekordeid, mitte ainult Eesti-siseseid, vaid mõnel juhul ka juba Euroopa kontekstis? Miks me õigel ajal ennetustegevusega ei tegelenud? Miks me ei rääkinud selgete sõnumite keeles sellest, et olukord on tõsine, teine laine paratamatult tuleb ja selleks tuleb valmis olla? Miks me ennetusega ei tegelenud?

Aitäh! Mina võtan hea meelega vastutuse ja sooviksin, et te mind selle vastutuse eest kiidaks ka. Eelmisel nädalal tulid välja uudised, et Eesti majandus on Euroopas paremuse poolest kolmandal kohal selles, kuidas on tuldud toime koroonakriisiga. Me oleme põhimõtteliselt täielikus tipus selle poolest, kui hästi me oleme tulnud Eestis toime koroonakriisiga majanduslikult, aga ka (paneme siia kõrvale teise numbri) surmajuhtude arvu mõttes. Eesti on koroonakriisiga suurepäraselt hakkama saanud ja ma sooviksin, et selle eest nii opositsioon kui ka avalikkus meid kiidaksid, ja me võtame selle eest vastutuse. See on olnud teadlike poliitikavalikute tagajärg.

Väide, et me ei teadnud või ei ole aru saanud või ei ole osanud oodata, et teine laine tuleb – ma ei tea, millel see põhineb. Kõik on saanud ju aru, et kui pärast suvist madalperioodi kõigepealt läks see lahti Lääne-Euroopa riikides ja tuli järjest lähemale, Kesk-Euroopa riikidesse, siis koroonanakatumise kasv jõuab ka Eestisse. Eestis on teine laine. Minu meelest on valitsus seda kommunikeerinud juba umbes viimased poolteist kuud. Me oleme teinud valitud, sihitud piiranguid ja meetmeid, et hoida nakatumist võimalikult väikses tõusujoones, mis on ka õnnestunud. Me oleme nakatumise numbrite poolest, ütleme, üks neid riike, kuhu nakatumise teine laine jõudis kõige hiljem ja kus tõus on olnud üsna lauge, võrreldes väga paljude teiste riikidega. Jah, vastab tõele, et nendes riikides, näiteks Belgias, Iirimaal või mõnes Kesk-Euroopa riigis, ka näiteks Itaalias, kust teine laine on üle käinud ja kus olid väga ranged meetmed (Belgias ju inimesed istusid sisuliselt koduarestis mitu nädalat järjest), on nende meetmete tagajärjel toimunud oluline nakatumise langus. Nad on meist praegu madalamal tasemel, aga see on nii sellepärast, et nad käisid ära palju kaugemal ja kõrgemal kui see, kuhu meie oleme praeguseks jõudnud. Kui me räägime Belgiast, siis seal oli umbes 1250 nakatumist 100 000 elaniku kohta. Rekordriigid on olnud 1400 peal. Meie oleme 400 piiri peal, mitte 1400, vaid 400 piiri peal. Kui olukord on seda nõudnud, siis oleme teinud järgmised sammud. Ka selle nädala teisipäeval esitas teadusnõukoda valitsusele terve hulga ettepanekuid, mida oleks vaja teha. Ma kindlasti jõuan järgmise küsimuse vastuse ajal nendest rohkem rääkida. Aga plaanis on homsel valitsuse istungil kehtestada uued piirangud, kõigepealt regionaalselt ehk Ida-Virumaale eraldi piirangud ja siis üle riigi veidi leebemad piirangud. Nii et ma arvan, et me oleme väga selgelt käinud sündmuste kuluga kaasas ja siiamaani hästi hakkama saanud. 

Indrek Saar, täpsustav küsimus, palun!

Tänan vastuse eest! Enesekindlusest teil puudu ei tule. Aga tulen veel kord tagasi selle juurde, miks te õigel ajal ennetusega ei tegelenud. Ma juba nimetasin erinevaid kuupäevi ja tähelepanujuhtimisi. Novembri alguses esitlesid eksperdid teile ka võimalikke stsenaariume, mis on tänaseks kõik tõeks osutunud. Siiamaani ei saa inimesed, kellel oleks seda vaja, sest neil on haigustunnused, jääda koju. Nad ei saa seda endale lubada, sest haiguspäevi ei hüvitata. Kui nad on madalapalgalised, siis ei ole see nende jaoks valik, sest nad ei tule oma eelarvega toime. Haigusnäitajaid vaadates näeme, et need on läinud väga kõrgele. Miks me õigel ajal ennetava tegevusega ei tegelnud? Väga lihtne on mingil hetkel kõik kinni panna, aga miks me ei tegelenud ennetamisega, mille taha see jäi? Miks meil siiamaani ei ole näiteks süsteemi, et haiguspäevi kompenseeritaks kas või ajutiselt soovitavalt alates esimesest päevast või vähemalt teisest? Täpselt samamoodi on karantiini jäämisega. Kui inimene peab jääma karantiini, siis talle ei kompenseeri seda keegi. Miks me ei ole ennetava tegevusega tegelenud, kui me teadsime ette, et olukord võib minna kriitiliseks? Võrdluseks võib võtta näiteks Soome, kus nakatumisnäitajad on oluliselt madalamad kui meil ja nende haiglad ei ole ülekoormatud. Muu hulgas on neil näiteks väga hea haiguspäevade kompenseerimise süsteem. Ka see on ilmselt üks põhjusi.

Aitäh! Ikka tuleb enesekiitusega tegeleda, eriti kui keegi teine ei kiida. Sellega te tegelesite terve selle küsimuse jooksul, kui te rääkisite oma ettepanekust haiguspäevi kompenseerida. See on poliitikas ju täiesti mõistetav, et enesekiitusega tuleb tegeleda. Ma ei sea kahtluse alla seda, et haiguspäevade kompenseerimine esimesest või teisest päevast aitab mingil määral kaasa sellele, et haigustunnustega inimesed ei lähe tööle. Aga ma ei tea, kus te olnud olete. Meil on ju kokku lepitud ja heaks kiidetud see, et järgmise aasta 1. jaanuarist on haiguspäevad neli kuud kompenseeritud alates teisest päevast, mitte küll alates esimesest, aga teisest päevast. See on siinsamas saalis minu meelest ära tehtud. Ma ei tea, miks me sellest lahtisest uksest peame praegu koos sisse murdma.

Aga ma ei ole nõus, et meil on väga lihtne asju kinni keerata. Vastupidi, valitsuse poliitikas suvest saadik või pärast kevadist lainet, pärast kevadist eriolukorda, kui olid piirangud – ma juhin tähelepanu, et ka kevadised piirangud ei olnud tegelikult eriti ranged, peamine vahe tuleb sisse sellest, missugune oli ja on inimeste endi käitumine –, oli väga selge joon, et me väldime nii kaua kui vähegi võimalik ühiskonna ranget sulgemist, seda me ei taha teha. Me oleme üritanud hoida ühiskonda nii kaua normaalselt käimas, kui see on olnud võimalik, seda nii inimeste vaimset tervist, kogu ühiskonna normaalset toimimist kui ka majandust silmas pidades. Nagu ma enne ütlesin, selle poliitika üks tulemusi on see, et Eesti majandusel on läinud oluliselt paremini, kui kevadel kardeti või ennustati või kui on läinud enamikul teistel Euroopa riikidel. On olnud teadlik valik mitte hakata kiiresti ja rangelt ühiskonda sulgema, kui esimesed märgid nakatumise tagasitulemise või kasvu kohta on tulnud. Nüüd oleme olukorras, kus me ei saa enam päris samamoodi jätkata ja me peame järgmised sammud, mingid järgmised sulgemised tegema. Me sooviksime, et need sulgemised oleksid võimalikult ajutised, aga see omakorda eeldab, et need sulgemised oleksid selles mõttes tõhusad, et inimesed tõepoolest väldiksid nii palju kui võimalik kontakte, et sel ajal, kui me paneme kinni näiteks meelelahutusasutused või keelame spordiüritused, ei mindaks kuhugi mujale nakkust saama. Need sammud me astume. Ma arvan, et me käime suhteliselt adekvaatse sammuga, me käime kaasas sellega, mis on ühiskondlik ootus, mis on hädavajadus, ja teisest küljest sellega, mis on õige tasakaalupunkti otsimine või hoidmine, et ühiskond normaalselt edasi toimiks.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Hea rahandusminister! See pandeemia ei ole veel läbi ja ma ei soovitaks veel lõppjäreldusi tegema kiirustada. Nakatumisnäitajad on mitte ainult Ida-Virumaal, vaid tegelikult kogu Eestis ikkagi päris koleda kõveraga kasvamas. Ma ei usu, et need sajad inimesed, kes oma jõulud haiglas peavad veetma, nõustuvad sellega, et valitsus on absoluutselt kõik võimaliku teinud, et nakkuse levikut ära hoida. Ma ei usu ka, et päris adekvaatne saaks olla Eesti majanduse seisu või selle kriisi mõju majandusele hinnates see, kui vaadata ainult teise või kolmanda kvartali SKP näitajaid, sest ka majanduses ei ole see kriis kaugeltki mitte läbi. Üks asju, mida me kindlalt saame väita, mis majanduse seisu veel pikki aastaid halvendab, on teie enda tegevus rahandusministrina ja valitsuse kui terviku tegevus eelarvepoliitikas. Olukorras, kus te kiitlete, ma julgeksin öelda, majanduse väga hea seisuga, lasete te ometi nii tänavu, järgmisel aastal kui ka kogu nähtavas tulevikus, kuigi on prognoositud, et majandus kasvab, eelarve väga suurde miinusesse. Te lasete majanduse miinusesse peamiselt jooksvate kulude katteks, mis tähendab seda, et see miinus kerib ja kerib ja tekitab puudujääki ka siis, kui pandeemia on ammu möödas. See puudujääk, mis muudkui kuhjub, tuleb ju erasektoril ja maksumaksjatel kinni maksta ehk Eesti erasektori konkurentsivõime seetõttu halveneb ja halveneb ka kogu majanduskliima. Minu küsimus on lihtne: kuidas te tunnete, kuidas te olete rahandusministrina eelarvepoliitika kõige olulisema ülesandega, eelarve tasakaalus hoidmisega hakkama saanud? 

Aitäh! Aga meil on siin erimeelsused. Mina arvan, et praegu ei ole kõige olulisem ülesanne eelarve tasakaal. Ma põhimõtteliselt ei ole sellega nõus. Küsimusest jäi mulje, nagu mingisugune eksitus oleks see, et meil on suur riigivõlg. Ei ole. Suur riigivõlg ongi see instrument, millega me praeguses olukorras tagame majanduse hea käekäigu. Sellest te ei saagi aru ja mul ei ole mõtet hakata seda üle seletama. Aga see ongi see instrument, millega me tagame selle, et on tööhõive, ei ole tööpuuduse plahvatuslikku kasvu, ei ole SKP kolinal kukkumist ega ole selliseid sotsiaalseid pingeid nagu kümme aastat tagasi. 

See on hämmastav. Kui oli eelmine majanduskriis ja Reformierakond riiki juhtis, olime me Euroopa kõige sügavamas kriisis, kõige suurem kukkuja. Kummalisel kombel peeti seda nagu mingiks saavutuseks ja kiideti valitsust. Nüüd on valitsus saanud kriisiga kõige paremini hakkama, me oleme Euroopa paremiku hulgas, aga ikka meid sõimatakse. See on lausa huvitav fenomen. Aga ma veel kord kordan, jah, et kõige olulisem eesmärk ei ole eelarve tasakaal. Kõige olulisem eesmärk, ma võin seda laiendada minu filosoofiaks rahandusministrina, ei ole mitte eelarve tasakaal või eelarve nikerdamine, vaid kõige olulisem eesmärk on Eesti majanduse hea käekäik, sest sealt tuleb Eesti inimeste hea käekäik.

Siin me ikkagi jälle põhimõtteliselt näeme asju ilmselt erinevalt. Me elame praegu kriitilisel momendil. Me tegelikult oleme esimesest majandusšokist läbi tulnud, me oleme selle jaoks palju kulutanud n‑ö võlaraha ja meil on veel järgmine aasta ees. Ma olen täiesti nõus, kriis ei ole läbi, ka majanduskriis ei ole läbi. Majanduskriisi järgmine kõige ohtlikum koht ei ole meie riigisisesed otsused, vaid kõige ohtlikum koht on see, mis juhtub meie peamiste kaubanduspartneritega. Omakorda veel väga ohtlik koht on see, mis juhtub maailma rahaturgudega. Siin on päris mitmed väga hirmuäratavad luksatused läbi käinud. Sellises olukorras ei ole mitte aeg võtta jalg kulutamise pedaali pealt ära, vaid aeg on kulutamise pedaal põhja vajutada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, nr 3. Selle esitab Urmas Kruuse ja talle vastab maaeluminister Arvo Aller. Palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Tahaksin öelda väikese remargi ka rahandusministrile. Kui eelmise kriisi ajal oleks olnud tänane valitsus, siis ilmselt ei oleks Eesti euroga liitunud. Te üritate jätkuvalt võrrelda kahte kriisi, mis on täiesti võrreldamatud. See näitab seda, et te ei mõista majandusloogika sisu.

Aga küsimus on tõepoolest maaeluministrile. Eile toimus Maaeluministeeriumis PMAN-i koosolek. PMAN on põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu, mis on maaeluministrile ja Maaeluministeeriumile nõu andev organ, seal on nii ettevõtjad, sektori esindajad kui ka teadussektori esindajad. Sektori esindajate üllatus oli üsna suur, kui saadi teada, et 12 miljoni nn kriisiabi jaotus on juba otsustatud. Miks see üllatus nii suur oli? Mitmel põhjusel. Ma meenutan kas või 16. novembril toimunud maaelukomisjoni istungit, kus minister ütles väga selgelt, et sisuline sektoritevahelise jaotuse ettepanek tehakse PMAN-is ja otsustatakse detsembrikuu jooksul ning kui see sisemine jaotus on tehtud, siis esitatakse ka riigiabitaotlus Euroopa Komisjonile. Nüüd selgus, et tegelikult otsustati selle 12 miljoni jaotamise kava ära juba 10. novembril valitsuskabineti istungil. Uskumatu, aga 17. novembril rahanduskomisjoni istungil esitati justkui veel täpsustatud jaotuskava, mis tähendab, et sellesse, mis väidetavalt valitsuskabinetis oli otsustatud, olid sisse viidud kitsendused. Kui me üritasime teada saada, kust kohast need tulnud on, siis ei suudetud meile väga selgelt vastata. Austatud maaeluminister, kas te suudate öelda, miks te pidite meile maaelukomisjonis hämama? Mis oli selle asja mõte? Kui te oleks öelnud selgelt, et valitsuskabinetis on tehtud poliitiline otsus, ja andnud sektorile teada, et nii on ja nii jääb, siis ei oleks seda vaja olnud. Öelge palun, miks te nii tegite.

Aitäh küsimuse eest, hea küsija! Lugupeetud istungi juhataja! Suur tänu muidugi, et Vabariigi Valitsus kinnitas 12 miljoni võimaliku eraldamise põllumajandus- ja maaelusektorile, samas ka suur tänu Riigikogule, kes need 12 miljonit riigieelarve muudatusega Maaeluministeeriumile jagas.

Aga kui te küsite 16. ja 17. novembri kohta, siis kabinetinõupidamisel tõepoolest oli see 12 miljonit ja otsustati, et see tuleb 2020. aasta riigieelarvega Maaeluministeeriumi haldusalasse, Maaeluministeerium peab tegema ettepaneku ja küsima luba Euroopa Komisjonilt riigiabi väljamaksmiseks. Sellega praegu tegeletakse. Kriisiabimeetmete tingimused ja jaotuskava ongi sektoriga läbirääkimisel. Kui te räägite, et ei ole sektoriga läbi räägitud, siis ma tuletan meelde, et põllumajandusorganisatsioonide esindusorganisatsioonid tegid ettepaneku 24 miljoni taotlemiseks ja toetuse saamiseks põllumajandussektorile. Tänu Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele on leitud võimalus 12 miljoniga seda põllumajandussektori taotlust rahuldada.

Mis sektorite vahel see jaotatakse? Esindusorganisatsioonid pakkusid välja lihaveised. Lihaveised on kirjas. Esindusorganisatsioonid pakkusid välja seakasvatuse. Seakasvatus on kirjas. Esindusorganisatsioonid pakkusid välja piimalehmad. Piimalehmad on kajastatud. Esindusorganisatsioonid pakkusid välja lambad ja kitsed. Kõik on nimekirjas olemas. Esindusorganisatsioonid pakkusid välja aianduse. Aiandus on kaetud. Samamoodi olid pakutud mahepõllumajandustooted, maheteravili. Maheteravili on eraldi kajastatud, see on eraldi kirjas. Mahetoodangust on kajastatud veel mahelihaveised, mahelüpsilehmad, mahekitsed, mahelambad, mahedad aiandustooted. Siin on sektoriga väga tugevalt arvestatud ja sektor on ka näinud, et nende soovidele ja ootustele on vastu tuldud.

Aitäh! Urmas Kruuse, täpsustav küsimus, palun!

Ma sain aru, et austatud Martin Helme andis teile väikse nõu, kuidas jätkuvalt oma vastustes hämada. Selles mõttes suurepärane koolitus. Aga te ju saate väga hästi aru, et ma viitasin konkreetselt: kabinetiistungil tehti jaotus, põhimõtteline otsus, et võiks eraldada 12 miljonit, järgmisel istungil lepiti juba kokku jaotuskava, aga rahanduskomisjonis tekkis veel täpsustav jaotuskava. See, mida te räägite, on häma musternäide. Seda väga lihtsal põhjusel. Te räägite sigadest. Te komisjonis ütlesite meile veel seda, et otsustamata on, kas makstakse emiste või nuumikute eest. Seal on põhimõtteline vahe. Külamehed viskavad juba nalja, et kas Kadri kuldsed emised on jälle riigi raha eest jooksma hakanud, sest siit loeb välja, et makstakse emiste eest, kes on seotud nn jõudluskontrolliga. Kas te panite eile komisjoni istungil tähele, mida ütles põllumajandus-kaubanduskoja esindaja? Nad olid ju väga selgelt pettunud, et te ei arvestanud nende arvutusi ja jaotuspõhimõtteid, mis puudutasid näiteks ka piimasektorit. Piimasektori vajadus ja väärtus on oma olemuselt selgelt suurem. See tähendab, et kui piimalehm saab 20–30 eurot, siis kuldne siga, emis, saab 200 eurot toetust. Seal on põhimõtteline vahe. Miks teil oli vaja hämada koos rahanduskomisjoni esimehe Aivar Kokaga, kes ütles, et maaeluminister või Maaeluministeerium tegi ettepaneku, kuidas seda raha jagada? See nähtamatu piimakirjaga tehtud tabel muutus täiendavaks tabeliks just nimelt rahanduskomisjonis, see saadeti meile ka siia saali ja öeldi, et see on hüpoteetiline. Aga teie väitsite eile komisjoni istungil, et tegemist on Riigikogus otsustatud jaotuskavaga. Mille jaoks te hämate? Öelge, et teil oli enne kokku lepitud ja teil ei olnud lihtsalt võimalik rahandusministrist mööda hiilida. Nii oleks kõik korras. 

Aitäh täpsustava küsimuse eest! Tuletan veel kord meelde, et põllumajandussektor tegi ettepaneku ja need, mis on siin välja toodud, lihaveised, sead, lüpsilehmad, lambad, kitsed, on kõik kaetud. Selle jaotuskava kohta te ütlete, et me hämame. Selles mõttes ei ole mitte mingit hämamist. Maaeluministeerium tõi valitsusse 12 miljonit. Väga hea, me oleme valitsusele väga tänulikud leitud võimaluse eest. Siis oli vaja leida sektorid, millele anda. Me läksime [valitsusse] nende sektorite nimekirjaga, kus on raha vaja. Valitsus andis kabinetis põhimõttelise nõusoleku, et neid sektoreid võiks toetada 12 miljoniga. Kas see protsent on 18, 17 või 15, see on jälle küsimus, mida me võime vaadata vastavalt sellele, kes seda küsib. Miks piimalehmad on saanud sellise summa? Piimalehmade puhul on ka praegu otsetoetused olemas. Otsetoetusi saavad ka piimalehmakasvatajad, mandril küll kuni 400 lehmaga karja puhul ja saarte peal ka üle 400 lehmaga karja puhul. Selles suhtes ma ei arva, et piimandus oleks jäänud vaeslapse ossa. Piim on meie üks ekspordiartikleid, piimandus on meile väga oluline lisandväärtuse looja ja ta loob ka töökohti maapiirkonnas. Selles mõttes ei saa ma sugugi teiega nõustuda, nagu ma peaksin rahandusministri ettepanekute alusel kõiki neid asju tegema. Loomulikult, me arutame need asjad läbi. Loomulikult, kogu valitsuskabinet arutab neid asju. Loomulikult, kõik koalitsioonipartnerid on seotud sellega, et rahastada põllumajandussektorit võimalikult palju ja võimalikult õiglaselt.

Mis puutub veel toetamisse, siis ärme unustame ühte asja: väga suur tänu Riigikogule selle muudatuse eest, et me oleme langetanud eridiisli kütuseaktsiisi. See on põllumeestele üks olulisemaid raha kättejäämise võimalusi. Me langetasime kevadel aktsiisi 133 eurolt 100 eurole. See on väga tuntav raha, mis jääb põllumeestele kätte, ja see on ka üks kriisiabimeetmeid, mida saavad kasutada kõik põllumajandussektorid, mis olid ka enne loetelus ja millega me saame edasi minna. Nii et mina arvan, et see on praeguses situatsioonis koos valitsusega leitud parim võimalik lahendus.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, kui lubate, siis ma vastust Urmas Kruuse esitatud küsimusele pisut kommenteerin. Te kordasite mitmel korral, et valitsus leidis võimaluse. Samas me ju teame, et tegelikult nii tänavu kui ka järgmisel aastal on eelarve mitme miljardi jagu miinuses ja see leitud võimalus on lihtsalt maksumaksja arve suuremaks kirjutamine. Siin ei ole midagi otsida ega leida, te lihtsalt kulutate nii palju, kui vähegi võimalik on. Seda enam on paradoksaalne, et nii mõnelegi väga olulisele valdkonnale ei leita seda võimalust ka sellest põhjatust defitsiidimülkast.

Aga minu küsimus on natuke üldisem. See võib-olla ei puuduta isegi mitte niivõrd otseselt maaeluvaldkonda, vaid on laiem. Kas te valitsuses arutate seda? On olemas meetmed, mis on mõeldud konkreetselt kriisi lahendamiseks, selleks et mis iganes valdkond, olgu see põllumajandus, olgu see turismindus, olgu see toitlustus, tuleks kriisiga paremini toime, ettevõtted ei läheks pankrotti ja inimesed ei kaotaks töökohti. Kas teil on mingi formaat analüüsimiseks, kes täpselt ja kuidas nende meetmete alla peaks minema?

Miks ma seda küsin? Minu käest on seda küsinud mitme valdkonna ettevõtted, kes absoluutselt objektiivselt võttes ja täiesti kindlalt on kriisis pihta saanud ja on pihta saanud just nimelt kas siis selle viiruse või valitsuse piirangute tõttu, aga nad kukuvad kuidagi nagu kahe vahele. Ma toon ühe näite: lennukite pardatoitlustus. See ei ole turism, see ei lähe selle meetme alla, ega ole ka restoran. Aga objektiivselt võttes, kui lennukid ei lenda, siis pole seal ka kedagi toitlustada. Kas selliste asjade analüüs teil kuidagi valitsuses toimub? Kas teil on valmisolekut selliseid asju paindlikult vaadata, et sektorid ei saaks nii valusalt pihta?

Aitäh! Loomulikult, valitsus arutab erinevaid võimalusi, kuidas praeguses kriisis ja koroonaviiruse pandeemia ajal hakkama saada. Olgem ausad, ega valitsus ei pane mitte midagi kinni sellepärast, et ta lihtsalt tahab seda kinni panna. Me vaatame ikkagi laiemat pilti koroona kontekstis. Koroona on meile tekitanud raskusi ja väljakutseid, me peaksime selle aja saama koos üle elatud.

Mis puutub toitlustamisse, siis lennukitoitlustust võib käsitleda kui HoReCa sektori osa, catering'i. Nad on pihta saanud ja nad said kevadel EAS‑i ja KredExi kaudu taotleda erinevaid toetusi. Te raputate pead ja arvate, et see ei olnud nii. Võib-olla oskavad järgmised sõnavõtjad täpsustada. Samas ma tean, et nendel, kes tegutsesid maapiirkonnas, oli võimalus MES‑ist taotleda käibelaenu ja investeerimislaenu, et kriisisituatsioonis saada käibevahendeid, teha tuleviku jaoks otsuseid, et kriis oleks kergemini üleelatav. Siis nähakse ka, et peale koroonakriisi on võimalik oma tegevust laiendada ja tuua ka riigikassasse ja riigieelarvesse rohkem raha.

Ma arvan, et maapiirkonna, maaelu ja põllumajanduse puhul on väga oluline see, et MES‑i kaudu see võimalik laenu ja käenduse taotlemine tuli. Lisameetmetena arutab valitsus kindlasti iga nädal tulevikuperspektiivi. Ma saan öelda ainult seda, et me kogu aeg jälgime, mis maastikul toimub. Me jälgime kogu aeg, millised on mured. Kui me ise seda ei märka, siis meile saadetakse ka iga nädal kirju ja juhitakse tähelepanu, kus võiks olla toetusvõimalusi ja rahalisi ressursse. Nii et me oleme väga mitmekesises infoväljas ning selle põhjal me peame koos Riigikoguga tegema häid otsuseid.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, nr 4, esitaja Katri Raik ja talle vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh, et valitsus lõpuks võttis vastu otsuse kehtestada selged piirangud Ida‑Virumaal! Soovituslikkus kohalikule elanikule väga ei mõju, peab olema selge korraldus, nüüd on see korraldus tulnud. Selge, et hiljavõitu, aga see selleks. Tagantjärele tark olla on ikka ju kergem.

Aga millist toetust peaks siis Ida-Virumaale andma? Ma pean silmas rahalist toetust, aga ma ei pea praegu silmas õiglase ülemineku raha. Ma pean silmas toetust kahele haiglale, ma pean silmas toetust Politsei- ja Piirivalveametile, kes toetab Terviseametit selles, et inimesed kannaksid maske. Tulin möödunud pühapäeval läbi Narva rongijaamast, kus jagati maske. Kaugeltki kõik inimesed ei pannud neid pähe. See on väga oluline töö, mida tehakse. Mis saab palgatoetusest? Mis saab ikkagi esimese haiguspäeva kinnimaksmisest? Pean seda väga oluliseks just Ida-Virumaal, kus tehakse teistmoodi tööd, kui teeme meie teiega, härra minister. See on töö, kus puututakse omavahel kokku, kus tuleb olla tootmises kohal ja kui üks tootmistsükkel välja sureb, siis jääb kogu toodang andmata. Milline peaks teie hinnangul olema riigi tugi ja väga kiire tugi Ida-Virumaale, et anda inimestele kindlustunnet?

Aitäh! Jah, eelmisel nädalal me kehtestasime Ida-Virumaale eraldi tingimused või lisatingimused võrreldes muu Eestiga. Jah, Harjumaal olid samuti eritingimused. Homme on meil valitsuses ettepanekud, mille, ma usun, me ka heaks kiidame, mis näevad ette piirangute karmistamist kogu Eestis, aga eraldi jälle rohkem Ida-Virumaal. Selle hulgas me plaanime peatada vabaajategevused, kõik avalikud üritused, sulgeda kinod, teatrid, kontserdid, muuseumid, näitused, toitlustuskohtades on võimalik ainult kaasamüük, spordiklubid, spaad, ujulad ja majutusasutused paneme kolmeks nädalaks kinni. Kõigile neile asutustele, mille valitsus sulgeb, töötatakse loomulikult välja ka mingi kompensatsioonimehhanism. See ei tähenda, et kogu nende saamata jäänud tulu või kogu käive kompenseeritakse, aga mingisugune kompensatsioonimehhanism sarnaselt sellega, mis oli kevadel, on plaanis. Samuti plaanime Ida-Virumaal panna sisuliselt kinni piiriületuse, jääb ainult kaubavahetus, ning alustada oluliselt rangemat järelevalvet isolatsioonikohustuste täitmise ja nende nõuete kontrollimise üle, mis meil juba on kehtestatud, ehk 50%‑line täituvus poodides, asutustes või ka näiteks kirikutes. Poed, aga ka kirikud jäävad jõuluajal lahti. Nii et need on eraldi piirangud Ida-Virumaal. Mujal Eestis on meil plaanis järgmisest nädalast sulgeda kõik õppeasutused, nii põhikoolid, gümnaasiumid, kutsekoolid kui ka kõrgkoolid põhimõtteliselt kuni aasta lõpuni. Järgmisel aastal läheb õppetöö edasi nii, nagu plaanitud on. Loomulikult, olukord on dünaamiline.

Ma pisut, kuidas nüüd ütelda, avaldaksin nurinat sellise tooni pärast, et lõpuks te ka midagi teete. Me kogu aeg jälgime olukorda ja kogu aeg reageerime sellele olukorrale ja reageerime siis, kui on õige aeg. Valitsus ei saa käituda nagu mingisugune paanikas ähmiv sahmija, vaid me peame ju kaaluma kogu ühiskonna toimimist ja huvi ning ka meditsiinisüsteemi toimimist ja võimekust. Kui te küsite, mis abi on haiglatele antud, siis haiglatesse on saadetud juurde ju meedikuid nii Tallinnast kui ka Tartust. Politsei- ja Piirivalveamet on meil üleriigiline struktuur. Kui ta sinna lisajõudusid saadab, siis see on tema sisemiste ressursside jaotamine. Me teame, et seal makstakse ka lisatasusid. Esimese haiguspäeva teema me oleme tegelikult täna juba läbi käinud.

Katri Raik, täpsustav küsimus, palun!

Päris vastust nendesamade toetusmeetmete kohta ei saanud. Ma pigem ei hakka küsima, mis siis saab, kui ikkagi Ida-Virumaal on homme haiglas poole rohkem inimesi, kui täna on. Aga ma küsin jätkuküsimuse. Mind teevad murelikuks ajalehepealkirjad. Võib-olla te ei ole seda märganud, aga üks kohalik ettevõtja kirjutab, et riik on nad maha jätnud. See on meie riigi sulaselge turvalisuse probleem, kui niimoodi hakkab kirjutama ettevõtja. Olge hea, öelge palun, kas õlitehas tuleb või ei tule ja kuidas ikka proportsionaalselt õiglase ülemineku raha kolme maakonna vahel jaguneb. Need on kaks küsimust, mida inimesed seovad praegu koroonaajal otseselt Eesti riigiga ja sellega, mida nad Eesti riigilt ootavad. Koroonaaeg lõpeb kord ära. Kas tuleb õlitehas ja kui suur osa õiglase ülemineku fondi rahast jääb Ida‑Virumaale? Need väikesed tükikesed, mis olid Ida‑Virumaa küljes enne haldusreformi, ei ole ju kuigi suured.

Aitäh! Jaa, vastab tõele. Mina ajalehti ei loe, säästan oma vaimset tervist, sealt niikuinii midagi tarka teada ei saa. Aga õlitehase üle oli meil eile majanduskomisjonis väga huvitav ja rõkkav arutelu. Ma kinnitasin üle, et õlitehase investeeringuplaan on jõus ja liigub edasi. Ütlen siin välja sellesama, mida ma ütlesin eile majanduskomisjonis, et tänasel valitsusel ei ole mitte mingil juhul plaani, et me lõpetame Eestis põlevkivi kaevandamise ja põlevkivi väärindamise. See, kui me vähendame põlevkivist elektri tootmist, tähendab, et me leiame põlevkivile muu, tootlikuma ja parema rakenduse põlevkiviõli või põlevkivikeemia kujul. See on, ma arvan, ka väga oluline sõnum sellele piirkonnale.

Loomulikult on ettevõtjaid – need on peamiselt muidugi meelelahutus‑, turismi‑ ja toitlustussektori ettevõtjad –, kes ongi täielikus ahastuses ja kelle ettevõtted ongi sisuliselt kokku kukkunud. Nagu ma ka alguses ütlesin, ega me neid kõiki päästa ei suuda ja kogu nende tulu või kogu käivet kuidagi kompenseerida ei suuda. Tõenäoliselt ei oleks see selline tegevus, mida keegi nõuaks või mis leiaks laiemat ühiskondlikku heakskiitu. Osal ettevõtjatel ongi vaja kohaneda ja osal ettevõtjatel ongi nende senine äri tegelikult otsa saanud. Siit saalist paistab see kõik abstraktne. Päris inimeste päris elus on see tegelikult isiklik tragöödia ja ma ei tahaks kuidagi, et jääks muljet, nagu see ei läheks korda või see ei puudutaks meid kõiki.

Haiglate kohta ma ikkagi veel kord ütlen, et haiglatele on abi osutatud. Eesti valitsus just hiljuti eraldas veel 8 miljonit eurot lisaraha selle jaoks, et maksta lisatasusid haiglapersonalile, nii ületundide eest kui ka raskema töö tegemise eest. Ida-Viru haiglatest on patsiente viidud teistesse piirkondadesse, eelkõige Tallinnasse ja Tartusse. Tallinnast ja Tartust on läinud nii arstid kui ka õed Ida-Viru haiglatele appi. Kõige kriitilisem olukord on Narva Haiglas ja Ida-Viru Keskhaiglas. Me tegeleme sellega. See on loomulikult esimeses järjekorras sotsiaalministri valdkond. Tema oskab detailides sellest rohkem rääkida. Aga me tegeleme sellega jooksvalt.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Te ütlesite ühes varasemas vastuses, et valitsus on käinud selle viiruselainega kaasas. Vist oleks asjakohane öelda, et te olete koos sellega loksunud ja kui asi on täitsa käest ära läinud, siis lõpuks olete teie ka ärganud. Ma tean, et te olete näinud neid pilte, mida olen näinud ka mina. Tõepoolest ei saa öelda, et valitsust ei oleks adekvaatse informatsiooniga varustatud. Küll aga on selle viiruse eripära teatavasti see, et see eeldab otsustajatelt kahe nädala võrra ettenägemist, mitte elamist tänases päevas.

Vaatame Ida‑Virumaa olukorda objektiivselt. See läks käest ära 26. või 27. novembri paiku, siis kui teile neid pilte ka näidati. See oli kaks nädalat tagasi. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus Ida-Virumaa nakatumisnäitaja on üks Euroopa kõrgemaid. See on juhtunud kahe nädalaga. Üks Euroopa kõrgemaid! Jah, härra Aller, teie ja minu kodumaakonnas on üks Euroopa kõrgemaid nakatumisnäitajaid. Kuidas on võimalik öelda olukorras, kus haiglad on võimekuse piiril ja need inimesed, kes peaaegu kahekordistavad haiglakohtade vajaduse Ida-Virumaal lähima kahe-kolme nädala jooksul, on juba haigeks jäänud, et valitsus on selles olukorras reageerinud õigeaegselt ning käitunud asja- ja ajakohaselt? See jääb mulle arusaamatuks. Palun selgitage, millisel viisil te saate öelda täna, kui haiglasüsteem Ida-Virumaal on kokku kukkumas ja seal on Euroopa üks kõige kõrgemaid nakatumisnäitajaid – me teadsime kaks nädalat tagasi, et sinnapoole see asi liigub, aga õigel ajal neid otsuseid ei langetatud –, et valitsus on käitunud adekvaatselt.

Teine küsimus on nende piirangute kohta, mis siis täna lõpuks välja hõigati, kahe nädala võrra liiga hilja. Kirikud saavad tööd jätkata. Kas te võiksite selgitada, kas on mingisuguse informatsiooni põhjal tuvastatud, et kirikutes see viirus ei levi? Või millest tuleneb selline silmatorkav erisus?

Aitäh! Ma ei ole teiega sama meelt, et meil on asi käest ära. See on lihtsalt teie alarmistlik või paanika õhutamise jutt. Ei ole käest ära. Vaatame ükskõik kas maakonnapõhiseid või riigipõhiseid numbreid: jah, olukord on tõsine, haiglavõrk on suure surve all, aga olukord ei ole käest ära. Okei, me jäämegi võib-olla eriarvamusele selles, kui keeruline see on. Oleme muidugi näinud neid numbreid, oleme näinud neid graafikuid, kuhu on joonistatud usaldusvahemikud, et kui läheb natukene paremini, siis on numbrid sellised, kui olukord läheb kiiremini käest ära või tõus on kiirem, siis on numbrid teistsugused. Me näeme kaks korda nädalas neid graafikuid ja vastavalt sellele teeme otsuseid. Ega ei ole ju mõtet varjata ka seda, et suhtumine sellesse, kas reageerida kiiremini ja jõulisemalt või oodata kauem ja olla rahulikum, on valitsuse liikmetel erinev.

Sellega seoses on hea lülituda küsimusele kirikute kohta. Kirikud ei ole ainsad, kellele tehakse erandeid. Kultuuriasutustele samamoodi, spordiasutustele samamoodi tehakse erandeid, selle argumendiga, et jah, nakatumisrisk seal on, aga ühel, teisel või kolmandal põhjusel on ühiskonna toimimiseks vaja see risk võtta. Meil on kogemus kevadest, kui me panime ka kirikud kinni. See oli väga negatiivne kogemus, see mõjus halvasti inimeste vaimsele tervisele. Me ei taha seda teha ja eriti ei taha me seda teha jõulude ajal. Kuidas me seda riski maandame? Niimoodi maandamegi, et näiteks kontsertide puhul on 50%‑lise täituvuse nõue, on maskikandmise nõue, on käte desinfitseerimise nõue, on veel eraldi teatud tingimused, mis on armulaua jagamisega seotud, et see oleks turvaline. Seda on võimalik teha niimoodi, et kirikud ei oleks see koht, kus toimub nakkuse massiline levik. Kirikud ei ole ainsad, kellele erandeid tehakse või kellele otsitakse võimalusi, kuidas nende spetsiifikast lähtuvalt võtta leevendusmeetmeid või julgestusmeetmeid, et saaks tegevust jätkata. Laias laastus oleme me ka kaubanduskeskustele piirangud kehtestanud, seal on 50%‑lise täituvuse nõue, seal on täpselt samamoodi desinfitseerimisnõue, maskikandmise nõue. Me ei soovi esimese keerulisema olukorra peale lihtsalt põlvi nõtkutada ja kogu ühiskonda sulgeda. Seda me ei soovi. Sellepärast me otsimegi võimalusi, kuidas seda teha spetsiifiliselt, sihitatult ja niimoodi, et elu saaks võimalikult normaalselt edasi toimida.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise küsimuse, see on järjekorras nr 5, esitab Andres Sutt ja talle vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! 6,7 miljonit ligi 13 miljardist – 0,05%, piisk rahameres. Ometi on katuseraha tugevalt ja valusalt torganud Eesti ühiskonna sotsiaalset närvi. Skandaalseim rahaeraldis: MTÜ‑le Elu Marss, 141 000 + 30 000, 171 000 kokku, selle peasponsor on EKRE, kaassponsorid Isamaa ja Keskerakond. Rahanduskomisjoni liikmetele on laekunud paarsada kirja, kus on palutud abordivastasele liikumisele raha mitte eraldada. Tsiteerin neist ühte: "Tänasel päeval peaksin ma internetist välja otsima fotograafi, kes minu tüdrukuid nende viienda kuu sünnipäeval pildistab. Selle asemel aga otsin kinnisvaraportaalidest võimalusi meie Tallinna kodu vahetamiseks Helsingi vastu. Toetades säärast algatust, ajate te Eestist minema juba sündinud lapsi, naisi parimatele jahimaadele, nii nagu nõukaajal, mida ma lapsepõlvest isegi veel mäletan, sest aeg on tollele ajale juba väga sarnane." Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate Ühing ja Eesti Naistearstide Selts on teinud ühispöördumise ja see on väga selgelt mõistnud hukka abordivastase liikumise toetamise, mis viitab hoolimatusele meie riigi inimeste tervise suhtes ja näitab usaldamatust nii selles valdkonnas töötavate spetsialistide kui ka meie riigi inimeste kaalutletud valikute vastu. Ligi 15 000 kodanikku on vastu katuseraha andmisele MTÜ‑le Elu Marss. Samas ei pea koalitsioon võimalikuks toetada muudatusettepanekut, et luua Läänemaale seksuaalselt kuritarvitatud lastele suunatud kompleksteenus ehk lastemaja. Tänaseks on lastemajateenus piirkondlikult tagatud Harjumaal, Tartumaal ja Ida‑Virumaal, kuid on puudu Läänemaal. See summa on 200 000. 200 000, mitte 2 miljonit või 200 miljonit. Miks te ei kuula rahvast?

Aitäh! Ikka kuulame rahvast. Erinevad inimesed rahva hulgast hääletavad eri erakondade poolt. See on ju ka selge.

Katuserahast sissejuhatuseks natukene laiemalt. Ma tean küll, et Reformierakond on praegu see ainukene lilleõis keset sopamerd, kes ei võtnud katuseraha vastu. Aga see ei ole ju alati niimoodi olnud. Kui te valitsuses olite, siis teile ka katuseraha meeldis. Ka teil oli sel aastal võimalik sellestsamast 6,4 miljonist oma eraldisi teha, aga teie tahtsite, et keegi teine selle 200 000 ära eraldaks ja siis te saaksite küll oma eraldise teha, aga ka öelda, et teie raha ei võtnud. Noh, seda rõõmu me teile ka ei pakkunud. Kui tahate raha eraldada, siis pange oma nimi sinna alla, nii nagu meie panime oma nime alla eraldisele Elu Marsile.

Aborditeema on jah seoses selle eraldisega tõusetunud ja minul on hea meel, et see päevakorda on tõusnud. See juhib tähelepanu tagasi sellele, mis on ka koalitsioonilepingus kirjas. Koalitsioonilepingus on väga ilus punkt, et me töötame selle nimel, et Eestis oleks võimalikult palju elussünde, et iga laps oleks oodatud ja et oleks võimalikult vähe aborte.

Me kõik teame, et Sotsiaalministeeriumist on aastaid ja aastaid ja aastaid saanud väga suuri summasid – osa neist ka eelarveseadust rikkudes – äärmusliberaalsed organisatsioonid või MTÜ‑d, mida millegipärast nimetatakse kodanikuühiskonnaks. Aga kodanikuühiskonnal sellega loomulikult mingit pistmist ei ole. Need on ministeeriumi ideoloogilise tellimustöö tegijad maksumaksja rahaga. Ma ei tea, mis sellel on pistmist kodanikuühiskonnaga. See ei ole kedagi kunagi ärritanud. Ma siiamaani ootan, et riigieelarve kontrolli erikomisjon või korruptsioonivastane erikomisjon võtaks üles hasartmängumaksu vale kasutamise teema, millele ma suvel tähelepanu juhtisin. Mitte midagi! Täielik vaikus, ritsikate siristamine. Kedagi ei huvitanud, et maksumaksja rahaga ebaseaduslikult rahastatakse äärmusideoloogilisi organisatsioone. Aga nüüd järsku on õudne kisa lahti.

See, mida see abordivastane MTÜ teeb, on selgitustöö. See on inimeste teadlikkuse tõstmine, see on inimeste mõistmise laiendamine. Ei ole inimõigus, mitte kellegi inimõigus ei ole tappa väikest last. See ei ole inimõigus. Seda sellises võtmes käsitleda ei tohi. Jah, me võime aru saada, et on olemas olukordi, kus on vaja rasedus katkestada. Tegelikult, Eesti ühiskond vajaks seda arutelu, missugused need olukorrad on. Eesti ühiskond vajaks ka seda arutelu, missugune hingevalu on nendel inimestel, kes nende valikute ees seisavad, ning millist toetust, mõistmist ja tuge nad selles olukorras vajavad. Selle jaoks me seda raha suunamegi. See on kooskõlas koalitsioonilepinguga, veelgi enam, see on moraalselt õilis tegevus.

Andres Sutt, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea minister! Mitte kunagi ei ole meie sellise korruptiivse maiguga rahaeraldisi toetanud. Kui omal ajal peaminister Siimanni valitsuses katuseraha jagamine algatati, siis päriselt lapitigi katuseid. Sellest on hulk aega möödas ja aeg on see katuseraha jagamine sellisel kujul ära lõpetada. Te ütlesite, et pange oma nimi alla. Ma olen kahe käega selle poolt, ainult et näidake mulle seal tabelis üks ettevõtmine ja rahaeraldis, kuhu on toetaja, mitte toetuse saaja nimi alla pandud. Seda ei ole. Küll te toetate Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Jõhvi Jumalailmumise Kogudust ja Tallinna linna. Kas need on tõesti kõige enam abi vajavad organisatsioonid või omavalitsused Eestis? Holstre Külaselts on rahanduskomisjonile saatnud palve mitte eraldada neile 4000 eurot toetust Paistu kihelkonna vabadussamba juurde vabadussõjas langenud inimeste nimeplaatide paigaldamiseks. Seesama külaselts ei ole mitte kunagi pöördunud ühegi Riigikogu liikme poole Paistu vabadussamba juurde nimeplaatide paigaldamise teemal. Hellenurme Jahiseltsi kohta ütlevad kohalikud, et sel MTÜ‑l ei ole jahindusega midagi pistmist ega ole ka ruume, mida toetuse eest remontida. Teie rahandusministrina olete vastutav riigieelarve eest. Olete rõhutanud, et eelarve peab olema läbipaistev. Praegu ta seda ei ole. Miks te toetate läbipaistmatut ja korruptiivset raha jagamist?

Aitäh! Aga ei toeta, aga ei toeta. Tuletan meelde, et katuseraha jagab parlament. Minul ei ole sellega mingit pistmist. Katuseraha jagab parlament. Millest te aru ei saa? Mina ei ole toonud siia ühtegi ettepanekut. Kui mina tahan teha mingeid raha eraldamise ettepanekuid, siis ma teen seda kas eelarveprotsessi ettevalmistamise või valitsuse reservist tehtavate eraldiste kaudu. Katuseraha eraldamine eksisteerib ja on läbi Riigikogu koosseisude eksisteerinud sellepärast, et Riigikogu liikmed seda tahavad. See on asi, mis on alati toimunud Riigikogus, rahanduskomisjonis ja suures saalis. Nii et mina ei ole ühtegi ettepanekut teinud ja mina ei ole sinna mitte midagi sisse kirjutanud. Neid ridasid on seal, kui ma õigesti mäletan, 666. Eriti õudne number muidugi. Jah, te valisite sealt mõned välja. Selle Hellenurme Jahiseltsi kohta ma küsisin ja sain teada, et selle rahaeraldise abil nad tahavad endale ruume saada. Muidugi, neil ei ole ruume ja sellepärast nad tahavadki ruume. Öelda, et siin antakse raha ruumidele, mida ei ole, on, ütleme, laimamine. See raha ongi selle jaoks, et nad saaksid mingi tegutsemiskoha. Selliseid ettepanekuid on seal veel umbes 600. Kellele milleks antakse? Ka selleks, et nad kuskil koguneda saaks, midagi teha saaks.

Kas Tallinna linn vajab raha? Tallinna linna eelarve hakkab lähenema miljardile. Ju neil on võimalik teha eraldusi oma munitsipaalobjektidele nii, nagu nad tahavad. Aga Tallinnast on valitud üle 30 Riigikogu liikme. Just, ma ise ka. Kui on Riigikogu liikmeid, kes oma valimisringkonnas tahavad teha mingeid ettepanekuid, siis see on teie omavaheline vaidlus. Mina rahandusministrina siia oma nina ei topi, ausõna. Ära naera! Ei topi, pole minu asi. Seda raha jagatakse ju valitsuse reservi arvel. Mina olen mitu korda öelnud, ma ütlesin seda eelmine aasta eelarve tegemise ajal ja ütlesin sel aastal eelarve tegemise ajal: äkki jätaks ära, siis oleks valitsusel rohkem reserviraha, see raha oleks n‑ö meie käes siin, mitte teie käes. Aga näe, nii on, nagu on. Nii et ma ei võta vastutust selle eest, kes millele siin on raha jaganud. Selles mõttes on ju selge, et iga rea kohta võib küsida, millise saadiku või millise fraktsiooni poolt ta on tulnud. Meie ei ole küll ühtegi asja häbenenud, mille kohta on küsitud. Aga mina ministrina ei vastuta ühegi rahakirje eest. 

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud rahandusminister peaministri ülesannetes! Eesti Päevaleht tegi nädal või paar tagasi ülevaate sellest, kuidas on teie seisukohad katuseraha asjus muutunud. Kord te olete öelnud, et seda on mõistlik jagada, siis te olete öelnud, et ei ole mõistlik jagada, et võiks leida kokkuhoiukohti selle raha abil või teha sellega midagi targemat. Meil on tervisekriis, turismisektor on hädas, meditsiinisektor vajab lisainvesteeringuid, meie aga jagame jätkuvalt korruptiivse hõnguga raha. Te ütlesite just hetk tagasi, et teie ei tea selle raha jagamisest midagi ja pole sellesse kuidagi sekkunud. Mu küsimus on, kas te toetate katuseraha jagamist või mitte. Kui te sellest midagi ei tea, kas te siis äkki ikkagi ei valeta, sest minu teada peab valitsus olema enne eelarve kolmandale lugemisele saatmist selle kinnitanud ehk valitsus peaks olema katuseraha jagamise kinnitanud.

Üks osa on sellel küsimusel veel: kui te seda ei toeta ja sellest mitte midagi ei tea, siis kui ca tunni pärast hakkab meil siin eelarve kolmas lugemine, kas te annate EKRE-sse kuuluvatele Riigikogu liikmetele suunise katuseraha eraldamist mitte toetada või teil ei ole oma erakonnas enam sõnaõigust, et seda teha?

Oi, kui palju toredaid küsimusi. Kas ma olen hommikuse konjakijoomise juba lõpetanud? Tuleb ikka aru saada, et mina töötan parlamendi ja oma fraktsiooni alluvuses, nemad on minu ülemused, mitte mina ei ole nende ülemus. Jah, erakondlikus ahelas on teistpidi. Ma ei loe Eesti Päevalehte, jätkuvalt ei loe Eesti Päevalehte ja Delfit, nii et ma ei tea, mis nad kirjutavad, ja sean kahtluse alla selle, mis nad kirjutavad. Tõenäoliselt teevad nad jälle mingit libauudist. Aga te võite kindlalt leida inimesi, kes kinnitavad, et ma olen korduvalt öelnud, et minu meelest ei ole katuseraha jagamine mõistlik, selle võiks ära lõpetada. Aga ma täiesti lepin sellega, et ma olen väga üksinda oma selle arvamusega nii valitsuses kui ka parlamendis.

Ma ei vaidle vastu sellele (kui me räägime nüüd sellest, kas ma olen ühel või teisel hetkel olnud selle poolt), ma ei vaidle vastu nendele argumentidele, millega Riigikogu liikmed katuseraha vajalikkust põhjendavad. See põhjendus on väga lihtne: see on konkreetne, käegakatsutav, arusaadav viis oma valimispiirkonnas midagi ära teha, mida näidata oma saavutusena Riigikogus olemise ajast, ole sa opositsioonis või koalitsioonis. Kui ka koalitsiooni liige läheb oma valimispiirkonda ja ütleb oma valijatele, et oo, me tegime mingisuguse pensionireformi asja või maksulangetuse asja, siis see on abstraktne. Aga kui öelda, et näe, me avasime siin mingi kergliiklustee ja selle raha tõin mina teile, siis sellest saab iga inimene aru ja saab ka Riigikogu liige aru, et sellega ta saab oma valijate ette minna. Sellepärast see raha eksisteerib ja ei ole lihtsalt poliitilist tahet öelda, et me lõpetame selle. Kas see on mõistlik, kas see on praktiline? No igal aastal saavad kõik selle eest sõimata, aga jätkavad seda tegevust. Järelikult on vähemalt Riigikogu liimete enamus n‑ö seda meelt, et häbi läheb üle, aga raha jääb alles. Nii lihtsalt ongi. Minu meelest on see, et selle pärast iga kord südamerabandus saadakse, lihtsalt teatud rituaalne tants.

Aitäh! Sulgen selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, nr 6, esitaja on Helmen Kütt ja talle vastab taas rahandusminister Martin Helme. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister, rõhuga sõnadel "peaministri asendaja"! Kõigepealt kiitmisest. Kui ma kodus küsin oma abikaasalt, miks ta mind rohkem ei kiida, siis ta ütleb alati, et küll kiidaks, kui põhjust oleks. Mina kiidaks nüüd valitsust, kiidaks selle eest, mis tehti kevadel. Kiire tegutsemine, erinevad meetmed, näiteks võimalus avada digihaiguslehti, haiguspäevade hüvitamine esimesest päevast, palgatoetus ning väga mitmed muud sotsiaalsed ja ka majanduslikud meetmed siiski tagasid selle, et me elasime kevadel suhteliselt kergelt selle asja üle. Me elasime minu meelest päris hästi, inimesed olid kurja viiruse pärast hirmul ja eeldasid, et valitsus asub tegutsema, teades, nagu te siin ka viitasite, et sügisel see asi kordub.

Milline on olukord siis nüüd, sügisel ja talvel? Mulle tundub, et kriisijuhtimine on inimeste enda õlul. Nii nagu ütlevad teadlased Fischer ja Lutsar, optimismiks pole põhjust. Ma olen väga seda meelt, et hirmutada ei tohi. Aga septembris, oktoobris ja novembris oli optimism, kuigi oleks pidanud tegutsema, rohkem tegutsema, sest siis me võib-olla ei oleks nüüd sellises olukorras, kus rakenduvadki väga ranged piirangud, mille valitsus kehtestab. Natuke hilja. Mulle tundub, et õigeid asju õigel ajal tehes oleks tänane seis olnud parem. Nüüd me räägime ühe-perekonna-jõuludest ja virtuaalsest kohtumisest oma lähedastega. Ilmselt nii lähebki. Inimesed on tegelikult ju mõistlikud, neile ei ole vaja valetada ega asju ilustada, nendega tuleb ausalt rääkida. Minu meelest seda tehtud ei ole, eri ministrid on andnud erinevaid signaale. Kas te tõepoolest ei tunneta, et midagi oleks pidanud tegema teisiti, midagi oleks pidanud tegema paremini? Te ka ise tõite näite, et valitsuses ei ole kõik täpselt ühte meelt. Aga järsku midagi siiski on, mille kohta te ütlete, et seda oleks pidanud tegema teisiti?

Aitäh! Ma kindlasti ei taha seda teed minna, et hakkan siin kuidagi jagama valitsusliikmeid headeks ja halbadeks või süüdlasi otsima, et kelle taha siis midagi on valitsuses jäänud. Aga fakt on see, et on olnud kolm peamist sellist, ma ei tea, argumenteerimise platvormi, mis on valitsuse tegevust juhtinud alates septembrist. Esimene on täiesti teadlik valik ja selles on valitsuses üsna selge üksmeel: me ei taha ühiskonda lukku keerata või kinni panna ja kui vähegi on võimalik, siis me väldime seda. See on kriitika osaliseks saanud, seda kriitikat me näeme praegu siin saalis ka, aga see on olnud teadlik poliitika, et kuni on vähegi võimalik, me väldime ühiskonnas karme piiranguid. Teine on seotud eelmisega, see on selge arusaam, et ükskõik missuguse otsuse me teeme, missuguseid piiranguid me teeme, sellel peab olema laialdane ühiskondlik toetus. Võrreldes kevadega on olukord nüüd sügisel palju teistsugusem. Ei olegi vaja muud vaadata kui seda poleemikat, mis on käinud maskide teemal, mis on tegelikult täielik pseudopoleemika või pseudoteema. Aga see kirjeldab või näitab meile seda, et ühiskonnas sellist üksmeelset ja distsiplineeritud hoiakut, mis oli märtsis-aprillis, praegu enam lihtsalt ei ole. See tähendab, et kui me midagi teeme, siis peavad olema tõesti väga kaalukad argumendid või tungiv vajadus või tungiv avalikkuse nõudmine. Ei tohi ära unustada, et valitsus tegutseb siiski teatava legitiimsuse piirides. Kui ühiskond ei ole nõus, siis me ei saa vägisi neid asju teha. Lõppkokkuvõttes, ka seda on valitsuse laua taga arutatud, et kui me ei tee midagi ja oleme jõuludeks, ma ei tea, 1000 või 1500 nakatumise peal päevas, nagu me näeme Leedu näite pealt, siis sellel on oma tagajärg. Selle tagajärg on see, et kaks nädalat hiljem hakkab iga päev olema 10–15 surmajuhtumit. Kui Eesti ühiskond ütleb, et paneme nii kevadeni välja, siis ka see on valik. Meie ei taha seda valikut ja me teeme praegu ju piiranguid, et me ei jõuaks sinna, aga ka see on valik. On ka väga palju teisi valikuid. Meie oleme püüdnud leida tasakaalupunkti, kus me teeme sihitud ja konkreetseid piiranguid, et hoida nakatumise numbrit võimalikult väiksena ja põhimõtteliselt pidada vastu vaktsiini tulekuni ja kevade tulekuni. Siin on suured vaidlused. Ma tahaksin tähelepanu juhtida, et ega need vaidlused ei ole ainult valitsuse liikmetel omavahel, ka teadusnõukoda vaidleb omavahel väga intensiivselt.

Helmen Kütt, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh teile vastuse eest! Kuigi ma pean ütlema, et ma lootsin natuke konkreetsemat vastust, seda, et võib-olla tõesti on põhjust tunnistada, et millegagi on hiljaks jäädud. Aga ma mõistan, selles positsioonis ei taha valitsus seda tunnistada. Ilmselt annab aeg arutust, kuidas see tempo edasi läheb. 

Aga mul on hästi konkreetne küsimus kommunikatsiooni kohta. Me alles paar nädalat tagasi kuulsime, et kohalikud omavalitsused saavad vähekindlustatud inimeste tarbeks maske. See oli paar nädalat, võib-olla rohkem tagasi. Ministrist, kes oli siis riigihalduse minister, on saanud nüüd haridusminister. Maske ei ole omavalitsused tänaseni saanud ning nakatumine muudkui kasvab ja kasvab. Mulle on helistanud kolm omavalitsust ja küsinud, kuhu nad peavad pöörduma. Nad jagavad maske ise. Tõesti, Tallinna linn jagab ise, paljud omavalitsused jagavad ise, nad ei suuda ära oodata neid maske, mida valitsus lubas. Kas te oskate selle kohta midagi öelda? Uskuge, need omavalitsused jälgivad seda infotundi.

Aitäh! Ma pean ütlema, et ma selle maskiteemaga olen vähem tegelenud. Aga minu mäletamist mööda oli niimoodi, et maske me otsustasime n‑ö kesksest riiklikust varust jagada hooldekodudele ja vähekindlustatud peredele ning see käib omavalitsuste kaudu. Me ei leppinud kokku, et me lihtsalt anname maske omavalitsustele, vaid me anname maske omavalitsustele, et nad annaks need edasi spetsiifilistele gruppidele. Ma tean, et seal on tekkinud mingisugused tõrked. Tuli välja, et mingi hulk maske, mida plaaniti anda, ei vastanud kvaliteedinõuetele ja siis hakati neid ümber vahetama. Aga selle spetsiifikaga ei ole ma täna kursis. Ma üldiselt usun küll, et on omavalitsusi, kuhu midagi ei ole jõudnud, aga ma tean ka seda, et on omavalitsusi, kuhu maskid kindlasti on jõudnud. Aga ma nii spetsiifiliselt seda situatsiooni ei tunne, see ei ole minu haldusala.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Mind ausalt öeldes jahmatas teie esimene vastus kolleeg Helmen Kütile, kui te ütlesite, et maskid on pseudoteema. See on täpselt näide selle kohta, millest, nagu ma aru saan, proua Küti küsimus oli ajendatud ehk sõnumi selgus, valitsuse otsuste ühtsus ja loogika. Ma olen viimasel ajal näinud väga palju proua Irja Lutsarit, kes on teadusnõukoja esimees, ütlemas, et maski kandmine on väga tähtis. Terviseameti juht lausa ütleb, et tema on maskiusku jne. Ja nüüd siin infotunnis parlamendi ees, asendades peaministrit – esindades järelikult valitsuse ametlikku seisukohta –, ütlete teie, et maskid on üldse pseudoteema. Kuidas siis sellest valitsusest on võimalik aru saada?

Aga see, mida ma tegelikult küsida tahan, on pigem faktiküsimus. See puudutab seda, mida täna otsustati, mis piirangud esmaspäevast Eesti hariduses algavad. Kui seni on öeldud, et koolid on viimased, mis kinni lähevad, siis täna tuli korraga nagu Vändrast saelaudu uudiseid, millest osa ütleb, et 14‑ndast lähevad koolid distantsõppele, ja osa ütleb, et 14‑ndast algab pikk koolivaheaeg ja õpet sel ajal ei toimu. Mingit sõnumi selgust taas kord kahjuks ei ole. Aga see puudutab kümnete tuhandete perede elukorraldust. Ma annan teile lihtsalt võimaluse siin praegu faktide abil selgitada, mis siis esmaspäevast meie kõigi elus juhtuma hakkab.

Aitäh! Ma pean siiski juhtima tähelepanu – tuleb olla tähelepanelik –, et ma ei öelnud, nagu maskid oleks pseudoteema. Ma ütlesin, et see on pseudopoleemika. Sellega ma ütlesingi, et kogu see vaidlus, kas mask on vajalik või mittevajalik, on mõttetu. Loomulikult on mask vajalik ja seda tuleb kanda, kui see on põhjendatud. See oli pseudopoleemika, see oli asendustegevus ja sellega ei tegelenud mitte valitsus, vaid sellega tegeles kogu ühiskond. See oli asendustegevus selle asemel, et rääkida muudest asjadest. Sellepärast ma ütlesin, et see on pseudopoleemika.

Nüüd koolivaheajast. Siin tuleb täpsustada, sest see ongi nüansseeritud. See ei ole vaheaja pikendamine, sest kui me pikendaksime vaheaega, siis oleks vaja järgmisel aastal mingil ajal need õppepäevad ära teha. Rahvakeeli rääkides, kõik saavad aru, et vaheaeg algab nädal aega varem, aga tegelikult me sulgeme õppeasutused viiruseohu tõttu. Neid koolipäevi, kui koolid on suletud, ei pea õppeasutused kooliaasta lõpuni järele tegema. Sellest on vaja aru saada. Teiseks, kõik haridusasutused pannakse kinni, põhikoolist alates, ka kutsekoolid, rakenduskoolid ja kõrgkoolid pannakse kinni. Aga seal on omad väikesed erandid. Konsultatsioonid jäävad, kui need on individuaalsed konsultatsioonid, ja erivajadustega laste õpe jätkub. Nendes koolides – neid ei ole palju –, mis on läinud üle distantsõppele, nendes gümnaasiumides, mille me viisime üle distantsõppele mõni nädal tagasi, on, kui nad soovivad, võimalik vaheaja lõpuni senise korraldusega jätkata, sest seal niikuinii kontaktõpet praegu enam ei ole. 

Siin ongi mõned nüansid, aga see, millest inimesed aru peavad saama, ja see, mis meie eesmärk on, on see, et inimesed enam haridusasutustes ei koguneks. Selle jaoks me lõpetame õppetegevuse kõikides koolides alates järgmisest esmaspäevast. Jäävad lahti lasteaiad. Seal on väike n‑ö tärnikeste või erandite nimekiri, millega igaüks, kellesse see otseselt puutub, peaks tutvuma. Aga põhisõnum on väga selge: järgmisest nädalast lähevad koolid kinni.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Küsimus nr 7, küsija on Heiki Kranich, vastaja on väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Raul Siem. Palun!

Aitäh! Härra minister! Kui te eelmine kord olite siin valitsuse infotunnis, siis ma esitasin teile küsimuse riiklike andmekogude kohta. Teie vastusest sain ma aru, et te kas ei saanud küsimusest aru või ei tahtnud sellest aru saada. Selleks, et anda teile vastamiseks võimalus, esitasin ma teile kirjaliku küsimuse, kus oli seitse täpsustavat küsimust. Kahjuks pean ütlema, et nendele seitsmele küsimusele ei saanud ma mitte ühtegi sisulist vastust. Teie vastusest loen ma välja mingisugust hämarat juttu Microsoft Office'i kasutamise kohta, aga selle kohta ei olnud teps mitte ühtegi küsimust. Kuna riiklike andmekogude turvalisus on vaieldamatult väga oluline teema, siis minu küsimus teile praegu on see, kas te jääte selle seisukoha juurde, mis teie kirjalikus vastuses oli, et nende andmekogude turvalisuse tagamiseks riikliku alternatiivi loomine ei ole majanduslikult jätkusuutlik. Need on teie sõnad. Paberi peal.

Kas saaks täpsustada? Siin oli kuidagi heli kvaliteediga probleeme. Mis see küsimuse lõpp oli?

Heiki Kranichile palun mikrofon!

Minu küsimus lähtub teie kirjalikust vastusest mulle. Küsimus on see, et kas riiklike andmekogude turvalisuse tagamise puhul jääte te oma sõnade juurde, et riikliku alternatiivi loomine ei ole majanduslikult jätkusuutlik. Need on teie sõnad vastusest mulle.

Aitäh küsimuse eest loomulikult! Siiralt pean ütlema, et juhul kui vastus oli kuidagi ebamäärane, siis ma vabandan. Alati saab paremini. Mis puudutab seda küsimust, kas ja mis on jätkusuutlik, siis saab vastata selliselt, et kui vaadata küberturvalisuse vaatest meie andmekogude ja serverite paiknemist ja liigendatust, siis tegelikult nende üldine ülalhoid oleks oluliselt parem, kui andmekogusid ja serveriparke saaks konsolideerida. Ma räägin väga konkreetselt riigipilvest ja riigipilve kontseptsioonist. Jah, selles mõttes ma olen jätkuvalt seisukohal, et tänane situatsioon ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik ja see süsteem vajab muutmist.

Heiki Kranich, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Seda on muidugi kena kuulda, et süsteem vajab muutmist. Aga riikliku alternatiivi loomisest loobumine, mis teie kirjast lähtub, ei ole kindlasti see tee. Lähtudes viimasest informatsioonist selle kohta, kuidas riiklikest andmekogudest on informatsiooni lekkinud, on räägitud Välisministeeriumist, Sotsiaalministeeriumist ja majandusministeeriumist, tuleb öelda, et majandusministeeriumi osa on jäänud mõnevõrra pealiskaudselt käsitletuks. Kas vastab tõele, et riikliku autoregistri andmed, kus on kirjas autoomanikud, autonumbrid ja palju muud informatsiooni, on lekkinud? Jällegi, viidates teie enda vastusele, mille te mulle kirjutasite, kas te olete jätkuvalt seisukohal, et eraldi andmekogude infoturbetegevuskava koostatud ei ole ja selle järele ei ole ka vajadust?

Küsimuse esimese poole kohta saan vastata selliselt, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalast on praegu (see on ka avalikult välja öeldud) andmeid välja läinud 350 gigabaidi suuruses mahus, mis omakorda tähendab, et suurem osa nendest andmetest oli avalik dokumendiregister, mida on ka kommunikeeritud. Minul ei ole praegu sellist informatsiooni, mis puudutab autoregistri andmeid, aga ma arvan, et seda on võimalik täpsustada. Nii et sellist informatsiooni minul ei ole. Nii või teisiti täpsustatakse täna seda, kuidas ja kui suured andmemahud välja läinud on. See töö minu teada veel käib. Lisaks seda väga palju rohkem kommenteerida ei saa, kuna tegemist on AK‑märkega informatsiooniga ning käimasoleva politseiuurimisega. Nii et väga palju siin kõnepuldis seda küsimust avada hetkel ei saa.

Teine küsimus oli ... Ei jõudnud kirja panna. Palun täpsustage küsimuse teist poolt!

Hästi. Heiki Kranich, palun!

Teine pool oli see, et teie enda kirjas oli teie seisukoht, et te ei näe mingisugust vajadust infoturbe kohta mingisuguse protsessi loomiseks. Ma praegu kahjuks ei saa teid tsiteerida. Kas te olete jätkuvalt samal seisukohal?

Selge, sain küsimusest aru. Jah, teie küsimus oli see, kas andmekogude infoturve oleks praegu mõistlik koondada ühtsesse dokumentatsiooni või dokumenti. Kehtiva õiguse kohaselt tegelevad andmekogude järelevalvega kolm asutust: Riigi Infosüsteemi Amet, Statistikaamet ja Andmekaitse Inspektsioon. Andmekogusid hallatakse ju vastavalt avaliku teabe seadusele. Kui mõelda sellele, et meil on palju ametkondi, kellel kõigil on tööplaanid, tööinstruktsioonid, mis tulenevad arengukavast, eelarvest ja alamaktidest, mis lõpuks lähevad töötasandile, siis nende ühtsesse dokumenti kokkupanemisel ei ole praegu väga suurt sisulist mõtet, arvestades ka seda, et me läheme ikkagi konsolideerimise projektiga edasi.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt soovin tänada istungi juhatajat, sest olles olnud nii valitsuse loožis kui ka juhataja toolil, tean, et teinekord tõesti ongi nii, et sinna looži küsimused ei kosta. Ma arvan, et on väga mõistlik, et te tegite erandi, selleks et küsija ja vastaja saaksid teema korralikult läbi arutatud. Sellised inimlikud erandid on minu meelest kodukorras alati põhjendatud.

Aga ma tulen küsimuse juurde. See 350 gigabaiti on selles mõttes üsna kasutu fakt, et 350 gigabaiti võib olla nii selle infotunni salvestus, kus me mõlemad osaleme, aga seal võib olla ka näiteks meie mõlema mingeid delikaatseid isikuandmeid. Võib-olla nendele küsimustele, millele te ei saa AK‑märke tõttu vastata, saate vastata korrektselt kirjalikult. See oleks kindlasti abiks, sest see teema väärib selgust.

Aga ka minu küsimus on küberrünnakute kohta, mis eelmisel nädalal avalikuks tulid. Tegemist on ju paraja põntsuga Eesti e-riigi mainele. Kui detaile ei teaks, siis võikski öelda, et teil oli õigus ja meie e-riik ei olegi turvaline. Aga niipalju kui mina tean, siis ei rünnatud mitte digilugu, kus meie terviseandmed on ja kus nad on jätkuvalt turvaliselt hoitud, vaid rünnati mingit muud andmekogu, mille suhtes pole päris selge, mis seaduse alusel see oli loodud ja kas üldse õiguslikel alustel ning kuidas see oli turvatud. Sellel pole e-riigiga vähimatki pistmist. Vastake, niipalju kui te saate öelda, ja kui ei saa, siis palun samuti vastust kirjalikult. Kui mind selleks hetkeks enam Riigikogus ei peaks olema, siis adresseerige see vastus Reformierakonna fraktsiooni teistele liikmetele. Millist andmekogu siis õigupoolest rünnati ja kas see andmekogu, mida rünnati, oli just nimelt terviseandmete mõttes üldse õiguslikel alustel loodud?

Jah. Ma sain aru nii, et selle vastuse me edastame kirjalikult fraktsioonile.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Küsimus nr 8, selle esitab Ivari Padar ja vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaministri kohusetäitja! Tooge veidi valgust sellesse teemasse, mille nimi on turismimajanduse toetusmeetmed. Ühele küsimusele vastates te mõnevõrra valgustasite neid plaane, mis on. Meil on ju sellel sügisel kahel või kolmel korral see arutelu juba saalis olnud. Turismifirmade esindusorganisatsioonid on teinud ettepaneku palgatoetust rakendada kuni järgmise kevadeni, et kriitiline arv inimesi tööl hoida. Milline on siis praegu see positsioon ja millele saavad turismifirmad loota antud olukorras ja täna, kui detsembrikuu on poole peal? 

Aitäh! Eks ma ju tean neid pöördumisi, olen nende organisatsioonidega ka kohtunud ja kõiki materjale lugenud, mis on saadetud. Turismisektori traagika on selles, et selle tervisekriisi käigus on see kõige rohkem kannatada saav sektor. See olukord lähikuudel kindlasti ei parane. Põhimõtteline valik, mis meil valitsuses oli, kui me kevadel tegime palgameetme, oli see, et me tegime selle kõigile ettevõtetele, sest oli ühiskonna üleüldine sulgemine. See aitas šokist üle saada. Kui elu uuesti käima läks, siis hakkasid ettevõtted tagasi tulema ja uuesti jalgu alla saama, välja arvatud turismisektor, kelle rahavood kadusidki ära, kelle sissetulekud kadusidki ära. Nüüd on valiku koht, kas me sellele sektorile jätkame erandkorras raha andmist, ükskõik kas palgameetmena või mingisuguste otsetoetustena, või mitte. Valitsuses ei ole poliitilist kokkulepet, et me saaksime kogu seda sektorit, ütleme, suures mahus läbi kriisi kanda järgmise aasta suveni või mis iganes aeg siis on. Sellist poliitilist isu lihtsalt ei ole. Kui me mõtleme palgatoetuse peale, siis pole rahalises mõõtmes suurt vahet, kas inimesed koondatakse ära ja nad lähevad töötukassast raha küsima või teeb töötukassa mingi erimeetme ja maksab nendele ettevõtetele umbes samas suurusjärgus. Vahe tuleb sisse sellest, kas need ettevõtted lõpetavad või mõningatel juhtudel külmutavad oma tegevuse või mitte. Selle jaoks, et nad lõplikult oma tegevust ei lõpetaks, vaid lihtsalt vähendaksid koosseise ja jooksvaid kulusid, on tehtud muud toetusmeetmed, mis reeglina on käinud EAS‑i kaudu. Nagu ma ütlesin, alguses oli lisaeelarves suurusjärgus 35 miljonit, praegu me oleme juurde pannud natuke vähem kui 15 miljonit. Võrreldes kõikide muude sektoritega, ja kui me paneme juurde siia veel selle, et me oleme ka KredExi kaudu toetanud ju suures summas laenudega näiteks Tallinkit, on turismisektor kõikidest meetmetest selgelt kõige suurema proportsiooniga toetust saanud nagunii. Aga me ei tee keegi endale illusioone. Meil ei ole seda raha ja meil ei ole poliitilist tahet kanda kogu sektorit kriisist läbi niimoodi, et kõik ellu jääksid.

Ivari Padar, täpsustav küsimus, palun!

Ei kõla eriti optimistlikult see teie ettekantu, et puudub poliitiline tahe ja kabinet pole kokkuleppele saanud. Kas te oskate rohkem seletada, kunas need kokkulepped võivad tulla? Kas näiteks selle aastanumbri sees on see variant olemas või siis, kasutades uudissõna, mis Sõnauses sai ära märgitud, tullu ehk tulevast aastast? Kas need otsused lähevad järgmisesse aastasse? Te oma ühes vastuses siin ka täna olete öelnud, et tuleb toetada tugevamaid. Kui need otsused tulevad, kuidas te seda selektsiooni oskate teha? Selge, et turismisektoris on väga erineva mahuga ettevõtteid, on käibemahukad ettevõtted ja on väiksemad tegijad. Kuidas seda selektsiooni teha? Kaks küsimust: kunas need otsused võivad poliitiliselt tulla ja milline võib see selektsioon olla?

Jah, lisaks lisaeelarve rahale, millest me juba rääkisime ja mida te kõik teate, on valitsus teinud eraldi otsuse 5,8 miljoni eraldamiseks EAS‑i kaudu. See raha on põhimõtteliselt juba välja makstud, see otsus oli sügisel tehtud. Nüüd on meil veel eraldi 8 miljonit eurot laua peal, mille me ka suuname EAS‑i ja mis on jaotatud nelja sahtli vahel, milleks on toitlustusasutused, majutusasutused, poed, mis müüvad eelkõige välisturistile suunatud meeneid, ja välisturismi vahendamise või turismiettevõtted. Loomulikult, kui sa selle 8 miljoniga proovid terve Kaana pulma ära toita, siis tegelikult ei toida. See on pisku kogu sellele seltskonnale. Aga see sõel, mida me kasutame, on käibe langus. Kui käibe langus on olnud vähemalt 60%, siis nad saavad seda raha. Lisaks sellele ei ole seal mitte põrandat all, sest me tahame, et ka väikesed ettevõtted seda saaksid, aga on lagi peal. Üle teatud summa, mida ei ole veel paika pandud, ei saa üks ettevõte raha saada. Selline see põhiraamistik on.

Eerik-Niiles Kross, palun!

Aitäh! See küsimus seondub turismisektoriga ainult osaliselt. Ma tahtsin küsida, mida teie arvate otselendude keelamisest. Ilmselgelt muudab see ju inimeste liikumise ebamugavamaks ja nende kontakte mitmekordseks, kuna nad lendavad mitme ümberistumisega. Ütleme, töölised lendavad Rootsi ehitama läbi mitme riigi, selle asemel et otse lennata. Vahepeal oli nii. Ma küsisin seda Taavi Aasa käest kirjalikult. Tema väitis, et see on kõik vajalik ja tark ning ka teadlased seda justkui soovitavad. Samas, teadusnõukojalt on tulnud info, et nende arvates ei ole sellel efekti, kontrollima peab ikkagi inimesi, mitte lennukeid. Miks me keelame otselende, mitte üleüldse lendamist?

Mina toetan seda sellest loogikast lähtuvalt, et kui reisimine on ebamugav, siis reisitakse vähem ja kontakte on vähem. Nii lihtne see ongi. Loomulikult, me saame aru, et osal inimestel on ikkagi vaja reisida ja kui nad ei reisi lennukiga ja kolmekordse ümberistumisega, siis nad leiavad mingi teise viisi. Aga mida vähem reisimist praegusel ajal on, seda rohkem on pärsitud haiguse levik. See on see loogika, miks otselende on piiratud.

Ma ikkagi tulen tagasi selle juurde, et ei ole mingit ühtset teadlaste seisukohta. Praktiliselt kogu koroonateemal on teadusmaailmas väga-väga ägedad või väga põhimõttelised vaidlused, kuidas ta levib, kuidas levikut takistada, missugused on parimad ravimeetodid. On väga-väga palju erinevaid vaateid sellele asjale. Kui oleks üks ühtne teadlaste seisukoht, et nii on ja nii tehke, siis oleks ka poliitikutel kergem otsuseid langetada, aga tegelikult seda ei ole.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Küsimus nr 8, mille esitab Eerik-Niiles Kross. Talle vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Hea juhataja! Hea minister, aitäh! Küsimus on välispoliitika kohta. Jääb mulje, et Vabariigi Valitsus on üsna kummalises olukorras, kus üks kolmandik valitsuse liikmetest tunnustab meie juhtiva julgeolekupartneri valitud presidendina ühte meest ja kaks kolmandikku tunnustab teist meest. Millalgi me seda siin saalis arutasime ja siis te ütlesite, et kui kunagi kohtud asja ära otsustavad, siis vaatame, et küll me töötame selle presidendiga, kelle Ameerika valib. Tänaseks on selge, et president Trump on otsustanud jätkuvalt väita, et tema on seaduslikult valitud, ja on kuulutanud välja umbes nagu paralleelinauguratsiooni, samal ajal kui Biden ametisse astub. Kas te olete järelmeid õiguslikult analüüsinud? See on päris huvitav probleem, mis siis edasi saab. Kui EKRE saab kutse Trumpi inauguratsioonile, kas te siis lähete ja kas te hakkate suhtlema ning kas teie ministrid hakkavad suhtlema Trumpi meestega ja ülejäänud ministrid Bideni meestega? Kuidas see kõik hakkab välja nägema?

Aitäh! See on kahtlemata väga põnev ja pretsedenditu olukord. Ma siiski manitseksin mitte kasutama sellist väga kindla tähendusega sõna nagu "tunnustamine". Keegi ei ole siin veel midagi ega kedagi tunnustanud. Ameerika valimiste protsess ei ole tõepoolest veel lõpule jõudnud, valijameeste kogu ei ole koos käinud, kõikides osariikides ei ole isegi valimistulemused veel lõplikult kokku loetud. New Yorgi osariigis loetakse jätkuvalt alles hääli. Mõned osariigid on pöördunud otse ülemkohtu poole. Kui ma õigesti mäletan, siis Texase osariik taotleb, et ülemkohus tühistaks valimistulemused neljas osariigis, väites, et seal on toimunud valimisseaduste sedavõrd ulatuslik rikkumine, et teiste osariikide võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes on nende huve kahjustatud. Seal möll käib. Me küll seda Eesti meediapildist ei näe ega kuule, kui te just ei loe Uusi Uudiseid, aga möll käib. Nii et ei, me ei ole arutanud seda – ma mõtlen, valitsus ei ole arutanud seda –, mis siis saab, kui Ameerikas on kaks ennast presidendiks kuulutanud presidenti. Kahtlemata ei ole see mitte ainult Eesti valitsuse jaoks väga keeruline olukord, vaid, ütleme niimoodi, tervele läänemaailmale on see pähkel, jah.

Eerik-Niiles Kross, palun täpsustav küsimus!

Osaliselt Uutest Uudistest, Objektiivist ja teie meediaväljaannetest küsimus ongi ajendatud, sest seal on lausa kutsutud üles minema ka Eestist relvaga USA demokraatiat kaitsma. EKRE aktivistid on saatnud ka Riigikogu liikmetele vastavasisulisi üleskutseid meili teel. Küsimus ei olegi praeguse olukorra kohta. Me saame aru, et te olete koos Vladimir Putiniga otsustanud oodata viimase hetkeni, enne kui Bidenit õnnitleda või teda tunnustada. Aga küsimus on sellele järgnevas perioodis, sest nüüdseks on minu meelest üsna kindel, et president Trump ei kavatsegi tunnistada, et tema on valimised kaotanud. Ma arvan, et läänemaailmale see väga suurt peavalu siiski ei valmista, erinevalt teist. Kõik lääneriigid on praeguseks ikkagi president Bidenit, president‑elect Bidenit õnnitlenud. Ühel hetkel, mulle tundub, te peate ikkagi vist sammukese tagasi astuma. Või?

Ei, ma ei tea, kuhu me oleme astunud, et me peame kuhugi tagasi astuma. Aga ma jah, saan aru, et kui meie oleme ühes pundis Putiniga, siis teie olete ühes pingis Xi Jinpingiga, kes on nagu teisel poolel. Kui tahta leida mõnda autokraati, kellega oma poliitilist vastast sabapidi kokku siduda, siis leiab kindlasti. Aga ei, ma jätkuvalt jään selle juurde, et valimisprotsess Ameerikas ei ole lõppenud, ja ootame ära, kuni ta on lõppenud.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Muidugi, teie kõnelemine valitsuse liikmena on vist lõplikult lõhkunud selle ilusa lootuse, et välispoliitika on erakondadeülene konsensus. Tõsi, seda üritas lõhkuda juba Edgar Savisaar, kui ta ei suutnud välja hääldada, kas Krimm annekteeriti või vabastati. Teie rääkimine valitsuse positsioonilt on muidugi Eesti julgeoleku seisukohast veel suurusjärgu võrra kahjulikum.

Aga kuna aeg pressib peale ja minu küsimuseni vist kahjuks ei jõuta, siis andke mulle andeks teemavahetus. Sellest teemast sõltub tegelikult väga palju see, milline näeb välja meie järgmine aasta. Küsimus puudutab seda, et see, kui lahti või kinni on Eesti ühiskond, sõltub sellest, kas ja kui palju me suudame Eesti inimesi vaktsineerida, kas meil on selleks loodud kõik võimalused, kas meil on selleks piisavalt doose, kas see korraldus on detailideni läbi mõeldud. Ütlen ausalt, et mulle tundub praegu, et valitsus on erakordselt ebaambitsioonikas. Sest kui Tanel Kiik räägib 100 000 doosist, mis tähendab umbes 50 000 inimest, siis see inimeste arv, keda esimese kvartali jooksul oleks võimalik vaktsineerida, ei kata isegi tervet eesliini mitte. Näiteks Suurbritannias on vaktsineerimine juba pihta hakanud ja esimesed inimesed eile selle vaktsiini said. Kas teie, kes te täna olete peaministri asendaja, olete rahul sellega, kui ambitsioonika hoiaku Eesti on võtnud vaktsineerimise teemal, ja millal lõpuks jõuab valitsus selleni, et meil on konkreetne plaan ja kogu rahvastik saab vajaliku vaktsineerimiskatte? 

Ma ei tea, millal on olnud Eestis erakondadeülene konsensus. Minu meelest pole seda kunagi olnud. Minu meelest on Eesti julgeolekut oluliselt rohkem ohustanud teie erakonna ridadesse kuuluv diplomaat, kes Brüsselis kuskilt orgialt ära viidi. Sellest te muidugi rääkida ei taha.

Aga lähme tõsisemate teemade juurde. Minu meelest toimub siin praegu täiesti lahtisest uksest sissemurdmine. Muidugi, ma saan aru, te vihjate sellele, et Suurbritannias on vaktsiin kasutusel ja Brexit on ikkagi neile hästi mõjunud. Kui nendel on iseseisva riigina võimalik oma asju ise otsustada ja neid ravimeid kasutusele võtta, siis nad on teistest kõigist ees. Teatavasti peavad kõik need vaktsiinid – Euroopa Liit on välja valinud seitse vaktsiini, mida peetakse kõige potentsiaalikamaks, neile on pandud broneering peale – kõigepealt saama Euroopa vastavatelt ametiasutustelt kasutusloa. Kõikidele liikmesriikidele on pakutud võimalust ettemaksuga osaleda nende rohtude broneerimises ja mingi koguse endale saamises. Eesti on kõikides neis broneeringutes ennast registreerinud ja ka ettemaksud teinud. Kui me kõik seitse rohtu välja ostame, siis on meie kulu suurusjärgus 33,5 miljonit. Lisandub 8,5 miljonit kulu igasugustele lisatarvikutele, alates spetsiaalsetest süstaldest, lahustitest, nõeltest, mingitest ultrasügavkülmikutest, kuivast jääst ja muudest asjadest. See on n‑ö taristu, mis sellega kaasas käib, aga see on midagi, mis meile jääb pikalt kätte, ehk sellega me uuendame oma meditsiinisüsteemi vaktsineerimistaristut. Meil on lootus, nagu öeldud, juba jaanuaris koos kõikide teiste Euroopa riikidega esimesed vaktsiinid saada. Meil on plaan katta kiirendatud korras ära pool elanikkonnast. Need on riskirühmad: eesliinitöötajad, teatud vanusegrupi inimesed ja teatud kroonilised haiged. Seda poole elanikkonna vaktsiiniga katmist me plaanime teha tasuta, see on riigi ostetud vaktsiin, mille saab tasuta. Selle järel, sõltuvalt sellest, missugune on edasine nii viiruse leviku kui ka ravimite väljatöötamise areng, me 2022. aastal teeme eraldi otsuse, kas me jätkame vaktsineerimist tasuliselt või tasuta või osaliselt omaosalusega. Aga kui me praegu vaatame neid koguseid, mille me oleme broneerinud, ja arvestame sellega, et me kõik need kogused ka kätte saame, siis me tegelikult võime vaktsineerida kogu Eesti elanikkonna 2,5 korda üle.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, nr 10, esitaja Jevgeni Ossinovski ja vastaja rahandusminister Martin Helme peaministri asendajana. Palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Veel enne, kui see rõõmus vaktsineerimise programm käima läheb, on valitsuse sussilohistamise tulemusena meil jõulu ja uusaasta vaheline aeg selline, et haiglasüsteem vangub kriitilisel piiril, kuna te õigel hetkel jätsite vajalikud ennetavad tegevused tegemata ja jõudsite ühiskonna juhtimisega sinna, kus me täna oleme, et meil on ühes piirkonnas Euroopa üks kõrgemaid nakatumisnäitajaid. Aga et see ei jääks lihtsalt niimoodi deklaratsiooniks, siis ütlen, et mind väga üllatas teie vastus minu eelmisele küsimusele, et te ei nõustu sellega, nagu asi oleks kontrolli alt väljas, teie arvates kõik on kontrolli all. Et kui on Euroopa kõrgeim nakatumisnäitaja, siis nii pidigi minema, et te oletegi niimoodi seda protsessi, seda epideemia levikut juhtinud, sellisel viisil, et teie hinnangul on teil kõik käpas.

Sellest tulenevalt on mul väga tõsine küsimus, millele te peaksite vastama. Te ütlesite, et valitsus on arutanud, kas Eesti ühiskond oleks valmis taluma 10–15 koroonasurma päevas jne. Tundub, et vahepeal on valitsuse eesmärk epideemia ohjes hoidmisel muutunud. Härra Ratas ütles meile esimese laine lõpus, et teise laine ajal on eesmärk keerata lukku viirus, mitte ühiskond, ja rääkis, et kõiki üleriigilisi piiranguid püütakse vältida, sest me oleme hästi valmis, me valmistume teiseks laineks, teeme kõik haiguspäevadega seonduva ära, saame infotehnoloogilised vahendid tehtud ja siis kasutame täppispiiranguid. Me teame, kuidas sellega läks. Peale Terviseameti kontaktihoidmist, mis oli suhteliselt õnnestunud kuni oktoobri keskpaigani, ülejäänud asjad liiga hästi ei läinud. Aga mis on siis valitsuse tänane strateegia, kust kohast peale te ütlete, et asi on siiski käest ära läinud ega ole läinud plaani järgi? Mis see nakatumisnäitaja on, mille puhul te saate öelda, et jah, te oletegi sellega arvestanud? Ma arvan, et ühiskond vajaks siiski selget selgitust, kui strateegia on muutunud ja rahvatervis ei ole enam esiplaanil.

Aitäh! Ma kõigepealt tahan kõigile meelde tuletada, et koroonaviirus ei ole Eesti valitsuse leiutatud ega laialikantud asi, see on ikkagi Hiina kompartei asi. Ei ole meie süüdi selles, et see viirus mööda maailma ringi käib. Nagu ma olen täna korduvalt öelnud, Eesti on saanud selle viiruse ohjeldamisega ja selle viiruse leviku tagajärjel tekkinud majanduskriisiga paremini hakkama kui enamik teisi riike Euroopas. Nii et kõik need jutupunktid, kuidas asi on käest ära ja asi on hull ja kuidas me oleme sussi lohistanud, ei ole lihtsalt adekvaatne jutt. Täpselt samamoodi ei ole adekvaatne jutt see, kuidas Eesti on kõrgeima näitajaga. Ei ole kõrgeima näitajaga. Me oleme praegu Euroopa keskmiste hulgas. Me olime pikalt Euroopa madalamate hulgas ja nüüd, kui teistest riikidest on laine üle käinud ja näitajad on hakanud allapoole tulema, oleme me ikka veel keskmiste hulgas. Me kõik teame, et kuna see toimub teatava ajalise viitega, siis me tõenäoliselt liigume oma numbritega kõrgemale ja need riigid, kellel tipp on juba möödas, liiguvad madalamale. Nii et me liigume selles mõttes selles tabelis tõepoolest ettepoole, aga sellel on oma loogiline põhjus ja me ei ole sellest hoolimata ikkagi kõige kõrgemate näitajatega. Eriti siis, kui me võrdleme sellega, mis on teiste tipud olnud. Nii et ma seda kriitikat absoluutselt omaks ei võta.

Te võite muidugi rääkida sellest, kuidas meil ei ole mingit sõnumit ega mingit plaani. Mina ütlen väga lihtsalt: me kuulame teadusnõukoja ettepanekuid. Me rakendame teadusnõukoja ettepanekuid pärast seda, kui nad neid meile esitavad, olles neid kaalunud ka kõikides muudes aspektides, mitte ainult seda, kas haiglates on voodikohti või ei ole. Me peame vaatama kogu ühiskonna toimimist laiemalt. Me teeme vajalikud ettevalmistused ja reageerime täpselt siis, kui on õige aeg. Ei ole vaja teha niimoodi, et kui meile visatakse teisipäeva hommikul laua peale mingisugune hulk asju, siis me isegi ei loe neid läbi, vaid hakkame kohe rakendama. Kõigepealt peavad valitsuse liikmed saama aru sellest, mida see kaasa toob, nad peavad läbi rääkima oma fraktsioonidega ja siis neljapäeviti me tavaliselt otsustame. See on väga mõistlik juhtimismudel. Ei, ei ole midagi maha magatud.

Aitäh! Hästi kiirelt üks minut küsimuseks ja üks minut vastuseks, siis saab aeg läbi. Palun, Jevgeni Ossinovski, täpsustav küsimus!

Ma tänan! Vastust siiski ju ei tulnud. Küsimus on, kas valitsuse strateegia on muutunud. Eesti rahvas on siiani elanud teadmisega, et strateegia ei ole muutunud, et valitsus töötab ja hoiab viiruse kontrolli all sellisel viisil, et Eesti haiglasüsteem ei jõua ülekoormuseni, et me ei jõua üleüldiste kinnipanemispiiranguteni, et asja suudetakse juhtida teistmoodi, kui juhiti kevadel, nii nagu meile lubati. Nüüd me oleme jõudnud sinna, et need üleriigilised piirangud tulevad. Seda esiteks. Mina ütlesin, et Ida-Virumaa on Euroopa ühe kõrgeima nakatumisnäitajaga. Me näeme, et haiglas on 400, 500, võib-olla 600 inimest mingil hetkel, mis toob kaasa haiglasüsteemi kinnijooksmise.

Nüüd on küsimus: kas olukord on teie arvates jätkuvalt kontrolli all ja mis hetkel teie viiruse ohjeldamise paradigmas tuleb kätte hetk, kui te ütlete, et tegelikult on asi käest ära, ei ole enam plaanipärane ja on halb? Mis see teie viiruseohje strateegiline eesmärk on?

Aitäh! Ma kõigepealt ütlen, et strateegiline eesmärk, mida te enne tsiteerisite, ongi seesama: vältida ühiskonna lukkukeeramist nii kaua kui võimalik. See ongi ju see strateegia. See on see strateegia, mida siin mulle ja kogu valitsusele kaks tundi järjest on ette heidetud. Aga ma tahan lihtsalt öelda, et meditsiinisüsteem ei ole praegu ülekoormuseni jõudnud. Meil on kaks haiglat, mis on oma täituvuse piiri peal ja kus on tõesti probleem. Kui jätkuvalt tuleb suurtes kogustes haigeid peale, siis nad peavad hakkama neid hajutama teistesse haiglatesse. Aga üleüldiselt on Eesti piisavalt väike riik, me suudame neid üle riigi hajutada. Nii et ei ole ülekoormatud. Ma jääksin ka selle arusaamise juurde, et meditsiinisüsteem teenib inimesi, mitte inimesed ei teeni meditsiinisüsteemi.

Aitäh! Tänan küsijaid! Tänan vastajaid! Infotund on läbi.