Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 9. töönädala neljapäevast istungit. Nagu alati, on võimalus üle anda arupärimisi ja eelnõusid. Ei ole arupärimisi ega eelnõusid. Palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 57 Riigikogu liiget, puudub 44.

Võime alustada tänase päevakorraga. Tänases päevakorras on üks punkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Estonia hukk – kas tõde tõuseb viimaks pinnale?" arutelu. Ettekandjad on reisiparvlaeva Estonia hukust pääsenu Ain-Alar Juhanson, Margus Kurm, kes oli valitsuse uurimiskomisjoni esimees aastatel 2005–2009, ja kolmas ettekandja on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige Kalle Grünthal.

Tutvustan nüüd selle küsimuse käsitlemise korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras Riigikogu juhatus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Estonia hukk – kas tõde tõuseb viimaks pinnale?" arutamiseks järgmise korra. Reisiparvlaeva Estonia hukust pääsenu Ain-Alar Juhansoni ettekanne on kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Teine ettekanne, valitsuse uurimiskomisjoni esimehe Margus Kurmi ettekanne, on kuni 30 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme Kalle Grünthali ettekanne on kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised. Sõnavõtuga võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõtuga fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on ka kohe teinud ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni, aga selle paneb juhataja hääletusele siis, kui see kellaaeg lähemale jõuab.

Võime alustada päevakorra käsitlemist. Ma palun siia esimeseks ettekandeks kõnetooli reisiparvlaeva Estonia hukust pääsenu Ain-Alar Juhansoni. Palun, härra Juhanson! Ettekandeks on kuni 15 minutit.

Tervist kõigile! Kõigepealt, on suur au jagada siin teie ees oma kogemust, mis juhtus 26 aastat ja natuke enam tagasi. Tol hetkel olin 17-aastane ja loomulikult maailmapilt sel ajal oli hoopis teine kui see, mis tänaseks on kujunenud. Me olime koos treeningukaaslaste ja sõpradega teel spordivõistlustele Saksamaale. Me olime viimane auto, mis Estonia pardale pargiti, ja loomulikult suures eufoorias, sest ees oli ootamas järjekordne rahvusvaheline spordivõistlus, maailma avastamine ja kõik muu. Vahemärkusena ütlen, et kuna aeg on lühike, siis ma teen kokkuvõtte oma kogemusest suhteliselt kontsentreeritult. Aastate jooksul nendest asjadest rääkides olen kogenud, et selleks, et täit pilti edasi anda, võiks kuluda tunde.

Nüüd tagasi selle kogemuse juurde. Laevale jõudes otsustasime, et viiest seltskonna liikmest neli lähevad laeva sisse ja meie n-ö autoriteetne juht Jaan Pehk otsustas, et tema jääb autosse rattaid valvama ja ööbima. Ta tundis ennast nii paremini. Sinna ta meist jäi, vaatamata meie keelitustele ja meelitustele, et mõistlik oleks ikkagi laeva sisse tulla.

Laeva sisse minnes otsustasime nagu ikka tol ajal vaeste sportlastena, et kõige odavam on võtta kahene kajut nelja peale. Me saime selle kajuti autoteki alla ja sinna me siis magama läksime, neljakesi kahesesse kajutisse: kaks inimest põrandal, kaks voodis. Me olime magama jäänud, me kella ei vaadanud, loomulikult ei osanud aimata, et me peaksime seda konkreetselt vaatama. Küll aga oli tormisel merel, kus laev pidevalt kõikus, uinumine loomulikult raskendatud. Aga magama olime kõik jäänud, kuni ühel hetkel suure raksatuse peale üles ärkasime.

Ma tegin kajuti ukse lahti ja vaatasin koridori. Nägin koridori seinte vahelt vett jooksmas. Ma olin siis autoteki all. See on üks fakt, üks oluline nüanss, mis vajaks väga selgelt läbimõtlemist ja lahtiseletamist, sest ma ei olnud ainuke, kes nägi autoteki all, et seintest tuleb vett. Ma ei ole laeva tehnilise ehitusega kursis, ei ole mina spetsialist seda ütlema, aga minu parima teadmise alusel sellisel juhul, kui vesi autotekile jõuab, ei tohiks see jõuda sealt edasi. Aga las uurijad teevad oma tööd.

Sealt edasi, kuna ma olin esimene, kes kajutist välja tuli, siis tundus mulle seda kõike nähes, et laev on kohe kreenis – väga raske öelda, kui palju –, aga tuntavas kreenis. Läksin kajutisse tagasi, ütlesin kaaslastele, mida ma tundsin, mida ma nägin. Kuna olukord oli segane, me olime une pealt üles ärganud ja teadmata, mis tegelikult juhtub, otsustasime, et me lähme üles reception'isse või peatekile, uurimaks välja, mis tegelikult juhtus.

Selle teekonna alustamiseks loomulikult otsustasin, et panen endale vähemalt teksapüksid jalga, ja võtsin pluusi kaasa. Kaaslased panid ka elementaarsed riided selga ja alustasime teekonda treppidest üles. Selle teekonna vältel, kui me jõudsime uuesti kajutist välja, me nägime kohe alguses veemahtu koridoris oluliselt suuremana kui algselt esimese kogemuse ajal, võib-olla mõned minutid enne seda. Seega see protsess oli suhteliselt kiire. Ja me nägime inimesi enda ümber erinevalt: kes istus maas, teadmata, mida teha, kes jooksis ringi ja kes proovis liikuda ülespoole nii nagu meie.

Selleks ajaks, kui me jõudsime viis kuni kuus tekki ülespoole, reception'i juurde, oli laev juba sellises kreenis, et sisuliselt põranda peal ilma lisatoeta ei olnud võimalik kõndida – see oli muutunud väga järsuks. Ja kui te kujutate ette, siis reception'i jõudes, et seal midagi üldse edasi ette võtta, nägime, et seal oli oluliselt rohkem rahvast, kui me oskasime oodata, väga erinevate käitumismaneeridega: kes oli paanikas, kes ei osanud midagi ette võtta, kes käitus täpselt nii, nagu ta oskas. 

Ma arvan, et see hetk sealsamas reception'i suures saalis või laeva kõige suuremas saalis oli see hetk ja need kogemused olid need, mida, ma arvan, ükski inimene ei peaks endaga kaasas kandma. See oli vaatepilt, mida ükski inimene ei peaks nägema. Aga me ei saa ajalugu muuta. 17-aastane noormees näeb oma silma all noori inimesi surma saamas, hukkumas – see on midagi, mis ilmselt jääb meelde kogu eluks, ent me õpime sellega elama ja sellega hakkama saama.

Selleks ajaks, kui me reception'i jõudsime, oli selge, et laevaga on midagi väga pahasti ja me peame laevast välja saama, kuna laev keerleb ja keerleb ja ühel hetkel see, mis oli põhi, saab pealmiseks osaks ja vastupidi. Saime aru, et ainuke viis pääseda on laevast välja ehk reelingule või välitekile saada, kasutades selleks seina ääres olevaid käsipuid. Nende kasutamiseks oli tekkinud väga oluline järjekord. Kuna käsipuu oli ainult ühel pool treppide juurest minnes, pidi väljaminekuks kurja vaeva nägema. Ja see oli füüsiliselt väga raske, kuna kreen pidevalt suurenes.

Kui me olime jõudnud laevas selle hetkeni, et meie kord oli käes, oli meie neljaliikmelisest seltskonnast alles kaks, sest Kristjan Raiend ja Ülle Karu olid reception’i jõudes meiega kontakti kaotanud. Kristjan andis teada, et ta läheb ja otsib päästeveste, Ülle läks temaga kaasa. Rohkem me neid kahte kaaslast ei näinud. Me saime laevast välja, see oli füüsiliselt raske. Anti, minust vanem ja loomulikult füüsiliselt tugevam, aitas veel nii paljusid, kes meie järel tulid, samamoodi sellest küljeuksest välja, mis tegelikult ühel hetkel tundus, et muutus laeluugiks, kuna laev oli nii palju keerelnud.

Laeva välitekil olles otsisime endale päästevestid, need olid ilusti saadaval. Meie juurest käis läbi ohvitserivormis eesti keelt kõnelev härrasmees, kes küsis, kas meil on kõik korras. Ta vaatas, kas meil vestid seljas, ja liikus edasi. Meie küsimus talle oli, kas päästepaati on võimalik alla lasta, et kas me saame aidata. Ta ütles, et sellise kreeni juures ei ole seda võimalik teha.

Sealt edasi liikusime Antiga koos laeva külje peale. Seal oli veel rahvast samamoodi proovimas leida lahendust, kuidas ellu jääda. Nägime kaugelt ka teiste laevade tulesid, mis loomulikult süstis optimismi, et me ei ole üksi. Isegi sel hetkel, kui laev oli juba nii kreenis, et meil oli võimalik laeva külje peal kõndida, ei olnud veel usku, et see laev põhja läheb, sest me ei uskunud, et tänapäeval sihuke asi võimalik on.

Aga sellegipoolest mingi aja möödudes, mis ei olnud väga pikk, me Antiga arutasime, et laeva külje pealt vette hüpates me seame ennast ohtu, kuna lained olid suured ja me nägime, mis juhtus kaaslastega, kes nii talitasid. Otsustasime, et me suundume laeva ühe otsa poole. Me siis ei teadnud, et tegemist on laevaninaga. Me jõudsime laevaninasse ja nägime seal metallist võrestikuga seina. See oli laeva ramp, mis oli suletud. See on fakt, mis lõpuraportis ei kajastu. Ma olen seda kolmele uurijale öelnud, ma ei tea, miks, aga see seal ei kajastu. Lõpuraport ütleb midagi muud – kes teab, mis põhjusel. 

Me otsustasime Antiga mööda seda võrestikku leida tee veele lähemale, selleks et hüppamine liiga kõrge ei oleks. Ühel hetkel tegime hüppe, saime vette. Kaotasime selle käigus oma päästevestid, aga mõlemad tulime vee peale ja leidsime tee laevast eemale. Soov oli laevast eemalduda just sellel põhjusel, et mitte olla laeva juures, kui see hakkab päriselt põhja minema, mis tundus sel hetkel juba väga selge. Sealt edasi leidsime päästeparve. Olime päästeparves kuus tundi ja meid päästeti helikopteriga hommikutundidel. Parves oli kokku kuus inimest ja kõik, kes parves olid, pääsesid sellest ööst eluga.

Kui võtta kokku see lühike teekond selle napi 15 minutiga, mis mulle antud on, siis saan siia juurde öelda ainult seda, et väga vähesed pääsenud on valmis oma kogemust jagama. Ma olen andnud selle lubaduse, et see on vähim, mida ma oma kaaslaste ja kannatanute heaks saan teha. Ja seepärast ma täna siin olen. Mina, üks pääsenu, saan ainult enda eest rääkida. Ma näen, et minu tunnistust ei ole arvestatud ametlikus lõpuraportis. Ja see võib-olla ei olegi ... See on minu enda tragöödia või minu probleem.

Aga 26 aastat olen ma pidanud rääkima igal septembrikuul, arutamaks meediaväljaannetega erinevatel seminaridel, miks see nii juhtus. Mul ei ole vastust, seepärast et tänaseks ilmsiks tulnud uued faktid on midagi, mis näitavad, et me ei ole päris lõpuni selgeks teinud, mis tol ööl juhtus.

Ja siinkohal on mul palve teile kõigile. Estonia katastroof on oluline sündmus, mis puudutab kogu meie riiki, meie riigi väärikust ja olemasolu. Kui me seda teemat käsitleme, siis võib-olla on võimalik seda teha selliselt, et omavahelised erimeelsused vahele ei tuleks ja me leiaks ühise meele ja arusaama, et lõplik tõde lõpuks päevavalgele tuleks. Sest seda väärivad tänaseks juba 26 aastat oodanud ellujäänud, kannatanud, lähedased – kõik, kes asjasse puutunud on. Ja neid on väga palju. Me räägime hauarahust, mida ei tohi rikkuda. Aga kuidas on nende inimeste rahuga, kes täna edasi elavad? See on väga oluline, ma arvan, ja ma arvan, et neid peaks käsitlema koos. 

Ma väga tänan ja mul on hea meel, et Eesti praegune valitsus on võtnud eesmärgiks algatada tehniline uurimine. Mind on kaasatud ka riigisekretäri juures iga kuu toimuvatele koosolekutele, kus on ka teisi kannatanuid ja nii-öelda asjasse puutuvaid lähedasi, organisatsioone. Ja seal olles loomulikult ma näen püüdlusi olukorra lahendamiseks, aga me ei saa sellest üle ega ümber, et antud teema on seotud poliitiliselt hauarahulepinguga. Ja nii palju, kui ma nendest kohtumistest õppinud või aru saanud olen, siis selleks, et ausalt, selgelt ja üheselt Eestile kui lipuriigile kohaselt asi selgeks teha, peavad sellega nõus olema ka meie saatusekaaslased, nii Soome kui Rootsi. 

Ma arvan, et see on keeruline olukord, kus tõesti surve ja soov ja tahe võib olemas olla, ja ma loodan, et me ei jää siin kinni poliitilistesse argumentidesse ja erimeelsustesse riikide vahel. See teema ... Ma küll olen väga lähedalt puudutatud, aga ma näen, et see mõjutab väga paljusid. Ja ma olen veendunud, et kui me suudaksime teha põhjaliku uurimise, siis see annaks rahu. Isegi kui ta kinnitab olemasolevaid teadmisi, siis ta annaks rahu väga-väga paljudele. Ja see on see, mis minu arvates on veel tegemata. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea Ain! Ma tunnen sind aastakümneid ja ma ei ole mitte kunagi tihanud sinult seda küsida. Aitäh, et jagasid oma lugu! Aga mu küsimus on selline: kes on praegusel hetkel kõige rohkem selle vastu, et seda laeva uurida?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et sellele oskab võib-olla vastata riigisekretär kõige paremini, kuna tema on määratud Eesti riigi poolt asja vedama. Nii palju kui ma sellest aru saan, siis takistuseks on ennekõike kokkulepe Soome ja Rootsi vastavate organisatsioonidega või riigi poolt määratud organisatsioonidega. Viimasel kohtumisel selgelt välja öeldud probleem ongi selles, et alles pärast kahte kuud on lõpuks Soome valitsus võtnud vaevaks ja leidnud selle organisatsiooni, kes meiega suhtlema hakkab. Need asjad on väga aeglased. Minu jaoks on küsimus ka selles – puhtalt minu arvamus –, et kui meil on ka vähim kahtlus, et seal võib olla mõne riikliku osapoole poolt mingisugune ... Kuidas ma nüüd peaks poliitiliselt korrektselt väljenduma? Kui seal on kahtlusi, et mõni riik võib olla midagi varjanud, siis on väga raske leida ühist keelt, et avada see uurimine ja teha seda lõplikult ja põhjalikult. Ma arvan, et see võib olla üks takistuskivisid, et seda põhjalikult läbi viia. Ma saan aru poliitilistest probleemidest. Keegi ei taha kellegagi riidu minna ja sellel ei olegi mõtet, aga ma kahtlustan, et seal võib olla selliseid takistusi.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh sõna andmise eest! Ja suur tänu teile, Ain-Alar, et te julguse leidsite ja siia tulite, sest vähe on neid, kes räägivad. Minu küsimus ongi selline. Öelge, palun, kas teile, eriti n-ö algusaastatel on avaldatud ka mingit survet, et ei tohiks rääkida. Kas on tahetud saada mingit vaikimisvannet? Ja mida te sellest valdkonnast üldse teate? Me ju teame, et keegi eriti rääkida ei taha. Küsin juurde ka, mida teil on teada kapten Pihti pääsemisest. Telepildis me oleme kõik näinud, et ta oli päästetud. On teil lähemalt mingeid teadmisi?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma olen vastanud kolmele uurijale, kes on selle aja vältel minuga suhelnud. Üks nendest istub ka siin saalis ja ilmselt oma ettekandes saab sellest rääkida. Mulle ei ole kordagi mitte mingisugust survet avaldatud, et sellest või teistest rääkida või mitte rääkida. See on mu enda vaba tahe ja otsus ja moraalne kohustus sellest rääkida. Sellepärast ma siin ka olen.

Kui kommenteerida erinevaid vandenõuteooriaid või siis ka konkreetselt sedasama kapten Pihti teooriat, siis mina seda telepilti näinud ei ole. Ma saan aru, olen seda tunnetanud nende 26 aasta vältel, et neid teooriaid on väga palju ja väga erinevaid. Ja need saavad tekkida ainult ja ainult siis, kui pole selget ja üheselt mõistetavat uurimistulemust, millega kõik nõus on.

Kui me vaatame ajaloo jooksul juhtunud erinevaid katastroofe ja muid sündmusi, on see siis Kennedy mõrv või mingi muu asi, siis näeme, et vandenõuteooriad tekivad siis, kui ei ole selget ja üheselt mõistetavat aruannet või seletust juhtunule antud. 

Urmas Espenberg, palun!

Austatud asespiiker! Armas esineja! Tänan teid vapruse eest, et te siin neid vanu mälestusi meile räägite. Mind kui kirjanikku jäi painama üks küsimus. Mis sai nendest kahest kaaslasest, kes teiega kajutit jagasid?

Aitäh küsimuse eest! Viiest reisil olnud seltskonna liikmest jäi Jaan Pehk autotekile, teda ei leitud. Ülle Karu ja Kristjan Raiend leiti hukkununa ning mina ja Anti Arak olime kaks, kes pääsesid eluga.

Ants Laaneots, palun!

Tänan! Mina küll sellesse õnnetusse kuidagipidi ei sattunud, aga kõrvalt olen kuulnud ja näinud ja ka arutanud seda, mis juhtus. Kas teie sõnade järgi oli nii, et ramp oli püsti? See tähendab, nagu kohalt ära? Või oli see hoopis visiir, mis sealt eest tegi laeva lahti ja vesi tungis sisse? See on üks küsimus. Nüüd, 26 aastat hiljem tuli jälle versioon, et väidetavalt veeti laeval sõjamaterjali. See oli ka varem arutluse all, aga ei leitud vist midagi. Aga laeva pardas väidetavasti leiti ava, mis on neli meetrit kõrge ja poolteist meetrit lai, ja sellest tekkis versioon, et mingi allveelaev, ilmselt Rootsi allveelaev, on pardasse sisse sõitnud. Kui te öösel ärkasite, kas oli mingit lööki, raputusi, mingeid helisid, mis viitaks, et laeva sõideti sisse? Ja kui te laeva ninasse jõudsite, kas ramp oli seal kohalt ära? Või visiir? Kust see vesi sisse hakkas tulema?

Aitäh küsimuse eest! Kui meie jõudsime laeva ninasse, siis seal visiiri enam ei olnud.  Algselt me arvasime, et see on laeva tagumine osa, aga hiljem saime aru, et me nägime seda – ma ei tea, kuidas seda nimetatakse – laeva pirni või seda esimest munakat, mis lainet lõhub. Siis me kasutasime sedasama võrestikku, mis rambi taga on, mis tugevdab rampi, selleks et allapoole ronida ja vette hüpata.

Teine osa sellest küsimusest oli, kas me kuulsime mingisugust kokkupõrget. Kui me oleme tormisel merel – ilmselt paljud teist on Läänemere ääres elanuna [tormisel merel] olnud –, siis laev teeb erinevaid helisid, kui ta suures lainetuses on. Samas on mingid helid, mis eristuvad väga selgelt. Neid helisid kuulsime siis, kui me olime just üles ärganud. Ja need helid olid pigem suured metalliraksakad, sihukesed kõminad, mitte plahvatuselaadsed, vaid pigem nagu kokkupõrkelaadsed või ka sellesama visiiri poolt tekitatavad.

Ma ei tea, mis tekitas augu, mis tuli ilmsiks selles teleseriaalis. Aga selge on, et see konkreetne episood ja see fakt, et selline auk on olemas, tõestab seda, et me ei ole olnud põhjalikud ja kõike läbi uurinud, mis tol õhtul juhtus. Ja see on see põhjus, miks ma arvan, et me kõik väärime väga selget uut ja põhjalikku tehnilist uurimist.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Kõigepealt suur tänu teile, et olite valmis tulema ja sellest traagilisest ööst rääkima ja seda meenutama. Teie jutust jäi kõlama, et rahvusvaheline uurimiskomisjon ei võtnud arvesse väga olulisi detaile teie tunnistusest ja need ei jõudnud kunagi komisjoni lõppraportisse. Me teame, et see ei ole ainus juhtum. Selliseid lugusid on pääsenute puhul olnud tõenäoliselt kümneid. Minu küsimus oleks: kas teile või teistele pääsenutele on kunagi antud mingitki selgitust, miks teie tunnistusi arvesse ei võetud? 

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, minu tunnistus oli vähemalt 20 aastat veebis fotokoopiana leitav, kõigile kättesaadav, nüüdseks on see sealt ära kadunud. Aga mul ei ole olnud võimalust ka konkreetselt uurimiskomisjonilt seda küsimust küsida, kuna puudub otsene kokkupuude. Ma lihtsalt saan konstateerida fakti, et need konkreetsed episoodid, millest ma seal tunnistuses räägin, ei kajastu seal uurimisraportis. Ma arvan, et see ei ole otseselt ka minu töö või minu kohus seda järge ajada, sest ma olen oma tunnistuse andnud. Ma arvan, et uurimiskomisjoni töö tegemise korrektsuse kohta peavad teised inimesed hinnanguid andma. Aga jah, minu tunnistusi selles osas seal kahjuks ei kajastu.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Tänan teid ka omalt poolt, et te julgesite siia tulla. Aga küsimus on mul selline. Teie ja paljud teised, kes on selle traagilise sündmuse üle elanud kas ise või oma lähedaste kaudu – kuidas te tunnetate, kas nüüd peaks uuesti selle asja uurimise üles tõmbama? Ja kui selleks oleks tõepoolest vaja suhteliselt kalliks minevaid tegevusi ja vaja oleks näiteks laev üles tõsta, siis kuidas te suhtuksite sellesse ettepanekusse?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan – see on vaid minu arvamus –, et tänapäevaste tehniliste vahenditega on võimalik väga põhjalikult ja diskreetselt, hauarahust ja seal hukkunud inimestest lugu pidavalt selgeks teha see põhjus, teha kõik vajalikud toimingud. Ma ei näe täna küll vajadust, et laev tuleks oma kohalt üles tõsta ja selle abil asjad selgeks teha. Ta ei ole nii sügaval. Tänapäevased vahendid – nii tuukerrobotid kui ka kõik muu – võimaldavad ju saada väga konkreetse ja selge pildi, mida tõestas ka teleseriaalis nähtud lõik. Selles osas on minu hinnang ja nägemus selline, et me ei peaks laeva üles tõstma, vaid lihtsalt seda põhjalikult uurima.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea pääsenu! Te mainisite siin delikaatselt, kui oli juttu uurimise pidurdamisest ja miks asi ei liigu või pole liikunud sinna, kuhu peaks, et mõni asjasse puutuv riik ei ole huvitatud. Ma küsin: kas te pidasite silmas Rootsi Kuningriiki?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et neid riike võib olla veel, aga konkreetsel juhul ma pidasin silmas jah seda, et see võib olla Rootsi Kuningriik, kes ei ole selle asja uurimisest huvitatud samal määral, kui seda võib-olla on Eesti Vabariik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga kahju, et te peate seda ööd uuesti ja uuesti läbi elama, aga ma olen tänulik, et te seda teete. Eelmistele küsimustele vastates olete te väga palju juba öelnud seda, mida teie arvates peaks edasi tegema. Ma paluksin teilt, et te võtaksitegi kokku, mis on see, mis ideaaltingimustes teie meelest peaks järgnema: kas uurida, kes peaks uurima, kuidas uurima? Mis on see, mida te tahaksite, et juhtuks, et me ei peaks iga paarikümne aasta järel seda diskussiooni alustama ja uut komisjoni moodustama?

Aitäh küsimuse eest! Jällegi minu enda arvamus, aga ma arvan, et kogu uurimine peab olema läbipaistev, selge ja põhjalik. Meil on lisaks tehnilisele uurimisele, millest on ka Vabariigi Valitsus rääkinud, tegelikult ju ilmnenud, et osa pääsenuid on alles nüüd, 26 aastat hiljem, olnud valmis rääkima oma lugu. Ja nagu ma ütlesin, ma olin tol hetkel seitsmeteistkümneaastane, üks nooremaid pääsenuid. Ma lihtsalt kardan, et ühel hetkel meil ei ole enam kellegagi rääkida, et seda infot kätte saada. Veel võib olla võimalik kõik see talletada ja kokku koguda ja selgeks teha. Ja seepärast ma palungi, et kui see võimalik on, siis selguse ja meelerahu huvides oleks mõistlik üks kord ja korralikult ja põhjalikult teha. 

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tunnustus siia tulemise ja rääkimise eest! Teie ettekandest sain ma ühe huvitava selgituse. Vähe sellest, et te tunnistate, et ramp oli kinni, te kasutasite seda ise ka alla ronimiseks, nagu ma aru sain. Lisaks on tulnud välja ka teisi fakte, näiteks et laeval on seni teadmata olnud augud. Loomulikult ma olen seisukohal, et see kõik vajab täiendavat uurimist. Aga mu küsimus on selline. Nende pikkade aastate jooksul – 26 aastat on päris pikk aeg – te olete kindlasti kohtunud ja omavahel arutanud neidsamu teemasid teiste Estonialt pääsenutega. Kas te valdavalt olete kõik ühte meelt rambi ja kogu selle uurimise küsimuses?

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla järgmine ettekandja oskab mind parandada. Sellele oskab ehk vastata uurija, kes on kõikide pääsenutega suhelnud. Aga minu teada tol ööl kasutasid seda rampi vette hüppamiseks kaks inimest: mina ja Anti Arak. See on minu teada. Me oleme seda oma tunnistuses öelnud ja seda me oleme korduvalt öelnud, mis siis sellest saanud on. Mul on keeruline midagi mõistlikku sellele lisada. See on meie kogemus, mis me läbi elasime. Selliselt me seda nägime.

Pääsenud üldjuhul, vähe sellest, et nad ei taha juhtunust avalikult rääkida, nad ei taha omavahel ka väga palju sellest rääkida. See on midagi, mis, kui ma oskan seda õigesti kirjeldada, kratsib lahti väga palju haavasid. Vaatamata sellele, et ma olen 26 aastat seda teinud, iga aasta septembris korduvalt ja korduvalt, ei ole see ka täna siin olles mitte kõige kergem tegevus. Ja ma arvan, et see on ka põhjus, miks inimesed, kes sealt pääsesid, ei ole omavahel loonud mingit organisatsiooni, ei ole koondunud kokku. Neil kõigil on nii valus ja nad tahavad eluga edasi minna. Nad on leppinud sellega ja õppinud elama sellega ja kellelgi ei ole soovi seda uuesti ja uuesti jälle läbi kogeda. Ma arvan, et see on põhjus, miks pääsenud omavahel väga palju suhelnud ei ole ega ole ka tekkinud sihukest organisatsiooni.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ain, sind on täna korduvalt tänatud selle eest, et sa oled siia saali tulnud. Mina tahan tänada sind selle eest, et sa vaid neli päeva pärast laevahukku soostusid mulle andma intervjuu videolindile. See oli minu hinnangul tohutult mehine samm sinu poolt. Aga mulle on jäänud sellest lindistusest meelde see, et – kas on õige, ega minu mälu ei peta? –, et sa ärkasid üles hästi kõva mürtsatuse peale. Sa kukkusid peaaegu voodist välja ja pärast kuulsid veel mürtsatust. Nagu ma aru sain, siis sa ütlesid, et tegemist ei olnud vist lõhkeainega, aga mis sinu hinnangul ... No räägi sellest situatsioonist natuke lähemalt!

Aitäh küsimuse eest! Jah, ma olen andnud ilmselt lugematu hulga neid intervjuusid ja info on jõudnud väga paljudesse kohtadesse ja on kõigile kättesaadav. Me magasime selliselt, et mina olin koos Anti Arakuga põrandal ja Ülle Karu ja Kristjan Raiend olid voodis. Mina ärkasin üles tõesti suure raksatuse peale ja läksin koridori, ja neid raksatusi oli seal veel vähemalt üks. Vähemalt minu kogemuse järgi ei olnud tegu üheainsa konkreetse raksatusega, vaid neid oli seal vähemalt kaks. Mul on väga raske nüüd öelda, palju oli aega nende kahe raksatuse vahel, millise intervalliga need toimusid. Ma arvan, et võib-olla joonistuks pääsenute intervjuudest ja tunnistustest välja, mis seal tegelikult toimus. Aga tõepoolest, minu hinnangul oli nii. Ma küll ei ole ekspert, ma ei ole kuulnud, kuidas üks plahvatus kostab. Ma lihtsalt oskan aimata, milline see olla võib, ja mulle tundus, et need olid pigem mitte plahvatused, vaid mingisugused metallilised kokkupõrked, kas siis visiiri omad või põrkusid mingid muud asjad. Eks seda annab võib-olla uurimisel selgitada. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh selle ettekande eest! Aga küsimus puudutab seda seriaali, mida ma eeldan, et te olete näinud, mis hiljuti jooksis ka Kanal 2 saatena. Mu küsimus puudutabki seda seriaali. Kas te peate seda seriaali objektiivseks ja kas see seriaal lisas teie mälestustele ja teie kokku pandud puslele mingeid tükke, mille üle te olete pead murdnud ja millele te ei olnud siiani selgitust saanud?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ma olen märgitud seriaali näinud ja ma olen tegelikult ka andnud seriaali tootjale pikki intervjuusid selle tootmise jaoks. Minu jaoks oli kõige suurem üllatus ja avastus viimases episoodis välja tulnud ava, mille kohta mitte keegi ei olnud enne ühtegi märkust teinud ühel või teisel või kolmandal põhjusel. Loomulikult on see jällegi vaid minu hinnang, aga see seriaal käsitles seda ava ja kogu situatsiooni mitte kuigi laiapõhjaliselt, vaid sellele avale ja sellega seonduvatele teooriatele kontsentreeritult. Aga mulle meeldis, et seal seriaalis käsitleti ka Rootsi valitsuse käitumismustreid, mida siit Eestist vaadatuna nii täpselt ei näe ja ei oska aru saada. Ma ei tea, kas see on õige või vale, aga vähemalt need kommentaarid ja see pilt, mis selles seriaalis maaliti, kindlasti äratab kahtlusi või tekitab segadustunnet konkreetse valitsuse tegevuse osas tolles olukorras.

Anti Poolamets, palun!

Austatud aseesimees! Hea ettekandja! Te mainisite, et te läksite laeva peale viimasena. On tunnistusi, kus veoauto juht, kes jõudis hilinemisega laevale, on öelnud, et pärast teda oli veel tühja ruumi laeval. Aga teised tunnistused, nagu ka teie enda oma, ütlevad, et teie olitegi kõige viimane ja sinna ei mahtunud enam mitte midagi. Kas te võiksite kirjeldada veel kord seda laeva peale minekut? Kas te jõudsite sinna hilinemisega ning mis olukord siis sadamas valitses? Paljudes mälestustes on öeldud, et seal oli sõjaväelasi liikvel ja oli justkui tavalisest erinev olukord, kui oli viimane pealeminek.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mul puudus eelnev autoga Rootsi laeva peale minemise kogemus ja ma ei oska kommenteerida, kas see toimus tavapärasest erinevalt. Küll aga me jäime laeva peale minekuga hiljaks. Meie toetaja Urmas Randma, kes oli meile transpordiks Mercedese bussi laenanud, pidas tolliametnikuga läbirääkimisi, et me saaksime oma reisi jätkata, kuigi meil volitust selleks ei olnud. See protsess võttis aega ja kui meie jõudsime laeva peale, siis me olime viimane või siis – Margus Kurm võib-olla saab parandada – eelviimane auto. Selleks et me peale mahuksime, pidime korra ka ümber parkima. Seega peale meid vaba ruumi ei jäänud ja kell oli kindlasti juba väljumisajast möödas, kui meie sinna peale jõudsime. Ühtegi sõjaväeveokit ega mingit imelikku käitumist või ebaharilikku pilti minule vähemalt tol hetkel seal silma ei jäänud.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et mõned inimesed on alles nüüd valmis oma läbielamisi kirjeldama, et ellujäänud omavahel regulaarselt ei suhtle ja sellest, mis tol ööl juhtus, enamasti ei räägi. Ma küsin, kas te 26 aastat tagasi saite mingisugust abi või tuge, just psühholoogilist abi või tuge. Ja milline oleks see abi, mida teie meelest riik oleks võinud pakkuda, et inimesed oma traumaatiliste läbielamistega paremini toime tuleksid, saaksid eluga edasi minna ja selle asja kuidagi läbi mõtestada, nii et see ei jääks neid eluks ajaks vaevama?

Aitäh küsimuse eest! Tol hetkel, kui sündmus toimus, oli aasta 1994. Eesti riik oli loomulikult märksa noorem ja võib-olla mitte nii võimekas, kui ta on praegusel hetkel. Mina pean tunnistama, et pääsenuna mul vigastuste mõttes probleeme ei olnud. Me olime Antiga mõlemad n-ö kriimudeta ja kraamudeta. Küll aga olin ma pärast õnnetust kaks aastat põhimõtteliselt alkohoolik. Ma küll proovisin sporti teha, ma olin Sydney olümpia kandidaat, aga sellele vaatamata ma ei saanud nende muredega ise hakkama. Mulle pakuti psühholoogilist abi ja vahetult pärast õnnetust oli ka üks kohtumine Paides. Ma küll ei mäleta, kes see inimene oli, kes minuga sel teemal rääkis.

Siinkohal ei ole mul kindlasti etteheiteid Eesti riigile, vähemalt selles episoodis konkreetselt mitte. Ma arvan, et igaüks peab oma leina ja muredega ise lõpuks hakkama saama. Kindlasti on võimalik toetada, aga väga oluline on, et see teekond läbitakse ja leitakse rahu iseenda sees. Ma arvan, et mina tänaseks olen selle leidnud. Küll, jah, ma ilmselt ei jäta enne, kui on väga selgelt ja konkreetselt tõestatud, mis tol ööl juhtus. See on midagi, mis lihtsalt ei lase konkreetse teemaga sellisel kujul n-ö hüvasti jätta.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Aitäh, lugupeetud ettekandja! Mind teeb see tänane päev väga emotsionaalseks eelkõige seetõttu, et ma oleks pidanud ise samuti selle laeva peal olema. Loomingulise kollektiiviga me läksime järgmisel päeval samamoodi laevaga merele. Torm oli samasugune ja me põhimõtteliselt emotsionaalselt üritasime seda olukorda läbi elada, mida teie olete elanud. Seetõttu ma väidan, et see on väga suur ime, et te täna siin olete.

Te olete vastanud väga paljudele küsimustele, andnud oma tunnistusi selle kohta, mis tol ööl juhtus. Ja mul on selline küsimus: kas on küsimusi, mida teilt ei küsitud, aga millele te oleksite tahtnud vastata? Ma küsin seda sellepärast, et vahest pannakse kokku uus komisjon, kes hakkab jälle inimesi küsitlema ja üritab tõde välja selgitada rohkem, kui seda siiani on suudetud. Millised võiksid olla mõningad küsimused, mida see komisjon peaks esitama? Millele peaks rohkem tähelepanu pöörama, nii et see aitaks meid päriselt tõe poole liikuda rohkem, kui seda siiani on suudetud?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kõige olulisem põhjus, miks inimesed ei ole rääkinud, on hirm, et kui nad midagi võib-olla valesti ütlevad või kui nad midagi räägivad, siis neid naeruvääristatakse, nagu seda on paljude puhul juhtunud. Või siis hirm oma tervise ja kõige muu pärast. Ma leian, et kõige parem viis uue uurimise läbiviimiseks oleks teha võimalikult läbipaistev, avalik, selgelt ja üheselt mõistetav, kõigile kättesaadav uurimine.

Kui me teeme järjekordse suletud uurimise, kus mingi seltskond inimesi omavahel arutab, leiab mingid kompromissid ja leiab mingid lahendused, siis selles valguses, mida me läbi oleme elanud ja mida me kogenud oleme, ma ei näe, et see usutav oleks ja et see töötaks. Sellisel kujul ei ole minu hinnangul mõtet seda ette võtta. See peaks olema avalik, avatud ja ma väga vabandan, aga ka nii apoliitiline, kui võimalik. Ja veel kord, nagu ma enne ka mainisin: ma väga loodan, et see on teema, mille puhul igapäevased erimeelsused on võimalik kõrvale jätta, et me suudame koos midagi väga olulist selgeks teha.

Viimane küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kuna aeg saab otsa, siis ma küsin hästi lühidalt. Mis te arvate, kas see üsnagi pretsedenditu hauarahu, mis välja kuulutati, saab olla takistuseks laeva uurimisele? 

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see küsimus on suunatud juristidele, aga minu isiklik kõige suurem mure selle juurdluse või uurimise juures on see, et me ei saa Eesti riigina või siis meie soovil tehtavat tehnilist uurimist lõpuni läbi viia. Me ei saa seda teha, kuna me oleme seotud selle hauarahulepinguga või poliitiliselt seotud Soome ja Rootsiga. Mul lihtsalt on selline mulje. Kas see siiski on mingit moodi võimalik, sellele küsimusele oskavad vastata võib-olla riigisekretär, võib-olla juristid, kes tunnevad seadusi ja oskavad neid tõlgendada ja neid võimalusi näha. See on lihtsalt minu hinnang, mis ma olemasoleva info põhjal oskan anda. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ettekandeks ja küsimustele vastamiseks ettenähtud aeg on läbi. Me kuulame ära järgmise ettekande, mille teeb aastatel 2005–2009 valitsuse uurimiskomisjoni esimees olnud Margus Kurm. Palun siia kõnetooli! Ettekanne kuni 30 minutit ja küsimused-vastused ka kuni 30 minutit.

Austatud istungi juhataja, Riigikogu liikmed ja kõik teised kuulajad! Mul on väga hea meel võimaluse üle sellest olulisest teemast täna siin rääkida. Ja veel rohkem on mul hea meel kuulata teie küsimusi ja nendele vastata. Informatsiooni Estonia katastroofi kohta on nii palju, et kõike korraga ära rääkida ei ole lihtsalt võimalik.

Suures plaanis on parvlaeva Estonia katastroofile kolm vaadet. Üks on lojaalne ametlikule versioonile. Selle järgi on rahvusvahelise ühiskomisjoni 1997. aastal avaldatud lõpparuandes laevahuku põhjuse kohta kirjas lõplik ja ammendav tõde. Teine vaade on diplomaatiliselt skeptiline. Selle järgi oli uurimiskomisjoni töö puudulik ja seetõttu pole laevahuku põhjus siiani selge, s.t ühtegi versiooni pole võimalik ei lõplikult kinnitada ega ümber lükata. Nende kahe kõrval on olemas ka kolmas vaade. Selle järgi ei uppunud Estonia nii, nagu ametlikus lõpparuandes kirjas, samas katastroofi tegelik põhjus on teada, kuid seda on 26 aastat varjatud ja kavatsetakse ka edaspidi varjata.

Viimast vaadet jagan ka mina. Ma tõepoolest arvan, et Estonia uppus millegi tõttu, mida Rootsi valitsusringkonnad on riigi julgeoleku kaitsmise ettekäändel otsustanud varjata. Mis juhtus, ma ei tea, aga see peab olema seotud Rootsi kaitsejõudude ja/või eriteenistuste tegevusega. Ainult kaitsejõudude ja eriteenistuste mõjuvõimuga, sh mõjuvõimuga poliitikute üle, saab minu arvates selgitada Rootsi valitsuse tegevust hukule järgnenud 26 aasta jooksul. Minu hinnangul on see tegevus olnud irratsionaalne ja tundetu.

On võimatu uskuda, et katastroofijärgselt ei kasutanud Rootsi riik oma tehnilist võimekust selleks, et uurida katastroofi põhjuseid. 852 inimest on merepõhjas, neist enamik rootslased – aga Rootsi valitsus ei tee mitte midagi, tuukrid ja robotid jäävad kaldale ja allveelaevad sadamasse. Kas te suudate seda uskuda? Mina ei suuda. Seetõttu arvan, et tegelikult saadeti uurimislaevad välja esimesel võimalusel. Mida tuukrid ja robotid merepõhjas tegid ja nägid, sellest lihtsalt ei räägita.

Samuti on võimatu mõista kõike seda, mida Rootsi valitsuse eestvedamisel on hauarahu tagamise ettekäändel tehtud. Juba 1994. aasta lõpus võttis Rootsi valitsus vastu otsuse laevavrakk betooniga katta. Hoolimata hukkunute omaste tugevast vastuseisust asuti seda merenduse ajaloos pretsedenditut otsust ellu viima. Laevavraki ümber valati tuhandeid tonne liiva, kruusa ja killustikku, mis takistas ligipääsu laeva põhjaosale. Lisaks algatati hauarahuleping, mis 1995. aasta veebruaris koos Eesti ja Soomega alla kirjutati. Veel enne, kui rahvusvaheline uurimiskomisjon oli oma tööga lõpule jõudnud, muudeti laevavraki uurimine nii juriidiliselt kui ka füüsiliselt võimatuks. See ei ole normaalne uurimistegevus.

Võimatu on mõista ka neid arusaamatusi, mis saatsid ainsat teadaolevat sukeldumisoperatsiooni, mille 1994. aasta detsembris teostasid erafirmad. Kõigi seda operatsiooni saatnud juhtumiste üleslugemiseks ei ole mul täna aega, aga mõnest siiski räägin. Esimene puudutab operatsiooni käigus merepõhjas tehtud filme, millest alguses oli kaks originaaleksemplari. Vastavalt lepingule jäi üks originaal tööde tegijale ja teine tellijale ehk Rootsi meresõiduametile. Tööde tegija hävitas oma originaali varsti pärast tööde lõpetamist. Tellijale jäänud originaali saatus on aga teadmata, see kas läks kaduma või salastati. Kujutage ette: uuritakse 852 inimese surmaga lõppenud katastroofi, kuid kõige olulisem asitõend, laevavrakis tehtud film, läheb kaduma, kaob ära juba enne, kui uurimiskomisjoni liikmed seda vaadata jõuavad! Ja see polnud ainus asitõend, mis kaduma läks.

Ametliku versiooni kohaselt põhjustas laevahuku see, et vöörivisiiri lukud purunesid ja visiir kukkus merre. Visiirilukkudest kõige suurem ja tugevam oli põhjalukk, mida nimetati ka atlandi lukuks. See toimis nagu suur riiv, kus sulgurpolt lükati hüdrokäituri abil läbi laevakere ja visiiri küljes olnud lukukõrvade. Tuukriuuringute käigus keevitati sulgurpolt lahti ja toodi pinnale, et seda saaks lähemalt uurida. Mingit lähemat uurimist ei toimunud, sest sukeldumisoperatsioonil osalenud ühiskomisjoni ainus liige Börje Stenström viskas poldi merre tagasi, hävitades nii ühe kõige olulisema asitõendi.

Järgmine oluline arusaamatus seondub vaidlusega, kas laevakere põhjaosa üldse vaadeldi ja filmiti. See vaidlus on praegu esile tõusnud seoses auguga, mille Norra dokumentalistid leidsid laeva keskosast. Võiks ju võtta selle 1994. aastal tehtud filmi ja vaadata, kas selle augu läheduses on mõni kaljurahn või mitte. Paraku ei ole võimalik seda teha, kuna laevakere vaatlust kajastav film koosneb peamiselt pausidest. Laeva keskosa vaatluse kohta leiame logist järgmise sissekande. Kell 19.53 laskub robot laeva keskosas muda piirile. Minut hiljem fikseeritakse sügavus 88 meetrit. Veel minut hiljem salvestamine katkestatakse. Salvestamist jätkatakse kell 20.22 ehk 27 minutit hiljem. Ühesõnaga, laeva keskosas, kus filmitegijad augu leidsid, toimetas robot 27 minutit. Mida ta seal nägi või tegi, seda me ei tea, sest seda ei salvestatud.

Teema lõpetuseks mainin ära selle, mis juhtus Eesti valitsuse esindajaga, operatsioonil osalenud Aarne Valgmaga. Kui tuukreid instrueeriti, siis teda ruumi ei lubatud. Politseinik seisis ukse peal ees ja saatis eestlase tema kajutisse tagasi. Uskumatu! Uuritakse Eesti lipu all sõitnud laeva hukku, aga kui plaane tehakse, jäetakse eestlane ukse taha.

Kokku võttes polegi nagu midagi öelda. Olulised asitõendid jäetakse üles filmimata või siis lihtsalt hävitatakse, merepõhjas tehtud originaalfilmid aga kaovad jäljetult ja lipuriigi esindaja jäetakse plaanide tegemisest kõrvale. Kui äpardusi oleks olnud üks või kaks või kui oleks uuritud mõnda igapäevast liiklusõnnetust, siis võiks ju uskuda, et need möödalaskmised olid tingitud rumalusest või hooletusest. Kuna aga tegemist oli Läänemere rängima kaasaegse mereõnnetusega, siis tahes-tahtmata tundub, et 1994. aasta detsembris toimunud tuukriuuringute eesmärk ei olnud mitte tõe tuvastamine, vaid vastupidi, tõe tuvastamise võimatuks tegemine.

Samas vaimus on toimunud ka hilisemad Rootsi valitsuse ettevõetud uurimised. Näiteks see, mis käsitles sõjatehnika vedamist Estonia pardal nädal ja kaks enne laevahukku ning mille avalikustas endine tollitöötaja Lennart Henriksson. Seda uurimist viis läbi üks mees: kohtunik Johan Hirschfeldt. Ta kohtus asjaomaste riigiasutuste juhtidega, ent mitte vilepuhujast tollitöötajaga ega ka konkreetse luureametnikuga, kes seda operatsiooni teostas. Ka ei tutvunud Johan Hirschfeldt põhjalikult rahvusvahelise uurimiskomisjoni töö materjalidega ega Rootsis läbiviidud kriminaaluurimise materjalidega. Samuti ei võtnud Johan Hirschfeldt ühendust ettevõttega, kellele väidetavalt kuulus auto, millega sõjatehnikat veeti. Pärast uurimise lõppu hävitas kohtunik Hirschfeldt kõik kogutud materjalid.

Kui endise tollitöötaja Lennart Henrikssoni juttu vähemalt kontrolliti, siis teist vilepuhujat on lihtsalt ignoreeritud. 2000. aastal teatas Rootsi kodanik Håkan Bergmark ajakirjanikele, et ta osales Rootsi kaitseväe tuukrirühma koosseisus Estonia vraki juures toimunud sukeldumisoperatsioonil juba mõni päev pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kus ta avastas laeva paremast pardast suure, plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus veepiirist nii alla- kui ka ülespoole. Håkan Bergmark ei rääkinud ainult august, vaid kirjeldas põhjalikult kogu operatsiooni. Muu hulgas nimetas ta operatsiooni juhtinud ohvitseri nime. Ehk kui kasutada kohtumenetluse terminoloogiat, siis Håkan Bergmark lõi kõik võimalused selleks, et tema väiteid kontrollida. Ometi ei ole seda kunagi tehtud. Tema väidete uurimiseks ei ole algatatud mingit uurimist. Ajakirjanike saadetud päringutele on Rootsi kaitsejõududest vastatud, et nad ei ole kohustatud midagi uurima ega kommenteerima. 15 aastat tagasi püüdsin ka mina nimetatud operatsiooni juhtinud ohvitseriga kohtuda, kuid seda mulle ei võimaldatud.

Kõigel eelneval ei oleks suurt tähendust, kui laevahuku ametlik versioon oleks veenev. Aga see versioon ei ole veenev. Visiiriversioon sellisel kujul, nagu see on lõpparuandesse kirja pandud, ei ole enam ammu arutelu objekt. Viimased 20 aastat on toimunud kui-siis-stiilis diskussioon selle erinevate modifikatsioonide üle. Mõned eksperdid peavad seda rohkem, mõned vähem tõenäoliseks, mõned aga välistavad täielikult. Kui üldse mingi konsensus on, siis selles, et lõpuni selge pole midagi. Isegi kõik valitsuste algatatud ja finantseeritud uurimised on lõppenud järeldusega, et visiiriversioon on küll kõige tõenäolisem, kuid mitte ainuvõimalik.

Püüan järgnevalt väga lühidalt selgitada, milles siis nn visiiriversiooni probleem seisneb. Ühiskomisjoni lõpparuande kohaselt oli laevahuku põhjus see, et vöörivisiiri lukud purunesid, visiir kukkus merre ja tõmbas vöörirambi pärani lahti. Avatud vöörist tulvas autotekile suur kogus vett, laev vajus paremale küljele kreeni ja 35 minuti pärast hukkus. Nii ei saanud see olla, on konstateerinud mitmed eksperdid. Kui reisilaev vajub suurde kreeni, jäävad kajutite, kohvikute ja muude reisijatele mõeldud ruumide aknad ja välisuksed vee alla. Lainete ja veerõhu tõttu aknad ja uksed purunevad, vesi pääseb tekiehitisse ja mõne  minutiga läheb see laev ümber. Kuna ümberminek on kiire, jääb õhk laeva veetihedasse põhja lõksu ega lase laeval põhja vajuda. Kiirelt ümber ja aeglaselt põhja – nii on käitunud kõik püstuvuse kaotanud reisilaevad enne ja pärast Estoniat.

Mõned näited. Herald of Free Enterprise'i nimeline laev väljus Zeebrugge sadamast avatud visiiriga. Lihtsalt visiir unustati kinni panemata. Kui laev lisas kiirust, pääses vesi autotekile ja laev läks ümber 90 sekundiga. Kuigi see toimus kalda lähedal, hukkus 188 inimest. Lihtsalt sellepärast, et 90 sekundiga ei olnud võimalik reageerida, end laevalt päästa. Sarnane õnnetus juhtus 2015. aastal Jangtse jõel reisilaevaga Eastern Star. Tuul lükkas laeva kreeni ja vähem kui minutiga keeras see laev oma põhja üles. Jõelt, kus kaldad olid kiviviske kaugusel, pääses kaldale seitse inimest 454-st. Senegali laev Joola, mis viis merepõhja 1863 inimest, läks ümber viie minutiga ja uppus alles 16 tundi hiljem. Estonia käitus täpselt vastupidi. Estonia püsis umbes pool tundi püstises asendis ja kui ükskord ümber läks, siis vajus kohe põhja.

Natuke täpsemalt. Kui ramp oleks täielikult avanenud, oleks vajalik 2000 tonni vett autotekile jõudnud kahe-kolme minutiga, järgmise kahe-kolme minutiga oleks laev läinud täielikult ümber. Kui see nii oleks juhtunud, siis ei oleks sellelt laevalt mitte keegi pääsenud. Aga pääses. Laeva välisküljele jõudis umbes 300 inimest, kellest 137 päästeti.

Lühidalt. Teoreetilises plaanis ongi kaks suurt küsimust, millele ühiskomisjoni lõpparuanne vastust ei anna ja millele pole veenvat vastust leidnud ka keegi teine. On teadmata, miks ei läinud Estonia kiirelt ümber ja kuidas pääses vesi autoteki alla, et laeva uputada.

Kõik alternatiivsed teooriad keerlevad teatud mõttes laeva põhjas oleva augu ümber. Ja tõepoolest, kui eeldada, et laevakere põhjaosas on auk, siis langevad eelnimetatud probleemid ära. August sisse pääsenud vesi oleks paratamatult kogunenud ühte pardasse ja ajanud laeva kreeni. Ainult et kreeni kasv oleks sel juhul olnud aeglasem ja ühtlasem. Ja loomulikult langeb n-ö auguteooria puhul ära küsimus, kuidas pääses vesi autoteki all olevatesse ruumidesse. Hoopis hästi klapib aga laeva uppumise teadaoleva ajaraamiga versioon, mille kohaselt mereveel oli üheaegselt sissepääs nii autotekile kui ka selle all olnud ruumidesse.

Kokkuvõtteks. Seni, kuni pole tõestatud, et Estonia kere on terve, pole ka teoreetiliselt võimalik välistada versioone, mis eeldavad auku laeva põhjaosas.

Sama raske, kui ametlikul versioonil on toime tulla teoreetiliste vastuväidetega, on ka panna seda klappima laevalt pääsenute ütlustega. Kõigepealt rambist. Nagu öeldud, ametliku versiooni kohaselt pääses vesi laeva täielikult avatud vöörirambist. Samas, mitte ükski pääsenu mitte ühelgi ajahetkel ei ole näinud, et ramp oleks olnud lahti. Küll on aga viis tunnistajat, kes väidavad vastupidist. Masina kontrollruumis valves olnud mehaanik on rääkinud, et pisut pärast kella ühte tundis ta kahte tugevat lööki ja mõne hetke pärast vajus laev kreeni. Ta tõusis püsti ja vaatas monitori, kust nägi, et rambi külgedest pressis sisse vesi. Siis tuli ruumi motorist ja varsti ka süsteemimehaanik. Motorist mäletab, et ta oli töökojas, kui laev jäi kreeni, läks siis masina kontrollruumi ja vaatas monitori. Temagi nägi, ent ramp oli ees ja selle servadest pressis vett. Süsteemimehaanik oli nulltekil sewage-ruumis, kui kuulis kolme järjestikust tõuget. Kui laev vajus kreeni, läks ta masina kontrollruumi, vaatas monitori ja nägi sama, mis teised: ramp oli omal kohal ja selle äärtest tuli sisse vett. Kui motorist ja süsteemimehaanik ruumist lahkusid, oli kreen 20–30 kraadi. Kui mehaanik lahkus, oli kreen kindlasti üle 30 kraadi. Seega, paarikümne minuti jooksul kasvas kreen nullist 30 kraadini. Ent ramp oli kogu selle aja kinnises asendis.

Nende tunnistustega on olnud kimpus kõik, kes on püüdnud tõestada visiiriversiooni. Proovitud on ühte- ja teistpidi, kuid lõpuks on tehtud ikka lihtne otsus: pääsenud meremehed valetavad. Ja nii ongi! Neid kolme tunnistust ei ole võimalik visiiriversiooniga kuidagi klappima panna. Seega, kes ametlikku versiooni usuvad, need usuvad paratamatult ka seda, et pääsenud Eesti meremehed valetavad.

Ja need pole ainsad tunnistused, mis teooriat segavad. Eelkõneleja rääkis, kuidas tema koos oma kaaslasega ronis mööda rampi alla ajal, kui laev oli juba külili ehk vähemalt 90-kraadises kreenis. Nagu te eelnevalt kuulsite, ka need tunnistused on jäetud tähelepanuta, nagu neid polekski olemas.

Ühiskomisjoni väide rambi avanemisest põhineb ühelt poolt teoreetilisel arutelul, et kuna visiiri ots ulatus üle rambi, siis see lihtsalt pidi kukkudes rambi kaasa tõmbama, ja teiselt poolt sellel, et rambi kinnitused ja hinged on vigastatud. Mõlemad argumendid on asjakohased, ent mitte ümberlükkamatud. Visiiri ots ulatus tõesti üle rambi otsa, kuid need ei olnud omavahel kinnitatud. On täiesti võimalik, et laine piltlikult öeldes tõstis visiiri üle rambi. Samuti ei saa eitada rambi vigastuste olemasolu, ainult et eri eksperdid on seletanud nende teket erinevalt. Veelgi enam, vigastuste olemasolust ei järeldu automaatselt, et need tekkisid õnnetuse algstaadiumis.

Sama on visiiriga: et visiir on eest ära, ei tähenda, et see tuli eest ära kohe õnnetuse alguses. On võimalik, et visiir paindus eest ära ajal, kui laev oli kreenis. Õigupoolest on see vägagi tõenäoline. Iga konstruktsioon peab paremini vastu siis, kui teda kasutatakse selleks ettenähtud viisil, ja on haavatavam ebaloomuliku kasutuse korral. Visiir on ehitatud selleks, et sõita otse, teravik vastu lainet. Lukke ja hingesid tabab sel juhul enam-vähem ühesugune jõud. Kui laev on külili, tabavad lained visiiri ühte külge ehk ühe poole kinnitused jäävad oluliselt suurema surve alla. On eksperte, kelle uuringud näitavad, et rambi ja visiiri vigastused viitavad just sellele, et visiir eraldus ajal, kui laev oli suures kreenis ehk et visiiri eraldumine ei põhjustanud kreeni, vaid vastupidi, kreen põhjustas visiiri kinnituste purunemise ja visiiri eraldumise.

Kokkuvõtteks. Ühiskomisjoni antud hinnangud visiiri ja rambi vigastustele on teiste ekspertide poolt vaidlustatud. Ma ei ütle, et need teised eksperdid on targemad kui need, keda kaasas rahvusvaheline ühiskomisjon. Probleem on selles, et eri eksperdid ongi tihtipeale eri arvamusel. Endise prokurörina tean ma seda hästi. Ka kõige lihtsama tervisekahjustuse puhul võib tulla ette olukord, kus kaks n-ö riiklikku eksperti jõuavad erinevatele seisukohtadele. Sellepärast ongi oluline see, mida tunnistajad, praegusel juhul laevalt pääsenud, räägivad. Seepärast on oluline kontrollida ka alternatiivseid versioone.

Järgmine väga oluline asjaolu, mille puhul rahvusvaheline ühiskomisjon on pääsenute ütlustega väga vabalt ringi käinud, puudutab selle õnnetuse algust. Ühiskomisjoni lõpparuande kohaselt eraldus visiir kell 1.15 ja tunnistajate ütlused on nad kokku võtnud nii, et eelnenud kümne minuti jooksul panid reisijad tähele ebatavalisi helisid. Kui lugeda neid protokolle, siis avaneb hoopis teistsugune pilt.

Ma toon mõned näited. Need on tsitaadid protokollidest. "Olin oma kajutis esimesel tekil, kui sain aru, et torm on väga tugev. Kukkusin voodist põrandale. Samas kuulsin ühte kõva pauku, mis oli nii kõva, et lendasin vastu kajuti seina. Ei oska öelda, kustpoolt see pauk tuli. Nagu oleks laev põrganud millegagi kokku. Kohe hakkas laev kõvasti kiikuma." Järgmine: "Vahetult enne, kui laev hakkas vajuma ühele küljele, tundsin tugevat tõuget, mis kõlas nagu pauk." Järgmine: "Umbes 30 sekundi kuni üheminutilise vahega kõlasid kaks väiksemat metalset lööki ja pärast, umbes 40–50 sekundi pärast kõlas väga tugev löök, mis oli samuti metalne. Mulle tundus, nagu oleks laev külje pealt sisse surutud, nagu vasaralöögid kere vastu." "Ärkasin umbes kell 1 oma kajutis neljandal tekil sellise hääle peale, nagu laev oleks millegagi kokku põrganud või sõitnud karile. Ärgates oli laev nii kreenis, et kukkusin ülemiselt narilt põrandale." "Olin oma kajutis, kui tundsin, et laev sukeldus sügavasse lainesse. Küsisin abikaasalt, mis kell on, ja sain vastuseks, et üks (ehk Rootsi aja järgi kell 12). Hetk hiljem miski raksatas, kõik paiskus kajutis pikali ja laev vajus ühele küljele. Mootorid vaikisid." "Magasin, kui ärkasin selle peale, et kuulsin imelikku häält, mida ei oska kirjeldada. Laev oli kreenis, oli tunne, nagu oleks madalikule sõitnud." Jne, jne.

Niisiis, inimesed ei räägi ebatavalistest helidest, mis kostsid kümne minuti jooksul, vaid kuni kolmest järjestikusest tugevast tõukest, löögist, paugust, mida tajuti kella ühe ajal ja pärast mida vajus laev tuntavasse kreeni. Ühiskomisjon on seega moonutanud nii inimeste kirjeldust tajutust kui ka tajumise aega. Absoluutne enamik ajamäärangu andnud pääsenutest räägivad kella ühest. Komisjon aga otsustas, et visiir eraldus pauguga ja laev vajus kreeni kell 1.15.

See võib tunduda vähetähtis moonutus ja võib küsida, miks selline moonutus. Põhjus on lihtne: vaja oli lühendada laeva püsti püsimise aega. Ühiskomisjon sai ka ise aru, et kui ramp avanes kell üks, siis ei saanud kell 1.26 olla kreen 20–30 kraadi, nagu on salvestatud teise tüürimehe sõnad Mayday-teates. Nagu varem öeldud, 40-kraadise kreeni tekitamiseks vajalik 2000 tonni vett tulvaks laeva mõne minutiga.

Kokkuvõtteks. Ametlik versioon on suures osas teooria omavahel kooskõlla viidud arvutustest ja kalkulatsioonidest, millel on üsna vähe pistmist sellega, mida pääsenud mäletavad. Lõpparuanne on ilusti kirja pandud jutustus, mis lugedes tundub usutav, kuid mille tõenduslik baas on nõrk. See on ka põhjus, miks väga paljud inimesed, sh mina, ei saa ühiskomisjoni lõpparuande järeldustega nõustuda.

Praegu kõik. Tänan kuulamast ja olen hea meelega valmis vastama teie küsimustele. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Riigikogu liikmetel on tõepoolest hulk küsimusi. Kristina Šmigun-Vähi, palun!  

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seda oli õõvastav kuulata, mida te rääkisite. Aga mu küsimus puudutab nii Ain-Alar Juhansoni kui ka veel nelja inimese antud tunnistusi. Kas need tunnistused on hävitatud või need on kuskil failides, mida peidetakse? Mis asi sellega on?

Ei, need tunnistused ei ole hävitatud. Need on muu hulgas olemas kriminaaltoimikus, kuhu on koondatud materjalid, mis selle sündmuse kohta algatatud kriminaalmenetluse käigus on kogutud. Need ei ole kunagi olnud peidetud, salastatud, need on kogu aeg teada olnud. Neid lihtsalt on ignoreeritud.

Kai Rimmel, palun! 

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Mul oli võimalus uudistest kaks korda näha, kuidas kapten Piht ja tantsijatest kaksikõed tulid välja väikebussist ja sisenesid majja. Nad olid lisatud nimekirja, kuid hiljem sealt kustutatud. Sama klippi nägi kapten Pihti kolleeg ja sõber oma meeskonnaga, kes oli Saksamaal uut laeva vastu võtmas. Hiljem see klipp kõrvaldati uudistest. Kui reaalseks te peate võimalust, et kapten Piht tõmbas ise ennast nimekirjast maha ja kadus koos kolleegidega vabatahtlikult – ma toonitan, vabatahtlikult – ning lisaks lasi ise uudistest klipi eemaldada?

Seda, et kapten Pihtil oleks olnud võimalus mingit uudisteklippi kõrvaldada, pean ma väga vähetõenäoliseks. Muus osas on mul raske sellele küsimusele vastata. Ma võin lihtsalt konstateerida, et selle 15 aasta jooksul, mis mina olen selle teemaga kokku puutunud, olen ma kohanud kümneid inimesi, kes väidavad ennast sellist klippi näinud olevat.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Endise juhtiva prokurörina oled sa jõustruktuuride ja eriteenistustega üsna hästi kursis. Kui vastab tõele, et toona Venemaa ja Rootsi kaitsejõud ja eriteenistused tegelesid Estonial mingisuguse relvastuse vedamisega, siis ma küsin, kas need tõelised põhjused on peidus Venemaa või Rootsi salaarhiivides ja seni, kuni need ei avane, ei vii kõik meie pingutused edasi uurida mitte kusagile.

Sellega ma päriselt ei nõustu, et edasised uurimised ei võiks kuhugi viia. Kui tõepoolest õnnestuks minna selle laevavraki juurde, vraki ümber kuhjatud liiv ja kruus eemaldada ning laevavrakk üles filmida, kõik seal olevad vigastused fikseerida, neid põhjalikult uurida, modelleerida seda, kuidas need võisid tekkida, modelleerida erinevaid tekkemehhanisme, siis me võime jõuda mingitele järeldustele. Näiteks järeldusele, et see laev on millegagi kokku põrganud, ja see miski võis olla allveelaev. Kui me oleme selle teadmiseni jõudnud, siis me võime esitada Rootsi poolele küsimusi. Aga selline teadmine, kui see levib, võib ka motiveerida mõnda inimest, kes teab rohkem kui teised, oma teadmisi avalikustama, ehk välja võib ilmuda mõni uus vilepuhuja, kes aitab meid selles loos edasi. Isegi kui on nii, et tõde on seitsme luku taga arhiivis, siis järjest suurem teadmine võib viia edasi. Ka väga hästi salastatud ja kavalalt toime pandud kuriteod mõnikord avastatakse.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie ettekandes olid päris rängad süüdistused Rootsi riigi vastu ja jutust käis läbi plahvatuse teema, kuigi vähemalt üks Soome laevaõnnetuste ekspert on väitnud, et see uus tekkinud auk on tegelikult välispidise löögi tagajärg. Aga see selleks. Ma keskendun pigem rambi teemale. Kas te saate väita, et kõik need laevalt pääsenud, keda te olete küsitlenud, on öelnud, et ramp oli kinnises asendis? Ja teine asi: eelmine ettekandja Ain-Alar Juhanson väitis, et tema kasutas rampi laevalt pääsemiseks. Kas saate välistada sellise versiooni, et visiir tõmbas rambi avatuks, vesi pääses sisse, aga enne kui inimesed välja pääsesid ja rampi nägid, sulgus ramp iseenesest sissetuleva vee mõjul või kuidagi teisiti? Et ta oli algul avatud ja siis kinni.

Ma alustan vastamist tagantpoolt, kui lubate. Sellist versiooni, et ramp tuli lahti ja siis uuesti sulgus, ei saa välistada. Ja muu hulgas on tehtud Estonia kohta ka üks põhjalikum teaduslik uurimine, mille Rootsi valitsuse tellimusel viis läbi eri teadusasutustest kokku pandud konsortsium, mida lühendina nimetati SSPA konsortsiumiks. Ka need teadlased pakkusid muu hulgas ühe võimaliku versioonina välja selle, et visiir kukkus eest ära, tõmbas rambi lahti, paras hulk vett paiskus sisse, ja siis lainete mõjul sulgus ramp uuesti. Selline võimalus on välja pakutud. Tõsi, ka need teadlased ise loobusid sellest versioonist kahel põhjusel. Esiteks sellel põhjusel, et n-ö vägivaldselt lahti kistud konstruktsioon ei saa iseenesest jälle sulguda. Täpsemalt selgitades, rambi äärtes olid käsipuud, lisaks olid olemas turvatrossid, väga jämedad raudtrossid. Kui ramp lahti tõmmati ja siis see seal kreenis oleval laeval uuesti lainete mõjul üles suruti, siis need käsipuud ja trossid pidid sinna vahele jääma ehk need oleks takistanud rambi sulgumist. See on üks põhjus.

Ja teine põhjus. Kui tõepoolest ramp tuli lahti, hulk vett viskas sisse, ramp läks uuesti kinni, siis tekib küsimus, mille mõjul kreen edasi kasvas. Kui vesi oli laevas, teatud hulk vett tekitas kreeni, siis oleks see olukord pidanud selliseks jääma. Mis siis oli see, mis põhjustas kreeni kasvu? Ühesõnaga vastus on, et see ei ole välistatud, aga seda väga tõenäoliseks ei peeta. Samas, kui me näiteks lisame sellesse versiooni teadaoleva augu laeva paremas pardas, siis me jõuame palju võimalikuma versioonini. Ehk: ramp tuli lahti, vett viskas sisse, ramp läks kinni, vett oli tulnud nii palju, et see ajas laeva kreeni, see auk, mille Discovery filmitegijad avastasid, jäi vee alla, sealt hakkas vesi sisse tungima. Hinnanguliselt öeldakse, et kui see auk, mida me täna teame, on ühe meetri sügavusel, siis sealt tuleb 2,7 tonni sekundis ehk selle mõjul kreen kasvas ja hiljem laev uppus. Seega, see versioon, mis algab nii, nagu teie välja pakute, ja sinna lisandub selle augu mõju, muutub realistlikumaks. Seda esiteks.

Nüüd küsimuse esimene pool. Mis puudutab kõiki tunnistajaid, siis ma ise ei ole kõiki tunnistajaid küsitlenud. Ma küsitlesin omal ajal ainult neid, kelle tunnistustest jäi midagi nagu õhku. Näiteks Ain-Alar Juhanson. Minu jaoks oli suur üllatus, et selline tunnistus on kõrvale jäetud. Aga lugenud olen ma tõepoolest kõiki tunnistusi ja keegi ei ole rääkinud, et ta oleksid näinud lahtist rampi. Ega neid inimesi ei saagi väga palju olla, sest ramp oli nähtav ju ainult autotekilt. Ja autotekilt sai seda näha keegi, kes seal juhuslikult oli, või siis kaamerast. Ega neid inimesi väga palju olla ei saa. Lihtsalt nendega seoses, nende kolme masinaruumis olnud mehe tunnistuse puhul on oluline, et nad reageerisid sellele, et laev vajus kreeni. Pärast seda vaatasid nad kaamerasse. Nad olid masinaruumis ja jälgisid seda kaamerat 10–20 minuti jooksul. Ja kogu selle aja kreen kasvas, aga ramp oli endiselt kinni.

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud esineja! Teie endise riigiprokurörina ja mina kunagise kriminaalasjade uurijana teame, mis on uurimise eesmärk. Uurimise eesmärk on ju kõikide asjaolude väljaselgitamine ja selle põhjal sündmuse põhjuste kindlakstegemine või sündmuse põhjustajate kindlakstegemine. See järeldus ja see otsus, kuna see tugineb eelnevalt kõikidele asjaoludele, mis on kindlaks tehtud, peakski olema ainuõige ja lõplik seisukoht. Nüüd ongi mul küsimus: millega te seletate seda, et Estonia huku puhul välja antud lõppraportist me räägime kui ametlikust versioonist?

Ma arvan, et sellest kui ametlikust versioonist räägitakse või vähemalt mina räägin sel põhjusel, et see on ainus aruanne, mille on koostanud selleks volitatud ülesandega komisjon. See omaaegne rahvusvaheline ühiskomisjon oli moodustatud selleks, et teha selgeks laevahuku põhjused. See komisjon pani oma järeldused sinna aruandesse kirja ja hiljem ühtegi sellist komisjoni, kelle ülesanne oleks selgitada laevahuku põhjuseid, moodustatud ei ole. Seetõttu ei saa minu arvates ühtegi teist aruannet nimetada ametlikuks. Ma loodan, et ma vastasin teie küsimusele.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Rahvusvaheline uurimiskomisjon käsitles oma aruandes peamiselt just visiiriga seotud üksikuid tehnilisi detaile ja peatus nendel väga põhjalikult, samas jäid tähelepanuta paljud selle õnnetusega seotud inimlikud aspektid. Nüüd räägitakse jälle peamiselt tehnilisest uurimisest. Kui me vaatame seda temaatikat, neid mustreid ja asju, mida on varjatud või hägustatud – nende hulka kuuluvad näiteks kapten Pihti ja teiste kadunuks jäänute lood või autotekil olnud laadung või komandosillal olnud inimesed –, siis minu küsimus on: kas seda uurimist saab üldse ammendavalt läbi viia ilma kogu tervikpilti ja kõiki aspekte arvesse võtmata?

Ma arvan, et iga uurimise määrab ära selle uurimise ülesanne. Kui uurimise ülesandeks seatakse see, et välja selgitada laevavraki või  laevakere seisund, siis selle ülesande täitmiseks ei pea tegema palju rohkem, kui saata robot või tuuker alla või siis muu tehnikaga seda vaadelda ja hiljem neid vigastusi analüüsida, modelleerida jne. Kui selline uurimisülesanne püstitatakse, siis selle täitmiseks ei pea kõiki teemasid analüüsima.

Kui te peate silmas seda, kas me võime jõuda tõele oluliselt lähemale, ilma et me püüaksime leida vastuseid kõigile olemasolevatele küsimustele, siis ma arvan, et tegelikult see on võimalik. Ja ma ausalt öeldes ise natukene ka kardaks, kui nüüd moodustatakse komisjon ja antakse talle kõikehõlmav uurimisülesanne. Siis see komisjon võib jänni jääda. Ma üldse ei välista sellist lähenemist, et liikuda samm-sammult, loomulikult suurt pilti silmas pidades, aga alustada nendest veealustest uuringutest ja vastavalt nendele tulemustele liikuda edasi. 

Aga mis mulle ausalt öeldes üldse ei meeldi, on see termin "tehniline uuring". Mis mõttes? Tehniline või mitte tehniline, oluline on see, nagu ma ütlesin, et laevavrakk liivast, kruusast ja killustikust puhastada ning ta tervikuna üles filmida, võtta vajalikud proovid jne ehk teha n-ö korralik asitõendivaatlus, kui kasutada kriminaaluurimise terminoloogiat. Ma ei tea, kas ma vastasin teie küsimusele.

Rene Kokk, palun!

Hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tänan teid tänase ettekande eest ja selle eest, mismoodi te olete ka Eesti meedias seda teemat kajastanud. Minu küsimus puudutab jällegi vöörivisiiri. Eks me paljud oleme näinud fotosid sellest visiirist ja nendest vigastustest. Mind on juba aastaid painanud, et kui ma vaatan vigastusi, mis on visiiril, siis need tunduvad kuidagi olevat terava objekti tekitatud. Kas modelleeriti seda, kas need vigastused, mida me näeme, on ka tegelikult nn pirnvööri või selle muna tekitatud? Kui vaadata, siis pigem tundub, et tegemist on terava objekti tekitatud vigastustega. Kas seda on modelleeritud?

Tunnistan, et mind painavad ka need vigastused. Minu teada ei ole neid vigastusi modelleeritud ehk püütud sobitada selle pirniga või pulbaga, kuidas iganes seda laeva esiosas olevat ümmargust asja nimetada. Ja see on ka üks lihtne asi, millest võiks alustada, siin ei sega ei hauarahuleping ega miski muu.

Nüüd Anti Poolamets.

Hea ettekandja! Te tõstsite oma ettekandes korduvalt esile väga kahtlustäratavaid asjaolusid uurimise takistamisel, eriti Rootsi poole pealt, kaasa arvatud tunnistuste moonutamist, moonutatud käsitlemist jne. Neid näiteid on palju. Iseenesest on tegu ju kuriteokoosseisudega, kui päriselt uurimist takistatakse, ja neid peaks nendes kaasustes olema päris palju. Asju võiks ka nii uurida. Aga küsimus on selles, kuidas teie uurimiskomisjoni juhtimise perioodil Rootsi poolel teie tegevusse suhtuti. Oli see umbusklik või toetav või oli ka takistusi?

See kindlasti ei olnud toetav. Õigupoolest ei saanud ma vastuseid ühelegi küsimusele, millega ma Rootsi läksin. Muster oli üsna sarnane: algul lubati ja pärast öeldi, et ei saa. Jah, see ongi vastus.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Margus Kurm! Te olite üle kümne aasta tagasi selle laevahuku uurimiskomisjoni juht ja täna te väljendasite siin väga konkreetselt mitmeid küsitavusi selle uurimise juures ja laevahuku põhjuste juures, mis on kõlanud ka varem meedias ja avalikkuses. Minu küsimus on selline: kas selles laevahuku uurimise lõppdokumendis või aruandes on kirjas teie tolleaegsed eriarvamused või kas või üks eriarvamus, mis teil jäi südamesse kripeldama? Ja kui tohib paluda, siis öelge korra veel, mida oleks vaja, et kõik, kelle sõbrad või sugulased seal hukkusid, saaksid südamerahu ning tõde tuleks lõpuks päevavalgele.

Kõigepealt ma pean selgitama, et 1997. aastal, kui rahvusvaheline uurimiskomisjon oma aruande allkirjastas, õppisin mina ülikoolis ega teadnud sellest loost peaaegu mitte midagi. See komisjon, mida mina juhtisin, moodustati 2005. aastal ja selle esimene ülesanne oli selgitada, kas Eesti võimud või Eesti ametiasutused olid seotud selle sõjatehnika veoga, mis oli Rootsis päevavalgele tulnud. Need olid asjaolud, millest rääkis vilepuhujast tollitöötaja Lennart Henriksson. See oli esimene ülesanne.

Hiljem valitsus pikendas mandaati korduvalt ja meile tehti ülesandeks uurida, kas on olemas mingisuguseid küsimusi, millele see omaaegne, aastal 1997 allkirjastatud uurimisaruanne ei anna selgeid vastuseid. Teatud mõttes see minu juhitud komisjon tegeles varasema uurimiskomisjoni lõpparuandes väljendatud järelduste hindamisega ja n-ö kõrvalt tulnud või kõrvalt tõstatatud küsimustega. Me püüdsime kontrollida, kas neil väidetel, mida Estonia katastroofi kohta on esitatud, on mingisugust tõepõhja ja  kas kriitika uurimiskomisjoni lõpparuande suhtes on põhjendatud või mitte. See oli see töö, mida meie tegime.

Nüüd teine küsimus: mida praegu peaks tegema? Nagu ma olen täna siin korduvalt öelnud ja viimase kahe kuu jooksul korduvalt ka meedias välja öelnud: minu arvates tuleks alustada selle laevavraki ülevaatamisest. Tuleks puhastada see liivast, kruusast, killustikust ja tervikuna nii suures ulatuses kui võimalik üles filmida. Pärast seda saab seda materjali analüüsida. Kui see on tehtud, siis – nagu normaalse uurimise puhul ikka – tuleb püstitada võimalikud hüpoteesid, mis võis juhtuda, ja siis süsteemselt neid hüpoteese kontrollida. Oluline on just see, et me ei seoks ennast kohe ühe kindla versiooniga, vaid neid hüpoteese püstitatakse mitu ja püütakse kõiki hinnata. Võimalik, isegi üsna tõenäoline, et nende hüpoteeside kontrollimise käigus tekib vajadus ka pääsenuid uuesti üle kuulata või käsitleda ka mõnda muud külgnevat teemat. Ehk lühidalt kokku võttes: lõpuks ometi tuleks see vrakk tervikuna üle vaadata ja üles filmida.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab seda hauarahulepingut. Kuidas laieneb see leping nendele riikidele või kuidas see puudutab näiteks nende riikide lipu all sõitvat uurimislaeva, mis ei ole selle lepinguga liitunud? Pean silmas võimalikke uusi veealuseid uuringuid. Ja kaasnev küsimus: millised on Eesti Vabariigi juriidilised võimalused sellest lepingust väljuda?

Väga mahukas teema. Ja nagu te ilmselt olete kuulnud, nii palju, kui on juriste, nii palju on arvamusi. Kõige lihtsam on vastata sellele esimesele küsimusele. Selle lepinguga mitte ühinenud riikide laevadele ei ole sellel lepingul mingit mõju. Kui näiteks Saksamaa või mõne teise riigi laev, kes selle lepinguga ühinenud ei ole, soovib selle vraki kohal peatuda ja tuukrid alla saata, siis seda ei saa takistada. Küll on võimalik, nagu näitab ka see Norra filmimeeste kaasus, et kui sellel laeval on mõni Rootsi kodanik, siis võib Rootsi riik oma kodanikku ikkagi karistada. Aga ta ei saa takistada ülejäänud meeskonna tööd või selle laeva tegevust.

Mis puudutab laevavrakile sukeldumise karistatavust Eestis, siis  mina olen seisukohal, et karistada saab ainult sellise sukeldumise eest, mille käigus rüvetatakse seda hauda, näiteks varastatakse sealt mõni asi. Kui sukeldumist tehakse uurimise eesmärgil või mingisugusel keskkonnakaitselisel eesmärgil, siis Eesti riigis selle eest karistada ei saa.

Millised on Eesti võimalused sellest lepingust taganeda? Rahvusvaheline õigus näeb siin ette erinevaid võimalusi. Üks võimalus on muidugi alati teistega kokku leppida. Teine võimalus on tõdeda, et on ilmnenud uusi asjaolusid, mis lepingu sõlmimise ajal ei olnud teada, ja selle alusel taganeda. Neid võimalusi on mõned veel. Eraldi küsimus on aga see – kus on ka eri arvamusi –, kas see leping üldse seob riike või see on mõeldud ainult n-ö eraviisilise tegevuse takistamiseks. On ka neid rahvusvahelise õiguse spetsialiste, kes arvavad, et riikide enda tegevust see leping ei piira. Ehk kui Eesti soovib neid sukeldumisoperatsioone läbi viia, siis on tal selleks võimalus. Aga ma saan täiesti aru, et loomulikult on siin ka välispoliitiline mõõde ja juriidika ei ole kindlasti ainumäärav.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ettekandeks ja küsimustele vastamiseks ette nähtud aeg on läbi. Veel kord suur tänu teile! Me hakkame kuulama kolmandat ettekannet, mille teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige Kalle Grünthal. Olge lahke! Ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head kuulajad ja jälgijad siin saalis ja teleülekande vahendusel! Täna toimub siin saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Estonia hukk – kas tõde tõuseb viimaks pinnale?" arutelu. Olen veendunud, et reisiparvlaeva Estonia uppumise taasuurimise alustamine on vastuvaidlematult üks tähtsamaid riiklikke küsimusi, mida siin saalis on arutatud.

Estonia uppus Läänemere põhjaosas ööl vastu 28. septembrit 1994, olles planeeritud reisil Tallinnast Stockholmi. Laeva pardal olnud 989 inimesest pääses eluga 137, märga hauda jäi 852 inimest. Kõik 95 merest väljatoodud hukkunut identifitseeriti, kuid 757 inimest on ikka veel kadunud.

Pärast Estonia uppumist 28. septembril 1994 loodi vastavalt Eesti, Soome ja Rootsi vahelisele kokkuleppele ning nende maade peaministrite otsusele 29. septembril 1994 õnnetuse uurimise ühiskomisjon. Komisjoni kuulus kolm liiget igast riigist. Kuna laev sõitis Eesti lipu all, määrati komisjoni esimeheks Eesti esindaja. Lisaks osalesid komisjoni töös ka eksperdid igast riigist.

1997. aasta detsembris esitas komisjon lõpparuande. Tsiteerin lõpparuannet: "Komisjon on põhjalikult uurinud kogu olemasolevat informatsiooni, mis on otseselt seotud õnnetuse ja päästetöödega. Selle informatsiooni hulka kuuluvad dokumendid ja tõendid, mis puudutavad laeva ja selle teenistuslugu, tunnistajate ütlused, ilma- ja mereolude analüüs, sukeldusuuringute tulemused ja merepõhjast ülestõstetud visiiri uurimused. Lisaks eeltoodule on komisjon toimunu täieliku mõistmise huvides algatanud hulga teoreetilisi ja eksperimentaalseid uurimusi, mis üksikasjalikult käsitlevad laeva käitumist lainetuses ja koormusi, konstruktsiooni tugevust ja püstuvust veega täitumisel. Komisjon on vajalikuks pidanud ka laeva projekteerimise ja teenistuskäigu uurimist ning informatsiooni kogumist varasematest visiiride vigastustest, samuti õiguslike ja administratiivsete asjaolude analüüsi. Lõpparuanne käsitleb kõiki tegureid ja asjaolusid, mis võisid mõjutada õnnetuse kulgu ja selle tagajärgi. Aruandes esitab komisjon fakte, analüüse ja hinnanguid, tehtud tööst tulenevaid järeldusi ning ka soovitusi, et ära hoida taolisi õnnetusi tulevikus. Õnnetuse uurimise peamiseks eesmärgiks oli kindlaks teha õnnetuse asjaolud ja põhjused, et suurendada turvalisust merel ja vältida uusi õnnetusi. Komisjoni ülesandeks ei ole vastutuse määramine ega kellegi süüdistamine, välja arvatud sel määral, mis on osutunud vajalikuks komisjoni töö peamiste eesmärkide saavutamiseks."

Aruanne on valmis. Kuid miks on ikkagi rohkem küsimusi kui vastuseid? Mida arvata selle kolme riigi ühistööna valminud lõpparuande järeldustest toimunud õnnetuse kohta, sest jätkuvalt on vastuseta väga mitmed õnnetusega seoses tekkinud küsimused. Näiteks, äkiline loobumine hukkunute ülestoomisest ning selle asemel otsus katta laev betooniga hauarahu kaitsmise eesmärgil, pääsenute nimekirjas olnud kapten Avo Pihti ning seitsme meeskonnaliikme müstiline kadumine, riikidevaheline organiseeritud salajane militaartehnika vedu reisilaeva pardal, laeva- ning tollitöötajate kummalised surmad pärast laevahukku, Estonia hukku kajastava tõendusmaterjali varjamine ning hävitamine (pean silmas veealuseid originaalfilmikaadreid vrakist).

Mida järeldada sellest, et uurimiskomisjoni ülesanne ei olnudki õnnetuse põhjuste ja vastutaja kindlakstegemine ehk õnnetuse kõigis asjaoludes selguse saamine? 852 inimest on hukkunud, kuid uurimiskomisjon ei soovinudki teada saada, kes võisid olla sadade inimeste hukkumise põhjustanud rahuaja suurima katastroofi taga, kelle tegevuse või tegevusetuse tagajärjel õnnetus juhtus.

Üks asi on ilmselge. Seoses parvlaeva Estonia hukkumisega moodustatud Eesti-Soome-Rootsi uurimise ühiskomisjon on häbistanud sõltumatu, väärika ja õiglase uurimise printsiipi. Ütlen otse: selle uurimiskomisjoni järelduste osas tuleb uks pauguga kinni lüüa ning uus uurimine peab taastama Eesti riigi väärikuse. Need 852 märga hauda jäänud inimest ei ole mitte statistiline number. Inimeste elutee on katkenud, neid leinavad nende lähedased ja omaksed. Toimunu asjaolude ja tegeliku tõe väljaselgitamine peab olema meie riigi aukohustus.

Tegin eelnevalt tõsist kriitikat uurimiskomisjoni tegevuse kohta ning jätkan siit juba kitsamal tasandil, lähtudes 212-leheküljelisest avalikkusele kättesaadavast lõpparuandest ja lisades omalt poolt kaks näidet tõendite ning järeldustega manipuleerimisest.

Kõigepealt visiir. Tsiteerin ametlikku järeldust: "Enne ESTONIA katastroofi toimus mitmel varem ja ESTONIAga samaaegselt Soome/Rootsi liikluseks ehitatud laeval arvukalt vöörivisiiri avariisid. Nende hulgas oli ka DIANA II, mida võib pidada ESTONIA sõsarlaevaks, kuid see kogemus ei toonud kaasa laevade süstemaatilisi ülevaatusi ja nõudeid visiirikinnituste tugevdamiseks teistel laevadel. Vöörivisiiri avariide kohta ei kogutud ega levitatud laevandusringkondades süstemaatilist informatsiooni. Seega oli kaptenitel reeglina väga vähe teadmisi vöörivisiiridega seonduvast potentsiaalsest ohust."  See ei vasta tõele, sest Estonial oli vöörivisiiri avarii tavapärane nähtus. Arvukad tunnistajad on andnud teavet, et laeva juhtkonnaga oli lausa kokkulepe, et kui visiir peaks lainete löökide mõjul taas iseeneslikult avanema, siis pole juhtkonda vaja sellest isegi teavitada, vahimadrusel tuleb käivitada pumbad, sulgeda atlandi lukk ja pärast seda, kui vesi väljas, seisata pumbad.

Tsiteerin ametlikku järeldust veel kord: "Toetudes ulatuslike uurimuste tulemusel kogutud teabele, ei ole visiiri ja rambi lukustusseadmetega ega üldse antud piirkonnas tehtud muid remonditöid laeva kogu registrisoleku aja jooksul." Küll aga sai Estonia jäävigastusi aastatel 1982, 1985 ja 1987. "Nendega kaasnesid ka vöörivisiiri vigastused. Esimesena märgitu oli tühine [---]. Viimane oli neist kõige ulatuslikum ja selle remondi käigus asendati algselt tugevdatud plaadivööst kõrgemal asetsev vöö uuega. [---] Visiiri vöörtäävi, lukustusseadmete ja põhja kohta ei ole registreeritud ühtegi vigastust ega remonti."

Ja veel teine tsitaat aruandest: "Pärast õnnetust saadi teada, et üks ajutiselt pardahooldebrigaadis töötanud praktikant oli märganud pragusid visiiri hingetala külgplaatide ja hingepukside  vahelises keevises. Praod ilmnesid nurkõmbluste alumises, tekipoolses osas. Parempardahinge kõrvades oli üks umbes 100 mm pikkune pragu ja teine lühem pragu. Ühes vasakpardahinge kõrvas oli umbes 60 mm pikkune pragu. Suletud visiiri korral pragusid näha ei olnud." Jällegi vale väide ning vastuolu tõendites: visiiri lukustusseadmes olid vigastused, millest olid teadlikud paljud meeskonnaliikmed, laeva juhtkond ning ka laevastiku tehnilise hoolduse baas, kes oli isegi juba koostanud tellimuse visiirikonstruktsioonide keevitamiseks. Millegipärast ei mainita seda üliolulist asjaolu aruandes sõnagagi.

Veelgi vähem on otsitud põhjuslikku seost vigastatud laeva liinile lubamise ja katastroofi vahel. Kas siit ei tasuks äkki otsida ka vastust kapten Pihti müstilisele kadumisele, sest lasub ju kaptenil ülim ning lõplik vastutus laevaoperatsioonide ohutu teostamise eest? Ning kas äkki siit ei ulatu traagelniidid ka Eesti Merelaevanduse juhtkonnani?

Mõistetamatuks jääb asjaolu, miks ametlikult ülekuulatud tunnistaja ütlused laevavisiiri üliolulise konstruktsiooni vigastuse kohta on liigitatud lõpparuandes vaid muude tähelepanekute alla. Tulenevalt eelmärgitust on ka kõik teaduslikud eksperimendid ja visiirikonstruktsioonide kohta tehtud tugevusarvutused, mis seonduvad löökkoormusega visiirile ja selle vastupanuvõimega lainetele, puudulike lähteandmetega, sest arvesse ei ole võetud asjaolu, et visiiri konstruktsioonis oli metall pragunenud.

Teine näide: vraki vigastused ehk augud laeva keres. Ametliku teooria järgi uppus laev vöörivisiiri purunemise tagajärjel, kuid paljude jaoks on õhku jäänud küsimus laeva kiire uppumine. Osa eksperte on arvamusel, et ilma auguta oleks laev vee alla vajunud palju pikema aja jooksul ja pigem jäänud veepinnale tundideks. Lõpparuandes laeva keres oleva augu olemasolu aga ei kajastu. Ja alles pärast seda, kui läinud aasta septembris sukeldus laevale rootslasest režissööri Henrik Evertssoni juhitud võttegrupp, sai üldsusele teatavaks, et Estonia paremas pardas on arvestatava suurusega auk.

See ei ole veel kõik. Nimelt väidavad Eesti eksperdid, kes nägid osaliselt ka sukeldumise n-ö musta materjali, et sealt paistis ühel hetkel veel üks täiendav vigastus, mööda keevisõmblust oli laeva plaadistus pikisuunaliselt lahti rebitud. Rebendi pikkuseks anti hinnanguliselt paar meetrit ja laiuseks mitukümmend sentimeetrit. Eeltoodu põhjal on alust arvata, et lõpparuandes pardas oleva augu olemasolu eitamine oli teadlik ja tahtlik otsus. Julgen seda nimetada lausa kuritegelikuks tegevuseks. Seda, et laeva keres oli auk, konstateeriti tegelikult juba päev pärast katastroofi. Sellest rääkis Rootsi ajalehele Expressen sukeldumiselt tagasi tulnud mereväe demineerimissukelduja Bergmark. Andmed avaldati pärastlõunal Expresseni Stockholmi südalinna varajases väljaandes, kuid ajaleht eemaldati kiiresti lettidelt ja hilisemas väljaandes sukeldumise kohta käivaid andmeid enam ei leidunud. Infoallikaks on muuseas mulle kirjutanud endine Rootsi parlamendi liige.

Veel laevakerest leitud august. Selle tekkemehhanismi puhul ei tohi jätta kõrvale ühtegi võimalikku versiooni: ei kokkupõrget allveelaevaga ega ka muid versioone, samuti ka merendustegelaste seas levinud oletust, et Estoniasse võis auk tekkida sildumisel kai ääres, kui laev oma suure massiga vajus tugeva tuule ja lainete mõjul vendritele otsa ja läks seejärel merele juba auguga laevakeres.

Mida öelda kokkuvõtteks? Meil on juba halb kogemus uurimiskomisjoni tööst, mille lõpparuandes toodud järeldused ei lange kokku eluliste ja loogiliste faktiliste asjaoludega. Seepärast rõhutan veel kord üle: tuleb asuda jõuliselt tegutsema, et tuvastada õnnetuse tegelikud põhjused ja selle toimumise kõik asjaolud ning kindlaks teha isikute ring, kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu rahuaja suurima hukkunute arvuga katastroof aset leidis. Keegi peab vastutama! Mitte mingil juhul ei tohi järele anda erinevate poliitiliste jõudude ning huvigruppide survele, kes püüavad meid sellel teel takistada. Ja siinkohal annab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond teada, et püüab teha kõik endast oleneva, et uurimine oleks sõltumatu, läbipaistev ja usaldusväärne ning avalikkusele avatud nii palju, kui see on menetluslikult võimalik. See on meie riigi aukohus, sest hukkunud 852 ohvri hinged nõuavad seda. Olgu tõde nii karm kui tahes, tõde peab tõusma pinnale. Ma lõpetasin. 

Suur tänu, auväärt ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kai Rimmel, palun! 

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Võtame aluseks mitmeid asjaolusid, näiteks seda, et Eesti seaduste järgi saab lahkunu surmatunnistuse lähim sugulane, kes otsustab, kuhu lahkunu matta; seda, et see laev asub Eesti territoriaalalal, Eesti vetes; ning seda, et meie seaduse kohaselt on võimalik surnuaias peale matta 20 aasta möödumisel ja see ei ole hauarahu rikkumine. Kõiki neid kolme asjaolu arvestades: kas Eestil üksinda pole siiski õigust uurimist jätkata ja iseseisvalt otsuseid vastu võtta? Milline on sinu arvamus?

Aitäh, hea küsija! Ma ausalt öeldes ei ole päris kindel, et Estonia vrakk lebab Eesti vetes. Võib-olla siin lähevad meie arvamused lahku. Mis puudutab surnuid, kes on laeva jäänud, siis minu hinnangul otsus, mis tehti Eesti valitsuse tasandil selle kohta, et need ohvrid tuleb jätta laeva, ei ole kooskõlas Eesti seadustega. Mitte ükski Eesti seadus ei anna valitsusele õigust selliseks teoks. Hukkunud lähedane on perekonna ja hõimlaste oma ja nemad otsustavad seda, mis lahkunu säilmetest saab.

Mis puudutab uurimise taasalustamist, siis minu hinnang on selline. Praegune Estonia huku lõppraport logiseb igast otsast, nii nagu Nõukogude-aegne traktor pärast 30 aastat. Kõik poldid kukuvad ära ja tegelikult on vaid mõni hetk oodata, millal ta lõplikult seisma jääb. Me ei saa selle traktoriga enam tööd teha. Sama on ka selle uue uurimise alustamisega. Kõik ilmselged tõendid viitavad sellele, et uurimiskomisjon ei ole teinud oma tööd nii, nagu näeb ette loogiline lähenemine igasugusele uurimisele. Tõde on püütud varjata ja eestlased, Eesti pool, on kõrvale jäetud mitmetes toimingutes. Ei avaldata kogu tõde selle kohta, millised materjalid on olemas. Ma leian, et on meie moraalne kohus alustada uurimist uuesti, ja ma ei suuda praegu ühtegi põhjendust tuua ka selle kohta, milliste seaduste või õigustega saaks seda keelata. Jah, Riigikogu on võtnud vastu küll otsuse selle kohta, et on olemas hauarahuleping, kuid selsamal Riigikogul on ka õigus see leping denonsseerida. Inimeste eksitamine tuleb lõpetada ja tõde peab tõusma pinnale.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Ma oleks tahtnud seda küsimust küsida Margus Kurmilt, aga kuna ma tean, et ka sina oled nende teemadega sügavuti väga pikka aega tegelenud ja oled ka Margus Kurmiga põhjalikult rääkinud, siis ma arvan, et võin seda ka sinult küsida. Ja võib-olla ma saan vastuse. Nimelt, juba 2005.–2006. aastal levis Eesti meedias informatsioon, et me ei saa täit vastust sündmuste kohta juba ainuüksi seetõttu, et on mitmeid salastatud dokumente, mis on USA luureagentuuri, Soome ja Rootsi käes. Need salastatud materjalid puudutavad seda Estonia sündmust. Seda on öelnud meedias ka Margus Kurm. Kas sa tead, kas need salastatud dokumendid on nüüd avalikustatud? Kas nende sisu on teada saadud?

Ma oskan öelda seda, et arhiveeritud materjale uurimise kohta hoitakse alal politseimajas Kungsholmenil (see on Stockholmi linnaosa). Kuna juurdlust juhiti Eestist, [uurimiskomisjoni] esimees oli Eestist ja tegemist oli Eestis registreeritud reisilaevaga, on see absoluutselt kummaline fenomen. Arhiiv peaks tegelikult asuma Eestis, Eesti võimude alluvuses. Ja siit teine huvitav järeldus. Kui me eeldame, et oligi kokkulepe, et arhiivi eest peab kandma hoolt Rootsi, siis iseküsimus on, miks Stockholmi politsei. Oleks olnud palju loomulikum, kui arhiveerinud oleks Landsarkivet või Riksarkivet.

Aga küsimus on selles – sul on väga õige märkus selle kohta –, et kogu materjal kannab salastatuse pitserit üheainsa Rootsi-poolse otsuse alusel ja viitega isikuandmete kaitse seadusele. Õigupoolest ma tahan väita seda, et päris salastusreeglit ei olegi siin silmas peetud. Siit tõusetub veel üks küsimus: kuidas sai Rootsi politsei võtta vastutuse teostada juurdlust vigade kohta välismaise mereliikluse asjus rahvusvahelistes vetes, mis ei puuduta tegelikult Rootsi kodanikke? Küsimus on õigustatud ja põhjendatud. Me peame saama jätkata selle arhiivi uurimist, see peab jõudma ka Eestisse.

Ma tahan teha veel ühe märkuse, mille kohta ma sain [teavet] Rootsi endiselt parlamendi[liikmelt]. Nimelt esines Carl Bildt juba varakult süüdistustega laevaehitusfirma kohta. Ta väitis, et firma oli ehitanud valesti konstrueeritud laeva. Samuti ähvardas ta võimalike kahjutasunõuetega. See viis lõpuks selleni, et laevaehitusfirma alustas omapoolset laevahuku juurdlust, mille eesotsas oli Werner Hummel Hamburgist. Uurimise tulemusena avastati õige pea sõjaline laadung, mis laaditi peale vahetult enne väljasõitu. Edasine on aga päris huvitav. Kui laevaehitusfirma ähvardas kogu Hummeli raporti avaldada, algasid Rootsi ja laevaehitusfirma vahel läbirääkimised. Rootsi loobus igasugustest kahjutasunõuetest ja võttis tagasi ka kaebused alaväärtusliku laeva kohta. Seega jäi kogu laevahuku juurdlus kuhugi õhku rippuma. Selget põhjuslikku seost seal ei olnud.

Minu hinnangul on praegu asi selles, et kuna laev oli registreeritud Eesti registris ja sõitis Eesti lipu all, siis peaks kogu materjal asuma mitte Rootsimaal, vaid siinsamas Eesti pinnal. See peaks olema objektiivse uurimise alustamise juures üks väga oluline faktor ja uurimiskomisjon peaks selle materjali välja nõudma.

Urmas Espenberg, palun!

Austatud asejuhataja! Hea ettekandja Kalle! Mind hämmastab mitte niivõrd see rappa läinud lõppraport, vaid kõige rohkem see, et üks uurija viskas selle poldi merre, hävitas asitõendi. Sa rääkisid, et tuleks luua sõltumatu läbipaistev uurimisorgan. On sul ka mingeid visioone, kas see võiks olla parlamentaarne, valitsuse tasandil, ekspertidest koosnev vm?

Aitäh, hea küsija! Ma olen täiesti šokeeritud sellest, mida Margus Kurm siin ette kandis. Me saime teada – kuigi see informatsioon oli ka varem levinud –, et atlandi luku polt visati üle parda merre.

Aga ega see ei ole ainuke tõend, mida on püütud n-ö kõrvale kantida. Ametlikus lõpparuandes, mis oli veebis üleval, oli väga oluline tõend, mille oli esitanud politsei keskuurimisbüroo, kui ma nüüd õigesti mäletan, Soomes. See on praegu siin. Mul on olemas tõlge meie maja suurepäraselt tõlkebüroolt, milles on kirjas ja fikseeritud, mismoodi üks Estonia hooldusmeeskonnas töötanud madrus – tollal veel madrus, praegu laevakapten – avastas enne visiiri värvimist, et visiiri kinnitusmehhanismides olid praod. Sellest ma juba rääkisin. Ta ütles seda ka hooldusmeeskonnale, kes soovitas rääkida veel pootsmanile. Tegelikult teadsid nende pragude olemasolust peaaegu kõik laevameeskonna liikmed. Miks ma selle näite välja tõin? Põhjusel, et mina ei ole suutnud enam leida seda ingliskeelset tunnistust. Kas see on kogu sellest materjalist eemaldatud või on tegemist minu kehva otsimisoskusega.

Küsimus: mismoodi peaks edasi minema? Ma arvan, et see võiks olla ikkagi parlamendi loodud uurimiskomisjon, kes teeb aktiivset koostööd kõikide huvigruppidega, kes selles liinis töötavad. Ja nii nagu Ain-Alar Juhanson ütles, tuleb koguda veel maksimaalselt tõendeid, nii palju kui võimalik on, sest 26 aastat ja üle selle on juba möödas. Neid inimesi, kes teavad sellest midagi rääkida, hakkab üha vähem ja vähem alles jääma. Tuleb kasutada kõikvõimalikku tõendusbaasi, mida meil on võimalik hankida, ajada selg sirgu ja nõuda Rootsi poole pealt samuti vastuseid, mida kahjuks seni – Margus Kurmi ettekande põhjal – ju tegelikult on eiratud. Uurimine peab olema avatud nii palju kui võimalik ja avalikkusele kättesaadav, et ei saaks enam tekkida selliseid küsimusi, kus järeldused ei anna vastuseid, vaid tekitavad veel rohkem küsimusi.

Paul Puustusmaa, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen väga hästi teadlik 1995. aasta veebruari hauarahulepingust, selle sisust, selle kolmandast artiklist, mis räägib laeva mitte ülestõstmisest, lepingust, millele Tarandi valitsuse ajal kirjutas alla Jüri Luik. Ma tean ka selle lepingu lisast, mis tehti aasta hiljem. Kuid ei leping ega lepingu lisa ei räägi laeva betoneerimisest ega kruusaga katmisest. Kuidas sa kommenteeriksid seda, et võeti vastu otsus katta [vrakk] kruusa ja betooniga? Kas vastused väga paljudele küsimustele ei tulene mitte selle otsuse tagamaadest ja selle otsuse tegijatest?

Mul on väga raske kommenteerida, millest need otsused tulenevad. Küll aga vaatasin ja jälgisin hoolega Henrik Evertssoni juhitud võttegrupi tehtud filmi. Ja selle esimeses osas oli äärmiselt huvitav seik. Issand jumal, mul on meelest läinud, Ingvar Carlsson vist ... Okei, ütleme, peaministri käest küsiti, et teie lubasite ju hukkunud ohvrid sealt kõik välja tuua ja nüüd on teie otsus vastupidine, et laev tuleb katta betooniga. Ja teate, mida peaminister vastas? Vastas niimoodi: jah, mul on häbi tunnistada, ma lubasin seda küll, aga siis said mulle teatavaks asjaolud ja põhjused, mispärast mul oli vaja otsust muuta selliselt, et laev on vaja katta betooniga. Siinkohal tahakski küsida Rootsi poolelt, mis olid need põhjused, mis said peaministrile teatavaks ja mida ta enne ei teadnud. Järelikult informatsioon selle kohta, miks oli vaja katta betooniga, liikus vaid väga kitsaid kanaleid pidi. Ma ei oska rohkem kommenteerida.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Saime ettekandjatelt väga hea tausta. Aga kas te kaalusite ka seda, et kutsuda siia esinema inimene, kellele valitsus on delegeerinud selle protsessi juhtimise, riigisekretär Taimar Peterkopi, et me saaksime teada, kuidas on praegu tegelik seis Eestis selle uurimisega? 

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see küsimus on põhjendatud. Aga me leidsime, et praeguse olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul on vaja rõhuda just eelnenud puudustele, mis on tehtud Estonia huku uurimisel. Eeldan, et riigisekretäril ei ole seda informatsiooni nii palju kui neid kolmel tänasel esinejal. Ja vastuse teie küsimusele saab ta ju kindlasti anda ka selle baasil, milline on avalikkuse surve sellel teemal. Mul oli planeeritud täna veel ka neljas esineja, Carl Eric Laantee, aga kuna ta töötab Peterburis peakonsulina, siis tal lihtsalt ei olnud ajapuudusel võimalik tulla.

Ma arvan, et pärast tänast päeva on teatud surve ka riigisekretäril, kes peab vastu võtma sellised otsused, mis rahuldavad neid, kes soovivad selle uurimise taasalustamist. Muuseas, kui mulle tehti täna märkus, et mida te seal ometi inimesega teete – jutt oli Ain-Alar Juhansonist –, siis just tema oli see ja ka paljud endised madrused, praegused laevakaptenid ja teised merendustegelased on need, kes on praegu nende asjaolude esiletoomisest, mida mina siin oma ettekandes ette kandsin. Nende eesmärk ja soov on see, et uurimine viidaks lõpule objektiivselt. Vaid tõde – ükskõik kui raske see on – annab nendele inimestele meelerahu tagasi.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Marika Tuus-Laul, kas Keskerakonna fraktsiooni nimel või enda nimel? Keskerakonna fraktsiooni nimel. Jah, palun, viis pluss kolm minutit!

Austatud koosoleku juhataja! Head külalised! Kolleegid! Estonia katastroofist on möödas 26 aastat. Selle ajaga on üks põlvkond suureks kasvanud. Nendele noortele inimestele on see laevahukk enne neid olnud aegadest vaid üks sünge teadmine, aga paljudel meist, kelle lähedane, tuttav, pereliige või lausa mitu pereliiget merepõhja jäid, on see põletavalt valus teema tänaseni huulil: miks meie oma riik ei ole aastaid midagi ette võtnud, et me saaks teada laevahuku tegelikud põhjused?

Meile on aastaid räägitud, kuidas sügistorm murdis lahti Estonia vöörivisiiri ja kuidas see omakorda rebis lahti autoteki rambi, mille kaudu sai vesi kesktekile ja laev läks poole tunniga põhja. Poole tunniga! Katastroofi uuriv Rootsi, Eesti ja Soome ühiskomisjon Joint Accident Investigation Commission kulutas uuringuteks päris mitu aastat, aga jättis tähelepanuta kõige põhilisema argumendi, miks see parvlaev nii kiiresti uppus. Laev oli 10-korruselise maja kõrgune, 150 meetrit pikk ja kaalus 16 000 tonni. Kuidas saab seitse tekki nii kiiresti veega täituda, kui labürindi keerukusega laeva sisemuses peituvad veekindlad barjäärid, nagu mereasjatundjad kirjutavad? Laev oli suurepärase ujuvusega, spetsialistide arvates oleks see pidanud põhi ülespidi vees hulpima mitmeid tunde või isegi päevi. Seda juhul, kui laevakeres poleks olnud auku. Me teame, et täis pumbatud õhkmadrats näiteks ei upu ju mitte kuidagi, kui tahame seda uputada. 

Drew Wilson, kes kirjutas Estonia hukust raamatu, on ära toonud ajaloost 12 reisilaeva, mis uppusid vähem kui tunniga. Kõikidel neil oli uppumise põhjuseks suur auk, mis oli tekkinud kas kokkupõrke, plahvatuse või torpeedode tagajärjel. Ainus näide, kus laev uppus nii kiiresti ilma auguta – võime praegu nii öelda –, ongi mootorlaev Estonia. Näiteks läks Wilhelm Gustloff 1945. aastal põhja 50 minutiga pärast seda, kui teda olid tabanud kolme allveelaeva torpeedod. Laeva keres olid majast suuremad augud.

Küsimusi on tohutult. Meile on aastaid valetatud, et laevale sukeldumine on võimatu, kuigi detsembris, aga ka juba mõni päev pärast katastroofi käisid tuukrid neli päeva järjest all ja filmisid seal kokku umbes 64 tundi. Käidi ka kaptenisillal, kuid seal asunud laipade uurimist tuukritelt millegipärast ei nõutud. Seal oli kolm surnukeha – kas ka kapten Arvo Andressoni oma, me ei tea. See oleks pidanud olema ülioluline, kuid seda ei uuritud. Komisjoni esimees Andi Meister tõdes, et järelikult oli seal juba varem käidud ja kõik läbi uuritud, aga seda kõike varjati. See oli ka üks põhjus, miks Andi Meister omal ajal tagasi astus.

Või kuhu jäi kapten Piht? Töötasin tol ajal ja sel päeval "Aktuaalses kaameras" ja mäletan, et nägin esialgset päästetute nimekirja. Kapten Pihti nimi oli seal kindlasti olemas. Mäletan seal päästetute hulgas ka meie peretuttavat Ervin Rodenit – tema oli laeva baarmen –, mäletan õdesid Veidesid ja nii edasi. Pikk nimekiri oli. Pihti nähti ju! Teame väga hästi, et ta jagas ka reisijatele tekil päästeveste, hiljem nähti teda Soome haiglas. Mäletan väga täpselt telepilti, kus Piht, tekk ümber, oli olemas, aga hiljem sellelsamal filmilindil seda kohta enam ei olnud.

Ja kui tahate praegu päästetud ja n-ö pääsenud Pihti näha, siis lööge sisse YouTube'i – kaks materjali on seal – "M/S Estonia Captain Piht" või "Estonia katastroof – Mis tegelikult juhtus?". Te näete selgelt ta nägu, ta isegi upitab ennast sellest meditsiiniautost välja, et teda nähtaks. Ta nägi, et teda filmitakse.

Ka praegu veel on Eesti Televisiooni arhiivides laeva hukkumisest materjale, mida pole ilmselt näidatud, tuletas Enn Eesmaa mulle just eile meelde. Miks varjatakse tänaseni, et reisilaevaga veeti läände Venemaa sõjatehnikat, elektroonikaseadmeid ja muud? Postimees avaldas hiljuti, et venelased hoiatasid mitu korda, et selline vedu tuleb kohe lõpetada, et Vene sõjatehnika ja saladused läände ei lekiks. Aga seda ei tehtud ja seda ignoreerisid kolm riiki korraga. Tõesti tekib küsimus, kas valitsus sel ajal üldse sellest asjast ei teadnud. Võimatu! 

Ma mäletan, et sellelsamal traagilisel päeval tuli "Aktuaalsesse kaamerasse" uudisteagentuurist TASS ametlik teade, et Venemaa pakkus Eestile abi Estonia uurimiseks ja laeva ülestõstmiseks. Abilaevad olid Paldiski sadamas valmis. Selline oli teade. Seal öeldi veel lisaks, et tegu oli Venemaa relvastuse toimetamisega USA-sse, mida tehti regulaarselt Rootsi sadamate kaudu. Eesti seda otsust muidugi tol korral vastu ei võtnud.

Siin võib lõpmatuseni rääkida, oleme ka täna rääkinud, kuidas taheti katta laeva kruusaga ja nii edasi. Küsimusi on palju ja omaksed on aastakümneid oodanud. Need küsimused peavad selge vastuse saama. Valitsus on selleks ka esimesed sammud juba astunud. Keskerakonna fraktsioon usub, et laeva ülestõstmine annab meile väga palju uut informatsiooni. Tehnoloogiline võimekus on nende aastatega paranenud ja me peaksime tegema kõik, et neid ammendavaid vastuseid saada. Titanicu pardale jõudsid uurijad alles 73 aastat hiljem. Aga Estonia asub ligi viis korda madalamal kui Titanic. Ärgem unustagem ka, et kui tõestame ära, et reisilaeval veeti sõjatehnikat, siis võib olla tegemist massimõrvaga. Inimsusvastased kuriteod ei aegu kunagi. Loomulikult ei õnnestu meil päästa ei parvlaeva ega hukkunuid, aga me saaksime veel praegu päästa Eesti kui Estonia lipuriigi maine. Aitäh teile!

Aitäh! Yoko Alender, palun! Kas Reformierakonna fraktsiooni nimel?

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Inimesed, kes te jälgite meid mõne ekraani vahendusel! Ega ei ole väga kerge selle teemaga siin teie ees seista. Pikka aega valisin mina ka selle tee, et oma rollis poliitikuna Estonia teemat mitte puudutada. Sest poliitiku sõnadel on või vähemasti peaks olema väga suur tagapõhi, vastutus. Iga sõna, mida me ütleme, on ka tegu. Nüüd pärast uute asjaolude ilmnemist, mis Estonia hukku puudutavad, on antud väga palju lubadusi. Olulised valitsusliikmed on öelnud, et tuleb uus uurimine. Endine siseminister Mart Helme läks isegi niikaugele, et ütles, et kõik need hukkunud tuleb sealt merepõhjast välja tuua. Midagi ei ole teha, ma olengi siin täna kahes rollis. Ma kirjeldan seda tunnet, mis mind valdasid neid Mart Helme sõnu kuulates. Loomulikult, emotsiooni pealt on esimene reaktsioon, justkui tulekski midagi sealt merepõhjast tagasi. Aga alati ei ole emotsioonid kõige õigemad teejuhid – või vähemasti mitte liiga tugevad emotsioonid. Ja kui mõelda edasi selle peale, kes seda tööd peab tegema, et need kondid sealt kokku korjata, siis võib-olla tasub mõelda ka nende inimeste peale.

Niisiis, nendest lubadustest, mis on antud. Ma arvan, et igaühel, kes neid lubadusi on andnud, tasub teada seda, kui suuri ootusi ja lootusi see tekitab inimestes, kellel oli Estoniaga lähem kokkupuude. Minu meelest kirjeldas seda tunnet hästi Ain-Alar Juhansoni lause selle kohta, kui nad nägid sealt laeva pealt teiste laevade tulesid. Sellega tasuks arvestada. Alar Laneman, praegune siseminister, on samuti öelnud, et täielik tõde saab tulla päevavalgele ainult täieliku uurimise korral.

Nüüd siis mõned küsimused omalt poolt, mis siis tegelikult seni tehtud on. Uurimiskomisjoni ei ole moodustatud, sest ei ole õnnestunud leida uurimiskomisjonile juhti. Taimar Peterkop, riigisekretär, täidab hetkel seda positsiooni, aga tegelikkuses ei ole mingisugust komisjoni moodustatud. Seetõttu ei saa me ju täna ka kellegi käest küsida. Valitsus on selle teema justkui ära delegeerinud. Küll aga arutame me seda teemat siin. Tegelikult oli mul ka natuke valus, kui Ain-Alar Juhanson pidi vastama siin Riigikogu liikmete küsimustele. Ma ei ole kindel, et me rahvasaadikutena peaksime inimesi sellisesse positsiooni panema. Ja ma ei ole kindel ka selles, et meie siin oleme mingisugused eksperdid, analüüsimaks, mis täpselt juhtus, näiteks Youtube'i videote põhjal. Ka Ain-Alar Juhanson ütles, et las uurijad teevad oma töö ise. Ja kui pidada silmas sõltumatut komisjoni, millest on rääkinud ...

Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kui rääkida sõltumatust uurimisest, siis kindlasti ei saa see olla mingisugune parlamendikomisjon. See ei ole võimalik.

Inimestel on kaks hästi tugevat emotsiooni: üks neist on hirm ja teine on usaldus. Psühholoogid ütlevad, et need kaks emotsiooni välistavad teineteist. Kui on hirm, ei saa olla usaldust, kui on usaldus, siis ei saa olla hirmu. Kas see, mida me siin täna oleme teinud, see, kuidas on käsitletud neid uusi asjaolusid, neid väidetavaid fakte, kas see on loonud juurde pigem usaldust või hirmu? Ma väga loodan, et see sõltumatu uurimine tõesti tuleb. Enne, kui kõik need salastatud dokumendid [saavad avalikuks], ükskõik, mida nad käsitlevad, ja enne, kui kõik ellujäänud on ära kuulatud nii, et nad tunnevad, et nad on saanud oma loo ära rääkida ja seda on võetud tõsiselt, enne seda rahu, ma arvan, tõepoolest ei tule. Üks asi tuleb veel mainida: see oli huvitav, mida ütles Ain-Alar Juhanson, et ellujääjad ei taha üksteisega ka rääkida. See justkui on eestlastele omane. Võib-olla me siiski peaksime rääkima? Ma loodan, et ükskord ikkagi lastakse ekspertidel tööd teha ja püüame sellesse anda ka oma panuse. Ja ma arvan, et nii Eesti inimesed kui ka kõik teised inimesed – ükskõik, mis riigist nad ka ei ole – väärivad seda teadmist. Aitäh!

Aitäh! Tundub, et rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Head kolleegid, ma tänan tänaseid ettekandjaid Ain-Alar Juhansoni, Margus Kurmi ja Kalle Grünthali! Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes aktiivselt arutelus osalesid! Ma väga loodan, et see tänane arutelu viis meid sammukese Estonia huku põhjuste ja tõe teadasaamisele lähemale. Aitäh! Tänane istung on lõppenud.